Kõiki isikuid kadunuks jääma sundimise eest kaitsev rahvusvaheline konventsioon

International Convention for the Protection of All Persons from Enforced

Disappearance

Preamble

The States Parties to this Convention,

Considering the obligation of States under the Charter of the United Nations to promote universal respect for, and observance of, human rights and fundamental freedoms,

Having regard to the Universal Declaration of Human Rights,

Recalling the International Covenant on Economic, Social and Cultural Rights, the International Covenant on Civil and Political Rights and the other relevant international instruments in the fields of human rights, humanitarian law and international criminal law,

Also recalling the Declaration on the Protection of All Persons from Enforced Disappearance adopted by the General Assembly of the United Nations in its resolution 47/133 of 18 December 1992 ,

Aware of the extreme seriousness of enforced disappearance, which constitutes a crime and, in certain circumstances defined in international law, a crime against humanity,

Determined to prevent enforced disappearances and to combat impunity for the crime of enforced disappearance,

Considering the right of any person not to be subjected to enforced disappearance, the right of victims to justice and to reparation,

Affirming the right of any victim to know the truth about the circumstances of an enforced disappearance and the fate of the disappeared person, and the right to freedom to seek, receive and impart information to this end,

Have agreed on the following articles:

Part I

Article 1

1. No one shall be subjected to enforced disappearance.

2. No exceptional circumstances whatsoever, whether a state of war or a threat of war, internal political instability or any other public emergency, may be invoked as a justification for enforced disappearance.

Article 2

For the purposes of this Convention, "enforced disappearance" is considered to be the arrest, detention, abduction or any other form of deprivation of liberty by agents of the State or by persons or groups of persons acting with the authorization, support or acquiescence of the State, followed by a refusal to acknowledge the deprivation of liberty or by concealment of the fate or whereabouts of the disappeared person, which place such a person outside the protection of the law.

Article 3

Each State Party shall take appropriate measures to investigate acts defined in article 2 committed by persons or groups of persons acting without the authorization, support or acquiescence of the State and to bring those responsible to justice.

Article 4

Each State Party shall take the necessary measures to ensure that enforced disappearance constitutes an offence under its criminal law.

Article 5

The widespread or systematic practice of enforced disappearance constitutes a crime against humanity as defined in applicable international law and shall attract the consequences provided for under such applicable international law.

Article 6

1. Each State Party shall take the necessary measures to hold criminally responsible at least:

( a ) Any person who commits, orders, solicits or induces the commission of, attempts to commit, is an accomplice to or participates in an enforced disappearance;

( b ) A superior who:

(i) Knew, or consciously disregarded information which clearly indicated, that subordinates under his or her effective authority and control were committing or about to commit a crime of enforced disappearance;

(ii) Exercised effective responsibility for and control over activities which were concerned with the crime of enforced disappearance; and

(iii) Failed to take all necessary and reasonable measures within his or her power to prevent or repress the commission of an enforced disappearance or to submit the matter to the competent authorities for investigation and prosecution;

( c ) Subparagraph ( b ) above is without prejudice to the higher standards of responsibility applicable under relevant international law to a military commander or to a person effectively acting as a military commander.

2. No order or instruction from any public authority, civilian, military or other, may be invoked to justify an offence of enforced disappearance.

Article 7

1. Each State Party shall make the offence of enforced disappearance punishable by appropriate penalties which take into account its extreme seriousness.

2. Each State Party may establish:

( a ) Mitigating circumstances, in particular for persons who, having been implicated in the commission of an enforced disappearance, effectively contribute to bringing the disappeared person forward alive or make it possible to clarify cases of enforced disappearance or to identify the perpetrators of an enforced disappearance;

( b ) Without prejudice to other criminal procedures, aggravating circumstances, in particular in the event of the death of the disappeared person or the commission of an enforced disappearance in respect of pregnant women, minors, persons with disabilities or other particularly vulnerable persons.

Article 8

Without prejudice to article 5,

1. A State Party which applies a statute of limitations in respect of enforced disappearance shall take the necessary measures to ensure that the term of limitation for criminal proceedings:

( a ) Is of long duration and is proportionate to the extreme seriousness of this offence;

( b ) Commences from the moment when the offence of enforced disappearance ceases, taking into account its continuous nature.

2. Each State Party shall guarantee the right of victims of enforced disappearance to an effective remedy during the term of limitation.

Article 9

1. Each State Party shall take the necessary measures to establish its competence to exercise jurisdiction over the offence of enforced disappearance:

( a ) When the offence is committed in any territory under its jurisdiction or on board a ship or aircraft registered in that State;

( b ) When the alleged offender is one of its nationals;

( c ) When the disappeared person is one of its nationals and the State Party considers it appropriate.

2. Each State Party shall likewise take such measures as may be necessary to establish its competence to exercise jurisdiction over the offence of enforced disappearance when the alleged offender is present in any territory under its jurisdiction, unless it extradites or surrenders him or her to another State in accordance with its international obligations or surrenders him or her to an international criminal tribunal whose jurisdiction it has recognized.

3. This Convention does not exclude any additional criminal jurisdiction exercised in accordance with national law.

Article 10

1. Upon being satisfied, after an examination of the information available to it, that the circumstances so warrant, any State Party in whose territory a person suspected of having committed an offence of enforced disappearance is present shall take him or her into custody or take such other legal measures as are necessary to ensure his or her presence. The custody and other legal measures shall be as provided for in the law of that State Party but may be maintained only for such time as is necessary to ensure the person's presence at criminal, surrender or extradition proceedings.

2. A State Party which has taken the measures referred to in paragraph 1 of this article shall immediately carry out a preliminary inquiry or investigations to establish the facts. It shall notify the States Parties referred to in article 9, paragraph 1, of the measures it has taken in pursuance of paragraph 1 of this article, including detention and the circumstances warranting detention, and of the findings of its preliminary inquiry or its investigations, indicating whether it intends to exercise its jurisdiction.

3. Any person in custody pursuant to paragraph 1 of this article may communicate immediately with the nearest appropriate representative of the State of which he or she is a national, or, if he or she is a stateless person, with the representative of the State where he or she usually resides.

Article 11

1. The State Party in the territory under whose jurisdiction a person alleged to have committed an offence of enforced disappearance is found shall, if it does not extradite that person or surrender him or her to another State in accordance with its international obligations or surrender him or her to an international criminal tribunal whose jurisdiction it has recognized, submit the case to its competent authorities for the purpose of prosecution.

2. These authorities shall take their decision in the same manner as in the case of any ordinary offence of a serious nature under the law of that State Party. In the cases referred to in article 9, paragraph 2, the standards of evidence required for prosecution and conviction shall in no way be less stringent than those which apply in the cases referred to in article 9, paragraph 1.

3. Any person against whom proceedings are brought in connection with an offence of enforced disappearance shall be guaranteed fair treatment at all stages of the proceedings. Any person tried for

an offence of enforced disappearance shall benefit from a fair trial before a competent, independent and impartial court or tribunal established by law.

Article 12

1. Each State Party shall ensure that any individual who alleges that a person has been subjected to enforced disappearance has the right to report the facts to the competent authorities, which shall examine the allegation promptly and impartially and, where necessary, undertake without delay a thorough and impartial investigation. Appropriate steps shall be taken, where necessary, to ensure that the complainant, witnesses, relatives of the disappeared person and their defence counsel, as well as persons participating in the investigation, are protected against all ill-treatment or intimidation as a consequence of the complaint or any evidence given.

2. Where there are reasonable grounds for believing that a person has been subjected to enforced disappearance, the authorities referred to in paragraph 1 of this article shall undertake an investigation, even if there has been no formal complaint.

3. Each State Party shall ensure that the authorities referred to in paragraph 1 of this article:

( a ) Have the necessary powers and resources to conduct the investigation effectively, including access to the documentation and other information relevant to their investigation;

( b ) Have access, if necessary with the prior authorization of a judicial authority, which shall rule promptly on the matter, to any place of detention or any other place where there are reasonable grounds to believe that the disappeared person may be present.

4. Each State Party shall take the necessary measures to prevent and sanction acts that hinder the conduct of an investigation. It shall ensure in particular that persons suspected of having committed an offence of enforced disappearance are not in a position to influence the progress of an investigation by means of pressure or acts of intimidation or reprisal aimed at the complainant, witnesses, relatives of the disappeared person or their defence counsel, or at persons participating in the investigation.

Article 13

1. For the purposes of extradition between States Parties, the offence of enforced disappearance shall not be regarded as a political offence or as an offence connected with a political offence or as an offence inspired by political motives. Accordingly, a request for extradition based on such an offence may not be refused on these grounds alone.

2. The offence of enforced disappearance shall be deemed to be included as an extraditable offence in any extradition treaty existing between States Parties before the entry into force of this Convention.

3. States Parties undertake to include the offence of enforced disappearance as an extraditable offence in any extradition treaty subsequently to be concluded between them.

4. If a State Party which makes extradition conditional on the existence of a treaty receives a request for extradition from another State Party with which it has no extradition treaty, it may consider this Convention as the necessary legal basis for extradition in respect of the offence of enforced disappearance.

5. States Parties which do not make extradition conditional on the existence of a treaty shall recognize the offence of enforced disappearance as an extraditable offence between themselves.

6. Extradition shall, in all cases, be subject to the conditions provided for by the law of the requested State Party or by applicable extradition treaties, including, in particular, conditions relating to the minimum penalty requirement for extradition and the grounds upon which the requested State Party may refuse extradition or make it subject to certain conditions.

7. Nothing in this Convention shall be interpreted as imposing an obligation to extradite if the requested State Party has substantial grounds for believing that the request has been made for the purpose of prosecuting or punishing a person on account of that person's sex, race, religion, nationality, ethnic

origin, political opinions or membership of a particular social group, or that compliance with the request would cause harm to that person for any one of these reasons.

Article 14

1. States Parties shall afford one another the greatest measure of mutual legal assistance in connection with criminal proceedings brought in respect of an offence of enforced disappearance, including the supply of all evidence at their disposal that is necessary for the proceedings.

2. Such mutual legal assistance shall be subject to the conditions provided for by the domestic law of the requested State Party or by applicable treaties on mutual legal assistance, including, in particular, the conditions in relation to the grounds upon which the requested State Party may refuse to grant mutual legal assistance or may make it subject to conditions.

Article 15

States Parties shall cooperate with each other and shall afford one another the greatest measure of mutual assistance with a view to assisting victims of enforced disappearance, and in searching for, locating and releasing disappeared persons and, in the event of death, in exhuming and identifying them and returning their remains.

Article 16

1. No State Party shall expel, return ("refouler"), surrender or extradite a person to another State where

there are substantial grounds for believing that he or she would be in danger of being subjected to enforced disappearance.

2. For the purpose of determining whether there are such grounds, the competent authorities shall take into account all relevant considerations, including, where applicable, the existence in the State concerned

of a consistent pattern of gross, flagrant or mass violations of human rights or of serious violations of international humanitarian law.

Article 17

1. No one shall be held in secret detention.

2. Without prejudice to other international obligations of the State Party with regard to the deprivation of liberty, each State Party shall, in its legislation:

( a ) Establish the conditions under which orders of deprivation of liberty may be given;

( b ) Indicate those authorities authorized to order the deprivation of liberty;

( c ) Guarantee that any person deprived of liberty shall be held solely in officially recognized and supervised places of deprivation of liberty;

( d ) Guarantee that any person deprived of liberty shall be authorized to communicate with and be visited by his or her family, counsel or any other person of his or her choice, subject only to the conditions established by law, or, if he or she is a foreigner, to communicate with his or her consular authorities, in accordance with applicable international law;

( e ) Guarantee access by the competent and legally authorized authorities and institutions to the places where persons are deprived of liberty, if necessary with prior authorization from a judicial authority;

( f ) Guarantee that any person deprived of liberty or, in the case of a suspected enforced disappearance, since the person deprived of liberty is not able to exercise this right, any persons with a legitimate interest, such as relatives of the person deprived of liberty, their representatives or their counsel, shall, in all circumstances, be entitled to take proceedings before a court, in order that the court may decide without delay on the lawfulness of the deprivation of liberty and order the person's release if such deprivation of liberty is not lawful.

3. Each State Party shall assure the compilation and maintenance of one or more up-to-date official

registers and/or records of persons deprived of liberty, which shall be made promptly available, upon request, to any judicial or other competent authority or institution authorized for that purpose by the law of the State Party concerned or any relevant international legal instrument to which the State concerned is a party. The information contained therein shall include, as a minimum:

( a ) The identity of the person deprived of liberty;

( b ) The date, time and place where the person was deprived of liberty and the identity of the authority that deprived the person of liberty;

( c ) The authority that ordered the deprivation of liberty and the grounds for the deprivation of liberty;

( d ) The authority responsible for supervising the deprivation of liberty;

( e ) The place of deprivation of liberty, the date and time of admission to the place of deprivation of liberty and the authority responsible for the place of deprivation of liberty;

( f ) Elements relating to the state of health of the person deprived of liberty;

( g ) In the event of death during the deprivation of liberty, the circumstances and cause of death and the destination of the remains;

( h ) The date and time of release or transfer to another place of detention, the destination and the authority responsible for the transfer.

Article 18

1. Subject to articles 19 and 20, each State Party shall guarantee to any person with a legitimate interest in this information, such as relatives of the person deprived of liberty, their representatives or their counsel, access to at least the following information:

( a ) The authority that ordered the deprivation of liberty;

( b ) The date, time and place where the person was deprived of liberty and admitted to the place of deprivation of liberty;

( c ) The authority responsible for supervising the deprivation of liberty;

( d ) The whereabouts of the person deprived of liberty, including, in the event of a transfer to another place of deprivation of liberty, the destination and the authority responsible for the transfer;

( e ) The date, time and place of release;

( f ) Elements relating to the state of health of the person deprived of liberty;

( g ) In the event of death during the deprivation of liberty, the circumstances and cause of death and the destination of the remains.

2. Appropriate measures shall be taken, where necessary, to protect the persons referred to in paragraph 1 of this article, as well as persons participating in the investigation, from any ill-treatment, intimidation or sanction as a result of the search for information concerning a person deprived of liberty.

Article 19

1. Personal information, including medical and genetic data, which is collected and/or transmitted within the framework of the search for a disappeared person shall not be used or made available for purposes other than the search for the disappeared person. This is without prejudice to the use of such information in criminal proceedings relating to an offence of enforced disappearance or the exercise of the right to obtain reparation.

2. The collection, processing, use and storage of personal information, including medical and genetic

data, shall not infringe or have the effect of infringing the human rights, fundamental freedoms or human dignity of an individual.

Article 20

1. Only where a person is under the protection of the law and the deprivation of liberty is subject to judicial control may the right to information referred to in article 18 be restricted, on an exceptional basis, where strictly necessary and where provided for by law, and if the transmission of the information would adversely affect the privacy or safety of the person, hinder a criminal investigation, or for other equivalent reasons in accordance with the law, and in conformity with applicable international law and

with the objectives of this Convention. In no case shall there be restrictions on the right to information referred to in article 18 that could constitute conduct defined in article 2 or be in violation of article 17, paragraph 1.

2. Without prejudice to consideration of the lawfulness of the deprivation of a person's liberty, States

Parties shall guarantee to the persons referred to in article 18, paragraph 1, the right to a prompt and effective judicial remedy as a means of obtaining without delay the information referred to in article 18, paragraph 1. This right to a remedy may not be suspended or restricted in any circumstances.

Article 21

Each State Party shall take the necessary measures to ensure that persons deprived of liberty are released in a manner permitting reliable verification that they have actually been released. Each State Party shall also take the necessary measures to assure the physical integrity of such persons and their ability to exercise fully their rights at the time of release, without prejudice to any obligations to which such persons may be subject under national law.

Article 22

Without prejudice to article 6, each State Party shall take the necessary measures to prevent and impose sanctions for the following conduct:

( a ) Delaying or obstructing the remedies referred to in article 17, paragraph 2 ( f ), and article 20, paragraph 2;

( b ) Failure to record the deprivation of liberty of any person, or the recording of any information which the official responsible for the official register knew or should have known to be inaccurate;

( c ) Refusal to provide information on the deprivation of liberty of a person, or the provision of inaccurate information, even though the legal requirements for providing such information have been met.

Article 23

1. Each State Party shall ensure that the training of law enforcement personnel, civil or military, medical personnel, public officials and other persons who may be involved in the custody or treatment of any person deprived of liberty includes the necessary education and information regarding the relevant provisions of this Convention, in order to:

( a ) Prevent the involvement of such officials in enforced disappearances;

( b ) Emphasize the importance of prevention and investigations in relation to enforced disappearances;

( c ) Ensure that the urgent need to resolve cases of enforced disappearance is recognized.

2. Each State Party shall ensure that orders or instructions prescribing, authorizing or encouraging enforced disappearance are prohibited. Each State Party shall guarantee that a person who refuses to obey such an order will not be punished.

3. Each State Party shall take the necessary measures to ensure that the persons referred to in

paragraph 1 of this article who have reason to believe that an enforced disappearance has occurred or is planned report the matter to their superiors and, where necessary, to the appropriate authorities or bodies vested with powers of review or remedy.

Article 24

1. For the purposes of this Convention, "victim" means the disappeared person and any individual who has suffered harm as the direct result of an enforced disappearance.

2. Each victim has the right to know the truth regarding the circumstances of the enforced disappearance, the progress and results of the investigation and the fate of the disappeared person. Each State Party shall take appropriate measures in this regard.

3. Each State Party shall take all appropriate measures to search for, locate and release disappeared persons and, in the event of death, to locate, respect and return their remains.

4. Each State Party shall ensure in its legal system that the victims of enforced disappearance have the right to obtain reparation and prompt, fair and adequate compensation.

5. The right to obtain reparation referred to in paragraph 4 of this article covers material and moral damages and, where appropriate, other forms of reparation such as:

( a ) Restitution;

( b ) Rehabilitation;

( c ) Satisfaction, including restoration of dignity and reputation;

( d ) Guarantees of non-repetition.

6. Without prejudice to the obligation to continue the investigation until the fate of the disappeared

person has been clarified, each State Party shall take the appropriate steps with regard to the legal situation of disappeared persons whose fate has not been clarified and that of their relatives, in fields such as social welfare, financial matters, family law and property rights.

7. Each State Party shall guarantee the right to form and participate freely in organizations and

associations concerned with attempting to establish the circumstances of enforced disappearances and the fate of disappeared persons, and to assist victims of enforced disappearance.

Article 25

1. Each State Party shall take the necessary measures to prevent and punish under its criminal law:

( a ) The wrongful removal of children who are subjected to enforced disappearance, children whose father, mother or legal guardian is subjected to enforced disappearance or children born during the captivity of a mother subjected to enforced disappearance;

( b ) The falsification, concealment or destruction of documents attesting to the true identity of the children referred to in subparagraph ( a ) above.

2. Each State Party shall take the necessary measures to search for and identify the children referred to in paragraph 1 ( a ) of this article and to return them to their families of origin, in accordance with legal procedures and applicable international agreements.

3. States Parties shall assist one another in searching for, identifying and locating the children referred to in paragraph 1 ( a ) of this article.

4. Given the need to protect the best interests of the children referred to in paragraph 1 ( a ) of this

article and their right to preserve, or to have re-established, their identity, including their nationality, name and family relations as recognized by law, States Parties which recognize a system of adoption or

other form of placement of children shall have legal procedures in place to review the adoption or

placement procedure, and, where appropriate, to annul any adoption or placement of children that originated in an enforced disappearance.

5. In all cases, and in particular in all matters relating to this article, the best interests of the child shall be a primary consideration, and a child who is capable of forming his or her own views shall have the

right to express those views freely, the views of the child being given due weight in accordance with the age and maturity of the child.

Part II

Article 26

1. A Committee on Enforced Disappearances (hereinafter referred to as "the Committee") shall be established to carry out the functions provided for under this Convention. The Committee shall consist of ten experts of high moral character and recognized competence in the field of human rights, who shall serve in their personal capacity and be independent and impartial. The members of the Committee shall be elected by the States Parties according to equitable geographical distribution. Due account shall be taken of the usefulness of the participation in the work of the Committee of persons having relevant legal experience and of balanced gender representation.

2. The members of the Committee shall be elected by secret ballot from a list of persons nominated by States Parties from among their nationals, at biennial meetings of the States Parties convened by the Secretary-General of the United Nations for this purpose. At those meetings, for which two thirds of the

States Parties shall constitute a quorum, the persons elected to the Committee shall be those who obtain the largest number of votes and an absolute majority of the votes of the representatives of States Parties present and voting.

3. The initial election shall be held no later than six months after the date of entry into force of this Convention. Four months before the date of each election, the Secretary-General of the United Nations shall address a letter to the States Parties inviting them to submit nominations within three months. The Secretary-General shall prepare a list in alphabetical order of all persons thus nominated, indicating the State Party which nominated each candidate, and shall submit this list to all States Parties.

4. The members of the Committee shall be elected for a term of four years. They shall be eligible for re- election once. However, the term of five of the members elected at the first election shall expire at the end of two years; immediately after the first election, the names of these five members shall be chosen by lot by the chairman of the meeting referred to in paragraph 2 of this article.

5. If a member of the Committee dies or resigns or for any other reason can no longer perform his or her Committee duties, the State Party which nominated him or her shall, in accordance with the criteria set out in paragraph 1 of this article, appoint another candidate from among its nationals to serve out his or her term, subject to the approval of the majority of the States Parties. Such approval shall be considered to have been obtained unless half or more of the States Parties respond negatively within six weeks of having been informed by the Secretary-General of the United Nations of the proposed appointment.

6. The Committee shall establish its own rules of procedure.

7. The Secretary-General of the United Nations shall provide the Committee with the necessary means, staff and facilities for the effective performance of its functions. The Secretary-General of the United Nations shall convene the initial meeting of the Committee.

8. The members of the Committee shall be entitled to the facilities, privileges and immunities of experts

on mission for the United Nations, as laid down in the relevant sections of the Convention on the Privileges and Immunities of the United Nations.

9. Each State Party shall cooperate with the Committee and assist its members in the fulfilment of their mandate, to the extent of the Committee's functions that the State Party has accepted.

Article 27

A Conference of the States Parties will take place at the earliest four years and at the latest six years

following the entry into force of this Convention to evaluate the functioning of the Committee and to decide, in accordance with the procedure described in article 44, paragraph 2, whether it is appropriate to transfer to another body - without excluding any possibility - the monitoring of this Convention, in accordance with the functions defined in articles 28 to 36.

Article 28

1. In the framework of the competencies granted by this Convention, the Committee shall cooperate with all relevant organs, offices and specialized agencies and funds of the United Nations, with the treaty bodies instituted by international instruments, with the special procedures of the United Nations and with

the relevant regional intergovernmental organizations or bodies, as well as with all relevant State institutions, agencies or offices working towards the protection of all persons against enforced disappearances.

2. As it discharges its mandate, the Committee shall consult other treaty bodies instituted by relevant

international human rights instruments, in particular the Human Rights Committee instituted by the International Covenant on Civil and Political Rights, with a view to ensuring the consistency of their respective observations and recommendations.

Article 29

1. Each State Party shall submit to the Committee, through the Secretary-General of the United Nations, a report on the measures taken to give effect to its obligations under this Convention, within two years after the entry into force of this Convention for the State Party concerned.

2. The Secretary-General of the United Nations shall make this report available to all States Parties.

3. Each report shall be considered by the Committee, which shall issue such comments, observations or recommendations as it may deem appropriate. The comments, observations or recommendations shall be communicated to the State Party concerned, which may respond to them, on its own initiative or at the request of the Committee.

4. The Committee may also request States Parties to provide additional information on the implementation of this Convention.

Article 30

1. A request that a disappeared person should be sought and found may be submitted to the Committee,

as a matter of urgency, by relatives of the disappeared person or their legal representatives, their counsel or any person authorized by them, as well as by any other person having a legitimate interest.

2. If the Committee considers that a request for urgent action submitted in pursuance of paragraph 1 of this article:

( a ) Is not manifestly unfounded;

( b ) Does not constitute an abuse of the right of submission of such requests;

( c ) Has already been duly presented to the competent bodies of the State Party concerned, such as those authorized to undertake investigations, where such a possibility exists;

( d ) Is not incompatible with the provisions of this Convention; and

( e ) The same matter is not being examined under another procedure of international investigation or settlement of the same nature;

it shall request the State Party concerned to provide it with information on the situation of the persons sought, within a time limit set by the Committee.

3. In the light of the information provided by the State Party concerned in accordance with paragraph 2

of this article, the Committee may transmit recommendations to the State Party, including a request that the State Party should take all the necessary measures, including interim measures, to locate and protect the person concerned in accordance with this Convention and to inform the Committee, within a specified period of time, of measures taken, taking into account the urgency of the situation. The Committee shall inform the person submitting the urgent action request of its recommendations and of the information provided to it by the State as it becomes available.

4. The Committee shall continue its efforts to work with the State Party concerned for as long as the fate of the person sought remains unresolved. The person presenting the request shall be kept informed.

Article 31

1. A State Party may at the time of ratification of this Convention or at any time afterwards declare that it recognizes the competence of the Committee to receive and consider communications from or on behalf of individuals subject to its jurisdiction claiming to be victims of a violation by this State Party of

provisions of this Convention. The Committee shall not admit any communication concerning a State Party which has not made such a declaration.

2. The Committee shall consider a communication inadmissible where:

( a ) The communication is anonymous;

( b ) The communication constitutes an abuse of the right of submission of such communications or is incompatible with the provisions of this Convention;

( c ) The same matter is being examined under another procedure of international investigation or settlement of the same nature; or where

( d ) All effective available domestic remedies have not been exhausted. This rule shall not apply where the application of the remedies is unreasonably prolonged.

3. If the Committee considers that the communication meets the requirements set out in paragraph 2 of this article, it shall transmit the communication to the State Party concerned, requesting it to provide observations and comments within a time limit set by the Committee.

4. At any time after the receipt of a communication and before a determination on the merits has been reached, the Committee may transmit to the State Party concerned for its urgent consideration a request that the State Party will take such interim measures as may be necessary to avoid possible irreparable

damage to the victims of the alleged violation. Where the Committee exercises its discretion, this does not imply a determination on admissibility or on the merits of the communication.

5. The Committee shall hold closed meetings when examining communications under the present article.

It shall inform the author of a communication of the responses provided by the State Party concerned. When the Committee decides to finalize the procedure, it shall communicate its views to the State Party and to the author of the communication.

Article 32

A State Party to this Convention may at any time declare that it recognizes the competence of the Committee to receive and consider communications in which a State Party claims that another State Party is not fulfilling its obligations under this Convention. The Committee shall not receive communications concerning a State Party which has not made such a declaration, nor communications from a State Party which has not made such a declaration.

Article 33

1. If the Committee receives reliable information indicating that a State Party is seriously violating the provisions of this Convention, it may, after consultation with the State Party concerned, request one or more of its members to undertake a visit and report back to it without delay.

2. The Committee shall notify the State Party concerned, in writing, of its intention to organize a visit,

indicating the composition of the delegation and the purpose of the visit. The State Party shall answer the Committee within a reasonable time.

3. Upon a substantiated request by the State Party, the Committee may decide to postpone or cancel its visit.

4. If the State Party agrees to the visit, the Committee and the State Party concerned shall work together to define the modalities of the visit and the State Party shall provide the Committee with all the facilities needed for the successful completion of the visit.

5. Following its visit, the Committee shall communicate to the State Party concerned its observations and recommendations.

Article 34

If the Committee receives information which appears to it to contain well-founded indications that enforced disappearance is being practised on a widespread or systematic basis in the territory under the jurisdiction of a State Party, it may, after seeking from the State Party concerned all relevant information on the situation, urgently bring the matter to the attention of the General Assembly of the United Nations, through the Secretary-General of the United Nations.

Article 35

1. The Committee shall have competence solely in respect of enforced disappearances which commenced after the entry into force of this Convention.

2. If a State becomes a party to this Convention after its entry into force, the obligations of that State vis-à-vis the Committee shall relate only to enforced disappearances which commenced after the entry into force of this Convention for the State concerned.

Article 36

1. The Committee shall submit an annual report on its activities under this Convention to the States Parties and to the General Assembly of the United Nations.

2. Before an observation on a State Party is published in the annual report, the State Party concerned shall be informed in advance and shall be given reasonable time to answer. This State Party may request the publication of its comments or observations in the report.

Part III

Article 37

Nothing in this Convention shall affect any provisions which are more conducive to the protection of all persons from enforced disappearance and which may be contained in:

( a ) The law of a State Party;

( b ) International law in force for that State.

Article 38

1. This Convention is open for signature by all Member States of the United Nations.

2. This Convention is subject to ratification by all Member States of the United Nations. Instruments of ratification shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations.

3. This Convention is open to accession by all Member States of the United Nations. Accession shall be effected by the deposit of an instrument of accession with the Secretary-General.

Article 39

1. This Convention shall enter into force on the thirtieth day after the date of deposit with the Secretary- General of the United Nations of the twentieth instrument of ratification or accession.

2. For each State ratifying or acceding to this Convention after the deposit of the twentieth instrument of ratification or accession, this Convention shall enter into force on the thirtieth day after the date of the deposit of that State's instrument of ratification or accession.

Article 40

The Secretary-General of the United Nations shall notify all States Members of the United Nations and all States which have signed or acceded to this Convention of the following:

( a ) Signatures, ratifications and accessions under article 38;

( b ) The date of entry into force of this Convention under article 39.

Article 41

The provisions of this Convention shall apply to all parts of federal States without any limitations or exceptions.

Article 42

1. Any dispute between two or more States Parties concerning the interpretation or application of this Convention which cannot be settled through negotiation or by the procedures expressly provided for in

this Convention shall, at the request of one of them, be submitted to arbitration. If within six months from the date of the request for arbitration the Parties are unable to agree on the organization of the arbitration, any one of those Parties may refer the dispute to the International Court of Justice by request in conformity with the Statute of the Court.

2. A State may, at the time of signature or ratification of this Convention or accession thereto, declare that it does not consider itself bound by paragraph 1 of this article. The other States Parties shall not be bound by paragraph 1 of this article with respect to any State Party having made such a declaration.

3. Any State Party having made a declaration in accordance with the provisions of paragraph 2 of this

article may at any time withdraw this declaration by notification to the Secretary-General of the United Nations.

Article 43

This Convention is without prejudice to the provisions of international humanitarian law, including the obligations of the High Contracting Parties to the four Geneva Conventions of 12 August 1949 and the two Additional Protocols thereto of 8 June 1977, or to the opportunity available to any State Party to authorize the International Committee of the Red Cross to visit places of detention in situations not covered by international humanitarian law.

Article 44

1. Any State Party to this Convention may propose an amendment and file it with the Secretary-General of the United Nations. The Secretary-General shall thereupon communicate the proposed amendment to the States Parties to this Convention with a request that they indicate whether they favour a conference of States Parties for the purpose of considering and voting upon the proposal. In the event that within four months from the date of such communication at least one third of the States Parties favour such a conference, the Secretary-General shall convene the conference under the auspices of the United Nations.

2. Any amendment adopted by a majority of two thirds of the States Parties present and voting at the conference shall be submitted by the Secretary-General of the United Nations to all the States Parties for acceptance.

3. An amendment adopted in accordance with paragraph 2 of this article shall enter into force when two

thirds of the States Parties to this Convention have accepted it in accordance with their respective constitutional processes.

4. When amendments enter into force, they shall be binding on those States Parties which have accepted them, other States Parties still being bound by the provisions of this Convention and any earlier amendment which they have accepted.

Article 45

1. This Convention, of which the Arabic, Chinese, English, French, Russian and Spanish texts are equally authentic, shall be deposited with the Secretary-General of the United Nations.

2. The Secretary-General of the United Nations shall transmit certified copies of this Convention to all States referred to in article 38.

1

Kõiki isikuid kadunuks jääma sundimise eest kaitsev rahvusvaheline

konventsioon

Preambul

Konventsiooni osalisriigid,

arvestades Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirjast tulenevat riikide kohustust edendada

inimõiguste ning põhivabaduste üldist austamist ja järgimist;

võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni;

meenutades majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti, kodaniku- ja

poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning muid inimõiguste, humanitaarõiguse ja rahvusvahelise

kriminaalõiguse valdkonna asjakohaseid rahvusvahelisi dokumente;

meenutades samuti kõiki isikuid kadunuks jääma sundimise eest kaitsvat deklaratsiooni, mille

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee võttis vastu oma 18. detsembri 1992. aasta

resolutsioonis 47/133;

olles teadlikud, et kadunuks jääma sundimise näol on tegemist äärmiselt raske kuriteoga ja

teatavatel rahvusvahelises õiguses määratletud asjaoludel inimsusvastase kuriteoga;

olles otsustanud tõkestada kadunuks jääma sundimise juhtumeid ja võidelda karistamatuse vastu

kadunuks jääma sundimise kuriteo eest;

arvestades isiku õigust olla kaitstud kadunuks jääma sundimise eest ning ohvrite õigust

õiguskaitsele ja heastamisele;

kinnitades ohvri õigust teada tõde kadunuks jääma sundimise asjaolude ja kadunuks jäänud isiku

käekäigu kohta ning õigust kõnealusel eesmärgil vabalt otsida, saada ja jagada teavet,

on kokku leppinud järgmises.

