Eelnõu kooskõlastamiseks

1

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seadus

(patsiendi elulõpu tahteavaldus)

Seletuskirja lisa 2

Kooskõlastustabel

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

Justiits- ja Digiministeerium

Justiits- ja Digiministeeriumi hinnangul ei hõlma patsiendi ega

usaldusisiku üldandmed tema omakäelise allkirja kujutist, seega tuleb

tervise infosüsteemi andmeloetelu täiendada allkirjakujutisega.

Arvestatud.

Selgitame, et lähtusime regulatsiooni luues kehtivast õigusest, kus

mujal andmekogude juures pole allkirja kujutist eraldi

andmekoosseisuna välja toodud. Kui see siiski on oluline, mida

seaduse tasandil reguleerida, siis tuleb seda tulevikus teha kõikides

seadustes. Näiteks pole allkirja kujutist mainitud vangistusseaduse

§ 1055 andmekoosseisus, kuigi sama sätte lõikest 9 ning selle alusel

antud määrusest nähtub, et avaldusi allkirjastatakse.

Kui tervishoiuteenuse osutaja isiku avaldatud tahet tahtlikult ei

järgi, peaks sellele järgnema vastutus. Kui isik on väljendanud elulõpu

tahteavalduses soovi, et talle teatud tervishoiuteenust ei osutata, kuid

arst seda siiski teeb, on isikul seletuskirja kohaselt võimalik nõuda

üksnes tsiviilõiguslikku kahju hüvitamist käsundita asjaajamise sätete

alusel. Seletuskirjas ei ole avatud põhjuseid, miks ei kaitsta inimese

õigust koostada elulõpu tahteavaldus, mis omakorda kaitseb inimese

põhiseaduslikku enesemääramisõigust (PS §-s 10 sätestatud

inimväärikust ja §-s 19 kehtestatud vaba eneseteostuse põhimõtet, §-st

20 tulenevat õigust vabadusele ja isikupuutumatusele, §-s 26 nimetatud

eraelu puutumatust) karistusõiguslikult.

Me ei ole veendunud, et üksnes tsiviilõigusliku kahjunõude esitamise

võimalust saab pidada isiku enesemääramisõiguse rikkumise tagajärjena

piisavaks. Iseäranis põhjusel, et isik, kelle enesemääramisõigust sellises

olukorras tahtlikult rikutakse, on eelduslikult jätkuvalt püsivalt

otsusevõimetu ja ei saa enda õigusi kaitsta. See võib viia olukorrani,

Selgitame

Elulõpu tahteavalduse järgimata jätmise kriminaliseerimine ei

pruugi olla optimaalne lahendus, kuna igal juhtumil võivad olla

erinevad põhjused ja asjaolud, mida arst peab oma

professionaalsuse ja meditsiinieetika raames hindama. Arsti

vastutus peab põhinema objektiivsel hinnangul, kas ta on

tegutsenud patsiendi parimates huvides ja kooskõlas meditsiiniliste

standarditega. Kehtiva õiguse kohaselt lasub arstil juba praegu

täpne dokumenteerimise kohustus ning eelnõuga nähakse ette

täiendav regulatsioon juhuks, kui tahteavalduse rakendamine ei ole

võimalik. See tagab, et arstil on alati kohustus põhjendada oma

otsuseid ning seejuures arvestada patsiendi elulõpu tahteavaldust,

tema õigusi, samuti kehtivaid õigusnorme.

Ekspertide töörühm, kes on eelnõu väljatöötamise protsessis

osalenud, on hinnanud, et tsiviilõiguslik regulatsioon tagab parema

2

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

kus isiku elulõpu tahteavalduse järgimata jätmine ei too kaasa ühtegi

õiguslikku tagajärge ega vastutust – iseäranis olukorras, kus isiku

elulõpu tahteavalduses väljendatud tahe ei langenud kokku tema

lähedaste omaga.

Kirjeldatud vastutuse lünka aitaks vältida karistusseadustiku

täiendamine koosseisuga, mis näeks ette kriminaalvastutuse patsiendi

elulõpu tahteavalduse teadlikult järgimata jätmise eest. Sellisel juhul

oleks isiku enesemääramisõiguse rikkumise õigusvastasuse ja

vastutava(te) isiku(te) väljaselgitamine riigi ehk prokuratuuri ülesanne.

Palume eelnõus selline muudatus ette näha.

Tervishoiuteenuse osutaja poolt patsiendi elulõpu tahteavalduse

teadlikult ignoreerimise kriminaliseerimata jätmist pidanuks

seletuskirjas analüüsima ja põhjendama.

tasakaalu patsiendi autonoomia ja arsti professionaalse

tegevusvabaduse vahel, pakkudes lahendusi keerulistes ja

individuaalset lähenemist nõudvates olukordades. Juhul, kui

tahteavaldust ei järgita, on patsiendil või tema esindajal võimalik

esitada kahjunõue vastavalt tsiviilõiguslikele sätetele.

Selline lähenemine on kooskõlas paljude riikide, sealhulgas

Saksamaa, Šveitsi, Hollandi, Belgia ja Prantsusmaa praktikaga, kus

rõhk on tervishoiusüsteemi parendamisel ja arsti vastutuse

hindamisel ilma kriminaalmenetluseta.

Lisaks eeltoodule saab tervishoiusüsteemis rakendada ka nn

pehmeid meetmeid, mis aitavad vältida olukordi, kus tahteavaldus

võib jääda täitmata. Näiteks koostatakse selged juhised elulõpu

tahteavalduse täitmiseks, koolitatakse nii nõustavaid arste, kui ka

arste ja kiirabibrigaadi juhte, kes peavad rakendama elulõpu

tahteavaldust.

Kriminaliseerimise asemel on oluline keskenduda lahendustele, mis

tagavad patsiendi õiguste kaitse ning samal ajal võimaldavad

arstidel teha professionaalseid otsuseid ilma põhjendamatute

õiguslike riskideta. Lisaks vähendab see tervishoiutöötajate

võimalikku hirmu otsuste langetamisel, aidates neil keskenduda

patsiendi parimatele huvidele ning toetades tervishoiusüsteemi

tõhusust tervikuna.

Oleme valmis antud sätte osas Justiits- ja Digiministeeriumiga

konstruktiivselt arutama, et leida kõiki osapooli arvestav

kompromisslahendus, mis tagaks patsiendi õiguste parima kaitse

ning võimaldaks tervishoiutöötajatel tegutseda selgete reeglite ja

juhiste alusel.

3

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

Kavandatavad seadusemuudatused näevad ette tulevikku suunatud

ravist keeldumise tahteavalduse tegemise korra, selle sisu- ja

vorminõuded ja registreerimise.

Siiski tekivad küsimused – millele eelnõu seletuskiri selgitusi ei paku –

selle kohta, kas teoreetiliselt võib tekkida ka olukordi, mil patsient on

avaldanud oma tahet tulevaste raviotsuste suhtes, kuid mitte

kavandatavas eelnõus ette nähtud vormis. Arvestades, et praeguses

õigusruumis eraldi vorminõudeid tulevikku suunatud tahteavaldustele ei

ole kehtestatud, siis kas seni eksisteerivad notariaalses või muus vormis

tahteavaldused, kui neid peaks leiduma, kehtivad edasi? Kuidas tuleb

toimida olukorras, kus patsient on omatahet tuleviku tarbeks

väljendanud, kuid mitte eelnõukohases korras ja vormis, kuid

raviteenust osutavale arstile on patsiendi tegelik tahe teada? Kas arst

saab sellisel juhul lähtuda ikkagi patsiendi teadaolevast tegelikust tahtest

või muudab vorminõudest mitte kinnipidamine selle võimatuks? Samuti

tasuks analüüsida, kas mingites olukordades, kui patsiendi eelnev tahe

on piisava selgusega teada, kuid mitte infosüsteemis dokumenteeritud,

saaks tervishoiuteenust osutades sellest lähtuda.

Palume eelnõu täiendada selliselt, et oleks selge, kas tegemist on

imperatiivse regulatsiooniga, mis välistab muul viisil tehtud

tahteavaldused tervishoiuteenusest loobumiseks. Sellisel juhul tuleks

seletuskirjas selgitada, et see ei välista muude korralduste tegemist muul

viisil, mida eelnõus kavandatav tahteavaldus ei hõlma. Samuti palume

seletuskirjas selgitada, mis saab eelnõu jõustumisel varem tehtud

korraldustest.

Arvestatud

Eelnõu täiendatud rakendussättega ja seletuskirja täpsustatud.

Elulõpu tahteavalduse tühistamise puhul on vorminõude reeglid

paindlikumad, andes võimaluse arvestada patsiendi soovidega ka juhul,

kui patsiendi tahe ei ole jõudnud tervishoiu infosüsteemi, kuid arst on

sellest teadlik. Üheselt ei ole selge eelnõus esitatud § 5910 lõike 1

sõnastus, mille järgi saab elulõputahteavalduse tühistada „selgelt

Selgitame

Elulõpu tahteavalduse igal ajahetkel ja mistahes vormis tühistamine

on kooskõlas biomeditsiini konventsiooni artikli 5 lõikega 3. Kui

isik loobub elulõpu tahteavaldusest suuliselt, väljendades seda

kohal viibivale tervishoiutöötajale, piisab suulisest ütlusest. Sellisel

4

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

väljendatud viisil, mis on kolmandale isikule arusaadav ning mis jõuab

arstini“. Milliseid kolmandaid isikuid silmas peetakse? Palume

seda seletuskirjas selgitada. Näiteks, kas antud juhtumi alla

kvalifitseeruks olukord, kus patsient annab vahetult enne

otsusevõimetusse seisundisse langemist kas suuliselt või kirja teel teada

tühistamise otsusest oma perekonnaliikmele, kes omakorda teavitab

sellest arsti? Samas vääriks kaalumist, kas sõnapaari „selgelt

väljendatud“ asemel oleks võimalik kasutada muud, tsiviilõiguses juba

tuttavat määratlust. Seletuskirjast järeldub, et soovitakse lubada

olukordi, kus tühistamise soov on väljendatud otsese tahteavalduse

või teoga ning välistada olukorrad, kus seda on vaikimise ja

tegevusetusega väljendatud. Kui see nii on, siis palume eelnõus ka sedasi

sätestada. Palume eelnõu muuta ja seletuskirja täiendada

juhul loetakse nõusolek teenuse osutamiseks antuks ning varasem

mittenõusolek kaotab kehtivuse. Hilisem nõusolek tühistab

varasema mittenõusoleku. Soovi korral võib isik oma tahteavalduse

esitada ka kirjalikult, kirjutades selle paberile, tahvelarvutisse või

muule sobivale vahendile. Kirjaliku avalduse saab tervishoiutöötaja

jäädvustada, näiteks tehes sellest pildi ja lisades selle tervise

infosüsteemi epikriisi juurde. Nii suuline kui ka kirjalik

tahteavaldus loetakse kohaviibijale edastatuks ja kättesaaduks, kui

see on selgelt väljendatud ja tervishoiutöötaja poolt fikseeritud. Kui

haiglas ei ole tervishoiutöötajat läheduses ning isik väljendab tahet

raviteenust siiski saada, st tahab tühistada elulõpu tahteavalduse,

võib juuresolev kolmas isik salvestada isiku soovi videona või

panna selle muul moel kirja. Juuresolev kolmas isik (näiteks

lähedane, hooldaja sõber, tuttav või ka juhuslik inimene, kes

patsiendi läheduses parasjagu viibib) annab teate edasi arstile või

muule tervishoiutöötajale. Sel puhul ravi jätkub ja arst tühistab

viivitamata tahteavalduse infosüsteemis.

Eelnõu § 1 p 3 (TTKS § 595 ) – lisatavas lõikes 1 esitatud

terminimääratluse kohaselt on patsiendi elulõpu tahteavaldus

vabatahtlik dokument, mille isik koostab juhuks, kui ta satub tulevikus

otsusevõimetusse seisundisse ning millega ta avaldab tahet loobuda

määruses kindlaks määratud tervishoiuteenuste, mida oleks osutatud

isikule pöördumatus terviseseisundis, osutamisest. Tõstatame küsimuse,

kas eelnõu koostajad on kaalunud ka seda, et elulõpu tahteavalduse sisu

võiks olla laiem ning et selles saaks kajastada nö positiivse suunaga

raviotsuseid nagu nõusolekud mingiteks invasiivseteks

raviprotseduurideks (st mitte ainult elu pikendamiseks mõeldud

ravitoimingute keelamist)? Miks on otsustatud eelnõus läheneda kitsalt

Arvestatud.

Eelnõu muudetud (lisatud inimesele võimalus loobuda kõigist

tervishoiuteenustest, mistõttu eelnõu ei piira isiku

enesemääramisõigust loobuda mis tahes raviteenustest või -

protseduuridest) ja seletuskirja täiendatud seoses muudatustega.

5

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

ehk vaid võimalusega loobuda tervisehoiuteenuse osutamisest

pöördumatus terviseseisundis? Küsimused tekivad, sest VTK kohaselt

oli patsiendil võimalus teha erinevaid korraldusi, eelnõus on võetud

oluliselt kitsam lähenemine. Palume eelpooltoodut seletuskirjas

selgitada

Eelnõu § 1 p 3 (TTKS § 595 lg 4) – lisatav lõige 4 on volitusnorm, mille

kohaselt kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega

tervishoiuteenuste ja raviprotseduuride loetelu, millest saab

pöördumatute seisundite puhul keelduda.

Palume eelnõu seletuskirjas põhjendada, miks on otsustatud

tervishoiuteenuste ja raviprotseduuride loetelu kehtestada just ministri

määrusega, aga mitte seadusega.

Samuti palume seletuskirjas peatuda sellel, et kui määrusega kehtestatud

loetelu muutub (nt jäetakse välja tervishoiuteenuseid või neid lisatakse),

siis mis saab patsiendi tahteavaldustest, mis on tehtud varasemalt – kas

tuleb teha uued tahteavaldused, inimesi informeerida loetelus toimunud

muudatustest jne?

Vaatamata ettepanekule seletuskirjas neid küsimusi põhjendada,

tõstatame ka küsimuse, et kas loetelu kehtestamine ei ole liiga kitsas ja

formalistlik lähenemine –kindlasti saab määrust aja jooksul täiendada,

kuid see võib võtta aega. Kas kõiki võimalikke meditsiiniliste

protseduuridega ette tulla võivaid küsimusi on võimalik ette näha

määruses sisalduva loeteluga, arvestades, et haigused võivad olla väga

erinevad ning avalduse koostamise ja selle kasutamise vahele jääda pikk

aeg? Tekib küsimus, kas parema ja terviklikuma tulemuse saamiseks ei

oleks ikkagi mõttekam jätta patsienti nõustava arsti jaoks ka võimalus

lisada tahteavaldusse määruses loetlemata teenuseid/protseduure ja seda

vajadusel ka piisavalt paindlikult, et võtta arvesse võimalikke

tulevikuarenguid? See võimaldaks paremini välistada ohtu, et patsiendi

tegelik tahe jääb järgimata.

Selgitame

Eelnõud on korrigeeritud ning lisatud inimesele võimalus loobuda

kõigist tervishoiuteenustest, mistõttu eelnõu ei piira isiku

enesemääramisõigust loobuda mis tahes raviteenustest või -

protseduuridest. Õigusselguse tagamiseks on eesmärgiks, et nii arst,

patsient kui ka tulevikus tahteavalduse rakendaja saaksid üheselt

aru isiku soovist seoses tervishoiuteenustest või raviprotseduuridest

loobumisega.

Selguse huvides on ministri määruses sätestatud loetelu, millest on

võimalik loobuda, tagades samas ka võimaluse loobuda kõikidest

tervishoiuteenustest. Loetelu sisaldab peamisi elu pikendavaid

teenuseid ning on avatud, võimaldades isiku soovi korral sinna

lisada Eestis osutatavaid tervishoiuteenuseid (vt rakendusakti

kavand). Selline lähenemine tagab nii tervishoiutöötajatele kui ka

teistele rakendajatele kindluse ja selguse isiku tahte osas, aidates

vältida hilisemaid probleeme ja vaidlusi tahteavalduse

rakendamisel.

Rakendusakti kehtestamine võimaldab loetelu vajadusel kiiresti ja

paindlikult täiendada, et see vastaks tervishoiuvaldkonna arengutele

ja muutuvatele vajadustele. Seaduse tasandil oleks selliste

muudatuste tegemine oluliselt aeganõudvam ja vähem paindlik,

mistõttu rakendusakt tagab praktilisema ja operatiivsema

lahenduse.

6

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

Kokkuvõttes palume seletuskirjas põhjendada loetelu ministri

määrusega kehtestamist ja kõnealuses määruses just kinnise loeteluna

kehtestamist. Palume seletuskirja täiendada.

Eelnõu § 2 p 1 (VÕS § 759 lg 2) – VÕS § 759 tekst loetakse lõikeks 1

ning paragrahvi täiendatakse lõikega 2. Sellise muudatuse tegemine ei

ole vajalik, kuivõrd ka kehtivate normide järgi on tervishoiuteenuse

osutamine lubatud otsustusvõimetule patsiendile ka tema nõusolekuta,

kui see on patsiendi huvides ja vastab tema poolt varem avaldatud või

tema eeldatavale tahtele (VÕS § 767 lg 1). Ehk siis, kui patsient on

kehtivalt teinud elulõpu tahteavalduse, on selge, et tal puudub tahe selles

tahteavalduses esitatud ulatuses tervishoiuteenuse lepingu sõlmimiseks.

Mittearvestatud

Lõige on lisatud õigusselguse huvides, et siduda VÕS ja TTKS

regulatsioon ning tagada nende imperatiivsus, vältides

normikollisiooni ja tõlgendamisprobleeme tervishoiuteenuse

osutamisel. Ilma sellise täpsustuseta võib tekkida olukord, kus ei ole

selge, kas elulõpu tahteavalduse koostamisel ja täitmisel tuleks

lähtuda võlaõigusseadusest või tervishoiuteenuste korraldamise

seadusest. Täiendusega tagatakse, et patsiendi tahteavaldus on

siduv ning tervishoiuteenuse osutajad saavad üheselt aru oma

kohustustest. Lisaks vähendab see võimalikku õigusselgust

puudutavat vaidlusruumi nii teenuseosutajate kui ka patsientide ja

nende lähedaste vahel.

Eelnõu § 2 p 1 (VÕS § 766 lg 41) – seletuskirjas on selgitatud, et vajalik

on luua erisus lõike 4 tarbeks, sest elulõpu tahteavaldust ei saa mitte

ühelgi juhul koostada isiku seaduslik esindaja. Seda, et elulõpu

tahteavaldus on võimalik esitada vaid isiklikult, tuleks täpsustada

eelnõuga lisatavas TTKS §-s 595. Palume seletuskirjas täpsustada, mis

on sätte eesmärk ja sätestada see, et elulõpu tahteavaldust on võimalik

vaid isiklikult esitada, asjakohases TTKS normis.

Arvestatud

Eelnõud ja seletuskirja täiendatud.

Normitehilised märkused eelnõule ja seletuskirjale. Arvestatud ja selgitame

Eelnõud ja seletuskirja on oluliselt täiendatud võrreldes esmasel

kooskõlastusringil käinud eelnõu ja seletuskirjaga.

Haridus- ja Teadusministeerium

Eelnõus on mitmeid määratlemata õigusmõisteid, kuid arvestades

patsiendi elulõpu tahteavalduse (PET) kaalu põhiõiguse elule Selgitame

7

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

realiseerimisel, tuleks eelnõud ja seletuskirja täiendada ning

põhjalikumalt analüüsida eelnõu rakendatavust, st mida üks või teine

säte praktikas kaasa toob ja kuidas isikute õiguste realiseerimist

mõjutab.

Elulõpu tahteavaldus on uus mõiste, see on defineeritud.

Seletuskirjas on põhjalik põhiseaduslikkuse ning andmekaitse alane

analüüs, mis selgitabki isikute õiguste realiseerimist. Seletuskirja

on täiendatud näidetega.

Esmalt tekib küsimus, kas eelnõu väljatöötamisel on analüüsitud seda,

mis saab juhul, kui patsient on enne teinud või teeb peale PETi

koostamist patsienditestamendi notari juures, millega ta on

andnud/annab korraldused/ravijuhised otsusevõimetu seisundi tarbeks.

Praktikas on patsienditestamente notarite juures tehtud, mistõttu

küsimus nende kehtivusest on aktuaalne. Samuti on isikul võimalus

määrata kehtiva õiguse kohaselt täisvolitus kolmandale isikule enda

esindamiseks (isiku eest otsuste vastuvõtmiseks) otsusevõimetu seisundi

saabumisel. Kui isikul on tehtud nii notariaalne patsienditestament kui

ka PET, siis millisest dokumendist lähtutakse uue regulatsiooni

jõustumisel (näiteks juhul, kui need on vasturääkivad, st nendes on

väljendatud soove, mis ei ühti)? Mis hetkest kaotab kumbki dokument

kehtivuse? Mis saab juhul, kui isik on andnud täisvolitusega enda

esindusõiguse kolmandale isikule otsusevõimetu seisundi saabumisel ja

on teinud samal ajal PETi? Palume analüüsida, kas selles vaates vajab

eelnõu täiendamist ning lisada vastav selgitus eelnõu seletuskirja.

Meie hinnagul vajab eelnõu eeltoodut arvestades täiendamist.

Selgitame

Kui on tehtud varasem elulõpu tahteavaldus notari juures, siis

kehtima jääb viimane koostatud elulõpu tahteavaldus. Kui notari

juures tehtud tahteavaldus jõuab õigel ajal tervishoiuteenuse

osutajani, siis see kehtib ja seda saab rakendada. Siiski on

soovitatav seaduse jõustumise järel teha uus tahteavaldus. Uue

tahteavalduse regulatsiooni üks eesmärk on just tagada andmete

kättesaadavus ja ühest kohast kättesaamine.

Elulõpu tahteavalduse koostamine on niivõrd isiklik otsus, et seda

ei saa kellelegi teisele volitada. Nii nagu abiellumine on isiklik

õigus ja vahetult vaid isiku endaga seotud. Isik ei saa kedagi teist

volitada enda eest elulõpu tahteavaldust koostama.

Täpsustamist ja selgitamist vajavad ka mitmed teised eelnõu sätted.

Paragrahv 595 lõikega 1 täiendatakse tervishoiuteenuste korraldamise

seadust, mille kohaselt PET koostatakse juhuks, kui patsient peaks

tulevikus sattuma otsusevõimetusse seisundisse ning millega ta avaldab

tahet loobuda eelnõu paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud määruses

kindlaks määratud tervishoiuteenuste, mida oleks osutatud isikule

pöördumatus terviseseisundis, osutamisest.

Pöördumatu terviseseisund peab olema selline, millest paranemise

võimalus on vähetõenäoline ja millega kaasneb püsivalt elukvaliteet,

Selgitame.

Oleme täpsustanud eelnõu sõnastust ja arvestanud eelnõule

saabunud tagasiside. Leiame, et arsti nõustamise instrument enne

tahteavalduse tegemist aitab samuti kaasa teadliku ja pädeva otsuse

tegemiseks.

8

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

mida isik ei soovi. Väljendid „otsusevõimetu seisund“, „pöördumatu

terviseseisund“, „paranemise võimalus on vähetõenäoline ja millega

kaasneb püsivalt elukvaliteet, mida isik ei soovi“ jätavad väga laia

tõlgendusruumi, mida kirjeldatud olukorrad ja seisundid praktikas

võivad tähendada. Otsusevõimetu seisundi kohta on õiguskirjanduses

märgitud, et meditsiinialaste otsuste langetamise võimet võib olla eriti

raske hinnata nende puhul, kelle otsustusvõimet on kahjustanud äge või

krooniline haigus. Patsient võib olla võimeline langetama otsuseid

teatavates eluaspektides, kuid teistes jällegi mitte.

Samuti võib otsusevõime olla kõikuv: isik võib mingil ajal olla selge

mõistuse juures ja ümbruses orienteeruda, muidu aga mitte.

Ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on oma lahendites Euroopa

Inimõiguste Konventsiooni selgitades juhtinud tähelepanu sellele, et

seadusandjal ja ametiasutustel lasub kohustus kaitsta haavatavaid

ühiskonnaliikmeid ning taoliste suure kaaluga otsustuste puhul tagada

igakülgne abi inimestele. EIK on rõhutanud, et abistatud enesetapu

õigust ei eksisteeri konventsiooni alusel. Seetõttu leiame ka, et eelnõuga

tuleks soodustada sellise kaaluga otsuse igakülgset ja võimalikult

pädevat kaalumist.

Eelnõu juurde lisatud rakendusakti kavandi § 3 kohaselt on võimalik

isikul loobuda määruse §-is 2 nimetatud tervishoiuteenustest, kui tal on

pöördumatu terviseseisund ja on saabunud vähemalt üks elukvaliteedi

seisund: püsivalt vegetatiivne seisund (1); püsivalt teadvusetu seisund

(2); vaimse võimekuse pöördumatu alanemine (3); täielik sõltuvus

kolmandast isikust igapäeva toimingutes (4). Täpsustamata on, mis on

püsiv (kas nädal, kuu, 6 kuud, aasta) jakuidas püsivust prognoositakse,

ka muud seisundid on hinnangulised (mida tähendab täielik sõltuvus

kolmandast isikust igapäeva toimingutes). Sealjuures on õigus patsiendil

ühe eelnimetatud elukvaliteedi seisundi ja pöördumatu terviseseisundi

esinemisel loobuda näiteks diagnostilistest uuringutest, vereülekande

Arvestatud.

Eelnõu täiendatud ja lisatud rakendussäte varem koostatud

tahteavalduste kohta. sõnastus muudetud.

9

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

tegemisest, ravimite manustamisest (määruse kavandi § 2 lg 2 p-id 4, 7,

9). Kuid arvestades patsiendi tervislikku seisundit, vanust jne,

võidakse teatud juhtudel antud sätetele tuginevalt liiga kergekäeliselt

ravist loobuda (näiteks teadvusetuse puhul võivad diagnostilised

uuringud, vereülekanne ja ravimite manustamine aidata paraneda; st

välistatud on juhud, mille puhul arstid hindavad paranemislootust

minimaalseks, kuid vaatamata sellele patsient kas täielikult või oluliselt

paraneb).

Samuti ei ole täpsustatud, mida tähendab mõiste „pöördumatu

terviseseisund“. Jääb selgusetuks, kelle otsusele ja mis tunnustele

tuginevalt loetakse patsiendil saabunuks pöördumatu terviseseisund.

Teeme ettepaneku kaaluda võimalust täiendada eelnõud (ja eelnõu

alusel vastu võetavat rakendusakti) selliselt, et pöördumatu

terviseseisundi diagnoosi saab isikule panna mitte üks arst, vaid seda

peab tegema arstide konsiilium.

Mittearvestatud.

Arstliku konsiiliumi kasutamine elulõpu tahteavalduse

rakendamisel ei ole vajalik, kuna see võib põhjustada viivitusi ja

lisabürokraatiat, mis omakorda võivad pikendada kannatusi ning

olla vastuolus patsiendi tahte kiire ja väärika täitmisega.

Tahteavaldus on isiku teadlik ja õiguslikult siduv otsus, mida peaks

järgima vastavalt tema soovidele, mitte allutama täiendavale

kollektiivsele hinnangule. Lisaks võib konsiilium tekitada

ebavajalikku vaidlust või survet, mis võib õõnestada patsiendi

enesemääramisõigust.

Küsitavusi tekitab ka see, milline arst selgitab välja nii PETi koostaja,

tunnistaja kui ka usaldusisiku (millest räägivad eelnõu §-id 596 lg 1, 598,

lg 5, 599 lg 2) teo- ja otsusevõime ning viib läbi §-is 597 lg-s 1 nimetatud

PETi koostamise eelse nõustamise. Eelnõus pole täpsustatud, mis eriala

arst võib vastavaid hindamisi läbi viia. Seletuskirjas on märgitud, et

nõustamise võib läbi viia ükskõik mis eriala lõpetanud arst.

Kuigi kõik arstid saavad õpingute käigus üldteadmised arstiteadusest,

toimub spetsialiseerumine ning suur hulk arste tegelevad väga

Selgitame.

Kõik arstid sõltumata erialast nõustada elulõpu tahteavalduse

koostamist, kuna arstide põhikoolitus hõlmab eetikat,

patsiendiõigusi ja terviseseisundi hindamist, mis on vajalikud

pädeva nõustamise tagamiseks. Lisaks annavad arstide erialased

teadmised laiapõhjalise ülevaate erinevatest haigustest – näiteks

peab oftalmoloog olema kursis ka kasvajaliste haigustega ning

dermatoloog pahaloomuliste kasvaja vormidega. Tulevikus on

10

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

spetsiifiliste terviseküsimustega (nt silmaarst, dermatoloog jne),

mistõttu ei pruugi neil olla piisavaid teadmisi PETi nõustamise

läbiviimiseks. Seda eriti olukorras, kus teatud juhtudel tuleb arstil

hinnata ka piiratud teovõimega isiku arusaamisvõimet (§ 596 lg 2).

Arvestades, e PETi näol on tegemist dokumendiga, millest sõltub teatud

juhtudel elu ja surm, ning teo- ja otsusevõime hindamine on keerukas

protseduur (vt käesoleva dokumendi lk 2 esimene lõik), teeme

ettepaneku, et määrataks kindlaks sedavõrd kaaluka otsuse tegemiseks

erialaselt pädevate arstide ring, kes saavad vastavaid nõustamisi läbi

viia või koolituskohustus (ilma vastavat koolitust läbimata ei ole õigus

arstil nõustamist läbi viia). Samuti soovitame kaaluda teo- ja

otsusevõime hindamisel psühhiaatriga konsulteerimise kohustuse

lisamist.

kindlasti ette nähtud täiendavad koolitused, et arstid saaksid

pakkuda kvaliteetset ja ühtlustatud nõustamist. Perearst või teatud

juhul ka kroonilise haigusega patsienti raviv ja tema terviseseisundit

jälgiv eriarst on enamasti inimese terviseseisundiga kõige paremini

kursis ja seetõttu peaks just tema olema esimene kontakt, kelle

poole tahteavalduse koostamiseks pöörduda.

Lisaks toome välja, et juhul kui arst ise tõesti tunneb, et tema

pädevusest jääb puudu, saab ta alati patsiendi suunata teise arsti

juurde.

Täiendavalt esitame ettepaneku eelnõu § 596 lõike 1 täpsustamiseks.

Eelnõu seletuskirjas on küll märgitud, et PETi saab koostada vaid

täisealine (18-aastane) teovõimeline isik, kuid eelnõu enda sõnastus võib

tekitada arusaamatusi, kas mõeldud on ikka vaid täisealisi isikuid .

Paragrahv 596 lõike 1 kohaselt elulõpu tahteavalduse võib koostada teo-

ja otsusevõimeline isik, kuid TsÜS § 8 räägib täielikust teovõimest ja

piiratud teovõimest (lg 2).

Sellest lähtuvalt võiks täiendada eelnõu 596 lõike 1 sõnastust järgmiselt:

„Elulõpu tahteavalduse võib koostada täieliku teovõimega ja

otsusevõimeline isik“ või „Elulõpu tahteavalduse võib koostada

vähemalt 18-aastane teo- ja otsusevõimeline isik“.

Arvestatud.

Eelnõu sõnastus muudetud. Reeglina tohib elulõpu tahteavalduse

koostada täieliku teovõimega isi, kes on ka otsusevõimeline ehk siis

18-aastane. Otsusevõimet hindab alati arst. Erandjuhtudel, kui on

piiratud teovõimega, kuid ikkagi täisealine inimene, tohib ka tema

koostada elulõpu tahteavalduse eeldusel, et arst peab teda

otsusevõimeliseks. Ehk saab aru teo tagajärgedest jne.

Eelnõust jääb ebaselgeks ka usaldusisiku roll ja pädevus PETi

kontekstis, mis hierarhias asetsevad arsti arvamus/otsus, patsiendi enda

ja usaldusisiku poolt väljendatud tahe (eelnõu § 598). Eelnõu ja

seletuskirja kohaselt on PETi eesmärgiks lähtuda just isiku enda

tegelikust tahtest, kui ta peaks otsusevõimetusse seisundisse jääma, kuid

mis hetkel usaldusisiku poole pöördutakse? Paragrahv 598 lg 1 kohaselt

Selgitame.

Usaldusisiku roll on elulõpu tahteavalduse täitmise protsessis

oluline, kuna ta aitab tagada, et isiku soovid viiakse ellu vastavalt

tema tahtele, eriti juhul, kui patsient ise ei suuda enam oma tahet

väljendada. Otsuste tegemisel lähtutakse esmalt isiku enda eelnevalt

11

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

kaitseb usaldusisik patsiendi huve elulõpu tahteavalduse rakendamisel,

kui isik on sattunud pärast elulõpu tahteavalduse koostamist

otsustusvõimetusse seisundisse, aga kas see tähendab seda, et

usaldusisikul on õigus nõuda teistsugust raviviisi (näiteks ravi

lõpetamist või jätkamist), kui oli isiku enda soov või on määrav arsti

arvamus? Seejuures võib usaldusisiku seisukoht vastuollu minna isiku

enda tõelise tahtega. Sarnaselt pereliikmetele võib usaldusisiku puhul

tekkida nn rollikonflikt. Perekonnaliikmed ei pruugi patsiendi soove

täpselt teada või lähtuvad enda seisukohtadest ja soovidest. Ka

uurimused on kinnitanud, et patsiendi pereliikmed pole võimelised

täpselt ette nägema patsiendi soove tulevase ravi kohta. Nii võivad

lähedased avaldada kas ekslikult või ka tahtlikult patsiendi tahte

tegelikust erinevana. Samuti on neil väga raske võtta vastu otsuseid,

kus põrkuvad ühest küljest elu kui pühaduse säilitamine ning teisest

küljest lähedase inimese kannatuste vähendamine. Sarnased huvide

konfliktid või teadmatus võivad aset leida ka usaldusisiku puhul.

Soovitame eelnõus täpsemalt reguleerida usaldusisiku pädevuse ja

otsustusõigusega seonduvat. Teeme ettepaneku eelnõud ja/või

seletuskirja täiendada täpsustusega või selgitusega, mis järjestuse alusel

otsuseid tehakse (kas esmalt lähtutakse isiku enda tahtest, arsti

arvamusest ja seejärel kuulatakse usaldusisiku arvamust või toimub see

muus järjekorras), kui isik on määranud PETiga usaldusisiku.

väljendatud tahtest, seejärel arsti professionaalsest hinnangust ning

usaldusisiku selgitustest, kes aitab tõlgendada patsiendi varasemaid

soove olukordades, kus tekib ebakindlus või tõlgendamisvajadus.

Usaldusisiku süsteem on kasutusel ka mitmes teises riigis, näiteks

Saksamaal ja Hollandis, kus see tagab parema patsiendikeskse

hoolduse ja vähendab meditsiiniliste otsuste langetamisel vaidlusi.

Küsimusi tekitavad ka PETi vormistamisega seotud aspektid. Eelnõu

seletuskirja kohaselt peab arst tuvastama enne nõustamise alustamist

isikusamasuse, kuid eelnõus ja eelnõu juurde lisatud rakendusaktis

vastavat nõuet arstile esitatud ei ole. Pole ka täpsustatud, kuidas

konkreetsemalt isikusamasuse tuvastamine (milliste dokumentide

alusel) toimub. Lisaks on reguleerimata see, kas ja kuidas toimub

usaldusisiku ning tunnistaja isiku tuvastamine. Antud eelnõu kontekstis

on isikusamasuse tuvastamine PETi kaalu arvestades oluline küsimus,

millele on tähelepanu juhitud erialakirjanduses: „/…/ dokumendi

Selgitame

Isikusamasuse tuvastamine tervishoiuteenuse osutamisel on

tavapärane protseduur. Igasugusele arsti vastuvõtule minnes peab

arst veenduma, et tegemist on sama isikuga.

Leiame, et notari funktsiooni ei ole tarvis lisada, see teeks protsessi

üksnes keerulisemaks ning ei annaks väärtust juurde. Tegemist on

inimese otsusega seoses tema ravimisega. Kui teiste

12

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

õiguskindluse mõttes ei ole ka vähem tähtis notari ülesanne

tõestamistoimingu tegemisel osaleja isikusamasus tuvastada (TõS § 10)

/…/

Täiendavalt tõusetub isikusamasuse õigsuse probleem PETi digitaalsel

allkirjastamisel. Eelnõu juurde lisatud rakendusakti kavandi § 10618 lg 4

kohaselt isikul on õigus tahteavaldus digiallkirjastada 60 päeva, st

arstikabinetist väljaspool (näiteks kodus), kuid sel juhul esineb risk, et

dokumendi allkirjastab isiku eest mõni teine isik (näitkes on mõnel

pereliikmel või tuttaval ligipääs isiku ID-kaardi paroolidele või need

varastatakse isiku käest). Seetõttu vajaks eelnõu antud punktide osas

täpsustamist. Kaaluda tasuks ka PETi koostamise protsessi notari

funktsiooni lisamist (lisaks arstile), st et notar veenduks isikusamasusese

ning aitaks muul moel oma ametifunktsioonidest tulenevalt täita

nõuetekohase protsessi läbiviimist.

tervishoiuteenuste osutamisel on arstid võimelised isikusamasust

tuvastama, siis ka sellel nõustamisel.

Täielikku võltsimisohu kõrvaldamist ei ole alati võimalik tagada,

isegi notariaalse kinnitamisega, kuid inimeste teadlikkuse tõstmise

ja turvaliste autentimisvõimaluste, nagu kaheastmeline autentimine

ning kontrollmehhanismid, abil saab riske oluliselt vähendada.

Oluline on õpetada inimesi ID-kaardi ja teiste autentimisvahendite

turvalisest kasutamisest, et vähendada paroolide jagamise ja

varguse riski.

Eelnõus kavandatud PETi allkirjastamine digitaalsel kujul või

paberkandjal loob patsientidele ebavõrdse olukorra. Eelnõu juurde

lisatud rakendusakti kavandi § 10618 lg 4 kohaselt isikul on

õigus tahteavaldus digiallkirjastada 60 päeva, kuid paberil allkirjastades

peab isik kohe peale arsti nõustamist dokumendi allkirjastama

(rakendusakti kavandi § 10619 lg 3). See aga võib tekitada olukorra, kus

paberil allkirjastamisel jääb isikul liiga vähe järgimõtlemise aega (arsti

nõustamisel kuuldu analüüsimiseks), samal ajal kui digitaalsel

allkirjastamisel on isikul 2 kuud aega otsustamiseks, kas ta soovib PETi

allkirjastada või mitte. Arstikabinetis tahteavalduse kohesel

allkirjastamisel võib isik teha aja survel või muudest teguritest lähtuvalt

(nt et arst on oma aega pühendanud ja ootab vastust) kiirustatud otsuse,

mis ei pruugi vastata tema tegelikule tahtele. Soovitame kaaluda

järelemõtlemisaja rakendamist ka PETi paberkandjal allkirjastamisel.

Selgitame

Eesti on e-riik ning tervise infosüsteem on riigi infosüsteemi

andmekogu. Eeldus on, et inimesed kasutavad seega e-teenuseid.

Kui inimene mõjuval põhjusel ei saa neid kasutada, siis olemegi

võrdsuse huvides loonud võimaluse anda paberil allkirja. Paberil

allkirja puhul aga ei ole võimalik ega mõeldav anda järelemõtlemise

aega, sest see tekitab juurde kuritarvitamise juhtusid. Kui inimene

on arsti juures nõustatud ning soovib koostada elulõpu

tahteavalduse siis salvestatakse arsti juures paberil tahteavaldus

infosüsteemi. Kui anda võimalus hiljem allkirjastada, siis kes selle

infosüsteemi salvestaks ning kes oleks kindel, et kirjas on kõik see,

mida isik ikkagi soovib.

Viimaks juhime tähelepanu terminite täpsusele. Eelnõus ja seletuskirjas

kasutatakse mõisteid „otsusevõimeline“ (eelnõu § 2 p 2, § 596 lg-d 1 ja

2, § 598 lg 5) ja „otsusevõimetu“ (eelnõu § 2 p-id 1,2,3, § 595 lg 1), samal

Arvestatud.

Eelnõu korrigeeritud, läbivalt kasutusel sõna „otsusevõimeline“.

13

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

ajal ka mõisteid „otsustusvõimetu“, „otsustusvõimetus“ ning

„otsustusvõimeline“ (eelnõu § 598 lg 1, seletuskirja lk 1 esimene, teine

ja kolmas lõik, lk 3 teine peatükk kolmas ja neljas lõik jne). Korrektsuse

ja selguse huvides võiks vastavas osas eelnõus terminoloogia ühtlustada,

st kasutada vaid mõisteid „otsusevõimeline“, „otsusevõimetu“ ja

„otsusevõimetus“, mida kasutatakse ka tsiviilseadustiku üldosa seaduses

(§ 13) võlaõigusseaduses (§ 767) ning tõestamisseaduses (§ 11).

Õiguskantsler

Eesti seaduste kohaselt on lubatud inimest ravida vaid tema nõusoleku

alusel, v.a erandjuhud, mil inimene on ohtlik endale ja teistele ning

seepärast kohtu otsusel allutatud tahtevastasele ravile. Ka siis, kui

inimene ei ole enam võimeline tahet avaldama, püüavad arstid ja

lähedased ravi üle otsustades arvestada sellega, mida inimene on

soovinud või võiks soovida. Lähedaste jaoks on see sageli suur

emotsionaalne koormus, kui tuleb vastata küsimusele, kas

otsustusvõimetus seisundis lähedane oleks soovinud näiteks elustamist

või mitte. Ajakirjas Juridica on neid olukordi põhjalikult kirjeldatud ja

analüüsitud. Inimeste jaoks on oluline ise otsustada oma ravi üle

olukorras, mil terviseseisundi tõttu ta enam oma tahet väljendada ei

suuda. Praegu võib näiteks notar sellise tahteavalduse küll kinnitada või

lähedased ja arstid teadmiseks võtta, kuid pole kindlust, et olukorra

saabudes tervishoiutöötajad sellest lähtuvad. Tervishoiutöötajatel ei ole

kindlust, kas nad võivad patsiendi enese varem avaldatud soovi ravist

loobuda arvestada. Seega on inimväärikuse põhimõtet arvestades

inimesele endale asjakohase tahte avaldamise võimaluse loomine väga

vajalik. Eelnõu astub sammu selles suunas, kuid kahjuks võib praegusest

eelnõu tekstist välja lugeda, et inimese õigust ravi lubada või sellest

keelduda hoopis kitsendatakse.

Inimväärikuse põhimõtte kohaselt on lubatud inimest ravida (osutada

tervishoiuteenust) vaid tema nõusolekul. Inimesel on õigus loobuda ka

Arvestatud.

Eelnõu muudetud ja seletuskirja täiendatud seoses muudatustega.

14

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

talle näidustatud ravist. Vajadus saada tervishoiuteenuseks patsiendi

nõusolek tekib siis, kui tervishoiuteenuse osutamine iseenesest oleks

inimesele näidustatud (meditsiiniliselt põhjendatud).

Seega on inimesel õigus otsustada üksnes selle üle, kas saada

meditsiiniliselt põhjendatud ravi või sellest loobuda. Inimesel peab

olema õigus anda nõusolek või loobuda ravist ka etteulatuvalt, ajaks mil

ta on otsustusvõimetu ega saa oma tahet väljendada.

Õiguskantsler on korduvalt juhtinud tähelepanu, et tuleb luua toimiv

võimalus, mille abil saaks inimene avaldada tahet ravist loobumise

kohta juba enne seda, kui ta satub otsusevõimetusse seisundisse ega ole

ise võimeline ravist (tervishoiuteenusest) keelduma. Senimaani pole

otsustatud, kuidas sellist tahteavaldust teha ehk mis tingimustele peab

see tahteavaldus vastama, et tervishoiutöötaja saaks sellest lähtuda. Pole

ka lahendust, kuidas teha see tahteavaldus kõigile tervishoiutöötajatele

hõlpsasti kättesaadavaks. Ei ole kindlust, et eelnõu tagab selle eesmärgi

täitmise. Kuigi seadused riigiti erinevad, ei peeta põhjendatuks, et

patsiendil võimaldataks tervishoiuteenusest loobuda vaid siis, kui tema

seisund on pöördumatu nii nagu seda näeb ette kõnealune eelnõu. Samas

on mitmed riigid oma õigusaktidega sätestanud, et kui on väga erandlik

olukord, võib arst patsiendi tahtest ka kõrvale kalduda.

See võib kõne alla tulla näiteks siis, kui arst on veendunud, et

tahteavaldus ei väljenda enam inimese tegelikku tahet, sest avalduse

tegemisest on möödunud väga palju aega ja meditsiinis on selles

küsimuses toimunud märkimisväärne areng. Selliseid erandlikke

juhtumeid eelnõus reguleeritud ei ole.

Põhiseadusest ja rahvusvahelisest õigusest tulenevad nõuded

1. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) üks aluspõhimõte on §-st 10

tulenev inimväärikuse põhimõte, mille kohaselt on inimene vaba

otsustama endaga seotud asjade üle (RKKKo 26.08.1997, 3-1-1-

Arvestatud.

Eelnõu muudetud ja seletuskirja täiendatud seoses muudatustega.

15

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

80-97, p I). Põhiseadus tunnustab eraldi õigust

enesemääramisele, sealhulgas õigust teha ise otsuseid, mis

puudutavad inimese enda keha (PS § 19 lg 1 ja § 26).

2. Ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 8

kaitseb inimese enesemääramisõigust tervishoiuteenuste

osutamisel ja neist keeldumisel (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu

(EIK) praktikat patsiendi enesemääramisõiguse kohta ).

3. Eesti jaoks siduva inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni

(edaspidi: Oviedo konventsioon) artiklis 9 on sätestatud, et arst

peab arvestama patsiendi varasemat soovi, kui meditsiinilise

sekkumise ajal ei ole ta võimeline oma soovi avaldama.

4. Kokkuvõttes nõuavad põhiseadus ja rahvusvaheline õigus seda,

et inimene peab saama ise otsustada, kas tervishoiualast

sekkumist lubada või mitte lubada.

Võlaõigusseaduses sätestatud õigused

1. Seaduse järgi võib patsiendi läbi vaadata ja talle

tervishoiuteenust osutada üksnes tema enda nõusolekul,

kusjuures patsient võib nõusoleku mõistliku aja jooksul pärast

selle andmist tagasi võtta (võlaõigusseaduse (VÕS) § 766 lg 3).

2. Kui patsient on teadvuseta või ei ole muul põhjusel võimeline

tahet avaldama (otsusevõimetu patsient) ning tal ei ole

seaduslikku esindajat või seaduslikku esindajat ei ole võimalik

kätte saada, on tervishoiuteenuse osutamine lubatud ka patsiendi

nõusolekuta, kui see on patsiendi huvides ja vastab tema poolt

varem avaldatud või tema eeldatavale tahtele ja

tervishoiuteenuse viivitamatu osutamata jätmine oleks ohtlik

Arvestatud.

Eelnõu muudetud ja seletuskirja täiendatud seoses muudatustega.

16

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

patsiendi elule või kahjustaks oluliselt patsiendi tervist. Patsiendi

varem avaldatud või eeldatav tahe tuleb vastavalt võimalustele

selgitada välja patsiendi omaste kaudu. Patsiendi omakseid tuleb

teavitada patsiendi terviseseisundist, tervishoiuteenuse

osutamisest ja sellega kaasnevatest ohtudest, kui see on

asjaolude kohaselt võimalik (VÕS § 767 lg 1).

3. Seega tuleb võlaõigusseaduse järgi arvestada patsiendi tahet ka

juhul, kui patsient ise pole võimeline tervishoiuteenuse

osutamiseks nõusolekut andma. Eespool nimetatud

võlaõigusseaduse sätetest tuleb järeldada, et kui inimene on

varem avaldanud ise oma tahet (nt kirjalikus dokumendis), tuleb

seda tahet eelistada tema tahte väljaselgitamisele omaste kaudu,

sest see on inimese enda seisukoht, mitte tema lähedaste arusaam

ja tõlgendus sellest.

Patsiendi tahteavaldustega arvestamine eelnõu kohaselt

1. Eelnõu § 1 kohaselt soovitakse tervishoiuteenuste korraldamise

seadusesse lisada § 595. Selle sätte lõike 1 järgi võib inimene koostada

tahteavalduse selle kohta, et kui ta satub tulevikus otsusevõimetusse

seisundisse, loobub ta ministri määruses kindlaks määratud

tervishoiuteenuste osutamisest, mida talle osutataks pöördumatu

terviseseisundi korral. Pöördumatu terviseseisund peab eelnõu järgi

olema selline, millest tõenäoliselt ei paraneta ja millega kaasneb

püsivalt elukvaliteet, mida inimene ei soovi.

2. Mõistagi võib olla inimesi, kes soovivad tervishoiuteenustest loobuda

vaid siis, kui nende seisund on pöördumatu, nii nagu eelnõuga

sätestatakse. Eelnõuga soovitakse luua neile inimestele vastava

tahteavalduse tegemise võimalus, et inimese soov jõuaks õigeaegselt

tervishoiutöötajani. Samas on inimesel õigus loobuda

Arvestatud.

Eelnõu muudetud ja seletuskirja täiendatud seoses muudatustega.

17

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

tervishoiuteenusest ka siis, kui tal eelnõus sätestatud pöördumatut

seisundit ei ole (nt Jehoova tunnistajate soov loobuda vereülekandest).

Seega peab inimene saama etteulatuvalt loobuda ravist ka niisugusel

juhul. Nende inimeste õigusega aga eelnõu ei arvesta.

3. Patsient ei pea tegema elulõpu tahteavaldust. Inimese varem

väljendatud tahet tuleb arvestada ka siis, kui ta ei ole teinud seadusega

ettenähtud vormis tahteavaldust. Alati võib olla inimesi, kes

väljendavad ravist loobumise soovi mõnes muus vormis: suuliselt,

omakäelise kirjaga, notariaalselt kinnitatud tahteavaldusega.

Võlaõigusseadus lähtub praegu sellest, et otsustusvõimetus seisundis

inimese varem väljendatud tahet ravist loobuda tuleb arvestada sellest

hoolimata, mis vormis ta on tahteavalduse teinud. Eelnõust ja

seletuskirjast pole võimalik üheselt aru saada, kas see inimese õigus

jäetakse alles. Nagu eespool öeldud, nõuab nii põhiseadus kui ka

rahvusvaheline õigus, et inimesele võib (üldjuhul) tervishoiuteenust

osutada ainult siis, kui ta on selleks nõusoleku andnud. Paraku on

selge, et kui inimene ei ole oma tahet väljendanud seadusega

ettenähtud vormis või ei käi tahteavaldus kõnealuse olukorra kohta, on

palju keerulisem tagada, et tema tahe jõuaks tervishoiutöötajani ja et

seda arvesse võetaks. Esiteks ei oleks sel juhul tagatud

tervishoiutöötajale võimalust inimese tahet operatiivselt välja

selgitada. Kui tahteavaldus peaks siiski tervishoiutöötajani jõudma, ei

pruugi ta olla kindel, et inimene tegi tahteavalduse teo- ja

otsusevõimelisena. Tervishoiutöötaja võib eirata patsiendi tahet ka

seetõttu, et ta pole veendunud, kas patsient mõistis ravist loobumise

tagajärgi piisavalt hästi. Seega sisuliselt oleks ka otsustusvõimetus

seisundis patsiendi (kes pole eelnõu mõttes pöördumatus seisundis)

õigus ise ravi üle otsustada endiselt näiline. Eesmärk, miks täpsustada

praegu kehtivat võlaõigusseaduse regulatsiooni, on olnud suurema

18

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

selguse loomise vajadus ja inimeste õiguste tagamine, mitte segaduse

suurendamine.

4. Tervishoiuteenuse osutamiseks on patsiendi nõusolekut vaja alles siis,

kui tervishoiuteenuse osutamine on patsiendi huvides (VÕS § 767 lg

1) ehk kui see on meditsiiniliselt põhjendatud. Pärast seda, kui on

kindlaks tehtud, et tervishoiuteenus on inimesele näidustatud, tuleb

välja selgitada, kas patsient on sellega nõus. Seega tuleb vältida seda,

et patsient loobub oma tahteavalduses ravist, mis niikuinii on

meditsiiniliselt põhjendamata.

Eesti Kiirabi Liit

Eesti Kiirabi Liit ei anna Patsiendi elulõpu tahteavalduse eelnõule

omapoolset kooskõlastust kuna antud sõnastuses ja versioonis piiratakse

hetkel seadusega indiviidile kehtivaid õigusi ja autonoomiat. On

lubamatu asuda inimõigusi piirama ja looma nende õiguste

kasutamiseks eeltingimusi. Lisaks sunnitakse määruse eelnõuga

arstkonda tegema prognoose, mis teeb arstkonna töö oluliselt

keerulisemaks.

Arvestatud.

Eelnõu muudetud ja seletuskirja täiendatud seoses muudatustega.

MTÜ Elu Dementsusega

Isikul on õigus pöördumatu seisundi korral loobuda §-is 2 nimetatud

tervishoiuteenustest ja protseduuridest Kas PETi vorm võimaldab

tervishoiuteenuseid ja protseduure, millest loobuda soovitakse, valida

või laieneb PET kõigile nimetatud teenustele ja protseduuridele? Kas

määruses välja toodud tervishoiteenuste ja protseduuride loetelu on

lõplik? Kas isikul on võimalik tervishoiuteenuseid ja/või protseduure

PETi lisada?

Isikul on õigus elulõpu tahteavalduses nimetada elukvaliteedi tunnused,

mille saabumisel ta enam tervishoiuteenuseid ei soovi. Kas need

elukvaliteedi tunnused on PETi vormil välja toodud ja/või arsti poolt

lahti seletatud?

Arvestatud.

Eelnõu muudetud ja seletuskirja täiendatud seoses muudatustega.

Isikul on õigus pöördumatu seisundi korral loobuda §-is 2 nimetatud

tervishoiuteenustest, kui on saabunud vähemalt üks järgmistest Arvestatud.

19

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

elukvaliteedi seisunditest: 1) püsivalt vegetatiivne seisund; 2) püsivalt

teadvusetu seisund; 3) vaimse võimekuse pöördumatu alanemine; 4)

täielik sõltuvus kolmandast isikust igapäeva toimingutes. Kuidas

hinnatakse ja mis kriteeriumidega peab vastama vaimse võimekuse

pöördumatu alanemine? Kas dementsuse diagnoos on piisav, et PETi

rakendada tulenevalt saabunud vajalikust elukvaliteedi seisundist?

Dementsus on enamasti progreseeruv vaimse võimekuse langus, millega

kaasneb otsustus- ja teovõime vähenemine ajas. Peame oluliseks, et

elukvaliteedi seisundi hindamise aluseks ei ole üksnes diagnoosi, vaid

objektiivne seisundi ja vajaduste hinnang,

Eelnõu muudetud ja seletuskirja täiendatud seoses muudatustega.

Rakendusakti kavandis on ette nähtud et inimene valib elukvaliteedi

mida ta ei soovi. Dementsus ja muud degeneratiivsed

haigused/seisundid lähevad sinna alla.

Usaldusisikud ja tunnistajad Kas ja kuidas on tagatud PETi kaasatud

usaldusisikute ja tunnistajate teo- ja otsusevõime hindamine PETi

koostamisel ja rakendamisel?

Selgitame.

Kuna arstil on pädevus patsiendi otsusevõimet hinnata, siis oskab

arst hinnata ka tunnistaja otsusevõimet. Usaldusisiku otsusevõimet

tulebki hinnata alles tahteavalduse rakendamisel. Siis kui

usaldusisik on otsusevõimetu, tema arvamust ei kuula ja

lahendatakse olukord muul moel.

Elulõpu tahteavalduse koostamisse on kaasatud arstid (ükskõik mis

eriala lõpetanud), et tagada patsiendi teadlikkus oma otsustest ja nende

võimalikest tagajärgedest. Kuidas on tagatud hindamise objektiivsus,

mis hindamisvahendeid kasutatakse, kas on kasutusel nõustamise

mudel/protokoll?

Selgitame.

Tulevikus on kindlasti ette nähtud täiendavad koolitused, et arstid

saaksid pakkuda kvaliteetset ja ühtlustatud nõustamist.

Kehtiv ja jõus elulõpu tahteavaldus on tähtajatu ning seda ka säilitatakse

tervise infosüsteemis tähtajatult.

Ettepanek, et lisada juurde tehniline lahendus, et läbi infosüsteemi tuleb

isikule meeldetuletus, et tema PET on kehtiv. Samuti võiks kuvada ka nt

Patsiendiportaali pealehel kui PET on tegemata.

Arvestame.

Tehnilise lahenduse valmimisel kaalume ettepanekut ning

võimalusel arvestame.

Punktid, millega võiks arvestada:

1. Tahteavalduste usaldusväärsus ja ajakohasus Arvestame.

Elulõpu tahteavaldusega soovimegi nimetatud eesmärke saavutada.

Inimene saab igal ajal seda üle vaadata, muuta, tühistada. Tagatud

20

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

1) Dementsusega inimesed võivad haiguse progresseerumise tõttu

oma varasematest otsustest mitte enam teadlikud olla või nende

suhtes meelt muuta.

Seega on oluline, et PET oleks:

- Regulaarselt üle vaadatav ja vajadusel uuendatav.

- Piisavalt paindlik, et kajastada muutunud seisundit ja

olukordi või patsiendi soovide ümberhindamist.

2. Tahteavalduste koostamise hetk

1) Dementsusega inimeste puhul on suur oht, et nad võivad teha

tahteavalduse kognitiivsete võimete langemise algfaasis, kui neil

ei pruugi olla täielikku arusaamist oma olukorrast ja tulevikust.

2) Tuleb tagada, et tahteavaldus tehakse:

- Otsusevõimelise inimese poolt.

- Asjakohase ja täieliku informatsiooni põhjal.

3. Surve lähedastele

1) Dementsusega patsiendi lähedased võivad sattuda olukorda, kus

nad peavad arvesse võtma tahteavaldust, mis ei pruugi

peegeldada patsiendi tegelikku hetkeseisu.

2) See võib põhjustada emotsionaalset pinget ja süütunnet, kui

otsused ei lange kokku lähedaste hinnanguga patsiendi praeguste

vajaduste ja heaolu kohta.

4. Kommunikatsioon ja kaasamine

1) On oluline, et PET-i loomisel ja rakendamisel oleksid nii patsient

kui ka tema lähedased aktiivselt kaasatud. Selle puudumine võib

viia olukordadeni, kus lähedased tunnevad end

otsustusprotsessist kõrvale jäetuna.

on arsti nõustamine, et oleks tegemist selge otsusega. Lähedased

saavad olla kaasatud siis, kui isik seda ise soovib. Tegemist on

inimese tahtega ja tema terviseandmetega, mida saab avaldada vaid

tema ise või tema nõusolekul.

5. Meditsiiniline ja õiguslik surve Selgitame.

21

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

1) Tervishoiutöötajad võivad tunda survet järgida tahteavaldust,

isegi kui patsiendi olukord on muutunud või kui see võib

põhjustada kannatusi, mida algne avaldus ei olnud ette näinud.

2) Õiguslikult on vaja selgeid juhiseid, kuidas PET-i rakendada, et

vältida konflikte pere, tervishoiutöötajate ja seaduste vahel.

Tahteavaldust tulebki rakendada kui on selleks õiguslik alus ning

olukord. Käesoleva eelnõuga loodamegi saavutada olukorra, kus

regulatsioon oleks võimalikult selge ja rakendatav.

6. Võimalikud väärkasutuse ohud - Kui PET-i täitmise protsess ei

ole piisavalt läbipaistev ja kontrollitud, võib tekkida oht, et seda

võidakse kuritarvitada, sattudes vastuollu patsiendi tegelike

soovidega.

7. Soovitused ohutuse tagamiseks:

1) Regulaarsed ülevaatused: PET-i perioodiline ajakohastaminel,

iseäranis kroonilise kuluga ja/või ajas süvenevate haiguste

puhul (sh neuroloogilised, psühhiaatrilised jm).

2) Teavitamine ja nõustamine: Patsiendi ja tema lähedastele peaks

pakkuma informatsiooni ja professionaalset nõustamist

tahteavalduse koostamise ja selle mõjude kohta.

3) Otsustus- ja teovõime hindamine: PET-i koostamise ajal peaks

olema selgelt dokumenteeritud, et patsient on otsustus- ja

teovõimeline.

4) Paindlikud rakendusjuhised: PET-i tõlgendamisel ja

rakendamisel tuleks arvestada patsiendi hetkeseisundit ja arsti

hinnangut, tagades, et lõplikud otsused toetuvad keskselt

patsiendi heaolule.

5) Pere ja arstide koostöö: Kehtestada mehhanismid, mis

soodustavad avatud ja empaatilist suhtlust lähedaste ja arstide

vahel.

Need soovitused aitavad dementsusega patsientide ja nende lähedastel

PET-i rakendamisel tunda end kaasatuna ja kaitstuna, vältides

ebavajalikke konflikte ja kannatusi.

Arvestatud.

Arstidele korraldatakse tulevikus koolitused elulõpu tahteavalduse

nõustamise läbiviimisteks. Elulõpu tahteavalduse täitmine on

seotud kohustusega läbida arstlik nõustamine. Selle käigus arst

selgitab isikule elulõpu tahteavalduse olemust, seal märgitud

raviviiside sisu ja nendest loobumise võimalikke tagajärgi. Samuti

tutvustatakse nõustamisel palliatiivravi olemust ja sisu. Nõustamise

käigus on isikul võimalik täpsustada kõiki küsimusi, samuti võtta

kaasa usaldusisik sh tõlk, isiklik abistaja jm.

Lisaks koostatakse elulõpu tahteavalduse juhendid nii selle

koostamist soovivatele isikutele kui ka nõustamist läbiviivatele

arstidele.

Eesti Anestesioloogide Selts

22

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

Kooskõlastamiseks saadetud sõnastuses riivab patsiendi elulõpu

tahteavalduse eelnõu oluliselt isiku autonoomiat seades patsiendi

tahteavalduse rakendamise tingimuseks arsti poolt määratud

pöördumatu seisundi prognoosi.

Eelnõu riivab ka arstide professionaalsust ning meditsiinieetika

põhimõtteid andes võimaluse patsiendile loobuda teatud

tervishoiuteenuste osutamisest üksnes pöördumatus terviseseisundis

olles, jättes selle juures arvestamata, et mitme tervishoiuteenuse

osutamine nö pöördumatus seisundis ei oleks ka tänapäeva

meditsiinipraktika järgi näidustatud. Teisisõnu lubab seaduseelnõu

patsiendil loobuda tervishoiuteenuse osutamisest üksnes olukorras, kus

selle teenuse osutamine ei ole meditsiiniliselt näidustatud.

Seaduseelnõu kohtleb inimesi ebavõrdselt. Nende puhul, kes teevad

seaduses sätestatud korras oma elulõpu tahteavalduse, hakkab selle

rakendamine sõltuma arsti määratud prognoosis. Samas nende puhul,

kes seda ei tee, peab patsiendi otsustusvõimetuse korral arst jätkuvalt

arvestama patsiendi varem väljendatud tahtega.

Patsiendi terviseseisundi pöördumatuse üle otsustamine võib olla aega

ja erinevaid kompetentse nõudev. Samas on otsustusvõimetu patsiendi

puhul teatud tervishoiuteenuste osutamine aegkriitiline. Enamasti ei ole

arstil võimalik seisundi stabiliseerimisega samal ajal tegeleda patsiendi

terviseseisundi pöördumatuse prognoosi väljaselgitamisega.

Pöördumatu terviseseisundi definitsioon jätab palju määratlematust ning

ei ole seetõttu igapäevases kliinilises praktikas rakendatav.

Kehtivas VÕS-s on sätestatud otsustusvõimetu patsiendi autonoomia

ulatuslikumalt, kui loodav seaduseelnõu ette näeb. Praegu saab patsient

keelduda ravist sõltumata sellest, kas arst on hinnanud tema

Arvestatud.

Eelnõu muudetud ja seletuskirja täiendatud seoses muudatustega.

23

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

haigusseisundi pöörduvaks või pöördumatuks. Seaduseelnõuga

pannakse patsiendi tahte rakendamine ja autonoomia tagamine sõltuma

arsti otsusest.

Olulised punktid, mis peavad olema arvesse võetud patsisendi elulõpu

tahteavalduse juures:

• Patsiendi autonoomia on ülim väärtus.

• Otsustus- ja teovõimeline inimene peab saama otsustada oma tervise

ja meditsiiniliste küsimuste üle isegi siis, kui teistele võib tehtud otsus

tunduda irratsionaalsena.

• Patsiendi autonoomia ja tahe ei tohi lakata hetkel, kui patsient muutub

otsustusvõimetuks.

• Patsiendi tahte rakendamine ja autonoomia järgimine ei tohi sõltuda

arstide prognoosist terviseseisundi taaspöördumatuse kohta.

Arvestatud.

Eelnõu muudetud ja seletuskirja täiendatud seoses muudatustega.

Seaduseelnõu väljatöötamiskavatsuses oli kirjas patsiendi tingimusteta

tahteavalduse võimalus, mis eelnõuks saades on välja jäetud.

Eesti Anestesioloogide Seltsi arvates ei tohi patsiendi elulõpu

tahteavaldust ilma tingimusteta tahteavalduse võimaluseta seadusena

vastu võtta.

Arvestatud.

Eelnõu muudetud ja seletuskirja täiendatud seoses muudatustega.

Eesti Arstide Liit

Eelnõu on vastuolus patsiendi enesemääramise õigusega. Eelnõu järgi

saab inimene tervishoiuteenustest loobuda vaid siis, kui tema seisund on

arstide hinnangul pöördumatu. Sellega rikutakse patsiendi autonoomiat,

kuna tema tahte rakendamine oleks tingimuslik ja sõltuks arsti otsusest.

Isikul peab olema võimalik loobuda tervishoiuteenustest ilma

kitsendavate tingimusteta. Võimalus valida tervishoiuteenustest

keeldumine ainult juhul, kui arst hindab seisundi pöördumatuks, võib

olla üks valikutest, kuid kindlasti mitte ainus.

Kehtiva võlaõigusseaduse kohaselt saab inimene teha tahteavalduse,

millega ta elu säilitavast ravist tingimusteta loobub, edaspidi aga tuleks

hakata seaduse jõuga isikute vabadusi piirama. Patsiendi autonoomiat

tuleb austada ja tema tahet arvestada ka siis, kui patsient on

Arvestatud.

Eelnõu muudetud ja seletuskirja täiendatud seoses muudatustega.

24

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

otsustusvõimetu. Elulõpu tahteavalduse täpsem reguleerimine peaks

otsustusvõimetu patsiendi käsitlust lihtsamaks muutma, kuid käesolev

eelnõu teeks selle tervishoiutöötajate jaoks praegusest veelgi

keerulisemaks. Pöördumatu terviseseisund ei ole alati üheselt

määratletav ja seetõttu igapäevases kliinilises praktikas raskesti

rakendatav. Terviseseisundi pöördumatuse üle otsustamine võib olla

aeganõudev ja vajada erinevate spetsialistide hinnangut, samas on

otsustusvõimetule patsiendile tervishoiuteenuste osutamine sageli

aegkriitiline.

Teeme ettepaneku täiendada eelnõu nii, et patsient saab elulõpu

tahteavalduse koostamisel valida kahe variandi vahel: ta loobub

tervishoiuteenustest tingimusteta või ainult juhul, kui arstide

hinnangul on tema seisund pöördumatu.

Peame usaldusisiku osalemist tahteavalduse rakendamisel otstarbekaks,

kuid ei ole arusaadav, miks tahteavalduse koostamisel patsienti

nõustanud arst ei tohi olla usaldusisik. Leiame, et patsiendi jaoks võib

arsti olla kõige turvalisemaks usaldusisikuks, eriti kui lähedased

puuduvad. Me ei näe siin huvide konflikti ja teeme ettepaneku selline

piirang kaotada.

Keeruline ja tarbetu tundub kolmanda isiku – tunnistaja – kaasamine

tahteavalduse allkirjastajana, kui isik ei saa ise seda teha. Leiame, et

tahteavalduse võib sellisel juhul allkirjastada ka usaldusisik.

Arvestatud.

Eelnõus on piirang kaotatud. Usaldusisikuks võib olla ka isikut

raviv arst, kui see on tema soov. Usaldusisik võib täita tunnistaja

rolli, aga ei pea.

Eesti Patsientide Liit

Oma tahte avaldamiseks tundub eelnõus vaid üks viis - arstliku

nõustamise kohustuslikkus tahteavalduse tegemisel - meile üsna

kompromissitu. Tahteavalduse riiklikku terviseinfosüsteemi jõudmine

aitab arstidel küll kiiremini teadvusetus seisundis oleva inimese tahet

teada saada, samuti patsiendil tahteavaldust tehes või muutes paremini

teadlikku tahteavalduste teha, ent palume kaaluda ja selgitada eelnõu

Selgitame.

Arsti nõustamine on hädavajalik vahesamm elulõpu tahteavalduse

koostamiseks kuna tagab isiku täieliku arusaamise, mis sellise

otsusega kaasneb. Arstlik nõustamine aitab isikul paremini mõista

ja aru saada oma terviseseisundist, ravivõimalustest ja otsuse

25

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

seletuskirjas, kas see on piisav argument luua nii imperatiivne süsteem,

nagu praegu eelnõust nähtub.

Teeme ettepaneku seletuskirja täiendada, et jätkuvalt võib inimene soovi

korral koostada tahteavalduse näiteks notari juures või avaldada oma

tahet kellelegi kolmandale. Samas tuleks ka selgitada, et sel juhul tuleb

isikul arvestada, et tema ravi puudutav tahe jõuab vahemehe kaudu

arstideni hiljem (kui üldse), ülisuure tõenäosusega peale elustamist ja

juba intensiivravi ajal.

Igal juhul peab eelnõust üheselt selguma teistel viisidel tehtud

sellesisuliste tahteavalduste õiguslik tähendus nii eraldiseisvalt kui

võimalikus kollisiooniolukorras eelnõus kavandatud avaldusega.

võimalike tagajärgede mõistmisest. Arst aitab selgitada

meditsiinilisi aspekte, vältida valesti mõistmist ning toetada inimest

informeeritud otsuse tegemisel, mis põhineb tema tegelikul

terviseseisundil ja ravivõimalustel.

Euroopas on arstliku nõustamise kohustus näiteks Hollandis ja

Belgias, kus elulõpu tahteavalduse koostamisel peab arst selgitama

patsiendile tema terviseseisundit ravivõimalusi.

Eelnõus on põhimõte, et tahteavalduses ei ole võimalik palliatiivsest

ravist keelduda. Haiglas võib see absoluutne nõue olla põhjendatud, et

surija ei segaks personali tööd või teisi patsiente. Ent absoluutne keeld

riivab tarbetult patsiendi autonoomiat. Patsientide liidu liikmete hulgas

leidub inimesi, kes soovivad surra kodus ilma palliatiivse ravita – need

inimesed jätavad igaks juhuks riikliku tervishoiuteenusena kavandatava

tahteavalduse sel juhul tegemata. Kui aeg käes, siis mõnda osa

palliatiivsest ravist nad isegi kasutaksid, olgu siis hooldaja või

vaimuliku abi, aga nad ei soovi kasutada kogu paketti, näiteks opioidide

manustamist. Pealegi on inimesel alati võimalus hiljem otsustada, kui ta

palliatiivset ravi peaks siiski soovima või vajama.

Eelnõus tuleb üheselt ja selgelt põhjendada eelnõuga loodavat

ebavõrdsust, kus teo- ja otsusevõimelisel patsiendil on täielik õigus

loobuda ka nö terviseseisundit leevendavatest teenustest, kuid ta

jäetakse ilma õigusest teha iseenda eest sama otsus olukorraks, kus tema

otsuse-teovõime muutub pärsituks.

Arvestatud.

Eelnõu järgi on inimesel võimalik elulõpu tahteavalduses loobuda

ka terviseseisundit leevendavatest tervishoiuteenustest, mis tagab

suurema autonoomia ja võimaluse teha elu lõppfaasis isikupäraseid

valikuid. Kuigi palliatiivravi kasutamine jääb alati võimaluseks, ei

sunnita patsienti kogu teenust vastu võtma, kui ta seda ei soovi..

Näiteks võib inimene valida kodus surra, otsustades kasutada

hooldaja või vaimuliku abi, kuid loobuda opioidide manustamisest.

Selline paindlikkus arvestab patsiendi soove ja väärtusi,

võimaldades tal säilitada väärikuse ja kontrolli ka otsusevõimetuse

korral.

Eelnõus jääb praegu selgusetuks, missuguses olukorras inimese

tahteavaldus kehtib. Eelnõuga tahetakse viia arstid hiromantia

valdkonda, kus neil oleks kohustus ennustada, et kui nad teadvusetu

Arvestatud.

Eelnõu muudetud.

26

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

patsiendi elustavad ja tema intensiivraviga jätkavad, saab patsiendi

elukvaliteet olema selline, nagu tema tahteavalduses kirjas. Näiteks, et

isik ei sõltu igapäevatoimingutes täielikult kolmandast isikust või tuleb

ta igal juhul teadvusele. Ent selline imperatiivne lähenemine viib

paratamatult olukordadeni, kus isiku poolt avaldatud tahe tegelikkuses

maksvusele ei pääse. Eakatel ja parandamatutel, progressiivse kuluga

haigetel pole sel juhul põhjust loota, et moodne meditsiin oma käed

tingimusteta neist eemal hoiaks, kuigi nad ei soovi surra voolikute otsas

suurte kannatuste saatel. Kuid suuresti nende inimeste ettepanekul

patsiendi tahteavaldust aastaid tagasi üldse arutama hakati.

Palume eelnõud ja seletuskirja täpsustada nii, et see täidaks mõlemat

eesmärki. Meie hinnangul ei ole praegu välja pakutud süsteemi loomisel

ja sellele raha kulutamisel mõtet.

Toetame sotsiaalministeeriumi mõtet tahteavalduse koostamise eest

arstile osaliselt või täielikult tervisekassa vahenditest maksta. Ent teeme

ettepaneku täiendada seletuskirja, et tahteavalduse koostamine, sh

arstlik nõustamine selle teenuse osana, peab olema kättesaadav

olenemata tervisekassa rahalisest seisust – nii väldiksime olukorda, et

kui tervisekassal raha pole, siis tahteavaldusi koostada ei saa. Meie hinnangul peaks jätma võimaluse, et teenuse eest võib inimene

maksta soovi korral ka täies mahus ise – ehk et tahteavalduse

koostamine ei oleks teatud ajaperioodidel võimatu või suisa keelatud

sõltuvalt avalike rahaliste vahendite olemasolust-puudumisest või

riiklike poliitiliste prioriteetide seadmisest nende vahendite kasutamisel.

Kaalume ettepanekut võimaldada isikul ise arsti nõustamise eest

tasuda.

Meie hinnangul muudab eelnõu senise õigusruumi eelkõige

tavakodaniku jaoks ilmaasjata keerulisemaks ja vaidluste korral kasvab

erinevate tõlgendamiste rägastik. Nimelt on tervishoiuteenuste

korraldamise seadus (edaspidi TTKS) majandushaldusõiguse seadus,

mis reguleerib riigi ja tervishoiuteenuse osutaja (edaspidi TTO) vahelisi

suhteid. Seevastu patsiendi ja arsti vahelisi suhteid, mis on lepingulised,

reguleerib võlaõigusseadus (edaspidi VÕS). Ent eelnõu kohaselt saab

Selgitame.

Juba täna on TTKS ja VÕS lahutamatus seoses. Kuna riik loob enda

infosüsteemi kaudu inimesele võimaluse tahteavaldust koostada

ning saada arsti nõustamise teenust, siis oleme pidanud otstarbekaks

siiski muuta TTKS-i. Tõsi, arsti ja patsiendi suhe tuleneb eelkõige

VÕS-ist, kuid seaduste kombinatsioon on siiski lubatud variant ning

27

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

TTKS-ist selles teemas VÕS-i eriseadus. Tekib süsteemsuse probleem –

eelkõige tavakodanik ei leia sel juhul enam kogu infot oma suhetest

arstiga VÕS-ist, vaid peab teadma, et lugeda tuleb ka TTKS-i ning

patsient peab suutma TTKS-i sees eristada avaliku ja eraõiguse norme.

Teeme ettepaneku tavakodanikku puudutava osaga (patsiendi tahte sisu

jmt) täiendada VÕS-i, seda enam, et nagunii eelnõuga VÕS-i ka

muudetakse.

Muidugi võib väita, et ka praegu on näiteks TTO poolt esitatud

dokumenteerimise kord kirjeldatud TTKS-is, mitte VÕS-is, ent see

loogika on mõistetav, sest arstilt nõutud dokumendid tuleb TTO-l saata

kohustuslikus korras riigi poolt korraldatavasse terviseinfosüsteemi,

seevastu patsient sellesse andmebaasi ise midagi kanda ei saa. Samas

dokumenteerimise kohustuse säte on kirjas ka VÕS-is – et tavakodanik

üldse teaks, et riik seda TTO-lt nõuab.

isegi kui muuta vaid VÕS-i ei pääseks TTKS-i regulatsioonist, kuna

tervise infosüsteemi ja dokumenteerimise nõuded tulevad sealt.

Eesti Puuetega Inimeste Koda

Eelnõus ja seletuskirjas viidatakse läbivalt mõistele „arst“ (nt ükskõik

mis eriala lõpetanud arst, et tagada patsiendi teadlikkus oma otsustest ja

nende võimalikest tagajärgedest. Arst saab nõustamise kaudu hinnata

patsiendi otsustusvõimet, selgitada patsiendile, millistest

ravivõimalustest on võimalik loobuda ning millised on sellise

otsuse tagajärjed, aidates seeläbi tagada, et elulõpu tahteavaldus on

tehtud teadlikult).

EPIKoja hinnangul tuleb patsiendi/inimese kui nõrgema osapoole rolli

arvestades täpsustada viidatud arstide ringi selliselt, et kinnituse

tahteavalduse kohta saab teha vaid patsiendi raviarst, kes on patsiendi

terviseseisundiga, arusaamisvõimega, haiguse kuluga ning eeldatavalt

ka vaadete ning väärtustega enim kursis. Ka on nõustamisel oluline

tagada turvaline ja avatud suhtlus, mida saab enim eeldada raviarst-

patsient suhtelt.

Selgitame.

Eelnõus on valitud lahenduseks, et kõik arstid tohivad nõustada

elulõpu tahteavalduse koostamist. Arste koolitatakse seda tegema

ning ei ole ühtegi mõjuvat põhjust, miks peaks eelnõus tuleneva

erisusi nõustamise jaoks. Nii selle jaoks, millise eriala arst seda teha

tohiks kui ka millise arsti juurde isik pöörduda tohib. Kui inimene

tunneb enda mugavalt enda raviarsti juures, siis saab ta

nõustamisele minna sinna. Seevastu mõni teine võib hoopiski

soovida nö võõra arsti juurde minekut. Arst peab enda pädevust ise

hindama ning teadma, kas on suuteline elulõpu tahteavalduse

koostamist nõustama.

28

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

Eelneva pinnal teeme ettepaneku täpsustada eelnõud selliselt, et vastava

tahteavalduse kande saab kinnitada üksnes patsiendi raviarst, kelleks

võib olla ka perearst.

Planeeritavate muudatuste pinnal on olulised uued määratlused/mõisted

„ajutine/püsiv kriitiline terviseseisund“, „talumatu/soovimatu

elukvaliteet“, „pärast elustamist prognoositav terviseseisund“.

EPIKoja hinnangul on viidatud määratlused hetkel toodu pinnal väga

suure kaalutlusruumiga ning eelneva tõttu ebaselged. Puudub selgus, kas

ja kuidas viidatud määratlusi on senini praktikas käsitletud ja kuidas

võiksid need muudatuste pinnal rakenduda. Arvestades otsuse aluseks

olevaid väärtusi, so elu, surm, tervis tuleb EPIKoja hinnangul luua

selged kriteeriumid, mida tõlgendada/määratleda nt

„ajutise/pikaajalise“, „kriitilise/mittekriitilise seisundina“,

„talutava/talumatu seisundina,“, „elukvaliteet“, kuidas hinnatakse

võimalikku „prognoositavat terviseseisundit“. Lubatav ei ole olukord,

mil arst saab üksnes subjektiivse vaba tahte ja subjektiivsete väärtuste

ning kaalutluse alusel viidatud asjaolusid hinnata. Arsti roll isiku

nõustamisel on väga suur, mistõttu peavad ka vastavad nõustamise

aluseks olevad väärtuspõhised/kliinilised jms sisuga mõisted olema

selgelt määratletud kõikide osapoolte jaoks.

Teeme ettepaneku määratleda juhistes/metoodikas/määruses vms

dokumendis kõik seaduses olulist kaalu omavad senini määratlemata või

üksnes kliiniliselt määratletud mõisted.

Arvestatud.

Eelnõu muudetud. Kindlasti koostatakse arstidele juhendid nii

elulõpu tahteavalduse nõustamiseks kui rakendamiseks. Kuna

teema on kompleksne siis ei ole mõeldav kõikide olukordade

seaduse tasemel reguleerimine ega defineerimine.

Eelnõu tugineb kesksena otsusevõime hindamisele. Täiendavate

selgitustena on toodud, arstide igapäevatöö osas on patsiendi

otsusevõime hindamine. Arst saab keelduda elulõpu tahteavalduse

tegemisest, kui tegemist on otsusevõimetu patsiendiga, kes ei ole

võimeline vastutustundeliselt kaaluma elulõpu tahteavalduse tegemise

poolt- ja vastuväiteid. Arst saab keelduda tahteavalduse tegemisest, kui

tegemist on otsusevõimetu patsiendiga, kes ei ole võimeline

vastutustundeliselt kaaluma tahteavalduse tegemise poolt- ja

Selgitame.

Arstid on oma põhikoolituse ja erialase väljaõppe käigus saanud

vajalikud oskused ja teadmised inimese otsusevõime hindamiseks,

mistõttu ei ole selleks vaja eraldi juhendit. Otsusevõime hindamine

on arstide igapäevatöö lahutamatu osa, mida nad rakendavad

erinevates kliinilistes olukordades, sealhulgas elulõpu

tahteavaldusega seotud nõustamisel.

29

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

vastuväiteid. Samas puuduvad Eestis otsusevõime hindamise alused,

mistõttu leiame, et ka viidatud valdkond vajab reguleerimist või

vähemalt soovituslike juhiste/metoodika loomist. Otsusevõimetuse

seisundit on ilmselt lihtne tuvastada juhtudel, mil patsient on koomas.

Planeeritavad muudatused hakkavad aga reguleerima paljusid mitte nii

ilmselgeid olukordasid ja seisundeid ning arvestades tahteavalduse

ulatust ja mõju tuleb luua ka vastav otsusevõime hindamise metoodika

või alused. Lisame, et eelnõus puuduvad selgitused, kuidas hetkel

otsusevõime hindamine toimub, üksnes viide selle igapäevasele

praktikale ei loo patsiendi vaatest piisavat selgust. EPIKoja hinnangul ei

ole vastavate kõikide osapoolte jaoks arusaadavate otsusevõime

hindamise kriteeriumiteta võimalik otsusevõime hindamist seaduse

tasandil reguleerida.

Teeme ettepaneku reguleerida/töötada välja otsusevõime hindamise

alusused.

Eelnõus ja seletuskirjas kasutatakse mõisteid „omaksed/lähedased“.

Teeme ettepaneku kasutada läbivalt sama mõistet ning luua mõiste osas

ka konkreetne loetelu isikute ringist, keda mõiste käsitleb.

Selgitame.

Eelnõus ja seletuskirja mõistete kasutamine üle vaadatud. Selget

loetelu anda ei ole mõistlik, kuna inimeste elukorraldused on

erinevad. On selge, et veresugulased on kindlasti lähedased, kuid

inimesel võib olla mitmeid teisi lähedasi, kes ei ole veresugulased,

kuid omavad väga tähtsat rolli tema elus. Võib juhtuda, et

olulisematki kui veresugulased. Seega tulebki igat juhtumit vaadata

eraldi.

Muudatustega planeeritakse luua „tervishoiuteenuste ja

raviprotseduuride loetelu, millest saab pöördumatute seisundite puhul

keelduda“. Ebaselge on, kuidas ja mille alusel hinnatakse seisund

pöördumatuks ning mis saab olukorras, mil patsient on tahet avaldanud,

aga arsti hinnangul vastav alus puudub ning arst keeldub patsiendi

tahtega arvestamast. Viidatud olukorras tekib vastuolu eelnõu algse

Arvestatud.

Eelnõu muudetud ja seletuskirja täiendatud seoses muudatustega.

30

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

mõttega, sh patsiendi enesemääratluse ja autonoomiaga, mistõttu on

planeeritavad muudatused ja eelnõu eesmärk tervikuna kahtluse all.

Isik saab elulõpu tahteavalduse ilma arsti nõustamiseta igal ajal

tühistada kas tervise infosüsteemis või muul selgelt väljendatud viisil,

mis on kolmandale isikule arusaadav ning mis jõuab arstini.

Kuna tahteavaldust on muuta ja tühistada nii suulises kui elektroonilises

vormis ning arst peab reageerima igale vastavale teabele, siis on

ebaselge, kuidas arst veendub helistaja isikus ning milline teave on iga

vastav teave.

Selgitame.

Kuna tegemist on inimese elu ja surma puudutava tahteavaldusega,

siis on oluline, et igasugune teave, mis puudutav inimese elu

säilitamist saaks tähelepanu ning seda arvestatakse. Tegemist on

tagasipöördumatu olukorraga, kui elulõpu tahteavaldust

rakendatakse ning inimene sureb. Juhul kui keegi teine annab arstile

info inimese eest, et elulõpu tahteavaldus tuleb tühistada ning arst

seda teeb on kahju väiksem kui see, et arst kõhkleb infos ning jätab

tühistamise tähelepanuta. Kuritarvitamised on igas olukorras

võimalikud.

Oluline roll on ka vähemalt 18-aastasel teo- ja otsusevõimelisel

usaldusisikul, kelle ülesanne on kaitsta isiku, kes on sattunud pärast

elulõpu tahteavalduse koostamist otsustusvõimetusse seisundisse,

huve. Ebaselgeks jääb, kas ja kuidas selgitatakse välja usaldusisiku

otsusevõimelisus ning kuidas toimub (kes teavitab ning millises

ulatuses) usaldusisikule tema rolli ja kohustuste selgitamine.

Selgitame.

Usaldusisiku otsusevõimet hindab arst elulõpu tahteavalduse

rakendamisel. Määramise hetkel ei pruugi seda teha saada ning

otsusevõime võib ka ajas muutuda. Oluline on, et elulõpu

tahteavalduse rakendamisel oleks seisukoha andjaks

otsusevõimeline usaldusisik.

Leiame kokkuvõttes, et valdkond on väga tundlik ja oluline, mistõttu on

vaja tagada elanikkonna ehk patsientide/inimeste selge ja üheselt

arusaadav teavitamine ning arstide koolitamine nõustamise sisuliseks ja

toetavaks läbiviimiseks. Lisaks tuleb tagada nii arstlikul nõustamisel kui

ka tervise infosüsteemis olevate dokumentide puhul ligipääsetavus

erinevatele funktsioonipiirangutega/erivajadustega inimestele, sh peab

olema teave ka lihtsas ja selges keeles. Oleme EPIKoja poolt valmis

vastama täiendavatele küsimustele ning panustama edasistesse

võimalikesse aruteludesse.

Arvestatud.

Kindlasti koostatakse arstidele juhendid nii elulõpu tahteavalduse

nõustamiseks kui rakendamiseks. Lisaks koostatakse elulõpu

tahteavalduse juhendid nii selle koostamist soovivatele isikutele kui

ka nõustamist läbiviivatele arstidele.

Andmekaitse Inspektsioon

Andmekaitse Inspektsioonile puuduvad märkused või tähelepanekud

esitatud eelnõu osas.

31

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

Eesti Haiglate Liit

Juhime tähelepanu, et seades patsiendi tahteavalduse rakendamise

tingimuseks arsti poolt määratud pöördumatu terviseseisundi prognoosi,

riivab PET eelnõu oluliselt patsiendi autonoomiat kui üht

meditsiinieetika põhiprintsiipi. Definitsioon pöördumatu seisund loob

selguse asemel segadust ning ei ole seetõttu igapäevases kliinilises

praktikas rakendatav. Pöördumatu seisundi sõnastuses terviseseisundi

määratlus annab võimaluse loobuda patsiendile teatud

tervishoiuteenuste osutamisest üksnes pöördumatus terviseseisundis

olles, jättes sealjuures arvestamata, et mitme tervishoiuteenuse

osutamine nö pöördumatus seisundis ei oleks ka tänapäeva

meditsiinipraktika järgi näidustatud. Patsiendi terviseseisundi

pöördumatuse üle otsustamine võib olla arsti(de)lt aega ja erinevaid

kompetentse nõudev. Samas võib otsustusvõimetu patsiendi puhul

teatud tervishoiuteenuste osutamine olla aegkriitiline. Enamasti ei ole

arstil võimalik patsiendi seisundi stabiliseerimisega samal ajal tegeleda

patsiendi terviseseisundi pöördumatuse prognoosi väljaselgitamisega.

Sõnastus „elukvaliteet, mida isik ei soovi“ võimaldab liiga laia

tõlgendamist nii PETi koostamise kui rakendamise kontekstis. Täpsem

sõnastus oleks „isiku poolt mitteaktsepteeritud elukvaliteet.“

Palume muuta eelnõu § 59⁵. Patsiendi elulõpu tahteavaldus lõigete (1) ja

(4) sõnastust, eemaldades pöördumatu terviseseisundi mõiste ning andes

rohkem kaalu mitteaktsepteeritavale elukvaliteedile.

Teeme ettepaneku sõnastada eelnõu § 59⁵ lõige 1 järgnevalt:

„Patsiendi elulõpu tahteavaldus (edaspidi elulõpu tahteavaldus) on

vabatahtlik dokument, mille isik koostab juhuks, kui ta satub tulevikus

otsusevõimetusse seisundisse ning millega ta avaldab tahet loobuda

käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud määruses kindlaks

määratud tervishoiuteenuste osutamisest terviseseisundis, millest

paranemise võimalus on vähetõenäoline ja/või millega kaasneb

Arvestatud.

Eelnõu muudetud ja seletuskirja täiendatud seoses muudatustega.

32

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

püsivalt elukvaliteet, mis on isiku jaoks mitteaktsepteeritav.

Terviseseisundit leevendavast tervishoiuteenusest loobumine ei ole

võimalik.

Teeme ettepaneku sõnastada eelnõu § 59⁵ lõige 4 järgnevalt:

„Tervishoiuteenuste ja raviprotseduuride loetelu, millest saab /---/

keelduda, kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega“

Arvestades PETi esmakordsust Eesti tervishoiusüsteemis ning senise

rakenduspraktika puudumist peame vajalikuks PETi kinnitamist

vähemalt kahe arsti poolt, konsiliaarse otsusena, et toetada

seadusemuudatuse rakendamisel nii arstkonda kui ka patsiente.

Palume muuta eelnõu § 59⁷ Elulõpu tahteavalduse koostamine ja

jõustumine lõigete (1) ja (2) sõnastust, asendades pöördumatu

terviseseisundi mõiste haigusseisundite mõjuga elukvaliteedile ning

lisades PETile vähemalt kahe arsti konsiliaarse kinnituse vajaduse.

Teeme ettepaneku sõnastada eelnõu § 59⁷ lõige 1 järgnevalt:

„Elulõpu tahteavaldust, välja arvatud elulõpu juhiseid ja eelistusi, saab

koostada arsti nõustamisel. Nõustamisel selgitab arst isikule elulõpu

tahteavalduse olemust, haigusseisundite mõju elukvaliteedile ning

raviviiside sisu. Samuti selgitab arst tervishoiuteenustest loobumise

võimalikke tagajärgi.“

Teeme ettepaneku sõnastada eelnõu § 59⁷ lõige 2 järgnevalt:

„Vähemalt kaks arsti kinnitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

nõustamise tervise infosüsteemi vahendusel, esitades elulõpu

tahteavalduse andmed käesoleva seaduse § 59² lõike 2 alusel

kehtestatud määruse andmekoosseisus.“

Mittearvestatud.

Arstliku konsiiliumi kasutamine elulõpu tahteavalduse

rakendamisel ei ole vajalik, kuna see võib põhjustada viivitusi ja

lisabürokraatiat, mis omakorda võivad pikendada kannatusi ning

olla vastuolus patsiendi tahte kiire ja väärika täitmisega.

Tahteavaldus on isiku teadlik ja õiguslikult siduv otsus, mida peaks

järgima vastavalt tema soovidele, mitte allutama täiendavale

kollektiivsele hinnangule. Lisaks võib konsiilium tekitada

ebavajalikku vaidlust või survet, mis võib õõnestada patsiendi

enesemääramisõigust. Arstidel on alati õigus ja võimalus omavahel

konsulteerida ning luua konsiiliume. Arvestades olukordade

paljusust ei ole mõistlik igale tahteavalduse rakendamise juhtumile

luua konsiiliumi nõuet.

Palume muuta eelnõu rakendusakti kavandi § 1. Määruse

reguleerimisala punkti 2, asendades pöördumatu seisundi

mitteaktsepteeritava elukvaliteediga.

Teeme ettepaneku sõnastada eelnõu rakendusakti kavandi § 1 punkt 2

järgnevalt: „isiku jaoks mitteaktsepteeritav elukvaliteet“.

Arvestatud üldiselt.

33

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

Palume muuta eelnõu rakendusakti kavandi § 3 nimetust ja sisu,

asendades mõisted pöördumatu seisund ja isiku jaoks mittesoovitav

elukvaliteet mõistega mitteaktsepteeritav elukvaliteet ning täiendades ja

täpsustades elukvaliteedi seisundeid.

Teeme ettepaneku sõnastada eelnõu rakendusakti kavandi § 3 nimetust

ja sisu järgnevalt:

§ 3 Isiku jaoks mitteaktsepteeritav elukvaliteet

(1) Isikul on õigus elulõpu tahteavalduses nimetada elukvaliteedi

tunnused, mille saabumisel ta enam tervishoiuteenuseid ei soovi.

(2) Lisaks mitteaktsepteeritavale elukvaliteedile, peab isikul esinema

terviseseisund, millest paranemise lootus on äärmiselt vähetõenäoline.

(3) Isikul on õigus loobuda §-is 2 nimetatud tervishoiuteenustest, kui on

saabunud vähemalt üks järgmistest elukvaliteedi seisunditest:

1) püsivalt vegetatiivne seisund;

2) püsivalt teadvusetu seisund;

3) vaimse võimekuse pöördumatu sügav alanemine;

4) täielik sõltuvus kolmandast isikust igapäeva toimingutes ja/või

inimese terviseseisundi langusest tingitud mitteaktsepteeritav

elukvaliteet.

Palume lisada seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus eelnõule PET

vormi kavand sarnaselt nagu see oli väljatöötamiskavatsuse paketis. Selgitame.

Kuna riigi infosüsteemides vorme ei kasutada, üksnes

andmekoosseise ei ole ka elulõpu tahteavalduse puhul enam vormi.

Seadusest ja määrusest ning andmete loeteludest tulevad inimesele

võimalused ja andmed, mida töödeldakse. Eelnõule on lisatud

tahteavalduse võimalik näidis.

Seletuskirja kohaselt luuakse elulõpu tahteavalduse koostamise

võimalus selleks, et tagada inimesele õigus otsustada oma keha üle kuni

elu lõpuni ja võimaldada tal surra väärikalt. Teeme ettepaneku, et see

Arvestatud.

Eelnõu muudetud ja seletuskirja täiendatud seoses muudatustega.

34

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

peaks sisaldama ka soovi vältida elu, mille kvaliteet on isiku jaoks

mitteaktsepteeritav.

Seletuskirjas on kasutatud järgmist sõnastust: “Kui inimene teab ette, et

raske haiguse korral, mis toob kaasa halva elukvaliteedi, ta ei soovi

teatud tervishoiuteenuseid, siis nendest loobumist saabki väljendada

ühtses tervise infosüsteemis paiknevas vormis”. Peame siinkohal

korrektsemaks kasutada “halva elukvaliteedi” asemel väljendit „isiku

jaoks mitteaktsepteeritav elukvaliteet“.

Palume läbi mõelda, kuidas teha PET olemasolu ja sisu aegkriitiliselt

kättesaadavaks üldhooldusteenusel viibivatele isikutele teenust

osutavatele asutustele (nn hooldekodudele). Kuigi hooldekodudes ei

osutata PET rakendusakti kavandi § 2 (2) punktides 2) kuni 10)

loeteletud tervishoiuteenuseid ega teostata protseduure, esineb

taaselustamist kliinilisest surmast. Näiteks, kas hooldekodu saab küsida

kliendilt PET olemasolu ja lisada teiste tervisedokumentide hulka?

Arvestatud.

Eelnõu muudetud.

Elulõpu tahteavaldust võib inimese nõusolekul avaldada

hooldekodu töötajatele.

Kui arst otsustab, et patsiendi terviseseisund on pöörduv ja paranemine

võimalik, ei arvestata patsiendi tahteavaldust. Kui hiljem selgub, et

terviseseisund oli tegelikult pöördumatu, tekib küsimus, kas patsiendil

või tema lähedastel on õigus esitada nõue vastutuskindlustuse alusel?

Selgitame.

Patsiendil või tema lähedastel ei ole õigus esitada kahjunõuet

vastutuskindlustuse alusel, kuna kahju ei ole tekkinud.

Kas varasemalt VÕS-i alusel koostatud tahteavaldused kaotavad eelnõu

jõustumisel kehtivuse? Kui ei, siis kas on kavas nende tahteavalduste

digitaliseerimine?

Selgitame.

Varem koostatud tahteavaldused ei kaota kehtivust. Neid ei

digitaliseerita. Kui inimene soovib, et tahteavaldus oleks

kättesaadav tervishoiutöötajatele, siis tuleb tal teha uus tahteavaldus

eelnõus kirjeldatud viisil. See tagab kättesaadavuse. Kui inimene on

kindel, et tema varem tehtud avaldus jõuab samuti arstini, siis ta uut

tegema ei pea.

Eelnõu § 59⁵ lõike 1 kohaselt ei ole leevendavast tervishoiuteenusest

loobumine võimalik. Palume täpsustada, mida täpselt sellega silmas Selgitame.

35

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

peetakse – kas see kehtib ainult valuravi või näiteks ka insuliini

manustamise kohta? Kas eelnõu kohaselt on võimalik loobuda ka

opiaatidest, näiteks palvega kasutada teist tüüpi valuvaigisteid?

Isikul on õigus loobuda palliatiivsest ravist või selle üksikutest

osadest, sealhulgas konkreetsetest raviprotseduuridest ja -

teenustest, lähtudes arstliku nõustamise käigus saadud teabest ning

oma isiklikest eelistustest. Palliatiivse ravi eesmärk on leevendada

sümptomeid ja parandada elukvaliteeti, kuid selle täpne sisu ja

ulatus sõltuvad inimese individuaalsetest vajadustest ja soovidest.

Seega on isikul võimalik keelduda näiteks teatud valuvaigistitest,

sealhulgas opiaatidest, ning valida alternatiivseid meetodeid, nagu

muud valu leevendamise võimalused või toetavad teraapiad. Tähtis

on, et loobumisotsus tehakse informeeritud viisil koostöös arstiga,

et tagada patsiendi heaolu ja vajadustele vastav ravi.

Eelnõu § 598 lõike 5 kohaselt ei tohi usaldusisikuks olla patsienti

nõustanud arst. Kas tegemist on arsti usaldusküsimuse, huvide konflikti

või muuga? Kas nõustavaks arstiks võib olla patsiendiga suguluses olev

arst?

Seletuskirja kohaselt on usaldusisiku roll olulisel kohal, kui ilmneb

arvamuste lahknemine patsiendi lähedaste ja tervishoiutöötajate vahel -

seadus näeb ette, et arst lähtub just usaldusisiku seisukohast. Juhime

tähelepanu, et usaldusisiku roll on jälgida patsiendi elulõpu

tahteavalduses väljendatud soovi täitmist, mitte väljendada usaldusisiku

enda seisukohta.

Arvestatud.

Eelnõu muudetud.

Palume täpsustada, kas usaldusisik ja tunnistaja võivad olla sama isik? Selgitame.

Usaldusisik ja tunnistaja võivad olla samad isikud.

Palume täpsustada, kas nõustav arst peab olema läbinud eraldi

koolituse? Selgitame.

Arst ei pea tingimata olema läbinud koolitust, kui ta oma

igapäevatööst tulenevalt on niigi pädev sellist nõustamist läbi

36

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

viima. Kuna arstidele korraldatakse tulevikus koolitused elulõpu

tahteavalduse nõustamise läbiviimisteks, siis on arstidel võimalik

otsustada, kas nad soovivad seda läbida.

Lisaks koostatakse elulõpu tahteavalduse juhendid nii selle

koostamist soovivatele isikutele kui ka nõustamist läbiviivatele

arstidele

Kas tahteavalduse koostamise rahastamiskordade arv on piiratud, juhul

kui isik pidevalt koostab ja tühistab tahteavaldusi? Selgitame.

Esimest korda elulõpu tahteavaldust tehes on kohustuslik läbida

arsti nõustamine. Kui seda tehakse rohkem kordi, siis enam

nõustamist läbima ei pea.

Mis juhtub patsiendiga, kellel on Eestis vormistatud elulõpu

tahteavaldus, kuid kes satub otsustusvõimetus olukorras ravile

välisriiki?

Selgitame.

Elulõpu tahteavaldus kehtib Eestis. Mis ei välista, et seda võiks

arvestada teises riigis, kui riigi tervishoiukorraldus seda võimaldab.

Eesti Õdede Liit

§ 5910 (2)

Kui isik tühistab elulõpu tahteavalduse muul moel kui tervise

infosüsteemis, peab arst elulõpu tahteavalduse tühistamisest teada

saades selle ise tervise infosüsteemis viivitamatult tühistama.” Sõnastus

jätab tõlgendamiseks liialt palju ruumi – mil viisil arst võiks sellest teada

saada? Ehk peaks kirja panema, millised on need “muul moel”

võimalused?

Ҥ 5910 (3)

Elulõpu tahteavalduse tühistamine jõustub tervise infosüsteemi kande

tegemisest välja arvatud juhul, kui isikule teenust osutav

tervishoiutöötaja teadis tühistamisest varem.” Kui tervishoiutöötaja

teadis varem, siis ka jõustub varem? Kuidas seda n.ö teadmist hiljem

juriidiliselt tõestada?

Selgitame.

Kirjapanemiseks on liiga palju elulisi võimalusi. Kuna tegemist on

inimese elu määrava teabega siis ei ole võimaik, et arst jätaks

igasuguse seda puudutava teabe tähelepanuta. Kahju on väiksem,

kui infot võetakse kuulda ning isikut ravitakse (inimene ei sure) kui

siis kui teabe jäetakse tähelepanuta ja inimene siiski sureb.

37

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

Seadus näeb ette võimaluse, et iga arst, olenemata erialast või selle

puudumisest saab olla nn konsulteeriv arst.

Vajalik on täpsustada - arst kes vaatab üle tahteavalduse, peab olema

inimese raviga otseselt seotud. Mõiste „patsient“ eeldab, et on olemas

nn ravisuhe ja mainitakse inimese pöördumist arsti vastuvõtule, kuid see

pole üheselt selge.

Palume täpsustada eelnõud selliselt, et ravisuhte olemasolu on eeldus

tahteavaldusega tegelemiseks, olgu selleks siis perearst või konkreetne

raviarst haiglast.

Selgitame.

Iga arst tohib olla nõustajaks ning rakendajaks.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla

Regionaalhaigla eetikanõukogu peab patsiendi elulõpu tahteavalduse

võimaluse seadustamist põhimõtteliselt oluliseks ja vajalikuks, eeldusel,

et eelnõusse ning eelnõu rakendusakti kavandisse viiakse sisse mõned

olulised täpsustavad muudatused.

Palume muuta Eelnõu § 59⁵. Patsiendi elulõpu tahteavaldus (PET)

lõigete (1) ja (4) sõnastust, eemaldades pöördumatu terviseseisundi

mõiste ning andes rohkem kaalu mitteaktsepteeritavale elukvaliteedile.

Uus sõnastus:

(1) Patsiendi elulõpu tahteavaldus (edaspidi elulõpu tahteavaldus) on

vabatahtlik dokument, mille isik koostab juhuks, kui ta satub tulevikus

otsusevõimetusse seisundisse ning millega ta avaldab tahet loobuda

käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud määruses kindlaks

määratud tervishoiuteenuste osutamisest terviseseisundis, millest

paranemise võimalus on vähetõenäoline ja/või millega kaasneb

püsivalt elukvaliteet, mis on isiku jaoks mitteaktsepteeritav.

Terviseseisundit leevendavast tervishoiuteenusest loobumine ei ole

võimalik.

(4) Tervishoiuteenuste ja raviprotseduuride loetelu, millest saab /---/

keelduda, kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

Arvestatud üldiselt.

Eelnõu muudetud.

38

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

Seades patsiendi tahteavalduse rakendamise tingimuseks arsti poolt

määratud pöördumatu terviseseisundi prognoosi, riivab PET eelnõu

oluliselt patsiendi autonoomiat kui üht meditsiinieetika põhiprintsiipi.

Definitsioon pöördumatu seisund loob selguse asemel segadust ning ei

ole seetõttu igapäevases kliinilises praktikas rakendatav. Pöördumatu

seisundi sõnastuses terviseseisundi määratlus annab võimaluse loobuda

patsiendile teatud tervishoiuteenuste osutamisest üksnes pöördumatus

terviseseisundis olles, jättes selle juures arvestamata, et mitme

tervishoiuteenuse osutamine nö pöördumatus seisundis ei oleks ka

tänapäeva meditsiinipraktika järgi näidustatud. Patsiendi terviseseisundi

pöördumatuse üle otsustamine võib olla arsti(de)lt aega ja erinevaid

kompetentse nõudev. Samas võib otsustusvõimetu patsiendi puhul

teatud tervishoiuteenuste osutamine olla aegkriitiline. Enamasti ei ole

arstil võimalik patsiendi seisundi stabiliseerimisega samal ajal tegeleda

patsiendi terviseseisundi pöördumatuse prognoosi väljaselgitamisega.

Sõnastus elukvaliteet, mida isik ei soovi võimaldab liiga laia

tõlgendamist nii PET-i koostamise kui rakendamise kontekstis, täpsem

sõnastus oleks isiku poolt mitteaktsepteeritud elukvaliteet.

Palume muuta Eelnõu § 59⁷ Elulõpu tahteavalduse koostamine ja

jõustumine lõigete (1) ja (2) sõnastust, asendades pöördumatu

terviseseisundi mõiste haigusseisundite mõjuga elukvaliteedile ning

lisades PET-ile vähemalt kahe arsti konsiliaarse kinnituse vajaduse.

Uus sõnastus:

(1) Elulõpu tahteavaldust, välja arvatud elulõpu juhiseid ja eelistusi,

saab koostada arsti nõustamisel. Nõustamisel selgitab arst isikule

elulõpu tahteavalduse olemust, haigusseisundite mõju elukvaliteedile

ning raviviiside sisu. Samuti selgitab arst tervishoiuteenustest loobumise

võimalikke tagajärgi.

(2) Vähemalt kaks arsti kinnitab käesoleva paragrahvi lõikes 1

nimetatud nõustamise tervise infosüsteemi vahendusel, esitades elulõpu

Mittearvestatud.

Arstliku konsiiliumi kasutamine elulõpu tahteavalduse

rakendamisel ei ole vajalik, kuna see võib põhjustada viivitusi ja

lisabürokraatiat, mis omakorda võivad pikendada kannatusi ning

olla vastuolus patsiendi tahte kiire ja väärika täitmisega.

Tahteavaldus on isiku teadlik ja õiguslikult siduv otsus, mida peaks

järgima vastavalt tema soovidele, mitte allutama täiendavale

kollektiivsele hinnangule. Lisaks võib konsiilium tekitada

ebavajalikku vaidlust või survet, mis võib õõnestada patsiendi

enesemääramisõigust. Arstidel on alati õigus ja võimalus omavahel

konsulteerida ning luua konsiiliume. Arvestades olukordade

39

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

tahteavalduse andmed käesoleva seaduse § 59² lõike 2 alusel

kehtestatud määruse andmekoosseisus.

Sõnastus elukvaliteet, mida isik ei soovi võimaldab liiga laia

tõlgendamist nii PET-i koostamise kui rakendamise kontekstis, täpsem

sõnastus oleks isiku poolt mitteaktsepteeritud elukvaliteet. Arvestades

PET –i esmakordsust Eesti tervishoiusüsteemis ning senise

rakenduspraktika puudumist peame vajalikuks PET-i kinnitamist

vähemalt kahe arsti poolt, konsiliaarse otsusena, et toetada

seadusemuudatuse rakendamisel nii arstkonda kui ka patsiente.

paljusust ei ole mõistlik igale tahteavalduse rakendamise juhtumile

luua konsiiliumi nõuet.

Palume muuta eelnõu rakendusakti kavandi § 1. Määruse

reguleerimisala punkti 2, asendades pöördumatu seisundi

mitteaktsepteeritava elukvaliteediga.

Teeme ettepaneku sõnastada eelnõu rakendusakti kavandi § 1 punkt 2

järgnevalt: „isiku jaoks mitteaktsepteeritav elukvaliteet“.

Palume muuta eelnõu rakendusakti kavandi § 3 nimetust ja sisu,

asendades mõisted pöördumatu seisund ja isiku jaoks mittesoovitav

elukvaliteet mõistega mitteaktsepteeritav elukvaliteet ning täiendades ja

täpsustades elukvaliteedi seisundeid.

Teeme ettepaneku sõnastada eelnõu rakendusakti kavandi § 3 nimetust

ja sisu järgnevalt:

§ 3 Isiku jaoks mitteaktsepteeritav elukvaliteet

(1) Isikul on õigus elulõpu tahteavalduses nimetada elukvaliteedi

tunnused, mille saabumisel ta enam tervishoiuteenuseid ei soovi.

(2) Lisaks mitteaktsepteeritavale elukvaliteedile, peab isikul esinema

terviseseisund, millest paranemise lootus on äärmiselt vähetõenäoline.

(3) Isikul on õigus loobuda §-is 2 nimetatud tervishoiuteenustest, kui on

saabunud vähemalt üks järgmistest elukvaliteedi seisunditest:

1) püsivalt vegetatiivne seisund;

2) püsivalt teadvusetu seisund;

3) vaimse võimekuse pöördumatu sügav alanemine;

Arvestatud.

Eelnõu muudetud.

40

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

4) täielik sõltuvus kolmandast isikust igapäeva toimingutes ja/või

inimese terviseseisundi langusest tingitud mitteaktsepteeritav

elukvaliteet.

Palume läbi mõelda, kuidas teha PET olemasolu ja sisu aegkriitiliselt

kättesaadavaks üldhooldusteenusel viibivatele isikutele teenust

osutavatele asutustele (nn hooldekodudele). Kuigi hooldekodudes ei

osutata PET rakendusakti kavandi § 2 (2) punktides 2) kuni 10)

loeteletud tervishoiuteenuseid ega teostata protseduure, esineb

taaselustamist kliinilisest surmast. Näiteks, kas hooldekodu saab küsida

kliendilt PET olemasolu ja lisada teiste tervisedokumentide hulka?

Arvestatud.

Eelnõu muudetud.

Elulõpu tahteavaldust võib inimese nõusolekul avaldada

hooldekodu töötajatele.

Palume lisada seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus eelnõule PET

vormi kavand sarnaselt nagu see oli väljatöötamiskavatsuse paketis. Selgitame.

Kuna riigi infosüsteemides vorme ei kasutada, üksnes

andmekoosseise ei ole ka elulõpu tahteavalduse puhul enam vormi.

Seadusest ja määrusest ning andmete loeteludest tulevad inimesele

võimalused ja andmed, mida töödeldakse. Eelnõule on lisatud

tahteavalduse võimalik näidis.

Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts

Sisu 59.7 (1)

Siiani on patsiendid saanud otsustada raviprotsessi edenemise üle, kuid

antud eelnõuga jääb patsientidele võimalus otsustada vaid pöördumatu

haiguse puhul antava ravi üle. “Terviseseisundit leevendavast

tervishoiuteenusest loobumine ei ole võimalik.” Va leevendamise

aspektist on olemas patsiente, kes ei soovi valu vaigistamiseks opiaatide

kasutust, kuid praeguse sõnastuse juures ei ole nendel inimestel seda

võimalik teha, mis on taaskord patsiendi autonoomia piiramine.

Arvestatud.

Eelnõu järgi on inimesel võimalik elulõpu tahteavalduses loobuda

ka terviseseisundit leevendavatest tervishoiuteenustest, mis tagab

suurema autonoomia ja võimaluse teha elu lõppfaasis isikupäraseid

valikuid. Kuigi palliatiivravi kasutamine jääb alati võimaluseks, ei

sunnita patsienti kogu teenust vastu võtma, kui ta seda ei soovi..

Näiteks võib inimene valida kodus surra, otsustades kasutada

hooldaja või vaimuliku abi, kuid loobuda opioidide manustamisest.

Selline paindlikkus arvestab patsiendi soove ja väärtusi,

võimaldades tal säilitada väärikuse ja kontrolli ka otsusevõimetuse

korral.

41

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

59.7 (3)

“Omakäeliselt allkirjastatud elulõpu tahteavalduse sisestab arst tervise

infosüsteemi ka Patsiendi originaalfail peaks samuti olema salvestatud

veebis.

Selgitame.

Nii ongi mõeldud, et arst sisestab masinloetava versiooni ning lisab

juurde omakäelise allkirjaga versiooni kui tõendi.

Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Selts

Inimene erakorralise meditsiini osakonnas või ka haiglaeelselt (kiirabi)

ei pöördu meedikute poole alati omal soovil, vaid tihti on abi kutsujaks

kõrvalseisja. Siit ka tähelepanekud antud seaduseelnõu osas:

§595 „// Pöördumatu terviseseisund peab olema selline, et paranemise

võimalus on vähetõenäoline ja millega kaasneb püsivalt elukvaliteet,

mida isik ei soovi.

Terviseseisundit leevendavast tervishoiuteenusest loobumine ei ole

võimalik.“ .

1) Erakorralises situatsioonis alustame tihtipeale ravi enne, kui oleme

patsiendi tuvastanud. Ka need raivõtted võivad juba luua olukorra,

kus patsiendi elu enam ohus ei ole, kuid tekib elukvaliteet, mida

patsient ei soovi. (nt žgutt jalal peatab verejooksu, hilisem

amputeerimine).

2) Praeguse sõnastuse juures võtame me patsiendilt õiguse keelduda

tema meeleseisundit mõjutavatest ravimitest elu lõpul, sest

terviseseisundit leevendav tervishoiuteenus on morfiini (tugev

opioid) manustamine.

Arvestatud.

Eelnõu muudetud.

„Elulõpu tahteavalduse koostamise tervishoiuteenuste ja pöördumatute

seisundite loetelu“ §2 sätestab muu hulgas, et patsiendil on õigus

loobuda kirurgilisest ravist ja vereülekandest, kui protseduuril ei ole

vaid valu vaigistav või vaevusi leevendav eesmärk. Samas läheb see

vastuollu seaduseelnõu §595, kus kirjeldatakse, et patsiendi elulõpu

tahteavalduse raames ei tohi osutada inimesele ravi, kui sellega kaasneb

püsivalt elukvaliteet, mida isik ei soovi. Toon siinkohal näite. 58.

aastane mees on koostanud elulõpu tahteavalduse, kus ta saab aru, et ei

Arvestatud.

Eelnõu muudetud.

42

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

soovi elustamist kliinilisest surmast südame seiskumise korral. Lisaks

on ta avaldanud, et ei soovi olla voodihaige ja sõltuda kolmandatest

inimestest, kui seda peaks põhjustama mõni raviprotseduur. Nüüd satub

ta teed ületades liiklusõnnetusse, mille tagajärjel saab ta mõlema jala

lahtised luumurrud. Kiirabi käsitleb olukorda suurepäraselt vastavalt

algoritmile ning patsient saabub EMOsse mõlemal säärel žgutt ning

ortopeedi hinnangul pole kumbki labajalg eluvõimeline ning mõlemad

jalad oleks vaja amputeerida. Arstide dilemma tekib meeletu, sest

amputatsiooni järgselt oleks võimalik pikaaegne taastusravi, proteesid

ning töövõime osaline taastumine, kuid patsient oleks elu lõpuni siiski

teistest sõltuv ja tegu pole elukvaliteediga, mida patsient sooviks.

Praeguse seaduse sõnastuse kohaselt pole õigust antud ravist loobuda.

Erakorralise meditsiini arstide seltsi seisukohalt ei ole antud

seaduseelnõu praeguses sõnastuses piisav, sest me oleme sunnitud

raviteenust osutama kõigile patsientidele, kellel me hindame mingil

hetkel paranemist võimalikuks. Paljud patsiendid jõuavad erakorralise

meditsiini osakonda ja kokkupuuteni kiirabiga enese teadmata ning

nüüd, kus tervishoiuteenuse osutamine on alanud, ei ole patsiendil

võimalik selle osutamisest keelduda (gastroskoopia veritseva

maohaavandi korral). Sellest tulenevalt soovitame antud seaduse eelnõu

praegusel kujul mitte vastu võtta ning parandada sõnastust, et patsiendil

oleks võimalik oma keha ja tervise üle ise täielikult otsustada. Otsuse

tegemine tuleb dokumenteerida tervise infosüsteemis ja peab olema

kiiresti kättesaadav erakorralist abi osutavatele meedikutele. PET peab

olema muudetav ja tagasi võetav lõpmatu arv kordi ning inimesele

tasuta

Selgitame.

Eelnõu sõnastust on muudetud ning on avardatud võimalusi elulõpu

tahteavalduse rakendamiseks arvestades erinevaid olukordi.

Selgitame, et elulõpu tahteavaldust rakendatakse alati vaid siis kui

inimene ei ole enam otsusevõimeline, näiteks ei ole teadvusel.

Elulõpu tahteavaldused ongi kättesaadavad kõikidele

tervishoiuteenuse osutajatele, see on üks eelnõu eesmärke.

Tegemist ongi inimese jaoks tasuta dokumendiga ning seda saabki

lõpmata arv kordi muuta ja tühistada.

1

EELNÕU

21.01.2025

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja võlaõigusseaduse

muutmise seadus (patsiendi elulõpu tahteavaldus)

§ 1. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmine

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmine:

1) paragrahvi 591 lõiget 4 täiendatakse punktiga 31 järgmises sõnastuses:

„31) käesoleva seaduse §-des 599 ja 5910 nimetatud patsiendi elulõpu tahteavalduse tunnistaja

ja usaldusisiku üldandmed ning nende allkirjade kujutised;“;

2) paragrahvi 591 lõiget 5 täiendatakse punktiga 32 järgmises sõnastuses:

„32) tühistatud patsiendi elulõpu tahteavaldusi üks aasta;“;

3) seadust täiendatakse 52. peatükiga järgmises sõnastuses:

„52. peatükk

PATSIENDI ELULÕPU TAHTEAVALDUS

§ 595. Patsiendi elulõpu tahteavaldus

(1) Patsiendi elulõpu tahteavaldus (edaspidi elulõpu tahteavaldus) on vabatahtlik dokument,

mille isik koostab isiklikult juhuks, kui ta on tulevikus otsusevõimetus seisundis, ja millega ta

avaldab tahet ravist loobuda.

(2) Kui isik väljendab elulõpu tahteavalduses ka raviga mitteseotud elulõpu juhiseid ja eelistusi,

ei ole need tervishoiuteenuse osutajale siduvad.

(3) Elulõpu tahteavaldus on tähtajatu.

(4) Sellised tervishoiuteenused ja raviprotseduurid, millest saab loobuda, kehtestab valdkonna

eest vastutav minister määrusega.

§ 596. Elulõpu tahteavalduse rakendamine

(1) Elulõpu tahteavaldust rakendatakse järgmistes olukordades:

1) isiku terviseseisundi paranemine on vähetõenäoline;

2) isiku terviseseisundiga kaasneb püsiv elukvaliteet, mis on tema jaoks vastuvõetamatu;

3) isiku eeldatavat tahet ja haiguslugu arvestades on tekkinud olukord, sealhulgas vigastus,

terviseseisund, vanus, mil ei ole kahtlust, et ta soovib elulõpu tahteavalduse rakendamist;

4) isik on tõsikindlalt loobunud kõikidest tervishoiuteenustest ning tema tahtes ei ole põhjust

kahelda.

(2) Elulõpu tahteavaldust ei tohi rakendada:

2

1) kui see oleks ilmselgelt vastuolus isiku eeldatava tahtega;

2) kui käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud olukorrad on üksnes ajutised;

3) kiireloomulise juhtumi korral, kuni isiku terviseseisundit on võimalik hinnata.

(3) Elulõpu tahteavalduse rakendajaks on arst. Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3 ja 4

nimetatud olukordades tohib elulõpu tahteavaldust rakendada kiirabibrigaadi juht.

§ 597. Elulõpu tahteavalduse koostaja

(1) Elulõpu tahteavalduse võib koostada täieliku teovõimega otsusevõimeline isik.

(2) Elulõpu tahteavalduse võib koostada piiratud teovõimega vähemalt 18-aastane

otsusevõimeline isik, kes on teda nõustanud arsti hinnangul võimeline vastutustundlikult

kaaluma selle dokumendi koostamise poolt- ja vastuargumente.

§ 598. Elulõpu tahteavalduse koostamine ja jõustumine

(1) Elulõpu tahteavaldust on esimest korda õigus koostada tingimusel, et arst on isikut

nõustanud. Nõustamisel selgitab arst isikule elulõpu tahteavalduse olemust, pöördumatuid

terviseseisundeid, raviviiside sisu ja tervishoiuteenustest loobumise võimalikke tagajärgi.

Nõustamine ei hõlma raviga mitteseotud elulõpu juhiste ja eelistuste kirjeldamist.

(2) Arst kinnitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõustamise tervise infosüsteemi

vahendusel, esitades elulõpu tahteavalduse andmed käesoleva seaduse § 592 lõike 2 alusel

kehtestatud määruse andmekoosseisus.

(3) Elulõpu tahteavaldus koostatakse tervise infosüsteemis ja lisatakse digitaalallkiri või

allkirjastatakse omakäeliselt. Omakäeliselt allkirjastatud elulõpu tahteavalduse sisestab arst

tervise infosüsteemi käsitsi.

(4) Elulõpu tahteavaldus jõustub pärast arsti nõustamise kinnitamist ja käesoleva paragrahvi

lõikes 3 nimetatud viisil tervise infosüsteemi jõudmist.

(5) Elulõpu tahteavalduse koostamise tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav

minister määrusega.

§ 599. Usaldusisik

(1) Elulõpu tahteavalduse koostamisel võib isik kindlaks määrata usaldusisiku, kes kaitseb tema

huve elulõpu tahteavalduse rakendamisel, kui isik on pärast elulõpu tahteavalduse koostamist

otsusevõimetus seisundis. Arst teavitab esimesel võimalusel usaldusisikut elulõpu

tahteavalduse alusel tervishoiuteenuse osutamata jätmisest.

(2) Usaldusisikuks tohib olla vähemalt 18-aastane teo- ja otsusevõimeline isik.

(3) Elulõpu tahteavaldus ja selle tühistamine tehakse usaldusisikule nähtavaks tervise

infosüsteemis.

(4) Elulõpu tahteavalduse juures peab kajastuma usaldusisiku nõusolek olemaks usaldusisik

ning seda väljendav omakäeline allkiri või digitaalallkiri.

3

(5) Usaldusisiku ja teiste lähedaste arvamuste vastuolu korral elulõpu tahteavalduse

rakendamisel lähtub arst usaldusisiku seisukohast.

§ 5910. Tunnistaja

(1) Kui isik ei saa elulõpu tahteavaldusele ise digitaalallkirja või omakäelist allkirja anda, annab

allkirja tunnistaja.

(2) Tunnistajaks tohib olla elulõpu tahteavalduse koostaja heakskiidetud vähemalt 18-aastane

teo- ja otsusevõimeline isik. Tunnistajaks ei tohi olla isikut elulõpu tahteavalduse koostamisel

nõustanud arst.

(3) Tunnistaja peab teadma elulõpu tahteavalduse sisu selle koostamisel, kuid seda ei tehta talle

tervise infosüsteemis nähtavaks.

§ 5911. Elulõpu tahteavalduse tühistamine

(1) Isik saab elulõpu tahteavalduse ilma arsti nõustamiseta igal ajal tühistada tervise

infosüsteemis või muul selgelt väljendatud viisil, mis on kolmandale isikule arusaadav ja mis

jõuab arstini.

(2) Kui isik tühistab elulõpu tahteavalduse muul moel kui tervise infosüsteemis, peab arst

elulõpu tahteavalduse tühistamisest teada saades selle ise tervise infosüsteemis viivitamata

tühistama.

(3) Elulõpu tahteavalduse tühistamine jõustub tervise infosüsteemi kande tegemisest arvates,

välja arvatud juhul, kui isikule teenust osutav tervishoiutöötaja teadis tühistamisest varem.

§ 5912. Elulõpu tahteavalduse koostamise rahastamine

Elulõpu tahteavalduse koostamist rahastatakse ravikindlustuse seaduse § 30 lõike 1 alusel

kehtestatud alustel, tingimustel ja korras.“;

4) seadust täiendatakse §-ga 7212 järgmises sõnastuses:

„§ 7212. Enne 2027. aasta 1. jaanuari koostatud elulõpu tahteavaldus

(1) Enne 2027. aasta 1. jaanuari koostatud elulõpu tahteavaldusega samaväärne dokument

kehtib kuni isik ei ole avaldanud tahet teisiti või on koostanud hilisema elulõpu tahteavalduse

käesolevas seaduses sätestatud tingimustel ja korras.

(2) Enne 2027. aasta 1. jaanuari koostatud elulõpu tahteavaldusele kohaldatakse käesoleva

seaduse § 596 lõikeid 2 ja 3.“.

§ 2. Võlaõigusseaduse muutmine

Võlaõigusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 759 tekst loetakse lõikeks 1 ning §-i täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses:

4

„(2) Kui patsient on otsusevõimetus seisundis ja on koostanud tervishoiuteenuste korraldamise

seaduses nimetatud tingimustel ja korras patsiendi elulõpu tahteavalduse (edaspidi elulõpu

tahteavaldus), siis loetakse, et ta ei soovi elulõpu tahteavalduses nimetatud tervishoiuteenuste

osutamiseks tervishoiuteenuse osutamise lepingut sõlmida.“;

2) paragrahvi 766 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Otsusevõimelisel patsiendil on õigus loobuda tulevikus otsusevõimetus seisundis olles

tervishoiuteenusest, kui ta on koostanud elulõpu tahteavalduse tervishoiuteenuste korraldamise

seaduses nimetatud tingimustel ja korras.“;

3) paragrahvi 767 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Otsusevõimetule patsiendile tervishoiuteenuse osutamisel tuleb lähtuda tema koostatud

elulõpu tahteavaldusest. Omakseid tuleb võimaluse korral teavitada elulõpu tahteavalduse

alusel tervishoiuteenuse osutamata jätmisest.“.

§ 3. Seaduse jõustumine

Käesolev seadus jõustub 2027. aasta 1. jaanuaril.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, 2025. a

Algatab Vabariigi Valitsus 2025. a

1

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja võlaõigusseaduse

muutmise seaduse (patsiendi elulõpu tahteavaldus)

eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Käesoleva seaduseelnõuga luuakse täisealisele isikule võimalus koostada patsiendi elulõpu

tahteavaldus (edaspidi elulõpu tahteavaldus). Selles dokumendis saab isik loobuda ravist või

protseduuridest juhul, kui ta on tulevikus otsusevõimetus seisundis. See on vabatahtlik ja

tähtajatu dokument, mille eesmärk on tagada inimese autonoomia ka olukorras, kus ta ise ei

suuda oma soove väljendada. Oluline on siinkohal rõhutada, et elulõpu tahteavaldusega ei saa

soovida eutaneerimist (surmamist) ehk elu loomuliku kulu katkestamist.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 766 lõike 3 kohaselt ja kooskõlas kaasaegse meditsiinieetikaga saab

tervishoiuteenuseid osutada üksnes patsiendi nõusolekul, mis eeldab otsusevõimet.

Otsusevõimetu patsient tervishoiuteenuse osutamiseks nõusolekut anda ega tervishoiuteenusest

keelduda ei saa, kuid kehtiv regulatsioon ei välista võimalust anda nõusolek või keelduda sellest

etteulatuvalt, tulevikus aset leidva haigestumise korral. Samas ei ole kehtiva seaduse alusel

võimalik tagada õigusselget ja kõigile kiirelt kättesaadavat elulõpu tahteavaldust. Seetõttu on

oluline teha muudatused tervishoiuteenuste korraldamise seaduses (TTKS) ja VÕS-is.

Elulõpu tahteavalduse koostamise käigus mõtleb inimene põhjalikult järele, kaalub oma

valikuid, arutab neid lähedaste, sõprade, usaldusisiku ja kindlasti ka arstiga. Seejärel otsustab

ta, millised ravisekkumised ja milline elukvaliteet on talle tema elu lõpul vastuvõetavad või

vastuvõetamatud. Seda seetõttu, et inimese otsusevõimelisus võib küll taastuda, kuid tema

terviseseisund võib jääda selliseks, mida ta peab vastuvõetamatuks, näiteks kõigi jäsemete

halvatus seljaaju kahjustuse tagajärjel, mida varem ei esinenud.

Eelnõu kohaselt on elulõpu tahteavalduse koostamise õigus antud täisealistele teo- ja

otsusevõimelistele isikutele. Eelnõuga on elulõpu tahteavalduse koostamise õigus antud ka

piiratud teovõimega täisealisele, keda arst peab oma tervise üle otsustamiseks piisavalt

pädevaks.

Elulõpu tahteavaldus koostatakse elektroonselt ning see hakkab paiknema tervise

infosüsteemis. Masinloetavus tagab selle kättesaadavuse kõikidele tervishoiuteenuse

osutajatele. Elulõpu tahteavalduse kättesaadavus on oluline selleks, et kui inimene vajab

tervishoiuteenust siis, kui ta on otsusevõimetus seisundis, oleks tema elulõpu tahteavaldus

kõikidele tervishoiutöötajatele nähtav, hoolimata sellest, millises haiglas või asukohas ta viibib.

Soovi korral võib inimene elulõpu tahteavalduse koostamisel määrata usaldusisiku, kes teda

vajaduse korral vahendab ja tagab selle, et tema elulõpu tahteavaldust täidetakse. Usaldusisiku

roll on oluline siis, kui patsiendi lähedaste ja tervishoiutöötajate arvamused lahknevad. Seadus

näeb ette, et sel juhul lähtub arst usaldusisiku seisukohast.

Kui isik ei saa mingil põhjusel elulõpu tahteavaldusele digitaalallkirja või omakäelist allkirja

anda ning tal ei ole ka usaldusisikut, nähakse seaduses ette tunnistaja kaasamine. Inimestele,

kes ei ole digipädevad või kellel on selline erivajadus, mis välistab võimaluse ise elektroonselt

2

elulõpu tahteavaldust täita, nähakse ette erilahendus (arst või tunnistaja abistavad inimest

andmete elektroonsel täitmisel).

Isik võib oma tahteavalduse igal ajal tühistada kas tervise infosüsteemis või mõnel muul viisil,

mis on kolmandale osapoolele arusaadav. Elulõpu tahteavalduse tühistamiseks ei ole arstlik

nõustamine vajalik. Tühistamine muutub kehtivaks andmete sisestamisel infosüsteemi või

juhul, kui arsti on sellest informeeritud. Patsienti raviv arst peab tegema kanded infosüsteemi

viivitamata.

Eelnõuga muudetakse ka VÕS-i. VÕS-i muutmise eesmärk on tagada, et tervishoiuteenuste

osutamisel oleks patsiendi elulõpu tahteavaldus kehtiv ja sellega oleks arvestatud.

Seadusemuudatus täpsustab, et kui inimene on koostanud elulõpu tahteavalduse, ei loeta

seaduse alusel lepingut sõlmituks nende teenuste osutamiseks, millest ta on loobunud. See

tähendab, et tervishoiutöötajad peavad kontrollima, kas patsiendil on elulõpu tahteavaldus

olemas, tutvuma selle sisuga, järgima selles esitatud juhiseid ja tagama, et ravi vastab patsiendi

soovidele.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskiri on ette valmistatud Sotsiaalministeeriumis. Elulõpu tahteavalduse

sätestamise vajadusele Eesti tervishoiusüsteemis on Sotsiaalministeeriumi tähelepanu juhtinud

laiapõhjaline asjatundjate töörühm, mis kutsuti ellu dr Katrin Elmeti (Eesti Arstide Liit, Tartu

Ülikooli Kliinikum) ja Margit Sutropi (Tartu Ülikooli eetikakeskus) eestvedamisel 17.12.2020.

Eelnõu aluspõhimõtete väljatöötamisest võttis osa tervisesüsteemi arendamise osakonna nõunik

Kristina-Valeria Tobias (teenistusest lahkunud) ning töörühmas on ekspertidena osalenud dr

Katrin Elmet, dr Ruth Kalda (Tartu Ülikooli peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituut), dr Pille

Sillaste (palliatiivravi erialaselts Pallium, Põhja-Eesti Regionaalhaigla), dr Hele Eesmaa (Ida-

Tallinna Keskhaigla) ja Margit Sutrop1.

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna nõunik-

peakaplan Katri Aaslav-Tepandi ([email protected]) ja tervishoiuteenuste osakonna

nõunik Pille Saar ([email protected]). Seletuskirja mõjuanalüüsi on koostanud analüüsi ja

statistika osakonna nõunik Gerli Põdra ([email protected]). Kasutajalugude joonistamisel oli

abiks arendusosakonna teenusedisaini nõunik Kairi Järv-Kaasik ([email protected]).

Eelnõu juriidilise ekspertiisi on teinud Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna terviseõiguse juht

Susanna Jurs ([email protected]) ja õigusnõunik Piret Eelmets ([email protected]).

Eelnõu seletuskirja koostamisel on kasutatud Hele Eesmaa magistritööd „Tulevikujuhised de

lege ferenda“ ja Liis Leimber-Pallo bakalaureusetööd „Patsienditestamendi vajalikkusest Eesti

õigusruumis“. Eelnõus on kasutatud teiste riikide elulõpu tahteavalduse regulatsioonide

ülevaateid (vt seletuskirja lisa 4), mille materjalid pärinevad Läti Vabariigi Seimi

analüütikaosakonna 2022. aasta oktoobris avaldatud dokumendist „Ülevaade õigusest keelduda

elustamisest ja elu säilitavast ravist – Euroopa riikide praktika“2. Läti keelest on dokument

tõlgitud GhatGPT 4,0 abil.

Eelnõu on keeletoimetanud Rahandusministeeriumi ühisosakonna keeletoimetaja Virge

Tammaru ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõuga muudetakse järgmisi seaduste redaktsioone: 1 Tema kirjutis eetilistest aspektidest on seletuskirja lisaks 5. 2 https://www.saeima.lv/petijumi/Tieisibas_atteikties_no_atdzivinassanas_un_dzivibu_uzturosas_arstniecibas.pdf.

3

1) tervishoiuteenuste korraldamise seadus – RT I, 02.01.2025, 78;

2) võlaõigusseadus – RT I, 04.07.2024, 2.

Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga.

Eelnõu on seotud isikuandmete töötlemisega isikuandmete kaitse üldmääruse3 tähenduses ja

selle kohta on koostatud täpsem mõjuanalüüs seletuskirja 6. punktis.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu poolthäälte enamus.

2. Seaduse eesmärk

Elulõpu tahteavalduse koostamise võimalus luuakse selleks, et tagada inimesele õigus otsustada

oma keha üle kuni elu lõpuni, aidata inimesel vältida kannatusterohket sellise kvaliteediga elu,

mida ta ei soovi ja võimaldada tal surra väärikalt. Kuna elu, tervis, surm ja sellega kaasnevad

võimalikud kannatused puudutavad meid kõiki, on elulõpu tahteavalduse võimaluse loomine

oluline kogu Eesti ühiskonnale.

Käesolev eelnõu lahendab probleemi, mida on viimastel aastatel korduvalt tõstatanud nii Eesti

patsiendid kui ka arstid, s.o patsiendi elulõpu tahteavalduse koostamise ja kõigile

tervishoiutöötajatele õigeaegse kättesaadavuse tagamise küsimus.

Kehtivad TTKS ja VÕS ei reguleeri selgelt inimese enesemääramisõigust elulõpu tahteavalduse

osas. Otsusevõimetuse korral ei ole praegu õigusselge, millisel määral ja kuidas peaks

tervishoiutöötaja arvestama patsiendi varem väljendatud soove, eriti juhul, kui tegemist on

elupikendavate protseduuride keelamisega. Selle eelnõu eesmärk on võimaldada patsientidel

teha etteulatuvalt otsuseid oma ravi kohta ning tagada, et need otsused on tervishoiutöötajatele

kohustuslikud. Eelnõu täidab ka rahvusvaheliselt tunnustatud patsiendiõiguste põhimõtteid4,

tugevdades enesemääramise ja väärika elu lõpu õigust.

VÕS reguleerib tervishoiuteenuse osutamisel lepingu sõlmimise korda ja nõusoleku vajadust,

kuid ei sisalda piisavalt selgeid juhiseid, kuidas tuleks toimida patsiendi otsusevõimetuse

olukorras, kui ta on eelnevalt väljendanud soovi ravi lõpetada või teatud protseduuridest

loobuda. Praktikas juhinduvad tervishoiutöötajad tavaliselt patsiendi lähedaste arvamusest või

oma professionaalsest hinnangust, kuid see ei pruugi vastata patsiendi tegelikule tahtele.

Tervishoiuteenuse leping loetakse sõlmituks, kui otsusevõimetule patsiendile tervishoiuteenuse

osutamise alustamine vastab tema tegelikule või eeldatavale tahtele. Kui patsient ei suuda

mingit tahet väljendada, loetakse tervishoiuteenuse osutamise leping seaduse alusel sõlmituks,

sest võib eeldada, et patsient soovib tervishoiuteenust saada.5 VÕS-i muutmine teeks sellest

erisuse. Elulõpu tahteavalduse olemasolu korral tuleb lähtuda sellest, sest isik on sellega ette

määranud ja avaldanud oma tahte selle kohta, millist ravi ja elukvaliteeti ta kindlasti ei soovi.

Eelnõu eesmärgid:

1. Anda täisealistele inimestele õigus väljendada oma tahet ja teha otsuseid oma elu lõpuks.

Inimene saab määrata ette, et raske haiguse, halva terviseseisundi, vigastuse, vanuse korral,

mis toob kaasa halva elukvaliteedi, mida ta ei soovi, on tal õigus ravist ja protseduuridest

3 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel

ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse

üldmäärus). 4 Inimõiguste ja biomeditsiini konventsioon: inimõiguste ja inimväärikuse kaitse bioloogia ja arstiteaduse

rakendamisel. 5 A. Nõmper, J. Sootak. Meditsiiniõigus. 2007. Lk 61.

4

loobuda. Tahteavaldus tagab isiku soovide austamise ka kriitilistes olukordades, kus ta ise

ei saa otsuseid teha. Selline regulatsioon loob selguse nii patsientidele kui ka

tervishoiutöötajatele ja toetab inimese õigust mitte kannatusi pikendavale, vaid leevendatud

ja väärikale elulõpule. Patsientidele tagatakse enesemääramisõigus ning välditakse

olukordi, kus inimese tahte vastaselt osutatakse elusäilitavaid ja kannatusi pikendavaid

tervishoiuteenuseid.

2. Kaasata elulõpu tahteavalduse koostamisse arst, et tagada patsiendi teadlikkus oma otsustest

ja nende võimalikest tagajärgedest. Kõik arstid, olenemata erialast, on pädevad nõustama

elulõpu tahteavalduse koostamist, kuna nende koolitus hõlmab eetikat, patsiendiõigusi ja

terviseseisundi hindamist. Perearst või patsienti raviv eriarst on enamasti tema

terviseseisundiga kõige paremini kursis. Arstliku nõustamise kaudu saab isik piisavalt

teavet elulõpu tahteavalduse olemusest, terviseseisunditest ning raviviiside sisust ja nendest

loobumise võimalikest tagajärgedest. Arst saab nõustamise kaudu hinnata patsiendi

otsusevõimet, selgitada talle, millistest ravivõimalustest on võimalik loobuda ja millised on

sellise otsuse tagajärjed, aidates seeläbi tagada, et elulõpu tahteavaldus on tehtud teadlikult.

Nõustamise eesmärk on viia miinimumini võimalus, et inimene, kes koostab elulõpu

tahteavalduse, ei saa selle tähendusest aru.

3. Tagada tervishoiutöötajatele elulõpu tahteavalduse kiire kättesaadavus siis, kui patsient on

otsusevõimetus seisundis. See loob võimaluse, et arstid ja eelnõus sätestatud tingimustel ka

kiirabibrigaadi juhid saavad kohe teada patsiendi eelnevalt väljendatud soovidest ja

vajadustest, võimaldades pakkuda vaevuste leevendust ja hooldust, mis austab patsiendi

tahet ja tagab tema väärika kohtlemise elu lõpus. Seetõttu on oluline, et elulõpu tahteavaldus

on kättesaadav ja säilitatud digitaalselt tervise infosüsteemis. Nii saavad tervishoiutöötajad

operatiivselt infot ja tegutseda patsiendi soovide kohaselt ning välistada otsuseid, mis

võivad olla vastuolus tema enesemääramisõigusega. Seni VÕS-i alusel koostatud ja

notariaalselt kinnitatud elulõpu tahteavaldus ei ole end praktikas õigustanud, kuna on

jäänud õigel ajal tervishoiutöötajatele kättesaamatuks. Seetõttu on esmatähtis luua kiire ja

töökindel lahendus, et elulõpu tahteavaldus õigel ajal arstideni jõuaks.

Eelnõu on loodud kooskõlas strateegia „Eesti 2035“ ja selle 2024. aasta tegevuskava

eesmärkidega „Uuendame sotsiaalkaitse korraldust, arvestades ühiskondlikke muutusi“ ja

„Kujundame elukeskkonna ning inimeste hoiakud ja käitumise tervist ja keskkonda hoidvaks

ning vähendame riskikäitumist“. Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis 2023–2027 on ühe

tegevusena välja toodud – luua lihtsam õiguslik võimalus patsienditestamendi koostamiseks.

Eelnõu koostamisele eelnes väljatöötamiskavatsus, mille kohta saabunud tagasiside põhjal on

koostatud tabel (seletuskirja lisa 1).

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

3.1. Eelnõu paragrahvide sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb kolmest paragrahvist.

Paragrahviga 1 muudetakse ja täiendatakse tervishoiuteenuste korraldamise seadust.

Punktiga 1 täiendatakse tervise infosüsteemi andmekoosseisu seaduse tasemel. Kuna elulõpu

tahteavaldust saab koostada tervise infosüsteemis, hakkavad seal olema ka usaldusisiku ja

tunnistaja andmed, st nii tunnistaja kui usaldusisiku üldandmed ehk nimed ja allkirjad. Täpne

andmekoosseis sätestatakse tervise infosüsteemi põhimääruses.

5

Punktiga 2 kehtestatakse tühistatud elulõpu tahteavalduse säilitamistähtaeg, milleks on üks

aasta. Isikul on igal ajal õigus enda koostatud elulõpu tahteavaldus tühistada. Selleks aga, et

andmed kohe ei kaoks, on tarvis neid säilitada üks aasta. Sel ajal saab inimene veel enda varem

tehtud tahteavaldust vaadata, aga see ei ole enam kehtiv. Kehtiv elulõpu tahteavaldus on

tähtajatu ning seda säilitatakse tervise infosüsteemis tähtajatult.

Punktiga 3 täiendatakse seadust 52. peatükiga. Uues peatükis sisustatakse patsiendi elulõpu

tahteavalduse mõiste, selle koostajad ja vormistamine. Seaduses on peatükk paigutatud tervise

infosüsteemi regulatsiooni järele, kuna tahteavaldus koostatakse tervise infosüsteemis ja

muutub seal nähtavaks.

Paragrahv 595 defineerib patsiendi elulõpu tahteavalduse (edaspidi elulõpu tahteavaldus).

Kasutusele on võetud mõiste „patsiendi elulõpu tahteavaldus“ ehk „elulõpu tahteavaldus“, kuna

see viitab selgelt, et tegemist on eelkõige tulevikus rakendatava tahteavaldusega elu lõpu

kontekstis, kus isik patsiendina oma ravi üle enam otsustada ei saa. Rahvusvaheliselt

kasutatavad mõisted „elutestament“ ja „patsienditestament“ on Eesti õigusruumis mõnevõrra

eksitavad, kuna testament viitab pärandaja poolt tehtud tahteavaldusele surma korral, millega

pärandaja määrab oma vara ja kohustuste ülemineku. Elulõpu tahteavalduse puhul on tegemist

vabatahtliku avaldusega elu lõpuks: see ei tule kohaldamisele peale surma, vaid elupuhuselt,

kui isik on haigestumise tõttu minetanud otsusevõime.6

Elulõpu tahteavaldust saab juriidilises mõttes käsitada nii tahteavaldusena kui ka õigusvastasust

välistava asjaoluna. Seda seetõttu, et tervishoiuteenuse osutamine saab olla kas käsundusleping

või käsundita asjaajamine. Käsundita asjaajamine asendab üldjuhul käsunduslepingut. Samas

võib käsundita asjaajamiseks olla tehingu tegemine. Tervishoiuteenuse osutamise leping on

oma olemuselt käsundusleping. Käsunduslepingu sõlmimine võib olla takistatud selle tõttu, et

asjaajajale pole soodustatud isik teada, soodustatu pole kättesaadav või soodustatu pole

võimeline avaldama vajalikku tahet käsunduslepingu sõlmimiseks.7

Esiteks võib tegu olla tahteavaldusega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 tähenduses.

„Kuigi nõusolek VÕS § 1045 lg 2 p 2 mõttes ei ole tehing, vaid deliktiõiguslikku tähtsust omav

tahteavaldus, on kolleegiumi arvates kannatanu nõusoleku tõlgendamisel analoogia korras

kohaldatav tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1. Nõusolekut kui tahteavaldust

tuleb TsÜS § 75 lg 1 järgi tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse

saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku

tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse

saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.“8

Elulõpu tahteavalduses avaldab isik enda tahet tulevasteks olukordadeks, kus ta ise enam tahte

väljendamiseks suuteline ei ole. Tahteavaldus on õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud

tahte väljendamine. Tahe on soov teatud tagajärg esile kutsuda, tagajärje saabumiseks on aga

vajalik tahte teatavakstegemine teistele isikutele. Tahteavalduse kaudu muudetakse isiku otsus

õiguslikult siduvaks.9 Õigushüve, siinkohal isiku elu ja tervise rikkumine pole õigusvastane

juhul, kui isik on rikkumisega nõus. Rikkumine ei tohi VÕS § 1045 lõike 2 punkti 2 alusel olla

vastuolus seaduse ja heade kommetega. Nõusolek kui õigusvastasust välistav asjaolu tohib olla

antud kas otsese või kaudse tahteavaldusena ning alati enne teo toimepanemist. Nõusolekust

6 Hele Eesmaa magistritöö „Tulevikujuhised de lege ferenda“. 7 T. Tampuu jt. „Lepinguvälised võlasuhted“, veebiversioon, ptk 4. 8 Riigikohtu otsus nr 3-2-1-153-16, punktid 39–42. 9 P. Varul jt „Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne“, lk-d 371–374, 2023.

6

saabki rääkida siis, kui kahju tekitamine on kindel või vähemalt ettenähtav. Seega on nõusolek

enda õiguste rikkumiseks tahteavaldus, mitte tehing. Õigusvastasust välistav nõusolek tuleb

anda alati vaid isiklikult. VÕS § 766 saab kasutada patsiendi kui kannatanu nõusoleku kehtivuse

kontrolliks, seega kohaldub § 766 analoogia korras ka juhul, kui isikud tahavad tugineda VÕS

§ 1054 lõike 2 punktile 2.10 Õiguslik tagajärg ongi asjaolu, et isik keeldub elulõpu

tahteavalduses nimetatud tervishoiuteenustest ehk ta ei soovi sõlmida tervishoiuteenuse

saamise lepingut, ja seda ei saa lugeda sõlmituks ka seaduse alusel, kui on tekkinud temale

mittesobiv terviseseisund ja elukvaliteet.

Elulõpu tahteavalduses väljendab isik enda soovi loobuda ravist ehk ta ei anna nõusolekut enda

ravimiseks. Elulõpu tahteavalduse olemasolu võib kaasa tuua ka seni sõlmitud

tervishoiuteenuse osutamise lepingu lõpetamise. Nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks ei ole

tehing, seda ei ole ka nõusoleku mitteandmine. Küll aga saab nõusolekut, sh selle mitteandmist,

pidada õigusvastasust välistava asjaoluga sarnaseks instituudiks. Andes nõusoleku

tervishoiuteenuse osutamiseks, teostab patsient enda kehalise enesemääramise õigust

(põhiseaduse § 19). Küll aga on tahteavaldus see, kui patsient sõlmib tervishoiuteenuse

osutamise lepingu.11 Teiseks saab soovi teatud tervishoiuteenustest tulevikus loobuda käsitada

kui õigusvastasust välistavat asjaolu deliktiõiguse tähenduses. „VÕS § 1045 lg 2 p 2 järgi ei ole

kahju tekitamine õigusvastane, kui kannatanu nõustus kahju tekitamisega, välja arvatud juhul,

kui nõusoleku andmine on vastuolus seaduse või heade kommetega. Kannatanu nõusolek

õiguste rikkumiseks (õigustesse sekkumiseks) ja sellega kahju tekitamiseks VÕS § 1045 lg 2

p 2 tähenduses ei ole tehing, vaid deliktiõiguslikku tähtsust omav tahteavaldus, mille võib anda

ka suuliselt. Nõusolekust VÕS § 1045 lg 2 p 2 tähenduses saab rääkida juhul, kui õiguste

rikkumisega kahju tekitamine on nõusoleku andmise ajal kannatanu jaoks kindel. Kannatanu

nõusoleku kui õigusvastasust välistava asjaolu peab tõendama kostja. Kui kahju õigusvastaseks

tekitamiseks on antud nõusolek VÕS § 1045 lg 2 p 2 tähenduses, siis tuleb kahju tekitamise

õigusvastasuse välistamiseks esmalt nõusolekut tõlgendada ja välja selgitada, millistel

tingimustel oli nõusolek antud.“12

„Tsiviilõiguse üldtunnustatud põhimõtte kohaselt välistab kahju põhjustamise õigusvastasuse

isiku nõusolek tema õiguste rikkumiseks (õigustesse sekkumiseks) ja kahju tekitamiseks, välja

arvatud kui sellise nõusolekuga rikutakse seadust või see on heade kommete vastane. Isiku

nõusolek talle kahju tekitamiseks kui kahju põhjustamise õigusvastasust välistav asjaolu on

sätestatud otsesõnu VÕS § 1045 lõike 2 p-s 2. Sellise nõusoleku näol ei ole tegemist mitte

tehinguga, vaid deliktiõiguslikku tähtsust omava tahteavaldusega.“13

Eelnõus on elulõpu tahteavaldusena defineeritud dokument, mille inimene koostab

vabatahtlikult, mõeldes tulevikule ja milles ta avaldab soovi ravist loobuda. Dokumendis

määrab isik kindlaks need tervishoiuteenused ja raviprotseduurid, millest ta tahab tulevikus

loobuda. Samuti saab elulõpu tahteavalduses kindlaks määrata püsiva elukvaliteedi, mis on

isiku jaoks vastuvõetamatu. Tervishoiuteenused, millest saab otsusevõimetus seisundis olles

loobuda, sätestatakse terviseministri määruses. Samas on võimalik ka kõikidest

tervishoiuteenustest loobuda, kui see on otsusevõimelise inimese tõsikindel tahe ja soov. Selline

tahteavaldus saab põhineda vaid inimese teadlikul ja kaalutletud otsusel, mis on tehtud pärast

arsti konsultatsiooni. Elulõpu tahteavalduse dokumenti talletatakse tervise infosüsteemis.

Inimese jaoks hakkab dokument olema kättesaadav terviseportaali kaudu. Tervishoiutöötajate

jaoks hakkab dokument olema kättesaadav tervisejuhtimise töölaua kaudu, samuti on võimalik

dokumendi infot kätte saada otsepäringute teel (nt e-kiirabi lahenduse jaoks).

10 P. Varul jt. Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne. Juura, Tallinn, 2020, lk 768–771. 11 P. Varul jt. Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2020, lk 215–216. 12 Riigikohtu otsus nr 3-2-1-153-16, punktid 39–42. 13 Riigikohtu otsus 3-2-1-124-06, p 11.

7

Elulõpu tahteavalduse koostamisel on oluline läbi mõelda, millisest ravist inimene soovib

tulevikus loobuda. Tulevikku suunatud tahteavaldus on vajalik, sest otsusevõimeline inimene

saab igal ajal igast tervishoiuteenusest ja ravist loobuda. Kui aga täie teadvuse ja arusaamisega

tehakse otsus etteulatuvalt ajaks, mil inimene võib olla otsusevõimetu, tuleb arvestada sellega,

et haiguse kulg võib viia elukvaliteedi halvenemiseni, mis ei ole inimese jaoks vastuvõetav.

Elulõpu tahteavalduse näol on tegemist tulevikku suunatud tahte väljendamisega olukorras, kus

inimene on otsusevõimetus seisundis. Nõustamise käigus selgitab arst, millised on

tervishoiuteenustest ja raviprotseduuridest loobumise tagajärjed. Seejärel saab inimene ise,

tuginedes enda vabale eneseteostusele, valida tervishoiuteenused ja raviprotseduurid, millest ta

soovib tulevikus loobuda. Samuti määrab inimene kindlaks elukvaliteedi, mis ei ole talle

vastuvõetav.

Elulõpu tahteavaldust rakendatakse neljas peamises olukorras:

1. Inimese paranemise võimalus on vähetõenäoline.

2. Terviseseisundiga kaasneb püsiv elukvaliteet, mida inimene peab endale

vastuvõetamatuks.

3. Inimese haiguslugu ja eeldatav tahe viitavad selgelt sellele, et ta soovib tahteavalduse

rakendamist.

4. Inimene on selgelt ja kahtlusteta loobunud kõikidest tervishoiuteenustest.

Inimesele tuleb nõustamisel ja tahteavalduse koostamisel pakkuda võimalust saada elulõpu

tahteavalduse rakendamisel palliatiivse ravi vaevusi ja kannatusi leevendavaid teenuseid, ning

selgitada sellise abi olemust. Eelnõu järgi on inimesel võimalik elulõpu tahteavalduses loobuda

ka vaevusi ja kannatusi leevendavatest tervishoiuteenustest, mis tagab võimaluse teha elu lõpus

isikupäraseid valikuid vastavalt oma veendumustele, kultuurilistele ja usulistele

tõekspidamistele ja väärtushinnangutele. Palliatiivne ravi on terviklik ja interdistsiplinaarne

ravikäsitlus, mis parandab elu ohustava seisundiga patsientide ja nende lähedaste elukvaliteeti.

Selle eesmärk on leevendada valu ja teisi füüsilisi sümptomeid ning pakkuda psühholoogilist

ja hingelist tuge kogu raviprotsessi vältel. Näiteks võib inimene surra kodus, kasutades hooldaja

või vaimuliku abi. Kodus on tal samuti õigus loobuda tugevatoimelistest valuvaigistitest,

näiteks opioidide manustamisest. Selline paindlikkus arvestab patsiendi soove ja

väärtushinnanguid, võimaldades tal säilitada autonoomia ja kontrolli ka otsusevõimetuse korral.

Kui inimene soovib, võib ta elulõpu tahteavalduses väljendada ka muid elu lõpu soovidega

seotud eelistusi, mis ei ole seotud tervishoiuteenuste osutamisega. Näiteks võib ta kirja panna,

et teatud staadiumis mängitaks klassikalist muusikat või et tema vaimulikuga võetaks ühendust.

Need soovid ei ole tervishoiutöötajale kohustuslikud. Seega, kui tervishoiutöötaja neid soove

ei täida, ei kaasne sellega vastutust ja see ei tähenda, et tervishoiutöötaja on jätnud elulõpu

tahteavalduse täitmata. Inimene saab seda dokumendi osa igal ajal vajaduse korral ise täita,

täiendada või muuta ilma arstliku nõustamiseta. Seda dokumendi osa ei ole vaja digitaalselt

allkirjastada, kuna sellel on soovituslik iseloom.

Oluline on rõhutada, et elulõpu tahteavaldus on tähtajatu – see kehtib muutumatuna seni, kuni

isik ise selle tühistab või seda uuendab. Tähtajaline tahteavalduse dokument ei oleks

otstarbekas. Nii nagu testament on tähtajatu, peab seda olema ka elulõpu tahteavaldus, kuna see

väljendab inimese tahet. Kui soovid ajas muutuvad, on inimesel igal ajal õigus ja võimalus

dokumenti uuendada. Tuues paralleele teiste riikide elulõpu tahteavaldusega seotud

regulatsioonidest, on tähtajatud tahteavaldused ka Saksamaal, Šveitsis ja Ungaris.

Selliste tervishoiuteenuste ja raviprotseduuride loetelu, millest saab loobuda, kehtestab

terviseminister määrusega. Elulõpu tahteavalduse kaudu saab inimene loobuda teatud

8

meditsiinilistest protseduuridest, mille eesmärk on elu pikendada. See tähendab, et inimene

saab võimaluse oma elu lõpufaasis loobuda ravimeetoditest, mis pikendavad elu mehaaniliselt

või intensiivse meditsiinilise sekkumisega, nagu näiteks elustamine, kunstlik kopsude

ventilatsioon hingamise tagamiseks, dialüüs, pahaloomuliste kasvajate ravi või toitmine sondi

kaudu. Selliste protseduuride kasutamine võib pikendada elu, kuid ühtlasi suurendab ka

patsiendi kannatusi. Loobuda saab ka ravimitest. Samuti sõnastab inimene elukvaliteediga

seotud tingimused ehk määrab kindlaks sellised, mis temale on vastuvõetamatud (nt täielik

sõltumine teistest inimestest, vegetatiivne seisund, halvatus, dementsus jne). Määruse

kehtestamine ei kaota inimese vaba eneseteostuse õigust, kuna inimesel on õigus ikka kogu

ravist ja kõikidest pakutavatest tervishoiuteenustest loobuda. Määrusega loetelu kehtestamine

on aga vajalik selleks, et tuua välja olulisimad elu pikendavad ravimeetodid. Inimene, kes läheb

arstlikule nõustamisele, ei pruugi ise tulla kõikide raviviiside peale, millest ta loobuda saab.

Paragrahv 596 sätestab elulõpu tahteavalduse rakendamise alused. Rakendamine tähendab

siinkohal olukordi, kus isik on otsusevõimetus seisundis ning tervishoiutöötajal tekib vajadus

kontrollida elulõpu tahteavalduse olemasolu ja selle sisu, et teha otsus, kas isikut ravida või

mitte. Elupäästva ravi rakendamise otsused, sealhulgas elustamisotsused peavad alati põhinema

patsiendi individuaalsel seisundil ja meditsiinilisel prognoosil, mis ühtlasi arvestavad ka

inimese soove.

Juhul kui patsiendi terviseseisund ja eeldatav elukvaliteet ei vasta tema ootustele ning ravi

pikendaks ainult tema kannatusi, tuleb lähtuda patsiendi varem väljendatud soovidest, st

elulõpu tahteavaldusest. Sellisel juhul keskendutakse pigem palliatiivsele abile, mis leevendab

sümptomeid, tagab vaevuste leevenduse ja väärika hoolduse elu lõpul.

Elulõpu tahteavaldust rakendatakse eelnõus loetletud neljas olukorras. Need võivad esineda

koos, aga võivad esineda ka eraldi.

Esimeseks olukorraks, kus elulõpu tahteavaldust rakendatakse, on terviseseisund, mille

paranemine on vähetõenäoline. See tähendab, et isikul on raske ja ravimatu haigus või seisund,

mille puhul tavapärast arstiteadust arvesse võttes ei ole tervenemine tõenäoline ning ravi

eesmärk oleks vaid elu pikendamine, mitte tervise taastamine. Näiteks võib see olla seotud

pahaloomulise kasvaja lõppstaadiumiga, kus kasvaja levik on ulatuslik ja ravi ei suuda seda

peatada. Samuti võivad põhjuseks olla rasked neuroloogilised haigused, nagu ALS14, mille

puhul lihasfunktsioonid järk-järgult kaovad, või kaugele arenenud südamepuudulikkus, kus

süda ei suuda enam kehalisi vajadusi täita. Lisaks võivad sellised olukorrad hõlmata raskeid

hingamispuudulikkuse seisundeid, kus inimene sõltub pidevast hapnikuravist, või mõnda muud

kroonilist haigust, mis põhjustab pöördumatut organipuudulikkust. Sellistes olukordades võib

ravi pikendada eluiga, kuid ei paranda inimese seisundit ega elukvaliteeti märkimisväärselt.

Teiseks olukorraks, kus elulõpu tahteavaldust rakendatakse, on see, kui inimese

terviseseisundiga kaasneb püsiv elukvaliteet, mida ta ei pea enda jaoks vastuvõetavaks. Selline

seisund võib tähendada seda, et isik on kaotanud iseseisvuse ja vajab pidevat hooldust. Näiteks

võib ta olla muutunud voodihaigeks, vajades teiste abi igapäevaelu toimingutes, nagu söömine,

liikumine või hügieeni eest hoolitsemine, või elab kroonilise, ravimatu valuga, mida ei saa

tõhusalt leevendada. Samuti võib tegemist olla raske kognitiivse kaotusega, näiteks dementsuse

kaugele arenenud staadiumis, kus inimene ei suuda enam oma soove või vajadusi väljendada.

Mõne inimese jaoks võib vastuvõetamatu olla ka füüsiline piiratus, mis seab ta sõltuvusse

meditsiiniseadmetest või abivahenditest. Sellises olukorras võib inimene tunda, et tema

eneseväärikus on kadunud, kuna ta on täielikult sõltuv teiste hoolitsusest kõigi põhivajaduste

14 ALS – progresseeruv neurodegeneratiivne haigus amüotroofne lateraalskleroos.

9

rahuldamiseks. Selliseid seisundeid hinnatakse alati individuaalselt, austades inimese arusaama

talutavast elukvaliteedist ja autonoomiast.

Kolmandaks olukorraks, kus elulõpu tahteavaldust rakendatakse, on see, kui arvestades isiku

eeldatavat tahet, tema varasemat haiguslugu, vigastust või vanust, puudub kahtlus, et ta soovib

ravist loobuda. See hõlmab juhtumeid, kus raskelt haige inimene, näiteks pikka aega kroonilise

ja kurnava haiguse käes kannatav patsient, on selgelt väljendanud oma soovi vältida

elupikendavaid meditsiinilisi sekkumisi. Samuti kehtib see väärikas vanuses isikute puhul, kes

ei soovi läbida intensiivset ravi, näiteks elustamist defibrillaatoriga või pikemaajalist

intensiivravi, mida nad peavad oma elukvaliteedile koormavaks. Näiteks võib see hõlmata

patsienti, kellel on terminaalne vähk ja kes ei soovi agressiivset keemiaravi, või eakat inimest,

kes ei taha surra hingamisaparaadi toel. Sellistel juhtudel austatakse inimese õigust

enesemääramisele ja isiklikule väärikusele, tagades, et meditsiinilised otsused lähtuvad tema

eelnevalt väljendatud selgest tahteavaldusest.

Neljandaks on õigus elulõpu tahteavaldust rakendada sel juhul, kui on tõsikindlalt teada, et

inimene , hoolimata enda terviseseisundist, vanusest, varasemast haigusloost jms, on teadlikult

loobunud kõikidest tervishoiuteenusest. Kui mitte ühelgi juhul ei ole põhjust isiku tahtes

kahelda, on alus rakendada elulõpu tahteavaldust. Tegemist on isiku vaba eneseteostuse

väljendusega selle kõige puhtamal kujul. Isik võib tahta loobuda kõikidest teenustest igasuguses

olukorras, arvestades usulisi tõekspidamisi, sisemist veendumust jms.

Näiteks võib inimene, kes järgib rangelt oma religioosseid tõekspidamisi, otsustada, et tema elu

ei tohi kunstlikult pikendada elustamisprotseduuridega, nagu defibrillatsioon, või intensiivravi

kaudu, kuna ta peab seda oma veendumuste vastaseks. Samuti võib eakas inimene, kes on

kogenud pikaajalist kroonilist haigust ja intensiivravi, teha otsuse mitte kasutada rohkem

tervishoiuteenuseid, sest ta soovib veeta oma järelejäänud elu rahulikult, ilma meditsiiniliste

sekkumisteta.

Teine näide on inimene, kes on noorem ja täiesti otsusevõimeline, kuid kellel on kindel sisemine

veendumus, et ta ei soovi kriitilistes olukordades, nagu rasked õnnetused või eluohtlikud

terviseseisundid, kasutada tervishoiusüsteemi abi, kuna peab loomulikku surma elu

loomulikuks osaks. Sellistel juhtudel tagab elulõpu tahteavaldus, et nende selgelt väljendatud

ja dokumenteeritud soovid on meditsiinitöötajatele siduvad.

Oluline on rõhutada, et see lähenemine ei välista inimese õigust oma otsust muuta, kui tema

vaated, soovid või olukord peaksid aja jooksul muutuma. Näiteks võib inimene, kes varem

loobus tervishoiuteenustest, otsustada otsusevõime taastumisel siiski kasutada palliatiivset abi

valu ja teiste vaevuste leevendamiseks, ja tervishoiutöötajatel on kohustus seda austada. Selline

lähenemine tagab, et inimeste elu ja tervist puudutavaid otsuseid austatakse täielikult, toetades

nende väärikust ja autonoomiat.

Eelnõus on oluline reguleerida lisaks rakendamise alustele ka olukordi, kus elulõpu

tahteavaldust rakendada ei tohi. Seda põhjusel, et hoolimata isiku vabast tahtest ja

autonoomiast, on abistatud enesetapud ja eutanaasia lubamatud. Tervishoiuteenuse osutamine

peab olema kooskõlas kehtivate seaduste ja eetiliste põhimõtetega. Elulõpu tahteavalduse

rakendaja peab hindama olukorda ning loobuma rakendamisest, kui see oleks isiku eeldatava

tahtega ilmselgelt vastuolus. Eeldatava tahtega on seotud kiireloomulised juhtumid (nt

ootamatu teadvusekadu, vigastused, õnnetused), mille korral ei tohi elulõpu tahteavaldust

rakendada enne, kui on võimalik isiku terviseseisundit hinnata.

Elulõpu tahteavalduse kohene rakendamine ei ole lubatud kiireloomuliste juhtumite korral, kuni

isiku terviseseisundit on võimalik täiendavalt hinnata või kui isiku terviseseisund, mis oleks

aluseks tahteavalduse täitmisele, on ajutine. See puudutab olukordi, kus terviseseisundi

10

halvenemine on ajutine ja paranemine on tõenäoline, näiteks pöörduvate terviserikete või

ajutiste komplikatsioonide korral. Sellisel juhul on oluline oodata ja hinnata terviseseisundi

edasist arengut enne tahteavalduse rakendamist. See tähendab, et kriitilistes olukordades, kus

isiku ravivõimalusi ja prognoosi ei ole võimalik kohe täpselt hinnata, tuleb esmajärjekorras teha

kõik, mis võimalik, et patsiendi seisund stabiliseerida ning alles seejärel kaaluda tahteavalduse

rakendamist.

Näiteks kui noor inimene satub ujumis- või lumelauaõnnetusse, mille tagajärjel tekib vigastus

või trauma, peab tervishoiutöötaja esmalt siiski püüdma ta elu päästa. Alles pärast olukorra

stabiliseerimist ja terviseseisundi täpsemat hindamist saab analüüsida, kas elulõpu tahteavaldus

on asjakohane ja millised on selle rakendamise alused. Kui selgub, et õnnetuse tagajärjel on

tekkinud elukvaliteet, mida isik tahteavalduses vältida soovis, saab tahteavaldust rakendada.

Näiteks, kui suhkruhaigusega isikul, kelle haigus on ravimitega kontrolli all ja kelle

eluväljavaated on arstide hinnangul head, tekib väga madala veresuhkru taseme tõttu

teadvusekaotus (nt toidupuuduse või ülemäärase füüsilise koormuse tõttu), osutatakse talle

elupäästvat esmaabi ja ravi. Seda tehakse põhjusel, et prognoos sellisest seisundist taastumiseks

on hea ning tegemist on ajutise ja pöörduva olukorraga. Kui aga samal isikul on kehtiv elulõpu

tahteavaldus, milles ta on väljendanud soovi keelduda elustamisest näiteks vegetatiivse seisundi

või pikaajalise pöördumatu tervisekahjustuse korral, siis muutub prognoosi hindamine

otsustavaks. Kui arstide hinnangul on võimalus isiku täielikuks taastumiseks hea, elulõpu

tahteavaldust ei rakendata. Kui aga ilmneb, et prognoos on väga halb, näiteks esineb

pöördumatu ajukahjustus või seisund, mis vastab tahteavalduses kirjeldatud tingimustele,

rakendatakse elulõpu tahteavaldust.

Elulõpu tahteavalduse rakendajaks on arst, kuid teatud selgetel juhtumitel on see õigus ka

kiirabibrigaadi juhil (surma põhjuse tuvastamise seaduse § 3 lõike 3 alusel on kiirabibrigaadi

juhil õigus tuvastada surma fakt), näiteks hooldekodudes, kus püsivalt ei tööta ei õed ega arstid,

kuid isiku terviseseisundi kiire muutuse korral kutsutakse vajaduse korral kiirabi. Kui

hooldekodu hoolealusel on kehtiv elulõpu tahteavaldus ja rakendamise alused on ilmselged (nt

on isikul dokumenteeritud soov vältida elustamist defibrillaatoriga), saab kiirabibrigaadi juht

selle rakendamise otsuse teha. See väldib olukordi, kus kiirabi viib isiku haiglasse, kus arst

avastab kohe, et tegemist on elulõpu tahteavalduse rakendamise juhtumiga, ning rakendab seda

alles siis. Haiglasse viimine oleks sel juhul olnud vastuolus isiku soovidega ja tema autonoomia

rikkumine.

Erinevates riikides on kehtestatud tingimused, mille puhul elulõpu tahteavaldust ei rakendata,

et tagada patsiendi huvide kaitse ja meditsiinilise eetika järgimine.

Austrias ei rakendata tahteavaldust juhul, kui pärast selle koostamist on meditsiinis toimunud

märkimisväärne areng, mis võiks muuta patsiendi otsust, kui dokumendi täitmine võib ohustada

teisi isikuid, või kui dokumenti ei ole tervishoiuteenuse osutajale esitatud ning ravi on juba

alustatud. Samuti ei võeta dokumenti arvesse, kui see ei ole koostatud vabast tahtest või sisaldab

ebaseaduslikke juhiseid, nagu eutanaasia.

Tšehhis võib elulõpu tahteavaldus jääda rakendamata, kui ravi alustamise hetkel pole

dokumenti esitatud ja ravi katkestamine tooks kaasa patsiendi kiire surma, kui meditsiinis on

toimunud oluline areng ja eeldatakse, et patsient nõustuks uute ravivõimalustega, või kui

dokument sisaldab juhiseid, mis võivad kiirendada patsiendi surma. Lisaks võib tahteavaldusest

loobuda, kui selle täitmine ohustaks teisi isikuid.

Prantsusmaal ei rakendata elulõpu tahteavaldust kiireloomulistes ja elutähtsates olukordades

enne, kui patsiendi terviseseisundit on võimalik hinnata. Samuti võib dokument jääda täitmata,

kui see ei vasta patsiendi tegelikule seisundile või tundub arstide hinnangul sobimatu. Lõpliku

11

otsuse dokumenti mitte järgida teeb arstide konsiilium, arvestades patsiendi usaldusisiku ja

lähedaste arvamust.

Sloveenias ei rakendata tahteavaldust juhul, kui see ei vasta seaduse nõuetele või ei ole kantud

patsiendiandmete keskregistrisse. Samuti võib tahteavalduse rakendamata jätta, kui patsiendi

terviseseisund on muutunud või kui dokumenti pole õigel ajal tervishoiutöötajale esitatud.

Taanis saab rakendada elulõpu tahteavaldust raskete ja ravimatute haiguste korral.

Paragrahv 597 sätestab isikud, kellel on õigus tahteavaldust koostada. Isik, kellel on õigus ja

võimalus elulõpu tahteavaldust koostada, on täisealine teo- ja otsusevõimeline isik. VÕS § 766

lõike 4 kohaselt peab piiratud teovõimega patsiendi puhul saama nõusoleku tervishoiuteenuse

osutamiseks patsiendi seaduslikult esindajalt, kuid seda juhul, kui patsient ei ole võimeline

poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma.

Piiratud teovõimega isik on ka TsÜS § 8 lõigete 2 ja 3 kohaselt alla 18-aastane isik. Eelnõu

kohaselt ei saa alaealine ehk alla 18-aastane isik õigust elulõpu tahteavaldust koostada. Elulõpu

küsimused on niivõrd kaalukad, et nende üle otsustamise suhtes ei saa täies ulatuses rakendada

VÕS § 766 lõiget 4, mille kohaselt tohiks piiratud teovõimega (alaealine) ise otsustada, kui on

täidetud tingimus, et ta on võimeline vastutustundeliselt kaaluma elulõpu tahteavalduse poolt-

ja vastuväiteid ja aduma selle tagajärgi. Samuti tulevad ette moraalsed takistused. Elulõpu

tahteavalduse otsus on niivõrd kaalukas, et vanemate osaluseta seda teha oleks mõeldamatu.

Vanemate soov enda lapse ravist loobuda on ebatõenäoline ning seega alaealise elulõpu

tahteavaldus praktikas ei realiseeruks. Võib möönda, et alaealisel, kes on ka piiratud

teovõimega ja kellel on seaduslik esindaja, peaks olema moraalne õigus elulõpu tahteavaldust

teha. Alaealiste õigused aga ei ole Eestis reaalses elus tervishoiuteenuste osutamisel seni

piisavalt tähelepanu saanud ega läbi räägitud ei tervishoius ega ka ühiskonnas laiemalt. Seega

pole ka õige alustada alaealiste õiguste reguleerimist elulõpu tahteavalduse õiguse andmisega.

Eestkostja ei saa koostada elulõpu tahteavaldust, kuna see on lahutamatult seotud isiku elu ja

tervisega. Nii nagu kellegi teise eest ei saa abielluda ega testamenti teha, ei saa ka kellegi teise

eest elulõpu tahteavaldust teha. Samamoodi on deliktiõiguses käsitletud nõusolekut, mis

välistab õigusvastase asjaolu, kui üksnes inimese enda tahteavaldust, mida esindaja teha ei saa.

Tuues paralleele teiste liikmesriikide sarnasest regulatsioonist, saab Austrias, Taanis,

Prantsusmaal, Saksamaal, Hispaanias, Šveitsis, Ungaris ja Sloveenias varem väljendatud tahte

dokumendi (elulõpu tahteavalduse) koostada iga vähemalt 18-aastane otsusevõimeline isik, kes

ei ole eestkoste all. Samuti saab määrata kirjaliku avaldusega isikud, kes on volitatud otsustama

isiku ravi üle juhul, kui ta ise seda teha ei suuda. Hollandis on elulõpu tahteavalduse koostamise

õigus alates 16. eluaastast.

Piiratud teovõimega täisealine isik, kelle puhul arst hindab tema otsusevõime piisavaks, omab

aga õigust elulõpu tahteavalduse koostamiseks. Seda põhjusel, et isikul võibki olla kohus

teovõimet piiranud näiteks varaliste tehingute tegemiseks, kuid enda tervist puudutavates

küsimustes on ta vägagi adekvaatne ning valmis vastu võtma olulisi otsuseid. Isik peab olema

võimeline kaaluma poolt- ja vastuargumente, et langetada otsus enda elulõpu kohta.

Paragrahv 598 sätestab elulõpu tahteavalduse koostamise ja jõustumise.

Elulõpu tahteavalduse saab koostada ainult arsti nõustamisel ja juhendamisel. Elulõpu

tahteavalduse koostamine ja nõustamine toimub arsti visiidi käigus, kus arst annab inimesele

põhjaliku ülevaate tahteavalduse olemusest, terviseseisunditest ning erinevate raviviiside sisust

ja nendest loobumise võimalikest tagajärgedest. Nõustamise käigus hinnatakse inimese

otsusevõimet, selgitatakse, millistest ravivõimalustest saab loobuda ning millised on sellise

otsuse tagajärjed, et tagada teadlik ja kaalutletud otsus. Ainult arst saab nõustamisel anda teavet

kaasaegsete meditsiiniliste võimaluste kohta teatud haigustest paranemiseks ning selgitada,

12

milliste haiguste puhul on ravivõimalused piiratud. Arst saab selgitada, kuidas teatud haiguste

korral võib inimene jääda püsivasse seisundisse, mis põhjustab vaevusi, kannatusi ja

elukvaliteedi halvenemist, mille tõttu vajab inimene igapäevaelus pidevat abi. Nõustamise

eesmärk on vähendada riski, et inimene tahteavalduse tähendust ei mõista.

Paljudes riikides on varem väljendatud tahte dokumendi koostamise eelduseks arstlik

konsultatsioon, mille eesmärk on tagada, et patsient mõistab oma otsuse tagajärgi ning suudab

neid adekvaatselt hinnata. Riigiti on arstliku konsultatsiooni nõuded erinevad.

Austrias, Ungaris ja Sloveenias on arstlik konsultatsioon kohustuslik. Austrias ja Ungaris peab

arst enne dokumendi koostamist kinnitama patsiendi otsusevõime ning andma põhjalikku teavet

võimalike tagajärgede kohta. Sloveenias annavad enne dokumendi koostamist patsiendile

teavet nii arst kui ka patsiendi õiguste esindaja, et tagada informeeritud otsuse tegemine.

Šveitsis ja Hollandis on arstiga konsulteerimine soovitatav, kuid mitte kohustuslik. Šveitsis

soovitatakse patsientidel konsulteerida arstiga enne dokumendi koostamist, et olla teadlik

kõigist võimalikest valikutest. Hollandis on soovitatav, et patsient arutaks oma otsuseid arstiga,

kuid lõplik dokument võib olla koostatud ka ilma eelneva konsultatsioonita.

Saksamaal, Prantsusmaal ja Hispaanias ei ole arstlik konsultatsioon dokumendi koostamisel

nõutav, mis tähendab, et patsiendid võivad koostada oma tahteavalduse iseseisvalt, ilma arsti

kohustusliku sekkumiseta.

Arst kinnitab patsiendi nõustamise tervise infosüsteemi vahendusel ja esitab koostatud

dokumendi tervise infosüsteemi. Inimesele on juurdepääs tervise infosüsteemile tagatud

terviseportaali kaudu. Täpne andmekoosseis sätestatakse tervise infosüsteemi

andmekoosseisude määruses.15

Elulõpu tahteavaldust kui dokumenti saab koostada terviseportaalis patsiendi poolt ning sellele

lisatakse koostaja digitaalallkiri. Digitaalne lahendus elulõpu tahteavalduse vormistamisel

tagab selle ajakohase ja lihtsa kättesaadavuse tervishoiutöötajatele, et neil oleks võimalik

patsiendi varem väljendatud soove austada. Samuti saab inimene elulõpu tahteavalduse

koostada arsti juures, lisades sellele omakäelise allkirja. Omakäeliselt allkirjastatud elulõpu

tahteavaldus peab samuti tervise infosüsteemi jõudma. Selle sisestab arst sinna käsitsi enda

tervise juhtimise töölaua kaudu (selleks, et tagada andmete masinloetavus).

TsÜS § 80 alusel on kirjalik vorm võrdsustatud elektroonilise vormiga. Kirjalikus vormis annab

isik omakäelise allkirja, elektroonilises vormis annab isik digitaalallkirja. Seega on eelnõus

alternatiivina loodud paberil allkirjastamine võrdväärne digitaalallkirjaga. Elektrooniline vorm

ei ole iseseisev vormi liik, vaid see asendab kirjalikku vormi. Eelnõus on ette nähtud mõlemad.

Eelistada võiks ja tuleks elektroonilist vormi, kuid olemas on ka kirjaliku vormi võimalus.

Elulõpu tahteavalduse koostamise täpsemad tingimused ja kord kehtestatakse määrusega.

Selleks on olemas tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise määrus.16 Rakendusakti

kavand on esitatud seletuskirja lisana. Määruses reguleeritakse tahteavalduse allkirjastamise ja

kinnitamise järjekorda, samuti näiteks seda, kui kaua on isikul aega oodata, et allkiri lisada jms.

Oluline on seaduse tasandil välja tuua, millal elulõpu tahteavaldus jõustub. Selleks on hetk, mil

arst on dokumendi kinnitanud ja isik selle allkirjastanud. Tervise infosüsteemi jõudmise hetkel

on see kättesaadav kõikidele tervishoiuteenuse osutajatele. Kui isik annab omakäelise allkirja,

sisestab arst andmed tervise infosüsteemi, lisades juurde foto või PDF-failina omakäelise

allkirja.

15 Tervise infosüsteemi andmekoosseisud ja nende esitamise tingimused–Riigi Teataja. 16 Tervishoiuteenuse osutamise dokumenteerimise tingimused ja kord–Riigi Teataja.

13

Alljärgnevalt on esitatud näitlikult kahe inimese teekond elulõpu tahteavalduse koostamisel.

Jane soovib koostada elulõpu tahteavalduse. Tal on digitaalsete vahendite kasutamise oskused

ja võimalus anda digitaalallkirja.

1. Elulõpu tahteavalduse koostamise soov ja dokumendi eeltäitmine terviseportaalis.

Jane alustab elulõpu tahteavalduse eeltäitmist tervise infosüsteemis, kui tunneb

valmisolekut väljendada oma soove elulõpu olukordade tarbeks. See on isiklik

mõtisklemise ja otsustamise etapp, kus Jane saab rahulikult oma soove ja väärtusi kaaluda.

Tervise infosüsteemis on olemas valikuvariandid, millistest raviprotseduuridest või

hooldustoimingutest saab loobuda. Jane valib oma esmased eelistused ja soovid. See annab

võimaluse rahulikult dokumenti kodus eeltäita ja valmistuda arsti konsultatsiooniks.

Vajaduse korral märgib Jane ka terviseseisundiga mitteseotud soovid, näiteks

korralduslikud eelistused elu lõpuks. Jane salvestab oma eeltäidetud valikud.

2. Lähedaste vajaduspõhine kaasamine. Jane teeb esialgse otsuse tahteavalduse

koostamiseks, kaasates vajaduse korral arutellu oma perekonna ja lähedased. Ajaliselt on

see paindlik ja sõltub inimese enda valmisolekust.

3. Kohtumine arstiga nõustamiseks. Pärast eeltäidetud tahteavalduse täitmist on Janel 90

päeva aega, et minna arstlikule nõustamisele. Sellel nõustamisel tuvastab arst kõigepealt

Jane isikusamasuse ja hindab tema otsusevõimet. Arst avab tervise infosüsteemis Jane

eeltäidetud elulõpu tahteavalduse. Kui arst hindab Jane otsusevõimeliseks, selgitab ta

elulõpu tahteavalduse olemust, samuti seda, millised on terviseseisundid ja nendega seotud

ravimeetodid, aga ka hooldusvõimalused. Arst tutvustab Janele, millistest ravivõimalustest

saab loobuda ja millised on selliste otsuste tagajärjed. Nõustamise eesmärk on aidata Janel

teha teadlik ja kaalutletud otsus ja vähendada riski, et ta oma tahteavalduse tähendust ei

mõista. Jane võib arstlikku nõustamist saada ka haiglaravil olles, sellisel juhul on nõustajaks

Janet raviv arst.

4. Elulõpu tahteavalduse vajaduspõhine täiendamine. Arstliku nõustamise käigus

muudetakse vajaduse korral eeltäidetud elulõpu tahteavalduse elektroonseid välju sõltuvalt

Jane soovidest tulevikuks, märkides eelistused näiteks elustamise, kunstliku hingamise ja

toitmise kohta.

5. Dokumendi kinnitamine, allkirjastamine ja tervisesüsteemi edastamine.

 Arst kinnitab Jane nõustamise tervise infosüsteemi vahendusel ja esitab koostatud

dokumendi tervise infosüsteemi. Protsess on sarnane ambulatoorse epikriisi

vormistamise ja kinnitamisega (lisatakse elulõpu tahteavaldus, arst kinnitab sooritatud

tegevuse ID-kaardi PIN 1 koodiga).

 Jane saab tervise infosüsteemis teate allkirjastada elulõpu tahteavaldus. Tal on 60 päeva

aega elulõpu tahteavalduse allkirjastamiseks alates arstliku nõustamise läbimisest. Kui

Jane tahteavalduse eelnimetatud ajaperioodil oma digitaalallkirjaga kinnitab, muutub

dokument pärast allkirjastamist tervise infosüsteemis kehtivaks ja tervishoiutöötajatele

kättesaadavaks.

 Kui Jane 60 päeva jooksul elulõpu tahteavaldust ei allkirjasta, see ei jõustu ning selle

sõlmimiseks tuleb uuesti läbida arstlik nõustamine.

6. Lähedaste vajaduspõhine teavitamine. Jane teavitab soovi korral oma lähedasi

tahteavalduse olemasolust ja sisust, et nad oleksid tema soovidest teadlikud. Selleks teeb ta

tahteavalduse tervise infosüsteemi vahendusel oma lähedastele nähtavaks.

14

7. Usaldusisiku määramine. Elulõpu tahteavalduse koostamisel võib Jane määrata

usaldusisiku, kelle poole arst pöördub dokumendi rakendamisel olukorras, kus Jane ei ole

ise võimeline oma soove väljendama.

Usaldusisik peab olema täisealine, teo- ja otsusevõimeline ning andma oma nõusoleku

digiallkirjaga või vajaduse korral omakäeliselt paberil (erijuhtu on kirjeldatud allpool

tekstis). Usaldusisik saab tervise infosüsteemi kaudu teavituse, et Jane tegi oma

(digiallkirjastatud) elulõpu tahteavalduse talle nähtavaks, ja ülesande allkirjastamiseks, mis

kinnitaks nõusolekut võtta usaldusisiku roll. Kui usaldusisik annab allkirja, et on nõus

olema Jane elulõpu tahteavalduse suhtes usaldusisik, muutub see Janele nähtavaks

terviseportaali vahendusel.

8. Elulõpu tahteavalduse kehtivus. Pärast digiallkirjastamist on Jane elulõpu tahteavaldus

kehtiv niikaua, kuni ta otsustab selle tühistada. Selleks koostab ta uue tahteavalduse tervise

infosüsteemis. Seda eelkõige juhul, kui tema terviseseisund või eelistused muutuvad.

Tervise infosüsteemi kaalutakse lisada lahendus, mis saadab Janele teatud aja järel

meeldetuletusi, et ta saaks oma tahteavalduse vajaduse korral üle vaadata ja ajakohastada.

Vana tahteavaldus kehtib niikaua, kuni uus tahteavaldus pole allkirjastatud.

9. Elulõpu tahteavalduse tühistamine. Janel on igal ajal võimalik oma elulõpu tahteavaldus

tühistada (kirjeldatud täpsemalt vastava seaduseelnõu sätte juures).

Endel soovib koostada elulõpu tahteavalduse. Tal ei ole võimalik elulõpu tahteavaldust

elektroonselt täita ega allkirjastada või tal pole oskusi, et seda teha.

1. Elulõpu tahteavalduse koostamise soov ja lähedaste vajaduspõhine kaasamine. Endel

alustab elulõpu tahteavalduse koostamist, kui tunneb valmisolekut väljendada oma soove

elulõpu olukordade tarbeks, kaasates vajaduse korral arutellu oma perekonna ja lähedased.

Ajaliselt on see paindlik ja sõltub Endli enda valmisolekust. Kuna Endlil ei ole võimalik

elulõpu tahteavaldust elektroonselt eeltäita, pöördub ta selle sooviga arsti vastuvõtule või

annab haiglaravil olles sellest teada raviarstile.

2. Kohtumine arstiga nõustamiseks. Endel läheb arstlikule nõustamisele sooviga koostada

elulõpu tahteavaldus või teeb seda haiglaravil olles, konsulteerides oma raviarstiga. Sellel

nõustamisel tuvastab arst Endli isikusamasuse ja hindab tema otsusevõimet. Arst avab

tervise infosüsteemis elektroonse elulõpu tahteavalduse. Kui arst hindab Endli

otsusevõimeliseks, selgitab ta Endlile elulõpu tahteavalduse olemust, samuti seda, millised

on terviseseisundid ja nendega seotud ravimeetodid, aga ka hooldusvõimalused. Arst

tutvustab Endlile, millistest ravivõimalustest saab loobuda ja millised on selliste otsuste

tagajärjed. Nõustamise eesmärk on aidata Endlil teha teadlik ja kaalutletud otsus ning

vähendada riski, et ta oma tahteavalduse tähendust ei mõista. Endel võib arstlikku

nõustamist saada ka haiglaravil olles, sellisel juhul on nõustajaks Endli raviarst.

3. Elulõpu tahteavalduse täitmine. Arst täidab Endli soovide kohaselt elektroonse elulõpu

tahteavalduse vormi, märkides näiteks eelistused elustamise, kunstliku hingamise ja

toitmise kohta.

4. Dokumendi kinnitamine, allkirjastamine ja tervisesüsteemi edastamine.

 Arst prindib Endli elulõpu tahteavalduse välja.

 Endel allkirjastab väljaprinditud tahteavalduse omakäeliselt.

 Arst laadib Endli allkirjastatud elulõpu tahteavalduse PDF-failina või pildina üles,

kinnitab Endli nõustamise tervise infosüsteemi vahendusel ja esitab koostatud

15

dokumendid tervise infosüsteemi. Protsess on sarnane ambulatoorse epikriisi

vormistamise ja kinnitamisega (lisatakse elulõpu tahteavaldus, arst kinnitab sooritatud

tegevuse ID-kaardi PIN 1 koodiga).

 Elulõpu tahteavaldus muutub pärast selle edastamist tervise infosüsteemi kehtivaks ja

tervishoiutöötajatele kättesaadavaks.

5. Elulõpu tahteavalduse kehtivus. Pärast allkirjastatud elulõpu tahteavalduse edastamist

tervise infosüsteemi on Endli elulõpu tahteavaldus kehtiv niikaua, kuni ta otsustab selle

tühistada. Selleks tuleb koostada uus elulõpu tahteavaldus ja minna arstlikule nõustamisele.

Tahteavalduse täitmise protsess on sarnane selle esmakordse täitmisega.

6. Lähedaste vajaduspõhine teavitamine. Endel võib soovi korral teavitada oma lähedasi

tahteavalduse olemasolust ja sisust, et nad oleksid tema soovidest teadlikud.

7. Usaldusisiku määramine. Usaldusisik võib Endlit arsti vastuvõtul elulõpu tahteavalduse

koostamiseks saata. Usaldusisik saab anda oma nõusoleku elektroonselt (nagu Jane näite

puhul) või allkirjastades paberdokumendi käsitsi. Kui nõusolek on antud paberil, edastab

arst allkirjastatud dokumendi tervise infosüsteemi sarnaselt Endli dokumendiga.

8. Elulõpu tahteavalduse tühistamine. Endlil on igal ajal võimalik oma elulõpu tahteavaldus

tühistada, kui ta seda soovib, andes sellest kas suuliselt või kirjalikult teada

tervishoiutöötajatele.

Kõik isiku elulõpu tahteavaldamise koostamise teekonnad on nähtavad ka protsessijoonistena

seletuskirja lisas 3.

Kui isik ei saa ka paberil omakäelist allkirja anda ning elulõpu tahteavaldus koostatakse tema

ütluste järgi tulenevalt tema haigusest või erivajadustest, kaasatakse tunnistaja (vt selgitusi §

599 juurest).

Paragrahv 599 reguleerib usaldusisikut.

Elulõpu tahteavalduse koostamisel saab inimene määrata usaldusisiku, kelle ülesanne on

esindada ja kaitsta tema huve juhul, kui ta on pärast elulõpu tahteavalduse koostamist

otsusevõimetus seisundis. Tegemist on patsiendi valitud olulise inimesega, kelle nõu ja abi ta

vajab, keda ta usaldab, kes austab ja on valmis kaitsma tema soove ka vastuolude korral

tervishoiutöötajate ja lähedaste vahel. Usaldusisik võiks olla kättesaadav ja tema terviseseisund

peaks olema hea, et ta saaks oma rolli täita. Usaldusisik seisab hea elulõpu tahteavalduse teinud

patsiendi tahte võimalikult täpse järgimise eest, aidates arstil otsustada, kas tekkinud olukord

vastab elulõpu tahtevalduses nimetatud olukorrale ja patsiendi enda poolt määratletud

elukvaliteedile. Sel juhul pöördub arst määratud usaldusisiku, mitte sugulaste ega lähedaste

poole.

Usaldusisikuks tohib olla täisealine teo- ja otsusevõimeline isik. Need tingimused on vajalikud,

et usaldusisikuks oleks inimene, kes saab selle rolli olulisusest aru ning mõistab tegevuste

tagajärgi. Terviseportaalis saab usaldusisikuks määrata üksnes teovõimelise isiku. Usaldusisiku

otsusevõimet hindab arst elulõpu tahteavalduse rakendamisel. Määramise hetkel ei pruugi seda

teha saada ning otsusevõime võib ka ajas muutuda. Oluline on, et elulõpu tahteavalduse

rakendamisel oleks seisukoha andjaks otsusevõimeline usaldusisik.

Usaldusisikule on tagatud juurdepääs isiku elulõpu tahteavaldusele. See tagab usaldusisikule

kogu vajaliku teabe, et edastada isiku soovid otsusevõimetu seisundi tekkimisel. Rõhutada tuleb

16

seda, et usaldusisik näeb vaid elulõpu tahteavaldust, mitte muid isiku terviseandmeid.

Usaldusisik võib teavitada ka asjaomaseid isikuid raviga mitteseotud elulõpu soovidest ja

juhistest. Näiteks kui isik soovib, et viimastel päevadel külastaks teda vaimulik ja see on elulõpu

tahteavalduses kirjas, on eelkõige usaldusisik see, kes saab korraldada vaimuliku külastuse

isiku juurde. Samas ei ole see usaldusisikule kohustuslik.

Usaldusisiku rolli kinnitamiseks elulõpu tahteavalduses peab dokumendis olema usaldusisiku

omakäeline või digitaalallkiri, millega ta väljendab nõusolekut selles rollis tegutseda.

Usaldusisikule saadetakse terviseportaali kaudu teavitus, et konkreetne inimene on teinud

(digiallkirjastatud) elulõpu tahteavalduse ja määranud ta usaldusisikuks. Usaldusisikul on

terviseportaali kaudu ülesanne allkirjastada konkreetse inimese elulõpu tahteavaldus, et

kinnitada nõusolek võtta usaldusisiku roll. Kui usaldusisik allkirjastab elulõpu tahteavalduse,

muutub see isikule nähtavaks terviseportaali kaudu. Kui usaldusisik ei saa teatud põhjustel

digitaalset allkirja anda, annab ta omakäelise allkirja paberil ning arst laadib allkirjastatud

variandi PDF-faili või pildina üles ja edastab selle tervise infosüsteemi. Usaldusisik muutub

elulõpu tahteavalduses nähtavaks selle jõudmisel tervise infosüsteemi. Usaldusisik näeb

terviseportaali kaudu selle isiku elulõpu tahteavaldust, kelle usaldusisik ta on.

Tuues paralleele teiste riikide regulatsioonidest, saab välja tuua, et mitu riiki on loonud

võimaluse elulõpu tahteavalduse tegemisel määrata usaldusisik, kes aitab tagada patsiendi tahte

järgimist olukordades, kus ta ise ei ole võimeline otsuseid langetama.

Prantsusmaal võib patsient kirjaliku avaldusega määrata usaldusisiku, kelleks võib olla

pereliige, sõber või raviv arst. Usaldusisiku ülesanne on esindada patsienti ja tema arvamus on

eelistatud kõigi teiste isikute seisukohtade ees.

Sloveenias saab patsient määrata usaldusisiku, kelle valduses olev elulõpu tahte dokument tuleb

raske haiguse või puude korral esitada meditsiinitöötajale. Usaldusisik peab olema märgitud

kesksesse patsiendiandmete registrisse, mis tagab tervishoiutöötajatele ligipääsu asjakohasele

teabele.

Austrias on samuti võimalik määrata usaldusisik, kes toetab patsiendi tahte täitmist, kuid see ei

ole kohustuslik.

Taanis võimaldab süsteem määrata volitatud isiku, kes võib teha tervisega seotud otsuseid, kui

patsient on otsusevõimetu.

Paragrahv 5910 sätestab tunnistaja institutsiooni.

Tunnistaja abi on ette nähtud juhul, kui isik ei saa mingil põhjusel (tulenevalt terviseseisundist

või erivajadusest) elulõpu tahteavaldust ise koostada ega digitaalset või omakäelist allkirja

anda, näiteks kui isik ei saa liigutada käsi, kuid tema tahe on siiski arusaadav – suuline

väljendamine, silmade abil lugemine teatud masina abil vms. Tunnistaja peab andma

digitaalallkirja või omakäelise allkirja elulõpu tahteavalduse tegija asemel. Sarnane

regulatsioon on ka pärimisseaduses, kus on määratletud tunnistaja institutsioon. Tunnistaja

peab olema teadlik elulõpu tahteavalduse sisust selle koostamise hetkel, et kinnitada

allkirjastatava dokumendi sisu vastavust isiku soovidele.

Tunnistajaks võib olla vähemalt 18-aastane isik, kelle teo- ja otsusevõime on täielik ning kelle

on elulõpu tahteavalduse koostaja heaks kiitnud. Tunnistajaks ei sobi aga arst, kes on isikut

elulõpu tahteavalduse koostamisel nõustanud, et vältida võimalikku huvide konflikti.

Tunnistaja tagab selle, et koostatud elulõpu tahteavaldus vastab selle koostaja tahtele. Pärast

elulõpu tahteavalduse koostamist ei ole tunnistajal võimalik koostaja tehtud elulõpu

tahteavaldust tervise infosüsteemis näha. Tunnistaja roll on üksnes kinnitada elulõpu

17

tahteavalduse tegemise fakti ja selle vastavust arsti poolt tervise infosüsteemis kinnitatud

elulõpu tahteavaldusele.

Masinloetavust nõudvad andmeväljad täidab tervishoiutöötaja elektroonselt ning tagab, et

andmed vastavad paberil olevatele andmetele. Tunnistaja omakäelise allkirjaga elulõpu

tahteavalduse laadib arst üles PDF-faili või pildina ja edastab tervise infosüsteemi, et see oleks

tervishoiutöötajatele kättesaadav.

Elulõpu tahteavalduse koostamisel on tunnistaja nõue reguleeritud riigiti erinevalt – mõnes

riigis on see kohustuslik kindlates olukordades. Reeglina ei ole tunnistaja nõutav, kui elulõpu

tahteavaldust on võimalik täita digitaalselt.

Prantsusmaal ei ole tunnistaja olemasolu kohustuslik, välja arvatud juhul, kui isik ei suuda ise

dokumenti koostada – sel juhul peab dokument olema koostatud kahe tunnistaja juuresolekul,

kellest üks peab olema usaldusisik, kui selline on määratud.

Sloveenias ei ole patsiendi allkirja notariaalne kinnitamine nõutud ning seadus ei nõua ka

tunnistaja olemasolu.

Tšehhis ei ole tunnistajate osas seaduses selgeid juhiseid, kuid üldiste õigusnormide alusel ei

tohi tunnistajal olla huvide konflikti, näiteks pärija.

Ungaris on elulõpu tahteavalduse koostamiseks vajalik kahe tunnistaja olemasolu, kes peavad

tagama, et dokument on koostatud isiku vaba tahte alusel ja tema teovõime ei ole piiratud.

Hispaanias on samuti nõutav kahe tunnistaja juuresolek, kellest üks ei tohi olla patsiendi

pereliige ega seotud tema varaliste huvidega.

Austrias ja Taanis tunnistaja nõuet ei ole, kuna dokument koostatakse ja registreeritakse

digitaalselt.

Alljärgnevalt on näitlikult esitatud sellise inimese teekond elulõpu tahteavalduse sõlmimiseks,

mille korral on tulenevalt inimese terviseseisundist või erivajadusest vajalik kaasata tunnistaja.

Milvi soovib koostada elulõpu tahteavalduse. Kirjeldus erineb eespool esitatud Endli

kasutajaloost, kuna siin on sisse toodud tunnistaja roll. Tunnistaja allkirjastab elulõpu

tahteavalduse Milvi eest, kuna Milvi ei ole ise võimeline dokumenti koostama ega

allkirjastama. Tunnistaja roll on siin tagada Milvi soovide kinnitamine ja tahteavalduse

kehtivus, täites seeläbi olulise osa elulõpu tahteavalduse vormistamisel.

1. Tahteavalduse koostamise soov ja lähedaste vajaduspõhine kaasamine. Milvi alustab elulõpu tahteavalduse koostamist, kui tunneb valmisolekut väljendada oma

soove elulõpu olukordade tarbeks, kaasates vajaduse korral arutellu oma perekonna ja

lähedased. Ajaliselt on see paindlik ja sõltub Milvi enda valmisolekust. Kuna Milvil endal

ei ole võimalik elulõpu tahteavaldust täita, annab ta sellest eelkõige teada oma raviarstile

haiglas või võimaluse korral abistatakse teda arsti vastuvõtule pääsemisel.

2. Kohtumine arstiga nõustamiseks. Arstlikul nõustamisel kontrollib arst Milvi

isikusamasust ja otsusevõimet. Arst kaasab tunnistaja või on Milvil endal olemas tunnistaja

või usaldusisik. Arst tuvastab tunnistaja isikusamasuse, vanuse ja otsusevõime. Arst avab

tervise infosüsteemis elektroonse elulõpu tahteavalduse. Kui arst hindab Milvi

otsusevõimeliseks, selgitab ta Milvile elulõpu tahteavalduse olemust, samuti seda, millised

on terviseseisundid ja nendega seotud ravimeetodid, aga ka hooldusvõimalused. Arst

tutvustab Milvile, millistest ravivõimalustest saab loobuda ja millised on selliste otsuste

tagajärjed. Nõustamise eesmärk on aidata Milvil teha teadlik ja kaalutletud otsus ning

vähendada riski, et ta oma tahteavalduse tähendust ei mõista.

18

3. Dokumendi täitmine ja soovide sõnastamine. Arst täidab Milvi soovide kohaselt

elektroonse elulõpu tahteavalduse vormi, märkides näiteks eelistused elustamise, kunstliku

hingamise ja toitmise kohta.

4. Dokumendi kinnitamine tunnistaja kaasabil, allkirjastamine ja tervisesüsteemi

edastamine.  Arst prindib tunnistaja juuresolekul koostatud Milvi elulõpu tahteavalduse välja.

 Arst näitab Milvile tunnistaja juuresolekul koostatud elulõpu tahteavaldust.

 Arst kinnitab Milvi nõustamise tervise infosüsteemi vahendusel ja esitab koostatud

dokumendi tervise infosüsteemi. Protsess on sarnane ambulatoorse epikriisi

vormistamise ja kinnitamisega (lisatakse elulõpu tahteavaldus, arst kinnitab sooritatud

tegevuse ID-kaardi PIN 1 koodiga).

 Kui tunnistaja saab anda digitaalallkirja, saab ta tervise infosüsteemis teate allkirjastada

elulõpu tahteavaldus Milvi eest. Kui tunnistaja annab oma digitaalallkirja, muutub Milvi

elulõpu tahteavaldus pärast allkirjastamist tervise infosüsteemis kehtivaks ja

tervishoiutöötajatele kättesaadavaks.

 Kui tunnistaja ei saa digitaalset allkirja anda, annab ta selle paberil. Arst laadib

tunnistaja poolt allkirjastatud Milvi elulõpu tahteavalduse PDF-failina või pildina üles,

kinnitab Milvi nõustamise tervise infosüsteemi vahendusel ja esitab koostatud

dokumendid tervise infosüsteemi.

 Elulõpu tahteavaldus muutub pärast selle edastamist tervise infosüsteemi kehtivaks ja

tervishoiutöötajatele kättesaadavaks.

5. Lähedaste vajaduspõhine teavitamine. Milvi võib oma lähedasi tahteavalduse

olemasolust ja selle sisust teavitada, et tagada nende teadlikkus tema soovidest.

6. Usaldusisiku määramine. Milvi võib määrata usaldusisiku, kes toetab tema soove elulõpu

tahteavalduse rakendamisel otsusevõimetuse olukorras. Kui usaldusisik on Milvi elulõpu

tahteavalduse koostamise juures, ei ole vaja täiendavalt tunnistajat kaasata, vaid usaldusisik

täidab kahte rolli. Usaldusisik allkirjastab elulõpu tahteavalduse nõusoleku elektroonselt

või paberil. Kui nõusolek antakse paberil, laadib arst selle üles ja edastab tervise

infosüsteemi.

7. Elulõpu tahteavalduse kehtivus. Pärast allkirjastatud elulõpu tahteavalduse edastamist

tervise infosüsteemi on Milvi elulõpu tahteavaldus kehtiv niikaua, kuni ta otsustab selle

tühistada. Selleks tuleb koostada uus elulõpu tahteavaldus, minna arstlikule nõustamisele ja

kaasata tunnistaja. Tahteavalduse täitmise protsess on sarnane nagu selle esmakordsel

täitmisel.

Paragrahv 5911 reguleerib elulõpu tahteavalduse tühistamist. Kuni tühistamiseni on elulõpu

tahteavaldus kehtiv ja seda ollakse kohustatud täitma. Automaatset kehtetust ehk tühisust TTKS

ette nägema ei hakka. Kui isik enam elulõpu tahteavaldust ei soovi, saab ta selle tühistada.

Oluline on siinkohal see, et isikul võib olla mistahes põhjus elulõpu tahteavalduse

tühistamiseks. Kui isikul tekib kasvõi ajutiselt soov saada teenuseid, millest ta elulõpu

tahteavalduses loobus, on tal õigus tahteavaldus tühistada. Lisaks võib isik igal ajahetkel, olles

otsusevõimeline, koostada arsti nõustamisel uue elulõpu tahteavalduse.

Elulõpu tahteavalduse igal ajahetkel ja mistahes vormis tühistamine on kooskõlas biomeditsiini

konventsiooni artikli 5 lõikega 3. Kui isik loobub elulõpu tahteavaldusest suuliselt, väljendades

seda kohal viibivale tervishoiutöötajale, piisab suulisest ütlusest. Sellisel juhul loetakse

nõusolek teenuse osutamiseks antuks ning varasem mittenõusolek kaotab kehtivuse. Hilisem

nõusolek tühistab varasema mittenõusoleku. Soovi korral võib isik oma tahteavalduse esitada

19

ka kirjalikult, kirjutades selle paberile, tahvelarvutisse või muule sobivale vahendile. Kirjaliku

avalduse saab tervishoiutöötaja jäädvustada, näiteks tehes sellest pildi ja lisades selle tervise

infosüsteemi epikriisi juurde. Nii suuline kui ka kirjalik tahteavaldus loetakse kohaviibijale

edastatuks ja kättesaaduks, kui see on selgelt väljendatud ja tervishoiutöötaja poolt fikseeritud.

Kui haiglas ei ole tervishoiutöötajat läheduses ning isik väljendab tahet raviteenust siiski saada,

st tahab tühistada elulõpu tahteavalduse, võib juuresolev kolmas isik salvestada isiku soovi

videona või panna selle muul moel kirja. Juuresolev kolmas isik (näiteks lähedane, hooldaja

sõber, tuttav või ka juhuslik inimene, kes patsiendi läheduses parasjagu viibib) annab teate edasi

arstile või muule tervishoiutöötajale. Sel puhul ravi jätkub ja arst tühistab viivitamata

tahteavalduse infosüsteemis.

Oluline on rõhutada, et vaikimisi ei saa elulõpu tahteavaldust koostada ega ka tühistada.

Tegemist on niivõrd olulise õigusliku hüvega – inimese eluga – mille kohta tahet väljendatakse,

et see peab olema tehtud muul moel kui vaikimisi. Kaitstava õigushüve olulisuse tõttu ei saa

elulõpu tahteavaldust suuliselt koostada, kuid seda saab suuliselt tühistada. Kui isik on elulõpu

tahteavalduse koostanud ja seejärel tühistanud, peab ta selle uuesti koostamiseks järgima

seaduses sätestatud nõudeid ning seda saab uuesti teha arsti nõustamisel ja tervise infosüsteemi

vahendusel.

Paragrahv 5912 kehtestab elulõpu tahteavalduse koostamise rahastamise aluse. Nimelt muutub

elulõpu tahteavalduse koostamine ja selle nõustamine uueks tervishoiuteenuseks, mis

sätestatakse ravikindlustuse seaduse alusel kehtestatavas Vabariigi Valitsuse määruses

„Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelu“. Uue tervishoiuteenuse eest hakkab tasuma

Tervisekassa ravikindlustuse eelarvest. Sotsiaalministeerium analüüsib koos Tervisekassaga

2025. aastal vajadust eraldi hinnastada ja lisada Tervisekassa tervishoiuteenuste loetellu elulõpu

tahteavaldusega seotud arstlik nõustamine, mida praegu saab teha juba olemasolevate

tervishoiuteenuste raames. Kuna elulõpu tahteavalduse koostajate arv on esialgu väike ja

nõustamisi saab paindlikult korraldada, ei mõjuta see tervishoiuteenuste kättesaadavust.

Paragrahv 7212 on vajalik õigusselguse huvides. Nimelt on mõned inimesed juba täna

koostanud elulõpu tahteavalduse sarnase dokumendi kehtiva õiguse alusel. Juhul kui inimene

ei soovi või ei jõua seda muuta, on vajalik tagada nende tahteavalduste kehtivus. Oluline on

rõhutada, et rakendamisel siiski tuleb lähtuda käesoleva seaduse rakendamise välistuse alusest

ning sellest, kes tohib elulõpu tahteavalduse rakendajaks olla.

Paragrahviga 2 muudetakse võlaõigusseadust.

VÕS on TTKS-i suhtes tervishoiuteenuse osutamisel üldnormiks, reguleerides

tervishoiuteenuse osutamise lepingu sõlmimise eelduseks olevat patsiendi nõusoleku saamist

muu hulgas juhul, kui patsient on otsusevõimetus seisundis. Kuna otsusevõimetu patsiendi

eeldatava tahte kohta luuakse võimalus teha etteulatuvalt ravist keeldumise tahteavaldus ja selle

koostamise eriregulatsioon sätestatakse TTKS-is, tuleb õigusselguse tagamiseks teha

täpsustused ka VÕS-is.

Punktiga 1 täiendatakse VÕS § 759 uue lõikega. Paragrahv 759 on tavalise lepingu sõlmimise

regulatsiooni eriregulatsioon. Leping sõlmitakse tavaolukorras pakkumuse esitamise ja sellele

nõustumise andmisega, kuni on selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe. Tervishoiuteenust

aga osutatakse ka isikule, kes pole tahet avaldanud. Nimelt on oluline siiski isiku elu päästa ja

teda ravida, kuigi ta pole sõnaselgelt või kirjalikult enda tahet avaldanud. Kui tervishoiuteenuse

osutaja hakkab enda kutsetegevuses tervishoiuteenust osutama, loetakse leping alati sõlmituks.

Otsusevõimetule patsiendile tervishoiuteenust osutades tekib lepinguline suhe, mitte käsundita

20

asjaajamise õigussuhe. Tegelikku tahet tuleb sisustada nii, et see on patsiendi varem avaldatud

tahe mistahes vormis.17

Oluline on luua erinorm elulõpu tahteavalduse puhuks, sest juhul kui isikul on see koostatud,

ei saa lugeda temaga tervishoiuteenuse osutamise lepingut sõlmituks. Kohe kui isik on

otsusevõimetus seisundis, peab arst tervise infosüsteemist kontrollima, kas isikul on elulõpu

tahteavaldus koostatud. Kui on, tuleb seda rakendada. Kui ei ole, tuleb lähtuda isiku tegelikust

ja eeldatavast tahtest. Nimelt avaldabki isik elulõpu tahtevalduses enda tahet tuleviku

olukordadeks ning seda ei saa eirata.

Punktiga 2 täiendatakse VÕS § 766 lõikega 41. Sama paragrahvi lõike 3 alusel osutatakse

patsiendile teenust tema nõusolekul, kusjuures nõusolek võib olla mistahes vormis ning

tervishoiuteenuse osutaja nõudmisel kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kui patsient

nõusoleku andmisest keeldub, ei tohi teenust osutada. Teenuse saamata jäämisest tulenevate

kahjulike tagajärgede riski kannab sel juhul patsient ise. Nõusolek peab olemas olema teenuse

osutamise algushetkel. Teenuse saamise hetkel ei pea isik olema otsusevõimeline.

Otsusevõimet tuleb hinnata nõusoleku saamise hetkel. Nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks

ei ole tehing, õigem on pidada nõusolekut õigusvastasust välistava asjaoluga sarnaseks

instituudiks. Andes nõusoleku tervishoiuteenuse osutamiseks, teostab patsient enda kehalise

enesemääramise õigust (PS § 19). Küll aga on tahteavaldus see, kui patsient sõlmib

tervishoiuteenuse osutamise lepingu.18 Seega võib elulõpu tahteavaldust käsitada teatud

juhtudel tahteavaldusena, tuginedes TsÜS-i analoogiale, samuti deliktiõiguses tuntud

õigusvastasust välistava asjaoluna. Kui isik on talle tervishoiuteenuse osutamisega nõustunud

ja viibib haiglaravil, on tegemist lepinguga.

Elulõpu tahteavalduse regulatsiooniga tekitatakse olukord, kus isik ei anna nõusolekut tulevikus

tervishoiuteenuste osutamiseks ning lepingut ei saa lugeda sõlmituks ka seaduse alusel. Seega

on oluline teha erisus ka VÕS-is. Vajalik on luua erisus lõikes 4 sätestatu tarbeks, sest elulõpu

tahteavaldust ei saa mitte ühelgi juhul koostada isiku seaduslik esindaja. Elulõpu tahteavaldust

saab teha üksnes isik ise (nagu ka abielluda ja testamenti koostada). Kui isik on piiratud

teovõimega ega ole ka otsusevõimeline, siis elulõpu tahteavalduse koostamine võimalik ei ole

ning talle osutatakse tervishoiuteenuseid, mis on tema huvides.

Patsiendil on õigus ise otsustada enda ravi üle. Tervishoiuteenuse osutamiseks on patsiendi

nõusoleku saamine lepinguõiguses üks tervishoiuteenuse osutaja kohustusi. Deliktiõiguses

välistab patsiendi nõusolek talle tekitatud kahju õigusvastasuse.19 Elulõpu tahteavaldusega

antud nõustumus tervishoiuteenust mitte osutada on kooskõlas seadusega, kuna isik teostab

enda kehalise enesemääramise õigust (PS § 19). See õigus on tal ka teadvusel olles, kui ta

tervishoiuteenusest keeldub.

Punktiga 3 täiendatakse VÕS § 767 lõikega 11. VÕS § 767 lõige 1 juba hõlmab nõuet, et

tervishoiuteenuse osutamine peab vastama teenuse osutamisel otsusevõimetu patsiendi varem

avaldatud või eeldatavale tahtele, mis võib olla arstile varem teada antud eelistuste või

patsienditestamendina (sh eelnõuga kavandatav elulõpu tahteavaldus). Kui patsient ei suuda

mingit tahet väljendada, loetakse tervishoiuteenuse osutamise leping seaduse alusel sõlmituks,

sest võib eeldada, et patsient soovib tervishoiuteenust saada.20 Samas, kui isikul on tehtud

elulõpu tahteavaldus, ei saa selles nimetatud teenustest ja ravist keeldumisel lugeda, et leping

on sõlmitud seaduse alusel.

17 P. Varul jt. Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2020, lk 202–204. 18 P. Varul jt. Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2020, lk 215–216. 19 P. Varul jt. Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2020, lk 213. 20 A. Nõmper, J. Sootak. Meditsiiniõigus. 2007. Lk 61.

21

Õigusselguse eesmärgil tuleb VÕS-is selgelt viidata ka elulõpu tahteavaldusele, mis sisult on

etteulatuvalt nõusoleku mitteandmine selles nimetatud tervishoiuteenuste osutamiseks.

VÕS § 767 lõige 1 näeb ette, et patsiendi varem avaldatud või eeldatav tahe tuleb vastavalt

võimalustele välja selgitada patsiendi omaste kaudu. Selline kord ei sobi elulõpu tahteavalduse

olemasolu korral, sest sellega on patsient oma tahet juba väljendanud. Elulõpu tahteavalduses

nimetatud teenustest ja ravist loobumise puhul ei tule ka omaste kaudu patsiendi tahet tuvastada.

VÕS § 767 lisatava lõike 11 kohaselt tuleb otsusevõimetule patsiendile tervishoiuteenuse

osutamisel lähtuda tema koostatud elulõpu tahteavaldusest. Tervishoiuteenuse osutajal tuleb

elulõpu tahteavalduse olemasolu tuvastada varem avaldatud või eeldatava tahte

väljaselgitamiseks (sisuliselt, kas on keeldutud teenusest) tervise infosüsteemist. Elulõpu

tahteavalduse rakendumisega lõpevad eelnevad nõustumused tervishoiuteenuste, sealhulgas

püsiravi osutamiseks osas, mis langeb kokku elulõpu tahteavalduses nimetatud

tervishoiuteenuste osutamise keeluga (senine teenuseleping lõpeb).

Kui arst rakendab elulõpu tahteavaldust, tuleb võimaluse korral omakseid teavitada vastavalt

lõikes 1 nimetatud korrale. Võimaluse korral tähendab see seda, et kui lihtsal moel (telefoni

teel, e-kirja teel, külastuse ajal) ei ole omaksed kättesaadavad, ei pea arst tegema suuri

lisapingutusi nende otsimiseks.

Arsti vastutus

1. novembril 2024. a jõustus tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus

(TOKVS), mille kohaselt täidab kindlustusandja tervishoiuteenuse osutaja asemel kohustuse

hüvitada kahju, mille kindlustusvõtja on tekitanud kolmandale isikule. Kõikidel

tervishoiuteenuse osutajatel, kellel on tegevusluba, on kohustus sõlmida kindlustusleping.

Seega on elulõpu tahteavalduse koostamisel patsiendi nõustamine kaetud

vastutuskindlustusega, nagu ka tahteavalduse rakendamine. Tervishoiuteenuse osutaja

vastutuse ja kindlustusandja vastutuse ulatus ei ole võrdsed.

Tervishoiuteenuse osutamise leping on oma olemuselt käsundusleping. Seega on isikul õigus

esitada nõue tervishoiuteenuse osutaja vastu eelkõige lepingu rikkumisele tuginedes. VÕS §

770 alusel vastutab tervishoiuteenuse osutaja enda süüliselt tekitatud kahju eest. Süü vormideks

on tahtlus, hooletus ja raske hooletus. Samas on isikul õigus nõuda ka lepinguvälist võlasuhet

VÕS § 1044 alusel, kui talle on tekitatud tervisekahju. Välistada ei saa ka käsundita asjaajamist.

Kuigi VÕS-i alusel eeldatakse lepingu sõlmimist, kui see on patsiendi huvides, võib see elulõpu

tahteavalduse puhul olla vastupidi – isik on väljendanud tahet, et talle teenust ei osutata, kuid

arst teeb seda siiski. Sellisel juhul saabki isik nõuda kahju hüvitamist käsundita asjaajamise

sätete alusel.

Kui arst rakendab elulõpu tahteavaldust korrektselt ning jätab osutamata teenused, millest isik

on loobunud, ei ole tegemist kahju tekkimisega ega kindlustusjuhtumiga TOKVS-i tähenduses.

Kui aga arst on diagnoosinud valesti ning hinnanud isiku seisundit valesti, mistõttu on elulõpu

tahteavaldust valesti rakendatud, võib kõne alla tulla arsti vastutus kas VÕS-i või TOKVS-i

alusel.

Paragrahviga 3 kehtestatakse eelnõu seadusena jõustumise aeg, milleks on 2027. aasta

1. jaanuar. Selleks ajaks valmib elulõpu tahteavalduse rakendamiseks vajalik IT-lahendus ning

see annab ka arstidele piisava aja, et korraldada koolitusi ja teha ettevalmistusi oskuslikuks

nõustamiseks. Samuti on see piisav vacatio legis ühiskonnale tervikuna, et uue regulatsiooniga

tutvuda ja harjuda.

22

3.2. Kooskõla Eesti Vabariigi põhiseadusega

Elulõpu tahteavalduse koostamine annab inimesele õiguse otsustada oma keha üle, kui ta on

otsusevõimetus seisundis. Elulõpu tahteavaldusega otsustab inimene ette, millist ravi ta soovib

või ei soovi saada olukorras, kui ta ei ole tervise tõttu enam võimeline ravi puudutavaid valikuid

tegema, ning vältida olukorda, kus lähedased peavad otsustama tema eest. Eelnõu peamine

eesmärk on anda inimesele valikuvabadus teha etteulatuvalt otsuseid, mis aitaksid tal elu lõpus

vältida kannatusi ja keelduda küll elu pikendavatest, ent samas tulututest ja pahatihti

piinarikastest ravivõtetest. Elulõpu tahteavaldusega ei saa soovida eutaneerimist (surmamist)

ehk elu loomuliku kulu katkestamist. Elulõpu tahteavaldusega saab loobuda elu mis tahes

hinnaga tervist taastavast ja säilitavast ravist, mille tulemusena ei suudeta tagada patsiendile

inimväärset elukvaliteeti. Eelnõu kooskõlastamise järel on võimaldatud loobuda igasugusest

ravist ja abist, tunnustades inimese täielikku õigust loobuda meditsiinilisest abist, arvestades, et

selline õigus on isikul otsusevõimelises seisundis ka kehtiva korra järgi (VÕS). Absoluutne

loobumise õigus on siiski kavandatud tingimuslikuna – rakendajal ei tohiks tekkida sellise tahte

suhtes kahtlusi, et välistada abistatud enesetappu, mis on keelatud.

3.2.1. Elulõpu tahteavalduse legitiimne eesmärk

Elulõpu tahteavalduse sätestamise aluspõhimõtted ja idee tulenevad muu hulgas Eesti Vabariigi

põhiseadusest (PS). Elulõpu tahteavalduse koostamise võimaldamine kaitseb eelkõige inimese

enesemääramisõigust, mis tuleneb PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse põhimõttest ja §-s 19

kehtestatud vaba eneseteostuse põhimõttest, §-st 20 tulenevast õigusest vabadusele ja

isikupuutumatusele, §-s 26 nimetatud eraelu puutumatuse nõudest, samas vastandub §-s 28

sätestatud õigusega tervise kaitsele ja §-s 16 sätestatud igaühe õigusega elada ning keeluga

meelevaldselt kelleltki elu võtta. Viimane on otseses seoses tervishoiutöötajate tegevuse ja

tegevusetusega elulõpu tahteavalduse täitmisel.

Riigile paneb PS § 28 lõige 1 kohustuse kaitsta inimese tervist ehk riigil tuleb muu hulgas

tagada ravi saamine. Ebapiisav raviteenuse osutamine võib kujutada endast riigipoolset

tegevusetust elu ja tervisekaitse põhiõiguste tagamisel. Samas on inimesel õigus kehalisele

puutumatusele ja enesemääramisõigus, mis tähendab inimese õigust teha otsuseid, mis

puudutavad tema keha ja annavad seeläbi õiguse keelduda ravist isegi juhul, kui see seab ohtu

tema enda tervise või elu. Elulõpu tahteavalduse koostamise võimaldamine kaitseb

inimväärikust ja inimese kehalist puutumatust olukorras, kus inimene ise on otsusevõimetu.

Õigus koostada elulõpu tahteavaldus ei ole uudne võimalus, sest see on tuletatav VÕS § 766

lõikest 3, mis näeb ette, et patsiendi võib läbi vaadata ja talle tervishoiuteenust osutada üksnes

patsiendi nõusolekul. Samuti tuleb VÕS § 767 lõike 1 kohaselt otsusevõimetule patsiendile

tervishoiuteenuse osutamisel järgida muu hulgas tema poolt varem avaldatud tõendatavat tahet.

Samas peavad vastavalt PS § 13 lõikest 2 tuleneva õigusselguse nõudele seadused ja muud

õigusaktid olema sõnastatud selgelt ja arusaadavalt ning olema piisavalt ammendavad ja täpsed,

et igaühel oleks võimalik mõista regulatsiooni sisu ning selle kohaselt seada oma käitumine.

Käesoleva eelnõuga kehtestatakse täpsemad, ammendavad ja selgemad reeglid selle

koostamiseks ja rakendamiseks, et elulõpu tahteavaldusega seonduv oleks üheselt arusaadav nii

tegijale kui ka rakendajale. Elulõpu tahteavalduse koostamise võimaluse loomine eeldab

muudatusi seaduse tasemel, mida täiendavad vajalikud muudatused asjassepuutuvates

rakendusaktides. VÕS-i kui eraõigusliku seaduse täiendamist samasisulise korraga ei peeta

sobivaks, kuna soovitakse luua avalik-õiguslik, riiklikult tagatud elulõpu tahteavalduse

koostamise mehhanism. Seni VÕS-i alusel koostatud ja notariaalselt kinnitatud elulõpu

23

tahteavaldus ei ole end praktikas õigustanud, kuna on jäänud õigel ajal tervishoiutöötajatele

kättesaamatuks.21 Seetõttu on esmatähtis luua kiire ja töökindel lahendus, et elulõpu

tahteavaldus jõuaks õigel ajal arstideni.

3.2.2. Elulõpu tahteavalduse koostamise võimaldamine on proportsionaalne meede

3.2.2.1. Elulõpu tahteavalduse koostamise võimaldamine on sobiv meede eesmärkide

saavutamiseks

Inimväärikuse ning inimese enesemääramise, vaba eneseteostuse, isiku- ja eraelu

puutumatusele põhimõtetest22 tulenevalt tuleb tervishoiuteenuse osutamisel austada inimest kui

iseseisvat subjekti, tagada tema eneseväärikus, arvestada tema vaateid, ja lähtuda nendest

raviotsuste tegemisel. Ravi eesmärk on haiguse või muu terviserikke ravimisel pakkuda parimat

ravi ning leevendada kannatusi, seejuures tuleb arvesse võtta patsiendi õigusi. Samas võib isik

ravist loobuda, sealhulgas elu pikendavast ja kannatusi põhjustavast ravist loobuda, kui

terviseseisundiga kaasneb elukvaliteet, mida inimene ei soovi. Ravist loobumise õigus põhineb

patsiendi enesemääramisõigusel. Enesemääramisõigus kui isiku põhiõigus tähendab õigust ise

otsustada oma isikupuutumatuse üle. Elulõpu tahteavalduses formuleeritakse etteulatuvalt

ravist loobumise võimalused, kui patsient ei ole teadvusel ega saa oma ravi heaks kiita või

teisalt sellest loobuda. Elulõpu tahteavalduse rakendamisel ei loeta seaduse alusel (VÕS § 767)

tervisehoiuteenuse leping sõlmituks.

Elulõpu tahteavaldus on sobiv meede, sest selle koostamise üksikasjalik regulatsioon

võimaldab isikul teha oma ravi puudutavaid otsuseid, mis tal on tavaolukorras. Teisisõnu on

patsiendil õigus keelduda tema jaoks kavandatud või juba alustatud ravist, mis omakorda tagab

talle soovitud väärika elulõpu. Elulõpu tahteavalduse tühistamine saab olema isikule lihtne ja

vormivaba.

Võrdsete võimaluste tagamise põhimõtet arvestades, näiteks kui isik ei saa ise elulõpu

tahteavaldust digiallkirjastada, on tal võimalik see allkirjastada omakäeliselt. Kui ka see on

võimatu, saab seda tema eest teha tunnistaja. Tunnistajaks tohib olla elulõpu tahteavalduse

koostaja heakskiidetud vähemalt 18-aastane teo- ja otsusevõimeline isik. Tunnistaja peab olema

teadlik tahteavalduse sisust.

Elulõpu tahteavalduse saab koostada isik, kes on täisealine (18-aastane) teo- ja otsusevõimeline

isik. Samuti on koostamise õigus piiratud teovõimega täiskasvanul, kes on võimeline kaaluma

kõiki tulevikujuhises antud korralduste tagajärgedest tulenevaid poolt- ja vastuargumente.

Piiratud teovõimega patsiendi puhul otsustab arst patsiendi nõustamise käigus, kas patsiendi

otsuse- ja arusaamisvõime on piisav, et mõista elulõpu tahteavalduse olemust ja tagajärgi.

Alaealine ei saa õigust elulõpu tahteavaldust koostada, sest arvestades elulõpu tahteavalduse

otsuse tegemise kaalukust, ei saa eelduslikult väita tema võimelisust kaaluda kõiki

tulevikujuhises antud korralduste tagajärgedest tulenevaid poolt- ja vastuargumente. Vanemate

osaluseta seda teha oleks mõeldamatu.

3.2.2.2. Elulõpu tahteavalduse koostamise võimaldamine on vajalik meede eesmärkide

saavutamiseks

Elulõpu tahteavaldus on vajalik meede, sest selle koostamise võimaldamine tagab isikule õiguse

avaldada selgelt ja vormikohaselt oma soovi jätta etteulatuvalt andmata nõusolek ravi suhtes, 21 Patsienditestamenti pandud soovi arstini jõudmise viis pole veel paika pandud | Eesti | ERR.

Notar: paarkümmend inimest on patsienditestamendi tegemise pooleli jätnud | Eesti | ERR. 22 EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS. Kommenteeritud väljaanne veebis, § 10.

24

mida talle osutataks, kui ta on otsusevõimetus seisundis. Tahteavaldus tehakse tervise

infosüsteemis (isik terviseportaali kaudu), seega on see nähtav kõikidele tervishoiuteenuse

osutajatele. Mis omakorda tagab tahteavalduse ajakohasuse ja alalise kättesaadavuse ning ei

teki olukorda, kus ühes haiglas teatakse isiku soovist teenusest loobuda, kuid teises mitte.

Õigus koostada elulõpu tahteavaldus on praegu tuletatav VÕS § 766 lõikest 3, mis näeb ette, et

patsiendi võib läbi vaadata ja talle tervishoiuteenust osutada üksnes patsiendi nõusolekul.

Sellest põhimõttest tulenevalt toimub ravi patsiendi nõusolekul.23 Otsusevõimetu patsient

tervishoiuteenuse osutamiseks nõusolekut anda ega tervishoiuteenusest keelduda ei saa, kuid

kehtiv regulatsioon ei välista võimalust anda nõusolek või keelduda sellest etteulatuvalt,

tulevikus aset leidva haigestumise korral. Sellises olukorras kohaldub VÕS § 767 lõige 1,

millest nähtub, et kui patsient on teadvuseta või ei ole muul põhjusel võimeline tahet avaldama

(otsusevõimetu patsient) ning tal ei ole seaduslikku esindajat või seaduslikku esindajat ei ole

võimalik kätte saada, on tervishoiuteenuse osutamine lubatud ka patsiendi nõusolekuta, kui see

on patsiendi huvides ja vastab tema poolt varem avaldatud või tema eeldatavale tahtele ja

tervishoiuteenuse viivitamata osutamata jätmine oleks ohtlik patsiendi elule või kahjustaks

oluliselt tema tervist. Kui patsient ei suuda mingit tahet väljendada, loetakse tervishoiuteenuse

osutamise leping sõlmituks seaduse alusel, sest võib eeldada, et patsient soovib

tervishoiuteenust saada.24 Patsiendi varem avaldatud või eeldatav tahe selgitatakse võimalust

mööda välja patsiendi omaste kaudu – seda kontekstis, kas omastel on teada patsiendi kirjalikult

väljendatud tahe või millisena on ta suuliselt seda väljendanud – viimane aga viib praktikas

omaste ja tervishoiutöötajate vahel vaidlusteni. Kuna viidatud sätte kohaselt saab patsiendile

tervishoiuteenust osutada ka siis, kui ta selleks ise tahet avaldada ei suuda, saab isik elulõpu

tahteavaldusega keelata osutada tervishoiuteenuseid siis, kui ta on otsusevõimetus seisundis.

VÕS-i sätted küll võimaldavad tõlgendust, mis annab eraõigusliku aluse elulõpu tahteavalduse

tegemiseks, ent nende sisu ei ole õigusselge määral, mis võimaldaks kõikidel soovijatel seda

teha ning kindel olla, et see jõuab õigel ajal arstideni ja et seda ka järgitakse.25 Elulõpu

tahteavalduse sisu ja koostamise protseduur peavad olema selle tegijale ja rakendajale üheselt

arusaadavad, ammendavad ja täpsed, et tagada inimese tahte avaldamine juhul, kui ta ise oma

soovi enam avaldada ei saa.

Üksikasjalikult reguleeritud elulõpu tahteavalduse koostamine tagab ühelt poolt inimestele

selguse sellise institutsiooni olemasolust, muutes selle soovijatele kättesaadavamaks, ja teisalt

täitjatele ehk rakendajatele õigusselguse ja -kindluse, mida VÕS-i regulatsioon ei taga. Elulõpu

tahteavalduse koostamise protsess ja tahteavalduse sisu reguleeritakse tahteavalduse

koostamises osalejatele ja rakendajatele üheselt arusaadavalt ja ammendavalt seaduse ja selle

alusel antava rakendusmäärusega.

Üksikasjalik elulõpu tahteavalduse regulatsioon on vajalik ka selleks, et selgelt reguleerida

elulõpu tahteavalduse täitmise raames raviteenuse osutamata jätmisel arsti ja üldiselt

tervishoiutöötajate vastutus. Elulõpu tahteavaldust järgides on tervishoiutöötaja vabastatud

vastutusest patsiendi tervise kahjustamise või elu ohustamise eest,26 kuna ta on järginud isiku

enda avaldatud tahet. Vastavalt elulõpu tahteavaldusele tegutsedes ja seeläbi patsiendi

23 EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS. Kommenteeritud väljaanne § 28, p 4. 24 A. Nõmper, J. Sootak. Meditsiiniõigus. 2007. Lk 61. 25 Patsienditestamenti pandud soovi arstini jõudmise viis pole veel paika pandud | Eesti | ERR.

Notar: paarkümmend inimest on patsienditestamendi tegemise pooleli jätnud | Eesti | ERR. 26 Karistusseadustiku (RT I, 12.12.2024, 6) § 123: Teise inimese eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada

võivasse olukorda asetamine ja jätmine; § 124: Teadvalt eluohtlikus seisundis olevale inimesele abi andmata

jätmine õnnetuse või üldise ohu korral, kui abi andmine oleks olnud võimalik ilma abistajat ennast ohtu seadmata.

25

isikuautonoomiat austades, on tervishoiutöötaja kaitstud võimaliku kohtusse kaebamise ja

sellega kaasneva kahjunõude eest süüdistatuna ebapiisavas ravimises. Arst saab elulõpu

tahteavaldus kaudu kindluse, et ta võib tervishoiuteenuse jätta osutamata, kui patsient on selleks

elulõpu tahteavalduses soovi avaldanud. Elulõpu tahteavaldus teeb arstidele raviotsuste

tegemise lihtsamaks, kuna nad ei pea arvestama patsiendi lähedaste arvamusega, eelistades

seejuures neist kellegi seisukohta teiste omadele. Meditsiinilisest aspektist vaadatuna edendab

elulõpu tahteavalduse patsiendikeskset lähenemist, sest jäetakse kõrvale arsti domineerimisel

realiseeruv arsti-patsiendi suhe.27

3.2.2.3. Elulõpu tahteavalduse koostamise võimaldamine on mõõdukas meede eesmärkide

saavutamiseks

Elulõpu tahteavaldus on mõõdukas meede, sest selle koostamise võimaldamine tagab isiku

enesemääramise ja inimväärikuse juhuks, kui ta ei ole otsusevõimelises seisundis andma

ravimiseks nõusolekut. Inimväärikus ja kehaline puutumatus peavad olema kaitstud ka siis, kui

inimene on otsusevõimetu. Inimesel on õigus teha otsuseid, mis puudutavad tema keha ja

annavad seeläbi õiguse keelduda ravist isegi juhul, kui see tundub kõrvalseisjale (ka

lähedastele) ebaloogilise ja valena või seab ohtu tema enda tervise või elu. Elulõpu

tahteavalduses nimetatud tervishoiuteenustest keeldumine rakendub üksnes siis, kui isik on

otsusevõimetu ja tuleks osutada tervishoiuteenust. Ilmselt kasutavad inimesed reeglina pigem

sellist elulõpu tahteavalduse sisu, milles välistatakse elu pikendav ravi olukorras, millega

kaasneb elukvaliteet, mida inimene ei soovi. Elulõpu tahteavaldusega igasugusest ravist ja

muudest tervishoiuteenustest, sealhulgas esmaabist loobumise õigus riivab riigi kohustust

tagada elanikele parim ravi (PS § 28), samuti riigi kohustust tagada eesti rahva püsimine ja

kasvamine (objektiivne vaade), mis omakorda vastanduvad inimese enesemääramisõigusega

(subjektiivne vaade), sealhulgas vastutada ise oma elukäigu eest. Kuigi seni on olnud

lähenemine, et otsusevõimetus seisundis ravi osutamisel lähtutakse pigem seaduse alusel

nõusoleku olemasolust, kuigi VÕS § 767 lõige 1 võimaldab ka praegu keelduda igasugusest

ravist ja abist otsusevõimetus seisundis, siis sõltumata sellest, et põhiõigusi saab legitiimsel

eesmärgil seadusega piirata, antakse eelnõuga isiku enesemääramiseõigusele siiski suurem

kaalukus ning seatakse sõnaselgelt võimalus igasugusest tervishoiuteenusest loobuda

tingimusel, et elulõpu tahteavalduses peab selline soov olema nii selgelt kirjas, et rakendajal

sellises soovis kahtlust ei teki.

Mõõduka meetme tagamiseks on eelnõus selgelt reguleeritud ka olukorrad, kus elulõpu

tahteavaldust ei tohi rakendada: olukorras, kus see oleks ilmselgelt vastuolus isiku eeldatava

tahtega; kui tahteavalduses nimetatud olukorrad on üksnes ajutised; kiireloomuliste juhtumite

puhul, kuni isiku terviseseisundit on võimalik hinnata.

Elulõpu tahteavalduse koostamine on kavandatud reguleeritud menetlusena. Elulõpu

tahteavaldus koostatakse tervise infosüsteemis, kust see on peale arstliku nõustamise läbimist

ja isiku (lisaks usaldusisiku või tunnistaja, kui nad on kaasatud) poolt allkirjastamist

kättesaadav kõikidele tervishoiuteenuse osutajatele.

Eesti täisealine inimene saab soovi korral teha elulõpu tahteavalduse, mille koostamisel tuleb

läbida kohustuslik arstlik nõustamine. Lisaks tahteavalduse sisu ja tagajärgede selgitamisele

hindab arst nõustamise käigus inimese otsusevõimet ja tahteavalduse täitmise tagajärgedest

arusaamise piisavust.

27 Eesmaa, H. Magistritöö „Tulevikujuhised de lege ferenda“ lk 14.

26

Arst üksnes selgitab nõustamise käigus tervishoiuteenustest loobumise sisu ja tagajärgi.

Nõustamine ei hõlma arsti nõusolekut loobutavate tervishoiuteenuste, sealhulgas raviviiside ja

-protseduuride suhtes. See tähendab, et isikul on õigus siiski ära märkida need raviviisid ja -

protseduurid, millest ta on otsustanud keelduda. Sellega on tagatud isiku enesemääramise

põhiõigus, mis tal on ka otsusevõimelises seisundis. Sealjuures peab aga isik aru saama, millest

ta loobub. Kohustuslik nõustamine on enesemääramisõiguse riive, kuid nõustamine aitab kaasa

enesemääramisõiguse teostamisele ning seega on nõustamisel legitiimine põhjus. Ka

otsusevõimelises seisundis tervishoiuteenusest loobumine eeldab, et patsienti on teavitatud

eelolevast ravist ja -protseduuridest. Arstliku nõustamise eesmärk suhestub isiku tervisekaitse

põhiõigusega (PS § 28 lg 1). Riigil tuleb tagada, et tervishoiuteenuste osutamisel võetaks

kasutusele sobivad meetmed inimese elu ja tervise kaitseks. Patsiendile tuleb tagada usaldus

tervishoiutöötajate ja teenuse osutamise vastu. Riigil tuleb tagada inimese vaba ja teavitatud

nõusoleku põhine ning inimese seisundile vastav (sobiv) terviseabi.28 Seega saab isik arstliku

nõustamise käigus piisavalt teavet elulõpu tahteavalduse olemusest, terviseseisunditest ning

raviviiside sisust ja nendest loobumise võimalikest tagajärgedest. Arst saab nõustamise kaudu

selgitada patsiendile, millistest ravivõimalustest on võimalik loobuda ning millised on sellise

otsuse tagajärjed, aidates seeläbi tagada, et elulõpu tahteavaldus on tehtud teadlikult.

Nõustamise eesmärk on viia miinimumini võimalus, et inimene, kes koostab elulõpu

tahteavalduse, ei saa aru selle tähendusest ja tagajärgedest. Informeeritud nõusolek – kas

keeldumine ravist või sellega nõustumine – võimaldab realiseerida meditsiinis

isikuautonoomiat hoolimata selle tagajärgedest. Kui arst on patsienti informeerinud ja patsient

on teinud ravi suhtes autonoomse tema tahtele vastava valiku etteulatuvalt otsusevõimetuse

puhuks, peab ta leppima selle otsuse tagajärgedega.29

Tahteavaldus on tähtajatu, samas on inimesel võimalik seda alati muuta ja tühistada. Elulõpu

tahteavalduse tühistamiseks ei ole arstlik nõustamine vajalik.

Kokkuvõttes – elulõpu tahteavalduse koostamise võimaldamisel on legitiimne eesmärk, sest

arvestab inimese enesemääramise, sealhulgas inimväärikuse ja kehalise puutumatuse, raviga

mittenõustumise põhiõigusega ning see on proportsionaalne meede. Seetõttu on selline

tahteavaldus põhiseadusega kooskõlas.

3.3. Teiste riikide õigusaktid ja praktika30

Tulevikujuhis (ingl advance directive/decision, advance healthcare directive, medical

directive) on kirjalik juhis selle kohta, millist ravi inimene soovib või ei soovi olukorras, kus ta

ise pole enam võimeline otsuseid langetama. Tulevikujuhist nimetatakse ka

patsiendikorralduseks (ingl patient’s directive, sks Patientenverfügung), patsienditestamendiks

(ingl patient’s will) või elutestamendiks (ingl living will). Ameerika Ühendriikide ja Euroopa

õigusaktides ja õiguskirjanduses peetakse patsienditestamenti või elutestamenti tulevikujuhise

üheks vormiks. Tulevikujuhise teiseks vormiks peetakse pikaajalist eestkostevolitust (ingl

lasting (or durable or continuing) powers of attorney for health care), mille kohaselt aitab isiku

määratud esindaja (ingl health care proxy, substitute decision maker) tagada tema tahet

tervishoiuküsimustes siis, kui ta selleks ise võimeline ei ole.

Praegu on tulevikujuhised reguleeritud 16 Euroopa riigis: Austrias, Belgias, Hispaanias,

Hollandis, Itaalias, Luksemburgis, Lätis, Portugalis, Prantsusmaal, Saksamaal, Sloveenias,

28 EESTI VABARIIGI PÕHISEADUS. Kommenteeritud väljaanne § 28, p-d 3 ja 4. 29 Eesmaa, H. Magistritöö „Tulevikujuhised de lege ferenda“ lk 13. 30 Ülevaates on kasutatud Hele Eesmaa magistritööd „Tulevikujuhised de lege ferenda“.

https://oigus.ut.ee/sites/default/files/2022-10/2021-2022%20kaitstud%20magistrito%CC%88o%CC%88d.pdf.

Samuti Läti seimi materjali (viide sissejuhatuses), vt juurde seletuskirja lisa 3.

27

Soomes, Suurbritannias, Taanis, Ungaris ja Eestis. Ameerika Ühendriikides on tulevikujuhised

reguleeritud kõigis 51 osariigis.

Alljärgnevalt on ülevaatlikult esitatud Soome ja Saksamaa regulatsioonid. Soome on Euroopas

üks esimesi riike, mis võttis patsientide õigusi reguleeriva õigusakti vastu juba 1992.

Soomes kehtiv regulatsioon

Soome regulatsiooni kohaselt on ravijuhis patsiendi tahteavaldus, mis määrab tema ravi

põhimõtted juhul, kui ta ei ole enam võimeline oma tahet väljendama. Soomes kasutatakse

tulevikujuhiste puhul mõistet „hoitotahto“31 (eesti ravitahe) kui tahte väljendust lõpetada ravi,

kui patsient on parandamatult haige ja ei saa oma tahet enam väljendada. Seda kohaldatakse

olukordades, kus raviprotseduuridega oleks võimalik kannatava patsiendi eluiga vaid

pikendada. Ravitahte regulatsioon põhineb Soomes patsiendiseadusel, mille kohaselt tähendab

enesemääramisõigus patsiendi õigust ise otsustada oma isikupuutumatuse üle. Ravitahe on

Soome tervishoiusüsteemis igapäevase töö osa ja on siduv ning omastega arutatakse, milline

on patsiendi varasem tahe. See on siduv kõigile tervishoiutöötajatele ning seda saab kasutada

näiteks otsustamaks elu säilitavate raviviiside, elustamise või kunstliku toitmise lõpetamise üle.

Ravijuhis võib sisaldada ka isiklikke hooldussoove, näiteks toidu, muusika või keskkonna

kohta, mida püütakse võimaluse korral järgida.

Ravitahte võib teha igaüks, kes mõistab selle sisu ja tähendust ning vajaduse korral saab selle

kohta küsida arsti kinnitust. Teatud juhtudel võib ravitahte tegemist takistada haigus, näiteks

raske depressioon, mistõttu võib olla vajalik psühhiaatriga konsulteerida.

Soomes kehtib suuliselt, kirjalikult, elektrooniliselt või videosalvestusega väljendatud ravitahe,

mille juures tunnistajaid vaja ei ole. Ravitahe talletatakse patsiendiportaali kanta.fi veebilehel

või täidetakse selles keskkonnas elektrooniliselt, et see oleks alati kättesaadav.

Veebikeskkonnas olev versioon salvestatakse kohe ja see on tervishoius kasutamiseks saadaval.

Ravitahte olemasolu korral peab haigusloos olema fikseeritud, et isikule on antud selgitus, mida

teatud ravivõttest keeldumine endaga kaasa toob. Muudatus või tühistamine fikseeritakse

samuti. Soovitatav on ravitahte sisu üle vaadata iga 5–10 aasta tagant. Näited ja standardvormid

on kõigile kättesaadavad näiteks Terveyskirjasto, Soome tervise ja heaolu instituudi,

Muistiliitto ning paljude haiglate ja kohalike omavalitsuste veebilehtedel. Patsient võib oma

juhist igal ajal muuta või tühistada, kuid lähedastel pole selleks õigust.

Soome ravitahtes võib volitada teist isikut tegema raviotsuseid, milleks on kasutusel

pikaajalised eestkostevolitused nii rahalistes kui ka isiklikes küsimustes, sealhulgas tervishoius.

Erinevalt ravitahtest on Soomes pikaajaliste eestkostevolituste tegemisel mitmeid vormi- ja

sisunõudeid. Otsusevõimeline isik võib volitada vähemalt 18-aastast isikut ennast esindama

ravialastes küsimustes ning see võetakse kasutusele alles siis, kui volitaja ei suuda haiguse,

psüühikahäire või tervise halvenemise tõttu või muul põhjusel oma elu ise korraldada. Volitus

peab olema tehtud kirjalikult ja volitaja peab selle allkirjastama kahe tunnistaja juuresolekul,

kes teavad, et tegemist on eestkostevolitusega. Tunnistajad peavad samuti volituse

allkirjastama. Eestkostevolituse jõustumiseks peab Soome digi- ja rahvastikuteabe amet selle

registreerima ja kinnitama vastavalt eestkosteseadusele ning kinnitamise eelduseks on volitaja

otsusevõime kaotus ja arstitõend tema otsusevõimetuse kohta.

31 https://thl.fi/aiheet/ikaantyminen/elaman-loppuvaiheen-hoito/hoitotahto.

28

Saksamaal kehtiv regulatsioon

Saksamaal jõustusid tulevikujuhiseid reguleerivad seadusesätted 2009. aastal. Saksamaal

nimetatakse tulevikujuhiseid „Patientenverfügung“32 (eesti patsiendikorraldus).

Patsiendikorraldus on kirjalik korraldus, mille täisealine nõusolekuvõimeline isik on

nõusolekuvõimetuks muutumise puhuks teinud, milles ta nõustub oma terviseseisundit

puudutavate konkreetsete uuringute, ravi või meditsiinilise sekkumisega või keeldub nendest.

Selline korraldus kehtib hoolimata haiguse iseloomust ja staadiumist ning mitte kedagi ei tohi

kohustada patsiendikorraldust tegema. Patsiendikorralduses on ette nähtud selged sisunõuded,

mis kirjeldavad konkreetseid ravisituatsioone ja eluolukordi, kus see korraldus peab kehtima,

ja selles sätestatakse võimalikult täpselt, milliste ravivõtetega selle koostaja nõustub või millest

keeldub.

Saksamaal ei ole arstlik nõustamine nõutav, et tulevikujuhise õiguslikke protseduurilisi eeldusi

oleks võimalikult vähe. Patsiendikorraldus on instruktsioon tuleviku puhuks ja selles on

juriidiliselt oluline keeld eluiga pikendavatele meetmetele. Sellega seoses keelab patsient

selgesõnaliselt oma kehasse sekkumise, st füüsilise vigastuse, mis on seadusega põhimõtteliselt

karistatav ja mille nõustamiseks ei saa patsiendikorralduse tegemisel kedagi kohustada. Riskid

patsiendikorraldusest ja muudest ravisoovidest tulenevast võtab patsient ise. Patsiendi soovide

parima võimaliku elluviimise tagamiseks ja paljude probleemide vältimiseks soovitatakse selle

puhul nõu küsida perearstilt.

Vormistamise puhul on piirdutud kirjaliku nõudega – patsiendikorralduse kirjutamise ajal peab

isik olema täisealine ja otsusevõimeline ning patsiendikorraldus peab olema omakäeliselt

allkirjastatud. Koostatud patsiendikorralduse koos volitatud esindajaga saab registreerida

Saksamaa Liitvabariigi Notarite Koja veebilehel. Tegemist on üleriigilise registriga, kus

patsiendikorraldused on kättesaadavad. Patsiendikorraldust soovitatakse uuendada 1–2 aasta

tagant ja tühistamine ei ole seotud kindla vormiga. Üldjuhul antakse Saksamaal

tervishoiuteenuse osutamise asendusotsustuse tegemise volitus usaldusisikule, kes hiljem

osaleb patsiendikorralduse rakendamise tagamisel, toimides samal ajal patsiendikorralduse sisu

autentsuse ja õigsuse tunnistajana. Otsusevõimetu isiku tahte tagamisel on Saksamaa

seadusandjad näinud volikirja sisule ette erinõuded. Vorminõuetele vastava volituse saanud

esindaja (või eestkostekohtu poolt määratud esindaja) juriidilised õigused ja kohustused tekivad

patsiendi otsusevõimetuse korral. Erilist rolli on Saksamaal pööratud asendusotsustajatele, kes

aitavad otsusevõimetu isiku tahet kõige paremini tagada.

Tšehhis kehtiv regulatsioon

Tšehhis reguleerib tulevikujuhise dokumente tervishoiuteenuste seadus. Dokumendiga on

võimalik tulevikusituatsioonide jaoks kindlaks määrata kas inimene nõustub või ei nõustu

teatud tervishoiuteenuste osutamisega, kui ta ei ole enam võimeline oma tahet väljendama.

Dokumendi kehtivuse tagamiseks peab see olema kirjalikult vormistatud ja ametlikult

kinnitatud ning sisaldama arsti või spetsialisti kirjalikku selgitust võimalike tagajärgede kohta.

Alternatiivina võib patsient oma tahet väljendada tervishoiuasutusse vastuvõtmisel, kus see

lisatakse meditsiinilistesse dokumentidesse tunnistaja juuresolekul. Seaduses ei ole selgelt

määratud, kes võivad või ei või olla tunnistajad, kuid arvestades teistes õigusaktides sätestatut,

tuleb järeldada, et tunnistaja ei tohi olla huvitatud isik. Näiteks ei tohi tunnistaja olla üks

potentsiaalsetest pärijatest.

32 Patientenverfügung - Grundlagen, Hinweise und Erst | BMG (bundesgesundheitsministerium.de).

29

Dokumenti ei rakendata, kui pärast selle koostamist on meditsiinis toimunud märkimisväärne

areng, mis puudutab dokumendis väljendatud tahet, ja on alust arvata, et patsient oleks uute

võimalustega kursis olles nõustunud ravi saamisega. Samuti ei arvestata dokumenti, kui selles

heaks kiidetud protseduurid võivad kiirendada patsiendi surma, kui dokumendi täitmine võib

ohustada teisi inimesi või kui dokumenti ei ole meditsiiniasutusele esitatud ning ravi on juba

alustatud. Kui varem väljendatud tahte dokumenti ei järgita, dokumenteeritakse otsuse

põhjused patsiendi meditsiinilistes andmetes. Tulevikujuhiste koostamine alaealistele ja

piiratud teovõimega isikutele ei ole lubatud.

Taanis kehtiv regulatsioon

Taanis on õigus koostada varem väljendatud tahte dokument 18-aastasel inimesel, kes ei ole

eestkoste all. Dokument võimaldab isikul väljendada oma soove seoses tervishoiuteenustega

juhuks, kui ta kaotab võime iseseisvalt otsuseid teha. Sellist dokumenti saab koostada juhul, kui

isik on otsusevõimeline ning see kehtib kolmes olukorras: 1) kui elu pikendav ravi on vajalik,

kuid patsient on paratamatult suremas; 2) kui raske puude tõttu ei ole patsiendil enam võimalik

end füüsiliselt ega vaimselt hooldada; 3) kui elu pikendav ravi tooks kaasa äärmiselt tõsised ja

piinarikkad füüsilised tagajärjed.

Dokumendi koostamiseks on vajalik selle registreerimine Taani Terviseandmete Agentuuri

hallatavas spetsiaalses registris, mis tagab tervishoiutöötajatele vajaduse korral juurdepääsu

patsiendi väljendatud tahtele. Registreerimine on eeltingimuseks dokumendi kehtivusele ning

isikul on igal ajal õigus dokumenti digitaalse iseteenindustööriista kaudu muuta või tühistada.

Muudetud või tühistatud dokument jõustub registrisse kandmise hetkel. Kui isik ei saa mingil

põhjusel digiteenust kasutada, on agentuur kohustatud võimaldama dokumenti koostada või

muuta muul viisil. Dokument kustutatakse registrist hiljemalt üks aasta pärast isiku surma.

Kui patsient ei ole otsusevõimeline, peab arst enne elu pikendava ravi alustamist või jätkamist

veenduma, kas dokumendis esitatud tingimused on täidetud. Samuti on võimalik dokumenti

tühistada või ajutiselt muuta ravikuuri vältel, andes sellest selgelt teada raviarstile.

Prantsusmaal kehtiv regulatsioon

Prantsusmaal on täisealistel isikutel õigus koostada varem väljendatud tahte dokument, mis

sätestab nende soovid meditsiiniliste protseduuride, ravi piiramise, lõpetamise või neist

keeldumise kohta juhul, kui nad ei suuda elu lõpus ise oma tahet väljendada. Dokumenti võib

koostada etteantud või vabas vormis, sellele lisatakse koostaja allkiri, nimi ja muud

isikuandmed. Kui isik ei suuda dokumenti ise koostada, võib see toimuda kahe tunnistaja

juuresolekul, kellest üks peab olema usaldusisik, kui selline on määratud. Dokumendi

koostamine, muutmine ja tühistamine on võimalik igal ajal ning selle säilitamine toimub

riiklikus registris, kus dokumenti regulaarselt uuendatakse ja selle olemasolu kohta

meeldetuletusi saadetakse.

Kui patsient ei suuda mingil põhjusel oma tahet väljendada ja dokument pole kättesaadav,

pöördub arst usaldusisiku poole, kes on määratud patsiendi tahet esindama. Usaldusisik võib

olla patsiendi sõber, sugulane või arst ning tema ütlus on teiste seisukohtade ees eelistatud.

Usaldusisik konsulteerib tervishoiutöötajatega ja aitab meditsiiniliste otsuste tegemisel lähtuda

patsiendi varem väljendatud soovidest või eeldatavast tahtest. Kui patsiendi lähedaste

arvamused ravi kohta lahknevad, on määravaks dokumendi sisu ja usaldusisiku seisukoht. Arsti

kohustus on teavitada usaldusisikut, kui otsustatakse lõpetada või piirata ravi vastavalt patsiendi

dokumendis väljendatud tahtele.

30

Dokument on tervishoiutöötajatele üldiselt siduv, kuid seda ei rakendata kiireloomulistes

olukordades enne, kui patsiendi terviseseisundit on hinnatud, või kui dokument ei vasta

patsiendi tegelikule olukorrale. Dokumendi kehtivusaeg on kolm aastat, pärast mida on vaja

seda uuendada. Kui patsient kaotab teadvuse või vaimse võimekuse, pikendatakse kehtivusaega

automaatselt.

Sloveenias kehtiv regulatsioon Sloveenias on otsusevõimelistel vähemalt 18-aastastel isikutel õigus koostada eelnevalt

väljendatud tahte dokument, kasutades patsiendi õiguste seaduses sätestatud vormi. Dokument

võimaldab isikul kindlaks määrata, kuidas tegutseda olukordades, kus ta ei ole enam suuteline

andma raviks kehtivat nõusolekut. Dokument kehtib järgmistel tingimustel: kui isikul on raske

haigus, mis viib lühikese aja jooksul surmani, või kui haigus või vigastus põhjustab pöördumatu

raske puude, mis võtab ära isiku võime enda eest hoolitseda. Sellistes olukordades on dokument

arstidele siduv ja juhisena arvestatav.

Enne dokumendi koostamist peab arst koos patsiendi õiguste esindajaga andma isikule

põhjalikku teavet tema otsuse tähenduse ja võimalike tagajärgede kohta. Dokumendi

koostamise järel jääb selle koopia patsiendile ning teave dokumendi olemasolu ja sisuga

kantakse kesksesse patsiendiandmete registrisse. Registrist on tervishoiutöötajatele kättesaadav

teave dokumendi sisu, koostamise kuupäeva, kehtivusaja ja säilitamise asukoha või vastutava

isiku kohta. Patsiendi allkirja notariaalne kinnitamine ei ole nõutav. Kui patsiendil on raske

haigus või puue, on isikutel, kelle käes on dokument, kohustus esitada see meditsiinitöötajatele,

et tagada patsiendi eelnevalt väljendatud tahte järgimine ja tema soovide arvestamine

raviprotsessis.

Patsient võib dokumendi igal ajal kirjalikult muuta või tühistada. Samuti on isikul õigus määrata

kirjaliku avaldusega volitatud isikud, kes langetavad tema eest otsuseid, kui ta ise ei ole selleks

võimeline. Volitatud isikute kohta tehakse märge patsiendiandmete registrisse, mis tagab

arstidele juurdepääsu asjakohasele teabele.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus võetakse kasutusele ainult üks uus termin „patsiendi elulõpu tahteavaldus“. Tegemist

on dokumendiga, mille isik saab koostada üksnes ise. Dokument on vajalik olukordadeks, kus

isik ei ole otsusevõimeline, kuid on avaldanud soovi ravist keelduda.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Euroopa Liidu õigusega on seos isikuandmete kaitse üldmäärusega. Samuti on seosed Oviedo

konventsiooniga „Inimõiguste ja biomeditsiini konventsioon inimõiguste ja inimväärikuse

kaitse bioloogia ja arstiteaduse rakendamisel“33, mille Eesti on 2002. aastal ratifitseerinud.

Oviedo konventsiooni II peatüki kohaselt on tervisealane sekkumine lubatud vaid juhul, kui

isik on andnud informeeritud ja vabatahtliku nõusoleku. Erandina tuuakse välja ka olukorrad,

kus patsient ei ole meditsiinilise sekkumise ajal võimeline oma tahet väljendama – sellisel juhul

tuleb järgida tema varasemaid soove ning tagada tema huvide kaitse.

6. Seaduse mõjud

Seadusemuudatusega tekib kõikidel täiskasvanud teo- ja otsusevõimelistel inimestel ning arsti

hinnangul selleks võimelistel piiratud teovõimega isikutel võimalus vormistada elulõpu

33 Oviedo konventsioon.

31

tahteavaldus, kuhu selle koostaja märgib tervishoiutöötajale juhised olukorraks, kus ta on

otsusevõimetus seisundis ega ole võimeline enda tahet avaldama. Muudatuse mõju on hinnatud

elulõpu tahteavalduse rakendumise ja tahteavalduse koostamisega kaasneva kohustusliku

arstliku nõustamise vaatest.

Eelnõus esitatud muudatuste rakendamisel võib eeldada peamiselt sotsiaalset mõju, mõju

majandusele ja mõju riigivalitsemisele. Mõjude olulisuse tuvastamiseks hinnati mõju nelja

kriteeriumi alusel: mõju ulatus, mõju avaldumise sagedus, mõjutatud sihtrühma suurus ja

ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk.

6.1. Sotsiaalne mõju

Sihtrühm 1: patsiendi elulõpu tahteavalduse koostajad

Elulõpu tahteavalduse koostamise õigus tekib seadusemuudatuse jõustumisel kõikidel vähemalt

18-aastastel teo- ja otsusevõimelistel isikutel, samuti piiratud teovõimega isikutel, kelle puhul

on arst nõustamise käigus hinnanud, et patsient on võimeline kaaluma poolt- ja vastuargumente

elulõpu tahteavalduse koostamisel.

2023. aastal oli Eesti aastakeskmine rahvaarv vähemalt 18-aastaste seas 1 101 791 inimest.34

Sihtrühmast jäävad välja teovõimetud isikud, keda oli 2023. aastal vaid 152. Teatud

mööndusega sihtrühma kuuluvaid piiratud teovõimega inimesi, kellel oli 2023. aastal vähemalt

ühel päeval kehtiv eestkostja määramise kohtulahend, oli 7201.35 Võimalus koostada elulõpu

tahteavaldus on seega olemas vähemalt 99%-l kogu täisealisest elanikkonnast.

Hinnates sihtrühma suurust võimaliku seadusemuudatuse mõju põhjal, on sihtrühm suur. Samas

on keeruline prognoosida, kui suur on tegelikkuses elanikkonna valmisolek koostada elulõpu

tahteavaldus. Eesti ühiskonna valmisolek koostada elulõpu tahteavaldus on järkjärguline

protsess, mis sõltub laiemalt sotsiaalsetest hoiakutest ja tervishoiusüsteemi valmisolekust.

Eestis on küll inimese enesemääramisõigus laialt aktsepteeritud, kuid elulõpuotsustega seotud

teemade arutelu on ühiskonnas alles tekkimas. Ühiskonna valmisolek elulõpu tahteavalduse

omaksvõtuks areneb samas tempos teavitustöö ja arutelude laienemisega. Kui ühiskonnas

suureneb teadlikkus elulõpu tahteavaldusest ja selle seostest enesemääramisõiguse teostamisel,

on inimesed rohkem valmis sellist sammu kaaluma. Arstide ja õigusteadlaste aktiivne

kaasamine teavituskampaaniatesse aitab suurendada ühiskonna teadlikkust ning mõista elulõpu

tahteavalduse olulisust ja praktilist tähendust. Lisaks aitab teavitus vähendada võimalikku

esmast hirmu või väärarusaamu, muutes elulõpu tahteavalduse loomulikumaks osaks

terviseotsustuste tegemisel.

Lähiriikide ja rahvusvahelised uuringud viitavad, et elulõpu tahteavalduse populaarsus võib

ulatuda täisealise elanikkonna hulgas 10–20%-ni, sõltudes teavitustöö ulatusest ja ühiskonna

teadlikkusest. Eestis korraldatud muude tahteavalduste sisu tutvustavad kampaaniad on

näidanud, et sihipärase info levitamisega on võimalik tahteavalduste koostajate arvu

märkimisväärselt suurendada – näiteks Tervisekassa elundidoonorluse kampaania tulemusena

suurenes 2020. aastal koostatud tahteavalduste arv kolm korda. Kuigi elulõpu tahteavaldus ei

ole teiste tahteavaldustega otseselt võrreldav, võib eeldada, et elulõpu tahteavalduse koostajate

sihtrühma suurus saab esialgu olema juba rakendatavate tahteavaldustega vähemalt samal

tasemel. Kõiki praegu tervise infosüsteemis kättesaadavaid tahteavaldusi on 2023. aasta lõpu

34 RV0212: RAHVASTIK AASTA ALGUSES JA AASTAKESKMINE RAHVAARV SOO JA VANUSE

JÄRGI. Statistika andmebaas. 35 Andmepäring Siseministeeriumist.

32

seisuga vormistatud kokku 75 953. Kõige enam avaldusi (kokku 45 426 avaldust) on

vormistatud surmajärgse elundite või kudede loovutamise kohta (4,1% täiskasvanud

rahvastikust).36 Võttes arvesse praegu kättesaadavate koostatud tahteavalduste arvu kasvu ajas

ja teema aktuaalsust ühiskonnas, võib eeldada, et info levimisel elulõpu tahteavalduse

koostajate arv ajas kasvab.

Eelnevat arvesse võttes võiks Eestis, kus vanemaealiste osakaal on suur, realistlikuks elulõpu

tahteavalduse täitjate prognoosiks olla 5–10% täiskasvanutest esimese viie aasta jooksul pärast

elulõpu tahteavalduse võimaluse rakendamist. Seega võib elulõpu tahteavalduse koostajate

sihtrühm olla esialgu väike ning teavitustöö ja info leviku tulemusena tõusta keskmisele

tasemele kogu täiskasvanud rahvastikust.

Seadusemuudatusega on elulõpu tahteavalduse koostajate ringist välja arvatud alaealised ja

piiratud teovõimega täiskasvanud isikud, kelle puhul arst on otsustanud, et patsiendi

terviseseisund ei võimalda elulõpu tahteavalduse sisu täielikult mõista. Alaealiste

emotsionaalne küpsus, enesekontroll ja võime pikaajalisi tagajärgi hinnata on veel

arenemisjärgus, mistõttu ei ole alla 18-aastased piisavalt küpsed, et võtta vastu otsust elu ja

surma puudutate küsimuste üle ning mõista kõiki otsusega seotud tagajärgi. Samuti ei ole

kohane anda võimalust elusäilitavast ravist loobuda piiratud teovõimega inimestele, kelle

vaimne seisund ei ole niivõrd olulise otsuse tegemiseks vastav.

Kuigi VÕS § 766 lõike 4 kohaselt on piiratud teovõimega isiku, sealhulgas alaealise isiku

seaduslikul esindajal õigus anda nõusolek tervisehoiuteenuse osutamiseks niivõrd, kuivõrd

patsient ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma, ei laiene elulõpu

tahteavalduse vormistamise õigus alaealiste ega täiskasvanud piiratud teovõimega inimeste

seaduslikele esindajatele. Eestkostjal ei ole õigust teise inimese eest niivõrd isiklikku ja

pöördumatut otsust kui elusäilitavast ravist loobumine vastu võtta. Elulõpu otsuse tegemine

ületab eestkostja volituse piire – sarnaselt abiellumise ja testamendi koostamisega on need

otsused liiga kaalukad, et neid teise inimese eest teha. Alaealiste puhul oleks mõeldamatu

niivõrd kaalukat otsust teha ilma lapsevanemata, kuid praktikas on ebatõenäoline, et vanemad

oleksid nõus oma lapse elusäilitavast ravist loobuma, mis muudab alaealistele elulõpu

tahteavalduse koostamise õiguse andmist praktiliselt teostamatuks. Samuti pole Eestis lapse

õigusi tervishoius piisavalt reguleeritud ega arutatud, mistõttu ei ole asjakohane alustada

alaealiste õiguste laiendamist elulõpu tahteavalduse koostamise võimalusega.

Mõju inimeste õigustele

Elulõpu tahteavalduse koostamine suurendab inimese enesemääramisõigust ja vabadust

otsustada oma elu lõppjärgus tehtavate meditsiiniliste sekkumiste üle, kui ta ise on

otsusevõimetus seisundis. Seega avaldab see positiivset mõju inimeste põhiõiguste kaitsele

Eestis. Eeskätt tagatakse PS §-s 10 sätestatud inimväärikuse ja §-s 19 kehtestatud vaba

eneseteostuse põhimõtte teostamise võimalus, samuti PS §-st 20 tulenev õigus vabadusele ja

isikupuutumatusele ning §-s 26 sätestatud eraelu puutumatuse nõue. Loetletud PS-i sätted

kaitsevad inimese kehalist puutumatust ja enesemääramisõigust, mis tähendab inimese õigust

teha otsuseid, mis puudutavad tema keha ja annavad seeläbi õiguse keelduda ravist isegi juhul,

kui see seab ohtu tema enda elu. Elulõpu tahteavalduse uus regulatsioon luuakse kaitsma

inimväärikust ja inimese kehalist puutumatust olukorras, kui inimene ise on otsusevõimetu.

Samuti aitab elulõpu tahteavalduse üksikasjalik sätestamine kaasa PS § 13 lõikest 2 tulenevale

õigusselguse nõude järgimisele. Selle sätte kohaselt peavad seadused ja muud õigusaktid olema

36 Andmepäring Tervise ja Heaolu Infosüsteemida Keskusest.

33

sõnastatud selgelt ja arusaadavalt ning olema piisavalt ammendavad ja täpsed, et igaühel oleks

võimalik mõista regulatsiooni sisu ning selle kohaselt oma käitumist suunata. Inimesele

eluliselt olulise dokumendi, nagu seda on elulõpu tahteavaldus, mõiste ja sisu peavad vastama

nimetatud tunnustele. VÕS § 766 lõike 3 ja § 767 lõike 1 järgi on elulõpu tahteavalduse

koostamise õigus juba olemas, kuid sätted on tõlgendusliku iseloomuga ega taga elulõpu

tahteavalduse koostaja õigusi parimal võimalikul moel.

Mõju tervisele ja tervishoiukorraldusele

Patsiendi elulõpu tahteavalduse rakendamine võimaldab patsiendil säilitada kontrolli oma ravi

ja elukvaliteedi üle ka siis, kui ta ei ole enam võimeline ise otsuseid langetama. Elulõpu

tahteavalduse vormistamisega on võimalik vältida olukordi, kus patsient tunneb, et tema elu

pikendatakse viisil, mis on tema väärikusega vastuolus. Elulõpu tahteavaldus annab inimesele

võimaluse otsustada, millistel tingimustel ning millises vaimses ja füüsilises terviseseisundis ta

soovib elada. Kui patsiendi elulõpu tahteavaldus on tervishoiutöötajale kergesti kättesaadav,

saab elu lõpus vältida protseduure, mis ei vasta patsiendi soovidele, näiteks elustamist või

intensiivravi juhtudel, kui patsient eelistaks loomulikku elulõppu. Selline regulatsioon loob

võimaluse ka suuremaks patsiendikesksuseks tervishoiusüsteemis. Olukord, kus elulõpu

tahteavalduse vormistanud inimene loobub vabatahtlikult elusäilitavast ravist, kui tema

tervistumise prognoos on marginaalne, annab võimaluse vahendid tervishoiusüsteemis ümber

jagada, mida on täpsemalt kirjeldatud allpool.

Mõju võrdsetele võimalustele

VÕS-i alusel on elulõpu tahteavalduse tegemise võimalus olemas juba praegu, kuid seda vaid

notariaalselt ning see lahendus ei ole levinud.37 Eeltäidetud elulõpu tahteavalduse

kasutuselevõtuga muutub elu lõpuga seotud tahte avaldamise võimalus paremini

kättesaadavaks kõikidele ühiskonnagruppidele. Muudatuse jõustumisel muutub elusäilitava

ravi üle otsustamise võimalus senisest paremini kättesaadavaks ka kehvema

sotsiaalmajandusliku taustaga inimestele. Erinevalt praegu saadaval olevast, kuid

vähekasutatavast notariaalsest lahendusest on elulõpuravi kohta tahte avalduse koostamine

tervise infosüsteemis patsiendile tasuta. Digitaalsete lahenduste laialdase kasutuselevõtu kaudu

võimaldab seadus inimesel teha ja hallata oma elulõpu tahteavaldust tervise infosüsteemis, mis

lihtsustab juurdepääsu ja annab võimaluse oma tahteavaldust ajakohastada. Kui aga inimene

pole digipädev, tal puuduvad tehnilised võimalused või tal on tervisest tulenev erivajadus, on

ette nähtud erilahendused: elulõpu tahteavalduse saab koostada arsti või tunnistaja abil, kes

kinnitab selle autentsust ja aitab edastada dokumendid tervise infosüsteemi. See tagab, et ka

kehvema digipädevusega isikutel või haavatavamatel sihtrühmadel, sealhulgas vaegkuuljatel ja

-nägijatel, on võimalus oma soove väljendada ja neid arvesse võtta, mis omakorda toetab

võrdsust tervishoiuteenuste osutamisel.

Kokkuvõttes on enamikul Eesti täisealistest inimestest võimalus koostada elulõpu

tahteavaldus, mis tähendab, et seadusemuudatusel on potentsiaalselt suur sihtrühm. Tegelikku

elulõpu tahteavalduse koostajate hulka ei ole võimalik täpselt prognoosida, kuid ühiskonnas

info levimisel ja elanikkonna teadlikkuse suurenemisel jõuab sihtrühma suurus tõenäoliselt

keskmisele tasemele (enam kui 5% täisealisest rahvastikust). Kuna tegemist on äärmiselt

tundliku teemaga ja varem ei ole laiemat avalikkust elulõpu tahteavalduse vormistamise

võimalusest teavitatud, võib niivõrd kaaluka otsuse tegemine mõjutada inimeste käitumist

(vajalik teema lahtimõtestamine, suurenenud vajadus leida teemakohast lisainfot) ning mõju

37 Patsienditestamenti pandud soovi arstini jõudmise viis pole veel paika pandud | Eesti | ERR.

Notar: paarkümmend inimest on patsienditestamendi tegemise pooleli jätnud | Eesti | ERR.

34

ulatust võib elulõpu tahteavalduse andjate jaoks hinnata keskmiseks. Mõju avaldumise sagedus

on väike, sest kuigi elulõpu tahteavalduse puhul on tegemist ajas vabalt muudetava ja

tühistatava dokumendiga, tehakse neid toiminguid siiski harva. Muudatusega kaasnevate

ebasoovitavate mõjude kaasnemise risk on elulõpu tahteavalduse koostaja seisukohast samuti

väike: elulõpu tahteavalduse koostamisega tekib inimesel võimalus avaldada isiklikku tahet

elusäilitava ravi ja saadava elukvaliteedi üle juhul, kui ta ise enam otsusevõimeline ei ole.

Otsuse tegemise riski maandab asjaolu, et koostatud tahteavaldust on igal ajal võimalik

tühistada. Eelnevat arvestades on elulõpu tahteavalduse koostajate jaoks kokkuvõttes tegemist

olulise mõjuga.

