Iseseisva õendusabiteenuse osutamine ja õendusabi erialad

MINISTRI MÄÄRUS

13.01.2025 nr 3

Iseseisva õendusabiteenuse osutamine ja

õendusabi erialad

Määrus kehtestatakse tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 24 lõike 2, § 25 lõigete 2 ja 3,

§ 251 lõike 4 ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 43 lõike 1 alusel.

1. peatükk

Üldnõuded ja reguleerimisala

§ 1. Üldsätted

Määrusega kehtestatakse:

1) õendusabi erialade loetelu;

2) iseseisvalt osutatavate ambulatoorsete õendusabiteenuste loetelu ja nende hulka kuuluvad

tegevused, ambulatoorse õendusabiteenuse osutamise tingimused ning nõuded ambulatoorse

õendusabiteenuse osutamiseks vajalikele ruumidele, sisseseadele, aparatuurile, töövahenditele

ja ravimitele;

3) õendushaiglas iseseisvalt osutatavate õendusabiteenuste loetelu ja nende hulka kuuluvad

tegevused ning nõuded statsionaarse õendusabiteenuse osutamiseks vajalikule töötajate

koosseisule, ruumidele, sisseseadele, aparatuurile ja töövahenditele;

4) koolitervishoiuteenust osutava õe tegevused ning nõuded õe tegevuste ajale, mahule,

kättesaadavusele ja asukohale.

§ 2. Õendusabi erialade loetelu

(1) Õendusabi erialad on:

1) intensiivõendus;

2) kliiniline õendus;

3) terviseõendus;

4) vaimse tervise õendus.

(2) Lõikes 1 nimetatud õendusabi eriala omandanud õde nimetatakse eriõeks.

2. peatükk

Iseseisvalt osutatavad ambulatoorsed õendusabiteenused

§ 3. Iseseisvalt osutatavad ambulatoorsed õendusabiteenused ja nende hulka kuuluvad

tegevused

(1) Iseseisvalt osutatavad ambulatoorsed õendusabiteenused (edaspidi ambulatoorsed

õendusabiteenused) on:

1) koduõendusteenus;

2) koolitervishoiuteenus;

3) õe vastuvõtuteenus.

(2) Ambulatoorsete õendusabiteenuste hulka kuuluvad järgmised tegevused:

1) patsiendi terviseseisundi ja -vajaduste hindamine ja jälgimine;

2) õendusdiagnoosi määramine;

3) oodatavate õendustulemuste püstitamine;

4) õendustegevuste ja -toimingute kavandamine ja elluviimine, sealhulgas patsiendi

nõustamine, tervisedendamine ja haiguste ennetamine, eluohtlike terviseseisundite

äratundmine ja esmaabi osutamine;

5) õendustulemuste hindamine;

6) terviseandmete dokumenteerimine.

(3) Koduõendusteenuse ja õe vastuvõtuteenuse hulka kuuluvad vastavalt teenuse eripärale kõik

lõikes 2 nimetatud tegevused.

(4) Koolitervishoiuteenuse hulka kuuluvad vastavalt lapse tervise jälgimise juhendile lisaks

lõikes 2 nimetatud tegevustele ka järgmised tegevused:

1) õpikeskkonna ja õpilase tervise edendamine;

2) nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks ja õpilastele ohutu keskkonna tagamiseks

lisaks õpilastele ka koolitöötajate immuniseerimine ja testimine tervishoiuteenuste

korraldamise seaduses, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduses, põhikooli- ja

gümnaasiumseaduses ning nende alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud korras.

(5) Kui õe vastuvõtuteenust osutab eriõde, kuuluvad teenuse hulka lisaks lõikes 2 nimetatud

tegevustele järgmised tegevused:

1) patsiendi terviseseisundi esmane hindamine;

2) patsiendi terviseteekonna koordineerimine;

3) süvendatud kliinilisi teadmisi kasutades uuenduslike meetmete rakendamine.

(6) Lõikes 5 nimetatud tegevusi võib teha ka õde, kes on omandanud eriõe III taseme pädevuse.

§ 4. Ambulatoorse õendusabiteenuse osutamine

(1) Ambulatoorse õendusabiteenuse raames võib õe vastuvõtuteenust osutada ettevõtja, kui

tema vastutusel ja heaks tegutseb selle teenuse pakkumisel isik, kellel on vähemalt:

1) rakenduskõrgharidus või sellega võrdsustatud kvalifikatsioon ja

2) kahe järjestikuse aasta praktilise töö kogemus õena ning läbitud pädevuse tagamiseks

ettenähtud mahus täienduskoolitused.

(2) Koduõendusteenust osutatakse koduvisiidi käigus patsiendile tema elu- või viibimiskohas.

§ 5. Koolitervishoiuteenust osutava õe tegevuste aeg, maht, kättesaadavus ja asukoht

Koolitervishoiuteenus peab olema tagatud järgmiselt:

1) õe töökoormus on täistööaja korral 600 õpilast;

2) põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 2 lõike 4 tähenduses tõhustatud tuge või erituge

vajavatele õpilastele mõeldud koolis on õe töökoormus täistööaja korral 125 õpilast;

3) teenust tuleb osutada kooli ruumides, kui tegutsemiskohas õpib 200 või enam õpilast;

4) teenust võib osutada väljaspool kooli, kui tegutsemiskohas õpib vähem kui 200 õpilast ja kui

koolitervishoiuteenuse osutamise koht asub õpilastele jalgsi läbitava mõistliku teepikkuse

kaugusel;

5) teenuse osutamisel tagatakse õendusteenuse kättesaadavus õppeajal ja eksamiperioodil, mil

vastuvõtuaeg moodustab vähemalt poole õe tööajast;

6) õe tööajal väljaspool vastuvõtuaega nõustab õde õpilasi sidevahendite teel ning teavitab neid,

kuhu vajaduse korral pöörduda arstiabi või tervisealase nõu saamiseks väljaspool

vastuvõtuaega;

7) teenuseosutaja avaldab õpilastele, koolipersonalile ja lapsevanematele nähtavas kohas kooli

direktoriga kooskõlastatud vastuvõtuajad ja õe kontaktandmed;

8) mitme kooli teenindamisel ei tohi ühe ja sama õe vastuvõtuajad erinevates koolides kattuda;

9) õe ajutise äraoleku korral korraldab teenuseosutaja puuduva õe asendamise teise

tervishoiutöötajaga;

10) teenuseosutaja paneb koolis nähtavalt välja teabe, millal on õpilasel ja lapsevanemal õigus

pöörduda ettepaneku või kaebusega teenuseosutaja tegevuse kohta Terviseametisse või

Tervisekassasse koos nende kontaktandmetega.

§ 51. Koolitervishoiuteenust osutava õe tegevuste aeg, maht, kättesaadavus ja asukoht

Koolitervishoiuteenus peab olema tagatud järgmiselt:

1) õe töökoormus on täistööaja korral 600 õpilast;

2) põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 49 lõike 1 tähenduses tõhustatud tuge vajavate õpilaste

puhul on õe töökoormus täistööaja korral 441 õpilast;

3) põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 49 lõike 2 tähenduses erituge vajavate õpilaste puhul

on õe töökoormus täistööaja korral 125 õpilast;

4) teenust tuleb osutada kooli ruumides, kui tegutsemiskohas õpib 200 või enam õpilast;

5) teenust võib osutada väljaspool kooli, kui tegutsemiskohas õpib vähem kui 200 õpilast ja kui

koolitervishoiuteenuse osutamise koht asub õpilastele jalgsi läbitava mõistliku teepikkuse

kaugusel;

6) teenuse osutamisel tagatakse õendusteenuse kättesaadavus õppeajal ja eksamiperioodil, mil

vastuvõtuaeg moodustab vähemalt poole õe tööajast;

7) õe tööajal väljaspool vastuvõtuaega nõustab õde õpilasi sidevahendite teel ning teavitab neid,

kuhu vajaduse korral pöörduda arstiabi või tervisealase nõu saamiseks väljaspool

vastuvõtuaega;

8) teenuseosutaja avaldab õpilastele, koolipersonalile ja lapsevanematele nähtavas kohas kooli

direktoriga kooskõlastatud vastuvõtuajad ja õe kontaktandmed;

9) mitme kooli teenindamisel ei tohi ühe ja sama õe vastuvõtuajad erinevates koolides kattuda;

10) õe ajutise äraoleku korral korraldab teenuseosutaja puuduva õe asendamise teise

tervishoiutöötajaga;

11) teenuseosutaja paneb koolis nähtavalt välja teabe, millal on õpilasel ja lapsevanemal õigus

pöörduda ettepaneku või kaebusega teenuseosutaja tegevuse kohta Terviseametisse või

Tervisekassasse koos nende kontaktandmetega.

§ 6. Nõuded ambulatoorse õendusabiteenuse osutamiseks vajalikele ruumidele,

sisseseadele, aparatuurile, töövahenditele ja ravimitele

(1) Ambulatoorse õendusabiteenuse osutamiseks peavad ruumid vastama vähemalt järgmistele

tingimustele:

1) ruumide pindala ja planeering vastavad tavapäraselt tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikele

tingimustele, mis võimaldavad pakkuda kvaliteetset raviteenust;

2) koolitervishoiuteenuse osutamisel on vastuvõturuumi suurus vähemalt 16 m2, kuid see võib

põhjendatud juhul olla kuni 20 protsenti väiksem;

3) õe vastuvõtuteenuse osutamisel on vastuvõturuumi suurus vähemalt 16 m2 ja

protseduuriruumi või -ruumide suurus vähemalt 16 m2 või 2 x 12 m2, kuid nimetatud ruumid

võivad põhjendatud juhul olla kuni 20 protsenti väiksemad;

4) ruumide ja nende sisseseade funktsionaalne lahendus vastab osutatavale õendusabiteenusele;

5) ruumides on piisav õhuvahetus ning loomulik ja tehisvalgustus;

6) patsiendile ja personalile on loodud tingimused isikliku hügieeni toiminguteks ning raviks

rakendatavate instrumentide ja vahendite puhastamiseks ja steriliseerimiseks.

(2) Koduõendusteenuse osutaja peab tagama:

1) sobiva keskkonna vähemalt dokumentide nõuetekohaseks hoidmiseks ning töövahendite ja

aparatuuri hoidmiseks;

2) ühenduse telefoniside- ja arvutivõrguga.

(3) Ambulatoorse õendusabiteenuse osutajal peavad olema hügieeni- ja isikukaitsevahendid

ning ühekordsed tarvikud erinevate protseduuride tegemiseks ja pakutava õendusabiteenuse

sisust lähtuvalt vahendid vähemalt järgmiste tegevuste jaoks:

1) vererõhu, veresuhkru ja kehatemperatuuri mõõtmine;

2) vereanalüüsi võtmine;

3) südame löögisageduse ja hingamissageduse kuulamine;

4) kõrva, nina ja kurgu läbivaatamine;

5) patsiendi kaalumine ja mõõtmine;

6) naha ja haava puhastamine ja sidumine;

7) ravimite manustamine ja jäätmete hävitamine;

8) esmaabi osutamine.

(4) Koolitervishoiuteenuse osutajal peavad olema lisaks lõikes 3 sätestatule järgmised

vahendid:

1) reguleeritav kaelatugi;

2) termotekk;

3) valgustatud silmatabel;

4) luup;

5) geelikott;

6) ühekordsed maskid kunstliku hingamise tegemiseks.

(5) Koduõendusteenuse osutajal peavad olema lisaks lõikes 3 sätestatule järgmised vahendid:

1) konteiner laboratoorsete analüüside transportimiseks;

2) erinevas suuruses põiekateetrid.

(6) Ravimite manustamisel ja vaktsineerimisel peavad olema täidetud asjakohased tingimused

ning külmaahela tagamiseks peab õendusabiteenuse osutajal olema:

1) salvestava logeriga või miinimum- ja maksimumtemperatuuri andmeid salvestava

termomeetriga varustatud külmkapp;

2) tarneahela puudumise korral külmkehaga ja logeriga varustatud termokonteiner ravimite ja

vaktsiinide transportimiseks või teenuse osutamiseks väljaspool tegevuskohta.

(7) Terviseametil on õigus kehtestada lõigetes 1, 2 ja 6 nimetatud nõuete sisustamiseks

tegevuskoha ruumidele ja sisseseadele kõrvaltingimusi kooskõlas haldusmenetluse seaduse §-

s 53 sätestatuga.

(8) Õe vastuvõtuteenuse ja koduõendusteenuse osutajal peavad olema immuniseerimise

teostamiseks järgmised ravimid:

1) 0,1%-line epinefriini süstelahus;

2) 0,9%-line naatriumkloriidilahus;

3) antihistamiinikum.

(9) Koolitervishoiuteenuse osutajal peavad olema lisaks lõikes 8 sätestatule järgmised ravimid:

1) paratsetamool 500 mg;

2) salbutamool inhalatsiooniaerosool;

3) süsivesikud 10%-lise infusioonilahusena ja tablettidena;

4) vahend põletuse esmaabiks.

(10) Lõike 8 punktis 1 nimetatud ravim peab õendusabiteenuse osutajal olemas olema peale

tegevusloa väljastamist.

3. peatükk

Õendushaiglas iseseisvalt osutatavad õendusabiteenused

§ 7. Õendushaiglas iseseisvalt osutatavad õendusabiteenused ja nende hulka kuuluvad

tegevused

(1) Õendushaiglas osutatakse iseseisvalt statsionaarset õendusabiteenust (edaspidi

statsionaarne õendusabiteenus) ja ambulatoorseid õendusabiteenuseid, välja arvatud

koolitervishoiuteenus.

(2) Õendushaiglas osutatavate õendusabiteenuste hulka kuuluvad tegevused on sätestatud

käesoleva määruse § 3 lõigetes 2 ja 5.

(3) Statsionaarne õendusabiteenus peab olema kättesaadav ööpäev läbi lähtuvalt patsiendi

vajadustest.

§ 8. Statsionaarse õendusabiteenuse osutamine

(1) Statsionaarset õendusabiteenust osutatakse vähemalt kolmeaastase kliinilise töö

kogemusega õe koordineerimisel õendushaiglas või ka üldhaiglas, keskhaiglas, piirkondlikus

haiglas, taastusravihaiglas ja kohalikus haiglas, millel on tegevusluba iseseisva statsionaarse

õendusabi osutamiseks.

(2) Statsionaarse õendusabiteenuse osutamisel peab olema tagatud vähemalt pooleteise

tööajaga õe ja kahe täistööajaga hooldustöötaja teenus kuni 20 patsiendi kohta, neist ööpäev

läbi vähemalt ühe täistööajaga õe ja hooldustöötaja teenus.

(3) Statsionaarse õendusabiteenuse osutamiseks peab haigla töötajate koosseisus olema

sotsiaaltöötaja.

(4) Statsionaarse õendusabiteenuse osutamiseks peab patsientidele olema haiglas tagatud

vajadusel korral füsioterapeudi ja tegevusterapeudi teenuse kättesaadavus.

(5) Statsionaarse õendusabiteenuse osutamiseks peab patsientidele olema haiglas tagatud arsti

konsultatsioon vähemalt üks kord nädalas iga patsiendi kohta.

(6) Statsionaarset õendusabiteenust osutaval õendushaiglal peab olema leping eriarstiabi

osutajaga labori- ja radioloogiateenuse osutamiseks.

§ 9. Nõuded statsionaarse õendusabiteenuse osutamiseks vajalikele ruumidele,

sisseseadele, aparatuurile ja töövahenditele

(1) Statsionaarse õendusabiteenuse osutamiseks peavad olema täidetud vähemalt järgmised

ruuminõuded:

1) patsientide ja nende saatjate ooteruum;

2) protseduuriruum pindalaga vähemalt 12 m2;

3) palatid pindalaga vähemalt 7 m2 voodikoha kohta;

4) tualettruumid arvestusega üks WC-pott kaheksa voodikoha kohta, sealhulgas üks

invatualettruum 20 voodikoha kohta;

5) üks dušikoht kaheksa voodikoha kohta ja pesemisruum lamava haige pesemiseks;

6) liikumisraviruum;

7) ruum surnute hoidmiseks.

(2) Statsionaarse õendusabiteenuse osutamiseks peavad olema tagatud järgmised töövahendid,

sisseseade ja aparatuur:

1) EKG aparaat;

2) sondiga toitmiseks vajalikud vahendid;

3) põie kateteriseerimise vahendid;

4) peritoneaaldialüüsi tegemise vahendid;

5) stoomihooldusvahendid;

6) aspireerimis- ja hapnikravivahendid;

7) tegevus- ja füsioteraapia vahendid;

8) vähemalt kaks komplekti ergonoomilisi abivahendeid patsiendi voodis liigutamiseks ja

tõstmiseks, transpordiraam ja liikumise abivahendid;

9) vähemalt üks tõstuk 40 voodikoha kohta ning üks pesemistool ja tõstuk-pesemistool 20

voodikoha kohta;

10) vähemalt neli potikõrgendust ja potitooli;

11) vähemalt kolm ratastooli ja kümme eri liiki kõndimise abivahendit 20 voodikoha kohta;

12) siibripesumasin;

13) üks personali väljakutsenupp iga voodi, tualettruumi ja üldruumi kohta;

14) päästelohisti iga voodikoha kohta.

(3) Ravimite manustamisel ja vaktsineerimisel lähtutakse § 6 lõikes 6 sätestatust.

(4) Terviseametil on õigus kehtestada lõigetes 1 ja 2 nimetatud nõuete sisustamiseks

tegevuskoha ruumidele ja sisseseadele kõrvaltingimusi kooskõlas haldusmenetluse seaduse §-

s 53 sätestatuga.

4. peatükk

Rakendussätted

§ 10. Üleminekusätted

(1) Määruse § 3 lõige 6 kehtib kuni 2031. aasta 31. detsembrini.

(2) Tervishoiuteenuse osutaja ja Tervisekassa vahel sõlmitud lepingud, mis on kooskõlas §-s

11 nimetatud määrustega, kehtivad lepingu tähtaja lõpuni.

§ 11. Määruste kehtetuks tunnistamine

Määrusega tunnistatakse kehtetuks:

1) sotsiaalministri 13. jaanuari 2014. a määrus nr 3 „Õendushaiglas iseseisvalt osutada lubatud

õendusabiteenuste loetelu ja nende hulka kuuluvad tegevused ning nõuded statsionaarse

õendusabiteenuse iseseisvalt osutamiseks vajalikule töötajate koosseisule, ruumidele,

sisseseadele, aparatuurile ja töövahenditele“;

2) sotsiaalministri 13. augusti 2010. a määrus nr 54 „Koolitervishoiuteenust osutava õe

tegevused ning nõuded õe tegevuste ajale, mahule, kättesaadavusele ja asukohale“;

3) sotsiaalministri 13. augusti 2010. a määrus nr 55 „Iseseisvalt osutada lubatud ambulatoorsete

õendusabiteenuste loetelu ja nende hulka kuuluvad tegevused ning õendusabiteenuste

osutamise tingimused“;

4) sotsiaalministri 13. augusti 2010. a määrus nr 56 „Nõuded ambulatoorse õendusabiteenuse

iseseisvalt osutamiseks vajalikele ruumidele, sisseseadele, aparatuurile, töövahenditele ja

ravimitele“;

5) sotsiaalministri 11. juuni 2001. a määrus nr 58 „Õendusabi erialade loetelu“.

§ 12. Määruse jõustumine ja rakendamine

(1) Määruse § 5 rakendatakse kuni 30. augustini 2025. a.

(2) Määruse § 51 rakendatakse alates 1. septembrist 2025. a.

(allkirjastatud digitaalselt)

Riina Sikkut

terviseminister

(allkirjastatud digitaalselt)

Nele Labi

kantsleri ülesannetes

Terviseministri määruse „Iseseisva õendusabiteenuse osutamine ja õendusabi erialad“

seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Määrusega koondatakse viies määruses sätestatud nõuded iseseisvalt osutatavatele

õendusabiteenustele, ühtlustades terminoloogiat ja teenuste kirjeldust ning õendusabi erialade

loetelu. Määrus on valdavas osas kehtivate määruste koondatud ja ajakohastatud tekst.

Eesti tervisesüsteemi areng on olnud viimastel aastakümnetel kiire. Õendusteadus on arenenud

arstiteadusega paralleelselt, eelkõige hariduse ja õppekavade arengu ning rahvusvahelise koostöö

kaudu. Praktikast tulenevate vajaduste tõttu on eri etappidel loodud määruseid õdede uuenenud

rollide kirjeldamiseks, et õde saaks teatud valdkondades (nt koolitervishoiuteenuse osutamisel)

iseseisvalt tegutseda.

Tänaseks on eri aegadel loodud määrustes terminoloogia vananenud ning õe tegevused on määruste

vahel killustunud, mis teeb nende jälgimis- ja uuendamisprotsessi keeruliseks. Viie määruse

koondamine vähendab halduskoormust ja toetab valdkonnas õigusselgust.

Nõuete ühtlustamine loob eeldused tervishoiuteenuse kvaliteedi parandamiseks. Lisaks tekib

õendusabist ja -teenustest parem ülevaade ka õdede ja eriõdedega koos töötavatel

erialaspetsialistidel.

Määrus mõjutab Eestis iseseisvalt töötavate õdede ja eriõdede tegevusi, tuues välja õdede ja

eriõdede teenuste hulka kuuluvad tegevused, andes õendusabiteenustele raamid ja kirjeldades õdede

õigusi, vastutust ja nõudeid õendusabiteenuste osutamisel.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Määruse ja seletuskirja on ette valmistanud Sotsiaalministeeriumi tervisesüsteemi arendamise

osakonna nõunik Leena Kalle ([email protected]). Määruse ja seletuskirja ettevalmistamisele on

kaasa aidanud Eesti Õdede Liit.

Määruse mõjude analüüsi on koostanud Sotsiaalministeeriumi analüüsi ja statistika osakonna

juhataja Hede Sinisaar (töölt lahkunud) ja nõunik Gerli Põdra ([email protected]). Määruse

juriidilise ekspertiisi on teinud Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Lily Mals

([email protected]).

Määruse on keeletoimetanud Rahandusministeeriumi ühisosakonna dokumendihaldustalituse

keeletoimetaja Virge Tammaru ([email protected]).

1.3. Märkused

Määrus ei ole seotud menetluses oleva muu eelnõuga ega EL-i õiguse rakendamisega, samuti

puudub seos Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga.

Määrusega tunnistatakse kehtetuks viis määrust:

1) sotsiaalministri 11. juuni 2001. a määrus nr 58 „Õendusabi erialade loetelu“ (määrus nr 58) RT

I, 23.08.2019, 13;

2

2) sotsiaalministri 13. augusti 2010. a määrus nr 56 „Nõuded ambulatoorse õendusabi iseseisvalt

osutamiseks vajalikele ruumidele, sisseseadele, aparatuurile, töövahenditele ja ravimitele“ (määrus

nr 56) RT I, 06.01.2021, 13;

3) sotsiaalministri 13. augusti 2010. a määrus nr 55 „Iseseisvalt osutada lubatud ambulatoorsete

õendusabiteenuste loetelu ja nende hulka kuuluvad tegevused ning õendusabiteenuste osutamise

tingimused“ (määrus nr 55) RT I, 28.08.2021, 7;

4) sotsiaalministri 13. jaanuari 2014. a määrus nr 3 „Õendushaiglas iseseisvalt osutada lubatud

õendusabiteenuste loetelu ja nende hulka kuuluvad tegevused ning nõuded statsionaarse õendusabi

iseseisvalt osutamiseks vajalikule töötajate koosseisule, ruumidele, sisseseadele, aparatuurile ja

töövahenditele“ (määrus nr 3) RT I, 06.01.2021, 16;

5) sotsiaalministri 13. augusti 2010. a määrus nr 54 „Koolitervishoiuteenust osutava õe tegevused

ning nõuded õe tegevuste ajale, mahule, kättesaadavusele ja asukohale“ (määrus nr 54) RT I,

23.05.2023, 19.

Määrus ei ole seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses.

2. Määruse sisu ja võrdlev analüüs

Määrus koosneb 12 paragrahvist.

Määruse §-s 1 sätestatakse määruse reguleerimisala, mis on analoogne määruste nr 58, 56, 55, 3 ja

54 volitusnormidega. Eesmärk on koondada ja ajakohastada viie kehtiva määruse tekst.

Määruse §-s 2 loetletakse õendusabi erialad ja sätestatakse erialadeülene nimetus – eriõde.

Lõike 1 kohaselt eristatakse nelja õendusabi eriala – intensiivõendus, kliiniline õendus,

terviseõendus ja vaimse tervise õendus. Vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS)

§ 24 lõikele 1 on õendusabi ambulatoorne või statsionaarne tervishoiuteenus, mida osutavad õde ja

ämmaemand koos pere-, eri- või hambaarstiga või iseseisvalt. Iseseisva õendusabi osutamise korral

toimub teenuse osutamine lahus pere-, eri- või hambaarstiabist.

Varem on õendusabis eristatud alaerialasid, kuid õenduse ja eriõenduse arengut arvestades ei ole

see enam aja- ega asjakohane. Näiteks on varem kasutatud selliseid termineid nagu kardioloogiaõde

ja diabeediõde. Praeguses õe põhiõppes (rakenduskõrghariduseõpe) alaeriala põhine väljaõpe

erinevalt näiteks arstidest puudub. Erialad kehtestatakse õendusabis vaid magistriõppes.

