Kiri

Lisa 2. Märkuste tabel: roheväidete direktiivi algatus

Märkuse esitaja
Märkuse sisu
Kommentaar
Rahandusministeerium
Hetkel võtsime selle direktiivi teadmiseks, otsest sisendit rahandusministeeriumil anda ei ole.
Kommentaar oli, et direktiiv on väga laia rakendusulatusega - see reguleerib nö roheväidete ("roheline", "kestlik", jmt) kasutamist ükskõik milliste toodete või teenuste kirjeldustes. Esmapilgul tundub, et finantsteenuste kohta on siiski tehtud erand ja need on selle direktiivi alt välja jäetud (vt rec 10 ja 12 ning art 1(2)(o)).
Toetame, et finantsteenused siin rakendusulatusest välja jäetakse, kuna need on muude aktidega juba reguleeritud ja ka siia nende kohta regulatsiooni lisamine tekitaks ainult põhjendamatut segadust.

Võetud teadmiseks.
Justiitsministeerium
Me ei toeta konfiskeerimismeedet Art 17 lg 3 p-s (b). Konfiskeerimise näol on tegemist keerukaid õigusküsimusi tõstatava meetmega, mida on seni EL õiguses peetud ELTL art 83 alusel harmoneeritavaks karistusõiguslikuks meetmeks. Art-s 17 tuleks vältida "haldustrahvi" või "halduskaristuse" mõistet (hetkel seda kasutatud ei olegi), et vältida arusaamatusi menetluse liigi osas. Halduskaristuse mõistet ei ole EL õiguses defineeritud. Liikmesriikidele tuleks tagada maksimaalne paindlikkus sanktsioonitüüpide ja menetluse liigi osas.


Võetud arvesse seisukohtade koostamisel.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) toetab Euroopa Komisjoni algatust, kuivõrd 2020. aasta komisjoni poolt läbiviidud uuring näitas, et üle poole kontrollitud keskkonnalaastest väidetest Euroopa Liidul olid ebamäärased, eksitavad või alusetud ning 40% väidetest olid põhjendamatud. Tänane olukord, kus ettevõtetele ei ole kehtestatud ühtseid reegleid ning eeskirju vabatahtlike roheväidete kohta, annab võimaluse tegeleda rohepesuga ning eksitada seeläbi tarbijaid.
Lisaks valitseb turul ka ebavõrdne olukord, sest kauplejad, kes tegutsevad ausalt, peavad võistlema nende kauplejatega, kes eksitavad tarbijaid.
Toetame ELis ühtsete reeglite kehtestamist, sest tänasel päeval peavad piiriüleselt tegutsevad kauplejad täitma erinevates liikmesriikides kehtestatud (erinevaid) nõudeid ning see on kauplejatele täiendavaks koormuseks, mida on liiduüleste ühtsete reeglitega võimalik edukalt vältida.
Euroopa Komisjoni algatus ei täpsusta, mis käsitleb tarbijate võimestamist üleminekul rohelisele majandusele, mida kauplejad peaksid täpsemalt tegema, et põhjendada oma keskkonnaalaseid väiteid ning seega on vaja luua kauplejatele täiendavad reeglid väidete põhjendamiseks selliselt, et tarbijad ei satuks eksitusse.
Järgnevalt esitame MKMi kommentaarid kõnealuse algatuse osas:
Selgesõnaline keskkonnaalane väide – direktiivi kohaselt on keskkonnaalane väide väide, mis on tekstis või sisaldub keskkonnamärgises. Meie hinnangul vajab täpsustamist sõna „tekstis“, kuivõrd direktiivi tuleks kohaldada igasuguste selgesõnaliste keskkonnaväidete osas, sh televisioonis, raadios jne esitatud väidete osas. Seega tuleks meie hinnangul täpsustada, mida täpsemalt mõeldakse sõna „tekstis“ all.
Artiklite paljusus - eeldusel, et kui eelnõu kehtestab nõuded kirjalikus vormis esitatud keskkonnaalastele väidetele, mida tehakse ettevõtja ning tarbija vaheliste tehingutega seotud kaubandustavade käigus (art 1 (1)), siis tekitab küsitavusi, miks sisaldab eelnõu esmalt sätteid keskkonnaalastele väidetele (art 3 ja 4) ning seejärel sätteid selliste väidete kommunikeerimisele (art 5 ja 6). Oleme seisukohal, et (keskkonnaalased) väited oma sisus ongi info kommunikeerimise viisiks. Vaadates nende artiklite sisu, peame mõistlikuks viia väidete sisu ühe artikli alla ning kõik väite põhjendatuse vormile kohalduvad sätted (näiteks QR kood jne) viia teise artikli alla.
Sünonüümide järjestik kasutamine - keskkonnaalane väide peab olema põhjendatud (art 5). ning lisaks peab keskkonnaalane väide olema põhjendatud, kui väidetakse midagi keskkonnamõju (impact), keskkonnaaspekti (aspect) või keskkonnatulemuslikkuse (performance) kohta. Lisaks tõlgendatakse näiteks keskkonnatulemuslikust läbi keskkonna aspekti ning keskkonna mõju. Leiame, et oma sisult on tegu sünonüümidega, mille järjestikune kasutamine ei ole soovitatav. Meie hinnangul võiks selguse huvides kasutada üksnes mõistet „mõju“, millele on võimalik lisada juurde, et keskkonnamõju võib endas hõlmata nii toodet, toodete gruppi, ettevõtja üldist tegevust kui brändi jne.
Laialdaselt tunnustatud teaduslikud tõendid (art 3 lg 1 (b) – meie hinnangul tuleks põhjenduspunktides täpsemalt selgitada, mida on mõeldud laialdaselt tunnustatud teaduslike tõendise all, sest praegune sõnastus võib jätta liiga palju soovimatut tõlgendusruumi.
Selguse vajalikkus keskkonnaalase väite tõendamise kohustuse juures – meie hinnangul on vaja selgust, mida täpsemalt on mõeldud art 3 (1) punkti g alusel. Eelnõus on justkui kirjas, et ettevõtja peab näitama seda, kuidas keskkonnamõju vähendamine viib olulise keskkonnakahjuni – „identify whether improving environmental impacts, environmental aspects or environmental performance subject to the claim leads to significant harm /…/. Seega on vaja täpsustada, kas siin on pigem mõeldud olulise keskkonnakahju ärahoidmist (ehk leads to avoidance of significant harm) või on selle sätte all mõeldud seda, et tuleb ära näidata see, et väitega seotud keskkonnamõju tervikuna ja laiemalt on igal juhul keskkonnale kahjulik?
Mikroettevõtete välistamine keskkonnaalaste väidete põhjendamisnõuetest ning põhjendamisega seotud kommunikatsioonireeglitest – eeldame, et kuigi mikroettevõtted (alla 10 töötaja ning käive alla 10 miljoni) on roheväidete direktiivi põhjendamisnõuete täitmisest vabastatud, kehtivad neile siiski ebaausate kaubandustavade direktiiv, mis hõlmab samuti keskkonnaalaseid väiteid. Leiame, et kindlasti peab mikroettevõtetele vähemalt ebaausate kauplemisvõtete direktiiv kehtima, et vältida tarbijate eksitamist.
Järelevalve ning karistused – leiame, et antud sätted (art 14-17) on kohati liigselt ettekirjutavad. Näiteks on artiklis 15 (3) toodud välja, et ettekirjutuse täitmiseks võib anda aega maksimaalselt 30 päeva ning art 17 (3) kohaselt on järelevalveasutusel õigus konfiskeerida valeväite alusel saadud tulu või välistada valeväite esitaja riigihangetest/riigitoetustest. Mööname, et art 13 (2) kohaselt on liikmesriikidel, kes kasutavad ebaausate kaubandustavade kohast järelevalve reeglistikku, võimalik eelnõu artiklitest 14-17 kõrvale kalduda. Me ei poolda sellist järelevalve ning karistuste määramise paralleelsüsteemi. Toetame seda, et järelevalvele ning karistuste määramisele võiks kohaldada ühtset ning senini kehtinud lähenemist, millele eelnõu artiklis 13 (2) ka viidatakse.

Võetud arvesse seisukohtade koostamisel. Lisaks arvestatakse sisendit töögruppide töös osalemisel.
Sotsiaalministeerium
Toetame roheväidete direktiivi eesmärke. Leiame, et toodete keskkonnamõjude kohta tõendatud ja põhjaliku teabe korrektne esitamine aitab kaasa inimeste keskkonnateadlikule käitumisele, keskkonnahoidlike valikute tegemisele ning panustab seeläbi rohe-eesmärkide saavutamisesse. Peame teemat väga oluliseks, sest pikemas perspektiivis on keskkonnateadlikul käitumisel mõju näiteks inimeste tervisele.
Teave toodete keskkonnasäästlikkuse ja rohemärgise kohta peab olema lihtsasti kättesaadav ja mõistetav kõigile lõpptarbijatele. Meil on väga hea meel, et komisjon on eelnõu põhjenduspunktides (pp 36) toonud välja vajaduse võtta arvesse ka vanemate tarbijate vajadusi. Teeme ettepaneku lisada põhjenduspunkti ka viite puuetega inimestele teabe ligipääsetavaks tegemise kohta, seejuures arvestades erinevate puudeliikidega inimeste vajadusi ning parema mõistetavuse nimel avaldada info ka lihtsustatud keeles. Seda tuleks teha läbivalt kõikides teabe avaldamise kohtades, sh erinevates meediakanalites (nii kirjalikus meedias kui televisioonis, raadios jm).
Oleme hea meelega valmis sõnastusettepanekutes kaasa mõtlema.


Võetud osaliselt arvesse seisukohtade koostamisel ja osaliselt teadmiseks. Lisaks arvestatakse sisendit töögruppide töös osalemisel.
Kaupmeeste Liit
Kaubandussektori poolt toetame igati direktiivi ellukutsumist ning turul roheväidete valdkonna korrastamist. Tänane erinevate tõendamata roheväidete vohamine on murettekitav ning võimendab segadust tarbijate seas. Näeme, et meie kliendid ei suuda eristada ostuotsustes rohepesu tõsiselt võetavatest väidetest ning meiegi kaupmeestena oleme sellega sageli hädas. Roheväidete allutamine kolmanda sõltumatu osapoole kontrollile korrastaks turgu ning tagaks võrdsema konkurentsi. Samuti lihtsustaks see kaubanduses ostujuhtide tööd.

Direktiivi eesmärkide paremaks saavutamiseks teeme mõned ettepanekud, mida loodame, et Eesti võtab arvesse enda ametlike seisukohtade kujundamisel.

1. Mitte lüüa lukku keskkonnaväidete loendit direktiivi väljaandmise aja seisuga. Oleme kursis, et keskkonnaalaseid väiteid on turul hetkel liiga palju, aga väga palju toimub ka innovatsiooni. Seega võib tulevikus tekkida kõiksugu keskkonnateemalist infot, mida tarbija soovib teada ning mis võimaldab innovaatilistel ja keskkonnahoidlikel toodetel ennast tarbijatele reklaamida. Kui uued keskkonnaalased väited on tulevikus sõltumatu osapoole poolt kontrollitud ja kinnitatud, võiks neid turule juurde lubada. On oluline, et seadusandlus soodustaks igati keskkonnavaldkonna innovatsiooni ning tarbijatel tekiks võimalus selle alusel teha keskkonnasõbralikumaid otsuseid.
Selleks, et uute väidete loomine ei tekitaks segadust juurde, ning et olemasolevaid väiteid õnnestuks koomale tõmmata, teeme ettepaneku määrata kesksed kriteeriumid teatud valdkonna väidetele. Näiteks lubada pakendil välja tuua taaskasutatud materjali osakaalu vaid siis kui see on üle teatud protsendi. See on ka võimalus seada ettevõtetele ambitsioonikamaid nõudmisi ja panna nad pingutama suurema keskkonnahoiu nimel, kuna lävend vabatahtlikule keskkonnaväitele on kehtestatud kõrgemal tasandil.
2. Lubada keskkonnaväidete loomist ka ettevõtetel endil, eeldusel, et need on sõltumatu kolmanda osapoole poolt auditeeritud ja vastavad kõigile seaduse nõuetele. Kui see keelata, riskime me märgiste turul „kartelli“ loomisega, kus piiratud arv märgiste omanikke saab hindu tõsta ning märgiste arvelt kasumit kasvatada, ilma konkurentsi kartmata. Märgiste „turgu“ ei tohi konkurentsile sulgeda, kui me soovime hoida hindu tarbijate jaoks madalana ning süsteeme efektiivsena. Ettevõtete endi loodud märgised peaksid samuti vastama seatud kriteeriumitele ja valdkonnaspetsiifilistele lävenditele, mida märgiseid väljastavad asutused saavad kokku leppida.
3. Luua eestisisene nõustamiskeskus vastutava asutuse juurde, kust ettevõtted saaksid küsida kas nende olemasolev või planeeritav keskkonnaalane väide kuulub direktiivi haldusalasse. Seda infot on vaja ette, kuna ettevõtte jaoks on pakendite trükkimine suur kulu ja oleks suur raiskamine ja rahaline kadu neid välja vahetada, kui hilisema järelevalve käigus ilmneb, et ametnik näeb mõnes väites või pakendi värvis/sõnakasutuses/sümboolikas midagi keelatut. Eelkinnitus on odavam ja efektiivsem, kui tagantjärele karistamine. See oleks ettevõttele vabatahtlik võimalus oma riske maandada.
4. Direktiivile peaks juba toodetud pakendite raiskumineku ennetamiseks kehtestama üleminekuaja 2-3 aastat.
5. Mikroettevõtetele direktiivi nõuetest lausalise erandi tegemist võiks majanduslikust aspektist täiendavalt analüüsida. Hinnata tasuks seda, kui palju keskkonnaalaste väidetega tooteid on turule lastud mikroettevõtete poolt ning kui suured on auditeerimise kulud.


