Kirikute ja koguduste seaduse muutmise seadus

Dokumendiregister	Justiitsministeerium
Viit	8-2/518
Registreeritud	16.01.2025
Sünkroonitud	17.01.2025
Liik	Sissetulev kiri
Funktsioon	8 Eelnõude menetlemine
Sari	8-2 Arvamused teiste ministeeriumide eelnõudele (arvamused, memod, kirjavahetus)
Toimik	8-2/2025
Juurdepääsupiirang	Avalik
Juurdepääsupiirang
Adressaat	Siseministeerium
Saabumis/saatmisviis	Siseministeerium
Vastutaja	Margit Juhkam (Justiits- ja Digiministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Õiguspoliitika valdkond, Õiguspoliitika osakond, Õigusloome korralduse talitus)
Originaal	Ava uues aknas

Dokument on kokkuvõtte tegemiseks liiga mahukas (162158 tm).

Failid

1-63084-1 15.01.2025 Väljaminev kiri.asice

Eelnõu esitamine kooskõlastamiseks.pdf

KiKoS_Kooskolastustabel_150125.pdf

KiKoS_Muutm_SE_150125.pdf

KiKoS_Muutm_SK_150125.pdf

Kooskõlastatavad dokumendid.txt

KiKoS_Kooskolastustabel_150125.pdf

Kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

Lisa

Kooskõlastustabel

Esitaja/märkuse sisu Märkuse arvestamine/mittearvestamine

Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeerium

1. Eelnõu punktidega 13 ja 14 lisatakse KiKoS

§ 20 lõige 3 ja § 23 lõige 2¹. Mõlema lisatava

lõike punktis 1 nähakse sättes reguleeritud

isikute osas ette piirang („kelle tegevus on olnud

suunatud või on suunatud või on põhjendatud

alus arvata, et see on olnud või on suunatud Eesti

riigi ja tema julgeoleku vastu või kelle tegevus

võib kujutada ohtu avalikule või

põhiseaduslikule korrale Eestis“). Leiame, et

kriteerium „kelle tegevus võib kujutada ohtu

avalikule või põhiseaduslikule korrale“ on väga

ebamäärane ning jätab otsustajale liigselt

suvaõigust, luues seejuures võimaluse

stereotüüpsetel eelarvamustel põhinevaks

usulistest veendumustest lähtuvaks ebavõrdseks

kohtlemiseks. Seetõttu teeme ettepaneku jätta

viidatud kriteerium lisatava punkti sõnastusest

välja või seda täpsustada.

Arvestatud.

Eelnõuga varem kavandatud KiKoS § 20 lg 3 p

1 ja § 23 lg 21 p 1 on eelnõust välja jäetud.

2. Lisaks juhime tähelepanu järgmisele

teoreetilise olukorrale, mida palume eelnõu

välja töötamise kontsektis analüüsida. Nimelt

kui Eestis kehtiks kõrgendatud kaitsevalmidus

või sõjaseisukord ja selle tagajärjel on usulise

ühenduse või usuühingu juht asunud ajutiselt

elama välisriiki. Samal ajal toetab usulise

ühenduse või usuühingu juht selgelt Eestis

kehtestatud kõrgendatud kaitsevalmidust või

sõjaseisukorda ja toonitab, et kõrgendatud

kaitsevalmidusest või sõjaseisukorrast

tulenevatest juhistest tuleb juhinduda, näiteks

kaitsta kirikuid ja kogudusi. Analüüsi vajaduse

kese seisneb selles, kas sellisel juhul oleks

tegemist samuti olukorraga, kus Eestis

registreeritud usuline ühendus või usuühing on

oma tegevuses juhitud ja selle viljelemise,

usuliste talituste ja teenistuste kaudu seotud

sõjalist agressiooni toetava või muul moel riigi

julgeolekule ohtu kujutava välisriigis asuva

isiku, organisatsiooni või ühendusega.

Selgitus.

Märkuses kirjeldatud olukord ei seondu eelnõu

regulatsiooniga hõlmatud juhtumitega.

Haridus- ja Teadusministeerium

Märkus puudutab eelnõu punkte 2 ja 3 ning

potentsiaalselt punkti 8. Mitte arvestatud.

Eelnõust ja selle seletuskirjast tuleneb KiKoS-i

muutmine teravnenud väliste julgeolekuriskide

valguses, eesmärgiga tõsta riigi siseturvalisust.

Eelnõus toodud peamised muudatused

seisnevad usulise ühenduse ja usuühingu

tegevusele kehtestavates täiendavates nõuetes

seoses juhindumisega välisriigis asuvast isikust,

institutsioonist või ühendusest, kes kujutab ohtu

avalikule või põhiseaduslikule korrale Eestis,

toetab sõjalist agressiooni, kutsub üles sõjale,

terrorikuriteole või muul viisil relvajõu

kasutamisele või vägivallale või kelle tegevus

on vastuolus rahvusvahelise õiguse

üldtunnustatud põhimõtetega. Vastavasisulised

täiendused on toodud eelnõu punktides 2 ja 3.

Seletuskirja kohaselt on eelnõu punkti 2

eesmärgiks välistada olukord, kus usuline

ühendus on oma tegevuses juhitud või

põhikirjaliselt, usutunnistuselt või õpetuslikult

seotud isikuga, kes toetab sõjalist agressiooni

või kutsub üles sõjale, terrorikuriteole või muul

viisil relvajõu kasutamisele või vägivallale.

Sätte sõnastamisel on lähtutud

karistusseadustiku (KarS) regulatsioonist, st

eelnõus toodud loetelu on loogilises vastavuses

nende tegudega, mis on KarS kohaselt süüteona

kvalifitseeritavad:

- sõjalise agressiooni toetamine (KarS §-d 911 ja

931);

- sõjale üleskutsumine (KarS § 92);

- terrorikuriteole üleskutsumine (KarS § 2372);

- muul viisil relvajõu kasutamisele

üleskutsumine (KarS § 92);

- vägivallale üleskutsumine (KarS § 151).

Seletuskiri täpsustab, et eelnõu väljatöötamisel

on juhindutud mh Välisluureameti

aastaraamatus välja toodust osas, mis puudutab

Vene Õigeusu Kiriku kohaolu välisriikides,

kuna selle näol on tegu seni sanktsioneerimata

Vene režiimi mõjutushoobadega. Lisaks

viidatakse Vladimir Putini Russki Mir

ideoloogia jätkuvale laiapinnalisele

levitamisele, mille üheks oluliseks tööriistaks on

saanud Vene Õigeusu Kirik ning peapatriarh

Kirill. Kolmanda olulise aspektina on võimalik

seletuskirjast välja osundada viited Eestis

jõudsamalt kanda kinnitavale

Eelnõu seletuskirjas esitatud seotused

karistusseadustikus nimetatud süütegudega ei

ole üksühesed, st KiKoS § 3 lg 21 punktis 2

nimetatud tegude loetelu eesmärk ei ole

täiemahuliselt ja samade nimedega koondada

neid karistusseadustikus nimetatud analoogilisi

süütegusid. Eelnõu punktis nimetatud süütegude

puhul on ühelt poolt tegemist tegudega, mis on

käsitatavad ka ohuna Eesti riigi julgeolekule (ja

sellisena võib näha ka kattuvust sama lõike

punktiga 1), teisalt ei pruugi loetelus nimetatud

teod aga olla suunatud Eesti, vaid võivad olla

suunatud mõne teise suveräänse riigi vastu.

Seetõttu, arvestades eelnõu üldist eesmärki ja

kõnealuses sättes sisalduva loetelu põhimõttelist

loogikat, ei ole § 3 lg 21 punktis 2 toodud loetelu

laiendatud.

islamikogukonnale, milles esinevad suureneval

määral mõningad negatiivsed

arengusoodumused.

Lisaks on seletuskirjas teostatud kontekstist

lähtuvalt põhjalik proportsionaalsuse analüüs,

kuivõrd usu-, ja veendumusvabadus,

ühinemisvabadus ning sõna- ja

väljendusvabadus ei ole absoluutsed ning

veenvatel ühiskondlikel kaalutlustel ja

õiguspärasel viisil on neid võimalik piirata.

Eelnõu praegusel kujul on reageeriva

iseloomuga, s.t peamiselt sihtmärgistatud Vene

Õigeusu Kirikust tuleneva Eesti-sisese ohu

kaardistamiseks ning kõrvaldamiseks. Samas

oleks juba kirja pandud analüüsile tuginedes

võimalik laiendada kavandatud muudatusi

hõlmamaks eelnõu puntkides 2 ja 3 vaenu

õhutamise keeldu (KarS § 151) täies ulatuses,

erinevalt praegusest ettepanekust, mis viitab

vaid paragrahvi sellele osale, mis keelustab

üleskutsed vägivallale. Sedasi oleks edaspidi

võimalik ennetada ühiskondlikult

ebasoovitavaid arenguid usuühingutes ja

usulistes ühendustes ka laiemas plaanis.

Viimasel aastakümnendil on Euroopa poliitilist

maastikku hakanud iseloomustama religioosse

ekstremismi tõus, „püha sõja“ õigustamine ning

vastusseis „liberaalsetele lääne väärtustele“

Russki Mir ideoloogia toel. Kuid näited leidub

mujaltki, kus valitsevad poliitilised jõud näivad

aina enam põimunud oma riigi usuliste

organisatsioonidega, õigustades seeläbi

erinevaid poliitilisi huve teenivaid jutupunkte,

sh tugev vastuseis sisserändele ja

„islamisatsioonile“, naiste abordiõigustele,

LGBT-õigustele jms.1 Paraku on seetõttu

hakanud ka sageli esinema poliitilisest toetusest

innustunute vaimulike sõnavõtte, mis liigituvad

vihakõne üldtunnustatud definitsiooni alla ning

õigustavad juba aset leidnud, kuid seeläbi

kaudselt ka tulevasi vägivallaakte erinevate

(vähemus)kogukondade vastu.2

1 Lo Mascolo, Gionathan. The Christian Right in Europe: Movements, Networks, and Denominations, Bielefeld:

transcript Verlag, 2023. https://doi.org/10.1515/9783839460382 2 Ibid, p 82: No public condemnation by the Church hierarchy was faced by archbishop Marek Jędraszewski, who in

2019 publicly called the LGBTIQA+ community organizing a Pride demonstration a plague worse than the Red Army,

right after the unprecedented violence against the first LGBTIQA+ Pride (in Polish “Equality Parade”, parada

równości) in Bialystok.

Seletuskirjas leidub ka argument subjektiivsete

õiguste rikkumise või õigushüve kahjustumise

ärahoidmiseks, mis samuti tugevdaks KarS §-i

151 täiemahulist kohaldamist eelnõusse : „Oht

avalikule korrale on defineeritud KorS-s.

Nimetatud seaduse § 5 lg 1 kohaselt on

korrarikkumine avaliku korra kaitsealas oleva

õigusnormi või isiku subjektiivse õiguse

rikkumine või õigushüve kahjustamine.

Tulenevalt sama paragrahvi lõikest 2 on oht

olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava

objektiivse hinnangu põhjal võib pidada

piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset

korrarikkumine.“ Kausaalne seos vaenukõne

ning sellele järgnevate vägivallaaktide (sh just

religioosses kontekstis) vahel on teadvustatud

EL, ÜRO ja muude rahvusvaheliste

institutsioonide poolt,3 mistõttu oleks

adekvaatne kaaluda eelnõu ennetava

dimensiooni laiendamist.

Palume eeltoodu põhjal kaaluda eelnõuga

vaenuliku ideoloogia levitamist

usuorganisatsoonides täiendavalt piirata KarS §-

i 151 täieliku inkorporeerimise abil.

Riigikantselei

1. Eelnõu punktidega 2, 3, 8, 13 ja 14

täiendatakse kirikute ja koguduste seadust

(edaspidi KiKoS) kriteeriumidega usulise

ühenduse ja usuühingu tegevuse, usulise

ühenduse vaimuliku ning juhatuse liikme kohta.

Sealjuures kasutatakse termineid oht avalikule

korrale, oht põhiseaduslikule korrale ning oht

riigi julgeolekule.

Seletuskirja järgi on eelnõu väljatöötamisel

lähtutud muu hulgas välismaalaste seaduse

(edaspidi VMS) terminoloogiast. Sarnaseid

termineid kasutatakse ka väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduses. Näiteks võib

pikaajalise viisa andmisest keelduda või selle

tühistada, kui isik võib kujutada ohtu avalikule

korrale, riigi julgeolekule, rahvusvahelistele

suhetele. Tähtajalise elamisloa andmisest võib

keelduda ning sissesõidukeeldu võib kohaldada

Sisuliselt arvestatud.

Eelnõu punktides 3, 5 ja 12 (punktide

numeratsioon on võrreldes kooskõlastusringil

olnud tekstiga muutunud) on nimetatud ka oht

riigi julgeolekule.

Konkreetne sõnastus igas eelnõu punktis sõltub

kontekstist ja sõnastuse ülesehitusest, mistõttu

kõigis punktides ei ole olnud võimalik kasutada

samasugust sõnastuslikku konstruktsiooni.

3 Tutvu näiteks: Report of the Special Rapporteur on freedom of religion or belief, Heiner Bielefeldt, https://documents.un.org/doc/undoc/gen/g14/250/87/pdf/g1425087.pdf ning Rassismi ja sallimatuse vastu võitlemise Euroopa komisjoni materjalid: https://www.coe.int/en/web/european-commission-against-racism-and- intolerance/hate-speech-and-violence

muu hulgas juhul, kui on alust arvata, et

välismaalase Eestisse saabumine või Eestis

viibimine võib ohustada avalikku korda.

Elamisloa andmisest võib keelduda ka juhul, kui

välismaalase tegevus on olnud suunatud või on

suunatud või on põhjendatud alus arvata, et see

on olnud või on suunatud Eesti riigi ja tema

julgeoleku vastu. Seevastu isikust lähtuvat ohtu

põhiseaduslikule korrale ei ole VMS-is samal

moel otsesõnu esile toodud, vaid see võib olla

tuletatav muudest sõnastustest.

Teeme eelnevast lähtudes ettepaneku kasutada

eelnõu punktides 2, 3, 8, 13 ja 14 võimalikult

trafaretset sõnastust, mis tugineb esmajoones

VMS-i sõnastustele, nimetades peamiste

ohustatud õigushüvedena avalikku korda ja riigi

julgeolekut. Seejuures ei pea üldjuhul nimetama

Eestit, välja arvatud juhul, kui soovitakse esile

tuua Eesti (Vaba)riiki.

Kui te siiski leiate, et erinevate terminite

kasutamine on põhjendatud, palume seda

selgitada seletuskirjas.

2. Palume hinnata, kas eelnõu punktides 2 ja 3

esitatud muud tingimused „toetab sõjalist

agressiooni või kutsub üles sõjale,

terrorikuriteole või muul viisil relvajõu

kasutamisele või vägivallale“ ning „on oma

tegevuses vastuolus rahvusvahelise õiguse

üldtunnustatud põhimõtetega“ on asjakohased

ka punktides 8, 13 ja 14, ning vajaduse korral

neid täiendada.

Selgitus.

Viidatud sõnastus oli eelnõu punktis 8 (nüüd

punkt 12) olemas juba kooskõlastamisele

saadetud redaktsioonis.

Eelnõu punktidest 13 ja 14 (nüüd vastavalt p-d

18 ja 20) on need sätted, millede täiendamist

ettepaneku alusel ilmselt silmas peeti, välja

jäetud.

3. Märgime, et eelnõu punktides 2 ja 3 on

kriteeriumid usulise ühenduse ja usuühingu

tegevuse kohta esitatud alternatiivselt. Palume

kaaluda, kas on teisi võimalikke viise

kriteeriumide seadmiseks, kuivõrd

alternatiivselt esitatud kriteeriumide alusel

konkreetsele tegevusele hinnangu andmine võib

praktikas osutuda keeruliseks.

Arvestatud.

Ettepanekus viidatud sätete sõnastust on

muudetud.

4. Märgime, et seletuskirjas ei ole avatud,

milline võiks olla rahvusvahelise õiguse

üldtunnustatud põhimõtetega vastuolus olev

tegevus ja kuidas see on eristatav üleskutsest

sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu

kasutamisele või vägivallale. Palume

seletuskirja vastavate selgitustega täiendada.

Sisuliselt arvestatud.

Seletuskirja on rahvusvahelise õiguse

üldtunnustatud põhimõtete kirjeldamise osas

täiendatud.

5. Teeme ettepaneku täiendada eelnõu punktis 3

kasutatud sõnastust „muudes dokumentides“ Arvestatud.

selliselt, et see kajastaks täpsemalt seletuskirjas

esitatud mõtet, mille kohaselt need võivad olla

asutamisleping, muu leping või tegevust

reguleerivad alusdokumendid. Praegu võib

üksnes eelnõu tekstist järeldada, et silmas

peetakse ka muid, usuühingu tegevusega

vahetult mitteseotud dokumente.

Eelnõus on tehtud ettepanekus nimetatud

täiendused (vt eelnõu p 6).

6. Palume veel kord hinnata KiKoS-i § 14 lõike

2 ja § 16 regulatsiooni muutmise vajadust, et

olemasolev regulatsioon oleks kooskõlas

eelnõuga tehtavate muudatustega ning

võimaldaks lisanduvat regulatsiooni rakendada.

Selgitus.

Eelnõu on täiendatud KiKoS § 14 lõike 2 punkti

2 muutmisega (vt eelnõu p 14).

Eelnõu §-d 3, 14 ja 16 on koostoimes

rakendatavad – usuliste ühenduste registrisse

kandmisel on registripidaja kohustatud KiKoS §

14 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel silmas pidama mh ka

§.s 3 sätestatut. KiKoS § 16 lg 3 p 1 on

kohaldatav, kui esineb vastuolu mh KiKoS § 3

lg-ga 21.

Eesti Kirikute Nõukogu

1. Eelnõu punkti 2 kohaselt muudetakse KiKoS

§ 3 ja täiendatakse seda lõikega 21 järgmises

sõnastuses:

„(21) Kirik, kogudus, koguduste liit ja klooster ei

või juhinduda oma tegevuses välisriigi isikust,

institutsioonist või ühendusest ega olla

põhikirjaliselt, usutunnistuselt või õpetuslikult

temaga seotud, kui see isik, institutsioon või

ühendus:

1) kujutab ohtu Eesti avalikule või

põhiseaduslikule korrale;

2) toetab sõjalist agressiooni või kutsub üles

sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu

kasutamisele või vägivallale või

3) on oma tegevuses vastuolus rahvusvahelise

õiguse üldtunnustatud põhimõtetega.“;

Arvame, et mõistame, mida eelnõus mõeldakse

põhikirjalise või muudest dokumentidest

tuleneva seotuse all, kuid leiame, et sättes

nimetatud usutunnistuslik või õpetuslik seos on

oma olemuselt liiga lai ja jääb ebamääraseks.

Eelnõust ega ka eelnõu seletuskirjast ei tulene,

mida täpselt mõeldakse sättes toodud

usutunnistusliku või õpetusliku seose all.

Samuti ei ilmne, kuidas mõõdetakse seda, kas

usuline ühendus on usutunnistuslikult või

õpetuslikult seotud sättes loetletud isiku,

institutsiooni või ühendusega. Ka jääb

arusaamatuks, kuidas usuline ühendus peaks

Arvestatud.

Usutunnistuslik ja õpetuslik seotus on

kõnealusest sättest välja jäetud.

sellise seotuse ilmnemisel usutunnistuslikud või

õpetuslikud seosed katkestama või peatama.

Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikud on Piibli

õpetuse ja ajalooliselt sõnastatud usutunnistuste

kaudu seotud väga paljude teiste kirikutega üle

maailma. Samuti on mitmed Eestis tegutsevad

kirikud ja koguduste liidud osaks

ülemaailmsetest kirikutest, liitudest ja

ühendustest või kuuluvad oikumeenilistesse

kogudesse (nt Kirikute Maailmanõukogu,

Euroopa Kirikute Konverents, jne), kuhu kuulub

sadu teisi kirikuid. Mitmetega nendest

tunnistatakse usku sama usutunnistuse alusel ja

jagatakse sama õpetust. Ühegi samasse

oikumeenilisse kogusse kuuluva kiriku,

koguduse, kloostri või koguduste liidu seotust

või koostööd oma asukohamaa poliitiliste

võimudega ega ka ühegi nende kirikute

esindajate väljendatud seisukohti ei ole Eesti

Kirikute Nõukogul ega selle liikmeskirikutel

võimalik kontrollida ega mõjutada.

KiKoS muudatuse seadustamine loob juba

kehtima hakkamisel olukorra, kus Eestis

tegutsev kirik, kogudus, klooster või koguduste

liit võib sattuda tahtmatult ja endast sõltumatult

olukorda, kus tekib vastuolu nimetatud

seadusesättega.

Tulenevalt eelnevast teeme ettepaneku

kustutada paragrahvi 3 lõikest 21 sõnad

“usutunnistuselt või õpetuslikult“.

2. Palume täiendada eelnõu punkti 4 sõnastust

lisades lõigu lõppu täiendava lause:

„Usuühingu põhikirja või muude dokumentide

seaduses sätestatud nõuetele vastavuse

kindlakstegemiseks pöördub Tartu Maakohtu

registriosakond (edaspidi registripidaja)

seisukoha saamiseks ministeeriumi poole, kelle

valitsemisalas on usuliste ühendustega seotud

asjade korraldamine, ning vajadusel pikendab

kandeavalduse läbivaatamise tähtaega kuni

kolme kuuni. Ministeerium kaasab usuühingu

põhikirja või muude dokumentide seaduses

sätestatud nõuetele vastavuse

kindlakstegemiseks eksperte.”;

Tehtud muudatus on vajalik selleks, et tagada

usuliste ühenduste dokumentide menetluse osas

Arvestatud sisuliselt. Eelnõu punktides 6 ja 13 on tehtud täiendused,

et ministeerium kaasab seisukohtade

koostamisse vajadusel eksperte. Paljude usuliste

ühenduste ja usunditega seonduvalt on

ministeeriumis endas ekspertteadmised olemas,

mistõttu ei pea alati väljapoolt eksperte

kaasama.

piisav ekspertiis, mida kõigil ministeeriumi

ametnikel ega ka kohtunike abidel paraku ei ole.

3. Teeme ettepaneku täiendada eelnõu punktis

13 toodud § 20 lg 4 selliselt, et oleks üheselt aru

saada, et sättes toodud nõude rikkumisel

(vaimuliku tiitli õigustamatu kasutamine) on

usuorganisatsioonil õigus pöörduda kohtusse.

Juba praegu on praktikas tõusetunud küsimus,

kuhu saab usuline ühendus mõnes seadusesättes

toodud õiguste rikkumise korral pöörduda (nt

vaimuliku teenistusiriietuse õigustamatu

kasutamine KiKoS § 21 lg 2). Leiame, et meie

poolt pakutud täiendus toob selles küsimuses

selguse.

Arvestatud. Eelnõuga kavandatud § 20 lõiget 4 ning kehtiva

seaduse § 7 lõiget 3 ja § 21 lõiget 2 on

täiendatud, et vastavate nõuete esitamine toimub

tsiviilkohtumenetluses.

4. Teeme ettepaneku muuta läbivalt eelnõus

kasutatud terminit „rahvusvahelise õiguse

üldtunnustatud põhimõtetega“ ning asendada

see Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 3 kasutatud

terminiga „rahvusvahelise õiguse normidega“.

Senine välja pakutud sõnastus on liiga lai ja

puudub piisav konkreetsus. Leiame, et meie

pakutud muudatus on sisult selgem ja piiritletum

ning lisab konkreetsust.

Selgitus.

Põhiseaduse § 3 lg 1 kasutab siiski praegugi

kõrvuti nii mõistet „rahvusvahelise õiguse

üldtunnustatud põhimõtted“ kui ka

„rahvusvahelise õiguse normid“.

