Sissetulev kiri

EELNÕU

Karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise

seadus (karistusõiguslik jurisdiktsioon ja merealuse taristu

lõhkumine)

§ 1. Karistusseadustiku muutmine

Karistusseadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 6 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa „pannakse toime“ tekstiosaga „Eesti

Vabariigi välisesinduses või“;

2) paragrahvi 7 lõiget 2 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:

„4) väljaspool Eesti territooriumi toime pandud riigisaladuse ja salastatud välisteabe käitlemise

nõuete rikkumisega seotud süüteo kohta.“;

3) paragrahvi 9 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Teo toimepanemise koha õigusest sõltumata kehtib Eesti karistusseadus Eesti

majandusvööndis või mandrilaval toime pandud teo kohta, mis kahjustab Eesti energiavarustust

või sideühenduste toimepidevust või Eesti territooriumiga ühendatud liikluskorralduslikku või

hüdrotehnilist rajatist.“;

4) paragrahvi 44 lõiget 8 täiendatakse pärast sõna „teisiti“ tekstiosaga „või käesoleva

seadustiku eriosa paragrahvis ei ole ette nähtud rahalise karistuse teistsugust ülemmäära.“;

5) paragrahvi 406 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Energia-, side-, signalisatsiooni-, veevarustus- või kanalisatsioonisüsteemi,

liikluskorralduse või muu elutähtsa süsteemi ehitise või seadme rikkumise või hävitamise eest,

kui sellega on põhjustatud oht inimese elule või tervisele või elutähtsa süsteemi normaalsele

toimimisele ja ei ole täidetud käesoleva seadustiku §-des 4061 ja 4062 sätestatud süüteokoosseis,

või sellise süsteemi töövõime teadva häirimise või katkestamise eest, kui sellega on põhjustatud

oht inimese elule või tervisele või Eesti Vabariigi julgeolekule, sõltumatusele või territoriaalsele

terviklikkusele –

karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.“;

6) seadustikku täiendatakse §-dega 4061 ja 4062 järgmises sõnastuses:

„§ 4061. Merealuse kaabli või torujuhtme kahjustamine

(1) Merealuse elutähtsa energia- või sidekaabli või torujuhtme rikkumise või hävitamise eest –

karistatakse kuni kümneaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahalise karistusega kuni 4 miljardit eurot.

§ 4062. Merealuse kaabli või torujuhtme kahjustamine ettevaatamatusest

(1) Merealuse elutähtsa energia- või sidekaabli või torujuhtme rikkumise või hävitamise eest

ettevaatamatusest –

karistatakse kuni viieaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahalise karistusega.“.

§ 2. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

Kriminaalmenetluse seadustiku § 1262 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „§-des 204,“ tekstiosaga

„§-des 203, 204,“.

.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, „…“ ……………2025. a

___________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus „…“ ……………2025. a

(allkirjastatud digitaalselt)

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Ministeeriumid Karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seadus (karistusõiguslik jurisdiktsioon ja merealuse taristu lõhkumine) Saadame teile arvamuse andmiseks karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärgiks on Eesti merealuse taristu ja riigisaladuse parem karistusõiguslik kaitse ja tõhusam reageerimine vandalismiaktidele. Kuna seaduseelnõu on kiireloomuline, ootame teie tagasisidet esimesel võimalusel, kuid hiljemalt 07.03.2025. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister /*Arvamuse avaldamiseks: Riigikohus Riigiprokuratuur Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Tartu Maakohus Pärnu Maakohus Viru Maakohus Eesti Advokatuur Õiguskantsleri Kantselei Kaitsepolitseiamet Eesti Mereakadeemia Tartu Ülikooli õigusteaduskond Andreas Kangur [email protected]

Meie 27.02.2025 nr 8-1/2016-1

Karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse

(karistusõiguslik jurisdiktsioon ja merealuse taristu lõhkumine) eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõukohase seadusega tehakse karistusseadustikus muudatused, millega laiendatakse Eesti

karistusõiguse kehtivust ning muudetakse rangemaks vastutus merealuse energia- ja sidetaristu

kahjustamise eest. Eelnõuga on kavas:

1) Laiendada karistusõiguse kehtivust Eesti välisesindustes toime pandud süütegude

suhtes ja väljaspool Eesti territooriumi toime pandud riigisaladuse ja salastatud

välisteabe nõuete rikkumise suhtes;

2) Laiendada Eesti karistusõiguse kehtivust majandusvööndis ja mandrilaval Eestiga

seotud infrastruktuuri kahjustavate tegude suhtes;

3) Tõsta karistusmäärasid kriitilise merealuse taristu kahjustamisega seotud kuritegude

eest;

4) Lubada jälitustegevust olulises ulatuses vara kahjustamise kriminaalasjades, et paremini

võidelda vaenulike välisriikide hübriidrünnakutega.

Praktikas on probleemiks Eesti välisesindustes toime pandud riigisaladuse käitlemise korra

rikkumisega seotud väärteod, mille eest Eesti karistusseaduse järgi praegu karistada ei saa.

Kriitilise merealuse taristu kahjustamise juhtumid näitavad vajadust tõsisema heidutuse järele,

millest osaks on mh ka karistusõiguslik sanktsioonimäär. Mitmed viimasel ajal toimunud vara

kahjustamise intsidendid on hilisemal uurimisel osutunud vaenulike riikide eriteenistuste

tellimustööks, kuid kurioosselt ei olle KarS § 203 (vara kahjustamine olulises ulatuses)

kuritegude uurimisel lubatud jälitustoimingutega tõendeid koguda.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse

ja menetluse talituse juhataja Andreas Kangur ([email protected]). Eelnõu on

keeleliselt toimetanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse

talituse toimetaja Aili Sandre (5322 9013; [email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõuga kavandatu kohaselt muudetakse järgmisi õigusakte:

1) KarS-i redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 04.07.2024, 25;

2) KrMS-i redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 21.06.2024, 36;

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Kuna eelnõukohase seadusega

muudetakse KrMS-i, on seaduse vastuvõtmiseks vajalik Riigikogu koosseisu poolthäälte

enamus (PS § 104 p 14).

Eelnõu ei ole seotud muude menetluses olevate eelnõudega.

Vabariigi Valitsus on oma 09.01.2025 istungil otsustanud, et Justiits- ja Digiministeerium

valmistab eelnõu ette ja esitab valitsusele hiljemalt 01.03.2025. Kuna eelnõu ei too kaasa olulist

õiguslikku muudatust ja eelnõu menetlemine on kiireloomuline, ei koostatud eelnõu kohta

väljatöötamiskavatsust (HÕNTE § 1 lg 2 p-d 1 ja 5).

2. Seaduse eesmärk

2

Seaduse eesmärk on võimaldada vastutusele võtta isikuid, kes väljaspool Eesti territooriumi

panevad toime tegusid, mis kahjustavad olulist merealust taristut või rikuvad Eesti riigisaladuse

käitlemise korda.

2024. ja 2025. aastal on Läänemerel aset leidnud mitu intsidenti, mille käigus laevad on ankrut

või ankruketti mööda merepõhja lohistades vigastanud Eestit muu maailmaga ühendavaid

merealuseid elektri- ja sidekaableid ning Soome ja Eesti vahelist gaasitoru Balticconnector.

Samasuguseid kahjustusi on tekitatud ka teiste Läänemere-äärsete riikide merealustele

kommunikatsioonidele. Kehtiv karistusseadustik seab erinevaid piiranguid sellise merealuse

taristu lõhkumise eest karistuse kohaldamisele, ehkki merealuse taristu lõhkumine toob endaga

alati kaasa suurt kahju ning häirib Eesti sideühendusi ja energiaga varustamist. Seetõttu

sätestatakse õigusselguse ja parema heidutuse tagamiseks Eesti karistusõiguse kohaldamine

selliste tegude suhtes ka siis, kui need teod on toime pandud Eesti mandrilaval või

majandusvööndis, ning oluliselt karmistatakse karistusi merealuse taristu lõhkumise eest.

Karistusseadustik ei näe samuti selgelt ette, et Eesti karistusseadustikku rakendatakse Eesti

välisesindustes toime pandud kõikide süütegude suhtes. See tekitab teatud juhtudel Eesti

välisesinduse territooriumil õiguskaitselünga või alternatiivselt vajaduse kaasata välismaised

õiguskaitseasutused, mis võiks endast kujutada olulist julgeolekuriski. Samuti ei saa

karistusseadustiku kehtiva teksti kohaselt vastutusele võtta isikuid, kes välisriigi territooriumil

rikuvad Eesti riigisaladuse või salastatud välisteabe käitlemise korda, kui rikkumine kujutab

endast väärtegu. Eelnõukohase seadusega jurisdiktsioonisätetest tulenevad õiguskaitselüngad

parandatakse.

Kriminaalmenetluse seadustiku muudatuse eesmärk on anda Eesti õiguskaitseasutustele

vajalikud tööriistad, et efektiivselt võidelda vaenulike välisriikide hübriidrünnakute vastu, mis

seisnevad olulises ulatuses vara kahjustamises.Eelnõuga on kavas võimaldada

jälitustoiminguid KarS § 203 asjades, kuna vara rikkumine ja hävitamine on tavapärane

sabotaažiaktide toimepanemise viis.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõuga koosneb kahest paragrahvist, millest esimesega täiendatakse karistusseadustikku ja

teisega kriminaalmenetluse seadustikku.

§ 1. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

Punkt 1: paragrahvi 6 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa „pannakse toime“ tekstiosaga

„Eesti Vabariigi välisesinduses või“.

Muudatuse eesmärk on likvideerida karistuslünk, mis tuleneb asjaolust, et Eesti välisesindused

ei ole Eesti Vabariigi territoorium, mistõttu olukorras, kus muud KarS-i jurisdiktsiooni

reguleerivad sätted Eesti karistusseadustiku kehtivust ei sätesta, ei saagi välisesinduses toime

pandud süüteo eest isikut vastutusele võtta. Esmalt tähendab see, et väärteovastutus on üleüldse

välistatud, kuna karistusseadustiku isikulist kehtivust reguleeriv KarS § 7 ja ka Eesti

õigushüvede vastu toime pandud tegude karistatavust sätestav KarS § 9 räägivad mõlemad

üksnes kuritegudest. Näiteks Riigikohus oma lahendis 4-22-3288/51 lõpetas menetluse

väärteoasjas, kus Eesti kodanikust menetlusalusele isikule heideti ette RSVS § 53 lõikes 1

sätestatud väärteo toimepanemist Eesti saatkonnas Pariisis Prantsusmaal. Selles asjas kirjutas

Riigikohus, et kuna välisesindus ei ole Eesti territoorium ja KarS muid erandlikke

karistusõiguse kehtivuse aluseid välismaal toime pandud väärtegude karistatavuse kohta ette ei

näe, ei ole võimalik menetlusalust isikut rikkumise eest vastutusele võtta – seda vaatamata

asjaolule, et isik on Eesti kodanik ja diplomaat, kellele laieneb ka diplomaatiline puutumatus.

3

Välisministeeriumist saadud andmete kohaselt ei ole Eesti välisesindustes toime pandavate

väärtegude arv suur. Aastas leiab aset kuni 20 juhtumit, mis puudutavad riigisaladuse käitlemise

nõuete rikkumist, ning sellele lisandub veel kuni 10 mitmesugust muud juhtumit välisesinduste

territooriumil. Vaatamata juhtumite väikesele arvule on oluline, et karistuslünk kõrvaldataks.

Punkt 2: paragrahvi 7 lõiget 2 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses: „4) väljaspool

Eesti territooriumi toimepandud riigisaladuse ja salastatud välisteabe käitlemise nõuete

rikkumisega seotud süüteo kohta.

Vajadus muudatuse järele tõukub Riigikohtu lahendist väärteoasjas nr 4-22-3288. Selles

kohtuasjas lahendas Riigikohus Eesti välisesinduses töötanud diplomaadi väärteosüüdistust

riigisaladuse käitlemise nõuete rikkumise küsimuses, mis leidis aset Eesti välisesinduses

Pariisis Prantsusmaal. Riigikohus kirjutas selle otsuse punktis 24 järgmist: „Kolleegium

nõustub aga kohtuvälise menetleja seisukohaga, et riigisaladuse kaitsmise kohustus ja selle

kohta kehtestatud nõuete järgimine pole piiratud Eesti territooriumiga. See tähendab, et

riigisaladusele juurdepääsu õigust omav isik peab riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse

ning selle alusel kehtestatud õigusaktidega seatud nõudeid täitma sõltumata enda

viibimiskohast. Samamoodi pole Eesti territooriumiga piiratud riigisaladust valdava asutuse

pädevus korraldada ja kontrollida salastatud teabe kaitset ning seda tagavate õigusaktide

nõuetest kinnipidamist. Ometi ei võimalda karistusseadustiku normid riigil nende nõuete

rikkumisele alati karistusõiguslikult reageerida. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitsmise

tähtsust arvestades võib tegemist olla olulise karistatavuslüngaga, kuid seda puudust ei tohi

asuda kõrvaldama karistusseaduse sätete laiendava tõlgendamisega. Selle asemel on

seadusandja pädevuses kaaluda karistusseadustiku asjasse puutuvate normide täiendamist (nt

KarS § 7 lg 2).“

Riigikohtu lahend osutab karistuslüngale, mis seab ohtu Eesti riigisaladuse käitlemise reeglite

toimivuse väljaspool Eesti riigipiire, mistõttu tuleb selle lünga likvideerimiseks

karistusseadustikku täiendada. Ehkki teoorias on väljendatud ka seisukohta, et

välissuhtlemisseaduse § 5 lõige 1 peaks juba andma piisava aluse Eesti karistusõiguse,

sealhulgas väärteokaristusõiguse kohaldamiseks Eesti välisesindustes1, tuleb siiski tõdeda, et

Riigikohtu seisukoht ei ole selles küsimuses muutunud ega ole ka kuidagimoodi ambivalentne,

mistõttu Eesti välisesindustes toime pandud väärtegude eest praegu kedagi vastutusele võtta ei

saa.