Võetud osaliselt arvesse seisukohtade koostamisel ja osaliselt teadmiseks. Lisaks arvestatakse sisendit töögruppide töös osalemisel.
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda (edaspidi EPKK) on Eesti suurim põllumajandus-, toidutööstuste, maa- ning metsamajanduse ettevõtjaid ühendav katusorganisatsioon, koos liikmesorganisatsioonidega kuulub organisatsiooni üle 7000 liikme. Oma liikmete nimel tänan võimaluse eest anda meie esialgne tagasiside 22. märtsil käesoleval aastal avalikustatud EL-i roheväidete direktiivi ettepanekule[1], millega soovitakse suurendada tarbijate selgust ja kindlustunnet seoses keskkonnasõbralike toodete ja teenuste valimise osas.
Üldiselt saame nõustuda direktiivi eesmärgiga, et Euroopa Liidus on vaja luua üheselt mõistetav raamistik toodete ja teenuste keskkonnasõbralike väidete kasutamiseks, mis ühtlasi keelab ka eksitava reklaami. Kindlasti on oluline aspekt, et direktiiv aitaks vähendad ja vältida rohepesu. Kui direktiivi eesmärki saame üldjoontes toetada, on meie meelest üheks peamiseks küsimuseks direktiivi rakendamisel, kas liialt piiratud roheväidete kasutamise võimalused ei saa olema ettevõtlusvabadust takistavad. Kas võimalik oht sattuda direktiivist tulenevate sanktsioonide alla, paneb ettevõtjaid loobuma soovist reklaamida keskkonnasäästlikke tegevusi oma toodete ja teenuste müügil.
Tutvunud Euroopa Komisjoni pakutud direktiivi terviktekstiga, tahame omalt poolt tähelepanu pöörata järgmistele punktidele:
1. Väidete väga lai spekter ning väidete tõenduse metoodika
Direktiiviga kehtestatakse miinimumnõuded keskkonnaalaste väidete põhjendamisele ja edastamisele. Kuigi üldiste ja üleste põhimõtete määramine on kindlasti mõistlik, on direktiivi rakendusala väga lai, hõlmates kõik võimalikke tooteid ja teenuseid. Selline kõikehaarava rakendusalaga õigusakt tekitab tulevikus kindlasti probleeme, sest tooted ja teenused on oma olemuselt liiga erinevad ning kasutatavad keskkonnasäästvad praktikad olevalt teenusest, tootest ja tegevusvaldkonnast võrreldamatud. Üks on mõõta nt elektrienergia säästlikumat kasutamist kaupade tootmisel ja teenuste pakkumisel, hoopis teine on aga võrrelda nt vee kasutamist toidutööstuses, metallitööstuses või iluteenuste osutamisel, juhul kui nimetatud sektorid lisavad oma tootele roheväite „ressursitõhus veekasutus“. Meie hinnangul võib üheselt mõistetava ja kõiki valdkondi hõlmava roheväite kasutamine erinevatel toodetel ja teenustel olla edaspidi äärmiselt keeruline.
Selleks, et ettevõtjad saaksid keskkonnasäästvaid väiteid tarbijatele esitada, peavad väited olema sõltumatult kontrollitud ja teaduslikult tõendatud. Meie hinnangul lisab selline tõendamine juurde bürokraatiat ja tõstab kindlasti toodete ja teenuste hindu. Võime siinkohal tuua välja sarnase praktika, kui 2014.a kehtestati ettevõtjatele pakendiaudiiterkontrolli teostamise nõue. 2019.a tegime liikmete seas uuringu, mis näitas, et kui toidutootjad maksid auditeerimisteenuse eest keskmiselt 600 eurot aastas, siis suuremad käitlejatele oli kulu keskmiselt 4000 eurot. Auditeerimisteenuse tellimise nõudega kaasneb ettevõtjale kohustus valmistada ette audiitorile esitatavad aruanded ja dokumendid, nende komplekteerimisele kulub ettevõtjal hinnanguliselt aega 4 - 8 tundi. Näide on ilmekas, sest näitab ühte võimalikku tõestamismetoodika kulu ühes kitsas valdkonnas. Juhul kui üks ettevõte tahab aga tõendatud keskkonnaväidet kasutada mitmes vallas kasutades taastuvat energiat, vähem tootmisressursse, lähedalt pärit toorainet, taaskasutatud toorainet ja pakendit ning kui tootjal on lai tootesortiment, siis saab ettevõtja roheväidete tõestamise auditeerimine olema väga kulukas ning tekkib küsimus, kas kulukas tõendamine teenib direktiivi eesmärki tarbija teadlikkuse tõstmisel.
Roheväidete kasutamise tõestamiseks peab ettevõtja kasutama kolmanda osapoole tõestust. Meie meelest suurendab see nõue lisaks vajaduse uute sertifitseerimissüsteeme auditeerivatele teenusepakkujatele. Eesti turu väiksust arvestades, on suur oht monopoolsuse tekkimisele, mille tõttu sertifitseerimiseteenuse hinnad võivad kujuneda väga kõrgeks.
Tahame muuhulgas pöörata tähelepanu, et paljud toidutootjad, toidutööstused ja suuremad põllumajandusettevõtjad omavad erinevaid rahvusvaheliselt tunnustatud sertifikaate (nt ISO, BRC), mis hõlmavad erinevaid valdkondi sh valmis tooteid, tehnoloogiaid, toiduohutust, põllumajandust jpm. On oluline välja tuua, et taolisi rahvusvahelisi standardeid tunnustatakse ka kui roheväidete tõendusmaterjale ning ettevõtjad ei ole sunnitud seepärast sertifitseerima end ja oma tooteid mõne teise asjaomase sertifitseerija juures.
Ühe ohuna roheväidete direktiivi rakendamisel on erinevate rohe ja ökoloogiliste mõistete pahaaimamatu kasutamine, mistõttu ettevõtja võib nö kogemata kuuluda direktiivi objektiks. Ettevõtja jaoks muutub tavapärane toote ja teenuse reklaamimine juba eos väga keeruliseks. Nt kas edaspidi saab rohelist värvi toodet üldse reklaamida rohelisena? Praktika, kui mitte mahetoodet pahaaimamatult mahedamaitselist joogina reklaamiti, on lähiminevikus olemas. Kuid roheväidete direktiivis on keskkonnasäästvate mõistete ja väidete ampluaa suur, mistõttu on eksimuste tõenäosus samuti kõrge.
Lisaks tekkib küsimus, et kuidas toimub üleminek keskkonnaalaste väidete ja keskkonnamärgiste puhul toodetel, mis on juba turul kasutuses? Kas edaspidi kehtestatakse üleminekuperiood ja/või kuidas on planeeritud nende edasine kasutamine?
2. Toidualased väited
Direktiivi rakendusala sätetes tuuakse välja need EL-i õigusaktid, mis soodustavad kestlikku tarbimist keskkonnateabena. Peaasjalikult on sellisteks märgitud mahepõllumajadnust ja ökomärgist reguleerivad regulatsioonid. Tahame siinkohal märkida, et kestlikku tarbimist reguleerivad mh ka toidu märgistamist puudutavad õigusaktid, mis tuleks roheväidete kontekstis samuti ära märkida. Lisaks tuleks direktiivis ära märkida, kuidas seostuvad direktiivi roheväited toitumis ja terviselaste väidetega. Nt väited vähese energiaga ja puhas toit (toit puhtast keskkonnast, puhas toiduohutuse mõttes) või antibiootikumide vaba või muude ainete nt saasteainete, raskmetallide vaba, mida saab käsitleda nii keskkonnaalase kui toitumisalase väitena.
3. Direktiivi laienemine kaubamärkidele, ärinimedele ja tootenimedele
Ettepanekus on „keskkonnaväide“ määratletud kui sõnum või kujutis, mis ei ole liidu või liikmesriigi õiguse kohaselt kohustuslik, sealhulgas tekst, pilt, graafiline või sümboolne kujutis mis tahes kujul, kaasa arvatud etiketid, kaubamärgid, ärinimed või tootenimed ärilise teadaande kontekstis, mis väidab või jätab mulje, et toote või kaupleja mõju keskkonnale on soodne või puudub või et see on keskkonnale vähem kahjulik kui teised tooted või kauplejad või et toode või kaupleja on oma keskkonnamõju aja jooksul parandanud. Kui toote ja teenuse nimedes keskkonnaväidete kasutamise reguleerimine saab olema keeruline protsess, siis roheväite võimalik tõkestamine kaubamärgi ja ärinimede registreerimisel on väga küsitav. Kuidas hinnatakse, kas ärinime kasutamisel on tegemist roheväitega või mitte? Lisaks on väga suur küsimärk, kuidas survestatakse ettevõtjaid olemasolevate kaubamärkide ja ärinimede ümbermuutmiseks ja kas selliseks tegevuseks on üldse õiguslikku alust?
4. Uued keskkonnamärgised
Direktiivi kohaselt on keskkonnamärgis märgis, mis hõlmab ainult või peamiselt toote, protsessi või kaupleja keskkonnaaspekte. Keskkonnamärgisesüsteemidele esitatavatele nõuetele on direktiivis eraldi artikkel, kus muuhulgas öeldakse, et alates teatud kuupäevast ei tohi luua enam uusi riiklikke ega piirkondlikke keskkonnamärgisesüsteeme. Enne kehtestatud kuupäeva loodud riiklike või piirkondlike keskkonnamärgisesüsteemide raames võib siiski jätkata keskkonnamärgiste andmist liidu turul, tingimusel et need vastavad direktiivi nõuetele. Meie hinnangul on sellise keelu puhul selgelt tegemist konkurentsireeglite piiramisega ning sättel on turgu moonutav mõju. Uued sertifitseerimissüsteemid võivad baseeruda nõuetel, mis on oluliselt keskkonnasäästlikumad ning innovaatilisemad kui olemasolevad, seetõttu võib säte edaspidi vastupidiselt pärssida uuenduslike lahenduste turule toomist ja kasutamist.
5. Järelevalve tagamine ning rikkumised ja karistused
Kindlasti direktiivi kohaldamisel on oluline, et järelevalve asutustel on selged ja üheselt mõistetavad pädevuste jaotused ning välditakse nö „halle alasid“. Sest on selge, et keskkonnaalaste väidete järelevalve saab olema Eestis jagatud vastutusega. Nt on nn „hall ala“ juhtunud juba täna reklaamiseaduse rakendumisel, olukorras kus toidu korrektset märgistamist kontrollib Põllumajandus- ja Toiduamet, reklaami korrektsuse üle teeb aga järelevalvet Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Reklaamiseaduse halli ala tõttu on aastaid vaidlus kahe ameti vahel, et millal on tegemist toidukauba reklaamiga ja millal märgistamisega, samas kui leidub ettevõtjaid, kes kasutavad ära kaheametivahelist halli ala tarbija eksitamiseks. Sellist võimalikku praktikat tuleks roheväidete direktiivi üle võtmisel kindlasti juba eos vältida.
Direktiivi kohaselt tuleb direktiivi üle võtmisel kehtestada riiklikud rikkumistega seonduvate karistuste eeskirjad. Karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Trahvimäära maksimaalseks suuruseks on direktiivi järgselt vähemalt 4 % ettevõtte aastakäibest liikmesriigis või liikmesriikides. Võttes aluseks, et suurettevõte on ettevõte, mille käive on vähemalt 50 mln eurot, olek trahv rohedirektiivi sätete rikkumise eest vähemalt 2 mln eurot. Keskmise ettevõtja puhul, kelle aastakäive määratluse järgi jääb vahemikku 10 mln eurot kuni 49 mln eurot, siis tema trahv saab olema vastavalt vahemikus 400 tuhat kuni 1,96 mln eurot. Sellised trahvi määrad on meie hinnangul selgelt ebaproportsionaalsed ega pole vastavuses võimaliku kahju ulatusega. Meie meelest tuleb trahvimäära oluliselt alandada.
6. Erandid
Direktiiv annab võimaluse kehtestada mikro- ja väikeettevõtjatele teatavad erandid ning toetussüsteem direktiivi sätete rakendamiseks. Oleme nõus, et ettevõtjad vajavad tuge roheväidete tõendamiseks vajalike investeeringute tegemiseks ja seda eelkõige olukorras kui tõendamise metoodika tuleb alles välja töötada. Kuid siinkohal on oluline rõhutada, et uute lahendite tõendamise protseduuri välja töötamine ja rakendamine võib osutuda väga kulukas, on mõistlik seepärast toetada ka suuremaid ettevõtjaid.
Mikroettevõtete keskkonnaväidete tõendamiskohustus võiks olla lihtsustatud nõuetega. Täielik vabastamine on meie meelest turu konkurentsi moonutav, sest Eesti turust lähtuvalt on meil just kõige rohkem väikseid ettevõtjaid. Erandi loob justkui eelduse, et keskkonnasäästlikud on vaid väikesed ettevõtjad. Lisaks kaasneb sellise erandiga oht tahtlikeks kuritarvitusteks, mis kahjustab keskkonnaväidete ning -märgiste tõsiselt võetavust ega täida seetõttu direktiivist tulenevat eesmärki.
7. Roheväited imporditud toodetele ja teenustele
Direktiivis tuuakse välja, et ka väljaspool EL-i tegutsevad ettevõtted, mis esitavad roheväiteid EL-i tarbijale, peavad samuti järgima direktiivis sätestatud nõudeid. Kindlasti on positiivne kui kolmandate riikide toodetele ja teenustele kehtivad samad nõuded, kuid ühetaoliste tingimuste rakendamine EL-ist väljapoole on väga küsitav. Ehk kuidas saab EL survestada ettevõtjaid kolmandates riikides kohustutama tõendama toodete roheväidete ehtsust isegi juhul kui ettevõtja on teadlik, et tema tooteid ja teenuseid tarbivad ka EL-i kodanikud?

