Vana-Nursi mõisa peahoone, pargi ja valitsejamaja kultuurimälestiseks olemise lõpetamine

MINISTRI KÄSKKIRI

Tallinn 19.02.2025 nr 48

Vana-Nursi mõisa peahoone, pargi ja

valitsejamaja kultuurimälestiseks olemise

lõpetamine

Käskkiri antakse muinsuskaitseseaduse (edaspidi MuKS) § 20 lõike 1 punktide 4 ja 5 ja § 20

lõike 2 alusel

1. Lõpetan ehitismälestiseks tunnistatud „Vana-Nursi mõisa peahoone, 19. saj. II pool“

kultuurimälestiseks olemise (kultuurimälestiste registri number 14086; asukoht Võru

maakond, Võru vald, Lompka küla, Vana-Nursi mõis, KÜ 91701:001:1920).

2. Tunnistan kehtetuks kultuuriministri 12.11.1997 määruse nr 72

„Kultuurimälestiseks tunnistamine“ punkti 34.

3. Lõpetan ehitismälestiseks tunnistatud „Vana-Nursi mõisa park“

kultuurimälestiseks olemise (kultuurimälestiste registri number 14087; asukoht Võru

maakond, Võru vald, Lompka küla).

4. Tunnistan kehtetuks kultuuriministri 12.11.1997 määruse nr 72

„Kultuurimälestiseks tunnistamine“ punkti 35.

5. Lõpetan ehitismälestiseks tunnistatud „Vana-Nursi mõisa valitsejamaja, 19. saj. II

pool“ kultuurimälestiseks olemise (kultuurimälestiste registri number 14088; asukoht

Võru maakond, Võru vald, Lompka küla, Valitseja, KÜ 91701:001:0841).

6. Tunnistan kehtetuks kultuuriministri 12.11.1997 määruse nr 72

„Kultuurimälestiseks tunnistamine“ punkti 36.

7. Tunnistan kehtetuks kultuuriministri 28.03.2007 käskkirja nr 144

„Kultuurimälestistele kaitsevööndi määramine“ punkti 1 alapunkti 51.

Muinsuskaitseametil (edaspidi amet) teha käskkiri teatavaks menetlusosalistele, kanda

mälestiseks olemise lõpetamine kultuurimälestiste registrisse ja ajakohastada andmed riigi

maakatastris.

Käskkirja on võimalik vaidlustada 30 päeva jooksul käskkirja avaldamisest Riigi Teatajas,

esitades kaebuse halduskohtusse halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja

korras.

Kultuurimälestiseks olemise lõpetamise asjaolud ja menetluse läbiviimine

Vana-Nursi mõisa valitsejamaja omanik esitas 27.08.2021 ettepaneku hoone mälestiseks olemise

lõpetamiseks.

Amet hindas 28.09.2021 vastuses (nr 1.1-7/2566-1) Vana-Nursi mõisa valitsejamaja riikliku

kaitse eeldusele vastavust kultuuriministri 15.05.2019 määruses nr 23 „Mälestise liikide ja

muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal asuvate ehitiste

väärtusklassid“ sätestatud kriteeriumitest lähtudes ning asus seisukohale, et Vana-Nursi

valitsejamaja mälestiseks olemine on põhjendatud ning otsustas seetõttu mälestiseks olemise

lõpetamise menetlust mitte algatada.

Omanik vaidlustas ameti otsuse Tallinna Halduskohtus. Kuna mälestiseks olemise lõpetamise

menetluse algatamata jätmise otsustamisele eelnevalt ei hinnatud valitsejamaja tehnilist

seisukorda terviklikult, tunnistas amet 28.09.2021 tehtud otsuse kehtetuks (kiri nr 1.1-7/2655-1)

ja otsustas mälestiseks olemise lõpetamise menetluse algatamist uuesti kaaluda.