Artiklis märgib Priit Pikamäe ka seda, et kuivõrd karistusseadustik on samasugune lihtseadus

nagu välissuhtlemisseadus ja puudub alus väita, et kogu karistusõiguse üldosasse puutuv peaks

olema ammendavalt reguleeritud karistusseadustiku üldosas, ei ole mingit takistust

eriseadustega karistusseadustiku üldosast mööda minna. Riigikohus on oma otsuses 4-24-37

leidnud, et „[k]aristusseadustik annab aluse karistamiseks kõigi süütegude eest (KarS § 3). KarS

§ 1 lõike 1 kohaselt tuleb karistusseadustiku sätteid kohaldada nii karistusseadustiku eriosas kui

ka muudes seadustes sätestatud süütegude eest karistamiseks. Seega kehtib üldosa täies ulatuses

ka väljaspool karistusseadustikku asuvatele väärteokoosseisudele, kui karistusseadustiku

üldosast endast ei tulene teisiti“2. See Riigikohtu seisukoht osutab selgesti, et Riigikohtul ei ole

kavas karistusseadustiku üldosa ülesandeid eriseaduste vahel jagada ja de facto käsitletakse

karistusseadustikku ja selle üldosa hierarhiliselt kõrgemana eriseadustest, mis karistusnorme

võiksid sisaldada.

Erinevalt § 6 lõikes 1 tehtavast täpsustusest laiendab punktis 2 tehtav täiendus Eesti

karistusõiguse kehtivust riigisaladuse kaitse nõuete rikkumise korral igale poole, mitte üksnes

1 Priit Pikamäe. Kaart ja territoorium Riigikohtu käsitluses. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 2023. a

otsus väärteoasjas 4-22-3288 – Juridica 6/2023, lk 514-520. 2 RKKKo 28.11.2024 nr 4-24-37 - https://rikos.rik.ee/?asjaNr=4-24-37, p 13.

4

välisesindustele. See muudatus on vajalik seetõttu, et riigisaladuse kaitse nõuete rikkumine võib

aset leida ka väljaspool välisesinduse territooriumit, näiteks missioonil viibivas kaitseväe

üksuses või mõnes ettevõttes, millele on antud riigisaladuse käitlemise luba. Muudatus kehtib

kõikidele isikutele, kellel on kokkupuude Eesti riigisaladuse või salastatud välisteabega,

sealhulgas välismaalastele, kes võivad olla näiteks kuriteost osavõtjad ja kelle teo karistatavus

ei peaks sõltuma sellest, kas nende tegevuse tulemusel ka reaalselt kahjustati Eesti riigikaitset

või riigivalitsemist, Eesti elanike elu ja tervist või keskkonda (§ 9 lg 1).

Punkt 3: paragrahvi 9 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Teo toimepanemise koha õigusest sõltumata kehtib Eesti karistusseadus Eesti

majandusvööndis või mandrilaval toime pandud teo kohta, mis kahjustab Eesti

energiavarustust või sideühenduste toimepidevust või Eesti territooriumiga ühendatud

liikluskorralduslikku või hüdrotehnilist rajatist.“

Seadusemuudatusega laiendatakse Eesti karistusõiguse toimeala, et oleks võimalik vastutusele

võtta isikud, kes Eesti majandusvööndis või mandrilaval panevad toime kuritegusid, mis

kahjustavad Eestiga seotud infrastruktuuri – torujuhtmeid, kaableid, edaspidi aga ka näiteks

meresildu või tunneleid. Kehtiv seadus võimaldab selliste tegude toimepanijaid vastutusele

võtta üksnes juhul, kui esinevad seaduses nimetatud lisatingimused:

1) tegu on toime pandud Eesti kodaniku või Eesti juriidilise isiku vastu ning teo toimepanemise

kohas ükski karistusõigus ei kehti või on selline tegu samuti kuriteona karistatav (KarS § 7 lg

1 p 1);

2) teo toimepanija oli teo toimepanemise ajal Eesti kodanik või sai selleks pärast teo

toimepanemist, või välismaalane, kes on Eestis kinni peetud ja keda ei anta välja ning teo

toimepanemise kohas ei kehti ühegi riigi karistusõigus või on selline tegu samuti kuriteona

karistatav (KarS § 7 lg 1 p 2);

3) teo karistatavus tuleneb Eestile siduvast rahvusvahelisest kohustusest (KarS § 8 –näiteks

sellisest olukorrast oleks genotsiidikuritegu, sest Eesti on ratifitseerinud konventsiooni, mis

kohustab kõiki lepinguosalisi võtma vastutusele genotsiidikuriteo toimepanijad). UNCLOS-i

artikkel 113 küll näeb ette, et konventsiooni osalisriigid peaksid kriminaliseerima merealuste

kaablite ja torujuhtmete lõhkumise, mille põhjustavad oma kodanikud ja oma lipu all seilavad

laevad, kuid UNCLOS-i universaaljurisdiktsiooni kaablite lõhkumise puhuks ei kehtesta.

Torujuhtmete lõhkumise puhul, kui sellest tuleneb ka keskkonnakahju või oht, annab

UNCLOS-i artikkel 220 rannikuriikidele veidi avaramad võimalused, kuid siingi ei ole

UNCLOS loonud rahvusvahelist kuriteokoosseisu;

4) tegu on Eestis esimese astme kuritegu ja kahjustab Eesti elanikkonna elu ja tervist, Eesti

riigivõimu teostamist ja kaitsevõimet või keskkonda (KarS § 9 lg 1);

5) süütegu kahjustab keskkonda ning Eesti karistusõiguse kehtivus tuleneb välisriigi laevade

suhtes kehtestatud rahvusvahelise mereõiguse nõuetest ja õigustest (KarS § 9 lg 2).

Merealuste side- ja elektrikaablite lõhkumise puhul ei ole enamasti tegemist Eesti elanike elu

ja tervise või keskkonna kahjustamisega (gaasitoru lõhkumine samas võiks olla keskkonna

kahjustamisena käsitatav) ega tingimata ka esimese astme kuriteoga. Konkreetsel juhul on

tõendamise küsimus, kas selline tegu kahjustab Eesti riigivõimu teostamist või kaitsevõimet.

Elektrihinna tõus ja varustuskindluse vähenemine ei pruugi neid kriteeriume täita, kui aga kõik

meresidekaablid korraga katki tehakse, siis on tõenäoliselt sidehäireid tunda nii riigivõimu

teostamisel kui riigikaitses. Seega KarS § 9 alusel saab ekstraterritoriaalne jurisdiktsioon

tekkida vaid piiratud olukordades.

Kui lõhutud kommunikatsioonid kuuluvad Eesti juriidilisele isikule, saab lugeda, et kuritegu

on toime pandud Eesti juriidiliste isikute vastu, kelle kaablid lõhuti ja kes kandsid kaablite

lõhkumise tõttu märkimisväärset majanduslikku kahju. Võõra asja lõhkumine on tõenäoliselt

5

kriminaalkorras karistatav kõikides riikides ja seega võiks Eesti karistusõigust

kaablilõhkujatele kohaldada KarS § 7 lõike1 punkti 1 alusel. Samas on võimalus, et

rahvusvahelistes vetes seilava laeva lipuriigi õigusest tuleneb mingi vastutust välistav asjaolu,

mis KarS § 7 lõike 1 punkti 1 alusel sellel laeval viibivatele isikutele Eesti karistusõiguse

kohaldamise siiski välistaks. Selline oleks näiteks olukord, kui kui merealust taristut lõhutakse

lipuriigi valitsuselt saadud korraldusel.

Kehtiv kord ei võimalda ka Eesti karistusõigust kohaldada näiteks Hiinas registreeritud tankerit

opereeriva juriidilise isiku suhtes, kes majandusvööndis sõites ja mööda mandrilava ankruketti

lohistades lõhub ära Eestit ja Soomet ühendavad sidekaablid, mis kuuluvad Soome ettevõttele

– kehtiv KarS § 7 lg 1 p 1 näeb vastutuse ette eeldusel, et kuritegu on toime pandud Eesti

juriidilise isiku vastu. Võimalus reageerida seesugustele Eesti majandusvööndis aset leidnud

juhtumitele on muutunud iseäranis oluliseks 2024. aastast alates, kui Läänemerel on korduvalt

katki tehtud Eestit teiste riikidega ühendavaid merealuseid kaableid ja ka Balticconnectori

gaasitoru.

Kuivõrd rahvusvahelise õiguse kohaselt on riigil voli oma suveräänseid õigusi teostada oma

territooriumi piires, peab seesugune ekstraterritoriaalse jurisdiktsiooni kehtestamine olema

kooskõlas rahvusvahelise õigusega, et mitte põhjustada tüli ja kokkupõrkeid teiste riikidega.

Rahvusvahelise mereõiguse alusdokumendiks on ÜRO mereõiguse konventsioon (UNCLOS),

millega on ühinenud kõik Läänemere-äärsed riigid ja enamik muu maailma meresõiduga

tegelevatest riikidest, ühtekokku 170 riiki.3 UNCLOS kujutab endast kokkuvõtvat ja

kõikehõlmavat mereõiguse reeglistikku, mis muu hulgast sätestab erinevad mere vööndid ja

nendele vastavad õiguslikud režiimid. Riigi territooriumi hulka loetakse territoriaalmeri ja

territoriaalmere laius on UNCLOS art. 3 kohaselt kuni 12 meremiili territoriaalmere

lähtejoonest. Väljaspool territoriaalmerd asuv ja viimasega külgnev mereala, mille välispiir on

määratud naaberriikidega kooskõlastatult, on majandusvöönd, mis ei kuulu riigi territooriumi

hulka. Soome laht on ca 80 meremiili pikkuses lõigus nii kitsas, et kummagi riigi

territoriaalmere lähtejoonte vahele jääb vähem kui 24 meremiili. Sellegipoolest on mõlemad

riigid oma territoriaalmere laiust vabatahtlikult piiranud ning Soome lahe kitsamas osas on

Eesti ja Soome vahel kummagi riigi majandusvöönditest moodustuv vähemalt 6 meremiili

laiune koridor.

UNCLOS-i artikkel 113 näeb ette lepinguosaliste riikide kohustuse kriminaliseerida enda lipu

all seilava laeva või enda kodaniku tahtlik või kuritegelikult hooletu merealuste kaablite ja

torujuhtmete lõhkumine. Kaabli või torujuhtmega ühendatud riigi õigust majandusvööndis või

avamerel kommunikatsioonide lõhkujate kriminaalvastutusele võtmiseks UNCLOS-is ei ole

sätestatud. Siiski pigem jaatatakse kaabli või torujuhtmega ühendatud riigi õigust

kommunikatsioonide lõhkujaid kriminaalvastutusele võtta, lähtudes objektiivse territoriaalsuse

põhimõttest, kuriteo tagajärgede doktriinist (effects doctrine) ja passiivsest isikuprintsiibist.4

Nendele põhimõtetele tuginevad ka Eesti karistusseadustiku ekstraterritoriaalset jurisdiktsiooni

ette nägevad sätted. On vähetõenäoline, et väljaspool territoriaalmerd paiknevate merealuste

kaablite ja torujuhtmete suhtes nendega ühendatud rannikuriigi seadusandliku jurisdiktsiooni

teostamine oma mereala ulatuses põhjustaks teiste riikide proteste. Selline jurisdiktsioon täidab

3 United Nations Treaty Collection.

https://treaties.un.org/pages/ViewDetailsIII.aspx?src=TREATY&mtdsg_no=XXI-

6&chapter=21&Temp=mtdsg3&clang=_en#1 (12FEB2025). 4 ILA 3rd Interim Report on submarine cables and pipelines under international law (2024), pp 28-29 -

https://www.ila-hq.org/en/documents/ilathi-1. Võimalused majandusvööndis või avamerel seilavate laevade

peatamiseks, pardumiseks ja seal menetluse toimetamiseks on märksa keerulisem küsimus ja realistlikult kujutab

ilmselt menetluse läbiviimise võimaluste piiratus kaablite ja torujuhtmete lõhkujate vastutusele võtmiseks

suuremat takistust.

6

tühimikku, millega ei sekkuta sisuliselt teiste riikide jurisdiktsiooni nende objektide üle.

Kuriteo tagajärgede põhimõttest ja riigi elutähtsate huvide kaitse põhimõttest lähtudes on

võimalik põhjendada lisaks KarS § 9 lõike 2 ette nähtud keskkonna kahjustamisele ka Eesti

maismaaga ühendatud kaablite ja torujuhtmete kahjustamise kohta asjakohase

ekstraterritoriaalse jurisdiktsiooni sätestamist.

