Pr Liisa-Ly Pakosta
Justiits ja digiminister Meie: 025/06.01.2025
Justiits ja Digiministeerium
Suur-Ameerika 1
10122 Tallinn
Koopia:
[email protected];
[email protected];
Lp minister
Pöördun Teie poole Kliimaministeeriumi (edaspidi KlM) arvukat vastukaja pälvinud jäätme-, pakendi- ja muude seaduste muutmise eelnõu (edaspidi Eelnõu) tõttu. Tunnustame KlM-i osapoolte senise tagasiside põhjal tehtud positiivsete muutuste eest.
Soovime siiski juhtida Teie tähelepanu sellele, et Eelnõu vajaks mitmes olulises küsimuses täiendamist ja EL õigusruumiga vastavusse viimist. Eelnõu suurimaks probleemiks on EL jäätmete raamdirektiivi ja Eesti pakendiseadusega sätestatud pakendite tootjavastutuse kohustuste muutmine ja väga ulatuslik laiendamine.
Pakendite tootjavastutus on EL õigusruumis selgelt reguleeritud ja eesmärgistatud valdkond. EL ühisturu kaubandustõkete vältimiseks on tootjavastutuse nõuded liidu ülesed ja liikmesriikides ühtlustatud.
Eesti pakendatud kauba tootjad (pakendiettevõtted) on kõiki tootjavastutuse nõudeid ja kohustusi alati täitnud ja isegi ületanud, seda tänu pakendiettevõtete poolt rahastatud taaskasutusorganisatsioonide (TKO-de) tõhusale tegevusele.
EL tootjavastutuse kohustused nõuavad järgmist:
• pakendijäätmete ringlussevõtu sihtmäärade täitmist;
• selleks vajaliku pakendijäätmete kogumistaristu rajamist ja teenindamist, kogutavate pakendijäätmete töötlemist ja ringlussevõtu korraldamist;
• elanikkonna teavituskampaaniate läbiviimist ning;
• riiklikku aruandlust.
Veelkord, Eestis on kõik need kohustused olnud alati täidetud. Ükski kontrollorgan pole TKO-de tegevuses tuvastanud olulisi rikkumisi. Eesti on nende riikide seas, mida Euroopa Komisjon pole liigitanud tootjavastutuse kohustuste täitmisel probleemseteks või riskantseteks.
Seetõttu on üllatav, et KlM plaanib Eelnõuga olulisel ja sisulisel määral laiendada pakendite tootjavastutuse kohustusi, muutes need EL-s regulatsioonidega võrreldes märkimisväärselt erinevaks ja kaugemale ulatuvaks. EL õiguse meelevaldne tõlgendamine, samuti ühtlustatud nõuetest erinevate ja kaugemale ulatuvate kohustuste rakendamine tingib pakendavale tööstusele mastaapse kulutõusu, mis kandub hinnatõusuna vältimatult edasi ka tarbijatele.
Eelnõu ei ole vähimalgi määral seotud EL õiguse ülevõtmisega, tegemist on puhtalt KlM ametnike ja huvigruppide algatusega. Eelnõule pole lisatud tootjavastutuse kohustuste laiendamise mõjuhinnangut. Eelnõu väidetava eesmärgi, olmejäätmete ringlussevõtu suurendamist, oleks võimalik täita oluliselt lihtsamate ja ühiskonna seisukohast vähem koormavate meetmetega. Paraku puudub Eelnõus ka alternatiivide võrdlus. KlM on eelistanud kõige kulukamat, ebafektiivsemat ja vähem kontrollitavat tootjavastutuse kohustuste laiendamist.
Olmejäätmete ringlussevõtu madal tase on Eestis tingitud eelkõige biojäätmete madalast ringlussevõtust ja vähearenenud tööstuslikust sortimistaristust. Seadusloome seisukohast seisneb suurim takistus selles, et ükski jäätmemajandust korraldav asutus ei vastuta olmejäätmete ringlussevõtu eest. Jäätmeseaduses puuduvad olmejäätmete ringlussevõtu eesmärgid, motivatsioon ning rahastus. Kuna olmejäätmete ringlussevõtu eest keegi reaalselt ei vastuta, siis ongi selle valdkonna areng jäänud EL keskmisest tasemest maha.