Eelnõus on jäädud „rahvusvahelise õiguse

üldtunnustatud põhimõtete“ juurde. Küll aga on

seletuskirjas eelnõu punkti 3 selgituste juurde

täiendavalt lisatud ka lühikokkuvõte

rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud

põhimõtete kohta.

5. Nagu eespool öeldud, Eesti Kirikute Nõukogu

püüab mõista Vabariigi Valitsuse eesmärki, mida

käesoleva seaduse muutmisega püütakse

saavutada. Eesti Kirikute Nõukogul kui ka selle

liikmeskirikutel on Piiblil põhinevad ajaloo

jooksul välja kujunenud õpetuslikud seisukohad

mitmetes ühiskonda puudutavas küsimuses (nt

suhtumine aborti, eutanaasiasse, samasooliste

abieluga seotud küsimustesse jne). Mitmetes

nendes küsimustes on kiriku õpetuslikest

seisukohtadest erinevalt oma seisukoha

kujundanud või kujundamas ka Eesti riik.

Seni on riik kirikute autonoomiat oma õpetust

ise kujundada ja järgida austanud ja

aktsepteerinud ning ei ole kiriku siseelu

õpetuslikku, administratiivsesse ega

kanoonilisse korraldamisse sekkunud. Käesolev

seaduse muutmise algatus teeb Eesti Kirikute

Nõukogu liikmeskirikute esindajad murelikuks

ja ettevaatlikuks, sest tajume kirikute

autonoomsesse elukorraldusse sekkumise ohtu.

Euroopas on juba riike, kus on märgata

arenguid, mille tulemuseks on kristlaste ja

Selgitus. KiKoSe muutmise eesmärk ei ole ja

eelnõu sätted ei sisalda selliseid regulatsioone,

mis võimaldaksid riigil sekkuda usuliste

ühenduste õpetuslike seisukohtade

kujundamisse ning nende väljendamisse ja

levitamisse.

kirikute esindajate usu- ja sõnavabaduse

piiramine või liikmete karistamine oma usuliste

veendumuste rahumeelse väljendamise pärast.

Seepärast kutsume Vabariigi Valitsust ja

Riigikogu hoiduma sellistest sammudest, mis

võivad ohustada individuaalset ja kollektiivset

usu-, sõna- ja väljendusvabadust Eesti

Vabariigis.

Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik

(MPEÕK);

Pühtitsa Jumalaema Uinumise

Stavropigiaalne Naisklooster

(edaspidi Klooster)

Kuna arvamused on sõnasõnaliselt identsed,

välja arvatud sissejuhatavad lõigud enne

konkreetseid märkusi, on järgnevalt p-des 1.1,

1.2, 2.1 ja 2.2 esitatud need lõigud nii MPEÕK

kui Kloostri sõnastuses, järgnevad punktid aga

vaid ühekordselt.

1.1. [MPEÕK arvamus] Eelnõu eesmärk on

suunatud konkreetsete usuliste ühenduste

usuvabaduse vastu. Kuigi eelnõu seletuskiri

viitab vajadusele reageerida muutunud

julgeolekuolukorrale, siis tegelikku eesmärki

varjatakse, milleks on sekkumine MPEÕK-i

usuvabadusse. Selle eesmärgi paljastas

siseminister ise, kui ta esines 23.10.2024

Riigikogus enda nn poliitilise avaldusega.

Sellega ühtlasi katkestati ootamatult MPEÕK-

iga peetavaid läbirääkimisi, mis paistavad

olnud kunstlikud, kuna samaaegselt valmistati

ette eelnõud, mille kohta me nüüd arvamust

avaldame. Demokraatlikus õigusriigis on täiesti

vastuvõetamatu lasta riigil eksitada inimesi ja

koostada seadusi ründamaks konkreetse

vähemusgrupi põhiõigusi ja -vabadusi.

Usuvabadus on demokraatliku riigi

alussammas, mille tagamine on riigi kohustus.

Seda ei tohi piirata vastavalt poliitilistele

soovidele.

Selgitus. Arvamuses esitatud väited ei ole

asjakohased. Eelnõu eesmärk on seletuskirja 2.

peatükis selgelt välja toodud ning seda on

selgitatud järgmiselt: „Riigil on kohustus kaitsta

oma territooriumil viibivate kõigi üksikisikute,

ühenduste ja kogukondade õigusi – samal ajal

usu- ja veendumusvabadusega kohaldatakse ka

õigust turvalisusele. Põhiseaduse preambuli

kohaselt kaitseb riik sisemist ja välimist rahu.

See tähendab, et avaliku korra ja laiemalt ka riigi

julgeoleku tagamine on põhiseaduse kaitsealas.“

Riik ei ole katkestanud läbirääkimisi MPEÕK-

iga, nii nagu ei ole kunagi olnud ega saagi olla

seotud nende läbirääkimiste pidamine sellega,

kas ja millisel kujul võib ministeerium kasutada

oma õigusi seadusandlikuks initsiatiiviks.

Sellest, et Siseministeerium analüüsib kirikute

ja koguduste seaduse kohaldatavust ja plaanib

vajadusel võimalikku muudatusi, välistamaks

mõjutustegevusi Eestis tegutsevates

usuorganisatsioonides, andis minister

avalikkusele teada juba 2022. aastal (nt

intervjuu Postimehele 10.10.2022).

1.2. [Kloostri arvamus] Eelnõu eesmärk on

suunatud konkreetsete usuliste ühenduste

usuvabaduse vastu. Kuigi eelnõu seletuskiri

viitab vajadusele reageerida muutunud

julgeolekuolukorrale, siis tegelikku eesmärki

varjatakse, milleks on sekkumine Pühtitsa

kloostri usuvabadusse. See eesmärk tuli ilmsiks

muu hulgas siis, kui siseminister esines

Selgitus. Arvamuses esitatud väited ei ole

asjakohased. Eelnõu eesmärk on seletuskirja 2.

peatükis selgelt välja toodud ning seda on

selgitatud järgmiselt: „Riigil on kohustus kaitsta

oma territooriumil viibivate kõigi üksikisikute,

ühenduste ja kogukondade õigusi – samal ajal

usu- ja veendumusvabadusega kohaldatakse ka

õigust turvalisusele. Põhiseaduse preambuli

23.10.2024 Riigikogus enda nn poliitilise

avaldusega. Sellega ühtlasi näidati, et Pühtitsa

kloostriga peetavad läbirääkimised olid

kunstlikud, kuna samaaegselt valmistati ette

eelnõud, mille kohta on käesolev arvamus

esitatud. Demokraatlikus õigusriigis on täiesti

vastuvõetamatu lasta riigil eksitada inimesi ja

koostada seadusi ründamaks konkreetse

vähemusgrupi põhiõigusi ja -vabadusi.

Usuvabadus on demokraatliku riigi alussammas,

mille tagamine on riigi kohustus. Seda ei tohi

piirata vastavalt poliitilistele soovidele.

kohaselt kaitseb riik sisemist ja välimist rahu.

See tähendab, et avaliku korra ja laiemalt ka riigi

julgeoleku tagamine on põhiseaduse kaitsealas.“

Riik ei ole katkestanud läbirääkimisi Pühtitsa

kloostriga, nii nagu ei ole kunagi olnud ega saagi

olla seotud nende läbirääkimiste pidamine

sellega, kas ja millisel kujul võib ministeerium

kasutada oma õigusi seadusandlikuks

initsiatiiviks. Sellest, et Siseministeerium

analüüsib kirikute ja koguduste seaduse

kohaldatavust ja plaanib vajadusel võimalikku

muudatusi, välistamaks mõjutustegevusi Eestis

tegutsevates usuorganisatsioonides, andis

minister avalikkusele teada juba 2022. aastal (nt

intervjuu Postimehele 10.10.2022).

2.1. Arvamuse andmiseks on antud

ebamõistlikult lühike aeg. Ilmselgelt ei ole

arvamuse avaldamiseks antud kolmenädalane

tähtaeg piisav ja mõistlik, arvestades kaalul

olevaid põhiõigusi ja -vabadusi ning varasemate

selleteemaliste diskussioonide puudumist.

Siseministeerium on juba pikemat aega olnud

läbirääkimistes MPEÕK-iga, ent sellele

vaatamata jätnud eelnõu kavatsusi ja sätteid

avaldamata. Arvestades ainuüksi seda, et vaid

MPEÕK-i põhikirja analüüsimiseks läks

Siseministeeriumil enam kui üks kuu aega,

viitab eelnõu osas antud aja ebamõistlikkusele.

Veel enam arvestades, et eelnõus nähakse ette

uus õigus anda Siseministeeriumile koguni kolm

kuud aega analüüsida usulise ühenduse või

usuühingu põhikirja. Seega ilmselgelt on kõiki

Eestis usulisi ühendusi ja usuühinguid

puudutava eelnõu osas arvamuse andmiseks

antud tähtaeg ebamõistlikult lühike.

Kiirustamine näitab hoopis riigi pinnapealset

suhtumist usuvabadusse ja soovi seadust läbi

suruda poliitilistest tõmbetuultest lähtuvalt ilma

vajadusi ja mõjusid nõuetekohaselt hindamata ja

kaalumata.

Eeltoodut arvestades esitab MPEÕK

piiratud ajalistes tingimustes järgneva

arvamuse seaduseelnõu punktide osas, kus

viited vastuolule põhiseadusega on ühtlasi

käsitletavad vastuoluna rahvusvahelisele

õigusega ja Eesti Vabariigile siduvate

välislepingutega:

Selgitus. MPEÕKi väide, et „eelnõus nähakse

ette uus õigus anda Siseministeeriumile koguni

kolm kuud aega analüüsida usulise ühenduse või

usuühingu põhikirja“, ei vasta tõele. Eelnõus

sisalduvate muudatuste (eelnõu p-d 6 ja 13)

kohaselt pikendab registripidaja vajadusel

kandeavalduse läbivaatamise tähtaega kuni

kolme kuuni, kuid see ei ole ega saagi olla see

tähtaeg, mis antakse ministeeriumile seisukoha

andmiseks. Seisukohti küsitakse ministeeriumilt

ka kehtiva KiKoS-e vastavate sätete alusel ning

ministeerium annab need registripidajale alati

esimesel võimalusel. Lisaks tuleb veelkord

korrata eelnõu seletuskirjas väljatoodut, et

kolmekuuline tähtaeg on sätestatud juba

Äriregistri seaduse § 41 lg-s 5, mille kohaselt

võib registripidaja erilist kontrollimist vajavate

asjaolude puhul kandeavalduse läbivaatamise

tähtaega pikendada kuni kolme kuuni. Seega,

isegi kui seda tähtaega ei kirjutataks sisse

käesolevasse eelnõusse, tuleneks see

Äriregistrisse kantud ühenduste puhul niikuinii

Äriregistri seadusest.

Kas eelnõu kohta arvamuse andmiseks antud

tähtaeg on olnud lühike või mitte, on hinnangu

küsimus. Põhimõtteliselt on eelnõu kaudu

esiletoodud probleemkohad olnud ühiskonnas

ning ka läbirääkimistel, mida eelpool olete

nimetanud, ülal juba ju mitmeid kuid. Arvamuse

andmiseks antud tähtaeg vastab Vabariigi

Valitsuse reglemendi § 7 lg-s 1 sätestatule.

Ei ole võimalik nõustuda väitega, et eelnõu

menetlusega on kiirustatud. Lisaks eelnõu

materjalide kirjalikule edastamisele on Eesti

Kirikute Nõukogu liikmeskirikutele eelnõu

tutvustatud ja tõusetunud küsimusi arutatud ka

eraldi kohtumisel Siseministeeriumis. Saabunud

kooskõlastuskirjadesse ja arvamustesse on

suhtutud sisuliselt ja konstruktiivselt, leidmaks

kiirustamata enne järgmisi menetlusetappe

sobivaimad ja tasakaalustatud õiguslikud

lahendused.

2.2. [Kloostri arvamus] Arvamuse andmiseks

on antud ebamõistlikult lühike aeg. Ilmselgelt

ei ole arvamuse avaldamiseks antud

kolmenädalane tähtaeg piisav ja mõistlik,

arvestades kaalul olevaid põhiõigusi ja -

vabadusi ning varasemate selleteemaliste

diskussioonide puudumist. Siseministeerium on

juba pikemat aega olnud läbirääkimistes

Pühtitsa kloostriga, ent sellele vaatamata jätnud

eelnõu kavatsusi ja sätteid avaldamata.

Arvestades ainuüksi seda, et eelnõus nähakse

ette uus õigus anda Siseministeeriumile koguni

kolm kuud aega analüüsida usulise ühenduse või

usuühingu põhikirja. Seega ilmselgelt on kõiki

Eestis usulisi ühendusi ja usuühinguid

puudutava eelnõu osas arvamuse andmiseks

antud tähtaeg ebamõistlikult lühike.

Kiirustamine näitab hoopis riigi pinnapealset

suhtumist usuvabadusse ja soovi seadust läbi

suruda poliitilistest tõmbetuultest lähtuvalt ilma

vajadusi ja mõjusid nõuetekohaselt hindamata ja

kaalumata.

Eeltoodut arvestades esitab Pühtitsa klooster

piiratud ajalistes tingimustes järgneva

arvamuse seaduseelnõu punktide osas, kus

viited vastuolule põhiseadusega on ühtlasi

käsitletavad vastuoluna rahvusvahelisele

õigusega ja Eesti Vabariigile siduvate

välislepingutega:

Selgitus. Kloostri väide, et „eelnõus nähakse

ette uus õigus anda Siseministeeriumile koguni

kolm kuud aega analüüsida usulise ühenduse või

usuühingu põhikirja“, ei vasta tõele. Eelnõus

sisalduvate muudatuste (eelnõu p-d 6 ja 13)

kohaselt pikendab registripidaja vajadusel

kandeavalduse läbivaatamise tähtaega kuni

kolme kuuni, kuid see ei ole ega saagi olla see

tähtaeg, mis antakse ministeeriumile seisukoha

andmiseks. Seisukohti küsitakse ministeeriumilt

ka kehtiva KiKoS-e vastavate sätete alusel ning

ministeerium annab need registripidajale alati

esimesel võimalusel. Lisaks tuleb veelkord

korrata eelnõu seletuskirjas väljatoodut, et

kolmekuuline tähtaeg on sätestatud juba

Äriregistri seaduse § 41 lg-s 5, mille kohaselt

võib registripidaja erilist kontrollimist vajavate

asjaolude puhul kandeavalduse läbivaatamise

tähtaega pikendada kuni kolme kuuni. Seega,

isegi kui seda tähtaega ei kirjutataks sisse

käesolevasse eelnõusse, tuleneks see

Äriregistrisse kantud ühenduste puhul niikuinii

Äriregistri seadusest.

Kas eelnõu kohta arvamuse andmiseks antud

tähtaeg on olnud lühike või mitte, on hinnangu

küsimus. Põhimõtteliselt on eelnõu kaudu

esiletoodud probleemkohad olnud ühiskonnas

ning ka läbirääkimistel, mida eelpool olete

nimetanud, ülal juba ju mitmeid kuid. Arvamuse

andmiseks antud tähtaeg vastab Vabariigi

Valitsuse reglemendi § 7 lg-s 1 sätestatule.

Ei ole võimalik nõustuda väitega, et eelnõu

menetlusega on kiirustatud. Saabunud

kooskõlastuskirjadesse ja arvamustesse on

suhtutud sisuliselt ja konstruktiivselt, leidmaks

kiirustamata enne järgmisi menetlusetappe

sobivaimad ja tasakaalustatud õiguslikud

lahendused.

3. Eelnõu punktist 1 ja seletuskirjast nähtuvalt ei

ole võimalik aru saada, kuidas see aitab

saavutada eelnõu väidetavat eesmärki. Vastuolu

põhiseadusega, kuna puudub legitiimne

eesmärk.

Mitte arvestatud. Õigus, et üks kogudus võiks

kuuluda üheaegselt mitmesse kirikusse või

koguduste liitu, ei ole põhiseadusest tulenev

õigus. KiKoS on §-s 2 määratlenud kiriku ja

koguduste liidu definitsioonid ning nende

loogikast (ja ka senisest praktikast) tuleneb, et

kogudus kuulub vaid ühte kirikusse või

koguduste liitu. Samas ei ole see säte

selgesõnaliselt siiski seni veel seaduses

sisaldunud.

Kuivõrd aga eelnõu punkt 10 annab edaspidi

võimaluse moodustada koguduste liidu ka

sellisel viisil, et see kasutab teatud piiritletud

juhtudel oma nimes juba registrisse kantud

kiriku nime (nt võib sellise koguduste liidu nimi

olla N. kiriku P. vikariaat), siis on oluline

välistada võimalus, et koguduste liiduna ei

hakataks kirikutes moodustama territoriaalseid

strukuuriüksusi (nt praostkondi või

piiskopkondi). Enne praegu kehtiva seaduse

jõustumist olid juriidilise isiku õigused ka nt

praostkondadel, kui kirikud olid seda soovinud

(ja nad kanti Siseministeeriumis peetud

registrisse), kuid kehtiva seaduse koostamisel

otsustati, et juriidiliste isikute süsteem kiriku või

koguduste liidu sees saab olla vaid

kahetasandiline (st kirik või koguduste liit ja

kogudus).

Eelnõu seletuskirja on täiendatud.

4. Eelnõu punkt 2 sõnastus on ebamäärane.

Seadusemuudatus on vastuolus põhiseadusega.

4.1. Sisustamata jäävad „juhindumise“ ja

„seotuse“ mõisted. Niivõrd ebamäärase ja

laialivalguva sõnastusega seadusesäte loob

riigile aluse hakata mistahes usulisi ühendusi

kinni panema vastavalt oma poliitilisele suvale,

sest „juhindumist“ ja „seotust“ on ilma

defineerimata võimalik sisustada äärmiselt laialt

vastavalt poliitilistele tõmbetuultele.

4.2. Mõiste „institutsioon“ on samamoodi

määratlemata ja võib olla sisustatud poliitilistest

tõmbetuultest lähtuvalt.

4.3. Mõisted „usutunnistus“ ja „õpetus“ on

nähtused, mille sisustamine kuulub eranditult

usulise ühenduse enda otsustuspädevusse. Riigil

ei ole õigust tõlgendada usulisi norme, mistõttu

ei saa ka riik neid mõisteid sisustama hakata,

eriti usuliste ühenduste eksistentsi otsustamisel.

4.4. Seadusemuudatus paneb süütud ja

seaduskuulekad usulised ühendused kandma

kollektiivset vastutust enda eksistentsi näol

välisriigis toimuva eest, mille üle neil mingit

kontrolli ei ole. See on ilmselgelt

demokraatlikult õigusriigile täiesti kohatu ja

ebaproportsionaalne meede.

Sisuliselt arvestatud.

Eelnõu punkt 2 (nüüd p 3) on ümber sõnastatud,

sh ei kasutata selles enam mõisteid

„institutsioon“, „usutunnistus“ ja „õpetus“.

4.5. Piirangud lähtuvad just välisriigis asuvast

isikust, institutsioonist või organisatsioonist,

aga riigi sees asuva, kuid samadele tingimustele

vastava isiku, institutsiooni või organisatsiooni

suhtes antud seadusemuudatus ei kohaldu.

Ilmselgelt on seadusemuudatus olnud suunatud

konkreetsete usuliste ühenduste vastu, kes on

poliitiliste tõmbetuulte vahele sattunud.

5. Eelnõu punkti 3 osas on sama arvamus, mis

eelnõu punkti 2 osas, kuid usuühinguid

puudutavana.

Sisuliselt arvestatud.

Eelnõu punkt 3 (nüüdne punkt 5) on ümber

sõnastatud, sh ei kasutata selles nt enam mõistet

„institutsioon“.

6. Eelnõu punktiga 4 asub riigi täidesaatev võim

kohtu pärusmaale ehk õigusemõistja rolli, sest

kohtul ei ole enam õigus, vaid kohustus

täidesaatva riigivõimu saatel hakata õigust

mõistma. Vastuolu võimude lahususe

põhimõttega ja seeläbi põhiseadusega. Kuivõrd

tegemist on kohtumenetlust puudutava

õigusnormiga, siis vajab see Riigikogu

koosseisu häälteenamust (PS § 104 lg 2 p 14).

Mitte arvestatud. Registriasjad ei ole õigusemõistmine

põhiseaduse § 146 tähenduses.4 Viidatud

põhiseaduse § 104 kommentaarides on

käsitletud ülevaatlikult, millal vajab seadus

vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu

häälteenamust. KiKoSe eelnõu, mis juba

algtekstist alates on sisaldanud

registrimenetlusega seotud sätteid, ei ole

vajanud vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu

häälteenamust.

Väide, et „kohtul ei ole enam õigus, vaid

kohustus täidesaatva riigivõimu saatel hakata

õigust mõistma“ jääb arusaamatuks. Nagu

eelpool kirjutatud, ei ole tegemist

õigusemõistmisega, ning isegi kui sätete uue

redaktsiooni kohaselt on Siseministeeriumi

poole seisukoha saamiseks pöördumine

kohustuslik, ei ole planeeritud mingeid

muudatusi seonduvalt selle seisukoha

siduvusega registripidaja otsusele.

7. Eelnõu punktis 5 toodud muudatus on

tehnilist laadi ega vaja siinkohal sisulisemat

arvamust.

Võetud teadmiseks.

8. Eelnõu punkti 6 osas normi kohaldamine

eeldaks lisaks usuliste ühenduste tahte

väljaselgitamisele, mille väljaselgitamise viis

võib olla kergesti kuritarvitatav ja praktiliselt

teostamatu (nt kas loeb usulise ühenduse

esindaja sõna või usulise ühenduse kõrgeima

organi otsus), ka seda, et riik peaks hakkama

tõlgendama usulise ühenduse usutunnistust. See

on täitesti lubamatu ja selgelt vastuolus

põhiseadusega.

Mitte arvestatud. Märkuse tekstist jäävad

mitmed väited arusaamatuks („väljaselgitamise

viis võib olla kergesti kuritarvitatav ja

praktiliselt teostamatu“, otsustega seonduv,

nagu ka usutunnistuse tõlgendamisega

seonduv). Juhime tähelepanu, et

usutunnistus(t)e loetlemine või kirjeldamine

usulise ühenduse põhikirjas tuleneb juba

KiKoSe § 2 vastavatest lõigetest. Registrisse

kandmisel hinnatakse nendele nõuetele

vastavust juba ju ka kehtiva seaduse alusel.

Registripidaja saab kasutada nii

4 www.pohiseadus.ee, § 104 komm. 27.

Siseministeeriumi seisukohas sisalduvat kui

enda poolt vahetult kaasatavate ekspertide

teadmisi.

9. Eelnõu punkt 7 paistab olevat pigem tehnilist

laadi ega vaja sisulist arvamust. Võetud teadmiseks.

10. Eelnõu punkt 8 viitab eelnõu punktis 2

tehtud muudatustele, mistõttu meie arvamus

kattub sealsega. Täiendava põhikirja sisule

ettenähtud piirangu osas tuleb veel lisaks

märkida, et „otsuse tegemisel osalemist“ on

ebamäärane ja niivõrd laialivalguv, et võimaldab

ka täiesti sisutühjalt sekkuda usulise ühenduse

usuvabadusse. Seejuures ei ole seaduseelnõu

puhul oluline otsus ise, vaid otsuse tegija, mis

läheb kaugemale seaduseelnõu eesmärgi

saavutamisest.

Sisuliselt arvestatud.

Kõnalune punkt on ümber sõnastatud, sh ei

kasutata selles enam mõistet „institutsioon“.

11. Eelnõu punktis 9 toodud muudatus seondub

eelnõu punktis 4 toodud muudatusega, mistõttu

meie arvamus kattub sealsega.

Mitte arvestatud. Selgitused on samad, mis

eelnõu punktis 4 (nüüdne punkt 6) tehtud

märkuse kohta (vt käesolevas

kooskõlastustabeli alljaotises p 6).

12. Eelnõu punktis 10 toodud muudatuse osas

sama eelneva punktiga.

