| Dokumendiregister | Sotsiaalministeerium |
| Viit | 4.2-3/135-1 |
| Registreeritud | 16.01.2025 |
| Sünkroonitud | 17.01.2025 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 4.2 Sotsiaalse turvalisuse, sotsiaalkindlustuse ja –hoolekande korraldamine |
| Sari | 4.2-3 Sotsiaalhoolekande kavandamise ning korraldamisega seotud kirjavahetus (Arhiiviväärtuslik) |
| Toimik | 4.2-3/2025 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Tervisekassa |
| Saabumis/saatmisviis | Tervisekassa |
| Vastutaja | Kristiina Selgis (Sotsiaalministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Sotsiaalala asekantsleri vastutusvaldkond, Hüvitiste ja pensionipoliitika osakond) |
| Originaal | Ava uues aknas |
Hanna Vseviov
Meie 16.01.2025 nr 3-23/581
Päring plaanilist välisravi vajavate patsientide transpordi ja majutuse riikliku rahastamise
võimaluste kohta
Lugupeetud Hanna Vseviov
Aastas vajab ligikaudu 70 patsienti tervishoiuteenuseid välisriigis põhjusel, et Eestis on
ravivõimalused ammendunud. Enamasti on nendel juhtudel tegemist patsientidega, kelle haigus on
harva esinev ja seetõttu puudub Eestis kompetents või tehniline valmisolek nende raviks või
diagnostikaks. Plaanilise välisravi eelloa väljastamisele eelneb põhjalik menetlus patsiendi
ravivõimaluste osas Eestis. Sarnaselt Eestis ravitavate patsientidega, tasub Tervisekassa eelloa
saanute tervishoiuteenuste osutamisega kaasnevad meditsiinilised kulud.
Kuivõrd välisriiki reisimine ja seal patsiendile vajalike tervishoiuteenuste osutamise ajal elamine
toob peredele kaasa ootamatuid kulutusi, palume Sotsiaalministeeriumil (edaspidi SOM) leida
võimalusi nende patsientide ja vajadusel nende saatjate kulutuste hüvitamiseks.
Välisriigis ravi vajavate patsientide arvu aastas ei ole võimalik ette näha (küll saab siiski vaadata
statistilist keskmist läbi aastate), lisaks on teadmata kui mitu visiiti patsiendil välisriiki ravi jooksul
on vaja teha. Mõned patsiendid jäävad välisriigis järelkontrollides või järelravil käima tõenäoliselt
oma elu lõpuni, mõnedel koosneb ravitsükkel ühest või mitmest visiidist aasta jooksul.
Lisamõttekohana palume kaaluda, kas lisaks transpordile saaks võimaldada ka majutuskulude
katmist. Majutuskulude suurus sõltub sellest, kui kaua patsient/pere ravi tõttu välisriigis peab
viibima ning millises majutusasutuses seda tehakse. Kui patsient on ravi jooksul hospitaliseeritud,
siis majutuskulu puudub, küll on see aga patsienti saatval inimesel.
Terviskassas kindlustatute puhul järgime patsientide võrdse kohtlemise printsiipi – Eesti piires ei
tasu Tervisekassa nt Võrust Tallinna mineva patsiendi transpordi- ja elamiskulusid. Terviskassa
tasub patsiendi transpordi eest tervishoiuteenuste loetelus sätestatud hindade alusel (nt
meditsiiniline lennutransport, vedu helikopteriga, kiirabi) juhul, kui selleks on meditsiiniline
näidustus. Samas kulutuste erinevus Eestis reisimisel ja välisriiki reisimisel on väga suur.
Kuivõrd tervishoiuteenusteks mõeldud eelarvest ega ka seadusest tulenevalt ei ole võimalik
rahastada patsientide transporti ja majutust, siis palume avada arutelu patsientide kulutuste
kompenseerimismehhanismide väljatöötamiseks omavalitsuste/sotsiaalhoolekande vahenditest.
Siiani on välisravi vajavate laste perekondi suurel määral aidanud Lastefond, kogudes selleks raha
avaliku annetuskampaania käigus. Lastefondil on aga soov aidata ka neid patsiente, kes vajavad
ravi, ravimeid või meditsiinilisi lisatarvikuid, mille eest Tervisekassa ei saa seadusest tulenevalt
tasuda. Lastefondil jääks rohkem võimalusi aidata patsiente, kui saab transpordikulude osa suunata
sotsiaalhoolekandele. Täiskasvanute osas puudub teadmine, kas ja mil määral fondid neid on
toetanud.
Inimestel on sotsiaalhoolekande seadusest tulenevalt võimalused abi saada. Tervisekassal puudub
teadmine, kas välisravi vajavad patsiendid või nende perekonnad on abi saamiseks pöördunud
omavalitsuse või sotsiaalhoolekande poole ja kas nad on sealt ka abi saanud. See paneb patsiendid
ebavõrdsesse olukorda – hakkajamad pöördujad võivad olla abi saanud mitmest kohast, kuid
tagasihoidlikumad püüavad ise hakkama saada ja kannavad kokkuvõttes kõik kulud ise.
Parema ülevaate saamiseks, järelvalve ning süsteemsema ja õiglasema lähenemise tagamiseks
oleks vajalik SOM-i kaasabil kujundada riiklik seisukoht võimaluste kohta ning see selgelt
ühiskonnale kommunikeerida:
• Kas, kes ja millistel alustel kõigile abivajajatele toetust jagada saab;
• Kas ja mil määral rakendada erinevaid kitsendusi transpordi/majutuse eest tasumisel (nt
ainult lastele, kohustuslik omaosalus, piirmäärad, kellel võimaldatakse suunduda
hooldajana lapspatsiendiga koos välisriiki);
• Transpordi/majutuse organiseerimine ja kuidas reguleerida kulude järelevalve – kes ostab
piletid, teeb broneeringud, millises hinnaklassis jne.
Tagasisidet ootama jäädes
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Maivi Parv
Juhatuse liige