Kiri

Vastuvõtmise kuupäev : 17/02/2025

EUROOPA LIIDU KOHUS

Kantselei

13/02/25

Telefon : (352) 43031 Kirjad saata aadressile:

Faks : (352) 433766 Euroopa Liidu Kohus

E-mail : [email protected] Kantselei

Internetiaadress : http://www.curia.europa.eu L - 2925 LUXEMBOURG

Välisministeerium

Islandi väljak 1

15049 Tallinn

EESTI/ESTONIA

1322115.6 FR

Eelotsuse asi C-239/24

Aurnois

[eelotsusetaotluse esitanud kohus (kohtud): Cour d'appel de Bruxelles - Belgia]

Menetluse jätkamine

Euroopa Kohtu kohtusekretär teatab Teile, et Euroopa Kohtu presidendi 05/02/2025 otsusega

jätkatakse menetlust kodukorra artikli 55 lõike 2 alusel.

Vastavalt protokolli Euroopa Liidu Kohtu põhikirja kohta artikli 23 teisele lõigule koostoimes

Euroopa Kohtu kodukorra artikliga 51 on liikmesriigi kohtu menetluses oleva kohtuasja pooltel,

liikmesriikidel, komisjonil ning juhul, kui nad leiavad, et neil on eelotsusetaotluses tõstatatud

küsimuste suhtes eriline huvi, Euroopa Parlamendil, nõukogul ja Euroopa Keskpangal ja vajaduse

korral ka liidu institutsioonil, organil või asutusel, mis on vastu võtnud õigusakti, mille kehtivus või

tõlgendamine on vaidlustatud, õigus esitada eelotsusetaotluse kohta Euroopa Kohtule kirjalikke

seisukohti või märkusi kahe kuu ja kümne päeva jooksul alatest käesoleva teate kättesaamisest,

kusjuures seda tähtaega ei pikendata.

Lisaks sellele võivad põhikirja artikli 23 kolmanda lõigu kohaselt teised Euroopa Majanduspiirkonna

lepingu osalisriigid, kes ei ole liikmesriigid, samuti EFTA järelevalveasutus esitada juhul, kui

küsimuse all on mõni kõnealuse lepingu reguleerimisaladest, Euroopa Kohtule kirjalikke seisukohti

samasuguse mittepikendatava kahe kuu ja kümne päeva pikkuse tähtaja jooksul.

Kohtusekretär juhib Teie tähelepanu sellele, et kohtuasjaga seotud dokumendid tuleb toimikusse

lisamiseks esitada menetluse kirjaliku osa jooksul.

-2-

Juhime Teie tähelepanu ka menetlusdokumentide pikkust, vormi ja esitusviisi puudutavatele

juhistele, mis sisalduvad aktis Praktilised juhised pooltele seoses Euroopa Kohtule esitatavate

kohtuasjadega, mis on kättesaadav Euroopa Kohtu veebisaidil (www.curia.europa.eu) rubriigis

„Euroopa Kohus – Menetlus“, ning esitatud kirjalike seisukohtade või märkuste avaldamisele

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 96 lõikes 3 ette nähtud tingimustel. Kõigil põhikirja artiklis 23

nimetatud huvitatud isikutel palutakse seega mitte viidata oma seisukohtades või märkustes

isikuandmetele või eelotsusetaotluses varjatud andmetele.

Maria Siekierzyńska

Ametnik

Vastuvõtmise kuupäev : 17/07/2024

Anonüümseks muudetud versioon

Tõlge C-239/24 - 1

Kohtuasi C-239/24 [Aurnois]i

Eelotsusetaotlus

Saabumise kuupäev:

2. aprill 2024

Eelotsusetaotluse esitanud kohus:

Cour d’appel de Bruxelles (Brüsseli apellatsioonikohus, Belgia)

Eelotsusetaotluse kuupäev:

12. detsember 2023

Kaebuse esitajad:

FP

LD

Vastustaja:

Procureur fédéral (riigiprokurör)

[…]

COUR D’APPEL DE BRUXELLES’I (BRÜSSELI

APELLATSIOONIKOHUS)

KRIMINAALASJADE KOLLEEGIUMI OTSUS

Kohtuasjas, mille pooled on Procureur fédéral (riigiprokurör)

ja

1. FP, […]

i Käesoleval kohtuasjal on väljamõeldud nimi. See ei vasta ühegi menetlusosalise tegelikule nimele.

