Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vastus TLS § 57 ja § 68 lõike 2

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee

Registrikood 70003158

Christian Veske

soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse

kohtlemise volinik

[email protected]

Teie 25.11.2024 nr 1-4/53_2024

Meie 11.02.2025 nr 11-1/2993-2

Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi vastus TLS §

57 ja § 68 lõike 2 muudatusettepanekutele

Austatud Christian Veske

Täname Teid pöördumise eest Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poole töölepingu

seaduse (TLS) § 57 ja § 68 lõike 2 muudatusettepanekutega, mille eesmärk on tagada võrdne

kohtlemine erinevate töötajate rühmade suhtes. Hindame Teie panust õigusloome arendamisse.

Oleme analüüsinud esitatud TLS-i muudatusettepanekuid ja nende võimalikke mõjusid nii

töötajatele kui ka tööandjatele. Samuti täname Teid kannatlikkuse eest – tulenevalt tehtud

ettepanekute puutumusest erinevate valdkondade ja asutustega on vastuse koostamine võtnud

oodatust kauem aega. Alljärgnevalt vastame ühiselt kahele Teie 25.11.2024 edastatud

pöördumisele.

Esiteks tegite ettepaneku muuta TLS § 57 selliselt, et see oleks kooskõlas võrdse kohtlemise

põhimõttega. Teie ettepanek näeb ette, et kui enne vanaduspensioniiga antakse vähenenud või

puuduva töövõimega töötajale pikendatud põhipuhkust, siis tuleb samade terviseseisundi näitajate

ja töötamise takistuste korral pikendatud põhipuhkust anda ka vanaduspensioniealisele töötajale.

Olete toonud esile, et TLS § 57 alusel kehtiv regulatsioon iga-aastase pikendatud põhipuhkuse

kohta kohtleb vanaduspensioniealisi töötajaid ebavõrdselt võrreldes tööealiste vähenenud

töövõimega töötajatega.

Esmalt selgitame, et Eesti õiguses kehtib põhimõte, mille kohaselt tööealise terviseprobleeme

hinnatakse läbi töövõime hindamise ja puude tuvastamise menetluste ning vanaduspensioniealise

terviseprobleemide hindamiseks ongi mõeldud ainult puude tuvastamise menetlus.

Vanaduspensioniealistel on võimalus töötada ja saada samal ajal vanaduspensioni ilma

piiranguteta. Osalise või puuduva töövõimega isikutel tuleb arvestada, et nende töö eest saadav

tasu, sealhulgas puhkusetasu ja tööandja makstav haigushüvitis, vähendab töövõimetoetuse

summat, kui see ületab kehtestatud piirmäära. Seevastu vanaduspensioniealiste töötajate puhul ei

mõjuta töötasu suurus nende vanaduspensioni, st puudub kindlaksmääratud tulu ülempiir, millest

alates vanaduspensioni suurus väheneks. Seega, kuigi vanaduspensioniealised töötajad ei saa TLS

§ 57 alusel pikendatud põhipuhkust, on neid soodustatud muude meetmetega. Sellest tulenevalt ei

saa pidada automaatselt ebavõrdseks ega diskrimineerivaks asjaolu, et vanaduspensioniealistele

2 (3)

töötajatele ei kohaldu täpselt samasugused tööalased lisatagatised, sealhulgas pikendatud

põhipuhkus, mis on loodud vähenenud ja puuduva töövõimega tööealiste isikute toetamiseks.

Samuti soovime juhtida tähelepanu asjaolule, et vanaduspensioniealised isikud töötavad sageli

osaajaga, mis tähendab, et tööandjad tagavad juba praegu neile suurema paindlikkuse ning leiavad

lahendusi töökorralduse ja asendamiste osas. Kui nüüd vanaduspensioniealistele luua täiendavaid

erisusi, muuhulgas pikendatud iga-aastase põhipuhkuse näol, võib see hoopis kaasa tuua

soovimatu kõrvalmõjuna tööandjate ettevaatlikkuse või vastumeelsuse vanaduspensioniealiste

isikute töölevõtmise suhtes. Seega võib kõnealune muudatus, mis esmapilgul tundub soodustavat

vanemaealiste tööhõivet, tegelikult vähendada nende töövõimalusi ja tööturul osalemist, mis oleks

vastuolus riigi üldiste tööhõivepoliitika eesmärkidega.

