Väljaminev kiri

Tatari 39 / 10134 Tallinn / 667 2400 / [email protected] / Registrikood 70000303

Justiits- ja Digiministeerium

Suur-Ameerika 1

10122, Tallinn

Meie: 21.01.2025 nr 1-6/2025-005-1

Kiri edastatud digitaalselt aadressil: [email protected], [email protected]

Konkurentsiameti arvamus ECN+ direktiivi (2019/1) ülevõtmise seaduseelnõule

Austatud proua justiits- ja digiminister

Viitame eilsele, so 20.01.2025 toimunud kaasamisüritusele, kus tutvustati nn ECN+ direktiivi

(2019/1) ülevõtmise seaduseelnõud (eelnõu). Kohtumisel palusite osalejate kommentaare

21.01.2025 jooksul.

Konkurentsiamet (edaspidi ka amet) tänab võimaluse eest kaasa mõelda ja arvamust avaldada.

Kuna eelnõu kommenteerimiseks antud aeg on küllaltki napp, siis süvitsi minevat analüüsi

selle ajaga teha ei saa. Ka ei saa järgnevat käsitleda kui tähtsuse järjekorras esitatud

kommentaare, oleme püüdnud seal kus võimalik ja loogiline teemad lihtsalt sisu järgi kokku

koondada.

1. Eelnõu ja sellega planeeritavad Eesti õiguskorra muudatused vajavad asjakohast

mõjude hindamist (mõjuanalüüs). Seda muuhulgas ka sellest vaatest, mis võrreldes

tänase olukorraga muutub, samuti kas ja kuidas eelnõu aitab kaasa

konkurentsijärelevalve efektiivsemaks ja kiiremaks muutmisele, ning tarbija heaolu

kasvatamisele.

Meie tagasihoidlik hinnang on, et eelnõu küll püüab tänast menetluste paljusust

lahendada (kolme menetlusliigi asemel jääb kaks), aga lisandub suur hulk tegevuste

dubleerimist. Näiteks keelatud kokkuleppeid ei menetleta praegu mitmes menetluses,

vaid üksnes kriminaalmenetluses. Edaspidi tuleks hakata menetlema nii haldus- kui

väärteomenetluses ühes sellega kaasnevate kohtuvaidlustega kahes kohtuharus ja

potentsiaalselt viies kohtuastmes. Asjaolusid arvestades ja varasemale praktikale

tuginedes, olulist efektiivsuse tõusu kasvukonkurentsijärelevalves võrreldes tänase

olukorraga see kaasa ei too.

Seepärast, ja kui eesmärk on ainult EL õiguse ülevõtmine, siis võiks ju kaaluda ka

üksnes konkurentsisätete kehtetuks tunnistamist KarS-is, väärteokoosseisude

muutmist ja haldusmenetluse volituste täpsustamist. Kui aga seadusandja soov on teha

sisulisi muudatusi konkurentsijärelevalves, siis eelnõu ja selle seletuskiri ei loo selleks

eeldusi.

2 (6)

2. Segane on väärteomenetluse ja konkurentsijärelevalve menetluse omavaheline

järjekord ja suhe. Kohtud on praktikas jaatanud kahe paralleelse menetluse

võimalikkust, nagu ka seda, et sellisel juhul võib vabalt juhtuda, et need menetlused

jõuavad erinevatele tulemitele. Kui see on seadusandja seisukoht, siis tuleb see selgelt

kasvõi seletuskirjas välja öelda.

Eelnõus sätestatud menetluse algust reguleerivad sätted puudutavad valdavalt

konkurentsijärelevalve menetlust. Puuduvad sätted väärteomenetluse algatamise

kohta. Loogiline on järeldada, et sel juhul kohalduvad väärteomenetluse algatamise

puhul karistusõiguse üldosast tulenevad põhimõtted ja väärteomenetlus tuleb alustada

kohe, kui alus ja ajend saavad ametile teatavaks. Näiteks kui ametil on olemas tõendid,

mis otseselt näitavad rikkumise toimepanekut (kokkulepete puhul kas leebustaotlus

või teave, mis sisaldab ühemõtteliselt keelatud koostöö kirjeldust või turguvalitseva

rikkumise puhul näiteks leping, mis sisaldab üheselt mõistetavalt

sidumise/paketistamise tingimusi), tuleb KarSi üldosa kohaselt alustada

väärteomenetluse kohe. Aga kas sel juhul haldusmenetluse võib jätta algatamata? Või

