| Dokumendiregister | Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium |
| Viit | 6-1/225-1 |
| Registreeritud | 20.01.2025 |
| Sünkroonitud | 21.01.2025 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 6 Rahvusvahelise koostöö korraldamine |
| Sari | 6-1 EL otsustusprotsessidega seotud dokumendid (eelnõud, seisukohad, töögruppide materjalid, kirjavahetus) |
| Toimik | 6-1/2025 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Välisministeerium |
| Saabumis/saatmisviis | Välisministeerium |
| Vastutaja | Silver Tammik (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Strateegia ja teenuste juhtimise valdkond, EL ja rahvusvahelise koostöö osakond) |
| Originaal | Ava uues aknas |
Tähelepanu! Tegemist on välisvõrgust saabunud kirjaga. |
Tere
Edastan kokkuvõtte EL õiguse büroo valitud olulisematest Euroopa Liidu Kohtu (ja seekord ka EFTA kohtu) lahenditest detsembris 2024. Nagu kõik eelnevad, paneme ka selle kokkuvõtte üles Välisministeeriumi kodulehele.
Kokkuvõttes on kajastatud järgmised kohtulahendid:
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest.
EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis (viited lisatud).
Tervitades
Heli Hirsik
oopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
o E-15/23: K vs. Nasjonalt klageorgan for helsetjenesten (EFTA kohtu otsus –
piiriülese ravi kulude hüvitamine)
o C-629/23: Eesti Suurkiskjad (kohtujuristi ettepanek – liigi kaitsestaatus)
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
o C-3/24: MISTRAL TRANS (eelotsus – mõiste „välised raamatupidamisteenuse osutajad“)
o C-606/23: Tallinna Kaubamaja Grupp ja KIA Auto (eelotsus – konkurentsipiirang)
o C-118/23: Getin Holding jt (eelotsus – liikmesriigi kriisilahendusasutused) o C-419/23: Nemzeti Földügyi Központ (eelotsus – põllumajandusmaa
kasutusvaldus) o C-295/23: Halmer Rechtsanwaltsgesellschaft (eelotsus – finantsinvestorite
osalus advokaadiühingus) o C-244/24: Kaduna ja C-290/24: Abkez (eelotsus – Ukrainast pärit põgenike
ajutine kaitse) o C-157/23: Ford Italia (eelotsus – tootevastutus) o C-664/23: Caisse d’allocations familiales des Hauts-de-Seine (eelotsus –
kolmandate riikide kodanike perehüvitised) o C-531/23: Loredas (eelotsus – koduabilise tööaja määratlemine)
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
2
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
———————————————————————————————— E-15/23: K vs. Nasjonalt klageorgan for helsetjenesten (EFTA kohtu otsus – piiriülese ravi kulude hüvitamine)
————————————————————————————————
EFTA1 kohtu otsus, 5. detsembril 2024
K taotles Norra pädevalt ametiasutuselt piiriüleste tervishoiuteenuste kulude hüvitamist selle eest, et
tal teostati Poolas hambaravi (raske marginaalne parodontiit). Norra pädev asutus keeldus kulusid
hüvitamast, sest leidis, et Poolas ravi teostanud hambaarstil puudus asjaomane kvalifikatsioon. K
vaidlustas selle otsuse, sest leidis, et see on vastuolus teenuste vaba liikumise põhimõttega, mis
tuleneb EMP lepingu artiklist 36, ja patsiendi õigustega saada piiriülese tervishoiuteenuse eest kulude
hüvitamist direktiivi 2011/24 (patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius) artikli 7
kohaselt. Norra kohus küsiski EFTA kohtult, kas Norra võib keelduda Poolas teostatud hambaravi
kulude hüvitamisest Norra kodanikule nimetatud õigusaktide alusel.
EFTA kohtu hinnangul võib kindlustajaliikmesriik patsiendiõiguste direktiivi artikli 7 kohaselt
piiriülese tervishoiuteenuse kulude hüvitamist sooviva kindlustatud isiku suhtes kohaldada samu
tingimusi, vastavuskriteeriumeid ning õigus- ja haldusformaalsusi, mida kohaldataks juhul, kui
kõnealuseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud tema territooriumil. Kohus siiski lisas, et kui
raviteenuse pakkuja peab vastama riigisiseselt seatud kvalifikatsiooni tingimustele, siis selle
tõendamise tingimused ei tohi olla diskrimineerivad ega takistada patsientide vaba liikumist.
Norras kehtestatud nõudeid analüüsides leidis EFTA kohus, et need ei ole diskrimineerivad, kuid
kahtles, kas need võivad kujutada endast takistust patsiendi vabale liikumisele. Kui patsient soovib
teisest liikmesriigist raviteenust, kuid peab hiljem selle teenuse pakkuja kvalifikatsiooni
tõendamiseks esitama hulgaliselt tõendeid, mida patsient ei peaks tegema, kui ta oleks saanud sama
teenuse Norrast, siis see takistab patsientide vaba liikumise õigust. Seda peab aga kontrollima Norra
kohus. EFTA kohus märkis, et kindlustajaliikmesriik peab tagama, et patsientidel oleks
juurdepääs selgele teabele nende ravivõimaluste ja hüvitamistingimuste kohta, et vältida hiljem
ebamõistlikku bürokraatiat. Kohus leidis, et kui kindlustajaliikmesriik on seadnud teatud
raviteenuse pakkujale kvalifikatsiooninõuded, siis peab pädev asutus hindama nendele nõuetele
vastavust, hoolimata sellest, kas see kvalifikatsioon on kantud kutsekvalifikatsioonide direktiivi
(2005/36) V lisasse või mitte.
Kohtuotsus on kättesaadav siit (inglise keeles).
1 EFTA kohus – Euroopa Majanduspiirkonna kohus, mille menetlus sarnaneb Euroopa Kohtu eelotsusemenetlusele.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
3
———————————————————————————————— C-629/23: Eesti Suurkiskjad (kohtujuristi ettepanek – liigi
kaitsestaatus) ————————————————————————————————
Kohtujuristi ettepanek, 12. detsembril 2024
Keskkonnaamet kehtestas 2020/2021. jahiaastaks hundi küttimismahuks Eestis esimese osana 140
isendit. MTÜ Eesti Suurkiskjad esitas kaebuse selle otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja
väitis, et kuna hundi kaitsestaatus ei ole Eestis soodne, siis on 140 hundi küttimine vastuolus
looduskaitseseaduses ja loodusdirektiivis (92/43/EMÜ) kehtestatud liigikaitseliste eesmärkidega.
Riigikohus esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse ja küsis, milliseid kriteeriume peab liikmesriik
loodusdirektiivi järgi arvesse võtma liigi soodsa kaitsestaatuse määratlemisel. Samuti soovis
Riigikohus teada, kas liigi piirkondlik populatsioon Eestis, mis on IUCN punase nimestiku
kriteeriumide alusel kvalifitseeritud ohustatuse kategooriasse „ohualdis“, saab olla loodusdirektiivi
mõttes soodsas kaitsestaatuses.
Kohtujurist Kokott tuletas esmalt meelde, et liigi kaitsestaatust tuleb hinnata liikmesriigi
territooriumil. Siiski peab liikmesriik liigi kaitsestaatuse hindamisel võtma arvesse seda, kui liigi
populatsioonide isendid liiguvad ühest liikmesriigist teise. Sellisel isendite piiriülesel liikumisel
on veelgi suurem kaal, kui naaberriikides vahetatakse liigi kohta teavet või tehakse formaliseeritud
koostööd liigi kaitsmisel. Seetõttu sõltub piiriülese tasandi kaalukus liigi kaitsestaatuse hindamisel
muu hulgas sellest, mil määral teevad kõnealused liikmesriigid liigi kaitsmisel koostööd.
Järgnevalt selgitas kohtujurist, et liigi kaitsestaatust ei saa pidada soodsaks üksnes seetõttu, et
lisameetmed liigi kaitseks võiksid põhjustada konflikte majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste
vajadustega. Liikmesriigid ei tohi seega liigi kaitsestaatuse hindamisel lähtuda majanduslikest,
sotsiaalsetest ja kultuurilistest vajadustest ning piirkondlikest ja kohalikest iseärasustest, sest
see võib ohustada liikide kaitse eesmärki. Lõpuks leidis kohtujurist, et liikmesriigid peavad võtma
arvesse IUCN kriteeriumide alusel liigi populatsioonile antud hinnangut „ohualdis“. Siiski võivad
nad selle hinnangu paremate teaduslike tõenditega või kontseptuaalsete probleemide tõttu
ümber lükata.
Kohtujuristi ettepanek ei ole Euroopa Kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
4
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
———————————————————————————————— C-3/24: MISTRAL TRANS (eelotsus – mõiste „välised
raamatupidamisteenuse osutajad“) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 5. detsembril 2024
Äriühing Mistral Trans, kelle põhitegevus on kaubavedu, teatas Läti maksuametile, et ta on alustanud
raamatupidamisteenuste osutamist. Kontrolli käigus tuvastas maksuamet Mistral Transi
sisekontrollisüsteemis puudusi, mis olid muu hulgas seotud riskihindamisega, kliendikontrolli
meetmetega, korrapärase järelevalve puudumisega ning dokumentide hävitamise menetluse
puudumisega. Seetõttu tegi maksuamet otsuse määrata Mistral Transile 5000 euro suurune trahv.
Otsuse aluseks oli säte Läti seaduses, millega oli üle võetud direktiiv 2015/849 (finantssüsteemi
rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamine). Mistral Trans esitas
maksuameti otsuse peale kaebuse.