Kokkuvõtteks võime kinnitada, et on oluline välja töötada üheselt arusaadavad tingimused keskkonnaväidete kasutamisele, seepärast peab süsteem olema kulutõhus ja vähebürokraatlik.



[1] EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV sõnaselgete keskkonnaväidete põhjendamise ja edastamise kohta (roheväidete direktiiv)

Võetud osaliselt arvesse seisukohtade koostamisel ja osaliselt teadmiseks.
Maaeluministeerium
Peame direktiivi ettepanekut õigeks, kuna see annab tarbijatele selguse ja kindlustunde, et rohelisena reklaamitud tooted on keskkonnahoidlikud.
Roheväidete direktiiviga kehtestatav horisontaalne õigus peab olema reguleeritud valdkondliku õigusega (nt toiduohutuse valdkonna õigusega) kooskõlas. Leiame, et toidu koostise kohta esitatud teatud eriomaduste esitamisel ei ole alati tegemist keskkonnaalaste väidetega, vaid üksnes teabega toidus sisalduvate koostisosade kohta, nt „vegan“ või „ei sisalda toiduvärve“.
Sellistele väidetele ei peaks kohaldama roheväidete direktiivi nõudeid. Kokkuvõttes vajab selles osas täpsemat selgust, millist väidet saab tõlgendada roheväitena ja millist mitte.
Kuna direktiiv näeb ette, et iga liikmesriik sätestab ise väidete kontrollimiseks sobivaima asutuse, siis tuleb kaaluda, milline lahendus on Eestile sobivaim. Olenevalt sellest, kas sertifitseerimise ülesanne jääb avaliku sektori pädevatele asutustele või luuakse sõltumatute akrediteeritud sertifitseerimisasutuste süsteem, tuleb analüüsida võimalikku halduskoormuse kasvu järelevalveasutustele.
Väiksemad ettevõtted võivad samas vajada nii täiendavaid teadmisi kui ka rahalist tuge roheväidete tõestamiseks.
Peame oluliseks direktiivi kooskõla teiste õigusaktide, rohelise kokkuleppe algatuste ja varustuskindluse tagamisega. Samuti on vajalikud EL-ülesed ühtsed roheväidete kriteeriumid, mille puhul arvestatakse samaaegselt nii toote kui ka tootja (sh tema kõrvaltegevuste) keskkonnamõjude ning nende leevendamise meetmetega.
Võetud arvesse seisukohtade koostamisel.
Keskkonnaamet
Keskkonnaamet teeb ettepaneku direktiivi ülevõtmise protsessi kaasata ka võimalikult varakult kontrolliasutused, et hinnata võimalikult varajases staadiumis järelevalveasutuste täiendavat ressursivajadust ning täpsustada järelevalveasutuse rolli.
Direktiivi sissejuhatavas osas selgitatakse, et arvestades käesoleva direktiivi artiklite 5 ja 6 tihedat vastastikust täiendavust direktiivi 2005/29/EÜ sätetega, peaks liikmesriikidel olema lubatud määrata nende täitmise tagamiseks samad pädevad asutused, kes vastutavad direktiivi
2005/29/EÜ täitmise tagamise eest. Järjepidevuse huvides peaksid liikmesriigid juhul, kui nad nii toimivad, saama erandina käesolevas direktiivis sätestatud täitmise tagamise eeskirjadest tugineda täitmise tagamise meetmetele ja volitustele, mille nad on kehtestanud kooskõlas
direktiivi 2005/29/EÜ artikliga 11. Juhtudel, kus liikmesriigi territooriumil on rohkem kui üks määratud pädev asutus ja selleks, et tagada pädevate asutu ste ülesannete tulemuslik täitmine, peaks liikmesriik tagama kõigi määratud pädevate asutuste tiheda koostöö.
Ilma et see piiraks määrusega (EL) 2017/239421 juba tarbijakaitseasutustele antud volitusi, peaksid pädevatel asutustel olema minimaalsed uurimis ja täitmise tagamise volitused, et tagada käesoleva direktiivi järgimine, teha üksteisega kiiremini ja tõhusamalt koostööd ning takistada turuosalisi käesolevat direktiivi rikkumast. Need volitused peaksid olema piisavad, et tulla tulemuslikult toime e k aubanduse ja digikeskkonnaga seotud täitmise tagamise probleemidega ning takistada nõuetele mittevastavatel turuosalistel täitmise tagamise süsteemis olevate lünkade ärakasutamist seeläbi, et nad viivad tegevuse üle liikmesriikidesse, kelle pädevatel asutustel võib olla vähem vahendeid ebaseaduslike tavade vastu võitlemiseks.
Direktiiv 2005/29 on üle võetud reklaamiseadusega. Selle seaduse alusel on esmane pädevasutus TTJA. Samas on reklaamiseaduses ka teised pädevad asutused, nagu Ravimiamet, Terviseamet jm.
Keskkonnaamet pöörab tähelepanu asjaolule, et direktiivi ülevõtmisel tuleb kindlasti hinnata, kas ja millised ülesandeid hakkab täitma pädev asutus ning kas selleks saab olema TTJA või KeA. Samuti on oluline võimalikult varakult hinnata, milline on täiendav tööjõu vajadus riigil
järelevalve toimingute läbiviimisel, sest direktiiv viitab rikkumiste kõrvaldamisele ja selle juurde kuuluda võivate sunnimeetmetele, mida saab teha vaid järelevalve asutus ning seda ei saa näiteks delegeerida edasi erasektorile. Pädev asutus saab olla asutus, kellel on järelevalveõigus nagu nt TTJA või KeA.
Võetud arvesse seisukohtade koostamisel ja osaliselt teadmiseks.
Eesti Toiduainetööstuse Liit
Eesti Toiduainetööstuse Liitu (edaspidi Toiduliit), olles suurim toidutöötlejate esindusorganisatsioon, kuulub kokku läbi erialaliitude ja otseliikmete ca 100 töötlevat ettevõtet, kes annavad üle 85% toiduainete kogukäibest ja MTA andmetel maksavad ca 90% kogu toiduainete käibemaksust. Lisaks ekspordivad toidutööstused 35% kogutoodangust.

Toiduliit toetab roheväidete ja -märgiste kasutamise korra reguleerimist, ühtlustamist, ettevõtete võrdset kohtlemist ning lihtsate ja arusaadatavate reeglite kehtestamist. Samuti toetume tagasisides lisaks ettevõtete tagasisidele ka Euroopa toiduliidu Food Drink Europe põhiseisukohti antud direktiivi eelnõu osas.

Ühtlasi juhime tähelepanu vajadusele luua selline keskkonnaväidete tõendamise süsteem, mis ei suurendaks ettevõtete halduskoormust ning kulutaset.

Meie hinnangul tuleks roheväidete eelnõu puhul arvestada järgmist:

• Roheväidete märgistus peaks olema harmoneeritud ja EL ülene. Tuleks vältida direktiivi jõustamise võimalikke erinevaid tõlgendusi liikmesriikide poolt, ebaausa konkurentsieelise tekkimist, EL siseturu killustumist ja kaubandustõkkeid.

• Ettevõtted vajavad täpsemaid selgitusi, millised keskkonnaväited ja -märgised liigituvad kõnealuse direktiivi reguleerimisalasse.

• Artiklis 17 sätestatud trahvimäär „maksimumsuurus vähemalt 4 % /.../ ettevõtte aastakäibest liikmesriigis või liikmesriikides“ on selgelt ebaproportsionaalne ega pole vastavuses võimaliku kahju ulatusega. Ettepanek on trahvimäära oluliselt alandada.

• Peame oluliseks toidu- ja joogitööstuste kaasatust PEF (product environmental footprint) reeglite ja LCA (life cycle assessment) meetodite välja töötamisel.

• Kõigi ettevõtetele peab olema tagatud tasuta juurdepääs loodavale PEF andmebaasile keskkonnaväidete tõendamiseks vajalike arvutuste tegemiseks.

• Levinud tunnustatud koostisosade kasutamine (nt ensüümid) ei peaks olema roheväide esitamise takistuseks.

• Töötada välja konkreetsed juhised erinevatele toidu- ja joogisektori ettevõtele, et määrata keskkonnamõju näitajaid ilma täieliku keskkonnamõju hindamiseta.

• Vajalik on võrdleva ökoskoori meetodi välja töötamine toidu- ja joogisektorile, (juhuks kui PEF andmed puuduvad).

• Luua toetusmeetmed ühtlustatud ja riikide eripärasid arvestava roheväidete tõendamise metoodika välja töötamiseks, ettevõtetele uute märgiste taotlemiseks ja roheväidete tõendamiseks, samuti tarbijate nõustamiseks ja erialaspetsialistide koolitamiseks.

• Kaaluda keskkonnainfo esitamiseks alternatiivseid (digi-) kommunikatsioonikanaleid, hoiduda pakendite üle koormamisest. Toiduainete pakendite märgistamisele kehtivad juba ranged regulatsioonid.

• Toiduliit ei toeta mikroettevõtete tõendamiskohustuste täielikku vabastust. Mikroettevõtete keskkonnaväidete tõendmiskohustus võiks küll olla lihtsustatud nõuetega. Täielik vabastus loob eeldused tahtlikeks kuritarvitusteks ja kahjustab keskkonnaväidete ning -märgiste tõsiselt võetavust ning kahjustab konkurentsi just MVE-te vahel. Ka ME-te puhul peavad sellised väited olema sõltumatult kontrollitud ja teaduslike tõenditega tõestatud, et oleks välistatud direktiivi põhieesmärgi -tarbijatele tõese info andmine, puhul tarbijate eksitamine.

Üldise küsimusena tekkis päevakorda, kuidas toimub üleminek keskkonnaalaste väidete ja keskkonnamärgiste puhul toodetel, mis on juba turul kasutuses? Kas on üleminekupriood ja/või kuidas on planeeritud nende edasine kasutamine?

Kokkuvõttes tuleks keskkonnaväidete süsteem kujundada kulutõhusaks, lihtsustada metoodikat ja tagada ettevõtete vaba juurdepääs keskkonnainfo kasutamisele.