Õendusabis on vastavalt väljaõppele neli eriala, mis lähtuvad praktikast ning jaotuvad vastavalt

õendusvaldkonna kokkuleppele järgmiselt:

1) intensiivõendus, mis koondab anesteesia, intensiivravi ja erakorralise meditsiini valdkonna;

2) kliiniline õendus, mis koondab allergoloogia-immunoloogia, dermatoveneroloogia,

endokrinoloogia, gastroenteroloogia, infektsioonhaiguste, kardioloogia, kirurgia (sh

kardiovaskulaar-, kardio-, torakaal-, vaskulaar-, plastika- ja rekonstruktiivkirurgia),

operatsiooniõenduse, nefroloogia, neuroloogia, oftalmoloogia, onkoloogia, hematoloogia,

ortopeedia, otorinolarüngoloogia, pediaatria, pulmonoloogia, reumatoloogia, sisehaiguste,

sünnitusabi ja günekoloogia, uroloogia, iseseisva statsionaarse õendusabi ja taastusravi valdkonna;

3) terviseõendus, mis koondab koolitervishoiu, peremeditsiini, töötervishoiu, hambaravi ja

koduõenduse valdkonna;

4) vaimse tervise õendus, mis koondab vaimse tervise ja psühhiaatria valdkonna.

Õdede erialade alla koondub mitu valdkonda ning tänane õigusruum ei piira, millises valdkonnas

eriõde võib töötada, näiteks saab kliinilise õenduse erialaga eriõde töötada peremeditsiinis.

3

Lõikes 2 esitatakse koondnimetus õdedele, kes on omandanud õendusabi eriala. Sellist õde

nimetatakse eriõeks. Eriõena käsitatakse õde, kes on pärast 2006. aastat läbinud Tartu või Tallinna

Tervishoiu Kõrgkooli õe erialase õppekava või pärast 2018. aastat terviseteaduse magistri õppekava

vähemalt ühel neljast õendusabi erialast. Vastavad tähtajad tulenevad sellest, millisel aastal on

nimetatud õppekavad loodud. Eriõde võib osutada tervishoiuteenuseid omandatud eriala piirides

juhul, kui ta on registreeritud Terviseameti tervishoiukorralduse infosüsteemis.

Selguse huvides lisatakse seletuskirjale ka õe mõiste. Õde on tervishoiutöötaja, kes on kantud õena

tervishoiukorralduse infosüsteemi. Õe kvalifikatsiooni nõudeid reguleerivad Euroopa Parlamendi

ja nõukogu direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (ELT L 255,

30.09.2005, lk 22–142) artikkel 31 ja kõrgharidusseaduse § 5. Õde võib osutada tervishoiuteenuseid

omandatud kutse piirides juhul, kui ta on registreeritud Terviseameti tervishoiukorralduse

infosüsteemis.

Määruse §-s 3 sätestatakse iseseisvalt osutatavad ambulatoorsed õendusabiteenused (edaspidi ka

ambulatoorne õendusabiteenus) ja nende hulka kuuluvad tegevused. Täpsustatud teenuste

kirjeldused on esitatud õendusvaldkonna tegevusjuhendites ja -juhistes ning ravi rahastamise

lepingutes, mis on avaldatud Tervisekassa veebilehel. Kvaliteedinõuded on reguleeritud

sotsiaalministri 15. detsembri 2004. a määruses nr 128 „Tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamise

nõuded“.

Olulise muudatusena ei sisustata õendusabiteenuseid enam detailsete tegevuste kirjeldamisega.

Need ei ole vajalikud, kuna õed osutavad erinevaid teenuseid, lähtudes oma väljaõppest, mis

tähendab, et õde ja eriõde saab ja võib teha seda, milleks tal on teadmised ja oskused. Lisaks

toetavad õdede tegevust erinevate teenuste osutamisel riiklikud ja rahvusvahelised valdkondlikud

tegevusjuhendid, -juhised ja ravijuhendid. Juhised on kitsama ja spetsiifilisema profiiliga

valdkondlikud reeglid. Juhendid on laiema käsitlusega valdkonnas kehtestatud reeglid. Näiteks võib

koolitervishoiuteenust osutav õde oma tegevuses lähtuda kooliõenduse tegevusjuhendist ja terve

lapse jälgimise ravijuhendist. Varem on määruse tasandil detailsed teenuste kirjeldused olnud

vajalikud just õe tegevuste kokkuleppimiseks, sest õde hakkas valdkonnas tegutsema ja vastutama

iseseisvalt. Sarnast detailset tegevuste kirjeldust määruse tasemel ei ole ka teistel tervishoius

töötavatel spetsialistidel.

Lõikes 1 loetletakse õe iseseisvalt osutatavad ambulatoorsed õendusabiteenused, milleks on

koduõendusteenus, koolitervishoiuteenus ja õe vastuvõtuteenus, mille raames võib õendusabi

osutaja teha iseseisvalt õendustegevusi ning arsti otsuse alusel raviprotseduure ja vajalikke

uuringuid.

Loetletud teenused on iseseisvas õendusabis toimivad teenused ning määrusega uusi teenuseid ei

sätestata.

Lõikes 2 sätestatakse õendusabiteenuste hulka kuuluvad tegevused, mille kirjeldamine aitab luua

selgust tervishoiuteenuste osutamisel, parandab koostööd spetsialistide vahel, on aluseks väljaõppe

korraldamisel ja tegevusjuhendite koostamisel. Ühtlasi on need aluseks lisapädevuse vajaduse

hindamisel ja kokkuleppimisel nii tööandjale tööalaseks täienduskoolituseks kui ka õigusaktis

sätestatud lisapädevuse omandamiseks vajaliku täienduskoolituse väljatöötamiseks. Nii näiteks on

lisapädevus vajalik vaktsineerimiseks ning selleks on välja töötatud eraldi koolitused.

Õendusabi on protsessiviisiline tervishoiuteenus, mis koosneb patsiendi terviseseisundi

hindamisest, õendusdiagnoosi määramisest, oodatavate õendustulemuste määramisest,

õendustegevuste kavandamisest ja elluviimisest ning õendustulemuste hindamisest.

4

Õendusabiteenust saama suunatakse patsient lähtuvalt ravikindlustuse seaduses ja sotsiaalministri

18. septembri 2008. a määruses nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused

ja kord“ sätestatule. Koduõendusteenust saama suunamiseks on vaja patsiendile koostada saatekiri,

mida saavad teha nii arst kui ka eriõde. Koolitervishoiuteenuse saamiseks saab õpilane pöörduda

ise ja selleks ei ole saatekiri vajalik. Vastavalt ravikindlustuse seaduses sätestatule võib patsient

pöörduda õe vastuvõtutele ise või vajada saatekirja. Näiteks vaimse tervise õe vastuvõtule ei ole

saatekiri vajalik, kuid õe vastuvõtule endokrinoloogias saatekiri vajalik.

Õde osutab tõenduspõhist õendusabi, mille aluseks on professionaalne suhtlemine igas vanuses

inimesega, austades tema iseseisvust, tehes koostööd patsiendi lähedastega ning juhindudes kutse-

eetikast ja kehtivatest kvaliteedinõuetest. Õde oskab tegutseda inter- ja multidistsiplinaarses

meeskonnas.

Vastavalt teenuse eripärale hindab ja jälgib õde igas vanuses patsiendi terviseseisundit ja -vajadusi,

mis hõlmab tema kohta kogutud objektiivseid ja subjektiivseid andmeid. Teenuse eripära tähendab

seda, et sõltuvalt osutatavast teenusest võib õel olla tegemist eri vanuses patsientidega, näiteks

koolitervishoiuteenuse puhul tegeleb õde koolieas olevate lastega. Kogutud andmetest lähtudes

määrab õde patsiendi või tema lähedastega koostöös tõenduspõhised õendusdiagnoosid ja püstitab

oodatavad õendustulemused. Õendusdiagnoosi püstitamine aitab tuvastada ja kindlaks määrata

patsiendi terviseprobleeme ja vajadusi kliiniliste andmete, hinnangute ja vaatluste põhjal. Täpselt

sõnastatud õendusdiagnoos annab selge fookuse edasiste sekkumiste kavandamisel ja tagab, et

osutatav abi on kohandatud patsiendi konkreetsetele vajadustele. Oodatavate tulemuste

kindlaksmääramisega saavad õed jälgida ja hinnata patsiendi edusamme taastumise või paranemise

suunas. Need tulemused on raviplaani eesmärgid, mis annavad sekkumistele suuna ja eesmärgi.

Õde kavandab ja viib ellu vajalikud õendustegevused ja -toimingud, sealhulgas patsiendi

nõustamine, tervisedendamine ja haiguste ennetamine, eluohtlike terviseseisundite äratundmine ja

esmaabi, sealhulgas vaimse tervise esmaabi osutamine. Patsiendi nõustamise alla kuuluvad

patsiendi juhendamine ja õpetamine, tema lähedaste ja kogukonna tervisedendamine ning haiguste

ennetamine, käsitledes inimese anatoomiat ja füsioloogiat, inimese eluviisi ja tervisekäitumist,

vigastuste ja kukkumiste ennetamist, töötervishoidu, tööohutust ja ergonoomikat, tervise iseärasusi,

nende jälgimist ja enesekontrolli võtteid. Õde annab esmased ravisoovitused ägeda haiguse või

kroonilise haiguse ägenemise korral ning jälgib raviskeemi.

Õendusabiteenuste hulka kuuluvate tegevuste elluviimiseks on õel muu hulgas õigus kirjutada välja

töövõimetusleht ravikindlustuse seaduse § 52 lõike 22 alusel, ravim ravimiseaduse § 33 lõike 14

alusel ja abivahend sotsiaalhoolekande seaduse ja selle alusel kehtestatud rakendusakti alusel ning

koostada saatekiri tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja selle alusel kehtestatud

rakendusaktide alusel.

Õde hindab õendustulemusi, mis on õendusprotsessis oluline samm, kuna see mõjutab otseselt nii

patsiendile osutatavat teenust ja selle kvaliteeti kui ka üldist tervisesüsteemi. Selle tegevusega

tagatakse patsiendi ravi tõhusus, ohutus ja pidev paranemine. See aitab õdedel teha teadlikke

otsuseid, võtta vastutust ning aidata kaasa tõenduspõhise ja kvaliteetse praktika arendamisele.

Selleks peab õde hoolitsema ka enda vaimse ja füüsilise tervise eest, oskama seda reflekteerida ja

juhtida, tagada säilenõtkus isikliku professionaalse arengu kaudu ja rakendades uurimistööde

tulemusi.

Õendusabiteenuse oluline osa on oskus dokumenteerida terviseandmeid ja vajaduse korral

vahendada terviseinfot, kasutades selleks nüüdisaegseid infotehnoloogilisi vahendeid ja lähtudes

isikuandmete töötlemist käsitlevatest õigusaktidest.

5

Lõigetes 3 ja 4 täpsustatakse koduõendusteenuse, õe vastuvõtuteenuse ja koolitervishoiuteenuse

hulka kuuluvaid tegevusi. Koduõendusteenuse ja õe vastuvõtuteenuse puhul kuuluvad õe tegevuste

hulka kõik lõikes 2 nimetatud tegevused. Iga konkreetse teenuse osutamisel tehtavad tegevused

sõltuvad teenuse eripärast ja patsiendi vajadustest, mistõttu ei ole vajalik eraldi tegevusi

koduõendusteenuse ja õe vastuvõtuteenuse puhul eraldi nimetada. Näiteks on mõlema teenuse

puhul oluline patsiendi nõustamine, kuid erinevus tuleb sellest, milles nõustatakse. Seni on püütud

õendustegevusi võimalikult täpselt kirjeldada, kuid patsientide vajaduste muutuseid ja ka õendusabi

arengut arvestades ei ole selline detailsus enam vajalik, sest see piirab teenuse osutamist ja

kvaliteeti.

Sarnaselt eespool nimetatud teenustega sõltub ka koolitervishoiuteenuse osutamisel rakendatavate

üldiste õendusabiteenuse tegevuste spetsiifiline sisu teenuse eripärast. Koolitervishoiuteenuse

osutamisel lähtutakse lapse tervise jälgimise ravijuhendist ning lisaks lõikes 2 nimetatud tegevustele

kuulub koolitervishoiuteenuse osutamisel õe ülesannete hulka ka õpikeskkonna ja õpilase tervise

edendamine. Nendeks tegevusteks on näiteks nakkuskahtluse korral vastavate meetmete

rakendamine ja seotud osapoolte informeerimine ning vajaduse korral pedagoogide ja teiste seotud

osapoolte nõustamine haridusliku erivajadusega õpilaste õpikeskkonna ja õppetöö korraldamisel,

samuti koostöös õpilase, lapsevanema, kooli personali ja teiste tervishoiutöötajatega õpilaste

toitlustamist edendavate ettepanekute tegemine kooli direktorile ning õpilaste toitlustamisealane

nõustamine haiguspuhuste eridieetide küsimustes. Edendamise hulka kuuluvad ka esmase abi

praktilise õpetuse korraldamine õpilastele vähemalt üks kord põhikooli II ja III astmes ning

gümnaasiumis, tõenduspõhise tervisealase teabematerjali levitamine ning üks kord õppeaastas

kogutud terviseinfo analüüs ja vajaduse korral ettepanekute edastamine kooli direktorile ja

hoolekogule kooli arengukava väljatöötamiseks tervisealastes küsimustes.

Koolitervishoiuteenuse üheks tegevuseks on ka koolitöötajate immuniseerimine ja testimine

asjakohastes õigusaktides sätestatud korras. See on reguleeritud aastal 2021 ja sellega saab

koolitervishoiuteenuse osutaja osutada teenust nakkushaiguste epideemia korral ka laiemalt.

Lõikes 5 sätestatakse tegevused, mis kuuluvad õe vastuvõtuteenuse hulka juhul, kui teenust pakub

eriõde. Eriõde lähtub teenuse osutamisel eelkõige kõikidest tegevustest, mida õde rakendab

ambulatoorse õendusabiteenuse osutamisel.

Kui õe vastuvõtuteenust osutab eriõde, kuuluvad teenuse hulka ka täiendavad tegevused, kuna

eriõel on laiemad teadmised ja suurem kliiniline pädevus, näiteks patsiendi terviseteekonna

koordineerimine, mis hõlmab nii ravi- kui ennetusteenuseid. Samuti annab eriõde vastuvõtu käigus

oma vastutuse piires patsiendi terviseseisundile esmase hinnangu, mis on õe poolt osutatavast

vastuvõtuteenusest erinev, kuna õde lähtub oma töös eeskätt arsti korraldustest aga eriõde saab

patsiendi tervisseisundile anda hinnangu ilma eelneva arsti visiidita. Vastuvõtu ajal saab eriõde

tellida vajalikke diagnostilisi analüüse ja uuringuid ning suunab vajaduse korral patsiendi teise

tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtule.

Eriõde hindab ja arendab teenuse kvaliteeti ning rakendab uuenduslikke meetmeid süvendatud

kliinilisi teadmisi kasutades. Eriõde hindab patsientidele osutatavate tervishoiuteenuste ohutust,

efektiivsust ja üldist rahulolu, mis hõlmab näiteks patsiendi ravitulemusi ja rahulolu, praktika

vastavust tõenduspõhistele juhistele ja standarditele ning tõhusat ressursside kasutamist. Teenuse

kvaliteedi arendamisel aitab eriõde kaasa kliinilises keskkonnas pakutavate tervishoiuteenuste

parandamisele ja täiustamisele, näiteks patsiendi terviseteekondades, tööprotsessides ja

protokollides, mis tervikuna parandavad patsientidele pakutavat raviteenust. Eriõde saab kasutada

enda teadmisi ja kogemusi uuringute hindamiseks ja integreerida tulemused praktikasse. See

hõlmab näiteks uute raviprotokollide, diagnostikavahendite, tervisetehnoloogiate või ravimeetodite

kasutuselevõttu, mis parandavad patsiendi ravitulemusi. Eriõde võtab initsiatiivi muudatuste

6

juhtimiseks, kasutab strateegilist lähenemist ja eri valdkondade teadmiste sidumist, sobitades

parimal võimalikul moel kokku vajadused ja lahendused, mis võimaldab probleeme lahendada

uuenduslikul viisil. Kvaliteetse teenuse arendamiseks argumenteerib eriõde oma valdkonna

seisukohtade ja prioriteetsete arengusuundade üle ning seisab patsiendi ja erialaesindajate huvide

eest. Lisaks toetab ja suunab eriõde kolleegide professionaalset arengut ning teeb uurimis- ja

arendustöid, olles nii koolitajaks kui ka eestvedajaks.

Teenuse pakkumiseks on eriõel lisaks õe tavapärastele õigustele ravimi väljakirjutamise õigus

ravimiseaduse § 33 lõike 17 alusel. Piiratud ravimi väljakirjutamise õigus on kõikidel eriõdedel, kes

on läbinud alates 2019/2020. õppeaastast Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis või Tartu Tervishoiu

Kõrgkoolis terviseteaduse magistriõppe ja omandanud eriõe eriala. Piiratud retseptiõigus on ka

alates 2006. aastast üheaastase erialase koolituse läbinud eriõdedel, kes on lisaks läbinud kliinilise

farmakoloogia täienduskoolituse, mis kajastub tervishoiukorralduse infosüsteemis. Kuna enne

magistriõppekava loomist olnud erialane koolitus kliinilise farmakoloogia moodulit ei pakkunud,

ei ole nendel õdedel praegu ravimi väljakirjutamise õigust ning selle saamiseks peab eriõde läbima

vastava koolituse.

Lõikes 6 sätestatakse eriõe III taseme pädevust omava õe õigused. Tegemist on Vabariigi Valitsuse

10. juuni 2024. a määruse nr 33 „Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu“ § 82 lõikes 10 sätestatud

ja TTKS § 24 lõike 2 alusel kehtestatud määruses nimetatud õendusabi eriala omandanud õe

(eriõde) poolt õendusabiteenuste osutamise rahastamise erisusega. Seetõttu tuuakse käesolevasse

määrusesse üle juba kehtiv olukord, kus õde, kes on saanud eriõe III taseme pädevuse, saab teha

samu tegevusi nagu eriõde. Tervisekassa teenuselepingu sõlmimise korral võtab Tervisekassa tasu

maksmise kohustuse üle samas ulatuses nagu eriõe poolt õendusabiteenuse osutamisel.

Eriõe haridust nõudvatel ametikohtadel töötamiseks ei jätku veel piisavalt spetsialisti- või

magistriõpet läbinud õdesid, mistõttu on võimaldatud üleminekuperiood kuni aastani 2032. Eesti

Õdede Liidu pädevuse hindamise komisjoni kaudu on võimalik õel läbida pädevuse hindamine. See

annab võimaluse nendele õdedele, kelle ametkoht nõuab õe eriala omandamist, kes on kauem

süsteemis töötanud ja omavad praktilist kogemust, kuid ei ole veel õendusvaldkonna eriala

omandama läinud, rakendada teenust pakkudes eriõe tegevusi (erialase väljaõppeta õele ei laiene

eriõe õigused, nt ravimi väljakirjutamine). Alates 2033. aastast saavad iseseisvalt teenuseid pakkuda

vaid eriõed. Kuna tegemist on õendusabiteenuse arengut arvestava suunaga, sõltub eesmärgi

täitmine järgnevate aastate tervisesüsteemi arengusuundadest, sealhulgas tervishoiutööjõu

planeerimisest ja sellest, kas 2033. aastaks on Eestis piisav hulk eriõdesid, kes kataksid ära iseseisva

õendusabiteenuse vajaduse.

Eesti Õdede Liidu volikogu otsusega kinnitatud eriõe pädevuse tasemete, taotlemise eelduste,

hindamiskriteeriumite kohaselt on eriõe III taseme pädevust võimalik ilma magistriõpet läbimata

taotleda kuni aastani 2027 ning see pädevus kehtib kuni aastani 2032. Aastast 2028 peavad eriõe

pädevuse taotlejad olema läbinud ka õe magistriõppe ja omandanud ühe neljast õendusabi erialast.

Eriõe pädevuse tasemete, taotlemise eelduste, hindamiskriteeriumite kohaselt on eriõe III taseme

pädevuse taotlemisel eelduseks, et õel on vähemalt viieaastane kliinilise töö kogemus.

Pädevushindamisi korraldab Eesti Õdede Liidu pädevuse hindamise komisjon ning pädevuse

hindamise kord ja tingimused on leitavad Eesti Õdede Liidu veebilehelt.

Pädevuse hindamine annab õele võimaluse tõendada erialast kvalifikatsiooni ja parandada teenuse

kvaliteeti. Pädevuse hindamise läbimine näitab, et õde on kvalifitseeritud oma pädevuse piires

teenuseid pakkuma ning patsiendi ohutust ja heaolu parandama. Hindamise käigus leiab kinnitust,

et õel on olemas vajalikud teadmised ja oskused ohutu, tõhusa ja kvaliteetse abi osutamiseks. See

näitab õe pühendumust pidevale õppimisele, võimet tugineda õe kutse-eetikale ja kohaneda

muutustega tervishoius. Eriõe III taseme pädevuse olemasolu ei tee õest siiski eriõde, vaid annab

7

piiratud perioodil õele õiguse teenuse osutamisel rakendada eriõe poolt teenuse pakkumisel

rakendatavaid tegevusi. Pädevuse hindamise järel lisatakse vastav info ka tervishoiukorralduse

infosüsteemi, kus tervishoiutöötaja isikuvaatest on leitav teave pädevuse hindamise läbimise ja selle

kehtivuse kohta.

Määruse §-s 4 sätestatakse ambulatoorse õendusabiteenuse osutamise tingimused.

Lõikes 1 sätestatakse nõuded ettevõtjale, kes osutab iseseisva ambulatoorse õendusabiteenuse

raames õe vastuvõtuteenust.

TTKS § 41 lõike 2 punkti 61 kohaselt peab iseseisvalt õendusabi osutamise raames TTKS § 25

lõike 3 alusel kehtestatud määruses nimetatud õe vastuvõtuteenuse osutamiseks loa taotlemisel

esitama õe pädevust tõendavad dokumendid. Määruses ette nähtud tingimused on seatud selleks, et

tagada õe vastuvõtuteenuse osutamisel õe väljaõppe ja ettevalmistuse miinimumnõuded. Kuna

õdede väljaõpe on aastakümnete jooksul olnud erinev, on teenuse osutamise kvaliteedi ja patsiendi

ohutuse tagamise seisukohalt oluline, et pädevust hinnataks samadel alusel.

Vastav nõue on TTKS-is sätestatud 9. jaanuaril 2016. a ning käesoleva määrusega korrigeeritakse

ja täpsustatakse nõude sisu, et see kehtib igale teenuseosutajale, kes soovib pakkuda õe

vastuvõtuteenust. Seega, sõltumata määruse nr 55 § 61 lõike 1 senisest sõnastusest, ei tehta

õigusruumis ega senises praktikas sisulisi muudatusi.

Ettevõtja, kes vastava tegevusloa taotluse esitab, peab tingimused täitma oma töötajate kaudu ning

selleks peab tema vastutusel ja heaks tegutsema teenuse pakkumisel isik, kellel on vähemalt

rakenduskõrgharidus õenduse erialal või sellega võrdustatud kvalifikatsioon ning kahe järjestikuse

aasta praktilise töö kogemus õena. Kui ettevõtja heaks tegutseb mitu isikut ehk õe vastuvõtuteenust

osutab mitu erinevat õde, siis sätestatud nõuded peavad olema täidetud kõikidel õdedel. Nõuded

haridusele, s.o õe õppele on sätestatud Vabariigi Valitsuse 25. oktoobri 2004. a määruses nr 312

„Arstiõppe, loomaarstiõppe, proviisoriõppe, hambaarstiõppe, ämmaemandaõppe, õeõppe,

arhitektiõppe ja ehitusinseneriõppe raamnõuded“ 7. peatükis.

Lisaks peab õde olema läbinud ettenähtud mahus täienduskoolitused, mis on sätestatud

terviseministri 24. oktoobri 2024. a määruse nr 43 § 4 lõikes 3. Nimetatud tingimused on õe

vastuvõtuteenusele kehtinud 2016. aastast, et tagada ühtsed põhimõtted õe vastuvõtuteenusele ning

kvaliteetne õe vastuvõtuteenus olenemata selle osutamise kohast. See parandab muu hulgas ka

õendusabi kvaliteeti riigis. Ilma nimetatud tingimusteta õde ambulatoorset vastuvõtuteenust osutada

ei saa.

Lõikes 2 sätestatakse koduõendusteenuse osutamise nõudena teenuse osutamise koht, milleks on

patsiendi elu- või viibimiskoht. See on vajalik reguleerida, et nimetada, kus võib teenust osutada ja

vältida selle osutamist mittesobivates asukohtades.

Määruse §-s 5, mis kehtib kuni 30. augustini 2025. a, sätestatakse koolitervishoiuteenust osutava

õe tegevuste aeg, maht, kättesaadavus ja asukoht. Määrusega säilib senine määruses nr 54 sätestatud

kooliõe töökoormus.

Koolitervishoiuteenuse osutamisel eelistatakse alati teenuse pakkumist koolis kohapeal, kuid

muudatusena peab teenust kooli ruumides osutama juhul, kui tegevuskohas õpib 200 või enam

õpilast. Väljaspool koolihoonet võib teenust osutada juhul, kui tegutsemiskohas õpib vähem kui

200 õpilast ning eeldusel, et teenuse osutamise koht asub õpilastele jalgsi läbitava mõistliku

teepikkuse kaugusel. Koolide liitmise tõttu on asjakohane lähtuda kooli tegutsemiskohast, mitte

8

kooli mõistest, kuivõrd õde peab koolitervishoiuteenuse osutamisel olema kättesaadav igas kooli

tegutsemiskohas.

