Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga (edaspidi eelnõu) on kavandatud muuta keskkonnaseadustiku üldosa seadust (edaspidi ka KeÜS), atmosfääriõhu kaitse seadust (edaspidi ka AÕKS), jäätmeseadust (edaspidi ka JäätS), keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadust (edaspidi ka KeHJS), maapõueseadust (edaspidi ka MaaPS), riigilõivuseadust (edaspidi ka RLS), tööstusheite seadust (edaspidi ka THS) ja veeseadust (edaspidi ka VeeS).
Keskkonnakaitselubade teenustega seotud haldusprotsesse muudetakse tõhusamaks, läbipaistvamaks ja vähem aeganõudvaks, säilitades samas keskkonnakaitse kõrge taseme. Muudatustega tõstetakse nii keskkonnaluba nõudvate tegevuste künnisvõimsuseid ja koguseid kui ka loobutakse mõnel juhul registreeringu kohustusest. Lisaks vähendatakse kohustuste täitmise sagedust, tehakse selgemaks järelevalveprotsesse ning määratakse selgemalt osapoolte kohustused. Loa kohustus ja loa taotlemise protsess muutub proportsionaalsemaks keskkonnakasutusega põhjustatava võimaliku mõjuga keskkonnale.
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Seaduseelnõu valmistas ette ja seletuskirja koostas Kliimaministeeriumi keskkonnakorralduse ja kiirguse osakonna nõunik Hanna Vahter (
[email protected], tel 626 2981). Eelnõu jäätmeseaduse sätete muutmise valmistasid ette ringmajanduse osakonna ehitus- ja lammutusjäätmete valdkonna juht Görel Grauding (
[email protected]) ja jäätmekorralduse ja digitaliseerimise valdkonna juht Kristel Kibin (
[email protected]), maapõuseaduse sätete muutmise valmistasid ette maavarade osakonna ehitusmaavarade valdkonna juht Harry Kuivkaev (
[email protected]) ja sama osakonna nõunik Helena Gailan (teenistussuhe lõppenud), tööstusheite seaduse sätete muutmise valmistas ette tööstusheite ja kemikaalide valdkonna juht Pärtel Niitaru (
[email protected]) ning veeseaduse sätete muutmise valmistasid ette veeosakonna peaspetsialist Hendrik Põldoja (
[email protected]) ja veeteenuse valdkonna juht Katrina Lang (
[email protected]).
Eelnõu õigusekspertiisi on teinud Kliimaministeeriumi õigusosakonna jurist Kaili Kuusk (
[email protected], tel 626 2905) ja nõunikud Annemari Vene (
[email protected]), Elina Lehestik (
[email protected]), Helen Holtsman (
[email protected]), Käthlin Oeselg (
[email protected]) ja Elin Liik (
[email protected]).
Keeletoimetaja oli Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloome korralduse talituse keeletoimetaja Aili Sandre (
[email protected]).
1.3. Märkused
Eelnõu on seotud järgmiste eelnõudega:
1) kooskõlastamiseks esitatud jäätmeseaduse muutmise seaduse eelnõuga (EISi eelnõu toimiku number 24-1105/01), millega täiendatakse keskkonnaotsuste infosüsteemi eesmärke keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-s 401. Eelnõuga lisatakse punkt 8 (kehtiva numeratsiooni alusel);
2) Riigikogu menetluses olev kiirgusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (573 SE), millega täiendatakse keskkonnaotsuste infosüsteemi eesmärke keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-s 401. Eelnõuga täiendatakse kehtivat punkti 11;
3) kooskõlastamisele esitatava atmosfääriõhukaitse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga, millega täiendatakse keskkonnaotsuste infosüsteemi eesmärke keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-s 401. Eelnõuga lisatakse punkt 9 (kehtiva numeratsiooni alusel).
Kuna eelnõukohase seadusega muudetakse § 401 sõnastust, tuleb eelviidatud eelnõudes teha vastavad korrektuurid, sõltuvalt, millises ajakavas erinevad eelnõud liiguvad.
Eelnõu on seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2024–2027 aluspõhimõtetega kiirendada asjaajamist ja vähendada tegevuslubade arvu ning lihtsustada lubade ja registreeringute andmist (aluspõhimõte 05.04.01.d.). Eelnõu on Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi1 ülesanne: keskkonnakaitselubade andmise ja haldamise teenustega seotud halduskoormuse vähendamise eelnõu.
Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.
Eelnõukohase seadusega muudetakse:
1. atmosfääriõhu kaitse seadust redaktsioonis RT I, 11.06.2024, 2 (jõustus 21.06.2024);
2. jäätmeseadust redaktsioonis RT I, 31.12.2024, 7 (jõustus 10.01.2025);
3. keskkonnaseadustiku üldosa seadust redaktsioonis RT I, 04.12.2024, 9 (jõustus 01.01.2025);
4. keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadust redaktsioonis RT I, 10.10.2024, 9 (jõustus 20.10.2024);
5. maapõueseadust redaktsioonis RT I, 30.12.2024, 13 (jõustus 01.01.2025);
6. riigilõivuseadust redaktsioonis RT I, 31.12.2024, 19 (jõustus 01.01.2025);
7. tööstusheite seadust redaktsioonis RT I, 05.01.2024, 5 (jõustus 15.01.2024);
8. veeseadust redaktsioonis RT I, 11.06.2024, 18 (jõustus 01.11.2024).
Eelnõukohase seaduse vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.
2. Seaduse eesmärk
Eelnõu on osa Kliimaministeeriumi eesmärgist korrastada keskkonnakaitselubade süsteemi. Eelnõus kirjeldatud seaduste muutmine on oluline, et vähendada keskkonnakaitselubade teenustega seotud koormust haldusprotsessides. Eelnõu olulisim eesmärk on vähendada nii ettevõtjate kui füüsiliste isikute halduskoormust eelkõige jäätmekäitluse, sinimajanduse, maavarade kaevandamise ning tööstusheite valdkondades. Kuid lisaks on eesmärk tagada keskkonna parem kaitse, ühtlustada mõisteid ning tagada parem isikuandmete kaitse.
Ülevaade peamistest muudatustest:
1. KeÜS-i muudatustega täpsustatakse keskkonnaotsuste infosüsteemi (edaspidi ka KOTKAS) eesmärke ning täiendatakse selle pidamise aluseid. Sätestatakse, milliseid isikuandmeid töödeldakse ja milline on andmete säilitamise tähtaeg. Korrastatakse ka loamenetluse ja järelevalve protsesse. Muudatuse kohaselt teeb Keskkonnaamet (edaspidi ka loa andja) keskkonnaloa taotluse ja selle kohta antava haldusakti eelnõu füüsiliselt kättesaadavaks ainult tegevuskohale lähimas Keskkonnaameti kontoris. Lisaks muudetakse keskkonnaloa menetluses avaliku arutelu korraldamise korda. Edaspidi ei korraldata avalikku istungit juhtudel, kui see võimalus on ette nähtud seadusega või kui loa andja on haldusakti avaliku väljapaneku alguses või menetlusest teatamisel teinud ettepaneku asja arutamiseks ilma avalikku istungit läbi viimata ning menetlusosaline ei ole ettepanekute ja vastuväidete esitamise tähtajaks esitanud selle suhtes vastuväiteid. Muudatusega viiakse praktika õigusega kooskõlla. Edaspidi korraldatakse avalik istung juhul, kui menetluse vastu on suur avalik huvi või menetlusosalised on selleks soovi avaldanud, mitte iga kord, kui on avaldatud seisukohti ja arvamusi. Lisaks täiendatakse ka keskkonnaloa muutmise sätteid, täpsustades olukorda, mil loa andja muudab loa tingimusi ja küsib selleks vajadusel andmeid, ning täiendades sättega, mis seab loa omajale kohustuse viia oma muutuv tegevus loaga vastavusse, esitades selleks loa muutmise taotlus. Täiendatakse ka keskkonnaloa peatamise aluseid ning pikendatakse loa peatamise õigust kolmelt kuult ühele aastale. Lisaks laiendatakse Keskkonnaameti riikliku ja haldusjärelevalve ulatust.
3. JäätS-is loobutakse nõudest, mille kohaselt peavad kohaliku omavalitsuse üksuse (edaspidi KOV) korraldatud jäätmeveo teenust osutavatel jäätmevedajatel olema lisaks üldisele jäätmeveo registreeringule ka registreering KOV-i korraldatud jäätmeveoks konkreetses jäätmeveopiirkonnas. Lisaks ei kanta edaspidi üldisele jäätmeveo registreeringule veetavaid jäätmekoguseid. Samuti luuakse juriidilistele isikutele võimalus kuni üks tonn oma tegevuses tekkivaid biojäätmeid ise ringlusse võtta ilma jäätmekäitleja registreeringuta ja jäätmeloata. Samuti täpsustatakse JäätS-is, millistel tingimustel võib jäätmevaldaja saada KOV-ilt vabastuse biojäätmete konteineriga kogumisest ja lubatakse kohtkompostimist. Tegemist on toimiva tegevuse sätestamisega seaduse tasandil. JäätS-is ei ole selgelt reguleeritud eri asutuste järelevalve menetluspädevus, nagu on seda tehtud THS‑is, AÕKS-is, kiirgusseaduses, MaaPS-is ja VeeS-is. Täpsustatakse ja sõnastatakse selgemalt eri asutuste pädevus ning vähendatakse KOV-ide ja Politsei- ja Piirivalveameti väärteomenetluse õigusi. Samuti luuakse erand sõjalise materjali ja toote tarnijale andmete esitamisest Euroopa Kemikaaliameti väga ohtlike ainete andmebaasi.
4. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduses ühtlustatakse veevaldkonnaga seotud tegevuste mõisted VeeS-is kasutatavate mõistetega.
5. MaaPS-ist jäetakse välja nõue saata kaevandamisloa taotluse kohta antava haldusakti eelnõu ministrile kooskõlastamiseks, välja arvatud mõningate maavarade puhul. Lisaks pikendatakse kaevise võõrandamise loa kehtivusaega, et see vastaks paremini suuremahuliste ehitusprojektide vajadustele. Veel pikendatakse kaevandamisloa peatamise õigust kolmelt kuult ühele aastale.
6. Riigilõivuseaduses tehakse parandus kasutatavas mõistes, viies selle kooskõlla AÕKS‑is kasutatava mõistega.
7. THS-is loobutakse kompleksloa kohustusest vineeri tootmisel. Veel tehakse muudatus, et kompleksluba ei saa ise vabatahtlikult taotleda ega omada, kui käitise tegevus ei ületa loa künnist. Lisaks sõnastatakse selgelt, et väärtegude aegumise tähtaeg on karistusseadustiku alusel viis aastat. Sätetes tehakse ka väiksemaid muudatusi, et parandada nende ühest arusaadavust.
8. VeeS-i muudatuste kohaselt tuleb edaspidi maismaa veekogudes süvendamise ja tahkete ainete paigutamise puhul veeloa asemel taotleda registreering. Vesiviljeluse puhul diferentseeritakse eri organismitüüpide kasvatust toodangu juurdekasvu ja asukoha järgi. Kala- ja muu vee-elusressursi kasvatuse puhul jääb loakohustus kehtima varasemas mahus, kuid vetika- ja karbikasvatuse puhul tõstetakse loa künnist, eriti meres kasvatamise korral. Veekeskkonnariskiga tegevuste puhul, nagu vesiviljelus toodangu juurdekasvuga kuni 1 tonn aastas, tuleb taotleda registreering, kui vesiviljeluse veesüsteem on pinnaveekoguga ühenduses. Edaspidi ei ole ka vaja taotleda registreeringut silla või truubi ehitamiseks veekogudel. Veel jäetakse ära tähtaeg esitada sügavallapanusõnniku auna rajamise teatis 14 päeva enne aunastamise alustamist.
Arvestades Vabariigi Valitsuse 22. novembri 2011. aasta määruse nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri“ (edaspidi HÕNTE) § 1 lõike 2 punkti 5, ei koostatud enne seaduseelnõu ja seletuskirja koostamist eelnõu vajaduse kooskõlastamiseks ja õiguslike valikute selgitamiseks väljatöötamiskavatsust.
Seaduse rakendamisega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust ega muud olulist mõju. Muudatused on vajalikud haldus- ja töökoormuse vähendamiseks piiratud ressursi tingimustes ning selle paremaks juhtimiseks ja keskkonnakaitselubade süsteemi selgemaks reguleerimiseks. Muudatustega ei tehta huvirühmi mõjutavaid sisulisi põhimõttelisi muudatusi. Tegemist on eelkõige menetluslike muudatustega protsesside kiirendamiseks. Keskkonnakaitselubade süsteemi kestlikkuse tagamise ja teenustega seotud halduskoormuse vähendamise protsess algas juba 2020. aastal Keskkonnaministeeriumis ning millega jätkab nüüd Kliimaministeerium. Protsessis on kogutud huvirühmadelt tagasisidet ning võimaldatud esitada täiendavaid ettepanekuid. Viimati tehti tõhustamiseks vajalikke sarnaseid muudatusi keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega (734 SE), mis jõustus 01.04.2023.
Tegemist ei ole õiguskorras põhimõttelist tähendust omavate muudatustega ning seetõttu ei koostatud eelnõu ettevalmistamisel HÕNTE § 1 lõikes 3 nimetatud kontseptsiooni.
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
Eelnõukohane seadus koosneb üheksast paragrahvist.
Eelnõu §-ga 1 muudetakse keskkonnaseadustiku üldosa seadust.
Paragrahv koosneb 17 punktist.
Punktiga 1 lisatakse § 395 lõigetega 81–83 Eesti looduse infosüsteemis (edaspidi EELIS) töödeldavaid isikuandmeid puudutavad täpsustused ning lisatakse vastutava töötleja andmed seadusesse.
EELIS-es hoitakse isikuandmeid väga piiratud ulatuses. Isikuandmetest hoitakse ainult registreeritud kasutajate andmeid, kelleks on näiteks loodusvaatluste tegijad.
Täpsustatakse, et EELIS-esse andmed esitanud registreeritud kasutajate nimi ja isikukoodi säilitatakse tähtajatult. Muud kasutajate isikuandmed (kontaktandmed) kustutatakse kasutajaõiguste peatamisel või ühe aasta möödumisel viimasest andmete andmekogusse esitamisest.
Andmekogu registreeritud kasutaja identifitseerimist võimaldavaid andmeid on vaja säilitada seni, kuni säilitatakse keskkonnaandmeid. Loodus- ja keskkonnaandmete puhul on oluline nende terviklus, mis hõlmab ka autori ehk nt konkreetse vaatleja, rõngastaja jne isiku tuvastamist võimaldavaid andmeid (nimi, isikukood). Isikustatus on tähtis kasutajatele endile oma kannete hilisemaks kasutamiseks, omab kultuuriloolist väärtust, võib olla vajalik viitamisel ning andmete sisulisel hindamisel. Kuna loodus- ja keskkonnaandmete sisuline kasutusvajadus on tähtajatu, siis tuleb tagada ka seos nende andmete autoritega. Isikute andmed ei ole siiski avalikud, vaid nendele juurdepääsu tagamisel lähtutakse avaliku teabe seaduse (edaspidi AvTS) ja isikuandmete kaitse üldmääruse tingimustest.
Teoreetiliselt võiks piiratud ulatuses isikuandmeid (nt uuringu, aruande vms koostaja) sisalduda ka alusdokumendid, kuid keskkonnaministri 8. juuni 2022. a määruse nr 26 “Eesti looduse infosüsteemi asutamine ja andmekogu pidamise põhimäärus” § 13 lõikes 2 sätestatakse, et andmekogusse ei kanta teise andmekogu põhiandmete alusdokumente. See tähendab, et kui andmed võetakse üle teisest andmekogust, ei esitata alusdokumenti, vaid EELIS-esse lisatakse märge selle andmekogu kohta, kust andmed pärit on. Märge sisaldab andmete metaandmeid ja ülevõtmise aega. EELIS-esse ei kanta nt Eesti topograafia andmekogust (ETAK) võetud meresaare kaldajoone muudatuse, kohanimeregistrist võetud kohanimeandmete muudatuse või maakatastrist võetud katastriüksuste andmete muutmise alusdokumente. Niisamuti ei kanta andmekogusse õigusakte, mis on juba avaldatud Riigi Teatajas; lubasid teistest andmekogudest (nt KOTKAS); planeeringuid, mis on planeeringute andmekogus (PLANK); riikliku keskkonnaseire aruandeid, mis on keskkonnaseire andmekogus (KESE), ning objekti kontrolli protokolle, mis on objekti kontrollimise andmekogus (OKAS).
Lisatava lõikega 83 sätestatakse andmekogu vastutav töötleja seaduses – selleks on Kliimaministeerium. Andmekogu vastutavaks töötlejaks on edaspidi Keskkonnaagentuuri asemel Kliimaministeerium. Muudatus on ajendatud asjaolust, et Kliimaministeerium on tegelik EELISe äriteenuse omanik, kes seab ärieesmärgid ja teeb strateegilisi otsuseid, sh otsustab EELISe eelarve üle. Kliimaministeerium seab omalt poolt ootused volitatud töötlejatele, kelle ülesanne on strateegiliste eesmärkide tarbeks andmeid koguda, hallata jne. Lisaks on senine volitatud töötleja Kliimaministeerium juhtinud andmekogu arendustöid ja teeb seda ka edaspidi.
Punktiga 2 täiendatakse volitusnormi, millega on kehtestatud andmekogu pidamise põhimäärus. Esmalt jäetakse välja viide andmekogu asutamisele, kuna see on juba asutatud ja piisab volitusnormist põhimääruse kehtestamiseks. Seaduses sätestatakse põhimäärusega reguleeritavad andmed, sealhulgas määratakse põhimäärusega ka vastutavad töötlejad.
Punktiga 3 muudetakse § 401 lõikeid 1–3.
Lõikega 1 muudetakse keskkonnaotsuste infosüsteemi eesmärke ning korrastatakse lõike struktuuri. Keskkonnaotsuste infosüsteem asutati 2017. aastal, mil andmekogu eesmärk oli lihtsustada kompleksloa taotlemist ja menetlemist, loaga seotud seire-, aruandlus- ja muude kohustuste täitmist ning kogutud andmete säilitamist, kasutamist ja kättesaadavust. Infosüsteemi asutamisest praeguseni on andmekogu eesmärke oluliselt lisandund ning pidevalt on täiendatud eesmärkide loetelu §-s 401. Lähitulevikus ei ole ette näha andmekogu ülesannete olulist täiendamist. Paragrahvi struktuur korrastatakse selgemaks, sh mõnes punktis muudetakse sõnastust täpsemaks ning eesmärkidesse lisatakse uued funktsioonid.
Kehtiva sõnastuse kohaselt on andmekogus säilitatavate dokumentide ja läbi viidavate menetluste nimistus andmekogu eesmärgina nimetatud ka andmete säilitamise ja kättesaadavuse tagamine. Arvestades, et andmekogu eesmärk ei saa olla andmete töötlemine iseenesest, jäetakse tekstist välja viited andmete säilitamisele ja kättesaadavuse tagamisele, välja arvatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise dokumente käsitleva punkti juures, kuna nende andmete puhul ei toimu KOTKAS-es ei loamenetlust ega andmist, andmete KOTKASes säilitamise eesmärk ongi nende kättesaadavaks tegemine avalikkusele ning haldusorganite poolt lihtsamaks kasutamiseks. Andmekogu kaudu antavad load ning läbiviidavad menetlused nimetatakse sättes ära (ülevaade muudatustest allpool).
Lõike 1 punktiga 1 sätestatakse keskkonnaotsuste infosüsteemi olulise eesmärgina keskkonnakasutusega seotud andmete avalikustamine. Avalikustamine on küll andmete töötlemine, kuid lähtudes keskkonnaandmetele nii rahvusvaheliselt kui riigisiseselt kehtestatud eriregulatsioonist on tegemist ühe olulisima keskkonnaandmekogude eesmärgiga, mis tuleb selgelt välja tuua. See eesmärk oli sõnastatud ka varasemalt kehtinud keskkonnaregistri seaduses.
Keskkonnateabe kogumise ja avaldamise kohustus tuleneb enamikest keskkonnavaldkonda käsitlevatest Euroopa Liidu õigusaktidest. Nende õigusaktide ülevõtmine on toimunud keskkonna valdkonna eriseadustega.
Keskkonnateabe mõiste ja selle avalikustamise üldkohustused sätestab KeÜS, tuginedes keskkonnateabe direktiivile2. KeÜS-i § 26 lõige 1 kohustab haldusorganit koguma ja säilitama tema ülesannete täitmiseks vajalikku keskkonnateavet viisil, mis tagab selle arusaadavuse, täpsuse, võrreldavuse ja ajakohasuse ning võimaldab selle tõhusat avalikustamist. KeÜS-i § 27 sätestab haldusorgani kohustused keskkonnateabe avalikustamisel. Keskkonnateabe direktiivi artikli 1 lõige 2 sätestab direktiivi eesmärgina muuhulgas selle tagamise, „et keskkonnateave oleks üldsusele üha enam kättesaadav ja et seda levitataks üha laiemalt, et saavutada keskkonnateabe võimalikult laialdane süstemaatiline kättesaadavus ja levik elanikkonna hulgas. Selleks soodustatakse eelkõige elektroonilise tehnoloogia kasutamist“.
Artikkel 7 „Keskkonnateabe levitamine“ kohustab liikmesriike tagama, et riigiasutused korrastaks nende ülesannetega seotud, nende valduses oleva või nende nimel hoitava keskkonnateabe nii, et seda oleks võimalik korrapäraselt üldsusele levitada, eelkõige arvutikaugside ja/või selle olemasolul muu elektroonilise tehnoloogia abil. Sama säte kohustab liikmesriike tagama, et keskkonnateave saaks üha enam kättesaadavaks elektrooniliste andmebaaside kaudu, millele üldsus saab üldkasutatavate telekommunikatsioonivõrkude kaudu lihtsalt juurde pääseda.
Lisaks tugineb muudatus ka keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioonile (edaspidi Arhusi konventsioon), mille Eesti ratifitseeris 06.06.2001 vastu võetud seadusega (RT II 2001, 18, 89). Arhusi konventsiooni artikli 5 lõike 1 punkti a kohaselt tagab konventsiooniosaline, et avaliku võimu organid haldavad ja ajakohastavad oma ülesannete täitmiseks vajalikku keskkonnainfot; artikli 5 lõike 2 kohaselt tagab konventsiooniosaline, et riigisisestes õigusaktides sätestatud kord, mille kohaselt avaliku võimu organ teeb keskkonnainfo üldkättesaadavaks, on selgesti sõnastatud ning et ta keskkonnainfo saamise hõlbustamiseks muu hulgas:
a) edastab üldsusele üksikasjalikku teavet selle kohta, milliselt avaliku võimu organilt mis laadi ja kui suures mahus keskkonnainfot saab, ning teeb teatavaks ka info andmise tähtajad, info avalikustamise tingimused ja info saamise korra;
b) rakendab üldsusele info kättesaadavaks tegemiseks selliseid abinõusid nagu:
i) koostab avalikke nimekirju, registreid või faile;
ii) konventsiooni alusel nõuab ametnikelt, et nad aitaksid üldsusel infot saada;
iii) määrab üldsuse teavitamiseks infopunktid;
c) võimaldab tasuta saada keskkonnainfot, mis on talletatud punkti b alapunktis i käsitletud nimekirjades, registrites ja failides.
Lõike 1 punktiga 2 kehtestatakse uuesti kehtiv punkt 1, jättes punktist välja eesmärgi lihtsustada üldgeoloogilise uurimistöö lubade ja geoloogilise uuringu lubade taotlemist ja menetlemist, loaga seotud seire-, aruandlus- ja muude kohustuste täitmist ning kogutud andmete säilitamist, kasutamist ja kättesaadavust. See esitatakse uuesti punktis 3 ning lisatakse eesmärk taotleda ja menetleda maavarade valdkonna väikelube (üldgeoloogilise uurimistöö luba, geoloogilise uuringu luba, kaevise tarbimise või võõrandamise luba ja maavara või maavarana arvele võtmata kivimi ja setendi võtmise luba), mille kaudu tagatakse sellega seotud andmete säilitamine, lihtsam kasutamine ja kättesaadavus. Need load on sarnase olemusega ning täidavad sarnast eesmärki, mistõttu on põhjendatud nende sätestamine samas punktis.
Lõike 1 punktides 4, 5 ja 7 nimetatakse load ja menetlused, nagu on ka kehtivas seaduses, arvestades eespool antud selgitusi (punkt 4 - kehtiv punkt 11; punkt 5 – kehtiv punkt 6; punkt 7 – kehtiv punkt 4)
Lõike 1 punktiga 6 muudetakse kehtivat punkti 7, et sõnastada selgemalt andmekogu eesmärk, mis on seotud riikidevahelise jäätmevedude veolubade taotlemise ja menetlemisega ning saatedokumentide esitamisega.
Lõike 1 punktis 8 sätestatakse andmekogu eesmärk „sügavallapanusõnniku auna rajamise teatiste esitamine“. Enne keskkonnaotsuste infosüsteemis vastava funktsiooni loomist tuli sügavallapanusõnniku auna rajamisest Keskkonnaametit teavitada kirjalikult, edaspidi toimub see keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu (praegu andmeid juba esitatakse). Muudatus tähendab taotleja jaoks kiiremat suhtlust loa andjaga, info koondumist ühte süsteemi ning Keskkonnaametile paremat ülevaadet isiku tegevusest.
Lõike 1 punktiga 9 lisatakse andmekogu eesmärgiks „biomassi säästlikkuse nõuetele ja kriteeriumidele vastavuse tõendamise auditi aruannete esitamine“. Biomassi säästlikkuse nõuete ja kriteeriumide täitmise tõendamise auditi aruande esitamise võimalus KOTKAS‑e kaudu on juba välja arendatud ning kohustus on sätestatud kliimaministri 30. juuni 2023. a määruses nr 35 „Biomasskütusest toodetud taastuvenergia osakaalu arvutamise põhimõtete ning biomassi säästlikkuse nõuetele ja kriteeriumidele vastavuse tõendamise täpsemad nõuded“.
Lõike 1 punktiga 10 kehtestatakse uuesti kehtiv punkt 5, mille sõnastust on kohendatud tulenevalt sellest, et lõike sissejuhatav lauseosa on sõnastatud teisiti.
Kehtiv punkt 2 on loetelust välja jäetud, kuna kiirgustegevusluba, taotlust ja registreeringuid puudutavaid andmeid nimetavad juba punktid 2 ja edaspidi punkt 43. Samuti arvestades, et muudetakse lõike 3 sõnastust, kus on edaspidi sätestatud kiirgusallikate ja tuumamaterjali andmetele juurdepääsu piiramise eesmärk, mis oli varasemalt esitatud andmete infosüsteemi kandmise eesmärgina. Keskkonnaotsuste infosüsteem iseseisvalt ei täida eesmärki tagada kiirgusallikate ja tuumamaterjali ohutus ning füüsiline kaitse. Seda eesmärki täidab eelkõige asjaolu, et infosüsteem lihtsustab kiirgusallikate ja tuumamaterjali kohta käiva teabe esitamist, säilitamist, kasutamist ja kättesaadavust.