Võetud osaliselt arvesse seisukohtade koostamisel ja osaliselt teadmiseks. Lisaks arvestatakse sisendit töögruppide töös osalemisel.
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda (edaspidi: Kaubanduskoda) tänab Keskkonnaministeeriumit võimaluse eest avaldada arvamust seoses Euroopa Liidu roheväidete direktiiviga, mis kohustab ettevõtteid esitama toodetel ja teenustel põhjendatud ja kontrollitud keskkonnaalaseid väiteid ja märgiseid. Oleme tutvunud direktiivi ettepanekuga ning järgnevalt esitame Kaubanduskoja kommentaarid ja ettepanekud.
Kaubanduskoda toetab roheväidete direktiivi ettepaneku eesmärki. Oleme seisukohal, et regulatsioon on vajalik, et tagada aus konkurents ning vältida ja vähendada rohepesu. Oluline on aga seejuures, et loodav lahendus oleks lihtne, ei tooks ettevõtetele kaasa ebamõistlikke kulusid ja halduskoormust ning et direktiivis sisalduvate nõuete üle toimuks ka järelevalveasutuste poolt tõhus ja efektiivne kontroll.

1. Mikroettevõtete välistamine
Roheväidete direktiivi ettepaneku artikkel 3 lõike 3 kohaselt on mikroettevõtted ehk ettevõtted, kus on alla 10 töötaja ning mille käive on alla 2 miljoni, roheväidete direktiivi põhjendamisnõuete täitmisest vabastatud. Kaubanduskoda toetab direktiivi ettepaneku punkti, kuna hetkel ei ole teada kui kulukaks osutub vastavussertifikaadi taotlemine ettevõtetele ning selle taotlemine võib osutuda mikroettevõtetele liiga kulukaks. Lisaks oleme seisukohal, et läbi ebaausate kaubandustavade direktiivi on tagatud, et ettevõtted ei kasutaks märgiseid ja väiteid, mis on tarbijaid eksitav. Mikroettevõtetele kehtiva erisuse puhul on oluline, et Eesti järelevalveasutused teostaksid mikroettevõtete poolt esitatud keskkonnaalaste väidete- ja märgiste üle kontrolli, et vältida ettevõtete poolt vale informatsiooni edastamist. Kontrollimehhanism peab tagama, et ettevõtted tahtlikult ei kuritarvitaks direktiivist tulenevat erisust ning pakendil olevaid väiteid- ja märgiseid ei oleks tarbijate suhtes eksitavad.
Rõhutame, et kui täiendavate analüüside käigus selgub, et sertifitseerimise kulud ei osutu ettevõtetele liiga kulukaks ning ka mikroettevõtted on võimelised selle eest tasuma, siis ei ole Kaubanduskoda vastu ka sellele, et roheväidete direktiivi nõuded kehtiksid ka mikroettevõtetele.

Kaubanduskoda toetab direktiivi ettepaneku artikkel 3 punktis 3 kehtestatud erisust mikroettevõtetele, kuna hetkel ei ole teada, kui kulukaks osutuvad sertifitseerimiskulud ettevõtetele ning kontrolli toodetel esitatud keskkonnaalaste väidete- ja märgiste kohta on võimalik toestada ka läbi muude mehhanismide. Juhul, kui täiendavate analüüside käigus selgub, et sertifitseerimiskulud ei ole mikroettevõtetele üleliia kulukad, toetame, et mikroettevõtetele erisus kehtima ei peaks.

2. Üleminekuperiood
Euroopa Liidu roheväidete direktiivis ei ole sätestatud, kuidas toimub üleminek toodete puhul, mis juba sisaldavad keskkonnaalaseid väiteid ja keskkonnamärgiseid. Lisaks ei sätesta direktiiv, kas juba toodetud tooteid, mis sisaldavad keskkonnaalaseid väiteid ja märgiseid tuleb edasiseks kasutamiseks eelnevalt kontrollida. Muuhulgas ei täpsusta direktiiv asjaolu, et kui eelkontrolli ei ole teostatud 24 kuu jooksul alates direktiivi jõustumisest, kas siis tootjad peavad keskkonnaalaste väidete ja märgistega tooted turult eemaldama ja hävitama.
Oleme seisukohal, et juba toodetud pakendite raiskuminemise vältimiseks on oluline, et direktiiv sisaldaks ka nendele toodetele üleminekuperioodi. Vastasel juhul kuuluksid juba toodetud pakendid hävitamisele, kui nende suhtes erireegleid ei kehtestata, kuid selline lahendus ei ole mõistlik ega keskkonnasõbralik. Kaubanduskoja hinnangul võiks ülemineku periood juba toodetud pakenditele olla 2-3 aastat.
Lisaks tunneme huvi, kas luuakse üleminekuperiood, et ettevõtetele oleks piisav periood, et koostada taotlemiseks vajalikud dokumendid ja et kontrollijad saaksid akrediteeritud. Lisaks, et loodaks vajalikud tingimused kontrolli läbiviimiseks ja vastavustunnistuse koostamiseks.
Kaubanduskoda on seisukohal, et keskkonnaalaseid väiteid ja märgiseid sisaldavatele juba toodetud pakenditele peaks kehtima 2-3 aastane üleminekuperiood.
Kaubanduskoda soovib ka teada, kas direktiivi puhul luuakse üleminekuperiood, et ettevõtetele oleks piisav periood, et koostada taotlemiseks vajalikud dokumendid ja et kontrollijad saaksid akrediteeritud?

3. Karistused
Roheväite direktiivi ettepaneku artikkel 17 lõike 1 kohaselt peavad kehtestatud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Direktiivi ettepaneku artikkel 17 lõike 3 kohaselt võib karistuse maksimaalne suurus olla 4 % kaupleja aastakäibest liikmesriigis või liikmesriikides.
Kaubanduskoda on seisukohal, et maksimaalne karistuse määr on ebaproportsionaalselt suur ning ei ole vastavuses kahju võimaliku ulatusega. Kaubanduskoja hinnangul tuleb trahvimäära alandada.

4. Laialdaselt tunnustatud teaduslikud tõendid
Roheväidete direktiivi artikkel 3 lõige 1 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et kauplejad teevad hindamise sõnaselgete keskkonnaväidete põhjendamiseks. Artikkel 3 lõike 1 punkti b kohaselt tuleb selle hindamise raames tugineda laialdaselt tunnustatud teaduslikele tõenditele, kasutada täpset teavet ja võtta arvesse asjakohaseid rahvusvahelisi standardeid. Kaubanduskoda on seisukohal, et direktiivis tuleb täiendavalt selgitada ja defineerida, mida peetakse laialdaselt tunnustatud teaduslikeks tõenditeks. Oluline on tagada, et roheväidete direktiivi nõudeid mõistetakse liikmesriikides ühtselt ning vältida tuleb võimalikke erinevaid ja soovimatuid tõlgendusi. Sellise olukorra tagamiseks tuleb mitmeti tõlgendatavaid väljendeid võimalikult selgelt ja konkreetselt defineerida ja selgitada.
Kaubanduskoda teeb ettepaneku täpsustada direktiivis kasutatavat mõistet „laialdaselt tunnustatud teaduslikud tõendid“, et välistada erinevaid ja soovimatuid tõlgendusi.

5. Riigisisene nõustamiskeskus
Oleme seisukohal, et vajalik on luua riigisisene nõustamiskeskus, et toetada ettevõtteid hindamisel, kas nende olemasolev või plaanitav keskkonnaalane väide või märgis kuulub direktiivi haldusalasse. Leiame, et nõustamiskeskus on vajalik, kuna ettevõtetel endil võib olla keeruline ise hinnata direktiivi sisu. Kuna pakendite trükkimine on ettevõtete jaoks suur kulu, siis on nende jaoks oluline olla enne nende trükkimist kindel, et keskkonnaalased väited ja märgised on direktiiviga vastavuses. Hilisema järelevalve käigus välja tulevad vead võivad osutuda seega ettevõttele väga kulukaks ning tuua kaasa ka soovimatud karistused. Seega leiame, et nõustamiskeskus annaks ettevõtetele hea võimaluse, kuidas vabatahtlikult veenduda, et nende keskkonnaalased väited ja märgid on vastavuses direktiiviga.
Kaubanduskoda teeb ettepaneku luua riigisisene nõustamiskeskus, kus ettevõttetel on võimalik saada abi hindamisel, kas nende keskkonnaalased väited ja märgised vastavad Euroopa Liidu roheväidete direktiiviga.

6. Kolmandatele riikidele kehtivad nõuded
Roheväidete direktiivi artikkel 8 lõike 4 kohaselt peavad edaspidi kõik kolmandate riikide ametiasutuste loodud uued keskkonnamärgisesüsteemid, mille raames antakse liidu turul kasutamiseks mõeldud keskkonnamärgiseid, saama enne liidu turule sisenemist komisjoni heakskiidu. Kaubanduskoda toetab direktiivis kehtestatud nõuet, kuna see tagab, et ka kolmandate riikide ettevõtete tooted peavad olema keskkonnamärgistega, mis vastavad Euroopa Liidu nõuetele. Lisaks tagab see ettevõtete seas õiglase konkurentsi ja välistab võimaluse, et kolmandate riikide tooted sisaldaksid keskkonnaalaseid väiteid ja märgiseid, mis oleksid eksitavad.
Kaubanduskoda toetab direktiivi punkti, mille kohaselt peavad edaspidi kõik kolmandate riikide ametiasutuste loodud uued keskkonnamärgisesüsteemid, mille raames antakse liidu turul kasutamiseks mõeldud keskkonnamärgiseid, saama enne liidu turule sisenemist komisjoni heakskiidu.

7. Nõuete ühetaoline rakendamine
Roheväidete direktiivi analüüsimise kõigus kerkis ülese küsimus, kuidas toimub liikmeriikides nõuete ühetaoline rakendamine ja jõustamine? Tagatud peab olema roheväidete harmoniseeritud ja ühtne märgistus kogu Euroopa Liidus. Oluline on direktiivi jõustamise juures see, et tekkida ei tohi võimalikke erinevaid tõlgendusi liikmesriikide poolt, ebaausat konkurentsi ja kaubandustõrkeid. Seega tuleb tagada, et direktiivi nõuete rakendamine ja jõustamine toimub Euroopa Liidu liikmesriikides ühetaoliselt.
Eraldi toome välja, et oluline on, et direktiivi ettepaneku artiklis 10 sätestatud eelkontroll oleks liikmesriikides teostatud ühtlaselt ja ühtlase ajaperioodi jooksul. Oluline on, et liikmesriikides oleksid eelkontrolli protsessidele sätestatud ühtsed tähtajad, et vältida olukorda, kus ettevõtted pöörduvad kontrollija poole, kelle puhul on väidete kontrollimise protsess kiirem. Selline olukord võib kaasa tuua kaasa väga pika viivituse eelkontrolli protsessis.
Kaubanduskoda peab väga oluliseks, et direktiivi jõustumisel toimuksdirektiivi nõuete ühetaoline rakendamine ja jõustamine liikmesriikides.

8. Uued keskkonnamärgised
Direktiivi ettepaneku artikkel 8 lõike 3 kohaselt ei tohi peale kehtestatud kuupäeva liikmesriikide ametiasutused uusi riiklikke ega piirkondlikke keskkonnamärgisesüsteeme luua. Enne kehtestatud kuupäeva loodud riiklike või piirkondlike keskkonnamärgisesüsteemide raames võib siiski jätkata keskkonnamärgiste andmist liidu turul, tingimusel et need vastavad käesoleva direktiivi nõuetele.
Keskkonnamärgiseid on turul olevatel toodetel väga palju ning nende eksitavat kasutamist on vajalik piirata läbi regulatsiooni seadmise, kuid selle juures ei tohi unustada ka innovatsiooni. Seega tuleb arvestada, et tulevikus võib tekkida keskkonnaalaseid märgiseid, mida soovitakse tarbijatele edastada ja reklaamida. Oleme seisukohal, et ettevõtetel peab jääma võimalus luua ise uusi keskkonnamärgiseid juhul, kui need on sõltumatute kolmandate osapoolte poolt auditeeritud ning kui need vatsavad seaduse nõuetele. Selline võimalus tagab ka selle, et keskkonnaalaste märgiste turg ei ole kindlate ettevõtete käest, kes saaksid selle arvelt turgu ja hindu reguleerida.
Selleks, et turul ei oleks hoomamatult palju keskkonnalaseid märgiseid ning et turule oleks võimalik juurde tuua ka uusi innovaatilisi keskkonnaalaseid märgiseid, oleks vaja määrata kesksed kriteeriumid teatud valdkonna märgistele. See tähendab seda, et näiteks pakendil on võimalik välja tuua teatud taaskasutatud materjali osakaal vaid sellisel juhul, kui see ületab teatud kindlat protsenti. Selline lahendus tagab, et turul ei ringleks liiga palju keskkonnaalaseid märgiseid ning jääb ruumi ka uutele innovatiivsetele märgistele. Lisaks soodustab selline regulatsioon ettevõtteid pingutama, kuna vabatahtlikele keskkonna märgistele on kehtestatud kõrgemad standardid.
Kaubanduskoda on seisukohal, et ettevõtetel peab jääma võimalus luua juurde uusi ja innovatiivseid keskkonnaalaseid märgiseid ja neid oma toodetel kasutada, kui need on sõltumatute kolmandate isikute poolt auditeeritud ja need vastavad kehtestatud nõuetele. Lisaks, et tagada uute märgiste kasutuselevõtt ja olemasolevate keskkonnaalaste märgiste seas stabiilsus ja kontroll, on vajalik määrata kesksed kriteeriumid teatud valdkonna märgistele, mille täitmisel on ettevõttel lubatud neid enda toodetel kasutada.

