Taristuministri määruse "Nõuded ehitise ligipääsetavusele" eelnõu esitamine kooskõlastamiseks

EELNÕU

TARISTUMINISTER

MÄÄRUS

Nõuded ehitise ligipääsetavusele1

Määrus kehtestatakse ehitusseadustiku § 11 lõike 4 alusel.

1. peatükk

Üldsätted

§ 1. Määruse eesmärk

Määrusega kehtestatakse nõuded ehitise ligipääsetavusele eesmärgiga tagada kogu

elanikkonnale võrdsed võimalused ehitiste kasutamisel.

§ 2. Määruse kohaldamisala

(1) Määrusega kehtestatakse ligipääsetavuse nõuded käesolevas paragrahvis nimetatud ehitiste

ümberehitamisel, laiendamisel, püstitamisel või kasutusotstarbe muutmisel.

(2) Määrus kohaldub järgmistele elamutele:

1) kolme või enama korteriga elamud, välja arvatud ridaelamud;

2) hoolekandeasutuste hooned;

3) ühiselamud.

(3) Määrus kohaldub järgmistele mitteelamutele:

1) majutus- ja toitlustushooned;

2) büroohooned;

3) kaubandus- ja teenindushooned;

4) terminalid ja parkimismajad;

5) meelelahutus-, haridus-, tervishoiu- ja muud avalikud hooned;

6) muud mitteelamud, kui neis osutatakse teenuseid.

(4) Määrus kohaldub järgmistele rajatistele, kui need on avalikus kasutuses või seotud teenuse

osutamisega:

1) asulasisesed avalikult kasutatavad teed ja avalikkusele ligipääsetavad erateed;

2) raudteeülekäigukohad;

3) silla, estakaadi või tunneli osa, mis on kasutamiseks jalakäijatele;

4) sadamakaid;

5) spordi- ja puhkerajatised;

6) muud avaliku kasutusotstarbega rajatised.

§ 3. Erandid määruse kohaldamisel

(1) Määrus kohaldub üld- või detailplaneeringu alusel miljööväärtuslikule hoonestusalale jääva,

väärtusliku üksikobjektina määratletud, ehitismälestiseks tunnistatud, muinsuskaitsealal asuva

või UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud alal asuvale ehitisele osas, mis ei ole vastuolus

muudest õigusaktidest tulenevate nõuetega.

(2) Ehitise laiendamisel, ümberehitamisel või kasututsotstarbe osalisel muutmisel kohalduvad

käesoleva määruse nõuded laiendatavale, ümberehitatavale või muudetava kasutusotstarbega

osale.

(3) Kui laiendatava, ümberehitatava või muudetava kasutusotstarbega ehitisega seotud asjaolu

või nõue, sealhulgas kinnisasjaga seotud asjaolu, ehitise arhitektuurne või konstruktsiooniline

lahendus, või nõude täitmisega kaasnev ebaproportsionaalne majanduslik koormus ei võimalda

määrust ümberehitatavale, laiendatavale või muudetava kasutusotstarbega ehitise osale

kohaldada, peab ehitusprojekti koosseisus sellele osale välja pakkuma muu asjakohase

lahenduse kooskõlas käesoleva määruse §-s 1 sätestatud eesmärgiga. Asjakohase lahenduse

puudumise korral tuleb esitada kaalutletud põhjendused, miks ei ole võimalik määruse nõuet

osaliselt või terves ulatuses tagada.

(4) Käesolevat määrust ei kohaldata hoonele, mille ehitisealune pind on kuni 20 m2 ja kõrgus

kuni 5 meetrit.

(5) Hoonele, mille ehitisealune pind on 20–60 m2 ja kõrgus kuni 5 meetrit, ei kohaldata

käesoleva määruse §-s 17 sätestatud nõudeid.

(6) Käesolevat määrust ei kohaldata § 2 lõike 4 punktides 5 ja 6 nimetatud rajatise puhul, kui

selle asukoht või kasutusotstarve ei võimalda ligipääsetavuse nõudeid kohaldada.

2. peatükk

Üldised nõuded ehitise ligipääsetavusele

§ 4. Nõuded teabe esitamisele

(1) Teavet liikumistee takistusest või ohust antakse suunaviitade, siltide, kontrastsuse,

pinnakatte erinevuse, taktiilse teekattematerjali, valgustuse, vibratsiooni, piirete või helisignaali

abil. Taktiilse hoiatava mustri kasutamisel peab selle kõrgus muust pinnast olema vähemalt

5 mm. Asjakohasel juhul peab teave olema tajutav rohkem kui ühe meele abil.

(2) Suunaviidal, sildil või infotahvlil esitatakse teavet kontrastsel taustal ning kergesti loetavalt

ja mõistetavalt. Taktiilse piktogrammi, taktiilse kirja või punktkirja kasutamisel peab selle

kõrgus muust pinnast olema vähemalt 0,8 mm.

(3) Tähiste ja piktogrammide kasutamisel lähtutakse heast tavast.

(4) Hoone aadress või asutuse nimetus peavad olema nähtaval kohal. Kui mitteelamus pakutava

teenuse osutamise aeg langeb pimeda ajale, peavad aadress või asutuse nimetus olema sellel

ajal valgustatud.

(5) Teenuse osutamisega seotud üldinfo peab asjakohasel juhul olema tajutav rohkem kui ühe

meele abil.

§ 5. Nõuded ühiskasutatava ala visuaalsele eristatavusele

(1) Liikumisteel olevad vertikaalsed klaaspinnad tuleb tähistada nii, et need oleksid visuaalselt

eristatavad muust keskkonnast.

(2) Klaaspindade ja täisklaasuste tähistus peab paiknema 1400–1600 mm kõrgusel.

Meelahutus-, haridus-, tervishoiu- ja muudes avalikes hoonetes peab dubleeriv märgistus

paiknema 800–1000 mm kõrgusel.

(3) Kaldteed, trepiastmed, lülitid, käepidemed, uksed, ukselingid, lävepakud, käsipuud ja

sanitaartehnika peavad värvitoonilt tajutavalt eristuma ülejäänud pinnast.

(4) Trepi, kaldtee või kuni kahe astmega tõusu alguse ja lõpu tähistamiseks kasutakse vähemalt

50 mm laiuseid kontrastseid vööte kogu tõusu laiuses, kui trepp või kaldtee ei eristu värvitoonilt

tajutavalt horisontaalsest tasapinnast.

§ 6. Nõuded jalakäijate juurdepääsuteele

(1) Juurdepääsutee on krundi piirilt ehitiseni viiv tee. Kui ehitiseni viib mitu juurdepääsuteed,

peab vähemalt üks neist vastama käesoleva paragrahvi nõuetele.

(2) Juurdepääsutee peab olema tasase, kõva ja libisemiskindla pinnakattega ja laiusega

vähemalt 1200 mm.

(3) Juurdepääsutee pikikalle võib olla kuni 5 protsenti. Kui juurdepääsutee kõrguste vahe ei

ületa 1000 mm ning sellel paikneb vähemalt üks 2000 mm pikkune puhkemade, võib pikikalle

olla kuni 8 protsenti.

(4) Hoone sissepääsu või rajatiseni juhatav juurdepääsutee peab olema taktiilse tähistusega või

peab sissepääsu leidma muu samaväärse ehitusliku või tehnilise lahenduse abil.

§ 7. Nõuded avatud ligipääsuga objektile

(1) Käesoleva määruse tähenduses käsitatakse avatud ligipääsuga objektina avalikke

interaktiivseid infotahvleid ja -ekraane, pileti- ja makseterminale, teeninduslette ja -kassasid,

iseteenindusega riidehoidu või muid objekte, mille eesmärk on tagada ligipääs ehitisele või

ehitisega seotud teenustele.

(2) Kui ehitisele või ehitisega seotud teenustele ligipääsu tagamiseks on kasutusel

teenindusletid või -kassad, peab vähemalt üks neist vastama käesolevas paragrahvis sätestatud

nõuetele.

(3) Avatud ligipääsuga objekti kasutamiskõrgus on üldjuhul 850–1200 mm, teenindusleti

vähemalt ühel osal 800–900 mm. Üle 1200 mm kõrguse objekti ligipääsetavus peab olema

tagatud infotehnoloogilise või muu asjakohase lahenduse abil.

(4) Avatud ligipääsuga objekti ees peab olema vaba horisontaalne liikumisruum läbimõõduga

vähemalt 1500 mm.

(5) Kui teeninduslett või -kassa on eraldatud helibarjääri tekitava pinnaga, peab olema tagatud

kuulmislangusega inimese erivajadusega arvestav heliedastussüsteem. Heliedastussüsteem

peab olema tähistatud piktogrammiga.

(6) Kui hoones on avalik iseteenindusega riidehoid, peab osa riidenagidest, riiulitest või

riidepuudest paiknema kuni 1200 mm kõrgusel põrandast. Asjakohasel juhul tuleb ligipääsetav

riidehoiuosa tähistada piktogrammiga.

§ 8. Nõuded avalikus kasutuses olevale liftile ja invatõstukile

(1) Lift peab olema ligipääsetav sissepääsu tasapinnal ning kõigi korruste, sealhulgas

sissepääsust madalamal paiknevate korruste tasapindadel.

(2) Lifti ukse valgusava laius peab olema vähemalt 900 mm. Lifti ukse ees peab olema vaba

horisontaalne põrandapind vähemalt 1500 x 1500 mm.

(3) Lifti sisemõõdud peavad olema vähemalt 1100 x 1400 mm (laius x pikkus).

(4) Juhtpaneeli sõrmistiku ja lifti kasutamisega seotud lisaseadme kasutuskõrgus peab jääma

vahemikku 850–1200 mm. Sõrmistiku nupud ja lisaseadmed peavad olema taktiilsed ja

varustatud punktkirjas infoga.

(5) Lift peab olema varustatud häälteavituse ja kuulmislangusega inimesele sobiva

heliedastussüsteemiga. Heliedastussüsteem peab olema tähistatud piktogrammiga.

(6) Liftis peab olema hädakutsungi nupp ja nägemismeele abil tajutav teavitus häireolukorras

kutsungi aktiveerumisest, kutsungile vastamisest ja tegevusest.

(7) Liftis peavad olema nähtaval kohal hooldusteenuse osutaja kontaktandmed.

(8) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–7 sätestatud nõuded ei kohaldu invatõstukile. Kui erinevate

tasapindade vahel tagatakse liikumine invatõstuki või muu paikse lahenduse abil, peab selle

kandevõime olema vähemalt 300 kg.

§ 9. Nõuded kaldteele

(1) Kaldtee ehk pandus on hoone sees kasutatav või hoonesse sissepääsuks vajalik ühendustee

eri tasapindade vahel.

(2) Kaldtee pikikalle võib olla kuni 8 protsenti.

(3) Kaldtee pikikalde puhul üle 5 protsendi peab sirge kaldtee puhul olema vähemalt 1500 mm

pikkune ja keerdkaldtee puhul vähemalt 2000 mm pikkune puhkemade iga kuni 6000 mm

pikkuse teelõigu järel. Keerdkaldtee mademe pikkust mõõdetakse selle siseküljelt ning seal

peab olema tagatud vaba pöörde läbimõõt vähemalt 1500 mm.

(4) Kaldtee peab olema kõva ja mittelibiseva pealispinnaga. Kui kaldtee külgneb hoonega,

peavad kaldtee kohalt olema ära juhitud katuselt tulevad sademed.

(5) Kaldtee ees peab olema horisontaalne vaba pind vähemalt kaldtee laiuses ja pikkusega

1500 mm. Kaldtee ühenduskoht tasapinnalise teeosaga peab olema sujuv.

(6) Metallrestist pinnaga kaldtee korral ei tohi restiava suurus takistada kaldteel liikumist või

liikumisabivahendi kasutamist.

(7) Kaldtee minimaalne laius peab olema 1100 mm.

(8) Kaldtee laskuv osa tuleb tähistada taktiilse hoiatava tähistusega, mis peab paiknema 300–

400 mm enne kaldtee laskuvat osa. Kui kasutatakse kontrastset taktiilset tähistust, loetakse

täidetuks käesoleva määruse § 5 lõikes 4 sätestatud visuaalse kontrastsuse nõue.

(9) Teisaldatava kaldtee korral peab nähtaval kohal olema fonosüsteem, kutsunginupp või

infotahvel telefoninumbriga, vajaduse korral kasutusjuhend kaldtee paigaldamise kohta.

Teisaldatava kaldtee kandevõime peab olema vähemalt 300 kg.

§ 10. Nõuded trepile

(1) Trepp on käesoleva määruse tähenduses kolme või enama astmega tõus.

(2) Trepiaste peab olema tasase ja libisemiskindla pinnakattega, läbipaistmatust materjalist ja

täisnurkse profiiliga.

(3) Hoones asuva trepi ja kaetud välistrepi aste peab olema vähemalt 270 mm lai ja kuni

160 mm kõrge.

(4) Katmata välistrepi aste peab olema vähemalt 400 mm lai ja kuni 130 mm kõrge.

(5) Keerdtrepil tuleb tagada käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 sätestatud astme laius vähemalt

astme keskosas. Kui keerdtrepi laius on üle 1200 mm, tuleb nõutav astme laius tagada kuni 900

mm kaugusel astme siseservast.

(6) Trepi tõusu algus ja lõpp tuleb tähistada taktiilse hoiatava tähistusega, mis peab paiknema

300–400 mm enne trepi tõusu algust ja lõppu. Kui kasutatakse kontrastset taktiilset tähistust,

loetakse täidetuks käesoleva määruse § 5 lõikes 4 sätestatudvisuaalse kontrastsuse nõue.

(7) Käesoleva paragrahvi nõuded ei kohaldu korteris paiknevale trepile.

§ 11. Nõuded trepi ja kaldtee käsipuule ning piirdele

(1) Käsipuu peab olema trepi või enam kui 5-protsendilise pikikaldega kaldtee mõlemal poolel

ning selle kasutamine peab olema tagatud kogu pikkuses, sealhulgas trepi või kaldtee

puhkemademel. Käsipuu katkestamine on lubatud juhul, kui trepi või kaldtee puhkemademele

jäävad avatäited, mis ei võimalda käsipuud paigaldada kogu pikkuses.

(2) Trepi ja enam kui 5-protsendilise pikikaldega kaldtee lahtises küljes peab olema kukkumist

tõkestav piire, kui see on vajalik ohutuse tagamiseks.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud piirde vertikaalsete pulkade vahekaugus võib olla

kuni 110 mm.

(4) Kuni 5-protsendilise pikikaldega kaldtee avatud küljele peavad olema paigaldatud vähemalt

50 mm kõrgused äärised.

(5) Käsipuu peab asuma kaldtee pinnast või trepiastme esiservast mõõdetult 900 mm kõrgusel

ja seinast või kinnisest piirdest vähemalt 45 mm kaugusel.

(6) Korterelamutes, samuti meelahutus-, haridus-, tervishoiu- ja muudes avalikes hoonetes tuleb

paigaldada dubleeriv käsipuu paigalduskõrgusega 600–700 mm. Teistes ehitistes tuleb

dubleeriv käsipuu paigaldada trepile või kaldteele, kui seda kasutatakse ligipääsuks ehitisele

või ehitise osale, milles osutatakse teenust lastele, eakatele või puudega inimestele.

(7) Käsipuu peab ulatuma mõlemas suunas üle kaldtee kaldeosa ning üle trepi esimese ja

viimase astme tõusu üldjuhul vähemalt 200 mm. Käsipuu otsad peavad takerdumise vältimiseks

olema ühendatud põranda, tugiposti, seina või teise käsipuuga.

(8) Käsipuu peab olema ümara või ristkülikukujulise profiili ja järgmiste mõõtmetega:

1) ümarprofiili läbimõõt 30–40 mm;

2) ristkülikukujulise profiili laius 25–30 mm.

(9) Käesoleva paragrahvi nõuded ei kohaldu korteris paikneva trepi ja kaldtee käsipuule ning

piirdele.

§ 12. Nõuded evakuatsiooniteele

(1) Käesoleva määruse nõudeid kohaldatakse evakuatsiooniteel paiknevale käiguteele, uksele,

trepile, kaldteele ja käsipuule osas, mis ei ole vastuolus muude õigusaktide nõuetega.

(2) Kui liikumis- või nägemispuudega inimestele on nähtud ette spetsiaalne evakuatsioonitee,

peab see olema tähistatud viisil, mis vastab kasutajate vajadustele.

(3) Kui evakuatsioonitee kasutamiseks on ette nähtud spetsiaalsed abivahendid, nagu

invatõstukid või teisaldatavad kaldteed, peavad need olema kergesti leitavad ja takistusteta

kasutatavad.

§ 13. Nõuded fonosüsteemile

(1) Elamu ja teenuse pakkumisega seotud hoone või rajatis, mille sissepääs on teenuse

pakkumise ajal lukustatud, peab olema varustatud käesoleva paragrahvi nõuetele vastava

fonosüsteemiga.

(2) Fonoluku kasutamiskõrgus on 850–1200 mm.

(3) Fonosüsteem peab olema varustatud kuulmislangusega inimese erivajadust arvestava

heliedastussüsteemiga. Fonolukul peab olema nägemismeele abil tajutav teavitus kutsungi

aktiveerumisest, kutsungi vastuvõtmisest ja ukse, värava või muu tõkke avanemisest.

(4) Kui ehitises osutatakse teenust, tuleb fonoluku nupud varustada visuaalse ja punktkirjas

infoga.

(5) Parkla sisse- ja väljapääsule, mis on korraldatud fonosüsteemi abil, ei kohaldu käesoleva

paragrahvi lõike 4 nõuded.

3. peatükk

Nõuded hoone ligipääsetavusele

§ 14. Üldnõuded hoonele

(1) Vähemalt üks avalikus kasutuses olevatest sissepääsudest hoonesse, sealhulgas kortermaja

iga trepikoja uks, peab vastama järgmistele nõuetele:

1) sissepääs on maapinna tasandil või on sissepääsuni tagatud astmeteta tõus kaldtee või muu

samaväärse lahenduse abil;

2) sissepääsu ees peab olema vaba horisontaalne tasapind vähemalt 1500 x 1500 mm;

3) sissepääs peab olema ilmastikuolude eest kaitstud varikatuse või muu samaväärse

lahendusega;

4) tuulekoja pikkus avatud uste vahel peab olema vähemalt 1500 mm ja laius vähemalt 1200

mm;

5) jalarest ei tohi takistada liikumist või liikumisabivahendi kasutamist.

(2) Hoone sissepääsu ja avalikus kasutuses oleva siseruumi valgustus peab tagama hoone

kasutamise ohutuse.

(3) Käesoleva määruse kohaldamisalasse jääva püstitatava elamu korteritest vähemalt 10

protsenti, kuid mitte vähem kui üks korter, peavad vastama järgmistele nõuetele:

1) korteri elu-, töö- ja magamistoas, köögis ning vähemalt ühes pesemis- ja tualettruumis peab

olema tagatud vaba pöörde läbimõõt vähemalt 1500 mm;

2) pesu- ja tualettruumide tehnosüsteemide paigutus peab tagama, et ruum oleks kergesti

muudetav ligipääsetavaks vastavalt kasutaja individuaalsetele vajadustele;

3) korteri juurde kuuluvatesse abiruumidesse, samuti korteri juurde kuuluvale rõdule, lodžale

või terrassile peab olema tagatud võimalus paigaldada uksepaku tasandus või kaldtee;

4) korteri sisekoridoride laius peab olema vähemalt 1000 mm;

(4) Kui lift või muu samaväärne lahendus puudub, peavad käsoleva paragrahvi lõikes 3

nimetatud korterid paiknema hoone esimesel korrusel.

§ 15. Nõuded hoonesisesele liikumisteele

(1) Hoonesisene avalikult kasutatav liikumistee peab olema:

1) tasase ja mittelibiseva pinnakattega;

2) teenuse pakkumisega seotud mitteelamu korral üldalal olema tähistatud enam kui ühe meele

abil tajutavate juhtteede, suunaviitade või teabega.

(2) Kui mitteelamu eri korrustel või eri tasapindadel asuvad avalikult kasutatavad ruumid on

omavahel funktsionaalselt seotud hoonesisese ühendustee kaudu, peab nende ruumide vahel

olema liikumisabivahendi kasutajale tagatud takistusteta ühendus lifti, invatõstuki, kaldtee või

muu samaväärse lahenduse abil.

§ 16. Nõuded uksele ja ukse avanemisele

(1) Hoone, sealhulgas kortermaja iga trepikoja, sissepääsu ja avalikult kasutatavale

liikumisteele jääv ning korterelamu korteri sisene uks peab vastama käesolevas paragrahvis

sätestatud nõuetele.

(2) Kui hoonel on pöörduks, peab selle vahetus läheduses paiknema käesoleva paragrahvi

nõuetele vastav kõrvaluks.

(3) Ukse, välja arvatud sissepääsu ukse, ees peab olema horisontaalne vaba pind vähemalt ukse

laiuses ja pikkusega 1500 mm alates uksest.

(4) Kui uksel on lävepakk, ei tohi see olla kõrgem kui 25 mm. Nõue ei kohaldu rõdu, lodža ja

terrassi uksele.

(5) Ukse valgusava laius peab olema hoone välisuksel, korteri välisuksel ja avalikult kasutatava

ala liikumisteele jääval uksel vähemalt 900 mm ning muul uksel vähemalt 800 mm. Nõue ei

kohaldu korteris paikneva leiliruumi uksele. Ukse valgusava kõrgus peab olema vähemalt

2000 mm.

(6) Kui uks avaneb kasutaja poole, peab selle lingipoolne serv paiknema ristuvast seinast

vähemalt 600 mm kaugusel.

(7) Uks peab avanema vähemalt 90 kraadi.

(8) Uks peab avanema ja sulguma maksimaalselt 25 njuutoni suuruse jõu avaldamisel, kui

tuleohutuspaigaldise toimimiseks ei ole määratud teisiti, või automaatselt.

(9) Automaatselt avaneva ukse lahtioleku aeg peab olema piisav ukseava ohutuks läbimiseks.

(10) Automaatselt liikumisteele avaneva ukse ees maapinnal peab olema taktiilne ja visuaalselt

selgesti tajutav tähis ukse liikumistee ulatuses.

(11) Automaatselt avaneva ukse lüliti või kaardilugeja peab olema paigutatud nii, et inimene ei

jääks ette avanevale uksele.

§ 17. Nõuded avaliku ürituse toimumispaigana kasutatava ruumi sisustusele ja seadmetele

(1) Käesoleva määruse tähenduses käsitatakse avaliku ürituse toimumispaigana ruumi, mis on

mõeldud avalikeks kogunemisteks, sündmuste korraldamiseks, teenuste tarbimiseks kultuuri-

või spordivaldkonnas, või muul sarnasel eesmärgil.

(2) Avaliku ürituse toimumispaiga ruumi akustika planeerimisel tuleb üldjuhul arvestada

kuulmislangusega inimeste erivajadustega. Kasutada tuleb tehnoloogiat ja materjale, mis

aitavad vähendada kaja.

(3) Avalike ürituste toimumispaiga ruumis peab olema tagatud vähemalt kaks ratastoolikohta

kuni 60 istekoha kohta ja iga järgneva 60 istekoha kohta üks ratastoolikoht lisaks.

Ratastoolikoha mõõdud on vähemalt 900 x 1200 mm ühe koha kohta.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ratastoolikohad peavad paiknema ruumi eri

piirkondades. Kui ruum jaguneb eri tasandite vahel, tuleb vaatajakohad tagada vähemalt kahel

tasandil.

(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 sätestatud nõudeid ei pea järgima, kui vaatajakohad ei

ole kohtkindlalt fikseeritud.

(6) Kui avaliku ürituse toimumispaiga ruumis kasutatakse helivõimendust, peab edastatav heli

olema dubleeritud kuulmislangusega inimese erivajadust arvestava heliedastussüsteemiga.

Erivajadust arvestav helivõimendussüsteem tähistatakse ruumi sissepääsul piktogrammiga.

§ 18. Nõuded avalikus kasutuses olevale ligipääsetavale tualettruumile

(1) Hoones, kus on avalikuks kasutamiseks määratud tualettruum või tualettruumid, peab

vähemalt üks neist vastama käesolevas paragrahvis nimetatud ligipääsetavuse nõuetele.

(2) Tualettruumis tuleb tagada ratastooli jaoks vaba horisontaalne liikumisruum läbimõõduga

vähemalt 1500 mm, arvestades mööbli ja seadmete paigutust, ning vaba ruumi laius üldjuhul

mõlemal pool WC-potti vähemalt 900 mm.

(3) Kui vaba ruumi laius 900 mm on tagatud ainult ühel pool WC-potti, peab samas hoones

paiknema mõistlikus kauguses teine erivajadusega inimese tualettruum, kus on ligipääs WC-

potile tagatud teisest küljest.

(4) Tualettruumi ukse välisküljel peab 1400–1600 mm kõrgusel olema taktiilne ja ukse

värvitoonist tajutavalt eristuv piktogramm. Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud

tualettruumi puhul peab WC-poti asetus olema piktogrammil tähistatud.

(5) Kui tualettruumi uks avaneb sissepoole, peab 90 kraadi avatud ukse korral tualettruumis

olema tagatud ratastooli jaoks käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud vaba horisontaalne

liikumisruum.

(6) Ust peab saama seest lukustada libliksulguri, lukustatava käepideme või muu sarnase

lahendusega, mida saab ettenähtud abivahendiga vajaduse korral väljast avada.

(7) Ukse sulgumispoolsel küljel peab olema horisontaalne lisakäepide uksehingedepoolsest

servast kuni 100 mm kaugusel. Lisakäepide on vähemalt 400 mm pikkune painutatud toru

paigalduskõrgusega 850–950 mm.

(8) WC-poti kõrgus põrandast prill-laua pealispinnani peab olema 470–500 mm.

(9) Mõlemal pool WC-potti peavad asetsema käetoed, mis on teineteisest 550–600 mm

kaugusel ning põrandast 750–800 mm kõrgusel.

(10) Paberirullihoidja peab paiknema WC-potil olles käeulatuses või WC-poti käetoe küljes.

(11) WC-pott peab olema varustatud bideega või peavad bideeduši otsik ja segisti paiknema

kasutaja käeulatuses. Põrandale sattunud vee ärajuhtimiseks peab olema paigaldatud

äravoolutrapp.

(12) Kraanikausi ülemine serv peab asuma põrandast kuni 800 mm kõrgusel ja kraanikausi alla

peab jääma ratastoolikasutaja jaoks vajaminev ruum põlvedele.

(13) Kraanisegisti reguleerimine peab olema tagatud käeulatusse paigaldatud ja kergesti

toimiva käsihoova abil.

(14) Tualettruumis asuva peegli alumine serv peab jääma põrandast 300–900 mm kõrgusele.

(15) Tualettruumis peab olema abikutsungi nupp või nöör, mille häireteavitus on suunatud

infolauda või lähedalasuvasse avalikult kasutatavasse ruumi. Häiret peab saama aktiveerida

WC-potil ja põrandal olles.

(16) WC-poti kõrval asuvale seinale paigaldatakse põrandast kuni 1200 mm kõrgusele vähemalt

kaks nagi abivahendite riputamiseks.

(17) Käesolevas paragrahvis reguleerimata seadmed ja lisaabivahendid paigaldatakse põrandast

üldjuhul käesoleva määruse § 7 lõikes 2 sätestatud kõrgusele.

§ 19. Nõuded avalikus kasutuses olevale ligipääsetavale pesemisruumile, leiliruumile ja

ujumisbasseinile

(1) Hoones, kus on avalikuks kasutamiseks määratud pesemisruumid, peab vähemalt üks

pesemisruum vastama käesolevas paragrahvis nimetatud ligipääsetavuse nõuetele.

(2) Ligipääsetava pesemisruumi ukse välisküljel peab 1400–1600 mm kõrgusel olema taktiilne

ja ukse värvitoonist tajutavalt eristuv piktogramm.

(3) Pesemisruumis tuleb tagada ratastooli jaoks vaba horisontaalne liikumisruum läbimõõduga

vähemalt 1500 mm, arvestades ligipääsetava pesemiskoha asukohta ning mööbli ja seadmete

paigutust.

(4) Pesemisruumis peab olema vähemalt üks ligipääsetavuse nõudeid arvestav pesemiskoht,

mis vastab järgmistele nõuetele:

1) pesemiskoha laius on vähemalt 1500 mm ning pikkus vähemalt 1000 mm;

2) pesemisruum peab olema varustatud erivajadusega inimesele sobiva pesemistooliga ning kui

pesemistool paigaldatakse seinale, on selle paigalduskõrgus 470–500 mm ja istumissügavus

vähemalt 400 mm;

3) dušisegisti alla ja kõrvale on seinale kinnitatud vähemalt 800 mm pikkune horisontaalne ja

vertikaalne käepide, mille paigalduskõrgus on 800–900 mm ning mis on dušitoolil istudes

käeulatuses;

4) dušisegisti ja dušiotsak peavad olema dušitooli peal istudes käeulatuses;

5) ligipääs dušitoolile peab olema tasapinnaline ja takistuseta, pesemisruumi põrandal peab

kasutama mittelibedaid põrandakattematerjale;

6) seinale dušitooli või -segisti lähedusse paigaldatakse põrandast kuni 1200 mm kõrgusele

vähemalt kaks nagi abivahendite riputamiseks;

7) pesemiskohas peab olema abikutsungi nupp või nöör, mille häireteavitus on suunatud

infolauda või lähedalasuvasse avalikult kasutatavasse ruumi ja häiret peab saama aktiveerida

dušitoolil ja põrandal olles.

(5) Vähemalt üks majutushoone või spaa või muu sarnase kasutusotstarbega hoone sauna

leiliruum peab vastama järgmistele nõuetele:

1) ukse valgusava laius peab vastama käesoleva määruse § 16 lõikes 5 sätestatud mõõtudele;

2) lava ees peab olema vähemalt 1200 mm pikkune ja 900 mm laiune ruum

liikumisabivahendile;

3) lava alumise istumisastme kõrgus peab olema 470–500 mm;

4) tagatud peab olema lavale pääsemist hõlbustav käepide või käsipuu;

5) keris peab olema ohutuspiirdega.