Teiseks tegite ettepaneku muuta töölepingu seadust piirangu osas, mille kohaselt vanemapuhkusel

oldud aega ei arvestata põhipuhkuse andmise õiguse aluseks oleva aja hulka. Olete seisukohal, et

vanemapuhkuse kasutajaid koheldakse võrreldes teiste puhkuste kasutajatega ebasoodsamalt ning

sellest lähtuvalt on tegemist vanemapuhkuse kasutajate diskrimineerimisega perekondlike

kohustuste täitmise tõttu. Lisaks tõite näite Tallinna Ringkonnakohtu hiljutisest otsusest

pensioniõigusliku staaži arvestamise kohta vanemapuhkusel viibitud perioodi eest. Teie hinnangul

saab õigusliku analoogia alusel järeldada, et vanemapuhkusel veedetud aja eest peaks arvestama

ka põhipuhkust.

Oleme seisukohal, et TLS § 68 lg 2 ei ole diskrimineeriv, kuna vanemapuhkusel viibivad töötajad

ei ole antud kontekstis võrreldavas olukorras teiste seadusejärgsete puhkuste kasutajatega. Lisaks

leiame, et diskrimineerimist ei peaks hindama vaid läbi sätete samasuse, vaid ka läbi tegeliku mõju

ja sisu. Kui vanemapuhkuse ajal koguneks põhipuhkuse päevi, siis suurendaks see lapsevanemate

(sh eelkõige naiste, kelle puhul eeldatakse mingil hetkel vanemapuhkuse kasutamist)

diskrimineerimise riski ja muudatusel oleks soovituga vastupidine mõju, mistõttu ei saa kehtivat

korraldust pidada diskrimineerivaks.

Esiteks on oluline rõhutada, et vanemapuhkuse olemus ei ole võrreldav teiste puhkuse liikidega.

Näiteks emapuhkus on ette nähtud sünnituseelseks ja -järgseks perioodiks, et toetada vanema ja

lapse kohanemist esimestel elukuudel. Õppepuhkus võimaldab töötajal keskenduda hariduse

omandamisele ja eksamite sooritamisele, samas kui puudega lapse vanema puhkus on vajalik

puudega lapse hooldamiseks. Lapsepuhkus on mõeldud lapse kasvatamisega seotud olukordadeks,

nagu näiteks lapse koolimineku toetamine. Eelnimetatud puhkused antakse konkreetsel praktilisel

eesmärgil lühema aja jooksul, töötajale ei otsita asendajat ning töö saab töötaja naastes kohe

jätkuda. Vanemapuhkus seevastu on oluliselt pikem periood, mille peamine eesmärk on lapse

pikaajaline kasvatamine varajases arengujärgus. Töötajale otsitakse enamasti asendaja ning töötaja

annab selleks perioodiks oma tööülesanded üle.

Vanemapuhkuse pikkus on kuni kolm aastat ning see erineb oma kestuselt seeläbi oluliselt teistest

puhkustest – näiteks põhipuhkusest (üldjuhul 28 kalendripäeva), õppepuhkusest (30

kalendripäeva), lapsepuhkusest (10 tööpäeva) või ajutisest töövõimetusest, mis enamasti on

lühiajaline. Ka emapuhkus on lühiajaline ja mõeldud kasutamiseks sünnituseelsel ja -järgsel

perioodil. Kuna kolmeaastase vanemapuhkuse kestus ja eesmärk erinevad oluliselt näiteks

kahenädalase töövõimetuse kestusest ja eesmärgist, ei ole õigustatud nende ühesugune käsitlemine

põhipuhkuse arvestuse osas.

