| Dokumendiregister | Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium |
| Viit | 6-1/713-1 |
| Registreeritud | 21.02.2025 |
| Sünkroonitud | 24.02.2025 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 6 Rahvusvahelise koostöö korraldamine |
| Sari | 6-1 EL otsustusprotsessidega seotud dokumendid (eelnõud, seisukohad, töögruppide materjalid, kirjavahetus) |
| Toimik | 6-1/2025 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Välisministeerium |
| Saabumis/saatmisviis | Välisministeerium |
| Vastutaja | Silver Tammik (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Strateegia ja teenuste juhtimise valdkond, EL ja rahvusvahelise koostöö osakond) |
| Originaal | Ava uues aknas |
Tähelepanu! Tegemist on välisvõrgust saabunud kirjaga. |
Tähelepanu! Tegemist on välisvõrgust saabunud kirjaga. |
Tere
Edastan kokkuvõtte EL õiguse büroo valitud olulisematest Euroopa Liidu Kohtu lahenditest jaanuaris 2025. Nagu kõik eelnevad, paneme ka selle kokkuvõtte üles Välisministeeriumi kodulehele.
Kokkuvõttes on kajastatud järgmised kohtulahendid:
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest.
EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis (viited lisatud).
Tervitades
Heli Hirsik
oopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
o C-577/23: komisjon vs. Eesti (liikmesriigi kohustuste rikkumine – ECN+
direktiiv)
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
o T-354/22: Bindl (tühistamishagi – isikuandmete edastamine kolmandasse riiki) o C-578/23: Česká republika - Generální finanční ředitelství (eelotsus –
riigihanked) o C-394/23: Mousse (eelotsus – soopõhiste isikuandmete kogumine) o T-193/23: MegaFon vs. nõukogu (tühistamishagi – piiravad meetmed) o C-424/23: DYKA Plastics (eelotsus – riigihanked) o C-644/23: Stangalov (eelotsus – õigus uuele kohtulikule arutamisele) o C-677/23: Slovenská sporiteľňa (eelotsus – krediidi kulukuse aastamäär)
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
2
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
———————————————————————————————— C-577/23: komisjon vs. Eesti (liikmesriigi kohustuste
rikkumine – ECN+ direktiiv) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 23. jaanuaril 2025
Euroopa Komisjon esitas 18.09.2023 Eesti vastu hagi Euroopa Kohtule, kuna Eesti ei olnud tähtajaks
üle võtnud direktiivi 2019/1 (mille eesmärk on anda liikmesriikide konkurentsiasutustele volitused,
et tulemuslikumalt tagada konkurentsinormide täitmine ja et tagada siseturu nõuetekohane toimimine,
nn ECN+ direktiiv). Direktiivi ülevõtmise tähtpäev oli 04.02.2021. Komisjon palus määrata Eestile
ELTL-i artikli 260 lõike 3 alusel põhisumma 600 eurot päevas kuni rikkumise lõppemise kuupäevani
või kohtuotsuse tegemise kuupäevani selliselt, et minimaalne põhisumma oleks igal juhul
168 000 eurot. Karistusmakseks palus komisjon määrata Eestile 5220 eurot päevas alates Euroopa
Kohtu rikkumist tuvastava otsuse tegemise päevast kuni rikkumise kõrvaldamiseni. Eesti tunnistas
rikkumist, kuid palus kohtul vähendada põhisumma ja karistusmakse suurust.
Euroopa Kohus tuvastas, et kuna Eesti ei olnud vastu võtnud õigusnorme, mis on vajalikud ECN+
direktiivi ülevõtmiseks ega ole neist komisjoni teavitanud, siis on ta rikkunud selle direktiivi
artiklist 34 tulenevaid kohustusi. Analüüsides põhisumma ja karistusmakse suurust, leidis kohus,
et kuna rikkumise raskuse hindamisel ei ole komisjon tõendanud, et käesoleval juhul tuvastatud
rikkumise tagajärjed era- ja avalikele huvidele on sama ulatusega nagu juhul, kui seda
direktiivi ei oleks üldse üle võetud, tuleb tõdeda, et see rikkumine on direktiiviga taotletavat
eesmärki arvestades ilmselgelt raske, kuid mitte nii raske, kui leiab komisjon. Mis puudutab
rikkumise kestust, siis menetluse lõppemise kuupäevaks ei olnud rikkumine veel lõppenud ning
selleks ajaks oli see kestnud juba 3 aastat ja 15 päeva. Seetõttu otsustas kohus määrata Eestile
põhisumma suurusega 400 000 eurot, et hoida tõhusalt ära selle rikkumisega sarnaste rikkumiste
kordumine.
Kuna Eesti jätkas oma kohustuste rikkumist menetluse lõpu kuupäeva seisuga, siis oli kohtu meelest
ka päevamääraga karistusmakse väljamõistmine sobiv rahaline meede tagamaks, et liikmesriik
lõpetaks tuvastatud rikkumise võimalikult kiiresti. Kuna ka karistusmakse väljamõistmisel tuleb
arvesse võtta rikkumise kestust, raskusastet ja liikmesriigi maksevõimet, siis otsustas kohus samadel
põhjustel nagu põhisumma määramisel vähendada komisjoni nõutud karistusmakset ja mõista Eestilt
komisjoni kasuks välja karistusmakse suurusega 3000 eurot päevas alates kohtuotsuse kuupäevast
kuni ajani, mil liikmesriik on selle rikkumise lõpetanud.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
3
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
———————————————————————————————— T-354/22: Bindl (tühistamishagi – isikuandmete
edastamine kolmandasse riiki) ————————————————————————————————
Üldkohtu otsus, 8. jaanuaril 2025
Hageja on Saksamaa kodanik, kes külastas mitmel korral Euroopa tuleviku konverentsi veebisaiti,
mille isikuandmete vastutav töötleja on Euroopa Komisjon. Muu hulgas registreerus hageja
30. märtsil 2022 veebisaidil kajastatud üritusele „GoGreen“, kasutades selleks oma Facebooki kontot.
Hageja märkas, et veebisaidile sisse logides aktiveeriti ühendus kolmandatest isikutest
teenusepakkujatega, nt USA ettevõtjaga Amazon Web Services. Hageja palus Üldkohtul tühistada
tema isikuandmete edastamine kolmandatesse riikidesse, kus ei ole nõuetekohasel tasemel
isikuandmete kaitset. Samuti leidis hageja, et komisjon on tekitanud sellega talle mittevaralist kahju.
Üldkohus leidis, et tühistamishagi on vastuvõetamatu, kuna vaidlusalused edastamised kujutavad
endast konkreetseid tegusid, mitte õigusakte. Üldkohus jättis rahuldamata ka nõude hüvitada kahju
seoses sellega, et komisjon kasutab veebisaidi sisulevivõrguna Amazon CloudFronti teenust. Ei olnud
tõendatud, et sel konkreetsel veebisaidi külastamisel edastati hageja isikuandmeid kolmandasse riiki.
