Jäätmeseaduse ja pakendiseaduse ning teiste seaduste muutmiseseadus

1

EELNÕU

31.01.2025

Jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seadus

§ 1. Jäätmeseaduse muutmine

Jäätmeseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 1 lõike 1 punkti 3 täiendatakse pärast sõna „järelevalve“ sõnadega „ja

haldusjärelevalve“;

2) paragrahvi 1 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Korraldatud jäätmeveo ja sellega hõlmatud jäätmete taaskasutamise ja kõrvaldamise ning

kohaliku omavalitsuse üksuse korraldusel kokku kogutud jäätmete ning nende taaskasutamise

ja kõrvaldamise tellimisele kohaldatakse riigihangete seaduses sätestatut, arvestades käesoleva

seaduse erisusi.“;

3) paragrahvi 1 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Korraldatud jäätmeveo tellimisele mandril võib kohaldada riigihangete seaduse §-s 12

sätestatut, kui hankemenetlus on lõppenud riigihangete seaduse § 73 lõike 3 punktide 2–5

alusel.“;

4) paragrahvi 1 täiendatakse lõikega 7 järgmises sõnastuses:

„(7) Käesolevas seaduses ettenähtud haldusjärelevalvele kohaliku omavalitsuse üksuse

tegevuse üle kohaldatakse Vabariigi Valitsuse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse

erisusi.“;

5) paragrahvi 11 lõikest 2 jäetakse välja tekstiosa „, välja arvatud jäätmekäitluse üle teostatava

järelevalve“;

6) paragrahvi 12 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

“(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud toetuse andmise aluseks võib võtta käesoleva

seaduse § 1363 lõikes 5 sätestatud olmejäätmete liigiti kogumise sihtarvu kohustuse täitmise.“;

7) paragrahvi 24 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:

„(41) Valdkonna eest vastutaval ministril ja keskkonnajärelevalve asutusel on õigus saada

toodete valmistajalt või sissevedajalt ning valitsusasutuselt või valla- või linnavalitsuselt

andmeid Eestis valmistatavate või Eestisse sisseveetavate toodete ja nende valmistamisel

kasutatavate ainete ning neist tekkivate jäätmete ja nende käitluse kohta.“;

8) paragrahvi 261 täiendatakse lõigetega 15 ja 16 järgmises sõnastuses:

„(15) Muu isik kui tootja, kes võtab jäätmevaldajalt vastu probleemtootest tekkinud jäätmeid

ning taaskasutab või kõrvaldab neid, on kohustatud esitama probleemtooteregistrile andmed

probleemtoodetest tekkinud jäätmete käitlemise kohta käesoleva seaduse §-s 251 sätestatud

kohustuste ja § 26 lõike 3 alusel kehtestatud nõuete kohaselt.

(16) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 15 nimetatud isik pakub teenust probleemtoote tootjale ja

esitab probleemtooteregistrile andmed tema nimel, loetakse probleemtoote tootja

probleemtoodetest tekkinud jäätmete käitlemise andmete esitamise kohustus täidetuks.“;

2

9) paragrahvi 269 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Probleemtoodete või probleemtoodetest eraldatud osade vastuvõtmine ja kokkuostmine

jäätmetena on lubatud üksnes probleemtooteregistris registreeritud tootjal või tootjate

ühendusel või keskkonnakaitseluba omaval isikul, kes täidab laiendatud tootjavastutusega

seotud tootja kohustusi, sealhulgas käesoleva seaduse § 261 lõikes 15 sätestatud kohustust.“;

10) paragrahvi 31 lõiget 11 täiendatakse pärast sõna „ringlussevõtu“ sõnadega „ja lõikes 5

nimetatud olmejäätmete liigiti kogumise“;

11) paragrahvi 31 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

„(31) Paber- ja kartongpakendijäätmed kogutakse koos paberi- ja kartongijäätmetega.“;

12) paragrahvi 31 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

13) paragrahvi 31 lõike 6 sissejuhatavat lauseosa täiendatakse pärast tekstiosa „lõigetes 3 ja 4“

tekstiosaga „ning pakendiseaduse §-s 15“;

14) paragrahvi 31 lõiget 7 täiendatakse pärast sõna „kohaselt“ sõnadega „lähtudes

piirkondlikest iseärasustest, nagu eeldatavatest jäätmekogustest, hoonestusest,

asustustihedusest ning teede- ja tänavatevõrgu eripärast“;

15) paragrahvi 31 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:

„(8) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud alustel korraldatud olmejäätmete liigiti kogumine

peab tagama, et liigiti kogumine on jäätmevaldajale võimalikult mugav, motiveeriv ning

kulutõhus võrreldes segaolmejäätmete või valesti liigitatud jäätmete üleandmisega.“;

16) paragrahvi 42 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

“(1) Kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekava kehtestatakse kohaliku omavalitsuse üksuse

volikogu õigusaktiga, mis käsitleb valla või linna jäätmehoolduse arendamist. Jäätmekava võib

koostada mitme kohaliku omavalitsuse üksuse kohta.“;

17) paragrahvi 42 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Jäätmekava koostamisel võetakse arvesse valdkonna arengukavas sätestatut. Kohaliku

omavalitsuse üksus peab jäätmekava koostamisel ja rakendamisel võtma arvesse, et kõik

jäätmekavas kavandatavad tegevused, meetmed ja eesmärgid on suunatud jäätmete liigiti

kogumise sihtarvu saavutamise kohustuse täitmisele.“;

18) paragrahvi 42 lõike 3 punktis 3 asendatakse tekstiosa „jäätmete liigiti kogumise arendamist

koos tähtaegadega konkreetsete jäätmeliikide kaupa“ tekstiosaga „olmejäätmete liigiti

kogumise sihtarvu saavutamiseks vajalikke tegevusi igal aastal“;

19) paragrahvi 42 lõike 3 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„6) hinnangut vajadusele luua uusi või muuta olemasolevaid kogumissüsteeme, võttes arvesse

käesoleva seaduse § 31 lõike 6 alusel erandite tegemise vajadust ning § 31 lõigetes 7 ja 8

sätestatud põhimõtteid;“;

20) paragrahvi 42 lõike 3 punkti 7 täiendatakse pärast sõna „rahastamist“ tekstiosaga „ning

jäätmehoolduskulude kandmise kohustuse rakendamist, nimetatud kulude kogumise eesmärki

ja arveldamise korraldust“;

21) paragrahvi 42 lõike 3 punktid 13 ja 14 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

3

„13) korduskasutuseks ettevalmistamiseks, ringlussevõtuks või muuks taaskasutamiseks

sobivate olmejäätmete ja biolagunevate jäätmete energiakasutuse otstarbel põletamise ja

ladestamise vähendamise plaani ning energiakasutuse otstarbel põletamise ja ladestamise

piiramiseks võetud meetmeid;

14) pakendite ja pakendijäätmete kogumise ja vedamise ning taaskasutusorganisatsioonidele

üleandmise kava, sealhulgas pakendijäätmete avalikku kogumissüsteemi müügikohtade

juures;“;

22) paragrahvi 42 lõiget 3 täiendatakse punktidega 17 ja 18 järgmises sõnastuses:

„17) korduskasutuse edendamise ja jäätmetekke vältimise kava;

18) teiste kohaliku omavalitsuse üksustega jäätmekava elluviimiseks koostöö tegemise plaani.“;

23) paragrahvi 44 lõikes 4 asendatakse arv „3“ arvuga „31“;

24) paragrahv 64 tunnistatakse kehtetuks;

25) paragrahvi 65 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Kohaliku omavalitsuse üksused korraldavad oma haldusterritooriumil kodumajapidamises

tekkivate ohtlike jäätmete kogumist ja käitlemist, välja arvatud juhul, kui see on hõlmatud

laiendatud tootjavastutusega seotud tootja kohustustega.“;

26) seaduse 4. peatüki pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4. peatükk

KOHALIKU OMAVALITSUSE ÜKSUSE KORRALDATUD JÄÄTMEHOOLDUS JA

JÄÄTMEHOOLDUSKULUD“;

27) paragrahvi 66 täiendatakse lõigetega 12–14 järgmises sõnastuses:

„(12) Käesoleva paragrahvi lõike 1 alusel korraldatud jäätmevedu korraldatakse selliselt, et

jäätmeid vedava ettevõtja ainus klient ja temale tasu maksja on kohaliku omavalitsuse üksus

ning jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise ning nendega arveldamise kohustus on samuti

kohaliku omavalitsuse üksusel.

(13) Kohaliku omavalitsuse üksus võib käesoleva paragrahvi lõikes 12 märgitud tasu kogumise

jäätmevaldajalt korraldada kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-s 62 sätestatud

koostöövormide kaudu teiste kohaliku omavalitsuse üksustega või kohaliku omavalitsuse

üksuse asutatud ja otsese valitseva mõju all oleva äriühingu, mittetulundusühingu või

sihtasutuse kaudu halduslepingu alusel.

(14) Kohaliku omavalitsuse üksus võib jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise ja arve, milles

ettenähtud summa tasutakse kohaliku omavalitsuse üksusele, esitamise jäätmevaldajale

korraldada ka korraldatud jäätmeveo teenuse osutaja kaudu halduslepingu alusel.“;

28) paragrahvi 66 lõike 2 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Kohaliku omavalitsuse üksus korraldab oma haldusterritooriumil olmejäätmete, eelkõige

prügi ehk segaolmejäätmete, biojäätmete ja olmes tekkivate tagatisrahata pakendijäätmete

kogumise ja veo.“;

29) paragrahvi 66 lõikes 6 asendatakse sõna „kogusest“ sõnadega „mahust või kaalust“;

30) seadust täiendatakse §-ga 661 järgmises sõnastuses:

4

„§ 661. Jäätmehoolduskulude kehtestamise lähtealused, rakendamise eesmärk ja

kasutamise põhialused

(1) Käesoleva seaduse § 11 lõikes 1 nimetatud jäätmehoolduse korraldamiseks, § 1363 lõigetes

1 ja 2 sätestatud jäätmete taaskasutamise sihtarvude ja § 1363 lõikes 5 sätestatud jäätmete liigiti

kogumise sihtarvu saavutamiseks on kohaliku omavalitsuse üksusel õigus kehtestada

jäätmevaldajale jäätmehoolduskulude kandmise kohustus.

(2) Kui kohaliku omavalitsuse üksus kehtestab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud

kohustuse, korraldatakse § 66 lõike 1 alusel korraldatud jäätmevedu selliselt, et jäätmeid vedava

ettevõtja ainus klient ja temale tasu maksja on kohaliku omavalitsuse üksus ning

jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise ning nendega arveldamise kohustus on samuti kohaliku

omavalitsuse üksusel.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud jäätmehoolduskulude suuruse määramise ja

sissenõudmise korra kehtestab kohaliku omavalitsuse üksus valla- või linnavolikogu

määrusega.

(4) Jäätmehoolduskulud kannab korraldatud jäätmeveoga liitunud ja liitumisest vabastatud

jäätmevaldaja proportsionaalselt jäätmeveo kaudu üleantud jäätmete koguse või

jäätmehoolduse teenuse tarbimise mahuga.

(5) Valla- või linnavalitsusel on õigus anda jäätmehoolduskulude kandmisel soodustusi ja

vabastusi volikogu kehtestatud tingimustel ja korras.

(6) Jäätmehoolduskulud on lõikes 7 loetletud püsikulud, millele lisatakse korraldatud

jäätmeveoga hõlmatud jäätmete veokulu ja korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete, välja

arvatud pakendijäätmed, käitluskulu.

(7) Jäätmehoolduse korraldamiseks ja arendamiseks, sealhulgas jäätmete liigiti kogumise

sihtarvu ning taaskasutamise sihtarvu saavutamiseks vajalikud püsikulud on:

1) kogumisvahenditega ja kogumispunktidega seotud kulud;

2) väljaspool korraldatud jäätmevedu kogutavate jäätmete veo ja veo ettevalmistamisega seotud

kulud;

3) väljaspool korraldatud jäätmevedu kogutud jäätmete käitlemise kulud;

4) jäätmekäitluskoha rajamise, kasutamise, sulgemise ja järelhoolduse kulud, sealhulgas

jäätmekäitluskoha rajamise ettevalmistamise kulud;

5) korduskasutuslahendustega ja jäätmetekke vältimisega seotud kulud;

6) andmehalduse, sealhulgas jäätmevaldajate registri pidamise ning jäätmevaldajatega

arveldamise kulud;

7) jäätmeteemalise teavituse ja nõustamise kulud;

8) jäätmeseaduse nõuete täitmise järelevalve kulud;

9) muud kulud, mille eesmärk on parandada jäätmehoolduse taset või täita jäätmete liigiti

kogumise ja taaskasutamise sihtarve.

(8) Jäätmehoolduse arendamise, sealhulgas jäätmete liigiti kogumise sihtarvu ning

taaskasutamise sihtarvu saavutamise kulude sisse ei arvata:

1) õigusaktidega kohaliku omavalitsuse üksusele määratud sunniraha või rahatrahvi;

2) kulu ulatuses, milles riik on maksnud kohaliku omavalitsuse üksusele toetust, mida kohaliku

omavalitsuse üksus riigile ei hüvita;

3) muid kulusid, mis ei ole vajalikud jäätmehoolduse arendamiseks, sealhulgas jäätmete liigiti

kogumise sihtarvu ning taaskasutamise sihtarvu saavutamise kohustuste täitmiseks.

5

(9) Jäätmehoolduskulud peavad olema põhjendatud, vastavuses teenuse osutamise kuludega ja

lähtuma kuluefektiivsusest.

(10) Jäätmehoolduskulude katteks kogutud raha kasutatakse üksnes käesoleva paragrahvi

lõikes 1 sätestatud eesmärgil ja raha ülekandmine teistesse valdkondadesse on keelatud.

Kohaliku omavalitsuse üksus tagab oma tegevusaladel kulude lahususe ja see peab kajastuma

tema raamatupidamises eraldi tulude, kulude ja vara arvestuses.

(11) Käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud püsikulude suurus on kuni 100 protsenti

jäätmevaldajale esitatud korraldatud jäätmeveoga hõlmatud kuludest.

(12) Korraldatud jäätmeveoga liitumisest käesoleva seaduse § 69 lõigete 4 ja 41 alusel

vabastatud jäätmevaldaja püsikulu suurus on kindlaks määratud summa, mis vastab korraldatud

jäätmeveoga liitunud jäätmevaldaja eelmise aasta keskmisele püsitasule. Keskmine püsitasu

arvutatakse kord aastas.

(13) Jäätmevaldajale ja korteriühistu liikmele, kellele korraldatud jäätmeveo teenust osutati,

esitatakse arveldamiseks vajalike andmetega arve, millel on eraldi välja toodud:

1) käesoleva paragrahvi lõikes 7 nimetatud jäätmehoolduse püsikulu;

2) veoteenuse, sealhulgas eraldi pakendite veoteenuse kulu;

3) käitlusteenuse kulu;

4) lisateenused;

5) soodustus.

(14) Kohaliku omavalitsuse üksus koostab igal aastal ülevaate jäätmehoolduskulude määramise

ja rakendamise kohta eelmisel kalendriaastal. Ülevaates esitatakse andmed:

1) jäätmehoolduskulu laekumise ja kasutamise kohta kõigi käesoleva paragrahvi lõigetes 6 ja 7

loetletud kulukomponentide kaupa;

2) taaskasutusorganisatsioonidelt laekunud pakendijäätmete veokulude kohta.

(15) Kohaliku omavalitsuse üksus avaldab oma ametlikul veebilehel käesoleva paragrahvi

lõikes 14 nimetatud ülevaate iga aasta esimeses kvartalis.

(16) Jäätmehoolduskulude kogumise korraldamise tagab kohaliku omavalitsuse üksuse

territooriumil valla- või linnavalitsus.

(17) Kohaliku omavalitsuse üksus võib jäätmehoolduskulude kogumise korraldada kohaliku

omavalitsuse korralduse seaduse §-s 62 sätestatud koostöövormide kaudu teiste kohaliku

omavalitsuse üksustega või kohaliku omavalitsuse üksuse asutatud ja otsese valitseva mõju all

oleva äriühingu, mittetulundusühingu või sihtasutuse kaudu halduslepingu alusel.

(18) Kohaliku omavalitsuse üksus võib jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise ja käesoleva

paragrahvi lõikes 13 nimetatud andmetega arve, milles ettenähtud summa tasutakse kohaliku

omavalitsuse üksusele, esitamise jäätmevaldajale korraldada ka korraldatud jäätmeveo teenuse

osutaja kaudu halduslepingu alusel.“;

31) paragrahvi 67 lõike 1 esimene lause muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Korraldatud jäätmeveo teenuse osutaja leidmiseks kohaldab kohaliku omavalitsuse üksus

iseseisvalt või koostöös kohalike omavalitsuste koostööorganisatsiooni või teiste kohaliku

omavalitsuse üksustega riigihangete seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.“;

6

32) paragrahvi 67 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa „kohaliku omavalitsuse üksuste liit“

tekstiosaga „või kohaliku omavalitsuse üksuse asutatud ja otsese valitseva mõju all olevat

äriühingut“;

33) paragrahvi 67 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Kohaliku omavalitsuse üksus koostab korraldatud jäätmeveo teenuse osutaja leidmiseks

riigihanke alusdokumendid, lähtudes riigihangete seaduse § 77 lõikest 4 ning arvestades

käesolevas lõikes sätestatud erisusi. Korraldatud jäätmeveo teenuste osutaja leidmiseks

määratakse riigihanke alusdokumentides muu hulgas järgmised tingimused:

1) veopiirkond;

2) veetavad jäätmeliigid;

3) eeldatavad jäätmekogused;

4) jäätmekäitluskoht või -kohad, vaheladustuskoht või -kohad, sõltuvalt veetavast jäätmeliigist;

5) hankelepingu kestus;

6) veotingimused, nagu veo sagedus, aeg ja tehnilised tingimused;

7) jäätmeveoga seotud vabatahtlikud lisateenused, mille eest võib võtta lisatasu, ja lisateenused,

mis on otseselt jäätmeveoga seotud ja peavad sisalduma korraldatud jäätmeveo kuludes;

8) veopiirkonnas asuvate ühepereelamute ja mitme korteriga elamute arv ning korterite arv

mitme korteriga elamutes;

9) kui halduslepinguga antakse üle ka jäätmevaldajatega arveldamise ja arve esitamise

ülesanne, siis klienditeeninduse aluspõhimõtted;

10) jäätmevedaja kohustus kontrollida, kas üleantavad jäätmed on õigesti liigiti kogutud.“;

34) paragrahvi 67 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:

“(31) Eraldi hankeleping sõlmitakse pakendijäätmete vedajaga.”;

35) paragrahvi 67 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetatud veopiirkonna elanike arv ei ole üldjuhul

suurem kui 100 000.“;

36) paragrahvi 67 lõikes 7 asendatakse sõna „riigihanke“ sõnaga „teenuse“;

37) paragrahvi 68 lõikes 1 asendatakse tekstiosa „riigihanke tulemusel“ tekstiosaga „teenuse

osutamiseks”;

38) paragrahvi 69 lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kui kohaliku omavalitsuse üksus on veendunud, et kinnistul ei elata või kinnistut ei

kasutata, ning kui Kaitseministeeriumi valitsemisalas või Kaitseministeeriumi valitsemisala

valduses oleval kinnistul on korraldatud jäätmeveo teenuse osutamine riigi julgeolekunõuete

tõttu oluliselt takistatud, võib ta jäätmevaldaja erandkorras vabastada tema taotluse alusel

teatud tähtajaks korraldatud jäätmeveoga liitumisest.“;

39) paragrahvi 69 lõige 41 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(41) Korraldatud jäätmeveoga liitumise kohustusest on vabastatud jäätmekäitluskohad, kus

keskkonnakaitseloa alusel käideldakse segaolmejäätmeid.“;

40) paragrahvi 69 lõiked 43, 5 ja 51 tunnistatakse kehtetuks;

41) paragrahvi 70 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kohaliku omavalitsuse üksus korraldab tema korraldusel kokku kogutud jäätmete

taaskasutamise või kõrvaldamise, välja arvatud juhul, kui see on hõlmatud laiendatud

tootjavastutusega seonduvate tootja kohustustega.“;

7

42) paragrahvi 70 täiendatakse lõigetega 11–14 järgmises sõnastuses:

„(11) Kohaliku omavalitsuse üksuse korraldusel kokku kogutud jäätmete, välja arvatud

pakendijäätmed, taaskasutamiseks või kõrvaldamiseks sõlmib kohaliku omavalitsuse üksus

iseseisvalt või koostöös teiste kohaliku omavalitsuse üksustega hankelepingu riigihangete

seaduse kohaselt.

(12) Eraldi hankelepingud sõlmitakse bio- ja segaolmejäätmete käitlejaga, isegi kui mõlemat

käitleb sama teenuseosutaja.

(13) Biojäätmete taaskasutamine peab tagama biojäätmete ringlussevõtu ning vastama

käesoleva seaduse § 21 lõikes 1 sätestatud tingimustele.

(14) Kohaliku omavalitsuse üksuse korraldusel kokku kogutud jäätmete taaskasutamise või

kõrvaldamise teenuse osutamiseks sõlmitud hankelepingu kestus on kuni viis aastat.“;

43) paragrahvi 70 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „korraldatud jäätmeveoga hõlmatud

jäätmeliikide“ tekstiosaga „kokku kogutud jäätmete“;

44) paragrahvi 71 lõike 2 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) jäätmetest inimeste tervisele ja keskkonnale tuleneda võiva ohu vältimise, või kui see ei ole

võimalik, siis vähendamise meetmed, sealhulgas biojäätmete korrapärane äravedu vähemalt üks

kord 4 nädala jooksul, kui jäätmetekkekohas ei ole tagatud biojäätmete kompostimine,

segaolmejäätmete korrapärane äravedu vähemalt üks kord 12 nädala jooksul ning olmes

tekkivate tagatisrahata pakendi jäätmete korrapärane äravedu vähemalt üks kord 12 nädala

jooksul ja sagedusega, mis on kulutõhus ja keskkonnahoidlik;“;

45) paragrahvi 71 lõike 2 punktist 8 jäetakse välja tekstiosa „jäätmete kogumiskoha või -kohad,

kuhu tuleb korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmed nende edasivedamiseks toimetada,

sealhulgas annab“;

46) paragrahvi 71 lõike 2 punkti 12 täiendatakse pärast sõna „hajaasustusalal“ sõnadega „, kus

on jäetud jäätmevedu korraldamata käesoleva seaduse § 66 lõike 3 alusel“;

47) paragrahvi 71 lõike 2 punkt 13 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„13) suurjäätmete kogumise korralduse.“;

48) paragrahvi 711 täiendatakse lõikega 11 järgmises sõnastuses:

„(11) Jäätmevaldajate registri eesmärk on korraldada jäätmehooldust ja avalikustada teavet

jäätmehoolduse kohta.“;

49) paragrahvi 711 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(2) Jäätmevaldajate registrisse andmete esitamise, registrist andmete väljastamise ja seotud

andmekogudega andmete vahetamise eest ei ole õigus tasu küsida.“;

50) paragrahvi 711 täiendatakse lõigetega 3-5 järgmises sõnastuses:

„(3) Jäätmevaldajate registris töödeldakse isiku üldandmeid.

(4) Jäätmevaldajate registris töödeldakse isikuandmeid kooskõlas isikuandmete kaitse

seadusega ning ulatuses, mis on vajalik andmekogu eesmärgi täitmiseks.

(5) Jäätmevaldajate registri arhiivi kantud isikuandmeid säilitatakse kõige kauem 5 aastat, mille

järel need kustutatakse.”;

8

51) seadust täiendatakse §-ga 712 järgmises sõnastuses:

„§ 712. Kohaliku omavalitsuse üksuste koostöö jäätmehoolduse korraldamisel

(1) Kohaliku omavalitsuse üksused võivad moodustada jäätmehoolduse korraldamiseks

ühisameti või -asutuse, mille moodustamisele, juhtimisele ja tegevuse alustele kohaldatakse

kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-des 621–623 sätestatut käesolevast seadusest

tulenevate erisustega.

(2) Lisaks käesolevas seaduses ette nähtud juhtudel võivad kohalikud omavalitsuse üksused üle

anda halduslepinguga jäätmevaldajate nõustamise ja teavituse kohustuse täitmise kohaliku

omavalitsuse korralduse seaduse § 62 lõigetes 1 ja 2 nimetatud koostööorganile või

omavalitsusüksuse või omavalitsusüksuste liidu asutatud äriühingule, mittetulundusühingule

või sihtasutusele.“;

52) paragrahvi 85 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Lisaks keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 61 lõikes 1 sätestatud alustele võib loa andja

jäätmeloa kehtivuse peatada kuni kolmeks kuuks, kui loa omaja on jätnud korduvalt tähtajaks

esitamata selle jäätmeloaga seotud jäätmekäitluskoha jäätmearuande või on jätnud korduvalt

koostamata jäätmeveo saatekirja, kui jäätmeveo saatekiri on nõutav.“;

53) paragrahvi 85 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(11) Lisaks keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 62 lõikes 2 sätestatud alustele võib loa andja

jäätmeloa kehtetuks tunnistada, kui loa omaja on jätnud korduvalt tähtajaks esitamata selle

jäätmeloaga seotud jäätmekäitluskoha jäätmearuande või on jätnud korduvalt koostamata

jäätmeveo saatekirja, kui jäätmeveo saatekiri on nõutav.“;

54) paragrahvi 941 lõike 8 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) loa omaja on jätnud korduvalt tähtajaks esitamata selle jäätmeloaga seotud jäätmearuande

või on jätnud korduvalt koostamata jäätmeveo saatekirja, kui jäätmeveo saatekiri on nõutav;“;

55) paragrahvi 9811 lõike 2 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„4) registreeringu taotleja on jätnud korduvalt tähtajaks esitamata jäätmearuande või on jätnud

korduvalt koostamata jäätmeveo saatekirja, kui jäätmeveo saatekiri on nõutav.“;

56) paragrahvi 9815 lõike 2 punkt 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) registreeritud isik on jätnud korduvalt tähtajaks esitamata selle registreeringuga seotud

jäätmekäitluskoha jäätmearuande või on jätnud korduvalt koostamata jäätmeveo saatekirja, kui

jäätmeveo saatekiri on nõutav.“;

57) paragrahvi 116 lõike 2 esimesest lausest jäetakse välja sõna „ohtlike“;

58) paragrahvi 117 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt

“(1) Käesoleva seaduse § 116 lõikes 2 nimetatud isik esitab üks kord kvartalis keskkonnaotsuste

infosüsteemi kaudu jäätmearuande. Jäätmearuande andmekoosseisu ja aruande esitamise korra

kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.”;

59) paragrahvi 117 lõige 11 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(11) Jäätmearuande esitamise kohustus ei laiene järgmistele isikutele:

1) jäätmete tekitaja, kelle tegutsemiseks keskkonnakaitseluba ei ole nõutav;

2) käesoleva seaduse § 987 lõike 2 punkti 4 alusel registreeritud vahendaja;

3) käesoleva seaduse § 987 lõike 2 punkti 5 alusel registreeritud edasimüüja;

4) jäätmeluba omav suletud prügila käitaja;

9

5) käesoleva seaduse § 987 lõike 2 punkti 2 alusel registreeritud jäätmevedaja;

6) kompleksluba omav isik, kelle jäätmealast tegevust kompleksloaga ei reguleerita.“;

60) paragrahvi 117 lõiked 2–5 tunnistatakse kehtetuks;

61) seadust täiendatakse §-ga 1171 järgmises sõnastuses:

„§ 1171. Jäätmeveo saatekiri ja saatekirja andmed

(1) Iga jäätmeveose kohta esitab jäätmete vedaja, üleandja, edasimüüja või vastuvõtja enne veo

algust keskkonnaotsuste infosüsteemis jäätmeveo saatekirja.

(2) Jäätmeveo saatekiri tuleb esitada ka ettevõtte enda tegevuskohtade vahelisel jäätmeveol.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut ei kohaldata füüsilise isiku suhtes

kodumajapidamises tekkivate, juriidilise isiku suhtes isiku enda tegevuses tekkivate ja

päästeasutuse suhtes päästetööl kogutud jäätmete vedamisel.

(4) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustust ei ole täidetud, tuleb jäätmeveo

saatekiri esitada jäätmete vastuvõtjal enne jäätmete vastuvõtmist.

(5) Jäätmeveo saatekirja andmekoosseisu, sealhulgas isiku üldandmed, ning jäätmeveo

saatekirja koostamise, edastamise ja registreerimise korra kehtestab valdkonna eest vastutav

minister määrusega.“;

62) seadust täiendatakse §-ga 1172 järgmises sõnastuses:

„§ 1172. Statistikatööd

Jäätmestatistilisi statistikatöid korraldatakse riikliku statistika seaduses sätestatud korras.“;

63) seaduse 11. peatüki pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„11. peatükk

RIIKLIK JA HALDUSJÄRELEVALVE“;

64) seadust täiendatakse §-dega 1197–1199 järgmises sõnastuses:

„§ 1197. Haldusjärelevalve

(1) Haldusjärelevalvet käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud

kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmehooldusega seotud kohustuste täitmise õiguspärasuse üle

teostab Keskkonnaamet (edaspidi haldusjärelevalve teostaja).

(2) Haldusjärelevalve eesmärk on tagada jäätmehoolduse korraldamine, eelkõige olmejäätmete

liigiti kogumise sihtarvu saavutamine ning jäätmehoolduse kvaliteet ja tulemuslikkus.

§ 1198. Haldusjärelevalve teostaja pädevus

(1) Haldusjärelevalve teostaja pädevuses on kontrollida käesoleva seadusega ja selle alusel

kehtestatud õigusaktidega kohaliku omavalitsuse üksusele seatud kohustuste täitmist, eelkõige:

1) olmejäätmete liigiti kogumise sihtarvu saavutamist;

2) jäätmekava kehtestamise nõudeid;

3) jäätmehoolduseeskirja kehtestamise nõudeid;

4) korraldatud jäätmevedu;

5) korraldatud jäätmekäitlust;

10

6) jäätmealast teavitust ja nõustamist.

(2) Haldusjärelevalve teostajal on õigus:

1) tutvuda kohaliku omavalitsuse üksuse käsutuses olevate tõendite ja andmetega, mille alusel

on võimalik kindlaks teha haldusjärelevalve teostaja ülesannete täitmiseks olulised asjaolud,

saada nendest ärakirju;

2) saada kohaliku omavalitsuse üksuse juhtorganilt seletusi;

3) saada kohaliku omavalitsuse üksuselt teavet õigusaktide ja jäätmehoolduseks eraldatud

sihtotstarbeliste vahendite rakendamise kohta;

4) teha kohaliku omavalitsuse üksusele ettepanekuid tegevuse parandamiseks;

5) teha kohaliku omavalitsuse üksusele ettekirjutusi käesoleva seaduse § 1363 lõikes 5

sätestatud sihtarvu täitmata jätmise korral.

(3) Haldusjärelevalve valim moodustatakse kõikide kohalike omavalitsusüksuste hulgast

käesoleva seaduse § 1363 lõikes 5 sätestatud kohustuse täitmise jälgimise põhimõttel.

§ 1199. Ettekirjutus

(1) Ettekirjutus peab sisaldama järgmist teavet:

1) isik, kellele ettekirjutus on suunatud;

2) ettekirjutuse tegemise alus koos viitega õigusakti asjakohastele sätetele;

3) õigusrikkumise ennetamiseks või lõpetamiseks vajalike toimingute tegemise kohustus;

4) ettekirjutuse tegemise kuupäev;

5) ettekirjutuse täitmise tähtaeg;

6) hoiatus, et kohustuse täitmata jätmise korral võidakse rakendada sunniraha;

7) haldusjärelevalvet teinud ametiisiku nimi, ametikoht ja allkiri;

8) ettekirjutuse vaidlustamise võimalused, tähtaeg ja kord.

(2) Kui kohaliku omavalitsuse üksus ei ole talle ettekirjutusega pandud kohustust hoiatuses

märgitud tähtpäevaks täitnud, peab ta tasuma hoiatuses märgitud sunniraha. Haldusjärelevalve

teostaja esitab kohaliku omavalitsuse üksusele sunniraha tasumise nõude ja määrab selles

tasumise tähtaja.

(3) Ettekirjutuse täitmata jätmise korral on asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud

korras rakendatava sunniraha ülemmäär 9600 eurot.“;

65) paragrahv 1204 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 1204. Jäätmete vedamine jäätmeveo saatekirjata või jäätmeveo saatekirja nõudeid

rikkudes

(1) Tavajäätmete jäätmeveo saatekirjata vedamise eest, kui jäätmeveo saatekiri on käesoleva

seaduse § 1171 kohaselt nõutav, või § 1171 lõike 5 alusel kehtestatud jäätmeveo saatekirja

nõudeid rikkudes –

karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 100 000 eurot.

(3) Ohtlike jäätmete jäätmeveo saatekirjata vedamise eest, kui jäätmeveo saatekiri on käesoleva

seaduse § 1171 kohaselt nõutav, või § 1171 lõike 5 alusel kehtestatud jäätmeveo saatekirja

nõudeid rikkudes –

karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.

11

(4) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahatrahviga kuni 200 000 eurot.“;

66) paragrahv 1363 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1363. Jäätmete liigiti kogumise ja taaskasutamise sihtarvud“;

67) paragrahvi 1363 täiendatakse lõikega 5 järgmises sõnastuses:

„(5) Kohaliku omavalitsuse üksus tagab 2026. aastal vähemalt 66 protsendi oma territooriumil

kalendriaasta jooksul tekkinud olmejäätmete liigiti kogumise. Kohustus suureneb igal järgmisel

aastal 1 protsendi võrra eelmise aasta aluseks olevast määrast kuni 75 protsendini alates 2035.

aastast.“;

68) paragrahvi 1363 täiendatakse lõikega 6 järgmises sõnastuses:

„(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud sihtarvu arvutamise, andmete kogumise ja

avaldamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega, arvestades Euroopa

Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ artiklis 11a sätestatut.“;

69) paragrahvi 13613 tekst loetakse lõikeks 1 ja paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises

sõnastuses:

„(2) Kohaliku omavalitsuse üksus peab viima jäätmekava ja jäätmehoolduseeskirja käesoleva

seaduse §-s 42 ja § 71 lõikes 2 sätestatuga kooskõlla jäätmekava või jäätmehoolduseeskirja

muutmisest või uue kehtestamisest arvates, kuid mitte hiljem kui 2030. aasta 31. detsembriks.“;

70) seadust täiendatakse §-dega 13623- 13626 järgmises sõnastuses:

„§ 13623. Paberi- ja kartongijäätmete materjali põhjal kogumise rakendamine

Kohaliku omavalitsuse üksus peab viima paberi- ja kartongijäätmete kogumise korralduse

kooskõlla käesoleva seaduse § 31 lõikes 31 sätestatuga uuest korraldatud jäätmeveo tellimisest

arvates, kuid mitte hiljem kui 2030. aasta 31. detsembriks.

§ 13624. Jäätmeveo korraldamise muudatuse rakendamine

Käesoleva seaduse § 66 lõikes 12 sätestatut rakendab kohaliku omavalitsuse üksus uuest

korraldatud jäätmeveo tellimisest arvates, kuid mitte hiljem kui 2030. aasta 31. detsembriks.

§ 13625. Jäätmehoolduskulude määramise rakendamine

Käesoleva seaduse § 661 lõikes 12 nimetatud püsitasu esmakordsel rakendamisel on esimesel

aastal käesoleva seaduse § 69 lõigete 4 ja 41 alusel vabastatud jäätmevaldaja püsikulu kuni 3

eurot ühes kalendrikuus.

§ 13626. Haldusjärelevalvest tuleneva sunniraha rakendamine

Käesoleva seaduse § 1199 lõikes 3 nimetatud sunniraha rakendatakse alates 2031. aasta

1. jaanuarist.“.

§ 2. Pakendiseaduse muutmine

Pakendiseaduses tehakse järgmised muudatused:

12

1) seaduses asendatakse sõnad „kohaliku omavalitsuse organ“ sõnadega „kohaliku

omavalitsuse üksus“ vastavas käändes;

2) seadust täiendatakse §-ga 71 järgmises sõnastuses:

„§ 71. Pakendijäätmete vaheladustuskoht

Pakendijäätmete vaheladustuskoht on jäätmeseaduse kohane jäätmekäitluskoht, kus antakse

kohaliku omavalitsuse üksuse korraldusel kogutud pakendijäätmed üle

taaskasutusorganisatsioonile. Vaheladustuskohas peab olema tagatud arvestuse pidamine

sissetulevate ja taaskasutusorganisatsioonidele üleantavate pakendijäätmete üle ning

pakendijäätmete kogumisjärgse seisundi säilimine.“;

3) paragrahvi 101 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Taaskasutusorganisatsioon on juriidiline isik, mille asutajad ja liikmed on

pakendiettevõtjad või nende moodustatud juriidilised isikud, mille liikmed, osanikud või

aktsionärid on pakendiettevõtjad. Isik, kelle põhitegevusalaks on jäätmekäitlus jäätmeseaduse

tähenduses või kes kuulub sellise isikuga ühte kontserni, ei või olla taaskasutusorganisatsiooni

liige, osanik või aktsionär ega omada taaskasutusorganisatsiooni üle valitsevat mõju

konkurentsiseaduse tähenduses ega muul viisil olulist mõju taaskasutusorganisatsiooni

tegevuse üle.“;

4) paragrahvi 101 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Kui kohaliku omavalitsuse üksus on korraldanud käesoleva seaduse § 15 lõigete 3 ja 10

kohaselt tagatisrahata pakendi jäätmete kogumise, on taaskasutusorganisatsiooni ülesanne

korraldada kokku kogutud pakendijäätmete taaskasutamine.“;

5) paragrahvi 121 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Pakendiettevõtja on kohustatud tagama oma turule lastud pakendatud kauba pakendi ja

pakenditest tekkinud jäätmete tagasivõtmise ja käitlemise ning kandma nende tegevuste

kulud.“;

6) paragrahvi 121 täiendatakse lõigetega 21 ja 22 järgmises sõnastuses:

„(21) Müügipakenditest, välja arvatud korduskasutuspakenditest, tekkinud jäätmete käitlemise

korraldamiseks on pakendiettevõtja kohustatud sõlmima kirjaliku lepingu

taaskasutusorganisatsiooniga.

(22) Tagatisrahaga pakendeid lõppkasutajale või tarbijale müüv pakendiettevõtja ei saa

tagatisrahaga pakendi tagasivõtmise kohustust taaskasutusorganisatsioonile üle anda.“;

7) paragrahvi 121 lõike 4 punkti 1 täiendatakse pärast sõna „transportimisel“ tekstiosaga

„, arvestades käesoleva seaduse § 152 lõikes 7 sätestatut,“;

8) paragrahvi 121 lõiget 6 täiendatakse pärast sõna „keeldunud“ tekstiosaga „või kulu tuleneb

käesoleva seaduse §-st 152.“;

9) paragrahvi 15 täiendatakse lõigetega 3–11 järgmises sõnastuses:

„(3) Kohaliku omavalitsuse üksus korraldab olmes tekkivate tagatisrahata pakendi jäätmete

kokku kogumise korraldatud jäätmeveo raames jäätmeseaduse kohaselt, arvestades käesolevas

seaduses sätestatud erisusi.

(4) Tiheasustusalal kogutakse olmes tekkivate tagatisrahata pakendi jäätmed tekkekohalt eraldi

kogumisvahendisse järgmiselt:

13

1) paber- ja kartongpakendijäätmed koos paberi- ja kartongijäätmetega;

2) joogikartong koos plast- ja metallpakendijäätmetega.

(5) Väljaspool tiheasustusala korraldatakse olmes tekkivate tagatisrahata pakendi jäätmete

kogumine tekkekohalt käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud viisil vähemalt korteriühistute

juures.

(6) Klaaspakendijäätmed kogutakse liigiti vastavalt kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekavas

analüüsitule avalike konteinerite kaudu või tekkekohal segapakendi- või eraldi

klaaspakendikonteinerites.

(7) Kohaliku omavalitsuse üksus tagab olmes tekkivate tagatisrahata pakendi jäätmete

kogumise avalikus ruumis tiheasustusalal ja väljaspool tiheasustusala korraldatud jäätmeveo

raames, arvestades jäätmeseaduse § 42 lõike 3 punktis 14 nimetatud pakendite ja

pakendijäätmete kogumise ja vedamise ning taaskasutusorganisatsioonidele üleandmise kava

ning pakendijäätmete terviklikku kogumissüsteemi.

(8) Kohaliku omavalitsuse üksuse tegevus olmes tekkivate tagatisrahata pakendi jäätmete

kokku kogumisel korraldatud jäätmeveo raames ei tohi takistada pakendiettevõtjal ja

taaskasutusorganisatsioonil kohustuste täitmist, sealhulgas käesoleva seaduse §-s 36 nimetatud

taaskasutamise sihtarvude saavutamist.

(9) Kokku kogutud pakendijäätmed antakse käesoleva seaduse § 71 sätestatud

vaheladustuskohas enne käitlustoiminguid üle taaskasutusorganisatsioonidele

proportsionaalselt nende turuosadega.

(10) Kohaliku omavalitsuse üksus tagab jäätmeseaduse § 66 lõikes 3 nimetatud

haldusterritooriumi hajaasustusega osades ja omavalitsuses, kus korraldatud jäätmevedu

jäätmeseaduse § 135 lõikest 2 lähtuvalt ei ole korraldatud, olmes tekkivate tagatisrahata pakendi

jäätmete kokku kogumise ja üleandmise taaskasutusorganisatsioonidele vastavalt käesoleva

seaduse § 151 lõigetele 3–4.

(11) Kohaliku omavalitsuse üksuse ülesanne on tagada jäätmevaldaja teavitamine olmes

tekkivate tagatisrahata pakendi jäätmete kogumise korraldamisest ja liigiti kogumise

nõuetest.“;

10) seadust täiendatakse §-ga 151 järgmises sõnastuses:

„§ 151. Kohaliku omavalitsuse üksuse ja taaskasutusorganisatsiooni kokkulepped

pakendijäätmete üleandmise kohta

(1) Kohaliku omavalitsuse üksus ja kõik olmes tekkivate tagatisrahata pakendi jäätmetega

tegelevad taaskasutusorganisatsioonid lepivad enne korraldatud jäätmeveo korraldamist

kirjalikult kokku ühise käesoleva seaduse § 71 nimetatud tingimustele vastava

vaheladustuskoha pakendijäätmete üleandmiseks.

(2) Kohaliku omavalitsuse üksus ja taaskasutusorganisatsioonid võivad leppida kokku mitu

ühist vaheladustuskohta või klaaspakendijäätmete üleandmise kohad.

(3) Kohaliku omavalitsuse üksus ja taaskasutusorganisatsioonid lepivad kirjalikult kokku

käesoleva seaduse § 15 lõike 10 kohaselt kogutud pakendi ja pakendijäätmete üleandmises

taaskasutusorganisatsioonidele vaheladustuskoha kaudu ning kogutud pakendi ja

14

pakendijäätmete transpordi- ja vaheladustamiskulude kandmises taaskasutusorganisatsioonide

poolt.

(4) Kui käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud kokkulepet ei saavutata, määrab käesoleva

seaduse § 71 nimetatud tingimustele vastava vaheladustuskoha ning pakendijäätmete

jagunemise proportsionaalselt taaskasutusorganisatsiooni turuosaga kohaliku omavalitsuse

üksus.

(5) Kohaliku omavalitsuse üksus võib käesolevas seaduses nimetatud kirjaliku kokkuleppe

sõlmimise korraldada kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-s 62 sätestatud

koostöövormide kaudu teiste kohaliku omavalitsuse üksustega või kohaliku omavalitsuse

üksuse asutatud ja otsese valitseva mõju all oleva äriühingu, mittetulundusühingu või

sihtasutuse kaudu halduslepingu alusel.“;

11) seadust täiendatakse §-ga 152 järgmises sõnastuses:

„§ 152. Taaskasutusorganisatsiooni kohustused pakendi ja pakendijäätmete kogumisel ja

taaskasutuse korraldamisel korraldatud jäätmeveos ning kulude jaotus

(1) Käesoleva seaduse §-s 71 sätestatud ühise vaheladustuskoha tagavad ja vaheladustusega

seotud kulud kannavad taaskasutusorganisatsioonid proportsionaalselt oma turuosaga.

(2) Taaskasutusorganisatsioon ei või keelduda kohaliku omavalitsuse korraldusel liigiti

kogutud pakendijäätmete vastuvõtmisest, kui võõriste sisaldus on kuni 15% kogutud

pakendijäätmete mahust.

(3) Kui taaskasutusorganisatsiooni hinnangul ületab võõriste osakaal käesoleva paragrahvi

lõikes 2 sätestatud mahuprotsenti, peab taaskasutusorganisatsioon seda tõendama.

(4) Kui taaskasutusorganisatsioon tõendab, et vaheladustuskohta jõudnud pakendijäätmete

võõriste sisaldus ületab 15% kogutud pakendijäätmete mahust, hüvitab kohaliku omavalitsuse

üksus selliste jäätmetega seotud käitlemiskulud ületatud mahuprotsendi ulatuses

taaskasutusorganisatsioonile.

(5) Kohaliku omavalitsuse üksuse poolt korraldatud jäätmeveoga olmes tekkivate tagatisrahata

pakendi jäätmete kogumise kulud hüvitab taaskasutusorganisatsioon hankelepingus määratud

maksumuseni, arvestades käesoleva seaduse § 151 lõigete 1 ja 2 kokkulepet ja käesoleva

paragrahvi lõigetes 4 ja 7 sätestatut.

(6) Taaskasutusorganisatsioon hüvitab käesoleva paragrahvi lõikes 5 ja § 151 lõikes 3 nimetatud

kulud kohaliku omavalitsuse üksusele. Hüvitamine toimub kord kalendrikuus.

(7) Jäätmevaldaja kannab tagatisrahata pakendi jäätmete tekkekohalt kogumise veokulust 0,25

eurot kogumiskorra kohta kogumisvahendi äraveo või tühjenduse eest.

(8) Kui segaolmejäätmete ladestamiseelse sortimise käigus eraldatakse pakendijäätmed ning

nendes sisalduvate võõriste mahuprotsent jääb 15% piiresse, ei või taaskasutusorganisatsioon

keelduda selliste pakendijäätmete vastuvõtmisest ning peab kandma nende pakendijäätmete

transpordikulu proportsionaalselt oma turuosaga.“;

12) paragrahvi 16 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 16. Pakendiettevõtja kohustused pakendi ja pakendijäätmete, kogumisel ja

taaskasutamisel ning pakendijäätmete tekke vältimisel “;

15

13) paragrahvi 16 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „taaskasutusorganisatsioonile“ tekstiosaga

„ega ole kohustatud seda tegema käesoleva seaduse § 121 lõike 21 kohaselt“;

14) paragrahvi 16 täiendatakse lõigetega 7–11 järgmises sõnastuses:

„(7) Pakendiettevõtja, kes müüb pakendatud kaupa lõppkasutajale või tarbijale, annab infot

jäätmetekke ja prügistamise vältimise kohta.

(8) Pakendiettevõtja, kes müüb lõppkasutajale või tarbijale ühekordselt kasutatavaid

plasttooteid, jagab teavet nende toodetega prügistamise ning nende jäätmete muu sobimatu

kõrvaldamise mõjust keskkonnale, eriti merekeskkonnale.

(9) Pakendiettevõtja, kes müüb pakendatud kaupa ning kasutab selle kättetoimetamiseks

postiteenust või muud majandus- või kutsetegevuses tegutsevat kauba üleandjat, võib

korraldada lõppkasutajalt ja tarbijalt kauba üleandja kaudu pakendite ja pakendijäätmete tasuta

tagastamise, teatades sellisest võimalusest lõppkasutajale ja tarbijale ette.

(10) Pakendiettevõtja on kohustatud vältima liigiti kogutud või pakendimaterjalide kaupa

sorteeritud tagasivõetava pakendi ja pakendijäätmete segunemist teiste jäätmete või

pakendimaterjalidega.

(11) Pakendiettevõtja on kohustatud tagama lõppkasutajale ja tarbijale oma ohtlikke aineid

sisaldavate pakendite ja pakendijäätmete tagastamise võimaluse, arvestades jäätmeseaduses ja

kemikaaliseaduses ning nende alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud käitlemisnõudeid.“;

15) paragrahvi 171 pealkiri muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„§ 171. Väljaspool korraldatud jäätmevedu tagatisrahata pakendi jäätmete kogumise

nõuded“;

16) paragrahvi 171 lõike 1 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Kui kohaliku omavalitsuse üksus ei ole korraldanud olmes tekkivate tagatisrahata pakendi

jäätmete kogumise käesoleva seaduse § 15 lõigete 3 ja 10 alusel, peab

taaskasutusorganisatsioon tagama, et kogumiskohtade tihedus iga taaskasutusorganisatsiooni

kohta oleks järgmine:“;

17) paragrahvi 171 lõige 13 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(13) Taaskasutusorganisatsioon ja kohaliku omavalitsuse üksus määravad käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud kogumiskohad kindlaks kirjalikus kokkuleppes.“;

18) paragrahvi 171 lõiget 41 täiendatakse pärast sõna „korraldada“ tekstiosaga „käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud kogumiskohtades“;

19) paragrahvi 171 lõige 5 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(5) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt tagatisrahata pakendi jäätmete kogumisel peab

taaskasutusorganisatsioon tagama igas kogumiskohas kõigi pakendimaterjali liikide

kogumise.“;

20) paragrahvi 171 täiendatakse lõigetega 6–7 järgmises sõnastuses:

„(6) Taaskasutusorganisatsioon peab tagama nende pakendijäätmete, mida ei koguta käesoleva

seaduse § 15 lõigete 3 ja 10 alusel kohaliku omavalitsuse üksuse korraldusel, tasuta

vastuvõtmise vähemalt kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmejaamade kaudu.

16

(7) Lõppkasutaja või tarbija on kohustatud pakendi ja pakendijäätmed tagastama tühjalt ja liigiti

sordituna käesoleva seaduse § 15 lõikes 1 nimetatud kohaliku omavalitsuse

jäätmehoolduseeskirjas kehtestatud korras ja pakendiettevõtja või taaskasutusorganisatsiooni

nõuete kohaselt.“;

21) paragrahvi 172 lõike 1 punktis 1 asendatakse tekstiosa „§ 20 lõikes 2“ tekstiosaga „§ 211

lõikes 1“;

22) paragrahvi 172 lõike 2 punkt 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) kava, kuidas üleriigiliselt kaasatakse eri piirkonnad pakendi ja pakendijäätmete, mida ei

koguta käesoleva seaduse § 15 lõigete 3 ja 10 alusel, kogumissüsteemi;“;

23) paragrahvi 172 lõike 2 punkt 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„6) kommunikatsioonistrateegia, mis sisaldab põhisõnumeid käesoleva seaduse § 174 lõike 1

punktis 11 nimetatud tegevustest, ülevaadet kogumis- ja taaskasutussüsteemist ning

sihtrühmadest, nendeni jõudmise võimalustest ja meetoditest ning ajakavast.“;

24) paragrahvi 172 lõige 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(3) Taaskasutusorganisatsioonis ei tohi selle liige, osanik või aktsionär omada üle 25 protsendi

liikmelisusega, osadega või aktsiatega määratud häältest.“;

25) paragrahvi 172 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Taaskasutusorganisatsiooni liikmeks, osanikuks või aktsionäriks ei või olla isik, kelle

põhitegevusalaks on jäätmekäitlus jäätmeseaduse tähenduses, või kes kuulub sellise isikuga

ühte kontserni.“;

26) paragrahvis 173 asendatakse sõna „Kliimaministeeriumile“ sõnaga „Keskkonnaametile“;

27) paragrahvi 174 lõike 1 punktid 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„1) üleriigiline pakendi ja pakendijäätmete kogumine selles ulatuses, mis ei ole hõlmatud

kogumisega käesoleva seaduse § 15 lõigete 3 ja 10 alusel;

2) kogutud korduskasutuspakendi korduskasutus ja pakendijäätmete taaskasutus, tagades

ringlusse võetavate pakendite ringlussevõtu;“;

28) paragrahvi 174 lõike 1 punkti 5 täiendatakse pärast sõna „alusel“ tekstiosaga „, tagades

võrdsetel alustel vähemalt kolme pakkumuse küsimise“;

29) paragrahvi 174 lõike 1 punkti 11 täiendatakse pärast sõna „teavitamine“ tekstiosaga

„käesoleva lõike punktis 1 nimetatud“;

30) paragrahvi 174 lõike 1 punkt 12 tunnistatakse kehtetuks;

31) paragrahvi 174 lõiget 1 täiendatakse punktidega 13–19 järgmises sõnastuses:

„13) majandusaasta aruande kättesaadavaks tegemine oma veebilehel iga aasta 31. juuliks;

14) teabe avaldamine eelmisel kalendriaastal kokku kogutud, taaskasutatud ja ringlusse võetud

pakendijäätmete kohta pakendiliikide kaupa oma veebilehel iga aasta 31. juuliks;

15) tagatisrahaga pakendite tagastamise ning teavitustegevuse ja selle maksumuse kohta teabe

avaldamine oma veebilehel;

16) järgneva kalendriaasta kommunikatsiooniplaani, mis sisaldab käesoleva lõike punktis 11

nimetatud tegevuste kavandamist, avaldamise oma veebilehel hiljemalt iga aasta

1. novembriks;

17

17) pakendiettevõtjate nõustamine ja teadlikkuse suurendamine käesolevas seaduses sätestatud

nõuete täitmisest;

18) oma veebilehel pakendi ja pakendijäätmete käitlemisega seotud teenuste ostmisele

esitatavad tingimused;

19) oma veebilehel strateegia, kuidas kaasatakse teisi pakendiettevõtjaid

taaskasutusorganisatsiooni ning ülevaade eelmisel kalendriaastal kaasatud uutest

pakendiettevõtjatest iga aasta 31. juuliks.“;

32) paragrahvi 174 lõiked 2 ja 3 tunnistatakse kehtetuks;

33) paragrahv 175 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Keskkonnaamet annab tegevusloa 63 päeva jooksul, arvates nõuetekohase taotluse saamisest.

Kui Keskkonnaamet taotlust nimetatud tähtaja või pikendatud tähtaja jooksul ei lahenda, ei

loeta tegevusluba selle tähtaja möödumisel ettevõtjale vaikimisi antuks.“;

34) seadust täiendatakse §-ga 176 järgmises sõnastuses:

Ҥ 176. Tegevusloa peatamise erisused

(1) Keskkonnaamet võib lisaks majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses sätestatud

alustele tegevusloa osaliselt või täielikult peatada, kui taaskasutusorganisatsioon:

1) ei vasta talle käesoleva seadusega kehtestatud nõuetele;

2) ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ettenähtud ulatuses täitnud Keskkonnaameti ettekirjutust;

3) on oluliselt rikkunud käesoleva seaduse § 151 või § 171 nimetatud kokkulepet.

(2) Tegevusloa kehtivuse peatatus lõpetatakse, kui peatamise aluseks olnud asjaolud on ära

langenud.”;

35) paragrahv 20 tunnistatakse kehtetuks;

36) paragrahvi 21 lõikes 4 asendatakse tekstiosa „karastusjooki pakendiaktsiisi seaduse

tähenduses.“ tekstiosaga „karastusjooki kui jooki, mille kombineeritud nomenklatuuri rubriigid

on 2009, 2201 või 2202 vastavalt nõukogu määrusele 2658/87/EMÜ.“;

37) seadust täiendatakse §-ga 211 järgmises sõnastuses:

„§ 211. Tagatisrahaga pakendi tagasivõtmine

(1) Pakendiettevõtja, kes müüb pakendatud kaupa lõppkasutajale või tarbijale, on kohustatud

lõppkasutajalt või tarbijalt tasuta tagasi võtma müüdud kauba müügipakendi ja pakendijäätmed.

Tagasivõtmise nõue kehtib vaid pakendi kohta, mille tüüp, kuju ja suurus vastavad selles

müügikohas müüdava kauba pakendile ja selle kauba müüja üleantava kauba pakendile.

(2) Pakendit ja pakendijäätmeid ei pea tagasi võtma pakendatud kaupa müüv isik, kui

müügikoha suurus on alla 20 ruutmeetri ja see paikneb tiheasustusalal.

(3) Pakendatud kauba müüja, kelle müügikoha suurus on 200 ruutmeetrit või üle 200 ruutmeetri,

peab sellise pakendi tagasivõtmise, millele on kehtestatud tagatisraha, korraldama müügikohas

või selle teenindusmaal müügikoha kauplemisajal.

(4) Pakendatud kauba müüja, kelle müügikoht on väiksem kui 200 ruutmeetrit, võib sellise

pakendi tagasivõtmise, millele on kehtestatud tagatisraha, korraldada väljaspool oma

müügikoha teenindusmaa piire, kuid müügikoha kauplemisajal ja ainult kohaliku omavalitsuse

üksuse nõusolekul. Seejuures tuleb arvestada, et alal, mille asustustihedus on väiksem kui 500

18

elanikku ühel ruutkilomeetril, oleks vähemalt üks pakendi tagasivõtmise koht kohaliku

omavalitsuse territooriumil paiknevates asulates.

(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 kehtestatud kohustus loetakse pakendatud kauba müüja

poolt täidetuks, kui kaks või enam müügikohta on üksteise vahetus läheduses ning pakendatud

kauba müüjad on kokku leppinud tagatisrahaga pakendite tagasivõtmise korraldamise ühiselt

ühe pakendatud kauba müüja müügikohas või teenindusmaal või mujal müügikoha vahetus

läheduses.

(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud ühiselt tegutsevad pakendatud kauba müüjad

vastutavad solidaarselt kehtestatud tagatisrahaga pakendite tagasivõtmise koha toimimise

eest.“;

38) paragrahvi 23 lõigetes 2 ja 21 asendatakse tekstiosa „käesoleva seaduse §-s 20“ tekstiosaga

„käesoleva seaduse §-des 15 ja 171“;

39) paragrahvi 25 lõikeid 1 ja 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Pakendiregister on andmekogu, mille eesmärk on turule lastud kauba pakendite, Eestis

tekkinud pakendijäätmete, pakendi korduskasutuse, pakendijäätmete taaskasutamise,

taaskasutamise sihtarvude täitmise ja ühekordselt kasutatavate plastpakendite üle arvestuse

pidamine pakendiseadusest ja pakendiaktsiisi seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks,

järelevalve teostamiseks ja Euroopa Komisjonile pakendijäätmete ning ühekordselt

kasutatavate plastpakendite kohta teabe esitamiseks.

(2) Pakendiregistri asutab ja selle põhimääruse kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega, milles

sätestatakse:

1) volitatud töötleja;

2) vastutava ja volitatud töötleja ülesanded;

3) andmeandjad, kogutavate andmete täpsem koosseis ja nende infosüsteemi kandmise kord;

4) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord;

5) andmete säilitamise liigid ning nende täpsem säilitamise kord ja logide säilitustähtaeg;

6) muud korraldusküsimused.“;

40) peatükki 6 täiendatakse paragrahviga 251 järgmises sõnastuses:

„§ 251. Pakendiregistris töödeldavad isikuandmed ja andmete säilitamise tähtaeg

(1) Pakendiregistris töödeldakse järgmisi isikuandmeid:

1) isikut tuvastavad andmed – isikukood, perekonna- ja eesnimi;

2) kontaktandmed, sealhulgas e-posti aadress, telefon, aadress.

(2) Pakendiregistri andmeid säilitatakse 7 aastat. Logid säilitatakse vastavalt registri

põhimääruses sätestatule.“;

41) seadust täiendatakse §-ga 399–3910 järgmises sõnastuses:

„§ 399. Korraldatud jäätmeveo nõuete rakendamine olmes tekkivate tagatisrahata

pakendi jäätmete kogumisele

Kohaliku omavalitsuse üksus peab viima tagatisrahata pakendi jäätmete liigiti kogumise

kooskõlla käesoleva seaduse § 15 lõigetes 3–9 ja 11 sätestatuga uuest korraldatud jäätmeveo

hankest arvates, kuid mitte hiljem kui 2030. aasta 31. detsembriks.

19

§ 3910. Segaolmejäätmete ladestamiseelse sortimise käigus tekkinud pakendijäätmete

taaskasutusorganisatsioonile üleandmise nõude rakendamine

Käesoleva seaduse § 152 lõike 8 nõudeid rakendatakse kuni 2030. aasta 31. detsembrini.“

§ 3. Keskkonnatasude seaduse muutmine

Keskkonnatasude seaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 3 lõiget 2 täiendatakse punktiga 71 järgmises sõnastuses:

„71) jäätmete põletamine energia saamise otstarbel (edaspidi jäätmete põletamine

energiakasutuse otstarbel või jäätmete energiakasutus)“;

2) paragrahvi 3 lõike 6 teises lauses asendatakse sõnad ”ja parima võimaliku tehnika

kasutamist” sõnadega „, parima võimaliku tehnika kasutamist ja ringmajanduse põhimõtteid“;

3) paragrahvi 4 lõiget 1 täiendatakse pärast sõnu „suunata loodusvara“ sõnadega „ja jäätmeid“;

4) paragrahvi 4 lõiget 3 täiendatakse pärast sõna „suurendamiseks“ tekstiosaga

„, ringmajanduse edendamiseks“;

5) paragrahvi 5 lõiget 1 täiendatakse pärast sõna „saasteaineid“ tekstiosaga „, põletada jäätmeid

energiakasutuse otstarbel“;

6) paragrahvi 5 lõiget 4 täiendatakse pärast sõna „saasteaineid“ tekstiosaga „, põletab jäätmeid

energiakasutuse otstarbel“;

7) paragrahvi 5 lõike 6 sissejuhatav lauseosa muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„Keskkonnatasu ei võeta, kui loodusvara kasutamine, saasteainete väljutamine keskkonda,

jäätmete energiakasutus või kõrvaldamine keskkonnaloata või lubatust suuremas koguses

toimub:“;

8) paragrahvi 14 lõikeid 1 ja 2 täiendatakse pärast sõna „jäätmeid“ sõnadega „või põletatakse

neid energiakasutuse otstarbel“;

9) seaduse 3. peatüki 1. jagu täiendatakse §-ga 181 järgmises sõnastuses:

„§ 181. Saastetasu rakendamine jäätmete energiakasutusel

(1) Saastetasu rakendatakse, kui energiakasutuse otstarbel põletatakse tavajäätmeid, välja

arvatud puidujäätmeid.

(2) Puidujäätmed käesoleva seaduse tähenduses on puidu töötlemisel, tootmis-, ehitus- ja

lammutustegevuses, kaubanduses, haljastuses või kodumajapidamistes ning teatud juhtudel

metsamajanduses tekkinud kasutuselt kõrvaldatud puitmaterjal.“;

10) seadust täiendatakse §-ga 201 järgmises sõnastuses:

„§ 201. Saastetasumäärad jäätmete energiakasutusel

Jäätmete energiakasutuse saastetasumäärad jäätmetonni kohta on järgmised:

1) prügi (segaolmejäätmed) – 60 eurot;

2) tavajäätmed, välja arvatud puidujäätmed ja käesoleva lõike punktis 1 nimetatud jäätmed, –

– 50 eurot.“;

20

11) paragrahvi 21 lõike 1 punkti 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„2) tavajäätmed, välja arvatud käesoleva lõike punktides 1 ja 3–5 nimetatud jäätmed, – alates

2026. aasta 1. jaanuarist – 90 eurot;“;

12) paragrahvi 22 täiendatakse punktiga 8 järgmises sõnastuses:

„8) jäätmeid põletatakse energiakasutuse otstarbel lubatust suuremas koguses või ilma loata.“;

13) seadust täiendatakse §-ga 251 järgmises sõnastuses:

„§ 251. Saastetasu kõrgendatud määrad jäätmete energiakasutusel lubatust suuremas

koguses

Jäätmete energiakasutusel keskkonnaloas lubatust suuremas koguses kõrgendatakse käesoleva

seaduse §-s 201 sätestatud saastetasumäärasid viis korda.“;

14) paragrahvi 26 pealkirjas asendatakse sõnad “ja jäätmete kõrvaldamisel” sõnadega „,

jäätmete kõrvaldamisel ja energiakasutusel“;

15) paragrahvi 26 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Jäätmete energiakasutusel ilma keskkonnaloata, sealhulgas põletatud jäätmeliigi

puudumisel keskkonnaloalt, kõrgendatakse käesoleva seaduse §-s 201 sätestatud tasumäärasid

10 korda.“;

16) paragrahvi 32 lõiget 6 täiendatakse pärast sõna „väljutamise“ tekstiosaga „, energiakasutuse

otstarbel põletamisse suunatud“;

17) paragrahvi 32 lõiget 61 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:

„4) jäätmete energiakasutusel jäätmekäitluskohtade kaupa.“;

18) paragrahvi 331 lõikes 6 asendatakse sõnad „või jäätmete kõrvaldamise kohas“ sõnadega

„kohas ja jäätmekäitluskohas“;

19) paragrahvi 61 lõike 1 punktis 1 asendatakse sõnad „ja jäätmete“ tekstiosaga „, jäätmete

energiakasutuse ja“.

§ 4. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmine

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lõike 1 punkt 367 loetakse punktiks 368 ja lõiget

täiendatakse punktiga 367 järgmises sõnastuses:

„367) jäätmehoolduskulude kandmise kohustuse suuruse määramise ja sissenõudmise korra

kehtestamine;“.

§ 5. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse muutmine

Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 401 lõiget 1 täiendatakse punktiga 8 järgmises

sõnastuses:

„8) lihtsustada jäätmete saatedokumentide esitamist ning kogutud andmete säilitamist,

kasutamist ja kättesaadavust.“.

§ 6. Seaduse jõustumine

(1) Käesoleva seaduse § 1 punktid 52—62 ning § 3 jõustuvad 2026. aasta 1. jaanuaril.

21

(2) Käesoleva seaduse § 2 punktid 3, 25 ja 34 jõustuvad 2027. aasta 1. juulil.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn „…“ ………….. 2025

___________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus „….“ ……………. 2025

(allkirjastatud digitaalselt)

allkirjastaja nimi

valitsuse nõunik

1

Jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

Sisukord

1. Sissejuhatus ............................................................................................................................ 2

1.1. Sisukokkuvõte .................................................................................................................. 2

1.2. Eelnõu ettevalmistaja ....................................................................................................... 3

1.3. Märkused ......................................................................................................................... 4

2. Seaduse eesmärk ..................................................................................................................... 4

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs ............................................................................................... 6

3.1 Jäätmeseaduse muudatused ............................................................................................... 6

3.2 Pakendiseaduse muutmine .............................................................................................. 65

3.3 Keskkonnatasude seaduse muudatused .......................................................................... 85

3.4 Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus muudatused .................................................. 95

3.5 Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse muudatused ........................................................ 95

4. Eelnõu terminoloogia ........................................................................................................... 96

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele.............................................................................. 96

6. Seaduse mõjud ...................................................................................................................... 96

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud

ja tulud ...................................................................................................................................... 96

8. Rakendusaktid ...................................................................................................................... 96

9. Seaduse jõustumine .............................................................................................................. 97

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon ..................... 97

Lisa 1. Mõjuanalüüs .............................................................................................................. 99

Lisa 2. Rakendusaktide kavandid ......................................................................................... 99

Lisa 3. Jäätmete energiakasutuse tasu riigiabi analüüs ......................................................... 99

Lisa 4. Märkuste ja ettepanekutega arvestamise tabel .......................................................... 99

2

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõukohase seadusega on kavandatud muuta jäätmeseadust (JäätS), pakendiseadust (PakS),

keskkonnatasude seadust (KeTS), kohaliku omavalitsuse korralduse seadust (KOKS) ja

keskkonnaseadustiku üldosa seadust (KeÜS).