Lõikega 2 täiendatakse volitusnormi, millega on kehtestatud andmekogu pidamise põhimäärus. Esmalt jäetakse välja viide andmekogu asutamisele, kuna see on juba asutatud ja piisab volitusnormist põhimääruse kehtestamiseks. Seaduses sätestatakse, et põhimäärusega reguleeritakse:
1) vastutava ja volitatud töötleja ülesandeid - lõike 4 kohaselt määratakse põhimääruses ka volitatud töötleja;
2) esitatakse täpsem andmekoosseis või viited sellele – taotluse või loa andmekoosseis on juba kehtestatud muu õigusaktiga, mistõttu ei oleks põhimääruses õige seda dubleerida, seega lisatakse põhimäärusesse niisugusel juhul viide vastavale õigusaktile;
3) andmeandjad, nendelt saadavad andmed nende ja andmete infosüsteemi kandmise kord;
4) andmetele juurdepääsu ja andmete väljastamise kord;
5) andmete säilitamise tähtajad, sealhulgas logide säilitustähtaeg, ning andmete täpsem säilitamise kord;
6) muud korraldusküsimused.
Andmekogu pidamise asjaolud on täpsemalt reguleeritud keskkonnaministri 29. juuni 2017. aasta määruses nr 30 „Keskkonnaotsuste infosüsteemi asutamine ja andmekogu pidamise põhimäärus“ (edaspidi keskkonnaotsuste infosüsteemi põhimäärus).
Lõikega 3 täpsustatakse millised kiirgusallikate ja tuumamaterjaliga seotud andmed on mõeldud keskkonnaotsuste infosüsteemis asutusesiseseks kasutamiseks.
Kehtiva lõike 3 kohaselt on kiirgusallikate ja tuumamaterjali kohta käivad andmed KOTKAS-es mõeldud asutusesiseseks kasutamiseks. Säte on üldine ja vajab täpsustamist, et oleks üheselt mõistetav, millised andmed on juurdepääsupiiranguga ja millisel eesmärgil.
KOTKAS-es hoitakse kiirgustegevusloa ja selle taotlusega seotud andmeid ning hakatakse hoidma kiirgustegevuse registreeringute andmeid (osa praegu luba nõudvaid tegevusi on kavas viia registreeringu alla – vt seletuskirja osas „Märkused“ viidatud eelnõu).
Kiirgusseaduse § 68 lõike 1 kohaselt on kiirgustegevusluba vaja:
1) tuumkütusetsükli mis tahes rajatise ekspluateerimiseks, sulgemiseks ja dekomissioneerimiseks;
2) radioaktiivse aine ja seda sisaldavate toodete tootmiseks, kasutamiseks, hoidmiseks ning veoks, sealhulgas sisse- ja väljaveoks;
3) elektrikiirgusseadmete kasutamiseks ja hoidmiseks;
4) radioaktiivsete jäätmete käitlemiseks ja veoks;
5) suurenenud looduskiiritusega seotud tegevuseks, mille korral looduslikest radionukliididest põhjustatud kiirgus on kiirgusohutuse seisukohalt oluline.
Kiirgustegevusloa taotlusel ja loal sisalduvaid andmeid täpsustab keskkonnaministri 24. novembri 2016. a määrus nr 60 „Kiirgustegevusloa taotlusele esitatavad täpsustatud nõuded, taotluse ja kiirgustegevusloa andmete loetelud ning tuumamaterjali arvestuse pidamiseks kasutatavate kiirgusallikaid iseloomustavate andmete loetelud“.
Taotluses esitatakse andmed kiirgustegevuse kohta (iseloomustus, alternatiivid, etapid, kasutatav tehnoloogia, seadmed, sh nende kasutusjuhendid, andmed seadmete hoolduse ja paigalduse, kalibreerimise kohta jne), kiirgustegevuse asukohta (sh asendiplaan), radioaktiivsete jäätmete ja heidete käitlemise kohta (tekkeviis, iseloomustus, käitlemisviisid, füüsilise kaitse meetmed, loa taotlemisel radioaktiivsete jäätmete ja heidete käitlemiseks – andmed ka vahe- ja lõppladustuskoha kohta, jne), kiirgusallika ohutustamise kohta, kiirgusseire kohta (seiramise aeg, meetodid, andmete säilitamise kord jne), kiirgusohutushinnang (sh turvameetmed, plaanid, kiirgusallika andmed ja asukoht, tööprotsess), meetmed kiirgusohutuse tagamiseks (töötajate koolituskava, katsemeetmete ja -vahendite loetelu, lubatud doosikiirus kiirgusallika mõjupiirkonnas ja doosikiiruse ületamisel rakendatavad meetmed jne), suure ohuga kiirgustegevuse korral avariikiirituse olukorras tegutsemise plaan (kiirgustegevuse iseloomustus, avariikiirituse olukorras tegutsemise eest vastutava juhi nimi ja tema kontaktandmed; avariikiirituse olukorras tegutsemise kirjeldus jne), kiirgustöötajate ja kiirgusohutuse spetsialisti andmed (sh nt koolituse ja tervisekontrolli andmed), kiirgustöö eeskiri (sisaldab mh andmeid kiirgusallika kasutamise, avarii korral tegutsemise, kiirgusallika veo jms kohta, sh erinevaid turva- ja ohutuslahendusi), kiirgusohutuse kvaliteedijuhtimise süsteemi kirjeldus, kiirgustegevusloa taotlemisel kõrgaktiivse kiirgusallika kasutamiseks turvaplaan, jms.
Taotlus ja sellele lisatud dokumendid on tervikuna asutusesiseseks kasutamiseks, seejuures, sõltuvalt andmetest, kasutatakse praegu juurdepääsupiirangu AvTS-i § 35 lõike 1 punkte 9 (teabe turvasüsteemide, turvaorganisatsiooni või turvameetmete kirjelduse kohta), 10 (teabe tehnoloogiliste lahenduste kohta, kui sellise teabe avalikuks tulek kahjustaks teabevaldaja huve või sellise teabe asutusesiseseks kasutamiseks tunnistamine on ette nähtud eraõigusliku isikuga sõlmitud lepingus), 11 (teabe, mis sisaldab eriliiki isikuandmeid või andmeid süüteo toimepanemise või selle ohvriks langemise kohta enne avalikku kohtuistungit või õigusrikkumise asjas otsuse langetamist või asja menetluse lõpetamist) ja 17 (teabe, mille avalikustamine võib kahjustada ärisaladust) ning KeÜS-i § 401 lõiget 3.
Kiirgustegevusloa andmetest on avalikud loa omaja andmed ning tegevusala, milleks luba antakse (nt röntgendiagnostikaseadme kasutamine veterinaarmeditsiinis, hambaröntgenseadme kasutamine, radioaktiivset ainet tseesium-137 (Cs-137) ja koobalt‑60 (Co-60) sisaldava mõõteseadme kasutamine jms). Lisaks on avalik loa number, loa liik (kiirgustegevusloa ja edaspidi ka kiirgustegevuse registreeringu kohta ), loa halduri nimi, loa esmane välja andmise kuupäev, loa kehtivuse periood ning loa viimase kehtiva versiooni kuupäev. Muud loa andmed on juurdepääsupiiranguga, analoogselt taotlusele märgitud andmetega.
Seega on avalikud andmed kiirgustegevuse toimumise kohta, kuid mitte selle täpsem kirjeldus. Selle kaudu on huvitatud isikutel võimalik pöörduda päringuga loa andja poole, kes AvTS-i § 38 lõike 4 alusel võib otsustada asutuseväliste isikute juurdepääsu võimaldamise asutusesiseseks tunnistatud teabele, kui see ei kahjusta riigi või omavalitsusüksuse huve. Isegi kui teave on tunnistatud asutusesiseseks (AK) teabeks, siis olukorras, kus selle suhtes esitatakse teabenõue, peab teabevaldaja iga kord hindama, millises osas seda teavet saab siiski avalikustada ja millises osas kehtib juurdepääsupiirang ning enne teabe avalikustamist piiratud osa kinni katma (AvTS § 38 lg 2). Lisaks kohaldub keskkonnainfo puhul KeÜS-i § 24 lõige 6, mis sätestab, et kui teabe valdajal on seaduse alusel õigus keelduda keskkonnateabe väljastamisest, peab ta selle teabe väljastamise otsustamisel iga kord kaaluma, kas väljastamisest keeldumise huvi kaalub üles väljastamisega kaasneva avaliku huvi4. Seega on keskkonnaandmete puhul tagatud, et päringu korral kaalutakse igakordselt nii andmetele juurdepääsu piiramise kui andmete väljastamisega seotud huve.
Taotluse ja loa andmete hulgas sisaldub eelneva alusel nii isikuandmeid, mis on kaitstavad AvTS-i § 35 lõike 1 alusel, ärisaladuseks loetavaid andmeid, kaitset vajavaks tehnoloogiliseks lahenduseks kvalifitseeruvaid andmeid kui turvameetmete kohta käivaid andmeid ning kiirgusohutuse kvaliteedijuhtimissüsteemi andmeid. KOTKAS‑es märgitakse juurdepääsupiiranguna andmekategooriate kaupa vajadusele vastavad alused.
Siiski on nii taotluse kui loa koosseisus andmeid, mida ei saa üheselt pidada ei turvalahenduseks ega tehnoloogiliseks lahenduseks ning mille puhul ei esine ka ühest kindlust, et need on kaitstavad ja jäävad kaitstuks ärisaladusena. Nii ärisaladuseks tunnistamine, kui tegelikult ka tehnoloogilise lahendusena kaitsmine vajab igakordset andmete selliste kaitset vajavate andmetena kvalifitseerimist. Kiirgusallikaid ja tuumamaterjali puudutavad andmed vajavad aga täies koosseisus kaitsmist, ilma võimaluseta, et need muutuvad avalikuks näiteks ettevõtja ärisaladuse saatuse lõppemisel. Juurdepääsupiirangu eesmärgid on seotud avaliku huviga ja ei saa olla sõltuvad ettevõtja motivatsioonist ja vajadusest nende kaitseks, või nt eraisikutevaheliste lepingute sisust (AvTS-i § 35 lõike 1 punkt 10).
Muudetud sõnastuses lõikes 3 sätestatakse kiirgusallikate ja tuumamaterjali kohta käivate andmetele juurdepääsu piiramise eesmärk (varasemalt sisaldus see lõikes 1) - kiirgusallikate ja tuumamaterjali füüsilise kaitse ja ohutuse tagamine.
AvTS-i § 438 lõike 1 kohaselt peavad andmekogus töödeldavad andmed olema avalikult kättesaadavad, kui neile ei ole seadusega või selle alusel kehtestatud juurdepääsupiirangut.
2020. aasta 1. detsembril jõustus Tromsø konventsioon (Ametlikele dokumentidele juurdepääsu Euroopa Nõukogu konventsioon), mille Eesti ratifitseeris 2016. aastal. Selle konventsiooniga kooskõla tagamiseks peavad absoluutsed seadusega ette nähtud erandid teabe avalikkusest peavad olema minimaalsed. Kui sellised erandid kehtestatakse, peab seadusandja selle kehtestamise raames hindama, kas erandiga kaitstud huvi kaalub igal juhul üle avaliku huvi nimetatud teabe vastu.
Võrreldes kehtiva seadusega on eelnõukohases seaduses pakutud sõnastus kitsam, see tähendab, et § 401 lõike 3 uus sõnastus toob täpsemalt välja, milliste andmete kaitse on vajalik, et tagada eesmärgi saavutamine, so tuumamaterjali ja kiirgusallikate ohutus ja füüsiline kaitse – nendeks on kiirgusallikate ja tuumamaterjalide omadusi ning nende asukohaks olevaid ruume ja füüsilise kaitse meetmeid käsitlevad andmed.
Keskkonnaministri 16. novembri 2016. a määruse nr 52 „Kiirgusallika asukohaks olevate ruumide nõuded, ruumide ja kiirgusallika märgistamise nõuded, radioaktiivsete kiirgusallikate kategooriad ning radionukliidide aktiivsustasemed” § 7 defineerib kiirgusallika füüsilise kaitse: „Füüsilise kaitse eesmärk on tagada ehituslikud, tehnilised ja töökorralduslikud meetmed kinnise kiirgusallika ebaseadusliku eemaldamise ohu ennetamiseks ja tõkestamiseks.“.
Sätte eesmärgiks on tagada, et kõik andmed kiirgusallikate omaduste (nt radionukliidide sisaldus, aktiivsus, füüsikaline vorm ja röntgenseadet iseloomustavad andmed), seadmete ja ruumide ehituslike ja tehniliste andmete ning töökorralduslike meetmete kohta oleks piiratud juurdepääsuga, vältimaks kiirgusallikate ja tuumamaterjali ebaseadusliku eemaldamise ja kasutamise riski. Just need andmekategooriad on sellised, mille avalikuks muutumisega kaasneb kõige suurem risk. Täpsem juurdepääsupiirangut vajavate andmete välja toomine seaduses ei ole võimalik, sest nagu eespool esitatud ülevaatest näha, sisaldab juba kiirgustegevusloa taotlus palju erinevaid dokumente, mille koosseisus ühes või teises kontekstis sisalduvad ka kiirgusallikat, tuumamaterjali või selle asukohta ning füüsilise kaitse meetmeid iseloomustavad andmed.
Laiemaks eesmärgiks on kaitsta riiklikku ja rahvusvahelist julgeolekut, takistada tuumarelvade levikut ja kaitsta tuumaterrorismi eest.
KeÜS-i muutmise seaduse seletuskirjas, millega lõige 3 § 401 lisati5, on vajadust põhjendatud järgmiselt: „Kiirgusallikate ja tuumamaterjali kohta käivad andmed on mõeldud asutusesiseseks kasutamiseks julgeoleku kaalutlustel, et kuritahtlike kavatsustega isikutel poleks ligipääsu infole, mis puudutab nende asukohta, aktiivsust või kasutust ning mida võidakse soovida kasutada näiteks radioaktiivset materjali sisaldava lõhkeseadme ehk nn räpase pommi valmistamiseks. Kuigi registrist andmeid üldjuhul ei väljastata, on teistel riigiasutustel õigus saada registris olevatest andmetest väljavõte, kui see on vajalik nende seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, registrisse kantud kiirgusallika omajal teda puudutavate andmete kohta ja muul isikul avaliku teabe seaduse § 38 lõike 4 järgi. Selle alusel võib asutuse juht otsustada asutusevälistele isikutele juurdepääsu võimaldamise asutusesiseseks tunnistatud teabele, kui see ei kahjusta riigi või omavalitsusüksuse huve.“ Kõik need põhjused kohalduvad jätkuvalt.
Tuumamaterjalide ja kiirgusallikate käsitlemisega seotud info konfidentsiaalsus on reguleeritud ka mitmete rahvusvaheliste õigusaktide ja lepingutega. Tuumamaterjali füüsilise kaitse konventsioon6 kirjeldab tuumamaterjali füüsilise kaitse meetmeid ja sisaldab sätteid, mis piiravad tundlike andmete jagamist, et vältida volitamata juurdepääsu või vargust. Konventsiooni preambul rõhutab tuumamaterjali füüsilise kaitse tähtsust, sealhulgas tuumamaterjaliga seotud õigusrikkumiste ärahoidmiseks ja selle ebaseadusliku hõivamise ja kasutamisega seotud ohu vähendamiseks. Tuumamaterjali puudutava info konfidentsiaalsusest räägib konventsiooni artikkel 6, eriti selle lõige 2: „Käesoleva konventsiooni tingimuste kohaselt ei nõuta osalisriikidelt mingi teabe esitamist, mida neil ei ole õigust levitada vastavalt rahvuslikule seadusandlusele või mis võib seada ohtu huvitatud riigi julgeoleku või tuumamaterjali füüsilise kaitse.“. Tuumamaterjali füüsilise kaitse konventsiooni muudatuse7 Artikkel 2A aluspõhimõtte L kohaselt kehtestab riik selle teabe konfidentsiaalsuse nõuded, mille loata avaldamine seaks ohtu tuumamaterjali ja -rajatiste füüsilise kaitse.
Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (IAEA) kaitsemeetmete lepingud ja nendega seotud protokollid nõuavad, et liikmesriigid säilitaksid tuumategevuse ja -materjalidega seotud teabe konfidentsiaalsuse, et toetada tuumarelva leviku tõkestamise eesmärke.
Eespool on selgitatud, et AvTS ning keskkonnateabe puhul ka KeÜS koosmõjus tagavad, et põhjendatud huvi korral ning kui väljastamisest keeldumise huvi kaalub üles väljastamisega kaasneva avaliku huvi, on andmed võimalik väljastada. Teisalt nähtub eeltoodud põhjendustest ka see, et juurdepääsu piiramise põhjendused on kaalukad ning kantud julgeoleku kaalutlustest, mis on olulisemad, kui avalikkuse üldine huvi andmetele piiramatult juurde pääseda. Ka keskkonnaandmetele juurdepääsu piiramine on julgeoleku kaalutlustel lubatav (vt lk 7).
Eriseaduses sätestatav täiendav juurdepääsupiirang peab jääma Tromsø konventsiooni artikliga 3 antud raamidesse. Konventsiooni artikkel 3 annab ammendava loetelu põhjustest, millest tulenevalt võib piirata ametlikele dokumentidele juurdepääsu ning liikmesriigil ei ole õigust seda loetelu laiendada.
Tromsø konventsiooni artikli 3 punktid b ja c lubavad piirata andmetele juurdepääsu eesmärgiga:
b) tagada avalik julgeolek;
c) tagada kuritegude ennetamine, uurimine ja nende eest vastutusele võtmine.
Eespool on selgitatud, et kiirgusallikate ja tuumamaterjalide omadusi ning nende asukohaks olevaid ruume ja füüsilise kaitse meetmeid käsitlevatele andmetele juurdepääsu piiramise eesmärgiks on nii avaliku julgeoleku tagamine kui kuritegude ennetamine. Seega on see juurdepääsupiirang konventsiooni kohaselt lubatav. Konventsiooni artikli 3 lõike 2 kohaselt – „Ametlikule dokumendile juurdepääsu lubamisest võidakse keelduda, kui selles sisalduva teabe avalikuks tulek kahjustab või tõenäoliselt kahjustab ükskõik millist lõikes 1 toodud huvi, kui just avalik huvi ei nõua ülekaalukalt selle teabe avalikuks tulekut.“.
Tromsø konventsiooni preambul sõnastab andmete avalikkuse eesmärgid järgmiselt:
i) annab avalikkusele teabeallika;
ii) aitab avalikkusel kujundada arvamust ühiskondlikust olukorrast ja avaliku võimu kandjatest;
iii) soodustab avaliku võimu kandjate eetilisust, tõhusust, mõjusust ja vastutust, aidates neil tõendada oma seaduslikkust.
Avalikkuse üldine huvi saada teavet ei kaalu üle kiirgusallikate ja tuumamaterjali omadusi ja asukohta ning kaitsemeetmeid puudutavate andmete avalikustamisega kaasnevat võimalikku ohtu julgeolekule ja turvalisusele, mis on oluline kaitsmist vajav avalik hüve.
Punktiga 4 täiendatakse § 401 uue lõikega 31, sätestades kiirgusallikate ja tuumamaterjalide omadusi ning nende asukohaks olevaid ruume ja füüsilise kaitse meetmeid käsitletavale teabele AvTS-ist pikem juurdepääsupiirangu tähtaeg – 75 aastat, või kuni kiirgustegevus selles asukohas lõppeb, kui see toimub varem. Kiirgustegevus lõppeb kiirgusallika ohutustamisega, mis on kas kasutatud allika üleandmine radioaktiivsete jäätmete käitlejale (hetkel selliseks käitlejaks AS ALARA) või selle lepingu järgne tagastamine tarnijale. Asutuse juht võib juurdepääsupiirangu tähtaega pikendada viie aasta kaupa, kuni juurdepääsupiirangu kehtestamise põhjus püsib.
Sama tähtaega on vajalik kohaldada ka juhtudel kui kiirgusallikat või tuumamaterjali puudutavale teabele kehtestatakse juurdepääsupiirang AvTS-i § 35 lõike 1 alusel, eelkõige selle lõigete 9 ja 10 alusel, sest ka nendel juhtudel on piirangute kehtestamise põhjus sama. Eespool on kirjeldatud, et KOTKAS-es kasutatakse ka isikuandmeid ja ärisaladust puudutavaid juurdepääsupiirangu aluseid, kuid nende puhul on piirangu kehtestamise põhjus teine ning õige on kohaldada AvTS-is sätestatud üldiseid tähtaegu.
Eesti on ratifitseerinud 8. mail 2016 konventsiooni „Convention on the Physical Protection Nuclear Material“ (CPPNM), mille kohaselt peab riik kehtestama süsteemi tundliku teabe kaitsmiseks, et välistada oht tuuma- ja radioaktiivse materjalide füüsilise kaitsele. Samuti on Eesti ratifitseerinud 4. mail 2005 konventsiooni „Convention on Nuclear Safety“ (CNS), mille kohaselt peab riik rakendama oma seaduses vajalikke meetmeid oluliste andmete konfidentsiaalsuse tagamiseks. Juurdepääsupiirangu kehtivus põhineb keskkonnaministri 25. augusti 2021. aasta määruses nr 40 „Kiirgustegevuses kasutatavate või tekkivate radioaktiivsete ainete väljaarvamise ja vabastamise tingimused ning väljaarvamise ja vabastamise taotlusele esitatavad nõuded“ sätestatud ioniseeriva kiirguse põhjustatud riski hindamisele. Määruse kohaselt tähendab radioaktiivse aine väljaarvamine või vabastamine, et radioaktiivse aine käitlemisest saadav doos pole kiirgusohutuse seisukohast oluline ning radioaktiivse aine käitlemise võib välja arvata või vabastada kiirgusohutuse nõuete täitmisest. Radioaktiivsete ainete väljaarvamisel ja vabastamisel tehislike radionukliidide kasutamisega seotud kiirgustegevusest elaniku saadav efektiivdoos ühe aasta jooksul peab olema 10 mikrosiivertit või väiksem. Nt on üks levinumaid radionukliide Cs-137, mille korral on väljaarvamis- ja vabastamistasemeks aktiivsus10 kBq. Kiirgusallika aktiivsus 1 MBq väheneb 10 kBq-ni 7 poolestusajaga, mis on Cs-137 puhul 210 aastat. Seega on pikema juurdepääsupiirangu kehtestamine asjakohane.
Punktiga 5 täiendatakse seaduse 5. peatükki §-ga 402, milles sätestatakse selgelt infosüsteemis töödeldavad isikuandmed ja andmete säilitamise tähtaeg. KeÜS-ist ei selgu praegu, millises ulatuses riik isikuandmeid kogub ja säilitab. Andmekogusse kantavate andmete säilitamise ja arhiveerimise kord on seni olnud reguleeritud ainult keskkonnaotsuste infosüsteemi põhimääruses.
Lõikega 1 täpsustatakse, et keskkonnaotsuste infosüsteemis töödeldakse isiku üldandmeid. Nende all mõistetakse KOTKAS-es järgmiseid andmeid - isiku ees- ja perekonnanimi, isikukood, e-posti aadress, telefon ja elukoha aadress.
Lähtudes olulisuse põhimõttest, lisatakse § 402 lõikega 2 seadusesse seni ainult keskkonnaotsuste infosüsteemi põhimääruses reguleeritud andmete tähtajatu säilitusaeg. Keskkonnaandmete tähtajatu säilitamise vajadus tuleneb ka keskkonnateabe avalikustamise kohustusest, mida on selgitatud § 1 punkti 3 (KeÜS § 401 lõike 1 punkt 1) juures. Kus vajalik ja põhjendatud, sätestatakse põhimääruses edaspidi sellest lühemad säilitustähtajad. Keskkonnaameti poolt viiakse 2025. aasta esimesel poolaastal läbi andmekoosseisude ja nende säilitustähtaegade vajalikkuse analüüs, mille tulemusel on kavas põhimäärust täpsustada. Lõike lisamisega antakse lisaks võimalus keskkonnaotsuste infosüsteemi põhimääruses sätestada andmetele lühemad säilitamistähtajad.
Esialgsel hinnangul on KOTKAS-esse kantud isiku üldandmete säilitamise tähtajad järgmised:
1) keskkonnakaitseloa ja selle taotluse menetlusega seotud isiku üldandmeid, sealhulgas isiku üldandmed loaga seotud seire-, aruandlus- ja muude kohustuste täitmisel - 50 aastat keskkonnakaitseloa kehtivuse lõppemisest;
2) keskkonnakaitseloa taotluse menetlusega seotud isiku üldandmeid - viis aastat keskkonnakaitseloa menetluse lõppemisest, kui luba ei antud.
Punktiga 6 muudetakse § 48 lõiget 1, muutes keskkonnaloa taotluse ja selle kohta antava haldusakti eelnõu avaliku väljapaneku asukohtade loendit avatud menetluse korral. Muudatuse kohaselt teeb Keskkonnaamet need kättesaadavaks ainult keskkonnaloa andja asukohas ehk oma kontorites. Neis on võimalik dokumentidega tutvuda eelkõige elektroonselt, aga soovi korral ka paberkandjal. Kehtiva õiguse kohaselt määrab loa andja keskkonnaloa taotluse ja selle kohta antava haldusakti eelnõu avaliku väljapaneku kohaks tegevuse asukoha järgse valla, linna või muu asula vähemalt ühe üldkasutatava hoone või koha, keskkonnaloa andja asukohas või kavandatava tegevuse asukohas, arvestades kavandatava tegevuse keskkonnahäiringu võimalikku ulatust ja suurust. Edaspidi ei pea Keskkonnaamet kaaluma avaliku väljapaneku kohti. Ka praegu määrab Keskkonnaamet taotluse ja haldusakti eelnõu avaliku väljapaneku kohaks ainult keskkonnaloa asukoha. Loa andja ei prindi taotlust ja haldusakti eelnõu välja ega tee neid kättesaadavaks näiteks kohalikus rahvamajas või kohaliku poe infotahvlil vm.
Nõue ei ole olnud otstarbekas ressursi kasutamisest lähtudes ega täitnud ka eesmärki teavitada. Keskkonnaloa taotlus ja haldusakti eelnõu on mahukad ning nende paberkandjal kättesaadavaks tegemine ei ole seega põhjendatud. Keskkonnaamet on senise tegevuse põhjal leidnud, et muud teavitamise viisid on tõhusamad: KOV-i koduleht, piirinaabrite eraldi teavitamine ja vajaduse korral teated ajalehes. Kogu keskkonnaloa menetluse protsessis on mitu teavitamisvõimalust. Kui taotlus vastab õigusaktidega sätestatud nõuetele, teavitab Keskkonnaamet kõigepealt menetlusest ilmselt puudutatud isikuid (KeÜS § 46), mida tehakse KOTKAS-e kaudu elektroonselt ning paberkirjaga, kui isik ei ole kolme päeva jooksul KOTKAS-e kaudu saadetud teadet avanud. Nõuded, millele loa taotlus vastavalt taotluse valdkonnale vastama peab, on sätestatud näiteks KeÜS-i § 42 lõigetes 1 ja 3, AÕKS‑i § 91 lõikes 2, JäätS-i § 78 lõikes 1 ja VeeS-i § 190 lõikes 1 ning THS §-ides 28 ja 29. Keskkonnaamet avaldab teate väljaandes Ametlikud Teadaanded ja vajaduse korral kohalikus või maakondlikus ajalehes (KeÜS § 47). Samuti on valla- või linnavalitsusel kohustus avaldada oma veebilehel lihtsalt juurdepääsetav teade nõuetekohase keskkonnaloa taotluse saamise kohta (KeÜS § 47) ning kodanikul on kindlasti võimalus materjalidega ka valla- või linnavalitsuses tutvuda. Kõigis etappides ei ole vaja teavitada, kui keskkonnahäiring või keskkonnarisk on väike.