Isikuandmed edastati Münchenis asuvasse serverisse. Samuti kasutati CloudFronti teenust lepingu
alusel Amazon.com-i tütarettevõtjaga, kes asub Luksemburgis, ning lepingu kohaselt pidid andmed
jääma Euroopasse. Ühe teise veebisaidi külastamisega seoses ei olnud mittevaralise kahju
väljamõistmine põhjendatud, kuna hageja kasutas tehnilist seadistamist, et muuta oma nähtavat
asukohta, luues sellega vajalikud tingimused USAs asuvate serveritega ühenduse tekitamiseks.
Üldkohus leidis siiski, et seoses hageja registreerumisega „GoGreen“ üritusele Facebooki kaudu
edastati tema isikuandmeid USAs asuvale ettevõtjale Meta Platforms. Andmete edastamise hetkel ei
olnud komisjon teinud otsust, mille kohaselt oleks USAs adekvaatne isikuandmete kaitse tase, samuti
ei olnud komisjon võtnud muid kaitsemeetmeid. Komisjon rikkus seega ELi õigust seoses ELi
institutsiooni poolt isikuandmete edastamisega kolmandasse riiki. Üldkohus otsustas, et
komisjon peab hagejale hüvitama mittevaralise kahju summas 400 eurot.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-578/23: Česká republika - Generální finanční ředitelství
(eelotsus – riigihanked) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 9. jaanuaril 2025
Tšehhi ministeerium sõlmis 1992. aastal IBM kontserniga lepingu Tšehhi maksuameti infosüsteemi
loomiseks. 2013. aastal asus ministeeriumi asemele Tšehhi maksuamet. 2016. aastal algatas ta
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
4
väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse selle infosüsteemi hooldamiseks ja sõlmis
riigihankelepingu äriühinguga IBM Česká republika, kelle ainuosanik on IBM kontsern. Nimelt on
see äriühing selle süsteemi litsentsiõiguste omanik. Konkurentsiamet leidis, et Tšehhi maksuamet
oli väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlust kasutades toime pannud rikkumise, kuna
selle menetluse kasutamiseks vajalikud tingimused ei olnud täidetud.
Tšehhi maksuamet väitis, et ei tema ega ministeerium ei ole põhjustanud IBM Česká republika
ainuõiguse olukorda. 1992. aastal oli IBM kontsern ainus ettevõtja, kes suutis nõutud teenuseid
osutada ja vastav leping oli kooskõlas tol ajal kehtinud riigisiseste õigusnormidega. Hiljem püüdis
maksuamet vabaneda sõltuvusest IBM Česká republikast, kuid äriühing teatas, et ei soovi oma varalisi
autoriõigusi sellele lähtekoodile üle anda. Kui väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlust
ei oleks valitud, oleks see infosüsteem olnud kasutuskõlbmatu. Uue infosüsteemi pakkumiseks
hankemenetluse korraldamine ei oleks olnud rahaliselt mõistlik.
Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkis küsimus, kas direktiivi 2004/18 (ehitustööde
riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra
kohta, asendatud direktiiviga 2014/24 riigihangete kohta) tuleb tõlgendada nii, et hindamaks, kas
hankija tegevus põhjustas selle sätte tähenduses ainuõiguse olukorra, tuleb arvesse võtta faktilisi ja
õiguslikke asjaolusid, mis on seotud esimest teenust puudutava lepingu sõlmimisega, mille
tagajärjeks on järgmised riigihanked.
Euroopa Kohus tuletas kõigepealt meelde, et väljakuulutamiseta läbirääkimistega menetlust võib
kasutada üksnes selles direktiivis ammendavalt nimetatud asjaoludel ja et see menetlus on
erandlik. Kõnealuses sättes on öeldud, et seda menetlust võib kasutada juhul, kui tehnilistel,
kunstilistel või ainuõiguse kaitsega seotud põhjustel saab lepingu sõlmida ainult ühe konkreetse
ettevõtjaga. See sisaldab kahte kumulatiivset tingimust: esiteks peavad olemas olema lepingu
esemega seotud tehnilised, kunstilised või ainuõiguste kaitsega seotud põhjused ja teiseks peab
esinema asjaolu, et nende põhjuste tõttu on lepingu sõlmimine konkreetse ettevõtjaga absoluutselt
hädavajalik. Lisaks peab Euroopa Kohtu sõnul hankija veel ka tõendama, et lepingu esemega seotud
tehnilised, kunstilised või ainuõiguste kaitsega seotud põhjused ei johtu temast.
Euroopa Kohus otsustas, et liikmesriigi kohus peab sellist johtuvust hinnates arvesse võtma mitte
ainult esimest teenust puudutava lepingu sõlmimisega seotud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid,
vaid ka kõiki neid asjaolusid, mis iseloomustavad ajavahemikku alates lepingu sõlmimise
kuupäevast kuni kuupäevani, mil hankija valib järgnevaks riigihankemenetluseks kasutatava
menetluse.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
5
———————————————————————————————— C-394/23: Mousse (eelotsus – soopõhiste isikuandmete
kogumine) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 9. jaanuaril 2025
SNCF Connect müüb oma veebisaidil rongipileteid. Kliendid on sellel veebisaidil sõidupileteid ostes
kohustatud märgistama lahtri „härra“ või „proua“. Kohtuasja kaebaja leiab, et selline andmete
kogumine rikub isikuandmete kaitse üldmääruses sätestatud seaduslikkuse põhimõtet ja võimalikult
väheste andmete kogumise põhimõtet. Seetõttu küsis Prantsusmaa kohus, kas transpordiettevõtja
klientide soopõhiste isikuandmete töötlemine on isikuandmete kaitse üldmääruse järgi lubatud, sest
see võib olla vajalik lepingu täitmiseks või seda tuleb pidada vajalikuks vastutava töötleja või
kolmanda isiku õigustatud huvi seisukohast.
Euroopa Kohus selgitas esiteks, et raudteeveoteenuse osutamine hõlmab üldjuhul kliendiga
suhtlemist, et saata talle pilet elektroonilisel teel, teavitada teda reisi puudutavatest muudatustest jne.
Selline suhtlemine võib nõuda teatavatest tavadest kinnipidamist ja hõlmata muu hulgas
viisakusvormelite kasutamist, et näidata asjaomase ettevõtja austust oma kliendi vastu ja säilitada
seeläbi selle ettevõtja maine. Siiski ei pea selline suhtlemine tingimata olema asjaomase kliendi soo
alusel isikustatud. Teenuse nõuetekohane pakkumine on võimalik ka siis, kui ettevõtja otsustab nende
klientide puhul, kes ei soovi oma soopõhise pöördumisvormeli eelistust märkida, või kõigi klientide
puhul kasutada üldiseid ja kõikehõlmavaid viisakusvormeleid. Seetõttu jõudis Euroopa Kohus
järeldusele, et transpordiettevõtja klientide soopõhist pöördumisvormelit puudutavate
isikuandmete töötlemine ei näi olevat lepingu nõuetekohaseks täitmiseks objektiivselt vältimatu
või väga oluline ning järelikult ei saa seda pidada lepingu täitmiseks vajalikuks.