(6) Vähemalt ühele avalikuks kasutamiseks määratud ujumisbasseinile peab olema tagatud

ligipääs basseinitõstuki või muu tehnilise lahendusega, mis tagab liikumispuudega inimesele

turvalise laskumise basseini ja sealt tõusu.

§ 20. Nõuded majutushoone ligipääsetavale majutusruumile

(1) Kümne kuni 100 majutusruumiga majutushoones või majutushoonete kompleksis peab

vähemalt 5% majutusruumidest, kuid mitte vähem kui üks ruum, vastama käesoleva paragrahvi

nõuetele. Kui majutusruume on rohkem kui 100, peab iga järgmise 50 majutusruumi kohta

lisanduma vähemalt üks käesoleva paragrahvi nõuetele vastav majutusruum.

(2) Ligipääsetav majutusruum peab vastama järgmistele nõuetele:

1) ukse sulgumispoolsel küljel peab olema horisontaalne lisakäepide hingedepoolsest servast

kuni 100 millimeetri kaugusel. Lisakäepide on vähemalt 400 mm pikkune painutatud toru

paigalduskõrgusega 850–950 mm;

2) uksesilma olemasolul peab dubleeriv uksesilm paiknema 1000–1200 mm kõrgusel;

3) ruumis peab olema tagatud vähemalt 1200 mm laiune liikumistee;

4) voodi kõrval peab olema vaba horisontaalne liikumisruum läbimõõduga vähemalt 1500 mm;

5) voodi päitses peavad olema kättesaadavad valgustuse lüliti ja häirenupp või -nupu

pikendusnöör ning sisetelefon või muu abi kutsumise seade;

6) ruumis peab olema tehniline lahendus, mis teavitab inimest häireolukorrast ja on tajutav

rohkem kui ühe meele abil;

7) seadmed peavad paiknema ratastoolikasutajale kättesaadaval kõrgusel;

8) ligipääsetavas majutusruumis või ligipääsetava majutusruumi kasutuses olev tualett- ja

pesemisruum peavad vastama käesoleva määruse §-des 18 ja 19 sätestatud nõuetele.

4. peatükk

Nõuded rajatiste ligipääsetavusele

§ 21. Nõuded parklale

(1) Liikumis- või nägemispuudega inimest teenindava sõiduki või liikumispuudega juhi sõiduki

(edaspidi üheskoos puudega inimese sõiduk) parkimiseks peab mitteelamu parkimiseks

ettenähtud alal (edaspidi parkla) olema vähemalt:

1) üks protsent kõigist mitteelamu teenindamiseks või avalikuks kasutamiseks arvestatud

parkimiskohtadest, kuid mitte vähem kui kaks kohta;

2) üks koht, kui mitteelamu teenindamiseks või avalikuks kasutamiseks on arvestatud vähem

kui 20 parkimiskoha.

(2) Käesoleva määruse § 14 lõikes 3 nimetatud korteri juurde kuuluv parkimiskoht peab

vastama käesolevas paragrahvis sätestatud nõuetele.

(3) Puudega inimese sõiduki parkimiskoht peab:

1) asuma sihtpunktile või ehitise sisse- või juurdepääsule võimalikult lähedal;

2) olema tähistatud liiklusmärgiga, mis paikneb parkimiskoha ees või kõrval 1000–1200 mm

kõrgusel või hoone seinal sõidukijuhile nähtaval kohal ning asjakohasel juhul teekattele kantud

teemärgisega;

3) olema liikumise abivahendi kasutamist segavate ebatasasusteta.

(4) Puudega inimese sõiduki parkimiskoha laius peab olema vähemalt 3600 mm ja pikkus

vähemalt 5000 mm. Kui puudega inimese sõiduki parkimiskoht asub kõnniteega paralleelselt,

võib parkimiskoha laius olla 2500 mm.

(5) Puudega inimese sõiduki parkimiskohaga külgneva tee äärekivi ei tohi olla kõrgem kui

30 mm.

(6) Parklasse sisse- ja väljapääsul asuv jalgsi liiklejale mõeldud läbipääsuava peab olema

vähemalt 1100 mm laiune.

§ 22. Nõuded kergliiklusteele

(1) Kergliiklusteeks käesoleva määruse tähenduses loetakse jalgsi, ratta või kergliikuriga

liiklemiseks mõeldud taristut.

(2) Kergliiklustee peab olema tasase, kõva ja mittelibeda kattega, mis võimaldab liiklemist

liikumisabivahendiga.

(3) Kergliiklustee vaba laius peab olema vähemalt 1500 mm.

(4) Kergliiklustee pikikalle ei tohi üldjuhul ületada 6 protsenti. Üle 6-protsendise pikikaldega

tee kõrvale rajatakse vähemalt iga 300–400 meetri järel istepingiga puhkekoht.

(5) Kergliiklusteel ei tohi olla selle kasutamist takistavaid objekte ega eenduvaid ehitiseosi, mis

vähendavad tee kasutuslaiust alla 1200 mm.

(6) Kergliiklustee sõiduteepoolne äär peab olema käesoleva määruse § 4 lõike 1 kohaselt

selgesti tajutav või ehitatud sõidutee pinnast kõrgemale ja eraldatud sõiduteest äärekivi ja

ohutusribaga.

(7) Kergliiklusteelt vee ärajuhtimiseks kasutatavad rennid peavad olema lauged või kaetud

restiga, mis ei takista liikumisabivahendiga liikumist.

§ 23. Nõuded ülekäiguraja teekattematerjalile, ohutussaarele, jalakäijafoorile ja

raudteeülekäigukohale

(1) Ülekäiguraja liikumissuunal ei tohi olla takistusi, välja arvatud jalakäija liikumist suunav

lahendus.

(2) Ülekäiguraja teekattematerjal ei tohi olla ebatasane ega olla paigaldatud laia ja sügava

vuugivahega.

(3) Kergliiklustee ning ohutussaar tuleb tähistada ülekäiguraja laiuses taktiilse

teekattematerjaliga, mis hoiatab ülekäiguraja ja ohutussaare algusest ja lõpust.

(4) Ülekäiguraja üleminek sõiduteelt kergliiklusteele ja ohutussaarele peab olema sujuv, ilma

järskude ja teravate servadeta kogu ülekäiguraja ulatuses.

(5) Jalakäijafooriga reguleeritud ülekäigurada varustatakse nägemis- ja kuulmispuudega

inimestele kohandatud märguandega ning vajaduse korral jalakäijat ülekäigurajani suunavate

piiretega.

(6) Jalakäijafoori nupu olemasolul peab fooritule nupp asuma 900–1200 mm kõrgusel.

(7) Jalakäijale ettenähtud tee või tee osa peab raudteega lõikuma võimalikult täisnurkselt ning

olema tasapinnaline ja raudteeülekäigukoha teekatte ja rööbaste kõrguste vahega mitte üle 25

mm.

§ 24. Nõuded ühissõiduki peatusele

(1) Ühissõiduki peatus ja ootekoda peavad tajutavalt eristuma ümbritsevast keskkonnast ning

olema üldjuhul valgustatud.

(2) Pääs peatuse ootealale peab olema sujuv ja takistusteta. Äärekivi kasutamise korral ei tohi

ligipääsuteele jääv äärekivi olla kõrgem kui 30 mm.

(3) Ootekojas peab olema vaba horisontaalne liikumisruum läbimõõduga vähemalt 1500 mm ja

istetasapind. Ootekoja klaaspinnad peavad olema tähistatud.

§ 25. Nõuded muule rajatisele

(1) Pääs jalakäijatele kasutamiseks mõeldud sillale, estakaadile ning tunnelisse ja

reisijateplatvormile peab olema varustatud kaldtee, lifti või muu samaväärse lahendusega.

(2) Vaateplatvorm või asjakohasel juhul muu rajatis piiratakse vähemalt 1000 mm kõrguse ning

nähtavust mittesegava piirdega, kui see on vajalik ohutuse tagamiseks.

5. peatükk

Määruse rakendamine

§ 26. Määruse rakendamine

Ehitisele, mille ehitusloa taotlus või ehitusteatis on esitatud enne 2026. aasta 1. jaanuari,

kohaldatakse ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 29. mai 2018. a määruse nr 28 „Puudega

inimeste erivajadustest tulenevad nõuded ehitisele“ nõudeid.

§ 27. Määruse kehtetuks tunnistamine

Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 29. mai 2018. a määrus nr 28 „Puudega inimeste

erivajadustest tulenevad nõuded ehitisele“ tunnistatakse kehtetuks.

§ 28. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 2026. aasta 1. jaanuaril.

1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2015/1535, millega nähakse ette tehnilistest

eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord (ELT L 241, 17.09.2015,

lk 1–15).

(allkirjastatud digitaalselt)

Vladimir Svet (allkirjastatud digitaalselt)

taristuminister Kristi Klaas

rohereformi asekantsler

kantsleri ülesannetes

Taristuministri määruse „Nõuded ehitise ligipääsetavusele“ eelnõu

seletuskiri

1. Sissejuhatus

Määrus kehtestatakse ehitusseadustiku (edaspidi EhS) § 11 lõike 4 alusel, mille kohaselt võib

valdkonna eest vastutav minister määrusega täpsustada ehitisele esitatavaid nõudeid.

Määrus on koostatud taristuministri määrusena, kuna peaministri 12. augusti 2024. a korralduse

nr 88 „Ministrite pädevus ministeeriumi juhtimisel ja ministrite vastutusvaldkonnad“ kohaselt

on elamumajandus ja ehitus taristuministri vastutusvaldkonnad.

Eelnõukohase määrusega on kavandatud kehtestada ehitiste ligipääsetavuse miinimumnõuded

(edaspidi ka ligipääsetavusnõuded).

Praegu reguleerib kõnealust valdkonda ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 29. mai 2018. a

määrus nr 28 „Puudega inimeste erivajadustest tulenevad nõuded ehitisele“1 (edaspidi määrus

nr 28), mis seab tingimused hoonetele, kus osutatakse avalikkusele suunatud teenuseid.

Ligipääsetavusele viitab ka majandus- ja taristuministri 17. juuli 2015. a määruse nr 97

„Nõuded ehitusprojektile“ § 8 lõige 10, mille kohaselt tuleb eelprojekti seletuskirjas

asjakohasel juhul tuua eraldi peatükina välja ehitise ligipääsetavuse ja kasutamise lahendused,

mis arvestavad puudega inimeste erivajadusi.

Eluruumide ligipääsetavust määrus nr 28 ei käsitle. Kuna kehtiv määrus vajas ajakohastamist,

lisaks tuli reguleerida ka eluruumide ligipääsetavust ning teha mitu muud olulist täiendust, peeti

vajalikuks määruse nr 28 muutmise asemel kehtestada määrus uue terviktekstina.

Uue määruse eelnõus on kolm väga põhimõttelist uuendust. Esiteks muudetakse määruse

eesmärki, millega laiendatakse senist kitsast vaadet (puudega inimeste takistuseta ehitise

kasutamine) kogu elanikkonnale, arvestades sealhulgas universaalse disaini põhimõtetega.

Teiseks täpsustatakse ja laiendatakse määruse kohaldamisala, võttes aluseks senise ehitise

kasutamise otstarvete loetelu2 loogika ning lisades miinimumnõuded elukondliku kinnisvara

ligipääsetavusele. Kolmanda olulise muudatusena võib esile tuua erandite sõnastamise määruse

kohaldamisel, võimaldades senisest suuremat paindlikkust näiteks ehitismälestiste, väikese

ehitisealuse pinnaga hoonete või teatud liiki rajatiste puhul, kui esineb asjaolusid, mis ei

võimalda määruse nõudeid osaliselt või täies mahus tagada.

1.1. Eelnõu koostajad

Määruse eelnõu koostas Kliimaministeeriumi ehituse ja elukeskkonna osakonna nõunik Kaido-

Allan Lainurm (715 5828, [email protected]). Eelnõu koostamisel

osalesid Kliimaministeeriumi ehituse ja elukeskkonna osakonna ehitustegevuse valdkonnajuht

Liisi Pajuste (5885 1149, [email protected]), sama osakonna õigusnõunik

Madis Kaasik (627 2735, [email protected]) ja sama osakonna

peaspetsialist Ülle Reidi (625 6457, [email protected]). Eelnõu õigusekspertiisi

tegi Kliimaministeeriumi õigusosakonna jurist Kristina Parnaul-Ollik (626 2870,

[email protected]).

1 Puudega inimeste erivajadustest tulenevad nõuded ehitisele, 2018. – Riigi Teataja, https://www.riigiteataja.ee/akt/131052018055. 2 Majandus- ja taristuministri 02.06.2015 määrus nr 51 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“, https://www.riigiteataja.ee/akt/105062015001?leiaKehtiv.

Keeletoimetuse tegi Justiits- ja Digiministeeriumi õigusloome korralduse talituse

keeletoimetaja Aili Sandre ([email protected]).

1.2. Märkus

Eelnõu on otseselt seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2023–2027 punktis 9.1.14

nimetatud üldeesmärgi elluviimisega.

2. Eelnõu eesmärk

Eelnõukohase määruse eesmärk on tagada kogu elanikkonnale võrdsed võimalused ehitiste

kasutamiseks.

Eelnõu on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega (edaspidi põhiseadus), milles sätestatakse

Eestis viibivate isikute põhiõigused, vabadused ja kohustused, sealjuures inimese õigus olla

seaduse ees teistega võrdne ning vaba diskrimineerimisest (võrdsuspõhiõigus), samuti vaba

ennast teostama (eneseteostusvabadus). Põhiseadus toob iseäranis esile puudega inimesed,

kellele riik peab oma tegevuses eriliselt tähelepanu pöörama, muu hulgas õiguse loomisel, et

vältida olulisi takistusi põhiõiguste ja vabaduste realiseerimisel. Võrdsuspõhiõiguse esemeline

kaitseala hõlmab kõiki eluvaldkondi ning isikuline kaitseala hõlmab igaüht. Riik peab

rakendama meetmeid, et saavutada isikute kohtlemisel faktiline võrdsus.

EhSi § 11 lõike 2 punkti 8 kohaselt peavad ehitisele esitatavad nõuded hõlmama asjakohasel

juhul puudega inimeste erivajadusi. Erivajaduste järgimise kohustus tuleneb lisaks

põhiseadusele ka ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonist3, mille Riigikogu ratifitseeris

21.03.20124. Nimetatud konventsiooni artikli 9 kohaselt võtavad osalisriigid kasutusele

asjakohaseid meetmeid, et tagada puuetega inimestele teistega võrdsetel alustel juurdepääs

füüsilisele keskkonnale, transpordile, teabele ja suhtlusele, sealhulgas info- ja

kommunikatsioonitehnoloogiatele ja -süsteemidele, ning muudele avalikele ehitistele ja

teenustele nii linna- kui ka maapiirkondades. Artikli 9 eesmärk on anda puuetega inimestele

võimalus iseseisvaks eluks ja täielikuks osalemiseks kõigis eluvaldkondades. Artiklit

kohaldatakse muuhulgas hoonetele, teedele, transpordile ja muudele sise- ja välisrajatistele,

sealhulgas koolidele, eluasemetele, meditsiiniasutustele ja töökohtadele. Sama artikli lõike 2

kohaselt peavad osalisriigid võtma asjakohaseid meetmeid, et välja töötada ja kehtestada

avalikele ehitistele ja teenustele juurdepääsu miinimumnõuded ja juhendid ning kontrollida

nende täitmist.

Tänapäeva vajadusi arvestavad ligipääsetavuse nõuded jõustusid ehitistele esmakordselt 2003.

aasta jaanuarist, kui majandus- ja kommunikatsiooniminister kehtestas ehitusseaduse (kehtetu)

§ 3 lõike 10 alusel määruse nr 14 „Nõuded liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste

liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes“5. 2015. aastal jõustus uus

ehitusseadustik, millega muutus kehtetuks ehitusseadus ja sealhulgas volitusnorm, mille alusel

kehtestati määrus nr 14. Alates 2018. aastast reguleerib valdkonda ettevõtlus- ja

infotehnoloogiaministri 29. mai 2018.a määrus nr 28 „Puudega inimeste erivajadustest

tulenevad nõuded ehitisele“. Ligipääsetavusele viitab ka majandus- ja taristuministri 17. aprilli

2015. a määruse nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“ § 8 lõige 10, mille kohaselt tuleb eelprojekti

3 Puuetega inimeste õiguste konventsioon ja fakultatiivprotokoll, https://www.riigiteataja.ee/akt/204042012006. 4 Puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimise seadus, https://www.riigiteataja.ee/akt/204042012005. 5 Nõuded liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes, 2002. – Riigi Teataja, https://www.riigiteataja.ee/akt/226420.

seletuskirjas asjakohasel juhul tuua eraldi peatükina välja ehitise ligipääsetavuse ja kasutamise

lahendused, mis arvestavad puudega inimeste erivajadusi.

Kehtiv määrus nr 28 kohaldub hoonele, kus pakutakse avalikkusele suunatud teenuseid või mis

planeeringu või projekteerimistingimuste kohaselt peab vastama puudega inimeste

erivajadustest tulenevatele nõuetele. Eluruumide ligipääsetavust määrus nr 28 ei käsitle.

Vähesel määral reguleeritakse eluruumide ligipääsetavust majandus- ja taristuministri määruses

nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“6 §-s 3, kus on sätestatud nõuded ustele, akendele ja

liftiühendusele, kui eluruum asub neljandal korrusel või kõrgemal. Seega on võrreldes

ühiskondlike hoonetega eluruumide ligipääsetavuse nõuded õigusaktides oluliselt vähem

reguleeritud.

Määrus nr 28 ei defineeri täpselt avalikkusele suunatud teenuse mõistet, mistõttu jääb see

määratlemata õigusmõisteks. Seetõttu peab määruse rakendaja iga juhtumi puhul ise määrama

mõiste sisu, lähtudes normi eesmärgist. See ebaselgus on põhjustanud vaidlusi, mida eelnõu

püüab vältida.

Palju kriitikat on saanud ka asjaolu, et senine kord keskendub ainult puuetega inimeste

vajadustele, jättes arvestamata teised ühiskonnarühmad, nagu lapsed, eakad ja ajutise

erivajadusega isikud. Nendele rühmadele on ligipääsetavus ning ühiskonnaelus osalemise

võimalus sama oluline kui puuetega inimestele, kuid nende vanusest või võimetest tulenevaid

erivajadusi pole ligipääsetavuse käsitlemisel piisavalt arvesse võetud.

Eelkirjeldatud probleemidele lahenduste otsimiseks moodustati 2019. aasta sügisel

ligipääsetavuse rakkerühm, mida hakkaks juhtima Riigikantselei. Rakkerühma liikmed olid

Sotsiaalministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Rahandusministeerium,

Kultuuriministeerium, Haridus- ja Teadusministeerium, Riigikantselei, Eesti Puuetega Inimeste

Koda, Eesti Pensionäride Ühenduste Liit, MTÜ Lastekaitse Liit, Tallinna linn, Tarbijakaitse ja

Tehnilise Järelevalve Amet, õiguskantsler, soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise

volinik, Riigi Kinnisvara Aktsiaselts, Eesti Kinnisvarafirmade Liit, Eesti Arhitektide Liit, Eesti

Kaubandus-ööstuskoda, Eesti Linnade ja Valdade Liit, Eesti Tööandjate Keskliit. Rakkerühma

töösse kaasati teadusasutuste ja huvirühmade esindajad.

Rakkerühmal oli kaks ülesannet. Esiteks, selgitada välja ligipääsetavuse olukord ja probleemid

kõikides olulisemates elukeskkonna ja ühiskonna aspektides, teiseks töötada välja

poliitikasuunised ja lahendused, mis võimaldavad lähima kümne aasta jooksul liikuda kõikidele

inimestele ligipääsetava ühiskonna, avaliku ruumi ja teenuste suunas. Rakkerühma ettepaneku

kohaselt tuleb seada ligipääsetavuse miinimumnõuded muuhulgas nii rekonstrueeritavale kui

ka uuele, projekteeritavale elukondlikule kinnisvarale. Rakkerühma ettepaneku kohaselt

lähtutakse uuele elukondlikule kinnisvarale kehtestatavate nõuete seadmisel põhimõttest, et

planeerimise ja projekteerimise algfaasis ligipääsetavusega arvestades on parema

ligipääsetavuse tagamisega kaasnev ehitusmaksumuse suurenemine marginaalne, kuid saadav

hüve pikaajaline ning parandab kogu ehitatud keskkonna kvaliteeti.

Vabariigi Valitsus kiitis 02.09.2021 kabinetinõupidamisel rakkerühma poliitikasoovitused

heaks ning otsustas, et Sotsiaalministeeriumil tuleb koos teiste ministeeriumidega nende

elluviimiseks välja töötada rakendusskeem.7

6 https://www.riigiteataja.ee/akt/109072020017?leiaKehtiv. 7 Valitsus sai ülevaate ligipääsetavuse probleemidest - Vabariigi Valitsus 02.09.2021,

https://www.valitsus.ee/uudised/valitsus-sai-ulevaate-ligipaasetavuse-probleemidest.

Ligipääsetavuse rakkerühma lõpparuande8 kohaselt, mis võtab aluseks nii Statistikaameti kui

ka Sotsiaalkindlustusameti andmed, moodustavad 0–18-aastased lapsed ja noorukid 2021. aasta

jaanuari seisuga rahvastikust 20,3%, sealhulgas 16,4% on kuni 14-aastased. Vanemaealised (65-

aastased ja vanemad) moodustasid 2021. aastal Eesti rahvastikust 20,3% (veidi üle 270 600

inimese) ning Statistikaameti rahvastikuprognoosi põhistsenaariumi kohaselt on 2030. aastal

vanemaealisi 23,1% ja 2040. aastal juba 25,6% elanikkonnast. 2020. aasta detsembri seisuga

oli Eestis ametliku puude raskusastme ja liigiga inimesi kokku 146 210, mis moodustas 2021.

aasta alguse rahvastikust ligi 11%. Need arvud illustreerivad ilmekalt, kui tähtis on hästi

disainitud ja ligipääsetav füüsiline keskkond vähemalt poolele elanikkonnast. Seetõttu vajavad

ülevaatamist ka nõuded olemasolevatele ehitistele, sealhulgas eluruumidele, mis ei vasta

tänapäevasele arusaamale ligipääsetavast elukeskkonnast.

Arvestades rakkerühma ja huvirühmade ettepanekuid, peeti vajalikuks ajakohastada õigusakte,

mis reguleerivad ehitistele ja ehitamisele seatud ligipääsetavuse nõudeid. Kuna suuremahuliste

muudatuste tegemine määruses nr 28 ei oleks sisult ega mahult mõistlik ega asjakohane, seati

eesmärgiks töötada välja uus eelnõu terviktekst, mis vahetab välja kehtiva määruse nr 28.

Eelnõu on otseselt seotud Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2023–2027 punktis 9.1.14

nimetatud üldeesmärgi elluviimisega. Selle kohaselt peab avalik ruum olema ligipääsetav

kõigile Eesti elanikele ning elukeskkonna kujundamisel tuleb lähtuda ligipääsetavuse

rakkerühma soovitustest. Muuhulgas näeb see ette ehitisi puudutava õigusliku raamistiku

ajakohastamist, mis hõlmab ka eelnõukohast määrust. Vabariigi Valitsuse kabinetinõupidamisel

heaks kiidetud rakkerühma poliitikasoovituste kohaselt on eelnõu kohaldamisalasse lisatud

elukondlik kinnisvara.

Ligipääsetavuse rakkerühma antud selgituse kohaselt on ligipääsetavus laiatarbekaupade,

keskkondade, hoonete, teenuste ja info disain, mille tulemus on ilma kohandusteta kasutatav ja

ligipääsetav nii paljudele inimestele kui võimalik ja mõistlik. Eelnõus sätestatakse ehitiste

ligipääsetavuse nõuded.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõukohase määrusega on kavandatud kehtestada miinimumnõuded ehitiste

ligipääsetavusele. Määruse eelnõu koosneb viiest peatükist ja 28 paragrahvist. Võrreldes

määrusega nr 28 on muudetud sätete järjestust ja numeratsiooni, täpsustatud sätete sisu, lisatud

sätted määruse eesmärgi ja kohaldamisala laiendamise kohta, kirjeldatud erandid määruse

kohaldamisel ning välja jäetud sätted, mille täitmine oli raskesti saavutatav või mis sisuliselt ei

kuulu EhSi rakendusakti kohaldamisalasse. Iga paragrahvi juures selgitatakse muudatusi

lõigete ja vajaduse korral punktide kaupa. Eelnõu seletuskiri on määruse nr 28 seletuskirjast

põhjalikum, kuna detailsemalt on selgitatud ühe või teise sätte mõju erinevatele sihtrühmadele

ning vajaduse korral antud ülevaade rakendamisel sagedamini seni esinenud küsimustest.

1. PEATÜKK käsitleb üldsätteid, sealhulgas määruse eesmärki, kohaldamisala ja

erandeid määruse kohaldamisel.

Eelnõu § 1 sõnastab määruse eesmärgi. Selle kohaselt peavad määruse reguleerimisalasse

jäävad ehitised olema projekteeritud ja ehitatud nii, et kogu elanikkonnale on tagatud võrdsed

võimalused ehitiste kasutamisel. Määruse eesmärk lähtub ligipääsetavuse rakkerühma

soovitustest ning võtab arvesse sihtrühmade ettepanekuid, samuti kvaliteetse ruumi

aluspõhimõtteid.9 Kehtivas määruses on arvestatud eelkõige puuetega inimeste erivajadustega,

8 https://www.riigikantselei.ee/media/1169/download. 9 https://arhliit.ee/kvaliteetse-ruumi-aluspohimotted/.

mis kitsendas nende inimeste hulka, kelle elukvaliteeti ligipääsetav keskkond samuti oluliselt

mõjutab.

Eelnõu § 2 sätestab määruse kohaldamisala. Määrust nr 28 kohaldatakse ehitisele või selle

osale, kus osutatakse avalikkusele suunatud teenust ja mis on asulasisene avalikult kasutatav

tee ja avalikkusele ligipääsetav eratee või ehitis või selle osa, mis planeeringu või

projekteerimistingimuste kohaselt peab vastama puudega inimeste erivajadustest tulenevatele

nõuetele. Kuna avalikkusele suunatud teenus on sisustamata õigusmõiste, on see tekitanud

erimeelsusi, kellele ja millises ulatuses nõuded kehtivad. Seetõttu on eelnõus määruse

kohaldamisala oluliselt täpsustatud.

Lõikes 1 sätestatakse, et ligipääsetavuse nõuded kehtivad §-s 2 nimetatud ehitiste

ümberehitamisel, laiendamisel, püstitamisel või kasutusotstarbe muutmisel. Kasutusotstarbe

muutmisel võetakse sätestatut arvesse juhul, kui uus kasutusotstarve vastab määruse

kohaldamisalale, näiteks kui korterelamust saab üksikelamu, siis üksikelamule enam määruse

nõuded ei kohaldu. Kui olukord on vastupidine, tuleb korterelamu puhul hinnata nõuete täitmise

võimalust.

Lõikes 2 täpsustatakse elamuid, millele määrus kohaldub. Need on (1) kolme või enama

korteriga elamud (11220), välja arvatud ridaelamud (11221), (2) hoolekandeasutuste hooned

(11310), (3) ühiselamud (11320). Siin ja edaspidi on lähtutud majandus- ja taristuministri 02.

juuni 2015. a määruse nr 51 „Ehitise kasutamise otstarvete loetelu“10 lisa kohase numeratsiooni

hierarhilisest ülesehitusest (number on sulgudes), milles üldisema täpsusastme kasutamise

otstarbe tähistus sisaldab kõiki spetsiifilisema täpsusastme kasutamise otstarvete tähistusi, kui

ei ole märgitud teisiti.

Määrus ei kohaldu näiteks ühe korteriga elamutele (11100), sh üksikelamutele (11101),

suvilatele ja aiamajadele (11103), kahe korteriga elamutele (11210) ja ridaelamutele (11221),

kuna eeldatakse, et nende hoonete puhul on võimalik ligipääsetavus tagada hoone kasutaja enda

vajaduste järgi ning seda saab hoone omanik ette näha juba hoonet kavandama asudes. Kolme

või enama korteriga elamute puhul on ligipääsetavast eluruumist kasusaajate hulk suurem, kuid

võimalused hilisemate kohanduste tegemiseks piiratumad. Loetelu koostamisel on lähtutud

ligipääsetavuse rakkerühma soovitustest.

Lõikes 3 täpsustatakse kasutamise otstarbe kaudu, millistele mitteelamutele määrus kohaldub.

Need on majutus- ja toitlustushooned (12100), büroohooned (12200), kaubandus- ja

teenindushooned (12300), terminalid (12410) ja parkimismajad (12432), meelelahutus-,

haridus-, tervishoiu- ja muud avalikud hooned (12600) ning muud mitteelamud (12700), kui

neis osutatakse teenuseid.

Muude mitteelamute (12700) puhul on oluline vaadata, kas hoone on seotud teenuse

osutamisega. Eelnõu kontekstis mõistetakse teenuse osutamisena tegevust, mis on suunatud

avalikkusele või kindlale sihtrühmale ning millele peab olema tagatud ligipääs muuhulgas

erivajadustega inimestele. Seega tuleb kõigi lõike 3 punkti 6 koondatud muude mitteelamute

(12700) puhul hinnata, kas ja mil määral nende kasutusotstarve eeldab ligipääsetavuse tagamist,

võttes arvesse hoones osutatava teenuse olemust ja sihtrühma vajadusi. Seejuures ei tehta

teenuse puhul vahet, kas teenust osutab avalik sektor või erasektor. Teenuse osutamisena ei

mõisteta eraelulisi tegevusi, nagu külaliste võõrustamine elamukinnistul asuvas aiamajas või

saunas, kuna need ei ole suunatud avalikkusele ega tulu teenimisele.