Amet koostas hoone tehnilise seisukorra hinnangu (Seisukorra hinnang, töö nr 1-2022, valmis

17.03.2022, kättesaadav Muinsuskaitseametis) ning kaalus sellele toetudes valitsejamaja riikliku

kaitse lõpetamist. Hoone on säilinud algupärases mahus ja välisilmes koos algupäraste

konstruktsioonidega (nt põletatud savitellistest seinad) ja osade väärtuslike detailidega (nt

aknalengid). Olgugi, et hoone on üldiselt rahuldavas seisukorras, leidis amet, et selle riikliku

kaitse eeldusele vastavuse terviklikuks hindamiseks tuleb analüüsida põhjalikumalt hoone

väärtust Vana-Nursi mõisakompleksi kui terviku seisukohalt. Menetluse edasise käigu kohta

saatis amet 13.05.2022 valitsejamaja omanikule teavituse.

Amet tellis eksperdihinnangud (Ajalooline ülevaade ja eksperdihinnangud, töö nr T-33/2022,

valmisid detsembris 2022, kättesaadav Muinsuskaitseametis) peahoone, pargi ja valitsejamaja

kultuuriväärtuse väljaselgitamiseks, et kaaluda lisaks valitsejamajale teiste kompleksi jäävate

mälestiste riikliku kaitse jätkamise põhjendatust.

Eksperdi antud hinnangud mälestiste tehnilisele seisukorrale ei vastanud aga tegelikule

olukorrale. Ekspert hindas kõrgelt mälestiste taastamispotentsiaali, tõdedes samas, et nt peahoone

originaalsubstants on olulisel määral kahjustatud. Ameti hinnangul oli ekspert hinnanud

mälestiste tehnilist seisukorda terves kompleksis läbivalt paremaks kui on mälestiste tegelik

seisukord. Seetõttu koostas amet mälestiste autentsuse ja ehitustehnilise seisukorra

täpsustamiseks peahoonele ja pargile täiendavad eksperdihinnangud (valmisid 2023. aasta

alguses, kättesaadavad Muinsuskaitseametis).

Arvestades mälestiseks olemise lõpetamise ettepanekut, kompleksi kuuluvate mälestiste riikliku

kaitse eelduse hinnangut ning tehnilise seisukorra hinnangut kompleksile, algatas amet

14.03.2023 peahoone, pargi ja valitsejamaja mälestiseks olemise lõpetamise menetluse.

Amet koostas õigusakti eelnõu mälestiseks olemise lõpetamiseks ning tutvustas 13.04.2023 seda

menetlusosalistele ja küsis nende arvamust. Tähtajaks vastuväiteid ei laekunud. Keskkonnaamet

vastas 17.04.2023, et neil ei ole menetluse kohta kommentaare ega täiendavaid ettepanekuid.

Riigimetsa Majandamise Keskus kinnitas 18.04.2023, et neil ei ole vastuväiteid kaitse lõpetamise

osas Palgamaa kinnistul. Nii Vana-Nursi mõisa valitsejamaja omanik (09.05.2023) kui ka Vana-

Nursi mõisa peahoone omanik (24.05.2023), kes on ühtlasi pargi omanikud, saatsid kaitse

lõpetamist toetava arvamuse. Teised menetlusosalised arvamusi ei esitanud. Lisaks küsis amet

riikliku kaitse lõpetamise kohta arvamust ehitismälestiste eksperdinõukogult. Nõukogu liikmed

jäid mälestiseks olemise lõpetamise osas eriarvamusele. Eksperdinõukogu liikmed olid ühel

meelel, et kompleksi seisukord on halb. Kaitse lõpetamise vastu olnute arvates on kompleksil

piisav taastamispotentsiaal ja selle kaitse mälestisena peaks jätkuma. Kaitse lõpetamise poolt

olnud nõustusid, et mõisakompleksi kaitse riiklikul tasandil ei ole selle seisukorda arvestades

enam põhjendatud ning mälestiste nimekirjas on teisi paremini säilinud näiteid sarnastest

objektidest.

21.11.2023 toimunud Muinsuskaitse Nõukogu koosolekul ei toetatud ameti ettepanekut lõpetada

kultuurimälestiseks olemine mälestistel Vana-Nursi mõisa peahoone, 19. saj. II pool (reg nr

14086), Vana-Nursi mõisa park (reg nr 14087), Vana-Nursi mõisa valitsejamaja, 19. saj. II pool

(reg nr 14088). Nõukogu soovis, et kaitse lõpetamise vajadust kaalutaks uuesti pärast

kultuurimälestiste registri korrastamise metoodika välja töötamist, samuti soovis nõukogu, et ühe

eelnõu asemel võiks olla kolm eraldi eelnõu.

