4
tähenduses, et kui Eesti Töötukassa tuvastab puuduva töövõime, siis ei ole SKA-l võimalik jätta
puude raskusastet tuvastamata.“
Puude raskusaste määratakse vaid siis, kui selleks on täidetud kõik vajalikud tingimused.
Varasem SKA otsus puude raskusastme tuvastamise kohta ei anna õiguspärast ootust, et
edaspidi jääb raskusaste samaks. Kui eksperdiarvamuse alusel on piirangute arvväärtus väiksem
kui 2 – mis on keskmise puude raskusastme tuvastamise miinimum –, ei ole SKA-l alust määrata
keskmist puude raskusastet, isegi kui varasem otsus oli teistsugune.
EPIKoja küsimusele 0,5-ga korrigeerimise kohta selgitame järgmist:
Kuna sotsiaalset ja meditsiinilist perspektiivi on praktikas keeruline täielikult lahutada, on SKA
peaspetsialistil võimalus tutvuda isiku eelmise puude raskusastme hindamisega. Kui ilmneb
märkimisväärne lahknevus varasemalt tuvastatud puude liigi või raskusastme ja töövõime
hindamise alusel kujuneva tulemuse vahel, võib peaspetsialist kaasata SKA ekspertarsti,
esitades küsimuse: „Kas on õigustatud korrigeerimine 0,5 punktiga?“
Lähtudes ekspertarsti hinnangust võib peaspetsialist kohandada valdkonna võtmetegevuste
piirangute raskusastmete arvväärtusi 0,5 ühiku võrra kas üles- või allapoole. Kui korrigeerimine
toimub allapoole, on vajalik ekspertarsti põhjendus.
Samuti võib ekspertarst hinnata, et juhtum vajab põhjalikumat analüüsi, ning suunata töö
ekspertarsti töölauale täieliku arvamuse andmiseks. Sellistel juhtudel tehakse lõplik otsus
ekspertarsti kaasamisel.
Märgite, et puudub arusaam, kuidas ja mille alusel hinnatakse PISTS § 2³ lg 6 sätestatut
kuna vastav metoodika ja alused EPIKojale teadaolevalt puuduvad. Lisaks on teie
hinnangul ebaselge, kuidas ja millistel alustel hinnatakse erinevate sihtgruppide puhul
elukeskkonda ja arvestatakse rehabilitatsiooniplaanis ettenähtud tegevustega.
SKA puude raskusastme tuvastamise protsess on dokumendipõhine ja põhineb peamiselt
objektiivsetel terviseandmetel. Kuna SKA-l on piiratud võimalused hinnata isiku elukeskkonda,
lähtutakse ainult terviseandmetes või taotleja esitatud dokumentides kirjeldatud teabest.
Elukeskkonnast tulenevaid tegureid saab arvesse võtta ainult juhul, kui need on objektiivsete
terviseandmetega selgelt kirjeldatud ja omavad mõju isiku tegutsemisvõimele. Kui tervise
infosüsteemi (TIS) andmetes või taotluses sellist teavet ei esine, siis ei ole SKA-l alust
elukeskkonna tegureid puude raskusastme tuvastamisel arvestada.
SKA ei vii läbi elukeskkonna ekspertiisi, vaid tugineb meditsiinilistele andmetele. Kui raviarstid ei
ole viidanud keskkonna negatiivsele mõjule terviseseisundile, eeldatakse, et kas sellist mõju ei
ole või on see meditsiinilises mõttes väheoluline. Seetõttu ei kajastata üldjuhul
keskkonnafaktoreid ka SKA eksperdiarvamuses.
Puude raskusastme määramisel ei ole määravaks isiku subjektiivne kirjeldus elukeskkonna
iseärasustest ega ka kulutused, mis on seotud transpordi, arstivisiitide või ravimitega. Puude
raskusaste tuvastatakse lähtudes meditsiinilistest andmetest ja seaduses sätestatud
kriteeriumitest.
Rehabilitatsiooniplaanis ettenähtud tegevustega arvestamine sõltub sihtrühmast. Laste puhul
võetakse arvesse kehtiv rehabilitatsiooniplaan või eelnevates plaanides toodud tegevuste
tulemuslikkus, et hinnata, kuidas need on toetanud lapse arengut ja igapäevaelu tegevusi.
Tööealised ja vanaduspensioniealised isikud saavad teenuseid, mis põhinevad tegevuskaval,
ning sageli võivad nad saada tööalast rehabilitatsiooni, mille andmestik on töötukassal ja millele
SKA-l ligipääs puudub.
Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuste eesmärgid võivad olla järgmised: