Kiri

Tere

Täpsustasime meie sisulise eksperdiga. Ühest vastust anda ei saa, sõltub konkreetsetest asjaoludest ja teisest riigist, kus see otsus on tehtud (st, kas kehtib konventsioon, on ÕAL vm).

Edastan üldise info eestkoste ja tunnustamise kohta.

Eestkoste on Eestis reguleeritud perekonnaseaduses (PKS) ning PKS §-s 203 on sätestatud eestkoste seadmise eeldused. Seal on muuhulgas lg 2 teises lauses öeldud, et eestkoste ei ole vajalik, kui täisealise huve saab kaitsta volituse andmise ning perekonnaliikmete või muude abiliste kaudu. Seega kui vastav abinõu on juba rakendatud teises riigis ning see on kehtiv ning Eestis tunnustatav, siis see ühtlasi tähendab, et eestkoste seadmise eeldused ei ole täidetud. Eestkostja võib määrata ainult nende ülesannete täitmiseks, milleks eestkoste on vajalik.

Kui on tegemist piiriülese juhtumiga, siis tuleb täiendavalt arvestada rahvusvahelisest õigusest tulenevate normidega, mis siseriiklike normide kõrval on primaarsed. Sellisteks normideks on  erinevad rahvusvahelised konventsioonid; riikidevahelised õigusabilepingud; EL-i liikmesriikide puhul EL-i õigusest tulenevad normid.

Näiteks, kas teine riik on ühinenud täiskasvanute rahvusvahelise kaitse konventsiooniga, milles ka Eesti on osalisriik. Siis tuleb juhtumi käsitluses võtta aluseks konventsiooni sätted. Konventsiooni üks eesmärkidest on tagada kaitseabinõude tunnustamine ja rakendamine kõikides osalisriikides (artikkel 1 lg 2 p d). Konventsiooni alusel tuleb abinõud tunnustada. Konventsioon käsitleb erinevaid abinõusid ja nende rakendamist, sealhulgas on konventsiooni kohaldamisalas nimetatud ka eestkoste. Artikkel 5 kohaselt on täiskasvanu hariliku viibimiskoha osalisriigi kohtu või haldusasutuse pädevuses rakendada abinõusid täiskasvanu isiku või tema vara kaitseks. Kui eestkostetava harilik viibimiskoht on teises riigis, kes on ka konventsiooniosaline, siis konventsioon seab piirangu sellele, et Eestil vastav pädevus abinõu rakendamiseks puudub – seega takistab ka konventsioon seda, et Eesti kohus saaks seada uue eestkoste, kui isiku harilik viibimiskoht ei ole Eestis. Konventsioon annab küll võimaluse rakendada vara kaitseks abinõusid osalisriigis, kus kaitsetava vara asub (artikkel 9 kohaselt), kuid selle pädevuse ulatus on piiratud ning peab olema kooskõlas konventsiooni artiklites 5-8 sätestatuga.

Konventsiooni IV peatükk käsitleb tunnustamist ja rakendamist. Osalisriigi ametiasutuse rakendatud abinõusid tunnustatakse seadusest tulenevalt kõikides teistes osalisriikides (artikkel 22 lg 1) – seega selle otsuse tunnustamiseks ei ole vaja läbida eraldi kohtumenetlust Eestis – see võimalus on artikli 23 kohaselt olemas, kuid see pole kohustus. Ka tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS) sätestab, et tsiviilasjas tehtud kohtulahendid kuuluvad Eestis tunnustamisele ning seda ilma, et selleks oleks vaja eraldi läbida kohtumenetlus (TsMS § 620 lg-d 1 ja 3). Siiski selleks, et selle otsuse alusel saaks Eestis esindusõigusi rakendada, on vajalik otsuse täidetavaks tunnistamine Eesti kohtu poolt, sest konventsioonist ei tulene otsuse automaatset täidetavust teistes osalisriikides. Täidetavaks tunnistamise ehk exequatur menetluses teeb Eesti kohus määruse, millega lubab välisriigi kohtulahendi või pädeva haldusasutuse tehtud otsuse Eestis täitmisele. Konventsioonis reguleerib seda artikkel 25, mis ühtlasi sätestab ka, et osalisriik kohaldab abinõu rakendatavaks tunnistamisele või registreerimisele lihtsat ja kiiret menetlust (artikkel 25 lg 2). Kohus sealjuures ei hinda rakendatud abinõud sisuliselt. Täidetavaks tunnistamise avalduse esitamine kohtule on reguleeritud TsMS §-s 622, kust leiab nõuded avaldusele, mida kohtule esitada.