Arvestades mälestiste kohta kogutud andmeid kogumis ning kaaludes erinevaid huve, on

põhjendatud lõpetada eelpoolnimetatud mälestiste kultuurimälestisteks olemine. Riikliku kaitse

lõpetamisel on Vana-Nursi mõisakompleksi kuuluvate mälestiste puhul oluline kaalukeel

mittevastavus tehnilise seisukorra, originaalsubstantsi säilivuse ja autentsuse kriteeriumitele.

Teisisõnu öeldes, hooned on ümberehitatud ja lagunenud määral, mis on kaasa toonud olulise osa

kultuuriväärtust omavate detailide hävimise, ning pargi puistu on kaotanud oma algse

planeeringu. Vana-Nursi mõisakompleksi analüüsides lähtuti käimasolevast mälestiste

nimekirjade korrastamise protsessist, kus kõnealuse mõisakompleksiga sarnases tehnilises

seisukorras olevate hoonete puhul kaalutakse nende mälestiseks olemise lõpetamist.

Nimekirjade korrastamise protsessi eesmärk on tagada, et riikliku kaitse all oleks ainult kõige

väärtuslikum osa pärandist. Selleks hinnatakse ka kaitse all olevate ehitismälestiste vastavust

riikliku kaitse kriteeriumitele. Mälestiste nimekiri peab andma ülevaate Eesti kultuurilisest

identiteedist meie ainelise pärandi põhjal, mida on mõjutanud erinevad ajalooetapid ja mis on ka

piirkonniti küllalt erinev. Kultuuripärandi väärtushinnangud on ajas muutuvad ja seda peegeldab

hästi praegune ehitispärandi nimekiri. Mälestiste nimekiri ei saa kunagi valmis – täielikku

esinduslikkust ei ole võimalik saavutada ega ole vaja ka eesmärgiks seada, sest aja möödudes

ladestuvad üha uued kultuurkihid, muutuvad uurimismeetodid ning ka arusaam möödunud aegade

pärandist, esteetikast ja muust on ajas muutuv. Nimekirja tasakaalustamiseks on lisaks uute

objektide mälestiseks tunnistamisele vajalik üle vaadata juba olemasolevad mälestised ning teha

vajadusel korrektuure.

Kultuuriminister kuulas ära Muinsuskaitse Nõukogu seisukoha (MuKS § 20 lõige 2) ning otsustas

toetada ameti ettepanekut lõpetada käsitletavate mälestiste kultuurimälestiseks olemine. Minister

mõistis nõukogu seisukohta ja seda, et hoonetel ja pargil on olnud oluline kultuuriväärtus, kuid

arvestas kaalumisel kõiki MuKS-i olulisi põhimõtteid ja kriteeriume, sh § 3 lõige 8 avalike huvide

ning igaühe õiguste ja vabaduste tasakaalustamise kohustust.

Vastavus riikliku kaitse eeldusele ja mälestiseks olemise lõpetamise põhjendus

Vana-Nursi mõisakompleksi kuuluvad 1997. aastal kultuuriministri määrusega nr 72

arhitektuurimälestiseks tunnistatud mõisa peahoone (rajatud 1860. aastatel), valitsejamaja

(rajatud 20. sajandi alguses) ja park (rajatud 19. sajandi keskel). 23.02.2011 MuKS-i muudatusega

nimetati mälestise liik „arhitektuurimälestis“ ümber „ehitismälestiseks“.

Vana-Nursi mõisakompleksi ajalugu ulatub 17. sajandi teise poolde, kuid selle tänaseni säilinud

hoonestus pärineb peamiselt 1860. aastatest. Pärast Vana-Nursi mõisa eraldamist Rõuge mõisast

1668. aastal kuni 20. sajandi alguseni on mõis olnud erinevate omanike valduses. 1919–1939

paiknes Nursis EV Kaitseväe aerodroom ning sellele järgnevalt kuni Eesti taasiseseisvumiseni oli

mõisakompleks militaarkasutuses. Pärast Nõukogude vägede lahkumist jäi enamik hooneid

tühjaks ja mõisasüdame kinnistud müüdi 1990.–2000. aastatel järk-järgult eravaldusse.

