Pöördumine

Saatja: Eesti Tegevusterapeutide Liit <[email protected]>

Saadetud: 28.02.2025 11:10

Adressaat: <[email protected]>; <[email protected]>; <"Riina

Sikkut">; <"Signe Riisalo">; <"HTM minister">; <"HM">

Teema: Eesti Tegevusterapeutide Liidu pöördumine

Tähelepanu! Tegemist on välisvõrgust saabunud kirjaga.Tundmatu saatja

korral palume linke ja faile mitte avada.

Lugupeetud sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo, terviseminister Riina

Sikkut, haridus- ja teadusminister Kristina Kallas ja sotsiaalkomisjoni

liikmed!

Edastame Eesti Tegevusterapeutide Liidu 28.02.2025 kirja seoses

asjaoluga, et viimaste aastate jooksul oleme tegevusterapeutidena järjest

enam tajunud õiglustunde riivet ja kõrvalejäetust. Kiri koos selgitustega

lisatud manusena.

Lugupidamisega

Anne-Mari Rebane

Eesti Tegevusterapeutide Liidu esimees

Lugupeetud ministrid ja sotsiaalkomisjoni liikmed!

28.02.2025

Pöördume teie poole Eesti Tegevusterapeutide Liidust. Seda põhjusel, et viimaste aastate jooksul

oleme tegevusterapeutidena järjest enam tajunud õiglustunde riivet ja kõrvalejäetust. Kuni 2023.

aasta oktoobri seaduse muudatuseni töötasime nii taastusravi (kui ka rehabilitatsiooni) meeskondades

füsioterapeutide, logopeedide ja psühholoogidega koos võrdsete tervishoiu tippspetsialistidena.

Arusaamatutel põhjustel jäi tegevusteraapia eriala välja tervishoiutöötajatega võrdsustamise

muudatustest. Vaatamata meie pikaajalistele püüdlustele ja korduvale selgitustööle ei ole me suutnud

olukorda muuta, sh paraku me ei saa piisavalt (või meile ei vastata üldse) selgitusi riigiasutustelt.

Oleme väga äraootavad seoses tervishoiu ja rehabilitatsiooni ning hariduse tugiteenuste

kättesaadavuse parandamise muudatustega ja nendega kaasneva õigusruumi osas.

Tegevusterapeutidena ei ole meie ootused suured, vaid et tagatakse võrdne kohtlemine teiste

spetsialistidega.

Peamised tegevusterapeutide õiglustunnet riivanud asjaolud on:

1. 2023.a oktoobri seaduste muudatustega võrdsustati füsioterapeudid, logopeedid ja kliinilised

psühholoogid tervishoiutöötajatega, loodi võimalused neile iseseseisva teenuse osutamiseks

ning TIS-i andmete sisestamiseks. Tegevusterapeudid jäeti muudatustest välja.

2. 2023.a aprillis jõustunud Ohvriabiseaduse määruse järgi ei ole tegevusterapeutidel võimalik

osutada traumast taastumist toetava vaimse tervise abi teenuseid.

3. Tööandja ei ole kohustatud tagama 11.2024 vastu võetud määrusega tegevusterapeutidele

täiendkoolitusi sarnaselt tervishoiutöötajate ja nendega võrdsustatud spetsialistidega

(füsioterapeudid, logopeedid, kliinilised psühholoogid).

4. 2025. aasta tulumaksuseaduse muudatused kitsendasid tegevusterapeutide arvu, kelle teenuste

pealt on võimalik teha tööandjal maksuvabalt tervise edendamise kulusid.

5. Tegevusterapeute puudutavad seaduse muudatused ja riiklik poliitika kujunevad teatud

teemades/ süsteemides meid kaasamata või ilma muudatuste tagamaid selgitamata.

6. Tegevusterapeutide koolitus- ja tööjõuvajadus on riiklikul tasandil jäetud hindamata või on

seda tehtud väga pinnapealselt (sh eriala jäeti välja ka viimasest 2024.a OSKA tervishoiu

uuringust, kus uuriti tervishoiutöötajaid ja nendega võrdsustatud spetsialiste).

Lisas 1 on pikemad selgitused eelmainitud punktide kohta.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Anne-Mari Rebane

Eesti Tegevusterapeutide Liit

[email protected]

Lisa 1. Pikemad selgitused iga punkti kohta

1. Tegevusterapeudid töötasid nii taastusravi (kui ka rehabilitatsiooni) meeskondades

füsioterapeutide, logopeedide ja kliiniliste psühholoogide kõrval võrdsete tippspetsialistidena kuni

2023.a. oktoobri seaduse muudatuseni pakkudes tegevusteraapia teenust taastusravi komponendina

või perearsti uuringufondi kaudu. Seaduse muudatusega võrdsustati teised erialad

tervishoiutöötajatega ning võimaldati hakata osutama teraapiaid iseseisvalt osutatava teenusena.

Tegevusterapeutide välja jätmist põhjendati tagantjärgi asjaoluga, et algselt planeeriti võrdsustada

ainult kliinilised psühholoogid, aga Tervisekassa ettepanekul võrdsustati ka teised teraapiafondist

rahastatavad erialad. Muudatus toimus ilma osapooli kaasamata. Jätkuvalt on lahendamata mitmed

probleemkohad: 1) Raskendatud on erinevate osapoolte orienteerumine tervishoiusüsteemis (sh

erinevates teenustes) ning seeläbi tekitatakse olukord, kus oluliselt on piiratud inimeste teenusele

jõudmine või selle ajakohasus. 2) Osaline ligipääs tervise infosüsteemi andmetele, sh andmete

sisestamise õiguse puudumine raskendab erialade vahelist koostööd ja teenuse kvaliteetset osutamist.

Tegevusteraapia hindamise ja sekkumise ülevaate jagamine teiste spetsialistidega informeerib nende

ravi/teraapiat. Tegevusteraapia sissekanded TIS-i on olulised nii kliiniliste otsuste tegemiseks kui ka

patsientide positiivseks kogemuseks tervishoiuteenuse kasutajana. Jätkub teiste tervishoiuvaldkonna

spetsialistide ebavajalik ja kõigi osapoolte jaoks ajamahukas koormamine tegevusterapeutide

poolsete andmete edastamiseks TIS-i. 3) Tegevusterapeudid on jäetud halli alasse (ja ebavõrdsesse

rolli) nii taastusravi meeskonna teiste spetsialistide kõrval kui ka perearstide suunamisega

tegevusteraapia teenuse osutamisel.

2. Ohvriabiseaduse järgi peab psühholoogilise nõustamise teenuse osutajal olema kliinilise

psühholoogi, psühholoog-nõustaja või koolipsühholoogi kehtiv kutse või magistrikraad psühholoogia

erialal. Ohvriabiseaduse põhjal psühhoteraapia teenuse osutamiseks peab teenuseosutaja olema

läbinud psühhoteraapia väljaõppe ja olema üks eelnimetatud erialade esindajatest või sotsiaaltöötaja,

arst või vaimse tervise õde või magistrikraadiga psühholoogias või sotsiaaltöös. Tõenduspõhi ja

mitmete teiste riikide, näiteks Suurbritannia, kliiniline praktika toetab tegevusterapeute

psühholoogilise nõustamise ja psühhoteraapia (sh kognitiiv-käitumuslik teraapia ja dialektiline

käitumisteraapia) osutamisel. Täna töötavad tegevusterapeudid vaimse tervise valdkonnas traumaga

inimestega ja lähisuhtevägivalla kontekstis, kuid teenuste osutamine Ohvriabiseaduse põhjal ei ole

võimalik. Hetkel ei ole tegevusterapeutidel Eestis võimalik psühhoteraapiat õppida, kuid

tegevusterapeudid omandavad väljaõppeid teistes riikides, samal ajal töötades Eestis.

Tegevusterapeute ei kaasatud Ohvriabiseaduse ega määruse loomisel.