Direktiivi 2015/849 järgi kohaldatakse seda direktiivi muu hulgas audiitorite, raamatupidamis- või
nõustamisteenuse osutajate ja maksunõustajate suhtes. Mistral Trans aga väitis kaebuses, et ta osutas
väliseid raamatupidamisteenuseid ainult kolmele seotud äriühingule, mille juhatuse liikmed,
aktsionärid ja tegelikud tulusaajad olid samad nagu Mistral Transil. Sellise raamatupidamiskorralduse
kasuks otsustati Mistral Transi väitel ainult selleks, et säästa vahendeid ja vältida igale äriühingule
raamatupidamise tarkvara litsentsi ostmist. Seetõttu küsis eelotsusetaotluse esitanud Läti kohus,
kas sellist äriühingut nagu Mistral Trans tuleb tema tegevuse laadi arvestades pidada väliseks
raamatupidamisteenuse osutajaks direktiivi 2015/849 tähenduses.
Euroopa Kohus selgitas, et mõiste „välised raamatupidamisteenuse osutajad“ hõlmab direktiivi
2015/849 tähenduses füüsilisi või juriidilisi isikuid, kelle kutsetegevus seisneb sõltumatult
kolmandatele isikutele selliste raamatupidamisteenuste osutamises nagu
raamatupidamisaruannete koostamine, pidamine või auditeerimine. Seevastu ei kuulu selle
mõiste alla juriidiline isik, kes tagab seotud äriühingute raamatupidamise ressursside ühise
kasutamise eesmärgil. Euroopa Kohus lisas, et Mistral Transil, kes osutas raamatupidamisteenuseid
ainult seotud äriühingutele, ei nähtu olevat „välise raamatupidamisteenuse osutaja“ kvalifikatsiooni
direktiivi 2015/849 tähenduses.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
5
———————————————————————————————— C-606/23: Tallinna Kaubamaja Grupp ja KIA Auto
(eelotsus – konkurentsipiirang) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 5. detsembril 2024
Eesti õiguse alusel asutatud äriühing KIA Auto on ainus KIA kaubamärki kandvate sõidukite
volitatud importija Lätis. See äriühing valib välja ja kiidab heaks volitatud esindajad, kes turustavad
KIA autosid ja remondivad neid tootja või importija antud garantii raames. Läti konkurentsiamet
määras KIA Autole konkurentsiseaduse rikkumise eest trahvi, sest KIA Auto ning KIA volitatud
edasimüüjad ja remonditöökojad leppisid kokku garantiitingimustes, mis kohustavad sõidukite
omanikke viima garantiiajal kõik KIA poolt ette nähtud sõiduki korralised hooldustööd ja garantii
alla mittekuuluvad remonditööd läbi KIA volitatud esindajate juures ning kasutama garantiiaja
jooksul korralistel hooldustöödel ja remonditöödel KIA originaalvaruosi. Konkurentsiameti
hinnangul oli tegemist konkurentsipiiranguga, mis on seaduse järgi keelatud.
Läti kohus küsis Euroopa Kohtult, kas konkurentsiamet peab käesoleval juhul ELTL artiklist 101
(keelatud kokkulepped) tulenevalt tõendama konkurentsipiirangu tuvastamisel konkreetsete ja
tegelike konkurentsi piiravate tagajärgede saabumist või piisab sellest, kui on tõendatud
potentsiaalsed konkurentsi piiravad tagajärjed.
Euroopa Kohus tuletas meelde, et kui vaidlusaluse kokkuleppe eesmärk ei olnud konkurentsi piirata,
siis tuleb täiendavalt hinnata, kas kokkuleppel on konkurentsivastaseid tagajärgi. Konkurentsivastase
tagajärje tuvastamisel peab tõendama, et tegevuse tegelik või potentsiaalne tagajärg on takistada,
piirata või moonutada konkurentsi. Seejuures tuleb analüüsida, millised oleksid turuosaliste
realistlikud tegutsemisvõimalused ning kuidas toimiks turg tõenäoliselt asjaomase kokkuleppe
puudumisel. Tagajärjel põhineva konkurentsipiirangu kindlakstegemiseks piisab, kui pärast sellist
analüüsi saab tuvastada konkurentsi piirava potentsiaalse tagajärje, mis ei pea olema tingimata
konkreetne, kuid on piisavalt tuntav. Seega jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et liikmesriigi
konkurentsiasutus ei pea tagajärjel põhineva konkurentsipiirangu tuvastamisel tõendama
konkreetsete ja tegelike konkurentsi piiravate tagajärgede saabumist. Piisab, kui see asutus
tõendab potentsiaalseid konkurentsi piiravaid tagajärgi, tingimusel et need on piisavalt
tuntavad.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
6
———————————————————————————————— C-118/23: Getin Holding jt (eelotsus – liikmesriigi
kriisilahendusasutused) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 12. detsembril 2024
Kuna GN Bank ei täitnud määruses nr 575/2013 (krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes
kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta) ette nähtud omavahendite nõudeid, nimetas Poola
finantsjärelevalvekomisjon selle finantsinstitutsiooni halduriks Poola pankade tagatisfondi (FGB).
Peagi teatas finantsjärelevalvekomisjon FGB-le GN Banki maksejõuetuse riskist. Selles kontekstis
võttis FGB vastu otsuse algatada GN Banki suhtes kriisilahendusmenetlus ja nimetada erihaldur, viia
läbi selle finantsinstitutsiooni emiteeritud kapitaliinstrumentide allahindamine ja luua kriisilahenduse
vahendina sildasutus, millele anti üle otsuses nimetatud GN Banki varad.
Selle otsuse peale esitasid kaebuse nii GN Banki nõukogu kui ka GN Banki aktsionärid, GN Banki
emiteeritud võlakirjade omanikud ja võlausaldajad. Kokku esitati otsuse peale kohtusse rohkem kui
kaheksa tuhat kaebust. Kaebajad väitsid, et see otsus on õigusvastane muu hulgas seetõttu, et FGB
täitis samal ajal nii pangahoiuste järelevalve ja tagamisega kui ka kriisilahendusega seotud
ülesandeid. FGB väitis seevastu, et on huvide konflikti vältimiseks kriisilahendusülesannete ja tema
muude ülesannete täitmisel võtnud organisatsioonilisi ja struktuurilisi meetmeid.
Eelotsusetaotluse esitanud Poola kohus küsis esiteks, kas direktiiviga 2014/59 (krediidiasutuste ja
investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik) on vastuolus see,
kui liikmesriigi kohtul on kohustus liita kõik otsuse peale esitatud kaebused, isegi kui kaebuste suure
arvu tõttu võib see muuta lahendi tegemise mõistliku aja jooksul ülemäära raskeks või isegi
võimatuks. Teiseks soovis Poola kohus teada, kas olukorras, kus liikmesriigi kriisilahendusasutus
täidab lisaks järelevalvefunktsioonidele ka muid funktsioone, on direktiivi 2014/59 järgi selle asutuse
huvide konflikti vältimiseks piisav, kui on võetud piisavaid asjakohaseid organisatsioonilisi ja muid
meetmeid.
Euroopa Kohus tuletas esiteks meelde, et õigus tõhusale õiguskaitsevahendile hõlmab muu hulgas
õigust asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Käesoleval juhul võib tuhandete kaebuste liitmine olla
takistuseks kohtuliku kontrolli teostamisele mõistliku aja jooksul. Seetõttu leidis Euroopa Kohus, et
Poola kohus peab vajaduse korral jätma kohaldamata riigisisesed menetlusnormid, mis
kohustavad liitma kõik põhikohtuasjades esitatud kaebused. Seejuures peab Poola kohus
kontrollima, kas põhikohtuasjadest saaks menetleda üht kohtuasja ja peatada samal ajal sama otsust
puudutavate muude kohtuasjade menetlemine.
Euroopa Kohus selgitas teiseks, et liikmesriigi kriisilahendusasutuse huvide konflikti saab vältida,
kui on võetud piisavaid asjakohaseid organisatsioonilisi ja muid meetmeid. Eelkõige peavad
kriisilahendusasutuse funktsioonide täitmisega tegelevad töötajad olema struktuurselt eraldatud
nendest töötajatest, kes tegelevad asutuse muude funktsioonide täitmisega. Isegi kui puuduvad
kirjalikud sise-eeskirjad, mille eesmärk on vältida mis tahes huvide konflikti asutuse kriisilahenduse
funktsioonide ja muude funktsioonide vahel, ei too see automaatselt kaasa kriisilahendusasutuse
otsuste kehtetust. Asutuse otsuse edasikaebamise korral peab see asutus aga tõendama, et vajalikke
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
7
nõudeid on järgitud ning otsus on vastu võetud üksnes ühe või mitme kriisilahenduse eesmärgi
saavutamiseks.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-419/23: Nemzeti Földügyi Központ (eelotsus –
põllumajandusmaa kasutusvaldus) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 12. detsembril 2024
GW-l oli alates 2002. aastast lepingu alusel kasutusvaldus Ungaris asuva põllumajandusmaa suhtes.
Põllumajandusmaa omanik müüs 2012. aastal kinnistu (koos GW-le kuuluva kasutusvaldusega)
CN-ile, kes elab Saksamaal.
2013. aastal võttis Ungari vastu seaduse, mille kohaselt kasutusvaldus, mis ei olnud seatud
lähisugulase kasuks, muutus tühiseks. GW, kes oli muu liikmesriigi kui Ungari kodanik, kasutuvaldus
kustutati kinnistusraamatust. 21. mail 2019. aastal leidis Euroopa Kohus, et 2013. aasta seaduse
vastuvõtmisega rikkus Ungari kapitali vaba liikumise ja omandiõiguse põhimõtet. 2021. aastal võttis
Ungari meetmeid Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks, mille kohaselt isikud, kelle kasutusvaldus
varasema seaduse kohaselt kustutati, said taotleda kasutusvalduse taastamist. Ungari maa-amet
otsustas GW taotlusel tema kasutusvalduse uuesti kinnistusraamatusse kanda. CN vaidles sellele
vastu, väites, et kasutusvaldus oli 2002. aastal õigusvastaselt kinnistusraamatusse kantud.
Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkis küsimus, kas Euroopa Liidu õigus keelab sellisel juhul
kasutusvalduse taastamise.