Eelnõu eesmärk on keskkonnahoidliku majanduskasvu edendamine. Ringlussevõtutööstusele

eeliste loomiseks vähendatakse jäätmete ladestamist ja põletamist, suurendatakse jäätmete

liigiti kogumist ja parandatakse konkurentsitingimusi jäätmeveos. Alameesmärgiks on

rolliselguse loomine valdkonnas. Selleks tõhustatakse taaskasutusorganisatsioonide tegevust ja

vähendatakse kohaliku omavalitsuse piiranguid jäätmehoolduse korraldamisel. Muudatustega

luuakse eeldused Euroopa Liidus kehtestatud taaskasutuse sihttasemete õigeaegseks

saavutamiseks.

Jäätmeseaduse muudatustega tugevdatakse kohaliku omavalitsuse üksuste (edaspidi ka KOV

või omavalitsusüksus) osa jäätmehoolduse korraldamisel. Kõigile omavalitsusüksustele

seatakse konkreetne tulemusnäitaja, milleks on olmejäätmete liigiti kogumise sihtarv.

Muudetakse korraldatud jäätmeveo ja jäätmekäitluse teenuse tellimise korraldust.

Eelnõukohase seadusega ühildatakse paber- ja kartongpakendijäätmete kogumine paberi- ja

kartongijäätmete (vanapaberi) kogumisega. Kogutud jäätmete ning nende taaskasutamise ja

kõrvaldamise tellimisele seatud tingimustega toetab omavalitsusüksus riigi tasemel

olmejäätmete ringlussevõtu sihtarvu saavutamist.

Kohalikele omavalitsustele luuakse võimalus jäätmehoolduse rahastamiseks. Selleks

sätestatakse eelnõus korraldatud jäätmeveo kulu ja vajadusel jäätmehoolduse püsikulu

kogumine kohalike omavalitsuste kaudu. Jäätmehoolduskulu kogumine ja kasutamine peab

olema läbipaistev ja seotud rangelt vaid jäätmehoolduse korraldamisega.

Eelnõukohase seadusega sätestatakse valdkonnapõhine järelevalvemenetlus ja antakse

Keskkonnaametile pädevus teha haldusjärelevalvet kõikide kohaliku omavalitsuse üksuse

jäätmehooldusnõuete õiguspärasuse üle. See aitab täita normidega seatud eesmärke, eelkõige

saavutada jäätmete raamdirektiiviga1 seatud olmejäätmete korduskasutuseks ettevalmistamise

ja ringlussevõtu sihtarve.

Arvestades, et omavalitsused on seotud kehtivate korraldatud jäätmeveo hankelepingutega,

antakse omavalitsusüksustele uute sätete rakendamiseks üleminekuaeg 2030. aasta lõpuni.

Eelnõukohase seadusega muudetakse senist jäätmearuandlust ning luuakse alused jäätmete

liikumise ahela paremaks jälgitavuseks. Tavajäätmete üleandmisel ja vastuvõtmisel võetakse

kasutusele saatekirjad (veodokumendid) sarnaselt ohtlike jäätmete saatekirjadega.

Jäätmearuanne tuleb esitada üks kord kvartalis. Selle tulemusel vabanevad ettevõtted senisest

kohustusest esitada riigile iga aasta 31. jaanuariks jäätmearuanne ning vajalikud koondaruanded

luuakse infosüsteemis saatekirjade andmete ja jäätmekäitluskohtade kvartaalselt esitatavate

jäätmearuannete alusel. Samuti liidetakse edasimüüjad jäätmeveo saatekirjade süsteemi.

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/98/EÜ, 19. november 2008, mis käsitleb jäätmeid ja millega

tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (OJ L 312, 22.11.2008, p. 3–30).

3

Eelnõukohase seadusega tehakse olulisi muudatusi pakendiseaduses. Hiljemalt 2030. aasta

lõpuks peab kohaliku omavalitsuse üksus olmes tekkivate tagatisrahata pakendijäätmete

kogumise korraldama korraldatud jäätmeveoga. Tiheasustusalal korraldatakse tagatisrahata

pakendi jäätmete kogumine valdavalt tekkekohalt, samuti väljaspool tiheasustusala vähemalt

korteriühistute juures. Kokku kogutud pakendijäätmed viiakse kohaliku omavalitsuse üksuse ja

taaskasutusorganisatsioonide (edaspidi ka TKO) vahel ühiselt kokkulepitud vaheladustuskohta.

Jäätmevaldaja kannab tagatisrahata pakendi jäätmete tekkekohalt kogumise veokulust 0,25

eurot tühjenduskorra kohta.

Eelnõukohase seadusega sätestatakse, et olmes tekkivate tagatisrahata pakendijäätmete kokku

kogumise korraldamine on tulevikus küll kohaliku omavalitsuse üksuse ülesanne, kuid

taaskasutusorganisatsioonid vastutavad nende pakendijäätmete kogumiskulude ning käitlemise

ja taaskasutuse sihtarvude täitmise eest. Seni kuni kohaliku omavalitsuse üksuses ei ole

rakendunud uut korda, millega oleks pakendijäätmed hõlmatud korraldatud jäätmeveoga, on

taaskasutusorganisatsioonid kohustatud korraldama olmes tekkivate tagatisrahaga

pakendijäätmete kokku kogumist. Eelnõukohase seadusega täpsustatakse

taaskasutusorganisatsioonidele esitatavaid nõuded ja lisatakse nende tegevusloa peatamise

erisused.

Keskkonnatasude seaduses tehakse muudatused, et motiveerida keskkonnatasude kaudu

jäätmete ringlussevõtu eelistamist jäätmete põletamisele ja ladestamisele ning et üha rohkem

arvestataks ringmajanduse põhimõtetega. Selleks kehtestatakse alates 1. jaanuarist 2026 uue

saastetasuna jäätmete energiakasutuse tasu (segaolmejäätmetele 60 eurot/t ja ülejäänud

tavajäätmetele, v.a puidujäätmed, 50 eurot/t). 2015. aastast muutumatuna püsinud tavajäätmete

kõrvaldamise tasumäär tõstetakse seniselt 29,84 eurolt/t 90 euroni/t.

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses täiendatakse volikogu ainupädevuse loetelu.

Keskkonnaseadustiku üldosa seaduses täiendatakse keskkonnaotsuste infosüsteemi

eesmärke.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Jäätmeseaduse ja pakendiseaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (edaspidi

eelnõu) on ette valmistanud Kliimaministeeriumi (edaspidi KLIM) ringmajanduse osakonna

olmejäätmete valdkonna juht Katrin Koppel (626 0700, [email protected]),

ringmajanduse osakonna nõunikud Laurina Šinkejeva (teenistussuhe lõppenud), Dagny Kungus

(626 0735, [email protected]), Kertu Sapelkov (6262862;

[email protected]), ehitus- ja lammutusjäätmete valdkonna juht Görel

Grauding (626 2897, [email protected]), projektijuht Alar Valdmann

(626 2710, [email protected]), jäätmekorralduse ja digitaliseerimise

valdkonna juht Kristel Kibin (628 5893; [email protected]), tootjavastutuse

ja ohtlike jäätmete valdkonna juht Piret Otsason (626 2859,

[email protected]), ringmajanduse osakonna juhataja Peep Siim (626 9756,

[email protected]) ning keskkonnakorralduse ja kiirguse osakonna nõunik

Aivi Aolaid-Aas (626 0743, [email protected]).

Eelnõu õigusekspertiisi tegid Kliimaministeeriumi õigusosakonna nõunikud Käthlin Oeselg

(626 0798, [email protected]), Annemari Vene (tel 626 2824, e-post

[email protected]) ja õigusosakonna jurist Kristina Parnaul-Ollik

(626 2870, [email protected]).

4

Keeletoimetuse tegi Justiitsministeeriumi õigusloome korralduse talituse keeletoimetaja

Aili Sandre ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõu ei ole seotud ühegi teise menetluses oleva eelnõuga.

Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2024–2027 aluspõhimõttega 03.03.17

„Soosime maksupoliitikaga ringmajandust ja ressursside taaskasutust“ ja VVTP ülesandega

„Jäätmereformi muutmise eelnõud“.

Eelnõu on seotud Euroopa Liidu jäätmete raamdirektiivi2 rakendamisega.

Eelnõukohase seadusega muudetakse seaduste järgmisi redaktsioone:

1) jäätmeseadus (RT I, 31.12.2024, 7);

2) keskkonnaseadustiku üldosa seadus (RT I, 04.12.2024, 9);

3) keskkonnatasude seadus (RT I, 11.06.2024, 9);

4) kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (RT I, 30.06.2023, 28);

5) pakendiseadus (RT I, 31.12.2024, 16).

Eelnõukohase seadusega ei muudeta konstitutsioonilisi seadusi.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.

Eelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse, rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud

põhimõtete ja normide, Eesti Vabariigi suhtes jõustunud välislepingute ning Euroopa Liidu

õigusega.

2. Seaduse eesmärk

Eelnõukohase seadus peamine eesmärk on olmejäätmetes sisalduva teisese toorme suurem

kasutuselevõtt. Eelnõukohase seadusega suurendatakse kohaliku omavalitsuse üksuste

vastutust ja võimalusi jäätmehoolduse korraldamisel, tõhustatakse pakendite ja

pakendijäätmete ringlussevõttu läbi nende ulatuslikuma kokku kogumise, kehtestatakse

ringlussevõttu motiveerivad tasusüsteemid ning suurendatakse jäätmeandmete läbipaistvust ja

ajakohasust.

Muudatused on vajalikud, et suunata olmejäätmed ringmajandusse. See eeldab struktuurseid

muudatusi (nn jäätmereformi), mis tagaksid olmejäätmete piisava liigiti kogumise ja

ringlussevõtu ning olmejäätmete ja pakendijäätmete ringlussevõtu sihtarvude saavutamise.

Liigiti kogutud ja ringlusse võetavate jäätmete koguse järkjärguline suurenemine võimaldab

Eestis arendada ringlussevõtutööstust, kuna kvaliteetsete jäätmevoogude tagamine ja stabiilne

teke (ehk stabiilne liigiti kogumine) on investeeringute tegemisel ja ringlussevõtutööstuse

arendamisel oluliseks eelduseks.

Ringlussevõtu eesmärke väljendatakse Euroopa Liidu tasandil kokku lepitud ringlussevõtu

sihtarvudena. Olmejäätmete (sh olmes tekkivate pakendijäätmete) korduskasutuseks ette

valmistamise ja ringlussevõtu ning eraldi pakendijäätmetele seatud ringlussevõtu

Euroopa Liidus kokku lepitud sihtarvud on esitatud tabelis 1.

2 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/98/EÜ, 19. november 2008, mis käsitleb jäätmeid ja millega

tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (OJ L 312, 22.11.2008, p. 3–30).

5

Tabel 1. Olmejäätmete sihtarv väljendab olmejäätmete osakaalu, mis nende kogumassist

kalendriaasta jooksul tuleb korduskasutuseks ette valmistada ja ringlusse võtta, pakendijäätmete

sihtarv väljendab pakendijäätmete osakaalu, mis kalendriaasta lõpuks tuleb ringlusse võtta.

Kehtiv EL sihtarv Sihtarv

2025

Sihtarv

2030

Sihtarv

20353

Olmejäätmed 50% 55% 60% 65%

Kõik pakendijäätmed 55% 65% 70% -

Plastpakend 22,5% 50% 55% -

Puitpakend 15% 25% 30% -

Mustmetallist pakend 50%4 70% 80% -

Alumiiniumist pakend 50% 60% -

Klaaspakend 60% 70% 75% -

Paber- ja kartongpakend 60% 75% 85% -

Euroopa Komisjoni 2023. aastal koostatud varajase hoiatamise aruande kohaselt on oht, et Eesti

ei saavuta 2025. aastaks seatud olmejäätmete korduskasutamiseks ettevalmistamise ja

ringlussevõtu eesmärke. Pakendijäätmete ringlussevõtu määr on Eestis küll 74%, kuid

sihtarvude saavutamisega on probleeme plastpakendijäätmete puhul, neist ainult 44% jõuab

ringlusesse (2022. a andmetel). Seega tuleb 2025. ja 2030. a plastpakendijäätmete sihtarvude

saavutamiseks senist tegevust muuta. Selleks, et plastpakendijäätmeid oleks võimalik suuremas

mahus ringlusse suunata tuleb parandada selle eelduseks olevat liigiti kogumist, mis võimaldab

ringlussevõtuks kätte saada puhtama ja kvaliteetsema materjali.

Suurimad muudatused tehakse jäätmeseaduses, pakendiseaduses ja keskkonnatasude seaduses.

Jäätmeseadus (edaspidi JäätS) sätestatakse korraldatud jäätmeveoga hõlmatavate jäätmete veo

ja käitlemise korraldamine KOVi poolt eraldi hangelepingutega, mis eeldatavasti tagab

läbipaistvuse, selge vastutuse ja konkurentsi elavnemise. Omavalitsustele luuakse

eelnõukohase seadusega võimalus kehtestada saastaja-maksab põhimõttest lähtuv

jäätmehoolduskulude kandmise kohustus. See on vajalik KOV jäätmehoolduse arendamiseks,

jäätmete liigiti kogumise suurendamiseks ning seeläbi ka jäätmete ringlussevõtu

suurendamiseks. Omavalitsustele seatakse olmejäätmete liigiti kogumise sihtarv, millega

kohustatakse kõik KOVe koguma teatud ulatuses olmejäätmeid liigiti. Muudatus on vajalik

tänase madala liigiti kogumise taseme suurendamiseks ning võimaldab rohkem jäätmeid

ringlusse võtta. Sätestatakse ka liigiti kogumise sihtarvu saavutamist toetava haldusjärelevalve

alused ja ulatuse ning vastutuse seaduse rikkumise eest. Samuti on jäätmeseaduses sätestatud

kohustus, et keskkonnakaitseluba omavad isikud (v.a vahendajad, edasimüüjad ja suletud

prügilate käitajad) peavad esitama kord kvartalis jäätmearuande.

Pakendiseadus (edaspidi PakS) sätestatakse olmes tekkivate tagatisrahata pakendi jäätmete

kokku kogumine korraldatud jäätmeveo raames ja teatud juhtudel väljaspool korraldatud

jäätmevedu, mis suurendab pakendijäätmete liigiti kogumist. Muudetakse TKOde kohustusi

pakendijäätmete tekke vältimisel, kogumisel ja taaskasutamisel eesmärgiga vähendada

pakendijäätmete teket ning suurendada tekkinud jäätmete ringlusse jõudmist. Läbipaistvuse

parandamiseks täpsustatakse taaskasutusorganisatsioonidele seatavaid nõudeid.

3 Viimane pakendijäätmete ringlussevõtu sihtarv on kehtestatud aastaks 2030, seega aastal 2035 lähtutakse

samast sihtarvust. 4 Kehtiv sihtmäär üleüldiselt metallpakendi jäätmete kohta (alates 2025. aastast mustmetallil ja alumiiniumil

eraldi sihtarvud).

6

Keskkonnatasude seaduses (edaspidi KeTS) tehakse muudatused lähtudes sellest, et

keskkonnatasudega motiveerida eelistama jäätmete ringlussevõttu jäätmete põletamisele ja

ladestamisele ning et üha rohkem arvestataks ringmajanduse põhimõtetega. Selle

saavutamiseks kehtestatakse tavajäätmetele, välja arvatud puidujäätmetele, jäätmete põletamise

tasu.

Enne seaduseelnõu ja seletuskirja koostamist koostati väljatöötamiskavatsus (VTK)5, mis

esitati avalikule konsultatsioonile märtsis 2024. VTK kooskõlastas või kooskõlastas

märkustega Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium,

Justiitsministeerium, Kaitseministeerium, Siseministeerium, Regionaal- ja

Põllumajandusministeerium, Rahandusministeerium ning Eesti Linnade ja Valdade Liit.

Kultuuriministeerium, Sotsiaalministeerium ning Välisministeerium vastust ei esitanud.

Lisaks esitasid VTK kohta arvamuse MTÜ Eesti Jäätmehoolduskeskus, Eesti Keemiatööstuse

Liit, Eesti Maksu- ja Tolliamet, Enefit Green AS, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Eesti

Proviisorapteekide Liit, Eesti Ravimihulgimüüjate Liit, Eesti Ringmajandusettevõtete Liit,

Eesti Tööandjate Keskliit, MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon,

OÜ Tootjavastutusorganisatsioon, Eesti Pakendringlus OÜ, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda,

Eesti Kaupmeeste Liit, Kiili Vallavalitsus, Saaremaa Vallavalitsus, Saue Vallavalitsus, Tallinna

Strateegiakeskus, Raplamaa Omavalitsuste Liit, korduskasutuspakendite valdkonna ettevõtted

ja eksperdid (ühispöördumine), Eesti Omanike Keskliit, Paikre OÜ, Ragn-Sells AS, Tallinna

Jäätmete Taaskasutuskeskus AS, Tetra Pak, Eesti Toiduainetööstuse Liit, Vaitorg OÜ,

Viru Keemia Grupp AS.

VTK avalikustamise järel saadud kirjaliku ja suulise tagasiside põhjal muudeti osaliselt eelnõu

kontseptsiooni. Eelnõust on välja jäetud pakendiaktsiisi seaduse muudatused, mille eesmärk oli

kehtestada aktsiis turule lastavatele pakenditele. Riske hinnates ja osade ettevõtjate avalikke

sõnavõtte jälgides ei saanud siiski välistada olukorda, kus toidutootjad tõstavad hinda rohkem

kui aktsiisimuudatus ette näeks. See võib praeguse elukalliduse kasvu taustal omakorda haavata

väiksema sissetulekuga leibkondasid.

Lisaks on loobutud jäätmereformi raames Iru jäätmepõletustehase liitmisest Euroopa Liidu

heitmekaubandussüsteemiga. Eelnõu koostamisel jõuti järeldusele, et põletustasu kehtestamine

on esialgu piisavalt suure mõjuga muudatus jäätmete ringlussevõtu edendamiseks.

Eelnõus on esitatud mõned sätted, mida VTK-s ei käsitletud. Tagasiside põhjal on eelnõus

leevendatud sisetehingu rakendamise põhimõtteid korraldatud jäätmeveo tellimisel, kuna see

on omavalitsustele vajalik täiendav võimalus korraldatud jäätmeveo teenuse järjepidevaks

tagamiseks.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu koosneb kuuest paragrahvist, millest esimesega muudetakse ja täiendatakse

jäätmeseadust, teisega pakendiseadust, kolmandaga keskkonnatasude seadust, neljandaga

kohalike omavalitsuste korralduse seadust, viiendaga keskkonnaseadustiku üldosa seadust ning

kuuenda paragrahviga reguleeritakse seaduse jõustumise aega.

3.1 Jäätmeseaduse muudatused

5 Kättesaadav arvutivõrgust: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/fae24971-6c86-49ac-8048-

942cd4d1b1b4.

7

Eelnõu paragrahviga 1 muudetakse jäätmeseadust.

JäätSi § 1 lõike 1 punkt 3

Muudatusega täpsustatakse JäätSi reguleerimisala, lisades JäätSi nõuete täitmise

haldusjärelevalve alused.

JäätSi § 1 lõige 5

Lõiget 5 muudetakse ning lisatakse, et riigihanke seaduses sätestatut kohaldatakse edaspidi ka

korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete taaskasutamise ja kõrvaldamise tellimisele. Samuti

jäetakse sättest välja piirang riigihangete seaduse § 12 rakendamise kohta sama paragrahvi

lõikes 51 sätestatud erandiga (vt allpool § 1 lõike 51 selgitusi). Ka muude kohaliku omavalitsuse

korraldusel kokku kogutud jäätmete käitleja leidmiseks tuleb rakendada riigihangete seaduses

sätestatut. Omavalitsusüksuse korraldusel kokku kogutud jäätmete hulka kuuluvad kõik KOV

algatusel kokku kogutud jäätmed, sh jäätmejaamas, avalikes kogumispunktides

(jäätmepunktides, keskkonnapunktides), kogumisringide käigus jm viisil kogutud jäätmed.

Muudatusega viiakse jäätmehoolduse korraldamine kooskõlla jäätmedirektiivi artiklist 4

tulenevate kohustustega. Artikli 4 lõike 2 kohaselt peavad liikmesriigid jäätmedirektiivis ette

nähtud jäätmehierarhia kohaldamisel võtma asjakohaseid meetmeid, et soodustada lahendusi,

mis annavad parima üldise keskkonnatulemuse. Ka jäätmedirektiivi artikkel 13 näeb ette, et

liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada jäätmete käitlemine viisil, mis ei sea ohtu

inimeste tervist ega kahjusta keskkonda. Jäätmedirektiivi 6. põhjenduspunkti kohaselt peab

igasuguse jäätmepoliitika eesmärk olema vähendada miinimumini jäätmetekke ja -käitluse

kahjulik mõju inimeste tervisele ja keskkonnale.

Artikli 16 lõike 1 järgi on liikmesriik kohustatud looma kas ise või vajaduse korral koostöös

teiste riikidega ühtse ja sobiva võrgustiku, mis koosneb jäätmekõrvaldusrajatistest ja rajatistest

eramajapidamistest kogutud segaolmejäätmete, asjakohasel juhul ka teistelt jäätmetekitajatelt

kogutud sama liiki jäätmete taaskasutamiseks, võttes sealjuures arvesse parimat võimalikku

tehnikat. Artikli eesmärk on esmalt tagada ühenduse kui terviku sõltumatus jäätmete

kõrvaldamise valdkonnas ning teiseks võimaldada liikmesriikidel iseseisvalt seda eesmärki

saavutada. Selleks peavad liikmesriigid arvestama geograafilisi tingimusi või vajadust

spetsiaalsete rajatiste järele teatud jäätmeliikide jaoks.6

Selliselt määratletud eesmärki arvestades ei saa liikmesriik direktiivi nõuetekohaseks

ülevõtmiseks ja kohaldamiseks piirduda kindla jäätmekäitluskoha valimisega ega ole ka

kohustatud otsima ja rakendama kõige sobivamat käitlusviisi, et vähendada nii palju kui

võimalik jäätmete negatiivset mõju keskkonnale ja seega inimeste tervisele. Selle tagajärjel

jäetaks turult välja kvalifitseeritud ettevõtjad, kes sooviksid turule siseneda. See omakorda võib

tekitada olukorra, et ohtu satub riigile jäätmete käitlemiseks sobiva ja kestva infrastruktuuri

loomine, mis võib piirata liikmesriigi võimalust käidelda jäätmeid iseseisvalt.

Konkreetse käitluskoha kindlaksmääramine piirab ka konkurentsivabadust. Sellele probleemile

on korduvalt tähelepanu juhtinud Konkurentsiamet, kes on soovitanud muuta jäätmeseadust

ning avada kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatud jäätmehooldus vabale konkurentsile.

Tegemist on kaaluka ja tihti isegi äärmusliku sekkumisega põhiseadusega kaitstud

ettevõtlusvabadusse, sest selle tulemusena võidakse teiste ettevõtjate majandustegevus sel alal

ühemõtteliselt lõpetada. Sealjuures ei ole pelk soov kaitsta ühte ettevõtjat konkurentsi eest

eraldi võttes suure tõenäosusega aktsepteeritavaks põhjenduseks ja seda eriti olukorras, kus on

6 Eko C-297/08, p 61.

8

olemas sama teenust odavamalt ja efektiivsemalt pakkuvad ettevõtjad.7 Õiguskantsleri

märgukirjas Narva linnas kehtestatud jäätmehoolduseeskirja punktile, mis seab kohustuse viia

segaolmejäätmed järelsortimiseks ühte konkreetsesse jäätmesortimistehasesse, leiti, et see

piirab ulatuslikult ettevõtja ettevõtlusvabadust, sest ettevõtjal ei ole võimalik valida parima

hinnaga ja/või parima kvaliteediga teenuse pakkujat.8

Ettevõtlusvabadus kaitseb ettevõtja võimalust toimida turu tingimustes riigi põhjendamatu

sekkumiseta. Seejuures on ettevõtlusvabadusest tuletatav õigus riigi sekkumisele, mh

konkurentsi piiramisele, vaid juhtudel, kui mingit liiki ettevõtlusega tegelemine üksnes turu

toimimise tingimustel oleks võimatu.9 Jäätmekäitlusteenus ei ole selline teenus, mida saab

pakkuda konkurentsita või vähese konkurentsiga.

PSi §-s 65 on sätestatud Riigikogu pädevus otsustada erinevaid riigielu küsimusi, milleks on ka

põhiõiguste riive aluseks oleva volitusnormi kehtestamine PSi § 3 lõikest 1 tulenevast

seaduslikkuse põhimõttest lähtudes. Ettevõtlus- ja lepinguvabaduse kasutamisele riiklike

piirangute kehtestamine või kehtetuks tunnistamine on seadusandja pädevuses. Nimetatud

pädevus ei kuulu KOVile ega ole seetõttu kohaliku elu küsimus. Seega ei ole hanke kohustus

vastuolus omavalitsusüksuse enesekorraldusõigusega, sest KOVi põhiseadusliku tagatise riive

ei ole võimalik.10 Selle järgi ei riiva KOVi enesekorraldusõigust see, kui seadusandja võtab

KOVilt õiguse piirata põhiõiguste kandjate põhiõigusi või -vabadusi, sh ettevõtlus- ja

lepinguvabadust.

Riigiabi analüüs

Kui turg on konkurentsile avatud, siis võib riiklik rahastamine mõjutada konkurentsi ja seetõttu

kohaldatakse tõenäoliselt riigiabi eeskirju, mistõttu on sisetehingute raames oluline järgida EL

siseturuga kokkusobivust, et mitte kahjustada konkurentsi11. Riigiabiks loetakse riigi, linna või

valla poolt või nende vahenditest ükskõik missugusel kujul antav soodustus, mis moonutab või

võib moonutada konkurentsi, soodustades mõnda ettevõtjat või mingite kaupade tootmist või

müüki.12

Kui sisetehing toimub turutingimustele vastava tasu eest, siis on võimalik aga eelise – ja selliselt

ka riigiabi – olemasolu tervikuna välistada. Selleks, et välistada eelise olemasolu, peab olema

kindel, et teenuse osutamise eest makstav tasu on turutingimusi silmas pidades mõistlik. Antud

juhul saab kasutada erainvestori testi määramaks, kas sarnastel asjaoludel oleks tavalistes

turumajanduslikes tingimustes tegutsev sarnase suurusega erainvestor olnud valmis tegema

kõnealust investeeringut.13

Riigiabi andmise küsimus tekib olukorras, kus riigi või KOVi vahenditest antakse otseselt või

kaudselt valikuline eelis äriühingule, kes tegeleb majandustegevusega ning riigiabi olemasolu

seisneb eelkõige selles, et pakkujalt ostetakse teenust turuhinnast kõrgema hinnaga ehk

ettevõtja saab kasu, mida ettevõtja ei oleks saanud tavalistes turutingimustes (nt tehing

turutingimustest soodsamalt). Seega saab äriühingu puhul meedet kvalifitseerida riigiabiks siis,

kui ettevõtte rahaline koormus, mida tal tavapärastel turutingimustel kanda tuleb, on

vähenenud.

7https://www.konkurentsiamet.ee/sites/default/files/juhtumid/2011/konkurentsiameti_31_05_11_soovitus_voru_l

innavalitsusele.pdf. 8 Õiguskantsleri märgukiri 3.2009. 9 RK 3-4-1-2-13, p 112. 10 RK 3-4-1-34-14 p 48. 11 Riigiabi mõiste on avatud EL toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 ja Euroopa Komisjon selgitanud riigiabi

mõistet komisjoni teatises riigiabi mõiste kohta (2016/C 262/01). 12 ELi toimimise lepingu artikkel 107 lõige 1. 13 Riigiabi mõiste teatise punktid 74-75.

9

Juhul, kui sisetehingu alusel ostetakse teenust hinnaga, mis on turuhinnast kõrgem, on see

käsitletav riigiabina, sest riigi eelarvel lasub suurem koormus kui siis, kui teenuse eest turuhinda

makstaks.

Kui teenuse pakkujat ei ole valitud avaliku pakkumismenetluse teel (nt läbi riigihanke), siis

saab tehingu vastavust tavapärastele turutingimusele kindlaks teha ka alljärgnevalt:

• võrdlusuuringu kaudu võrreldavate olukordadega14 või

• üldtunnustatud standardhinnangu alusel metoodikaga15.

Lisaks eelpool nimetatud analüüside läbiviimisele on KOVil võimalik teenus määrata

üldhuviteenuse osutamiseks (Services of general economic interest ehk SGEI). Nimelt leidis

Euroopa Kohus 2003. a oma Altmarki otsuses, et teatud tingimustel (nn Altmarki kriteeriumi)

ei kujuta hüvitised avaliku teenuse osutamise eest endast riigiabi, st ei kuulu asutamislepingu

artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse. Kui teenust osutatakse üldise majandushuvi teenusena,

siis on eelise esinemine välistatud ka siis, kui järgitakse nö Altmarki kriteeriume:

• abi saav ettevõtja peab olema reaalselt vastutav avaliku teenindamise kohustuse täitmise

eest ja see kohustus peab olema täpselt määratletud;

• parameetrid, mille alusel arvutatakse ettevõttele antav hüvitis, peavad olema objektiivselt

ja läbipaistvalt kindlaks määratud;

• hüvitis ei ületa netokulusid ja mõistlikku kasumit;

• teenuse osutamine toimub väikseima kogukuluga – teenus on hangitud

riigihankemenetlusega, mis tagab väikseima kulu või kompensatsioon on määratud selliselt

nagu iga efektiivne ettevõtja nõuaks ja seda ei ületata. 16

Tingimuste vabalt saab üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavale ettevõtjale riigiabi

anda 3 aasta jooksul 750 000 eurot. Kui kogumaksumus on suurem, tuleb lähtuda Euroopa

Komisjoni 20.12.2011 otsusest, mille alusel saab üldhuviteenuste osutamiseks anda riigiabi 15

miljonit eurot aastas ning leping peab sisaldama järgmisi andmeid:

• avalike teenuste osutamise kohustuse täpne laad ja kestus;

• asjaomane ettevõtja ja vajaduse korral territoorium;

• ülesande andva ametiasutuse poolt ettevõtjale antavate ainu või eriõiguste laad;

• hüvitusmehhanism ning hüvitise arvutamise, kontrollimise ja läbivaatamise parameetrid;

• ülemääraste hüvitiste maksmise vältimise ja tagasinõudmise kord ning

• viide Euroopa Komisjoni otsusele.

Jäätmeseaduse § 66 lõike 7 kohaselt on vähemalt 40 000 elanikuga kohaliku omavalitsuse

üksuses olmejäätmete veo teenust osutav ettevõtja üldhuviteenuse osutaja majandustegevuse

seadustiku üldosa seaduse tähenduses.

JäätSi § 1 lisatakse lõige 51

JäätSi § 1 lõike 51 alusel on riigihangete seaduse § 12 kohane sisetehing lubatud saarte

omavalitsustes ning teistes omavalitsustes vaid juhul, kui esmalt on püütud leida jäätmevedaja

riigihanke korras, kuid see pole õnnestunud.

Euroopa Kohtu lahendid tunnustavad sisetehingu kasutamist jäätmevaldkonnas (C-107/98; C-

26/03; C-480/06; C-553/15; C-285/18). Põhisõnum on, et ametiasutus võib avalike huvidega

14 Riigiabi mõiste teatise punktid 86–88. 15 Riigiabi mõiste teatise punktid 86–88. 16 Euroopa Kohtu 24. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas Altmark Trans, C-280/00, ECLI:EU:C:2003:415,

punktid 87–95.

10

seotud temal lasuvaid ülesandeid täita omaenda administratiivsete, tehniliste või muud laadi

vahenditega, ilma et ta oleks kohustatud pöörduma selliste üksuste poole, kes ei ole tema

teenistuses, samuti võib ta täita neid ülesandeid koostöös teiste ametiasutustega.

Lisaks, liikmesriikide vabadus valida teenuste osutamise viisi, millega hankijad täidaksid oma

vajadusi, tuleneb ka direktiivi 2014/24 põhjendusest 5, mille sõnastuse kohaselt „käesolevas

direktiivis ei kohustata liikmesriike mitte millegagi andma selliste teenuste osutamise ülesannet

kolmandatele isikutele või sisse ostma selliste teenuste osutamist, mida nad soovivad ise

osutada või korraldada muul viisil kui riigihankelepingutena käesoleva direktiivi tähenduses“,

hõlmates seeläbi nimetatud direktiivist varasemat Euroopa Kohtu praktikat. Kui ametiasutus

täidab ise enda seadusest tulenevad ülesanded oma ressurssidega üksuse kaudu, mille üle

teostab ta samasugust kontrolli nagu omaenda struktuuriüksuste üle, ei anta ühelegi

eraettevõtjale eeliseid teiste ees. Samas võib liikmesriik kehtestada täiendavaid nõudeid, mis

piiravad ametiasutuste võimalusi sõlmida sisetehingust hankelepinguid, kuigi nende lepingute

sõlmimine on liidu õiguse kohaselt lubatud.

Sisetehingu sõlmimine liikmesriikide ametiasutuste poolt või nende nimel peab toimuma

ELTLis sätestatud põhimõtete alusel nagu võrdne kohtlemine, mittediskrimineerimine,

proportsionaalsust ja läbipaistvust. Direktiivi 2014/24 artikli 12 lõige 1 koostoimes

läbipaistvuse põhimõttega on tagatud riigihangete seaduse § 12, millega on kehtestatud

tingimused sisetehingute sõlmimisele, need on kättesaadavad ja kohaldamisel etteaimatavad, et

vältida omavoli ohtu.

Seni kehtinud kord hankemenetlust korraldades sõlmitud riigihankelepingud ei ole suutnud

tagada osutatavate teenuste kvaliteeti, kättesaadavust ja järjepidevust. Täna tegutsevad

jäätmeveo turul üksikud ettevõtjad, seega puudub turul piisav konkurents või on see piiratud.

Seega aitab sisetehingu õiguse kasutamine tagada teenuse stabiilsuse ja jätkusuutlikkuse,

vähendades samal ajal monopoolsete olukordade ohtu. Võib märkida, et konkurentsi

puudumine või selle piiratus turul on suuresti põhjus ka EL eesmärkide täitmata jätmisel –

sihtarvude saavutamine. Seega tuleb riigil süsteemi reformida. Edaspidi vastutab KOV liigiti

kogumise sihtarvu saavutamise eest, mistõttu on KOV vajalik tagada teenuse kõrgem kvaliteet

ja paindlikkus, kuna tal tuleb täita konkreetseid keskkonna eesmärke ning läbi sisetehingu saab

ta kontrollida teenuse osutamise protsessi - säilitada parem kontroll teenuse kvaliteedi,

jätkusuutlikkuse ja kulude üle. Ka on jäätmehoolduse osutamine ühiskonnale oluline, sellel on

suur mõju elukvaliteedile, mistõttu tuleb tagada teenuse kvaliteet, hind ja kättesaadavus, ilma

et avalik teenus satuks ebamugavasse ja ebamõistlikult kallisse olukorda (Keila linn - vabaturg).

Saarelised omavalitsused on erandist väljas, kuna nad on geograafiliselt eraldatud, seal on

vähene konkurents ja samuti võib teenuse osutamine seal olla logistiliselt keerulisem ja

kulukam. Jäätmeveo hind on saartel kallim mandrist 10-30%. Hetkel kehtivate korraldatud

jäätmeveo teenuste hinnakirja järgi:

Kuressaares on segaolmejäätmete konteineri tühjendus 140l: 4.26 – 4.36 eurot – sõltuvalt

piirkonnast; Hiiumaal 10,57; Tallinn - Kesklinn 2.44, Nõmme 2.65; Tartus 1.85; Pärnu 2.31;

Narva 1.22.

Seega oleks KOV sisetehingu kaudu saartel jäätmeveo hind odavam, kuna puudub vajadus katta

eraettevõtte kasumit ja riske ning KOV tunneb oma piirkondade eripärasid, mis aitab lahendada

saare logistilisi väljakutseid. Ka aitab sisetehingu lubamine tagada saartel, kus konkurents on

piiratud või puudub täielikult, tagada olulise avaliku teenuse kiire ja tõhusa kättesaadavuse,

ilma et tekiks lünki teenuse osutamisel. Erand on proportsionaalne, kuna tulenevalt

geograafilisest isoleeritusest ning kõrgematest teenusekuludest on nende erinev kohtlemine

õigustatud. Mandril on suurem hulk teenuseosutajaid, seetõttu tuleb esmalt läbi viia riigihange,

11

et tagada vaba konkurents ja vältida turumoonutusi. Sisetehingut kasutatakse ainult juhul, kui

riigihange ebaõnnestub.

Sisetehing jäätmeveol on ka teistes ELi riikides lubatud. Eestis on sisetehingu rakendamine

korraldatud jäätmeveo teenuse hankimisel keelatud. Kehtiva RHSi seletuskirjas on selgitatud

järgmiselt: „Näiteks /…/ ei keela Euroopa Kohtu praktika sisetehingu režiimi kohaldamist

teenuste kontsessioonidele, sh jäätmekäitluse valdkonnas.“ (Vt EKo 13.11.2008, C-324/07,

Coditel Brabant, p 42; EKo 13.10.2005, C-458/03, Parking Brixen, p 40; EKo 11.01.2005,

C-26/03, Stadt Halle, p 14 (elanikkonna olmejäätmete käitluse ehitustööde ja teenuse

kontsessiooni segaleping); EKo 9.06.2009, C-480/08, komisjon vs Saksamaa, p 38-41 ja 44

(kohalike omavalitsuste vaheline koostööleping, mille eesmärk on avalik-õigusliku vahendaja

kaudu jäätmekäitlusprügila rajamine ja käitluse teenuse tagamine, mille otstarbel kohalikud

omavalitsused eraldavad oma territooriumil vahendajale maad jäätmekäitlusjääkide

ladustamiseks)). Euroopa Kohtu praktikas puuduvad viited sellele, et jäätmeveo ja -käitluse

teenuste kontsessioonid ei ole sisetehingu reegliga kaetud.

Saarelised omavalitsused, kus JäätSi § 135 lõike 2 kohaselt rakendub korraldatud jäätmeveo

korraldamise kohustus (elanikke on vähemalt 1500), on Hiiumaa vald, Saaremaa vald ja Muhu

vald. Ülejäänud saarelised omavalitsused (Kihnu vald, Ruhnu vald ja Vormsi vald) võivad

vajaduse ilmnemisel samuti korraldatud jäätmevedu korraldada, kohaldades selleks

sisetehingut. Saarelistele omavalitsustele erandi tegemine on otstarbekas, et tagada saartel

kvaliteetne teenus, selle kättesaadavus ja järjepidevus ning vastuvõetav hind. Saarelised

omavalitsused ei saa sisetehingut rakendamata kõiki neid tingimusi tagada võrdselt teiste

omavalitsustega. Senine praktika näitab, et konkurents saareliste omavalitsuste korraldatud

jäätmevoe riigihangetel puudub (riigihankel osaleb 1 kuni 2 pakkujat) ning jäätmeveoteenuse

hinnad saartel on mitmel juhul oluliselt kõrgemad kui teistes omavalitsustes.

Ülejäänud omavalitsustes, kus rakendub korraldatud jäätmeveo korraldamise kohustus, on

riigihangete seaduse §-s 12 sätestatud sisetehingu rakendamine piiratud. Sisetehingu võib

korraldatud jäätmeveo korraldamiseks teha vaid siis, kui on korraldatud riigihange, mis loetakse

lõppenuks riigihangete seaduse § 73 lõike 3 punktides 2–5 sätestatud juhtudel. Hankijal on

õigus ja kohustus seada hankele oma vajaduste järgi mõistlikud ja põhjendatud tingimused,

sealjuures nõuded jäätmeveokitele.

Kui pakkuja leiab, et hanke tingimused ei ole mõistlikud, on tal võimalik pöörduda

esmajärjekorras riigihangete vaidlustuskomisjoni poole või kohtusse. Jäätmeveoteenuse pärast

vaidlustuskomisjoni poole pöördumine on tavapärane, mistõttu võib järeldada, et see

kontrollimehhanism toimib. Sisetehingu rakendamine on siiski KOVi kaalutlusotsus, mitte

kohustus. Kui KOV otsustab sisetehingut pärast hanke nurjumist mitte rakendada, korraldab ta

uue riigihanke.

Sisetehingut on vaja lubada selleks, et KOVil oleks võimalik täita talle seadusega pandud

ülesannet korraldada jäätmevedu, seejuures on KOVile seatud nõuded ka selle tulemuslikkusele

(liigiti kogumise sihtarv). Seega tuleb KOVidele luua võimalused selle kohustuse täitmiseks.

Ei saa välistada olukorda, kus KOV ei leia hanke kaudu oma vajadustele vastavat jäätmevedajat

(nt Pärnu linna kaalupõhisele veole üleminekut käsitlev hankeleping, mis vedaja ettepanekul

lõpetati enne tähtaega ja jäätmeveoteenuse kvaliteedi halvenemine mitmes omavalitsuses).

Korraldatud jäätmeveo riigihangete puhul on viimastel aastatel toimunud turu koondumine.

2024. aasta augusti seisuga pakub korraldatud jäätmeveo teenust viis ettevõtet 93

veopiirkonnas: AS Eesti Keskkonnateenused (55 veopiirkonda), AS Ragn-Sells

(23 veopiirkonda), OÜ Ekovir (7 veopiirkonda), AS Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus

(5 veopiirkonda) ja MTÜ Lääne-Viru Jäätmekeskus (3 veopiirkonda). Seetõttu on oluline, et

12

kui riigihange on nurjunud, on KOVil võimalik siiski tagada kohustusliku teenuse osutamine,

kasutades selleks sisetehingut.

KOVi äriühing või asutus võib samuti osaleda riigihankel, kui tal on võimeline osutama seda

teenust. Korraldatud jäätmeveo teenust osutab riigihangete tulemusel 2024.a üks KOVile

kuuluv ettevõte (Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus AS, mis kuulub Tallinna linnale) ja üks

KOVide koostööorganisatsioon (MTÜ Lääne-Viru Jäätmekeskus).

JäätSi § 1 lõike 7 muudatus on seotud valdkonna eest vastutava ministeeriumi valitsemisala

asutuse haldusjärelevalvega. Lõige sätestab, et haldusjärelevalvele kohaliku omavalitsuse

üksuse tegevuse üle kohaldatakse Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) sätteid, arvestades JäätSi

erisusi. Tegemist on üldsätetega. Valdkondlikus eriseaduses nähakse ette võimalus teha

valdkondlikku järelevalvet samas mahus, nagu seni sai Justiitsministeerium teha VVSi § 85

alusel. Eriseaduses sätestatakse järelevalve kord ning seda on VVSiga võrreldes laiendatud

täiendavate järelevalvaja õigustega ning täpsustatud on järelevalve eesmärki. Tegemist on

erinormiga VVSis sätestatud üldnormist.

JäätSi § 11 lõige 2

Paragrahv 11 sätestab „saastaja maksab“ põhimõtte. Muudatusega jäetakse välja välistus, mille

järgi ei ole jäätmekäitluse järelevalve kulud jäätmevaldaja kanda. Muudatus on kooskõlas

jäätmete raamdirektiivi artikli 14 punktiga 1. Jäätmekäitlus on JäätSi § 13 kohaselt nii jäätmete

kogumine, vedamine, taaskasutamine, sh sortimine, kui ka kõrvaldamine, sh vahendamine või

edasimüümine. Järelevalvekulud on näiteks järelevalvespetsialisti palkamisega,

valvekaamerate paigaldamisega, jäätmete liigiti kogumise kontrollimisega ja prügistajate

tuvastamisega seotud kulu. Muudatuse järgi on omavalitsusel võimalik edaspidi

jäätmehoolduse arendamise kulude hulka arvestada ka järelevalvekulu ning koguda see

jäätmevaldajatelt jäätmehoolduskuluna.

JäätSi § 12 täiendatakse lõikega 4

Paragrahvi 12 lõikega 4 nähakse ette, et jäätmehoolduse arendamiseks loodud riiklikest

toetusprogrammidest (Keskkonnaministri 31.01.2020 määrus nr 10 „Keskkonnaprogrammist

toetuse andmise kord ja tingimused“) toetuse andmisel võib seada omavalitsusüksusele

tingimuseks olmejäätmete liigiti kogumise sihtarvu täitmise. Sel moel on võimalik motiveerida

omavalitsusi sihtarvu saavutamiseks vajalikke muudatusi tegema. Seejuures ei ole kavas kuni

üleminekuperioodi lõpuni (2030. a lõpp) sihtarvu saavutamist toetuse saamisel eeltingimuseks

seada. See puudutab ka ELi ühtekuuluvusfondi toetusperioodil 2021–2027 jäätmete liigiti

kogumise infrastruktuuri toetusmeetmest toetuse andmist. Kui toetusvoorus seatakse toetuse

saamise eeltingimuseks sihtarvu saavutamine, siis võetakse aluseks Keskkonnaagentuuri

koostatud ja hiljemalt 1. aprillil Keskkonnaportaalis avaldatud aruanne.

JäätSi § 24 lõige 41

Jäätmeseaduse § 24 lisatakse lõige 41. Lõikes 41 esitatakse uuesti kehtiv jäätmeseaduse § 117

lõige 3. Toote valmistajal või maaletoojal on juba olemas usaldusväärne teave, kuna tootel

peaks olema teave ohtlike ainete kohta, aga kui teave puudub, peab olema võimalik seda saada.

Toote valmistaja või maaletooja peab olema valmis jagama teavet oma turule lastud tootes

sisalduvate ainete ja jäätmetes sisalduvate ainete ning jäätmekäitluse kohta. Teavet tuleb anda,

et vältida potentsiaalset keskkonna- või terviseohtu. Asjakohane teave tagab, et jäätmeid ei

kõrvaldata sobimatul viisil, mis võib seada ohtu keskkonna ja inimese tervise.

JäätSi § 261 lõiked 15 ja 16

Paragrahvi 261 lisatakse lõiked 15 ja 16. Lõikes 15 esitatakse uuesti kehtiv § 117 lõige 21 ja

lõikes 16 § 117 lõige 22.

13

Lõike 15 kohaselt on muu isik kui tootja, kes võtab jäätmevaldajalt vastu probleemtootest

tekkinud jäätmeid ning taaskasutab või kõrvaldab neid, kohustatud esitama

probleemtooteregistrile andmed probleemtootest tekkinud jäätmete käitlemise kohta §-s 251

sätestatud kohustuste ja § 26 lõike 3 alusel kehtestatud nõuete kohaselt. Jäätmekäitlejal, kes ei

ole tootja ning kes taaskasutab või kõrvaldab jäätmeid, tuleb esitada aruanne

probleemtooteregistrisse.

Lõige 16 sätestab, et probleemtoodete tootja aruande esitamise kohustus loetakse täidetuks ka

juhul, kui lõikes 15 nõutud andmed esitatakse probleemtoote tootja nimel.

JäätSi § 269 lõige 1

Paragrahvi 269 lõikes 1 parandatakse viited. Kuna jäätmeseaduse § 117 lõige 21 esitatakse § 261

lõikesse 15, tuleb § 269 lõige 1 viia kooskõlla muudatusega.

JäätSi § 31

Paragrahvi 31 lõiget 11 täiendatakse nii, et KOVi üksuse korraldatud jäätmete liigiti kogumise

eesmärk on lisaks olmejäätmete korduskasutamiseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu

sihtarvude täitmisele ka olmejäätmete liigiti kogumise sihtarvu täitmine igal aastal.

Paragrahvi 31 täiendatakse lõikega 31, mille kohaselt tuleb koguda paberi- ja kartongijäätmed

(vanapaber) koos paber- ja kartongpakendijäätmetega samasse kogumisvahendisse (kott,

süvamahuti, konteiner vm). Materjali kaupa kogumine toimub kõigi kogumisviiside puhul, st

nii tekkekohalt kogumisel, kogumispunktides, jäätmejaamades või muul viisil kogudes. Paberit

ja kartongi ei koguta segapakendi mahutisse ega plast- ja metallpakendi mahutisse, kuna siis ei

ole enam tegemist materjali põhjal kogumisega ning kogutava paberi ja kartongi väärtus

materjalina võib määrdumise tõttu langeda. Kui omavalitsuses kogutakse tekkekohalt vaid

segapakendit, tuleb luua võimalus ka paberi ja kartongi üleandmiseks.

Muudatuse eesmärk on suurendada olmejäätmete liigiti kogumist ja ringlussevõttu, vähendades

segadust paberi- ja kartongijäätmete kogumisel, mida on põhjustanud senine paberi- ja

kartongijäätmete eraldamise nõue selle järgi, kas tegemist on pakendiga või mitte. Praktikas

visatakse vanapaber sageli paber- ja kartongpakendi konteinerisse ning vastupidi, kusjuures

mõlema konteineri soovituslik värv on sinine. Paberi- ja kartongijäätmed kogutakse eelnõu

kohaselt edaspidi eelkõige korraldatud jäätmeveoga ning need jäätmed antakse pärast kokku

kogumist üle taaskasutusorganisatsioonidele, kes korraldavad kooskogutud paber- ja

kartongpakendi ning vanapaberi edasise käitluse neid jäätmeliike üksteisest eraldamata.

Paragrahvi 31 lõige 5 tunnistatakse kehtetuks, kuna see lisatakse pakendiseadusesse

(eelnõukohane § 15).

Paragrahvi 31 lõike 6 täienduse kohaselt võib KOV näha ette erandi pakendiseaduse §-s 15

sätestatud pakendijäätmete liigiti kogumisest juhul, kui ta on selle vajalikkust ja põhjendatust

analüüsinud jäätmekavas ja sätestanud jäätmehoolduseeskirjas ning on täidetud vähemalt üks

§ 31 lõikes 6 loetletud eeltingimustest.

KOV võib põhjendatud juhul teha erandi näiteks pakendijäätmete tekkekohal kogumisest teatud

jäätmetekkekohatüüpide puhul või hajaasustuses pakendijäätmete tekkekohalt kogumisest

korteriühistute juures. Juhul, kui KOV peab põhjendatuks ja rakendab erandi, millega kaasneb

pakendijäätmete ulatuslikum kogumine, kui on sätestatud PaksS § 15 lg 4-6, on TKOd

kohustatud ka vastavad kulud hüvitama. Erandite tegemise põhjendatust hindab vajadusel

Keskkonnaamet haldusjärelevalve käigus.

14

Lõikes 7 täpsustakse, et omavalituse korraldatud olmejäätmete liigiti kogumine peab arvestama

piirkonna iseärasusi. See tähendab, et omavalitsus peab jäätmete liigiti kogumise lahenduse

valimisel lähtuma lisaks liigiti kogumise sihtarvu saavutamise ja kulude optimeerimise

eesmärgile ka kohalikest oludest. Jäätmete kogumiseks tuleb valida selline lahendus, mis

arvestab veopiirkonna eeldatavaid jäätmekoguseid, teedevõrku, hoonestust, asustustihedust ja

muid tingimusi. Omavalitsus peab läbi mõtlema, milliseid jäätmeveokeid (lisaks veoki

täismassile ka mitme jäätmeliigi kogumist võimaldav kambrite arv), kogumisvahendeid

(jagatud sisuga mahutid, süvamahutid, jäätmekotid, kastid vm), veosagedusi ja kogumisringe

on otstarbeks piirkonnas rakendada. Näiteks võib mõnes väga tiheda hoonestuse ja kitsaste

tänavatega piirkonnas olla keeruline korraldada jäätmete liigiti kogumist erinevate

konteineritega, kuna nende jaoks ei ole võimalik leida tänaval piisavalt ruumi. Sel juhul võiks

kaaluda näiteks jäätmete üleandmist kottidega. Samas väga hõreda asustusega piirkonnas ei

pruugi mitme jäätmeliigi eraldi veoringidega tekkekohalt äravedu olla kulutõhus ega

keskkonnahoidlik. Sellistes piirkondades peaks kaaluma ühismahutite paigaldamise võimalust,

kogumisringide korraldamist või jagatud sisuga konteinerite ja mitmekambriliste jäätmeveokite

kasutuselevõttu. Kohalike tingimustega arvestamine muudab teenuse jäätmevaldajatele

mugavamaks. Omavalitsustele on sobivate tingimuste valimisel abiks Keskkonnaagentuuri

arendatav jäätmete liigiti kogumise taristu mudel.

Paragrahvi 31 lisatakse lõige 8, mille kohaselt jäätmete liigiti kogumise korraldus peab olema

elanikele mugav ning selle teenuse hind ja muud omadused peaks inimesi motiveerima jäätmeid

liigiti koguma ning olema kulutõhus. Mugavaks saab lugeda kogumislahendusi, mille puhul

inimene ei pea liigiti kogutud jäätmete üleandmiseks tegema ülemääraseid pingutusi. Mugavaks

saab lugeda näiteks jäätmete tekkekohal kogumist või kui see pole võimalik, siis jäätmete

üleandmist kogumispunktis, mis jääb majapidamisest jalutuskaugusele või sõidukiga liikudes

tavapärasele liikumistrajektoorile või kaupluse juurde. Motiveerivaks saab lugeda sellist liigiti

kogumist, mille puhul liigiti kogumine tasub ära ehk liigiti kogutud jäätmete üleandmine on

soodsam kui liigiti kogumata jäetud jäätmete üleandmine. Motiveeriv on ka selline

kogumislahendus, kus jäätmete liigiti kogumine ja nende üleandmine on lihtsam kui liigiti

kogumata jäätmete üleandmine (nt liigiti kogutud jäätmeid saab üle anda sagedamini). Jäätmete

liigiti kogumine on kulutõhus, kui liigiti kogumisega hoitakse kulusid kokku. Näiteks võib

KOV jäätmete üleandmise hinnakirja kehtestada selliselt, et liigiti kogutud jäätmete

üleandmiseks tehtav kulu on vähemalt kolm korda väiksem kui segaolmejäätmete ja valesti

liigitatud jäätmete üleandmiseks tehtav kulu. Lõikes 8 sätestatud põhimõtet tuleb järgida nii

korraldatud jäätmeveo korraldamisel, jäätmejaama teenuse puhul kui ka teiste

kogumislahenduste puhul.

Tartu Ülikooli ja Earth Care OÜ 2020.a uuringu17 kohaselt mõjutab lõpptarbija käitumist kaotus

(nt lisakulu või rakendatav tasu) rohkem kui võit (nt lisaboonus või soodustus). Seetõttu on

tarbijad tundlikumad nende valikutele kehtestatud tasudele kui soodustuste saamisele ning

seetõttu on suurema tasu rakendamine suurema tõhususega meede, kui on hinnasoodustuse

pakkumine liigiti kogutud jäätmete üleandmisel.

JäätSi § 42

17 „Teatavate plasttoodete tarbimise vähendamiseks võetavate meetmete ja teatavatele plasttoodetele laiendatud

tootjavastutuse rakendamisega kaasnevate mõjude analüüs“; Tartu Ülikool, Earth Care OÜ; 2020. Kättesaadav

internetist: https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2021-

12/Teatavate%20plasttoodete%20tarbimise%20v%C3%A4hendamiseks%20v%C3%B5etavate%20meetmete%2

0ja%20teatavatele%20plasttoodetele%20laiendatud%20tootjavastutuse%20rakendamisega%20kaasnevate%20m

%C3%B5jude%20anal%C3%BC%C3%BCs%20%282020%29.pdf.

15

Paragrahvi 42 lõiget 1 muudetakse. Lõikes sätestatakse, et jäätmekava antakse kohaliku

omavalitsuse üksuse volikogu kehtestatud õigusaktiga. Edaspidi ei ole vajalik, et jäätmekava

oleks kohaliku omavalitsuse üksuse arengukava osa. Muudatus on tingitud praktikas ilmnenud

vajadusest. Muudatuse eesmärk on suurendada paindlikkust, vähendada administratiivset

koormust ja tugevdada jäätmekorralduse valdkondlikku käsitlust. Jäätmekava on oma

olemuselt valdkondlik dokument, mis keskendub jäätmehoolduse korraldamisele, mitte KOV

üldistele strateegilistele eesmärkidele. Jäätmekava eraldi koostamine võimaldab selle

muutmisel kiiremat ja paindlikumat menetlust. Arengukava muutmine on keeruline ja

ajamahuks protsess. Seega kui jäätmekava ei ole enam arengukava osa, saab seda vajadusel

kiiremini uuendada ja kooskõlla viia jäätmealaste eesmärkidega. Lõikest eemaldatakse teine

lause: "Jäätmekava koostamisel võetakse arvesse valdkonna arengukavas sätestatut.", mis

taasesitatakse uues lisanduvas lõikes 11.

Paragrahvi 42 lisatakse lõige 11, kus taasesitatakse kehtiva jäätmeseaduse lõike 1 teine lause,

mille kohaselt võetakse jäätmekava koostamisel arvesse valdkonna arengukavas sätestatut.

Lisatakse, et jäätmekava koostamisel ja rakendamisel peab alati arvesse võtma olmejäätmete

liigiti kogumise sihtarvu saavutamise kohustust. Kuna nimetatud kohustus on KOV-le

seadusega pandud kohustus, peab see olema jäätmekava koostamisel ja rakendamisel esmane

lähtekoht, vastasel juhul võivad kohustuste täitmiseks vajalikud meetmed jääda planeerimata.

Lõike 3 punkti 3 täiendatakse nõudega, et omavalitsusüksus peab kavandama jäätmekavas

olmejäätmete liigiti kogumise sihtarvu saavutamist igal aastal. Selleks on neil vaja hinnata

praegust olmejäätmete liigiti kogumise taset, analüüsida, kuidas kavandatavad muudatused

liigiti kogumist mõjutavad, ning kontrollida, et eeldatav liigiti kogumise tase on piisav sihtarvu

saavutamiseks igal aastal. Olmejäätmete liigiti kogumise taseme arvestamisel võetakse arvesse

samu jäätmeliike, mida arvestatakse olmejäätmete ringlussevõtu sihtarvu (JäätS § 1363 lg 2)

saavutamisel. See arvutusmetoodika on alates 2025. aastast ühesugune kõigil ELi

liikmesriikidel ning on esitatud komisjoni rakendusotsuses (EL) 2019/1004.18

Lõike 3 punkti 6 alusel peab omavalitsusüksus hindama uute kogumissüsteemide loomise

vajadust. Sätet täpsustatakse nii, et omavalitsusüksus peab hindama ka olemasolevate

kogumissüsteemide muutmise vajadust. Analüüsi tehes tuleb arvesse võtta olmejäätmete liigiti

kogumise sihtarvu saavutamise kohustust ja erandite rakendamise kavatsust. Lisaks tuleb

arvestada, et olmejäätmete liigiti kogumise korraldamisel tuleb lähtuda piirkondlikest

iseärasustest ning liigiti kogumine peab olema jäätmevaldajale võimalikult mugav, motiveeriv

ja kulutõhus.

Lõike 3 punkti 7 täiendatakse nõudega analüüsida jäätmehoolduse rahastamise peatükis ka

jäätmehoolduskulude kandmise kohustuse rakendamist, selle kohustuse eesmärke ja korraldust.

Jäätmekavas planeerib omavalitsusüksus vajalikud tegevused liigiti kogumise sihtarvu

saavutamiseks ning vajalikud investeeringud. Seega tuleb jäätmekavas analüüsida, kas

jäätmehoolduskulude kandmise kohustuse rakendamine on vajalik, milliste kulutuste katteks

on see vajalik, millised kulutused kaetakse jätkuvalt omavalitsuse eelarvest ning kuidas

kogutakse jäätmehoolduskulud jäätmevaldajatelt, sh milline on kohustuse ülesehitus (nt

püsitasu, muutuvtasu), arveldamine, võimalikud soodustused jm. Jäätmekavas tuleb käsitleda

jäätmehoolduse rahastamist vähemalt jäätmekava perioodil, kuid vajaduse korral tuleb hinnata

ka pikemat prognoosi, eriti kui kavaga nähakse ette suuremad investeeringud. Jäätmehoolduse

rahastamise planeerimisel peaks arvesse võtma ka võimalikke toetusmeetmeid ja arvestama

neile seatud eeltingimusi.

18 Komisjoni rakendusotsus (EL) 2019/1004, millega kehtestatakse vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivile 2008/98/EÜ jäätmeid käsitlevate andmete arvutamise, kontrollimise ja esitamise eeskirjad ning

tunnistatakse kehtetuks komisjoni rakendusotsus C(2012) 2384. https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32019D1004&from=EN.

16

Lõike 3 punkti 13 muudatuse kohaselt esitatakse jäätmekavas plaan, milliste meetmetega

omavalitsusüksus vähendab oma piirkonnas tekkivate selliste olmejäätmete ja biolagunevate

jäätmete prügilasse ladestamist ja põletamist, mis sobivad korduskasutuseks

ettevalmistamiseks, ringlussevõtuks või muul moel taaskasutamiseks. Selline analüüs on

vajalik, kuna omavalitsusüksuse korralduslike tegevuste kaudu kogutud jäätmed suunab

käitlusse omavalitsus ise (eelnõukohane JäätSi § 70). Selle plaaniga saavad omavalitsusüksused

kavandada jäätmeseaduse § 70 lõike 2 täitmist. Lõike 2 kohaselt peab korraldatud jäätmete

taaskasutamise ja kõrvaldamise eesmärk olema ka olmejäätmete korduskasutuseks

ettevalmistamise ja ringlussevõtu sihtarvude täitmine, mis on sätestatud jäätmeseaduse § 1363

lõigetes 1 ja 2. Omavalitsusüksus ei pea kavandama kokku kogutud laiendatud tootjavastutuse

alla kuuluvate jäätmeliikide (pakendijäätmed, patarei- ja akujäätmed, romusõidukid ja

kasutuselt kõrvaldatud mootorsõidukid, elektroonikajäätmed ja nende osad, vanarehvid,

põllumajandusplast, kalapüügivahendite jäätmed) edasist käitlust. See ülesanne on tootjatel.

Lõike 3 punkti 14 täiendatakse selliselt, et omavalitsusüksus analüüsib lisaks pakendijäätmete

kogumise ja vedamise korraldamisele ka nende taaskasutusorganisatsioonidele üleandmist.

Pakendijäätmete kogumine on seni olnud taaskasutusorganisatsioonide ülesanne (kui kohustusi

pole TKOle üle antud, siis tootja ülesanne). Pärast üleminekuperioodi lõppemist on olmes

tekkivate tagatisrahata pakendijäätmete kogumine kohaliku omavalitsuse üksuse ülesanne, kuid

pakendijäätmete käitlemise korraldamine jääb TKO kohustuseks. KOV analüüsib

pakendijäätmete veosagedust, et ei tekiks olukorda, kus pakendijäätmeid veetakse ülemäära

sagedasti, millega kaasnevad täiendavad kulud tootjatele ja välditav keskkonnamõju.

Omavalitsusüksuse kokku kogutud pakendijäätmed veetakse vaheladustuskohta või

käitluskohta, kus need antakse turuosade järgi üle kolmele taaskasutusorganisatsioonile või

TKO-ga kokkuleppel otse käitlejale. Vaheladustuskoha või käitluskoha võiks

taaskasutusorganisatsioonidega kokku leppida võimaluse korral juba jäätmekava koostamisel.

Kui jäätmekava on valminud, uuendab KOV oma jäätmehoolduseeskirja ning seejärel

korraldab käitluse ja veo hanked. Veoteenuse hankes on vaheladustuskoha määramine juba

kohustuslik. Paralleelselt jäätmehoolduseeskirja koostamisega uuendab KOV

taaskasutusorganisatsioonidega oma lepingud, kus fikseeritakse igale TKOle üleantavate

pakendijäätmete vaheladustuskoht (üleandmiskoht). Kui kokkulepet mingil põhjusel ei

saavutata, on omavalitsusüksusel õigus vaheladustuskoht ise määrata. Selleks võib olla näiteks

omavalitsuse territooriumil asuv jäätmejaam. Oluline on vaheladustuskohad ära tuua

pakendijäätmete veoteenuse hanke alusdokumendis. Veokulud kannab pakendiseaduse § 152

lõikes 7 määratud ulatuses jäätmevaldaja ja ülejäänud osa TKO (tootja).

Lisaks tuleb jäätmekavas kirjeldada pakendijäätmete kogumise korraldust hajaasustuses ja

tiheasustuses, tekkekohalt kogumise tingimusi ja ühiskonteinerite (avalike konteinerite)

kasutamist ning pakendijäätmete kogumist pakendiliikide kaupa (klaaspakendijäätmed, paber-

ja kartongpakendijäätmed koos vanapaberijäätmetega, plast- ja metallpakendijäätmed).

Muuhulgas analüüsib KOV avalikuks kasutuseks mõeldud pakendijäätmete kogumissüsteemi

laiendamist müügikohtade juurde. Kohaliku omavalitsuse üksus peab põhjendama

müügikohtade juurde kogumisvõrgustiku rajamist ning analüüsima muid võimalikke lahendusi

eesmärgi täitmiseks. Kui analüüs näitab, et selles osas on vajadust, siis peab püüdma KOV

vastavad kokkulepped müügikohaga saavutada. Kui kokkulepet ei saavutata, siis müügikohta

vastavaid pakendikonteinereid ei saa paigutada. Sellisel juhul tuleb leida KOV-il alternatiivne

koht, mis aitab saavutada olmejäätmete liigiti kogumise eesmärgi KOV-is.

Müügikohad, mis ka ise on pakendiettevõtjad, jäävad suurema tõenäosusega valdava osa

jäätmevaldajate liikumistrajektoorile. Seetõttu võib avalike pakendimahutite olemasolu

kaupluste juures olla vajalik liigiti kogumise edendamiseks nii tihe- kui ka hajaasustuses.

17

Kogumise planeerimisel saab kasutada abivahendina Keskkonnaagentuuri arendatavat

jäätmetaristu mudelit.

Jäätmekavas on otstarbekas planeerida ka teavitustööd pakendijäätmete kohta koostöös

TKOdega, millel on pakendiseaduse järgi kohustus teavitada tarbijaid pakendijäätmete teemal.

Lõiget 3 täiendatakse punktiga 17, mille alusel peab omavalitsusüksuse jäätmekava sisaldama

ka korduskasutuse edendamise ja jäätmetekke vältimise kava. Omavalitsusel on mitmeid

hoobasid jäätmetekke vältimise edendamiseks. Näiteks saab KOVi jäätmejaamas korraldada

kasutuskõlblike asjade vastuvõtmist ja edasiandmist neile, kes neid asju vajavad.

Omavalitsusüksus saab toetada korduskasutusele või esemete parandamisele ja korrastamisele

suunatud algatusi. Oluline on ka toidujäätmete tekke vältimise ja vähendamise võimaluste

tuvastamine ja kavandamine, näiteks koolitoidu puhul või toidujagamiskappide toetamise

kaudu. Samuti on kohaliku omavalitsuse üksustel võimalik suunata jäätmetekke vähendamist,

sh toidujäätmete tekke vähendamist, avalikele üritustele kehtestatavate nõuetega.

Lõiget 3 täiendatakse punktiga 18, mille kohaselt tuleb KOVi jäätmekavas esitada teiste

omavalitsusüksustega koostöö tegemise plaan. Säte lisatakse selleks, et suunata omavalitsusi

omavahel koostööd tegema ning detailsemalt koostöö eeliseid või puudusi läbi mõtlema, sh

hindama mastaabiefektist saadavat kasu ning pädevuse suurenemist.

Jäätmekavas analüüsib KOV, kas tal on otstarbekas teha teiste omavalitsustega koostööd

laiaulatuslikult kogu jäätmehoolduse valdkonnas või kitsalt mõne projekti elluviimisel või

ülesande täitmisel. Analüüsis peaks käsitlema vähemalt jäätmekava ja jäätmehoolduseeskirja

koostamist, veopiirkondade määramist, veoteenuse, käitlusteenuse ja muid

jäätmehooldusehankeid, kogumisringide korraldamist, jäätmejaamade rajamist ja kasutamist

ühiselt või omaette ning omavalitsuste koostööorganisatsiooniga liitumist.

Omavalitsusüksus võib põhjendatud juhul leida ka, et koostöö ei ole otstarbekas. Oluline on, et

arutelu koostöö tegemise üle toimub KOVis juba jäätmehoolduse kavandmise ehk jäätmekava

koostamise etapis, mitte hiljem, kui koostöö võimalustele on juba jäätmehoolduseeskirja

vastuvõtmise ja riigihangete tegemisega seatud olulised piirangud.