on siiski mõeldud nii, et kõigepealt viib amet läbi konkurentsijärelevalve menetluse ja

siis selle lõppotsuse tegemise järgselt alustab aluse ja ajendi esinemisel

väärteomenetluse? Kui on käimas konkurentsijärelevalvemenetlus, siis kas

väärteomenetluse peab amet alustama kohe, kui esinevad alus ja ajend

(legaliteedipõhimõttest tulenevalt) ja kui seda ei tee, siis kannab riisikot, et

konkurentsijärelevalvemenetluses kogutud tõendid loetakse hilisemalt lubamatuteks?

ECN+ direktiivi artikkel 4 lg 5 sätestab täisharmoneerimist eeldava nõude, et

Konkurentsiametil peab olema õigus oma menetlusi prioritiseerida, sh valida oma

algatatavaid menetlusi lähtuvalt olulisuse hinnangust konkurentsijärelevalve

seisukohast (direktiivi põhjenduspunkt 23). Kui menetlust tuleb alustada

legaliteedipõhimõttel, siis ei ole direktiivi artikkel 4 p 5 üle võetud.1 Lisaks, kui

menetlus algas konkurentsijärelevalvena aga tuleb jätkata väärteomenetlusena, siis

kuidas toimub konkurentsijärelevalvemenetluse lõpetamine, kas see endiselt toimub

haldusaktiga? Kas konkurentsijärelevalvemenetluses kogutud tõendite ülekandmine

väärtoemenetlusse peab ka mingi menetlusliku dokumendiga toimuma?

Murelikuks teeb ka sellise kahe paralleelse menetluse koormus ettevõtjale -

menetlusalune ettevõtja peab seega ennast kahes erinevas menetluses kaitsma.

Seejuures nagu 20.01.2025 kohtumisel Andreas Kangur rõhutas, lähtub kohus

väärteoasjas ab novo põhimõttest ehk siis amet ja ettevõtja vaidlevad vähemalt

teoreetiliselt ühtede asjaolude üle vähemalt 2 korda ja kuni 5 kohtuastmes.

Küsitav on ka aegumiste regulatsioon, seda eriti kui käimas on kaks paralleelset

menetlust. Direktiiv näeb ette aegumise peatumise kohtumenetluse ajaks (ECN+ art

29(2)). Praeguses eelnõus ei peatu aegumine maakohtus väärteo arutamise ajaks ning

halduskohtu menetluste peatumine on piiratud 3 aastaga. Tänasel päeval on ametil

mitmed halduskohtumenetlused, mis on kas esimeses või teises astmes alles. Esimeses

astmes on kaks menetlust, mille menetlusajad on vahemikus 600 kuni 900 päeva ja

ringkonna kohtu menetluses on menetlus, mis on kestnud juba ligi 1900 päeva. Ameti

praktika ei näita, et halduskohtus oleks võimalik konkurentsiasjad ära menetleda 3

aastaga.

1 Seaduseelnõu seletuskirja lk 46 ja allmärkus 42 (O. Brook, K. J. Cseres. Priority setting in EU and national

competition law enforcement. Policy Report. 2021, lk 15): „[…] Seega tuleneb ECN+ direktiivist, et ELTL

artiklite 101 ja 102 tagamisel ei ole EL-i õigusega kooskõlas range legaliteedi põhimõte, ehk teisisõnu

põhimõte, mille kohaselt on vastav asutus kohustatud sisuliselt hindama iga kaebust, mis neile laekub.“

3 (6)

3. ECN+ direktiivi art 4(5) sätestab prioriteetide seadmise õiguse. Nagu eelnevalt juba

märkisime, siis prioriteetide seadmise õigus on eelnõus reguleeritud, aga puudutab

üksnes konkurentsijärelevalvet. Nii pea kui esinevad väärteo tunnused ametil

prioriteetide seadmise õigust pole, legaliteedipõhimõttest tulenevalt, ja kui väike ka

rikkumine poleks, ametil tuleb seda menetleda, või saame valesti aru? Sellisel juhul

palume seda teemat eelnõus ja seletuskirjas selgemalt käsitleda.