I osa

Artikkel 1

1. Mitte kedagi ei või kadunuks jääma sundida.

2. Ükski erakorraline asjaolu – ei sõjaseisukord ega sõjaoht, sisepoliitiline ebastabiilsus ega muu

ühiskondlik eriolukord – ei õigusta kadunuks jääma sundimist.

Artikkel 2

2

Konventsioonis tähendab kadunuks jääma sundimine riigi esindajate toimepandud või riigi loal,

toetusel või teadmisel tegutsevate isikute või isikurühmade toimepandud vahistamist,

kinnipidamist, vägivaldset äraviimist või muul viisil vabaduse võtmist, millele järgneb keeldumine

tunnistada vabaduse võtmist või anda teavet kadunuks jäänud isiku käekäigu või asupaiga kohta,

mis jätab kõnealuse isiku seaduse kaitseta.

Artikkel 3

Osalisriik võtab asjakohased meetmed, et uurida artiklis 2 määratletud tegusid, mille on toime

pannud riigi loa, toetuse või teadmiseta tegutsevad isikud või isikurühmad, ning et võtta vastutavad

isikud vastutusele.

Artikkel 4

Osalisriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et kadunuks jääma sundimine loetakse kuriteoks

kõnealuse riigi kriminaalõiguse alusel.

Artikkel 5

Ulatuslik või süstemaatiline kadunuks jääma sundimine on kohaldatavas rahvusvahelises õiguses

määratletud inimsusvastane kuritegu ning sellega kaasnevad kohaldatavas rahvusvahelises õiguses

sätestatud tagajärjed.

Artikkel 6

1. Osalisriik võtab vajalikud meetmed, et võtta kriminaalvastutusele vähemalt järgmised isikud:

a) isik, kes paneb toime või käsib toime panna kadunuks jääma sundimise, kihutab toime panema

kadunuks jääma sundimist, kallutab selle toimepanemisele, üritab seda toime panna või osaleb selle

toimepanemises;

b) kõrgemalseisev isik:

i) kes teadis, et tema tegelikul volitusel ja tegeliku järelevalve all toimivad alluvad panid toime

kadunuks jääma sundimise kuriteo või üritasid seda toime panna, või jättis teadlikult tähelepanuta

teabe, mis selgesti viitas sellisele kuriteole;

ii) kelle tegelikus vastutusalas ja tegeliku järelevalve all toimus kadunuks jääma sundimise

kuriteoga seotud tegevus;

iii) kes ei võtnud kõiki tema käsutuses olevaid vajalikke ja mõistlikke meetmeid kadunuks jääma

sundimise toimepanemise tõkestamiseks või lõpetamiseks või ei edastanud küsimust pädevatele

ametiasutustele uurimiseks ja vastutusele võtmiseks;

c) punkt b ei piira sellise kõrgema taseme vastutuse kohaldamist, mida asjakohase rahvusvahelise

õiguse alusel rakendatakse sõjaväelise ülema või sõjaväelise ülema ülesandeid tegelikult täitva

isiku suhtes.

3

2. Kadunuks jääma sundimise kuritegu ei saa õigustada ühegi tsiviil-, sõjaväelise ega muu

ametiasutuse korralduse ega juhtnööriga.

Artikkel 7

1. Osalisriik näeb kadunuks jääma sundimise kuriteo eest ette asjakohase karistuse, mis võtab

arvesse selle kuriteo äärmist raskust.

2. Osalisriik võib kehtestada:

a) kergendavad asjaolud, esmajoones kadunuks jääma sundimises süüdistatavatele isikutele, kes

aitavad tõhusalt kaasa kadunuks jäänud isiku leidmisele elusalt või võimaldavad kadunuks jääma

sundimise juhtumites selgust saada või kadunuks jääma sundijaid kindlaks teha;

b) raskendavad asjaolud, ilma et see piiraks muude kriminaalmenetluste kohaldamist, esmajoones

kadunuks jäänud isiku surma korral või juhul, kui kadunuks jääma sunniti isik, kes oli rase,

alaealine, puudega isik või muu eriti haavatav isik.

Artikkel 8

Ilma et see piiraks artikli 5 kohaldamist,

1. võtab osalisriik, kes kohaldab aegumistähtaegu seoses kadunuks jääma sundimisega, vajalikud

meetmed tagamaks, et kriminaalmenetluse aegumistähtaeg:

a) on pikk ja proportsionaalne kõnealuse kuriteo äärmise raskusega;

b) algab kadunuks jääma sundimise kuriteo lõppemise hetkel, võttes arvesse selle pidevat laadi.

2. Osalisriik tagab kadunuks jääma sundimise ohvri õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile

aegumistähtaja kestel.

Artikkel 9

1. Osalisriik võtab vajalikud meetmed oma jurisdiktsiooni kehtestamiseks kadunuks jääma

sundimise kuriteo üle:

a) kui kuritegu pannakse toime tema jurisdiktsiooni all oleval territooriumil või kõnealuses riigis

registreeritud laeval või õhusõidukis;

b) kui kuriteo väidetav toimepanija on tema kodanik;

c) kui kadunuks jäänud isik on tema kodanik ja osalisriik peab seda asjakohaseks.

2. Osalisriik võtab samuti meetmed, mida võib vaja olla jurisdiktsiooni kehtestamiseks kadunuks

jääma sundimise kuriteo üle, kui kuriteo väidetav toimepanija viibib kõnealuse riigi jurisdiktsiooni

4

all oleval territooriumil, välja arvatud juhul, kui kõnealune riik annab kuriteo väidetava toimepanija

oma rahvusvaheliste kohustuste kohaselt välja või üle muule riigile või annab kuriteo väidetava

toimepanija üle rahvusvahelisele kriminaalkohtule, kelle jurisdiktsiooni ta on tunnustanud.

3. Konventsioon ei välista täiendava kriminaaljurisdiktsiooni teostamist riigisisese õiguse alusel.

Artikkel 10

1. Osalisriik, kelle territooriumil viibib isik, keda kahtlustatakse kadunuks jääma sundimise kuriteo

toimepanemises, võtab pärast seda, kui ta on talle kättesaadava teabe uurimise põhjal veendunud,

et olukord seda nõuab, selle isiku vahi alla või võtab muud vajalikud õiguslikud meetmed

kõnealuse isiku kohaloleku tagamiseks. Vahi alla võtmine ja muud õiguslikud meetmed nähakse

ette kõnealuse osalisriigi õigusega, kuid neid võib kohaldada üksnes nii kaua, kui on vaja selleks,

et tagada isiku kohalolek kriminaal-, üleandmis- või väljaandmismenetluses.

2. Osalisriik, kes on võtnud selle artikli lõikes 1 nimetatud meetmed, korraldab asjaolude

kindlakstegemiseks kohe eeluurimise või kohtueelse menetluse. Ta teatab artikli 9 lõikes 1

nimetatud osalisriikidele selle artikli lõike 1 kohaselt võetud meetmetest, sealhulgas

kinnipidamisest ja kinnipidamise tinginud asjaoludest, ning oma eeluurimise või kohtueelse

menetluse tulemustest, märkides, kas ta kavatseb teostada oma jurisdiktsiooni.

3. Selle artikli lõike 1 alusel vahi alla võetud isik võib kohe võtta ühendust selle riigi lähima

asjaomase esindajaga, mille kodanik kõnealune isik on, või kodakondsuseta isiku puhul selle riigi

esindajaga, kus kõnealune isik alaliselt elab.

Artikkel 11

1. Osalisriik, kelle jurisdiktsiooni all olevalt territooriumilt leitakse kadunuks jääma sundimise

kuriteo väidetavalt toime pannud isik, kuid kes ei anna kõnealust isikut oma rahvusvaheliste

kohustuste kohaselt välja või üle teisele riigile ega anna teda üle rahvusvahelisele kriminaalkohtule,

kelle jurisdiktsiooni ta on tunnustanud, esitab juhtumi oma pädevatele ametiasutustele isiku

vastutusele võtmiseks.

2. Nimetatud ametiasutused teevad oma otsuse samal viisil nagu iga muu raske kuriteo puhul

kooskõlas selle osalisriigi õigusega. Artikli 9 lõikes 2 nimetatud juhtumite korral ei tohi süüdistuse

esitamiseks ja süüdimõistmiseks vajalike tõenditega seotud nõuded olla mingil juhul leebemad kui

need, mis kehtivad artikli 9 lõikes 1 nimetatud juhtumite kohta.

3. Isikule, kelle suhtes on algatatud menetlus seoses kadunuks jääma sundimise kuriteoga,

tagatakse õiglane kohtlemine menetluse kõigis staadiumides. Isikule, kes on antud kohtu alla seoses

kadunuks jääma sundimise kuriteoga, saab osaks õiglane kohtulik arutamine seadusega ettenähtud

pädevas, sõltumatus ja erapooletus kohtus.

Artikkel 12

1. Osalisriik tagab, et üksikisikul, kes väidab, et teatav isik on kadunuks jääma sunnitud, on õigus

sellekohased asjaolud esitada pädevatele ametiasutustele, kes kontrollivad väidet viivitamata ja

5

erapooletult ning alustavad vajaduse korral kohe põhjalikku ja erapooletut uurimist. Vajaduse

korral võetakse asjakohased meetmed tagamaks, et kaebuse esitaja, tunnistajad, kadunuks jäänud

isiku sugulased ja nende kaitsja ning uurimises osalevad isikud oleksid kaitstud igasuguse

väärkohtlemise või hirmutamise eest seoses kaebuse või esitatud tõenditega.

2. Kui on põhjust arvata, et isik on kadunuks jääma sunnitud, alustavad selle artikli lõikes 1

nimetatud ametiasutused uurimist ka juhul, kui ametlikku kaebust ei ole esitatud.

3. Osalisriik tagab, et selle artikli lõikes 1 nimetatud ametiasutustel:

a) on vajalikud volitused ja vahendid uurimise tõhusaks korraldamiseks, sealhulgas juurdepääs

uurimise jaoks olulistele dokumentidele ja muule teabele;

b) on juurdepääs (vajaduse korral sellise kohtu eelneval loal, kes otsustab kõnealuse küsimuse

viivitamata) igale kinnipidamiskohale või muule kohale, kui on põhjust arvata, et kadunuks jäänud

isik võib seal viibida.

4. Osalisriik võtab vajalikud meetmed, et tõkestada uurimist takistav tegevus ja selle eest karistada.

Osalisriik tagab eelkõige, et kadunuks jääma sundimise kuriteo toimepanemises kahtlustatavad

isikud ei saaks mõjutada uurimise kulgu sellega, et avaldavad survet kaebuse esitajale,

tunnistajatele, kadunuks jäänud isiku sugulastele või nende kaitsjale või uurimises osalevatele

isikutele või hirmutavad või ähvardavad neid.

Artikkel 13

1. Osalisriikide vahelisel väljaandmisel ei käsitata kadunuks jääma sundimise kuritegu poliitilise

kuriteona ega poliitilise kuriteoga seotud kuriteona ega poliitiliste motiividega kuriteona. Seega ei

või sellisest kuriteost tingitud väljaandmistaotlust tagasi lükata üksnes kõnealustel põhjustel.

2. Kadunuks jääma sundimise kuritegu tuleb enne konventsiooni jõustumist lisada kõigisse

osalisriikide vahel sõlmitud olemasolevatesse väljaandmislepingutesse kuriteona, mille puhul

kohaldatakse väljaandmist.

3. Osalisriigid kohustuvad lisama kadunuks jääma sundimise kuriteo nende vahel tulevikus

sõlmitavatesse väljaandmislepingutesse kuriteona, mille puhul kohaldatakse väljaandmist.

4. Kui osalisriik, kes on väljaandmise sidunud sellekohase lepingu olemasoluga, saab

väljaandmistaotluse teiselt osalisriigilt, kellega ta ei ole sõlminud väljaandmislepingut, võib ta

kadunuks jääma sundimise kuriteo puhul käsitada väljaandmise õigusliku alusena konventsiooni.

5. Osalisriigid, kes ei ole väljaandmist sidunud sellekohase lepingu olemasoluga, tunnistavad

kadunuks jääma sundimise kuriteo kuriteoks, mille puhul kohaldatakse vastastikust väljaandmist.

6. Väljaandmise suhtes rakendatakse kõigil juhtumitel taotluse saanud osalisriigi õiguse või

kohaldatavate väljaandmislepingute tingimusi, sealhulgas eelkõige väljaandmiseks nõutava

minimaalse karistusega seotud tingimusi ja põhjusi, mille tõttu taotluse saanud osalisriik võib

väljaandmisest keelduda või esitada selle suhtes teatavaid tingimusi.

6

7. Konventsiooni ei tõlgendata väljaandmiskohustust kehtestavana, kui taotluse saanud osalisriigil

on põhjendatud alust arvata, et taotlus on esitatud isiku vastutusele võtmiseks või karistamiseks

kõnealuse isiku soo, rassi, usu, kodakondsuse, etnilise päritolu, poliitiliste vaadete või teatavasse

sotsiaalsesse rühma kuulumise alusel või et taotluse rahuldamine kahjustaks selle isiku olukorda

mis tahes eelnimetatud põhjusel.

Artikkel 14

1. Osalisriigid osutavad üksteisele kõige tõhusamat vastastikust õigusabi seoses kadunuks jääma

sundimise kuriteo puhul algatatud kriminaalmenetlustega, esitades sealhulgas kõik nende

käsutuses olevad tõendid, mis on menetluse jaoks vajalikud.

2. Sellise vastastikuse õigusabi suhtes kohaldatakse taotluse saanud osalisriigi õigusega või

kohaldatavate vastastikuse õigusabi lepingutega ettenähtud tingimusi, sealhulgas eelkõige

tingimusi seoses põhjustega, mille tõttu taotluse saanud osalisriik võib vastastikuse õigusabi

andmisest keelduda või selle suhtes tingimusi esitada.

Artikkel 15

Osalisriigid teevad omavahel koostööd ning abistavad üksteist kõige tõhusamal viisil, et anda abi

kadunuks jääma sundimise ohvritele, otsida kadunuks jäänud isikuid, teha kindlaks nende asukoht

ja nad vabastada ning nende surma korral nad matmispaigast välja kaevata, nende isikud kindlaks

teha ja säilmed tagastada.

Artikkel 16

1. Ükski osalisriik ei saada välja, ei saada tagasi (pr refouler), ei anna üle ega anna välja isikut

teisele osalisriigile, kui on põhjendatud alust arvata, et kõnealust isikut võiks ohustada kadunuks

jääma sundimine.

2. Et otsustada, kas kõnealune oht on olemas, võtavad pädevad ametiasutused arvesse kõiki

asjakohaseid asjaolusid, sealhulgas vajaduse korral seda, kas asjaomases riigis esineb pidevalt

raskeid, jämedaid või massilisi inimõiguste rikkumisi või raskeid rahvusvahelise humanitaarõiguse

rikkumisi.

Artikkel 17

1. Kedagi ei tohi salaja kinni pidada.

2. Ilma et see piiraks osalisriigi muude rahvusvaheliste kohustuste täitmist seoses vabaduse

võtmisega, tagab osalisriik, et tema õigusaktides:

a) kehtestatakse tingimused, mille alusel saab anda vabaduse võtmise korralduse;

b) esitatakse ametiasutused, kellel on lubatud anda vabaduse võtmise korraldus;

7

c) tagatakse, et kõiki vabaduse kaotanud isikuid hoitakse üksnes ametlikult tunnustatud ja ametliku

järelevalvega vabadusekaotuse täideviimise kohas;

d) tagatakse, et vabaduse kaotanud isikul lubatakse üksnes õigusaktidega sätestatud tingimustel

pidada sidet ja kohtuda oma perekonna, oma kaitsja või muu tema valitud isikuga või kui vabaduse

kaotanud isik on välismaalane, lubatakse tal sidet pidada oma konsulaarasutusega kooskõlas

kohaldatava rahvusvahelise õigusega;

e) tagatakse, et pädevatel ning õiguslikult volitatud ametiasutustel ja institutsioonidel on vajaduse

korral kohtu eelneval loal juurdepääs vabaduse kaotanud isiku vabadusekaotuse täideviimise

kohale;

f) tagatakse, et vabaduse kaotanud isikul või kui kadunuks jääma sundimise kahtluse korral ei saa

vabaduse kaotanud isik ise seda õigust kasutada, siis õigustatud huvi omaval isikul, näiteks

vabaduse kaotanud isiku sugulastel või nende esindajal või kaitsjal, on alati õigus pöörduda

kohtusse, et kohus saaks viivitamata otsustada, kas vabaduse võtmine on seaduslik, ning teha

vabastamismääruse, kui vabaduse võtmine ei ole seaduslik.

3. Osalisriik tagab, et vabaduse kaotanud isikute kohta koostatakse üks või mitu ajakohast

ametlikku registrit ja/või dokumenti, mida hoitakse korras ning mis tehakse taotluse korral

viivitamata kättesaadavaks igale kohtule või muule pädevale ametiasutusele või institutsioonile,

kes on selleks volitatud asjaomase osalisriigi õiguse või asjakohase rahvusvahelise õigusakti alusel,

mille osaline asjaomane riik on. Selles/nendes sisaldub vähemalt järgmine teave:

a) vabaduse kaotanud isiku andmed;

b) isikult vabaduse võtmise kuupäev, kellaaeg ja koht ning isikult vabaduse võtnud ametiasutuse

andmed;

c) vabaduse võtmise korralduse andnud ametiasutus ja vabaduse võtmise põhjused;

d) vabaduse võtmise üle järelevalvet tegev ametiasutus;

e) vabadusekaotuse täideviimise koht, sinna vastuvõtmise kuupäev ja kellaaeg ning

vabadusekaotuse täideviimise koha eest vastutav ametiasutus;

f) andmed vabaduse kaotanud isiku terviseseisundi kohta;

g) vabadusekaotuse kestel saabunud surma korral surma asjaolud ja põhjus ning säilmete sihtkoht;

h) vabastamise või teise kinnipidamiskohta üleviimise kuupäev ja kellaaeg, sihtkoht ning

üleviimise eest vastutav ametiasutus.

Artikkel 18

8

1. Kui artiklitest 19 ja 20 ei tulene teisiti, tagab osalisriik selle teabe suhtes õigustatud huvi omavale

isikule, näiteks vabaduse kaotanud isiku sugulastele või nende esindajale või kaitsjale, juurdepääsu

vähemalt järgmisele teabele:

a) vabaduse võtmise korralduse andnud ametiasutus;

b) isikult vabaduse võtmise ning vabadusekaotuse täideviimise kohta vastuvõtmise kuupäev,

kellaaeg ja koht;

c) vabaduse võtmise üle järelevalvet tegev ametiasutus;

d) vabaduse kaotanud isiku asukoht, sealhulgas teise vabadusekaotuse täideviimise kohta

üleviimise korral sihtkoht ja üleviimise eest vastutav ametiasutus;

e) vabastamise kuupäev, kellaaeg ja koht;

f) andmed vabaduse kaotanud isiku terviseseisundi kohta;

g) vabadusekaotuse kestel saabunud surma korral surma asjaolud ja põhjus ning säilmete sihtkoht.

2. Vajaduse korral võetakse asjakohased meetmed, et kaitsta selle artikli lõikes 1 nimetatud isikuid

ja uurimises osalevaid isikuid väärkohtlemise, hirmutamise või karistamise eest, mis on seotud

teabe otsimisega vabaduse kaotanud isiku kohta.

Artikkel 19

1. Isikuandmeid, sealhulgas meditsiinilisi ja geneetilisi andmeid, mis kogutakse ja/või edastatakse

seoses kadunuks jäänud isiku otsimisega, kasutatakse või need tehakse kättesaadavaks üksnes

kadunuks jäänud isiku otsimise eesmärgil. See ei piira sellise teabe kasutamist kadunuks jääma

sundimise kuriteo kohta algatatud kriminaalmenetluses ega heastamist tagava õiguse kasutamisel.

2. Isikuandmete, sealhulgas meditsiiniliste ja geneetiliste andmete kogumisel, töötlemisel,

kasutamisel ja säilitamisel ei tohi rikkuda inimõigusi, põhivabadusi ega üksikisiku inimväärikust

ega sellist rikkumist põhjustada.

Artikkel 20

1. Artiklis 18 nimetatud teabe saamise õigust võib piirata üksnes juhul, kui isikut kaitseb seadus ja

kui vabadusekaotust kohaldatakse kohtu kontrolli all, ja üksnes erandkorras, kui see on tingimata

vajalik ja õigusaktidega ette nähtud ning kui teabe edastamine võiks kahjustada isiku eraelu

puutumatust või turvalisust või takistada kriminaaluurimist, või muudel samaväärsetel põhjustel

õigusaktidega ettenähtud korras ning kooskõlas kohaldatava rahvusvahelise õigusega ja

konventsiooni eesmärkidega. Ühelgi juhul ei tohi piirata artiklis 18 nimetatud teabe saamise õigust

nii, et seda võiks pidada artiklis 2 määratletud teguviisiks või artikli 17 lõike 1 rikkumiseks.

2. Ilma et see piiraks isikult vabaduse võtmise seaduslikkust, tagavad osalisriigid artikli 18 lõikes 1

nimetatud isikutele õiguse kiirele ja tõhusale õiguskaitsevahendile, mis võimaldab saada

9

viivitamata artikli 18 lõikes 1 nimetatud teavet. Seda õigust õiguskaitsevahendile ei tohi mitte

ühelgi juhul peatada ega piirata.

Artikkel 21

Osalisriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et vabaduse kaotanud isikud vabastatakse viisil, mis

võimaldab usaldusväärselt kontrollida, et nad on tegelikult vabastatud. Osalisriik võtab samuti

vajalikud meetmed, mis kindlustavad selliste isikute kehalise puutumatuse ja nende võimaluse

kasutada täielikult oma õigusi vabastamise ajal, ilma et see piiraks ühtegi kohustust, mis nendel

isikutel võib riigisisese õiguse alusel olla.

Artikkel 22

Ilma et see piiraks artikli 6 kohaldamist, võtab osalisriik vajalikud meetmed, et hoida ära järgmine

teguviis ja rakendada selle suhtes sanktsioone:

a) artikli 17 lõike 2 punktis f ja artikli 20 lõikes 2 nimetatud õiguskaitsevahendite kasutamise

edasilükkamine või takistamine;

b) isikult vabaduse võtmise registreerimata jätmine või sellise teabe registrisse kandmine, mille

kohta ametliku registri eest vastutav ametnik teadis või oleks pidanud teadma, et see ei ole õige;

c) keeldumine esitada teavet isikult vabaduse võtmise kohta või ebaõige teabe esitamine, kuigi

õiguslikud nõuded kõnealuse teabe esitamiseks on täidetud.

Artikkel 23

1. Osalisriik tagab, et koolitus, mis on ette nähtud nii tsiviilisikuna kui ka sõjaväelasena töötavatele

õiguskaitsetöötajatele, aga ka meditsiinitöötajatele, riigiametnikele ja muudele isikutele, kes

võivad olla seotud vabaduse kaotanud isiku vahi alla võtmise või kohtlemisega, sisaldaks õpetust

ja teavet konventsiooni asjakohaste sätete kohta, et:

a) tõkestada kõnealuste ametnike osalemine kadunuks jääma sundimises;

b) rõhutada kadunuks jääma sundimise juhtumite tõkestamise ja uurimise olulisust;

c) tagada, et tunnistataks vajadust lahendada kadunuks jääma sundimise juhtumid kiiresti.

2. Osalisriik tagab, et kadunuks jääma sundimist ettenägevate, lubavate või julgustavate korralduste

või juhtnööride andmine on keelatud. Osalisriik tagab, et isikut, kes keeldub sellist korraldust

täitmast, ei karistata.

3. Osalisriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et selle artikli lõikes 1 nimetatud isikud, kellel on

alust arvata, et toimunud on kadunuks jääma sundimine või seda kavandatakse, teatavad sellest

kõrgemalseisvale isikule ning vajaduse korral asjakohastele ametiasutustele või organitele, kellel

on läbivaatamis- või õiguskaitsevolitused.

10

Artikkel 24

1. Konventsioonis tähendab „ohver“ kadunuks jäänud isikut ja üksikisikut, kes on kannatanud

kahju vahetult kadunuks jääma sundimise tõttu.

2. Ohvril on õigus teada tõde kadunuks jääma sundimise asjaolude, uurimise kulgemise ja

tulemuste ning kadunuks jäänud isiku käekäigu kohta. Osalisriik võtab sellega seoses asjakohased

meetmed.

3. Osalisriik võtab asjakohased meetmed kadunuks jäänud isikute otsimiseks, nende asukoha

kindlakstegemiseks ja nende vabastamiseks ning nende surma korral nende säilmete asukoha

kindlakstegemiseks, säilmete lugupidavaks kohtlemiseks ja tagastamiseks.

4. Osalisriik tagab, et tema õigussüsteem sisaldab kadunuks jääma sundimise ohvrite õigust

heastamisele ning kiirele, õiglasele ja nõuetekohasele hüvitisele.

5. Selle artikli lõikes 4 nimetatud õigus heastamisele hõlmab varalist ja moraalset kahju ning

vajaduse korral muid heastamisviise, näiteks:

a) vara tagastamine;

b) rehabiliteerimine;

c) moraalse kahju heastamine, sealhulgas väärikuse ja maine taastamine;

d) olukorra kordumist ärahoidvad tagatised.

6. Ilma et see piiraks kohustust jätkata uurimist, kuni kadunuks jäänud isiku käekäik on välja

selgitatud, võtab osalisriik asjakohased meetmed seoses sellise kadunuks jäänud isiku õigusliku

olukorraga, kelle käekäik ei ole välja selgitatud, ning tema sugulaste õigusliku olukorraga sellistes

valdkondades nagu sotsiaalhoolekanne, finantsküsimused, perekonnaõigus ja omandiõigused.

7. Osalisriik tagab õiguse asutada organisatsioone ja ühendusi, kelle eesmärk on aidata välja

selgitada kadunuks jääma sundimise juhtumite asjaolusid ja kadunuks jäänud isikute käekäiku ning

abistada kadunuks jääma sundimise ohvreid, ning õiguse kõnealuste organisatsioonide ja

ühenduste tegevuses vabalt osaleda.

Artikkel 25

1. Osalisriik võtab vajalikud meetmed, et tõkestada järgmised kuriteod ja määrata nende eest

karistus oma kriminaalõiguse alusel:

a) selliste laste ebaseaduslik äraviimine, kes on kadunuks jääma sunnitud, kelle isa, ema või

seaduslik eestkostja on kadunuks jääma sunnitud või kes on sündinud kadunuks jääma sunnitud

ema vangistuses viibimise ajal;

11

b) punktis a nimetatud laste tegelikku isikusamasust tõendavate dokumentide võltsimine,

varjamine või hävitamine.

2. Osalisriik võtab vajalikud meetmed selle artikli lõike 1 punktis a nimetatud laste otsimiseks ja

tuvastamiseks ning nende perekonda tagasi toomiseks õiguslike menetluste ja kohaldatavate

rahvusvaheliste kokkulepete kohaselt.

3. Osalisriigid abistavad üksteist selle artikli lõike 1 punktis a nimetatud laste otsimisel,

tuvastamisel ja asukoha kindlakstegemisel.

4. Võttes arvesse vajadust kaitsta selle artikli lõike 1 punktis a nimetatud laste huve ning nende

seadusega tunnustatud õigust säilitada või lasta taastada oma identiteet, sealhulgas kodakondsus,

nimi ja perekondlikud suhted, peavad lapsendamissüsteemi või muud lapse kasuperekonda või

hooldeasutusse paigutamise vormi tunnustavates osalisriikides olema kehtestatud õiguslikud

menetlused, et läbi vaadata lapsendamise või lapse kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamise

kord ning vajaduse korral tühistada lapsendamine või lapse kasuperekonda või hooldeasutusse

paigutamine, kui see on seotud kadunuks jääma sundimisega.

5. Kõikidel juhtumitel, eriti kõikides selle artikliga seotud küsimustes, tuleb eeskätt arvestada lapse

huve ning lapsel, kellel on juba oma seisukohad, on õigus neid vabalt väljendada, kusjuures sellise

lapse seisukohad võetakse tema vanust ja küpsust silmas pidades nõuetekohaselt arvesse.

II osa

Artikkel 26

1. Konventsiooni alusel sätestatud ülesannete täitmiseks asutatakse kadunuks jääma sundimist

käsitlev komitee (edaspidi komitee). Komitee koosneb kümnest eksperdist, kellel on laitmatu

moraal ja tunnustatud pädevus inimõiguste valdkonnas ning kes on isiklikult nimetatud, sõltumatud

ja erapooletud. Osalisriigid valivad komitee liikmed tasakaalustatud geograafilise jaotuse

põhimõttel. Arvesse võetakse kasu, mis asjakohase õigusliku kogemusega isikute osalemine

komitee töös võib tuua, ning tasakaalustatud soolist esindatust.

2. Komitee liikmed valitakse salajasel hääletusel nimekirja alusel, mis koosneb isikutest, kelle

osalisriigid on oma kodanike hulgast nimetanud, osalisriikide iga kahe aasta järel toimuval

kohtumisel, mille Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär sel eesmärgil kokku kutsub.

Nendel kohtumistel, kus kaks kolmandikku osalisriikidest moodustavad kvoorumi, valitakse

komiteesse need isikud, kes saavad suurima arvu hääli ning kohal olnud ja hääletanud osalisriikide

esindajate absoluutse häälteenamuse.

3. Esialgsed valimised korraldatakse hiljemalt kuus kuud pärast konventsiooni jõustumise

kuupäeva. Neli kuud enne valimiste kuupäeva saadab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni

peasekretär osalisriikidele kirja, milles palub neil esitada kandidaadid kolme kuu jooksul.

Peasekretär koostab tähestikulises järjekorras nimekirja kõigist sel viisil nimetatud isikutest,

märkides ära iga kandidaadi nimetanud osalisriigi, ja esitab kõnealuse nimekirja kõigile

osalisriikidele.

12

4. Komitee liikmed valitakse neljaks aastaks. Neid saab üheks ametiajaks tagasi valida. Viie

esimestel valimistel valitud liikme ametiaeg lõpeb siiski teise aasta lõppedes. Selle artikli lõikes 2

nimetatud kohtumise juhataja valib vahetult pärast esimesi valimisi kõnealuse viie liikme nimed

loosi teel.

5. Kui komitee liige sureb või astub tagasi või ei saa muul põhjusel oma kohustusi komitees täita,

nimetab tema nimetanud osalisriik selle artikli lõikes 1 sätestatud kriteeriumide kohaselt oma

kodanike hulgast teise kandidaadi, kes jääb ametisse lahkunud liikme ametiaja lõpuni, kui

osalisriikide enamus selle heaks kiidab. Heakskiit loetakse antuks, kui pool või enam osalisriikidest

ei ole kuue nädala jooksul vastanud eitavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri

teatele ametisse nimetamise ettepaneku kohta.

6. Komitee kehtestab oma kodukorra.

7. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär tagab komitee ülesannete tõhusaks täitmiseks

vajalikud vahendid, töötajad ja seadmed. Komitee esimese kohtumise kutsub kokku Ühinenud

Rahvaste Organisatsiooni peasekretär.

8. Komitee liikmetel on õigus kasutada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni tööülesandeid

täitvatele ekspertidele antavaid võimalusi, eesõigusi ja puutumatust, nagu on sätestatud Ühinenud

Rahvaste Organisatsiooni privileegide ja immuniteetide konventsiooni asjakohastes osades.

9. Osalisriigid teevad komiteega koostööd ning abistavad komitee liikmeid nende volituste

täitmisel ulatuses, milles osalisriik on komitee ülesanded heaks kiitnud.

Artikkel 27

Osalisriikide konverents toimub kõige varem nelja ja kõige hiljem kuue aasta möödumisel

konventsiooni jõustumisest ning sellel hinnatakse komitee tegevust ja otsustatakse artikli 44

lõikes 2 kirjeldatud korra kohaselt, kas järelevalve konventsiooni kohaldamise üle on artiklites 28–

36 nimetatud ülesannetest lähtudes vaja anda üle muule organile, välistamata ühtegi võimalust.

Artikkel 28

1. Komitee teeb konventsiooniga antud pädevuse raames koostööd kõigi asjakohaste organite,

ametite ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni spetsialiseeritud asutuste ja fondidega,

rahvusvaheliste aktidega asutatud lepingu järelevalveorganitega, Ühinenud Rahvaste

Organisatsiooni erimenetluste ning asjaomaste piirkondlike valitsustevaheliste organisatsioonide

või organitega, aga ka kõigi asjaomaste riiklike institutsioonide, asutuste või ametitega, kes

tegelevad kõigi isikute kaitsmisega kadunuks jääma sundimise eest.

2. Oma volitusi täites konsulteerib komitee asjakohaste inimõigustealaste rahvusvaheliste aktidega

asutatud muude lepingu järelevalveorganitega, eelkõige kodaniku- ja poliitiliste õiguste

rahvusvahelise pakti alusel asutatud inimõiguste komiteega, et tagada kooskõla nende sellekohaste

tähelepanekute ja soovitustega.