EL on rohepöörde tegevuskava raames on toidutööstustele kehtestatud terve rida uusi regulatsioone, mis sisaldavad tehniliselt keerukaid ja kulukaid nõudeid. Arvukate roheregulatsioonide täitmine paneb tootjad suure majandusliku surve alla. Lisaks on meie toidutööstuse ettevõtted on viimastel aastatel kaotanud turgu ja konkurentsivõimet nii sõja, pandeemia, kui tootmissisendite turbulentsi tõttu.
Toiduliidu seisukohast ei ole KlM Eelnõus sätestatud lisakoormiste rakendamine mitte kuidagi põhjendatud ega vajalik.
Teen ettepaneku Eelnõu kriitiliseks läbivaatuseks, viia see vastavusse EL pakendialaste regulatsioonidega, ning eemaldada sellest EL regulatsioonidest erinevad ja ulatuslikumad pakendite tootjavastutust puudutavad kohustused.
Allpool mõned näited tootjavastutuse nõuetest, mida KlM Eelnõu sätestab EL regulatsioonidest erinevalt ja kaugemale ulatuvalt.
1) Erinevalt Eelnõust ei sea EL regulatsioonid pakendijäätmetele liigiti kogumiseks kvantitatiivseid eesmärke. Pakendijäätmete liigiti kogumine on EL seisukohast ringlussevõtuks vajalik tugitegevus, mitte omaette eesmärk.
EL-s kujunenud praktika põhjal kujundavad liikmesriigid jäätmete liigiti kogumist vastavalt ringlussevõtu tehaste vajadustele ja tootmismahule. Jäätmete liigiti kogumine, mida Eesti on rakendamas, jääb ilma nende ümbertöötluse võimaluseta kulukaks asendutegevuseks, millel pole tootjavastutuse kohustustega vähimatki seost.
Eesti jäätmete sortimis- ja töötlustaristu on väga kaugel sellest, et suuta vastu võtta, sortida ning ümber töödelda kogu kodumajapidamistest kogunev pakendijääde. Liigiti kulukalt kogutavad pakendijäätmed jõuavad tööstusliku sortimisvõimaluse puudumisel ikka vältimatult Iru koostootmisjaama jäätmepõletuse plokki. Pakendijäätmete käitlemine muutub lihtsalt oluliselt kulukamaks, ilma et nende ringlussevõtt sisuliselt paraneks.
Kuna EL-s ei ole pakendijäätmete liigiti kogumise eesmärke, siis puudub ka metoodika sellise näitaja mõõtmiseks. Usaldusväärse mõõtmismetoodika puudumine loob pinnase arvukateks petuskeemideks ja kuritarvitusteks.
2) EL regulatsioonid ei sätesta, erinevalt Eelnõust, kodumajapidamistele kohustuslikku pakendijäätmete kohtkogumist, vaid võimaldavad kombineerida nii kohtkogumist, avaliku konteinervõrgustikku kui ka kogumist kaubandusettevõtete juures. Tähtis on täita ringlussevõtu eesmärke, seda majanduslikult, tehniliselt ja keskkonnahoidlikult kõige otstarbekamalt. Pakendijäätmete kogumissüsteemi eesmärk on toetada pakendijäätmete ringlussevõttu ja see tuleks kujundada vastavalt jäätmete sortimise ja ümbertöötluse taristu võimalustele.
Veelkord, Eesti jäätmete ümbertöötlustaristu on väga piiratud võimekusega. Pakendijäätmete ulatuslik eesmärgitu kokkuvedu on nn. jäätmeturism, mis ei ole kuidagi seotud tootjavastutuse kohustuste ega eesmärkidega.
3) Eelnõuga laiendatakse pakendite tootjavastutuse kohustused ka pakendist erinevatele jäätmeliikidelele: konkreetsemalt paberi- ja kartongijäätmetele.