4. KarS § 14, mis sisustab juriidilise isiku vastutuse kui ka KarS § 20 ja 21, mis

sätestavad teo toimepanija ja täideviija, ei sobitu konkurentsiõigusliku ettevõtja

mõistega. Kehtiv karistusõigus lubab rikkumise toimepanijaks ja seeläbi rikkumise

eest vastutavaks lugeda vaid otsest rikkujat ehk ettevõtjat, kes on rikkumise toime

pannud. Temaga ühes ei saa vastutada temaga üht majandusüksust moodustavad

isikud, nt tema emaettevõtja või õigusjärglane. Samas konkurentsiõiguslikult on

ettevõtja kogu kontsern, so nii emaettevõtja kui ka tütarühing on üks ettevõtja.

Lisaks sätestab eelnõu § 7315 lõige 2 nn parent liability, mille kohaselt ettevõtja

vastutab tema valitseva mõju all oleva ettevõtja poolt toime pandud […] väärteo eest,

kui ta väärteo toimepanekut ei takistanud, ehkki väärteo toimepanekust teadis või

oleks kohusetundliku ja hoolika suhtumise korral pidanud teadma. EL parent liability

kohtupraktika kohaselt ei ole oluline, kas emaettevõtja takistas või mitte, oluline on

see, kas emaettevõtjal oli kontroll tütarühingu üle või mitte. 100% osalusega

tütarühingu konkurentsireeglite rikkumise eest EL õiguse alusel emaettevõtja vastutab,

Eestis siis mitte. Lisaks, kelle tõendamiskoormus see on, et emaettevõtja ei takistanud

ja teadis või oleks pidanud teadma väärteo toimepanekust? Miks parent liability

regulatsioon peab Eestis just selline olema, vajab selgust ja selgitus. ECN+ direktiivi

ülevõtmiseks on vaja sätestada emaettevõtja vastutus ja vastav tõendamiskoormis

kooskõlas Euroopa Liidu konkurentsiõigusega.2

5. Väärteomenetlusele kohalduvad KarS § 15, 16 ja 18, mis reguleerivad tahtlust ja

ettevaatamatust (ehk süüga seotud küsimused). ECN+ direktiivi kohaselt tuleb ELTL

artiklite 101 ja 102 kohaldamisel tõlgendada nimetatud mõisteid kooskõlas Euroopa

Liidu kohtute praktikaga. Eelmise seaduseelnõu versiooni seletuskirjas oli: „Kui

kehtiva Eesti karistusõiguse definitsiooni kohaselt peab riik tõendama, et ettevõtja või

ettevõtjate ühendus oleks keelu vastu eksimist tähelepaneliku ja kohusetundliku

suhtumise korral pidanud ette nägema, siis Euroopa Liidu Kohtu praktikast lähtuvas

tahtluse ja ettevaatamatuse definitsioonis on tõendamiskoormis ümber pööratud („ei

saanud olla teadmata“).“ See on fundamentaalne probleem, mida eelnõu ei lahenda.

6. Eelnõu § 7828, mis sätestab, et Konkurentsiamet kogub

konkurentsijärelevalvemenetluses keelatud teo ja muu käesolevas peatükis sätestatud

rikkumise kohta nii rikkumise toimepanemist tõendavaid kui ka seda välistavaid

tõendeid. Keegi ei ole kohustatud esitama end õigustavaid tõendeid, välja arvatud

seaduses või Euroopa Liidu õiguses ette nähtud ulatuses.

Selline lähenemine pole meie hinnangul kooskõlas Euroopa Liidu kohtupraktikaga,

mis õigustavate asjaolude esitamise ja tõendamise kohustuse paneb selgelt ettevõtjale

endale, mis on ka igati mõistetav, arvestades informatsiooni asümmeetriat.

2 Direktiivi art 13 lg 5 kohaselt liikmesriigid tagavad, et ettevõtja mõistet kohaldatakse rahatrahvide määramisel

emaettevõtjate ning ettevõtjate õigusjärglaste ning nende majandustegevust jätkavate isikute suhtes.

Põhjenduspunkt 46 täpsustab, et ettevõtja kui majandusüksuse mõistet tuleb kohaldada kooskõlas Euroopa Liidu

Kohtu praktikaga.

4 (6)

Konkurentsiamet ei saa kunagi olla ettevõtja asjadest nii teadlik ja informeeritud kui

seda on ettevõtja ise.