Euroopa Kohus leidis, et Euroopa Liidu õigusega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille
kohaselt tuleb kasutusvaldus kanda uuesti kinnistusraamatusse, isegi kui kasutusvalduse
registreerimine oli tol ajal kohaldatavate riigisiseste õigusnormidega vastuolus.
Euroopa Kohus leidis, et 2021. aastal vastu võetud õigusnormid kujutavad endast kapitali vaba
liikumise piirangut, kuna kasutusvalduse taastamine vähendab kõnealuse kinnistu väärtust ja piirab
selle omaniku õigust maad kasutada. See piirang on aga õigustatud, kuna see täidab ülekaalukat
üldise huvi eesmärki, milleks on Euroopa Kohtu otsuse täitmine seoses Euroopa Liidu õiguse
rikkumisega. Meetmed ei paista minevat kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik.
Vaid juhul, kui kasutusvalduse kinnistusraamatusse tagasi kandmine oleks võimatu objektiivsetel ja
legitiimsetel põhjustel, tuleks kasutusvalduse taastamise asemel anda isikule liidu õiguse rikkumise
õigusvastaste tagajärgede heastamiseks rahaline või muu hüvitis. Asjaolu, et esialgne kasutusvalduse
registreerimine oli õigusvastane, ei ole selline objektiivne ja legitiimne takistus. Liikmesriik on vaba
võtmaks vastu õigusnorme, mille kohaselt sellisel rikkumisel ei ole tagajärgi, nagu antud juhul. GW
kasutusvalduse taastamise kasuks räägib ka õiguskindluse põhimõte, kuna GW sai seda õigust
probleemideta kuni 2015. aastani kasutada. Lisaks ei mõjutanud kõnealused õigusnormid
ebaproportsionaalselt CN-i omandiõigust, kuna kui CN maatüki omandas, oli sellele kasutusvaldus
juba seatud.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
8
Euroopa Kohus leidis ka, et kõnealused riigisisesed õigusnormid ei ole vastuolus ELi põhiõiguste
hartas sätestatud omandiõiguse põhimõttega. Kuna CN-i täielik omandiõigus kinnistu üle tulenes
ELi õigusega vastuolus olnud seadusest, siis ei ole see harta tähenduses „seaduslikul teel saadud“.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-295/23: Halmer Rechtsanwaltsgesellschaft (eelotsus –
finantsinvestorite osalus advokaadiühingus) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 19. detsembril 2024
HR on Saksamaa advokaadiühing, mis oli kantud Müncheni advokatuuri registrisse.
Advokaadiühingu juhataja ja ainuosanik oli algselt advokaat, kuid siis võõrandas see advokaat HRi
100 osast 51 osa kapitaliühingule, mis ei ole advokatuuri liige. Samuti muutis ta HRi põhikirja nii, et
sellisele kapitaliühingule saab ühingu osasid võõrandada, aga samal ajal jääb HRi juhtimise õigus
üksnes advokatuuri liikmeteks olevatele advokaatidele, et tagada HRi sõltumatus. Müncheni
advokatuur kustutas HRi advokatuuri registrist. HR esitas selle otsuse peale kaebuse Saksamaa
advokatuurikohtule. See kohus pöördus eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtu poole, et küsida, kas
asutamisõiguse ja kapitali vaba liikumise põhimõtetega on kooskõlas sellised liikmesriigi
õigusnormid, mis keelavad advokaadiühingu osade üleandmise puhtalt finantsinvestorile, kellel
ei ole selles ühingus kavatsust tegeleda advokaadi kutsetegevusega.
Euroopa Kohus leidis, et käesoleval juhul kuulub kohtuasi nii asutamisvabaduse kui ka kapitali
vaba liikumise vabaduse kohaldamisalasse. Kõigepealt seoses asutamisvabadusega märkis
Euroopa Kohus, et kui olukord kuulub direktiivi 2006/123 (teenuste kohta siseturul)
kohaldamisalasse, siis ei ole seda vaja analüüsida ka aluslepingu sätte alusel, vaid ainult direktiivi
2006/123 sätete alusel. Selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvad advokaatide osutatavad
õigusteenused. Seega peavad liikmesriikide nõuded sellistes äriühingutes osaluse omandamise kohta
olema mittediskrimineerivad, vajalikud ja proportsionaalsed.
Euroopa Kohus leidis esiteks, et need nõuded ei olnud diskrimineerivad, kuna ei diskrimineerinud
otseselt või kaudselt kedagi kodakondsuse alusel või ühingute puhul registrijärgse asukoha alusel.
Teiseks leidis ta, et need olid ka vajalikud ehk põhjendatud ülekaaluka avaliku huviga, kuivõrd
nende eesmärk on tagada advokaadiameti sõltumatus ja usaldusväärsus ning läbipaistvuse põhimõtte
ja advokaatide kutsesaladuse hoidmise kohustuse järgimine, mida saab pidada avaliku huviga seotud
põhjusteks. Kolmandaks, mis puudutab proportsionaalsust, siis see tingimus eeldab Euroopa Kohtu
sõnul, et nõuded oleksid taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad, et need ei läheks kaugemale
sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik, ning et sama tulemust ei oleks võimalik saavutada
muude, vähem piiravate meetmega. Euroopa Kohus leidis, et käesoleval juhul olid need nõuded
proportsionaalsed.
Ka kapitali vaba liikumise vabaduse piiranguga seoses tuleb Euroopa Kohtu sõnul läbi viia
samasugune analüüs, mis tema hinnangul jõuab samale järeldusele. Järelikult ei ole sellised
liikmesriigi sätted, mis keelavad advokaadiühingu osade üleandmise puhtalt finantsinvestorile
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
9
ja karistavad selle keelu rikkumise eest ühingu kustutamisega advokatuuri registrist, vastuolus
asutamisvabaduse ja kapitali vaba liikumisega.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-244/24: Kaduna ja C-290/24: Abkez (eelotsus –
Ukrainast pärit põgenike ajutine kaitse) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 19. detsembril 2024
Liidetud kohtuasjad C-244/24 ja C-290/24 puudutavad kaebuseid selliste kolmanda riigi kodanike
tagasisaatmisotsuste peale, kellel oli Ukrainas tähtajaline elamisluba ja kes sõja puhkemisel Ukrainas
põgenesid Madalmaadesse.
Euroopa Liit otsustas pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse 2022. aastal kehtestada ajutise kaitse
mehhanismi Ukrainast pärit põgenikele, sh muudele kolmandate riikide kodanikele, kellel oli Ukraina
alaline elamisluba ning kes ei saa turvalistel ja püsivatel tingimustel oma päritoluriiki või -piirkonda
tagasi pöörduda. Kohtuasjades käsitletud isikud ei kuulu nende isikute hulka, kellele tuleb EL
mehhanismi alusel anda ajutine kaitse, kuna neil oli tähtajaline elamisluba. Madalmaad otsustasid
anda ajutise kaitse ka EL mehhanismi vabatahtlikusse kategooriasse kuuluvatele isikutele ehk ka
nendele kolmandate riikide kodanikele, kellel oli 23. veebruaril 2022 Ukrainas tähtajaline elamisluba,
ilma et nad oleksid kontrollinud, kas isikud saavad turvaliselt ja püsivatel tingimustel oma
päritoluriiki või -piirkonda tagasi pöörduda. Hiljem otsustasid Madalmaad lõpetada ajutise kaitse
andmise vabatahtlikule kategooriale, mistõttu kestis kõnealuste isikute ajutine kaitse kuni 4. märtsini
2024. EL Nõukogu otsustas aga EL ajutise kaitse mehhanismi pikendada 4. märtsini 2025.
Eelotsusetaotlused esitanud kohtutel tekkis küsimus, millal lõppeb ajutine kaitse vabatahtlikult
laiendatud kategooriasse kuuluvate isikute suhtes.
Euroopa Kohus leidis, et liikmesriik, kes on laiendanud ajutist kaitset nendele isikute
kategooriatele, kelle suhtes liidu õigus ei ole ajutist kaitset ette näinud, võib nendelt isikutelt
selle kaitse ära võtta enne, kui lõpetatakse liidu õiguse alusel ajutise kaitse andmine.
Euroopa Kohus tuletas oma otsuses meelde, et ajutise ja kohese kaitse süsteem, milles väljendub
solidaarsuse ja liikmesriikide vahel vastutuse õiglase jagamise põhimõte varjupaigapoliitika
elluviimisel, on erandlik ja seda kasutatakse põgenike massilise sissevoolu korral. Selle raames võib
liikmesriik, kes on andnud vabatahtliku ajutise kaitse ühele isikute kategooriale, põhimõtteliselt
nendelt isikutelt sellise kaitse ära võtta. Liikmesriigid võivad otsustada nende poolt antava
vabatahtliku ajutise kaitse kestuse üle, tingimusel et selline kaitse ei alga enne liidu institutsioonide
poolt antud ajutist kaitset ega lõpe pärast seda. Lisaks peab see liikmesriik andma vabatahtlikku ajutist
kaitset saanud isikutele elamisloa, mis võimaldab neil viibida selle liikmesriigi territooriumil, kuni
neilt ei ole nimetatud kaitset ära võetud. Eeltoodust nähtub, et kuni isikutel on vabatahtlik ajutine
kaitse, viibivad nad asjaomase liikmesriigi territooriumil õiguspäraselt. Nende suhtes ei tohi järelikult
teha tagasisaatmisotsust enne, kui asjaomane liikmesriik on selle vabatahtliku kaitse lõpetanud.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
10
Kohtuotsus on kättesaadav siit (prantsuse keeles).
———————————————————————————————— C-157/23: Ford Italia (eelotsus – tootevastutus)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 19. detsembril 2024
ZP ostis Itaalias asuvalt äriühingult Stracciari, kes on kaubamärgi „Ford“ edasimüüja, selle
kaubamärgiga sõiduki. Sõiduki oli tootnud Saksamaal asuv äriühing Ford WAG, kes tarnis selle
Stracciarile Ford Italia vahendusel. Ford Italia on äriühing, kes turustab Itaalias Ford WAGi toodetud
sõidukeid. Ford WAG ja Ford Italia kuuluvad samasse kontserni. ZP-l juhtus liiklusõnnetus, milles
sõiduki turvapadi ei toiminud. Ta esitas Itaalia esimese astme kohtule hagi Stracciari ja Ford Italia
vastu nõudega mõista neilt välja hüvitis sõiduki puuduse tõttu tekkinud kahju eest. Ford Italia väitis
kohtus, et ta ei ole sõiduki valmistaja, vaid tarnija, ja Ford Italiat ei saa pidada tootjaks
direktiivi 85/374 (tootevastutuse kohta) tähenduses ega panna talle sellest tulenevat tootja
vastutust.
Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkis küsimus, kas direktiivi 85/374 tuleb tõlgendada nii, et toote
tarnijat peetakse selle toote „tootjana esinevaks isikuks“, kui tarnija ei ole tootel füüsiliselt
kasutanud oma nime, kaubamärki või muud selgesti eristatavat tunnust, kuid kui tootja poolt tootel
kasutatud kaubamärk langeb ühelt poolt kokku tarnija nime või selle selgesti eristatava osaga ja teiselt
poolt tootja nimega.
Euroopa Kohus rõhutas kõigepealt, et direktiiv 85/374 näeb sellega reguleeritud küsimustes ette
liikmesriikide õigus- ja haldusnormide täieliku ühtlustamise ning et selles direktiivis loetletud
vastutavate isikute loetelu on ammendav. Ta märkis, et direktiivis on tootjana käsitletud kahte
alternatiivset isikut: esiteks isikut, kes on vähemalt osaliselt seotud asjaomase toote valmistamise
protsessiga, ja teiseks isikut, kes tootel oma nime, kaubamärki või muud selgesti eristatavat
tunnust kasutades esineb selle tootjana. Teisele alternatiivile vastava isiku käsitlemine tootjana on
põhjendatud sellega, et kui isik kasutab tootel oma nime, kaubamärki või muud selgesti eristatavat
tunnust, kasutab see isik oma mainet selleks, et muuta toode tarbijatele atraktiivsemaks, ja see
õigustab, et toote kasutamisega võib kaasneda tema vastutus. Kõnealuses kohtuasjas ei kasutanud
Ford Italia aga ise füüsiliselt tootel oma nime, sest tootel oleva kaubamärgi kandis tootele valmistaja
ja see vastab valmistaja nimele.
Euroopa Kohus selgitas siiski, et kuna asjakohase sätte eesmärk on lihtsustada puudustega toote
tegeliku tootja kindlaksmääramist, siis tuleb seda tõlgendada laialt nii, et isik, kes „esineb toote
tootjana“, hõlmab ka sellist isikut, kelle nimi või selle selgesti eristatav osa langeb ühelt poolt
kokku valmistaja nimega ja teiselt poolt tootel valmistaja kasutatud nime, kaubamärgi või muu
selgesti eristatava tunnusega. Vastupidine tõlgendus kahjustaks tarbijakaitset. Euroopa Kohus tõi
veel välja, et kuna vastavalt direktiivile on tootjana esineva isiku ja puudustega toote valmistaja
vastutus solidaarne, siis ei piira see, et tarbija eelistab vastutusele võtta tootjana esineva isiku,
regressiõigust käsitlevate riigisiseste õigusaktide kohaldamist ja nende sätete kohaldamist, mis
võimaldavad sellel isikul omakorda võtta puudustega toote eest vastutusele toote valmistaja.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
11
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-664/23: Caisse d’allocations familiales des Hauts-de-
Seine (eelotsus – kolmandate riikide kodanike perehüvitised)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 19. detsembril 2024
Armeenia kodanikul TX-il oli elamisluba Prantsusmaal töötamiseks. Ta esitas taotluse perehüvitiste
saamiseks oma kolme lapse eest, kellest kaks last olid sündinud väljaspool Prantsusmaa territooriumi.
Prantsusmaa peretoetuste kassa keeldus TX-i hüvitiste kindlaksmääramisel arvesse võtmast tema
kahte välisriigis sündinud last põhjusel, et nad olid sisenenud Prantsusmaa territooriumile
ebaseaduslikult. TX esitas seepeale kaebuse kohtusse.
Prantsusmaa kohtul tekkis küsimus, kas TX-il on õigus perehüvitistele oma kahe välisriigis sündinud
lapse eest. Prantsuse kohus küsis seetõttu Euroopa Kohtult, kas direktiiviga 2011/98 (kolmandate
riikide kodanikele liikmesriigis elamist ja töötamist võimaldava ühtse loa taotlemise ühtse menetluse
ning liikmesriigis seaduslikult elavate kolmandatest riikidest pärit töötajate ühiste õiguste kohta) on
vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mille kohaselt liidus töötava kolmanda riigi kodaniku
sotsiaalkindlustushüvitiste saamise õiguse kindlaksmääramisel võetakse arvesse tema kolmandas
riigis sündinud ülalpeetavaid lapsi üksnes tingimusel, et nad on selle liikmesriigi territooriumile
seaduslikult sisenenud.
Euroopa Kohus tuletas esmalt meelde, et direktiivi 2011/98 järgi peab liikmesriik kolmandatest
riikidest pärit töötajaid määrusega (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise
kohta) kindlaks määratud sotsiaalkindlustusliikide osas kohtlema võrdselt selle liikmesriigi
kodanikega, kus nad elavad. Euroopa Kohus jätkas, et kui Prantsusmaal seaduslikult elavate
kolmandate riikide kodanike õigusele saada perehüvitisi on seatud täiendav tingimus, mille kohaselt
peab olema tõendatud, et nende lapsed on Prantsusmaa territooriumile seaduslikult sisenenud, siis
koheldakse seeläbi kolmandate riikide kodanikke ebasoodsamalt kui Prantsusmaa kodanikke.
Direktiiv ei anna liikmesriikidele võimalust teha sellist erandit võrdse kohtlemise üldreeglist. Seega
jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et direktiiviga 2011/98 on vastuolus liikmesriigi õigusnorm,
mille kohaselt võetakse liidus töötava kolmanda riigi kodaniku sotsiaalkindlustushüvitiste
saamise õiguse kindlaksmääramisel arvesse tema kolmandas riigis sündinud ülalpeetavaid lapsi
üksnes tingimusel, et nad on selle liikmesriigi territooriumile seaduslikult sisenenud.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
12
———————————————————————————————— C-531/23: Loredas (eelotsus – koduabilise tööaja
määratlemine) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 19. detsembril 2024
HJ asus tööle koduabilisena. Pärast tema töölepingu ülesütlemist esitas ta kohtusse hagi nõudega
tunnistada ülesütlemine õigusvastaseks ja mõista tööandjatelt välja tasu tehtud ületunnitöö ja
kasutamata puhkusepäevade eest. Ta väitis, et ta töötas 46-79 tundi nädalas. Kohus rahuldas hagi
osaliselt ja tunnistas töölepingu ülesütlemise õigusvastaseks ning mõistis välja hüvitise ülesütlemise
ja kasutamata puhkusepäevade eest. Ületunnitöö eest kohus hüvitist ei määranud, kuna leidis, et HJ
ei ole töötatud töötunde ja nõutud töötasu tõendanud. Kohus leidis, et neid ei saa pidada tõendatuks
ainuüksi sellega, et kostjad ei ole esitanud töötaja igapäevast tööajaregistrit, kuna Hispaania kuninga
dekreediga on teatavad tööandjad, sealhulgas kodumajapidamised, töötajate tegelikult
töötatud aja registreerimise kohustusest vabastatud.
HJ esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Sellel kohtul
tekkis küsimus, kas sellised koduabiliste suhtes kohaldatavad riigisisesed õigusnormid on kooskõlas
liidu õigusega ja täpsemalt direktiiviga 2003/88 (tööaja korralduse teatavate aspektide kohta).
Arvestades, et 95% koduabilistest on naised, tekkis kohtul samuti kahtlus, kas need õigusnormid on
kooskõlas põhiõiguste harta artiklitega 20 (võrdsus seaduse ees) ja 21 (diskrimineerimiskeeld) ning
naiste ja meeste tööalast võrdset kohtlemist ette nägeva direktiiviga 2006/54.
Euroopa Kohus selgitas, et iga töötaja õigus maksimaalse tööaja piirangule ning igapäevasele ja
iganädalasele puhkeajale ei ole mitte üksnes liidu sotsiaalõiguse eriti oluline põhimõte, vaid
sõnaselgelt tagatud ka hartaga. Seejärel kinnitas Euroopa Kohus oma varasemat kohtupraktikat, et
direktiiviga 2003/88 on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt ei ole
tööandjatel kohustust luua süsteemi, mis võimaldab mõõta iga töötaja igapäevast tööaega.
Euroopa Kohtu sõnul ei takista aga üldine tööaja registreerimise kohustus riigisisestes õigusnormides
ette nägemast erisusi kas asjaomase tegevusvaldkonna tõttu või teatud tööandjate eripära,
eelkõige nende suuruse tõttu, tingimusel et need õigusnormid annavad töötajatele tõhusad
vahendid, mis tagavad eelkõige iganädalast maksimaalset tööaega käsitlevate normide
järgimise. Seega võib süsteem, mis kohustab tööandjaid mõõtma iga koduabilise igapäevast tööaega,
näha koduabitöö valdkonna eripära tõttu ette erandid ületunnitöö ja osalise tööajaga töötamise kohta,
tingimusel et need ei muuda asjaomaseid õigusnorme sisutühjaks.
Väidetava kaudse soolise diskrimineerimise kohta tuletas Euroopa Kohus meelde oma varasemat
kohtupraktikat, mille kohaselt on sellise diskrimineerimisega tegemist juhul, kui väliselt neutraalne
säte, kriteerium või tava seab ühest soost isikud võrreldes teisest soost isikutega
ebasoodsamasse olukorda, välja arvatud juhul, kui kõnealusel sättel, kriteeriumil või taval on
objektiivselt põhjendatav õigustatud eesmärk ning selle eesmärgi saavutamise vahendid on
asjakohased ja vajalikud. Käesoleva juhtumi kohta nentis Euroopa Kohus, et ei ole mingit viidet
selle praktikaga taotletavale eesmärgile. Lõpuks on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne
kontrollida, kas see praktika kujutab endast ka kaudset soolist diskrimineerimist.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
13
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest. EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis
(viited lisatud).
oopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
o E-15/23: K vs. Nasjonalt klageorgan for helsetjenesten (EFTA kohtu otsus –
piiriülese ravi kulude hüvitamine)
o C-629/23: Eesti Suurkiskjad (kohtujuristi ettepanek – liigi kaitsestaatus)
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
o C-3/24: MISTRAL TRANS (eelotsus – mõiste „välised raamatupidamisteenuse osutajad“)
o C-606/23: Tallinna Kaubamaja Grupp ja KIA Auto (eelotsus – konkurentsipiirang)
o C-118/23: Getin Holding jt (eelotsus – liikmesriigi kriisilahendusasutused) o C-419/23: Nemzeti Földügyi Központ (eelotsus – põllumajandusmaa
kasutusvaldus) o C-295/23: Halmer Rechtsanwaltsgesellschaft (eelotsus – finantsinvestorite
osalus advokaadiühingus) o C-244/24: Kaduna ja C-290/24: Abkez (eelotsus – Ukrainast pärit põgenike
ajutine kaitse) o C-157/23: Ford Italia (eelotsus – tootevastutus) o C-664/23: Caisse d’allocations familiales des Hauts-de-Seine (eelotsus –
kolmandate riikide kodanike perehüvitised) o C-531/23: Loredas (eelotsus – koduabilise tööaja määratlemine)
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
2
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
———————————————————————————————— E-15/23: K vs. Nasjonalt klageorgan for helsetjenesten (EFTA kohtu otsus – piiriülese ravi kulude hüvitamine)
————————————————————————————————
EFTA1 kohtu otsus, 5. detsembril 2024
K taotles Norra pädevalt ametiasutuselt piiriüleste tervishoiuteenuste kulude hüvitamist selle eest, et
tal teostati Poolas hambaravi (raske marginaalne parodontiit). Norra pädev asutus keeldus kulusid
hüvitamast, sest leidis, et Poolas ravi teostanud hambaarstil puudus asjaomane kvalifikatsioon. K
vaidlustas selle otsuse, sest leidis, et see on vastuolus teenuste vaba liikumise põhimõttega, mis
tuleneb EMP lepingu artiklist 36, ja patsiendi õigustega saada piiriülese tervishoiuteenuse eest kulude
hüvitamist direktiivi 2011/24 (patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius) artikli 7
kohaselt. Norra kohus küsiski EFTA kohtult, kas Norra võib keelduda Poolas teostatud hambaravi
kulude hüvitamisest Norra kodanikule nimetatud õigusaktide alusel.
EFTA kohtu hinnangul võib kindlustajaliikmesriik patsiendiõiguste direktiivi artikli 7 kohaselt
piiriülese tervishoiuteenuse kulude hüvitamist sooviva kindlustatud isiku suhtes kohaldada samu
tingimusi, vastavuskriteeriumeid ning õigus- ja haldusformaalsusi, mida kohaldataks juhul, kui
kõnealuseid tervishoiuteenuseid oleks osutatud tema territooriumil. Kohus siiski lisas, et kui
raviteenuse pakkuja peab vastama riigisiseselt seatud kvalifikatsiooni tingimustele, siis selle
tõendamise tingimused ei tohi olla diskrimineerivad ega takistada patsientide vaba liikumist.
Norras kehtestatud nõudeid analüüsides leidis EFTA kohus, et need ei ole diskrimineerivad, kuid
kahtles, kas need võivad kujutada endast takistust patsiendi vabale liikumisele. Kui patsient soovib
teisest liikmesriigist raviteenust, kuid peab hiljem selle teenuse pakkuja kvalifikatsiooni
tõendamiseks esitama hulgaliselt tõendeid, mida patsient ei peaks tegema, kui ta oleks saanud sama
teenuse Norrast, siis see takistab patsientide vaba liikumise õigust. Seda peab aga kontrollima Norra
kohus. EFTA kohus märkis, et kindlustajaliikmesriik peab tagama, et patsientidel oleks
juurdepääs selgele teabele nende ravivõimaluste ja hüvitamistingimuste kohta, et vältida hiljem
ebamõistlikku bürokraatiat. Kohus leidis, et kui kindlustajaliikmesriik on seadnud teatud
raviteenuse pakkujale kvalifikatsiooninõuded, siis peab pädev asutus hindama nendele nõuetele
vastavust, hoolimata sellest, kas see kvalifikatsioon on kantud kutsekvalifikatsioonide direktiivi
(2005/36) V lisasse või mitte.
Kohtuotsus on kättesaadav siit (inglise keeles).
1 EFTA kohus – Euroopa Majanduspiirkonna kohus, mille menetlus sarnaneb Euroopa Kohtu eelotsusemenetlusele.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
3
———————————————————————————————— C-629/23: Eesti Suurkiskjad (kohtujuristi ettepanek – liigi
kaitsestaatus) ————————————————————————————————
Kohtujuristi ettepanek, 12. detsembril 2024
Keskkonnaamet kehtestas 2020/2021. jahiaastaks hundi küttimismahuks Eestis esimese osana 140
isendit. MTÜ Eesti Suurkiskjad esitas kaebuse selle otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja
väitis, et kuna hundi kaitsestaatus ei ole Eestis soodne, siis on 140 hundi küttimine vastuolus
looduskaitseseaduses ja loodusdirektiivis (92/43/EMÜ) kehtestatud liigikaitseliste eesmärkidega.
Riigikohus esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse ja küsis, milliseid kriteeriume peab liikmesriik
loodusdirektiivi järgi arvesse võtma liigi soodsa kaitsestaatuse määratlemisel. Samuti soovis
Riigikohus teada, kas liigi piirkondlik populatsioon Eestis, mis on IUCN punase nimestiku
kriteeriumide alusel kvalifitseeritud ohustatuse kategooriasse „ohualdis“, saab olla loodusdirektiivi
mõttes soodsas kaitsestaatuses.
Kohtujurist Kokott tuletas esmalt meelde, et liigi kaitsestaatust tuleb hinnata liikmesriigi
territooriumil. Siiski peab liikmesriik liigi kaitsestaatuse hindamisel võtma arvesse seda, kui liigi
populatsioonide isendid liiguvad ühest liikmesriigist teise. Sellisel isendite piiriülesel liikumisel
on veelgi suurem kaal, kui naaberriikides vahetatakse liigi kohta teavet või tehakse formaliseeritud
koostööd liigi kaitsmisel. Seetõttu sõltub piiriülese tasandi kaalukus liigi kaitsestaatuse hindamisel
muu hulgas sellest, mil määral teevad kõnealused liikmesriigid liigi kaitsmisel koostööd.
Järgnevalt selgitas kohtujurist, et liigi kaitsestaatust ei saa pidada soodsaks üksnes seetõttu, et
lisameetmed liigi kaitseks võiksid põhjustada konflikte majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste
vajadustega. Liikmesriigid ei tohi seega liigi kaitsestaatuse hindamisel lähtuda majanduslikest,
sotsiaalsetest ja kultuurilistest vajadustest ning piirkondlikest ja kohalikest iseärasustest, sest
see võib ohustada liikide kaitse eesmärki. Lõpuks leidis kohtujurist, et liikmesriigid peavad võtma
arvesse IUCN kriteeriumide alusel liigi populatsioonile antud hinnangut „ohualdis“. Siiski võivad
nad selle hinnangu paremate teaduslike tõenditega või kontseptuaalsete probleemide tõttu
ümber lükata.
Kohtujuristi ettepanek ei ole Euroopa Kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
4
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
———————————————————————————————— C-3/24: MISTRAL TRANS (eelotsus – mõiste „välised
raamatupidamisteenuse osutajad“) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 5. detsembril 2024
Äriühing Mistral Trans, kelle põhitegevus on kaubavedu, teatas Läti maksuametile, et ta on alustanud
raamatupidamisteenuste osutamist. Kontrolli käigus tuvastas maksuamet Mistral Transi
sisekontrollisüsteemis puudusi, mis olid muu hulgas seotud riskihindamisega, kliendikontrolli
meetmetega, korrapärase järelevalve puudumisega ning dokumentide hävitamise menetluse
puudumisega. Seetõttu tegi maksuamet otsuse määrata Mistral Transile 5000 euro suurune trahv.
Otsuse aluseks oli säte Läti seaduses, millega oli üle võetud direktiiv 2015/849 (finantssüsteemi
rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamine). Mistral Trans esitas
maksuameti otsuse peale kaebuse.
Direktiivi 2015/849 järgi kohaldatakse seda direktiivi muu hulgas audiitorite, raamatupidamis- või
nõustamisteenuse osutajate ja maksunõustajate suhtes. Mistral Trans aga väitis kaebuses, et ta osutas
väliseid raamatupidamisteenuseid ainult kolmele seotud äriühingule, mille juhatuse liikmed,
aktsionärid ja tegelikud tulusaajad olid samad nagu Mistral Transil. Sellise raamatupidamiskorralduse
kasuks otsustati Mistral Transi väitel ainult selleks, et säästa vahendeid ja vältida igale äriühingule
raamatupidamise tarkvara litsentsi ostmist. Seetõttu küsis eelotsusetaotluse esitanud Läti kohus,
kas sellist äriühingut nagu Mistral Trans tuleb tema tegevuse laadi arvestades pidada väliseks
raamatupidamisteenuse osutajaks direktiivi 2015/849 tähenduses.
Euroopa Kohus selgitas, et mõiste „välised raamatupidamisteenuse osutajad“ hõlmab direktiivi
2015/849 tähenduses füüsilisi või juriidilisi isikuid, kelle kutsetegevus seisneb sõltumatult
kolmandatele isikutele selliste raamatupidamisteenuste osutamises nagu
raamatupidamisaruannete koostamine, pidamine või auditeerimine. Seevastu ei kuulu selle
mõiste alla juriidiline isik, kes tagab seotud äriühingute raamatupidamise ressursside ühise
kasutamise eesmärgil. Euroopa Kohus lisas, et Mistral Transil, kes osutas raamatupidamisteenuseid
ainult seotud äriühingutele, ei nähtu olevat „välise raamatupidamisteenuse osutaja“ kvalifikatsiooni
direktiivi 2015/849 tähenduses.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
5
———————————————————————————————— C-606/23: Tallinna Kaubamaja Grupp ja KIA Auto
(eelotsus – konkurentsipiirang) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 5. detsembril 2024
Eesti õiguse alusel asutatud äriühing KIA Auto on ainus KIA kaubamärki kandvate sõidukite
volitatud importija Lätis. See äriühing valib välja ja kiidab heaks volitatud esindajad, kes turustavad
KIA autosid ja remondivad neid tootja või importija antud garantii raames. Läti konkurentsiamet
määras KIA Autole konkurentsiseaduse rikkumise eest trahvi, sest KIA Auto ning KIA volitatud
edasimüüjad ja remonditöökojad leppisid kokku garantiitingimustes, mis kohustavad sõidukite
omanikke viima garantiiajal kõik KIA poolt ette nähtud sõiduki korralised hooldustööd ja garantii
alla mittekuuluvad remonditööd läbi KIA volitatud esindajate juures ning kasutama garantiiaja
jooksul korralistel hooldustöödel ja remonditöödel KIA originaalvaruosi. Konkurentsiameti
hinnangul oli tegemist konkurentsipiiranguga, mis on seaduse järgi keelatud.
Läti kohus küsis Euroopa Kohtult, kas konkurentsiamet peab käesoleval juhul ELTL artiklist 101
(keelatud kokkulepped) tulenevalt tõendama konkurentsipiirangu tuvastamisel konkreetsete ja
tegelike konkurentsi piiravate tagajärgede saabumist või piisab sellest, kui on tõendatud
potentsiaalsed konkurentsi piiravad tagajärjed.
Euroopa Kohus tuletas meelde, et kui vaidlusaluse kokkuleppe eesmärk ei olnud konkurentsi piirata,
siis tuleb täiendavalt hinnata, kas kokkuleppel on konkurentsivastaseid tagajärgi. Konkurentsivastase
tagajärje tuvastamisel peab tõendama, et tegevuse tegelik või potentsiaalne tagajärg on takistada,
piirata või moonutada konkurentsi. Seejuures tuleb analüüsida, millised oleksid turuosaliste
realistlikud tegutsemisvõimalused ning kuidas toimiks turg tõenäoliselt asjaomase kokkuleppe
puudumisel. Tagajärjel põhineva konkurentsipiirangu kindlakstegemiseks piisab, kui pärast sellist
analüüsi saab tuvastada konkurentsi piirava potentsiaalse tagajärje, mis ei pea olema tingimata
konkreetne, kuid on piisavalt tuntav. Seega jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et liikmesriigi
konkurentsiasutus ei pea tagajärjel põhineva konkurentsipiirangu tuvastamisel tõendama
konkreetsete ja tegelike konkurentsi piiravate tagajärgede saabumist. Piisab, kui see asutus
tõendab potentsiaalseid konkurentsi piiravaid tagajärgi, tingimusel et need on piisavalt
tuntavad.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
6
———————————————————————————————— C-118/23: Getin Holding jt (eelotsus – liikmesriigi
kriisilahendusasutused) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 12. detsembril 2024
Kuna GN Bank ei täitnud määruses nr 575/2013 (krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes
kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta) ette nähtud omavahendite nõudeid, nimetas Poola
finantsjärelevalvekomisjon selle finantsinstitutsiooni halduriks Poola pankade tagatisfondi (FGB).
Peagi teatas finantsjärelevalvekomisjon FGB-le GN Banki maksejõuetuse riskist. Selles kontekstis
võttis FGB vastu otsuse algatada GN Banki suhtes kriisilahendusmenetlus ja nimetada erihaldur, viia
läbi selle finantsinstitutsiooni emiteeritud kapitaliinstrumentide allahindamine ja luua kriisilahenduse
vahendina sildasutus, millele anti üle otsuses nimetatud GN Banki varad.
Selle otsuse peale esitasid kaebuse nii GN Banki nõukogu kui ka GN Banki aktsionärid, GN Banki
emiteeritud võlakirjade omanikud ja võlausaldajad. Kokku esitati otsuse peale kohtusse rohkem kui
kaheksa tuhat kaebust. Kaebajad väitsid, et see otsus on õigusvastane muu hulgas seetõttu, et FGB
täitis samal ajal nii pangahoiuste järelevalve ja tagamisega kui ka kriisilahendusega seotud
ülesandeid. FGB väitis seevastu, et on huvide konflikti vältimiseks kriisilahendusülesannete ja tema
muude ülesannete täitmisel võtnud organisatsioonilisi ja struktuurilisi meetmeid.
Eelotsusetaotluse esitanud Poola kohus küsis esiteks, kas direktiiviga 2014/59 (krediidiasutuste ja
investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik) on vastuolus see,
kui liikmesriigi kohtul on kohustus liita kõik otsuse peale esitatud kaebused, isegi kui kaebuste suure
arvu tõttu võib see muuta lahendi tegemise mõistliku aja jooksul ülemäära raskeks või isegi
võimatuks. Teiseks soovis Poola kohus teada, kas olukorras, kus liikmesriigi kriisilahendusasutus
täidab lisaks järelevalvefunktsioonidele ka muid funktsioone, on direktiivi 2014/59 järgi selle asutuse
huvide konflikti vältimiseks piisav, kui on võetud piisavaid asjakohaseid organisatsioonilisi ja muid
meetmeid.
Euroopa Kohus tuletas esiteks meelde, et õigus tõhusale õiguskaitsevahendile hõlmab muu hulgas
õigust asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Käesoleval juhul võib tuhandete kaebuste liitmine olla
takistuseks kohtuliku kontrolli teostamisele mõistliku aja jooksul. Seetõttu leidis Euroopa Kohus, et
Poola kohus peab vajaduse korral jätma kohaldamata riigisisesed menetlusnormid, mis
kohustavad liitma kõik põhikohtuasjades esitatud kaebused. Seejuures peab Poola kohus
kontrollima, kas põhikohtuasjadest saaks menetleda üht kohtuasja ja peatada samal ajal sama otsust
puudutavate muude kohtuasjade menetlemine.
Euroopa Kohus selgitas teiseks, et liikmesriigi kriisilahendusasutuse huvide konflikti saab vältida,
kui on võetud piisavaid asjakohaseid organisatsioonilisi ja muid meetmeid. Eelkõige peavad
kriisilahendusasutuse funktsioonide täitmisega tegelevad töötajad olema struktuurselt eraldatud
nendest töötajatest, kes tegelevad asutuse muude funktsioonide täitmisega. Isegi kui puuduvad
kirjalikud sise-eeskirjad, mille eesmärk on vältida mis tahes huvide konflikti asutuse kriisilahenduse
funktsioonide ja muude funktsioonide vahel, ei too see automaatselt kaasa kriisilahendusasutuse
otsuste kehtetust. Asutuse otsuse edasikaebamise korral peab see asutus aga tõendama, et vajalikke
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
7
nõudeid on järgitud ning otsus on vastu võetud üksnes ühe või mitme kriisilahenduse eesmärgi
saavutamiseks.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-419/23: Nemzeti Földügyi Központ (eelotsus –
põllumajandusmaa kasutusvaldus) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 12. detsembril 2024
GW-l oli alates 2002. aastast lepingu alusel kasutusvaldus Ungaris asuva põllumajandusmaa suhtes.
Põllumajandusmaa omanik müüs 2012. aastal kinnistu (koos GW-le kuuluva kasutusvaldusega)
CN-ile, kes elab Saksamaal.
2013. aastal võttis Ungari vastu seaduse, mille kohaselt kasutusvaldus, mis ei olnud seatud
lähisugulase kasuks, muutus tühiseks. GW, kes oli muu liikmesriigi kui Ungari kodanik, kasutuvaldus
kustutati kinnistusraamatust. 21. mail 2019. aastal leidis Euroopa Kohus, et 2013. aasta seaduse
vastuvõtmisega rikkus Ungari kapitali vaba liikumise ja omandiõiguse põhimõtet. 2021. aastal võttis
Ungari meetmeid Euroopa Kohtu otsuse täitmiseks, mille kohaselt isikud, kelle kasutusvaldus
varasema seaduse kohaselt kustutati, said taotleda kasutusvalduse taastamist. Ungari maa-amet
otsustas GW taotlusel tema kasutusvalduse uuesti kinnistusraamatusse kanda. CN vaidles sellele
vastu, väites, et kasutusvaldus oli 2002. aastal õigusvastaselt kinnistusraamatusse kantud.
Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkis küsimus, kas Euroopa Liidu õigus keelab sellisel juhul
kasutusvalduse taastamise.
Euroopa Kohus leidis, et Euroopa Liidu õigusega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille
kohaselt tuleb kasutusvaldus kanda uuesti kinnistusraamatusse, isegi kui kasutusvalduse
registreerimine oli tol ajal kohaldatavate riigisiseste õigusnormidega vastuolus.
Euroopa Kohus leidis, et 2021. aastal vastu võetud õigusnormid kujutavad endast kapitali vaba
liikumise piirangut, kuna kasutusvalduse taastamine vähendab kõnealuse kinnistu väärtust ja piirab
selle omaniku õigust maad kasutada. See piirang on aga õigustatud, kuna see täidab ülekaalukat
üldise huvi eesmärki, milleks on Euroopa Kohtu otsuse täitmine seoses Euroopa Liidu õiguse
rikkumisega. Meetmed ei paista minevat kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik.