2018. aasta 1. veebruaril jõustunud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 2 lõike 4 redaktsiooniga

sooviti seletuskirja kohaselt „loobuda seaduse tasandil nn erikooli (ehk eraldi haridusliku

erivajadusega õpilaste kooli) reguleerimisest, mis ei tähenda, et haridusliku erivajadusega

õpilastele ei võiks kohalikud omavalitsused, eraõiguslikud juriidilised isikud või riik eraldi koole

luua ja neid pidada, kuid kaasava hariduse põhimõttest kantuna peaksid haridusliku erivajadusega

õpilased õppima üldjuhul elukohakohajärgse kooli tavaklassis (eelkõige kergema haridusliku

erivajadusega lapsed ning kus tuleb õpilastele vajalik tugi tagada) ning vajadusel elukohajärgse

kooli eriklassis. Eraldi erikoolide loomist riiklikult ei soodustata. Hariduslike erivajadustega

õpilaste arv tavakoolides on viimastel aastatel suurenenud, mis tähendab, et üha enam on hakatud

kaasava hariduse põhimõtteid omaks võtma. Koolide eristamine ei ole vajalik ka seetõttu, et

muudetav rahastamissüsteem toetab erivajadustega õpilasi ühtsete printsiipide alusel nii nn eri- kui

tavakoolides.“ Vastav muudatus tõi kaasa vajaduse võimaldada paindlikumalt ka tervishoiuteenuse

osutamist, lähtudes mõistlikkusest ja lapse vajadusest. Sellest tulenevalt on koolitervishoiuteenuse

nõuetest välja jäetud kohustus osutada tervishoiuteenust koolis kohapeal, kui tegemist on

haridusliku erivajadusega õpilasega. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 2 lõike 4 tähenduses

tõhustatud tuge või erituge vajavate õpilaste korral peab koolipidajal hindama, kas tervishoiuteenust

peab osutama koolis kohapeal. Seda eelkõige juhul, kui õpilase tervislik või arengust tulenev

seisund ei võimalda liikuda iseseisvalt teenuse osutamise kohta või teenuse osutamise kohta

liikumine mõjutab õppetöös osalemist.

Koolitervishoiuteenuse kättesaadavus tagatakse õpilastele nii õppeajal kui ka eksamiperioodil ning

õe vastuvõtuaeg moodustab vähemalt poole õe tööajast. Väljaspool vastuvõtuaega nõustab õde

õpilasi sidevahendite teel ning teavitab, kuhu vajaduse korral pöörduda arstiabi või tervisealase nõu

saamiseks väljaspool vastuvõtuaega.

Koolitervishoiuteenuse osutaja avaldab õpilastele, koolipersonalile ja lapsevanematele kooli

direktoriga kooskõlastatud vastuvõtuajad ja õe kontaktandmed. Mitme kooli teenindamise korral ei

tohi ühe ja sama õe vastuvõtuajad erinevates koolides kattuda ning õe ajutise äraoleku korral

korraldab teenuseosutaja puuduva õe asendamise teise tervishoiutöötajaga. Lisaks paneb

teenuseosutaja koolis nähtavale kohale välja teabe, millal on õpilasel ja lapsevanemal õigus

pöörduda ettepaneku või kaebusega teenuseosutaja tegevuse kohta Terviseametisse või

Tervisekassasse koos nende kontaktandmetega.

Määruse §-s 51, mis jõustub 1. septembril 2024, sätestatakse nõuded koolitervishoiuteenust osutava

õe tegevuste aeg, maht, kättesaadavus ja asukoht. Paragrahviga 51 muudetakse määruses nr 54

sätestatut koolitervishoiuteenuse osutamise asukoha kohta, mis avaldab mõju ka teenuse

rahastamisele Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu alusel (kehtestatakse ravikindlustuse seaduse

§ 30 lõike 1 ja § 331 lõike 1 alusel).

Koolitervishoiuteenuse puhul on õe töökoormuseks 600 õpilast täistööaja (ehk 40 tundi nädalas)

korral. Erivajadusega õpilastega töötamisel on õe töökoormuseks 125 erituge vajavat õpilast

täistööaja (ehk 40 tundi nädalas) korral.

Kehtivas määruses nr 54 on õe töökoormus eristatud ainult tavaõpilastega koolis ja haridusliku

erivajadusega õpilastele mõeldud koolis. Kuna erivajadusega lapsed õpivad ka tavakoolides ning

kõik õpilased ei ole erivajadusega, muudetakse kooli tüübist sõltuvat rahastamist ning lisatakse ka

õe töökoormus põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 49 lõike 1 tähenduses tõhustatud tuge vajavate

õpilastega töötamisel nii, et tõhustatud tuge vajavate õpilastega töötamisel on õe töökoormuseks

441 tõhustatud tuge vajavat õpilast täistööaja (ehk 40 tundi nädalas) korral.

9

Käesoleva muudatusega soovitakse liikuda koolitüübi põhiselt koolitervishoiu rahastamiselt

õpilasepõhisele rahastamisele ning eristada tervishoiuteenuse vajaduse puhul erituge ja tõhustatud

tuge vajavaid õpilasi tavaõpilastest vastavalt põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sätestatule. Seni

on koolitervishoiuteenuse rahastamisel lähtutud koolipõhisest lähenemisest, kuna aga õe töömaht

ja tegevused on erineva vajadusega laste puhul erinevad ning ei sõltu koolitüübist, vaid laste

vajadusest, tuleb rahastamine muuta õpilasepõhiseks. Tervisekassa koolitervishoiuteenuse

piirhinna kujundamisel on juba praegu arvestanud õe töökoormuse erisusi tavaõpilastele, tõhustatud

ja erituge vajavatele ning haridusliku erivajadusega õpilastele teenuse osutamisel. Samas ei ole

praegu teenuse sisu ja osutamise korraldust reguleerivas määruses eristatud erineva vajadusega

õpilastele teenuse osutamiseks kuluvat aega. Ilma nimetatud sätet muutmata ei ole võimalik tagada

teenuse kättesaadavust tegelikust vajadusest lähtuvas ja ka hinnakujunduse aluseks olevas mahus.

Määruse §-s 6 sätestatakse ambulatoorse õendusabiteenuse osutamiseks vajalike ruumide,

sisseseade, aparatuuri, töövahendite ja ravimite nõuded, mis on ajakohastatud ja üldistatud, et

tagada paindlik teenuse osutamine. Liigsest detailsusest on loobutud, et luua paindlik, kuid teenuse

eripära ja kvaliteeti tagav regulatsioon, mis ajaliste muutuste käigus ei vajaks pidevat uuendamist,

täites samas minimaalsed nõuded.

Lõikes 1 sätestatakse nõuded vastuvõturuumidele.

Ruumide pindala ja planeering peavad vastama tavapäraselt tervishoiuteenuse osutamiseks

vajalikele tingimustele, mis võimaldavad pakkuda kvaliteetset raviteenust. Nimetatud tavapäraselt

tingimuste mõtestamisel tuleb lähtuda teenuse kvaliteetsuse ning patsientide heaolu, privaatsuse ja

konfidentsiaalsuse nõudeist. Teenuse pakkumise ruum peab paiknema hoones selliselt, et patsient

saab teenust privaatselt kasutada. Näiteks elumajas teenuse osutamisel peaks sissepääs ravi

osutamise ruumidesse asuma üldjuhul eluruumide koridori sissepääsudest eraldi. Vaid erandjuhul,

kui patsientide privaatsuse rikkumise oht on väike, võib sissepääs teenuse osutamise ruumidesse

olla eluruumide koridoriga ühise sissekäiguga. On ootuspärane, et tervishoiuteenuse osutamise

kohas on lisaks vastuvõtu- või protseduuriruumile privaatne ooteruum. Teenuse osutamise ruumi

valikul peab olema tagatud, et ruumis räägitav ei kostuks ruumist väljapoole, sh ooteruumi. Ruumi

ei tohiks kostuda müra (sh liiklusmüra), mis võiks kahandada patsiendi heaolu ja halvendada

ravikontakti.

Vastuvõturuumi suurus ja sõltuvalt teenuse sisust protseduuriruumi suurus on jätkuvalt vähemalt

16 m2 või 2 x 12 m2, mis võib põhjendatud juhul olla kuni 20 protsenti väiksem, kui koosmõjus

punktiga 1 on tagatud sobivad töötingimused ning teenuse kvaliteet ja ohutus.

Kahekümneprotsendine kõrvalekalle on lubatud, kuivõrd teenuse pakkumiseks nõutud sisseseade,

aparatuur ja töövahendid võivad erineda ning mahtuda teenuse kvaliteeti mõjutamata koos patsiendi

teenindamiseks vajaliku ruumiga ka väiksemale hästi planeeritu pinnale. Lisaks võib näiteks

koolitervishoiuteenuse puhul tekkida olukord, kus teenust peab osutama vanemates hoonetes, kus

just ruutmeetritelt sobiva ruumi leidmine võib osutuda võimatuks. Eeskätt tekib selline olukord siis,

kui teenust osutatakse juba ehitatud hoonetes, kus esialgu ei olnud planeeritud õe vastuvõtuteenust

osutada.

Ruumid ja nende sisseseade peavad olema osutatavale õendusabiteenusele vastava funktsionaalse

lahendusega ja inimestele ohutud ning vastama tööohutusnõuetele, sealhulgas peavad tervist ja elu

ohustavad riskid olem maandatud. Funktsonaalne lahendus ruumis tähendab, et ruumi planeering

on loogiline ja loomulik ning võimaldab teenuseosutajal kõiki teenusele seatud tingimusi silmas

pidades kvaliteetselt teenust osutada. Ruumides peab olema piisav õhuvahetus ning loomulik ja

tehisvalgustus. Lisaks peavad ruumides olema loodud tingimused patsiendile ja personalile isikliku

hügieeni toiminguteks. Arvestada tuleks, et ruumilahendus võimaldab hoida ravidokumente

10

andmekaitsenõuetele vastavalt kooskõlast sotsiaalministri 15. detsembri 2004. a määruse nr 128

„Tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamise nõuded“ §-ga 7, järgides põhimõtet, et riskivaba töötlusviis

tähendab ka turvalist keskkonda.1

Lõike 2 kohaselt peab koduõendusteenuse osutaja tagama sobiva keskkonna vähemalt dokumentide

nõuetekohaseks hoidmiseks ning töövahendite ja aparatuuri hoidmiseks, samuti ühenduse

telefoniside- ja arvutivõrguga. Kuna koduõendusteenuse puhul on tegevuskohaks patsiendi elu- või

viibimiskoht, ei ole lõikes 1 nimetatud nõuded selle teenuse puhul asjakohased. Seega peab

teenuseosutaja tagama, et dokumendid, töövahendid ja aparatuur, mida ta teenuse osutamiseks

kasutab, on säilitatud ja hoitud nõuetekohaselt. Lisaks on oluline, et teenuseosutajal oleks

suhtlemiseks vajalik telefonisidevõrk ja arvutivõrk tervishoiuteenuse dokumenteerimiseks.

Sarnaselt ruuminõuetega, mis on sätestatud lõikes 1, peab ka koduõendusteenuse osutaja järgima,

et ravidokumendid on hoiutud andmekaitsenõuetele vastavalt kooskõlas sotsiaalministri

15. detsembri 2004. a määruse nr 128 „Tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamise nõuded“ §-ga 7,

järgides põhimõtet, et riskivaba töötlusviis tähendab ka turvalist keskkonda.

Lõikes 3 sätestatakse ambulatoorse õendusabiteenuse osutamiseks vajalikud töövahendid ja

aparatuur. Nõutud töövahendid ja aparatuur sõltuvad pakutava õendusabiteenuse sisust, mis

tähendab, et õel peavad olema vajalikud vahendid lähtuvalt patsiendi vajadusest. Seega sätestatakse

need määruse tasemel üldnimetusega, näiteks glükomeetri, testribade, stetofonendoskoobi ja

termomeetri asemel kasutatakse edaspidi ühist nimetajat, milleks on vererõhu, veresuhkru ja

kehatemperatuuri mõõtmise vahendid. Sarnast lähenemisviisi on kasutatud kõikide töövahendite ja

aparatuuri puhul. See tagab piisava paindlikkuse määruse tasemel, et ei kirjutataks detailselt ette,

milliste seadmetega peab õendusabi osutaja oma tööd tegema. Kehtivast loetelust on eemaldatud

vahendid klistiiri tegemiseks, kuna praktikas on see tegevus tehtav haiglatingimustes, ja inhalaator,

mida seni koduõendusteenuse osutamiseks vajalik oli hankida, kuid praktikas puudub selle

kasutamise vajadus.

Lõigete 4 ja 5 kohaselt peavad koolitervishoiuteenuse osutajal olema kõik lõikes 3 nimetatud

vahendid. Lähtuvalt teenuse ja patsientide spetsiifikast peavad aga koolitervishoiuteenuse

osutamisel olema lisaks reguleeritav kaelatugi, termotekk, valgustatud silmatabel, luup, geelikott ja

ühekordsed maskid kunstliku hingamise tegemiseks. Valgustatud silmatabel on õele vajalik, et viia

läbi silmakontrolle ja avastada võimalikke varajasi kõrvalekaldeid nägemises ning suunata õpilane

vajadusel täiendavasse kontrolli. Luup, kaelatugi, termotekk, geelikott ja ühekordsed kunstliku

hingamise maskid on õele koolis vajalikud esmaabi osutamiseks erinevate väiksemate õnnetuste ja

traumade korral. Samas on koduõendusteenuse osutamisel täiendavalt vajalikeks vahenditeks

konteiner laboratoorsete analüüside transportimiseks ja erinevas suuruses põiekateetrid. Mõlema

teenuse puhul on tegemist vahenditega, mis tulenevad just konkreetse teenuse eripärast.

Lõikes 6 sätestatakse vahendid ja tingimused, mis peavad õendusabiteenuse osutajal olema juhul,

kui ta tegeleb ravimite manustamise või vaktsineerimisega. Nimetatud tegevuste tegemisel peab

järgima nii ravimiseadusest, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusest kui ka jäätmeseadusest

tulenevaid nõudeid.

Salvestava logeriga või miinimum- ja maksimumtemperatuuri andmeid salvestava termomeetriga

varustatud külmkapp on vajalik selleks, et tagada ravimite ja vaktsiinide nõuetekohane säilitamine

teenusepakkumise asukohas. Teenuseosutaja kodus asuv toidu jaoks mõeldud külmik ei ole sobiv

1 Ravidokumentide andmekaitsenõuetele vastava hoidmise tagavad füüsilised ja tarkvaralised tingimused välistavad

kõrvalistel isikutel ligipääsu andmekandjatele või andmetele. Ravidokumente ja andmekandjaid tuleb säilitada

lukustatavas kapis või takistades muul viisil andmetele ligipääsemist või nende kaasavõtmist (nt peavad arvutid olema

lukustatud laua, seinte või põranda külge). Digitaalsetele andmetele ligipääs peab olema takistatud infotehnoloogiliste

meetmete rakendamise kaudu.

11

ravimite ja vaktsiinide säilitamiseks. Kui teenuseosutaja ei suuda tagada tarneahelat, mis tähendab,

et tal puudub vaktsiinide ja ravimite tarnijaga kokkulepe nende nõuetekohaseks transportimiseks,

peab teenuseosutajal endal olema külmkehaga ja logeriga varustatud termokonteiner ravimite ja

vaktsiinide transportimiseks või teenuse osutamiseks väljaspool tegevuskohta. Nõuetekohane

ravimite ja vaktsiinide säilitamine ja transportimine tagavad ravimi säilimise ja seeläbi

patsiendiohutuse.

Lõikega 7 antakse Terviseametile õigus kehtestada § 6 lõigetes 1, 2 ja 6 nimetatud nõuete

sisustamiseks tegevuskoha ruumidele ja sisseseadele kõrvaltingimusi kooskõlas haldusmenetluse

seaduse (HMS) §-s 53 sätestatuga. Analoogne võimalus on ette nähtud ka terviseministri

21. septembri 2023. a määruses nr 54 „Füsioteraapia, logopeedilise ravi ja psühholoogilise ravi

iseseisev osutamine“. Seega sätestab tegevusloa andmise aluseks olev määrus miinimumnõuded

vastavale majandustegevusele, kuid Terviseametil kui tegevusloa andjal on HMS § 53 alusel õigus

kehtestada tegevusloale kõrvaltingimusi. Nimelt on Riigikohus oma otsuse 3-19-1735 punktis 22

leidnud, et Terviseametil just selline õigus HMS § 53 lõike 1 punkti 2 alusel on. Majandustegevuse

seadustiku üldosa seaduse § 17 lõike 4 kohaselt peab kõrvaltingimuse seadmise alus tulenema

seadusest, kuid seaduseks võib olla ka HMS ise. Seega, HMS § 53 lõike 2 punktide 2 ja 3 alusel

tohib Terviseamet tegevusloa taotlejale seada kõrvaltingimusi, kui nendeta tuleks jätta haldusakt

andmata või haldusakti andmisel tuleb kasutada kaalutlusõigust. Käesoleva määruse tegevusloa

nõuete puhul tulebki Terviseametil kasutada kaalutlusõigust. Näiteks tuleb ruumi sisseseade

piisavuse üle otsustamisel hinnata, kas seal on konkreetse õendusabiteenuse osutamiseks vajalikus

seadmed. Juhul kui midagi olulist on puudu, saab Terviseamet sellise kõrvaltingimuse ka kehtestada

ning hiljem kontrollida, kas puuduv seade on varustusse lisatud. Täitmise tagamiseks saab kasutada

haldussundi. Tegevuslubadele kõrvaltingimuste seadmist kasutatakse loamenetluses tihti. Näiteks

ööklubile tegutsemisloa andmisel seatakse tingimuseks naabritele kompensatsiooni maksmine.

Diskretsiooni kasutamisel on kindlasti asjakohane rääkida kõrvaltingimustest. Kui Terviseamet

kehtestab lisakohustuse tegevusloa taotlejale, siis see on juriidiline kohustus, mis täiendab

põhiregulatsiooni. Tegevusloa jõustumine ei saa sellest kõrvaltingimusest sõltuda, küll aga saab

tegevusloa kasutamine ehk lisa- või kõrvaltingimuse täitmata jätmise eest saab isiku vastutusele

võtta. Terviseamet saab aga ka lisakohustuse asemel lisatingimusi kõrvaltingimusena kehtestada –

näiteks palub remontida teenuse osutamiseks mõeldud ruume enne tegevuse alustamist. Siis ei saa

enne tegevusluba väljastada, kui see lisatingimus on täidetud. Lisakohustuse ja lisatingimuste

kehtestamise eesmärk on tagada paindlikkus haldusülesannete täitmisel ning erinevate huvidega

arvestamine.

Lõigetes 8 ja 9 nimetatakse õendusabiteenuse osutamisel vajalikud ravimid. Loeteludes ei ole

võrreldes kehtivate nõuetega muudatusi tehtud.

Lõikega 10 antakse õendusabiteenuse osutajale õigus hankida enda ravimite loetellu 0,1%-line

epinefriini süstelahus peale tegevusloa väljastamist. Kuna tegemist on retseptiravimiga, ei ole

kehtivas praktikas õendusabiteenuse osutajal võimalik ravimit hankida enne, kui teenuse

osutamiseks on tegevusluba väljastatud. Seatud tingimus võimaldab paindlikuma tegevusloa

taotlemise protsessi ning Terviseametil on võimalik ravimi olemasolu kontrollida järelevalve

menetluse käigus.

Määruse §-s 7 sätestatakse õendushaiglas osutatavad tervishoiuteenused.

Lõikes 1 sätestatakse õendushaiglas osutada lubatud teenused, milleks on statsionaarne

õendusabiteenus, koduõendusteenus ja õe vastuvõtuteenus. Koolitervishoiuteenust õendushaiglas

osutada ei tohi.

12

Lõigetes 2 ja 3 täpsustatakse, kuivõrd õendushaiglas osutatakse nii statsionaarseid kui ka

ambulatoorseid õendusabiteenuseid, et osutatavate õendusabiteenuste hulka kuuluvad kõik määruse

§ 3 lõigetes 2 ja 5 nimetatud tegevused sõltuvalt teenuse eripärast ning sellest, kas teenust osutab

õde või eriõde. Statsionaarne õendusabiteenus on patsiendi vajadusest lähtuv ja on kättesaadav

ööpäev läbi. See tähendab, et teenuseosutaja tegevused on sarnased ambulatoorse õendusabiteenuse

tegevustega, kuid kuna statsionaarse patsiendi vajadused erinevad ambulatoorse patsiendi

vajadustest, on üheks põhiliseks erinevuseks just see, et patsiendile pakutakse teenust ööpäev läbi.

Määruse §-ga 8 kehtestatakse statsionaarse õendusabiteenuse iseseisva osutamise tingimused.

Lõike 1 kohaselt peab õendushaiglas õdede ja hooldajate tööd koordineerima kõrgharidusega ja

vähemalt kolmeaastase kliinilise töö kogemusega õde või eriõde, et tagada õe kvalifikatsioon.

Iseseisva statsionaarse õendusabiteenuse sisuks on pakkuda õendusabi, mille vajaduse üle

otsustamine ja mille osutamine on õe pädevus.

Sarnaselt kehtivate nõuetega võib statsionaarset õendusabiteenust osutada lisaks õendushaiglale ka

üldhaiglas, keskhaiglas, piirkondlikus haiglas, taastusravihaiglas ja kohalikus haiglas, kui

käesolevas määruses õendushaiglale kehtestatud nõuded on täidetud.

Lõigete 2 ja 3 kohaselt peavad õendushaiglas ööpäev läbi töötama õed ja hooldustöötajad ning

koosseisu peab kuuluma ka sotsiaaltöötaja. Õdede, hooldustöötajate ja patsientide suhtarvusid

käesoleva määrusega ei muudeta.

Sotsiaaltöötaja tegeleb oma erialast lähtuvalt tema pädevusse kuuluvate probleemidega, mis on

olulised patsiendi suunamisel teisi teenuseid saama ning patsiendi ja tema lähedaste suutlikkusel

oma edasist elu korraldada.

Lõigete 4 ja 5 kohaselt peavad lähtuvalt patsientide seisundist õendushaiglas olema kättesaadavad

füsioterapeudi ja tegevusterapeudi teenused, et tagada patsientidele füüsiline ja vaimne heaolu ning

soodustada nende toimetulekut. Lisaks peab vähemalt üks kord nädalas õendushaiglas viibivale

patsiendile olema tagatud arsti konsultatsioon, et vajaduse korral saaks korrigeerida patsiendi ravi

ja varasemaid arsti antud soovitusi või suunata patsient edasi eriarstile, uuringutele või muud

tervishoiuteenust saama.

Lõike 6 kohaselt peavad õendushaiglal olema kättesaadavad labori- ja radioloogiateenused.

Sarnaselt iga haiglaga, kus patsiente pidevalt jälgitakse, on asjakohane, et diagnoosimiseks

vajalikud teenused oleksid lepingute alusel pidevalt kättesaadavad.

Määruse §-ga 9 kehtestatakse miinimumnõuded statsionaarse õendusabiteenuse osutamiseks

vajalikele ruumidele, sisseseadele, aparatuurile ja töövahenditele. Nõuete seadmisel on suures osas

lähtutud määruse nr 3 senisest regulatsioonist arvestades õendushaigla ja patsientide eripäraga.

Lõikega 1 kehtestatakse statsionaarse õendusabiteenuse osutamiseks vajalikud nõuded, mis on

võrreldes kehtivate nõuetega üldistatud, tagades paindlikuma teenuseosutamise, kuid tagades

patsiendiohutuse. Nii näiteks on oluline, et liikumisraskusega patsiendile oleks tagatud tavatualetist

suurem tualett, kuhu pääseb ka abivahendiga. Sarnane olukord on ka pesemisruumidega, mis

peavad võimaldama personalil patsiendiga tegeleda. Kaheksa voodikoha kohta peab olema üks

dušikoht ning kui pesemiseks on vajalik kasutada näiteks raami, mis tavatingimusteks loodud

pesuruumi ei mahu või jääb ruum seal tegutsemiseks kitsaks, peab olema ka pesemisruum lamava

haige pesemiseks. Kuna õendushaiglad on üle Eesti väga erineva suurusega, tuleb reguleerida teatud

vahendite arvu vastavust voodikohtadele, et ei tekiks näiteks olukorda, kus 200 patsiendi kohta on

õendushaiglas ainult üks transpordiraam või pesuruumide arv ei vasta kehtestatud nõuetele.

13

Arvestades õendushaigla spetsiifikat, tuleb eraldi nimetada ka ruum surnute hoidmiseks, kuna surnu

tuleb eraldada teistest patsientidest esmase korrastuse tegemiseks ja ajaks, mis kulub surnu

hoidmisele teenuseosutaja saabumiseni.

Lõikes 2 sätestatakse sisseseade, aparatuur ja töövahendid, mis peavad olema tagatud statsionaarse

õendusabiteenuse osutamiseks. Võrreldes kehtiva regulatsiooniga on loetelus erinevad vahendid ja

aparatuur viidud üldisema nimetuse alla. Seni on olnud sätestatud detailsed loetelud, kuid kuna

teenuse sisu ja praktiline vajadus ajas muutub, ei ole detailsed loetelud enam mõistlikud ega

asjakohased. Oluline on lähtuda patsiendi vajadusest ning sellest, et teenuse osutamisel oleks

tagatud teenuse kvaliteet ja patsiendiohutus.