JäätSi § 44 lõige 4

Paragrahvi 44 lõikes 4 tehakse parandus ja asendatakse viide kehtetule sättele (§ 39 lg 3) viitega

kehtivale sättele (§ 39 lg 31).

JäätSi § 64

JäätSi § 64 tunnistatakse kehtetuks. Uue jäätmearuandluse süsteemi kasutuselevõtul minnakse

kõigi jäätmevedude, sh tavajäätmete vedude puhul üle digitaalsetele jäätmeveo saatekirjadele

ning eraldi ohtlike jäätmete saatekirju enam ei nõuta. Jäätmeveo saatekirju käsitletakse

eelnõukohase seaduse §-s 1171. Edaspidi esitatakse nii tava- kui ka ohtlike jäätmete saatekirjad

keskkonnaotsuste infosüsteemis KOTKAS.

JäätSi § 65 lõige 2

Paragrahvis 65 täpsustatakse, et KOV korraldab lisaks kodumajapidamises tekkivate ohtlike

jäätmete kogumisele ka nende käitlemise. See säte on kooskõlas eelnõukohase §-ga 70, mille

alusel KOV korraldab kõigi oma korralduslike tegevuste kaudu kogutud jäätmete (v.a

laiendatud tootjavastutuse alla kuuluvad jäätmed) edasise käitluse. Sel moel on kohaliku

omavalitsuse üksustel võimalik edendada jäätmete ringlussevõttu.

JäätSi 4. peatükk

18

Peatüki pealkiri muudetakse, kuna lisatakse uus paragrahv, mis käsitleb jäätmehoolduse

rahastamiseks mõeldud jäätmehoolduskulude kandmise kohustuse rakendamist.

JäätS § 66 lõiked 12–14

Paragrahvi 66 lisatakse lõige 12, mille kohaselt jäätmevedaja ainsaks kliendiks on

omavalitsusüksus, kellel on jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise ja nendega arveldamise

kohustus. Kui KOVi üksus peab ise arvestust jäätmevaldajate üle, saab ta oma

haldusterritooriumil efektiivsemalt jäätmehooldust korraldada, sest tal on jäätmevaldajatest,

nende kasutatavatest kogumisvahenditest, jäätmete väljaveo sagedusest ning jäätmevoogudest

detailne ülevaade.

Veoteenuse tasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri

2000. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00, p 20; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

8. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-4-1-15-07, p 17; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 1. juuli 2008. a otsus asjas nr 3-4-1-6-08, p 38).19

Lõike 13 alusel võib KOVi üksus korraldatud jäätmeveo tasu kogumise korraldada KOKSi

§-s 62 loetletud koostöövormide kaudu. Need koostöövormid võimaldavad ülesande täitmiseks

volitada teist linna või valda, omavalitsusliitu ja muid omavalitsuste ühendusi, moodustada

selleks ühisameti või -asutuse. Samuti võib korraldatud jäätmeveo kulu kogumise korraldada

halduslepingu alusel KOVi enda asutatud ja tema otsese valitseva mõju all oleva äriühingu,

mittetulundusühingu või sihtasutuse kaudu.

Lõike 14 kohaselt võib lisaks eelnevale halduslepingu alusel korraldada jäätmevaldajate üle

arvestuse pidamise ja arve esitamise ka korraldatud jäätmeveo teenuse osutaja kaudu. Sellisel

juhul on korraldatud jäätmeveo kulu arve esitaja jäätmevedaja, kellele on selleks volitus antud

korraldatud jäätmeveo hankelepingu kaudu, kuid kogu kogutav korraldatud jäätmeveo kulu

laekub kohalikule omavalitsusele.

Paragrahvi 66 lõigete 12–14 rakendamise kohustus tekib alates uue korraldatud jäätmeveo hanke

korraldamisest, kuid hiljemalt 2030. aasta 31. detsembrist. See toob omavalitsusüksusele kaasa

vajaduse luua jäätmekorralduse haldamiskeskus. KOVil on kohustus sisse nõuda ka tasumata

summad. Lisaks kaasneb sellega KOVi õigus võtta jäätmeveo teenustasu jäätmete veo ja selle

ettevalmistamisega seotud kulude (JäätS § 66 lõigete 4–6 tähenduses) katteks, mille hulka

kuuluvad ka jäätmevaldajaga arveldamise ja nende üle arvestuse pidamise kulud.

KOVüksuse kaudu kogutav tasu tagab läbipaistvuse, tõhususe ja õiglase rahastamise, aidates

saavutada nii kohalikke kui riiklike jäätmehoolduseesmärke. Samuti muudab tasu kogumine

KOV kaudu jäätmeveoteenuse korraldamise paindlikumaks ning KOVil on võimalik kiiremini

kohaneda jäätmevaldajate muutunud vajadustega.

1) Tänane süsteem ei ole neid eesmärke aidanud tõhusalt saavutada. Vedaja keskendub üksnes

jäätmete äraveole ja tasu kogumisele ega keskendu keskkonnaeesmärkide saavutamisele. KOV

vastutab jäätmehoolduse eesmärkide täitmise eest. Kui ta ei halda tasusid, on tal keeruline

suunata vahendeid vajalikesse tegevustesse ja arendada selliselt süsteemi terviklikult.

Riigikontrolli 2016. aasta aruandes „Riigi ja kohalike omavalitsuste tegevus olmejäätmete

kogumisel ja taaskasutusse suunamisel“ on selgelt välja toodud, et enamikus omavalitsustes ei

kontrollita sisuliselt, kas on teada kõik jäätmete tekitajad, kas jäätmeid sorditakse, kas kõik

jäätmed antakse üle jäätmekäitlejale, kas neid kogutakse liigiti ja kas jäätmevedajad täidavad

omavalitsuste kehtestatud reegleid. Samas on KOV tegevusega seotud jäätmedirektiivist

19 RK 3-4-1-34-14 p. 36.

19

tulenevate kohustuste täitmine. Seega, kui KOV on vedajale tasu maksja, tekib tal terviklikum

ülevaade süsteemist, ta saab jälgida tasude laekumist ja neid planeerida jäätmekorralduses.

2) Jäätmevedaja, kes tegeleb ka arveldamisega, saab turueelise. Konkurentsiamet on oma

analüüsis20 tõdenud: "Konkurentsiamet peab oluliseks, et jäätmetasude arvestust korraldaksid

KOVid või KOVide koostööorganisatsioonid, kes vastutavad valdkonna eest ning valvavad

hanketingimuste täitmise järele. On tõenäoline, et kui tasu kogumine oleks teenuseosutaja

ülesanne, siis saaks ettevõtja konkurentide ees teatud informatsioonilise eelise. Näiteks

sisaldavad arved väärtuslikke kvantitatiivseid andmeid, mille konsolideerimine ja säilitamine

on muutunud üha olulisemaks, arvestades andmeanalüüsi ja digilahenduste kiiret arengut.

Andmed võimaldavad teha statistilisi analüüse, prognoosida trende ning hinnata

tarbijakäitumist, sealhulgas lisateenuste kasutust. Seetõttu tuleks andmete haldamine usaldada

neutraalsele poolele, mis aitab vähendada informatsiooni asümmeetriat, toetab täpsemate

hangete korraldamist ning aitab maandada jäätmevedajate ja -käitlejate äritegevusega seotud

riske."

3) Jäätmete vedamine on vaid üks osa terviklikust korraldatud jäätmeveoteenusest. Eelnõu

kohaselt peab KOV sõlmima pakendijäätmete vedajaga eraldi hankelepingu, ülejäänud

korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete veoks võib leida ühise või erinevad jäätmevedajad.

KOV sõlmib eraldi hankelepingu ka biojäätmete käitlejaga, segaolmejäätmete käitlejaga ja

ülejäänud KOV korralduslike tegevuste kaudu kogutud jäätmete (v.a pakendijäätmed)

käitlejaga. KOV võib kehtestada jäätmehoolduse püsikulu, mida maksavad ka korraldatud

jäätmeveost vabastatud jäätmevaldajad, seega ka need isikud, kellele jäätmevedaja teenust ei

osuta. Jäätmevedaja poolt arvete koostamine ja esitamine on mõistev olukorras, kus

jäätmevedaja osutab kogu tervikteenust. Eelnõukohase seadusega seda olukorda muudetakse,

mistõttu ei ole arve esitamine ühe jäätmevedaja poolt enam otstarbekas. Eelnõuga on see

võimalus siiski ette nähtud, et võimaldada KOVidele paindlikku jäätmereformi elluviimist.

4) KOV saab arvete mahtu vähendada. Arvete esitamine võib toimuda kord kuus, kord kvartalis

või kord aastas. Kord aastas arvete esitamine ja tasumine on mõistlik, kui jäätmevaldaja valib

oma teenusepaketi ära ja ei ole vajadust seda aasta(te) jooksul muuta (veetavad jäätmeliigid,

kogumisvahendid ja veosagedused ei muutu).

5) Kui arveldajaks on jäätmevedaja, siis toob jäätmevedaja vahetumine jäätmevaldajale kaasa

täiendavat asjaajamist (nt pangas püsimaksekorralduse muutmine). Sageli nõuab jäätmevedaja

kliendilt ka lepingu sõlmimist, mistõttu igakordse vedaja vahetumisega peaks jäätmevaldaja

sõlmima uue lepingu (sh aktsepteerima jäätmevedaja kehtestatud tüüptingimusi).

6) Vältida tuleks jäätmehoolduse eest mitme arve esitamist. Ebamõistlik oleks olukord, kus

jäätmevedaja esitab jäätmevaldajale arve oma teenuse eest ning KOV esitab arve püsikulu ja

jäätmekäitluse teenuse eest. Seega on otstarbekas arveldamine korraldada nii, et

jäätmevaldajale esitatakse arve tervikteenuse eest, mis tasutakse tervikteenuse tellijale ja

vastutajale (KOV) ning KOV tasub omakorda teenuseosutajatele.

7) Arveldamise kohustus oleks turutõrkeks uutele jäätmevedajatele turule sisenemisel. Kui

jäätmeveo teenuse kohustuslik osa on jäätmevaldajatele arvete koostamine, välja saatmine ja

võlgade sissenõudmine, siis ei ole tõenäoline, et jäätmeveoteenuse turul konkurents lähiajal

suureneb. Tegemist on jäätmeveoteenusega võrreldes hoopis teise valdkonna teenusega.

Jäätmevedajal, kes tahaks teenust pakkuda, ei pruugi olla selleks ei kompetentsi ega vajalikku

tarkvara.

20Konkurentsiamet, 2024. „Korraldatud jäätmeveo analüüs ja soovitused 2024“. Kättesaadav:

https://www.konkurentsiamet.ee/media/1108/download

20

8) Jäätmevedaja poolt jäätmehoolduskulu kogumine võib liigituda riigiabiks. Kui KOV siiski

tellib jäätmevedajalt arveldamise teenuse, on oluline, et arve tasutakse KOVile, mitte

jäätmevedajale. Vastasel juhul võib tegemist olla finantsvõimenduse ja EL õiguse tähenduses

riigiabiga.

Riigikohtu kolleegium on leidnud (asjas nr 5-18-2, punktis 43), et jäätmevaldajate üle arvestuse

pidamise ja nendega arveldamise kulud on jäätmehoolduse kulud, mille kandmise kohustus on

jäätmevaldajal (JäätS § 11 lõige 2). Jäätmehoolduse hulka kuulub ka jäätmekäitlus, sh jäätmete

kogumine ja vedu (JäätS § 11 lõige 1 ja § 13). Jäätmevaldajatega arveldamise ja jäätmevaldajate

üle arvestuse pidamise kulusid saab kolleegiumi hinnangul pidada jäätmete veo ja veo

ettevalmistamisega seotud kuludeks, mille katmise jäätmeveo teenustasust näeb ette JäätS § 66

lõige 5. Sõltumata õiguslikust alusest, millele tuginedes on olmejäätmete jäätmevedu

korraldatud, samuti sellest, kas konkreetset teenust osutab eraõiguslik juriidiline isik, kohaliku

omavalitsuse üksus või viimase poolt volitatud mittetulundusühing, on teenuse osutajal õigus

nõuda, et jäätmevaldaja hüvitab need kulud.

Jäätmereformi elluviimisega seotud täiendavate kulude katmiseks on eelnõus ette nähtud

saastaja-maksab põhimõttest lähtuv jäätmehoolduskulude kandmise kohustuse seadmise

võimalus. Püsikulude sisse on võimalik arvestada administreerimiskulud (sh arveldamine). Kui

KOV jäätmehoolduse püsikulu ei rakenda ja täidab ise arveldamise ülesannet, on võimalik

arvele lisada arveldamise kulurida. Sellisel juhul ei teki KOVile ega ka jäätmevaldajale

arveldamisega seoses täiendavaid kulusid, kuna need maksab kinni jäätmevaldaja nii nagu seni

(seni on makstud arveldamise eest jäätmevedajale). Ehk kulud ei suurene, vaid nende jaotus

muutub osaliste vahel. Arve koostamiseks kasutab KOV jäätmevaldajate registrisse kantud

andmeid.

Arveldamise kulu suurus sõltub mitmetest teguritest nagu teenuse tase ja ulatus,

jäätmevaldajate arv, arvete esitamise intervall jms. Kliimaministeeriumi kogutud andmete

põhjal saab järeldada, et arveldamisega seotud kulu võib olla ligikaudu 0,5 eurot jäätmevaldaja

kohta kuus.

RK otsus asjas 3-16-1267 p 22 kohaselt, kuivõrd KOV kehtestatud jäätmekäitluse teenustasu

on avalik-õiguslik rahaline kohustus (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

otsus asjas nr 3-4-1-34-14, p 38), saab iga jäätmevaldaja temale pandud kohustust vaidlustada

halduskohtus, kui ta leiab, et selle suurus on ebaproportsionaalne.

Kui KOV soovib enda nimel arve esitamist korraldada jäätmevedaja kaudu, siis peaksid

osapooled selle kokku leppima halduslepingu alusel, kus tuleks sätestada muu hulgas:

• arvete esitamise tehniline ja sisuline korraldus,

• KOVi kontonumbri kasutamise tingimused,

• arvelduste jälgimise ja aruandluse kord,

• vastutuse ja sanktsioonide jagunemine võimalike vigade või viivituste korral.

Jäätmevedaja poolt KOVi nimel esitatud arvele peab selgelt olema märgitud, et tegemist on

KOVi arvega. See tähendab, et arvel peab olema:

• KOVi nimi ja registreerimisnumber,

• KOVi kontonumber, kuhu raha laekub,

• selge viide halduslepingu alusel teostatavale arveldusteenusele.

Selline korraldus peab vastama raamatupidamise seadusele ning tagama maksuarvestuse

korrektsuse. Oluline on, et:

21

• jäätmevedaja arveldamisteenuse osutamine ei tekita segadust seoses KOVi ja jäätmevedaja

omavaheliste rahaliste kohustustega,

• maksuarvestuses ei tekiks probleeme tulenevalt sellest, et üks osapool tegutseb teise nimel,

• KOV peab säilitama kontrolli protsessi üle, et tagada arveldamise läbipaistvus. Samuti peab

jäätmevedaja tagama, et laekunud summad kajastatakse õigesti ja õigeaegselt KOVi

raamatupidamises.

Näiteks Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK) pakub riigiasutustele tsentraliseeritud

raamatupidamisteenuseid, sealhulgas arvete esitamise teenust. RTK näide illustreerib, kuidas

on võimalik korraldada tsentraliseeritud arveldamist, kus üks asutus tegutseb teise nimel ja

vastutab arveldusprotsessi toimimise eest.

JäätSi § 66 lõige 2

Lõike 2 esimesest lausest jäetakse välja tekstiosa „nende sortimisjääkide ja olmejäätmete

tekkekohas liigiti kogumisel tekkinud jäätmeliikide“, mis on täienduse, mis lisati

jäätmeseadusesse 19.07.2010. Muudatuse eesmärk oli anda KOVi korraldada ka

sortimistehases tekkivate segaolmejäätmete sortimisjääkide vedu. Kuigi iseenesest on tegemist

legitiimse eesmärgiga, ei ole seda kehtival kujul võimalik rakendada. Sortimine toimub juba

käitluskohas ja sortimisjääkide veo korraldab käitleja. Säte nimetab edaspidi liigiti kogutud

jäätmeliigid, mis peavad kohustuslikus korras olema korraldatud jäätmeveoga hõlmatud

(biojäätmed ning olmes tekkivad tagatisrahata pakendijäätmed). Olmejäätmete muude liikide

või muude jäätmete kogumine korraldatud jäätmeveoga on ka edaspidi võimalik.

JäätSi § 66 lõige 6

Lõike 6 sõnastust muudetakse, et oleks selge, et korraldatud jäätmeveo teenustasu võib olla ka

kaalupõhine. Seni on Eestis kasutusel mahupõhine jäätmeveo teenuse hind, st makstakse selle

järgi, kui suur on jäätmete üleandmiseks kasutatav mahuti, olenemata sellest, kas

tühjenduskorral on mahuti täis või näiteks pooltühi. Hinna selline määramine on tekitanud osal

inimestel vastumeelsust jäätmeid liigiti koguda – liigiti kogumisel segaolmejäätmete mahuti

täituvus väheneb, kuid maksta tuleb ikkagi kogu mahuti eest. Mahupõhine hind on piisav, kui

kasutatavad mahutid vastavad jäätmete tegelikule tekkekogusele. Kui aga on kasutusel suurem

konteiner (ajast, mil jäätmete liigiti kogumisel ei olnud nii suurt rõhku või on soetatud igaks

juhuks suurem konteiner), siis võib motiveerida inimest paremini jäätmeid liigiti koguma

kaalupõhine hind. Sel juhul fikseerib jäätmeveok iga kord tühjendatava mahuti kaalu ning saab

nii teada üleantavate jäätmete tegeliku koguse. Arve esitatakse sel juhul tegelikult üleantud

jäätmete koguse põhjal, mitte konteineri suurusest lähtudes. Kaalu järgi võib määrata vaid

segaolmejäätmete üleandmise või ka liigiti kogutud jäätmete üleandmise hinna. Teiste riikide

kogemuse põhjal saab järeldada, et kaalupõhise hinna tulemusel väheneb segaolmejäätmete

teke ja suureneb jäätmete liigiti kogumine.21 Kaalu põhjal hinna määramisel on siiski ka ohte.

Näiteks võib inimesel tekkida motivatsioon oma jäätmearvet veelgi vähendada ja ta otsustab

käidelda jäätmeid ebaseaduslikult. Kaalu põhjal hinna määramiseks peab omavalitsus looma

mugavad võimalused liigiti kogutavate jäätmete üleandmiseks ning tagama piisava järelevalve

jäätmehooldusnõuete täitmise üle.

Uus saatekirjadel põhinev reaalajalähedase jäätmearuandluse teenus on kavandatud nii, et see

toetab mõlemat (nii kaalu- kui mahupõhist) hinna määramise viisi ja mõlemal juhul on nii

andmete täpsus kui ka usaldusväärus oluliselt parem võrreldes praeguse (kord aastas)

jäätmearuandlusega.

JäätSi § 661 ja põhiseaduspärasuse analüüs

21 Pay-as-you-throw | Green Best Practice Community (europa.eu).

22

Jäätmeseadust täiendatakse §-ga 661, milles sätestatakse jäätmehoolduskulude kindlaks

määramise lähtealused, rakendamise eesmärk ja kasutamise põhialused.

KOVid on 2022. a kevadel oma kirjalikes vastustes Keskkonnaministeeriumile välja toonud, et

jäätmehoolduse rahastamiseks puuduvad piisavad võimalused, mistõttu on vaja luua seaduse

tasandil kohaliku omavalitsuse üksustele jäätmehoolduse arendamiseks vajaminevate rahaliste

vahendite kogumise õigus (nt Anija vald22, Jõelähtme vald, Raasiku vald, Põltsamaa vald, Paide

linn, Kanepi vald, Saarde vald, Tori vald, Tartu linn, Tõrva vald, Valga vald).

2023. aastal kulutasid KOVid jäätmehooldusele keskmiselt23 15 eurot elaniku kohta aastas ehk

35 eurot leibkonna (2,35 in) kohta. Arvutuslikult on omavalitsusüksuste eelarvest kaetav

jäätmehoolduse kogukulu 20,5 mln eurot aastas.

Osas KOVides on juba korraldatud jäätmeveo teenustasus arvestatud ka jäätmejaama teenus.

Näiteks on korraldatud jäätmeveo hankes jäätmevedaja ülesandeks pandud jäätmejaama

opereerimine, mille eest jäätmevedajale eraldi ei maksta ning vedajal on kohustus KOVi

elanikelt teatud jäätmeid tasuta vastu võtta. Need kulud kannavad hanke tulemusel korraldatud

jäätmeveo teenustasuga elanikud ise (nt Harku vald, Lüganuse vald, Kanepi vald). Teise

kasutusel oleva lahenduse kohaselt on volikogu otsusega määratud korraldatud jäätmeveo

raames kogutavate jäätmete üleandmise kohaks KOVile kuuluv jäätmejaam ning jäätmevedaja

maksab jäätmeid üle andes vastuvõtutasu. Jäätmejaam on antud eraldi hankega rendile

jäätmekäitlejale, kellel on kohustus maksta KOVile (KOVi ettevõttele) n-ö jäätmejaama

kasutustasu. Seega maksavad jäätmevaldajad jäätmeveo teenustasu kaudu kinni jäätmete veo,

käitluse, jäätmejaama ülalpidamise ning jäätmejaama omaniku arvele kantava kasutustasu (nt

Saaremaa vald).

Lõikes 1 sätestatakse alus, millega tekib kohaliku omavalitsuse üksusel õigus määrata

jäätmehoolduskulude kandmise kohustus.

Jäätmehoolduskulude kandmise kohustuse kehtestamise õiguse andmine kohaliku omavalitsuse

üksusele on vajalik, et täita Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2008/98/EÜ24

(jäätmedirektiiv) ette nähtud kohustused.

Jäätmedirektiivi üldeesmärk on luua õiguslik raamistik jäätmete käitlemiseks ELis ning kaitsta

keskkonda ja inimeste tervist, tõstes esile nõuetekohase jäätmekäitluse, taaskasutuse ja

ringlussevõtu tähtsust, et vähendada ressursside kasutamise üldmõju ja suurendada sellise

kasutamise tõhusust. Nii peavad direktiivi artikli 11 lõike 1 teise lõigu järgi liikmesriigid looma

liigiti kogumise süsteemid, et edendada kvaliteetset ringlussevõttu; kolmanda lõigu kohaselt

seavad liikmesriigid sisse vähemalt paberi, metalli, plasti ja klaasi ning alates 1. jaanuarist 2025

ka tekstiili liigiti kogumise; artikli 22 lõike 1 kohaselt tagavad liikmesriigid, et hiljemalt

31. detsembril 2023 biojäätmed kas eraldatakse ja võetakse tekkekohal ringlusse või neid

kogutakse eraldi ega segata muud liiki jäätmetega. Sama artikli lõike 2 järgi tuleb alates

2025. aastast olmejäätmeid korduskasutuseks ette valmistada või ringlusse võtta vähemalt 55%,

viie aasta pärast juba 60% ning 2035. aastaks peab olema ringlussevõtt suurenenud 65%-ni.

Jäätmedirektiivi artikli 15 lõike 1 järgi peavad liikmesriigid võtma vajalikud meetmed

tagamaks, et jäätmetekitajad osalevad ühiselt direktiivi 2008/98 artikli 11 lõikes 1, artiklis 14

22 Kliiministeeriumi dokumendiregistris registreeritud kiri 9-2/22/2030-2,

https://adr.envir.ee/et/document.html?id=436c2abe-6a67-45d5-b3c6-38e4d031914e. 23 Kliimaministeerium korraldas 2024. a kevadel omavalitsuste seas 2023. a jäätmehoolduskulude kohta

küsitluse, millele vastas 40 omavalitsust. Suurimad jäätmehoolduskulud leibkonna kohta on Vormsi vallas (613

eurot/a). Ülejäänud 39 omavalitsuse keskmistatud kulu inimese kohta oli 15 eurot/a ja leibkonna kohta 35

eurot/a. 24 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32008L0098&qid=1715627174693.

23

ja artikli 15 lõikes 1 ette nähtud eesmärkide täitmiseks vajalikes investeeringutes seetõttu, et

nad on kaasa aidanud jäätmete tekkimisele.25

Jäätmehoolduse korraldamine, sh liigiti kogumise korraldamine, on Eesti õiguses kohaliku

omavalitsuse üksuse vastutusalas, n-ö tema olemuslikud ülesanded (KOKS § 6 lg 1; JäätS § 12

lg 2; § 31 lg 1; lg 11, lg-d 3 ja 4). Eelnõuga kavandatakse seada KOV ülesandeks ka liigiti

kogumise sihtarvu saavutamine oma territooriumil kogutud olmejäätmete massi põhjal

(eelnõukohase § 1363 lõige 5).

Euroopa Komisjon on koostanud 08.06.2023 Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa

Majandus-ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele aruande, milles tehakse kindlaks

liikmesriigid, kellel on ohus 2025. aastaks püstitatud olmejäätmete korduskasutamiseks

ettevalmistamise ja ringlussevõtu eesmärgi, 2025. aastaks seatud pakendijäätmete

ringlussevõtu eesmärgi ning 2035. aastaks võetud jäätmete prügilasse ladestamise vähendamise

eesmärgi saavutamine.26 Aruande punktis 3 märgitakse, et Euroopa Keskkonnaameti hinnangu

kohaselt on oht, et Eesti ei saavuta 2025. aastaks seatud olmejäätmete korduskasutamiseks

ettevalmistamise ja ringlussevõtu eesmärke.

Varajase hoiatamise aruande eesmärk on abistada liikmesriike. Aruandes on ühe jäätmekäitluse

parandamise meetmena soovitus kaaluda võimalust, et KOVid saavad vähemalt osa

jäätmekäitlusmaksu tulust. Raha saaks kasutada jäätmevoogude tõhusate liigiti kogumise

süsteemide loomiseks, jäätmejaamade rajamiseks ja prügi koristamiseks.

Maailmapanga 2021 aruandes „Eesti tahkete jäätme käitlemise süsteemiga seotud

poliitikasoovitused ja tegevuskava“27 on olulisemate poliitikasoovitustena märgitud järgmist.

1. Omavalitsusüksuste eesmärgid. Panna kodumajapidamis- ja muude sarnaste jäätmete

korduskasutamiseks ettevalmistamise ja ringlusse võtmise eesmärkide täitmise vastutus

KOVidele. Lubada KOVidel nõuda jäätmetekitajatelt tasu.

2. Omavalitsusüksuste nõutav tasu. Lubada KOVidel nõuda jäätmetekitajatelt tasu või

maksu. KOVidel peaks olema õigus otsustada, kas jätkata praegusel moel, kus

jäätmekäitlustasu nõuab kodumajapidamistelt ja juriidilistelt isikutelt teenuseosutaja, või

kehtestada omavalitsusüksuses olmejäätmete tasu/maks ning edastada kõik sellised maksed

teenuseosutajatele KOVi eelarve kaudu. Üks võimalik alternatiiv on ka omavalitsusüksuses

kehtestatud tasu, mis katab KOVi korraldatud teenuste kulud, ja käitlejate küsitava teenustasu

kombinatsioon. Selline säte oli Eesti õiguses olemas kuni 2015. aastani. See peaks võimaldama

KOVidel oma territooriumil jäätmekäitlusteenuste korraldamisel suuremat paindlikkust,

suurendama KOVide koostöövõimalusi ning looma tingimused kulude õiglasemaks

jaotumiseks eri jäätmevoogude ja tegevuste vahel.

Seadusandja võib näha ette jäätmekorralduse tingimused, aga võib sätestada ka lisapiiranguid,

kui see on vajalik näiteks tarbija- ja keskkonnakaitseliste huvide kaitseks või muul eesmärgil.

Riigi ülesanne on kehtestada kogu riigi territooriumil ühtne õiguslik raamistik, mille alusel

saavad omavalitsusüksused jäätmehooldust JäätSi § 11 lõike 1 tähenduses korraldada avalikust

huvist lähtudes. Jäätmekäitluse kui avaliku teenuse puhul avaldub avalik huvi muu hulgas Eesti

puhtuse ja korrashoiu tagamises ning isikute tervise või looduskeskkonna kaitsmises

25 EKo C-335/16, p 29 - vt analoogia alusel kohtuotsused, 24.6.2008, Commune de

Mesquer, C-188/07, EU:C:2008:359, punkt 77, ja 16.7.2009, Futura Immobiliare jt, C-254/08, EU:C:2009:479,

punkt 46. 26 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A52023DC0304&qid=1717422315157. 27 Maailmapank. 2021. Eesti tahkete jäätme käitlemise süsteemiga seotud poliitikasoovitused ja tegevuskava. ©

Maailmapank. https://kliimaministeerium.ee/elukeskkond-ringmajandus/jaatmed/jaatmevaldkonna-

tervikanaluus; lk 6jj.

24

(vt Riigikohtu halduskolleegiumi 10. juuni 2009. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-44-09, p 13).

Õigusliku raamistiku kehtestamisel tuleb riigil kaaluda seega erinevate eesmärkide ja

kohustuste vahel.28

Olukorras, kus olemasolevaid ülesandeid arvestades puuduvad omavalitsusüksustel piisavad

rahalised vahendid, et tõhusalt täita jäätmedirektiivi nõudeid ja kohustusi, mis seab muu hulgas

ohtu keskkonna ja inimeste tervise kaitse, tuleb lubada kohaliku omavalitsuse üksustel nõuda

jäätmetekitajatelt jäätmehoolduskulude kandmist.

Kooskõlas jäätmedirektiivi artikliga 14 ja põhimõttega, et saastaja maksab, peab

jäätmekäitluse, sh taristu ja selle toimimise kulud kandma esmane jäätmetekitaja või

jäätmevaldaja või eelmine jäätmevaldaja. See rahaline kohustus lasub jäätmevaldajatel seetõttu,

et nad on aidanud kaasa nimetatud jäätmete tekkimisele.20 Seega on jäätmehoolduskulude

kandmise kohustus saastajapõhine tasusüsteem, mille puhul nõutakse jäätmetekitajatelt tasu

tekkinud jäätmete koguse järgi, sealhulgas maksab jäätmetekitaja vähem, kui ta täidab jäätmete

liigiti kogumise kohustust. See omakorda stimuleerib ringlusse võetavate jäätmete liigiti

kogumist ja segaolmejäätmete vähendamist.

Jäätmehoolduskulude kandmise kohustuse sätestamisel on arvesse võetud ka teistes

Euroopa Liidu liikmesriikides tasumääradega seotud suundumusi.

Lõikes 2 sätestatakse, et JäätSi § 661 lõige 2 on alternatiivne jäätmekorralduse alus JäätSi § 66

lõike 1 suhtes, mis sätestab, et korraldatud jäätmevedu on olmejäätmete kogumine ja vedamine

määratud piirkonnast määratud jäätmekäitluskohta või -kohtadesse omavalitsusüksuse valitud

ettevõtja poolt. Kui kohaliku omavalitsuse üksus rakendab jäätmehoolduskulude kandmise

kohustuse, on tal õigus ja kohustus pidada jäätmetekitajate üle arvestust ning nendega

arveldada. KOV võib arveldamise kohustuse delegeerida teisele isikule eelnõukohase § 66

lõigete 13 ja 14 järgi.

Lõikega 3 volitatakse jäätmehoolduskulude suuruse määramise ja sissenõudmise korda

kehtestama omavalitsusüksuse volikogu. Säte ei nõua, et volikogu kehtestaks ise teenustasu

määrad (RKPJKo 30.10.2018, 5-18-2, p 56). Volikogu võib teha valla või linna ametiasutusele

või hallatava asutusele (KOKS § 30 lõigete 3 ja 4 alusel) ülesandeks korraldada teenuse

hinnakirja koostamine ehk kehtestama konkreetse teenuse hinna. Hindade kehtestamist teistele

isikutele (nt koostööorganisatsioon, jäätmeveoteenuse osutaja) edasi volitada ei saa.

Lõikes 4 sätestatakse, et jäätmehoolduskulud kannab jäätmevaldaja.

Kooskõlas direktiivi 2008/98 artikliga 14 ja põhimõttega, et saastaja maksab, peab

jäätmekäitluse, sh taristu ja selle toimimise kulud kandma esmane jäätmetekitaja või

jäätmevaldaja või eelmine jäätmevaldaja. See rahaline kohustus lasub jäätmevaldajatel seetõttu,

et nad on kaasa aidanud nimetatud jäätmete tekkimisele.29

Direktiivi artikkel 14 on ülevõetud jäätmeseaduse § 11 lõikega 2. See on kooskõlas PSi §-ga 53

ning saastaja-maksab-põhimõttega (keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 12 lg 1).

Olmejäätmete käitlemise ja kõrvaldamise kulude rahastamise kohta olukorras, kus tegemist on

kõigile jäätmevaldajatele kollektiivselt osutatava teenusega, peab riik direktiivi 2008/98

artikli 15 alusel põhimõtteliselt tagama, et kõik selle teenuse kasutajad – olles valdajad selle

28 https://www.riigikohus.ee/et/lahendid/?asjaNr=3-4-1-34-14 p 45. 29 EKo C-335/16, p 24, vt analoogia alusel kohtuotsused, 24.6.2008, Commune de

Mesquer, C-188/07, EU:C:2008:359, punkt 77, ja 16.7.2009, Futura Immobiliare jt, C-254/08, EU:C:2009:479,

punkt 45.

25

sama direktiivi artikli 3 tähenduses – kannavad kollektiivselt nimetatud jäätmete kõrvaldamise

kogukulu.30

Samad põhimõtted kehtivad ka nende tasude kehtestamise kohta, mille eesmärk on rahastada

jäätmete käitlemiseks, k.a ringlussevõtt, vajalikke investeeringuid.31 Direktiivi 2008/98

artikli 15 lõike 1 järgi peavad liikmesriigid võtma vajalikud meetmed tagamaks, et

jäätmetekitajad osalevad ühiselt direktiivi 2008/98 artikli 11 lõikes 1, artiklis 14 ja artikli 15

lõikes 1 ette nähtud eesmärkide täitmiseks vajalikes investeeringutes seetõttu, et nad on kaasa

aidanud jäätmete tekkimisele.32

Eeltoodu põhjal ning tulenevalt EKo otsusest C-335/16, punktist 30 tuleb jäätmehoolduskulu

hinna arvutamisel tagada, et jäätmevaldaja kanda ei jää ilmselgelt ebaproportsionaalne kulu

võrreldes nende jäätmete koguse või liigiga, mida need tekitavad. Jäätmehoolduskulu suurus

arvutatakse protsendipõhiselt vastavalt jäätmevaldajale esitatud korraldatud jäätmeveoga

hõlmatud kuludest. See on otseselt seotud tema tarbimisega ja jäätmehoolduskulu võib olla kuni

100% jäätmeveo arvest. Kui inimene tekitab vähem jäätmeid on jäätmekulu suurus väiksem ja

vastupidi. Kui inimese jäätmeveo arve on 10 eurot ja jäätmehoolduskulu määr on kov poolt

kehtestatud 20%, on jäätmehoolduskulu 2 eurot. Kui sama inimese jäätmeveo arve on järgmisel

kuul 15 eurot, siis jäätmehoolduskulu on 3 eurot. Protsendipõhine lähenemine on õiglane,

motiveeriv ja proportsionaalne - inimene maksab vastavalt oma tegelikule jäätmetekitamisele.

Selline lähenemine aitab omakorda kaasa jäätmete vähendamisele ja taaskasutamise

edendamisele.

Eelnõu sätte kohaselt kannavad jäätmehoolduskulusid ka need jäätmevaldajad, kes on

korraldatud jäätmeveost jäätmeseaduse § 69 lõike 4 ja 41 alusel erandkorras teatud tähtajaks

vabastatud. Liitumisest vabastatud isik maksab vastavalt jäätmehoolduse tarbimise mahuga.

Jäätmehoolduse korraldamine ei hõlma üksnes jäätmeveoga seotud tegevusi vaid ka väljaspool

korraldatud jäätmevedu kogutud jäätmete käitlemise kulu, jäätmejaamade haldamist, halduse

ja korralduse, sh järelevalve kulusid (§ 661 lg 7). Kulud teenivad kogu kogukonna huve, ka

neid, kes on jäätmeveost vabastatud, sest nad saavad kasutada jäätmejaamu või muid

kogumissüsteeme ning muid teenuseid, mis aitavad hoida keskkonda korras ja vältida jäätmete

ebaseaduslikku ladestamist. Seega isegi, kui nad jäätmeid üle ei anna, kasutavad nad süsteemi

kaudselt (JäätS § 135 lg 4; nt jäätmejaamad, kogumisvõrgustikud, puhas keskkond) ning peavad

seetõttu osalema süsteemi jätkusuutlikkuse tagamises. Kulu suurus on korraldatud jäätmeveoga

liitunud jäätmevaldaja eelmise aasta püsitasu keskmine.

Seega, kui KOV jäätmehoolduse püsikulu ei kehtesta, siis kannavad korraldatud jäätmeveo kulu

vaid korraldatud jäätmeveo teenust kasutavad jäätmevaldajad. Kui KOV kehtestab

jäätmehoolduse püsikulu, siis tasuvad jäätmeveo teenust kasutavad jäätmevaldajad nii

korraldatud jäätmeveo kulu kui ka jäätmehoolduse püsikulu, mis on eelnevaga proportsionaalne

(nt 20% sellest). Korraldatud jäätmeveost vabastatud jäätmevaldaja tasub sel juhul vaid

jäätmehoolduse püsikulu, mis arvutatakse eelnõu § 661 lõikes 12 ja § 13625 sätestatud alustel.

Omavalitsus võib neid kulusid diferentseerida sõltuvalt sellest, millise jäätmetekkekohatüübiga

on tegemist. Termini "jäätmevaldaja" definitsiooni eelnõuga ei muudeta.

30 EKo C-335/16, p 25, vt analoogia alusel kohtuotsus, 16.7.2009, Futura

Immobiliare jt, C-254/08, EU:C:2009:479, punkt 46. 31 Eko C-335/16, p 28. 32 EKo C-335/16, p 29, vt analoogia alusel kohtuotsused, 24.6.2008, Commune de

Mesquer, C-188/07, EU:C:2008:359, punkt 77, ja 16.7.2009, Futura Immobiliare jt, C-254/08, EU:C:2009:479,

punkt 46.

26

Lõike 5 kohaselt võib valla- või linnavalitsus ette näha madalama jäätmehoolduskulu määra

teatud tingimuste täitmise korral, kehtestades need tingimused asjakohases korras. Soodustuse

võib ette näha näiteks toimetulekuraskustes peredele, paljulapselistele peredele, üksi elavatele

pensionäridele, aga ka neile, kes oma biojäätmed ise nõuetekohaselt tekkekohas kompostivad.

Kui KOV soovib soodustust rakendada isikule, kes elab kortermajas ja ise korteriühistu

liikmetele arveid ei esita, siis saab korteriühistule esitataval arvel märkida soodustust saava

isiku rahvastikuregistrijärgse korteri numbri. Soodustuseks märgitud summa arvestatakse maha

ühistule esitatavast arvest ning ühistu omakorda arvestab selle maha konkreetsele korterile

esitatavast arvest.

Lõikes 6 sätestatakse, millest koosnevad jäätmehoolduskulud. Jäätmehoolduskulude kandmise

kohustuse rakendamisel arvestatakse kulude hulka korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete

vedamise ja nende käitlemise kulu, v.a pakendijäätmete käitluskulu. KOV võib nende hulka

arvestada ka muid püsiva iseloomuga kulusid, mis on sätestatud lõikes 7 (vt tabel 2).

Jäätmevaldajale esitataval arvel tuuakse eraldi välja jäätmehoolduse püsikulu. Püsikulu on

kõigilt jäätmevaldajatelt (k.a korraldatud jäätmeveost erandkorras vabastatud jäätmevaldajad)

vastaval aastal kogutav KOVi jäätmehoolduskulu, millega see KOV katab jooksvad

jäätmehoolduse kulutused, investeeringud jms kulud, mis ei ole otseselt seotud konkreetse

jäätmevaldajaga ja tema tekitatud jäätmete kogumise ja käitlemisega.

Lõikes 7 sätestatakse kulud, mida KOV võib arvestada jäätmehoolduse püsikulude hulka.

Lubatud teenuste loetelu kehtestamine on seotud vajadusega suurendada kulude kujunemise

läbipaistvust. KOV võib vajaduse korral jäätmehoolduskulu hulka arvestada kõik või osa

lõikes 7 nimetatud jäätmehoolduse korraldamiseks ja arendamiseks vajalikest kuludest,

lähtudes sellest, mis on KOVis jäätmehoolduse tulemuslikuks korraldamiseks vajalik. Kui

KOV soovib jäätmeveo üles ehitada spetsiifilisele kogumislahendusele, võib ka selle kulud

arvestada jäätmehoolduskulu hulka (nt kaaluga veok, mitmesektsiooniliste konteinerite

tühjendamiseks sobilik veok ja konteinerid). Veoki võib KOV anda hankega eraettevõtte

kasutusse või kasutada seda ise sisetehingu rakendamise korral.

Tabel 2. Jäätmehooldusega seotud kulude jaotumine.

Korraldatud jäätmeveo kulud

Korraldatud jäätmeveoga

hõlmatud jäätmete veokulu

Korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete veokulu

jäätmevaldaja juurest jäätmete üleandmiskohta, mida maksavad

korraldatud jäätmeveoga liidetud jäätmevaldajad. Korraldatud

jäätmeveo kulu sisaldab lisaks transpordikulule ka otseselt

veoteenusega seotud lisateenuseid (nt vooderduskoti vahetus),

kuid ei hõlma vabatahtlikke lisateenuseid (nt konteineri pesu).

Veokulu ei sisalda ka jäätmevedajale hankelepinguga pandud

muid ülesandeid (nt jäätmejaama opereerimine).Veokulu

suuruses on kokku lepitud jäätmevedaja(te)ga sõlmitud

hankelepingu(te)s. Pakendijäätmete veokulu jäätmevaldajale on

kindlaks määratud pakendiseaduses. TKOde poolt hüvitatava

pakendijäätmete veokulu suurus on kokku lepitud

pakendijäätmete veoteenuse hankelepingus ning sellest

arvutatakse maha jäätmevaldaja poolt makstav osa.

Korraldatud jäätmeveoga

hõlmatud jäätmete käitluskulu

Korraldatud jäätmeveo kulu, mida maksavad korraldatud

jäätmeveoga liidetud jäätmevaldajad. Käitluskulu alla kuulub

kokku kogutud jäätmete edasise käitlemise kulu, mille suuruses

on KOV käitlejatega kokku leppinud vastavates

hankelepingutes.

27

Jäätmehoolduse püsikulud

Tekkekohalt kogumiseks

vajalike kogumisvahendite

kulu

KOV võib kogumisvahendid (nt era- ja kortermajade

pakendijäätmete mahutid) soetada ise ja anda need

jäätmevaldajate kasutusse (viia kohale), arvestades selle kulu

püsikulu hulka. Näiteks jäätmete tekkekohas liigiti kogumiseks

vajalikud kogumiskotid (nt biolagunevad ja komposteeruvad

kilekotid või paberkotid biojäätmete kogumiseks), biojäätmete

kogumisnõud ja õue paigutatavad ühiseks või individuaalseks

kasutuseks mõeldud kogumismahutid, sh pakendijäätmete

kogumiseks mõeldud kogumisvahendid (jäätmekott, konteiner,

süvamahuti, ohtlike jäätmete kogumispunkt vm), kompostrid,

konikastid, kogumisvahendite ja kogumispunktidega seotud

digitaalsed ja nutikad lahendused (nt kiibiga avatavad mahutid

korteriühistutele, mehitamata jäätmejaam, nende kasutamiseks

vajalik tarkvara).

Kui KOV ei soeta ja ei anna ise jäätmevaldaja kasutusse

kogumisvahendeid, siis seda kulu püsikulu ega korraldatud

jäätmeveo kulu sisse ei arvestata, jäätmevaldaja soetab või

rendib puuduoleva kogumisvahendi eraettevõttelt ning kannab

selle kulu ise.

Avalikuks kasutuseks

mõeldud kogumisvahendite

kulu

Kui KOV rajab või peab üleval avalikke kogumispunkte, võib ta

selle kulu arvestada püsikulu hulka või kanda KOV üldisest

eelarvest. Näiteks kulud, mis tekivad kogumispunkti rajamisel,

kogumismahutite soetamisel, nende tühjendamisel ja

kogumispunkti hooldamisel.

Väljaspool korraldatud

jäätmevedu kogutud jäätmete

kogumise ja käitlemise kulud

KOV võib arvestada püsikulu hulka väljaspool korraldatud

jäätmevedu kogutavate jäätmete kogumise ja käitlemise kulud.

Näiteks kulud, mis tekivad seoses ohtlike jäätmete tasuta

vastuvõtu korraldamisega jäätmejaamas, kogumisringide

läbiviimisega ning sel moel kokku kogutud jäätmete edasise veo

ja käitlemisega.

Jäätmekäitluskoha rajamise,

kasutamise, sulgemise ja

järelhoolduse kulud, sh

jäätmekäitluskoha rajamise

ettevalmistamise kulud

Jäätmekäitluskohaga seotud kulud võib arvestada

jäätmehoolduse püsikulu hulka. Näiteks uue jäätmejaama

rajamisega, olemasoleva jäätmejaama laiendamisega,

jäätmejaama opereerimisega, biojäätmete käitlemisega ning

olemasolevate või suletud käitluskohtade opereerimis- või

järelhooldusega ning jäätmete ringlussevõtuga seotud rajatiste

omavalitsuse territooriumile rajamiseks vajalike eeltöödega

seotud kulud.

Korduskasutuslahendustega ja

jäätmetekke vältimisega

seotud kulud

Jäätmetekke vähendamise ja korduskasutuse edendamiseks

tehtavad kulutused võib arvestada jäätmehoolduse püsikulu

hulka. Näiteks korduskasutuskeskuse või parandustöökoja

rajamise, ülalpidamise või nende toetamisega seotud kulud,

tekstiilikonteinerite, toidujagamiskappide, ringlusnõude

kasutamisega seotud kulud.

Andmehalduse, sealhulgas

jäätmevaldajate registri

pidamise ning

jäätmevaldajatega

arveldamise kulud

Jäätmevaldajate registri loomise, arendamise ja majutamisega

seotud kulud ning jäätmevaldajatega arveldamisega seotud kulud

võib arvestada jäätmehoolduse püsikulu hulka.

Jäätmealase teavituse ja

nõustamisega seotud kulud

Jäätmevaldajate teavitamise ja nõustamise kulud võib arvestada

jäätmehoolduse püsikulu hulka, sh juhendmaterjalide

koostamine ja levitamine, teavituskampaaniate ettevalmistamine

ja läbiviimine ning koolitused, kleebised, infotahvlid, sildid,

otsepostitus, jäätmeteemalised õppematerjalid.

28

Kulud järelevalvele

jäätmeseaduse ja

jäätmehoolduseeskirja nõuete

täitmise üle

Järelevalve teostamiseks vajalikud kulud, sh töövahendite ja

tööjõukulu ning PrügiBinGo-laadsete teenuste33 kulu võib

arvestada jäätmehoolduse püsikulu hulka.

Muud kulud, mille eesmärk on

tõsta jäätmehoolduse taset või

täita jäätmete liigiti kogumise

ja taaskasutamise sihtarve

Püsikulu hulka võib arvestada muid kulusid vaid juhul, kui need

on seotud jäätmehoolduse korraldamisega. Näiteks

jäätmehooldusega seotud tööjõukulu, uuringud, prügistamise

likvideerimine, prügikoristustalgud, toetused jäätmevaldajatele

(korteriühistutele prügiaedikute rajamiseks),

taaskasutuskeskustele korduskasutuse ja liigiti kogumise

edendamiseks, liikmemaks asjakohases organisatsioonis (KOVi

koostööorganisatsioon, ZeroWaste Cities vms).

Juhul, kui TKOdele vaheladustuskohas üleantavad

pakendijäätmed sisaldavad võõriseid üle kokkulepitud määra ja

KOVil tekib kohustus sellega seotud kulud kanda, võib ka need

kulud kanda jäätmehoolduse püsikulu arvelt.

Lõikes 8 loetletakse kulusid, mida ei või jäätmehoolduskulude hulka arvestada.

Jäätmehoolduskulude hulka ei ole lubatud arvestada omavalitsusele määratud sunniraha või

rahatrahvi ega kulusid, mis on kaetud mõne toetusmeetme kaudu, v.a omafinantseeringu osa.

Samuti ei või jäätmehoolduskulude hulka arvestada jäätmehooldusega otseselt mitteseotud

tegevuste kulusid, näiteks:

• võõrliikide tõrjumise kulu;

• reoveesette käitluskulu;

• KOVile kuuluvate või KOVi hallatavate kinnistute haldus-, remondi- ja jäätmeveokulud;

• randade, parkide, kalmistute jt avalikuks kasutuseks mõeldud alade või kinnistute hooldus,

v.a jäätmete kogumise ja käitlemise kulu;

• jäätmetega mitteseotud keskkonnahoiu tegevuste kulud (nt üritused, teavitusmaterjalid).

Lõike 9 kohaselt peab jäätmehoolduskulu olema vastavuses teenuse osutamise kuluga. Kõik

jäätmehoolduskulu sisse arvestatud komponendid peavad olema seotud jäätmehoolduse

korraldamisega, põhjendatud, vajalikud ja mõistlikud eesmärgi täitmiseks ning ka

kuluefektiivsed. KOV ei või ettekavatsetult põhjendamatult koguda jäätmevaldajatelt

konkreetse aasta jooksul rohkem jäätmehoolduskulu, kui on konkreetse aasta jooksul

jäätmehoolduse korraldamiseks vajalik. Küll aga võib KOV koguda etteulatuvalt suurema

summa, kui see on vajalik järgnevatel aastatel jäätmevaldkonna investeeringute tegemiseks.

Lõikes 10 sätestatakse, et jäätmevaldajatelt kogutud jäätmehoolduskulude laekumisest

rahastatakse üksnes jäätmehoolduse arendust, et tagada jäätmedirektiivis sätestatud ülesannete

ja eesmärkide täitmine. Kogutud jäätmehoolduskulu ei või kasutada muul otstarbel kui

jäätmehoolduse korraldamiseks. Kui KOV on kulumäärad oma parima teadmise alusel

määranud ja seda koguneb aasta lõpuks rohkem, kui olid selle aasta kulud, tuleb jääk ära

kasutada järgnevatel aastatel jäätmehoolduse korraldamiseks, st ka enamkogutud

jäätmehoolduskulu ei või kasutada muuks otstarbeks kui KOVi jäätmehooldus.

Jäätmevaldajatelt kogutud jäätmehoolduskulu kasutamist võib kontrollida KOV volikogu

revisjonikomisjon.

33 PrügiBinGo on eraettevõtte arendatud teenus omavalitsustele, mille eesmärk on kontrollida jäätmeveoringi

käigus, kas konteineritesse pandud jäätmed on korrektselt liigiti kogutud. Kontrolli tulemusena saab omavalitsus

infot jäätmete liigiti kogumise edukuse kohta ning konteinerite kasutajad saavad tagasiside oma liigiti kogumise

oskuste kohta.

29

Lõikes 11 sätestatakse piir sellele, kui suur saab olla lõikes 7 loetletud jäätmehoolduse

arendamiseks vajalike kulude osakaal jäätmevaldajalt kogutavast jäätmehoolduskulust. Sätte

kohaselt ei saa nende kulude summa olla suurem kui 100% jäätmevaldajale esitatud korraldatud

jäätmeveo teenustasu hinnast. See tähendab, et kui jäätmevaldaja korraldatud jäätmeveo

jäätmete veo ja käitluse kulu on näiteks 2 eurot kuus, siis saab lõikes 7 loetletud komponentide

summaarne maksumus olla selle jäätmevaldaja jaoks maksimaalselt 2 eurot kuus. Sätte eesmärk

on tagada jäätmevaldaja kulude proportsionaalsus tema jäätmetekkega. Kui jäätmevaldaja, kes

kogub enamiku jäätmetest liigiti, tasub jäätmehoolduskulu eeltoodud näite puhul 4 eurot kuus,

siis jäätmevaldaja, kes jätab jäätmed liigiti kogumata, tasub kõrgemat hinda korraldatud

jäätmeveo eest (nt 6 eurot kuus) ja tema ülejäänud jäätmehoolduskulude komponent võib ka

olla kuni 6 eurot kuus, seega kokku 12 eurot kuus.

Kuigi kooskõlas jäätmete raamdirektiivi artikliga 14 ja põhimõttega, et saastaja maksab, peab

jäätmekäitluskulud kandma esmane jäätmetekitaja või jäätmevaldajavõi eelmine jäätmevaldaja,

kuna nad on kaasa aidanud nimetatud jäätmete tekkimisele, ei tohi jäätmehoolduskulu, mida

nõutakse jäätmehoolduse arendamiseks, viia selleni, et jäätmevaldaja kanda jääb ilmselgelt

ebaproportsionaalne kulu võrreldes nende jäätmete koguse või liigiga, mida nad tekitavad.34

Selleks on jäätmehoolduskulu arvestamise alusena ette nähtud, et püsikulu suurus on otseses

seoses jäätmevaldaja makstava korraldatud jäätmeveo tasuga. See tagab, et jäätmehoolduse

katteks makstava arve suurus kujuneb jäätmevaldaja tekitatud jäätmete koguse (mahu või kaalu

järgi) või liigi järgi.

Lõikes 12 sätestatakse jäätmehoolduskulu suuruse määramise alus neile jäätmevaldajatele, kes

on korraldatud jäätmeveost vabastatud. Neilt jäätmevaldajatelt kogutava jäätmehoolduse

püsikulu suurus ei või olla suurem kui korraldatud jäätmeveoga liitunud jäätmevaldaja eelmise

aasta keskmine püsitasu.

Jäätmehoolduse korraldamine ei hõlma üksnes jäätmeveoga seotud tegevusi vaid ka väljaspool

korraldatud jäätmevedu kogutud jäätmete käitlemise kulu, jäätmejaamade haldamist, halduse

ja korralduse, sh järelevalve kulusid (§ 661 lg 7). Kulud teenivad kogu kogukonna huve, ka

neid, kes on jäätmeveost vabastatud, sest nad saavad kasutada jäätmejaamu või muid

kogumissüsteeme ning muid teenuseid, mis aitavad hoida keskkonda korras ja vältida jäätmete

ebaseaduslikku ladestamist. Seega isegi, kui nad jäätmeid üle ei anna, kasutavad nad süsteemi

kaudselt (JäätS § 135 lg 4; nt jäätmejaamad, kogumisvõrgustikud, puhas keskkond) ning peavad

seetõttu osalema süsteemi jätkusuutlikkuse tagamises.

Riigikohus otsuses haldusasjas nr 3-2-1-80-13 punktis 60 on märkinud, et

jäätmekäitlussüsteemi toimimise tagamiseks saab iseenesest pidada põhiseaduse järgi

lubatavaks ka nende isikute tasu maksmise kohustust, kes jäätmeid korraldatud veoks üle ei

anna, st maksustamist solidaarsuspõhimõttel, kuna raske on määrata täpselt kindlaks iga

jäätmetekitaja tekitatud jäätmekogust. Samas ei tohi jäätmetekitaja kanda jätta

ebaproportsionaalselt suuri kulusid võrreldes nende jäätmete koguse või liigiga, mida ta tekitas

(vt ka Riigikohtu 18. novembri 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-44-09, p 20). Sisuliselt võib

jäätmeveo teenustasu seega hõlmata ka mõistlikku tasu süsteemi valmisoleku eest (vt ka nt

Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 70).

Lõikes 13 sätestatakse jäätmevaldajale ja korteriühistu liikmele esitataval jäätmehoolduskulude

arvel toodavad kuluread. Sätte eesmärk on suurendada jäätmekulude läbipaistvust ja

motiveerida jäätmetekitajaid koguma jäätmeid liigiti. Jäätmehoolduskulude kandmise

34 EKo C-335/16, p 30 - vt analoogia alusel kohtuotsus, 16.7.2009, Futura

Immobiliare jt, C-254/08, EU:C:2009:479, punktid 55 ja 56.

30

kohustuse rakendamisel tuuakse nii korraldatud jäätmeveo kulu kui ka jäätmehoolduskulu ära

samal arvel. Arvel (näidis on toodud tabelis 3) tuuakse eraldi välja:

1) jäätmehoolduse arendamise kulu ehk püsikulu;

2) veoteenus (nt tühjenduskordade alusel), sh eraldi pakendite veokulu;

3) käitlusteenus jäätmeliikide kaupa (üleantud jäätmete kaalu või kogumisvahendi mahu

alusel);

4) lisateenused (nt kogumisvahendi rendikulu);

5) soodustus (kui KOV soovib soodustust teatud juhtudel rakendada, nt kui jäätmevaldaja

kompostib oma biojäätmed ise).

Jäätmevaldajate motiveerimiseks võib püsitasu rakendamisel kasutada ka koefitsienti, mis

sõltub sellest, kas valdav osa jäätmeid kogutakse liigiti või mitte. Kui jäätmevaldaja on valinud

teenusepaketi, mille puhul enamik jäätmetest antakse üle liigiti kogutuna, võib näiteks

jäätmehoolduse püsikulu korrutada koefitsiendiga 0,75.

Tabel 3. Jäätmearve näidis 60 korteriga kortermaja puhul.

Teenus kogus ühik ühikuhind summa

Veoteenus

pakendijäätmed 12 tühjenduskord 0,25 3,00

muud jäätmed 8 tühjenduskord 2,00 16,00

Käitluseteenus

pakendijäätmed 13,2 m3 0,00 0,00

biojäätmed 0,96 m3 12,96 12,44

segaolmejäätmed 3,2 m3 16,44 52,61

Korraldatud jäätmeveo kulu kokku 84,05

Jäätmehoolduse püsikulu 50% 42,02

Lisateenused (nt mahuti rent) 5 tk 1,00 5,00

Arve kokku 131,07

Korteriühistu puhul võib jäätmearve esitada korteriühistu liikmele või ühistule, kes sel juhul ise

jagab arve korterite vahel, tuues samuti arvel välja lõikes 13 nimetatud kuluread, sh

jäätmehoolduse püsikulu Näiteks kui korteriühistu korraldatud jäätmeveo kulu on 200 eurot

kuus, siis võib püsikulu kuni 100% sellest ehk samuti 200 eurot kuus. See summa jagatakse ära

korteriühistu liikmete vahel. KOVil on õigus kehtestada jäätmehoolduseeskirjas nõue, et

korteriühistu peab arveid esitama läbipaistvalt ja vastavalt kehtestatud jaotuspõhimõtetele. Kui

KOV saab kaebusi, et ühistu ei jaga arveid õiglaselt, võib ta algatada järelevalvemenetluse, et

tagada nõude täitmine. Arve võib esitada kas kord kuus, kord kvartalis või kord aastas.

Kortermajades on kasutusel ühised konteinerid, mistõttu on võimatu täpselt määrata iga

leibkonna tekitatud jäätmete kogust. Jäätmehooldustehnoloogia, mis suudaks seda eristada ja

mõõta, on keeruline ja kulukas. Kuna kõik kortermaja elanikud kasutavad ühist jäätmekäitluse

süsteemi, on mõistlik kulud leibkondade vahel jagada analoogselt üldelektri või koristusteenuse

kulude jagamisega. Kulude vähendamisele aitab kaasa kortermaja ühine vastutus ehk kõik

elanikud peaksid jäätmeid liigiti koguma ja vähendama, kuna see toob kaasa väiksemad kulud.

Selleks on vaja teadlikkust suurendada. Seega on kortermajas kulude jagamine elanike vahel

proportsionaalne ja õiglane lahendus, kuna muul viisil on tehnilised piirangud. Individuaalse

arvestussüsteemi loomine kortermajade juurde on ebamõistlikult keeruline ja kallis, mis

lõppkokkuvõttes suurendaks jäätmehoolduskulusid kõigile elanikele.

Lõigetes 14 ja 15 sätestatakse ülevaate koostamise ja avaldamise kohustus. KOV teeb igal

aastal enesekontrolli ja avaldab selle tulemused oma veebilehel hiljemalt järgmise aasta esimese

kvartali lõpuks. Nimetatud kohustuse eesmärk on vajadus tagada avaliku võimu läbipaistvus ja

õiguspärasus. Kohaliku omavalitsuse üksuste tegevuse läbipaistvuse nõue lähtub põhimõttest,

31

et avaliku võimu allikas ja kõrgeima võimu kandja on rahvas, kes soovib saada ülevaadet

võimuorganite tegevusest. Võimu teostamise läbipaistvus, kontroll ja õiguspärasus on kaalukad

põhjused, millest lähtumine teenib avalikkuse huve.35 Ülevaate koostamine ja selle

avalikustamine tagab jäätmetekitaja kaitse omavalitsusüksuse või selle volitatud isiku

kehtestatud jäätmekäitluse teenustasude selguse kaudu.36 Seega on valitud lahendus kooskõlas

põhimõttega anda rahvale kui kõrgeima riigivõimu kandjale kindlustunne, et kogutud rahalisi

vahendeid kasutatakse seaduslikult ja tulemuslikult ning tagatud on nende kasutamise

läbipaistvus.

Ülevaade annab nii avalikkusele kui KOVile endale ülevaate rahaliste vahendite kasutamise

üle. See suurendab läbipaistvust ja usaldusväärsust ning tagab kiire ja ajakohase tagasiside

jäätmevaldajale sellest, kuidas on nende tasutud kulusid kasutatud. Andmete kogumine annab

KOVile aegsasti väärtuslikku infot jäätmehoolduse eelarve ja tasusüsteemi planeerimiseks

ning võimaldab elanikel esitada ettepanekuid, mis võivad parandada jäätmehoolduse süsteemi.

Ülevaate õigsust aitavad kontrollida finants-ja tegevusauditid ning läbipaistev ning kontrollitav

dokumenteerimine. Ka kohalik omavalitsus on seotud seaduslikkuse põhimõttega (PS § 3) ning

on kohustatud tagama õigusi ja vabadusi (PS § 14).

Ülevaatest peab selguma, kui palju jäätmehoolduskulu laekus ja milleks seda kasutati ning kui

suur oli TKOde poolt makstud pakendijäätmete veokulu. Eraldi tuuakse välja korraldatud

jäätmeveoga seotud veo- ja käitluseteenuse kulu (summa, osakaal) ja jäätmehoolduse püsikulu

laekumine ning kulutamine JäätS § 661 lg 7 kulukomponentide lõikes. Ülevaate võib veebilehel

esitada infograafikuna.

Lõigetes 16 ja 17 sätestatakse jäätmehoolduskulude koguja. Jäätmehoolduskulude kogumise

korraldab linna- või vallavalitsus, kes võib seda koguda ise või volitada halduslepingu alusel

kulu koguma teise isiku:

1) KOKSi §-s 62 sätestatud koostöövormiga hõlmatud isiku;

2) halduslepingu alusel KOVi enda valitseva mõju all oleva äriühingu, mittetulundusühingu või

sihtasutuse.

Lõikes 18 sätestatakse, et jäätmehoolduskulu võib koguda korraldatud jäätmeveo teenuse

osutaja kaudu, kes esitab sel juhul arve jäätmevaldajale, kuid arvel toodud summa tasutakse ka

siis KOVile. Volitus selleks antakse korraldatud jäätmeveo hankelepinguga.

Järgnevalt on toodud joonised erinevate lahenduste kirjeldamiseks raha liikumise vaatepunktist.

Kõikide lahenduste puhul on jätkuvalt võimalik ja tõenäoline, et osa jäätmehooldusega seotud

kuludest kantakse KOV eelarvest maksumaksja, mitte saastaja arvelt. Olukorras, kus KOV

jäätmehoolduse püsikulu ei kogu, on maksumaksja panus oluliselt suurem, seetõttu on see

skeemidel eraldi välja toodud.

35 RK 3-4-1-17-08, p 43. 36 RK 3-4-1-34-14, p 48.

32

Joonis 1 Raha liikumine olukorras, kus KOV korraldab jäätmehooldust ise.

Joonisel 1 on kujutatud olukord, kus KOV täidab jäätmehoolduse ülesanded ise ja ei delegeeri

nende täitmist teistele isikutele. Sel juhul koostab ja esitab KOV ise arved jäätmevaldajatele ja

ettevõtetele, kellega on sõlmitud teenuslepingud.

33

Joonis 2. Raha liikumine juhul, kui KOV on delegeerinud arveldamise ülesande jäätmevedajale.

Joonisel 2 on kujutatud olukord, kus KOV delegeerib arveldamise ülesande jäätmevedajale ehk

paneb korraldatud jäätmeveo teenuse hankelepinguga ühele jäätmevedajale lisaülesande.

Sellisel juhul on soovitatav arveldamise teenust hankes eraldi hinnata. Nii tekib hankijal

teadmine, kui palju arveldamise teenus maksab ning on võimalik hinnata, kas vedaja kaudu

arveldamine on kulutõhusaim arveldamise viis.

34

Joonis 3. Raha liikumine juhul, kui KOV on delegeerinud jäätmehoolduse seotud ülesanded koostööorganisatsioonile.

Joonisel 3 on toodud olukord, kus KOV on delegeerinud jäätmehooldusega seotud ülesanded

koostööorganisatsioonile. Sellisel juhul ei liigu raha läbi KOV eelarve. Koostööorganisatsioon

täidab ise jäätmehooldusega seotud ülesandeid, hangib vajalikud teenused, arveldab

jäätmevaldajatega ning tasub teenuseosutajatele. Ülevaate jäätmehoolduskulude kohta peab

esitama siiski omavalitsus ise saades vajalikud andmed koostööorganisatsioonilt.

JäätSi § 661 vastavus Eesti Vabariigi põhiseadusele ja Euroopa Liidu õigusele

PSi § 3 lõike 1 kohaselt teostatakse Eesti Vabariigis riigivõimu ainult põhiseaduse ja sellega

kooskõlas olevate seaduste alusel. PSi § 11 lubab õiguste ja vabaduste piiramist ainult

kooskõlas põhiseadusega, kusjuures piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas

vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust, ning PSi § 102 kohaselt

peab kogu seadusloome olema kooskõlas põhiseadusega.

Avalik-õiguslikud rahalised kohustused riivavad vältimatult omandipõhiõigust, mistõttu

avalik-õigusliku rahalise kohustuse põhiseaduslikkuse kontroll sisaldab PSi § 113 järgi ka

omandipõhiõiguse kontrolli; kui omandipuutumatust on riivatud avalik-õigusliku rahalise

kohustuse kehtestamisega, ei piirdu asjasse puutuvate sätete põhiseaduspärasuse kontroll

omandipõhiõiguse riive kontrolliga, vaid seda kontrollitakse PSi § 113 järgi.37

Seetõttu analüüsitakse esmalt § 661 vastavust PSi §-le 113.

PSi § 113 sätestab, et riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed

sätestab seadus. Riigikohtu üldkogu on leidnud: „Sõnastuselt hõlmab § 113 kaitseala riiklikke

makse, koormisi, lõive, trahve ja sundkindlustuse makseid. Tegelikult on selle sätte kaitseala

laiem. Selles sättes on püütud võimalikult täielikult loetleda kõiki avalik-õiguslikke rahalisi

37 https://pohiseadus.ee/sisu/3503/paragrahv_32, p 12 - RK 3-2-1-71-14, p 90.

35

kohustusi. Üldkogu on seisukohal, et § 113 kaitsealas on kõik avalik-õiguslikud rahalised

kohustused, sõltumata sellest, kuidas neid ühes või teises õigusaktis nimetatakse.“38

Eelnõu järgi antakse omavalitsusüksusele õigus kehtestada ja koguda jäätmehoolduskulu.

Jäätmehoolduskulude kandmise kohustus kehtestatakse, et arendada jäätmehooldust, täita

jäätmedirektiiviga ette nähtud kohustused, mis on liikmesriikidele kehtestatud, kaitsta

keskkonda ja inimeste tervist, seega avalikes huvides (eesmärke pikemalt käsitletud allpool).

