Arvamuse edastamine


Lp Liisa-Ly Pakosta
Justiitsministeerium
Suur-Ameerika 1
10122 Tallinn


Arvamus karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsusele (nn nõusolekuseaduse VTK)

Lugupeetud justiits- ja digiminister


Täname Teid võimaluse eest kaasa rääkida seadusloomes.

Tuleb nõustuda, et praegune seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude käsitlus karistusseadustikus ei vasta täiel määral Istanbuli konventsiooni artikli 36 nõuetele ja seaduse muutmine on vajalik. Kehtiva seaduse kohaselt ei ole nõusolekuta või tahtevastane seksuaaltegevus kuriteona karistatav, kui toimepanija pole seejuures kasutanud ohvri suhtes vägivalda või ära kasutanud ohvri abitusseisundit või sõltuvust toimepanijast. Abitusseisundi, süüdlasest sõltuvuse või mõjuvõimu ära kasutamise senisest avaram tõlgendamine või mõistetele laiema tähenduse andmine võib kujundada kohtupraktikat, kuid seaduse piire selliselt nihutada ei saa.
VTK-s viidatud küsitluste ja uuringute tulemustest nähtub, et nõusolekupõhisele lähenemisele üleminek vastab Eesti ühiskonna ootustele ja vajadustele. Kahtlemata on ühiskonnagruppe, kelle arusaam ja tõekspidamised on teised. Seepärast tuleb jätkata inimeste teadlikkuse tõstmist seksuaalse enesemääramise õigustest ja põhimõtetest ning üksteisega suhtlemise tähtsusest. Teadlikkuse tõstmine on vajalik nii seksuaalkuritegude tulemuslikumaks ennetamiseks kui seksuaalse väärkohtlemise äratundmiseks.
Suurema osa seksuaalkuritegude menetlemisele spetsialiseerunud prokuröride poolehoid kuulub JAH- mudelile. Ühest küljest sobitub JAH-mudel Eesti väärtusruumi, on vastavuses valdava osa Eesti inimeste hoiakutega ning isiku põhiõiguste väärtustamise ja kaitsmise vajadusega. Teisest küljest räägib JAH-mudeli valiku kasuks rahvusvaheline kogemus, mis näitab, et nõusolekupõhisele lähenemisele üle läinud riikides on JAH-mudeli sätestamisel teatatud rohkematest seksuaalkuritegudest. Sealjuures kasvas ka nendest seksuaalrünnetest teatamine, mis oleksid olnud kuriteod juba varasema redaktsiooni järgselt. JAH-mudel annab nii kannatanutele kui Eesti inimestele üldiselt ühese sõnumi, et inimene, kellega on tema tahte vastaselt astutud seksuaalvahekorda, on kannatanu, kes vajab mõistmist, tuge ja erikohtlemist.

Meie jaoks on oluline, et kriminaalmenetlus ei tooks kaasa vägistamise ohvriks langenud inimeste taasohvristamist. Seetõttu on vajalik ametnike spetsialiseerumine ja erikoolituste läbimine, et kannatanute kaasamisel menetlustoimingutesse kasutataks alati kõiki seadusest tulenevaid võimalusi neid kaitsta ning koheldaks neid võimalikult säästvalt, mõistvalt ja delikaatselt. Sellist kohtlemist väärivad ja vajavad kõik seksuaalkuritegude ohvrid.


Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25.10.2012 direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded silmas pidades võiks ohvrite veelgi väärikama kohtlemise tarbeks tulevikus hinnata, kas meie seadustega on piisavalt selgelt tagatud ohvri õigus tasuta õigusabile (artikkel 13) ja hüvitisele (artikkel 16). Mõelda, kas võiks seksuaalkuritegude ohvrid vabastada mittevaralise kahju nõude esitamisel riigilõivu tasumisest, kui ei ole tekkinud kehavigastust või terviseriket (KrMS 381 lg 4). Tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, et menetluses oleks võimalik nõuetekohaselt arvestada ohvri erilise haavatavuse ja vajadustega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15.02.2019 otsus 1-18-1247 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu 22.06.2021 otsus nr 22597/16).
On väga tervitatav ja positiivne, kui meiegi ühiskonnas suureneb JAH-mudeliga kaasnev teadlikkus ja usaldus ning üha enam seksuaalvägivalla ohvreid julgeb tulla riigilt abi otsima. Samas tekitab muret pöördumiste arvu tõusuga kaasnev töökoormuse kasvamine. Oleme ühel meelel ja kindlal veendumusel, et seaduse muutmisel peab riik tagama küllaldaselt vahendeid suurema hulga pöördumiste menetlemiseks politseis, prokuratuuris ja kohtus; kannatanutele ohvriabi ja teiste tugiteenuste osutamiseks ning sekkumis- ja rehabilitatsiooniprogrammideks toimepanijatele. Lisanduvaid spetsialiste tuleb eelnevalt koolitada, et tagada kannatanute parim kohtlemine ja täita Istanbuli konventsiooni artikli 15 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/29/EL artikkel 25 nõuded.
Tõendamisraskusi ja praktikas tõusetuvaid probleeme on VTK-s käsitletud piisava põhjalikkusega ja tuleb nõustuda, et nende lahendamine ei sõltu mudeli valikust, need saadavad meid juba praegu igapäevaselt.