Energiavarustuse kahjustamine eelnõukohases sättes sisaldab nii gaasi või naftat transportivate

torujuhtmete kui ka elektrikaablite ja näiteks Eesti elektrivõrku elektrienergiat tootvate

tuulegeneraatorite terviklikkuse rikkumist või nende normaalse funktsioneerimise häirimist.

Sideühenduste toimepidevust kahjustavad kõik merealuste (andme)sidekaablite või

mandrilavale püstitatud sidemastide rikkumised või nende normaalse toimimise häirumist

põhjustavad tegevused (nt sidesegaja paigaldamine sidekaabli juurde või raadiosidesegaja

kasutamine).

Hüdrotehniline rajatis on keskkonnaministri 20.12.2013 a määruse nr 76 „Topograafiliste

andmete hõive kord ja üldist tähtsust omavad topograafilised nähtused“ § 24 lõike 1 kohaselt

pais, paadisild ja muul. Sama akti § 41 lõike 2 järgi kuulub liikluskorralduslike rajatiste hulka

näiteks tunnel, mida küll Eestis mere alla rajatud veel ei ole, kuid mille rajamise plaani on

pikemat aega peetud. Selles vaates on seadusemuudatus tehtud ettevaatavalt.

Toimepidevust on eelnõu tekstis mainitud seetõttu, et Eesti energiavarustuse ja sideühenduse

tagamise osaks oleva merealuse objekti kahjustamine ei pruugi iseenesest Eesti

energiavarustust ega sideühendust katkestada ega kohe ka mitte selle toimivust tuntavalt

halvendada – need ühendused on dubleeritud ja ühe kanali rivist väljalangemine ei too kaasa

ühenduse katkemist. Toimepidevus tähendab aga vastupidavust häiringutele ja kahjulikele

mõjutustele ning seda kahjustab ka iga üksiku toruühenduse, elektrikaabli või sidekaabli

lõhkumine, kuivõrd ühenduste dubleerimisest saadud täiendav kaitse ja kindlustunne halveneks

iga ühenduse katkemisest.

Seadusemuudatus ei laiendaks Eesti karistusõiguse kehtivust nendele tegudele, mis küll

pannakse toime Eesti majandusvööndis või mandrilaval, kuid Eestiga seotud taristut ei kahjusta.

Näiteks ei hõlma eelnõukohane säte selliseid Eesti energiavarustust kahjustavaid tegusid, mis

on suunatud näiteks Eestisse veeldatud maagaasi või naftat tarnivate tankerite vastu. Kui

tegemist on mõne riikliku või mitteriikliku jõukasutusega sellise laeva vastu või laeva pardal

Eesti majandusvööndis aset leidva intsidendiga nt laevapere liikmete vahel, siis selliseid

juhtumeid kõnealune säte ei reguleeri ja kui Eesti ei menetle juhtumit näiteks võimaliku

kaasneva keskkonnakahju alusel, menetleb intsidenti laeva lipuriik. Seda seetõttu, et

rahvusvaheline mereõigus praegusel ajal riigi jurisdiktsiooni üldist laiendamist

territoriaalmerest väljapoole ei toeta, võimaldades jurisdiktsiooni majandusvööndis ja

mandrilaval üksnes kitsalt piiritletud valdkondades, nagu keskkonnakaitse.

Punkt 4: Paragrahvi 44 lõiget 8 täiendatakse järgmise tekstiosaga: „või konkreetses eriosa

paragrahvis ei ole ette nähtud rahalise karistuse teistsugust ülemmäära.“

KarS-i § 44 on üldosa sättena raamistamas rahalise karistuse piire, mida karistusseadustiku

alusel saab kuriteo eest mõista. KarS § 44 kehtiv lõige 8 näeb juriidilisele isikule ette

maksimaalselt kuni 40 miljoni euro suuruse rahalise karistuse ning sama paragrahvi lõige 9

lubab eriosas ette näha rahalise karistuse arvutamise protsendina süüdimõistetud juriidilise

isiku käibest. Muudatus võimaldab eriosas erandjuhul ette näha ka üldisest kõrgema või

madalama rahalise karistuse määra. Juriidilise isiku karistusõiguslik vastutus saabki seisneda

kehtiva karistusseadustiku kohaselt üksnes rahalises karistuses ning selleks, et karistus oleks

7

heidutav, peab selle maksimummäär olema sedavõrd kõrge, et juriidilisel isikul ei oleks

kasumlik kuriteo toimepanekuga ja karistada saamisega riskida: juriidilise isiku puhul on

majanduslik kaalutlemine kuriteo toimepaneku otsuse vastuvõtmisel reeglina olulise

tähtsusega. Seetõttu võib konkreetse kuriteo ja vastava eluvaldkonna eripärast tõttu olla

põhjendatud ette näha mõnd liiki kuritegude eest üldosas sätestatust veelgi rangemad rahalised

karistused. Seda tõdemust toetab ka KarS § 44 lõige 9, mille puhul karistuse ülemmäär on

seatud sõltuma konkreetse karistatava juriidilise isiku käibest. Samuti ei ole KarS § 44 lõike 1

kohaselt absoluutset maksimummäära kehtestatud füüsilisele isikule kohaldatavale rahalisele

karistusele, mille suurus sõltub füüsilise isiku sissetulekust. Teisisõnu, KarS § 44 lõige 8 on

eelkõige seadustehniline võte, mille eesmärk ei ole seada ranget piirangut rahalise karistuse

määrale. Ei saa välistada, et põhjendatud on mõne kuriteoliigi eripära põhjal rahalise karistuse

maksimummäära konkreetse kuriteoliigi puhul hoopiski piirata. Ka selleks karistusseadustik

praegu kehtiva sõnastuse juures võimalust ei anna. Muudatusega antakse seadusandjale volitus

konkreetsete koosseisude jaoks vajaduse korral tavapärasest erinevaid rahalise karistuse

ülemmäärasid kehtestada.

Punkt 5: Paragrahvi 406 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Energia-, side-, signalisatsiooni-, veevarustus- või kanalisatsioonisüsteemi,

liikluskorralduse või muu elutähtsa süsteemi ehitise või seadme rikkumise või hävitamise eest,

kui sellega on põhjustatud oht inimese elule või tervisele või elutähtsa süsteemi normaalsele

toimimisele ja ei ole täidetud käesoleva seadustiku §-des 4061 ja 4062 sätestatud

süüteokoosseis, või sellise süsteemi töövõime teadva häirimise või katkestamise eest, kui sellega

on põhjustatud oht inimese elule või tervisele või Eesti Vabariigi julgeolekule, sõltumatusele

või territoriaalsele terviklikkusele –

karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.““.

Muudatuse eesmärk on suunata kõiki isikuid tähelepanelikumalt ja hoolikamalt suhtuma

elutähtsatesse süsteemidesse ja seadmetesse. Muudatusega jäetakse koosseisu esimese

alternatiivi dispositsioonist välja sõna „teadvalt“, mille tulemusena järgneb edaspidi

kriminaalvastutus juba siis, kui elutähtsat taristut rikutakse kaudse tahtlusega. Senine seaduse

sõnastus eeldas otsest tahtlust. Muudatus ei ole suunatud kitsalt merealuse taristu paremale

kaitsmisele, vaid igasuguse elutähtsa taristu kaitse paremale tagamisele. Kehtiva sõnastuse

kohaselt peab toimepanija teadma, et objekt, mida ta rikub või hävitab, on osaks elutähtsast

süsteemist. Seda teadmist ei pruugi olla võimalik tõendada – küll võib aga asjaolude pinnalt

selge olla, et isik pidi tegutsedes vähemalt võimalikuks pidama, et mida ta lõhub, on osa

elutähtsast süsteemist. Kui isik seda võimalust mööndes siiski jätkab tegevust, mis viib

taristuobjekti riknemise või hävimiseni, ning selle tulemusel satuvad ohtu inimelud või

elutähtsa süsteemi normaalne toimimine, on põhjendatud ka isiku suhtes kriminaalkaristuse

kohaldamine olenemata sellest, kui suur rahaline kahju sellise teoga põhjustati (võrdluseks –

KarS § 203 kohaselt on võõra vara rikkumine ja hävitamine kriminaalkorras karistatav alles

siis, kui sellega tekitati vähemalt 4000 eurot varalist kahju). KarS § 407 (elutähtsa rajatise

kahjustamine) järgi on karistatav ka kaudse tahtlusega toime pandud tegu.

Punkt 6: Seadustikku täiendatakse §-ga 4061 järgmises sõnastuses:

„§ 4061. Merealuse kaabli või torujuhtme kahjustamine

(1) Merealuse elutähtsa energia- või sidekaabli või torujuhtme rikkumise või hävitamise eest –

karistatakse kuni kümneaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahalise karistusega kuni 4 miljardit eurot.“

Muudatuse eesmärk on tekitada tõhus karistusõiguslik heidutus merealuste

kommunikatsioonide kaitseks nende lõhkumise vastu. Seadusemuudatus on ajendatud Eesti ja

8

teiste Läänemere-äärsete riikide vaheliste side- ja elektrikaablite ning torujuhtme korduvatest

lõhkumistest aastatel 2022 – 2025, mis on tähelepanu keskmesse toonud asjaolu, et isegi kui

lõhkujad õnnestuks tabada ja kuritegu tõendada, on merealuse kaabli või torujuhtme lõhkumine

kriminaalkorras karistatav vaid kuni viieaastase vangistusega ehk täpselt samas määras, nagu

on igasuguse muu vähemalt 4000 eurot maksva võõra asja rikkumine või hävitamine KarS §

203 järgi. Merealused kommunikatsioonid on Eesti kui väikese mereriigi jaoks suure

tähtsusega. Need aitavad tagada Eesti varustamist elektrienergiaga, ühendavad meid muu

maailma telekommunikatsioonivõrkudega ning aitavad tagada Eesti varustamist

energiakandjatega, näiteks maagaasiga. Merealuste kaablite ja torujuhtmete lõhkumine

tähendab Eesti jaoks sideühenduse toimimiskindluse vähenemist ning võib kaasa tuua järsu

elektri- ja soojusenergia hinnatõusu tarbijate jaoks. Sellele lisanduvad väga suured kulud

kaablite ja torujuhtmete parandamisest, mis lõppastmes samuti tarbijate rahakotist võetakse.

Kuna kaablite ja torujuhtmete parandamiseks on vaja eritehnikat, mida on pakkuda vähestel

ettevõtetel, ei saa lõhutud torujuhtmeid ja kaableid ka kohe taas korda ning Eesti elanikele

kahjulik olukord võib kesta pikemat aega. Samuti võib parandustöid viivitada ebasoodne ilm.

Kaablite ja torujuhtmete lõhkumine seab ohtu Eesti energiavarustuse ja sideühendused, mis on

riigi kui terviku toimimise seisukohast esmase tähtsusega. See ei saa olla teadmata ka Eesti

suhtes vaenulikele riikidele, kelle osalust kaablite ja torujuhtmete lõhkumises ei saa välistada.

Merealuste kaablite ja torujuhtmete kahjustamine ei ole raskuselt võrreldav maapealsete

kommunikatsioonide kahjustamisega – viimaste taastamine või asendamine on märgatavalt

lihtsam ja odavam. Karistus merealuste kaablite ja torujuhtmete lõhkumise eest peab sellise teo

raskust peegeldama, et suunata võimalikke kuriteo kavandajaid kuriteo toimepanemisest

loobuma.

Seetõttu luuakse merealuste kaablite ja torujuhtmete kaitseks kahjustamise vastu

kuriteokoosseis, mille järgi on karistatav sellise sidekaabli või torujuhtme rikkumine või

hävitamine, kui see on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Selle koosseisu puhul on

tegemist KarS §-s 203 kvalifitseeritud koosseisuga – kvalifitseerivaks tunnuseks on teoobjekt

(merealune elutähtis energia- või sidekaabel või torujuhe). Merealune tähendab seda, et

torujuhe või kaabel on paigaldatud merre, olgu siis merepõhjale või pinna sisse süvistatult.

Oluline ei ole ka see, kas kaabel või torujuhe ühendab Eestit välismaailmaga või näiteks mõnd

saart mandriga. Samuti ei ole koosseisu täidetuse seisukohast oluline, kellele kaabel või

torujuhe kuulub, kuni selle kahjustamine on toimunud ilma omaniku või valdaja loata.

Kahjustada saanud kaabel või torujuhe peab olema elutähtis – selline, mille katkemine toob

kaasa ohu inimeste elule ja tervisele või mõjutab märgatavalt riigi julgeolekut või toimimist,

keskkonda või majandust. Võrreldes KarS § 406 sanktsiooniraamiga on merealuse elutähtsa

kaabli või torujuhtme kahjustamine karistatav kaks korda karmimalt – see peegeldab teo suurt

etteheidetavust ja muudab karistusnormi heidutava toime tõsisemaks. Juriidilistele isikutele on

samuti ette nähtud tavapärasest sada korda kõrgem maksimaalne karistusmäär. Seda muu

hulgas seetõttu, et tekitada laevu opereerivale ettevõtjale tõsine hirm oma vara kaotuse ees, mis

heidutaks ka siis, kui laeva opereerivat ettevõtjat on kuritegu sooritama meelitanud vaenulik

välisriik ühes lubadusega kõik võimalikud kuriteo toimepanemisest tulenevad kahjud korvata.

Konkreetse karistuse mõistab kohus kõiki olulisi asjaolusid arvestades.

