Kirja edastamine

Teie 25.09.2024 nr

Meie 23.01.2025 nr 16-5/250082/2500514

Nutiseadmete kasutamine koolis

Lugupeetud avaldaja

Juhtisite tähelepanu probleemidele, mida on toonud kaasa nutiseadmete liigne kasutamine.

Esitasite ka teadusuuringute tulemused, mis kinnitavad, et nutiseadmete ülemäärane kasutamine

kahjustab laste vaimset ja füüsilist tervist. Sarnastele järeldustele jõuti ka 19. novembril 2024.

aastal toimunud õiguskantsleri inimõiguste nõukoja kohtumisel. Tänan Teid olulisel teemal arutelu

algatamise eest.

Teaduskirjanduses ja avalikel aruteludel on leitud, et nutiseadmete ülemäärane kasutamine

põhjustab muu hulgas laste keskendumisvõime ja lugemisoskuse halvenemist, sotsiaalmeedia- ja

mängusõltuvust, küberkiusamist, vähest liikumist, sotsiaalsete oskuste kängumist ja silmade

ülekoormust. Kuigi nutiseadmete kasutamise piiramine koolis vahetundide ajal võib olukorda

leevendada, ei pruugi see probleemi lahendada, sest suurem osa laste nutiseadmetes veedetud ajast,

mis ei ole seotud õppetööga, jääb väljapoole koolipäeva. Teadusuuringutest ei ole võrsunud

üheseid soovitusi, kas ja kui suures ulatuses tuleks piirata nutiseadmete kasutamist koolis ning

pole ka teada, milline oleks piirangute pikaajaline mõju.1

Põhiseaduse kohaselt on vabadus ja sellega kaasnev vastutus reegel ning piirang põhjendamist

vajav erand. Iga piirang peab olema mõeldud põhiseaduspärase eesmärgi saavutamiseks ning

olema selleks sobivaim ja leebeim võimalikest; samuti peab olema võimalik tagada piirangu

järgimine. Laste ja noorte nutiseadmete kasutamise reguleerimisel tuleb eristada erinevaid

muresid, nendega seotud eesmärke ja lahendusi. Sotsiaalmeediasõltuvus, füüsilise tervise

kahjustamine, vaimne väsimus, keskendumisraskused, sotsiaalmeedia sisu ohtlik mõju (nt

enesekahjustamisele või äärmuslusele kihutav sisu) jms on erinevad mured, mis võivad vajada

erinevaid lahendusi. Lahendused ehk vabaduse ja vastutuse määr peavad erinema ka eagrupiti,

samuti on oluline, et laps või noor ei tajuks piirangute tõttu tõrjutust. Mõistagi on Eesti

pikaajalistes huvides see, et lapsed ja noored õpivad kasutama digivahendeid kõige mõistlikumal

1 Vt. näiteks Böttger, T. ja Zierer, K. (2024). To Ban or Not to Ban? A Rapid Review on the Impact of Smartphone

Bans in Schools on Social Well-Being and Academic Performance. Education Sciences, 14(8), 906; OECD (2024)

Students, digital devices and success.; Rahali, M., Kidron, B. ja Livingstone, S. (2024). Smartphone policies in

schools: What does the evidence say?. Need autorid on öelnud, et koolis nutiseadmete kasutamise piirangute kohta on

tehtud vähe uuringuid ning puuduvad andmed, millised on piirangute pikaajalised mõjud koolikeskkonnale ja

õppeedukusele. Uuringute tulemused on kohati ka vastakad. Näiteks osutatakse OECD raportis mõne OECD riigi

uuringuandmetele, mille kohaselt avaldas koolis kehtestatud nutiseadme keeld negatiivset mõju laste nutiseadme

kasutusele väljaspool kooliaega. Nutiseadme keeluga koolide lapsed lülitasid magama minnes vähem välja

sotsiaalmeedia teavitusi ja rakendusi.

2

moel (vt kirja p 2). Lahendusi otsides ei saa lähtuda üksnes varasemate põlvkondade teadmistest

ja kogemustest, kindlasti tuleb kaasata ja usaldada ka noori endid (vt kirja p 13).

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (PGS) võimaldab ka praegu kehtestada kooli kodukorras reeglid

nutiseadmete kasutamise kohta. Seda, kas seadust on vaja muuta, otsustab Riigikogu.

Kehtestatavad piirangud peavad olema kavandatud eesmärkide saavutamiseks sobilikud, vajalikud

ning mõõdukad. Peab olema selge, kuidas piirangud mõjutavad õpilaste teadmiste ja oskuste

omandamist ning tervist.

Kokkuvõte

- Laste heaolu ja arengu eest vastutavad eeskätt nende vanemad. Muu hulgas peavad vanemad

hoolitsema selle eest, et nende lapsed õpiks nutiseadmeid kasutama vaimset ja füüsilist tervist

säästval viisil.

- Kool vastutab õpilaste füüsilise ja vaimse heaolu eest koolis. Koolis tuleb lastele õpetada

digivahendite kasutamist ning ohutut käitumist ja tervislikke eluviise.

- Kool võib kodukorras kehtestada nutiseadmete kasutamise reeglid. Seejuures tuleb kasuks,

kui peetakse nõu ka lapse arengupsühholoogia ekspertide ja käitumisteadlastega ning reeglite

koostamisse kaasatakse kogu koolipere.

- Seadustes muudatuste tegemine õpilaste nutiseadmete kasutamise ühtsete põhimõtete

kehtestamiseks on Riigikogu pädevuses.

- Lapsed ja noored tuleb kaasata nutiseadmete kasutamise reeglite koostamisse. Laste arvamuse

väljaselgitamine annab reeglite kehtestajatele väärtuslikku teavet, mis omakorda aitab

sätestada tulemuslikumaid reegleid. Kui lapsed on saanud reeglite koostamisel kaasa rääkida,

siis nad tõenäoliselt järgivad neid reegleid meelsamini.

- Kool peab tagama õppetunnis õppetööks vajalike digiseadmete olemasolu.

Õppe kohustuslik sisu – digipädevus riikliku õppekava osana

1. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 37 sätestab igaühe õiguse haridusele ning õppimise

kohustuse seadusega kindlaksmääratud ulatuses. Õppe kohustuslikku sisu põhiseadus ei

reguleeri, see kehtestatakse seaduste ja nende alusel antud määruste alusel. Nii põhikooli kui

ka gümnaasiumi riiklikud õppekavad sätestavad, et koolil on hariv ja kasvatuslik ülesanne.

