Arvamus

Villu Kõve

Riigikohus

[email protected]

Your ref. 07.02.2025 No 5-25-1/3

Our ref. 05.03.2025 No 9-

2/250409/2501555

Arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 5-25-1

Lugupeetud Riigikohtu esimees

Küsisite õiguskantsleri arvamust põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasjas, milles Tallinna

Halduskohus tunnistas Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 14 vastuolus olevaks ja jättis

kohaldamata kalapüügiseaduse (KPS) § 56 lõiked 3 ja 4 osas, milles need ei võimalda

Põllumajandus- ja Toiduametil jätta kehtivate väärteokaristuste korral püügiõigus piiramata.

Kohus leiab, et need normid on vastuolus PS §-ga 14, kuna kaebaja ei saanud väärteomenetlustes

oma õigusi kaitsta ega väärteootsuseid vaidlustada.

Leian, et KPS § 56 lõiked 3 ja 4 on asjassepuutuvad normid ja on vastuolus PS §-st 14 tuleneva

menetlus- ja korralduspõhiõigusega, PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadusega ning PS § 23

lõikes 3 sätestatud topeltkaristamise keeluga.

KPS § 56 lõigetest 3 ja 4 tuleneb, et kui kalapüüginõuete tõsise rikkumise eest on sama kutselise

kalapüügi loa alusel tegutsenud kalureid karistatud vähemalt kaks korda, siis antakse

kalapüügiluba järgneva kahe kalendriaasta kestel vähendatud ulatuses. Kalapüügiluba võib aga

kuuluda teisele isikule (juriidilisele isikule või füüsilisest isikust ettevõtjale), mitte sellele isikule

(kalurile), kes rikkumised toime pani ja keda selle eest karistati. Teisisõnu rakendatakse ühe

isiku väärteo eest negatiivset õiguslikku tagajärge ka teisele isikule, keda aga väärteomenetlusse

ei kaasata ja kellel pole võimalust esitada oma vastuväiteid. Kuna KPS § 56 lõiked 3 ja 4 ei anna

selle tagajärje rakendamisel haldusorganile kaalutlusõigust, ei saa hilisemas haldusmenetluses

esitatud vastuväited mõjutada haldusmenetluse tulemust.

Kuna juriidiline isik on õiguslik abstraktsioon, siis see ei olegi võimeline tegutsema muul viisil

kui ainult inimese vahendusel.1 Seega võib inimese süütegu tuua kaasa ka asjaga seotud

juriidilise isiku vastutuse. Põhiseadus nõuab aga, et enne sellise vastutuse kohaldamist antaks

juriidilisele isikule võimalus esitada seisukoht (muu hulgas selle kohta, kuivõrd saab süüteo

toime pannud inimese tegevust või tegevusetust omistada talle endale ja kuivõrd juriidilisele

isikule). Põhiseadus nõuab ka, et seda seisukohta oleks võimalik arvestada juriidilise isiku

vastutuse (sh selle määra) üle otsustamisel.

1 P. Pikamäe. Karistusseadustiku § 14 kommentaar 5. – J. Sootak; P. Pikamäe (koostajad). Karistusseadustik.

Kommenteeritud väljaanne. 5. vlj. Juura 2021.

Juhul kui kutselise kalapüügi luba on antud samale füüsilisele isikule (s.t füüsilisest isikust

ettevõtjale), keda karistati väärteo toimepanemise eest, toovad need kalapüügiseaduse normid

kaasa PS § 23 lõikest 3 tuleneva topeltkaristamise keelu rikkumise.

I. Asjaolude lühikirjeldus

2. Kaebaja on juriidiline isik (osaühing), kellele kuulub kutselise kalapüügi luba, mille alusel

kala püüdnud kahte kalurit karistati väärteomenetluses kalapüüginõuete tõsise rikkumise eest.

3. Põllumajandus- ja Toiduamet (PTA) piiras kalurite toimepandud rikkumiste tõttu KPS § 56

lõigete 3 ja 4 alusel kaebaja ajaloolise püügiõiguse põhjal arvutatud kalapüügivõimalusi Peipsi

järvel 2024. ja 2025. aastaks (2024. aastal vähendati kaebaja püügivõimalusi avaveevõrkudega

43 võrra, kaldavõrkudega üheksa võrra, ääre- või avaveemõrdadega kuue võrra ning

põhjanootadega ühe võrra; kaebaja püügivõimaluste vähendamine 2025. aastal arvutatakse pärast

kaebaja 2025. aasta püügivõimaluste selgumist).

4. Kaebaja taotles Tallinna Halduskohtult PTA otsuse tühistamist ning palus tunnistada

KPS § 56 lõiked 3 ja 4 põhiseadusvastaseks ja jätta kohaldamata.

II. Vaidlustatud normid ja nende asjassepuutuvus

5. KPS § 56 „Püügivõimaluse ja lubatud aastasaagi vähendamine“ lõiked 3 ja 4:

„(3) Kui kutselise kalapüügiloa saanud isikul või tema kalapüügiloa alusel kala püüdnud kaluril

või kaptenil on kokku ühel ja samal veekogul, veealal või maakonnas toimepandud käesoleva

seaduse § 711 lõikes 1 nimetatud kalapüüginõuete tõsiste rikkumiste eest rohkem kui üks kehtiv

karistus väärteo või kuriteo eest, antakse talle viimase karistuse jõustumisele järgneval kahel

kalendriaastal kalapüügiluba iga sama veekogu, veeala või maakonna õiguspäraselt omandatud

püügivõimaluse kasutamiseks 10 protsendi võrra vähendatud ulatuses.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul, kui ettevõtja püügivahendite arvuna

omandatud püügivõimalus on väiksem kui 10, antakse talle viimase karistuse jõustumisele

järgneval kahel kalendriaastal kalapüügiluba iga sama veekogu, veeala või maakonna

õiguspäraselt omandatud püügivõimaluse kasutamiseks ühe võrra vähendatud ulatuses.“

6. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõike 2 järgi peab norm,

mille põhiseaduspärasust Riigikohus kohtu taotlusel hindab, olema põhivaidluse lahendamisel

asjassepuutuv. Norm on asjassepuutuv vähemalt siis, kui selle põhiseadusele mittevastavuse

korral peaks kohus otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (RKPJKo 03.07.2008, 3-

4-1-9-08, p 16).

7. Kui KPS § 56 lõiked 3 ja 4 on põhiseadusega vastuolus, siis tuleb need jätta kohaldamata ning

kaebaja püügiõigust ei saa selliselt piirata, nagu seda on tehtud. Normid on seega

asjassepuutuvad. Kui Riigikohus otsustab need täielikult kehtetuks tunnistada, siis tuleks seotud

sätetena asjassepuutuvaks lugeda ka KPS § 711, mis sätestab KPS § 56 lõigete 3 ja 4

kohaldamiseeldused, ning KPS § 42 lg 9 lauseosa „või püügivõimalust vähendatakse § 56

lõigetes 3 ja 4 sätestatud alustel“.

III. Vaidlustatud normide tekkelugu ja olukorra muutumine

8. Vaidlusalused normid lisati kalapüügiseadusesse 25.10.2022 vastu võetud kalapüügiseaduse

muutmise seadusega ning muudatused jõustusid 21.11.2022. Kalapüügiseaduse muutmise

seaduse eelnõu (136 SE) seletuskirjast nähtub, et muudatuse peamine eesmärk oli ebaseadusliku

kalapüügi ohjeldamine püügiloaga isiku vastutuse suurendamise kaudu. Kalapüügiloa saanud

isik sooviti panna vastutama selle eest, mis tema lubade alusel toimub. Euroopa Komisjon oli

mitmel korral juhtinud tähelepanu sellele, et Eesti karistused ei toimi ja on liiga leebed.

