Arvamuse edastamine



Mari-Liis Mikli
Asekantsler
Justiits- ja Digiministeerium Teie: 17.02.2025 nr 1-12/1667
[email protected] Meie: 3.03.2025 nr 3-1/2-1

Arvamus pre-pack menetluse regulatsiooni kohta

Lugupeetav asekantsler Mari-Liis Mikli

Täname Teid antud teabe eest, mis puudutab ettepanekut pre-pack menetluste EL liikmesriikidele kohustuslikult rakendamiseks. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda nõustub Vabariigi Valitsuse varasemate seisukohtadega. Mõistame ka direktiivi eelnõu põhjenduspunktis 22 sätestatud eeldust, et likvideerimine võib anda rohkem väärtust, kui ettevõte (või selle osa) müüakse tegevust jätkavana, selle asemel et ettevõtte vara ükshaaval likvideerida. Arvestades Euroopa Komisjoni nõuet pre-pack menetluste kohustuslikult rakendamiseks peame vajalikuks Eesti kohtunikele, pankrotihalduritele ja saneerimisnõustajatele meedet juba rakendavate riikide õiguspraktika detailsemaks tutvustamiseks. Ilmselt on vajalik täpsemalt määratleda, millisel juhul peaks kohus määrama pankrotiavalduse menetlusse võtmisel ajutise halduri ja millisel juhul ettevalmistava pankrotihalduri. Samuti vajaks analüüsimist, kas pre-pack menetlust oleks võimalik implementeerida ka saneerimismenetlusse, näiteks saneerimiskava ühe võimaliku meetmena. Järgnevalt vastame Teie esitatud küsimustele.

1. Pre-pack menetluste mõju Eesti ettevõtetele ja majandusele on raske hinnata. Senise praktika kohaselt ei ole saneerimis- või ka pankrotimenetluse kaudu tervendatud ettevõtete arv äriühingute üldarvuga võrreldes märkimisväärne. Samuti ei ole tervendatud ettevõtete töötajate arv Eesti erasektotis töötavate inimeste üldarvuga võrreldes märkimisväärne. Oleme seisukohal, et esmajoones on ettevõtte säilitamisele suunatud saneerimismenetlus. Ka pankrotimenetluses on seadustatud ühe võimaliku meetmena ettevõtte tervendamine. Kehtiva PankrS § 22 lg 1 p 2 annab ajutine haldur kohtule muuhulgas hinnangu võlgniku ettevõtte tegevuse jätkamise väljavaadetele ja PankrS § 127 lg 2 kohaselt peab pankrotihaldur võlausaldajate I üldkoosolekule esitatavas ettekandes selgitama, kas on võimalik võlgniku ettevõtte tervendamine ja millised on väljavaated võlausaldajate nõuete rahuldamiseks läbi ettevõtte tervendamise. Seega saab kohus Eestis kehtiva õiguskorra kohaselt ajutise halduri aruandest teabe võlgnikule kuuluva ettevõtte tegevuse jätkamise väljavaadete kohta. Peame vajalikuks leida õiguslik lahendus, millal ja mille alusel määrab kohus ettevalmistava pankrotihalduri, ning seda ühildada juba olemasoleva seadusandluse ja maksejõuetusmenetluse süsteemiga. Seega saaks olla pre-pack menetluse algatamise otsustamine kohtu pädevuses nn pankrotimenetluse eelmenetlusena, läbi selle, et kohus annab näiteks ajutise halduri nimetamise määruses ajutisele haldurile suunise anda hinnang ettevõtte müügiks pre-pack menetluse raames (nt ajutise halduri arvamuse ühe osana) ja seejärel kohus otsustab, kas jätkab pre-pack menetlust või pankrotimenetlust nn tavapärases korras.