3. Tööandja ei ole kohustatud tagama 11.2024 vastu võetud määrusega tegevusterapeutidele koolitusi

sarnaselt tervishoiutöötajate ja nendega võrdsustatud spetsialistidega. Tekkinud on olukord, kus

seadusega on osadele terapeutidele tagatud vähemalt 60 tundi täiendkoolitusi kalendriaastas, aga

tegevusterapeutidele täiendkoolituste võimaldamine on täielikult jäetud tööandja otsustada. Jääb

arusaamatuks miks ei peeta vajalikuks tervishoiusüsteemis tegevusterapeutide erialase pädevuse

säilitamist ning selle regulaarset hindamist sarnaselt teistele erialadele (määruse §4 lõige 3 ja 10 ei

laiene, kuna liigitume tervishoiusüsteemis töötavaks spetsialistiks). Tegevusteraapia teenuse

osutamist tuleks selgemalt ja ühtlasemalt reguleerida sõltumata süsteemist, kus teenust osutatakse (sh

ka tasulise erateenusena) selleks et vähendada ebakvaliteetse teenuse osutamist ning võimaldada

veenduda teenust osutava isiku pädevuses. Tänase seisuga ei ole teenuse saajal võimalik veenduda

spetsialisti pädevuses ega leida vastavaid andmeid. Vastavate andmete leidmine (kui need on üldse

olemas) nõuab spetsiifilisi oskusi, mida ei pruugi ka olla keskmisest teadlikumal teenuse saajal (nt

orienteerumine MTRis ja Medres, kus tegevusterapeute nime järgi otsida ei saa). Tegevusteraapia on

reguleeritud eriala 29 Euroopa riigis (Euroopa komisjon, vt siin), näiteks Inglismaal on ilma

registreeringuta nimetuse tegevusterapeut/tegevusteraapia (occupational therapist/ providing

occupational therapy) kasutamine kriminaalkorras karistatav (vt siin). Eestis sarnaseid piiranguid

pole, sealhulgas otsustab tervishoiusüsteemis tööandja kas välismaalt tulnud isiku ettevalmistus on

piisav teenuse osutamiseks (rehabilitatsioonis Sotsiaalkindlustusamet).

4. 2025. aasta tulumaksuseaduse muudatused kitsendasid tegevusterapeutide hulka, kelle teenuste

pealt on võimalik teha tööandjal maksuvabalt tervise edendamise kulusid (kui enne 2025. aastat piisas

kutse olemasolust sõltumata töökohast, siis nüüd peab tegevusterapeut osutama teenust taastusravi

all ehk ainult tervishoiusüsteemis). Muudatuse tagajärjel nt tööalast rehabilitatsiooni osutav

tegevusterapeut ei saa enam maksuvaba tervise edendamise kulude raames hüvitatavat teenust üldse

pakkuda. Paradoksaalselt rehabilitatsioonis töötav tegevusterapeut on pädev osutama töövõime

kaotusega inimesele tööalast rehabilitatsiooni, aga "ta ei ole pädev justkui osutama tervise

edendamise teenust", et inimene ei jõuaks tööalasesse rehabilitatsiooni. Jääb arusaamatuks miks

kitsendati tegevusterapeudi teenuse kättesaadavust samal ajal kui teenuste hulka toodi massaaž, mille

osas mingeid kitsendusi ei ole (sh ka selles osas, kes seda osutab või kus). Kas neli aastat Tallinna

Tervishoiu Kõrgkoolis rakenduskõrgharidust omandanud tervishoiu tippspetsialisti pakutav teenus

omab väärtust ainult siis kui seda osutatakse tervishoiuasutuses? Nõustume TTKS-i VTK-s tooduga,

et “On vastuoluline, et riigieelarvest rahastatakse (tervishoiu)kõrgkoolide tegevustoetuste kaudu

mitmete tervishoiu kutsete omandamist, kuid tervishoiu korralduslik raam ei aktsepteeri nende

riiklikult rahastatult omandatud kutsealaste pädevuste täielikku rakendamist tervishoius [ETL-

ühiskonnas laiemalt].”