Samuti sätestavad mõlemad riiklikud õppekavad, millised pädevused tuleb õpilasel igas

kooliastmes omandada. Üks selline pädevus on digipädevus (põhikooli riiklik õppekava § 4

lg 4 p 8, gümnaasiumi riiklik õppekava § 4 lg 3 p 8).

2. Riiklike õppekavade kohaselt on digipädevus „suutlikkus kasutada uuenevat digitehnoloogiat

toimetulekuks kiiresti muutuvas ühiskonnas nii õppimisel, kodanikuna tegutsedes kui

kogukondades suheldes; leida ja säilitada digivahendite abil infot ning hinnata selle

asjakohasust ja usaldusväärsust; osaleda digitaalses sisuloomes, sh tekstide, piltide,

multimeediumide loomisel ja kasutamisel; kasutada probleemilahenduseks sobivaid

digivahendeid ja võtteid, suhelda ja teha koostööd erinevates digikeskkondades; olla teadlik

digikeskkonna ohtudest ning osata kaitsta oma privaatsust, isikuandmeid ja digitaalset

identiteeti; järgida digikeskkonnas samu moraali- ja väärtuspõhimõtteid nagu igapäevaelus“.

Samuti peab põhikool ja gümnaasium kujundama õpilase enesemääratluspädevuse, mis

hõlmab suutlikkust käituda ohutult ja järgida tervislikke eluviise (põhikooli riiklik õppekava

§ 4 lg 4 p 3, gümnaasiumi riiklik õppekava § 4 lg 3 p 3). Seega seavad Eesti õigusaktid sihiks

õpilaste digipädevuse, mis hõlmab ka teadmisi digikeskkonna ohtudest, ning suutlikkuse oma

tervist kaitsta.

3

3. Koolis peavad olemas olema kõik seadmed, mida kool soovib õppetöös kasutada. Kooli pidaja

peab tagama muu hulgas õppekava nõuetele vastava õppekeskkonna ning võimalused õpilase

arengu toetamiseks (PGS § 7 lg 1). Seda üldist nõuet on täpsustatud põhikooli riiklikus

õppekavas (PRÕK). PRÕK § 6 lõike 4 punkti 2 järgi tuleb põhikooli õpilasele tagada võimalus

kasutada internetiühendusega arvutit ja esitlustehnikat ning kooliraamatukogu. Õppekavast

leiab ka täpsemad selgitused selle kohta, millised pädevused peab õpilane digivahendeid

kasutades omandama (PRÕK § 7 p 10, § 9 p 10, PRÕK-i lisaks olevad ainekavad, mh lisa 14:

õppekava läbivad teemad). Samasugused nõuded kehtivad gümnaasiumis.

Võimalikud lahendused nutiseadmete kasutamise reguleerimiseks

4. PGS võimaldab kooli kodukorras kehtestada nutiseadmete kasutamise reeglid. Paljud koolid

on seda ka teinud (vt nt Postimehe artiklit, 02.11.2024). Teie hinnangul on probleem selles, et

osa koole ei ole nutiseadmete kasutamist reguleerinud. Pealegi on õpetajate ja õpilaste

tagasisidest selgunud, et õpilased kasutavad nutiseadmeid piirangutest hoolimata.2

5. Õiguslikult saab nutiseadmete kasutamisega seotud probleeme lahendada mitmel moel. Üks

võimalik lahendus on see, et PGS-s sätestatakse koolidele kohustus reguleerida nutiseadmete

kasutamist kooli kodukorras. Praegu on sel viisil lahendatud õpilaste vaimse ja füüsilise

turvalisuse tagamine koolis. Nimelt tuleb PGS § 44 lõike 2 järgi kooli kodukorras ette näha

kindel kord, kuidas peab ennetama õpilaste vaimset või füüsilist turvalisust ohustavaid

olukordi ning kuidas neile reageerima, neist juhtumitest teavitama ja need lahendama.

6. Teine moodus nutiseadmete kasutamise reguleerimiseks on sätestada PGS-is need

põhimõtted, millele nutiseadmete kasutamine koolis peab vastama. Selle võimaluse kasuks

räägib asjaolu, et küsimuse reguleerimine seadusega teeks koolidele ka kodukorra

kehtestamise lihtsamaks. See ei tähenda, et seadusega peaks paika panema kõik nutiseadmete

kasutamise üksikasjad, piisab ka põhimõtete kehtestamisest. Nutiseadmete kasutamise

piirangud peavad olema kavandatud eesmärkide saavutamiseks sobivad, vajalikud ning

mõõdukad. Peab olema selge, kuidas piirangud mõjutavad õpilaste teadmiste ja oskuste

omandamist ning tervist. Selleks on vaja nõu pidada teadlaste ja ekspertidega.

7. Piirangute kavandamisel tuleb läbi mõelda, mis on nende eesmärk: kas parandada laste

keskendumisvõimet, tagada tunnis õpilaste tähelepanu, kaitsta laste silmi, panna lapsed koolis

rohkem liikuma, aidata parandada õpilaste sotsiaalseid oskusi või vältida küberkiusamist.

Eesmärkide sõnastamine aitab selgeks teha, millised piirangud on asjakohased, ning vältida

asjatut reguleerimist. Õiguskantsleri noored nõuandjad tõid näiteks esile, et nutiseadme

keelamine ei vähenda kiusamist, kui ei tegelda kiusamise juurpõhjustega.

8. Mõistagi on igasuguse piirangu kehtestamisel oluline see, et oleks võimalik kontrollida ja

tagada piirangute järgimist. Praegu on see reguleeritud nõnda, et kui kooli kodukorras on

sätestatud nutiseadme kasutamise reeglid ning õpilane rikub neid reegleid, on võimalik

rakendada mõjutusmeetmeid, sealhulgas nutiseade hoiule võtta (vt selle kohta õiguskantsleri

25.10.2024 seisukohta).

2 OECD raportis (2024) viidatakse PISA uuringus kogutud õpilaste vastuste põhjal, et 29 protsenti õpilastest kasutas

nutiseadmeid keelust hoolimata.

4

9. Nii Eestis kui ka teistes riikides peetud aruteludes keskendutakse praegu peamiselt

nutiseadmete õppetöövälisele kasutusele.3 Samas on selge, et laste arengut ning nutiseadmete

kasutamise harjumusi mõjutab otseselt ka see, kui palju ning mil viisil kasutatakse

nutiseadmeid õppetöös. Teadlastel ja ekspertidel tuleks koos läbi mõelda, kas vajame selles

küsimuses ühtset raamistikku või soovitusi, milline on eakohane ning tervist mittekahjustav

nutiseadmete kasutus õppetöös.

10. Teadlased rõhutavad, et toimivate nutiseadmete kasutamise reeglite saamiseks tuleb nende

koostamisse kaasata lapsed, lapsevanemad ja õpetajad. Koos nutiseadmete kasutamise

piiramisega peab ühtlasi arendama kõigi nimetatud osapoolte digipädevust.4

Õpetajate ja lapsevanemate roll

11. Õigusaktides piirangute kavandamisel tuleb läbi mõelda, kuidas neid piiranguid on võimalik

rakendada. Näiteks on vaja analüüsida, kui suure koormuse – nii otseses kui kaudses

tähenduses – paneb piirangute järgimine õpetajatele ning kuidas see mõjutab õpilaste ja

õpetajate vahelist usaldust ja õpetajate autoriteeti. Rahvusvaheliselt tunnustatud

haridusekspert Pasi Sahlberg on tähelepanu juhtinud Soome õpetajate murele, et neis koolides,

kus nutiseadmete kasutamine on piiratud, peavad õpetajad iga päev täitma n-ö politseiniku

rolli, valvates selle järele, et keegi ei rikuks kooli kodukorda. Et vältida õpetajatele

politseiniku rolli pealesurumist, tuleb läbi mõelda, milliseid teadmisi ja oskusi õpetajad

vajavad ning kuidas saaks reeglite täitmisele kaasa aidata kogu koolipere, sealhulgas

lapsevanemad. Seetõttu on väga oluline toetada ka õpetajate digipädevust, et nad oskaksid

õpilasi nutiseadmete kasutamisel suunata.5

12. Laste heaolu ja arengu eest vastutavad eeskätt nende vanemad (PS § 27, perekonnaseadus

§ 116, lastekaitseseadus § 7 lg 1). Lapsevanem on kohustatud võimaldama oma lapsele

õppimiseks sobivad tingimused ning tegema kooliga koostööd (PGS § 11 lg 1). On selge, et

koolil pole lapsevanemate kaasabita võimalik nutiseadmete kasutamist tõhusalt ohjeldada.

Koolid kasutavad vanemate kaasamiseks mitmeid mooduseid: mõnes koolis tegutseb lisaks

hoolekogule vanematekogu, mõnes koolis arutavad ja lahendavad lapsevanemad konkreetseid

küsimusi koosolekutel. Igal juhul tuleks lapsevanemate esindajad kaasata nutiseadmete

kasutamise põhimõtete koostamisse ja paluda vanemate abi nende rakendamisel. Olulised on

ka lapsevanemate vahelised kokkulepped laste nutiseadmete koduse kasutamise tavade kohta

(nt et öösel ei saadeta sõnumeid klassi suhtluskanalis). Laste arvates muudab nutiseadme

kõrvale panemise keeruliseks just see, et teised lapsed seda ei tee (they cannot be „off“ unless

everyone is „off“6). Nutiseadmete kasutamise reeglid on tõhusad, kui kool ja kodu toetavad

üksteist reeglite kehtestamisel ning esitavad ühesuguseid nõudmisi7.

3 Nutiseadmete ja üldiselt digivahendite kasutamine õppetöös on eraldi teema, mida uuritakse, kuid mitte niivõrd

keelustamise debatis. 4 Böttger ja Zierer (viide 1), Rahali, Kidron ja Livingstone (viide 1); Prantsusmaa ekspertide analüüs „Enfants et

ecrans. A la recherche du temps perdu“, 2024. 5 Böttger, T. ja Zierer, K. (viide 1). 6 Rahali, Kidron ja Livingstone (viide 1). 7 Teadlaste hinnangul ei erine nn telefonikasvatus (phone education) koolis ja kodus. Nii nagu kasvatuses üldiselt,

saab koolis ja klassiruumis nutiseadmete kasutamist puudutav kasvatus/harimine olla edukas siis, kui reegleid

järjekindlalt rakendatakse (Vt Valkenburg, P. M., van der Wal, A. ja Beyens, I. (2024). The impact of social media on

adolescents’ mental health. Children’s rights in the digital world. Essay Collection, UNICEF the Netherlands).

5

Laste perspektiiv

13. Nutiseadmete kasutamise reguleerimisel tuleb silmas pidada, et nutiseadmed on tänapäeva

laste elu ja identiteedi oluline osa ning reeglite väljatöötamisel ei saa lähtuda üksnes

varasemate põlvkondade kogemustest ja teadmistest. Lastele parema interneti loomise

Euroopa strateegias8 (Euroopa Komisjon, 2022) on rõhutatud, et tänapäeva lastel pole

võimalik digiseadmete kasutamisest loobuda, sest teave, kooliharidus, sotsiaalsed kontaktid

ja meelelahutus on üha enam internetis. ÜRO Lapse Õiguste Komitee seisukoha järgi on

digivahendite kasutamine otseselt seotud laste inimõigustega: juurdepääs digivahenditele

aitab lastel teostada kodaniku-, poliitilisi, kultuurilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid õigusi.9

Lapsed ise tunnevad, et digivahendid võimaldavad neil olla osa maailmast ning nende kaudu

pääsevad nad ligi neid huvitavale informatsioonile, digivahendid aitavad neil ka lõõgastuda

ning leida lohutust, kui nad on kurvad.10 Õiguskantsleri noored nõuandjad11 selgitasid

õiguskantsleri nõunikele, et kasutavad nutiseadmeid suures osas koolitööde tegemiseks.

Vahetundides suhtlevad nad nutiseadmete vahendusel vanematega või sõpradega, et leppida

kokku näiteks elukorralduslikke küsimusi või kohtumisi. Gümnaasiumiõpilased, kes osalevad

vabatahtlikus või noorsootöös, tegelevad vahetunnis ka töiste asjadega (saadavad näiteks

e-kirju). Noored peavad silmakirjalikuks, et täiskasvanud saavad oma tööpäeva jooksul

kasutada nutiseadmeid piiramatult, kuid lastele tahetakse nutiseadmete kasutamine vahetunnis

ehk nende vabal ajal ära keelata.

14. Kuna nutiseadmed on laste elu lahutamatu osa, on laste heaolu tagamiseks esmatähtis

arendada nende digipädevust, sealhulgas oskust kasutada digivahendeid nõnda, et oleks

kaitstud nii vaimne kui ka füüsiline tervis. Siiski ei piisa üksnes teadmistest ja oskustest, et

mõjutada laste käitumist, selleks on vaja ka motivatsiooni.12 Õiguskantsleri noored nõuandjad

selgitasid, et õpilased kasutavad nutiseadmeid vahetunni ajal sageli seetõttu, et neil ei ole

muud teha. Nende sõnul motiveeriks lapsi nutiseadet vähem kasutama see, kui koolis oleks

vahetunni ajal muid atraktiivseid tegevusi.

15. Laste digipädevuse arendamine ja nende ohtude eest kaitsmine peavad olema omavahel

tasakaalus. Tasakaalupunkti leidmisel tuleb muu hulgas lähtuda lapse arenevate võimete

põhimõttest, mis on sätestatud ÜRO lapse õiguste konventsiooni (LÕK) artiklis 5. ÜRO Lapse

Õiguste Komitee on selgitanud seda põhimõtet järgmiselt: „Mida rohkem on lapsel endal

teadmisi, kogemusi ja arusaamisvõimet, seda rohkem tuleb lapsevanemal, eestkostjal või

muul lapse esindajal asendada lapse juhendamine ja suunamine meeldetuletuste ja

nõuannetega ning hiljem võrdsetele alustele rajatud mõttevahetusega. See muutus ei leia aset

ühes kindlas lapse arengutee punktis, vaid järk-järgult, kui last julgustatakse enda seisukohti

väljendama.“13

16. Ka nutiseadmete kasutamise piirangute väljatöötamisel tuleb lähtuda eeltoodud lapse arengu

põhimõttest, seejuures tuleb konsulteerida lapse arengupsühholoogia ekspertidega. Laste

õigusi käsitlevas teaduskirjanduses on rõhutatud, et seaduste ja reeglite koostamisel tuleb

8 Euroopa Komisjon koondab laste internetikasutust puudutavat teaduspõhist informatsiooni ja soovitusi Better

Internet for Kids platvormil selleks eraldi loodud teadmistekogusse. 9 ÜRO Lapse Õiguste Komitee üldkommentaar nr 25 (2021) laste õigustest digikeskkonnas. 10 Samas, laste tsitaadid. 11 Arutelus osalesid peamiselt gümnaasiumiõpilased. 12 Rozendal, E. ja de Jong, C. (2024). Digital resilience: the case for children to participate. Children’s rights in the

digital world. Essay Collection, UNICEF the Netherlands. 13 ÜRO Lapse Õiguste Komitee üldkommentaar nr 12 (2009) lapse õigus olla ära kuulatud.

6

arvestada laste kompetentsuse ja otsustusvõime kujunemise mehhanismidega.14 Kui piirangud

on eakohased ja vastavad lapse arengule, annavad need paremaid tulemusi. Õiguskantsleri

noored nõuandjad arvasid, et nutiseadmete kasutamise harjumustele pannakse alus

väikelapseeas ning seega peaks nutiseadmete kasutamist reguleerima eelkõige algklassides.

Samas leidsid noored, et nutiseadmete ülemäärase kasutamise probleemid kimbutavad ka

põhikooliealisi lapsi ja seetõttu võivad ka nemad vajada suunamist, näiteks tuleks neile

pakkuda vahetunnis alternatiivseid tegevusi.

17. Lapsed peavad saama reeglite koostamisel kaasa rääkida. LÕK artikli 12 ja lastekaitseseaduse

§ 21 kohaselt tuleb lapsed igas neid puudutavas asjas ära kuulata ning otsuseid tehes arvestada

nende arvamust. Kui lapsed on saanud reeglite koostamisel osaleda, siis nad järgivad neid

reegleid meelsamini.

Terviklik käsitus

18. Selleks et koolis saaks laste nutiseadmete kasutamisega kaasnevad probleemid tulemuslikult

lahendada, on Rahali, Kidron ja Livingstone soovitanud15:

(i) piiritleda, milles täpselt probleem seisneb: kas näiteks selles, et lastel on

keskendumisraskused, nad liiguvad koolipäeva jooksul liiga vähe, suhtlevad omavahel

vahetult liiga vähe või milleski muus;

(ii) kasutada asjakohaseid ja mõtestatud termineid; uurimisrühm ei soovita rääkida näiteks

nutiseadmete keelustamisest;

(iii) luua terviklik käsitus, mis hõlmab digipädevust, ohutust, privaatsuse kaitset ja

nutiseadmete kasutamist koolis ja kodus;

(iv) mõtestada laste erinevaid vajadusi: mõni laps võib vajada nutiseadet tervislikel

põhjustel või puude tõttu, mõni laps aga muudel põhjustel;

(v) pidada nõu kogu kooliperega;

(vi) tunnistada, et kõike ei ole võimalik reguleerida (piirangute kehtestamine võib küll olla

kulutõhus sekkumismeetod, kuid tuleks analüüsida, kas see toimub millegi arvelt);

(vii) julgustada kehtestatud reegleid igal aastal üle vaatama, arvestades digikeskkonna kiiret

arengut.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Teadmiseks: Haridus- ja Teadusministeerium; Sotsiaalministeerium

Kristi Paron, [email protected]; Andres Aru, [email protected]; Aigi Kivioja,

[email protected]; Atko-Madis Tammar, [email protected]; Kärt Muller,

[email protected]; Marje Kask, [email protected]

14 Vt näiteks International Journal of Children’s Rights erinumber, „Special Issue: Article 5 of the Convention on the

Rights of the Child: Families, Guidance and Evolving Capacities“, 2020. 15 Viide 1. Professor Sonja Livingstone’i juhitava uurimiskeskuse Digital Futures for Children analüüs keskendub just

koolide nutiregulatsioonile. Uurimiskeskus aitab edendada laste digiõigusi ning uurib digimaailma võimalusi ja ohte.

Keskus tegutseb Londoni Majandus- ja Poliitikateaduste Kooli juures koostöös mittetulundusühinguga 5Rights

Foundation.