Sihtrühm 2: elulõpu tahteavalduse koostaja lähedased ja usaldusisik

Lisaks elulõpu tahteavalduse koostajale on tahteavalduse rakendumine vajalik ja oluline ka

tahteavalduse andja lähedastele ning eelkõige tahteavaldusse märgitud usaldusisikule. Elulõpu

tahteavalduse koostamine mõjutab usaldusisiku ja kaudselt ka teiste lähedaste vaimset tervist.

Kui elulõpu tahteavalduse koostaja on saanud vajalikku nõustamist ja teinud enda ravi kohta

autonoomse, tema tahtele vastava valiku enda otsusevõimetuse puhuks, peavad tema lähedased

leppima selle otsuse tagajärgedega. Sageli ei tea omaksed patsiendi tahet, kuna nad pole sellest

varem omavahel rääkinud või on omastel selle kohta patsiendist erinev arvamus. Patsiendi

lähedased pole alati võimelised täpsemalt ette nägema patsiendi soove tulevase ravi ja

elukvaliteedi eelistuste kohta. Üldises plaanis on kellegi teise eest otsustamine põhimõtteliselt

keerukas isegi siis, kui tegemist on väga lähedase isikuga. Seega on elulõpu tahteavaldus

omastele selgeks abiks patsiendi tahte väljaselgitamisel ning vabastab elulõpu tahteavalduses

märgitud usaldusisiku elu lõpuga seotud otsuste vastuvõtmisest keerulisel perioodil. Kuna

elulõpu tahteavalduse koostaja on tahteavaldusega määranud usaldusisiku enda tahet arstile

tõlgendama, on elulõpu tahteavalduses märgitud usaldusisiku arvamus elulõpu tahteavalduse

koostaja teiste lähedaste suhtes ülemuslik ning usaldusisikul lasub kohustus tahteavalduse

koostaja varem väljendatud tahet arstile edastada.

Elulõpu tahteavalduse koostaja usaldusisik kuulub ka ise eespool kirjeldatud võimalikku

elulõpu tahteavalduse andjate sihtrühma ehk usaldusisiku rolli võivad sattuda kõik täisealised

Eesti elanikud (1 101 791 inimest23). Seega, kui vaadata mõju avaldumise ehk usaldusisikuks

saamise võimalust, võib sihtrühma suurust hinnata suureks, kuid reaalne mõju, mis avaldub

elulõpu tahteavalduse koostaja otsusevõimetuse korral ja elulõpu tahteavaldusse märgitud

soovide järgimisel, avaldub eeldatavasti väikese suurusega sihtrühmale, sest ligikaudse

prognoosi kohaselt jääb elulõpu tahteavalduse koostajate hulk esimestel aastatel umbes 5–10%

juurde kogu täiskasvanud rahvastikust. Usaldusisikute sihtrühm, kellele elulõpu tahteavalduse

rakendumise mõju avaldub, on tahteavalduse koostajate sihtrühmast väiksem – usaldusisik

märgitakse tahteavaldusele vabatahtlikkuse põhimõttel ning kõikidel juhtudel ei teki olukorda,

kus elulõpu tahteavaldust reaalselt rakendatakse. Olukorras, kus inimene märgitakse elulõpu

tahteavalduses usaldusisikuks, kuid tahteavaldust ei ole vaja järgida (st elulõpu tahteavalduse

koostaja ei ole otsusevõimetus seisundis), usaldusisikule mõju ei avaldu.

Mõju avaldub usaldusisikule alles siis, kui elulõpu tahteavalduse koostaja on seisundis, mille

korral dokumenti rakendatakse – usaldusisik mängib rolli elulõpu tahteavalduse täitmise

tagamisel, vahendades patsiendi soove. Sellises olukorras on usaldusisiku ülesanne edastada

patsiendi soovid vastavalt tahteavaldusele, mis võib usaldusisikule olla emotsionaalselt

keeruline, eriti kui usaldusisiku otsused ei ühti teiste lähedaste omadega. Eelnevat arvesse

võttes on mõju ulatus mõõdukas. Mõju avaldumise sagedus on väike, sest elulõpu tahteavalduse

rakendamine on ühekordne toiming. Ebasoovitavate mõjude risk sõltub sellest, kui sageli ja mil

määral erimeelsused teiste lähedastega esile kerkivad, kuid arvestades tahteavaldusega

35

kaasnevat kergendavat mõju usaldusisiku otsustuskoormusele seoses oma lähedase elusäilitava

ravi üle otsustamisega, on risk siiski väike.

Kokkuvõttes on usaldusisikutele avalduv mõju väheoluline. Elulõpu tahteavaldus aitab

vähendada usaldusisikute otsustuskoormust ja suunata raviotsuseid vastavalt patsiendi

soovidele. Samas võib usaldusisiku sekkumine vaidluste korral põhjustada pingeid. Selliste

olukordade ennetamiseks on oluline tagada elulõpu tahteavalduse olemuse selge

kommunikatsioon ja põhjalik teavitustöö elanikkonna seas.

Sihtrühm 3: tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandesüsteem ja selle töötajad

Mõju tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandesüsteemile

Pikas perspektiivis avaldab elulõpu tahteavalduse rakendumine mõju Eesti tervishoiu- ja

sotsiaalhoolekandesüsteemile tervikuna.

Tervishoiusüsteemis toimub elulõpu tahteavalduse rakendumisel vahendite ümberjagamine

patsientidele, kes seda enam soovivad ja vajavad. „Üksikisiku kasust ei ole vähem tähtis

tulevikujuhiste kasu tervishoiusüsteemile üldisemalt, kuna nende laialdasem rakendamine võib

mõjutada tervishoiuvaldkonnas olevate vahendite jaotumist. Inimesed, kes elu pikendavat ravi

saada ei soovi ja on seda selgelt väljendanud, seisavad ühelt poolt ka nende eest, kes tegelikult

ravi saada sooviksid, mistõttu on võimalik tervishoiuvaldkonnas vahendeid ümber suunata

sinna, kus seda enam vajatakse“.38

Seadusemuudatusega kaasnevat mõju võib eeldada ka sotsiaalsüsteemile. Elulõpu

tahteavalduse rakendumisega välditakse eeldatavasti sotsiaalsüsteemi tuge vajavate inimeste

hulga suurenemist nende arvelt, kes loobuvad elupäästvast ravist olukorras, kus nende

otsusevõimetu seisund on pöördumatu ning elukvaliteet on patsiendi seisukohast

vastuvõetamatu, sest suure tõenäosusega vajaks sama inimgrupp pärast elupäästva ravi

rakendamist ka pikemalt sotsiaalkaitsesüsteemi abi. Võib eeldada, et väheneda võib seeläbi ka

sotsiaalteenuste kasutamise juurdekasv ning sotsiaalkindlustushüvitiste ja -toetuste saajate arv

või lüheneda periood, mil teenuseid kasutatakse / hüvitised välja makstakse. Tõenäoliselt satub

elulõpu tahteavalduse rakendumisel hoolekandeasutustesse vähem raskes seisundis patsiente.

Elulõpu tahteavaldus koostamisega kaasnevat tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemis kokkuhoitud

kulu suurusjärku on väga keeruline prognoosida, sest pole teada, kui suur hulk elanikkonnast

on valmis elulõpu tahteavaldust koostama ning kui paljudel juhtudel tekib reaalne olukord, kus

vormistatud dokumenti rakendatakse. Samuti varieeruvad oluliselt ravikulud, mille võimalikku

kokkuhoidu hinnata. Märkimisväärsem on aga asjaolu, et arvestades ressursside nappust

tervishoiusüsteemis nii personali kui ka rahastuse vaatest, avaldab elulõpu tahteavalduse

koostamise võimaldamine ümber paigutada vahendeid patsientidele, kes ravi vajavad ja

soovivad. Teisalt on oluline rõhutada, et elulõpu tahteavalduse koostamine on ja jääb iga

inimese autonoomseks ja vabatahtlikuks otsuseks, mistõttu ei saa võimalik mõju tervishoiu- ja

sotsiaalsüsteemile kunagi olla argumendiks elulõpu tahteavalduse koostamise üle otsustamisel.

Mõju tervishoiutöötajatele ja hooldajatele

Elulõpu tahteavalduse rakendumise mõju avaldub kõikidele arstidele seoses tahteavalduse

järgimise ja tahteavalduse koostamiseks nõutud arstliku nõustamisega. Elulõpu tahteavalduse

koostamiseks läbitava kohustusliku nõustamise võivad läbi viia kõik pere- ja eriarstid, kuid

38 Kruus, M., Int, R., Nõmper, A. Patsienditestament: milleks ja kellele? Juridica 2017/5.

36

võib eeldada, et enim hakkavad nõustama perearstid ja arstid, kes puutuvad kokku

patsientidega, kelle tervenemise prognoos on marginaalne. Patsiendi elulõpu tahteavalduse

järgimiseks peavad olema valmis kõik tervishoiutöötajad, kuid elulõpu tahteavaldusega

puutuvad enim kokku palliatiivravi, hospiitsravi, intensiivravi, onkoloogia, geriaatria,

erakorralise meditsiini ja neuroloogia või õendusabi osakondades töötavad arstid ja õed.

Elulõpu tahteavalduse rakendumise mõju võib avalduda ka tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemis

töötavatele hooldajatele, kelle tööülesanne on manustada patsientidele toitu ja vedelikku

toitesondi kaudu, täites tervishoiutöötajalt tulnud korraldusi, sest hooldajad ise elulõpu

tahteavaldusele ligi ei pääse.

Tervishoiutöötajaid oli 2023. aastal kokku 15 80539, kellest 4772 olid arstid ja 9103 õed. Lisaks

tervishoiutöötajatele avaldab elulõpu tahteavalduse rakendumine mõju ka kõikidele tervishoiu-

ja sotsiaalhoolekandeasutustes töötavatele hooldajatele (2024. a teise kvartali seisuga 7275

inimest).40

Elulõpu tahteavalduse koostamise eelduseks on arstlik nõustamine, mille käigus perearst või

raviarst selgitab dokumendi sisu ja hindab patsiendi arusaamisvõimet tehtavast otsusest. Kuna

elulõpu tahteavalduste koostajate võimalik arv on esialgu hinnanguliselt umbes 4–5%

täisealisest elanikkonnast, saab nõustamisi ajas hajutada, vältides seeläbi olulist mõju muude

tervishoiuteenuste kättesaadavusele.

Elulõpu tahteavaldus annab tervishoiutöötajatele selged juhised olukordades, kus patsient ei ole

enam võimeline ise otsuseid langetama, vähendades ebaselgust ja võimalikke eetilisi

dilemmasid. Tahteavalduse olemasolu aitab arstidel teha patsiendi soovidega kooskõlas olevaid

otsuseid patsiendi elupäästva ravi või elukvaliteedi säilitamise kohta. Tahteavaldusse märgitud

selged juhised vähendavad vaidlusi lähedastega, kes võivad olla eriarvamusel, kuid

tervishoiutöötajatele pakub see selgust ja kindlustunnet patsiendi autonoomse tahte järgimisel.

Tervishoiutöötajad saavad elulõpu tahteavalduse rakendamisel kindluse, et nad toimivad

kooskõlas patsiendi enda soovidega, vabastades nad vastutusest seoses otsustega, mis võivad

mõjutada patsiendi elu. Elulõpu tahteavaldust järgides on tervishoiutöötaja vabastatud

vastutusest patsiendi tervise kahjustamise või elu ohustamise eest, kuna ta on järginud

autonoomse isiku enda avaldatud tahet.

Sõltuvalt töö iseloomust on seadusemuudatusest mõjutatud suuremal või vähemal määral kõik

tervishoiutöötajad ja hooldustöötajad. Sihtrühma suurus on sellest tulenevalt suur. Mõju ulatust

võib hinnata suureks, sest arstidele lisandub nõustamiskohustus ning tervishoiutöötajatele

kohustus kontrollida elulõpu tahteavalduse olemasolu ja seda järgida. Muudatuste

rakendumisel on vajalik koolitada tervishoiutöötajaid ja teisi patsiendi elulõpu tahteavalduse

rakendamisega seotud spetsialiste, et tagada pädevus elulõpu tahteavalduse koostamisega

seotud nõustamiseks, tahteavalduse sisu mõistmiseks ja rakendamiseks ning valmisolek

lähedastele olukorra selgitamiseks. Olenevalt tervishoiutöötaja erialast ja ülesannetest võib

mõju avaldumise sagedus varieeruda. Mõju avaldumise sagedust võib hinnata suureks nende

tervishoiutöötajate puhul, kes töötavad peamiselt erakorraliste ja raskes seisundis patsientidega.

Ainult nõustamisega kokkupuutuvate arstide jaoks on mõju ulatus keskmine – nõustamised

toimuvad teatud regulaarsusega, kuid mitte igapäevaselt. Ebasoovitavate mõjude kaasnemise

risk sõltub sellest, kui sageli kerkivad esile erimeelsused patsiendi lähedastega. Arstil lasub

39 THT001: Tervishoiutöötajad, täidetud ametikohad ja ületunnid ameti järgi.

https://statistika.tai.ee/pxweb/et/Andmebaas/Andmebaas__04THressursid__05Tootajad/THT001.px/table/tableV

iewLayout2/. 40 Avaleht | Statistikaameti palgarakendus.

37

vastutus patsiendi tervenemisvõimaluste adekvaatsel hindamisel ning elulõpu tahteavalduse

rakendamise või mitterakendamise otsustamisel, mis toob kaasa täiendava vastutuse.

Kokkuvõttes toetab elulõpu tahteavaldus patsiendikeskset ravi ja hooldust, kuid nõuab

tervishoiutöötajatelt täiendavat ettevalmistust ja kohanemist. Eelnevat arvesse võttes avaldab

patsiendi elulõpu tahteavalduse rakendamine tervishoiutöötajatele olulist mõju.

6.2. Mõju riigivalitsemisele

Sihtrühm: Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus, Tervisekassa

Patsiendi elulõpu tahteavalduse rakendumisel avaldub kõikidest riigiasutustest mõju Tervise ja

Heaolu Infosüsteemide Keskusele (edaspidi TEHIK), Tervisekassale ja

Sotsiaalministeeriumile.

Elulõpu tahteavalduse regulatsiooni mõju riigieelarvele taandub peaasjalikult tervise

infosüsteemi arendamise kuludele. TEHIK-u eelhindamise põhjal on IT arenduste maksumus

400 000 eurot (tabelis 1 on täpsemalt avatud kulukomponendid), millele lisandub arendatud

funktsionaalsuse ülalpidamis- ja hoolduskulu 20 000 eurot aastas. IT arenduste ettevalmistavad

kulud ca 100 000 eurot tekivad 2025. aastal ja IKT arendus ca 300 000 eurot tehakse 2026.

aastal. 2025. aasta kulud kaetakse Sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarve arvelt

prioriteetide ümberseadmisega. 2026. aasta IKT arenduse osas esitatakse võimaluse korral riigi

eelarvestrateegia 2026–2029 (RES) protsessi lisataotlus. Kui RES 2026–2029 protsessi pole

võimalik lisataotlust esitada või taotlust ei rahuldata, vaadatakse üle Sotsiaalministeeriumi

valitsemisala IKT arenduste prioriteedid ja asutuste tegevused ning kate leitakse

Sotsiaalministeeriumi valitsemisala seest.

Tabel 1. Elulõpu tahteavalduse funktsionaalsuse arendamine

jrk Elulõpu tahteavalduse funktsionaalsus hinnang 

1 Tervise infosüsteemi kesksüsteemi arendused:

 elulõpu tahteavalduse andmestandard

 elulõpu tahteavalduse täitmine

 salvestamine

 pärimine

 tühistamine

 allkirjastamine 

 tahteavaldust saab pärida kiirabi, haiglate infosüsteemis jne

samadel alustel nagu tervise juhtimise töölaud.

100 000

2 Terviseportaali peamine positiivne stsenaarium:

 Patsient avab esmalt terviseportaali ja täidab tahteavalduse vormi

(staatus: koostamisel, teine staatus: arsti nõustamisel)

 Patsient avab terviseportaalis  arsti kinnitusega tahteavalduse vormi

ja allkirjastab selle. Elulõpu tahteavaldus jõustub.

Staatus: valmis/allkirjastatud.

40 000

3 Tervise juhtimise töölaua peamine positiivne stsenaarium:

 Arst avab tervisejuhtimise töölaual vastuvõtule tulnud patsiendi

elulõpu tahteavalduse vormi, nõustab patsienti, märgib

tahteavalduses kokkulepitud märkeruudud, kinnitab tahteavalduse

ja suunab selle patsiendile tagasi allkirjastamiseks. Tahteavalduse

staatuseks saab „Patsiendi allkirjastamisel“.

60 000

38

4 Võimalik erijuht: 

 Patsient on digikauge ja täidab elulõpu tahteavalduse paberil,

mistõttu kaasneb uus roll, nn tunnistaja või usaldusisik, kelle

terviseportaali töölauale tahteavaldus allkirjastamiseks saadetakse.

Tahteavalduse staatus „Tunnistaja allkirjastamisel“.

20 000

5 TEHIKu personalikulu (1-aastase projekti puhul):

 tooteomanik 3 FTE41 (töökuud)

 teenusehaldur 3 FTE

 arhitekt 0,5 FTE

 ärianalüütik 2 FTE

 andmekorraldusanalüütik 4 FTE

 testijad 3 FTE

 rakendusadministraator 3 FTE

 andmeanalüütikud ja andmelao arendajad 3 FTE

 eri rollid kokku 21,5 töökuud  

150 000

6  Turvatestimine 30 000

KOKKU: 400 000 €

Sotsiaalministeerium analüüsib koos Tervisekassaga 2025. aastal, kas on vaja eraldi hinnastada

ja lisada Tervisekassa tervishoiuteenuste loetellu elulõpu tahteavaldusega seotud arstlik

nõustamine. Elulõpu tahteavaldusega seotud nõustamine nõuab arstilt põhjalikku selgitust

dokumendi olemuse, võimalikest tervishoiuteenustest loobumise ja sellise loobumise võimalike

tagajärgede kohta. Praegu saab sellist nõustamist kasutada juba olemasolevate

tervishoiuteenuste raames näiteks perearsti tavavastuvõtu või ambulatoorse visiidi käigus või

haiglaravil olles. Võttes arvesse, et elulõpu tahteavalduse koostajate arv on esialgu väike ning

nõustamisi saab paindlikult planeerida, ei mõjuta see tervishoiuteenuste üldist kättesaadavust.

Oluline on ka välja töötada selged juhised tervishoiutöötajatele elulõpu tahteavalduse

nõustamise läbiviimiseks ning planeerida vajalikud koolitused. Sotsiaalministeerium teeb

arstidest ekspertidega koostööd, et luua asjakohased koolitusmaterjalid, mis tagavad

nõustamise kvaliteedi ja ühtsuse.

Kuna elulõpu tahteavalduse koostab esialgu väike osa elanikkonnast, on nõustamise vajadus

piiratud. Seetõttu on mõju tervishoiuteenuste kättesaadavusele ja Tervisekassa eelarvele

tõenäoliselt minimaalne. Nõustamiste sagedus sõltub sellest, kui suur hulk inimesi soovib

elulõpu tahteavaldust koostada. Esialgu on oodata, et selliste nõustamiste arv on pigem harv,

mistõttu ei ole ette näha ka olulist töökoormuse kasvu tervishoiutöötajatele.

Kokkuvõttes on seadusemuudatusest mõjutatud kolm riigiasutust, mistõttu on sihtrühm väike.

Seadusemuudatus toob TEHIK-ule, Tervisekassale ja Sotsiaalministeeriumile kaasa ülesanded,

mille sisu ei erine oluliselt nende igapäevatööst, seega asutuste käitumises tervikuna

märkimisväärseid muudatusi ei toimu ning mõju ulatust võib lugeda väikeseks. TEHIK-ule

kaasneb elulõpu tahteavalduse rakendumisega ühekordne IT-lahenduse loomise roll, samuti

regulaarne iga-aastane loodava digiarenduse ülalpidamis- ja hoolduskoormus ja kulu, mistõttu

võib mõju avaldumise sagedust hinnata keskmiseks. Elulõpu tahteavalduse koostamiseks tekib

suure tõenäosusega vajadus hinnastada uus tervishoiuteenuste loetelu teenus, millega kaasneb

Tervisekassale vähene töökoormuse suurenemine, kuid arvestades, et asutuse igapäevatöö

hõlmab juba tervishoiuteenuste valiku ja hindade uuendamist, on Tervisekassale avalduva mõju

ulatus ja sagedus väikesed. Sotsiaalministeerium vastutab koos rakendusasutuste ja

41 Täistööajale taandatud töökoht.

39

ekspertidega vajalike koolitusmaterjalide loomise eest, kuid märkimisväärset töökoormuse

kasvu ega uudseid ülesandeid see kaasa ei too ning olulist mõju seega ei avalda. Ebasoovitavate

mõjude risk riigiasutuste jaoks on väike.

Kokkuvõttes on riigiasutuste jaoks tegemist vähese mõjuga.

6.3. Mõju majandusele

Sihtrühm 1: tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeasutused

Elulõpu tahteavalduse rakendumine mõjutab ühtviisi nii era- kui avaliku sektori asutusi,

mistõttu on majandusliku mõju all käsitletud kõiki asutusi, olenemata nende omandivormist,

s.o sõltumata sellest, kas asutus kuulub era- või avalikku sektorisse. Avaliku sektori asutustele

halduskoormust ei kaasne, kuna elulõpu tahteavaldus on seotud tervishoiuteenuse osutajate,

mitte riigiasutustega.

Seadusemuudatusega seotud majanduslik mõju avaldub tervishoiu- ja

sotsiaalhoolekandeasutustele. 2023. aastal oli nimetatud asutusi 2604, mis moodustavad

kõikidest majanduslikult aktiivsetest ettevõtetest (2023. a seisuga 153 883 üksust) ligikaudu

1,7%42, seega on sihtrühm väike.

Seadusemuudatus ei too tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeasutustele kaasa otseseid kulusid.

Küll aga kaasneb asutustele kohustus kontrollida elulõpu tahteavalduse olemasolu ja seda

vajaduse korral järgida. Samuti peavad arstid pakkuma nõustamist tahteavalduse koostamiseks.

Nende kohustuste täitmine on aga tervishoiutöötajate igapäevatöö osas ning seega saab mõju

hinnata väikseks.

Elulõpu tahteavalduse rakendumisel peavad nimetatud asutused vaatama üle elulõpu

tahteavalduse järgimist puudutavad tööprotsessid, mis tagaks, et iga töötaja on otsusevõimetule

patsiendile teenust osutades kindel elulõpu tahteavalduse olemasolus või ka olukordadeks, kus

otsusevõimetu patsiendi otsusevõime taastub ja ta soovib elulõpu tahteavalduse tühistada.

Seetõttu on oluline, et selline info jõuaks esimesel võimalusel kõikide asjaomaste

tervishoiuteenuse osutajateni ehk tervise infosüsteemi, et vältida elupäästva ravi osutamata

jätmist, kui elulõpu tahteavalduse koostaja on selle suhtes ümber mõelnud. Nimetatud

muudatuste tegemisel võib eeldada teatud kaudset kulu seoses personali koolitamise ja

protsesside väljatöötamisega.

Tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeasutuste osakaal kõigi ettevõtete hulgas on väike. Kuigi

seadusemuudatus ei too kaasa otseseid kulutusi, nõuab elulõpu tahteavalduse olemasolu

kontrollimine ja järgimine tööprotsesside kohandamist, mis võib põhjustada mõõdukat mõju

asutuste igapäevatööle. Majanduslik mõju piirdub peamiselt kohanemisperioodiga, ilma

püsivate lisakuludeta, seega on mõju ulatus väike. Elulõpu tahteavalduse rakendamine

võimaldab elupäästva ravi üle otsustada patsiendikeskselt, mis on kasulik nii arstidele kui ka

patsientidele, vähendades ebasoovitavate mõjude riski.

Kokkuvõttes on majanduslik mõju tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeasutuste jaoks väheoluline.

Sihtrühm 2: elulõpu tahteavalduse koostaja lähedane või pereliige

42 ER025: STATISTILISSE PROFIILI KUULUVAD ETTEVÕTTED TÖÖTAJATE ARVU JA TEGEVUSALA

(EMTAK 2008) JÄRGI. Statistika andmebaas.

40

Elulõpu tahteavalduse koostamine võib kaudselt mõjutada elulõpu tahteavalduse koostaja

lähedaste majanduslikku olukorda. Kui isik ei ole sellist avaldust teinud ning tema seisund on

selline, kus ta vajab pidevat hooldust ja tervenemise väljavaated on vähesed, võib see panna

lähedased olukorda, kus nad peavad pakkuma omastehooldust või katma hooldusteenuste

kulud. Elulõpu tahteavalduse kaudu elupäästvast ravist loobumine võib lühendada perioodi, mil

patsient vajab intensiivset hooldust, vähendades seeläbi lähedaste koormust ja võimalikke

majanduslikke kaotusi. Seega aitab elulõpu tahteavaldus vältida olukordi, kus lähedased peavad

teadmata ajaks tööturult kõrvale jääma, sissetulekuid kaotama või tasuma ööpäevaringse

hoolduse eest.

Elulõpu tahteavalduse koostaja lähedaste sihtrühma suurust, kellele võimalik majanduslik mõju

avaldub, ei ole võimalik välja tuua, sest olenevalt elulõpu tahteavalduse koostaja pereliikmete

arvust ja lähedaste isiklikest põhimõtetest võib nende isikute ring, kes tema teovõimetusse

olukorda sattumisel tema hooldamise ja/või hooldusteenuste tasumise eest vastutaks, suurel

määral varieeruda. Majanduslik mõju elulõpu tahteavalduse koostaja lähedastele avaldub ainult

siis, kui tahteavalduse koostaja muutub teovõimetuks ja tahteavaldust rakendatakse, mistõttu

on mõju avaldumise sagedus väike. Elulõpu tahteavalduse rakendumine võimaldab lähedastel

majanduslikus vaates suurema tõenäosusega oma igapäevaeluga tavapäraselt jätkata, mistõttu

on mõju ulatus väike. Kuivõrd seadusemuudatus vähendab lähedaste potentsiaalset

hoolduskoormust või selle eest tasumist, on lähedaste jaoks tegemist kergendava majandusliku

mõjuga ning ebasoovitavaid mõjusid ei kaasne.

Eelnevat arvesse võttes on majanduslik mõju elulõpu tahteavalduse koostajate jaoks

väheoluline.

Andmekaitsealane mõjuhinnang

Elulõpu tahteavaldus koostatakse tervise infosüsteemis. Isikul on juurdepääs tervise

infosüsteemis olevale elulõpu tahteavaldusele terviseportaali kaudu. Arstil on juurdepääs

elulõpu tahteavaldusele tervisejuhtimise töölaua kaudu. Elulõpu tahteavalduse allkirjastab

(omakäeline või digitaalallkiri) selle koostanud isik. Arst kinnitab tervise infosüsteemis, et ta

on isikut nõustanud (samamoodi nagu praegu on üles ehitatud ambulatoorse epikriisi

kinnitamine). Kui isik nimetab elulõpu tahteavalduse täitmisse kaasatud usaldusisiku,

allkirjastab pärast elulõpu tahteavalduse jõustumist selle ka tema, kui ta on nõus olema

usaldusisikuks. Tunnistaja allkiri lisatakse elulõpu tahteavalduse juurde selle koostamisel, kui

isik ei saa elulõpu tahteavaldust ise allkirjastada. Seega kogutakse tervise infosüsteemi ka

usaldusisiku ja tunnistaja üldandmeid. See toimub nii seaduse kui ka usaldusisiku ja tunnistaja

nõusoleku alusel. Usaldusisikuks ja tunnistajaks saab olla vaid nende isikute endi nõusolekul.

Tervise infosüsteemis salvestatud eeltäidetud elulõpu tahteavalduse kavandile on ligipääs kõigil

tervishoiutöötajatel, kuid isiku eeltäidetud tahteavalduse võib avada vaid arst, kelle poole isik

on nõustamiseks pöördunud. Nõustamine elulõpu tahteavalduse koostamiseks on

tervishoiuteenus. Elulõpu tahteavalduse täitmisel on patsiendile teenust osutaval

tervishoiuteenuse osutajal ligipääs elulõpu tahteavaldusele TTKS § 41 lõike 1 alusel.

Kehtiva elulõpu tahteavalduse sisu on kättesaadav koostajale, usaldusisikule ja

tervisehoiutöötajatele. Seega saab vaid kitsas ring isikuid teada elulõpu tahteavalduse

olemasolust ja sisust. Selle sisu saab teha (teatud juhul tuleb teha) kättesaadavaks ka seotud

isikutele, näiteks kui usaldusisik omab õigust elulõpu tahteavaldust näha, sest sellest tulevad

talle kohustused. Kui isik ei soovi usaldusisik olla, siis ta tahteavaldusele allkirja ei anna ning

see ei ole talle ka terviseportaali kaudu tervise infosüsteemist nähtav. Praegu on isikul õigus

lubada kolmandatel isikutel näha enda tervisedokumente (vaatamisõiguslik isik).

41

Usaldusisikule saab teabe nähtavaks teha ja see on seotud isiku üldise õigusega määrata seda,

kes tema andmetele ligi saab (vaatamisõiguslik isik). Tunnistajale elulõpu tahteavaldust

terviseportaali kaudu nähtavaks ei tehta, kuid selle koostamisel on tal õigus selle sisu näha ja

teada, sest vastasel juhul ei saa ta olla tunnistaja, kui ei tea, mis asjaolusid ta tunnistab.

Elulõpu tahteavalduse saab selle koostanud isik tühistada igal ajahetkel tervise infosüsteemis

või muul moel, kuid selge teave peab jõudma arstini. Kui isik tühistab elulõpu tahteavalduse

muul moel kui tervise infosüsteemis, peab arst elulõpu tahteavalduse tühistamisest teada saades

tegema viivitamata kande tervise infosüsteemis. Kui isik ise logib tervise infosüsteemi

terviseportaali kaudu, siis ta tühistabki selle infosüsteemis. Kui aga isik ise ei saa sisse logida,

kuid annab info edasi nii, et see jõuab arstini, tühistab dokumendi arst.

Kui elulõpu tahteavalduse suhtes on määratud usaldusisik, kaob usaldusisikul elulõpu

tahteavalduse tühistamise ja usaldusisikust loobumise korral elulõpu tahteavaldusele ligipääs ja

see ei ole talle terviseportaalis nähtav.

Andmekaitsealane mõju on minimaalne. Juba praegu töödeldakse tervise infosüsteemis isiku

isikuandmeid ning andmeesitajad rakendavad kõiki kehtivaid isikuandmetega seotud nõudeid.

Kogu protsessist jäävad maha logid. Kuna andmete töötlus ja andmete kättesaadavus lähtub

minimaalsuse põhimõttest – andmed on kättesaadavad vaid seaduses nimetatud isikutele ja

ulatuses ning tagatud on riiklike andmekogude turvasüsteemide nõuded, saab järeldada, et

muudatuste tulemusena ei lisandu negatiivset mõju andmesubjektidele.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Elulõpu tahteavalduse arendamiseks tervise infosüsteemi tekivad kulud, mille esialgseks

suuruseks on TEHIK pakkunud 400 000 eurot, millest ettevalmistavad kulud ca 100 000 eurot

tekivad 2025. aastal ja IKT arendus ca 300 000 eurot tehakse 2026. aastal. 2025. aasta kulud

kaetakse Sotsiaalministeeriumi valitsemisala eelarvete arvelt prioriteetide ümberseadmisega.

2026. aasta IKT arenduse osas esitatakse võimaluse korral lisataotlus riigi eelarvestrateegia

2026–2029 (RES) protsessi. Kui RES 2026–2029 protsessi pole võimalik lisataotlust esitada

või taotlust ei rahuldata, vaadatakse üle Sotsiaalministeeriumi valitsemisala IKT arenduste

prioriteedid ja asutuste tegevused ning kate leitakse Sotsiaalministeeriumi valitsemisala seest.

8. Rakendusaktid

Rakendusaktide kavandid on lisatud seletuskirja lisana 2. Eelnõu seadusena jõustumisel

kehtestatakse uus terviseministri määrus, milles sätestatakse tervishoiuteenused ja

raviprotseduurid, millest saab isik loobuda. Samuti on tarvis muuta järgmisi määrusi:

1) sotsiaalministri 18. septembri 2008. a määrus nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise

dokumenteerimise tingimused ja kord“;

2) sotsiaalministri 17. septembri 2008. a määrus nr 53 „Tervise infosüsteemi

andmekoosseisud ja nende esitamise tingimused“;

3) Vabariigi Valitsuse 1. detsembri 2016. a määrus nr 128 „Tervise infosüsteemi

põhimäärus“.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub 01.01.2027, mis jätab TEHIKule piisava aja vajalike IT-arenduste tegemiseks

ja avalikkuse, eeskätt eelnõu sihtrühma teavitamiseks seaduses kehtestatavatest muudatustest.

Seaduse jõustumise aeg annab arstidele piisava aja, et saada koolitusi ja teha ettevalmistusi

42

oskuslikuks nõustamiseks. Samuti on see piisav vacatio legis ühiskonnale tervikuna, et uue

regulatsiooniga tutvuda ja harjuda.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Elulõpu tahteavalduse eelnõu koostamisse on suure panuse andnud laiapõhjaline asjatundjate

töörühm, mis oli ellu kutsutud 2020. aastal Eesti Arstide Liidu eetikakomitee ja Tartu Ülikooli

eetikakeskuse eestvedamisel. Töörühm võttis endale eesmärgiks kaardistada ja lahti rääkida

elulõpu tahtevalduse koostamise ja rakendamisega seotud probleemid, et Sotsiaalministeerium

saaks leida lahenduse kaasaegse ja toimiva elulõpu tahteavalduse süsteemi loomiseks.

Asjatundjate töörühm teavitas algatusest Sotsiaalministeeriumi, kes kinnitas oma toetust

töörühma tegevustele. 2021. aasta lõpuks oli töörühm välja töötanud elulõpu tahteavalduse

koostamise protsessi kirjelduse ja sisunäidised, mis saadeti aruteluks ja tagasiside kogumiseks

organisatsioonidele, keda töörühma liikmed esindasid. Probleemi mitmetahulisusele osutas

olulist tähelepanu Eesti Arstide Liidu eetikakomitee korraldatud konverents

„Patsienditestament inimese autonoomia teenistuses“ 18. septembril 2020.

2022. aastal võeti projekt „Patsiendi elulõpu tahteavalduse koostamise ja rakendamise protsess

Eesti tervishoiusüsteemis“ Riigikantselei innovatsiooniprogrammi. Ettepaneku esitasid Eesti

Arstide Liit, Tartu Ülikooli eetikakeskus, Õiguskantsleri Kantselei, Eesti Perearstide Selts,

Eesti Patsientide Liit, Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Sotsiaalministeerium.

Innovatsiooniprojekti metoodika abil testiti elulõpu tahteavalduse rakendamist erinevate

sihtrühmadega, töötati välja elulõpu tahteavalduse koostamise protsessi kirjeldus ning koostati

juhendmaterjalide kavandid patsientidele ja arstidele. Projekti tulemused, sealhulgas valminud

materjalid, anti 2022. aasta lõpus üle Sotsiaalministeeriumile ja TEHIKule ning neid on

kasutatud eelnõu koostamisel.

2024. aastal moodustati ja tegutses Sotsiaalministeeriumis patsiendi elulõpu tahteavalduse

töörühm, milles osalesid lisaks Sotsiaalministeeriumi ekspertidele välisekspertidena ka Katrin

Elmet (Eesti Arstide Liit, Tartu Ülikooli Kliinikum), Ruth Kalda (Tartu Ülikooli Peremeditsiini

ja rahvatervishoiu instituut), Pille Sillaste (palliatiivse ravi erialaselt Pallium, Põhja-Eesti

Regionaalhaigla), Hele Eesmaa (Ida-Tallinna Keskhaigla) ja Margit Sutrop (Tartu Ülikooli

eetikakeskus).

23. jaanuaril 2024 toimunud Riigikogu sotsiaalkomisjoni istungil tutvustasid Eesti Arstide

Liidu eetikakomitee ja Tartu Ülikooli eetikakeskuse töörühm ning innovatsiooniprogrammi

projektijuht elulõpu tahteavalduse senist arengut ja tehtud tööd. Sotsiaalministeeriumi

esindajad esitlesid elulõpu tahteavalduse projekti kavandit ja jagasid ülevaadet käsilolevatest

ülesannetest.

2024. aasta juulis saatis Sotsiaalministeerium partneritele kaasamõtlemiseks ja tagasiside

saamiseks patsiendi elulõpu tahteavalduse väljatöötamiskavatsuse (edaspidi VTK). VTK

saadeti ministeeriumitele, Riigikogu sotsiaalkomisjonile, Õiguskantsleri Kantseleile, TEHIK-

ule, Tervisekassale, Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Eesti Arstide Liidule, Eesti Patsientide

Liidule, Eesti Patsientide Esindusühingule, Eesti Perearstide Seltsile, Eesti Psühhiaatrite

Seltsile, Eesti Õdede Liidule ja Eesti Kirikute Nõukogule.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni 9. septembri 2024. a istungil andsid töörühma esindajad ülevaate

VTK-st ja selle kohta saadud tagasisidest. Istungil tutvustati VTK olulisimaid kommentaare ja

ettepanekuid, mida on eelnõu koostamisel arvesse võetud.

43

Eelnõu saadeti kooskõlastamisele ministeeriumitele eelnõude infosüsteemi EIS kaudu ning

arvamuse avaldamiseks õiguskantslerile, TEHIK-ule, Tervisekassale, Terviseametile,

Andmekaitse Inspektsioonile, Eesti Perearstide Seltsile, Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Eesti

Patsientide Esindusühingule, Eesti Arstide Liidule, Eesti Õdede Liidule, Eesti

Tervishoiutöötajate Kutseliidule, Eesti Patsientide Liidule, Eesti Psühhiaatrite Seltsile, Eesti

Anestesioloogide Seltsile, Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Seltsile, Eesti Kirikute

Nõukogule, Eesti Haiglate Liidule, Eesti Eratervishoiuasutuse Liidule, Eesti Kiirabi Liidule,

Esmatasandi Tervisekeskuste Liidule, Eesti Palliatiivse Ravi Selts Pallium MTÜ-le ja Eesti

Arstiteaduse Üliõpilaste Seltsile.

Saabunud märkustest on koostatud seletuskirja lisana märkuste tabel, milles on välja toodud

täiendavad selgitused ja viited eelnõu korrigeerimise kohta vastavalt märkustele.

Eelnõu saadetakse kooskõlastamiseks Justiits- ja Digiministeeriumile ja Haridus- ja

Teadusministeeriumile ning uuesti arvamuse avaldamiseks organisatsioonidele, kes esitasid

eelnõu eelmise kooskõlastamise ajal ettepanekuid ja arvamusi (õiguskantslerile, Eesti Puuetega

Inimeste Kojale, Eesti Arstide Liidule, Eesti Õdede Liidule, MTÜ-le Elu Dementsusega, Eesti

Patsientide Liidule, Eesti Anestesioloogide Seltsile, Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide

Seltsile, SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglale, Eesti Haiglate Liidule, Eesti Kiirabi Liidule ja Eesti

Arstiteadusüliõpilaste Seltsile).

Algatab Vabariigi Valitsus „…“ „…………………“ 2025. a.

1

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja

võlaõigusseaduse muutmise seadus

(patsiendi elulõpu tahteavaldus)

Rakendusakti kavand

Seletuskirja lisa 1

Terviseministri määrus

Tervishoiuteenused ja raviprotseduurid, millest saab loobuda

Määrus kehtestatakse tervishoiuteenuse korraldamise seaduse § 595 lõike 4 alusel.

§ 1. Määruse reguleerimisala

Määrusega sätestatakse patsiendi elulõpu tahteavalduses (edaspidi elulõpu tahteavaldus)

nimetatud:

1) tervishoiuteenused ja raviprotseduurid, millest isik saab loobuda;

2) elukvaliteet, mida isik ei soovi.

§ 2. Tervishoiuteenused ja raviprotseduurid

(1) Isikul on elulõpu tahteavalduses õigus loobuda eelkõige sellistest tervishoiuteenustest ja

raviprotseduuridest, mille osutamine pikendaks ja säilitaks tema elu, kuid ühtlasi pikendaks

sellega kaasnevaid kannatusi.

(2) Isikul on õigus elulõpu tahteavalduse koostamisel loobuda järgmistest tervishoiuteenustest

ja raviprotseduuridest:

1) taaselustamine kliinilisest surmast;

2) kopsude mehaaniline ventilatsioon;

3) intensiivravi;

4) diagnostilised uuringud;

5) kirurgiline ravi;

6) neeruasendusravi;

7) vereülekande tegemine;

8) onkoloogiline ehk kuratiivne ravi;

9) ravimite manustamine;

10) sondiga või läbi kõhuseina makku pandud toruga või veeni kaudu vee ja toitainete

manustamine;

11) arsti nõustamisel selgunud muu tervishoiuteenuse või raviprotseduur.

(3) Kui see on isiku tõsikindel tahe, milles ei ole põhjust kahelda, siis on isikul õigus loobuda

igasugusest ravist.

§ 3. Elukvaliteet, mida isik ei soovi

(1) Isikul on õigus nimetada elulõpu tahteavalduses elukvaliteedi tunnused, mille ilmnemise

korral ta enam tervishoiuteenuseid saada ei soovi.

(3) Elukvaliteedi tunnused, mille korral isik enam ravi ei soovi:

1) püsivalt vegetatiivne seisund;

2) püsivalt teadvusetu seisund;

2

3) vaimse võimekuse pöördumatu halvenemine;

4) täielik sõltuvus kolmandast isikust igapäevatoimingutes;

5) muu isikule oluline elukvaliteedi langus, mille esinemist ta ei soovi.

Sotsiaalministri 18. septembri 2008. a

määruse nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise

dokumenteerimise tingimused ja kord“ ja

sotsiaalministri 17. septembri 2008. a

määruse nr 53 „Tervise infosüsteemi

andmekoosseisud ja nende esitamise

tingimused“ muutmine

Määrus kehtestatakse tervishoiuteenuse korraldamise seaduse § 42 lõigete 3 ja 6 ning § 592 lõike

2 alusel.

§ 1. Sotsiaalministri 18. septembri 2008. a määruse nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise

dokumenteerimise tingimused ja kord“ muutmine

Sotsiaalministri 18. septembri 2008. a määruses nr 56 „Tervishoiuteenuse osutamise

dokumenteerimise tingimused ja kord“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 4 lõiget 1 täiendatakse punktiga 22 järgmises sõnastuses:

„22) patsiendi elulõpu tahteavaldus.“;

2) paragrahv 10617 loetakse §-ks 10623 ning määruse 3. peatükki täiendatakse 16. jaoga

järgmises sõnastuses:

„16. jagu

Patsiendi elulõpu tahteavaldus

§ 10617. Patsiendi elulõpu tahteavaldus

Patsiendi elulõpu tahteavalduse (edaspidi elulõpu tahteavaldus) koostamise käigus arst

dokumenteerib nõustamise.

§ 10618. Elulõpu tahteavalduse koostamine

(1) Isikul on õigus koostada tervise infosüsteemi vahendusel elulõpu tahteavaldus, mis jääb

arsti nõustava vastuvõtu ootele.

(2) Isiku koostatud elulõpu tahteavaldus suunatakse arstile, kui isik saabub nõustavale

vastuvõtule 90 kalendripäeva jooksul pärast tahteavalduse koostamist.

(3) Arst kinnitab pärast isiku nõustamist hiljemalt järgmisel tööpäeval elulõpu tahteavalduse.

3

(4) Isik annab digitaalallkirja elulõpu tahteavaldusele 60 kalendripäeva jooksul pärast

vastuvõttu.

(5) Kui isik 60 kalendripäeva jooksul digitaalallkirja ei anna, kustub elulõpu tahteavaldus

tervise infosüsteemist.

(6) Elulõpu tahteavaldus jõustub selle nähtavaks tegemisel tervise infosüsteemis.

§ 10619. Elulõpu tahteavalduse koostamine paberil

(1) Kui isik ei saa digitaalallkirja anda, koostab ta elulõpu tahteavalduse koos arstiga.

(2) Elulõpu tahteavaldus koostatakse paberil ning hiljem sisestatakse andmekoosseis tervise

infosüsteemi.

(3) Paberil elulõpu tahteavalduse allkirjastab isik omakäeliselt ning see salvestatakse PDF-

failina tervise infosüsteemi.

§ 10620. Usaldusisik

(1) Usaldusisik kinnitab enda nõusolekut omakäelise või digitaalallkirjaga.

(2) Allkiri lisatakse pärast elulõpu tahteavalduse koostaja allkirja.

(3) Allkiri peab olema nähtav tervise infosüsteemis.

(4) Usaldusisik näeb enda terviseportaalis koostatud elulõpu tahteavaldust.

§ 10621. Tunnistaja

Tunnistaja lisab elulõpu tahteavaldusele omakäelise allkirja või digitaalallkirja.

§ 10622. Raviga mitteseotud elulõpu juhised ja eelistused

(1) Isikul on õigus väljendada elulõpu tahteavalduses enda eelistusi seoses elulõpu faktiga ning

anda juhiseid lähedastele, tervishoiutöötajatele ja muudele isikutele.

(2) Isik saab raviga mitteseotud elulõpu juhiseid ja eelistusi muuta tervise infosüsteemis igal

ajal ilma arsti nõustamiseta.

§ 2. Sotsiaalministri 17. septembri 2008. a määruse nr 53 „Tervise infosüsteemi

andmekoosseisud ja nende esitamise tingimused“ muutmine

Sotsiaalministri 17. septembri 2008. a määruses nr 53 „Tervise infosüsteemi andmekoosseisud

ja nende esitamise tingimused“ tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 2 lõiget 2 täiendatakse punktiga 30 järgmises sõnastuses:

„30) patsiendi elulõpu tahteavaldus (edaspidi elulõpu tahteavaldus).“;

2) paragrahvi 3 täiendatakse lõikega 30 järgmises sõnastuses:

4

„(30) Elulõpu tahteavalduse andmekoosseis on toodud määruse lisas 30.“;

3) määrust täiendatakse lisaga 30 (lisatud).

Lisa. Elulõpu tahteavalduse andmekoosseis

Sotsiaalministri 17. septembri 2008. a määrus nr 53

„Tervise infosüsteemi andmekoosseisud ja nende esitamise tingimused“

Lisa 30

Elulõpu tahteavalduse andmekoosseis

(1) Elulõpu tahteavalduse üldandmed:

1) dokumendi number;

2) dokumendi konfidentsiaalsus;

3) dokumendi kehtivus ehk tähtajatus;

4) dokumendi kinnitamise aeg.

(2) Elulõpu tahteavalduse koostaja või andmete sisestaja andmed:

1) ees- ja perekonnanimi;

2) isikukood.

(3) Isikut nõustanud arsti andmed:

1) ees- ja perekonnanimi;

2) isikukood;

3) tervishoiuteenuse osutaja nimi, kus arst töötab;

4) tervishoiutöötaja registreerimise kood.

(4) Kui elulõpu tahteavalduse koostamisse on kaasatud usaldusisik, siis järgmised tema

andmed:

1) ees- ja perekonnanimi;

2) isikukood.

(5) Kui elulõpu tahteavalduse koostamisse on kaasatud tunnistaja, siis järgmised tema andmed:

1) ees- ja perekonnanimi;

2) isikukood.

(6) Kroonilisi haigusi, terviseseisundeid või sümptomeid puudutavad andmed, nende esinemine

ja olemus.

5

Vabariigi Valitsuse 1. detsembri 2016. a

määruse nr 128 „Tervise infosüsteemi

põhimäärus“ muutmine

§ 1. Vabariigi Valitsuse 1. detsembri 2016. a määruse nr 128 „Tervise infosüsteemi

põhimäärus“ muutmine

Vabariigi Valitsuse 1. detsembri 2016. a määruse nr 128 „Tervise infosüsteemi põhimäärus“ §

17 lõiget 1 täiendatakse punktiga 16 järgmises sõnastuses:

„16) koostada patsiendi elulõpu tahteavaldust.“.

§ 2. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 1. jaanuaril 2027. a.

1

Patsiendi elulõpu tahteavalduse eetilised aspektid

Margit Sutrop

Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professor, eetikakeskuse juhataja

Meditsiinieetika eetilised raamistikud on viimase kahe tuhande aasta jooksul teinud läbi

suured muutused, mida võib metafoorselt iseloomustada pendli liikumisena kahe äärmuse

vahel – arsti kohustuste keskselt meditsiinilt patsiendi õiguste keskse meditsiinini, otsides

nüüd tasakaalu (Sutrop 2011a, 2011 b). Kui vana-Kreeka Hippokratese aegne meditsiinieetika

seadis esikohale arsti-patsiendi vahelise usalduse, konfidentsiaalsuse ja kohustuse säilitada

elu, siis peale Teist maailmasõda tõsteti kilbile patsiendi autonoomia ja individuaalsed

õigused ning kritiseeriti paternalistlikku meditsiini, kus arst teab, mis on patsiendile hea.

1990test alates, peamiselt seoses geneetika ja rahvameditsiini arenguga, on kriitikud leidnud,

et patsientide individuaalseid õigusi ei peaks absolutiseerima, et vaja on leida sobiv tasakaal

patsiendi individuaalsete õiguste ja ühiskonna huvide vahel, patsiendi õiguste ja kohustuste

ning arsti õiguste ja kohustuste vahel.

Millistest meditsiinieetilistest printsiipidest peaksid meditsiinitöötajad lähtuma? USA

juhtivate bioeetikute Tom Beauchampi ja James F. Childressi seisukoht meditsiinieetika

piibliks kujunenud teoses „Biomeditsiinieetika printsiibid“ (1977, 8. trükk 2019) on, et

kliiniline eetika peab järgima nelja printsiipi: austus autonoomia vastu, heategemine, mitte-

kahjustamine ja õiglus. Patsiendikeskses meditsiinis on meditsiinitöötajate kohustus

hoolitseda iga patsiendi heaolu ja tervise eest (heategemise printsiip), vältida kahju

tekitamist (mittekahjustamise printsiip), võtta arvesse patsiendi tahet, isiklikke eelistusi ja

väärtusi (autonoomia austamise printsiip) ning kohelda kõiki patsiente võrdselt, hoidudes

kedagi diskrimineerimast tema vanuse, soo, vaimse või füüsilise erivajaduse tõttu (õigluse

printsiip). Need põhinevad meie inimloomusel ja ühismoraalil.

Neid printsiipe saab põhjendada erinevate eetikateooriate abil, vastavalt keskendudes kas

teo tegijale(vooruseetika), teole endale (deontoloogiline eetika) või tagajärgedele

(teleoloogiline eetika). Ei kliinilises meditsiinis ega rahvatervishoius ole üksmeelt, millisest

eetilisest raamistikust peaks otsustamisel lähtuma (Childress & Bernheim 2008; Grill &

Dawson 2017), ent tänaseks püütakse üha enam leida tasakaalu patsiendi parimate huvide ja

ühiskonna huvide (ühishuvi) vahel.

2

Väärtuspluralismist lähtudes näeme, et sõltuvalt kontekstist võib üks või teine printsiip olla

ülekaalus. Teatud olukordades, nt katastroofimeditsiinis või ka meditsiiniressursside

äärmusliku nappuse olukorras võib mõni printsiip muutuda domineerivaks ja teine jääda

tahaplaanile. Näiteks Covid-19 pandeemia muutis tähtsamaks mitte-kahjustamise ja õigluse

autonoomia ees (Sutrop & Simm 2021). Tavaolukorras on aga läänemaailma meditsiinieetikas

kokku lepitud, et patsiendil on õigus enesemääramisele ja otsustada, kas ja kuidas teda

ravitakse.

Austus autonoomia vastu eeldab, et igaks meditsiiniliseks sekkumiseks peab olema

informeeritud nõusolek. Kui patsient ise pole võimeline seda nõusolekut andma, siis teeb seda

tema seadusandlik esindaja. Patsiendil on õigus etteulatuvalt määrata või vähemalt mõjutada

seda, kuidas teda tuleb kohelda, kui ta on muutunud otsustusvõimetuks ja ei saa ise ei enam

oma tahet väljendada. Ta saab seda teha läbi selle, et vormistab oma elulõpu tahteavalduse

(lühend PET), (inglise keeles kasutatakse termineid „living will“, „advance directive“, saksa

keeles “Patientenverfügungen”, “Patiententestament”, “Patientenerklärung”), andes teada,

kuidas ta soovib olla koheldud, kui ta enam ei saa oma tahet avaldada; ja/või määrab enda

usaldusisiku, kes tema tahet tõlgendab, kui ta ei saa oma tahet enam ise väljendada.

Meditsiinipersonalil on kohustus uurida, kas patsient on PETi teinud ja sellega raviotsuste

tegemisel arvestada.

Oluline on mõista, et kui patsient on keelanud teatud elusäilitavad protseduurid, ei tähenda

see, et tema eest ei peaks meditsiinitöötajad hoolitsema. Ravi lõpetamisel läheb

põhitähelepanu palliatiivravile, mis keskendub valu vaigistamisele, ebamugavustunde

vähendamisele ja omastega suhtlemise võimaluste tagamisele.

Paradigma muutus meditsiinis. Mõistet „elav tahe“ (ingl k „living will“) kasutas

esmakordselt inimõiguste aktivist Luis Kutner 1969, et iseloomustada dokumenti, milles

otsustusvõimeline täiskasvanud annab juhised meditsiinilisteks toiminguteks terminaalses

seisundis (Annas 1991). Juba 1990-ndate alguses võttis USA vastu patsiendi enesemääramise

seaduse ning rohkem kui 40 USA osariiki oli 1991. aastaks võtnud vastu “elava tahte”

väljendamise statuudi. Algselt oli tingimuseks terminaalne seisund, hiljem avardati

lähenemist ja räägiti puhkudes, kus patsient ei saa oma tahet väljendada ja meditsiinitöötajad

peavad raviotsuste tegemisel arvestama patsiendi varem avaldatud soovidega. Praktikas

hakati USAs ja ja Suurbritannias juba 1990ndatel haiglasse võtmisel patsientidelt küsima, kas

neil on “elav tahe” kirja pandud ning kas nad on määranud oma proxy ehk asendusotsustaja

(Hirakawa et al. 2022).

3

Samas tõdeti, et elaval tahtel on mitmeid piiranguid, mistõttu võeti kasutusele usaldusisiku

või tervishoiu proxy statuut, mis võimaldas määrata kellegi, kes patsiendi otsustusvõimetuse

korral teeb tema eest otsuseid (Annas 1991). USA-s on PETi rakendamisel toimunud oluline

muutus - liikumine juriidiliste toimingute keskselt lähenemisest nn kommunikatsioonimudeli

suunas, kus patsiendi soovid tõlgitakse ravijuhisteks (Sabatino 2010).

Ka Euroopas pöörati 1990ndatel rohkem tähelepanu patsiendi õigustele. Euroopa Nõukogu

poolt 1997. aastal vastu võetud inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni artikkel 9 ütleb

lakooniliselt, et olukorras, kus patsient ei saa oma tahet väljendada, tuleb raviotsuste

tegemisel võtta arvesse tema varem väljendatud soove. Artiklis 5 ütleb konventsioon, et iga

meditsiinilise sekkumise jaoks on vaja patsiendi informeeritud nõusolekut.

