KÄSKKIRI

TUNNISTUS

Tunnistus antakse välja väärteomenetluse seadustiku § 10 lõike 3 alusel.

1. Rahandusministri 3. jaanuari 2024.a käskkirjaga nr 2 „Volituste andmine kohtuvälise

menetleja ametnikele“ on Rahandusministeeriumi riigi osaluspoliitika ja riigihangete

osakonna juristile riigihangete järelevalve alal Mihhail Antonov’ile (isikukood 38406020238)

antud õigus Rahandusministeeriumi nimel kohtuvälise menetleja ametnikuna menetleda

väärtegusid riigihangete seaduse § 213-215 ning karistusseadustiku § 279 alusel.

2. Tunnistan kehtetuks riigihalduse ministri 14.07.2021 käskkirja nr 120 „Tunnistus“.

(allkirjastatud digitaalselt)

Mart Võrklaev

rahandusminister

08.02.2024

nr 21

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 611 3558 / [email protected] / www.rahandusministeerium.ee

registrikood 70000272

Jaana Nõgisto

Advokaadibüroo Jaana Nõgisto

[email protected]

Väärteomenetluse alustamata

jätmine

Mittetulundusühingu „Autoettevõtete Liit“, registrikood 80018037, nimel ja huvides esitatud

pöördumises leidsite, et Kliimaministeeriumi, registrikood 70001231, ja mittetulundusühingu

„Eesti Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsioon“, registrikood 80013850, vahel 22.12.2023

sõlmitud kokkulepe nr 1-6/23/69 (edaspidi ka: halduslepingu muutmise kokkulepe), milles lepiti

kokku 19.12.2018 halduslepingu nr 1.1-8/18-456-1 muutmises (edaspidi ka: haldusleping), on

vastuolus riigihangete seaduse (edaspidi ka: RHS) § 123 lg 1 p-ga 3 ning vastavalt RHS § 216 lg-

le 1 palusite Rahandusministeeriumil kohtuvälise menetlejana alustada RHS § 213 lg-tes 1-2 ette

nähtud väärteo tunnustel Kliimaministeeriumi suhtes väärteomenetlust.

Rahandusministeerium käsitleb Teie pöördumist väärteoteatena väärteomenetluse seadustiku

(edaspidi ka: VTMS) § 59 tähenduses, mille kohaselt on väärteoteade teade, milles kirjeldatakse

sündmust, fakti või tegevust, milles võivad esineda väärteotunnused. VTMS § 59 lg 2 sätestab,

et kui väärteo toimepanemise kohta on esitatud väärteoteade, on kohtuväline menetleja kohustatud

väärteoteate kättesaamisest arvates 15 päeva jooksul alustama väärteomenetluse või otsustama

väärteomenetluse alustamata jätmise ja teatama väärteomenetluse alustamata jätmisest väärteoteate

esitajale.

Olles tutvunud esitatud väärteoteatega, ei pea Rahandusministeerium väärteomenetluse alustamist

antud juhul võimalikuks. Selgitame väärteomenetluse alustamata jätmist alljärgnevalt.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on sedastanud, et lähtudes subsidiaarselt (VTMS § 2) kriminaal-

menetluse seadustiku (edaspidi ka: KrMS) § 193 lg-s 1 sätestatust, peavad ka väärteomenetluse

alustamiseks esinema ajend ja alus ning puuduma menetlust välistavad asjaolud. Väärteomenetluse

ajend on väärteole viitav teave, nt väärteoteade. Väärteomenetluse alus on aga väärteotunnuste

sedastamine väärteomenetluse ajendis. Seega saab väärteomenetlust alustada üksnes siis, kui

esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad sellele, et väärtegu on toime pandud (vt RKKKo

18.04.2005, nr 3-1-1-19-05, p 7.1; RKKKo 03.04.2006, nr 3-1-1-2-06, p 6). Mitte igasugune

kahtlus ei saa anda alust isiku suhtes väärteomenetluse alustamiseks, vaid selline süüteokahtlus

peab olema piisavalt põhjendatud ja tuginema menetleja käsutuses olevale teabele (vt RKKKo

07.04.2014, nr 3-1-1-22-14, p 7.3).

Karistusnormi dispositsioonis sisalduva süüteokoosseisu, sh väärteokoosseisu, kirjeldamiseks

kasutatud teotunnuseid ei saa sisustada laiendavalt.