Lõikes 3 sätestatakse statsionaarse õendusabiteenuse osutajale ravimite manustamise ja

vaktsineerimisega tegelemise tingimused, mis on nimetatud § 6 lõikes 6. Tegevuste tegemisel peab

järgima nii ravimiseadusest, nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seadusest kui ka jäätmeseadusest

tulenevaid nõudeid.

Lõikes 4 nähakse ette Terviseameti õigus kehtestada kõrvaltingimusi sarnaselt määruse § 6

lõikega 7 (vaata vastava sätte selgitust).

Määruse §-ga 10 kehtestatakse üleminekusätted, mille kohaselt saab eriõe III taseme pädevusega

õde teha teenuse osutamisel eriõe tegevusi kuni 2031. aasta 31. detsembrini. See on mõeldud

üleminekuperioodina, et eriõe haridust nõudvatel ametikohtadel töötamiseks tekiks piisavalt

magistriõppe läbinud õdesid. Alates 1. jaanuarist 2032 võib eriõe teenust osutada vaid eriõde.

Samuti nähakse ette erisus, mis võimaldab Tervisekassal jätkata lepingutega, mis on sõlmitud

kooskõlas määruse §-s 11 nimetatud määrustega kuni nende tähtaja lõpuni. Rakenduslik eripära on

oluline, et hajutada Tervisekassa töökoormust olemasolevate lepingute muutmisel järk-järgult või

vastavalt vajadusele.

Määruse §-ga 11 tunnistatakse kehtetuks viis terviseministri määrust – määrused nr 3, 54, 55, 56,

ja 58. Määrusega koondatakse viies eelnimetatud määruses sätestatud nõuded iseseisvalt

osutatavatele õendusabiteenustele, ühtlustades terminoloogiat ja teenuste kirjeldust ning õendusabi

erialade loetelu. Määrus on valdavas osas kehtivate määruste koondatud ja ajakohastatud tekst.

Määruse §-ga 12 nähakse ette määruse §-de 5 ja 51 jõustumise ja rakendamise erisused. Määrus

jõustub üldises korras, kuid koolitervishoiuteenuse nõuete puhul rakendub 1. septembrist 2025. a

töökoormuse muudatus, mistõttu asendatakse seni §-s 5 sätestatud nõuded §-s 51 sätestatuga.

Sisuline muudatus tehakse üksnes esimestes punktides, mis käsitlevat töökoormust.

3. Määruse vastavus Euroopa Liidu õigusele

Määrus ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega.

Määrusel on kaudne seotud Euroopa Liidu (EL) õigusega, kuivõrd ELis valitseb tööjõu vaba

liikumise põhimõte ning selle piiramise reguleerimiseks on vastu võetud nn proportsionaalsuse

direktiiv.2 Nimetatud direktiivi preambuli punkti 1 kohaselt tagab Euroopa Liidu põhiõiguste harta

nii kutsevabaduse kui ka ettevõtlusvabaduse.

Muutuv õigus puudutab õendusabiteenuse osutamist. Kehtiva õiguse loogikast lähtudes

rakendatakse ka selle teenuse osutamisel tegevusloa nõuet. Tegevusloa saamiseks kehtestatakse

2 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32018L0958.

14

rakendusmäärusega nõuded, millele tervishoiuteenust osutada sooviv juriidiline isik või FIE peab

vastama. Paragrahvi 4 lõige 1 sätestab kvalifikatsiooninõuded isikule, kes peab tegevusluba taotleva

ja omava juriidilise isiku või füüsilisest isikust ettevõtja vastutusel ja heaks teenuse pakkumisel

tegutsema. Need nõuded piiravad iseseisva õendusabiteenuse osutajana õe vastuvõtuteenust

osutada. Õe vastuvõtuteenuse kvalifikatsiooninõuete vajadus on sätestatud TTKS § 41 lõike 2

punktis 61, mis nõuab tegevusloa taotluse esitamisel õe pädevust tõendavate dokumentide esitamist.

Seetõttu on juba TTKS-is vastavate nõuete kehtestamisel analüüsitud ja argumenteeritud kutse- ja

ettevõtlusvabadust piiravate õigusnormide kooskõla ELi direktiiviga.

Tegemist ei ole uudse nõudega ning määrusega ei muudeta sisulisi nõudeid, millele peab

teenuseosutaja heaks töötav õde vastama. Vastavad nõuded on määruses nr 55 kehtinud

2016. aastast.

4. Määruse mõjud

Määrusega koondatakse kokku nõuded iseseisvalt osutatavatele õendusabiteenustele ning

ühtlustatakse seni erinevates määrustes sätestatud teenuse kirjeldus ja terminoloogia. Kuivõrd

määruste koondamine tervikuks on tehniline muudatus, siis selle mõju eraldi ei hinnata.

Mõjuanalüüs on koostatud peamiselt eriõe mõiste sätestamise ning kehtestatava nõude vaatest,

mille kohaselt saavad alates 2032. aastast iseseisvalt osutatavaid õendusabiteenuseid pakkuda vaid

uuele definitsioonile vastavad eriõed. Määruse muudatustega kaasnevad sotsiaalne mõju, mõju

majandusele ja mõju riigivalitsemisele, kuid teistes mõjuvaldkondades mõju ei kaasne. Mõjude

olulisuse tuvastamiseks hinnati mõju nelja kriteeriumi alusel: mõju ulatus, mõju avaldumise

sagedus, mõjutatud sihtrühma suurus ja ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk.

Sotsiaalne mõju

Määruse muudatus mõjutab kõiki Eestis töötavaid õdesid ja tulevasi (alles haridust omandavaid)

õdesid. Tervishoiukorralduse infosüsteemi andmetel3 on õena registreeritud 15 911 isikut, kuid

tervishoiusüsteemis töötavaid õdesid oli Tervise Arengu Instituudi (TAI) statistika4 kohaselt

2023. aastal 9103 ning abiõena töötas 789 isikut. Kõikidest tervishoius töötavatest isikutest (27 095)

moodustab sihtrühm 37%, mistõttu on tegemist keskmise suurusega sihtrühmaga.

Tervishoiukorralduse infosüsteemi andmetel on registreeritud erialaga õdesid kokku 946 – neist

intensiivraviõenduse eriala on omandanud 325, kliinilise õenduse eriala 209, terviseõenduse eriala

220 ja vaimse tervise õenduse eriala 216 isikut. Kehtivaid iseseisva õendusabi osutamise

tegevuslubasid on 2024. aasta detsembri seisuga 681, selhulgas 264 koduõendusteenuse,

248 koolitervishoiuteenuse, 152 õe vastuvõtuteenuse ja 41 iseseisva statsionaarse õendusabiteenuse

osutamise luba.5 Iseseisvat õendusabiteenust osutavaid õdesid töötab 348 terviseasutuse

631 tegevuskohas.6

Õdesid, kellel on spetsialisti- või magistriõppe tasemel erialane haridus omandatud, määruse

muudatus oluliselt ei mõjuta ning nende töö jätkub muudatusteta. Õdedele, kes praegu iseseisvalt

õendusabiteenust osutavad, kuid spetsialistiõppe või magistrikraadi tasemel haridust ei oma, on

mõju ulatuslikum. Määruse muudatuste rakendumisel tekib nimetatud õdedel vajadus valida, kas

nad soovivad iseseisvalt õendusabiteenuse osutamist jätkata ning omandada õendusteaduse

3 https://medre.tehik.ee/home. 4

https://statistika.tai.ee/pxweb/et/Andmebaas/Andmebaas__04THressursid__05Tootajad/THT001.px/table/tableViewL

ayout2/. 5 Andmepäring Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskusest. 6 Andmepäring Terviseametist.

15

magistrikraad või loobuvad iseseisvalt õendusabiteenuse osutamisest alates aastast 2032. Kuni selle

ajani on ette nähtud üleminekuperiood, mis võimaldab iseseisvalt õendusabiteenuse osutamist

jätkata, kui hiljemalt 2027. aastaks on taotletud eriõe III taseme pädevus. Määratud periood on

õdede seisukohast piisav, et teha kaalutletud otsus magistriõppes pädevuse suurendamiseks või

iseseisvalt osutatavast õendusabiteenusest loobumiseks.

Kuivõrd tegemist on muudatusega, mis mõjutab õdede karjäärivalikut ja erialase spetsialiseerumise

võimalusi, avaldub pikaajalises vaates mõju ka kõikidele õendust õppivatele üliõpilastele. Aastatel

2023–2025 võetakse õe põhiõppesse vastu 700 üliõpilast igal aastal.7 Alates määruse jõustumisest

võib oodata suuremat huvi õendusteaduse magistriõppe läbimise vastu nii praegu õenduse haridust

omandavate kui ka juba töötavate õdede hulgas, mistõttu võib tekkida vajadus õppekohtade arvu

suurendada.

Iseseisvalt õendusabiteenust osutavate õdede haridusnõuete rangemaks seadmine avaldab

positiivset mõju õdede teadmistele ja pädevusele ning seeläbi kaudselt kõikidele tervishoiuteenuste

kasutajatele. Eriõdede pädevuse suurendamisega ning erialamääruste koondamise ja määruses

sätestatud teenuste kirjeldustest liigse detailsuse kaotamisega luuakse eeldused tervishoiuteenuse

kvaliteedi parandamiseks. Patsientide vajadused ja õendusabi valdkond arenevad pidevalt, mistõttu

võib liigne detailsus teenuste kirjeldamisel osutuda takistuseks, vähendades võimalust kohandada

teenust vastavalt muutuvatele tingimustele ja uuendustele. Vähem jäik regulatsioon loob paremad

eeldused teenuse arendamiseks, võimaldab kiiremat kohandumist uuendustega ning toetab

tervishoiusüsteemi dünaamilist arengut.

Vananeva rahvastikuga ühiskonnas suureneb tervishoiuteenuste vajadus, mistõttu muutub

väljaõppinud õendustöötajate roll arstide kõrval üha olulisemaks. Õdede pädevuse suurendamine

tugevdab tervishoiusüsteemi tervikuna – suurema vastutuse andmine ja õdede rakendamine

iseseisvate spetsialistidena aitab paremini lahendada patsientide tervisemuresid, vähendada arstide

töökoormust, lühendada ravijärjekordi ja tagada ravi järjepidevus. See omakorda suurendab nii

tervishoiutöötajate kui ka patsientide rahulolu.8, 9

Kokkuvõttes võib mõju ulatus tulenevalt õdede erialase spetsialiseerumise soovidest erineda: nende

jaoks, kellel on õendusteaduse magistrikraad või erialane spetsialistiõpe juba läbitud, kellel puudub

tahe iseseisvalt õendusabiteenust osutada või kes soovivad aastaks 2032 selle osutamisest loobuda,

on mõju ulatus väike, sest harjumuspärane töötamise viis jätkub. Õdede jaoks, kellel on tahe

iseseisvalt õendusabiteenust osutada ja kes veel spetsialistiõppe või magistriõppe taset omandanud

ei ole, on mõju ulatus suur – magistriõppesse astumine võib mõjutada harjumuspärast töötamise

koormust ja elukorraldust. Määruse muudatustega kokkupuude ehk mõju avaldumise sagedus on

väike, sest mõju avaldub ühekordselt. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike – iseseisvalt

õendusabiteenust osutatavate, kuid magistriõpet läbida mittesoovivate õdede puhul võib eeldada

töökorralduslikke muutusi ning nende arvelt teenust osutavate spetsialistide vähenemist, kuid pika

üleminekuperioodiga on vähendatud riski, et teenuseosutajate hulk märkimisväärselt väheneks.

Määruse muudatusel on kogu õendusele ja õdedele positiivne mõju, suurendades õdede pädevust,

vastutust ja rolli tervishoiusüsteemis tervikuna. Samuti lihtsustab määruse muudatus nõuete ja

terminoloogia muutmise jälgimist ning tagab parema selguse tervishoiuteenuste osutamisel,

parandab koostööd spetsialistide vahel ning loob selgema aluse väljaõppe korraldamisel ja

tegevusjuhendite koostamisel.

7 Sotsiaalministeerium. (2022). Konsensuslepe rakenduskõrghariduse õppekohtade vajadustest tervise valdkonnas

õppeaastatel 2022/2023–2025/2026. https://www.kutseliit.eu/wpcontent/uploads/konsensuslepe-2022.pdf. 8 Leemet, A., Mets, U. (2024). Tulevikuvaade tööjõuvajadusele: tervishoid. Tallinn: SA Kutsekoda. 9 Sotsiaalministeerium. Rahvastiku tervise arengukava 2020–2030. Kättesaadav:

https://www.sm.ee/sites/default/files/content-editors/Tervishoid/rta_05.05.pdf.

16

Mõju majandusele

Majanduslik mõju avaldub kõikidele iseseisvat õendusabiteenust osutavatele asutustele: 2023. aasta

detsembrikuu seisuga oli kehtiv iseseisva õendusabiteenuse osutamise tegevusluba väljastatud

348 asutusele, kes osutasid teenust 631 tegevuskohas.10 Tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeasutusi

oli 2023. aastal kokku 260411, seega moodustab mõjutatud sihtrühm võrreldavast sihtrühmast 13%

ning sihtrühma suurus on keskmine.

Mõju ulatus on väike, sest sihtrühma käitumine määruse muudatuse tagajärjel ei muutu ning

muudatustega kohanemise vajadus puudub. Iseseiva õendusabiteenuse tegevusloa nõuete muutmine

toob teenuseosutajatele kaasa vajaduse tutvuda uute nõuetega ja vajaduse korral teha

ümberkorraldusi, mis ajutiselt suurendab halduskoormust (sh töötajate aja- ja tööjõukulu). Mõju

avaldumise sagedus on väike, sest tegevusloa nõuetega kurssi viimine on ühekordne protsess ning

püsivat mõju ei teki. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on väike, sest kuigi vähesel määral

avaldub mõju tervishoiuteenuste osutajate majandustegevusele, on määruse eesmärk parandada

iseseisva õendusabiteenuse kvaliteeti, mis on selgelt positiivse iseloomuga.

Eelnevat arvesse võttes avaldub iseseisvat õendusabiteenust osutavatele asutustele väheoluline

mõju.

Mõju riigivalitsemisele

Muudatusest on mõjutatud Terviseamet ja Tervisekassa ning seega võib mõjutatud sihtrühma

suurust hinnata väikeseks.

Määrusega muudetakse koolitervishoiu rahastamist koolitüübi asemel õpilasepõhiseks ning erituge

ja tõhustatud tuge vajavaid õpilasi hakatakse tervishoiuteenuse vajaduse osas eristama

tavaõpilastest, arvestades ka teenuse osutamiseks kuluvat aega. Tervisekassa tervishoiuteenuste

loetellu lisatavate teenuste hinnastamisega kaasneb Tervisekassale tööjõu- ja ajakulu, kuid

käesoleva seletuskirja valmimise ajaks on teenused juba hinnastatud ning olulist mõju ei kaasne.

Terviseametil tekib edaspidi õigus õendusabiteenuste tegevuskoha ruumidele ja sisseseadele

tegevusloa väljastamise protsessis kehtestada lisa- ja kõrvaltingimusi. See võimaldab Terviseametil

paindlikumalt reageerida erinevatele olukordadele ning tagada, et teenuse osutamise tingimused

vastavad nii õigusaktide nõuetele kui ka praktilistele vajadustele. Terviseameti seisukohast muutub

ka epinefriini süstelahuse olemasolu kontrollimise hetk tegevusloa väljastamise protsessist

järelevalve menetlusse, mis lihtsustab tegevusloa taotlemist ja võimaldab paindlikumat

haldusmenetlust. Nimetatud tegevusloa väljastamisega seotud muudatuste tõttu võib eeldada

ajutiselt vähest töökoormuse suurenemist seoses tööprotsesside ülevaatamisega, kuid eeldatavasti

nendega kohanemisraskusi ei kaasne ning mõju ulatust võib hinnata keskmiseks. Mõju avaldumise

sagedus on väike – tegevuslubade väljastamine ja järelevalve on juba asutuse igapäevatöö osa ning

määruse muudatusega otseselt uusi ülesandeid ega ulatuslikke muudatusi ei kaasne. Ebasoovitavaid

mõjusid määruse muudatus kaasa ei too.

Tervisekassal on vaja arvestada muudatustega tööprotsessides (mõju avaldumise sagedus on väike,

kuna tegemist on ühekordse tegevusega ja edaspidi on see osa tööprotsessist), kuid lühiajaliselt võib

suureneda töökoormus, kuivõrd võib olla vajalik senised tervishoiuteenuse osutamise lepingud

ümber teha. Viimast eelkõige koolitervishoiuteenuse osutamisel, sest vastavates lepingutes on

10 Andmepäring Terviseametist. 11 Statistikaamet. ER026: STATISTILISSE PROFIILI KUULUVAD ETTEVÕTTED | Aasta, Tegevusala (EMTAK

2008) ning Omaniku liik. Statistika andmebaas.

17

viited praegu kehtiva määruse konkreetsetele punktidele. Kuivõrd tegemist on ühekordse või

lühiajalise negatiivse mõjuga, võib ebasoovitavate mõjude riski hinnata siiski väikeseks. Lisaks

aitab muudatus Tervisekassal pikemas perspektiivis selgemini jälgida nõuete täitmist ehk vähendab

võimalikku ebasoovitavat mõju. Kokkuvõttes on muudatusega kaasneva mõju ulatus on keskmine,

kuivõrd eeldab muudatuste tegemist, kuid sellega ei kaasne kohanemisraskusi.

Kokkuvõttes avaldub riigiasutustele väheoluline mõju.

5. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise

eeldatavad tulud

Määruse rakendamisega kulusid ei kaasne ning tulusid ei prognoosita.

6. Määruse jõustumine

Määrus jõustub üldises korras, kuid koolitervishoiuteenuse nõuete puhul rakendub 1. septembrist

2025. a töökoormuse muudatus, mistõttu kehtib § 5 kuni 31. augustini 2025. a ning alates

1. septembrist 2025. a kehtib § 51.

7. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Määruse eelnõu esitati kooskõlastamiseks Haridus- ja Teadusministeeriumile ning arvamuse

avaldamiseks Tervisekassale, Terviseametile, Eesti Õdede Liidule, Eesti Õendusjuhtide Ühingule,

Eesti Arstide Liidule, Eesti Haiglate Liidule, Eesti Perearstide Seltsile, Tallinna Tervishoiu

Kõrgkoolile ja Tartu Tervishoiu Kõrgkoolile.

Määruse eelnõu kohta esitatud märkused on koondatud seletuskirja lisaks olevasse

kooskõlastustabelisse.

Terviseministri määruse „Iseseisva õendusabi osutamise tingimused ja kord ning õendusabi erialad“

seletuskirja lisa

Kooskõlastustabel

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

Haridus- ja Teadusministeerium (kooskõlastus)

1. Palume viia määruse § 3 lõike 3 punkt 1 kooskõlla kõrgharidusseaduses kasutatud

mõistetega ning teeme ettepaneku sõnasta punkt 1 alljärgnevalt: „1) rakenduskõrgharidus

või sellega võrdsustatud kvalifikatsioon /…/“

Arvestatud

2. Teeme ettepaneku täiendada seletuskirja viitega Vabariigi Valitsuse 25.10.2004. a

määrusele nr 312 „Arstiõppe, loomaarstiõppe, proviisoriõppe, hambaarstiõppe,

ämmaemandaõppe, õeõppe, arhitektiõppe ja ehitusinseneriõppe raamnõuded“, kus on

täpsemalt seitsmendas peatükis sõnastatud nõuded õeõppele.

Arvestatud

Eesti Linnade ja Valdade Liit (arvamuse avaldus)

1. Uue määruse järgi täpsustatakse teenuse osutamisega seotud detailid Tervisekassa ja

teenuse osutaja vahel sõlmitavas lepingus. Palume täpsustada, kas tegemist on

tüüplepingutega ehk kõigile teenuseosutajatele kehtivad ühesugused tingimused ja kas

lepingute sisu on tulevikus avalikult kättesaadav? Leiame, et teenuse osutamise täpsemad

tingimused ja õendustegevuste loetelu peaks olema inimestele soovi korral kättesaadav.

Sellega on võimalik vähendada olukordi, kus inimesed nõuavad teenuse osutajalt

õendustegevusi, mida ta ei ole kohustatud tegema (või teenuseid, mille osutamiseks tal ei

ole õigust) või vastupidi, teenuse osutaja ei tee kõiki õendustegevusi, mida ta lepingu järgi

tegema peaks.

Selgitatud

Õendusteenuste hulka kuuluvad õe ja eriõe

tegevuste loetelud on leitavad määruse § 3

lõigetes 2, 4 ja 5. Tervisekassa ja teenuse

osutaja vahel sõlmitavates lepingute põhiosas

või lepingu lisas lepitakse kokku osutatava

teenuse tüüptingimused, mis on avalikult

kättesaadavad Tervisekassa kodulehel.

2. Pidades silmas viimase aja suurt tähelepanu üldhooldusteenusele, tekitab küsimusi see, et

eraldi ei ole reguleeritud üldhooldekodus osutavat õendusabi teenust, vaid seda loetakse

koduõendusteenuseks, mida osutatakse inimese viibimiskohas. Tervisekassa rahastab

õendusteenust üldhooldekodudes alates 2020. aastast ja tänaseks on teenus kättesaadav

enamuses hooldekodudes. Eeltoodust tulenevalt oleks põhjendatud, et seda reguleeritakse

iseseisva teenusena või tuuakse koduõenduse sees välja hooldekodudes osutatava abi

erisused.

Mittearvestatud

Ettepanekud vajavad täiendavat analüüsi ja

sisulist hindamist. Käesoleval hetkel puuduv

tervishoiuteenuste korraldamise seaduses

vastavasisuline regulatsioon ja volitusnorm,

mis võimaldaks õendusteenuseid üld- või

erihoolekandes käesoleva määruse tasandil

reguleerida.

Märgime näiteks hooldekodus osutatava teenuse erisused, mis võiksid olla lisades välja

toodud:

• Regulaarne hooldekodu elanike terviseseisundi ja raviskeemi järgimise seire,

soovitused uuringuteks, arsti konsultatsiooniks jms;

• Hooldajate juhendamine klientide terviseseisundi muudatuste märkamiseks, lamatiste

ennetamiseks, raviks ja muuks kliendi terviseseisundist tulenevas;

• Abivahendite ja meditsiiniseadmete valiku ja kasutuse nõustamine.

Praegu on hooldekodudes osutatavad

õendusteenused reguleeritud väljaspool kodu

osutatava üldhooldusteenuse osutatava

õendusteenuse rahastamise lepingutes.

3. Eriõe teenuse hulka kuuluva tegevusena on Lisa 2 punktis 2.5. toodud meditsiiniseadmete

välja kirjutamine. Sotsiaalhoolekande seaduse alusel kinnitatud abivahendite nimekiri

annab osade abivahendite puhul nende vajaduse kohta tõendi andmise õiguse teiste hulgas

ka õele. Teeme ettepaneku lisada lisasse 2 ka abivahendite välja kirjutamise õigus (lisaks

meditsiiniseadmetele).

Mittearvestatud

Määruse lisa 2 punkt 2.5 on loetelust

eemaldatud, kuna eriõel puudub hetkel õigus

väljastada meditsiiniseadmekaarti ning

kirjutada välja meditsiiniseadmeid.

Sotsiaalhoolekande seadusest tulenev

abivahendite väljakirjutamise õigus on muust

õigusaktist tulenev õigus, mistõttu antud

määruses seda ei kirjeldata.

4. Selguse huvides teeme ettepaneku sõnastada § 4 lg 5 punkt 4 järgmiselt: "teenust peab

osutama kooli ruumides, kui seal õpib vähemalt 200 õpilast", kuna praeguse sõnastuse puhul

tekib kahtlus, kas õeteenuse osutamine kooli ruumides on oluline alates 201 õpilasest.

Arvestatud, selgitatud

§ 5 punkt 4 sõnastatakse järgnevalt: teenust

peab osutama kooli ruumides juhul, kui

tegutsemiskohas õpib 200 või enam õpilast.

Tartu Tervishoiu Kõrgkool (arvamuse avaldus)

1. Eelnõu käsitleb pealkirja järgi ISESEISVA õendusabi ... Samas jääb eelnõu sisus ja lisades

mulje, et kirjeldatakse ka nö mitte iseseisvat õendusabi. Eelnõu sisu peaks olem kooskõlas

pealkirja, sisu peaks olema selgesti arusaadav ning lisad peaksid ka olema ülesehitatud nii,

et oleks aru saada, et jutt käib just ISESEISVA õendusabi… Praegu on veidi ebaselgust ja

ebakooskõla.

Selgitatud

Vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise

seaduse volitusnormile saab eelnõuga

reguleerida ainult iseseisva õendusabi

osutamise tingimusi. Eelnõu on loodud

eesmärgiga reguleerida iseseisva õendusabi

osutamise tingimusi.

2. Ettepanek punkt kolm lisamiseks § 2 lõike 4 loetellu: 1) inimeses terviseseisundi

hindamisest; 2)õendusdiagnoosi määramisest; 3) OODATAVATE ÕENDUSTULEMUSTE Arvestatud

MÄÄRAMIEST; 4) õendustegevuste kavandamisest ja elluviimisest ning;

5)õendustulemuse hindamisest.

3. § 3 lõige 2 õendusabiteenuste hulka kuuluvad tegevused on toodud lisas 1.

Kas siin mõeldakse nüüd kogu õenduabiteenust, ka seda, mida iseseisvalt ei anta? Kui ei,

peaks olema siin ees sõna "iseseisva". Samas vaadates lisa ühe sisu, ei ole seal ainult

iseseisva õenduabi tegevuste loetelu. Siinne dokument tuleb viia kooskõlla lisa ühega.