Samas on arstide seas siiski veel palju vastuseisu ja kahtlusi, kuidas patsiendi tahtega

elulõpu raviotsuste puhul arvestada. PETi vastu huvi tundmine ja selle järgimine elulõpuga

seotud raviotsuste tegemisel nõuab arstidelt muutust mõtlemises – elu pikendamise asemel

peab fookus minema elu kvaliteedile ja patsiendi enesemääramisõiguse ehk autonoomia

austamisele. See muutus on kogu maailma arstkonnale raske, kuna arste on õpetatud, et elu on

püha ja nende tegevuse eesmärk on säilitada ja pikendada elu (Jonsen, A. R., Siegler M.,

Winslade, W. J., 2002: 79). Samas kui tehnoloogia areng annab meditsiinile üha rohkem

võimalusi patsiendi elu kunstlike vahenditega säilitada ja patsiendi poolt mitte-elamisväärseks

peetavat elu pikendada, tagamata soovitavat elu kvaliteeti ning pikendades patsiendi kannatusi

ja võttes talt võimaluse surra väärikalt, siis on hädavajalik, et arstid mõtleks ümber oma

moraalse kohustuse ja mõtleks, kas elu säilitamine resp pikendamine on patsiendi parimates

huvides.

Olukorras, kus patsient on sattunud olukorda, kus ta ei saa oma tahet väljendada, peaks

arstid küsima, mida patsient tegelikult tahab. Arsti ülesanne on austada patsiendi autonoomiat

ja inimväärikust. Kui patsient on pannud kirja oma PETi, siis tuleb sellest lähtuda. Järgida

tuleb lisaks autonoomia austamisele ka teisi bioeetika printsiipe, mistõttu arst peab küsima,

kas patsiendi elus hoidmine kunstlike vahenditega on patsiendi parimates huvides, kas see

vastab heategemise ja mitte-kahjustamise printsiibile? Kui vastus on „ei“, siis tähendab see, et

elu kunstlikult pikendav ravi tuleb lõpetada. Ka neljas bioeetika printsiip, õiglus, annab

võimaluse küsida, kas on õiglane, et arvestatav hulk ressursse kulutatakse paranemislootuseta

patsientide elu pikendamisele, kui meditsiiniressursse napib. Ent õigluse kaalutlus saab olla

vaid lisaargument, mitte määrav argument, miks elulõpu tahteavalduse tegemise võimalust

patsientidele pakkuda ja seda järgida. Sest vastasel korral tähendaks see inimese

4

instrumentaliseerimist ja kohtlemist vahendina, mis läheks vastuollu inimväärikuse

austamisega. Kuigi meditsiinilised ressursid on alati piiratud, tuleks meditsiinis lähtuda esmalt

inimese enda soovidest ja meditsiinilisest prognoosist.

Teised osapooled. Lisaks tuleb arvestada, et tahteavalduse tegemise puhul on haaratud eri

osapooled: patsient, omaksed, tervishoiutöötajad ja ühiskond tervikuna. Kõigi nendega tuleb

arvestada, eriti kommunikatsioonis. Samas on patsiendikeskses meditsiinis peamine fookus

ikkagi patsiendil ja tema tahtel. Iga kliinilise juhtumi puhul tuleb küsida, et mida patsient

tahab, mis on tema eesmärgid ja soovid. Seejuures tuleb aga küsida, kas patsiendile on antud

otsustamiseks piisavalt informatsiooni ja kas ta mõistab seda. Kas tema antud nõusolek on

vabatahtlik?

Kriitika. PETi teema tekitas bioeetilises kirjanduses ka vastuväiteid. 2004. ilmunud artiklis

möönsid Angela Fagerlin ja Carl E. Schneider, et kuigi paljud patsiendid soovivad teha oma

PETi ja arstid seda toetavad, pooldavad nemad küll asendusotsustaja (proxy) määramist

olukorraks, kus inimene ise ei saa oma tahet väljendada, aga mitte „elavat tahet“. Põhjused,

mis nemad välja toovad, on järgmised: inimene ei saa teada, mida ta tulevikus tekkivas

olukorras tahab; inimesed ei pruugi suuta väljendada, mida ta tahab; elav tahe ei jõua

meedikuteni; elava tahte rakendamine nõuab tõlgendamist (mida inimene soovis, kas inimene

on nüüd otsustusvõimetu, et mängu tuleb asendusotsustaja, kas see on nüüd olukord, kus seda

tuleks rakendada), võimalus oma elav tahe kirja panna ei muuda meditsiinilist praktikat, elava

tahte kirja panemine nõuab aega ja energiat.

J. K. Davis (2007) näeb patsiendi elulõpu tahteavalduse tegemisel kahte sorti probleeme:

esiteks praktilisel tasandil on küsimus, kas patsient saab teha informeeritud otsuse

etteulatuvalt, kui ta ei tea, mis olukorrad võivad tekkida. Teiseks, arutatakse kirjanduses selle

üle, kas kellelgi saab olla moraalset autoriteeti rakendada kontrolli otsustusvõimetu tuleviku

mina üle. See tähendab, et kui inimesel pole enam võimet seista oma huvide, eelistuste ja

väärtuste eest, mis on tehtud patsiendi elulõpu tahteavalduses, kas siis teistel on moraalset

alust austada tema tahet või peaks selle asemel tegelema patsiendi parimate huvide (peamiselt

heaolu) kaitsmisega. Peamine vaidlus käib selle üle, mida patsiendi elulõpu tahteavaldus

väljendab, kas patsiendi püsivat tahet või vaid kunagisi eelistusi. Kui see väljendab tema

kunagisi eelistusi, kas meedikud järgides tema kunagi väljendatud „elavat tahet“ tegelikult

austavad tema autonoomiat? Siit nähtub, et oluliseks saab küsimus, mida tähendab austada

inimese autonoomiat ja kuidas hinnata tema otsustusvõimet.

5

Saksa bioeetik Theda Rehbock (2013) on osutanud, et ei tohi segi ajada inimese võimet

teha autonoomseid otsuseid ja tema moraalset autonoomiat. Kui inimese võime teha

autonoomseid otsuseid võib ajas muutuda, siis tema moraalne autonoomia – õigus

enesemääramisele – on midagi, mida ei saa talt võtta ja mida peab austama ka pärast tema

surma. Theda Rehbock kritiseerib Ronald Dworkini (1994) lähenemist, mille järgi ülimuslik

on inimese ratsionaalselt väljendatud tahe. Kui inimene on varem pannud kirja, millisena teda

peab kohtlema, siis olukorras, kus ta ei saa enam ratsionaalset tahet väljendada, tuleb järgida

tema varem väljendatud tahet. Theda Rehbocki meelest on see liiga kitsas lähenemine, ta

krisieerib seda kui objektivistlikku, ratsionalistlikku, dualistlikku ja individualistlikku.

Dworkini ratsionaalse tahte kontseptsioon eirab mõistuse ja keele kehalist konstitutsiooni.

Inimese tahet tuleb austada, aga seda tuleb teha kommunikatiivse akti kaudu, kus mõlemal

osapoolel – patsiendil ja meditsiinitöötajal – on oma emotsioonid, väärtused ja hinnangud.

Teise inimese tahte mõistmine nõuab empaatilist lähenemist – enda asetamist teise kingadesse

ja olukorra hindamist tema perspektiivist. Samas on tahe intersubjektiivselt konstitueeritud –

inimese kehaline konstitutsioon ja tema keha ise on intentsionaalselt suunatud maailma ja

teiste inimeste poole ja on kujundatud ühiskonna, keele ja kultuurilise konteksti kaudu.

Seetõttu suudame me teise inimese tahet mõista ka temalt küsimata. Üldise tahte kõrval, mis

inimestele üldiselt omane, on aga inimese individuaalne tahe, mille mõistmiseks peame saama

empaatiliselt aru, mis olukorras inimene on.

Theda Rehbock osutab, et Dworkin (1994) eksib, kui arvab, et peaksime austama just

sellist tahet, mille inimene otsustusvõimelisena on väljendanud. Et kui inimene on varasemalt

väljendanud oma tahet mitte elada, kui ta muutub dementseks ja hiljem dementsena näib

tahtvat elada, siis peaksime varasemat tahet pidama ülimuslikuks. Rehbocki meelest tuleks

küsida, kas see varem väljendatud tahe oli ikka tahe või vaid soov olla teatud viisil koheldud,

samas kui just see praegune käitumine väljendab tegelikku tahet.

Siit tuleneb, et ka PETipuhul tuleb silmas pidada, et me ei tea, mis tulevik toob, ei oska

ennustada ette tuleviku sündmusi ega oma vaimuseisundeid. Elulõpu tahteavalduse puhul

peab inimese tahte austamisel arvestama nii varasemaid soove kui ka aktuaalset käitumist, mis

väljendab aktuaalset tahet ja võib varasemate soovidega olla vastuolus ja tekitada neile, kes

peavad otsustama patsiendi eest, raskeid dilemmasid. Tema järeldus on, et meie autonoomial

e enesemääramisel on piirid ja et tuleb leppida sellega, et kõike ei saa kontrollida.

Kokkuvõtteks

6

Kliinilise eetika meditsiinilised raamistikud on aja jooksul muutunud, arsti kohustuste-

keskelt meditsiinilt patsiendi õiguste-kesksele ja tänaseks sobiva tasakaalu otsimisele kahe

äärmuse vahel, kus fookus on patsiendi parimate huvide edendamisel, arvestades ka

ühiskonna huve (ühishuvi). Patsiendi parimate huvides on, et raviotsuste tegemisel austatakse

tema tahet ja arvestatakse tema soovidega.

Patsiendil on õigus etteulatuvalt määrata või vähemalt mõjutada seda, kuidas teda tuleb

kohelda, kui ta on muutunud otsustusvõimetuks ja ei saa ise ei enam oma tahet väljendada. Ta

saab seda teha läbi selle, et vormistab oma elulõpu tahteavalduse (lühend PET), andes teada,

kuidas ta soovib olla koheldud ja/või määrab asendusotsustaja, kes tema tahet tõlgendab, kui

ta ei saa oma tahet enam ise väljendada.

Arstidel ja õdedel lasub kohustus teha kindlaks, kas PET on tehtud ja sellega raviotsuste

tegemisel ning hoolduses arvestada. PETiga arvestamine ja sellest lähtumine nõuab arstidelt

oma tegevuse ümbermõtestamist – patsiendi elu hoidmise ja pikendamise asemel liigub

fookus patsiendi soovide (millist elukvaliteeti ta aktsepteerib) ja enesemääramisõiguse ehk

autonoomia austamisele.

Kuna tehnoloogia areng annab meditsiinile üha rohkem võimalusi patsiendi elu kunstlike

vahenditega säilitada ja patsiendi poolt mitte-elamisväärseks peetavat elu pikendada, tagamata

soovitavat/aktsepteeritavat elu kvaliteeti ning pikendades patsiendi kannatusi ja võttes talt

võimaluse surra väärikalt, siis võib elu hoidmine minna vastuollu kõigi nelja bioeetika

printsiibiga – autonoomia, heategemine, mitte-kahjustamine, õiglus. Elulõpu raviotsuste

tegemisel, kui patsiendil puudub võimalus oma tahet väljendada, on seetõttu eetiline lähtuda

patsiendi varem avaldatud tahtest, mis nõuab aga sageli ikkagi nii meditsiinitöötajatelt,

asendusotsustajalt kui ka omastelt (kelle arvamusega tavaliselt ka arvestatakse) patsiendi tahte

tõlgendamist ja teatud olukordades ka otsustamist, kas patsiendi varem avaldatud tahe ja

käitumise kaudu avaldatud soovide lahknemisel on ülimuslik varem avaldatud tahe või

aktuaalselt väljendatud soovid.

Kirjandus

Annas, G. (1991) “Advance Directives”, New England Journal of Medicine 324, no. 17 (April

25), 1210-1213.

7

Beauchamp, T. L. & Childress, J. F. (2019) Principles of Biomedical Ethics, 8th ed., New

York & Oxford: Oxford University Press.

Childress JF, Bernheim RG. 2013. Introduction: A Framework for Public Health Ethics. In:

Bernheim RG, Childress JF, Bonnie RJ, Melnick AL (eds). Essentials of Public Health

Ethics. Burlington MA: Jones and Bartlett.

Davis, J. K., (2007) “Precedent Autonomy, Advance Directives, and End-of-Life Care”, in B.

Steinbeck (ed.), The Oxford Handbook of Bioethics, Oxford: Oxford University Press,

349-374.

Dworkin, R. (1994). Life’s Dominion: An Argument about Abortion, Euthanasia, and

Individual Freedom, Vintage Books, New York.

Fagerlin, A., and C. E. Schneider (2004) “Enough: The Failure of the Living Will”, Hastings

Centre Report, 34, no. 2 (March-April), 30-42.

Grill, F. and Dawson, A. (2017) “Ethical Frameworks in Public Health Decision-Making:

Defending a Value-Based and Pluralist Approach”, Health Care Analysis, Dec.

25(4):291-307. doi: 10.1007/s10728-015-0299-6.

Hirakawa Y, Aita K, Nishikawa M, Arai H, Miura H. Tips for Managing Ethical Challenges

in Advance Care Planning: A Qualitative Analysis of Japanese Practical Textbooks for

Clinicians. Int J Environ Res Public Health. 2022 Apr 9;19(8):4550. doi:

10.3390/ijerph19084550.

Jonsen, A. R., Siegler, M., and W. Winslade (2002), Clinical Ethics. A Practical Approach to

Ethical Decisions in Clinical Medicine. 5th ed., New York: McGraw-Hill.

Rehbock, T. (2013) “How to Respect the Will of Mentally Ill Persons”, Studia Philosophica

Estonica, vol. 6, No.2, 22-37. DOI: https://doi.org/10.12697/spe.2013.6.2.03

Sabatino CP. The evolution of health care advance planning law and policy. Milbank Q. 2010

Jun;88(2):211-39. doi: 10.1111/j.1468-0009.2010.00596.x

Sutrop, M. (2011a) “Changing Ethical Frameworks: from individual rights to the common

good?”, Cambridge Quarterly of Healthcare Ethics, 20(4): 533-45.

8

Sutrop, M. (2011b) “Viewpoint: How to avoid a dichotomy between autonomy and

beneficence: from liberalism to communitarianism and beyond”, Journal of Internal

Medicine, 269(4): 375-9.

Sutrop, M., Simm, K. (2021). „Eetilised valikud COVID-19 pandeemia tingimustes“.

Mäetagused, 81, 5−18. DOI: 10.7592/MT2021.81.sutrop_simm.

Jane registreerib arsti juurde aja  nõustamiseks ja 

PETi koostamiseks

Arst tuvastab Jane  isikusamasuse

Kas  Jane on 

täisealine?

Jane ei ole  täisealine

Arst kontrollib, kas Jane  on otsustusvõimeline

Jane on täisealine

Kas PETi  koostaja on

otsustus- võimeline?

Ei ole  otsustusvõimeline

Arst selgitab PETi olemust,  sisu ja tagajärgi

Ei soovi

Arst dokumenteerib  nõustamise TJT- s või 

praksise/ haigla  infosüsteemis.

Arst kinnitab Janega läbi  räägitud PETi TJT- s ja edastab 

allkirjastamiseks Janele.

Jah, saab digiallkirjastada

Janel tekib soov teha elulõpu  tahteavaldus (PET). Ta on tutvunud 

internetis olevate  selgitusmaterjalidega, kuulnud  sellest võimalusest oma arsti  käest või lugenud selgitavaid 

trükiseid.

Jane läheb arsti  vastuvõtule

Jane logib sisse  terviseportaali

Kas Jane  läheb arsti 

juurde?

Kas Jane  soovib 

avalduse  digitaalselt 

eeltäita?

Jah, soovib eeltäita

Ei soovi  eeltäita

Jane tutvub tahteavalduse sektsioonis  PET sisuga ja sammudega, mis on tarvis 

teha PET jõustumiseks.

Jane eeltäidab PETi terviseportaalis ning  salvestab selle

Jane saab juhise, et PETi jõustumiseks  peab 90 päeva jooksul pärast 

salvestamist käima arsti juures  nõustamisel

Jah, läheb

Ei

Kui arsti allkirja ei lisandu 90 päeva jooksul, dekl. arhiveeritakse.

Varasem dekl. on nähtav, kuid mitte muudetav.  Uue dekl. tegemiseks tuleb alustada algusest. Varasemad pooleli jäänud dekl. kustutatakse, 

kui jõustub allkirjastatud PET.

Arst laeb TISist alla Jane  PETi vormi

On otsustusvõimeline

ei ole eeltäidetud

Arst näeb Jane poolt eeltäidetud  sisuga PETi. Selgitab, mida Jane 

valikud raviotsuste ja  elukvaliteedi osas tähendada 

võivad.

on eeltäidetud

Arst täidab koos  Janega PETi vormi.Arst viib PETi 

vormi  muudatused 

sisse.

soovib

Kas Janel  on PET  

eeltäidetud?

Kas Jane  soovib muuta 

eeltäidetud PETi?

Kas Jane  soovib PETi 

koostada?

Jah, soovib koostada PETi

Kas Jane saab anda digiallkirja 

tervise- portaalis?

Kas PETi  koostamisest ja 

arsti poolt  allkirjastamisest on  möödas rohkem kui 

60 päeva?

Jah, möödunud on rohkem kui 60 päeva

Jane avab  terviseportaalis arsti 

konsultatsiooni käigus  täidetud PETi.

Ei ole möödunud rohkem kui 60 päeva

Kas Jane  soovib 

tahteavaldust  muuta?

ei soovi

Jah

Tahteavaldust koostav inimene Jane Tahteavaldust koostav arst Jane lähedane

Perearst kirjeldab vastuvõtu epikriisis,  et arsti hinnangul ei ole patsient 

otsustusvõimeline. Perearst tegeleb  edasi otsustusvõimetuse ravimisega.

Jane usaldusisik

Kui visiidi jooksul ei õnnestu arstil saada piisavalt infot, et PET  allkirjastada või soovib Jane protsessi katkestada on Janel 

võimalus jätkata protsessi kas sama arsti juures teisel korral  või valida endale uus arst kellega jätkata PETi täitmist.

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seadus

(patsiendi elulõpu tahteavaldus) Elulõpu tahteavalduse teekonnad

Seletuskirja lisa 3 PETi koostamise protsess (Jane, kasutab digivahendeid)

Kui PETi koostamisest on möödas 60 päeva ning  patsient pole seda allkirjastanud, kustutatakse vorm 

TISist. Terviseportaalis on tahteavalduse staatus  "koostamata" ning inimesele kuvatakse tühja PETi 

vormi.

Jätkub järgmisel lehel

Usaldusisik allkirjastab digitaalselt  Jane PETi

Usaldusisik ei näe enam Jane  elulõpu tahteavaldust ning oma  kohustust olla Jane usaldusisik

Kas usaldusisik  soovib allkirjaga  kinnitada oma 

nõusoleku PETis

A osa juriidiliselt siduv. B osa pigem informatiivne.

Ei

Jah

Kas Jane  soovib lisada 

uue  usaldusisiku?

PET- le on lisatud info  usaldusisiku kohta

Kas Jane soovib  eemaldada 

usaldusisiku?

Jane loobub olemasolevat   usaldusisikust PETis.

Jane PET jääb kehtima ilma  usaldusisikuta.

Ei

Jah

Ei

Usaldusisiku lisamine ja eemaldamine

Jane saab teavituse, et  usaldusisik on allkirjastanud 

tema PETi

Jane sisestab usaldusisiku  isikukoodi, määrab oma PETi 

talle terviseportaalis  nähtavaks ja allkirjastamiseks.

Soovib lisada uue usaldusisiku

Usaldusisik saab Terviseportaalis teavituse, et  Jane tegi oma PETi talle nähtavaks ning  ülesande allkirjastamiseks, mis kinnitaks  nõusolekut usaldusisiku rolli võtmiseks

Soovib isikult eemaldada nägemis õiguse.

Kas Jane soovib  muuta, millistele  isikutele on tema 

PET nähtav?

Jane logib terviseportaali ja   eemaldab olemasolevatelt isikutelt 

võimaluse PETi näha.

Nägemisõiguse lisamine ja eemaldamine

Jane sisestab omal valikul  isiku IK ja määrab oma PETi 

talle terviseportaalis  nähtavaks

Soovib lisada järgmise isiku, kes tema tahteavaldust näeb.

Isik saab Terviseportaalis  teavituse, et Jane soovib  temaga jagada oma PETi

Jane PET on isikule  terviseportaalis nähtav läbi 

rollivahetuse

Ei

Isikul on terviseportaalis  teavitus, et tal ei ole enam 

ligipääsu Jane PETile.

Kas Jane soovib,  lisada PETi 

juurde  usaldusisiku?

Jah

Ei

Jane allkirjastab PETi  terviseportaalis.

Ei soovi muuta

Kas Jane soovib,  et PET

oleks nähtav tema poolt valitud 

isikule?

Jah

PET jõustub. 

Ei

See on ainult teavitav funktsioon,  nägemine ei anna õigust teise inimese 

nimel mingeid samme teha

PETi koostamise protsess 2/2 (Jane, kasutab digivahendeid)

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seadus

(patsiendi elulõpu tahteavaldus) Elulõpu tahteavalduse teekonnad

Seletuskirja lisa 3

Tahteavaldust koostav inimene Jane Tahteavaldust koostav arst Jane lähedane Jane usaldusisik Jätkub

Tahteavaldust koostav inimene - Endel Tahteavaldust koostava arst Endli usaldusisik

Endlil tekib soov teha elulõpu  tahteavaldus. Ta on tutvunud 

selgitusmaterjalidega, kuulnud  sellest võimalusest oma arsti käest 

või lugenud selgitavaid trükiseid.

Pöördub arsti poole sooviga  koostada PET

Arst lisab PETi koopia .pdfina  avalduse juurde

Arst kinnitab PETi TJT- s

Taheavaldus jõustub

Arst tuvastab Endli  isikusamasuse

Kas Endel on 

täisealine?

Endel ei ole täisealine

Arst kontrollib, kas Endel  on otsustusvõimeline

Endel on täisealine

Kas PETi  koostaja on

otsustus- võimeline?

Arst selgitab PETi  olemust, sisu ja 

tagajärgi

Ei soovi

Arst avab TJT- s  PETi

On otsustusvõimeline

Arst täidab koos  Endliga PETi vormi  TJT- s digitaalselt.

Kas Endel  soovib PETi 

koostada?

Jah, soovib koostada PETi

Kui visiidi jooksul ei õnnestu arstil saada  piisavalt infot, et PET allkirjastada või 

soovib Endel protsessi katkestada on Endlil  võimalus jätkata protsessi kas sama arsti  juures teisel korral või valida endale uus 

arst kellega jätkata PETi täitmist.

Ei ole  otsustsvõimeline

Endel allkirjastab PETi   paberil

Arst prindib täidetud  PETi vormi

Arst määrab Endli soovil kolmandale isikule  nägemisõiguse ja suunab Endli soovil PETi 

usaldusisikule (kui usaldusisik on digipädev).

Endlil pole võimalik kasutada  digivahendeid 

Kui usaldusisikul pole võimalik digitaalseid  vahendeid kasutada, siis tuleb ta kas arsti 

visiidile kaasa ja allkirjastab deklaratsiooni seal. Või võtab kaasa usaldusisiku tahteavalduse.  Usaldusisiku tahteavalduse koopia lisatakse 

PETi juurde.

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seadus

(patsiendi elulõpu tahteavaldus) Elulõpu tahteavalduse teekonnad

Seletuskirja lisa 3

PETi koostamise protsess (Endel, ei kasuta digivahendeid)

Kas Endel  soovib lisada  PETi juurde 

usaldusisiku?

Ei, soovi lisada usaldusisikut

Usaldusisik lisab oma  füüsilise allkirja 

PETile

Jah, soovib  lisada usaldusisiku

Arst lisab usaldusisiku PETi  elektroonilisse deklaratsiooni

Kas  usaldusisik  oskab anda  digiallkirja?

Ei oska digiallkirjastada

Jah, oskab digiallkirjastada

Usaldusisik saab Terviseportaalis  teavituse, et Endel tegi oma PETi 

talle nähtavaks ning ülesande  allkirjastamiseks, mis kinnitaks 

nõusolekut usaldusisiku rolli  võtmiseks

Kas usaldusisik  soovib allkirjaga  kinnitada oma 

nõusoleku PETis

Ei

Usaldusisik allkirjastab  digitaalselt Endli PETi

Jah

A osa juriidiliselt siduv. B osa pigem 

informatiivne.

Arst suunab tahteavalduse  usaldusisikule 

allkirjastamiseks

Kui usaldusisik oskab anda  digiallkirja, siis toimub allkirja 

andmine peale PETi jõustumist  terviseportaalis

Tahteavaldust koostav inimene - Milvi Tahteavaldust koostava arst Milvi tunnistaja

Milvil tekib soov teha elulõpu  tahteavaldus (PET). Ta on kuulnud 

sellest võimalusest oma arsti käest. Tal on olemas inimene, kes on valmis 

täitma tunnistaja rolli.

Milvi avaldab arstile soovi koostada  PET kaasates tunnistaja

Arst kinnitab PETi TJT- s ja  edastab selle terviseportaali  tunnistajale allkirjastamiseks

Tahteavaldus jõustub

Arst tuvastab Milvi ja  tunnistaja isikusamasuse

Kas Milvi on 

täisealine?

Milvi ei ole täisealine

Arst kontrollib, kas Milvi ja  tunnistaja on 

otsustusvõimelised

Milvi on täisealine

Kas PETi  koostaja on

otsustus- võimeline?

Arst selgitab Milvile ja  tunnistajale PETi  olemust, sisu ja 

tagajärgi

Arst avab TJT- s PETi

On otsustusvõimeline

Arst täidab tunnistaja  juuresolekul PETi vormi 

digitaalselt.

Arst lisab digilukku vastuvõtu  epikriisi, kus kirjeldab ära, et arsti 

hinnangul ei ole patsient  otsustusvõimeline. Perearst tegeleb 

edasi otsustusvõimetuse ravimisega.

Ei ole  otsustsvõimeline

Tunnistaja kinnitab Milvi  tahet andes visiidi käigus 

oma digitaalallkirja  PETile.

Lubatud on video- ja  helifailide lisamine, mis  kinnitavad Milvi soovi.

Tunnistaja on andnud Milvile andnud  nõusoleku ja on valmis tunnistaja rolli 

täitma

Arst tuvastab tunnistaja  isikusamasuse

Kas tunnistaja on  täisealine?

Tunnistaja pole  täisealine

Arst kontrollib, kas  tunnistaja on 

otsustusvõimeline

Jah, tunnistaja on valmis täitma tunnistaja rolli Ei soovi 

olla tunnistaja

Kas Tunnistaja on 

nõus?

Tunnistaja pole  otsustusvõimeline

Kas tunnistaja on 

otsustus- võimeline?

On otsustusvõimeline

Arst näitab täidetud  PETi Milvile

Kas PETi on  Milvi soovi  kohaselt  täidetud

Ei

PETi koostamise protsess (Milvi, ei kasuta digivahendeid ja ei ole võimeline käsitsi allkirja andma)

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seadus

(patsiendi elulõpu tahteavaldus) Elulõpu tahteavalduse teekonnad

Seletuskirja lisa 3

Kas Milvi  soovib lisada  usaldusisiku?Ei

Jah, soovib lisada

Kas  usaldusisik  oskab anda  digiallkirja?

Milvi usaldusisik

Kas tunnistaja  oskab anda  digiallkirja?

Jah, oskab

Tunnistaja lisab oma  füüsilise allkirja PETile

Ei oska

Jah, oskab

Usaldusisik saab Terviseportaalis  teavituse, et Milvi tegi oma PETi talle 

nähtavaks ning ülesande  allkirjastamiseks, mis kinnitaks 

nõusolekut usaldusisiku rolli võtmiseks

Kas usaldusisik  soovib allkirjaga  kinnitada oma 

nõusoleku PETis

Ei

Usaldusisik allkirjastab  digitaalselt Milvi PETi

Jah

A osa juriidiliselt siduv. B osa pigem informatiivne.

Arst suunab tahteavalduse  usaldusisikule 

allkirjastamiseks

Jah

Kui usaldusisik oskab anda digiallkirja,  siis toimub allkirja andmine peale PETi 

jõustumist terviseportaalis

Usaldusisik lisab oma  füüsilise allkirja 

PETile Ei oska

Tunnistaja peab PETi  digiallkirjastama 

Arst lisab digilukku vastuvõtu  epikriisi, kus kirjeldab ära, et 

arsti hinnangul ei ole tunnistaja  otsustusvõimeline.

Milvi on tunnistajale avaldanud oma  soovi koostada PET ja tutvustanud oma 

soovitud tingimusi.

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952

Justiits- ja Digiministeerium Haridus- ja Teadusministeerium

Meie 29.01.2025 nr 1.2-2/121-13

Eelnõu kooskõlastamine

Sotsiaalministeerium saadab kooskõlastamiseks ning arvamuse avaldamiseks tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seaduse (patsiendi elulõpu tahteavaldus) eelnõu koos seletuskirja ning lisadega. Dokumendid saadetakse EIS-i kaudu kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile ja Haridus- ja Teadusministeeriumile ning uuesti arvamuse avaldamiseks organisatsioonidele, kes esitasid eelnõu eelmise kooskõlastamise ajal ettepanekuid ja arvamusi (õiguskantslerile, Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Eesti Arstide Liidule, Eesti Õdede Liidule, MTÜ-le Elu Dementsusega, Eesti Patsientide Liidule, Eesti Anestesioloogide Seltsile, Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Seltsile, SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglale, Eesti Haiglate Liidule, Eesti Kiirabi Liidule ja Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsile). Palume dokumendid kooskõlastada või esitada arvamus hiljemalt 07.02.2025. a. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Riina Sikkut terviseminister Lisa:

1. Elulõpu tahteavaldus_EN_21.01.25 2. Elulõpu tahteavaldus_SK_21.01.25 3. Elulõpu tahteavaldus_rakendusakt_21.01.25 4. Elulopu_tahteavaldus_kooskõlastustabel_21.01.25 5. Elulõpu tahteavalduse teekonnad 6. Elulõpu tahteavalduste teiste riikide regulatsioonide ülevaade 7. Elulõpu tahteavalduse näidis 8. Väljatöötamise kavatsuse kooskõlastamise tabel 9. PET eetilised aspektid_MSutrop

2 Lisaadressaadid: Õiguskantsler Eesti Puuetega Inimeste Koda Eesti Arstide Liit Eesti Õdede Liit Eesti Patsientide Liit Eesti Anestesioloogide Selts MTÜ Elu Dementsusega Eesti Erakorralise Meditsiini Arstide Selts Põhja-Eesti Regionaalhaigla SA Eesti Haiglate Liit Eesti Kiirabi Liit Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts Pille Saar [email protected]

1

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja võlaõigusseaduse muutmise seadus

(patsiendi elulõpu tahteavaldus)

Seletuskirja lisa 6

Kooskõlastustabel

Väljatöötamiskavatsuse kooskõlastamisel saabunud märkused

Märkuse sisu Märkuse kommentaar

Rahandusministeerium

Palume eelnõu koostamisel selgitada seletuskirjas riske ja lahendusi,

kui kriitilises olukorras ei ole võimalik tervise infosüsteemi

kasutada, näiteks küberrünnakute või IT-katkestuste tõttu ning seetõttu

ei ole võimalik välja selgitada patsiendi tahet ega ka asendusotsustajat,

kelle käest patsiendi tahet küsida.

Selgitame ja arvestatud. Tervishoiuteenuse osutajatel on tervishoiuteenuste korraldamise

seaduse kohaselt kohustus tagada kvaliteetne tervishoiuteenuse

osutamine, mis muuhulgas hõlmab ka tegevusjuhiseid patsientide

ohutuse tagamiseks (§ 56 lg 1 p 7). Seega tervishoiuteenuse teenuse

osutaja peab tagama teenuse ohutuse ja kriisiplaani juhtudeks kui

on häiritud tervishoiuteenuse osutamise toimepidevus.

Juhul, kui tervise infosüsteemi kasutamisel esineb ajutisi tõrkeid

ning pole võimalik kindlaks teha, kas patsient on koostanud elulõpu

tahteavalduse või mitte osutatakse tervishoiuteenust

võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 758 põhimõtete kohaselt ning

võttes arvesse § 759 sätestatud lepingu sõlmimise erisusi. See

tähendab, et tervishoiuteenuse osutamise leping loetakse muu

hulgas sõlmituks ka tervishoiuteenuse osutamise alustamisega või

tervishoiuteenuse osutamise kohustuse ülevõtmisega patsiendi

nõusolekul, samuti siis, kui otsusevõimetule patsiendile

tervishoiuteenuse osutamise alustamine vastab tema tegelikule või

eeldatavale tahtele.

Praktikas on terviseinfosüsteemi katkestused, kas lühiajalised

plaanilised (maksimaalselt 2 tundi), seni ajutised erakorralised

2

katkestused ei ole olnud märkimisväärselt pikad, kuna nende

lahendamine on aegkriitilise tähtsusega.

Terviseinfosüsteemi ajutiste katkestuste korral tagatakse

patsientidele vajaminev elusäilitav abi seniks kuni on võimalik

kontrollida elulõputahteavaluse olemasolu ja sisu.

Juhul kui elulõpu tahteavalduse koostamise ajal on tervise

infosüsteemi katkestus, on võimalik koostada dokument paberil

ning see siis hiljem infosüsteemi üles laadida.

Samuti palume seletuskirjas kajastada tervise infosüsteemi

arenduseks kuluva täpsustatud summa, infosüsteemi ülalpidamisega

kaasnevate iga-aastaste püsikulude summa ja nende kulude allikas.

Arvestatud ja seletuskirja täiendatud.

Tervise infosüsteemi arendamise kulud on umbes 400 000 eurot.

Haridus- ja Teadusministeerium

Teeme ettepaneku PET vormil selgitada mõistet "palliatiivne ravi"

(toetus- ja taastusravi), et see oleks kõigile arusaadav. Selgitame.

Kuna volitusnormiga kehtestatakse patsiendi elulõpu tahteavalduse

andmete koosseis tervise infosüsteemis, mitte kohustuslik vorm,

siis avatakse palliatiivse mõiste täpsemalt seletuskirjas. Palliatiivse

ravi olemust ja selle võimalusi peab arst tutvustama isikule, kui

toimub nõustamine elulõpu tahteavalduse koostamiseks.

PET vormi vaates sooviksime näha, et arst, kelle hinnangule

haigusseisundi pöördumatusele teadvusetuna tuginetakse, arvestaks

mitte ainult tänast ravivõimekust, vaid kõige uuemat võimalikku

teadmist. Meditsiin areneb pidevalt ja haiguste ravile, mida täna

peetakse ravimatuks, võivad teadlased mujal riigis olla lähedal.

Selgitame.

Tulenevalt VÕS §-st 762 peab tervishoiuteenus vastama vähemalt

arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda tuleb

osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega.

Vajaduse korral peab tervishoiuteenuse osutaja suunama patsiendi

eriarsti juurde või kaasama eriarsti.

Seega selline kohustus on nii tervishoiutöötajal kui ka

tervishoiuteenuse osutajal juba täna. Arst arvestab alati kõige

uuemat ja paremat võimalikku ravivõimekust.

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

3

Kõnealuse väljatöötamiskavatsuse puhul ei ole hinnatud, millised on

õigusakti majanduslikud mõjud (sh nende mõjude ulatus). Kõiki

mõjusid (sh mõju ettevõtja halduskoormusele) tuleb hinnata

vastavalt mõjude hindamise metoodikale. Palume seaduse eelnõu

koostamisel mõjusid täiendavalt hinnata.

Arvestatud.

Mõjud on kajastatud seletuskirjas.

VTK-s on välja toodud isikute ring, kes saavad PET-i koostada. Palume

lisada võrdlus, mis toimub samas olukorras inimestega, kes ei saa

PET-i koostada. Näiteks, kas eestkostja saab koostada PET-i

eestkostetava kohta ja kas sellel on erinevus võrreldes praegu toimiva

süsteemiga.

Selgitame.

Eestkostja ei saa koostada elulõpu tahteavaldust eestkostetava

kohta, kuna tegemist on inimese elu ja tervisega lahutamatult seotud

õigusega – analoogselt näiteks abiellumisega, mida eestkostja

samuti ei saa sõlmida eestkostetava nimel.

Et hoida ära teadmatusest tekkivat asjatut ärevust, tuleb muudatuste

ligipääsetava kommunikatsiooniga alustada varakult. Näiteks on vaja, et

tahteavaldust sisaldav infosüsteem vastaks digiligipääsetavuse nõuetele.

Tuleb läbi mõelda, mis materjalid on vaja tõlkida lihtsasse keelde ja mis

on vaja tõlkida viipekeelde. Kuidas toimub näiteks viipekeelne

nõustamine ja mis roll on tõlkevigadel? Kuidas saavad piisavat infot

vähese eesti keele oskusega inimesed? Kui luuakse infomaterjale, siis

need peaksid olema ekraanilugejaga loetavad ja tekst suurendatav.

Videomaterjalidel on vaja arvestada subtiitrite, kirjeldustõlke ja

viipekeele tõlkega.

Selgitame.

Elulõpu tahteavalduse täitmine on seotud kohustusega läbida arstlik

nõustamine. Selle käigus arst selgitab isikule elulõpu tahteavalduse

olemust, seal märgitud raviviiside sisu ja nendest loobumise

võimalikke tagajärgi. Nõustamise käigus on isikul võimalik

täpsustada kõiki küsimusi, samuti võtta kaasa usaldusisik, sh tõlk,

isiklik abistaja jm. Elulõpu tahteavaldus koostatakse tervise

infosüsteemis ning sellele lisatakse isiku ja teda nõustanud arsti

digitaalallkiri. Elulõpu tahteavaldus tehakse kättesaadavaks isikule

ja tervishoiuteenuse osutajale tervise infosüsteemi kaudu.

Lisaks koostatakse elulõpu tahteavalduse juhendid nii selle

koostamist soovivatele isikutele kui ka nõustamist läbiviivatele

arstidele. Tervise infosüsteemis olev inimesele mõeldud

terviseportaal on juba täna tehtud kättesaadavaks kõigile.

Siseministeerium

Kui teo- ja otsustusvõimelise isiku PET-i koostamise eelduseks on

kohustuslik arstipoolne nõustamine, tekib küsimus, et kui kohus on isiku

teo-ja otsustusvõimet piiranud, siis kas perearstil peaks olema

pädevus otsustada ja hinnata, kas isik on võimeline oma elu ja

surma osas otsuseid langetama. Samuti juhime tähelepanu, et kui

isikule on määratud eestkostja, tuleks ka tema PET-i koostamisse

Selgitame.

Arstid ei laienda patsiendi kohtu poolt piiratud teovõimet, vaid

hindavad isiku otsusevõimet elulõpu tahteavalduse koostamisel

tehtava nõustamise käigus, mis on arstide igapäevatöö osa.

Patsiendi piiratud teovõime üksi ei ole arstile aluseks elulõpu

tahteavalduse koostamise keeldumiseks. Arst saab keelduda

4

kaasata. VTK sisust ei selgu, kas ka juhul kui isik, kelle teovõimet ei

ole piiratud, siis, kas perearstil tekib õigus lähtuvalt nõustamisest

keelduda PET-i koostamisest?

elulõpu tahteavalduse tegemisest, kui tegemist on otsusevõimetu

patsiendiga, kes ei ole võimeline vastutustundeliselt kaaluma

elulõpu tahteavalduse tegemise poolt- ja vastuväiteid. Eestkostja ei

saa koostada elulõpu tahteavaldust eestkostetava kohta, kuna

tegemist on inimese elu ja tervisega lahutamatult seotud õigusega –

analoogselt näiteks abiellumisega, mida eestkostja samuti ei saa

sõlmida eestkostetava nimel.

Kas olukorras, kus kohus on isiku teovõimet piiranud, on mõistlik anda

piiratud teovõimega isikule õigus PET-i koostamiseks. Kui teo- ja

otsustusvõimelise isiku PET-i koostamise eelduseks on kohustuslik

arstipoolne nõustamine, tekib küsimus, et kui kohus on isiku teo-ja

otsustusvõimet piiranud, siis kas perearstil peaks olema pädevus

otsustada ja hinnata, kas isik on võimeline oma elu ja surma osas

otsuseid langetama. Samuti juhime tähelepanu, et kui isikule on

määratud eestkostja, tuleks ka tema PET-i koostamisse kaasata.

Selgitame.

Arstid ei laienda patsiendi kohtu poolt piiratud teovõimet, vaid

hindavad patsiendi otsusevõimet elulõpu tahteavalduse tegemise

hetkel, mis on arstide igapäevatöö osa. VÕS § 766 lõike 3 kohaselt

võib arst patsiendi läbi vaadata ja talle tervishoiuteenust osutada

üksnes tema nõusolekul, mille saamiseks peab arst alati enne talle

teenuse osutamist veenduma patsiendi otsusevõimes. VÕS sätestab

erandid teenuse osutamisel otsusevõimetule patsiendile. Eelnõus on

tehtud sellest reeglist erandi ning see ei kohaldu elulõpu

tahteavalduse tegemisel, kuivõrd otsusevõimetu patsient ei saa

elulõpu tahteavaldust koostada. Eestkostja ei saa koostada elulõpu

tahteavaldust eestkostetava kohta, kuna tegemist on inimese elu ja

tervisega lahutamatult seotud õigusega – analoogselt näiteks

abiellumisega, mida eestkostja samuti ei saa sõlmida eestkostetava

nimel.

VTK sisust ei selgu, kas ka juhul kui isik, kelle teovõimet ei ole

piiratud, siis, kas perearstil tekib õigus lähtuvalt nõustamisest keelduda

PET-i koostamisest?

Selgitame.

Piiratud teovõime üksi ei ole arstile aluseks PET koostamisest

keeldumisel. Arst saab keelduda PET tegemisest, kui tegemist on

otsusevõimetu patsiendiga, kes ei ole võimeline vastutustundeliselt

kaaluma PET tegemise poolt- ja vastuväiteid. Arst ei lähtu isiku

piiratud teovõimest. Va alaealiste puhul – nemad ei saa koostada

elulõpu tahteavaldust.

Kuna patsiendil on õigus PET-i muuta ja tühistada nii suulises kui

elektroonilises vormis, siis oluline on tagada tehniline võimekus, et Arvestatud eelnõu koostamisel.

5

muudatused ka viivitusteta süsteemis kajastuksid, vastasel juhul võib

sellel olla isiku jaoks pöördumatu tagajärg.

Tervishoiutöötajal, kes saab teada patsiendi muutunud tahtest, tekib

kohustus sellest lähtuda ja kajastada patsiendi tahte muutumine

viivitamatult tervise infosüsteemis.

Justiitsministeerium

Leiame, et vajalike otsustuskohtade hindamiseks peaks olema

põhjalikumalt analüüsitud ning välja toodud erinevad võimalikud

valikuvariandid ning nendega kaasnevad mõjud. Samuti on antud teema

puhul asjakohane tuua välja erinevate riikide lahendused koos

praktikaga.

Arvestatud.

Seletuskirjas kajastatud.

Üldine kommentaar. Justiitsministeerium toetab

väljatöötamiskavatsuses toodud teemapüstitust luua suurem selgus

isikutele tulevikku suunatud tervishoiuteenuste osutamise nõusoleku või

sellest keeldumise osas ning tagada isikute põhiõiguste kaitse. Seda

öeldes leiame, et esitatud VTK on väga üldine ja napp. Tegemist on

keerulise küsimusega, kus põimuvad õiguslikud, meditsiinilised ning ka

eetilised ning emotsionaalsed aspektid. Leiame, et vajalike

otsustuskohtade hindamiseks peaks olema põhjalikumalt analüüsitud

ning välja toodud erinevad võimalikud valikuvariandid ning nendega

kaasnevad mõjud. Samuti on antud teema puhul asjakohane tuua välja

erinevate riikide lahendused koos praktikaga. Üldiselt nõustume ka

sellega, et oluline roll tulevikku suunatud tervishoiuteenuste osutamise

nõusoleku esitamise võimalikkuse levikul on teavitustööl, ning seda

juba kehtiva õigusliku raamistiku raames. Samuti on oluline roll

võimalikel infotehnoloogilistel lahendustel, et tagada isiku tahte

jõudmine vajalikult momendil tervishoiuteenuse osutajateni.

Arvestatud.

Seletuskirjas kajastatud nii teiste riikide võrdlus kui muud

selgitused.

Eelnõu koostamisel märkusega arvestatud. Nõustume, et

infotehnoloogilisel lahenduse on oluline roll, arendus ongi

arendamisel.

Patsiendi elulõpu tahteavalduse termin. Kui otsustatakse, et esineb

vajadus näha ette eriregulatsioon patsiendi elulõpu tahteavaldusele, siis

nõustume, et terminid „patsienditestament“ ning „elulõputestament“ ei

ole sobilikud. Nagu VTK-s ka viidatud, siis testamendiga tehakse surma

puhuks pärandi kohta korraldusi. Probleeme on aga ka VTK-s pakutud

mõistega „patsiendi elulõpu tahteavaldus“. Esiteks, nõusolek

Selgitame.

Anname seadusega uue termini ning definitsiooni mõistele

„patsiendi elulõpu tahteavaldus“.

Oleme seisukohal, et loodav regulatsioon ei lähe vastuollu TsÜS-

iga. Seletuskirjas on õiguslik argumentatsioon, kuidas nõusolekut ja

tahteavaldust käsitleda.

6

tervishoiuteenuse osutamiseks VÕS § 766 lõike 3 tähenduses ei ole

tehing ega muu õigustoiming TsÜS-i mõistes. Seega ei ole hea viidata

tahteavaldusele, millel on TsÜS-is spetsiifiliselt määratletud tähendus,

muu hulgas kindlad reeglid selle kehtivuseks ja tagasivõtmiseks (vt

TsÜS § 68 jj).

Oleme loomas TTKS-i eriregulatsiooni, mis on omakorda

eriseaduseks VÕS-le.. Seega ei näe me probleemi asjaolus, kui

defineerime sõna „tahteavaldus“ teisiti kui tsiviilseadustiku üldosa

(TsÜS) seaduses, kuna õiguskorda tekib tervikuna uus mõiste

„patsiendi elulõpu tahteavaldus“. Lisaks oleme lähtunud

terviseportaali senisest loogikast ja ülesehitusest, kus on

tahteavaldustena juba sätestatud „elundite loovutamine“,

„surnukeha üleandmine“ ja „vereülekanne“, millest ühegi puhul ei

tegemist sõna-sõnalt „tahteavaldusega“ TSüS tähenduses.

Tahteavalduste juures on terviseportaalis selgitatud ka mõistet

„tahteavaldus“: „Tahteavalduse all on mõeldud oma soovi

väljendamist konkreetsetes olukordades“. Sõna „tahteavaldus“

avab meie hinnangul tegevuse sisu. Isik teeb dokumendi, mida

vaadatakse eelkõige tema elu lõpus ning ta väljendab seal enda tahet

viimasteks elupäevadeks. Tahte väljendamise kaudu saabub

soovitud tagajärg. Elulõpu tahteavaldus tehakse vaid isiku enda

soovil. Arst üksnes hindab, kas tegu on otsusevõimelise

patsiendiga. Tegemist on isiku enda tahtega, mis avaldatakse

tervishoiuteenuse osutajatele ja mis on kättesaadav terviseportaalis.

Kuna TsÜS ei defineeri „tahteavaldust“ konkreetselt, siis saabki

seda eriregulatsioonis omamoodi defineerida. Tahteavaldus on

õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahte väljendamine.

Tahteavalduses väljendub isiku tahe, mis on suunatud õiguslike

tagajärgede kaasatoomisele. Tahe on soov teatud tagajärg esile

kutsuda, tagajärje saabumiseks on aga vajalik tahte

teatavakstegemine teistele isikutele. Tahteavalduse kaudu

muudetakse isiku otsus õiguslikult siduvaks.1 Õiguslik tagajärg

ongi asjaolu, et isik keeldub teatud ravist. Samuti saab seda

tahteavaldust käsitleda kui õigusvastasust välistavat asjaolu

deliktiõiguse mõttes.

1 P. Varul jt „Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne“, lk-d 371-374, 2023.

7

Teiseks, vaadates VTK-le lisatud näidisvormi, on võimalik anda

nõusolek või keelata tervisehoiuteenuse osutamine ka olukorras, kus

isiku otsusevõimetu seisund või haigusseisund ei ole pöördumatud.

Saame aru, et eelduslikult ei pruugi nõusolek olla seotud just elulõpuga,

vaid nõusolek võib olla antud ka juhuks, kui ohus ei ole isiku elu, kuid

omab mõju isiku tervisele. Palume edaspidi täpsustada, kas see on olnud

lähtekohaks, st kas isiku korraldus keelduda tervishoiuteenusest kehtib

ka juhul, kui see antakse etteulatuvalt ning olukorra saabudes võib isiku

tahe tunduda irratsionaalne, näiteks kuna sellega kaasnevad madalad

riskid.

Arvestatud eelnõu koostamisel.

Eelnõus ei ole elulõpu tahteavaldust enam võimalik nii laiadel

alustel koostada. Eelnõus sätestatakse, et elulõpu tahteavaldus on

vabatahtlik dokument, kus isik avaldab enda tahet loobuda

tulevikus otsusevõimetusse seisundisse sattudes üksnes teatud

tervishoiuteenuste osutamisest juhul, kui isik on sattunud

pöördumatusse seisundisse, mis ei vasta isiku enda poolt

tahteavalduses kindlaks määratud elukvaliteedile.

VTK-s on patsiendi elulõpu tahteavalduse kui termini lühendina

kasutatud täheühendit „PET“. Märgime, et selline lühend sobib kasutada

VTK-s, seletuskirjas ja muudes taustamaterjalides, kuid kindlasti ei ole

mõeldav selle lühendi kasutamine seaduse tekstis, sh ka mitte

sõnaühendites „PET koostaja“ või „PET täitja“. Pika sõnaühendi

kordamise vältimiseks saab seaduse tekstis kasutada lühemat sõnaühend

Arvestatud eelnõu koostamisel.

Vältimaks arusaamatusi lühendiga on ka seletuskirjas kasutatud

pikka väljendit.

Isikute ring, kes saavad PET-i koostada. VÕS § 766 lõike 4 kohaselt

on piiratud teovõimega isiku, sealhulgas ka alaealisel isiku seaduslikul

esindajal õigus anda nõusolek tervisehoiuteenuse osutamiseks niivõrd,

kuivõrd patsient ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid

vastutustundeliselt kaaluma. See tähendab, et kui alaealine isik on

nõusoleku andmise hetkel otsustusvõimeline, saab ta selle ise anda.

Väljatöötamiskavatsusest ei nähtu põhjendusi, miks soovitakse PET-i

koostamise õigus anda vaid täisealistele isikutele. Peame oluliseks,

et edasiste sammude puhul oleks analüüsitud ning põhjalikult

selgitatud VÕS-i ja uue regulatsiooni omavahelist suhet.

Selgitame.

Kuivõrd elulõpu tahteavalduse tegemisel peab inimene olema

võimeline otsustama oma elu või surma üle, siis on tegemist liiga

keerulise otsusega, et selle saaks vastu võtta alla 18-aastane

alaealine, mistõttu lastele ei anta võimalust elulõpu tahteavaldust

teha. Kuna tegemist on eriregulatsiooniga VÕS suhtes, siis on

erandi kehtestamine seaduse tasemel võimalik. Tõsi, VÕS alusel

otsusevõimelised alaealised saavad ise tervishoiuteenust, kuid

nendest loobumine, mille tagajärjel võib saabuda surm, on liiga

oluline otsus alaealisele. Oleme arutanud alaealiste võimalikku

elulõpu tahteavalduse koostamise õigust nii arstide töörühmas kui

Õiguskantsleri Bürooga, kuid see ei ole kuskil leidnud toetust.

PET-i vorminõuded ja PET-i koostava patsiendi otsusevõime kontroll

ning PET-i sisunõuded ja patsiendi nõustamise kohustus PET-i

koostamisel. Palume selgitada, millistest kaalutlustest lähtudes on

valitud (ainukese kohustusliku?) vormina elektrooniline vorm

Arvestatud ja selgitame.

Elulõpu tahteavalduse koostamine tervise infosüsteemis on valitud

seetõttu, et sellisel viisil koostatud dokument on ajakohane ja

vajadusel kiirelt kättesaadav tervishoiuteenuse osutajatele juhtudel,

8

terviseportaalis koos kohustusliku nõustamisega arsti poolt. VTK-s (lk

8) on selgitatud, et PET on vahetus puutumuses PS §-s 10 sätestatud

inimväärikuse ja §-s 19 kehtestatud vaba eneseteostuse põhimõtetega

ning §-st 20 tuleneva õigusega vabadusele ja isikupuutumatusele, §-s

26 toodud eraelu puutumatuse nõudega ja §-s 28 sätestatud õigusega

tervise kaitsele. Samas puudub analüüs selle kohta, kuidas eelviidatuga

suhestub asjaolu, et teatud ulatuses piiratakse isiku õigust anda kehtiva

õigusraamistiku kohaselt nõusolek tulevikus tervisehoiuteenuse

osutamiseks, nähes sellele ette konkreetsed sisu- ja vorminõuded ning

kohustuslik tervishoiuteenuse osutaja nõustamine. Kehtiva õiguse

kohaselt on otsustusvõimelisel isikul võimalik VÕS § 776 lõigetest 3 ja

4 tulenevalt anda nõusolek või keelduda nõusolekust, määratlemata

selleks kindlaid vormi- või sisunõudeid (v.a seaduses sätestatud

erinormid). Mõistame iseenesest lähenemist, et sarnaselt

otsusevõimelise isiku poolt tervishoiuteenuse osutamiseks antud

nõusolekuga vastavalt VÕS § 766 lõikele 1, on tulevikku suunatud

nõusoleku eelduseks teavitamise ja nõustamise kohustus, et tagada

isiku informeeritud otsus. Eelduslikult on tervishoiuteenuse osutajad

selliseks nõustamiseks kõige kompetentsemad. Samas tuleb arvestada,

et võib olla keeruline osutada nõustamise teenust kõikide võimalike

tulevikus esinevate tervisejuhtumite kohta, mistõttu võib tegemist olla

olukorraga, kus patsient sisuliselt teadlikult loobub spetsiifilisest

nõutamisest. Selline võimalus teavitamisest keelduda on VÕS § 766

lõike 3 kohaselt olemas otsusevõimelisel patsiendil, kes annab

nõusoleku tervishoiuteenuse osutamiseks. Samuti mõistame, et

võimalike hilisemate vaidluste vältimiseks võib olla kindlam tugineda

tervishoiuteenuse osutajaga koos koostatud ning tema poolt ka

terviseportaali üles laaditud nõusolekule. Samas tuleks regulatsiooni

väljatöötamisel vähemalt kaaluda ja põhjendada, millised positiivsed ja

negatiivset küljed on erinevatel võimalikel alternatiividel, näiteks

erinevatel vorminõuetel (vormivabadus, kirjalik vorm, suuline vorm,

notariaalne vorm). Kas näiteks sama asjakohane ei võiks olla notari

kui on vaja elulõpu tahteavaldust rakendada või ka seda tühistada.

Inimestele, kelle digipädevus on madal on ette nähtud abistavad

meetmed dokumendi koostamiseks ja allkirjastamiseks. Neil on

eelnõus antud õigus dokument allkirjastada paberil. Elektrooniline

ja omakäeline vorm on võrdsed ja käsitletavad kirjaliku vormina.