EL tootjavastutus ei pane tootjatele mitte mingeid kohustusi pakenditest erinevate jäätmevoogude kogumise ja töötluse osas.
Eelnõu koostaja on pakendite tootjavastutuse meelevaldset laiendamist õigustanud väitega, nagu oleks paberi- ja kartongijäätmed posiiivse väärtusega. Väide pole asjakohane, kuna jäätmete kogumise ja sortimise ning müügiks ettevalmistuse kulud ületavad tihti müügitulu. Müügitulu suurus sõltub ka pidevalt muutuvast turuolukorrast ja küllalt tihti esinevate madala nõudluse perioodidel pole müügitulu üldse võimalik teenida.
4) Eelnõu defineerib pakendite tootjavastutuse mõistet nii sisu kui ulatuse poolest oluliselt erinevalt võrreldes EL regulatsiooniga.
KlM Eelnõu sätestab pakendite tootjavastuse järgnevalt: „Pakendiettevõtja on kohustatud tagama oma turule lastud pakendatud kauba pakendi ja pakenditest tekkinud jäätmete tagasivõtmise ja käitlemise ning kandma nende tegevuste kulud.“
KlM Eelnõu tootjavastutuse definitsioon on EL õiguse ebaõige tõlgendus, see erineb oluliselt EL-s kehtivast ning jätab välja mitmed kohustuste ulatust piiritlevad ja täpsustavad sätted.
EL jäätmete raamdirektiivi 2008/98 artikli 8a punkt 4 sätestab väga selgelt tootjavastuse definitsiooni, selle kohustused ning ulatuse, vt allpool. EL definitsioon erineb väga oluliselt KlM Eelnõus välja pakutavast. EL tootjavastutus on suunatud eelkõige pakendijäätmete ringlussevõtule. EL regulatsioonid ei näe ette võimalust suunata tootjavastuse kulusid muude eesmärkide täitmisele. EL õiguse meelevaldne tõlgendamine võib tekitada takistusi EL ühisturu tõrgeteta toimimisele.
Direktiiv 2008/98 Art 8a punkt 4. Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, millega tagatakse, et rahalised sissemaksed, mida toote tootja teeb tootja laiendatud vastutuse kohustuste täitmiseks, vastavad järgmistele nõuetele:
a) sissemaksed katavad asjaomases liikmesriigis järgmised tootja poolt turule lastavate toodetega seotud kulud:
— kulud, mis tekivad jäätmete liigiti kogumisel ja seejärel transportimisel ning töötlemisel, sealhulgas töötlemisel, mis on vajalik liidu jäätmekäitluse sihtmäärade saavutamiseks, ja kulud, mis on vajalikud muude lõike 1 punktis b osutatud sihtmäärade ja eesmärkide saavutamiseks, võttes arvesse asjaomastest toodetest saadud teisese tooraine korduskasutamisest, müügist või sissenõudmata panditasudest saadavat tulu; /.../
c) need ei ületa kulusid, mis on vajalikud kulutõhusate jäätmekäitlusteenuste osutamiseks. Kulud määratakse asjaomaste osalejate vahel kindlaks läbipaistval viisil.
Kokkuvõttes toob KlM Eelnõus sätestatud tootjavastutuse kohustuste ulatuslik laiendamine koos kavandatava põletus- ja ladestustasude drastilise tõusuga kaasa väga suure tootjavastutuse kulude kasvu. Kulude hinnanguline suurenemine võib moodustada 70-100 miljonit eurot aastas. Kulude kasv ei ole suunatud tootjavastutuse kohustuste täitmisele, vaid rahastab jäätmekäitlusahela ebaefektiivsust, tingib eesmärgitu jäätmeturismi ja loob pinnase arvukateks kontrollimatuteks petuskeemideks.
Eesti ettevõtted ja elanikud vajavad kindlasti kompetentsemat ja tõhusamat jäätmereformi, kui on seda välja pakutud KlM Eelnõus.
Lugupidamisega
Sirje Potisepp
Juhataja
/allkirjastatud digitaalselt/