Austusega

(allkirjastatud digitaalselt)

Arika Lepp
Põhja Ringkonnaprokuratuuri kolmanda osakonna vanemprokurör
Jane Pajus
Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör
Saskia Kask
Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör


Lp Liisa-Ly Pakosta
Justiitsministeerium
Suur-Ameerika 1
10122 Tallinn


Arvamus karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsusele (nn nõusolekuseaduse VTK)

Lugupeetud justiits- ja digiminister


Täname Teid võimaluse eest kaasa rääkida seadusloomes.

Tuleb nõustuda, et praegune seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude käsitlus karistusseadustikus ei vasta täiel määral Istanbuli konventsiooni artikli 36 nõuetele ja seaduse muutmine on vajalik. Kehtiva seaduse kohaselt ei ole nõusolekuta või tahtevastane seksuaaltegevus kuriteona karistatav, kui toimepanija pole seejuures kasutanud ohvri suhtes vägivalda või ära kasutanud ohvri abitusseisundit või sõltuvust toimepanijast. Abitusseisundi, süüdlasest sõltuvuse või mõjuvõimu ära kasutamise senisest avaram tõlgendamine või mõistetele laiema tähenduse andmine võib kujundada kohtupraktikat, kuid seaduse piire selliselt nihutada ei saa.
VTK-s viidatud küsitluste ja uuringute tulemustest nähtub, et nõusolekupõhisele lähenemisele üleminek vastab Eesti ühiskonna ootustele ja vajadustele. Kahtlemata on ühiskonnagruppe, kelle arusaam ja tõekspidamised on teised. Seepärast tuleb jätkata inimeste teadlikkuse tõstmist seksuaalse enesemääramise õigustest ja põhimõtetest ning üksteisega suhtlemise tähtsusest. Teadlikkuse tõstmine on vajalik nii seksuaalkuritegude tulemuslikumaks ennetamiseks kui seksuaalse väärkohtlemise äratundmiseks.
Suurema osa seksuaalkuritegude menetlemisele spetsialiseerunud prokuröride poolehoid kuulub JAH- mudelile. Ühest küljest sobitub JAH-mudel Eesti väärtusruumi, on vastavuses valdava osa Eesti inimeste hoiakutega ning isiku põhiõiguste väärtustamise ja kaitsmise vajadusega. Teisest küljest räägib JAH-mudeli valiku kasuks rahvusvaheline kogemus, mis näitab, et nõusolekupõhisele lähenemisele üle läinud riikides on JAH-mudeli sätestamisel teatatud rohkematest seksuaalkuritegudest. Sealjuures kasvas ka nendest seksuaalrünnetest teatamine, mis oleksid olnud kuriteod juba varasema redaktsiooni järgselt. JAH-mudel annab nii kannatanutele kui Eesti inimestele üldiselt ühese sõnumi, et inimene, kellega on tema tahte vastaselt astutud seksuaalvahekorda, on kannatanu, kes vajab mõistmist, tuge ja erikohtlemist.

Meie jaoks on oluline, et kriminaalmenetlus ei tooks kaasa vägistamise ohvriks langenud inimeste taasohvristamist. Seetõttu on vajalik ametnike spetsialiseerumine ja erikoolituste läbimine, et kannatanute kaasamisel menetlustoimingutesse kasutataks alati kõiki seadusest tulenevaid võimalusi neid kaitsta ning koheldaks neid võimalikult säästvalt, mõistvalt ja delikaatselt. Sellist kohtlemist väärivad ja vajavad kõik seksuaalkuritegude ohvrid.


Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25.10.2012 direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded silmas pidades võiks ohvrite veelgi väärikama kohtlemise tarbeks tulevikus hinnata, kas meie seadustega on piisavalt selgelt tagatud ohvri õigus tasuta õigusabile (artikkel 13) ja hüvitisele (artikkel 16). Mõelda, kas võiks seksuaalkuritegude ohvrid vabastada mittevaralise kahju nõude esitamisel riigilõivu tasumisest, kui ei ole tekkinud kehavigastust või terviseriket (KrMS 381 lg 4). Tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, et menetluses oleks võimalik nõuetekohaselt arvestada ohvri erilise haavatavuse ja vajadustega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15.02.2019 otsus 1-18-1247 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu 22.06.2021 otsus nr 22597/16).
On väga tervitatav ja positiivne, kui meiegi ühiskonnas suureneb JAH-mudeliga kaasnev teadlikkus ja usaldus ning üha enam seksuaalvägivalla ohvreid julgeb tulla riigilt abi otsima. Samas tekitab muret pöördumiste arvu tõusuga kaasnev töökoormuse kasvamine. Oleme ühel meelel ja kindlal veendumusel, et seaduse muutmisel peab riik tagama küllaldaselt vahendeid suurema hulga pöördumiste menetlemiseks politseis, prokuratuuris ja kohtus; kannatanutele ohvriabi ja teiste tugiteenuste osutamiseks ning sekkumis- ja rehabilitatsiooniprogrammideks toimepanijatele. Lisanduvaid spetsialiste tuleb eelnevalt koolitada, et tagada kannatanute parim kohtlemine ja täita Istanbuli konventsiooni artikli 15 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/29/EL artikkel 25 nõuded.
Tõendamisraskusi ja praktikas tõusetuvaid probleeme on VTK-s käsitletud piisava põhjalikkusega ja tuleb nõustuda, et nende lahendamine ei sõltu mudeli valikust, need saadavad meid juba praegu igapäevaselt.


Austusega

(allkirjastatud digitaalselt)

Arika Lepp
Põhja Ringkonnaprokuratuuri kolmanda osakonna vanemprokurör
Jane Pajus
Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör
Saskia Kask
Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör