Kiri

Head komisjoniliikmed!

Oleme rahvusena läbi elanud kaks suuremat küüditamist. Küüditamine ehk ümberasustamine oli võigas sündmus. See oli kuritegu. Sellel polnud seost küüditatud inimeste tegude või tegematajätmisega, see oli suurriigi karistusoperatsioon, võimu näitamine.
On teada, et kurjategijaid karistatakse, kuid mis kurjategija on kolmepäevane lapseke või 95aastane rauk. Või naised, lapsed, perekonnad. Kõik nad suruti loomavagunitesse ja saadeti teadmatusse, saatesõnadega: lähete igaveseks ja tagasiteed ei ole. Ometi tulime tagasi koju, mitte küll kõik, aga tulime siiski nagu linnud oma lagunenud pesakastide juurde.
Lapsena ühes perekonnaga Siberisse küüditatuna küsin, kus on meie lapsepõlv, kus on õdede ja vendade noorus ja karjäär. Kuhu jäi isa-ema tervis. Ainult masendus.
Selle leevendamiseks ja heastamiseks on Riigikogu välja andnud Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadus (jõustunud 01.01.2004).
§ 1(1) Käesoleva seaduse eesmärk on leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt 1940. aasta 16. juunist kuni 1991. aasta 20. augustini õigusvastaselt represseeritud isikutele tehtud ülekohut.
Sama seaduse § 5 on sätestatud Vabariigi Valitsuse kohustused.
Üks Justiitsministeeriumi ülesandeid on lahendada represseeritute ja nendega võrdsustatud inimeste muresid. Selle nimel juhib ministeerium asjatundjate komisjoni ning korraldab represseeritute mälestuse jäädvustamise ja okupantriikide repressiivpoliitika uurimise toetamist riigieelarve kaudu.
Küsimus on selles, kas tõlgendati seadust üheselt ja käituti vastavalt.
Vabariigi Valitsuse kohustused on eraldiseisvad üksused, kuid tegevusega toetavad eesmärki. Kas on põhjust huvide konflikti tekkeks ja erinevate poolte esinduse liikmete nimelist kattumist? Samuti tuleb jälgida, et ei tekiks represseeritud isikute maine rikkumist ega õiglustunde riivamist.
Komisjonis ei hoita kedagi vägisi ja vastu tema tahtmist, komisjoni liige toimib südametunnistuse järgi ja osaleb valitsuskomisjonis nimetusega ”Asjatundjate komisjon poliitilistel põhjustel represseeritud inimeste sotsiaalse tagatise küsimuste läbitöötamiseks”.

Istungil saame teada Patareivangla muuseumiosast väikese ülevaate, memoriaaliga seonduvad teemad hästi.
Pole vihjet represseeritute sotsiaalse olukorra hindamise koha, pole tehtud rahulolu-uuringut.
Oleme järjest kahanev huvigrupp. Iga päev kaob loojangusse keegi meie ridadest. Ei jätku meil vahendeid leinakimbu muretsemiseks või järelehüüde toimetamiseks. Miks on nii?
Kas on linnukesel muret? Kaugel sellest. Justiitsministeeriumi partneriks on ERAF. Selge siis.
Komisjoni kokkusaamine on siiani olnud suvaline. Korraline istung võiks iga kord alata küünla süütamisega ja väikese leinaseisakuga lahkunuid mälestades. Aga ei, kohtume nagu juhututtavad, kelle puudub ühine huvi ja eesmärk. Miks me oleme sellised?

Kahetsusväärne teave on 14.01.2025 komisjoni istungi protokollis kirjas:
Komisjoni töös korra tagamiseks ja küsimuste lahendamiseks jäävad käed lühikeseks. Miks siis?
Peame rääkima laiemale üldsusele okupatsiooniaja kuritegudest. See tuleb esile loodud Balti Alliansi nelja riigi okupatsiooniohvrite ühingute koostöölepingu tegevusest. Ennetavalt käiakse välja, et see ei ole riigi poolt siduv. Kuidas siis nii, kas oleme ise süüdi, et politseid ei kutsunud küüditamise ajal. Naerukoht!
Kas selleks on vaja valitsuskomisjoni sildi all ebamäärasel ajal tunnikeseks kokku tulla. Jutud konsensuslikult teadmiseks võtta ja see on kõik, mida me represseeritutest arvame. Kui tahame endid valitsuskomisjoni tähtsa liikmena tunda, võime seda teha kodus peegli ees.

Enno Uibo
1949. Siberi vangilaagrisse küüditatu
Murtud Rukkilille Ühingu liige

Head komisjoniliikmed!

