| Dokumendiregister | Justiitsministeerium |
| Viit | 8-1/499-8 |
| Registreeritud | 22.01.2025 |
| Sünkroonitud | 23.01.2025 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 8 Eelnõude menetlemine |
| Sari | 8-1 Justiits- ja Digiministeeriumis väljatöötatud õigusaktide eelnõud koos seletuskirjadega(Arhiiviväärtuslik) |
| Toimik | 8-1/2025 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Konkurentsiamet |
| Saabumis/saatmisviis | Konkurentsiamet |
| Vastutaja | Andreas Kangur (Justiits- ja Digiministeerium, Kantsleri vastutusvaldkond, Kriminaalpoliitika valdkond, Kriminaalpoliitika osakond, Karistusõiguse ja menetluse talitus) |
| Originaal | Ava uues aknas |
Tatari 39 / 10134 Tallinn / 667 2400 / [email protected] / Registrikood 70000303
Justiits- ja Digiministeerium
Suur-Ameerika 1
10122, Tallinn
Meie: 21.01.2025 nr 1-6/2025-005-1
Kiri edastatud digitaalselt aadressil: [email protected], [email protected]
Konkurentsiameti arvamus ECN+ direktiivi (2019/1) ülevõtmise seaduseelnõule
Austatud proua justiits- ja digiminister
Viitame eilsele, so 20.01.2025 toimunud kaasamisüritusele, kus tutvustati nn ECN+ direktiivi
(2019/1) ülevõtmise seaduseelnõud (eelnõu). Kohtumisel palusite osalejate kommentaare
21.01.2025 jooksul.
Konkurentsiamet (edaspidi ka amet) tänab võimaluse eest kaasa mõelda ja arvamust avaldada.
Kuna eelnõu kommenteerimiseks antud aeg on küllaltki napp, siis süvitsi minevat analüüsi
selle ajaga teha ei saa. Ka ei saa järgnevat käsitleda kui tähtsuse järjekorras esitatud
kommentaare, oleme püüdnud seal kus võimalik ja loogiline teemad lihtsalt sisu järgi kokku
koondada.
1. Eelnõu ja sellega planeeritavad Eesti õiguskorra muudatused vajavad asjakohast
mõjude hindamist (mõjuanalüüs). Seda muuhulgas ka sellest vaatest, mis võrreldes
tänase olukorraga muutub, samuti kas ja kuidas eelnõu aitab kaasa
konkurentsijärelevalve efektiivsemaks ja kiiremaks muutmisele, ning tarbija heaolu
kasvatamisele.
Meie tagasihoidlik hinnang on, et eelnõu küll püüab tänast menetluste paljusust
lahendada (kolme menetlusliigi asemel jääb kaks), aga lisandub suur hulk tegevuste
dubleerimist. Näiteks keelatud kokkuleppeid ei menetleta praegu mitmes menetluses,
vaid üksnes kriminaalmenetluses. Edaspidi tuleks hakata menetlema nii haldus- kui
väärteomenetluses ühes sellega kaasnevate kohtuvaidlustega kahes kohtuharus ja
potentsiaalselt viies kohtuastmes. Asjaolusid arvestades ja varasemale praktikale
tuginedes, olulist efektiivsuse tõusu kasvukonkurentsijärelevalves võrreldes tänase
olukorraga see kaasa ei too.
Seepärast, ja kui eesmärk on ainult EL õiguse ülevõtmine, siis võiks ju kaaluda ka
üksnes konkurentsisätete kehtetuks tunnistamist KarS-is, väärteokoosseisude
muutmist ja haldusmenetluse volituste täpsustamist. Kui aga seadusandja soov on teha
sisulisi muudatusi konkurentsijärelevalves, siis eelnõu ja selle seletuskiri ei loo selleks
eeldusi.
2 (6)
2. Segane on väärteomenetluse ja konkurentsijärelevalve menetluse omavaheline
järjekord ja suhe. Kohtud on praktikas jaatanud kahe paralleelse menetluse
võimalikkust, nagu ka seda, et sellisel juhul võib vabalt juhtuda, et need menetlused
jõuavad erinevatele tulemitele. Kui see on seadusandja seisukoht, siis tuleb see selgelt
kasvõi seletuskirjas välja öelda.
Eelnõus sätestatud menetluse algust reguleerivad sätted puudutavad valdavalt
konkurentsijärelevalve menetlust. Puuduvad sätted väärteomenetluse algatamise
kohta. Loogiline on järeldada, et sel juhul kohalduvad väärteomenetluse algatamise
puhul karistusõiguse üldosast tulenevad põhimõtted ja väärteomenetlus tuleb alustada
kohe, kui alus ja ajend saavad ametile teatavaks. Näiteks kui ametil on olemas tõendid,
mis otseselt näitavad rikkumise toimepanekut (kokkulepete puhul kas leebustaotlus
või teave, mis sisaldab ühemõtteliselt keelatud koostöö kirjeldust või turguvalitseva
rikkumise puhul näiteks leping, mis sisaldab üheselt mõistetavalt
sidumise/paketistamise tingimusi), tuleb KarSi üldosa kohaselt alustada
väärteomenetluse kohe. Aga kas sel juhul haldusmenetluse võib jätta algatamata? Või
on siiski mõeldud nii, et kõigepealt viib amet läbi konkurentsijärelevalve menetluse ja
siis selle lõppotsuse tegemise järgselt alustab aluse ja ajendi esinemisel
väärteomenetluse? Kui on käimas konkurentsijärelevalvemenetlus, siis kas
väärteomenetluse peab amet alustama kohe, kui esinevad alus ja ajend
(legaliteedipõhimõttest tulenevalt) ja kui seda ei tee, siis kannab riisikot, et
konkurentsijärelevalvemenetluses kogutud tõendid loetakse hilisemalt lubamatuteks?
ECN+ direktiivi artikkel 4 lg 5 sätestab täisharmoneerimist eeldava nõude, et
Konkurentsiametil peab olema õigus oma menetlusi prioritiseerida, sh valida oma
algatatavaid menetlusi lähtuvalt olulisuse hinnangust konkurentsijärelevalve
seisukohast (direktiivi põhjenduspunkt 23). Kui menetlust tuleb alustada
legaliteedipõhimõttel, siis ei ole direktiivi artikkel 4 p 5 üle võetud.1 Lisaks, kui
menetlus algas konkurentsijärelevalvena aga tuleb jätkata väärteomenetlusena, siis
kuidas toimub konkurentsijärelevalvemenetluse lõpetamine, kas see endiselt toimub
haldusaktiga? Kas konkurentsijärelevalvemenetluses kogutud tõendite ülekandmine
väärtoemenetlusse peab ka mingi menetlusliku dokumendiga toimuma?