10 https://www.riigiteataja.ee/akt/126022021006?leiaKehtiv.

Teenuse osutamisega seotud muude mitteelamutena tuleks käsitada näiteks kultus- ja

tavandihooneid (12720). Sama kehtib ka ajalooliste või kaitse all olevate hoonete (12730)

kohta, kui neis korraldatakse avalikke üritusi või paiknevad neis näiteks haridus- või

kultuuriasutused. Ka mõned erihooned (12740) on kas otse või kaudselt seotud teenuse

osutamisega, näiteks karistusasutuse hooned (12742), kus pakutakse rehabilitatsiooni ja

reintegratsiooni ühiskonda, samuti haridusteenust. Päästeteenistuse hooned (12743) võivad olla

seotud teenuse osutamisega, kui nendes hoonetes paiknevaid ruume kasutatakse koolitusteks,

huvitegevuseks või muuks sarnaseks tegevuseks. Sellisel juhul ei pea järgima ligipääsetavuse

nõudeid kogu hoones, vaid üksnes hoone selles osas, kus korraldatakse nimetatud tegevusi.

Lõikes 4 täpsustatakse kasutusotstarbe kaudu rajatisi, millele määrus kohaldub. Nende puhul

on kriteeriumiks, et need on avalikus kasutuses või seotud teenuse osutamisega. Sellised

rajatised on asulasisesed (asulana mõistetakse asulat liiklusseaduse11 tähenduses) avalikult

kasutatavad teed ja avalikkusele ligipääsetavad erateed (21100), raudteeülekäigukohad

(21215), silla, estakaadi või tunneli (21400) osad, mis on kasutamiseks jalakäijatele,

sadamakaid (21511), spordi- ja puhkerajatised (24100), samuti muud avaliku kasutusotstarbega

rajatised.

Muude avaliku kasutusotstarbega rajatiste hulka võib liigitada näiteks erirajatised (24210),

nagu monumendid, skulptuurid, mälestusmärgid, purskkaevud, eksponeerimisotstarbega

rajatised, kalmistud vms, mille puhul eeldatakse, et nendele peavad ligi pääsema kõik inimesed,

sealhulgas need, kellel võivad olla vanusest või puudest tingitud erivajadused. See siiski ei

eelda, et kogu rajatise juurde kuuluv maa-ala peab olema täies ulatuses ligipääsetav, vaid

eelkõige tuleb tagada ohutu ligipääsuga käiguteed näiteks liikumise abivahendi kasutajale.

Määrus jätab lõike 4 punktis 6 nimetatud muude avaliku kasutusotstarbega rajatiste loetelu

lahtiseks ning pädeval asutusel tuleb ehitusloa menetluse käigus hinnata, kas ja millises ulatuses

tuleb seal ligipääsetavusnõuded tagada.

Paragrahvis 3 sätestatakse erandid, mida rakendatakse määruse kohaldamisel.

Lõike 1 kohaselt kohaldub määrus üld- või detailplaneeringu alusel miljööväärtuslikule

hoonestusalale jääva, väärtusliku üksikobjektina määratletud, ehitismälestiseks tunnistatud,

muinsuskaitsealal asuva või UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud alal asuvale ehitisele

osas, mis ei ole vastuolus muude õigusaktide nõuetega.

Muude õigusaktide nõuetena mõeldakse eelkõige muinsuskaitsega seotud nõudeid ja

piiranguid. Kehtivas määruses selline erand puudub, mistõttu on olnud väga keeruline leida

tasakaalu erinevate piirangute ja ligipääsetavusnõuete rakendamise vahel. Uue määrusega

antakse konkreetne suunis, et ligipääsetavusnõuete täitmisel ja kontrollimisel tuleb lähtuda

mälestise kaitsenõuetest, muinsuskaitsealade kaitsekordadest ning kohaliku omavalitsuse

üldplaneeringuga miljööväärtuslikele aladele seatud piirangutest. See ei tähenda, et need

ehitised oleksid automaatselt vabastatud ligipääsetavusnõuete täitmisest, vaid et nendele

ehitistele saab teha teatud mööndusi. Muinsuskaitseseaduse § 50 lõike 3 kohaselt on

muinsuskaitse eritingimuste eesmärk tagada mälestise ja muinsuskaitsealal asuva ehitise ning

nende osade säilimine. Seega eritingimused ei kirjelda, millises ulatuses on sekkumine

võimalik, vaid märgib, kus see on välistatud. Sõnastatud on selge reegel eri normide

kollisioonide korral.

Kui ehitises on varem tehtud ümberehitusi, mis on ajaloolise substantsi juba osaliselt või

täielikult hävitanud, siis on hoone nendes osades ligipääsetavusnõuete täitmine (seda ka algse

olukorra taastamise nõude puhul) igati põhjendatud.

11 Liiklusseaduse § 2 kohaselt on asula hoonestatud ala, mille sisse- ja väljasõiduteed on tähistatud asula liikluskorda kehtestavate liiklusmärkidega. https://www.riigiteataja.ee/akt/129062024026?leiaKehtiv.

Lõike 2 kohaselt kohalduvad ehitise laiendamisel, ümberehitamisel või kasututsotstarbe

osalisel muutmisel määruse nõuded laiendatavale, ümberehitatavale või muudetava

kasutusotstarbega osale. Selle lõikega selgitatakse, et nii laiendamisel, ümberehitustööde

tegemisel kui ka kasutusotstarbe muutmisel ei rakendu ehitusloa taotlemise hetkel kehtivad

ligipääsetavusnõuded automaatselt kogu ehitisele, vaid üksnes ehitise sellele osale, mida

muudatus puudutab. Näiteks, kui olemasolevale koolimajale ehitatakse juurde uus tiib, tuleb

projekteerimisel arvestada, et uuele hooneosale on tagatud kõik ligipääsetavusnõuded.

Lõige 3 toob samuti sisse uue põhimõtte, mille kohaselt tekib olemasoleva ehitise laiendamisel,

ümberehitamisel või kasutusotstarbe muutmisel kohustus pakkuda ehitusprojekti koosseisus

välja alternatiivseid ligipääsetavuse lahendusi, kui ehitise või kinnisajaga seotud asjaolu või

nõue, sealhulgas kinnisasjaga seotud asjaolu, ehitise arhitektuurne või konstruktiivne lahendus,

või nõude täitmisega kaasnev ebaproportsionaalne majanduslik koormus ei võimalda määrust

ümberehitatavale, laiendatavale või muudetava kasutusotstarbega ehitise osale kohaldada.

Asjakohaste lahenduste puudumise korral tuleb esitada kaalutletud põhjendused, miks ei ole

võimalik määruse nõuet osaliselt või terves ulatuses tagada. Kaalutletud põhjendustest peab

nähtuma, milliseid lahendusi kaaluti ning miks otsustati jääda konkreetse lahenduse juurde.

Näitena võib tuua olukorra, kus kaldtee paigaldamine olemasolevale hoonele võib olla

ehitustehniliselt keeruline, kuna hoone paikneb kinnistu piiril ja külgneb kohalikule

omavalitsusele kuuluva kõnniteega, või olukorra, kus nõuetekohase trepi või liftišahti rajamine

ei ole kandvate tarindite paigutuse tõttu võimalik või tooks kaasa ebaproportsionaalse kulu.

Sellistes olukordades tuleb esmalt otsida sobivaid alternatiive ja kirjeldada need projekti

seletuskirjas.

Kui alternatiiv ei osutu sobivaks, peab põhjendusest suutma (näiteks loamenetluse või

võimaliku järelevalvemenetluse käigus) välja lugeda, millise arutluskäigu tulemusel jõuti

järelduseni, et nõudeid ei saa täita. Selgitustele tuginedes saab pädev asutus hinnata, kas

pakutav lahendus (või selle puudumine) aitab kõiki asjaolusid arvesse võttes saavutada määruse

§-s 1 kirjeldatud eesmärki parimal moel. Erandite rakendamisel tuleb arvestada võimalusega,

et ligipääsetavusnõuete osaline täitmine või mittetäitmine võib osutuda takistuseks tegevusloa

väljastamisel (näiteks erihoolekandeteenuse, haiglavälise eriarstiabi vms osutamisel).

Lõige 4 sätestab erandi, mille kohaselt ei kohaldata ligipääsetavusnõudeid hoonetele, mille

ehitusalune pind on kuni 20 m² ja kõrgus kuni 5 meetrit. Seadusandja eesmärk on vabastada §-

s 2 esitatud kohaldamisalasse jäävad väiksemad või ajutise iseloomuga ehitised

ligipääsetavusnõuetest, kuna nende puhul võib nõuete täitmine olla keeruline ja põhjustada

omanikele või kasutajatele ülemäärast koormust. Nende hoonete puhul on ligipääsetavusnõuete

kohaldamine vabatahtlik.

Lõige 5 sätestab erandi, mille kohaselt ei kohaldata §-s 17 sätestatud ligipääsetava tualettruumi

nõudeid hoonetele, mille ehitusalune pind on 20 m2 kuni 60 m² ja kõrgus kuni 5 meetrit. Erand

aitab pakkuda mõistlikku tasakaalu ruumivajaduse ja ligipääsetavuse vahel, säilitades vajaliku

paindlikkuse nõuete rakendamisel väiksemates hoonetes. Kuna ligipääsetavusnõuetele vastav

tualettruum võtaks ebaproportsionaalselt suure osa (enam kui 10%) hoone kasulikust pinnast,

ei ole selle nõude rakendamine alla 60 m2 hoonete puhul majanduslikult otstarbekas. Eelnõu

koostamisel ei peetud mõistlikuks reguleerida erisättega erivajadustega inimestele suunatud

teenusepakkujate 20–60 m2 suurusega ehitisi, sest neid on pigem vähe ja enamasti on nende

ehitiste omanikud ise näinud vajadust ligipääsetava tualettruumi loomiseks. Kõik muud

ligipääsetavusnõuded, sealhulgas nõuded uksele, lävepakule, käsipuudele, treppidele,

tähistustele jms, peavad olema uue ehitise (ehitisealuse pind 20–60 m2) puhul täidetud.

Sõltumata sellest, kas erakasutuses olev ehitis on ehitisregistrisse kantud mitteelamuna või

elamu abihoonena, on nõuete järgimisel oluline see, kas selles ehitises on kavas osutada teenust

või mitte.

Lõige 6 sätestab erandi rajatistele, mille asukoht või kasutusotstarve ei võimalda

ligipääsetavusnõudeid kohaldada. Sellised rajatised on eelkõige eelnõukohase määruse § 2

lõike 4 punktides 5 ja 6 nimetatud spordi- ja puhkerajatised või muud avaliku kasutusotstarbega

rajatised, näiteks metsarajad, seiklusrajad ja vaatetornid, kus ligipääsetavusnõuded ei ole

objektiivsetel asukohast tulenevatel põhjustel saavutatavad, sest nende rakendamisega kaasneks

ebaproportsionaalne kahjulik mõju keskkonnale. Kui aga spordirajatise asukoht või

kasutusotstarve võimaldab nõudeid kohaldada (näiteks staadion või staadioni tribüün), siis

selles lõikes nimetatud erandit rakendada ei saa.

2. PEATÜKK käsitleb üldiseid nõudeid ehitise ligipääsetavusele.

Paragrahvis 4 sätestatakse nõuded teabe esitamise kohta.

Lõikes 1 loetletakse peamised võimalused liikumistee takistustest või ohtudest teavitamise

kohta. Sätte kohaselt antakse teavet liikumistee takistusest või ohust suunaviitade, siltide,

kontrastsuse, pinnakatte erinevuse, taktiilse teekattematerjali, valgustuse, vibratsiooni, piirete

või helisignaali abil.

Lisatud on põhimõte, et asjakohasel juhul peab teave olema tajutav rohkem kui ühe meele abil.

Siin peetakse silmas näiteks selliseid hooneid, mida sageli külastavad erivajadusega inimesed,

näiteks eakate päevakeskus, raviasutus vms, kus erivajadustega inimesed peavad olema

suutelised eri meelte abil tajuma ohtu või takistust. Sama kehtib rajatiste puhul, kus lisaks

nägemismeele abil tajutavale ohuteavitusele tuleb kasutada ka taktiilset või heliga edasiantavat

hoiatust. Näiteks pime tajub infot taktiilse hoiatava teekatte järgi, et ta on jõudnud trepini,

vaegnägijat aga aitab samas olukorras trepiastmete kontrastsus.

Taktiilsed juhtteed koosnevad suunavatest ja hoiatavatest tähistustest, mis aitavad suunata

kasutajaid vajalikesse sihtpunktidesse või hoiatada võimalikest ohtudest või tähelepanu

nõudvatest takistustest.

Suunavad tähistused on enamasti reljeefsed katkendlikud või katkematud sirgjooned, mis

juhatavad nägemispuudega inimese sissepääsu juurest näiteks kombatava majajuhi, infolaua,

lifti, trepi või invatualeti juurde, vajaduse korral iseteenindusterminali või muu olulise

funktsionaalse alani konkreetses hoones.

Hoiatavad tähistused koosnevad enamasti reljeefsetest punktidest ning need paigutatakse

kohtadesse, kus kasutajat kutsutakse ettevaatusele, näiteks enne kaldteed, treppi või ust. Samuti

annab hoiatav tähis märku sihtpunktini, näiteks teenindusletini või makseterminalini

jõudmisest.

Taktiilse tähistuse paigaldamisel ei ole universaalseid tüüplahendusi, kuna hooned on erinevad.

Ehitise püstitamisel, laiendamisel, ümberehitamisel või kasutusotstarbe muutmisel tuleb

põhjalikult läbi mõelda, kes konkreetset hoonet kasutavad ja milliste punktideni on tarvis

pimedal inimesel iseseisvalt hoones liikuda. Seetõttu on sättes viidatud asjakohasusele. Juhttee

tuleb paigaldada, kui hoone kasutusotstarve eeldab, et seda kasutavad kõik, sealhulgas

erivajadusega inimesed. Täpsemad juhised hoonesiseste juhteede kohta leiab näiteks Eesti

Pimedate Liidu kodulehelt.12

12 https://pimedateliit.ee/projekteerimisjuhend/.

Kuna esitatud on väga palju päringuid selle kohta, milline on piisav taktiilse tähistuse kõrgus,

on eelnõus sätestatud, et taktiilse hoiatava mustri kasutamisel peab selle kõrgus muust pinnast

olema vähemalt 5 mm. Sellega tagatakse, et muster on nägemispuudega inimesele jala all

tajutav.

Lõikes 2 märgitakse, et suunaviidal, sildil või infotahvlil esitatakse teavet kontrastsel taustal

ning kergesti loetavalt ja mõistetavalt. Lisaks märgitakse, et taktiilse piktogrammi, taktiilse

kirja või punktkirja kasutamisel peab selle kõrgus muust pinnast olema vähemalt 0,8 mm.

Kontrastne taust on oluline vaegnägijale, aga samuti värvipimedale inimesele. Oluline on

vältida olukorda, kus teksti ja tausta värvitoon on väga sarnased, näiteks tumehall tekst

helehallil taustal. Värvikontrastsuse saavutamiseks on soovitatav valida üksteise suhtes

vastandlikud värvid, klassikalisteks näideteks on must ja valge, punane ja roheline, sinine ja

oranž, kollane ja lilla, kuid vastavalt oludele ja sisearhitektuursele lahendusele on võimalik

leida ka muid sobivaid lahendusi. Kontrastsuse hindamisel võib abiks võtta ehitatud keskkonna

ligipääsetavuse standardi EVS-EN 17210:202113, standardi ISO 21542:202114 või Eesti

Pimedate Liidu projekteerimisjuhendi.15

Taktiilse kirja kõrguse sätestamine on tingitud vajadusest määrata nii omaniku, sisearhitekti kui

ka pädeva asutuse jaoks, millistel tingimustel on taktiilne info kompimismeele abil

nägemispuudega inimesele tajutav.

Lõikes 3 rõhutatakse, et tähiste ja piktogrammide kasutamisel lähtutakse heast tavast. Hea tava

hõlmab muuhulgas laialdaselt tunnustatud standardeid, juhiseid ja väljakujunenud

kokkuleppeid, mida soovitatakse järgida selguse ja ühtsuse tagamise eesmärgil. Sellel nõudel

on mitu põhjust. Esiteks on inimestel lihtsam juhinduda nendest tähistest ja piktogrammidest,

millega nad on harjunud. Lisaks tahetakse vältida olukorda, kus erikujundusega piktogrammide

sisu ei ole keskmise tavakasutaja jaoks mõistetav. Ka intellektipuudega inimesel on avalikus

ruumis turvalisem liikuda, kui seal on kasutusel tavapärased ja lihtsad lahendused.

Lõikes 4 sätestatakse, et hoone aadress või asutuse nimetus peavad olema nähtaval kohal. Uue

sättena lisandub nõue, et kui mitteelamus pakutava teenuse osutamise aeg langeb pimeda ajale,

peavad aadress või asutuse nimetus olema sellel ajal valgustatud. See nõue on otseses seoses

teenuse osutamisega ega kehti kohustusliku nõudena hoonetele, mis on kasutusotstarbe järgi

elamud.

Lõikes 5 sätestatakse, et teenuse osutamisega seotud üldinfo peab asjakohasel juhul olema

tajutav rohkem kui ühe meele abil. Võrreldes kehtiva määrusega nr 28, mille kohaselt peab üld-

või operatiivinfo olema esitatud visuaalselt ja auditiivselt, on eelnõu sõnastus muudetud

paindlikumaks.

Mitme meele abil tajumise võimaluse tagamist saab pidada asjakohaseks, kui see on

funktsionaalselt vajalik ning puudub võimalus pöörduda info saamiseks otse klienditeenindaja

poole. Muudes olukordades võib info dubleerimine tekitada liigset müra ning olla nõudena

ebaproportsionaalne.

Eelnõu otsesõnu ei ütle, mida üldinfona peaks käsitama, kuna see võib teenuse iseloomu järgi

tähendada erinevaid asju. Näiteks väiksema ilusalongi puhul võiks üldinfo kajastada asutuse

13 EVS-EN 17210:2021 Accessibility and usability of the built environment - Functional requirements. 14 ISO 21542:2021 Building construction — Accessibility and usability of the built environment. 15 https://pimedateliit.ee/projekteerimisjuhend/.

lahtioleku aega, teenuste kirjeldust ja hinda, broneerimisvõimalusi, makseviise (näiteks kas

maksta saab sularaha, kaardi, ülekande või mobiilimaksega), infot soodustuste, eripakkumiste

kohta, vajaduse korral infot lisateenuste kohta (kohv, vesi, suupisted, ajakirjad) jne. Suuremate

teenusepakkujate, näiteks autosalongi puhul võib üldinfo sisaldada lisaks infot

krediidivõimaluste ja klienditoe kohta. Üldjuhul on info saamiseks võimalik kasutada

klienditeenindaja abi ning sellisel juhul piisab suuliselt ja kirjalikult esitatavast infost.

Paragrahvis 5 sätestatakse ühiskasutatava ala visuaalse eristatavuse nõudeid.

Lõige 1 sätestab, et ühiskasutatava ala liikumisteel olevad vertikaalsed klaaspinnad tuleb

tähistada nii, et need oleksid muust keskkonnast visuaalselt eristatavad. Siin on tegemist üldise

põhimõttega, mille kohaselt kõik ohtlikud kohad peavad olema kergesti tajutavad nii

vaegnägijale kui ka inimesele, kelle tähelepanu võib olla hõivatud muu tegevusega ja kes

seetõttu ei pruugi märgata teele jäävat tähistamata klaaspinda.

Lõige 2 sätestab, et klaaspindade ja täisklaasuste tähistus peab paiknema 1400–1600 mm

kõrgusel. Meelahutus-, haridus-, tervishoiu- ja muudes avalikes hoonetes (12600) peab

dubleeriv märgistus paiknema 800–1000 mm kõrgusel.

Võrreldes määrusega nr 28 on täpsustatud, millisele kõrgusele tuleb paigaldada markeering

klaaspinnal ja täisklaasuksel, et see oleks kasutajate jaoks kergesti märgatav. Lõike 2 teises

lauses loetletud hoonetes on kohustuslik paigaldada dubleeriv märgistus lapse silmade

kõrgusele. Kui kasutatakse asutuse sümboolikat või muid kujundeid, peavad need tausta suhtes

piisavalt hästi esile tulema. Vältida tuleb taustaks oleva seina või põrandaga tooni poolest

sarnast tähistust (näiteks valge või helehalli tähistuse kasutamine klaaspinnal, kui selle taha jääb

valge sein).

Lõige 3 sätestab, et kaldteed, trepiastmed, lülitid, käepidemed, uksed, ukselingid, lävepakud,

käsipuud ja sanitaartehnika peavad värvitoonilt tajutavalt eristuma ülejäänud pinnast.

Võrreldes määrusega nr 28 on tegemist uue nõudega, mis aitab vältida olukorda, kus

sisekujunduslikel kaalutlustel on näiteks uksed, lülitid, käepidemed jms paigutatud samas

värvitoonis pinnale, kust vaegnägijal on keeruline ja mõnikord ka võimatu neid üles leida.

Sättes loetletud objektidele kehtis käsipuu kohta varem nõue, et see peab olema seinast või

kinnisest piirdest kontrastselt eristuv. Kuna sisekujunduslikult on käsipuu kontrastsuse

tagamine ja selle üle järelevalve tegemine võrdlemisi komplitseeritud ning teatud juhtudel

teostuselt keeruline, on mõistlik nõuet korrigeerida.

Tajutava all tuleb mõista, et keskmise inimese silm peab suutma eristada asju värvitooni abil.

Muuhulgas sõltub see pinnale langeva valguse intensiivsusest – mida hämaram on ruum

(näiteks enne valgusti töölepanemist), seda suurem peab olema erinevus lüliti ja seina

värvitoonides, et ka piiratud nägemisvõimega inimene leiaks seinalt lüliti.

Lõikes 4 kirjeldatud nõue, mis käsitleb trepi, kaldtee või kuni kahe astmega tõusu alguse ja

lõpu tähistamist kontrastsete vöötidega, on õnnetuste vältimiseks oluline piiratud

nägemisvõimega inimeste jaoks, et nad paremini tajuksid pindade kõrguste muutusi.

Nõude kohaselt tuleb vähemalt 50 mm laiuseid kontrastseid tähistusi kasutada juhul, kui trepi

või kaldtee värvitoon ei eristu tajutavalt ümbritsevast horisontaalsest tasapinnast, mis võib tuua

kaasa ohtlikke olukordi. Kontrastset tähistust võib kombineerida taktiilse tähistusega, näiteks

kasutada kontrastseid taktiilseid hoiatustähiseid. Oluline on mõista, et kontrastne tähistus ei

asenda taktiilset tähistust, kuna üks on mõeldud vaegnägija, teine aga pimeda inimese

abistamiseks. Pimedate abistamiseks tulevad taktiilsete hoiatuste lisanõuded allpool

asjakohaste eriosade juures.

Paragrahvis 6 sätestatakse nõuded jalakäijatele mõeldud juurdepääsuteele.

Lõikes 1 selgitatakse, mida mõistetakse juurdepääsutee all. See on krundi piirilt ehitiseni viiv

tee. Määruses nr 28 juurdepääsuteed ei käsitleta, tegemist on uue sättega, mille puhul on võetud

eeskuju Soome asjakohasest normist.16 Juurdepääsutee kui ühendav element ehitise ja avaliku

ruumi vahel peab olema projekteeritud ja ehitatud nii, et kõik inimesed, sealhulgas

erivajadusega inimesed, pääseksid takistusteta ja ohutult ehitiseni. Ligipääsetav juurdepääsutee

on oluline eeldus, et ehitist saavad kasutada puuetega inimesed, eakad ja lapsevankriga liikujad.

Sättes täpsustatakse, et juhul, kui ehitiseni viib mitu juurdepääsuteed, peab vähemalt üks neist

vastama §-s 6 sätestatud nõuetele. Täpsustus on esitatud põhjusel, et kõiki juurdepääsuteid ei

ole võimalik ligipääsetavaks teha pinnareljeefi või muude tegurite tõttu. Ei ole mõistlik sulgeda

mittetäieliku ligipääsetavusega juurdepääsuteid nende jaoks, kes soovivad kasutada

alternatiivseid juurdepääsuteid ehitiseni. Näiteks võib turismiobjektini viia tervise- või

matkarada või asub ehitis kallakul, kust on võimalik ehitisele läheneda mitmest küljest, kuid

kõik rajad ei vasta selle paragrahvi nõuetele. Üldine põhimõte on see, et vähemalt üks

juurdepääsutee peab igal juhul vastama kõikidele ligipääsetavusnõuetele.

Lõige 2 sätestab, et juurdepääsutee peab olema tasase, kõva ja libisemiskindla pinnakattega ja

vähemalt 1200 mm lai.

Mõeldud on, et juurdepääsutee peab olema kasutatav kõigile, sealhulgas lapsevankri, ratastooli

või muu abivahendi kasutajatele. Tasaseks ei saa lugeda munakividest, klombitud või murtud

tänavakividest või laia ja sügava vuugivahega teekatet (välja arvatud, kui neid kasutatakse

juhttee loomiseks). Killustik ja lahtine kruus juurdepääsutee pinnakatteks ei sobi, kuna ei

võimalda juurdepääsu ratastooli ega muu abivahendiga.

Juurdepääsutee minimaalse laiusena on lubatud 1200 mm, kuid piisava ruumi olemasolu korral

võib kaaluda laiema juurdepääsutee (näiteks 1800 mm) rajamist, mis hõlbustab kahesuunalist

liiklust lapsevankri, ratastooli, kergliikuri, samuti pimeda inimese saatja või juhtkoeraga. Kui

asukoha või looduslike tingimuste tõttu ei ole võimalik tagada sobiva pinnakattega teed, tuleb

lähtuda § 3 lõikes 3 esitatud põhjendamise nõudest.

Lõikes 3 sätestatakse, et juurdepääsutee pikikalle võib olla kuni 5 protsenti (kuni 50 mm

suurune tõus ühe meetri kohta). Erandina lubab määrus kuni 8-protsendilise pikikaldega

juurdepääsuteed (kuni 80 mm suurust tõusu ühe meetri kohta), kui kõrguste vahe ei ületa 1000

mm ning sellel paikneb vähemalt üks 2000 mm pikkune puhkemade. Erandi lubamisel on

võetud eeskuju Soome ligipääsetavusnõuetest.

Lõikes 4 sätestatakse, et hoone sissepääsuni või rajatiseni juhatav juurdepääsutee peab olema

taktiilse tähistusega või peab sissepääs olema leitav muu samaväärse ehitusliku või tehnilise

lahenduse abil. Tegemist on varem kehtinud sättega, mis on määruses nr 28 paigutatud hoone

sissepääsu nõuete juurde.

Säte on vajalik eelkõige pimeda inimese jaoks sissepääsuni orienteerumisel. Taktiilsust saab

tagada näiteks soonega sillutiskividega (triibukivi) või ka kahe teekattematerjali omavahelisel

kombineerimisel. Oluline on siiski silmas pidada, et erinevate variantide kasutamine ei tohi

ajada inimest segadusse ega tekitada soovitava tulemuse asemel ohtlikke olukordi. Muude

16 Valtioneuvoston asetus rakennuksen esteettömyydestä, 241/2017, https://www.finlex.fi/fi/laki/alkup/2017/20170241.

tehniliste lahenduste puhul võib kaaluda näiteks käsipuude paigaldamist või sissepääsude

juures olevaid helimajakaid. Tavapärasest erinevate lahenduste kasutamisel peab pimedale

inimesele olema üheselt mõistetav, et see on mõeldud pimeda abistamiseks. Kasutusele võetud

erilahendust saab kirjeldada näiteks asutuse kodulehel.

Paragrahvis 7 sätestatakse nõuded avatud ligipääsuga objekti kohta.

Lõikes 1 sätestatu kohaselt loetakse avatud ligipääsuga objektideks avalikud interaktiivsed

infotahvlid ja -ekraanid, terminalid ja muud sarnased objektid, mille abil on võimalik tagada

ligipääs ehitisele või selles osutatavatele teenustele. Sätte eesmärk on täpsustada, millised

seadmed ja objektid peavad olema kättesaadavad üldsusele. Säte puudutab muuhulgas pileti- ja

makseterminale, teeninduslette ja teeninduskassasid, samuti iseteenindusega riidehoidusid,

mille kasutamine eeldab kõigi potentsiaalsete kasutajate vaba ligipääsu.

Määruses nr 28 on kasutusel termin „avalikult kasutatav objekt“, enne seda kehtinud määruses17

„olmeobjekt“, kuid eelnõu koostaja hinnangul annab „avatud ligipääsuga objekt“ paremini

edasi mõiste sisu. Kehtivas määruses on avalikult kasutatava objekti mõiste sisustatud üksnes

seletuskirjas (kirjakastid, kassaluugid, raha-, pileti- ja kaubaautomaadid, prügišahtide avaused,

müügi- ja teenindusletid), mistõttu esines probleeme nii sätete tõlgendamisel kui ka järgimisel.

Seetõttu on loetelu uuendatud ja esitatud otse eelnõu tekstis.

Siinkohal on oluline täpsustada, et üldjuhul (välja arvatud avalik iseteenindusega riietehoid) ei

puuduta avaliku ligipääsuga objekti nõuded mööblit, nagisid, riiuleid, pakiautomaate või muud

teisaldatavat inventari, mille asukoht on kergesti muudetav, vaid eelkõige selliseid objekte, mis

on ehitusprojekti alusel kohtkindlalt paigaldatud või ehitise ligipääsetavuse ja kasutamise

otstarbega otseses funktsionaalses seoses (kaupluse makseterminalid, teenindusletid jms).