Seadustikku täiendatakse §-ga 4062 järgmises sõnastuses:

„§ 4062. Merealuse kaabli või torujuhtme kahjustamine ettevaatamatusest

(1) Merealuse elutähtsa energia- või sidekaabli või torujuhtme rikkumise või hävitamise eest

ettevaatamatusest –

karistatakse kuni viieaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahalise karistusega.“.

9

Muudatuse eesmärk on suunata kõiki meresõitjaid suuremale hoolikusele elutähtsate

merealuste kaablite ja torujuhtmete piirkonnas. Nii kaablite kui ka torujuhtmete asukoht on

merekaartidel märgitud, mistõttu ei peaks korrakohase navigeerimise puhul ka nende asukoht

ühelegi meresõitjale üllatuseks tulema. Merealuste kaablite ja torujuhtmete kaitse on ka

rahvusvahelises mereõiguses olnud alati tunnustatud kui oluline õiguslik eesmärk (vt nt

UNCLOS artiklid 113 ja 79 lõige 2). Senine karistusõigus on ette näinud karistamise üksnes

tahtliku merealuse infrastruktuuri objekti kahjustamise eest. Normi eesmärk ongi panna

meresõitjatele konkreetne kohustus endale selgeks teha merealuse taristu asukoht ja seal mitte

toime panna tegusid, mis võiksid kaableid või torujuhtmeid rikkuda. Olukorrad, kus näiteks

ankru veeskamise ja selle tõttu kaabli või torujuhtme purunemise toob kaasa mingi ootamatu

intsident, mille lahendamiseks oli ankru veeskamine hädavajalik, võivad saada oma lahenduse

hädaseisundi reegli kohaldamise kaudu. Karistus ettevaatamatu teo eest on võrdväärne

maapealse elutähtsa süsteemi kahjustamise eest ette nähtud karistusega – teosüü on küll

väiksem, kuid kahju sellegipoolest suur ja ettevaatliku toimimise korral välditav.

Paragrahv 2: Kriminaalmenetluse seadustiku § 1262 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „§-des

204,“ tekstiosaga „§-des 203, 204,“.

Seadusemuudatusega võimaldatakse jälitustoiminguid teha ka KarS-i § 203 (asja rikkumine ja

hävitamine, kui sellega on tekitatud oluline kahju) järgi kvalifitseeritava kuriteo menetluses.

Vara rikkumine ja hävitamine on tavapärane sabotaažiaktide toimepanemise viis ja vaid esialgu

menetluse algfaasis ilmneva objektiivse teopildi alusel ei ole sageli võimalik eristada vara

hävitamist huligaansetel motiividel sellest, kui vara hävitamine on aset leidnud eesmärgiga

riigikorda destabiliseerida, poliitilist juhtkonda hirmutada vmt. Siinkohal on praktiliseks

näiteks Eesti siseministri eraauto akende lõhkumine – pealtnäha on tegu juhusliku

vandalismiaktiga, kuid uurimise käigus selgitati välja, et vandalismiakt oli spetsiaalselt

suunatud siseministri vastu ja see pandi toime Venemaa eriteenistuste tellimusel.[1] Samalaadse

kuriteo toimepanemise motiivi ei saa välistada avalikkuses tähelepanu saanud Ukraina restorani

Slava süütamise puhul (ka kõnealuse sündmusega seotud menetlust viiakse läbi KarS-i § 203

alusel, kuna süütamisega ei ohustatud inimeste elu või tervist). Ühtlasi on sabotaažiaktina

võimalik käsitada ka rünnet sellise taristuobjekti vastu, mida ei saa kvalifitseerida KarS-i §-de

406 ja 407 alusel – näiteks üksiku alajaama või sidemasti lõhkumine ei pruugi eraldiseisvalt

mingil moel elutähtsa süsteemi toimimist kahjustada, kuid võib olla selgelt seotud Eesti riigile

vaenuliku eesmärgiga ja kahjustab Eesti inimeste üldist heaolu, kelle energiavarustus või

sideühendused sõltuvad lõhutud objektist. Vaenulike riikide hübriidrünnakute sagenemise ohtu

silmas pidades on hädavajalik luua võimalus vara rikkumise või hävitamise uurimisel ka

jälitustoimingute abil tõendeid koguda, kuna sellised kuriteod võivad olla kõrge

konspiratsioonitasemega ja kujutada ohtu riigi tomimisele.

Kehtiv seadus lubab jälitustoiminguid kasutada näiteks elutähtsate süsteemide ja rajatiste vastu

suunatud kahjustustegevuse (KarS §-d 406 ja 407), kultuurimälestise hävitamise (KarS § 204)

ning süütamise (KarS § 404) uurimisel, aga ka näiteks varguse (KarS § 199), omastamise (KarS

§ 201), kelmuse (KarS § 209) või ähvardamise (KarS § 120) uurimisel. Puudub sisuline põhjus,

miks erinevalt enamikust varavastastest kuritegudest peaks olulises ulatuses vara hävitamist

muul viisil kui inimelusid ohustaval viisil põletamise või õhkimise teel uurima, ilma et oleks

neisse kuritegudesse puutuvalt uurimisasutustele antud võimalus teha kiireloomulisi

menetlustoiminguid (nt prokuröri loal edasilükkamatu läbiotsimise korraldamine või

sideandmete päringu tegemine), või võimaliku kuriteo kohta tõendeid koguda

jälitustoimingutega. Jälituskataloogi laiendamisest tuleneva eraelu puutumatuse suurema riive

tasakaalustamiseks on KrMS-is ette nähtud jälitustoimingule vastav toimingu lubatavuse ja

[1] https://www.err.ee/1609542391/siseministri-ja-ajakirjaniku-auto-lohkumise-korraldas-venemeelne-aktivist.

10

põhjendatuse eelkontroll ning tingimus, et jälitustoimingutega on lubatud kriminaalmenetluses

tõendeid koguda üksnes juhul, kui see on vältimatult vajalik (ultima ratio). Nagu kõikide

jälitustoimingute puhul, tuleb selgesti ka KarS § 203 alusel menetletavais asjades

jälitustoiminguks luba andes hinnata, kas taotletav toiming on möödapääsmatult vajalik ning

kooskõlas uuritava teo tõsidusega (ultima ratio).

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega.

6. Seaduse mõjud

6.1 Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Eelnõukohaste muudatuste eesmärk on riigi julgeoleku senisest parem tagamine mitmes

mõõtmes – riigisaladuse parem kaitse, riigi jaoks olulise taristu parem kaitse ja senisest tõhusam

võitlus hübriidrünnakute vastu. Muudatused võimaldavad riigisaladuse hoidmise korda senisest

paremini jõustada ka välismaal ja mõjutavad eelkõige Eesti kodanikke, kellel on riigisaladuse

luba ja juurdepääs riigisaladusele. Välisministeeriumi hinnangul on riigisaladuse käitlemise

korra rikkumises seisnenud välisesindustes toimunud intsidente, mis võiksid väärtegudena

kvalifitseeruda, olnud küllaltki vähe: 2020 – 22 juhtumit, 2021 – 16 juhtumit, 2022 – 17

juhtumit.

Merealuse olulise taristu lõhkumine on sagenenud viimasel ajal, kuid intsidentide üldine arv on

väga väike. Olenemata sellest on iga üksiku juhtumi tekitatud kahju väga suur ning kahjustuste

mõju võib kesta pikemat aega. KarS-i merealuse taristuga seotud koosseisude ja

jurisdiktsioonisätte muutmine suurendab riski kurjategijate jaoks ning võiks edaspidi heidutada

potentsiaalseid rikkujaid kuritegu toime panemast. Rikkujate vastutusele võtmisel tõenäoliselt

suurem pudelikael on Eesti võime toimepanijaid õigeaegselt tabada, peatada, sundida kurssi

muutma ja menetlustoimingutele allutada. Eesti jaoks on välispoliitiliselt oluline, et kõik

Läänemere-äärsed riigid võtaksid taristu lõhkujate suhtes tarvitusele efektiivsed ja heidutavad

meetmed ning seetõttu on ka Eesti enda karistusõiguse aja nõuetega kooskõlla viimine riigi

välissuhtluses oluline samm. Ehkki majandusvööndisse kriminaalõigusliku jurisdiktsiooni

laiendamine ei ole maailmapraktikas üldlevinud, rahvusvaheline mereõigus seda suundumust

pigem siiski toetab ja Eesti seadusemuudatus võib siin olla julgustuseks ka teistele maailma

riikidele, et rannikulähedastel aladel karistamatut lõhkumist piirata.

KarS § 203 kuriteokoosseisu lisamine KrMS § 1262 lõike 2 nimekirja võimaldab senisest

tõhusamalt võidelda kuritegeliku vandalismiga, mis on statistiliselt olnud küllaltki stabiilne

kuriteoliik, kuid 2024. aastal teinud olulise hüppe ülespoole. Kui 2022. aastal registreeriti 141

ja 2023. aastal 132 KarS § 203 järgi kvalifitseeritavat kuritegu, siis 2024. aastal oli selliseid

juhtumeid 206. Olulises ulatuses vara hävitamise juhtumite senisest parem avastamine, mis

jälituskataloogi laiendamisega eelduslikult kaasneb, aitab suurendada inimeste igapäevast

turvatunnet ning võidelda ka vaenulike välisriikide poolt Eesti destabiliseerimiseks ette

võetavate kahjustavate tegevustega. Jälituskataloogi laiendamisest tuleneva eraelu puutumatuse

suurema riive tasakaalustamiseks on KrMS-is ette nähtud jälitustoimingule vastav toimingu

lubatavuse ja põhjendatuse eelkontroll ning tingimus, et jälitustoimingutega on lubatud

kriminaalmenetluses tõendeid koguda üksnes juhul, kui see on vältimatult vajalik (ultima ratio).

Võrreldes kõikide muude varavastaste kuritegude hulgaga, kus jälitustoimingute tegemine on

juba lubatud, on KarS § 203 osakaal väike.

11

Seetõttu saab seadusemuudatuse mõju riigi julgeolekule ja välissuhtlusele hinnata keskmiseks

ja positiivseks.

6.2 Mõju majandusele

Eelnõukohase seadusemuudatuse mõju Eesti majandusele on vähetähtis. Senisest tõsisem

heidutus võib ära hoida ettevõtetele suurt kahju tekitava sidekaablite ja torujuhtmete lõhkumise

juhtumeid. Senisest tõhusam vara kahjustamise juhtumite menetlus võib parandada Eesti

ettevõtluskeskkonda, suurendades üldist turvalisust.

6.3 Mõju elu- ja looduskeskkonnale

Mõju looduskeskkonnale on kaudselt positiivne ja seisneb selles, et vara rikkumise ja

hävitamise vähenemine tähendab samas ka loodusressursside raiskamise vähenemist. Samuti

võib senisest rangem sanktsioonimäär hoida ära taristuobjektide lõhkumise ja sellega

keskkonnakahjustuste tekitamise. Suures plaanis on tegu siiski väheolulise mõjuga.

6.4. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Muudatustel ei ole eeldatavalt riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele märgatavat

mõju. Eelduslikult on Eesti välisesinduste personal edaspidi hoolsam riigisaladuse käitlemisel,

kuna ka välismaal võib rikkumine edaspidi kaasa tuua muu hulgas väärteovastutuse. Seoses

KarS § 203 osas jälitustoimingute tegemise võimaldamisega muutub efektiivsemaks seda liiki

kuritegusid menetlevate uurimisasutuste (eelkõige PPA, mõnedel juhtudel ka

Kaitsepolitseiamet) töö. Ümberkorraldusi riigiasutustes seadusemuudatused ei eelda.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Seaduse rakendamine ei too kaasa lisakulusid ega tulusid.

8. Rakendusaktid

Seaduse jõustumisega ei kaasne vajadust muuta rakendusakte.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldises korras. Muudatused on peamiselt materiaalõiguslikku laadi ja

puudutavad harva esinevaid süüteoliike, mistõttu nendega kohanemiseks ei ole vaja mingit

täiendavat üleminekuaega. KarS § 203 menetlemisel jälitustoimingute lubamine ei eelda samuti

mingeid täiendavaid ettevalmistavaid tegevusi. PPA-l on käesoleval ajal olemas nii oskusteave,

tehnika kui inimesed ning kuritegude uurimine ja jälitustoimingute tegemine on PPA

igapäevatöö. Seetõttu puudub vajadus üldisest korrast pikema üleminekuperioodi järele.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu koostamisel on osalenud Kaitseministeeriumi, Transpordiameti, Riigiprokuratuuri,

Riigikantselei ning Politsei- ja Piirivalveameti asjatundjad ning Tromsø Ülikooli Norra

Mereõiguse Keskuse teadur Alexander Lott. Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks eelnõude

infosüsteemi (EIS) kaudu ministeeriumitele ning arvamuse avaldamiseks Riigiprokuratuurile,

Riigikohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule, Harju Maakohtule, Tartu

Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Viru Maakohtule, Eesti Advokatuurile, Õiguskantsleri

Kantseleile, Kaitsepolitseiametile, Eesti Mereakadeemiale ja Tartu Ülikooli

õigusteaduskonnale.