Punktiga 7 muudetakse § 481 lõike 1 teises lauses keskkonnaloa menetluses avaliku arutelu korraldamise korda. Muudatuse kohaselt ei korraldata avalikku istungit edaspidi juhtudel, kui see võimalus on ette nähtud seadusega või kui loa andja on haldusakti avaliku väljapaneku alguses või menetlusest teatamisel teinud ettepaneku asja arutamiseks ilma avalikku istungit läbi viimata ning menetlusosaline ei ole ettepanekute ja vastuväidete esitamise tähtajaks esitanud selle suhtes vastuväiteid. Muudatusega jäetakse hõlmamata haldusmenetluse seaduse § 50 lõike 2 punkti 1 esimene pool. Määravaks jääb tingimus, et kas esitati vastuväiteid ettepanekule avalikku istungit mitte korraldada, mitte lisaks tingimus, et tähtaja jooksul ettepanekuid või vastuväiteid ei esitatud.
Seni on Keskkonnaamet korraldanud avaliku istungi, kui seda soovitakse või kui on teada, et menetluse vastu on suur avalik huvi. Haldusmenetluse seaduse § 50 lõike 2 punkti 1 kohaselt tuleb korraldada avalik istung iga kord, kui avatud menetluse jooksul avaldatakse arvamusi või vastuväiteid. Ka riigikohtu lahend (kohtuasja number 3-20-1657) on selle põhimõtte välja toonud. Kuna pea iga loamenetluse käigus avaldatakse seisukohti ja arvamusi, tähendab see praegu avaliku istungi korraldamist peaaegu iga menetluse korral. Aastas toimub ligikaudu ligikaudu 600 keskkonnaloa avatud menetlust. Kuna pea poolte loamenetluste käigus avaldatakse seisukohti ja arvamusi, tähendab see praegu aastas ligikaudu 300 avaliku istungi korraldamist. Kõigis neis menetlustes avaliku istungi korraldamine nõuab aga märkimisväärset aja- ja ressursikulu nii loa taotlejalt kui ka ametnikelt. See võib pikendada menetlusaega ja suurendada kulusid. Avalikkuse kaasamine ning arvamuste kuulamine ja arvestamine on võimalik tõhusalt ka kirjalikult, mistõttu on asjakohane muuta sätte sõnastust.
Punktiga 8 asendatakse § 52 lõike 1 punktis 9 üks sõna teisega, ühtlustades kasutatavad mõisted. KeÜS-is kasutatakse läbivalt mõisteid loa andja ja loa andmine, kuid nimetatud sättesse on sisse jäänud loa väljastamisest, mis nüüd parandatakse.
Punktiga 9 täiendatakse § 52 punktiga 11, täiendades keskkonnaloa andmisest keeldumise aluseid. Muudatuse kohaselt keeldub keskkonnaloa andja edaspidi keskkonnaloa andmisest, kui taotlejat on korduvalt karistatud keskkonnavastase süüteo eest käesoleva seaduse § 41 lõikes 1 ja THS-i § 2 lõikes 1 nimetatud valdkonnas, milleks on vaja keskkonnaluba või keskkonnakompleksluba ning süüteo karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. Muudatusega välditakse olukorda, kus keskkonnaloa või keskkonnakompleksloa saab taotleda isik, keda on korduvalt AÕKS-i, JäätS-i, MaaPS-i, VeeS-i või THS-i alusel keskkonnavastase süüteo eest karistatud või karistusseadustikus sätestatud keskkonnavastase süüteo eest eelnimetatud valdkondades. Sättesse on sisse toodud korduvalt karistamine seetõttu, et kui isikut on korra keskkonnavastase süüteo eest karistatud siis peaks talle jääma võimalus oma tegevuseks luba taotleda ning seda ka saada, et edaspidi tegutseda õigusaktidega kooskõlas. Kui aga isikut on juba korduvalt karistatud ning ta pole tegevuseks luba taotlenud, siis on kohane, et isik ei saagi luba karistusregistris kehtivate andmete perioodil ning tal ei ole võimalik keskkonnaloa või kompleksloaga seotud tegevusaladel toimetada kuni andmete kustutamiseni karistusregistris.
Muudatus on seotud ka eelnõu § 1 punktiga 16, millega muudetakse KeÜS § 62 lõiget 2. Punkti 5 kohaselt võib keskkonnaloa andja tunnistada keskkonnaloa kehtetuks kui loa omaja ei täida loas või õigusaktis sätestatud nõudeid ja loa kehtetuks tunnistamist nõuab oluline avalik huvi või loa omajat on karistatud karistusseadustikus sätestatud keskkonnavastase süüteo eest ning süüteo karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. Nii ei teki olukorda, kus loa andja võib loa keskkonnavastase süüteo toime panemise eest kehtetuks tunnistada kuid loa andmisest sarnasel alusel keelduda ei saa.
Punktiga 10 muudetakse § 55 sõnastust. Edaspidi ei pea taotlema keskkonnaluba enne ehitusloa taotlemist, kui ehitise hilisemal käitamisel on vajalik keskkonnaluba ning see kohustus on eriseaduses sätestatud. Praegu on see sätestatud ainult AÕKS-i § 79 lõikes 6 (mis on kavandatud kehtetuks tunnistada atmosfääriõhu kaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega (taastuvenergia direktiivi muudatuste ülevõtmine)) ja selle kohaselt peab paikse heiteallika käitajal enne ehitusloa taotlemist olema õhusaasteluba. Muud keskkonnakaitselube reguleerivad eriseadused sellist kohustust ei sätesta. Ka Riigikohus on kinnitanud, et erinevalt õhusaasteloast võib ehitusloa anda enne kompleksloa saamist (kohtuasja number 3-20-771). Ehitusloa andmisest ei saa keelduda kompleksloa puudumise tõttu.
Punktiga 11 täiendatakse § 59 lõiget 2 punktidega 5 ja 6, täiendades loa andja õigust muuta vajaduse korral keskkonnaloa tingimusi. Lõike 2 punktiga 5 lisatakse loa andjale võimalus muuta keskkonnaloa tingimusi, kui õigusaktid on muutunud viisil, mis mõjutab loas määratud tingimusi ja toob kaasa vajaduse leevendada või määrata käitamiseks täiendavaid tingimusi. KeÜS-i § 59 lõike 1 punkti 3 kohaselt peab hiljem muutunud õigusnormi alusel loa tingimuste muutmiseks olema täidetud ka tingimus, et keskkonnaloa muutmist õigustab keskkonna ulatuslikuma kaitse vajadus või muu huvi, mis kaalub üles isiku usalduse, et keskkonnaluba jääb kehtima. See tingimus ei ole aga alati asjakohane. Näiteks Euroopa Liidu õigusaktidest tulenevate nõuete lisandumise või muutumise korral tuleb üle vaadata ka kehtivad tegevusload, et need vastaksid Euroopa Liidu õigusele. Sellistes olukordades ei ole võimalik jätta lube üle vaatamata ega loobuda tingimuste lisamise/ära võtmise otsustamiseks lisaandmete küsimisest, kui see on vajalik. Loa muutmise menetluse saab Keskkonnaamet läbi viia avatud menetluseta kui keskkonnaloa muutmine ei mõjuta keskkonnariski suurust, keskkonnaloa muutmisel ei toimu keskkonnamõju hindamist ning puudub muu oluline avalik huvi avatud menetluse läbiviimiseks või kui menetluse kiirem läbiviimine on vajalik keskkonnaohu vältimiseks. Riigilõivu ei võeta, kui keskkonnaloa muutmine otsustatakse avatud menetluseta.
Lõike 2 punkti 6 kohaselt saab loa andja võimaluse leevendada või lisada loa tingimusi, kui seire, uuringute või muude meetodite tulemusel on ilmnenud asjaolud, mis viitavad vajadusele muuta loa tingimusi, et tagada keskkonnanõuetele vastavus. Keskkonnaametil puudub praegu alus kaaluda loa tingimuste muutmist juhul, kui näiteks seire, uuringute vms tulemusel selgub, et keskkonnaluba ei vasta kehtestatud nõuetele või vastupidi – kui loa nõuete täitmine on korrektne, andmed selle kohta piisavad ja asjakohane oleks hoopis seirenõudeid leevendada. KeÜS-i § 59 lõike 1 punkt 2 sätestab, et loa andjal on kohustus keskkonnaloa tingimusi muuta, kui seire tulemusel või muul viisil selgub, et esineb keskkonnaoht või oluline keskkonnahäiring või huvi muutmata jätmiseks ei ole ülekaalukas. See punkt ei anna aga loa andjale kaalutlusõigust, mida loa andja oma tegevuses vajab. Iga nõuetele mittevastavus ei tähenda kohe keskkonnaohtu või olulist häiringut, kuid see ei tähenda, et loa muutmist, nii nõuete leevendamist kui ka karmistamist, ei peaks kaaluma.
Punktiga 12 täiendatakse § 59 lõikega 21, täpsustades, et kui loa muutmise algatab loa andja, teeb ta loa omajale kirjalikult teatavaks loa tingimuste muutmise põhjuse, nõuab vajaduse korral loa muutmiseks vajalikke andmeid ning määrab andmete või taotluse esitamise viisi ja tähtaja. Muudatus on vajalik, et luua selgus olukorras, kus keskkonnaloa andja otsustab muuta või kaalub muuta keskkonnaloa tingimusi, kuid tingimuste muutmiseks tuleb loa omajal loa andja nõudmisel esitada lisaandmeid. Näiteks olukorras, kus loa andja algatab loa muutmise, kuna loa omaja keskkonnaloa alusel toimuv tegevus, kasutatav tehnoloogia või seadmed on muutunud, ei ole enam vastavuses keskkonnaloa resultatiivosas kirjeldatuga ega vasta seega enam loale. Olulisemate muudatuste puhul on vajalik, et loa omaja esitaks andmed KOTKAS-e kaudu loa muutmise taotlusena. Näiteks kui muutmist vajab välisõhu osa, siis luba ei saa muuta ilma lubatud heitkoguste projektita (edaspidi LHK). Kuna LHK andmed on KOTKAS-es loa taotluse vormil tärkandmetena ning liiguvad taotlusel loa lisaks, siis tuleb andmed esitada loa muutmise taotlusena KOTKAS‑es. Lihtsamate muudatuste puhul võib piisata andmete esitamisest vaid e-kirjaga. Seetõttu on andmete esitamise viisi määramine loa andja kaalutlusotsus. Keskkonnaamet viib loa muutmise menetluse läbi avatud menetluseta kui keskkonnaloa muutmine ei mõjuta keskkonnariski suurust, keskkonnaloa muutmisel ei toimu keskkonnamõju hindamist ning puudub muu oluline avalik huvi avatud menetluse läbiviimiseks või kui menetluse kiirem läbiviimine on vajalik keskkonnaohu vältimiseks. Riigilõivu ei võeta, kui keskkonnaloa muutmine otsustatakse avatud menetluseta.
KeÜS § 53 lõike 2 alusel antakse keskkonnaload tähtajatuna, milles on sätestatud kohustused, ning vajadusel aja jooksul selle tingimusi muudetakse. Näiteks kompleksluba vajavad tegevused on sageli uudsed ja sedavõrd keerulised või ainulaadsed, et seaduses või määruses ei suudeta neile üksikasjalikke reegleid kehtestada. Seetõttu tuginetakse kompleksluba nõudvate tegevuste korral parimale võimalikule tehnikale (PVT). PVT nõudeid omakorda pidevalt täiendatakse ja muudetakse, võttes arvesse uusi teadmisi ja avastusi. Nende nõuete järgi peab oma tegevust muutma ka loa omaja (THS § 49). Olemuslikult on tähtajatu loa puhul seega isikute õiguspärane ootus vähem kaitstud kui tähtajalise regulatsiooni puhul. Tähtajatu loa puhul tähendavad kohustused õiguspärase ootuse põhimõtte kontekstis seda, et isikul tekib õiguspärane ootus, et tema kohustusi ei suurendata. Seega tähtajatu loa puhul võivad eesmärgid loa muutmiseks olla vähem kaalukad kui tähtajalise loa puhul. Tähtajalise loa puhul peab isik saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Samas saab ettevõtja tähtajatu loa puhul keskenduda oma tegevusele, ilma pideva mureta loa kehtivuse pärast. Seda juhul kui tema tegevus vastab loaga lubatud tingimustele või tegevuse või tingimuste muutumisel viib ta selle loaga vastavusse. Tähtajatu muutumatu luba toob kaasa riski, et käitajad eiravad oma kohustusi, kuna ollakse kindel, et luba on tähtajatu ning nad ei pea loa muutmist taotlema ka siis kui nende tegevus on muutunud. Samas ei ole õigustatud ootus, et käitaja saab lõpmatuseni muutumatu loa alusel toimetada. Näiteks mõnel juhul juba rohkem kui 15 aastat, kui selle aja jooksul on muutnud mitmed olulised õigusaktid ja neis tulenevad kohustused kuid ole ka harvad olukorrad, kus Keskkonnaamet avastab käitise, kelle tegevus ei vasta enam loa resultatiivosas sätestatud nõuetele. See on aga keskkonnarisk ja võib viia keskkonnahäiringu tekkimiseni. Seetõttu on oluline, et ka loa andja initsiatiivil ajakohastatakse tähtajatuid lubasid.
Muudatus rõhutab loa omaja koostöökohustust ja vastutust, tagades, et vajalikud andmed esitatakse õigeaegselt. See aitab vältida olukordi, kus loa andja ei saa oma kohustusi täita andmete puudumise tõttu. Loa andjal puudub praegu õigus nõuda loa omajalt loa muutmiseks andmeid ning määrata andmete esitamise viisi ja tähtaega. Näiteks õhusaasteluba ja kompleksluba ei olegi loa andjal võimalik muuta, kui pole asjakohast LHK projekti, kuna see on loa kohustuslik lisa. Keskkonnaamet ei saa ise LHK projekti koostada. Seega kui loa omaja seda ei esita, siis Keskkonnaamet luba muuta ei saa. Sealjuures lasub teatud juhtudel (AÕKS § 99 lõige 1) loa muutmise kohustus loa andjal. Praegu aga ei saa Keskkonnaamet talle pandud kohustusi täita. Edaspidi on Keskkonnaametil õigus küsida loa muutmiseks vajalikke andmeid ning määrata nende esitamise viis. Selliseid õhusaaste- ja komplekslube, mida Keskkonnaamet peaks ise muutma, kuid mille jaoks on vaja käitajalt taotluse vormis esitatud LHK projekti, on umbes 600. See on ligikaudu 40% lubadest, millega on antud õigus heiteallikast saasteainete välisõhku paiskamiseks, mis ei ole ajakohased. Ainult THS-i § 59 lõige 4 kohustab kompleksloa omajat ise esitama Keskkonnaametile tema nõudmisel kompleksloa muutmiseks vajalikud andmed, samas ei ole lõikes 4 sätestatud andmete esitamise viisi ega seda, et viisi määrab loa andja. KeÜS‑i 5. peatüki kohaselt ei ole keskkonnaloa omajal sellist kohustust. Kui loa andjal loa tingimuste muutmiseks andmeid vaja ei ole, teeb ta loa omajale kirjalikult teatavaks loa tingimuste muutmise põhjuse ning määrab muudatuste jõustumise tähtaja.
Sätestades, et loa omajal on kohustus esitada andmed loa andja nõudmisel kindlaksmääratud viisil ja tähtajaks, tagatakse protsessi läbipaistvus ja õiguskindlus. Loa omajal on selge arusaam oma kohustustest ja sellest, milliseid andmeid peab esitama, et loa andja saaks teha teadlikke otsuseid loa muutmise vajaduse ja ulatuse kohtas. Kui loa omaja ei esita vajalikke andmeid, võib loa andjal olla raskem hinnata, kas tegevus vastab kehtivatele normidele ja kas on vaja kehtestada lisatingimusi. Muudatus aitab tagada, et loa omaja teeb koostööd ja annab teavet, mis võimaldab loa andjal teha keskkonnakaitse seisukohast põhjendatud otsuseid. Samuti muutub tõhusamaks ja kiiremaks menetlus, sest loa andjal on võimalik tugineda täpsetele ja ajakohastele andmetele, mis kiirendab loa muutmise protsessi ja vähendab menetluskulusid. Ajakohased load on olulised ka erinevate statistikate ja riiklike aruannete vaatest ning mõju avaldub ka keskkonnakasutuse eest makstavale keskkonnatasule.
Andmete tähtajaks esitamata jätmise korral on loa andjal õigus edaspidi loa kehtivus kuni üheks aastaks ka peatada, kui loa omaja ei ole meeldetuletuste peale vajalikke andmeid esitanud. Täpsem selgitus on seletuskirjas § 1 punktis 14.
Punktiga 13 täiendatakse § 59 lõikega 31, täpsustades, et kui keskkonnaloa omaja kavandab käitise toimimisviisis muudatust selliselt, et tema tegevus ei vasta enam loas kindlaksmääratud tingimustele või toob kaasa vajaduse määrata käitamise kohta lisatingimusi, tuleb loa omajal esitada enne sellise tegevuse elluviimist loa andjale KOTKAS-e kaudu andmed loa muutmise taotlusena (edaspidi loa muutmise taotlus).
Muudatuse eesmärk on sätestada selge kohustus, et loa omaja peab esitama loa muutmise taotluse KOTKAS-e kaudu, kui ta kavandab käitise toimimisviisi muutust, käitise laiendamist või muud tegevust selliselt, et tema tegevus ei vasta enam loas kindlaksmääratud tingimustele (nt käideldavate jäätmete kogus, heiteallika lisandumine või parameetrite muutmine, veevõtu suurendamine jms) või toob kaasa vajaduse määrata käitamise kohtas lisatingimusi. Praegu seaduses sellist sätet ei ole. See on viinud olukorrani, kus loa omajad sageli ei esita taotlust KOTKAS-e kaudu, kui nad kavandavad või on juba teinud muudatusi käitise toimimises nii, et tegevus ei vasta enam loa tingimustele.
Kehtivas õiguses on loa andja teavitamise kohustuse eesmärk võimaldada KeÜS-i § 59 lõike 2 punkti 4 ja § 62 lõike 2 punkti 1 rakendamist. Nende sätete kohaselt on loa andjal õigus muuta loa tingimusi või tunnistada luba kehtetuks, kui käitaja tegevus muutub. Loa võib kehtetuks tunnistada ainult siis, kui loa tingimuste muutmisega ei ole võimalik avalikku või kolmanda isiku huvi tõhusalt kaitsta. KeÜS-i § 20 kohaselt on käitajal kohustus teavitada loa andjat aegsasti, kui ta soovib muuta oma loaga lubatud tegevust ja see muudatus võib põhjustada olulise keskkonnahäiringu. Kuid praegu ei ole seaduses sätestatud konkreetset teavitamise viisi ega tähtaega. Probleemiks on see, et loa omajad ei täida seda üldist teavitamiskohustust, mistõttu ei ole loa andjal võimalik algatada loa muutmise menetlust. Seetõttu tuleb selgemalt sätestada käitaja kohustus esitada ise loa muutmise taotlus. Kui käitaja seda ei tee ega esita nõutud andmeid tähtajaks, on loa andjal õigus luba määratud ajaks peatada, kui vajalikke andmeid ei ole esitatud ka pärast meeldetuletusi.
Loa muutmise algatamine peab olema käitaja vastutus, kuna riik on andnud keskkonnakaitseloa kaudu loa omajale õiguse kasutada piiratud ressursse või tegeleda tegevusega, mis võib põhjustada keskkonna saastamist (nt välisõhu saastamine, heitvee juhtimine pinnavette jne). Loa omaja kohustus on tagada, et tema tegevus vastab loas sätestatud tingimustele. Kui kavandatav muudatus mõjutab loas kindlaks määratud parameetreid (nt heitkoguseid, jäätmekäitluse mahtu jne), peab loa omaja, kes soovib oma tegevust jätkata, esitama loa muutmise taotluse KOTKAS-e kaudu. Seetõttu on oluline, et loa omaja vastutaks loa muutmise vajaduse tuvastamise ja taotluse esitamise eest, kuna tema teab plaanitavatest muudatustest kõige esimesena. Kui käitaja esitab taotluse kohe, kui on selgunud tema tegevuse muutumine (ja see mõjutab loas sätestatud tingimusi), säästab see aega ja ressursse, kuna Keskkonnaamet ei pea hiljem, enamasti järelevalve käigus, kirjutama ja selgitama, et luba on vaja muuta ning selleks tuleb esitada taotlus. See vähendab kirjavahetuse vaeva ja ajakulu ning tulemuseks saab loa omaja seega varem hakata tegutsema muudetud loa alusel.
Loa muutmise taotluse esitamine KOTKAS-e kaudu on põhjendatud, kuna 2017. aastast on mitme keskkonnakaitseloa taotlemine, menetlemine ja nendega seotud kohustuste täitmine viidud järjepanu KOTKAS-e süsteemi. Loa omajad tunnevad süsteemi ning kord KOTKAS‑e kaudu esitatud taotluse andmed on infosüsteemis olemas, mistõttu tuleb muuta vaid muutunud andmeid. See kiirendab loa muutmise protsessi, kuna kõik andmed saab kergesti kätte. Muudatus tagab tõhusama keskkonnakaitse, selgemad reeglid ja suurema õiguskindluse. Samuti muudab see haldusprotsessid lihtsamaks, parandab järelevalvet ja kaitseb paremini avalikku huvi.
Punktiga 14 muudetakse § 61 lõikes 1 loa kehtivuse peatamise aluseid ning pikendatakse loa kehtivuse peatamise perioodi kolmelt kuult ühele aastale. Loa kehtivuse osalise või täieliku peatamise üldine eesmärk kehtivas õiguses on peatada keskkonda ohustav tegevus, kuid jätta seejuures loa omajale võimalus tegevust jätkata, kui ta suudab loa kehtivuse peatamise kestel muuta tegevuse keskkonnale ohutumaks. Kehtiva sõnastuse järgi on loa andjal võimalus luba peatada kuni kolmeks kuuks. See ei pruugi alati olla piisavalt pikk aeg, et loa omaja jõuaks oma tegevust muuta ning haldusorgan teha loas vajalikud muudatused. Seetõttu on loa andjal edaspidi võimalik luba peatada kuni üheks aastaks. Muudatusega ühtlustub loa peatamise periood ka kompleksloa peatamise perioodiga, mis on THS § 53 lõike 1 alusel kuni üks aasta. Peatamise kestus tuleb loa andjal aga määrata vastavalt haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 5 lõikes 2 toodud põhimõtetele ning loa kehtivuse peatamise periood peaks olema võimalikult lühike.
Paragrahvi 61 lõikes 1 muudetakse kehtiva paragrahvi punktis 1 sätestatud alust ning sõnastatakse see õigusselguse tagamiseks edaspidi kolme eraldi punktina (punktid 1–3).
Lõiget 1 täiendatakse punktidega 4 ja 5, mis annavad loa andjale õiguse luba peatada, kui loa omaja ei ole esitanud loa muutmiseks vajalikke andmeid või loa muutmise taotlust. Loa peatamisele eelneb ettekirjutuse tegemine, mis on loa omaja vaatest soodsam, kuna ettekirjutuse täitmiseni luba kehtib. Kui loa omaja ka peale ettekirjutuse tegemist ei esita vajalikke andmeid, siis on loa omajal võimalik alustada loa peatamise menetlus, et ennetada võimalikke riske ning kaitsta avalikku huvi ja keskkonda. Loa andjal tuleb ära kuulata loa omaja vastuväited loa kehtivuse peatamisele, kui neid on. Loa omajal on võimalik selle käigus välja tuua argumente, mis räägivad kehtivuse osalise peatamise kasuks ning samuti osundada sellele, millise aja jooksul tuleks/võiks edasised toimingud otsustada. Peatamine annab loa omajale võimaluse kohandada oma tegevus nõuetele vastavaks, säilitades samas võimaluse jätkata tegevust pärast muudatuste tegemist.
Punktiga 15 täiendatakse § 61 lõikega 3, sätestades, et enne kui Keskkonnaamet kaalub keskkonnaloa peatamist, teeb ta ettekirjutuse kui loa omaja ei ole esitanud loa andjale nõuetekohast taotlust või vajalikke andmeid loa muutmiseks.
Korrakaitseseaduse § 24 kohaselt on ohu ennetamiseks vajalike toimingute täitmise tagamiseks korrakaitseorganil õigus teha järelevalve subjektile ettekirjutus ning rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud alusel ja korras. Ettekirjutus oma olemuselt on tugeva hoiatusena mõjuv meede, mis peaks loa omajat suunama talle pandud kohustust täitma. Järkjärguline meetmete rakendamine (alustades ettekirjutusest) järgib proportsionaalsuse põhimõtteid ning on kõikidele osapooltele vähem koormav. Kui aga loa omaja ettekirjutust eirab, on loa andjal võimalik rakendada rangemaid meetmeid, sh loa peatamine kuni üheks aastaks.
Punktiga 16 muudetakse § 62 lõiget 2, täiendades aluseid, mil keskkonnaloa andja võib keskkonnaloa kehtetuks tunnistada.
Lõike 2 kehtiv punkt 1 kehtestatakse uuesti kolme eraldi punktina (punktid 1–3) õigusselgema sõnastuse loomiseks. Kehtivas sättes viidatakse loa muutmise alustele, kuid see ei ole piisavalt selge loa kehtetuks tunnistamise alusena.
Lõike 2 punktiga 4 kehtestatakse uuesti kehtiv punkt 2, asendades selles ka tekstiosa „sellise rikkumise eest“ selge alusega, millal loa andja võib loa kehtetuks tunnistada. Kehtiv sõnastus ei ole normiadressaadile selge ning ei ole võimalik aru saada millist rikkumist silmas on peetud. Edaspidi võib loa andja loa kehtetuks tunnistada kui loa omajat on karistatud karistusseadustiku 20. peatükis sätestatud keskkonnavastase süüteo eest ning süüteo karistusandmed ei ole karistusregistrist kustutatud. Erisus võrreldes sarnaste loa andmisest keeldumise alustega on selles, et loa andmisest keeldumise alused on leebemad, kui loa kehtetuks tunnistamise alus, kuna loa omajalt eeldatakse suuremat hoolsust ja vastutust kui loa taotlejalt. Väärteole viitamine pole enam vajalik, vaid viidatakse loa nõuete rikkumisele, mis võib kaasa tuua haldussunni või väärteokaristuse sõltuvalt rikkumise iseloomust ja see säte ei muutu, vaid on ka kehtivas normis. Sätet täiendatakse kehtiva kriminaalkaristusega karistusseadustikus sätestatud keskkonnavastase süüteo eest, kuid siin pole enam korduvust, sest loa omajalt eeldatakse suuremat vastutust kui loa taotlejalt.
Lõike 2 punktiga 5 kehtestatakse uuesti kehtiv punkt 3.
Punktiga 17 muudetakse § 621 lõiget 1, laiendades Keskkonnaameti õigust riikliku ja haldusjärelevalve teostamisel KeÜS-i ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise üle. KeÜS sisaldas algselt ainult üldosa ehk peamiselt abstraktseid õigusnorme (mõisted, põhimõtted jmt), mida tuleb reeglina kohaldada koos eriseaduse asjaomase õigusnormiga. Hiljem on KeÜS i lisandunud sellise täpsusega norme ehk eriosa, mille täitmise tagamiseks on olnud vajalik kehtestada järelevalve- ja vastutuse sätted. Näiteks KeÜS §-des 38 ja 39 kehtestatud kallasraja ja selle sulgemise või tõkestamise regulatsioon, mis varem sisaldus looduskaitseseaduses. Muudatusega laiendatakse riikliku ja haldusjärelevalve teostamise sätet eelkõige seetõttu, et KeÜS-i on aja jooksul lisandunud veel selliseid norme, näiteks mitmed keskkonnakaitseloa omaja kohustused ning kuna riiklikku järelevalvet saab rakendada vaid konkreetsetel alustel siis, et ei peaks iga kord, kui loa omaniku kohustusi muudetakse või täiendatakse, sättesse täiendusi lisama.
Eelnõu §-ga 2 muudetakse atmosfääriõhu kaitse seadust.