Lõige 2 täpsustab, et kui ehitisele või ehitisega seotud teenustele ligipääsu tagamiseks on

kasutusel teenindusletid või -kassad, peab vähemalt üks neist vastama selles paragrahvis

sätestatud nõuetele. Selline lähenemine annab asutustele ja ettevõtjatele suurema paindlikkuse,

võimaldades arvestada kliendi vajadustega viisil, mis ei too kaasa liigset koormust ega sea

ebaproportsionaalseid piiranguid sisearhitektuurile. See ei välista nõude vabatahtlikku

rakendamist kõikides teeninduskohtades.

Lõige 3 sätestab avatud ligipääsuga objekti kasutamiskõrguse, mis on üldjuhul 850–1200 mm,

kuid kui tegemist on teenindusletiga, peab vähemalt ühe osa kõrgus jääma vahemikku 800–900

mm. Sätte kohaselt peab kõrgema objekti ligipääsetavus olema tagatud infotehnoloogilise või

muu asjakohase lahenduse abil.

Kõrguse määramisel on arvestatud eelkõige lapse või ratastoolikasutaja vajadustega, kuid see

võtab arvesse ka klienditeenindaja tööergonoomikat, kui tegemist on teenindusleti või -kassaga.

Paindlikkuse võimaldamine kõrgema objekti ligipääsetavuse käsitlemisel annab võimaluse

alternatiivsete uuslahenduste (mobiilirakendused, reguleeritava kõrgusega terminalid ja

teenindusletid vms) kasutamiseks.

Lõige 4 sätestab, et avatud ligipääsuga objekti ees peab olema vaba horisontaalne liikumisruum,

mille vähim läbimõõt on 1500 mm. Tegemist on ratastoolikasutaja jaoks vajaliku

manööverduspinnaga, kuid ühtlasi tagab see piisava ruumi, et inimestel oleks võimalik

üksteisest takistusteta mööduda.

17 Majandus- ja kommunikatsiooniministri 28.11.2002 määrus nr 14 „Nõuded liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes“, https://www.riigiteataja.ee/akt/226420.

Lõige 5 sätestab vajaduse heliedastussüsteemi järele, kui teenindus- ja müügilett või kassa on

eraldatud helibarjääri tekitava pinnaga. Selleks, et kuulmislangusega inimesed oleksid sellest

võimalusest teavitatud ning oskaksid pöörduda õige klienditeenindaja poole, tuleb

helivõimendussüsteemi olemasolu tähistada nähtavale kohale paigaldatud piktogrammiga.

Tegemist on senise nõudega, mille sõnastust on eelnõus mõnevõrra ajakohastatud (näiteks

helivõimendussüsteem on asendatud heliedastussüsteemiga, kuulmispuue on asendatud

kuulmislangusega). Senisest sõnastusest on jäetud välja nõue teabe dubleerimisest teksti kujul

infoekraanil, kuna selle tagamine on osutunud keeruliseks ja teenuseosutaja seisukohalt

ebaproportsionaalseks.

Heliedastuseks kasutatakse elektromagnetvälja, infrapunaliidese või Bluetooth-tehnoloogia

abil töötavaid seadmeid. Elektromagnetilise induktsiooni põhimõttel töötavat

helivõimendussüsteemi tuntakse sageli silmusvõimendi nime all. Enamik kuuldeaparaate

suudavad vastu võtta selle süsteemi tekitatud elektromagnetilisi signaale, muutes need selgeks

heliks, mis ei sisalda taustamüra.

Lõike 6 kohaselt peab avalikus iseteenindusega riidehoius osa riidenagidest, riiulitest või

riidepuudest paiknema põrandast kuni 1200 mm kõrgusel. Asjakohasel juhul tuleb ligipääsetav

riidehoiuosa tähistada piktogrammiga.

Määruses nr 28 on riietehoius paiknevate riidepuude, nagide ja riiulite kõrgused määratud

avalikult kasutatava ruumi sisustuse ja seadmete all. Eelnõu koostajate hinnangul sobitub see

paremini paragrahvi, kus käsitletakse avatud ligipääsuga objekti nõudeid. Sätte sõnastust on

ajakohastatud ning see kohaldub vaid nendele riietehoidudele, kus puudub teenindaja.

Säte on suunatud eelkõige ratastoolikasutajatele, kuid puudutab kõiki, sealhulgas lapsi ja eakaid

inimesi. Tähistuse paigaldamine on asjakohane, kui sätte nõuetele ei vasta kogu riietehoid, vaid

üks kindel osa sellest. See aitab ratastoolikasutajal lihtsamini üles leida tema jaoks kohandatud

riietehoiuosa.

Paragrahvis 8 sätestatakse nõuded avalikus kasutuses oleva lifti ja invatõstuki kohta.

Eelnõu sõnastust on oluliselt täiendatud võrreldes kehtiva määruse sõnastusega, mis viitab

standardile EVS-EN 81-7018 ning sätestab nõuded kuulmispuudega inimese erivajadusest

lähtudes (helivõimendussüsteemile, visuaalsele väljundile häireolukorra puhul). Selguse

huvides on määruses loetletud nõuded, mis võtavad arvesse ka muid erivajadusi.

Lõikes 1 sätestatakse nõue, et lift peab olema ligipääsetav sissepääsu tasapinnal ning kõikidel

korrustel, sealhulgas sissepääsutasandist madalamatel korrustel. Nõude eesmärk on tagada

hoonete ligipääsetavus kõikidele isikutele, sealhulgas liikumispuudega inimestele. Kui korteri

juurde on nähtud ette keldrikorrusel paiknev hoiuruum või koht maa-aluses garaažis, peab see

olema liftiga ligipääsetav. Sama kehtib näiteks parklatele, mis paiknevad mitteelamu

keldrikorrusel.

Lõige 2 sätestab lifti ukse valgusava laiuse ja ukse ees oleva vaba põrandapinna mõõtmed. Lifti

ukseava laius vähemalt 900 mm tagab piisava ruumi ratastoolide ja muude liikumisvahendite

jaoks, võimaldades nendega takistusteta liftist sisse ja välja liikuda. Selline laius vastab

universaalse disaini põhimõtetele, mille eesmärk on tagada hoonete ja nende teenuste

kasutamiseks võrdsed võimalused kõikidele kasutajatele.

18 EVS-EN 81-70: Liftide valmistamise ja paigaldamise ohutuseeskirjad. Inimeste ja kauba transpordi liftide eriotstarbelised rakendused. Osa 70: Inimeste, kaasa arvatud puuetega inimeste ligipääs liftidele.

Vaba horisontaalne põrandapind lifti ukse ees mõõtmetega vähemalt 1500 x 1500 mm on vajalik

lapsevankri, ratastooli või muu liikumisvahendi kasutajale, et oleks piisavalt ruumi

manööverdamiseks enne lifti sisenemist ja pärast väljumist. Samuti aitab see tagada piisava

ruumi hoone teistele kasutajatele, kes liftist väljuvad või sealt mööduvad.

Lõikes 3 sätestatakse lifti sisemõõdud. Minimaalsed sisemõõdud 1100 x 1400 mm (laius x

pikkus) on vajalikud, et lapsevankri või ratastooli kasutajatel oleks lifti kasutamiseks piisavalt

ruumi. Sellised mõõdud tagavad ka teiste hoone kasutajate ohutu ja mugava liikumise,

võimaldades korraga kasutada lifti rohkem kui ühel inimesel.

Lõikes 4 täpsustatakse nõudeid lifti juhtpaneeli ja lifti kasutamisega seotud lisaseadmetele.

Juhtpaneeli sõrmistiku ja lisaseadme kasutuskõrgus peab jääma vahemikku 850–1200 mm, mis

võimaldab neid kasutada nii lastel kui ka ratastoolikasutajatel. See tähendab, et alumine

liftinupp ei tohi olla madalamal kui 850 mm ja ülemine liftinupp ei tohi olla kõrgemal kui 1200

mm. Kõik muud ligipääsetavad lisaseadmed peavad jääma samasse kõrguste vahemikku.

Sõrmistiku nupud ja lisaseadmed peavad olema taktiilsed ja varustatud punktkirjas infoga, mis

tagab nende kasutusvõimaluse nägemispuude korral. Lisaseadmetena mõeldakse näiteks

kaardilugejaid või läbipääsu validaatoreid, mida kohtab liftides kõige sagedamini. Kaardilugeja

on seade, mis loeb magnetkaarte, kiipkaarte või kontaktivabasid RFID-kaarte, validaator

kontrollib pileti kehtivust ja registreerib pileti kasutaja näiteks muuseumi külastamisel.

Lõikes 5 sätestatakse, et lift peab olema varustatud häälteavituse ja kuulmislangusega inimesele

sobiva heliedastussüsteemiga, mis peab olema tähistatud vastava piktogrammiga. Nõue aitab

nägemispuudega inimesel saada aru, millisel korrusel lift peatub. Piktogramm annab

kuulmispuudega inimestele visuaalse vihje, et liftis on saadaval tehnoloogia, mis aitab neil

selgelt kuulda süsteemi teateid, nagu korruste numbreid või hädaolukorras edastatavaid

sõnumeid. See aitab tagada, et kõik kasutajad saavad võrdse ligipääsu liftisüsteemi teabele ja

teenustele.

Lõike 6 kohaselt peab liftis olema hädakutsungi nupp ja nägemismeele abil tajutav teavitus,

mis edastab infot häireolukorras kutsungi aktiveerumisest, kutsungile vastamisest ja

tegevustest.

Sätte eesmärk on tagada lifti kasutajate ohutus ja selge kommunikatsioon häireolukorras.

Hädakutsungi nupp võimaldab hädaolukorras teavitada hoone haldurit või päästeteenistust ning

tagab, et inimesi saab vajaduse korral kiiresti aidata, näiteks juhul, kui lift läheb rikki või tekib

liftis ohtlik olukord. Lisaks on sätestatud nägemismeele abil tajutava teavituse kohustus, mis

annab kasutajale selge märguande, et hädakutsung on edukalt aktiveeritud ja sellele on vastatud.

Visuaalsed ehk nägemismeelele tajutavad signaalid on olulised kuulmispuudega inimesele, kes

ei pruugi tajuda tavalist helilist vastust. Visuaalne teavitus süsteemi olekust annab kasutajale

kindlustunde, et sündmusele on reageeritud. Enamasti edastatakse visuaalseid signaale

valgustulukeste või näiteks LED-ekraanil kuvatavate tingmärkidega. Olenevalt lifti tootjast ja

tüübist võib lahendusi olla väga erinevaid, kuid kõik need peavad andma selgelt märku kutsungi

aktiveerimisest, kutsungi vastuvõtmisest ja sellest, kas kutsungile on järgnenud ka vastuvõtja

mingi tegevus ehk kas inimene saab oodata abi.

Lõikes 7 sätestatakse, et liftis peavad olema nähtaval kohal hooldusteenuse osutaja

kontaktandmed, et inimesed saaksid kiiresti ja lihtsalt helistada lifti hooldusteenuse osutajale,

et saada abi või teavitada probleemist. Kontaktandmetest on abi ka juhul, kui lifti kasutajad

vajavad informatsiooni lifti hooldus- või remonditööde kohta.

Lõikes 8 täpsustatakse, et lõigetes 1–7 kirjeldatud nõuded ei kohaldu invatõstukile. Lõikes

sätestatakse nõue invatõstuki kandevõimele, kui eri tasapindade vahel on lifti asemel kasutusel

invatõstuk või muu paikne lahendus. Sätte kohaselt peab sellise lahenduse kasutamisel olema

kandevõime vähemalt 300 kg.

Invatõstuk on mõeldud liikumispuudega inimestele ja ratastoolikasutajatele lühemate

vahemaade läbimiseks vertikaalselt või kalde all. Need on lihtsama konstruktsiooniga, piiratud

liikumiskiirusega ning mõeldud spetsiifiliste ja ehitise eripära arvestavate

ligipääsetavusprobleemide lahendamiseks. Euroopa Liidu tasandil käsitlevad lifte ja

invatõstukeid erinevad õigusaktid ja standardid. Invatõstukitele kohaldatakse üldisemaid

masinaohutuse nõudeid, mida reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv

2006/42/EÜ19 liikumispuudega inimestele mõeldud vertikaalsete tõsteplatvormide kohta leiab

täpsemad juhised EL-i standardist EVS-EN 81-41:2010. 20

Määruses nr 28 on platvormlifti nõuet käsitletud hoonesisese liikumistee nõuete juures, kuid

eelnõus on nõue toodud lifti nõudeid käsitlevasse paragrahvi, kajastades seda muudatust ka

paragrahvi pealkirjas. Läbivalt on otsustatud eelnõus kasutada invatõstuki mõistet, kuna

platvormliftil võib olla väga palju muid funktsioone, näiteks olla kasutusel kaupade

transportimiseks. Samas ei välista määruse sõnastus ka platvormlifti kui ühe paikse lahenduse

kasutamise võimalust.

Määruse nr 28 kohaselt on platvormlifti kandevõime vähemalt 220 kg, siis eelnõu kohaselt peab

invatõstuki kandevõime olema vähemalt 300 kg. Lähtutud on puudega inimeste

organisatsioonidelt saadud infost, et korraliku varustusastmega elektriline ratastool võib koos

kasutajaga kaaluda 300 kg või rohkem, mistõttu väiksema kandevõimega invatõstukite puhul

on esinenud probleeme nende kasutamisel.

Paragrahvis 9 sätestatakse nõuded kaldtee kohta.

Lõikes 1 täpsustatakse, et kaldtee ehk panduse all mõistetakse hoone sees kasutatavat, samuti

hoonesse sissepääsuks vajalikku ühendusteed eri tasapindade vahel. Kaldteena ei käsitleta

juurdepääsuteed, mille nõuded on reguleeritud paragrahvis 6. Määruses nr 28 on kasutatud

terminit „pandus“, kuid eelnõus on otsustatud eelistada eesti keelele omasemat ja paremini

mõistetavat terminit „kaldtee“, mis väljendab täpsemalt selle funktsiooni. Sujuva ülemineku

huvides on mõlemad terminid esimeses lõikes mainitud. Kaldtee võimaldab mugavat liikumist

näiteks ratastooli või lapsevankriga kohtades, kus lifti või invatõstuki kasutamine oleks

keeruline või ebamõistlik.

Lõikes 2 sätestatakse, et kaldtee pikikalle võib olla kuni 8 protsenti. Määruses nr 28 on kolm

piirväärtust kaldtee pikikalde kohta:

- kuni 5 protsenti (puudusid nõuded käsipuudele, puhkemademetele ja kontrastsele tähistusele,

kuid oli nõue äärisele);

- kuni 6 protsenti (kõik nõuded pidid olema täidetud, välja arvatud äärise nõue);

- kuni 10 protsenti (kui ehitise iseärasuste tõttu ei olnud võimalik järgida 6-protsendilise

pikikalde nõuet).

On aga ilmnenud, et väikeste eksimuste tõttu ehitustöös on kaldtee tegelik pikikalle sageli

suurem kui projektis ette nähtud 5 või 6 protsenti. Lisaks ei ole mõistlik näha nõuetes ette

19 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/42/EÜ, mis käsitleb masinaid ja millega muudetakse direktiivi 95/16/EÜ (ELT L 157, 09.06.2006, lk 24–86). 20 EVS-EN 81-41:2010 Liftide valmistamise ja paigaldamise ohutuseeskirjad. Inimeste ja kaupade transportimiseks mõeldud eriotstarbelised liftid. Osa 41: Liikumispuudega inimestele mõeldud vertikaalsed tõsteplatvormid.

põhimõttelist erinevust kuni 5-protsendilisele ja kuni 6-protsendisele pikikaldele, kuna viie- ja

kuueprotsendilise tõusu vahe on vaid 10 mm ühe meetri kohta. Samuti ei ole määruses nr 28 ja

selle seletuskirjas täpsustatud, millistel juhtudel ehitise iseärasused lubavad kalduda kõrvale 6

protsendi nõudest ning rajada kaldteid kuni 10-protsendilise pikikaldega. Pigem tuleks uute

ehitiste puhul selliseid iseärasusi vältida.

Eelnõus on süsteemi lihtsuse ja selguse huvides lähtutud kahest piirväärtusest:

- kuni 5 protsenti (kehtivad senised lihtsustatud nõuded);

- 5 kuni 8 protsenti (maksimaalne lubatud kalle, millele kehtivad rangemad nõuded).

Kui ümberehitatava hoone puhul ei ole võimalik jääda lubatud maksimaalse pikikalde

piiridesse, saab olukorda käsitada erandina § 3 lõike 3 järgi (kehtib põhjendamise nõue). Uute

ehitiste puhul ei ole lubatud projekteerida kaldteid, mille pikikalle ületab 8 protsenti.

Lõikes 3 sätestatakse kaldtee, mille pikikalle ületab 5 protsenti, puhkemademe pikkuse nõuded.

Puhkemademe eesmärk on tagada liikumise mugavus ja turvalisus kaldteedel, kus liikumine

nõuab suuremat füüsilist pingutust, eriti ratastoolikasutajatele ja liikumispuudega isikutele.

Nõude kohaselt tuleb lisada puhkemade iga kuni 6000 mm pikkuse teelõigu järel, arvestades

järgmiseid tingimusi:

- sirge kaldtee puhul peab mademe pikkus olema vähemalt 1500 mm;

- keerdkaldtee puhul peab mademe pikkus olema vähemalt 2000 mm. Selle pikkust mõõdetakse

keerdkaldtee siseküljelt.

Lisaks peab keerdkaldtee puhul tagama, et mademel oleks ratastooli jaoks piisavalt ruumi ringi

keerata. Piisavaks loetakse 1500 mm suurust vaba pöörde läbimõõtu. See võib osutuda

vajalikuks, kui ratastoolikasutaja väsib ning soovib tuldud teed tagasi minna. Vaba pöörde

läbimõõduna mõistetakse ringi diameetrit. Termin on toodud üle kehtivast õigusaktist ning on

sektoris aktiivselt käibele võetud.

Lõike 4 kohaselt peab kaldtee olema kõva ja mittelibiseva pealispinnaga, mis aitab suurendada

kaldtee kasutamise ohutust. Lisaks sätestatakse, et kaldtee külgnemisel hoonega peavad kaldtee

kohalt olema ära juhitud katuselt tulevad sademed. Sellel on mitu eesmärki, esiteks vähendab

see ohtu libeduse tekkeks, teiseks parandab kaldtee kasutusmugavust ning lisaks välistab ka

võimaluse, et katuselt võib kaldteel viibivale inimesele kukkuda peale lund või jääd.

Lõikes 5 sätestatakse nõuded kaldtee ees olevale horisontaalsele tasapinnale ja selle

ühenduskohale kaldteega. Sätte kohaselt peab vaba pinna suurus olema kogu kaldtee laiuses ja

pikkusega vähemalt 1500 mm. Ühenduskoht, mis seob kaldteed tasapinnalise teeosaga, peab

olema sujuva üleminekuga.

Sujuva ülemineku all tuleb mõista seda, et puudub kaldtee kasutamist takistav kõrguste vahe

või on see nii väike, et ei takista ratastooli või rulaatoriga liikumist. Nõue suurendab kõigi

liikumisabivahendiga liikujate ohutust kaldtee kasutamisel.

Lõige 6 sätestab lisanõude metallrestist pinnaga kaldteele, mille restiava suurus peab olema

valitud selliselt, et see ei takista kaldteel liikumist või liikumisabivahendi kasutamist. Sätte

eesmärk on tagada, et restiavast ei läheks läbi erinevad liikumisabivahendid, näiteks kepid ja

kargud, samuti lapsevankri, ratastooli või rulaatori rattad.

Lõige 7 sätestab, et kaldtee laius peab olema vähemalt 1100 mm, et tagada kaldtee mugav

kasutamine nii laiema lapsevankri (näiteks kaksikute vankri) kui ratastooliga.

Lõige 8 annab juhised taktiilse tähistuse paigutamiseks enne kaldteed. Kui määruses nr 28

puuduvad otsesed juhised taktiilsuse kasutamiseks kaldteede puhul, siis eelnõu kohaselt peab

taktiilne hoiatav tähistus paiknema 300–400 mm enne kaldtee laskuvat osa. See hoiatus on

suunatud nägemispuudega inimesele, kes saab oma liikumist kohandada enne kaldteele

astumist. Mõningane distants enne laskuvat osa annab võimaluse reageerimiseks. Taktiilne

hoiatus ei saa olla paigaldatud vahetult laskumise ette, kuna reageerimisaeg jääb sellisel juhul

liiga lühikeseks. Kaldtee tõusu ees kriitiline vajadus taktiilse hoiatusriba paigaldamiseks

puudub ning see võib mõningal määral takistada ka ratastoolikasutajat tõusule minnes. Seetõttu

on eelnõu koostamisel jäädud kompromisslahenduse juurde, kus nõutakse taktiilset hoiatust

enne laskumist, kuid mitte enne tõusu. Kui kasutatakse kontrastset taktiilset tähistust, loetakse

täidetuks eelnõukohase määruse § 5 lõike 4 visuaalse kontrastsuse nõue. Selle mõte on vältida

olukorda, kus lisaks kontrastsele taktiilsusele on vaja kaldtee enne laskumist tähistada ka

kontrastse vöödiga.

Lõikes 9 sätestatakse nõuded teisaldatavale kaldteele. Üldjuhul ei ole teisaldatava kaldtee

kasutamine soovitatav, kuid vajadus võib ilmneda näiteks vanemate hoonete, sealhulgas

mälestistele ligipääsu tagamisel, kui puudub võimalus paikse kaldtee paigaldamiseks või

ehitamiseks. Kuna teisaldatava kaldtee iseseisev paigaldamine ei ole paljudele kasutajatele

võimetekohane, tuleb tagada võimalus abi kutsumiseks. Nähtaval kohal peab olema

fonosüsteem, kutsunginupp või infotahvel telefoninumbriga, et igal abivajajal oleks võimalik

pöörduda näiteks hoone administraatori või turvatöötaja poole, kes vastutab kaldtee

paigaldamise eest.

Nähtavale kohale võib paigutada kaldtee paigaldamise kasutusjuhendi. Juhend siiski ei asenda

fonosüsteemi, kutsunginupu või telefoninumbriga infotahvli paigaldamise kohustust, vaid loob

ühe lisavõimaluse kaldtee ise paigaldada, kui kaldtee asub kergesti ligipääsetavas kohas ning

selle paigaldamine on abivahendi kasutajale või tema saatjale jõukohane.

Säte määrab ka kaldtee minimaalse kandevõime, mis peab olema vähemalt 300 kg. Sellega

tagatakse, et kaldteed saab kasutada ka nüüdisaegse elektrilise ratastooliga, mis kaalub

tavalisest ratastoolist märgatavalt enam.

Paragrahvis 10 sätestatakse nõuded trepi kohta.

Lõikes 1 defineeritakse trepi mõiste määruse tähenduses. Selle kohaselt käsitatakse trepina

kolme või enama astmega tõusu. Kolm astet eristavad trepina käsitatavat tõusu selgelt muudest

käiguteele jäävatest astmetest. Kolme ja enama astmega trepid nõuavad suuremat ohutust,

sealhulgas käsipuude paigaldamist. Nõuded trepi ja kuni kahe astmega tõusu (takistuse)

visuaalse märgistamise kohta on sätestatud eelnõukohase määruse § 5 lõikes 4.

Lõikes 2 sätestatakse nõuded trepiastme pinnakatte ja profiili kohta. Sätte kohaselt peab aste

olema tasase ja libisemiskindla pinnakattega, läbipaistmatust materjalist ja profiililt täisnurkne.

Libisemiskindlaks pinnakatteks loetakse näiteks loomult karedat pinda, nagu betoon, kivi või

spetsiaalsed libisemiskindlad plaatmaterjalid. Kasutada võib ka spetsiaalse tekstuuriga katteid

või libisemisvastast teipi.

Trepiastme läbipaistvuse käsitlemine on oluline peamiselt ohutuse, aga ka kasutusmugavuse

seisukohalt. Läbipaistvad astmed võivad tekitada tajuhäireid, eriti halbades valgustingimustes,

kuna trepi kasutaja ei pruugi tajuda, kus on trepi algus ja lõpp. Lisaks võivad läbipaistvad

astmed tekitada psühholoogilist ebamugavustunnet ja hirmu kõrguse ees, mistõttu mõned

inimesed ei saa läbipaistvat treppi kasutada. Samuti on läbipaistvad materjalid omadustelt

libedamad kui tekstuursed või töödeldud pinnad. Teatud juhtudel võivad läbipaistvad

trepiastmed põhjustada ka privaatsusprobleeme.

Täisnurkse profiili rõhutamine on samuti seotud turvalisusega. Täisnurkne aste eeldab, et

astmel puuduvad eenduvad ninad ning trepiaste koosneb nii horisontaalsest kui ka vertikaalsest

osast. Eenduv astmenina võib põhjustada kinganinaga selle taha takerdumist ning varvaslaua

puudumisel võivad astmete vahelt läbi vajuda kepid või kargud. Ümara servaga astme puhul on

jala toetuspunkt väiksem ning jalg võib astme peal kergemini libiseda, põhjustades kukkumist.

Lõikes 3 sätestatakse astme laiuse (sügavuse) ja kõrguse nõuded hoonesisesele ja kaetud

(katustatud) hoonevälisele trepile. Sätte kohaselt peab astme laius olema vähemalt 270 mm ja

kõrgus kuni 160 mm.

Hea tavana kinnistunud trepivalemi (L + 2K = 60…64 cm; L – K > 12 cm) kohaselt oleks

soovituslik astme laius 160 mm kõrguse astme puhul mõnevõrra suurem (ligikaudu 310 mm),

kuid arvestades mõju ehitusmaksumusele (laiemad astmed eeldavad suuremaid trepikodasid),

on jäädud määruses nr 28 sätestatud mõõtude juurde. Astme kõrgus üle 160 mm ei ole lubatud,

kuna sellise trepi kasutamine võib lastele ja eakatele inimestele käia üle jõu või olla isegi ohtlik.

Seega tuleb uute ehitiste puhul trepikodade projekteerimisel arvestada nimetatud

piirväärtustega ning valida trepikoja mõõdud sellised, et nõuetele vastav trepp sinna ära mahub.

Lõikes 4 sätestatakse katmata välistrepi astme laius ja kõrgus. Sätte kohaselt peab katmata

välistrepi aste olema vähemalt 400 mm lai ja kuni 130 mm kõrge. Kuna välistrepid võivad

äärmuslikes ilmastikutingimustes (nt vihm, lumi, jää) olla libedamad, tagab laiem ja madalam

aste parema tasakaalu ning aitab vältida libisemist ja kukkumist.

Lõikes 5 täpsustatakse keerdtrepi astme laiuse nõudeid. Sätte kohaselt peab keerdtrepi astme

laius vastama lõigetes 3 ja 4 sätestatud miinimumnõuetele vähemalt astme keskosas. Kui

keerdtrepi laius ületab 1200 mm, tuleb nõutav astme laius tagada kuni 900 mm kaugusel astme

siseservast.

Keerdtrepid nõuavad ligipääsetavuse seisukohast suuremat tähelepanu, kuna nende siseserva

pool muutuvad astmed kitsamaks. Seetõttu on mõistlik astme laiuse määramisel lähtuda

inimese eeldatavast liikumisteekonnast ehk sammujoonest. Kitsama keerdtrepi puhul asub

sammujoon ligikaudu astme keskosas, samas kui laiema keerdtrepi puhul nihkub see astme

siseservast kaugemale. Säte aitab tagada trepi kasutusohutuse, täpsustades nõuded astme

laiusele vastavalt eeldatavale liikumisteekonnale.

Lõikes 6 täpsustatakse taktiilse hoiatava tähistuse nõudeid ohutuse tagamiseks trepil. Selle

kohaselt peab taktiilne tähistus paiknema 300–400 mm enne trepi tõusu algust ja lõppu,

hoiatades nägemispuudega inimest varakult enne trepini jõudmist. Kui taktiilne tähistus

paigaldada vahetult astmetõusu ette, ei pruugi nägemispuudega inimesele jääda piisavalt aega

reageerimiseks, põhjustades sellega ohtlikke olukordi või traumadega lõppevaid õnnetusi. Kui

kasutatakse kontrastset taktiilset tähistust, loetakse täidetuks § 5 lõike 4 visuaalse kontrastsuse

nõue. Selle mõte on vältida olukorda, kus lisaks kontrastsele taktiilsusele on vaja esimene ja

viimane aste tähistada ka kontrastse vöödiga.

Lõikes 7 täpsustatakse, et selles paragrahvis sätestatud nõudeid ei kohaldata korteris paiknevale

trepile. Korterisiseste treppide puhul eeldatakse, et koduomanikul on õigus ise valida endale

sobiv trepilahendus, arvestades nii sisekujunduslikke eelistusi kui ka isiklikke vajadusi. Kuna

trepi kasutajad on teadlikud trepi eripäradest, ei ole avalikus kasutuses olevate treppidega

sarnaste nõuete kehtestamine siin põhjendatud.

Paragrahvis 11 sätestatakse trepi ja kaldtee käsipuu ning piirete nõuded.

Lõike 1 kohaselt peab käsipuu olema trepi või enam kui 5-protsendilise pikikaldega kaldtee

mõlemal poolel ja selle kasutamine peab olema tagatud kogu pikkuses, sealhulgas trepi või

kaldtee puhkemademel.

Säte ei luba käsipuud kasutada ainult ühel poolel, kuna üldjuhul tuleb trepil või kaldteel tagada

liiklus mõlemas suunas. Samuti võib esineda olukordi, kus inimene ei saa (füüsilise puude tõttu)

käsipuud kasutada, kui see asub ainult ühel poolel. Väga laiade treppide korral võib kaaluda

käsipuu lisamist trepi keskteljele.

Ohutuse tagamiseks ei tohi käsipuus olla katkestusi ning käsipuu kasutamist ei tohi takistada

kõrvalised esemed, näiteks trepile või puhkemademele asetatud lillepotid, mööbel vms.

Katkestused on lubatud üksnes sellistel juhtudel, kui trepi või kaldtee puhkemademele jäävad

näiteks uksed.

