Riigikaitseseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kooskõlastamata jätmine

Suur-Ameerika tn 1 / 10122 Tallinn / 625 6101/ [email protected] / www.agri.ee

Registrikood 70000734

Hr Hanno Pevkur

Kaitseministeerium

Teie: 11.02.2025 nr 5-1/25/4

Meie: (kuupäev digiallkirjas) nr 1.4-2/411-1

Riigikaitseseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõu kooskõlastamata jätmine

Austatud minister

Regionaal- ja Põllumajandusministeerium ei kooskõlasta riigikaitseseaduse muutmise ja

sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (edaspidi eelnõu) järgmistel

põhjustel.

1. Eelnõu punktiga 1 täiendatakse RiKS-i §-ga 91, millega antakse Kaitseväele õigus anda

korralduse ja selle täitmise nõudmise õiguse kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni,

demobilisatsiooni ja sõjaseisukorra ajal. Lõike 1 kohaselt võib Kaitsevägi anda täidesaatva

riigivõimu asutusele, kohaliku omavalitsuse üksusele ja muule avaliku võimu kandjale

kõrgendatud kaitsevalmiduse, mobilisatsiooni, demobilisatsiooni ja sõjaseisukorra ajal

korralduse, kui see on vältimatult vajalik riigi julgeolekut ähvardava vahetu ohu ennetamiseks

või tõrjumiseks ning riigi sõjaliseks kaitsmiseks või selle vahetuks ettevalmistamiseks.

Korralduse andmisel tuleb arvestada asutuse ja isiku pädevust, samuti võimalust korraldust

täita. Lõigete 2 ja 5 järgi tekib Kaitseväel õigus anda ja kehtetuks tunnistada ka korralduse

saanud asutuse haldusakte ja seda põhiseaduse vaatest rahuaja tingimustes.

Põhiseaduse (edaspidi PS) 10. peatükk käsitleb vaid erakorralist seisukorda, mobilisatsiooni,

demobilisatsiooni ja sõjaseisukorda. Ainult nendes olukordades on kohaldatavad PS § 130

õiguste piirangud, ehk teisisõnu võimalik osaliselt piirata asutuste pädevust. PS § 130 kohaselt

võib erakorralise või sõjaseisukorra ajal riigi julgeoleku ja avaliku korra huvides seadusega

ettenähtud juhtudel ja korras piirata isikute õigusi ja vabadusi ning panna neile kohustusi.

Piirata ei tohi õigusi ja vabadusi, mis on sätestatud põhiseaduse §-des 8, 11–18, 20 lõige 3, 22,

23, 24 lõiked 2 ja 4, 25, 27, 28, 36 lõige 2, 40, 41, 49 ja 51 lõige 1.

PS § 131 kohaselt ei valita erakorralise või sõjaseisukorra ajal Riigikogu, Vabariigi Presidenti

ega kohalike omavalitsuste esinduskogusid ega lõpetata ka nende volitusi.

Kuna kõrgendatud kaitsevalmidus ei ole välja kuulutatav olukord, vaid seda kõrgendatakse

Vabariigi Valitsuse poolt Riigikogu heakskiidul olukorra taju järgi, tekitab lisatav § 91 küsimusi

RiKS-i §-s 9 sätestatud peaministri samalaadsest korraldusest. Ei ole võimalik, et kaitsevägi

institutsioonina omab täpselt samu õigusi või volitusi kui peaminister. Kui Kaitsevägi peab

vajalikuks anda riigikaitse aspektist vajalikke kohaliku omavalitsuse (edaspidi KOV)

ühistransporti puudutavaid suuniseid, siis selliselt tuleks seda ka regulatsioonis kitsalt ette

näha. Mida intensiivsem on põhiõiguse piirang, seda täpsem ja kitsam peab olema

2 (3)

piirangut ettenägev norm1.

Riigikohus on eraldi selgitanud, et riigi kaitsekohustusest tulenev tegutsemine erandlikus

olukorras senitundmatute või uuelaadsete ohtude ennetamisel ei võta seadusandjalt kohustust

reguleerida põhiõiguste piiramise seisukohalt kõige olulisemad küsimused seadusega, kuid

seadusandja peab looma oma tegevuses tasakaalu riigi kaitsekohustuse ja seadusereservatsiooni

põhimõtte vahel2. Seega peaks eelnõu nii intensiivsed piirangud selgelt loetlema. Vaid

erakorralise või sõjaseisukorras võib möönda Vabariigi Valitsuse või peaministri õigust sekkuda

KOV-i haldusaktide andmisse, või enamgi veel, asuda neid ise KOV-i eest andma ja täitma.

Kuid ka siis peab arvestama, et PS § 131 jätab nii Riigikogule kui KOV-i volikogule võimu

alles ka sõjaseisukorras. Seega võib tekkida omakorda võimuvaakum kaitseväe korralduse ja

KOV-i tahte vahel, kuigi valdavalt ilmselt lahendatakse selles olukorras need vaidlused

jooksvalt. Rõhutame, et mistahes kriisis ja selleks valmistumise hetkel, tuleb leida ühisosa läbi

suhtluse ja koostöö. On inimlikult arusaadav ja seletuskirjas põgusalt ka põhjendatud, milleks

seda vajatakse, kuid nii lai, üldine ja ülimalt tugevalt KOV-i autonoomiat, aga ka riigiasutuste

võimude lahususe printsiipi riivava avatud volituse andmine Kaitseväele tervikuna ei ole

põhiseaduspärane. Lisaks dubleerib volitus peaministri pädevust ja koondab pea absoluutse

võimu vaid ühe asutuse juhi kätte juba olukorras, mis põhiseaduse vaatest on veel tavaolukord.

Selliselt riivab norm intensiivselt ka põhiseaduse §-s 1 sätestatud demokraatiaprintsiipi. Kas

riive on põhjendatud või mitte, peaks selguma seletuskirjale lisatud põhiseaduslikkuse

analüüsist, kuid seda ei nähtu.

Eelnõu seletuskirjas on jäänud analüüsimata see, kuidas hüvitatakse eelnõu § 1 punkti 1

muudatuste kohaselt Kaitseväe poolt KOV-ile antavate korralduste täitmisega kaasnev kulu ja

milline mõju on sellel KOV-i eelarvele. Õiguslikult ei saa aktsepteerida lahendust, kus

kavandatava RiKS § 91 lõikega 5 antakse Kaitseväe korralduse täitmata jätmisel Kaitseväe

juhataja volitatud Kaitseväes tegevusteenistuses olevale tegevteenistujale või teenistuses

olevale ametnikule ulatuslik volitus anda KOV-i kollegiaalsete võimuorganite (valla- ja

linnavolikogu ning valla- või linnavalitsus) asemel volikogu või valitsuse haldusakt ise, selle

kehtivus peatada või see kehtetuks tunnistada. Taoline lähenemine ei arvesta PS § 154 lõikest

1 tuleneva KOV-ide enesekorraldusõigusega, võimude lahususega. Samuti ei ole muudatuse

vajadust seletuskirjas selgitatud ega selle mõjusid analüüsitud. Seletuskirjast ei selgu, kas

Kaitsevägi saab põhimõtteliselt asuda otsustama haldusaktiga ka valla- ja linnaeelarve

vahendite kasutamise üle. Kui näiteks otsustatakse sõjategevuseks valmistudes mõni KOV-ile

kuuluv hoone lammutada, siis kuidas kavandatakse katta KOV-ile kaasnevad kulud? Kas

Kaitseväe korraldustega võetavate meetmete proportsionaalsust põhjendatakse korralduses

endas ja kas neid saab õiguslikult vaidlustada?

Lisaks ei ole seletuskirjas analüüsitud, milline mõju on elutähtsate teenuste toimepidavuse

tagamisega seotud isikute mobiliseerimisel ja riigikaitselist ametikohta täitma suunamisel

ühiskonnaelu toimimisele. Konfliktiolukorras on oluline, et tagataks ka KOV-i põhiteenuste

pakkumine, inimesed saaksid vajalikke teenuseid ja toetusi edasi ja ühiskonnaelu toimiks.