ET

EELOTSUSETAOTLUS 12.12.2023 – KOHTUASI C-239/24

2

Anonüümseks muudetud versioon

2. LD, […]

[…]

Kaebuse esitajad,

[…] [menetlus]

***

1.

[…]

Kriminaalasjade kolleegium otsustas [23. mai 2023. aasta kohtuotsuses] muu

hulgas, et FP-l ja LD-l ei ole õigust praeguses menetluses osaleda, ning tegi

määruse suulise menetluse uuendamiseks, et teha otsus riikliku süüdistuse

vastuvõetavuse kohta seoses kaebuses ning FP ja LD lisamärkuses nimetatud

asjaoludega.

Käesoleva kohtuotsuse mõistmise lihtsustamiseks tuletab apellatsioonikohus,

kriminaalasjade kolleegium, siiski meelde, et kaebuse esitajad esitasid

2. detsembril 2021 riigiprokuratuurile kuriteokaebuse, milles nad süüstasid X-i

(kaebuse kohaselt on asjasse segatud mitmed Saudi režiimi alla kuuluvad isikud)

inimsusevastaste kuritegude toimepanemises (karistusseadustiku artikkel 136 ter).

Kaebuse esitajad on sisuliselt esitanud kaebuse represseerimise peale, mida paneb

toime Saudi Araabia režiim nende õe SX-i suhtes, kes on Saudi Araabia kodanik

ja rahumeelne naiste õiguste aktivist oma riigis, ning paljude teiste isikute suhtes,

keda on meelevaldselt ja ebaseaduslikult vahistatud ja kinni peetud, piinatud ja

ebainimlikult koheldud ning kes on langenud sunniviisilise kadumise, tapmise,

mõrva vms ohvriks.

Kaebuse esitajad heidavad ette, et karistades igasugust vastuseisu kehtivale

režiimile, on Saudi Araabia juhid süüdi inimsusevastastes kuritegudes

(karistusseadustiku artikli 136 ter tähenduses)1.

Apellatsioonikohtu kriminaalasjade kolleegium rõhutas 23. mai 2023. aasta

kohtuotsuses, et riigiprokurör pöördus taotlusega tema poole kriminaalmenetluse

seadustiku sissejuhatava osa (code de procédure pénale, edaspidi „TPCPP“)

artikli 10 lõike 1 bis alusel õiguspäraselt.

– Kaebuse ja riikliku süüdistuse vastuvõetavus ning rasked

rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumised

1 Raskeid rikkumisi reguleerivad karistusõiguse normid lisati 5. augusti 2003. aasta seadusega karistusseadustiku II raamatu jaotisesse

I bis – Rahvusvahelise humanitaarõiguse rasked rikkumised.

AURNOIS

3

Anonüümseks muudetud versioon

2.

Vastupidiselt kaebuse esitajatele ei nõudnud föderaalkohtunik

eeluurimiskohtunikult kaebuse läbivaatamist.

Seevastu leidis föderaalkohtunik, et üks või mitu TPCPP artikli 10 lõike 1 bis

kolmanda lõigu punktides 1, 2 ja 3 sätestatud tingimustest on täidetud, ja pöördus

eespool nimetatud sätte alusel apellatsioonikohtu kriminaalasjade kolleegiumi

poole, paludes tuvastada, et Belgia kohtutel puudub pädevus ning et riiklik

süüdistus on vastuvõetamatu.

Ta nõuab, et apellatsioonikohtu kriminaalasjade kolleegium tuvastaks, et TPCPP

artikli 10 lõikes 1 bis ette nähtud tingimused ei ole käesolevas menetluses täidetud

selleks, et saaks Belgias esitada Saudi Araabias toime pandud süütegude tõttu

süüdistuse isiku vastu, kes ei ela Belgia territooriumil, ning tunnistaks kaebuse

esitajate kaebuse seega vastuvõetamatuks.

Seejuures vaidlustab ta asjaolu, et kaebajad on „ohvri“ staatuses, mis on nõutav.

3.

Mis puutub rahvusvahelise humanitaarõiguse rasketesse rikkumistesse, mis on

väidetavalt toime pandud välisriigis – nagu käesolevas asjas ja eeldusel, et need

on tõendatud –, siis on kriminaalmenetluse seadustiku (Code de procédure pénale)

sissejuhatavas osas kehtestatud ranged kohtualluvuse kriteeriumid, mis nõuavad,

et toimepanijal on Belgiaga side kas Belgia kodakondsuse või selle kaudu, et tema

peamine elukoht on Belgia territooriumil või et ohver on Belgia kodanik,

poliitilise põgeniku staatuses2 Belgias või tema tegelik elukoht on vähemalt kolm

aastat Belgias.

Käesoleval juhul näib, et ühelgi toimepanijal ei ole Belgia kodakondsust ega

peamist elukohta Belgias.

Seega ei saa Belgia kohtute pädevus põhineda aktiivse isikulise kohtualluvuse

põhimõttel [ehk põhimõttel, et riik saab oma seadusi oma kodanike suhtes

jõustada ka välisriigi territooriumil] (TPCPP artikkel 6).

Mis puudutab Belgia kohtute passiivset isikulist kohtualluvust [et Belgia võib

Belgia kodaniku vastu välisriigis toime pandud teo eest võtta välisriigi kodaniku

vastutusele] (TPCPP artikli 10 lõige l bis), siis selleks tuleb kohaldada kahte

kumulatiivset tingimust:

– asjaolud peavad prima facie kujutama endast rahvusvahelise

humanitaarõiguse rasket rikkumist;

2 Lugeda „rahvusvahelise kaitse või täiendava kaitse saaja“.

EELOTSUSETAOTLUS 12.12.2023 – KOHTUASI C-239/24

4

Anonüümseks muudetud versioon

– see raske rikkumine peab olema toime pandud isiku vastu, kes on

Belgia kodanik, kellele on Belgias antud pagulasseisund või kes on

elanud Belgias vähemalt kolm aastat.

Vastasel juhul on riiklik süüdistus vastuvõetamatu.

4.

Apellatsioonikohtu kriminaalasjade kolleegiumile esitatud asjaolude kohaselt on

tuvastatud, et isegi kui kaebuse esitajate õde SX on langenud kuritegude ohvriks,

mille kohta kaebajad esitanud suures osas dokumenteeritud kaebuse ja mis võivad

esmapilgul kujutada endast rasket rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumist, ei

saa [see] olla aluseks Belgia kohtute kohtualluvusele eespool viidatud artikli 10

lõike 1 bis alusel, sest SX ei ole „isik, kes on asjaolude toimumise ajal Belgia

kodanik või Belgias pagulasena tunnustatud ja kelle alaline elukoht on seal“.

Nimelt ei nähtu ühestki toimiku dokumendist, mida on apellatsioonikohtu

kriminaalasjade kolleegium arvesse võtnud, et SX oli või väidetavalt oli

kuriteokaebuses nimetatud asjaolude toimumise ajal Belgia kodanik, Belgia elanik

või koguni Belgias pagulasena tunnustatud.

Need tingimused peavad nimelt isiku puhul, kelle vastu on toime pandud

rahvusvahelise humanitaarõiguse raske rikkumine, olema asjaolude toimumise

ajal täidetud3.

5.

Kaebuse esitajad väidavad siiski, et nad ei ole ohvrid mitte ainult nende õe vastu

toime pandud kuritegude tagajärgede neile edasikandumise tõttu, vaid ka otsesed

humanitaarkaristusõiguse raskete rikkumiste, täpsemalt sunniviisilise kadumise ja

piinamise ohvrid.

Nad väidavad seega, et riiklik süüdistus on vastuvõetav, kuna nende mõlema

puhul on nõutavad Belgiaga seotuse kriteeriumid täidetud ning nad on ise isikud,

kelle vastu on teod toime pandud eespool viidatud artikli 10 lõike 1 bis

tähenduses.

Kaebuse esitajad väidavad, et kuriteokaebuses nimetatud teod pandi toime

ajavahemikul 2018–2021 ehk pärast nende Belgias registrisse kandmist, kus nad

on nende sõnul endiselt registreeritud.

6.

Rahvusvahelises õiguses on mitmeid olukordi või kuritegusid, mis võivad tekitada

mitut liiki ohvreid, näiteks inimsusvastased kuriteod.

3 Cass. (kassatsioonikohus), 17. detsember 2003, P.03.1517 ja cour d’arbitrage (vahekohus), 13. aprill 2005 www.juridat.be.

AURNOIS

5

Anonüümseks muudetud versioon

Rahvusvahelise õiguse normides kasutatakse vastavate ohvriliikide

määratlemiseks või kindlakstegemiseks erinevaid kriteeriume4.

Kaebuse esitajate esitatud arvukad viited (tekstid, rahvusvahelised aruanded, nii

õigusteooria kui ka kohtupraktika viited, arvamused) on seotud otsestele või

kaudsetele ohvritele rahvusvahelise õiguse kuriteoga tekitatud kahju

hüvitamisega.