Lõikes 2 täpsustatakse piirde nõudeid. Sätte kohaselt peab trepi ja enam kui 5-protsendilise

pikikaldega kaldtee lahtises küljes olema kukkumist tõkestav piire, kui see on vajalik ohutuse

tagamiseks. Piire tuleb paigaldada trepi või kaldtee lahtisesse külge juhul, kui eksisteerib oht,

et inimene, näiteks laps, võib kukkuda üle ääre. Allakukkumise oht puudub, kui trepp või

kaldtee ei paikne ümbritsevast pinnast kõrgemal. Ohutuse nõuetele vastavuse hindamisel tuleb

lähtuda ehitusseadustikus sätestatud heast tavast, sealhulgas võib lähtuda standarditest või

juhenditest.

Lõikes 3 sätestatakse, et piirde vertikaalsete pulkade vahekaugus võib olla kuni 110 mm. Nõue

on seotud ohutusega ning takistab piirde pulkade vahelt kukkumist või pulkade vahele kinni

jäämist.

Lõikes 4 sätestatakse, et kuni 5-protsendilise pikikaldega kaldtee avatud küljele peavad olema

paigaldatud vähemalt 50 mm kõrgused äärised. Kuna väikese pikikaldega kaldteele ei pea

paigaldama käsipuid, aitab ääris tagada, et lapsevankri, ratastooli või rulaatoriga ei oleks

võimalik veereda üle serva. Optimaalseks heaks lahenduseks saab üldjuhul pidada äärist, mille

kõrgus on 50–70 mm. Ülemise serva kõrgust ei reguleerida, sest see võib vajaduse korral olla

ka kõrgem.

Lõikes 5 sätestatakse, et käsipuu kõrgus kaldtee pinnast või astme esiservast mõõdetuna on 900

mm ning see asub seinast või piirdest vähemalt 45 mm kaugusel. Tegemist on üldlevinud

standardkõrgusega täiskasvanud inimese jaoks. Normikohane ei ole käsipuu paigaldamine

näiteks piirde kohale, kui sellega ületatakse käsipuu lubatud kõrgust. Samuti ei tohi käsipuu

paikneda seinale liiga lähedal, mis võib takistada käsipuu kasutamist.

Lõikes 6 täpsustatakse, millisel juhul tuleb paigaldada madalamale kõrgusele dubleeriv

käsipuu. Sätte kohaselt peab dubleeriv käsipuu paiknema 600–700 mm kõrgusel ning see on

nõutav korterelamutes (välja arvatud korterites) ning meelahutus-, haridus-, tervishoiu- ja

muudes avalikes hoonetes. Teistes ehitistes tuleb dubleeriv käsipuu paigaldada trepile või

kaldteele, kui seda kasutatakse ligipääsuks ehitisele või ehitise osale, milles osutatakse teenust

lastele, eakatele või puudega inimestele.

Dubleeriva käsipuuna mõeldakse käsipuud, mis paigutatakse lõikes 5 märgitud käsipuust 200–

300 mm allapoole. Sätte mõte on tagada kõigile kasutajatele võrdsed võimalused ehitise

kasutamiseks, kuid annab leevenduse nende ehitiste projekteerimisel, mida üldjuhul lapsed või

eakad inimesed ei kasuta. Kui rajatud hoone puhul (näiteks rendipinna rajamisel) on teada, et

ehitise funktsioon ja kasutajate ring võib tulevikus (korduvalt) muutuda, tuleks pigem eelistada

dubleerivate käsipuude paigaldamist. See võimaldab multifunktsionaalsena projekteeritud

ehitise kasutusotstarvet hiljem kergemini muuta ega nõua hoone omanikult või rentnikult

lisatöid või kõigi käsipuude väljavahetamist.

Lõige 7 seab tingimused käsipuu otste pikkusele ja vormistamisele. Sätte kohaselt peab käsipuu

ulatuma mõlemas suunas üle kaldtee kaldeosa ning üle trepi esimese ja viimase astme tõusu

üldjuhul vähemalt 200 mm.

Määruses nr 28 on käsipuude üleulatuseks kehtestatud 300–400 mm ning kuni 2015. aastani

kehtis üleulatuse nõue 400–500 mm. Kuna liiga pikad käsipuud võivad olla pigem ohtlikud, kui

need jäävad ette ristisuunalisele käiguteele, on eelnõus tehtud mööndusi käsipuu pikkuse kohta.

Kui käsipuu aga lõppeb astmetõusu kohal, on trepi kasutamine ohtlik nii eakatele, lastele kui

ka puudega inimestele, kes peavad saama käsipuust haarata enne trepile tõusmist või trepile

laskumist. Kuigi sätte sõnastus on paindlik, sest kasutab sõna „üldjuhul“, see tähendab, et lühem

võib käsipuu olla üksnes juhul, kui on kasutatud muid paindlikke lahendusi ohutuse tagamiseks,

näiteks on käsipuu ots pööratud küljele, et see ei jääks ette evakuatsiooniteele. Uute hoonete

trepilahenduste puhul tuleb näha ette piisav ruum käsipuudele.

Lõikes sätestatakse ka nõue, et käsipuu otsad peavad takerdumise vältimiseks olema ühendatud

põranda, tugiposti, seina või teise käsipuuga. Oluline on välistada esileturritavad käsipuu otsad,

mille taha võib takerduda nii riiete, käekottide või liikumist toetavate abivahenditega. Käsipuu

otste ühendusvõimalusi on mitmeid ning sobiv lahendus tuleb valida vastavalt olukorrale. Kui

määrus nr 28 näeb ette ainult võimaluse ühendada käsipuu ots põranda või teise käsipuuga, siis

eelnõu lubab paindlikkust.

Lõikes 8 sätestatakse käsipuu profiilid ja mõõdud. Sätte kohaselt võib käsipuu olla ümara

profiiliga, mille läbimõõt jääb vahemikku 30–40 mm, või ristkülikukujulise profiiliga, mille

laius on 25–30 mm. Määruses nr 28 on ka nõue ümbermõõdule (120–180 mm), kuid uudsete

sisekujunduslahenduste võimaldamiseks on sellisest piirangust loobutud. Profiilide mõõdud on

valitud selle järgi, et iga kasutaja saaks käsipuust mugavalt kinni haarata.

Lõikes 9 täpsustatakse, et selles paragrahvis sätestatud nõuded ei kohaldu korteris paikneva

trepi ja kaldtee käsipuule ning piirdele. Korterisiseste treppide puhul eeldatakse, et

koduomanikul on õigus ise valida endale sobiv trepilahendus, arvestades nii sisekujunduslikke

eelistusi kui ka isiklikke vajadusi, sealhulgas käsipuude ja piirete osas. Kuna trepi kasutajad on

teadlikud trepi eripäradest, ei ole avalikus kasutuses olevate treppidega sarnaste nõuete

kehtestamine siin põhjendatud.

Paragrahvis 12 sätestatakse nõuded evakuatsioonitee kohta.

Lõikes 1 sätestatakse, et kõik määrusest tulenevad nõuded kehtivad ka evakuatsiooniteel

paiknevale käiguteele, uksele, trepile, kaldteele ja käsipuule niivõrd, kuivõrd need ei ole

vastuolus muude õigusaktide nõuetega.

Järelevalves tuleb sageli ette, et evakuatsioonitreppide astmed on liiga kitsad, kõrged ja

markeerimata, piirded ja käsipuud ei vasta nõuetele, koridorid on halvasti valgustatud jne. See

teeb treppide kasutamise ohtlikuks väheste füüsiliste võimetega kasutajarühmadele, näiteks

eakatele, lastele ja erivajadusega inimestele. Ligipääsetavad evakuatsiooniteed peavad

võimaldama hoonest kiiresti ja ohutult hädaolukorras väljuda. Kui uksed käivad raskelt või

trepil puuduvad käsipuud, võivad need paanika tekkides viia soovimatute tagajärgedeni. Kui

hoonele on paigaldatud väliseid evakuatsioonitreppe, peavad ka need olema kergesti

ligipääsetavad ja turvaliselt kasutatavad. Näiteks ei tohi nende leidmine ja kasutamine olla

takistatud mööbli, lillepottide või muude uste ette kuhjatud asjadega.

Eelnõu tekst jätab võimaluse kohaldada määrust osas, mis ei ole vastuolus muude õigusaktide

nõuetega. Selle all mõeldakse eelkõige tuleohutuse tagamise nõudeid, sh siseministri

30.03.2017. a määrusega nr 17 kehtestatud „Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded“21.

Lõikes 2 täpsustatakse nõudeid spetsiaalsele evakuatsiooniteele, mis on ette nähtud liikumis-

või nägemispuudega inimesele. Sätte kohaselt peab sellise evakuatsioonitee tähistus vastama

kasutajate vajadustele.

Eeldatakse, et liikumispuudega inimese evakuatsioonitee on tähistatud rahvusvahelise

piktogrammiga, millel on kujutatud ratastooli. Abi on taktiilsetest korruseplaanidest, kuhu on

kantud evakuatsioonitreppide asukohad, ja punktkirjas evakuatsioonijuhenditest hoone

sissepääsul või infolaua läheduses.

Lõikes 3 pööratakse tähelepanu spetsiaalsetele abivahenditele, näiteks invatõstukitele või

teisaldatavatele kaldteedele. Sätte kohaselt peavad need olema kergesti leitavad ja takistusteta

kasutatavad. Sätte mõte on tagada, et ohuolukorras suudab inimene iseseisvalt kasutada

evakuatsiooniks mõeldud invatõstukit või muud abivahendit, kui kõrvalist abi ei ole läheduses.

Seetõttu peab tõstuki juhtpaneel või juhtimispult asuma kättesaadaval kõrgusel ning tõstuk ei

tohi olla lukustatud. Kui tõstukile pealeminekuks on nähtud ette tasandus, peab see paikselt

asuma ettenähtud kohal. Nõuetekohane hooldus, näiteks regulaarne akude laadimine või

juhtimispuldi patareide vahetamine, aitab tagada seadme töökindluse ootamatuteks

olukordadeks. Kui evakuatsiooniks on vaja kasutada teisaldatavat kaldteed või relsse, peab

nende paigaldamine olema ka instrueerimata jõukohane. Asjakohastel juhtudel tuleks lisada

kergestimõistetavad juhendid, piktogrammid või viidad, mis lihtsustavad abivahendite leidmist

ja kasutamist.

Paragrahvis 13 sätestatakse nõuded fonosüsteemi kohta.

Lõike 1 kohaselt peab elamu ja teenuse pakkumisega seotud hoone või rajatis, mille sissepääs

on teenuse pakkumise ajal lukustatud, olema varustatud selle paragrahvi nõuetele vastava

fonosüsteemiga. Nõue kohaldub seega kõigile määruse kohaldamisalasse jäävatele elamutele,

aga ka kõigile teenuse osutamisega seotud mitteelamutele ja rajatistele. Sellised

teenuseosutajad võivad olla näiteks õigus-, notari- või arhitektuuribürood, ilusalongid,

perearstikeskused, aga ka lasteaiad või muud riigi või kohaliku omavalitsuse asutused, kus

külastaja või klient peab sissepääsul võtma teenusepakkujaga ühendust. Samuti kohaldub säte

näiteks parklatele või muudele sarnastele rajatistele. Fonolukku ei nõuta, kui sissepääs ei ole

teenuse osutamise ajal lukustatud (näiteks kaubanduskeskused, kauplused, terminalihooned,

raamatukogud, muuseumid, vaba ligipääsuga parklad jne).

Lõige 2 sätestab, et fonoluku kasutamiskõrgus on 850–1200 mm. Kõrguse määramisel on

arvestatud eelkõige lapse või ratastoolikasutaja vajadustega.

Lõike 3 kohaselt peab fonosüsteem olema varustatud kuulmislangusega inimesele sobiva

heliedastussüsteemiga. Enamasti on selleks silmusvõimendi või muu samaväärne lahendus,

mida on seletuskirjas käsitletud eespool. Samuti peab fonolukul olema nägemismeele abil

tajutav teavitus (visuaalne väljund), mis annab teada kutsungi aktiveerumisest, kutsungi

vastuvõtmisest ja ukse, värava või muu tõkke avanemisest. Visuaalsed signaalid on olulised

kuulmispuudega inimesele.

Lõike 4 kohaselt tuleb fonoluku nupud varustada visuaalse ja punktkirjas infoga, kui ehitises

pakutakse teenust. Visuaalse infona mõeldakse selle lõike kontekstis eelkõige kirjatähtedes

21 https://www.riigiteataja.ee/akt/123022021013?leiaKehtiv

teksti või numbreid, kuid nende asemel võib kasutada ka selgelt mõistetavaid sümboleid.

Punktkirjas info on oluline pimedale inimesele, et ta suudaks leida üles õige nupu ega peaks

vajutama nuppudele, mille adressaadis ta ei ole kindel.

Lõikes 5 sätestatakse, et lõige 4 ei kohaldu parkla sisse- ja väljapääsule, mis on korraldatud

fonosüsteemi abil. Eeldatakse, et parkla fonosüsteem ei pea olema varustatud ka visuaalse ja

punktkirjas infoga, vaid on ette nähtud eelkõige autojuhile kasutamiseks ühel kindlal eesmärgil.

3. PEATÜKK käsitleb hoonete ligipääsetavuse nõuded.

Paragrahvis 14 sätestatakse üldnõuded hoone kohta.

Lõikes 1 loetletakse nõuded, millele peab vastama vähemalt üks hoone avalikus kasutuses

olevatest sissepääsudest, sealhulgas korterelamu iga trepikoja uks. Avalikus kasutuses

sissepääsuna mõeldakse sissepääsu, mida saavad kasutada kõik inimesed. Need on näiteks

kaubanduskeskuste või ametiasutuste sissepääsud, samuti kortermajade sissepääsud, mis on

ühises kasutuses, sealhulgas ka kontrollitud ligipääsuga (näiteks fonolukuga varustatud)

sissepääsud.

Mitteeluhoone puhul ei ole mõistlik nõuda kõigi sissepääsude puhul loetelus sisalduvate

miinimumnõuete täitmist, kuid eeldatakse, et vähemalt üks peasissepääs peab allpool loetletud

kriteeriumidele igal juhul vastama. Korterelamu puhul ei piisa sellest, et nõuetele vastab üks

sissepääs, vaid seal peab olema nõuetekohane sissepääs tagatud igasse trepikotta.

1. Sissepääs peab asuma maapinna tasandil või peab sinna viima astmeteta tõus kaldtee või muu

samaväärse lahenduse abil. Sellega tagatakse hoonesse sissepääs näiteks lapsevankri, ratastooli

ning ratastel reisikohvriga.

2. Sissepääsu ees peab olema vaba horisontaalne tasapind, mille mõõdud on vähemalt 1500 x

1500 mm. Tegemist on standardmõõduga, mis on eelnõus läbivalt kasutusel ning tagab piisava

manööverdusvõimaluse igasugusele ratastoolile või lapsevankrile. Mõlemal juhul peab vältima

olukorda, kus ratastool või lapsevanker jääb ette avanevale uksele.

3. Sissepääs peab olema ilmastikuolude eest kaitstud varikatuse või muu samaväärse

lahendusega. Põhjendused on sarnased eelnõukohase määruse § 9 lõikes 4 sätestatuga:

varikatus vähendab ohtu libeduse tekkeks, parandab kasutusmugavust ning välistab võimaluse,

et katuselt võib kukkuda peale lund või jääd. Kuna on väga erinevaid sissepääsulahendusi, mis

ei vaja varikatust (näiteks asub sissepääs kaetud sisehoovis või jääb sissepääsu kohale eenduv

hooneosa), loetakse nõue täidetuks, kui lahendus täidab oma eesmärgi.

4. Tuulekoja pikkus peab avatud uste vahel olema vähemalt 1500 mm ja laius vähemalt 1200

mm. Kui uksed avanevad tuulekoja poole, tuleb tuulekoja pikkust suurendada, et tagada piisav

manööverdamisruum uste vahel lapsevankri või ratastooliga liikumisel. Üldjuhul ei eeldata, et

tuulekojas peab saama ümber pöörata, seetõttu on tuulekoja lubatud minimaalne laius 1200

mm, mitte 1500 mm.

5. Jalarest ei tohi takistada liikumist ega liikumisabivahendi kasutamist. See aitab tagada, et

jalaresti avade vahelt ei vajuks läbi liikumisabivahendid (näiteks kepid ja kargud) ega

abivahendite (ratastoolid, rulaatorid, lapsevankrid vms) rattad. Nõue kehtib ka jalaresti harjaste

kohta, mis vale paigalduse korral võivad liikumist takistada. Nõue ei kehti porimattide või

porivaipade kasutamisele (kuna need ei ole statsionaarselt ehitisse paigaldatud).

Lõike 2 kohaselt peab hoone sissepääsu ja avalikus kasutuses oleva siseruumi valgustus tagama

hoone kasutamise ohutuse. Määruse nr 28 kohaselt peab avalikult kasutatava ruumi valgustus

vastama puudega inimese erivajadusele. Nõue loeti täidetuks, kui valgustus vastas standardi

EVS-EN 12464-122 või samaväärsetele nõuetele. Viidatud standard sätestab valgustusnõuded

22 EVS-EN 12464-1:2021 Valgus ja valgustus. Töökohavalgustus. Osa 1: Sisetöökohad.

sisetöökohtadel, lähtudes normaalse või normaalseks korrigeeritud nägemisvõimega inimeste

nägemismugavusest ja nägemistöö sooritamisviisist. Määruse nr 28 sõnastus enamat ei

täpsustanud, viidates vaid seletuskirjas normi adressaatide sellekohasele huvile ja erivajadusi

käsitlevate nõuete tervikliku edastamise eesmärgile.

On mõistetav, et detailsete valgustusparameetrite sissetoomine ka eelnõukohasesse määrusesse

ei ole mõistlik ega proportsionaalne. Seetõttu sõnastab eelnõu põhimõtte, mida valgustuse

valikul järgida. Puudega inimese erivajaduse rõhutamise asemel lähtutakse sätte sõnastuses

eesmärgist, et ruum peab olema kõigi jaoks ohutu.

Lisaks üldise turvalise kasutamise põhimõtte järgimisele on hea valgustus vajalik eakatele ja

vaegnägijatele. Õige valgustus aitab esile tuua kontraste, ära tunda takistusi ja paremini tajuda

ümbritsevat keskkonda. See omakorda võimaldab nägemispuudega inimesel enamikes

situatsioonides iseseisvalt hakkama saada. Täpsemad nõuded valgustusele on seatud ehitus- või

tervisekaitsevaldkonda reguleerivates õigusaktides ja standardites.

Lõikes 3 sätestatakse uus ja väga oluline põhimõte, mille kohaselt eelnõukohase määruse

kohaldamisalasse jääva uue püstitatava elamu korteritest vähemalt 10 protsenti, kuid mitte

vähem kui üks korter, peavad vastama selles lõikes loetletud tingimustele.

Sätte aluseks on ligipääsetavuse rakkerühma lõpparuandes esitatud ettepanek, mille kohaselt

peab kortermaja korteritest 10 protsenti olema kasutatav või kohandatav erivajadusega inimese

liikumiseks. Sätte abil tuuakse aja jooksul kinnisvaraturule arvestatav hulk uusi kortereid, mis

on kerge vaevaga ligipääsetavaks kohandatavad. Ostjad saavad uut korterit otsides võimaluse

valida planeeringu, mis vastab kõige paremini nende füüsilistele võimetele või

tulevikuvajadustele. Ligipääsetavate korterite puhul on peamine arenduskulu seotud suurema

WC ja vannitoa ehitamise vajadusega. Ülejäänud korteri planeeringus tuleb arvestada piisava

manööverdusruumiga, mis tingimata ei eelda suurema ruumi vajadust võrreldes

mitteligipääsetava korteriga. Ühest küljest parandab selline nõue eakate ja erivajadusega

inimeste elukvaliteeti, teisest küljest võib eeldada, et selliseid kortereid hindavad ka suured

pered ja teised avarust väärtustavad koduomanikud.

Eeldatakse, et korter on sobiv liikumise erivajadusega inimesele, kui see täidab järgmised

tingimused:

1. korteri elu-, töö- ja magamistoas, köögis ning vähemalt ühes pesemis- ja tualettruumis peab

olema tagatud vaba pöörde läbimõõt vähemalt 1500 mm. Säte aitab tagada, et eluruumides on

võimalik liigelda nii tavalise kui ka elektrilise ratastooliga, vajaduse korral ka lapsevankri või

-käruga. Säte kohaldub vähemalt ühele pesemisruumile ja vähemalt ühele tualettruumile (või

vähemalt ühele pesemisvõimalusega tualettruumile), kuid ei reguleeri nende ruumide

põrandapinda;

2. pesu- ja tualettruumide tehnosüsteemide paigutus peab tagama, et ruum oleks kergesti

muudetav ligipääsetavaks kasutaja individuaalsete vajaduste järgi. Säte peab silmas eelkõige

võimalust vahetada välja tualetis paiknev tavapott invapoti vastu või paigaldada sellele käetoed,

paigaldada pesuruumi seinale käsipuud ja dušiiste või teha muid vajalikke kohandusi, mis

vastavad kasutaja individuaalsetele erivajadustele. Eelduseks on, et tualetipoti, kraanikausi või

muu sanitaartehnika või inventari asukoha valikul ning torude paigutamisel on projektis

arvestatud võimalusega, et sanitaartehnikat saab kergesti välja vahetada sobivama vastu.

Näiteks ei tohi WC-püstak asuda seinale liiga lähedal või kraanikausi asukoht takistada

ratastooli või rulaatori kasutamist, kui selline vajadus tekib. Kõiki ümberkorraldusi peaks

saama teha mõistlike kulutustega ega tohiks eeldada ukse asukoha muutmist, põrandate ja seinte

avamist, torustike ümberpaigutamist või muid sarnaseid töid;

3. korteri juurde kuuluvatesse abiruumidesse, samuti korteri juurde kuuluvale rõdule, lodžale

või terrassile peab olema tagatud võimalus paigaldada uksepaku tasandus või kaldtee. Määrus

ei eelda, et tasandused ja kaldteed on paigaldanud arendaja enne korteri üleandmist, kuid

projekteeritud lahendus peab looma eeltingimused kõigiks kohandusteks, kui korteri omanik

soovib need kasutusele võtta;

4. korteri sisekoridoride laius peab olema vähemalt 1000 mm. Tegemist on nõudega, millega

tagatakse minimaalne ruumi laius liikumise abivahendite kasutajatele.

Lõikes 4 täpsustatakse, et kui hoones puudub lift või muu samaväärne lahendus, peavad

lõikes 3 nimetatud korterid paiknema hoone esimesel korrusel. Majandus- ja taristuministri

02.07.2015.a määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“23 § 3 lõike 4 kohaselt peab

püstitatavas ehitises eluruumi ja hoonesse sissepääsu vahel olema tagatud ühendus lifti abil, kui

eluruum asub hoonesse sissepääsuga võrreldes neljandal korrusel või kõrgemal. Selle sättega

on juba kõigis uutes enam kui kolme korrusega elamutes ligipääs ülemistele korrustele tagatud.

Kolme korrusega kortermajas, kus lifti nõuet määrus nr 85 (eluruumile esitatavad nõuded) ei

sea, on võimalik tagada ligipääsetavus kuni 33% ulatuses (esimesel korrusel), kahe korrusega

kortermajas juba kuni 50% ulatuses. Seega on igal juhul võimalik saavutada eelnõukohase

määruse lõikes 4 esitatud nõue kavandada ligipääsetavuse nõuetele vastavaks 10 protsenti

korteritest.

Paragrahvis 15 sätestatakse nõuded hoonesisese liikumistee kohta.

Lõike 1 kohaselt peab hoonesisene avalikult kasutatav liikumistee vastama kahele tingimusele:

1) liikumistee peab olema tasase ja mittelibiseva pinnakattega. Pinnakate, näiteks parkett,

linoleum või põrandaplaat, ei tohi olla libe ega olla paigaldatud ebaühtlaste vahedega või

paikneda ebaühtlasel kõrgusel. Ka siseviimistluse valimisel võiks arvestada, et avalikult

kasutatava liikumistee omadused ei säili näiteks pinna katmisel libisevate väikeste vaipadega,

kuna seetõttu võib kaduda normis sätestatud ohutu liikumise tagamise põhimõte. Elamu puhul

on avalikult kasutatavad kõik liikumisteed, mis on avalikus kasutuses, mitte ainult need, mis on

seotud määruse § 14 lõikes 3 käsitletud korterite ligipääsetavusega, kuna avalikus kasutuses

olevatel liikumisteedel võivad liikuda kõik inimesed, sealhulgas erivajadusega inimesed;

2) kui mitteelamutes osutatakse teenust, peab üldalal paiknev liikumistee olema tähistatud enam

kui ühe meele abil tajutavate juhtteede, suunaviitade või teabega. Säte toob üldpõhimõtte

liikumisteede tähistamise kohta.

Sageli on hoonetes maha märgitud juhtteed, mis aitavad kasutajatel kergemini leida üles nende

jaoks vajalikud sihtpunktid. Taktiilsed ehk põrandapinnast kõrgemad juhtteed võimaldavad ka

nägemispuudega inimestel turvaliselt ja mugavalt hoones liikuda. Taktiilsed juhtteed koosnevad

suunavatest ja hoiatavatest tähistustest, mis aitavad suunata kasutajaid vajalikesse

sihtpunktidesse või hoiatada võimalikest ohtudest või tähelepanu nõudvatest takistustest.

Täpsem kirjeldus taktiilsete juhtteede kohta on eelnõukohase määruse § 4 lõike 1 selgituse

juures.

Lisaks juhtteedele on põhjendatud suunaviitade ja muu kasutajatele suunatud olulise teabe

taktiilne, visuaalne või heliline esitamine. Punktkirjas info võib paigutada ukselinkide

lähedusse, korruseplaanide juurde, liftidesse või muudesse paikadesse, millele pääseb kergesti

ligi. Kui osa infot esitatakse heliliselt, peab see kurtide või kuulmislangusega inimeste jaoks

olema dubleeritud visuaalselt. Teenusepakkujatel on kõigist nendest võimalustest mõistlik

teavitada näiteks asutuse kodulehel olevas ligipääsetavuse inforubriigis.

23 https://www.riigiteataja.ee/akt/103072015034?leiaKehtiv.

Lõikes 2 sätestatakse, et kui mitteelamu eri korrustel või eri tasapindadel asuvad avalikult

kasutatavad ruumid on omavahel funktsionaalselt seotud hoonesisese ühendustee kaudu, peab

nende ruumide vahel olema liikumisabivahendi kasutajale tagatud takistusteta ühendus lifti,

invatõstuki, kaldtee või muu samaväärse lahenduse abil.

Tegemist on määrusest nr 28 üle toodud sättega, mis järgib universaalse disaini ja võrdsete

võimaluste põhimõtteid ning teenib laia kasutajaskonna huve. Sätte eesmärk on tagada kõigile

jõukohane liikumine nende ruumide vahel, mis on olemuslikult ja funktsioonilt seotud. Sellised

on näiteks mitmel korrusel paiknevad kaubanduskeskused, koolid, kultuuriasutused,

perearstikeskused, haiglad või muud sarnased hooned, kus kaubanduspinnad või teenused on

jagatud mitme korruse vahel ning hoone kasutamise otstarve eeldab, et teenuseid tarbitakse

ühtse komplektina.

Kõnealune nõue ei tähenda tingimata lifti paigaldamist, kuna ligipääsetavust saab tagada ka

alternatiivsete lahendustega, näiteks invatõstuki, kaldtee, travellaatori või muu samaväärse

meetme abil, mis on sageli soodsam, kui on lift paigaldamine ehitisse.

Sättest on jäetud välja nõuded platvormlifti (sätte mõttes invatõstuki) kandevõimele ja

mõõtudele, mis määruses nr 28 on paigutatud hoonesisese liikumistee paragrahvi. Invatõstuki

kandevõime on eelnõu kohaselt sätestatud eelnõukohase määruse § 8 lõikes 8, mille kohaselt

peab selle kandevõime olema vähemalt 300 kg.

Paragrahvis 16 sätestatakse nõuded ukse ja selle avanemise kohta.

Määruses nr 28 on nõuded uksele ja nõuded ukse avanemisele esitatud eraldi paragrahvides.

Eelnõus on need koondatud ühte paragrahvi, kuna uksele ja selle avanemisele seatud nõuded

on tihedalt põimunud. Nõuded täisklaasukse tähistamisele on esitatud määruse § 5 lõikes 2.

Evakuatsiooniteele jääva ukse nõudeid on täiendavalt käsitletud §-i 12 lõike 1 selgituste juures.

Lõikes 1 sätestatakse üldine põhimõte, mille kohaselt hoone, sealhulgas kortermaja iga

trepikoja, sissepääsu ja avalikult kasutatavale liikumisteele jääv ning korterelamu korteri sisene

uks peab vastama selles paragrahvis sätestatud nõuetele.

Lõikes 2 sätestatakse, et kui hoonel on pöörduks, peab selle vahetus läheduses paiknema

nõuetele vastav kõrvaluks.

Sätte mõte on tagada ligipääs kõigile kasutajatele, sealhulgas lapsevankri või ratastooliga

liikujale või muu abivahendi kasutajale, kellel võib pöördukse läbimine olla problemaatiline

või võimatu.

Lõige 3 sätestab nõude ukse, välja arvatud sissepääsuuks, ees olevale vabale horisontaalsele

pinnale. Sätte kohaselt peab ukse ees olema horisontaalne vaba pind vähemalt ukse laiuses ja

pikkusega 1500 mm alates uksest.

Nõue on seotud ohutusega ning võimaldab liikumise abivahendi, sealhulgas ratastooli kasutajal

takistusteta manööverdada. 1500 mm pikkune vahemaa on sätestatud eelnõus ja eri

standardites, minimaalne laius aga vastab ukse enda laiusele.

Määruse paragrahvi 14 lõike 1 punkt 2 reguleerib sissepääsu ukse esist ruumi ja seega lõige 3

sellele ei kohaldu. Sissepääsuukse esine ruum peab olema laiem, sest see on vajalik

manööverdamiseks, näiteks kui on vaja kasutada fonlukku.