2. Eelnõu punktiga 19 kavandatakse RiKS-i §-i 48 täiendada lõigetega 4–7. Lõike 4 kohaselt,

kui isik on enne riigikaitselise töökohustuse tekkimist nimetatud sõjaaja ametikohale, täidab ta

riigikaitselist töökohustust kuni sõjaaja ametikoha ülesannete täitmisele asumiseni. Lõike 6

kohaselt võib Kaitseressursside Amet üldise kaitsevalmiduse ajal seada sõjaaja ametikohale

nimetatud isiku suhtes tähtajalise piirangu rakendada riigikaitselist töökohustust /../.

KOV-ide puhul tähendab see, et elutähtsa teenuse osutajatel ei ole võimalik kriisiks efektiivselt

valmistuda, kuna ei ole ette teada, kelle riigikaitselise ametikoha puhul saab tema ametikohale

asumisega ka päriselt arvestada ja kelle Kaitseressursside Amet sealt sõja-aja ametikohale ära

1 Vt nt Riigikohtu 06.12.2022. a otsus nr 5-22-5 p 53. 2 Vt nt Riigikohtu 31.10.2022. a otsus nr 5-22-4 p 66 ja 71.

3 (3)

mobiliseerib. Mõõtmatult suurem probleem on see kindlasti Päästeametile ning Politsei- ja

Piirivalveametile. Seletuskirjas on vastava muudatuse mõju hinnang taaskord ebapiisav. Samuti

ei paku eelnõu alternatiive, kuidas asutused saaksid mehitada oma kriitilised teenused kriisis

selliselt, et need tõrgeteta töötada suudaksid.

Alates kõrgendatud kaitsevalmiduse välja kuulutamisest kutsutakse eelnõu kohaselt tänased

riigikaitselistel ametikohtadel töötavad või teenivad kaitseväekohuslasest ja Kaitseväe

ametikohale määratud teenistujad kaitseväeteenistusse. Ei ole teada, kui palju täpselt sellistest

isikutest on täna või saab olema olulistel elutähtsat teenust tagavatel ametikohtadel. Võib anda

hinnangu, et toidu tarneahela toimimise tagamisel oleks mõju umbes 10–20% kriitiliste (mitte

kõigi) funktsioonide täitjate osas. Samas suurusjärgus on mõju ministeeriumi juhtimisele (st

riigikaitseliste ülesannete täitmisele) sõjalises kriisis.

Koos kriisis kumuleeruvate muude mõjudega ei ole sellisel juhul meile püstitatud

riigikaitselised ülesanded enam täidetavad. Ühe kumuleeruva mõjuna lisandub tegelikult

esmatootmine (põllumehed), kus elutähtsa teenuse osutajaid ja nn kriitilisi ettevõtteid ei ole

määratletud, kuid mõju toiduga varustatuse tagamisele loomulikult on. Seda enam ei saa teisi

mõjusid alahinnata. Eelnõu annab Kaitseressursside Ametile õiguse seada piiranguid

riigikaitselisel ametikohal töötamiseks. See tähendab vahetut sekkumist meie riigikaitseliste

ülesannete täitmisesse.

Eelnõus toodud lähenemine on läbi arutatud ka tsiviilkriisi ja riigikaitse seaduse eelnõu

koostamise ajal, mil riigikaitseliste ülesannetega „tsiviilministeeriumid“ olid sellise lähenemise

vastu. Leiame, et seni, kuni ministeeriumi valitsemisalale on püstitatud selged riigikaitselised

ülesanded, ei ole võimalik riigikaitselise töökohustuse piiramine Kaitseressursside Ameti poolt.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Piret Hartman

Regionaal- ja põllumajandusminister

Toomas Unt

625 6171, [email protected]

Martin Kulp

5885 1442, [email protected]

Olivia Taluste

5885 1453, [email protected]

Katrin Pööra

625 6147 [email protected]