5. Õiglustunnet riivanud õigusruumi muudatustesse punktides 1, 2, 3 ja 4 pole tegevusterapeute

kordagi kaasatud ega ka nendest teavitatud (ei enne ega pärast). Punktis 6 mainitud OSKA uuringu

osas saime enda poolsele pöördumisele 07.09.2023 kinnituse, et „Kaasame meelsasti tööjõuvajaduse

teemade aruteludesse ka tegevusterapeutide liidu esindaja“. Andsime 13.09.2023 kinnituse, et

meiega saab arvestada. Seejärel pidime end 3 korda (20.03, 27.05, 19.06) meelde tuletama enne kui

saime 20.06.2024 vastuse, et meie eriala uuringusse ei sobi. Põhjendust, miks läbi aastate (ja ka täna)

käsitletakse tegevusteraapiat perearsti uuringufondi osana (mitte aga teraapiafondi osana, kuhu ta

loogiliselt kuuluks) pole me saanud. Samuti ootame alates 08.12.2023 Sotsiaalministeeriumi poolseid

täpsemaid juhiseid TIS-i kirjutamise õiguse osas (Sotsiaalmisteeriumi tervishoiu inimressursi juhi

vastuskiri 13.11.2023: „Hetkel ei ole dokumente jagada, kuid kindlasti hoiame kursis edasiste

sammude osas ning erialaliiduna saate omalt poolt taustal mõelda juba ka dokumenteerimisnõuetele

(mis välju/andmeid on teil kindlasti vaja esitada ja mida teil näha vaja ei ole).“ 28.02.2025 seisuga

ei ole meil ülevaadet, kas pikalt oodatud tervishoiu, rehabilitatsiooni ja hariduse tugiteenuste

integreerimise eelnõuga meie eriala positsioon veelgi halveneb, säilitakse kujunenud olukord või

taastatakse võrdne kohtlemine.

6. Konsensusleppe (aastateks 2022-2026) kohaselt on tegevusteraapia üheks prioriteetseks tervise

valdkonna erialaks ja suurendati õppekohtade arvu 25 peale, mis aga ei taga piisaval hulgal

spetsialiste. 2024. a OSKA uuringus on mainitud tegevusterapeuti kui multidistsiplinaarse

taastusravimeeskonna liiget, kuid erinevalt teistest tervishoiu erialadest tegevusterapeutide

vajadusele analüüsi ei tehtud (vt nt lk 99). Jäime välja ka varasemast OSKA tervishoiu uuringust,

kuna me ei ületanud lävendit- st meid oli liiga vähe, et riiklikult hinnataks kas meid on juurde vaja.

OSKA sotsiaalvaldkonna uuringus käsitleti meid ainult põgusalt koos teiste erialadega

koondnimetuse „sotsiaaltööd toetavad spetsialistid“ all. Samas Kutsekoda on väljendanud, et eriala

on vajalik, nt 2021. aastal tegid nad ettepaneku, et tegevusterapeutide õpe lisataks Töötukassa poolt

toetatavate kutsealade nimekirja. Juuni 2024 kirjutas Kutsekoja OSKA tervishoiu uuringujuht:

“Oleme samal arvamusel, et Eestis on vaja enam tegevusterapeute, seda ühtviisi sotsiaal-, haridus-

ja tervishoiuasutustesse nii era- kui avalikus sektoris (sh KOVides), kuid paraku ei saa me nende

vajadust käimasoleva tervishoiu valdkonna analüüsi käigus siiski hinnata.... oleme jätkuvalt valmis

andma indikatsiooni huvitatud osapooltele, et tegevusterapeutide näol on tegemist kasvava

tööjõuvajadusega kutsealaga, mille õpe väärib toetust.” Arvestades OSKA raportite tähtsuse tõusu

ja riigi piiratud rahalisi ressursse oleme mures, kuidas tulevikus kujuneb tegevusterapeutide riiklik

koolitustellimus kui teiste erialade vajadust on palju lihtsam OSKA-le tuginedes hinnata ja

põhjendada. Kõrvutades Inglismaa riiklikku tervishoiusüsteemi (NHS England, link, lk 123) ja Eesti

andmed (TAI, THT001, link) on Eestis tervishoius tegevusterapeutide osakaal kuni 8 korda väiksem

kui ta võrreldes teiste erialadega võiks olla. Inglismaa riiklikus tervishoiusüsteemis on 2021/2022

seisuga 1 tegevusterapeudi kohta u: 19 õde (Eestis 147), 1,27 ämmaemandat (Eestis 10), 1,38

füsioterapeuti (Eestis 11,88), 1,05 radioloogiatehnikut (Eestis 7,9) ja 0,42 logopeedi (Eestis 1,9).