Paragrahv koosneb kaheksast punktist.
Punktiga 1 muudetakse § 83 lõiget 1, eesmärgiga ühtlustada samasisulise sätte sõnastused registreeringuid reguleerivates eriseadustes (AÕKS, JäätS, VeeS). Muudatusega täpsustatakse toimingute tegemise aeg, ühtlustades registreeringu taotluse nõuetele vastavuse kontrollimise aega, mis on kümme tööpäeva ning taotleja teavitamise aega, mis on edaspidi kümme tööpäeva (kehtiv 15 tööpäeva) kui taotluses käsitletud tegevus ei vaja registreeringut või vajab luba.
Punktiga 2 täiendatakse § 91 lõigetega 6 ja 7.
Lõikega 6 muutub kohustuslikuks esitada õhusaasteloa taotluse lisana protsessis kasutatavate kemikaalide ohutuskaardid. Kompleksloa taotluse puhul esitatakse kasutatavate kemikaalide ohutuskaardid käitises kasutatavate ja toodetavate ainete ja segude tabelis ning neid ei pea kordama LHK-s.
Lõike 7 kohaselt ei pea eraldi esitama väikese soojusvõimsusega põletusseadmete andmeid LHK-s. See tähendab, et seadmete, mille nimisoojusvõimsus on väiksem kui 1 MWth, andmed lisatakse ainult summaarses nimisoojusvõimuses. Muudatuse kohaselt ei pea edaspidi eraldi taotlusel kajastama nende põletusseadmete heiteallika(te)st tulevaid saasteaineid, nende heitkoguseid ning nendes kasutatavate kütuste koguseid ega arvestama heiteallikate koosmõju hajumise arvutustes. Tegemist on väheolulise mõjuga heiteallikatega. Selliste põletusseadmete puhul ei ole ka kehtiva õiguse kohaselt tegemist eraldi registreeringu või loa kohustusega seadmetega. Lisaks on vabastatud eraldi registreeringu kohustusest põletusseadmed võimsusega 0,3–1 MWth vastavalt keskkonnaministri 19. detsembri 2017. a määrusele nr 60 „Tegevuse künnisvõimsused, millest alates on vajalik paikse heiteallika käitaja registreering, registreeringu taotlus ja tõendi andmekoosseis“. Muudatus võimaldab Keskkonnaametil keskenduda olulisema mõjuga heiteallikate jälgimisele ja haldamisele. Muudatus vähendab nii käitajate kui ka Keskkonnaameti ja Keskkonnaagentuuri töökoormust. Muudatusega tekib siiski vajadus leida hiljemalt kolme aasta pärast lahendus põletusseadmete andmevajadusele.
Punktiga 3 muudetakse § 99 lõiget 2, täpsustades, et kui õhusaasteloa või kompleksloa andjal on loa tingimuste muutmiseks vaja küsida täiendavaid andmeid, siis, siis lisaks loa tingimuste muutmise põhjuse selgitamisele määrab ta loa muutmiseks vajalike andmete esitamise viisi. Väikese muudatuse puhul piisab, kui taotleja esitab andmed e-posti teel, kuid ulatuslikuma muudatuse korral on vaja andmed esitada taotlusena KOTKAS-e kaudu.
Punktiga 4 täiendatakse § 99 lõikega 21, sätestades konkreetsed olukorrad, mil õhusaasteloa või kompleksloa omaja peab esitama KOTKAS-e kaudu loa muutmise taotluse. Loa omajal ei ole praegu selget seadusekohast kohustust esitada loa muutmise taotlust, kui tema tegevus ei vasta enam loaga lubatud tingimustele. On kohustus anda teada, kui midagi muutub (KeÜS § 20 lõige 2), aga andmete esitamise kohustust, sh taotlusena esitamise kohustust ei ole.
Eelnõu kohaselt on edaspidi õhusaasteloa ja kompleksloa omajal kohustus esitada loa muutmise taotlus KOTKAS-e kaudu, kui ta kavatseb muuta:
1) loaga lubatud tegevust, sh tehnoloogiat, seadmeid, heiteallikaid või protsesside sisendeid viisil, mis mõjutab loas kajastatud saasteaineid, nende heitkoguseid või käitisele kohaldatavaid tööstusheite seaduse või atmosfääriõhu kaitse seaduse alusel kehtestatud heite piirväärtusi;
2) saasteainete heite määramise viisi, mis on olnud loa andmise aluseks;
3) muul viisil oluliselt loas kirjeldatud lubatud tegevust.
Täiendus annab loa omajale suurema selguse, milline tegevuse muudatus võib tähendada loa muutmise vajadust või olulist keskkonnahäiringut. Kui loa omaja tegevus on loaga lubatud tingimustega võrreldes oluliselt muutunud, on just käitaja ennetav tegevus oluline, et vältida hilisemaid probleeme. Näiteks olukorras, kus lisandub uus heiteallikas ja tegevus mõjutab keskkonda oluliselt rohkem, kui loaga on seni lubatud. Sellisel juhul suureneb ka järelevalve roll, tuleb käia tegevust kontrollimas ning kui vaja, algatada ka haldus- või väärteomenetlus.
Punktidega 5–7 muudetakse § 99 lõiget 3 ja lõike 3 punkte 2 ja 3, eesmärgiga ühtlustada mõistete kasutamist. Muudatusega asendatakse lõikes mõiste „käitaja“ mõistega „õhusaasteloa ja keskkonnakompleksloa omaja“ ning lõike punktides viidatakse edaspidi läbivalt „loale“.
Punktiga 8 muudetakse § 128 lõiget 1. Eesmärgiga sätestada, et välisõhu saastamisega seotud aastaaruanne esitatakse registreeringu andja asemel § 128 lõikes 2 nimetatud määruses nimetatud asutusele keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu. Keskkonnakasutuse aruandeid ei esitata otse Keskkonnaametile, vaid esitatakse keskkonnaotsuste infosüsteemi. Aruannete kontrolli täpne korraldus ja asutus on määratud keskkonnaministri määrusega. Muudatus jäi ekslikult keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõuga (734 SE) tehtud muudatustest välja, milles tehti sama muudatus AÕKS‑i § 127 lõikes 1.
Eelnõu §-ga 3 muudetakse jäätmeseadust.
Paragrahv koosneb 20 punktist.
Punktidega 1 ja 2 tehakse tehniline täpsustus § 21 lõigetes 31 ja 32. Mõiste „keskkonnakompleksluba“ viiakse lõikest 32 lõikesse 31, mis on seaduse tekstis enne, ning seal viidatakse, et edaspidi on seaduses kasutatud mõiste lühemat versiooni „kompleksluba“.
Punktiga 3 täiendatakse § 211 lõigetega 3 ja 4 selleks, et luua erand kaitsevaldkonnale Euroopa Kemikaaliameti väga ohtlike ainete andmebaasi ehk SCIP-andmebaasi andmete esitamisest. Kehtiva JäätS § 211 lõike 1 kohaselt tuleb toote tarnijal esitada REACH-määruse8 artikli 33 punkt 1 nõutud teave Euroopa Kemikaaliameti andmebaasi (SCIP-andmebaas). REACH-määruse artikli 33 lõige 1 ütleb, et iga tarnija, kelle tarnitav toode sisaldab ainet, mis vastab artikli 57 kriteeriumidele ja on määratletud artikli 59 lõike 1 kohaselt, kontsentratsioonis üle 0,1 massiprotsendi, esitab toote saajale piisavalt tarnijale kättesaadavat teavet, sealhulgas minimaalselt kõnealuse aine nimetuse, et võimaldada toote ohutut kasutamist. REACH-määruse kohaselt on toode ese, millele antakse tootmise käigus teatud kuju, pinnaviimistlus või kujundus, mis määrab tema funktsiooni suuremal määral kui tema keemiline koostis. Artikli 57 kriteeriumidele vastavad ja artikli 59 lõike 1 kohaselt määratletud ainete puhul on tegemist väga ohtlikeks aineteks (substances of very high concern, edaspidi SVHC ained) nimetatud ja kandidaatainete loetellu lisatud ainetega. Kandidaatainete loetelu lisatud väga ohtlike ainete loetelu avaldab Euroopa Kemikaaliamet ja seda ajakohastatakse iga kuue kuu järel. SCIP-andmebaasiga tagatakse, et ELi turule tarnitud toodete teave, milles sisalduvad kandidaatainete loetelus (SVHC-nimekirjas) olevad ained kontsentratsioonis üle 0,1 massiprotsendi, on avalikult kättesaadavad toodete ja materjalide kogu olelusringi vältel, sh jäätmeetapis. Seega andmebaasi täitmise kohustus kehtib hetkel kõikide toodete kohta, mis sisaldavad väga ohtlikke aineid üle 0,1 massiprotsendi.
REACH-määruse alusel on võimalik liikmesriigil teha erandeid, kui see on vajalik riigikaitse huvides. SCIP-andmebaasi andmete esitamise erand on vajalik sõjalise otstarbega toodetele ja materjalidele: side- ja radarisüsteemid, laskeplatvormid, laskemoona ja relvastuse tooted, seadmed, masinad ja muu sõjaline varustus, mis sisaldavad andmeid patenteeritud, salastatud või muu juurdepääsupiiranguga materjalide või komponentide kohta.
SCIP-andmebaas on avalikult kättesaadav, mis tähendab, et mitte ainult reguleerivad asutused, vaid ka välisriikide valitsused, konkurendid ja mistahes muud isikud ja organisatsioonid võivad pääsevad ligi kriitilisele teabele sõjaliste süsteemide ja komponentide ning nende keemilise koostise kohta. Avalik ligipääs sõjalise otstarbega toodete komponentides sisalduvale informatsioonile võib ohustada kaitse- ja julgeolekuhuve, sh lihtsustab oluliselt tundliku teabe kogumist sõjalise otstarbega toodetes sisalduva kohta. See võib viia tehnoloogiate pöördtehnoloogilise väljatöötamiseni või kaitsetoodete haavatavuse tuvastamiseni. Kõrgetasemelise kaitse vajaduse ja tundliku iseloomu tõttu on SCIP-andmebaasis kaitse- ja julgeolekuvaldkonna sõjalise otstarbega toodetes sisalduvate ainete teabe avaldamata jätmise erandi tegemine põhjendatud.
Punktiga 4 muudetakse § 273 lõike 2 sõnastust, sätestades selgemalt, et Päästeamet koostab ühe hädaolukorra lahendamise kava kõigi hoidlate kohta. Kehtiva sätte kohaselt koostab Päästeamet iga käitise kohta eraldi hoidlavälise hädaolukorra lahendamise kava, kus täpsustatakse õnnetuse korral väljaspool käitise territooriumi kasutusele võetavad meetmed.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/18/EL ohtlike ainetega seotud suurõnnetuse ohu ohjeldamise ning nõukogu direktiivi 96/82/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta9 raames on A-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõttele (edaspidi SOE) vaja koostada ettevõtteväline hädaolukorra lahendamise plaan. Päästeamet on teinud ühe plaani, kuna sündmustele reageerimine toimub ühtsete põhimõtete alusel olenemata regioonist ja kemikaale käitleva ettevõtte tüübist. Ettevõttevälise hädaolukorra lahendamise plaani lisades 1–4 on detailne info iga A-kategooria SOE ettevõtte kohta. Kemikaaliseaduse § 34 punkti 3 kohaselt on Päästeameti ülesandeks koostada A-kategooria suurõnnetuse ohuga ettevõttele ettevõtteväline hädaolukorra lahendamise plaan ja tagada avalikkuse teavitamine, et igaühel on võimalus avaldada aegsasti arvamust plaani koostamise või selles oluliste muudatuste tegemise kohta.
Punktiga 5 täiendatakse § 31 lõigetega 41–44, mis täpsustavad biojäätmete tekkekohal ringlusse võtmise nõudeid. Valdavalt tähendab see kohtkompostimise nõudeid, seetõttu viitab ka seletuskiri edaspidi peamiselt kohtkompostimisele. KOV-il on olnud võimalik juba varem vabastada JäätS § 31 lõike 4 alusel jäätmevaldajaid biojäätmete tekkekohal liigiti kogumise kohustusest. Vabastus on võimalik, kui biojäätmed on võimalik tekkekohal ringlusse võtta ning kinnistul on olemas võimalused kohtkompostimiseks või muuks tekkekohal ringlusse võtmiseks. Sellisel juhul ei pea biojäätmeid ära vedama. KOV peab aga olema veendunud, et kinnistul tõepoolest biojäätmeid kompostitakse või võetakse muul viisil ringlusse ning saadud materjali on võimalik kasutada nõuetekohaselt, et oleks tagatud, et biojäätmeid ei satuks segaolmejäätmete või muude jäätmete hulka. Samuti on lubatud selline lähenemine, kus toimub biojäätmete kohtkompostimine, aga paralleelselt ka biojäätmete liigiti kogumine konteineriga korraldatud jäätmeveo raames. Sel juhul on võimalik vähendada jäätmevedajale üleantavate jäätmete kogust, kui üle antakse vaid need biojäätmed, mida tekkekohal kompostida ei soovita või ei ole võimalik. Seega ei ole biojäätmete kohtkompostimine takistuseks korraldatud jäätmeveo raames biojäätmete üleandmiseks.
Lõike 41 kohaselt tuleb jäätmevaldajal esitada KOV-ile taotlus biojäätmete tekkekohal ringlusse võtmiseks ehk kohtkompostimiseks ja konteineriga biojäätmete liigiti kogumise nõudest vabastuse saamiseks. Nõue on juba toimiva praktika seaduse tasandil reguleerimisega. KOV-id on valdavalt juba loonud süsteemid, kuidas taotleda vabastust biojäätmete tekkekohal kompostimise korral korraldatud jäätmeveo raames biojäätmete äraveost. Taotlus võib olla esitatud e-kirja teel, jäätmevaldajate registri kaudu või muul viisil. Täpne viis on ka edaspidi KOV-i otsustada. Neil, kel süsteemi veel ei ole, tuleks leida jäätmevaldajatele mugav ja lihtne võimalus taotluse esitamiseks. Oluline on, et oleks fikseeritud jäätmevaldaja soov tegeleda biojäätmete kohtkompostimisega ja saada vabastus biojäätmete konteinerist.
Lõige 42 kohustab KOV-i enne korraldatud jäätmeveo käigus biojäätmete tekkekohalt liigiti kogumisest vabastamist veenduma, et biojäätmeid on võimalik tekkekohal ringlusse võtta. KOV-id on seda ka varem teinud, näiteks palunud esitada foto kompostrist või külastanud kinnistuid, kus on vabastust taotletud. Viisi, kuidas veenduda selles, et biojäätmete kohtkompostimine on nõuetekohaselt võimalik, valib KOV.
Lõike 43 kohaselt tuleb biojäätmete tekkekohal ringlusse võtmine registreerida KOV‑i jäätmevaldajate registris. Juriidiliste isikute puhul tuleb jäätmevaldajate registrisse märkida ka aastane tekkekohal ringlusse võetav biojäätmete kogus. KOV-id on ka varem jäätmevaldajate registris märkinud, millised jäätmevaldajad kohtkompostivad ega vaja biojäätmete konteinerit.
See praktika jätkub ning sama tuleb teha ka nende juriidilisest isikust jäätmevaldajate puhul, kellel ei ole biojäätmete konteinerit ja kes tegelevad kohtkompostimisega. Arvestada tuleb, et ilma jäätmeloa või registreeringuta on edaspidi juriidilistel isikutel lubatud JäätS § 987 lõike 3 kohaselt (eelnõu § 3 punkt 10) tekkekohal käidelda kuni üks tonn biojäätmeid. Kui kogus on suurem, peab juriidilisel isikul olema jäätmekäitleja registreering või jäätmeluba ning ka seda tuleks KOV-il kontrollida, et oleks tagatud omavalitsuste territooriumil tekkivate biojäätmete nõuetekohane käitlemine. Kuna juriidilise isiku vabastus jäätmeloa ja registreeringu kohustusest on seotud ühe tonni käideldava kogusega aastas, on KOV‑il vaja ülevaadet, millises koguses biojäätmeid juriidiline isik käitleb. Seega tuleb see info ka jäätmevaldajate registrisse märkida, kui antakse korraldatud jäätmeveo raames vabastus biojäätmete tekkekohalt liigiti kogumisest.
KOV-il on jätkuvalt võimalik keelduda biojäätmete tekkekohal ringlusse võtmise lubamisest ja näha ette tekkekohalt liigiti kogumine konteineriga, nagu näeb ette JäätS § 31 lõige 4. Seda juhul, kui tekib kahtlus, et tekkekohal nõuetekohaselt ei kompostita, tekkivat komposti tekkekohal kasutada ei ole võimalik, juriidilise isiku puhul on kogused suuremad vm.
Selleks, et paremini teada kompostitavaid koguseid, on võimalik võtta eelduseks keskmine biojäätmete kaalu ja mahu suhe, mis eri jäätmevedajate andmeil on 0,2 t/m3. KOV ei ole kohustatud tegema iga päev ega iga kuu järelevalvet tekkekohal ringlusse võtmise üle, seda tehakse juhtumi põhjal.
Lõike 44 kohaselt tuleb teavitada KOV-i, kui lõpetatakse biojäätmete tekkekohal ringlusse võtmine. See tagab, et KOV-il on võimalik korraldada biojäätmete liigiti kogumine tekkekohalt ning biojäätmed ei satu segaolmejäätmete hulka.
Punktiga 6 muudetakse § 68 lõiget 2. Kehtiva sätte kohaselt on KOV-i korraldatud jäätmeveo teenust õigus osutada registreeringuga määratud nõuete kohaselt ja tähtajal. Eelnõukohase seadusega kaotatakse kohustus taotleda eraldi jäätmekäitleja registreering KOV‑i korraldatud jäätmeveo teenuse osutamiseks. Korraldatud jäätmeveo riigihanke tulemusel KOV-iga hankelepingu sõlminud isikul on õigus osutada korraldatud jäätmeveo teenust JäätS-i § 66 lõikes 4 nimetatud määruses ja § 67 lõikes 1 nimetatud kontsessioonilepingus määratud nõuetel ja tähtajal, kuid seda eeldusel, et korraldatud jäätmeveo teenuse osutamiseks KOV-iga hankeleping sõlminud isik omab JäätS-i § 987 lõike 2 punktis 2 nimetatud üldist jäätmeveo registreeringut.
Punktiga 7 muudetakse § 69 lõiget 1. Kehtiva sätte kohaselt loetakse jäätmevaldaja korraldatud jäätmeveoga liitunuks alates KOV-i üksuse korraldatud jäätmeveo registreeringu kehtima hakkamisest või JäätS § 66 lõikes 4 nimetatud määruse jõustumisest. Liitumisajaks loetakse antud loa või määruse jõustumise ajast hilisemat aega. Kuna kaotatakse kohustus taotleda eraldiseisev jäätmekäitleja registreering, jäetakse lõikest 1 välja viited KOV-i korraldatud jäätmeveo registreeringule. Edaspidi loetakse jäätmevaldaja korraldatud jäätmeveoga liitunuks JäätS-i § 66 lõikes 4 nimetatud määruse jõustumisest arvates.
Punktiga 8 täiendatakse § 985 lõikega 6. Ohtlike jäätmete käitlemisel tekkida võiva õnnetusjuhtumi kindlustus arvutatakse JäätS § 985 lõikes 2 toodud arvutusvalemi kohaselt, võttes arvesse käideldavate, sh veetavate ohtlike jäätmeliikide hulka kuuluvate jäätmete aastaseid käitluskoguseid. Käesoleva eelnõuga loobutakse kohustusest esitada taotlusega veetavate jäätmeliikide kogused ning peale jõustumist ei kanta enam veokoguseid registreeringule. Sellest tulenevalt lisatakse lõige 6, mis ütleb, et ohtlike jäätmete vedajatel peab nende tegevuse ajal olemas olema JäätS § 985 lõikega 3 kehtestatud miinimummäärale vastav garantii või finantstagatis.
Punktiga 9 tunnistatakse kehtetuks § 987 lõike 2 punkt 6. JäätS § 987 lõike 2 punkti 2 kohaselt registreeritakse Keskkonnaametis selle isiku tegevus, kes veab jäätmeid oma majandus- või kutsetegevuses. Sama lõike punkti 6 kohaselt registreeritakse Keskkonnaametis ka sellise isiku tegevus, kes osutab KOV-i korraldatud jäätmeveo teenust. Seega peab jäätmete vedajal, kes osutab seda teenust, olema kaks jäätmekäitleja registreeringut: üks üldise jäätmeveo teenuse osutamiseks ja teine KOV-i korraldatud jäätmeveoks. Korraldatud jäätmeveo teenuse osutaja leidmiseks korraldab KOV kontsessioonilepingu sõlmimise menetluse riigihangete seaduse kohaselt. Täpsemad tingimused, nagu veopiirkond, veetavad jäätmeliigid, jäätmekäitluskoht, hankelepingu kestus jms, määratakse KOV-i ja jäätmevedaja vahel sõlmitavas hankelepingus. Jäätmekäitleja registreeringuga KOV-i korraldatud jäätmeveo teenuse osutamiseks lisatingimusi ei sätestata. Seega on tegemist dubleeriva dokumendiga, mis lisaväärtust ei anna. Ettevõtete halduskoormuse ja Keskkonnaameti ametnike töökoormuse vähendamiseks kaotatakse kohustus taotleda eraldi jäätmekäitleja registreeringut KOV-i korraldatud jäätmeveo teenuse osutamiseks. Edaspidi piisab KOV-i selle teenuse osutamiseks üksnes JäätS § 987 lõike 2 punkti 2 kohasest üldisest jäätmeveo registreeringust.
Punktiga 10 täiendatakse § 987 lõiget 3 punktiga 7, mille kohaselt ei ole juriidilisel isikul enam kohustust taotleda Keskkonnaametilt registreeringut biojäätmete tekkekohal ringlusse võtmiseks (valdavalt puudutab see kohtkompostimist), kui tekkekohal käideldakse aastas kuni üks tonn oma tegevuses tekkivaid biojäätmeid. Kui biojäätmete aastane käideldav kogus on suurem kui üks tonn, tuleb tegevuse mahu järgi taotleda jäätmekäitleja registreering, jäätmeluba või kompleksluba. Erand puudutab vaid JäätS § 51 kohaseid biojäätmeid ning juriidilisi isikuid. Füüsilistel isikutel tuleb lähtuda sama lõike punktist 1.
JäätS § 31 lõike 4 järgi võib KOV lubada võtta biojäätmeid tekkekohal ringlusse alternatiivina tekkekohalt liigiti kogumisele korraldatud jäätmeveo raames. See kehtib ka juriidiliste isikute kohta. Sellisel juhul tuleb KOV-il registreerida juriidiline isik jäätmevaldajate registris, nagu toimitakse füüsilise isiku puhul, ning registrisse märkida aastas käideldav biojäätmete kogus.
Punktiga 11 tunnistatakse kehtetuks § 988 lõige 2. Lõike 2 järgi peab taotleja esitama KOV‑i üksuse korraldatud jäätmeveo registreeringu taotluse menetluses jäätmeveoks sõlmitud hankelepingu koos lisadega ja KOV-i üksuse haldusakti koopia selle kohta, et taotleja on JäätS § 67 lõikes 1 nimetatud riigihankel tunnistatud edukaks. See kohustus ei ole enam asjakohane.
Punktiga 12 täiendatakse § 988 lõikega 5, millega täpsustatakse, et JäätS § 987 lõike 2 punktis 2 nimetatud jäätmeveo registreeringu taotlemisel ei ole vaja esitada andmeid veetavate jäätmekoguste kohta. Jäätmevedajad tegelevad sageli väga paljude jäätmeliikide veoga. Kehtiva JäätS kohaselt tuleb jäätmete vedamiseks registreeringu taotlemisel esitada info veetavate jäätmekoguste kohta jäätmeliikide kaupa. Kuna veetavad jäätmekogused võivad aastati erineda, esitavad jäätmevedajad jäätmete veoks registreeringu taotlemisel koguste info üldjuhul varuga, et vältida olukorda, kus kogused osutuvad suuremaks registreeringus märgitud kogustest. Seega ei vasta jäätmekoguste info sageli tegelikule olukorrale. Andmed aasta jooksul reaalselt veetud jäätmekoguste kohta esitab jäätmevedaja jäätmearuandes. Samas ei sea Keskkonnaamet registreeringu väljastamisel veetavatele jäätmekogustele piiranguid ega kehtesta koguste põhjal jäätmeveole lisanõudeid. Seega ei ole info veetavate jäätmekoguste kohta vajalik, pealegi suurendab see üksnes ettevõtete halduskoormust.
Punktiga 13 muudetakse § 988 lõiget 4, eesmärgiga ühtlustada samasisulise sätte sõnastused registreeringuid reguleerivates eriseadustes (AÕKS, JäätS, VeeS). Muudatusega täpsustatakse toimingute tegemise aeg, ühtlustades registreeringu taotluse nõuetele vastavuse kontrollimise aega, mis on kümme tööpäeva ning taotleja teavitamise aega, mis on edaspidi kümme tööpäeva (kehtiv 15 tööpäeva) kui taotluses käsitletud tegevus ei vaja registreeringut või vajab luba. JäätS-is täpsustatakse, et taotluse vastavust nõuetele kontrollitakse ning vajadusel teavitatakse taotlejat taotluse saamisest mitte taotluse esitamist arvates.
Punktiga 14 tunnistatakse kehtetuks § 989 lõige 2. Lõige 2 täiendab infot, mis tuleb KOV‑i üksuse korraldatud jäätmeveo registreeringule kanda. Eelnõukohase seadusega kaotatakse kohustus taotleda eraldiseisev jäätmekäitleja registreering KOV-i korraldatud jäätmeveo teenuse osutamiseks, mistõttu ei ole JäätS lõikes 2 sätestatu enam asjakohane.
Punktiga 15 täiendatakse § 989 lõikega 3, täpsustades, et JäätS § 987 lõike 2 punktis 2 nimetatud jäätmeveo registreeringule ei kanta infot veetavate jäätmekoguste kohta. Kehtiva seaduse kohaselt tuleb jäätmete vedamiseks registreeringu taotlemisel esitada info veetavate koguste kohta jäätmeliikide kaupa. Taotleja esitatud kogused kantakse registreeringule. Kuna jäätmete vedajad tegelevad sageli väga paljude jäätmeliikide veoga ja veetavad kogused võivad aastati erineda, esitavad jäätmevedajad jäätmete veoks registreeringu taotlemisel info veetavate koguste kohta üldjuhul varuga, et vältida olukorda, kus tegelikud kogused osutuvad suuremaks registreeringule kantud kogustest. Seega ei vasta registreeringus märgitud jäätmekoguste info sageli tegelikkusele. Andmed aasta jooksul tegelikult veetud jäätmekoguste kohta esitab jäätmevedaja jäätmearuandes. Samas ei sea Keskkonnaamet registreeringu väljastamisel veetavatele jäätmekogustele piiranguid ega kehtesta veetavate koguste põhjal jäätmeveole lisanõudeid. Seega ei ole jäätmete veoks väljastatud registreeringutele veetavate jäätmekoguste info kandmine vajalik ning tekitab Keskkonnaametile üksnes lisakoormust.
Punktiga 16 täiendatakse § 110 lõikega 3, millega täpsustatakse, et ohtlike jäätmete ja välislepinguga reguleeritavate jäätmete veo luba (edaspidi veoluba) taotletakse ning saatedokumendid koostatakse ja edastatakse KOTKAS-e kaudu. Tööprotsessides muudatusi ei tule, kuna seda tehakse KOTKAS-e kaudu juba 2023. aasta juulist. Kehtivas sõnastuses puudub viide keskkonnaotsuste infosüsteemile ning muudatuse eesmärk on viia seadus kooskõlla tegeliku olukorraga. Täpsustus lisatakse nüüd, kuna jäi ekslikult eelmise eelnõu tekstist välja.