Kehtivad õigusabilepingud (ÕAL) on hetkel Eestil Venemaaga, Läti ja Leeduga, Poolaga ning Ukrainaga, kus on reguleeritud ka tsiviil- ja perekonnaasjades õigusalane koostöö. Juhime tähelepanu, et alates 18.03.2025 ei kohaldata enam Eesti-Venemaa vahelist õigusabilepingut – siis tuleb Vene kodanikke võtta nagu mistahes muu riigi kodanikke, lähtudes siseriiklitest normidest või olenevalt olukorrast EL normidest või muudest rahvusvahelistest lepingutest. Kui aga on kehtiv ÕAL, siis lähtutakse selles sätestatud reeglitest.

Euroopa Liidu liikmesriikide korral (nt Soome, Rootsi) on aluseks EL-i õigusaktid (nt määrus nr 1215/2012), mis võimaldavad lihtsustatud korras teatud kohtulahendite tunnustamist ja täitmist.

Muude riikide korral (nö kolmandad riigid, kellega pole Eestil ÕAL-i ning reeglid ei tulene konventsioonidest), toimub kohtulahendite tunnustamine TsMS §-de 619–622 alusel. Eelkõige on oluline, et lahend oleks seaduslikult jõustunud, autentne ja ei oleks vastuolus Eesti avaliku korraga.

Võõrkeelsete dokumentide puhul tuleb lähtuda järgmistest põhimõtetest:

Tõlke nõuded: TsMS § 33 lõike 1 kohaselt tuleb võõrkeelsed dokumendid esitada kohtule koos tõlkega eesti keelde.

Autentsuse kontrollimine: Eesti ametiasutustel on õigus nõuda dokumentide apostillimist (Haagi konventsiooni alusel) või konsulaarselt kinnitatud tõendit selle autentsuse kohta. Kui ametlik dokument pärineb konventsiooniosalisest riigist, kinnitatakse selle ehtsus apostilliga. Seejärel on dokument konventsiooni teistes osalisriikides kehtiv ilma täiendavate toiminguteta.

Apostillima ei pea, kui seda kasutatakse riigis, kellega meil on õigusabilepingud ning mis on väljastatud riigis, mis kohaldab Euroopa Ühenduse liikmesriikide dokumentide legaliseerimisest loobumise konventsiooni. Hetkel kohaldavad konventsiooni peale Eesti veel Prantsusmaa, Belgia, Taani, Iirimaa, Itaalia ja Läti. Seega nendesse riikidesse esitatavaid ja sealt saabuvaid avalikke dokumente ei apostillita. Infot leiab nt: https://www.notar.ee/et/teabekeskus/apostillimine

Legaliseerimiseks esitatakse dokument oma riigi pädevale ametiasutusele (Eesti Vabariigis Välisministeeriumile), kes kontrollib dokumendi õigsust ja edastab selle siis teise riigi pädevale ametiasutusele (välisesindusele). Legaliseerimismärked dokumendi ehtsuse kinnitamiseks tehakse mõlema riigi poolt. Kiirendamaks dokumentide tunnustamist, sõlmiti Haagi Rahvusvahelise Eraõiguse Konverentsi kaudu 1961. aastal välisriigi avaliku dokumendi legaliseerimise nõude tühistamise konventsioon (apostillikonventsioon). Selle kohaselt võeti kasutusele lihtsam protseduur – dokumendi apostilliga kinnitamine. Konventsioonis nähakse ette kindlate andmetega blankett (apostill), millega kinnitatakse dokumendi ehtsust. Konventsiooniosalised riigid määravad kindlaks asutused, kellel on dokumentide apostilliga kinnitamise õigus. Need tehakse teatavaks teistele riikidele. Kui dokument on apostilliga kinnitatud, siis tunnustatakse selle ehtsust kõigis teistes konventsiooniosalistes riikides ilma muude lisaformaalsusteta.

Kas dokument tuleb apostilliga kinnitada või legaliseerida, sõltub sellest, millises välisriigis seda kasutada tahetakse. On kolm võimalust:

•             Dokument kinnitatakse apostilliga – kui kasutatakse konventsiooniosalises riigis.

•             Dokument legaliseeritakse – kui kasutatakse riigis, mis ei ole konventsiooniosaline ja kellega Eestil ei ole sõlmitud õigusabilepingut.

•             Dokumenti ei kinnitata apostilliga ega legaliseerita – kui kasutakse riigis, kellega Eesti on sõlminud õigusabilepingu (Leedu, Läti, Poola, Ukraina, kuni 18.03.2025 Venemaa).