12

Algatab Vabariigi Valitsus ”…” ……………...2025. a

(allkirjastatud digitaalselt)

EELNÕU

Karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise

seadus (karistusõiguslik jurisdiktsioon ja merealuse taristu

lõhkumine)

§ 1. Karistusseadustiku muutmine

Karistusseadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 6 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa „pannakse toime“ tekstiosaga „Eesti

Vabariigi välisesinduses või“;

2) paragrahvi 7 lõiget 2 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses:

„4) väljaspool Eesti territooriumi toime pandud riigisaladuse ja salastatud välisteabe käitlemise

nõuete rikkumisega seotud süüteo kohta.“;

3) paragrahvi 9 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Teo toimepanemise koha õigusest sõltumata kehtib Eesti karistusseadus Eesti

majandusvööndis või mandrilaval toime pandud teo kohta, mis kahjustab Eesti energiavarustust

või sideühenduste toimepidevust või Eesti territooriumiga ühendatud liikluskorralduslikku või

hüdrotehnilist rajatist.“;

4) paragrahvi 44 lõiget 8 täiendatakse pärast sõna „teisiti“ tekstiosaga „või käesoleva

seadustiku eriosa paragrahvis ei ole ette nähtud rahalise karistuse teistsugust ülemmäära.“;

5) paragrahvi 406 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Energia-, side-, signalisatsiooni-, veevarustus- või kanalisatsioonisüsteemi,

liikluskorralduse või muu elutähtsa süsteemi ehitise või seadme rikkumise või hävitamise eest,

kui sellega on põhjustatud oht inimese elule või tervisele või elutähtsa süsteemi normaalsele

toimimisele ja ei ole täidetud käesoleva seadustiku §-des 4061 ja 4062 sätestatud süüteokoosseis,

või sellise süsteemi töövõime teadva häirimise või katkestamise eest, kui sellega on põhjustatud

oht inimese elule või tervisele või Eesti Vabariigi julgeolekule, sõltumatusele või territoriaalsele

terviklikkusele –

karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.“;

6) seadustikku täiendatakse §-dega 4061 ja 4062 järgmises sõnastuses:

„§ 4061. Merealuse kaabli või torujuhtme kahjustamine

(1) Merealuse elutähtsa energia- või sidekaabli või torujuhtme rikkumise või hävitamise eest –

karistatakse kuni kümneaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahalise karistusega kuni 4 miljardit eurot.

§ 4062. Merealuse kaabli või torujuhtme kahjustamine ettevaatamatusest

(1) Merealuse elutähtsa energia- või sidekaabli või torujuhtme rikkumise või hävitamise eest

ettevaatamatusest –

karistatakse kuni viieaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahalise karistusega.“.

§ 2. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

Kriminaalmenetluse seadustiku § 1262 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „§-des 204,“ tekstiosaga

„§-des 203, 204,“.

.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, „…“ ……………2025. a

___________________________________________________________________________

Algatab Vabariigi Valitsus „…“ ……………2025. a

(allkirjastatud digitaalselt)

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Ministeeriumid Karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seadus (karistusõiguslik jurisdiktsioon ja merealuse taristu lõhkumine) Saadame teile arvamuse andmiseks karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärgiks on Eesti merealuse taristu ja riigisaladuse parem karistusõiguslik kaitse ja tõhusam reageerimine vandalismiaktidele. Kuna seaduseelnõu on kiireloomuline, ootame teie tagasisidet esimesel võimalusel, kuid hiljemalt 07.03.2025. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister /*Arvamuse avaldamiseks: Riigikohus Riigiprokuratuur Tallinna Ringkonnakohus Tartu Ringkonnakohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Tartu Maakohus Pärnu Maakohus Viru Maakohus Eesti Advokatuur Õiguskantsleri Kantselei Kaitsepolitseiamet Eesti Mereakadeemia Tartu Ülikooli õigusteaduskond Andreas Kangur [email protected]

Meie 27.02.2025 nr 8-1/2016-1

Karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse

(karistusõiguslik jurisdiktsioon ja merealuse taristu lõhkumine) eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõukohase seadusega tehakse karistusseadustikus muudatused, millega laiendatakse Eesti

karistusõiguse kehtivust ning muudetakse rangemaks vastutus merealuse energia- ja sidetaristu

kahjustamise eest. Eelnõuga on kavas:

1) Laiendada karistusõiguse kehtivust Eesti välisesindustes toime pandud süütegude

suhtes ja väljaspool Eesti territooriumi toime pandud riigisaladuse ja salastatud

välisteabe nõuete rikkumise suhtes;

2) Laiendada Eesti karistusõiguse kehtivust majandusvööndis ja mandrilaval Eestiga

seotud infrastruktuuri kahjustavate tegude suhtes;

3) Tõsta karistusmäärasid kriitilise merealuse taristu kahjustamisega seotud kuritegude

eest;

4) Lubada jälitustegevust olulises ulatuses vara kahjustamise kriminaalasjades, et paremini

võidelda vaenulike välisriikide hübriidrünnakutega.

Praktikas on probleemiks Eesti välisesindustes toime pandud riigisaladuse käitlemise korra

rikkumisega seotud väärteod, mille eest Eesti karistusseaduse järgi praegu karistada ei saa.

Kriitilise merealuse taristu kahjustamise juhtumid näitavad vajadust tõsisema heidutuse järele,

millest osaks on mh ka karistusõiguslik sanktsioonimäär. Mitmed viimasel ajal toimunud vara

kahjustamise intsidendid on hilisemal uurimisel osutunud vaenulike riikide eriteenistuste

tellimustööks, kuid kurioosselt ei olle KarS § 203 (vara kahjustamine olulises ulatuses)

kuritegude uurimisel lubatud jälitustoimingutega tõendeid koguda.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse

ja menetluse talituse juhataja Andreas Kangur ([email protected]). Eelnõu on

keeleliselt toimetanud Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome korralduse

talituse toimetaja Aili Sandre (5322 9013; [email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõuga kavandatu kohaselt muudetakse järgmisi õigusakte:

1) KarS-i redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 04.07.2024, 25;

2) KrMS-i redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 21.06.2024, 36;

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse rakendamisega. Kuna eelnõukohase seadusega

muudetakse KrMS-i, on seaduse vastuvõtmiseks vajalik Riigikogu koosseisu poolthäälte

enamus (PS § 104 p 14).

Eelnõu ei ole seotud muude menetluses olevate eelnõudega.

Vabariigi Valitsus on oma 09.01.2025 istungil otsustanud, et Justiits- ja Digiministeerium

valmistab eelnõu ette ja esitab valitsusele hiljemalt 01.03.2025. Kuna eelnõu ei too kaasa olulist

õiguslikku muudatust ja eelnõu menetlemine on kiireloomuline, ei koostatud eelnõu kohta

väljatöötamiskavatsust (HÕNTE § 1 lg 2 p-d 1 ja 5).

2. Seaduse eesmärk

2

Seaduse eesmärk on võimaldada vastutusele võtta isikuid, kes väljaspool Eesti territooriumi

panevad toime tegusid, mis kahjustavad olulist merealust taristut või rikuvad Eesti riigisaladuse

käitlemise korda.

2024. ja 2025. aastal on Läänemerel aset leidnud mitu intsidenti, mille käigus laevad on ankrut

või ankruketti mööda merepõhja lohistades vigastanud Eestit muu maailmaga ühendavaid

merealuseid elektri- ja sidekaableid ning Soome ja Eesti vahelist gaasitoru Balticconnector.

Samasuguseid kahjustusi on tekitatud ka teiste Läänemere-äärsete riikide merealustele

kommunikatsioonidele. Kehtiv karistusseadustik seab erinevaid piiranguid sellise merealuse

taristu lõhkumise eest karistuse kohaldamisele, ehkki merealuse taristu lõhkumine toob endaga

alati kaasa suurt kahju ning häirib Eesti sideühendusi ja energiaga varustamist. Seetõttu

sätestatakse õigusselguse ja parema heidutuse tagamiseks Eesti karistusõiguse kohaldamine

selliste tegude suhtes ka siis, kui need teod on toime pandud Eesti mandrilaval või

majandusvööndis, ning oluliselt karmistatakse karistusi merealuse taristu lõhkumise eest.

Karistusseadustik ei näe samuti selgelt ette, et Eesti karistusseadustikku rakendatakse Eesti

välisesindustes toime pandud kõikide süütegude suhtes. See tekitab teatud juhtudel Eesti

välisesinduse territooriumil õiguskaitselünga või alternatiivselt vajaduse kaasata välismaised

õiguskaitseasutused, mis võiks endast kujutada olulist julgeolekuriski. Samuti ei saa

karistusseadustiku kehtiva teksti kohaselt vastutusele võtta isikuid, kes välisriigi territooriumil

rikuvad Eesti riigisaladuse või salastatud välisteabe käitlemise korda, kui rikkumine kujutab

endast väärtegu. Eelnõukohase seadusega jurisdiktsioonisätetest tulenevad õiguskaitselüngad

parandatakse.

Kriminaalmenetluse seadustiku muudatuse eesmärk on anda Eesti õiguskaitseasutustele

vajalikud tööriistad, et efektiivselt võidelda vaenulike välisriikide hübriidrünnakute vastu, mis

seisnevad olulises ulatuses vara kahjustamises.Eelnõuga on kavas võimaldada

jälitustoiminguid KarS § 203 asjades, kuna vara rikkumine ja hävitamine on tavapärane

sabotaažiaktide toimepanemise viis.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõuga koosneb kahest paragrahvist, millest esimesega täiendatakse karistusseadustikku ja

teisega kriminaalmenetluse seadustikku.

§ 1. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

Punkt 1: paragrahvi 6 lõiget 2 täiendatakse pärast tekstiosa „pannakse toime“ tekstiosaga

„Eesti Vabariigi välisesinduses või“.

Muudatuse eesmärk on likvideerida karistuslünk, mis tuleneb asjaolust, et Eesti välisesindused

ei ole Eesti Vabariigi territoorium, mistõttu olukorras, kus muud KarS-i jurisdiktsiooni

reguleerivad sätted Eesti karistusseadustiku kehtivust ei sätesta, ei saagi välisesinduses toime

pandud süüteo eest isikut vastutusele võtta. Esmalt tähendab see, et väärteovastutus on üleüldse

välistatud, kuna karistusseadustiku isikulist kehtivust reguleeriv KarS § 7 ja ka Eesti

õigushüvede vastu toime pandud tegude karistatavust sätestav KarS § 9 räägivad mõlemad

üksnes kuritegudest. Näiteks Riigikohus oma lahendis 4-22-3288/51 lõpetas menetluse

väärteoasjas, kus Eesti kodanikust menetlusalusele isikule heideti ette RSVS § 53 lõikes 1

sätestatud väärteo toimepanemist Eesti saatkonnas Pariisis Prantsusmaal. Selles asjas kirjutas

Riigikohus, et kuna välisesindus ei ole Eesti territoorium ja KarS muid erandlikke

karistusõiguse kehtivuse aluseid välismaal toime pandud väärtegude karistatavuse kohta ette ei

näe, ei ole võimalik menetlusalust isikut rikkumise eest vastutusele võtta – seda vaatamata

asjaolule, et isik on Eesti kodanik ja diplomaat, kellele laieneb ka diplomaatiline puutumatus.

3

Välisministeeriumist saadud andmete kohaselt ei ole Eesti välisesindustes toime pandavate

väärtegude arv suur. Aastas leiab aset kuni 20 juhtumit, mis puudutavad riigisaladuse käitlemise

nõuete rikkumist, ning sellele lisandub veel kuni 10 mitmesugust muud juhtumit välisesinduste

territooriumil. Vaatamata juhtumite väikesele arvule on oluline, et karistuslünk kõrvaldataks.

Punkt 2: paragrahvi 7 lõiget 2 täiendatakse punktiga 4 järgmises sõnastuses: „4) väljaspool

Eesti territooriumi toimepandud riigisaladuse ja salastatud välisteabe käitlemise nõuete

rikkumisega seotud süüteo kohta.

Vajadus muudatuse järele tõukub Riigikohtu lahendist väärteoasjas nr 4-22-3288. Selles

kohtuasjas lahendas Riigikohus Eesti välisesinduses töötanud diplomaadi väärteosüüdistust

riigisaladuse käitlemise nõuete rikkumise küsimuses, mis leidis aset Eesti välisesinduses

Pariisis Prantsusmaal. Riigikohus kirjutas selle otsuse punktis 24 järgmist: „Kolleegium

nõustub aga kohtuvälise menetleja seisukohaga, et riigisaladuse kaitsmise kohustus ja selle

kohta kehtestatud nõuete järgimine pole piiratud Eesti territooriumiga. See tähendab, et

riigisaladusele juurdepääsu õigust omav isik peab riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse

ning selle alusel kehtestatud õigusaktidega seatud nõudeid täitma sõltumata enda

viibimiskohast. Samamoodi pole Eesti territooriumiga piiratud riigisaladust valdava asutuse

pädevus korraldada ja kontrollida salastatud teabe kaitset ning seda tagavate õigusaktide

nõuetest kinnipidamist. Ometi ei võimalda karistusseadustiku normid riigil nende nõuete

rikkumisele alati karistusõiguslikult reageerida. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitsmise

tähtsust arvestades võib tegemist olla olulise karistatavuslüngaga, kuid seda puudust ei tohi

asuda kõrvaldama karistusseaduse sätete laiendava tõlgendamisega. Selle asemel on

seadusandja pädevuses kaaluda karistusseadustiku asjasse puutuvate normide täiendamist (nt

KarS § 7 lg 2).“

Riigikohtu lahend osutab karistuslüngale, mis seab ohtu Eesti riigisaladuse käitlemise reeglite

toimivuse väljaspool Eesti riigipiire, mistõttu tuleb selle lünga likvideerimiseks

karistusseadustikku täiendada. Ehkki teoorias on väljendatud ka seisukohta, et

välissuhtlemisseaduse § 5 lõige 1 peaks juba andma piisava aluse Eesti karistusõiguse,

sealhulgas väärteokaristusõiguse kohaldamiseks Eesti välisesindustes1, tuleb siiski tõdeda, et

Riigikohtu seisukoht ei ole selles küsimuses muutunud ega ole ka kuidagimoodi ambivalentne,

mistõttu Eesti välisesindustes toime pandud väärtegude eest praegu kedagi vastutusele võtta ei

saa.