13

Artikkel 29

1. Osalisriik esitab komiteele Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri kaudu aruande

meetmete kohta, mis on võetud konventsioonist tulenevate osalisriigi kohustuste täitmiseks, kahe

aasta jooksul pärast konventsiooni jõustumist asjaomase osalisriigi suhtes.

2. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär teeb kõnealuse aruande kättesaadavaks kõigile

osalisriikidele.

3. Komitee arutab kõiki aruandeid ning esitab märkused, tähelepanekud või soovitused, mida peab

vajalikuks. Märkused, tähelepanekud või soovitused edastatakse asjaomasele osalisriigile, kes võib

nendele vastata omal algatusel või komitee taotlusel.

4. Komitee võib taotleda osalisriikidelt lisateavet konventsiooni rakendamise kohta.

Artikkel 30

1. Taotluse, et tegutsetaks kiiresti kadunuks jäänud isiku otsimiseks ja leidmiseks, võivad

komiteele esitada kadunuks jäänud isiku sugulased või nende seadusjärgsed esindajad, nende

kaitsja või nende volitatud isik, aga ka muu õigustatud huvi omav isik.

2. Kui komitee leiab, et selle artikli lõike 1 alusel esitatud kiire tegutsemise taotlus:

a) ei ole ilmselgelt põhjendamatu;

b) ei kujuta endast selliste taotluste esitamise õiguse rikkumist;

c) on juba nõuetekohaselt esitatud asjaomase osalisriigi pädevatele organitele, näiteks

uurimisasutustele, kui selline võimalus on olemas;

d) ei ole vastuolus konventsiooni sätetega;

e) ei ole uurimisel samalaadse rahvusvahelise uurimismenetluse või muu menetluse alusel,

esitab ta taotluse, et asjaomane osalisriik annaks talle teavet asjaomase isiku olukorra kohta

komitee määratud tähtaja jooksul.

3. Asjaomase osalisriigi selle artikli lõike 2 kohaselt esitatud teabe põhjal võib komitee edastada

osalisriigile soovitusi ning ühtlasi taotleda, et osalisriik võtaks kõik vajalikud, sealhulgas ajutised

meetmed isiku asukoha väljaselgitamiseks ja tema kaitsmiseks konventsiooni kohaselt ning teataks

komiteele kindlaksmääratud aja jooksul võetud meetmetest, võttes arvesse olukorra

kiireloomulisust. Komitee teavitab kiire tegutsemise taotluse esitanud isikut oma soovitustest ning

teabest, mis ta osalisriigilt on saanud, niipea kui see on kättesaadav.

4. Komitee jätkab jõupingutusi koostöös asjaomase osalisriigiga, kuni otsitava isiku käekäik on

selgunud. Taotluse esitanud isikut teavitatakse pidevalt.

14

Artikkel 31

1. Osalisriik võib konventsiooni ratifitseerimise ajal või alati pärast seda teha avalduse, et ta

tunnustab komitee pädevust saada ja arutada tema jurisdiktsiooni all olevate üksikisikute poolt või

nimel esitatud kaebusi, milles väidetakse, et kõnealune osalisriik on nende suhtes rikkunud

konventsiooni sätteid. Komitee ei võta vastu kaebust, mis on seotud osalisriigiga, kes ei ole sellist

avaldust teinud.

2. Komitee ei loe kaebust vastuvõetavaks, kui:

a) kaebus on anonüümne;

b) kaebus kujutab endast selliste kaebuste esitamise õiguse rikkumist või on vastuolus

konventsiooni sätetega;

c) sama küsimust uuritakse samalaadse rahvusvahelise uurimismenetluse või muu menetluse alusel

või

d) kõik olemasolevad tõhusad riigisisesed õiguskaitsevahendid ei ole ammendatud. Seda põhimõtet

ei kohaldata juhul, kui õiguskaitsevahendite kohaldamist on põhjendamatult edasi lükatud.

3. Kui komitee on seisukohal, et kaebus vastab selle artikli lõikes 2 sätestatud nõuetele, edastab ta

kaebuse asjaomasele osalisriigile ning taotleb, et osalisriik esitaks tähelepanekud ja märkused

komitee määratud tähtaja jooksul.

4. Komitee võib alati pärast kaebuse saamist ja enne asja sisulist otsustamist edastada asjaomasele

osalisriigile kiireloomulise taotluse, et osalisriik võtaks ajutised meetmed, mis võivad olla

vajalikud, et vältida võimaliku korvamatu kahju tekkimist väidetava rikkumise ohvritele. Kui

komitee kasutab oma kaalutlusõigust, ei mõjuta see otsust kaebuse vastuvõetavuse ega sisu kohta.

5. Komitee kohtumised on kinnised, kui tutvutakse selle artikli alusel esitatud kaebustega. Komitee

teavitab kaebuse esitajat asjaomase osalisriigi vastusest. Kui komitee otsustab menetluse lõpetada,

teeb ta oma seisukohad teatavaks osalisriigile ja kaebuse esitajale.

Artikkel 32

Konventsiooni osalisriik võib alati teha avalduse, et ta tunnustab komitee pädevust saada ja arutada

kaebuseid, milles üks osalisriik väidab, et teine osalisriik ei täida konventsiooni alusel sätestatud

kohustusi. Komitee ei võta vastu kaebuseid osalisriigi kohta, kes ei ole sellist avaldust teinud, ega

kaebuseid osalisriigilt, kes ei ole sellist avaldust teinud.

Artikkel 33

1. Kui komitee saab usaldusväärset teavet, mille kohaselt osalisriik rikub raskelt konventsiooni

sätteid, võib ta pärast nõupidamist asjaomase osalisriigiga taotleda, et üks või mitu komitee liiget

külastaksid osalisriiki ja annaksid komiteele külastusest viivitamata aru.

15

2. Komitee teatab asjaomasele osalisriigile kirjalikult oma kavatsusest korraldada külastus, tehes

teatavaks delegatsiooni koosseisu ja külastuse eesmärgi. Osalisriik vastab komiteele mõistliku aja

jooksul.

3. Osalisriigi põhjendatud taotluse korral võib komitee otsustada külastuse edasi lükata või ära

jätta.

4. Kui osalisriik nõustub külastusega, määravad komitee ja asjaomane osalisriik koos kindlaks

külastuse korra ning osalisriik loob komiteele kõik külastuse edukaks toimumiseks vajalikud

tingimused.

5. Pärast külastust edastab komitee asjaomasele osalisriigile oma tähelepanekud ja soovitused.

Artikkel 34

Kui komitee saab teavet, milles ta arvab sisalduvat põhjendatud viiteid osalisriigi jurisdiktsiooni

all oleval territooriumil laialdaselt ja süstemaatiliselt toimunud kadunuks jääma sundimise kohta,

võib ta pärast seda, kui on küsinud asjaomaselt osalisriigilt kogu asjakohase teabe olukorra kohta,

saata küsimuse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretäri kaudu kiiresti Ühinenud Rahvaste

Organisatsiooni Peaassambleele.

Artikkel 35

1. Komitee pädevusse kuuluvad üksnes need kadunuks jääma sundimise juhtumid, mis algasid

pärast konventsiooni jõustumist.

2. Kui riik saab konventsiooni osaliseks pärast konventsiooni jõustumist, on sellel riigil kohustused

komitee ees ainult seoses nende kadunuks jääma sundimise juhtumitega, mis algasid pärast

konventsiooni jõustumist asjaomase osalisriigi suhtes.

Artikkel 36

1. Komitee esitab aastaaruande oma tegevuse kohta konventsiooni alusel osalisriikidele ja

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassambleele.

2. Enne aastaaruandes osalisriigi kohta tähelepaneku avaldamist teatatakse sellest asjaomasele

osalisriigile ning antakse talle piisavalt aega vastamiseks. Kõnealune osalisriik võib taotleda oma

märkuste või tähelepanekute avaldamist aruandes.

III osa

Artikkel 37

Konventsioon ei mõjuta selliste sätete kohaldamist, mis aitavad paremini kaitsta kõiki isikuid

kadunuks jääma sundimise eest ning võivad sisalduda:

a) osalisriigi õiguses;

16

b) kõnealuses riigis kehtivas rahvusvahelises õiguses.

Artikkel 38

1. Konventsioon on allakirjutamiseks avatud kõigile Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni

liikmesriikidele.

2. Konventsiooni peavad ratifitseerima kõik Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriigid.

Ratifitseerimiskirjad antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

3. Konventsioon on ühinemiseks avatud kõigile Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni

liikmesriikidele. Ühinemine toimub ühinemiskirja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni

peasekretärile hoiuleandmise teel.

Artikkel 39

1. Konventsioon jõustub kolmekümnendal päeval pärast kahekümnenda ratifitseerimis- või

ühinemiskirja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile hoiuleandmise kuupäeva.

2. Riigi suhtes, kes ratifitseerib konventsiooni või ühineb sellega pärast kahekümnenda

ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiuleandmist, jõustub konventsioon kolmekümnendal päeval

pärast selle riigi ratifitseerimis- või ühinemiskirja hoiuleandmise kuupäeva.

Artikkel 40

Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär teatab kõigile Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni

liikmesriikidele ja kõigile konventsioonile alla kirjutanud või sellega ühinenud riikidele:

a) allakirjutamisest, ratifitseerimisest ja ühinemisest artikli 38 alusel;

b) konventsiooni jõustumise kuupäeva artikli 39 alusel.

Artikkel 41

Konventsiooni sätted laienevad liitriikide kõikidele osadele piirangute ja eranditeta.

Artikkel 42

1. Kahe või enama osalisriigi vaheline konventsiooni tõlgendamise või kohaldamisega seotud

vaidlus, mida ei ole võimalik lahendada läbirääkimiste teel ega konventsioonis sõnaselgelt

sätestatud menetluse teel, esitatakse ühe osalisriigi taotlusel lahendamiseks vahekohtule. Kui kuue

kuu jooksul vahekohtule taotluse esitamise kuupäevast ei ole osalised suutnud kokku leppida

vahekohtu moodustamises, võib osaline edastada vaidluse Rahvusvahelisele Kohtule, esitades selle

kohtu statuudile vastava taotluse.

17

2. Riik võib konventsioonile alla kirjutades, seda ratifitseerides või sellega ühinedes teha avalduse,

et ei loe selle artikli lõiget 1 enda jaoks siduvaks. Teiste osalisriikide jaoks ei ole selle artikli lõige 1

siduv sellise avalduse teinud osalisriigi suhtes.

3. Selle artikli lõike 2 kohaselt avalduse teinud osalisriik võib selle avalduse alati tagasi võtta,

teatades sellest Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

Artikkel 43

Konventsioon ei piira rahvusvahelise humanitaarõiguse sätete kohaldamist, sealhulgas 12. augusti

1949. aasta nelja Genfi konventsiooni ja nende 8. juuni 1977. aasta kahe lisaprotokolli

lepinguosaliste kohustusi, ega osalisriigi võimalust volitada Rahvusvahelist Punase Risti Komiteed

külastama kinnipidamiskohti olukordades, mis ei ole reguleeritud rahvusvahelise

humanitaarõigusega.

Artikkel 44

1. Konventsiooni osalisriik võib teha muudatusettepaneku ja esitada selle Ühinenud Rahvaste

Organisatsiooni peasekretärile. Peasekretär edastab seejärel muudatusettepaneku konventsiooni

osalisriikidele koos taotlusega, et osalisriigid teataksid, kas nad soovivad ettepaneku arutamiseks

ja hääletamiseks kokku kutsuda osalisriikide konverentsi. Kui nelja kuu jooksul

muudatusettepaneku edastamise kuupäevast on vähemalt üks kolmandik osalisriikidest konverentsi

kokkukutsumise poolt, kutsub peasekretär konverentsi kokku Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni

egiidi all.

2. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär esitab konverentsil kohal olnud ja hääletanud

osalisriikide kahekolmandikulise häälteenamusega vastuvõetud muudatuse kõigile osalisriikidele

heakskiitmiseks.

3. Selle artikli lõike 2 kohaselt vastuvõetud muudatus jõustub, kui kaks kolmandikku konventsiooni

osalisriikidest on selle oma põhiseadusest tuleneva menetluse kohaselt heaks kiitnud.

4. Kui muudatused jõustuvad, on need siduvad nendele osalisriikidele, kes on need heaks kiitnud,

ning muudele osalisriikidele jäävad siduvaks konventsiooni sätted ja varasemad muudatused, mille

nad on heaks kiitnud.

Artikkel 45

1. Konventsioon, mille araabia-, hiina-, hispaania-, inglis-, prantsus- ja venekeelne tekst on võrdselt

autentsed, antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

2. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär edastab konventsiooni tõestatud koopiad

kõigile artiklis 38 nimetatud riikidele.

EELNÕU

04.10.2024

Kõiki isikuid kadunuks jääma sundimise eest kaitsva rahvusvahelise konventsiooniga

ühinemise seadus

Ühineda juurdelisatud kõiki isikuid kadunuks jääma sundimise eest kaitsva rahvusvahelise

konventsiooniga, mis on vastu võetud 20. detsembril 2006 New Yorgis.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, ”…” …………….. 2024. a

Algatab Vabariigi Valitsus....................... 2024

1

Kõiki isikuid kadunuks jääma sundimise eest kaitsva rahvusvahelise konventsiooniga

ühinemise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

20. detsembril 2006 võttis ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga A/RES/61/177 New Yorgis vastu kõiki

isikuid kadunuks jääma sundimise eest kaitsva rahvusvahelise konventsiooni1 (International Convention

for the Protection of all Persons from Enforced Disappearance2).

Konventsioon avati allakirjutamiseks ÜRO liikmesriikidele 6. veebruaril 2007. Konventsioon jõustus 23.

detsembril 20103. 12. juuni 2024 seisuga on konventsioon jõustunud 75 riigi suhtes4.

Konventsiooni eesmärgiks on tagada kõigi isikute kaitse kadunuks jääma sundimise eest, kui sellise teo

on toime pannud isikud või isikute rühmad, kes tegutsevad riigi esindajatena või riigi loal, nende toetusel

või teadmisel. Konventsiooni osalisriigil on kohustus võtta tarvitusele asjakohased meetmed, et uurida

kadunuks jääma sundimise juhtumeid ning võtta teo toime pannud isikud vastutusele.

Eesti on toetanud konventsiooni väljatöötamist ja väljatöötamise protsessis ka osalenud. Samuti on

Eestile lähedane konventsiooni eesmärk ja sisu, arvestades Eesti ajaloolist kogemust repressioonidega.

Võitlus karistamatusega on Eesti välispoliitika üks prioriteete ning konventsiooniga ühinemine on sellega

kooskõlas. Konventsiooni võimalikult suur osalisriikide arv aitab tagada konventsioonis tagatud õiguste

üleilmset kaitset ning on ka Eesti elanike huvides. Samuti on konventsiooni jõustamine oluline, kuna

Eesti kandideerib ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks aastateks 2026–2028. Konventsiooniga ühinemist

on soovitatud Eestile ÜRO üldise inimõiguste perioodilise ülevaatuse käigus ning inimõiguste

konventsioonide erinevate järelevalvekomiteede poolt5.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Seaduse eelnõu ja seletuskirja on koostanud Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna

karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Anne Kruusement ([email protected]; 5332 1991),

kasutades varem samas talituses töötanud nõunike Tõnu Pihelgase ja Kristiina Aaviku ettevalmistatud

materjale.

Konventsiooni tõlke inglise keelest eesti keelde on teinud vandetõlk Marika Borovikova.

1.3. Märkused

Konventsiooni jõustumiseks peavad osalisriigid artikli 38 lõigete 2 ja 3 kohaselt konventsiooni kas

ratifitseerima või sellega ühinema. Kuna Eesti ei ole konventsioonile alla kirjutanud ja konventsioon on

juba jõustunud, siis Eesti ühineb konventsiooniga.

1https://undocs.org/Home/Mobile?FinalSymbol=A%2FRES%2F61%2F177&Language=E&DeviceType=Desktop&

LangRequested=False 2 https://www.ohchr.org/sites/default/files/disappearance-convention.pdf 3 https://www.ohchr.org/en/instruments-mechanisms/instruments/international-convention-protection-

allhttps://www.ohchr.org/en/instruments-mechanisms/instruments/international-convention-protection-all-

persons-enforcedpersons-enforced 4 UNTC 5 UPR raames, CAT, CERD, CEDAW, CRC komiteed.

2

Konventsioon ratifitseeritakse Eesti Vabariigi põhiseaduse § 121 punkti 5 alusel, mis näeb ette

ratifitseerimise Riigikogu poolt, kui ratifitseerimine on lepingus (antud juhul konventsioonis) ette nähtud.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälteenamus.

Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammiga.

Inglise keelest tõlgitud konventsiooni eestikeelset pealkirja on muudetud võrreldes varem nt Euroopa

Liidu terminibaasis IATE kasutatud pealkirjatõlkega (IATEs kõigi isikute kaitsmist kadunuks jääma

sundimise eest käsitlev rahvusvaheline konventsioon), et pealkiri oleks lakoonilisem ja lihtsam.

Arutelu all oli ka eestikeelses tõlkes konventsiooni läbivaks terminiks võtta kellegi kadumise

põhjustamine või kellegi kadunuks jäämise põhjustamine. See annaks samuti hästi edasi ingliskeelse

väljendi enforced disappearance mitmetahulisust ja väljendaks ka jõu elementi, mis kaduma jäämise

põhjuseks on. Oluline on see, et kadunuks jäänud inimesel endal pole suure tõenäosusega oma

kadumises mingit rolli, vaid tema kadunuks jäämise või ärakadumise on riigiorganid põhjustanud.

Eelnimetatud arutelust hoolimata jäi läbiva termini tõlkeks kadunuks jääma sundimine. Peamine põhjus

selleks oli liigne keerukus teksti sõnastamisel: kuna ei saa rääkida üldiselt kadumise (või kadunuks

jäämise) põhjustamisest, tuleks iga kord lisada isik või keegi ja sõnastamine oleks ülemäära keeruline.

Konventsiooniga ühinemise järel selle Riigi Teatajas avaldamisel lisatakse eestikeelsele tõlkele märge,

et tegemist on informatiivse tõlkega, ning vajaduse korral kasutatakse tõlgendamisel originaaldokumenti

ehk ingliskeelset teksti.

2. Seaduse eesmärk

Seaduse eesmärk on konventsiooniga ühinemine, millega Eesti võtab endale kohustuse täita

rahvusvahelise konventsiooniga võetavaid kohustusi.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Kõigi isikute kaitsmist kadunuks jääma sundimise eest käsitlev konventsioon koosneb kolmest osast ja

45 artiklist.

Konventsiooni preambulis viidatakse ja juhitakse tähelepanu ÜRO põhikirjast tulenevatele kohustustele,

inimõiguste ülddeklaratsioonile, erinevatele rahvusvahelistele paktidele ning muudele asjakohastele

rahvusvahelistele dokumentidele, mis aitavad tõkestada kadunuks jääma sundimise juhtumeid ning

rõhutavad ohvrite õigust õiguskaitsele ja heastamisele.

Konventsioon käsitleb kadunuks jääma sundimise kuritegu, mille ohvriks on „kadunuks jääma sunnitud

isik“. Konventsiooni tekstis kasutatakse selle sünonüümina ka „kadunuks jäänud isik“. Seda on oluline

arvestada, kuna eesti keeles võib „kadunud isik“ tähendada ka isikut, kes näiteks ilma lähedastele

teatamata on ajutiselt ära sõitnud ja keda otsitakse, aga mingit süütegu ei ole põhjust kahtlustada.

Seega tuleks eristada mõisteid „kadunuks jäänud isik“ – inglise keeles disappeared person (as result of

an enforced disappearance) ja „teadmata kadunud isik“ – inglise keeles missing person. Neid mõisteid

ei kasutata konventsioonis samas tähenduses (konventsioonis puudub mõiste missing person),

konventsioonis on „kadunuks jäänud isik“ see, keda on „sunnitud kadunuks jääma“. Politseile tuleb

teateid isiku teadmata kadunuks jäämise kohta (missing person) aastas ca 4000, millest enamik laheneb

samal või järgmisel päeval. Kui puuduvad viited, et tegu võib olla mingi kuriteoga, ei ole põhjust kõikidel

juhtudel teadmata kaduma sundimise võimalust uurima asuda.

3

I osa

Artikkel 1

Artikli 1 lõikes 1 sätestatakse, et mitte kedagi ei või kadunuks jääma sundida.

Eesti õiguses tuleneb igaühe õigus vabadusele ja isikupuutumatusele Eesti Vabariigi põhiseaduse 6

(edaspidi PS) §-st 20. Vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Selleks, et

igaüks saaks vabadusse sekkumise õigustatust hinnata ning teha vajaduse korral otsus vabaduse

võtmise vaidlustamiseks kohtus, peab tal olema adekvaatne info vabaduse võtmise põhjuste ja enda

õiguste kohta. Seda eesmärki kannab PS § 21, mille kohaselt igaühele, kellelt on võetud vabadus,

teatatakse viivitamatult talle arusaadavas keeles ja viisil vabaduse võtmise põhjus ja tema õigused ning

antakse võimalus teatada vabaduse võtmisest lähedastele. Konventsioonis sisalduvat keeldu mitte

kedagi kadunuks jääma sundida peab silmas ka PS § 13, sätestades igaühe õiguse riigi ja seaduse

kaitsele. Seega on isikule tagatud riigipoolne kaitse kolmandate isikute rünnete eest, mis sisaldab mh

kaitset kadunuks jääma sundimise eest. Eesti elanike huvides on konventsiooni laiulatuslik jõustamine,

mis aitab kaasa nende õiguste paremale kaitsele välisriikides.

Niisiis on võimalik konventsiooni aluspõhimõtet – keeldu kedagi kadunuks jääma sundida – paigutada

mitmete põhiseaduslike kaitseõiguste alla, s.t see kuulub olemuslikult juba eelnimetatud kaitseõiguste

koosseisu, ehkki expressis verbis seda subjektiivse õigusena formuleeritud pole.

Artikli 1 lõikes 2 sätestatakse, et ükski erakorraline asjaolu – ei sõjaseisukord ega sõjaoht,

sisepoliitiline ebastabiilsus ega muu ühiskondlik eriolukord – ei õigusta kadunuks jääma sundimist. PS

§-s 20 sätestatud vabadusõigus ei ole absoluutne õigus. Vabadusõiguse riive õigustatud alused on

loetletud ammendavalt PS § 20 p-des 1–6. Nii puudub riigivõimul igasugune voli kehtestada ja määrata

ise lisaaluseid vabaduse võtmiseks või neid aluseid omavoliliselt muuta. Siiski sätestab PS § 130, et

erakorralise või sõjaseisukorra ajal võib riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides seadusega ettenähtud

juhtudel ja korras piirata isikute õigusi ja vabadusi ning panna neile kohustusi. Samas PS-i paragrahvis

on loetletud ka õigused ja vabadused, mida erakorralise või sõjaseisukorra ajal piirata ei tohi. Õigus

vabadusele ja isikupuutumatusele nende hulka ei kuulu. Ka erakorralise seisukorra seaduse7 (ErSS) §

4 lg 1 p 2 järgi võib isiku õigust vabadusele ja isikupuutumatusele erakorralise seisukorra ajal riigi

julgeoleku ja avaliku korra huvides piirata. Seejuures sätestab ErSS § 4 lg 2 p 1, et isikute õiguste ja

vabaduste piiramisega ei tohi kaasneda piinamist, julma või väärikust alandavat kohtlemist ega

seadusest mittetulenevat karistust. Kuivõrd kadunuks jääma sundimine kätkeks endas loetletut, on Eesti

õigus kooskõlas konventsiooni artikli 1 lõikega 2. Veelgi enam, piirangud peavad olema PS § 11 kohaselt

demokraatlikus ühiskonnas alati vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

Nii oleks vabadusõiguse olemust moonutav ja seeläbi ka põhiseadusvastane kadunuks jääma

sundimine sõjaseisukorra ja erakorralise seisukorra ajal.

Artikkel 2

Artiklis 2 sätestatakse, et konventsioonis tähendab kadunuks jääma sundimine riigi esindajate

toimepandud või riigi loal, toetusel või teadmisel tegutsevate isikute või isikurühmade toimepandud

vahistamist, kinnipidamist, vägivaldset äraviimist või mis tahes muul viisil vabaduse võtmist, millele

järgneb keeldumine tunnistada vabaduse võtmist või anda teavet kadunuks jäänud isiku käekäigu või

asupaiga kohta, mis jätab kõnesoleva isiku seaduse kaitseta.

6 https://www.riigiteataja.ee/akt/115052015002 7 https://www.riigiteataja.ee/akt/114032023024

4

Eesti õiguses puudub kadunuks jääma sundimise legaaldefinitsioon, kuid karistusseadustiku8 (KarS)

koosseisudest vastavad kõnesolevas artiklis kirjeldatule KarS §-s 135 sätestatud pantvangi võtmine ja

KarS §-ga 136 reguleeritud vabaduse võtmine seadusliku aluseta. KarS § 135 lg 1 kohaselt on pantvangi

võtmine inimese vangistamine eesmärgiga sundida tema tapmise, vangistuses hoidmise või talle

tervisekahjustuse tekitamise ähvardusel kolmandat isikut mingit tegu toime panema või sellega

nõustuma. Kadunuks jääma sundimisega ühise joonena võib välja tuua kaitstava õigushüve – mõlemal

juhul on selleks isikuvabadus, õigus valida vabalt oma asukohta. Karistusseadustiku kommentaaride9

kohaselt tähendab vangistamine isikult liikumisvabaduse võtmist, mille tagajärjel tekib olukord, kus

kannatanu saab viibida üksnes süüdlase määratud kohas. Nii on see ka kõnealuse artikli mõttes. Küll

aga on oluline märkida, et kuigi kadunuks jääma sundimisega võib kaasneda KarS §-s 135 sisalduv

ähvardamine tervisekahjustuse tekitamisega jm sealtoodu, pole tegemist konventsiooni artikli 2

koosseisulise tunnusega. Ka ei pruugi kolmandale isikule järgneda nõuet mingi teo toimepanemiseks

või sellega nõustumiseks KarS § 135 mõttes. Sellest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et kadunuks

jääma sundimine ei pruugi igal konkreetsel juhul kvalifitseeruda KarS §-s 135 sätestatud pantvangi

võtmise koosseisu alla.

Kadunuks jääma sundimist on võimalik kvalifitseerida KarS §-s 136 sätestatud vabaduse võtmise alla

seadusliku aluseta. Karistusseadustiku kommentaaride kohaselt tuleb seadusliku alusena käsitada PS

§-s 20 sätestatud vabaduse võtmise juhtusid ja kui vabadus võetakse neil juhtudel, on koosseis

välistatud, seda ka siis, kui vabaduse võtmise käigus rikutakse KrMS-i sätteid. Vastavate volitustega

isiku tegevus vabaduse võtmisel on ebaseaduslik siis, kui puudub formaalõiguslik alus. Vabaduse

võtmise seadusliku aluse puudumine on objektiivsesse koosseisu kuuluv asjaolu, mille suhtes peab

süüdlasel olema tahtlus. Seega kui isik ekslikult arvab, et tal on inimese kinnipidamiseks seaduslik alus

(nt et tegu on põgeneva kurjategijaga), on tegemist koosseisueksimusega, mis välistab tahtluse.

Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kommentaarides

nimetatakse ka, milliseid tegusid siin silmas peetakse, näiteks politseinik hoiab kedagi arestimajas kinni,

isiku vahistamine, aresti või vangistuse kohaldamine ilma seadusliku aluseta.

Kui kadunuks jääma sundimine seisneb mitte ainult vabaduse võtmises, vaid ka mõnes vägivallateos,

tuleb tegu kvalifitseerida kuritegude kogumina koos asjakohase tervisevastase süüteoga (KarS §-d 118–

121).

Artikli 2 sõnastuse teine pool, mis sisaldab tegevusi pärast isikult vabaduse võtmist, ei ole sõnaselgelt

KarS-is nimetatud. Kuid näiteks nõue anda teavet kadunuks jäänud isiku käekäigu või asupaiga kohta

tuleneb mitmetest KrMS-i paragrahvidest: § 8 paneb kohustuse uurimisasutusele, prokuratuurile ja

kohtule selgitada menetlusosalisele menetlustoimingu eesmärki ning tema õigusi ja kohustusi; tagada

kahtlustatavale ja süüdistatavale reaalne võimalus end kaitsta; anda vahistatud kahtlustatava või

süüdistatava järelevalveta vara tema nimetatud isiku või kohaliku omavalitsuse hoiule; tagada vahistatu

alaealise lapse järelevalve või vahistatu abi vajava lähedase hooldamine jne. KrMS § 9 kohustab

tegema vahistamisotsustuse vahistatule viivitamata teatavaks talle arusaadavas keeles ja viisil. KrMS §

133 kohaselt teatab kohus isiku soovil tema vahistamisest viivitamata vahistatu lähedasele või töö- või

õppimiskohta; alaealise vahistamisest teatab kohus viivitamata tema vanemale või seaduslikule

esindajale; vahistamisest teatamisega võib viivitada vaid kuriteo tõkestamise või kriminaalmenetluses

tõe selgitamise huvides. Välisriigi kodaniku vahistamise korral saadetakse vahistamismääruse või

kohtuotsuse koopia Välisministeeriumile.

Kuna konventsiooni preambulis on mainitud, et kadunuks jääma sundimise näol on tegemist äärmiselt

tõsise kuriteoga ja teatavatel rahvusvahelises õiguses kindlaksmääratud asjaoludel inimsusevastase

kuriteoga, vajab selgitamist kadunuks jääma sundimise inimsusevastase kuriteona kvalifitseerimise

võimalikkus KarS § 89 mõttes. KarS § 89 eeldab objektiivsetelt tunnustelt teo toimepanemist

8 https://www.riigiteataja.ee/akt/122032024002 9 Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostanud J. Sootak ja P. Pikamäe. Kirjastus Juura 2021.

5

süstemaatiliselt või massiliselt ja riigi, organisatsiooni või grupi õhutusel, juhtimisel. Problemaatiliseks

osutub kadunuks jääma sundimise määratlemine inimsusevastase kuriteona KarS § 89 mõttes teo

süstemaatilise või massilise toimepanemise poolest. Süstemaatilisus ja massilisus on koosseisu

täitmise seisukohalt alternatiivsed, s.t inimsusevastane kuritegu saab seisneda kas süstemaatilistes või

massilistes tegudes või mõlemas. Samas ei pruugi kadunuks jääma sundimise puhul olla täidetud

kumbki neist, kuna selle süüteo vältimatuks eelduseks pole teoobjektide paljusus (massiline) ega

väljatöötatud plaani või poliitika realiseerumine KarS §-s 89 nimetatud korduvates või jätkuvates tegudes

(süstemaatiline). Niisiis ei pruugi kadunuks jääma sundimine Eesti õiguses tingimata kvalifitseeruda

inimsusevastase kuriteona, kuid seda ei saa ka täielikult välistada.

Olukorras, kus kadunuks jääma sundimist on siiski võimalik kvalifitseerida inimsusevastase kuriteona

KarS § 89 mõttes, järgneb kõnesolevas artiklis nimetatud riigi esindaja vastutus KarS § 88 järgi.

Sarnaselt inimsusevastase kuriteoga KarS §-s 89 võib see tegu muude koosseisutunnuste esinemisel

(st toimepanemine relvakonflikti kontekstis) kvalifitseeruda ka sõjasüüteoks (nt KarS § 97

tsiviilelanikuvastane rünne või KarS § 99 kinnipeetud isiku vastane rünne). KarS § 97 alusel on muu

hulgas karistatav sõjategevuse piirkonnas või okupeeritud territooriumil tsiviilelanikult vabaduse

ebaseaduslik võtmine või temalt tema üle seaduslikus korras toimuva kohtupidamise õiguse ära

võtmine, samuti okupeeriva riigi elanike ümberasustamine okupeeritud territooriumile või okupeeritud

territooriumi elanike ümberasustamine. KarS § 99 alusel on muu hulgas karistatav vaenupoole

kinnipeetud isiku üle, sealhulgas sõjavangi ja interneeritud tsiviilelaniku üle, seaduslikus korras toimuva

kohtupidamise õiguse äravõtmine, samuti tema vabastamise või repatrieerimisega õigustamatu

viivitamine.

Eeltoodust nähtub, et kadunuks jääma sundimist on võimalik kvalifitseerida KarS-i olemasolevate sätete

alla, millest tulenevalt puudub vajadus iseseisva kadunuks jääma sundimise koosseisu loomiseks KarS-

is.

Kõiki analüüsitud kuritegusid (KarS §-d 89, 97, 99, 135 ja 136) on võimalik toime panna nii täideviija kui

osavõtjana (KarS §-d 20 ja 21), mida kirjeldatakse pikemalt artikli 6 selgituses. Oluline ei ole, kas kuriteo

toimepanija saab tegu tehes täpselt aru, et näiteks isiku ebaseadusliku kinnipidamise puhul on tegemist

konventsioonist tuleneva kadunuks jääma sundimise teoga või näiteks KarS § 136 kohase vabaduse

võtmisega seadusliku aluseta või muu KarS-is oleva kuriteoga. Oluline on, et konventsioonis sätestatud

kuriteod oleksid karistatavad KarS-i järgi ja menetluse käigus selgitatakse välja kuriteo asjaolud ning

milline on teole vastav kvalifikatsioon ja selle eest mõistetav karistus.

