4
välisesindustele. See muudatus on vajalik seetõttu, et riigisaladuse kaitse nõuete rikkumine võib
aset leida ka väljaspool välisesinduse territooriumit, näiteks missioonil viibivas kaitseväe
üksuses või mõnes ettevõttes, millele on antud riigisaladuse käitlemise luba. Muudatus kehtib
kõikidele isikutele, kellel on kokkupuude Eesti riigisaladuse või salastatud välisteabega,
sealhulgas välismaalastele, kes võivad olla näiteks kuriteost osavõtjad ja kelle teo karistatavus
ei peaks sõltuma sellest, kas nende tegevuse tulemusel ka reaalselt kahjustati Eesti riigikaitset
või riigivalitsemist, Eesti elanike elu ja tervist või keskkonda (§ 9 lg 1).
Punkt 3: paragrahvi 9 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:
„(3) Teo toimepanemise koha õigusest sõltumata kehtib Eesti karistusseadus Eesti
majandusvööndis või mandrilaval toime pandud teo kohta, mis kahjustab Eesti
energiavarustust või sideühenduste toimepidevust või Eesti territooriumiga ühendatud
liikluskorralduslikku või hüdrotehnilist rajatist.“
Seadusemuudatusega laiendatakse Eesti karistusõiguse toimeala, et oleks võimalik vastutusele
võtta isikud, kes Eesti majandusvööndis või mandrilaval panevad toime kuritegusid, mis
kahjustavad Eestiga seotud infrastruktuuri – torujuhtmeid, kaableid, edaspidi aga ka näiteks
meresildu või tunneleid. Kehtiv seadus võimaldab selliste tegude toimepanijaid vastutusele
võtta üksnes juhul, kui esinevad seaduses nimetatud lisatingimused:
1) tegu on toime pandud Eesti kodaniku või Eesti juriidilise isiku vastu ning teo toimepanemise
kohas ükski karistusõigus ei kehti või on selline tegu samuti kuriteona karistatav (KarS § 7 lg
1 p 1);
2) teo toimepanija oli teo toimepanemise ajal Eesti kodanik või sai selleks pärast teo
toimepanemist, või välismaalane, kes on Eestis kinni peetud ja keda ei anta välja ning teo
toimepanemise kohas ei kehti ühegi riigi karistusõigus või on selline tegu samuti kuriteona
karistatav (KarS § 7 lg 1 p 2);
3) teo karistatavus tuleneb Eestile siduvast rahvusvahelisest kohustusest (KarS § 8 –näiteks
sellisest olukorrast oleks genotsiidikuritegu, sest Eesti on ratifitseerinud konventsiooni, mis
kohustab kõiki lepinguosalisi võtma vastutusele genotsiidikuriteo toimepanijad). UNCLOS-i
artikkel 113 küll näeb ette, et konventsiooni osalisriigid peaksid kriminaliseerima merealuste
kaablite ja torujuhtmete lõhkumise, mille põhjustavad oma kodanikud ja oma lipu all seilavad
laevad, kuid UNCLOS-i universaaljurisdiktsiooni kaablite lõhkumise puhuks ei kehtesta.
Torujuhtmete lõhkumise puhul, kui sellest tuleneb ka keskkonnakahju või oht, annab
UNCLOS-i artikkel 220 rannikuriikidele veidi avaramad võimalused, kuid siingi ei ole
UNCLOS loonud rahvusvahelist kuriteokoosseisu;
4) tegu on Eestis esimese astme kuritegu ja kahjustab Eesti elanikkonna elu ja tervist, Eesti
riigivõimu teostamist ja kaitsevõimet või keskkonda (KarS § 9 lg 1);
5) süütegu kahjustab keskkonda ning Eesti karistusõiguse kehtivus tuleneb välisriigi laevade
suhtes kehtestatud rahvusvahelise mereõiguse nõuetest ja õigustest (KarS § 9 lg 2).
Merealuste side- ja elektrikaablite lõhkumise puhul ei ole enamasti tegemist Eesti elanike elu
ja tervise või keskkonna kahjustamisega (gaasitoru lõhkumine samas võiks olla keskkonna
kahjustamisena käsitatav) ega tingimata ka esimese astme kuriteoga. Konkreetsel juhul on
tõendamise küsimus, kas selline tegu kahjustab Eesti riigivõimu teostamist või kaitsevõimet.
Elektrihinna tõus ja varustuskindluse vähenemine ei pruugi neid kriteeriume täita, kui aga kõik
meresidekaablid korraga katki tehakse, siis on tõenäoliselt sidehäireid tunda nii riigivõimu
teostamisel kui riigikaitses. Seega KarS § 9 alusel saab ekstraterritoriaalne jurisdiktsioon
tekkida vaid piiratud olukordades.
Kui lõhutud kommunikatsioonid kuuluvad Eesti juriidilisele isikule, saab lugeda, et kuritegu
on toime pandud Eesti juriidiliste isikute vastu, kelle kaablid lõhuti ja kes kandsid kaablite
lõhkumise tõttu märkimisväärset majanduslikku kahju. Võõra asja lõhkumine on tõenäoliselt