Murelikuks teeb ka sellise kahe paralleelse menetluse koormus ettevõtjale -
menetlusalune ettevõtja peab seega ennast kahes erinevas menetluses kaitsma.
Seejuures nagu 20.01.2025 kohtumisel Andreas Kangur rõhutas, lähtub kohus
väärteoasjas ab novo põhimõttest ehk siis amet ja ettevõtja vaidlevad vähemalt
teoreetiliselt ühtede asjaolude üle vähemalt 2 korda ja kuni 5 kohtuastmes.
Küsitav on ka aegumiste regulatsioon, seda eriti kui käimas on kaks paralleelset
menetlust. Direktiiv näeb ette aegumise peatumise kohtumenetluse ajaks (ECN+ art
29(2)). Praeguses eelnõus ei peatu aegumine maakohtus väärteo arutamise ajaks ning
halduskohtu menetluste peatumine on piiratud 3 aastaga. Tänasel päeval on ametil
mitmed halduskohtumenetlused, mis on kas esimeses või teises astmes alles. Esimeses
astmes on kaks menetlust, mille menetlusajad on vahemikus 600 kuni 900 päeva ja
ringkonna kohtu menetluses on menetlus, mis on kestnud juba ligi 1900 päeva. Ameti
praktika ei näita, et halduskohtus oleks võimalik konkurentsiasjad ära menetleda 3
aastaga.
1 Seaduseelnõu seletuskirja lk 46 ja allmärkus 42 (O. Brook, K. J. Cseres. Priority setting in EU and national
competition law enforcement. Policy Report. 2021, lk 15): „[…] Seega tuleneb ECN+ direktiivist, et ELTL
artiklite 101 ja 102 tagamisel ei ole EL-i õigusega kooskõlas range legaliteedi põhimõte, ehk teisisõnu
põhimõte, mille kohaselt on vastav asutus kohustatud sisuliselt hindama iga kaebust, mis neile laekub.“
3 (6)
3. ECN+ direktiivi art 4(5) sätestab prioriteetide seadmise õiguse. Nagu eelnevalt juba
märkisime, siis prioriteetide seadmise õigus on eelnõus reguleeritud, aga puudutab
üksnes konkurentsijärelevalvet. Nii pea kui esinevad väärteo tunnused ametil
prioriteetide seadmise õigust pole, legaliteedipõhimõttest tulenevalt, ja kui väike ka
rikkumine poleks, ametil tuleb seda menetleda, või saame valesti aru? Sellisel juhul
palume seda teemat eelnõus ja seletuskirjas selgemalt käsitleda.
4. KarS § 14, mis sisustab juriidilise isiku vastutuse kui ka KarS § 20 ja 21, mis
sätestavad teo toimepanija ja täideviija, ei sobitu konkurentsiõigusliku ettevõtja
mõistega. Kehtiv karistusõigus lubab rikkumise toimepanijaks ja seeläbi rikkumise
eest vastutavaks lugeda vaid otsest rikkujat ehk ettevõtjat, kes on rikkumise toime
pannud. Temaga ühes ei saa vastutada temaga üht majandusüksust moodustavad
isikud, nt tema emaettevõtja või õigusjärglane. Samas konkurentsiõiguslikult on
ettevõtja kogu kontsern, so nii emaettevõtja kui ka tütarühing on üks ettevõtja.
Lisaks sätestab eelnõu § 7315 lõige 2 nn parent liability, mille kohaselt ettevõtja
vastutab tema valitseva mõju all oleva ettevõtja poolt toime pandud […] väärteo eest,
kui ta väärteo toimepanekut ei takistanud, ehkki väärteo toimepanekust teadis või
oleks kohusetundliku ja hoolika suhtumise korral pidanud teadma. EL parent liability
kohtupraktika kohaselt ei ole oluline, kas emaettevõtja takistas või mitte, oluline on
see, kas emaettevõtjal oli kontroll tütarühingu üle või mitte. 100% osalusega
tütarühingu konkurentsireeglite rikkumise eest EL õiguse alusel emaettevõtja vastutab,
Eestis siis mitte. Lisaks, kelle tõendamiskoormus see on, et emaettevõtja ei takistanud
ja teadis või oleks pidanud teadma väärteo toimepanekust? Miks parent liability
regulatsioon peab Eestis just selline olema, vajab selgust ja selgitus. ECN+ direktiivi
ülevõtmiseks on vaja sätestada emaettevõtja vastutus ja vastav tõendamiskoormis
kooskõlas Euroopa Liidu konkurentsiõigusega.2
5. Väärteomenetlusele kohalduvad KarS § 15, 16 ja 18, mis reguleerivad tahtlust ja
ettevaatamatust (ehk süüga seotud küsimused). ECN+ direktiivi kohaselt tuleb ELTL
artiklite 101 ja 102 kohaldamisel tõlgendada nimetatud mõisteid kooskõlas Euroopa
Liidu kohtute praktikaga. Eelmise seaduseelnõu versiooni seletuskirjas oli: „Kui
kehtiva Eesti karistusõiguse definitsiooni kohaselt peab riik tõendama, et ettevõtja või
ettevõtjate ühendus oleks keelu vastu eksimist tähelepaneliku ja kohusetundliku
suhtumise korral pidanud ette nägema, siis Euroopa Liidu Kohtu praktikast lähtuvas
tahtluse ja ettevaatamatuse definitsioonis on tõendamiskoormis ümber pööratud („ei
saanud olla teadmata“).“ See on fundamentaalne probleem, mida eelnõu ei lahenda.
6. Eelnõu § 7828, mis sätestab, et Konkurentsiamet kogub
konkurentsijärelevalvemenetluses keelatud teo ja muu käesolevas peatükis sätestatud
rikkumise kohta nii rikkumise toimepanemist tõendavaid kui ka seda välistavaid
tõendeid. Keegi ei ole kohustatud esitama end õigustavaid tõendeid, välja arvatud
seaduses või Euroopa Liidu õiguses ette nähtud ulatuses.
Selline lähenemine pole meie hinnangul kooskõlas Euroopa Liidu kohtupraktikaga,
mis õigustavate asjaolude esitamise ja tõendamise kohustuse paneb selgelt ettevõtjale
endale, mis on ka igati mõistetav, arvestades informatsiooni asümmeetriat.