Karistused konventsioonis käsitletavate tegude eest on artiklis 7 ja aegumise regulatsioon artiklis 8.

Nimetatud teemad on analüüsitud vastavate artiklite selgitustes.

Artikkel 3

Artiklis 3 sätestatakse, et osalisriik võtab asjakohased meetmed, et uurida artiklis 2 määratletud tegusid,

mille on toime pannud riigi loa, toetuse või teadmiseta tegutsevad isikud või isikurühmad, ning et võtta

vastutavad isikud vastutusele.

Kõnesolev säte rakendub kriminaalmenetluse seadustiku10 (KrMS) §-s 6 sisalduva kriminaalmenetluse

kohustuslikkuse ehk legaliteedi printsiibi kaudu. Selle põhimõtte kohaselt peaksid uurimisasutus ja

prokurör oma pädevuse piires kuriteo asjaolude (tunnuste) ilmnemisel alustama ja toimetama

kriminaalmenetlust, sõltumata mis tahes isiku või riigiasutuse arvamusest. KrMS §-s 6 on legaliteedi

põhimõte fikseeritud kahe reservatsiooniga: kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja

prokuratuur kohustatud toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad KrMS §-s 199 sätestatud

10 https://www.riigiteataja.ee/akt/122032024004

6

kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub KrMS § 201 lg 2, § 202, 203, 2031, 204, 205, 2051

või 2052 või § 435 lõike 3 kohaselt alus lõpetada kriminaalmenetlus.

Artikkel 4

Artiklis 4 sätestatakse, et osalisriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et kadunuks jääma sundimine

loetakse kuriteoks kõnealuse riigi kriminaalõiguse alusel.

KarS-i koosseisudest on võimalik kadunuks jääma sundimine kvalifitseerida ennekõike KarS §-s 136

reguleeritud vabaduse võtmisena seadusliku aluseta ja KarS §-s 135 sätestatud pantvangi võtmise

koosseisuna.

KarS § 135 lg 1 kohaselt on pantvangi võtmine inimese vangistamine eesmärgiga sundida tema tapmise,

vangistuses hoidmise või talle tervisekahjustuse tekitamise ähvardusel kolmandat isikut mingit tegu

toime panema või sellega nõustuma. Kadunuks jääma sundimisega ühise joonena võib esile tuua

kaitstava õigushüve: mõlemal juhul on selleks isikuvabadus, õigus valida vabalt oma asukohta.

Karistusseadustiku kommentaaride kohaselt tähendab vangistamine isikult liikumisvabaduse võtmist,

mille tagajärjel tekib olukord, kus kannatanu saab viibida üksnes süüdlase määratud kohas. Nii on see

ka kõnealuses artiklis. On aga oluline märkida, et kuigi kadunuks jääma sundimisega võib kaasneda

KarS §-s 135 sisalduv ähvardamine tervisekahjustuse tekitamisega jm sealtoodu, pole tegemist

konventsiooni artikli 2 koosseisulise tunnusega. Ka ei pruugi kolmandale isikule järgneda nõuet mingi

teo toimepanemiseks või sellega nõustumiseks KarS § 135 mõttes. Sellest tulenevalt tuleb asuda

seisukohale, et kadunuks jääma sundimine ei pruugi igal konkreetsel juhul kvalifitseeruda KarS §-s 135

sätestatud pantvangi võtmise koosseisu alla.

Kadunuks jääma sundimist on võimalik kvalifitseerida KarS §-s 136 sätestatud vabaduse võtmise alla

seadusliku aluseta. Vabaduse võtmine tähendab isikule liikumistakistuse loomist: kinnihoidmist või

kinnipidamist. Juhul kui kadunuks jääma on sunnitud nt vägivallateoga, võimaldab kadunuks jääma

sundimise kvalifitseerimine vabaduse võtmisena seadusliku aluseta kohaldada vabaduse võtmist koos

mõne tervisevastase süüteoga (KarS §-d 118–121).

Kuna teatud juhtudel on kadunuks jääma sundimist võimalik kvalifitseerida inimsusevastase kuriteona

KarS § 89 mõttes (vt pikemalt selle kohta artikli 2 selgitusest), järgneb kõnesolevas artiklis nimetatud

riigi esindaja vastutus KarS § 88 järgi. Kui aga kadunuks jääma sundimine vastab KarS § 135 või 136

koosseisulistele tunnustele, tuleb riigi esindaja vastutus lahendada KarS-i üldosa osavõtusätete järgi.

Vt lisaks selgitust artikli 2 kohta.

Artikkel 5

Artiklis 5 sätestatakse, et ulatuslik või süstemaatiline kadunuks jääma sundimine on kohaldatavas

rahvusvahelises õiguses määratletud inimsusevastane kuritegu ning sellega kaasnevad kohaldatavas

rahvusvahelises õiguses sätestatud tagajärjed.

Inimsusevastane kuritegu sisaldub Eesti õiguses KarS §-s 89. Nimetatud sättes nähakse ette vastutus

süstemaatilisel viisil või massiliselt ja riigi, organisatsiooni või grupi õhutusel või juhtimisel toimepandud

inimõigustest ja -vabadustest ilmajätmise või nende õiguste ja vabaduste piiramise eest, samuti

tsiviilelanike tapmise, piinamise, vägistamise, neile tervisekahjustuse tekitamise, nende sunniviisilise

ümberasustamise, väljasaatmise, prostitutsioonile sundimise, neilt alusetult vabaduse võtmise või muu

väärkohtlemise eest. Kui üldjuhul võib problemaatiliseks osutuda kadunuks jääma sundimise

määratlemine inimsusevastase kuriteona KarS § 89 mõttes (vt ka artiklite 2 ja 4 selgitusi), tingituna

puudujäägist objektiivses koosseisus – puudub süstemaatilisus või massiline teo toimepanemine – siis

7

kõnesolevas artiklis sätestatud ulatuslik või süstemaatiline kadunuks jääma sundimine vastab

inimsusevastase kuriteo koosseisule ka Eesti õiguses.

Artikkel 6

Artikli 6 lõikes 1 sätestatakse, et osalisriik võtab vajalikud meetmed, et võtta kriminaalvastutusele

vähemalt järgmised isikud:

a) isik, kes paneb toime või käsib toime panna kadunuks jääma sundimise, kihutab toime panema

kadunuks jääma sundimist, kallutab selle toimepanemisele, üritab seda toime panna või osaleb

selle toimepanekus;

b) kõrgemalseisev isik:

i) kes teadis, et tema tegelikul volitusel ja tegeliku järelevalve all toimivad alluvad panid

toime või üritasid toime panna kadunuks jääma sundimise kuriteo, või jättis teadlikult

tähelepanuta teabe, mis selgesti viitas sellisele kuriteole;

ii) kelle tegelikus vastutusalas ja tegeliku järelevalve all toimus kadunuks jääma sundimise

kuriteoga seotud tegevus;

iii) kes ei võtnud kõiki oma käsutuses olevaid vajalikke ja mõistlikke meetmeid kadunuks jääma

sundimise toimepanemise tõkestamiseks või lõpetamiseks või ei edastanud küsimust

pädevatele ametiasutustele uurimiseks ja vastutusele võtmiseks;

c) punkt b ei piira sellise kõrgema taseme vastutuse kohaldamist, mida asjakohase rahvusvahelise

õiguse alusel rakendatakse sõjaväelise ülema või sõjaväelise ülema ülesandeid tegelikult täitva

isiku suhtes.

Juhul, kui tegemist on punktis a kirjeldatud olukorraga, järgneb isiku vastutus teo kvalifitseerimise korral

kadunuks jääma sundimisena ehk KarS § 135 või 136 koosseisuna üksiktäideviija või vahendliku

täideviimise vormis või osavõtjana (kihutaja, kaasaaitaja). Kohaldamisele tuleb KarS-i üldosa vastav

regulatsioon (§ 20 jj), sh kuriteole kihutamise katset ja süüteokatset reguleerivad KarS §-d 221 ja 25. Kui

isiku kadunuks jääma sundimine on kvalifitseeritav inimsusevastase kuriteona KarS § 89 mõttes,

kohaldub KarS § 88, mille lg 1 kohaselt karistatakse süüteo eest lisaks selle vahetule toimepanijale ka

riigivõimu esindajat või sõjaväelist ülemat, kes on andnud korralduse süüteo toimepanemiseks või kelle

nõusolekul süütegu on toime pandud või kes ei ole takistanud süüteo toimepanemist, kuigi see on olnud

tema võimuses. KarS § 88 lg-t 1 tuleb KarS-i kommentaaride järgi käsitada eriosalise täiendusena §-

dele 13, 21 ja 22. Süüteo toimepanemisel mitme isiku poolt, juhul kui KarS § 88 lg 1 tingimused ei ole

täidetud, tuleb riigivõimu esindaja või sõjaväelise ülema süütegu subsumeerida vastava

süüteokoosseisu ja §-de 13 ja 22 järgi. Seega on Eesti õiguses igal juhul tagatud kõnesoleva artikli

lõikes 1 punktis a kirjeldatud isiku vastutus kadunuks jääma sundimise eest.

Kõnesoleva artikli lõikes 1 p-s b toodud kõrgemalseisva isiku vastutusele võtmise juhud puudutavad

kadunuks jääma sundimist tegevusetusega, teisisõnu KarS § 135 või 136 koosseisu täitmist passiivselt.

KarS §-d 135 ja 136 on mitteehtsad tegevusetusdeliktid, sest need koosseisud kirjeldavad tegu kui

sellist. Selleks, et kõrgemalseisvale isikule kohalduks Eesti õiguse alusel vastutus kadunuks jääma

sundimise eest tegevusetusega kvalifitseerituna KarS § 135 või 136 järgi, peab see kõrgemalseisev isik

olema garant – olema õiguslikult kohustatud tagajärge ära hoidma. Tuvastades konkreetsete tehiolude

alusel kõrgemalseisva isiku kaitse- või valvegarandi seisundi ning tegevusetusdelikti teiste tunnuste

täitmise, on võimalik vastav isik KarS § 135 või 136 alusel tegevusetusega kadunuks jääma sundimise

eest vastutusele võtta. Eesti õigus ei näe ette juhtival ametikohal olevate isikute vastutuse piiramist

artikli 6 lõike 1 p c mõttes. Seega kattub Eesti regulatsioon selles küsimuses konventsioonis sätestatuga.

Artikli 6 lõikes 2 sätestatakse, et kadunuks jääma sundimise kuritegu ei saa õigustada ühegi tsiviil-,

sõjaväelise ega muu ametiasutuse korralduse ega juhtnööriga.

8

PS §-s 20 sätestatakse igaühe õigus vabadusele ja isikupuutumatusele. Vabaduse võib võtta ainult

seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Järelikult ei ole kadunuks jääma sundimise kuritegu võimalik

ega asjakohane põhjendada ühegi ametiasutuse – ei tsiviil-, sõjaväelise ega muu ametiasutuse

korralduse ega juhtnööriga.

Artikkel 7

Artikli 7 lõikes 1 sätestatakse, et osalisriik näeb kadunuks jääma sundimise kuriteo eest ette

asjakohase karistuse, mis võtab arvesse selle kuriteo äärmist raskust.

Objektiivse koosseisu tunnuste esinemise korral on kadunuks jääma sundimine võimalik kvalifitseerida

kas KarS § 136 või 135 järgi ning süstemaatilisuse või massilise toimepanemise korral pole välistatud

määratlemine KarS §-s 89 sätestatud inimsusevastase kuriteona või teatud juhtudel ka sõjasüüteona.

Vabaduse võtmise puhul seadusliku aluseta näeb KarS § 136 lg 1 ette rahalise või kuni viieaastase

vangistuse; kui tegu on toime pandud noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes, karistatakse ühe-

kuni viieaastase vangistusega. Pantvangi võtmise korral järgneb selle teo toime pannud isikule KarS §

135 lg 1 kohaselt kolme- kuni kaheteistaastane vangistus, noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes

toimepaneku eest viie- kuni viieteistaastane vangistus. Tunduvalt kõrgem on karistusmäär kadunuks

jääma sundimise kuriteo kvalifitseerimise korral inimsusvastase kuriteona, mille puhul on ette nähtud

kaheksa- kuni kahekümneaastane või isegi eluaegne vangistus. Samuti on rangem karistus ette nähtud

sõjasüütegude korral.

Kuna konventsiooniga ei ole kehtestatud konkreetset karistuse liiki ega määra kadunuks jääma

sundimise kuriteo eest, siis ei ole põhjust arvata, et analüüsitud KarS-i koosseisudes ettenähtud

karistused ei vasta konventsioonis ettenähtule. Kõikides analüüsitud kuriteokoosseisudes on üheks

võimalikuks karistuseks vangistus, lisaks KarS §-s 136 ka rahaline karistus. Vangistuse määrad on

erinevad ja sõltuvad kuriteo asjaoludest, kuid kindlasti ei saa väita, et näiteks viieaastane vangistus on

kerge karistus ja ei ole konventsiooni nõuetega kooskõlas.

Igal konkreetsel juhul on KarS § 56 kohaselt tagatud asjakohase karistuse määramine isiku süüd

karistamise aluseks võttes. Süü suurust võivad mõjutada kergendavad ja raskendavad asjaolud (KarS

§-d 57-58), kuid ka muud asjaolud, mida kohus peab arvestama karistuse mõistmisel. KarS § 56 lg 1

järgi arvestatakse karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt ka

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise

huvisid. Sellest tulenevalt võib jaatada Eesti õiguse kooskõla kõnealuse konventsiooni sättega.

Artikli 7 lõikes 2 sätestatakse, et osalisriik võib kehtestada:

a) kergendavad asjaolud, esmajoones kadunuks jääma sundimises süüdistatavatele isikutele, kes

aitavad tõhusalt kaasa kadunuks jäänud isiku leidmisele elusalt või võimaldavad kadunuks jääma

sundimise juhtumeid selgitada või kadunuks jääma sundijaid kindlaks teha;

b) raskendavaid asjaolusid, ilma et need peaksid kohalduma muudes kriminaalasjades,

esmajoones kadunuks jäänud isiku surma korral või juhul, kui kadunuks jääma sunniti isik, kes oli rase,

alaealine, puudega isik või muu eriti haavatav isik.

Karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega

seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, et teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava

paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse

eripreventiivseid eesmärke.

9

Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi11 on karistust kergendav asjaolu KarS § 57 tähenduses

süüdlase selline käitumine, mis annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje

kahjulikkusest aru saanud ning püüab tagajärge reaalselt ja aktiivselt leevendada. KarS § 57 lg 1

sätestab loetelu karistust kergendavatest asjaoludest, kus p 1 järgi on kergendavaks asjaoluks mh

süüteo kahjulike tagajärgede ärahoidmine ja p 3 kohaselt süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine,

millest tulenevalt ühtib Eesti vastavasisuline regulatsioon konventsiooni kõnesolevas sättes tehtud

ettepanekuga osalisriigil selline regulatsioon kehtestada. KarS-iga on kooskõlas ka kõnealuse sätte p-s

b toodud raskendavad asjaolud. Isiku surm konventsiooni mõttes raskendava asjaoluna on vaadeldav

KarS § 58 p-s 8 sätestatud raske tagajärjena ning rase, alaealine, puudega isik või muu eriti kaitsetu

isik kattub KarS § 58 p-s 3 toodud raskendava asjaoluga.

Artikkel 8

Artikli 8 lõikes 1 võtab osalisriik (ilma et see piiraks artikli 5 kohaldamist), kes kohaldab

aegumistähtaegu seoses kadunuks jääma sundimisega, vajalikud meetmed tagamaks, et

kriminaalmenetluse aegumistähtaeg:

a) on pikk ja proportsionaalne kõnealuse kuriteo äärmise raskusega;

b) algab kadunuks jääma sundimise kuriteo lõppemise hetkest, võttes arvesse selle kestvat laadi.

Kõnesolevas sättes reguleeritud kriminaalmenetluse aegumistähtajaga on seotud Eesti õiguses KarS §-

s 81 sätestatud süüteo aegumise regulatsioon, mis on küll sätestatud materiaalõiguses, kuid millel on

menetlusõiguslikud tagajärjed. KarS § 81 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi kuriteo toimepanemises süüdi

mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on

möödunud kümme aastat esimese astme kuriteo korral või viis aastat teise astme kuriteo korral. Sama

normi lõige 2 sätestab, et süütegu inimsuse vastu, sõjasüütegu ja süütegu, mille eest on ette nähtud

eluaegne vangistus, ei aegu. Seega juhul, kui kadunuks jääma sundimine vastab objektiivselt

koosseisult inimsusevastasele kuriteole KarS § 89 mõttes, mis tähendab süstemaatilisuse või ulatusliku

kadunuks jääma sundimise puhul inimsusevastast kuritegu ka rahvusvahelises õiguses konventsiooni

artikli 5 järgi, vastab see kuriteo äärmisele raskusele konventsiooni kõnealuse sätte tähenduses, kuna

ei aegu. Samuti ei aegu sõjasüütegu. Kadunuks jääma sundimise kvalifitseerimise korral seadusliku

aluseta vabaduse võtmisena või pantvangi võtmisena kohaldub aegumisele KarS § 81 lõige 1.

Kuna konventsiooniga ei ole ette nähtud konkreetset aegumistähtaega aastates, tuleb lähtuda sellest,

et aegumistähtaeg peab olema pikk ning samal ajal proportsionaalne. Kuna analüüsitud KarS-i kuriteod

on erineva raskusega, siis on loogiline, et ka aegumistähtajad on erinevad (vastavalt II astme kuriteol 5

aastat; I astme kuriteol 10 aastat ning inimsusevastane kuritegu ja sõjasüütegu ei aegu). Selline

aegumistähtaegade erinevus ei ole vastuolus konventsioonis sätestatuga.

Aegumistähtaja kulgemine algab KarS § 81 lg 1 järgi süüteo toimepanemisest, mis tähendab

lõpuleviidud tahtliku süüteo puhul aegumistähtaja arvutamist alates ajast, mil isik on realiseerinud kõik

süüteokoosseisu tunnused ehk on süüteo toime pannud. Kuna kadunuks jääma sundimine on vältav

süütegu, s.t süüteokoosseisus kirjeldatud tegu (reeglina KarS § 135 või 136) seisneb lisaks

õigusvastase olukorra loomisele ka selle säilitamises ehk taastootmises, hakatakse aegumistähtaega

arvutama KarS § 81 lg 4 järgi teo lõppemisest. Seega kattub konventsioonis sisalduv aegumistähtaja

regulatsioon KarS-i vastavate sätetega.

Artikli 8 lõikes 2 sätestatakse, et osalisriik tagab kadunuks jääma sundimise ohvri õiguse tõhusale

õiguskaitsevahendile aegumistähtaja kestel.

11 Vaata näiteks Riigikohtu 3.04.2006 otsust nr 3-1-1-2-06 või 21.06.2019 otsust nr 1-17-10162 jt.

10

Eesti õiguses reguleerib heastamist ka ohvriabi seadus 12 (OAS). OAS § 36 alusel on õigus saada

kuriteoohvri hüvitist Eesti Vabariigi territooriumil toime pandud vägivallakuriteo ohvril ja ohvri

ülalpeetavatel. Õigus taolist hüvitist saada on OAS §-s 35 nimetatud vägivallakuriteo (surm või raske

tervisekahjustus) tagajärjel tekkinud kahju kannatanud Eesti kodanikul ja teatud juhtudel ka Eestis elaval

välismaalasel. Juhul, kui kadunuks jääma sundimine vastab eeltoodule, on selle kuriteo ohvril õigus

nimetatud hüvitisele.

Kuivõrd kadunuks jääma sundimise kuriteo koosseisu subjektiks on riigi esindajad, reguleerib

konventsiooni kõnesoleva sättega seotud avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike

ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju hüvitamise aluseid

riigivastutuse seadus13 (RVastS). RVastS § 2 lg 1 p 5 kohaselt võib isik riigilt, kohaliku omavalitsuse

üksuselt, muult avalik-õiguslikult juriidiliselt isikult või muult avalikke ülesandeid avalik-õiguslikul alusel

väljaspool alluvussuhet teostavalt isikult (avaliku võimu kandjalt) nõuda mh tekitatud kahju hüvitamist.

Seejuures peavad olema täidetud RVastS §-s 7 ettenähtud tingimused.

Lisaks eeltoodule on konventsiooni kõnealuses sättes toodu tagatud PS § 25 kaudu, mille järgi on

igaühel põhiseaduslik õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse

kahju hüvitamisele.

Vt ka artikli 24 selgitusi (lõige 4 jt), kus on täpsemalt analüüsitud kannatanu õigust heastamisele ja

hüvitamisele.

Artikkel 9

Artikli 9 lõikes 1 sätestatakse, et osalisriik võtab vajalikud meetmed oma jurisdiktsiooni

kehtestamiseks kadunuks jääma sundimise kuriteo üle:

a) kui kuritegu pannakse toime tema jurisdiktsiooni all oleval territooriumil või kõnealuses riigis

registreeritud laeval või õhusõidukis;

b) kui kuriteo väidetav toimepanija on tema kodanik;

c) kui kadunuks jäänud isik on tema kodanik ja osalisriik peab seda asjakohaseks.

Sarnaselt kõnealuse konventsiooni artikli p-ga a sätestab KarS § 6 Eesti karistusõiguse jaoks

territoriaalsuspõhimõtte, mille järgi kehtib riigi karistusseadus kõigi isikute suhtes, kes selle riigi

territooriumil on kuriteo toime pannud, sõltumata kurjategija ja kannatanu kodakondsusest. KarS § 6 lg

2 järgi kehtib Eesti karistusseadus ka teo kohta, mis pannakse toime Eestis registreeritud laeval või

õhusõidukil või selle vastu, sõltumata laeva või õhusõiduki asukohast süüteo toimepanemise ajal ja

asukohamaa karistusseadusest.

Juhul, kui kuriteo väidetav toimepanija on Eesti kodanik (art 9 lg 1 p b), ent kuritegu pannakse toime

alal, mis jääb väljapoole KarS §-s 6 määratletud Eesti territooriumi, ja kui toimepandud tegu on Eesti

karistusõiguse järgi kuritegu, kohaldatakse KarS § 7. KarS § 7 lg 1 p 2 kehtestab aktiivse isikupõhimõtte,

mis tähendab, et Eesti karistusõigus kohaldub nendele väljaspool Eesti territooriumi toimepandud

tegudele, mille pani toime Eesti kodanik või isik, kes pärast teo toimepanemist selleks sai. Samuti järgib

Eesti karistusõiguse kehtivus punktis c sätestatut, kuivõrd KarS § 7 lg 1 p 1 kohaselt kuulub Eesti

karistusõigus kohaldamisele, kui tegu on küll väljaspool Eesti territooriumi, ent Eesti kodaniku vastu

toime pandud.

Seega on konventsiooni artikli 9 lõikes 1 loetletud tingimused Eesti õiguses täidetud.

12 https://www.riigiteataja.ee/akt/106012023001 13 https://www.riigiteataja.ee/akt/111032023086

11

Artikli 9 lõikes 2 sätestatakse, et osalisriik võtab samuti meetmed, mida võib vaja olla jurisdiktsiooni

kehtestamiseks kadunuks jääma sundimise kuriteo üle, kui kuriteo väidetav toimepanija viibib kõnealuse

riigi jurisdiktsiooni all oleval territooriumil, välja arvatud juhul, kui kõnealune riik annab kuriteo väidetava

toimepanija oma rahvusvaheliste kohustuste kohaselt välja või üle muule riigile või annab kuriteo

väidetava toimepanija üle rahvusvahelisele kriminaalkohtule, kelle jurisdiktsiooni ta on tunnustanud.

Kõnesolev säte on puutumuses KarS §-ga 8, mis sätestab, et teo toimepanemise koha õigusest

sõltumata kehtib Eesti karistusseadus väljaspool Eesti territooriumi toime pandud teo kohta, kui teo

karistatavus tuleneb Eestile siduvast välislepingust. Tegemist on universaalsuspõhimõttega, mille

kohaselt kehtib Eesti karistusõigus iga isiku suhtes, olenemata tema elukohast, kodakondsusest ja

territooriumist, kus tegu toime pandi, ning sellest, kelle vastu see toime pandi. Sisuliselt on karistamise

õigus antud mis tahes riigile ning võetud teiste riikide suhtes. Karistusseadustiku kommentaaride järgi

on KarS § 8 võimalik kohaldada siis, kui tegemist on rahvusvaheliste kuritegudega. Kuna konventsiooni

artikli 5 eelduste esinemise korral kujutab kadunuks jääma sundimine rahvusvahelist inimsusevastast

kuritegu, vastab KarS § 8 regulatsioon konventsiooni artikli 9 lõikele 2.

Artikli 9 lõikes 3 sätestatakse, et konventsioon ei välista täiendava kriminaaljurisdiktsiooni teostamist

riigisisese õiguse alusel.

Eestil on võimalik omada jurisdiktsiooni ja teostada süütegude uurimist erinevate rahvusvaheliste

lepingute alusel, samuti on võimalik kriminaalmenetluse ülevõtmine teistelt riikidelt kriminaalmenetluse

ülevõtmise Euroopa konventsiooni14 alusel.

Artikkel 10

Artikli 10 lõikes 1 sätestatakse, et osalisriik, kelle territooriumil viibib isik, keda kahtlustatakse

kadunuks jääma sundimise kuriteo toimepanemises, võtab pärast seda, kui ta on talle kättesaadava

teabe uurimise põhjal veendunud, et olukord seda nõuab, selle isiku vahi alla või võtab muud vajalikud

õiguslikud meetmed kõnealuse isiku kohaloleku tagamiseks. Vahi alla võtmine ja muud õiguslikud

meetmed nähakse ette kõnealuse osalisriigi õigusega, kuid neid võib kohaldada üksnes nii kaua, kui on

vaja selleks, et tagada isiku kohalolek kriminaal-, üleandmis- või väljaandmismenetluses.

Tulenevalt KrMS § 3 lg-st 1, mille järgi kehtib kriminaalmenetlusõigus Eesti Vabariigi territooriumil ja § 4

kohaselt võrdselt kõigi isikute kohta, on võimalik Eesti uurimisasutusel või prokuratuuril alustada Eesti

territooriumil viibiva isiku suhtes, kes on väidetavalt toime pannud kadunuks jääma sundimise kuriteo,

mis mahub mõne olemasoleva kuriteokoosseisu alla, KrMS § 193 lg 1 järgi kriminaalmenetlust, kui

selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg-s 1 sätestatud asjaolud. KrMS § 204 lg 1 punkti

4 alusel võib prokuratuur määrusega lõpetada kriminaalmenetluse, kui on tehtud otsus oletatava

kurjategija välisriigile väljaandmise kohta.

Selleks, et tagada isiku kohalolek, näeb KrMS § 127 ette võimaluse kohaldada tõkendit, mida valides

arvestatakse mh kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise, kuritegude toimepanemise jätkamise jm

tõkendi seisukohalt tähtsaid asjaolusid. Tõkendina võib kohaldada ka KrMS §-s 130 sätestatud

vahistamist, pidades silmas samas paragrahvis ettenähtud vahistamise tähtaegasid ja tingimusi. Lisaks

sisaldab KrMS § 447 väljaandmisvahistamist, mille kohaselt võidakse välisriigile isiku väljaandmise

õigusliku lubatavuse tunnistamise korral kohaldada isikule, kelle väljaandmist taotletakse, prokuratuuri

taotlusel väljaandmisvahistust.

Seega võimaldavad kriminaalmenetluse alustamine ja sellele järgnevad KrMS-is reguleeritud

menetlustoimingud tagada isiku kohaloleku konventsiooni kõnesoleva artikli mõttes.

14 https://www.riigiteataja.ee/akt/78640

12

Artikli 10 lõikes 2 sätestatakse, et osalisriik, kes on võtnud selle artikli lõikes 1 nimetatud meetmed,

korraldab asjaolude kindlakstegemiseks kohe eeluurimise või kohtueelse menetluse. Ta teatab artikli 9

lõikes 1 nimetatud osalisriikidele selle artikli lõike 1 kohaselt võetud meetmetest, sealhulgas

kinnipidamisest ja kinnipidamise tinginud asjaoludest, ning oma eeluurimise või kohtueelse menetluse

tulemustest, märkides, kas ta kavatseb teostada oma jurisdiktsiooni.

Kõnesolev artikkel puudutab rahvusvahelist koostööd kriminaalmenetluses, mida reguleerib Eesti

õiguses KrMS § 433 jj. KrMS § 433 lg 1 loetleb üldpõhimõtted, mille kohaselt rahvusvaheline

kriminaalmenetlusalane koostöö hõlmab väljaandmist välisriigile, riikide vastastikust abi

kriminaalasjades, välisriigi kohtuotsuse täitmist, alustatud kriminaalmenetluse ülevõtmist ja üleandmist,

koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtu15 ja Eurojustiga16 ning loovutamist Euroopa Liidu liikmesriigile.

Lisaks rõhutatakse, et rahvusvahelises kriminaalmenetlusalases koostöös lähtutakse KrMS-i 19. peatüki

sätetest, kui Eesti Vabariigi välislepingutes, Euroopa Liidu õigusaktides ja rahvusvahelise õiguse

üldtunnustatud põhimõtetes ei ole ette nähtud teisiti.

Artiklis 10 lõikes 3 sätestatakse, et lõike 1 alusel vahi alla võetud isik võib kohe võtta ühendust selle

riigi lähima asjaomase esindajaga, mille kodanik kõnealune isik on, või kodakondsuseta isiku puhul selle

riigi esindajaga, kus kõnealune isik alaliselt elab.

Juhul, kui esinevad KrMS § 130 lg-s 2 toodud eeldused välisriigi kodaniku vahistamiseks, tuleb talle PS

§ 21 ja KrMS § 133 kohaselt tagada õigus teavitada oma lähedasi. KrMS § 133 lg 1 järgi informeerib

vahistamisest kohus, lg 3 kohaselt saadetakse välisriigi kodaniku vahistamise korral vahistamismäärus

või kohtuotsuse koopia Välisministeeriumile. Välisministeeriumi kaudu teavitatakse vahistamisest

välismaalase kodakondsusriiki, kes võib seejärel osutada isikule vajalikku konsulaarabi 17. Oma riigi

lähima asjaomase esindajaga ühenduse võtmise õiguse tagab lisaks konsulaarseaduse18 (KonS) § 61.

KonS § 61 lg 1 sätestab, et konsulaarametnik või aukonsul kohtub konsulaarpiirkonnas kinnipeetud või

karistust kandva Eesti kodaniku või Eesti elamisloaga või elamisõigusega välismaalasega tema enda,

tema volitatud esindaja, perekonna või teiste lähedaste põhjendatud taotlusel. Lg 2 järgi jälgib

konsulaarametnik või aukonsul, et kinnipeetud või karistust kandva Eesti kodaniku või välismaalase

põhiõigused oleksid tagatud. Eeltoodust lähtuvalt on Eesti Vabariigi seadused kooskõlas konventsiooni

artikli 10 lõikega 3.

Eesti on osalisriik konsulaarsuhete Viini konventsioonis, mille artikkel 36 paneb riigile kohustuse

informeerida kinnipeetud isiku kodakondsusriiki ning võimaldada konsulaarametnikule ligipääs oma riigi

kodanikule kinnipidamisasutuses.

Artikkel 11

Artikli 11 lõikes 1 sätestatakse, et osalisriik, kelle jurisdiktsiooni all olevalt territooriumilt leitakse

kadunuks jääma sundimise kuriteo väidetavalt toime pannud isik, kuid kes ei anna kõnealust isikut oma

rahvusvaheliste kohustuste kohaselt välja või üle teisele riigile ega anna teda üle rahvusvahelisele

kriminaalkohtule, kelle jurisdiktsiooni ta on tunnustanud, esitab juhtumi oma pädevatele ametiasutustele

isiku vastutusele võtmiseks.

KarS § 7 laiendab Eesti karistusseaduse kehtivust väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teole, mis

on Eestis karistusseaduse järgi kuritegu, kui teo toimepanemise kohas on selline tegu karistatav või seal

ei kehti ükski karistusõigus ning teo toimepanija oli välismaalane, kes on Eestis kinni peetud ja keda ei

anta välja. Lisaks sätestab KarS § 8, et teo toimepanemise koha õigusest sõltumata kehtib Eesti

15 https://www.icc-cpi.int/ 16 https://www.eurojust.europa.eu/ 17 Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostanud E. Kergandberg ja P. Pikamäe. Kirjastus

Juura 2012. Komm 1 § 133 kohta, lk 352. 18 https://www.riigiteataja.ee/akt/120062022058

13

karistusseadus väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, kui teo karistatavus tuleneb Eestile

siduvast rahvusvahelisest kohustusest.