Punktiga 17 muudetakse § 1141 ning sätestatakse kolm eraldi lõiget. Muudatusega sõnastatakse eraldi riikidevahelise jäätmesaadetise saatmist korraldava isiku ja Eestis riikidevahelise jäätmesaadetise vastuvõtja kohustused.
Lõikes 1 sätestatakse, et riikidevahelise jäätmesaadetise saatmist korraldaval isikul on kohustus koostada vähemalt üks päev enne saadetise teele panekut KOTKAS-e kaudu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1013/2006 jäätmesaadetiste kohta10 artikli 18 lõikes 1 nimetatud jäätmesaadetisega kaasneva ja määruse VII lisale vastava jäätmesaadetise kohta teavet sisaldav dokument (edaspidi saatedokument). Tööprotsessides muudatusi ei tule, kuna nimetatud saatedokument koostatakse KOTKAS-e kaudu juba 2023. aasta juulist, kuid seni on puudunud selge õiguslik alus.
Lõikes 2 sätestatakse eraldi juba kehtiv kohustus, et riikidevahelise jäätmesaadetise saatmist korraldaval isikul on kohustus edastada kahe tööpäeva jooksul pärast jäätmete saabumist jäätmekäitluskohta, kus taaskasutus- või kõrvaldamistoiming tehakse, jäätmete vastuvõtja kinnitatud saatedokument. Lõikesse lisatakse täiendus, et saatedokument tuleb esitada keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu. Tööprotsessides muudatusi ei tule, kuna vastuvõtmist kinnitav saatedokument esitatakse KOTKAS-e kaudu juba 2023. aasta juulist, kuid seni on puudunud selge õiguslik alus. Lisaks muudetakse aega mille jooksul saatedokument esitada tuleb. Senise kolme päeva asemel tuleb see esitada kahe tööpäeva jooksul. Nii on välistatud, et võib tekkida olukord, kus kolme kalendripäeva hulka ei pruugi jääda ühtki tööpäeva.
Lõikes 3 sätestatakse eraldi Eestis riikidevahelise jäätmesaadetise vastuvõtja kohustus esitada saatedokumendid KOTKAS-e kaudu kolme päeva jooksul pärast jäätmete saabumist jäätmekäitluskohta, kus taaskasutus- või kõrvaldamistoiming tehakse. Seni puudus selge alus saatedokumendid KOTKAS-e kaudu esitada. Tööprotsessides muudatusi ei tule, kuna vastuvõtmist kinnitav saatedokument esitatakse KOTKAS-e kaudu juba 2023. aasta juulist.
Punktiga 18 muudetakse § 1201. Lõige 1 sätestab vastutuse jäätmete käitlemise nõuete rikkumise eest jäätmeloata või jäätmeloa nõudeid rikkudes. Muudatus on vajalik, et eristada erinevate lubadega või lubadeta toime pandud rikkumisi, kuna järelevalve erinevate nõuete rikkumise eest on erinevate kohtuväliste menetlejate pädevuses. KOV teeb järelevalvet üksnes jäätmeloa ja jäätmekäitleja registreeringu nõuete täitmise üle. Kompleksloa üle teeb järelevalvet Keskkonnaamet.
Punktiga 19 muudetakse § 127, tehes arvukalt muudatusi. Seetõttu on otstarbekas esitada § 127 tervikuna uues sõnastuses. Muudatusega täpsustatakse ning sõnastatakse selgemalt KOV‑ide ning Politsei- ja Piirivalveameti väärteomenetlemise pädevus. Töö käigus on selgunud, et KOV-il ning Politsei- ja Piirivalveametil ei pea olema pädevust kõigi JäätS-is sätestatud väärtegude menetlemiseks. THS-is, MaaPS-is, AÕKS-is, VeeS-is ja kiirgusseaduses on eri asutuste pädevus selgelt reguleeritud, kuid JäätS-is mitte, seetõttu täpsustatakse ja sõnastatakse selgemalt eri asutuste pädevus.
Lõikes 1 täpsustatakse Keskkonnaameti väärteomenetluse ulatust. Keskkonnaametilt võetakse ära §-s 1207 nimetatud väärteo menetlemise õigus, kuna KOV‑i jäätmehoolduseeskirjade kohaste jäätmekorralduse nõuete kontrollimine ja menetlemine peaks kuuluma ainult KOV‑ile. Valla- või linnavalitsus on pädev menetlema oma jäätmehoolduseeskirja nõuete rikkumist. KOV teeb oma territooriumil enda kehtestatud nõuete üle järelevalvet ning seega peab tal olema nende menetlemiseks ainupädevus.
Lõikes 2 sätestatakse, et valla- või linnavalitsus on pädev asutus menetlema oma jäätmehoolduseeskirja nõuete rikkumist ning lisaks Keskkonnaametile võib KOV menetleda ka JäätS-i vastutussätetes – §-s 120, § 1201, §-des 1202, 1207, 126 ja 1264 – nimetatud juhtudel. Kuna jäätmehoolduseeskirjad on KOV-idel erinevad, tuleb KOV-ile jätta õigus menetleda JäätS-i §-des 120, 1202, 1207, 126 ja 1264 nimetatud juhtusid. KOV saab seda õigust kasutada, kui tegemist on kohaliku elu korraldamise küsimusega. Näiteks § 1202 väärteomenetlemise vajadus võib tekkida siis, kui kodanik täidab ehitusjäätmetega maad või laob vanarehvidest aeda. Vastutussäte § 126 võimaldab KOV-il läbi viia väärtoemenetluse, mis on seotud segaolmejäätmete sortimise nõuete rikkumisega. Paragrahv § 1264 võimaldab KOV‑il menetleda prügistamise, jäätmete põletamise jms nõuete rikkumisi.
Lisaks jäetakse KOV-ile õigus menetleda (§ 1201) vajaduse korral keskkonnaloa ehk jäätmeloa puudumist või keskkonnaloas sätestatud nõuete rikkumist. Näiteks seisma jäänud jäätme staatuses oleva pinnase sõelumine, mis tekitab müra ja tolmu ning võib häirida kodanikke.
Lõike 3 kohaselt võib §-s 1265 nimetatud väärtegude kohtuväline menetleja olla lisaks Keskkonnaametile ka Politsei- ja Piirivalveamet, mis võib olla küll vähetõenäoline, kuid selline võimalus peaks siiski alles jääma.
Lõigetega 4 ja 5 esitatakse uuesti lõiked 2 ja 3.
Lõikega 6 esitatakse uuesti kehtiv lõige 5. Päästeameti menetluse ulatus on toodud JäätS §‑s 119 lõikes 9. Selle kohaselt teostab Päästeamet järelevalvet JäätS §-des 272, § 273 lõike 1, § 274 ja § 276 sätestatud nõuete täitmise üle. Päästeamet saab menetleda ainult suurõnnetuste rikkumisi ja mitte kaevandamisjäätmete menetlemisi.
Lõikega 7 esitatakse uuesti kehtiv lõige 6.
Punktiga 20 lisatakse rakendussätted. Neist esimene ehk § 13623 selgitab, kuidas rakenduvad § 31 lõiked 41–43. KOV-id kes on juba enne seaduse muudatuste jõustumist vabastanud jäätmevaldajaid biojäätmete tekkekohalt liigiti kogumisest nende taotluse alusel ning kandnud vabastuse ja kohtkompostimise info jäätmevaldajate registrisse, ei pea oma praktikat muutma ja vabastused kehtivad KOV-i määratud viisil edasi. Kui KOV on jätnud biojäätmete liigiti kogumise korraldamata ehk jäätmevaldajaid vabastanud biojäätmete liigiti kogumisest ilma jäätmevaldaja taotluseta või vabastatud jäätmevaldaja kohtkompostimise info jäätmevaldajate registrisse kandmata, tuleb korraldada vabastuse andmine biojäätmete liigiti kogumisest tekkekohalt vastavalt JäätS-i § 31 lõigetele 41–43 hiljemalt 2026. aasta 1. septembriks ehk aasta pärast seaduse jõustumist.
Rakendussäte § 13624 selgitab, et enne 2025. aasta 1. septembrit antud tähtajaline jäätmekäitleja registreering kehtib selle muutmise, kehtetuks tunnistamise või selles märgitud kehtivusaja lõpuni. Enne 2025. aasta 1. septembrit esitatud jäätmekäitleja registreeringu taotlust menetletakse selle seaduse järgi ehk arvestatakse muutunud jäätmevedude registreeringu nõudeid ning leevendusi juriidilisele isikule, kes käitleb ise oma tegevuses tekkivaid biojäätmeid tekkekohal kuni üks tonn aastas JäätS nõuete kohaselt.
Eelnõu §-ga 4 muudetakse keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadust.
Muudatusega ühtlustatakse KeHJS-is veevaldkonnaga seotud tegevuste mõisted VeeS‑is kasutatavate mõistetega. VeeS-i § 177 lõike 2 kohane kaadamine sisaldab erinevaid tegevusi, sh merre uputamine. VeeS-i järgi on keskkonnaluba vaja nii kaadamiseks (§ 187 punkt 11) kui ka tahkete ainete paigutamiseks veekogusse (§ 187 punkt 10). Merel kaadatakse, samuti paigutatakse merre tahkeid aineid näiteks uute rajatiste ehitusel. Siseveekogudel kaadamist ei toimu.
Eelnõu §-ga 5 muudetakse maapõueseadust.
Paragrahv koosneb kuuest punktist.
Punktidega 1 ja 2 tunnistatakse § 27 lõige 9 ning § 49 lõige 8 kehtetuks. Edaspidi ei saadeta muu maavara kui järvelubja, järvemuda, meremuda, kruusa, liiva, lubjakivi, dolokivi, savi ja turba uuringu loa ja kaevandamise loa taotluse kohta antava haldusakti eelnõu valdkonna eest vastutavale ministrile kooskõlastamiseks. Kehtima jääb kohustus saata uuringu loa ja kaevandamise loa taotlus viivitamata valdkonna eest vastutavale ministril arvamuse saamiseks.
Negatiivseid seisukohti loa taotluse kooskõlastamise ja loa andmise kohta on seni vähe antud. Loa andmisest keeldumise alused on sätestatud kehtivas seaduses ning neist tuleb alati lähtuda. Muudatus on vajalik loamenetluse tõhustamiseks – see lühendab 30 päeva võrra loa andmise aluseks oleva otsuse eelnõu kooskõlastamist. MaaPS-i § 49 lõike 7 alusel jääb endiselt kehtima kohustus küsida kaevandamisloa taotluse kohta arvamust maavarade komisjonilt.
Punktiga 3 muudetakse § 55 lõiget 5. Muudatuse eesmärk on ühtlustada Kliimaministeeriumi roll ja vastutus maapõue kasutamist puudutavate otsuste tegemisel. Kehtiva seaduse järgi on otsustamisõigus seotud ministri hinnanguga, kuid muudatusega soovitakse seda laiendada ministeeriumi kui tervikliku asutuse vastutusele. MaaPS-i § 14 lõike 2 järgi võib Kliimaministeerium või Vabariigi Valitsuse volitatud asutus lubada maapõue seisundit ja kasutamist mõjutavat tegevust kindlatel juhtudel. Sättes on juba määratud, et Kliimaministeeriumil on keskne roll selliste otsuste tegemisel, mis puudutavad maapõue seisundit ja selle kasutamist. Pole otstarbekas ega põhjendatud anda selle otsuse tegemise õigus ainult ministrile,
Punktiga 4 muudetakse § 70 lõiget 1, pikendades kaevandamisloa peatamise perioodi kolmelt kuult ühele aastale. Muudatusega ühtlustatakse MaapS-i säte KeÜS § 61 lõike 1 muudatusega, mida muudetakse eelnõu § 1 punktiga 12. Loa kehtivuse osalise või täieliku peatamise üldine eesmärk kehtivas õiguses on peatada keskkonda ohustav tegevus, kuid jätta seejuures loa omajale võimalus tegevust jätkata, kui ta suudab loa kehtivuse peatamise kestel muuta tegevuse keskkonnale ohutumaks. Kehtiva sõnastuse järgi on loa andjal võimalus luba peatada kuni kolmeks kuuks. See ei pruugi alati olla piisavalt pikk aeg, et loa omaja jõuaks oma tegevust muuta ning haldusorgan teha loas vajalikud muudatused. Seetõttu on loa andjal edaspidi võimalik luba peatada kuni üheks aastaks. Peatamise kestus tuleb loa andjal aga määrata vastavalt HMS § 5 lõikes 2 toodud põhimõtetele ning loa kehtivuse peatamine peaks olema võimalikult lühike.
Punktiga 5 täiendatakse § 97 lõiget 2 pärast sõna „Keskkonnaametile“ tekstiosaga „keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu“. Tegemist on täpsustusega, et loa taotlus esitatakse Keskkonnaametile just KOTKAS-e kaudu (see toimub juba 2022. aastast saadik).
Punktiga 6 täiendatakse § 97 lõikega 61. Sätte lisamisega muudetakse kaevise võõrandamise loa kehtivusaega. Täiendusega võib taotleda maapõue aluskorda ehitise või rajatise ehitamise korral sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud luba kuni viieks aastaks. Põhjendatud juhul võib Keskkonnaamet loa kehtivust pikendada kuni ehitise või rajatise valmimiseni. MaaPS-i § 97 lõige 6 sätestab, et kaevise võõrandamise luba kehtib üks aasta. Suuremahuliste ehitiste ehitusprotsess kestab aga oluliselt kauem (Energiasalv OÜ pump‑hüdroakumulatsioonijaama näitel vähemalt kuus kuni seitse aastat). Ehitustegevuse käigus tekib palju kaevist, mille ladustamise võimalused on piiratud, mistõttu tuleb see mingi aja möödudes võõrandada. Igal aastal kaevise võõrandamise loa menetlus koormab nii loa andjat kui ka loa taotlejat ega ei anna kindlust suuremahuliste projektide korral, et mõnel aastal keeldutakse loa andmisest. Seetõttu on vaja muuta kaevise võõrandamise luba pikemaks ajaks ning lubada kaevise võõrandamist ehitusloa kehtivuse lõpptähtajani.
Eelnõu §-ga 6 muudetakse riigilõivuseadust.
Riigilõivuseaduses parandatakse §1362 lõike 1 punktis 2 kasutatav mõiste, viies selle kooskõlla AÕKS-is kasutatava mõistega, kus kasutatakse mõistet „heiteallikas“, mitte „saasteallikas“.
Eelnõu §-ga 7 muudetakse tööstusheite seadust.
Paragrahv koosneb 13 punktist.
Punktiga 1 jäetakse § 19 lõike 2 punktist 10 välja tekstiosa „vineeri ja“. Muudatusega võetakse seadusekohase kompleksloa kohustusega tegevuste hulgast välja vineeri tootmine. Vineeri tootmine ei ole ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2010/75/EL tööstusheidete kohta (saastuse kompleksne vältimine ja kontroll) (edaspidi tööstusheite direktiivi)11 I lisa kohaselt tegevusvaldkonna liik, milles peab järgima rangemaid meetmeid ja omama kompleksluba ning seepärast ei ole põhjendatud rangem regulatsioon.
Punktiga 2 tunnistatakse § 25 lõige 4 kehtetuks. Tööstusheite direktiiv ei käsitle võimalust omada kompleksluba vabatahtlikult. Kui käitise tegevus ei ületa enam Vabariigi Valitsuse 06.06.2013 määruses nr 89 ,, Alltegevusvaldkondade loetelu ning künnisvõimsused, mille korral on käitise tegevuse jaoks nõutav kompleksluba“ toodud kompleksloa künnisvõimsust, tuleb kompleksloalt üle minna keskkonnaloale nendes valdkondades, kus ületatakse keskkonnaloa künniseid. Kompleksloa künnisvõimsuse leidmisel võetakse arvesse tegevuse ülesseatud tootmisvõimsusega ehk maksimaalse võimekusega, millega käitis on tehniliselt või õiguslikult piiratud. Keskkonnaluba, andes õiguse teha ühte või üheaegselt mitut tegevust, saab taotleda vee erikasutuseks12, saasteainete viimiseks paiksest heiteallikast välisõhku13, jäätmete käitlemiseks14 ning maavara kaevandamiseks.
Praeguseks on tekkinud olukord, kus ligi kümme loa omajat, kes enam kompleksloa künnist ei ületa, ei ole altid loobuma kompleksloast ja minema üle keskkonnaloale. Kompleksloaga kaasneb ettevõttele oluliselt rohkem kohustusi kui keskkonnaloaga, mistõttu keskkonnaloale üleminek vähendab ka ettevõtte halduskoormust. Kompleksloa vabatahtlikust omamisest loobumine vähendab ka Keskkonnaameti töökoormust, kuna vähem tuleb kontrollida loaga lubatud tegevust ja sellega seotud kohustuste täitmist.
Punktiga 3 muudetakse § 28 lõiget 3, täpsustades, et THS-i § 41 lõike 2 punktides punktides 1–17 nimetatud andmed on taotluse põhiandmed ning neid ei esitata taotluse lisadena. Taotluse andmed ei muutu võrreldes varem THS-is sätestatuga. Muudatus on tingitud sellest, et kompleksloa taotlus esitatakse KOTKAS-es, mitte enam paberil ega e‑postiga.
Punktiga 4 muudetakse § 37 lõigete 1 ja 2 sõnastust. Muudatuse eesmärk on ühtlustada loa taotluse menetlemise perioodi algus KeÜS-i § 49 lõikes 1 sätestatuga. Loa andmine otsustatakse 180 päeva jooksul nõuetekohase taotluse saamisest arvates.
Punktiga 5 muudetakse § 41 lõike 2 punkti 5 sõnastust, et ühtlustada see kehtiva korraga ning tagada parem arusaam loa kohustuslikest osadest. Muudatus sõnastab selgemalt selle punkti eesmärgi, mis ütleb, et loale kantakse andmed kõigi käitises kasutatavate seadmete ja tehnoloogiate vastavuse kohta parimale võimalikule tehnikale ning viide parimale võimalikule tehnikale PVT järeldustest või nende puudumisel PVT-viitedokumendist. Heite vältimise või vähendamise meetmed ja tehnika kustutatakse punktist 5, kuna need esitatakse loa taotlusega ning kantakse loale vastavalt THS-i § 41 lõike 2 punktile 7.
Punktiga 6 täiendatakse § 50 lõikega 2, lugedes olemasolev tekst lõikeks 1, eesmärgiga lisada THS-i säte, mis annab Keskkonnaametile õiguse otsustada kompleksloa ümber vormistamine keskkonnaloaks ning samas protsessis algatada keskkonnaloa muutmine, et viia luba ja tegevuse maht kooskõlla. Selleks, et kompleksluba ümber vormistada keskkonnaloaks tuleb Keskkonnaametil eelnevalt tuvastada (näiteks kontrolli käigus), et käitise tegevus on nii palju muutunud, et selle tegevus ei ületa enam kompleksloa künnisvõimsust. Ümber vormistamise järgselt on keskkonnaloal aga kompleksloa künnisvõimsus, mida tuleb muuta ja viia vastavusse tegelikkusega. Selleks algatab Keskkonnaamet keskkonnaloa muutmise ning loa omajal tuleb esitada keskkonnaotsuste infosüsteemi kaudu loa muutmise taotlus tegevuse tegelike andmetega. Sätte lisamise vajadus on seotud § 7 punktiga 2.
Juhul mil Keskkonnaamet vormistab sellise kompleksloa ümber keskkonnaloaks, mis ei ületa enam kompleksloa künnist tuleb loa omajal tasuda riigilõivu vastavalt keskkonnaloa muutmise (RLS § 1362) määrale, mis on 50% sätestatud riigilõivumääradest (RLS § 1362). Selleks, et kompleksluba ümber vormistada keskkonnaloaks tuleb Keskkonnaametil eelnevalt tuvastada (näiteks kontrolli käigus), et käitise tegevus on nii palju muutunud, et selle tegevus ei ületa enam kompleksloa künnisvõimsust. Ilma tõendite kogumiseta Keskkonnaamet kompleksluba niisama keskkonnaloaks ümber ei vormista. Kui Keskkonnaamet tuvastab olukorra, kus käitise tegevus ei ületa kompleksloa künnisvõimsust, siis on kompleksloa alusel toimuv tegevus, kasutatav tehnoloogia või seadmed järelikult muutunud sellises ulatus, mis ei ole enam vastavuses loa resultatiivosas kirjeldatuga ega vasta seega enam loale. Kompleksloa künnisvõimsuse leidmisel võetakse arvesse tegevuse ülesseatud tootmisvõimsus ehk maksimaalne võimekus, millega käitis on tehniliselt või õiguslikult piiratud. Loa muutmise algatamine peab olema käitaja vastutus, kuna riik on andnud keskkonnakaitseloa kaudu loa omajale õiguse kasutada piiratud ressursse või tegeleda tegevusega, mis võib põhjustada keskkonna saastamist (nt välisõhu saastamine, heitvee juhtimine pinnavette jne). Riigilõivu tasumine sellisel juhul on põhjendatud, kuna käitaja on oma tegevust muutnud oluliselt, mh on oluline muutus ka käitise võimsuse vähenemine. Sellisel juhul tuleb loa omajal esitada keskkonnaloa muutmise taotlus. Juhul kui Keskkonnaamet otsustab keskkonnaloa muutmise avatud menetluseta (KeÜS § 59 lõige 5) juhud), siis on loa muutmine riigilõivuta.
Punktiga 7 muudetakse § 59 lõike 1 sõnastust. Muudatuse eesmärk on käitaja andmete säilitamise kohustuse lühendamine vähemalt viiele aastale. Praegu edastab käitaja kõik kompleksloa ning selle nõuete täitmisega seotud andmed loa andjale KOTKAS-es, kus ka neid andmeid säilitatakse. Enam ei ole asjakohane nõuda käitajalt kõikide kompleksloaga seotud andmete (ka seireandmete) säilitamist kogu loa kehtivuse ajal. Vähemalt viieaastane andmete säilitamise tähtaeg on kooskõlas ka eelnõu § 7 punktiga 11, millega pikendatakse väärteo aegumistähtaega viiele aastale, mistõttu ei ole pikem kui viieaastane tähtaeg asjakohane. Muudatus vähendab ettevõtjate halduskoormust ning tagab järelevalveasutustele piisavad võimalused ülesannete täitmiseks, vältides ka tarbetut andmete säilitamist pikka aega.
Punktiga 8 asendatakse § 158 lõikes 3 sõna „ettekirjutuse“ tekstiosaga „korrapärase kontrolli“. Varasema sõnastuse puhul seoti ettekirjutuse aeg järelkontrolli ajaga, mis ei ole kooskõlas tööstusheite direktiivis sätestatud keskkonnajärelevalve eesmärkidega. Kuna Keskkonnaamet saab rikkumise tuvastamisel alustada väärteomenetluse või haldusmenetluse või mõlemad menetlused ning mõlemat menetlusliiki reguleerib oma õigusakt, ei ole vaja THS‑is reguleerida, kui ruttu ettekirjutus koostatakse või ettekirjutuse täitmist järelkontrollitakse. Olenevalt juhtumist võib ettekirjutuse koostamiseks kuluda oluliselt rohkem kui kuus kuud ning ka ettekirjutuse täitmise tähtaeg määratakse juhtumi põhjal. Uue sõnastusega viiakse paragrahv tööstusheite direktiiviga paremini vastavusse, öeldes, et kui korrapärase kontrolli käigus on tuvastatud loa tingimuste oluline täitmata jätmine, külastatakse käitist kuue kuu jooksul kõnealuse kontrolli tegemisest arvates uuesti. Loa tingimuste oluline mittetäitmine ei ole seaduses defineeritud, sest see tuleb määrata juhtumi põhjal, võttes arvesse rikkumisest põhjustatud negatiivset mõju keskkonnale ja inimese tervisele, mis põhineb järelevalve üldisel riskihindamise metoodikal. Ei ole võimalik luua ühte selget viidet, mis kvalifitseerub olulise mõjuna, sest THS on väga laiaulatuslik, reguleerides väga erinevaid tegevusvaldkondi.
Punktiga 9 muudetakse § 159, et luua parem selgus erakorralistest keskkonnakontrollidest. Muudatus ei muuda senist tegevust. Erakorralised keskkonnakontrollid on tööstusheite direktiivi kohaselt vajalikud nii kaebuste, avariide, vahejuhtumite kui ka loa nõuete täitmise kontrollimiseks. Lisaks võib tulla ette juhtumeid, kus erakorralisi keskkonnakontrolle on vaja enne loa väljaandmist, läbivaatamist või ajakohastamist.
Punktiga 10 täpsustatakse § 163 lõikes 1 avariist teatamata jätmise tähtaega, viies selle kooskõlla THS-i §-s 17 toodud käitaja kohustusega avarii ja vahejuhtumi korral informeerida viivitamata Keskkonnaametit keskkonda oluliselt mõjutavast avariist ja vahejuhtumist.
Punktiga 11 lisatakse § 1631, et täiendada vastutussätteid. THS-i § 56 kohaselt on kompleksloa kohustusega käitised, millel on suur keskkonnamõju, kohustatud teavitama Keskkonnaametit kõikidest tegevuse muudatustest, mis võivad avaldada mõju keskkonnale või inimese tervisele, näiteks lisatavatest heiteallikatest. Kui käitaja seda nõuet ei täida, loob see olukorra, kus Keskkonnaamet ei saa enne muudatuse elluviimist teavet, et hinnata, kas on vaja muuta ka loa tingimusi, mis on väga tähtis, kuna muudatused võivad kaasa tuua rohkem heiteid ja keskkonnariske. Kompleksloa kohustusega käitised on suure keskkonnamõjuga käitised ning tegevuses muudatuse kavandamisest on oluline Keskkonnaametit teavitada. Muudatused võib ellu viia ainult pärast seda, kui loa andja on käitajale kirjalikult teatanud, et selleks ei ole vaja muuta kompleksloa nõudeid või kui kompleksloa nõuded on muudetud. Teatamiskohustuse täitmata jätmise puhul võivad tagajärjed olla samaväärsed või suuremad kui avariist põhjustatud teatamiskohustuse täitmata jätmise korral. Selle tõttu seatakse juriidilise isiku maksimaalseks karistusmääraks sarnaselt avariist teavitamata jätmise korral 200 000 eurot.
Kehtivas THS-is on säte, mis võimaldab algatada väärteomenetluse kompleksloata tegevuse või kompleksloa nõuete rikkumise eest (§ 162), kuid teatamiskohustuse täitmata jätmine on üldine seadusest tulenev kohustus ega ole loa nõuete rikkumine. Praegu puudub vastutussäte, mis võimaldaks algatada väärteomenetlust ja määrata trahvi selle kohustuse täitmata jätmise eest. Seega tuleb seadusesse lisada asjakohane vastutussäte, mis tagab Keskkonnaameti piisava informeerituse. See aitab vältida keskkonnariske ning tagada nõuete järgimist.
Punktiga 12 lisatakse § 164 lõige 3, pikendades väärteo aegumistähtaega kahelt aastalt viiele aastale. Arvestades komplekslubade kontrollide vahemikke, mis on tavapäraselt üks kuni kolm aastat ning veisekasvatuste korral kuni viis aastat, jõuavad kaheaastase aegumistähtaja puhul paljud rikkumised juba enne tuvastamist aeguda või jääb menetlemisperiood vajalikeks toiminguteks, eriti kohtusse jõudmise korral, liiga lühikeseks. Alates 01.11.2023 kehtivad karistusseadustiku muudatused, mis näevad väärteo aegumistähtajaks ette kuni viis aastat. Seetõttu nähakse THS-is ette viieaastane aegumistähtaeg. Pikem aegumistähtaeg on komplekslubade rikkumiste korral oluline, et hoida ära olukorda, kus rikkumise toimepanijal on võimalus väärteo aegumisel vältida vastutust keskkonnale ning inimese tervisele tekitatud kahju korral.