Võetud osaliselt arvesse seisukohtade koostamisel ja osaliselt teadmiseks. Lisaks arvestatakse sisendit töögruppide töös osalemisel.
Keskkonnaagentuur
• Toetame, et roheväidete direktiiv näeb vajadust jätkata ELi ökomärgise ja muude usaldusväärsete I tüüpi ökomärgiste kasutamist ning loob eeldused, et I tüüpi ökomärgistel on jätkuvalt väärtus turul.
• Teeme ettepaneku direktiivi jõustumisel korraldada ka tarbijatele direktiivi tutvustav kampaania, kuna tegu on tarbija jaoks olulise muudatusega. Sealhulgas on oluline tarbijale selgitada, et I tüüpi ökomärgisega toode ei garanteeri automaatselt teiste tootel olevate väidete õigsust.
• Seoses direktiivi punktidega 1.2 ja 3.1: Kui leitakse, et keskkonnaväiteid, mitte I tüüpi ökomärgise või EMASi logo ennast, saab põhjendada I tüüpi ökomärgise või EMASi olemasoluga, siis tuleb täpsustada, milliseid keskkonnaväiteid täpsemalt. Kas sõnaselget keskkonnaväidet (nt ei sisalda triklosaani või mikroplasti) tootel, millel on ELi ökomärgis ja mida on märgise andmise raames kontrollitud, peab või ei pea tõendama?
• Juhime tähelepanu asjaolule, et I tüüpi ökomärgistel on kindlad kriteeriumid, mis võtavad arvesse iga tootegrupi puhul vaid neid aspekte, millel on suurim negatiivne keskkonnamõju. Seega ei ole I tüüpi ökomärgiste pädevad asutused kontrollinud kõiki väiteid, mida tootja saab oma toote- või teenuse kohta väita. Sellised väited peavad olema eraldi tõendatud ja kontrollitud asutuse poolt, kes väljastab keskkonnaväite vastavussertifikaadi.
• Näiteks tootel võib olla ELi ökomärgis ning pakendil väide, et toode on toodetud roheenergial, CO2 neutraalne vms, siis need väited ei ole märgise andmisel kontrollitud ning nende osas ei ole ökomärgise pädeval asutusel kontrolli või järelevalve õigust.
• Ka juhul kui I tüüpi ökomärgise kriteeriumites on mingil viisil reguleeritud pakendi materjal, siis ei saa eeldada, et see on alati üldiste keskkonnaväidete nõuetega samaväärselt reguleeritud või et pole kasutatud erandit. Pakendi materjali taaskasutuse tõendamine võib olla ka sama I tüüpi ökomärgise erinevatel tootegruppidel erinev, seega selles osas ei saa eeldada, et kõik tooted teatud märgisega vastavad tõendamise osas samadele tingimustele.
• Seoses artikkel 1 punkt 2: EMASi registreering antakse ettevõttele/ organisatsioonile või selle tegevuskohale. EMAS ei ole seotud otseselt tootega, mille etiketil on keskkonnaväide. Lisaks ei ole EMASi logo lubatud kasutada tootel, isegi kui tootjal endal on EMAS.
Võetud osaliselt arvesse seisukohtade koostamisel ja osaliselt teadmiseks.

54rSELETUSKIRI


Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi sõnaselgete keskkonnaväidete põhjendamise ja edastamise kohta (roheväidete direktiiv)


Sissejuhatus

Euroopa rohelises kokkuleppes1 võttis Euroopa komisjon kohustuse tagada, et tarbijatele antaks võimalus teha teadlikumaid valikuid ja täita ringmajandusele üleminekus aktiivset rolli, sh on seal võetud eesmärgiks lahendada valede keskkonnaväidete esitamise probleem ning vähendada nn rohepesu ohtu. Tarbijate teadlikkuse tõstmise, usaldusväärse teabe pakkumise ning rohepesu vältimise eesmärgid on seatud ka järgnenud algatustes, nagu uues ringmajanduse tegevuskavas2 kui ka uues tarbijakaitse tegevuskavas3 ja rohelise kokkuleppe tööstuskavas4.
Keskkonnaväiteid käsitlev ettepanek5 on komisjoni vastus kodanike üleskutsele suurendada läbipaistvust seoses kestlikkuse ja toodete keskkonnajalajäljega, eeltoodud komisjoni eesmärkidele ning EL Nõukogu ja Euroopa Parlamendi seotud järeldustele6 ja resolutsioonile7.
Roheväidete direktiivi ettepaneku peamised eesmärgid on järgmised:
• tõsta keskkonnakaitse taset ja aidata kiirendada ELis roheüleminekut puhtale ja kliimaneutraalsele ringmajandusele;
• kaitsta tarbijaid ja ettevõtjaid rohepesu eest ning võimaldada tarbijatel anda oma panus roheülemineku kiirendamisse teadlike ostuotsustega, mis põhinevad usaldusväärsetel keskkonnaväidetel ja -märgistel;
• suurendada õiguskindlust keskkonnaväidete ja võrdsete konkurentsitingimuste suhtes siseturul, parandada nende ettevõtjate konkurentsivõimet, kes teevad jõupingutusi oma toodete ja tegevuse keskkonnakestlikkuse suurendamiseks, ning luua kulude kokkuhoiu võimalusi sellistele piiriülese kaubandusega tegelevatele ettevõtjatele.

Algatuse juures on tegemist täpsemate eeskirjadega, mis täiendavad ebaausate kaubandustavade läbivaadatud direktiivi8 ning tarbijate võimestamise üleminekul rohelisele majandusele algatust9 hõlmates vabatahtlike keskkonnaväidete põhjendamist ja edastamist.

Koostajad

Seletuskirja koostasid koostöös Kliimaministeeriumi rohereformi osakonna nõunik Kristi Loit, ringmajanduse osakonna juhataja Sigrid Soomlais, nõunikud Krista Kupits ja Toomas Luhse, kliimaosakonna juhataja Laura Remmelgas ja nõunik Imre Bányász, välissuhete osakonna peaspetsialist Eliise Merila ja nõunik Johanna Maarja Tiik, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtlus- ja tarbimiskeskkonna osakonna tarbijakaitse nõunik Mari-Liis Aas. Valdkonna eest vastutavad asekantslerid Kristi Klaas (Kliimaministeerium), Sandra Särav (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium).


Sisu ja võrdlev analüüs

2022. aasta märtsis tegi Euroopa Komisjon ettepaneku ajakohastada liidu tarbijaõigust, mille kaudu tagada tarbijate kaitse ja anda neile võimalus rohelisele majandusele üleminekule aktiivselt kaasa aidata. Roheväidete direktiivi ettepanekus sätestatakse täpsem eeskiri ja täiendatakse ebaausate kaubandustavade direktiivi kavandatud muudatusi.

Läbi roheväidete direktiivi antakse tarbijatele võimalus teha teadlikumaid valikuid ja täita oma roll rohelisemale majandusele üleminekul. 2020. aasta Euroopa Komisjoni uuring10 näitas, et Euroopa Liidus ja paljudes tootekategooriates annab märkimisväärne osa keskkonnaväidetest (53,3%) toodete keskkonnaomaduste kohta ebamäärast, eksitavat või alusetut teavet. Keskkonnaväidete 2020. aasta inventuuris analüüsiti ka selliste väidete põhjendatust, vaadeldes nende selgust, täpsust ja seda, kuivõrd on need kontrollitavate tõenditega põhjendatud. Analüüsi käigus selgus, et 40% väidetest olid põhjendamatud. Üldiselt on tarbijate usaldus keskkonnaväidete vastu väike.

Kontroll erinevate märgiste sisu üle on olnud Euroopa Liidus pigem nõrk või olematu, sama olukord on ka Eestis. Tarbijatel puudub teadmine ja arusaam erinevustest märgiste vahel. Keskkonnaväiteid käsitleva ettepaneku eesmärk on toimida turvavõrguna kõigis sektorites, kus keskkonnaväiteid või -märgiseid veel Euroopa Liidu tasandil ei reguleerita. Näiteks ei ole reguleeritud ettevõtete poolt pakenditele/teenustele lisatavad keskkonnaväited ega -märgised.

Käesoleva algatuse eesmärk on muuta keskkonnaväidetele kehtivad ELi eeskirjad tulemuslikumaks ja tõhusamaks, sh on ettepanekuteks:
• kontrollimehhanismi loomine, et hõlbustada rakendamist ja täitmise tagamist, millega tagatakse väidete põhjendamise miinimumkriteeriumide järgimine, ELi turul võrdsete tingimuste loomine ning ühtsel turul tegutsevate ettevõtjate suurem õiguskindlus ja väiksem koormus;
• keskkonnamõju koondhinnete kasutamine piirdub ainult ELi tasandil kehtestatud keskkonnaväidetega, sealhulgas märgistega, et tagada ELi tasandil ühise standardmeetodi väljatöötamisest saadud kogemuste rakendamine;
◦ Keskkonnamärgistega/-väidetega soovitakse esitada tarbijatele koondhinne toodete või kauplejate kumulatiivse keskkonnamõju kohta, et oleks võimalik tooteid või kauplejaid omavahel võrrelda. Sellise koondhindega võib siiski kaasneda oht tarbijaid eksitada, sest koondnäitaja võib maskeerida toote teatavate aspektide negatiivset keskkonnamõju toote muude aspektide positiivsema keskkonnamõjuga.
• võimalus vabastada mikroettevõtjad põhjendamisnõuetest ja seotud edastamisnormidest, et vältida ebaproportsionaalset mõju väikseimatele kauplejatele;
• piirata tõhusalt keskkonnamärgiste paljusust ja keskendada jõupingutused olemasolevate riiklike süsteemide kasutuselevõtu suurendamisele ja ühtse turu märgistamisnõuete väljatöötamisele ELi tasandil,
• uute erasektori süsteemide loomise peaksid heaks kiitma ainult liikmesriigid ja juhul, kui need annavad lisaväärtust, ning
• riigi või piirkondlikul tasandil uute riiklike süsteemide loomine tuleks keelata. Uued avalikud süsteemid tuleks välja töötada ainult ELi tasandil.

Ettepanekuga kehtestatakse põhjendamise ja edastamise miinimumnõuded keskkonnaväidetele, mida kolmas isik peab enne väite ärilistes teadaannetes kasutamist kontrollima.