Artiklis märgib Priit Pikamäe ka seda, et kuivõrd karistusseadustik on samasugune lihtseadus

nagu välissuhtlemisseadus ja puudub alus väita, et kogu karistusõiguse üldosasse puutuv peaks

olema ammendavalt reguleeritud karistusseadustiku üldosas, ei ole mingit takistust

eriseadustega karistusseadustiku üldosast mööda minna. Riigikohus on oma otsuses 4-24-37

leidnud, et „[k]aristusseadustik annab aluse karistamiseks kõigi süütegude eest (KarS § 3). KarS

§ 1 lõike 1 kohaselt tuleb karistusseadustiku sätteid kohaldada nii karistusseadustiku eriosas kui

ka muudes seadustes sätestatud süütegude eest karistamiseks. Seega kehtib üldosa täies ulatuses

ka väljaspool karistusseadustikku asuvatele väärteokoosseisudele, kui karistusseadustiku

üldosast endast ei tulene teisiti“2. See Riigikohtu seisukoht osutab selgesti, et Riigikohtul ei ole

kavas karistusseadustiku üldosa ülesandeid eriseaduste vahel jagada ja de facto käsitletakse

karistusseadustikku ja selle üldosa hierarhiliselt kõrgemana eriseadustest, mis karistusnorme

võiksid sisaldada.

Erinevalt § 6 lõikes 1 tehtavast täpsustusest laiendab punktis 2 tehtav täiendus Eesti

karistusõiguse kehtivust riigisaladuse kaitse nõuete rikkumise korral igale poole, mitte üksnes

1 Priit Pikamäe. Kaart ja territoorium Riigikohtu käsitluses. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 2023. a

otsus väärteoasjas 4-22-3288 – Juridica 6/2023, lk 514-520. 2 RKKKo 28.11.2024 nr 4-24-37 - https://rikos.rik.ee/?asjaNr=4-24-37, p 13.

4

välisesindustele. See muudatus on vajalik seetõttu, et riigisaladuse kaitse nõuete rikkumine võib

aset leida ka väljaspool välisesinduse territooriumit, näiteks missioonil viibivas kaitseväe

üksuses või mõnes ettevõttes, millele on antud riigisaladuse käitlemise luba. Muudatus kehtib

kõikidele isikutele, kellel on kokkupuude Eesti riigisaladuse või salastatud välisteabega,

sealhulgas välismaalastele, kes võivad olla näiteks kuriteost osavõtjad ja kelle teo karistatavus

ei peaks sõltuma sellest, kas nende tegevuse tulemusel ka reaalselt kahjustati Eesti riigikaitset

või riigivalitsemist, Eesti elanike elu ja tervist või keskkonda (§ 9 lg 1).

Punkt 3: paragrahvi 9 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:

„(3) Teo toimepanemise koha õigusest sõltumata kehtib Eesti karistusseadus Eesti

majandusvööndis või mandrilaval toime pandud teo kohta, mis kahjustab Eesti

energiavarustust või sideühenduste toimepidevust või Eesti territooriumiga ühendatud

liikluskorralduslikku või hüdrotehnilist rajatist.“

Seadusemuudatusega laiendatakse Eesti karistusõiguse toimeala, et oleks võimalik vastutusele

võtta isikud, kes Eesti majandusvööndis või mandrilaval panevad toime kuritegusid, mis

kahjustavad Eestiga seotud infrastruktuuri – torujuhtmeid, kaableid, edaspidi aga ka näiteks

meresildu või tunneleid. Kehtiv seadus võimaldab selliste tegude toimepanijaid vastutusele

võtta üksnes juhul, kui esinevad seaduses nimetatud lisatingimused:

1) tegu on toime pandud Eesti kodaniku või Eesti juriidilise isiku vastu ning teo toimepanemise

kohas ükski karistusõigus ei kehti või on selline tegu samuti kuriteona karistatav (KarS § 7 lg

1 p 1);

2) teo toimepanija oli teo toimepanemise ajal Eesti kodanik või sai selleks pärast teo

toimepanemist, või välismaalane, kes on Eestis kinni peetud ja keda ei anta välja ning teo

toimepanemise kohas ei kehti ühegi riigi karistusõigus või on selline tegu samuti kuriteona

karistatav (KarS § 7 lg 1 p 2);

3) teo karistatavus tuleneb Eestile siduvast rahvusvahelisest kohustusest (KarS § 8 –näiteks

sellisest olukorrast oleks genotsiidikuritegu, sest Eesti on ratifitseerinud konventsiooni, mis

kohustab kõiki lepinguosalisi võtma vastutusele genotsiidikuriteo toimepanijad). UNCLOS-i

artikkel 113 küll näeb ette, et konventsiooni osalisriigid peaksid kriminaliseerima merealuste

kaablite ja torujuhtmete lõhkumise, mille põhjustavad oma kodanikud ja oma lipu all seilavad

laevad, kuid UNCLOS-i universaaljurisdiktsiooni kaablite lõhkumise puhuks ei kehtesta.

Torujuhtmete lõhkumise puhul, kui sellest tuleneb ka keskkonnakahju või oht, annab

UNCLOS-i artikkel 220 rannikuriikidele veidi avaramad võimalused, kuid siingi ei ole

UNCLOS loonud rahvusvahelist kuriteokoosseisu;

4) tegu on Eestis esimese astme kuritegu ja kahjustab Eesti elanikkonna elu ja tervist, Eesti

riigivõimu teostamist ja kaitsevõimet või keskkonda (KarS § 9 lg 1);

5) süütegu kahjustab keskkonda ning Eesti karistusõiguse kehtivus tuleneb välisriigi laevade

suhtes kehtestatud rahvusvahelise mereõiguse nõuetest ja õigustest (KarS § 9 lg 2).

Merealuste side- ja elektrikaablite lõhkumise puhul ei ole enamasti tegemist Eesti elanike elu

ja tervise või keskkonna kahjustamisega (gaasitoru lõhkumine samas võiks olla keskkonna

kahjustamisena käsitatav) ega tingimata ka esimese astme kuriteoga. Konkreetsel juhul on

tõendamise küsimus, kas selline tegu kahjustab Eesti riigivõimu teostamist või kaitsevõimet.

Elektrihinna tõus ja varustuskindluse vähenemine ei pruugi neid kriteeriume täita, kui aga kõik

meresidekaablid korraga katki tehakse, siis on tõenäoliselt sidehäireid tunda nii riigivõimu

teostamisel kui riigikaitses. Seega KarS § 9 alusel saab ekstraterritoriaalne jurisdiktsioon

tekkida vaid piiratud olukordades.

Kui lõhutud kommunikatsioonid kuuluvad Eesti juriidilisele isikule, saab lugeda, et kuritegu

on toime pandud Eesti juriidiliste isikute vastu, kelle kaablid lõhuti ja kes kandsid kaablite

lõhkumise tõttu märkimisväärset majanduslikku kahju. Võõra asja lõhkumine on tõenäoliselt

5

kriminaalkorras karistatav kõikides riikides ja seega võiks Eesti karistusõigust

kaablilõhkujatele kohaldada KarS § 7 lõike1 punkti 1 alusel. Samas on võimalus, et

rahvusvahelistes vetes seilava laeva lipuriigi õigusest tuleneb mingi vastutust välistav asjaolu,

mis KarS § 7 lõike 1 punkti 1 alusel sellel laeval viibivatele isikutele Eesti karistusõiguse

kohaldamise siiski välistaks. Selline oleks näiteks olukord, kui kui merealust taristut lõhutakse

lipuriigi valitsuselt saadud korraldusel.

Kehtiv kord ei võimalda ka Eesti karistusõigust kohaldada näiteks Hiinas registreeritud tankerit

opereeriva juriidilise isiku suhtes, kes majandusvööndis sõites ja mööda mandrilava ankruketti

lohistades lõhub ära Eestit ja Soomet ühendavad sidekaablid, mis kuuluvad Soome ettevõttele

– kehtiv KarS § 7 lg 1 p 1 näeb vastutuse ette eeldusel, et kuritegu on toime pandud Eesti

juriidilise isiku vastu. Võimalus reageerida seesugustele Eesti majandusvööndis aset leidnud

juhtumitele on muutunud iseäranis oluliseks 2024. aastast alates, kui Läänemerel on korduvalt

katki tehtud Eestit teiste riikidega ühendavaid merealuseid kaableid ja ka Balticconnectori

gaasitoru.

Kuivõrd rahvusvahelise õiguse kohaselt on riigil voli oma suveräänseid õigusi teostada oma

territooriumi piires, peab seesugune ekstraterritoriaalse jurisdiktsiooni kehtestamine olema

kooskõlas rahvusvahelise õigusega, et mitte põhjustada tüli ja kokkupõrkeid teiste riikidega.

Rahvusvahelise mereõiguse alusdokumendiks on ÜRO mereõiguse konventsioon (UNCLOS),

millega on ühinenud kõik Läänemere-äärsed riigid ja enamik muu maailma meresõiduga

tegelevatest riikidest, ühtekokku 170 riiki.3 UNCLOS kujutab endast kokkuvõtvat ja

kõikehõlmavat mereõiguse reeglistikku, mis muu hulgast sätestab erinevad mere vööndid ja

nendele vastavad õiguslikud režiimid. Riigi territooriumi hulka loetakse territoriaalmeri ja

territoriaalmere laius on UNCLOS art. 3 kohaselt kuni 12 meremiili territoriaalmere

lähtejoonest. Väljaspool territoriaalmerd asuv ja viimasega külgnev mereala, mille välispiir on

määratud naaberriikidega kooskõlastatult, on majandusvöönd, mis ei kuulu riigi territooriumi

hulka. Soome laht on ca 80 meremiili pikkuses lõigus nii kitsas, et kummagi riigi

territoriaalmere lähtejoonte vahele jääb vähem kui 24 meremiili. Sellegipoolest on mõlemad

riigid oma territoriaalmere laiust vabatahtlikult piiranud ning Soome lahe kitsamas osas on

Eesti ja Soome vahel kummagi riigi majandusvöönditest moodustuv vähemalt 6 meremiili

laiune koridor.

UNCLOS-i artikkel 113 näeb ette lepinguosaliste riikide kohustuse kriminaliseerida enda lipu

all seilava laeva või enda kodaniku tahtlik või kuritegelikult hooletu merealuste kaablite ja

torujuhtmete lõhkumine. Kaabli või torujuhtmega ühendatud riigi õigust majandusvööndis või

avamerel kommunikatsioonide lõhkujate kriminaalvastutusele võtmiseks UNCLOS-is ei ole

sätestatud. Siiski pigem jaatatakse kaabli või torujuhtmega ühendatud riigi õigust

kommunikatsioonide lõhkujaid kriminaalvastutusele võtta, lähtudes objektiivse territoriaalsuse

põhimõttest, kuriteo tagajärgede doktriinist (effects doctrine) ja passiivsest isikuprintsiibist.4

Nendele põhimõtetele tuginevad ka Eesti karistusseadustiku ekstraterritoriaalset jurisdiktsiooni

ette nägevad sätted. On vähetõenäoline, et väljaspool territoriaalmerd paiknevate merealuste

kaablite ja torujuhtmete suhtes nendega ühendatud rannikuriigi seadusandliku jurisdiktsiooni

teostamine oma mereala ulatuses põhjustaks teiste riikide proteste. Selline jurisdiktsioon täidab

3 United Nations Treaty Collection.

https://treaties.un.org/pages/ViewDetailsIII.aspx?src=TREATY&mtdsg_no=XXI-

6&chapter=21&Temp=mtdsg3&clang=_en#1 (12FEB2025). 4 ILA 3rd Interim Report on submarine cables and pipelines under international law (2024), pp 28-29 -

https://www.ila-hq.org/en/documents/ilathi-1. Võimalused majandusvööndis või avamerel seilavate laevade

peatamiseks, pardumiseks ja seal menetluse toimetamiseks on märksa keerulisem küsimus ja realistlikult kujutab

ilmselt menetluse läbiviimise võimaluste piiratus kaablite ja torujuhtmete lõhkujate vastutusele võtmiseks

suuremat takistust.

6

tühimikku, millega ei sekkuta sisuliselt teiste riikide jurisdiktsiooni nende objektide üle.

Kuriteo tagajärgede põhimõttest ja riigi elutähtsate huvide kaitse põhimõttest lähtudes on

võimalik põhjendada lisaks KarS § 9 lõike 2 ette nähtud keskkonna kahjustamisele ka Eesti

maismaaga ühendatud kaablite ja torujuhtmete kahjustamise kohta asjakohase

ekstraterritoriaalse jurisdiktsiooni sätestamist.