KrMS-is on eraldi 19. peatükk, mis reguleerib rahvusvahelist koostööd kriminaalmenetluses. Selle

peatüki 2. jao 1. ja 2. jaotis (alates §-st 238) sätestab isiku väljaandmise välisriigile selle lubatavusest

alates kuni menetluseni ja otsuse täideviimiseni. Kui isikut välja ei anta, menetletakse juhtumit üldistel

alustel. Põhimõte anda välja või karistada (aut dedere aut punire) sisaldubki reeglina mitmepoolsetes

rahvusvahelistes lepingutes, nagu kõnesolev konventsioon.

Seega on Eesti seadus kooskõlas artikli 11 lõikega 1.

Artikli 11 lõikes 2 sätestatakse, et nimetatud ametiasutused teevad oma otsuse samal viisil nagu iga

muu raske kuriteo puhul kooskõlas selle osalisriigi õigusega. Artikli 9 lõikes 2 nimetatud juhtumite korral

ei tohi süüdistuse esitamiseks ja süüdimõistmiseks vajalike tõenditega seotud nõuded olla mingil juhul

leebemad kui need, mis kehtivad artikli 9 lõikes 1 nimetatud juhtumite kohta.

KrMS § 4 kohaselt kehtib kriminaalmenetlusõigus võrdselt kõigi isikute kohta, mõningaste eranditega,

kelleks on näiteks Riigikogu liige, Vabariigi President, Vabariigi Valitsuse liige jt kõrged riigiametnikud,

keda puudutavad erisused on sätestatud eraldi peatükis; samuti lubab seadus teha erandi isikule, kellel

on diplomaatiline puutumatus või välislepingus ettenähtud muud eesõigused. Tõendamise koormuse

või tõendamise standardiga seoses Eesti seadused ühelegi süüdistatavate kategooriale

soodustingimusi ette ei näe. Seega Eesti õigus on kooskõlas artikli 11 lõike 2 põhimõttega.

Artikli 11 lõikes 3 sätestatakse, et isikule, kelle suhtes on algatatud menetlus seoses kadunuks jääma

sundimise kuriteoga, tagatakse õiglane kohtlemine menetluse kõigis staadiumides. Isikule, kes on antud

kohtu alla seoses kadunuks jääma sundimise kuriteoga, saab osaks õiglane kohtulik arutamine

seadusega ettenähtud pädevas, sõltumatus ja erapooletus kohtus.

Kohustus tagada igaühele õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele sõltumatus ja erapooletus

kohtus on rahvusvaheline kohustus, mida Eesti peab täitma juba Eesti suhtes jõus olevate

rahvusvaheliste lepingute alusel, nt ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ning

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. Seega ei ole tegemist uue põhimõttega, mis

vajaks täiendavat ülevõtmist riigisiseses õiguses. Oluline on ÜRO Inimõiguste Komitee ning eeskätt

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgimine.

Eesti õiguses sätestab menetlusosalise õiguste tagamise kriminaalmenetluses KrMS § 8 (nt

uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu kohustuse seaduses sätestatud juhtudel menetlustoimingut

rakendades selgitada menetlusosalisele menetlustoimingu eesmärki ning tema õigusi ja kohustusi jne).

Isikuvabaduse tagamist ja inimväärikuse austamist kriminaalmenetluses rõhutab KrMS § 9. Sellest

tulenevalt kattub konventsiooni artikli 11 lõikes 3 sätestatu vastavate põhimõtetega Eesti

kriminaalmenetluses.

Artikkel 12

Artikli 12 lõikes 1 sätestatakse, et osalisriik tagab, et üksikisikul, kes väidab, et teatav isik on kadunuks

jääma sunnitud, on õigus sellekohased asjaolud esitada pädevatele ametiasutustele, kes kontrollivad

väidet viivitamata ja erapooletult ning alustavad vajaduse korral kohe põhjalikku ja erapooletut uurimist.

Vajaduse korral võetakse asjakohased meetmed tagamaks, et kaebuse esitaja, tunnistajad, kadunuks

jäänud isiku sugulased ja nende kaitsja ning uurimises osalevad isikud oleksid kaitstud igasuguse

väärkohtlemise või hirmutamise eest seoses kaebuse või esitatud tõenditega.

14

Konventsiooni sättes toodu on Eesti õiguses reguleeritud KrMS §-st 6 tuleneva kriminaalmenetluse

kohustuslikkuse põhimõttega, s.t kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur

kohustatud toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad kriminaalmenetlust välistavad asjaolud ja

puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus. KrMS § 193 lg 1 järgi alustab uurimisasutus või prokuratuur

kriminaalmenetlust esimese uurimis- või muu menetlustoiminguga, kui selleks on ajend ja alus ning

puuduvad KrMS § 199 lg-s 1 sätestatud asjaolud. Ajendiks on kuriteoteade, mida on võimalik

uurimisasutusele või prokuratuurile esitada suuliselt või kirjalikult (KrMS § 195 lg 1). Seega on isikule

tagatud võimalus esitada teavet pädevatele ametiasutustele seoses kuriteo võimaliku

toimepanemisega.

Kaebuse esitajale, tunnistajatele, ohvri sugulastele jt konventsiooni sättes nimetatud isikutele on Eesti

õiguses tagatud kaitse tunnistajakaitse kaitseabinõude kohaldamise kaudu. Tunnistajakaitse seaduse19

(TuKS) §-s 5 on sätestatud tunnistajakaitse alla võetavad isikud, kes kõik kvalifitseeruvad konventsiooni

kõnesolevas sättes loetletu hulka. Vastavalt TuKS §-le 18 on tunnistajakaitse kaitseabinõud nt kaitstava

isiku varjatult üleviimine ohutusse paikkonda või asukohta, kaitstava isiku ja tema vara füüsiline kaitse,

kaitstavale enesekaitsevahendite võimaldamine jpt.

KrMS-i ja TuKS-i vastavad regulatsioonid kattuvad seega kõnealuses konventsioonis sätestatuga.

Artikli 12 lõikes 2 sätestatakse, et kui on põhjust arvata, et isik on kadunuks jääma sunnitud, alustavad

selle artikli lõikes 1 nimetatud ametiasutused uurimist ka juhul, kui ametlikku kaebust ei ole esitatud.

KrMS § 193 kohaselt alustab uurimisasutus või prokuratuur kriminaalmenetlust esimese uurimis- või

muu menetlustoiminguga, kui selleks on ajend ja alus. Kriminaalmenetluse ajend on kuriteoteade või

kuriteole viitav muu teave ning alus on kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis (§

194). KrMS § 197 selgitab, mida mõista kuriteole viitava muu teabe all. Nimelt võib kriminaalmenetluse

ajendiks olla prokuratuuri või uurimisasutuse sedastatud teabelevis avaldatud kuriteole viitav teave. Nii

on ametiasutustel võimalus alustada uurimist ka näiteks ajaleheartiklis ilmunud teabele tuginedes ehk

ametlikku kaebust konventsiooni sätte tähenduses saamata.

Artikli 12 lõikes 3 sätestatakse, et osalisriik tagab, et lõikes 1 nimetatud ametiasutustel:

a) on vajalikud volitused ja vahendid uurimise tõhusaks korraldamiseks, sealhulgas juurdepääs

uurimise jaoks olulistele dokumentidele ja muule teabele;

b) on juurdepääs (vajaduse korral sellise kohtu eelneval loal, kes otsustab kõnealuse küsimuse

viivitamata) igale kinnipidamiskohale või muule kohale, kui on põhjust arvata, et kadunuks jäänud isik

võib seal viibida.

Kõnealuse konventsiooni eesmärki kannab Eesti õiguses KrMS § 32, mille järgi on uurimisasutusel

(KrMS § 31 lg järgi on uurimisasutused oma pädevuse piires Politsei- ja Piirivalveamet,

Kaitsepolitseiamet, Maksu- ja Tolliamet, Konkurentsiamet, Sõjaväepolitsei, Keskkonnaamet ning

Justiitsministeeriumi vanglate osakond ja vangla, kes täidavad uurimisasutuse ülesandeid vahetult või

nende hallatavate või kohalike asutuste kaudu) õigus KrMS-s nimetatud menetlustoiminguid iseseisvalt

teha, kui menetlustoiminguks ei ole vaja kohtu luba või prokuratuuri luba või korraldust. Samuti on

uurimisasutusel õigus nõuda kriminaalasja lahendamiseks vajaliku dokumendi või vajalike andmete

esitamist (KrMS § 32 lg 2).

Ametiasutuse juurdepääsu uurimise jaoks olulisele teabele, kinnipidamiskohale või muule kohale

konventsiooni sätte mõttes aitavad tagada erinevad KrMS-is sätestatud menetlus- ja uurimistoimingud.

Ennekõike võimaldab juurdepääsu KrMS §-s 91 jj sätestatud läbiotsimise regulatsioon. Läbiotsimise

eesmärk ongi leida kriminaalasja lahendamiseks vajalik dokument, asi või isik või kuriteoga tekitatud

19 https://www.riigiteataja.ee/akt/129062012046

15

kahju hüvitamiseks või konfiskeerimiseks arestitav vara või laip või tabada tagaotsitav. KrMS § 91

kohaselt toimetatakse läbiotsimist prokuratuuri määruse või kohtumääruse alusel. KrMS § 32 näeb ette

uurimisasutuste õiguse esitada järelepärimisi ja nõuda kõikidelt isikutelt uurimiseks vajalikke andmeid

ja KrMS § 215 sätestab, et uurimisasutuste päringutele vastamine on kõikidele kohustuslik.

Artikli 12 lõikes 4 sätestatakse, et osalisriik võtab vajalikud meetmed, et tõkestada uurimist takistav

tegevus ja selle eest karistada. Osalisriik tagab eelkõige, et kadunuks jääma sundimise kuriteo

toimepanekus kahtlustatavad isikud ei saaks mõjutada uurimise kulgu, avaldades survet kaebuse

esitajale, tunnistajatele, kadunuks jäänud isiku sugulastele või nende kaitsjale või uurimises osalevatele

isikutele või hirmutades või ähvardades neid.

Kõnesolevas artiklis kirjeldatu on kooskõlas Eesti õigusega, kuna riigisiseselt on kriminaliseeritud

õigusemõistmisvastane tegevus. Õigusemõistmisvastaste süütegude all peetakse silmas olulisi

kõrvalekaldeid kriminaalmenetluses, väärteomenetluses, samuti tsiviil- ja halduskohtumenetluses ning

kohtulahendite täitmist reguleerivas korras. Nii on KarS-i järgi karistatav kohtunikule, rahvakohtunikule,

uurijale, prokurörile, kaitsjale, kannatanu esindajale ja tema lähedasele raske tervisekahjustuse

tekitamine (§ 302) ning vägivald nende suhtes (§ 303). Süüteoks loetakse ka süüteomenetluse teadvalt

ebaseaduslik lõpetamine (§ 3113); tõendi kõrvaldamine ja kunstlik loomine (§ 316); menetlusosalise,

tunnistaja, kannatanu, eksperdi ja tõlgi ilmumise takistamine (§ 317); tunnistaja, kannatanu ja tõlgi poolt

kohustuste täitmisest keeldumine (§ 318); valeütlus ja valevanne (§ 320); vale eksperdiarvamus ja

valetõlge (§ 321); sundimine valeütlust ja vale eksperdiarvamust andma ning valetõlget tegema (§ 322)

ja kahtlustatava, süüdistatava, kohtualuse, õigeksmõistetu, süüdimõistetu, tunnistaja, eksperdi, tõlgi ja

kannatanu suhtes vägivalla toimepanemine (§ 323).

Juhul, kui konkreetne juhtum annab alust arvata, et kriminaalasjas tõendamiseseme asjaolusid teada

võiva isiku suhtes on olemas reaalne õigusvastaste mõjutuste alla sattumise oht, võimaldab TuKS § 6

kohaldada konventsiooni sättes esitatud isikutele tunnistajakaitset, kuna tegemist on potentsiaalsete

tunnistajakaitse alla võetavate isikutega ka TuKS § 5 mõttes.

Artikkel 13

Artikli 13 lõikes 1 sätestatakse, et osalisriikide vahelisel väljaandmisel ei käsitata kadunuks jääma

sundimise kuritegu poliitilise kuriteona ega poliitilise kuriteoga seotud kuriteona ega poliitiliste

motiividega kuriteona. Seega ei või sellisest kuriteost tingitud väljaandmistaotlust tagasi lükata üksnes

kõnealustel põhjustel.

Välisriigile isiku väljaandmise esmaseks eelduseks on rahvusvahelise koostöö lubatavus KrMS § 436

tähenduses. Näiteks võib Eesti keelduda rahvusvahelisest koostööst, kui see võib ohustada Eesti

Vabariigi julgeolekut, avalikku korda või muid olulisi huve (KrMS § 436 lg 1 p 1). Suhetes Euroopa

Liiduga on oluline sama paragrahvi lg 11, mille kohaselt Eesti ei või keelduda rahvusvahelisest

koostööst Euroopa Liidu liikmesriigiga põhjusel, et tegu on poliitilise kuriteoga, poliitilise kuriteoga

seotud kuriteoga või poliitiliselt motiveeritud kuriteoga, kui seaduses või välislepingus ei ole sätestatud

teisiti. Euroopa Liitu mittekuuluvate riikide puhul sellist kriteeriumit pole. Sellisel juhul tuleb lähtuda

üldreeglist, et Eesti on täitva riigina õigustatud isikut välja andma väljaandmistaotluse alusel, kui isiku

suhtes on taotlevas riigis alustatud kriminaalmenetlust ning koostatud vahistamismäärus või kui

jõustunud süüdimõistva kohtuotsusega on mõistetud talle karistuseks vangistus (KrMS § 438) ning ei

esine lisaks KrMS §-s 436 toodule §-s 440 sätestatud väljaandmist välistavaid asjaolusid. Nii pole KrMS

§ 440 lg 1 p 1 järgi isiku väljaandmine välisriigile lubatud mh siis, kui väljaandmistaotluse aluseks on

poliitiline kuritegu väljaandmise Euroopa konventsiooni lisaprotokollide tähenduses, v.a KrMS § 436

lõikes 11 sätestatud juhul. 27.07.1997. a Eesti suhtes jõustunud väljaandmise Euroopa konventsiooni

lisaprotokolli 21 artikli 1 punkti a tähenduses ei loeta poliitiliseks kuriteoks inimsusevastaseid

kuritegusid. Järelikult ei oleks ka Eesti õiguses kadunuks jääma sundimine käsitletav poliitilise kuriteona

vähemalt juhul, kui see kvalifitseeritakse KarS § 89 järgi.

16

Artikli 13 lõikes 2 sätestatakse, et kadunuks jääma sundimise kuritegu tuleb enne konventsiooni

jõustumist lisada kõigisse osalisriikide vahel sõlmitud olemasolevatesse väljaandmislepingutesse

kuriteona, mille puhul kohaldatakse väljaandmist.

Eesti õiguses on väljaandmine reguleeritud KrMS 19. peatükis, mis reguleerib rahvusvahelist koostööd

kriminaalmenetluses, täpsemalt selle peatüki 2. jaos, ja siin ei ole vastuolu artikli 13 lõikega 2. Eestil on

sõlmitud järgmised väljaandmislepingud konventsiooni osalisriikidega: „Eesti Vabariigi ja Ukraina leping

õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil- ning kriminaalasjades“, mis sisaldab ka väljaandmise sätteid, ning

„Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi õigusabi ja õigussuhete leping“, mis sisaldab samuti

väljaandmise sätteid. Ukraina on konventsiooni liige alates 2015. aastast ja Leedu 2013. aastast,

mistõttu tuleb teha vastavad muudatused neisse lepingutesse enne Eesti ühinemist konventsiooniga.

Artikli 13 lõikes 3 sätestatakse, et osalisriigid kohustuvad lisama kadunuks jääma sundimise kuriteo

nende vahel tulevikus sõlmitavatesse väljaandmislepingutesse kuriteona, mille puhul kohaldatakse

väljaandmist.

Eesti õiguses on väljaandmine reguleeritud KrMS 19. peatükis, mis reguleerib rahvusvahelist koostööd

kriminaalmenetluses, täpsemalt selle peatüki 2. jaos, ja siin ei ole vastuolu artikli 13 lõikega 3. Tulevikus

sõlmitavate kahepoolsete lepingute puhul kohustub Eesti järgima artikli 13 lõikes 3 nõutut.

Artikli 13 lõikes 4 sätestatakse, et kui osalisriik, kes on väljaandmise sidunud sellekohase lepingu

olemasoluga, saab väljaandmistaotluse teiselt osalisriigilt, kellega ta ei ole sõlminud

väljaandmislepingut, võib ta kadunuks jääma sundimise kuriteo puhul käsitada väljaandmise õigusliku

alusena konventsiooni.

Eesti seadused ei ole sidunud väljaandmist sellekohase lepingu olemasoluga. Väljaandmine on

reguleeritud KrMS 19. peatükis, mille § 433 lg 1 jj sätestab muu hulgas, et rahvusvaheline

kriminaalmenetlusalane koostöö hõlmab väljaandmist välisriigile. Lõige 2 sätestab, et rahvusvahelises

koostöös lähtutakse KrMS 19. peatükis sätestatust, kui Eesti Vabariigi välislepingutes, EL-i õigusaktides

ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetes ei ole ette nähtud teisti. Seega on võimalik

kõnesolevat konventsiooni vajaduse korral rakendada.

Artikli 13 lõikes 5 sätestatakse, et osalisriigid, kes ei ole väljaandmist sidunud sellekohase lepingu

olemasoluga, tunnistavad kadunuks jääma sundimise kuriteo kuriteoks, mille puhul kohaldatakse

vastastikust väljaandmist.

KrMS § 438 sätestab, et Eesti on täitva riigina õigustatud isikut välja andma väljaandmistaotluse alusel,

kui isiku suhtes on taotlevas riigis alustatud kriminaalmenetlust ning koostatud vahistamismäärus või

kui jõustunud süüdimõistva kohtuotsusega on mõistetud talle karistuseks vangistus. Kuna kõnesoleva

konventsiooniga on Eesti tunnistanud, et kadunuks jääma sundimine mahub mõne olemasoleva

kuriteokoosseisu alla ja KrMS § 438 ega muud sätted KrMS 19. peatükis, mis käsitleb rahvusvahelist

koostööd kriminaalmenetluses, ei välista nimetatud kuriteo puhul väljaandmist, on Eesti õigus artikli 13

lõikega 5 kooskõlas.

Artikli 13 lõikes 6 sätestatakse, et väljaandmise suhtes rakendatakse kõigi juhtumite korral taotluse

saanud osalisriigi õiguse või kohaldatavate väljaandmislepingute tingimusi, sealhulgas eelkõige

väljaandmiseks nõutava minimaalse karistusega seotud tingimusi ja põhjusi, mille tõttu taotluse saanud

osalisriik võib väljaandmisest keelduda või esitada selle suhtes teatavaid tingimusi.

Väljaandmine toimub KrMS 19. peatükis sätestatud kriminaalasjades tehtava rahvusvahelise koostöö

reeglite kohaselt. Seejuures KrMS § 439 sätestab välisriigile isiku väljaandmise üldtingimused, sh

asjakohased tähtajad – isiku väljaandmine tema suhtes välisriigis kriminaalmenetluse jätkamiseks on

17

lubatud, kui isikut kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteos, mis on karistatav vähemalt üheaastase

vangistusega; isiku väljaandmine tema suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks on lubatud,

kui tal on kandmata vähemalt neli kuud vangistust. Artikli 13 lõige 6 on kooskõlas Eesti õigusega.

Artikli 13 lõikes 7 sätestatakse, et konventsiooni ei tõlgendata nii, et see kehtestab

väljaandmiskohustuse, kui taotluse saanud osalisriigil on põhjendatud alust arvata, et taotlus on esitatud

isiku vastutusele võtmiseks või karistamiseks kõnealuse isiku soo, rassi, usu, kodakondsuse, etnilise

päritolu, poliitiliste vaadete või teatavasse sotsiaalsesse rühma kuulumise alusel või et taotluse

rahuldamine kahjustaks selle isiku olukorda mis tahes eelnimetatud põhjusel.

KrMS § 436 lõike 1 punkt 3 sätestab, et Eesti Vabariik keeldub rahvusvahelisest

kriminaalmenetlusalasest koostööst, kui on alust arvata, et abi taotletakse isiku süüdistamiseks või

karistamiseks tema rassi, rahvuse, usuliste või poliitiliste tõekspidamiste pärast või kui isiku seisund võib

halveneda mõnel nimetatud põhjusel. Seega KrMS-i säte toetab konventsiooni artikli 13 lõiget 7.

Artikkel 14

Artikli 14 lõikes 1 sätestatakse, et osalisriigid osutavad üksteisele kõige tõhusamat vastastikust

õigusabi seoses kadunuks jääma sundimise kuriteo puhul algatatud kriminaalmenetlustega, esitades

sealhulgas kõik nende käsutuses olevad tõendid, mis on menetluse jaoks vajalikud.

KrMS § 433 lg 1 sätestab, et rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö hõlmab ka riikide

vastastikust abi kriminaalasjades. Täpsemalt reguleerib Eesti õiguses vastastikust abistamist

kriminaalasjades, sh abistamistaotluse esitamist Eesti poolt välisriigile ja välisriigilt saabunud

abistamistaotluse menetlemist Justiitsministeeriumis ja Riigiprokuratuuris20, KrMS § 460 jj. Samuti näeb

KrMS § 471 ette kuritegude kohtueelse uurimise tulemuslikkuse huvides riikidevahelise uurimisrühma

moodustamise võimaluse. Välisriigis kogutud tõendite arvestamist tõenditena Eesti Vabariigis reguleerib

KrMS § 65, mille lg 1 järgi on Eesti kriminaalmenetluses lubatud kasutada välisriigis selle riigi seaduste

kohaselt kogutud tõendeid, kui tõendi saamiseks tehtud menetlustoiming ei ole vastuolus Eesti

kriminaalmenetluse põhimõtetega.

Tihe rahvusvaheline koostöö toimub Euroopa uurimismääruste alusel ning seda reguleerivad KrMS §

48937 jj.

Siiski ei ole kogu rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades reguleeritud KrMS-i 19. peatükis. KrMS §

433 lg 2 kohaselt lähtutakse rahvusvahelises kriminaalmenetlusalases koostöös 19. peatüki sätetest,

kui Eesti Vabariigi välislepingutes, Euroopa Liidu õigusaktides ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud

põhimõtetes ei ole ette nähtud teisiti. Ka kõnesolevast konventsioonist tulenevad vastavad reeglid.

Seega on rahvusvahelise kriminaalmenetlusealase koostöö ja uurimisrühmade moodustamise

lubatavuse näol Eesti õiguses olemas konventsiooni kõnealust sätet järgiv regulatsioon.

Artikli 14 lõikes 2 sätestatakse, et sellise vastastikuse õigusabi suhtes kohaldatakse taotluse saanud

osalisriigi õigusega või kohaldatavate vastastikuse õigusabi lepingutega ettenähtud tingimusi,

sealhulgas eelkõige tingimusi seoses põhjustega, mille tõttu taotluse saanud osalisriik võib vastastikuse

õigusabi andmisest keelduda või selle suhtes tingimusi esitada.

Olukorras, kus Eesti riigile saabub õigusabi taotlus teiselt osalisriigilt kõnesoleva sätte mõttes, kontrollib

Justiitsministeerium KrMS § 462 lg 1 kohaselt esmalt välisriigist saabunud abistamistaotluse

nõuetekohasust. Nõuetekohane taotlus edastatakse Riigiprokuratuurile. Riigiprokuratuur kontrollib

omakorda taotluse täitmise lubatavust ja võimalikkust ning täidab abistamistaotluse või edastab selle

20 https://www.prokuratuur.ee

18

täitmiseks pädevale õigusasutusele (KrMS § 462 lg 2). Abistamistaotlus on lubamatu samadel alustel

kui rahvusvaheline koostöö. Nii on KrMS § 436 lg 1 kohaselt õigustatud õigusabi andmisest keeldumine,

kui see võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda või muid olulisi huve; kui õigusabi

taotlus on vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega; kui on alust arvata, et abi taotletakse isiku

süüdistamiseks või karistamiseks tema rassi, rahvuse, usuliste või poliitiliste tõekspidamiste pärast või

kui isiku seisund võib halveneda mõnel nimetatud põhjusel. Juhul, kui Riigiprokuratuur leiab, et

nõuetekohane abistamistaotlus on Eesti õiguse alusel lubatud, ja selle taotluse täitmine on võimalik,

täidetakse abistamistaotlust lähtudes KrMS-st. Välisriigi taotlusel võidakse KrMS § 463 lg 1 järgi taotluse

täitmisel lähtuda ka menetlusnormidest, mis erinevad KrMS-is sätestatutest, kui see pole vastuolus Eesti

õiguse põhimõtetega. Järelikult on KrMS-i õigusabi taotluse esitamist ja lahendamist puudutav

regulatsioon kooskõlas konventsiooni kõnesoleva sättega.

Artikkel 15

Artiklis 15 sätestatakse, et osalisriigid teevad omavahel koostööd ning abistavad üksteist kõige

tõhusamal viisil, et anda abi kadunuks jääma sundimise ohvritele, otsida kadunuks jäänud isikuid, teha

kindlaks nende asukoht ja nad vabastada ning nende surma korral nad matmispaigast välja kaevata,

nende isikud kindlaks teha ja säilmed tagastada.

Kõnesolev säte kattub KrMS-is ette nähtud kriminaalasjades vastastikuse abistamise regulatsiooniga.

Vt artikli 14 seletusi.

Artikkel 16

Artikli 16 lõikes 1 sätestatakse, et ükski osalisriik ei saada välja, ei saada tagasi (pr k refouler), ei anna

üle ega anna välja isikut teisele osalisriigile, kui on põhjendatud alust arvata, et kõnealust isikut võiks

ohustada kadunuks jääma sundimine.

Artikli 16 lõikes 2 sätestatakse, et otsustada, kas kõnealune oht on olemas, võtavad pädevad

ametiasutused arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid, sealhulgas vajaduse korral seda, kas asjaomases

riigis esineb pidevalt raskeid, jämedaid või massilisi inimõiguste rikkumisi või raskeid rahvusvahelise

humanitaarõiguse rikkumisi.

KrMS-i rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö ja välisriigile isiku väljaandmise lubatavust

sisaldavad normid ei sätesta iseenesest kadunuks jääma sundimise ehk Eesti õiguses sellele vastavate

KarS-i koosseisude (§ 135 või 136) toimepanemise ohtu isiku väljasaatmist piirava asjaoluna. Samas

sätestab väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse21 (VSS) § 171 lg 1, et välismaalast ei tohi välja

saata riiki, kuhu väljasaatmine võib välismaalase suhtes kaasa tuua EIÕK-i artiklis 3, ÜRO piinamise

ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase

konventsiooni artiklis 3 nimetatud tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise. EIÕK artikli 3 järgi ei või

kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Nii on kadunuks jääma sundimine

selgelt hõlmatud EIÕK artiklis 3 sätestatuga. VSS § 171 lg-s 1 viidatud ÜRO konventsiooni artikli 3 lõike

1 järgi on riikidel keelatud isiku teise riiki välja või tagasi saatmine, samuti väljaandmine, kui on tõsine

alus arvata, et seal võib teda ähvardada piinamine. Kadunuks jääma sundimist on võimalik

konventsiooni artikli 1 lõike 1 tähenduses kvalifitseerida piinamise või inimväärikuse alandamisena.

Eesti kodanike jaoks sätestab PS § 36 lg 1, et ühtki Eesti kodanikku ei tohi välisriigile välja anda muidu,

kui välislepingus ettenähtud juhtudel ning vastavas lepingus ja seaduses sätestatud korras.

Väljaandmise otsustab seejuures Vabariigi Valitsus. Väljaantaval Eesti kodanikul on õigus ka

väljaandmist Eesti kohtus vaidlustada. Eesti kodaniku emigreeruma sundimine on PS-ga keelatud.

21 https://www.riigiteataja.ee/akt/106072023125

19

Seega on Eesti õiguses olemas asjaomased sätted takistamaks Eesti kodanike ja isikute, kes ei ole

Eesti kodanikud ja keda võiks välisriigis ohustada kadunuks jääma sundimine, väljasaatmine.

Artikkel 17

Artikli 17 lõikes 1 sätestatakse, et kedagi ei tohi salaja kinni pidada.

Eesti õiguses on isikutele tagatud füüsilise vabaduse kaitse meelevaldse vahistamise või kinnipidamise

eest PS § 20 kaudu, mille kohaselt on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele, vabaduse võib

võtta üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Meelevaldsus tähendab seadusliku aluse ja

asjakohase kohtuliku kontrolli puudumist. Vabadust võtta saab kolmes vormis: kinnipidamine (kõige

kergem, lühiajaline, näiteks isiku kindlakstegemiseks, ei vaja kohtu luba), vahistamine

(kriminaalmenetluse läbiviimiseks, vajab kohtu luba) ja vangistus või arest ehk vabadusekaotuslik

karistus süüdimõistva otsuse põhjal. Kõigil kolmel juhul on isikutele riigisiseses õiguses lõppastmes

antud põhiseaduslik garantii omavolilise vabaduse piiramise ja vabaduse võtmise eest, kuna tegutseda

tuleb menetlusseadustikes sätestatud alustel ja korras ning üle 48 tunni kestva kinnipidamise puhul on

nõutav kohtu luba. Samamoodi on seadustikus põhjalikult reguleeritud loovutamisvahistamine ja

väljaandmisvahistamine.

Sellest tulenevalt ei ole Eesti õiguskorras aktsepteeritud isiku salaja kinni pidamine.

Artikli 17 lõikes 2 sätestatakse, ilma et see piiraks osalisriigi muude rahvusvaheliste kohustuste

täitmist seoses vabaduse võtmisega, tagab osalisriik, et tema õigusaktides:

a) kehtestatakse tingimused, mille alusel saab anda vabaduse võtmise korralduse;

b) esitatakse ametiasutused, kellel on lubatud anda vabaduse võtmise korraldus;

c) tagatakse, et kõiki vabaduse kaotanud isikuid hoitakse üksnes ametlikult tunnustatud ja ametliku

järelevalvega vabadusekaotuse täideviimise kohas;

d) tagatakse, et vabaduse kaotanud isikul lubatakse üksnes õigusaktidega sätestatud tingimustel pidada

sidet ja kohtuda oma perekonna, oma kaitsja või muu tema valitud isikuga või kui vabaduse kaotanud

isik on välismaalane, lubatakse tal sidet pidada oma konsulaarasutusega kooskõlas kohaldatava

rahvusvahelise õigusega;

e) tagatakse, et pädevatel ning õiguslikult volitatud ametiasutustel ja institutsioonidel on vajaduse korral

kohtu eelneval loal juurdepääs vabaduse kaotanud isiku vabadusekaotuse täideviimise kohale;

f) tagatakse, et vabaduse kaotanud isikul või kui kadunuks jääma sundimise kahtluse korral ei saa

vabaduse kaotanud isik ise seda õigust kasutada, siis õigustatud huvi omaval isikul, näiteks vabaduse

kaotanud isiku sugulastel või nende esindajal või kaitsjal, on alati õigus pöörduda kohtusse, et kohus

saaks viivitamata otsustada, kas vabaduse võtmine on seaduslik, ning teha vabastamismääruse, kui

vabaduse võtmine ei ole seaduslik.

PS §-s 20 on sätestatud, millal on õigustatud vabaduse võtmine seaduses sätestatud juhtudel ja korras.

Selleks on nt süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu määratud aresti täitmine, kohtu korralduse täitmata

jätmise korral või seadusega sätestatud kohustuse täitmise tagamiseks. Seega on Eesti õiguses PS-i

tasandil sätestatud ammendavad alused, millal on vabadusõiguse riive õigustatud, s.t avalikul võimul

puudub voli kehtestada ise lisaaluseid vabaduse võtmiseks. Eeltoodust lähtuvalt on Eesti õiguses

sätestatud kõnesoleva sätte punkti a mõttes tingimused, mille alusel on võimalik vabaduse võtmise

korraldust anda.

Vabaduse võtmine on avaliku võimu, s.o riigivõimu akt, milleks on õigustatud selleks seaduses

ettenähtud tingimuste olemasolul ja korras selgelt määratud ametiisikute ring, vastavad organid ja

asutused ja mis on sätestatud erinevates õigusaktides. Nii sätestab nt KrMS § 130 lg 2, et kahtlustatava

või süüdistatava vahistamiseks peab prokuratuur esitama taotluse ning eeluurimiskohtunik või kohtunik

20

andma loa vastavalt määruse või kohtumääruse alusel; tsiviilkohtumenetluse seadustiku22 (TsMS) § 47

lg 1 järgi on aresti kohaldamiseks tsiviilkohtumenetluses vaja nt kohtu määrust. Seega ühtib Eesti õigus,

sätestades vabaduse võtmise korralduse andmiseks õigustatud isikud, konventsiooni artikli 17 lõike 2

punktiga b.