Selgitatud

Vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise

seaduse volitusnormile saab eelnõuga

reguleerida ainult iseseisva õendusabi

osutamise tingimusi. Määruse pealkiri ja ka

paragrahvi pealkiri sätestab, et tegemist on

iseseisvalt osutada lubatud õendusabiga,

mistõttu on kõikides paragrahvide lõigetes

läbivalt loobutud sõna “iseseisev”

rõhutamisest.

4. § 4 nõuded õendusabiteenuste osutamiseks - kas ka nö mitte iseseisva õendusabiteenuse

osutamiseks? Dokumendi pealkirjad ja sisu tuleks viia kooskõlla. Arvestatud

5. § 5 iseseisva statsionaarse õendusabi osutamise nõuded - puudub ees isesisva

õenduabiteenuse loetelus. peaks seal ka olema. Mittearvestatud

Eelnõu §-s 1 sätestatakse määruse

reguleerimisala, kus on muuhulgas välja

toodud iseseisev statsionaarne õendusabi. §-s 3

loetletakse iseseisvalt osutada lubatud

ambulatoorsed õendusteenused, mistõttu,

sinna loetellu statsionaarne osa ei sobi.

Iseseisva statsionaarse õendusabi osutamise

nõuded on teadlikult koondatud eraldi

paragrahvi alla. Selguse huvides on eelnõus

paragrahvid restruktureeritud järgmiselt:

§ 1. Üldsätted

§ 2. Õendusabi erialade loetelu

§ 3. Iseseisvalt osutatavad ambulatoorsed

õendusabiteenused ja nende hulka kuuluvad

tegevused

§ 4. Ambulatoorse õendusabiteenuse

osutamine

§ 5. Koolitervishoiuteenust osutava õe

tegevuste aeg, maht, kättesaadavus ja asukoht

§ 6. Nõuded ambulatoorse õendusabiteenuse

osutamiseks vajalikele ruumidele,

sisseseadele, aparatuurile, töövahenditele ja

ravimitele

§ 7. Õendushaiglas iseseisvalt osutatavad

õendusabiteenused ja nende hulka kuuluvad

tegevused

§ 8.Statsionaarse õendusabiteenuse osutamine

§ 9. Nõuded statsionaarse õendusabiteenuse

osutamiseks vajalikele ruumidele,

sisseseadele, aparatuurile ja töövahenditele

6. Lisa 1 Õe teenuste hulka kuuluvad tegevused

Siin dokumendis tuleb läbi mõelda, mida saab selle sisus nimetada teenuseks ja mida mitte.

Kõike, mis siin kirjas, ei sa nimetada teenuseks.

- Lisa 1 punktid 6, 7 ja 9: uurimistööde tulemuste mõistmine ja rakendamine;

interdistsiplinaarses ja multidistsiplinaarses meeskonnas tegutsemine; oma vaimse ja

füüsilise tervise reflekteerimine ja juhtimine, säilenõtkuse ning professionaalse arengu

tagamine.

Kas see on teenus? Pigem ei ole. See on pädevus, mida teenuseks vaja on. Ei sobi siia.

- Lisa 2 punkt 3 süvendatud kliinilisi teadmisi kasutades, terviklikult patsiendi tervise

teekonna korraldamine

Seda pole ehk vaja. pigem on seotud pädevusega. Teenus on tervise teekonna korraldamine.

- Lisa 2 punktid 4-8: muutuste juhtimiseks initsiatiivi võtmine, luues uusi tegevusi

erialases praktikas, osaledes kasutajasõbralike tervisetehnoloogiate loomisel, kasutades

strateegilist lähenemist ja eri valdkondade teadmiste sidumist, sobitades parimal

võimalikul moel kokku vajadusi ja lahendusi; tervishoiuteenuse kvaliteedi hindamine ja

arendamine; oma valdkonna seisukohtade ja prioriteetsete arengusuundade üle

Arvestatud, selgitatud

Lisa 1 ja 2 on eemaldatud, sõnastust

korrigeeritud ning tegevused on kirjeldatud

määruse § 3 lõigetes 2, 4 ja 5.

argumenteerimine, tervishoiuteenuse arendamisel riiklikes ja rahvusvahelistes

otsustuskogudes, patsiendi ja erialaesindajate huvide eest seismine; kolleegide

professionaalse arengu toetamine ja suunamine; uurimis- ja arendustööde läbi viimine

olles nii koolitajaks kui ka eestvedajaks.

Kas need tegevused liigituvad teenuse alla? Mulle näib ,et mitte. Teenus on suunatud inimesele

(patsiendile)

7. Lisa 1 punkt 3.6 õendustegevused

Siin on ebakooskõla. Õendustegevused on selle lisa kogu loetelu ( 1., 2., 3., 4., 5., jne). Mida

mõeldakse selle terminiga, jääb arusaamatuks. protseduure?

Selgitatud

Lisa 1 ja 2 on eemaldatud, sõnastust

korrigeeritud ning tegevused on kirjeldatud

määruse § 3 lõigetes 2, 4 ja 5.

8. Lisa 3 üldine - kas "stasionaarse" juurde kuulub ka täiend "iseseisev", kui jah, peaks

"statsionnarne" väljenduma ka eelnõu osas:

§ 3. Iseseisvalt osutatava ambulatoorse õendusabi teenused, nende hulka kuuluvad

tegevused ja osutamise tingimused 2

(1) Iseseisvalt osutada lubatud ambulatoorsed õendusabiteenused on koolitervishoiu-,

koduõendus- ja õe vastuvõtuteenus.

Mittearvestatud

§-s 3 loetletakse iseseisvalt osutada lubatud

ambulatoorsed õendusteenused, mistõttu,

sinna loetellu statsionaarne osa ei sobi.

Iseseisva statsionaarse õendusabi osutamise

nõuded on teadlikult koondatud eraldi

paragrahvi alla.

9. Lisa 3 punkt 1 õendusabi iseseisvalt osutamise…

seda teksti pole vaja. pealkirjas juba on, et iseseisev.....

järgnevates loetelu punktides seda täiendit pole. Või siis peab olema igas punktis see täiend.

Siin pole pigem vaja, sest koormab teksti ning pealkirjas on selgelt näha.

Selgitatud

Määruse lisad on eemaldatud.

10. Lisa 3 punkt 3 ruumid ja nende sisseseade peavad olema õendusteenuse iseseisvaks

osutamiseks vastava funktsionaalse lahendusega - mis see vastav funktsionaalne lahendus

on? praegu on see punkt mittemidagiütlev.

Selgitatud

Täiendatud seletuskirjas § 6 lõiget 1

järgmiselt: funktsonaalne lahendus ruumis

tähendab, et ruumi planeering on loogiline ja

loomulik ning võimaldab teenuseosutajal kõiki

teenusele seatud tingimusi silmas pidades

kvaliteetselt teenust osutada.

11. Lisa 3 punkt 7.3 ravimeid käideldakse vastavalt kehtestatud nõuetele ravimeid ja jäätmeid

käideldakse.... Arvestatud osaliselt, selgitatud

Täiendatud seletuskirjas § 6 lõiget 6

järgmiselt: ravimite manustamisel või

vaktsineerimisega tegemisel peab järgima nii

ravimite käitlemise kohta pole nõuetes midagi öeldud - nii nagu seda on isikuandmete ja

steriliseerimise ja puhastamise kohta. Ravimite ja jäätmete kohta ehk peaks ühe nõude

lisama?

ravimiseadusest, nakkushaiguste ennetamise ja

tõrje seadusest kui ka jäätmeseadusest

tulenevaid nõudeid.

Ravimite käitlemine on üldiselt reguleeritud

ravimiseaduses ja jäätmete käitlemine

jäätmeseaduses ning iseseisva õendusabi

osutamisel ei ole nendes osas erisusi.

Eesti Haiglate Liit (arvamuse avaldus)

1. Vajab täpsustamist ja eelnõus selgemat sõnastamist, kas üleminekuperioodi lõppemise

järgselt jäävad alates 01.01.2033 alles mõlemad õe vastuvõtud: õe iseseisva vastuvõtu

teenus ja eriõe vastuvõtu teenus.

Arvestatud

Seletuskirja on täiendatud järgnevalt: Alates

2033. aastast saavad iseseisvalt teenuseid

pakkuda vaid eriõed. Kuna tegemist on

õendusabiteenuse arengut arvestava suunaga,

sõltub eesmärgi täitmine järgnevate aastate

tervisesüsteemi arengusuundadest, sealhulgas

tervishoiutööjõu planeerimisest ja sellest, kas

2033. aastaks on Eestis piisav hulk eriõdesid,

kes kataksid ära iseseisva õendusabiteenuse

vajaduse.

2. Eelnõu § 4, lõige 4 sätestab, et kui õendusabi osutamisel nõuab patsiendi seisundi muutus

õe või eriõe pädevusest väljapoole jäävat tegevust, tuleb patsient suunata edasi eriõe,

perearsti või eriarsti juurde või kutsuda kiirabi ning lähtuvalt tekkinud olukorrast tegutseda

iseseisvalt või koostöös teiste tervishoiutöötajate või teiste valdkondade spetsialistidega.

Samas puudub Lisa 1 kohaselt õel õigus suunata patsienti teise tervishoiuteenuse osutaja

vastuvõtule.

Sellest tulenevalt teeme ettepaneku eelnõu Lisa 1 täiendamiseks ja palume lisada õe teenuste

hulka kuuluvate tegevuste nimekirja patsiendi teise tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtule

suunamine.

Mittearvestatud

Patsiendi suunamist reguleeriv säte on

eelnõust eemaldatud, kuna tegemist on

tervishoius tavapärase praktikaga ning

suunamise õigused on reguleeritud muudes

aktides.

3. Lisa 1 loendis puudub õel abivahendi väljakirjutamise õigus. Teeme ettepaneku lisada õe

teenuste hulka abivahendi väljakirjutamise õigus, sest õenduse põhiõppe läbinud õed saavad

tervishoiukõrgkoolidest vajalikud teadmised ja oskused abivahendi väljakirjutamiseks.

Mittearvestatud

Lisa 1 on määrusest eemaldatud.

Sotsiaalhoolekande seadusest tulenev

abivahendite väljakirjutamise õigus muust

õigusaktist tulenev õigus, mistõttu antud

määruses seda ei kirjeldata.

4. Teeme ettepaneku eemaldada määruse tekstist sõna “iseseisev”. Juhime tähelepanu, et

Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelust on õe vastuvõtu teenuse nimetusest sõna

“iseseisev” eemaldatud ja sellest tulenevalt peame selguse mõttes vajalikuks mõistete

ühtlustamist.

Arvestatud osaliselt, selgitatud

Vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise

seaduse volitusnormile saab eelnõuga

reguleerida iseseisva õendusabi kui

majandustegevuse osutamise tingimusi.

Määruse pealkiri ja ka paragrahvide pealkirjad

sätestavad, et tegemist on iseseisvalt osutada

lubatud õendusabiga, mistõttu on kõikides

paragrahvide lõigetes läbivalt loobutud sõna

“iseseisev” rõhutamisest.

Määruse pealkirjas ja paragrahvides ning

tervishoiuteenuste korraldamise seaduses

õendusabi eest sõna „iseseisev“ eemaldamine

tähendaks majandustegevuse asemel

kutsetegevuse reguleerimist ja see ei ole

TTKS-is otstarbekas.

5. Lisaks teeme ettepaneku uuendada määruse pealkirja ja kaaluda määruse nimetamist

“õendusmääruseks”. Mittearvestatud

Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri § 56

järgi väljendab määruse eelnõu pealkiri eelnõu

sisu ehk reguleerimisala. Hetkel kehtiva

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse

volitusnormid ei võimalda antud määruse

puhul nii laia volitusnormide tõlgendamist.

Eesti Õdede Liit (arvamuse avaldus)

1. Kuna TTKS ei määratle millise nimetusega määruse peab või saab minister kinnitada, siis

teeme jätkuvalt ettepaneku nimetada käesolev määrus “Õendusmääruseks”. Mittearvestatud

Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri § 56

järgi väljendab määruse eelnõu pealkiri eelnõu

sisu ehk reguleerimisala. Hetkel kehtiva

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse

volitusnormid ei võimalda antud määruse

puhul nii laia volitusnormide tõlgendamist.

2. Teeme ettepaneku sõna “iseseisev” eemaldada kõikjalt tekstist, kuna see on minetanud

aktuaalsuse ja eemaldatud kasutatavatest mõistetest sh Tervisekassa teenuste loetelust. Sõna

“iseseisev” kasutuselevõtt oli omal ajal tingitud soovist rõhutada õdede iseseisvust, mis täna

on juba aksepteeritud ja praktikas teadaolev. Lisaks ei nimeta me sõna “iseseisev” ühegi

teise teenuse pakkuja puhul ja seega on mõistlik järgida sama põhimõtet ka

õendusvaldkonnas.

Arvestatud osaliselt, selgitatud

Vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise

seaduse volitusnormile saab eelnõuga

reguleerida iseseisva õendusabi osutamise

tingimusi. Määruse pealkiri ja ka paragrahvide

pealkirjad sätestavad, et tegemist on iseseisvalt

osutada lubatud õendusabiga, mistõttu on

kõikides paragrahvide lõigetes läbivalt

loobutud sõna “iseseisev” rõhutamisest.

Määruse pealkirjas ja paragrahvides ning

tervishoiuteenuste korraldamise seaduses

õendusabi eest sõna „iseseisev“

eemaldamiseks on vajalik teha seaduse

muudatus, mis antud eelnõu raames tehtav ei

ole.

3. Jätta alles täna kehtiv kolmeaastase kogemuse nõue ehk sõnastada “§ 5. lg 1 – (Iseseisvat)

Statsionaarset õendusabi osutatakse õendushaiglas või haiglas vähemalt kolmeaastase

kliinilise kogemusega õe või eriõe juhtimisel.”

Arvestatud

4. Parandada sisselipsanud arvutusviga (ehk kui korrutada kehtiva määruse sõnastuse esimene

pool kahega, siis tuleb korrutada ka lause teine pool kahega) ja sõnastada “§ 5. lg 2.

(Iseseisva) Statsionaarse õendusabi osutamisel peab olema tagatud vähemalt kolm õde ja

neli hooldajat kuni 40 patsiendi kohta, neist ööpäev läbi vähemalt kaks õde ja kaks

hooldajat.”

Selgitatud

Määruse teksti töötlemisel on ilmnenud viga

ning lause teine pool on jäänud kahega

korrutamata. Kehtivat õigusruumi suhtarvude

osas ei ole selle sättega planeeritud ega

soovitud muuta. Sõnastust korrigeeritud

järgmiselt: statsionaarse õendusabiteenuse

osutamisel peab olema tagatud vähemalt

pooleteise tööajaga õe ja kahe täistööajaga

hooldaja teenus kuni 20 patsiendi kohta, neist

ööpäev läbi vähemalt ühe täistööajaga õe ja

hooldaja teenus.

5. Vajalik on täpsustada §-ga 4, lõige 4, kuna sõnastus on eksitav suunamisõiguse osas.

Tänases õigusruumis: “ Kui iseseisva statsionaarse õendusabiteenuse osutamisel nõuab

patsiendi seisundi muutus õe pädevusest väljapoole jäävat tegevust, tuleb pöörduda

konsulteeriva arsti poole või kutsuda kiirabi ja lähtuvalt tekkinud olukorrast alustada

esmaabiga”. Eelnõus: “Kui õendusabi osutamisel nõuab patsiendi seisundi muutus õe või

eriõe pädevusest väljapoole jäävat tegevust, tuleb patsient suunata edasi eriõe, perearsti või

eriarsti juurde või kutsuda kiirabi ning lähtuvalt tekkinud olukorrast tegutseda iseseisvalt või

koostöös teiste tervishoiutöötajate või teiste valdkondade spetsialistidega “. Ettepanek

täpsustada kooskõlastatavas määruses: “Kui õendusabi osutamisel nõuab patsiendi seisundi

muutus õe või eriõe pädevusest väljapoole jäävat erakorralist tegevust, tuleb pöörduda

konsulteeriva arsti poole või kutsuda kiirabi ja lähtuvalt tekkinud olukorrast alustada

esmaabiga.”

VÕI eemaldada eelnimetatud punkt üldse. Tegemist on elementaarse põhimõttega ning igas

valdkonnas konsulteeritakse teiste tervishoiutöötajatega kui oma pädevusest ei piisa ning me

ei reguleeri seda ka arstide jt teiste tervishoiutöötajate puhul.

Arvestatud, selgitatud

Antud punkt on eelnõust eemaldatud, kuna

tegemist on tervishoius igapäevase praktikaga

ning ei vaja õigusruumis reguleerimist.

6. Lisa 1 loendis eemaldada punktis 4 lause lõpp ehk jääks vaid: “terviseandmete

dokumenteerimine”. Vastutuse võtmine enda tegevuse ja tegevusetuse eest on kirjas

vastutuskindlustuse seaduses ja kehtib kõigile tervishoius töötavatele isikutele, seega ei pea

me õigeks selle eraldi rõhutamist antud lisas.

Arvestatud, selgitatud

Lisa 1 on määrusest eemaldatud, sõnastust

korrigeeritud ning õe tegevused on kirjeldatud

määruse § 3 lõikes 2.

7. Palume läbivalt kogu dokumendis asendada sõna “õendusabiteenused”. Vastavalt teksti

sisule tuleb kasutada sõna “õendusabi” või kui see tõesti ei sobi, siis sõna “õendusteenused”.

Õendusabi definitsioon leiate sõnaveebist. Sisu sisaldab juba “teenuseid”, mõistlik on

kasutada määruses kaasajastatud mõisteid. Vt lisatud fail “sonaparandused…”.

Mittearvestatud

Määruses on läbivalt kasutatud sõna

õendusabiteenused tulenevalt

tervishoiuteenuste korraldamise seadusest.

Terminite korrigeerimiseks on esmsalt vajalik

muuta seadust.

8. Ruuminõuete jms nõuete muutmise osas nõustume põhimõttega, et on mõistlik anda vastutus

tööandjale ja terviseametile, kuid arutades võimalusi ja ohte erinevate osapooltega, leiame

et nii lakooniliseks sõnastuseks pole me veel valmis. Teeme ettepaneku võtta siiski

kasutusele EÕL ja SoM koostöös valminud nõuete lisa 3 (vt lisatud fail “Lisa_Nõuded…”.

Peale tegevuslubade põhimõtete ja kvaliteedimääruse uuendamist, saab nõuete lisa

uuendada, et tagada vajalikud tingimused kvaliteetse teenuse osutamiseks.

Arvestatud osaliselt

Eesti Õdede Liidu pakutud versiooni

kasutusele ei võeta, kuid määruse § 6 ja § 9 on

täiendatud (varasem lisa 3). Ruumidele,

aparatuurile, töövahenditele ja ravimitele

ajakohastatud nõuete kehtestamisel ja

üldistamisel on soovitud tagada paindlik

teenuse osutamine ning anda Terviseametile

enam otsustuspädevust nii tegevuslubade

väljastamise kui ka järelevalve protsessis.

Varasemalt kehtestatud detailsed loetelud ei

ole enam määruse tasandil vajalikud.

Tallinna Tervishoiu Kõrgkool (arvamuse avaldus)

1. Kasutada dokumendis läbivalt “õendusteenuse” asemel õendusterminoloogia kohaselt

“õendusabi”. Selgitatud

Määruse teksti on korrigeeritud ning läbivalt

kasutatud vastavalt sisule termineid

„õendusabi“ ja „õendusabiteenus“.

2. Õendusabi täiendamine omadussõnaga “iseseisev” on üleliigne, sest õendusabi ise ongi

iseseisev kutseala. Arvestatud osaliselt, selgitatud

Vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise

seaduse volitusnormile saab eelnõuga

reguleerida iseseisva õendusabi kui

majandustegevuse osutamise tingimusi.

Määruse pealkiri ja ka paragrahvide pealkirjad

sätestavad, et tegemist on iseseisvalt osutada

lubatud õendusabiga, mistõttu on kõikides

paragrahvide lõigetes läbivalt loobutud sõna

“iseseisev” rõhutamisest.

Määruse pealkirjas ja paragrahvides ning

tervishoiuteenuste korraldamise seaduses

õendusabi eest sõna „iseseisev“

eemaldamiseks on vajalik teha seaduse

muudatus, mis antud eelnõu raames tehtav ei

ole.

3. § 3 (3) 1) täiendada … rakenduslik õendusalane kõrgharidus… . Mittearvestatud

Lähtuvalt Haridus- ja Teadusministeeriumi

ettepanekust on määruse § 3 lõike 3 punkt 1

viidud kooskõlla kõrgharidusseaduses

kasutatud mõistetega ning lõige 3 sõnastatud

järgnevalt: ambulatoorset õendusabi võib

osutada isik, kellel on vähemalt:

1) rakenduskõrgharidus või sellega

võrdsustatud kvalifikatsioon ja

2) kahe järjestikuse aasta praktilise töö

kogemus õena ning läbitud ettenähtud mahus

täienduskoolitused.

4. § 5 (2) – statsionaarse õendusabi osutamiseks 40 patsiendi kohta vähemalt üks õde ja üks

hooldaja on kvaliteetse õendusabi osutamiseks liiga vähe, kaaluda võimalusel kehtestada

nõudeks vähemalt kaks õde ja kaks hooldajat ööpäevas.

Selgitatud

Määruse teksti töötlemisel on ilmnenud viga

ning lause teine pool on jäänud kahega

korrutamata. Kehtivat õigusruumi suhtarvude

osas ei ole selle sättega planeeritud ega

soovitud muuta. Sõnastust korrigeeritud

järgmiselt: statsionaarse õendusabiteenuse

osutamisel peab olema tagatud vähemalt

pooleteise tööajaga õe ja kahe täistööajaga

hooldaja teenus kuni 20 patsiendi kohta, neist

ööpäev läbi vähemalt ühe täistööajaga õe ja

hooldaja teenus.

5. Määruse nimetus viitab selle sisule, kuid on pikk ja lohisev. Kuna määrus sätestab senised

õendusvaldkonda puudutavad õigusaktid, siis võiks selguse eesmärgil olla nimetus lihtsalt

“Õendusmäärus”.

Mittearvestatud

Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri § 56

järgi väljendab määruse eelnõu pealkiri eelnõu

sisu ehk reguleerimisala. Hetkel kehtiva

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse

volitusnormid ei võimalda antud määruse

puhul nii laia volitusnormide tõlgendamist.

EstINCA (arvamuse avaldus)

1. Eelnõu korrigeerimise vajadus iseseisva statsionaarse õendusabi personali suhtarvule. § 5.

Iseseisva statsionaarse õendusabi osutamise nõuded lõige (2) Iseseisva statsionaarse

õendusabi osutamisel peab olema tagatud vähemalt neli õde ja neli hooldajat kuni 40

patsiendi kohta, neist ööpäev läbi vähemalt kaks õde ja neli hooldajat.

Selgitatud

Määruse teksti töötlemisel on ilmnenud viga

ning lause teine pool on jäänud kahega

korrutamata. Kehtivat õigusruumi suhtarvude

osas ei ole selle sättega planeeritud ega

soovitud muuta. Sõnastust korrigeeritud

järgmiselt: statsionaarse õendusabiteenuse

osutamisel peab olema tagatud vähemalt

pooleteise tööajaga õe ja kahe täistööajaga

hooldaja teenus kuni 20 patsiendi kohta, neist

ööpäev läbi vähemalt ühe täistööajaga õe ja

hooldaja teenus.

Ettepanekut suhtarvude tõstmiseks ei ole

võimalik käesoleva määruse raames arvestada,

kuna puudub eelnev mõjuanalüüs ja

eelarvelised vahendid.

2. Kirjeldada eelnõus eraldi õendusteenuse osutamist üld- ja erihooldekodudes. Mittearvestatud

Ettepanekut ei ole võimalik arvestada, kuna

käesoleval hetkel puudub tervishoiuteenuste

korraldamise seaduses vastavasisuline

regulatsioon ja volitusnorm üld- ja

erihooldekodudes õendusteenuseid määruse

tasandil reguleerida.

3. Sotsiaalministril võtta päevakorda iseseisva statsionaarse õendusabi 15% omaosalustasu

külmutamine maksimaalselt 15 eurole päevas, mille raames vajalik ka Tervisekassa töögrupi

kokkukutsumine iseseisva statsionaarse õendusabi teenuse hinnakomponendi

ümbervaatamiseks.

Mittearvestatud

Ettepanekut ei ole võimalik antud määruse

kontekstis arvestada, sest statsionaarse

õendusabi omaosaluse määr on ülevaatamisel

omaosaluskoormuse

vähendamise/ümberjagamise projekti raames.

Ida-Viru Keskhaigla (arvamuse avaldus)

Uue regulatsiooni kohaselt kuuluvad eriõe teenuste hulka diagnostiliste analüüside ja uuringute

tellimine. Uuringute all mõistame mh ka radioloogilisi uuringuid nagu KT ja MRT.