Energiavarustuse kahjustamine eelnõukohases sättes sisaldab nii gaasi või naftat transportivate

torujuhtmete kui ka elektrikaablite ja näiteks Eesti elektrivõrku elektrienergiat tootvate

tuulegeneraatorite terviklikkuse rikkumist või nende normaalse funktsioneerimise häirimist.

Sideühenduste toimepidevust kahjustavad kõik merealuste (andme)sidekaablite või

mandrilavale püstitatud sidemastide rikkumised või nende normaalse toimimise häirumist

põhjustavad tegevused (nt sidesegaja paigaldamine sidekaabli juurde või raadiosidesegaja

kasutamine).

Hüdrotehniline rajatis on keskkonnaministri 20.12.2013 a määruse nr 76 „Topograafiliste

andmete hõive kord ja üldist tähtsust omavad topograafilised nähtused“ § 24 lõike 1 kohaselt

pais, paadisild ja muul. Sama akti § 41 lõike 2 järgi kuulub liikluskorralduslike rajatiste hulka

näiteks tunnel, mida küll Eestis mere alla rajatud veel ei ole, kuid mille rajamise plaani on

pikemat aega peetud. Selles vaates on seadusemuudatus tehtud ettevaatavalt.

Toimepidevust on eelnõu tekstis mainitud seetõttu, et Eesti energiavarustuse ja sideühenduse

tagamise osaks oleva merealuse objekti kahjustamine ei pruugi iseenesest Eesti

energiavarustust ega sideühendust katkestada ega kohe ka mitte selle toimivust tuntavalt

halvendada – need ühendused on dubleeritud ja ühe kanali rivist väljalangemine ei too kaasa

ühenduse katkemist. Toimepidevus tähendab aga vastupidavust häiringutele ja kahjulikele

mõjutustele ning seda kahjustab ka iga üksiku toruühenduse, elektrikaabli või sidekaabli

lõhkumine, kuivõrd ühenduste dubleerimisest saadud täiendav kaitse ja kindlustunne halveneks

iga ühenduse katkemisest.

Seadusemuudatus ei laiendaks Eesti karistusõiguse kehtivust nendele tegudele, mis küll

pannakse toime Eesti majandusvööndis või mandrilaval, kuid Eestiga seotud taristut ei kahjusta.

Näiteks ei hõlma eelnõukohane säte selliseid Eesti energiavarustust kahjustavaid tegusid, mis

on suunatud näiteks Eestisse veeldatud maagaasi või naftat tarnivate tankerite vastu. Kui

tegemist on mõne riikliku või mitteriikliku jõukasutusega sellise laeva vastu või laeva pardal

Eesti majandusvööndis aset leidva intsidendiga nt laevapere liikmete vahel, siis selliseid

juhtumeid kõnealune säte ei reguleeri ja kui Eesti ei menetle juhtumit näiteks võimaliku

kaasneva keskkonnakahju alusel, menetleb intsidenti laeva lipuriik. Seda seetõttu, et

rahvusvaheline mereõigus praegusel ajal riigi jurisdiktsiooni üldist laiendamist

territoriaalmerest väljapoole ei toeta, võimaldades jurisdiktsiooni majandusvööndis ja

mandrilaval üksnes kitsalt piiritletud valdkondades, nagu keskkonnakaitse.

Punkt 4: Paragrahvi 44 lõiget 8 täiendatakse järgmise tekstiosaga: „või konkreetses eriosa

paragrahvis ei ole ette nähtud rahalise karistuse teistsugust ülemmäära.“

KarS-i § 44 on üldosa sättena raamistamas rahalise karistuse piire, mida karistusseadustiku

alusel saab kuriteo eest mõista. KarS § 44 kehtiv lõige 8 näeb juriidilisele isikule ette

maksimaalselt kuni 40 miljoni euro suuruse rahalise karistuse ning sama paragrahvi lõige 9

lubab eriosas ette näha rahalise karistuse arvutamise protsendina süüdimõistetud juriidilise

isiku käibest. Muudatus võimaldab eriosas erandjuhul ette näha ka üldisest kõrgema või

madalama rahalise karistuse määra. Juriidilise isiku karistusõiguslik vastutus saabki seisneda

kehtiva karistusseadustiku kohaselt üksnes rahalises karistuses ning selleks, et karistus oleks

7

heidutav, peab selle maksimummäär olema sedavõrd kõrge, et juriidilisel isikul ei oleks

kasumlik kuriteo toimepanekuga ja karistada saamisega riskida: juriidilise isiku puhul on

majanduslik kaalutlemine kuriteo toimepaneku otsuse vastuvõtmisel reeglina olulise

tähtsusega. Seetõttu võib konkreetse kuriteo ja vastava eluvaldkonna eripärast tõttu olla

põhjendatud ette näha mõnd liiki kuritegude eest üldosas sätestatust veelgi rangemad rahalised

karistused. Seda tõdemust toetab ka KarS § 44 lõige 9, mille puhul karistuse ülemmäär on

seatud sõltuma konkreetse karistatava juriidilise isiku käibest. Samuti ei ole KarS § 44 lõike 1

kohaselt absoluutset maksimummäära kehtestatud füüsilisele isikule kohaldatavale rahalisele

karistusele, mille suurus sõltub füüsilise isiku sissetulekust. Teisisõnu, KarS § 44 lõige 8 on

eelkõige seadustehniline võte, mille eesmärk ei ole seada ranget piirangut rahalise karistuse

määrale. Ei saa välistada, et põhjendatud on mõne kuriteoliigi eripära põhjal rahalise karistuse

maksimummäära konkreetse kuriteoliigi puhul hoopiski piirata. Ka selleks karistusseadustik

praegu kehtiva sõnastuse juures võimalust ei anna. Muudatusega antakse seadusandjale volitus

konkreetsete koosseisude jaoks vajaduse korral tavapärasest erinevaid rahalise karistuse

ülemmäärasid kehtestada.

Punkt 5: Paragrahvi 406 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(1) Energia-, side-, signalisatsiooni-, veevarustus- või kanalisatsioonisüsteemi,

liikluskorralduse või muu elutähtsa süsteemi ehitise või seadme rikkumise või hävitamise eest,

kui sellega on põhjustatud oht inimese elule või tervisele või elutähtsa süsteemi normaalsele

toimimisele ja ei ole täidetud käesoleva seadustiku §-des 4061 ja 4062 sätestatud

süüteokoosseis, või sellise süsteemi töövõime teadva häirimise või katkestamise eest, kui sellega

on põhjustatud oht inimese elule või tervisele või Eesti Vabariigi julgeolekule, sõltumatusele

või territoriaalsele terviklikkusele –

karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.““.

Muudatuse eesmärk on suunata kõiki isikuid tähelepanelikumalt ja hoolikamalt suhtuma

elutähtsatesse süsteemidesse ja seadmetesse. Muudatusega jäetakse koosseisu esimese

alternatiivi dispositsioonist välja sõna „teadvalt“, mille tulemusena järgneb edaspidi

kriminaalvastutus juba siis, kui elutähtsat taristut rikutakse kaudse tahtlusega. Senine seaduse

sõnastus eeldas otsest tahtlust. Muudatus ei ole suunatud kitsalt merealuse taristu paremale

kaitsmisele, vaid igasuguse elutähtsa taristu kaitse paremale tagamisele. Kehtiva sõnastuse

kohaselt peab toimepanija teadma, et objekt, mida ta rikub või hävitab, on osaks elutähtsast

süsteemist. Seda teadmist ei pruugi olla võimalik tõendada – küll võib aga asjaolude pinnalt

selge olla, et isik pidi tegutsedes vähemalt võimalikuks pidama, et mida ta lõhub, on osa

elutähtsast süsteemist. Kui isik seda võimalust mööndes siiski jätkab tegevust, mis viib

taristuobjekti riknemise või hävimiseni, ning selle tulemusel satuvad ohtu inimelud või

elutähtsa süsteemi normaalne toimimine, on põhjendatud ka isiku suhtes kriminaalkaristuse

kohaldamine olenemata sellest, kui suur rahaline kahju sellise teoga põhjustati (võrdluseks –

KarS § 203 kohaselt on võõra vara rikkumine ja hävitamine kriminaalkorras karistatav alles

siis, kui sellega tekitati vähemalt 4000 eurot varalist kahju). KarS § 407 (elutähtsa rajatise

kahjustamine) järgi on karistatav ka kaudse tahtlusega toime pandud tegu.

Punkt 6: Seadustikku täiendatakse §-ga 4061 järgmises sõnastuses:

„§ 4061. Merealuse kaabli või torujuhtme kahjustamine

(1) Merealuse elutähtsa energia- või sidekaabli või torujuhtme rikkumise või hävitamise eest –

karistatakse kuni kümneaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahalise karistusega kuni 4 miljardit eurot.“

Muudatuse eesmärk on tekitada tõhus karistusõiguslik heidutus merealuste

kommunikatsioonide kaitseks nende lõhkumise vastu. Seadusemuudatus on ajendatud Eesti ja

8

teiste Läänemere-äärsete riikide vaheliste side- ja elektrikaablite ning torujuhtme korduvatest

lõhkumistest aastatel 2022 – 2025, mis on tähelepanu keskmesse toonud asjaolu, et isegi kui

lõhkujad õnnestuks tabada ja kuritegu tõendada, on merealuse kaabli või torujuhtme lõhkumine

kriminaalkorras karistatav vaid kuni viieaastase vangistusega ehk täpselt samas määras, nagu

on igasuguse muu vähemalt 4000 eurot maksva võõra asja rikkumine või hävitamine KarS §

203 järgi. Merealused kommunikatsioonid on Eesti kui väikese mereriigi jaoks suure

tähtsusega. Need aitavad tagada Eesti varustamist elektrienergiaga, ühendavad meid muu

maailma telekommunikatsioonivõrkudega ning aitavad tagada Eesti varustamist

energiakandjatega, näiteks maagaasiga. Merealuste kaablite ja torujuhtmete lõhkumine

tähendab Eesti jaoks sideühenduse toimimiskindluse vähenemist ning võib kaasa tuua järsu

elektri- ja soojusenergia hinnatõusu tarbijate jaoks. Sellele lisanduvad väga suured kulud

kaablite ja torujuhtmete parandamisest, mis lõppastmes samuti tarbijate rahakotist võetakse.

Kuna kaablite ja torujuhtmete parandamiseks on vaja eritehnikat, mida on pakkuda vähestel

ettevõtetel, ei saa lõhutud torujuhtmeid ja kaableid ka kohe taas korda ning Eesti elanikele

kahjulik olukord võib kesta pikemat aega. Samuti võib parandustöid viivitada ebasoodne ilm.

Kaablite ja torujuhtmete lõhkumine seab ohtu Eesti energiavarustuse ja sideühendused, mis on

riigi kui terviku toimimise seisukohast esmase tähtsusega. See ei saa olla teadmata ka Eesti

suhtes vaenulikele riikidele, kelle osalust kaablite ja torujuhtmete lõhkumises ei saa välistada.

Merealuste kaablite ja torujuhtmete kahjustamine ei ole raskuselt võrreldav maapealsete

kommunikatsioonide kahjustamisega – viimaste taastamine või asendamine on märgatavalt

lihtsam ja odavam. Karistus merealuste kaablite ja torujuhtmete lõhkumise eest peab sellise teo

raskust peegeldama, et suunata võimalikke kuriteo kavandajaid kuriteo toimepanemisest

loobuma.

Seetõttu luuakse merealuste kaablite ja torujuhtmete kaitseks kahjustamise vastu

kuriteokoosseis, mille järgi on karistatav sellise sidekaabli või torujuhtme rikkumine või

hävitamine, kui see on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Selle koosseisu puhul on

tegemist KarS §-s 203 kvalifitseeritud koosseisuga – kvalifitseerivaks tunnuseks on teoobjekt

(merealune elutähtis energia- või sidekaabel või torujuhe). Merealune tähendab seda, et

torujuhe või kaabel on paigaldatud merre, olgu siis merepõhjale või pinna sisse süvistatult.

Oluline ei ole ka see, kas kaabel või torujuhe ühendab Eestit välismaailmaga või näiteks mõnd

saart mandriga. Samuti ei ole koosseisu täidetuse seisukohast oluline, kellele kaabel või

torujuhe kuulub, kuni selle kahjustamine on toimunud ilma omaniku või valdaja loata.

Kahjustada saanud kaabel või torujuhe peab olema elutähtis – selline, mille katkemine toob

kaasa ohu inimeste elule ja tervisele või mõjutab märgatavalt riigi julgeolekut või toimimist,

keskkonda või majandust. Võrreldes KarS § 406 sanktsiooniraamiga on merealuse elutähtsa

kaabli või torujuhtme kahjustamine karistatav kaks korda karmimalt – see peegeldab teo suurt

etteheidetavust ja muudab karistusnormi heidutava toime tõsisemaks. Juriidilistele isikutele on

samuti ette nähtud tavapärasest sada korda kõrgem maksimaalne karistusmäär. Seda muu

hulgas seetõttu, et tekitada laevu opereerivale ettevõtjale tõsine hirm oma vara kaotuse ees, mis

heidutaks ka siis, kui laeva opereerivat ettevõtjat on kuritegu sooritama meelitanud vaenulik

välisriik ühes lubadusega kõik võimalikud kuriteo toimepanemisest tulenevad kahjud korvata.

Konkreetse karistuse mõistab kohus kõiki olulisi asjaolusid arvestades.