Riigikohus on ka varem pidanud jäätmeseaduse alusel kehtestatud tasusid avalik-õiguslikuks

rahaliseks kohustuseks.39

PSi §-ga 113 hõlmatud avalik-õiguslike rahaliste kohustuste olemus ja eesmärk on erinev.

Jäätmehoolduskulu kandmise kohustus erineb olemuslikult maksust selle poolest, et kulu määr

sõltub otseselt konkreetse kulu suurusest, milleks on jäätmehoolduse arendamiseks kuluv

summa. Ka ei ole jäätmehoolduskulu kandmise kohustus lõiv, kuna selle eest ei saa isik mingit

vastusooritust ega hüve. Kuigi kaudselt võib selliseks hüveks pidada paremas seisundis

keskkonda ja tervist, ei ole sedavõrd üldine vastutasu lõivu määratlusele vastav.

Jäätmehoolduskulu kandmise kohustus ei ole PSi §-s 113 nimetatutest ka koormis

(mitterahaline kohustus), trahv ega sundkindlustuse makse, kuna see väljendub rahas, pole

olemuselt sanktsioon ega too endaga kaasa kindlustatust mingite riskide vastu. Seega on

jäätmehoolduskulu kandmise kohustus PSi §-s 113 nimetamata avalik-õiguslik rahaline

kohustus.40

PSi § 157 lõike 2 järgi on omavalitsusüksusel seaduse alusel õigus kehtestada avalik-õiguslikke

rahalisi kohustusi. Omavalitsusüksusele antav õigus kehtestada ja koguda jäätmehoolduskulu

on kooskõlas põhiseadusega juhul, kui kõik avalik-õigusliku rahalise kohustuse elemendid on

PSi § 113 kohaselt kindlaks määratud seaduses – üksikute elementide korral ei ole lubatud

otsustusõiguse delegeerimine täitevvõimule.41 Avaliku võimu kandjaks võib olla ka avalikke

ülesandeid täitev eraõiguslik isik, kellele on seadusega või seaduse alusel üle antud avaliku

võimu volitused (vt Riigikohtu erikogu 20. detsembri 2001. a otsus asjas nr 3-3-1-15-01,

p 11).42

Avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise võib delegeerida täidesaatvale võimule

tingimusel, et see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks

diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu

suuruse arvestamise aluste kehtestamises vms (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 19. detsembri 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-22-03, p 19). Volitusnorm avalik-

õigusliku rahalise kohustuse kehtestamiseks peab tagama tasu suuruse kindlaksmääramise

objektiivsetel alustel, võimaldama kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse

ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagama isikute võrdse kohtlemise (Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 1. juuli 2008. a otsus asjas nr 3-4-1-6-08, p 41). PSi

§ 113 järgi võib KOV kehtestada avalik-õigusliku kohustuse üksnes siis, kui selleks on olemas

piisavalt määratletud seadusandja volitus.43

Jäätmehoolduskulu määrade kehtestamise saab delegeerida kohaliku omavalitsuse üksusele,

kuna rahalise kohustuse iseloom võimaldab seda ning see on vajalik, et täita jäätmedirektiiviga

ette nähtud kohustused.

38 RK 3-2-1-71-14, p 91 – viide RK 3-4-1-10-00, p 20. 39 3-4-1-34-14, p 36. 40 RK 3-2-1-71-14, p 93-96. 41 RK 3-4-1-34-14 p, 37. 42 RK 3-4-1-1-10 p, 57. 43 RK 3-4-1-1-10 p, 58.

36

Jäätmedirektiivi üldeesmärk on luua õiguslik raamistik jäätmete käitlemiseks ELis ning kaitsta

keskkonda ja inimeste tervist, tõstes esile nõuetekohase jäätmekäitluse, taaskasutuse ja

ringlussevõtu tähtsust, et vähendada ressursside kasutamise üldmõju ja suurendada sellise

kasutamise tõhusust. Nii peavad direktiivi artikli 11 lõike 1 teise lõigu järgi liikmesriigid looma

liigiti kogumise süsteemid, et edendada kvaliteetset ringlussevõttu; kolmanda lõigu järgi seavad

liikmesriigid sisse vähemalt paberi, metalli, plasti ja klaasi ning alates 1. jaanuarist 2025 ka

tekstiili liigiti kogumise; artikli 22 lõike 1 järgi tagavad liikmesriigid, et hiljemalt 31. detsembril

2023 biojäätmed kas eraldatakse ja võetakse tekkekohal ringlusse või neid kogutakse eraldi ega

segata muude jäätmetega; lõike 2 järgi tuleb 2025. aastast olmejäätmeid korduskasutuseks ette

valmistada või ringlusse võtta vähemalt 55%, viie aasta pärast 60% ning 2035. aastaks 65%.

Jäätmehoolduse korraldamine, sh liigiti kogumise korraldamine, on Eesti õiguses kohaliku

omavalitsuse üksuse vastutusalas, n-ö tema olemuslikud ülesanded (KOKS § 6 lg 1; JäätS § 12

lg 2; § 31 lg 1; lg 11; lg-d 3 ja 4). Eelnõuga kavandatakse seada KOVi ülesandeks ka liigiti

kogumise sihtarvu saavutamine oma territooriumil kogutud olmejäätmete massi põhjal

(eelnõukohane § 1363 lg 5).

Euroopa Komisjon on koostanud 08.06.2023 aruande Euroopa Parlamendile, nõukogule,

Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele. Selles tehakse kindlaks

liikmesriigid, kelle puhul on ohus 2025. aastaks püstitatud olmejäätmete korduskasutamiseks

ettevalmistamise ja ringlussevõtu eesmärgi, 2025. aastaks seatud pakendijäätmete

ringlussevõtu eesmärgi ning 2035. aastaks võetud jäätmete prügilasse ladestamise vähendamise

eesmärgi saavutamine.44 Aruande punktis 3 märgitakse, et Euroopa Keskkonnaameti

hinnangul on oht, et Eesti ei saavuta 2025. aasta olmejäätmete korduskasutamiseks

ettevalmistamise ja ringlussevõtu eesmärke. Aruande punktis 4 märgitakse, et

korduskasutamiseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu olulised eeltingimused on suur

kogumismäär ja liigiti kogumise kvaliteet; sellele võivad tõhusalt kaasa aidata jäätmete

kohustusliku liigiti kogumise eesmärgid kohaliku omavalitsuse tasandil. Nende kasutamine

peaks põhinema stiimulitel ja aruandekohustusel (nt võib luua nende eesmärkide saavutamisest

sõltuva rahalise premeerimise ja karistamise süsteemi).

Euroopa Kohus selgitab oma 12.12.2013 otsuses kohtuasja C-425/12 punktis 34, et Euroopa

Kohtu praktika kohaselt on liikmesriigi kohustus võtta kõik vajalikud meetmed direktiivis ette

nähtud tulemuse saavutamiseks siduv kohustus, mis on kehtestatud ELTL artikli 288

lõikega 345 ja direktiivi enesega. See kohustus võtta kõik üld-- ja üksikmeetmed on siduv

liikmesriikide kõigi asutuste suhtes (vt 18. detsembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-129/96:

Inter-Environnement Wallonie, EKL 1997, lk I-7411, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika)

ning üksuste suhtes, kellele on tehtud ülesandeks osutada avalikku teenust ja kellel on selleks

laiad volitused.

Seadusandja on omavalitsusüksusele andnud jäätmehoolduse korraldamisel vastutava rolli,

seega on KOVid koos riigiga seotud kohustusega rakendada meetmeid jäätmedirektiivi sätete

täielikuks rakendamiseks selle toime täielikuks saavutamiseks. Piisava rahastuseta on risk, et

direktiivi eesmärke, sh sihtarvude saavutamine, seega ka keskkonna ja inimese tervise kaitse

eesmärke ei ole võimalik ellu viia. Direktiivide täitmist jälgib EL. Mittenõuetekohane täitmine

võib Eestile kaasa tuua märkimisväärse kahju.

44 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A52023DC0304&qid=1717422315157. 45 ELTL art 288 lg 3 järgi direktiiv on saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see

on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele. https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/?uri=celex%3A12016ME%2FTXT.

37

Põhiseaduse § 14 järgi on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja

kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Olukorras, kus olemasolevaid ülesandeid

arvestades puuduvad kohaliku omavalitsuse üksustel piisavad rahalised vahendid, et tõhusalt

täita jäätmedirektiivi nõudeid ja kohustusi, mis seab muu hulgas ohtu keskkonna ja inimeste

tervise kaitse, on KOVile vaja anda õigus kehtestada jäätmehoolduskulu kandmise kohustus.

Direktiivi täieliku toime saavutamiseks ning jäätmeseadusega omavalitsusüksusele pandud

ülesannete täitmiseks, mille lõppeesmärk on keskkonna ja inimeste tervise kaitse, on vaja

kohaliku omavalitsuse üksusele anda võimalus suurendada oma eelarvelisi vahendeid.

Jäätmehoolduskulu kandmise kohustuse kehtestamise õigus võimaldab KOVil arendada

tõhusamalt jäätmehooldust ja tugevdab kohaliku võimu suutlikkust täita direktiiviga seatud

ülesandeid.

JäätSi § 661 lõikes 1 sätestatu ei riiva omavalitsusüksuste enesekorraldusõigust, kuivõrd selle

tagajärjel ei muutu nende üksuste võimalused langetada valikuid, kuidas jäätmehooldust oma

territooriumil korraldada. Lisatud säte määrab vaid lisavõimaluse KOVile korraldada oma

territooriumil jäätmevedu. JäätSi § 661 lõige 1 ei välista omavalitsusüksuste õigust korraldada

jäätmevedu ka edaspidi üksnes JäätSi § 66 lõike 1 alusel.

Jäätmehoolduskulu määr ei ole konkreetse suurusena seaduses sätestatud, vaid jäetud kohaliku

omavalitsuse üksuse määrata. Samas on seadusandja kehtestanud jäätmehoolduskulu määra

kujundavad kriteeriumid ja seega on reeglid põhiseadusega formaalselt kooskõlas.

JäätSi § 661 lõikes 1 sätestatud jäätmehoolduskulu koosneb korraldatud jäätmeveo teenustasust

ja jäätmehooldusele suunatud tasust (JäätS § 661 lg 6). JäätSi § 661 lõike 3 kohaselt

kehtestatakse jäätmehoolduskulu suuruse määramise kord valla- või linnavolikogu määrusega.

JäätSi § 661 lõikes 11 sätestatakse kohaliku omavalitsuse üksuse diskretsiooni ulatus – kulu

kogusuurus ning iga jäätmevaldaja kohta sätestatava kulu määr peab lähtuma kulust, mis on

seotud üksnes jäätmehoolduse kuludega.

JäätSi § 661 lõige 7 sätestab kulu liigid, mida võib kohaliku omavalitsuse üksus lisada

jäätmehoolduse tasusse. Need on kulud, mis on otseselt seotud jäätmehoolduse arendamisega

ning selleks vältimatult vajalikud ja põhjendatud. Jäätmehoolduskulu arvutus on vahetult

seotud jäätmevaldaja makstava korraldatud jäätmeveo tasuga (JäätS § 661 lg 11).

Korraldatud jäätmeveo kulu suurus kujuneb JäätSi § 61 lõike 1 alusel korraldatud

jäätmevedajate vahelise riigihanke käigus. Ehk jäätmearve see osa, mida võetakse vahetult

jäätmete veo ja käitlemise selliste kulude eest, mis tehakse hanke kaudu, on kujunenud

objektiivsetel alustel konkursil. Jäätmeliigid, mida kogutakse korraldatud jäätmeveoga,

veopiirkonnad, vedamise sagedus ja aeg ning jäätmeveoteenuse tasu piirmäär ja jäätmeveo

teenustasu suuruse määramise korra kehtestab valla või linna volikogu määrusega (JäätS § 66

lg 4). Jäätmeveo teenustasu peab olema piisav, et katta jäätmekäitluskoha rajamise, kasutamise,

sulgemise ja järelhoolduse ning jäätmeveo kulud (JäätS § 66 lg 5). Jäätmeveo teenustasu

suuruse määramisel juhindutakse jäätmete liigist, kogusest, omadustest, veo sagedusest ning

teistest asjaoludest, mis oluliselt mõjutavad käitlemise maksumust (JäätS § 66 lg 6).

Arvestades seda, et PSi § 113 on lihtsa seadusereservatsiooniga norm, võib seadusandja avalik-

õigusliku rahalise kohustuse kehtestada mis tahes eesmärgil, mis ei ole PSiga vastuolus.

Jäätmehoolduskulu kandmise kohustuse kehtestamise õigus on vaja anda omavalitsusüksusele,

et täita jäätmedirektiiviga ette nähtud kohustused. Aastaks 2025 peavad ELi liikmesriigid

ringlusse võtma vähemalt 55% ja aastaks 2030 vähemalt 60% tekkinud olmejäätmete massist.

Arvesse on võetud direktiivi artikli 15 lõiget 1, mille kohaselt peavad liikmesriigid võtma

38

vajalikud meetmed tagamaks, et jäätmetekitajad osalevad ühiselt direktiivi 2008/98 artikli 11

lõikes 1, artiklis 14 ja artikli 15 lõikes 1 ette nähtud eesmärkide täitmiseks vajalikes

investeeringutes seetõttu, et nad on kaasa aidanud jäätmete tekkimisele.46

Põhiseaduse täiendamise seaduse § 2 järgi kohaldatakse Eesti kuulumisel Euroopa Liitu Eesti

Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Seega on

Euroopa Liidu õigusest tulenev eesmärk saavutada nõuetekohane jäätmekäitlus, taaskasutus ja

ringlussevõtt, et vähendada ressursside kasutamise üldmõju ja suurendada sellise kasutamise

tõhusust põhiseadusega kooskõlas. Jäätmehoolduskulu kandmise kohustus on vastavuses

keskkonnaõiguse üldtunnustatud põhimõttega, et saastaja maksab.

Seadusega kehtestatud kohustus kanda jäätmehoolduskulu riivab jäätmevaldaja

omandipõhiõigust (PS § 32). PSi § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenev üldise

seadusereservatsiooni põhimõte lubab põhiõigusi piirata üksnes seaduslikul alusel. Kuigi

demokraatlikus riigis peab kõik põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused

langetama seadusandja, võib vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid kehtestada täpse, selge

ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega (Riigikohtu

üldkogu 3. detsembri 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-41-06, punktid 21 ja 22).47

Riigikohus on rõhutanud, et PSi § 32 lõike 2 kohaselt on omandipõhiõigus lihtsa

seadusereservatsiooniga põhiõigus, mis ei piira seadusandjat avalik-õigusliku rahalise

kohustuse eesmärkide määratlemisel, kui need eesmärgid on PSiga kooskõlas.48 Lähtudes

seadusandjale PSi §-ga 113 antud laiast kaalutlusõigusest, hindab seadusandja, kas

jäätmehoolduskulu suurus ei riiva jäätmevaldaja omandipõhiõigust enam, kui legitiimse

eesmärgi saavutamiseks on tarvis.

Kooskõlas direktiivi 2008/98 artikliga 14 ja põhimõttega, et saastaja maksab, peab

jäätmekäitluse, sh vajaliku taristu ja selle toimimise kulud kandma esmane jäätmetekitaja või

praegune jäätmevaldaja või eelmine jäätmevaldaja. See rahaline kohustus lasub

jäätmevaldajatel seetõttu, et nad on kaasa aidanud nimetatud jäätmete tekkimisele.49

Direktiivi artikkel 14 on üle võetud JäätSi § 11 lõikega 2. See on kooskõlas ka PSi §-ga 53 ning

saastaja-maksab-põhimõttega (KeÜS § 12 lg 1).

Olmejäätmete käitlemise ja kõrvaldamise kulude rahastamise kohta olukorras, kus tegemist on

kõigile valdajatele kollektiivselt osutatava teenusega, peab riik direktiivi 2008/98 artikli 15

alusel põhimõtteliselt tagama, et kõik selle teenuse kasutajad – olles valdajad sama direktiivi

artikli 3 tähenduses – kannavad kollektiivselt nimetatud jäätmete kõrvaldamisest tuleneva

kogukulu.50

Direktiivi artikkel 15 sätestab jäätmevaldaja vastutuse oma jäätmete nõuetekohase käitlemise

eest, sh viia jäätmed ise jäätmekäitleja juurde või korraldada seda jäätmekoguja kaudu.

46 EKo C-335/16, p 29, vt analoogia alusel kohtuotsused, 24.6.2008, Commune de

Mesquer, C-188/07, EU:C:2008:359, punkt 77, ja 16.7.2009, Futura Immobiliare jt, C-254/08, EU:C:2009:479,

punkt 46. 47 RK 5-18-2 p 36. 48 RK 3-4-1-15-16, p 106. 49 EKo C-335/16, p 24, vt analoogia alusel kohtuotsused, 24.6.2008, Commune de

Mesquer, C-188/07, EU:C:2008:359, punkt 77, ja 16.7.2009, Futura Immobiliare jt, C-254/08, EU:C:2009:479,

p 45. 50 EKo C-335/16, p 25, vt analoogia alusel kohtuotsus, 16.7.2009, Futura

Immobiliare jt, C-254/08, EU:C:2009:479, p 46.

39

ELTLi artikli 192 alusel ei ole vastu võetud liidu õigusakti, mis näeks liikmesriikidele ette täpse

olmejäätmete kõrvaldamise kulude rahastamise meetodi, mistõttu võib seda rahastamist

asjassepuutuva liikmesriigi valikul tagada mis tahes vahenditega – kas maksu või lõivu abil või

muul viisil. Seega võib tuginemine kriteeriumidele, mis põhinevad kasutajate kasutusse antud

konteineri mahul, mis on arvutatud nende kasutatava kinnisvara pindala ja selle kasutusotstarbe

alusel, võimaldada arvutada nende jäätmete kõrvaldamise kulud ja jaotada need valdajate vahel

juhul, kui see parameeter mõjutab otseselt nimetatud kulude summat.51 Direktiiviga on

kooskõlas olmejäätmete käitluse ja kõrvaldamise kulude rahastamiseks sätestada hind, mis on

arvutatud tekkinud jäätmete mahu hindamise alusel, mitte tegelikult tekitatud ja kogutud

jäätmete koguse alusel.52

Samad põhimõtted kehtivad ka nende tasude kehtestamise kohta, mille eesmärk on rahastada

jäätmete käitlemiseks, k.a ringlussevõtt, vajalikke investeeringuid.53 Direktiivi 2008/98

artikli 15 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid võtma vajalikud meetmed tagamaks, et

jäätmetekitajad osalevad ühiselt direktiivi 2008/98 artikli 11 lõikes 1, artiklis 14 ja artikli 15

lõikes 1 ette nähtud eesmärkide täitmiseks vajalikes investeeringutes, kuna nad on kaasa aidanud

jäätmete tekkimisele.54

Vaatamata laiale kaalutlusõigusele, tuleb jäätmehoolduskulu hinna arvutamisel tagada, et

jäätmevaldaja kanda ei jää ilmselgelt ebaproportsionaalne kulu võrreldes nende jäätmete

koguse või liigiga, mida need tekitavad.55

Selleks on jäätmehoolduskulu arvestamise alusena ette nähtud, et kulu suurus on otseses seoses

jäätmevaldaja makstava jäätmeveo tasuga. See tagab jäätmehoolduskulu katteks makstava kulu

suuruse kujunemise vastavuse jäätmevaldaja tekitatud jäätmete koguse/konteineri mahu või

liigiga.

Kokkuvõtvalt, kuna jäätmehoolduskulu kandmise kohustus on kehtestatud üksnes

jäätmehoolduse edendamiseks, seda eesmärki on võimalik kehtestatud kulu süsteemiga

saavutada ning jäätmehoolduskulu kandmise kohustus ei ole selle kehtestamisega taotletavaid

eesmärke silmas pidades ilmselgelt põhjendamatu, on see kooskõlas PSi §-st 113 tulenevate

nõuetega.

JäätSi § 67 lõige 1

Paragrahvi 67 lõiget 1 täiendatakse selliselt, et korraldatud jäätmeveo tellimise korraldamise

võib delegeerida ka koostööorganisatsioonile. Lisaks muudetakse sätte sõnastusest selliselt, et

korraldatud jäätmeveo tellimisele tuleb kohaldada riigihangete seaduse sätteid jäätmeseaduse

erisustega.

Korraldatud jäätmeveo võib korraldada selliselt, et see kas sisaldab või ei sisalda lisaks jäätmete

transportimisele ka logistikat, klienditeenindust ja arvete esitamist jäätmevaldajatele. Samuti

võib KOV tellida kõigi korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmeliikide veoteenuse ühelt

vedajalt või erinevate jäätmeliikide puhul erinevatelt vedajatelt.

JäätSi § 67 lõige 2

51 EKo C-335/16, p 26, vt kohtuotsus, 16.7.2009, Futura Immobiliare jt, C-254/08, EU:C:2009:479, p-d 48 ja 50. 52 Eko C-335/16, p 27, vt analoogia alusel kohtuotsus, 16.7.2009, Futura Immobiliare jt,

C-254/08, EU:C:2009:479, p 51). 53 Eko C-335/16, p 28. 54 EKo C-335/16, p 29, vt analoogia alusel kohtuotsused, 24.6.2008, Commune de Mesquer,

C-188/07, EU:C:2008:359, p 77, ja 16.7.2009, Futura Immobiliare jt, C-254/08, EU:C:2009:479, p 46. 55 EKo C-335/16, p 30, vt analoogia alusel kohtuotsus, 16.7.2009, Futura Immobiliare jt,

C-254/08, EU:C:2009:479, p-d55 ja 56.

40

Sättega laiendatakse võimalike koostööorganite ringi. Kohaliku omavalitsuse üksus võib

koostööd teha ka äriühinguga (osaühing, aktsiaselts), kus tal on valitsev mõju. Valitsev mõju

tähendab kohaliku omavalitsuse üksuse võimet otsustada ühingu finants- ja äripoliitika üle (nt

omatakse ühingus üle 50% hääleõigusest või õigust kutsuda tagasi enamikku tegevjuhtkonnast

või kõrgema juhtorgani liikmetest).

JäätSi § 67 lõige 3

Sätte sõnastust muudetakse ning jäetakse välja sõna „kontsessioon“.

Punktis 4 täpsustatakse, et KOV peab korraldatud jäätmeveo riigihanke lepingu sõlmimiseks

märkima riigihanke alusdokumentides jäätmekäitluskohad ja pakendijäätmete veoteenuse

hankes pakendijäätmete vaheladustuskoha(d). Käitluskoha määramiseks peab

omavalitsusüksus enne korraldatud jäätmeveo hanke korraldamist eelnõukohase § 70 järgi

edaspidi hankima käitlusteenuse ja sõlmima eraldi hankelepingud nii segaolmejäätmete kui

biojäätmete käitlemiseks, ülejäänud olmejäätmete käitlemiseks võib sõlmida ühe lepingu.

Riigihankelepingute sõlmimiseks võib omavalitsus rakendada riigihangete seaduses sätestatud

hankemenetlusi ja hankelepinguid. Nende lepingute alusel kokku lepitud käitluskohad võivad

olla erinevad, kuid võivad ka osaliselt kattuda. Jäätmekäitluskohana mõeldakse kohta, millele

on antud vastavate jäätmete käitlemiseks keskkonnakaitseluba. Samuti tuleb korraldatud

jäätmeveo hanke alusdokumentides määrata korraldatud jäätmeveoga kokku kogutavate

pakendijäätmete vaheladustuskoht või -kohad, mis vastavad pakendiseadsue eelnõukohasele §-

le 71 ning kus antakse pakendijäätmed üle taaskasutusorganisatsioonidele pakendiseaduse

eelnõukohase § 15 lõike 9 alusel.

Punktiga 7 lisatakse nõue, et korraldatud jäätmeveo riigihanke alusdokumentides tuleb määrata

veotingimuste juures ka otseselt jäätmeveoga seotud lisateenused. KOVi

jäätmehoolduseeskirjades on juba sageli loetelu toimingutest, mille eest ei või küsida

jäätmevaldajalt eraldi tasu. Lõike 7 kohaselt tuleb riigihanke alusdokumentides märkida,

millised on need jäätmeveoga seotud vabatahtlikud lisateenused, mille eest võetakse

jäätmevaldajalt lisatasu (jäätmevaldaja peab iga lisateenuse eest maksma) ja millised on

teenused, mis sisalduvad jäätmevaldaja jaoks veoteenuse kulus ning täiendavalt ta nende eest

maksma ei pea.

Vabatahtlikud lisateenused tuuakse jäätmevaldajale esitataval arvel eraldi välja. Veoteenusega

otseselt seotud lisateenuseid eraldi välja ei tooda, kuna need sisalduvad veoteenuse hinna sees.

Omavalitsusüksus peab § 31 lõiget 8 arvesse võttes kujundama teenustasu selliselt, et liigiti

kogutud jäätmete üleandmine on mugav, motiveeriv ja kulutõhus. Paragrahvi 67 lõike 3

punktiga 7 koosmõjus peab liigiti kogutud jäätmete üleandmisel rakendatav teenustasu

sisaldama ka jäätmeveoga otseselt seotud lisateenuseid (vältimatuid teenuseid).

Näiteks võib KOV määrata, et biojäätmete veokulu sisse tuleb arvestada selleks vajalikud ja

üldjuhul vältimatud lisateenused nagu biolagunevad kotid, biojäätmete konteineri

vooderduskotid ja nende paigaldamine igal tühjenduskorral, konteineri käsitransport veokini

määratud meetrite ulatuses. Arvestades kulutõhususe põhimõtet peab see teenus

jäätmevaldajale olema odavam kui sama koguse segaolmejäätmete üle andmine.

Tiheasustusalal võib vältimatuks lisateenuseks olla ka konteineri ligipääsu tagamine (nt

tõkkepuu või värava avamine luku, kiibi või helistamisega, tagurdamine jms). Omavalitsus

kehtestab ise, mis on vältimatud lisateenused, lähtudes sellest, millised on kohalikud olud ja

jäätmehoolduseeskirjas sätestatud spetsiifilised nõuded. Vältimatuks saab pidada neid

toiminguid, mis abistavad ja toetavad jäätmete liigiti kogumist ja nende üleandmist ning mille

kasutamise vajadus on enamikul jäätmevaldajatest.

41

Muudatuse tulemusena on kulutused, mida inimesel tuleb teha liigiti kogutud jäätmete

üleandmiseks, väiksemad kui kulutused, mida tuleb teha segaolmejäätmete ja valesti kogutud

jäätmete üleandmiseks. Mitmes viimastel aastatel kehtestatud hinnakirjas on liigiti kogutud

jäätmete üleandmisega seotud lisateenustel eraldi hind. Seetõttu võib liigiti kogutud jäätmete

üleandmine kujuneda inimesele pea sama kalliks kui segaolmejäätmete üleandmine ning

sellisel juhul väheneb majanduslik motivatsioon jäätmeid liigiti koguda.56

Punktis 9 sätestatakse, et juhul, kui jäätmevaldajatega arveldamise ja arve esitamise ülesanne

delegeeritakse halduslepinguga jäätmevedajale, tuleb riigihanke alusdokumendis märkida

tingimused, millele see teenus peab vastama. Hankes seatakse tingimused ka

klienditeenindusele, et tagada arveldamise ja arve esitamise teenuse kvaliteet jäätmevaldajatele

(nt vastamise tähtaeg, lisateenuste võimaldamise tähtajad jms).

Üldine jäätmeveo korralduse haldamine on jätkuvalt KOVi vastutada, kuid jäätmevaldaja

suhtleb otse vedajaga, kui tekivad küsimused arve, maksetähtaja või tasumisega seotud

probleemide kohta. Juhul, kui KOV on andnud arveldamise ja arve esitamise üle, tuleb KOVil

tagada selge ja läbipaistev kommunikatsioon, millise konkreetse küsimusega tuleb pöörduda

vedaja poole ja millal KOV poole, isikutele tuleb esitada selged juhised ja kontaktandmed.

Vedaja ülesanne on tagada veebirakendus, kust jäätmevaldajad saavad lihtsalt vaadata ja

maksta arveid, esitada küsimusi või kaebusi, muuta enda andmeid, tellida lisateenuseid ja

kontrollida jäätmeveo graafikut. KOV peaks sätestama klienditeeninduse kvaliteedistandardid

nagu kliendipäringutele vastamise aeg, kättesaadavad teeninduskanalid (telefon, e-post,

veebileht, live-chat) ning tagama klientide võimaluse anda tagasisidet ning kasutama seda

teenuse parandamiseks. Vedaja peab tagama klientidele teavituse olulistest muudatustest ja

probleemidest - veograafiku muudatused, maksetähtaegade meeldetuletused SMSi või e-posti

teel.

Punktis 10 sätestatakse, et riigihanke alusdokumendis tuleb määrata, kuidas jäätmevedaja

kontrollib üleantavate jäätmete kvaliteeti. Jäätmete korrektne liigiti kogumine on vajalik

selleks, et tagada üleantavate jäätmete hea kvaliteet ja suur ringlussevõtumäär. Üleantavate

jäätmete kontroll on vajalik ka selleks, et vältida olukorda, kus madalama hinnaga antakse üle

tegelikult liigiti kogumata jäetud jäätmeid. Kui üleantavate jäätmete võõrise sisaldus on liiga

suur, võib KOV rakendada kõrgemat hinda või lubada jäätmevedajal jätta sellised jäätmed ära

vedamata.

Kui vedaja rakendatava kontrolli tulemusena selgub, et avalikuks kasutuseks mõeldud

mahutites (nt avalikud pakendimahutid) on võõrise sisaldus liiga suur, võib olla põhjendatud

pakendijäätmete tekkekohalt kogumise laiendamine.

JäätSi § 67 lõige 31

Lisatakse § 67 lg 31, milles sätestatakse, et KOV sõlmib eraldi hankelepingu jäätmevedajaga,

kelle ülesandeks on paberi- ja kartongijäätmete (vanapaber koos paber- ja kartongpakendiga),

klaaspakendijäätmete, plast- ja metallpakendijäätmete vedamine vaheladustuskohta ning

sellega otseselt seotud teenuste osutamine. Pakendijäätmete vedaja ülesandeks on olmes

tekkivate tagatisrahata pakendijäätmete vedamine nii jäätmevaldaja juurest (tekkekohalt),

jäätmejaamast, avalikest kogumispunktidest jm, kus KOV on nende pakendijäätmete kogumise

korraldanud. KOV võib korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete vedajate leidmiseks viia

läbi ühe osadeks jagatud hanke, mille üks osa on pakendijäätmete veoteenus ja teine osa

segaolmejäätmete, biojäätmete ja vajadusel ka teiste jäätmete veoteenus ning mille osade kohta

56 Näiteks Rakvere vallas 2023. a suvel kehtima hakanud korraldatud jäätmeveo hinnakirja kohaselt maksab 240

L biojäätmete mahuti tühjendus 2,33 eurot, sellele mahutile vooderduskoti paigaldamine 1,71 eurot, kokku 4,04

eurot. Samas 240L segaolmejäätmete mahuti tühjendus maksab 4,09 eurot.

42

sõlmitakse eraldi hankelepingud. Eraldi hankeleping pakendijäätmete veoteenuse osutamiseks

on vajalik, et tagada selgus pakendijäätmete veokulude kujunemisel. Pakendijäätmete veokulu

peavad eelnõukohase PakS § 152 lõike 5 kohaselt kandma TKOd. Seega on oluline kulude

kujunemise selgus ning see, et ei toimuks kulude ristsubsideerimist teiste veoteenustega.

Pakendijäätmete vedu jäätmevaldaja juurest vaheladustuskohta võivad teostada eritehnikat

omavad jäätmevedajad (erikujulised avalikud pakendikonteinerid), mida muude jäätmeliikide

veoks ei ole vaja.

JäätSi § 67 lõige 5

Paragrahvi 67 lõikes 5 reguleeritakse veopiirkonna suurust. Veopiirkonna suurus peab olema

selline, et see võimaldab optimaalselt ja kuluefektiivselt osutada jäätmeveoteenust ning sellega

seotud teenuseid (käitlusteenus, kogumisringide teenus, kogumisvahendite soetamine jms). Kui

veopiirkonna suurus on piiritletud kuni 100 000 elanikuga, on võimalik vähendada

veopiirkondade arvu 93-lt umbes 23-ni. Tallinnas saaks sel juhul olla viis veopiirkonda senise

13 asemel, Tartus, Pärnus ja Saaremaal 1 veopiirkond senise 4, 3 ja 2 asemel. Veopiirkond võib

kattuda kogu maakonnaga, v.a Harjumaal, Tartumaal ja Ida-Virumaal, kus maakonnas üle

100 000 elaniku. Koostööorganisatsiooni kuuluvatest omavalitsustest võib moodustada ühe või

mitu veopiirkonda koostööpiirkonna suuruse põhjal.

Veopiirkond võib olla pisut suurem kui 100 000 elanikku (nt 100 050 elanikku) põhjendatud

juhul, nt elanike arvu suurenemine, koostööpiirkonna summaarne elanike arv on veidi suurem

kui 100 000 inimest jms. Veopiirkonna maksimaalne suurus on vaja määrata selleks, et tekitada

ja säilitada konkurentsi jäätmeveoturul ning tagada uutele teenusepakkujatele turule sisenemise

võimalus. Liiga suurte veopiirkondade puhul on oht turu koondumiseks ühe või paari ettevõtte

kätte. Konkurentsi vähenemisega võib kaasneda teenuse kvaliteedi halvenemine ning kesine

motivatsioon uuenduslike lahenduste pakkumiseks. Veopiirkonna minimaalset suurust ei

määratleta. Veopiirkonnaks võib olla alla 100 000 elanikuga KOVi haldusterritoorium, kus on

näiteks 5000 elanikku.

JäätSi § 67 lõige 7

Lõike sõnastust muudetakse seoses riigihangete korraldamise muudatusega (vt eelnõu § 1 lg 5

ja 51 muudatused).

JäätSi § 68 lg 1

Lõike sõnastust muudetakse seoses riigihangete korraldamise muudatusega (vt eelnõu § 1 lg 5

ja 51 muudatused).

JäätSi § 69 lõige 4

Paragrahvi 69 lõikesse 4 lisatakse korraldatud jäätmeveost erandkorras vabastamise alus. KOV

võib taotluse alusel vabastada jäätmevaldaja korraldatud jäätmeveost erandkorras teatud

tähtajaks, kui Kaitseministeeriumi valitsemisalas või Kaitseministeeriumi valitsemisala

valduses oleval eesmärgil kasutataval kinnistul on teenuse osutamine riigi julgeolekunõuete

tõttu oluliselt takistatud. Nimetatud kinnistutele sisenemisel rakendatakse mitmesuguseid

julgeolekunõudeid nagu eelnev taustakontroll ja juurdepääsupiirangud.

KOV hindab iga taotlust eraldi. Taotleja peab põhjendama, millised olulised tingimused

korraldatud jäätmeveo teenuse teostamist takistavad. JäätS § 135 lg 4 on sätestatud, et

jäätmevaldajad, kelle valla- või linnavalitsus on määratud tähtajaks lugenud korraldatud

jäätmeveoga mitteliitunuks, korraldavad jäätmekäitlust ise kuni valla- või linnavalitsuse

määratud tähtaja lõpuni. Sealjuures tuleb jätkuvalt täita olmejäätmete liigiti kogumise nõudeid.

JäätSi § 69 lõige 41

43

Paragrahvi 69 lõike 41 muudatuse kohaselt ei ole enam korraldatud jäätmeveost vabastatud kõik

isikud, kellel on keskkonnakaitseluba. Senise sätte alusel on korraldatud jäätmeveoga

liitumisest automaatselt vabastatud isikud, kellel on näiteks jäätmekäitleja registreering

puitaluste katlas põletamiseks, kuid muid toiminguid jäätmetega ei tehta. Jäätmetega seotud

keskkonnakaitseluba on kokku 2144 isikul, neist 776-l on luba ja 1368-l jäätmekäitleja

registreering (sh veoks, taaskasutamiseks jms). Automaatset vabastust võimaldatakse

eelnõukohase sättega vaid nendes konkreetsetes käitluskohtades, kus keskkonnakaitseloa alusel

käideldakse segaolmejäätmeid (137 luba ja 55 jäätmekäitleja registreeringut). Senine

laiaulatuslik vaikimisi vabastamine ei ole põhjendatud, kui keskkonnaloa alusel käideldavaks

jäätmeliigiks ei ole korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmed. Vabastades automaatselt

korraldatud jäätmeveost segaolmejäätmete käitlejad vastavates käitluskohtades, eeldatakse, et

need isikud täidavad sellele vaatamata jäätmete nõuetekohase käitlemise, sh liigiti kogumise

kohustust.

Jäätmete raamdirektiivi art 36 järgi võtavad liikmesriigid vajalikud meetmed, et keelata

jäätmete hülgamine, kaadamine või kontrollimata jäätmekäitlus. Seega peab olema tõhusalt

minimeeritud risk, et jäätmevaldaja jäätmeid ei hülgaks ega neid kontrollimatult ei kõrvaldaks.

Korraldatud jäätmeveoga liitumiskohustus aitab seda riski tõhusalt vähendada. Samuti tagab

korraldatud jäätmeveoga liitumine, et jäätmevaldaja annab jäätmed käitlemiseks üle

jäätmekogumisettevõtjale. See ei ole ebamõõdukas, kuna inimeste tervise ja keskkonna kaitse

on olulised eesmärgid, korraldatud jäätmeveoga liitumise kohustust kui sellist ei saa lugeda

ülemääraselt koormavaks. JäätS § 69 lg 4 ja 41 näeb ette erandi võimaluse, mis tagab paindliku

lahenduse üksikjuhul, nt kui jäätmevaldaja suudab tõendada, et jäätmeid ei teki (kinnistu pole

kasutuses) või kavandatud muudatuse kohaselt omab keskkonnakaitseluba segaolmejäätmete

käitluseks. Ehk korraldatud jäätmevedu tagab süsteemi terviklikkuse ja vähendab lünki, mis

võiks tekitada keskkonnakahju või jäätmeveo korraldamatust. Liitumisest kergekäelised

vabastused suurendavad riski, et jäätmeid ei koguta, neid ladestatakse ebaseaduslikult või neid

ei koguta liigiti. Korraldatud jäätmeveos osalemine tagab jäätmete kogumise ja käitlemise

kõigile võrdselt ja järjepidevalt ning tagab keskkonnanõuete järgimise ja võimaldab täita riigile

raamdirektiiviga seatud eesmärke. Korraldatud jäätmeveoga liitumine vähendab lisaks

halduskoormust, sest KOV ei pea eraldi kontrollima jäätmevaldajate seadusest tulenevate

kohustuste täitmist.

JäätSi § 69 lõige 43

Säte tunnistatakse kehtetuks, kuna see esitatakse muudetud kujul pakendiseaduses.

JäätSi § 69 lõiked 5 ja 51

Paragrahvi 69 lõiked 5 ja 51 tunnistatakse kehtetuks, et vähendada bürokraatiat. Eeldusel, et

KOV järgib § 69 lõiget 42 (sh on teinud paikvaatluse) ning on korraldatud jäätmeveost

erandkorras vabastamise otsust tehes veendunud, et vabastamine on asjakohane ja põhjendatud,

ei ole jäätmevaldajalt lisakinnituse küsimine otstarbekas ning põhjustab töökoormuse kasvu

KOVi teenistujale aasta alguses ning liigset asjaajamist jäätmevaldajale. Kehtiva korra kohaselt

peab KOV kontrollima, kas kõik vabastuse saanud isikud on kinnituse esitanud, ja tegema

vastava märke näiteks jäätmevaldajate registrisse ning liitma jäätmeveoga need, kes kinnitust

ei esitanud. Tegelikkuses võib vabastatud jäätmevaldaja olla unustanud või polegi teadlik

kinnituse esitamise kohustusest. Sel juhul esitab ta tõenäoliselt uue jäätmeveost vabastamise

taotluse, mida KOV peab nõuetekohaselt menetlema, sh tegema paikvaatluse.

JäätSi § 70 lõige 1

Jäätmeseaduse § 70 lõikes 1 sätestatakse, et KOV korraldab kõigi tema korraldusliku tegevuse

kaudu kokku kogutud jäätmete taaskasutamise või kõrvaldamise. Säte ei puuduta neid jäätmeid,

mis kuuluvad laiendatud tootjavastutuse alla ja mille käitlemiskulud kannavad tootjad.

44

JäätSi § 70 lõiked 11–14

Sätestatakse tingimused käitlusteenuse hankelepingule, mille KOV peab sõlmima

jäätmekäitlejaga tema korraldusel kokku kogutavate jäätmete käitlemiseks. KOVi korraldusel

kokku kogutud jäätmetena mõeldakse korraldatud jäätmeveo, jäätmejaamade, kogumisringide,

avalike kogumispunktide jms kaudu kogutud jäätmeid. Nende jäätmete edasise käitluse

korraldamiseks sõlmib KOV jäätmeveohankest eraldi hankelepingu. Sealjuures võib KOV teha

ühe hankemenetluse, mis on jagatud osadeks (biojäätmete käitlus, segaolmejäätmete käitlus,

ülejäänud jäätmete käitlus) või korraldada eraldi hanked erinevate jäätmeliikide edasise käitluse

korraldamiseks ja vajaduse korral eri aegadel. KOVil võib olla mõistlik ühildada erinevate

kogumisviiside kaudu kogutud jäätmete käitlusteenus, nt ohtlikud jäätmed, mida koguti

kogumisringi raames, käideldakse koos ohtlike jäätmetega, mis võeti vastu KOVi

jäätmejaamas. Oluline on hankelepingus seada tingimused, kuidas jäätmeid tuleb käidelda, ning

leppetrahv, kui lepingupartner nõudeid ei täida. KOV võib enne hanke korraldamist

turuosalistega läbipaistvalt ja avatult konsulteerida, et selgitada välja, millised on

jäätmehierarhiat arvesse võttes parimad võimalused konkreetse jäätmeliigi käitlemiseks

hankelepingu eeldataval perioodil. Käitlusteenuse hankelepingu tingimused peavad tagama

jäätmeseaduses toodud nõuete täitmise (sh § 221 sätestatud jäätmehierarhia, § 281 ja § 35

sätestatud korduskasutuseks ettevalmistamiseks ja ringlussevõtuks liigiti kogutud jäätmete

põletamise ja prügilasse ladestamise keeld ning § 70 lõikes 2 sätestatud ringlussevõtu sihtarvu

täitmise eesmärk). Lisaks tuleb arvestada omavalitsuse jäätmekavas toodud olmejäätmete

energiakasutuse otstarbel põletamise ja ladestamise vähendamise plaani ja meetmetega.

KOV ei korralda paberi- ja kartongijäätmete (vanapaberi), pakendijäätmete,

elektroonikajäätmete, vanarehvide ja teiste jäätmeliikide käitlust, mis kõik peale vanapaberi

kuuluvad laiendatud tootjavastutuse alla ja mille käitlemise kulud peavad kandma tootjad.

Käitlushanke tulemusel sõlmitakse eraldi leping biojäätmete lõppkäitlejaga (mitte vahendajaga)

ja segaolmejäätmete käitlejaga. Biojäätmete käitlemiseks võib hankelepingu sõlmida vaid

isikuga, kellel on keskkonnaluba biojäätmete ringlussevõtuks. Arvestades, et biojäätmed

võivad sisaldada mõningal määral võõriseid, ei pea käitlus tagama 100% kogutud jäätmete

ringlussevõttu.

Jäätmeseaduse § 21 võimaldab jäätmete jäätmeoleku lakkamist Euroopa Komisjoni

rakendusakti, valdkonna eest vastutava ministri määruse või üksikjuhtumi alusel. Arvestades

Eesti jäätmekäitlustaristut ja õigusruumi, tähendab lõige 3 seega, et biojäätmed tuleb käidelda

käitluskohas, kus toodetakse sertifitseeritud komposti või sertifitseeritud kääritusjääki või

jäätmed lakkavad olemast jäätmed või jäätmed võetakse ringlusse muul viisil, näiteks ELi

väetisetoodete määruse (Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse 2019/1009, millega

kehtestatakse ELi väetisetoodete turul kättesaadavaks tegemise nõuded ning muudetakse

määrusi (EÜ) nr 1069/2009 ja (EÜ) nr 1107/2009 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr

2003/2003), alusel. Arvestades kehtivat olukorda biojäätmete käitlemisel, on siiski enamasti

tegemist sertifitseeritud komposti või kääritusjäägi tootmisega, kuid eelnõuga ei piiritleta

biojäätmete käitlemist vaid neile tehnoloogiatele.

Arvestades ringlussevõttu kinnitava sertifikaadi saamiseks kuluvat aega (komposti puhul on

sertifitseerimisprotsess keskmiselt 6 kuud ja kääritusjäägi puhul 9–12 kuud), saab KOV anda

käitlejale mõistliku aja sertifitseerimiseks, kui käitlejal veel ei ole sertifikaati kompostile või

kääritusjäägile. Sel moel on tagatud ka uutele käitlejatele ligipääs biojäätmete käitlusturule.

Käitlusteenuse hankelepingu kestus on maksimaalselt viis aastat. Ka veohanke maksimaalne

pikkus on viis aastat, see võimaldab hankeid korraldada paralleelselt. Kui hankeid paralleelselt

45

ei korraldata ja veoperioodi kestel muutub jäätmete käitluskoht, võib muutuda ka jäätmete

veokulu – sellega peab KOV veohanget korraldades arvestama. Jäätmekäitlusettevõtetel on

võimalik ringlussevõtuvõime suurendamiseks taotleda toetust SF21+ perioodi vastavast

meetmest. Sel juhul on tõenäoline, et ettevõtte investeeringu tasuvusaeg jääb viie aasta sisse.

Muudatus on vajalik selleks, et KOVil oleks võimalus tagada võimalikult suures ulatuses

jäätmete ringlussevõtt ning elanikele selgus, mida liigiti kogutud jäätmetega edasi tehakse.

Inimesed on motiveeritud jäätmeid liigiti koguma, kui sellest on reaalselt kasu ning kui on

teada, kuhu need jäätmed edasi liiguvad ja mida nendega tehakse.

Paragrahvis 70 sätestatu täitmise üle teeb Keskkonnaamet haldusjärelevalvet, kuna kokku

kogutud olmejäätmete edasine käitlus on määrava tähtsusega teisese toorme kasutamise

suurendamisel ning riigi tasemel olmejäätmete ringlussevõtu sihtarvu saavutamisel.

JäätSi § 70 lõige 2

Muudatuse kohaselt on nii korraldatud jäätmeveoga hõlmatud kui ka KOV üksuse korraldusel

kokku kogutud jäätmete taaskasutamise eesmärk saavutada § 1363 lõigetes 1 ja 2 nimetatud

sihtarvud.

JäätSi § 71 lõige 2

Täpsustatakse, mida KOV peab sätestama jäätmehoolduseeskirjas.

Punkti 2 muudatuse kohaselt peab biojäätmete äravedu kinnistult toimuma korrapäraselt

vähemalt üks kord 4 nädala jooksul. Kui on tagatud biojäätmete kompostimine tekkekohas, siis

nende äravedu toimuma ei pea.

Segaolmejäätmete regulaarne äravedu peab toimuma vähemalt kord 12 nädala jooksul.

Segaolmejäätmete äravedu kord 12 nädala jooksul on ka praegu tiheasustusalal võimalik, kuid

eeldab KOVilt harvema jäätmeveo taotlemist. Tulenevalt jäätmeseaduse §-st 13612 ei saa alates

01.01.2024 enam olla olukorda, kus kinnistul biojäätmeid ei kompostita või ei veeta regulaarselt

ära. Seega puudub harvema jäätmeveo taotlemiseks ja taotluse asjaolude kontrollimiseks

vajadus. Kohustuslik biojäätmete äravedu või kompostimine vähendab segaolmejäätmete

mahtu ja lõhna, seega on harvema äraveo võimaldamine otstarbekas.

Olmes tekkivate tagatisrahata pakendijäätmete äravedu peab analoogselt segaolmejäätmetega

toimuma vähemalt üks kord 12 nädala jooksul olenemata sellest, kas see toimub tekkekohalt,

ühismahutitega või avalike pakendimahutitega. KOV sätestab jäätmehoolduseeskirjas ka

pakendijäätmete maksimaalse veosageduse, mis arvestades kohalikke olusid on kulutõhus ja

keskkonnahoidlik. See tähendab, et KOV peab kehtestama sellise veosageduse, mis on

vajaduspõhine ja kooskõlas kogumisvahendi tegeliku täituvusega. Pooltühjade mahutite

tühjendamine ei ole kulutõhus ega keskkonnahoidlik. Samuti tuleb optimeerida

pakendijäätmete üleandmiseks kasutatavate mahutite suurust ja arvu, et oleks välistatud

põhjendamatult sage pakendimahutite tühjendamine.

KOV kehtestab jäätmehoolduseeskirjas ka maksimaalse veosageduse biojäätmete veol ja

segaolmejäätmete veol võttes arvesse piirkonna eripära, jäätmete tekkekogust, aastaaega vm

asjaolusid.

Ülejäänud olmejäätmete hulka kuuluvate jäätmeliikide äravedu võib toimuda ka harvemini.

Kohalikud omavalitsused on liitnud korraldatud jäätmeveoga ka suurjäätmeid, tekstiilijäätmeid,

ohtlikke jäätmeid jt jäätmeliike. Kuna neid jäätmeliike ei teki iga päev, ei ole otstarbekas nõuda

nende sagedast äravedu.

46

Tiheasustusala määrab omavalitsus üldjuhul oma üldplaneeringus. Kui tiheasustusalana

määratakse üldplaneeringust erinev ala, tuleks see selguse mõttes esitada

jäätmehoolduseeskirjas nii ala piiride kirjelduse kui ka kaardina.

Punktist 8 jäetakse välja nõue sätestada jäätmehoolduseeskirjas jäätmete kogumiskoht

või -kohad, kuhu tuleb korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmed nende edasivedamiseks

toimetada. Kuna jäätmehoolduseeskiri koostatakse üldjuhul enne eelnõukohase

jäätmekäitlusteenuse hanke korraldamist, ei ole võimalik ega otstarbekas määrata eeskirjas

korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmete kogumiskohti. Ka pakendijäätmete

vaheladustuskohad ei pruugi olla selgunud jäätmehoolduseeskirja kehtestamise ajaks.

Vaheladustuskohad määratakse KOVi ja TKO vahelises lepingus.

Punktis 12 täpsustatakse, et kui KOV on § 66 lõike 3 alusel jätnud jäätmeveo oma

haldusterritooriumi hajaasustusega osades korraldamata, tuleb jäätmehoolduseeskirjas

sätestada muu kogumislahendus. Muuks kogumislahenduseks võib olla näiteks kogumine

jäätmejaamade, kogukondlike jäätmemajade, avalikuks kasutuseks mõeldud kogumispunktide

või KOVi korraldatud kogumisringide kaudu. Sealjuures on oluline, et KOV oleks loonud

asjakohased, kättesaadavad ja piisavad võimalused jäätmete üleandmiseks liigiti kogutuna nii,

et oleks välistatud jäätmete kahjulik mõju keskkonnale. Näiteks väikesaartel ei ole otstarbekas

või võimalik kasutada korraldatud jäätmevedu. Sel juhul peab KOV looma tingimused, et ka

väikesaarte elanikel on võimalik oma liigiti kogutud jäätmeid üle anda, tehes seda näiteks

lähimas mandril või suursaarel asuvas sadamas, kuhu on paigaldatud saareelanike tarbeks

ühiskonteiner.

Punktiga 13 kaotatakse nõue, et suurjäätmete kogumiskohad peavad asuma jäätmevaldajast

maksimaalselt 15 km kaugusel, kuna seda nõuet ei ole võimalik kuluefektiivselt täita. Senises

sõnastuses säte nõuab väga tiheda jäätmejaamade või suurjäätmete kogumispunktide

võrgustiku rajamist. Mitmed omavalitsused on selle asemel hõlmanud suurjäätmed korraldatud

jäätmeveoga või korraldavad eraldi kogumisringe. Eelnõukohase sätte alusel peab KOV

eeskirjas sätestama, kuidas korraldatakse KOVi territooriumil suurjäätmete kogumine.

JäätSi § 711 lõige 11

Täpsustatakse jäätmevaldajate registri eesmärki, milleks on korraldada registri abil

jäätmehooldust ning avalikustada sellega seotud teavet. Jäätmevaldajate registris peetakse

andmeid, mis on kohalikule omavalitsusele vajalikud jäätmehoolduse korraldamiseks,

jäätmehoolduse teabe avalikustamiseks ja seotud andmekogudega (nt kliendihaldustarkvara,

jäätmeveo ettevõtte majandustarkvara jt) andmete vahetamiseks.

JäätSi § 711 lõige 2

Täpsustatakse, et jäätmevaldajate registrisse andmete esitamise, registrist andmete väljastamise

ja seotud andmekogudega andmete vahetamise eest ei ole õigus tasu küsida. Eesmärk on

ennetada võimalikke vaidlusi ja segadust. Tavaliselt tellib kohalik omavalitsus jäätmevaldajate

registri ja selle haldamise eraturu pakkujalt, kes võib ärimudeli üles ehitada odavale

algpakkumisele, mida kompenseeritakse hiljem teenustasudega päringute jt kaudsete teenuste

eest. Eesmärk on sellise ärimudeli kasutamist vältida.

JäätSi § 711 lõiked 3-5

Lõigetes 3 kuni 5 sätestatakse isikuandmete töötlemise tingimused kohaliku omavalitsuse

jäätmevaldajate registris. Lõike 3 kohaselt töödeldakse jäätmevaldajate registris isikuandmeid.

Üldandmete all peetakse silmas:

47

1) füüsilisest isikust jäätmevaldaja või tema esindaja andmed – isikukood, ees- ja

perekonnanimi;

2) füüsilisest isikust jäätmevaldaja kontaktandmed, sealhulgas e-posti aadress, telefon, aadress;

3) juriidilisest isikust jäätmevaldaja esindaja andmed – ees- ja perekonnanimi.

Lõikes 4 sätestatakse, et registris töödeldakse isikuandmeid vastavalt isikuandmete kaitse

seaduse nõuetele ning vaid selles ulatuses, mis on vajalik andmekogu eesmärgi täitmiseks.

Lõike 5 kohaselt säilitatakse jäätmevaldajate registri arhiivi kantud isikuandmeid kuni 5 aastat.

Isikuandmete säilitamine on vajalik võimalike võlgade sissenõudmiseks mis on tekkinud kuni

viieaastase veoperioodi jooksul. KOV tohib neid andmeid säilitada vaid seni, kuni on vaja

nende kogumise eesmärgi täitmiseks. Seega tuleb KOVil määrata põhjendatud säilitustähtaeg.

JäätSi § 712

Lisatakse § 712, mis täpsustab KOVide koostöö tingimusi. KOVid võivad KOKSi § 62 alusel

teha omavahel koostööd, näiteks koostada jäätmekava (JäätS § 59 lg 2), teha korraldatud

jäätmeveo hanke (§ 67 lg 1 ja 2), määrata ühised veopiirkonnad (§ 67 lg 1) jms. Eelnõu kohaselt

võivad KOVid koostööd teha ka käitlushangete korraldamisel (eelnõu § 70) ja jäätmevaldajatelt

jäätmehoolduskulu kogumisel (§ 661 lg 17). KOV võib ka muid jäätmehoolduse ülesandeid

teisele isikule delegeerida.

Koostööorganisatsiooni õigused, kohustused ja vastutuse määravad koostööd tegevad

omavalitsused ise omavahel sõlmitavas koostööleppes. Kui omavalitsusüksus on osa

jäätmehoolduse ülesandeid delegeerinud teisele isikule, vastutab ta siiski ise nende

nõuetekohase täitmise eest. Omavalitsuste koostöö jäätmehooldusega seotud ülesannete

täitmisel võimaldab suurendada pädevust ja kuluefektiivsust mastaabiefekti tõttu. KIKi

toetusmeetmete puhul võib riik anda eelise omavalitsusüksuste koostööprojektidele, kuna need

on suurema mõjualaga ja kuluefektiivsemad.

JäätS § 85 lõige 1

JäätSi kohaselt võib loa andja lisaks KeÜSi § 61 lõikes 1 sätestatud alustele peatada jäätmeloa

kehtivuse kuni kolmeks kuuks, kui loa omaja ei ole esitanud selle jäätmeloaga seotud

jäätmekäitluskoha jäätmearuannet tähtajaks. Uuele jäätmearuandluse süsteemile üleminekul

esitatakse jäätmearuanne üks kord kvartalis (varem üks kord aastas), mistõttu ei ole

proportsionaalne peatada loa kehtivus pärast esmakordset aruande esitamata jätmist. Seetõttu

sätestatakse, et loa andja võib jäätmeloa kehtivuse peatada kuni kolmeks kuuks, kui loa omaja

ei ole korduvalt selle jäätmeloaga seotud jäätmekäitluskoha jäätmearuannet tähtajaks esitanud.

Samuti lisatakse võimalus peatada jäätmeloa kehtivus kuni kolmeks kuuks, kui loa omaja on

jätnud korduvalt koostamata jäätmeveo saatekirja, kui saatekiri on nõutav.

JäätSi § 85 lõige 11

JäätSi kohaselt võib loa andja lisaks KeÜSi § 62 lõikes 2 sätestatud alustele tunnistada

jäätmeloa kehtetuks, kui loa omaja ei ole korduvalt esitanud selle jäätmeloaga seotud

jäätmekäitluskoha jäätmearuannet tähtajaks. Eelnõukohase seadusega lisatakse võimalus

tunnistada jäätmeluba kehtetuks, kui loa omaja on jätnud korduvalt koostamata jäätmeveo

saatekirja, kui saatekiri on nõutav.

JäätSi § 941 lõike 8 punkt 1

JäätSi kohaselt võib loa andja lisaks KeÜSi § 62 lõikes 1 sätestatud juhtudele tunnistada

jäätmehoidla käitamiseks antud jäätmeloa kehtetuks, kui loa omaja ei ole tähtaja jooksul

esitanud jäätmearuannet eelmise kalendriaasta kohta. Uuele jäätmearuandluse süsteemile

üleminekul esitatakse jäätmearuanne üks kord kvartalis (varem kord aastas), mistõttu ei ole

48

proportsionaalne luba kehtetuks tunnistada pärast esmakordset aruande esitamata jätmist. Loa

andja võib jäätmeloa kehtetuks tunnistada, kui loa omaja ei ole korduvalt selle jäätmeloaga

seotud jäätmekäitluskoha jäätmearuannet tähtajaks esitanud. Samuti lisatakse võimalus

tunnistada jäätmeluba kehtetuks, kui loa omaja on jätnud korduvalt koostamata jäätmeveo

saatekirja, kui saatekiri on nõutav.

JäätSi § 9811 lõike 2 punkt 4

JäätSi kohaselt on registreeringu andjal lisaks KeÜSi § 52 lõikes 2 sätestatud alusele õigus

keelduda registreerimisest, kui registreeringu taotleja ei ole tähtajaks esitanud jäätmearuannet

eelmise kalendriaasta kohta. Uuele jäätmearuandluse süsteemile üleminekul esitatakse

jäätmearuanne üks kord kvartalis (varem kord aastas), mistõttu ei ole proportsionaalne keelduda

registreeringu väljastamisest pärast esmakordset aruande esitamata jätmist. Seetõttu

sätestatakse, et registreeringu andja võib keelduda registreerimisest, kui registreeringu taotleja

ei ole korduvalt tähtaja jooksul jäätmearuannet esitanud. Samuti lisatakse võimalus keelduda

registreeringu andmisest, kui taotleja on jätnud korduvalt koostamata jäätmeveo saatekirja, kui

saatekiri on nõutav.

JäätSi § 9815 lõike 2 punkt 2

JäätSi kohaselt on registreeringu andjal lisaks keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 62 lõikes

2 sätestatud alusele õigus tunnistada registreering kehtetuks, kui registreeritud isik ei ole

esitanud jäätmearuannet tähtaja jooksul. Uuele jäätmearuandluse süsteemile üle minekul

esitatakse jäätmearuanne üks kord kvartalis (varem üks kord aastas), mistõttu ei ole

proportsionaalne tunnistada registreering kehtetuks peale esmakordset aruande esitamata

jätmist. Eelnevast tulenevalt sätestatakse eelnõukohase seadusega, et registreeringu andjal on

õigus tunnistada registreering kehtetuks, kui registreeritud isik ei ole korduvalt selle

registreeringuga seotud tegevuskoha jäätmearuannet tähtaegselt esitanud. Samuti lisatakse

võimalus tunnistada registreering kehtetuks, kui registreeritud isik on jätnud korduvalt

koostamata jäätmeveo saatekirja, kui saatekiri on nõutav.

JäätSi § 116 lõige 2

JäätSi kohaselt peavad keskkonnakaitseluba omavad isikud ja ohtlike jäätmete tekitajad (v.a

kodumajapidamised) pidama pidevat arvestust oma tegevuses tekkinud, kogutud, hoitud või

ladustatud, veetud, töödeldud, taaskasutatud või kõrvaldatud jäätmete liigi, hulga, omaduste ja

tekke kohta, sh korduskasutuseks ettevalmistatud või ringlusse võetud asjade hulga ja omaduste

kohta. Kui jäätmed antakse üle teisele jäätmekäitlejale, peavad nimetatud isikud pidama

arvestust ka jäätmete sihtkoha, kogumissageduse, veomooduste ning taaskasutamis- ja

kõrvaldamistoimingute kohta. Eelnõukohase seadusega laiendatakse arvestuse pidamise

kohustust ka tavajäätmete tekitajatele (v.a kodumajapidamised). Arvestuse pidamise kohustust

on vaja laiendada, et tagada järelevalve tarvis info tavajäätmete, sh nende tekke ja nõuetekohase

üleandmise kohta.

JäätSi § 117 lõige 1

Praeguse jäätmearuandluse süsteemi kohaselt esitavad keskkonnakaitseluba omavad isikud (v.a

edasimüüjad, vahendajad ja suletud prügilate käitajad) iga aasta 31. jaanuariks

keskkonnaotsuste infosüsteemi aruande oma eelmise kalendriaasta jäätmealase tegevuse kohta.

Jäätmearuande andmed esitatakse aastase viitega, lisaks võtab aega aruannete kontrollimine ja

vajaduse korral ka aruannete parandamine, mistõttu võib lõplike andmete saamine võtta umbes

poolteist aastat. Samuti on andmete sellisel kujul esitamine väga aja- ja töömahukas tegevus,

mis võib kaasa tuua ettevõtete eksimusi andmete esitamisel. Lisaks on korraga suure hulga

andmete esitamise korral järelevalvel keerulisem kontrollida andmete tõele vastavust.

Poliitikakujundamise otsused tehakse, tuginedes jäätmearuannetes esitatud andmetele, mis ei

ole praegust jäätmearuandluse süsteemi kasutades aga piisavalt ajakohased ega usaldusväärsed.

49

Eelnõus sätestatakse, et edaspidi tuleb jäätmearuanne esitada üks kord kvartalis

keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu (keskkonnaotsuste infosüsteemi allsüsteemina loodavas

uues jäätmeinfosüsteemis). Selle tulemusel vabanevad ettevõtted senisest kohustusest esitada

riigile iga aasta 31. jaanuariks jäätmearuanne ning vajalikud koondaruanded luuakse

infosüsteemis saatekirjade andmete ja jäätmekäitluskohtade igakuiste aruannete alusel.

JäätSi § 117 lõige 11

Eelnõukohase seadusega muudetakse jäätmearuande esitamise kohustusest vabastatud isikute

ringi. JäätS-i § 116 lõikes 2 tehtud muudatuse tõttu jäetakse § 117 lõikest 11 välja viide ohtlikele

jäätmetele. Kuna uue jäätmeandmete esitamise süsteemi kohaselt tuleb nii tava- kui ohtlike

jäätmete veol koostada kõigi jäätmeveoste kohta reaalajalähedased jäätmeveo saatekirjad, mille

alusel on keskkonnaotsuste infosüsteemi allsüsteemina loodavas uues jäätmeinfosüsteemis

võimalik automaatselt luua jäätmevedude kohta koondaruanne, vabastatakse jäätmevedajad

jäätmearuande esitamise kohustusest. Samuti vabastatakse jäätmearuande esitamise

kohustusest keskkonnakompleksluba omavad isikud, kellele ei ole keskkonnakompleksluba

väljastatud jäätmete käitlemiseks. Isikud, kellele on keskkonnakompleksluba väljastatud

jäätmete käitlemiseks, peavad ka edaspidi esitama oma jäätmealase tegevuse kohta

jäätmearuande.

Oma majandustarkvara kasutaja saab nii lühiajalise kui pikaajalise katkestuse korral koostada

saatekirjasid oma infosüsteemis ja katkestuse ajal koostatud saatekirjade andmed edastada

riigile peale katkestuse lõppemist. Iseteeninduse kasutaja peab katkestuse ajal koostama

saatekirjad paberil või arvutifailina ja katkestuse ajal tehtud saatekirjade andmed sisestama

riiklikku süsteemi peale katkestuse lõppemist.

JäätSi § 117 lõige 2

JäätS § 117 lõige 2 tunnistatakse kehtetuks. Seni on andnud see säte Keskkonnaametile

võimaluse nõuda vajaduse korral jäätmearuannet jäätmetekitajalt, kelle tegutsemiseks

keskkonnakaitseluba ei nõuta, kuid kelle tekitatud tavajäätmete kogus ületab 10 tonni aastas

või ohtlike jäätmete kogus 100 kilogrammi aastas, ning jäätmete vahendajatelt ja

edasimüüjatelt. Selle sätte eesmärgiks oli saada vajaduse korral infot eespool nimetatud isikute

jäätmealase tegevuse kohta. Eelnõukohase seaduse kohaselt peavad kõik jäätmetekitajad

edaspidi enda tegevuses tekkinud jäätmete üle arvestust pidama. Kui Keskkonnaamet soovib

jäätmetekitajate jäätmealase tegevuse kohta lisateavet saada, siis on seda võimalik küsida

jäätmetekitajatelt JäätS-i § 116 lõikele 2 tuginedes, lisamata jäätmetekitajatele jäätmearuande

koostamisega kaasnevat halduskoormust. Eelnõukohase seaduse kohaselt peavad JäätS-i § 987

lõike 2 punkti 3 alusel registreeritud edasimüüjad esitama jäätmearuande, mistõttu ei ole

edasimüüjate puhul viide aruande väljanõudmise õigusele enam asjakohane. JäätS-i § 987 lõike

2 punkti 2 alusel registreeritud vahendajad tegutsevad keskkonnakaitseluba omavate isikute

nimel, mistõttu kajastuvad nende tehtavad toimingud nimetatud isikute jäätmearuannetes, ja

vahendajatel ei ole samuti vaja esitada jäätmearuannet.

JäätSi § 117 lõige 21

JäätS-i § 117 lõige 21 tunnistatakse kehtetuks, kuna see ei sobi sisu poolest jäätmearuannet

reguleerivasse paragrahvi. Kõnealune säte esitatakse uuesti eelnõukohase § 261 lõikena 15.

JäätSi § 117 lõige 22

JäätS-i § 117 lõige 22 tunnistatakse kehtetuks, kuna see ei sobi sisu poolest jäätmearuannet

reguleerivasse paragrahvi. Kõnealune säte esitatakse uuesti eelnõukohase § 261 lõikena 16.

JäätSi § 117 lõige 3

50

JäätS-i § 117 lõige 3 tunnistatakse kehtetuks, kuna see ei sobitu oma sisu poolest jäätmearuannet

reguleerivasse paragrahvi. Kõnealune säte esitatakse uuesti eelnõukohase § 24 lõikena 4.

JäätSi § 117 lõige 4

JäätS-i § 117 lõige 4 tunnistatakse kehtetuks, kuna see ei sobitu oma sisu poolest jäätmearuannet

reguleerivasse paragrahvi. Kõnealune säte esitatakse uuesti eelnõukohase § 1173 lõikena 3.

