Märgukiri Riigikogu põhiseaduskomisjonile. Eestis sündinud kodakondsuseta lapse õigus kodakondsusele

Hendrik Johannes Terras

põhiseaduskomisjon

Riigikogu

[email protected]

Teie nr

Meie 14.02.2025 nr 7-4/230561/2501061

Eestis sündinud kodakondsuseta lapse õigus kodakondsusele

Austatud põhiseaduskomisjoni esimees

Õiguskantsleri poole pöördus lapsevanem murega, et tema 2018. aastal Eestis sündinud

kodakondsuseta lapsel pole olnud võimalik saada Eesti kodakondsust.

Asjaolude uurimisel selgus, et kodakondsuse seaduses on lünk. Selle tulemusena ei ole Eestis

sündinud kodakondsuseta lapsel võimalik saada Eesti kodakondsust, kuigi tema vanemad ei ole

ühegi riigi kodanikud, aga üks neist on elanud Eestis elamisloa alusel enne lapse sündi vähem kui

viis aastat.

Selgus, et selle lapse ema on sündinud ja elanud kogu oma elu Eestis ning tal on pikaajalise elaniku

elamisluba. Lapse isa on samuti kodakondsuseta inimene, kuid tema oli enne lapse sündi elanud

Eestis elamisloa alusel vähem kui viis aastat.

Seaduse kohaselt ei ole sellises olukorras kodakondsuseta lapsel võimalik Eesti kodakondsust

saada ka pärast seda, kui ka tema teisel vanemal on täitunud Eestis elamisloa alusel viis aastat

elamist, sest kodakondsuse seadus näeb ette võimaluse anda kodakondsuseta lapsele lihtsustatud

korras Eesti kodakondsus ainult kohe pärast tema sündi. Hiljem on tal võimalik saada Eesti

kodakondsus vaid juhul, kui vähemalt üks lapse vanematest taotleb endale Eesti kodakondsust, või

pärast 15-aastaseks saamist taotleda Eesti kodakondsust üldises korras.

Selline olukord piirab põhjendamatult lapse õigusi. Riik peab tagama, et Eestis sündinud laps, kes

ei omanda sünniga ühegi riigi kodakondsust, ei jääks kodakondsuseta. Pole mõistlikku põhjust,

miks osa lapsi jäetakse kodakondsuseta, kuigi nad on Eestis sündinud, saavad Eesti elamisloa ja

on oma vanemate kaudu Eesti riigiga seotud.

Lapse õigus kodakondsusele

1. Kodakondsuse seaduse (KodS) § 13 lõikes 4 on öeldud, et alla 15-aastane alaealine, kes on

Eestis sündinud või kes asub kohe pärast sündi koos vanema või vanematega püsivalt Eestisse

elama, saab Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras sünni hetkest arvates, kui tema vanemad

või last üksi kasvatav vanem, keda ükski riik ei pea kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks, on

lapse sünni hetkeks elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat.

2

2. Selle sätte eesmärk oli võimaldada anda Eesti kodakondsus lastele, kes ei saa sündides oma

vanemate kaudu ühegi riigi kodakondsust ning jääksid muidu üldse kodakondsuseta. Vanemate

residentsuse nõue kehtestati selleks, et Eesti kodakondsust oleks võimalik omandada vaid neil

lastel, kelle vanematel on Eestiga püsiv suhe.1 Seaduse seletuskirjast nähtub, nagu tuleneks

vanemate residentsusnõue ka rahvusvahelisest õigusest,2 kuid rahvusvahelisest õigusest sellise

piirangu kehtestamise kohustust Eesti riigile ei tulene.

3. Riigil on kohustus tagada, et lapsed ei jääks kodakondsuseta. Lapse õiguste konventsiooni

artiklid 7 ja 8 näevad ette, et igal lapsel on õigus kodakondsusele. Konventsiooni artikli 7 lõikes 1

on sätestatud, et lapsel on õigus kohe pärast sündimist saada kodakondsus. Artikli 7 lõike 2

kohaselt peavad osalisriigid tagama selle õiguste ellurakendamise kooskõlas oma riigisiseste

seaduste ja kohustustega, mis tulenevad seda valdkonda reguleerivatest rahvusvahelistest

dokumentidest, eriti kui vastasel juhul jääks laps kodakondsuseta.

4. ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 24 lõike 3 kohaselt on igal

lapsel õigus kodakondsusele. ÜRO Inimõiguste Komitee on täpsustanud, et riik ei pea andma

kodakondsust igale riigis sündivale lapsele, kuid riigil tuleb võtta tarvitusele kõik kohased abinõud

(nii riigisiseselt kui ka koostöös teiste riikidega), et iga laps saaks pärast sündimist kodakondsuse

(ÜRO Inimõiguste Komitee üldkommentaar nr 17 (1989). – Rights of the child (art 24), p 8).

5. ÜRO Inimõiguste Komitee on Eesti riigil soovitanud tagada, et vastavalt konventsiooni

artikli 24 lõikele 3 saaks iga kodakondsuseta laps Eesti kodakondsuse, kui tema vanemad on

kodakondsuseta inimesed, sõltumata vanemate õiguslikust staatusest (ÜRO Inimõiguste Komitee

kokkuvõtvad järeldused Eesti Vabariigi neljanda perioodilise aruande kohta, 18.04.2019,

CCPR/C/EST/CO/4, p 36(c)). Ka ÜRO Lapse Õiguste Komitee on soovitanud Eesti riigil

soodustada kodakondsuseta laste kodakondsuse omandamist naturalisatsiooni korras (vt ÜRO

Lapse Õiguste Komitee soovitused Eesti riigile, 18.06.2024, CRC/C/EST/CO5-7, p 21a).

6. Niisiis peavad riigid vältima olukorda, kus riigis sündinud laps jääb kodakondsuseta. Sellisel

juhul peaks kodakondsuseta lapsel olema õigus omandada sünniriigi kodakondsus.3 Kui laps on

siiski pärast sündi jäänud kodakondsuseta, on riigil kohustus soodustada kodakondsuse saamist.

Võrdse kohtlemise nõue

7. Järgida tuleb ka võrdse kohtlemise nõuet. Põhiseaduse § 12 lõike 1 kohaselt on kõik seaduse

ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu,

usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude

asjaolude tõttu.

8. Kodakondsuse seadus sätestab erinevad alused, kuidas on lapsel võimalik naturalisatsiooni

korras kodakondsust omandada. Laps saab Eesti kodakondsuse üldiselt juhul, kui tema vanemal

on Eesti kodakondsus. Sellisel juhul saavad vanemad taotleda ka lapsele Eesti kodakondsust (vt

lähemalt KodS § 13 lg 1). Nõnda on võimalik Eesti kodakondsust taotleda alla 15-aastasele

alaealisele, kes elab püsivalt Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel (KodS § 13 lg 2).

1 Kodakondsuse seaduse paragrahvide 13, 15, 18, 19 ja 21 muutmise ning paragrahviga 14 täiendamise seadus 747 SE,

17.06.1998, teise lugemise stenogramm. Vastu võetud 08.12.1998, jõustunud 01.07.1999. 2 Eelnõu 747 SE, seletuskirja lk 1. 3 Õiguskirjanduses on leitud, et sellist kohustust võidakse käsitleda tavaõiguse normina. Vt B. Aaviksoo. Riigi

otsustusruumi ahenemine: kodakondsus nüüdisaegses Euroopas. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013, lk 174.

3

9. Lapsel on võimalik saada kodakondsus ka juhul, kui vanem taotleb endale Eesti kodakondsust.

Alla 15-aastane alaealine saab koos oma Eesti kodakondsust taotleva vanemaga Eesti

kodakondsuse vanemate või alaealist üksi kasvatava vanema taotlusel, kui alaealine elab püsivalt

Eestis Eesti elamisloa või elamisõiguse alusel (KodS § 14 lg 1).

10. Nendel alustel on võimalik lapsel saada Eesti kodakondsus isegi juhul, kui tal on juba mõne

muu riigi kodakondsus (KodS § 3 lg 1).

11. Seadus võimaldab Eesti kodakondsust taotleda ka alaealisele, kes on Eestis sündinud või kes

asub kohe pärast sündi koos Eesti alalisest elanikust vanema või vanematega püsivalt Eestisse

elama ja kellel on pikaajalise elaniku elamisluba või alaline elamisõigus ja kelle ühte vanematest

ei pea ükski riik kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks ja kelle teine vanem on muu riigi

kodanik. Sellele alaealisele saab anda Eesti kodakondsuse seadusliku esindaja taotlusel, kui

alaealise vanem või vanavanem oli 1991. aasta 20. augusti seisuga Eesti elanik (KodS § 13 lg 41).