Tervise ja tööministri määruse nr 71 "Meditsiinikiirituse protseduuride kiirgusohutusnõuded,

meditsiinikiirituse protseduuride kliinilise auditi nõuded ning diagnostilised referentsväärtused

ja nende määramise nõuded" § 3 sätestab, et meditsiinikiirituse protseduurile suunaja on arst või

hambaarst või muu tervishoiutöötaja arsti või hambaarsti juhendamisel ja vastutusel. Sellest

tulenevalt peab uuringute tellimisel õe poolt olema täidetud eeldus, et õde töötab arsti

Selgitatud

Vastavalt sotsiaalministri määruse nr 56

„Tervishoiuteenuse osutamise

dokumenteerimise tingimused ja kord“

muudatusele võib eriõde lähtuvalt teenuse

sisust vormistada saatekirja, et suunata patsient

tervishoiutöötaja vastuvõtule patsiendi

juhendamisel ja vastutusel. Kas uue regulatsiooni järgi tekib eriõel õigus suunata patsienti omal

vastutusel meditsiinikiirituse uuringutele? Kas eriõel on õigus väljastada saatekirja ülalmainitud

uuringutele?

seisundi hindamiseks, e-konsultatsioonile,

raviteekonnal kokkulepitud uuringutele ja

analüüsidele, haiglasse või õendushaiglasse.

Tervise ja tööministri määrust nr 71

"Meditsiinikiirituse protseduuride

kiirgusohutusnõuded, meditsiinikiirituse

protseduuride kliinilise auditi nõuded ning

diagnostilised referentsväärtused ja nende

määramise nõuded" ei muudeta ja seal

kehtestatud nõuded jäävad kehtima. See

tähendab, et eriõde võib meditsiinikiirituse

protseduurile suunata arsti juhendamisel ja

vastutusel.

Eesti Õenduskvaliteedi Arenduskeskus (arvamuse avaldus)

1. Tähelepanek 1: Õendusabi on ambulatoorne või statsionaarne tervishoiuteenus, mida

osutavad õde ja ämmaemand koos pere-, eri- või hambaarstiga või iseseisvalt. Õendusabi on

tervishoiuteenuse protsessiviisiline tegevus, mida osutavad õed ja eriõed ning ei vaja

täpsustamist, et seda tegevust osutatakse iseseisvalt. Meie seaduskeeles ei kasutata näiteks

väljendeid „assisteeritav eriarstiabi“ või „iseseisev eriarstiabi“. Mõistame, et TTKS kehtivas

redaktsioonis on kasutatud „iseseisev õendusabi“, kuid leiame, et uues määruses võime seda

mitte kasutada, kuna tegemist on liigse täpsustusega.

Ettepanek 1.1. Läbivalt kogu dokumendis mitte kasutada sõna „iseseisev“ kontekstis

õendusabiga.

Ettepanek 1.2. Selguse mõttes kasutada õendusabi sõnaveebi definitsiooni määruse §-s 2

„Terminid ja õendusabi erialade loetelu“.

Arvestatud osaliselt, selgitatud

Vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise

seaduse volitusnormile saab eelnõuga

reguleerida iseseisva õendusabi kui

majandustegevuses osutamise tingimusi.

Määruse pealkiri ja ka paragrahvide pealkirjad

sätestavad, et tegemist on iseseisvalt osutada

lubatud õendusabiga, mistõttu on kõikides

paragrahvide lõigetes läbivalt loobutud sõna

“iseseisev” rõhutamisest.

Määruse pealkirjas ja paragrahvides ning

tervishoiuteenuste korraldamise seaduses

õendusabi eest sõna „iseseisev“

eemaldamiseks on vajalik teha seaduse

muudatus, mis antud eelnõu raames tehtav ei

ole.

2. Tähelepanek 2: Arvestades eelnimetatud ettepanekut ja olukorda, et uus määrus asendab viit

erinevat määrust, tuleb võtta kasutusele üldistava nimetajana õendusabi määrus, mida saab Mittearvestatud

edaspidi täiendada ja arendada vastavalt tervishoiukorralduse arendamisega ja TTKS

muutmisega. Määrust täpsustavad kirjeldused on hästi lahti kirjutatud §-s 1 „Üldsätted“.

Ettepanek 2. Nimetada käesolev määrus „Õendusabi määrus“

Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri § 56

järgi väljendab määruse eelnõu pealkiri eelnõu

sisu ehk reguleerimisala. Hetkel kehtiva

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse

volitusnormid ei võimalda antud määruse

puhul nii laia volitusnormide tõlgendamist.

3. Tähelepanek 3: Ei ole nõus sõnastusega §-s 2 „Terminid ja õendusabi erialade loetelu“ lõige

4, kus on öeldud, et „Iseseisev õendusabi on pere-, eri- või hambaarstiabist lahus toimuv

protsessiviisiline tervishoiuteenus…“ Õendusabi tervikuna on protsessiviisiline

tervishoiuteenus, sh kui seda osutatakse koostöös pere-, eri-, või hambaarstiga.

Ettepanek 3. Sõnastada §-s 2 „Terminid ja õendusabi erialade loetelu“ lõige 4 järgmiselt:

„Õendusabi on protsessiviisiline tervishoiuteenus, mis koosneb: …“

Mittearvestatud

Antud määrus ei reguleeri kogu õendusabi

valdkonda, mistõttu on rõhk ka sellel, mis on

majandustegevuse mõistes iseseisev teenuse

osutamine.

4. Tähelepanek 4. Käesoleva määruse § 3 lõige 1 ütleb, et iseseisvalt osutada lubatud

ambulatoorsed õendusabiteenused on koolitervishoiu-, koduõendus- ja õe vastuvõtuteenus.

Lisaks osutatakse Tervisekassa tervishoiuteenuse loetelu § 7 järgi väljaspool kodu osutatavat

üldhooldusteenuse õendusteenust. Mille alla kuulub antud õendusabi? Tervisekassa kasutab

terminina sõna õendusteenus.

Ettepanek 4. Sõnastada § 3 lõige 1 järgmiselt: ambulatoorsed õendusabiteenused on

koolitervishoiu-, koduõendus-, õe vastuvõtu- ning üld- ja erihooldusteenuse õendusabiteenus

Mittearvestatud

Ettepanekud vajavad täiendavat analüüsi ja

sisulist hindamist. Käesoleval hetkel puuduv

tervishoiuteenuste korraldamise seaduses

vastavasisuline regulatsioon ja volitusnorm,

mis võimaldaks õendusteenuseid üld- või

erihoolekandes käesoleva määruse tasandil

reguleerida.

5. Tähelepanek 5. Käesolevas määruses kasutatakse kahte kirjapilti: õendusabiteenus ja

õendusabi teenus.

Ettepanek 5. Kasutada dokumendis läbivalt terminit „õendusabi“.

Arvestatud osaliselt, selgitatud

Määruse teksti on korrigeeritud ning läbivalt

kasutatud vastavalt sisule termineid

„õendusabi“ ja „õendusabiteenus“.

6. Tähelepanek 6. Käesoleva määruse § 5 lõige 2 ütleb, et „iseseisva statsionaarse õendusabi

osutamisel peab olema tagatud vähemalt kolm õde ja neli hooldajat kuni 40 patsiendi kohta,

neist ööpäev läbi vähemalt üks õde ja üks hooldaja.“

Ettepanek 6. Sõnastada järgmiselt: „… neist ööpäev läbi vähemalt kaks õde ja kaks hooldajat.“

Selgitatud

Määruse teksti töötlemisel on ilmnenud viga

ning lause teine pool on jäänud kahega

korrutamata. Kehtivat õigusruumi suhtarvude

osas ei ole selle sättega planeeritud ega

soovitud muuta. Sõnastust korrigeeritud

järgmiselt: statsionaarse õendusabiteenuse

osutamisel peab olema tagatud vähemalt

pooleteise tööajaga õe ja kahe täistööajaga

hooldaja teenus kuni 20 patsiendi kohta, neist

ööpäev läbi vähemalt ühe täistööajaga õe ja

hooldaja teenus.

7. Tähelepanek 7. Käesoleva määruse § 3 lõige 5 ütleb, et eriõe täiendavad õigused lisaks

käesoleva paragrahvi lõike 4 tegevustele tulenevad ravimi väljakirjutamise õigusest

ravimiseaduse § 33 lõikest 1.7 ning muudest õigusaktides sätestatud nõuetest, kuid see punkt

peaks kehtima ka statsionaarse õendusabi osutamisel, kus eriõel võib tekkida vajadus

pikendada patsiendile retsepti.

Ettepanek 7. Konsolideerida määruse punktid ning vajadusel eristada, kas ambulatoorses

õendusabis või statsionaarses õendusabis.

Arvestatud, selgitatud

Täiendatud määruse § 3 lõiget 5, mille kohaselt

teeb eriõde lisategevusi ainult õe

vastuvõtuteenust osutades.

Tervisekassa (arvamuse avaldus)

1. Määruse Lisas 1 on meie hinnangul puudu õe piiratud abivahendi väljakirjutamise õigus.

Abivahendite loetelu, abivahendite eest tasu maksmise kohustuse riigi poolt ülevõtmise

otsustamise ja erandite tegemise tingimused ja kord ning abivahendi kaardi andmed. Abivahendi

kasutamise vajaduse võib tuvastada ja sellekohase tõendi väljastada õde või ämmaemand, kes

on läbinud abivahendi vajaduse tuvastamise koolituse või õe või ämmaemanda õppekava alates

2020/2021. õppeaastast

Mittearvestatud

Sotsiaalhoolekande seadusest tulenev

abivahendite väljakirjutamise õigus muust

õigusaktist tulenev õigus, mistõttu antud

määruses seda ei kirjeldata.

2. Määruse Lisa 2, punkt 2.5, kirjeldab eriõdede õigust meditsiiniseadmeid välja kirjutada.

Meditsiiniseadme seadus ütleb, et meditsiiniseadmekaart on isikule arsti poolt sobiva

meditsiiniseadme määramiseks väljakirjutatud dokument. Tervisekassa meditsiiniseadmete

loetelu ja meditsiiniseadme eest tasu maksmise kohustuse ülevõtmise kord ütleb, et

meditsiiniseadme kaardi väljakirjutamise õigus on Terviseametis registreeritud arstil. Seetõttu

näeme vastuolu eriõdedele meditsiiniseadme väljakirjutamise õiguse andmisel.

Arvestatud

3. Määruse Lisa 2, punkt 2.6. on välja toodud eriõe õigus „patsiendi teise tervishoiuteenuse

osutaja vastuvõtule suunamine.”

Hetkel puudub eriõdedel saatekirja õigus. Kas see punkt annab eriõdedele õiguse teha saatekirju

erinevatele tervishoiuteenustele ja tervishoiutöötajatele (arst/õde/eriõde/füsioterapeut…).

Siiamaani on arutatud e-konsultatsiooni võimaldamist, mitte laiapõhjalisemat saatekirja

võimalust. Tervisekassa näeb siin riskikohta, et eriõe pädevusega tervishoiutöötajad hakkavad

ilma arstliku hinnanguta suunama patsiente koduõendusteenusele või ka nt statsionaarsesse

õendusabisse. Siin võib olla ka äriline risk, et koduõendusteenust pakkuv eriõde hakkab

Selgitatud

Eriõel saatekirja koostamisel antud hetkel

samad õigused, mis õel. Sotsiaalministri

määruse nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise

dokumenteerimise tingimused ja kord“

muudatusega laienevad eriõel saatekirja

koostamise õigused.

suunama oma tööandja juurde õendushaiglasse ja ka vastupidi. Või õendushaiglas ravijuhu

pikendamiseks annab saatekirju samas õendushaiglas töötav eriõde.

Viide eriõe nn ärilisele riskile ei ole

asjakohane. Lisaks korrigeerib turgu

vastutuskindlusseadus ja Tervisekassa

võimalus kahtluse korral eriõe tegevust

kontrollida.

4. Määruse Lisa 2, punkt 2.7. toob välja, et eriõe teenuse hulka kuulub „iseseisva

tervishoiuteenuste pakkumine.”

Kas punktiga tahetakse öelda seda, et eriõde võib erapraksisena iseseisvalt tervishoiuteenust

pakkuda? Näiteks eriõde teeb oma ettevõtte ning hakkab osutama „Eriõde kardioloogias“

vastuvõttu eriarstide tegevusloast eraldi.

Selgitatud

Eriõe teenusele eraldi tegevusloa liiki

kehtestatud ei ole. Eriõde saab oma

tegevusteks taotleda tegevusloa

tervishoiuteenuste korraldamise seaduses §-is

41 sätestatud korras.

Määruse lisa 2 on eemaldatud ning sõnastust

korrigeeritud. Eriõe tegevused on kirjeldatud

määruse § 3 lõikes 5.

5. Määruse Lisa 3 pealkiri on „Nõuded õe ja eriõe iseseisva ambulatoorse ja statsionaarse

tervishoiuteenuse osutamisel ruumidele, aparatuurile, töövahenditele ja ravimitele.“

See konkreetne lisa peaks olema alusdokumendiks, mille alusel Terviseamet hindab

tegevuslubade välja andmist. TTKS § 42 punkti 5 kohaselt antakse tegevusluba, kui iseseisvalt

õendusabi osutamiseks vajalik töötajate koosseis, ruumid, sisseseade, aparatuur, töövahendid ja

ravimid ning õe pädevus vastavad käesoleva seaduse alusel kehtestatud nõuetele. Lisas 3

puuduvad nõuded aparatuurile, töövahenditele ja ravimitele, vaatamata et pealkiri seda ütleb.

Seega ei ole aru saada, mida tegevusloa väljastamisel kontrollima hakatakse. Tervisekassa

õendusteenuste hinnastusmudelite aluseks on võetud nõuetest lähtuvad loetelud, mida

õendusteenus oma sekkumisteks vajab. Selle põhjal moodustub teenuse hind. Juhul, kui sellised

loetelud määruse tasemel ära kaovad, peab piltlikult öeldes Tervisekassa kehtetuks tunnistatavad

määrused copy/paste tõstma Tervisekassa ravi rahastamise lepingutesse. Siinkohal toome välja,

et Tervisekassa saab esitada tingimusi ainult oma lepingupartneritele, mitte kõigile

tervishoiuasutustele. Selguse huvides toome veel välja, et õendusteenuse ja eriarstiabi

hinnastamise põhimõtted ei ole Tervisekassas ühistel alustel võrreldavad, kuna õendusteenuse

hind koosneb erinevatest komponentidest, aga eriarstiabis on igal komponendil oma hind ja neid

kodeeritakse eraldi.

Arvestatud osaliselt, selgitatud

Määruse lisad on eemaldatud ning nõuded

kirjeldatud §-des 6 ja 9. Ruumidele,

aparatuurile, töövahenditele ja ravimitele

ajakohastatud nõuete kehtestamisel ja

üldistamisel on soovitud tagada paindlik

teenuse osutamine ning anda Terviseametile

enam otsustuspädevust nii tegevuslubade

väljastamise kui ka järelevalve protsessis.

Varasemalt kehtestatud detailsed loetelud ei

ole enam määruse tasandil vajalikud.

Nõustume, et Tervisekassa saab nõuded seada

lepingus vaid oma lepingupartneritele ning see

õigus ka seadusest tuleneb. Teenuse osutajad,

kes Tervisekassa lepingupartnerid ei ole

peavad samuti lähtuma kehtivast õigusruumist.

Teenuste hinda arvestatud ressursid, nende

kogused ja maksumused, mis on teenuse

osutamisel aluseks on kehtestatud

sotsiaalministri määruses nr 9 „Kindlustatud

isikult tasu maksmise kohustuse Tervisekassa

poolt ülevõtmise kord ja tervishoiuteenuse

osutajatele makstava tasu arvutamise

metoodika“ lisas 3, see jääb kehtima ning

annab vastava sisendi. Kui hinda on vajalik

muuta, siis sama määrus kehtestab hinna

muutmise metoodika.

6. Määruse Lisa 3, punkt 2. sätestab, et vastuvõtusuumi suurus on soovituslikult 16 m2

Täna lähtub Tervisekassa hinnakujundamisel määruses toodud nõuetest ruumidele, aparatuurile,

ravimitele, töövahenditele. See tähendab, et tulevikus puudub alus hinnakujunduses nende

punktide osas. Kui soovituslik on 16m2, siis kas tervishoiuteenuse osutaja võib kasutada ruumi,

mis on 2m2? Sellisel juhul on Tervisekassas hinnamudelisse keeruline arvestada

ruumikomponenti, kui ruutmeetrid pole paigas.

Selgitatud

Määruse lisad on eemaldatud ning nõuded

kirjeldatud §-des 6 ja 9. Määruse teksti on

täiendatud ja lisatud vajalikud ruumi suurused.

Tervishoiuteenuse osutaja ei saa kasutada

teenuse osutamiseks ruumi suurusega 2m2,

kuna see ei vasta vajalikele oodatavatele

tingimustele ning sellisel pindalal ei ole

võimalik nõuetekohast õendusteenust

pakkuda. Lisaks ei ole ruumi pindala ainuke

määrav tingimus, et tegevusluba teenuse

osutamiseks saada.

Hinnakujunduses peab Tervisekassa lähtuma

sotsiaalministri määrusest nr 9 „Kindlustatud

isikult tasu maksmise kohustuse Tervisekassa

poolt ülevõtmise kord ja tervishoiuteenuse

osutajatele makstava tasu arvutamise

metoodika“ lisast 3 ja kui nõudeid ei ole, siis

arvestatakse hinnakujunduseks andmed

esitanud haiglate keskmised ning räägitakse

osapooltega läbi ja lepitakse kokku optimaalne

pinna suurus ning aparatuur jm , mis teenuse

osutamiseks vajalik on.

7. Määruse Lisa 3 punktis 7.3 teeme ettepaneku lisada viide kehtestatud nõuetele.

Kuna „Õendusmääruse“ esialgne plaan oli, et kõik õendusalane tõstetakse ühte kohta kokku, siis

on hea, kui antud dokumendis on viited juures, et suurendada kasutajasõbralikkust.

Arvestatud osaliselt

Vajalikud viited lisatakse eelnõu

seletuskirjale.

8. Lisa 3. punkt 9. Jääb selgusetuks kuidas või kus reguleeritakse ära palatite suurus ja

patsientide arv palatis.

Praegune regulatsioon sätestab näiteks ühe patsiendi kohta 7m2

Arvestatud

Määruse § 9 lõige 1 punkt 3-e on täiendatud

palatite ja ühe patsiendi kohta käiva ruumi

suuruse osas.

9. Määrus § 2, lõige 4. Õendusteenuse väga oluline osa on eesmärkide püstitamine, mida toetab

näiteks NOC klassifikaator, mida tahetakse Eestis rakendama hakata. Seetõttu teeme

ettepaneku lisada iseseisva õendusabi teenuse protsessi osaks „eesmärkide püstitamine.“

Mittearvestatud

Vastavalt Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja Eesti

Õdede Liidu tehtud ettepanekutele ning

läbivalt ühtsete mõistete kasutamise

kokkuleppele koosneb õendusabi järgnevast

protsessist:

- patsiendi terviseseisundi hindamine

- tõenduspõhiste õendus dgn määramine

- oodatavate õendustulemuste püstitamine

- õendustegevuste korraldamine ja elluviimine

- õendustulemuste hindamine.

10. Määrus § 3, lõige 1. Teeme ettepaneku „koduõendus-„ lisada sulgudes järgi „(Sealhulgas

üld- ja erihooldekodude õendus)“ Mittearvestatud

Ettepanekud vajavad täiendavat analüüsi ja

sisulist hindamist, kuna lisanduksid 2 uut

teenust, mis vajaksid ka eraldi tegevusluba.

Vastavate teenuste osutamine toimub praegu

koduõenduse tegevusloa piires. Käesoleval

hetkel puuduv tervishoiuteenuste korraldamise

seaduses vastavasisuline regulatsioon ja

volitusnorm, mis võimaldaks õendusteenuseid

üld- või erihoolekandes käesoleva määruse

tasandil reguleerida.

Ettepanek üld- ja erihoolekandes

õendusteenuse reguleerimiseks lisatakse

Sotsiaalministeeriumi õenduse

arendusnõukogu rakendusplaani tegevustesse.

11. Määrus § 3, lõige 3 ütleb, et „iseseisvalt võib ambulatoorset õendusabi osutada juriidiline

isik või füüsilisest isikust ettevõtja.“ Kas see tähendab, et õde võib luua oma äriühingu mille

kaudu teenust osutab, seni on see olnud seotud eriarstiabi tegevusloaga. Täiendav küsimus,

et kas juriidilise isiku all võib olla ka MTÜ või KOV allasutus?

Selgitatud

Määrusest § 3 lõiket 3 on muudetud ja

tegustemisevormi määrusega ei täpsustata,

kunaTTKS § 25 lõige 1 ütleb, et iseseisvalt

õendusabi võib osutada sellekohase

tegevusloaga äriühing, sihtasutus või

füüsilisest isikust ettevõtja. MTÜ ja KOV

asutused ei kuulu juriidilise isiku alla. TTKS

§ 25 lõige 11 teeb eeltoodust (TTKS § 25 lõige

1) erisuse sätestades, et piirangut õendusabi

osutamise õiguslikule vormile ei kohaldata

sotsiaalhoolekande seaduse §-s 100 nimetatud

sotsiaalteenuse osutajatele ja

sotsiaalhoolekande seaduse §-s 20 nimetatud

sotsiaalteenust ööpäevaringselt osutavatele

asutustele koduõendusteenuse osutamise

korral, mis tähendab, et koduõendusteenust

võivad ööpäevaringset sotsiaalteenust

osutavad asutused võivad koduõendusteenuse

osutamise puhul olla ka MTÜ ja KOV

allasutused.

Õde saab oma tegevusteks taotleda tegevusloa

tervishoiuteenuste korraldamise seaduses §-is

41 sätestatud korras.

12. Määruse § 3 lõikes 4 tuuakse välja õe täiendavad õigused, kus on ka ära nimetatud teiste

hulgas „saatekirja koostamine.“ Hetkel võib õde koostada saatekirja analüüsidele või tagasi

arsti juurde raviskeemi muutmiseks. Palume täpsustust, mida mõeldakse antud lõikes

saatekirja koostamise all. Hetkel jääb tunne, nagu piiranguid saatekirjade koostamisele enam

pole.

Selgitatud

Kuna saatekirjade koostamist reguleerib

Sotsiaalministri määrus nr 56

„Tervishoiuteenuse osutamise

dokumenteerimise tingimused ja kord“, siis

määrusest eemaldatud vastav punkt.

13. Määruse § 4 lõikes 1 on kirjas, et „Õendusabi osutatakse kooskõlas õendusabi

tegevusjuhendite, ravijuhendite, immuniseerimise rakendusjuhise ja kvaliteedinõuetega.“

Kas praegusel hetkel on olemas teadmine ja ülevaade, kui paljudel õendusabi valdkondadel

on olemas ajakohased tegevusjuhendid, ravijuhendid, juhised ja kvaliteedinõuded?

Siiamaani on teenuste sisu võetud määrustes kirjutatu põhjal ning tegevusjuhendid on

täiendav materjal. Kelle ülesandeks saab tegevusjuhendite ja muude teenust kirjeldatavate

dokumentide loomine ning haldamine?

Selgitatud

Erinevate juhiste, materjalide ja ravijuhendite

ülevaade ei ole vajalik, kuna need on ajas

muutuvad teenuse praktilist poolt detailsemalt

kirjeldavad dokumendid, mis on ajas

muutuvad ning neid töötatakse välja

vajaduspõhiselt. Regulatsiooni eesmärk ei ole

luua kellelegi kohustustvaldkondlike juhiste

loomiseks, vaid nende olemasolul kohustust

nende järgimiseks. Juhendites kajastuvate

tegevuste regulatsiooni toomine või jätmine

õigusaktide tasemele ei ole põhjendatud. Neid

on tervishoiu erinevatel valdkondadel palju

ning nendele peavad toetuma kõik

tervishoiutöötajad ja tervishoius töötavad

spetsialistid.

Õenduse valdkonna tegevusjuhendeid on

Tervisekassa edukalt hallanud ning koostöös

valdkonna spetsialistidega võiks see edaspidigi

nii olla.

14. Määruse § 4 lõikes 1 on kirjas, et „Tervisekassa poolt rahastatavate õendusabiteenuste

tegevuste kirjeldused on reguleeritud Tervisekassa ravi rahastamise lepingutes.“

Mis saab nendest tervishoiuteenuse osutajatest, kellel puudub leping Tervisekassaga? Kas võib

tekkida olukord, kus samal teenusel on mitu erinevat sisu, üks Tervisekassa lepingupartneritel

ja teistel, kes partnerid pole? Kuna praegusel juhul on Tervisekassa õendusteenuse aluseks

Selgitatud

Tervisekassaga mitte lepingus olevad

teenuseosutajad peavad järgima kehtivaid

seaduseid, neile kohalduvad nii ravi- kui ka

tegevusjuhendid. Lisaks hakkab turgu

võtnud kehtetuks tunnistatavad määrused, siis kas SoM soov on, et antud määrused liiguksid

Tervisekassa lepingutesse?

reguleerima tervishoiuteenuse osutaja

kohustusliku vastutuskindlustuse seadus.

Tervisekassa saab oma lepinguid sisustada

vastavalt oma soovile, lähtudes kehtivast

õigusruumist. Määruses nähakse ette laiemad

tingimused, mis annavad paindlikkust, kuid

Tervisekassa võib lepingud sisustada ka täna

kehtivate määruste detailsete loeteludega.

Siinkohal on oluline välja tuua, et uus määruse

tekst ei erine õiguste poolest praegu kehtivatest

normidest.