2 Direktiivi art 13 lg 5 kohaselt liikmesriigid tagavad, et ettevõtja mõistet kohaldatakse rahatrahvide määramisel
emaettevõtjate ning ettevõtjate õigusjärglaste ning nende majandustegevust jätkavate isikute suhtes.
Põhjenduspunkt 46 täpsustab, et ettevõtja kui majandusüksuse mõistet tuleb kohaldada kooskõlas Euroopa Liidu
Kohtu praktikaga.
4 (6)
Konkurentsiamet ei saa kunagi olla ettevõtja asjadest nii teadlik ja informeeritud kui
seda on ettevõtja ise.
Eriti problemaatiliseks muutub see küsimus väärteomenetluse kontekstis, sest
süüteomenetluse osas on see küsimus Eesti kohtupraktikas kohtus ka korra läbi
arutatud. 2011.a ütles Riigikohus KPK teedeehituse lahendis (3-1-1-12-11)
sõnaselgelt, et kohtualused ettevõtjad leppisid omavahel kokku riigihankel esitatavate
pakkumuste hinna (so see vastas KonkS § 4 lg 1 p-le 1 ja ELTL art 101 lg 1 (a)
tunnustele, samuti oli täidetud KarS § 400 lg 2 p 1 koosseis), aga süüdistusfunktsiooni
kandev prokuratuur on tulenevalt KrMS § 211 lg-st 2 kohustatud välja selgitama ka
süüdistatavat õigustavad asjaolud. Klassikalises kriminaalmenetluses, kus küsimuse
all on, kas esinevad õigusvastasust välistavad tegurid, on see isegi ehk mõistetav (a la
kontrollida ega ei esinenud hädakaitset, hädaseisundit, kohustuste kollisiooni või
eksimust õigusvastasust välistavas asjaolus), aga konkurentsiõiguses võib
õigusvastasuse välistada ka see, kui sisult konkurentsi piirav kokkulepe KonkS § 6
kohaselt (lisaks KonkS § 7 alusel kehtestatud grupierandid) (i) aitab parandada
kaupade tootmist või turustamist või edendada tehnilist või majanduslikku progressi
või kaitsta keskkonda, võimaldades tarbijatel saada sellest tulenevast kasust õiglase
osa, (ii) ei kehtesta kokkulepet sõlmivatele, kooskõlastatult tegutsevatele või otsust
vastuvõtvatele ettevõtjatele piiranguid, mis ei ole eelnevalt loetletud eesmärkide
saavutamiseks, (iii) ei anna kokkulepet sõlmivatele, kooskõlastatult tegutsevatele või
otsust vastuvõtvatele ettevõtjatele võimalust kõrvaldada konkurentsi kaubaturu olulise
osa suhtes. On ebaproportsionaalne (ja ka EL õiguse ja kohtupraktikaga vastuolus)
panna selliste asjaolude väljaselgitamine Konkurentsiametile. Kui seadusandja soovib
tõendamiskoormuse selliselt jagada, siis vajab amet selleks täitmiseks ressursse. Täna
neid ressursse ametil ei ole.
7. Eelnõu § 7817 sätestab kaasaaitamise kohustuse, aga seda üksnes
konkurentsijärelevalvemenetluses. Samas ei ole ka konkurentsijärelevalvemenetluses
kaasaaitamise kohustus selline nagu sätestab ECN+ direktiiv. Nimelt eelnõu viidatud
paragrahvi lõige 7 punkt 4 ütleb, et järelevalvealusel isikul on
konkurentsijärelevalvemenetluses õigus keelduda teabe andmisest ulatuses, millega ta
tunnistaks keelatud teo või süüteo toimepanemist. ECN+ direktiivi artikkel 8 ütleb, et
ettevõtja on kohustatud esitama kogu teabe, mida on vaja ELTL artikkel 101 ja 102
kohaldamiseks. Küll peavad Konkurentsameti teabenõuded olema proportsionaalsed
ning nendega ei tohi sundida ettevõtjat end ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumises süüdi
tunnistama. Kui Eesti seadusandja soovib Eesti siseriikliku konkurentsiõiguse osas
erandit, siis see on seadusandja diskretsioon, aga ECN+ direktiivi ülevõtmiseks tuleb
vähemalt ELTL art 101 ja 102 kohaldamisega seoses sätestada ettevõtja kohustus
esitada Konkurentsiametile kogu nõutud teave. Näiteks kui amet palub ettevõtjal
esitada kindlal kuupäeval toimunud kohtumise protokolli, siis tuleb ettevõtjal see
ametile esitada, isegi kui selles on kartellikokkuleppele viitavad asjaolud. Ettevõtjal ei
ole õigust see teave jätta esitamata põhjusel, et sellega ta süüstaks ennast. Jah, amet ei
saa nõuda, et ettevõtja seejuures ka tunnistaks, et ta tõepoolest sõlmis sellel
kohtumisel kartellikokkuleppe. Konkurentsijärelevalvemenetluses peab kehtima
põhimõte – kui ettevõtjal on see teave, siis peab ta selle ka järelevalvemenetluses
esitama. Kaasaaitamiskohustust sisaldav direktiivi säte on täisharmoneeriv, mistõttu ei
ole liikmesriigil selle sõnastuse ja sisu osas otsustusvabadust.
Eelnevast tulenevalt tuleb viidatud p 4 kustutada või see ümber sõnastada nt nii: järelevalvealusel isikul on konkurentsijärelevalvemenetluses õigus keelduda ütlustest
teabe andmisest ulatuses, millega ta tunnistaks keelatud teo või süüteo toimepanemist.
5 (6)
8. Rahvusvaheline koostöö. On ülimalt oluline, et Eesti Konkurentsiametil on tööriistad
ja võimalused koostööks nii Euroopa Komisjoni kui ka teiste liikmesriikide
konkurentsiametitega. Kui Euroopa Komisjon viib Eestis läbi ELTL art 101 ja 102
kohaldamise kontrolli, siis Euroopa Komisjon ei lähtu Eesti siseriiklikust
süüteomenetluse normidest. Euroopa Komisjon lähtub peaasjalikult määrusest 1/2003
nagu ka Euroopa kohtute praktikast. Määruse 1/2003 art 12 (1) lubab ELTL art 101 ja
102 kohaldamisel komisjonil ja liikmesriikide konkurentsiasutustel esitada üksteisele
sisulist või õiguslikku teavet, sealhulgas konfidentsiaalset teavet, ning kasutada seda
tõendusmaterjalina. Kui Eesti konkurentsijärelevalve toimub süüteomenetluse reeglite
kohaselt, siis on koostöö nii komisjoni kui ka meie naaberriikide konkurentsiametitega
välistatud või siis äärmiselt piiratud. Kui Leedu konkurentsiamet on tõendusmaterjali
kogunud haldusmenetluses, siis kuidas peaks seda kasutama Eesti siseriiklikus
väärteomenetluses või siis ka vastupidi?