Eriti problemaatiliseks muutub see küsimus väärteomenetluse kontekstis, sest

süüteomenetluse osas on see küsimus Eesti kohtupraktikas kohtus ka korra läbi

arutatud. 2011.a ütles Riigikohus KPK teedeehituse lahendis (3-1-1-12-11)

sõnaselgelt, et kohtualused ettevõtjad leppisid omavahel kokku riigihankel esitatavate

pakkumuste hinna (so see vastas KonkS § 4 lg 1 p-le 1 ja ELTL art 101 lg 1 (a)

tunnustele, samuti oli täidetud KarS § 400 lg 2 p 1 koosseis), aga süüdistusfunktsiooni

kandev prokuratuur on tulenevalt KrMS § 211 lg-st 2 kohustatud välja selgitama ka

süüdistatavat õigustavad asjaolud. Klassikalises kriminaalmenetluses, kus küsimuse

all on, kas esinevad õigusvastasust välistavad tegurid, on see isegi ehk mõistetav (a la

kontrollida ega ei esinenud hädakaitset, hädaseisundit, kohustuste kollisiooni või

eksimust õigusvastasust välistavas asjaolus), aga konkurentsiõiguses võib

õigusvastasuse välistada ka see, kui sisult konkurentsi piirav kokkulepe KonkS § 6

kohaselt (lisaks KonkS § 7 alusel kehtestatud grupierandid) (i) aitab parandada

kaupade tootmist või turustamist või edendada tehnilist või majanduslikku progressi

või kaitsta keskkonda, võimaldades tarbijatel saada sellest tulenevast kasust õiglase

osa, (ii) ei kehtesta kokkulepet sõlmivatele, kooskõlastatult tegutsevatele või otsust

vastuvõtvatele ettevõtjatele piiranguid, mis ei ole eelnevalt loetletud eesmärkide

saavutamiseks, (iii) ei anna kokkulepet sõlmivatele, kooskõlastatult tegutsevatele või

otsust vastuvõtvatele ettevõtjatele võimalust kõrvaldada konkurentsi kaubaturu olulise

osa suhtes. On ebaproportsionaalne (ja ka EL õiguse ja kohtupraktikaga vastuolus)

panna selliste asjaolude väljaselgitamine Konkurentsiametile. Kui seadusandja soovib

tõendamiskoormuse selliselt jagada, siis vajab amet selleks täitmiseks ressursse. Täna

neid ressursse ametil ei ole.

7. Eelnõu § 7817 sätestab kaasaaitamise kohustuse, aga seda üksnes

konkurentsijärelevalvemenetluses. Samas ei ole ka konkurentsijärelevalvemenetluses

kaasaaitamise kohustus selline nagu sätestab ECN+ direktiiv. Nimelt eelnõu viidatud

paragrahvi lõige 7 punkt 4 ütleb, et järelevalvealusel isikul on

konkurentsijärelevalvemenetluses õigus keelduda teabe andmisest ulatuses, millega ta

tunnistaks keelatud teo või süüteo toimepanemist. ECN+ direktiivi artikkel 8 ütleb, et

ettevõtja on kohustatud esitama kogu teabe, mida on vaja ELTL artikkel 101 ja 102

kohaldamiseks. Küll peavad Konkurentsameti teabenõuded olema proportsionaalsed

ning nendega ei tohi sundida ettevõtjat end ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumises süüdi

tunnistama. Kui Eesti seadusandja soovib Eesti siseriikliku konkurentsiõiguse osas

erandit, siis see on seadusandja diskretsioon, aga ECN+ direktiivi ülevõtmiseks tuleb

vähemalt ELTL art 101 ja 102 kohaldamisega seoses sätestada ettevõtja kohustus

esitada Konkurentsiametile kogu nõutud teave. Näiteks kui amet palub ettevõtjal

esitada kindlal kuupäeval toimunud kohtumise protokolli, siis tuleb ettevõtjal see

ametile esitada, isegi kui selles on kartellikokkuleppele viitavad asjaolud. Ettevõtjal ei

ole õigust see teave jätta esitamata põhjusel, et sellega ta süüstaks ennast. Jah, amet ei

saa nõuda, et ettevõtja seejuures ka tunnistaks, et ta tõepoolest sõlmis sellel

kohtumisel kartellikokkuleppe. Konkurentsijärelevalvemenetluses peab kehtima

põhimõte – kui ettevõtjal on see teave, siis peab ta selle ka järelevalvemenetluses

esitama. Kaasaaitamiskohustust sisaldav direktiivi säte on täisharmoneeriv, mistõttu ei

ole liikmesriigil selle sõnastuse ja sisu osas otsustusvabadust.