Vabaduse kaotanud isikutele on vangistusseaduse 23 (VangS) § 6 lg 2 näol tagatud vangistuse

täideviimise korraldamine kinnises vanglas või avavanglas. VangS-s on sätestatud ka kinnise vangla ja

avavangla üldtingimused, ülerahvastatuse keeld, eraldihoidmise printsiip jne. Samuti peab VangS § 23

jj silmas konventsiooni sätte p-s d rõhutatud vabaduse kaotanud isiku kinnipidamisasutuse välist

suhtlemist. VangS § 23 lg 2 järgi peab vanglateenistus soodustama kinnipeetava vanglavälist suhtlemist

vältimaks kinnipeetava suhtlussidemete katkemist perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega.

VangS § 26 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval ka õigus piiramatult kohtuda oma kaitsja, advokaadist

esindaja, vaimuliku ja oma riigi konsulaartöötajaga ning tõestamistoimingu tegemiseks notariga.

Kokkusaamised toimuvad segamatult. Sellest tulenevalt on Eestis VangS-iga vabaduse kaotanud isikule

juba praegu tagatud kõnesoleva sätte p-s d toodud suhtlemisõigus. Eesti õigus on kooskõlas ka punktis

e sätestatuga, kuna mitmete seaduste ja määrustega on teatud isikutele antud ligipääs

vabadusekaotuse täideviimisele kohale. Nt õiguskantsleri seaduse24 § 27 kohaselt on õiguskantsleril

võimalus teha mh kontrollkäiku vanglasse ja arestimajja. Kontrollkäiku võib teha ka ette teatamata.

Justiitsministri 30.11.2000. a määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja 25 §-ga 29 on

määratud isikute ring, kellele on lubatud kinnipeetava isikliku toimikuga tutvumine, siseministri

27.09.2011. a määrusega nr 21 kehtestatud arestimaja sisekorraeeskirja26 § 4 sisaldab aga nimekirja,

keda lubatakse arestimajja (nt arestimaja tööd kontrolliv politseiametnik, prokurör seoses tööülesannete

täitmisega jt).

PS § 15 lg 1 järgi on isikul, kes leiab, et temalt on võetud vabadus õigusliku aluseta, õigus pöörduda

oma õiguste ja vabaduste kaitseks konventsiooni kõnealuse sätte punkti f mõttes kohtusse. Kohtulik

kaitse kehtib nii kriminaal-, tsiviil- kui ka halduskohtumenetlusele. Nii on KrMS § 136 kohaselt vahistatul

ja tema kaitsjal kriminaalmenetluses võimalik vahistamist vaidlustada määruskaebuse esitamisega.

TsMS § 48 annab isikule, kelle suhtes on tsiviilkohtumenetluses kohaldatud aresti, õiguse esitada

arestimääruse peale määruskaebus. Siiski puudub Eesti õiguses kooskõla punktiga f selles, mis

puudutab vabaduse kaotanud isiku sugulaste kaebeõigust. Eesti õiguse järgi on kohtusse võimalik

pöörduda oma subjektiivsete õiguste kaitseks, kolmandate isikute kaitse eesmärgil kohtusse pöördumist

õiguskord ei aktsepteeri. Samas on võimalik sugulastel palgata kadunud inimesele kaitsja, kes saab

esitada kaebusi kohtule ja prokuratuurile.

Artikli 17 lõikes 3 sätestatakse, et osalisriik tagab, et vabaduse kaotanud isikute kohta koostatakse

üks või mitu ajakohast ametlikku registrit ja/või dokumenti, mida hoitakse korras ning mis tehakse

taotluse korral viivitamata kättesaadavaks igale kohtule või muule pädevale ametiasutusele või

institutsioonile, kes on selleks volitatud asjaomase osalisriigi õiguse või asjakohase rahvusvahelise

õigusakti alusel, mille osaline asjaomane riik on. Selles/nendes sisaldub vähemalt järgmine teave:

a) vabaduse kaotanud isiku andmed;

b) isikult vabaduse võtmise kuupäev, kellaaeg ja koht ning isikult vabaduse võtnud ametiasutuse

andmed;

c) vabaduse võtmise korralduse andnud ametiasutus ja vabaduse võtmise põhjused;

d) vabaduse võtmise üle järelevalvet tegev ametiasutus;

22 https://www.riigiteataja.ee/akt/106072023096 23 https://www.riigiteataja.ee/akt/106072023114 24 https://www.riigiteataja.ee/akt/126052020011 25 https://www.riigiteataja.ee/akt/129122022061 26 https://www.riigiteataja.ee/akt/128122023005

21

e) vabadusekaotuse täideviimise koht, sinna vastuvõtmise kuupäev ja kellaaeg ning vabadusekaotuse

täideviimise koha eest vastutav ametiasutus;

f) andmed vabaduse kaotanud isiku tervisliku seisundi kohta;

g) vabadusekaotuse kestel saabunud surma korral surma asjaolud ja põhjus ning säilmete sihtkoht;

h) vabastamise või teise kinnipidamiskohta üleviimise kuupäev ja kellaaeg, sihtkoht ning üleviimise eest

vastutav ametiasutus.

Kõnealune konventsiooni säte kattub VangS §-s 51 sätestatuga, mis kohustab Vabariigi Valitsust

asutama riigi infosüsteemi kuuluva andmekogu kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja

kriminaalhooldusaluste kohta (edaspidi vangiregister). VangS § 52 kohaselt on vangiregistrisse kantud

andmed ette nähtud asutusesiseseks kasutamiseks. Andmeid väljastatakse üksnes seadusega või

seaduse alusel antud õigusaktiga ettenähtud ülesannete täitmiseks ning selleks vajalikus mahus

vangiregistri põhimääruses nimetatud isikutele või andmekogudele. VangS § 53 sisaldab loetelu

vangiregistrisse kantavatest andmetest ning lisaks sätestatakse lõikes 4, et andmekogusse kantavate

andmete täpsem koosseis ning andmeandjate ammendav loetelu sätestatakse andmekogu

põhimääruses, mille on kehtestanud Vabariigi Valitsus 01.03.2018. a määrusega nr 19 27 (edaspidi

lühendatult põhimäärus). Kuigi VangS-is ja põhimääruses ei kasutata täpselt sama sõnastust nagu artikli

17 lõike 3 loetelus, on võimalik välja tuua, millised Eesti õiguse sätted on rakendatavad loetelu

punktidele vastavalt: punktile a vastab VangS § 53 lg 1 punkt 1; punktile b vastab põhimääruse lisas 128

olev loetelu; punktile c vastab VangS § 53 lg 1 punkt 3; punkt d on kaetud VangS § 51 lg 1 punktiga 8;

punktile e vastab põhimääruse lisas 1 olev loetelu; punktile f vastab VangS § 53 lg 1 punkt 6; punktidele

g ja h vastab põhimääruse lisas 1 olev loetelu. Punktis g nõutavate surma asjaoludega seondub lisaks

VangS-ile ka surma põhjuse tuvastamise seadus29 (SPTS), mis sätestab isiku surma korral tegutsemise

nõuded olenevalt kohast, kus surm saabus. Nimetatud seaduse § 32 alusel on loodud surma põhjuste

register, mis sisaldab ka surma asjaolusid ja põhjuseid. Säilmete sihtkohta ei ole küll otseselt nimetatud

VangS-is ega SPTS-is. SPTS § 6 reguleerib surnu omaste ja tema seadusliku esindaja teavitamist ning

lõike 5 kohaselt teavitab surnu omaste või tema seadusliku esindaja puudumise korral politsei

viivitamata surnu elukohajärgset kohalikku omavalitsust. Sellega haakub kalmistuseaduse30 (KalmS) §

9 lg 4, mille kohaselt omasteta surnu matmise või tuhastamise korraldab kohalik omavalitsus. KalmS §

11 paneb kalmistu haldajale kohustuse koguda tema hallatavale kalmistule maetud isikute, hauaplatside

ja hauaplatside kasutajate kohta samas paragrahvis loetletud andmeid.

VangS-is ja vangiregistri põhimääruses täpsustatud loetelu on vastavuses artikli 17 lõikes 3 nõutavaga.

Surnud isikute puhul on asjakohased täpsustused lisaks SPTS-is ja KalmS-is.

Artikkel 18

Artikli 18 lõikes 1 sätestatakse, et kui artiklitest 19 ja 20 ei tulene teisiti, tagab osalisriik selle teabe

suhtes õigustatud huvi omavale isikule, näiteks vabaduse kaotanud isiku sugulastele või nende

esindajale või kaitsjale, juurdepääsu vähemalt järgmisele teabele:

a) vabaduse võtmise korralduse andnud ametiasutus;

b) isikult vabaduse võtmise ning vabadusekaotuse täideviimise kohta vastuvõtmise kuupäev, kellaaeg

ja koht;

c) vabaduse võtmise üle järelevalvet tegev ametiasutus;

d) vabaduse kaotanud isiku asukoht, sealhulgas teise vabadusekaotuse täideviimise kohta üleviimise

korral sihtkoht ja üleviimise eest vastutav ametiasutus;

e) vabastamise kuupäev, kellaaeg ja koht;

27 https://www.riigiteataja.ee/akt/116032021005 28 https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1020/7202/4002/VV_43m_lisa.pdf# 29 https://www.riigiteataja.ee/akt/106072023093 30 https://www.riigiteataja.ee/akt/106072023039

22

f) andmed vabaduse kaotanud isiku tervisliku seisundi kohta;

g) vabadusekaotuse kestel saabunud surma korral surma asjaolud ja põhjus ning säilmete sihtkoht.

KrMS § 4081 lg 1 mõtte kohaselt avalikustatakse jõustunud kohtuotsus isiku kuriteos süüdi tunnistamise

järel arvutivõrgus koos talle võimaliku karistusena määratud vangistusega. Samuti avaldatakse

jõustunud kohtumäärus, millega menetlus lõpetatakse. Kohtulahendis avalikustatakse süüdistatava nimi

ja isikukood, selle puudumisel sünniaeg (KrMS § 4081 lg 2). Kuna tegemist on avalike andmetega, on

nimetatud teabele juurdepääs olemas igaühel, sh kõnesolevas sättes märgitud isikutel. Jõustunud

kohtulahend kujutab endast avaliku teabe seaduse31 (AvTS) § 28 lg 1 p 29 tähenduses sellist teavet,

mille teabevaldaja (kohus) on kohustatud avalikustama. Erinevalt kohtu tehtud vabaduse võtmise

otsusest, mille andmed nähtuvad jõustunud kohtulahendist ja millele on ligipääs olemas vabaduse

kaotanud isiku sugulastel või nende esindajal, on konventsiooni kõnesoleva sätte punktides b–f toodud

teabe puhul tegemist isikuandmetega, mille töötlemine on reguleeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruses (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba

liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmääruses) (ELT

L 119, 04.05.2016, lk 1–88) 32 (edaspidi lühendatult üldmäärus) ning olenevalt olukorrast võib

andmetöötlusele kohalduda ka õiguskaitseasutuste direktiiv33 ja isikuandmete kaitse seadus34 (IKS).

Üldmääruse artiklis 4 on kirjas mõisted: punkti 2 kohaselt on isikuandmete töötlemine igasugune

isikuandmetega tehtav toiming, sealhulgas avalikustamine.

Tuleb arvestada, et kriminaalmenetluse puhul on tegemist on õiguskaitseasutuste andmetöötlusega,

mida reguleerib IKS. Pärast kohtulahendi avalikustamist toimub edasine andmetöötlus juba üldmääruse

alusel ning selleks tuleb luua õiguslik alus asutusele teabe töötlemiseks üldmääruse art 6 lg 1 p e mõttes.

Seega tuleb seda nõuet täiendavalt analüüsida ja ette näha asutus, kellel on sellise teabe välja andmise

kohustus, ning vajadusel täiendada vastavalt õigusakte, määrates kindlaks ka selle, milline teave välja

antakse ning millist teavet ei väljastata. Samuti tuleb ette näha ka isikute ring, kellele teabe andmine on

lubatud. Lisaks tuleb täiendavat analüüsi tehes silmas pidada teisi PS §-st 20 tulenevaid vabaduse

kaotamise võimalusi lisaks süüdimõistvale kohtuotsusele.

Vabaduse kaotanud isikutel või nende esindajatel on IKÜM artikli 15 kohaselt õigus tutvuda andmetega.

Teistele isikutele tuleb andmetega tutvumiseks luua õiguslik alus. Lisaks tuleb silmas pidada, et isikutel

on võimalik andmetega tutvuda ka õigustatud huvi alusel juhul, kui andmed ei sisalda eriliiki isikandmeid.

Samuti lubab üldmääruse artikkel 6 teatud erandeid. Isikuandmete töötlemine on punkti d kohaselt

seaduslik, kui see on vajalik andmesubjekti või mõne muu füüsilise isiku eluliste huvide kaitsmiseks,

ning punkti f kohaselt, kui see on vajalik vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral,

välja arvatud juhul, kui sellise huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused,

mille nimel tuleb kaitsta isikuandmeid, eriti juhul, kui andmesubjekt on laps. Erandliku töötlemise

lubatavus on reguleeritud täpsemini üldmääruse artiklis 9. Kuna see haakub rohkem konventsiooni

artikliga 19, käsitletakse üldmääruse artiklit 9 selle selgituste juures.

Samuti tagab vanglateenistus kinnipeetava omastele sarnaselt konventsiooni kõnesoleva sätte punktis

g nõutule info vabaduse kaotanud isiku surma kohta. Juurdepääs kogu sättes toodud teabele on

kindlasti olemas vabaduse kaotanud isiku kaitsjal tulenevalt tema positsioonist. Seda aitab mh tagada

VangS § 26, mis käsitleb kinnipeetava õigust piiramatult kohtuda oma kaitsjaga.

Eesti õigus katab ära osa artikli 18 lõikes 1 nõutust, kuid täiendavalt tuleb analüüsida seda, milline

teabevaldaja on kohustatud nimetatud teavet väljastama ning millisel õiguslikul alusel. Samuti tuleb ette

31 https://www.riigiteataja.ee/akt/107032023011 32 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32016R0679 33 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=celex%3A32016L0680 34 https://www.riigiteataja.ee/akt/111032023011

23

näha piirangud, millal teavet ei väljastata ja kuidas tuleb toimida kriminaalmenetluses kogutud teabega,

mis on mõeldud asutusesiseseks kasutamiseks ja mida AvTS § 35 lg 1 punkti 1 kohaselt ei väljastata.

Artikli 18 lõikes 2 sätestatakse, et vajaduse korral võetakse asjakohased meetmed, et kaitsta selle

artikli lõikes 1 nimetatud isikuid ja uurimises osalevaid isikuid väärkohtlemise, hirmutamise või

karistamise eest, mis on seotud teabe otsimisega vabaduse kaotanud isiku kohta.

Ka siin lõikes tuleb eristada, millises etapis kohaldub IKS ja millises üldmäärus ning täiendavalt

analüüsida, kas olemasolevad õigusaktid tagavad konventsioonis nõutu täises mahus.

Kriminaalmenetluse seadustikus on kirjas artiklis 18 nimetatud isikute kaitsmiseks mitmeid meetmeid.

Näiteks KrMS § 12 kohaselt võib kohtuistungi kuulutada kinniseks, kui see on vajalik muu hulgas

kannatanu huvides või kohtumenetluse poole või tunnistaja kaitseks. KrMS § 67 võimaldab raskest

kuriteost või erandlikest asjaoludest tulenevalt muuta tunnistaja kriminaalmenetluses tema turvalisuse

tagamiseks anonüümseks. Täiendavalt on võimalik rakendada TuKS-is sätestatut. KrMS § 37 lg 3

kohaselt kohaldatakse ka kannatanule tunnistaja kohta sätestatut. Nii kannatanu kui tunnistaja võivad

kasutada kriminaalmenetluses kaitsja või esindaja abi, sealhulgas märgitakse § 41 lõikes 3, et kui kohus

leiab, et kannatanu huvid võivad advokaadi abita jääda kaitseta, võib kohus oma algatusel otsustada

isikule riigi õigusabi andmise. TuKS § 3 kohaselt loetakse õigusvastaseks mõjutuseks kuritegelikesse

ühendustesse kuuluvate isikute või kuriteos kahtlustatavate, süüdistatavate või süüdimõistetute või

nende huvides tegutsevate teiste isikute sellist tegevust, mis on suunatud kriminaalmenetluses tõendeid

andva isiku psüühilisele või füüsilisele mõjutamisele eesmärgiga sundida teda loobuma tõendite

andmisest või muutma varem antud ütlusi, samuti tegevust, mis ohustab sama seaduse §-s 5 nimetatud

isikute (kaitstavate isikute ja nende perekonnaliikmete) elu või tervist või vara.

Kaitstavad isikud TuKS § 5 lõike 2 tähenduses on:

1) kriminaalasjas tõendamiseseme asjaolusid teada võivad isikud, kelle suhtes on olemas reaalne

õigusvastaste mõjutuste alla sattumise oht;

2) uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu ametnikud, kelle suhtes on olemas reaalne oht sattuda

õigusvastaste mõjutuste alla, mille eesmärk on sundida menetlejat toimima ebaobjektiivselt või loobuma

oma ametialaste õiguste rakendamisest või kohustuste täitmisest, aga ka menetlejale kätte maksta

tema ametialase tegevuse eest;

3) isik, kes on kriminaalmenetluses kannatanu ja kelle suhtes on olemas reaalne õigusvastaste

mõjutuste alla sattumise oht või kui kuriteos kahtlustatav või süüdistatav võib tema suhtes jätkuvalt

toime panna isikuvastaseid kuritegusid.

Seega on suuresti tagatud artikli 18 lõike 2 nõuded. Lõige 2 märgib, et meetmed tuleb võtta lõikes 1

nimetatud isikute suhtes, kellena on nimetatud vabaduse kaotanud isiku sugulasi ja nende esindajaid

ning kaitsjaid. Eelkirjeldatud meetmed ei rakendu esindajatele ja kaitsjatele, kui need ei ole just

kaitsealuste perekonnaliikmed. Samas sätestab PS § 13 igaühe õiguse riigi ja seaduse kaitsele ning PS

§ 14 deklareerib, et isikute õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu

ning kohalike omavalitsuste kohustus. Isikud, keda ähvardatakse või hirmutatakse või kelle suhtes

tarvitatakse vägivalda, saavad oma õiguste kaitseks pöörduda õiguskaitseasutuste poole, kuivõrd nii

ähvardamine kui kehaline väärkohtlemine on kuriteona karistatavad. Seega on Eesti õigus kooskõlas

artikli 18 lõikega 2.

Artikkel 19

Artikli 19 lõikes 1 sätestatakse, et isikuandmeid, sealhulgas meditsiinilisi ja geneetilisi andmeid, mis

kogutakse ja/või edastatakse seoses kadunuks jäänud isiku otsimisega, kasutatakse või need tehakse

kättesaadavaks üksnes kadunuks jäänud isiku otsimise eesmärgil. See ei piira sellise teabe kasutamist

kadunuks jääma sundimise kuriteo kohta algatatud kriminaalmenetluses ega heastamist tagava õiguse

kasutamisel.

24

IKS sisaldab eraldi 4. peatükki, mis reguleerib isikuandmete töötlemist õiguskaitseasutuse poolt süüteo

tõkestamisel, avastamisel ja menetlemisel ning karistuse täideviimisel. Kui kadunuks jäänud isiku

otsimisega tegelevad õiguskaitseasutused, siis IKS § 15 kohaselt on õiguskaitseasutusel õigus

isikuandmeid töödelda seaduse alusel ja juba eespool nimetatud eesmärgil. IKS-is on täpsemad nõuded

isikuandmete töötlemise eesmärgile, kvaliteedile, säilitamisele jne (põhimõtete loetelu IKS §-s 14).

Näiteks võib tuua KrMS §-s 91 sätestatud läbiotsimise, mille eesmärk on muu hulgas leida näiteks

hoonest tagaotsitav isik. Reeglina võib läbiotsimist toimetada prokuratuuri taotlusel kohtumääruse

alusel. Selline näide vastab IKS § 20 lõigetes 1 ja 2 sätestatule, st on sätestatud õigusaktis; töötlemine

on vajalik andmesubjekti või teise füüsilise isiku eluliste huvide kaitseks. Kohtuliku kontrolli nõudega on

tagatud ka samas IKS § 20 lõikes 3 nõutavad asjakohased kaitsemeetmed.

Artikli 19 lõikes 2 sätestatakse, et isikuandmete, sealhulgas meditsiiniliste ja geneetiliste andmete

kogumisel, töötlemisel, kasutamisel ja säilitamisel ei tohi rikkuda inimõigusi, põhivabadusi ega üksikisiku

inimväärikust ega sellist rikkumist põhjustada.

Kõnesolevas sättes esitatud põhimõte koguda, töödelda, kasutada ja säilitada isikuandmeid inimõigusi

ja põhivabadusi austades on kooskõlas IKS §-s 14 sätestatud isikuandmete töötlemise põhimõtetega,

mida isikuandmete töötleja järgima peab. Nii on otseses puutumuses kõnealuse konventsiooni sättega

seaduslikkuse põhimõte, mis tähendab isikuandmete kogumist seaduslikult ja õiglaselt ja aitab seeläbi

tagada inimõiguste ja põhivabaduste austamist. Niisamuti garanteerib seda IKS § 14 punktis 2

reguleeritud eesmärgikohasuse põhimõte, mille järgi on isikuandmeid lubatud koguda üksnes

määratletud ja õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks. Nõutav on ka punktis 6 sätestatud

turvameetmete rakendamine isikuandmete kaitseks, välistamaks isikuandmete loata või ebaseadusliku

töötlemise, juhusliku kadumise, hävimise või kahjustumise. Seega võimaldab kehtiv riigisisene

regulatsioon tagada isikule inimõiguste ja põhivabaduste kaitse ning inimväärikuse austamise

isikuandmetega tehtavates toimingutes.

Artikkel 20

Artikli 20 lõikes 1 sätestatakse, et artiklis 18 nimetatud teabe saamise õigust võib piirata üksnes juhul,

kui isikut kaitseb seadus ja kui vabadusekaotust kohaldatakse kohtu kontrolli all, seda võib teha üksnes

erandkorras, kui see on tingimata vajalik ja õigusaktidega ette nähtud ning kui teabe edastamine võiks

kahjustada isiku eraelu puutumatust või turvalisust või takistada kriminaaluurimist, või muudel

samaväärsetel põhjustel õigusaktidega ettenähtud korras ning kooskõlas kohaldatava rahvusvahelise

õigusega ja konventsiooni eesmärkidega. Ühelgi juhul ei tohi piirata artiklis 18 nimetatud teabe saamise

õigust nii, et seda võiks pidada artiklis 2 määratletud teguviisiks või artikli 17 lõike 1 rikkumiseks.

PS §-des 20 ja 21, mille kohaselt võibki Eestis vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja

korras ja seda loetletud juhtudel – süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu poolt määratud aresti täitmiseks

jne. PS § 21 täpsustab, et kedagi ei tohi vahi all pidada üle neljakümne kahe tunni ilma kohtu sellekohase

loata. KrMS § 414 reguleerib vangistuse täitmisele pööramist, mis toimub kohtu korraldusel.

Teabe saamise õiguse piiramist reguleerivad sätted IKS § 23 lõikes 2 ja § 24 lõikes 2 käivad selle kohta,

millal võib piirata isiku enda kohta käiva teabe saamist. Kuna artikkel 18 räägib teabe suhtes õigustatud

huvi omavast isikust, näiteks vabaduse kaotanud isiku sugulastest või nende esindajast või kaitsjast,

siis nimetatutele teabe andmise piirangud tuleb täiendavalt õigusaktides ette näha.

Artikli 20 lõikes 2 sätestatakse, et ilma et see piiraks isikult vabaduse võtmise seaduslikkust, tagavad

osalisriigid artikli 18 lõikes 1 nimetatud isikutele õiguse kiirele ja tõhusale õiguskaitsevahendile, mis

võimaldab saada viivitamata artikli 18 lõikes 1 nimetatud teavet. Seda õigust õiguskaitsevahendile ei

tohi mitte ühelgi juhul peatada ega piirata.

25

Osa artikli 18 lõikes 1 nimetatud teabest on avalik ja igaühele kättesaadav ning selle saamiseks ei ole

vaja täiendavaid abinõusid rakendada. Osa teabe saamiseks tuleb esitada päring või pöördumine

vastava ametiasutuse poole. AvTS § 9 lõige 1 sätestab, et teabevaldaja on kohustatud võimaldama

juurdepääsu tema valduses olevale teabele seaduses sätestatud korras. AvTS §-s 46 on sätestatud

õiguskaitsevahendina vaide või kaebuse esitamine teabenõude täitmisest keeldumise või

mittenõuetekohase täitmise peale.

Mis puudutab aga nimetatud isikute abistamist nii vajaliku teabe saamiseks kui muudes asjakohastes

toimingutes, siis KrMS § 8 sätestab, et uurimisasutus, prokuratuur ja kohus on kohustatud tagama

kahtlustatavale ja süüdistatavale kaitsja abi KrMS-is nimetatud juhtudel või kui isik seda taotleb, samuti

tuleb võimaldada edasilükkamatutel juhtudel vahistatud kahtlustatava või süüdistatava taotlusel talle

muud õigusabi. Kui isik leiab, et uurimisasutus või prokuratuur ei ole täitnud oma kohustust

nõuetekohaselt, on isikul õigus kaevata uurimisasutuse või prokuratuuri peale KrMS 8. peatüki 5. jaos

(§ 228 jj) sätestatu kohaselt.

KrMS § 41 võimaldab esindaja kasutamist ka kannatanule ning vajadusel võimaldatakse talle selleks

riigi õigusabi. Seejuures on KrMS §-s 47 sätestatud kaitsja õigused, mille hulgas on nimetatud õigus

saada vajalikke dokumente ning tutvuda vajaliku infoga. Tunnistaja võimalust kasutada esindaja abi

reguleerib KrMS § 671. Seega on Eesti õigus kooskõlas artikli 20 lõikes 2 sätestatud põhimõttega.

Artikkel 21

Artiklis 21 sätestatakse, et osalisriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et vabaduse kaotanud isikud

vabastatakse viisil, mis võimaldab usaldusväärselt kontrollida, et nad on tegelikult vabastatud. Osalisriik

võtab samuti vajalikud meetmed, mis kindlustavad selliste isikute kehalise puutumatuse ja nende

võimaluse kasutada täielikult oma õigusi vabastamise ajal, ilma et see piiraks ühtegi kohustust, mis

nendel isikutel võib riigisisese õiguse alusel olla.

Eesti õiguses reguleerib isiku vabastamist VangS ja selle alusel kehtestatud justiitsministri 25.01.2001.

a määrus nr 11 „Kinnipeetava vanglast vabastamise kord“ 35 . VangS § 761 lg 1 kohaselt annab

vanglateenistus isiku vanglast vabastamisel õiendi. Kinnipeetava vanglast vabastamise korra § 22 järgi

paigutatakse vabastamisõiendi koopia koos vabastamisdokumentidega isiklikku toimikusse ja toimik

antakse arhiivi. Vabastamisõiendi kättesaamiseks peab kinnipeetav selle koopia allkirjastama.

Kinnipeetava vabastamisel teeb ametnik ka vastava märke vangiregistrisse (kinnipeetava vanglast

vabastamise korra § 23). Seega on vabaduse kaotanud isiku vabastamine Eestis dokumenteeritud ning

vajadusel kontrollitav.

Kõnesoleva artikli teises pooles käsitletud meetmete kasutuselevõttu füüsilise puutumatuse ja teiste

õiguste garanteerimiseks vabastamise ajal aitab Eesti õiguses tagada sotsiaalhoolekanne. Nimelt

VangS § 60 lg 1 järgi abistatakse kinnipeetavat vabastamise ettevalmistamisel tema majanduslike ja

isikliku elu korraldamisega seonduvate küsimuste lahendamisel. Samuti, sarnaselt kinnipidamise ajaga,

on ka vabastamise ajal kinnipidamiskoha ametniku poolt kinnipeetava inimväärikuse alandamine,

diskrimineerimine või tema õiguste ebaseaduslik piiramine ametiseisundit ära kasutades kuritegu KarS

§ 324 kohaselt.

Sellest tulenevalt võib asuda seisukohale, et Eestis on juba praegu kasutusel meetmed, mis

kindlustavad vabaduse kaotanud isikule konventsiooni sättes kajastatud õigused.

Artikkel 22

35 https://www.riigiteataja.ee/akt/111022022007

26

Artiklis 22 sätestatakse, ilma et see piiraks artikli 6 kohaldamist, võtab osalisriik vajalikud meetmed, et

hoida ära järgmine teguviis ja rakendada selle suhtes sanktsioonid:

a) artikli 17 lõike 2 punktis f ja artikli 20 lõikes 2 nimetatud õiguskaitsevahendite kasutamise

edasilükkamine või takistamine;

b) isikult vabaduse võtmise registreerimata jätmine või sellise teabe registrisse kandmine, mille

kohta ametliku registri eest vastutav ametnik teadis või oleks pidanud teadma, et see ei ole õige;

c) keeldumine esitada teavet isikult vabaduse võtmise kohta või ebaõige teabe esitamine, kuigi

õiguslikud nõuded kõnealuse teabe esitamiseks on täidetud.

Eesti seaduses on piisav regulatsioon vajalike meetmete kohta, mis puudutavad isikut, kellelt on võetud

vabadus, või tema esindajat või kaitsjat. Lisaks artikli 17 lõike 2 juures kirjeldatud PS-ist tulenevale

üldsättele ning kirjeldatud menetlusseadustike võimalustele on võimalik kaevata erineva taseme otsuste

peale kõrgemalseisvatele organitele. Näiteks KrMS § 318 lõige 1 ütleb, et kui kohtumenetluse pool

esimese astme kohtu otsusega ei nõustu, on tal õigus esitada apellatsioon. Kassatsioonkaebuse

esitamist reguleerib § 344 jj. Vahistamist on võimalik vaidlustada KrMS § 136 alusel. Samuti on võimalik

esitada kaebus prokuröri tegevuse peale KrMS § 228 kohaselt ning see kaebus lahendatakse § 229

alusel kas prokuratuuris või Riigiprokuratuuris, kuid kui isik ei nõustu nende lahendiga, võib ta edasi

kaevata kohtusse § 230 kohaselt. Asjakohaste sanktsioonidena võib art 22 punkti a juures nimetada

KarS § 311, mis kehtestab karistuse teadvalt ebaseadusliku kohtulahendi tegemise eest, ning § 313

näeb ette karistuse vahi alla võtmise, vahi all pidamise, kinnipidamise või sundtoomise eest

kohtumenetluse tagamise eesmärgil, kui selleks puudusid seaduses ettenähtud alused.

Kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu (edaspidi vangiregister)

on riigi infosüsteemi kuuluv andmekogu, mille eesmärk on:

1) kanda kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusseaduse §-s 2 nimetatud

kriminaalhooldusaluste isikuandmed ühte andmekogusse ja neid töödelda;

2) anda usaldusväärset teavet isiku vangistuses, eelvangistuses ja aresti kandmisel või

kriminaalhooldusel viibimise kohta ning karistuse täideviimise käigu kohta;

3) pidada arvestust vangistuses, eelvangistuses ja aresti kandmisel või kriminaalhooldusel viibivate

isikute üle;

4) töödelda vanglasse sisenevate ja vanglast väljuvate isikute, sõidukite ja nendega kaasas olevate

tehnikavahendite andmeid vanglasse sisenemise lubamise otsustamiseks ning vangla julgeoleku ja

korra tagamiseks;

5) võimaldada vanglateenistusel ja arestimajal oma ülesandeid täites töödelda andmekogusse

sisestatavaid ja seal olevaid isikuandmeid kiiresti ja efektiivselt;

6) võimaldada dokumentide elektroonilist koostamist, säilitamist ning teabe ja dokumentide edastamist

ja saamist, sealhulgas andmevahetust teiste andmekogudega;

7) tagada uuringute, statistiliste ülevaadete ja kriminaalpoliitiliste otsuste tegemiseks teabe

süstematiseeritud kogumine;

8) võimaldada järelevalve teostamine vanglate ja arestimajade üle;

9) koondada teavet vangla julgeoleku ja korra tagamiseks;

10) koondada teavet jälitusmenetluse ja sellega seotud isikute kohta

Vastavalt konventsiooni kõnesoleva sätte punktis b nõutavale sätestab VangS § 51, et Vabariigi Valitsus

asutab andmekogu, millesse kantakse teave vangistuses, eelvangistuses ja aresti kandmisel või

kriminaalhooldusel viibimise kohta ning karistuse täideviimise käigu kohta, ja peetakse arvestust

vangistuses, eelvangistuses ja aresti kandmisel või kriminaalhooldusel viibivate isikute üle ning

tagatakse sellega seotud uuringute, statistiliste ülevaadete ja kriminaalpoliitiliste otsuste tegemiseks

teabe kogumine. Vangiregistri vastutav töötleja on Justiitsministeerium. Andmekoguga seonduvat

käsitleb täpsemalt Vabariigi Valitsuse 01.03.2018. a määrus nr 19 „Kinnipeetavate, vahistatute,

27

arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu põhimäärus“36. Põhimääruse § 21 kohaselt vastutab

andmete töötlemise õiguspärasuse ja määruse nõuete täitmise eest asutuse juht. Järelevalvet

vangiregistri pidamise üle teostavad asutused ja Justiitsministeerium vastutava töötlejana vastavalt oma

pädevusele. Eeltoodust nähtub, et põhimäärusega on tagatud piisav järelevalvesüsteem vangiregistris

sisalduvate andmete õigsuse tagamiseks.