Asjaolu, et rahvusvaheline õigus näeb ette õiguse hüvitisele ka nende ohvrite

jaoks, ei mõjuta siiski kindlaks tegemist, kas seda ohvri mõistet tuleb kasutada

seotuse kriteeriumina eespool viidatud artikli 10 lõike 1 bis tähenduses.

See õigusnorm ei sisalda ekstraterritoriaalse jurisdiktsiooni kriteeriumi

kehtestamiseks, mis peaks olema riikliku süüdistuse vastuvõetavuse aluseks,

mõistet „ohver“, olgu siis otsene või kaudne ohver, vaid mõistet „isik, kelle vastu

on teod toime pandud“.

7.

Kohtuseadustiku (Code judiciaire) artiklis 17 on määratletud tingimused, mis

peavad olema täidetud selleks, et ohver saaks esitada vastuvõetava tsiviilhagi.

[See] ei saa siiski anda käesolevas asjas kaebajatele nende staatust ega õigustada

Belgia eksterritoriaalset jurisdiktsiooni, mis on kehtestatud üldnormidest erandit

tegete normidega.

Nimelt tuleb eristada tsiviilhagejat, kellel on õigus nõuda kahju hüvitamist, ja

kaebuse esitajat, kellega võib põhjendada riikliku süüdistuse esitamist

eksterritoriaalse jurisdiktsiooni raames.

Eespool viidatud 5. augusti 2003. aasta seaduse ettevalmistavatest materjalidest

nähtub, et seadusandja kasutas terminoloogiat selleks, et nõuda tihedat seost

Belgiaga.

Seadusandja eesmärgid on vältida, et kaebusi esitavad isikud, kes asuvad

Belgiasse elama ainult selleks, et leida seal võimalus muuta Belgia kohtud

pädevaks süütegude osas, mille ohvriks need isikud on väidetavalt langenud.

Cour de cassation (kassatsioonikohus) otsustas 17. detsembri 2003. aasta otsuses5,

[…] et ei ole ühtegi rahvusvahelise õiguse normi, mis kohustaks Belgiat teostama

vaikimisi üldist kohtualluvust kohtuasja esemeks olevate kuritegude suhtes.“

Samuti nii New Yorgis 20. detsembril 2006 vastu võetud kõigi isikute kaitsmist

kadunuks jääma sundimise eest käsitlevat rahvusvahelist konventsiooni (Mon.

30. juuni 2011) artiklis 9 kui ka 10. detsembri 1984. aasta piinamise ning muu

4 […] [õiguskirjandus].

5 Cass. (kassatsioonikohus) 17. detsember 2003, P.03.1517.F/4, © Juridat, 06.10.2010, www.juridat.be.

EELOTSUSETAOTLUS 12.12.2023 – KOHTUASI C-239/24

6

Anonüümseks muudetud versioon

julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase

konventsiooni artiklis 5 on nende konventsioonide osalisriikidele ette nähtud

võimalus kehtestada „vajaduse korral“ oma jurisdiktsioon.

[See] ei välista siiski, et sõnad „isik, kelle vastu on teod toime pandud“ vastavad

mõistele „ohver“ ja et kaebuse esitajad ei vasta sellele mõistele 6 7.

Cour de cassation (kassatsioonikohus) otsustas küll oma 17. detsembri 2003. aasta

kohtuotsuses8, et

„[…] Kriminaalmenetluse seadustiku artikli 10 lõikes 1 bis ette nähtud

elukohatingimust tuleb kohaldada mitte kaebaja suhtes, vaid selle isiku suhtes,

kelle vastu on toime pandud rahvusvahelise humanitaarõiguse raske rikkumine“,

mis föderaalkohtuniku arvates tähendab, et selles sättes nõutud seotuse

kriteeriumidele võivad vastata ainult rahvusvahelise humanitaarõiguse raske

rikkumise otsesed ohvrid – mitte kaudsed ohvrid.

[See] ei ole siiski piisav, et algusest peale välistada, et käesoleval juhul võiks

kaebuse esitajaid pidada ohvriteks või „isikuks, kelle vastu on toime pandud

rahvusvahelise humanitaarõiguse raske rikkumine “, nagu on ette nähtud eespool

viidatud artikli 10 lõikes 1 bis, võttes eelkõige arvesse „ohvri“ staatuse määratlust

erinevates rahvusvahelistes konventsioonides, mis nõuavad ohvriks

kvalifitseerimiseks mitte seda, et nad oleksid „otsesed“ ohvrid, vaid et neile on

tekitatud isikukahju, see tähendab otsest kahju.