Lisaks töötab Inglismaal 48% tegevusterapeutidest väljaspool riiklikku tervishoiusüsteemi ning

2021/2022.a prognoos on, et 15 aasta jooksul on vaja ainuüksi tervishoius juurde u: 78%

radioloogiatehnikuid, 66% tegevusterapeute, 60% füsioterapeute, 58% õdesid, 57% logopeede ja

21% ämmaemandaid. Inglismaa ja Eesti süsteemid muidugi pole täielikult võrreldavad, aga tooksime

välja mõned erisused: 1) tegevusterapeutidel (ja arstidel, õdedel, füsioterapeutidel ja teatud

proviisoritel) on õigus väljastada „fit note, vt näidist“ (kombinatsioon töövõimetuslehest,

töötervishoiuarsti hinnangust, Töötukassa tööandja nõustamisest); 2) tegevusterapeudid on üks Allied

Health Professions eriala (samuti on seda füsioterapeut, logopeed, psühholoog, loovterapeudid jne,

link), mis on reguleeritud ja kaitstud ametinimetusega; 3) tegevusterapeudid on osa esmatasandi

tervishoiust (link), sh nad on üks viiest tervishoiu erialast, kes võib ennast täiendada saavutamaks

first contact practitioner staatuse ehk vastu võtta patsiente enne kui nad oma probleemiga (nt

diagnoosimata vaimse tervise häire, eakate hapruse esmased ilmingud, esmane “fit note” vajadus)

perearsti (GP) poole pöörduvad (vt üldisemalt siit, konkreetselt tegevusteraapia kohta siit); 4)

tegevusterapeudid on erialade seas, kelle vaimse tervise alaseid ettevalmistusi ja teadmisi hinnatakse

piisavaks psühhoteraapia (sh kognitiiv-käitumusliku teraapia) väljaõppe läbimiseks ning osutamiseks

(link).

Erialast lühidalt

Tegevusterapeudina (occupational therapist) töötamiseks ja tegevusteraapia (occupational therapy)

teenuse osutamiseks on vaja omandada tegevusterapeudi eriala (ISCO: 2269 Tervishoiu

tippspetsialistid, mujal liigitamata), mida Eestis on alati õpetatud ainult kõrghariduse tasemel.

Tegevusterapeudiks saab õppida Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis, õppeaeg on neli aastat ning

lõpetajale antakse terviseteaduse bakalaureus. Tegevusteraapia on näidustatud kõikidele inimestele

(üle elukaare), kellel juba on tegevusvõime probleemid (raskused vajalike ja/või tähendusrikaste

tegevuste ja rollide sooritamisega) või oht nende tekkeks. Kõikide inimeste tegevusteraapia vajaduse

tagamiseks on vaja 750 tegevusterapeuti 1 miljoni inimese kohta (WHO 2018, lk 5, link).

Tegevusterapeutidel on laialdased teadmised füüsilises ja vaimses tervises, inimese arengus,

tegevuste ja keskkonna (füüsiline, sotsiaalne jne) hindamises ja kohandamises, abivahendites,

peenmotoorikas ja sensoorikas, nõustamises, ligipääsetavuses, inimeste õiguste eest seismisel ja

mitmetes teistes valdkondades. Tegevusterapeutilist sekkumist võivad vajada kõik inimesed teatud

hetkel elus läbi erinevate sekkumistasandite: 1) kõikidele suunatud universaalsed sekkumised 2)

haavatavatele rühmadele suunatud sekkumised või 3) spetsiaalne individuaalne teraapia. Täna

töötavad tegevusterapeudid valdavalt kas tervishoius või rehabilitatsioonis, kuid ka koolides ja

lasteaedades, abivahendifirmades, hooldekodudes. 01.01.2025 seisuga on tevishoius tegevusteraapia

teenused koodidega 7053, 7054, 7068, 7069, mis on perearstile uuringufondist rahastatavad (link).

Taastusravis lisanduvad koodid 7061 (igapäevases keskkonnas) ja 7078 (käerobotiga).

Tegevusteraapia teenuste sisu on täpsemalt avatud tervisekassa tervishoiuteenuste loetelus (vt §29

(11)).