Peahoonel, valitsejamajal ja pargil puudub praegu kasutusfunktsioon.

Mõisakompleksi militaarsel eesmärgil kasutamine ja hilisem funktsiooni puudumine on oluliselt

halvendanud kompleksi ehitustehnilist seisukorda. Hävinud on mitmed ajaloolised kõrvalhooned

(nt vesiveski, moonakatemaja, sepikoda, küünid) ja säilinud ehitiste seisukord on valdavalt halb.

Lisaks mälestistele on mõisasüdames praeguseks alles meierei, üks lautadest ja rehi ning

varemetena viinakoda, tall-tõllakuur, tööhobuste tall, laut ja pruulikoda. Mõisasüdamesse on

rajatud uusi militaarfunktsiooni kandvaid hooneid. Mõisapargi maastikulise lahenduse

mahulisem ümberkujundamine toimus tõenäoliselt 1930. aastatel. 1950. aastatel, kui

sissesõidutee äärde ehitati nõukogude sõjaväekasarmud, muudeti kunagisest mõisasüdamest Võru

maanteele suunduvat peamist sissesõiduteed, sh eemaldati ka osa sissesõidutee ääres olnud

alleest. Hoonetele anti uued funktsioonid, kasutuseta jäänud hooned hävisid.

MuKS-i § 10 lõike 1 kohaselt on riikliku kaitse eeldus, et kultuuriväärtusega asi või maa-ala

esindab Eesti ainelise kultuuripärandi väärtuslikumat osa, millel on teaduslik, ajalooline,

kunstiline või muu kultuuriväärtus.

Riikliku kaitse eelduse hindamisel lähtutakse kultuuriministri 15.05.2019 määruses nr 23

„Mälestise liikide ja muinsuskaitseala riikliku kaitse üldised kriteeriumid ning muinsuskaitsealal

asuvate ehitiste väärtusklassid“ sätestatud kriteeriumitest.

Riikliku kaitse kriteeriumitele vastavuse hindamine kinnitab, et Vana-Nursi mõisakompleksi

puhul oli omal ajal tegemist unikaalse kooslusega, mis on pika perioodi (viimase sajandi) jooksul

järjepanu hääbunud.

Vana-Nursi mõisa peahoone näol oli tegemist 19. sajandi teise poole renessansivormidest

inspireeritud esindusliku historitsismi näitega, terviklikult kujundatud mõisakompleksi kõige

olulisema hoone ja maastikulise dominandiga. Vana-Nursi mõisa peahoonele sarnased

esinduslikest historitsistlikest peahoonetest on piirkonnas veel Sõmerpalu ja Vana-Antsla mõisa

peahooned (ehitismälestised, kultuurimälestiste registri nr 14180 ja 14061), aga ka Valgamaal

Kaagjärve-Mäemõisa härrastemaja (registri nr 23122). Kokku on mälestiste nimekirjas ligi

kolmsada mõisa peahoonet.

Vana-Nursi mõisa pargi näol oli tegemist 19. sajandi teisel poolel terviklikult kujundatud

mõisapargiga, mis moodustas koos suurejooneliselt väljaehitatud mõisa peahoone, abihoonete ja

maastikuelementidega (sh pargi lõunaservas voolavale Üraojale rajatud paisjärvega) kultuuri- ja

arhitektuuriajalooliselt väärtusliku tervikansambli.

Vana-Nursi mõisa valitsejamaja esindab mälestisena kaitse all olevate valitsejamajade hulgas

levinud hoonetüübi (viilkatusega ühekorruseline tellishoone) üht variatsiooni, kus välja ehitatud

on olnud ka katusekorrus. Mõisakompleksi kuuluvaid valitsejamajasid on mälestiseks tunnistatud

112. Vana-Nursi valitsejamajale sarnaste kaitsealuste hoonetena võib välja tuua näiteks Puurmani

(registri nr 23995), Kaagjärve-Alamõisa (registri nr 23114) ja Sõmerpalu mõisa valitsejamaja

(registri nr 14117).