Lõige 4 täpsustab lävepaku kõrgust. Lävepaku kõrgus võib olla kuni 25 mm. Säte ei kohaldu

rõdu, lodža või terrassi ukse lävepakule. Erandi tegemise vajadus on enamasti seotud

arhitektuurse lahendusega, kuna kõrgem lävepakk võib olla paigaldatud näiteks

lumesulamisvee tõrjumiseks. Sellisel juhul peab olema võimalus tagada ligipääs tasanduse või

kaldtee abil. Probleem on sagedasem korterite puhul, mis paiknevad soklikorruse kohal, kuna

soklikorrusel tuleb näha ette piisav ruum seal paiknevatele kommunikatsioonidele ja tagada

energiatõhusad soojustuslahendused köetava ja kütmata hooneosade vahel. Seetõttu on

soklikorruse kohal paikneva rõdu, lodža või terrassi põrand tõstetud toapõranda tasapinnast

sageli kuni paarkümmend sentimeetrit kõrgemale, et soojustuskihid ära mahuksid.

Erilahendused muudavad ehitushinna kallimaks ning teatud puhkudel on kuluefektiivsem leida

võimalused tasanduse paigaldamiseks.

Lõike 5 kohaselt peab ukse valgusava laius olema hoone välisuksel, korteri välisuksel ja

avalikult kasutatava ala liikumisteele jääval uksel vähemalt 900 millimeetrit ning muul uksel

vähemalt 800 millimeetrit. Nõue ei kehti korteris paikneva leiliruumi uksele. Ukse valgusava

kõrgus peab olema vähemalt 2000 mm.

Avalikult kasutatava ala liikumisteena mõeldakse eelnõus koridore ja muid käiguteid, mida

kasutatakse avalikus ruumis või hoone avalikult kasutataval alal ühest kohast teise liikumiseks.

Ukse valgusava laius 900 mm tagab sujuva liikumise erinevaid abivahendeid kasutades.

Valgusava laius 800 mm on minimaalne mõõt, mis tagab läbipääsu ratastooliga. Uutes hoonetes

ei tohi ukse valgusava (peale korteri leiliruumi ukse valgusava) jääda alla 800 mm.

Ehituspraktika käigus on ukseava standardkõrguseks kujunenud enamasti 2100 mm. Mõõt on

laialdaselt kasutusel elamutes ja avalikes hoonetes ning tagab piisava kõrguse erinevate

uksetüüpide paigaldamiseks.

Majandus- ja taristuministri 2. juuli 2015. a määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“24

§ 3 lõige 2 sätestab samuti uste valgusava vähimad mõõtmed, mis on väiksemad eelnõus

sätestatud mõõtmetest. Määruse nr 85 nõuded kehtivad kõigile eluruumidele – lisaks kolme või

enama korteriga elamule ka üksikelamule, ridaelamule või kaksikelamu sektsioonile, kahe

korteriga elamule. Eelnõukohase määruse nõuded kohalduvad kolme või enama korteriga

elamule, hoolekandeasutuse hoonele ja ühiselamule. Seega kõnealuste määruste

reguleerimisala ei kattu.

Mõlemad määrused kehtestavad vähimad mõõtmed ukse valgusavale. Seetõttu ei ole määruse

nr 85 nõuded ukseava suurusele vastuolus eelnõu nõuetega. Määrus nr 85 kehtestab ukseava

vähimad nõuded, seega on üksikelamus, ridaelamus ja kaksikelamu sektsioonis alati võimalik

teha ka suurem, eelnõu nõuetega kooskõlas olev ukseava. Kortermaja puhul tuleb järgida

eelnõukohase määruse nõudeid. Seetõttu ei ole majandus- ja taristuministri 2. juuli 2015. a

määrust nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ vaja muuta.

Lõige 6 sätestab, et juhul, kui uks avaneb kasutaja poole, peab ukselingipoolne ukse serv

paiknema ristuvast seinast vähemalt 600 mm kaugusel. Sätte mõte on tagada, et ust saab enda

poole avada ratastoolist nii, et kasutaja ei jää ise uksele ette. Kui ukse lingipoolne serv jääb

ristuvale seinale liiga lähedale, ei ole ratastoolil piisavalt ruumi avaneva ukse ja seina vahel.

Kui uks avaneb kasutajast eemale, ei ole kasutaja seisukohalt oluline, kui kaugel ukselink

ristuvast seinast paikneb.

Lõikes 7 sätestatakse, et uks peab avanema vähemalt 90 kraadi. See tagab, et ukseava saab

läbida lapsevankri ja enamiku liikumisabivahenditega, samuti saab ukseavast läbi toimetada

muid suuremõõtmelisi esemeid.

24 https://www.riigiteataja.ee/akt/103072015034?leiaKehtiv.

Lõikes 8 sätestatakse, et uks peab avanema ja sulguma maksimaalselt 25 njuutoni (N) suuruse

jõu avaldamisel, kui tuleohutuspaigaldise toimimiseks ei ole määratud teisiti, või automaatselt.

Säte tagab, et ust on võimalik avada ka vähese füüsilise võimega inimestel, näiteks lastel,

eakatel või erivajadusega inimestel. 25 njuutonit vastab ligikaudu 2,55 kg suurusele jõule ehk

ukse avamiseks ja sulgemiseks vajalik jõud ei tohiks olla suurem, kui on näiteks ca 2,5 kg

raskuse eseme maast üles tõstmine.

Erijuhtudel on kooskõlas tuleohutusnõuetega võimaldatud suurema jõu (kuni 100 N)

rakendamine. Näiteks võib teatud hoonetes olla suitsueemaldusel kasutusel lahendusviis 3,

mille kohaselt ei tohi ukse avamiseks rakendatav jõud olla suurem kui 100 N. Suitsueemalduse

lahendusviis 3 tähendab seda, et tulekahjus tekkiva suitsu ja kuumuse eemaldamine hoonest

toimub väljatõmbeventilaatori(te)ga või tekitades ventilaatori(te)ga ülerõhku ruumides, kuhu

soovitakse suitsu levimist takistada. Suitsueemalduse juures uste avamise jõud < 100 N tuleneb

Euroopa standardist EN 12101-13:2022. Selle piirmäära sisse tuleb arvestada lisaks

suitsueemaldamise rõhuvahedele ka uste sulgurseadmete poolt rakenduvat jõudu, mis sõltub

avatava ukse omadustest (laius, kaal jne). Kõigis muudes olukordades tuleb uksed seadistada

nii, et need oleksid kergelt avanevad või töötaksid automaatselt. Välistada tuleb olukord, kus

vale seadistuse tõttu võivad raskesti avanevad uksed takistada evakuatsiooni ning kujuneda

reaalseks ohuks füüsiliselt nõrgemate inimeste elule ja tervisele.

Lõikes 9 sätestatakse automaatselt avaneva ukse lahtioleku aeg. Sätte kohaselt peab aeg olema

piisav ukseava ohutuks läbimiseks. Säte aitab tagada, et füüsiliselt nõrgem inimene,

liikumisabivahendi kasutaja või nägemispuudega inimene saab temale sobivas tempos ukseava

ohutult läbida. Kasutada võib liikumisandureid ja muid tehnilisi lahendusi, mis ei luba uksel

sulguda enne, kui kasutaja on selle turvaliselt läbinud. Eesmärk on välistada võimalus, et keegi

võib sulguva ukse vahele kinni jääda.

Lõikes 10 sätestatakse, et automaatselt liikumisteele avaneva ukse ees maapinnal peab olema

taktiilne ja visuaalselt selgesti tajutav tähis ukse liikumistee ulatuses.

Üldjuhul avanevad automaatsed uksed külgedele, kuid olemasolevate hoonete ümberehitamisel

võib kohata lahendusi, kus uksed avanevad käiguteele, näiteks kitsastes koridorides, kus ukse

kõrval puudub vajalik vaba ruum, nagu on sätestatud lõikes 6. Säte on mõldud eeskätt pimeda

inimese ja vaegnägija hoiatamiseks liikumisteele avaneva ukse eest, kui on oht selle teele ette

jääda. Samuti suunab visuaalne tähis kõiki teisi kasutajaid ettevaatusele.

Lõikes 11 tuuakse üldine põhimõte automaatselt avaneva ukse lüliti või kaardilugeja paigutuse

kohta. Sätte kohaselt tuleb ukse lülitid ja kaardilugejad paigutada nii, et inimene ei jääks lülitit

või kaardilugejat kasutades ette avanevale uksele.

Seadmed peaksid paiknema uksest sellisel kaugusel, et kasutajal oleks mugav ja ohutu neid

kasutada. Nõuded paigalduskõrgusele on § 7 lõikes 2, mille kohaselt peab sellise seadme

minimaalne kasutuskõrgus olema 850 ja maksimaalne kasutuskõrgus 1200 mm.

Paragrahvis 17 sätestatakse nõuded avaliku ürituse toimumispaigana kasutatava ruumi

sisustuse ja seadmete kohta

Lõikes 1 antakse eelnõu tähenduses sisu avaliku ürituse toimumispaiga mõistele. Avaliku

ürituse toimumispaigana käsitatakse eelnõukohase määruse tähenduses ruumi, mis on mõeldud

avalikeks kogunemisteks, sündmuste korraldamiseks, teenuste tarbimiseks kultuuri- või

spordivaldkonnas või muul sarnasel eesmärgil.

Määruses nr 28 on avaliku ürituse toimumispaiga nõuded paragrahvis, mis käsitleb avalikult

kasutatava ruumi sisustuse ja seadmete nõudeid. Kuna avaliku ürituse toimumispaiga mõiste

oli määruse tekstis jäänud täpsemalt sisustamata, esines järelevalves olukordi, kus vaidlevad

osalised andsid asjadele erinevaid tõlgendusi.

Avaliku ürituse toimumispaigad on eelnõukohase määruse tähenduses ka kino-, teatri-,

kontserdi ja konverentsisaalid, spordisaalid ja muud ruumid, kus korraldatakse avalikke üritusi.

Säte ei puuduta ruume, kus toimuvad kinnised, suletud liikmeskonnaga üritused (näiteks

mittetulundusühingu kinnine üritus, millest võtavad osa ainult ühingu liikmed). Kui üritusele

saab soetada pileti või on üritusele loodud muul moel vaba või vabalt taotletav juurdepääs

(sealhulgas püsikliendi staatuse omandamise kaudu), loetakse selle toimumispaika avaliku

ürituse toimumispaigaks.

Lõikes 2 sätestatakse, et avaliku ürituse toimumispaiga ruumi akustika planeerimisel tuleb

üldjuhul arvestada kuulmislangusega inimeste erivajadustega. Kasutada tuleb tehnoloogiat ja

materjale, mis aitavad vähendada kaja.

Võrreldes määrusega nr 28 on eelnõu sõnastust muudetud. Esimeses lauses sõnastatakse üldine

põhimõte, milles viidatakse kuulmislangusega inimeste erivajadustele, mis ei puuduta ainult

abiseadmete kasutajaid, vaid kõiki, kelle kuulmisvõime on kõrge ea või läbipõetud haiguse tõttu

langenud. Kui ruumis on kaja või üleliigne mürafoon, ei suuda kuulmislangusega inimesed

helisid üksteisest eristada. Seetõttu tuleb sobiliku akustika tagamiseks kasutada materjale või

tehnoloogiaid, mis aitavad vähendada kaja.

Sättes on kasutatud sõna „üldjuhul“ põhjusel, et teatud oludes, näiteks kirikutes, võib kaja olla

taotluslik, kuna see aitab luua soovitud atmosfääri, tugevdada esituse mõju ning rõhutada kõne

ja muusika emotsionaalset väärtust. Klassikalise muusika või koorilaulu puhul võib kaja anda

helile sügavuse, kirikuteenistustel aitab kaja suurendada sõnade või laulu pühalikkust ja on

vajalik osa tseremooniast. Seetõttu tuleb akustika planeerimisel võtta aluseks ruumi kasutamise

peamiseid eesmärke.

Lõikes 3 sätestatakse nõuded avaliku ürituse toimumispaiga ruumi ratastoolikohtadele. Sätte

kohaselt peab avalike ürituste toimumispaiga ruumis olema tagatud vähemalt kaks

ratastoolikohta kuni 60 istekoha kohta ja iga järgneva 60 istekoha kohta üks lisaratastoolikoht.

Ratastoolikoha mõõdud on vähemalt 900 x 1200 mm ühe koha kohta.

Sätte peamine eesmärk on tagada võrdne kohtlemine ratastoolikasutajatele, tagades neile

võimalus avalike ürituste külastamiseks. Võrreldes määrusega nr 28 on sättest jäetud välja

nõuded ligipääsetavate vaajatakohtade kontrastse tähistamise ja abistajaistmete paigaldamise

kohta, kuna suur osa ratastoolikasutajad ei vaja neid.

Lõikes 4 sätestatakse täpsemad nõuded ratastoolikohtade paiknemisele ruumis. Sätte kohaselt

peavad ratastoolikohad paiknema ruumi eri piirkondades. Kui ruum jaguneb eri tasandite vahel,

tuleb vaatajakohad tagada vähemalt kahel tasandil. Sätte mõte on luua ratastoolikasutajale

teistega võrdsed võimalused istumiskoha valikul – on inimesi, kes eelistavad vaadata ekraani

või etendust kaugemalt, ja on inimesi, kes eelistavad istuda lavale lähemal, näiteks vähenenud

nägemisteravuse tõttu.

Lõike 5 kohaselt ei pea lõigetes 3 ja 4 sätestatud nõudeid järgima, kui vaatajakohad ei ole

kohtkindlalt fikseeritud. Tegemist on uue sättega, mis jätab vabaduse ratastoolikoha valikul, kui

kohti saab ruumis vabalt valida ja soovi korral ümber paigutada. Kui on tegemist teisaldamiseks

mittesobivate istmetega, ei saa seda sätet kohaldada.

Lõikes 6 sätestatakse nõuded helivõimenduse kasutamise kohta avaliku ürituse toimumispaiga

ruumis. Sätte kohaselt peab edastatav heli olema dubleeritud kuulmislangusega inimeste

vajadusi arvestava heliedastussüsteemiga, kui kasutatakse helivõimendust. Samuti täpsustab

säte, et sellise helivõimendussüsteemi olemasolu tuleb ruumi sissepääsu juures tähistada

piktogrammiga. Piktogramm aitab kuulmislangusega inimestel tuvastada, kas ruumis on olemas

vajalikud tehnilised vahendid, mis võimaldavad neil üritust täisväärtuslikult jälgida.

Säte võtab arvesse, et mõnes avaliku ürituse toimumispaiga ruumis või ürituse iseloomu tõttu

ei ole helivõimendust võimalik tagada. Sellisel juhul ei pruugi ka kuulmislangusega inimestele

mõeldud heliedastussüsteemi kasutamine olla võimalik.

Mõnikord võib võimendatud heli kõlada moonutatult. Ilma lisameetmeteta, nagu

silmusvõimendid või FM-süsteemid, võib võimendatud heli kaotada selguse, isegi kui isikul on

kuuldeaparaat. Kirjeldatud süsteemid võimaldavad suunata heli otse kuuldeaparaati või

kõrvaklappidesse, tagades edastatava info selguse ja vähendades taustamüra mõju.

Kuuldeaparaadid ühilduvad eri tootjate heliedastussüsteemidega, mistõttu on need lahendused

universaalsed vaegkuuljate jaoks. Kui lisada silmusvõimendi süsteemile sellega ühilduv

kommunikaator, saavad kõrvaklappide abil kasutada süsteemi pakutavaid võimalusi ka teised

inimesed. Lisainfot silmusvõimendi kohta leiab § 7 lõike 5 selgitustest.

Paragrahvis 18 sätestatakse nõuded avalikuks kasutuseks mõeldud ligipääsetava

tualettruumi kohta.

Ligipääsetav tualettruum on vajalik eelkõige liikumispuudega inimestele, kuid seda on mugav

kasutada ka nägemispuudega inimesel, kuna enamasti on sellised tualetid standardse paigutuse

ja ruumikujuga. Sätted on toodud üle määrusest nr 28, kuid neid on ajakohastatud ja täiendatud.

Kuna tualettruumi ligipääsetavuse kohta on küllalt palju spetsiifilisi nõudeid, on tegemist

mahuka paragrahviga. Nõuded ei kohaldu teisaldatavatele tualettidele (toodetele, mis ei ole

ehitised), samuti tavakasutajale mõeldud tualettruumidele. Avalikus kasutuses ei ole näiteks

restorani personalile mõeldud tualettruumid või esmatasandi haridusasutuste (lasteaedade)

rühmaruumides paiknevad lastele mõeldud tualettruumid. Kui tualettruum asub kohas, kuhu

pääseb avalikuks kasutuseks mõeldud alalt, peavad ligipääsetavusnõuded olema neis täidetud.

Sanitaartehnika visuaalse eristatavuse nõuded on esitatud määruse § 5 lõikes 3.

Lõikes 1 sõnastatakse üldine põhimõte, et hoones, kus on avalikuks kasutamiseks määratud

tualettruum või tualettruumid, peab vähemalt üks neist vastama paragrahvis 18 nimetatud

ligipääsetavusnõuetele. Nõuet ei rakendata § 3 lõikes 5 sätestatud erandile (alla 60 m2

ehitisealuse pinnaga hoonetele).

Seega näeb säte ette, et kui hoones on avalikus kasutuses tualettruume, peab mõni neist olema

ligipääsetav. Kui ruumi on vähe, võib rajada ainult ühe tualettruumi, mis on ühtlasi ka

ligipääsetav. Võrreldes seniste nõuetega on tehtud erand hoonetele, mille ehitisealune pind on

alla 60 m2 (selgitus on erandi juures). Normi kohaselt tuleb rajada vähemalt üks normidele

vastav tualettruum, küll aga ei ole reguleeritud maksimaalne arv, sest täpne vajadus võib sõltuda

konkreetsest ehitisest (suurus, kasutajate arv ja profiil).

Lõikes 2 sätestatakse nõuded ratastooli jaoks vajaliku liikumisruumi kohta. Säte ütleb, et

tualettruumis tuleb tagada ratastooli jaoks vaba horisontaalne liikumisruum läbimõõduga

vähemalt 1500 mm, arvestades mööbli ja seadmete paigutust, ning vaba ruumi laius üldjuhul

mõlemal pool potti vähemalt 900 mm.

Määruses nr 28 on tualettruumi vähimad mõõdud 2,2 x 2,5 meetrit (kokku 5,5 m2), mida eelnõus

nii täpselt enam ei reguleerita. Lähtutud on põhimõttest, et tagada tuleb ratastooli jaoks vajalik

vaba pöörde läbimõõt. Selle liikumisruumi sisse ei tohi paigutada ühtegi eset, näiteks

kraanikaussi, prügikasti või mähkimislauda, mis võib takistada ratastooliga manööverdamist.

Täpsustatud on sõnastust, mille kohaselt peab vajalik manööverdusruum 900 mm olema

mõlemal pool potti. See võimaldab potile läheneda ühest või teisest küljest, sõltuvalt ratastooli

spetsifikatsioonist või kasutaja mugavusest.

Lõikes 3 täpsustatakse, et kui vaba ruumi laius 900 mm on tagatud ainult ühel pool WC-potti,

peab samas hoones paiknema mõistlikus kauguses teine erivajadusega inimese tualettruum, kus

on ligipääs WC-potile tagatud teisest küljest.

Määruses nr 28 sellesisuline leevendus puudub, kuid aastatel 2003–2015 kehtinud määruses nr

14 oli selline võimalus sätestatud. Eelnõu koostajate hinnangul on paindlikkuse taaslubamine

põhjendatud, võimaldades paigutada invatualette ka piiratud ruumiressursiga aladele,

tingimusel et läheduses paikneb peegelpildis planeeringuga invatualett. Asjakohane on see

ehitiste puhul, kus ruumiprogramm või muud tegurid seavad võimalustele omad piirangud.

Lõikes 4 sätestatakse ligipääsetava tualettruumi tähistamise nõuded. Sätte kohaselt peab

tualettruumi ukse välisküljel 1400–1600 mm kõrgusel olema taktiilne ja ukse värvitoonist

tajutavalt eristuv piktogramm.

Nõue tuleb vajadusest ühtlustada tähistuse paigutust eelkõige vaegnägijate ja pimedate

erivajadusi silmas pidades. Kui tähistuse paigutusel selged kokkulepped puuduvad, ei suuda

pime inimene teha kompimismeele abil kindlaks, millise ukse taha ta on jõudnud. Vaegnägija

aga ei pruugi märgata piktogrammi, mis ei ole piisavalt pilkupüüdev. Kui piktogramm on

uksega samas toonis, ei täida see esmärki. Samuti täpsustatakse sättes, et kui tegemist on

lõikes 3 nimetatud tualettruumiga, kus vaba ruum on tagatud ainult ühel pool potti, peab WC-

poti asetus olema piktogrammil tähistatud. See võimaldab liikumispuudega inimesel veenduda

enne tualetti sisenemist, kas ta on füüsiliselt võimeline tualettruumi kasutama või kas

tualettruum vastab ratastooli spetsifikatsioonile (näiteks elektrilise ratastooli juhtpuldi

asetusele). Liikumispuudega inimestel võib üks kehapool olla tugevam või ühe käe motoorika

olla parem, mistõttu on aegsasti kättesaadav info poti asetuse kohta nende jaoks oluline.

Lõikes 5 täpsustatakse, et juhul, kui tualettruumi uks avaneb sissepoole, peab 90 kraadi avatud

ukse korral olema tagatud lõikes 2 sätestatud vaba horisontaalne liikumisruum. Tavapäraselt

avanevad uksed evakuatsiooni suunas, kuid täpsustus on vajalik eelkõige vanemate hoonete

renoveerimisel, kus ruumipuuduse või evakuatsiooniohutuse tõttu ei ole võimalik tualettruumi

ust koridori poole avada ega tualettruumi asukohta või vaheseinte paiknemist muuta. Sellises

olukorras on põhjendatud, et uks avatakse tualettruumi poole, tingimusel et ratastooliga

manööverdamiseks vajalik ruum on tagatud. Alternatiivina võib kaaluda lükandukse

kasutamist.

Lõikes 6 sätestatakse nõuded tualettruumi ukse lukustuslahenduste kohta. Sätte kohaselt peab

ust saama seest lukustada libliksulguri, lukustatava käepideme või muu sarnase lahendusega,

mida saab selleks ette nähtud abivahendiga (spetsiaalse võtmega vms) vajaduse korral väljast

avada. Oluline on jälgida põhimõtet, et lukustuslahendus peab sobima ka puuduliku motoorika

korral. Sel põhjusel ei tohi kasutada näiteks võtmega lukustamist, kuna seda ei saa kasutada

paljud erivajadusega inimesed. Ka libliksulguri valikul peab jälgima, et see oleks võimalikult

suure haardepinnaga ning seda saaks kergesti käsitseda.

Lõike 7 kohaselt peab ukse siseküljel olema horisontaalne lisakäepide, mis asetseb

uksehingedepoolsest servast mitte kaugemal kui 100 millimeetrit. Lisakäepide peab olema

vähemalt 400 mm pikkune ja valmistatud painutatud torust. Selle paigalduskõrgus peab olema

vahemikus 850–950 mm.

Lisakäepideme vajadus on tingitud asjaolust, et ratastoolikasutaja peab saama tualettruumi ust

enda järel kinni tõmmata. Seda saab teha ainult juhul, kui hingedepoolses küljes on käepide,

millest kinni haarata. Ukselingist ei ole võimalik haarata, kuna ratastooliga ukseava läbides ei

ulatu käsi selja taha jääva ukselingini. Lisakäepidet peab olema võimalik haarata nii sõrmede

kui ka randme abil ning kätt mööda toru libistades on võimalik uks selja tagant kinni tõmmata.

Painutatud toru peab asuma võimalikult lähedal ukselehe hingedepoolsele servale ning olema

paigaldatud kogu ukselehe laiuselt (kui see on tehniliselt võimalik). Kui uks avaneb sissepoole,

peaks torukäepide paiknema ukse välimisel küljel, et saaks ukse tualetist väljudes kinni

tõmmata.

Lõikes 8 sätestatakse, et WC-poti kõrgus põrandast prill-laua pealispinnani peab olema 470–

500 mm. Tegemist on optimaalse kõrgusega, mis sobitub enamiku ratastoolikasutajate

vajadustega. Ebasobiva kõrgusega pott ei võimalda füüsiliselt nõrgemal ratastoolikasutajal

iseseisvalt tualetti kasutada, kuna suur kõrguste vahe ratastooli ja WC-poti vahel raskendab

püstitõusmist või asukoha vahetamist. Selline kõrgus sobib ka teistele kasutajatele, näiteks

vanemaealistele, kellel on probleeme liikumise ja tasakaaluga, või inimestele, kellel esineb

liigeseprobleeme.

Lõikes 9 sätestatakse, et mõlemal pool WC-potti peavad asetsema käetoed, mis on teineteisest

550–600 mm kaugusel ning põrandast 750–800 mm kõrgusel. Käetoed on vajalikud kõigi

liikumispuudega inimeste jaoks, kes vajavad abi istumisel, püstitõusmisel või end ratastoolist

potile aitamisel. Võrreldes määrusega nr 28 on nii käetugede kõrgusele kui ka omavahelisele

kaugusele antud 50 mm suurune tolerants, mis lihtsustab käetugede paigaldamist ning

suurendab valikut turul pakutavate toodete hulgast. Kuna turul olevate toodete mõõdud

varieeruvad, tuleb avaliku kasutusotstarbega ligipääsetavatesse tualettidesse käetugede

soetamisel ja paigaldamisel siiski ka edaspidi tähelepanelikult jälgida, et nende mõõdud ja

omadused sobiksid avalikuks kasutamiseks. Kodukasutaja tagasihoidlikumaid vajadusi

rahuldavad käetoed ei pruugi sobida ühiskondliku hoone tualetti ning valearvestuse korral tuleb

need sobivate vastu välja vahetada.

Lõike 10 kohaselt peab paberirullihoidja paiknema WC-potil olles käeulatuses või WC-poti

käetoe küljes. Kui liikumispuudega inimene peab wc-paberit väga kaugelt haarama, võib ta

kaotada tasakaalu ja kukkuda. Optimaalseks käeulatuseks hinnatakse ca 300–400 mm poti

käetoest. Samas on võimalus paigaldada ka käetugede külge spetsiaalsed paberihoidikud.

Lõike 11 kohaselt peab WC-pott olema varustatud bideega või peavad bideeduši otsik ja segisti

asuma kasutaja käeulatuses. Põrandale sattunud vee ärajuhtimiseks peab olema paigaldatud

äravoolutrapp. Bideeduši kasutamise võimalus aitab erivajadusega inimesel iseseisvalt ja

mugavalt hügieeniprotseduure teha, vähendades sõltuvust abistajatest. Bideedušš aitab

parandada isiklikku hügieeni, vältida nahapõletike ja infektsioonide teket ning on abiks väga

erinevate olukordade lahendamisel.

Oluline on järgida nõuet, et bideedušš peab asuma kasutaja käeulatuses ning seda saab potil

olles iseseisvalt kasutada, sealhulgas reguleerida veesurvet või temperatuuri. Liikumispuude

korral ei ole abi lahendustest, mis paiknevad potist kaugel, olles näiteks integreeritud eemal

paikneva kraanikausi segistiga. Võrreldes määrusega nr 28 on lubatud kasutada bideega

varustatud potti, mis annab lisavõimaluse uutele lahendustele. Hügieeni ja puhtuse tagamise

seisukohalt on oluline, et põrandale sattunud vett oleks võimalik trapi kaudu ära juhtida.

Sarnane nõue on ka määruses nr 28.

Lõike 12 kohaselt peab kraanikausi ülemine serv asuma põrandast kuni 800 mm kõrgusel ja

kraanikausi alla peab jääma ratastoolikasutaja jaoks vajaminev ruum põlvedele. Tegemist on

kraanikausi optimaalse kõrgusega, et seda ulataksid kasutama erinevad sihtrühmad, sealhulgas

lapsed ja ratastoolikasutajad. Kraanikausi mõõte ei ole teadlikult eelnõus sätestatud, kuid

eeldatakse, et mõõdud peavad olema valitud selliselt, et oleks tagatud ratastooli

manööverdamisruum 1500 mm ulatuses, nagu on sätestatud lõikes 2 (kraanikausi mõõdud olid

sätestaud määruses nr 14, mis lõpetas kehtivuse 2015. aastal). Ka põlvede jaoks vajalikku ruumi

ei ole täpsemalt sätestatud, kuna see sõltub väga palju kraanikausi lahendusest ja suurusest.

Määruses nr 28 on põlvede jaoks vajaliku ruumi sügavuseks arvestatud 300 mm ja kõrguseks

670 mm. Eelnõus lähtutakse pigem põhimõttest, et kraanikausi suurus ning põlvede jaoks

vajaliku ruumi kõrgus ja sügavus peavad kombinatsioonis tagama piisava ruumi

ratastoolikasutajale, kes peab ulatuma käsi pestes segistini, nägema peeglisse ja tundma

hügieenitoimingute juures ennast mugavalt.

Lõikes 13 sätestatakse, et kraanisegisti reguleerimine peab olema tagatud käeulatusse

paigaldatud ja kergesti toimiva käsihoova abil. Sätte mõte on eelkõige tagada, et segisti oleks

kättesaadav ka lastele, ratastoolikasutajatele või teistele erivajadusega inimestele. Seetõttu tuleb

vältida segisteid, mille disain või kasutusmugavus erineb tunduvalt tavapärasest, mida ei ole

võimalik kasutada näiteks randme või küünarnuki abil või mis asuvad raskesti ligipääsetavas

kauguses. Kõige sobivamad on pika hoovaga kangsegistid, mille hoob on suunatud kasutaja

poole. Fotoelemendiga segistid võivad osutuda probleemseks, kui segisti kasutajal on füüsiline

puue, mis mõjutab fotosilma reageerimisvõimet.

