Kiri

Tere

Aastaid on looduses valitsenud ebakõla, kus ettevõtjad ja eraisikud tarbivad meie ühist loodust omavoliliselt ja tekitavad sellega kalavarudele arvestatava kahju. Eesti paisuomanikud ei pea maksma ühtegi kompensatsiooni, ometi kaotame ainult näiteks Kunda jõe näitel u. 250 000€ väärtuses kalanduslikku ressurssi, sest üks paisuomanik soovib seal meie kõigi arvelt raha teenida. Mis iseenesest ei ole probleem, aga paluks siis see kahju kompenseerida. Ja kompensatsioon ulatuks miljonitesse, mis aga loomulikult muudaks kogu ettevõtluse mõttetuks. 

Nii on Eesti suurtel lõhejõgedel endiselt paisud ning Keskkonnaamet ja Kliimaministeerium ei ole lähtunud Riigikohtu lahenditest, mis on mitmel juhul selgitanud nende oluliste paisude ebaseaduslikku olemust. Räägime Eestis looduslikust mitmekesisusest ja sellest, et oleme loodusrahvas. Samas, kui tasapisi oleme oma jõed ära rikkunud ning kuna vee alla keegi ei näe, siis ei paista see väga suure ulatusega laialdane probleem üldse silma. 

Järgnevalt avalik kiri kliimaministrile ja Keskkonnaametile.

Avalik kiri kliimaministrile ja Keskkonnaametile

Eesti on kalariik! Nii saab öelda, sest meil on lugematul hulgal võimalusi tegeleda kalandusega nii hobi kui ka ettevõtluse eesmärgil. Meil on pikk rannajoon, kaunid jõed ja üle tuhande järve. Kalastada saab enam-vähem igas Eesti otsas nii, et ei ole vaja isegi autot või mingeid kulutusi teha. Kaeva uss ja mine tiigile. Ja midagi ikka näkkab. Ning kes tahab, saab ette võtta reisi meie suurematele saartele, sõpradega telkida ja mitu päeva nautida küll tuulehaugi, haugi, meriforelli, ahvena, lesta kui teiste kalade püüki. Ja nimekiri jätkub nii asukohtade kui võimalike püütavate kalaliikide võtmes veel pikalt. Ning kui on soov teha kalapüügist endale sissetulek, siis ka see on võimalik! See tähendabki, et Eesti on kalariik ja meie võimalused on väga suured.
Sellest potentsiaalist rääkis ka oma ettekandes Skandinaavia suurima kalastusturismi ettevõtte omanik Per Job (Fish Your Dream) 2021. aastal Keskkonnaministeerumi infopäeval harrastuskalastajatele.

Et oleme tõesti kalariik, kinnitab meeletu harrastuspüüdjate arv – enam kui 150 000! See on RMK matkaradadel ja terviseradadel matkamise kõrval Eestis populaarsuselt teine vaba aja viitmise tegevus. Raske on üle hinnata harrastuskalastuse sotsiaalset mõju, rääkimata u 50 mln eurosest sisemajanduse käibest, mida kalastajad jätavad igal aastal meie majandusse. Seda kinnitab ka Eesti harrastuskalapüügi kvantitatiivuuring 2022. aasta kohta.

Samas kaasneb aktiivse ressursikasutusega alati ka väljakutsete pool: kliimamuutused, vee soojenemine ja põudade sagenemine pole kellelegi uudis ning ka kalad sellest rõõmu ei tunne. Paljud meie kalavarud on vähenevas trendis ja surve olemasolevale püügiressursile suureneb. Näiteks paisud -  ei ole ainult lõhelistele takistuseks, vaid paisude tõttu kannatavad enamus kalaliigid, ning see mõjutab tugevasti kalastiku arvukust. Me ei saa muuta Läänemere soolsust või sademete hulka, küll aga saame tegeleda paisudega. 