Euroopa Kohus leidis teiseks, et veoettevõtja klientide soopõhise pöördumisvormeli eelistust
puudutavate isikuandmete töötlemist, mille eesmärk on kaubandussuhtluse isikustamine klientide
sooidentiteedi alusel, ei saa pidada vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvide
seisukohast vajalikuks, kui (1) nende andmete kogumisel ei ole kliendile õigustatud huvist teada
antud või (2) selline töötlemine ei ole toimunud vastava õigustatud huvi elluviimiseks rangelt vajaliku
piires või (3) kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades võivad kliendi põhiõigused ja -vabadused
olla asjaomase õigustatud huvi suhtes kaalukamad, eelkõige juhul, kui arvestada sooidentiteedi alusel
diskrimineerimise ohtu.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— T-193/23: MegaFon vs. nõukogu (tühistamishagi –
piiravad meetmed) ————————————————————————————————
Üldkohtu otsus, 15. jaanuaril 2025
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
6
Hageja MegaFon OAO on Moskvas asuv aktsiaselts, kes on üks peamistest Venemaa
telekommunikatsiooni- ja mobiilsideoperaatoritest. Seoses Venemaa „sõjalise operatsiooniga“
Ukrainas kanti hageja 2023. aasta veebruaris nõukogu otsuse 2014/512/ÜVJP ja määruse nr 833/2014
loetellu nende isikute kohta, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid. 2023. aasta juulis ja 2024. aasta
jaanuaris vastu võetud muudatustega jäeti ta sellesse nimekirja. Ta vaidlustas enda esialgse loetellu
kandmise ja sinna jätmise Üldkohtus, väites, et rikutud on tema kaitseõiguseid ja õigust tõhusale
kohtulikule kaitsele ning et nõukogu on rikkunud põhjendamiskohustust ja proportsionaalsuse
põhimõtet ning teinud hindamisvea.
Üldkohus otsustas, et nõukogu ei ole rikkunud põhjendamiskohustust, kuna hagejal oli võimalik
mõista, et ta kanti vaidlusalustesse loeteludesse seetõttu, et teda peeti üksuseks, kes otseselt toetab
Venemaa sõjatööstuskompleksi Ukraina-vastases agressioonisõjas. Samuti otsustas Üldkohus, et
nõukogu ei ole rikkunud teavitamiskohustust ja kaebaja õigust olla ära kuulatud. Nimelt, mis
puudutab esmakordset loetellu kandmist, siis ei ole nõukogu kohustatud asjaomast isikut või üksust
eelnevalt teavitama põhjendustest, millele ta kavatseb tugineda tema nime loetellu kandmisel, ega
teda ära kuulama, kuna sellistel meetmetel peab olema üllatav mõju, et tagada nende tõhusus ja
vältida, et hageja võiks saada vahepeal ekspordilitsentse või sõlmida erandi kohaldamisalasse
kuuluvaid lepinguid. Kuna loetelusse jätmine tugines samadele põhjendustele kui need, millega
põhjendati esialgset loetelusse kandmist, siis ei pidanud nõukogu hagejat ka enne nende vastuvõtmist
ära kuulama.
Lisaks hindas Üldkohus, et nõukogu ei teinud hagejat loetelusse kandes hindamisviga, kuivõrd
nõukogu esitatud tõendid kujutavad endast selliste piisavalt konkreetsete, täpsete ja ühtelangevate
kaudsete tõendite kogumit, mis kinnitavad asjaolu, et hageja toetab otseselt Venemaa
sõjatööstuskompleksi. Nõukogu ei rikkunud ka proportsionaalsuse põhimõtet, kuna taotletavate
eesmärkide tähtsus on oma olemuselt selline, mis kaalub üles teatud ettevõtjatele tekkivad
negatiivsed tagajärjed, isegi kui need on märkimisväärsed.
Seega jättis Üldkohus kaebaja hagi tervikuna rahuldamata.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-424/23: DYKA Plastics (eelotsus – riigihanked)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 16. jaanuaril 2025
Fluvius on Belgia äriühing, kelle ülesanne on ehitada, hallata ja hooldada Flandria piirkonnas mitut
kommunaal- ja kanalisatsioonivõrku. Ta avaldas kanalisatsioonitorude paigaldamis- ja vahetustööde
tegemiseks hanketeate, milles nõudis, et reovee äravoolusüsteemides kasutataks keraamilisi torusid
ja vihmavee äravoolusüsteemides betoonist torusid. Muude materjalide kasutamine oli lubatud
üksnes erilistel tehnilistel asjaoludel. Äriühing DYKA, kes toodab ja turustab plastist
kanalisatsioonitorusid, vaidlustas selle hanketeate, väites, et tema kõrvalejätmine hankemenetlusest
rikub direktiivis 2014/24 (riigihangete kohta) sätestatud riigihangete põhimõtteid. Vaidlust
lahendaval kohtul tekkis küsimus, kas riigihangete direktiivi kohaselt võivad avaliku sektori hankijad
ehitustööde riigihanke tehnilises kirjelduses täpsustada, millistest materjalidest peavad
pakkujate pakutud tooted olema valmistatud.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
7
Kõigepealt selgitas Euroopa Kohus, et riigihangete direktiivis osutatud tehnilise kirjelduse
sõnastamise loetelu on ammendav ja seega peab avaliku sektori hankija sõnastama hankelepingu
eseme tehnilise kirjelduse ühel direktiivis nimetatud viisil, välja arvatud vastavates sätetes kindlaks
määratud erandite korral. Seejärel nentis ta, et kõige paremini aitab konkurentsile avatuse eesmärki
saavutada funktsionaalsete nõuete või kasutusomaduste kirjeldamisest lähtuv tehnilise kirjelduse
sõnastamine, mida tuleks kasutada võimalikult ulatuslikult.
Üldjuhul ei tohi tehnilises kirjelduses nimetada kindlat marki ega allikat või eri protsessi ega
kaubamärki, patenti, liiki, kindlat päritolu ega kindlat tootmisviisi, kuid erandkorras on see lubatud
siis, kui lepingu reguleerimiseset ei ole võimalik kirjeldada kasutusomaduste või funktsionaalsete
nõuete abil, või viidates teatud tehnilistele kirjeldustele või standarditele või nende kahe viitamisviisi
kombineerimise teel. Sel juhul tuleb lisada viitele märge „või samaväärne“. Veel on võimalik
kindlale margile jms viidata siis, kui see on hankelepingu eseme seisukohast põhjendatud. Sel
juhul ei ole vaja lisada märget „või samaväärne“. Euroopa Kohus selgitas, et seda, kas see on
hankelepingu eseme seisukohast põhjendatud, tuleb tõlgendada kitsalt, mistõttu hõlmab see üksnes
olukordi, kus selline nõue tuleneb vältimatult hankelepingu esemest. Selline on olukord Euroopa
Kohtu sõnul eelkõige siis, kui see nõue lähtub avaliku sektori hankija poolt taotletavast esteetilisest
lahendusest või vajadusest sobitada ehitis oma keskkonda või kui kasutusomaduste või
funktsionaalse nõude seisukohast on kindlast materjalist valmistatud toote kasutamine
vältimatu. Nimelt ei ole sellistes olukordades võimalik kasutada ühtegi alternatiivi, mis põhineks
teistsugusel lahendusel.
Kõnealuse olukorra kohta ütles Euroopa Kohus, et materjali, millest toode koosneb, ei saa
kvalifitseerida „kasutusomaduseks“ või „funktsionaalseks nõudeks“, vaid seda tuleks käsitada viitena
„liigile“ või „teatavale tootmisviisile“, mis võiks teatavaid ettevõtjaid või tooteid soosida või need
välistada. Kuna hankija ei ole lisanud märget „või samaväärne“, siis peab materjali kasutamise nõue
tulenema vältimatult hankelepingu esemest. Seega peab hankija tehnilises kirjelduses hoiduma
nõudmast teatava materjali kasutamist, kas vältides hankedokumentides niisuguse materjali
mainimist või viidates ühele või mitmele materjalile, lisades sinna märke „või samaväärne“.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-644/23: Stangalov (eelotsus – õigus uuele kohtulikule
arutamisele) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 16. jaanuaril 2025
IRi süüdistati selles, et ta osales grupiga organiseeritud kuritegelikus ühenduses, mille eesmärk oli
toime panna maksukuritegusid. IRile toimetati kätte neid süütegusid käsitlev esialgne süüdistusakt.
Kohtueelse menetluse raames kasutas IR enda volitatud advokaadi teenuseid ja esitas aadressi, millel
temaga ühendust võtta. Vaatamata katsetele kutsuda IR isiklikult kohtusse, ei olnud IRi asukohta
pärast kohtueelse menetluse lõppu võimalik kindlaks teha ei tema enda antud aadressil ega mujal. IRi
kaitseks määrati advokaat. Sel advokaadil ei õnnestunud siiski IRiga ühendust võtta ja ta loobus tema
kaitsmisest. Ka muudel hiljem määratud advokaatidel ei õnnestunud IRiga ühendust võtta.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
8
Bulgaaria kohus küsis Euroopa Kohtult, kas direktiiviga 2016/343 (süütuse presumptsiooni teatavad
aspektid ja õigus viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul) on vastuolus riigisisesed
õigusnormid, mille kohaselt ei ole isikul, kes põgeneb pärast tema suhtes kohtueelses
kriminaalmenetluses koostatud esialgse süüdistusakti saamist ja kes mõistetakse tagaseljaotsusega
süüdi, õigust uuele kohtulikule arutamisele siis, kui ta asukoht tehakse kindlaks ja ta vahistatakse
karistuse täitmisele pööramise eesmärgil.
Euroopa Kohus tuletas meelde, et kui isikut ei teavitatud õigel ajal kohtulikust arutamisest, on sellel
isikul alates tagaseljaotsusest teadasaamisest põhimõtteliselt õigus uuele kohtulikule arutamisele.
Seevastu ei ole isikul õigust uuele kohtulikule arutamisele, kui isik, keda oli süüdistusest ja
kohtuistungist ametlikult teavitatud, väldib kohtuistungi aja ja koha kohta käiva teabe ametlikku
vastuvõtmist. See on nii näiteks juhul, kui isik on esitanud pädevatele riigiasutustele tahtlikult vale
aadressi või kui ta ei asu enam aadressil, mille ta on esitanud. Selleks, et direktiivis 2016/343 ette
nähtud tingimused oleksid kõik täidetud, tuleb aga lisaks kontrollida, kas isikut on teavitatud kohtusse
mitteilmumise tagajärgedest või kas teda esindas kohtus volitatud advokaat. Käesoleval juhul
põgenes IR pärast esialgse süüdistusakti saamist ja näib, et IRi ei esindanud kohtus volitatud kaitsja.
Seetõttu peab eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasjas analüüsima, kas IRi teavitati õigel ajal
kohtusse mitteilmumise tagajärgedest.
Eelnevast tulenevalt jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et direktiiviga 2016/343 ei ole vastuolus
riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt ei ole isikul, kes põgeneb pärast tema suhtes kohtueelses
kriminaalmenetluses koostatud esialgse süüdistusakti saamist ja kes mõistetakse neil
tingimustel tagaseljaotsusega süüdi, hiljem õigust uuele kohtulikule arutamisele. Seda isiku
õigust võib aga riigisiseses õiguses piirata üksnes tingimusel, kui isikut esindas tagaseljamenetluses
volitatud kaitsja või kui isikut teavitati sellest, et kui ta hoiab õigusemõistmisest kõrvale, võib
kohtulik arutamine toimuda tema kohalolekuta.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-677/23: Slovenská sporiteľňa (eelotsus – krediidi
kulukuse aastamäär) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 23. jaanuaril 2025
Kaks tarbijat kaebasid kohtusse panga Slovenská sporiteľňa. Nad palusid kohtul tuvastada
krediidilepingu teatavate tingimuste tühisus ning otsustada, et asjaomase krediidi pealt ei tule maksta
intressi ja tasusid. Lepingus ei olnud sõnaselgelt täpsustatud selle kestust, vaid märgitud oli
tasumisele kuuluvate igakuiste maksete arv ning esimese ja viimase kuumakse maksetähtpäev.
Leping nägi ette 17,93% krediidi kulukuse aastamäära. Hagejad kohustusid maksma asjaomase laenu
tagasi 108 kuumaksena igakuises summas 54,20 eurot. Esimene osamakse tuli tasuda
20. detsembriks 2014. Lepiti kokku, et viimane osamakse tasutakse 20. novembril 2023. Lepingu
rubriik „Krediidi kulukuse aastamäära arvutamise aluseks võetud eeldused“ oli sõnastatud järgmiselt:
„Krediit makstakse välja kohe ja kogu summa ulatuses; krediidisaaja täidab oma kohustused
krediidilepingus märgitud tingimustel ja tähtaegade jooksul; intress kehtib kuni laenusuhte kestuse
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
9
lõpuni.“ Samuti oli lepingus märgitud: „Leping sõlmitakse kindlaksmääratud ajaks kuni kõigi
kohustuste täieliku täitmiseni.“ Hagejad leidsid, et lepingus ei olnud märgitud lepingu kestust ega
krediidi kulukuse aastamäära arvutamiseks kasutatud eeldusi.
Euroopa Kohus leidis esiteks, et direktiivi 2008/48 kohaselt ei pea krediidilepingus tingimata
sõnaselgelt ära märkima lepingu kestust, kui selle lepingu tingimused võimaldavad tarbijal selle
kestuse raskusteta ja kindlalt välja selgitada. Asjaolu, et tarbija teab lepingu lõppemise hetke, on
keskse tähtsusega selleks, et tarbija saaks lepingut nõuetekohaselt täita. Lepinguliste kohustuste
lõppemine tähistab lepingu lõppemist ja määrab seega kindlaks lepingu kestuse. Kõnealuse lepingu
kestus oli tihedalt seotud kõigi selle lepingu poolte kohustuste täieliku täitmisega.
Teiseks leidis Euroopa Kohus, et krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatud eeldused
peavad olema krediidilepingus sõnaselgelt ära nimetatud ning ei piisa sellest, et tarbija saab
need lepingutingimusi analüüsides ise välja selgitada. See on vajalik selleks, et tarbija saaks
võrrelda erinevaid pakkumisi, ning et tarbijal oleks võimalik teada oma õigusi ja kohustusi. Samuti
peab see võimaldama tarbijal kontrollida, kas ettevõtja arvutas krediidi kulukuse aastamäära õigesti,
ja kui mitte, siis kasutada oma õigusi, eelkõige taganemisõigust. Kuna krediidi kulukuse aastamäära
arvutamisel kasutatud eelduste mainimine krediidilepingus on tarbija jaoks olulise tähtsusega, tuleb
riigisisestes õigusnormides ettenähtud karistust, mille kohaselt kaotab krediidiandja oma õiguse saada
intressi ja lisatasusid, pidada proportsionaalseks. Arvestades, et krediidi kulukuse aastamäära
arvutamiseks kasutatud eeldused võivad olla keerulised, on vaja need krediidilepingus selgelt,
kokkuvõtlikult ja sõnaselgelt ära märkida.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest. EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis
(viited lisatud).
oopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
o C-577/23: komisjon vs. Eesti (liikmesriigi kohustuste rikkumine – ECN+
direktiiv)
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
o T-354/22: Bindl (tühistamishagi – isikuandmete edastamine kolmandasse riiki) o C-578/23: Česká republika - Generální finanční ředitelství (eelotsus –
riigihanked) o C-394/23: Mousse (eelotsus – soopõhiste isikuandmete kogumine) o T-193/23: MegaFon vs. nõukogu (tühistamishagi – piiravad meetmed) o C-424/23: DYKA Plastics (eelotsus – riigihanked) o C-644/23: Stangalov (eelotsus – õigus uuele kohtulikule arutamisele) o C-677/23: Slovenská sporiteľňa (eelotsus – krediidi kulukuse aastamäär)
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
2
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
———————————————————————————————— C-577/23: komisjon vs. Eesti (liikmesriigi kohustuste
rikkumine – ECN+ direktiiv) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 23. jaanuaril 2025
Euroopa Komisjon esitas 18.09.2023 Eesti vastu hagi Euroopa Kohtule, kuna Eesti ei olnud tähtajaks
üle võtnud direktiivi 2019/1 (mille eesmärk on anda liikmesriikide konkurentsiasutustele volitused,
et tulemuslikumalt tagada konkurentsinormide täitmine ja et tagada siseturu nõuetekohane toimimine,
nn ECN+ direktiiv). Direktiivi ülevõtmise tähtpäev oli 04.02.2021. Komisjon palus määrata Eestile
ELTL-i artikli 260 lõike 3 alusel põhisumma 600 eurot päevas kuni rikkumise lõppemise kuupäevani
või kohtuotsuse tegemise kuupäevani selliselt, et minimaalne põhisumma oleks igal juhul
168 000 eurot. Karistusmakseks palus komisjon määrata Eestile 5220 eurot päevas alates Euroopa
Kohtu rikkumist tuvastava otsuse tegemise päevast kuni rikkumise kõrvaldamiseni. Eesti tunnistas
rikkumist, kuid palus kohtul vähendada põhisumma ja karistusmakse suurust.
Euroopa Kohus tuvastas, et kuna Eesti ei olnud vastu võtnud õigusnorme, mis on vajalikud ECN+
direktiivi ülevõtmiseks ega ole neist komisjoni teavitanud, siis on ta rikkunud selle direktiivi
artiklist 34 tulenevaid kohustusi. Analüüsides põhisumma ja karistusmakse suurust, leidis kohus,
et kuna rikkumise raskuse hindamisel ei ole komisjon tõendanud, et käesoleval juhul tuvastatud
rikkumise tagajärjed era- ja avalikele huvidele on sama ulatusega nagu juhul, kui seda
direktiivi ei oleks üldse üle võetud, tuleb tõdeda, et see rikkumine on direktiiviga taotletavat
eesmärki arvestades ilmselgelt raske, kuid mitte nii raske, kui leiab komisjon. Mis puudutab
rikkumise kestust, siis menetluse lõppemise kuupäevaks ei olnud rikkumine veel lõppenud ning
selleks ajaks oli see kestnud juba 3 aastat ja 15 päeva. Seetõttu otsustas kohus määrata Eestile
põhisumma suurusega 400 000 eurot, et hoida tõhusalt ära selle rikkumisega sarnaste rikkumiste
kordumine.
Kuna Eesti jätkas oma kohustuste rikkumist menetluse lõpu kuupäeva seisuga, siis oli kohtu meelest
ka päevamääraga karistusmakse väljamõistmine sobiv rahaline meede tagamaks, et liikmesriik
lõpetaks tuvastatud rikkumise võimalikult kiiresti. Kuna ka karistusmakse väljamõistmisel tuleb
arvesse võtta rikkumise kestust, raskusastet ja liikmesriigi maksevõimet, siis otsustas kohus samadel
põhjustel nagu põhisumma määramisel vähendada komisjoni nõutud karistusmakset ja mõista Eestilt
komisjoni kasuks välja karistusmakse suurusega 3000 eurot päevas alates kohtuotsuse kuupäevast
kuni ajani, mil liikmesriik on selle rikkumise lõpetanud.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
3
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
———————————————————————————————— T-354/22: Bindl (tühistamishagi – isikuandmete
edastamine kolmandasse riiki) ————————————————————————————————
Üldkohtu otsus, 8. jaanuaril 2025
Hageja on Saksamaa kodanik, kes külastas mitmel korral Euroopa tuleviku konverentsi veebisaiti,
mille isikuandmete vastutav töötleja on Euroopa Komisjon. Muu hulgas registreerus hageja
30. märtsil 2022 veebisaidil kajastatud üritusele „GoGreen“, kasutades selleks oma Facebooki kontot.
Hageja märkas, et veebisaidile sisse logides aktiveeriti ühendus kolmandatest isikutest
teenusepakkujatega, nt USA ettevõtjaga Amazon Web Services. Hageja palus Üldkohtul tühistada
tema isikuandmete edastamine kolmandatesse riikidesse, kus ei ole nõuetekohasel tasemel
isikuandmete kaitset. Samuti leidis hageja, et komisjon on tekitanud sellega talle mittevaralist kahju.
Üldkohus leidis, et tühistamishagi on vastuvõetamatu, kuna vaidlusalused edastamised kujutavad
endast konkreetseid tegusid, mitte õigusakte. Üldkohus jättis rahuldamata ka nõude hüvitada kahju
seoses sellega, et komisjon kasutab veebisaidi sisulevivõrguna Amazon CloudFronti teenust. Ei olnud
tõendatud, et sel konkreetsel veebisaidi külastamisel edastati hageja isikuandmeid kolmandasse riiki.
Isikuandmed edastati Münchenis asuvasse serverisse. Samuti kasutati CloudFronti teenust lepingu
alusel Amazon.com-i tütarettevõtjaga, kes asub Luksemburgis, ning lepingu kohaselt pidid andmed
jääma Euroopasse. Ühe teise veebisaidi külastamisega seoses ei olnud mittevaralise kahju
väljamõistmine põhjendatud, kuna hageja kasutas tehnilist seadistamist, et muuta oma nähtavat
asukohta, luues sellega vajalikud tingimused USAs asuvate serveritega ühenduse tekitamiseks.
Üldkohus leidis siiski, et seoses hageja registreerumisega „GoGreen“ üritusele Facebooki kaudu
edastati tema isikuandmeid USAs asuvale ettevõtjale Meta Platforms. Andmete edastamise hetkel ei
olnud komisjon teinud otsust, mille kohaselt oleks USAs adekvaatne isikuandmete kaitse tase, samuti
ei olnud komisjon võtnud muid kaitsemeetmeid. Komisjon rikkus seega ELi õigust seoses ELi
institutsiooni poolt isikuandmete edastamisega kolmandasse riiki. Üldkohus otsustas, et
komisjon peab hagejale hüvitama mittevaralise kahju summas 400 eurot.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-578/23: Česká republika - Generální finanční ředitelství
(eelotsus – riigihanked) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 9. jaanuaril 2025
Tšehhi ministeerium sõlmis 1992. aastal IBM kontserniga lepingu Tšehhi maksuameti infosüsteemi
loomiseks. 2013. aastal asus ministeeriumi asemele Tšehhi maksuamet. 2016. aastal algatas ta
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
4
väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetluse selle infosüsteemi hooldamiseks ja sõlmis
riigihankelepingu äriühinguga IBM Česká republika, kelle ainuosanik on IBM kontsern. Nimelt on
see äriühing selle süsteemi litsentsiõiguste omanik. Konkurentsiamet leidis, et Tšehhi maksuamet
oli väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlust kasutades toime pannud rikkumise, kuna
selle menetluse kasutamiseks vajalikud tingimused ei olnud täidetud.
Tšehhi maksuamet väitis, et ei tema ega ministeerium ei ole põhjustanud IBM Česká republika
ainuõiguse olukorda. 1992. aastal oli IBM kontsern ainus ettevõtja, kes suutis nõutud teenuseid
osutada ja vastav leping oli kooskõlas tol ajal kehtinud riigisiseste õigusnormidega. Hiljem püüdis
maksuamet vabaneda sõltuvusest IBM Česká republikast, kuid äriühing teatas, et ei soovi oma varalisi
autoriõigusi sellele lähtekoodile üle anda. Kui väljakuulutamiseta läbirääkimistega hankemenetlust
ei oleks valitud, oleks see infosüsteem olnud kasutuskõlbmatu. Uue infosüsteemi pakkumiseks
hankemenetluse korraldamine ei oleks olnud rahaliselt mõistlik.
Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkis küsimus, kas direktiivi 2004/18 (ehitustööde
riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra
kohta, asendatud direktiiviga 2014/24 riigihangete kohta) tuleb tõlgendada nii, et hindamaks, kas
hankija tegevus põhjustas selle sätte tähenduses ainuõiguse olukorra, tuleb arvesse võtta faktilisi ja
õiguslikke asjaolusid, mis on seotud esimest teenust puudutava lepingu sõlmimisega, mille
tagajärjeks on järgmised riigihanked.
Euroopa Kohus tuletas kõigepealt meelde, et väljakuulutamiseta läbirääkimistega menetlust võib
kasutada üksnes selles direktiivis ammendavalt nimetatud asjaoludel ja et see menetlus on
erandlik. Kõnealuses sättes on öeldud, et seda menetlust võib kasutada juhul, kui tehnilistel,
kunstilistel või ainuõiguse kaitsega seotud põhjustel saab lepingu sõlmida ainult ühe konkreetse
ettevõtjaga. See sisaldab kahte kumulatiivset tingimust: esiteks peavad olemas olema lepingu
esemega seotud tehnilised, kunstilised või ainuõiguste kaitsega seotud põhjused ja teiseks peab
esinema asjaolu, et nende põhjuste tõttu on lepingu sõlmimine konkreetse ettevõtjaga absoluutselt
hädavajalik. Lisaks peab Euroopa Kohtu sõnul hankija veel ka tõendama, et lepingu esemega seotud
tehnilised, kunstilised või ainuõiguste kaitsega seotud põhjused ei johtu temast.
Euroopa Kohus otsustas, et liikmesriigi kohus peab sellist johtuvust hinnates arvesse võtma mitte
ainult esimest teenust puudutava lepingu sõlmimisega seotud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid,
vaid ka kõiki neid asjaolusid, mis iseloomustavad ajavahemikku alates lepingu sõlmimise
kuupäevast kuni kuupäevani, mil hankija valib järgnevaks riigihankemenetluseks kasutatava
menetluse.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
5
———————————————————————————————— C-394/23: Mousse (eelotsus – soopõhiste isikuandmete
kogumine) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 9. jaanuaril 2025
SNCF Connect müüb oma veebisaidil rongipileteid. Kliendid on sellel veebisaidil sõidupileteid ostes
kohustatud märgistama lahtri „härra“ või „proua“. Kohtuasja kaebaja leiab, et selline andmete
kogumine rikub isikuandmete kaitse üldmääruses sätestatud seaduslikkuse põhimõtet ja võimalikult
väheste andmete kogumise põhimõtet. Seetõttu küsis Prantsusmaa kohus, kas transpordiettevõtja
klientide soopõhiste isikuandmete töötlemine on isikuandmete kaitse üldmääruse järgi lubatud, sest
see võib olla vajalik lepingu täitmiseks või seda tuleb pidada vajalikuks vastutava töötleja või
kolmanda isiku õigustatud huvi seisukohast.
Euroopa Kohus selgitas esiteks, et raudteeveoteenuse osutamine hõlmab üldjuhul kliendiga
suhtlemist, et saata talle pilet elektroonilisel teel, teavitada teda reisi puudutavatest muudatustest jne.
Selline suhtlemine võib nõuda teatavatest tavadest kinnipidamist ja hõlmata muu hulgas
viisakusvormelite kasutamist, et näidata asjaomase ettevõtja austust oma kliendi vastu ja säilitada
seeläbi selle ettevõtja maine. Siiski ei pea selline suhtlemine tingimata olema asjaomase kliendi soo
alusel isikustatud. Teenuse nõuetekohane pakkumine on võimalik ka siis, kui ettevõtja otsustab nende
klientide puhul, kes ei soovi oma soopõhise pöördumisvormeli eelistust märkida, või kõigi klientide
puhul kasutada üldiseid ja kõikehõlmavaid viisakusvormeleid. Seetõttu jõudis Euroopa Kohus
järeldusele, et transpordiettevõtja klientide soopõhist pöördumisvormelit puudutavate
isikuandmete töötlemine ei näi olevat lepingu nõuetekohaseks täitmiseks objektiivselt vältimatu
või väga oluline ning järelikult ei saa seda pidada lepingu täitmiseks vajalikuks.
Euroopa Kohus leidis teiseks, et veoettevõtja klientide soopõhise pöördumisvormeli eelistust
puudutavate isikuandmete töötlemist, mille eesmärk on kaubandussuhtluse isikustamine klientide
sooidentiteedi alusel, ei saa pidada vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvide
seisukohast vajalikuks, kui (1) nende andmete kogumisel ei ole kliendile õigustatud huvist teada
antud või (2) selline töötlemine ei ole toimunud vastava õigustatud huvi elluviimiseks rangelt vajaliku
piires või (3) kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades võivad kliendi põhiõigused ja -vabadused
olla asjaomase õigustatud huvi suhtes kaalukamad, eelkõige juhul, kui arvestada sooidentiteedi alusel
diskrimineerimise ohtu.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— T-193/23: MegaFon vs. nõukogu (tühistamishagi –
piiravad meetmed) ————————————————————————————————
Üldkohtu otsus, 15. jaanuaril 2025
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
6
Hageja MegaFon OAO on Moskvas asuv aktsiaselts, kes on üks peamistest Venemaa
telekommunikatsiooni- ja mobiilsideoperaatoritest. Seoses Venemaa „sõjalise operatsiooniga“
Ukrainas kanti hageja 2023. aasta veebruaris nõukogu otsuse 2014/512/ÜVJP ja määruse nr 833/2014
loetellu nende isikute kohta, kellele kohaldatakse piiravaid meetmeid. 2023. aasta juulis ja 2024. aasta
jaanuaris vastu võetud muudatustega jäeti ta sellesse nimekirja. Ta vaidlustas enda esialgse loetellu
kandmise ja sinna jätmise Üldkohtus, väites, et rikutud on tema kaitseõiguseid ja õigust tõhusale
kohtulikule kaitsele ning et nõukogu on rikkunud põhjendamiskohustust ja proportsionaalsuse
põhimõtet ning teinud hindamisvea.