Kui pärast aruande läbivaatamist peaks kohus reeglipäraselt kuulutama välja võlgniku pankroti (raugemine PankrS § 29 alusel on antud kontekstis ilmselt välistatud), siis direktiivi kohaselt määrab kohus ettevalmistava pankrotihalduri enne võlgniku pankroti väljakuulutamist. PankrS § 27 lg 42 kohaselt teeb kohus juhul, kui leiab võlgniku pankrotiavaldust läbi vaadates, et võlgnik ei ole maksejõuetu ja saneerimismenetluse algatamise eeldused on täidetud, võlgnikule ettepaneku tema suhtes saneerimismenetluse algatamiseks. Üheks võimaluseks võiks olla ka pre-pack menetluse ettevalmistusetapi ajaks peatada pankrotiavalduse läbivaatamine või pankrotihalduri määramine, aga sellisel juhul peaks kohus võlgniku vara säilimiseks keelama võlgnikul vara käsutada ajutise halduri nõusolekuta.
2. Peamise riskina näeme menetluse korralduslike aspektide (vt eelmist punkti) täpset määratlemist.
3. Küsimusele vastamiseks peame vajalikuks tutvuda meedet juba rakendavate riikide õiguspraktikaga. Asjakohane oleks, kui Euroopa Komisjon või Justiits- ja Digiministeerium korraldaks Eestis teemakohase seminari.
4. Mõistame pre-pack menetluse mõtet selles, et võlgnik on kas väsinud või ei ole muul põhjusel suuteline oma ettevõtte tegevust ise jätkama (vastupidisel juhul oleks võimalik rakendada saneerimismenetlust), mistõttu oleks ettevõtte müük tegevust jätkava üksusena võimalik vaid juhul, kui sõlmitud lepingute jooksev täitmine on majanduslikult otstarbekas ja kõikide partnerite huvides. Kui sellist tulemust ei ole võimalik saavutada, siis ei peaks pre-pack menetluse rakendamine olema üldse kaalumist väärt. Võimalik, et lepingute jooksva täitmise võimatuse korral ei ole võimalik ettevõtte müügist saada ka suuremat tulu kui ettevõtte vara müügist pankrotimenetluses.
5. Küsimusele vastamiseks peame vajalikuks tutvuda meedet juba rakendavate riikide õiguspraktikaga. Asjakohane oleks, kui Euroopa Komisjon või Justiits- ja Digiministeerium korraldaks Eestis teemakohase seminari.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/
Maarja Roht
Kutsekogu juhatuse esimees


Jaan Lõõnik, [email protected], 6464619



Mari-Liis Mikli
Asekantsler
Justiits- ja Digiministeerium Teie: 17.02.2025 nr 1-12/1667
[email protected] Meie: 3.03.2025 nr 3-1/2-1

Arvamus pre-pack menetluse regulatsiooni kohta

Lugupeetav asekantsler Mari-Liis Mikli

Täname Teid antud teabe eest, mis puudutab ettepanekut pre-pack menetluste EL liikmesriikidele kohustuslikult rakendamiseks. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda nõustub Vabariigi Valitsuse varasemate seisukohtadega. Mõistame ka direktiivi eelnõu põhjenduspunktis 22 sätestatud eeldust, et likvideerimine võib anda rohkem väärtust, kui ettevõte (või selle osa) müüakse tegevust jätkavana, selle asemel et ettevõtte vara ükshaaval likvideerida. Arvestades Euroopa Komisjoni nõuet pre-pack menetluste kohustuslikult rakendamiseks peame vajalikuks Eesti kohtunikele, pankrotihalduritele ja saneerimisnõustajatele meedet juba rakendavate riikide õiguspraktika detailsemaks tutvustamiseks. Ilmselt on vajalik täpsemalt määratleda, millisel juhul peaks kohus määrama pankrotiavalduse menetlusse võtmisel ajutise halduri ja millisel juhul ettevalmistava pankrotihalduri. Samuti vajaks analüüsimist, kas pre-pack menetlust oleks võimalik implementeerida ka saneerimismenetlusse, näiteks saneerimiskava ühe võimaliku meetmena. Järgnevalt vastame Teie esitatud küsimustele.