Eelnevast tulenevalt tuleb viidatud p 4 kustutada või see ümber sõnastada nt nii: järelevalvealusel isikul on konkurentsijärelevalvemenetluses õigus keelduda ütlustest

teabe andmisest ulatuses, millega ta tunnistaks keelatud teo või süüteo toimepanemist.

5 (6)

8. Rahvusvaheline koostöö. On ülimalt oluline, et Eesti Konkurentsiametil on tööriistad

ja võimalused koostööks nii Euroopa Komisjoni kui ka teiste liikmesriikide

konkurentsiametitega. Kui Euroopa Komisjon viib Eestis läbi ELTL art 101 ja 102

kohaldamise kontrolli, siis Euroopa Komisjon ei lähtu Eesti siseriiklikust

süüteomenetluse normidest. Euroopa Komisjon lähtub peaasjalikult määrusest 1/2003

nagu ka Euroopa kohtute praktikast. Määruse 1/2003 art 12 (1) lubab ELTL art 101 ja

102 kohaldamisel komisjonil ja liikmesriikide konkurentsiasutustel esitada üksteisele

sisulist või õiguslikku teavet, sealhulgas konfidentsiaalset teavet, ning kasutada seda

tõendusmaterjalina. Kui Eesti konkurentsijärelevalve toimub süüteomenetluse reeglite

kohaselt, siis on koostöö nii komisjoni kui ka meie naaberriikide konkurentsiametitega

välistatud või siis äärmiselt piiratud. Kui Leedu konkurentsiamet on tõendusmaterjali

kogunud haldusmenetluses, siis kuidas peaks seda kasutama Eesti siseriiklikus

väärteomenetluses või siis ka vastupidi?

Määrus 1/2003 art 3 (1) ütleb sõnaselgelt, et kui liikmesriikide konkurentsiasutused

või siseriiklikud kohtud kohaldavad siseriiklikku konkurentsiõigust ELTL art 101 (1)

sätestatud kokkulepete, ettevõtjate ühenduste otsuste ja kooskõlastatud tegevuse

suhtes, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust selle sätte tähenduses,

peavad nad selliste kokkulepete, otsuste ja niisuguse kooskõlastatud tegevuse suhtes

kohaldama ka ELTL artiklit 101. Sama nähakse ette ELTL art 102 osas. Lisaks, määrus

1/2003 art 16(2) ütleb, et kui liikmesriikide konkurentsiasutused teevad ELTL artiklite

101 või 102 alusel otsuseid kokkulepete, otsuste või tegevuse kohta, mille kohta on

juba olemas komisjoni otsus, ei tohi nende otsused olla vastuolus komisjoni otsusega.

Samuti näeb määrus 1/2003 preambuli p 6 teine lause ette, et Ühenduse

konkurentsieeskirjade tõhusa kohaldamise tagamiseks peaksid liikmesriikide

konkurentsiasutused selles aktiivsemalt osalema. Selleks peaksid neil olema volitused

ühenduse õiguse kohaldamiseks. Preambuli p 8 ütleb, et Ühenduse

konkurentsieeskirjade tõhusa rakendamise ning käesolevas määruses sisalduvate

koostöömehhanismide nõuetekohase toimimise tagamiseks tuleb kohustada

liikmesriikide konkurentsiasutusi ja kohtuid kohaldama ka ELTL artikleid 101 ja 102,

kui nad kohaldavad siseriiklikku konkurentsiõigust kokkulepete ja tegevuse suhtes, mis

võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Eestis ei ole senini olnud mitte

ühtegi EL konkurentsieeskirjade kohaldamise juhtumit. Olukorras, kus Eesti

siseriiklikud konkurentsieeskirjad on nii täna kui eelnõud vaadates ka edaspidi

sedavõrd oluliselt erinevad sellest, mida sätestavad EL konkurentsieeskirjad nagu ka

EL kohtupraktika, on suur oht, et Eesti ei täida lisaks ECN+ direktiivile ka määruse

1/2003 nõudeid.