Juriidilise isiku väärteovastutuse statistikat ja kohtupraktikat arvestades oli selleks ajaks selgeks

saanud, et väärteomenetluse korras ei oleks olnud võimalik ettevõtteid piisavalt tõhusalt

vastutusele võtta. Peeti vajalikuks kehtestada haldusmeede, et tagada nõuetekohane kalapüük ja

kaitsta kalavarusid ja keskkonda. Eesmärk oli suurendada kalapüügiloa omaniku vastutust juhul,

kui ta ei suuda korraldada oma tegevust nii, et tema kasuks tegutsevad isikud kehtestatud

kalapüüginõuetest kinni peaks.2

9. Eelnõu teise lugemise seletuskirjas on kirjeldatud, et kui kalurit on väärteokorras karistatud,

siis teavitab Keskkonnaamet pärast karistuse jõustumist ja karistusandmete karistusregistrisse

kandmist sellest PTA-d ning loa saanud isikut. Keskkonnaamet peab teatama, et kalurit on

karistatud nende kalapüügiseaduse sätete rikkumise eest, mis näevad ette, et sätete korduva

rikkumise puhul rakendatakse haldusmeedet. Teade saadetakse PTA-le juba esmakordse

rikkumise korral. Keskkonnaamet peab teatama üksnes seda, et kalurile on määratud vastav

karistus – kaluri nime ega muid andmeid andmekaitse eesmärkidel teates ei esitata. Pärast teate

saamist peab ettevõtja ise karistusregistrist järele vaatama, milles seisnes kaluri toimepandud

rikkumine.3

10. Kui sama kutselise kalapüügi loa alusel tegutsenud kalureid on karistatud teist korda,

piiratakse kalapüügiloa omaniku püügiõigust 10 protsendi võrra. Piiratud püügiõigus kehtib

pärast viimase karistuse jõustumist järgneval kahel kalendriaastal samal veekogul, veealal või

maakonnas õiguspäraselt omandatud püügivõimaluse kasutamisel.

11. Juriidilisest isikust püügiloa omanikul ja ka sellisel füüsilisest isikust ettevõtjal, kellele

kuuluvale püügiloale kantud teist isikut karistati, ei ole võimalik väärteomenetluses tehtud otsust

vaidlustada, sest nad ei ole väärteomenetluses menetlusosalised (nad ei ole menetlusalused

isikud väärteomenetluse seadustiku § 18 tähenduses). Keskkonnaameti tehtud väärteootsust ei

ole võimalik üle vaadata ka hilisemas haldusmenetluses, kus püügiõigust piiratakse. Kuna

KPS § 56 lõiked 3 ja 4 ei anna kaalutlusõigust, ei saa hilisemas haldusmenetluses esitatavad

vastuväited mõjutada haldusmenetluse tulemust.

12. Sellise haldusmeetme kehtestamise kasuks otsustati sellepärast, et karistusõiguslikult ei

osutunud juriidiliste isikute vastutusele võtmine tulemuslikuks. Eelnõu vastuvõtmise ajal oli

tõesti probleeme juriidilise isiku kriminaalvastutusele võtmisega.4 Nende probleemide

lahendamiseks muudeti karistusseadustiku (KarS) §-i 14 ja laiendati juriidilise isiku

kriminaalvastutuse aluseid. Muudatused jõustusid 01.11.2023.

13. KarS § 14 lõikes 1 on nüüd kirjas, et juriidiline isik vastutab seaduses sätestatud juhtudel

teo eest, mille on tema huvides või tema õiguslikke kohustusi rikkudes toime pannud:

1) tema organ, selle liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja või

2) mistahes isik käesoleva lõike punktis 1 nimetatud organi või isiku korraldusel või juriidilise

isiku puuduliku töökorralduse või järelevalve tõttu.