Vaid juhul, kui kasutusvalduse kinnistusraamatusse tagasi kandmine oleks võimatu objektiivsetel ja
legitiimsetel põhjustel, tuleks kasutusvalduse taastamise asemel anda isikule liidu õiguse rikkumise
õigusvastaste tagajärgede heastamiseks rahaline või muu hüvitis. Asjaolu, et esialgne kasutusvalduse
registreerimine oli õigusvastane, ei ole selline objektiivne ja legitiimne takistus. Liikmesriik on vaba
võtmaks vastu õigusnorme, mille kohaselt sellisel rikkumisel ei ole tagajärgi, nagu antud juhul. GW
kasutusvalduse taastamise kasuks räägib ka õiguskindluse põhimõte, kuna GW sai seda õigust
probleemideta kuni 2015. aastani kasutada. Lisaks ei mõjutanud kõnealused õigusnormid
ebaproportsionaalselt CN-i omandiõigust, kuna kui CN maatüki omandas, oli sellele kasutusvaldus
juba seatud.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
8
Euroopa Kohus leidis ka, et kõnealused riigisisesed õigusnormid ei ole vastuolus ELi põhiõiguste
hartas sätestatud omandiõiguse põhimõttega. Kuna CN-i täielik omandiõigus kinnistu üle tulenes
ELi õigusega vastuolus olnud seadusest, siis ei ole see harta tähenduses „seaduslikul teel saadud“.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-295/23: Halmer Rechtsanwaltsgesellschaft (eelotsus –
finantsinvestorite osalus advokaadiühingus) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 19. detsembril 2024
HR on Saksamaa advokaadiühing, mis oli kantud Müncheni advokatuuri registrisse.
Advokaadiühingu juhataja ja ainuosanik oli algselt advokaat, kuid siis võõrandas see advokaat HRi
100 osast 51 osa kapitaliühingule, mis ei ole advokatuuri liige. Samuti muutis ta HRi põhikirja nii, et
sellisele kapitaliühingule saab ühingu osasid võõrandada, aga samal ajal jääb HRi juhtimise õigus
üksnes advokatuuri liikmeteks olevatele advokaatidele, et tagada HRi sõltumatus. Müncheni
advokatuur kustutas HRi advokatuuri registrist. HR esitas selle otsuse peale kaebuse Saksamaa
advokatuurikohtule. See kohus pöördus eelotsusetaotlusega Euroopa Kohtu poole, et küsida, kas
asutamisõiguse ja kapitali vaba liikumise põhimõtetega on kooskõlas sellised liikmesriigi
õigusnormid, mis keelavad advokaadiühingu osade üleandmise puhtalt finantsinvestorile, kellel
ei ole selles ühingus kavatsust tegeleda advokaadi kutsetegevusega.
Euroopa Kohus leidis, et käesoleval juhul kuulub kohtuasi nii asutamisvabaduse kui ka kapitali
vaba liikumise vabaduse kohaldamisalasse. Kõigepealt seoses asutamisvabadusega märkis
Euroopa Kohus, et kui olukord kuulub direktiivi 2006/123 (teenuste kohta siseturul)
kohaldamisalasse, siis ei ole seda vaja analüüsida ka aluslepingu sätte alusel, vaid ainult direktiivi
2006/123 sätete alusel. Selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvad advokaatide osutatavad
õigusteenused. Seega peavad liikmesriikide nõuded sellistes äriühingutes osaluse omandamise kohta
olema mittediskrimineerivad, vajalikud ja proportsionaalsed.
Euroopa Kohus leidis esiteks, et need nõuded ei olnud diskrimineerivad, kuna ei diskrimineerinud
otseselt või kaudselt kedagi kodakondsuse alusel või ühingute puhul registrijärgse asukoha alusel.
Teiseks leidis ta, et need olid ka vajalikud ehk põhjendatud ülekaaluka avaliku huviga, kuivõrd
nende eesmärk on tagada advokaadiameti sõltumatus ja usaldusväärsus ning läbipaistvuse põhimõtte
ja advokaatide kutsesaladuse hoidmise kohustuse järgimine, mida saab pidada avaliku huviga seotud
põhjusteks. Kolmandaks, mis puudutab proportsionaalsust, siis see tingimus eeldab Euroopa Kohtu
sõnul, et nõuded oleksid taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad, et need ei läheks kaugemale
sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik, ning et sama tulemust ei oleks võimalik saavutada
muude, vähem piiravate meetmega. Euroopa Kohus leidis, et käesoleval juhul olid need nõuded
proportsionaalsed.
Ka kapitali vaba liikumise vabaduse piiranguga seoses tuleb Euroopa Kohtu sõnul läbi viia
samasugune analüüs, mis tema hinnangul jõuab samale järeldusele. Järelikult ei ole sellised
liikmesriigi sätted, mis keelavad advokaadiühingu osade üleandmise puhtalt finantsinvestorile
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
9
ja karistavad selle keelu rikkumise eest ühingu kustutamisega advokatuuri registrist, vastuolus
asutamisvabaduse ja kapitali vaba liikumisega.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-244/24: Kaduna ja C-290/24: Abkez (eelotsus –
Ukrainast pärit põgenike ajutine kaitse) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 19. detsembril 2024
Liidetud kohtuasjad C-244/24 ja C-290/24 puudutavad kaebuseid selliste kolmanda riigi kodanike
tagasisaatmisotsuste peale, kellel oli Ukrainas tähtajaline elamisluba ja kes sõja puhkemisel Ukrainas
põgenesid Madalmaadesse.
Euroopa Liit otsustas pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse 2022. aastal kehtestada ajutise kaitse
mehhanismi Ukrainast pärit põgenikele, sh muudele kolmandate riikide kodanikele, kellel oli Ukraina
alaline elamisluba ning kes ei saa turvalistel ja püsivatel tingimustel oma päritoluriiki või -piirkonda
tagasi pöörduda. Kohtuasjades käsitletud isikud ei kuulu nende isikute hulka, kellele tuleb EL
mehhanismi alusel anda ajutine kaitse, kuna neil oli tähtajaline elamisluba. Madalmaad otsustasid
anda ajutise kaitse ka EL mehhanismi vabatahtlikusse kategooriasse kuuluvatele isikutele ehk ka
nendele kolmandate riikide kodanikele, kellel oli 23. veebruaril 2022 Ukrainas tähtajaline elamisluba,
ilma et nad oleksid kontrollinud, kas isikud saavad turvaliselt ja püsivatel tingimustel oma
päritoluriiki või -piirkonda tagasi pöörduda. Hiljem otsustasid Madalmaad lõpetada ajutise kaitse
andmise vabatahtlikule kategooriale, mistõttu kestis kõnealuste isikute ajutine kaitse kuni 4. märtsini
2024. EL Nõukogu otsustas aga EL ajutise kaitse mehhanismi pikendada 4. märtsini 2025.
Eelotsusetaotlused esitanud kohtutel tekkis küsimus, millal lõppeb ajutine kaitse vabatahtlikult
laiendatud kategooriasse kuuluvate isikute suhtes.
Euroopa Kohus leidis, et liikmesriik, kes on laiendanud ajutist kaitset nendele isikute
kategooriatele, kelle suhtes liidu õigus ei ole ajutist kaitset ette näinud, võib nendelt isikutelt
selle kaitse ära võtta enne, kui lõpetatakse liidu õiguse alusel ajutise kaitse andmine.
Euroopa Kohus tuletas oma otsuses meelde, et ajutise ja kohese kaitse süsteem, milles väljendub
solidaarsuse ja liikmesriikide vahel vastutuse õiglase jagamise põhimõte varjupaigapoliitika
elluviimisel, on erandlik ja seda kasutatakse põgenike massilise sissevoolu korral. Selle raames võib
liikmesriik, kes on andnud vabatahtliku ajutise kaitse ühele isikute kategooriale, põhimõtteliselt
nendelt isikutelt sellise kaitse ära võtta. Liikmesriigid võivad otsustada nende poolt antava
vabatahtliku ajutise kaitse kestuse üle, tingimusel et selline kaitse ei alga enne liidu institutsioonide
poolt antud ajutist kaitset ega lõpe pärast seda. Lisaks peab see liikmesriik andma vabatahtlikku ajutist
kaitset saanud isikutele elamisloa, mis võimaldab neil viibida selle liikmesriigi territooriumil, kuni
neilt ei ole nimetatud kaitset ära võetud. Eeltoodust nähtub, et kuni isikutel on vabatahtlik ajutine
kaitse, viibivad nad asjaomase liikmesriigi territooriumil õiguspäraselt. Nende suhtes ei tohi järelikult
teha tagasisaatmisotsust enne, kui asjaomane liikmesriik on selle vabatahtliku kaitse lõpetanud.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
10
Kohtuotsus on kättesaadav siit (prantsuse keeles).
———————————————————————————————— C-157/23: Ford Italia (eelotsus – tootevastutus)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 19. detsembril 2024
ZP ostis Itaalias asuvalt äriühingult Stracciari, kes on kaubamärgi „Ford“ edasimüüja, selle
kaubamärgiga sõiduki. Sõiduki oli tootnud Saksamaal asuv äriühing Ford WAG, kes tarnis selle
Stracciarile Ford Italia vahendusel. Ford Italia on äriühing, kes turustab Itaalias Ford WAGi toodetud
sõidukeid. Ford WAG ja Ford Italia kuuluvad samasse kontserni. ZP-l juhtus liiklusõnnetus, milles
sõiduki turvapadi ei toiminud. Ta esitas Itaalia esimese astme kohtule hagi Stracciari ja Ford Italia
vastu nõudega mõista neilt välja hüvitis sõiduki puuduse tõttu tekkinud kahju eest. Ford Italia väitis
kohtus, et ta ei ole sõiduki valmistaja, vaid tarnija, ja Ford Italiat ei saa pidada tootjaks
direktiivi 85/374 (tootevastutuse kohta) tähenduses ega panna talle sellest tulenevat tootja
vastutust.
Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkis küsimus, kas direktiivi 85/374 tuleb tõlgendada nii, et toote
tarnijat peetakse selle toote „tootjana esinevaks isikuks“, kui tarnija ei ole tootel füüsiliselt
kasutanud oma nime, kaubamärki või muud selgesti eristatavat tunnust, kuid kui tootja poolt tootel
kasutatud kaubamärk langeb ühelt poolt kokku tarnija nime või selle selgesti eristatava osaga ja teiselt
poolt tootja nimega.
Euroopa Kohus rõhutas kõigepealt, et direktiiv 85/374 näeb sellega reguleeritud küsimustes ette
liikmesriikide õigus- ja haldusnormide täieliku ühtlustamise ning et selles direktiivis loetletud
vastutavate isikute loetelu on ammendav. Ta märkis, et direktiivis on tootjana käsitletud kahte
alternatiivset isikut: esiteks isikut, kes on vähemalt osaliselt seotud asjaomase toote valmistamise
protsessiga, ja teiseks isikut, kes tootel oma nime, kaubamärki või muud selgesti eristatavat
tunnust kasutades esineb selle tootjana. Teisele alternatiivile vastava isiku käsitlemine tootjana on
põhjendatud sellega, et kui isik kasutab tootel oma nime, kaubamärki või muud selgesti eristatavat
tunnust, kasutab see isik oma mainet selleks, et muuta toode tarbijatele atraktiivsemaks, ja see
õigustab, et toote kasutamisega võib kaasneda tema vastutus. Kõnealuses kohtuasjas ei kasutanud
Ford Italia aga ise füüsiliselt tootel oma nime, sest tootel oleva kaubamärgi kandis tootele valmistaja
ja see vastab valmistaja nimele.
Euroopa Kohus selgitas siiski, et kuna asjakohase sätte eesmärk on lihtsustada puudustega toote
tegeliku tootja kindlaksmääramist, siis tuleb seda tõlgendada laialt nii, et isik, kes „esineb toote
tootjana“, hõlmab ka sellist isikut, kelle nimi või selle selgesti eristatav osa langeb ühelt poolt
kokku valmistaja nimega ja teiselt poolt tootel valmistaja kasutatud nime, kaubamärgi või muu
selgesti eristatava tunnusega. Vastupidine tõlgendus kahjustaks tarbijakaitset. Euroopa Kohus tõi
veel välja, et kuna vastavalt direktiivile on tootjana esineva isiku ja puudustega toote valmistaja
vastutus solidaarne, siis ei piira see, et tarbija eelistab vastutusele võtta tootjana esineva isiku,
regressiõigust käsitlevate riigisiseste õigusaktide kohaldamist ja nende sätete kohaldamist, mis
võimaldavad sellel isikul omakorda võtta puudustega toote eest vastutusele toote valmistaja.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
11
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-664/23: Caisse d’allocations familiales des Hauts-de-
Seine (eelotsus – kolmandate riikide kodanike perehüvitised)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 19. detsembril 2024
Armeenia kodanikul TX-il oli elamisluba Prantsusmaal töötamiseks. Ta esitas taotluse perehüvitiste
saamiseks oma kolme lapse eest, kellest kaks last olid sündinud väljaspool Prantsusmaa territooriumi.
Prantsusmaa peretoetuste kassa keeldus TX-i hüvitiste kindlaksmääramisel arvesse võtmast tema
kahte välisriigis sündinud last põhjusel, et nad olid sisenenud Prantsusmaa territooriumile
ebaseaduslikult. TX esitas seepeale kaebuse kohtusse.
Prantsusmaa kohtul tekkis küsimus, kas TX-il on õigus perehüvitistele oma kahe välisriigis sündinud
lapse eest. Prantsuse kohus küsis seetõttu Euroopa Kohtult, kas direktiiviga 2011/98 (kolmandate
riikide kodanikele liikmesriigis elamist ja töötamist võimaldava ühtse loa taotlemise ühtse menetluse
ning liikmesriigis seaduslikult elavate kolmandatest riikidest pärit töötajate ühiste õiguste kohta) on
vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mille kohaselt liidus töötava kolmanda riigi kodaniku
sotsiaalkindlustushüvitiste saamise õiguse kindlaksmääramisel võetakse arvesse tema kolmandas
riigis sündinud ülalpeetavaid lapsi üksnes tingimusel, et nad on selle liikmesriigi territooriumile
seaduslikult sisenenud.
Euroopa Kohus tuletas esmalt meelde, et direktiivi 2011/98 järgi peab liikmesriik kolmandatest
riikidest pärit töötajaid määrusega (EÜ) nr 883/2004 (sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise
kohta) kindlaks määratud sotsiaalkindlustusliikide osas kohtlema võrdselt selle liikmesriigi
kodanikega, kus nad elavad. Euroopa Kohus jätkas, et kui Prantsusmaal seaduslikult elavate
kolmandate riikide kodanike õigusele saada perehüvitisi on seatud täiendav tingimus, mille kohaselt
peab olema tõendatud, et nende lapsed on Prantsusmaa territooriumile seaduslikult sisenenud, siis
koheldakse seeläbi kolmandate riikide kodanikke ebasoodsamalt kui Prantsusmaa kodanikke.
Direktiiv ei anna liikmesriikidele võimalust teha sellist erandit võrdse kohtlemise üldreeglist. Seega
jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et direktiiviga 2011/98 on vastuolus liikmesriigi õigusnorm,
mille kohaselt võetakse liidus töötava kolmanda riigi kodaniku sotsiaalkindlustushüvitiste
saamise õiguse kindlaksmääramisel arvesse tema kolmandas riigis sündinud ülalpeetavaid lapsi
üksnes tingimusel, et nad on selle liikmesriigi territooriumile seaduslikult sisenenud.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
12
———————————————————————————————— C-531/23: Loredas (eelotsus – koduabilise tööaja
määratlemine) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 19. detsembril 2024
HJ asus tööle koduabilisena. Pärast tema töölepingu ülesütlemist esitas ta kohtusse hagi nõudega
tunnistada ülesütlemine õigusvastaseks ja mõista tööandjatelt välja tasu tehtud ületunnitöö ja
kasutamata puhkusepäevade eest. Ta väitis, et ta töötas 46-79 tundi nädalas. Kohus rahuldas hagi
osaliselt ja tunnistas töölepingu ülesütlemise õigusvastaseks ning mõistis välja hüvitise ülesütlemise
ja kasutamata puhkusepäevade eest. Ületunnitöö eest kohus hüvitist ei määranud, kuna leidis, et HJ
ei ole töötatud töötunde ja nõutud töötasu tõendanud. Kohus leidis, et neid ei saa pidada tõendatuks
ainuüksi sellega, et kostjad ei ole esitanud töötaja igapäevast tööajaregistrit, kuna Hispaania kuninga
dekreediga on teatavad tööandjad, sealhulgas kodumajapidamised, töötajate tegelikult
töötatud aja registreerimise kohustusest vabastatud.
HJ esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Sellel kohtul
tekkis küsimus, kas sellised koduabiliste suhtes kohaldatavad riigisisesed õigusnormid on kooskõlas
liidu õigusega ja täpsemalt direktiiviga 2003/88 (tööaja korralduse teatavate aspektide kohta).
Arvestades, et 95% koduabilistest on naised, tekkis kohtul samuti kahtlus, kas need õigusnormid on
kooskõlas põhiõiguste harta artiklitega 20 (võrdsus seaduse ees) ja 21 (diskrimineerimiskeeld) ning
naiste ja meeste tööalast võrdset kohtlemist ette nägeva direktiiviga 2006/54.
Euroopa Kohus selgitas, et iga töötaja õigus maksimaalse tööaja piirangule ning igapäevasele ja
iganädalasele puhkeajale ei ole mitte üksnes liidu sotsiaalõiguse eriti oluline põhimõte, vaid
sõnaselgelt tagatud ka hartaga. Seejärel kinnitas Euroopa Kohus oma varasemat kohtupraktikat, et
direktiiviga 2003/88 on vastuolus sellised riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt ei ole
tööandjatel kohustust luua süsteemi, mis võimaldab mõõta iga töötaja igapäevast tööaega.
Euroopa Kohtu sõnul ei takista aga üldine tööaja registreerimise kohustus riigisisestes õigusnormides
ette nägemast erisusi kas asjaomase tegevusvaldkonna tõttu või teatud tööandjate eripära,
eelkõige nende suuruse tõttu, tingimusel et need õigusnormid annavad töötajatele tõhusad
vahendid, mis tagavad eelkõige iganädalast maksimaalset tööaega käsitlevate normide
järgimise. Seega võib süsteem, mis kohustab tööandjaid mõõtma iga koduabilise igapäevast tööaega,
näha koduabitöö valdkonna eripära tõttu ette erandid ületunnitöö ja osalise tööajaga töötamise kohta,
tingimusel et need ei muuda asjaomaseid õigusnorme sisutühjaks.
Väidetava kaudse soolise diskrimineerimise kohta tuletas Euroopa Kohus meelde oma varasemat
kohtupraktikat, mille kohaselt on sellise diskrimineerimisega tegemist juhul, kui väliselt neutraalne
säte, kriteerium või tava seab ühest soost isikud võrreldes teisest soost isikutega
ebasoodsamasse olukorda, välja arvatud juhul, kui kõnealusel sättel, kriteeriumil või taval on
objektiivselt põhjendatav õigustatud eesmärk ning selle eesmärgi saavutamise vahendid on
asjakohased ja vajalikud. Käesoleva juhtumi kohta nentis Euroopa Kohus, et ei ole mingit viidet
selle praktikaga taotletavale eesmärgile. Lõpuks on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne
kontrollida, kas see praktika kujutab endast ka kaudset soolist diskrimineerimist.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
13
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest. EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis
(viited lisatud).