Riikliku kaitse lõpetamisel on Vana-Nursi mõisakompleksi kuuluvate mälestiste puhul oluliseks

kaalukeeleks mittevastavus tehnilise seisukorra, originaalsubstantsi säilivuse ja autentsuse

kriteeriumitele. Kuna mõisaansambli planeering sõltus ajastule iseloomulikust stiilist, kuid ka

arhitektuuri omavahelisest kooskõlast ning seotusest konkreetse maastikureljeefi ja haljastusega,

on mõisaarhitektuuri riikliku kaitse lõpetamisel oluline arvestada ka kogu kompleksi

terviklikkuse säilivusega. Mälestiseks olemise võib lõpetada, kui mälestis on tehniliselt halvas

seisundis ja seisundi parandamine põhjustab asja autentsuse kadumise (MuKS § 20 lõige 1 punkt

5).

Mõisa peahoone on olnud alates 1920. aastatest militaarkasutuses ja pärast Nõukogude Liidu

sõjaväe lahkumist kasutuseta. Seetõttu on hoone siseplaneeringut vastavalt vajadusele

kohandatud ja ajalooliste interjööride säilimisele ei ole sajandi jooksul tähelepanu pööratud.

Kõige ulatuslikum kahju on tingitud viimase 30 aasta jooksul kasutuseta ja hoolduseta seismisest

ning 2004. aastal lõunatiivas toimunud tulekahjust. Kuigi hoonet on viimastel aastatel (2019–

2022) prahist puhastatud ja ehitatud 2/3 ulatuses ajutine konserveeriv katus, siis hoone

kasutuselevõtuks vajalikku projektdokumentatsiooni koostatud ei ole. Hoone kehandist on

säilinud ligikaudu 30% restaureeritavat substantsi, ülejäänu tuleb hoone kasutusele võtmiseks

varasemate fotode ja analoogiate põhjal rekonstrueerida. Kuigi arhitektuursest vaatest on see

olnud ainulaadne mõisahoone ja neorenessanss-stiili hea näide, siis praeguseks on säilinud

osaliselt konserveeritud vare.

Sarnaselt peahoonega on ka mõisa park olnud arhitektuurselt ainulaadne, kuid tänaseks on

kujunenud sellest peahoone varet ümbritsev kompaktne puistu, kus puuduvad algupärased

arhitektuursed rajatised. Mõisaaegse pargi järjepidevus puhke- ja ilupargina on katkenud juba

võõrandamisel enam kui sajand tagasi. Pargi kasutusviis muutus, sest peahoone militaarkasutus

staabi või kasarmuna ei olnud enam võrreldav mõisa esinduslikkusega ning see omakorda mõjutas

pargi arenguetappe pikema aja vältel. Park ei ühenda muu loodusliku keskkonna kaudu enam

ümbritsevaid mõisaaegseid hooneid omavahel tervikuks, sest tänases pargis on kõrvuti nii algselt

ajaloolise pargi juurde kuulunud kui ka sinna hiljem lisandunud osad ja kihid. Pargi ilmet rikkuva

kihistuse näideteks on peatee muutmine ja auringi puudumine (rikub kompositsiooni), uute

hoonete ehitamine – kasarmu- ja tootmishooned (rikuvad vaadete süsteemi), hävinud hooned

(rikuvad ruumilist ülesehitust ja vaadete süsteemi), peahoone vahetusse lähedusse rajatud

viljapuuaed ja võsastumine (rikub ruumistruktuuri) ning uued teed (rikuvad ruumistruktuuri).

Ühe täiskorruse, väljaehitatud pööningukorruse ja osalise keldriga mõisa valitsejamaja on samuti

vähemalt paarkümmend aastat kasutuseta seisnud. Tegemist on 19. sajandi lõpu

mõisaarhitektuuris levinud eluhoone tüüplahendusega. Hoonekehand ja selle välisilme on

säilinud autentsena, kuid hoone interjöör on sarnaselt peahoonega hävinud, säilinud on mõned

interjööridetailid. Mõisakompleksi kuuluva valitsejamaja puhul on lisaks hoone enda

kultuuriväärtusele oluline selle väärtus ümbritseva ajaloolise ruumilise keskkonna ja selle

säilivuse aspektist. Mõisasüdamete üheks oluliseks väärtuseks on selle ajaloolise hoonestuse

terviklikkus, mis kujundab paigale iseloomulikku miljööd ning mis loob kompleksi kuuluvatele

mälestistele toetava keskkonna ning kultuuriväärtusliku konteksti. Kuigi Vana-Nursi

mõisasüdames on osaliselt säilinud ajalooliseid hooneid, on 20. sajandil toimunud muudatused

mõjutanud oluliselt Vana-Nursi mõisakompleksi ja seda ümbritseva pargi terviklikkust.