Teie 30.01.2025

Meie 13.02.2025 nr 12.2-3/530-2

2

Valitseva õigusarvamuse kohaselt tuleb karistusseadustiku (edaspidi ka: KarS) § 2 lg-s 1 ja

põhiseaduse (edaspidi ka: PS) § 23 lg-s 1 sätestatud määratletuse nõude (nullum crimen, nulla

poena, sine lege scripta, stricta, praevia) kohaselt karistusõigusnormi sisu selgitamisel tugineda

esmajoones õigusnormi grammatilisele tõlgendamisele, viisil, mis võimaldab igaühel ette

näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta

saaks oma käitumist vastavalt kujundada (nt RKÜKo 21.06.2011, nr 3-4-1-16-10, p 48 jj; RKKKo

16.12.2013, nr 3-1-1-113-13, p 24.2; vt E. Kergandberg. PS § 23 komm 4 jj – Ü. Madise (toim).

Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend. väljaanne. Tartu: Sihtasutus

Iuridicum 2020).

Määratletuse põhimõtte järgimine tähendab muu hulgas nõuet, mille kohaselt ei tohi karistus-

normi sisu avamine viia normi piiridest väljumiseni ega nende juhtumite hõlmamiseni karistus-

normiga, mida seadusandja pole soovinud karistatavaks kuulutada. Nii keelab KarS § 2 lg 4

otsesõnu teo tunnistamise süüteoks seaduse analoogia põhjal, millest tuleneb ka keeld arendada

karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas ette antud karistatavuspiire (nt

RKKKo 30.04.2012, nr 3-1-1-23-12, p 8.2; RKKKo 23.11.2012, nr 3-1-1-103-12, p 9; RKKKm

01.11.2013, nr 3-1-1-89-13, p 8.1; vt ka RKKKo 26.11.2013, nr 3-1-1-88-13, p-d 6-7).

RHS § 213 lg 1 sätestab väärteovastutuse hankelepingu või raamlepingu õigusvastase muutmise

eest järgmiselt: „Käesolevas seaduses sätestatud nõudeid rikkudes hankelepingu või raamlepingu

muutmise eest – karistatakse (füüsilist isikut) rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.“ RHS § 213

lg 2 näeb ette juriidilise isiku vastutuse, sätestades, et sama teo eest, kui selle on toime pannud

juriidiline isik, – karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.

Enne, kui avame ja sisustame lähemalt kõnealuse väärteokoosseisu objektiivseid tunnuseid, selgitame,

et Kliimaministeerium täidesaatvat riigivõimu teostava valitsus- ja ametiasutusena (vt mõistete

kohta: Vabariigi Valitsuse seaduse §-d 38-39 ning avaliku teenistuse seaduse § 6) ei saa kehtiva

õiguskorra järgi olla süüteo subjektiks.

Kliimaministeerium on küll avaliku sektori hankijaks RHS § 5 lg 2 p 1 tähenduses, kuid mitte

iseseisvaks õigusvõimeliseks õigussubjektiks, kes saaks olla (hanke)lepingu pooleks. Nii riigihanke

menetluse teel sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 25 lg 2 ja

§ 26 lg 1; RKTKo 17.12.2007, nr 3-2-1-114-07, p 10) kui ka haldusõigussuhteid reguleeriva

halduslepingu pooleks saab olla üksnes riik kui avalik-õiguslik juriidiline isik tervikuna (vt

haldusmenetluse seaduse (edaspidi ka: HMS) § 96 lg 1; RKHKm 21.11.2018, nr 3-17-1329/27,

p 9). HMS § 96 lg 2 sätestab expressis verbis, et haldusorgan, kelle pädevuses on täita haldus-

lepingu esemeks olev ülesanne, sõlmib halduslepingu riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse

nimel.

KarS § 14 lg 3 kohaselt ei kohaldata juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuse sätteid riigile,

kohalikule omavalitsusele ja avalik-õiguslikule juriidilisele isikule. Avalik-õiguslike juriidiliste

isikute suhtes karistusõigusliku vastutuse välistamine on põhjendatav sellega, et punitiivfunktsiooni

kandjana ei saa riik karistada iseennast (vt E. Elkind, J. Sootak. Juriidilise isiku vastutus: uued

arengusuunad Eesti kohtupraktikas. Juridica 2005/X, lk-d 671-681). Isegi siis, kui kohtuvälisel

menetlejal oleks võimalik sedastada väärteoteates esile toodud asjaoludes väärteo tunnuseid, ei

saaks menetlusaluseks isikuks olla Kliimaministeerium ega Eesti Vabariik, kelle nimel haldusleping

ja selle muutmise kokkulepe sõlmiti.