Lõikes 14 sätestatakse tualettruumis asuva peegli paigutuskõrgus. Sätte kohaselt peab

tualettruumis asuva peegli alumine serv jääma põrandast 300 kuni 900 mm kõrgusele. Nõue on

vajalik erinevate kasutajarühmade, eelkõige laste, lühikest kasvu inimeste või

ratastoolikasutajate vajadusi silmas pidades. Võrreldes määrusega nr 28 ei sätestata eelnõus

enam nõuet, et tualettruumis asuv peegel peab olema paigutatud kraanikausi taha seinale.

Tegemist on küll hea tavaga, kuid vajaduse korral võib peegel olla paigutatud ka kõrval olevale

seinale, kui kraanikausi kohal ei ole peegli jaoks ruumi. Jälgima peab põhimõtet, et peegli

alumine serv ei tohi olla kõrgemal, kuid võib olla madalamal, näiteks samas tasapinnas

kraanikausi ülemise servaga (800 mm) või soovi korral kuni 300 mm kõrgusel põrandast.

Sellest madalamal asuvat peeglit võib vaegnägija tajuda ukseavana, mistõttu peab peegli

alumine serv jääma põrandast kõrgemale.

Lõike 15 kohaselt peab tualettruumis olema abikutsungi nupp või nöör, mille häireteavitus on

suunatud infolauda või lähedalasuvasse avalikult kasutatavasse ruumi. Häiret peab saama

aktiveerida WC-potil ja põrandal olles. Säte on vajalik eelkõige eakate või liikumispuudega

inimeste turvalisuse tagamiseks, kui nad peaksid kukkumise või ootamatu terviserikke korral

abi vajama. Abikutsungi edastamiseks võib kasutada nuppu või spetsiaalset nööri, mis peab

asuma potil olles või põrandal lamades käeulatuses. Seetõttu peaks nii hädakutsungi nupp kui

nööri küljes olevad aasad olema paigutatud kahele kõrgusele. Põrandal oleva inimese jaoks on

abivahendi kasutamise kõrguse optimaalne piir kuni ca 300–400 mm. Istuvas asendis on

optimaalne soovituslik kõrgus vastaval abivahendil ca 850–1000 mm. Jälgida tuleb, et nii nupp

kui ka nöör paikneksid nähtaval kohal ja oleksid selgesti märgatavad.

Lõike 16 kohaselt paigaldatakse WC-poti kõrval asuvale seinale põrandast kuni 1200 mm

kõrgusele vähemalt kaks nagi abivahendite riputamiseks. Kuna paljud eakad või liikumise

erivajadusega inimesed kasutavad liikumiseks abivahendeid, näiteks keppi või karku, tuleb

näha ette võimalus nende turvaliseks paigutamiseks, et need ei kukuks põrandale. Nagist on abi

ka teiste asjade, näiteks koti või mantli riputamiseks, mis takistavad hügieenitoiminguid.

Nagisid võib paigaldada erinevale kõrgusele, kuid vähemalt kaks nagi peavad jääma põrandast

kuni 1200 mm kõrgusele, et need oleksid kättesaadavad ka lapsele või ratastoolikasutajale.

Lõikes 17 sätestatakse, et ligipääsetava avalikus kasutuses tualeti nõuetega reguleerimata

seadmed ja lisaabivahendid paigaldatakse põrandast üldjuhul § 7 lõikes 2 sätestatud kõrgusele

(üldjuhul 850–1200 mm kõrgusele). See puudutab kõiki seadmeid või lüliteid, mida eespool

lõigetes ei ole täpsemalt reguleeritud, näiteks kätekuivatid, paberkäteräti hoidjad,

seebidosaatorid, föönid vms.

Paragrahvis 19 sätestatakse nõuded avalikus kasutuses oleva ligipääsetava pesemisruumi,

leiliruumi ja ujumisbasseini kohta

Ka ligipääsetava pesemisruumi sätted kattuvad suures osas määruse nr 28 sätetega, kuid neid

on ajakohastatud ja täiendatud, et need arvestaksid paremini nii teenuseosutaja võimalustega

kui ka erineva vanuse ja füüsilise võimega inimeste vajadustega.

Lõike 1 kohaselt peab hoones, kus on avalikuks kasutamiseks määratud pesemisruumid,

vähemalt üks pesemisruum vastama §-s 19 nimetatud ligipääsetavusnõuetele.

Pesemisvõimalust on vaja peale füüsilist treeningut, terviseprotseduuri vms. Avalikus kasutuses

oleva pesemisruumina käsitatakse siinkohal pesemisruumi, mis ei ole mõeldud hoone

omanikule või töötajatele, vaid on laiemale kasutajaskonnale. Avalikus kasutuses

pesemisruume on eelkõige spordihoonetes, ujulates ja tervisekeskustes, samuti näiteks haridus-

, kultuuri- või tervishoiuasutustes. Liikumispuudega inimeste seas populaarsed invaspordialad

on näiteks võrkpall, korvpall, tennis, sulgpall, ujumine vms. Palju kasutavad erivajadusega

inimesed jõusaali. Kuna neid teenuseid kasutavad ka teised erineva vanuse ja füüsilise võimega

inimesed, siis tuleb tagada kõigile kasutajatele optimaalsed või kohandatud tingimused.

Lõike 2 kohaselt peab ligipääsetava pesemisruumi ukse välisküljel 1400–1600 mm kõrgusel

olema taktiilne ja ukse värvitoonist tajutavalt eristuv piktogramm. Põhjalikum selgitus on § 18

lõike 4 juures.

Lõikes 3 sätestatakse ratastooliga kasutatava pesemisruumi vähimad mõõtmed. Sätte kohaselt

tuleb pesemisruumis tagada ratastooli jaoks vaba horisontaalne liikumisruum läbimõõduga

vähemalt 1500 mm, arvestades ligipääsetava pesemisruumi asukoha ning pesemisruumis oleva

mööbli ja seadmete paigutusega. Määruses nr 28 on sätestatud dušikabiini mõõdud (laius

vähemalt 1,5 meetrit ja sügavus 1 meeter), kuid pesemisruumile mõõtusid ette ei antud, mis lõi

eelduse erinevateks tõlgendusteks. Seetõttu on täiendatud eelnõu teksti ratastooli jaoks olulise

ruumivajaduse nõudega. Edaspidi tuleb tagada, et kogu pesemisruumi saab kasutada

liikumisabivahendiga, näiteks ligipääsetava pesemiskohani jõudmiseks ja selle turvaliseks

kasutamiseks.

Lõikes 4 sätestatakse pesemiskoha nõuded. Pesemiskohana mõistavad eelnõu koostajad

pesemisruumis paiknevat ala (sealhulgas dušikabiini), kus on tagatud kõik

ligipääsetavusnõuded, mis on vajalikud eakale või liikumise erivajadusega inimesele. Sätte

kohaselt peab pesemisruumis või pesemisvõimalusega tualettruumis olema vähemalt üks

ligipääsetavusnõudeid arvestav pesemiskoht, mille nõuded on järgmised:

1) pesemiskoha laius on vähemalt 1500 mm ning pikkus vähemalt 1000 mm. Säte arvestab

liikumisabivahendi, sealhulgas kõnniraami, rulaatori või ratastooli mõõtudega;

2) pesemisruum peab olema varustatud erivajadusega inimesele sobiva pesemistooliga ning kui

pesemistool paigaldatakse seinale, on selle paigalduskõrgus 470–500 mm ja istumissügavus

vähemalt 400 mm. Nõue on vajalik nii eakate kui ka liikumispuudega inimeste heaolu

tagamiseks. Sageli on kasutusel klappistmega dušitoolid, kuid nende valikul on oluline, et need

oleksid varustatud käetugedega, mis abistavad istumisel ja püstitõusmisel ning oleksid piisava

istumissügavusega, et tooli kasutaja istmelt maha ei libiseks. Liiga väike istumissügavus ei

võimalda tooli kasutada inimestel, kelle puue või füüsilised võimed ei võimalda jalgadele

toetudes tasakaalu hoida. Erinevalt määrusest nr 28 võimaldab eelnõu kasutada pesemistooli,

mida ei kinnitata seinale. Mõeldud on spetsiaalset erivajadusega inimese pesemistooli (võib

kasutada ka veekindlat ratastooli), mis omaduste poolest ja ohutuselt täidab avalikuks

kasutamiseks mõeldud eesmärki. Pesemistool peab olema tugev ja stabiilne, et puudega

inimesel oleks võimalik end hiivata ratastoolist pesemistooli peale ja vastupidi. Õnnetuste

vältimiseks tuleks hoiduda toolidest, mis võivad kergesti puruneda või ümber minna;

3) dušisegisti alla ja kõrvale on seinale kinnitatud vähemalt 800 mm pikkune horisontaalne ja

vertikaalne käepide, paigalduskõrgusega 800–900 mm, mis on dušitoolil istudes käeulatuses.

Enamasti on tegemist ühe L-kujulise painutatud toruga (diameetriga 30–40 mm), millest saab

mugavalt käega kinni võtta. Selline toru aitab eakatel ja erivajadustega inimestel dušitoolile

istumisel, püstitõusmisel ja tasakaalu hoidmisel märjal ja libedal põrandal;

4) dušisegisti ja dušiotsak peavad olema dušitooli peal istudes käeulatuses. Nõue on tingitud

asjaolust, et enamasti on dušiotsakud paigutatud kõrgele, mis teeb paljudele inimestele selle

kättesaamise keeruliseks. Nii segisti kui ka otsak tuleb paigaldada nii, et need oleksid istudes

mugavalt käeulatuses. Õigesti valitud seinakinnituse abiga saab ennetada olukordi, kus

dušiotsak võib sattuda väljapoole erivajadusega inimese haardeulatust. Tavapäraselt saab

pidada käeulatuses olevaks kauguseks vahemikku ca 300–400 mm;

5) ligipääs dušitoolile peab olema tasapinnaline ja takistuseta, pesemisruumi põrandal peab

kasutama mittelibedaid põrandakattematerjale. Säte on taaskord vajalik turvalisuse tagamiseks

ja kukkumisohu vältimiseks. Pesemisruumi põrandale sobivate põrandakattematerjalide kohta

leiab infot asjakohastest standarditest ja juhendmaterjalidest;

6) seinale dušitooli või -segisti lähedusse paigaldatakse põrandast kuni 1200 mm kõrgusele

vähemalt kaks nagi abivahendite riputamiseks. Tegemist on nõudega, mis ühtib ligipääsetava

tualettruumi nagi nõudega, mida on eespool kirjeldatud § 18 lõike 16 juurde lisatud selgituses;

7) pesemiskohas peab olema abikutsungi nupp või nöör, mille häireteavitus on suunatud

infolauda või lähedalasuvasse avalikult kasutatavasse ruumi ja häiret peab saama aktiveerida

dušitoolil ja põrandal olles. Signalisatsioonile esitatavate nõuete selgitused kattuvad § 18

lõike 15 selgitustega.

Lõikes 5 on sätestatud nõuded leiliruumi kohta. Sätte kohaselt peab vähemalt üks majutushoone

või spaa või muu sarnase kasutusotstarbega hoone sauna leiliruum vastama järgmistele

nõuetele:

1) ukse valgusava laius peab vastama § 16 lõike 5 nõuetele. See tähendab, et leiliruumi ukse

valgusava laius peab olema vähemalt 800 mm ja kõrgus vähemalt 2000 mm;

2) lava ees peab olema vähemalt 1200 mm pikkune ja 900 mm laiune ruum

liikumisabivahendile. Nõuet on leevendatud võrreldes määrusega nr 28, kus lava ees pidi olema

tagatud vähemalt 1,5-meetrise läbimõõduga manööverdamisruum. Kuna mainitud 1,5 m

suurune manööverdamisruum võttis suure osa leiliruumi pindalast (vähemalt 2,25 m2, kui

arvestada, et lava ette jääb tavaliselt neljakandiline põrandapind), siis nõuet projektides pigem

eirati. Üldjuhul on 1,2 x 0,9 meetrit (1,08 m2 ehk varasemaga võrreldes poole vähem) piisav, et

mahtuda ratastooliga leiliruumi. Ratastooli saab peale ümberistumist leiliruumist välja lükata,

et see ei läheks kuumaks ega jääks segama teisi kasutajaid, mis küll eeldab, et liikumispuudega

inimene viibib leiliruumis koos abistajaga;

3) lava alumise istumisastme kõrgus peab olema 470–500 mm. Sellel kõrgusel istumisaste on

ratastoolikasutaja jaoks kõige sobivam, võimaldades ratastoolist lavale ja sealt tagasi liikuda;

4) tagatud peab olema lavale pääsemist hõlbustav käepide või käsipuu. Käsipuu võimaldab

eakatel või erivajadusega inimestel lava ohutult kasutada. Käepidemed või käsipuud peavad

värvitoonilt erinema muust pinnast, et vaegnägijad leiaksid need paremini (§ 5 lg 3);

5) keris peab olema ohutuspiirdega. Tegemist on turvalisusnõudega, mis lisaks liikumis- ja

nägemispuudega inimeste ohutuse tagamisele kaitseb ka lapsi, eakaid ja teisi inimesi, kes

võivad kuuma kerise vastu puutuda.

Lõikes 6 sätestatakse nõuded, mis on mõeldud liikumispuudega inimese abistamiseks

ujumisbasseini kasutamisel. Sätte kohaselt peab vähemalt ühele avalikuks kasutamiseks

määratud ujumisbasseinile olema tagatud ligipääs basseinitõstuki või muu tehnilise

lahendusega, mis tagab liikumispuudega inimesele turvalise laskumise basseini ja sealt tõusu.

Määruses nr 28 on basseini tõstuki nõuded esitatud avalikult kasutatava ruumi sisustuse ja

seadmete juures, kuid eelnõu koostajate hinnangul on neid sobivam käsitleda pesemisruumi

nõuete juures. Kui hoones on mitu ujumisbasseini, peab eelnõu kohaselt olema ligipääs tagatud

vähemalt ühele neist. Ujumisbasseinina ei pea eelnõu koostajad silmas mullivanni,

massaažibasseini, madalat kuuma- või külmaveebasseini, veeatraktsiooniala vms, mis ei ole

mõeldud tavapäraseks ujumiseks või veespordiks. Kõigile basseinidele ligipääsu tagamine

avaldaks kindlasti mõju ka teenuse hinnale ja pakutavale valikule, mistõttu ei oleks see

proportsionaalne nõue.

Basseinitõstukeid, mida saab kasutada erivajadusega inimeste abistamisel, on mitmesuguseid.

Võib kasutada nii statsionaarseid (on kinnitatud püsivalt oma asukohale) kui ka mobiilseid

(käsitsi teisaldatavad / ratastel liigutatavad / elektrimootoriga juhitavad) lahendusi. Kui tõstuki

kasutajate arv on väike, on mõistlik kasutada teisaldatavat tõstukit. Nende hinnad jäävad ca

5000–10000 euro piiridesse ning neid saab peale kasutamist paigutada sobivasse inventari

hoiustamise ruumi kuni järgmise kasutuskorrani. Selliste tõstukite jaoks rajatakse basseini

kõrval põrandasse pesa, kuhu kinnitub tõstemehhanism. Üldjuhul peab tõstuki kasutamisel

abistama inimene, kes oskab seadet ohutult kasutada ja tagab sellega kasutajate turvalisuse.

Lisateavet koos selgitavate joonistega leiab näiteks standardist EVS-EN 17210:202125.

Paragrahvis 20 sätestatakse nõuded majutushoone ligipääsetava majutusruumi kohta

Ligipääsetav majutusruum on näiteks hotellis olev numbrituba. Nõuded puudega inimesele

kohandatud ruumile majutushoones on ka määruses nr 28, kuid võrreldes senisega on sõnastust

täiendatud lõikes 1 uue põhimõttega, mis lisab paindlikkust eelkõige väiksematele

teenusepakkujatele. Muus osas on sõnastust ajakohastatud ja täiendatud.

Lõikes 1 sätestatakse, et 10 kuni 100 majutusruumiga hoones või majutushoonete kompleksis

peab vähemalt 5 protsenti majutusruumidest, kuid mitte vähem kui üks ruum, vastama allpool

kirjeldatud ligipääsetavusnõuetele. Kui majutusruume on üle 100, peab iga järgneva 50

majutusruumi kohta lisanduma vähemalt üks nõuetele vastav majutusruum. Sarnast 5 protsendi

nõuet kasutavad mitu Euroopa riiki, sealhulgas Soome.

Seega, kui majutusasutuses on üle 10 majutusruumi, peab sätte kohaselt olema tagatud

vähemalt üks ligipääsetavuse nõuetele vastav ruum. Sealt edasi peab jälgima 5 protsendi nõuet:

kui majutusruumide arv on 21–40, peab ligipääsetavuse nõuetele vastama vähemalt 2 tuba; kui

majutusruumide arv on 41–60, peab nõuetele vastama vähemalt 3 tuba, jne. Kui majutusruume

on 100, peab vähemalt 5 ruumi vastama nõuetele. Kui hoones on üle 100 majutusruumi, tuleb

iga järgneva 50 ruumi kohta arvestada üks ligipääsetav majutusruum. Näiteks kui

majutusruume on 150, peab vähemalt 6 ruumi vastama nõuetele (5% 100-st on 5 ruumi, millele

lisandub üks ruum).

Selline täiendus pakub mõistliku tasakaalu kasutajate vajaduste ja majutusasutuse võimaluste

vahel, kuna nõudlus ratastooliga ligipääsetavate majutusruumide järele ei pruugi olla lineaarses

25 EVS-EN 17210:2021 „Accessibility and usability of the built environment - Functional requirements“, lk 238- 239.

seoses majutusasutuse suurusega. Majutusasutused peavad leidma tasakaalu investeeringute ja

nõudluse vahel, et säilitada jätkusuutlik majandustegevus. Lisaks võivad ligipääsetavaks

kohandatud toad teatud juhtudel olla vähemeelistatud tavaklientide seas, kuna nende tubade

kujundus ja funktsionaalsus võivad erineda tavalistest tubadest (suuremad duširuumid,

käsipuud, kohandatud mööbel vms). Selliste ruumide liigne osakaal võib viia olukorrani, kus

osa tube on alakasutuses, põhjustades ettevõtjatele majanduslikku kahju. Samuti on suurematel

hotellidel võimalik paindlikumalt reageerida külastajate soovidele ning pakkuda erinevaid

lisateenuseid (näiteks mööbli ümberpaigutamist), või saavad pakkuda tavatoa asemel tube, kus

on arvestatud suurema ruumivajadusega, näiteks mis on mõeldud peremajutuseks või äriklassi

klientide teenindamiseks.

Kui majutusteenust osutatakse hoonete kompleksis (mitmes eraldi paiknevas hoones), võivad

ligipääsetavad ruumid paikneda neist ühes. Ka selle sätte eesmärk on anda teenusepakkujatele

paindlikkust ja vähendada kulusid. Samas on tagatud, et nõutav arv ligipääsetavaid tube on

kättesaadavad samas kompleksis. Seejuures tuleb silmas pidada, et nõuetekohane ligipääs tuleb

tagada ka majutusruumini jõudmisel, kuna majutushoone tervikuna paikneb eelnõu §-s 2

nimetatud kohaldamisalas.

Lõikes 2 sätestatakse punktide kaupa nõuded, millele peab vastama ligipääsetav majutusruum.

1. Ukse sulgumispoolsel küljel peab olema horisontaalne lisakäepide hingedepoolsest servast

kuni 100 millimeetri kaugusel. Lisakäepide on vähemalt 400 mm pikkune painutatud toru

paigalduskõrgusega 850–950 mm. Täpsem selgitus on § 18 lõike 7 juures.

2. Uksesilma olemasolul peab dubleeriv uksesilm paiknema 1000–1200 mm kõrgusel.

Dubleeriva uksesilma olemasolu on tarvilik eelkõige ratastoolikasutaja või lühikest kasvu

inimese vajadusi silmas pidades.

3. Ruumis peab olema tagatud vähemalt 1200 mm laiune liikumistee. Nõue võtab arvesse

ratastooli või muu liikumisabivahendi ruumivajadust.

4. Voodi kõrval peab olema vaba horisontaalne liikumisruum läbimõõduga vähemalt 1500 mm.

Tegemist on eelnõu tekstis läbiva põhimõttega, millega tagatakse ratastooli jaoks vajalik vaba

pöörde läbimõõt. Seda põhimõtet arvestamata ei pruugi ratastoolikasutajal olla võimalik

majutusruumi kasutada.

5. Voodi peatsis peab olema kättesaadav valgustuse lüliti ja häirenupp või -nupu pikendusnöör

ning sisetelefon või muu abi kutsumise seade. Nõue tagab, et liikumise erivajadusega inimene

saab voodis olles reguleerida valgustust ja vajaduse korral kutsuda abi või kasutada sisetelefoni.

Tehniliste lahenduste valik ei ole piiratud, kuid need peavad olema lihtsasti käsitsetavad ka

puuduliku motoorika korral.

6. Ruumis peab olema tehniline lahendus, mis teavitab inimest häireolukorrast ja on tajutav

rohkem kui ühe meele abil. Sätte eesmärk on tagada, et kõik inimesed, sõltumata nende

tajuvõimest või erivajadustest, saaksid kiire ja selge teavituse hädaolukorrast, näiteks tulekahju,

gaasilekke või muu evakuatsiooni nõudva sündmuse korral. Nõue on suunatud eelkõige tugeva

kuulmislangusega või kurdi inimese abistamiseks häireolukorrast teavitamisel, kuna neile ei

pruugi häire olla auditiivselt tajutav. Teavitused peaksid olema tajutavad vähemalt kahe meele

abil, näiteks kuulmismeele (helisignaal) ja nägemismeele (vilkuvad tuled) abil. See tagab, et ka

kuulmis- või nägemispuudega inimesed saavad kätte vajalikud teated. Lisaks on võimalik

kasutada uudseid lahendusi, sealhulgas taktiilseid märguandeid (vibratsiooniga seadmed või

põrandasse integreeritud vibratsioonialad) või sobivaid IT-lahendusi (mobiilirakendused, mis

saadavad vibratsioonisignaale ja visuaalseid teavitusi näiteks otse kasutaja randmel olevasse

nutiseadmesse).

7. Seadmed peavad paiknema ratastoolikasutajale kättesaadaval kõrgusel. Tegemist on üldise

põhimõtte rõhutamisega, mille puhul tuleks majutusruumi puhul lähtuda § 7 lõikes 2 esitatud

parameetritest.

8. Ligipääsetavas majutusruumis või ligipääsetava majutusruumi kasutuses olev tualett- ja

pesemisruum peavad vastama §-des 18 ja 19 sätestatud nõuetele. Selgitused on nende

paragrahvide selgituste juures.

4. PEATÜKK käsitleb ligipääsetavusnõudeid, mis puudutavad rajatisi.

Paragrahvis 21 sätestatakse nõuded parkla kohta.

Lõikes 1 sätestatakse eraldi punktidena nõuded parkimiskohtade arvule. Parkimiskohtade

puhul tuleb arvestada liikumis- või nägemispuudega inimest teenindava sõiduki või

liikumispuudega juhi sõiduki ruumivajadusega. Säte käsitleb parkimist mitteelamute juures.

1. Kõigist mitteelamu teenindamiseks või avalikuks kasutamiseks arvestatud parkimiskohtadest

peab olema puudega inimese sõidukile nähtud ette üks protsent kohtadest, kuid mitte vähem

kui kaks kohta. Nõue on toodud üle määrusest nr 28 ning tagab puudega inimestele ligipääsu

parkimiskohalse, kui ligipääsuks kasutatakse sõidukit.

2. Kui mitteelamu teenindamiseks või avalikuks kasutamiseks on arvestatud vähem kui 20

parkimiskohta, peab puudega inimese sõidukile olema tagatud vähemalt üks koht. Selle sättega

tehakse leevendus eelmises punktis nimetatud parkimiskohtade arvus, kui tegemist on väikese

parkimisalaga ning puudub vajadus rohkem kui ühe parkimiskoha reserveerimiseks puudega

inimese sõidukile. Reguleeritud on minimaalne arv, aga jäetud on reguleerimata maksimaalne

arv, sest teatud asutuste (näiteks perearstikeskus) ees võib olla mõistlik, sõltuvalt teenuse

kasutajatest, rajada rohkem selliseid kohti. See jääb iga teenusepakkuja enda hinnata.

Lõikes 2 sätestatakse, et § 14 lõikes 3 nimetatud korteri juurde kuuluv parkimiskoht peab

vastama määruse §-s 21 sätestatud nõuetele. Tegemist on nõudega, mis on tingitud määruse

kohaldamisala laiendamisest elukondlikule kinnisvarale.

Lõikes 3 täpsustatakse nõuded puudega inimese sõiduki parkimiskohale.

1. Parkimiskoht peab asuma sihtpunktile või ehitise sisse- või juurdepääsule võimalikult

lähedal. Sätte mõte on tagada, et erivajadusega inimene või tema saatja saaks parkida auto

sissepääsule nii lähedale kui võimalik, et oleks võimalik minimeerida füüsilisi takistusi

(äärekivid vms) ja heitlikest ilmaoludest tingitud ebamugavusi (lumehanged, tuisuvaalud vms),

mis võivad oluliselt takistada puudega inimese ligipääsu ehitiseni. Parklate projekteerimisel

tuleks invaparkimiskohad paigutada parkla sellesse külge, mis on sissepääsule kõige lähemal ja

kus ei ole takistusi sissepääsuni jõudmisel. Kui sissepääs, lift ja mitteelamu teenindamisel

näiteks kassa on erinevates suundades, tuleks hinnata, milline võiks olla puudega inimese

vaatest kõige asjakohasem sihtpunkt.

2. Parkimiskoht peab olema tähistatud liiklusmärgiga, mis paikneb parkimiskoha ees või kõrval

1000–1200 mm kõrgusel alusel või hoone seinal sõidukijuhile nähtaval kohal ning asjakohasel

juhul teekattele kantud teemärgisega. Võrreldes määrusega nr 28 on tehtud leevendus teekattele

kantud märgistuse kohta. Märgades välitingimustes võib parkimisala teekatte märgistus

muutuda libedaks, talvistes oludes olla kaetud ka lumekihi või jääga, mistõttu ei pruugi

teekattele kantud teemärgis olla igas olukorras asjakohane. Seetõttu on lisatud tingimus, et

liiklusmärk peab asuma sõidukijuhile nähtaval kohal, mis peaks tagama nähtavuse ka

teekattemärgise puudumisel või kulumisel. Kõrgus 1000–1200 mm aitab tagada, et liiklusmärk

on juhi silmade kõrgusel ega jää talvel lumehange alla. Märgi kõrguse nõue on võetud üle

määrusest nr 28 ning on sihtrühmas omaks võetud. Mitme parkimiskoha korraga tähistamist

ühe lisatahvli abil puudega inimesed ei toeta, kuna see võib tekitada segadust parkimisel. Kui

eksisteerib oht, et liiklusmärk võib jääda nähtamatuks, tuleks liiklusmärk paigaldada seinale või

dubleerida kõrgemale paigutatud liiklusmärgiga.

3. Parkimiskoht peab olema liikumise abivahendi kasutamist segavate ebatasasusteta. Eelkõige

on siin peetud silmas, et puudega inimese sõiduki parkimiskohal ei ole kasutatud murukivi,

munakivi, murtud või klombitud teekive ega muid ebaühtlase pinnakattega teekattematerjale,

mis võivad takistada ratastooli, rulaatori, kõnniraami või muu abivahendi kasutamist sõidukist

väljumisel või sinna sisenemisel.

Lõikes 4 sätestatakse puudega inimese sõiduki parkimiskoha mõõdud. Sätte kohaselt peab

sellise parkimiskoha laius olema vähemalt 3600 mm ja pikkus vähemalt 5000 mm. Kui puudega

inimeste sõiduki parkimiskoht asub kõnniteega paralleelselt, võib parkimiskoha laius olla 2500

mm. Võrreldes määrusega nr 28 on sätestatud täpsed mõõdud, millele parkimiskoht peab

vastama. Määruse nr 28 nõue loeti täidetuks, kui mõõdud vastasid standardile EVS 84326.

Eelnõu koostajad pidasid vajalikuks sätestada parkimiskoha mõõdud õigusakti tasemel, et

sellest saaksid edaspidi juhinduda kõik osalised. Lisatud on täiendus, mille kohaselt on

võimalik invasõiduki parkimiskoha laiust vähendada, kui see külgneb piisavalt laia kõnniteega.

Lõike 5 kohaselt ei tohi puudega inimese sõiduki parkimiskohaga külgneva tee äärekivi kõrgus

olla üle 30 mm. Säte aitab tagada, et iga liikumise abivahendiga, sealhulgas rulaatori või

ratastooliga, saab parkimiskohalt ohutult kõnniteele.

Lõike 6 kohaselt peab parklasse sisse- ja väljapääsul asuv jalgsi liiklejale mõeldud läbipääsuava

olema vähemalt 1100 mm laiune. Eelnõus on korratud ja täpsustatud kehtivat nõuet. Säte aitab

tagada, et parklasse oleks võimalik siseneda ja sealt väljuda ka igasuguse ratastel

liikumisvahendiga, näiteks ratastooli, jalgratta või kaksikutele mõeldud lapsevankriga. Kui

piirde ja tõkkepuu vahel selleks ruumi ei ole, peab käiguteele jääma vähemalt 1100 mm laiune

jalgvärav. Lähtutud on tavapärasest jalgvärava laiusest 1000–1200 mm. Sellest suurem mõõt

eeldaks sisse- ja väljapääsule kahe poolega jalgvärava paigaldamist, mis ei ole sätte eesmärk.

Paragrahvis 22 sätestatakse nõuded kergliiklustee kohta

Lõikes 1 määratletakse kergliiklustee. Määruse tähenduses mõistetakse kergliiklusteena jalgsi,

ratta või kergliikuriga liiklemiseks mõeldud taristut. Seega, võrreldes määrusega nr 28 on

eelnõus sisustatud kergliiklustee mõiste, et vältida erinevaid tõlgendusi nõuete täitmisel.