JäätSi § 117 lõige 5

2019. aasta 1. jaanuaril jõustunud keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste

muutmise seaduses (RT I, 21.12.2019, 1) sätestati, et jäätmearuanne on mõeldud asutusesiseks

kasutamiseks. Eelnõukohase seadusega tunnistatakse see säte kehtetuks. Kliimaministeeriumi

tellimusel koostas Advokaadibüroo EnvirLaw OÜ 2023. aastal töö „Reaalajamajandusel

põhineva uue jäätmearuandluse rakendamise õiguslik inventuur ja eelanalüüs“ (edaspidi

analüüs), milles analüüsiti muuhulgas isikute senisest suurema jäätmealase tegevuse andmete

avalikustamise võimalust. Analüüsi tulemusena jõuti muuhulgas järeldusele, et JäätSi § 117

lõikes 5 sätestatud üldine reegel, mille kohaselt on jäätmearuanne mõeldud tervikuna

asutusesiseseks kasutamiseks, ei ole kooskõlas Århusi konventsiooni ja keskkonnainfo

direktiiviga. Analüüsis toodi muuhulgas välja järgmine: „Tuleb rõhutada, et Århusi

konventsioon ja keskkonnainfo direktiiv ei kohusta jäätmetega seotud andmeid avalikustama

üldsusele kättesaadavas andmekogus. Asjaolu, et andmeid ei avalikustata andmekogus ei

tähenda seda, et isik teabenõude alusel andmeid jäätmete kohta, kui keskkonnateavet ei võiks

välja nõuda. Tulenevalt Euroopa Kohtu lahendist võib käsitleda jäätmetega seotud teavet

samuti teabena, mida ei ole võimalik ärisaladuse või isikuandmete kaitsele viidates jätta isikule

väljastamata. Samas rõhutatakse ka antud lahendis, et see ei tähenda seda, et pädev asutus ei

saaks üldse arvesse võtta ärisaladuse kaitse vajadust. Seda seetõttu, et pädeval asutusel ei ole

vastava info omaalgatuslikult avalikustamise kohtustust vaid on kohustus info väljastada

taotluse alusel. “ Seetõttu tunnistatakse kõnealuse säte kehtetuks, mis aga ei tähenda seda, et

jäätmearuanded oleksid vaikimisi avalikud dokumendid. Århusi konventsioonist ja

keskkonnainfo direktiivist lähtudes on isikutel õigus saada teabenõude korras infot keskkonda

sattuvate heitmete kohta, kuid info väljastamisel tuleb tagada isikuandmete ja ärisaladuse

kaitse. Ärisaladuse kaitse alla loetakse analüüsi kohaselt kaubanduslikku laadi teavet, nagu

teave kulude hindamise metoodika, tarneallikate, ostumüügi mahtude, turuosade, klientide ja

edasimüüjate, turundusplaanide, kulu- ja hinnastruktuuride ning müügistrateegia kohta. Ka

finantsalane teave võib olla ärisaladuseks, eelkõige puudutab see finantsarvestuslikke andmed,

mis ei tulene majandusaasta aruandest, näiteks konkreetse ettevõtte käitamisega seotud

finantsandmed, vabade rahaliste vahendite hulk teatud ajahetkel, teatavatel juhtudel ka

krediidireitingud jms. Konkurentsiameti praktikas on ärisaladuseks loetud ka näiteks ettevõtja

ostu-müügimahtu ja kauba lepingulise hinna arvestamise metoodikat, mis ei põhine üksnes

kuludel. Eelneva põhjal võib asuda seisukohale, et jäätmearuandes esitatav teave aruande

esitaja jäätmealase tegevuse kohta võib kuuluda ärisaladuse kaitse alla, kuivõrd see annab

ülevaate jäätmete valdaja äritegevuse kohta, millest tulenevalt võib andmete esitaja taotleda

ärisaladuse kaitsega seonduvate piirangute rakendamist. Samas ei saa pidada nende andmete

avalikustamist, mis nähtuvad juba keskkonnakaitseloast (nt jäätmeliik) ning on seetõttu juba

nii või teisiti avalikustatud, ärisaladuse kaitse alla kuuluvaks. Igal juhul, kui jäätmearuanded

summeerida selliselt, et puudub võimalus tuvastada kindel jäätmevaldaja, siis ei ole tegemist

ärisaladusega.

JäätSi § 1171

Selleks, et saavutada paremat läbipaistvust ja kontrolli jäätmevoogude üle ning andmete

ajakohasust, on kavas võtta tavajäätmete üleandmisel ja vastuvõtmisel kasutusele samalaadsed

saatekirjad, nagu on ohtlike jäätmete puhul. Sõltumata sellest, kas veetakse tavajäätmeid või

51

ohtlikke jäätmeid tuleb enne veo algust esitada veose kohta keskkonnaotsuste infosüsteemis

(keskkonnaotsuste infosüsteemi allsüsteemina loodavas uues jäätmeinfosüsteemis) jäätmeveo

saatekiri. Saatekirja koostab jäätmete vedaja, üleandja, edasimüüja või vastuvõtja sõltuvalt

sellest, kuidas nimetatud osapooled omavahel kokku lepivad. Kui kohustus ei ole täidetud ja

jäätmeid on veetud ilma saatekirjata, tuleb saatekiri esitada jäätmete vastuvõtjal enne jäätmete

vastuvõtmist. Saatekiri tuleb koostada ka juhul, kui jäätmete vedu toimub ettevõtte enda

erinevate tegevuskohtade vahel.

Edaspidi peavad ka jäätmete vahendajad hakkama esitama oma tegevuse kohta andmeid.

Praktikas on ilmnenud, et olukord, kus edasimüüjad ei ole kohustatud jäätmearuannet esitama,

võib tekitada jäätmete liikumise jälgitavuses lünga. Kui jäätmed antakse üle edasimüüjale,

näidatakse jäätmearuandes jäätmete vastuvõtjana üldjuhul edasimüüjat. Kuna edasimüüjal ei

ole jäätmearuande esitamise kohustust, katkeb sellega jäätmete jälgitavuse ahel ning

jäätmearuannete analüüsimise ja keskkonnajärelevalve käigus on tekkinud olukordi, kus

jäätmevood jäävad seetõttu lõpuni tuvastamata. Selleks, et tagada jäätmete liikumise

läbipaistvus, on oluline, et ka jäätmete edasimüüjad esitaksid sarnaselt jäätmete vedajatele oma

jäätmealase tegevuse andmed jäätmeveo saatekirjadel.

Enne veo algust saatekirja koostamise nõuet ei kohaldata füüsilise isiku suhtes

kodumajapidamises tekkivate jäätmete, juriidilise isiku suhtes selle isiku enda tegevuses

tekkivate jäätmete ja päästeasutuse suhtes päästetööl kogutud jäätmete üleandmisel

jäätmekäitlejale. Sellisel juhul koostab saatekirja jäätmete vastuvõtja hiljemalt kvartaalse

aruande esitamisel. Seda võib teha tagantjärele ühe nn koondsaatekirjana, milles kajastuvad nt

eelmisel kuul kodumajapidamistest saadud jäätmed ühe kirjena. Kui selliselt vastu võetud

jäätmed on kaalumata, siis on nii koondsaatekirja kui ka kvartaalse aruande andmed

hinnangulised ja neid tuleb parandada tegevuskohast väljaveo saatekirja alusel pärast seda, kui

jäätmed on viidud käitlejale ja fikseeritud nende kaal. Kui jäätmete vastuvõtja kvartaalse

aruande esitamiseks jäätmed kaalub, siis ei ole vaja andmeid tagantjärele väljaveo saatekirjade

alusel korrigeerida. Lisaks antakse valdkonna eest vastutavale ministrile õigus kehtestada

jäätmeveo saatekirja andmekoosseis, sh isiku üldandmed, ning saatekirja koostamise,

edastamise ja registreerimise kord. Isiku üldandmete all peetakse silmas isiku nime, isikukoodi

ja kontaktandmeid. Tegemist on valdkonnaspetsiifilise küsimusega, mis ei puuduta teiste

ministeeriumite valitsemisala, mistõttu on kohane anda volitus ministri määruse

kehtestamiseks. Tegemist on korraldusliku ja tehnilise iseloomuga normi kehtestamisega,

mistõttu ei ole kohane selle seadusega reguleerimine. Määruses sätestatakse tingimused, millest

lähtuvad jäätmete üleandjad, jäätmevedajad, jäätmekäitlejad, Keskkonnaamet ja

Keskkonnaagentuur.

JäätSi § 1172 lõige 1

Esitatakse uuesti JäätS-i § 117 lõige 4.

JäätSi 11. peatüki pealkiri

Muudetakse JäätSi 11. peatüki pealkirja, kuna haldusjärelevalve lisamisega muutub peatüki

reguleerimisala.

JäätSi §-d 1197–1199 ja põhiseaduspärasuse analüüs

JäätSi § 1197

JäätSi täiendatakse §-ga 1197 ning sätestatakse valdkondlikus eriseaduses erinorm Vabariigi

Valitsuse seaduses (VVS) sätestatud üldnormist ning valdkonna eest vastutava ministeeriumi

valitsemisala asutusele nähakse ette valdkondlik haldusjärelevalve kohaliku omavalitsuse

üksuste tegevuse üle.

52

VVSi § 751 sätestab haldusjärelevalve mõiste. VVSi § 753 lõike 1 järgi teeb kohaliku

omavalitsuse üksuste haldusaktide üle järelevalvet Justiitsministeerium. VVSi § 753

lõigetes 3–11 sätestatud menetlussätteid kohaldatakse juhul, kui järelevalvemenetlust toimetab

Rahandusministeerium või valdkondlikus eriseaduses ette nähtud juhul valdkonna eest vastutav

ministeerium.57

Valdkonna eest vastutav ministeerium teeb valdkondlikku järelevalvet samadel tingimustel,

nagu teeb Justiitsministeerium ehk ei ületa järelevalve pädevusraamistikku.

Valdkonnapõhise haldusjärelevalve sätestamine on vajalik, et täita Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiiviga 2008/98/EÜ58 (jäätme direktiiv) ette nähtud kohustused. Direktiivi artikli

11 lõike 1 teise lõigu järgi peavad liikmesriigid looma liigiti kogumise süsteemid, et edendada

kvaliteetset ringlussevõttu; kolmanda lõigu kohaselt seavad liikmesriigid sisse vähemalt

paberi, metalli, plasti ja klaasi ning alates 1. jaanuarist 2025 ka tekstiili liigiti kogumise; artikli

22 lõike 2 järgi tuleb alates 2025. aastast olmejäätmeid korduskasutuseks ette valmistada või

ringlusse võtta vähemalt 55%, viie aasta pärast juba 60% ning 2035. aastaks peab olema

ringlussevõtt suurenenud 65%-ni.

Jäätmehoolduse, sh liigiti kogumise korraldamine on Eesti õiguses kohaliku omavalitsuse

üksuse vastutusalas, n.ö tema olemuslikud ülesanded (KOKS § 6 lg 1; jäätmeseadus § 12 lg 2;

§ 31 lg 1; lg 1 astmes 1; lg-d 3 ja 4). Eelnõuga on kavandatud kohaliku omavalitsuse üksusele

kohustus tagada jäätmete liigiti kogumise sihtarv (§ 1363 lg 5).

Riigikontroll on 12.12.2016 aruandes „Riigi ja kohalike omavalitsuste tegevus olmejäätmete

kogumisel ja taaskasutusse suunamisel“59 Riigikogule märkinud, et enamikus omavalitsustes ei

kontrollita sisuliselt, kas on teada kõik jäätmete tekitajad, kas jäätmeid sorditakse, kas kõik

jäätmed antakse üle jäätmekäitlejale, kas neid kogutakse liigiti ning kas jäätmevedajad täidavad

omavalitsuste kehtestatud reegleid.

Euroopa Komisjon on koostanud 08.06.2023 aruande Euroopa Parlamendile, nõukogule,

Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele, milles tehakse kindlaks

liikmesriigid, kelle puhul on ohus 2025. aastaks püstitatud olmejäätmete korduskasutamiseks

ettevalmistamise ja ringlussevõtu eesmärgi, 2025. aastaks seatud pakendijäätmete

ringlussevõtu eesmärgi ning 2035. aastaks võetud jäätmete prügilasse ladestamise vähendamise

eesmärgi saavutamine.60 Aruande punktis 3 märgitakse, et Euroopa Keskkonnaameti hinnangu

kohaselt on oht, et Eesti ei saavuta 2025. aastaks seatud olmejäätmete

korduskasutamiseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu eesmärke. Aruande punktis 4

märgitakse, et korduskasutamiseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu olulised eeltingimused on

kõrge kogumismäär ja liigiti kogumise kvaliteet; sellele võivad tõhusalt kaasa aidata jäätmete

kohustusliku liigiti kogumise eesmärgid kohaliku omavalitsuse tasandil. Nende kasutamine

peaks põhinema stiimulitel ja aruandekohustusel (nt võib luua nende eesmärkide saavutamisest

sõltuva rahalise premeerimise ja karistamise süsteemi).

57 Maavalitsuste tegevuse lõpetamise tõttu Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse 432

SE seletuskiri, lk 20–21. 58 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A32008L0098&qid=1715627174693. 59https://www.riigikontroll.ee/Suhtedavalikkusega/Pressiteated/tabid/168/ItemId/942/View/Docs/amid/557/langu

age/et-EE/Default.aspx. 60 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A52023DC0304&qid=1717422315157.

53

Õiguskantsler on 24.01.2022 märgukirjas „Keskkonnaameti halduspraktika kooskõla hea

halduse tavaga, olmejäätmete sortimine“61 märkinud, et teadaolevalt puudub riigil praegu

majanduslik plaan ja õigusraamistik, mis sunniks kohalikke omavalitsusi rohkem hoolitsema

selle eest, et jäätmeid oleks mugav ja tulemuslik liigiti koguda ja ära anda. Sellise plaani ja

raamistiku loomine on aga riigi võimalus ja ülesanne. Probleemile on tähelepanu juhtinud ka

Maailmapank.

Euroopa Kohus selgitab 12.12.2013 otsuses kohtuasjas C-425/12, punkt 34, et Euroopa Kohtu

praktika kohaselt on liikmesriigi kohustus võtta kõik vajalikud meetmed direktiivis ette nähtud

tulemuse saavutamiseks kohustus, mis on kehtestatud ELTLi artikli 288 lõikega 362 ja direktiivi

enesega. See kohustus on siduv liikmesriikide kõigi asutuste suhtes (vt 18. detsembri

1997. aasta otsus kohtuasjas C 129/96: Inter-Environnement Wallonie, EKL 1997, lk I-7411,

punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika) ning üksuste suhtes, kellele on tehtud ülesandeks

osutada avalikku teenust ja kellel on selleks laiad volitused.

Seetõttu on seadusandja andnud kohaliku omavalitsuse üksusele jäätmehoolduse korraldamisel

vastutava rolli ning kohalikud omavalitsused koos riigiga on seotud kohustusega rakendada

meetmeid jäätmedirektiivi sätete täieliku rakendamise eest selle toime täielikuks

saavutamiseks. Euroopa Komisjoni 08.06.2023 aruande kohaselt esineb risk, et jäätmedirektiivi

eesmärke, sh sihtarvude saavutamise ning keskkonna ja inimese tervise kaitse eesmärke ei ole

võimalik ellu viia.

Direktiivide täitmist jälgib EL ning mittenõuetekohase täitmisega võib kaasneda Eestile

märkimisväärne kahju. Eesti Vabariik on PSi § 2 lõike 2 kohaselt riiklikult korralduselt ühtne

riik, mille territooriumi haldusjaotuse sätestab seadus. Kohaliku omavalitsuse üksused

tegutsevad riigi tasandiga samas ruumis nii faktiliselt kui ka õiguslikult. Nad on osa avalikust

sektorist ja avaliku võimu teostamise süsteemist, kelle tegevuse vastu avalike vahendite

kasutamisel on rahval nii riigivõimu kandjana kui ka kohaliku kogukonna esindajana

põhjendatud huvi. Riigi huvi kohaliku omavalitsuse üksuste õiguspärase tegevuse vastu on

seotud ka asjaoluga, et nende üksuste eelarved on osa riigieelarve süsteemist ning nad

mõjutavad oma tegevusega ka riigi majanduslikku seisundit. Ka kohaliku omavalitsuse

üksustele laieneb seaduslikkuse põhimõte (PS § 3 lg 1), mille kohaselt peavad nad oma võimu

teostamisel lähtuma põhiseadusest ja nii riigi kui ka endi kehtestatud õigusaktidest.63

Lõikega 1 antakse Kliimaministeeriumi valitsemisala asutusele Keskkonnaametile (KeA)

haldusjärelevalve pädevus kohaliku omavalitsuse üksuse tegevuse üle.

Haldusjärelevalve õiguse andmine KeAle on võimalik ega too kaasa põhimõttelisi muudatusi

tema töökorralduses. Õigus kontrollida seadusega kohaliku omavalitsuse üksusele pandud või

omavalitsusüksuse enda halduslepinguga võetud keskkonnakaitse- ja

-kasutusega seotud ülesannete täitmine on sätestatud juba keskkonnajärelevalve seaduse § 7

lõikes 1. Samas on praegune kohati vähene kontroll tingitud õigusaktides sätestatu

ebakonkreetsusest, mis annab võimaluse õigusnorme mitmeti tõlgendada. Seega

valdkonnapõhine järelevalvemenetlus on kasutusel, kuid haldusjärelevalve õiguse andmisega

KeAle tegevused konkretiseeruvad ja on üheselt mõistetavad.64

61https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Keskkonnaameti%20halduspraktika%20koos

k%C3%B5la%20hea%20halduse%20tavaga%2C%20olmej%C3%A4%C3%A4tmete%20sortimine.pdf. 62 ELTL art 288 lg 3 järgi direktiiv on saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see

on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele. https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/?uri=celex%3A12016ME%2FTXT. 63 RK 3-4-1-17-08 p 46. 64 Riigil on riikliku järelevalve süsteemi kehtestamisel lai otsustusvabadus, mis võimaldab vajadusel luua

seaduslikkuse kontrollimiseks ka osaliselt dubleeriva riikliku järelevalve süsteemi (RK 3-3-1-97-0964 p. 16).

54

Lõikega 2 sätestatakse haldusjärelevalve eesmärk.

Haldusjärelevalve eesmärk on avaliku huvi kaitse.65 Haldusjärelevalve hõlmab üksnes

haldusakte, millel on avalik-õiguslik ja regulatiivne iseloom ning välismõju.66

Järelevalve eesmärk on tuvastada, kas kohaliku omavalitsuse üksuse tegevus jäätmehoolduse

korraldamisel, eelkõige jäätmete liigiti kogumise sihtarvu saavutamisel on õiguspärane ega riku

avalikku huvi. Mõlemad eeldused peavad esinema korraga. Järelevalve ei võimalda hinnata

haldusakti otstarbekust.67 Ehk haldusjärelevalve eesmärk on selgitada õiguspärasuse kontrolli

käigus, kas kohaliku omavalitsuse üksus järgib seaduslikkuse põhimõtet, sest see omakorda

aitab saavutada jäätmehoolduse korraldamise kvaliteedi ja tulemuslikkuse (täidetud on liigiti

kogutud jäätmete sihtarv).

Kuivõrd haldusjärelevalve esmane eesmärk on tagada liigiti kogutud jäätmete sihtarvu

saavutamine, tuleb haldusjärelevalvajal kontrollida KOVi tegevusi järgmistes valdkondades:

• liigiti kogutud olmejäätmete sihtarvu saavutamist;

• jäätmekava;

• jäätmehoolduseeskirja;

• korraldatud jäätmevedu;

• korraldatud jäätmekäitlust;

• jäätmejaama teenust;

• jäätmealast teavitust ja nõustamist.

JäätSi § 1198 sätestab haldusjärelevalve teostaja pädevuse.

Lõikega 1 sätestatakse KeA õigus haldusjärelevalve käigus kontrollida jäätmeseadusest ja selle

alusel antud õigusaktidest tulevate kohustuste täitmist ning määratakse loetelu kontrollitavatest

tegevusvaldkondadest:

• liigiti kogutud olmejäätmete sihtarvu saavutamine;

• jäätmekava (kas kava sisaldab sihtarvu saavutamiseks vajalike tegevuste analüüsi ja

rahastamist; kui KOV on teinud JäätSi § 31 lõike 6 alusel erandi, siis selle põhjendus; kas

KOV on planeerinud "mugavad, motiveerivad ja kulutõhusad" liigiti kogumise võimalused;

kas jäätmehoolduse korraldamiseks on planeeritud piisav rahastus);

• jäätmehoolduseeskiri (kas jäätmehoolduseeskiri vastab jäätmeseadusele ja

keskkonnaministri 03.06.2022 määrusele nr 2868);

• korraldatud jäätmevedu (kas korraldatud jäätmeveoga liitmine ning jäätmeseaduses ja

pakendiseaduses määratud jäätmeliikide üleandmine on tagatud, kas jäätmeveost vabastuse

andmine vastab jäätmeseaduse nõuetele);

• korraldatud jäätmekäitlus (kas käitlusteenuse riigihange vastab jäätmeseaduse nõuetele);

• jäätmejaama teenus (kas jäätmejaama teenus vastab keskkonnaministri 03.06.2022

määrusele nr 28);

• jäätmealane teavitus, nõustamine (kas jäätmealane teave ja nõustamine on

jäätmevaldajatele kättesaadav).

65 https://pohiseadus.ee/sisu/3645, § 160, p 5. 66 https://omavalitsus.fin.ee/static/sites/5/2023/06/KOV-j%C3%A4relevalve-ja-n%C3%B5ustamispraktika-

%C3%BClevaade_2021_2022.pdf. 67 https://omavalitsus.fin.ee/static/sites/5/2023/06/KOV-j%C3%A4relevalve-ja-n%C3%B5ustamispraktika-

%C3%BClevaade_2021_2022.pdf. 68 Keskkonnaministri 03.06.2022 määrus nr 28 Olmejäätmete liigiti kogumise ja sortimise nõuded ja kord ning

sorditud jäätmete liigitamise alused.

55

Valitud tegevused on kriitilise tähtsusega jäätmehoolduse korraldamisel ning nende tegevuste

nõuetekohane täitmata jätmine mõjutab suuresti jäätmehooldussüsteemi toimivust ja sellest

tulenevalt laiemalt ka keskkonna- ja tervisekaitset.

Olmejäätmete liigiti kogumise sihtarvu saavutamine on seotud nii riiklike kui EL alaste

keskkonnaeesmärkide saavutamisega. Jäätmedirektiiv näeb ette konkreetsed sihtarvud

liikmesriigile ning KOV on keskne roll nende eesmärkide saavutamisel. Sihtarvu täitmata

jätmine võib tuua kaasa rikkumismenetluse ja trahvid.

KOV jäätmekava on KOV jäätmehoolduseeskirja koostamiseks vajalik arengudokument.

Jäätmekavade koostamise nõue tuleneb jäätmete raamdirektiivist 2008/98 art 28 ning EL nõuab

jäätmekorralduste tulemuste jälgimist ja aruandlust kogu riigi territooriumi kohta. Jäätmekava

ja jäätmehoolduseeskiri on oluline, kuivõrd need on strateegilised dokumendid, mis määravad

KOV jäätmehoolduse korraldamise alused ja suunad. Jäätmekava ja jäätmehoolduseeskirja

kehtestamise nõuded peavad sh kooskõlas olema EL jäätmehoolduseesmärkidega ning need on

otseselt seotud kohaliku kogukonna elukvaliteediga.

Korraldatud jäätmeveo korraldamine on KOV keskne ülesanne, mis tagab

jäätmehooldussüsteemi tõhusa toimivuse. Sellega tagatakse, et jäätmed jõuavad õigesse kohta,

mitte keskkonda. Kõik jäätmevaldajad peavad olema süsteemi osa, et tagada jäätmete

nõuetekohane üleandmine ja kulude kandime. Jäätmevaldaja vabastamine toimub piiratud

juhtudel. Koguda tuleb eri jäätmeliike.

Jäätmejaamade töö vastavus seaduse nõuetele on oluline, et tagada jäätmevaldajatelt jäätmete

vastuvõtmine, mitte nende keskkonda ladustamine ning ringlussevõtu ja taaskasutuse

sihtarvude täitmine.

Jäätmealase teabe levitamine ja jäätmealane nõustamine tagab, et jäätmevaldajad teavad oma

kohustusi ning ei tee vigu, mis takistavad jäätmehoolduse eesmärkide saavutamist. Teadlikkus

edendab jäätmete liigiti kogumist, jäätmete vähendamist, suurendab ringlussevõetavate

jäätmete hulka ja vähendab segaolmejäätmete mahtu ning jäätmete ebaseaduslikku ladestamist..

Lõikes 2 sätestatakse meetmed, mida saab konkreetse haldusjärelevalve käigus rakendada.

Haldusjärelevalve üldsätted on VVSi § 753 lõigetes 3–11. Kui eriseadus näeb ette teistsuguse

menetluskorra, kohaldatakse eriseaduse sätteid. Seega kohaldub KeA tehtavale

haldusjärelevalvele VVSi § 753 lõigetes 3–11 sätestatud menetluskord jäätmeseaduses

sätestatud erisustega.69

Nii sätestab VVSi § 753 lõige 3, et valdkonna eest vastutaval ministril või tema volitatud

ametnikul on õigus nõuda omavalitsusüksustelt nende jõustunud õigusaktide ärakirju, mis tuleb

neil esitada hiljemalt seitsmendal päeval pärast asjakohase nõude saamist.

Kui haldusjärelevalvaja leiab, et kohaliku omavalitsuse üksuse haldusakt või selle andmata

jätmine on õigusvastane ja rikub avalikku huvi, võib ta 30 tööpäeva jooksul haldusakti

andmisest või sellest keeldumisest teadasaamisest arvates teha kirjaliku ettepaneku tunnistada

haldusakt kehtetuks, viia see õigusnormidega vastavusse või anda nõutav haldusakt välja

(VVS § 753 lg 4).

69 Maavalitsuste tegevuse lõpetamise tõttu Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse 432

SE seletuskiri, lk 21.

56

Kui omavalitsus ei ole 30 tööpäeva jooksul pärast ministrilt kirjaliku ettepaneku saamist

haldusakti kehtetuks tunnistanud, seda õigusnormidega kooskõlla viinud, nõutavat haldusakti

andnud või haldusakti tagajärgede kõrvaldamist otsustanud, võib minister esitada protesti

halduskohtule. Protesti ei saa esitada pärast kolme aasta möödumist haldusakti andmisest

arvates või haldusakti andmisest või toimingu tegemisest keeldumisest arvates (VVS § 753

lg 8).

Kui haldusjärelevalvaja avastab, et omavalitsusüksus on vallanud, kasutanud või käsutanud

riigivara ebaseaduslikult või ebaotstarbekalt, teeb ta Riigikontrollile või uurimis- või muule

pädevale asutusele ettekande ning edastab koos ettekandega ka tema käsutuses olevad seda

tõendavad dokumendid ja muud materjalid (VVS § 753 lg 10).

Valdkonna eest vastutaval ministril või tema volitatud ametnikul on õigus kontrollida

seadusega kohaliku omavalitsuse üksusele pandud või kohaliku omavalitsuse üksuse poolt

halduslepinguga võetud riikliku ülesande täitmist (VVS § 753 lg 11).

VVSi §-s 753 sätestatud protestiga seotut reguleerib halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS)

25. peatükk. HKMSi § 6 lõike 1 kohaselt loetakse haldusaktiks haldusakt haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 51 tähenduses, haldusleping HMSi § 95 tähenduses, samuti üksikjuhtumit

reguleeriv halduse siseakt.70 Järelevalvealusteks haldusaktideks (HMS § 51) on ka osa- ja

eelhaldusaktid (§ 52). Lisaks volikogu otsustele ja valitsuse korraldustele laieneb järelevalve

ka muudele haldusaktidele (valitsuse struktuuriüksused, asutused).71

Haldusjärelevalve KOVi üle on haldusmenetlus

(https://www.riigikohus.ee/lahendid?asjaNr=3-3-1-38-04, p 9; N. Parrest. Täidesaatva võimu

kontroll iseenda üle. https://www.juridica.ee/jump.php?year=2016&pg=385). Õigusriigi

printsiibist (PS § 10) tulenevalt tehakse järelevalvet ranges vastavuses halduse seaduslikkuse

nõudega, milles on õiguskaitse taganud sõltumatud kohtud (PS § 10 komm-d; vt ka PS §-d 13–

15). Nii näeb HMS ette haldusaktide ja -toimingute vaidlustamise vaidemenetluses (§ 71) ja

õiguse edasi kaevata (kui vaie jäi rahuldamata või isiku õigusi vaidemenetluses rikuti)

halduskohtusse HKMS-is sätestatud tingimustel ja korras (HMS § 87 lg 1). Kui seadus ei sätesta

otseselt teisiti, on vaide esitamine enne kohtumenetlust vabatahtlik. Vaide esitamine on HMSi

kohaselt võimalik ka haldusjärelevalve korras antud haldusakti või sooritatud toimingu peale.72

Lisaks neile meetmetele võib eriseadusest tuleneda teisi meetmeid, mida saab lisaks VVSis

sätestatule rakendada konkreetses haldusjärelevalves.

Nii sätestatakse jäätmeseaduses haldusjärelevalvajale õigus:

1) tutvuda kohaliku omavalitsuse üksuse käsutuses olevate tõendite ja andmetega, mille alusel

on võimalik kindlaks teha haldusjärelevalve teostaja ülesannete täitmiseks olulised asjaolud,

saada nendest ärakirju.

2) saada kohaliku omavalitsuse üksuse juhtorganilt seletusi;

3) saada kohaliku omavalitsuse üksuselt teavet õigusaktide ja jäätmehoolduseks eraldatud

sihtotstarbeliste vahendite rakendamise kohta;

4) teha kohaliku omavalitsuse üksusele ettepanekuid tegevuse parandamiseks. Märgitud

meetme alla sobivad ka KeA ettepanekud jäätmehoolduse arendamiseks eraldatud toetuste

taotlemiseks ning kaasabi taotluse esitamisel.

70 https://omavalitsus.fin.ee/static/sites/5/2023/06/KOV-j%C3%A4relevalve-ja-n%C3%B5ustamispraktika-

%C3%BClevaade_2021_2022.pdf, lk 6. 71 https://pohiseadus.ee/sisu/3645, § 160, p 5. 72 https://pohiseadus.ee/sisu/3645, § 160, p 5.

57

5) teha kohaliku omavalitsuse üksusele ettekirjutusi seadusega ja selle alusel kehtestatud

õigusaktidega sätestatud nõuete rikkumise ennetamiseks või lõpetamiseks, edasiste rikkumiste

ärahoidmiseks ja rikkumisega tekitatud tagajärgede kõrvaldamiseks. Punktiga 5 antakse

haldusjärelevalvajale õigus teise haldusekandja kontrollimisel teha ettekirjutusi, mille täitmata

jätmise korral on ATSS-is sätestatud korras rakendatava sunniraha ülemäär 9600 eurot (VVS §

751 lg 4). Nii näiteks on haldusjärelevalve menetluse kontrolliese kohaliku omavalitsuse

otsustus (haldusakt) korraldatud jäätmeveost vabastamise ja mittevabastamise kohta.

Haldusaktis peab olema selgesõnaliselt äratuntav, kuidas kohalik omavalitsus jõudis

veendumusele, et kinnistul ei elata või kinnistut ei kasutata. Samuti kuuluvad haldusjärelevalve

menetluses kontrollimise alla korraldatud jäätmeveo teenuste riigihanke alusdokumendid. Kui

hankedokumentide tehnilises kirjelduses puuduvad jäätmeseaduses nõutavad andmed, on KeAl

õigus nõuda hankedokumentide seadusega vastavusse viimist haldusjärelevalve käigus. Kui

puudused tuvastatakse pärast hankelepingu sõlmimist, ei mõjuta see hankelepingu kehtivust.

Seega, kui haldusjärelevalve teostaja soovib sekkumisele kiiremat mõju, tuleb kontroll teostada

enne pakkumuste esitamise tähtaega. Haldusjärelevalve käigus saab samuti ettekirjutusega

õigusrikkumist tõrjuda ja kohustada omavalitsusüksust tegema vajalikke toiminguid, mis

ennetavad rikkumisi, või nõuda juba toimunud rikkumise lõpetamist. Selleks on näiteks

jäätmete liigiti kogumise sihtarvu saavutamine/mitte saavutamine.

Lõikes 3 sätestatakse, et esmajoones keskendub haldusjärelevalve nende KOVide tegevuse

kontrollimisele, kellel on raskusi liigiti kogumise sihtarvu saavutamisega. Vastavad andmed

kogub ja avaldab oma veebilehel Keskkonnaagentuur.

JäätSi §-s 1199 reguleeritakse ettekirjutuse andmist ja selle täitmata jätmist. Enne ettekirjutuse

tegemist nõustab KeA konkreetseid kohaliku omavalitsuse üksusi, lähtudes muuhulgas § 1197

lõike 2 selgituse juures märgitud aspektidest.

Lõikes 1 sätestatakse ettekirjutuses sisalduvad andmed.

Lõikes 2 sätestatakse ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärg, milleks on sunniraha.

Lõikes 3 sätestatakse sunniraha ülemmäär, mis on 9600 eurot (VVS § 751 lg 4). Sunniraha on

vahend, mis peaks motiveerima isikut talle tehtud ettekirjutust vabatahtlikult täitma.

Riigikontrolli 2016. aasta aruandes „Riigi ja kohalike omavalitsuste tegevus olmejäätmete

kogumisel ja taaskasutusse suunamisel“ on selgelt välja toodud, et enamikus omavalitsustes ei

kontrollita sisuliselt, kas on teada kõik jäätmete tekitajad, kas jäätmeid sorditakse, kas kõik

jäätmed antakse üle jäätmekäitlejale, kas neid kogutakse liigiti ja kas jäätmevedajad täidavad

omavalitsuste kehtestatud reegleid. Samas on KOVi tegevusega seotud jäätmedirektiivist

tulenevate kohustuste täitmine.

Euroopa Kohus selgitas oma 12.12.2013 otsuses kohtuasja C-425/12 punktis 34, et Euroopa

Kohtu praktika kohaselt on liikmesriigi kohustus võtta kõik vajalikud meetmed direktiivis ette

nähtud tulemuse saavutamiseks siduv kohustus, mis on kehtestatud ELTL artikli 288

lõikega 373 ja direktiivi enesega. See kohustus võtta kõik üld- ja üksikmeetmed on siduv

liikmesriikide kõigi asutuste suhtes (vt 18. detsembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C129/96:

Inter-Environnement Wallonie, EKL 1997, lk I7411, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika)

ning üksuste suhtes, kellele on tehtud ülesandeks osutada avalikku teenust ja kellel on selleks

laiad volitused.

73 ELTL art 288 lg 3 järgi direktiiv on saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see

on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele. https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/?uri=celex%3A12016ME%2FTXT.

58

Jäätmehoolduse korraldamine, sh liigiti kogumise korraldamine, on Eesti õiguses kohaliku

omavalitsuse üksuse vastutusalas, n-ö tema olemuslikud ülesanded (KOKS § 6 lg 1; JäätS § 12

lg 2; § 31 lg 1; lg 11, lg-d 3 ja 4). Eelnõuga kavandatakse seada KOV ülesandeks ka liigiti

kogumise sihtarvu saavutamine oma territooriumil kogutud olmejäätmete massi põhjal

(eelnõukohase § 1363 lõige 5).

Seega seadusandja on KOVi üksusele andnud jäätmehoolduse korraldamisel vastutava rolli,

seega on KOVid koos riigiga seotud kohustusega rakendada meetmeid jäätmedirektiivi sätete

täielikuks rakendamiseks selle toime täielikuks saavutamiseks. Direktiivide täitmist jälgib EL

ning mittenõuetekohase täitmisega võib kaasneda Eestile märkimisväärne kahju. Tõenäosus, et

rikkumismenetlus algatatakse on kõrge, kuna keskkonnalased rikkumised on Komisjoni

kõrgendatud tähelepanu all. Euroopa Komisjon on koostanud 08.06.2023 Euroopa

Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele

aruande, milles tehakse kindlaks liikmesriigid, kellel on ohus 2025. aastaks püstitatud

olmejäätmete korduskasutamiseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu eesmärgi, 2025. aastaks

seatud pakendijäätmete ringlussevõtu eesmärgi ning 2035. aastaks võetud jäätmete prügilasse

ladestamise vähendamise eesmärgi saavutamine.74 Aruande punktis 3 märgitakse, et Euroopa

Keskkonnaameti hinnangu kohaselt on oht, et Eesti ei saavuta 2025. aastaks seatud

olmejäätmete korduskasutamiseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu eesmärke.

Seega on viidatud aruanne juba näidanud, et Eesti on Komisjoni tähelepanu all. Samas saab

Eesti rikkumise riski vähendada, kui eelnõuga kavandatud meetmed võetakse täies mahus

kasutusele. Sunniraha suurus motiveerib KOVü oma tegevusi jäätmehoolduse korraldamisel

tõhustama ning jäätmedirektiivist tulenevat eesmärki täitma. Sunniraha võib rakendada alates

1. jaanuarist 2031.

Üleminekuaja pikkuse määramisel on võetud arvesse, et omavalitsuste korraldatud jäätmeveo

hankelepingud sõlmitakse praegu kuni viieks aastaks. 2024. aastal sõlmitud hankelepingud

võivad kehtida kuni 2030. aasta lõpuni. Korraldatud jäätmevedu on KOVis üks jäätmete liigiti

kogumise põhilisi tööriistu ning kui jäätmeveoga ei ole hõlmatud piisavalt jäätmeliike, võib

KOVil olla sihtarvu saavutamine raskendatud. Samuti on arvesse võetud jäätmeandmete

digiteerimise protsessi. 2026. aastaks minnakse üle reaalajamajanduse loogikast lähtuvale

jäätmearuandlusele. Tänu sellele paraneb oluliselt jäätmeandmete kvaliteet, sh omavalitsuste

kaupa andmed selle kohta, kui palju jäätmeid koguti ja kellele need üle anti. Praegused

jäätmeandmed ei ole piisavalt täpsed selleks, et hinnata olmejäätmete liigiti kogumise määra

kohalikes omavalitsustes. Keskkonnaagentuur tegi asjakohase analüüsi aastatel 2023-2024 ning

jõudis järeldusele, et jäätmearuandluse alusel võib liigiti kogumise taseme KOVide kaupa

hindamine anda eksitava tulemuse (nt kui inimene viib oma jäätmed teise KOVi jäätmejaama

ja vastuvõtja ei registreeri jäätmete tegelikku tekkekohta, vaid märgib KOVi, kus jäätmed vastu

võeti).

Enne ettekirjutuse ja sunniraha rakendamist nõustab Keskkonnaamet omavalitsusüksust ning

annab soovitusi jäätmete liigiti kogumise paremaks korraldamiseks.

Eelnõuga kavandatud JäätSi §-de 1197–1199 vastavus põhiseadusele

Kohaliku omavalitsuse üksuste enesekorraldusõigus tähendab PSi § 154 lõike 1 kohaselt õigust

seaduste alusel iseseisvalt otsustada ja korraldada kõiki kohaliku elu küsimusi. Selle õiguse

põhisisu on kohaliku omavalitsuse otsustus- ja valikudiskretsioon kohaliku elu küsimuste

lahendamisel (RKPJK 16. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-9-06, punkt 22) ehk

74 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A52023DC0304&qid=1717422315157.

59

õigus otsustada, kas, millal ja kuidas kohaliku elu küsimusi lahendada. PSi § 160 sätestab, et

kohaliku omavalitsuse korralduse ja järelevalve selle üle sätestab seadus.

Samu põhimõtteid kannavad ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta (EKOH) artikli 4 lõike 1

esimene lause ja lõike 4 teine lause. Seega viidatud sätted rõhutavad seadusandja pädevust

reguleerida kohaliku omavalitsuse üksuse korraldust ja järelevalvet selle üle ning on samas

põhiseaduslikud volitusnormid kohaliku omavalitsuse üksuse garantii piiramiseks.

Kohaliku omavalitsuse üksuse üle kehtestatava järelevalve ulatuse, viiside ja tegija valikul on

seadusandjal tema üldisest seadusandlikust pädevusest (PS § 65 p 1) suur otsustusvabadus

(https://www.riigikohus.ee/lahendid?asjaNr=3-4-1-17-08). Koostoimes EKOH artikliga 8

järeldub sätte osast „ja järelevalve nende tegevuse üle sätestab seadus“, et:

1) riigil on õigus teostada järelevalvet omavalitsusüksuste tegevuse üle (EKOH art 8 lg 1);

2) järelevalve juhud, tingimused ja kord sätestatakse seadusega (EKOH art 8 lg 1);

3) järelevalve eesmärk on üldjuhul vaid õiguspärasuse tagamine, tegevuse kooskõla seaduste ja

konstitutsiooniliste põhimõtetega (EKOH art 8 lg 2, vrd PS § 139 lg 1 ning § 133 p-d 3 ja 4);

4) järelevalve peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega (PS § 11), st järelevalve

sekkumise ulatus ning viisid peavad olema tasakaalus kaitstavate avalike huvide tähtsusega

(EKOH art 8 lg 3).75

Jäätmedirektiivi üldeesmärk on luua õiguslik raamistik jäätmete käitlemiseks ELis ning kaitsta

keskkonda ja inimeste tervist, tõstes esile nõuetekohase jäätmekäitluse, taaskasutuse ja

ringlussevõtu tähtsust, et vähendada ressursside kasutamise üldmõju ja suurendada sellise

kasutamise tõhusust. Nii peavad jäätmedirektiivi artikli 11 lõike 1 teise lõigu kohaselt

liikmesriigid looma liigiti kogumise süsteemid, et edendada kvaliteetset ringlussevõttu;

kolmanda lõigu kohaselt seavad liikmesriigid sisse vähemalt paberi, metalli, plasti ja klaasi

ning alates 1. jaanuarist 2025 ka tekstiili liigiti kogumise; artikli 22 lõike 1 kohaselt tagavad

liikmesriigid, et hiljemalt 31. detsembril 2023 biojäätmed kas eraldatakse ja võetakse

tekkekohal ringlusse või neid kogutakse eraldi ega segata muud liiki jäätmetega; sama artikli

lõike 2 järgi tuleb alates 2025. aastast olmejäätmeid korduskasutuseks ette valmistada või

ringlusse võtta vähemalt 55%, viie aasta pärast juba 60% ning 2035. aastaks peab olema

ringlussevõtt suurenenud 65%-ni.

Kohustuslikud omavalitsuslikud ülesanded on sätestatud KOKSi § 6 lõigetes 1 ja 2. KOKSi § 6

lõike 1 kohaselt on omavalitsusüksuse ülesanne korraldada vallas või linnas jäätmehooldust.

Märgitud valdkonda reguleeritakse täpsemalt eriseadustega (jäätmeseaduse § 12 lg 2; § 31 lg

1; lg 11; lg-d 3 ja 4). Eelnõuga on kavandatud seada KOVi ülesandeks ka liigiti kogumise

sihtarvu saavutamine (§ 1363 lõiked 5 ja 6).

Kohustuslikud omavalitsuslikud ülesanded on sellised ülesanded, mille täitmist riik suurest

avalikust huvist tulenevalt kohalikult omavalitsuselt nõuab. Kohalik omavalitsus on

kohustuslike omavalitsuslike ülesannete puhul vaba otsustama üksnes seda, kuidas ülesannet

täita, mitte aga seda, kas seda teha.76

Euroopa Komisjon on koostanud 08.06.2023 aruande Euroopa Parlamendile, nõukogule,

Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele, milles tehakse kindlaks

liikmesriigid, kelle puhul on ohus 2025. aastaks püstitatud olmejäätmete korduskasutamiseks

ettevalmistamise ja ringlussevõtu eesmärgi, 2025. aastaks seatud pakendijäätmete

ringlussevõtu eesmärgi ning 2035. aastaks võetud jäätmete prügilasse ladestamise vähendamise

75 https://pohiseadus.ee/sisu/3645, p 4. 76 V. Olle. Kohaliku omavalitsuse ülesannete struktuur ja liigitamiskriteeriumid. Juridica 2002, nr 8, lk 525.

60

eesmärgi saavutamine.77 Aruande punktis 3 märgitakse, et Euroopa Keskkonnaameti hinnangu

kohaselt on oht, et Eesti ei saavuta 2025. aastaks seatud olmejäätmete

korduskasutamiseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu eesmärke. Aruande punktis 4

märgitakse, et korduskasutamiseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu olulised eeltingimused on

suur kogumismäär ja liigiti kogumise kvaliteet; sellele võivad tõhusalt kaasa aidata jäätmete

kohustusliku liigiti kogumise eesmärgid kohaliku omavalitsuse tasandil. Nende kasutamine

peaks põhinema stiimulitel ja aruandekohustusel (nt võib luua nende eesmärkide saavutamisest

sõltuva rahalise premeerimise ja karistamise süsteemi).

Euroopa Kohus oma 12.12.2013 otsuses kohtuasjas C-425/12 (punkt 34) selgitab, et Euroopa

Kohtu praktika kohaselt on liikmesriigi kohustus võtta kõik vajalikud meetmed direktiivis ette

nähtud tulemuse saavutamiseks siduv kohustus, mis on kehtestatud ELTLi artikli 288

lõikega 378 ja direktiivi enesega. See kohustus võtta kõik üld-- ja üksikmeetmed on siduv

liikmesriikide kõigi asutuste suhtes (vt 18. detsembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-129/96:

Inter-Environnement Wallonie, EKL 1997, lk I-7411, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika)

ning üksuste suhtes, kellele on tehtud ülesandeks osutada avalikku teenust ja kellel on selleks

laiad volitused.

Selleks, et eelnimetatud sihttasemed saavutada, tuleb omavalitsusüksustel senisest rangemalt

suhtuda olmejäätmete liigiti kogumise süsteemide arendamisse. Euroopa Komisjoni

08.06.2023 aruande kohaselt esineb risk, et jäätmedirektiivi, sh sihtarvude saavutamise ja

sellest tulenevat keskkonna ja inimese tervise kaitse eesmärke ei ole võimalik ellu viia.

Direktiivide täitmist jälgib EL ning mittenõuetekohase täitmisega võib kaasneda Eestile

märkimisväärne kahju. Eesti Vabariik on PSi § 2 lõike 2 kohaselt riiklikult korralduselt ühtne

riik, mille territooriumi haldusjaotuse sätestab seadus. Kohaliku omavalitsuse üksused

tegutsevad riigi tasandiga samas ruumis nii faktiliselt kui ka õiguslikult. Need on osa avalikust

sektorist ja avaliku võimu teostamise süsteemist ning nende tegevuse vastu avalike vahendite

kasutamisel on rahval nii riigivõimu kandjana kui ka kohaliku kogukonna esindajana

põhjendatud huvi. Riigi huvi kohaliku omavalitsuse üksuste õiguspärase tegevuse vastu on

seotud ka asjaoluga, et need üksused on osa riigieelarve süsteemist ning mõjutavad oma

tegevusega ka riigi majanduslikku seisundit. Ka kohaliku omavalitsuse üksustele laieneb

seaduslikkuse põhimõte (PS § 3 lõige 1), mille kohaselt peavad nad oma võimu teostamisel

lähtuma põhiseadusest ja nii riigi kui ka endi kehtestatud õigusaktidest.79

Riigikontroll 2016. aasta aruandes „Riigi ja kohalike omavalitsuste tegevus olmejäätmete

kogumisel ja taaskasutusse suunamisel“ on selgelt välja toodud, et enamikus omavalitsustes ei

kontrollita sisuliselt, kas on teada kõik jäätmete tekitajad, kas jäätmeid sorditakse, kas kõik

jäätmed antakse üle jäätmekäitlejale, kas neid kogutakse liigiti ja kas jäätmevedajad täidavad

omavalitsuste kehtestatud reegleid.

Haldusjärelevalve õiguse Keskkonnaametile andmine võimaldab kontrolli kohaliku

omavalitsuse üksuste tegevuse üle. Täpsemalt seisneb kohaliku omavalitsuse üksuste

enesekorraldusõiguse riive haldusjärelevalve sätete alusel toimuva kontrollimisega.

Keskkonnaameti ettepanekud ja ettekirjutus on üks kontrolli tegemise viise.

77 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A52023DC0304&qid=1717422315157. 78 ELTL art 288 lg 3 järgi direktiiv on saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see

on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele. https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/ET/TXT/?uri=celex%3A12016ME%2FTXT. 79 RK 3-4-1-17-08 p 46.

61

Samas KOVide üle teostatava haldusjärelevalve puhul on tegu haldusmenetlusega

(vt https://www.riigikohus.ee/lahendid?asjaNr=3-3-1-38-04, p 9; N. Parrest. Täidesaatva

võimu kontroll iseenda üle. – Juridica 2016, nr 6, lk 385–386). Õigusriigi printsiibist (PS § 10)

lähtudes teostatakse järelevalvet ranges vastavuses halduse seaduslikkuse nõudega, milles

õiguskaitse on tagatud sõltumatute kohtute poolt (PS § 10 komm-d; vt ka PS §-d 13–15). Nii

näeb HMS ette haldusaktide ja -toimingute vaidlustamise vaidemenetluses (§ 71) ja õiguse

edasi kaevata (kui vaie jäi rahuldamata või isiku õigusi vaidemenetluses rikuti) halduskohtusse

HKMS-s sätestatud tingimustel ja korras (HMS § 87 lg 1). Kui seadus ei sätesta otseselt teisiti,

on vaide esitamine enne kohtumenetlust vabatahtlik. Vaide esitamine on HMS kohaselt

võimalik ka haldusjärelevalve korras antud haldusakti või sooritatud toimingu peale.80

Seega ei saa ettekirjutus kohaliku omavalitsuse üksuse enesekorraldusõigust riivata, kuivõrd

kohaliku omavalitsuse üksus kui haldusekandja saab oma haldusjärelevalve käigus rikutud

õigusi kaitsta vaidemenetluses ja halduskohtumenetluses (HKMS § 16 ja § 44 lg 4).81 Ka

Keskkonnameti ettepanekute mõju, millega antakse soovitused kohaliku omavalitsuse üksusele

tema tegevuse õiguspärasusele ja tulemuslikkusele suunamisel ja nende edasiseks vältimiseks

saab olla soodne ja avalikkuse huve arvestav. Kui ettepanek on kohaliku omavalitsuse üksuse

arvates põhjendamatu, on tal võimalik esitada vastulause.

Kohaliku omavalitsuse autonoomia ei tähenda kontrollimatust – sellisest arusaamast lähtuvad

nii põhiseadus kui ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta. Ka kohalik omavalitsus on seotud

seaduslikkuse põhimõttega (PS § 3) ning on kohustatud tagama õigusi ja vabadusi (PS § 14).82

Riik on kohustatud looma järelevalvemehhanismi, mille ülesanne on kontrollida, kas seadusi

järgivad kõigi vastavate normide adressaadid, ka KOVid. Seega on normi adressaatidel

kohustus alluda sellisele kontrollile, taluda seda. Sellise talumiskohustusega kaasnev

enesekorraldusõiguse riive on näiline.83

Haldusjärelevalve sätestamisel on järgitud põhiseadusest ja seadustest tulenevaid nõudeid ning

KeA järgib järelevalve tegemisel hea halduse põhimõtteid, seega on riigi poolt kohalike

omavalitsusüksuste tegevuse üle õiguspärasuse kontrollimine kooskõlas põhiseadusega ega too

kaasa enesekorraldusõiguse riivet. Ka ei muutu järelevalve ulatus ja järelevalve jääb endiselt

valitsusasutuste pädevuseks.84 Haldusjärelevalve õigus nähakse ette valdkonna eest vastutava

ministeeriumi valitsemisala asutusele – Keskkonnaametile, kes peab valdkondlikku järelevalvet

tegema samadel tingimustel, nagu seda teeb Justiitsministeerium – ehk mitte ületama

järelevalve pädevusraamistikku. Järelevalvet saab teha vaid haldusakti seaduslikkuse üle ning

välistatud on haldusakti andmise otstarbekuse kontroll.

JäätSi § 1204

Kuna §-s 1204 tuleb teha arvukalt muudatusi, võetakse need muudatused kokku ühe

muudatusena, sest vastasel juhul muutuks paragrahv raskesti jälgitavaks. Paragrahvi pealkirja

muudetakse sätte sisu järgi, asendades pealkirjas viide ohtlike jäätmete vedamisele viitega

jäätmete vedamisele üldisemalt. Muudetakse juriidiliste isikute maksimaalset karistusmäära

ohtlike jäätmete vedamisel saatekirjata või saatekirja nõudeid rikkudes. Samuti lisatakse lõiked,

milles sätestatakse karistused tavajäätmete vedamisel saatekirjata või saatekirja nõudeid

rikkudes.

80 https://pohiseadus.ee/sisu/3645, p 5 81 https://pohiseadus.ee/sisu/3645, p 5. 82 RK 3-4-1-17-08, p 11. 83 RK 3-4-1-17-08; Kohtunik I. Koomeister´i eriarvamus. 84 Maavalitsuste tegevuse lõpetamisest tulenev Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus

432 SE seletuskiri, lk 18 ja 20–21.

62

Nii tavajäätmete kui ka ohtlike jäätmete vedamisel saatekirjade kasutamine aitab saavutada

parema läbipaistvuse ja kontrolli jäätmevoogude üle. Jäätmete liikumise jälgitavus on oluline

nii ausa konkurentsi kui ka keskkonnakaitse tagamiseks, kuid samuti jäätmestatistika jaoks.

Seetõttu on asjakohane ka vastutussäte rikkumiste kohta, mis puudutavad saatekirja koostamata

jätmist või selle koostamise nõuete rikkumist. Saatekirja nõuete rikkumiseks võib näiteks olla

olukord, kus saatekirja ei koostata enne veo algust või saatekirjale on kantud valed

jäätmekoodid või kogused. Võimalike maksimaalsete karistusmäärade määramisel on

arvestatud teisi jäätmeseaduse mitteformaalsete rikkumiste karistusmäärasid, mis kergemate

puhul on 100 000 eurot ja raskemate puhul 200 000 eurot. Eesmärk on, et formaalsete nõuete

rikkumine ei tooks kaasa sisulisi rikkumisi ja seeläbi võimalikku keskkonnakahju ning ohtu

inimeste tervisele.

Lõikega 1 sätestatakse eraisikule tavajäätmete vedamisele jäätmeveo saatekirjata, kui

jäätmeveo saatekiri on jäätmeseaduse § 1171 kohaselt nõutav, või jäätmeseaduse 1171 lõike 5

alusel kehtestatud jäätmeveo saatekirja nõudeid rikkudes maksimaalseks trahvimääraks 200

trahviühikut. Maksimaalne karistusmäär on kooskõlas teiste jäätmeseaduses kehtestatud

vastutusmääradega.

Lõikega 2 sätestatakse juriidilisele isikule tavajäätmete vedamisele jäätmeveo saatekirjata, kui

jäätmeveo saatekiri on jäätmeseaduse § 1171 kohaselt nõutav, või jäätmeseaduse 1171 lõike 5

alusel kehtestatud jäätmeveo saatekirja nõudeid rikkudes maksimaalseks trahvimääraks

100 000 eurot. Maksimaalne karistusmäär on kooskõlas teiste jäätmeseaduses kehtestatud

vastutusmääradega, mis jäävad vahemikku 100 000 kuni 400 000 eurot vastavalt rikkumise

raskusastmele. Tavajäätmete saatekirjata vedu on potentsiaalselt väiksema negatiivse mõjuga

keskkonnale ja majandusele kui ohtlike jäätmete saatekirjata vedu, seetõttu on tavajäätmete

saatekirja rikkumise maksimaalne karistusmäär madalam kui ohtlike jäätmete saatekirja

rikkumise maksimaalne karistusmäär. Tegemist on rahatrahvi ülemmääraga ning see ei tähenda

automaatselt, et rikkumise eest mõistetav karistus peab olema maksimummääras rakendatud.

Küll aga annab see paindliku võimaluse rakendada sellise suurusega rahatrahvi, mis täidaks

oma eesmärgi ehk sunniks kohustatud isikut täitma seaduse nõudeid. Rikkumise eest karistust

mõistes tuleb arvestada konkreetseid asjaolusid: isiku süüd, kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, eri- ja üldpreventsiooni jne.

Lõikes 3 esitatakse varasem lõige 1 varasemas sõnastuses.

Lõikega 4 esitatakse uuesti varasem lõige 2. Seni kehtinud lõige 2 muudetakse ja sätestatakse

juriidiliste isikute puhul maksimaalseks trahvimääraks ohtlike jäätmete vedamisel ilma

jäätmeveo saatekirjata, kui jäätmeveo saatekiri on jäätmeseaduse § 1171 kohaselt nõutav, või

jäätmeseaduse 1171 lõike 5 alusel kehtestatud jäätmeveo saatekirja nõudeid rikkudes 200 000

eurot (varasem maksimaalne trahvimäär oli 32 000 eurot). Uus maksimaalne karistusmäär on

kooskõlas teiste jäätmeseaduses kehtestatud vastutusmääradega, mis jäävad vahemikku

100 000 kuni 400 000 eurot vastavalt rikkumise raskusastmele. Maksimaalse karistusmäära

puhul on arvestatud, et saatekirjata jäätmevedu, sh ohtlike jäätmete vedu, ei ole sama mõjuga

keskkonnale ja majandusele nagu on näiteks jäätmete keskkonda viimine, kus kasum võib olla

väga suur, samuti negatiivne mõju keskkonnale ja konkurentsile. Vastavalt jäätmete

raamdirektiivile peavad karistused olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Tegemist on

küll rahatrahvi ülemmäära muutmisega, kuid see ei tähenda automaatselt, et rikkumise eest

mõistetav karistus peab olema maksimummääras rakendatud. Küll aga annab see paindliku

võimaluse rakendada sellise suurusega rahatrahvi, mis täidaks oma eesmärgi ehk sunniks

kohustatud isikut täitma seaduse nõudeid. Rikkumise eest karistust mõistes tuleb arvestada

konkreetseid asjaolusid: isiku süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, eri- ja

üldpreventsiooni jne.

63

JäätSi § 1363

Eelnõu kohaselt kehtestatakse kõigile omavalitsustele kohustus saavutada oma territooriumil

olmejäätmete liigiti kogumise sihtarv. See tähendab, et iga omavalitsus peab hiljemalt seaduse

jõustumisel korraldama olmejäätmete liigiti kogumise nii, et tal oleks võimalik saavutada liigiti

kogumise sihtmäär. 2026. aastal on olmejäätmete liigiti kogumise sihtmäär 66%, 2027. aastal

67%, 2028. aastal 68% jne kuni 75%-ni alates 2035. aastast. Olmejäätmete liigiti kogumise

korraldamine on ka seni olnud kohaliku omavalitsuse ülesanne (JäätS § 31 lg 1), seega tegemist

ei ole uue kohustusega.

Lõikega 5 nähakse ette liigiti kogumise tulemuslikkus, mille iga omavalitsus peab saavutama.

See on vajalik, kuna jäätmete liigiti kogumine on üldjuhul jäätmete ringlussevõtu eeldus.

Seetõttu peab liigiti kogumise tase olema piisavalt kõrge, et riigile kehtivat ringlussevõtu

sihtmäära (JäätS § 1363) oleks võimalik tervikuna saavutada. Arvestades, et liigiti kogutud

jäätmed võivad sisaldada võõriseid ning et kõik liigiti kogutavad jäätmed ei ole veel ringlusse

võetavad, peab liigiti kogumise määr olema ringlussevõtu sihtarvust suurem. Ringlussevõtu

sihtarv 2025.a on 55%, 2030.a 60%, ning 2035.a 65%. Eelnõus sätestatakse, et liigiti kogumise

sihtarv on 10 protsendipunkti kõrgem vastava aasta ringlussevõtu sihtarvust, kuid kui

ringlussevõtu sihtarv muutub iga viie aasta järel 5 protsendipunkti võrra, siis liigiti kogumise

sihtarv muutub igal aastal 1 protsendipunkti võrra, et oleks tagatud järjepidev tegevus liigiti

kogumise suurendamise nimel.

Liigiti kogumise määra arvutamisel võetakse arvesse neid jäätmeliike, mida arvestatakse alates

2025. aastast ka olmejäätmete ringlussevõtu sihtarvu täitmise arvutuses. See arvutusmetoodika

on alates 2025. aasta kohta andmete esitamisest ühesugune kõigil EL liikmesriikidel ning on

esitatud Komisjoni rakendusotsuses (EL) 2019/1004. Sihtarvu saavutamise kohustus rakendub

omavalitsustele kohe seaduse jõustumisel. Sihtarvu saavutamata jätmist, selle saavutamise taset

või sihtarvu saavutamiseks tehtavaid pingutusi võib riik arvestada ringmajanduse valdkonna

toetuste jagamisel omavalitsustele (eelnõukohase § 12 lõike 4 alusel, kuid mitte enne 2031.

aastat).

2021, 2022 ja 2023. aastal oli Eesti keskmine olmejäätmete liigiti kogumise tase vastavalt 40,

38 ja 43 protsenti.

Tekkekohas ringlussevõetud biojäätmete arvesse võtmise metoodika on sätestatud Euroopa

Komisjoni rakendusotsuse (EL) 2019/1004 II lisas. Selle metoodika kohaldamiseks teeb

Keskkonnaagentuur eeluuringu 2025. aastal. Pärast vastava metoodika koostamist arvestatakse

liigiti kogutud jäätmete hulka ka tekkekohas liigiti kogutud ja ringlussevõetud (kompostitud)

biojäätmed. Sealjuures on oluline, et omavalitsus oleks veendunud, et tekkekohas

kompostimine toimub. Tekkekohas kompostitud biojäätmete koguseid ei saa arvesse võtta

juhul, kui omavalitsus on jäätmevaldaja lugenud kompostijaks nö vaikimisi ilma, et

jäätmevaldaja ise oleks biojäätmete aastaringsest kompostimisest omavalitsust teavitanud.

Liigiti kogutud jäätmeteks loetakse ka kooskogutud pakendijäätmed (nt kooskogutud klaas-,

joogikartong, plast- ja metallpakend).

Sihtarvu saavutamiseks peab KOV looma kasutajasõbralikud jäätmete liigiti kogumise

lahendused (kogumisviisid ja taristu). Selleks on omavalitsusel üks olulisemaid tööriistu

korraldatud jäätmevedu, millega on võimalik tagada mugav jäätmete liigiti kogumine

tekkekohalt. Eelkõige peaks omavalitsus rõhku panema nende jäätmeliikide kogumisele, mille

maht on kõige suurem (pakendijäätmed, biojäätmed, vanapaber). Taustsüsteem (avalikud

konteinerid, jäätmejaamad, kogumisringid) peaks olema selline, et korraldatud jäätmeveoga

hõlmamata liigiti kogutud jäätmete üleandmine poleks jäätmevaldajalt ülemäärast pingutust

64

nõudev. Omavalitsused peaksid üle vaatama jäätmekäitlussüsteemi tõhususe tervikuna, sh

jäätmejaamateenuse kättesaadavuse (jäätmejaamade võrgustiku tihedus, avatus, vastuvõetavate

jäätmeliikide loetelu, kokkulepped teiste KOVide jäätmejaamade kasutamiseks), avalike

konteinerite asukohad, kogumisringide sageduse jms.

Oluline on üle vaadata ka see, milliseid jäätmeid antakse üle segaolmejäätmetena. Praktikas

tuleb ette, et näiteks tootmisettevõtted annavad tootmisjäätmeid või kõrvalsaadusi üle

segaolmejäätmetena. Kui tegemist pole aga olmejäätmete definitsiooni (JäätS § 7) alla

kuuluvate jäätmetega, siis suurendavad need kogused KOVi olmejäätmete üldkogust ja seega

peab KOV saavutama ka kõrgema sihtmäära.

Liigiti kogumise sihtarvu üle peab arvestust Keskkonnaagentuur, kes fikseerib igal aastal

omavalitsuste lõikes olmejäätmete liigiti kogumise määra. Sihtarvu saavutama jätmisel on võib

Keskkonnaamet esitada omavalitsusele ettekirjutuse ja rakendada sunniraha (alates 2031.

aastast).

Lõikega 6 antakse valdkonna eest vastutavale ministrile õigus kehtestada olmejäätmete liigiti

kogumise sihtarvu arvutamise, andmete kogumise ja avaldamise kord. Rakendusakti kavand on

lisatud seletuskirjale. Rakendusaktis sätestatakse olmejäätmete liigid, mida võetakse sihtarvu

saavutamise arvutamisel arvesse, arvutamise valem ning tähtaeg ja koht, kus avaldatakse

omavalitsuste lõikes andmed sihtarvu saavutamise kohta.

Sihtarvu saavutamise kohta fikseerib andmed Keskkonnaagentuur ja avaldab tulemuse igal

aastal hiljemalt 1. aprilliks Keskkonnaportaalis. Jäätmeandmete digiteerimise tulemusena

laekuvad alates 2026. aastast andmed jäätmete kogumise kohta KAURi automaatselt. Nende

andmete analüüs on võimalik korraldada samuti automaatselt. Seejärel on võimalik luua

aruanne, milles esitatakse olmejäätmete liigiti kogumise osakaal (protsent) iga KOVi kohta

ning määratakse kindlaks, kas KOV on sihtarvu saavutanud või mitte.

Seadust täiendatakse rakendussätetega, millega tagatakse, et kohaliku omavalitsuse üksusel

oleks oma tegevuse ümberkorraldamiseks piisavalt aega.

JäätSi § 13613 lõige 2

Paragrahvi täiendatakse rakendussättega, mille kohaselt omavalitsus peab jäätmekava ja

jäätmehoolduseeskirja muutma vastavaks §-le 42 jäätmekava või jäätmehoolduseeskirja

muutmisel, kuid mitte hiljem kui 31. detsembriks 2030.

JäätSi § 13623

Seadust täiendatakse §-ga 13623, mille kohaselt KOV peab paberi- ja kartongijäätmete

(vanapaberi) kogumise ühildama paber- ja kartongpakendijäätmete kogumisega hiljemalt

31.detsembriks 2030. Paberi ja kartongi materjalipõhist kogumist tuleb selleks hetkeks

rakendada nii korraldatud jäätmeveo, avalike konteinerite, jäätmejaama kui ka muude

kasutatavate kogumisviiside kaudu kogumisel.

JäätSi § 13624

Seadust täiendatakse §-ga 13624, mille kohaselt hiljemalt 31. detsembriks 2030 peab KOV

korraldama jäätmevedu selliselt, et jäätmeid vedava ettevõtja ainud klient ja temale tasu maksja

on kohaliku omavalitsuse üksus ning jäätmevaldajate üle arvestuse pidamise ning nendega

arveldamise kohustus on samuti kohaliku omavalitsuse üksusel.

JäätSi § 13625

65

Rakendussättes määratakse ajutine püsikulu suuruse vahemik, kuna jäätmehoolduskulu

esimesel rakendamise aastal puuduvad KOV andmed korraldatud jäätmeveoga liitunud

jäätmevaldaja keskmise püsikulu kohta. Järgnevatel aastatel on võimalik fikseeritud summa

esitada tegelike andmete põhjal. Ajutine summa määramine on õiglane ja tagab kulude tasumise

süsteemi jätkusuutlikkuse ka uue nõude rakendamise algfaasis.

Kulu maksimaalne suurus on arvutatud, võttes aluseks kohalikelt omavalitsustelt saadud

andmeid nende eelarvest viimasel aastal tehtud jäätmehoolduskulude ja KOVide täiendavate

jäätmehoolduskulude kohta, samuti investeeringute summaarset kulu ühe leibkonna kohta

aastas.

JäätSi § 13626

Seadust täiendatakse §-ga 13626, mille kohaselt Keskkonnaamet võib rakendada

haldusjärelevalve tulemusena sunniraha alates 1. jaanuarist 2031. Sunniraha rakendatakse

KOVile olmejäätmete liigiti kogumise sihtarvu täitmata jätmise eest. Liigiti kogumise

korraldamisel on väga oluline tööriist korraldatud jäätmevedu, kuna selle raames kogutakse

jäätmeliike, mida tekib kõige rohkem (biojäätmed, paber ja kartong, pakendijäätmed). Kuna

omavalitsused võivad korraldatud jäätmeveo hankelepingud sõlmida kuni viieks aastaks, ei

pruugi kõigi omavalitsuste varasemad hankelepingud enne 2030. aastat veel lõppenud olla.