15. Määruses sätestatu ei lange kokku seletuskirjas olevate selgitustega.

Nii näiteks kehtestatakse määruse § 4 lõikes 5 punktiga 4, et kui koolis õpib enam kui 200

õpilast, tuleb koolitervishoiuteenust osutada kooli ruumides. Punktiga 5 täpsustatakse, kus

lubatakse osutada koolitervishoiuteenust kui õpilasi on alla 200. Määrus ei sätesta, kus tuleb

osutada teenust, kui õpilasi on täpselt 200. Seletuskirjast aga saab lugeda, et teenust peab kooli

ruumides osutama juhul, kui seal õpib 200 (kaasa arvatud) õpilast. Analoogselt on ebakõla

määruse ja seletuskirja vahel määruse § 4 lõikes 5 punktides 1 kuni 3, kus sätestatakse õe

töökoormused täistööaja 40 tundi juures. Määruse kohaselt on õe töökoormus täistööaja 40 tundi

juures kuni 600 õpilast; tõhustatud tuge vajavate õpilaste korral kuni 441 õpilast ning erituge

vajavate õpilaste korral kuni 125 õpilast. See tähendab, et ka väiksemate õpilaste arvude korral

peab olema tagatud täistööajaga õde koolis. Seletuskirjast saab aga lugeda, et

koolitervishoiuteenuse puhul on õe töökoormuseks 600 õpilast täistööaja (ehk 40 tundi nädalas)

kohta. Erivajadustega õpilastega töötamisel on õe töökoormuseks 125 erituge vajavat õpilast

täistööaja (ehk 40 tundi nädalas) kohta. Tõhustatud tuge vajavate õpilastega töötamisel on õe

töökoormuseks 441 tõhustatud tuge vajavat õpilast täistööaja (ehk 40 tundi nädalas) kohta. Kui

on õpilasi vähem, on väiksem ka kooliõe töökoormus.

Arvestatud

16. Tervisekassa ei saa nõustuda määruse § 4 lõike 5 punktides 1, 2 ja 3 sätestatud õe täistööaja

koormustega.

Määruse kohaselt oleks koolitervishoiuteenuse korral õe töökoormus täistööaja 40 tunni juures

kuni 600 õpilast. Mis tähendab seda, et kui koolis on alla 600 õpilase, peab olema tagatud, et

Arvestatud

kooliõde töötab täistööajaga ja saab ka rahastatud täistööaja eest. Sarnaselt on määratletud

töökoormus tõhustatud tuge vajavate õpilaste (kuni 441 õpilast) ja erituge vajavate õpilaste (kuni

125 õpilast) korral. Aastatel 2019/2020 viis Tervisekassa läbi analüüsi kooliõe töökoormuse

kaardistamiseks. Sellest selgus, et õe töökoormus täistööaja 40 tundi juures on 600 õpilast;

tõhustatud tuge vajavate õpilaste korral 441 õpilast ning erituge vajavate õpilaste korral 125

õpilast. Teeme ettepaneku kustutada määruse § 4 lõikes 5 punktides 1, 2 ja 3 sõna „kuni“.

17. Määruse § 4 lõike 5 punktidega 4 ja 5 sätestatakse, milliste õpilaste arvude korral tuleb

koolitervishoiuteenust osutada kooli ruumides ning mis juhul võib teenust osutada

väljaspool kooli ruume.

Reguleerimata on jäänud, kus tuleb osutada koolitervishoiuteenust, kui koolis õpib täpselt 200

õpilast. Teeme ettepaneku sõnastada määruse § 4 lõike 5 punkt 4 järgmiselt: „teenust peab

osutama kooli ruumides juhul, kui koolis õpib 200 või enam õpilast;“

Arvestatud

18. Määrus § 4. Teeme ettepaneku lisada eraldi lõikena, et üld- ja erihooldekodude

õendusteenuse õe koormuse nõuded kehtestatakse Tervisekassa lepingus.

Sõnastuse ettepanek: Üld- ja erihooldekodudes osutatava õendusteenuse sisu ja teenuse maht

lepitakse kokku Tervisekassa ja tervishoiuteenuse osutaja vahel sõlmitavas ravi rahastamise

lepingus.

Mittearvestatud

Ettepanekud vajavad täiendavat analüüsi ja

sisulist hindamist, kuna lisanduksid 2 uut

teenust, mis vajaksid ka eraldi tegevusluba.

Vastavate teenuste osutamine toimub praegu

koduõenduse tegevusloa piires. Käesoleval

hetkel puuduv tervishoiuteenuste korraldamise

seaduses vastavasisuline regulatsioon ja

volitusnorm, mis võimaldaks õendusteenuseid

üld- või erihoolekandes käesoleva määruse

tasandil reguleerida.

Ettepanek üld- ja erihoolekandes

õendusteenuse reguleerimiseks lisatakse

Sotsiaalministeeriumi õenduse

arendusnõukogu rakendusplaani tegevustesse.

19. Määruse § 5 lõige 3 ütleb, et “… ning nõuded ruumidele, aparatuurile, töövahenditele ja

ravimitele on sätestatud määruse lisas 3“.

Tervisekassa hinnangul Lisas 3 nõudeid aparatuurile, töövahenditele ja ravimitele pole

sätestatud.

Selgitatud

Määruse § 6 lõiget 1 on täiendatud ning

sätestatud üldistatud nõuded ruumidele,

aparatuurile, töövahenditele ja ravimitele.

20. Seletuskiri, Punkt 4. Määruse mõjud, Tervisekassa kohta käiv lõik.

Tervisekassa ei saa nõustuda seletuskirjas välja toodud õendusmääruse mõjuga

tööprotsessidesse, kuna seoses õendusmääruse muutusega tuleb Tervisekassal muuta kõik

lepingud, kus on viidatud õe tegevustele läbi hetkel kehtiva määruste ja on ära loetletud õe

tegevused. See tähendab, et peame viima kõikidesse lepingu lisadesse sisse õe tegevused, mida

õed tegema peavad, muutma ära kõik viited ja asendama need konkreetsete tegevustega. Kokku

on Tervisekassal lepinguid, mis puudutavad õendusteenust, 258.

Lisaks tuleb vaadata üle ja teha muudatused kõikides õendustegevusi puudutavates

hinnastusmudelites, mille aluseks on hetkel kehtivad õendusvaldkonda reguleerivad määrused

ning ruumide, aparatuuri, töövahendite ja ravimite nõuded. Kuna selle tulemusel võivad

muutuda õendusega seotud tervishoiuteenuste hinnad, siis see toob kaasa ka vajaduse viia

muudatused sisse tervishoiuteenuste loetellu (TTLi). Õendusmääruse muudatus puudutab kõiki

TTO-sid, kes õendustegevusi osutavad, kas siis Tervisekassa lepingupartnerina või eraturul.

Kõik asutused peavad üle vaatama oma juhendid, viima need vastavusse uue määrusega,

vaatama üle tegevused, mis puudutavad määrust ning teostama protsessikirjelduste muudatused.

Kui muutub ka rahastus seoses teenusehindade ülevaatamisega ja uute nõuetega, siis tuleb

kõikides arvete süsteemides teha arendustöid, et muudatused saaks sisse viidud.

Arvestatud osaliselt, selgitatud

Määrusega kehtestatakse rakendussätte, mille

kohaselt kehtivad lepingud nende tähtaja

lõpuni. Sellisel juhul ei peaks Tervisekassa

kohe kõiki lepinguid ümber tegema, vaid saab

lepingute muutmise protsessi ise juhtida ning

endale sobival ajal minna üle uutele

lepingutele.

Antud rakendussätet saab rakendada, kuna uus

määrus ei loo uut õiguslikku alust, vaid

üldistab olemasolevat. Kui Tervisekassa

soovib ka edaspidi spetsiifilisemaid ja

detailsemaid kirjeldusi lepingus hoida (nii

nagu on tänastes kehtivates määrustest), siis

see õigus on Tervisekassal olemas.

Hinnamudeleid muutma ei pea, kuna need on

sätestatud ka metoodika määruse lisas 3

(määruse täpne nimetus eelpool ning selgitus

hinnakujunduse kohta). Ühtlasi soovitame

tegevuste kirjeldusi mitte lepingusse lisada,

vaid koostada juhend, millele viidata ja siis ei

pea kõiki lepinguid edaspidi muutma, vaid

ainult juhendit.

21. Määruse Lisa 1, punkt 2 lause teises pooles on sõna õendustegevused valesti käänatud.

Pöörame tähelepanu, et kõikide saadetud dokumentide üleselt esineb mitmeid õigekirja ja

grammatika vigu.

Selgitatud

Eelnõu saadetakse keeletoimetamiseks peale

kooskõlastusringe ja enne määruse

allkirjastamist.

22. Määruse Lisa 1, punkt 2 kirjeldab õe ülesandeks oodatavate õendustulemuste püstitamise.

Teeme ettepaneku õendustulemused muuta õenduseesmärkideks. Mittearvestatud

Vastavalt Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja Eesti

Õdede Liidu tehtud ettepanekutele ning

läbivalt ühtsete mõistete kasutamise

kokkuleppele koosneb õendusabi järgnevast

protsessist:

- patsiendi terviseseisundi hindamine

- tõenduspõhiste õendus dgn määramine

- oodatavate õendustulemuste püstitamine

- õendustegevuste korraldamine ja elluviimine

- õendustulemuste hindamine.

23. Määruse Lisa 1, punkt 8 on välja toodud „nüüdisaegse infotehnoloogia kasutamine…“.

Teeme ettepaneku muuta sõnastust „Nüüdisaegsete infotehnoloogiliste vahendite

kasutamine… .“

Arvestatud

Eesti Arstide Liit (arvamuse avaldus)

1. Iseseisva õendusabi mõiste

Määruse § 2 lõikes 4 antud definitsiooni kohaselt on iseseisev õendusabi pere-, eri- või

hambaarstiabist lahus toimuv protsessiviisiline tervishoiuteenus. Mõistet protsessiviisiline

tervishoiuteenus ei kasuta TTKS ega selle praegused rakendusaktid. Kuna TTKS § 3 lg 1

kohaselt on õde TTKS tähenduses tervishoiutöötaja ja tal on TTKS § 3 lg 2 tulenevalt õigus

osutada tervishoiuteenuseid selle omandatud kutse või eriala piirides, mille alusel ta on

registreeritud tervishoiukorralduse infosüsteemis, ei ole põhjendatud määruses sellise mõiste

eraldi loomine. Mõiste „tervishoiuteenus“ tähendus on piisavalt selge, sellele sõna

„protsessiviisiline“ lisamine ei anna midagi juurde, pigem muudab mõiste ebaselgemaks. Ka ei

saa lugeda mõistet „protsessiviisiline tervishoiuteenus“ sedavõrd üldtuntuks, et see eraldi

selgitust ei vajaks.

Selgitatud

Sõna “protsessiviisiline” ei ole määrusesse

toodud uue mõiste loomise eesmärgiks, vaid

on kasutatud kirjeldavana ja olemasoleva

mõiste täiendusena, et mõtestada

õendustegevuste tervikut läbi erinevate

protsessi etappide. Õendusabi erinevad

teenused kuuluvad tervishoiuteenuste hulka,

mistõttu on määruses lähtutud kui ühe osa

tervikust kirjeldamisest.

2. Õe ja eriõe pädevus, õigused ja teenuse sisu

Eelnõu on koostatud kolme praegu õendusabi reguleeriva määruse põhjal. Uue määruse

kehtestamisega kaotatakse nõuded koolitervishoiuteenuse, koduõendusteenuse ja õe

vastuvõtuteenuse sisule. Samas on uues määruses ja selle lisades kirjeldatud õe ja eriõe tegevusi

pealiskaudselt ja viisil, mis tegelikult nende sisulist tööd ei reguleeri. Suur osa lisades toodud

tegevusi ei ole otseselt seotud õendusabiteenuse osutamisega patsientidele (nt lisa 1 punkt 6 –

9, lisa 2 punkt 4 – 8). Sellised muudatused õigusaktides ei paranda iseseisva õendusabi kvaliteeti

ega kaitse patsientide huve.

Selgitatud

Määrusega on soovitud teenuseid ühtlustada ja

sõnastada õendusabi, sh õendustegevused

üldisemalt ning vähem bürokraatlikumaks, mis

loob paindlikkuse teenuse pakkumisel.

Üldistamine ja detailsuse kaotamine määruse

tasandil on olnud käesoleva määruse

koostamise üks eesmärkidest. Seni kehtivat

detailsuse taset määruste tasandil ei peeta

enam vajalikuks, kuna detailsus toob kaasa

liigse bürokraatia lisaks muutuvad praktikas

aja jooksul teatud asjad ning õigusruumi ei ole

võimalik kogu aeg ajakohasena hoida. Õe

teadmised, oskused ja tegevused tulenevad nii

baaspädevustest kui ka valdkondlikest ravi- ja

tegevusjuhenditest.

3. Õe ja eriõe pädevus, õigused ja teenuse sisu

Määruse eelnõu § 3 lg 4 ja 5 sätestavad õe täiendavad õigused, kuid lõigete sõnastus on halb ja

ebaselge, sest eelnevalt ei ole õigusaktides kirjeldatud õe õigusi, mille suhtes nimetatud lõiked

täiendavaid õigusi looks. Asjakohane oleks rääkida ainult õe õigustest tervishoiuteenuse

osutamisel või õendusabiteenuse osutamisel, mitte täiendavatest õigustest.

Selgitatud

Täiendavate õiguste loetelu määrusest

eemaldatud, kuna need on reguleeritud teistes

õigusaktides.

4. Õe ja eriõe pädevus, õigused ja teenuse sisu

Määruse § 3 lg 6 sätestab: „Kui õele on väljastatud pädevustunnistus, mille kohaselt tema

kvalifikatsiooni on hinnatud eriõe III tasemele, on tal eriõe õigused, väljaarvatud retseptiõigus.“

Seletuskirjast nähtuvalt oma see olemuselt üleminekusäte, st selle kehtivus on ajaliselt piiratud.

Kui kehtivad määrused ja TTKS sellist sätet ei sisalda, siis peaks see asuma määruse

rakendussätete hulgas.

Seletuskiri: „Eriõde III pädevust on võimalik ilma magistriõpet läbimata taotleda aastani 2027

ning pädevus kehtib kuni 2032. aastani. Aastaks 2028 peaksid eriõe pädevuse taotlejad olema

läbinud ka õe magistriõppe. Eriõde III pädevuse taotlemisel on eelduseks, et õel on vähemalt

viieaastane kliinilise töö kogemus. Pädevushindamisi viib läbi Eesti Õdede Liidu pädevuse

hindamise komisjon. Pädevuse hindamine annab võimaluse erialase kvalifikatsiooni

tõendamiseks ja teenuse kvaliteedi parandamiseks. Kuid eriõde III pädevustunnistuse olemasolu

ei tee õest eriõde, vaid annab piiratud perioodil teatud eriõe õigused. Eriõe haridust nõudvatel

ametikohtadel töötamiseks ei jätku täna veel piisavalt spetsialisti- või magistriõpet läbinud

õdesid, mistõttu on võimaldatud üleminekuperiood kuni aastani 2032. See annab võimaluse

nendele õdedele, kelle ametkoht nõuab eriõe haridust, on pikemalt süsteemis töötanud ja

omavad praktilist kogemust, kuid ei ole eriõeks veel õppima läinud.“ Peame lubamatuks, et eriõe

õigused, olgugi piiratud mahus ja perioodil, antakse isikutele, kellel puudub vastav

kvalifikatsioon ja kes pole seda isegi omandama hakanud. See halvendab tervishoiuteenuste

kvaliteeti ja patsiendiohutust. Tervishoiutöötajatest on puudus kõigil erialadel, kuid kvali

Mittearvestatud

§ 3 lõige 6 on teatud perioodiks kehtiv

regulatsioon, mis ei ole mitte üleminekusätte

vaid võimaldab sujuvamat üleminekut.

Eriõe õiguste andmine õdedele on

üleminekumeede, mis eeldab vähemalt

viieaastase kliinilise töö kogemust ning

pädevuse hindamist. Praktikas on need

asendamatud meeskonnaliikmed, kes teevad

juba täna eriõe tööd. Õele antavad eriõe

õigused on siinkohal saatekirja väljastamine,

mis on raviteekonnal kokkulepitud tegevus

ning sellega ei seata ohtu tervishoiuteenuse

kvaliteeti ja patsiendiohutust.

5. Iseseisva ambulatoorse õendusabi tegevusluba

TTKS § 25 lg 1 sätestab, et iseseisvalt võib õendusabi osutada sellekohase tegevusloaga

äriühing, sihtasutus või füüsilisest isikust ettevõtja, sama sätte alusel kehtestatud valdkonna eest

vastutava ministri määruse § 6 1 järgi võib õe vastuvõtuteenust osutada eriarstiabi tegevusluba

omavas asutuses. Kui nimetatud rakendusmäärus tühistatakse, siis peab alates uue

õendusmääruse jõustumisest kõigil tervishoiuteenuse osutajatel, sh haiglatel, olema õe

vastuvõtuteenuse osutamiseks tegevusluba. Määrusel puudub rakendussäte, mis võimaldaks

sujuvat üleminekut praegu kehtivalt korralt rangematele nõuetele. Ilma üleminekusäteteta peaks

õe vastuvõtuteenuse osutajad, kellel vastav tegevusluba puudub, lõpetama teenuse osutamise

kuni tegevusloa saamiseni.

Tervisekassa peaks jälgima nõutavate tegevuslubade olemasolu ning peatama teenuse tellimise

või lõpetama lepingud vajalikku tegevusluba mitteomavate partneritega. Leiame, et õe

vastuvõtu tegemiseks tegevusloa nõude kehtestamine eriarstiabi tegevusloaga tervishoiuteenuse

osutajatele ei ole põhjendatud, ei paranda tervishoiuteenuse kvaliteeti ja suurendab tarbetult

bürokraatiat ning raviasutuste ja terviseameti töömahtu.

Selgitatud

Määrusega ei tühistata ega muudeta ühtegi

tegevusloa taotlemisega seotud protsessi.

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 40

lõige 1 sätestab loakohustused, mille loetelus

punkt 4 on iseseisev õendusabi. See tähendab,

et kõik iseseisvat õendusabi pakkuvad teenuse

osutajad peavad nimetatud tegevusloa liigi

endale taotlema.

Kui teenuse osutajal endal puudub eriarstiabi

tegevusluba, siis õe vastuvõtuteenuse

osutamiseks peab tegevusloa taotlemisel

esitama ka konsulteeriva arsti nimi, isikukood

ja kontaktandmed.

6. Juhime tähelepanu, et lähtudes hea õigusloome ja normitehnika eeskirjast ning kaasamise

heast tavast peab kooskõlastamiseks saadetud eelnõu ja seletuskiri olema keeleliselt

korrektne, sõnastuselt selge ja üheselt arusaadav.

Eelnõu sätted peaks olema sõnastatud normitehniliselt õigesti. Seega ei saa lugeda korrektseks

keeleliselt toimetamata eelnõu saatmist kooskõlastamiseks. Leiame, et määruse „Iseseisva

õendusabi osutamise tingimused ja kord ning õendusabi erialad“ eelnõul on olulisi puudusi,

mistõttu me ei toeta selle kehtestamist esitatud kujul.

Selgitatud

Eelnõu saadetakse keeletoimetamiseks peale

kooskõlastusringe ja enne määruse

allkirjastamist.

Eesti Õendusjuhtide Ühing (arvamuse avaldus)

1. § 2. Terminid ja õendusabi erialade loetelu

(4) Iseseisev õendusabi on pere-, eri- või hambaarstiabist lahus toimuv protsessiviisiline

tervishoiuteenus, mis koosneb:……

Tähelepanek: ei pea vajalikuks lisada “iseseisev” (sarnaselt Tervisekassa tervishoiuteenuste

loeteluga, kus seda laiendite enam pole) ja “lahus toimuv”. Tegevus toimub koostöös kõigi

spetsialistidega patsiendi tervise huvides. Ettepanek – “Õendusabi on protsessiviisiline

tervishoiuteenus, mis koosneb….”.

Mittearvestatud

Antud määrus ei reguleeri kogu õendusabi

valdkonda, mistõttu on rõhk ka sellel, mis on

iseseisev teenuse kui majandustegevuse

osutamine.

2. § 4. Nõuded õendusabiteenuste osutamiseks Arvestatud osaliselt

(1) Õendusabi osutatakse kooskõlas õendusabi tegevusjuhendite, ravijuhendite,

immuniseerimise rakendusjuhise ja kvaliteedinõuetega.

Tähelepanek: Määruse tasandil võiksid kvaliteedinõuded olla lahti kirjutatud või siis viidatud.

Kvaliteedinõuded tuginevad vastavale

määrusele, mistõttu antud määruses neid lahti

kirjutama ei hakata. Tervishoiuteenuste

kvaliteedi tagamise nõute määrus on

ajakohastamisel.

Seletuskirja on täiendatud viitega vastavale

määrusele.

3. § 4. Nõuded õendusabiteenuste osutamiseks

(3) Terviseametil on õigus lisas 3 nimetatud nõuete sisustamiseks kehtestada tegevuskoha

ruumidele ja sisseseadele kõrvaltingimusi kooskõlas haldusmenetluse seaduse §-ga 53.

Tähelepanek: sisuliselt puuduvad nõuded ja seega on antud haldusorganile

ebaproportsionaalselt suur otsustusõigus luua täiendavaid nõudeid. Tõenäoliselt on selle normi

loomisel kasutatud analoogiat määrusega: füsioteraapia, logopeedilise ravi ja psühholoogilise

ravi iseseisev osutamine, kuid tasub kaalumist, kas antud analoogia kasutamine on õendusabi

(eelkõige statsionaarse õendusabi) regulatsioonides asjakohane.

Arvestatud

Määruse §-e 6 ja 9 on täiendatud. Ruumidele,

aparatuurile, töövahenditele ja ravimitele

ajakohastatud nõuete kehtestamisel ja

üldistamisel on soovitud tagada paindlik

teenuse osutamine ning anda Terviseametile

enam otsustuspädevust nii tegevuslubade

väljastamise kui ka järelevalve protsessis.

Varasemalt kehtestatud detailsed loetelud ei

ole enam määruse tasandil vajalikud.

4. § 4. Nõuded õendusabiteenuste osutamiseks

(4) Kui õendusabi osutamisel nõuab patsiendi seisundi muutus õe või eriõe pädevusest

väljapoole jäävat tegevust, tuleb patsient suunata edasi eriõe, perearsti või eriarsti juurde või

kutsuda kiirabi ning lähtuvalt tekkinud olukorrast tegutseda iseseisvalt või koostöös teiste

tervishoiutöötajate või teiste valdkondade spetsialistidega.

Tähelepanek: Üks ootusi uuele määrusele oli ambulatoorset õe vastuvõttu tegevate

õdede/eriõdede eriarsti või muu teise spetsialisti saatekirja nõude selgem regulatsioon. See on

praktilises õenduses oluline ja eriti olukorras, kus nt haiglates on ambulatoorsel vastuvõtul

õdedel asutusesiseselt – ja mitte ainult siduserialal - eriarsti võimekus alati tagatud ja pädevuse

piirid samuti erialapõhiselt reeglina hästi piiritletud. Õdede pädevus on otseselt seotud eriala

arstidelt saadava sisendiga, millega arvestati Tervisekassa rahastatud eriõdede pilootprojektides.

Kas määruse jõustumisel tekib saatekirja õigus nii õele kui eriõele, et suunata patsient edasi

teisele spetsialistile?

Arvestatud, selgitatud

Antud punkt on eelnõust eemaldatud, kuna

tegemist on tervishoius igapäevase praktikaga

ning ei vaja õigusruumis reguleerimist.

5. § 5. Iseseisva statsionaarse õendusabi osutamise nõuded Arvestatud

(1) Iseseisvat statsionaarset õendusabi osutatakse õendushaiglas või haiglas õe või eriõe

juhtimisel.

Tähelepanek: võrreldes kehtiva määrusega, on välja jäänud nõue juhtimispädevuse omamisele

ja töökogemusele. Ettepanek on, et lähtuvalt õendushaiglas osutatava teenuse mitmekülgsusest,

on oluline kvaliteedi tagamiseks endiselt jätta jõusse hetkel kehtivad nõuded.

6. § 5. Iseseisva statsionaarse õendusabi osutamise nõuded

Iseseisva statsionaarse õendusabi osutamisel peab olema tagatud vähemalt kolm õde ja neli

hooldajat kuni 40 patsiendi kohta, neist ööpäev läbi vähemalt üks õde ja üks hooldaja. Iseseisvalt

statsionaarset õendusabi osutava õendushaigla koosseisu peab lisaks kuuluma sotsiaaltöötaja

ning vajadusel peab olema tagatud füsioterapeudi ja tegevusterapeudi teenuse kättesaadavus,

samuti peab patsiendile olema tagatud arsti konsultatsioon vähemalt üks kord nädalas.

Iseseisvalt statsionaarset õendusabi osutaval õendushaiglal peab olema leping eriarstiabi

osutajaga labori- ja radioloogiateenuse osutamiseks.

Tähelepanek: kehtivas määruses on personali suhtearvud 20 patsiendi kohta, kuid käesolevas

versioonis 40 patsiendi kohta. Pöörame tähelepanu, et meie arvates on ilmselt arvutusviga

käesoleva versiooni nimetatud lõigu esimese lause teises pooles, kuna see osa lausest kattub

kehtiva versiooniga, kus arvestuses on lähtutud 20 patsiendist. Kvaliteetse teenuse ja

patsiendiohutuse tagamise eesmärgil palume see osa kindlasti üle vaadata.