Täpsemalt on direktiivi ettepaneku sätted järgmised:
Artiklis 1 on sätestatakse kohaldamisala – kehtestatakse miinimumnõuded vabatahtlike keskkonnaväidete ja keskkonnamärgistuse põhjendamise ja edastamise kohta ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud kaubandustavades, mis ei ole juba eraldi teistes ELi õigusaktides sätestatud. Artiklis 2 käsitletakse direktiivi mõisteid.
Ettepaneku artiklis 3 keskendutakse elementidele, mida teised tarbijakaitsealased ELi õigusaktid ei hõlma, eelkõige seoses väidete põhjendamisega. Ettepanekus on nõue, et sõnaselgete keskkonnaväidete põhjendamine põhineks hinnangul, mis vastab väidete eksitavuse vältimiseks valitud miinimumkriteeriumidele. Sealjuures nimetatud hinnang:
• tugineb tunnustatud teaduslikele tõenditele ja tipptasemel tehnilistele teadmistele;
• näitab mõju, aspektide ja keskkonnatoime olulisust olelusringi seisukohast;
• võtab keskkonnatoime hindamisel arvesse kõiki olulisi aspekte ja mõjusid;
• näitab, kas väide käib kogu toote või ainult selle osade kohta (kogu olelusringi või ainult teatavate etappide, kaupleja kogu tegevuse või ainult osa kohta);
• näitab, et väide ei ole samaväärne seaduses kehtestatud nõuetega;
• annab teavet selle kohta, kas toote keskkonnatoime on levinud tavaga saavutatavast oluliselt parem;
• teeb kindlaks, kas positiivne saavutus toob kaasa mõne muu mõju olulise halvenemise;
• nõuab, et aruandlus kasvuhoonegaaside kompenseerimise kohta oleks läbipaistev;
• sisaldab täpset esmast või teisest teavet.
Mikroettevõtjad (alla kümne töötaja ja aastakäive kuni 2 miljonit eurot) on selle artikli nõuetest vabastatud, välja arvatud juhul, kui nad soovivad saada keskkonnaväite vastavussertifikaati, mispuhul peavad nad neid nõudeid täitma.
Lisaks on artiklis 4 sätestatud lisanõuded võrdlevatele väidetele (st väited, milles öeldakse või antakse mõista, et tootel või kauplejal on väiksem või suurem keskkonnamõju või et toote või müüja tulemuslikkus keskkonnaaspektide poolest on parem või halvem kui teistel toodetel või kauplejatel).
Eri liiki väited nõuavad erineval tasemel põhjendamist. Ettepanekuga ei kirjutata ette üht meetodit ega nõuta iga väiteliigi kohta täieliku olelusringi hindamise tegemist.
Artikli 5 sätetega reageeritakse probleemile, mis seisneb selles, et keskkonnaväiteid esitavatel kauplejatel puudub usaldusväärne teave toote keskkonnaomaduste kohta.
Eelkõige sätestatakse ettepanekus see, et edastamisel kõik väited:
• hõlmavad ainult neid keskkonnamõjusid, -aspekte või -toimivust, mida hinnatakse direktiivis sätestatud põhjendamisnõuete kohaselt ja mis on asjaomase toote või kaupleja puhul olulised;
• sisaldavad, kui see on esitatud väite jaoks asjakohane, teavet selle kohta, kuidas tarbijad saavad toodet keskkonnamõju vähendamiseks asjakohaselt kasutada;
• esitatakse koos teabega põhjendamise kohta (sh teave kaupleja toote või tegevuse kohta; nõudega hõlmatud aspektide mõju või toime kohta; vajaduse korral muude tunnustatud rahvusvaheliste standardite kohta; alusuuringute ja arvutuste kohta; selle kohta, kuidas saavutatakse väites lubatud paranemine; vastavussertifikaadi kohta ja kontrollija kontaktandmed).
Direktiivi keskkonnamärgiste ja märgisesüsteemide nõudeid tuleks käsitleda täiendusena kestlikkusmärgise esitamise nõuetele. Antud nõuded on sätestatud ettepanekus tarbijate võimestamise kohta üleminekul rohelisele majandusele ja komisjoni suunistes ebaausate kaubandustavade direktiivi tõlgendamise ja kohaldamise kohta.
Artikliga 7 tagatakse, et märgised vastavad juba eelmistes artiklites sätestatud nõuetele ja neid kontrollitakse artikli 10 kohaselt. Selles artiklis on välja toodud ka keskkonnamõju koondhinde tähendus ja olulisus.
Artiklis 8 on sätestatud üksikasjalikult keskkonnamärgisesüsteemide nõuded, sh kehtestatakse ka lisasätted märgisesüsteemide rohkuse tõkestamiseks, eelkõige järgmised:
• uute riiklike või piirkondlike avalik-õiguslike süsteemide loomise keeld;
• valideerimismenetlus ELi ja kolmandate riikide eraettevõtjate kehtestatud uute süsteemide jaoks, mida peaksid hindama riiklikud ametiasutused ja mille nad peaksid valideerima ainult siis, kui nende puhul on tõendatud lisaväärtus keskkonnaalaste eesmärkide, keskkonnamõju hõlmatuse, tootekategooria rühma või sektori seisukohast ja nende võime toetada väikse- ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEde) roheüleminekut võrreldes olemasolevate liidu, riiklike või piirkondlike süsteemidega.
Kolmandate riikide uued riiklikud süsteemid, mida soovitakse kasutada liidu turul, peavad vastama direktiivi nõuetele ning nendest tuleb eelnevalt teavitada ja need peavad saama komisjoni heakskiidu, et tagada nende süsteemide lisaväärtus keskkonnaalaste eesmärkide, keskkonnamõju hõlmatuse, tooterühmade või sektorite seisukohast.
Artiklis 9 on sätestatud kauplejate keskkonnaväidete läbivaatamise nõuded.
Artiklis 10 kirjeldatakse üksikasjalikult, kuidas kolmas isik peab keskkonnaväidete ja -märgiste põhjendamist ja edastamist enne nende ärilistes teadaannetes kasutamist kontrollima ja sertifitseerima, et direktiivi nõuded oleksid täidetud. Väidet kasutada sooviva ettevõtja esitatud väite eelkontrolli teeb ametlikult akrediteeritud asutus.
Artiklis 11 on sätestatud, et eelnimetatud kontrollija peab olema ametlikult akrediteeritud sõltumatu asutus, kellel ei esine huvide konflikte, et tagada otsuste sõltumatus ja suurim erialane usaldusväärsus.
Arvestades programme, millest võivad kasu saada väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad, tagatakse artikliga 12, et nende abistamiseks võetakse asjakohaseid meetmeid, sealhulgas rahaline toetus, juurdepääs rahastamisele, juhtimisalane ja töötajate erikoolitus ning korralduslik ja tehniline tugi.
Artikliga 13 nähakse ette, et iga liikmesriik määrab ühe või mitu asjakohast pädevat asutust, kes vastutavad ettepaneku sätete täitmise tagamise eest. Kuna tarbijakaitsemehhanismid on liikmesriikides erinevad, määrab iga liikmesriik ise pädeva asutuse, kes tagab täitmise, sealhulgas kontrolli, sanktsioonid ja kohtumenetlused.
Artiklis 14 määratakse kindlaks pädevate asutuste volitused väidete uurimiseks ja nõuete täitmise tagamiseks.
Artiklis 15 on sätestatud, et pädevatele asutustele on pandud ka kohustus jälgida ettepaneku kooskõla ELi siseturuga. Nad peavad väiteid ja märgisesüsteeme korrapäraselt kontrollima ning hindama väiteid ja märgisesüsteeme, mille puhul on olemas rikkumise oht. Artiklis 16 kirjeldatakse kaebuste käsitlemise mehhanisme ja õiguskaitse kättesaadavuse nõudeid.
Seoses rikkumiste käsitlemisega määratakse artiklis 17 kindlaks hulk kohustusi, mida liikmesriigid peavad oma karistuskorra kindlaksmääramisel järgima. Karistus peab ettepaneku järgi sõltuma rikkumise laadist, raskusastmest, ulatusest ja kestusest, selle iseloomust (st tahtlik või hooletuse tõttu), vastutava isiku maksejõulisusest, rikkumisest saadud majanduslikust kasust, samuti varasematest rikkumistest või muudest raskendavatest asjaoludest. Arvesse võetakse ka teistes liikmesriikides sama rikkumise eest juba määratud karistusi.
Artiklis 18 on sätestatud delegeeritud volituste rakendamise kord. Artiklis 19 on sätestatud komiteemenetlus.
Artiklis 20 on sätestatud seirenõuded, mis peavad põhinema liikmesriikide ülevaatel valedest keskkonnaväidetest ja -märgistest. Euroopa Keskkonnaamet (EEA) avaldab seejärel iga kahe aasta tagant aruande, milles hinnatakse keskkonnaväidete arengut igas liikmesriigis ja liidus tervikuna.

EL asja vastavus subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele

Ettepaneku õiguslik alus on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 114, mida kohaldatakse meetmete suhtes, mille eesmärk on luua toimiv siseturg või tagada selle toimimine, võttes aluseks keskkonnakaitse kõrge taseme.

Erinevad keskkonnaväited ja nende kasutamine täna ei ole ühtsetel alustel Euroopa Liidus reguleeritud. Algatuse järgi on igas riigis erinevad nõuded, mida tootja peab järgima. Samuti on turuosalistel keeruline määrata kasutusel olevate keskkonnaväidete usaldusväärsust ning seetõttu on ka keskkonnahoidlikud ostuotsused raskendatud.

Antud algatusega soovitakse tagada riikliku siseturu toimimine koos kõikide turuosalistega ja sh ka tarbijate jaoks suurendada keskkonnaväidete usaldusväärsust. Eesmärk on tõsta keskkonnakaitse taset, liikudes keskkonnaväidete reguleerimise edasise ühtlustamise poole. Samuti soovitakse vältida turu killustatust, mis on peamiselt põhjustatud ühtse Euroopa Liidu sisese lähenemisviisi puudumise tõttu.

Subsidiaarsus

Vajalik on kehtestada Euroopa Liidu turul ühine reeglistik, mis annab kõikidele ettevõtjatele võrdsed võimalused. Vastasel juhul võib tekkida liikmesriikide vahel erinevaid meetodeid ja omavahel konkureerivaid keskkonnaväidete süsteeme. Tarbijate võimestamise direktiivis ei ole selgelt välja toodud, mida ettevõtjad keskkonnaväidete tõendamiseks tegema peavad ning seetõttu on antud direktiiv vajalik algatus Euroopa Liidu poolt.

Euroopa Liidus on olemas head võimalused, et antud valdkonnas metoodilisi nõudeid ühtlustada. Algatuse tekstis on välja toodud, et olemas on suur toetus meetmetele, mis loob ühtse arusaama tarbijatele keskkonnateadlikkuse tagamise osas, sh piirata erinevate ökomärgiste paljusust ja eksitavaid keskkonnaväiteid. Meetmed on põhjendatud ja vajalikud, sest hetkel ei ole keskkonnaväited ühtlustatud. Algatus tugevdab ülemaailmsete väärtusahelate ja protsesside mõju. Nõustume, et algatus on subsidiaarsuse põhimõttega kooskõlas.

Proportsionaalsus

Algatuses välja toodud meetmed on vajalikud, et tarbijad saaksid teha usaldusväärsel ja kontrollitud teabel põhinevaid teadlikke ostuotsuseid ja edendada kestlikku tarbimist. Turunduses kasutusel olevate keskkonnaväidete proportsionaalsus tagatakse algatuse järgi ühtsete nõuete kehtestamisega. Käesoleva algatuse alusel ei nõuta konkreetsete keskkonnaväidete põhjendamiseks kindlat hindamismeetodit ja selles tuginetakse üldistele nõuetele, mille kohaselt edastatakse tarbijatele usaldusväärset teavet. Ettepanekuga pannakse ühtsed kriteeriumid ka pädevatele riiklikele asutustele, mille alusel saavad nad hinnata keskkonnaväite õigsust, tagades suure õiguskindluse ja hõlbustades täitmistoiminguid.

Keskkonnamärgistele esitatavate nõuete proportsionaalsus on seotud tarbijatele esitamise korrektsusega. Kasutajate jaoks peavad nimetatud märgised olema läbipaistvad ja usaldusväärsed, kuid selle tagamiseks on kehtestatud vähe ühtseid nõudeid. Loodavad ühtsed nõuded tagavad, et keskkonnamärgiseid haldavatel üksustel ja neid märgiseid taotlevatel ettevõtjatel ei tekiks ebaproportsionaalseid kulusid. Samal ajal tagab see ettevõtjatele suure õiguskindluse, sh ka läbipaistvuse tarbija ees. Pädevatele riiklikele asutustele keskkonnamärgiste kasutamise korrektsuse hindamiseks ühtsete kriteeriumide andmisega hõlbustab see meede ka täitmistoiminguid ja tagab tarbijakaitse kõrge taseme. Nõustume, et algatus on proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas.

Esialgse mõjude analüüsi kokkuvõte

Mõju elus- ja looduskeskkonnale
Mõju on Eesti elus- ja looduskeskkonnale positiivne. Keskkonnaväidete kasutamine toodetel eeldab, et tootjad on läbi mõelnud toote disaini, sh ka koostise ja tarneahelad. Seega potentsiaalselt väheneb keskkonnale negatiivse mõjuga ainete kasutamine toodetes. Kontrollitud keskkonnaväited tagavad kestlikuma ressursi kasutamise ja nende kontrollimine aitab kaasa rohepesu piiramisele. Tarbijate teadlikud valikud mõjuvad positiivselt ka kliimamuutustele – ettevõtjad toodavad tooteid, millel on keskkonnale väiksem negatiivne mõju. Samuti kasutatakse ressursse teadlikumalt läbi ringmajanduse.11
Läbi keskkonnaväidete kontrollimise väheneb saasteainete keskkonda sattumise risk, sest ettevõtted peavad tagama keskkonnaalase väite vastavuse. See tähendab jällegi, et ettevõtja peab oma väite tõesuse tagamiseks tegema lisategevusi. Ka pakendite loodusesse sattumine või ressursi ahelast väljumine väheneb, sest läbi vastava keskkonnaväite kasutamise, nt „ümbertöödeldud“ jms, on suurem tõenäosus, et kasutatakse juba ringluses olevat materjali pakendi loomiseks.