Hankelepingute ennetähtaegne lõpetamine on võimalik vaid siis, kui pooled saavad omavahel

kokkuleppele. Seetõttu arvestatakse sunniraha rakendamisel KOVi hankelepingute

kehtivusajaga. Samas aga ei ole lubatav, et KOV hangib jäätmeveoteenuse pikalt ette

(riigihange tehakse nt 2025. esimeses pooles, kuid veoperiood hakkaks kehtima oluliselt

hiljem). Seetõttu on Keskkonnaametil lubatud sunniraha rakendada alates 2031. aastast. Kuni

2030. aasta lõpuni on KOVidel üleminekuaeg, et teha vajalikud muudatused õigusaktides,

investeeringud, luua koostöövormid jms.

3.2 Pakendiseaduse muutmine

Eelnõu paragrahviga 2 muudetakse pakendiseadust.

Sõnade asendamine seaduse tekstis

Pakendiseaduses asendatakse sõnad „kohaliku omavalitsuse organ“ sõnadega „kohaliku

omavalitsuse üksus“ vastavas käändes. Uus sõnastus on kooskõlas valdkonna teistes

õigusaktides kasutatava terminiga.

PakSi § 71

Pakendiseaduses määratletakse uus termin „vaheladustuskoht”. Pakendijäätmete

vaheladustuskoht on jäätmekäitluskoht (JäätS § 19 tähenduses), kus toimub korraldatud

jäätmeveo raames kogutud pakendijäätmete üleandmine TKOdele turuosa järgi.

Pakendijäätmete vaheladustuskoht võib olla kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmejaam,

jäätmekäitleja jäätmekäitluskoht või selleks otstarbeks eraldi rajatud jäätmekäitluskoht

(tegemist ei ole ammendava loeteluga). Vaheladustuskohas peavad olema tagatud tingimused,

mille kohaselt ei tohi vaheladustuskohas halveneda pakendijäätmete kogumisjärgne seisund (nt

segunemine teiste jäätmeliikidega või pinnase/kattematerjalidega). Kui avalikust süsteemist

kogutud jäätmed on oluliselt halvema kvaliteediga ja saastunud muude jäätmeliikidega, siis ei

ole lubatud tekkekohal kogutud pakendijäätmeid ja avalikus kogumissüsteemis kogutud

pakendijäätmeid ühte hunnikusse või kogumismahutisse paigutada. Jäätmeseaduse § 14 lg 12

sätestab, et liigiti kogutud jäätmeid ei segata teiste jäätmete ega muude materjalidega, millel on

erinevad omadused. Ka sortimismääruse § 3 lg 7 sätestab, et liigiti kogutud jäätmeid ei tohi

66

segada nende kogumisel, kokkukorjamisel ega vastuvõtmisel teiste jäätmete ega muude

materjalidega, millel on liigiti kogutud jäätmetest erinevad omadused.

Vaheladustuskoht peab lisaks olema tehniliselt varustatud selliselt, et oleks võimalik kokku

kogutud pakendijäätmeid hoiustada ja vastavalt turuosadele jagada

taaskasutusorganisatsioonide vahel. Oluline on, et tagatud oleks sissetulevate ja üleantavate

pakendijäätmete üle arvestuse pidamine. Seetõttu peab vaheladustuskohas olema võimalik

pakendijäätmeid kaaluda.

PakSi § 101 lõige 1

Lõikes 1 sätestatakse nõue, et TKO mille asutajad ja liikmed ei või olla pakendiettevõtjad, kelle

põhitegevusalaks on jäätmekäitlus jäätmeseaduse tähenduses, või kes kuulub sellise isikuga

ühte kontserni. Muudatusega välistatakse jäätmekäitleja mõju TKO tegevuse üle. TKO

autonoomsuse tagamiseks on oluline, et pakendijäätmete käitlemise korraldamisega on seotud

just pakendiettevõtjad, kuna tegemist on laiendatud tootjavastutuse kohustuse täitmisega. Kui

jäätmekäitleja asub kontrollima pakendijäätmete taaskasutustegevust, võib kujuneda olukord,

kus jäätmekäitluse hinnad tõusevad. Jäätmekäitleja osalus TKOs seab kahtluse alla kõigi

pakendiettevõtjate kaasamise TKO toimimisse, muudab läbipaistmatuks TKO ja tema liikmete

vahelised finantssuhted ning välistab kõige olulisemana jäätmete käitlemisega seotud teenuste

ostmise konkurentsi alusel. Lõikes 1 sätestatud nõue jõustub 2027. aasta 1. juulil.

PakSi § 101 lõige 3

Lõikes 3 täpsustatakse sama paragrahvi lõiget 2 ning selgitatakse taaskasutusorganisatsioonide

ülesandeid kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatud jäätmeveo hankega kokku kogutud olmes

tekkivate tagatisrahata pakendijäätmete taaskasutamise puhuks. Kui kohaliku omavalitsuse

üksus on korraldanud pakendijäätmete kokku kogumise korraldatud jäätmeveo raames, on

siiski pakendijäätmete edasine käitlemine taaskasutusorganisatsioonide ülesanne. KOV ei tohi

korraldada kokku kogutud jäätmete edasist käitlust. Kohaliku omavalitsuse üksuse kohustused

pakendi ja pakendijäätmete kogumisel, taaskasutuse korraldamisel ning kulude jaotus on

täpsustatud pakendiseaduse §-des 15 ja 152.

PakSi § 121 lõige 1

Muudetakse § 121 lõiget 1 ja lisatakse, et pakendiettevõtja kohustus on ka turule lastud

pakendite ja pakendijäätmete tagasi võtmine. Tegemist ei ole uue kohustusega, tegu on varem

§ 20 lõigetes 1 ja 22 sisaldunud kohustusega. Paragrahv 20 tunnistatakse kehtetuks eesmärgiga

liigutada sätted loogilisematesse asukohtadesse ja luua seeläbi selgust kohustustes. Muudatuse

järel on §-ga 121 hõlmatud nii tagasivõtmine kui kogumine (kogumine kui käitlemine). Lõike

1 eesmärk ei ole kehtestada reeglit, et pakendi tagastaja saaks sõltumata ajast ja kohast

igasuguseid pakendeid ükskõik kuhu tagastada. Sama paragrahvi lõige 2 täpsustab, et

pakendiettevõtja võib valida, kas ta täidab kohustused individuaalselt või annab need kirjaliku

lepinguga üle TKOle. Kui pakendiettevõtja annab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud

kohustused üle TKOle, vastutab nende kohustuste täitmise eest TKO. Eelnõukohaste

muudatuste järgselt, kui on läbi viidud uued riigihanked, korraldab kohalik omavalitsus olmes

tekkivate tagatisrahata müügipakendite kokkukogumise, sh selle, et KOVi territooriumil oleks

laialdaselt pakendijäätmete tagastamisvõimalused olemas (nii tekkekohal kui ka avalikus

ruumis). Rühma- ja veopakendite tagasivõtmise osas on jätkuvalt vastutus pakendiettevõtjal

ja/või taaskasutusorganisatsioonil ning nad saavad valida, kuidas selliste pakendiliikide puhul

tagasivõtmise kohustust korraldavad (täiendavalt jäätmejaamas kogumisele).

PakSi § 121 lõige 21

Paragrahvi 121 täiendatakse lõikega 21. Uus lõige näeb ette, et müügipakenditest, välja arvatud

korduskasutuspakenditest, tekkinud jäätmete käitlemise korraldamiseks on pakendiettevõtja

67

kohustatud sõlmima kirjaliku lepingu TKOga. Seda kohustust ei ole võimalik ühekordseks

kasutamiseks mõeldud müügipakendite puhul täita individuaalselt. Muudatus on vajalik

seetõttu, et kodumajapidamistes tekkivad pakendijäätmed on peamiselt just ühekordseks

kasutamiseks mõeldud müügipakendid, mille kokku kogumise ja käitlemise rahastamisse

peaksid ühtsete reeglite alusel panustama kõik pakendiettevõtjad, kes oma kauba

pakendamiseks selliseid pakendeid kasutavad või kes lasevad Eesti turule müügipakendites

kaupu. Seetõttu tuleks nende pakendite puhul laiendatud tootjavastutuse nõudeid täita just

taaskasutusorganisatsioonide kaudu. Müügipakendi tagasivõtmise kohustuse täitmine TKO

kliendiks olemata on keeruline. Rühma- ja veopakendite ning selliste korduskasutuspakendite,

mis on ühtlasi müügipakendid, puhul jääb endiselt kehtima võimalus täita nende pakenditega

seotud laiendatud tootjavastutuse kohustusi iseseisvalt, kui pakendiettevõtja suudab iseseisvalt

korraldada nende pakendite tagasivõtmise, kokku kogumise ja ringlussevõtu selliselt, et

täidetud on pakendiseaduses sätestatud ringlussevõtu sihtarvud.

PakSi § 121 lõige 22

Paragrahvi 121 lisatakse lõige 22, mille kohaselt ei saa tagatisrahaga pakendeid lõppkasutajale

või tarbijale müüv pakendiettevõtja tagatisrahaga pakendi tagasivõtmise kohustust TKOle üle

anda. Sätte sisu ei ole uus, sama piirang sisaldus varem paragrahvi 20 lõikes 4, mis tunnistatakse

kehtetuks, et liigutada sätted loogilisematesse asukohtadesse ja luua seeläbi selgust kohustustes.

Tasutud tagatisraha tagastatakse, kui lõppkasutaja või tarbija viib pakendi, millele on

kehtestatud tagatisraha, kauba müügikohta või selle vahetus läheduses asuvasse selleks

ettenähtud kohta.

PakSi § 121 lõike 4 punkt 1

Muudetakse paragrahvi 121 lõike 4 punkti 1. Lõige 4 käsitleb minimaalseid kulusid, mida

pakendiettevõtja on kohustatud kandma pakendi ja pakendijäätmete käitlemisel. Kuna edaspidi

antakse kohaliku omavalitsuse üksusele ülesanne korraldada pakendijäätmete kogumine

tekkekohalt tiheasustusalal ja väljaspool seda korteriühistute juures, on vaja selgitada, kuidas

jaotuvad kulud pakendijäätmete liigiti kogumisel ja seejärel transportimisel korraldatud

jäätmeveo raames. Tekkekohalt kogumise kulude kandmist jäätmevaldaja poolt käsitletakse

pakendiseaduse § 152 lõikes 7. Seetõttu tehakse edaspidi § 121 lõike 4 punktis 1 viide, et

pakendiettevõtja on kohustatud kandma vähemalt kulud, mis tekivad pakendi ja

pakendijäätmete liigiti kogumisel ja seejärel transportimisel, arvestades paragrahvi 152 lõikes

7 tehtud erisusi.

PakSi § 121 lõige 6

Paragrahvi 121 lõiget 6 täiendatakse, täpsustades, et pakendiettevõtjal on kohustus kanda kulud

pakendi ja pakendijäätmete liigiti kogumisel ja seejärel transportimisel ning töötlemisel, sh

töötlemisel, mis on vajalik pakendiseaduse §-s 36 sätestatud sihtarvude saavutamiseks.

Seejuures tuleb võtta arvesse asjaomastest toodetest saadud teisese tooraine

korduskasutamisest, müügist või sisse nõudmata tagatisraha tasudest saadavat tulu ka siis, kui

kulu tuleneb pakendiseaduse §-st 152. Nimetatud säte näeb ette, et TKOl tuleb hüvitada olmes

tekkivate tagatisrahata pakendijäätmete kogumise kulud, mis kujunevad korraldatud jäätmeveo

raames, arvestades varem TKOdega kokku lepitud ühist vaheladustuskoha asukohta. Kuna

pakendiettevõtja saab oma müügipakenditega seotud kohustusi täita vaid TKO kaudu, on

asjakohane täiendada vastava viitega §-i 121.

PakSi § 15 lõiked 3–11

Paragrahvi 15 täiendatakse lõigetega 3–11. Lõiked sätestavad kohaliku omavalitsuse üksuse

kohustused olmejäätmete hulka kuuluvate tagatisrahata pakendijäätmete kogumisel.

68

Lõige 3 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus korraldab olmes tekkivate tagatisrahata

pakendi jäätmete kokku kogumise korraldatud jäätmeveo raames jäätmeseaduse kohaselt. See

tähendab, et sätte rakendumisel on olmes tekkivate tagatisrahata pakendijäätmete kokku

kogumine taaskasutusorganisatsioonide asemel kohalike omavalitsuste ülesanne. Kuni

omavalitsusüksused ei ole korraldanud pakendijäätmete tekkekohalt kogumist selle sätte alusel,

kehtivad taaskasutusorganisatsioonidele pakendiseaduse § 171 nõuded. Muudatus on kooskõlas

pakendidirektiivi85 artikli 7 lõike 1 punktiga a ja jäätmete raamdirektiivi artikli 11 lõikega 1.

Lõike 4 kohaselt korraldatakse tiheasustusalal tagatisrahata pakendi jäätmete kogumine

tekkekohalt. Tekkekohal kogumise all mõistetakse pakendijäätmete äraviimist n-ö koduukse

juurest. Tiheasustusalal tuleb nii korteriühistute kui ka eramajade juures eraldi kahte

kogumisvahendisse koguda järgmised pakendijäätmed: 1) paber- ja kartongpakendijäätmed

koos paberi- ja kartongjäätmetega (nn vanapaber); 2) joogikartong koos plast- ja

metallpakendijäätmetega. Tekkekohalt kogumine on seega tiheasustusalal vaikimisi lahendus

ja miinimumstandard. Kogumisvahend ei pea tähendama konteinerit. Kogumine võib toimuda

ka kotis, kastis vms süsteemiga. Ka seni on paljudes piirkondades juba TKOd pakkunud

pakendijäätmete tekkekohalt kogumist nn “kollase koti teenusena”. Kohaliku omavalitsuse

üksustel on võimalik sel viisil korraldada kogumine ka korraldatud jäätmeveo raames.

Vastavalt jäätmeseaduse § 31 lõikele 6 võib kohaliku omavalitsuse üksus korralda

tiheasustusalal eramute juures klaaspakendijäätmete ning paberi- ja kartongpakendijäätmete ja

paberi- ja kartongjäätmete kogumise avalike kogumissüsteemide kaudu nagu seda on seni

tehtud. Kohaliku omavalitsuse üksusel on võimalus lubada koguda tagatisrahata

pakendijäätmeid tekkekohal liigiti ka mitme majapidamise peale ühiselt (nt paarismajade

puhul). Sellised tingimused peab kohaliku omavalitsuse üksus jäätmekavas ja

jäätmehoolduseeskirjas välja tooma. Samuti on kohaliku omavalitsuse üksusel võimalik

määrata eri jäätmeliikidele erinev veosagedus, selleks, et teha liigiti kogumine elanike jaoks

mugavamaks.

Jäätmeseaduse § 31 lõike 6 täienduse kohaselt võib KOV näha ette erandi pakendiseaduse §-s

15 sätestatud pakendijäätmete liigiti kogumisest juhul, kui ta on selle vajalikkust ja

põhjendatust analüüsinud jäätmekavas ja sätestanud jäätmehoolduseeskirjas ning on täidetud

üks § 31 lõikes 6 loetletud eeltingimustest.

KOV võib põhjendatud juhul teha erandi näiteks pakendijäätmete tekkekohal kogumisest teatud

jäätmetekke kohatüüpide puhul või hajaasustuses pakendijäätmete tekkekohalt kogumisest

korteriühistute juures. Erandite tegemise põhjendatust hindab Keskkonnaamet

haldusjärelevalve käigus.

Tiheasustusala määrab omavalitsus üldjuhul kindlaks oma üldplaneeringus. Kui

tiheasustusalana määratletakse üldplaneeringust erinev ala, tuleks see selguse mõttes esitada

jäätmehoolduseeskirjas nii ala piiride kirjelduse kui ka kaardina.

ELi ühtekuuluvusfondi toetusperioodil 2021–2027 toetatakse KOVe jäätmete liigiti kogumise

taristu soetamisel ja rajamisel (sh olmejäätmete liigiti kogumiseks vajalikud kogumisvahendid,

kompostrid jm). Toetusmeede on kavas avada 2025. a alguses.

Lõike 5 kohaselt peab kohaliku omavalitsuse üksus korraldama väljaspool tiheasustusala olmes

tekkivate tagatisrahata pakendi jäätmete kogumise tekkekohalt korraldatud jäätmeveo raames

vähemalt korteriühistute juures. See tähendab, et tekkekohalt kogumise võib korraldada ka

85 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 94/62/EÜ, 20. detsember 1994, pakendite ja pakendijäätmete kohta

(OJ L 365, 31.12.1994, p. 10–23).

69

väljaspool tiheasustusala asuvate eramute juures, kui see on vajalik pakendijäätmete tõhusaks

liigiti kogumiseks. Kohaliku omavalitsuse üksus võib tugineda Keskkonnaagentuuri

arendatavale jäätmemudelile, mis aitab planeerida oma piirkonnas jäätmete liigiti kogumist.

Loodav jäätmemudel (eeldatav valmimisaeg 2024. aasta lõpp) aitab kohaliku omavalitsuse

üksustel mõista, millistel aladel tuleks rakendada tekkekohal pakendijäätmete liigiti kogumist

ning millistes piirkondades ja mis mahus peaks säilima avalik kogumisvõrgustik. Kohaliku

omavalitsuse üksus võib otsustada piirkonnas koguda pakendijäätmeid segapakendina, st lisaks

plast- ja metallpakendijäätmetele kooskogutakse ka joogikartongi, kuid jäätmeseaduse § 31

lõike 31 järgi kogutakse paberi- ja kartongjäätmetega koos paber- ja kartongpakendijäätmetega

ning neid ei ole lubatud ringlussevõtu eesmärki silmas pidades segapakendite hulgas koguda.

Kohaliku omavalitsuse üksus peab oma jäätmekavas ja jäätmehoolduseeskirjas selgitama, miks

tekkekohal jäätmete liigiti kogumine on vajalik ning otstarbekas ka väljaspool

tiheasustuspiirkonda mujal kui kortermajade juures (nt ühepere elamute juures). Jäätmeseaduse

§ 31 lg 6 kohaselt võib KOV jäätmekavas ja jäätmehoolduseeskirjas teatud tingimustel ette

näha erandi jäätmeseaduse § 31 lõigetes 3 ja 4 nimetatud liigiti kogumisest. Eelnõuga

muudetakse seda sätet nii, et KOV võib erandi ette näha ka käesoleva seaduse §-s 15 sätestatud

liigiti kogumisest. Seega võib KOV põhjendatud juhul teha erandeid käesoleva seaduse § 15

sätestatust. Seejuures on oluline, et KOV on seda jäätmekavas ja jäätmehoolduseeskirjas

kirjeldanud ja ka eelnevalt analüüsinud ning selline korraldus tagab KOV-is olmejäätmete liigiti

kogumise sihtmäära. Siinkohal on oluline jätkuvalt eristada seda, et kohaliku omavalitsuse

üksus küll korraldab olmes tekkinud tagatisrahata pakendi jäätmete kogumist ja vedu, kuid

TKOdele jääb kohustus katta nii veo- kui ka käitlemiskulud, arvestades §-is 152 lõikes 7

sätestatut.

Korteriühistute juures on oluline võimalikult palju eri pakendimaterjale liigiti koguda, kuna

nende juures tekib pakendijäätmeid suuremas koguses. Seega on võimalus pakendijäätmete

kogumist ja vedusid efektiivselt väiksemate kuludega korraldada. Väljaspool tiheasustusala,

kus jäätmetekitajaid on vähe ja nad elavad pikkade vahemaade taga, võib eeldada, et kulude

kokkuhoiu mõistes on mõistlikum näiteks korteriühistute juurde ja külakeskustesse paigaldada

avalikud klaaspakendijäätmete konteinerid. Segapakendijäätmetest tuleb eraldi koguda paberi-

ja kartongijäätmed koos paber- ja kartongpakendijäätmetega, kuna nende kooskogumine teiste

materjalidega võib oluliselt nimetatud jäämete kvaliteeti mõjutada, mis omakorda võib

takistada nende jäätmete ringlusse võtmist.

Väljaspool tiheasutusala on KOVi otsustada sarnaselt eramutega ka ettevõtete pakendite

kogumine, st võib määrata, et on korraldatud jäätmeveoga tekkekohalt kogumine või siis

avalike konteineritega.

Lõike 6 kohaselt kogutakse klaaspakendijäätmed liigiti vastavalt kohaliku omavalitsuse üksuse

jäätmekavas analüüsitule avalike konteinerite kaudu või tekkekohal segapakendi- või eraldi

klaaspakendikonteinerites vastavalt JäätS § 42 lõike 3 punktis 14 viidatud pakendi ja

pakendijäätmete kavale. Vastavalt jäätmereformi eelnõule laekunud tagasisidele on osades

KOVides klaaspakendijäätmete liigiti kogumiseks eraldi taristu rajatud, seega on huvirühmade

jaoks oluline, et juba tehtud pingutused ja kommunikatsioon ei läheks uute sätetega vastuollu.

Seega näeb eelnõu koostaja, et klaaspakendijäätmete osas on oluline, et KOVid saavad selliste

pakendijäätmete liigiti kogumist ise kujundada, võttes arvesse juba tehtud investeeringuid ja

olemasolevat praktikat. Seega jätab eelnõu vajaliku paindlikkuse kasutada erinevaid lahendusi

klaaspakendijäätmete kogumisel. Seejuures on oluline, et KOV saavutaks olmejäätmete liigiti

kogumise sihtarvu võimalikult kuluefektiivselt.

Lõige 7 näeb ette, et kohaliku omavalitsuse üksus peab korraldama tagatisrahata pakendi

jäätmete kogumise avalikus ruumis nii tiheasustusalal kui ka mujal kui tiheasustusalal. Ka need

70

konteinerid on tühjendamiseks korraldatud jäätmeveo raames. Otsustades, kuhu paigaldada või

jätta alles avalikud konteinerid, peab kohaliku omavalitsuse üksus arvestama jäätmeseaduse §

42 lõike 3 punktis 14 nimetatud pakendite ja pakendijäätmete käitlemise kava (see on osa

kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmekavast) ning eesmärki, et pakendijäätmete

kogumissüsteem moodustaks terviku. Omavalitsusüksus peaks arvestama tervikliku

kogumissüsteemi kujundamisel nii jäätmevaldajate paiknemist omavalitsuse territooriumil,

kohti, kus elanikud ja ka turistid peamiselt liiguvad, taaskasutusorganisatsioonide kogemust jm.

Samuti on võimalik omavalitsusüksusel koguda tagasisidet elanikelt konteinerite asukohtade

eelistuste kohta, pidada läbirääkimisi kauplustega jne. Näiteks oleks mõistlik paigutada

klaaspakendijäätmete konteinereid müügikohtade juurde, kus toimub ka tagatisrahaga pakendi

jäätmete kogumine. Juhul kui KOV on seda analüüsinud ja ei pea avalike pakendikonteinerite

paigaldamist vajalikuks, siis neid paigaldama ei pea. Oluline on, et kogumissüsteem

moodustaks terviku ja oleks elanikele, kuid ka veoringide planeerimise mõttes mõistlik ja

mugav. Avalike konteinerite asukohtade määramisel on abi Keskkonnaagentuuri

jäätmemudelist. Avalikus ruumis pakendijäätmete konteinerite olemasolu aitab koguda

võimalikult palju pakendijäätmeid liigiti kokku, näiteks väljaspool tiheasustusala, kus ei ole

korraldatud liigiti kogumine tekkekohalt, samuti turistide tekitatud pakendijäätmed jm.

Pakendijäätmete liigiti kokku kogumine on vajalik ka selleks, et TKOd saaks täita oma

kohustusi ja saavutada sihtarvud. KOVi korraldused pakendijäätmete kogumisel peavad

toetama ka TKOdele seatud eesmärkide täitmist.

Jäätmeseaduse § 31 lõike 31 kohaselt tuleb koguda paberi- ja kartongijäätmed (vanapaber) koos

paber- ja kartongpakendijäätmetega samasse mahutisse (kott, süvamahuti, konteiner vm).

Materjali kaupa kogumine toimub kõigi kogumisviiside puhul, st nii tekkekohalt kogumisel,

kogumispunktides, jäätmejaamades vm viisil kogudes. Paberit ja kartongi ei koguta klaas-,

plast- ja metallpakendijäätmete mahutisse, kuna siis ei ole enam tegemist materjali kaupa

kogumisega ning kogutava paberi ja kartongi väärtus materjalina võib määrdumise tõttu

väheneda. Kui omavalitsuses kogutakse tekkekohalt vaid segapakendijäätmeid (nt klaas-,

joogikartong-, plast- ja metallpakendijäätmed koos), tuleb luua võimalus ka paberi ja kartongi

üleandmiseks.

Kohaliku omavalitsuse üksustel on võimalik avalikus ruumis kasutada seniseid TKOde

konteinereid, kui asukohad on sobivad. TKOdel on võimalik kokkuleppel anda konteinerid

kohaliku omavalitsuse üksuse kasutusse (nt rentida), müüa jm. Oluline on saavutada KOVi ja

taaskasutusorganisatsiooni vahel kokkulepe, mis senistest avalikest konteineritest saab.

Lõige 8 rõhutab, et kohaliku omavalitsuse üksuse tegevus pakendijäätmete korraldatud

jäätmeveo raames kogumisel ei tohi takistada pakendiettevõtja ja taaskasutusorganisatsiooni

kohustuste täitmist. See sisaldab ka pakendijäätmete taaskasutamise sihtarvude saavutamist.

Seetõttu on oluline, et kohaliku omavalitsuse üksus pingutaks, et olmes tekkivate tagatisrahata

pakendi jäätmete kogumissüsteem moodustaks omavalitsuse territooriumil terviku, oleks

elanikele mugav, kättesaadav ja loogiline. See aitab tagada kvaliteetse materjali kogumise ja

hõlbustada pakendijäätmete ringlussevõttu. Kohaliku omavalitsuse üksusel on võimalik

pakendijäätmete kogumise korraldamisel arvestada taaskasutusorganisatsioonide tagasiside ja

kogemusega. Ka Riigikohus on rõhutanud, et TKO võimalus täita seadusest tulenevaid

kohustusi pakendijäätmete kogumisel ja taaskasutamisel sõltub olulisel määral

omavalitsusüksuse otsustustest, ning leidis, et korraldatud jäätmeveo riigihanke

alusdokumendid, mis sisaldavad pakendijäätmete tekkekohalt liigiti kogumist, võivad mõjutada

TKO õigusi86.

86 Riigikohtu 11.07.2023 otsus nr 3-23-428.

71

Lõike 9 kohaselt antakse korraldatud jäätmeveo raames kokku kogutud pakendijäätmed enne

edasisi käitlustoiminguid üle TKOdele vaheladustuskohas proportsionaalselt nende

turuosadega. TKOde turuosad kujunevad pakendiregistrisse esitatud turule lastud pakendite

koguste põhjal. Vaheladustuskoht on keskkonnaloaga hõlmatud koht, mis vastab PakS § 71

sätestatud tingimustele.

Selleks, et taaskasutusorganisatsioonidel oleks võimalik saavutada pakendijäätmete

ringlussevõtu sihtarvud ja täita neile seatud kohustusi, on oluline, et neil oleks võimalikult suur

otsustusõigus selle üle, kuidas pakendijäätmeid käideldakse. Seetõttu on kohustus anda

pakendijäätmed pärast kokku kogumist, kuid enne kõiki edasisi sorteerimis- ja muid

käitlustoiminguid üle TKOdele.

Lõikega 10 sätestatakse, et kohaliku omavalitsuse üksus peab tagama jäätmeseaduse § 66

lõikes 3 nimetatud haldusterritooriumi hajaasustusega osades ja omavalitsuses, kus korraldatud

jäätmevedu jäätmeseaduse § 135 lõikest 2 lähtuvalt ei ole korraldatud, olmes tekkivate

tagatisrahata pakendi jäätmete kokku kogumise ja üleandmise TKOdele vastavalt PakS § 151

lõigetele 3-4. Sellisteks aladeks on nt Kihnu, Ruhnu ja Vormsi.

Lõikega 11 sätestatakse kohaliku omavalitsuse üksuse kohustused pakendijäätmete

kogumisega seotud teavitustegevuste osas. Kohaliku omavalitsuse üksus teavitab avalikkust ja

tarbijat olmes tekkivate tagatisrahata pakendijäätmete kogumisest korraldatud jäätmeveo

raames. Üleüldine teadlikkuse tõstmine pakendijäätmete teemal on jätkuvalt

taaskasutusorganisatsiooni ülesandeks, kuid kohaliku omavalitsuse üksus on kõige õigem

jagama elanikele teavet pakendijäätmete kogumisest korraldatud jäätmeveo raames. Kohalik

omavalitsus saab elanikele jagama teavet sellest, kuidas toimub olmes tekkivate tagatisrahata

pakendi jäätmete kogumine (kus tekkekohalt, kus avalikus ruumis), mitmeks liigiks peab

pakendijäätmeid koguma jne. KOV-i kohustus pakendi jäätmete teavitamisega seoses on kõik,

mis puudutab kohaliku omavalitsuse tasandil jäätmete liigiti kogumisega seonduvad. See

teavitus, mis puudutab KOJV ja kogumist peab tulema KOV-ilt (vastava KOVi territooriumi

üleselt). TKO-del on jätkuvalt kohustus 2% käibest suunata teadlikkuse tõstmisele.

Kooskõlas PakS § 399 peab kohaliku omavalitsuse üksus olmes tekkivate tagatisrahata pakendi

jäätmete liigiti kogumise viima kooskõlla PakS § 15 lõigetes 3-11 sätestatuga alates uuest

korraldatud jäätmeveo riigihankest, kuid mitte hiljem kui 2030. aasta 31. detsembriks.

PakSi § 151

Seadust täiendatakse §-iga 151, mis sätestab kohaliku omavalitsuse üksuse ja

taaskasutusorganisatsiooni vahelised kokkulepped pakendijäätmete üleandmise kohta.

Lõige 1 näeb ette, et kohaliku omavalitsuse üksuse ja kõikide olmes tekkivate tagatisrahata

pakendi jäätmetega tegelevate TKOde vahel lepitakse enne korraldatud jäätmeveo korraldamist

kirjalikult kokku ühine vaheladustuskoht pakendijäätmete üleandmiseks. Vaheladustuskohta

peab vastama PakS § 71 sätestatud nõuetele. Kõik TKOd on kohustatud korraldama üleriigiliselt

kogutud pakendijäätmete käitlemist. Pakendi jäätmed tuleb vaheladustuskohas üle anda

kogumisjärgses seisundis (st need ei tohi vahepeal teiste jäätmetega seguneda või läbida

sorteerimistoiminguid). Vaheladustuskohas üleantavad pakendijäätmed peavad olema

vastavuse §-s 152 lõikes 2 nimetatud võõriste sisaldusele seatud tingimustega.

Lõike 2 kohaselt võib kohaliku omavalitsuse üksus TKOdega kokku leppida mitu ühist

vaheladustuskohta. See tähendab, et kui omavalitsuses leitakse, et vajalik on eripiirkondades

erinevad vaheladustuskohad (nt Tallinnas), siis saab kokku leppida ka mitmes

vaheladustuskohas. Oluline on, et kõikides määratud vaheladustuskohtades jaotatakse

72

pakendijäätmed TKOde vahel proportsionaalselt turuosadele. TKOd ei saa igaüks eraldi

vaheladustuskohta pakendijäätmete vastuvõtmiseks kasutusele võtta.

Klaaspakendijäätmete osas võivad KOV ja TKO leppida kokku eraldi üleandmise kohad, kuna

liigiti kogutud klaaspakendijäätmete puhul on tagatud selline kvaliteet, mis võimaldab

nimetatud jäätmed otse käitluskohta üle anda, mis välistab tarbetud veo- ning maha– ja

pealelaadimiskulud vaheladustuskohas. Seega ei pea klaaspakendijäätmete üleandmine

toimuma vaheladustuskohas.

Lõike 3 kohaselt peavad ka need piirkonnad, kus ei ole pakendijäätmete kogumine hõlmatud

korraldatud jäätmeveoga (Kihnu, Ruhnu ja Vormsi) samuti vaheladustuskohtade osas

kokkuleppe sõlmima ning TKOd on kohustatud transpordi- ja vaheladustamisega seotud kulud

kandma. Kulude väljaselgitamiseks saab KOV võtta hinnapäringud, teha hanke või tõendab

kulutõhusust muul moel. KOV peab kulude tegemisel lähtuma kulutõhususest (JäätS § 31 lõige

8), nt üle mere veoks ei pea eraldi laevasõitu tellima, saab ühildada muu veosega. Vastavad

tingimused saab KOVi ja TKO vahelises lepingus kokku leppida.

Lõike 4 kohaselt võib vaheladustuskoha ja turuosade jagunemise määrata kohalik omavalitsus,

kui kohaliku omavalitsuse üksuse ja TKO vahel ei õnnestu kokkulepet saavutada. TKOl on

õigus ja kohustus vastu võtta tema turuosaga proportsionaalne osa korraldatud jäätmeveo

raames kogutud pakendi jäätmetest. Vaheladustusega seotud kulud jäävad laiendatud

tootjavastutuse põhimõttest TKO kanda. TKOde turuosad määratakse pakendiregistrisse

esitatud turule lastud pakendite koguste põhjal. KOV peab vaheladustuskoha määramisel

lähtuma kulutõhususest. KOV peab vaheladustuskoha määramisel lähtuma kulutõhususest.

Lõike 5 kohaselt võib KOV käesolevas seaduses nimetatud kirjaliku kokkuleppe sõlmida ise

või anda selle ülesandeks teisele isikule: 1) KOKSi §-s 62 sätestatud koostöövormiga hõlmatud

isik; 2) halduslepingu alusel KOVi enda valitseva mõju all oleva äriühing, mittetulundusühing

või sihtasutus.

PakSi § 152

Seadust täiendatakse §-ga 152, mis sätestab TKO kohustused pakendi ja pakendijäätmete

kogumisel ja taaskasutuse korraldamisel korraldatud jäätmeveo raames ning kulude jaotuse.

Lõike 1 kohaselt on vaheladustuskoha tagamine taaskasutusorganisatsiooni ülesanne.

Sealhulgas on vaheladustuskoha rajamise, hooldamise, rentimise jms kulud TKO kanda. TKOd

peavad tagama ühise vaheladustuskoha. Sarnaselt toimitakse Soomes, kuna seeläbi on võimalik

vaheladustuskohtadega seotud kulusid minimaalsena hoida. Oluline on, et KOVid ja TKOd

oleks pakendijäätmete vaheladustuskoha või kohad enne korraldatud jäätmeveo riigihanke

korraldamist kokku leppinud. Vaheladustuskohaks võivad olla ka KOVi jäätmejaamad,

olemasolevad käitluskohad ja TKOde enda vaheladustuskohad. Vaheladustamisega seotud

kulude kandmine on TKO kohustus ja TKOd kannavad kulusid proportsionaalselt nende

turuosadega. Vaheladustuskoha haldusteenus on võimalik kõikidel seotud TKOdel sisse osta.

See tagab, et vaheladustuskohas jaotatakse võrdsetel alustel pakendijäätmed vastavalt TKOde

turuosadele.

Lõike 2 kohaselt ei või TKO keelduda kohaliku omavalitsuse korraldusel liigiti kogutud

pakendijäätmete vastuvõtmisest, kui võõriste sisaldus on kuni 15% kogutud pakendijäätmete

mahust. Muudatuse juures on oluline silmas pidada, et pakendijäätmed sisaldavad alati teatud

koguse võõriseid ja niiskust ning seega tuleb arvestada, et vaheladustuskohta jõudnud

pakendijäätmete osas ei saa arvestada 1:1-le tootjate poolt turule lastud pakendite koguseid,

vaid vaheladustuskohta jõudnud pakendijäätmete kaal on suurem kui turule lastud pakendite

73

kaal. Samuti, turule lastud koguste arvutus ei käi KOVide lõikes (nt X linnas lasti turule Y

kogus pakendit), seega ei saa tekkida olukorda, et TKO keeldub konkreetses KOVis koguse

ületamise tõttu pakendite vastuvõtmisest. Võõriseks ei loeta teisi pakendimaterjale (nt paber –

ja kartongpakendijäätmed ning klaaspakendijäätmed segapakendijäätmete kogumismahutis).

Lõige 3 sätestab, et kui TKO on andnud hinnangu, et PakS § 152 lõikes 2 nimetatud võõriste

osakaal on kogutud pakendijäätmete mahus ületatud, siis peab TKO seda tõendama selleks, et

KOV kataks ületatud osaga seotud kulud.

Lõike 4 kohaselt hüvitab kohalik omavalitsus ületatud mahuprotsendi ulatuses

pakendijäätmetes sisalduvate võõriste käitlemisega seotud kulud TKOle, kui TKO tõendab, et

vaheladustuskohta jõudnud pakendijäätmete võõriste sisaldus ületab 15% kogumisjärgsest

pakendijäätmete mahust. Seega 15% võõriste käitlusega seotud kuludest kannab TKO ja iga

ületatud protsendi osas on kulu kandmise kohustus KOVil.

Lõige 5 sätestab kulude jaotuse olmes tekkivate tagatisrahata pakendijäätmete kogumisel. Sätte

kohaselt tuleb TKOl hüvitada olmes tekkivate tagatisrahata pakendijäätmete kogumise kulud,

mis kujunevad korraldatud jäätmeveo tulemusel. Seejuures tuleb arvestada ka eelnevalt TKOga

kokku lepitud pakendijäätmete vaheladustuskoha asukohta. Seega arvutatakse kohaliku

omavalitsuse üksusele või jäätmevedajale hüvitatav summa sõltuvalt vaheladustuskoha

asukohast. Korraldatud jäätmeveo eesmärk on riigihangete seadusest tulenevalt hankija

rahaliste vahendite läbipaistev, otstarbekas ja säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine

ning konkurentsi efektiivne ärakasutamine, seega on läbi korraldatud jäätmeveo tagatud ka

TKOle kõige optimaalsemad ja läbipaistvad kulud.

Lõike 6 kohaselt hüvitab TKO käesoleva §-i lõikes 5 ja §-i 151 lõikes 3 nimetatud kulud

kohaliku omavalitsuse üksusele. Hüvitamine toimub kord kalendrikuus. Seega edaspidi toimub

kogu pakendijäätme kogumisega seotud kulude arveldamine läbi kohaliku omavalitsuse

üksuse. Selline lähenemine tagab tootjavastutusega seotud kulude parema läbipaistvuse. Juhul,

kui KOV on jäätmekavas pakendijäätmete kogumist analüüsinud ja jõudnud järeldusele, et ka

hajaasustuses on osaliselt pakendijäätmete tekkekohalt kogumine vajalik (nt KOV liigiti

kogumise sihtarvu saavutamiseks), siis on TKOdel kohustus vastavad kogumiskulud hüvitada

(v.a 0,25 eurot tühjenduskorra kohta, mis on jäätmevaldaja kulu).

Lõige 7 selgitab, milliseid kulusid kogutakse jäätmevaldajalt ehk jäätmete tekitajalt

pakendijäätmete kogumisel. Jäätmevaldaja kannab tagatisrahata pakendi jäätmete tekkekohalt

kogumise veokulust 0,25 eurot kogumiskorra kohta kogumisvahendi äraveo või tühjenduse

eest. Näiteks, kui eramaja juures on kaks pakendikonteinerit, siis jäätmevaldaja tasub iga

konteineri tühjenduskorra eest 0,25 eurot. Seega kui eelpool mainitud kahte konteinerit

tühjendatakse ühes kuus 4 korda (kahe konteineri peale 8 tühjenduskorda kokku), siis kogukulu

pakendijäätmete kogumise, veo ja käitlemise eest oleks jäätmevaldajale 2 eurot kuus.

Jäätmevaldajaks loetakse jäätmeseaduse 4. peatüki tähenduses ka korteriühistu, seega sama

loogika kehtib korteriühistute juures kogutavatele jäätmetele, kus ühistu tasub 0,25 eurot iga

konteineri tühjenduskorra eest. Jäätmevaldaja tasub 0,25 eurot on ainult tekkekohalt kogumise

puhul, mitte avalike konteinerite ja jäätmejaamade puhul.

Sama jäätmevaldajalt kogutav tasumäär on otsustatud jätta nii korteriühistutele kui ka

ühepereelamutele, kuna korteriühistute juurest kogutakse ühe veoga väikselt alalt suur kogus

pakendijäätmeid ning seetõttu on kulud ühe tonni pakendijäätmete kokku kogumisel

väiksemad. Ühepereelamute juures on ühe tonni pakendijäätmete kogumise kulu suurem, seega

on põhjendatud sellistel jäätmevaldajatelt ka väiksema mahu jäätmete üleandmisel

proportsionaalselt suuremat tasu küsida. Jäätmevaldaja kuluks on ka pakendijäätmete

74

konteineri rent või soetuskulu. Pakendiseaduse § 121 kohaselt on pakendiettevõtja kohustatud

tagama oma turule lastud pakendatud kauba pakendi ja pakenditest tekkinud jäätmete

käitlemise ning kandma selle kulud. Samas, vastavalt jäätmete raamdirektiivile, kui see on

põhjendatud vajadusega tagada nõuetekohane jäätmekäitlus ja tootja laiendatud vastutuse

süsteemi majanduslik elujõulisus, võivad liikmesriigid kalduda rahalise vastutuse jagamise

põhimõttest kõrvale, tingimusel, et tootjad katavad vähemalt 80% kuludest (kulud, mis tekivad

jäätmete liigiti kogumisel ja seejärel transportimisel ning töötlemisel, sh töötlemisel, mis on

vajalik liidu jäätmekäitluse sihtmäärade saavutamiseks). Jäätmete raamdirektiiv rõhutab, et

80/20 proportsiooni erandit ei tohi kasutada selleks, et vähendada seda osa kuludest, mida

toodete tootjad (pakendiettevõtjad) kandsid tootja laiendatud vastutuse süsteemide raames, mis

loodi enne 4. juulit 2018. Seetõttu on kavandatud ka kõnealune erisus, millega jäätmevaldaja

katab pakendijäätmetega seotud kuludest 0,25 eurot iga pakendikonteineri tühjenduskorra eest.

Sealhulgas tuleb rõhutada, et direktiiv annab võimaluse selliseks erisuseks liikmesriikidele

selleks, et tagada TKOde majanduslik elujõulisus, mistõttu näeb eelnõu koostaja, et

üleminekuperioodil aastatel 2025-2032 on oluline, et jäätmevaldaja kannaks 0,25 eurose kulu

pakendijäätme kogumismahuti tühjenduskorra eest, et tagada TKO-le majanduslik elujõulisus.

Kui TKO on majanduslikult elujõuline, ei pea jäätmevaldaja pakendijäätmete veo ja käitluskulu

kandma. Tootjavastutuse põhimõte seisneb selles, et TKOga liitunud pakendiettevõtjad

kannaksid enda poolt turule lastud pakendijäätmetega seotud kulud. Selleks, et hinnata 0,25

eurose jäätmevaldaja kulu vajalikkust ja ajakohasust, saab riik vastavalt vajadusele analüüsida,

kas jäätmevaldaja kulu on toojavastutuse põhimõttest lähtuvalt proportsionaalne ja vajalik.

Tuleviku suund on, et pakendiettevõtjad võtavad enda poolt turule lastud pakendite osas

suuremat vastutust ning on oluline, et TKOdele ette nähtud vähemalt 80% vastutuse kohustus

oleks tagatud. Soomes läbiviidud jäätmereform, millega liiguti samuti kohaliku omavalitsuse

üksuse kesksele jäätmemajanduse korraldamise mudelile näitab, et sarnaste muudatuste

rakendamisel vähenes veokulu 40% (ka Soomes määrati pakendijäätmetele vaheladustuskohad,

kus pakendijäätmed jagati taaskasutusorganisatsioonide vahel vastavalt turuosale). Seega võib

ka Eestis tekkida olukord, kus TKOde poolt hetkel prognoositav kulude tõus võib olla hoopis

vastupidine ja sellisel juhul läheb jäätmevaldajatelt kogutav 0,25 eurone tühjenduskorra tasu

vastuollu 80/20 printsiibiga. Sellise olukorra vältimiseks on Kliimaministeeriumil võimalik üle

vaadata peale jäätmereformiga kavandatud muudatuste rakendumist jäätmevaldajale rakenduv

kulu ning vajadusel teha ettepanek muudatusteks.

Kliimaministeeriumile esitatud andmete alusel viidi läbi arvutuskäik, mille põhjal selgitati

välja, millised on hinnangulised kulud TKOle (ETO, TVO ja EPR) enne jäätmereformi

elluviimist. Aluseks võeti olmes tekkivate tagatisrahata pakendite eest vastutavate

tootjavastutusorganisatsioonide teenustasud ja nende klientide poolt turule lastud

müügipakendite kogused (turule lastud kogusest arvutati SEI Tallinn uuringuga leitud olmes

tekkivate pakendijäätmete kogused). Arvesse võeti ka Statistikaameti edastatud 2024. aasta

andmed eluhoonete ja mitte-eluhoonete kohta. Statistikaameti andmetel on Eestis üldse kokku

246 220 elamiseks mõeldud hoonet. Nendest 209 482 on ühepereelamud, 26 814 korterelamud,

6516 paariselamud ja 3408 mitte-elamud, kus asub vähemalt üks eluruum. Lisaks leiti

ehitisregistri väljavõtte alusel, et mitte-eluhooneid, mille juures peab samuti pakendijäätmete

tekkekohal kogumine toimuma on ca 18 000. Arvutustega mudeldati nimetatud elamute juurde

muudatustega kavandatav pakendijäätmete konteinerite arv ning nende minimaalsed

võimalikud tühjenduskorrad, võttes arvesse, et iga konteineri tühjenduskorra maksumuseks on

0,25 eurot. Arvutuste põhjal leiti, et jäätmevaldajatelt kogutav aastane tulu

taaskasutusorganisatsioonidele oleks 2,13 mln eurot. Huvirühmadega kohtumisel on nad

selgitanud, et hinnanguliselt võib veokulu kogu pakendijäätmetega seotud kogumise ja

käitlemise kulust moodustada 15-20% ühe tonni kohta. Võttes arvesse kolme TKO (TVO, ETO,

EPR) keskmise teenustasu hinna ühe tonni pakendijäätmete kogumise ja käitlemise kohta (166

eur/t) ja nende klientide poolt turule lastud pakendite kogused arvestatuna olmejäätmete hulgast

75

(79 248 tonni, 2022) saame kogu kuluks teenustasude vaates ca 13,76 mln eurot. Sellest 20%

moodustab ca 2,75 mln eurot. Osapooled on välja toonud, et eelnõukohase pakendiseaduse

muudatusega kaasnevad tegevused võivad veokulu suurendada ca 2 korda ehk veoga seotud

kogukulu oleks ca 5,5 mln eurot. Sellest poole tasuvad TKOd juba praegu ise ning teise poole

kulud on võimalik katta jäätmevaldajatelt kogutava 0,25-eurose tühjenduskorra maksumusega.

Seejuures saavad TKOd enda valdusesse paber- ja kartongpakendijäätmetega kooskogutavad

paber- ja kartongjäätmed (nn vanapaberi), mille käitlusest saadav tulu jääb samuti

taaskasutusorganisatsioonidele. Kliimaministeerium on 2022. aasta andmete põhjal hinnanud,

et vanapaberikäitlusest saadav tulu võib järgnevate aastate jooksul olla

500 000-700 000 eurot aastas. Kulu, mis kaasneb vanapaberi veo ja käitlusega on arvestatud

juba 0,25-eurose jäätmevaldaja kulu sisse ning arvesse on võetud ka seda, et edaspidi ei pea

TKO kandma paberi- ja katrongpakendi jäätmete kogumistaristuga seotud kulusid, kuna need

on tulevikus KOVi kanda. Ka seni on TKO pidanud teatud koguse vanapaberi osas ise

käitluskulu kandma, kuna elanikkond on paber- ja kartongpakendite ja vanapaberi konteinereid

suures osas ristkasutanud. Seega ei ole vanapaberi käitlemiskulud TKO jaoks uus täiendav kulu.

Eelnevat arvesse võttes on põhjendatud, et jäätmevaldajatele rakenduv pakendijäätmete

kogumismahuti tühjenduskorra tasu on 0,25 eurot, arvestades jäätmete raamdirektiivist

tulenevat kohustust, et TKOd peavad katma vähemalt 80% vajalikest kuludest.

Raamdirektiivist tulenev kohustus ei võimalda pakendijäätmete kokku kogumise ja veokulusid

korraldatud jäätmeveo raames ristsubsideerida, kuna see oleks vastuolus laiendatud

tootjavastutuse põhimõttega.

Võttes arvesse 80/20 proportsiooni on TKO kohustuslikud kulud pakendite ja pakendijäätmete

transportimise, vaheladustamise ja käitlemisega seotud kulud. Kohaliku omavalitsuse üksuse

kulud on üldised jäätmehooldusega seotud kulud, sh teavituse ja järelevalvega seotud kulud.

Avalike pakendikonteineritega seotud kulu on osa KOVi jäätmehoolduse kuludest.

Jäätmevaldajate kuluks tekkekohal kogumisel konteinerite ostu või rendiga seotud kulud (selle

kulu võib kanda ka KOV, kes saab selle kulu kanda jäätmehoolduskuludesse) ning

pakendijäätmete konteineri tühjenduskordade kulu. KOVidel on lähiaastail võimalik taotleda

pakendijäätmete kogumistaristu soetamiseks toetust ühtekuuluvusfondist (2025-2027).

Soomes on samuti pakendijäätmete liigiti kogumises toimunud muudatused sarnaselt Eestis

kavandatavatele muudatustele. Ka Soomes kogutakse olmes tekkivad tagatisrahata

pakendijäätmed korraldatud jäätmeveo raames ja seaduses on sätestatud miinimumnõuded

pakendijäätmete liigiti kogumise kohta. Kulude kandmisel peavad teatud osa pakendijäätmete

veokuludest vaheladustuskohta katma TKO-d (KOV korraldab vedu vaheladustuskohani) ja

sealt edasi on vedu korraldatud organisatsioonide poolt. Vaheladustuskohtadega seotud kulu on

samuti TKO-de kulu. Pakendijäätmete konteinerite eest maksab jäätmevaldaja.

Lõikes 8 sätestatakse, kui segaolmejäätmete ladestamiseelse sorteerimise käigus eraldatakse

pakendijäätmed ning kui nendes sisalduvate võõriste mahuprotsent jääb 15% piiresse, siis ei

tohi taaskasutusorganisatsioon keelduda selliste pakendijäätmete vastuvõtmisest ja peab

kandma selliste pakendijäätmete transpordikulu proportsionaalselt oma turuosale. Prügila

käitleja peab sellised pakendijäätmed üle andma proportsionaalselt TKOde turuosadega. Vastav

säte kehtestatakse üleminekuperioodiks, kui pakendijäätmete tekkekohal liigiti kogumine ei ole

veel üle-eestiliselt korraldatud ja segaolmejäätmetes võib veel oluline osa pakendijäätmeid

sisalduda. Säte kehtib kuni 2030. aasta 31. detsembrini (PakS § 3910).

Eelnõuga sätestatava PakSi § 151 vastavus põhiseadusele

Eelkäsitletud muudatustega sätestatakse TKO kohustused kohaliku omavalitsuse üksuse

korraldatud jäätmeveo raames pakendijäätmete kogumise korral ning kulude jaotus, mis

kujutab endast põhiseaduse (edaspidi ka PS) § 31 kohast ettevõtlusvabaduse riivet.

76

Ettevõtlusvabaduse tuumaks on Riigikohus pidanud riigi kohustust mitte teha põhjendamatuid

takistusi ettevõtlusele87. Põhiõiguste riive on põhiseaduspärane üksnes siis, kui see on

põhjendatud. Selleks et riive oleks põhjendatud, peab riive aluseks olev meede olema

proportsionaalne. Proportsionaalne on meede siis, kui see järgib legitiimset eesmärki, on

kohane ehk sobiv, vajalik ja proportsionaalne kitsamas tähenduses.

Legitiimne eesmärk − PSi § 31 näeb ette, et ettevõtlusvabaduse kasutamise tingimusi ja korda

võib otsesõnu piirata seadusega, kuid ei täpsusta eesmärke, mis piiramist õigustavad, st

legitiimne on iga eesmärk, mida seadusandja taotleb. Samas kuulub looduskeskkonna

säästmine riigi põhikohustuste hulka (§ 53). Põhiseaduse §-des 5 ja 53 sätestatud

keskkonnakaitselised põhimõtted ja kohustused võivad õigustada ka isikute põhiõiguste,

näiteks ettevõtlusvabaduse (§ 31) või omandipõhiõiguse (§ 32) riivet.

Riigi ülesanne on kehtestada riigi territooriumil ühtne õiguslik raamistik, mille alusel saavad

KOVid jäätmehooldust JäätSi § 11 lõike 1 tähenduses korraldada avalikust huvist lähtudes.

Jäätmekäitluse kui avaliku teenuse puhul avaldub avalik huvi muu hulgas Eesti puhtuse ja

korrashoiu tagamises ning isikute tervise või looduskeskkonna kaitsmises88. Õigusliku

raamistiku kehtestamisel tuleb riigil kaaluda seega erinevate eesmärkide ja kohustuste vahel.89

Olemasolev süsteem, mis näeb ette TKOde kohustuse koguda pakendijäätmeid vaid avaliku

konteinerpargi kaudu, ei ole piisavalt tõhusaks osutunud ning suur kogus liigiti kogumata

pakendijäätmeid on endiselt segaolmejäätmete hulgas. Olmejäätmete hulka satuvad eelkõige

müügipakendid, mitte veo- ja rühmapakendid. Pakendijäätmete tekkekohalt kogumine

(tiheasustusalal ja väljaspool tiheasutusala korteriühistute juures) korraldatud jäätmeveoga on

inimestel mugavam võimalus pakendijäätmeid liigiti ära anda, kui on seni üleriigiliselt

kasutusel olevad avalikud pakendijäätmete kogumiskohad, mis on sageli üle täitunud.

Jäätmete raamdirektiivi kohaselt on pakendiettevõtjad/taaskasutusorganisatsioonid kohustatud

tagama oma turule lastud pakendatud kauba pakendi ja pakenditest tekkinud jäätmete

tagasivõtmise ja käitlemise ning kandma nende tegevuste kulud. Riigihangete seaduses

sätestatud korda järgides tagatakse hankija rahaliste vahendite läbipaistev, otstarbekas ja

säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine ning konkurentsi efektiivne ärakasutamine,

seega on tagatud ka TKOdele kõige optimaalsemad ja läbipaistvad kulud. Lisaks on TKOdel

enne korraldatud jäätmeveo riigihanget võimalik määrata pakendijäätmete üleandmise koht.

Riive proportsionaalsus tähendab seda, et riive peab olema eesmärgi saavutamiseks sobiv,

vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik,

kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis

on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda

ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust.

Tiheasustusalal ja väljaspool tiheasustusala asuvate korteriühistute juurest kogutakse väikselt

alalt suur kogus pakendijäätmeid, mis tagab TKO jaoks optimaalseimad transpordikulud.

Eelnõu koostaja ei pea proportsionaalseks nõuda pakendijäätmete tekkekohalt kogumist

korraldatud jäätmeveo raames iga majapidamise juurest hajaasustusega piirkondades lausaliselt

ja sellest tekkivate kulude kandmist TKOde poolt. Juhul, kui KOV on jäätmekavas

pakendijäätmete kogumist analüüsinud ja jõudnud järeldusele, et ka hajaasustuses on osaliselt

pakendijäätmete tekkekohalt kogumine vajalik (nt KOV liigiti kogumise sihtarvu

87 Riigikohtu 28.04.2000 otsus nr 3-4-1-6-00, p 11; Riigikohtu 06.07.2012 otsus nr 3-4-1-3-12, p 41. 88 Riigikohtu 10.06.2009 otsus nr 3-3-1-44-09, p 13. 89 Riigikohtu 06.01.2015 otsus nr 3-4-1-34-14, p 45.

77

saavutamiseks), siis on TKOdel kohustus vastavad kogumiskulud hüvitada (v.a 0,25 eurot

tühjenduskorra kohta, mis on jäätmevaldaja kulu).

Pakendiseadusega on kehtestatud üldine pakendijäätmete ringlussevõtu sihtarv ning eraldi

sihtarvud pakendimaterjali liikide kaupa. Üldine pakendijäätmete ringlussevõtu sihtarv on

praegu 55%, kuid see tõuseb 2025. aastaks 65%-le ning 2030. aastaks 70%-le. Senine avaliku

pargi kaudu pakendijäätmete liigiti kogumise kord ei võimalda tagada pakendijäätmete

ringlussevõtu sihtarve. Olmes tekkivate pakendijäätmete korraldatud jäätmeveo raames liigiti

kogumine on üks meetmeid, et aidata kaasa olmejäätmete ringlussevõtu edendamisele ja et

vähem pakendijäätmeid põletataks või suunataks prügilatesse. Pakendiseaduse muudatused

aitavad kaasa ka olmejäätmete ringlussevõtu eesmärkide saavutamisele ning teenivad laiemat

keskkonnakaitselist eesmärki. Kuna muudatused teenivad legitiimset eesmärki, ei riiva need

ebaproportsionaalselt PSi §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadust.

PakSi § 16

Paragrahvi 16 pealkirja muudetakse ning lisatakse, et see paragrahv käsitleb pakendiettevõtja

kohustusi ka pakendi ja pakendijäätmete tekke vältimisel. Tegemist ei ole uute kohustuste

lisamisega, vaid muudatus on seotud §-i 20 kehtetuks tunnistamisega eesmärgil liigutada

pakendiettevõtja kohustused seaduse teistesse ja loogilisematesse sätetesse.

PakSi § 16 lõige 3

Täiendatakse § 16 lõiget 3, täpsustades, et pakendiettevõtja, kes laseb turule pakendatud kaupa

pakendimassiga rohkem kui viis tonni aastas ning ei anna seaduse § 121 lõikes 1 nimetatud

kohustusi üle TKOle ega ei ole kohustatud seda tegema pakendiseaduse § 121 lõike 21 kohaselt,

peab korraldama oma kauba pakendijäätmete kogumise igas oma kauba müügikohas, teavitama

tarbijaid võimalusest tagastada pakendijäätmed müügikohta ning pidama oma kauba

pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise arvestust iga müügikoha kohta eraldi. Oluline on

rõhutada, et pakendiettevõtjal on oma kauba pakendijäätmete tagasivõtmise kohustus igal juhul

ning see ei ole sõltuvuses viie tonni turule laskmise piirist, kui pakendiettevõtja täidab oma

kohustusi iseseisvalt.

PakSi § 16 lõiked 7–11

Paragrahvi 16 täiendatakse lõigetega 7–11. Lõiked sätestavad nõuded pakendiettevõtja

teavitustegevuste kohta, eelkõige pakendijäätmete tekke vältimise teemadel, samuti nõuded

pakendijäätmete kogumise kohta. Tegemist ei ole uute kohustustega, vaid varem §-s 20

sisaldunud sätted liigutatakse § 16. Muudatus tehakse, et liigutada pakendiettevõtja kohustused

seaduse teistesse sobivamatesse sätetesse.

Lõige 7 on varasem § 20 lõige 21 täpsustatud kujul. Sättest on jäetud välja kohustus

pakendiettevõtjale, kes müüb pakendatud kaupa lõppkasutajale või tarbijale, informeerida

pakendi tagasivõtmise kohast müügikohas nähtavale kohale seatud arusaadava kirjaliku

teatega, kuna see ei ole enam asjakohane. Olmes tekkivate tagatisrahata pakendi jäätmete

kogumine on edaspidi kohaliku omavalitsuse üksuse korraldada korraldatud jäätmeveo raames

ning KOV teavitab sellest elanikke (PakS § 15 lõige 11). PakS § 16 lõige 7 näeb ka edaspidi

ette, et pakendiettevõtja, kes müüb pakendatud kaupa lõppkasutajale või tarbijale, annab infot

jäätmetekke ja prügistamise vältimise kohta. Pakendiettevõtjad saavad selle kohustuse

täitmiseks teha TKOdega koostööd, kasutada nende teabematerjale jm.

Lõige 8 on senine § 20 lõige 21. Säte näeb ette, et pakendiettevõtja, kes müüb lõppkasutajale

või tarbijale ühekordselt kasutatavaid plasttooteid, jagab teavet nende toodete prügistamise ning

nende jäätmete muu sobimatu kõrvaldamise mõjust keskkonnale, eriti merekeskkonnale.

78

Lõige 9 on senine § 20 lõige 31, mis näeb ette, et pakendiettevõtja, kes müüb pakendatud kaupa

ning kasutab selle kättetoimetamiseks postiteenust või muud majandus- või kutsetegevuses

tegutsevat kauba üleandjat, võib korraldada lõppkasutajalt ja tarbijalt kauba üleandja kaudu

pakendite ja pakendijäätmete tasuta tagastamise sellisest võimalusest lõppkasutajale ja tarbijale

ette teatades.

Lõige 10 on varasem § 20 lõige 5, mis näeb ette, et pakendiettevõtja on kohustatud vältima

liigiti kogutud või materjali kaupa sorteeritud tagasivõetava pakendi ja pakendijäätmete

segunemist teiste jäätmete või pakendimaterjalidega.

Lõige 11 on varasem § 20 lõige 6, mis näeb ette, et pakendiettevõtja on kohustatud tagama

lõppkasutajale ja tarbijale oma ohtlikke aineid sisaldavate pakendite ja pakendijäätmete

tagastamise võimalused, arvestades jäätmeseaduses ja kemikaaliseaduses ning nende alusel

kehtestatud õigusaktides sätestatud käitlemise nõudeid.

PakSi § 171

Paragrahvi 171 pealkiri muudetakse ja täpsustatakse, et see paragrahv sätestab nõuded

tagatisrahata pakendi jäätmete kogumisele väljaspool korraldatud jäätmevedu. PakS § 15

lõigete 3 ja 10 rakendumisel on olmes tekkivate tagatisrahata pakendi jäätmete kokku kogumine

TKOde asemel edaspidi kohalike omavalitsuste ülesanne (nii avalikus ruumis kui ka

tekkekohalt). Kuni kohaliku omavalitse üksused ei ole korraldanud pakendijäätmete kogumist,

kehtivad TKOdele pakendiseaduse § 171 sätestatud kohustused.

PakSi § 171 lõige 1

Muudetakse § 171 lõike 1 sissejuhatava lauseosa täpsustades, et nõuded kehtivad TKOle siis,

kui kohaliku omavalitsuse üksus ei ole korraldanud olmes tekkivate tagatisrahata pakendi

jäätmete kogumise pakendiseaduse § 15 lõike 3 ja 10 alusel ehk korraldatud jäätmeveo raames.

PakSi § 171 lõiked 13, 41 ja 5

Paragrahvi 171 lõigetes 13, 41 ja 5 tehakse viide sama paragrahvi lõikele 1, et täpsustada, et

nendes lõigetes esitatud sätted kohalduvad vaid siis, kui kohaliku omavalitsuse üksus ei ole

korraldanud olmes tekkivate tagatisrahata pakendi jäätmete kogumist pakendiseaduse § 15

lõigete 3 ja 10 alusel.

PakSi § 171 lõiked 6–7

Paragrahvi 171 lisatakse lõige 6, mis näeb ette, et TKO peab tagama nende pakendijäätmete,

mida ei koguta PakS § 15 lõigete 3 ja 10 alusel kohaliku omavalitsuse üksuse korraldusel, tasuta

vastuvõtmise vähemalt kohaliku omavalitsuse üksuse jäätmejaamade kaudu. Tasuta

vastuvõtmise tagamine tähendab ka nende tegevuste rahastamist (nt tasumine konteineri eest).

Kuna veo- ja rühmapakendid ei ole korraldatud jäätmeveoga hõlmatud, siis kohaliku

omavalitsuse üksuse jäätmejaamades pakendijäätmete tasuta vastuvõtmine annab võimaluse

näiteks väikeettevõttele selliseid veo- ja rühmapakendeid üle anda selliselt, pakendijäätmete

üleandmine oleks kulutõhus. Suurettevõtetel tekib veo- ja rühmapakendeid palju, seega neil on

otstarbekas selliseid pakendiliike tekkekohas koguda ja otse jäätmekäitlejale või TKOle üle

anda. Väikeettevõttel tekib selliseid pakendeid vähe, seega võivad tekkekohal kogumisega

seotud kulud olla ebamõistlikult suured. TKO peab jäätmejaamas selliste pakendiliikidega

seotud jäätmekäitluskulud ise kandma. Jäätmejaama toodud veo- ja rühmapakenditega seotud

kulud jagatakse TKOde vahel proportsionaalselt turuosadega. TKO-del on võimalik veo- ja

rühmapakendeid täiendavalt ka mujal kui jäätmejaamas koguda.

Lõike 7 puhul ei ole tegemist uue kohustuse lisamisega, see on senine§ 20 lõige 42. Muudetakse

selguse huvides sätte asukohta seaduses.

79

PakSi § 172 lõike 1 punkt 1

Paragrahvi 172 lõike 1 punktis 1 tehakse viide § 211 lõikele 1 senise § 20 lõike 2 asemel.

Muudatus on seotud § 20 kehtetuks tunnistamise ja seal sisaldunud kohustuste liigutamisega

selguse huvides sobivamatesse sätetesse. Tegemist ei ole sisulise muudatuse ega uue

kohustusega.

PakSi § 172 lõike 2 punkt 1

Muudetakse 172 lõike 2 punkti 1 sõnastust ning täpsustatakse, et TKOdelt punktis 1 nõutav

kava peab kirjeldama, kuidas üle riigi kaasatakse eri piirkonnad nende pakendi ja

pakendijäätmete, mille kogumine ei ole hõlmatud korraldatud jäätmeveoga, kogumissüsteemi.

Sellised pakendid ja pakendijäätmed on näiteks rühma- ja veopakendid ning ka müügipakendid

seni kuni nende kogumine ei ole hõlmatud korraldatud jäätmeveoga. Varasem säte nägi ette

kava, kuidas üleriigiliselt kaasatakse eri piirkonnad pakendi ja pakendijäätmete

kogumissüsteemi. Edaspidi ei ole pakendijäätmete üleriigilise kogumissüsteemi rajamine

tervikuna TKO ülesanne. Olmes tekkivate tagatisrahata pakendi jäätmete kogumist hakkab

korraldama kohaliku omavalitsuse üksus valdavalt korraldatud jäätmeveo raames.

Üleminekuperioodil saab TKO tuua kavas välja, kus piirkondades on need kohustused juba

kohaliku omavalitsuse üksus neilt üle võtnud ning kuidas toimub eri piirkondades muude

pakendijäätmete kogumine (mis on nende korraldada).

PakSi § 172 lõike 2 punkt 6

Paragrahvi 172 lõike 2 punkti 6 muudetakse selliselt, et tegevusloa andmise aluseks olev

tegevuskava sisaldaks kommunikatsioonistrateegiat, mis sisaldab § 174 lõike 1 punktis 11

nimetatud tegevustest põhisõnumeid, kogumis- ja taaskasutussüsteemi ülevaadet ning

sihtrühmi, nendeni jõudmise võimalustest ja meetoditest ning ajakavast.

Kommunikatsioonistrateegia peab kirjeldama, kuidas laiemat avalikkust pakendi ja

pakendijäätmete teemast teavitatakse, sh peaks olema kirjeldatud, milline on pakendijäätmete

kogumis- ja taaskasutussüsteem, ning mis saab Eestis kogutud pakendijäätmetest (sh kus ja

kuidas ringlusse võetakse).

PakSi § 172 lõiked 3 ja 4

Lõige 3 sätestab, et TKOs ei tohi selle liige, osanik või aktsionär omada üle 25 protsendi

liikmelisusega, osadega või aktsiatega määratud häältest. Tegemist on kehtiva sõnastusega,

millest jäätakse välja lause teine pool ning seda reguleeritakse edaspidi sama paragrahvi lõikes

4.