Valitsejamaja hoone kehand on küll paremini säilinud kui mõisa peahoonel, kuid arvestades

hoone tüüpi, interjööride vähest säilivust ja toetava kompleksi puudumist, ei ole selle mälestisena

kaitsmine põhjendatud.

Mõisaarhitektuuriga seotud ehitisi on mälestisena kaitse all ligikaudu kaks ja pool tuhat, enam

kui kolmesaja viiekümnest erinevast mõisast. Seega enam kui pooled ehitismälestistest on

mõisaarhitektuuriga seotud objektid. Mõisa peahooneid on mälestiste nimekirjas natuke alla

kolmesaja. Neist Vana-Nursi mõisa peahoonele on sarnases või halvemas tehnilises seisukorras

ligikaudu paarkümmend hoonet. Seega vähem kui 10% praegu mälestiseks olevatest peahoonetest

on sisuliselt varemetes (sealjuures ei ole arvestatud varemetena kaitse alla võetud objekte).

Peamiselt on tegemist hoonetega, mis on sarnaselt Vana-Nursi mõisa peahoonele saanud oluliselt

kannatada tulekahjus.

Vana-Nursi mõisa peahoone omanik on alustanud hoone katustamisega, mis loob eeldused selle

kasutuselevõtuks. Sellises tehnilises seisukorras oleva hoone kasutuselevõtt tähendab aga

märkimisväärset sekkumist originaalsubstantsi säilimisse ja hoone autentsuse kadu.

Restaureeritava substantsi maht on väiksem taastatavast mahust ning hoone kasutuselevõtt

tähendab selle suures osas koopiana taastamist. Koopiana taastatud hoone puhul on riiklik kaitse

õigustatud juhtudel, kui tegemist on avalikkuse kõrgendatud huvi või hävinenud hoone

sümbolväärtusega. Lisaks võib kaaluda mälestise staatuse säilitamist juhtudel, kui koopiana

valminud hoonel on oluline roll hoonete ansamblis. Vana-Nursi peahoone puhul ei ole need

tingimused täidetud.

20. sajandi teisel poolel toimunud muutuste ja pikka aega kestnud ebapiisava hoolduse tõttu on

Vana-Nursi mõisakompleks suures osas hävinud ning kompleksi taastamine selliselt, et see säiliks

autentsena, ei ole praeguseks kujunenud olukorras enam võimalik. Taastamine eeldab suuresti nii

peahoone kui ka pargi koopiana taastamist, mis ei ole põhjendatud olukorras, kus mitmed

kompleksi varem kuulunud hooned on juba hävinud või on neist alles vaid varemed.

Haldusmenetluse seaduse § 64 lg 3 järgi arvestatakse akti kehtetuks tunnistamisel muu hulgas

selle tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks

tunnistamise põhjuseid ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. MuKSi § 3 lg 8 järgi tuleb lähtuda

avalike huvide ning igaühe õiguste ja vabaduste tasakaalustatuse ning proportsionaalsuse

põhimõttest.

Mälestiseks olemise võib mh lõpetada, kui mälestis ei vasta enam riikliku kaitse eeldusele või kui

on tehniliselt halvas seisundis ja seisundi parandamine põhjustab asja autentsuse kadumise

(MuKS § 20 lg 1 punktid 4 ja 5).

Vana-Nursi mõisakompleksi kuuluvad mälestised ei esinda enam Eesti ainelise kultuuripärandi

väärtuslikumat osa, kuna need on tehniliselt halvas seisundis ja seisundi parandamine eeldab

ulatuslikku sekkumist originaalsubstantsi ja põhjustab asja autentsuse kadumise. Tuginedes

eelnevale, on mõisa peahoone, pargi ja valitsejamaja mälestiseks olemise lõpetamine

põhjendatud. Nii lõpevad ühtlasi MuKS-ist tulenevad mälestise kasutamise, hooldamise,

renoveerimise jt nõuded ja piirangud omaniku jaoks.

(allkirjastatud digitaalselt)

Heidy Purga