9. Leebusprogrammiga ja kokkuleppemenetlusega seotud küsimused.

Konkurentsijärelevalve efektiivsuse seisukohalt on tegemist kesksete tööriistadega,

kuna ettevõtjate vaheline keelatud koostöö on peitrikkumine. Ettevõtjate kaasabi

rikkumiste avastamisel on vajalik tõhusamaks järelevalveks, mistõttu on nii

leebusprogrammi kui kokkuleppemenetluse esmane eesmärk motiveerida ettevõtjaid

koostööle. Vastavad instrumendid ECN+ direktiivis on seotud õigusega vähendada

määratavaid rahatrahve, kuid see õigus eelnõu järgi Konkurentsiametil puudub.

Nimelt eelnõu kohaselt on nii kokkuleppemenetlus kui leebusprogramm sätestatud

konkurentsijärelevalvemenetluse mitte väärteomenetluse meetmetena. Olukorras, kus

ametil sisuliselt puudub trahvi suuruse määramisel roll, on ettevõtjate motivatsioon

ametiga koostöö tegemiseks kaheldav. Näiteks olukord, kus amet on algatanud

menetluse kahe kartellis osaleva ettevõtja suhtes, kellest üks on valmis ametiga

menetluse raames koostööd tegema. Ametil on väga keeruline pakkuda ettevõtja jaoks

motiveerivat lahendust, kuna teise ettevõtja suhtes rakendatava trahvi suuruse üle

puudub ametil isegi sisendi andmise võimalus.

6 (6)

10. Lõpetuseks juhime tähelepanu nendele eelnõu sätetele, mis jäid lisaks silma kui

sellised, kus ECN+ direktiivi ei ole meie hinnangul pigem üle võetud:

Menetlustrahvidega seotud küsimused - Käibepõhised menetlustrahvid on asendatud

käibepõhise sunnirahaga. Eelnõud ja seletuskirja kõrvutades jääb silma, et kustutatud

on § 7823 lg 7, mis nägi ette käibepõhise menetlustrahvi rakendamise läbiotsimisele

allutatud menetlusalusele isikule. Menetlustrahvid on selles eelnõuversioonis

asendatud ATSS järgi määratava sunnirahaga, mis eelnõu § 7837 järgi on küll

käibepõhine, aga sunniraha määramise alused on põhimõtteliselt erinevad karistusliku

trahvi kohaldamisest. See, et menetluslikud trahvid eelnõust välja jäetud on, selgub ka

seletuskirja lk 212-213 pöördel toodud tabelist. Samas on menetlustrahvid otseselt

toodud välja ECN+ direktiivi art 13 (2). Tegemist on olulise menetlusliku tagatisega

ettevõtja kaasaaitamiskohustusele (direktiivi põhjenduspunktid 41-44).

Pitseri eemaldamise eest sätestatud vastutus on § 7310 lg 1 ja 3 järgi isikustatud ja

piiratud üksnes „Konkurentsiameti poolt paigaldatud“ pitseriga. ECN+ direktiivi art 13

(2) b järgi peab saama ettevõtjale menetlustrahvi määrata mistahes juhul, kui

läbiotsimisel osalevate Konkurentsiameti ametnike või nende volitusel tegutsevate

muude isikute (sh politsei) paigaldatud pitserid on lõhutud. Direktiivi järgi ei pea amet

midagi rohkem tõendama ega kellegi süüd kindlaks tegema, vaid saab pitseri

lõhkumise korral ettevõtja vastutusele võtta. Direktiivi loogika kohaselt vastutab

ettevõtja pitseri mittelõhkumise eest, samas siin tekib samuti väärteomenetlusega

seotud KarS üldosa probleem – kus isik saab vastutada oma tegevuse eest.

Legal professional privilege (LPP) sätestamisel on jäänud tähelepanuta, et advokaat

või muu õigusnõustaja jääb konkurentsirikkumiste eest vastutavate isikute ringist

välja, isegi kui ta on järelevalvealusele isikule teenust osutanud kartellikokkuleppe

korraldamiseks. Eelnõust puudub praegu selgesõnaline norm, mis välistaks seesuguse

kliendi-õigusnõustaja vahelise teabevahetuse LPP-na käsitlemise.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Evelin Pärn-Lee

peadirektor

Kadri Lepikult

6672458

[email protected]