Punktiga 13 täiendatakse seadust §-iga 1692 õigusselguse eesmärgiga, et oleks üheselt selge, kuidas rakenduvad § 25 lõike 4 kehtetuks tunnistamine ning § 50 täiendamine lõikega 2. Rakendussätte § 1692 kohaselt loa andja vormistab sellise kompleksloa ümber keskkonnaloaks, milles käitajale on tegutsemiseks kompleksluba antud, kuid mille tegevus ei ületa THS § 19 lõike 3 alusel kehtestatud alltegevusvaldkonna künnisvõimsust. Sellisel juhul vormistab loa andja kompleksloa ühe aasta jooksul alates muudatuse jõustumisest keskkonnaseadustiku üldosa seaduse § 53 lõike 3 alusel kehtestatud andmekoosseisuga keskkonnaloaks. Sätte lisamise vajadus on seotud § 7 punktidega 2 ja 6. Ümbervormistamise võimaldamiseks tuleb täiendada ka keskkonnaotsute infosüsteemi funktsionaalsusi.
Eelnõu §-ga 8 muudetakse veeseadust.
Paragrahv koosneb 18 punktist.
Punktiga 1 muudetakse § 165 lõiget 3 ja § 166 lõiget 4. Muudatusega täpsustatakse, et sügavallapanusõnniku aunas hoidmise teatised tuleb esitada keskkonnaotsute infosüsteemi kaudu. Kehtivas sõnastuses puudub viide keskkonnaotsuste infosüsteemile. Teise muudatusena jäetakse ära tähtaeg esitada teatis 14 päeva enne aunastamise alustamist. Kuna KOTKAS teeb nn automaatotsuse sügavallapanusõnniku auna rajamise teatise esitamise kohta, siis ei ole vajalik enam 14 päevase etteteatamise ajaga sõnniku aunastamise kavatsusest Keskkonnaametit teavitada. Kui teatise esitamise nõue kehtestati, ei olnud KOTKAS sellisel kujul valmis ja seetõttu oli vajalik ka 14 päevane etteteatamise tähtaeg.
Punktiga 2 muudetakse § 187 punkte 8 ja 10. Kehtiva sõnastuse järgi tuleb veeluba taotleda, kui süvendatakse veekogu või paigutatakse veekogu põhja süvenduspinnast mahuga alates 100 kuupmeetrist või paigutatakse veekogusse tahkeid aineid mahuga alates 100 kuupmeetrist. Muudatusega loobutakse nimetatud tegevuste puhul veeloa kohustusest maismaa veekogudes. Eelnõukohase seaduse järgi tuleb maismaaveekogudes taotleda veekeskkonnariskiga tegevuse registreeringut nimetatud tegevusteks. Vajab KOTKAS‑e arendust, et süsteemis piirata võimalust maismaaveekogudele keskkonnaloa taotlust esitada.
Veekogu süvendamise või veekogu põhja süvenduspinnase paigutamise või veekogusse tahkete ainete paigutamise korral on tavaliselt tegemist ühekordsete lühiajalise tegevusega, mis mõjutab keskkonda sageli vaid tegevuse ajal. Seetõttu on mõistlik, et edaspidi annab Keskkonnaamet nõusoleku nendeks tegevusteks veekeskkonnariskiga tegevuse registreeringuga. Samuti ei ole selliseks lühiajaliseks tegevuseks (nt seitse kuni kümme päeva) keskkonnaloa andmine optimaalne Keskkonnaameti menetlusressursi kasutus. Nimetatud tegevusteks vajalikud keskkonnatingimused saab määrata ka registreeringuga, sh teha keskkonnamõju eelhindamine.
Punktiga 3 muudetakse § 187 punkti 15. Kehtiva sõnastuse järgi on veeluba kohustuslik, kui arendatakse vesiviljelust toodangu juurdekasvuga rohkem kui 1 tonn aastas. See kehtib selliste organismitüüpide nagu kala, karpide, vähkide, vetikate ja muu vee-elusressursi kasvatusele. Seega pole vahet, mida soovitakse kasvatada, luba tuleb taotleda, kui selle organismi toodangu juurdekasv on rohkem kui 1 tonn aastas. Eesti õiguses on loa nõude alus tuletatud HELCOM-i soovitusest 25/4 (measures aimed at the reduction of discharges from fresh water and marine fish farming ehk mage- ja mereveekasvandustele sihitud heitme vähendamise meetmed). Konventsiooniosalistel soovitatakse mere- ja mageveekasvandustes rakendada soovituses esitatud parimat võimalikku tehnikat ja parima keskkonnatava meetmeid, välja arvatud väikesed maismaa paiknevad kasvandused, mille toodang ei ületa ühte tonni kala aastas, ja tiigid, mille puhul kasutatakse tiigi looduslikku produktsiooni toodangu saamiseks. Seega peaks rohkem kui ühe tonni juurdekasvuga vesiviljelustegevus olema loakohustuse ja nõuetega kaetud. VeeS-i säte on aga laiendatud igasuguse vesiviljelustegevuse kohta (sh ka karbi-, vähi ,vetika- ja muu vee-elusressursi kasvatus), kuid HELCOM-i soovituses on räägitud ainult kalade kasvatamisest.
Tuues võrdluse naaberriikidega, siis Soomes on kalakasvatuseks vaja taotleda keskkonnaluba, kui kalade kasvatamisel kasutatakse vähemalt kaks tonni sööta aastas või kui kalade juurdekasv on vähemalt kaks tonni. Karpide ja vetikate kasvatamiseks pole keskkonnaluba vaja, sest seniste teadmiste kohaselt võtavad nad keskkonnast toitaineid välja. Küll aga võib vajalikuks osutuda veeluba (analoogne hoonestusloaga), kui kasvatusrajatiste suurus ületab teatud mõõtmeid. Vetikaid ja karpe Soomes ei kasvatata, kuid tehakse katseid. Rootsis on vesiviljeluseks vaja teha teavitus, kui sööta kasutatakse 1,54 tonni, rohkem kui 40 tonni sööda kasutamisel aastas tuleb taotleda keskkonnaluba. Vetika- ja karbikasvatuse puhul on vaja taotleda rannakaitseluba, kui kasvandus on rannast rohkem kui 100 meetri kaugusel. Vetikakasvanduse puhul võib lisanduda ka veetegevuse luba, kui kasvanduse mõõtmed ületavaid teatud piire. Karpe kasvatatakse Rootsis 33 kasvanduses, vetikaid töönduslikult ei kasvatata. Seega on Eestis mis tahes liigi kasvatamiseks vaja luba taotleda väiksemate kasvatatavate koguste juures, kui nõutakse Soomes ja Rootsis. Samuti nõutakse Eestis vetika- ja karbikasvatuseks nii hoonestus- kui ka veeluba, nimetatud naaberriikides piirdutakse hoonestusloa taolise loaga.
Eelnõukohaste muudatusetega diferentseeritakse eri organismitüüpide kasvatust toodangu juurdekasvu ja asukoha järgi ning punkti 15 jääb kala- ja muu vee-elusressursi kasvatus. Statistikaameti andmetel müüdi 2023. aastal Eestis 918 tonni kalakasvatustoodangut, sellest 85% moodustab vikerforell. Muu vee-elusressursi kasvatuse all peetakse silmas näiteks vee roomajate, kahepaiksete ja eri selgrootute kastavamist. Praegu selliseid muu vee-elusressursi gruppi kuuluvaid organisme Eestis ei kasvatata, kuid selle vastu võib tulevikus huvi tekkida, mistõttu on see punktis 15 reguleeritud. Lisaks on keskkonnaministri 06. aprilli 2020. a määruse nr 17 „Vesiviljeluse veekaitsenõuded, sealhulgas vesiviljelusest lähtuva vee saasteainesisalduse piirväärtused ja suublasse juhtimise ning seire nõuded“ § 2 lõike 2 punktis 5 nimetatud muu vee-elusressursi kasvatamine, seega on kohane see tüüp ka VeeS‑is välja tuua.
Punktiga 4 täiendatakse § 187 punktidega 151 ja 152. Kehtiva § 187 punkti 15 järgi kuulub igasugune vesiviljelus, sealhulgas vetika- või karbikasvatus, mille toodangu juurdekasv on üle ühe tonni, loakohustusega tegevuste alla. Eesti mereala planeeringus nenditakse, et Eesti merealal on suur potentsiaal söödava rannakarbi kasvatamiseks ja parimate piirkondlike tehnoloogiate kasutamise korral võib rannakarpide saagikus olla samas suurusjärgus Taani väinadega. Praegu kasvatatakse Eestis söödavat rannakarpi ühes merekasvanduses, katsetatakse ka vetikakasvatusega. Eelnõukohase muudatusega organismitüübid diferentseeritakse ja endiseks jääb see, et vetika- või karbikasvatuse puhul, mis ei toimu meres ning mille toodangu juurdekasv on rohkem kui üks tonn aastas, tuleb taotleda luba (punkt 151). Loa künnist tõstetakse vetika ja karbikasvatuse puhul, mis toimub meres ning mille toodangu juurdekasv on rohkem kui 100 tonni aastas (punkt 152). Näiteks juhul kui ettevõte soovib kasvatada vetikaid 100 tonni ning karpe 101 tonni aastas, siis vetikakasvatuseks on vaja registreeringut, kuid karbikasvatuseks luba. Sellistel juhtudel on Keskkonnaametis praktika isiku nõusolekul registreeringu tegevus kirjeldada ära loal, et ei kaasneks kahe dokumendi väljastamist. Künnist tõstetakse, sest vetika- ja karbikasvatuse puhul on tegemist tegevustega, mille puhul on erinevate uuringutega15 leitud, et kui neid optimaalsetes mahtudes kasvatada, on neil merekeskkonnale positiivne mõju. Näiteks on leitud, et söödava rannakarbi kasvatamisega on võimalik merekeskkonnast eemaldada lämmastikku ja fosforit, suurendada vee läbipaistvust, maandada kalakasvatusest tingitud lokaalseid vetikaõitsengu riske. Ettepanek künnist suurendada on tulnud ka Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudilt, kus teadlased tegelevad aktiivselt vetika- ja karbikasvatuse projektidega ning nende sõnul on uuritud farme tootlikkusega kuni 100 tonni ning nende puhul leiti vaid positiivseid mõjusid, negatiivseid ei esinenud. Samasuguse ettepaneku on teinud ka Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi kalanduspoliitika osakond. Künnist ei muudeta siseveekogude korral, sest nende puhul ei ole selliseid mõju-uuringuid tehtud, samuti on tegemist väiksemate veekogudega, kus võrreldes merega võivad negatiivsed mõjud avalduda juba väiksemate kasvatatavate koguste juures.
Punktiga 5 täiendatakse § 188 lõiget 1 punktiga, mis sätestab, et veeluba ei ole vaja taotleda silla või truubi ehitamiseks. Täiendus on vajalik õigusselguse huvides, et oleks üheselt aru saada, et silla või truubi ehitamisel (ehitamine on ka rekonstrueerimine ja lammutamine) ei ole vaja veeluba. Eelnõukohase seadusega loobutakse ka registreeringu nõudest truubi ja silla ehitamisel. Registreeringust loobumist on sisuliselt põhjendatud eelnõukohase seaduse punkti 8 selgituse juures. Kuna silla ja truubi ehitamisel võidakse paigutada tahkeid aineid vette, süvendada, mis on ka veeluba nõudvad tegevused, siis on selguse huvides vaja sätestada, et silla või truubi ehitamiseks pole veeluba vaja.
Punktiga 6 muudetakse § 193 lõike 1 punkti 12 sõnastust, ühtlustades tegevustega seotud mõisted. VeeS-i § 177 lõike 2 kohane kaadamine hõlmab erinevaid tegevusi, sh merre uputamine. Näiteks kui sadama ehitamisel paigutatakse mere põhja kaevandusest või mujalt toodud kruusa ja kivirahne, paigutatakse merre betoon või teraselemente jne. Seetõttu ei ole vaja eraldi vee erikasutuse liigina välja tuua merre uputamist. Kui veekogusse paigutatakse kaugemalt toodud pinnast/materjali, on tegemist tahkete ainetega. Seega lisatakse selguse mõttes tegevused, mis on nimetatud §-s 187 – süvendamine, tahkete ainete paigutamine ja kaadamine.
Punktiga 7 muudetakse § 196 lõike 2 punkti 2 sõnastust. Edaspidi tuleb taotleda veekeskkonnariskiga tegevuse registreering maismaa veekogu süvendamiseks või sellise veekogu põhja samas mahus süvenduspinnase paigutamiseks alates mahust 5 kuupmeetrit. Selgitus on eelnõukohase seaduse § 8 punkti 2 selgituse juures.
Punktiga 8 tunnistatakse kehtetuks § 196 lõike 2 punkt 4. Muudatuse jõustumisel ei ole edaspidi kohustust taotleda veekeskkonnariskiga tegevuse registreeringut silla või truubi ehitamiseks.
Keskkonnaametisse saadetakse sama objekti puhul (truup või sild) dokumendid kooskõlastamiseks ja arvamuse andmiseks menetluse erinevates etappides mitu korda – projekteerimistingimuste väljatöötamine, nende kooskõlastamine, ehitusprojekti kooskõlastamine, ehitusloa kooskõlastamine, veekeskkonnariskiga tegevuse registreering. Samuti on Keskkonnaametil kohustus kooskõlastada kaitstavatel aladel olevate sildade/truupide projekteerimistingimused ja ehitusluba. Väga keeruliste objektide/asukohtade puhul võib see vajalik olla, kuid enamasti on seda kooskõlastamist liiga palju. Kui viimastel aastatel on väljastatud ligikaudu 30–35 silla/truubi registreeringut aastas, samas on iga objekti menetluses Keskkonnaametisse dokumente esitatud kordi rohkem. Truubi või silla ehitusloa menetluses selgitatakse välja võimalikud keskkonnariskid ja Keskkonnaamet saab vajadusel seada ehitamiseks lisatingimusi. Seega on truupide-sildade ehitusloa menetluses nende rajamisel võimalike keskkonnariskide kohta Keskkonnaameti poolt meetmete vajaduse määramine piisavalt maandatud.
Punktiga 9 muudetakse § 196 lõike 2 punkti 5 ning punktiga 10 täiendatakse sama sätet punktiga 51. Muudatused on seotud eespool selgitatud VeeS-i § 187 punktides 8 ja 10 tehtavate muudatustega. Edaspidi antakse veeluba, kui süvendatakse merd või paigutatakse merepõhja süvenduspinnast mahuga alates 100 kuupmeetrist ning paigutatakse merre tahkeid aineid mahuga alates 100 kuupmeetrist. Registreering tuleb taotleda, kui paigutatakse merre tahkeid aineid mahuga 5–100 kuupmeetrit. Maismaa veekogude süvendamise või nende veekogude põhja samas mahus süvenduspinnase paigutamisel alates 5 kuupmeetrist tuleb küsida registreering. Samuti maismaaveekogudesse tahkete ainete paigutamisel alates 5 kuupeetrist tuleb küsida registreering. Muudatuse selgitus on § 8 punkti 2 juures.
Punktiga 11 muudetakse § 196 lõike 2 punkti 6. Kehtiva punkti 6 sõnastuse kohaselt tuleb veekeskkonnariskiga tegevus registreerida, kui tegeletakse vesiviljelusega toodangu juurdekasvuga kuni 1 tonn aastas, kui vesiviljeluse veesüsteem on pinnaveekoguga ühenduses. Seega peab registreeringu nõude kohaldamiseks olema kasvatussüsteem pinnaveekoguga ühenduses ning toodangu juurdekasv kuni 1 tonn aastas ehk kaks tingimust peavad olema täidetud, muul juhul registreeringut taotlema ei pea. Samuti kehtib see säte selliste organismitüüpide nagu kalade, karpide, vähkide, vetikate ja muu vee-elusressursi kasvatusele, seega olenemata organismist tuleb taotleda registreering. Eelnõukohaste muudatusetega diferentseeritakse eri organismitüüpide kasvatust toodangu juurdekasvu, asukoha ning pinnaveekoguga ühenduse järgi.
Punkti 6 jääb tegevus, millega arendatakse kala- või muu vee-elusressursi kasvatust toodangu juurdekasvuga kuni üks tonn aastas, kui vesiviljelusehitise veesüsteem on pinnaveekoguga ühenduses (joonis 1). Kusjuures siin ja järgmistes punktides peetakse pinnaveekoguga ühenduse all silmas seda, kui pinnaveekogust võetakse pinnavett või sinna heidetakse vesiviljelusvett selliselt, et reostus, haigustekitajad või muu keskkonnale kahjulik element võib sattuda looduskeskkonda.
Punktiga 12 täiendatakse § 196 lõiget 2 punktidega 61–63, mis käsitlevad karbi- , vetika- ja vähikasvatust. Punktis 61 on nimetatud selline vetika- või karbikasvatus, mis ei toimu meres, kuid mille veesüsteem on pinnaveekoguga ühenduses ning mille toodangu juurdekasv on kuni üks tonn aastas. Seega on võrreldes kehtiva seadusega eelnõus samaks jäetud registreeringu nõue eespool nimetatud tingimustele vastava vetika- või karbikasvatuse korral, kuid eraldi muudest organismitüüpidest.
Punktis 62 on nimetatud selline vetika- või karbikasvatus, mis toimub meres ning mille toodangu juurdekasv on kuni 100 tonni aastas (joonis1). Seega on merekeskkonnas toimuvale vetika- ja karbikasvatusele tehtud leevendus, sest varem pidi ühe tonni vetika- või karbikasvatuse toodangu juurdekasvu korral taotlema loa. Muudatuse järgi peab loa taotlema, kui emba kumba soovitakse kasvatada rohkem kui 100 tonni.
Vähiliikidest kasvatatakse Eestis jõevähki (Astacus astacus). Jõevähk on kõigesööja ning tema toiduvajadus sõltub ka vee temperatuurist, talvel vähid peaaegu ei söö ega ole aktiivsed. Seega ei teki sel ajal vähikasvandustest veekogudele söötmisest tulenevat koormust. Samuti on marginaalne vähkide kasvuperioodil tekkiv koormus, kui vähid toituvad kasvatusrajatises (enamasti tiigid) kasvavast elustikust (taimed, loomad) ning vajaduse korral söödetakse vähkidele teravilja, näiteks nisu. Veekasutuse aastaaruannete 2022. ning 2023. aasta andmetest nähtub, et üksikud vähikasvatusettevõtted annavad vähkidele sööta. Enamasti toituvadki vähid tiigis leiduvast ning ei ole leitud ka lämmastiku ja fosfori reostuskoormusi. Statistikaameti 2022. aasta andmetel ei ületa Eesti vähikasvanduse toodang 1 tonni, jäädes umbes 0,6 tonni juurde. Eelnõu koostamise käigus küsiti ka Eesti Maaülikooli vesiviljeluse õppetooli ekspertide arvamust vähikasvatuse halduskoormuse vähendamise võimaluste kohta ning nemad pakkusid välja, et kogu vähikasvatuse võiks viia registreeringu alla, kui vähkide kasvatamiseks mõeldud süsteem on pinnaveekoguga ühenduses. Põhjenduseks toodi sektori väiksust ning asjaolu, et kui kasvanduses vähke üle ei söödeta, siis kasvandusest reostuskoormust ei tule. Ülesöötmise vältimine on ka kasvataja huvides, sest see rikuks vähitiigi vee kvaliteedi ning seaks kasvatatavad organismid ohtu. Seetõttu tuleb lõike 63 järgi mis tahes koguse vähi kasvatamisel taotleda registreering (joonis 1). Siinkohal tuleb märkida, et kui kasvandusse võetakse pinnavett enam kui 30 kuupmeetrit päevas või põhjavett rohkem kui 10 kuupmeetrit päevas või rohkem kui 150 kuupmeetrit kuus (VeeS § 187 punktid 1 ja 2), siis on vaja taotleda veeluba. Samas on selliste juhtumite korral Keskkonnaamet kliendi nõusolekul rakendanud praktikat, kus antakse üks dokument – luba, millel kirjeldatakse ka registreeringukohustusega vesiviljeluse tegevus.
Joonis 1. Veeloa ja registreeringu taotlemise kord eelnõukohaste muudatuste realiseerumisel.
Punktiga 13 sätestatakse § 196 lõikes 21, et silla ja truubi ehitamiseks ei ole vaja registreeringut. Kuna silla ja truubi ehitamisel võidakse paigutada tahkeid aineid vette ja süvendada, mis on ka registreeringut nõudvad tegevused, siis on õigusselguse huvides vaja sätestada, et silla või truubi ehitamiseks pole registreeringut vaja. Registreeringust loobumise põhjendused on samad, mis veeloast loobumise põhjendused ja selgitused on antud § 8 punkti 8 juures.
Punktiga 14 täiendatakse § 196 täiendatakse lõikega 6, sätestades tingimus et kui veekeskkonnariskiga registreeringuga lubatavaks tegevuseks on vaja kehtestada planeering, ei anta registreeringut enne sellise planeeringu kehtestamist.
Muudatus on oluline kuna eelnõukohaste muudatustega viime ka veekogus, välja arvatud meri, tahke aine paigutamise ja süvendamise tegevused ainult registreeringu kohustusega tegevuste alla, kus vastava planeeringu olemasolu on töödega alustamiseks eeldus. Kuna registreeringute menetlused ei ole reguleeritud KeÜS-iga, siis on oluline viia ka VeeS‑i vastavasisuline täiendus, et juhul kui on vajalik planeering, siis registreeringut ka enne ei anta, kui planeering on kehtestatud. Keskkonnaamet peab vastasel juhul registreeringu välja andma, juhtides tähelepanu, et planeering peab olema kehtestatud enne töödega alustamist. Muudatusega hoiame ära olukorra, kus planeeringu menetluses võidakse aga jõuda selleni, et näiteks ehituskeeluvööndit ei vähendata ning registreeringut välja anda ei saa. Samamoodi väldime olukorda, kus registreering on antud klausliga, et töödega saab alustada alles vastava planeeringu kehtestamise järgselt, kuid registreeringu saaja seda nõuet ei täida. Planeeringu olemasolu kontrollimine hiljem oleks Keskkonnaametile otstarbetult oluliselt suurema töökoormuse põhjustamine.
Punktiga 15 muudetakse § 198 lõiget 1, eesmärgiga ühtlustada samasisulised tegevuse registreerimist reguleerivate sätete sõnastused registreeringuid reguleerivates eriseadustes (AÕKS, JäätS, VeeS). Muudatusega täpsustatakse toimingute tegemise aeg, ühtlustades registreeringu taotluse nõuetele vastavuse kontrollimise aega, mis on kümme tööpäeva ning taotleja teavitamise aega, mis on edaspidi kümme tööpäeva (kehtiv 15 päeva) kui taotluses käsitletud tegevus ei vaja registreeringut või vajab luba.
Punktiga 16 tunnistatakse § 198 lõige 3 kehtetuks, kuna säte viitab VeeS-i sättele, mis tunnistati 01.04.2023 jõustunud keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega kehtetuks (RT I, 17.03.2023, 3).
Punktiga 17 täiendatakse § 199 punktiga 6, täiendades veekeskkonnariskiga tegevuse registreerimisest keeldumise aluseid. Muudatuse kohaselt keeldub Keskkonnaamet veekeskkonnariskiga tegevuse registreerimisest, kui taotletav tegevus ei ole lubatav planeeringu kehtestamiseta ja planeeringut ei ole kehtestatud. Muudatuse vajadust on täpsemalt selgitatud § 8 punktis 14.
Punktiga 18 lisatakse §-iga 2791 rakendussätted, mis selgitavad enne 2025. aasta 1. septembrit esitatud veekeskkonnariskiga tegevuse registreeringu ja veeloa taotluste menetluse lõpetamist ning registreeringu kohustusega tegevuste registreerimist.
Lõike 1 lisamise eesmärk on pooleliolevates registreeringu ja veeloa menetlustes kohaldada 2025. aasta 1. septembril jõustunud õigusnorme. Kui peale seaduse jõustumist on menetluses sellise registreeringu taotlus, milleks seaduse jõustumisest enam registreeringut vaja ei ole, siis sellisele tegevusele registreeringut ei anta. Kui menetluses on sellise tegevuse jaoks vajaliku veeloa taotlus, milleks seaduse jõustumisest on vaja registreeringut mitte enam veeluba, siis sellisel juhul Keskkonnaamet lõpetab veeloa menetluse ning alustab registreeringu menetlust eelnõukohase rakendussätte (VeeS §-iga 2791 lõige 1) ja VeeS § 196 lõike 2 alusel.
Lõige 2 selgitab, et kui isikul on veeluba tegevuseks, milleks 2025. aasta 1. septembril jõustunud VeeS muudatuste kohaselt on vaja hoopis registreeringut, siis need veeload kehtivad kuni kehtivusaja lõpuni või kuni loa omaja taotleb tegevuse registreerimist, esitades selles registreeringu taotluse keskkonnaotsuste infosüsteemis, ning loa kehtetuks tunnistamist. Loa andja ei vormista selliseid veelubasid omal algatusel registreeringuks ümber. Registreeringu taotlemine on taotlejale riigilõivu vaba.
Lõige 3 täpsustab, et kui isikul ei ole veeloa omamise kohustust, siis taotluse läbivaatamata jätmisel või loa andmisest keeldumisel on tal õigus taotleda riigilõivu tagastamist. Riigilõivu tagastamise võimalus on ette nähtud üksnes pooleliolevate menetluste puhul.
Eelnõu § 9 sätestab seaduse jõustumisaja.
Seadus on kavandatud jõustuma 2025. aasta 1. septembril.
4. Eelnõu terminoloogia
Eelnõukohases seaduses ei kasutata uusi termineid.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu vastab Euroopa Liidu õigusele. Kuna loetletud kehtivate õigusaktidega on Euroopa Liidu õigus juba üle võetud, ei ole eelnõukohase seaduse ja Euroopa Liidu õiguse vastavustabelit koostatud. Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega.
6. Seaduse mõju
Eelnõu keskendub peamiselt haldusprotsesside tõhustamisele vähendamisele. Seaduse rakendamine ei too kaasa olulisi riske ega kavandata sellega põhimõttelisi muudatusi õiguskorras. Seetõttu ei ole seletuskirjale lisatud HÕNTE § 46 nõuetele vastavat põhjalikku mõjuanalüüsi aruannet. Eelnõu ei too kaasa põhimõttelisi muudatusi kehtivas õiguses. Muudatustel ei ole sotsiaalset, sealhulgas demograafilist mõju ega mõju riigikaitsele ja välissuhetele. Muudatusega kaasneb kõige enam mõju majandusele, vähendades eelkõige normiadressaatide halduskoormust. Mõju avaldub ametnike töökoormusele ja ülesannete hulgale ja avalike teenuste kättesaadavusele.
Eelnõu olulisim eesmärk on vähendada nii ettevõtjate kui füüsiliste isikute halduskoormust eelkõige jäätmekäitluse, sinimajanduse, maavarade kaevandamise ning tööstusheite valdkondades. Eelnõu hõlmab näiteks muudatusi, millega tõstame nii keskkonnaluba nõudvate tegevuste künniskoguseid kui ka loobume mõnel juhul registreeringu kohustusest.