3

Samuti ei saa RHS § 213 lg 2 järgi vastutada lepingu teiseks pooleks olev eraõiguslik juriidiline

isik (edaspidi ka: ettevõtja), sest RHS § 213 on nö hankija väärtegu: vastavalt RHS § 5 lg-le 1

on RHS-is sätestatud korda kohustatud järgima hankija ning RHS § 123 lg-s 1 hankelepingu

muutmises kokkuleppimisele seatud piirangud on adresseeritud üksnes hankijale. Ettevõtja ei

vastuta RHS-is hankijale pandud kohustuste kohase täitmise eest ning ettevõtjale ei saa hankija-

poolsete kohustuste järgimata jätmist õiguslikult relevantselt ette heita.

RHS-is lepingu muutmisele sätestatud nõudeid on kohustatud järgima hankija, mistõttu ei saa

neid nõudeid rikkuda hankijaga lepingulises suhtes olev ettevõtja. Seepärast ei saa ettevõtja

ega tema seaduslik või tehinguline esindaja, sõlmides hankijaga hankelepingu muutmise kokku-

leppe, iseseisvalt (täideviijana) realiseerida ka RHS §-s 213 ette nähtud väärteokoosseisu. Väärteo

korral ei saa tõusetuda ka küsimust ettevõtja esindaja karistusõiguslikust vastutusest osavõtjana,

so kihutaja või kaasaaitajana (KarS § 22), sest KarS § 23 kohaselt on väärteo puhul karistatav

üksnes täideviimine.

Kuigi juriidilise isiku derivatiivse vastutuse põhimõtet arvestades välistab KarS § 14 lg 3 üksnes

füüsiliste isikute tegude omistamise avaliku halduse kandjatele, mitte aga avaliku halduse kandjate

tegevust suunavate füüsiliste isikute vastutuse (vt RKKKo 26.11.2013, nr 3-1-1-88-13, p 9), on

alltoodud põhjustel antud juhul välistatud ka Kliimaministeeriumit (Eesti Vabariiki) lepingu

muutmise kokkuleppe sõlmimisel esindanud füüsilise isiku vastutusele võtmine RHS § 213 järgi.

RHS § 213 on karistus- ehk sekundaarnorm (reaktsiooninorm), mille eesmärgiks on tagada

RHS §-s 123 (koostoimes asjaomase RHS-i sättega, mis paneb hankijale kohustuse lähtuda

hanke- või raamlepingu muutmisel §-st 123) sätestatud käitumis- ehk primaarnormi täitmist.

RHS § 213 on koosseisutüübilt siseviiteline tagajärjedelikt, mille objektiivsed tunnused seisnevad

hanke- või raamlepingu muutmises selliselt, et on rikutud RHS-s lepingu muutmise lubatavusele

RHS §-s 123 ette nähtud nõudeid. RHS § 213 on tegevusdelikt, mille puhul seisneb karistatav tegu

(väärtegu) tegevuses ehk aktiivses käitumises, mille karistatavus põhineb RHS-is sätestatud

keelunormi rikkumisel. Asjaomastest RHS-i sätetest (nt § 141 lg-st 7) tulenev hankija kohustus

lähtuda hanke- või raamlepingu muutmisel RHS §-s 123 sätestatust on käsitatav keeluna muuta

lepingut RHS §-s 123 nimetamata alusel (vt M. Antonov. RHS § 213 komm-d 2-4 – M. A.

Simovart, M. Parind (koost). Riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura

2019).

Kuigi RHS § 29 lg-s 1 sisalduva üldklausli kohaselt kohaldatakse raamlepingule üldjuhul hanke-

lepingu sätteid, on karistusnormi põhiseaduslikust (PS § 23 lg 1 koostoimes § 3 lg-ga 2 ja 13

lg-ga 2) ja karistusõiguslikust (KarS § 2 lg 1) määratletuse nõudest ning analoogia keelust