1. Pre-pack menetluste mõju Eesti ettevõtetele ja majandusele on raske hinnata. Senise praktika kohaselt ei ole saneerimis- või ka pankrotimenetluse kaudu tervendatud ettevõtete arv äriühingute üldarvuga võrreldes märkimisväärne. Samuti ei ole tervendatud ettevõtete töötajate arv Eesti erasektotis töötavate inimeste üldarvuga võrreldes märkimisväärne. Oleme seisukohal, et esmajoones on ettevõtte säilitamisele suunatud saneerimismenetlus. Ka pankrotimenetluses on seadustatud ühe võimaliku meetmena ettevõtte tervendamine. Kehtiva PankrS § 22 lg 1 p 2 annab ajutine haldur kohtule muuhulgas hinnangu võlgniku ettevõtte tegevuse jätkamise väljavaadetele ja PankrS § 127 lg 2 kohaselt peab pankrotihaldur võlausaldajate I üldkoosolekule esitatavas ettekandes selgitama, kas on võimalik võlgniku ettevõtte tervendamine ja millised on väljavaated võlausaldajate nõuete rahuldamiseks läbi ettevõtte tervendamise. Seega saab kohus Eestis kehtiva õiguskorra kohaselt ajutise halduri aruandest teabe võlgnikule kuuluva ettevõtte tegevuse jätkamise väljavaadete kohta. Peame vajalikuks leida õiguslik lahendus, millal ja mille alusel määrab kohus ettevalmistava pankrotihalduri, ning seda ühildada juba olemasoleva seadusandluse ja maksejõuetusmenetluse süsteemiga. Seega saaks olla pre-pack menetluse algatamise otsustamine kohtu pädevuses nn pankrotimenetluse eelmenetlusena, läbi selle, et kohus annab näiteks ajutise halduri nimetamise määruses ajutisele haldurile suunise anda hinnang ettevõtte müügiks pre-pack menetluse raames (nt ajutise halduri arvamuse ühe osana) ja seejärel kohus otsustab, kas jätkab pre-pack menetlust või pankrotimenetlust nn tavapärases korras.

Kui pärast aruande läbivaatamist peaks kohus reeglipäraselt kuulutama välja võlgniku pankroti (raugemine PankrS § 29 alusel on antud kontekstis ilmselt välistatud), siis direktiivi kohaselt määrab kohus ettevalmistava pankrotihalduri enne võlgniku pankroti väljakuulutamist. PankrS § 27 lg 42 kohaselt teeb kohus juhul, kui leiab võlgniku pankrotiavaldust läbi vaadates, et võlgnik ei ole maksejõuetu ja saneerimismenetluse algatamise eeldused on täidetud, võlgnikule ettepaneku tema suhtes saneerimismenetluse algatamiseks. Üheks võimaluseks võiks olla ka pre-pack menetluse ettevalmistusetapi ajaks peatada pankrotiavalduse läbivaatamine või pankrotihalduri määramine, aga sellisel juhul peaks kohus võlgniku vara säilimiseks keelama võlgnikul vara käsutada ajutise halduri nõusolekuta.
2. Peamise riskina näeme menetluse korralduslike aspektide (vt eelmist punkti) täpset määratlemist.
3. Küsimusele vastamiseks peame vajalikuks tutvuda meedet juba rakendavate riikide õiguspraktikaga. Asjakohane oleks, kui Euroopa Komisjon või Justiits- ja Digiministeerium korraldaks Eestis teemakohase seminari.
4. Mõistame pre-pack menetluse mõtet selles, et võlgnik on kas väsinud või ei ole muul põhjusel suuteline oma ettevõtte tegevust ise jätkama (vastupidisel juhul oleks võimalik rakendada saneerimismenetlust), mistõttu oleks ettevõtte müük tegevust jätkava üksusena võimalik vaid juhul, kui sõlmitud lepingute jooksev täitmine on majanduslikult otstarbekas ja kõikide partnerite huvides. Kui sellist tulemust ei ole võimalik saavutada, siis ei peaks pre-pack menetluse rakendamine olema üldse kaalumist väärt. Võimalik, et lepingute jooksva täitmise võimatuse korral ei ole võimalik ettevõtte müügist saada ka suuremat tulu kui ettevõtte vara müügist pankrotimenetluses.
5. Küsimusele vastamiseks peame vajalikuks tutvuda meedet juba rakendavate riikide õiguspraktikaga. Asjakohane oleks, kui Euroopa Komisjon või Justiits- ja Digiministeerium korraldaks Eestis teemakohase seminari.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/
Maarja Roht
Kutsekogu juhatuse esimees


Jaan Lõõnik, [email protected], 6464619