Mitte arvestatud. Selgitused on samad, mis

eelnõu punktis 4 (nüüdne punkt 6) tehtud

märkuse kohta (vt käesolevas

kooskõlastustabeli alljaotises p 6).

13. Eelnõu punktis 11 toodud muudatus on

tehnilist laadi ega vaja sisulist arvamust. Võetud teadmiseks.

14. Eelnõu punktis 12 toodud muudatus on

samuti tehnilist laadi ega vaja sisulist arvamust. Võetud teadmiseks.

15. Eelnõu punktis 13 toodud muudatused on

vastuolus põhiseadusega, sest riik ei tohi ette

näha neid tingimusi, millele peavad usulise

ühenduse liikmed vastama. Lisaks on normi

sõnastus ebamäärane ja laialivalguv, et

võimaldab meelevaldset sisustamist ja

kuritarvitamist.

Arvestatud osaliselt.

Arusaamatuks jääb väide, nagu soovitakse näha

ette tingimusi, „millele peavad usulise ühenduse

liikmed vastama“. Säte puudutab sõnaselgelt

usulise ühenduse vaimulikku, kelle puhul näeb

juba kehtiv KiKoS § 20 redaktsioon ette

mitmeid tingimusi.

Siiski on § 20 uut lõiget 3 muudetud ja varasem

punkt 1 sellest välja jäetud.

16. Eelnõu punktis 14 toodud muudatuste osas

sama arvamus, mis eelmises punktis. Arvestatud osaliselt.

Juhul kui märkuse tegijad on ka selle punkti

puhul seisukohal, et tingimuste ettenägemine

oleks vastuolus põhiseadusega, tuleb möönda, et

kahjuks on jäetud tähelepanuta mitmed

õigusaktid, milledega on erinevate juriidilise

isiku liikide juhatuse liikmetele tingimusi juba

kehtestatud.

Siiski on § 23 uut lõiget 21 muudetud ja varasem

punkt 1 sellest välja jäetud.

17. Eelnõu punktis 15 antud tähtaeg on

ebamõistlikult lühike. Usulistele ühendustele

antakse vaid kaks kuud seadusemuudatusega

Selgitus.

Eelnõu koostajad on tutvunud nende usuliste

ühenduste põhikirjadega, keda muudatused

tutvumiseks ja oma tegevuse

ümberkorraldamiseks. Samas aga jätab

Siseministeerium endale kuni kolm kuud aega,

et põhikirju analüüsida ja hinnata. Usuliste

ühenduste sisemine struktuur võib olla keerukas

ja otsuste langetamine aeganõudev. Kindlasti ei

ole kahekuuline tähtaeg mõistlik ja piisav.

Ajalooliselt on suured muudatused võtnud

koguni aastaid, aastakümneid ja isegi sajandeid.

tõenäoliselt puudutavad, ning sellest lähtuvalt

on kavandatud eelnõus planeeritud tähtaeg.

Kordame veelkord, et märkuses sisalduv väide

„Samas aga jätab Siseministeerium endale kuni

kolm kuud aega, et põhikirju analüüsida ja

hinnata“ ei vasta tõele. Eelnõus sisalduvate

muudatuste (eelnõu p-d 6 ja 13) kohaselt

pikendab registripidaja vajadusel kandeavalduse

läbivaatamise tähtaega kuni kolme kuuni, kuid

see ei ole ega saagi olla see tähtaeg, mis antakse

ministeeriumile seisukoha andmiseks.

Seisukohti küsitakse ministeeriumilt ka kehtiva

KiKoS-e vastavate sätete alusel ning

ministeerium annab need registripidajale alati

esimesel võimalusel. Lisaks tuleb veelkord

korrata eelnõu seletuskirjas väljatoodut, et

kolmekuuline tähtaeg on sätestatud juba

Äriregistri seaduse § 41 lg-s 5, mille kohaselt

võib registripidaja erilist kontrollimist vajavate

asjaolude puhul kandeavalduse läbivaatamise

tähtaega pikendada kuni kolme kuuni. Seega,

isegi kui seda tähtaega ei kirjutataks sisse

käesolevasse eelnõusse, tuleneks see

Äriregistrisse kantud ühenduste puhul niikuinii

Äriregistri seadusest.

18. Eelnõu koostamise vajadus on ebaselge. Seaduseelnõule esitatavate põhinõuete osas

tuleb vastavalt HÕNTE § 2 lg 1 kohaselt peab

eelnõust ilmnema selge ja arusaadav koostamise

vajadus. Tutvumisringile edastatud eelnõu puhul

ei selgu sisulisi põhjendusi, miks ei kata juba

olemasolev õiguslik regulatsioon eelnõuga

saavutatavat eesmärki või miks see ei ole piisav

või ei ole ajakohane. Eelnõust ja selle

seletuskirjast võib aru saada, et see on koostatud

julgeolekualastel kaalutlustel, kuid ei ole

esitatud ühtegi sisulist asjaolu ega põhjendust

regulatsiooni muutmiseks. Kuigi seletuskirjas

on viidatud 06.05.2024 Riigikogu avaldusele

seonduvalt Moskva Patriarhaadiga ning sellest

võib tuletada eelnõu põhiliste muudatuste

eesmärgi ja vajaduse, ei ole ometi konkreetset

teemat sisuliselt avatud ega lahendatud. Sel

põhjusel taandub eelnõu poliitiliste avalduste

elluviimisele, mitte õigusliku olukorra

reguleerimise vajadusele.

Selgitus. Märkuse sisu on ebaselge ja

hinnanguline. Olgugi seletuskirjas juba

kooskõlastusringile saadetud versioonis

piisavalt selgitatud eelnõu koostamise vajadust,

on seletuskirja nüüdseks ka nendes aspektides

veelgi täiendatud.

19. Puudub kooskõla ülimuslike aktidega. HÕNTE § 3 kohaselt peab eelnõu olema

vastavuses ja kooskõlas ülimuslike aktidega –

Eesti Vabariigi põhiseaduse, rahvusvahelise

Selgitus. Eelnõu vastavust põhiseadusele, EL ja

rahvusvahelisele õigusele on juba

kooskõlastusringile saadetud seletuskirjas

õiguse üldtunnustatud põhimõtete ja normide,

Eesti Vabariigi suhtes jõustunud välislepingute

ning Euroopa Liidu õigusega. Eelnõu

seletuskirjas avatakse olulisemaid põhiseaduse

ja EIÕK nõudeid, kuid jäetakse sisuliselt

põhistamata vastavate riivete põhjendatus.

Eelnimetatud tegevusetus toob kaasa HÕNTE §

5 eiramise ning ei luba asuda seisukohale, et

eelnõust puudutatud isikute õiguste ja vabaduste

piirangud on asjakohased ja proportsionaalsed

eelnõuga taotletava eesmärgiga.

piisavalt analüüsitud, kuid seletuskirja on veelgi

täiendatud.

20. Eelnõu ja selle seletuskiri on koostatud

puuduliku analüüsi ja läbimõtlematusega. HÕNTE § 43 lg 1 p 6 ja 7 esitavad nõuded

eelnõu sisule ja võrdlevale analüüsile. Eelnõu

seletuskirjas on jäetud eraldi tutvustamata

valdkonna seni kehtivat regulatsiooni ja teiste

riikide õigusaktid, mida on eelnõu

ettevalmistamisel kasutatud ning jäetud

analüüsimata eelnõu sarnasust nimetatud

õigusaktidega. Eeltoodu lisaks veenvust eelnõu

eesmärgile ja vajadusele ning aitaks tuvastada

võrdleva analüüsi kaudu täiendavad

kitsaskohad. Kui nimetatud temaatika on

tõusetunud ka teistes riikides, tuleb vastavat

kogemust ja tulemust selgelt esile tuua. Võib

eeldada, et valitsevas geopoliitilises olukorras

on eelnõu poliitilise taustaga ja selle

väljatöötamisel on olnud eeskujuks teiste riikide

seadused või seaduseelnõud ning see hõlmab

endas kohustust kommenteerida eelnõus nende

rakendamise kogemust ning esitada asjakohased

järeldused.

Selgitus. Riikide õigusruumid, sh usuliste

ühenduste õigusliku staatuse ja tegevusega

seonduvalt, on väga erinevad. Viimastel aastatel

on osaliselt samalaadsete põhjendustega, mis

puudutavad kõnealuse eelnõu algatamist Eestis,

vastu võetud seadusemuudatused näiteks Lätis

ja Ukrainas. Siiski on usuliste ühenduste

õiguslik regulatsioon nendes riikides, samuti

reaalne kontekst usulisel maastikul, võrreldes

Eestiga, piisavalt erinev, ning selle

üksikasjalikum analüüs ja võrdlemine ei annaks

käesoleva eelnõuga seonduvalt õigusloomeliselt

olulist lisandväärtust.

21. Puudub mõjuanalüüs konkreetsete

usuliste ühenduste kohta. HÕNTE § 46 lg 1 p

7 nõuab seletuskirjas seaduse mõjude all

selgituste esitamist selles, milline muu otsene

või kaudne mõju tuleneb seaduse

rakendamisest. Eelnõu seletuskirjas ei esitata

mõjuanalüüsi konkreetsete muudatuste

sihtrühmaks olevate usuliste ühenduste kohta,

ometi on eelnõu vastavast ümberkorralduse

eesmärgist selgelt kantud. Eelnõu ettevalmistaja

on Siseministeerium, kes nimetab enda

usuküsimuste riiklikuks koordineerijaks, kuid

on seejuures jätnud andmata hinnangu usulistele

ühendustele tekkivast otsesest ja kaudsest

mõjust. Ei ole esitatud viiteid, et eelnõule

eelneva analüüsi käigus oleks kogutud

täiendavaid dokumente, tõendeid ega arvamusi.

Selgitus. Mõjuanalüüs on esimesele

kooskõlastusringile saadetud seletuskirjas

olemas; selle piisavus ja ammendavus on

hinnangu küsimus.

22. Eelnõust otseselt mõjutatud huvirühmi ei

kaasatud. HÕNTE § 50 lg 1 p 1-3 kohaselt ei

selgu seletuskirjast, et kaasamisel oleks

arvestatud eelnõust otseselt mõjutatud

huvirühmi, kaasa arvatud allakirjutanud usulist

ühendust. Sellega on eos välistatud võimalus

kõikide asjassepuutuvate huvirühmade

arvamuse saamiseks ning nende arvestamisele

või arvestamata jätmisele hinnangu andmine.

Eeltoodu on olulise kaaluga, sest

huvirühmadega ja puudutatud isikutega

konsulteerimine peab aset leidma

poliitikakujundamise kõigis etappides.

Selgitus. Märkuse esitajate viide HÕNTE § 50

kontekstis asjaoludele, mis olevat jäetud

märkimata esimesele kooskõlastusringile

saadetud eelnõu seletuskirjas, ei ole asjakohane.

Kui vaadelda paragrahvi ülesehitust ja

sõnastust, siis on võimalik neid regulatsioone

täita seletuskirja selles versioonis, mis

koostatakse pärast esimest kooskõlastusringi.

Huvirühmade kaasamisena on käsitletav lisaks

eelnõu koostamisse kaasamisele ka eelnõu

arvamuse avaldamiseks saatmine.

Ministeeriumide praktika on see, et

asjassepuutuvad eelnõud saadetakse arvamuse

avaldamiseks Eesti Kirikute Nõukogule, kes

omakorda edastab need liikmeskirikutele, kus

üheks nendest on ka MPEÕK. Pühtitsa

kloostrile (kes tõepoolest MPEÕKi kanoonilisse

struktuuri ei kuulu) eelnõu esialgselt arvamuse

avaldamiseks ei saadetud, kuid seda sai tehtud

veidi hiljem ning seega on ka klooster olnud

kaasatud.

Natalja Paško

(avalik kommentaar Eelnõude Infosüsteemis)

1. Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011.

aasta määruse nr 180 „Hea õigusloome ja

normitehnika eeskiri“ (edaspidi HÕNTE) § 1

lg 1 näeb ette, et seaduse väljatöötamise

vajaduse kooskõlastamiseks koostab eelnõu

ettevalmistaja väljatöötamiskavatsuse.

Muuhulgas HÕNTE § 1 lg 5 on ettenähtud

väljatöötamiskavatsuse, kontseptsiooni ja

seaduseelnõu ettevalmistamiseks huvirühmade

ja avalikkuse kaasamine ning kooskõlastamine

toimub reglemendis sätestatu ja Vabariigi

Valitsuse 13. jaanuari 2011. a määruse nr 10

„Vabariigi Valitsuse reglement § 4 lõike 2 alusel

kehtestatud kaasamise hea tava korras.

Vabariigi Valitsuse veebilehel avaldatud

kaasamise hea tava (Kaasamise hea tava

Riigikantselei) hõlmab muuhulgas:

huvirühmade ning avalikkuse neid puudutavate

otsuste kujundamisse, et tagada otsuste parim

võimalik kvaliteet ning legitiimsus, kaasamine

kaasamise hea tava mõistes seisneb otsuste

kujundamisel huvirühmade ja avalikkuse

informeerimises ja nendega konsulteerimises.

Informeerimine seisneb huvirühmadele ja

avalikkusele tasakaalustatud ja objektiivse

informatsiooni edastamises, mis võimaldab

mõista otsuse tegemise eesmärki ja

Selgitus. Seletuskirja alljaotusi, milles

käsitletakse eelnõu koostamise eesmärki ja

kiireloomulisust, on täiendatud.

lahendusvõimalusi. Avalik konsulteerimine

seisneb huvirühmadelt ja avalikkuselt tagasiside

küsimises poliitikakujundamise kõigis

etappides, sealhulgas probleemide püstitamisel,

eesmärkide kindlaksmääramisel,

lahendusvõimaluste analüüsimisel ja otsuse

kavandi koostamisel; Kaasamist rakendatakse

selliste poliitikaalgatuste väljatöötamisel, millel

on arvestatav mõju huvirühmadele või mis

mõjutavad kogu ühiskonda.

Kirikute ja koguduste seaduse (KiKoS)

muutmise seaduse eelnõu seletuskirja p 1.3

kohaselt ei ole eelnõus toodud muudatuste kohta

eelnevalt koostatud väljatöötamiskavatsust,

kuna muudatuste menetlus on põhjendatult

kiireloomuline ning kiireloomulisuse

põhjendused seonduvad peamiselt kiiresti

muutunud julgeolekuolukorraga. Olukorras, kui

MPEÕK (millest ajendatuna seaduseelnõu

kiirkorras väljatöötatud) on heas usus riigiga

läbirääkimise protsessis osalenud, taoline

informeerimiskohustuse eiramine, seaduse

muudatuste väljatöötamise kavatsuse varjamine

on informeerimise kohustuse, kaasamise hea

tava ja mõistliku menetlusaja nõuete rikkumine.

PS § 14 kommentaari 23 Riikliku tahte

kujunemise valdkonnas annab põhiõigus

menetlusele ja korraldusele õiguse nõuda

poliitilise tahte kujunemises tõhusate

osalusõiguste andmist. Need tuleb kujundada

viisil, mis tagaksid mh kaitse täidesaatva

riigivõimu omavoli eest.

2. Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja

(HÕNTE) § 2 lg 1 kohaselt seaduseelnõu

koostatakse sama liiki ühiskonnasuhete

õiguslikuks reguleerimiseks, kui vajalik

õiguslik regulatsioon puudub või ei ole piisav

või ei ole ajakohane.

KiKoS muutmise eelnõu seletuskirja p-s 2.1

kohaselt on eelnõu koostatud tingituna eelkõige

MPEÕK’ist potentsiaalselt tulenevast ohust

ning seega on koostatud üksikjuhtumi

reguleerimiseks ning on suunatud tegelikult

konkreetsele adressaadile.

RKÜKo 20.11.2012, 3-4-1-4-12, p-s 45 toob

Riigikohus välja, et õigusakti on materiaalses

mõttes üksikakt kui adressaadid on

individualiseeritavad, reguleeritakse

konkreetset juhtumit ja selle tagajärgi.

Selgitus. Eelnõu ei ole koostatud üksikjuhtumi

lahendamiseks ning seega on selle vorm

seaduseelnõuna põhiseadusele ja teistele

õigusaktidele vastav.

Eelnõu koostajad ei ole kusagil märkinud, et

Riigikogu 06.05.2024 avaldus oleks õigusakt.

Nimetatud avalduse vastuvõtmisele on viidatud

seletuskirja alljaotises 2.1 kui ühele asjaoludest,

millega on eelnõu väljatöötamisel arvestatud.

Eelnõu seletuskirja on regulatsiooni sisuliste

põhjendustega täiendatud.

Vastavalt eelnõu seletuskirja p 2.1 alampunktis

7 väljatoodule, toetuvad eelnõu koostajad mh

Riigikogu poliitilisele avaldusele 6.maist

“Riigikogu 06.05.2024 avaldusega kuulutati

Moskva patriarhaat Venemaa Föderatsiooni

sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks.

Riigikogu on oma avalduses märkinud, et

Moskva patriarhaadi üleskutsed kätkevad endas

ohtu Eesti julgeolekule ja püsimisele, seejuures

otsest ohtu avalikule ja põhiseaduslikule korrale

Eestis.”

Riigikogu poliitilised avaldused ei ole

õigusaktid ja ei saa luua õigusi ja kohustusi. PS

§ 65 p-s 11 nimetatud avaldused,

deklaratsioonid ja pöördumised on Riigikogu

poliitilist tahet väljendavad aktid, mis ei ole

õigusaktid. Need pole täitmiseks kohustuslikud.

Põhiseaduse § Paragrahvi 65 p 11 järgi saab

avalduse, deklaratsiooni ja pöördumise

adresseerida üksnes Eesti rahva või teiste riikide

või rahvusvaheliste organisatsioonide poole.

Kas õiguslik regulatsioon on vajalik, kas kehtiv

õiguslik regulatsioon ei ole piisav või

ajakohane, seda näitab argumenteeritud

eelanalüüs ja väljatöötamiskavatsus, mis oli aga

eelnõu algataja poolt läbi viimata lähtudes

reguleerimisvajaduse kiireloomulisusest.

Kehtiva Kirikute ja koguduste seaduse § 1 lg 1

ülesanne on põhiseadusega igaühele tagatud

usuvabaduse teostamiseks sätestada kirikute,

koguduste, koguduste liitude, kloostrite ja

usuühingute liikmeks astumise kord ning nende

tegevuse reguleerimine. Seletuskirja kohaselt

muudatuste eesmärk: ”Tänases maailmas tuleb

riigil kaitsta inimesi aga ka terroristliku ja muu

vaenupropaganda ning vägivallale üleskutsete

eest”. Millisest õigusaktist tuleneb selline

kohustus eelnõu koostajad ei täpsustata.

Eelnõu seletuskirja p-s 2.3.3 on viidatud OSCE

usu- ja veendumusvabaduse ning julgeoleku

poliitikajuhises välja toodud üldistele

põhimõttetele ja praktilistele soovitustele

Freedom of Religion or Belief and Security

Policy Guidance, OSCE 2019 probleemide

lahendamiseks olukorras, kus kaalukausil on

usu- ja veendumusvabadus ühelt poolt ning

teisalt riigi julgeolek.

Kõnealusest juhisest lähtuvalt peavad piirangud

olema selgelt sõnastatud, piirangute aluseks ei

saa olla üldine julgeolekuoht, vaid nõuete

kehtestamisel tuleb viidata konkreetsetele

alustele või sätestada järgitavad nõuded

lähtuvalt avaliku korra kaalutlustest.

3. HÕNTE § 2 lg 2 kohaselt seaduseelnõu

peab sisaldama valdkonna reguleerimist

vajavate õigussuhete selgeid ja seaduse

vahetu kohaldatavuse huvides piisavalt

üksikasjalikke regulatsioone.

Kavandatavad muudatused ei ole õigusselguse

mõttes piisavad ega üksikasjalikud:

Nt., eelnõu p 2 kohaselt KiKoS paragrahvi 3

täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kirik, kogudus, koguduste liit ja klooster

ei või juhinduda oma tegevuses välisriigi isikust,

institutsioonist või ühendusest ega olla

põhikirjaliselt, usutunnistuselt või õpetuslikult

temaga seotud, kui see isik, institutsioon või

ühendus:

1) kujutab ohtu Eesti avalikule või

põhiseaduslikule korrale;

2) toetab sõjalist agressiooni või kutsub üles

sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu

kasutamisele või vägivallale või

3) on oma tegevuses vastuolus rahvusvahelise

õiguse üldtunnustatud põhimõtetega.“

Seatavad piirangute alused on sõnastatud väga

üldiselt ja vastuolus õigusselguse põhimõttega.

Piirangud ei võimalda ühingutel teostada oma

õigusi viisil, et neile oleks ettenähtavad

tagajärjed mis tulenevad nende kanoonilisest

struktuuri kuuluvate “institutsioonide”

üleskutsetest, arvamustest, lisaks ei selgu kas ja

kuidas tuvastatakse ohu olemasolu, agressiooni

toetamist vms ja kas see tähendab pidevat

julgeolekukontrolli.

Seaduse eelnõus ei täpsustata, mida mõistetakse

mõistete “ohu”, “toetamise”, “juhindub”,

„usutunnistuselt seotud“ all; kui mõiste sisu on

avamata, siis puudub võimalus ametnike

tegevuse seaduslikkuse hindamiseks; (vt

RKPJKo III-4/1-1/94)

Eelnõu p 13 paragrahvi 20 täiendatakse

lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses:

„(3) Usulise ühenduse vaimulik ei saa olla isik,

1) kelle tegevus on olnud suunatud või on

suunatud või on põhjendatud alus arvata, et see

on olnud või on suunatud Eesti riigi ja tema

julgeoleku vastu või kelle tegevus võib kujutada

ohtu avalikule või põhiseaduslikule korrale

Eestis;

Selgitus. Eelnõuga kavandatavat KiKoS § 3 lg

21 on muudetud ning kavandatud KiKoS § 20 lg

3 p 1 ja § 23 lg 21 p 1 on eelnõust välja jäetud.

2) kellele on keeldutud viisa või elamisloa

andmisest või pikendamisest või see on

kehtetuks tunnistatud või viisa tühistatud alusel,

et isik kujutab või võib kujutada ohtu riigi

julgeolekule.

(4) Usuline ühendus, kelle huve on kahjustatud

vaimuliku tiitli õigustamatu kasutamisega, võib

nõuda selle õigustamatu kasutamise lõpetamist,

samuti tekitatud kahju hüvitamist.“;

14) paragrahvi 23 täiendatakse lõikega 21

järgmises sõnastuses:

„(21) Juhatuse liige ei saa olla isik,

1) kelle tegevus on olnud suunatud või on

suunatud või on põhjendatud alus arvata, et see

on olnud või on suunatud Eesti riigi ja tema

julgeoleku vastu või kelle tegevus võib kujutada

ohtu avalikule või põhiseaduslikule korrale

Eestis;

Nii vaimulikku kui juhatuse liikme suhtes

kehtestatakse seega julgeoleku kontrolli

läbimist enne ametisse astumist ja ametiaja

jooksul, seadus ei täpsusta aga kuidas seda

teostatakse – ei täpsustata rakendamiseks

õigustatud subjektide ringi, juhtusid, tingimusi,

protseduurilist korda, garantiisid, kontrolli ja

järelevalvet ning vastutust. (vt RKPJKo III-4/1-

1/94)

4. HÕNTE § 3 kohaselt seaduseelnõu peab

olema kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse,

rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud

põhimõtete ja normide, Eesti Vabariigi

suhtes jõustunud välislepingute ning

Euroopa Liidu õigusega.