Mõju majandusele
Tarbija usalduse suurenemine keskkonnahoidlike toodete vastu annab võimaluse muuta majandust jätkusuutlikumaks ja keskkonnateadlikumaks. Läbi keskkonnaväidete muutub keskkonnahoidlike valikute tegemine lihtsamaks ning kui usaldus antud toodete vastu tõuseb, siis muutuvad keskkonnahoidlikud tooted populaarsemaks tarbijate seas. Keskkonnahoidlike toodete hindade osas toimub turul nõudluse kasvades tasakaalustumine ning need muutuvad tarbija jaoks üha enam ka kättesaadavamaks. Ebausaldusväärseid väiteid kasutavad tooted ei ole samavõrd konkurentsivõimelised, kui tooted, mis kasutavad kolmandate osapoolte poolt kinnitatud keskkonnaväiteid.12
Kui on nõudlus, on ka pakkumist, seega kui tarbija käitumine muutub keskkonnateadlikumaks ning nõudlus kasvab usaldusväärsete keskkonnahoidlike toodete suhtes, siis ka turule tekib üha enam juurde kriteeriumitele vastavaid tooteid-teenuseid. Nii toodete, teenuste kui ka tõendamise puhul on oluline, et üle EL turu on paika pandud ühised nõuded, mis suurendavad läbipaistvust ettevõtete jaoks siseturu mõistes. Lisaks lihtsustab ühtne süsteem ka välissuhtlust erinevate osapoolte vahel. Keskkonnaväidete tõendamise kaudu on võimalus ka näiteks taastuvenergia suuremale kasutusele võtuks, mis suurendab omakorda investeeringute hulka sellesse valdkonda.
Mõju, mis tekib väiksematele ettevõtjatele, on eeldatavasti proportsionaalselt suurem kui mõju, mis tekib suurematele ettevõtjatele. Seetõttu ja tagamaks, et täiendav halduskulu ei mõjutaks ebaproportsionaalselt väikseimaid ettevõtjaid, nt väikesed põllumajanduslikud pereettevõtted, kes müüvad otse tarbijatele, vabastatakse ettepanekuga mikroettevõtjad (töötajaid alla kümne ja aastakäive ei ületa 2 miljonit eurot) käesoleva ettepanekuga kehtestatud kohustustest, mis puudutab põhjendatuse hindamise põhjendamis- ja edastamisnõudeid. Kui need väikseimad ettevõtjad soovivad siiski saada kogu liidus tunnustatud keskkonnaväite vastavussertifikaati, peaksid nad täitma kõiki käesoleva ettepaneku nõudeid. Ettevõtted, kes ei soovi tõendada keskkonnaväiteid oma toodetel/teenustel, peavad need eemaldama. See tegevus toob kaasa ettevõtetele ühekordse kulu, kuid antud tegevust on võimalik ette planeerida.
Läbi keskkonnaväidete tõendamise on paremini ligipääsetav ja kindlustunnet pakkuvam teave toote-teenuse keskkonnaalase info kohta. Oluline on kasutusele võtta meetmeid, et ära hoida eksitav toodete-teenuse kuvamine keskkonnasõbralikuna ja seeläbi vähendada ebausaldusväärsete väidete kasutamist. Läbi selle suurendame tarbija usaldusväärsust toodete keskkonnahoidlikkuse suhtes ja mõju on positiivne tarbijate otsustusprotsessile.
Ettevõtjatele tekivad roheväidete direktiiviga juurde väidete põhjendamise kulud, mille suurus sõltub keskkonnaväite tüübist, mida ettevõtja soovib vabatahtlikult esitada. Samuti mängib olulist rolli ka toodete arv, millel seda kasutada planeerib. Keskkonnaväite tõendamise kulud võivad erineda olenevalt väite laadist ja keerukusest märkimisväärselt. Näiteks lihtväite põhjendamine võib hinnanguliselt maksta 500 eurot, mis hõlmab tootmises kasutatud materjalide tõestamist. Kuid kui ettevõtja soovib näiteks esitada väite oma toote keskkonnajalajälje kohta ja otsustab teha uuringu toote keskkonnajalajälje määramise meetodil, läheks see maksma umbes 8 000 eurot. Kui tootekategooria keskkonnajalajälje määramise eeskirjad on olemas, võib see summa kahaneda 4 000 euroni. Kui valitud väide käsitleb organisatsiooni enda jalajälge, võib organisatsiooni keskkonnajalajälje määramise meetodite kasutamine väite tõestamiseks maksta kuni 54 000 eurot. Seda juhul kui puudub valdkondlik eeskiri.13 Sertifitseerimiste hinda võib aga mõjutada ja alla tuua ka see, kui sertifitseerimise kohustus kehtiks kõigi ettevõtete suhtes, ehk ka VKEdele ja mikroettevõttetele.

Mõju regionaalarengule
Keskkonnaväidete juures on oluline, et keskkonnateadlikkuse levik riigis üldiselt oleks edukas, sh ka äärepiirkondades. Selleks, et info kohalike elanikeni jõuaks, tuleb arvestada ka nende eripärasid ja vastavalt nendele tegutseda. On reaalne, et tänu keskkonnahoidlike toodete populaarsuse suurenemise jõuab vajalikku infot ka rohkem ääremaapiirkondade elanikeni.
Toodete-teenuste pakkumisel on olulisel kohal kindlasti ka kohaliku tooraine kasutamine, et vähendada negatiivset mõju keskkonnale ja ettevõtte transpordi kulusid.






Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse asutuste korraldusele, kuludele ja tuludele
Turujärelevalve osas saab rohepesu kindlaks määramine olema kergem, sest ettevõtetel tekib kohustus keskkonnaväited tõendada. Turul keskkonnaväidete monitoorimine muutub läbipaistvamaks kõikidele osapooltele. Keskkonnaväidete tõendamise kohustus kõrvaldab eksitavad või valeväited turul. Tõendamise osas tekib kulu juurde väiteid esitada soovivatele kauplejatele. Arvestatav töökoormuse tõus on keskkonnaväidete kinnitamise puhul Eestis tõendamisasutustel, kuid teenusel tekib oma hind vastavalt turul olevatele teenusepakkujatele ja klientidele.
Riigiasutustele kaasnevad süsteemi välja töötamise ja toimima panemise kulud. Täiendavalt tuleb hinnata asjasse puutuvate ametiasutuste rolli, tegevusi ning võimalikke ülesandeid Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametis, Keskkonnaametis, Keskkonnaagentuuris ning Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskuses. Vajalik on määrata pädev asutus ning järelevalvet teostav asutus. Järelevalve võimekus on praegu kehtiva seadusandluse järgi nii Keskkonnaametil kui ka Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametis. Lisaks tuleb riiklikul tasandil direktiivi ülevõtmiseks luua vastavad õigusnormid ja -aktid.
Varasemalt on tarbija võimestamise direktiivi Eesti seisukohtades välja toodud, et muudatuste täitmise tagamiseks, sh ka tarbija võimestamise direktiivi all olevate spetsiifilisemate õigusaktide nõuete tagamiseks nagu seda on roheväidete direktiiv, riigiasutuste poolt peaks komisjoni hinnangul kuluma keskmiselt 440 000–500 000 eurot aastas iga liikmesriigi kohta. Viidatud summa kataks kulusid nii koolitusele kui täiendavale järelevalvele ning lähtuvad eeldusest, et täiendavate normide järelevalve teostamiseks palgatakse uued töötajad. Praegusel hetkel ei ole meie hinnangul võimalik tuua välja direktiivi ülevõtmise ning rakendamisega seotud kulude täpset suurust. Esialgsel hinnangul ei ole kohalikele omavalitsustele tekkimas roheväidete direktiivi raames kohustusi.
Järelevalve kulude suurus erineb märkimisväärselt olukordades, kui regulatsiooniga, st kohustusega keskkonnaväiteid tõendada, hõlmatakse kõik ettevõtjad või jäävad skoobist väiksemad ettevõtted välja. Kui väiksemad ettevõtted ei pea oma väiteid sertifikaadiga tõendama, tähendab see, et järelevalveasutus peab ise läbi viima sarnase hindamise, mis tehakse sertifikaadi väljaandmise eest kolmanda isiku poolt. Ülal välja toodud sertifikaatide hindade summad on taandatavad töömahule. Seega, kui kõik ettevõtted ei pea oma keskkonnaväiteid sertifitseerima, tähendab see järelevalveasutusele keskkonnaalaste väidete kontrollimisel suurt koormust ja järelikult ka suurt eelarvelist kulu.


Eesti seisukohad ja –nende põhjendused


1. Toetame roheväidete direktiivi üldist eesmärki suurendada erinevate keskkonnaalaste väidete läbipaistvust ja usaldusväärsust, mille kaudu vähendatakse võimalikku rohepesu ohtu turul. Loodav lahendus peab olema lihtne ja kõigile osapooltele arusaadav.

Selgitus: Täna on erinevate tõendamata keskkonnaväidete suur ülekaal turul murettekitav ning võimendab segadust tarbijate seas. Üle maailma on kasutusel pea 500 erinevat ökomärgist, millele lisanduvad veel ka erinevad keskkonnaalased väited. On selge, et tarbijad ei suuda eristada ostuotsustes rohepesu tõsiselt võetavatest väidetest. Keskkonnaväidete kontroll kolmanda sõltumatu osapoole poolt korrastab kindlasti turgu, suurendab väidete läbipaistvust ja usaldusväärsust. Keskkonnaväidete tõhusaks kontrollimiseks peab kolmas sõltumatu osapool omama vastavaid erialaseid teadmisi. Selle kaudu aitab direktiiv vähendada ja vältida rohepesu.
Tänane olukord, kus ettevõtetele ei ole kehtestatud ühtseid reegleid ning eeskirju vabatahtlike keskkonnaväidete kohta, annab võimaluse rohepesuks ning seeläbi kas tahtlikult või tahtmatult tarbijate eksitamiseks. 2020. aastal läbi viidud testuuring14 näitas, et 44 pesuvahendist Eesti turul (konkreetses poes) 13-l oli peal keskkonnaväide, millest vaid 5 olid I tüüpi ökomärgised15, st 8 olid ebaselged, kusjuures lisaks pakendiga seotud väiteid oli 18 tootel, millest ükski ei olnud kolmanda osapoole poolt sertifitseeritud.16 Lisaks valitseb turul ka ebavõrdne olukord, sest kauplejad, kes tegutsevad ausalt ning on teinud asjakohased investeeringud, et vastata märgise saamise nõuetele, peavad võistlema nende kauplejatega, kes eksitavad teadlikult või teadmatusest tarbijaid.
Leiame, et toodete keskkonnamõjude kohta tõendatud ja põhjaliku teabe korrektne esitamine aitab kaasa inimeste keskkonnateadlikule käitumisele ja -valikute tegemisele ning panustab seeläbi keskkonna- ja kliimaeesmärkide saavutamisesse. Peame teemat väga oluliseks, sest pikemas perspektiivis on keskkonnateadlikul käitumisel ning tarbimisel mõju ökosüsteemide terviklikkusele, inimeste tervisele, keskkonnakaitsele ja üldisele heaolule.
Keskkonnaväidete süsteem peaks olema kujundatud võimalikult kulutõhusaks. Direktiivi nõuetele vastamine ei tohiks tuua ei riigile ega ka ettevõtjatele kaasa ebamõistlikult suuri kulusid ressursi kasutamise vaatest.


2. Leiame, et Euroopa Liidu siseturul peab olema õigusaktide ülene mõistete ühtsus. Keskkonnaväidete kasutamise ja märgistuse kriteeriumid peavad olema harmoneeritud ning selgelt mõistetavad. Toetame direktiivi punkti, mille kohaselt peavad edaspidi kõik kolmandate riikide ettevõttete poolt esitatud keskkonnaväited saama enne liidu turule sisenemist komisjoni heakskiidu. Oluline on tagada keskkonnavaldkonna innovatsioon ka läbi uute keskkonnaväidete ja selge märgiste/väidete kontrollisüsteemi.