Määrus 1/2003 art 3 (1) ütleb sõnaselgelt, et kui liikmesriikide konkurentsiasutused
või siseriiklikud kohtud kohaldavad siseriiklikku konkurentsiõigust ELTL art 101 (1)
sätestatud kokkulepete, ettevõtjate ühenduste otsuste ja kooskõlastatud tegevuse
suhtes, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust selle sätte tähenduses,
peavad nad selliste kokkulepete, otsuste ja niisuguse kooskõlastatud tegevuse suhtes
kohaldama ka ELTL artiklit 101. Sama nähakse ette ELTL art 102 osas. Lisaks, määrus
1/2003 art 16(2) ütleb, et kui liikmesriikide konkurentsiasutused teevad ELTL artiklite
101 või 102 alusel otsuseid kokkulepete, otsuste või tegevuse kohta, mille kohta on
juba olemas komisjoni otsus, ei tohi nende otsused olla vastuolus komisjoni otsusega.
Samuti näeb määrus 1/2003 preambuli p 6 teine lause ette, et Ühenduse
konkurentsieeskirjade tõhusa kohaldamise tagamiseks peaksid liikmesriikide
konkurentsiasutused selles aktiivsemalt osalema. Selleks peaksid neil olema volitused
ühenduse õiguse kohaldamiseks. Preambuli p 8 ütleb, et Ühenduse
konkurentsieeskirjade tõhusa rakendamise ning käesolevas määruses sisalduvate
koostöömehhanismide nõuetekohase toimimise tagamiseks tuleb kohustada
liikmesriikide konkurentsiasutusi ja kohtuid kohaldama ka ELTL artikleid 101 ja 102,
kui nad kohaldavad siseriiklikku konkurentsiõigust kokkulepete ja tegevuse suhtes, mis
võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Eestis ei ole senini olnud mitte
ühtegi EL konkurentsieeskirjade kohaldamise juhtumit. Olukorras, kus Eesti
siseriiklikud konkurentsieeskirjad on nii täna kui eelnõud vaadates ka edaspidi
sedavõrd oluliselt erinevad sellest, mida sätestavad EL konkurentsieeskirjad nagu ka
EL kohtupraktika, on suur oht, et Eesti ei täida lisaks ECN+ direktiivile ka määruse
1/2003 nõudeid.
9. Leebusprogrammiga ja kokkuleppemenetlusega seotud küsimused.
Konkurentsijärelevalve efektiivsuse seisukohalt on tegemist kesksete tööriistadega,
kuna ettevõtjate vaheline keelatud koostöö on peitrikkumine. Ettevõtjate kaasabi
rikkumiste avastamisel on vajalik tõhusamaks järelevalveks, mistõttu on nii
leebusprogrammi kui kokkuleppemenetluse esmane eesmärk motiveerida ettevõtjaid
koostööle. Vastavad instrumendid ECN+ direktiivis on seotud õigusega vähendada
määratavaid rahatrahve, kuid see õigus eelnõu järgi Konkurentsiametil puudub.
Nimelt eelnõu kohaselt on nii kokkuleppemenetlus kui leebusprogramm sätestatud
konkurentsijärelevalvemenetluse mitte väärteomenetluse meetmetena. Olukorras, kus
ametil sisuliselt puudub trahvi suuruse määramisel roll, on ettevõtjate motivatsioon
ametiga koostöö tegemiseks kaheldav. Näiteks olukord, kus amet on algatanud
menetluse kahe kartellis osaleva ettevõtja suhtes, kellest üks on valmis ametiga
menetluse raames koostööd tegema. Ametil on väga keeruline pakkuda ettevõtja jaoks
motiveerivat lahendust, kuna teise ettevõtja suhtes rakendatava trahvi suuruse üle
puudub ametil isegi sisendi andmise võimalus.
6 (6)
10. Lõpetuseks juhime tähelepanu nendele eelnõu sätetele, mis jäid lisaks silma kui
sellised, kus ECN+ direktiivi ei ole meie hinnangul pigem üle võetud:
Menetlustrahvidega seotud küsimused - Käibepõhised menetlustrahvid on asendatud
käibepõhise sunnirahaga. Eelnõud ja seletuskirja kõrvutades jääb silma, et kustutatud
on § 7823 lg 7, mis nägi ette käibepõhise menetlustrahvi rakendamise läbiotsimisele
allutatud menetlusalusele isikule. Menetlustrahvid on selles eelnõuversioonis
asendatud ATSS järgi määratava sunnirahaga, mis eelnõu § 7837 järgi on küll
käibepõhine, aga sunniraha määramise alused on põhimõtteliselt erinevad karistusliku
trahvi kohaldamisest. See, et menetluslikud trahvid eelnõust välja jäetud on, selgub ka
seletuskirja lk 212-213 pöördel toodud tabelist. Samas on menetlustrahvid otseselt
toodud välja ECN+ direktiivi art 13 (2). Tegemist on olulise menetlusliku tagatisega
ettevõtja kaasaaitamiskohustusele (direktiivi põhjenduspunktid 41-44).
Pitseri eemaldamise eest sätestatud vastutus on § 7310 lg 1 ja 3 järgi isikustatud ja
piiratud üksnes „Konkurentsiameti poolt paigaldatud“ pitseriga. ECN+ direktiivi art 13
(2) b järgi peab saama ettevõtjale menetlustrahvi määrata mistahes juhul, kui
läbiotsimisel osalevate Konkurentsiameti ametnike või nende volitusel tegutsevate
muude isikute (sh politsei) paigaldatud pitserid on lõhutud. Direktiivi järgi ei pea amet
midagi rohkem tõendama ega kellegi süüd kindlaks tegema, vaid saab pitseri
lõhkumise korral ettevõtja vastutusele võtta. Direktiivi loogika kohaselt vastutab
ettevõtja pitseri mittelõhkumise eest, samas siin tekib samuti väärteomenetlusega
seotud KarS üldosa probleem – kus isik saab vastutada oma tegevuse eest.