(KarS § 2 lg 4) tingitult RHS §-s 213 sõnaselgelt eraldi nimetatud ka raamlepingut. RHS § 8

lg 1 kohaselt on kontsessioonileping hõlmatud hankelepingu mõistega – tegemist on hanke-

lepingu alaliigiga, mistõttu objektiivse süüteokoosseisu tunnuste kirjeldamisel kontsessioonilepingu

eraldi nimetamine ei ole vajalik ning nimetamata jätmine ei ole karistusnormi määratletuse

nõudega vastuolus. Hanke- ega raamlepingu muutmise nõudeid RHS § 213 ise ei sätesta. Nimetatud

nõuded on sätestatud RHS §-s 123, millest selgub, millal on hankijal õigus sõlmitud lepingut

muuta uut riigihanget korraldamata. Koosseisuteoks on hankija (esindaja) poolt hankelepingu

muutmine nii, nagu see RHS § 123 kohaselt õigustatud ei ole (vt M. Antonov. RHS § 213

komm-d 5-6 – M. A. Simovart, M. Parind (koost). Riigihangete seadus. Kommenteeritud

väljaanne. Tallinn: Juura 2019; vt ka RHS eelnõu (450 SE I / Riigikogu XIII) seletuskiri, lk

152).

4

Järelikult selleks, et tegu saaks olla karistatav RHS § 213 alusel, peab: i) esiteks olema tegemist

hanke- või raamlepingu muutmisega; ii) teiseks peavad mõnest RHS-i asjaomasest normist (nt RHS

§ 141 lg-st 7) tulenevalt sellise hanke- või raamlepingu muutmisele kohalduma RHS §-s 123

sätestatud kitsendused; iii) kolmandaks peab nimetatud hanke- või raamlepingu muutmine olema

õiguslikult kehtiv ning toimunud RHS §-s 123 sätestatud nõudeid rikkudes. Kui aga ei ole

muudetud hanke- või raamlepingut või kui RHS ei sätesta sellise hanke- või raamlepingu muutmise

korral kohustust lähtuda RHS §-st 123 (isegi, kui vastava lepingu muutmisel RHS § 123

järgimise kohustus tuleneb mõnest eriseadusest), siis karistusõigusnormi määratletuse nõudest

ja analoogia keelust tulenevalt ei saa kirjeldatud juhtumil olla tegemist RHS § 213 lg-s 1

nimetatud väärteoga, st hanke- või raamlepingu muutmisega, mis on toimunud RHS-is

sätestatud nõudeid rikkudes.

Halduslepingute sõlmimisele ning muutmisele kohalduvad ennekõike HMS ja halduskoostöö

seadus (edaspidi ka: HKTS). HKTS § 2 kohaselt kohaldatakse halduslepingule, mille ese on

riigi ja kohaliku omavalitsuse haldusülesannete täitmiseks volitamine, HMS-i, arvestades

HKTS-i erisusi. Halduslepingu muutmine on otsesõnu reguleeritud HMS §-s 102, millel on

Riigikohtu suuniste kohaselt nn hädaklausli iseloom: HMS § 102 lg 1 ja § 105 lg 1 kohaselt

tuleb halduslepingu muutmisel ja lõpetamisel lähtuda tsiviilõigusest, st ennekõike võlaõigus-

seaduse (edaspidi ka: VÕS) lepinguõiguse sätetest, kui HMS ei sätesta teisiti – HMS §-s 102

sätestatul ei ole VÕS-i suhtes ammendavat iseloomu (vt RKHKo 14.06.2019, nr 3-13-481/183,

p-d 22-23).

Eelöeldu põhjal ei saa siiski välistada seda, et eksplitsiitne haldusleping võib (lisaks) evida

hankelepingu immanentseid tunnuseid ja olla seega paralleelselt käsitletav implitsiitse hanke-

lepinguna (kuigi HMS ega HKTS ei sätesta sõnaselgelt, et halduslepingu muutmise korral tuleks

lähtuda lisaks VÕS-ile ka RHS-ist, on Riigikohtu halduskolleegium avaliku bussiliini teenindamise

lepingu kui halduslepingu puhul vähemalt möönnud seda, et „hankelepingu muutmisele on

RHS §-s 123 sätestatud ranged piirangud“ – vt RKHKo 31.03.2022, nr 3-19-312/25, p 9). Teisisõnu,

kui halduslepingu vormis sõlmitud leping vastab olemuslikult RHS-is toodud hankelepingu

definitiivsetele tunnustele, siis võib sellise lepingu sõlmimisele ning ka muutmisele kohalduda

RHS-i vastav reeglistik. Seejuures on Euroopa Liidu riigihankeõigusel baseeruval RHS-i

mõisteaparaadil ja regulatiivsusel valdkondlike õigusaktide suhtes autonoomne iseloom ning

hankelepingu definitsioonil on materiaalne, mitte formaalne, tähendus (vt ka koos viidetega

allikatele: RHS eelnõu (450 SE I / Riigikogu XIII) seletuskiri, lk 20 jj).