KiKoS muutmise seaduse eelnõu p 4 kohaselt

KiKoS paragrahvi 4 lõige 2 teine lause

muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Usuühingu põhikirja või muude dokumentide

seaduses sätestatud nõuetele vastavuse

kindlakstegemiseks pöördub Tartu Maakohtu

registriosakond (edaspidi registripidaja)

seisukoha saamiseks ministeeriumi poole, kelle

valitsemisalas on usuliste ühendustega seotud

asjade korraldamine, ning vajadusel pikendab

kandeavalduse läbivaatamise tähtaega kuni

kolme kuuni.;

Taotletav muudatus võrreldes kehtiva

regulatsiooniga sätestab, et registripidaja mitte

võib, vaid peab pöörduma nõuetele vastavuse

hindamiseks ministeeriumi poole. Põhiseaduse

§ 48 kohaselt igaühel on õigus koonduda

Selgitus. Usuliste ühenduste registrikannete

puhul Siseministeeriumilt seisukoha küsimise

võrdsustamine relvi valdavate, samuti

sõjaväeliselt korraldatud või sõjalisi harjutusi

harrastavate ühingute ja liitude loomiseks

eelneva loa küsimisega ei ole asjakohane.

Siseministeeriumi seisukoht ei ole

registripidajale siduv, küll aga annab see

vajalikku lisainformatsiooni, mis eelnõu

täienduse kohaselt saab sisaldada ka

ministeeriumiväliste ekspertide arvamuse.

Eelnõu punktiga 5 (nüüdne punkt 7) kehtetuks

tunnistatav KiKoS § 5 lg 2 ei jää seaduse tekstist

välja, vaid see paigutatakse § 12 lõikeks 11. See

on olnud selgitatud ka seletuskirjas.

mittetulundusühingutesse ja -liitudesse.

Erandina näeb põhiseadus ette ühingute

loomiseks loa küsimist relvi valdavate, samuti

sõjaväeliselt korraldatud või sõjalisi harjutusi

harrastavate ühingute ja liitude loomiseks,

milleks on nõutav eelnev luba, mille andmise

tingimused ja korra sätestab seadus.

Kas kirikute, kloostrite, usuliste ühingute

tegevus on edaspidi samastatud ohu poolest

eelnimetatud ühingutega?

Kehtivas õiguses ühinemisvabadus pakub

suuremat kaitset kui kogunemisvabadus, sest

ühingu tegevuse võib peatada või lõpetada

üksnes kohus. Ainult kohus võib

õiguserikkumise eest ühingu, liidu või erakonna

tegevuse lõpetada või peatada, samuti teda

trahvida.

Lisaks, eelnõu p 5 kohaselt paragrahvi 5 lõige 2

tunnistatakse kehtetuks millega sekkutakse

ühingute kanoonilisse struktuuri. Kehtiva

regulatsiooni paragrahvi 5 lõige 2 kohaselt:

- usulise ühenduse põhikirjas võib ette näha

erisusi mittetulundusühingute seaduses

liikmeskonna ja juhtimise kohta sätestatust, kui

need tulenevad usulise ühenduse ajalooliselt

väljakujunenud õpetusest ja struktuuris.

5. HÕNTE 14 lg 4 kohaselt seadust või selle

sätet võib rakendada tagasiulatuvalt üksnes

põhjendatud vajaduse korral, kui see toob

kehtiva õiguse normidega võrreldes kaasa

isiku õiguste laienemise, vabaduste

suurenemise, kohustuste või vastutuse

vähenemise või muu sellesarnase tagajärje

või kui sellega ei rikuta õiguskindluse

põhimõtet. Õiguskindluse põhimõtte

rikkumise vältimiseks kavandatakse

varasemate suhete kohta asjakohased

rakendus- ja üleminekusätted.

Seaduse muudatused puudutavad juba

olemasolevaid ühinguid ja omab seega

tagasiulatuvat jõudu.

Eelnõu p 15 kohaselt seadust täiendatakse §-ga

312 järgmises sõnastuses:

„§ 312 . Käesoleva seaduse § 3 lõike 21 , § 4 lõike

11 , § 12 lõike 12 ja § 23 lõike 21 rakendamine

Usuline ühendus või usuühing peab oma

põhikirja, juhatuse koosseisu ja tegevuse viima

käesoleva seaduse § 3 lõikest 21 , § 4 lõikest 11 ,

§ 12 lõikest 12 ja § 23 lõikest 21 tulenevate

Selgitus. Märkuse esitaja ei mõista õigesti seda,

mis on seaduse tagasiulatuv rakendamine

HÕNTE § 14 lg 4 kontekstis. Eelnõus ei ole

sätteid, mis omaksid tagasiulatuvat jõudu. Küll

aga on KiKoS § 312 rakendussäte HÕNTE § 13

tähenduses, millega antakse tähtaeg tegevuse ja

dokumentide kooskõlla viimiseks seaduses

tehtavate muudatustega.

nõuetega vastavusse kahe kuu jooksul

nimetatud sätete jõustumisest arvates.“

Vacatio legis põhimõtte tähendab, et

õigustloova akti andja peab akti jõustama

arvestusega, et normiadressaatidele jääks

piisavalt aega aktiga sätestatud õiguste ja

kohustustega tutvumiseks ning oma elu

ümberkorraldamiseks. (vt RKPJKo 3-4-1-20-

04.) Tagasiulatuva mõju keeld - isiku jaoks

negatiivseid tagajärgi sisaldava – sanktsiooni

kehtestava või õigust piirava õigusnormi

kohaldamine enne selle jõustumist asetleidnud

juhtumite suhtes on keelatud (vt PS § 23 lg-d 1

ja 2).

PS § 14 kommentaar 31: üldise põhiõiguse

menetlusele ja korraldusele ehk § 14

kohaldumise juhtumil on isikulises kaitsealas

igaüks – kaitstud on seega iga füüsiline isik ning

§ 9 lg-st 2 tulenevalt võib § 14 laieneda ka

juriidilisele isikule. Esemelises kaitsealas on

tõhus ja õiglane menetlus ja korraldus. Riive

seisneb avaliku võimu tegevusetuses –

väidetavalt tõhusa ja õiglase menetluse

tagamiseks puudulikus või puuduvas

õigustloova akti regulatsioonis. Rikkumine

esineb siis, kui täitmata on tõhusa ja õiglase

menetluse ja korralduse tagamiseks vajalik

miinimum.

Eelnõu autorid hindavad eelnõu seletuskirja p-s

6.1 muudatuste ebasoovitava mõju kaasnemise

riski väikseks. Nagu ka eelnõu autorid ise

toovad välja õigeusklikke pidas elanikest mõnda

usku omaks 29%. Õigeusklike osatähtsus on

16% rahvastikust ning luterlasi 8%.

Õigeusklike osatähtsus on seega ühiskonnas

suurim ja neid mõjutab seadusmuudatus

ulatuslikult. Eelnõu seletuskirjas autorid nendivad, et kui

ülalnimetatud usulised ühendused viivad oma

põhikirja ja tegevuse vastavusse seaduses

sätestatuga ning kui selliste usuliste ühenduste

asutamine on tulevikus välistatud, on

muudatused nii kollektiivse kui individuaalse

usuvabaduse realiseerimise seisukohalt

positiivne.

Arvestades et kirikute ja koguduste puhul on

tegemist on kanoonilise õiguse alusel

tegutsevate ühendustega, kahe kuu jooksul ei

pruugi nõutud muudatusi võimalik teha, mis

tähendaks KiKoS seadusemuudatuse järel

nende sundlõpetamist ja koguduste liikmete

jaoks usuvabaduse ulatusliku piiramist, kes

ei saa osaleda usutalitustes, mh ei saa

kommetele vastavat matusetalitust ja

teostada muid õigusi mis kaasnevad

usuvabadusega.

KiKoS_Muutm_SE_150125.pdf

EELNÕU

15.01.2025

Kirikute ja koguduste seaduse muutmise seadus

Kirikute ja koguduste seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Kogudus võib kuuluda ühte kirikusse või koguduste liitu.“;

2) paragrahvi 3 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 3. Usulise ühenduse põhitegevus ja tegevuspiirangud“;

3) paragrahvi 3 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Kirik, kogudus, koguduste liit ja klooster ei või juhinduda oma tegevuses välisriigis

asuvast märkimisväärse mõjuga isikust või ühendusest ega olla põhikirjaliselt, lepinguliselt,

tegevuse aluseks olevate muude dokumentide alusel või majanduslikult seotud välisriigis asuva

usulise ühenduse, vaimuliku keskuse, juhtorgani või vaimuliku juhiga, kui eespool nimetatud

vaimulik keskus, juhtorgan, vaimulik juht, isik või ühendus:

1) kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule, põhiseaduslikule või avalikule korrale;

2) on toetanud sõjalist agressiooni või kutsunud üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil

relvajõu kasutamisele või vägivallale või

3) on oma tegevuses vastuolus rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega.“;

4) paragrahvi 4 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „mittetulundusühing“ sõnadega „või

sihtasutus“;

5) paragrahvi 4 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Usuühing ei või juhinduda oma tegevuses välisriigis asuvast märkimisväärse mõjuga

isikust või ühendusest ega olla põhikirjaliselt, lepinguliselt, tegevuse aluseks olevate muude

dokumentide alusel või majanduslikult seotud välisriigis asuva juhtorgani või ühendusega, kui

eespool nimetatud juhtorgan, isik või ühendus:

1) kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule, põhiseaduslikule või avalikule korrale;

2) on toetanud sõjalist agressiooni või kutsunud üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil

relvajõu kasutamisele või vägivallale või

3) on oma tegevuses vastuolus rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega.“;

6) paragrahvi 4 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Usuühing kantakse mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse mittetulundusühingute

seaduse või sihtasutuste seadusega ettenähtud korras. Usuühingu põhikirja või muude

dokumentide (nt asutamisleping, asutamisotsus, muu tegevust reguleeriv alusdokument või

leping) seaduses sätestatud nõuetele vastavuse kindlakstegemiseks pöördub Tartu Maakohtu

registriosakond (edaspidi registripidaja) seisukoha saamiseks ministeeriumi poole, kelle

valitsemisalas on usuliste ühendustega seotud asjade korraldamine, ning vajaduse korral

pikendab kandeavalduse läbivaatamise tähtaega kuni kolme kuuni. Vajadusel kaasab

ministeerium seisukoha koostamisse eksperte.”;

7) paragrahvi 5 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks;

8) paragrahvi 6 lõikes 2 asendatakse sõnad „Kiriku, koguduse ja koguduste liidu“ sõnadega

„Usulise ühenduse“;

9) paragrahvi 7 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Usulise ühenduse nimi peab olema kirjutatud ladina tähtedega ja sisaldama vastavat sõna

„kirik“, „kogudus“, „koguduste liit“ või „klooster“ ning selgelt erinema teistest

mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantud juriidiliste isikute nimedest ega või olla

eksitav tegevuse eesmärgi, ulatuse ega õigusliku vormi osas ega näida teisi usulisi ühendusi

nende tahet omamata usutunnistuselt ühendavana.“;

10) paragrahvi 7 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Koguduste liidu nimes võib sisalduda registrisse kantud kiriku nimi, kui see võimalus

tuleneb kiriku põhikirjast või koguduste liidu ja kiriku vahel sõlmitud lepingust.“;

11) paragrahvi 7 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „võib“ sõnaga „tsiviilkohtumenetluses“;

12) paragrahvi 12 täiendatakse lõigetega 11 ja 12 järgmises sõnastuses:

„(11) Usulise ühenduse põhikirjas võib ette näha erisusi mittetulundusühingute seaduses

liikmete ja juhtimise kohta sätestatust, kui need tulenevad usulise ühenduse ajalooliselt

väljakujunenud õpetusest ja struktuurist ning erisused on kooskõlas käesoleva seaduse § 3

lõikes 21 sätestatuga.

(12) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetega seotud otsuse tegemist või otsuse

tegemisel osalemist ei või põhikirjaga anda välisriigis asuvale juhtorganile, vaimulikule

keskusele, vaimulikule juhile või ühendusele, kes:

1) kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule, põhiseaduslikule või avalikule korrale;

2) on toetanud sõjalist agressiooni või kutsunud üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil

relvajõu kasutamisele või vägivallale või

3) on oma tegevuses vastuolus rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega.“;

13) paragrahvi 14 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Usulise ühenduse seaduses sätestatud nõuetele vastavuse kindlakstegemiseks pöördub

registripidaja seisukoha saamiseks ministeeriumi poole, kelle valitsemisalas on usuliste

ühendustega seotud asjade korraldamine, ning vajaduse korral pikendab kandeavalduse

läbivaatamise tähtaega kuni kolme kuuni. Vajadusel kaasab ministeerium seisukoha

koostamisse eksperte. Registripidaja päringule usulise ühenduse juhatuse liikme suhtes

käesoleva seaduse § 23 lõikes 21 kehtestatud takistuste puudumise kohta vastab ministeerium

kolme tööpäeva jooksul päringu saamisest arvates.“;

14) paragrahvi 14 lõike 2 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) usulise ühenduse tegevus kujutab ohtu riigi julgeolekule või põhiseaduslikule korrale või

kahjustab avalikku korda, tervist, kõlblust või teiste inimeste õigusi ja vabadusi.“;

15) paragrahvi 15 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Registrisse kantud andmete muutmise avalduse läbivaatamisel kohaldab registripidaja

käesoleva seaduse §-s 14 sätestatut.“;

16) paragrahvi 17 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks;

17) paragrahvi 20 lõikes 2 asendatakse sõnad „töö- ja elamisluba“ sõnadega „elamisluba või

viisat“;

18) paragrahvi 20 täiendatakse lõigetega 3 ja 4 järgmises sõnastuses:

„(3) Usulise ühenduse vaimulik ei saa olla isik,

1) keda on karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest ja kelle karistatus ei ole kustunud;

2) kellele on viimase kümne aasta jooksul keeldutud viisa või elamisloa andmisest või

pikendamisest või kelle viisa või elamisluba on kehtetuks tunnistatud või kelle viisa on

tühistatud alusel, et isik kujutab või võib kujutada ohtu riigi julgeolekule.

(4) Usulise ühenduse juhi või vaimuliku ametinimetus peab olema kirjutatud ladina tähtedega

ja see ei või olla eksitav tegevuse eesmärgi ega ulatuse osas. Usuline ühendus, kelle huve on

kahjustatud juhi või vaimuliku ametinimetuse õigustamatu kasutamisega, võib

tsiviilkohtumenetluses nõuda selle õigustamatu kasutamise lõpetamist, samuti tekitatud kahju

hüvitamist.“;

19) paragrahvi 21 lõiget 2 täiendatakse pärast sõna „võib“ sõnaga „tsiviilkohtumenetluses“;

20) paragrahvi 23 täiendatakse lõikega 21 järgmises sõnastuses:

„(21) Juhatuse liige ei saa olla isik,

1) keda on karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest ja kelle karistatus ei ole kustunud;

2) kellele on viimase kümne aasta jooksul keeldutud viisa või elamisloa andmisest või

pikendamisest või kelle viisa või elamisluba on kehtetuks tunnistatud või kelle viisa on

tühistatud alusel, et isik kujutab või võib kujutada ohtu riigi julgeolekule.“;

21) seadust täiendatakse §-ga 312 järgmises sõnastuses:

„§ 312. Käesoleva seaduse § 3 lõike 21, § 4 lõike 11, § 12 lõike 12 ja § 23 lõike 21 rakendamine

Usuline ühendus või usuühing peab oma põhikirja, juhatuse koosseisu ja tegevuse viima

käesoleva seaduse § 3 lõikest 21, § 4 lõikest 11, § 12 lõikest 12 ja § 23 lõikest 21 tulenevate

nõuetega vastavusse kahe kuu jooksul nimetatud sätete jõustumisest arvates.“

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, ……………………… 2025

Algatab Vabariigi Valitsus

KiKoS_Muutm_SK_150125.pdf

Kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse

eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Kirikute ja koguduste seaduse (edaspidi KiKoS) § 1 lõike 1 kohaselt sätestab KiKoS

põhiseadusega igaühele tagatud usuvabaduse teostamiseks kirikute, koguduste, koguduste

liitude, kloostrite ja usuühingute liikmeks astumise korra ning reguleerib nende tegevust.

Usulisi ühendusi eristavad teistest mittetulundusühendustest õpetusliku aluse olemasolu,

usutunnistus ja kohustuslike usuliste talituste läbiviimine ning sõltuvalt usulise ühenduse

olemusest ka ajalooline traditsioon, vaimulike eristaatused või muud usutunnistusest tulenevad

asjaolud, mistõttu kajastati ka KiKoS tervikteksti (jõustunud 01.07.2002) koostamisel1 jätkuvat

vajadust usulisi ühendusi puudutava eriregulatsiooni järele. Seetõttu on kehtivas seaduses muu

hulgas sätestatud nõuded usulisele ühendusele, selle asutamisele, registrisse kandmisele ja

lõpetamisele, samuti nõuded põhikirjale, vaimulikule ja juhatuse liikmetele.

Sõltumata asjaolust, et KiKoS terviktekst on vastu võetud 2002. aastal, on usuliste ühendustega

seotud regulatsioon põhiolemuselt olnud piisav nii riigile kui ka kirikutele ja kogudustele.

Samas on viimasel kümnendil kerkinud küsimused, sealhulgas julgeolekuolukorra tõttu,

millega KiKoS tervikteksti väljatöötamisel ei saanud arvestada.

Riigikogu on 06.05.2024. aasta avalduses2 märkinud, et Eesti Vabariik demokraatliku riigina

seisab usuvabaduse eest. Riik peab tagama võimaluse vabalt valida, millist religiooni inimene

järgib. Tänases maailmas tuleb riigil kaitsta inimesi aga ka terroristliku ja muu

vaenupropaganda ning vägivallale üleskutsete eest. Õigeusu ühendused ja kogudused peaksid

ka ise hindama vaenulikust mõjutustegevusest tulenevat ohtu avalikule korrale ja oma

liikmetele ning astuma vajalikke samme Moskva patriarhaadiga sidemete katkestamiseks.

Seega tuleb usu- ja veendumusvabaduse austamise kõrval arvestada väljakutsetega, mis

ohustavad riigi julgeolekut ning ühiskonna turvalisust. Eeltoodu omakorda on tõstatanud

vajaduse KiKoS üle vaadata.

Eelnevast lähtudes on kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõuga (edaspidi

eelnõu) kavandatavad olulisemad muudatused järgmised:

1) konkretiseeritakse usulise ühenduse ja usuühingu tegevusele seatud nõudeid ning

välistatakse sõnaselgelt juhindumine välisriigis asuvast märkimisväärse mõjuga isikust

või ühendusest, samuti põhikirjaline, lepinguline, tegevuse aluseks olevate muude

dokumentide põhine või majanduslik seotus välisriigis asuva usulise ühenduse,

vaimuliku keskuse, juhtorgani või vaimuliku juhiga, kui eespool nimetatu kujutab ohtu

Eesti riigi julgeolekule, põhiseaduslikule või avalikule korrale, on toetanud sõjalist

agressiooni või kutsunud üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu

kasutamisele või vägivallale või on oma tegevuses vastuolus rahvusvahelise õiguse

üldtunnustatud põhimõtetega;

1 Kirikute ja koguduste seaduse eelnõu (284 SE), mis algatati 07.02.2000. 2 Riigikogu avaldus „Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks

institutsiooniks" (420 AE).

2) täpsustatakse riigiasutuste vahelist töökorraldust usuühingu ning usulise ühenduse

tegevuse ja põhikirja seaduses sätestatud nõuetele vastavuse kindlakstegemiseks

registritoimingute tegemisel;

3) täpsustatakse nõudeid usulise ühenduse põhikirjale;

4) täiendatakse nõudeid usulise ühenduse vaimulikule ja juhatuse liikmele;

5) luuakse alus nõude esitamisele usulise ühenduse vaimuliku ametinimetuse õigustamatu

kasutamise lõpetamiseks.

Eelnõu rakendamisega kaasneb positiivne mõju riigi julgeolekule ja siseturvalisusele ning

sotsiaalne mõju. Mõju kaasneb ka riigiasutuste töökorraldusele, kuid see on väheoluline.

Mõju majandusele, elu- ja looduskeskkonnale ning regionaalarengule, samuti kohaliku

omavalitsuse korraldusele puudub.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Siseministeeriumi usuasjade osakonna juhataja Ilmo Au

([email protected]), sama osakonna nõunikud Ringo Ringvee

([email protected]) ja Erik Salumäe ([email protected])

ning õigusosakonna juhataja Liisa Surva ([email protected]). Eelnõu

väljatöötamisse on olnud kaasatud Siseministeeriumi sisejulgeolekupoliitika osakond

([email protected]).

Eelnõu ja seletuskirja juriidilist kvaliteeti on kontrollinud Siseministeeriumi usuasjade

osakonna õigusnõunik Erik Salumäe ([email protected]).

Eelnõu ja seletuskirja on keeleliselt toimetanud Luisa Tõlkebüroo eesti keele toimetaja

Tiina Alekõrs ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga ega Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.

Eelnõu on seotud „Siseturvalisuse arengukava 2020–2030“3 alaeesmärgi 3 „Kindel

sisejulgeolek“ tegevussuunaga 3.1 „Põhiseadusliku korra tagamine“. Nimetatud tegevussuund

näeb muu hulgas ette hübriidohtude ja vaenuliku mõjutustegevuse tõkestamist.

Samuti on eelnõu seotud Riigikogu 22.02.2023. aasta otsusega (RT III, 28.02.2023, 1)

heakskiidetud Eesti julgeolekupoliitika alustega järgmistes punktides:

- punkt 4.1 „Ühiskonna sidusus ja riigi kerksus“: „Eesti ühiskonna sidususe hoidmiseks

ja suurendamiseks tuleb pöörata pidevat tähelepanu ühiskonda lõhestavatele

ilmingutele, nende mõju vähendamisele ja põhjuste kõrvaldamisele. /…/ Selleks, et

vältida elanike hoiakute mõjutamist viisil, mis viib põhiseaduslikku korda ohustavate

konfliktideni, tuleb kiirelt tuvastada informatsiooniline mõjutustegevus, sealhulgas

desinformatsioon, ning takistada selle levikut.“;

- punkt 4.3 „Sisejulgeolek ja avalik kord“: „Eesti kaitseb vankumatult põhiseaduslikku

korda ja riigi sisemist rahu. Avaliku korra ja turvalisuse avatud, inimlik ning tõhus

tagamine suurendab elanikkonna usaldust riigi vastu. Eesti tegutseb otsustavalt

vaenulike eriteenistuste ja mitteriiklike tegutsejate tegevuse ennetamiseks ning

3 https://www.siseministeerium.ee/stak2030.

tõkestamiseks. /…/ Eesti ennetab ja tõkestab korruptsiooni, radikaliseerumist,

vägivaldset äärmuslust, terrorismi ning selle rahastamist, rahapesu ja organiseeritud

kuritegevust.“

Lisaks on eelnõu seotud Eesti Reformierakonna, Erakonna Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku

Erakonna koalitsioonileppe ehk valitsusliidu 2023.–2027. aasta programmi4 peatüki

„Riigikaitse ja laiapindne julgeolek“ jaotises „Laiapindne julgeolek ja siseturvalisus“

sisalduvate punktidega:

- Lähtume Eesti julgeoleku tagamisel ja arendamisel avara julgeoleku käsitluse

kontseptsioonist, mille kohaselt on julgeoleku ja kriisikindluse tagamine riigis ja

ühiskonnas läbiv, pidev ja sihipärane tegevus.

- Avar julgeolekukäsitlus peab peegelduma põhiseaduslike institutsioonide, täidesaatva

riigivõimu, kohalike omavalitsuste, ettevõtete, organisatsioonide, kogukondade ja

üksikisikute mõtlemises, valmisolekus, tegutsemises ja omavahelises koostöös.

Eelnõuga muudetakse KiKoS redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 05.05.2022, 18.