14. Riigikohus on juba lugenud KarS § 14 lõike 1 tähenduses pädevaks esindajaks (s.t

füüsiliseks isikuks, kelle süütegu saab omistada juriidilisele isikule) sellise töötaja, kes pani

toime õigusrikkumise oma tööülesandeid täites ja oma töökohustuste piires tegutsedes (RKKKo

09.11.2023, 4-23-270, p 13). Mõnes olukorras ei kaasneks sellega isegi kaluri karistamist. Nii on

näiteks juhul, kui kalur rikub hoolsuskohustust, mis ei lasu temal, vaid tema tööandjal ehk

2 136 SE II-2. Seletuskiri kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu teise lugemise jätkamise teksti juurde. 3 Samas. 4 J. Sootak, S.-K. Kärner, M. Kärner. Juriidilise isiku kriminaalvastutus Eesti karistusõiguses: praegune seis ja

võimalikud arengusuunad. Juridica 9-10/2022, lk 686-710.

juriidilisel isikul, s.o kui juriidiline isik ei anna kalurile piisavat teavet püügipiirangute kohta ja

kalur paneb seetõttu toime väärteo (vt RKKKo 06.02.2024, 4-23-2703, p 11).

15. KarS § 14 lõike 1 sissejuhatava lauseosa järgi võib vastutuse kaasa tuua ka see, kui tegu

pannakse toime juriidilise isiku õiguslikke kohustusi rikkudes. Tegemist on varem

kohtupraktikas omaks võetud huvi mõiste laia tõlgenduse toomisega seaduse teksti. Juhul kui

rikkumine seisnes just juriidilise isiku tegevusvaldkonna nõuete rikkumises, vabastab see norm

menetleja vajadusest selgitada, kuidas võis karistusnormis toodud teokoosseisule vastav tegu

juriidilise isiku huve edendada. Sellest võib järeldada, et kui püügiluba omav juriidiline isik ei

ole teinud kõike endast olenevat, et kalur KPS-i nõudeid täidaks, võiks teda karistada

väärteomenetluse korras, kui KPS-is oleks ka juriidilise isiku väärteo korras vastutusele võtmist

võimaldav säte.5 Võib arvata, et kui karistusseadustikku oleks selliselt muudetud juba enne

kalapüügiseaduse muutmist, siis ei oleks kalapüügiseadust täiendatud mitte haldusmeetmega,

vaid hoopis väärteovastutust juriidilisele isikule laiendava sättega.

IV. Püügipiirangu põhiseaduspärasuse analüüs

16. Põhiseaduse § 31 järgi on Eesti kodanikul õigus tegelda ettevõtlusega ning koonduda

tulundusühingutesse ja -liitudesse. Ettevõtlus on tegevus, mille eesmärk on üldjuhul saada tulu

kauba tootmise, müümise, teenuste osutamise, vara realiseerimisega jne. Ettevõtlusvabaduse

esemeline kaitseala hõlmab kõiki tegevusalasid ja elukutseid, mille puhul isik pakub enda nimel

kaupu või teenuseid. Juriidilistele isikutele laieneb ettevõtlusvabadus PS § 9 lõike 2 alusel, mille

järgi põhiõigused laienevad juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste

isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega.

Ettevõtlusvabadust riivab avaliku võimu iga abinõu, mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne

ettevõtlusega seotud tegevuse.

17. Ettevõtlusvabadus ei ole absoluutne. PS § 31 lubab Riigikogul sätestada ettevõtlusõiguse

kasutamise tingimused ja korra. Kuna ettevõtlusõiguse kasutamise piirangud on sätestatud

seadusega, on KPS-is sätestatud haldusmeede formaalselt kooskõlas põhiseadusega. PS §-st 11

tuleneb aga nõue, et õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas

vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Piirangud ei tohi

kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kui seda saab põhjendada normi

legitiimse eesmärgiga. Kasutatud vahendid peavad olema soovitud eesmärgiga

proportsionaalsed. Proportsionaalsuse põhimõtet peab arvestama mitte üksnes õiguse kohaldaja,

vaid ka Riigikogu.