RHS § 8 lg 1 defineerib hankelepingut kui hankija ja ettevõtja vahel sõlmitud rahaliste huvidega

seotud lepingut, sh kontsessioonilepingut, mille esemeks on asjad, teenused või ehitustööd.

Kontsessioonilepingu käsitlemist hankelepinguna kinnitab ka RHS § 4 p 13, mille kohaselt

on kontsessioonileping ühe või mitme ettevõtja ja ühe või mitme hankija vahel sõlmitud

hankeleping, mille puhul kontsessionääri tasu seisneb kas ainult õiguses ehitist ekspluateerida

või teenust osutada või selles õiguses koos rahalise maksega ja nõudluse või pakkumisega

seotud äririsk läheb üle kontsessionäärile. RHS §-s 131 on öeldud, et kontsessioonileping võib

olla teenuste või ehitustööde kontsessioonileping: teenuste kontsessioonileping on hankeleping,

mille puhul tasu teenuste osutamise või korraldamise eest seisneb kas ainult õiguses teenuseid

osutada või korraldada või selles õiguses koos rahalise maksega ja nõudluse või pakkumisega

seotud äririsk läheb üle kontsessionäärile.

5

Kui kontsessioonilepingu esemeks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/23/EL

(edaspidi ka: kontsessioonidirektiiv) IV lisas nimetatud sotsiaal- ja eriteenused, siis sellise

lepingu sõlmimiseks on ette nähtud erireeglid.

RHS § 14 lg 2 p 1 järgi on kontsessioonidirektiivi IV lisa 6.–15. jaotises nimetatud eriteenuste

kontsessioonilepingu korral riigihanke piirmääraks 60 000 eurot. Vastavalt RHS § 16 lg-le 3, kui

kontsessioonilepingu eeldatav maksumus on võrdne sotsiaal- ja eriteenuste riigihanke

piirmääraga või ületab seda, peab avaliku sektori hankija kohaldama sotsiaal- ja eriteenuste

kontsessioonilepingu sõlmimisel RHS §-s 144 sätestatud korda. RHS § 144 lg 2 kohaselt

lähtutakse sotsiaal- ja eriteenuste kontsessioonilepingu sõlmimisel RHS §-st 120 ning sotsiaal- ja

eriteenuste kontsessioonilepingutele kohaldatakse ka RHS §-s 121 sätestatut, kuid erinevalt

(tavapäraste) teenuste kontsessioonilepingust ei ole RHS §-s 144 sätestatud, et sotsiaal- ja

eriteenuste kontsessioonilepingu muutmisel peaks hankija lähtuma RHS §-s 123 sätestatust

(vrd RHS § 141 lg 7 esimese lausega). Nimetaud erisus ei ole kaugeltki juhuslik, vaid on taotluslik.

Seadusandja tahe oli jätta RHS-is sätestamata nõuded sotsiaal- ja eriteenuste kontsessioonilepingu

muutmisele ning see tulenes kontsessioonidirektiivist, mille art 19 välistab sotsiaal- ja eriteenuste

kontsessioonilepingute suhtes lepingu muutmise nõuete (art 43) rakendamise. Täpsemalt näeb

kontsessioonidirektiivi art 19 sotsiaal- ja eriteenuste kontsessioonide puhul ette üksnes

kontsessiooniteate (art 31 lg 3) ja kontsessiooni andmise teate (art 32) avaldamist ning

õiguskaitsemeetmete direktiivide 89/665/EMÜ ja 92/13/EMÜ kohaldamisala laiendamist (art

46 ja 47).

Eelnevast tulenevalt saab järeldada, et kui konkreetse halduslepingu esemeks on eriteenuste

osutamiseks kontsessiooni andmine, siis vaatamata sellele, et tegemist võib olla halduslepinguga

ning samal ajal ka hankelepinguga RHS-i tähenduses, ei ole RHS-is sedasorti hankelepingu

muutmisele nõudeid sätestatud ning seega ei ole õiguslikult relevantselt võimalik rääkida ka

hankelepingu muutmisest RHS-is sätestatud nõudeid rikkudes.