Teiseks – põhipuhkuse kogunemine vanemapuhkuse ajal tooks olemuslikult kaasa vanemapuhkuse

perioodi pikendamise kolme kuu võrra tööandja kulul ja omaks laiemat negatiivset mõju iseäranis

naistele. Tuleb arvestada, et kuigi isade vanemahüvitise kasutamine on kasvanud, siis

vanemahüvitist kasutavatest isadest 70% jätkab töötamist täiskoormuse lähedase palgaga, seega

3 (3)

oleks vanemapuhkuse de facto pikendamine eelkõige naisi mõjutav meede. Näiteks ema, kes on

kogunud 3-aastase vanemapuhkuse ajal 84 puhkusepäeva ning lisaks 100 päevase emapuhkuse

ajal 7 puhkusepäeva, võib vanemapuhkuse lõpetades ja tööle naastes kogu puhkuse korraga välja

võtta, pikendades seeläbi enda töölt eemaloleku aega ca 90 päeva ehk kolme kuu võrra. See ei ole

küll proportsionaalselt juba töölt eemal viibitud ajaga pikk, kuid suurendab siiski emaduslõivu.

Mitu last järjestikku saavatel vanematel on kogutav puhkusepäevade arv ja potentsiaalne töölt

eemal viibitav aeg veelgi pikem. Seejuures tuleb arvestada, et mida pikem on töölt eemal viibitud

aeg, seda keerulisem on tööle naasta. See omakorda võib vähendada nende võimalusi hoida sidet

tööturuga ning süvendada soolist palgalõhet ja emaduslõivu ehk laste saamise mõju sissetulekutele

ja karjäärivõimalustele.

Kui vanemapuhkuse ajal koguneksid põhipuhkuse päevad, suurendaks see märkimisväärselt ka

tööandjate kulusid. Näiteks 3-aastase vanemapuhkuse korral tähendaks see töötajale ligikaudu 84

lisapuhkepäeva, mis Rahandusministeeriumi 2025. aasta prognoositud keskmise palga (2042

eurot) juures tooks tööandjale kaasa täiendava kulu umbes 7 650 euro ulatuses. Kui perre sünnib

mitu last järjest ning vanem viibib vanemapuhkusel 6 aastat, suureneks tööandja kulu veelgi ning

ulatuks ligikaudu 15 300 euroni. Ühtlasi mõjutaks see ettevõtete töökorraldust ja raskendaks töö-

ja puhkeaja planeerimist, kuna vanemal on õigus vahetult pärast vanemapuhkust nõuda puhkust

endale sobival ajal. Selline lisakoormus võib tekitada tööandjates vastumeelsust sünnituseas naiste

palkamise suhtes, suurendades seeläbi soolist diskrimineerimist tööturul.

Kokkuvõttes leiame, et vanemapuhkuse ajal põhipuhkuse arvestamine võiks soolise

diskrimineerimise osas viia äraspidise olukorrani. Samuti ei saa põhipuhkuse arvestamise

küsimuses vanemapuhkusel viibivaid töötajaid pidada samas olukorras olevaks teiste

puhkuseliikide kasutajatega, kelle puhul põhipuhkust arvestatakse. Vajab märkimist, et Eestis on

kõige pikem kõrge hüvitise määraga vanemapuhkus EL-is. Veelgi pikem võimalus vanemapuhkust

kasutanud lapsevanemal tööturult eemal viibida võib negatiivselt mõjutada nii lapsevanemaid kui

tööandjaid. Jääme seetõttu seisukohale, et kehtivat regulatsiooni ei ole otstarbekas muuta.

Täname Teid veelkord võimalikele murekohtadele tähelepanu pööramast ja teemasid tõstatamast.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Ulla Saar

tööala asekantsler

Stella Vogt

[email protected]

Johann Vootele Mäevere

[email protected]