18. Põhiseaduse § 14 järgi on riik kohustatud tagama isikute õigused ja vabadused. Õiguste ja

vabaduste tagamine ei tähenda üksnes, et riik hoidub põhiõigustesse sekkumast. Riigil on

PS § 14 järgi kohustus luua põhiõiguste kaitseks kohased menetlused. Nii kohtu- kui ka

haldusmenetlus peab olema õiglane. Muu hulgas tähendab see, et riik peab kehtestama

menetluse, mis tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse (RKPJKo 14.04.2003, 3-4-1-4-03, p 16). Hea

halduse tava kohaselt tuleb luua isikute õiguste ja vabaduste kaitseks tõhusad menetlused, milles

on tagatud õigus tutvuda oma juhtumit puudutava teabega, õigus olla ära kuulatud, õigus nõuda

haldusorganilt põhistatud otsust ja õigus vaidlustada haldusorgani otsust (RKPJKo 20.10.2009,

3-4-1-14-09, p-d 43 ja 44). Need õigused tuleb tagada sellisel viisil, et isikul oleks võimalik enda

kohta tehtavat otsust tegelikult mõjutada, mitte üksnes näiliselt.

5 Kuigi KarS-i üldalused võimaldaks nüüd juriidilise isiku sellises olukorras vastutusele võtmist, ei saa seda siiski

teha vastava erinormita. Spetsiaalsuspõhimõte („Juriidiline isik vastutab seaduses sätestatud juhtudel“) tähendab, et

juriidilise isiku vastutus saab tuleneda üksnes KarS-i eriosa või mõne muu seaduse sellisest paragrahvist, milles on

juriidilise isiku teo karistatavus otseselt ette nähtud. P. Pikamäe. Karistusseadustiku § 14 kommentaar 3. – J. Sootak;

P. Pikamäe (koostajad). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 5. vlj. Juura 2021.

19. Püügiõiguse piiramise jaoks puudub menetlus, mis kaitseks tõhusalt püügiloa saanud

ettevõtja huve. Tal puudub igasugune võimalus esitada vastuväiteid selliselt, et see mõjutaks

haldusorgani otsust, sest eelnevas väärteomenetluses ettevõtja neid esitada ei saa (v.a juhul, kui

tegemist on füüsilisest isikust ettevõtjaga ning teda ennast karistati kahe rikkumise eest) ning

järgnevat haldusmenetlust käivitav KPS § 56 lõige 3 ei võimalda teostada kaalutlusõigust.

Meetme üle otsustaja ei saa kaaluda, kas püügimahtu tuleks üldse vähendada või tuleks

püügimahtu piirata vähem kui 10 protsenti, et tagada ettevõtlusvabaduse piirangu

proportsionaalsus. Kaalutlusõiguse olemasolu on eriti oluline sel juhul, kui rikkumise pani toime

üks isik, aga püügimahte vähendatakse teisel isikul.

20. KarS § 52 sätestab füüsilise isiku puhul kalapüügiõiguse äravõtmise lisakaristusena. KPS

vaidlusaluste normide alusel kalapüügiõiguse piiramine ei sarnane mitte üksnes sellega, vaid ka

KarS-is ette nähtud varalise iseloomuga karistustega (KarS §-id 44, 47 ja 53) ning ka füüsilisele

isikule kohaldatavate tegutsemis- ja ettevõtluskeeldudega (KarS §-id 49 ja 491), mis on

sätestatud lisakaristustena ning mille kohaldamisel on tulu teenimise võimalusi vähendav mõju.

Selline mõju on ka kalapüügiõiguse piiramisel.

21. Karistusele on lisaks preventiivsusele iseloomulik ka repressiivsus.6 See tähendab, et

karistamist ei ole üldjuhul võimalik ära hoida sellega, et peale karistatava teo toimepanemist

asutakse õiguskuulekalt käituma – erinevalt haldussunnivahendist, mille kohaldamist on

tüüpiliselt võimalik ära hoida, kui täita hoiatuses sätestatud tingimused (vt asendustäitmise ja

sunniraha seaduse § 2 lg 1 ja § 8 lg 1).