Cour de cassationi (kassatsioonikohus) 17. detsembri 2003. aasta otsus tehti enne

ohvrite direktiivi (Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta

direktiiv 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile

pakutava toe ja kaitse miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu

raamotsus 2001/220/JSK (ELT 2012, L 315, lk 57)) Belgia õigusesse ülevõtmist.

Selles direktiivis on sätestatud miinimumnõuded, mille peavad Euroopa Liidu

liikmesriigid kuriteoohvritele tagama, ning seda kohaldatakse kõigi liidus

toimuvate kriminaalmenetluste suhtes9 ja see on Belgia õigusesse üle võetud10.

6 Seaduseelnõus, mille tulemusel võeti vastu eespool viidatud 5. augusti 2003. aasta seadus, on lisaks seoses isiku passiivsuse

põhimõttega nimetatud „seotuse kriteeriumina, et ohver on Belgia kodanik või on elanud Belgias tegelikult, alaliselt ja seaduslikult

vähemalt kolm aastat (kriminaalmenetluse seadustiku sissejuhatava osa artikkel 10)“ ([…] [seaduseelnõu pealkiri],

Dok nr 51-0103/001, lk 5 aadressil https://www.lachambre.be/FLWB/pdf/51/0103/51K0103001.pdf).

7 Seda rahvusvahelise humanitaarõiguse raske rikkumise ohvri mõistet kui Belgiaga seotuse kriteeriumi kasutati ka 22. mai 2006. aasta

seaduse vastuvõtmisel, millega täiendati eespool viidatud artikli 10 lõiget 1 bis, mille seletuskirjas on sätestatud: „5. augusti

2003. aasta seadusega lisatud sissejuhatava osa artikli 10 lõikes 1 bis on ette nähtud isiku passiivsuse põhimõte rahvusvahelise

humanitaarõiguse raskete rikkumiste korral, mis on toime pandud Belgia kodanikust ohvri suhtes või kes on asjaolude toimumise ajal

elanud Belgias teatud tingimustel vähemalt kolm aastat“ ([…] [seaduseelnõu pealkiri], [dok nr 51/2305/001], lk 5 aadressil

https://www.lachambre.be/FLWB/pdf/51/2305/51K2305001.pdf).

8 […].

9 [Põhjendus 13].

AURNOIS

7

Anonüümseks muudetud versioon

Direktiivi artiklis 2 on sätestatud:

„1. Käesoleva direktiivi kohaldamisel kasutatakse järgmisi mõisteid:

a) „kuriteoohver“ –

i) füüsiline isik, kes on kannatanud kahju, sealhulgas füüsilist, vaimset või

emotsionaalset kahju, või kandnud varalist kahju, mille on otseselt põhjustanud

kuritegu;

ii) sellise isiku pereliige, kelle surma kuritegu otseselt põhjustas, ja kes on selle

isiku surma tagajärjel kahju kannatanud;

b) „pereliige“ – kuriteoohvri abikaasa; isik, kes elab koos ohvriga püsivalt ja

pidevalt ühises majapidamises, olles temaga kindlas ja lähedases suhtes; ohvri

lähisugulased, õed-vennad ja ülalpeetavad;

[…]“.

Punktis ii osutatud mõiste „pereliige“ ei ole käesoleval juhul asjakohane, sest see

viitab surmale, samas kui kohtule esitatud tõendite kohaselt ei ole kaebuse esitajad

surnud isiku pereliikmed.

Eeldusel, et faktilised asjaolud on tõendatud, märgivad kaebuse esitajad, et nad on

ohvrid direktiivi artikli 2 [lõike 1 punkti a] tähenduses, kuna nad on kannatanud

kahju, mille on otseselt põhjustanud inimsusevastased kuriteod, mille peale nad on

kaevanud, eelkõige nende õe SX-i suhtes väidetavalt toime pandud sunniviisilise

kadumise ja piinamise tegude kaudu.

Kaebuse esitajad väidavad samuti, et nemad kui rahvusvahelise humanitaarõiguse

raske rikkumise läbi peamiselt kannatanud isiku lähedased võivad kannatada

kahju vaimse või emotsionaalse puutumatuse kahjustamise tagajärjel

psühholoogilise mõju tõttu, mida võivad need väga rasked kuriteod põhjustada,

ja trauma tõttu, mida on nende kuritegudega tekitatud, ning varakahju, mis võib

tekkida näiteks vaimsest traumast tingitud töövõimetuse korral.