See otsus jõustub pärast seda, kui laps on vabastatud muu riigi kodakondsusest (KodS § 13 lg 42).

12. Seega on kodakondsuse seadusega ette nähtud võimalus anda Eesti kodakondsus ka nendele

lastele, kelle üks vanem on muu riigi kodanik, samas kui kodakondsuseta vanemate laps võib jääda

kodakondsuseta.

13. Kuigi kodakondsuse seadus annab alaealisele Eesti kodakondsuse omandamiseks mitu

võimalust, jääb osa lapsi siiski ühegi kodakondsuseta. Kui lapse vanemad on kodakondsuseta

inimesed, kuid vähemalt üks neist on elanud Eestis enne lapse sündi elamisloa alusel alla viie

aasta, siis ei ole sellel lapsel võimalik pärast sündi Eesti kodakondsust saada.

14. Hiljem sõltub kodakondsuse omandamine sellest, kas vanemad taotlevad endale Eesti

kodakondsust. Kui vanem ei vasta Eesti kodakondsuse omandamise tingimustele, jääb laps üldse

kodakondsuseta. Alles siis, kui alaealine saab 15-aastaseks, võib ta ise taotleda Eesti kodakondsust

üldises korras (KodS § 6 p 1).

Lapse õiguste piiramine

15. Niisiis piirab KodS § 13 lõikes 4 sätestatud nõue, et lapse mõlemad vanemad peavad olema

elanud Eestis enne lapse sündi seaduslikult vähemalt viis aastat, ülemäära lapse õigusi. Taotletavat

eesmärki, et kodakondsuseta vanemate laps omandaks pärast sündi Eesti kodakondsuse vaid juhul,

kui ta on ka tegelikult seotud Eestiga, on võimalik saavutada ka siis, kui vähemalt üks vanem on

elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat enne lapse sündi.

16. Praegu ei ole lapsel võimalik lihtsustatud korras saada Eesti kodakondsust ka hiljem, kui ka

teine vanem on elanud Eestis elamisloa alusel vähemalt viis aastat. Õiguskantsleri poole

pöördunud lapsevanem oli lapse sünni ajaks elanud Eestis elamisloa alusel kolm aastat, kuid ka

kaks aastat hiljem, kui ta oli elanud Eestis elamisloa alusel viis aastat, ei olnud tal võimalik taotleda

lapsele lihtsustatud korras Eesti kodakondsust. See oleks võimalik ainult juhul, kui vähemalt üks

vanematest taotleks ka endale Eesti kodakondsust.

17. Politsei- ja Piirivalveameti teatel ei ole tegemist üksikjuhuga, kuid neil põhjustel

kodakondsuseta jäänud lapsi on Eestis siiski vähe. Niisiis, kui Riigikogu näeks ette võimaluse anda

Eesti kodakondsus ka nendele lastele, ei oleks sellel olulist mõju Eesti kodakondsuspoliitikale.

Samas täidaks riik oma kohustuse, et ka sellises olukorras olevatele kodakondsuseta lastele oleks

4

tagatud õigus saada kodakondsus. Pole mõistlikku põhjust, miks osa lapsi jäetakse

kodakondsuseta, kuigi nad on Eestis sündinud ja oma vanemate kaudu ka Eesti riigiga seotud.

18. Palun kaaluge võimalust muuta kodakondsuse seadust järgmiselt:

1) Võimaldada Eesti kodakondsus Eestis sündinud lastele, kes ei omanda sünniga ühegi riigi

kodakondsust, juhul kui vähemalt üks lapse vanem on elanud Eestis elamisloa alusel vähemalt

viis aastat enne lapse sündi.

2) Kui Teie hinnangul on siiski kaalukaid põhjusi, mis takistavad eelmise soovituse järgimist,

peaks Eestis sündinud kodakondsuseta lapsele olema võimalik taotleda Eesti kodakondsust

hiljemalt siis, kui tema mõlemad vanemad, kes ei ole ühegi riigi kodanikud, on elanud Eestis

elamisloa alusel vähemalt viis aastat, isegi kui tema sünni ajal ei olnud see nõue täidetud.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Koopia: Siseministeerium

Kristiina Albi 693 8404

[email protected]