Eelnõu väljatöötamisel on lähtutud Eesti Vabariigi põhiseaduses (edaspidi põhiseadus),

rahvusvahelistes konventsioonides ja juhistes sätestatust, arvestatud on mittetulundusühingute

seaduses (edaspidi MTÜS) ja äriregistri seaduses (edaspidi ÄRS) toodud nõudeid, muu hulgas

on juhindutud korrakaitseseaduse (edaspidi KorS), karistusseadustiku (edaspidi KarS) ja

välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) terminoloogiast ning arvesse on võetud temaatiliselt

seotud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeid.

Selleks, et eelnõu seadusena vastu võtta, on vaja Riigikogu poolthäälte enamust, sest ei

muudeta seadust, mille vastuvõtmiseks on põhiseaduse § 104 kohaselt vaja Riigikogu koosseisu

häälteenamust.

2. Seaduse eesmärk

Eelnõu üks peamisi eesmärke on tõkestada usulise ühenduse haldussuhete kaudu usu

praktiseerimisega mitteseotud vaenuliku mõjutustegevuse ja desinformatsiooni jõudmist

koguduse liikmeteni või kloostris elavate inimesteni, pidades silmas julgeolekuolukorda

maailmas. Samuti täiendatakse KiKoS eri sätteid, arvestades seaduse enam kui 20-aastase

rakenduspraktika käigus tekkinud küsimusi.

Riigil on kohustus kaitsta oma territooriumil viibivate kõigi üksikisikute, ühenduste ja

kogukondade õigusi – samal ajal usu- ja veendumusvabadusega kohaldatakse ka õigust

turvalisusele. Põhiseaduse preambuli kohaselt kaitseb riik sisemist ja välimist rahu. See

tähendab, et avaliku korra ja laiemalt ka riigi julgeoleku tagamine on põhiseaduse kaitsealas.

Eelnõus toodud sätete sõnastamisel on lähtutud muu hulgas asjaolust, et riigi sees ei saa olla

vastuvõetav olukord, kus Eestis registreeritud usuline ühendus on oma tegevuses juhitud või

põhikirjas sätestatud tegevuse või usu tunnistamise ja selle viljelemise, usuliste talituste ja

teenistuste kaudu seotud sõjalist agressiooni toetava või muul moel riigi julgeolekule ohtu

kujutava välisriigis asuva isiku, organisatsiooni või ühendusega.

4 https://valitsus.ee/valitsuse-eesmargid-ja-tegevused/valitsemise-alused/koalitsioonilepe-2023-2027.

KiKoS-ga reguleeritakse nii usuliste ühenduste kui ka usuühingute tegevust. Vahetegemine

rajaneb vastava organisatsiooni põhitegevusel. Usulised ühendused on kirikud, kogudused,

koguduste liidud, kloostrid ja välislepingu alusel tegutseva kiriku institutsioonid. Nende

põhitegevus on oma usu tunnistamine ja viljelemine, eeskätt jumalateenistuste, usuliste

koosolekute ning talituste vormis. Tegemist on eraõiguslike juriidiliste isikutega, mis

omandavad õigusvõime nende kandmisega usuliste ühenduste registrisse. Muid religioosseid

organisatsioone käsitleb seadus usuühingutena ning sätestab, et need kantakse

mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse. Seadus annab küll eraldi usulise ühenduse ja

usuühingu definitsioonid, kuid enese ühe või teise organisatsioonina määratlemine on

ennekõike seda moodustavate isikute otsustada.5

Lähtudes Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. aasta määruse nr 180 „Hea õigusloome ja

normitehnika eeskiri“ (edaspidi HÕNTE) § 1 lõike 2 punktist 1, ei ole eelnõus toodud

muudatuste kohta eelnevalt koostatud väljatöötamiskavatsust, kuna muudatuste menetlus on

põhjendatult kiireloomuline.

Kiireloomulisuse põhjendused seonduvad peamiselt kiiresti muutunud julgeolekuolukorraga,

mida on üksikasjalikumalt käsitletud seletuskirja jaotises 2.1. Riigikogu 06.05.2024. aasta

avalduses „Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni

toetavaks institutsiooniks“ rõhutatakse vajadust tõkestada Moskva patriarhaadi vaenulik

mõjutustegevus. Moskva patriarh on esinenud samasuguste väljaütlemistega, millele on

Riigikogu avalduses viidatud, ka Riigikogu avalduse vastuvõtmisele järgnenud perioodil.

Eeltoodud põhjustel algatas Siseministeerium kiireloomuliselt seaduseelnõu väljatöötamise

menetluse.

2.1. Eelnõu vajalikkus

Seletuskirja punktis 1.1 märgitu järgi on viimasel kümnendil kerkinud küsimused, sealhulgas

julgeolekuolukorra tõttu, millega KiKoS tervikteksti väljatöötamisel ei saanud arvestada.

Seetõttu on vaja kehtivat regulatsiooni muuta ja täiendada.

Eelnõu väljatöötamisel on muuhulgas arvestatud järgmist:

1) Põhiseaduses ning Eestile siduvates rahvusvahelistes konventsioonides on sätestatud

kindlad kriteeriumid, millal võib põhiõigusi, sealhulgas usu- ja veendumusvabadust

ning ühinemisvabadust piirata;

2) Juba KiKoS 01.07.2002 jõustunud regulatsiooni menetlemisel Riigikogus oli

muudatusettepanekuna kaalumisel täiendada eelnõu piirangutega usulisele ühendusele,

kelle alaline või ajutine haldus- või majandusjuhtimine toimub või kelle otsused

kinnitatakse kiriku või koguduste liidu väljaspool Eestit tegutseva juhi või kõrgema

organi poolt ning kui usulise ühenduse õpetuse alustest, põhikirjast või tegevusest Eestis

või mujal ilmneb või on ilmnenud kurjust, vägivalda või diskrimineerimist õhutav

inimsusevastane loomus;6

3) „Julgeolekuolukord maailmas on viimastel aastatel oluliselt muutunud ning

paratamatult traditsioonilised meetodid erinevate ohtudega võitlemisel enam ei toimi.

/…/ Eestis on radikaalse islamismi levik üha ulatuslikum riskiriikidest pärit sisserände

suurenemise tõttu, samuti on Eesti moslemikogukond kasvav ning muutumas etniliselt

5 Religiooni puudutavate õigusaktide analüüs, M. Kiviorg, 2012. 6 Kirikute ja koguduste seaduse eelnõu (284SE), mis algatati 07.02.2000.

üha mitmekesisemaks ja eripalgelisemaks. Kuigi tervikuna saab moslemikogukonda

hinnata rahumeelseks, esinevad kogukonnas siiski suureneval määral mõningad

negatiivsed arengusuundumused.“;7

4) „Alates 1990. aastatest kasutavad Venemaa eriteenistused Ukraina omariikluse

õõnestamiseks ära NSV Liidu ja Venemaa eriteenistustega seotud vaimulikke ja

koguduste radikaalsemaid Kremli-meelseid liikmeid. Patriarh Kirill väljendab üha

tooremate Ukraina ja läänevastaste üleskutsetega oma kiriku võimuladviku ja

riigivõimu arusaama kiriku ja riigi „sümfooniast“ ning Russki Mir’i ideoloogia

teenistusse rakendatud ja Venemaa eriteenistustega seotud Vene Õigeusu Kiriku

juhtkonna tegevus pakub juba aastaid väga mitmekesist pilti Venemaa läänevastase

mõjutuspoliitika arsenalist.“;8

5) „Venemaa huvide seisukohast on oluline säilitada Vene Õigeusu Kirikuga seotud

ühendused, nende mõju ja vara välismaal, sest see organisatsioon on üks väheseid

Venemaa mõjutustegevuse hoobasid, mida rahvusvahelised sanktsioonid ei ole seni

otseselt puudutanud.“;9

6) „Vladimir Putini režiim on pühendunud Russki Mir`i ("Vene maailm")

neoimperialistlikule ideoloogiale, mille Kreml on muutnud sõja edendamise vahendiks.

Seda ideoloogiat kasutatakse demokraatia hävitamiseks, Venemaa ühiskonna

militariseerimiseks ja välisagressiooni õigustamiseks Vene Föderatsiooni piiride

laiendamisel, et hõlmata kõik kunagi Venemaa ülemvõimu all olnud territooriumid,

sealhulgas Ukraina. Vene õigeusu kiriku Moskva patriarhaadi hierarhia, sealhulgas

patriarh Kirill, on propageerinud Russki Mir ideoloogiat, kuulutades sõja Ukraina ja

"saatanliku" lääne vastu "kõigi venelaste pühaks sõjaks", kutsudes õigeusklikke üles

ohverdama ennast oma riigi heaks. Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee on

jahmunud sellise usu kuritarvitamise ja kristliku õigeusu traditsiooni moonutamise

pärast Vladimir Putini režiimi ja selle esindajate poolt Moskva patriarhaadi hierarhias.

Assamblee mõistab sellise retoorika hukka ja rõhutab, et agressiooni, genotsiidi ja

sõjakuritegude toimepanemisele õhutamine on kuritegu omaette. Assamblee kutsub

kõiki riike üles käsitlema patriarh Kirilli ja Venemaa õigeusu hierarhiat kui Vladimir

Putini režiimi ideoloogilist laiendust, kes osales sõjakuritegudes ja inimsusevastastes

kuritegudes Vene Föderatsiooni ja Russki Miri ideoloogia nimel.“;10

7) Riigikogu 06.05.2024. aasta avaldusega kuulutati Moskva patriarhaat Venemaa

Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks. Riigikogu on oma

avalduses märkinud, et Moskva patriarhaadi üleskutsed kätkevad endas ohtu Eesti

julgeolekule ja püsimisele, seejuures otsest ohtu avalikule ja põhiseaduslikule korrale

Eestis. Vastavalt Eesti Vabariigi seadustele ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud

põhimõtetele on sõjale või muul viisil relvajõu kasutamisele üleskutsumine kuritegu;11

8) Võimalikud väljakutsed, mis tulenevad religioonide ja veendumuste mitmekesisusest

(kogu Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni12 (Organization for Security and

Co-Operation in Europe ehk OSCE) piirkonnas), samuti vägivaldsest äärmuslusest

tulenev oht ja radikaliseerumine, mis viib terrorismini, on toonud terava fookuse alla

7 Aastaraamat 2023-2024, Kaitsepolitseiamet. 8 Välisluureameti aastaraamat „Eesti rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas 2023“. 9 Aastaraamat 2023-2024, Kaitsepolitseiamet. 10 Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee 17.04.2024. aasta resolutsiooni 2540 (2024) punkt 13. 11 Riigikogu avaldus „Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks

institutsiooniks" (420 AE). 12 OSCE on maailma suurim regionaalse julgeoleku koostöö organisatsioon, millega Eesti liitus 1991. aastal.

OSCEsse kuulub 57 osalisriiki Euroopast, Põhja-Ameerikast ja Aasiast. OSCE ja tema aluspõhimõtted

moodustavad Euroopa demokraatia ja julgeolekuarhitektuuri ühe alussamba. Eesti huvides on hoida ja tugevdada

ühiselt kokkulepitud põhimõtteid ja kohustusi nii julgeoleku kui ka inimõiguste ja demokraatia vallas.

seose mõtte-, südametunnistuse-, usu- või veendumusvabaduse ning vajaduse vahel

pakkuda turvalisust. Alates OSCE loomisest on riigid võtnud kasutusele eri strateegiad

tagamaks, et nende turvameetmed on täielikult kooskõlas rahvusvaheliste kohustustega,

seejuures on usu- või veendumusvabadusega seotud kohustused, julgeolekupoliitika ja

-tavad asetanud usuvabaduse ning muud universaalsed inimõigused riigis olulise surve

alla.13

2.2. Eelnõu kooskõla Euroopa Liidu ja rahvusvahelise õigusega

HÕNTE § 3 kohaselt peab seaduseelnõu olema muu hulgas kooskõlas rahvusvahelise õiguse

üldtunnustatud põhimõtete ja normide, Eesti Vabariigi suhtes jõustunud välislepingute ning

Euroopa Liidu õigusega.

Eelnõu reguleerimisalal on vahetu puutumus mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusega, aga

ka sõna- ja teabevabaduse ning kogunemis- ja ühinemisvabadusega. Seetõttu on kindlasti vaja

järgida:

1) Euroopa Liidu põhiõiguste harta14 asjassepuutuvaid artikleid, sealhulgas artiklit 10

(mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus), artiklit 11 (sõna- ja teabevabadus), artiklit

12 (kogunemis- ja ühinemisvabadus) ning artiklit 52 (õiguste ja põhimõtete ulatus ja

tõlgendamine);

2) Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis (edaspidi EIÕK)

(RT II 2010, 14, 54; selle kohaldamisele on viidatud ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta

art 52 p-s 3) asjassepuutuvaid sätteid, sealhulgas artiklit 9 (mõtte-, südametunnistuse-

ja usuvabadus), artiklit 10 (sõnavabadus), artiklit 11 (kogunemiste ja ühingute

moodustamise vabadus) ning artiklit 17 (õiguste kuritarvitamise keelamine);

3) kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis (RT II 1993, 10, 11)

sätestatut, sealhulgas artikleid 18–22.

Kuna Euroopa Liidu põhiõiguste hartal on Euroopa Liidu aluslepingutega samaväärne

õigusjõud ning põhiseaduse § 3 lõike 1 järgi on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud

põhimõtted ja normid (praegusel juhul hõlmavad neid eespool nimetatud konventsiooni ja

pakti) Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa, ei käsitleta seletuskirja käesolevas jaotises eraldi

eelnõu kooskõla rahvusvahelise õigusega, vaid vastavad viited tehakse vajaduse korral

seletuskirja järgmises jaotises, kus analüüsitakse eelnõu põhiseaduspärasust.

2.3. Eelnõu põhiseaduspärasus

Eelnõu sisaldab sätteid, millega konkretiseeritakse usuliste ühenduste ja usuühingute

tegevusele esitatavaid nõudeid, samuti täiendatakse piiranguid usulise ühenduse juhatuse

liikmele ning vaimulikule. Lähtudes HÕNTE § 43 lõike 1 punktist 5, tuleb analüüsida, kas

eelnõuga kehtestatavad nõuded on põhiseadusega kooskõlas. Eelnõus toodut arvestades tuleb

hinnata kooskõla põhiseaduses sätestatud usu- ja veendumusvabaduse, sõna- ja

väljendusvabaduse ning ühinemisvabadusega.

13 Freedom of Religion or Belief and Security Policy Guidance, OSCE 2019. 14 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:12012P/TXT.

2.3.1. Põhiseaduses sätestatud vabadused ja nende kaitse

Usu- ja veendumusvabadus

Kuna südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus kui õigus (vt põhiseaduse § 40) kätkeb vabadust

muuta oma usku või veendumusi, samuti vabadust kuulutada usku või veendumusi nii üksi kui

ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt kultuse, õpetamise, tava ja kombetalituse kaudu, siis

on peamiselt kasutusel termin „usu- või veendumusvabadus“ (freedom of religion or belief).15

Usu- ja veendumusvabadus ei ole mitte iseseisev õigus, vaid osa inimõigustest. Seega peab

igaüks arvestama oma usu või veendumuse väljendamisel teiste õigusi ja vabadusi. Sarnane

mõte on kätketud Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 19: „Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste

kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi

ning järgima seadust.“ Ka Eesti Riigikohus on märkinud, et „eraisikud ei saa oma hüvede kaitsel

jätta teiste isikute õigustega meelevaldselt ja mõõdutundetult arvestamata“.16

Põhiseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt17 ei ole kõik veendumused ja arvamused

kaitstud EIÕK art-ga 9. Kaasuses Campbell ja Cosans vs. Ühendkuningriik leidis kohus, et

termin „veendumus“ (belief) EIÕK art-s 9 tähendab vaateid (views), mida teatud määral

iseloomustavad veenvus (cogency), tõsidus (seriousness), kokkukuuluvus (cohesion) ning

tähtsus (importance) – seega mitte igasugune sisemine või triviaalne veendumus või arvamus,

vaid teatud kriteeriumidele vastav veendumus. Need kriteeriumid eristavad ka veendumusi,

mille väljendamine kuulub vastavalt EIÕK art 9 või 10 (sõnavabadus) kaitsealasse (EIKo

7511/76, 7743/76, Campbell ja Cosans vs. Ühendkuningriik, 25.02.1982).

Samuti võib juhtuda, et teatud usuline või mitteusuline veendumus ei kuulu üldse EIÕK

kaitstavate veendumuste hulka. Nimelt sätestab konventsiooni art 17 keelu konventsioonis

sisalduvaid õigusi kuritarvitada (vt ka §-de 10 ja 45 komm-d; EIKo 23414/02, Wood vs.

Ühendkuningriik, 16.11.2004; EIKo 35222/04, Pavel Ivanov vs. Venemaa, 20.02.2007; EIKo

34367/14, Belkacem vs. Belgia, 27.06.2017): „Midagi käesolevas konventsioonis ei või

tõlgendada selliselt, et see annab mingile riigile, isikurühmale või üksikisikule õiguse

tegevuseks või teoks, mille eesmärk on konventsiooniga sätestatud õiguste või vabaduste

kaotamine või nende piiramine suuremal määral, kui see on ette nähtud konventsioonis.“ /…/

Kui isiku vaated ja sisemised veendumused kasvavad üle vaadete väljendamiseks või mõtete

realiseerimiseks, võivad kõne alla tulla põhiseadusest tulenevad või põhiseadusega lubatud (nt

§ 40 lg 3, § 41 lg 2, § 45 lg 1) piirangud.18

Nagu märgitud, ei ole usu ja veendumuse väljendamine piiramatu vabadus. Piiramatu on see

ainult nii-öelda sisemises sfääris, mille kohta sageli kasutatakse ladinakeelset terminit forum

internum. Sisuliselt tähendab see absoluutset vabadust omada (have) ja vahetada (change,

adopt) oma usku ja veendumusi.19 Kuna sõjapropaganda, vaenu ja desinformatsiooni

levitamine ei ole usuvabaduse kaitsealas, siis tuleb hinnata, kas tegemist on arvamustega, mis

on sõnavabaduse kaitsealas, või hinnata, kas arvamused või veendumus on üldse EIÕK

kaitsealas.

15 Inimõigused, Õiguskantsleri Kantselei, Tallinn 2022. Religioon ja inimõigused, M. Kiviorg. 16 Ibid. 17 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 40, p-d 8–9. 18 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 40, p-d 8–9. 19 Inimõigused, Õiguskantsleri Kantselei, Tallinn 2022. Religioon ja inimõigused, M. Kiviorg.

Sõna- ja väljendusvabadus

Põhiseadusega on kaitstud igaühe, st nii Eesti kodanike, välismaalaste kui ka kodakondsuseta

inimeste õigus sõnavabadusele (§ 45). Ka eraõiguslike juriidiliste isikute (nt ettevõtete,

sealhulgas meediaettevõtete) sõnavabadus on põhiseaduse kaitse all.20

Väljendusvabadus on üks kesksemaid vabadusõigusi ning selle sisustamine rajaneb

põhiseaduse preambulis sätestatud põhimõttel, et Eesti riik on „rajatud vabadusele, õiglusele ja

õigusele“, seega siis laias mõistes ka väljendusvabadusele kui üldise vabadusõiguse ühele

alaliigile. Väljendusvabadus on ka vahetult seotud põhiseaduse §-s 1 sätestatud demokraatia

põhimõttega, olles viimase immanentseks osaks. Demokraatia põhimõte on üks Eesti

ühiskonnakorralduse aluspõhimõtteid. Väljendusvabadus on väärtus iseenesest. See on tähtis

eeldus ja tingimus paljude põhiseadusega tagatud õiguste ja vabaduste sisuliseks ja

asjakohaseks toimimiseks ja kaitseks, näiteks valimisõiguse, mõtte-, südametunnistuse- ja

ühinemisvabaduse, informatsioonilise enesemääramise ja privaatsuse, loomevabaduse jmt

õiguste ning vabaduste kasutamisel. Ilma täiemahulise väljendusvabaduseta on teiste õiguste ja

vabaduste vaba toimimine piiratud ning üksikisikul on raske vastu seista võimu omavolile või

kuritarvitustele ning teha põhistatud valikuid eraelus.21

Et väljendusvabadusel on keskne roll demokraatliku ühiskonna toimimises ja igaühe vabas

arengus, siis selle vabaduse kasutamisega kaasnevad ka kohustused ja vastutus. Et hinnata

vabaduse riive juhtumeid, kehtestavad põhiseaduse paragrahvi 45 teine ja kolmas lause

väljendusvabaduse riive põhiseaduslikud alused sarnaselt EIÕK artikli 10 lõikega 2. See annab

avalikele võimudele õiguse seostada väljendusvabadus „niisuguste formaalsuste, tingimuste,

piirangute või karistustega, mis on fikseeritud seaduses ning on demokraatlikus ühiskonnas

vajalikud riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides,

korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste reputatsiooni

või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise

autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks“. Samuti on sõnavabadust põhiseaduse kohaselt

võimalik piirata avaliku korra, kõlbluse, teiste inimeste õiguste ja vabaduste, tervise, au ning

hea nime kaitseks. EIÕK lubab seda piirata ka julgeoleku eesmärgil22.

Ühinemisvabadus

Põhiseaduse § 48 esimese lause kohaselt on igaühel õigus koonduda mittetulundusühingutesse

ja -liitudesse.

Ühinemisvabaduse eesmärk on anda üksikisikule võimalus oma huvide kaitseks või paremaks

teostamiseks ühineda teistega, moodustades ühingu, mis seisab või tegutseb nende kõigi eest,

samuti tagada õigus loodud ühinguga liituda või ühingu tegevuses muul viisil osaleda. Üksinda

on raske ühiskonnas oma sõna kuuldavaks muuta, sageli on see võimalik vaid koostööd tehes.

Nii kaitseb õigus koonduda mittetulundusühingutesse ühtlasi ka arvamuste paljusust, mis on

demokraatia alustalaks. /…/ Paragrahv 48 kohustab riiki looma õigusliku raamistiku, mis

20 Inimõigused, Õiguskantsleri Kantselei, Tallinn 2022. Sõna- ja kogunemisvabadus, K. Mäger. 21 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 45, p 6. 22 EIÕK art 10 lg 2: Kuna nende vabaduste kasutamisega kaasnevad kohustused ja vastutus, võidakse selle kohta

seaduses ette näha formaalsusi, tingimusi, piiranguid või karistusi, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud

riigi julgeoleku, territoriaalse terviklikkuse või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude

ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste maine või õiguste kaitseks, konfidentsiaalse teabe

avalikustamise vältimiseks või õigusemõistmise autoriteedi ja erapooletuse säilitamiseks.

võimaldab mittetulundusühingutel tegutseda. Seejuures tuleb neile tagada omandiõigus ja

muud põhiõigused, st tunnustada neid õigussubjektidena.23 Ühinemisvabadus pakub suuremat

kaitset kui kogunemisvabadus, sest ühingu tegevuse võib peatada või lõpetada üksnes kohus.24

Ühinemisvabadus ei hõlma ainult õigust ühineda, vaid ka ühiselt (ühingu kaudu) oma

eesmärkide nimel tegutseda. Seetõttu on §-ga 48 kaitstud ka õigus ühingu tegevust korraldada,

saada ühingu tegutsemiseks vajalikke vahendeid ja neid vastavalt ühingu vajadustele

kasutada.25

Samas ei ole ühinemisvabadus piiramatu. Ühinemisvabaduse piirangud on lubatavad, kui need

on sätestatud seadusega ja on proportsionaalsed. EIÕK art 11 seab nõude, et piirangud peavad

olema vajalikud riigi julgeoleku või ühiskondliku turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude

ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks.26

Tuleb ka arvestada, et põhiseaduse § 48 kohaselt on keelatud ühingud, liidud ja erakonnad, kelle

eesmärgid või tegevus on suunatud Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele või on

muul viisil vastuolus kriminaalvastutust sätestava seadusega.