Lõike 4 kohaselt ei või TKO liikmeks, osanikuks või aktsionäriks ei või olla isik, kelle

põhitegevusalaks on jäätmekäitlus jäätmeseaduse tähenduses, või kes kuulub sellise isikuga

ühte kontserni. Turuosaliste tagasiside kohaselt loob praegu kehtiv kord ebavõrdse

konkurentsiolukorra. Samuti on selgunud, et TKOd ei võta kolme võrreldavat pakkumist

erinevatelt jäätmekäitlejatelt, vaid küsivad käitlushinna näiteks ainult temaga seotud

jäätmekäitlejalt. Seega sätestatakse, et ausa ja läbipaistva konkurentsi tagamiseks ei tohi TKO

liikmeks, osanikuks või aktsionäriks olla isik, kelle põhitegevusalaks on jäätmekäitlus

jäätmeseaduse tähenduses, või kes kuulub sellise isikuga ühte kontserni. Lõikes 4 sätestatud

nõue jõustub 2027. aasta 1. juulil. Täiendavad selgitused on toodud § 101 lõike 1 juures.

PakSi § 173

Paragrahvi 173 sõnastust muudetakse. Edaspidi esitavad TKOd tegevusloa taotluse

Kliimaministeeriumi asemel Keskkonnaametile. Kuna Keskkonnaametil on haldusjärelevalve

pädevus ning rakendusasutusena on loastamisega seotud tegevused igapäevased, siis on

otstarbekas, et lisaks TKOde tegevuse järelevalvele annab Keskkonnaamet neile ka tegevusloa.

80

PakSi § 174 lõike 1 punktid 1 ja 2

Paragrahvi 174 täiendatakse ja sõnastatakse ümber lõike 1 punktid 1 ja 2.

Lõike 1 punkti 1 kohaselt on TKOd kohustatud vastutama nende pakendite ja pakendijäätmete

kokku kogumise eest, mis ei ole hõlmatud korraldatud jäätmeveo raames jäätmeseaduse § 66

lõike 2 kohaselt.

Punkti 2 kohaselt peab TKO lisaks varasemale kogutud korduskasutuspakendi

korduskasutusele ja pakendijäätmete taaskasutamisele tähelepanu pöörama ka sellele, et

ringlussevõetavad pakendid ringlusesse jõuaksid. Senise sõnastuse kohaselt oli seaduses

sätestatud ainult jäätmete taaskasutusse suunamises veendumine, mis hõlmab ka jäätmete

põletamist energiakasutusena, kuid pakendijäätmete taaskasutamisel on oluline, et need

jõuaksid eelkõige ringlusesse. Pakendiettevõtjatele on seatud iga pakendimaterjali kohta nii

taaskasutusele üldse kui ka ringlussevõtule eraldi sihtarvud. Pakendiettevõtjale ei ole

pakendijäätmete ringlussevõtuks ülemist piirmäära, sest ettevõtte või ka üksiku TKO tasemel

võib see olla koguni 100% või isegi enam. Seega tuleb sorteerimisliinil eraldada kõik pakendid

ning veenduda, et need jõuaksid võimalikult suurel määral ringlusesse, olenemata sellest, kas

seadusega sätestatud ringlussevõtu sihtmäärad on juba saavutatud või mitte. Muudatus on

kooskõlas pakendidirektiivi artikli 7 lõikega 4 ja jäätmete raamdirektiivi artikli 10 lõikega 4.

PakSi § 174 lõike 1 punkt 5

Paragrahvi 174 lõike 1 punkti 5 täiendatakse ja sõnastatakse selliselt, et oleks paremini tagatud

läbipaistvus ja kulutõhus jäätmekäitlus. Seni kehtinud sõnastuse kohaselt tuli samuti tagada

hanke läbipaistvus ja teenuse pakkujate võrdse kohtlemise põhimõtted ning lähtuda vahendite

säästlikust kasutamisest, seega täpsustatakse teenuse hankimise tingimusi ja sätestatakse, et

võrdsetel alustel tuleb küsida kolm võrreldavat pakkumust. TKO jälgib, et kõik isikutele

seatavad piirangud ja kriteeriumid oleksid hangitava teenuse eesmärgi suhtes

proportsionaalsed, asjakohased ja põhjendatud. Kolme pakkumuse küsimise eesmärk on, et

TKO kasutab rahalisi vahendeid läbipaistvalt, säästlikult ja otstarbekalt ning sõlmib pakendi ja

pakendijäätmete käitlemisega seotud teenuse lepingu parima võimaliku hinna ja kvaliteedi

suhte alusel.

PakSi § 174 lõike 1 punkt 11

Paragrahvi 174 lõike 1 punkti 11 täiendatakse. Muudatuse järgi on TKO ülesanne avalikkuse ja

tarbijate teavitamine pakendi ja pakendijäätmete tagastamise korrast ja nõuetest, välja arvatud

§ 15 lõigetes 3 ja 10 nimetatud korral. See tähendab, et TKO ülesanne ei ole teavitada avalikkust

ja tarbijaid korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmeliikidest. See vastutus on edaspidi

kohaliku omavalitsuse üksusel (PakS § 15 lg 11).

PakSi § 174 lõike 1 punkt 12 tunnistatakse kehtetuks, kuna need andmed on juba praegu

majandusaastaaruannetest ja kodulehel avaldatud andmetena kättesaadavad ja täiendavaid

andmeid on võimalik järelevalve käigus välja nõuda.

PakSi § 174 lõike 1 punktid 13–19

Paragrahvi 174 lõikesse 1 lisatakse punktid 13–19. Punktiga 13 sätestatakse, et TKO ülesandeks

on avaldada oma veebilehel iga aasta 31. juuliks tema eelmise kalendriaasta majandustegevuse

aruanne. Tegemist ei ole uue kohustusega, varasemalt tulenes nõue § 174 lõikest 3.

Punkti 14 kohaselt on TKO ülesanne tagada oma veebilehel teabe avaldamine eelmisel

kalendriaastal kokku kogutud, taaskasutatud ja ringlussevõetud pakendijäätmete kohta

pakendiliikide kaupa iga aasta 31. juuliks.

81

Punkti 15 kohaselt on TKO ülesandeks tagada tagatisrahaga pakendite tagastamise ning

teavitustegevuse ja selle maksumuse kohta teabe avaldamine oma veebilehel. Muudatustega

vähendatakse ettevõtete halduskoormust, sest varem kehtis kohustus esitada valdkonna eest

vastutavale ministrile iga aasta 31. juuliks oma eelmise kalendriaasta tegevuse kohta kirjalik

ülevaade, mis tunnistatakse kehtetuks ning säilib vaid kohustus avaldada asjakohane teave

ettevõtte veebilehel.

Punkti 16 kohaselt on taaskasutusorganisatsiooni ülesandeks tagada järgneva kalendriaasta

kommunikatsiooniplaani, mis sisaldab käesoleva lõike punktis 11 nimetatud tegevuste

kavandamist, avaldamine oma veebilehel hiljemalt iga aasta 1. novembriks. Kuupäeva valikul

on arvestatud asjaoluga, et TKO planeeriks piisava ajavaruga enne uue kalendriaasta algust

sellel perioodil teostatavad kommunikatsioonitegevused. Nii saavad ka teised osapooled

kommunikatsioonitegevusi selliselt planeerida, et riigis oleks kavandatavad tegevused

kooskõlas. Sealhulgas annab aegsasti avaldatud kommunikatsiooniplaan ka

Kliimaministeeriumile võimaluse planeerida taaskasutusorganisatsioonide sõnumite

võimendamist.

Punkti 17 kohaselt on TKO ülesanne tagada pakendiettevõtjate nõustamine ja teadlikkuse

tõstmine pakendiseaduses sätestatud nõuete täitmise osas. Taaskasutusorganisatsioonid peavad

nõustama pakendiettevõtjaid, kes on oma kohustused konkreetsele TKOle üle andnud ning

tõstavad nende teadlikkust pakendiseaduses sätestatud nõuete osas. Oluline, et

pakendiettevõtjad mõistaksid, millised nõuded pakendite turule laskmisel rakenduvad, sh

millised suundumused on uute pakkematerjalidele üleminekul. Muudatus on vajalik selleks, et

kui pakendiettevõtjad on tegemas investeeringuid pakkeliinide vahetamisel, peaks olema TKO

roll see, et ettevõtja teeks parimaid võimalikke valikuid, mis oleksid ka seadusest tulenevate

või Euroopa Liidu poolt tulenevate uute nõuetega kooskõlas.

Tegemist ei ole täielikult uute sätetega, vaid lisanduvad punktid sisaldusid seni kehtinud § 174

lõigetes 2 ja 3 toodud kohustused.

Punkti 18 kohaselt on TKO ülesandeks tagada oma veebilehel pakendi ja pakendijäätmete

käitlemisega seotud teenuste ostmisele esitatavad tingimused ja hoida neid ajakohasena.

Muudatusega tagatakse hangitavate käitlusteenuste läbipaistvus. See tagab pakendiettevõtjatele

ja teistele turuosalistele selguse, millistel alustel teenushinnad kujunevad.

Punkti 19 kohaselt on TKO ülesandeks tagada oma veebilehel strateegia, kuidas kaasatakse

teisi pakendiettevõtjaid TKOsse ning ülevaade eelmisel kalendriaastal kaasatud uutest

pakendiettevõtjatest iga aasta 31. juuliks. 01.05.2023 jõustus käesolevas seaduses muudatus,

millega kaotati ära erisus, mis vabastas pakendiettevõtjad, kes lasid turule kaupa plastist

pakendis, mille mass oli alla 100 kilogrammi aastas, ja muust materjalist pakendis, mille mass

oli alla 200 kilogrammi aastas nende turule lastud pakendite tagasivõtmise, kokkukogumise ja

taaskasutamise kohustusest. Seega on turule lisandunud uusi pakendiettevõtjaid, kellel on

samuti tootjavastutusest tulenevalt kohustused. Turuosaliste tagasiside põhjal on selgunud, et

esimestel TKO tegutsemisaastatel kaasasid TKOd aktiivselt uusi pakendiettevõtjaid, kuid

viimastel aastatel seda enam ei tehta. Muudatuse eesmärk on tagada võimalikult paljude

pakendiettevõtjate osalemine laiendatud tootjavastutuse põhimõtte täitmisel ja seeläbi vältida

ebavõrdset olukorda juba tootjavastutuse süsteemiga liitunud pakendiettevõtjatele.

PakSi § 174 lõiked 2 ja 3 tunnistatakse kehtetuks. Muudatustega vähendatakse ettevõtete

halduskoormust, sest seni kehtis kohustus esitada valdkonna eest vastutavale ministrile iga

aasta 31. juuliks oma eelmise kalendriaasta tegevuse kohta kirjalik ülevaade. Nüüd seda enam

82

ei nõuta, säilib vaid kohustus avaldada asjakohane teave ettevõtte veebilehel (vt eelmist

selgitust).

PakSi § 175

Paragrahvi 175 sõnastatakse ümber selliselt, et edaspidi annab Keskkonnaamet TKOdele

tegevusloa. Seni kehtinud seaduse kohaselt andis tegevusloa valdkonna eest vastutav minister.

Keskkonnaamet annab tegevusloa 63 päeva jooksul alates nõuetekohase taotluse saamisest.

Tegevusloa andmise aeg jääb senisega võrreldes samaks. Seejuures on oluline, et kui

Keskkonnaamet ületab talle seaduses toodud tähtaega loa andmisel, ei loeta tegevusluba

automaatselt antuks. Tegevusloa menetlusele kohaldatakse majandustegevuse seadustiku

üldosa seadusest, arvestades pakendiseaduses sätestatut.

PakSi § 176

Seadust täiendatakse §-ga 176, milles sätestatakse TKO tegevusloa peatamise erisused.

Jäätmereformi eelnõu kooskõlastamise käigus laekunud tagasisidest lähtuvalt ei muudeta TKO

tegevusluba tähtajaliseks, kuid seadust täiendatakse tegevusloa peatamise alustega.

Lõike 1 punkti 1 kohaselt võib Keskkonnaamet lisaks majandustegevuse seadustiku üldosa

seaduses sätestatud alustele tegevusloa osaliselt või täielikult peatada, kui

taaskasutusorganisatsioon ei vasta talle pakendiseadusega kehtestatud nõuetele. See tähendab,

et tegevusluba on võimalik osaliselt või täielikult peatada, kui TKO ei vasta pakendiseaduse §

101, § 172 lg 3–4 nõuetele. Tegevusloa peatamise ulatus märgitakse peatamise otsuses.

Lõike 1 punkti 2 kohaselt võib Keskkonnaamet tegevusloa osaliselt või täielikult peatada ka

juhul, kui TKO ei ole Keskkonnaameti ettekirjutust ettenähtud tähtpäevaks või ettenähtud

ulatuses täitnud. Kui Keskkonnaamet tuvastab järelevalve käigus, et TKO ei ole

pakendiseadusega ettenähtud kohustusi täitnud ja annab nende täitmiseks ettekirjutusega

tähtaja, kuid TKO seda õigeaegselt või nõutud ulatuses ei täida, on võimalik tegevusluba

osaliselt või täielikult peatada. Kui TKO rikub kohustusi korduvalt ega soostu oma rikkumisi

kõrvaldama, võib see olla aluseks tegevusloa kehtetuks tunnistamisele (majandustegevuse

nõuete rikkumine MsüSi alusel).

Lõike 1 punkti 3 alusel on Keskkonnaametil õigus TKO tegevusluba osaliselt või täielikult

peatada ka juhul, kui TKO on oluliselt rikkunud KOVi ja TKO vahelist kirjalikku kokkulepet.

Näiteks, kui TKO ei täida vaheladustuskoha osas sõlmitud kokkuleppeid, sh ei taga

pakendijäätmete vastuvõtmise või vaheladustamise kohta kokku lepitud tingimusi, annab KOV

või Keskkonnaamet TKO-le ettekirjutusega mõistliku tähtaja rikkumise kõrvaldamiseks, kui

TKO ei täida ka siis kokkuleppe tingimusi, on õigus kaaluda tegevusloa peatamist, et tagada

pakendijäätmete nõuetekohane käitlemine.

Lõike 2 kohaselt lõpetab Keskkonnaamet tegevusloa kehtivuse peatatuse, kui peatamise

aluseks olnud asjaolud on ära langenud.

Paragrahv 176 jõustub 2027. aasta 1. juulil. Muudatuse jõustumiseks on määratud tähtpäev

arvestusega, et TKO-del oleks piisav aeg vajadusel oma tegevuses muudatuste sisseviimiseks.

PakSi § 20

Paragrahv tunnistatakse kehtetuks ning selle sätted lisatakse sobivamatesse sätetesse

(§ 121, 16, § 171 ja § 211), et tagada selgus pakendiettevõtja kohustustes. Seadusest jäetakse

välja seni kehtinud § 20 lõikes 3 sisaldunud kohustus, et pakendiettevõtja, kes müüb pakendatud

kaupa ning kasutab selle kättetoimetamiseks postiteenust või muud majandus- või

kutsetegevuses tegutsevat kauba üleandjat, on kohustatud lõppkasutajat ja tarbijat teavitama

83

tasuta pakendite ja pakendijäätmete tagastamise kohast. Kuna edaspidi korraldab KOV olmes

tekkivate tagatisrahata müügipakendite kokku kogumist nii tekkekohal kui ka avalikus ruumis,

siis ei ole eeltoodud säte enam asjakohane.

PakSi § 21 lõige 4

Paragrahvi 21 lõikes 4 asendatakse viide pakendiaktsiisi seadusele karastusjoogi

defineerimisel. Pakendiseadusesse lisatakse selgitus, et karastusjoogina mõistetakse jooki,

mille kombineeritud nomenklatuuri (KN) rubriigid on 2009, 2201 või 2202 vastavalt nõukogu

määrusele 2658/87/EMÜ tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta

(EÜT L 256, 07.09.1987, lk 1–675). Tegu on ka pakendiaktsiisi seaduses sisalduva mõistega.

PakSi § 211

Seadust täiendatakse paragrahviga 211, milles sätestatakse nõuded tagatisrahaga pakendi

tagasivõtmise kohta. Nõuded ei ole uued, vaid §-is 20 sisaldunud kohustused esitatakse uues

paragrahvis selguse eesmärgil.

Lõige 1 on senine § 20 lõige 2. Säte näeb ette, et tagatisrahaga pakendites lõppkasutajale või

tarbijale kaupa müüv pakendiettevõtja on kohustatud lõppkasutajalt või tarbijalt tasuta tagasi

võtma müüdud kauba müügipakendi ja pakendijäätmed. Tagasivõtmise nõue kehtib vaid

pakendi kohta, mille tüüp, kuju ja suurus vastavad selles müügikohas müüdava kauba pakendile

ja selle kauba müüja üleantava kauba pakendile. Seni kehtis kohustus ka olmes tekkiva

tagatisrahata müügipakenditele ning selliste pakendite müüjal oli võimalik oma kohustused üle

anda TKOle, kes täitis seaduses sätestatud tagasivõtmise nõuet. Kuna edaspidi on olmes tekkiva

tagatisrahata müügipakendite kokku kogumise kohustus KOVil, siis edaspidi sätestatakse

käesolevas lõikes nimetatud kohustust täitma neid pakendiettevõtjaid, kes müüvad

tagatisrahaga pakenditesse pakendatud kaupa lõppkasutajale või tarbijale.

Lõige 2 on senine § 20 lõige 41. Säte näeb ette, et pakendiettevõtja, kes müüb pakendatud kaupa

ja kelle tiheasutusalal paiknev müügikoha suurus on alla 20 ruutmeetri, ei pea tagatisrahaga

hõlmatud pakendi ja pakendijäätmeid tagasi võtma. Tagatisrahaga pakendi tagasivõtmise

korraldamise kohustuse seadmine pakendatud kauba igale müüjale eraldi tema müügikohas,

eriti väikestele müügikohtadele nagu on alla 20 ruutmeetrised müügikohad, ei ole põhjendatud.

Tagatisrahaga pakendite vastuvõtmiseks kasutavad tehnoloogiad ja seadmed on kallid ning

nende omandamine või rentimine nõuab märkimisväärseid investeeringuid, mis võib olla

väiksemate ettevõtjate jaoks keeruline. Lisaks ei ole väikestes müügikohtades neile seadmetele

ka piisavat ruumi.

Lõige 3 on senine § 20 lõige 43. Säte näeb ette, et tagatisrahaga pakendi ja pakendijäätmete

tagasivõtmise kohustus on seotud müügikoha suurusega. Kui müügikoha suurus on üle 200 m²,

tuleb pakend ja pakendijäätmed tagasi võtta müügikohas või selle teenindusmaal müügikoha

kauplemise ajal.

Lõige 4 on senine § 20 lõige 44. Säte näeb ette, kui müügikoha suurus on kuni 200 m², võib

pakendi ja pakendijäätmete tagasivõtmise korraldada väljaspool müügikoha teenindusmaa piire

ainult kohaliku omavalitsuse nõusolekul. Seejuures tuleb arvestada, et alal, mille asustustihedus

on väiksem kui 500 elanikku ühel ruutkilomeetril, oleks vähemalt üks pakendi tagasivõtmise

koht kohaliku omavalitsuse territooriumil paiknevates asulates.

Lõige 5 on senine § 20 lõige 45. Säte näeb ette, et käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4

kehtestatud kohustus loetakse pakendatud kauba müüja poolt täidetuks, kui kaks või enam

müügikohta on üksteise vahetus läheduses ning pakendatud kauba müüjad on kokku leppinud

tagatisrahaga pakendite tagasivõtmise korraldamise ühiselt ühe pakendatud kauba müüja

84

müügikohas või teenindusmaal või mujal müügikoha vahetus läheduses. Tagatisrahaga pakendi

tagasivõtmise korraldamise kohustuse seadmine pakendatud kauba igale müüjale eraldi tema

müügikohas ei ole tänasel päeval enam põhjendatud ning pakendatud kauba müüjatele tuleks

luua paindlikum süsteem, mis arvestaks tänapäeva jagamismajanduse ja koostöö põhimõtteid.

Esiteks on tagatisrahaga pakendite vastuvõtmiseks kasutavad tehnoloogiad ja seadmed üsna

kallid ning nende omandamine või rentimine nõuab märkimisväärseid investeeringuid

pakendatud kauba müüjalt. Sellise investeeringu tegemine iga müügikoha kohta ei ole

põhjendatud näiteks olukorras, kus mitmed müüjad asuvad samas hoones, samal territooriumil

või lihtsalt lähestikku. Ei ole mingit põhjust keelata neil pakendite vastuvõtul omavahel

koostööd tegemast ning korraldamast pakendi vastuvõtt näiteks ühise vastuvõtupunkti kaudu,

mis asuks mõne vastava müüja müügiruumides või -territooriumil või müügipunktide vahetus

läheduses.

Teisel on tihedalt asustatud aladel tekkinud olukord, kus üksteise vahetus läheduses on mitu

vaevalt üle 200 m2 suuruse müügikohaga pakendatud kauba müüjat ning kus igas müügikohas

või müügikoha teenindusmaal peab olema tagatud tagatisrahaga pakendi tagasivõtmise

korraldamine. Sellises olukorras ei ole mõistlik, et iga pakendatud kauba müüja peab tegema

investeeringud tagatisrahaga pakendite vastuvõtmiseks kasutavatesse tehnoloogiatesse. Sama

kehtib ka suurte müüjate suhtes – sageli asuvad ühes hoones mitu müüjat ning ei ole ühtegi

põhjust, miks keelata neil opereerimast „ühist vastuvõtupunkti“ kas ühe müüja müügipinnal või

-territooriumil või nende vahetus läheduses.

Eeltoodut arvestades on mõistlik tagada käesoleva seadusega paindlikum kord tagatisrahaga

pakendi tagasivõtmise korraldamiseks pakendatud kauba müüjate poolt. Selle eesmärgiks on

optimeerida pakendatud kauba müüjate tehtavaid investeeringuid ning anda pakendatud kauba

müüjatele võimalus teha omavahel koostööd tagatisrahaga pakendi tagasivõtmise

korraldamisel. Eesmärk ei ole vähendada tarbijate ja pakendi kasutajate mugavust ning

võimalusi tagatisrahaga pakendite tagastamiseks. Vastupidi, koostöövõimalus suurendab

tagatisrahaga pakendite vastuvõtukohtade oluliselt paremat toimimist müügikohtade

kauplemisajal. Lisatava sätte kohaselt on võimalik pakendatud kauba müüjatel teha koostööd

ning leppida kokku, et kaks või enam üksteise vahetus läheduses asuvat pakendatud kauba

müüjat korraldavad tagatisrahaga pakendite vastuvõtu ühiselt, avades ühise tagatisrahaga

pakendite vastuvõtu punkti.

Lõige 6 on senine § 20 lõige 46. Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud ühiselt tegutsevad

pakendatud kauba müüjad vastutavad solidaarselt kehtestatud tagatisrahaga pakendite

tagasivõtmise koha toimimise eest. Lõikega 5 on kehtestatud kõigi ühte tagatisrahaga pakendite

vastuvõtupunkti kasutavate pakendatud kauba müüjate solidaarvastutus tagatisrahaga

pakendite vastuvõtupunkti toimise eest. Kui läheduses asuvad kaks kauplust ja üks kauplus

võtab pakendeid vastu ning teine kauplus soovib oma pakendid sellesse tagastuspunkti suunata,

siis peab neil olema sellekohane omavaheline kirjalik kokkulepe. Kokkuleppes peab märkima,

kuidas jagunevad kulud, kas teises kaupluses saab panditsekke lunastada või mitte jne. Kui

kauplused omavahel kokkuleppele ei jõua, siis peavad ikkagi mõlemad panustama pandi

vastuvõttu eraldi.

PakSi § 23 lõiked 2 ja 21

Paragrahvi 23 lõigetes 2 ja 21 asendatakse viide pakendiseaduse §-le 20 viitega §-dele 15 ja 171.

Muudatus on tehniline ja tehakse § 20 kehtetuks tunnistamise tõttu.

PakSi § 25 lõiked 1 ja 2

85

Lõikes 1 täpsustati õigusselguse huvides pakendiregistri eesmärki, et oleks paremini arusaadav,

milliseid ülesandeid läbi pakendiregistri täidetakse. Eraldi ei nimetata enam „andmeid õhukese

ja eriti õhukese plastkandekoti kohta“, kuna sätestatakse, et pakendiregistrisse kantakse

„andmed „ühekordselt kasutatavate plasttoodete kohta“. Eeltoodud sõnastusega on kaetud ka

„andmed õhukese ja eriti õhukese plastkandekoti kohta“.

Lõikes 2 täpsustakse volitusnormi, kuna avaliku teabe seaduse § 431 lõige 1 sätestab, et

andmekogu kasutatakse seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks ning hea õigusloome ja

normitehnika eeskirja § 11 lõigete 1 ja 3 kohaselt peab määruse andmiseks seaduse

volitusnormis olema volituse selge sisu ja ulatus. Pakendiregistri põhimäärus sätestab loetletu

juba praegu.

PakS § 251

Seadust täiendati §-ga 251, millega tuuakse seaduse tasandile pakendiregistris töödeldavate

isikuandmete koosseis (antud juhul teatud isikute üldandmed) ja andmete säilitamise tähtaeg.

Seni olid eelnimetatud andmed reguleeritud ainult pakendiregistri põhimääruses.

PakSi § 399

Lisatava paragrahvi kohaselt peab kohaliku omavalitsuse üksus olmes tekkivate tagatisrahata

pakendi jäätmete liigiti kogumise viima kooskõlla PakS § 15 lõigetes 3–9 ja 11 sätestatuga

alates uuest korraldatud jäätmeveo riigihankest, kuid mitte hiljem kui 2030. aasta 31.

detsembriks. See tähendab, et kui kohaliku omavalitsuse üksus hakkab korraldama uut

korraldatud jäätmeveo riigihanget, siis tuleb riigihankesse hõlmata ka olmes tekkivate

tagatisrahata pakendi jäätmete liigiti kogumine. Kuni uue riigihanke korraldamiseni võib

toimetada vastavalt kehtivale korrale. Enne 2030. aasta 31. detsembrit peavad olema läbi viidud

uued riigihanked ning need peavad rakenduma eelpool välja toodud ajaks. KOV-ides, millele

kohaldub § 135 lg 2, käesolev säte ei kohaldu.

PakSi § 3910

Seadust täiendatakse §-ga 3910, milles sätestatakse, et käesoleva seaduse § 152 lõike 8 nõudeid

rakendatakse kuni 2030. aasta 31. detsembrini. Vastav säte kehtestatakse üleminekuperioodiks,

kui pakendijäätmete tekkekohal liigiti kogumine ei ole veel üle-eestiliselt korraldatud ja

segaolmejäätmetes võib veel oluline osa pakendijäätmeid sisalduda.

3.3 Keskkonnatasude seaduse muudatused

Eelnõu §-s 3 sätestatakse keskkonnatasude seaduse muudatused.

KeTSis tehakse muudatused lähtudes sellest, et keskkonnatasudega motiveerida sihtrühmi

eelistama jäätmete ringlussevõttu jäätmete põletamisele ja ladestamisele ning et üha rohkem

arvestataks ringmajanduse põhimõtetega.

2023. aasta varajase hoiatuse aruandes90 on Eesti üks 18 liikmesriigist, mis tõenäoliselt ei suuda

täita 2025. aastaks seatud eesmärki – võtta ringlusse 55% olmejäätmetest. Ühe soovitusena on

selles raportis nimetatud segaolmejäätmete põletustasu kehtestamist.

90 Euroopa Komisjoni varajase hoiatuse araunne 2023 (kättesaadav: https://eur-lex.europa.eu/legal-

content/EN/TXT/?uri=COM%3A2023%3A304%3AFIN&qid=1686220362244), Eesti kohta koostatud faktileht

(kättesaadav https://op.europa.eu/en/publication-detail/-/publication/7cdeb3a7-0354-11ee-87ec-

01aa75ed71a1/language-en) ja Euroopa Keskkonnaagentuuri analüüs (kättesaadav:

https://www.eea.europa.eu/publications/many-eu-member-states/estonia/view)

86

Riigi jäätmekava olmejäätmete alapeatükis (3.2) on välja toodud, et ringlussevõtt peaks olema

motiveerivam kui ladestamine või põletamine: „Lisaks kohalike omavalitsuste motiveerimisele

tuleb läbi keskkonnatasude motiveerida jäätmete ringlussevõtu eelistamist jäätmete

ladestamisele ja põletamisele. Eestis ei ole seni kehtestatud jäätmepõletustasu ja jäätmete

ladestustasu ei ole tõstetud aastast 2015. Jäätmete ladestamine ja energiakasutus on seni

üldjuhul majanduslikult soodsamad käitlusviisid kui ringlussevõtt.“

Punktiga 1 täiendatakse § 3 lõiget 2 punktiga 10, mille kohaselt on üks keskkonnakasutuse

viise ka jäätmete põletamine energia saamise eesmärgil (edaspidi ka jäätmete põletamine

energiakasutuse otstarbel või jäätmete energiakasutus). KeTSi tähenduses on keskkonnatasu

keskkonna kasutusõiguse hind ja selle põhjal lisatakse ka uue tasuliigi puhuks sellekohane

punkt seadusesse.

Vabariigi Valitsuse 08.12.2011 määruse nr 148 „Jäätmete taaskasutamis- ja

kõrvaldamistoimingute nimistud “ (edaspidi määrus nr 148) § 2 punkti järgi on üks jäätmete

taaskasutustoimingutest jäätmete kasutamine peamiselt kütusena või energiaallikana muul

viisil (tähistus R1).

Määruse nr 148 § 3 lõige 1 sätestab lisaks, et nimetatud taaskasutamistoiming (R1) on

olmejäätmeid töötlevatele jäätmepõletustehastele lubatud üksnes siis, kui nende

energiatõhusus, arvestades jäätmete põletamise parima võimaliku tehnika nõudeid, on võrdne

või suurem kui:

1) 0,60 jäätmepõletustehastel, mille tegutsemiseks on jäätmepõletusluba või

keskkonnakompleksluba antud enne 1. jaanuari 2009. a;

2) 0,65 jäätmepõletustehastel, mille tegutsemiseks on jäätmepõletusluba või

keskkonnakompleksluba antud pärast 31. detsembrit 2008. a.

Kui jäätmeid ei põletata kütusena või kui energiatõhusus on väiksem eelnimetatust, loetakse

see jäätmete kõrvaldamiseks (kõrvaldamistoiming D10 – põletamine maismaal; määrus nr 148

§ 4 p 10).

Jäätmeseaduse § 281 lõike 2 kohaselt on keelatud põletada korduskasutuseks

ettevalmistamiseks ja ringlussevõtuks liigiti kogutud jäätmeid, välja arvatud jäätmed, mis

tekivad liigiti kogutud jäätmete töötlemisel ning mille puhul on põletamine jäätmehierarhia

kohaselt keskkonna jaoks parim lahendus.

Olmejäätmete liigiti kogumise käigus kogutud segaolmejäätmed ei ole loeta jäätmeseaduse §

281 lõike 2 mõistes liigiti kogutud jäätmeteks ja neid võib eelneva töötluseta põletada.

Punktis 2 sätestatakse, et saastetasu määrade kehtestamisel arvestatakse lisaks heitekoha

saastetundlikkust, saasteaine ohtlikkust ja parima võimaliku tehnika kasutamist ka

ringmajanduse põhimõtteid.

Ringmajandus on tootmis- ja tarbimismudel, mille puhul olemasolevaid materjale ja tooteid

jagatakse, laenatakse, korduskasutatakse, parandatakse, uuendatakse ja võetakse ringlusse

võimalikult kaua. Toote arendamisel, tootmisel ja tarbimisel tuleb järgida ringmajanduse

põhimõtteid ning lähtuda jäätmehierarhiast ja tarbijate vajadusest. Ringmajanduse edenemisega

tekib ka vähem jäätmeid.

Punktis 3 sätestatakse, et keskkonnatasude üks eesmärke on jäätmete tõhusam kasutamine.

Keskkonnatasude rakendamise eesmärk on vältida või vähendada keskkonnakasutusega, sh

loodusvarade kasutamisega, saasteainete keskkonda väljutamisega ja jäätmete kõrvaldamisega

87

seotud võimalikku kahju, suunata loodusvara ja jäätmeid tõhusamalt kasutama, hüvitada

keskkonnahäiringut ning teenida riigile tulu loodusvara kasutada andmisest.

Jäätmete tõhusam kasutamine tähendab, et jäätmeid käsitatakse kui ressurssi ja neid suunatakse

enne kõike ringlusse, mitte ei põletata ega kõrvaldata prügilas.

Punktiga 4 täiendatakse § 4 lõiget 3 ja lisatakse, et keskkonnakasutusest riigile laekuvast tulust

eraldatakse riigieelarvega Kliimaministeeriumile vahendid sihtotstarbeliseks kasutamiseks

keskkonnaseadistiku üldosa §-s 1 sätestatud eesmärkide täitmiseks, sh ringmajanduse

edendamiseks.

Keskkonnaseadustiku üldosa §-s 1 on sätestatud järgmised eesmärgid:

1) keskkonnahäiringute vähendamine võimalikult suures ulatuses, et kaitsta keskkonda, inimese

tervist, heaolu ja vara ning kultuuripärandit;

2) säästva arengu edendamine, et kindlustada tervise- ja heaoluvajadustele vastav keskkond

praegusele põlvele ja tulevastele põlvedele;

3) loodusliku mitmekesisuse säilimine ja kaitse;

4) keskkonna hea seisund;

5) keskkonnale kahju tekitamise vältimine ja keskkonnale tekitatud kahju heastamine.

Kuigi kaudselt käib ka ringmajanduse edendamine nimetatud eesmärkide hulka, siis selle sätte

täiendamisega on üheselt sätestatud, et riigile laekunud keskkonnatasusid kasutatakse ka

ringmajanduse edendamiseks. Ringmajanduse edendamisena mõeldakse näiteks

ringmajanduslike ärimudelite soodustamist ja toetamist, jätkusuutlike tootmis- ja

tarbimismudelite soodustamist, teadlikkuse parandamist jätkusuutlikest toodetest ning

teenustest jne. Kogu ringmajanduse edendamise eesmärk on säästev areng ja meie

konkurentsivõimeline majandus.

Punktiga 5 täiendatakse § 5 lõiget 1 ja sätestatakse, et keskkonnatasu maksab teiste hulgas isik,

kes on saanud keskkonnaloaga või seadusega sätestatud muul alusel õiguse põletada jäätmeid

energiakasutuse otstarbel.

Kui isikul on kohustus omada jäätmete põletamiseks energiakasutuse otstarbel keskkonnaluba

(sh keskkonnakompleksluba), on ta kohustatud maksma keskkonnatasu nende jäätmete

põletamise eest, millele on kehtestatud tasumäär.

Punktiga 6 täiendatakse § 5 lõiget 4 ja sätestatakse, et kui isik põletab jäätmeid energiakasutuse

otstarbel keskkonnaloas lubatust suuremas koguses, loa omamise nõuet eirates või keelatud

kohas, maksab ta keskkonnatasu suurema määra järgi, nagu makstakse ka muude

keskkonnakasutuse viiside korral.

Punktiga 7 täiendatakse § 5 lõiget 6 ja lisatakse, et keskkonnatasu ei võeta ka siis, kui jäätmete

energiakasutus keskkonnaloata või lubatust suuremas koguses toimub:

1) sellega tekitatud kahjustusest veelgi suurema kahju ärahoidmiseks;

2) inimohvreid põhjustada võiva õnnetuse ärahoidmiseks;

3) loodusõnnetuse toimel või loodusõnnetuse tagajärgede likvideerimiseks.

Nimetatud juhtudel teeb keskkonnatasu maksmisest vabastamise otsuse valdkonna eest

vastutav minister keskkonnatasu maksja põhjendatud taotluse alusel.

Punktiga 8 täiendatakse § 14 lõikeid 1 ja 2, lähtudes sellest, et seadusesse lisatakse läbivalt ühe

keskkonnakasutuse viisina jäätmete põletamine energiakasutuse otstarbel.

88

Paragrahvi 14 lõike 1 täienduse kohaselt rakendatakse saastetasu muu hulgas siis, kui jäätmeid

põletatakse energiakasutuse otstarbel. Lõikes 2 täpsustatakse, et saastetasu ei rakendata, kui

jäätmeid põletatakse nende energiakasutuse otstarbel kogustes ja viisil, mille jaoks

keskkonnaluba ei nõuta. Näiteks kui kodumajapidamiste küttekoldes põletatakse väheses

koguses seal põletada lubatud jäätmeid (paber-papp pakend, ajalehed jms).

Punktiga 9 täiendatakse seadust § 181. Selles sätestatakse, et saastetasu jäätmete

energiakasutusel rakendatakse tavajäätmete, välja arvatud puidujäätmete, puhul.

Jäätmeseaduse § 3 kohaselt on tavajäätmed kõik jäätmed, mis ei kuulu ohtlike jäätmete hulka.

Seega ohtlikele jäätmetele ei kehtestata jäätmete energiakasutuse tasu. Tihti on ohtlike jäätmete

põletamine energiakasutuse otstarbel nende ainuke mõistlik käitlusviis ja tasu kehtestamine ei

muudaks käitlusviisi valikut. Võrreldes tavajäätmetega on ohtlike jäätmete käitlemine, sh

põletamine ka tunduvalt kallim (sõltub jäätmeliigist; kohati kuni 15 korda kallim).

Samuti ei kehtestata jäätmete energiakasutuse saastetasu puidujäätmetele. Selguse huvides

defineeritakse seaduses ka puidujäätmed. Sarnaselt keskkonnaministri 3. novembri 2022. a

määruse nr 49 "Puidujäätmetest valmistatud kütusena kasutatava puiduhakke jäätmeks oleku

lakkamise kriteeriumid" § 2 punktile 1, defineeritakse keskkonnatasude seaduses puidujäätmed:

puidujäätmed on puidu töötlemisel, tootmis-, ehitus- ja lammutustegevuses, kaubanduses,

haljastuses või kodumajapidamistes ning teatud juhtudel metsamajanduses tekkinud kasutuselt

kõrvaldatud puitmaterjal.

Puidujäätmed on näiteks saepuru, sh puidutolm, laastud, pinnud, puit, laast- ja muud

puidupõhised plaadid, vineer; metsamajandusjäätmed (näiteks osad, risu); puukoorejäätmed;

ehitus- ja lammutustegevuses tekkinud puidujäätmed, puitpakend jms.

Üldjuhul suunatakse energiakasutusse sellised puidujäätmed, mida ei ole võimalik nende

esialgsel otstarbel enam uuesti kasutada ega materjalina ringlusse võtta. Selleks, et soodustada

selliste puidujäätmete taaskasutust, ei kehtestata puidujäätmetele saatetasumäära nende

põletamisel energiakasutuse otstarbel. Puidujäätmeid põletatakse kaugküttekatlamajades ning

puidutööstuste kuivatites ja katlamajades.

Puidujäätmete põletamiseks on vajalik vastav jäätmekäitleja registreering, keskkonnaluba või

keskkonnakompleksluba (edaspidi keskkonnakaitseluba). Täpsemad tingimused puidujäätmete

põletamisele, sh puidujäätmete analüüsimise nõuded, määratakse vastava

keskkonnakaitseloaga.

Puidujäätmeid võib põletada nii jäätmetena kui keskkonnaministri 3. novembri 2022. a määruse

nr 49 "Puidujäätmetest valmistatud kütusena kasutatava puiduhakke jäätmeks oleku lakkamise

kriteeriumid" alusel valmistatud puiduhakkena. Kui puidujäätmeid põletada jäätmetena, siis

peab põletaja omama keskkonnakaitseluba, aga kui põletada tootena, siis ei ole

keskkonnakaitseluba vaja. Kui kehtestataks põletustasu ka puidujäätmetele, siis

puidujäätmetest valmistatud tootestaatuses puiduhakke põletajad ei peaks seda tasu maksma,

aga jäätmestaatuses puiduhakke põletajad peaksid, mistõttu tekiks ebavõrdne olukord.

Puidujäätmetele kui taastuvale kütusele erandi tegemine on igati kooskõlas ja aitab kaasa ka

energiamajanduse korralduse seaduse § 32 lõikes 1 ja kliimakindla majanduse seaduse (eelnõu)

§-s 26 sätestatud eesmärkide saavutamisele.

Tabel 4. Energiakasutuse otstarbel põletatud (R1) tavajäätmete liigid ja kogused (tonn) 2020-2023. a

(Allikas: Keskkonnaagentuur). Jäätmeliik Jäätmeliigi nimetus 2020.a 2021.a 2022.a 2023.a

89

15 01 02 Plastpakendid - 597,56 - -

15 01 06 Segapakendid 1 790,66 984,04 - -

19 12 10 Põlevjäätmed (prügikütus) 34 087,98 30 843,16 32 453,90 33 358,64

19 12 12 Muud jäätmete mehaanilise töötlemise

jäägid (sh materjalisegud), mida ei ole

nimetatud koodinumbriga 19 12 11*

- - - 0,06

20 03 01 Prügi (segaolmejäätmed) 223 655,62 234 640,96 197 135,14 211 433,04

20 03 98 Prügi (segaolmejäätmete) sortimisjäägid - - 8 820,22 17 634,14

02 01 04 Plastijäätmed (välja arvatud pakendid) 0,56 - - -

03 03 11 Reovee kohtpuhastussetted, mida ei ole

nimetatud koodinumbriga 03 03 10

- - 2,50 -

16 07 99 Nimistus mujal nimetamata jäätmed - - - 0,11

16 02 98 Muud kasutuselt kõrvaldatud seadmed ja

aparaadid, mida ei ole nimetatud

koodinumbriga 16 02 97*

0,01 - - -

18 01 01 Teravad ja torkivad esemed (välja arvatud

koodinumbriga 18 01 03* nimetatud

jäätmed)

0,10 - - 0,07

18 01 02 Kehaosad ja elundid, sh veresäilituskotid

ja konservveri (välja arvatud

koodinumbriga 18 01 03* nimetatud

jäätmed)

- - - 0,37

18 01 04 Jäätmed, mida ei pea nakkuse vältimiseks

koguma ja kõrvaldama erinõuete kohaselt

(näiteks sidemed, lahased, linad,

ühekorrarõivad, mähkmed)

67,57 - - 551,92

18 02 01 Teravad ja torkivad esemed (välja arvatud

koodinumbriga 18 02 02* nimetatud

jäätmed)

0,02 - - -

19 12 04 Plastid ja kummi 80,74 - - -

20 02 01 Biolagunevad jäätmed 241,51 221,43 296,08 215,24

Kokku 259 924,77 267 287,15 238 707,84 263 193,60

03 01 99 Nimistus mujal nimetamata jäätmed 412,09 1 878,00 585,00 1 024,60

15 01 03 Puitpakendid 5 015,98 10 250,55 9 747,17 5 300,66

02 01 07 Metsamajandusjäätmed (näiteks oksad,

risu)

- - 249,24 -

03 01 01 Puukoore- ja korgijäätmed - 2 409,00 5 224,00 -

03 01 05 Saepuru, sh puidutolm, laastud, pinnud,

puit, laast- ja muud puidupõhised plaadid

ning vineer, mida ei ole nimetatud

koodinumbriga 03 01 04*

17 292,66 11 211,06 20 690,63 22 516,38

03 03 01 Puukoore- ja puidujäätmed 390,80 1 800,00 1 267,50 905,61

17 02 01 Puit 9 898,07 33 896,19 28 075,37 8 891,22

19 12 07 Puit, mida ei ole nimetatud

koodinumbriga 19 12 06*

37 386,26 54 605,74 15 562,08 6 546,72

20 01 38 Puit, mida ei ole nimetatud

koodinumbriga 20 01 37*

1,84 - - -

R1 KOKKU 330 322,46 383 337,69 320 108,83 308 378,78

Põletamisele (R1) minevatest jäätmetest moodustavad suurema osa prügi (segaolmejäätmed;

2023. a ca 69%) ja põlevjäätmed (prügikütus; 2023. a ca 11 %) ning prügi (segaolmejäätmete)

sortimisjäägid (2023. a ca 6%).

Tavajäätmete põletamisest energiakasutuse otstarbel moodustavad 2023. aastal ca 85% need

jäätmed, millele kehtestatakse jäätmete energiakasutuse tasu.

90

Statistikaameti andmetel põletati Eestis 2022. a ca 12 000 tonni ehk 42% Eestis tekkinud

olmejäätmetest. Rahvusvahelised võrdlusandmed näitavad, et Eestis kasutatakse olmejäätmete

põletamist energiatootmiseks enam kui EL-is keskmiselt (26%). Rohkem kui Eestis põletatakse

olmejäätmeid Belgias (46%), Rootsis (59%) ja Soomes (61%).91

Kokku põletati 2023. aastal tavajäätmeid (sh puidujäätmed) energiakasutuse otstarbel 45

tegevuskohas (käitises), neist viies ka tavajäätmeid (segaolmejäätmed, prügikütus jms), mis ei

ole puidujäätmed.

Seletuskirjale on lisatud riigiabi analüüs jäätmete energiakasutuse tasu kohta (lisa 3).

Punktiga 10 täiendatakse seadust § § 201 ehk sätestatakse saastetasumäärad jäätmete

energiakasutusel. Prügile (segaolmejäätmed; jäätmekood 20 03 01) sätestatakse tasumääraks

60 eurot/tonn ja teistele tavajäätmetele, välja arvatud puidujäätmetele, 50 eurot/tonn.

Tasumäärade kehtestamisel on lähtutud punktides 2 ja 9 nimetatud põhimõtetest.

Odavam tasumäär (50 eurot/tonn) on näiteks järgmistel jäätmeliikidel: prügi

(segaolmejäätmete) sortimisjäägid (jäätmekood 20 03 98), muud jäätmete mehaanilise

töötlemise jäägid (sh materjalisegud; 19 12 12), vaid tavajäätmetest koosnevad

tootmisjäätmete, välja arvatud olmejäätmed, segud (segatavajäätmed; 19 12 98), põlevjäätmed

(prügikütus; 19 12 10), pakendijäätmed.

Järelevalve ja halduskoormuse seisukohast oleks otstarbekas kehtestada kõikidele

tavajäätmetele, välja arvatud puidujäätmed, ühtne tasumäär 60 eurot/tonn. Kuid arvestades

eelnõu eesmärke ja, et jäätmete ringlussevõtt oleks odavam kui nende põletamine või

ladestamine ning et ringlussevõetava materjali töötlemise käigus tekib jääke, mida ei saa

ringlusse suunata, vaid tuleb põletada, kehtestatakse tavajäätmete, väljaarvatud segaolme- ja

puidujäätmete, energiakasutuse tasumääraks alates 1. jaanuarist 2026. aastast 50 eurot tonni

kohta.

Jäätmete energiakasutuse tasu kehtestamine motiveerib ettevõtteid seni põletamisse suunatud

jäätmeid tõhusamalt sortima ja ringlusse suunama ning vähem põletusse suunama. Siinkohal

tuleb ka rõhutada, et jäätmeseaduse § 281 lõike 2 kohaselt on keelatud põletada

korduskasutuseks ettevalmistamiseks ja ringlussevõtuks liigiti kogutud jäätmeid, välja arvatud

jäätmed, mis tekivad liigiti kogutud jäätmete töötlemisel ning mille puhul on põletamine

jäätmehierarhia kohaselt keskkonna jaoks parim lahendus.

Kui võtta aluseks aastate 2020–2023.a keskmised energiakasutuse otstarbel põletatud

tavajäätmete (v.a puidujäätmed), ja eespool nimetatud tasumäärad, siis laekuks igal aastal

riigieelarvesse 14,5–15 mln eurot. Aastate jooksul see summa kindlasti väheneb, sest üha

rohkem jäätmeid suunatakse ringlusse ja vähem põletusse, mis on ka jäätmereformi ja seaduse

muudatuse eesmärk.

Punktiga 11 muudetakse KeTSi § 21 lõike 1 punkti 2, milles sätestatakse tavajäätmetele, v.a

ohtlikele jäätmetele, asbestile, põlevkivi lend- ja koldetuhale, põlevkivi poolkoksile, tsemendi

tootmisel tekkivatele ohtlikke aineid sisaldavatele või aluselistele tahketele

gaasipuhastusjäätmetele ning põlevkivi aherainele (sh rikastusjäätmed), alates 1. jaanuarist

2026 uus saastetasumäär 90 eurot ühe kõrvaldatud jäätmetonni kohta, kuna praegune tasumäär

kehtib muutumatuna alates 2015. aastast ega täida nüüdseks enam eesmärki vähendada oluliselt

tavajäätmete ladestamist.

91 Teeme ruumi elule!, Kaia Oras, Statistikaamet, 19.09.2024, Teeme ruumi elule! | Statistikaamet

91

Uus tavajäätmete kõrvaldamise saastetasumäär peab kaasa aitama ka järgmiste nõuete

täitmisele:

1) alates 2030. aasta 1. jaanuarist on prügilasse keelatud ladestada ringlussevõtuks või muuks

taaskasutamiseks sobivaid jäätmeid, eelkõige olmejäätmeid, välja arvatud jäätmed, mille

ladestamine prügilas annab jäätmehierarhia kohaselt parima keskkonnaalase tulemuse (JäätS

§ 134 lg 2)

2) alates 2035. aasta 1. jaanuarist ei tohi prügilasse ladestatavate olmejäätmete kogus ületada

10 massiprotsenti samal aastal tekitatud olmejäätmete üldkogusest (JäätS § 134 lg 3).

Statistikaameti andmeil on tarbijahinnaindeks tõusnud perioodil jaanuar 2015–september 2024

56%. Korrigeerides praeguse saastetasumäära tarbijahinnaindeksiga saame tulemuseks 46,55

eurot jäätmetonni kohta. See summa ei pruugi aga reaalselt kajastada jäätmete kõrvaldamisega

kaasnevat väliskulu. Jäätmete kõrvaldamise tasumäär peab vastama tekitatud väliskulule ehk

keskkonnakasutaja vastutus hõlmab kogu oma tegevusega tekitatud negatiivse keskkonnamõju

hüvitamist (saaste, järelhooldus, lähipiirkonna teede rikkumine, muuks kasutuseks väärtusliku

maa hõivamine jmt) ning riigi halduskulu (riiklik keskkonnaseire, järelevalve, ametiasutuste

töö). Lisaks eelnevale võib keskkonnatasu sisaldada ka majanduslikku motivatsiooni

keskkonnamõju vähendamiseks ning riigitulu komponenti. Uue tasumäära suurus peab olema

selline, et jäätmete kõrvaldamine on jäätmekäitlejale kallim kui jäätmete ringlussevõtt ning

seeläbi toimub jäätmekäitluses nihe jäätmehierarhia ülemiste tegevuste poole. Sellisel juhul

oleks võimalik tekitada ladestamise hinna piisavalt suur erinevus ringlussevõtu hinnast ning

tagada neile, kes sooviksid investeerida ringlussevõttu, piisav majanduslik kindlus, et

ladestamine ei hakka nendega konkureerima.

Alternatiivina kaaluti ka tavajäätmete ladestustasu tõstmist järk-järgult 90 euroni tonni kohta,

kuid siis tekiks jäätmete energiakasutuse tasu kehtestamisel (60 eur/t) olukord, kus tavajäätmeid

on odavam suunata ladestamisele kui põletusse ning see ei ole enam kooskõlas jäätmehierarhia

ega jäätmereformi eesmärkidega.

Tabel 5. 2020-2023. a energiakasutuse otstarbel põletatud (R1) ja ladestatud tavajäätmete (v.a

põlevkivi, lend- ja koldetuhk, põlevkivi aheraine) kogused (Allikas: Keskkonnaagentuur).

2020. a 2021. a 2022. a 2023. a

R1 330 322 383 338 320 109 308 379

Ladestatud

prügilasse 167 110 201 501 151 279 155 730

Enamiku tavajäätmeteks liigituvate jäätmeliikide puhul on väravahinnad (1 tonni kohta; sh

saastetasu 29,84 eurot) 2024. a prügilates järgmised: Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskuses

83,5 eurot + km (segaolmejäätmed 155 eurot + km), Torma prügilas (AMESTOP OÜ) 100

eurot + km (segaolmejäätmed 300 eurot + km), Uikala prügilas (EKOVIR OÜ) 126,5 eurot +

km (segaolmejäätmed 145,7 eurot + km), Paikre prügilas (Paikre OÜ) 125 eurot +km

(segaolmejäätmed 185 eurot + km), Väätsa prügilas (Väätsa Prügila AS) 105 eurot + km

(segaolmejäätmed 125 eurot/t). Saastetasu moodustab keskmiselt 28% tavajäätmete

väravahinnast.

Iru jäätmepõletustehases, kus põletatakse valdavalt segaolmejäätmeid, on see u 63,5-70+km

eurot/t.

Perioodil 2019–2023 kasvas Iru jäätmepõletustehase vastuvõtutasu keskmiselt 3,8% aastas.

Vastuvõtutasude hinnad on seotud olmejäätmete ladestamise vastuvõtutasu kui

alternatiivkuluga. Jäätmete ladestamise tasu tõstmise järel suurenevad hinnanguliselt samas

92

suurusjärgus ka põletamiseks pakutavate jäätmete vastuvõtutasud. Ringlussevõtu hinda võib

arvestada umbes 100 eurot + km. Ladestamise tasumäära tõus peaks teatava viitega jõudma

prügilate väravahinda, mis muudaks tavajäätmete ladestamise kallimaks, kui seda on

ringlussevõtt. See aga omakorda motiveeriks jäätmekäitlejaid suunama jäätmed võimaluse

korral ringlussevõttu.

Tõstes tavajäätmete ladestamise saastetasu 90 eurole tonni eest, tõusevad tavajäätmete

prügilasse ladestamise väravahinnad tõenäoliselt vahemikku 140–187 eurot + km, prügi

(segaolmejäätmete) puhul vahemikku 185-360 eurot + km. Võttes aluseks jäätmete

energiakasutuse tasumäära tavajäätmete puhul 50 eurot/t ja prügi (segaolmejäätmed) 60 eurot/t,

kujuneks uueks põletamise väravahinnaks hinnanguliselt 110 - 130 eurot + km. Selleks, et

ringlussevõtt kujuneks majanduslikult eelistatumaks käitlusviisiks, tuleb ladestutasu tõsta kolm

korda, 90 eurole tonni kohta.

2023. a andmetel oli jäätmete ladestustasu kehtestatud EL-i 22 liikmesriigis ja keskmine

tasumäär oli 39–46 eurot tonni eest92. Enamikes liikmesriikides on erinevatel jäätmeliikidel

erinev tasumäär, sh Eestis või sõltub tasumäär prügila liigist. Kreekas, Prantsusmaal, Tšehhis,

Iirimaal, Maltas ja Portugalis on lähiaastatel kavandatud ka jäätmete ladestustasu tõus.

Punktiga 12 täiendatakse § 22 punktiga 8, seega sätestatakse, et keskkonnatasusid arvestatakse

suurema määra järgi ka siis kui jäätmeid põletatakse energiakasutuse otstarbel lubatust

suuremas koguses või ilma loata (vt punkt 6).

Punktiga 13 täiendatakse seadust §-ga 251 „Saastetasu kõrgendatud määrad jäätmete

energiakasutusel lubatust suuremas koguses“ ja sätestatakse, et jäätmete energiakasutusel

keskkonnaloas lubatust suuremas koguses suurendatakse vastavat saastetasumäära (vt punkt

10) sarnaselt tavajäätmete kõrvaldamisele viis korda.

Punktiga 14 täiendatakse § 26 pealkirja, lähtudes KeTSi muudatusest sõnadega „ning jäätmete

energiakasutusel“, et paragrahvi pealkiri oleks kooskõlas selle sisuga.

Punktiga 15 täiendatakse § 26 täiendatakse lõikega 4 ja sätestatakse, et jäätmete

energiakasutusel ilma keskkonnaloata, sh põletatud jäätmeliigi puudumisel keskkonnaloalt,

suurendatakse vastavat (vt punkt 10) tasumäära 10 korda.

Sama kordajat (st x10) rakendatakse ka siis, kui tavajäätmeid kõrvaldatakse ilma

keskkonnaloata, samuti juhul, kui kõrvaldatud jäätmeliik puudub keskkonnaloalt.

Ohtlikele jäätmetele ja puidujäätmetele ei rakendata saastetasu jäätmete energiakasutusel, seega

ei rakendu see säte ka sel juhul kui neid jäätmeid põletatakse energiakasutuse eesmärgil ilma

loata või kui need jäätmeliigid puuduvad vastavalt keskkonnaloalt.

Punktiga 16 täiendatakse 32 lõiget 6 ja sätestatakse lisaks, et saastetasu arvutatakse

energiakasutuse otstarbel põletamisse suunatud jäätmete mõõdetud või arvutatud koguste järgi.

Koguse kindlaksmääramise viis sätestatakse keskkonnaloas. Keskkonnaloa omaja peab esitama

keskkonnatasu arvutuse keskkonnatasu deklaratsioonis. Saastetasu arvutatakse kord kvartalis

keskkonnaotsuste infosüsteemis KOTKAS ministri poolt kehtestatud deklaratsioonivormi

kohaselt ja maksmine toimub maksumaksja Maksu- ja Tolliameti ettemaksukonto kaudu.

92 Economic instruments and separate collection systems - key strategies to increase recycling, 2023 Economic

instruments and separate collection_0.pdf (europa.eu).

93

Punktiga 17 täiendatakse § 32 lõiget 61 punktiga 4, st saastetasu arvutus esitatakse jäätmete

energiakasutusel jäätmekäitluskohtade kaupa.

JäätSi § 19 lõike 1 kohaselt on jäätmekäitluskoht tehniliselt varustatud ehitis jäätmete

kogumiseks, taaskasutamiseks või kõrvaldamiseks.

Lähenemine sarnaneb jäätmete keskkonda viimisega (kõrvaldamisega), sel juhul tuleb

saastetasu arvutus (deklaratsioon) esitada ka jäätmete kõrvaldamiskohtade kaupa.

Deklaratsiooni vorm kehtestatakse KeTSi § 333 lõike 3 alusel keskkonnaministri 05.04.2011

määruse nr 22 muudatusena, st määrusele lisatakse 7. lisa „Saastetasu deklaratsioon jäätmete

energiakasutusel“. Selles sätestatud deklaratsiooni andmekoosseis on sarnane 5. lisas

„Saastetasu deklaratsioon jäätmete kõrvaldamisel“ sätestatud deklaratsiooni

andmekoosseisuga.

Punktiga 18 täiendatakse § 331 lõiget 6 ja sätestatakse, et Keskkonnametil on KeTSi nõuete

täitmise kontrollimise eesmärgil õigus lisaks maksukorralduse seaduses sätestatule viibida

jäätmekäitluskohas ning teha seal kontrollmõõtmisi ja võtta proove.

Täiendus on vajalik, et Keskkonnaametil oleks õigus viia maksukontrolli läbi ka

jäätmekäitluskohas, kus toimub jäätmete põletamine energiakasutuse otstarbel.

Punktiga 19 täiendatakse § 61 lõike 1 punkti 1 ja sätestatakse , et Maksu- ja Tolliamet esitab

valdkonna eest vastutavale ministrile lisaks teistele saastetasudele ka jäätmete energiakasutuse

korral keskkonnatasu laekumise aruande.

Põhiseaduspärasuse analüüs

Eelnõukohase seadusega nähakse ette tavajäätmete kõrvaldamise saastetasumäära tõstmine ja

jäätmete energiakasutuse otstarbel põletamise eest saastetasu kehtestamine, mis kujutab endast

põhiseaduse (edaspidi ka PS) §-s 31 ette nähtud ettevõtlusvabaduse riivet. Ettevõtlusvabaduse

tuumaks on Riigikohus pidanud riigi kohustust mitte teha põhjendamatuid takistusi

ettevõtluseks93.

Põhiõiguste riive on põhiseaduspärane üksnes siis, kui see on põhjendatud. Selleks et riive oleks

põhjendatud, peab riive aluseks olev meede olema proportsionaalne. Proportsionaalne on

meede siis, kui seejärgib legitiimset eesmärki, on kohane ehk sobiv, vajalik ja proportsionaalne

kitsamas tähenduses.

Legitiimne eesmärk − PSi § 31 näeb ette, et ettevõtlusvabaduse kasutamise tingimusi ja korda

võib otsesõnu piirata seadusega, kuid ei täpsusta eesmärke, mis piiramist õigustavad, st

legitiimne on iga eesmärk, mida seadusandja taotleb. Samas kuulub looduskeskkonna

säästmine riigi põhikohustuste hulka (§ 53). Põhiseaduse §-des 5 ja 53 sätestatud

keskkonnakaitselised põhimõtted ja kohustused võivad õigustada ka isikute põhiõiguste,

näiteks ettevõtlusvabaduse (§ 31) või omandipõhiõiguse (§ 32) riiveid.

Riive proportsionaalsus tähendab seda, et riive peab olema eesmärgi saavutamiseks sobiv,

vajalik ja mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Abinõu on vajalik,

kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga, mis

93 Riigikohtu 28.04.2000 otsus nr 3-4-1-6-00, p 11; Riigikohtu 06.07.2012 otsus nr 3-4-1-3-12, p 41.

94

on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda

ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust.

Keskkonnatasude seaduse § 4 lõike 1 kohaselt on keskkonnatasude kehtestamise üldine

eesmärk vältida või vähendada keskkonnakasutusega, sh loodusvarade kasutamisega,

saasteainete keskkonda väljutamise ja jäätmete kõrvaldamisega seotud võimalikku kahju,

suunata loodusvara tõhusamalt kasutama, hüvitada keskkonnahäiringut ning teenida riigile tulu

loodusvara kasutada andmisest. Eelnõuga on kavandatud lisada, et keskkonnatasude üks

eesmärke on jäätmete tõhusam kasutamine ja et saastetasumäärade kehtestamisel arvestatakse

ringmajanduse põhimõtteid.

Analüüsitav meede – tavajäätmete kõrvaldamise saastetasumäära tõstmine.

Tavajäätmete kõrvaldamise saastetasumäära tõstmise eesmärk on ajakohastada tasumäär, et see

täidaks KeTSiga ette nähtud eesmärki – hüvitaks keskkonnahäiringut (põhimõte, et saastaja

maksab) ja eelkõige vähendaks nende ainete jõudmist keskkonda ning aitaks kaasa

ringmajanduse põhimõtete juurutamisele, sh jäätmete ringlussevõtu edendamisele. Tegemist on

legitiimse eesmärgiga. Riigikohus on asjas nr 3-4-1-27-1394 tehtud otsuses leidnud, et

keskkonnatasude legitiimne eesmärk on suunata ettevõtjaid loodusressursse säästvalt kasutama

ja suurendada riigieelarve tulusid, seejuures on keskkonnakaitse puhul tegemist kaaluka

eesmärgiga (punktid 64 ja 73).

Rakendatav abinõu – saastetasumäära tõstmine – on sobiv, kuna soodustab eesmärgi

saavutamist. Keskkonnatasude, sh saastetasude toimivust seadusega nendele pandud eesmärgi

täitmisel on varem analüüsitud ja leitud, et keskkonnatasudel on mõju ettevõtete

keskkonnakäitumisele95. Majanduslike instrumentide kasutamine keskkonnavaldkonnas on

laienev, seda, sh tasumäärade tõstmist ja uute tasude kehtestamist, on soovitanud ka Euroopa

Liit 2021. a aruandes96, rõhutades, et efektiivsed on vaid piisavalt kõrged tasud.

Keskkonnatasud on majandusmeetmena isikutele vähem koormavad, võrreldes isikute

käitumist suunavate muude reguleerivate meetmetega, näiteks saasteainetele kasutuspiirangute

või keeldude kehtestamine, kuna võimaldavad ettevõtjal oma tegevust võrreldes muude

meetmetega paindlikumalt kujundada. Seega saab abinõu lugeda vajalikuks. Abinõu on ka

mõõdukas, kuna meetmete eesmärk on oluline (kompenseerida ühiskonnale saastest tekkiv

kulu, rakendades põhimõtet, et saastaja maksab, ja vähendada saasteainete kogust) ning

põhiõigustesse sekkumine ei ole intensiivne.

Seetõttu on meede proportsionaalne ja kehtestatud põhiseaduses lubatava eesmärgi

saavutamiseks ning seega põhiseadusega kooskõlas.

Analüüsitav meede – jäätmete energiakasutuse otstarbel põletamisele keskkonnatasu

rakendamine

Jäätmete põletamisele energiakasutuse otstarbel keskkonnatasu kehtestamine on üks meetmeid,

millega aidata kaasa tavajäätmete, enne kõike olmejäätmete, ringlussevõtu edendamisele ja et

94 Riigikohtu 16.12.2013 otsus nr 3-4-1-27-13. https://www.riigikohus.ee/et/lahendid/?asjaNr=3-4-1-27-13. 95 Lahtvee, V., Nõmmann, T., Runnel, A., Sammul, M., Espenberg, S., Karlõseva, A., Urbel-Piirsalu, E., Jüssi, M.,

Poltimäe, H., Moora, H. Keskkonnatasude mõjuanalüüs (2013). SEI Tallinn ja Tartu Ülikool, RAKE. Tellija

Riigikantselei. Koostööpartner Euroopa Liidu Sotsiaalfond.

96 D. Mottershead, E. Watkins, T. Gore. Green taxation and other economic instruments.

European Commission: 2021. https://environment.ec.europa.eu/system/files/2021-

11/Green%20taxation%20and%20other%20economic%20instruments%20%E2%80%93%20Internalising%20en

vironmental%20costs%20to%20make%20the%20polluter%20pay_Study_10.11.2021.pdf.

95

vähem jäätmeid põletataks või suunataks prügilatesse. Uus keskkonnatasu aitab kaasa ka

olmejäätmete ringlussevõtu eesmärkide saavutamisele. Jäätmete energiakasutuse

keskkonnatasu kehtestamine loob olukorra, kus olmejäätmete põletamisel on käitluskulud

suuremad kui ringlussevõtul. Tegemist on legitiimse eesmärgiga.

Keskkonnatasude sobivust, vajalikkust ja mõõdukust isikute käitumise suunamisel on

analüüsitud eespool. Antud meetme puhul vajab proportsionaalsuse hindamisel eraldi

analüüsimist see, et jäätmete põletamisel kohaldub edaspidi kaks keskkonnatasu – saastetasu

välisõhku heidetavate saasteainete eest ja põletamise eest võetav tasu.

Keskkonnatasu ei ole maks, vaid spetsiifilise eesmärgiga avalik-õiguslik rahaline kohustus.

Keskkonnatasu on KeTS § 3 lõike 1 kohaselt keskkonna kasutusõiguse hind. Keskkonnatasu

puhul ei teki seega küsimust topeltmaksustamises (kuigi ka topeltmaksustamine võib olla teatud

juhtudel lubatav), vaid selles, kas keskkonnakasutuse eest võetav tasu on eesmärgipärane.

Siinkohal ei ole ka oluline, kas tasu võetakse sama tegevuse eest ühes või mitmes osas/etapis,

sama tasuliigina või erinevate tasuliikidena. Iga tasuliik võimaldab mõjutada tegevust erinevalt.

Näiteks võimaldab välisõhu või veesaatetasu suunata isikute käitumist sellele, et isik teeb

investeeringuid tehnoloogiasse (asendab kütuse taastuva või vähem saastavama kütuse vastu

või võtab kasutusele uusi puhastustehnoloogiaid) ja seeläbi vähenevad heited keskkonda ja ka

makstav saastetasu. Energiakasutuse otstarbel põletamisele kehtestatav tasu omakorda

võimaldab reguleerida seda, et tavajäätmeid, enne kõike segaolmejäätmeid, sorditaks ja

suunataks rohkem ringlusse ning vähem põletusse. Samasugune eesmärk on ka jäätmete

kõrvaldamise saastetasul. Seega on antud juhul asjakohased - eesmärgipärased ja vajalikud -

kõik tasuliigid.