Üldkohus otsustas, et nõukogu ei ole rikkunud põhjendamiskohustust, kuna hagejal oli võimalik
mõista, et ta kanti vaidlusalustesse loeteludesse seetõttu, et teda peeti üksuseks, kes otseselt toetab
Venemaa sõjatööstuskompleksi Ukraina-vastases agressioonisõjas. Samuti otsustas Üldkohus, et
nõukogu ei ole rikkunud teavitamiskohustust ja kaebaja õigust olla ära kuulatud. Nimelt, mis
puudutab esmakordset loetellu kandmist, siis ei ole nõukogu kohustatud asjaomast isikut või üksust
eelnevalt teavitama põhjendustest, millele ta kavatseb tugineda tema nime loetellu kandmisel, ega
teda ära kuulama, kuna sellistel meetmetel peab olema üllatav mõju, et tagada nende tõhusus ja
vältida, et hageja võiks saada vahepeal ekspordilitsentse või sõlmida erandi kohaldamisalasse
kuuluvaid lepinguid. Kuna loetelusse jätmine tugines samadele põhjendustele kui need, millega
põhjendati esialgset loetelusse kandmist, siis ei pidanud nõukogu hagejat ka enne nende vastuvõtmist
ära kuulama.
Lisaks hindas Üldkohus, et nõukogu ei teinud hagejat loetelusse kandes hindamisviga, kuivõrd
nõukogu esitatud tõendid kujutavad endast selliste piisavalt konkreetsete, täpsete ja ühtelangevate
kaudsete tõendite kogumit, mis kinnitavad asjaolu, et hageja toetab otseselt Venemaa
sõjatööstuskompleksi. Nõukogu ei rikkunud ka proportsionaalsuse põhimõtet, kuna taotletavate
eesmärkide tähtsus on oma olemuselt selline, mis kaalub üles teatud ettevõtjatele tekkivad
negatiivsed tagajärjed, isegi kui need on märkimisväärsed.
Seega jättis Üldkohus kaebaja hagi tervikuna rahuldamata.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-424/23: DYKA Plastics (eelotsus – riigihanked)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 16. jaanuaril 2025
Fluvius on Belgia äriühing, kelle ülesanne on ehitada, hallata ja hooldada Flandria piirkonnas mitut
kommunaal- ja kanalisatsioonivõrku. Ta avaldas kanalisatsioonitorude paigaldamis- ja vahetustööde
tegemiseks hanketeate, milles nõudis, et reovee äravoolusüsteemides kasutataks keraamilisi torusid
ja vihmavee äravoolusüsteemides betoonist torusid. Muude materjalide kasutamine oli lubatud
üksnes erilistel tehnilistel asjaoludel. Äriühing DYKA, kes toodab ja turustab plastist
kanalisatsioonitorusid, vaidlustas selle hanketeate, väites, et tema kõrvalejätmine hankemenetlusest
rikub direktiivis 2014/24 (riigihangete kohta) sätestatud riigihangete põhimõtteid. Vaidlust
lahendaval kohtul tekkis küsimus, kas riigihangete direktiivi kohaselt võivad avaliku sektori hankijad
ehitustööde riigihanke tehnilises kirjelduses täpsustada, millistest materjalidest peavad
pakkujate pakutud tooted olema valmistatud.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
7
Kõigepealt selgitas Euroopa Kohus, et riigihangete direktiivis osutatud tehnilise kirjelduse
sõnastamise loetelu on ammendav ja seega peab avaliku sektori hankija sõnastama hankelepingu
eseme tehnilise kirjelduse ühel direktiivis nimetatud viisil, välja arvatud vastavates sätetes kindlaks
määratud erandite korral. Seejärel nentis ta, et kõige paremini aitab konkurentsile avatuse eesmärki
saavutada funktsionaalsete nõuete või kasutusomaduste kirjeldamisest lähtuv tehnilise kirjelduse
sõnastamine, mida tuleks kasutada võimalikult ulatuslikult.
Üldjuhul ei tohi tehnilises kirjelduses nimetada kindlat marki ega allikat või eri protsessi ega
kaubamärki, patenti, liiki, kindlat päritolu ega kindlat tootmisviisi, kuid erandkorras on see lubatud
siis, kui lepingu reguleerimiseset ei ole võimalik kirjeldada kasutusomaduste või funktsionaalsete
nõuete abil, või viidates teatud tehnilistele kirjeldustele või standarditele või nende kahe viitamisviisi
kombineerimise teel. Sel juhul tuleb lisada viitele märge „või samaväärne“. Veel on võimalik
kindlale margile jms viidata siis, kui see on hankelepingu eseme seisukohast põhjendatud. Sel
juhul ei ole vaja lisada märget „või samaväärne“. Euroopa Kohus selgitas, et seda, kas see on
hankelepingu eseme seisukohast põhjendatud, tuleb tõlgendada kitsalt, mistõttu hõlmab see üksnes
olukordi, kus selline nõue tuleneb vältimatult hankelepingu esemest. Selline on olukord Euroopa
Kohtu sõnul eelkõige siis, kui see nõue lähtub avaliku sektori hankija poolt taotletavast esteetilisest
lahendusest või vajadusest sobitada ehitis oma keskkonda või kui kasutusomaduste või
funktsionaalse nõude seisukohast on kindlast materjalist valmistatud toote kasutamine
vältimatu. Nimelt ei ole sellistes olukordades võimalik kasutada ühtegi alternatiivi, mis põhineks
teistsugusel lahendusel.
Kõnealuse olukorra kohta ütles Euroopa Kohus, et materjali, millest toode koosneb, ei saa
kvalifitseerida „kasutusomaduseks“ või „funktsionaalseks nõudeks“, vaid seda tuleks käsitada viitena
„liigile“ või „teatavale tootmisviisile“, mis võiks teatavaid ettevõtjaid või tooteid soosida või need
välistada. Kuna hankija ei ole lisanud märget „või samaväärne“, siis peab materjali kasutamise nõue
tulenema vältimatult hankelepingu esemest. Seega peab hankija tehnilises kirjelduses hoiduma
nõudmast teatava materjali kasutamist, kas vältides hankedokumentides niisuguse materjali
mainimist või viidates ühele või mitmele materjalile, lisades sinna märke „või samaväärne“.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-644/23: Stangalov (eelotsus – õigus uuele kohtulikule
arutamisele) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 16. jaanuaril 2025
IRi süüdistati selles, et ta osales grupiga organiseeritud kuritegelikus ühenduses, mille eesmärk oli
toime panna maksukuritegusid. IRile toimetati kätte neid süütegusid käsitlev esialgne süüdistusakt.