Teie 25.09.2024 nr

Meie 23.01.2025 nr 16-5/250082/2500514

Nutiseadmete kasutamine koolis

Lugupeetud avaldaja

Juhtisite tähelepanu probleemidele, mida on toonud kaasa nutiseadmete liigne kasutamine.

Esitasite ka teadusuuringute tulemused, mis kinnitavad, et nutiseadmete ülemäärane kasutamine

kahjustab laste vaimset ja füüsilist tervist. Sarnastele järeldustele jõuti ka 19. novembril 2024.

aastal toimunud õiguskantsleri inimõiguste nõukoja kohtumisel. Tänan Teid olulisel teemal arutelu

algatamise eest.

Teaduskirjanduses ja avalikel aruteludel on leitud, et nutiseadmete ülemäärane kasutamine

põhjustab muu hulgas laste keskendumisvõime ja lugemisoskuse halvenemist, sotsiaalmeedia- ja

mängusõltuvust, küberkiusamist, vähest liikumist, sotsiaalsete oskuste kängumist ja silmade

ülekoormust. Kuigi nutiseadmete kasutamise piiramine koolis vahetundide ajal võib olukorda

leevendada, ei pruugi see probleemi lahendada, sest suurem osa laste nutiseadmetes veedetud ajast,

mis ei ole seotud õppetööga, jääb väljapoole koolipäeva. Teadusuuringutest ei ole võrsunud

üheseid soovitusi, kas ja kui suures ulatuses tuleks piirata nutiseadmete kasutamist koolis ning

pole ka teada, milline oleks piirangute pikaajaline mõju.1

Põhiseaduse kohaselt on vabadus ja sellega kaasnev vastutus reegel ning piirang põhjendamist

vajav erand. Iga piirang peab olema mõeldud põhiseaduspärase eesmärgi saavutamiseks ning

olema selleks sobivaim ja leebeim võimalikest; samuti peab olema võimalik tagada piirangu

järgimine. Laste ja noorte nutiseadmete kasutamise reguleerimisel tuleb eristada erinevaid

muresid, nendega seotud eesmärke ja lahendusi. Sotsiaalmeediasõltuvus, füüsilise tervise

kahjustamine, vaimne väsimus, keskendumisraskused, sotsiaalmeedia sisu ohtlik mõju (nt

enesekahjustamisele või äärmuslusele kihutav sisu) jms on erinevad mured, mis võivad vajada

erinevaid lahendusi. Lahendused ehk vabaduse ja vastutuse määr peavad erinema ka eagrupiti,

samuti on oluline, et laps või noor ei tajuks piirangute tõttu tõrjutust. Mõistagi on Eesti

pikaajalistes huvides see, et lapsed ja noored õpivad kasutama digivahendeid kõige mõistlikumal

1 Vt. näiteks Böttger, T. ja Zierer, K. (2024). To Ban or Not to Ban? A Rapid Review on the Impact of Smartphone

Bans in Schools on Social Well-Being and Academic Performance. Education Sciences, 14(8), 906; OECD (2024)

Students, digital devices and success.; Rahali, M., Kidron, B. ja Livingstone, S. (2024). Smartphone policies in

schools: What does the evidence say?. Need autorid on öelnud, et koolis nutiseadmete kasutamise piirangute kohta on

tehtud vähe uuringuid ning puuduvad andmed, millised on piirangute pikaajalised mõjud koolikeskkonnale ja

õppeedukusele. Uuringute tulemused on kohati ka vastakad. Näiteks osutatakse OECD raportis mõne OECD riigi

uuringuandmetele, mille kohaselt avaldas koolis kehtestatud nutiseadme keeld negatiivset mõju laste nutiseadme

kasutusele väljaspool kooliaega. Nutiseadme keeluga koolide lapsed lülitasid magama minnes vähem välja

sotsiaalmeedia teavitusi ja rakendusi.

2

moel (vt kirja p 2). Lahendusi otsides ei saa lähtuda üksnes varasemate põlvkondade teadmistest

ja kogemustest, kindlasti tuleb kaasata ja usaldada ka noori endid (vt kirja p 13).

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (PGS) võimaldab ka praegu kehtestada kooli kodukorras reeglid

nutiseadmete kasutamise kohta. Seda, kas seadust on vaja muuta, otsustab Riigikogu.

Kehtestatavad piirangud peavad olema kavandatud eesmärkide saavutamiseks sobilikud, vajalikud

ning mõõdukad. Peab olema selge, kuidas piirangud mõjutavad õpilaste teadmiste ja oskuste

omandamist ning tervist.

Kokkuvõte

- Laste heaolu ja arengu eest vastutavad eeskätt nende vanemad. Muu hulgas peavad vanemad

hoolitsema selle eest, et nende lapsed õpiks nutiseadmeid kasutama vaimset ja füüsilist tervist

säästval viisil.

- Kool vastutab õpilaste füüsilise ja vaimse heaolu eest koolis. Koolis tuleb lastele õpetada

digivahendite kasutamist ning ohutut käitumist ja tervislikke eluviise.

- Kool võib kodukorras kehtestada nutiseadmete kasutamise reeglid. Seejuures tuleb kasuks,

kui peetakse nõu ka lapse arengupsühholoogia ekspertide ja käitumisteadlastega ning reeglite

koostamisse kaasatakse kogu koolipere.

- Seadustes muudatuste tegemine õpilaste nutiseadmete kasutamise ühtsete põhimõtete

kehtestamiseks on Riigikogu pädevuses.

- Lapsed ja noored tuleb kaasata nutiseadmete kasutamise reeglite koostamisse. Laste arvamuse

väljaselgitamine annab reeglite kehtestajatele väärtuslikku teavet, mis omakorda aitab

sätestada tulemuslikumaid reegleid. Kui lapsed on saanud reeglite koostamisel kaasa rääkida,

siis nad tõenäoliselt järgivad neid reegleid meelsamini.

- Kool peab tagama õppetunnis õppetööks vajalike digiseadmete olemasolu.

Õppe kohustuslik sisu – digipädevus riikliku õppekava osana

1. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 37 sätestab igaühe õiguse haridusele ning õppimise

kohustuse seadusega kindlaksmääratud ulatuses. Õppe kohustuslikku sisu põhiseadus ei

reguleeri, see kehtestatakse seaduste ja nende alusel antud määruste alusel. Nii põhikooli kui

ka gümnaasiumi riiklikud õppekavad sätestavad, et koolil on hariv ja kasvatuslik ülesanne.