Avaliku teabe seadus kehtestab nii avaliku teabe kui piiratud teabe valdajale nõuded, kuidas, kellele ja

mis tingimustel tuleb teavet väljastada. AvTS § 9 lõige 1 sätestab näiteks, et teabevaldaja on kohustatud

võimaldama juurdepääsu tema valduses olevale teabele seaduses sätestatud korras. Nendest nõuetest

kinnipidamist kontrollib kõrgemaleseisev organ teenistusliku järelevalve korras ning Andmekaitse

Inspektsioon (§ 44 järelevalve seaduse täitmise üle), kellel on ettekirjutuse tegemise õigus ning selle

mittetäitmise korral väärteomenetluse alustamise õigus. Samuti näeb AvTS § 541 ette vastutuse teadvalt

ebaõige avaliku teabe väljastamise eest.

Artiklis 22 sätestatu on kooskõlas Eesti seadusega.

Artikkel 23

Artikli 23 lõikes 1 sätestatakse, et osalisriik tagab, et koolitus, mis on ette nähtud nii tsiviilisikuna kui

ka sõjaväelasena töötavatele õiguskaitsetöötajatele, aga ka meditsiinitöötajatele, riigiametnikele ja

muudele isikutele, kes võivad olla seotud vabaduse kaotanud isiku vahi alla võtmise või kohtlemisega,

sisaldaks õpetust ja teavet konventsiooni asjakohaste sätete kohta, et:

a) tõkestada kõnealuste ametnike osalemine kadunuks jääma sundimises;

b) rõhutada kadunuks jääma sundimise juhtumite tõkestamise ja uurimise olulisust;

c) tagada, et tunnistataks vajadust lahendada kadunuks jääma sundimise juhtumid kiiresti.

Ülevaade konventsioonist tulenevatest kohustustest kõnesolevas sättes nimetatud isikutele tuleks lisada

asjakohaste asutuste struktuuriüksuste üldistesse koolitusprogrammidesse.

Artikli 23 lõikes 2 sätestatakse, et osalisriik tagab, et kadunuks jääma sundimist ettenägevate,

lubavate või julgustavate korralduste või juhtnööride andmine on keelatud. Osalisriik tagab, et isikut, kes

keeldub sellist korraldust täitmast, ei karistata.

Artikli 23 lõikes 3 sätestatakse, et osalisriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et selle artikli lõikes

1 nimetatud isikud, kellel on alust arvata, et toimunud on kadunuks jääma sundimine või seda

kavandatakse, teatavad sellest kõrgemalseisvale isikule ning vajaduse korral asjakohastele

ametiasutustele või organitele, kellel on läbivaatamis- või õiguskaitsevolitused.

Artikli 23 lõigete 2 ja 3 juures saab välja tuua avaliku teenistuse seaduse37 (ATS), mille § 50 sätestab

üldisemalt, et ametniku tegevus peab olema seaduslik, ning § 51 lisab, et ametnik peab oma ülesandeid

täitma ausalt, asjatundlikult ning hoolikalt ning valima teenistusülesandeid täites igaühe õigusi ja

vabadusi parimal võimalikul viisil arvestava lahenduse. Ametnik peab juhinduma vahetu ja

kõrgemalseisva juhi seadusega kooskõlas olevatest teenistusalastest juhistest ja korraldustest. ATS §

54 sätestab, et ametnik keeldub ebaseaduslike korralduste täitmisest. Kui ametnik keeldub korralduse

täitmisest, teavitab ta sellest korralduse andjat ja tema vahetut juhti viivitamata kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis. Kui ebaseaduslik korraldus antakse uuesti ning ametnik jätkuvalt kahtleb

korralduse seaduslikkuses, koostab ta enne korralduse täitmist kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis oma eriarvamuse ja vabaneb sellega vastutusest korralduse täitmise eest. Kui aga seadusega

36 https://www.riigiteataja.ee/akt/116032021005 37 https://www.riigiteataja.ee/akt/106072023021

28

vastuolus oleva korralduse täitmine tähendaks kuriteo või väärteo toimepanemist, ei tohi ametnik seda

korraldust täita ühelgi juhul.

Sarnaselt on sätestatud töölepingu seaduse § 17 lõikes 3, et töötaja ei pea täitma korraldust, mis ei ole

seotud töölepingu, kollektiivlepingu ega seadusega. Täpsemalt on korralduste andmist ja neist

keeldumist reguleeritud eriseadustes vastavate isikugruppide kaupa. Näiteks reguleerib

vangistusseadus vanglateenistuse ametnikega seoses järgmist. VangS § 1321 sätestab, et

vanglateenistuse ametnikul on õigus anda oma pädevuse piires teenistusülesannete täitmiseks suulisi

ja kirjalikke korraldusi ning need korraldused peavad olema kooskõlas seaduste ja nende alusel

kehtestatud õigusaktidega. VangS § 1322 sätestab vastutuse korralduse täitmise eest selliselt, et

korralduse täitmise tagajärgede eest vastutab korralduse andja. Teatamiskohustus on reguleeritud

VangS §-s 133 ja selle kohaselt on vanglaametnik kohustatud vangla direktorile või kõrgemale kohal

viibivale vanglaametnikule viivitamatult teatama kõikidest karistuse täideviimisel esile kerkivatest

tähtsatest juhtudest, mis puudutavad vangla sisekorraeeskirjade täitmist ja vangla julgeolekut, samuti

tähelepanekutest kinnipeetava kohta, mis aitavad kaasa karistuse täideviimise eesmärkide

saavutamisele. Seega on Eesti õiguses olemas artikli 23 nõuded.

Artikkel 24

Artikli 24 lõikes 1 sätestatakse, et konventsioonis tähendab mõiste „ohver“ kadunuks jäänud isikut ja

üksikisikut, kes on kannatanud kahju vahetult kadunuks jääma sundimise tõttu.

KrMS-s ei kasuta „ohvri“ mõistet, vaid KrMS §-s 37 on sätestatud „kannatanu“ mõiste. KrMS § 37

kohaselt on kannatanu füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või

süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud. Kuivõrd „ohvri“ mõiste konventsiooni

tähenduses on hõlmatud „kannatanu“ mõistega KrMS-is, pole konventsiooni ühetaoliseks

kohaldamiseks vaja „kannatanu“ mõistet sisaldavaid KrMS-i sätteid muuta.

Artikli 24 lõikes 2 sätestatakse, et ohvril on õigus teada tõde kadunuks jääma sundimise asjaolude,

uurimise kulgemise ja tulemuste ning kadunuks jäänud isiku käekäigu kohta. Osalisriik võtab sellega

seoses asjakohased meetmed.

Konventsiooni sätte vasteks Eesti õiguses on PS §-d 13–15 ja 24, mille koosmõjust tuleneb, et isikul on

õigus oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral pöörduda kohtu poole, ning riik, tagades õiglase ja

kohase kohtumenetluse, tagab ka isiku kohtuliku arutamise juures olemise õiguse. Veelgi enam, KrMS

§-s 38 sätestatud kannatanu õigused kriminaalmenetluses aitavad tagada ka kannatanu õigust olla

teadlik menetluse kulgemisest ja tulemustest. Nii on kannatanul nt õigus esitada taotlusi ja kaebusi,

tutvuda menetlustoimingu protokolliga ning teha menetlustoimingu tingimuste, käigu ja tulemuste ning

protokolli kohta avaldusi jne.

Otsuse selle kohta, kas isik on konkreetses kriminaalasjas kannatanu, teeb menetleja, lähtudes

kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo asjaoludest ja arvestades kvalifikatsiooni. Kuigi KrMS § 37

lõike 1 kohaselt on kannatanuks isik, kes on vahetult kandnud kahju, ei saa kõikidel juhtudel pidada

kannatanuks üksnes kahjustatud õigushüve vahetut kandjat. Nii on see eeskätt eluvastaste süütegude

puhul, kuid kohtupraktikas on mõnikord aktsepteeritud ka teistsugust lähenemist.38

Sellest tulenevalt puudub konventsiooni kõnesoleva sätte rakendamiseks vajadus kehtivaid õigusakte

muuta.

38 Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koostanud J. Sootak ja P. Pikamäe. Kirjastus Juura 2021. Komm-

d 2.2.3 ja 3.2 § 37 kohta, lk 143.

29

Artikli 24 lõikes 3 sätestatakse, et osalisriik võtab asjakohased meetmed kadunuks jäänud isikute

otsimiseks, nende asukoha kindlakstegemiseks ja nende vabastamiseks ning nende surma korral nende

säilmete asukoha kindlakstegemiseks, säilmete lugupidavaks kohtlemiseks ja tagastamiseks.

Kõige laiemalt sätestab Eesti PS § 13 igaühe õiguse riigi kaitsele. Politsei ja piirivalve seaduse39 § 3 lg

5 sätestab politsei ülesandena muu hulgas otsingu- ja päästetööd, mida täpsemalt reguleerib Vabariigi

Valitsuse30.06.2002. a määrus nr 6540 „Otsingu- ja päästetööde tegemise kord Eesti päästepiirkonnas

ning reostuse avastamise ja likvideerimise kord Eesti merealal ja piiriveekogudel“. Määrus määrab

kindlaks ohuolukorda sattunud või kaduma jäänud inimeste ja sõidukite otsingu ning päästmise

korralduse. Kriminaalmenetluse raames seondub isikute otsimisega KrMS § 140 tagaotsimise

regulatsioon, mis laieneb ka kannatanutele. Samuti haakub isikute otsimisega KrMS § 91 läbiotsimine,

mille eesmärk on muu hulgas isiku või laiba otsimine hoonest, ruumist, sõidukist jm-lt. Otseselt ei ole

reguleeritud säilmete lugupidava kohtlemisega seonduvat, kuid kui tegemist on omasteta isiku

säilmetega, siis vastavalt kalmistuseaduse41 §-le 9 kuulub selliste säilmete eest hoolitsemine kohaliku

omavalitsuse ülesannete hulka. Seega on artikli 24 lõikes 3 sätestatud põhimõtted Eesti seaduses

esindatud.

Artikli 24 lõikes 4 sätestatakse, et osalisriik tagab, et tema õigussüsteem sisaldab kadunuks jääma

sundimise ohvrite õigust heastamisele ning kiirele, õiglasele ja nõuetekohasele hüvitisele.

Artikli 24 lõikes 5 sätestatakse, et selle artikli lõikes 4 nimetatud õigus heastamisele hõlmab varalist

ja moraalset kahju ning vajaduse korral muid heastamisviise, näiteks:

a) vara tagastamine;

b) rehabiliteerimine;

c) moraalse kahju heastamine, sealhulgas väärikuse ja maine taastamine;

d) olukorra kordumist ärahoidvad tagatised.

Konventsiooni artikli 24 lõigetele 4 ja 5 vastab PS §-s 25 sätestatud igaühe õigus talle ükskõik kelle poolt

õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Põhiõigus kahju hüvitamisele

tekitab otsese kohustuse riigi kõrval kõigile kahju tekitajatele, s.t see kehtib nii avaliku võimu kandjatele

kui ka eraisikutele. Vahetu tuginemine PS §-le 25 on selle abstraktsuse tõttu siiski problemaatiline. Nii

on KrMS § 38 lg 1 punktis 2 sätestatud kannatanu õigus esitada kriminaalmenetluses uurimisasutuse

või prokuratuuri kaudu tsiviilhagi. Selliselt on tagatud kannatanule võimalus nõuda kuriteoga tekitatud

varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist juba kohtueelses menetluses. Seejuures ei pea kannatanu

hagi esitama tingimata kriminaalmenetluses, kus hagiavaldust vaadatakse läbi koos kriminaalasjaga,

vaid ta võib seda teha ka tsiviilkohtumenetluses.

Kahju hüvitamise üldsätted on kirjas võlaõigusseaduse42 7 peatükis.

Lisaks sätestab süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seadus 43 menetleja poolt

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused, ulatuse ja korra ning riigivastutuse

seadus44 sätestab riigilt, kohaliku omavalitsuse üksuselt, muult avalik-õiguslikult juriidiliselt isikult või

muult avalikke ülesandeid avalik-õiguslikul alusel väljaspool alluvussuhet teostavalt isikult kahju

hüvitamise võimalused.

39 https://www.riigiteataja.ee/akt/106072023064 40 https://www.riigiteataja.ee/akt/113032024004 41 https://www.riigiteataja.ee/akt/106072023039 42 https://www.riigiteataja.ee/akt/104072024018 43 https://www.riigiteataja.ee/akt/111032023012 44 https://www.riigiteataja.ee/akt/111032023086

30

Eesti õiguses võib kriminaalmenetluses mõista heastamise all ennekõike kuriteoga põhjustatud varalise

ja mittevaralise kahju hüvitamist. Siiski võib heastamisena konventsiooni artikli 24 lõike 5 mõttes

käsitada ka OAS § 4 lõikes 1 sätestatud ohvriabiteenust, mis on OAS-i tähenduses riigi korraldatud

ohvriabiteenuste ja kuriteoohvri hüvitiste süsteem. Ohvriabiteenus 45 , mille osutamise tagab

Sotsiaalkindlustusamet (OAS § 14) ja mida osutatakse igas Eesti maakonnas, seisneb ohvri

nõustamises ja ohvri abistamises suhtlemisel riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustega ning juriidiliste

isikutega. Eesti Vabariigi territooriumil toimepandud vägivallakuriteo ohvrile ja ohvri ülalpeetavatele ning

OAS §-s 36 nimetatud isikule makstakse riiklikku hüvitist. Kuivõrd vägivallakuritegu OAS § 35

tähenduses on otseselt isiku elu või tervise vastu toime pandud kriminaalkorras karistatav tegu, mille

tagajärjeks on ohvri surm või raske tervisekahjustus, siis nimetatud eelduste esinemise korral kadunuks

jääma sundimise koosseisu tunnusena on võimalik kadunuks jääma sundimise kuriteo ohvril saada

riiklikku hüvitist.

Erinevalt konventsiooni artikli 24 lõikes 5 sätestatust pole Eestis heastamisviisidena levinud vara

tagastamine, rehabiliteerimine (ehkki mõnevõrra aitab seda tagada ohvriabiteenus) ega olukorra

kordumist ärahoidvad tagatised. Kuna viidatud sättes toodud loetelu on näitlikustav, võib siiski jaatada

artikli 24 lõigete 4 ja 5 kooskõla Eesti õigusega.

Artikli 24 lõikes 6 sätestatakse, ilma et see piiraks kohustust jätkata uurimist, et kuni kadunuks jäänud

isiku käekäik on välja selgitatud, võtab osalisriik asjakohased meetmed seoses sellise kadunuks jäänud

isiku õigusliku olukorraga, kelle käekäik ei ole välja selgitatud, ning tema sugulaste õigusliku olukorraga

sellistes valdkondades nagu sotsiaalhoolekanne, finantsküsimused, perekonnaõigus ja omandiõigused.

Kehtivas õiguses on seaduse tasandil reguleeritud üksnes teadmata kadunud isiku varaga seotud

küsimused, mille sätestab tsiviilseadustiku üldosa seaduse46 (TsÜS) § 18. Seejuures on problemaatiline

TsÜS § 18 kohaldamine kadunuks jäänud isikule, kuna teadmata kadunud isik TsÜS § 17 mõttes ei

pruugi kattuda kadunuks jäänud isiku mõistega, mis on tuletatav kadunuks jääma sundimise

definitsioonist konventsiooni artiklis 2. TsÜS § 17 järgi loetakse teadmata kadunuks isik, kelle

viibimiskoha, elusoleku või surma kohta puuduvad andmed niivõrd pika aja jooksul, et vastavalt

asjaoludele on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku suhtes. Kadunuks jääma sundimise kuriteo tagajärjel

kadunuks jäänud isikuks olemine seevastu ei eelda andmete puudumist TsÜS §-s 17 toodud pika

ajavahemiku jooksul, vaid kadunuks jäänud isikuna konventsiooni tähenduses võib käsitleda isikut kohe

vastava tõsiseltvõetava kadumisele viitava teabe sedastamise järel. Nii ei ole igal konkreetsel juhul

võimalik kadunuks jäänud isiku varale TsÜS §-s 18 sätestatud korras hooldust määrata, mis tähendab

ka vastavate tsiviilkohtumenetluse sätete kohaldamise võimatust.

Seega on hetkel kehtiv teadmata kadunud isikut puudutav riigisisene regulatsioon kõnealuse

konventsiooni sätte seisukohast puudulik, kuivõrd TsÜS-is olemasolevad teadmata kadunud isiku sätted

ei pruugi tingimata ühtida kadunuks jäänud isiku määratlusega konventsiooni tähenduses.

Üldisemalt tuleneb korrakaitseseadusest 47 korrakaitseorgani pädevus kohaldada riikliku järelevalve

erimeetmeid, kuid ka need ei vasta täpselt konventsioonis nõutule. Sellest tulenevalt vajaks kaalumist

riigisisese regulatsiooni muutmine või täiendamine.

Artikli 24 lõikes 7 sätestatakse, et osalisriik tagab õiguse asutada organisatsioone ja ühendusi, kelle

eesmärk on aidata välja selgitada kadunuks jääma sundimise juhtumite asjaolusid ja kadunuks jäänud

isikute käekäiku ning abistada kadunuks jääma sundimise ohvreid, ning õiguse kõnealuste

organisatsioonide ja ühenduste tegevuses vabalt osaleda.

45 https://sotsiaalkindlustusamet.ee/ohvriabi 46 https://www.riigiteataja.ee/akt/106072023098 47 https://www.riigiteataja.ee/akt/114032023029

31

Õigus koonduda mittetulundusühingutesse ja -liitudesse on igaühe põhiõigus PS § 48 järgi.

Ühinemisvabaduse eesmärk on PS-i kommentaaride kohaselt anda üksikisikule võimalus oma huvide

kaitseks või paremaks teostamiseks ühineda teistega, moodustades ühingu, mis seisab või tegutseb

nende kõigi eest, samuti tagada õigus loodud ühinguga liituda või ühingu tegevuses muul viisil osaleda.

Seega on PS-iga tagatud mh õigus asutada selliseid mittetulundusühinguid ja -liite, mis kannavad

konventsiooni kõnealuses sättes toodud eesmärki.

Mittetulundusühingute seaduse 48 (edaspidi MTÜS) § 1 lg 1 kohaselt on mittetulundusühing isikute

vabatahtlik ühendus, mille eesmärgiks või põhitegevuseks ei või olla majandustegevuse kaudu tulu

saamine. Ühinguna PS § 48 tähenduses on käsitatavad ka teised eraõiguslikud juriidilised isikud, v.a

sihtasutused ja need, millel on üks liige. Nii on võimalik äriseadustiku alusel luua ka näiteks aktsiaseltse

ja osaühinguid, mille eesmärgiks on vastupidiselt mittetulundusühingutele just tulu saam ine kadunuks

jääma sundimise juhtumite lahendamisest.

Eeltoodust lähtuvalt puudub vajadus artikli 24 lõike 7 kohaldamiseks kehtivaid õigusakte muuta.

Artikkel 25

Artikli 25 lõikes 1 sätestatakse, et osalisriik võtab vajalikud meetmed, et tõkestada järgmised kuriteod

ja määrata nende eest karistus oma kriminaalõiguse alusel:

a) selliste laste ebaseaduslik äraviimine, kes on kadunuks jääma sunnitud, kelle isa, ema või

seaduslik eestkostja on kadunuks jääma sunnitud või kes on sündinud kadunuks jääma sunnitud ema

vangistuses viibimise ajal;

b) punktis a nimetatud laste tegelikku isikusamasust tõendavate dokumentide võltsimine,

varjamine või hävitamine.

Igasugune lapse ebaseaduslik äraviimine, nagu ütleb ka nimetus, on õigusvastane ja Eesti õiguses

kriminaliseeritud. Kui tegemist on noorema kui 14-a lapsega, kohaldub KarS § 172. KarS § 172 sätestab,

et noorema kui 14-a võõra lapse salajase või avaliku äraviimise eest isiku juurest, kelle hoole all laps

seaduslikul alusel viibis, karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Juhul, kui

laps on 14-a või vanem, käsitatakse tema hõivamist ebaseadusliku vabaduse võtmisena (KarS § 136).

Erinevalt sellise lapse äraviimisest, kelle isa, ema või seaduslik eestkostja on kadunuks jääma sunnitud

või kes on sündinud kadunuks jääma sunnitud ema vangistuses viibimise ajal, on mõnevõrra küsitav

siiski kadunuks jääma sunnitud lapse ebaseadusliku äraviimise kvalifitseerimine, kuna kadunuks jääma

sundimist on võimalik määratleda koosseisu tunnuste täitmise korral KarS §-s 135 sätestatud pantvangi

võtmise või §-s 136 reguleeritud vabaduse võtmisena. Kvalifitseerides kadunuks jääma sundimise

pantvangi või vabaduse võtmisena, pole võimalik eraldi enam kvalifitseerida 14-a või vanema lapse

ebaseaduslikku äraviimist vabaduse võtmisena, kuivõrd viimane on mõlemal juhul hõlmatud juba

kadunuks jääma sundimise teo toimepanemisega (pantvangi võtmine hõlmab vabaduse võtmisena

kvalifitseeritud 14-a ja vanema lapse ebaseadusliku äraviimise; kadunuks jääma sundimise nentimisel

vabaduse võtmisena sisaldab see juba ka 14-a ja vanema lapse ebaseaduslikku äraviimist). Kui

kadunuks jääma sundimise kuriteo objektiks on noorem kui 14-a laps, on ebaseaduslik lapse äraviimine

kvalifitseeritav koos pantvangi või vabaduse võtmisega, kuna sisuliselt pannakse toime üks tegu, mis

aga vastab mitmele koosseisule, vastavalt kas KarS §-dele 135 ja 172 või 136 ja 172. Sellest tulenevalt

on Eesti karistusõigus kooskõlas konventsiooni artikli 25 lõike 1 punktis a sätestatuga ning puudub

vajadus kehtiva regulatsiooni muutmiseks.

Sarnaselt lapse ebaseaduslikule äraviimisele on karistatav punktis b sätestatud identiteeti tõendava

dokumendi võltsimine. KarS § 347 lg 1 järgi karistatakse tähtsa isikliku dokumendi võltsimise eest

rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega. Tähtis isiklik dokument viidatud õigusnormi

48 https://www.riigiteataja.ee/akt/123122022015

32

tähenduses on isikutunnistus, Eesti kodaniku pass, isikusamasust tõendav välisriigi reisidokument,

diplomaatiline pass jt dokumendid. KarS § 347 ei näe ette tähtsa isikliku dokumendi varjamist ja

hävitamist, kuid KarS § 346 järgi on muuhulgas karistatav ametliku dokumendi hävitamine ja peitmine.

KarS-i kommentaaride49 kohaselt on ka tähtis isiklik dokument ametlik dokument. Seega vastab Eesti

õigus konventsiooni artikkel 25 lõike 2 punktile b.

Artikli 25 lõikes 2 sätestatakse, et osalisriik võtab vajalikud meetmed selle artikli lõike 1 punktis a

nimetatud laste otsimiseks ja tuvastamiseks ning nende perekonda tagasi toomiseks õiguslike

menetluste ja kohaldatavate rahvusvaheliste kokkulepete kohaselt.

Eeltoodu saavutamisele aitab Eesti õiguses kaasa KrMS § 193 lg-s 1 sätestatud uurimisasutuse või

prokuratuuri kohustus alustada kriminaalmenetlust, kui selleks on ajend ja alus (KrMS § 194) ning

puuduvad § 199 lg-s 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Kriminaalmenetluse

alustamise järel viivad uurimisasutused ja prokuratuur läbi seadusega lubatud toiminguid, mis on

kohased ja vajalikud tõendusteabe kogumiseks ja muude tingimuste loomiseks kohtumenetluseks.

Seega on seaduslikult ja tulemuslikult toimiv KrMS-iga reguleeritud kriminaalmenetlus kooskõlas

konventsiooni sättes rõhutatud meetmete kasutuselevõtuga kadunuks jäänud laste leidmiseks.

Artiklis 25 lõikes 3 sätestatakse, et osalisriigid abistavad üksteist selle artikli lõike 1 punktis a

nimetatud laste otsimisel, tuvastamisel ja asukoha kindlakstegemisel.

Kõnesolev säte puudutab kriminaalmenetlusalast koostööd osalisriikide vahel, mida on pikemalt

käsitletud konventsiooni artikli 14 lõike 1 selgitustes.

Kuna KrMS § 433 lg 1 järgi hõlmab rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö mh riikide

vastastikust abi kriminaalasjades, tähendab see ka abistamist ebaseaduslikult ära viidud ja kadunuks

jääma sunnitud laste otsingutes. Eestis on rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö

keskasutuseks Justiitsministeerium, ent seaduses sätestatud ulatuses on selleks pädevad ka nt kohtud,

prokuratuur, politsei jt KrMS § 435 lg-s 2 nimetatud subjektid.

Sellest lähtuvalt ühtib KrMS-is sätestatud kriminaalasjades tehtava rahvusvahelise koostöö regulatsioon

konventsiooni kõnesolevas sättes nõutuga.

Artikli 25 lõikes 4 sätestatakse, et võttes arvesse vajadust kaitsta selle artikli lõike 1 punktis a

nimetatud laste huve ning nende seadusega tunnustatud õigust säilitada või lasta taastada oma

identiteet, sealhulgas kodakondsus, nimi ja perekondlikud suhted, peavad lapsendamissüsteemi või

muud lapse kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamise vormi tunnustavates osalisriikides olema

kehtestatud õiguslikud menetlused, et läbi vaadata lapsendamise või lapse kasuperekonda või

hooldeasutusse paigutamise kord ning vajaduse korral tühistada lapsendamine või lapse

kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamine, kui see on seotud kadunuks jääma sundimisega.

Kehtivas õiguses sätestab lapsendamise korra ja lubatavuse materiaalõiguslikud alused

perekonnaseadus50 (PKS). Nii reguleerib PKS § 147 lg 1 lapsendamise lubatavust, sätestades, et

lapsendada on lubatud, kui see on lapse huvides vajalik ning on alust arvata, et lapsendaja ja lapse

vahel tekib vanema ja lapse suhe. Lapsendajat valides arvestatakse tema isikuomadusi, suhteid

lapsendatavaga, varalist seisundit ja võimet täita lapsendamissuhtest tulenevaid kohustusi, samuti

võimaluse korral lapse vanemate eeldatavat tahet. Otsustamisel arvestatakse võimaluse korral ka lapse

üleskasvatamise järjepidevuse vajadust ning tema rahvuslikku, usulist, kultuurilist ja keelelist päritolu.

Lapsendamine pole PKS § 147 lg 2 järgi lubatud mh siis, kui selle vastu räägivad lapsendaja laste või

49 J. Sootak, P.Pikamäe Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne 2021 kommentaar 5.1 lk 865. 50 https://www.riigiteataja.ee/akt/106072023007

33

lapsendatava kaalukad huvid või kui on põhjendatud kahtlus, et lapsendaja lapsed kahjustavad

lapsendatava huve.

Selleks, et lapsendada, peab lapsendada sooviv isik PKS § 158 lg 1 järgi esitama

Sotsiaalkindlustusametile 51 vastavasisulise avalduse. Seejärel teeb Sotsiaalkindlustusamet

lapsendamisega seotud kohustuslikud toimingud, nt tutvub elamistingimustega lapsendada sooviva

isiku elukohas (vt PKS § 158). TsMS § 550 lg 1 p 3 ja § 564 lg 1 kohaselt lahendatakse lapsendamine

hagita asjana, kus kohus otsustab lapsendamise üksnes lapsendamist sooviva isiku avalduse alusel.

Lapsendamise menetluses on TsMS § 567 alusel ette nähtud ka arvamuse esitamine

Sotsiaalkindlustusameti poolt selle kohta, kas avaldaja on suuteline last kasvatama, tema eest

hoolitsema ja teda ülal pidama.

Lisaks lapsendamise lahendamisele on kohtul ka pädevus lapsendamine PKS §-s 166 toodud alustel

kehtetuks tunnistada. Enne lapse täisealiseks saamist võib kohus lapse kaalukates huvides tunnistada

lapsendamise ka omal algatusel kehtetuks (PKS § 169 lg 1). Seega on õiguslikult tagatud võimalus

tunnistada lapsendamine kohtu poolt kehtetuks ka siis, kui see on seotud kadunuks jääma sundimise

kuriteoga, kuivõrd see on vaadeldav lapse kaalukates huvides tegutsemisena.

Eeltoodust nähtub, et PKS-i ja TsMS-i lapsendamist puudutavate sätete näol on lapsendamise küsimus

Eesti õiguses põhjalikult reguleeritud ning ühtib konventsiooni kõnesoleva sättega.

Lapse kasuperekonda või hooldeasutusse paigutamise regulatsioon on sotsiaalhoolekande seaduse52

(SHS) §-des 455–4514, kus seda nimetatakse asendushooldusteenuseks. SHS § 455 lõike 2 alusel on

asendushooldusteenuse osutaja hoolduspere, perekodu ja asenduskodu. SHS §-s 459 on loetletud

kohaliku omavalitsuse üksuse kohustused kuni 18-aastase lapse asendushooldusteenuse tagamiseks:

kui lapse vanem on surnud; lapse vanemale on tema piiratud teovõime tõttu määratud eestkostja;

vanema hooldusõigus lapse suhtes on peatatud, seda on piiratud või see on täielikult ära võetud; laps

on vanemast eraldatud. Sageli on asendushooldusele suunatava lapse eestkostjaks määratud kohalik

omavalitsus. Eestkoste seadmise otsustab kohus omal algatusel või valla- või linnavalitsuse või

huvitatud isiku avalduse alusel (PKS § 173). Lapsele eestkostjaks kohaliku omavalitsuse määramine on

reguleeritud PKS §-s 176. Eestkostja üle teostab järelevalvet kohus (PKS § 193) ning eestkostja peab

kohtu nõudmisel esitama aruandeid, mida kohus peab sisuliselt kontrollima (PKS § 194). PKS § 194 lg

1 kohaselt võib kohus igal ajal nõuda eestkostjalt informatsiooni tema ülesannete täitmise kohta.

Eestkostjal on aga ka iga-aastane kohustus esitada aruanne PKS § 194 lg 2 kohaselt (s.o eestkostetava

vara valitsemise ja eestkostja muude ülesannete täitmise kohta). Eestkoste lõppemise alused on

loetletud PKS §-s 195. Seega saab pidada Eesti õigust artikli 25 lõikes 4 sätestatuga kooskõlas olevaks.

Artikli 25 lõikes 5 sätestatakse, et kõikidel juhtumitel, eriti kõikides selle artikliga seotud küsimustes,

tuleb eeskätt arvestada lapse huve ning lapsel, kellel on juba oma seisukohad, on õigus neid vabalt

väljendada, kusjuures sellise lapse seisukohad võetakse tema vanust ja küpsust silmas pidades

nõuetekohaselt arvesse.

Säte ühtib lastekaitseseaduse53 § 5 punktis 3 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt tuleb kõigis lapsi

puudutavates ettevõtmistes esikohale seada lapse huvid. Sama paragrahvi punktis 4 sätestatakse, et

igal lapsel on õigus iseseisvaks seisukohavõtuks kõigis teda puudutavates küsimustes ning õigus

väljendada oma vaateid. Nii lähtutakse laste huvidest ka nende kaitsmisel vägivaldse ja kuritegeliku

käitumise vastu konventsiooni artikli 25 lõike 2 mõttes.

51 https://sotsiaalkindlustusamet.ee/ 52 https://www.riigiteataja.ee/akt/114122023003 53 https://www.riigiteataja.ee/akt/106122014001

34

II osa – järelevalveorgan ehk komitee54

Artikkel 26 selgitab konventsiooni alusel sätestatud ülesannete täitmiseks asutatava kadunuks jääma

sundimise juhtumite komitee liikmete valimise ja töökorraldusega seonduvat.

Artikli 27 kohaselt hinnatakse komitee tegevust osalisriikide konverentsil. Kõnealune konverents toimub

4–6 aastat pärast konventsiooni jõustumist.

Eesti, ühinedes kõigi isikute kaitsmist kadunuks jääma sundimise eest käsitleva rahvusvahelise

konventsiooniga, võtab samuti endale kohustuse osaleda ülalmainitud konverentsil.

Artikkel 28 kirjeldab komitee koostööd teiste organisatsioonidega oma pädevuse raames.

Artikkel 29 käsitleb osalisriikide kohustust esitada komiteele aruanne konventsioonist tulenevate

kohustuste täitmiseks võetud meetmete kohta. Kuna tegemist on Justiitsministeeriumi haldusalas oleva

konventsiooniga, koostab aruande Justiitsministeerium.