2.3.2. Riigi roll nõuete kehtestamisel

Euroopa Liidu Välisasjade Nõukogu võttis 2013. aastal vastu juhised27, milles on märgitud

riikide esmane roll usu- ja veendumusvabaduse tagamisel, sealjuures:

1) riigid peavad tagama, et nende territooriumil kehtiv regulatsioon sätestaks kõigile

piisavad ja tõhusad meetmed ja tagatised mõtte, südametunnistuse, religiooni või

veendumuste kohta ilma põhjendamatu välistamise või diskrimineerimiseta ning

asjakohaseid sätteid jõustatakse nõuetekohaselt;

2) riikide esmane kohustus on kaitsta kõiki nende territooriumil elavaid isikuid, sealhulgas

neid, kellel on ateistlikud veendumused või kes kuuluvad vähemuste ja põlisrahvaste

hulka, ning tagada nende õiguste kaitse. Riigid peavad kohtlema kõiki üksikisikuid

võrdselt ilma diskrimineerimiseta nende usutunnistuse või veendumuste alusel;

3) riigid peavad kehtestama tõhusad meetmed, et hoida ära usu- või veendumusvabaduse

rikkumisi, ja tagama vastutuse nõuete rikkumise korral;

4) kohustus on keelata igasugune usuline diskrimineerimine, samuti vaenulikkuse,

vihkamise ja vägivalla avalik propageerimine.

Riigi kohustused seoses sõna- ja kogunemisvabaduse tagamisega võib jagada negatiivseteks

ning positiivseteks. Negatiivne kohustus, millele on viidatud Eesti põhiseaduse §-s 45

sõnastusega „Igaühel on õigus vabalt levitada …“, seisneb kohustuses mitte sekkuda sõna- ja

kogunemisvabaduse kasutamisse. Riigivõim, sealhulgas kohus, võib sekkuda ainult juhul, kui

selgesti ja põhjendatult on olemas sama paragrahvi teisest lausest (ja EIÕK artiklist 10)

tulenevad alused. Sõnavabaduse piiramise meetmed peavad olema demokraatlikus ühiskonnas

23 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 48, p 1. 24 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 48, p 6. 25 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 48, p 10. 26 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 48, p 11. 27 EU Guidelines on the promotion and protection of freedom of religion or belief, Foreign Affairs Council,

Luxembourg, 24 June 2013.

vajalikud, nende järele peab olema tungiv sotsiaalne vajadus ja need peavad olema taotletava

eesmärgiga proportsionaalsed. Samad kriteeriumid kehtivad sekkumisele

kogunemisvabadusse.28

Ühinemisvabadus mitte ainult ei keela riigil sekkuda ühingute tegevusse, vaid paneb talle ka

kohustuse luua õiguslikud alused ühinemiseks. „Ühinemisvabaduse kasutamine põhiseaduse

tähenduses eeldab mittetulundusühingute erinevaid õiguslikke vorme vastavalt koonduvate

isikute õiguslikule staatusele, koondumise eesmärkidele ning huvidele. Paragrahvi 48 lõikes 1

nimetatud „õigus koonduda“ tähendab ka õigust asutada mittetulundusühinguid ja nende liite.

/…/ Samuti nõuab ühinemisvabadus, et seadusega antaks ühingule õigus otsustada põhikirjaga

oma korralduse üle. Lisaks kaitseb ühinemisvabadus ühingute õigust olla registreeritud, kui

need vastavad seaduses sätestatud nõuetele (EIKo 72881/01, Moscow Branch of the Salvation

Army vs. Venemaa, 05.10.2006, p 59).29

2.3.3. Eelnõus toodud nõuete põhiseaduspärasuse kontroll

Eelnõuga tehtavate muudatuste ja täienduste eesmärk on kaitsta avalikku korda ning seeläbi

laiemalt ka riigi julgeolekut.

Põhiseaduse § 11 sätestab, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega.

Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada

piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Sellest tuleneb, et põhiõiguse riivel peab olema

põhiseadusega kooskõlas olev ehk legitiimne eesmärk ja riive peab olema eesmärgi

saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik, mõõdukas). Põhiõiguse riive on eesmärgi

saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab mingil moel kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive

on vajalik aga üksnes juhul, kui eesmärki pole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi

vähem piiravat meedet kasutades.30

Demokraatlikus ühiskonnas saab vajalik olla põhiõiguse piirang, millel on legitiimne eesmärk,

st mida õigustab avalik huvi või teiste isikute põhiõiguste kaitsmise vajadus, ja mis ei ole

ülemäärane. Põhiõiguste piiramine on seega lubatav vaid juhtudel ja ulatuses, kus see on

põhiseaduslike või sellega kooskõlas olevate väärtuste kaitseks vajalik, need eesmärgid, miks

põhiõigust piiratakse, on kooskõlas §-s 10 loetletud põhimõtetega ja legitiimsed ning piirang ei

ole seda eesmärki silmas pidades põhjendamatult suur. Samuti on oluline, et põhiõiguse

piiramise eesmärk ei oleks varjatult midagi muud, st seadust kohaldatakse heas usus ja

ühetaoliselt igaühe suhtes ilma riigivõimu omavolita. Arvestada tuleb konkreetset

ühiskondlikku konteksti (RKPJKo 15.07.2002, 3-4-1-7-02, p 15). EIK on pidanud oluliseks, et

põhiõiguse piirangut õigustaks tungiv ühiskondlik vajadus (pressing social need). „Piirangud

ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui see normi legitiimse

eesmärgiga on põhjendatav. Kasutatud vahendid peavad olema proportsionaalsed soovitud

eesmärgiga“.31

Vastavust proportsionaalsuse põhimõttele tuleb Riigikohtu pikaajalise praktika järgi hinnata

kolmeastmeliselt – kõigepealt abinõu sobivust, siis vajalikkust ja vajadusel ka

proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdukust.32

28 Inimõigused, Õiguskantsleri Kantselei, Tallinn 2022. Sõna- ja kogunemisvabadus, K. Mäger. 29 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 48, p 11. 30 RKPJKo 21.06.2019. aasta otsus nr 5-18-5, p 65. 31 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 11, p 30. 32 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 11, p 31.

Sobivus

Meede on sobiv ehk kohane, kui see aitab kaasa legitiimse eesmärgi saavutamisele.

Nagu käesolevas seletuskirjas varem viidatud, on OSCE usu- ja veendumusvabaduse ning

julgeoleku poliitikajuhises33 välja toodud üldised põhimõtteid ja praktilised soovitused

probleemide lahendamiseks olukorras, kus kaalukausil on ühelt poolt usu- ja

veendumusvabadus ning teisalt riigi julgeolek. Väljaanne on mõeldud peamiselt neile, kelle

ülesanne on töötada välja ja rakendada seadusi (või strateegiaid) riigi julgeoleku ning

inimõiguste tagamisel kooskõlas rahvusvaheliste nõuetega.

Kõnealusest juhisest lähtudes peavad piirangud olema selgelt sõnastatud. Piirangute aluseks ei

saa olla üldine julgeolekuoht, vaid nõuete kehtestamisel tuleb viidata konkreetsetele alustele

või sätestada järgitavad nõuded, tuginedes avaliku korra kaalutlustele.

Seetõttu on eelnõus toodud eesmärgi saavutamiseks kavandatud KiKoS-sse järgmised

muudatused:

1) Täpsustatakse usulise ühenduse tegevust reguleerivaid sätteid, st eelnõus toodud

regulatsiooni jõustumisel ei tohi kirik, kogudus, koguduste liit ja klooster juhinduda

oma tegevuses välisriigis asuvast märkimisväärse mõjuga isikust või ühendusest ega

olla põhikirjaliselt, lepinguliselt, tegevuse aluseks olevate muude dokumentide alusel

või majanduslikult seotud välisriigis asuva usulise ühenduse, vaimuliku keskuse,

juhtorgani või vaimuliku juhiga, kui eespool nimetatud vaimulik keskus, juhtorgan,

vaimulik juht, isik või ühendus kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule, põhiseaduslikule

või avalikule korrale, on toetanud sõjalist agressiooni või kutsunud üles sõjale,

terrorikuriteole või muul viisil relvajõu kasutamisele või vägivallale või on oma

tegevuses vastuolus rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega. Sama sisuga

regulatsioon kehtestataks ka usuühingu kohta.

2) Usulise ühenduse vaimulikule ja juhatuse liikmele seatakse lisanõuded, mille kohaselt

ei saa juhatuse liikmeks ega vaimulikuks olla isik, keda on karistatud tahtlikult

toimepandud kuriteo eest ja kelle karistatus ei ole kustunud või kellele on viimase

kümne aasta jooksul keeldutud viisa või elamisloa andmisest või pikendamisest või

kelle viisa või elamisluba on kehtetuks tunnistatud või kelle viisa on tühistatud alusel,

et isik kujutab või võib kujutada ohtu riigi julgeolekule.

Eelnõus toodud nõuded on avaliku korra ja seeläbi tervikuna riigi julgeoleku tagamise eesmärki

arvestades sobilikud ning aitavad selle saavutamisele kaasa.

Vajalikkus

Meede on vajalik, kui eelnõu eesmärki ei ole võimalik muul leebemal viisil vähemalt sama hästi

saavutada. Arvestades eelnõu seletuskirjas kajastatut, eelkõige jaotise punktis 2.1 toodut, ei ole

eelnõus sätestatud nõuetele alternatiive, mis oleksid avaliku korra ja seeläbi laiemalt riigi

julgeoleku tagamiseks sama tõhusad, kuid vähem koormavad. Olukorras, kus ei ole

võrreldavaid ja eelnõu eesmärgi saavutamiseks sama tulemuslikke alternatiive, tuleb meetmeid

pidada vajalikuks.

33 Freedom of Religion or Belief and Security Policy Guidance, OSCE 2019.

Mõõdukus

Meetme mõõdukuse hindamisel tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja

intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust.

Avaliku korra ja julgeoleku kaitse on põhiseaduses väljendatud väärtused. Nagu eespool

märgitud, on ka põhiseaduse preambulis väljendatud, et riik kaitseb sisemist ja välist rahu. See

ühtlasi tähendab, et avaliku korra ja julgeoleku kaitse on põhiseadusega kooskõlas olev

eesmärk. Põhiõiguse riivel on legitiimne eesmärk, kuna julgeolekukeskkond muutub pidevalt,

mis omakorda tähendab, et vajadus seni kehtinud nõudeid täpsemalt reguleerida võib tekkida

sellistes valdkondades, kus neid varem ei esinenud.

Tuleb silmas pidada, et usulise ühenduse ja usuühingu puhul on tegemist juriidilise isikuna

registrisse kantud füüsilistest isikutest liikmetega kodanikuühendustega, mille asutamisele ja

tegevusele laieneb seega peale põhiseaduse § 40 hulk teisi põhiseaduse paragrahve (nt §-d 41,

45, 48). Ühtlasi tähendab see küsimust selle kohta, mis ulatuses on usuliste ühenduste tegevus

EIÕK artikli 9 kaitsealas ja millal jääb see nimetatud artikli kaitsealast väljapoole.

Eelnõus on seega selgelt eristatud:

1. usu tunnistamist ja selle praktiseerimist usulistes ühendustes ning nende liikmete poolt

Eestis. Seejuures ei piira riik ühegi usutunnistuse praktiseerimist, mis väljendub usulise

ühenduse rahumeelse põhitegevusena;

2. usuliste ühenduste ärakasutamist nii avaliku kui ka põhiseadusliku korra vastase

tegevuse eesmärgil, sõjapropaganda ja vaenu õhutamiseks, sealhulgas

desinformatsiooni levitamisel. Sellisel puhul ei ole tegemist usuliste veendumuste

väljendamisega, mis oleks Eestis kaitstud põhiseaduse §-ga 40 ja EIÕK art-ga 9.

Juhul kui usuline ühendus või usuühing on põhikirja, lepingu, muude tegevuse aluseks olevate

dokumentide kaudu, majanduslikult või oma tegevuses juhindumisega seotud välisriigis asuva

juhtorgani, märkimisväärse mõjuga isiku või ühendusega, kes on toetanud sõjalist agressiooni,

kutsunud üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu kasutamisele või vägivallale või

kelle tegevus on vastuolus rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega, kujutab ta oma

vaenuliku mõjutustegevusega ohtu Eesti ühiskonnale ja seeläbi ka julgeolekule laiemas

tähenduses. Seejuures tuleb riigil kaitsta inimesi terroristliku ja muu vaenupropaganda ning

vägivallale üleskutsete eest. Kirjeldatud olukorras on põhjendatud konkretiseerida ühenduste,

praegusel juhul usuliste ühenduste ja usuühingute tegevusele esitatavaid nõudeid.

Tulenevalt EIÕK artiklist 11 võib ühingute moodustamise vabadust piirata seaduses ette nähtud

alustel, mis on demokraatlikus ühiskonnas vajalikud riigi julgeoleku või ühiskondliku

turvalisuse huvides, korratuste või kuritegude ärahoidmiseks, tervise, kõlbluse või kaasinimeste

õiguste ja vabaduste kaitseks. Põhiseaduse § 3 lõige 1 sätestab, et rahvusvahelise õiguse

üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa.

Ühtset tõlgendust mõistetele avalik kord ja riigi julgeolek ei ole rahvusvahelises õiguses ega ka

Euroopa Liidu õiguses antud ning nende määratlemine on jäetud liikmesriikide pädevusse. Just

liikmesriigid vastutavad avaliku korra ja riigi julgeoleku säilitamise eest nende territooriumil

ning riikidel on vabadus oma riigisiseste vajaduste järgi määrata kindlaks selle korra

säilitamiseks kohased meetmed. /…/ Avaliku korra ja riigi julgeoleku mõiste sisustamisel /…/

tuleb menetluse läbiviimisel lähtuda konkreetsest isikust ning hinnata temast tulenevat ohtu,

jätmata kõrvale ka hinnangut kogumis sarnastest isikutest tulenevatele ohtudele. See, millised

asjaolud on julgeoleku ja avaliku korra tagamise aspektist tähtsad ja millised mitte, sõltub

avaliku korra või riigi julgeoleku sisustamisest, menetluse läbiviimise ajal olemasolevatest

ohuhinnangutest ja -prognoosidest ning konkreetse isikuga seotud asjaoludest. Samas on need

oma olemuselt ajas muutuvad, mistõttu võidakse samadele asjaoludele anda iga kord erinev

hinnang.34

On oluline rõhutada, et eelnõus toodud nõuded ei piira usuvabaduse realiseerimist, vaid

vastupidi, need tagavad usuvabaduse realiseerimise, tõkestades usulise ühenduse haldussuhete

kaudu usu praktiseerimisega mitteseotud vaenuliku mõjutustegevuse ja desinformatsiooni

jõudmist koguduse liikmeteni või kloostris elavate inimesteni.

Järeldus. Loetletud abinõud on proportsionaalsed, sest need aitavad kaasa eelnõu eesmärgi

saavutamisele ning kaaluvad üles usu- ja veendumusvabaduse, sõna- ja väljendusvabaduse ning

ühinemisvabaduse riive. Tervikuna saab eelkirjeldatut arvestades kinnitada, et eelnõus toodu

on kooskõlas põhiseadusega.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb kahekümne ühest punktist.

Eelnõu punktiga 1 täiendatakse KiKoS § 2 lõikega 7, mille kohaselt võib kogudus kuuluda

ühte kirikusse või koguduste liitu. Kehtiva seaduse alusel on teadaolevalt usulised ühendused

siiani sama põhimõtet järginud, samas tuleneb punktis 1 toodu sõnaselge sätestamise vajadus

eelnõu punktist 10, millega täiendatakse KiKoS § 7 uue lõikega 11. Eelnõu punkti 1 eesmärk

on välistada võimalus, et koguduste liiduna hakataks kirikutes moodustama territoriaalseid

struktuuriüksusi (nt praostkondi või piiskopkondi) ning kandma neid iseseisvate juriidiliste

isikutena usuliste ühenduste registrisse. Enne praegu kehtiva seaduse jõustumist olid juriidilise

isiku õigused ka näiteks praostkondadel, kui kirikud olid seda soovinud (ja nad kanti

Siseministeeriumis peetud registrisse), kuid kehtiva seaduse koostamisel otsustati, et juriidiliste

isikute süsteem kiriku või koguduste liidu sees saab olla vaid kahetasandiline (st kirik /

koguduste liit ja kogudus).

Eelnõu punktiga 2 muudetakse KiKoS § 3 pealkirja. Senisele pealkirjale „Usulise ühenduse

põhitegevus“ lisatakse sõnad „ja tegevuspiirangud“.

Juba kehtivas redaktsioonis sisaldab § 3 lõige 2 ühte tegevuspiirangut, mille kohaselt ei või

usulise ühenduse eesmärk või põhitegevus olla majandustegevuse kaudu tulu saamine.

Eelnõuga tehtav täiendus (eelnõu punkt 3) lõike 21 näol sisaldab uut regulatsiooni ja seega on

põhjendatud täiendada ka paragrahvi pealkirja.

Eelnõu punktiga 3 täiendatakse KiKoS § 3 lõikega 21.

Tulenevalt TsÜS § 24 esimesest lausest on juriidiline isik seaduse alusel loodud õigussubjekt.

KiKoS § 5 lõike 1 kohaselt on usuline ühendus eraõiguslik juriidiline isik, kelle suhtes

kohaldatakse MTÜS-i, kui KiKoS-st ei tulene teisiti. Eesti on iseseisev ja sõltumatu

34 Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse ja Euroopa Liidu kodaniku seaduse muutmise seaduse eelnõu

(444 SE) seletuskiri, lk 4–5.

demokraatlik riik, millel on muu hulgas õigus korraldada usuliste ühendustega seonduvat

seaduses sätestatud ulatuses ning raamides. Kuna kehtiva regulatsiooni kohaselt on usulised

ühendused eraõiguslikud juriidilised isikud, kelle õigusvõime tekib registrisse kandmisel, on

võimalik seaduses sätestada ka nõuded vastavatele (eriliigilistele) juriidilistele isikutele.

Usulise ühenduse eripära ja ajaloolised traditsioonid võivad tingida juriidilise isiku

juhtimislikud erisused, nagu

- ametikohajärgsed juhatuse liikmed või

- usulise ühenduse liikmed või organid, millele antakse erisusena

mittetulundusühingutele kehtestatud üldregulatsioonist teatud ulatuses otsustuspädevus

põhikirja üle, või

- olukorra, kus Eestis registreeritud usuline ühendus juhindub oma tegevuses välisriigis

asuva vaimuliku, vaimuliku keskuse või usulise ühenduse suunistest.

Hoolimata usulise ühenduse ajalooliselt väljakujunenud õpetusest, struktuurist või muudest

erisustest ei saa riigis siiski aktsepteerida olukorda, kus Eestis registreeritud usuline ühendus

võib oma tegevuses juhinduda välisriigis asuvast märkimisväärset mõjuga isikust või

ühendusest või olla põhikirja kaudu või muul viisil seotud isiku, institutsiooni või ühendusega,

kelle üleskutsed kätkevad ohtu Eesti riigi julgeolekule, põhiseaduslikule või avalikule korrale

või kelle tegevus vastab deliktistruktuuri elementidele. Eesti Vabariigi seaduste ja

rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete järgi on sõjale või muul viisil relvajõu

kasutamisele üleskutsumine kuritegu ning riigil tuleb tagada kaitse eelnimetatud ohu ja

vägivallale üleskutsete eest sõltumata usulise ühenduse haldus- või kanoonilisest kuuluvusest.

Seetõttu konkretiseeritakse eelnõus toodud muudatusega usulise ühenduse tegevusega

seonduvat. Muudatuse kohaselt ei või kirik, kogudus, koguduste liit ja klooster juhinduda oma

tegevuses välisriigis asuvast märkimisväärse mõjuga isikust või ühendusest ega olla

põhikirjaliselt, lepinguliselt, tegevuse aluseks olevate muude dokumentide alusel või

majanduslikult seotud välisriigis asuva usulise ühenduse, vaimuliku keskuse, juhtorgani või

vaimuliku juhiga, kui eelpoolnimetatud vaimulik keskus, juhtorgan, vaimulik juht, isik või

ühendus:

1) kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule, põhiseaduslikule või avalikule korrale;

2) on toetanud sõjalist agressiooni või kutsunud üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil

relvajõu kasutamisele või vägivallale või

3) on oma tegevuses vastuolus rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega.

Muudatuse sõnastamisel on lähtutud alljärgnevast:

1) Riigil on kohustus tagada riigi julgeolek, põhiseaduslik ja avalik kord ning üldist

julgeolekukeskkonda arvestades tuleb välistada olukord, kus usuline ühendus juhindub

oma tegevuses isikust või ühendusest või on põhikirjaliselt või eelnõus kirjeldatud muul

viisil seotud usulise ühenduse, juhtorgani, vaimuliku juhi või vaimuliku keskusega, kes

kujutab ohtu riigi julgeolekule, põhiseaduslikule või avalikule korrale.

Avalik kord on ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning

õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus (KorS § 4 lg 1). Põhiseadusliku

korrana mõistetakse riigi suveräänsust (st iseseisvust ja sõltumatust), põhiseaduse

aluspõhimõtteid ning põhiseaduslike institutsioonide toimimise olulisi tingimusi.35

35 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 129, p 4.

Oht avalikule korrale on määratletud KorS-s. Nimetatud seaduse § 5 lõike 1 kohaselt on

korrarikkumine avaliku korra kaitsealas oleva õigusnormi või isiku subjektiivse õiguse

rikkumine või õigushüve kahjustamine. Tulenevalt sama paragrahvi lõikest 2 on oht

olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada

piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine. Kui tegemist on

välisriigis asuva Eesti riigi suhtes vaenuliku isiku, institutsiooni või ühendusega, on

põhjendatud sätestada muuhulgas ohu esinemise võimalus riigi julgeolekule,

põhiseaduslikule või avalikule korrale.

Riigi julgeolek on riigi seisund, kus riigi suveräänsust ja tema põhiseaduslike

institutsioonide demokraatlikku toimimist ei rikuta põhiseadusega vastuolus oleval

viisil. Riigi julgeolek on tegelik olukord, kus riigi suveräänsus ja põhiseaduslike

institutsioonide võime täita enda põhiseadusest tulenevaid ülesandeid ei ole mõjutatud

muul kui põhiseaduses määratud viisil. Mõiste „riigi julgeolek“ erineb mõistest

„põhiseaduslik kord“ selle poolest, et on tegelik olukord – rikkumise või selle ohu

puudumine. Riigi julgeolekut ohustab mis tahes tegevus, mis on suunatud riigi säilimise

ja toimimise vastu, samas kui põhiseaduslikku korda ohustab eelkõige

konstitutsiooniliste normide mittetunnustamine või nende süstemaatiline eiramine.36

2) Välistatud peab olema olukord, kus usuline ühendus juhindub oma tegevuses isikust või

ühendusest või on põhikirjaliselt või muul eelnõus kirjeldatud viisil seotud usulise

ühenduse, juhtorgani, vaimuliku juhi või vaimuliku keskusega, kes toetab sõjalist

agressiooni või kutsub üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu kasutamisele

või vägivallale. Sätte sõnastamisel on lähtutud KarS regulatsioonist, st eelnõus toodud

loetelu on loogilises vastavuses nende tegudega, mida KarS kohaselt süüteona

kvalifitseeritakse:

- sõjalise agressiooni toetamine (KarS §-s 911 „välisriigi agressiooniakti teadvalt vahetu

toetamine“, §-s 931 „rahvusvahelist sanktsiooni rakendavas või Vabariigi Valitsuse

sanktsiooni kehtestavas õigusaktis sätestatud kohustuse täitmata jätmine või keelu

rikkumine“);

- sõjale üleskutsumine (KarS §-s 92 „sõjale või muul viisil relvajõu kasutamisele

üleskutsumine, kui sellega eiratakse rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud

põhimõtteid“);

- terrorikuriteole üleskutsumine (KarS §-s 2372 KarS §-s 237 sätestatud kuriteo –

terrorikuriteo – toimepanemisele üleskutsumine);

- muul viisil relvajõu kasutamisele üleskutsumine (KarS §-s 92 „sõjale või muul viisil

relvajõu kasutamisele üleskutsumine, kui sellega eiratakse rahvusvahelise õiguse

üldtunnustatud põhimõtteid“);

- vägivallale üleskutsumine (KarS §-s 151 „tegevus, millega avalikult on kutsutud üles

vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo,

keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või

varalise või sotsiaalse seisundiga, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele

või varale“).