Seadustikku täiendatakse §-ga 4062 järgmises sõnastuses:

„§ 4062. Merealuse kaabli või torujuhtme kahjustamine ettevaatamatusest

(1) Merealuse elutähtsa energia- või sidekaabli või torujuhtme rikkumise või hävitamise eest

ettevaatamatusest –

karistatakse kuni viieaastase vangistusega.

(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –

karistatakse rahalise karistusega.“.

9

Muudatuse eesmärk on suunata kõiki meresõitjaid suuremale hoolikusele elutähtsate

merealuste kaablite ja torujuhtmete piirkonnas. Nii kaablite kui ka torujuhtmete asukoht on

merekaartidel märgitud, mistõttu ei peaks korrakohase navigeerimise puhul ka nende asukoht

ühelegi meresõitjale üllatuseks tulema. Merealuste kaablite ja torujuhtmete kaitse on ka

rahvusvahelises mereõiguses olnud alati tunnustatud kui oluline õiguslik eesmärk (vt nt

UNCLOS artiklid 113 ja 79 lõige 2). Senine karistusõigus on ette näinud karistamise üksnes

tahtliku merealuse infrastruktuuri objekti kahjustamise eest. Normi eesmärk ongi panna

meresõitjatele konkreetne kohustus endale selgeks teha merealuse taristu asukoht ja seal mitte

toime panna tegusid, mis võiksid kaableid või torujuhtmeid rikkuda. Olukorrad, kus näiteks

ankru veeskamise ja selle tõttu kaabli või torujuhtme purunemise toob kaasa mingi ootamatu

intsident, mille lahendamiseks oli ankru veeskamine hädavajalik, võivad saada oma lahenduse

hädaseisundi reegli kohaldamise kaudu. Karistus ettevaatamatu teo eest on võrdväärne

maapealse elutähtsa süsteemi kahjustamise eest ette nähtud karistusega – teosüü on küll

väiksem, kuid kahju sellegipoolest suur ja ettevaatliku toimimise korral välditav.

Paragrahv 2: Kriminaalmenetluse seadustiku § 1262 lõikes 2 asendatakse tekstiosa „§-des

204,“ tekstiosaga „§-des 203, 204,“.

Seadusemuudatusega võimaldatakse jälitustoiminguid teha ka KarS-i § 203 (asja rikkumine ja

hävitamine, kui sellega on tekitatud oluline kahju) järgi kvalifitseeritava kuriteo menetluses.

Vara rikkumine ja hävitamine on tavapärane sabotaažiaktide toimepanemise viis ja vaid esialgu

menetluse algfaasis ilmneva objektiivse teopildi alusel ei ole sageli võimalik eristada vara

hävitamist huligaansetel motiividel sellest, kui vara hävitamine on aset leidnud eesmärgiga

riigikorda destabiliseerida, poliitilist juhtkonda hirmutada vmt. Siinkohal on praktiliseks

näiteks Eesti siseministri eraauto akende lõhkumine – pealtnäha on tegu juhusliku

vandalismiaktiga, kuid uurimise käigus selgitati välja, et vandalismiakt oli spetsiaalselt

suunatud siseministri vastu ja see pandi toime Venemaa eriteenistuste tellimusel.[1] Samalaadse

kuriteo toimepanemise motiivi ei saa välistada avalikkuses tähelepanu saanud Ukraina restorani

Slava süütamise puhul (ka kõnealuse sündmusega seotud menetlust viiakse läbi KarS-i § 203

alusel, kuna süütamisega ei ohustatud inimeste elu või tervist). Ühtlasi on sabotaažiaktina

võimalik käsitada ka rünnet sellise taristuobjekti vastu, mida ei saa kvalifitseerida KarS-i §-de

406 ja 407 alusel – näiteks üksiku alajaama või sidemasti lõhkumine ei pruugi eraldiseisvalt

mingil moel elutähtsa süsteemi toimimist kahjustada, kuid võib olla selgelt seotud Eesti riigile

vaenuliku eesmärgiga ja kahjustab Eesti inimeste üldist heaolu, kelle energiavarustus või

sideühendused sõltuvad lõhutud objektist. Vaenulike riikide hübriidrünnakute sagenemise ohtu

silmas pidades on hädavajalik luua võimalus vara rikkumise või hävitamise uurimisel ka

jälitustoimingute abil tõendeid koguda, kuna sellised kuriteod võivad olla kõrge

konspiratsioonitasemega ja kujutada ohtu riigi tomimisele.

Kehtiv seadus lubab jälitustoiminguid kasutada näiteks elutähtsate süsteemide ja rajatiste vastu

suunatud kahjustustegevuse (KarS §-d 406 ja 407), kultuurimälestise hävitamise (KarS § 204)

ning süütamise (KarS § 404) uurimisel, aga ka näiteks varguse (KarS § 199), omastamise (KarS

§ 201), kelmuse (KarS § 209) või ähvardamise (KarS § 120) uurimisel. Puudub sisuline põhjus,

miks erinevalt enamikust varavastastest kuritegudest peaks olulises ulatuses vara hävitamist

muul viisil kui inimelusid ohustaval viisil põletamise või õhkimise teel uurima, ilma et oleks

neisse kuritegudesse puutuvalt uurimisasutustele antud võimalus teha kiireloomulisi

menetlustoiminguid (nt prokuröri loal edasilükkamatu läbiotsimise korraldamine või

sideandmete päringu tegemine), või võimaliku kuriteo kohta tõendeid koguda

jälitustoimingutega. Jälituskataloogi laiendamisest tuleneva eraelu puutumatuse suurema riive

tasakaalustamiseks on KrMS-is ette nähtud jälitustoimingule vastav toimingu lubatavuse ja

[1] https://www.err.ee/1609542391/siseministri-ja-ajakirjaniku-auto-lohkumise-korraldas-venemeelne-aktivist.

10

põhjendatuse eelkontroll ning tingimus, et jälitustoimingutega on lubatud kriminaalmenetluses

tõendeid koguda üksnes juhul, kui see on vältimatult vajalik (ultima ratio). Nagu kõikide

jälitustoimingute puhul, tuleb selgesti ka KarS § 203 alusel menetletavais asjades

jälitustoiminguks luba andes hinnata, kas taotletav toiming on möödapääsmatult vajalik ning

kooskõlas uuritava teo tõsidusega (ultima ratio).

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega.

6. Seaduse mõjud

6.1 Mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele

Eelnõukohaste muudatuste eesmärk on riigi julgeoleku senisest parem tagamine mitmes

mõõtmes – riigisaladuse parem kaitse, riigi jaoks olulise taristu parem kaitse ja senisest tõhusam

võitlus hübriidrünnakute vastu. Muudatused võimaldavad riigisaladuse hoidmise korda senisest

paremini jõustada ka välismaal ja mõjutavad eelkõige Eesti kodanikke, kellel on riigisaladuse

luba ja juurdepääs riigisaladusele. Välisministeeriumi hinnangul on riigisaladuse käitlemise

korra rikkumises seisnenud välisesindustes toimunud intsidente, mis võiksid väärtegudena

kvalifitseeruda, olnud küllaltki vähe: 2020 – 22 juhtumit, 2021 – 16 juhtumit, 2022 – 17

juhtumit.

Merealuse olulise taristu lõhkumine on sagenenud viimasel ajal, kuid intsidentide üldine arv on

väga väike. Olenemata sellest on iga üksiku juhtumi tekitatud kahju väga suur ning kahjustuste

mõju võib kesta pikemat aega. KarS-i merealuse taristuga seotud koosseisude ja

jurisdiktsioonisätte muutmine suurendab riski kurjategijate jaoks ning võiks edaspidi heidutada

potentsiaalseid rikkujaid kuritegu toime panemast. Rikkujate vastutusele võtmisel tõenäoliselt

suurem pudelikael on Eesti võime toimepanijaid õigeaegselt tabada, peatada, sundida kurssi

muutma ja menetlustoimingutele allutada. Eesti jaoks on välispoliitiliselt oluline, et kõik

Läänemere-äärsed riigid võtaksid taristu lõhkujate suhtes tarvitusele efektiivsed ja heidutavad

meetmed ning seetõttu on ka Eesti enda karistusõiguse aja nõuetega kooskõlla viimine riigi

välissuhtluses oluline samm. Ehkki majandusvööndisse kriminaalõigusliku jurisdiktsiooni

laiendamine ei ole maailmapraktikas üldlevinud, rahvusvaheline mereõigus seda suundumust

pigem siiski toetab ja Eesti seadusemuudatus võib siin olla julgustuseks ka teistele maailma

riikidele, et rannikulähedastel aladel karistamatut lõhkumist piirata.

KarS § 203 kuriteokoosseisu lisamine KrMS § 1262 lõike 2 nimekirja võimaldab senisest

tõhusamalt võidelda kuritegeliku vandalismiga, mis on statistiliselt olnud küllaltki stabiilne

kuriteoliik, kuid 2024. aastal teinud olulise hüppe ülespoole. Kui 2022. aastal registreeriti 141

ja 2023. aastal 132 KarS § 203 järgi kvalifitseeritavat kuritegu, siis 2024. aastal oli selliseid

juhtumeid 206. Olulises ulatuses vara hävitamise juhtumite senisest parem avastamine, mis

jälituskataloogi laiendamisega eelduslikult kaasneb, aitab suurendada inimeste igapäevast

turvatunnet ning võidelda ka vaenulike välisriikide poolt Eesti destabiliseerimiseks ette

võetavate kahjustavate tegevustega. Jälituskataloogi laiendamisest tuleneva eraelu puutumatuse

suurema riive tasakaalustamiseks on KrMS-is ette nähtud jälitustoimingule vastav toimingu

lubatavuse ja põhjendatuse eelkontroll ning tingimus, et jälitustoimingutega on lubatud

kriminaalmenetluses tõendeid koguda üksnes juhul, kui see on vältimatult vajalik (ultima ratio).

Võrreldes kõikide muude varavastaste kuritegude hulgaga, kus jälitustoimingute tegemine on

juba lubatud, on KarS § 203 osakaal väike.

11

Seetõttu saab seadusemuudatuse mõju riigi julgeolekule ja välissuhtlusele hinnata keskmiseks

ja positiivseks.

6.2 Mõju majandusele

Eelnõukohase seadusemuudatuse mõju Eesti majandusele on vähetähtis. Senisest tõsisem

heidutus võib ära hoida ettevõtetele suurt kahju tekitava sidekaablite ja torujuhtmete lõhkumise

juhtumeid. Senisest tõhusam vara kahjustamise juhtumite menetlus võib parandada Eesti

ettevõtluskeskkonda, suurendades üldist turvalisust.

6.3 Mõju elu- ja looduskeskkonnale

Mõju looduskeskkonnale on kaudselt positiivne ja seisneb selles, et vara rikkumise ja

hävitamise vähenemine tähendab samas ka loodusressursside raiskamise vähenemist. Samuti

võib senisest rangem sanktsioonimäär hoida ära taristuobjektide lõhkumise ja sellega

keskkonnakahjustuste tekitamise. Suures plaanis on tegu siiski väheolulise mõjuga.

6.4. Mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele

Muudatustel ei ole eeldatavalt riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele märgatavat

mõju. Eelduslikult on Eesti välisesinduste personal edaspidi hoolsam riigisaladuse käitlemisel,

kuna ka välismaal võib rikkumine edaspidi kaasa tuua muu hulgas väärteovastutuse. Seoses

KarS § 203 osas jälitustoimingute tegemise võimaldamisega muutub efektiivsemaks seda liiki

kuritegusid menetlevate uurimisasutuste (eelkõige PPA, mõnedel juhtudel ka

Kaitsepolitseiamet) töö. Ümberkorraldusi riigiasutustes seadusemuudatused ei eelda.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Seaduse rakendamine ei too kaasa lisakulusid ega tulusid.

8. Rakendusaktid

Seaduse jõustumisega ei kaasne vajadust muuta rakendusakte.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldises korras. Muudatused on peamiselt materiaalõiguslikku laadi ja

puudutavad harva esinevaid süüteoliike, mistõttu nendega kohanemiseks ei ole vaja mingit

täiendavat üleminekuaega. KarS § 203 menetlemisel jälitustoimingute lubamine ei eelda samuti

mingeid täiendavaid ettevalmistavaid tegevusi. PPA-l on käesoleval ajal olemas nii oskusteave,

tehnika kui inimesed ning kuritegude uurimine ja jälitustoimingute tegemine on PPA

igapäevatöö. Seetõttu puudub vajadus üldisest korrast pikema üleminekuperioodi järele.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu koostamisel on osalenud Kaitseministeeriumi, Transpordiameti, Riigiprokuratuuri,

Riigikantselei ning Politsei- ja Piirivalveameti asjatundjad ning Tromsø Ülikooli Norra

Mereõiguse Keskuse teadur Alexander Lott. Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks eelnõude

infosüsteemi (EIS) kaudu ministeeriumitele ning arvamuse avaldamiseks Riigiprokuratuurile,

Riigikohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule, Harju Maakohtule, Tartu

Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Viru Maakohtule, Eesti Advokatuurile, Õiguskantsleri

Kantseleile, Kaitsepolitseiametile, Eesti Mereakadeemiale ja Tartu Ülikooli

õigusteaduskonnale.

12

Algatab Vabariigi Valitsus ”…” ……………...2025. a

(allkirjastatud digitaalselt)