Justiits- ja Digiministeerium_arvamus

Liisa-Ly Pakosta

Justiits- ja Digiministeerium

[email protected]

Teie 17.01.2025 nr

Meie 21.01.2025 nr 18-2/230780/2500464

Arvamus konkurentsiseaduse muutmise eelnõu muudatustele

Lugupeetud justiits- ja digiminister

Tänan Teid, et andsite võimaluse osaleda 20. jaanuaril konkurentsiseaduse muutmise ja sellega

seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (384 SE) muudatusettepanekute

tutvustamisel.

Eelnõus tehtud muudatused võimaldavad ECN+ direktiivi Eesti konkurentsiõigusesse üle võttes

paremini arvestada Eesti õigusruumi ja -põhimõtetega.

Põhiõiguste tagamise seisukohalt on oluline, et enese mittesüüstamise privileegiga seonduv oleks

võimalikult üheselt mõistetavalt kirjas.

Eelnõu § 7817 lõike 7 punkt 4 näeb ette, et järelevalvealune isik võib

konkurentsijärelevalvemenetluses keelduda teabe andmisest ulatuses, millega ta tunnistaks

keelatud teo või süüteo toimepanemist. Sellest võiks järeldada, et isikul on õigus keelduda

vastamast ka neile küsimustele, mis otseselt enda süü tunnistamist ei puuduta.

Eelnõu seletuskirjas on märgitud, et teabenõudele vastamise kohustus on enese mittesüüstamise

privileegiga vastuolus vaid siis, kui ettevõtjalt nõutakse süü tunnistamist. Seejuures on viidatud

Euroopa Kohtu lahenditele Qualcomm vs. Komisjon ja Orkem vs. Komisjon (seletuskiri, lk 62).

Seletuskirjas on jõutud järeldusele, et „konkurentsijärelevalvemenetluses on küll jätkuvalt

keelatud nõuda juriidiliselt isikult keelatud teo (st konkurentsirikkumise) või süüteo (mistahes muu

kui konkurentsialase kuriteo või väärteo) toimepaneku tunnistamist, kuid järelevalvealune

juriidiline isik ei saa keelduda konkurentsirikkumise uurimisel vajaliku teabe esitamisest

Konkurentsiametile põhjendusega, et see võiks olla vastuolus juriidilise isiku huvidega edaspidises

väärteomenetluses“ (seletuskiri, lk 63).

Euroopa Kohtu praktika tõlgendamisel ei tohiks minna kaugemale, kui sellekohane praktika

nõuab. Kohtupraktika põhjal on Euroopa konkurentsiõiguses välja kujunenud põhimõte, et isik ei

pea küsimusele vastama, kui sellele vastamine oleks samaväärne süüteo ülestunnistusega.

Kohtupraktikas tehakse vahet puhtalt faktiküsimustel ja neil küsimustel, mis viivad sisuliselt süü

omaksvõtuni. Neile viimastele küsimustele vastamisest on lubatud keelduda.1 Palun kaaluge

seletuskirjas selle vahetegemise selgitamist.

1 Vt näiteks EKo C238/99 P, C244/99 P, C-245/99 P, C-247/99 P, C 250/99 P kuni C-252/99 P ja C-254/99 P,

Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. Komisjon, p-d 273, 292; EKo C-204/00 P, C-205/00 P, C-211/00 P, C-213/00

2

Juriidilise isiku enese mittesüüstamise privileegi kitsas käsitlus ei pruugi olla põhiseaduspärane.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Ivika Nõukas 693 8419

[email protected]

P, C-217/00 P ja C-219/00 P, Aalborg Portland jt vs. Komisjon, p-d 61 ja 65; EKo C-466/19 P Qualcomm ja

Qualcomm Europe vs. Komisjon, p 143.