Legal professional privilege (LPP) sätestamisel on jäänud tähelepanuta, et advokaat
või muu õigusnõustaja jääb konkurentsirikkumiste eest vastutavate isikute ringist
välja, isegi kui ta on järelevalvealusele isikule teenust osutanud kartellikokkuleppe
korraldamiseks. Eelnõust puudub praegu selgesõnaline norm, mis välistaks seesuguse
kliendi-õigusnõustaja vahelise teabevahetuse LPP-na käsitlemise.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Evelin Pärn-Lee
peadirektor
Kadri Lepikult
6672458
Tatari 39 / 10134 Tallinn / 667 2400 / [email protected] / Registrikood 70000303
Justiits- ja Digiministeerium
Suur-Ameerika 1
10122, Tallinn
Meie: 21.01.2025 nr 1-6/2025-005-1
Kiri edastatud digitaalselt aadressil: [email protected], [email protected]
Konkurentsiameti arvamus ECN+ direktiivi (2019/1) ülevõtmise seaduseelnõule
Austatud proua justiits- ja digiminister
Viitame eilsele, so 20.01.2025 toimunud kaasamisüritusele, kus tutvustati nn ECN+ direktiivi
(2019/1) ülevõtmise seaduseelnõud (eelnõu). Kohtumisel palusite osalejate kommentaare
21.01.2025 jooksul.
Konkurentsiamet (edaspidi ka amet) tänab võimaluse eest kaasa mõelda ja arvamust avaldada.
Kuna eelnõu kommenteerimiseks antud aeg on küllaltki napp, siis süvitsi minevat analüüsi
selle ajaga teha ei saa. Ka ei saa järgnevat käsitleda kui tähtsuse järjekorras esitatud
kommentaare, oleme püüdnud seal kus võimalik ja loogiline teemad lihtsalt sisu järgi kokku
koondada.
1. Eelnõu ja sellega planeeritavad Eesti õiguskorra muudatused vajavad asjakohast
mõjude hindamist (mõjuanalüüs). Seda muuhulgas ka sellest vaatest, mis võrreldes
tänase olukorraga muutub, samuti kas ja kuidas eelnõu aitab kaasa
konkurentsijärelevalve efektiivsemaks ja kiiremaks muutmisele, ning tarbija heaolu
kasvatamisele.
Meie tagasihoidlik hinnang on, et eelnõu küll püüab tänast menetluste paljusust
lahendada (kolme menetlusliigi asemel jääb kaks), aga lisandub suur hulk tegevuste
dubleerimist. Näiteks keelatud kokkuleppeid ei menetleta praegu mitmes menetluses,
vaid üksnes kriminaalmenetluses. Edaspidi tuleks hakata menetlema nii haldus- kui
väärteomenetluses ühes sellega kaasnevate kohtuvaidlustega kahes kohtuharus ja
potentsiaalselt viies kohtuastmes. Asjaolusid arvestades ja varasemale praktikale
tuginedes, olulist efektiivsuse tõusu kasvukonkurentsijärelevalves võrreldes tänase
olukorraga see kaasa ei too.
Seepärast, ja kui eesmärk on ainult EL õiguse ülevõtmine, siis võiks ju kaaluda ka
üksnes konkurentsisätete kehtetuks tunnistamist KarS-is, väärteokoosseisude
muutmist ja haldusmenetluse volituste täpsustamist. Kui aga seadusandja soov on teha
sisulisi muudatusi konkurentsijärelevalves, siis eelnõu ja selle seletuskiri ei loo selleks
eeldusi.
2 (6)
2. Segane on väärteomenetluse ja konkurentsijärelevalve menetluse omavaheline
järjekord ja suhe. Kohtud on praktikas jaatanud kahe paralleelse menetluse
võimalikkust, nagu ka seda, et sellisel juhul võib vabalt juhtuda, et need menetlused
jõuavad erinevatele tulemitele. Kui see on seadusandja seisukoht, siis tuleb see selgelt
kasvõi seletuskirjas välja öelda.
Eelnõus sätestatud menetluse algust reguleerivad sätted puudutavad valdavalt
konkurentsijärelevalve menetlust. Puuduvad sätted väärteomenetluse algatamise
kohta. Loogiline on järeldada, et sel juhul kohalduvad väärteomenetluse algatamise
puhul karistusõiguse üldosast tulenevad põhimõtted ja väärteomenetlus tuleb alustada
kohe, kui alus ja ajend saavad ametile teatavaks. Näiteks kui ametil on olemas tõendid,
mis otseselt näitavad rikkumise toimepanekut (kokkulepete puhul kas leebustaotlus
või teave, mis sisaldab ühemõtteliselt keelatud koostöö kirjeldust või turguvalitseva
rikkumise puhul näiteks leping, mis sisaldab üheselt mõistetavalt
sidumise/paketistamise tingimusi), tuleb KarSi üldosa kohaselt alustada
väärteomenetluse kohe. Aga kas sel juhul haldusmenetluse võib jätta algatamata? Või
on siiski mõeldud nii, et kõigepealt viib amet läbi konkurentsijärelevalve menetluse ja
siis selle lõppotsuse tegemise järgselt alustab aluse ja ajendi esinemisel
väärteomenetluse? Kui on käimas konkurentsijärelevalvemenetlus, siis kas
väärteomenetluse peab amet alustama kohe, kui esinevad alus ja ajend
(legaliteedipõhimõttest tulenevalt) ja kui seda ei tee, siis kannab riisikot, et
konkurentsijärelevalvemenetluses kogutud tõendid loetakse hilisemalt lubamatuteks?
ECN+ direktiivi artikkel 4 lg 5 sätestab täisharmoneerimist eeldava nõude, et
Konkurentsiametil peab olema õigus oma menetlusi prioritiseerida, sh valida oma
algatatavaid menetlusi lähtuvalt olulisuse hinnangust konkurentsijärelevalve
seisukohast (direktiivi põhjenduspunkt 23). Kui menetlust tuleb alustada
legaliteedipõhimõttel, siis ei ole direktiivi artikkel 4 p 5 üle võetud.1 Lisaks, kui
menetlus algas konkurentsijärelevalvena aga tuleb jätkata väärteomenetlusena, siis
kuidas toimub konkurentsijärelevalvemenetluse lõpetamine, kas see endiselt toimub
haldusaktiga? Kas konkurentsijärelevalvemenetluses kogutud tõendite ülekandmine
väärtoemenetlusse peab ka mingi menetlusliku dokumendiga toimuma?
Murelikuks teeb ka sellise kahe paralleelse menetluse koormus ettevõtjale -
menetlusalune ettevõtja peab seega ennast kahes erinevas menetluses kaitsma.