Muudatustest on enim mõjutatud:
1. teede ja sildade ehitajad, kes ei pea taotlema enam veeluba ega veekeskkonnariskiga tegevuse registreeringut tee või raudtee koosseisu kuuluva silla või truubi ehitamiseks veekogul;
2. merekeskkonnas vetika- ja karbikasvatajad, kes peavad edaspidi veeloa taotlema kui soovitakse kasvatada rohkem kui 100 tonni, praegu on see kohustus alates 1 tonnist;
3. juriidilised isikud, kes käitlevad biojäätmeid kuni üks tonn aastas (näiteks koolid, lasteaiad jms) ning ei pea selleks enam jäätmekäitleja registreeringut taotlema;
4. jäätmevedajad (kuus ettevõtet), kes osutavad KOV-i korraldatud jäätmeveo teenust ning ei pea edaspidi taotlema eraldi registreeringut KOV-i korraldatud jäätmeveoks vaid piisab üldisest jäätmeveo registreeringust ning lisaks ei pea taotlusse märkima veetavate jäätmete koguseid;
5. suuremahuliste ehitusprojektide arendajad, kes saavad kaevise võõrandamise loa taotleda edaspidi ühe aasta asemel viieks aastaks.
6.1. Mõju avaldav muudatus
Sügavallapanusõnniku aunastamise alustamise teatise esitamise ja kogutud andmete säilitamis lihtsustamine ning biomassi päritolu tõendamise auditi aruande esitamise ja kogutud andmete säilitamine viiakse KOTKAS-esse.
Sihtrühm
1. Sügavallapanusõnniku aunastamise teatise esitajad (ligikaudu 120 teatise esitajat (peamiselt juriidilised isikud aga ka füüsilised isikud) ja 160 teatist aastas)
2. Biomassi päritolu tõendamise auditi aruande esitajad (2024. aastal 26 aruande esitajat ja 36 aruannet aastas)
3. Keskkonnaameti ametnikud (mõjutatud on kaheksa ametikohta 506-st)
Kaasnev mõju
KOTKAS on sihtrühmale, peamiselt juriidilised isikud aga ka väiksemas osakaalus füüsilised isikud, juba teada-tuntud infosüsteem. Muudatus tähendab kliendile kiiremat suhtlust Keskkonnaametiga, info koondumist ühte süsteemi ja Keskkonnaametile paremat ülevaadet kliendi tegevusest. Lisaks parandab muudatus üldist keskkonnainfo kättesaadavust, suurendades kodanike ja ettevõtjate teadlikkust keskkonnanõuetest.
Sügavallapanusõnniku aunastamise teatise esitajad on peamiselt veisekasvatajad, kes on enamasti ka keskkonnaloa või kompleksloa kohustusega ning on seega infosüsteemiga tuttavad. Aunastaja, kes ei ole loa kohustuslane, saab vajaduse korral kiirelt abi Keskkonnaameti klienditoelt. Enne KOTKAS-es vastava funktsiooni loomist tuli sügavallapanusõnniku auna rajamisest Keskkonnaametit teavitada kirjalikult.
Kõik ettevõtted, kellel on vabatahtlik kohustus esitada biomassi päritolu tõendamise auditi aruanne, on samuti keskkonnakaitseloa kohustusega ja seega süsteemiga tuttavad. Seetõttu on biomassi päritolu tõendamise auditi aruande esitamine KOTKAS-e kaudu mugav ja esitamine ise ei põhjusta täiendavat halduskoormust. Selle mõju on selgitatud kliimaministri 30.06.2023 määruse nr 35 „Biomasskütusest toodetud taastuvenergia osakaalu arvutamise põhimõtete ning biomassi säästlikkuse nõuetele ja kriteeriumidele vastavuse tõendamise täpsemad nõuded“ seletuskirjas (RT I, 01.07.2023, 15).
Keskkonnamõjud: mõju keskkonnateadlikkusele – keskkonnainfo kättesaadavus
Keskkonnavaldkonna kohustuste koondumine KOTKAS-esse on positiivne, kuna see vähendab infosüsteemide paljusust. Muudatus on kooskõlas e-riigi kättesaadavuse põhimõttega, mille kohaselt võib elektroonilise kanali kaudu avalikke teenuseid osutada, kui erandjuhtudeks on olemas alternatiivsed võimalused ja inimestel on võimalik saada nõu ja abi. Muudatuse rakendamisel võimaldab Keskkonnaamet esitada teatise ja auditi aruande ka oma maakondlikes kontorites, kus on tagatud klienditeenindus ja taotlejate abistamine. Elektroonilisel esitamisel saab kasutada KOTKAS-es eeltäitmise funktsioone, andmete ristkasutust ja masintöötlust.
6.2. Mõju avaldav muudatus
Keskkonnaloa menetluses avalike istungite korraldamine edaspidi ainult juhul, kui selleks on soovi avaldanud menetlusosalised või kui menetluse vastu on suur avalik huvi, mitte iga kord, kui on avaldatud seisukohti ja arvamusi.
Sihtrühm
1. Keskkonnaloa ja kompleksloa taotlejad ja omajad (26.09.2024 seisuga 2385 loa omajat (neist ligikaudu 10% on füüsilised isikud, kes omavad keskkonnaluba eelkõige paisutamiseks), kellel on kokku 4224 keskkonnaluba ja kompleksluba)
2. Keskkonnaameti ametnikud (mõjutatud on ligikaudu 80 ametikohta 506-st)
3. Menetlusosalised (isikud kelle õigusi keskkonnaloa andmisega või selle andmisest keeldumisega võidakse ilmselt rikkuda või kohustusi puudutada ja keda loa andja kaasab menetlusprotsessi ning avalikkus)
Kaasnev mõju
HMS-i § 50 lõike 2 punkti 1 kohaselt tuleb korraldada avalik istung iga kord, kui avatud menetluse jooksul avaldatakse arvamusi või vastuväiteid. Ka Riigikohtu lahend (kohtuasja number 3-20-1657) on selle põhimõtte välja toonud. Seni on Keskkonnaamet korraldanud avaliku istungi, kui seda soovitakse või kui on teada, et menetluse vastu on väga suur avalik huvi. Aastas toimub ligikaudu 600 keskkonnaloa muutmise või esmakordse taotlemise menetlust, mis viiakse läbi avatud menetlusena. Neist kuni pooltes menetlustes avaldatakse arvamusi või vastuväiteid ning kehtiva õiguse kohaselt tuleks sellistel juhtudel alati avalik istung korraldada.
Riigivalitsemine: mõju keskvalitsuse korraldusele – avalikud teenused
Praktika muutmine, mis on tingitud Riigikohtu otsusest (kohtuasja number 3-20-1657), avalike istungite sagedasemal korraldamisel suurendaks oluliselt haldus- ja töökoormust . Seetõttu on sätte muutmine vajalik. Edaspidi korraldatakse avalik istung eelkõige siis, kui selleks on soovi avaldatud või kui menetluse vastu on suur avalik huvi, et hoida ära nii loa taotlejate kui ka ametnike märkimisväärset ajakulu ja muid ressursse. Kui korraldada avalik istung iga menetluse puhul, milles esitatakse arvamusi või vastuväiteid , võib tekkida olukord, kus kohale inimesi ei tulegi või tuleb väga vähe, seega arvamuse edastamine elektroonsete kanalite kaudu või paberkandjal oleks menetluse seisukohast oluliselt tõhusam. Samas on ka loa andja sõitnud 2-3 tundi, et avalikule istungile jõuda ja pärast tagasi. See ei ole ressursi nappuses optimaalne ressursside kasutus.
Praegu korraldatakse avalikke istungeid välisõhu valdkonnas aastas keskmiselt üks, jäätmete valdkonnas kaks kuni kolm, veevaldkonnas kolm kuni neli ning enim maapõue valdkonnas – ligikaudu kümme avalikku istungit aastas. Viimane on ka kõige suurema avaliku huviga valdkond, mis kogukondades enim tähelepanu pälvib. Avalik istung toimub enamasti pärast tööpäeva ning ühe istungi kestus on keskmiselt kaks tundi.
Elektrooniliste kanalite kasutamine arvamuste kogumiseks ja arvestamiseks on kiirem ja mugavam. Kui avalikke istungeid ei pea korraldama iga kord, kui esitatakse arvamusi või vastuväiteid, avaldab see positiivset mõju, tehes menetluse sujuvamaks ja tõhusamaks.
Majanduslikud mõjud: mõju ettevõtlusele, halduskoormus
Loa taotlejatele avaldub vähene positiivne mõju, kuna vähem avalikke istungeid võib kiirendada kogu menetlusprotsessi, võimaldades neil kiiremini saada otsuseid ja alustada oma projekte.
Keskkonnamõjud: mõju keskkonnateadlikkusele, –keskkonnainfo kättesaadavus
Muudatus toob selgust, millal avalik istung on vajalik, vähendades nii segadust ja võimalikke vaidlusi selle üle, kas istung tuleks korraldada või mitte. Avalike istungite harvem korraldamine võib vähendada avalikkuse võimalusi osaleda ja oma arvamust avaldada otse. Kohalikud kogukonnad võivad tunda, et nende huve ei arvestata piisavalt, kui avalikke istungeid ei korraldata. Avalikud istungid annavad kogukondadele võimaluse oma muresid ja ettepanekuid otse esitada. Kuigi elektroonilised kanalid on olemas, ei pruugi need alati tagada sama tunnetust kaasatusele ja läbipaistvusele . Samas korraldab Keskkonnaamet avalikke istungeid ka edaspidi alati, kui selleks avaldatakse soovi ning kui on teada, et mõnes valdkonnas mõne tegevuse puhul võib olla suurem avalik huvi.
6.3. Mõju avaldav muudatus
Keskkonnaloa menetluses loa taotluse ja selle kohta antava haldusakti eelnõu avaliku väljapaneku asukohtade loendi viimine vastavusse tegelikkusega.
Sihtrühm
1. Keskkonnaloa ja kompleksloa taotlejad ja omajad (26.09.2024 seisuga 2385 loa omajat (neist ligikaudu 10% on füüsilised isikud, kes omavad keskkonnaluba eelkõige paisutamiseks), kellel on kokku 4224 keskkonnaluba ja kompleksluba)
2. Keskkonnaameti ametnikud (mõjutatud on ligikaudu 80 ametikohta 506-st (31.01.25 seisuga täidetud ametikohad))
3. Menetlusosalised (isikud kelle õigusi keskkonnaloa andmisega või selle andmisest keeldumisega võidakse ilmselt rikkuda või kohustusi puudutada ja keda loa andja kaasab menetlusprotsessi ning avalikkus)
Kaasnev mõju
Kuigi kehtiva õiguse kohaselt määrab loa andja keskkonnaloa taotluse ja selle kohta antava haldusakti eelnõuga avaliku väljapaneku kohaks tegevuse asukoha järgse valla, linna või muu asula vähemalt ühe üldkasutatava hoone või koha, keskkonnaloa andja asukohas või kavandatava tegevuse asukoha, määrab Keskkonnaamet keskkonnaloa taotluse ja haldusakti eelnõu avaliku väljapaneku kohaks tavaliselt ainult keskkonnaloa andja asukoha.
Keskkonnamõjud: mõju keskkonnateadlikkusele – keskkonnainfo kättesaadavus
Loa andja ei prindi taotlust ja haldusakti eelnõu välja ega tee neid kättesaadavaks näiteks kohalikus rahvamajas või kohaliku poe infotahvlil. Muudatusel ei ole seega mõju keskkonnainfo kättesaadavusele, kuna Keskkonnaamet sellisel kujul teavitusi ei tee. Keskkonnaamet on kogemuste põhjal leidnud, et muud teavitamisviisid on oluliselt tõhusamad: KOV-i koduleht, piirinaabrite eraldi teavitamine ja vajaduse korral ajaleheteated. Kogu keskkonnaloa menetluse protsessis on mitu teavitamise võimalust.
Riigivalitsemine: mõju keskvalitsuse korraldusele – avalikud teenused
Muudatusel on eelkõige positiivne mõju Keskkonnaameti ressursside kasutamisele. Hoides kokku ressursse nii sellelt, et paberile ei prindita mahukaid mitmekümne lehekülje pikkuseid taotlusi ja haldusakti eelnõusid, kui ka sellelt, et loa menetleja ei pea sõitma taotleja tegevuskoha lähistele seda taotlust üles panema.
6.4. Mõju avaldav muudatus
1. Lisatakse säte, mis paneb keskkonnaloa omajale selge kohustuse esitada loa andjale KOTKAS-e kaudu andmed loa muutmise taotlusena, kui ta kavandab käitise toimimisviisis muudatust selliselt, et tema tegevus ei vasta enam loas kindlaksmääratud tingimustele või toob kaasa vajaduse määrata käitamiseks lisatingimusi.
2. Samuti sätestatakse AÕKS-i muudatusega selgemalt, mis on need muudatused toimimisviisis, mil tegevus ei vasta enam loas lubatud tingimustele ning luba tuleb muuta.
3. Lisatakse ka säte, mis annab loa andjale loa muutmise algatamisel õiguse nõuda vajaduse korral loa muutmiseks vajalikke andmeid ning määrata andmete või taotluse esitamise viis ja tähtaeg.
Sihtrühm
1. Keskkonnaloa ja keskkonnakompleksloa omajad (26.09.2024 seisuga 2385 loa omajat (neist ligikaudu 10% on füüsilised isikud, kes omavad keskkonnaluba eelkõige paisutamiseks), kellel on kokku 4224 keskkonnaluba ja kompleksluba)
2. Keskkonnaameti ametnikud (mõjutatud on ligikaudu 80 ametikohta 506-st (31.01.25 seisuga täidetud ametikohad))
Kaasnev mõju
Kehtiva KeÜS-i § 20 kohaselt on käitajal kohustus teavitada loa andjat aegsasti, kui ta soovib muuta oma loaga lubatud tegevust ja see muudatus võib põhjustada olulise keskkonnahäiringu. Samas ei ole selgesõnalist kohustust esitada loa muutmise taotlust, rääkimata sellest, et see tuleks esitada KOTKAS-e kaudu, kuhu on koondatud alates 2017. aastast erinevad keskkonnaotsuste protsessid. Ka ei kohusta KeÜS-i § 20 lõikes 2 sätestatud kohustus käitajat viivitamata teatama oma tegevuse muutusest. Paraku on väga palju loa omajaid, kes oma tegevuse muutusest Keskkonnaametit ei teavita ning muudatus avastatakse Keskkonnaameti järelevalve kontrollil. Samas ei ole õigustatud teavitamisega põhjuseta viivitamine ja on õigusvastane loa andja teavitamine tegevuse muutmise kavatsusest alles siis, kui käitaja on asunud seda juba ellu viima. Teavitamise järel on Keskkonnaametil õigus muuta loa tingimusi KeÜS-i § 59 lõigete 1 ja 2 alusel. Keskkonnaametil on loa tingimuste muutmiseks enamikel juhtudel vaja täiendavat teavet käitaja tegevuse kohta. Seda kohustust seaduses aga selgesõnaliselt sätestatud ei ole, et keskkonnaloa omajal tuleb loa andjale esitada lisaandmeid. Samuti ei ole selget kohustust loa omajal ise taotlus esitada, mis viib praegu sageli ressursimahukate haldusprotsessideni. Seetõttu rõhutatakse muudatusega selgemalt loa omaja koostöökohustust ja vastutust hoida oma luba ning loaga lubatud tegevus aja- ja asjakohasena.
Majanduslikud mõjud: mõju ettevõtlusele, halduskoormus
Oma tegevus ning luba aja- ja asjakohane hoida peab olema loa omaja vastutus. Selgemalt sõnastatud käitaja kohustus esitada KOTKAS-e kaudu loa muutmise taotlus, kui tema tegevus muutub, mõjutab loa omaja halduskoormust mõningal määral, eelkõige sõltuvalt kui suures ulatuses oma tegevust muudetakse. Loa andja võimalikult varajane teavitamine muudatustest on aga eelkõige käitaja huvides. Algatatud menetlus lõpeb seda varem, mida varem loa andjat teavitatakse. Seega sõltub loa andja teavitamise ajast see, millal käitaja saab lõpliku kindluse kavandatava muudatuse lubatavuse kohta. Vajaduse korral saab käitaja teha ka projektis enne muudatuse elluviimist veel muudatusi, kui loa muutmise menetluse protsessis peaks selleks vajadus selguma. Hilisem muutmine oleks loa omajale palju keerulisem ning kulukam.
KOTKAS-e kaudu loa muutmise taotluse esitamine ei põhjusta lisa koormust, kuna süsteem on loa omajatele juba tuttav ning esitada tuleb ainult muutunud andmed. Andmed, mis ei muutu, on taotlusel juba varasemast ees ning neid uuesti sisestama ei pea. Küll aga lisandub kulu riigilõivu näol kui menetlus viiakse läbi avatud menetlusena.
Loa omaja halduskoormus võib mõningal määral kasvada eelkõige olukorras, kus mõni õigusakt on muutunud ning loa andja selleks, et otsustada, kas loa tingimusi on vaja muuta, küsib loa omajalt täiendavaid andmeid ja vajadusel muudab loa tingimusi. Säte viiakse kooskõlla kujunenud praktikaga. Riik küsib ka praegu andmeid, kuid loa omajalt andmete kättesaamine ei ole alati edukas.
Näiteks Euroopa Liidu õigusaktidest tulenevate nõuete lisandumise või muutumise korral tuleb loa andjal üle vaadata ka kehtivad tegevusload, et need vastaksid Euroopa Liidu õigusele. Sellistes olukordades ei ole võimalik jätta lube üle vaatamata ega loobuda tingimuste lisamise/ära võtmise otsustamiseks lisaandmete küsimisest, kui see on vajalik. Kui lisaandmete küsimine on vajalik, siis loa andjal on võimalik otsustada millisel kujul andmed esitada tuleks, kas taotlusena KOTKAS-e kaudu või e-kirjaga vm. Kui andmete kogumine ja esitamine võib siiski kaasa tuua mõningaid lisakulusid loa omajatele, näiteks kulu konsultandi teenusele LHK projekti koostamisel või riigilõiv loa muutmise taotluse esitamisel kui andmed tuleb esitada taotlusena. Riigilõivu on enamasti õigus hiljem tagasi küsida, kuna menetlus viiakse üldjuhul läbi avatud menetluseta ning sellises olukorras on menetlus riigilõivu vaba (riigilõivuseaduse § 281 lõige 1).
Riigivalitsemine: mõju keskvalitsuse korraldusele – avalikud teenused, mõju riigieelarvele
Loa omaja proaktiivne tegutsemine vähendab ka Keskkonnaameti töökoormust algatada ise loa muutmise menetlus või teha järelevalvet ja läbi viia haldus- või väärteomenetlust, kui loa omaja on oma tegevust muutnud ning see ei vasta enam loaga lubatud õigusele kasutada keskkonda seatud tingimustele vastavalt. Täpsete ja ajakohaste andmete esitamine kiirendab loa muutmise protsessi ja vähendab menetluskulusid, muutes haldusmenetluse tõhusamaks.
Lisaks avaldavad ajakohastatud load teatud määral mõju ka riigieelarvele. Näiteks ajakohastamata õhusaasteloal ei ole kajastatud kõiki saasteaineid millele on keskkonnatasude seaduse kohaselt tasumäär või on loalt puudu mõni heiteallikas. Sellisel juhul on makstav keskkonnatasu väiksem kui see oleks ajakohastatud loa puhul ning riigil jääb seetõttu saamata ka mingi osa keskkonnatasust mis laekub riigieelarvesse. Samas ei ole analüüsitud, et millises ulatuses riigil keskkonnatasust laekuvat tulu ajakohastamata lubade tõttu saamata jääb ning sellist analüüsi ei ole otstarbekas ka käesoleva eelnõu raames läbi viia.
Keskkonnamõjud: mõju välisõhule ja kiirgusele, mõju jäätmetele ja ringmajandusele, mõju merekeskkonnale ja veele
Muudatus soodustab ennetavat lähenemist keskkonnakaitsele, kuna loa omajad peavad enne muudatuste tegemist hindama nende mõju ja esitama tegevuse muutmiseks loa muutmise taotluse. See aitab ennetada võimalikke keskkonnarikkumisi ja vähendada nende mõju. Lisaandmete esitamise nõue võimaldab loa andjal teha teadlikke otsuseid, mis aitavad tagada, et käitise tegevus vastab keskkonnanõuetele ja vähendab keskkonnariske. See võimaldab kiiremini tuvastada ja ennetada võimalikke keskkonnarikkumisi. Positiivne mõju keskkonnale kaalub üle võimalikud lisakulud.
6.5. Mõju avaldav muudatus
Täiendatakse keskkonnaloa peatamise aluseid.
Sihtrühm
1. Keskkonnaloa ja keskkonnakompleksloa omajad (2385 loa omajat, kellel on kokku 4224 keskkonnaluba ja kompleksluba)
2. Keskkonnaameti ametnikud (mõjutatud on ligikaudu 80 ametikohta 506-st (31.01.25 seisuga täidetud ametikohad))
Kaasnev mõju
Viimastel aastatel on Keskkonnaamet peatanud ainult ühe loa ning seda THS alusel kuni üheks aastaks. 2023. aastal peatati Tallinna ohtlike jäätmete käitluskeskuse kompleksluba seal toimunud põlengu tõttu, et vähendada keskkonnariski ja hoida ära keskkonnaohu tekkimine.
Keskkonnamõjud: mõju välisõhule ja kiirgusele, mõju jäätmetele ja ringmajandusele, mõju merekeskkonnale ja veele
Loa kehtivuse osalise või täieliku peatamise üldine eesmärk kehtivas õiguses on peatada keskkonda ohustav tegevus, kuid jätta seejuures loa omajale võimalus tegevuse jätkamiseks, kui loa kehtivuse peatamise kestel suudetakse muuta tegevus keskkonnale ohutumaks. Kui loa omaja on tegevust selliselt muutnud, et see ei vasta enam loas sätestatud tingimustele ja toob kaasa vajaduse tingimusi muuta, kuid ta ei ole selle kohta esitanud loa muutmise taotlust, ei ole loa andjal võimalik hinnata, kas tegevus põhjustab keskkonnariski või -ohtu. Seega on keskkonnariski vähendamiseks ja keskkonnaohu vältimiseks oluline kaalutlus luba peatada seni (kuni üheks aastaks), kuni loa omaja on oma tegevuse ja loa vastavusse viinud.
6.6. Mõju avaldav muudatus
Õhusaasteloa ja kompleksloa taotlusele tuleb lisada protsessis kasutatavate kemikaalide ohutuskaardid.
Sihtrühm
1. Õhusaasteloa ja keskkonnakompleksloa omajad (15.01.2025 seisuga 1017 loa omajat, kellel on 1449 luba, millega on antud õigus paiksest heiteallikast saasteainete välisõhku paiskamiseks)
2. Keskkonnaameti ametnikud (mõjutatud on ligikaudu 15 ametikohta 506-st (31.01.25 seisuga täidetud ametikohad))
Kaasnev mõju
Majanduslikud mõjud: mõju ettevõtlusele, halduskoormus
Muudatusega ei kaasne ettevõtjale täiendavat olulist halduskoormust, kuna ohutuskaarte, esitatakse enamike taotlejate poolt juba praegu. Lisaks on ohutuskaardid taotlejatel alati ka olemas, kuna need on toote tarnija poolt kohustuslikuna kaasa pandud. Ohutuskaarte saab keskkonnaotsuste infosüsteemis mugavalt üleslaadida loa taotluse juurde.
6.7. Mõju avaldav muudatus
Juriidiliste isikute vabastus jäätmekäitleja registreeringu kohustusest, kui käideldakse oma tegevuses tekkivaid biojäätmeid kuni üks tonn aastas.
Sihtrühm
1. Juriidilised isikud, kes käitlevad ise oma tegevuses tekkinud biojäätmeid kuni üks tonn aastas ning on seni selleks tegevuseks pidanud taotlema jäätmekäitleja registreeringu (arvu keeruline prognoosida, kuna võib puudutada kõiki juriidilisi isikuid, kel tekib biojäätmeid ning kes soovivad näiteks kohtkompostida. Alla ühe tonni biojäätmete ringlusse võtmiseks oli 02.01.2025 seisuga väljastatud 58 registreeringut)
2. Keskkonnaameti ametnikud, kes on seotud jäätmekäitleja registreeringute väljastamisega (mõjutatud on üheksa ametikohta 506-st (31.01.25 seisuga täidetud ametikohad))
3. KOV-id (79)
Kaasnev mõju
Majanduslikud mõjud: mõju ettevõtlusele, halduskoormus
Muudatus vähendab juriidiliste isikute halduskoormust jäätmekäitleja registreeringu taotlemisel Keskkonnaametilt oma tegevuses tekkinud biojäätmete tekkekohal ringlusse võtmiseks kuni 1 tonn. Varem pidid juriidilised isikud igal juhul oma tegevuses tekkinud biojäätmete tekkekohal ringlusse võtmiseks ehk näiteks kompostimiseks taotlema enne tegevusega alustamist registreeringu, mis võis olla tähtajaline või tähtajatu sõltuvalt tegevusest. Edaspidi muutub hõlpsamaks näiteks biojäätmete kompostimine lasteaedades, kohvikutes jm, kus soovitakse tegeleda kohtkompostimisega ja oma kinnistul ka kompost ära kasutada, kuna väikese koguse biojäätmete kohtkompostimiseks ei pea enam taotlema jäätmekäitleja registreeringut. Biojäätmete tekkekohal ringlusse võtmine peab siiski jätkuvalt toimuma JäätS iga nõuetega kooskõlas, samuti tuleb arvestada KOV-i jäätmehoolduseeskirjas sätestatud nõudeid. Kui biojäätmete aastane käideldav kogus on suurem kui üks tonn, tuleb tegevuse mahu järgi taotleda jäätmekäitleja registreering, jäätmeluba või keskkonnakompleksluba. Erand puudutab vaid JäätS § 51 kohaseid biojäätmeid ning juriidilisi isikuid. Füüsiliste isikute tehtav kohtkompostimine on reguleeritud juba kehtiva § 987 lõike 3 punktiga 1.
Oluline on märkida, et kui jäätmevaldaja soovib paralleelselt vabastust korraldatud jäätmeveo raames biojäätmete tekkekohalt liigiti kogumisest, on tegu eraldi protsessiga ning siis tuleb selleks esitada siiski taotlus KOV-ile. Kui aga kohtkompostimine toimub paralleelselt korraldatud jäätmeveo raames biojäätmete kogumisega, ei ole vaja taotlust esitada. Sellisel juhul on võimalik osa biojäätmeid koguda konteineris liigiti ning osa ehk kuni 1 tonn aastas kohtkompostida.
Riigivalitsemine: mõju keskvalitsuse korraldusele – avalikud teenused
Väheneb Keskkonnaameti töökoormus jäätmekäitleja registreeringute väljastamisel juriidilistele isikutele kuni 1 tonni biojäätmete kohtkompostimiseks. 2025. aasta jaanuari seisuga on 58 kehtivat registreeringut, millel on käideldavate biojäätmete kogus kuni üks tonn, küll aga ei pruugi ilmtingimata kõik need registreeringud olla seotud juriidilise isiku oma tegevuses tekkivate biojäätmete käitlemisega. Selle arvu hulgas võib olla teoorias ka registreeringuid, millele on kantud teiste tegevuses tekkivate biojäätmete käitlemine. Muudatusega ei ole ette näha järelevalve korralduse muutumist.
Muudatus ei mõjuta riigieelarvesse laekuvate riigilõivude suurust, kuna jäätmevaldkonna registreeringu taotluste läbivaatamine toimub riigilõivuta.
6.8. Mõju avaldav muudatus
Biojäätmete tekkekohalt liigiti kogumisest korraldatud jäätmeveo raames vabastamise sätete täpsustamine.