36 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 129, p 3.

3) Välistatud peab olema olukord, kus usuline ühendus juhindub oma tegevuses isikust või

ühendusest või on põhikirjaliselt või muul eelnõus kirjeldatud viisil seotud usulise

ühenduse, juhtorgani, vaimuliku keskuse või vaimuliku juhiga, kelle tegevus on

vastuolus rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega.

Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on põhiseaduse § 3 lõike 1

kohaselt Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud

põhimõtetena põhiseaduse selle lause tähenduses tuleks mõista Rahvusvahelise Kohtu

statuudi artikli 38 lõike 1 punktis b märgitud „õiguse üldprintsiipe, mida tunnustavad

tsiviliseeritud rahvad“. Tänapäeval enim levinud seisukoha järgi ei tule nende all mõista

pelgalt rahvusvahelise õiguse enda põhimõtteid kitsamas tähenduses (rahvusvahelisest

tavaõigusest ja konventsioonidest tuletatavad põhimõtted), vaid nende näol on tegemist

algselt eri riikide õigusest pärinevate õiguspõhimõtetega. Juba Rooma õiguses

tunnustatud põhimõtetest kuuluvad rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete

hulka näiteks lepingute täitmise kohustuse põhimõte (pacta sunt servanda), keeld

kahjustada oma õiguste kasutamisel teiste õigusi ja nõue kuulata vaidluste lahendamisel

ära mõlemad pooled. Eelkõige on rahvusvahelistes kohtutes inspiratsiooniallikaks olnud

riigisisesed menetluspõhimõtted, näiteks nn estoppel (riik, mis on oma tegude või

väljaütlemistega julgustanud teist riiki teatud asjaoludele või õiguslikule seisukohale

tuginema, ei saa hiljem teha kannapööret ning hakata vastupidist väitma).37

Õigusaktides on kasutusel mõiste „märkimisväärset mõju omav isik“, kuid kitsamas kontekstis

(nt Eesti Rahvusringhäälingu seaduse § 24 lg 4 p 3, Finantsinspektsiooni seaduse § 15 lg 3 p

2). Käesolevas muudatuses saab selliste isikute puhul (eelnõus on võetud kasutusele mõiste

„märkimisväärse mõjuga isik“) silmas pidada näiteks autoriteetseid usujuhte, ühiskondlikke

arvamusliidreid, sotsiaalmeedia vahendusel tegutsevaid mõjuisikuid jt. Siiski sõltub selle

määratluse kohaldamine üksikjuhul alati konkreetsetest asjaoludest. „Isik“ käesoleva sätte

tähenduses on nii füüsiline kui ka juriidiline isik.

Majanduslik seotus võib ilmneda finantsilise seotusena, seotusega kinnis- või vallasvara

omandi- või üürisuhetena, kaupade või teenuste ostmise-müümisena vms viisil.

Mõiste „vaimulik keskus“ on juba KiKoSe kehtivas redaktsioonis kasutusel – § 6 lõikes 2.

Eelnõu punktiga 4 täiendatakse KiKoS § 4 lõiget 1. Muudatuse kohaselt ei hõlmaks mõiste

„usuühing“ mitte ainult mittetulundusühinguid, nagu on sätestatud lõike 1 kehtivas

redaktsioonis, vaid ka sihtasutusi. Mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse on juba

kantud selliseid sihtasutusi, millel on KiKoS § 4 lõikes 1 kirjeldatud usuühingu tunnused.

Põhiseaduse §-s 48 ühinemisvabaduse kontekstis kasutatud mõiste „ühing“ hõlmab ka

sihtasutusi38, millest lähtudes ei ole õiguslikku vastuolu selles, kui mõiste „usuühing“ hõlmaks

sihtasutusi.

Eelnõu punktiga 5 täiendatakse KiKoS § 4 lõikega 11.

Usuliste ühenduste kohta eelnõuga kehtestatav regulatsioon kehtestatakse ka usuühingute

suhtes. Sõnastuses on lähtutud eelnõu punktist 3 – vt selgitused käesolevas seletuskirjas

eespool. Kuna usuühingul ei ole vaimulikku keskust ega vaimulikku juhti KiKoS tähenduses,

on muudatuse sõnastuses vastavad erisused.

37 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 3, p 9. 38 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 48, p 5.

Sättes nimetatud „muud dokumendid“ saavad olla näiteks asutamisleping, asutamisotsus, muu

leping või tegevust reguleerivad alusdokumendid.

Eelnõu punktiga 6 tehakse muudatusi KiKoS § 4 lõikes 2.

Lõike 2 esimest lauset täiendatakse võrreldes kehtiva redaktsiooniga, lisades, et usuühing

võidakse kanda registrisse ka sihtasutuste seadusega ettenähtud korras. Täiendus on seotud

eelnõu punktis 4 nimetatud muudatusega, mille kohaselt saab usuühinguks olla ka sihtasutus.

Lõike 2 senine teine lause, mis sätestab riigiasutuste vahelise töökorralduse usuühingu põhikirja

seaduses sätestatud nõuetele vastavuse kindlakstegemiseks registritoimingute tegemisel,

asendatakse uue teise ja kolmanda lausega.

Kehtiva regulatsiooni kohaselt võib registrit pidav maakohus peatada registrisse kandmise

menetluse, et teha kindlaks, kas usulise ühenduse põhikiri vastab seaduses sätestatud nõuetele,

ning pöörduda seisukoha saamiseks ministeeriumisse, kelle valitsemisalas on usuliste

ühendustega seotud asjade korraldamine (Siseministeerium), või pädeva asutuse poole

eksperdiarvamuse saamiseks. Eelnõus toodud muudatuse jõustumisel on registripidajal

edaspidi kohustus pöörduda seisukoha saamiseks Siseministeeriumi poole, et teha kindlaks, kas

usuühingu põhikiri või muud dokumendid (nt asutamisleping, asutamisotsus vm dokumendid,

mis seaduse järgi või usuühingu enda kandeavalduse lisana registripidajale esitatakse) vastavad

seaduses sätestatud nõuetele, ning selle kohustuse täitmise eesmärgil on registripidajal

võimalus pikendada kandeavalduse läbivaatamise tähtaega kuni kolme kuuni.

ÄRS § 34 lõike 1 kohaselt peavad registripidajale esitatavas avalduses ja dokumendis olema

märgitud seaduses ettenähtud andmed ning sama seaduse § 41 lõikest 1 tulenevalt ei tee

registripidaja kannet registrisse, kui avaldus või sellele lisatud dokumendid ei vasta seadusele

või on esitatud enne seaduses lubatud aega või pärast seaduses ettenähtud tähtaega. ÄRS § 41

lõike 5 alusel võib registripidaja erilist kontrollimist vajavate asjaolude puhul kandeavalduse

läbivaatamise tähtaega pikendada kuni kolme kuuni.

Eelnõus toodud muudatuse sõnastamisel on lähtutud ÄRS regulatsioonist, st et kandeavalduse

lahendamisel menetlust ei peatata, vaid registripidajal on õigus pikendada avalduse

läbivaatamise tähtaega. Võrreldes kehtiva seadusega on senise kahekuulise menetluse

peatamise asemel sarnaselt ÄRS-s tooduga registripidajal õigus pikendada kandeavalduse

läbivaatamise tähtaega kuni kolme kuuni.

Eelnõuga nähakse ette, et vajaduse korral saab ministeerium, kelle valitsemisalas on usuliste

ühendustega seotud asjade korraldamine, kaasata oma seisukoha koostamisse eksperdi.

Juhtudel, kus seisukoha kujundamiseks vajalikud teadmised on ministeeriumil endal olemas, ei

pea ministeeriumivälist eksperti kaasama. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku 32. peatüki alusel

saab registripidaja kaasata menetlusse eksperdi ka vahetult.

Peale eeltoodu tuuakse muudatuse jõustumisel seni KiKoS § 17 lõikes 3 määratletud lühend

„registripidaja“ KiKoS § 4 lõike 2 teise lausesse.

Eelnõu punktiga 7 tunnistatakse KiKoS § 5 lõige 2 kehtetuks. KiKoS § 5 pealkirja kohaselt

on kõnealuses paragrahvis sätestatud usulise ühenduse õigusvõimet puudutav regulatsioon.

Samas KiKoS § 5 lõikes 2 on toodud usulise ühenduse põhikirja puudutav erisäte. Kuna nõuded

usulise ühenduse põhikirjale on sätestatud kehtiva seaduse §-s 12 ning käesoleva eelnõuga

muudetakse sisuliselt § 5 lõikes 2 toodut, on põhjendatud viia ühenduse põhikirjaga seonduv

seaduses temaatiliselt õigesse kohta. Vastav muudatus on esitatud eelnõu punktis 12.

Eelnõu punktiga 8 muudetakse KiKoS § 6 lõiget 2. Lõike kehtiv redaktsioon sätestab, et

kiriku, koguduse ja koguduste liidu juhatus asub Eestis, olenemata tema vaimuliku keskuse

asukohast. Puuduvad põhjendused, miks ei peaks kõnealune säte hõlmama üht usulise ühenduse

liiki – kloostrit. Muudatuse kohaselt hõlmaks redaktsioon edaspidi kõiki usulisi ühendusi,

sealhulgas kloostreid.

Eelnõu punktiga 9 muudetakse KiKoS § 7 lõike 1 esimest lauset.

Selles sättes on toodud nõuded, millele usulise ühenduse nimi peab vastama. Eelnõuga

täiendatakse loetelu tingimusega, et usulise ühenduse nimi ei või näida teisi usulisi ühendusi

nende tahet omamata usutunnistuselt ühendavana. Kehtivas seaduses on muu hulgas lähtutud

mittetulundusühingutele kehtestatud nime regulatsioonist, sealhulgas loetletud nõue, mille

kohaselt ei tohi olla nimi eksitav ühingu eesmärgi ega ulatuse osas. Eelnõus toodud

muudatusega sätestatakse sõnaselgelt, et usulisel ühendusel ei ole võimalik valida sellist nime,

mida võib lugeda kõiki teatud usklikkonna või teatud usundi usklikke hõlmavaks.

Nimenäidetena, mida ei ole registrisse kantud ning mida katab senisest sõnaselgemalt eelnõus

toodud regulatsioon, võib siinjuures tuua nimekujud „Eesti Kristlik Kirik“ ja „Eesti Muftyat

Kogudus“.

Eelnõu punktiga 10 täiendatakse KiKoS § 7 lõikega 11, mille kohaselt võib koguduste liidu

nimes sisalduda registrisse kantud kiriku nimi, kui see võimalus tuleneb kiriku põhikirjast või

koguduste liidu ja kiriku vahel sõlmitud lepingust.

Uus lõige annab lisavõimaluse kasutada usulise ühenduse ühte alaliiki, s.o koguduste liitu,

kogudusi ühendava organisatsioonina. Muutmata koguduste liidu üldist määratlust, mis tuleneb

KiKoS § 2 lõikest 4, on toodud seadusesse võimalus siduda koguduste liit kas põhikirja või

lepingu alusel ühe juba registrisse kantud kirikuga, andes ühtlasi võimaluse kasutada koguduste

liidu nimes selle kiriku nime, kellega ta on põhikirjaliselt või lepinguliselt seotud. Kehtiv seadus

ei võimaldaks sellenimelist koguduste liitu registrisse kanda.

Eelnõu punktiga 11 täiendatakse KiKoS § 7 lõiget 3. Eesti Kirikute Nõukogu on arvamuses

eelnõu kohta pidanud vajalikuks, et kõnealuses lõikes, aga ka KiKoS § 21 lõikes 2 ja eelnõuga

kavandatavas § 20 lõikes 4 sätestataks, kuhu tuleb usulise ühenduse nime või teenistusriietuse

õigustamatu kasutamise ja tekitatud kahju hüvitamise nõudega pöörduda. Nimetatud lõigetesse

lisataksegi nüüd täpsustusena, et see toimub tsiviilkohtumenetluses. Konkreetsemalt on

tegemist hagimenetlusega.

Eelnõu punktis 12 toodud muudatus on seotud eelnõu punktidega 3 ja 7.

KiKoS § 12 täiendatakse lõikega 11 ja tuuakse kehtiva seaduse § 5 lõikes 2 toodu temaatiliselt

õigesse kohta. Muudatusega täiendatakse seni kehtinud regulatsiooni viitega KiKoS § 3

lõikele 21. Muudatuse jõustumisel võib usulise ühenduse põhikirjas ette näha erisusi

mittetulundusühingute seaduses liikmete ja juhtimise kohta sätestatust, kui need tulenevad

usulise ühenduse ajalooliselt väljakujunenud õpetusest ja struktuurist ning erisused on

kooskõlas KiKoS § 3 lõikes 21 sätestatuga.

Muudatuse sõnastamisel on kehtiva § 5 lõikega 2 võrreldes asendatud sõna „liikmeskond“

sõnaga „liikmete“. „Liikmeskond“ on määratlemata õigusmõiste ja arvestades, et sättes on

toodud viide MTÜS-le, on sõnastus viidud nimetatud seaduses tooduga kooskõlla.

KiKoS § 12 täiendatakse lõikega 12 tulenevalt eelnõu punktis 3 kajastatud muudatusest. Kehtiva

seaduse § 12 lõikes 1 on kehtestatud andmete loetelu, mida usulise ühenduse põhikiri peab

sisaldama. Arvestades eelnõus toodud KiKoS muutmise eesmärki, sätestatakse usulise

ühenduse põhikirja puudutava nõudena, et põhikirjaliste kohustuslike andmetega seotud otsuse

tegemist või otsuse tegemisel osalemist ei või põhikirjaga anda välisriigis asuvale juhtorganile,

vaimulikule keskusele, vaimulikule juhile või ühendusele, kes kujutab ohtu Eesti riigi

julgeolekule, põhiseaduslikule või avalikule korrale, on toetanud sõjalist agressiooni või

kutsunud üles sõjale, terrorikuriteole või muul viisil relvajõu kasutamisele või vägivallale või

kes on oma tegevuses vastuolus rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetega.

Eelnõu punktiga 13 muudetakse KiKoS § 14 lõiget 1, mis sätestab riigiasutuste vahelise

töökorralduse usulise ühenduse seaduses sätestatud nõuetele vastavuse kindlakstegemiseks.

Muudatus on sisult samasugune nagu eelnõu punktis 5 toodu.

Kehtiva regulatsiooni kohaselt võib registrit pidava maakohtu esimees peatada registrisse

kandmise menetluse kuni kaheks kuuks, et teha kindlaks, kas usuline ühendus vastab seaduses

sätestatud nõuetele, ning pöörduda seisukoha saamiseks ministeeriumisse, kelle valitsemisalas

on usuliste ühendustega seotud asjade korraldamine, või pädeva asutuse poole

eksperdiarvamuse saamiseks. Eelnõus toodud muudatuse jõustumisel on registripidajal

edaspidi kohustus pöörduda seisukoha saamiseks Siseministeeriumi poole, et teha kindlaks, kas

usuline ühendus vastab seaduses sätestatud nõuetele, ning nimetatud kohustuse täitmise

eesmärgil on registripidajal võimalus pikendada kandeavalduse läbivaatamise tähtaega kuni

kolme kuuni.

Kehtiva korra alusel ei ole nende juhtude arv kalendriaastas, mil registripidaja pöördub

seisukoha saamiseks Siseministeeriumisse, suur. KiKoS tekstis ei ole sätteid, mille järgi tuleks

hinnata usulise ühenduse tegevust ja põhidokumente ka nendest aspektidest, mis puudutavad

ohtu riigi julgeolekule ning põhiseaduslikule korrale. Kuna eelnõuga KiKoS-i sellekohaste

sätetega täiendatakse, on põhjendatud registripidaja igakordne pöördumine

Siseministeeriumisse, millel on olemas nii vajalik teave kui ka eksperditeadmised, et anda

nende aspektide suhtes seisukoht.

KiKoS § 14 lõike 2 kohaselt ei kanna registripidaja usulist ühendust registrisse, kui usulise

ühenduse põhikiri või muud dokumendid ei vasta seaduse nõuetele ning kui usulise ühenduse

tegevus kahjustab avalikku korda, tervist, kõlblust või teiste inimeste õigusi ja vabadusi (eelnõu

punktiga 13 kavandatakse kõnealuse sätte täiendamist). Kuna usuline ühendus on eriliigiline

juriidiline isik, on põhjendatud iga kord küsida seisukohta ministeeriumilt, kelle valitsemisalas

on usuliste ühendustega seotud asjade korraldamine, et teha kindlaks, kas usuline ühendus

vastab seaduses sätestatud nõuetele.

Eelnõus toodud muudatuse sõnastamisel on lähtutud ÄRS regulatsioonist, st et kandeavalduse

lahendamisel menetlust ei peatata, vaid registripidajal on õigus pikendada avalduse

läbivaatamise tähtaega. Võrreldes kehtiva seadusega on senise kahekuulise menetluse

peatamise asemel sarnaselt ÄRS-s tooduga registripidajal õigus pikendada kandeavalduse

läbivaatamise tähtaega kuni kolme kuuni.

Siseministeeriumi igakordne kaasamine usuliste ühenduste registrimenetlustesse tagab

suurema kindluse, et nimetatud ühendustega seotud registrikanded on vastavuses KiKoS

nõuetega, kuna Siseministeeriumil on selle valdkonnaga seotud valitsusasutusena olemas

vajalik eksperditeave seisukohtade andmiseks. Lisaks nähakse eelnõus ette, et vajaduse korral

saab Siseministeerium kaasata oma seisukoha koostamisse eksperdi. Juhtudel, kus seisukoha

kujundamiseks vajalikud teadmised on ministeeriumil endal olemas, ei pea ministeeriumivälist

eksperti kaasama. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku 32. peatüki alusel saab registripidaja

kaasata menetlusse eksperdi ka vahetult.

Eriregulatsioon puudutab KiKoS § 23 lõike 21 punktis 2 nimetatud takistuste puudumise

kontrolli ja registripidaja sellekohast päringut Siseministeeriumile. Kuna tavapärane

kandeavalduse lahendamise menetlusaeg on ÄRS § 41 lõike 3 alusel viis tööpäeva, on eesmärk

tagada, et seadusemuudatustest tuleneva päringu esitamine ja vastuse saamine toimuvad

võimalikult kiiresti ning nendes olukordades, kus kõik seadusest tulenevad nõuded on täidetud,

ei peaks registripidaja menetlusaega pikendama.

Eelnõu punktiga 14 muudetakse KiKoS § 14 lõike 2 punkti 2.

Nimetatud punkt sätestab kehtivas redaktsioonis, et registripidaja ei kanna usulist ühendust

registrisse, kui usulise ühenduse tegevus kahjustab avalikku korda, tervist, kõlblust või teiste

inimeste õigusi ja vabadusi. Eelnõuga täiendatakse sõnastust selliselt, et keeldumise aluste

hulgas tuuakse eraldi välja ka usulise ühenduse oht riigi julgeolekule või põhiseaduslikule

korrale.

Oluline on rõhutada, et sisuliselt piirangute maht ei kasva, küll aga – tulenevalt eelnõu üldistest

eesmärkidest – aitavad sõnastustäiendused konkretiseerida julgeolekuolukorrast lähtuvaid

aspekte. Hõlmab ju „teiste inimeste õiguste ja vabaduste“ kaitse kindlasti riigi julgeolekuga

seonduvat, põhiseaduslik kord moodustab aga avaliku korra tuuma.39 Riigi julgeoleku ja

põhiseadusliku korra nimetamine õigusakti ühes sättes, olgugi et nende mõistete maht oluliselt

kattub, ei ole tavatu. Näiteks julgeolekuasutuste seaduse (edaspidi JAS) § 1 lõike 1 kohaselt

sätestab JAS julgeolekuasutuste ülesanded ja pädevuse riigi julgeoleku ning põhiseadusliku

korra tagamisel.

Eeltoodut silmas pidades registripidaja ülesannete maht usulise ühenduse kandeavalduse

läbivaatamisel olemuslikult võrreldes senisega ei muutu. Lisaks annab KiKoS § 14 lõike 1 järgi

Siseministeerium esitatud dokumentide suhtes seisukoha, kaasates vajaduse korral ka eksperte.

Eelnõu punktis 15 sisalduv KiKoS § 15 täiendamine lõikega 5 on seotud punktis 13 nimetatud

muudatusega. Täienduse tõttu kohaldab registripidaja registrisse kantud andmete muutmise

avalduse läbivaatamisel KiKoS §-s 14 sätestatud regulatsiooni, st et registriandmete (nt usulise

ühenduse nimi, põhikiri, juhatuse liikmete koosseis) muutmisel tuleb registripidajal järgida

samu nõudeid kui esmakordsel usulise ühenduse registrisse kandmisel.

Eelnõu punktiga 16 tunnistatakse KiKoS § 17 lõige 3 kehtetuks. Muudatus on seotud

eelnõu punktis 6 tooduga. Kehtiva seaduse § 17 lõikes 3 on sätestatud, et usuliste ühenduste

registrit peab Tartu Maakohtu registriosakond ja ühtlasi on määratletud lühend „registripidaja“.

Eelnõu punktis 6 toodud muudatuse jõustumisel esitatakse kõnealune lühend KiKoS § 4 lõike 2

39 Põhiseaduse kommenteeritud väljaanne, § 54, p 2.

teises lauses. Kuna KiKoS § 17 lõike 1 kohaselt on usuliste ühenduste register

mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri osa, mille suhtes kohaldatakse

mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri kohta õigusaktides sätestatut, kui KiKoS-st ei

tulene teisiti, ning MTÜS § 75 lõike 2 järgi peab mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrit

Tartu Maakohtu registriosakond, tunnistatakse KiKoS § 17 lõige 3 kehtetuks.

Eelnõu punktiga 17 muudetakse KiKoS § 20 lõiget 2.

Muudatus on tingitud ühelt poolt asjaolust, et VMS-s ei kasutata enam mõistet „tööluba“.

Teisalt on KiKoS § 20 lõikes 2 siiani puudunud viide sellele, et välismaalasest vaimulik võib

Eestis viibida ja töötada ka viisa alusel. Seetõttu on õigusselguse huvides toodud muudetavasse

lõikesse mõiste „viisa“.

Eelnõu punktiga 18 täiendatakse KiKoS 20 lõigetega 3 ja 4.

Lõike 3 sisuks on seaduses sõnaselgelt sätestada, kes ei saa olla usulise ühenduse vaimulik.

Nende piirangute kehtestamise eesmärk lähtub käesoleva seaduse üldistest eesmärkidest, mida

on käsitletud seletuskirjas eespool.

Juba praegu kehtivas regulatsioonis lähtutakse põhimõttest, et vaimulikul peab Eestis

viibimiseks ja vaimuliku ülesannete täitmiseks olema õiguslik alus. Seega saab asuda

seisukohale, et vaimulikuks ei saa olla isik, kes ei vasta Eestis õiguslikul alusel viibimise

nõuetele. Kavandatavat lõike 3 punkti 2 kohaldatakse välismaalase suhtes ja see on sõnastatud

VMS-s kehtestatud regulatsioonist lähtuvalt. Olukorras, kus riik ei ole eelnõus kirjeldatud

alustel lubanud välismaalasel riigis viibimist seadustada, ei saa lubada, et samadele alustele

vastav isik saab olla vaimulik Eestis registreeritud usulises ühenduses.

Eespool nimetatud piirang on seotud tähtajaga – kümme aastat. Analoogne tähtaeg on näiteks

kehtestatud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduses, mille § 271 lõike 1 kohaselt

võidakse tähtajalist sissesõidukeeldu kohaldada kehtivusajaga kuni kümme aastat.