Artikli 30 kohaselt on võimalik komiteele esitada nn kiire tegutsemise taotlus (s.t et tegutsetaks kiiresti

kadunuks jäänud isiku otsimiseks ja leidmiseks). Eelmainitud taotluse võivad komiteele esitada

kadunuks jäänud isiku sugulased või nende seadusjärgsed esindajad. Komitee teavitab kiire

tegutsemise taotluse esitanud isikut oma soovitustest ning teabest, mida ta osalisriigilt on saanud. Eestis

on Justiitsministeerium pädevaks asutuseks, kes juhib koostööd vastuse koostamisel.

Artikkel 31 sätestab, et osalisriik võib konventsiooni ratifitseerimise ajal või alati pärast seda teha

avalduse, et ta tunnustab komitee pädevust saada ja arutada tema jurisdiktsiooni all olevate üksikisikute

poolt või nimel esitatud pöördumisi, milles väidetakse, et kõnealune osalisriik on nende suhtes rikkunud

konventsiooni sätteid. Komitee ei võta vastu pöördumist, mis on seotud osalisriigiga, kes ei ole sellist

avaldust teinud.

Vastavasisulise deklaratsiooni on teinud näiteks Albaania, Argentina, Austria, Belgia, Tšiili, Horvaatia,

Tšehhi, Taani, Prantsusmaa, Saksamaa, Jaapan, Leedu, Mali, Holland, Norra, Portugal, Serbia,

Sloveenia, Hispaania, Šveits, Ukraina, Uruguay jt55.

Kuna avalduse võib teha hiljem igal ajal, ei peaks Eesti sellekohast avaldust tegema kohe

konventsiooniga liitumisel. Esiteks ei peaks seda tegema seepärast, et enne konventsiooniga ühinemist

ei ole võimalik adekvaatselt hinnata, mida selline avaldus endaga praktikas kaasa toob, milline on

võimalik pöördumiste hulk ja nendega tegelemiseks vajaminev ressurss. Avalduse tegemine

konventsiooniga ühinemise ajal ei ole põhjendatud ka seetõttu, et tuleks vältida vajaduse korral uuesti

parlamenti pöördumist. Kui konventsiooniga ühinemisest on möödas piisav aeg, on otstarbekas uuesti

üle vaadata, kas ühinemise hetkel tehtud otsused on praktikas rakendunud planeeritud kujul, ning

vajadusel teha muudatused. Kui selleks ajaks on jõutud arusaamani, et vaja on teha artiklis 31 (samuti

artiklis 32) sätestatud avaldus, tuleb ette valmistada vastav muudatus. Seega konventsiooniga

ühinemise ettevalmistamise käigus on jõutud otsusele, et artiklis 31 sätestatud avaldust ühinemise ajal

ei tehta.

Artikkel 32 annab võimaluse konventsiooni osalisriigil tunnustada komitee pädevust võtta vastu ja

arutada pöördumisi, milles üks osalisriik väidab, et teine osalisriik ei täida oma kohustusi. Sarnaselt

artiklis 31 sätestatule ei aruta komitee pöördumisi osalisriigi kohta ega ka osalisriigilt, kes ei ole sellist

tunnustamise avaldust teinud. Sarnaselt artiklile 31 võib teha sellekohase avalduse igal ajal.

54 https://www.ohchr.org/en/treaty-bodies/ced/activities 55 https://indicators.ohchr.org

35

Eesti ei peaks vastavat avaldust tegema kohe konventsiooniga liitumisel ning seda tuleks vajaduse

korral kaaluda hiljem. Põhjendused selleks on samad, mis on kirjas artikli 31 selgituses. Lisaks tuleb

märkida, et riikidevahelised kaebused võivad olla poliitilise iseloomuga ning arvestada tuleks eriti Eesti

geopoliitilist asukohta ning käimasolevat Ukraina sõda.

Artikkel 33 sätestab komitee liikmete külastus- ja arupärimisõiguse ning sellega seonduvalt vastava

korra, kui osalisriik on konventsiooni sätteid tõsiselt rikkunud. Justiitsministeerium tagab suhtluse

komiteega artiklis 33 sätestatud küsimustes.

Artikkel 34 sätestab, et kui komiteeni on jõudnud teave osalisriigi jurisdiktsiooni all oleval territooriumil

laialdaselt ja süstemaatiliselt toimunud kadunuks jääma sundimise kohta, võib ta pärast seda, kui on

küsinud asjaomaselt osalisriigilt teavet olukorra kohta, saata küsimuse ÜRO Peaassambleele.

Justiitsministeerium tagab teabe andmise artiklis 34 sätestatud küsimustes.

Artikli 35 kohaselt kuuluvad komitee pädevusse ainult need kadunuks jääma sundimise juhtumid, mis

leidsid aset pärast konventsiooni jõustumist asjaomase osalisriigi suhtes.

Artikkel 36 sätestab, et komitee esitab aastaaruande oma tegevuse kohta osalisriikidele ja ÜRO

Peaassambleele.

III osa – lõppsätted (artiklid 37–45)

Artikli 37 kohaselt ei mõjuta konventsioon selliste sätete kohaldamist (nt osalisriigi õiguses või

rahvusvahelises õiguses), mis aitavad paremini kaitsta isikuid kadunuks jääma sundimise eest.

Artikkel 38 käsitleb konventsiooni allkirjastamist, ratifitseerimist ja sellega ühinemist.

Artikkel 39 sätestab, et konventsioon jõustub kolmekümnendal päeval pärast kahekümnenda

ratifitseerimis- või ühinemiskirja ÜRO peasekretärile hoiuleandmise kuupäeva.

Konventsioon jõustus 23. detsembril 2010.a.

Artikkel 40 sätestab, et ÜRO peasekretär teavitab kõigile ÜRO liikmesriikidele ja konventsioonile alla

kirjutanud või sellega ühinenud liikmesriikidele konventsiooni allakirjutamisest, ratifitseerimisest ja

ühinemisest, samuti konventsiooni jõustumisest.

Artikli 41 kohaselt laienevad konventsiooni sätted liitriikide kõikidele osadele piirangute ja eranditeta.

Artikkel 42 sätestab konventsiooni kohaldamise või tõlgendamisega seotud vaidluste, mida ei ole

võimalik lahendada läbirääkimiste teel, lahendamise vahekohtu poolt osalisriigi taotlusel. Riik võib

esitada ka avalduse, et ei loe eeltoodut siduvaks. Sellise avalduse teinud osalisriik võib selle avalduse

igal ajal tagasi võtta teatades sellest ÜRO peasekretärile.

Artikkel 43 sätestab, et konventsioon ei piira rahvusvahelise humanitaarõiguse sätete kohaldamist ega

osalisriigi võimalust volitada Rahvusvahelist Punase Risti Komiteed külastama kinnipidamiskohti

olukordades, mis ei ole reguleeritud rahvusvahelise humanitaarõigusega.

Artikkel 44 sätestab konventsiooni osalisriigile võimaluse teha muudatusettepanek ja esitada see ÜRO

peasekretärile.

Artikli 45 sätestab konventsiooni teksti autentsusega seonduva.

36

Kokkuvõtteks saab öelda, et Eesti õigus vastab suurel määral konventsioonis nõutule, kuid

alljärgnevate õiguslike muudatuste tegemine tagaks konventsiooniga täieliku kooskõla.

Eesti õigust tuleks täiendada konventsiooni artikli 17 lõike 2 punktiga f täieliku kooskõla saavutamiseks

kadunuks jääma sundimise kuriteo tagajärjel vabaduse kaotanud isiku sugulastele kaebeõiguse

tagamise näol (praegu so tagatud advokaadi vahendusel).

Eesti õiguse veelgi parema kooskõla saavutamiseks artikli 24 lõikega 6 vajaks täiendavat kaalumist

riigisisese regulatsiooni muutmine või täiendamineseoses kadunuks jäänud isiku ja tema sugulaste

õigusliku olukorraga sellistes valdkondades nagu sotsiaalhoolekanne, finantsküsimused,

perekonnaõigus ja omandiõigused.

Muus osas on viimati nimetatud täiendamist vajavad seadused konventsioonist tulenevate nõuetega

kooskõlas.

Märgitud muudatuste täiendav analüüsimine ja vajadusel muudatuste menetlemine on kavandatud

2025. aastasse, kuid see ei takista konventsiooniga ühinemist.

4. Eelnõu terminoloogia

Konventsioonis kasutatavad terminid ei erine analüüsitud riigisisestes õigusaktides kasutatavatest

terminitest. Seega uusi termineid kasutusele ei võeta.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõul ei ole puutumust Euroopa Liidu õigusega.

6. Seaduse mõjud

Konventsiooniga ühinemine võimaldab Eestil koostöös teiste osalisriikidega tõhusamalt võidelda

kadunuks jääma sundimise kui tõsise kuriteoga, millega piiratakse isiku vabadusõigust.

Konventsiooniga ühinemine näitab Eesti tahet ja valmidust tõkestada kadunuks jääma sundimise

juhtumeid, abistada selle kuriteo võimalikke ohvreid, tagades neile õiguse heastamisele ja õiguskaitsele.

Konventsiooni sisust lähtudes on konventsiooniga ühinemise järel enim mõjutatud isikud, kes on

potentsiaalselt kadunuks jääma sundimise kuriteo ohvrid, ja isikud, kes on selle kuriteo toimepanijad,

samuti õiguskaitseasutused, kes tegelevad kuritegude menetlemisega.

Ohvrite ja toimepanijate arvu on keeruline ennustada, kuna kadunuks jääma sundimise juhtumite

esinemise kohta ei ole teavet. Vaadates 2022. ja 2023. a andmeid KarS §-de 135 ja 136 kohta, siis KarS

§ 135 puhul (pantvangi võtmine) ei ole registreeritud juhtumeid ning KarS § 136 (vabaduse võtmine

seadusliku aluseta) alusel on prokuratuuri andmetel menetletud 2022. aastal 37 isikut ning 2023. aastal

34 isikut. Ilma täiendava analüüsita ei ole võimalik hinnata, kas mõni ning mitu neist juhtumitest

paigutuksid kõnesoleva konventsiooni alla. Arvestades, et Eestis registreeritakse aastas üle 27 000

kuriteo 56 , on eespool nimetatud arvud väga väikesed ega vaja konventsiooniga ühinemise etapis

täpsemat mõjuanalüüsi.

Mõju rahvusvahelistele suhetele

Kadunuks jääma sundimise eest kaitsva konventsiooniga ühinemise seaduse vastuvõtmine mõjutab

Eesti suhteid välisriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide, eelkõige ÜRO-ga, kuna kätkeb Eesti

56 https://www.just.ee/kuritegevus2023/

37

rahvusvaheliste kohustuste täitmist. Tegemist on positiivse muudatusega, mis näitab Eestit heas

valguses ning lisab riigile tõsiseltvõetavust ja rahvusvahelist kaalu.

Konventsiooniga ühinedes tugevdame Eesti rahvusvahelist seisundit ja mainet. 01.04.2024 seisuga on

konventsioonile alla kirjutanud juba 43 riiki ja selle ratifitseerinud 70 riiki. Konventsioon suunab

osalisriike pakkuma üksteisele vastastikust õigusabi ja koostööd kadunuks jääma sunnitud inimeste

otsimisel ja sellega seotud kuritegude uurimisel. Kuna konventsioonis kirjeldatud tegude puhul võib

teatud juhtudel tegemist olla rahvusvaheliste ja inimsusevastaste kuritegudega, on Eesti jaoks oluline

olla konventsiooni osaline.

Seega panustab Eesti konventsiooniga ühinemisel rahvusvahelisse koostöösse.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud

ja tulud

Konventsiooniga ühinemine ei too kaasa uusi või lisategevusi. Ühekordse lisategevusena tuleb

konventsiooniga täieliku kooskõla saavutamiseks siiski täiendada mõnd õigusakti. Kuritegude

ennetamise, avastamise ja menetlemisega on peamiselt seotud politseinikud, kelle töö ei muutu

konventsiooniga ühinemise järel. Kuna ühinemiseks ei ole vajalik uue kuriteokoosseisu loomine, jätkub

tavapärane politseitöö, mida rahastatakse riigieelarvest Siseministeeriumi kaudu.

Kriminaalmenetlust viivad läbi prokuratuur ja kohtud, kelle tegevus samuti ei muutu konventsiooniga

ühinemisel ning keda rahastatakse riigieelarvest Justiitsministeeriumi kaudu senistel alustel ja mahus.

Konventsioonist tulenevate kohustuste täitmine toob tulevikus kaasa kulutused, mis tulenevad

vajadusest osaleda konventsiooni artiklis 27 jj sätestatud osalisriikide konverentsil ning artiklis 23

reguleeritud osalisriigi koolituste korraldamise kohustusest. Nimetatud kulud kaetakse asjaomaste

asutuste eelarvevahenditest.

Muid lisakulusid konventsiooniga ühinemine ei nõua. Samuti ei too ühinemine kaasa tulusid.

8. Rakendusaktid

Seadusega ei kaasne rakendusaktide kehtestamise vajadust.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldises korras. Üldises korras jõustumine on piisav, kuna jõustumise eel ei ole vaja teha

erilisi rakendustegevusi.

Eesti suhtes jõustub konventsioon kolmekümnendal päeval pärast ühinemiskirja hoiuleandmise

kuupäeva.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati kooskõlastamiseks Välisministeeriumile, Siseministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile,

Rahandusministeeriumile ja Kaitseministeeriumile ning arvamuse avaldamiseks Eesti Advokatuurile,

Riigikohtule ja Riigiprokuratuurile. Kooskõlastuse käigus tegid muudatus- ja täiendusettepanekuid

Välisministeerium ja Riigiprokuratuur ning mitteametlikult Siseministeerium. Tehtud ettepanekud vaadati

läbi ning nendega arvestamine on kantud kooskõlastustabelisse (lisa 1) ja arvamuste tabelisse (lisa 2).

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Välisministeerium Kõiki isikuid kadunuks jääma sundimise eest kaitsev rahvusvaheline konventsioon Saadame Välisministeeriumi kaudu Vabariigi Valitsuse istungile esitamiseks kõiki isikuid kadunuks jääma sundimise eest kaitsva rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu ja seletuskirja. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad: - Eelnõu - Seletuskiri - Konventsiooni tekst inglise keeles - Konventsiooni tõlge eesti keelde Anne Kruusement 53321991 [email protected]

Meie 14.01.2025 nr 8-1/444-1

Kõiki isikuid kadunuks jääma sundimise eest kaitsva rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse

eelnõu seletuskirja lisa 1 kooskõlastustabel

Välisministeeriumi kooskõlastus Justiitsministeeriumi seisukoht

1. Välisministeerium on tänulik Justiitsministeeriumile, kes tuli vastu Välisministeeriumi palvele valmistada ette konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu väljaspool tööplaani seoses Eesti kandideerimisega ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmeks aastateks 2026-2028 ning rahvusvaheliste konventsiooni järelvalvekehade soovituste täitmisega. Konventsiooniga ühinemist on soovitatud Eestile ÜRO üldise inimõiguste perioodilise ülevaatuse käigus ning erinevate inimõiguste konventsioonide järelevalve komiteede poolt. Välisministeerium palub täiendada seletuskirja sissejuhatust, artikkel 1 ja mõjude osa välispoliitiliste mõjude osas.

Arvestatud, seletuskirja täiendatud.

2. Välisministeerium teeb ettepaneku vaadata veel kord koos vandetõlgiga üle konventsiooni pealkirja eestikeelne tõlge, et leida parim lahendus, mis oleks hästi arusaadav. Samuti teeb Välisministeerium ettepaneku kasutada konventsiooni II osas eestikeelses tõlkes komisjoni asemel komitee, et ühtlustada kasutatud mõistet teiste ÜRO konventsioonidega, kus on olemas järelvalvemehhanism. Samas osas on tõlkes kasutatud pöördumine üksikisiku poolt komiteele rikkumisest teavitamisel esitatava dokumendi kohta. Erinevate rahvusvaheliste konventsioonide järelvalvekehandite puhul on kasutatud erinevaid termineid individuaalkaebeõiguse realiseerimisel individuaalkaebuse (teade, teatis, avaldus, kaebus) esitamisel. Välisministeerium teeb ettepaneku ühtlustada erinevate mõistete kasutamist ning leppida kokku enam sobivas terminis. Välisministeerium eelistaks sõna kaebus kasutamist, mis annab kõige paremini edasi dokumendi sisu.

Arvestatud, muudetud nii pealkiri kui viidatud väljendid. Seletuskirja märkuste ossa on lisatud lõik lõpliku eestikeelse pealkirja valiku selgitamiseks.

3. Ühtlasi kasutab Välisministeerium juhust, et tõstatada laiemalt rahvusvaheliste lepingute eesti keelde tõlkimise ja avaldamise küsimus ning eestikeelsete tõlgete õiguslik staatus. Rahvusvahelised lepingud koostatakse tihti mitmes keeles, mille tekstid on võrdselt autentsed. Kui leping ei ole sõlmitud eesti keeles ja lepingu autentseks keeleks ei ole seetõttu eesti keel, tuleb leping eesti keelde tõlkida. Rahvusvaheliste lepingute tõlked erinevatesse keeltesse ja nende avaldamine on oluline, kuid seda pigem informatiivses mõttes, et lepingu osalisriikides oleks lepingu subjektidel ja üksikisikutel võimalik aru saada riigi ja isiku õigustest ja kohustustest, kuid sellised tõlked ei omanda õiguslikku tähendust, kuna konventsiooni tõlgendamisel tuleb lähtuda konventsiooni või muu rahvusvahelise lepingu autentsest tekstist. Tõlke õigusliku staatuse küsimus on mitmel korral tõstatatud ja esitatud Välisministeeriumile vastavaid päringuid ning Välisministeeriumi selgitused on pigem tekitanud

Teadmiseks võetud.

mõistmatust ja rahulolematust. Eeltoodud põhjustel teeb Välisministeerium ettepaneku Justiitsministeeriumile kaaluda rahvusvaheliste lepingute eestikeelse tõlke avaldamisel teha tõlke juurde Riigi Teatajas märkus, mis Justiitsministeeriumile sobivas sõnastuses kajastaks, et tegemist on informatiivse tõlkega, millel ei ole õigusjõudu.

4. Palume täpsustada seletuskirja lk 2 punkti 1.3 ja 2, mis puudutavad seaduse eesmärki ja konventsiooniga ühinemist. Täiendada tuleks seletuskirja punkti 1.3 ja välja tuua lisaks konventsiooni vastavale alusele ka konventsiooni ratifitseerimise alus riigisiseses õiguses ehk Eesti Vabariigi põhiseaduse § 121 punkt 5 ning p 2, kuna konventsiooniga ühinedes võtab Eesti endale rahvusvahelise kohustuse seda täita.

Arvestatud, seletuskirja täiendatud.

5. Artikkel 1 osas tõstatame küsimuse, kas Eesti õigusaktid tagavad vajalikus ulatuses konventsiooniga tagatud õiguste kaitse isiku kadunuks jääma sundimise eest artikli 1 kirjeldatud eriolukordades ning palub võimaluse korral seletuskirja selles osas täiendada.

Arvestatud, seletuskirja täiendatud.

6. Justiitsministeerium kirjutab seletuskirjas, et kadunuks jääma sundimist on võimalik kvalifitseerida KarS-is juba olemasolevate sätete alla, millest tulenevalt puudub vajadus iseseisva kadunuks jääma sundimise koosseisu loomiseks KarS-is. Välisministeerium tõstatab siiski seletuskirjas käsitletud konventsiooni artiklite 2, 4, 6, 7, 8 osas küsimuse, kas võimaliku kadunuks jääma sundimise toimepanemisel on sellise teo toimepanijal või sellele kihutajal või kaasaaitajal piisavalt selge, et tema toimepandud tegu kujutab endast kuritegu, ning selge arusaam millist kuritegu ta toime paneb, aga ka kas isik mõistab milline on võimalik karistus sellise teo toimepanemise eest.

Arvestatud, seletuskirja täiendatud.

7. Samuti soovitame analüüsida seletuskirjas viidatud KarS kuritegude eest ette nähtud karistusi ning selgitada, kas karistused kõigi viidatud kuritegude eest vastavad konventsiooni preambulis ja artiklis 7 välja toodud kuriteo raskusele. Sama puudutab kuritegude aegumise tähtaega. Kas KarS aegumistähtajad on vastavuses konventsiooni sätestatud kuriteo raskusele. Nt näeb KarS § 136 lg 1 ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse; KarS § 81 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat.

Arvestatud, seletuskirja täiendatud.

8. Välisministeerium teeb ettepaneku täpsustada seletuskirjas, kas ja kuidas on Eesti seadustes tagatud artikli 11 lg 1 kohustus välja anda või kohut pidada ning kas see piisav, et tagada rahvusvahelise kohustuse täitmine.

Arvestatud, seletuskirja täiendatud.

9. Artikkel 8 osas keskendub seletuskiri kahju hüvitamisele, kuid selles ei selgitata, millist kahju või missuguses ulatuses võib kannatanu taotleda. Välisministeerium teeb ettepaneku täiendada seletuskirja ning analüüsida ka võimalikke muid

Arvestatud, seletuskirja täiendatud.

asjakohaseid õiguskaitsevahendeid oma konventsiooniga tagatud õiguste kaitseks.

10. Artikkel 10 lg 3 osas palume seletuskirja täiendada ja lisada viide konsulaarsuhete Viini konventsioonile, mis paneb riigile kohustuse informeerida kinnipeetud isiku kodakondsusriiki ning võimaldada konsulaarametnikule ligipääs oma riigi kodanikule kinnipidamisasutuses.

Arvestatud, seletuskirja täiendatud.

11. Artikkel 11 lg 3 osas palume täiendada seletuskirja, kuna õigus õiglasele ja avalikule kohtumenetlusele sõltumatus ja erapooletus kohtus on rahvusvaheline kohustus, mida Eesti peab täitma juba olemasolevate rahvusvaheliste lepingute alusel.

Arvestatud, seletuskirja täiendatud.

12. Seletuskirja II osa juures palume täiendada, et Justiitsministeerium on Eestis pädev asutus, kes hakkab koostama aruandeid konventsiooni täitmisest, tagab kiirete tegutsemistaotluste menetlemise koordineerimise ning info kogumise ja komitee vastuvõtmise (art 26 ja 30; samuti art 33 ja 34).

Arvestatud, seletuskirja täiendatud.

13. Artikli 31 osas soovitame kaaluda, kas oleks siiski põhjendatud teha konventsiooniga ühinemise ajal avaldus komitee pädevuse tunnustamisest saada ja arutada üksikisikute pöördumisi, või põhjendada seletuskirjas, miks seda teha ei soovita või tuua välja võimalik ajakava selle teema edasiseks analüüsimiseks, kui see on vajalik. Samasisuline soovitus on analüüsida artikli 32 all riikidevaheliste kaebuste aktsepteerimise võimalust.

Arvestatud, seletuskirja täiendatud.

14. Välisministeerium palub samuti täpsustada seletuskirja kokkuvõtet, kus ühelt poolt leitakse, et Eesti õigus vastab konventsiooni sätetele, kuid teiselt poolt kirjutatakse, et tuleks kaaluda mõningate õiguslike muudatuste tegemist, et saavutada konventsiooniga parem kooskõla. Seletuskirjas tuleks välja tuua ajakava, et täiendavalt kaaluda Eesti õigusaktide vastavust konventsiooni nõuetele koos vajadusel vastavate ettepanekutega seadus(t)e muutmiseks.

Arvestatud, seletuskirja täiendatud.

15. Välisministeerium tänab veel kord Justiitsministeeriumi seaduseelnõu ettevalmistamise ja põhjaliku analüüsi koostamise eest konventsiooni jõustamiseks ning soovib Justiitsministeeriumile edu mõningate küsimuste täiendava analüüsimisel.

Teadmiseks võetud.

Kõiki isikuid kadunuks jääma sundimise eest kaitsva rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse

eelnõu seletuskirja lisa 2 arvamuste tabel

Prokuratuuri arvamus Justiitsministeeriumi seisukoht

1. Prokuratuur tänab Teid võimaluse eest anda arvamus kõigi isikute kaitsmist kadunuks jääma sundimise eest käsitleva rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõule. Konventsiooniga ühinemine võimaldab Eestil koostöös teiste osalisriikidega tõhusamalt võidelda kadunuks jääma sundimise kui tõsise kuriteoga ning abistada selle kuriteo võimalikke ohvreid, tagades neile õiguse heastamisele ja õiguskaitsele.

Teadmiseks võetud

2. Prokuratuur tervitab eelnõud, mille eesmärk on konventsiooniga ühineda ja millega Eesti avaldab valmisolekut kõigi isikute kaitsmist kadunuks jääma sundimise eest käsitleva rahvusvahelise konventsiooniga võetavate kohustuste täitmiseks.

Teadmiseks võetud

3. Prokuratuur juhib tähelepanu järgmistele eelnõu seletuskirjast tõusetuvatele murekohtadele. Esiteks viidatakse konventsiooni artikli 8 lõike 2 juures kuriteo ohvrile kuriteoga tekitatud kahju heastamisega seonduvalt KrMS § 2031 lg-s 1 sätestatud alustele. Prokuratuur märgib, et KrMS § 203¹ lg 1 on kõnealustest KarS-i koosseisudest kohaldatav ainult KarS § 136 lg 1 ja lg 2 puhul, sest KarS §-des 89 ja 135 sätestatud kuriteod on esimese astme kuriteod. Lisaks eeldab kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2031 lg 1 alusel avaliku menetlushuvi puudumist, kuid taoliste kuritegude korral on avalik menetlushuvi tõenäoliselt olemas. Seega ei pea prokuratuur tegelikkuses võimalikuks kirjeldatud olukorras KrMS § 203¹ kohaldada.

Arvestatud, viidatud lõik seletuskirjast eemaldatud.

4. Teiseks on konventsiooni artikli 10 lõike 1 juures välja toodud, et prokuratuur võib määrusega lõpetada kriminaalmenetluse, kui on tehtud otsus oletatava kurjategija välisriigile väljaandmise kohta. Prokuratuur juhib tähelepanu asjaolule, et sellist kriminaalmenetlust välistavat asjaolu ei ole KrMS § 199 lg-s 1 loetletud, seega jääb selgusetuks, kuidas on sellisele seisukohale jõutud. Samuti peab prokuratuur vajalikuks lisada selgituse KrMS 19. peatüki 2. jao kohta, kus on muuhulgas reguleeritud ka väljaandmisvahistamine (KrMS § 447).

Arvestatud, seletuskirja täiendatud.

5. Kolmandaks on konventsiooni artikli 13 lõike 1 juures mainitud, et 27.07.1997 Eesti suhtes jõustunud väljaandmise Euroopa konventsiooni lisaprotokolli 21 artikli 1 punkti a tähenduses ei loeta poliitiliseks kuriteoks inimsusvastaseid kuritegusid, kuid eelmainitud erand kehtib vaid siis, kui tegu on kvalifitseeritav KarS § 89 järgi ning KarS § 135 ja § 136 puhul nimetatud erand ei kohaldu. Täiendavalt ei ole seletuskirjas analüüsitud, mida teha olukorras, kui teine pool ei ole väljaandmise Euroopa konventsiooniga liitunud ja

Arvestatud, seletuskirja täiendatud.

väljaandmine toimub vastastikuse tunnustamise alusel, kus ei kehti inimsusevastaste kuritegude erand. Prokuratuuri hinnangul ei saa teha järeldust, et Eesti õiguses ei ole kadunuks jääma sundimine käsitletav poliitilise kuriteona.

6. Neljandaks on konventsiooni artikli 13 lõike 2 juures märgitud, et Eestil ei ole praegu konventsiooni osalisriikidega sõlmitud väljaandmislepinguid. Prokuratuur peab oluliseks mainida, et Ukraina on konventsiooni osalisriik alates 2015. aastast ning Eesti ja Ukraina vahel on sõlmitud leping „Eesti Vabariigi ja Ukraina leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil- ning kriminaalasjades“, mis sisaldab ka väljaandmise sätteid. Ka on konventsiooni osalisriik alates 2013. aastast Leedu ning Eesti ja Leedu vahel on sõlmitud leping „Eesti Vabariigi, Leedu Vabariigi ja Läti Vabariigi õigusabi ja õigussuhete leping“, mis sisaldab samuti väljaandmise sätteid. Täiendavalt jääb selgusetuks, kas väljaandmise all mõeldakse ka Euroopa Liidu riikidega kehtivat loovutamise regulatsiooni. Lisaks vajab täpsustamist, et Euroopa vahistamismääruse puhul on kuritegude loetelus inimrööv, ebaseaduslik vabaduse võtmine ja pantvangi võtmine.

Arvestatud, seletuskirja täiendatud.

7. Viiendaks on konventsiooni artikli 13 lõike 3 juures jõutud ebaloogilise järelduseni, et väljaandmine on reguleeritud KrMS-is ja puudub vastuolu kohustusega lisada kadunuks jääma sundimise kuritegu tulevikus sõlmitavatesse väljaandmislepingutesse. Prokuratuur on seisukohal, et nimetatud järeldust ei saa KrMS-i põhjal teha. KrMS § 433 lg- st 2 tulenevalt lähtutakse rahvusvahelises kriminaalmenetlusalases koostöös 19. peatüki sätetest, kui Eesti Vabariigi välislepingutes, Euroopa Liidu õigusaktides ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetes ei ole ette nähtud teisiti. Sellest tingitult võiks kahepoolse lepinguga alati erinevalt kokku leppida ja lähtuda tuleks vastavast kokkuleppest.

Arvestatud, seletuskirja täiendatud.

8. Kuuendaks on konventsiooni artikli 14 lõike 1 juures analüüsitud ainult abistamistaotlusi, kuid kuna tihedam rahvusvaheline koostöö toimub Euroopa uurimismääruste alusel, tuleks välja tuua ka Euroopa uurimismäärusi puudutavaid sätteid, s.o KrMS § 489³⁷ jj. Lisaks on seletuskirjas mainitud, et Riigiprokuratuur kontrollib omakorda taotluse täitmise lubatavust ja võimalikkust ning edastab selle täitmiseks pädevale õigusasutusele (KrMS § 462 lg 2). Prokuratuur märgib, et KrMS § 462 lg-s 2 on kirjas, et Riigiprokuratuur kontrollib lubatavust ja võimalikkust ning täidab abistamistaotluse või edastab selle täitmiseks pädevale õigusasutusele, mis tähendab, et Riigiprokuratuur valib kahe alternatiivi vahel, mitte ei saada alati taotlust täitmiseks pädevale õigusasutusele. Samuti tuleks prokuratuuri hinnangul artikli 14 lõiget 1 analüüsida laiemalt kui ainult KrMS-i sätete valguses, sest KrMS § 433 lg 2

Arvestatud, seletuskirja täiendatud.

kohaselt lähtutakse rahvusvahelises kriminaalmenetlusalases koostöös KrMS-i sätetest, kui Eesti Vabariigi välislepingutes, Euroopa Liidu õigusaktides ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetes ei ole ette nähtud teisiti.

9. Seitsmendaks on konventsiooni artikli 17 lõike 1 juures märgitud, et vabaduse võtmisel on kolm erinevat vormi, kuid tegelikult on teemat võimalik käsitleda tunduvalt põhjalikumalt ja välja tuleks tuua kõik PS §-s 20 nimetatud alused (näiteks puudub sundtoomise ja sundravi analüüs). Täiendavalt on vahistamist nimetatud ka arreteerimiseks, kuid kuna KrMS-is puudub mõiste „arreteerimine“, ei ole prokuratuuri hinnangul mõistlik sellist mõistet kasutada. Samuti tuleks eraldi välja tuua loovutamisvahistamine ja väljaandmisvahistamine, sest nende õiguslikud alused on tavalisest vahistamisest erinevad. Seletuskirjas on mainitud ka vangistust ehk vabadusekaotuslikku karistust, mille põhjal jääb mulje, et arestiga ei ole arvestatud.

Arvestatud, seletuskirja täiendatud.

10. Kaheksandaks on konventsiooni artikli 18 lõike 1 juures valesti kajastatud KrMS §-i 408¹, kuivõrd nimetatud paragrahv sätestab, et avaldatakse jõustunud kohtuotsus ja jõustunud kohtumäärus, millega menetlus lõpetatakse. Ka ei ole laiemalt analüüsitud, kuidas on lähedastel võimalik saada infot vabaduse kaotanud isikute osas. Prokuratuur on seisukohal, et analüüsida tuleks kõiki PS §-st 20 tulenevaid vabaduse kaotamise võimalusi ja mitte ainult süüdimõistvat kohtuotsust.

Arvestatud, seletuskirja täiendatud.

11. Üheksandaks on konventsiooni artiklite 31 ja 32 sisuks avalduste tegemine vastavale komisjonile pädevuse andmiseks. Seletuskirja kohaselt ei peaks Eesti kohe konventsiooniga liitumisel avaldusi tegema, sest avaldusi võib teha hiljem igal ajal. Prokuratuur ei pea taolist põhjendust piisavaks, et avaldused tegemata jätta.

Arvestatud, seletuskirja täiendatud.

12. Prokuratuur toetab kõigi isikute kaitsmist kadunuks jääma sundimise eest käsitleva rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõud ja sellega kaitse tagamist kõigi isikute kadunuks jääma sundimise eest.

Teadmiseks võetud