Oluline on tegevusele avalduv tervikmõju ja see, kas tegevusele kohalduv tasumäär kokku on

põhjendatud. Antud juhul on mõlema tasuliigi kaudu kohalduv kogumõju põhjendatud

arvestades, et ainult seeläbi suudetakse täita olmejäätmeete ringlussevõtu sihtmäärasid ja üha

karmistuvaid jäätmete ladestamise piiranguid (JäätS 134) ja keelde (JäätS § 35, 351, 36) ning

keskkonnanõudeid. Maksukohustus tasu maksjal küll suureneb, aga tõenäoliselt suunatakse see

vastuvõtutasusse, mis omakorda tähendab ka jäätmetekitajale jäätmekäitlusteenuse kulude

kasvu, kuid samas motiveerib jäätmeid vähem tekitama ja otsima efektiivsemaid ning

odavamaid käitlusviise. Põletustasu kehtestamiseta oleks teatud jäätmeliikide puhul jäätmete

põletamine odavam kui nende ringlusse suunamine, mis aga ei ole kooskõlas jäätmehierarhiaga.

3.4 Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus muudatused

Eelnõu §-ga 4 loetakse KOKSi § 22 lõike 1 punkt 367 punktiks 368 ja KOKSi § 22 lõiget 1

täiendatakse ehk volikogu ainupädevuse loetelu punktiga 367, mille kohaselt kuulub volikogu

ainupädevusse jäätmehoolduskulude suuruse määramise ja sissenõudmise korra kehtestamine.

3.5 Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse muudatused

Eelnõu §-ga 5 täiendatakse KeÜSi §-s 401 nimetatud keskkonnaotsuste infosüsteemi eesmärke.

Andmekogu eesmärgiks lisatakse ka jäätmete saatekirjade esitamise ning saatekirjaga seotud

andmete säilitamise, kasutamise ja kättesaadavuse lihtsustamine. Tavajäätmete puhul on

saatekirja koostamise nõue uus. Edaspidi esitatakse nii tava- kui ka ohtlike jäätmete saatekirjad

keskkonnaotsuste infosüsteemis KOTKAS (uus jäätmearuandluse infosüsteem saab olema

KOTKASe allsüsteem). Sellega koondub info ühte süsteemi ning Keskkonnaametil on ülevaade

tegevusest.

96

4. Eelnõu terminoloogia

Seaduseelnõus kasutatakse järgmisi uusi mõisteid, mida varem seaduse tasandil määratletud ei

ole, kuid mis on vajalikud seaduse sisu paremaks mõistmiseks ja rakendamiseks:

1) jäätmehoolduskulu – tähistab jäätmehoolduse korraldamiseks ja arendamiseks vajalikke

kulusid, mida omavalitsus kogub jäätmevaldajatelt saastaja-maksab- põhimõttest lähtudes;

2) monomaterjalist pakend – pakend, mis on valmistatud vähemalt 95% ulatuses ühest

materjalist;

3) vaheladustuskoht – jäätmeseaduse § 19 tähenduses tehniliselt varustatud jäätmekäitluskoht,

kus antakse korraldatud jäätmeveoga kogutud pakendijäätmed üle

taaskasutusorganisatsioonile.

4) puidujäätmed – puidu töötlemisel, tootmis-, ehitus- ja lammutustegevuses, kaubanduses,

haljastuses või kodumajapidamistes ning teatud juhtudel metsamajanduses tekkinud kasutuselt

kõrvaldatud puitmaterjal.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu vastab Euroopa Liidu õigusele.

Eelnõu on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ, 19. november 2008

(ELT L 312 22.11.2008, lk 3)97, mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud

direktiivid, rakendamisega.

6. Seaduse mõjud

Seaduse rakendamisega kaasnev mõjuanalüüs on sedavõrd mahukas ja see lisatakse eraldi

dokumendina – lisana 1.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused,

eeldatavad kulud ja tulud

Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevuste, eeldatavate kulude ja

tulud analüüs on sedavõrd mahukas ja see lisatakse eraldi dokumendina – lisana 1.

8. Rakendusaktid

Määruste muutmise eelnõude kavandid („Jäätmeveo saatekirja andmekoosseis ning saatekirja

koostamise, edastamise ja registreerimise kord“, „Jäätmearuande andmekoosseis ja aruande

esitamise kord“ ja „Olmejäätmete liigiti kogumise sihtarvu arvutamise, andmete kogumise ja

avaldamise kord“) on seletuskirja lisas 2.

Jäätmeseaduse muudatuste jõustumisel tuleb muuta keskkonnaministri 03.06.2022 määrust nr

28 “Olmejäätmete liigiti kogumise ja sortimise nõuded ja kord ning sorditud jäätmete

liigitamise alused” ja ajakohastada määruse eesmärki. Rakendusakti kavandit ei ole

seletuskirjale lisatud, sest olemasolevas määruses sisulisi muudatusi teha ei ole vaja, vaja on

muuta määruse eesmärki (KOV eelnõuga seatud olmejäätmete liigiti kogumise sihtarvu

97 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/98/EÜ, 19. november 2008, mis käsitleb jäätmeid ja millega

tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid (OJ L 312, 22.11.2008, p. 3–30).

97

saavutamise kohustuse tõttu) ning seetõttu ei teki küsimust rakendusakti põhiseadusele

vastavusega. Puudub vajadus rakendusakti kavandi formaalseks lisamiseks.

Seoses eelnõu seadusena vastuvõtmisega muutuvad volitusnormi (JäätS § 64 lg 23 ja 5)

kehtetuks muutumise tulemusena kehtetuks järgmised rakendusaktid:

• keskkonnaministri 27.12.2016 määrus nr 77 „Ohtlike jäätmete saatekirjade andmekogu

asutamine ja andmekogu põhimäärus“98;

• keskkonnaministri 15.01.2021 määrus nr 4 „Ohtlike jäätmete saatekirja andmekoosseis ning

saatekirja koostamise, edastamise ja registreerimise kord1“99.

Edaspidi esitatakse nii tava- kui ka ohtlike jäätmete saatekirjad keskkonnaotsuste infosüsteemis

KOTKAS (vt eelnõuga lisatav § 1171).

9. Seaduse jõustumine

Seaduse § 1 punktid 52—62 jõustuvad 2026. aasta 1. jaanuarist. Hilisem jõustumisaeg on

vajalik seoses muudatust toetavate süsteemide arendamisega. Uue jäätmearuandluse süsteemile

üleminek on kavas 2026. aasta 1. jaanuaril. Seaduse § 2 punktid 3, 25 ja 34 jõustuvad 2027.aasta

1. juulist. Eelnõu § 2 punktide 3, 25 ja 34 jõustamiseks on ette nähtud mõistlik aeg, mille jooksul

taaskasutusorganisatsioonid saaksid uute normidega tutvuda ning oma tegevuse vastavalt

ümber korraldada.

Seaduse § 3 on kavandatud jõustuma 2026. aasta 1. jaanuaril, arvestades maksukorralduse

seaduse § 41, mis annab kohustatud isikutele piisava aja muutustega kohanemiseks. Esimest

korda tuleb jäätmete energiakasutuse tasu ja suurema määra järgi jäätmete kõrvaldamise

saastetasu tasuda 2026. aasta aprillis, arvestades, et KeTSi kohaselt tasutakse igas kvartalis.

Ülejäänud osas jõustub seadus üldises korras. Jõustumise ettevalmistamine ei nõua pikemat

aega, kuna rakendussätetega tagatakse piisav ajavaru vajalike tegevuste ümberkorraldamiseks.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitati eelnõude infosüsteemi (EIS; toimik: 24-1102 - Jäätmeseaduse ja pakendiseaduse

ning teiste seaduste muutmise seadus) kaudu kooskõlastamisele Eesti Linnade ja Valdade

Liidule, Rahandusministeeriumile, Justiitsministeeriumile, Regionaal- ja

Põllumajandusministeeriumile ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile.

Eelnõu esitati e-posti teel arvamuse avaldamiseks järgmistele riigiasutustele ja

institutsioonidele, ettevõtetele ja organisatsioonidele: Õiguskantsleri Kantselei, Riigikogu,

Riigikontroll, Riigikantselei, Ringmajandusettevõtete Liit, Eesti Jäätmehoolduskeskus MTÜ,

Eesti Korteriühistute Liit, Eesti Omanike Keskliit, Eesti Pakendiringlus OÜ,

Tootjavastutusorganisatsioon OÜ, MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon, Eesti Pandipakend

OÜ, Enefit Green AS, Paikre OÜ, Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus AS, AS Väätsa Prügila,

Amestop OÜ, Ekovir OÜ, Ragn-Sells AS, Eesti Keskkonnateenused AS, MTÜ Lääne-Viru

Jäätmekeskus, Vaitorg OÜ, Teeme Ära SA, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti

Toiduainetööstuse Liit, Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Keskkonnaühenduste koda, Eesti

Keemiatööstuse Liit, Eesti Plastitööstuse Liit, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate

Assotsiatsioon, Eesti Põllumajandus- ja Kaubanduskoda, Eesti Trüki- ja Pakenditööstuse Liit,

Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Proviisorapteekide Liit, Eesti Ravimihulgimüüjate Liit, Eesti

98 https://www.riigiteataja.ee/akt/113072023039 99 https://www.riigiteataja.ee/akt/119012021014

98

Biogaasi Assotsiatsioon, SA Rohetiiger, SA Things, Eesti Rohetehnoloogia Liit, SEI Tallinn,

Eesti Maaülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool, Maksu- ja

Tolliamet, Konkurentsiamet ning Kliimaministeeriumi valitsemisala asutused Keskkonnaamet,

Keskkonnaagentuur, SA Keskkonnainvesteeringute Keskus, Keskkonnaministeeriumi

Infotehnoloogiakeskus.

Eelnõu kooskõlastasid märkustega Regionaal- ja Põllumajandusministeerium,

Rahandusministeerium, Justiitsministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium

ning Eesti Linnade ja Valdade Liit.

Eelnõu kohta saatsid arvamuse Riigikogu Kantselei, Vaitorg OÜ, Maardu Linnavalitsus,

Konkurentsiamet, Tallinna Strateegiakeskus, Keskkonnaamet, Viimsi Vallavalitsus, Tallinna

Jäätmete Taaskasutuskeskus, Ringo Eco OÜ (ühispöördumine), Saku Vallavalitsus, Eesti

Keemiatööstuse Liit, Põlva Vallavalitsus, MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon, Viru Keemia

Grupp AS, Eesti Toiduainetööstuse Liit, Pärnu Linnavalitsus, Ragn-Sells AS,

Keskkonnaagentuur, Enefit Green AS, Eesti Väike-ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon,

Eesti Tööandjate Keskliit, Lüganuse Vallavalitsus, MTÜ Eesti Ringmajandusettevõtete Liit,

Tootjavastutusorganisatsioon OÜ, Saaremaa Vallavalitsus, MTÜ Eesti Jäätmehoolduskeskus,

Paikre OÜ, Eesti Kaupmeeste Liit, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda, Riigikontroll, Tartu

Linnavalitsus, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Ravimihulgimüüjate Liit,

Kaitseministeerium, Saue Vallavalitsus, Maksu- ja Tolliamet.

Tabel kooskõlastamisel esitatud märkuste ja ettepanekute kohta on lisatud seletuskirjale (lisa

4).

Ministeeriumite ja huvirühmade märkuste ja ettepanekute alusel täiendatud eelnõu esitati

eelnõude infosüsteemi kaudu täiendavaks kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile.

Eelnõu esitati e-posti teel teadmiseks järgmistele riigiasutustele ja institutsioonidele,

ettevõtetele ja organisatsioonidele: Regionaal- ja Põllumajandusministeerium,

Rahandusministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kaitseministeerium,

Eesti Linnade ja Valdade Liit, Õiguskantsleri Kantselei, Riigikogu, Riigikontroll,

Riigikantselei, Maardu Linnavalitsus, Tallinna Strateegiakeskus, Viimsi Vallavalitsus, Saku

Vallavalitsus, Põlva Vallavalitsus, Pärnu Linnavalitsus, Lüganuse Vallavalitsus, Saaremaa

Vallavalitsus, Tartu Linnavalitsus, Saue Vallavalitsus, MTÜ Eesti Ringmajandusettevõtete Liit,

Eesti Jäätmehoolduskeskus MTÜ, Eesti Korteriühistute Liit, Eesti Omanike Keskliit, Eesti

Pakendiringlus OÜ, Tootjavastutusorganisatsioon OÜ, MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon,

Eesti Pandipakend OÜ, Enefit Green AS, Paikre OÜ, Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus AS,

AS Väätsa Prügila, Amestop OÜ, Ekovir OÜ, Ragn-Sells AS, Eesti Keskkonnateenused AS,

MTÜ Lääne-Viru Jäätmekeskus, Vaitorg OÜ, Ringo Eco OÜ, Viru Keemia Grupp AS, Teeme

Ära SA, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, Eesti Toiduainetööstuse Liit, Eesti Kaupmeeste Liit,

Eesti Keskkonnaühenduste koda, Eesti Keemiatööstuse Liit, Eesti Plastitööstuse Liit, Eesti

Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, Eesti Põllumajandus- ja Kaubanduskoda, Eesti

Trüki- ja Pakenditööstuse Liit, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti Proviisorapteekide Liit, Eesti

Ravimihulgimüüjate Liit, Eesti Biogaasi Assotsiatsioon, SA Rohetiiger, SA Things, Eesti

Rohetehnoloogia Liit, Eesti Väike-ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon, SEI Tallinn, Eesti

Maaülikool, Tallinna Tehnikaülikool, Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool, Maksu- ja Tolliamet,

Konkurentsiamet ning Kliimaministeeriumi valitsemisala asutused Keskkonnaamet,

Keskkonnaagentuur, SA Keskkonnainvesteeringute Keskus, Keskkonnaministeeriumi

Infotehnoloogiakeskus.

99

Lisa 1. Mõjuanalüüs

Lisa 2. Rakendusaktide kavandid

Lisa 3. Jäätmete energiakasutuse tasu riigiabi analüüs

Lisa 4. Märkuste ja ettepanekutega arvestamise tabel

Suur-Ameerika 1 / Tallinn 10122 / 626 2802/ [email protected] / www.kliimaministeerium.ee/

Registrikood 70001231

Justiits- ja Digiministeerium

31.01.2025 nr 1-4/24/5287-37

Jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste

seaduste muutmise seadus

Austatud Liisa-Ly Pakosta

Vastavalt Vabariigi Valitsuse reglemendi § 6 lõikele 5 esitame täiendavaks kooskõlastamiseks

jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu.

Palume kooskõlastust hiljemalt 14. veebruariks 2025.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Vladimir Svet

taristuminister

Lisad: 1. Eelnõu

2. Seletuskiri

3. Seletuskirja lisa 1. Mõjuanalüüs

4. Seletuskirja lisa 2. Rakendusaktide kavandid

5. Seletuskirja lisa 3. Jäätmete energiakasutuse tasu riigiabi analüüs

6. Seletuskirja lisa 4. Märkuste ja ettepanekutega arvestamise tabel

Teadmiseks: vastavalt jaotuskavale

Katrin Koppel, 626 0700

[email protected]

1

Lisa 1. Mõjuanalüüs

jäätmeseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste

muutmise seaduse juurde

Sisukord

1. Sissejuhatus ............................................................................................................................ 2

2. Eelnõuga kavandatud muudatuste mõju halduskoormusele ja avaliku sektori kuludele ja

tuludele ....................................................................................................................................... 2

2.1 Ettevõtete halduskoormus ................................................................................................ 2

2.2 Halduskoormus kodanikele ............................................................................................... 3

2.3 Avaliku sektori töökoormus .............................................................................................. 3

2.4 Avaliku sektori kulud ja tulud ........................................................................................... 5

3. Jäätmeseaduse muudatuste mõju ............................................................................................ 7

3.1 Kavandatud muudatus: haldusjärelevalve nõuete kehtestamine ....................................... 7

3.2 Kavandatud muudatus: riigihangete seaduse § 12 kohase sisetehingu tingimuslik

võimaldamine korraldatud jäätmeveo korraldamisel ............................................................ 11

3.3 Kavandatud muudatus: kohalikele omavalitsustele olmejäätmete liigiti kogumise

sihtarvu seadmine ................................................................................................................. 13

3.4 Kavandatud muudatus: paber- ja kartongjäätmete materjalipõhine kogumine ............... 18

3.5 Kavandatud muudatus: jäätmehoolduskulu kandmise kohustus ja teenuse hinnastamine

.............................................................................................................................................. 20

3.6 Kavandatud muudatus: korraldatud jäätmekäitlus .......................................................... 26

3.7 Kavandatud muudatus: jäätmeveo saatekirjad ja jäätmearuandlus ................................. 28

4. Pakendiseaduse muudatuste mõju ........................................................................................ 32

4.1 Kavandatud muudatus: pakendijäätmete kogumine läbi korraldatud jäätmeveo ja

tekkekohal liigiti kogumise nõuete täpsustamine ................................................................. 32

4.2 Kavandatud muudatus: pakendiettevõtja kohustus müügipakenditest tekkinud jäätmete

käitlemise kohustuse üleandmiseks taaskasutusorganisatsioonile. ....................................... 37

5. Keskkonnatasude seaduse muudatuste mõju ........................................................................ 39

5.1 Kavandatud muudatus: tavajäätmete kõrvaldamise saastetasumäära tõstmine .............. 39

5.2 Kavandatud muudatus: tasu kehtestamine tavajäätmete, v.a puidujäätmed põletamisele

energiakasutuse otstarbel ...................................................................................................... 40

2

1. Sissejuhatus

Käesolevas mõjude analüüsis esitatakse seletuskirja osad „Seaduse mõjud“ ja „Seaduse

rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad kulud ja tulud“.

Mõjude analüüsis antakse ülevaade kaalukama mõjuga kavandatud muudatustest

jäätmeseaduses, pakendiseaduses ja keskkonnatasude seaduses. Samuti esitatakse ülevaatlik

hinnang eelnõukohase seadusega kaasneva halduskoormuse kohta. Mõjude analüüs on

koostatud eelnõu ja seletuskirja koostajate poolt.

2. Eelnõuga kavandatud muudatuste mõju halduskoormusele ja avaliku sektori

kuludele ja tuludele

2.1 Ettevõtete halduskoormus

Uus jäätmearuandluse süsteem loob kindluse, et andmed kajastavad õigesti jäätmete tekkimise

ja käitlemise koguseid ning need on ajakohased ja kvaliteetsed. Selle abil saavad ettevõtted

paremad võimalused ausaks ja läbipaistvaks konkurentsiks ja riigil tekib võimalus ära kasutada

andmetest saadav lisandväärtus.

Suurematel jäätmekäitlusega tegelevatel ettevõtetel halduskoormus märkimisväärselt väheneb

seoses andmete esitamise automatiseerimisega ja dubleerivate protsesside kaotamisega.

Aruannete esitamise sagedus muutub edaspidi kvartalipõhiseks. Ettevõtete halduskoormus

aruannete koostamiseks, kontrollimiseks ja esitamiseks kuluva aja võrra väheneb, kuna

halduskoormus hajub. Digitaliseerimine ja andmepõhise aruandluse kasutuselevõtt võimaldab

aruannete eeltäitmist lähtuvalt jäätmeveo saatekirjadelt tulenevatest andmetest, mistõttu ei ole

tegemist olulise koormuse kasvuga.

Varem kaasnes kord aastas väga suur koormus seoses aruannete esitamisega nii riigil kui

ettevõtetel. Kvartaalse aruandlusega on koormus aasta peale hajutatum ja tekib vähem vigu,

mille täpsustamine ja parandamine tagantjärgi kord aastas esitatava aruande puhul oli

ajamahukam. Võib eeldada, et juba praegu on ettevõtete jäätmealane arvestus kuupõhine, seega

praktikas ja kokkuvõttes halduskoormus väheneb.

Suurem muutus kaasneb väiksematele jäätmekäitlejatele, kellel puudub hetkel võimekus riigi

süsteemiga liidestuda ja kes jätkavad andmete esitamist iseteeninduskeskkonna vahendusel

ning samuti neile ettevõtetele, kes seni ei ole koostanud veodokumente. Edaspidi võetakse kõigi

jäätmevedude, sh jäätmete üleandmise ja vastuvõtmise puhul kasutusele digitaalsed jäätmeveo

saatekirjad sarnaselt ohtlike jäätmete veole. Saatekiri tuleb esitada enne veo algust (juhul kui

seda kohustust ei ole täidetud, tuleb koostada saatekiri hiljemalt enne jäätmete vastuvõtmist).

Saatekiri tuleb koostada ka juhul, kui jäätmete vedu toimub ettevõtte enda erinevate

tegevuskohtade vahel. Enne veo algust saatekirja koostamise nõuet ei kohaldata füüsilise isiku

suhtes kodumajapidamises tekkivate jäätmete, juriidilise isiku suhtes selle isiku enda tegevuses

tekkivate jäätmete ja päästeasutuse suhtes päästetööl kogutud jäätmete üleandmisel

jäätmekäitlejale. Sellisel juhul koostab saatekirja jäätmete vastuvõtja (näiteks jäätmejaam)

hiljemalt igakuise aruande esitamisel. Seda võib teha tagantjärgi ühe nn koondsaatekirjana,

milles kajastuvad näiteks eelmisel kuul kodumajapidamistest saadud jäätmed. Kui selliselt

vastu võetud jäätmed on kaalumata, siis on nii nn koondsaatekirjana kui igakuise aruande

andmed hinnangulised ja neid tuleb parandada peale seda, kui jäätmed käitlejale viiakse ja

fikseeritakse nende kaal. Ettevõtetel lasub vastutus eelpool mainitud viisil andmete esitamiseks

ja parima andmekvaliteedi huvides nende hilisemaks parandamiseks. Samas kaob osa senistest

aruannetest (nt jäätmeveo aruanne) ning samuti võimaldab digitaliseerimine ja andmepõhise

3

aruandluse kasutuselevõtt aruannete eeltäitmist lähtuvalt jäätmeveo saatekirjadelt tulenevatest

andmetest.

Ettevõtted, kelle käitistes põletatakse jäätmeid energia saamise eesmärgil peavad alates 2026.

aasta aprillist hakkama kord kvartalis deklareerima jäätmete energiakasutuse tasu, sarnaselt

jäätmete kõrvaldamise deklareerimisega. Jäätmete põletamisega tegeleb Eestis peamiselt üks

ettevõte (Enefit Green AS). Deklaratsiooni koostamise aluseks on energiakasutuse otstarbel

põletusse suunatud jäätmete kogused. Tasumine toimub samamoodi nagu teiste maksude

puhul - Maksu- ja Tolliametis ettevõtte ettemaksukonto kaudu. Seega olulist halduskoormuse

suurenemist ei kaasne.

Muudatused mõjutavad ka pakendiettevõtjaid (135), kes lasevad turule müügipakendeid, kuid

ei ole andnud seni kokku kogumise ja taaskasutusse suunamise kohustust üle

taaskasutusorganisatsioonile.

Pakendijäätmete kogumine korraldatud jäätmeveo raames vähendab märkimisväärselt TKOde

halduskoormust. Vastutus nende konteinerite õigeaegse tühjendamise ja konteinerite

risustamise ennetamise eest langeb omavalitsustele. TKOd ei pea enam organiseerima avalike

konteinerite võrgustiku ülevalpidamist, tühjendamist, tegelema ületäituvuse probleemidega

ning suhtlema kodanike ja omavalitsustega avalike mahutite probleemide asjus.

2.2 Halduskoormus kodanikele

Jäätmete üleandmine muutub edaspidi inimestele lihtsamaks ja vähem aeganõudvaks.

Halduskoormus väheneb, kuna peamiseks kontaktisikuks jäätmehooldusega seoses saab

omavalitsus või omavalitsuste koostööorganisatsioon. Kui seni on vedajate vahetumine toonud

kaasa vajaduse sõlmida uued lepingud vahetunud vedajaga ning paljudel on eraldi leping veel

ka pakendikoti– või konteineri teenuse kasutamiseks, siis edaspidi piisab kokkuleppe

sõlmimisest kohaliku omavalitsusega, mida vedajate muutumisest tulenevalt muuta pole vaja.

Kodanikel, kes on oma kinnistul erandkorras perioodiliselt korraldatud jäätmeveost vabastatud,

ei ole edaspidi kohustust iga-aastaselt 20. jaanuariks omavalitsusele esitada kinnitust selle

kohta, et kinnistul ei ole aasta kestel elatud või seda kasutatud. Samuti kaob üldine vajadus

taotleda KOVilt tiheasustusalal asuvale kinnistule, kus toimub biojäätmete kompostimine või

regulaarne äravedu, harvemat jäätmevedu, kuna harvem jäätmevedu (kord 12 nädala jooksul)

on lubatud kõigil kinnistutel.

2.3 Avaliku sektori töökoormus

Omavalitsuse töökoormus, juhul kui puudub jäätmekorralduse alane koostöö teiste

omavalitsustega, võib suureneda seoses sellega, et KOV peab korraldama täiendavaid

hankemenetlusi. Eelnõukohase muudatusega kaasneb omavalitsustele vajadus sõlmida

vähemalt neli täiendavat hankelepingut (biojäätmete, segaolmejäätmete ja ülejäänud jäätmete

käitluse korraldamiseks) ning pakendijäätmete veoks. See puudutab eelkõige 49 KOVi, kes seni

koostööorganisatsiooniga liitunud pole. Töökoormuse leevendamiseks võib läbi viia osadeks

jagatud hanked, mille osade kohta sõlmitakse eraldi lepingud. Mõned omavalitsused on juba

sõlminud eraldi käitlusteenuse hankelepingud. Nii veo- kui käitlusteenuse hankelepinguid võib

sõlmida kuni viieks aastaks korraga. Saarte omavalitsustes (3) on võimalik jäätmeveohangetega

seotud töökoormust vähenda rakendades sisetehingut. Riigihangete koguarv ja sellest tulenev

summaarne töökoormus võib siiski väheneda tulenevalt veopiirkonna suuruse muutmisest

(senise 30 000 asemel eelnõu kohaselt kuni 100 000 inimest).

4

Omavalitsuse töökoormust võib ajutiselt suurendada kehtivate õigusaktide muutmise vajadus

eelnõukohases seaduses ette nähtud kohustuste ja võimaluste rakendamiseks. Alates uuest

korraldatud jäätmeveo hankest rakendub ka arveldamise kohustus, mis ühtaegu võib

suurendada töökoormust, kuigi arvete esitamise võib delegeerida ka jäätmevedajale.

Omavalitsuse enda otsustada jääb jäätmehoolduskulude rakendamine ja kliendisuhtluse

haldamine, millest võib tekkida täiendav mõju, seda eelkõige juhul kui ei tehta teiste

omavalitsustega süsteemset koostööd.

Nii riigihangete läbiviimine, jäätmekava ja õigusaktide ettevalmistamine, arveldamine,

klienditeeninduse haldamine, teavitus, nõustamine, jäätmevaldajate registri pidamine kui

mitmed muud ülesanded on võimalik delegeerida omavalitsuste koostööorganisatsioonile.

Arveldamise ja klienditeeninduse ülesanded on võimlaik halduslepinguga delegeerida ka

jäätmevedajale. Rahvusvahelise praktika põhjal saab eeldada, et koostööorganisatsiooni kaudu

ülesannete täitmisel omavalitsuse jäätmehooldusega seotud töökoormus ei suurene, vaid pigem

väheneb.

Tekkekohalt kogumisele üleminekul väheneb märgatavalt avalike pakendikonteinerite arv, mis

seni on KOVidele tekitanud olulisel määral töökoormust (valvekaamerad, ületäitumise

kaebused, uute asukohtade leidmine, vaidlused TKOdega jms).

Omavalitsuse töökoormust vähendab eelnõus kavandatud korraldatud jäätmeveost vabastatud

isiku kirjaliku kinnituse nõude (20. jaanuari kinnitus) kaotamine ja kinnituse esitamata jätnud

jäätmevaldajate jäätmeveoga liitmise kohustuse kaotamine. Samuti ei pea KOV menetlema

harvema jäätmeveo taotlusi.

Haldusjärelevalve mõjutab tõenäoliselt väheseid omavalitsusi (alla 10) ja neis on

haldusjärelevalve tõttu lisanduv töökoormus vähene ja ajutine, kuna seisneb eelkõige

Keskkonnaametile selgituste andmises.

Keskkonnaameti töökoormus mõnevõrra suureneb seoses haldusjärelevalve teostamisega

nende omavalitsuste üle, kes olmejäätmete liigiti kogumise sihtarvu tõenäoliselt või fikseeritult

ei täida. Töökoormuse täiendav maht sõltub sellest, kui edukad on omavalitsused sihtarvu

saavutamisel.

Koostöös Kliimaministeeriumiga peab Keskkonnaamet muudatuste edukaks rakendamiseks

koostama omavalitsustele juhendeid (nt hankejuhend, jäätmehoolduskulu rakendamise juhend).

Kuna ka praegu koostab Keskkonnaamet omavalitsustele jäätmealaseid juhendeid, ei suurenda

see ülesanne ameti töökoormust.

Keskkonnaameti ja Keskkonnaagentuuri töökoormus võib seoses uue jäätmearuandluse

süsteemi kasutuselevõtuga esialgu mõnevõrra suureneda. Oodatav on töökoormuse

suurenemine eelkõige uue süsteemi kasutamise esimesel aastal, mil toimub paralleelselt eelneva

aasta aruannete esitamine ja kontroll varasematel alustel. Edaspidi väheneb koormus

jäätmearuannete kontrollimise osas ning samuti võimaldab uuele aruandluse süsteemile

üleminek tõhustada järelevalvet. Luuakse ärianalüütika töövahendid, mis viivad läbi

automaatkontrolle ja hõlbustavad analüüse, samuti luuakse järelevalvetöölaud järelevalve

tõhustamiseks. Andmeid kasutatakse senisest oluliselt efektiivsemalt sisuliste probleemide

lahendamiseks.

Keskkonnaameti töömaht vähesel määral suureneb seoses uue jäätmete energiakasutuse tasu

lisandumisega, kuid mitte oluliselt, sest tasu maksvate ettevõtete arv kelle osas teostada

maksukontrolli on väike (2023.a 5 ettevõtet).

5

Keskkonnaagentuurile laieneb uus kohustus tulenevalt kohalike omavalitsuste üksustele

rakenduva liigiti kogumise sihtarvuga. Keskkonnaagentuur peab esitatud andmete põhjal

hindama, mil määral on seaduses sätestatud sihtarvud täidetud igas kohaliku omavalitsuse

üksuses. Uue jäätmearuandluse süsteemi käivitumisel aastast 2026 on võimalik hinnang

sihtarvu täitmise kohta luua automaatselt, seega Keskkonnaagentuurile märkimisväärset

lisakoormust ülesandega ei kaasne.

2.4 Avaliku sektori kulud ja tulud

Jäätmete raamdirektiiviga on liikmesriikidele seatud olmejäätmete ringlussevõtu sihtarv

aastateks 2020, 2025, 2030 ja 2035. 2023. aastal esitas Euroopa Komisjon Eestile varajase

hoiatamise aruande, mille kohaselt on oht, et Eesti ei täida 2025. aastaks seatud sihtarvu.

Sihtarvu saavutama jätmisega kaasneb rikkumismenetlus, mille tulemuseks võib olla rahalise

trahvi määramine Eesti riigile. Trahvi suurus pole ette teada, kuid direktiivi mitteõigeaegse

ülevõtmise korral võib komisjon Euroopa Kohtult kohe nõuda karistusmakse ja/või põhisumma

määramist. Põhisumma saab määrata igal juhul, kui direktiiv ei olnud tähtaegselt üle võetud.

Karistusmakset saab määrata ainult siis, kui kohtuotsuse ajaks pole direktiiv ikka veel üle

võetud. Komisjon kasutab põhisumma ja karistusmakse arvutamisel selliseid valemeid1:

Põhisumma = kindel summa 1000 € x raskuskoefitsient (vahemikus 1-20) x tegur n2 (Eesti

puhul 0,06) x rikkumise kestus päevades. Minimaalne põhisumma Eestile on 168 000 eurot.

Rikkumise tähtaeg hakkab kulgema asjaomase direktiivi ülevõtmistähtaja möödumise

kuupäevale järgnevast päevast.

Karistusmakse (päevas) = kindel summa 3000 eurot x raskuskoefitsient (vahemikus 1-20) x

kestuskoefitsient (vahemikus 1-3) x tegur n (Eesti puhul 0,06). Karistusmakse on summa, mis

arvutatakse iga viivitatud päeva eest, vahemikus, mille kestust hakatakse arvutama alates

päevast, mil Euroopa Liidu Kohus teeb rikkumismenetluses otsuse, ning mis kestab kuni

kuupäevani, mil liikmesriik rikkumise lõpetab. Karistusmakse eesmärk on motiveerida

asjaomast liikmesriiki lõpetama oma kohustuste rikkumine võimalikult kiiresti pärast seda, kui

Euroopa Liidu Kohus on oma otsuse teinud. Komisjon on teatise3 punktis 3.2.2 märkinud, et

ülevõtmismeetmetest teatamata jätmise hagide puhul kohaldab komisjon süstemaatiliselt

raskuskoefitsienti 10.

Tõenäosus, et rikkumismenetlus algatatakse, on kõrge, kuna keskkonnalased rikkumised on

Komisjoni kõrgendatud tähelepanu all. Varajase hoiatamise aruanne on juba näidanud, et Eesti

on Komisjoni tähelepanu all. Samas saab Eesti rikkumise riski vähendada, kui eelnõuga

kavandatud meetmed võetakse täies mahus kasutusele.

Eelnõukohase seaduse rakendamisega kaasneb osapooltel vajadus investeerida jäätmete liigiti

kogumise taristusse, jäätmete ringlussevõtu võimekusse ning andmehaldusesesse. Seaduse

rakendamisega ei kaasne tulusid omavalitsustele ja riigiasutustele. Osa kuludest kaetakse

Euroopa Liidu vahendistest. Ringmajanduse arendamist toetatakse keskkonnatasudest

laekuvate rahaliste vahenditega keskkonnaprogrammist. Suuremahuliste investeeringute

võimalused tulenevad struktuurivahenditest. Perioodil 2021- 2027 rahastatakse

ühtekuuluvusfondist ringmajanduse arendamiseks erinevaid sihtrühmi kokku 111 miljoni

euroga, sellest 34,7 miljoni euroga toetatakse kohalike omavalitsuste infrastruktuuri

1 Euroopa Komisjon vaatab koefitsiendid ja miinimum summad iga-aastaselt üle ja need muutuvad. 2 Põhineb 2020. aasta SKP-l ja rahvaarvul (aasta n-2) 7. septembri 2022. aasta seisuga, ümardatud kahe

Kümnendkohani. 3 Komisjoni Teatis Rahalised karistused rikkumismenetluses 2023/C 2/01

EUR-Lex - 52023XC0104(01) - ET - EUR-Lex (europa.eu).

6

arendamist4, jäätmekäitlejaid toetatakse 14 miljoni euroga jäätmete ringlussevõtu võimekuse

suurendamiseks5 ning pakendiettevõtjaid 10 miljoni euroga pakendite ökodisaini

rakendamiseks (pakendimassi vähendamine, monomaterjalidele üleminek, korduskasutus)6.

Toetuse andmisel lähtutakse põhimõttest, et tegemist on ühekordse võimendusega oluliste

muutuste saavutamiseks Eestis ja nende kasutamine peab kaasa tooma arenguhüppe.

Täiendavalt on Kliimaministeerium taotlemas ringmajanduse arendamiseks rahalisi vahendeid

nii LIFE programmist kui ka Euroopa majanduspiirkonna ja Norra programmist, et võimestada

kohalike omavalituste ringmajandusele üleminekut.

Kliimaministeeriumi poolt 2023. ja 2024.a KOVidele saadetud küsimustiku vastuste põhjal

saab üldistatult välja tuua, et jäätmehoolduse arendamiseks puuduolevad jäätmehoolduse

arenduskulud on kõigis omavalitsustes kokku hinnanguliselt 9-10 miljonit eurot aastas.

Omavalitsustele luuakse eelnõukohase seadusega võimalus koguda jäätmehoolduskulu

jäätmevaldajatelt. Sel juhul omavalitsus oma eelarvest täiendavaid kulutusi tegema ei pea.

Kohalike omavalitsuste liigiti kogumise sihtarvu täitmata jätmisel on Keskkonnaametil õigus

haldusjärelevalve raames esitada omavalitsustele ettekirjutus ja selle täitmata jätmisel

rakendada sunniraha korraga kuni 9600 eurot alates 2031. aastast. 2023. aasta seisuga on

suurem risk sihtarvu täitmata jätmiseks kuni 10 omavalitsusel. Eeldades, et sunniraha

rakendatakse 2031. aastal samas suurusjärgus omavalitsutele, laekuks selle arvelt riigikassasse

ligikaudu 100 000 eurot aastas.

Seaduse rakendamisel võetakse kasutusele uus jäätmearuandluse infosüsteem PISTRIK, mis

saab olema keskkonnaotsuste infosüsteemi (KOTKAS) allsüsteem. PISTRIKu arenduseks on

aastatel 2024-2028 on sõlmitud tarkvaraarenduse raamleping summas kuni 1 mln eurot.

2025. aasta lõpuni on PISTRIKu arenduseks planeeritud 330-400 000 eurot ja kogu eelarve

2025. aastal 518 400 eurot. Uue jäätmearuandluse teenuse, sh PISTRIKu arendamise

prognoositav kogukulu 2022-2025 on ca 970 000 eurot.

PISTRIKu rakendamine toimub alates 2026.a. Tõenäolised kulud riigieelarvele tekivad

edaspidi seoses süsteemi edasiarendustega (nt riiklik jäätmevaldajate register, tehisintellekti

lahendused jms) ja hooldusega.

Seoses jäätmeveo saatekirjade rikkumiste vastutussätete ja karistusmäärade ajakohastamisega

ei ole olulisi tulusid ja kulusid võimalik tõsikindlalt prognoosida. Suuremate rahatrahvide

määramise võimaluse loomine ei too vältimatult kaasa suuremaid väärteokaristusi, lisaks võib

kõrgem määr motiveerida isikuid panema väärtegusid vähem toime.

Seoses tavajäätmete kõrvaldamise saastetasumäära tõstmise ja jäätmete energiakasutuse

otstarbel põletamise maksustamisega suurenevad 2026. a riigieelarvesse laekuvad riigi tulud

kokku ca 25 miljonit eurot, sh 15 miljonit eurot jäätmete energiakasutuse tasu ja 10 miljonit

eurot jäätmete kõrvaldamise saastetasu ehk ladestustasu. Järgnevatel aastatel see tulu järjest

väheneb, sest üha rohkem tavajäätmeid suunatakse ringlusse ja vähem põletusse ning

4 Ühtekuuluvusfondist rahastatava toetuse „Jäätmete liigiti kogumise infrastruktuuri toetamiseks toetuse andmise

tingimused ja kord perioodil 2021–2027“ kohta vt täpsemat infot Keskkonnainvesteeringute Keskus SA

toetusmeetme veebilehelt: https://kik.ee/et/toetatavad-tegevused/jaatmete-liigiti-kogumise-taristu-arendamine. 5 Ühtekuuluvusfondist rahastatava toetuse „Jäätmete ringlussevõtu võimekuse suurendamiseks toetuse andmise

tingimused ja kord perioodil 2021–2027“ kohta vt täpsemat infot Keskkonnainvesteeringute Keskus SA

toetusmeetme veebilehelt: https://kik.ee/et/toetatavad-tegevused/jaatmete-ringlussevott-ja-ettevalmistamine . 6 Ühtekuuluvusfondist rahastatava toetuse „Jäätmetekke ja pakendamise vältimise ja vähendamise ning

korduskasutuse edendamiseks toetuse andmise tingimused ja kord perioodil 2021–2027“ kohta vt täpsemat infot

Keskkonnainvesteeringute Keskus SA toetusmeetme veebilehelt: https://kik.ee/et/toetatavad-

tegevused/jaatmetekke-ja-pakendi-vahendamine.

7

ladestamisele. Eeldusel, et olmejäätmete ladestusmaht väheneb Soome ja Rootsi analoogia

põhjal 1 protsendini jäätmetekkest, jääb olmejäätmete ladestustasu tulu alla poole miljoni euro.

Põletustasu tulu 2026. aastal võib prognoosida 11 mln ja alates 2030. aastast 9 mln eurole juhul,

kui põletustasu selle aja jooksul ei tõuse.

Mõningad kulud kaasnevad uue tasu (deklaratsioonivormi) sisseviimisega KOTKASesse. Uus

deklaratsioonivorm on oma olemuselt sarnane jäätmete kõrvaldamise deklaratsiooniga ja seega

need KOTKASe arenduskulud saab katta igapäevaste arenduste eelarvest.

Jäätmevoogude väärindamisele spetsialiseerunud tööstussektorite laienemine toob riigile

täiendavaid tulusid, aidates tugevdada Eesti majanduse maksutulu baasi. Kuna eri

jäätmeliikidel on erinev majanduslik potentsiaal ja väärindamistasemed, esitatakse siin

üldistatud hinnang maksutulude ning majanduskäibe kohta.

Ringlusse suunatud 110 000 tonni jäätmete, mis on vajalik 55% sihtmäära saavutamiseks, puhul

prognoositakse täiendavalt tulu- ja sotsiaalmaksu laekumist vahemikus 3–4 miljonit eurot

kokku. Ettevõtted panustavad sellele hinnanguliselt lisaks tööjõumaksudega 2–3 miljoni euro

ulatuses. Jäätmete ringlussevõtust tekkiv ettevõtete käibe kasv ulatub hinnanguliselt 20–62

miljoni euroni. Arvestades sihtarvu saavutamiseks vajaliku 110 000 tonni jäätmete ringlusse

suunamist, tähendab see hinnanguliselt 165–330 uue otsese töökoha loomist jäätmekäitluse ja

ringlussevõtu valdkonnas. See töötajate kasv toetab kohalikku majandust ja aitab tõsta

tööhõivet ringmajanduses.

Eelduste kohaselt kasvavad need summad ligikaudu poole võrra aastaks 2035, kui ringlussevõtu

sihtmäärad on suuremad ja sektor laieneb. Ressursside ringlussevõtu taseme tõusul ja sellega

kaasnevatel investeeringutel on potentsiaalne pikaajaline positiivne mõju. Uute jäätmevoogude

väärindamine loob lisandväärtust Eesti majanduses, tõstab tööhõivet ning suurendab maksutulu

ja ettevõtete majanduskäivet.

3. Jäätmeseaduse muudatuste mõju

3.1 Kavandatud muudatus: haldusjärelevalve nõuete kehtestamine

Haldusjärelevalve nõuete kehtestamist käsitlevad järgmised eelnõukohased sätted:

jäätmeseaduse § 1 lg 1 p 3, § 1 lg 7, 11. peatükk ja § 13626.

Haldusjärelevalve nõuete kehtestamisel ei tuvastatud majanduslikku või sotsiaalset mõju ega

mõju hariduse, kultuuri- ja spordivaldkonnale ning infotehnoloogiale ja infoühiskonnale,

riigikaitsele ja välissuhetele, siseturvalisusele. Haldusjärelevalvel on positiivne mõju

keskkonnale ja regionaalarengule. Keskkonnaamet võib vajada mõningast lisaressurssi

riigieelarvest, sh täiendavaid töökohti. Kohalikele omavalitsustele, kes olmejäätmete liigiti

kogumise sihtarvu ei täida, võib haldusjärelevalve kaasa tuua töökorralduslike muudatuste

vajaduse.

Mõjuvaldkond: keskkonnamõju

Haldusjärelevalve mõjutab kaudselt looduskeskkonda ja ringmajandust. Haldusjärelevalve

eesmärk on tagada nõuetekohane ja tulemuslik jäätmehooldus omavalitsustes. Sel juhul

suureneb liigiti kogutud jäätmete osakaal, mille prügilas ladestamine või energiakasutuse

otstarbel põletamine on keelatud. Väheneb ka keskkonnaohtlike prügilapõlengute arv, kuna

aastaks 2035 on ladestamise maht nullilähedane. Liigiti kogutud jäätmete ringlussevõtt

suureneb ning tänu teisese toorme suuremale ringlusele on võimalik vähendada esmase toorme

8

kasutust. Parema jäätmehoolduse korralduse tulemusel väheneb eeldatavasti jäätmete

ebaseaduslik käitlemine – prügistamine ja jäätmete põletamine kodustes tingimustes.

Mõjuvaldkond: mõju riigivalitsemisele

Haldusjärelevalve eesmärk on muuhulgas tagada jäätmete raamdirektiivis toodud olmejäätmete

ringlussevõtu sihtarvu saavutamine. Tegemist on ennetava tegevusega. Euroopa Komisjon on

esitanud 2023.a Eestile eelhoiatuse, mille kohaselt on oht, et Eesti ei täida jäätmete

raamdirektiivis seatud olmejäätmete korduskasutuseks ettevalmistamise ja ringlussevõtu

sihtarvu. Sihtarvu täitmata jätmisel algatatakse Eesti riigi suhtes rikkumismenetlus ning sellega

võib kaasneda nn prügitrahv. Tõenäosus, et rikkumismenetlus algatatakse, on kõrge. Eesti ei

suuda eelduste kohaselt täita 2025.a olmejäätmete ringlussevõtu sihtarvu, kuna käesoleva

jäätmereformi mõju avaldub hiljem.

Mõju sihtrühm: Keskkonnaamet

Haldusjärelevalve teostajaks on Keskkonnaamet, kes kasutab ülesande täitmiseks riigieelarve

vahendeid. Kuna keskkonnajärelevalve seaduse alusel on ametil ka praegu õigus teha KOVide

üle haldusjärelevalvet, ei ole tegemist põhimõttelise muudatusega, kuid see võib siiski kaasa

tuua muutusi ameti töökorralduses. 2023. a tunnistati keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja

teiste seaduste muutmise seadusega kehtetuks jäätmeseaduse paragrahvid, mis kohustasid kõiki

KOVe Keskkonnaametile saatma kooskõlastuseks KOVi jäätmehoolduseeskirja, jäätmekava ja

korraldatud jäätmeveo hankedokumente. Muudatusest tulenevalt paigutati Keskkonnaametis

vabanenud ressurss ümber. Jätkuvalt tegeleb amet omavalitsuste nõustamisega – lisaks

igapäevasele nõustamisele koostab amet olulisi juhendmaterjale7. Aastast 2022. on amet

korraldanud igakuiseid koolitusi KOVi keskkonnaspetsialistidele (KO(h)Vihommikuid8) veebi

vahendusel, vajaduspõhiselt tehakse järelevalvet (nt avalike pakendikonteinerite võrgustik,

jäätmete liigiti kogumise korraldus KOVides), kord aastas koostatakse ülevaade jäätmete

kogumisvõimalustest KOVides ning analüüsi tulemusel valminud infodiagrammid9 tehakse

avalikkusele kättesaadavaks.

Haldusjärelevalve sätete kehtestamisega jäätmeseaduses täpsustatakse haldusjärelevalve sisu.

Keskkonnaamet jätkab nõustamistegevust ja võtab fookusesse need omavalitsused, kus

olmejäätmete liigiti kogumise sihtarvu saavutamine on ebatõenäoline. Amet on juba välja

töötamas tõhusamat järelevalve riskihindamise mudelit kontrollivalimi koostamiseks.

Omavalitsustele, kelle puhul on sihtarvu saavutamine tõenäoline või Keskkonnaagentuuri poolt

fikseeritud, haldusjärelevalvet ei tehta. Nendele omavalitsustele, kelle puhul on

Keskkonnaagentuur fikseerinud sihtarvu saavutamata jätmise, teeb amet ettekirjutuse ja võib

rakendada sunniraha.

Haldusjärelevalve ja nõustamisetegevusega seotud suurem koormus tekib pärast seaduse

jõustumist. Eeldades, et seadus jõustub 2025. aastal ja omavalitsused peavad esmakordselt

sihtarvu saavutama 2026. aastal, saab KeA hakata selle saavutamise osas järelevalvet tegema

2027.a, kui esimest korda on fikseeritud sihtarvu saavutamine või mittesaavutamine. Seega

tekib suurem ressursivajadus just 2027 alates. Ameti hinnangul on ülesande täitmiseks vajalik

personalikulu kahe kuni kolme täistööaja ekvivalendi (FTE) ulatuses. Tegelik töömaht sõltub

7 Omavalitsustele suunatud jäätmehoolduse juhendid on kättesaadavad siin:

https://keskkonnaamet.ee/keskkonnakasutus-kiirgus/jaatmed/omavalitsuste-jaatmehooldus 8 Keskkonnaameti Ko(h)Vihommikute salvestused on kättesaadavad veebis: https://keskkonnaamet.ee/taotlused-

aruanded/juhendid-abimaterjalid/kohalikule-omavalitsusele 9 Keskkonnaameti pressiteated ja infodiagrammid on kättesaadavad siin:

https://keskkonnaamet.ee/uudised/jaatmete-liigiti-kogumise-voimalused-omavalitsustes-margatavalt-paranenud

9

sellest, kui palju on KOVe, kes sihtarvu ei täida. Lisaks võib olla vajalik ametis KOV

jäätmehoolduse alase pädevuse tõstmine (personali koolitamine, ekspertide kaasamine).

Käimasoleva jäätmeandmete digitaliseerimise projekti tulemusena võib eeldada

Keskkonnaameti senise töökoormuse mõningast vähenemist. Jäätmeandmestiku osas on kavas

üleminek reaalajalähedastele andmetele. Andmete projektiga toimuva arenduse käigus tekivad

järelevalvele automaatsed töölauad. Lisaks saavad andmestikud rohkem avalikuks, mistõttu

sektori läbipaistvus ning ka järelevalve menetluste arv võiks väheneda. Muutused aitavad

Keskkonnaametil oma protsesse paremini ja riskipõhisemalt juhtida, mis vabastab ressurssi, et

suunata see prioriteetsetele ja mõjusamatele tegevustele. Hinnanguliselt võiks

reaalajaandmetele üleminek tekitada süsteemi vähemalt 1 FTE jagu lisaressurssi. Lisaressurss

võiks tekkida vahemikus 2027-2028.a. Kliimaministeerium on 2025.a esitamas täistaotlust, et

saada toetust LIFE programmist projektile CircEST, mille raames on plaan veelgi võimestada

Keskkonnaameti kompetentsi. Arusaadavalt vajab kohalike omavalitsuste toetamine ja

järelevalve täiendavaid ressursse, mistõttu tuleb neid vajaduspõhiselt iga-aastaselt riigieelarvest

taotleda.

Keskkonnaametile ei kaasne ülesandega seoses andmete esitamise kohustust.

Mõju sihtrühm: kohalik omavalitsus

Haldusjärelevalve eesmärk on pakkuda omavalitsustele tuge, st nõustada ja suunata KOVe

jäätmeseaduses sätestatud tegevuste elluviimisel, mis tagavad olmejäätmete liigiti kogumise

sihtarvu saavutamise. Haldusjärelevalve mõjutab vaid neid omavalitsusi, kelle puhul on

tõenäoline, et sihtarvu ei saavutata või sihtarvu saavutamata jätmine on kindlaks tehtud.

Selliseid omavalitsusi on eelduslikult alla kümne.

Haldusjärelevalve võib KOVi jaoks, kes pole olmejäätmete liigiti kogumise sihtarvu

saavutanud, kaasa tuua töökorralduse muudatusi (nt uute tööülesannete seadmine mõnele

teenistujale) ja vähesel määral ning lühiajaliselt töökoormuse kasvu seoses Keskkonnaametile

teabe ja selgituste esitamisega. Täpsem mõju sõltub konkreetsest omavalitsusest ja põhjustest,

miks sihtarvu ei saavutata.

Haldusjärelevalve tulemusena võib suureneda KOVide omavaheline koostöö jäätmehoolduse

korraldamisel, kuna koostöös on võimalik vähendada jäätmehooldusega seotud kulusid ja

töökoormust ning suurendada pädevust. Eestis on praegu üks suurem KOVide

koostööorganisatsioon (MTÜ Eesti Jäätmehoolduskeskus, edaspidi EJHK), kuhu kuulub 27

KOVi. EJHK nõustab KOVe jäätmehooldusega seotud küsimustes, viib läbi hankeid jms,

kasutades selleks mitte ühe vaid paljude KOVidega seotud kogemust. Keskne hangete

läbiviimine, osapooltega kokkulepete sõlmimine jms võimaldab vähendada selleks kuluvat

tööaega ja sellest tulenevalt ka tööjõukulu võrreldes olukorraga, kus kõiki jäätmehoolduse

ülesandeid täidab iga omavalitsus eraldi.

Haldusjärelevalve tulemusena paraneb jäätmehoolduse teenuse kvaliteet omavalitsuses ning

elanike usaldus jäätmemajanduse suhtes üldiselt. Näiteks võib KOV sihtarvu saavutamiseks

parandada jäätmejaama teenuse kvaliteeti ja kättesaadavust ning elanike motiveerimiseks teha

jäätmehooldusega seotud andmed kättesaadavaks oma veebilehel.

Haldusjärelevalve tulemusena võib omavalitsustel tekkida rahaline kohustus sunniraha näol

(9600 eurot), vähetõenäolises olukorras kui haldusjärelevalve käigus esitatud ettekirjutust pole

tähtaegselt täidetud. Sunniraha maksmise kohustus saab eelnõu kohaselt tekkida alates 2031.

aastast ehk pärast üleminekuperioodi lõppu. Keskkonnaamet võib sunniraha määrata sama aasta

10

jooksul korduvalt. Sunniraha majanduslik mõju sõltub määratud sunniraha suurusest ja selle

määramise kordadest. Sunniraha ei ole eelnõu kohaselt lubatud tasuda elanikelt kogutavate

jäätmehoolduse kulude abil, seega peab omavalitsus sunniraha tasuma oma eelarvest. KOV

peab arvestama, et olukorras, kus ettekirjutus jäetakse täitmata, tuleb maksta sunniraha ning

selle arvelt jäävad muud vajalikud tegevused tegemata. Haldusjärelevalve tulemusena võib

omavalitsusel olla vajadus teha ära seni tegemata jäätmehooldusega seotud kulutused (nt

teavitus, uue avaliku kogumispunkti rajamine, jäätmejaama lahtiolekuaja pikendamine vms).

Need kulud on üldjuhul võimalik arvestada jäätmehoolduskulude hulka. Vältimaks olukorda,

kus niigi toimetuleku piiril KOVil tuleb tõsta kulutusi jäätmehooldusele ja äärmisel juhul

maksta ka sunniraha, on soovitav kasutada riigi poolt pakutavat juhendamist, rahalist toetust

ning kaaluda koostööorganisatsiooniga liitumist.

Mõju valdkond: majanduslik mõju

Mõju sihtrühm: inimene

Haldusjärelevalve tulemusena võib ilmneda, et omavalitsus, kes olmejäätmete liigiti kogumise

sihtarvu ei täida, peab tegema täiendavaid kulutusi tööjõule, teenustele ja jäätmetaristule.

Kulutuste tegemiseks võib olla vajalik näiteks naaberomavalitsustest kõrgema jäätmehoolduse

püsikulu määra (protsendi) kehtestamine. See mõju ei ole eeldatavasti siiski märkimisväärne.

Ka praegu võib naaberomavalitsustes olla korraldatud jäätmeveoga seotud kulu kordades erinev

(nt Alutaguse vallas on 240L segaolmejäätmete mahuti tühjendamise teenustasu 6,59 eurot,

kuid Jõhvi vallas 3,07 eurot ja Kohtla-Järve linnas vaid 1,45 eurot). Juhul, kui Jõhvi

vallavolikogu või Kohtla -Järve linnavolikogu otsustaksid kehtestada jäätmehoolduse püsikulu

maksimaalses võimalikus ulatuses (100% korraldatud jäätmeveo kuludest), oleks elanikule

summaarne kulu ikkagi väiksem kui Alutaguse vallas.

Omavalitsusel on võimalik elanikele kulude suurenemist mõnevõrra vähendada, kui

jäätmetaristu investeeringuteks taotletakse toetust ühtekuuluvusfondi vastavast meetmest.

Samuti on soovitav koostöö tegemine teiste omavalitsustega, et suurendada pädevust ja seeläbi

kiirendada sihtarvuni jõudmist.

Haldusjärelevalve käigus KOVile määratava sunniraha (9600 eurot) maksmist ja selle mõju

maksumaksjale on KOVil võimalik vältida ettekirjutuse tähtaegse täitmisega.

Mõjuvaldkond: regionaalareng

Haldusjärelevalvet viiakse läbi neis omavalitsustes, mis olmejäätmete liigiti kogumise taset

arvesse võttes on madalamal tasemel ning haldusjärelevalve tulemusena saab eeldada

jäätmehoolduse taseme paranemist ja ühtlustumist omavalitsuste lõikes.

Jäätmehoolduse teenuse tasemes ei esine mahajäämust regioonide lõikes, vaid konkreetsete

omavalitsuste puhul. Rahandusministeeriumi juhtimisel välja töötatud jäätmemajanduse

teenustaseme mõõdik10 hindab jäätmehoolduse taset skaalal 0-9, kus 9 on parim võimalik tase.

Mõõdiku kohaselt oli 2023. aastal jäätmehoolduse tase madal (tase 1-2) seitsmes omavalitsuses

(Kohtla-Järve linn, Kose vald, Lääne-Nigula vald, Narva-Jõesuu linn, Rõuge vald, Räpina vald

ja Viru-Nigula vald). Enamikus neist omavalitsustest on jäätmehoolduse tase olnud madal ka

eelneval 3-4 aastal. Seega on tegu süsteemse probleemiga ja nende lahendamiseks ongi vajalik

haldusjärelevalve.

10 Mõõdik on kättesaadav veebilehel https://www.minuomavalitsus.ee/valdkond/jaatmemajandus#teenustase

11

3.2 Kavandatud muudatus: riigihangete seaduse § 12 kohase sisetehingu tingimuslik

võimaldamine korraldatud jäätmeveo korraldamisel

Sisetehingut käsitlevad järgmised eelnõukohased sätted: jäätmeseaduse § 1 lõiked 5 ja 51.

Sisetehingut käsitlevatel sätetel ei tuvastatud sotsiaalset mõju ega mõju hariduse, kultuuri- ja

spordivaldkonnale ning infotehnoloogiale ja infoühiskonnale, riigikaitsele ja välissuhetele,

siseturvalisusele. Sisetehinguga seotud sätetel on positiivne mõju ringmajandusele, kohalikele

omavalitsustele ja regionaalarengule. Korraldatud jäätmeveo sisetehingu võimaldamine saarte

omavalitsustes (Saaremaa vald, Muhu vald, Hiiumaa vald) võib vähendada seal eraettevõtete

konkurentsi.

Mõjuvaldkond: majanduslik mõju

Mõju sihtrühm: jäätmevedaja

Korraldatud jäätmeveo hankimisel sisetehingu lubamine saartel ja hanke nurjumisel teistes

omavalitsustes võib mõjutada jäätmeveoga tegelevaid ettevõtteid, keda 2024.a seisuga on

korraldatud jäätmeveo teenuse turul viis. Sisetehingu tingimuslik võimaldamine elavdab

valdkonnas konkurentsi, kuna motiveerib pakkuma kvaliteetsemat teenust ka olemasolevate

vedajate poolt. Turul osalevatest jäätmevedajatest kaks pakuvad teenust üle Eesti:

• AS Eesti Keskkonnateenused 55 veopiirkonnas,

• AS Ragn-Sells 23 veopiirkonnas.

Kolm jäätmevedajat pakuvad teenust piirkondlikult:

• OÜ Ekovir 7 veopiirkonnas (Ida-Virumaal, Anija ja Jõgeva valdades),

• AS Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus 5 veopiirkonnas (Tallinnas ja Viimsi vallas),

• MTÜ Lääne-Viru Jäätmekeskus 3 veopiirkonnas (Lääne-Virumaal).

Sisetehingu võimaldamine saartel mõjutab seega kahe suurema vedaja konkureerimist

4 veopiirkonnas (Saaremaa vald on praegu jagatud kaheks veopiirkonnaks). Teiste vedajate

huvi saartel teenuse pakkumise vastu on seni puudunud. Hiiumaa vallas 2024. a korraldatud

jäätmeveo hankel osales vaid üks vedaja, seega konkurentsi ei esinenud.

Ülejäänud omavalitsuste osas ei plaanita muudatusega piirangut konkurentsile, kuna

omavalitsus peab igal juhul tegema sisetehingule eelnevalt mõistlike ja põhjendatud

tingimustega hanke, kus kõigil jäätmevedajatel on võimalik osaleda. Samuti ei ole enamikel

omavalitsustel täna võimekust sisetehingu rakendamiseks, kuna selleks puudub valmisolek

(sobiv jäätmeveok ja veoteenuse osutamiseks vajalik tarkvara).

Kesine konkurents jäätmeveoturul on seni pigem pidurdanud veoteenuse innovatsiooni. Näiteks

ei olnud Pärnu linnal võimalik üle minna Eestis varem rakendamata kaalupõhisele veole, kuna

hanke võitnud jäätmevedaja ei suutnud hankelepingus kokku lepitud tingimustel kaalupõhise

veoga alustada ning leping lõpetati ennetähtaegselt.

Sisetehingu piirangu leevendamine korraldatud jäätmeveo teenuse riigihangetel hakkab mõju

avaldama järk-järgult sedamööda, kuidas omavalitsuste kehtivad korraldatud jäätmeveo

hankelepingud lõpevad.

Mõjuvaldkond: keskkonnamõju

Sisetehingu keelu leevendamisel on mõningane mõju jäätmetele ja ringmajandusele.

Sisetehingu lubamine saartel ning tingimuslikult teistes omavalitsustes laiendab kvaliteetse ja

12

järjepideva jäätmeveoteenuse korraldamist. Kvaliteetne, mugav ja tulemuslik teenus motiveerib

inimesi enam teenust kasutama, sh jäätmeid liigiti koguma. Seeläbi on võimalik rohkem

jäätmeid ringlusse suunata ning vähendada jäätmete ebaseaduslikku käitlemist. Kvaliteeti võib

sisetehingu puhul suurendada asjaolu, et teenust pakub KOVi enda ettevõte ning vastutus oma

elanikele kvaliteetse teenuse pakkumise eest on vahetum võrreldes kogu riigis opereeriva

eraettevõttega, kellele kohustused ja justkui ka vastutus on lepinguga üle antud.

Mõjuvaldkond: riigivalitsemine

Mõju sihtrühm: kohalik omavalitsus

Kehtiva jäätmeseaduse § 1 lõike 5 alusel on sisetehing korraldatud jäätmeveo puhul keelatud.

Selline piirang oluliselt kitsendab omavalitsuse võimalusi täita talle pandud korraldatud

jäätmeveo korraldamise ülesannet. Olukorras, kus jäätmeveoteenuse turul on toimunud

koondumine (vt majandusliku mõju kirjeldus) ning sageli osaleb jäätmeveo hankel vaid üks

pakkuja, ei saa omavalitsus talle pandud ülesannet parimal viisil täita. Kesise konkurentsi

tingimustes on teenuse kvaliteet kohati mitterahuldav. Nii kohalike omavalitsuste kui

Kliimaministeeriumi poole pöörduvad teenusega rahulolematud jäätmevaldajad. Sageli on

mureks klienditeeninduse kvaliteet, aga ka tellitud konteinerite kohaletoomise viibimine,

jäätmete vedamata jätmine jms. Omavalitsused on toonud välja, et mõnel juhul on nad leidnud

ennast olukorras, kus jäätmevedaja teenusega ei olda rahul ning jäätmevedaja teenus ei vasta

hankelepingule. Kuna aga lepingupartner oligi ainus pakkuja ning muud võimalused teenuse

osutamiseks puuduvad, ei lahendaks omavalitsuse jaoks probleemi ka kehtiva hankelepingu

ennetähtaegne lõpetamine.

Korraldatud jäätmeveol sisetehingu lubamine saarelistes omavalitsustes puudutab eelkõige

kolme omavalitsust (Saaremaa vald, Hiiumaa vald, Muhu vald). Teistes saarelistes

omavalitsustes (Kihnu vald, Ruhnu vald ja Vormsi vald) pole korraldatud jäätmeveo

korraldamine kohustuslik. Saarte omavalitsustel on piiratud võimalus riskide maandamiseks

koostöö kaudu. Muudatuse mõju saarte omavalitsustele on positiivne, kuna tekib võimalus

terviklikult ja pikaajaliselt jäätmeveoteenust ette planeerida, vajalikke muudatusi paindlikumalt

rakendada ning väheneb sõltuvus eraettevõtetest ja konkurentsiolukorrast jäätmeveo turul.

Ülejäänud 73 omavalitsuses on eelnõu kohaselt sisetehing võimalik vaid pärast hanke

nurjumist. See võib kaasa tuua suurema osa riigihangete vaidlustamise, kui vedajad või

käitlejad ei pea hanke tingimusi mõistlikuks. Selleks, et riigihangete vaidlustamist ennetada,

korraldab Kliimaministeerium koostöös Keskkonnaametiga KOVidele hankejuhendi

koostamise, milles tuuakse ära soovituslikud hanketingimused.

Eelnõuga kavandatud muudatuse eesmärk on korraldatud jäätmeveo teenuse järjepidevuse

tagamine ning omavalitsusele rohkem kui ühe võimaluse andmine talle pandud ülesande

täitmiseks. Samuti on vaja võimaldada jäätmeveoteenuses innovatsiooni, mida nii

omavalitsused kui inimesed ootavad. Senise kesise konkurentsi tingimustes puudub vedajatel

huvi turul pakutavat veoteenust mitmekesistada ja hankijate soovidega kohaneda. Nii näiteks

pidi Pärnu linn ennetähtaegselt lõpetama 2022. aastal sõlmitud hankelepingu. Lepingu kohaselt

pidi vedaja 2025. aastal üle minema Eestis seni rakendamata kaalupõhisele veoteenusele. Juba

hanke väljakuulutamise järgselt pöördus potentsiaalne pakkuja vaidlustuskomisjoni poole11

seoses kaalupõhisele veole ülemineku tingimustega. Keila linn oli sunnitud 2024. aastal

ajutiselt üle minema vabaturule, kuna varem sõlmitud hankeleping lõpetati ennetähtaegselt ning

11 Pärnu linna korraldatud jäätmeveo hanke vaidlustuse asjaoludega saab tutvuda riigihangete registris:

https://riigihanked.riik.ee/rhr-web/#/procurement/4683280/disputes/208800/presenter.

13

uue hankelepingu elluviimist polnud uuel vedajal võimalik hankes ettenähtud tähtajaks

alustada. Elanikele kaasnes vabaturuga aga mitmekordne teenuse hinnatõus.12

KOV oma ettevõttelt sisetehingu korras teenust tellides on võimalik tagada paindlikkus ja

teenuse sobivus just konkreetsele piirkonnale, kuna KOV omab suuremat mõju teenuse osutaja

üle. Teenuse tellimisel peab KOV ise olema piisavalt teadlik ja muutustega arvestav, et tagada

jäätmevaldajatele nende vajadustele vastav kulutõhus ja keskkonnahoidlik teenus.

Hankijal on õigus ja kohustus seada hankele mõistlikud ja põhjendatud tingimused vastavalt

hankija vajadustele, sealjuures nõuded jäätmeveokitele. Omavalitsus ei või aga hanke tingimusi

seada selliselt, et hanke lõpetamine RHS-i § 73 lõike 3 punktide 2-5 alusel oleks hankijale

etteaimatav. Sellise kahtluse tekkimisel peab hankija arvestama, et pakkujad võivad pöörduda

vaidlustuskomisjoni ja kohtu poole ning sellega võivad kaasneda hankijale kulud ja hanke

läbiviimisele kuluv aeg võib oluliselt pikeneda. Asjaolu, et viimasel kolmel aastal on

vaidlustatud 14% korraldatud jäätmeveo riigihangetest, viitab selle, et vastav

kontrollimehhanism valdkonnas toimib.

Sisetehingu rakendamisel on omavalitsuse töökoormus madalam, kuna hankeleping sõlmitakse

hankemenetlust läbi viimata. Sealjuures peab sisetehingu sõlmimisel lähtuma turutingimustest,