Oleme rahvusena läbi elanud kaks suuremat küüditamist. Küüditamine ehk ümberasustamine oli võigas sündmus. See oli kuritegu. Sellel polnud seost küüditatud inimeste tegude või tegematajätmisega, see oli suurriigi karistusoperatsioon, võimu näitamine.
On teada, et kurjategijaid karistatakse, kuid mis kurjategija on kolmepäevane lapseke või 95aastane rauk. Või naised, lapsed, perekonnad. Kõik nad suruti loomavagunitesse ja saadeti teadmatusse, saatesõnadega: lähete igaveseks ja tagasiteed ei ole. Ometi tulime tagasi koju, mitte küll kõik, aga tulime siiski nagu linnud oma lagunenud pesakastide juurde.
Lapsena ühes perekonnaga Siberisse küüditatuna küsin, kus on meie lapsepõlv, kus on õdede ja vendade noorus ja karjäär. Kuhu jäi isa-ema tervis. Ainult masendus.
Selle leevendamiseks ja heastamiseks on Riigikogu välja andnud Okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadus (jõustunud 01.01.2004).
§ 1(1) Käesoleva seaduse eesmärk on leevendada Eestit okupeerinud riikide poolt 1940. aasta 16. juunist kuni 1991. aasta 20. augustini õigusvastaselt represseeritud isikutele tehtud ülekohut.
Sama seaduse § 5 on sätestatud Vabariigi Valitsuse kohustused.
Üks Justiitsministeeriumi ülesandeid on lahendada represseeritute ja nendega võrdsustatud inimeste muresid. Selle nimel juhib ministeerium asjatundjate komisjoni ning korraldab represseeritute mälestuse jäädvustamise ja okupantriikide repressiivpoliitika uurimise toetamist riigieelarve kaudu.
Küsimus on selles, kas tõlgendati seadust üheselt ja käituti vastavalt.
Vabariigi Valitsuse kohustused on eraldiseisvad üksused, kuid tegevusega toetavad eesmärki. Kas on põhjust huvide konflikti tekkeks ja erinevate poolte esinduse liikmete nimelist kattumist? Samuti tuleb jälgida, et ei tekiks represseeritud isikute maine rikkumist ega õiglustunde riivamist.
Komisjonis ei hoita kedagi vägisi ja vastu tema tahtmist, komisjoni liige toimib südametunnistuse järgi ja osaleb valitsuskomisjonis nimetusega ”Asjatundjate komisjon poliitilistel põhjustel represseeritud inimeste sotsiaalse tagatise küsimuste läbitöötamiseks”.

Istungil saame teada Patareivangla muuseumiosast väikese ülevaate, memoriaaliga seonduvad teemad hästi.
Pole vihjet represseeritute sotsiaalse olukorra hindamise koha, pole tehtud rahulolu-uuringut.
Oleme järjest kahanev huvigrupp. Iga päev kaob loojangusse keegi meie ridadest. Ei jätku meil vahendeid leinakimbu muretsemiseks või järelehüüde toimetamiseks. Miks on nii?
Kas on linnukesel muret? Kaugel sellest. Justiitsministeeriumi partneriks on ERAF. Selge siis.
Komisjoni kokkusaamine on siiani olnud suvaline. Korraline istung võiks iga kord alata küünla süütamisega ja väikese leinaseisakuga lahkunuid mälestades. Aga ei, kohtume nagu juhututtavad, kelle puudub ühine huvi ja eesmärk. Miks me oleme sellised?

Kahetsusväärne teave on 14.01.2025 komisjoni istungi protokollis kirjas:
Komisjoni töös korra tagamiseks ja küsimuste lahendamiseks jäävad käed lühikeseks. Miks siis?
Peame rääkima laiemale üldsusele okupatsiooniaja kuritegudest. See tuleb esile loodud Balti Alliansi nelja riigi okupatsiooniohvrite ühingute koostöölepingu tegevusest. Ennetavalt käiakse välja, et see ei ole riigi poolt siduv. Kuidas siis nii, kas oleme ise süüdi, et politseid ei kutsunud küüditamise ajal. Naerukoht!
Kas selleks on vaja valitsuskomisjoni sildi all ebamäärasel ajal tunnikeseks kokku tulla. Jutud konsensuslikult teadmiseks võtta ja see on kõik, mida me represseeritutest arvame. Kui tahame endid valitsuskomisjoni tähtsa liikmena tunda, võime seda teha kodus peegli ees.

Enno Uibo
1949. Siberi vangilaagrisse küüditatu
Murtud Rukkilille Ühingu liige