Sihtrühm
1. Kõik korraldatud jäätmeveoga hõlmatud jäätmevaldajad (nii eraisikud kui juriidilised isikud)
2. KOV-id (79)
Kaasnev mõju
Majanduslikud mõjud: mõju ettevõtlusele, halduskoormus
Muudatused ei ole sihtrühmadele olulise mõjuga. JäätS § 31 lõike 41 kohaselt tuleb edaspidi jäätmevaldajal biojäätmete tekkekohal ringlusse võtmiseks ehk kohtkompostimiseks ja biojäätmete liigiti kogumise nõudest korraldatud jäätmeveo raames vabastuse saamiseks esitada KOV-ile taotlus. Enne 2025. aasta 1. septembrit antud vabastused biojäätmete liigiti kogumisest tekkekohalt, mis on kantud jäätmevaldajate registrisse, kehtivad edasi KOV‑i määratud kujul ja jäätmevaldajad ei pea taotlema uusi vabastusi. Kui biojäätmete tekkekohal ringlusse võtmine ja vabastus biojäätmete liigiti kogumisest tekkekohalt ei ole korraldatud taotluse alusel ega kantud jäätmevaldajate registrisse, peab KOV korraldama vabastuse andmise biojäätmete liigiti kogumisest tekkekohalt vastavalt JäätS § 31 lõigetele 41–43 hiljemalt 2026. aasta 1. septembriks. Seega peavad sellistes KOV‑ides elavad jäätmevaldajad, kes soovivad vabastust, taotluse esitama nimetatud tähtajaks.
Riigivalitsemine: mõju keskvalitsuse korraldusele – avalikud teenused
Muudatused ei ole sihtrühmadele olulise mõjuga. Kui jäätmevaldaja peab biojäätmete tekkekohal ringlusse võtmiseks ehk kohtkompostimiseks ja biojäätmete liigiti kogumise nõudest korraldatud jäätmeveo raames vabastuse saamiseks esitama KOV-ile taotluse, peavad KOV-id peavad veendunud, et biojäätmete tekkekohal ringlusse võtmine ehk kohtkompostimine on võimalik. Nõue ei ole uus, vaid juba toimiva praktika seaduse tasandil sätestamine. Muudatus aitab muuta KOV-ide tegevuse sarnasemaks ja jäätmevaldajatele selgemaks (on selgem, mida neilt oodatakse). Seni on JäätS näinud KOV-idele ette üldise kohustuse korraldada biojäätmete liigiti kogumine, kui biojäätmeid ei ole võimalik tekkekohal ringlusse võtta. Seega on saanud KOV-id ise otsustada, kas ja kuidas kohtkompostijad korraldatud jäätmeveo raames biojäätmete konteineriga liigiti kogumisest vabastavad. On KOV‑e, kes on kogunud elanikelt taotlusi (näiteks e-kirja teel), aga on olukordi, kus KOV‑id on osa jäätmevaldajaid lugenud vaikimisi kohtkompostijateks, veendumata, kas tegelikult biojäätmete liigiti kogumine ja kohtkompostimine toimub. Samuti on KOV-id ka varem märkinud jäätmevaldajate registris, millised jäätmevaldajad biojäätmete tekkekohalt konteineriga liigiti kogumise asemel kohtkompostivad, seetõttu ei ole ka kohustusega märkida kohtkompostijad jäätmevaldajate registrisse (§ 31 lõige 43) näha olulist lisakoormust. Jäätmevaldajate registrisse andmete kandmisega kaasneb koormus KOV‑idele, kes ei ole seni jäätmevaldajate registrisse jäätmevaldajate biojäätmete kohtkompostimist märkinud.
6.9. Mõju avaldav muudatus
Kaotatakse kohustus, mille kohaselt peavad isikud, kes osutavad KOV-i korraldatud jäätmeveo teenust, end Keskkonnaametis registreerima. Lisaks loobutakse jäätmeveo registreeringus veetavate jäätmekoguste märkimisest ja kaotatakse kohustus, mille kohaselt peavad jäätmevedajad registreeringu taotlemisel esitama Keskkonnaametile veetavate koguste infot.
Sihtrühm
1. Korraldatud jäätmeveo teenust osutavad jäätmevedajad (kuus ettevõtet, kes omavad kokku 81 registreeringut)
2. Jäätmekäitleja registreeringut omavad jäätmevedajad (kokku 574 registreeringut)
3. Keskkonnaameti ametnikud (mõjutatud on ligikaudu kaheksa ametikohta 506-st (31.01.25 seisuga täidetud ametikohad))
4. KOV-id (79 KOV-i)
Kaasnev mõju
Majanduslikud mõjud: mõju ettevõtlusele, halduskoormus
Muudatusel on sihtrühmadele positiivne mõju. Kehtiva jäätmeseaduse kohaselt peavad KOV‑i korraldatud jäätmeveo teenust osutavad jäätmevedajad omama kahte registreeringut: ühte üldiseks jäätmeveoks ja teist KOV-i korraldatud jäätmeveoks konkreetses jäätmeveopiirkonnas. Seisuga 25.09.2024 oli KOV-i jäätmeveoks antud 81 jäätmekäitleja registreeringut kuuele ettevõttele. JäätS-i § 68 lg 1 kohaselt on korraldatud jäätmeveo teenuse osutajaga sõlmitava hankelepingu kestus kuni viis aastat. Hankelepingud sõlmitakse üldjuhul kolme- või viieaastaseks perioodiks, keskmine veoperioodi pikkus on neli aastat. KOV-i korraldatud jäätmeveo registreeringud väljastatakse tähtajaliselt kuni hankelepingu kehtivusaja lõpuni. Seega tuleb uus registreering taotleda keskmiselt iga nelja aasta järel. Tegemist on dubleeriva ja lisandväärtust mitte andva dokumendiga. Kohustuse kaotamisega väheneb ettevõtete halduskoormus.
Lisaks ei ole edaspidi vajalik üldise jäätmeveo registreeringu taotlemisel esitada infot jäätmekoguste kohta ja seda infot registreeringutel enam ei kajastata. Muudatusel on positiivne mõju jäätmevedajate halduskoormusele.
Riigivalitsemine: mõju keskvalitsuse korraldusele – avalikud teenused
Muudatustega kaasneb ka vähene positiivne mõju Keskkonnaameti töökoormusele.
6.10. Mõju avaldav muudatus
Maapõuseaduse muudatustega kaotatakse nõue saata uuringuloa ja kaevandamisloa taotluse kohta antava haldusakti eelnõu ministrile kooskõlastamiseks. Lisaks pikendatakse kaevise võõrandamise loa kehtivusaega, et see vastaks paremini suuremahuliste ehitusprojektide vajadustele.
Sihtrühm
1. Kliimaministeeriumi ametnikud (ligikaudu viis ametnikku)
2. Keskkonnameti ametnikud (mõjutatud on ligikaudu 13 ametikohta 506-st (31.01.25 seisuga täidetud ametikohad))
3. Kaevandamisloa taotlejad , kes taotlevad maavara kaevandamise luba muude maavarade kui järvelubja, järvemuda, meremuda, kruusa, liiva, lubjakivi, dolokivi, savi ja turbakaevandamiseks (s.o põlevkivi, fosforiidi ja aluskorra ehituskivi kaevandamise loa taotlejad) (arendajad)
4. Kaevise võõrandamise loa taotlejad (arendajad) (ligikaudu viis ettevõtet)
Kaasnev mõju
Riigivalitsemine: mõju keskvalitsuse korraldusele – avalikud teenused
Valdkonna eest vastutava ministri kooskõlastuse ärajätmise korral väheneb sihtrühmas nimetatud ametnike ja arendajate koormus. Jääb ära üks osa loa menetluse protsessist, mis lühendab loa menetluse aega ligikaudu 30 päeva võrra. Loa taotlus saadetakse arvamuse andmiseks, seega jääb ministeeriumil võimalus esitada seisukoht menetluse varajases etapis.
Kaevise võõrandamise loa andmine kauemaks kui üks aasta võimaldab vähendada loa andja töökoormust, kuna sel juhul ei ole vaja vaadata selliseid lube üle igal aastal ega ka anda uut luba igal aastal.
Majanduslikud mõjud: mõju ettevõtlusele, halduskoormus
Samuti annab see suuremahuliste projektide arendajatele kindluse, et luba kaevise võõrandamiseks antakse pikemaks perioodiks – kuni luba ehitusloa kehtivuse lõpptähtajani.
Riigivalitsemine: mõju riigieelarvele
Muudatuse tegemisel arvestatakse kaevise võõrandamisel keskkonnatasu deklaratsioonide muutmise vajadusega ning KOTKAS-e arendamise ühekordse kuluga, mille suurus on ligikaudu 20 000 eurot.
6.11. Mõju avaldav muudatus
Muudatustega loobutakse kompleksloa kohustusest vineeri tootmisel.
Sihtrühm:
1. Vineeri tootjad, kes toodavad vineeri üle 600 kuupmeetri ööpäevas (Eestis selliseid tootjaid seisuga 26.09.2024 ei ole)
2. Keskkonnaameti ametnikud (praegu mõjutatud ametnikke ei ole, kuna Eestis ei ole sellises mahus tegevuseks kehtivat kompleksluba)
Kaasnev mõju
Mõju ei kaasne. Vineeri tootmine ei ole reguleeritud ka tööstusheite direktiiviga ning võimaliku tekkiva haldus- ja töökoormuse vaatest ei ole põhjendatud rangem regulatsioon. Ka ei ole põhjendatud rangem kord keskkonnariski ja -ohu vaatest. Vineeri tootmisel tuleb taotleda keskkonnaluba, kui ületatakse vastavaid valdkondlike keskkonnaloa künniseid.
6.12. Mõju avaldav muudatus
Komplekslubadega seotud väärtegude aegumise tähtajaks sätestatakse karistusseadustiku järgi viis aastat.
Sihtrühm:
1. Kompleksloa omajad (26.09.2024 seisuga 189 ettevõtet, kellel on kokku 243 kompleksluba)
2. Keskkonnaameti ametnikud (mõjutatud on ligikaudu 30 ametikohta 506-st (31.01.25 seisuga täidetud ametikohad))
Kaasnev mõju
Pikem aegumistähtaeg on komplekslubade rikkumiste korral oluline, et hoida ära olukorda, kus rikkumise toimepanijal on võimalus väärteo aegumisel vältida vastutust keskkonnale ning inimese tervisele tekitatud kahju korral. Selliseid rikkumisi, mis juba tuvastamise hetkel on aegunud või aegumas (arvestades kontrollisagedust kuni 5 aastat) on aastas hinnanguliselt 6–8. Näiteks lõpetati 2023. aastal aegumisega viis menetlust ning 2022. aastal kaheksa menetlust. Menetlusi alustatakse nii korraliste kontrollide, erakorraliste kontrollide, järelkontrollide kui ka kaebuste kontrollimise tulemustel. THS käitistega seoses tehakse aastas kuni 160 kontrolli, neist korralisi kontrolle aastas umbes 90–100.
Keskkonnamõjud: mõju välisõhule ja kiirgusele, mõju jäätmetele ja ringmajandusele, mõju merekeskkonnale ja veele
Sotsiaalsed mõjud: mõju tervisele – vaimne ja füüsiline tervis
Muudatusel on positiivne mõju keskkonnale ja inimeste tervisele.
6.13. Mõju avaldav muudatus
Tööstusheite seaduse muudatustega tehakse väiksemaid muudatusi, et tõhustada haldusprotsesse ja parandada õigusselgust.
Sihtrühm:
1. Kompleksloa omajad (26.09.2024 seisuga 189 ettevõtet, kellel on kokku 243 kompleksluba)
2. Keskkonnaameti ametnikud (mõjutatud on ligikaudu 15 ametikohta 506-st (31.01.25 seisuga täidetud ametikohad))
Kaasnev mõju
Muudatustel on eelkõige positiivne mõju haldusprotsesside tõhustamisele.
Loa kohustuslike osade täpsustamine parandab arusaamist ja tagab, et kõik vajalikud andmed on esitatud, vähendades riigi ja ettevõtjate vahelisi vaidlusi andmete esitamisel.
Loa taotluse menetlemise perioodi mõiste ühtlustamine loob selguse KeÜS-i ja THS-i mõistetes. Muudatusega ühtlustatakse vaid menetluslikke termineid THS-is ja KeÜS-is ning mõju seetõttu puudub.
Korrapärase kontrolli täpsustamine tagab, et oluliste rikkumiste korral tehakse lisakontroll, mis parandab järelevalve tõhusust. Varasema sõnastuse puhul seoti ettekirjutuse aeg järelkontrolli ajaga, mis ei ole kooskõlas tööstusheite direktiivi keskkonnajärelevalve eesmärkidega. Erakorraliste keskkonnakontrollide selgitamine tagab, et need tehakse vajaduse korral ja direktiivi järgi. Muudatused muudavad haldusprotsessid selgemaks, kiiremaks ja tõhusamaks.
Majanduslikud mõjud: mõju ettevõtlusele, halduskoormus
Kompleksloa vabatahtliku omamise võimaluse kaotamine vähendab ettevõtete halduskoormust andmete esitamisel ja loaga seotud kohustuste täitmisel.
Riigivalitsemine: mõju keskvalitsuse korraldusele – avalikud teenused
Kompleksloa vabatahtliku omamise võimaluse kaotamine lihtsustab Keskkonnaameti tööd, kuna väheneb vajadus ulatuslikuks korraliseks järelevalveks.
6.14. Mõju avaldav muudatus
Tee või raudtee koosseisu kuuluva silla või truubi ehitamisel avalikult kasutataval veekogul või avalikul veekogul ei ole vaja veekeskkonnariskiga tegevuse registreeringut.
Sihtrühm:
1. Teede, raudteede, sildade ehitajad (perioodil 2019–2024 väljastati silla või truubi ehitamiseks registreeringud 46 ettevõttele)
2. Keskkonnaameti ametnikud (28 spetsialisti, (mõjutatud on ligikaudu 28 ametikohta 506-st (31.01.25 seisuga täidetud ametikohad))
3. KOV-id (79) – kohalikud teed
4. Transpordiamet – riigiteed
5. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet - raudteed
Kaasnev mõju
Majanduslikud mõjud: mõju ettevõtlusele, halduskoormus
Muudatusega kaasneb halduskoormuse vähenemine sihtrühmas nimetatud teede ja sildade ehitajatele. Jääb ära veekeskkonnariskiga tegevuse registreeringu taotlemine . Väheneb arendusega seotud dokumentide menetlemise aeg (kuni üks kuu). Aastas on esitatud keskeltläbi 35 registreeringu taotlust silla või truubi ehitamiseks.
Riigivalitsemine: mõju keskvalitsuse korraldusele – avalikud teenused
Muudatusega kaasneb töökoormuse vähenemine Keskkonnaameti spetsialistidele, kes ei pea enam registreeringu menetlusega KOTKAS infosüsteemis tegelema. Perioodil 2019–2024 on väljastatud 156 registreeringut sildade või truupide ehitamiseks.
Keskkonnamõjud: mõju merekeskkonnale ja veele
Mõju veekogudele ei muutu, kuna looduskaitsealadele ehitamise kohta tuleb küsida Keskkonnaameti nõusolek looduskaitseseaduse järgi, mille raames saab Keskkonnaamet määrata nõudeid. Kehtiva ehitusseadustiku järgi on väljaspool looduskaitsealasid ehitusloa taotlemisel KOV-il võimalik saata taotlus Keskkonnaametile kooskõlastamiseks, kui ehitamine on seotud veekeskkonnaga.
6.15. Mõju avaldav muudatus
Veeloa taotlemise asemel, kui süvendatakse veekogu või paigutatakse veekogu põhja süvenduspinnast mahuga alates 100 kuupmeetrist või paigutatakse veekogusse tahkeid aineid mahuga alates 100 kuupmeetrist, tuleb eelnõukohase seaduse järgi küsida veekeskkonnariskiga tegevuse registreering, kui tegevus toimub maismaa veekogudes.
Sihtrühm:
1. Maismaa veekogude süvendajad või tahkete ainete paigutajad (KOTKAS-e andmetel on maismaa veekogu süvendamiseks või süvenduspinnase paigutamiseks või tahkete ainete paigutamiseks on keskkonnalubasid antud 62 asutusele ja ettevõttele)
2. Keskkonnaameti ametnikud (16 spetsialisti, mõjutatud on ligikaudu 16 ametikohta 506-st (31.01.25 seisuga täidetud ametikohad))
Kaasnev mõju
Majanduslikud mõjud: mõju ettevõtlusele, halduskoormus
Väheneb halduskoormus ettevõtjatele. Senise kuni kolmekuulise veeloataotluse protsessi asemel on võimalik registreering saada kuni ühe kuuga. Viimane võimaldab tegevustega varem alustada. Lisaks puudub registreeringul seire-, aruande- ja avalikustamise kohustus, mis on veeloa puhul. Samuti vähenevad kulud keskkonnaloa taotlemisele, sest kui loa asemel on vaja registreeringut siis riigilõivuseaduse alusel registreeringu taotluse läbivaatamise eest tasu ei nõuta. Keskkonnaloa taotluse läbivaatamise eest, juhul kui tegemist on vee erikasutusega, on tasu 1990 eurot.
Riigivalitsemine: mõju keskvalitsuse korraldusele – avalikud teenused
Väheneb Keskkonnaameti töökoormus, kuna registreeringu puhul on tegemist väiksemamahulise menetlusega, lisaks ei pea haldur määrama seire- aruandenõudeid. Senise kuni kolmekuulise veeloataotluse protsessi menetluse asemel on võimalik registreeringu andmine otsustada nõuetekohase taotluse saamisest kuni ühe kuuga. Infosüsteemi KOTKAS andmetel on (2014–2024) Keskkonnaamet andnud 73 keskkonnaluba maismaa veekogudes süvendamiseks ja 77 keskkonnaluba süvenduspinnase või tahkete ainete paigutamiseks veekogusse.
Keskkonnamõjud: mõju merekeskkonnale ja veele
Veekeskkonnale mõju ei muutu. Vajadusel saab keskkonnanõudeid süvendamiseks või süvenduspinnase paigutamiseks veekogusse saab sätestada ka registreeringuga.
6.16. Mõju avaldav muudatus
VeeS vesiviljeluse sätete muutmine ja lisamine nii veeloa kui ka registreeringu puhul. Varem kajastati kogu vesiviljeluse veeloa ja registreeringuga seotut ühes sättes, nüüd diferentseeritakse sätted organismitüüpide kaupa.
Sihtrühm:
1. Vesiviljelejad, eelkõige need, kes soovivad kasvatada karpe, vetikaid või vähke (kehtivaid keskkonnalubasid tegevusalaga “vesiviljelus” on 15.01.2025 seisuga 27 ning registreeringuid kaheksa; lisanduvad ettevõtted, kes tulevikus selle tegevusega alustada soovivad)
2. Teadusasutused (neli asutust )
3. Keskkonnaameti ametnikud (kolm vesiviljelusega tegelevat spetsialisti ja üks valdkondlik teemajuht, mõjutatud on neli ametikohta 506-st (31.01.25 seisuga täidetud ametikohad))
Kaasnev mõju
Sotsiaalsed mõjud: mõju tööturule ja keskkonnale
Vesiviljeluses tehtav muudatus võib kaudselt mõjuda positiivselt tööhõivele. Juhul kui lubade taotlemisega kaasneb väiksem halduskoormus võib see innustada ettevõtlusele ning kui kasvanduste opereerimiseks on vaja tööjõudu siis saaks eelkõige rannikupiirkondades tööhõivet kasvatada.
Majanduslikud mõjud: mõju ettevõtlusele, halduskoormus
Haridus, kultuur ja sport: mõju haridusele ja teadusele
Muudatusega kaasneb halduskoormuse vähenemine vesiviljelejatel ja teadlastel, kes soovivad teatud mahus merekeskkonnas karpe või vetikaid kasvatada. Nimelt ei pea kuni 100 tonni karpide või vetikate kasvatamisel enam luba taotlema, selle asemel tuleb taotleda registreering, mille menetlusprotsess on kiirem ning puudub seirekohustus. See võimaldab kasvatusprotsessi ja projektidega kiiremini alustada ning tulemusi saada. Veeluba tuleb taotleda, kui soovitakse kasvatada rohkem kui 100 tonni karpe või vetikaid. KOTKAS‑e andmetel kasvatatakse praegu loa alusel karpe ainult ühes ettevõttes. Vetikate kasvatamist katsetatakse teadlaste osalusel ja registreeringu alusel samuti ühes ettevõttes. Samas hoonestusloa taotlusi karbi- ja/või vetikakasvanduse rajamiseks on Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametile esitatud viis, nende kõigi puhul soovitakse kasvatada rohkem kui 100 tonni aastas, seega peavad nad taotlema load. Samuti väheneb halduskoormus ettevõtetel, kes soovivad kasvatada vähke mis tahes kogusest, kui kasvatussüsteem on pinnaveekoguga ühenduses, sest edaspidi peab taotlema registreeringu. Varem pidi rohkem kui ühe tonni kasvatamisel taotlema loa ja väiksemate koguste puhul registreeringu, kui vesiviljelussüsteem on pinnaveekoguga ühenduses. Kui aga vähkide kasvatamiseks võetakse vett koguses, mis ületab veeloa künnise, peab veevõtuks siiski loa taotlema, kuid isiku nõusolekul kirjeldatakse registreeringu tegevus ühel dokumendil ehk veeloal ning kahte eri dokumenti, see tähendab luba veevõtuks ja registreering vesiviljeluseks, ei väljastata. KOTKAS-e andmetel on praegu loa koosseisus vähikasvatuseks viis registreeringut ning üks registreering eraldiseisvana. Lisaks on üks luba, mille koosseisus on lisaks kalade kasvatamisele ka vähikasvatus. Samuti vähenevad kulud keskkonnaloa taotlemisele, sest kui loa asemel on vaja registreeringut siis riigilõivuseaduse alusel registreeringu taotluse läbivaatamise eest tasu ei nõuta. Keskkonnaloa taotluse läbivaatamise eest, juhul kui tegemist on vee erikasutusega, on tasu 1990 eurot.
Riigivalitsemine: mõju keskvalitsuse korraldusele – avalikud teenused
Muudatus vähendab Keskkonnaameti töökoormust, sest karpide ja vetikate puhul on veeloa künnist tõstetud ning Keskkonnaameti spetsialistid saavad künnisest väiksema koguse korral väljastada registreeringu, mille menetlemine võtab vähem aega. Samuti on kogu vähikasvatus viidud registreeringu alla, kuid olemasolevate vähikasvanduste puhul ametnike koormus ei vähene, sest vett võetakse üle veeloa künnise. Kui luba tuldaks taotlema uue vähikasvatuse jaoks, mis võtab vett veeloa künnisest väiksemas koguses ning mis on pinnaveekoguga ühenduses, siis edaspidi saab Keskkonnaamet anda registreeringu.
Keskkonnamõjud: mõju merekeskkonnale ja veele
Eelnõukohasel muudatusel veekeskkonnale mõju ei ole, sest uuringutega on leitud, et karbi- ja vetikakasvatus on pigem positiivse, toitaineid veesambast väljaviiva mõjuga ning vähikasvatuse toitainete koormus on marginaalne, pea olematu. Selliseid karbi- ja vetikaliike, mis ei ole siin piirkonnas kohalikud, kasvatada ei tohi, seega võõrliikide leviku laienemist käesoleva eelnõu muudatustega ette näha ei ole.
Regionaalareng, sh linna-, maa- ja rannapiirkonnad: mõju elukvaliteeti ja ettevõtluse arengut kujundavate tegurite piirkonniti ühtlasele tagatusele
Kuna karbi- ja vetikakasvatuse osas tõstetakse künnist meres, siis mõjutab eelnõu peamiselt rannapiirkondi mõjudes positiivselt nende piirkondade regionaalarengule.
7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevus, eeldatavad kulud ja tulud
Seaduse rakendamisega kaasnevad peamiselt KOTKAS-e arendustööde kulud. KOTKAS‑e arendustööd rahastatakse Keskkonnaministeeriumi Infotehnoloogiakeskusele Kliimaministeeriumi riigieelarvest eraldatavast rahast. Eelnõukohaste muudatuste rakendamiseks on eraldatud 50 000 eurot.
8. Rakendusaktid
Seoses keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja tööstusheite seaduse muutmisega muudetakse järgmisi rakendusakte:
1. keskkonnaministri 29. juuni 2017. aasta määrus nr 20 „Keskkonnaotsuste infosüsteemi asutamine ja andmekogu pidamise põhimäärus“. Määruse §-s 2 on vaja täpsustada andmekogu eesmärki ja §-s 7 andmekogusse kantavate andmete loetelu. Muudatuse vajadus tuleneb keskkonnaotsuste infosüsteemi andmekogu eesmärkide täiendamisest;
2. Vabariigi Valitsuse 6. juuni 2013. aasta määrus nr 89 „Alltegevusvaldkondade loetelu ning künnisvõimsused, mille korral on käitise tegevuse jaoks nõutav kompleksluba“. Määruse muutmine on vajalik, et võtta ka alltegevusvaldkondade loetelust välja kohustus taotleda kompleksluba vineeri tootmiseks.
Muudetavate määruste kavandeid seletuskirjale ei lisatud, kuna muudatuste iseloom on tehniline.
9. Seaduse jõustumine
Seadus on kavandatud jõustuma 2025. aasta 1. septembril. Jõustumistähtaeg on valitud arvestusega, et eelnõu jõustumise ajaks jõuaksid valmis saada ka muudatustega seotud KOTKAS-e vajalikud IT-arendused.
10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Eelnõu saadeti kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi (EIS) kaudu Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, Rahandusministeeriumile, Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile, Sotsiaalministeeriumile, Siseministeeriumile, Justiits- ja Digiministeeriumile ning Eesti Linnade ja Valdade Liidule.
Eelnõu saadeti arvamuse avaldamiseks ka Keskkonnaametile, Keskkonnaagentuurile, Keskkonnaministeeriumi Infotehnoloogiakeskusele, Eesti Keskkonnauuringute Keskus OÜ le, Eesti Geoloogiateenistusele, Päästeametile, Andmekaitse Inspektsioonile SA-le Keskkonnaõiguse Keskus, Eesti Keskkonnajuhtimise Assotsiatsioonile, Eesti Keskkonnamõju Hindajate Ühingule, Eestimaa Looduse Fondile, Eesti Keskkonnaühenduste Kojale, Eesti Kaubandus-Tööstuskojale, Eesti Keemiatööstuse Liidule, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojale, Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liidule, Eesti Geoloogia Seltsile, Eesti Mäeseltsile, Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidule, Eesti Vee-ettevõtete Liidule, Eesti Sadamate Liidule, Eesti Maaülikooli vesiviljeluse õppetoolile, Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudile, Eesti Mereakadeemiale, Eesti Vesiviljelejate Liidule, Eesti Avamere Vesiviljelejate ühistule, Est-Agar AS-ile, Eesti Kala- ja Vähikasvatajate Liidule, Eesti Ringmajandusettevõtete Liidule, EKOVIR OÜ-le, Ragn-Sells AS-ile, Lääne-Viru Jäätmekeskus OÜ-le, Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus AS-ile, Eesti Keskkonnateenused AS-ile, LEMMA OÜ-le, Alkranel OÜ-le, Estonian, Latvian & Lithuanian Environment OÜ-le, OÜ-le Severitas, Kobras OÜ-le, Nomine Consult OÜ-le, OÜ-le Hendrikson & Ko, Eco Consult OÜ-le, ABIRONE OÜ le, OÜ-le GeoKes, Skepast&Puhkim OÜ-le, EcoPro AS-ile ja OÜ-le Mandel Invest.
Laekunud tagasiside ning nendega arvestamine on kajastatud seletuskirja lisas olevas kooskõlastustabelis.
Algatab Vabariigi Valitsus ……. 2025. a
Vabariigi Valitsuse nimel
(allkirjastatud digitaalselt)
allkirjastaja nimi
Valitsuse nõunik