Samuti sätestavad mõlemad riiklikud õppekavad, millised pädevused tuleb õpilasel igas

kooliastmes omandada. Üks selline pädevus on digipädevus (põhikooli riiklik õppekava § 4

lg 4 p 8, gümnaasiumi riiklik õppekava § 4 lg 3 p 8).

2. Riiklike õppekavade kohaselt on digipädevus „suutlikkus kasutada uuenevat digitehnoloogiat

toimetulekuks kiiresti muutuvas ühiskonnas nii õppimisel, kodanikuna tegutsedes kui

kogukondades suheldes; leida ja säilitada digivahendite abil infot ning hinnata selle

asjakohasust ja usaldusväärsust; osaleda digitaalses sisuloomes, sh tekstide, piltide,

multimeediumide loomisel ja kasutamisel; kasutada probleemilahenduseks sobivaid

digivahendeid ja võtteid, suhelda ja teha koostööd erinevates digikeskkondades; olla teadlik

digikeskkonna ohtudest ning osata kaitsta oma privaatsust, isikuandmeid ja digitaalset

identiteeti; järgida digikeskkonnas samu moraali- ja väärtuspõhimõtteid nagu igapäevaelus“.

Samuti peab põhikool ja gümnaasium kujundama õpilase enesemääratluspädevuse, mis

hõlmab suutlikkust käituda ohutult ja järgida tervislikke eluviise (põhikooli riiklik õppekava

§ 4 lg 4 p 3, gümnaasiumi riiklik õppekava § 4 lg 3 p 3). Seega seavad Eesti õigusaktid sihiks

õpilaste digipädevuse, mis hõlmab ka teadmisi digikeskkonna ohtudest, ning suutlikkuse oma

tervist kaitsta.

3

3. Koolis peavad olemas olema kõik seadmed, mida kool soovib õppetöös kasutada. Kooli pidaja

peab tagama muu hulgas õppekava nõuetele vastava õppekeskkonna ning võimalused õpilase

arengu toetamiseks (PGS § 7 lg 1). Seda üldist nõuet on täpsustatud põhikooli riiklikus

õppekavas (PRÕK). PRÕK § 6 lõike 4 punkti 2 järgi tuleb põhikooli õpilasele tagada võimalus

kasutada internetiühendusega arvutit ja esitlustehnikat ning kooliraamatukogu. Õppekavast

leiab ka täpsemad selgitused selle kohta, millised pädevused peab õpilane digivahendeid

kasutades omandama (PRÕK § 7 p 10, § 9 p 10, PRÕK-i lisaks olevad ainekavad, mh lisa 14:

õppekava läbivad teemad). Samasugused nõuded kehtivad gümnaasiumis.

Võimalikud lahendused nutiseadmete kasutamise reguleerimiseks

4. PGS võimaldab kooli kodukorras kehtestada nutiseadmete kasutamise reeglid. Paljud koolid

on seda ka teinud (vt nt Postimehe artiklit, 02.11.2024). Teie hinnangul on probleem selles, et

osa koole ei ole nutiseadmete kasutamist reguleerinud. Pealegi on õpetajate ja õpilaste

tagasisidest selgunud, et õpilased kasutavad nutiseadmeid piirangutest hoolimata.2

5. Õiguslikult saab nutiseadmete kasutamisega seotud probleeme lahendada mitmel moel. Üks

võimalik lahendus on see, et PGS-s sätestatakse koolidele kohustus reguleerida nutiseadmete

kasutamist kooli kodukorras. Praegu on sel viisil lahendatud õpilaste vaimse ja füüsilise

turvalisuse tagamine koolis. Nimelt tuleb PGS § 44 lõike 2 järgi kooli kodukorras ette näha

kindel kord, kuidas peab ennetama õpilaste vaimset või füüsilist turvalisust ohustavaid

olukordi ning kuidas neile reageerima, neist juhtumitest teavitama ja need lahendama.

6. Teine moodus nutiseadmete kasutamise reguleerimiseks on sätestada PGS-is need

põhimõtted, millele nutiseadmete kasutamine koolis peab vastama. Selle võimaluse kasuks

räägib asjaolu, et küsimuse reguleerimine seadusega teeks koolidele ka kodukorra

kehtestamise lihtsamaks. See ei tähenda, et seadusega peaks paika panema kõik nutiseadmete

kasutamise üksikasjad, piisab ka põhimõtete kehtestamisest. Nutiseadmete kasutamise

piirangud peavad olema kavandatud eesmärkide saavutamiseks sobivad, vajalikud ning

mõõdukad. Peab olema selge, kuidas piirangud mõjutavad õpilaste teadmiste ja oskuste

omandamist ning tervist. Selleks on vaja nõu pidada teadlaste ja ekspertidega.

7. Piirangute kavandamisel tuleb läbi mõelda, mis on nende eesmärk: kas parandada laste

keskendumisvõimet, tagada tunnis õpilaste tähelepanu, kaitsta laste silmi, panna lapsed koolis

rohkem liikuma, aidata parandada õpilaste sotsiaalseid oskusi või vältida küberkiusamist.

Eesmärkide sõnastamine aitab selgeks teha, millised piirangud on asjakohased, ning vältida

asjatut reguleerimist. Õiguskantsleri noored nõuandjad tõid näiteks esile, et nutiseadme

keelamine ei vähenda kiusamist, kui ei tegelda kiusamise juurpõhjustega.

8. Mõistagi on igasuguse piirangu kehtestamisel oluline see, et oleks võimalik kontrollida ja

tagada piirangute järgimist. Praegu on see reguleeritud nõnda, et kui kooli kodukorras on

sätestatud nutiseadme kasutamise reeglid ning õpilane rikub neid reegleid, on võimalik

rakendada mõjutusmeetmeid, sealhulgas nutiseade hoiule võtta (vt selle kohta õiguskantsleri

25.10.2024 seisukohta).

2 OECD raportis (2024) viidatakse PISA uuringus kogutud õpilaste vastuste põhjal, et 29 protsenti õpilastest kasutas

nutiseadmeid keelust hoolimata.