19.12.2018 halduslepingu nr 1.1-8/18-456-1 (RT I, 21.12.2018, 52) esemeks on autoveoseaduse

(edaspidi ka: AutoVS) § 47 lg-s 1 ja ühistranspordiseaduse (edaspidi ka: ÜTS) § 42 lg-s 2 riigi

haldusülesande täitmiseks, sh erinevate tegevuslubade/dokumentide väljaandmise otsustamiseks,

volitamine. Kirjeldatu vastab CPV koodile 75100000-7 „Riigihaldusteenused“, mis on käsitletav

eriteenusena nii klassikalise hankedirektiivi 2014/24/EL lisa IV (9. jaotise „Muud haldusteenused

ja teenused valitsusele“) kui ka kontsessioonidirektiivi lisa IV (8. jaotise „Muud haldusteenused ja

teenused valitsusele“) tähenduses. Eristamaks eriteenuste kontsessioonilepinguid, mille muutmisele

ei ole RHS-is nõudeid sätestatud, eriteenuste hankelepingust selle kitsas tähenduses, on olulised

kaks tunnust: i) esiteks, vähemalt osaliselt seisneb kontsessionääri tasu muus kui hankijapoolsetes

rahalistes maksetes; ii) teiseks esineb spetsiifiline kontsessioonirisk.

AutoVS § 47 lg 4 ja ÜTS § 42 lg 23 sätestavad halduslepinguga riigi haldusülesannet täitma

volitatud isiku õiguse tasule, mille suurus on piiratud riigilõivuseaduses sätestatud määraga,

mida riigiasutus võib nimetatud dokumendi taotluse läbivaatamise eest võtta. Halduslepingus

endas on haldusülesande täitmise rahastamine reguleeritud p-des 3.1-3.3 järgmiselt: „Lepingust

tulenevate dokumentide andmise teenuse eest tasuvad nende saajad MTÜ-le. MTÜ-l on õigus

võtta Lepingust tuleneva dokumendi väljastamise eest tasu, mille suurus ei tohi ületada Lepingu

sõlmimise aluseks oleva riigihanke (202755) hankemenetluse käigus MTÜ poolt esitatud

pakkumuses toodud tasusid teenuste osutamise eest ning need tasud kehtivad Lepingu kehtivuse

perioodil. MTÜ poolt esitatud pakkumuses toodud maksumuse vorm teenuste osutamise eest

võetavate tasudega lisatakse käesolevale Lepingule. Ministeerium ei ole kohustatud tasuma

MTÜ-le Lepingust tuleneva haldusülesande täitmise eest ega hüvitama talle haldusülesande

täitmisega seotud kulutusi.“

6

Arvestades, et haldusülesande täitmiseks volitatud isiku tasu seisneb õiguses väljastada lubasid ja

dokumente, mille eest tasuvad nende saajad ning hankija haldusülesande täitmise eest tasu ei

maksa ja sellega seotud kulusid ei hüvita, st haldusülesande täitja ei ole vabastatud lepingu

täitmisega (nõudluse ja pakkumusega) kaasnevast äririskist, on kõnealune haldusleping, kui

seda saaks ühtlasi käsitleda hankelepinguna, vaadeldav mitte tavapärase hankelepinguna, sh

eriteenuste hankelepinguna, ega (tavapäraste) teenuste kontsessioonilepinguna, vaid spetsiifiliselt

eriteenuste kontsessioonilepinguna RHS § 14 lg 2 p 1, § 16 lg 4 ja § 144 tähenduses.

Kuigi riigihangete registrist nähtuva teabe kohaselt ületab mainitud lepingu maksumus riigihanke

piimäära, ei ole RHS-is sellise hankelepingu (eriteenuste kontsessioonilepingu) muutmisele

nõudeid sätestatud ning kohtuvälise menetlejal ei ole võimalik sedastada väärteoteates RHS

§ 123 lg 1 (sh p 3) eelduste puudumise kohta esitatud faktiväidetes RHS § 213 lg 1 järgi karistatava

väärteo tunnuseid. Kuna kirjeldatud teos puuduvad väärteo tunnused ilmselgelt, st väärteo

koosseisu olemasolu on välistatud ka väärteoteates esitatud väidete tegelikkusele vastavuse

korral, puudub siinkohal vajadus hinnata eraldi 22.12.2023 sõlmitud kokkulepe nr 1-6/23/69

kooskõla RHS § 123 lg 1 p-s 3 tooduga.

Lähtudes eeltoodust ning tuginedes VTMS § 29 lg 1 p-s 1 ja § 59 lg-s 2 sätestatule, teatame,

et Rahandusministeerium ei alusta 30.01.2025 registreeritud väärteoteate ajendil väärteo-

menetlust.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Mihhail Antonov

jurist riigi osaluspoliitika ja riigihangete osakond

kohtuvälise menetleja ametnik

Mihhail Antonov 58851448

[email protected]