KiKoS redaktsioon, mis kehtis aastatel 1993–2002, sätestas (§ 15 lg 1), et kiriku, koguduse või

koguduste liidu juhatuse liige ja vaimulik ei või olla kriminaalkorras karistatud. Kehtivas

KiKoS-s ei ole siiani sellist piirangut olnud. Kuna vaimulikul on siiski peale ulatusliku nähtava

tegevuse nii oma koguduses kui ka ühiskonnas laiemalt (sh töö eri vanuses liikmetega)

seadustest ja teistest õigusaktidest tulenevad võimalused (võrreldes teiste isikutega) ligipääsuks

näiteks kinnipidamiskohtades, haiglates ja hoolekandeasutustes olevatele isikutele, on

põhjendatud, et vaimuliku mainele ja taustale esitatavad nõudeid oleksid võimalikult lähedased

sellele, mis esitatakse näiteks riigi- või kohaliku omavalitsuse teenistujatele.

Teatud ülesandeid täitvate vaimulike puhul on juba praegu kehtestatud piirangud, mis

seonduvad karistatusega: perekonnaseisutoimingute seaduse § 17 lõike 1 punkti 6 kohaselt võib

vaimulik täita abielu sõlmimisega seotud perekonnaseisuasutuse ülesandeid, kui tal ei ole

karistatust tahtlikult toimepandud kuriteo eest. Kuna paljudes usulistes ühendustes toimub

laste- või noortetöö või on asutatud usuliste ühendustega seotud erakoole, väärib nimetamist ka

lastekaitseseaduse § 20, mis sisaldab karistatusest tulenevaid piiranguid lapsega töötavate

isikute kohta. Lapsega töötav isik on sama seaduse § 18 kohaselt töös või kutsetegevuses

lapsega vahetult kokku puutuv isik, samuti vabatahtlikus tegevuses, asendusteenistuses

teenides, tööturuteenustes osaledes või praktikandina lapsega vahetult kokku puutuv isik.

Seega on kavandatava lõike punktiga 1 lisatud KiKoS-sse nõue, mille kohaselt ei saa usulise

ühenduse vaimulik olla isik, keda on karistatud tahtlikult toimepandud kuriteo eest ja kelle

karistatus ei ole kustunud. Sama nõue kehtib näiteks avaliku teenistuse seaduse § 15 punkti 1

järgi avalikku teenistusse võetavate isikute kohta.

Lõike 4 vajalikkus on tõusetunud praktikas esilekerkinud juhtumitest, mis on puudutanud

näiteks nii islamikogukonda (mufti tiitli kasutamine) kui ka mõnda kristlikku usulist ühendust

(sh on kasutatud vaimuliku ametinimetust, mis on olemuslikult omane väga pika ajalooga

mittekristlikule usulisele ühendusele). Vaimuliku ametinimetusi on kasutatud analoogsetel

juhtudel ka omakasu eesmärgil.

Kujunenud olukorda, kus isikud kasutavad eksitavaid vaimuliku ametinimetusi, on mõistlik

lahendada analoogselt KiKoS § 7 lõikega 3, mis annab usulisele ühendusele võimaluse huvide

kahjustamise korral nõuda oma nime õigustamatu kasutamise lõpetamist ja kasutamisega

tekitatud kahju hüvitamist. Sarnane regulatsioon on ka KiKoS § 21 lõikes 2, mis näeb ette aluse

samasuguse nõude esitamiseks vaimuliku teenistusriietuse õigustamatu kasutamise puhul.

Eespool nimetatud nõuded esitataks tsiviilkohtumenetluses (konkreetsemalt hagimenetluses).

Eelnõu punktiga 19 täiendatakse KiKoS § 21 lõiget 2. Eesti Kirikute Nõukogu on arvamuses

eelnõu kohta pidanud vajalikuks, et kõnealuses lõikes, aga ka KiKoS § 7 lõikes 3 ja eelnõuga

kavandatavas § 20 lõikes 4 sätestataks, kuhu tuleb usulise ühenduse nime või teenistusriietuse

õigustamatu kasutamise ja tekitatud kahju hüvitamise nõudega pöörduda. Nimetatud lõigetesse

lisataksegi nüüd täpsustusena, et see toimub tsiviilkohtumenetluses. Konkreetsemalt on

tegemist hagimenetlusega.

Eelnõu punktiga 20 lisatakse usulise ühenduse juhatuse liikmele samasugune piirang nagu

eelnõu punktis 18 usulise ühenduse vaimuliku suhtes. Paljude usuliste ühenduste põhikirjade

järgi kuuluvad vaimulikud usulise ühenduse juhatusse ametikohajärgselt, mistõttu on

põhjendatud kehtestada need piirangud samalaadsena. Käesolevas sättes kehtivad need

piirangud mõistagi kõigi juhatuse liikmete, mitte vaid juhatusse kuuluvate vaimulike kohta.

Sarnaselt eelnõu punkti 18 selgituses toodule on muudatuse sõnastamisel lähtutud VMS-s

sätestatud regulatsioonist. Olukorras, kus riik ei ole eelnõus kirjeldatud alustel lubanud

välismaalasel riigis viibimist seadustada, ei saa lubada, et samadele alustele vastav isik saab

olla juhatuse liige Eestis registreeritud usulises ühenduses.

Muudatuse põhjalikumad selgitused on esitatud eelnõu punkti 18 selgitustes.

Kuna usulise ühenduse juhatuse liikmete andmed kuuluvad KiKoS § 15 lõike 1 punkti 5 järgi

registrisse kantavate andmete hulka, kohaldab registripidaja juhatuse liikme seaduses sätestatud

nõuetele vastavuse kindlakstegemisel KiKoS § 14 lõiget 1 ja § 15 lõiget 5.

Usulised ühendused ei pea ise registrile esitama teatisi registrisse kantavate juhatuse liikmete

karistatuse puutumise kohta – karistusandmete kohta on kohtul endal võimalus teha

elektroonilisi päringuid karistusregistrisse (karistusregistri seaduse § 23 lõike 2 alusel ilma

päringutasuta).

Juhul kui esinevad KiKoS § 23 lõikes 21 nimetatud asjaolud ning usuline ühendus ei vii oma

juhatuse koosseisu kooskõlla KiKoS-s sätestatuga, saab ministeerium, kelle valitsemisalas on

usuliste ühendustega seotud asjade korraldamine, nõuda usuliselt ühenduselt oma tegevuse

kooskõlastamist seadusega. Kui usuline ühendus seda ei tee, pöördub ministeerium ÄRS § 52

alusel registripidaja poole teatega registriandmete ebaõigsuse kohta. Registripidaja saab teha

kande ÄRS § 53 alusel. Samuti võib registripidaja ÄRS § 58 lõike 1 punkti 2 alusel (kui juhatuse

koosseis ei vasta seaduse nõuetele) algatada usulise ühenduse sundlõpetamise.

Eelnõu punkt 21 on seaduse rakendussäte.

Usulistele ühendustele ja usuühingutele antakse tähtaeg põhikirja, juhatuse koosseisu ja

tegevuse kooskõlla viimiseks KiKoS-s tehtavate muudatustega.

Usulised ühendused ja usuühingud peavad põhikirjade ja juhatuse koosseisude muutmiseks

kokku kutsuma oma juhtorganid. Juhtorganite kogunemiseks ja otsuste langetamiseks tuleb

seadusega anda mõistlik aeg ning teisalt on oluline, et usuliste ühenduste ja usuühingute

põhikirjaline tegevus saaks viidud seadusega vastavusse, arvestades käesoleva seadusega

taotletavaid eesmärke, nii kiiresti kui võimalik. Eeltoodust tulenevalt on selleks tähtajaks kaks

kuud pärast seaduse jõustumist.

Pärast seda, kui kahekuuline tähtaeg on möödunud ning tegevust, põhikirja ja juhatust ei ole

seaduse uue redaktsiooniga kooskõlla viidud, ning juhul, kui registrile esitati kandeavaldused,

kuid nendega seotud menetlused on lõppenud ja usulise ühenduse tegevus, põhikiri või juhatus

ei vasta jätkuvalt seaduses sätestatud nõuetele, tekib alus kohaldada KiKoS § 16 lõike 3

punktides 1 ja 2 nimetatud sundlõpetamise aluseid. Sundlõpetamise kord on sätestatud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-s 629.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõuga ei võeta üle Euroopa Liidu õigust. Eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega.

6. Seaduse mõjud

Seadusel puudub mõju majandusele, elu- ja looduskeskkonnale, regionaalarengule ning

kohaliku omavalitsuse korraldusele.

6.1. Usuliste ühenduste ja usuühingute tegevusele esitatavate nõuete

konkretiseerimine

6.1.1. Sotsiaalne mõju (mõju inimeste õigustele)

Sihtrühm: usulised ühendused ja usuühingud ning nende liikmed. Usuliste ühenduste registrisse

on 11.01.2025. aasta seisuga kantud kokku 605 usulist ühendust, sealhulgas 575 kogudust

(kirikutesse kuuluvaid kogudusi on 353, koguduste liitudesse kuuluvaid kogudusi 125 ja

üksikkogudusi 97), 8 kloostrit (sh kirikutesse kuuluvaid kloostreid on 7 ja üksikkloostreid 1),

10 kirikut, 10 koguduste liitu ning 2 välislepingu alusel tegutseva kiriku institutsiooni.

Rahva ja eluruumide loenduse andmetel, mis toimus 2021. aasta lõpust kuni 2022. aasta

alguseni, pidas Eesti vähemalt 15-aastastest elanikest mõnda usku omaks 29%. Õigeusklike

osatähtsus oli 16% rahvastikust ja luterlasi oli 8%.40

Usuühingud on mittetulundusühingutena kantud mittetulundusühingute ja sihtasutuste

registrisse ning nende kohta ei peeta eraldi statistikat. Nende kandeavalduste puhul hindab

registripidaja igal konkreetsel juhul, kas tegemist on usuühinguga, ning kui on, siis

kohaldatakse vastavalt KiKoS-st tulenevaid nõudeid. Arvestades usuühingute tegevusalade

määratlust, võib eeldada, et nende füüsilistest isikutest liikmeskond ei välju isikuliselt sellest

osast elanikkonnast, kes on seotud usuliste ühendustega (st isikud, kes on usuühingute liikmed,

kuuluvad eelduslikult enamjaolt ka mõne usulise ühenduse liikmeskonda).

Kuna sihtrühm küündib umbes ühe kolmandikuni rahvastikust, võib seda pidada suureks.

Mõju ulatus ja esinemise sagedus on keskmine. Praegu registrisse kantud usulisi ühendusi,

kelle puhul võib esialgse hinnangu kohaselt tuvastada mittevastavust KiKoS § 3 uuele lõikele 21

(mittevastavus põhikirjalise seotuse alusel), on alla 50. Nende liikmeskonda kuulub u 10%

rahvastikust.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Kui ülalnimetatud usulised ühendused viivad

oma põhikirja ja tegevuse vastavusse seaduses sätestatuga ning kui selliste usuliste ühenduste

asutamine on tulevikus välistatud, on muudatused nii kollektiivse kui ka individuaalse

usuvabaduse realiseerimise seisukohalt positiivsed.

6.1.2. Mõju riigi julgeolekule

Sihtrühm: sihtrühm on kogu riigi elanikkond. Seega on sihtrühm suur.

Mõju ulatus ja esinemise sagedus on oluline. Riigikogu on oma 06.05.2024. aasta avalduses

märkinud, et Moskva patriarhaadi üleskutsed kätkevad ohtu Eesti julgeolekule ja püsimisele,

seejuures otsest ohtu avalikule ning põhiseaduslikule korrale Eestis.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Kui usulised ühendused, kelle puhul on

tuvastatav mittevastavus KiKoS § 3 uuele lõikele 21, ja usuühingud, kelle puhul on tuvastatav

mittevastavus KiKoS § 4 uuele lõikele 11, viivad oma põhikirja ja tegevuse vastavusse seaduses

sätestatuga ning kui selliste usuliste ühenduste ja usuühingute asutamine on tulevikus

välistatud, on mõju riigi julgeolekule positiivne.

6.1.3. Mõju riigiasutuste töökorraldusele

Sihtrühm: Tartu Maakohtu registriosakonna teenistujad (24 kohtunikuabi ja 24 osakonna

kantselei teenistujat) ning Siseministeeriumi ametnikud (3 ametnikku). Sihtrühm on väike.

Mõju ulatus ja esinemise sagedus on väike. Registrisse kantud usulisi ühendusi ja usuühinguid,

kellel tuleks esitada registripidajale avaldused põhikirjade muutmiseks, on hinnanguliselt alla

50. Siseministeeriumil tuleb nende dokumentide suhtes anda seisukoht. Nende uute usuliste

ühenduste ja usuühingute hulk, kelle puhul võiksid ilmneda KiKoS § 3 lõikes 21 või § 4

40 Statistikaameti 02.11.2022. aasta pressiteade: https://www.stat.ee/et/uudised/rahvaloendus-usku-omaks-

pidavate-inimeste-osakaal-pusib-muutumatuna-oigeusk-jatkuvalt-levinuim.

lõikes 11 nimetatud asjaolud, aga kes esitavad registrisse kandmise avalduse, ei ole

prognoositav, kuid võib eeldada, et selliste avalduste esitamine pärast seaduse jõustumist on

pigem vähetõenäoline. Siiski on registripidajal ja Siseministeeriumil kohustus vaadata üle kõik

avaldused, pidades silmas ka eespool nimetatud sätete sisu. See on tavapärane tegevus ega lisa

märkimisväärselt töökoormust.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Ei ole prognoositav, et KiKoS-sse lisanduvad

uued sätted võiksid märkimisväärselt suurendada registrimenetluste arvu.

6.2. Lisanõuded usuliste ühenduste vaimulikele ja juhatuse liikmetele

6.2.1. Sotsiaalne mõju (mõju inimeste õigustele)

Sihtrühm: usulised ühendused ja nende liikmed. Usuliste ühenduste registrisse on 11.01.2025.

aasta seisuga kantud kokku 605 usulist ühendust, sealhulgas 575 kogudust (kirikutesse

kuuluvaid kogudusi on 353, koguduste liitudesse kuuluvaid kogudusi 125 ja üksikkogudusi 97),

8 kloostrit (sh kirikutesse kuuluvaid kloostreid on 7 ja üksikkloostreid 1), 10 kirikut, 10

koguduste liitu ning 2 välislepingu alusel tegutseva kiriku institutsiooni.

Rahva ja eluruumide loenduse andmetel, mis toimus 2021. aasta lõpust kuni 2022. aasta

alguseni, pidas Eesti vähemalt 15-aastastest elanikest mõnda usku omaks 29%. Õigeusklike

osatähtsus oli 16% rahvastikust ja luterlasi oli 8%.41

Kuna sihtrühm küündib umbes ühe kolmandikuni rahvastikust, võib seda pidada suureks.

Mõju ulatus on keskmine. Praegu registrisse kantud usulisi ühendusi, kelle puhul võib esialgse

hinnangu kohaselt tuvastada mittevastavust KiKoS § 20 uuele lõikele 3 või § 23 uuele

lõikele 21, on küll mõned üksikud, kuid nende liikmeskonda kuulub u 10% rahvastikust. Uute

nõuete kehtestamisel on preventiivne mõju, et usuliste ühenduste vaimulikkonda ja juhatuse

liikmete hulka ei saaks tulevikus kuuluda isikud, kes ei vasta KiKoS nõuetele.

Mõju esinemise sagedus on väike. Praegu registrisse kantud usulisi ühendusi, kelle puhul võib

esialgse hinnangu kohaselt tuvastada mittevastavust KiKoS § 20 uuele lõikele 3 või § 23 uuele

lõikele 21, on mõned üksikud. Saab pidada pigem vähetõenäoliseks, et usulised ühendused

võiksid pärast seaduse jõustumist võtta oma vaimulike hulka või valida juhatuse liikmeteks

isikuid, kes ei vasta KiKoS nõuetele.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Kui ülalnimetatud usulised ühendused viivad

oma vaimulikkonna ja juhatuse koosseisud vastavusse seaduses sätestatuga ning kui selliste

vaimulike ametissesaamine või juhatuse liikmete valimine on tulevikus välistatud, on

muudatused positiivsed.

6.2.2. Mõju riigi julgeolekule

Sihtrühm: sihtrühm on kogu riigi elanikkond. Seega on sihtrühm suur.

41 Statistikaameti 02.11.2022. aasta pressiteade: https://www.stat.ee/et/uudised/rahvaloendus-usku-omaks-

pidavate-inimeste-osakaal-pusib-muutumatuna-oigeusk-jatkuvalt-levinuim.

Mõju ulatus ja esinemise sagedus on keskmine. Riigikogu on oma 06.05.2024. aasta avalduses

märkinud, et Moskva patriarhaadi üleskutsed kätkevad ohtu Eesti julgeolekule ja püsimisele,

seejuures otsest ohtu avalikule ning põhiseaduslikule korrale Eestis. Praegu registrisse kantud

usuliste ühenduste – kelle puhul võib esialgse hinnangu kohaselt tuvastada mittevastavust

KiKoS § 20 uuele lõikele 3 või § 23 uuele lõikele 21 – liikmeskonda kuulub u 10% rahvastikust.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Kui ülalnimetatud usulised ühendused viivad

oma vaimulikkonna ja juhatuse koosseisud vastavusse seaduses sätestatuga ning kui selliste

vaimulike ametissesaamine või juhatuse liikmete valimine on tulevikus välistatud, on mõju riigi

julgeolekule positiivne.

6.2.3. Mõju riigiasutuste töökorraldusele

Sihtrühm: Tartu Maakohtu registriosakonna teenistujad (24 kohtunikuabi ja 24 osakonna

kantselei teenistujat) ning Siseministeeriumi ametnikud (3 ametnikku). Sihtrühm on väike.

Mõju ulatus ja esinemise sagedus on väike. Registrisse kantud usulisi ühendusi, kellel tuleks

esitada registripidajale juhatuse koosseisude muutmise avaldused, on hinnanguliselt mõned

üksikud. Siseministeeriumil tuleb anda nende dokumentide suhtes seisukoht. Uute usuliste

ühenduste hulk, kelle puhul võiksid ilmneda KiKoS § 23 lõikes 21 nimetatud asjaolud, aga kes

esitavad avalduse sellise juhatuse liikme registrisse kandmiseks, ei ole prognoositav, kuid võib

eeldada, et selliste avalduste esitamine pärast seaduse jõustumist on pigem vähetõenäoline.

Siiski on registripidajal ja Siseministeeriumil kohustus vaadata üle kõik avaldused, pidades

silmas ka eespool nimetatud sätte sisu. See on tavapärane tegevus ega lisa märkimisväärselt

töökoormust.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Ei ole prognoositav, et KiKoS-sse lisanduv uus

säte võiks märkimisväärselt suurendada registrimenetluste arvu.

6.3. Usuliste ühenduste ja usuühingute registrimenetluse muudatused

6.3.1. Mõju riigiasutuste töökorraldusele

Sihtrühm: Tartu Maakohtu registriosakonna teenistujad (24 kohtunikuabi ja 24 osakonna

kantselei teenistujat) ning Siseministeeriumi ametnikud (3 ametnikku). Sihtrühm on väike.

Mõju ulatus ja esinemise sagedus on väike. Arvestades usuliste ühenduste ja usuühingute ning

nendega seotud võimalike kandeavalduste arvu kalendriaastas, ei suurenda nende edastamine

Siseministeeriumile seisukoha andmiseks oluliselt registriosakonna teenistujate töökoormust

ühe teenistuja kohta. Siseministeeriumile, mis on ka siiani teinud muu hulgas järelevalvet selle

üle, kas usulised ühendused ja usuühingud järgivad KiKoS, ei tähenda seisukohtade võtmine

registripidajale märkimisväärset töökoormuse kasvu.

Ebasoovitava mõju kaasnemise risk on väike. Pigem saab eeldada, et Siseministeeriumi

igakordne kaasamine usuliste ühenduste ja usuühingute registrimenetlustesse tagab suurema

kindluse, et nimetatud ühendustega seotud registrikanded on vastavuses KiKoS nõuetega, kuna

Siseministeeriumil on selle valdkonnaga seotud valitsusasutusena olemas vajalik eksperditeave

seisukohtade andmiseks.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused,

eeldatavad kulud ja tulud

Kohalikel omavalitsustel ei ole puutumust seaduse rakendamisega.

Seaduse rakendamine ei too riigiasutustele kaasa koosseisude suurendamist, uute ameti- või

töökohtade loomist ega ümberkorraldusi asutuste tegevuses. Samuti ei kaasne seaduse

rakendamisega IT-arendusi ega sellega seotud lisakulusid.

Muudatustega, mis on nimetatud eelnõu punktides 6, 13 ja 15, kaasneb registripidajale kohustus

edastada ministeeriumile, kelle valitsemisalas on usuliste ühendustega seotud asjade

korraldamine (Siseministeeriumile), usuliste ühenduste ja usuühingute kandeavaldus ja sellega

seotud dokumendid, kuid arvestades nimetatud ühenduste ja nendega seotud võimalike

kandeavalduste arvu kalendriaastas, ei suurenda see oluliselt registriosakonna teenistujate

töökoormust ühe teenistuja kohta ega tähenda seega lisakulusid menetluste läbiviimisele,

sealhulgas töötasukuludena.

Siseministeerium korraldab eelnõu punktides 6, 13 ja 15 nimetatud seisukohtade andmise

registripidajale olemasoleva töökorralduse, ametiülesannete jaotuse ja töötasufondi raames.

Eeltoodut arvestades ei too seaduse rakendamine kaasa lisatulusid ega -kulusid riigieelarvele.

8. Rakendusaktid

Seaduse rakendamiseks ei ole vaja kehtestada uusi ega muuta või tunnistada kehtetuks

olemasolevaid rakendusakte.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub põhiseaduse §-s 108 sätestatud üldises korras kümnendal päeval pärast Riigi

Teatajas avaldamist.

Eelnõuga KiKoS-s tehtavad muudatused ja täiendused, välja arvatud eelnõu punktis 21

nimetatud sätted, mille puhul antakse rakendussättes juba varem registrisse kantud usulistele

ühendustele ja usuühingutele eraldi rakendusaeg, ei vaja jõustumiseks erikorda.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik

konsultatsioon

Eelnõu esitati Vabariigi Valitsuse 13. jaanuari 2011. aasta määruse nr 10 „Vabariigi Valitsuse

reglement“ § 6 lõike 1 kohaselt eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu kooskõlastamiseks

ministeeriumitele ja Riigikantseleile. Kultuuriministeerium ja Rahandusministeerium

kooskõlastasid eelnõu märkusteta. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Haridus- ja

Teadusministeerium ning Riigikantselei kooskõlastasid eelnõu märkustega.

Eelnõu saadeti arvamuse avaldamiseks Politsei- ja Piirivalveametile, Tartu Maakohtule, Eesti

Linnade ja Valdade Liidule, Eesti Kirikute Nõukogule, Eesti Jehoova Tunnistajate Koguduste

Liidule, Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla Kojale, Eesti Juudiusu Kogudusele ja Pühtitsa

Jumalaema Uinumise Stavropigiaalsele Naiskloostrile. Politsei- ja Piirivalveametil ei olnud

eelnõu kohta märkusi ega ettepanekuid. Arvamuse saatsid Eesti Kirikute Nõukogu, Moskva

Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik ja Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalne

Naisklooster. EIS-s esitas avaliku kommentaari Natalja Paško.

Kooskõlastuskirjades, arvamustes ja avalikus kommentaaris sisaldunud ettepanekute ning

märkuste sisu ja arvestamine on kajastatud käesolevale seletuskirjale lisatud

kooskõlastustabelis.

Seosed

Nimi	K.p.	Δ	Viit	Tüüp	Org	Osapooled

Kirikute ja koguduste seaduse muutmise seadus

Failid

Digiallkirjad

Seosed