4

9. Nii Eestis kui ka teistes riikides peetud aruteludes keskendutakse praegu peamiselt

nutiseadmete õppetöövälisele kasutusele.3 Samas on selge, et laste arengut ning nutiseadmete

kasutamise harjumusi mõjutab otseselt ka see, kui palju ning mil viisil kasutatakse

nutiseadmeid õppetöös. Teadlastel ja ekspertidel tuleks koos läbi mõelda, kas vajame selles

küsimuses ühtset raamistikku või soovitusi, milline on eakohane ning tervist mittekahjustav

nutiseadmete kasutus õppetöös.

10. Teadlased rõhutavad, et toimivate nutiseadmete kasutamise reeglite saamiseks tuleb nende

koostamisse kaasata lapsed, lapsevanemad ja õpetajad. Koos nutiseadmete kasutamise

piiramisega peab ühtlasi arendama kõigi nimetatud osapoolte digipädevust.4

Õpetajate ja lapsevanemate roll

11. Õigusaktides piirangute kavandamisel tuleb läbi mõelda, kuidas neid piiranguid on võimalik

rakendada. Näiteks on vaja analüüsida, kui suure koormuse – nii otseses kui kaudses

tähenduses – paneb piirangute järgimine õpetajatele ning kuidas see mõjutab õpilaste ja

õpetajate vahelist usaldust ja õpetajate autoriteeti. Rahvusvaheliselt tunnustatud

haridusekspert Pasi Sahlberg on tähelepanu juhtinud Soome õpetajate murele, et neis koolides,

kus nutiseadmete kasutamine on piiratud, peavad õpetajad iga päev täitma n-ö politseiniku

rolli, valvates selle järele, et keegi ei rikuks kooli kodukorda. Et vältida õpetajatele

politseiniku rolli pealesurumist, tuleb läbi mõelda, milliseid teadmisi ja oskusi õpetajad

vajavad ning kuidas saaks reeglite täitmisele kaasa aidata kogu koolipere, sealhulgas

lapsevanemad. Seetõttu on väga oluline toetada ka õpetajate digipädevust, et nad oskaksid

õpilasi nutiseadmete kasutamisel suunata.5

12. Laste heaolu ja arengu eest vastutavad eeskätt nende vanemad (PS § 27, perekonnaseadus

§ 116, lastekaitseseadus § 7 lg 1). Lapsevanem on kohustatud võimaldama oma lapsele

õppimiseks sobivad tingimused ning tegema kooliga koostööd (PGS § 11 lg 1). On selge, et

koolil pole lapsevanemate kaasabita võimalik nutiseadmete kasutamist tõhusalt ohjeldada.

Koolid kasutavad vanemate kaasamiseks mitmeid mooduseid: mõnes koolis tegutseb lisaks

hoolekogule vanematekogu, mõnes koolis arutavad ja lahendavad lapsevanemad konkreetseid

küsimusi koosolekutel. Igal juhul tuleks lapsevanemate esindajad kaasata nutiseadmete

kasutamise põhimõtete koostamisse ja paluda vanemate abi nende rakendamisel. Olulised on

ka lapsevanemate vahelised kokkulepped laste nutiseadmete koduse kasutamise tavade kohta

(nt et öösel ei saadeta sõnumeid klassi suhtluskanalis). Laste arvates muudab nutiseadme

kõrvale panemise keeruliseks just see, et teised lapsed seda ei tee (they cannot be „off“ unless

everyone is „off“6). Nutiseadmete kasutamise reeglid on tõhusad, kui kool ja kodu toetavad

üksteist reeglite kehtestamisel ning esitavad ühesuguseid nõudmisi7.

3 Nutiseadmete ja üldiselt digivahendite kasutamine õppetöös on eraldi teema, mida uuritakse, kuid mitte niivõrd

keelustamise debatis. 4 Böttger ja Zierer (viide 1), Rahali, Kidron ja Livingstone (viide 1); Prantsusmaa ekspertide analüüs „Enfants et

ecrans. A la recherche du temps perdu“, 2024. 5 Böttger, T. ja Zierer, K. (viide 1). 6 Rahali, Kidron ja Livingstone (viide 1). 7 Teadlaste hinnangul ei erine nn telefonikasvatus (phone education) koolis ja kodus. Nii nagu kasvatuses üldiselt,

saab koolis ja klassiruumis nutiseadmete kasutamist puudutav kasvatus/harimine olla edukas siis, kui reegleid

järjekindlalt rakendatakse (Vt Valkenburg, P. M., van der Wal, A. ja Beyens, I. (2024). The impact of social media on

adolescents’ mental health. Children’s rights in the digital world. Essay Collection, UNICEF the Netherlands).

5

Laste perspektiiv

13. Nutiseadmete kasutamise reguleerimisel tuleb silmas pidada, et nutiseadmed on tänapäeva

laste elu ja identiteedi oluline osa ning reeglite väljatöötamisel ei saa lähtuda üksnes

varasemate põlvkondade kogemustest ja teadmistest. Lastele parema interneti loomise

Euroopa strateegias8 (Euroopa Komisjon, 2022) on rõhutatud, et tänapäeva lastel pole

võimalik digiseadmete kasutamisest loobuda, sest teave, kooliharidus, sotsiaalsed kontaktid

ja meelelahutus on üha enam internetis. ÜRO Lapse Õiguste Komitee seisukoha järgi on

digivahendite kasutamine otseselt seotud laste inimõigustega: juurdepääs digivahenditele

aitab lastel teostada kodaniku-, poliitilisi, kultuurilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid õigusi.9

Lapsed ise tunnevad, et digivahendid võimaldavad neil olla osa maailmast ning nende kaudu

pääsevad nad ligi neid huvitavale informatsioonile, digivahendid aitavad neil ka lõõgastuda

ning leida lohutust, kui nad on kurvad.10 Õiguskantsleri noored nõuandjad11 selgitasid

õiguskantsleri nõunikele, et kasutavad nutiseadmeid suures osas koolitööde tegemiseks.

Vahetundides suhtlevad nad nutiseadmete vahendusel vanematega või sõpradega, et leppida

kokku näiteks elukorralduslikke küsimusi või kohtumisi. Gümnaasiumiõpilased, kes osalevad

vabatahtlikus või noorsootöös, tegelevad vahetunnis ka töiste asjadega (saadavad näiteks

e-kirju). Noored peavad silmakirjalikuks, et täiskasvanud saavad oma tööpäeva jooksul

kasutada nutiseadmeid piiramatult, kuid lastele tahetakse nutiseadmete kasutamine vahetunnis

ehk nende vabal ajal ära keelata.