Eesti jõgedel on üle 1000 inimtekkelise paisu, millest ilmselt u 100-200 on tõsiseks takistuseks kaladele. Kui pole kohti, kus kudeda, ei ole ka kala. Just paisud takistavad kaladel kudele pääsemast ja rikuvad jõe veekvaliteedi. Ehk isegi kui pais on jõe suudmest kõrgel ülesvoolu, mõjutab paisjärve soojenev ja hapnikuvaene vesi kogu allapoole jäävat jõge. On palju näiteid, kus paisjärvest allavoolu jääv jõgi on kaladest ja elust vaesustunud või lausa tühi. Seega ei lahenda ka kalapääs probleemi, sest paisjärved on vaikselt lekkiv ökoprügi meie jõgedel.

Riik on tegelenud meile teadaolevalt pidevalt paisude likvideerimisega. Sindi paisu likvideerimist on raske alahinnata - kindlasti tuhanded, kui mitte isegi kümned tuhanded kalastajad püüavad nüüd seda tulemust Sindi endisest paisust üles- ning allavoolu. Kala rändab kudele kaugele ülesvoolu ja loodetavasti varsti on tulemusi näha ka lõhe, jõesilmu, tindi, forelli ressursi suurenemises. Nii saame ka meie, kalastusgiidid päriselt tegeleda turundusega välismaale, et tuua siia kalastusturiste püüki nautima ja meie majandust toetama. Eelkõige on nende peamine lemmik lõheliste püük (lõhe ja meriforell). Eesti saab ja võib olla lõheriik, kui vaid me ise piisavalt pingutame. Pärnu jõgi oli suurepärane algus ja Sindi paisu mõju ning likvideerimise fakt on jõudnud maailma eri nurkadesse. Seda nii näiteks Euronewsi ( https://www.euronews.com/green/2023/10/17/restoring-european-rivers-a-win-win-scenario-for-humans-and-nature) kaudu kui ka suures loodusdokumentaalis “Dam Busters” ( pole Eestis veel avaldatud), mis tänaseks on vististi juba linastunud 50-s riigis.

Samas on kurb näha, et aastaid ja lausa aastakümneid oleme mõne paisuga endiselt tupikus. Jägala, Kunda I, Kotka, Kunda IV, Saesaare jt on paisud, mis põhimõtteliselt tagavad, et meie parimates lõhe- ja forellijõgedes ei saa kunagi kala olema selle potentsiaalses mahus, kuni paisud säilivad.

Ja valus on seda tunnistada, sest pea kõikidel sellise probleemiga paisudel on Riigikohus otsustanud, et paisud on ebaseaduslikud või on sarnaste paisude kohtuasjades samadel asjaoludel seda Riigikohus kinnitanud. Eesti lõheliste jõgede nimestikku kuulub 125 jõge, kus on kohustus tagada kalade läbipääs, sh eelpool mainitud jõed. Seega jääb arusaamatuks, miks meie kalavarud ja kalastajad peavad endiselt taluma seda ebaõiglust? Nende ebaseaduslike olukordade tõttu kaotame näiteks pelgalt Kunda jõe näitel enam kui 250 000 euro väärtuses kalanduslikku ressurssi aastas! Ja seal on Riigikohus teinud otsuse juba 2018. aastal!

Lisaks tuli jaanuaris 2024 lõpuks ka otsus Linnamäe paisjärve kohta, kus Riigikohus tõdes, et Muinsuskaitseamet ei saa eirata looduskaitselisi piiranguid läbi kultuuriväärtuste kaitse kehtestamise. Ehk kui Keskkonnaamet ütleb, et paisutus tuleb likvideerida, siis enam takistusi ei ole. See kehtib siis nii Kunda I, Kunda IV, Kotka, kui ka Linnamäe paisu kohta. 

Eelpool kirjutatule tuginedes küsin, mis on plaanis ette võtta, et Kunda I, Kunda IV, Kotka ja Linnamäe paisu olukord saaks seadustatud? Kuidas on see mõistlik, et me kaotame kolmveerand miljonit eurot aastas kalanduslikku ressurssi ainult nende kolme jõe peale ning keegi seda kahju ei hüvita ja diskussiooni lahenduste osas kuulda ei ole? Kas Riigikohtu otsus juba 6 aastat tagasi on endiselt Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile ning Kliimaministeeriumile pelgalt „soovituslik“ paberitükk? Vaja on otsustavalt tegutseda, sest jõed on loodud voolama!