22. Püügipiirangut ei ole võimalik hilisema tegevuse või tegevusetusega vältida.

Püügipiirang ei ole ka sama, mis halduses tegevusloa kehtetuks tunnistamine, mida tehakse

mõnikord selleks, et ära hoida õigusvastaselt käitunud isikust lähtuvat ohtu. Kui püügipiirangul

oleks edaspidise ohu ärahoidmise eesmärk, siis ei piirataks sellega püügivõimalusi mitte üksnes

osaliselt, vaid võetaks isikult püügiõigus ära (see piiraks küll põhiõigusi veelgi enam).

Püügipiirang väljendab seega riigi hukkamõistu toimepandud rikkumisele ning selle eesmärk on

varalise mõju kaudu isikule kahju tekitamine. Tavaliselt taotletaksegi karistusega kahju (kao või

kitsenduse) tekitamist nii eri- kui üldpreventiivsel eesmärgil.7 Püügipiirangul ei paista küll olevat

otseselt häbimärgistamise taotlust, sest püügipiirangut ei nimetata karistuseks ega kanta

karistusregistrisse, kuid häbimärgistamise eesmärgi taotlemise võimalikkus on üldse küsitavaks

muutunud (vt EKo 07.03.2024, C-740/22v, punktid 54-58) ning seda ei pruugi seetõttu olla

kohane eristamisel arvestada.8

23. Püügipiirang paistab seega sisu poolest olevat karistus.9 Ka õiguskantsleri esindaja

juhtis eelnõu menetluse käigus tähelepanu sellele, et eesmärk on karistada, kuid loodud on

haldusmeede.10 Ülal (p 20) nimetatud karistused on toodud karistusseadustiku üldosas.

Karistusseadustiku üldosa õigusriiklik ülesanne on tagada eriosa normide ühetaoline

kohaldamine ja süüteo toime pannud isikute võrdne kohtlemine ning määrata kindlaks vastutuse

piirid.11 Seetõttu ei tohi eriosa normis sätestatu väljuda üldosas sätestatud piiridest, s.t eriosa

6 J. Sootak. Karistusõiguse alused. Tallinn, Juura 2003. Lk 19. 7 Samas, lk 179. 8 Kuna ajalooliselt on just häbimärgistamise eesmärk olnud kriminaalkaristuste süsteemi eraldi õigusharuna

eksisteerimise kui ka karistuse määratlemise aluseks (vt J. Sootak. Karistusõiguse alused. Tallinn, Juura 2003. Lk-d

19 ja 181), siis seab Euroopa Kohtu selline käsitlus muidugi ka karistuse mõtestamise küsimuse alla. 9 Vt ka EIÕK ja EK praktika käsitlust karistuse mõiste sisustamisel: M. Kärner. Euroopa Liidu sanktsioonide

sobitamine Eesti riigisisesesse õigusesse: kümme aastat diskussiooni. 36. Eesti õigusteadlaste päevade ettekanne.

Slaid nr 3. 10 Vt Riigikogu maaelukomisjoni istungi protokoll nr 155, 13.06.2022, lk 4. 11 P. Pikamäe. Karistusseadustiku § 1 kommentaar 4. – J. Sootak; P. Pikamäe (koostajad). Karistusseadustik.

Kommenteeritud väljaanne. 5. vlj. Juura 2021.

normiga ei tohi seada isikut raskemasse olukorda.12 Karistusseadustiku olulistest põhimõtetest

(sh KarS § 2 lg 2 finalistlik kolmeastmeline süüteomõiste13) hiilitakse kõrvale, kui karistus

sätestatakse (pealtnäha) hoopis haldusmeetmena. Vähe sellest, et püügipiirang seab sellega löögi

alla õiguskorra süsteemsuse. Karistamise puhul tuleb menetluses tagada kõik põhiseaduses

karistamisega seoses ette nähtud õigused.