Seejuures nagu 20.01.2025 kohtumisel Andreas Kangur rõhutas, lähtub kohus
väärteoasjas ab novo põhimõttest ehk siis amet ja ettevõtja vaidlevad vähemalt
teoreetiliselt ühtede asjaolude üle vähemalt 2 korda ja kuni 5 kohtuastmes.
Küsitav on ka aegumiste regulatsioon, seda eriti kui käimas on kaks paralleelset
menetlust. Direktiiv näeb ette aegumise peatumise kohtumenetluse ajaks (ECN+ art
29(2)). Praeguses eelnõus ei peatu aegumine maakohtus väärteo arutamise ajaks ning
halduskohtu menetluste peatumine on piiratud 3 aastaga. Tänasel päeval on ametil
mitmed halduskohtumenetlused, mis on kas esimeses või teises astmes alles. Esimeses
astmes on kaks menetlust, mille menetlusajad on vahemikus 600 kuni 900 päeva ja
ringkonna kohtu menetluses on menetlus, mis on kestnud juba ligi 1900 päeva. Ameti
praktika ei näita, et halduskohtus oleks võimalik konkurentsiasjad ära menetleda 3
aastaga.
1 Seaduseelnõu seletuskirja lk 46 ja allmärkus 42 (O. Brook, K. J. Cseres. Priority setting in EU and national
competition law enforcement. Policy Report. 2021, lk 15): „[…] Seega tuleneb ECN+ direktiivist, et ELTL
artiklite 101 ja 102 tagamisel ei ole EL-i õigusega kooskõlas range legaliteedi põhimõte, ehk teisisõnu
põhimõte, mille kohaselt on vastav asutus kohustatud sisuliselt hindama iga kaebust, mis neile laekub.“
3 (6)
3. ECN+ direktiivi art 4(5) sätestab prioriteetide seadmise õiguse. Nagu eelnevalt juba
märkisime, siis prioriteetide seadmise õigus on eelnõus reguleeritud, aga puudutab
üksnes konkurentsijärelevalvet. Nii pea kui esinevad väärteo tunnused ametil
prioriteetide seadmise õigust pole, legaliteedipõhimõttest tulenevalt, ja kui väike ka
rikkumine poleks, ametil tuleb seda menetleda, või saame valesti aru? Sellisel juhul
palume seda teemat eelnõus ja seletuskirjas selgemalt käsitleda.
4. KarS § 14, mis sisustab juriidilise isiku vastutuse kui ka KarS § 20 ja 21, mis
sätestavad teo toimepanija ja täideviija, ei sobitu konkurentsiõigusliku ettevõtja
mõistega. Kehtiv karistusõigus lubab rikkumise toimepanijaks ja seeläbi rikkumise
eest vastutavaks lugeda vaid otsest rikkujat ehk ettevõtjat, kes on rikkumise toime
pannud. Temaga ühes ei saa vastutada temaga üht majandusüksust moodustavad
isikud, nt tema emaettevõtja või õigusjärglane. Samas konkurentsiõiguslikult on
ettevõtja kogu kontsern, so nii emaettevõtja kui ka tütarühing on üks ettevõtja.
Lisaks sätestab eelnõu § 7315 lõige 2 nn parent liability, mille kohaselt ettevõtja
vastutab tema valitseva mõju all oleva ettevõtja poolt toime pandud […] väärteo eest,
kui ta väärteo toimepanekut ei takistanud, ehkki väärteo toimepanekust teadis või
oleks kohusetundliku ja hoolika suhtumise korral pidanud teadma. EL parent liability
kohtupraktika kohaselt ei ole oluline, kas emaettevõtja takistas või mitte, oluline on
see, kas emaettevõtjal oli kontroll tütarühingu üle või mitte. 100% osalusega
tütarühingu konkurentsireeglite rikkumise eest EL õiguse alusel emaettevõtja vastutab,
Eestis siis mitte. Lisaks, kelle tõendamiskoormus see on, et emaettevõtja ei takistanud
ja teadis või oleks pidanud teadma väärteo toimepanekust? Miks parent liability
regulatsioon peab Eestis just selline olema, vajab selgust ja selgitus. ECN+ direktiivi
ülevõtmiseks on vaja sätestada emaettevõtja vastutus ja vastav tõendamiskoormis
kooskõlas Euroopa Liidu konkurentsiõigusega.2
5. Väärteomenetlusele kohalduvad KarS § 15, 16 ja 18, mis reguleerivad tahtlust ja
ettevaatamatust (ehk süüga seotud küsimused). ECN+ direktiivi kohaselt tuleb ELTL
artiklite 101 ja 102 kohaldamisel tõlgendada nimetatud mõisteid kooskõlas Euroopa
Liidu kohtute praktikaga. Eelmise seaduseelnõu versiooni seletuskirjas oli: „Kui
kehtiva Eesti karistusõiguse definitsiooni kohaselt peab riik tõendama, et ettevõtja või
ettevõtjate ühendus oleks keelu vastu eksimist tähelepaneliku ja kohusetundliku
suhtumise korral pidanud ette nägema, siis Euroopa Liidu Kohtu praktikast lähtuvas
tahtluse ja ettevaatamatuse definitsioonis on tõendamiskoormis ümber pööratud („ei
saanud olla teadmata“).“ See on fundamentaalne probleem, mida eelnõu ei lahenda.
6. Eelnõu § 7828, mis sätestab, et Konkurentsiamet kogub
konkurentsijärelevalvemenetluses keelatud teo ja muu käesolevas peatükis sätestatud
rikkumise kohta nii rikkumise toimepanemist tõendavaid kui ka seda välistavaid
tõendeid. Keegi ei ole kohustatud esitama end õigustavaid tõendeid, välja arvatud
seaduses või Euroopa Liidu õiguses ette nähtud ulatuses.
Selline lähenemine pole meie hinnangul kooskõlas Euroopa Liidu kohtupraktikaga,
mis õigustavate asjaolude esitamise ja tõendamise kohustuse paneb selgelt ettevõtjale
endale, mis on ka igati mõistetav, arvestades informatsiooni asümmeetriat.
2 Direktiivi art 13 lg 5 kohaselt liikmesriigid tagavad, et ettevõtja mõistet kohaldatakse rahatrahvide määramisel
emaettevõtjate ning ettevõtjate õigusjärglaste ning nende majandustegevust jätkavate isikute suhtes.
Põhjenduspunkt 46 täpsustab, et ettevõtja kui majandusüksuse mõistet tuleb kohaldada kooskõlas Euroopa Liidu
Kohtu praktikaga.
4 (6)
Konkurentsiamet ei saa kunagi olla ettevõtja asjadest nii teadlik ja informeeritud kui
seda on ettevõtja ise.