14. Kuna nutiseadmed on laste elu lahutamatu osa, on laste heaolu tagamiseks esmatähtis

arendada nende digipädevust, sealhulgas oskust kasutada digivahendeid nõnda, et oleks

kaitstud nii vaimne kui ka füüsiline tervis. Siiski ei piisa üksnes teadmistest ja oskustest, et

mõjutada laste käitumist, selleks on vaja ka motivatsiooni.12 Õiguskantsleri noored nõuandjad

selgitasid, et õpilased kasutavad nutiseadmeid vahetunni ajal sageli seetõttu, et neil ei ole

muud teha. Nende sõnul motiveeriks lapsi nutiseadet vähem kasutama see, kui koolis oleks

vahetunni ajal muid atraktiivseid tegevusi.

15. Laste digipädevuse arendamine ja nende ohtude eest kaitsmine peavad olema omavahel

tasakaalus. Tasakaalupunkti leidmisel tuleb muu hulgas lähtuda lapse arenevate võimete

põhimõttest, mis on sätestatud ÜRO lapse õiguste konventsiooni (LÕK) artiklis 5. ÜRO Lapse

Õiguste Komitee on selgitanud seda põhimõtet järgmiselt: „Mida rohkem on lapsel endal

teadmisi, kogemusi ja arusaamisvõimet, seda rohkem tuleb lapsevanemal, eestkostjal või

muul lapse esindajal asendada lapse juhendamine ja suunamine meeldetuletuste ja

nõuannetega ning hiljem võrdsetele alustele rajatud mõttevahetusega. See muutus ei leia aset

ühes kindlas lapse arengutee punktis, vaid järk-järgult, kui last julgustatakse enda seisukohti

väljendama.“13

16. Ka nutiseadmete kasutamise piirangute väljatöötamisel tuleb lähtuda eeltoodud lapse arengu

põhimõttest, seejuures tuleb konsulteerida lapse arengupsühholoogia ekspertidega. Laste

õigusi käsitlevas teaduskirjanduses on rõhutatud, et seaduste ja reeglite koostamisel tuleb

8 Euroopa Komisjon koondab laste internetikasutust puudutavat teaduspõhist informatsiooni ja soovitusi Better

Internet for Kids platvormil selleks eraldi loodud teadmistekogusse. 9 ÜRO Lapse Õiguste Komitee üldkommentaar nr 25 (2021) laste õigustest digikeskkonnas. 10 Samas, laste tsitaadid. 11 Arutelus osalesid peamiselt gümnaasiumiõpilased. 12 Rozendal, E. ja de Jong, C. (2024). Digital resilience: the case for children to participate. Children’s rights in the

digital world. Essay Collection, UNICEF the Netherlands. 13 ÜRO Lapse Õiguste Komitee üldkommentaar nr 12 (2009) lapse õigus olla ära kuulatud.

6

arvestada laste kompetentsuse ja otsustusvõime kujunemise mehhanismidega.14 Kui piirangud

on eakohased ja vastavad lapse arengule, annavad need paremaid tulemusi. Õiguskantsleri

noored nõuandjad arvasid, et nutiseadmete kasutamise harjumustele pannakse alus

väikelapseeas ning seega peaks nutiseadmete kasutamist reguleerima eelkõige algklassides.

Samas leidsid noored, et nutiseadmete ülemäärase kasutamise probleemid kimbutavad ka

põhikooliealisi lapsi ja seetõttu võivad ka nemad vajada suunamist, näiteks tuleks neile

pakkuda vahetunnis alternatiivseid tegevusi.

17. Lapsed peavad saama reeglite koostamisel kaasa rääkida. LÕK artikli 12 ja lastekaitseseaduse

§ 21 kohaselt tuleb lapsed igas neid puudutavas asjas ära kuulata ning otsuseid tehes arvestada

nende arvamust. Kui lapsed on saanud reeglite koostamisel osaleda, siis nad järgivad neid

reegleid meelsamini.

Terviklik käsitus

18. Selleks et koolis saaks laste nutiseadmete kasutamisega kaasnevad probleemid tulemuslikult

lahendada, on Rahali, Kidron ja Livingstone soovitanud15:

(i) piiritleda, milles täpselt probleem seisneb: kas näiteks selles, et lastel on

keskendumisraskused, nad liiguvad koolipäeva jooksul liiga vähe, suhtlevad omavahel

vahetult liiga vähe või milleski muus;

(ii) kasutada asjakohaseid ja mõtestatud termineid; uurimisrühm ei soovita rääkida näiteks

nutiseadmete keelustamisest;

(iii) luua terviklik käsitus, mis hõlmab digipädevust, ohutust, privaatsuse kaitset ja

nutiseadmete kasutamist koolis ja kodus;

(iv) mõtestada laste erinevaid vajadusi: mõni laps võib vajada nutiseadet tervislikel

põhjustel või puude tõttu, mõni laps aga muudel põhjustel;

(v) pidada nõu kogu kooliperega;

(vi) tunnistada, et kõike ei ole võimalik reguleerida (piirangute kehtestamine võib küll olla

kulutõhus sekkumismeetod, kuid tuleks analüüsida, kas see toimub millegi arvelt);

(vii) julgustada kehtestatud reegleid igal aastal üle vaatama, arvestades digikeskkonna kiiret

arengut.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Teadmiseks: Haridus- ja Teadusministeerium; Sotsiaalministeerium

Kristi Paron, [email protected]; Andres Aru, [email protected]; Aigi Kivioja,

[email protected]; Atko-Madis Tammar, [email protected]; Kärt Muller,

[email protected]; Marje Kask, [email protected]

14 Vt näiteks International Journal of Children’s Rights erinumber, „Special Issue: Article 5 of the Convention on the

Rights of the Child: Families, Guidance and Evolving Capacities“, 2020. 15 Viide 1. Professor Sonja Livingstone’i juhitava uurimiskeskuse Digital Futures for Children analüüs keskendub just

koolide nutiregulatsioonile. Uurimiskeskus aitab edendada laste digiõigusi ning uurib digimaailma võimalusi ja ohte.

Keskus tegutseb Londoni Majandus- ja Poliitikateaduste Kooli juures koostöös mittetulundusühinguga 5Rights

Foundation.