24. Praegusel juhul ei ole aga ettevõtjale tagatud isegi mitte neid õigusi, mis tal põhiseaduse

kohaselt peaks olema haldusmeetme rakendamise korral, näiteks toimikuga (sh menetluses

kogutud tõenditega) tutvumise õigus, ärakuulamisõigus ning õigus vaidlustada otsust, millega on

fikseeritud tegevuse õigusvastasus. Kehtiv regulatsioon ei võimalda püügiõiguse piiramisel

kaalutlusõigust, püügiõigust piiratakse pärast teist väärteootsust igatahes.

25. Riigikohus on sarnastel asjaoludel leidnud, et norm, mis ei lase otsustajal valida

õiguslikke tagajärgi, ei ole proportsionaalne. Nimelt karistati kaupluse müüjat alkoholiseaduse

rikkumise eest, sest ta müüs alaealisele alkoholi ja sigarette. Seejärel tunnistas linnavalitsus

alkoholiseaduse alusel kehtetuks kaupluse (juriidilise isiku) alkoholi jaemüügi tegevusloa.

Riigikohus ei näinud vastuolu põhiseadusega selles, et tegevusloa äravõtmine oli seatud

sõltuvusse tegevusloa saanud isiku töötaja seadusrikkumisest. Küll aga oli Riigikohtu hinnangul

alkoholiseadus ebaproportsionaalne osas, milles see nägi tegevusloa võtmise ette igatahes, s.t

võimaldamata tegevusloa väljastajal valida õiguslikke tagajärgi konkreetse juhtumi asjaolusid

arvestades. Riigikohus leidis, et Riigikogu peab täitevvõimule andma võimaluse mitmesuguste

asjaolude arvestamiseks, et isiku vabadusse sekkumine oleks põhjendatud ja kooskõlas

õigusrikkumise asjaoludega (vt RKPJKo 28.04.2000, 3-4-1-6-00). Praegusel juhul on tegemist

sarnase olukorraga. Neil põhjustel on KPS § 56 lõiked 3 ja 4 vastuolus põhiseaduse §-dega 14

ja 31.

26. Füüsilisest isikust ettevõtjale antud kutselise kalapüügi loa puhul võivad need sätted

tuua kaasa ka PS § 23 lõikest 3 tuleneva topeltkaristamise keelu rikkumise, kui esmalt

karistatakse seda füüsilist isikut väärteokorras ning seejärel sama(de) rikkumis(t)e tõttu

halduskorras (lauses on eelnevalt sulge kasutatud seetõttu, et võimalik on nii see, et füüsilisest

isikust ettevõtja ise panigi toime mõlemad rikkumised, aga ka see, et ühe rikkumistest pani toime

teine püügiloale kantud füüsiline isik).

27. Põhiseadus võimaldab siiski süüteost lähtuvalt haldusõiguses ettenähtud loa andmisest

keelduda, kui seadus selle tingimuse selgelt ette näeb. Samal põhjusel ja samal tingimusel tuleb

kõne alla ka juba antud loa äravõtmine või peatamine, kuid sealjuures tuleb tagada, et see ei

oleks olemuslikult puhtalt repressiivse iseloomuga, vaid selgelt mõeldud isikust lähtuva ohu

ärahoidmiseks. Ühtlasi peab see oht olema piisavalt suur, et üles kaaluda ettevõtlusvabaduse

piirangu intensiivsust.

Lugupidamisega

/digitaalselt allkirjastatud/

Ülle Madise

Liina Lust-Vedder 693 8429 [email protected]

Marju Agarmaa 693 8447 [email protected]

12 Samas. 13 Vt pikemalt J. Sootak. Karistusseadustiku § 2 kommentaar 3. – J. Sootak, P. Pikamäe (koostajad).

Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. 5. vlj. Juura 2021.