Selgitus: Eesmärk on tagada horisontaalsete EL õigusaktide ülene mõistete ühtsus ning kasutama peaks olemasolevate õigusaktide mõisteid nii palju kui võimalik. Vältida tuleb võimalikke erinevaid tõlgendusi, ebaausa konkurentsieelise tekkimist ja siseturu killustumist Seega vajadusel tuleks üle tuua kõik asjakohased mõisted ja seda kujul, millisena nad on olemas juba kehtivates õigusaktides. Ühtlasi tuleb tagada, et pakutud mõisted on piisavalt lahti kirjutatud ja selged. Peame oluliseks direktiivi kooskõla teiste õigusaktide, nt rohelise kokkuleppe algatuste ja ettevõtja varustuskindluse tagamisega. Samuti on vajalikud EL-ülesed ühtsed keskkonnaväidete kriteeriumid, mille puhul arvestatakse samaaegselt nii toote kui ka tootja (sh tema kõrvaltegevuste) keskkonnamõjude ning nende leevendamise meetmetega. See aitab tagada selgelt mõistetavuse.
Vajalik on luua EL-s üheselt mõistetav raamistik koos lihtsate ja arusaadavate reeglitega toodete ja teenuste keskkonnaväidete kasutamiseks, mis ühtlasi keelab ka eksitava reklaami. Vajatakse selles osas täpsemat selgust, millist väidet saab tõlgendada keskkonnaväitena ja millist mitte.
Toetame EL-is ühtsete reeglite kehtestamist, sest tänasel päeval peavad piiriüleselt tegutsevad kauplejad täitma erinevates liikmesriikides kehtestatud (erinevaid) nõudeid ning see on kauplejatele täiendavaks koormuseks, mida on liiduüleste ühtsete reeglitega võimalik edukalt vältida.
Toetame direktiivi punkti, mille kohaselt peavad edaspidi kõik kolmandate riikide ametiasutuste loodud uued keskkonnamärgisesüsteemid, mille raames antakse liidu turul kasutamiseks mõeldud keskkonnamärgiseid, saama enne liidu turule sisenemist komisjoni heakskiidu. Kuna see tagab, et ka kolmandate riikide ettevõtete tooted peavad olema keskkonnamärgistega, mis vastavad Euroopa Liidu nõuetele. Lisaks tagab see ettevõtete seas õiglase konkurentsi ja välistab võimaluse, et kolmandate riikide tooted sisaldaksid keskkonnaalaseid väiteid ja märgiseid, mis oleksid eksitavad. Meie hinnangul vajab põhjalikku analüüsi, kuidas see saab praktikas toimida.
Direktiivis on toodud välja, et kauplejad peavad sõnaselgete keskkonnaväidete põhjendamise hindamise raames tuginema mh laialdaselt tunnustatud teaduslikele tõenditele. Meie hinnangul tuleb läbirääkimiste käigus täpsustada ning mõistena defineerida, mis täpsemalt läheb „laialdaselt tunnustatud teaduslike tõendite“ alla. Oluline on, et direktiivis väljatoodud mõistest ning nõuetest saadakse liikmesriikidest ühtselt aru ning seega on oluline nende mõistete defineerimine, mis võivad jätta kauplejatele laia tõlgendusruumi. Kaaluda keskkonnainfo esitamiseks alternatiivseid (digi-) kommunikatsioonikanaleid, kusjuures järgida, et info oleks kõikides kanalites esitatud ühtemoodi.
On selge, et keskkonnaalaseid väiteid on turul liiga palju ja mitmed neist eksitavad ka tarbijat. Igakülgne areng ja innovatsioon on samas keskkonnavaldkonnas oluline. Üks võimalustest olla uuenduslik on läbi keskkonnaväidete ja -märgiste süsteemi. Selleks, et uute väidete loomine ei tekitaks segadust juurde, ning et olemasolevaid väiteid õnnestuks vähendada, teeme ettepaneku määrata kesksed kriteeriumid keskkonnaväidetele. See on ka võimalus seada ettevõtetele ambitsioonikamaid nõudmisi ja panna nad pingutama suurema keskkonnahoiu nimel, kuna lävend vabatahtlikule keskkonnaväitele on kehtestatud kõrgemal tasandil. Ettevõtete poolt loodud märgised/väited peaksid samuti vastama loodavatele kriteeriumitele ja valdkonnaspetsiifilistele lävenditele. Liialt piiratud keskkonnaväidete kasutamise võimalused võivad olla ettevõtlusvabadust takistavad.


3. Peame oluliseks, et roheväidete direktiivi üle toimub EL üleselt samadel alustel järelevalve, kuid me ei saa toetada tulu konfiskeerimismeedet. Sanktsioonid tuleb ette näha raskemate rikkumiste korral ning tagada maksimaalne paindlikkus sanktsioonimäära, -liigi ja menetluse osas. Vajalik on, et nõuete üle tagatakse järelevalveasutuste poolt tõhus ja efektiivne kontroll.

Selgitus: Me ei toeta konfiskeerimismeedet Art 17 lg 3 punkt b, mis näeb ette kaupleja poolt asjaomaste toodetega seotud tehingust saadud tulu konfiskeerimise. Konfiskeerimise näol on tegemist keerukaid õigusküsimusi tõstatava meetmega, mida on seni EL õiguses peetud ELTL art 83 alusel harmoneeritavaks karistusõiguslikuks meetmeks. Liikmesriikidele tuleks tagada maksimaalne paindlikkus sanktsioonitüüpide ja menetluse liigi osas.

Leiame, et konfiskeerimist ette nägevad sätted (art 14-17) on kohati liigselt ettekirjutavad. Näiteks on artiklis 15 (3) toodud välja, et ettekirjutuse täitmiseks võib anda aega maksimaalselt 30 päeva ning art 17 (3) kohaselt on järelevalveasutusel õigus konfiskeerida valeväite alusel saadud tulu või välistada valeväite esitaja riigihangetest/riigitoetustest. Mööname, et art 13 (2) kohaselt on liikmesriikidel, kes kasutavad ebaausate kaubandustavade kohast järelevalve reeglistikku, võimalik eelnõu artiklitest 14-17 kõrvale kalduda. Me ei poolda sellist järelevalve ning karistuste määramise paralleelsüsteemi. Toetame seda, et järelevalvele ning karistuste määramisele võiks kohaldada ühtset ning senini kehtinud lähenemist, millele eelnõu artiklis 13 (2) ka viidatakse.

Kindlasti on direktiivi kohaldamisel oluline, et järelevalveasutustel on selged ja üheselt mõistetavad pädevuste jaotused ning välditakse n-ö „halle alasid“, mida ettevõtted saaksid ära kasutada. Näeme, et keskkonnaalaste väidete järelevalve saab olema Eestis jagatud vastutusega ning seega on oluline panna järelevalveasutustega ühiselt paika pädevuste jaotus.

Ilma, et see piiraks määrusega (EL) 2017/2394 juba tarbijakaitseasutustele antud volitusi, peaksid pädevatel asutustel olema minimaalsed uurimis- ja täitmise tagamise volitused, et tagada käesoleva direktiivi järgimine, teha üksteisega kiiremini ja tõhusamalt koostööd ning takistada turuosalisi käesolevat direktiivi rikkumast. Need volitused peaksid olema piisavad, et tulla tulemuslikult toime e-kaubanduse ja digikeskkonnaga seotud täitmise tagamise probleemidega ning takistada nõuetele mittevastavatel turuosalistel täitmise tagamise süsteemis olevate lünkade ärakasutamist seeläbi, et nad viivad tegevuse üle liikmesriikidesse, kelle pädevatel asutustel võib olla vähem vahendeid ebaseaduslike tavade vastu võitlemiseks.


4. On oluline toetada tarbijaid keskkonnateadlike valikute tegemises. Leiame, et mikroettevõtjatele direktiivi nõuetest ulatusliku erandi tegemine ei ole Eesti turgu arvestades mõistlik. Teeme ettepaneku, et mikroettevõtete keskkonnaväidete tõendamiskohustus oleks lihtsustatud nõuetega.

Selgitus: Mikroettevõtetele direktiivi nõuetest täielik vabastamine on turu konkurentsi moonutav, sest Eesti turul on kõige rohkem väikseid ettevõtjaid. Statistikaameti 2022. aasta näitajate järgi on Eestis majanduslikult aktiivseid ettevõtteid 148 684, neist 140 783 on alla 10 töötajaga.17 Seega hinnanguliselt 94,6% ettevõtetest Eestis kvalifitseeruvad roheväidete direktiivi mõistes mikroettevõteteks.
Kaaluda tuleks väikeettevõtete roheväidete direktiivi mõjualast väljajätmise põhjendatust. Kui suur hulk turuosalisi, keda võib eriti väikeriikides olla väga palju, ei pea oma keskkonnaväiteid tõendama, siis väheneb roheväidete usaldusväärsus tarbijate hulgas, kes ei pruugi olla piisavalt teadlikud. Teiseks asetab see väiksemad ettevõtted soodsamasse positsiooni keskkonnaväidete kasutamisel. Kui kaalukeeleks mõjuala määramisel on võimaliku sertifikaadi suur kulu väikeettevõtjale, siis tuleb arvestada seda, et keskkonnaväite kasutamine on vabatahtlik, samuti konkreetse sertifikaadi valik ning tõenäoliselt toob turu suurem nõudlus sertifikaatide järele selle saamise hinna madalamaks.
Mikroettevõtete keskkonnaväidete tõendamiskohustuse kehtestamisel peaks jääma liikmesriikidele võimalus kehtestada mikroettevõtetele lihtsustatud nõuded, nt vajadusel ülemineku aja perioodi pikendamine, tõendamistasu soodusmäära rakendamine jms.


5. Pooldame, et roheväidete direktiivi üleminekuaja perioodiks on kehtestatud võimalikult pikk aeg, vähemalt 3, eelistatult 4 aastat. Lisaks on oluline, et turul juba olevaid tooteid ja nende pakendeid ei hävitataks nendel olevate keskkonnaväidete tõttu, vaid kasutatakse maksimaalselt ning ettevõtetel oleks võimalik üleminekuks aegsasti valmistuda.

Selgitus: Roheväidete direktiivi ülemineku ajaks pooldame võimalikult pikka perioodi, vähemalt 3, eelistatult 4 aastat. Pikem üleminekuperiood on vajalik, et keskkonnaväidete tõendajad/kontrollijad saaksid endale tagada piisava ja pädeva ettevalmistuse. MTÜ Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskuse info kohaselt on üleminekuperioodi pikkuseks akrediteeritud tõendajate jaoks vajalik umbes 18 kuud, millele lisandub keskkonnaväidete tõendamine.
Samuti on see vajalik, et ei tekiks liigset ressursi raiskamist – olemasolevate pakendite maksimaalne kasutamine ja uute nõuetele vastavate disainimine. Peame vajalikuks väärtustada kasutatud ressurssi, mis on toodete ja nende pakendite loomiseks juba investeeritud. Kindlasti ei ole mõistlik olemasolevate toodete ja pakendite turult eemaldamine ning nende hävitamine keskkonnaväite tõttu just ressursi kasutamise vaatest. Seda toetab ka läbirääkimistel olev Euroopa Liidu kestlike toodete ökodisaini määruse algatus, mille artikkel 20 järgi on oluline vältida müümata tarbekaupade hävitamist18. Lahenduseks võiks olla näiteks müümata toodete/pakendite keskkonnaalaseid väiteid puudutava info avaldamine tootja poolt oma kodulehel teatud ajaperioodi jooksul. Ettevõttete puhul on oluline, et nad ei varuks tõendamata keskkonnaväidetega pakendeid ja tooteid lattu mitmete aastate võrra ette, selle signaali annab ka juba roheväidete algatus ise, olenemata sellest, millal täpselt direktiiv vastu võetakse.

Samuti on oluline, et luuakse riiklik toimiv süsteem, mis loob võrdsed tingimused nii kontrolli läbiviimiseks kui ka vastavustunnistuse koostamiseks. Ka ettevõtted vajavad aega, et teha ettevalmistusi keskkonnaalaste väidete tõendamise protsessi ettevalmistusteks.
Eraldi toome välja, et oluline on, et direktiivi ettepaneku artiklis 10 sätestatud eelkontroll oleks liikmesriikides teostatud ühtlaselt ja ühtlase ajaperioodi jooksul. Oluline on, et liikmesriikides oleksid eelkontrolli protsessidele sätestatud ühtsed tähtajad, et vältida olukorda, kus ettevõtted pöörduvad kontrollija poole, kelle puhul on väidete kontrollimise protsess kiirem. Selline olukord võib kaasa tuua kaasa väga pika viivituse eelkontrolli protsessis.

Arvamuse saamine ja kooskõlastamine

Algatused saadeti arvamuse saamiseks lisas 1 loetletud organisatsioonidele. Laekunud arvamused seisukohtade kujundamiseks ja nendega arvestamine on toodud seletuskirja lisas 2 esitatud vastavustabelis.
Sisendit küsiti ka Justiitsministeeriumi, Maaeluministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Rahandusministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi käest.