Nad leiavad, et seega tuleb neid käsitada ohvritena direktiivi artikli 2 [lõike 1

punkti a] tähenduses ja et see mõiste hõlmab mõistet „isik“, kelle vastu on toime

pandud rahvusvahelise humanitaarõiguse raske rikkumine eespool viidatud

artikli 10 lõike 1 bis tähenduses.

Käesoleval juhul ei ole kriminaalasjade kolleegiumil piisavalt andmeid, et

tunnistada ega algusest peale vaidlustada kaebuse esitajate staatust rahvusvahelise

10 Direktiiv võeti Belgia õigusesse üle [28.] oktoobri 2016. aasta seadusega, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu

20. oktoobri 2010. aasta direktiivi 2010/64/EL õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu

25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse

miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu raamotsus 2001/220/JSK, ülevõtmist (M.B., 24. november 2016), ja 13. jaanuari

2006. aasta seadus, millega võetakse üle nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/80/EÜ, mis käsitleb kuriteoohvritele hüvitise

maksmist (M.B., 31. jaanuar 2006).

EELOTSUSETAOTLUS 12.12.2023 – KOHTUASI C-239/24

8

Anonüümseks muudetud versioon

humanitaarõiguse raskete rikkumiste ohvritena eespool viidatud artikli 10

punkti 1 bis tähenduses.

8.

[…]

[…]11 […]12

[…] [konstitutsioonikohtusse pöördumise vajaduse puudumine]

• Euroopa Liidu Kohtule esitatud eelotsuse küsimuste kohta

9.

[…]13 [Euroopa Kohtu pädevus]

Apellatsioonikohus, kriminaalasjade kolleegium, peab vajalikuks pöörduda

Euroopa Kohtu poole, et see tõlgendaks liidu õigust.

Nimelt ei võimalda apellatsioonikohtu kriminaalasjade kolleegiumile esitatud

tõendid tal praeguses menetlusstaadiumis piisavalt lahendada küsimusi ohvrite

direktiivi artikli 2 tõlgendamise kohta, kuigi see on tema menetluses oleva

vaidluse lahendamiseks vajalik.

Nimelt tuleb kindlaks teha, kas kaebuse esitajaid SX-i õdedena tuleb pidada mitte

ainult kaudseteks ohvriteks, vaid ka kuriteokaebuses nimetatud kuritegude

otsesteks ohvriteks, kuna esmapilgul kujutavad need teod endast rahvusvahelise

humanitaarõiguse rasket rikkumist, eeldusel et faktilised asjaolud on tõendatud.

[…]

NENDEL PÕHJUSTEL

APELLATSIOONIKOHUS, KRIMINAALASJADE KOLLEEGIUM,

[…]

[…],

Palub […] Euroopa Liidu Kohtul vastata järgmistele eelotsuse küsimustele:

„

11 […].

12 […].

13 […].

AURNOIS

9

Anonüümseks muudetud versioon

• [1.] Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri

2012. aasta direktiivi 2012/29/EL, millega kehtestatakse

kuriteoohvrite õiguste ning neile pakutava toe ja kaitse

miinimumnõuded ning asendatakse nõukogu

raamotsus 2001/220/JSK, artikli 2 [lõike 1 punkti a alapunkti i]

tuleb tõlgendada nii, et sellega on arvatud mõiste „ohvrid“ alla

ja seega direktiivis määratletud õigustega isikute hulka niisuguse

isiku lähedased pereliikmed, kes on tema suhtes toime pandud

rahvusvahelise humanitaarõiguse raske rikkumise tõttu

sunniviisiliselt kadunud või keda on piinatud, võttes arvesse kõigi

isikute kaitsmist kadunuks jääma sundimise eest käsitlevat

rahvusvahelist konventsiooni ja ÜRO piinamisvastast

konventsiooni?

• [2.] Kas 25. oktoobri 2012. aasta direktiivi 2012/29/EL artikli 2

[lõike 1 punkti a alapunkti i] tuleb tõlgendada nii, et sellega on

arvatud mõiste „ohvrid“ alla ja seega direktiivis määratletud

õigustega isikute hulka pereliikmed, kelle vaimset või

emotsionaalset puutumatust on kahjustatud või kellele on

tekitatud varakahju, mis on otseselt põhjustatud rahvusvahelise

humanitaarõiguse raskest rikkumisest, mis on toime pandud

peamiselt lähedase pereliikme vastu?

[…] [menetlus]