Eriti problemaatiliseks muutub see küsimus väärteomenetluse kontekstis, sest
süüteomenetluse osas on see küsimus Eesti kohtupraktikas kohtus ka korra läbi
arutatud. 2011.a ütles Riigikohus KPK teedeehituse lahendis (3-1-1-12-11)
sõnaselgelt, et kohtualused ettevõtjad leppisid omavahel kokku riigihankel esitatavate
pakkumuste hinna (so see vastas KonkS § 4 lg 1 p-le 1 ja ELTL art 101 lg 1 (a)
tunnustele, samuti oli täidetud KarS § 400 lg 2 p 1 koosseis), aga süüdistusfunktsiooni
kandev prokuratuur on tulenevalt KrMS § 211 lg-st 2 kohustatud välja selgitama ka
süüdistatavat õigustavad asjaolud. Klassikalises kriminaalmenetluses, kus küsimuse
all on, kas esinevad õigusvastasust välistavad tegurid, on see isegi ehk mõistetav (a la
kontrollida ega ei esinenud hädakaitset, hädaseisundit, kohustuste kollisiooni või
eksimust õigusvastasust välistavas asjaolus), aga konkurentsiõiguses võib
õigusvastasuse välistada ka see, kui sisult konkurentsi piirav kokkulepe KonkS § 6
kohaselt (lisaks KonkS § 7 alusel kehtestatud grupierandid) (i) aitab parandada
kaupade tootmist või turustamist või edendada tehnilist või majanduslikku progressi
või kaitsta keskkonda, võimaldades tarbijatel saada sellest tulenevast kasust õiglase
osa, (ii) ei kehtesta kokkulepet sõlmivatele, kooskõlastatult tegutsevatele või otsust
vastuvõtvatele ettevõtjatele piiranguid, mis ei ole eelnevalt loetletud eesmärkide
saavutamiseks, (iii) ei anna kokkulepet sõlmivatele, kooskõlastatult tegutsevatele või
otsust vastuvõtvatele ettevõtjatele võimalust kõrvaldada konkurentsi kaubaturu olulise
osa suhtes. On ebaproportsionaalne (ja ka EL õiguse ja kohtupraktikaga vastuolus)
panna selliste asjaolude väljaselgitamine Konkurentsiametile. Kui seadusandja soovib
tõendamiskoormuse selliselt jagada, siis vajab amet selleks täitmiseks ressursse. Täna
neid ressursse ametil ei ole.
7. Eelnõu § 7817 sätestab kaasaaitamise kohustuse, aga seda üksnes
konkurentsijärelevalvemenetluses. Samas ei ole ka konkurentsijärelevalvemenetluses
kaasaaitamise kohustus selline nagu sätestab ECN+ direktiiv. Nimelt eelnõu viidatud
paragrahvi lõige 7 punkt 4 ütleb, et järelevalvealusel isikul on
konkurentsijärelevalvemenetluses õigus keelduda teabe andmisest ulatuses, millega ta
tunnistaks keelatud teo või süüteo toimepanemist. ECN+ direktiivi artikkel 8 ütleb, et
ettevõtja on kohustatud esitama kogu teabe, mida on vaja ELTL artikkel 101 ja 102
kohaldamiseks. Küll peavad Konkurentsameti teabenõuded olema proportsionaalsed
ning nendega ei tohi sundida ettevõtjat end ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumises süüdi
tunnistama. Kui Eesti seadusandja soovib Eesti siseriikliku konkurentsiõiguse osas
erandit, siis see on seadusandja diskretsioon, aga ECN+ direktiivi ülevõtmiseks tuleb
vähemalt ELTL art 101 ja 102 kohaldamisega seoses sätestada ettevõtja kohustus
esitada Konkurentsiametile kogu nõutud teave. Näiteks kui amet palub ettevõtjal
esitada kindlal kuupäeval toimunud kohtumise protokolli, siis tuleb ettevõtjal see
ametile esitada, isegi kui selles on kartellikokkuleppele viitavad asjaolud. Ettevõtjal ei
ole õigust see teave jätta esitamata põhjusel, et sellega ta süüstaks ennast. Jah, amet ei
saa nõuda, et ettevõtja seejuures ka tunnistaks, et ta tõepoolest sõlmis sellel
kohtumisel kartellikokkuleppe. Konkurentsijärelevalvemenetluses peab kehtima
põhimõte – kui ettevõtjal on see teave, siis peab ta selle ka järelevalvemenetluses
esitama. Kaasaaitamiskohustust sisaldav direktiivi säte on täisharmoneeriv, mistõttu ei
ole liikmesriigil selle sõnastuse ja sisu osas otsustusvabadust.
Eelnevast tulenevalt tuleb viidatud p 4 kustutada või see ümber sõnastada nt nii: järelevalvealusel isikul on konkurentsijärelevalvemenetluses õigus keelduda ütlustest
teabe andmisest ulatuses, millega ta tunnistaks keelatud teo või süüteo toimepanemist.
5 (6)
8. Rahvusvaheline koostöö. On ülimalt oluline, et Eesti Konkurentsiametil on tööriistad
ja võimalused koostööks nii Euroopa Komisjoni kui ka teiste liikmesriikide
konkurentsiametitega. Kui Euroopa Komisjon viib Eestis läbi ELTL art 101 ja 102
kohaldamise kontrolli, siis Euroopa Komisjon ei lähtu Eesti siseriiklikust
süüteomenetluse normidest. Euroopa Komisjon lähtub peaasjalikult määrusest 1/2003
nagu ka Euroopa kohtute praktikast. Määruse 1/2003 art 12 (1) lubab ELTL art 101 ja
102 kohaldamisel komisjonil ja liikmesriikide konkurentsiasutustel esitada üksteisele
sisulist või õiguslikku teavet, sealhulgas konfidentsiaalset teavet, ning kasutada seda
tõendusmaterjalina. Kui Eesti konkurentsijärelevalve toimub süüteomenetluse reeglite
kohaselt, siis on koostöö nii komisjoni kui ka meie naaberriikide konkurentsiametitega
välistatud või siis äärmiselt piiratud. Kui Leedu konkurentsiamet on tõendusmaterjali
kogunud haldusmenetluses, siis kuidas peaks seda kasutama Eesti siseriiklikus
väärteomenetluses või siis ka vastupidi?