Lõikes 2 täpsustatakse nõuded kergliiklustee katte kohta, et tagada liikumisabivahenditega

kasutajatele sujuv ja ohutu liiklemine. Sätte kohaselt peab kergliiklustee olema tasase, kõva ja

mittelibeda kattega. Munakivid, klombitud või murtud tänavakivid ning sügava vuugivahega

lahendused ei sobi (välja arvatud juhtteena kasutamisel), kuna need võivad takistada ratastooli,

rulaatori, lapsevankri või muu abivahendiga liikumist. Samuti ei sobi lahtine kruus, killustik,

liiv või muu pehme pinnas, kuna see võib põhjustada liikumisabivahendite takerdumist või

läbivajumist, raskendades liikumist ja suurendades õnnetusohtu. Kergliiklustee katteks sobivad

näiteks asfalt, betoon või muud siledad ja tugevad materjalid, mis tagavad hea haardumise ning

vähendavad liikumisel tekkivat vibratsiooni.

Lisaks selgitame, et säte kohaldub ka laudteele, kui laudtee on osa kergliiklusteest, näiteks

kohtades, kus laudtee aitab kaitsta õrna pinnast ja vältida erosiooni. Sellisel juhul kehtivad

26 EVS 843:2016 Linnatänavad.

laudteele kõik kergliiklustee nõuded. Kergliiklusteeks ei loeta eelnõu tähenduses

mittestandardset laudadest rajatud loodus- või matkarada, mis peab sobituma keskkonda

(näiteks rabasse) ega ole mõeldud intensiivseks igapäevaseks kasutamiseks kergliiklustee

funktsioonides (sh jalgratta või muu liikumisvahendiga). Viimati kirjeldatud radu käsitatakse

§ 3 lõikes 6 sätestatud erandina.

Lõikes 3 sätestatakse, et kergliiklustee vaba laius peab olema vähemalt 1500 mm. Tegemist on

kehtiva nõudega, mis tagab piisava ruumi liikumiseks ja üksteisest möödumiseks.

Lõikes 4 sätestatakse nõue kerliiklustee pikikaldele. Sätte kohaselt ei tohi pikikalle üldjuhul

ületada 6 protsenti. Mõnikord siiski ei ole võimalik nõutavat pikikallet tagada maastiku eripära

tõttu. Sellisel juhul tuleb vähemalt iga 300–400 meetri tagant tagada istepingiga puhkekoht.

Säte kordab kehtivat nõuet. Sättes on kehtestatud minimaalne puhkekohtade vahe, pinke on

lubatud paigaldada ka tihedamini.

Lõikes 5 sätestatakse, et kergliiklusteel ei tohi olla selle kasutamist takistavaid objekte ega

eenduvaid ehitiseosi, mis vähendavad tee kasutuslaiust alla 1200 mm. Tegemist on

nägemispuudega inimese ohutusele suunatud nõudega, kuid on oluline ka teistele liiklejatele

(näiteks jalgratturitele), kes võivad eenduvate takistuste tõttu ennast vigastada. Ohtu kujutavad

näiteks liiklusmärgid, valgustuspostid, prügikastid või muud sarnased objektid, mis on

paigutatud kõnniteele või sellele ohtlikult lähedale. Ohtlikud võivad olla ka kõnniteele

avanevad aknad, eenduvad aknalauad, halvasti paigaldatud liiklusmärgid vms. Samuti tagab

säte takistusteta liikumistee lapsevankriga või ratastooliga liiklejale või isikule, kelle

tähelepanu on mujal, näiteks telefonis.

Lõige 6 sätestab, et kergliiklustee sõiduteepoolne äär peab olema § 4 lõike 1 kohaselt selgesti

tajutav või ehitatud sõidutee pinnast kõrgemale ja eraldatud sõiduteest äärekivi ja ohutusribaga.

Tegemist on ohutusnõudega, mis aitab nägemispuudega inimestel kergliiklusteel paremini

orienteeruda ning välistab ootamatu sattumise sõiduteele. Paragrahvi 4 lõikes 1 on viidatud

meetmetele, mis teavitavad liikumisteel olevast takistusest või ohust. Asjakohased on selle lõike

kontekstis meetmed, mis osutavad kontrastsusele, pinnakatte erinevusele, taktiilsele

teekattematerjalile või piiretele. Põhjalikumat selgitust saab lugeda viidatud paragrahvi

selgituse juurest.

Lõikes 7 sätestatakse nõue rennidele, mida kasutatakse kergliiklusteelt vee ärajuhtimiseks.

Sätte kohaselt tuleb kasutada laugeid või restiga kaetud renne, mis ei takista

liikumisabivahendiga liikumist. Tegemist on uue sättega, mis aitab tagada sujuvat liikumist

kergliiklusteedel lapsevankri, ratastooli, jalgratta või muu liikumisvahendiga. Laugeteks

rennideks saab eelkõige pidada renne sügavusega kuni 20–30 mm ja laiusega 400–600 mm.

Täisnurksete servadega või sügavate rennide kasutamisel peavad need olema kaetud restiga,

millest ei lähe läbi liikumisvahendid ega liikumisvahendite rattad.

Paragrahvis 23 loetletakse nõuded ülekäiguraja teekattematerjalile, ohutussaarele,

jalakäijafoorile ja raudteeülekäigukohale.

Lõike 1 kohaselt ei tohi ülekäiguraja liikumissuunal olla takistusi, välja arvatud jalakäija

liikumist suunav lahendus. Säte aitab tagada ülekäiguraja kasutamise ohutuse, võimaldades

suunata jalakäia liikumist, kui see on asjakohane ja vajalik. Liikumist suunava lahenduse,

näiteks piirde lisamine, on asjakohane, kui ülekäigurada asub tiheda liiklusega teelõigul, kus

on oht, et jalakäijad ei järgi ettenähtud liikumissuunda (võivad liikuda väljaspool tähistatud

ala), võivad ootamatult teele astuda, või näiteks asub ülekäigurada kooli, lasteaia,

mänguväljaku, eakate päevakeskuse läheduses, kus on õigustatud lisaturvameetmete

rakendamine. Piirded on abiks ka kohtades, kus sõidukijuhtide nähtavus teed ületavate

jalakäijate suhtes on piiratud või ülekäigurada lõikub kergliiklusteega.

Lõike 2 kohaselt ei tohi ülekäiguraja teekattematerjal olla ebatasane ega paigaldatud laia ja

sügava vuugivahega. Seega tuleb hoiduda materjalidest, nagu munakivid, täringukivid (välja

arvatud taktiilse tähistusena) ja muud ebaühtlase pinnakattega materjalid.

Lõike 3 kohaselt tuleb kergliiklustee ning ohutussaar tähistada ülekäiguraja laiuses taktiilse

teekattematerjaliga, mis hoiatab ülekäiguraja ja ohutussare algusest ja lõpust. Tegemist on

nägemispuudega inimestele suunatud meetmega, et tagada nende ohutu liiklemine. Mõistlik on

paigaldada taktiilne ohutusriba enne sõiduteed ehk inimesele peaks jääma reageerimiseks ka

aega, optimaalseks kauguseks saab välitingimustes pidada üldjuhul 300–600 mm.

Lõike 4 kohaselt peab ülekäiguraja üleminek sõiduteelt kergliiklusteele ja ohutussaarele olema

sujuv, ilma järskude ja teravate servadeta kogu ülekäiguraja ulatuses. Tegemist on nii liikumis-

kui ka nägemispuudega inimese ohutuse tagamisele suunatud sättega. Samuti on see säte vajalik

jalgratta, lapsevankri või muu liikumisvahendi kasutajale. Kui tagada üleminek samal

tasapinnal, siis tuleks ohutuse tagamiseks paigaldada ka lõikes 6 nimetatud taktiilne hoiatusriba

nägemispuudega inimeste ohutuks liiklemiseks.

Lõike 5 kohaselt varustatakse jalakäijafooriga reguleeritud ülekäigurada nägemis- ja

kuulmispuudega inimestele kohandatud märguandega ning vajaduse korral jalakäijat

ülekäigurajani suunavate piiretega. Võrreldes määrusega nr 28 on nõudeid mõnevõrra

leevendatud – välja on jäetud nõue varustada foor tulede vahetumise intervalli näitava

sekundinäidikuga, kuna fooride automaatikanõuded ei kuulu eelnõukohase määruse

kohaldamisalasse ning praktikas ei ole sekundinäidikuga foore väljaspool keskseid, suure

intensiivsusega liiklussõlmi rakendatud.

Lõike 6 kohaselt peab jalakäijafoori nupu olemasolul asuma fooritule nupp 900–1200 mm

kõrgusel, et tagada selle mõistlik kõrgus lapse või ratastoolikasutaja jaoks. Kehtiva nõude järgi

peab foorinupp paiknema 1000–1100 mm kõrgusel. Täpsemalt on jalgratta- ja

jalakäijafooridekäsilüliti paigaldamise nõudeid käsitletud standardis EVS 615:202127. Lisaks

tuleks jälgida, et foorinupu ees oleks piisav horisontaalne tasapind ratastooli, lapsevankri või

muu liikumisvahendi jaoks, nagu on sätestatud § 7 lõikes 3.

Lõike 7 kohaselt peab jalakäijale ettenähtud tee või tee osa lõikuma raudteega võimalikult

täisnurkselt. Samuti peab see olema tasapinnaline ja raudteeülekäigukoha teekatte ja rööbaste

kõrguste vahega mitte üle 25 millimeetri. Ülekäigukoha lõikumisnurk ja kõrguste vahe on

vajalikud ohutuse tagamiseks. Nõue aitab tagada sujuva ületuse abivahenditega, nagu

lapsekärud, lapsevankrid, ratastoolid, rulaatorid vms. Ühtlasi aitab see tagada, et

liikumisvahendi ratas ei saaks vajuda tee ja rööbaste vahele ega põhjustaks kukkumist või muid

ohtlikke olukordi. Lisaks aitab tee täisnurkne lõikumine inimestel paremini märgata lähenevat

rongi.

Paragrahvis 24 sätestatakse nõuded ühissõiduki peatuse kohta.

Allpool kirjeldatud ligipääsetavusnõudeid ei kohaldata raudtee reisiplatvormidele, kuna

raudteerajatiste nõuded on reguleeritud teistes õigusaktides. Raudtee reisijateplatvormi nõudeid

reguleerib majandus- ja taristuministri 09.11.2020. a määrusega nr 71 kehtestatud raudtee

tehnokasutuseeskiri28, samuti käsitleb mõningaid ligipääsetavuse aspekte standard EVS

27 EVS 615:2021 „Foorid ja nende kasutamine“, lk 19-20. 28 https://www.riigiteataja.ee/akt/111112020008?leiaKehtiv.

867:202429. Lisaks eeltoodule reguleerib raudteetaristu ligipääsetavust komisjoni määrus (EL)

nr 1300/201430, milles käsitletakse koostalitluse tehnilist kirjeldust seoses puuetega ja piiratud

liikumisvõimega inimestele juurdepääsuvõimaluste tagamisega Euroopa Liidu

raudteesüsteemis.

Samuti ei reguleerita eelnõukohases määruses ühistranspordi sõiduplaaniga seotud nõudeid,

nagu on kehtivas määruses, kuna nõuded sõiduplaanile, sealhulgas sõiduplaanis kajastuv teave

kohandatud transpordi liikumise kohta, on ühistranspordiseaduse, mitte ehitusseadustiku

reguleerimisalas.

Lõike 1 kohaselt peavad ühissõiduki peatus ja ootekoda tajutavalt eristuma ümbritsevast

keskkonnast ning olema üldjuhul valgustatud. Tegemist on üldise põhimõtte kirjeldamisega,

mis aitab tagada, et vaegnägija leiab üles ühissõiduki peatuse või ootekoja ning suudab

tuvastada peatuses oleva info, sealhulgas tutvuda sõiduplaaniga. Säte ei eelda, et igas peatuses

või ööpäev ringi peab olema spetsiaalne peatuse valgustuslahendus, kuna teatud olukordades

piisab ka tänavavalgustusest. Valgustuse eesmärk on tagada, et kogu vajalik info on ka pimeda

ajal mõistlikust kaugusest loetav.

Lõike 2 kohaselt peab peatuse ootealale olema tagatud sujuv ja takistusteta pääs. Kui

kasutatakse äärekivi, siis ligipääsuteele jääva äärekivi kõrgus peab jääma alla 30 mm.

Lõige rõhutab, et peatuse ooteala peab olema ligipääsetav abivahendite kasutajatele, sealhulgas

lapsevankri, lapsekäru, ratastooli või rulaatoriga liiklejale. Äärekivi kõrgus kuni 30 mm on

maksimaalne, mis on ratastoolikasutaja jaoks veel ületatav. Uute ootealade rajamisel võiks

üleminekud kavandada võimalikult lauged, et vältida liikumisvahendiga kukkumist või

takerdumist. Säte võimaldab kasutada kõrgemat äärekivi, kuid sellisel juhul tuleb ratastoolile,

lapsevankrile, rulaatorile või muule liikumisvahendile tagada sujuv ja piisava laiusega pääsutee

ootealale. Kui ligipääs eeldab kaldtee rajamist, tuleb lähtuda määruse §-s 9 sätestatud nõuetest.

Lõike 3 kohaselt peab ootekojas olema vaba horisontaalne liikumisruum läbimõõduga

vähemalt 1500 mm ja istetasapind. Ootekoja klaaspinnad peavad olema tähistatud. Sättes

korratakse põhimõtet, et nii ratastooli kui ka abivahendi kasutamisel peab olema tagatud piisav

manööverdamisruum ning eakatele, erivajadusega inimestele ja ka kõigile teistele

ühistranspordi kasutajatele mugav istetasapind. Kuna sageli on ootekoja seinad kaetud suurte

klaaspindadega, tuleb nägemispuudega inimeste ohutuse tagamiseks läbipaistev klaaspind

tähistada, järgides määruse § 5 nõudeid. Nõue loetakse täidetuks ka juhul, kui läbipaistvale

klaaspinnale on paigutatud sõidugraafikud, reklaamid vms, mis aitavad halvasti tajutava

klaaspinna vaegnägija jaoks paremini nähtavaks teha.

Paragrahvis 25 käsitletakse nõudeid muule rajatisele

Mõlemad selles paragrahvis sätestatud nõuded on toodud üle määrusest nr 28. Korrigeeritud on

sõnastust.

Lõike 1 kohaselt peab pääs jalakäijatele kasutamiseks mõeldud sillale, estakaadile ning

tunnelisse ja reisijateplatvormile olema varustatud kaldtee, lifti või muu samaväärse

lahendusega. Säte aitab tagada kõigi jaoks turvalise ja võrdsetel alustel ligipääsu rajatistele, mis

on kasutamiseks jalakäijatele, kuid mida peavad saama kasutada ka erinevate

liikumisabivahendite kasutajad.

29 EVS 867:2024 Raudteealased rakendused. Reisijate ooteplatvormid. 30 https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX%3A02014R1300-20230928.

Lõige 2 sätestab, et vaateplatvorm või asjakohasel juhul muu rajatis tuleb piirata vähemalt 1000

mm kõrguse ning nähtavust mittesegava piirdega, kui see on vajalik ohutuse tagamiseks.

Nähtavust mittesegav piire tähenda piirde puudumist, vaid siin mõeldakse sellist piiret, kust on

võimalik lühemat kasvu inimesel üle või läbi vaadata. Välistada tuleb nägemis- või

liikumispuudega inimese või lapse kukkumine üle serva.

Paragrahvis 26 selgitatakse määruse rakendamist juba ehitatud ehitusloa või

ehitusteatise korral

Kui ehitusloa taotlus või ehitusteatis on esitatud enne kavandatud määruse jõustumist,

rakendatakse selliste ehitiste loamenetlustes määruse nr 28 nõudeid. Põhjuseks on juba

koostatud ehitusprojekt, mille muutmine võib tuua kaasa ehitist ehitada soovivale omanikule

suured kulutused. Eriti olukorras, kus koostatud on eriosade tööprojekti tasemed või ehitise

ehitamisega on juba alustatud.

Paragrahviga 27 tunnistatakse kehtetuks määrus nr 28.

Paragrahvis 28 sätestatakse määruse jõustumine.

Eelnõu on kavandatud jõustuma peale ehitusseadustiku muudatuste jõustumist, mis võiks

eeldatavalt leida aset 2025. aasta lõpuks. Seetõttu on eelnõukohase määruse jõustumisajaks

kavandatud 2026. aasta 1. jaanuar.

4. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Määruse eelnõu on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega.

5. Määruse mõjud

Määruse eesmärk on tagada kogu elanikkonnale võrdsed võimalused ühiskonnaelus

osalemiseks ja iseseisvaks eneseteostuseks inimese elukaare vältel. Määrusega täpsustub

kohaldamisala, mis toob kaasa suurema selguse kõigile osalistele, sealhulgas

menetlustoimingute tegemisel pädevatele asutustele. Kohaldamisala laiendamine elukondlikule

kinnisvarale parandab inimeste iseseisvat toimetulekut ja eneseteostust, mis omakorda aitab

kokku hoida nii riigi kui kohaliku omavalitsuse kulutusi, mis on seotud koduteenuse, eluruumi

tagamise teenuse, tugiisikuteenuse, hooldusteenuse või muu sarnase teenuse osutamisega (sh

hooldekodud, abivahendid, psühholoogiline nõustamine, rehabilitatsioon, tööotsingu abi jne).

Seega on eelnõukohasel määrusel arvestatav mõju nii teenuse saajatele kui ka osutajatele.

Allpool on lühike ülevaade peamistest mõjudest.

1. Määrusel on tugev sotsiaalne, sealhulgas demograafiline mõju, kuna eelnõu rakendamine

mõjutab eelkõige elanikkonna haavatavamaid rühmi – lapsi, eakaid ja puuetega inimesi. Eelnõu

soodustab sotsiaalset kaasatust, võrdset kohtlemist ning toetab demograafilisi arenguid, mis on

seotud vananeva elanikkonna üha suureneva vajadusega ligipääsetava elukeskkonna ja

eluaseme järele. Sellele viidatakse põhjalikult ligipääsetavuse rakkerühma lõpparuandes, mida

on põgusalt käsitletud ka seletuskirjas eespool. Rakkerühma aruanne koos valdkondlike

aruannetega on kättesaadav Riigikantselei kodulehel.31

2. Määrusel on nii lühiajaline kui pikaajaline mõju majandusele. Lühiajalises perspektiivis

võivad uued nõuded suurendada ehitus- ja arenduskulusid, kuid pikemas perspektiivis avaldab

ehitiste ligipääsetavus positiivset mõju hoonete kasutusvõimaluste suurenemisele ja

multifunktsionaalsuse paranemisele, teenuste, töökohtade ja eluasemete kättesaadavusele ning

31 https://www.riigikantselei.ee/ligipaasetavus

elukeskkonna kvaliteedile laiemalt, puudutades seega kogu elanikkonda. Mitmed uuringud,

sealhulgas Riigikantselei tellitud ja MTÜ Ligipääsetavuse Foorumi koostatud projekteeritavate

korterelamute ligipääsetavuse miinimumkriteeriumide analüüs (2022)32 ja KREDEXi

korterelamute meetme ligipääsetavuse analüüs (2021)33 kinnitavad, et ligipääsetavuse tagamine

ei too kaasa ülemäära suurt mõju ehitushinnale, jäädes mõne protsendi piiridesse (KREDEXi

korterelamute uuringus esitatud hinnang ei käsitle uue lifti väljaehitamise maksumust). Uuring

viitab, et ligipääsetavuse aspekti kajastamine uute korterite müügiinfos arendajate poolt on

pälvinud klientide tähelepanu ja ostjad on ligipääsetavad korterid leidnud kiiremini. Ligipääsetavad korterid on konkurentsivõimelisemad, ostjate teadlikkus on suurenenud ja

eelistatakse ligipääsetavat eluruumi, isegi natuke kallima hinna puhul. Uuringu kohaselt on

elatustaseme paranedes mugavus muutumas olulisemaks, seda ka erivajaduseta inimeste seas.

Näiteks lift annab korterile atraktiivsust ja toob kliente juurde.

3. Määrusel on mõningane mõju riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldusele. Uued

ligipääsetavusnõuded võivad mõjutada riigiasutuste ja omavalitsuste tegevust, kuna võivad

vajada mõningast haldusressurssi lubade menetlemisel ja järelevalve tegemisel eelkõige

elukondliku kinnisvaraga seotud küsimustes. Lisaks peavad riik ja kohalik omavalitsus näitama

eeskuju neile kuuluvate hoonete ligipääsetavuse parandamisel. Kuna suurem osa

ligipääsetavuse baasnõudeid on kehtinud alates 2003. aastast, ei ole eeldatav mõju riigiasutuste

ja kohalikule omavalitsuse korraldusele suur.

4. Määrusel võib olla teatud mõju regionaalarengule. Ehitiste, sealhulgas kortermajas olevate

kodude ligipääsetavuse parandamine võib aidata kaasa regionaalse ebavõrdsuse vähendamisele,

muutes teenused, töökohad ja eluasemed kättesaadavaks laiemale elanikkonnale ka väljaspool

suuremaid linnu. See võib suurendada väiksemate piirkondade atraktiivsust elamiseks ja

töötamiseks ning soodustada nooremate inimeste tagasipöördumist oma kodukohta.

Määrusel puudub oluline mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele (ehitiste ligipääsetavus on

eelkõige sisepoliitiline ning ehitus- ja sotsiaalvaldkonda puudutav küsimus), samuti mõju elu-

ja looduskeskkonnale (kokkupuude on eelkõige kvaliteetse ruumi aluspõhimõtetega, mis

sisaldavad ligipääsetavust). Kaudne mõju võib avalduda teadlikkuse paranemises noorema

põlvkonna hulgas, mis võib omakorda avaldada mõju sotsiaalsetele hoiakutele ja eelistustele

näiteks elukoha valikul.

6. Määruse rakendamisega seotud tegevused, vajalikud kulud ja määruse rakendamise

eeldatavad tulud

Määruse jõustumisega ei kaasne lisakulusid riigile ega kohaliku omavalitsuse üksustele, kuna

suurem osa nende omandis või kasutuses olevatest uutest või ümberehitatud mitteeluhoonetest

peavad vastama senistele ligipääsetavusnõuetele (määrusele nr 14 või määrusele nr 28) ja heale

ehitustavale (standardid, juhendid jms). Lisaks on määruse eelnõu koostamise käigus

põhjalikult analüüsitud kõigi seniste nõuete proportsionaalsust ja otstarbekust ning vajaduse

korral tehtud korrektuure ja leevendusi, mis ei vähenda määrusega taotletava eesmärgi mõju

kõigi jaoks ligipääsetava keskkonna loomisel.

Vähesel määral suurendavad kohaliku omavalitsuse koormust lubade menetlemisel ja

ehitusjärelevalve tegemisel uute või ümberehitatavate eluhoonete puhul lisandunud

32 https://kliimaministeerium.ee/sites/default/files/documents/2023- 06/Miinimumnouded_loppraport_2022.pdf. 33 https://riigikantselei.ee/sites/default/files/documents/2021- 10/KREDEX%20korterelamute%20meetme%20ligip%C3%A4%C3%A4setavuse%20anal%C3%BC%C3%BCsi%20ar uanne.pdf.

ligipääsetavusnõuded. Teatud määral võib suureneda TTJA koormus riikliku järelevalvega

seotud menetlustoimingute tegemisel. Kasvada võib vajadus nii Kliimaministeeriumi, TTJA kui

ka kohaliku omavalitsuse üksuste tehtava nõustamise järele, kuna ainult eluhoonete

projekteerimisele ja ehitamisele spetsialiseerunud väiksematel ettevõtetel võib puududa

varasem kogemus ligipääsetavate lahenduste kavandamisel ja elluviimisel.

Kliimaministeeriumil on kavas välja töötada juhendmaterjalid, mis annavad lihtsa ülevaate

uutest ligipääsetavusnõuetest ja toovad näiteid headest lahendustest.

Määruse rakendamine võib lühiajaliselt tuua kaasa kulusid elukinnisvara arendajatele, kuna

ligipääsetavusnõuete rakendamine eluruumidele võib avaldada mõju kortermajade

arenduskuludele, seda eelkõige juhul, kus sissepääsude, trepikodade või eluruumide hinnalt

soodsamad tüüplahendused vajavad ajakohastamist. Kulude võimalik kasv võib kajastuda

ligipääsetavate korterite müügihinnas. Kuna eluruumidelt eeldatakse eelkõige kohandatavust

ning liftita kortermajas võivad ligipääsetavad korterid paikneda ka ainult esimesel korrusel, siis

märkimisväärset negatiivset mõju kinnisvaraturule ei prognoosita. Välja arvatud juhul, kui

hoone esimesele korrusele on planeeritud äripinnad ja määruse nr 85 järgi ei ole lifti

paigaldamise nõuet, siis selliste hoonete ehitamisel lisandub lifti rajamise kulu. Pigem eeldavad

määruse eelnõu koostajad, et kinnisvaraturu taastudes muutuvad ligipääsetavusnõuetele

vastavad korterid koduostjate seas kiiresti populaarseks. Sellele aitab kaasa ühiskonna üldine

teadlikkuse kasv ligipääsetava eluaseme ja elukeskkonna eelistest.

Määruse jõustumisega rahaliselt mõõdetavaid tulusid ei prognoosita. Samas aitab elustandardit

parandavate eluruumide lisandumine hoida tulevikus märkimisväärselt kokku nii kohaliku

omavalitsuse kui ka riigi sotsiaalteenuste kuludelt, kuna eakatele ja erivajadusega inimestele on

loodud paremad eeldused iseseisvaks ja väärikaks toimetulekuks. 2022. aastal MTÜ

Ligipääsetavuse Foorum ja CIVITTA koostöös valminud ligipääsetavuse kulu-tulu analüüsi

lõpparuanne34 näitas, et keskkonna parendamise tulemusena koduteenuste, eluruumi tagamise

teenuse ja tugiisikuteenuse osutamisega seotud kuludelt on võimalik säästa aastas ca 11,8

miljonit eurot. Kui keskkond muudetaks täiel määral ligipääsetavaks ning kaoksid tööle

asumisel ligipääsetavusega seotud takistused, lisanduks uuringu andmetel riigikassasse

täiendavate maksutuludena ca 39,3–47,4 miljonit eurot aastas (keskmise palga juures). Seega

kannab uuring selget sõnumit ligipääsetava keskkonna positiivsest mõjust riigieelarvele.

7. Määruse jõustumine

Määrus jõustub 2026. aasta 1. jaanuaril. Määruse jõustumise aeg on valitud kooskõlas EhSis

tehtavate muudatuste jõustumise ajaga. EhSis sätestatakse senise kitsa puuetega isikute

erivajadustega arvestamise kontseptsiooni asemel laiem mõiste – ligipääsetavus, millest

lähtuvad nõuded on kasulikud pea poolele elanikkonnast.

8. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Määruse eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks eelnõude infosüsteemi EIS kaudu

ministeeriumitele ning Eesti Linnade ja Valdade Liidule.

Eelnõu esitatakse arvamuse andmiseks järgmistele huvigruppidele: Õiguskantsler, Eesti

Puuetega Inimeste Koda, Eesti Pimedate Liit, Eesti Kurtide Liit, Eesti Vaegkuuljate Liit, Eesti

Liikumispuudega Inimeste Liit, MTÜ Ligipääsetavuse Foorum, Eesti Arhitektide Liit, Eesti

Sisearhitektide Liit, Eesti Maastikuarhitektide Liit, Eesti Omanike Keskliit, Eesti

Korteriühistute Liit, Eesti Ehitusinseneride Liit, Eesti Ehitusettevõtjate Liit, Eesti

34 https://www.sm.ee/sites/default/files/documents/2022-10/Ligip%C3%A4%C3%A4setavuse%20kulu- tulu%20anal%C3%BC%C3%BCs.%20L%C3%B5pparuanne_0.pdf.

Kinnisvarafirmade Liit, Eesti Ehituskonsultatsiooniettevõtete Liit, Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Amet, Transpordiamet, Riigi Kinnisvara AS, MTÜ Digitaalehitus.

Eelnõu sisaldab tehnilisi norme Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/1535,

millega nähakse ette tehnilistest eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise

kord (ELT L 241, 17.9.2015, lk 1-15), tähenduses. Seega esitatakse eelnõu kooskõlastamiseks

Euroopa Komisjonile ja teistele liikmesriikidele.

Suur-Ameerika 1 / Tallinn 10122 / 626 2802/ [email protected] / www.kliimaministeerium.ee/

Registrikood 70001231

Ministeeriumid

Eesti Linnade ja Valdade Liit

03.03.2025 nr 1-4/25/1014

Taristuministri määruse "Nõuded ehitise

ligipääsetavusele" eelnõu esitamine

kooskõlastamiseks

Esitame kooskõlastamiseks taristuministri määruse "Nõuded ehitise ligipääsetavusele" eelnõu.

Eelnõu ja seletuskiri on kättesaadavad eelnõude infosüsteemis.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Vladimir Svet

taristuminister

Lisad: 1. eelnõu

2. seletuskiri

Lisaadressaadid: Õiguskantsler, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Pimedate Liit, Eesti Kurtide

Liit, Eesti Vaegkuuljate Liit, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit, MTÜ Ligipääsetavuse Foorum,

Eesti Arhitektide Liit, Eesti Sisearhitektide Liit, Eesti Maastikuarhitektide Liit, Eesti Omanike

Keskliit, Eesti Korteriühistute Liit, Eesti Ehitusinseneride Liit, Eesti Ehitusettevõtjate Liit, Eesti

Kinnisvarafirmade Liit, Eesti Ehituskonsultatsiooniettevõtete Liit, Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Amet, Transpordiamet, Riigi Kinnisvara AS.

Kaido-Allan Lainurm, 715 5828

[email protected]