Arvestatud, selgitatud

Määruse teksti töötlemisel on ilmnenud viga

ning lause teine pool on jäänud kahega

korrutamata. Kehtivat õigusruumi suhtarvude

osas ei ole selle sättega planeeritud ega

soovitud muuta. Sõnastust korrigeeritud

järgmiselt: statsionaarse õendusabiteenuse

osutamisel peab olema tagatud vähemalt

pooleteise tööajaga õe ja kahe täistööajaga

hooldaja teenus kuni 20 patsiendi kohta, neist

ööpäev läbi vähemalt ühe täistööajaga õe ja

hooldaja teenus.

7. Lisas 1 ja 2 on algselt esitatud pädevustena (üldõe pädevused, lisa 1 ja lisa 2 hõlmab eriõe

pädevusi), mis siinkohal on ümber sõnastatud tegevusteks ja seetõttu on neid keeruline

mõista – nt kuidas mõista: Õe teenuste hulka kuuluvad tegevused…(9)oma vaimse ja

füüsilise tervise reflekteerimine ja juhtimine, säilenõtkuse ning professionaalse arengu

tagamine. Tegemist on olulise pädevusega, kuid kas see on ka õe teenuse raames

pakutav/toimuv tegevus?

Selgitatud

Määruse lisad on eemaldatud ja tegevused on

korrigeeritud ning lisatud määruse §-i 3.

8. Lisa 1 punktis 4 on kirjas „… vastutuse võtmine oma tehtud ja tegemata tegevuste eest…“.

Pöörame tähelepanu, et see kõlab siiski kummaliselt, et ühel kutsealal peab vastutuse

niimoodi määrusega reguleerima.

Arvestatud

9. Lisa 2……2) patsiendi terviseseseisundi hindamine ning õendustegevused üle otsustamine

oma vastutuse piires eriõena: 2.1) patsiendi esmase vastuvõtu teostamine ja jälgimine; …

Tähelepanek: Praeguses versioonis jääb arusaam, et eriõe pädevus on teha esmane vastuvõtt,

anda esmane hinnang ning suunata teise spetsialisti juurde. Ettepanekuna pakume järgnevat

Arvestatud

sõnastust: vastuvõttude teostamine ja jälgimine. Kuna edasises dokumendi osas on juttu

terviklikust patsiendi tervise teekonnast, mis võib sisaldada korduvalt eriõe vastuvõtul käimist.

10. Määruse kontekstis on arusaamatu sõnastus “soovituslikult“, “piisav”, “küllaldane”.

Ettepanek näiteks ruumi suuruse osas on esitada vahemik.

Lisa 3’’Nõuded õe ja eriõe iseseisva ambulatoorse ja statsionaarse tervishoiuteenuse osutamisel

ruumidele, aparatuurile, töövahenditele ja ravimitele’’ on hetkel liiga üldsõnaline. Ettepanek on

nõuded enam lahti kirjutada kuna tegemist on miinimumnõuetega.

Arvestatud osaliselt, selgitatud

Määruse lisad on eemaldatud ning nõuded

lisatud §-i 6. Ruumidele, aparatuurile,

töövahenditele ja ravimitele ajakohastatud

nõuete kehtestamisel ja üldistamisel on

soovitud tagada paindlik teenuse osutamine

ning anda Terviseametile enam

otsustuspädevust nii tegevuslubade

väljastamise kui ka järelevalve protsessis.

Varasemalt kehtestatud detailsed loetelud ei

ole enam määruse tasandil vajalikud.

11. Pöörame tähelepanu, seoses õde hooldekodus (üldhooldusteenus) teenuse pakkumisega -

seda ei ole üldse nimetatud. Siiski võiks kaaluda. Mittearvestatud

Ettepanekud vajavad täiendavat analüüsi ja

sisulist hindamist. Käesoleval hetkel puuduv

tervishoiuteenuste korraldamise seaduses

vastavasisuline regulatsioon ja volitusnorm,

mis võimaldaks õendusteenuseid üld- või

erihoolekandes käesoleva määruse tasandil

reguleerida.

12. Vajab täpsustamist, kas pärast üleminekuaja lõppemist jäävad mõlemad õe vastuvõtud:

iseiseiva õe vastuvõtuteenus ja eriõe vastuvõtu teenus (1.jaanuar 2033). Ettepanek on see

selgemalt sõnastada.

Seletuskirjas on esitatud, et 2032 on eriõe haridust nõudvatel ametikohtadel töötavad õed eriõe

(magistri)haridusega, mis ei ole realistlik, kuigi mõistame, et eesmärke tuleb seada. Juhime

tähelepanu, et praeguse kõrghariduse rahastamise ja õppimisvõimaluste juures paraku seda

eesmärki saavutada ei ole realistlik.

Arvestatud

Seletuskirja on täiendatud järgnevalt: Alates

2033. aastast saavad iseseisvalt teenuseid

pakkuda vaid eriõed. Kuna tegemist on

õendusabiteenuse arengut arvestava suunaga,

sõltub eesmärgi täitmine järgnevate aastate

tervisesüsteemi arengusuundadest, sealhulgas

tervishoiutööjõu planeerimisest ja sellest, kas

2033. aastaks on Eestis piisav hulk eriõdesid,

kes kataksid ära iseseisva õendusabiteenuse

vajaduse.

Terviseamet (arvamuse avaldus)

1. Eelnõu §-s 2 on toodud õe, eriõe ja iseseisva õendusabi terminid.

Terviseameti hinnangul ei anna õigusnormid, mis on määruse kehtestamise aluseks, volitust

kehtestada määrusega uusi või TTKS-sist erinevaid termineid. TTKS § 3 lg 1 kohaselt on

tervishoiutöötajad TTKS-i tähenduses arst, hambaarst, õde ja ämmaemand, kui nad on

registreeritud Terviseametis ning TTKS § 3 lg 2 kohaselt võib tervishoiutöötaja osutada

tervishoiuteenuseid selle omandatud kutse või eriala piirides, mille alusel ta on registreeritud

tervishoiukorralduse infosüsteemis. Seega puudub õe mõiste määruses täiendavalt

defineerimiseks TTKS-is volitusnorm. Samuti ei ole TTKS-is volitusnormi eriõe mõiste

defineerimiseks. Õendusabi mõiste sätestab TTKS § 24 lg 1. TTKS § 24 lg 2 kohaselt kehtestab

valdkonna eest vastutav minister õendusabi erialade loetelu. TTKS § 24 lg 2 ega ükski teine

TTKS-i norm ei anna ministrile volitust täiendada, täpsustada ega muuta TTKS-is toodud

õendusabi mõistet.

Arvestatud, selgitatud

Määruse § 2 sõnastust korrigeeritud ning

eemaldatud eriõe mõiste. Määrusega ei

kehtestata uusi termineid, vaid avatakse ja

selgitatakse määruses kasutatavaid mõisteid,

mis ei ole vastuolus tervishoiuteenuste

korraldamise seaduses sätestatuga.

Volitusnormis esitatakse määrusandliku

volituse selge sisu ja ulatus, milles tuleb

seaduse sätteid täpsustada või nende

rakendamiseks vajalik kord kehtestada, mis

võib vajadusel hõlmata ka mõisteid.

2. Eelnõu § 3 lg 2 esimese lause kohaselt on õendusabiteenuste hulka kuuluvad tegevused

toodud lisas 1.

Kuigi lisa 1 peaks eelnõu § 3 lg 2 kohaselt sisaldama õendusabiteenuste hulka kuuluvaid

tegevusi ehk siis konkreetseid tegevusi, mida osutatakse koolitervishoiuteenuse,

koduõendusteenuse ja õe vastuvõtuteenuse käigus, sisaldab lisa patsiendile osutatavate

tegevuste asemel loetelu üldistest põhimõtetest, millest võiks lähtuda oma töös iga õde, sh õde,

kes osutab õendusabi koos pere-, eri- või hambaarstiga ning erinevatest oskustest, mis igal õel

võiksid olla. Seega tuleb Terviseameti hinnangul lisa 1 oluliselt muuta ning tuua lisas selgelt

välja tegevused, mida erinevate õendusabiteenuste raames tehakse. Tegevuste täpsustamine

erinevate teenuste lõikes on oluline nii õendusteenuse osutaja, Terviseameti kui riikliku

järelevalve teostaja kui ka patsiendi õiguste seisukohast. Arusaadavalt on tegevused, mida

teostatakse erinevate õendusabi teenuste raames äärmiselt erinevad ning arusaamatuste ja

vaidluste vältimiseks on oluline tegevused õigusakti tasandil loetleda. Terviseameti praktikas

on näiteks tulnud ette olukordi, kus patsiendid ootavad koduõelt tegevusi, mille osutamine ei ole

õe pädevuses või milleks õde kohustatud ei ole.

Arvestatud osaliselt, selgitatud

Määruse lisad on eemaldatud ning õe

tegevused kirjeldatud § 3 lõigetes 2, 3 ja 4.

Täiendatud on ka seletuskirja. Üldistamine ja

detailsuse kaotamine määruse tasandil on

olnud käesoleva määruse koostamise üks

eesmärkidest. Sellist detailsuse taset määruse

tasandil ei toeta, kuna detailsus toob kaasa

liigse bürokraatia ja aja jooksus teatud asjad

muutuvad, mistõttu ei ole võimalik õigusruumi

kogu aeg ajakohasena hoida. Terviseametil on

võimalik järelevalve teostamiseks kasutada ja

luua erinevaid dokumente, mis võimaldab

teenuse sisu hinnata ja seeläbi järelevalvet

teostada.

Õe baaspädevusse jäävate tegevuste

hindamiseks on Eesti Õdede Liidu volikogu

poolt kinnitatud õe baaspädevuste dokument.

3. Lisaks tuleks määruses või lisas 1 täpsustada, et koduõendusteenust osutatakse ainult arsti

saatekirja alusel ning koduvisiidi käigus patsiendile tema elu- või viibimise kohas. Hetkel

on viimati nimetatu toodud küll seletuskirjas, kuid tuleks selgelt sätestada määruses.

Tegemist on praktikas äärmiselt olulist tähtsust omava täpsustusega, mis aitab vältida

olukordi, kus koduõendusteenust pakutakse ilusalongides, kaubanduskeskustes, töökohal ja

muudes kohtades.

Arvestatud osaliselt, selgitatud

Täiendatud määruse § 4 lõiget 2 järgnevalt:

koduõendusteenust osutatakse koduvisiidi

käigus patsiendile tema elu- või viibimiskohas.

Seletuskirja lisatud: õendusabiteenustele

suunatakse patsient lähtuvalt ravikindlustuse

seaduses ja sotsiaalministri 18. septembri

2008. a määruses nr 56 „Tervishoiuteenuse

osutamise dokumenteerimise tingimused ja

kord“ sätestatule. Nii võib näiteks

koduõendusteenusele patsiendi suunata nii arst

kui ka eriõde. Koolitervishoiuteenusele saab

õpilane pöörduda ise ja selleks ei ole

patsiendile saatekiri vajalik.

4. Täiendavalt teeb Terviseamet ettepaneku kasutada lisas 1 juhtudel, kus on silmas peetud

inimest kui patsienti, õigusselguse eesmärgil sõna „inimene“ asemel mõistet „patsient“.

TTKS § 31 kohaselt on patsient füüsiline isik, kes on avaldanud soovi või kes saab

tervishoiuteenust.

Arvestatud

5. Eelnõu § 3 lg 2 teise lause kohaselt kuuluvad eriõe teenuste hulka lisaks ka tegevused, mis

on toodud lisas 2.

Terviseameti hinnangul jääb nii eelnõust kui seletuskirjast selgusetuks, missugust teenust osutab

eriõde või mis teenus on eriõe teenus. Selgus teenuse olemusest on vaja nii teenuse osutajal kui

ka patsiendil. Eelnõu § 3 lg 1 sätestab üheselt ambulatoorselt osutatavad õendusabiteenused,

milleks on koolitervishoiuteenus, koduõendusteenus ja õe vastuvõtuteenus. Eriõe teenust ei ole

eraldiseisva õendusabiteenusena nimetatud. Seega on üheselt selge, et ka eriõde võib osutada

iseseisvalt üksnes ühte kolmest nimetatud teenusest. Kuidas erineb eriõe poolt osutatav

koduõendusteenus või koolitervishoiuteenus õe poolt osutatavast teenusest, määruse eelnõust

Selgitatud

Õel ja eriõel on väljaõppe ja teatud õiguste

vahe. Teenuse osutamise mõttes saab eriõde

teha vastuvõtte nii õe vastuvõtu teenuse

raames, koolis kui ka kodus. Temal on oma

tegevustes suuremad õigused kui õel (näiteks

retseptiõigus, saatekirja õigus).

Hetkel ei ole eriõe ja õe teenuste

diferentseerimine koolitervishoius ja

koduõenduses vajalikud, sest see ei ole olnud

ega seletuskirjast ei selgu. Lisa 2 sisaldab valdavalt hoopis tervishoiukorralduslikke tegevusi,

mitte eriõe tegevusi õendusabi osutamisel.

praegu eesmärgiks. Õigusloome eesmärgiks

on olnud eriõe tegevuste ja õiguste eristamine

õest eeskätt vastuvõtu teenuse raames.

6. Segadust tekitavad lisa 2 punktis 1 ja punkti 2 alapunktis 7 toodud eriõe tegevustena

nimetatud „tervishoiuteenuse osutamine“ ja „iseseisvalt tervishoiuteenuse pakkumine“, mis

jätab eksliku mulje nagu oleks eriõel lubatud osutada või pakkuda ka muid

tervishoiuteenuseid peale õendusabi.

Selgitatud

Määruse lisad eemaldatud ning neid tegevusi

määruses ei nimetata.

7. Eelnõu § 3 lg 3 on vastuolus TTKS-is sätestatuga, mistõttu teeb Terviseamet ettepaneku säte

eelnõust kustutada või TTKS-i vastavalt täiendada.

TTKS § 25 lg 1 sätestab, et iseseisvalt võib õendusabi osutada sellekohase tegevusloaga

äriühing, sihtasutus või füüsilisest isikust ettevõtja. Määrusega ei saa kehtestada seadusest

erinevat regulatsiooni, mis piirab oluliselt ettevõtjate tegutsemisvabadust. Lisaks kaotaks sätte

kehtestamisel õiguse teenust osutada terve rida FIEdena tegutsevaid kodu- ja kooliõdesid ning

äriühinguid, kelle vastutusel ja heaks ei tegutse ühtegi vähemalt rakendusliku kõrgharidusega

või sellega võrdsustatud haridusega isikut.

Segadust tekitav on ka eelnõu § 3 lõike 3 kohta seletuskirjas toodu. Seletuskirja põhjal

kirjeldatakse määruse § 3 lõikes 3 nõudeid õele, kes osutab iseseisvalt ambulatoorset

tervishoiuteenust, mitte ettevõtjale, nagu on toodud eelnõus. Seega tuleks eelnõu koostajatel läbi

mõelda, mida konkreetse sättega tegelikult reguleerida soovitakse, säte vastavalt sõnastada ning

eelnõu ja seletuskiri omavahel vastavusse viia.

Selgitatud

§ 4 lõige 1 sõnastatud ümber järgmiselt:

ambulatoorse õendusabiteenuse raames võib

õe vastuvõtuteenust osutada ettevõtja, kui tema

vastutusel ja heaks tegutseb selle teenuse

pakkumisel isik, kellel on vähemalt:

1) rakenduskõrgharidus või sellega

võrdsustatud kvalifikatsioon ja

2) kahe järjestikuse aasta praktilise töö

kogemus õena ning läbitud pädevuse

tagamiseks ettenähtud mahus

täienduskoolitused.

Selliselt ei korrata uuesti tervishoiuteenuste

korraldamise seaduse § 25 lõiget 1, kuid

seatakse tingimused õe vastuvõtuteenuse

osutamiseks.

8. Eelnõu § 3 lg 4 ja lg 5 on Terviseameti hinnangul kahjuks sisutühjad sätted ja Terviseamet

teeb ettepaneku need kustutada või mõelda läbi, millist olukorda tegelikult soovitakse

reguleerida.

Seletuskirja kohaselt on sätted vajalikud põhjusel, et info oleks leitav ühest dokumendist.

Terviseameti hinnangul võib erinevat infot koondada juhendmaterjalidesse vmt. Õigusakti

eesmärk ei saa olla erineva info koondamine.

Arvestatud

9. Eelnõu § 4 lg 2 kohaselt sätestab nõuded iseseisva õendusabi osutamise ruumidele,

aparatuurile, töövahenditele ja ravimitele määruse lisa 3. Arvestatud osaliselt, selgitatud

Määruse §-e 6 ja 9 on täiendatud. Ruumidele,

aparatuurile, töövahenditele ja ravimitele

Paraku ei sisaldu määruse lisas 3 nõudeid ei ruumidele, aparatuurile, töövahenditele ega

ravimitele, mistõttu ei ole võimalik Terviseametil edaspidi enam õendusteenuse osutajatele

tegevuslubasid väljastada ega riiklikku järelevalvet läbi viia. Tegevusloa väljastamine on

haldusakt, mille aluseks on haldusnormid, mis kehtivad kõigile ühetaoliselt ja arusaadavalt.

Haldusõiguse põhimõtete kohaselt ei saa nõudeid loominguliselt tõlgendada. Seda kinnitab ka

rohke temaatiline kohtupraktika.

Täpsemalt: TTKS § 42 lg 5 kohaselt on töötajate koosseis, ruumid, sisseseade, aparatuur,

töövahendid ja ravimid ning õe pädevus iseseisva õendusabi tegevusloa kontrolliesemeks. Seega

saab Terviseamet tegevuslubasid väljastada üksnes juhul, kui on kehtestatud nõuded, mille

täitmist on võimalik kontrollida. Olukorras, kus TTKS-is sätestatud nõudeid ei ole määrusega

kehtestatud, tuleb Terviseametil tegevuslubade väljastamine ilmselt peatada või alternatiivselt

väljastada tegevusluba kõikidele taotluse esitajatele, mis ei ole kuidagi kooskõlas tegevuslubade

väljastamise eesmärgiga – teostada enne, kui ettevõtja alustab tegevusega, tema suhtes

eelkontrolli. Tegevusload on käesoleval hetkel ka üheks olulisemaks tervishoiuteenuste

kvaliteedi tagamise meetmeks, sest muid kvaliteedimeetmeid ei ole tervishoius ühtselt

rakendatud. Nõuete kaotamisel langeb ilmselgelt ka osutatavate teenuste kvaliteet.

Õiguskantsler on rõhutanud, et riigil on tervishoiuteenuste osutamisel PS §-st 28 tulenev

kohustus kaitsta patsienti kui eeldatavalt nõrgemat poolt suhetes teenusepakkujaga. Nii peaks

tegevusloanõue ja riiklik järelevalve hoidma nõuetele mittevastavad teenusepakkujad turult

eemal.

Erinevate nõuete täieliku kaotamise tagajärjel ei ole võimalik Terviseametil õendusteenuse

osutajate üle sisulist järelevalvet teha. Selleks, et Terviseamet saaks TTO-de üle riiklikku

järelevalvet teha, peavad olema selged normid, mille täitmist on võimalik kontrollida ja mille

mittetäitmist vajadusel võimalik ette heita. Terviseametilt riikliku järelevalve võimaluse

võtmine mõjutab otseselt patsientide õigusi. Eriti abitusse olukorda võivad jääda statsionaarse

õendusabi patsiendid, kellele ei pruugi TTO nõuete puudumisel tagada inimväärseid tingimusi

(näit. funktsionaalsed voodid, piisava pindalaga palatid, pesemisvõimalused) ja kellelt

Terviseamet seda edaspidi nõuda ei saa. Töövahendite olemasolu on ka oluline õdedele, sest

nende olemasolust sõltub otselest teenuse kvaliteet patsiendile. Samuti võib tekkida terve rida

nii patsiendi elule kui rahvatervisele ohtlikke olukordi, kui tegutseda võivad ettevõtjad, kellel

puuduvad nõutavad vahendid ravimite säilitamiseks, meditsiiniseadmed patsientide raviks või

eluohtlike olukordadega toimetulekuks.

ajakohastatud nõuete kehtestamisel ja

üldistamisel on soovitud tagada paindlik

teenuse osutamine ning anda Terviseametile

enam otsustuspädevust nii tegevuslubade

väljastamise kui ka järelevalve protsessis.

Varasemalt kehtestatud detailsed loetelud ei

ole enam määruse tasandil vajalikud.

10. Täiendavalt märgib Terviseamet lisaga 3 seonduvalt järgmist:

7.1. Kui sätestada nõue, mille kohaselt peab õendusabi iseseisvalt osutamise ruumide pindala ja

planeering vastama tavapäraselt tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikele oodatavatele

tingimustele, siis tuleb täpsustada, missugused on tavapärased oodatavad tingimused ning

missuguse õigusaktiga need on kehtestatud.

7.2. Kui norm sätestab soovitusliku ruumi suuruse, siis ei ole tegemist kohustusega, vaid

soovitusega ja tegelikkuses võib vastuvõturuum olla ükskõik missuguse suurusega, sh 1 m2 ning

Terviseametil puudub õigus nõuda, et ruum oleks suurem.

7.3. Kui ruumid ja nende sisseseade peavad olema õendusteenuse iseseisvaks osutamiseks

vastava funktsionaalse lahendusega, siis tuleb täpsustada, missugune on „vastav funktsionaalne

lahendus“, et normi oleks võimalik üheselt mõista. Samuti tuleb täpsustada, missugust

õhuvahetust saab lugeda piisavaks ja missugust valgustust küllaldaseks.

Oluline on silmas pidada, et normid, mida on võimalik väga laialt tõlgendada ning erinevalt

mõista, suurendavad oluliselt ettevõtjate halduskoormust, sh projekteerimisaega ja Terviseameti

töökoormust. Seda kinnitab ka juba muutunud praktika näiteks haridusasutuste nõuete osas.

Arvestatud osaliselt, selgitatud

Määruse §-e 6 ja 9 on täiendatud. Ruumidele,

aparatuurile, töövahenditele ja ravimitele

ajakohastatud nõuete kehtestamisel ja

üldistamisel on soovitud tagada paindlik

teenuse osutamine ning anda Terviseametile

enam otsustuspädevust nii tegevuslubade

väljastamise kui ka järelevalve protsessis.

Varasemalt kehtestatud detailsed loetelud ei

ole enam määruse tasandil vajalikud.

Ruuminõuded on vaid üks osa nõuete

kogumist, millega tuleb arvestada, mis

tähendab, et see on üks osa tervikust, mitte üks

otsustav tingimus. Tervishoiuteenuse osutaja

ei saa kasutada teenuse osutamiseks ruumi

suurusega 1m2, kuna see ei vasta vajalikele

oodatavatele tingimustele ning sellisel pindalal

ei ole võimalik tervishoiuteenust pakkuda.

Terviseametil on siinkohal kaalutlusõigus, kui

näiteks ruumi suurus on 14m2, kuid samas on

olemas kõik muud teenuse osutamiseks

vajalikud tingimused.

11. Eelnõu § 4 lg 3, mille kohaselt on Terviseametil õigus lisas 3 nimetatud nõuete sisustamiseks

kehtestada tegevuskoha ruumidele ja sisseseadele kõrvaltingimusi kooskõlas

haldusmenetluse seaduse §-ga 53, on Terviseameti hinnangul ebavajalik säte ja Terviseamet

teeb ettepaneku see kustutada. MSÜS § 17 lg 4 kohaselt lisatakse tegevusloale selle andmisel

või selle kehtimise ajal kõrvaltingimusi üksnes seaduses sätestatud juhul ja ulatuses. Kui

kõrvaltingimuse lisamine on vajalik, saab Terviseamet teha seda HMS § 53 alusel ega vaja

selleks täiendavat normi määruses.

Mittearvestatud

Analoogne säte on ka määruses

„Füsioteraapia, logopeedilise ravi ja

psühholoogilise ravi iseseisev osutamine“ § 3

lõige 5 ning leiame, et ka õendusmääruses selle

sätte lisamine on siiski vajalik. HMS § 53 lõige

2 p 1 sätestab, et haldusaktile võib kehtestada

kõrvaltingimuse seaduses või määruses

sätestatud juhul, kui kõrvaltingimuseta tuleks

haldusakt jätta andmata ja kui haldusakti

andmine tuleb otsustada halduse

kaalutlusõiguse alusel.

12. Eelnõu § 5 lg 1, mille kohaselt võib iseseisvat statsionaarset õendusabi osutada

õendushaiglas või haiglas, laiendab võrreldes kehtiva regulatsiooniga haiglate ringi, kus

võib iseseisvat õendusabi osutada erihaiglaga. Seletuskirjast ei selgu, kas haiglate ringi

laiendamine on taotluslik ja mis põhjusel seda tehakse. Sõnastus vajab täpsustamist.

Seletuskirjas on ka TTKS § 251 lg-ga 1 vastuolus olev lause, mis kirjeldab, et õendushaigla

võib asuda eraldi või olla haigla allosakond. TTKS § 251 lg 1 kohaselt on õendushaigla

iseseisvalt osutada lubatud ambulatoorsete ja statsionaarsete õendusabiteenuste osutamiseks

moodustatud majandusüksus. Seega ei saa õendushaigla olla haigla allosakond või asuda

teise haigla sees. Kokkuvõtteks rõhutame, et muutused valdkonnas on vajalikud, eelkõige

selged sammud terviklikuma tervishoiuvaldkonna kvaliteedi tagamise suunas.

Haldusnormide kehtestamist ja täpsustamist ei pea pelgama, vaid tuleb leida aeg ühtse

arusaama loomiseks: mis on see olukord, mida soovime saavutada ning mis on see probleem,

mida lahendame. Muutuste keskmeks peab jääma teenuse kvaliteedi tagamine ning patsiendi

õiguste vaade.

Arvestatud