Määrus 1/2003 art 3 (1) ütleb sõnaselgelt, et kui liikmesriikide konkurentsiasutused
või siseriiklikud kohtud kohaldavad siseriiklikku konkurentsiõigust ELTL art 101 (1)
sätestatud kokkulepete, ettevõtjate ühenduste otsuste ja kooskõlastatud tegevuse
suhtes, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust selle sätte tähenduses,
peavad nad selliste kokkulepete, otsuste ja niisuguse kooskõlastatud tegevuse suhtes
kohaldama ka ELTL artiklit 101. Sama nähakse ette ELTL art 102 osas. Lisaks, määrus
1/2003 art 16(2) ütleb, et kui liikmesriikide konkurentsiasutused teevad ELTL artiklite
101 või 102 alusel otsuseid kokkulepete, otsuste või tegevuse kohta, mille kohta on
juba olemas komisjoni otsus, ei tohi nende otsused olla vastuolus komisjoni otsusega.
Samuti näeb määrus 1/2003 preambuli p 6 teine lause ette, et Ühenduse
konkurentsieeskirjade tõhusa kohaldamise tagamiseks peaksid liikmesriikide
konkurentsiasutused selles aktiivsemalt osalema. Selleks peaksid neil olema volitused
ühenduse õiguse kohaldamiseks. Preambuli p 8 ütleb, et Ühenduse
konkurentsieeskirjade tõhusa rakendamise ning käesolevas määruses sisalduvate
koostöömehhanismide nõuetekohase toimimise tagamiseks tuleb kohustada
liikmesriikide konkurentsiasutusi ja kohtuid kohaldama ka ELTL artikleid 101 ja 102,
kui nad kohaldavad siseriiklikku konkurentsiõigust kokkulepete ja tegevuse suhtes, mis
võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Eestis ei ole senini olnud mitte
ühtegi EL konkurentsieeskirjade kohaldamise juhtumit. Olukorras, kus Eesti
siseriiklikud konkurentsieeskirjad on nii täna kui eelnõud vaadates ka edaspidi
sedavõrd oluliselt erinevad sellest, mida sätestavad EL konkurentsieeskirjad nagu ka
EL kohtupraktika, on suur oht, et Eesti ei täida lisaks ECN+ direktiivile ka määruse
1/2003 nõudeid.
9. Leebusprogrammiga ja kokkuleppemenetlusega seotud küsimused.
Konkurentsijärelevalve efektiivsuse seisukohalt on tegemist kesksete tööriistadega,
kuna ettevõtjate vaheline keelatud koostöö on peitrikkumine. Ettevõtjate kaasabi
rikkumiste avastamisel on vajalik tõhusamaks järelevalveks, mistõttu on nii
leebusprogrammi kui kokkuleppemenetluse esmane eesmärk motiveerida ettevõtjaid
koostööle. Vastavad instrumendid ECN+ direktiivis on seotud õigusega vähendada
määratavaid rahatrahve, kuid see õigus eelnõu järgi Konkurentsiametil puudub.
Nimelt eelnõu kohaselt on nii kokkuleppemenetlus kui leebusprogramm sätestatud
konkurentsijärelevalvemenetluse mitte väärteomenetluse meetmetena. Olukorras, kus
ametil sisuliselt puudub trahvi suuruse määramisel roll, on ettevõtjate motivatsioon
ametiga koostöö tegemiseks kaheldav. Näiteks olukord, kus amet on algatanud
menetluse kahe kartellis osaleva ettevõtja suhtes, kellest üks on valmis ametiga
menetluse raames koostööd tegema. Ametil on väga keeruline pakkuda ettevõtja jaoks
motiveerivat lahendust, kuna teise ettevõtja suhtes rakendatava trahvi suuruse üle
puudub ametil isegi sisendi andmise võimalus.
6 (6)
10. Lõpetuseks juhime tähelepanu nendele eelnõu sätetele, mis jäid lisaks silma kui
sellised, kus ECN+ direktiivi ei ole meie hinnangul pigem üle võetud:
Menetlustrahvidega seotud küsimused - Käibepõhised menetlustrahvid on asendatud
käibepõhise sunnirahaga. Eelnõud ja seletuskirja kõrvutades jääb silma, et kustutatud
on § 7823 lg 7, mis nägi ette käibepõhise menetlustrahvi rakendamise läbiotsimisele
allutatud menetlusalusele isikule. Menetlustrahvid on selles eelnõuversioonis
asendatud ATSS järgi määratava sunnirahaga, mis eelnõu § 7837 järgi on küll
käibepõhine, aga sunniraha määramise alused on põhimõtteliselt erinevad karistusliku
trahvi kohaldamisest. See, et menetluslikud trahvid eelnõust välja jäetud on, selgub ka
seletuskirja lk 212-213 pöördel toodud tabelist. Samas on menetlustrahvid otseselt
toodud välja ECN+ direktiivi art 13 (2). Tegemist on olulise menetlusliku tagatisega
ettevõtja kaasaaitamiskohustusele (direktiivi põhjenduspunktid 41-44).
Pitseri eemaldamise eest sätestatud vastutus on § 7310 lg 1 ja 3 järgi isikustatud ja
piiratud üksnes „Konkurentsiameti poolt paigaldatud“ pitseriga. ECN+ direktiivi art 13
(2) b järgi peab saama ettevõtjale menetlustrahvi määrata mistahes juhul, kui
läbiotsimisel osalevate Konkurentsiameti ametnike või nende volitusel tegutsevate
muude isikute (sh politsei) paigaldatud pitserid on lõhutud. Direktiivi järgi ei pea amet
midagi rohkem tõendama ega kellegi süüd kindlaks tegema, vaid saab pitseri
lõhkumise korral ettevõtja vastutusele võtta. Direktiivi loogika kohaselt vastutab
ettevõtja pitseri mittelõhkumise eest, samas siin tekib samuti väärteomenetlusega
seotud KarS üldosa probleem – kus isik saab vastutada oma tegevuse eest.
Legal professional privilege (LPP) sätestamisel on jäänud tähelepanuta, et advokaat
või muu õigusnõustaja jääb konkurentsirikkumiste eest vastutavate isikute ringist
välja, isegi kui ta on järelevalvealusele isikule teenust osutanud kartellikokkuleppe
korraldamiseks. Eelnõust puudub praegu selgesõnaline norm, mis välistaks seesuguse
kliendi-õigusnõustaja vahelise teabevahetuse LPP-na käsitlemise.
Lugupidamisega
(allkirjastatud digitaalselt)
Evelin Pärn-Lee
peadirektor
Kadri Lepikult
6672458
| Nimi | K.p. | Δ | Viit | Tüüp | Org | Osapooled |
|---|