Kohtueelse menetluse raames kasutas IR enda volitatud advokaadi teenuseid ja esitas aadressi, millel
temaga ühendust võtta. Vaatamata katsetele kutsuda IR isiklikult kohtusse, ei olnud IRi asukohta
pärast kohtueelse menetluse lõppu võimalik kindlaks teha ei tema enda antud aadressil ega mujal. IRi
kaitseks määrati advokaat. Sel advokaadil ei õnnestunud siiski IRiga ühendust võtta ja ta loobus tema
kaitsmisest. Ka muudel hiljem määratud advokaatidel ei õnnestunud IRiga ühendust võtta.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
8
Bulgaaria kohus küsis Euroopa Kohtult, kas direktiiviga 2016/343 (süütuse presumptsiooni teatavad
aspektid ja õigus viibida kriminaalmenetluses kohtulikul arutelul) on vastuolus riigisisesed
õigusnormid, mille kohaselt ei ole isikul, kes põgeneb pärast tema suhtes kohtueelses
kriminaalmenetluses koostatud esialgse süüdistusakti saamist ja kes mõistetakse tagaseljaotsusega
süüdi, õigust uuele kohtulikule arutamisele siis, kui ta asukoht tehakse kindlaks ja ta vahistatakse
karistuse täitmisele pööramise eesmärgil.
Euroopa Kohus tuletas meelde, et kui isikut ei teavitatud õigel ajal kohtulikust arutamisest, on sellel
isikul alates tagaseljaotsusest teadasaamisest põhimõtteliselt õigus uuele kohtulikule arutamisele.
Seevastu ei ole isikul õigust uuele kohtulikule arutamisele, kui isik, keda oli süüdistusest ja
kohtuistungist ametlikult teavitatud, väldib kohtuistungi aja ja koha kohta käiva teabe ametlikku
vastuvõtmist. See on nii näiteks juhul, kui isik on esitanud pädevatele riigiasutustele tahtlikult vale
aadressi või kui ta ei asu enam aadressil, mille ta on esitanud. Selleks, et direktiivis 2016/343 ette
nähtud tingimused oleksid kõik täidetud, tuleb aga lisaks kontrollida, kas isikut on teavitatud kohtusse
mitteilmumise tagajärgedest või kas teda esindas kohtus volitatud advokaat. Käesoleval juhul
põgenes IR pärast esialgse süüdistusakti saamist ja näib, et IRi ei esindanud kohtus volitatud kaitsja.
Seetõttu peab eelotsusetaotluse esitanud kohus põhikohtuasjas analüüsima, kas IRi teavitati õigel ajal
kohtusse mitteilmumise tagajärgedest.
Eelnevast tulenevalt jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et direktiiviga 2016/343 ei ole vastuolus
riigisisesed õigusnormid, mille kohaselt ei ole isikul, kes põgeneb pärast tema suhtes kohtueelses
kriminaalmenetluses koostatud esialgse süüdistusakti saamist ja kes mõistetakse neil
tingimustel tagaseljaotsusega süüdi, hiljem õigust uuele kohtulikule arutamisele. Seda isiku
õigust võib aga riigisiseses õiguses piirata üksnes tingimusel, kui isikut esindas tagaseljamenetluses
volitatud kaitsja või kui isikut teavitati sellest, et kui ta hoiab õigusemõistmisest kõrvale, võib
kohtulik arutamine toimuda tema kohalolekuta.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-677/23: Slovenská sporiteľňa (eelotsus – krediidi
kulukuse aastamäär) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 23. jaanuaril 2025
Kaks tarbijat kaebasid kohtusse panga Slovenská sporiteľňa. Nad palusid kohtul tuvastada
krediidilepingu teatavate tingimuste tühisus ning otsustada, et asjaomase krediidi pealt ei tule maksta
intressi ja tasusid. Lepingus ei olnud sõnaselgelt täpsustatud selle kestust, vaid märgitud oli
tasumisele kuuluvate igakuiste maksete arv ning esimese ja viimase kuumakse maksetähtpäev.
Leping nägi ette 17,93% krediidi kulukuse aastamäära. Hagejad kohustusid maksma asjaomase laenu
tagasi 108 kuumaksena igakuises summas 54,20 eurot. Esimene osamakse tuli tasuda
20. detsembriks 2014. Lepiti kokku, et viimane osamakse tasutakse 20. novembril 2023. Lepingu
rubriik „Krediidi kulukuse aastamäära arvutamise aluseks võetud eeldused“ oli sõnastatud järgmiselt:
„Krediit makstakse välja kohe ja kogu summa ulatuses; krediidisaaja täidab oma kohustused
krediidilepingus märgitud tingimustel ja tähtaegade jooksul; intress kehtib kuni laenusuhte kestuse
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
9
lõpuni.“ Samuti oli lepingus märgitud: „Leping sõlmitakse kindlaksmääratud ajaks kuni kõigi
kohustuste täieliku täitmiseni.“ Hagejad leidsid, et lepingus ei olnud märgitud lepingu kestust ega
krediidi kulukuse aastamäära arvutamiseks kasutatud eeldusi.
Euroopa Kohus leidis esiteks, et direktiivi 2008/48 kohaselt ei pea krediidilepingus tingimata
sõnaselgelt ära märkima lepingu kestust, kui selle lepingu tingimused võimaldavad tarbijal selle
kestuse raskusteta ja kindlalt välja selgitada. Asjaolu, et tarbija teab lepingu lõppemise hetke, on
keskse tähtsusega selleks, et tarbija saaks lepingut nõuetekohaselt täita. Lepinguliste kohustuste
lõppemine tähistab lepingu lõppemist ja määrab seega kindlaks lepingu kestuse. Kõnealuse lepingu
kestus oli tihedalt seotud kõigi selle lepingu poolte kohustuste täieliku täitmisega.
Teiseks leidis Euroopa Kohus, et krediidi kulukuse aastamäära arvutamisel kasutatud eeldused
peavad olema krediidilepingus sõnaselgelt ära nimetatud ning ei piisa sellest, et tarbija saab
need lepingutingimusi analüüsides ise välja selgitada. See on vajalik selleks, et tarbija saaks
võrrelda erinevaid pakkumisi, ning et tarbijal oleks võimalik teada oma õigusi ja kohustusi. Samuti
peab see võimaldama tarbijal kontrollida, kas ettevõtja arvutas krediidi kulukuse aastamäära õigesti,
ja kui mitte, siis kasutada oma õigusi, eelkõige taganemisõigust. Kuna krediidi kulukuse aastamäära
arvutamisel kasutatud eelduste mainimine krediidilepingus on tarbija jaoks olulise tähtsusega, tuleb
riigisisestes õigusnormides ettenähtud karistust, mille kohaselt kaotab krediidiandja oma õiguse saada
intressi ja lisatasusid, pidada proportsionaalseks. Arvestades, et krediidi kulukuse aastamäära
arvutamiseks kasutatud eeldused võivad olla keerulised, on vaja need krediidilepingus selgelt,
kokkuvõtlikult ja sõnaselgelt ära märkida.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest. EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis
(viited lisatud).