Paberil tahteavaldus salvestatakse infosüsteemi ning nõustav arst

täidab vajalikud lahtrid, kuna dokument peab muutuma

masinloetavaks. Vastasel juhul ei ole see kõikidele

tervishoiuteenuse osutajatele kättesaadav.

Eelnõus on ette nähtud eraldi paragrahv juhtudeks, kui isik ei saa

ise elulõpu tahteavaldust tervise infosüsteemis täita ja anda

digiallkirja (kaasatakse tunnistaja). Sellisel juhul võib isik elulõpu

tahteavalduse teha paberil või suuliselt, mille kannab

terviseinfosüsteemi tervishoiutöötaja. Sellistel juhtudel

allkirjastatakse elulõpu tahteavaldus nii arsti kui ka usaldusisiku või

tunnistaja poolt. Täpsem regulatsioon elulõpu tahteavalduse

koostamise tingimuste ja korra kohta kehtestatakse terviseministri

määrusega.

Arstidele korraldatakse tulevikus koolitused elulõpu tahteavalduse

nõustamise läbiviimisteks. Juhul kui arst ise tunneb, et tema

pädevusest jääb puudu, saab ta alati patsiendi suunata teise arsti

juurde. Määruses etteantud kinnine seisundite ja teenuste loetelu,

millest saab keelduda aitab samuti kaasa sellele, et arstid oleksid

suutelised inimesi nõustama. Kompetents kasvab ajas. Oluline on

see, et tahteavalduse dokumendi koostamisel nõustamisest loobuda

ei saa, kuna seadusest tulenev nõue. Isik peab aduma, mis on

teenustest tulevikus loobumise reaalsed tagajärjed.

9

poolt tõestatud nõusolek, mis võib olla ka eelnevalt

tervisehoiutöötajaga läbi arutatud, ning mille lähedased ise

tervisehoiutöötajale esitavad? Või kuidas tagada, et näiteks raskelt

voodihaigel isikul oleks võimalik kriitilises olukorras oma tahet

väljendada, jättes näiteks korralduse end mitte elustada öökapile. 3

Lisaks vajaks selgitamist, et juhul kui siduv õiguslik jõud antakse

üksnes VTK-s toodud nõuetele vastavatele nõusolekule, siis milline

tähendus on muudel asjaoludel, mis võivad edasi anda patsiendi tahet,

kuid ei vasta rangelt sätestatud kriteeriumitele. Kas tegemist on

asjaoludega, mida võib arvesse võtta VÕS § 767 kohaselt, hinnates

patsiendi eeldatavat tahet? Igal juhul tuleb edaspidi selgitada erinevas

vormis antud nõusolekute õiguslikku tähendust ja seost VÕS-i

regulatsiooniga, kuna hetkel sätestab nõusoleku raamistiku VÕS.

VTK-s puuduvad selgitused ka selle kohta, kas ja millises ulatuses on

just ettenähtud vormid kohustuslikud. Üldjoontes on mõistetav, et

teatud tüüpolukordade puhuks ongi väljatöötanud vormide kasutamine

mõistlik. Samas kui isik koos eriala spetsialistiga soovib kirja panna

täpsemad juhised, siis kas ka see on võimalik? Märkusena VTK-s

pakutud lahenduse kohta viitame ka sellele, et vorminõuded on

sätestatud TsÜS-i 4 ptk-s, muuhulgas on elektroonilise vorm sätestatud

§-s 80, mille kohaselt peab elektroonilise vormi järgimiseks tehing

olema tehingu teinud isikute poolt elektrooniliselt allkirjastatud.

Selgitame.

Elulõpu tahteavalduse koostamiseks ei kehtestata eelnõuga kindlat

vormi vaid eraldi paragrahvina elulõpu tahteavalduse

andmekooseis.

Täpsema tervishoiuteenuste ja raviprotseduuride loetelu, millest

saab keelduda, ning elulõpu tahteavalduse koostamise tingimused

ja kord kehtestatakse terviseministri määrusega.

PET-i kehtivusaeg ning muutmise ja tühistamise kord. Nõustume, et

PET ei peaks olema tähtajaline. Isikul endal lasub kohustust seista selle

eest, et kui tema tahe on muutunud, siis tuleb ka tehtud PET-i muuta.

Samas näeme potentsiaalset probleemi selles, et PET muutmiseks on

nähtud ette mitu tingimust - selleks peab olema arsti nõustamine ning

muudatus peab jõudma tervise infosüsteemi. See tähendab, et isikul,

kes on otsusevõimeline ja tahaks muuta väga olulist korraldust – st elu

ja surma puudutavat korraldust – ei ole see alati võimalik. Samas

tuleneb VTK-st erisus, et tühistamise puhul puudub vajadus arsti

nõustamiseks. Kas sellisel juhul on endiselt kohustuslik see kajastada

Selgitame

Elulõpu tahteavaldus koosneb tervishoiuteenuste loetelust, mille

osutamisest inimene on keeldunud. Keeldumine võib kaasa tuua

surma. Seega on oluline, et inimene saaks igal ajal ja igas vormis

tahteavaldusest keelduda. Ei saa tekkida olukorda, kus inimene on

koostanud elulõpu tahteavalduse, kasvõi surivoodil soovib selle

tühistada ning veel veidi elada, kuid seaduses on nõue, et selleks on

tarvis nõustamist või otsusevõime hindamist. Eetiliselt, moraalselt

aga ka õiguslikult on oluline, et isik saaks igal ajahetkel enda

tahteavalduse tagasi võtta ehk dokumendi tühistada.

10

tervise infosüsteemis? Ja kui muutmise puhul peetakse vajalikuks, et

tervisehoiutöötaja hindaks uuesti isiku otsusevõimet, siis miks ei

lähtuta samast loogikast tühistamise puhul, kui isik võib selleks ajaks

olla muutunud otsusevõimetuks. Leiame, et neid küsimusi tuleks

põhjalikumalt selgitada.

PET-i kättesaadavaks tegemine tervishoiutöötajatele. VTK-s pakutud

lahendus võimaldab maandada riske selles osas, et isiku avaldatud tahe

ei jõua vajalikul hetkel tervishoiuteenuse osutajani. Samas oleme

pakutud lahendusega seotud probleemkohtadele viidanud märkuses nr

4 (kas tegemist peaks olema ainsa võimalusega ning kuidas tagada

isiku tahte elluviimine muudel juhtude).

Selgitatud ülaltoodud lahtrites.

PET täitja määramine ja roll. Leiame, et PET täitja määramise

ettepanekut tasub kaaluda. Selle eeliseks oleks eelkõige see, et tegemist

oleks isikuga, kes on patsiendi enda poolt määratletud kui kõige

usaldusväärsem isik tema tahte elluviimisel. Teiseks on võimalik PET

täitjal arvesse võtta just konkreetse olukorra asjaolusid, mis võivad

erineda sellest, mis esinesid korralduste tegemise ajal. Samas on

edasise regulatsiooni puhul oluline täpsemalt määratleda, milline on

täitja roll seoses PET-i tegija enda juhistega, seadusliku esindaja

juhistega, tervishoiuteenuse osutaja otsusega ning millises hierarhias

need on. VTK-s (lk 6) on toodud, et PET-i täitja on seotud koostaja

varasema tahtega. Kas see tähendab, et juhul kui PET-is juhis antud

olukorraks puudub, siis ei ole PET-i täitja määramisel tähtsust, ning

õigus nõusolek anda on ikkagi seaduslikul esindajal?

Selgitame.

Eelnõus on kasutusele võetud mõiste usaldusisik.

Elulõpu tahteavalduse koostamisel võib isik kindlaks määrata

usaldusisiku, kes kaitseb tema huve elulõpu tahteavalduse

rakendamisel, kui isik on sattunud pärast elulõpu tahteavalduse

koostamist otsustusvõimetusse seisundisse. Samuti võetakse

kasutusele tunnistaja institutsioon.

Seaduslik esindaja ei puutu elulõpu tahteavalduse puhul kuidagi

asjasse. Isik saab teha üksnes ise elulõpu tahteavalduse. Vaid ise

saab isik keelduda tervishoiuteenuste osutamisest, sest selle

tagajärg võib olla surm. Kui täisealisel isikul on piiratud teovõime,

tal on seaduslik esindaja aga arst ei hinda teda otsusevõimeliseks,

siis elulõpu tahteavaldust koostada ei saa. Seaduslik esindaja ei saa

sellist otsust isiku eest teha.

Arsti võimalik kriminaalvastutus. VTKs on üheks küsimuseks arstide

võimalik vastutus PET-i järgimata jätmise eest ning VTK-s on asutud

seisukohale, et PET-i järgimata jätmine ei saa olla kriminaliseeritud

tegevus. PET järgimata jätmist on VTK kohaselt võimalik käsitleda

kindlustusjuhtumina tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku

vastutuskindlustuse seaduse tähenduses. VTK-s (lk 7) on välja toodud,

et karistusseadustiku muutmise sätete loomisel on kavandatud üle

Arvestatud.

KarS muudatusi eelnõusse ei lisatud.

11

vaadata karistusseadustiku (KarS) 9. peatükk, eelkõige selle 2. jagu, et

vältida arstide võimalikku vastutust PET-i kui patsiendi isikliku

tahteavalduse järgimise tagajärgede eest. 4 Me ei ole veendunud, et

PET-i järgimata jätmine ei peaks olema kriminaliseeritud. Eeldusel, et

isiku avaldatud tahe on jõudnud vajalikul ajal tervishoiuteenuse

osutajani, peaks tervishoiuteenuse osutajal olema kohustus seda järgida.

Kui tervishoiuteenuse osutaja isiku avaldatud tahet tahtlikult ei järgi, siis

tuleks meie hinnangul kaaluda selle eest kriminaalvastutuse ette

nägemist. Kindlasti peaks olema kriminaliseeritud PET-i järgimata

jätmine, kui sellega samaaegselt täidetakse mõni isikuvastase süüteo

koosseis (näiteks tahtlik raske tervisekahjustuse tekitamine § 118 mõttes

või ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamine § 119 mõttes).

Justiitsministeerium ei toetanud KarS-i isikuvastaste süütegude

regulatsiooni tervishoiuteenuse osutajatele erandite lisamist juba

tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadusesse

ning ei pea seda põhjendatuks ega vajalikuks ka seoses patsiendi elulõpu

tahteavalduse rakendamiseks vajaliku regulatsiooni kehtestamisega.

Eelduslikult on küsimuse all ettevaatamatusest surma põhjustamine või

raske tervisekahjustuse tekitamine seoses PET-i järgimata jätmisega,

mitte tahtlikud isikuvastased süüteod. Arstide karistusõiguslikust

vastutusest rääkides on oluline mõista, kuidas Eesti karistusõiguses

sisustatakse ettevaatamatusdelikti, sh tegevusetusega toime pandud

ettevaatamatusdelikti eelduseid. Selleks, et mõista isik süüdi

ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse tekitamises (KarS § 119) või

surma ettevaatamatus põhjustamises (KarS § 117), on vaja ära näidata

hoolsuskohustuse rikkumine, mis oli objektiivselt ettenähtav ning

välditav. Lisaks on tagajärje omistamise juures vaja tuvastada

õigusvastasusseos. Oluline on märkida, et selline hoolsuskohustuse

potentsiaalne rikkumine tugineb ekspertiisile, st see eeldab

erialateadmistega isikute hinnangut. Hoolsuskohustuse võimaliku

rikkumise hindamisel on Riigikohus otsuses nr 1- 15-6223 selgitanud, et

patsiendi haiguse diagnoosimisel peab vältimatult aktsepteerima arsti

12

piisavat hindamis- ja otsustamisruumi. Karistusõiguslik reageerimine

kõikvõimalikele ekslikele diagnoosidele oleks vastuolus karistusõiguse

aktsessoorsuse põhimõttega ning võiks asuda takistama

meditsiinivaldkonna toimimist. Riigikohus rõhutas, et hoolsuskohustuse

rikkumiseks saab pidada vaid sellist diagnoosiviga, mis ületab

meditsiiniliselt paratamatu ja meditsiinieetiliselt tolereeritava riski piire.

Juhul kui hoolsuskohustuse rikkumine on tuvastatud, saab vajaliku

hoolsuse üles näitamata jätmist isikule ette heita vaid siis, kui saabunud

tagajärg oli tervishoiutöötajale ka objektiivselt ettenähtav ning välditav.

Kui tagajärg on saabunud, tuleb lisaks hinnata, ega tagajärje saabumine

ei olnud objektiivselt vältimatu, st kas hoolsuskohustusele vastav

käitumine oleks tagajärje ära hoidnud. Lisaks tuleb veel hinnata, kas

tagajärjena realiseerinud oht on tervishoiutöötajale ka subjektiivselt

etteheidetav. Oluline on silmas pidada, et läbivalt tuleb lähtuda in dubio

pro reo põhimõttest, mille kohaselt kõik kõrvaldamata kahtlused

kõrvaldatakse kahtlustatava või süüdistatava kasuks. Eelkirjeldatut

silmas pidades on selge, et juba kehtivas Eesti karistusõiguses on arsti

(tervisehoiutöötaja) vastutus ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse

või surma põhjustamise eest võimalik vaid äärmuslikel juhtudel, mida

kinnitab väga vähene süüdimõistvate otsuste arv. Rääkides kitsamalt

vaid PET-i järgimata jätmisest, siis on vastutus mõne isikuvastase

süüteo toimepanemise eest ainuüksi PET-i järgimata jätmise eest

äärmiselt ebatõenäoline. Kui seoses PET-i järgimata jätmisega on

tegemist ka ravivea küsimusega, siis on tegu laiema diskussiooniga,

mida peeti väga põhjalikult tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku

vastutuskindlustuse seaduse ettevalmistamisel, kus lõpuks jõuti

järeldusele, et ühe valdkonna erialatöötajate karistusõigusliku vastutuse

absoluutne välistamine teatud (ettevaatamatute) kuritegude puhul ei ole

põhjendatud. Eeltoodud põhjustel ei ole Justiitsministeeriumi hinnangul

vaja KarS-i isikuvastaste süütegude peatükki täiendada selliselt, et ühe

valdkonna erialatöötajate karistusõiguslik vastutus välistatakse teatud

(ettevaatamatusest toime pandud) kuritegude puhul täielikult.

13

Justiitsministeerium on valmis seaduse eelnõu väljatöötamisel KarS 9.

peatükiga seotud murekohtasid kuulama ning oma seisukohti täiendavalt

põhjendama.

On hea näha, et väljatöötamiskavatsusele eelnes põhjalik valdkonna

asjatundjate kaasamine. Küll aga märgime, et väljatöötamiskavatsuses

kirjeldatu ei anna piisavalt infot valitud lahenduse otseste ja kaudsete

mõjude kohta. Tulenevalt HÕNTE § 1 p 1 lg 7 tuleb mõjuanalüüsis

võimalikult täpselt määratleda mõjutatud sihtrühm, mõju esinemise

ulatus ja sagedus ning võimalikud ebasoovitavad riskid. Üksikasjalikum

juhend kriteeriumite hindamiseks 5 on kirjeldatud mõjude hindamise

metoodikas2 . Palume eelnõu koostamisel mõjusid vastavalt hinnata.

Arvestatud.

Mõjuhinnanguid on täiendatud.

Eesti Kirikute Nõukogu (arvamuse avaldamine)

Eesti Kirikute Nõukogu (edaspidi EKN) peab esmalt oluliseks

teadvustada, rõhutada ja arendada palliatsiooni võimalusi. Selgitatud:

Elulõpu tahteavalduse täitmine on seotud kohustusega läbida arstlik

nõustamine. Selle käigus arst selgitab isikule elulõpu tahteavalduse

olemust, seal märgitud raviviiside sisu ja nendest loobumise

võimalikke tagajärgi. Samuti tutvustatakse nõustamisel

palliatiivravi olemust ja sisu. Nõustamise käigus on isikul võimalik

täpsustada kõiki küsimusi, samuti võtta kaasa usaldusisik sh tõlk,

isiklik abistaja jm.

Lisaks koostatakse elulõpu tahteavalduse juhendid nii selle

koostamist soovivatele isikutele kui ka nõustamist läbiviivatele

arstidele.

Oleme väga mures PETi kõige esimese seisundi „ma olen teadvuseta

või ei ole muul põhjusel võimeline tahet avaldama („otsusevõimetu

seisund“) märkimisvõimaluse pärast tahteavalduses. Leiame, et

antud võimaluse märgistamine võib teha meditsiinilise abistamise

võimatuks olukordades, kus inimese tervisliku seisundi

parandamine meditsiini abiga on eeldatavalt võimalik, näiteks

Arvestatud eelnõu koostamisel.

Eelnõus ei ole ettenähtud nii laia otsustusruumi. Inimene saab

üksnes pöördumatu seisundi ja soovimatu elukvaliteedi korral

teatud tervishoiuteenusest loobuda. Ja seda siis kui tulevikus ollakse

14

suitsiidikatse teinud inimeste puhul, üledoosi saanud inimeste puhul või

mõne ootamatu, inimesest endast mittepõhjustatud, olukorra (nt

õnnetus) tõttu teadvusetusse seisundisse sattunud inimese puhul. See ei

ole aga meditsiinipõhimõtetele ja -eetikale vastuvõetav.

otsusevõimetu. Oluline on rõhutada, et valu leevendavatest jm

kannatusi leevendavatest teenustes loobuda ei saa.

EKN peab väga oluliseks, et enne PET vormistamist on patsiendil

võimalus pidada nõu vaimse tervise spetsialistiga (psühholoog,

hingehoidja), samuti oma vaimuliku või kaplaniga, kui seda

soovitakse, ja sellest võimalusest tuleb inimesi ka teavitada. Palume

antud võimaluse lisada ka PET protsessi nii enne kui pärast

konsultatsiooni arstiga.

Selgitatud.

Eelnõu ei välista mingil viisil inimese konsulteerimise õigust

psühholoogi, hingehoidja või vaimulikuga, ent sellise

konsultatsiooni kohustuslikuks tegemine seaduse tasandil on liigne

piirang juurdepääsule elulõpu tahteavalduse tegemisele.

Eelnõus on välja toodud, et elulõpu tahteavalduses võib isik

väljendada raviga mitteseotud elulõpu juhised ja eelistused. Need ei

ole tervishoiuteenuse osutajale siduvad.

Lisaks peame oluliseks et PET sisaldaks vastavalt kirikute ja koguduste

seaduse § 8 lg 6 ka patsiendi tahteavaldust tema matmisega seotud

küsimustes. Parimal juhul võiks patsient tahteavalduses märkida

koguduse või konkreetse vaimuliku nime, kellega tuleks tema surma

korral ühendust võtta. Arvestades, et paljudel inimestel on kindlad

usulised veendumused, mis mõjutavad ka oluliselt inimese elulõpu

otsuseid, on väga oluline kaasata selles etapis ka inimese soovi kohane

vaimulik.

Selgitatud.

Eelnõus on välja toodud, et elulõpu tahteavalduses võib isik

väljendada raviga mitteseotud elulõpu juhised ja eelistused. Need ei

ole aga tervishoiuteenuse osutajale siduvad.

Arvestades eelnevat võiks kaaluda, et PET oleks tähtajaline ning

vajaks teatud aja tagant üle vaatamist, et tagada patsiendi tõelise tahte

täitmine.

Mittearvestatud.

Elulõpu tahteavaldus on tähtajatu. Enne selle koostamist läbib isik

arsti nõustamise mille käigus arst selgitab isikule elulõpu

tahteavalduse olemust, seal märgitud raviviiside sisu ja nendest

loobumise võimalikke tagajärgi. Nõustamise käigus on isikul

võimalik täpsustada kõiki küsimusi, samuti võtta kaasa usaldusisik

sh tõlk, isiklik abistaja jt. Samuti on eelnõuga ette nähtud elulõpu

tahteavalduse tühistamine.

Isik saab elulõpu tahteavalduse ilma arsti nõustamiseta igal ajal

tühistada, kas tervise infosüsteemis või muul selgelt väljendatud

viisil, mis on kolmandale isikule arusaadav.

15

Infotehnoloogiliselt saab luua sellise teavituse, mis teatud

ajaperioodi järel saadab isikule meeldetuletuse, kas elulõpu

tahteavalduses väljaendatud tahe on endine.

Õiguslikult ei ole põhjust teha isiku soovi tähtajaliseks. Kui isiku

soov muutub, siis on tal õigus seda ise muuta igal ajal.

Eesti Psühhiaatrite Selts (arvamuse avaldamine)

Juhime tähelepanu, et muudetavates seadustes, seletuskirjades ja

kaasuvates dokumentides peavad olema üheselt mõistetavalt

väljendatud järgmised asjaolud.

PET-i koostajaid nõustavad perearstid või muud patsienti ravivad

eriarstid. Otsusevõime piisavust PET-i koostamiseks hindab PET-i

koostajat nõustav arst. Kommentaar lisatud vältimaks arusaama ja

praktika kujunemist, et PET-i koostamiseks piisava otsusevõime

hindamiseks oleks vajalik kaasata psühhiaater.

Selgitame. Elulõpu tahteavaldus koostatakse ja muudetakse arsti nõustamisel.

Siinkohal on mõeldud, et kõikidel arstidel on õigus nõustamist läbi

viia. Eelnõuga ei panda arstile kohustust nõustamise läbiviimisel

kaasata psühhiaatrit. Nii nagu igasuguse tervishoiuteenuse

osutamise korral on arstil vajadusel õigus konsulteerida teise eriala

arstiga sh psühhiaatriga.

Eesti Õdede Liit (arvamuse avaldamine)

Eesti Õdede Liit kooskõlastab "Karistusseadustiku ja

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu

väljatöötamiskavatsus (patsiendi elulõpu tahteavalduse rakendamine)"

Kindlasti on tegemist väga vajaliku algatusega. Usume, et lõplikud

täpsustused ja kooskõlastused toimuvad seaduse eelnõu

kokkukirjutamise käigus ja kõik küsimused saavad vajalikud vastused.

Täname.

Riigikogu liikme Irja Lutsari kommentaarid

Missuguse regulatsiooni alla lähevad isikud, kellel puudub teo- ja

otsustusvõime – nt. kaasasündinu geenidefektid, millega kaasneb

vaimne ja füüsiline puue.

Selgitatud.

Täielikult teovõimetuid inimesi Eesti õigussüsteemis ei ole.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TSüS) § 8 lõike 2 kohaselt on

täielik teovõime 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel). Alla 18-

aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse,

nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda

16

oma tegudest aru saada või neid juhtida, piiratud teovõime.

Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust

üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid

juhtida. Kuivõrd elulõpu tahteavalduse tegemisel peab inimene

olema võimeline otsustama oma elu või surma üle, siis on tegemist

liiga keerulise otsusega, et selle saaks vastu võtta alla 18-aastane

alaealine, mistõttu lastele ei anta võimalust elulõpu tahteavaldust

teha. Täiskasvanud piiratud teovõimega inimese puhul hindab arst

elulõpu tahteavalduse tegemise nõustamise käigus, kas inimene on

võimeline elulõpu tahteavalduse tegemise tagajärgedest aru saama

või mitte. Juhul kui pole, siis elulõpu tahteavaldust teha ei saa, isegi

mitte seadusliku esindaja nõusolekul. Juhul kui inimene on siiski

arsti hinnangul otsusevõimeline, siis elulõpu tahteavaldust saab

teha.

Kas PET vormi peaks igaks juhuks ka välja trükkima? Selgitatud.

Sellist kohustust seaduse tasemel ei seata, aga soovi korral võib

inimene selle välja printida tervise infosüsteemist

Miks punktis 4 on märgitud eriarst, mitte üldarst? Selgitatud.

Eelnõus kasutatakse terminit „arst“ ehk mõeldud on kõiki arste, kes

osutavad tervishoiuteenust.

Kas ei peaks olema nõue, et teatud aja möödudes võiks PET üle

vaadata ja selle kehtivuse üle kinnitada. Inimesed sageli unustavad

oma lubadusi ja elu teeb teinekord oma korrektuurid.

Selgitatud.

Elulõpu tahteavaldus on tähtajatu. Enne selle koostamist läbib isik

arsti nõustamise mille käigus arst selgitab isikule elulõpu

tahteavalduse olemust, seal märgitud raviviiside sisu ja nendest

loobumise võimalikke tagajärgi. Nõustamise käigus on isikul

võimalik täpsustada kõiki küsimusi, samuti võtta kaasa usaldusisik

sh tõlk, isiklik abistaja jmt. Samuti on eelnõuga ette nähtud

elulõpu tahteavalduse tühistamine.

Isik saab elulõpu tahteavalduse ilma arsti nõustamiseta igal ajal

tühistada, kas tervise infosüsteemis või muul selgelt väljendatud

viisil, mis on kolmandale isikule arusaadav.

17

Infotehnoloogiliselt saab luua sellise teavituse, mis teatud

ajaperioodi järel saadab isikule meeldetuletuse, kas elulõpu

tahteavalduses väljaendatud tahe on endine.

Ma olen teadvuseta või ei ole muul põhjusel võimeline tahet

avaldama (otsusevõimetu seisund) – noortel inimestel eriti trauma

järgselt on võime paraneda peaaegu kõrvalnähtudeta isegi kui

teadvusetus kestab nädalaid. See tundub mulle liiga kaugele

minemisena.

Arvestatud eelnõu koostamisel. Eelnõus ei ole nii laia autonoomiat. Inimene saab koostada elulõpu

tahteavalduse üksnes pöördumatute haigusseisundite korral, kui

kaasneb elukvaliteet, mida ta ei soovi. Siis saab loobuda teatud

määruses ette antud tervishoiuteenustest.

Miks keemiaravi ja kiiritusravi on eraldi välja toodud? Keemiaravi

kuulub ravimite alla ning kiiritusravi läheb üha enam täpsemaks ja

patsienti vähem kahjustavaks.

Kas patsient võib näiteks ainult uuringutest loobuda? Kui jah, siis

on arstidel raske ka ravi läbi viia. Kas loetelu peab nii üksikasjalik

olema? Usun, et sellele on kommentaarid teinud ka arstkond. Kas PET

vorm peab üldse olema seaduse tasemel reguleeritud? Praegu jääb

mulje, et eeldatakse, et inimese ennekõike loobuvad pahaloomuliste

kasvajate ravist. On palju teisi haigusi, mis ka elukvaliteedi väga

madalaks muudavad.

Arvestatud.

Kas vorm täidetakse ainult eesti keeles või peaks seda lisaks eesti

keelele olema võimalik täita ka patsiendi emakeeles?

Kas PET on ainult kasutamiseks Eestis või võib seda üle kanda ka

teise riiki?

Selgitatud:

Elulõpu tahteavaldus koostatakse tervise infosüsteemis, seega saab

seda täita eesti keeles. Enne elulõpu tahteavalduse koostamist

läbib isik arsti nõustamise mille käigus arst selgitab isikule elulõpu

tahteavalduse olemust, seal märgitud raviviiside sisu ja nendest

loobumise võimalikke tagajärgi. Nõustamise käigus on isikul

võimalik täpsustada kõiki küsimusi, samuti võtta kaasa usaldusisik

sh tõlk, isiklik abistaja jmv, Seega on võimalik elulõpu

tahteavalduse sisu isikule tõlkida.

1

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja  

võlaõigusseaduse muutmise seadus 

 (patsiendi elulõpu tahteavaldus) 

Rakendusakti kavand 

Seletuskirja lisa 5

Patsiendi elulõpu tahteavaldus

Mina, ………, isikukood…,

olen koostanud käesoleva vabatahtliku dokumendi juhuks, kui ma olen tulevikus

otsusevõimetus seisundis ning soovin sellega avaldada oma tahet loobuda ravist. Käesolevad

juhised on mõeldud arstidele mulle tervishoiuteenuse osutamise üle otsustamiseks.

Minu elulõpu tahteavaldust rakendatakse järgmistes olukordades (tee märge, ristike).

Minul on terviseseisund, millest paranemisvõimalused on vähetõenäolised.

Minu terviseseisundiga kaasneb püsiv elukvaliteet, mis on minu jaoks vastuvõetamatu.

Minu eeldatava tahte kohaselt ning minu haiguslugu arvestades on saabunud olukord,

sh vigastus, terviseseisund, vanus, mil ei ole kahtlust, et soovin elulõpu tahteavalduse

rakendamist.

Mina olen tõsikindlalt loobunud kõikidest tervishoiuteenustest ning minu tahtes ei ole

põhjust kahelda.

A. Ravi ja elukvaliteet

Valitud juhul (tee märge, ristike) keeldun järgmistest tervishoiuteenustest ja

raviprotseduuridest:

Taaselustamine kliinilisest surmast

Kopsude mehaaniline ventilatsioon

Intensiivravi ja intensiivravi osakonda hospitaliseerimine

Diagnostilised uuringud

Kirurgiline ravi

2

Juhul, kui eelnimetatud raviviise on minu suhtes rakendatud olukorras, kus mina ei ole olnud

võimeline tahet avaldama (näiteks olukorras, kus tervishoiutöötaja ei olnud teadlik

käesolevast tahteavaldusest), siis soovin ma nende raviviiside rakendamise viivitamatut

lõpetamist ehk minu tahte vastase ravi katkestamist.

Soovin, et mulle alati pakutakse palliatiivset ravi.

Soovin, et mulle pakutakse ainult valitud palliatiivabi viise ning loobun neist,

mida ma ei soovi saada. Loobun……

Elukvaliteet ei ole minu jaoks vastuvõetav, kui esineb vähemalt üks järgnevast:

Olen püsivalt teadvusetus seisundis

Minu vaimne võimekus on pöördumatult alanenud (dementsus, insuldi, trauma

järgne seisund)

Olen täielikult sõltuv teistest igapäevastes toimingutes

Olen püsivalt vegetatiivses seisundis

Elukvaliteedi langus, mille esinemist ma ei soovi….

B. Raviga mitteseotud elu lõpu juhised ja eelistused (soovituslikud)

Neeruasendusravi

Vereülekande tegemine

Onkoloogiline ehk kuratiivne ravi

Ravimite manustamine, millel on muu kui vaevusi leevendav eesmärk

Ravimite manustamine

Sondiga või läbi kõhuseina makku pandud toruga vee ja toitainete manustamine

Veeni kaudu vee ja toitainete manustamine

Arsti nõustamisel selgunud tervishoiuteenus või

raviprotseduur…………………………………………………………………….

3

Kui aega on jäänud väheks, mis on Sulle oluline? Millised on Sinu religioossed või muud

spirituaalsed eelistused? Kus Sa eelistaksid surra? Keda sooviksid näha enda juures?

………………………………………………………………………………………………..

………………………………………………………………………………………………..

C. Kehtivus

Käesolev tahteavaldus on tähtajatu, kuni ei ole tõendeid tahte muutumise või tahteavalduse

tühistamise kohta.

D. Kinnitamine

Koostasin käesoleva tahteavalduse vabatahtlikult.

Koostasin käesoleva tahteavalduse pärast igakülgse informatsiooni saamist mind nõustanud

arstilt ning pärast kõigi asjaolude põhjalikku kaalumist ning mõistan selle tahteavalduse sisu

ja eesmärki.

Mõistan, et on väga oluline informeerida oma lähedasi minu soovidest ja selle tahteavalduse

olemasolust.

E. Volitamine (usaldusisiku määramine)

Kui ma olen ise otsustusvõimetus seisundis, siis ma volitan enda tervislikku seisundit

puudutavat teavet saama, minu tahet kaitsma ja otsustusprotsessides osalema..... (nimi,

isikukood).

Tahteavalduse andja allkiri: Allkirjastatud digitaalselt

Kuupäev:

F. Täidab arst

_______________ (lisada nimi) pöördus minu poole elulõpu tahteavalduse koostamiseks ja

selgituste saamiseks.

Olen temale selgitanud tahteavalduse olemust, seal märgitud raviviiside sisu ja nendest

loobumise võimalikke tagajärgi.

Minu hinnangul on ta käesoleva tahteavalduse tegemisel otsustusvõimelises seisundis.

Arsti ees- ja perekonnanimi:

Tervishoiutöötajana

registreerimise kood

Allkiri: Allkirjastatud digitaalselt

Kuupäev:

1

Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja

võlaõigusseaduse muutmise seadus

(patsiendi elulõpu tahteavaldus)

Rakendusakti kavand

Seletuskirja lisa 4

Õigus keelduda elustamisest ja elu säilitavast ravist – Ülevaade euroopa riikide praktikast 1

Kokkuvõte peamistest elulõpu tahteavalduse teemadest

1. Elulõpu tahteavalduse tegemise vanus

 Täisealisus (18 aastat): Austria, Taani, Prantsusmaa, Saksamaa, Hispaania, Šveits, Ungari,

Sloveenia.

 Alates 16. eluaastast: Holland.

2. Arstlik nõustamine

Nõutav:

 Austria: Kohustuslik enne dokumendi koostamist, arst kinnitab patsiendi

otsustusvõime ja teavitab tagajärgedest.

 Ungari: Arst peab patsiendiga vestlema, selgitama otsuse tagajärgi ja püüdma

veenda otsust muutma.

 Sloveenia: Arst ja patsiendi õiguste esindaja annavad enne koostamist teavet

dokumendi tagajärgede kohta.

Soovitatav:

 Šveits: Konsultatsioon arstiga soovitatav enne dokumendi koostamist.

 Holland: Patsient peaks arutama oma otsuseid arstiga.

Ei ole nõutud: Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania.

3. Elulõpu tahteavalduse dokumendi säilitamine

 Riiklik register: Austria, Taani, Prantsusmaa, Portugal, Sloveenia, Hispaania.

 Tervisekindlustuskaardile kantud info: Šveits.

 Kodus või perearsti juures: Holland, Šveits.

 Tervise infosüsteem: Austria (ELGA), Sloveenia (keskne patsiendiandmete register).

 Hispaania: Dokument võib olla riiklikus või piirkondlikus registris, samuti patsiendi

tervisekaardil.

4. Millistest teenustest saab loobuda?

1Materjalid pärinevad Läti Vabariigi Seimi analüütika osakonna 2022. aasta oktoobri dokumendist Läti keelest on

dokument tõlgitud GhatGPT 4,0 abil.

https://www.saeima.lv/petijumi/Tieisibas_atteikties_no_atdzivinassanas_un_dzivibu_uzturosas_arstniecibas.pdf

2

 Elu säilitav ravi – võimalus keelduda elutähtsate funktsioonide alalhoidmisest ja elustamisest on

Austrias, Saksamaal, Ungaris ja Sloveenias. See hõlmab sekkumisi, mis on suunatud elutähtsate

organite töö jätkumise tagamisele, näiteks elustamine ja intensiivravi meetodid.

 Elu pikendav ravi – raskete ja ravimatu haigusega patsientidel – Taanis on võimalik loobuda

ravist, mis pikendab elu, kuid ei paranda selle kvaliteeti ega peata haiguse progresseerumist.

 Tarbetu ja nn „mõttetu ravi“ – Portugalis ja Šveitsis on lubatud keelduda ravist, mida

peetakse patsiendi olukorras meditsiiniliselt põhjendamatuks või mille mõju patsiendi

elukvaliteedile on minimaalne.

 Kunstlik elu säilitamine – sealhulgas näiteks sondiga toitmine ja vedelike manustamine –

sellisest hooldusest saab loobuda Portugalis, kus patsientidel on õigus keelduda meetmetest, mis

hoiavad keha toimimas kunstlikult.

5. Mis on välistavad asjaolud (kus tahteavaldus ei kehti)?

 Ravivõimaluste areng pärast dokumendi koostamist: Austria, Saksamaa, Sloveenia,

Tšehhi.

 Tõendid, et isik ei soovi dokumenti enam järgida: Portugal, Šveits.

 Tervishoiutöötajate veendumus, et dokument ei vasta patsiendi tervislikule seisundile: Prantsusmaa, Hispaania.

 Kiireloomulised olukorrad, kus tuleb enne patsiendi seisundit hinnata: Portugal,

Hispaania, Šveits.

6. Elulõpu tahteavalduse kehtivus

 Piiramatu kehtivusaeg - elulõpu tahteavaldus kehtib tähtajatult, kuni patsient seda ise

muudab. Selline põhimõte kehtib Saksamaal, Šveitsis ja Ungaris.

 Aegumistähtajaga kehtivus - teatud riikides kehtib elulõpu tahteavaldus kindla perioodi

jooksul, pärast mida tuleb see uuesti kinnitada:

Prantsusmaal kehtib avaldus 3 aastat.

Portugalis on kehtivusaeg 5 aastat.

 Kehtivus Taanis - Taanis püsib elulõpu tahteavaldus kehtivana seni, kuni see on registris

aktiivne. Avaldus jääb kehtima, kui patsient ei ole seda tagasi võtnud või muutnud.

7. Kas kasutatakse usaldusisikut või voliniku

 Jah: Saksamaa, Prantsusmaa, Šveits, Hispaania, Portugal, Ungari.

 Vabatahtlik: Sloveenia, Holland.

 Ei nõuta: Taani.

8. Kas kasutatakse tunnistajat?

Nõutud:

 Austria: Kohustusliku dokumendi kinnitamiseks advokaadi, notari või muu kvalifitseeritud

isiku juuresolekul.

 Hispaania (osad piirkonnad): 2–3 tunnistajat, sõltuvalt piirkonnast.

 Ungari: Kirjalikult tehtud dokumendi puhul 2 tunnistajat.

Ei nõuta: Šveits, Saksamaa, Prantsusmaa.

3

2022. aasta oktoober

SEIMI ANALÜÜTIKA OSAKOND

Ülevaate autor: Iveta Zakare, Seimi Analüütikaosakonna uurija

Õigus keelduda elustamisest ja elu säilitavast ravist – Euroopa riikide praktika

Kokkuvõte

Mitmes Euroopa riigis on elanikel võimalus koostada eelnevalt avaldatud tahte dokument ravi,

hoolduse või nende keeldumise kohta juhuks, kui inimene ei suuda enam oma tahet avaldada.

Erinevates riikides nimetatakse seda dokumenti erinevalt. Ühtse arusaamise huvides on selles

ülevaates see nimetatud eelnevalt avaldatud tahte dokumendiks (edaspidi ka dokument).

Ravi ja hoolduse lõpetamine ei ole passiivne eutanaasia juhtudel, kui patsient ise otsustab ravist või

hooldusest loobuda.

Mitteefektiivse ravi lõpetamise eesmärk ei ole patsiendi surm, vaid patsiendi soov vältida

ebamugavust, elutoetuse kunstlikku jätkamist ja suremise protsessi pikendamist, mida selline ravi

põhjustab. Enne eelnevalt avaldatud tahte dokumendi koostamist annab arst patsiendile põhjaliku

selgituse selle olemuse, tagajärgede ja koostamise tingimuste kohta.

Euroopa riikides ei anta alaealistele isikutele enamasti õigust koostada eelnevalt avaldatud tahte

dokumenti. Enamikul juhtudel on eeltingimuseks, et isik peab olema täisealine, teovõimeline ja

otsustusvõimeline, et selline dokument koostada.

Taanis, Sloveenias ja Ungaris on eelnevalt avaldatud tahte dokumendi kehtivuse tingimused

täpsustatud. Isiku dokumenti tuleb arvesse võtta järgmistes olukordades, kui isik põeb rasket

ravimatu haigust:

1) haigus, mis põhjustaks surma lühikese aja jooksul isegi sobiva meditsiinilise sekkumise või

ravi korral;

2) haigus, mille puhul inimene kaotaks pöördumatult võime end hooldada nii füüsiliselt kui ka

vaimselt ning meditsiiniline sekkumine pikendaks elu vaid kunstlikult;

3) ravi füüsilised tagajärjed oleksid äärmiselt rasked ja piinavad.

Eelnevalt avaldatud tahte dokumenti saab koostada erinevates vormides:

Vabas vormis, mõnes riigis koos tunnistajatega (nt Tšehhi, Prantsusmaa, Holland, Hispaania, Šveits,

Ungari);

Standardvormidena, milleks kasutatakse spetsiaalseid vorme (nt Austria, Taani, Prantsusmaa,

Holland, Portugal, Sloveenia, Šveits, Saksamaa);

Notari juures (nt Austria, Tšehhi, Holland, Portugal, Hispaania, Ungari, Saksamaa);

Omavalitsuse või riigiasutuse töötaja juures (nt Austria, Hispaania, Portugal).

Dokument hakkab enamasti kehtima kohe pärast selle koostamist. Mõnes riigis on kehtestatud

täiendavad nõuded dokumendi kehtivuse osas, nt Ungaris on vajalik arstide komisjoni kinnitus.

Mitmes riigis (nt Austria, Taani, Prantsusmaa, Portugal, Sloveenia, Hispaania) registreeritakse

eelnevalt avaldatud tahte dokumendid riiklikes registrites. Mõnes riigis on dokumendi

registreerimine registris kehtivuse eeltingimus, teistes ei ole see kohustuslik.

Elulõpu tahteavalduse rakendamine. Võib esineda erinevaid asjaolusid, mis takistavad

meditsiinipersonalil tegutseda vastavalt patsiendi eelnevalt avaldatud tahtele. Kui tahet ei arvestata,

märgib arst patsiendi meditsiinilises dokumentatsioonis ära tahte täitmata jätmise põhjused.

4

Euroopas ei karistata meditsiinitöötajaid kehtiva dokumendi täitmise või põhjendatud mittetäitmise

eest.

1997 aasta 4. aprillil vastu võetud bioloogia ja meditsiini valdkonna inimõiguste ja inimväärikuse

kaitse konventsiooni (tuntud ka kui Biomeditsiini konventsioon) artikkel 9 sätestab, et kui patsient

ei ole võimeline meditsiinilise protseduuri ajal oma tahet avaldama, tuleb arvestada tema eelnevalt

avaldatud tahtega. See konventsioon on siduv ka Lätile.

Läti olukord

Praegused Läti normatiivaktid ei garanteeri isikule õigust eelnevalt avaldatud tahte alusel keelduda

meditsiinilistest protseduuridest – elustamisest või elu säilitavast ravist raskete ravimatu haiguse

korral, kui isik ei ole enam otsustusvõimeline. Seimis on praegu arutlusel muudatused patsientide

õiguste seaduses, et võimaldada selliste dokumentide koostamist ning määratleda tingimused, mille

puhul need oleksid siduvad. Mitmes Euroopa riigis on vastav õigusinstituut juba seadusandlikult

kinnitatud ja praktikas kasutusel.

Ülevaade hõlmab mitme Euroopa Liidu liikmesriigi ja Šveitsi seadusandlikke akte ning praktikat,

kuidas selliseid dokumente koostatakse ja rakendatakse. Ära on toodud ka normatiivse regulatsiooni

tingimused, mis on sageli laialdaselt tõlgendatavad (nt millistes olukordades võib eelnevalt avaldatud

tahet eirata, kui ulatuslikult seda tuleb arvesse võtta, kuidas tagada teave dokumendi olemasolu kohta

jne).

Kui pole märgitud teisiti, on teabeallikateks Euroopa riikide tervishoiuga seotud institutsioonide

veebilehed ning Euroopa riikide parlamentide vastused Euroopa Parlamentaarse Teadusuuringute ja

Dokumentatsiooni Keskuse (ECPRD) platvormil esitatud teabepäringule nr 5047: „Õiguslik

regulatsioon isiku õiguste kohta keelduda edasisest ravist/elu säilitavatest manipulatsioonidest”

("Legislation regarding a person’s right to refuse further treatment/stop life support manipulations").

Austria

Austrias loobub inimene, koostades varasemalt väljendatud tahte dokumendi, konkreetsest

meditsiinilise abi vormist, mis pikendaks eluiga. Varasemalt väljendatud tahe võetakse arvesse ainult

juhtudel, kui patsient ei ole raviprotsessi ajal ise võimeline otsustama edasise ravi üle.

Otsustusvõimeline inimene võib dokumendi koostada sõltumata sellest, kas ta on koostamise ajal

haige või mitte.

Austrias reguleerib varasemalt väljendatud tahte dokumentide kehtivust järgmine õigusakt:

I. Kohustuslik varasemalt väljendatud tahte dokument – see võib olla siduv arstile,

hooldustöötajale, sugulasele, volitatud isikule jt isikutele, kes on kaasatud patsiendi raviprotsessi.

II. Osaliselt siduv dokument – see tähendab, et arstil ja teistel osapooltel tuleb arvestada patsiendi

meeleolu ja dokumendis väljendatud tahtega, kuid see ei ole siduv kõikidel juhtudel. Seda dokumenti

kasutatakse patsiendi tahte kindlaksmääramiseks.

I. Kohustuslik varasemalt väljendatud tahte dokument

Kohustusliku dokumendi kehtivuse tingimused on järgmised:

 Meditsiinilised protseduurid, millest dokumendis loobutakse, peavad olema konkreetselt

kirjeldatud. Samuti peab inimene kinnitama, et ta suudab selgelt hinnata dokumendi

rakendamise tagajärgi (paragrahv 4).

 Enne dokumendi koostamist peab inimene saama põhjaliku arsti konsultatsiooni, sealhulgas

teavet dokumendi olemuse ja ravi loobumise tagajärgede kohta. Arst dokumenteerib

konsultatsiooni käigu ja kinnitab patsiendi otsustusvõimet ning tema võimet adekvaatselt

hinnata dokumendi tagajärgi.

 Dokumendi kehtivuse tagamiseks tuleb see koostada kirjalikult advokaadi, notari või

juriidiliselt kvalifitseeritud isiku juuresolekul, kes esindab patsiendi huve. Dokument peab

sisaldama koostamise kuupäeva ning kinnitust, et patsient on informeeritud selle tagajärgedest

ja võimalusest dokumenti igal ajal tagasi võtta.

5

 Kvalifitseeritud isik, kelle juuresolekul dokument koostatakse, kinnitab, et patsiendile on

antud teave dokumendi tagajärgede kohta. Samuti lisatakse dokument ELGA (Elektronische

Gesundheitsakte) elektroonilisse tervise’andmete süsteemi, kui patsient selle vastu ei ole

(paragrahv 6).

ELGA on infosüsteem, mis võimaldab patsientidele, arstidele ja teistele tervishoiutöötajatele

ligipääsu patsiendi terviseandmetele. Patsient võib soovi korral registreerida dokumendi Austria

notaribüroo ja advokaatide registrites.

II. Osaliselt siduv dokument

Dokument, mis ei vasta kõigile kohustusliku dokumendi nõuetele, on aluseks patsiendi tahte

kindlaksmääramiseks (paragrahv 8). Seda hinnatakse järgmiste kriteeriumite alusel:

 Kui hästi patsient dokumendi koostamise ajal mõistis oma haigust ja selle tagajärgi.

 Kui konkreetselt on kirjeldatud meditsiinilised protseduurid, millest loobutakse.

 Kui pädev patsient oli meditsiinilistes küsimustes dokumendi koostamise ajal.

 Kui suures ulatuses dokument erineb kohustusliku dokumendi formaalsetest nõuetest.

 Kui sageli ja kui hiljuti dokumenti uuendati.

Täiendavad sätted:

Dokument kaotab kehtivuse, kui:

 See ei ole koostatud vabast tahtest või on tekkinud vea, pettuse, eksitamise või füüsilise või

psühholoogilise sundimise tulemusel.

 Selle sisu ei ole kriminaalõiguse seisukohast lubatud (nt aktiivse eutanaasia edendamine,

mis on Austrias keelatud).

 Meditsiiniteadus on alates dokumendi koostamisest oluliselt arenenud.

 Isik tühistab dokumendi või märgib, et see ei ole enam kehtiv.

Patsient saab dokumendi tühistada igal ajal. Kui patsiendile on vajalik vältimatu meditsiiniline abi,

ei pruugi dokumenti arvesse võtta, kui patsiendi tahte kindlakstegemine võib tõsiselt ohustada tema

elu või tervist (paragrahv 12).

Uuendatud, muudetud, täiendatud või uuesti kinnitatud dokumendi kehtiva versiooni säilitamine või

tühistamine, samuti viidete lisamine ELGA süsteemi on lubatud ainult siis, kui esimene varasemalt

väljendatud tahte dokument on juba selles süsteemis olemas. Patsiendi tahteavaldused kustutatakse

ELGA süsteemist 10 aastat pärast patsiendi surma (paragrahv 14b).

Täiendavat teavet saab Austria patsientide huvide esindamise büroodest ja nende veebilehelt.

Patsientidele soovitatakse hoida teavet dokumendi kohta kergesti kättesaadavas kohas, näiteks alati

kaasas kanda viitekaarti.

Tsehhi

Tsehhis reguleerib varasemalt väljendatud tahte dokumendi koostamist Tervishoiuteenuste seaduse

§ 36. Selline dokument puudutab tulevikusituatsiooni, mis võib tekkida või ka mitte. Isikul on õigus

nõustuda või mitte nõustuda teatud tervishoiuteenuste osutamise ja nende osutamise viisidega

juhuks, kui ta ei suuda enam oma tahet väljendada.

Dokument tuleb koostada kirjalikult ning sellel olev isiku allkiri peab olema ametlikult kinnitatud

(§ 36 lg 3). Dokument peab sisaldama perearsti või muu spetsialisti kirjalikku juhist koostatud

dokumendi tagajärgede kohta. Ainult sellisel viisil vormistatud dokumenti arvestavad

meditsiinitöötajad – tingimusel, et tervishoiuteenuse osutamise ajal on tekkinud ette nähtud olukord,

millele dokument kehtib, ja patsiendi tervislik seisund ei võimalda anda uut nõusolekut või

mittenõusolekut (§ 36 lg 2).

On olemas ka võimalus, et patsient väljendab oma eelnevalt väljendatud tahet tervishoiuasutusse

vastuvõtmise ajal, ja see on siduv ainult vastavale meditsiiniasutusele. Eelnevalt väljendatud tahe

kantakse patsiendi meditsiinilistesse dokumentidesse; protokolli allkirjastavad patsient, arst ja

tunnistaja. Sel juhul ei ole patsiendi allkirja ametlik kinnitamine vajalik (§ 36 lg 4).

6

Seaduses ei ole selgelt määratletud, kes võivad või ei või olla tunnistajad, kuid arvestades teistes

õigusaktides sätestatut, tuleb järeldada, et tunnistaja ei tohi olla huvitatud isik. Näiteks ei tohi

tunnistaja olla üks potentsiaalsetest pärijatest.

Varasemalt väljendatud tahte dokumenti ei võeta arvesse järgmistel juhtudel:

 Kui pärast dokumendi koostamist on meditsiinis toimunud märkimisväärne areng valdkonnas,

mis puudutab dokumendis väljendatud tahet, ja on mõistlik arvata, et patsient oleks uute

võimalustega kursis olles nõustunud ravi saamisega.

 Kui dokumendis on heaks kiidetud sellised protseduurid, mis võivad kiirendada patsiendi

surma.

 Kui dokumendi täitmine võib ohustada teisi isikuid.

 Kui meditsiiniasutusele ei ole esitatud patsiendi koostatud dokumenti ning ravi on alustatud

protseduuridega, mille katkestamine kiirendaks patsiendi surma (§ 36 lg 5).

Otsus mitte järgida patsiendi varasemalt väljendatud tahet ja selle põhjused dokumenteeritakse

patsiendi meditsiinilistes dokumentides (§ 36 lg 5). Alaealised ja piiratud teovõimega isikud ei ole

õigustatud dokumenti koostama (§ 36 lg 6).

Taani

Taanis on õigus koostada varasemalt väljendatud tahte dokument 18-aastasel inimesel, kes ei ole

eestkoste all (eestkoste määratakse vastavalt Eestkoste seaduse § 5-le). Isik väljendab dokumendis

oma soove ravi kohta olukordades, kus ta ei suuda enam kasutada enesemääramisõigust (§ 26).

Tervishoiuseadus näeb ette kolm olukorda, kus dokumendi koostamisel võib ravist loobuda (§ 26):

 Elu pikendav ravi, kui patsient on paratamatult suremas (näiteks viimase staadiumi

onkoloogiliste haigustega patsiendid või patsiendid, kelle ravi ei ole toonud paranemist ega

leevendust, ning eeldatakse, et hoolimata ravist võib surm saabuda mõne päeva või nädala

jooksul).

 Ravi eluks vajalikus seisundis, kui haigus, vananemine, õnnetus, südame seiskumine või

muud asjaolud on põhjustanud nii raske puude, et patsient ei ole järelejäänud elu

jooksul võimeline ennast füüsiliselt ja vaimselt hooldama.

 Elu pikendav ravi, kui see võimaldab inimesel ellu jääda, kuid haiguse või ravi füüsilised

tagajärjed on äärmiselt tõsised ja piinarikkad (§ 26 lg 2).

Elu pikendav ravi tähendab ravi, mille puhul puuduvad väljavaated isiku tervenemiseks või seisundi

leevendamiseks, kuid on võimalus üksnes elu teatud määral pikendada (§ 26 lg 3).

Kui patsient ei ole otsustusvõimeline, peab arst enne elu pikendava ravi alustamist või jätkamist

veenduma, kas patsiendil on koostatud dokument (§ 26 lg 5), mis on tervishoiutöötajatele siduv (§ 26

lg 7). Oluline on, et dokumenti rakendatakse ainult siis, kui arst on hinnanud patsiendi tervislikku

seisundit ja tuvastanud, et patsient on pöördumatult teovõimetu ning kuulub mõnda dokumendis

määratletud olukorda (§ 9).

Igal tervishoiutöötajal on vajaduse korral võimalik tutvuda registreeritud patsiendi dokumendi sisuga.

Selleks haldab Taani Terviseandmete Agentuur spetsiaalset elektroonilist registrit, kuhu patsiendid

saavad oma koostatud dokumendi ise registreerida (§ 1). Dokumendi registreerimine selles registris

on eelting

Dokumendi registreerimine selles registris on selle kehtivuse eeltingimus (§ 6). Kasutades digitaalset

iseteenindustööriista, on isikul igal ajal õigus oma registreeritud dokumendile juurde pääseda, seda

muuta või tühistada. Muudetud dokument või selle tühistamine jõustub kohe selle registrisse

kandmise hetkel (§ 4).

Isik saab dokumendi koostada, kasutades veebilehel saadaval olevat vormi. Kui Taani

Terviseandmete Agentuur tuvastab, et isik ei saa mingil põhjusel dokumenti digitaalse

iseteenindustööriista kaudu esitada, on agentuur kohustatud pakkuma võimalust dokumenti koostada,

muuta või tühistada muul viisil (§ 2, § 4). Dokument kustutatakse registrist hiljemalt üks aasta pärast

isiku surma (§ 6).

7

Samal ajal võib patsient dokumendi tühistada või muuta, andes arstile selge märku, et dokument on

kaotanud kehtivuse või ei kehti enam algsel kujul. Sellisel viisil väljendatud soov jõustub alates selle

esitamise hetkest, kuid kehtib ainult käesoleva ravikuuri jooksul (§ 5).

Prantsusmaa

Prantsusmaal on isikul õigus koostada varasemalt väljendatud tahte dokument, nagu on sätestatud

rahvatervise koodeksis. Täisealiseks saanud isik võib koostada dokumendi juhuks, kui elu lõpus ei

suuda ta väljendada oma tahet seoses meditsiinilise hoolduse või protseduuride läbiviimise, piiramise,

lõpetamise või neist keeldumisega (§ L1111-11). Dokumenti võib igal ajal üle vaadata ja tühistada.

Dokumendi koostamiseks võib kasutada ühte etteantud vormidest (näidis 2). Isik võib täita sobiva

vormi sõltuvalt sellest, kas dokumendi koostamise ajal on ta raskelt haige või mitte (§ L1111-11).