Muudatusettepanek Riigikogu menetluses olevale eelnõule 384 SE

1

Konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse

eelnõule 384 SE tehtavate muudatusettepanekute seletuskiri

1. Sissejuhatus 2

1.1. Sisukokkuvõte 2

1.2. Eelnõu ettevalmistajad 3

1.3. Märkused 3

2. Seaduse eesmärk 3

3. Selgitused muudetud sätete kohta 4

§ 1. Konkurentsiseaduse muudatused 4

§ 2. Avaliku teabe seaduse muutmine 120

§ 6. Karistusseadustiku muutmine 120

4. Seaduse jõustumine 122

5. Täpsustused seaduse mõjude kohta 123

6. Muudatusettepanekute kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik

konsultatsioon 123

2

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga 384 SE võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL)

2019/1 (nn ECN+ direktiiv), mille eesmärk on anda Euroopa Liidu (EL) liikmesriikide konku-

rentsiasutustele Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artiklite 101 ja 102 tulemuslikuks

kohaldamiseks vajalikud volitused, ressursid ja sõltumatuse tagatised. Eelnõu on Riigikogu

menetluses teisel lugemisel, juhtivkomisjoniks on majanduskomisjon.

Seoses Riigikogu menetluses olevale eelnõule nn haldustrahvide kontseptsiooni osas laekunud

massiivse negatiivse tagasisidega (Õiguskantsleri kantselei, Advokatuur, õigusteadlased,

ettevõtjad) on JDM otsustanud haldustrahvimenetluse juurutamisest loobuda, kuna see ei

arvesta Eesti olemasoleva õiguskorra struktuure, tekitaks ebasoovitava õigusliku määramatuse

ning oleks raskesti ühitatav põhiõiguste kaitse nõuetega. Eelnõule esitatakse muudatused, mille

sisuks on ECN+ direktiivi ülevõtmine kehtiva õiguse struktuure kasutades, st luuakse

haldusõiguslik konkurentsijärelevalvemenetlus ja karistused määratakse väärteomenetluses

sarnaselt muude eluvaldkondadega. Kuigi eelnõu kirjutamise alguses ei tundunud kehtiv

õigusraamistik ECN+ direktiivi ülevõtmiseks sobiv, mistõttu tehti 2021. aastal õiguspoliitiline

otsus luua uus valdkonnapõhine ühendmenetlus, siis 1. novembril 2023 jõustunud eelnõuga

94SE muudeti mitmeid karistusseadustiku väärtegusid puudutavaid sätteid, mille tulemusena

muutus lihtsamaks direktiivi Eesti õigusesse ülevõtmine juba toimivate haldusmenetluse ja

väärteomenetluse kaudu.

ECN+ direktiivi eesmärgipäraseks ülevõtmiseks kehtestatakse haldusõigusesse kuuluv

konkurentsijärelevalvemenetluse tervikregulatsioon. Konkurentsijärelevalvemenetluse

läbiviijaks saab Konkurentsiamet. Trahvi väärteokoosseisu täitvate konkurentsirikkumiste

toimepanemise eest määrab maakohus väärteomenetluses.

Selleks, et tagada ECN+ direktiivi eesmärgipärane ülevõtmine ning ühtlustada riigisisese

konkurentsiõiguse ja EL-i konkurentsiõiguse kohaldamist, on eelnõu kohaldamisalasse

kavandatud ka ELTL artiklitega 101 ja 102 sama eesmärki kandvad konkurentsiseaduse

(KonkS) 2. ja 4. peatükk. ELTL artikkel 101 ja KonkS 2. peatükk käsitlevad konkurentsi

kahjustavaid ettevõtjate vahelisi kokkuleppeid, kooskõlastatud tegevusi ja otsuseid (nt

konkurentide vaheline hinnakokkulepe). ELTL artikkel 102 ja KonkS 4. peatükk käsitlevad

ettevõtja turgu valitseva seisundi kuritarvitamist (nt tarbijat ärakasutava müügihinna kehtesta-

mine). Riigisisese ja piiriülese mõõtmega rikkumistele erineva menetluskorra kehtestamine,

mida on soovitanud Advokatuur, ei oleks eesmärgipärane: esiteks on ka riigisiseseid

konkurentsirikkumisi vaja menetleda efektiivselt ning võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt

ei tohiks kodumaiseid ja välismaiseid ettevõtteid kohelda erinevalt. Teiseks võib esialgu

riigisisesena tunduva kartelli konkurentsijärelevalve või väärteomenetluse käigus selguda, et

rikkumisel on piiriülene mõõde ja uurimismeetmete kordamine teiste reeglite järgi ei oleks

enam tulemuslik. Piiriüleste konkurentsirikkumiste menetlemise tagamine ECN+ direktiivi

nõuete kohaste meetmetega ja ka sisuliselt efektiivselt on Eesti kohustus direktiivi art. 1 järgi.

Konkurentsiõiguses piiriülese ja siseriikliku regulatsiooni ühtlustamist ja selle võimalikult suurt

vastavust EL reeglitele on pidanud otstarbekaks ka Riigikohus.1

1 RKHKo 3-16-1267, p 20.

3

Eelnõukohase seadusega sätestatakse konkurentsijärelevalvemenetluses kogutavate tõendite

ülekantavus väärteomenetlusse, mis on seni olnud konkurentsijärelevalve ja konkurentsialaste

süütegude menetlemisel üks põhilisi murekohti. See saavutatakse suuresti

konkurentsijärelevalvemenetluses tõendite kogumiseks süüteomenetlusele lähedasema

regulatsiooni kehtestamise kaudu, pidades samas silmas ECN+ direktiivis seatud suuniseid ja

piiranguid. KarS § 400 tunnistatakse kehtetuks ja selle asemel sätestatakse see tegu (st konku-

rentsi kahjustavad ettevõtjate vahelised kokkulepped, kooskõlastatud tegevus ja otsused)

väärteona. Seega eelnõukohase seaduse kohaselt konkurentsialased rikkumised enam kuriteoks

ei ole ja seegi toob kaasa olulise lihtsustuse, kuna puudub vajadus kriminaal- ja

väärteomenetluse vahel valimiseks.

Kavandatud muudatused mõjutavad Konkurentsiameti konkurentsiteenistuse tegevust, sh töö-

ülesandeid ja -korraldust. Lisaks on mõjutatud kohtud, Politsei- ja Piirivalveamet ning

prokuratuur. Tarbijatele avaldub kaudne positiivne mõju läbi konkurentsiolukorra paranemise,

mille tingib tõhustatud konkurentsijärelevalve.

ECN+ direktiivi ülevõtmise tähtpäev oli 4. veebruar 2021. 23.01.2025 tegi Euroopa Liidu

Kohus otsuse, millega määras Eestile trahvi direktiivi tähtaegselt üle võtmata jätmise eest

summas 400 000 eurot ning lisaks veel karistusmakse 3000 eurot iga päeva eest, mil otsuse

kuulutamise järel ei ole direktiiv üle võetud.

1.2. Eelnõu ettevalmistajad

Eelnõu ja seletuskiri on koostatud Justiits- ja digiministeeriumis.

1.3. Märkused

Eelnõukohane seadus on seotud eelmise Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi punktiga 3.24

ja Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisega.

Eelnõuga muudetakse:

1) konkurentsiseaduse redaktsiooni RT I, 18.12.2024, 5;

2) avaliku teabe seaduse (AvTS) redaktsiooni RT I, 30.12.2024, 5;

3) avaliku teenistuse seaduse (ATS) redaktsiooni RT I, 27.09.2024, 3;

4) halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) redaktsiooni RT I, 06.07.2023, 30;

5) karistusseadustiku (KarS) redaktsiooni RT I, 12.12.2024, 6;

6) korrakaitseseaduse (KorS) redaktsiooni RT I, 14.03.2023, 29;

7) krediidiasutuste seaduse (KAS) redaktsiooni RT I, 03.12.2024, 11;

8) kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) redaktsiooni RT I, 12.12.2024, 7;

9) riigihangete seaduse (RHS) redaktsiooni RT I, 07.06.2024, 11;

10) riigi õigusabi seaduse (RÕS) redaktsiooni RT I, 06.07.2023, 77 ja

11) väärteomenetluse seadustiku (VTMS) redaktsiooni RT I, 29.06.2024, 8.

Eelnõu seadusena vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus, sest eelnõuga

muudetakse muu hulgas halduskohtumenetluse seadustikku, väärteomenetluse seadustikku ja

kriminaalmenetluse seadustikku, mis on Eesti Vabariigi põhiseaduse § 104 lõike 2 punktis 14

nimetatud seadused.

2. Seaduse eesmärk

Eelnõukohase seaduse eesmärk on tagada Konkurentsiametile ELTL artiklite 101 (konkurentsi

kahjustava eesmärgi või tagajärjega ettevõtjate vahelise kokkuleppe, otsuse või kooskõlastatud

tegevuse keeld) ja 102 (turgu valitseva seisundi kuritarvitamise keeld) ning nendega sama

eesmärki kandvate KonkS 2. ja 4. peatüki tulemuslikuks kohaldamiseks vajalikud volitused,

ressursid ja sõltumatuse tagatised. Lisaks on eelnõukohase seaduse eesmärk tagada, et

4

Konkurentsiamet Euroopa konkurentsivõrgustiku ühe liikmena ei jõuaks EL-i õiguse kohal-

damisel teistest konkurentsivõrgustiku liikmetest erinevale tulemusele. Eelnõukohane seadus

võtab seega Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/1, mille

eesmärk on anda liikmesriikide konkurentsiasutustele volitused, et tulemuslikult tagada konku-

rentsinormide täitmine ja tagada siseturu nõuetekohane toimimine (ELT L 11, 14.01.2019, lk

3–33; edaspidi ECN+ direktiiv või direktiiv). Kehtiv Eesti õigus ei ole direktiiviga kooskõlas.

Tulenevalt hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (HÕNTE) § 1 lõike 2 punktist 2 ei ole

eelnõukohase seaduse väljatöötamiseks eelnevalt koostatud väljatöötamiskavatsust.

3. Selgitused muudetud sätete kohta

§ 1. Konkurentsiseaduse muudatused

KonkS § 4 pealkirja lisatakse selgitav sõna „kartell“, mis edaspidi aitab vältida pikka

kirjeldust tegevusest, mida kartelliks nimetatakse. Kartell on konkurentsi kahjustav kokkulepe,

ettevõtjate kooskõlastatud tegevus või ettevõtjate ühenduse konkurentsi kahjustav otsus.

Eelnõu esialgses versioonis oli mõiste plaanis esimest korda sisse tuua KonkS § 78 lg-s 2, kuid

mõistet kasutatakse juba eespool, mistõttu tuleb mõiste sisse juhatada eespool.

KonkS § 633 lõikesse 1 kavandatud täiendused: „Konkurentsiamet võib

konkurentsijärelevalvemenetluse oma otsusega peatada, kui asja kohta seisukoha võtmisel

olulist tähtsust omav ja selle asjaga seotud haldus-, halduskohtu-, tsiviil-, väärteo- või

kriminaalmenetlus on pooleli.“, on tingitud konkurentsijärelevalvemenetluse loomisest.

KonkS § 634 lõike 1 punkt 4 sõnastusest jäetakse välja viide kriminaalmenetlusele, kuna

konkurentsirikkumiste asjus enam kriminaalmenetlusi ei alustata ja alustatud

kriminaalmenetlused lõpetatakse eelnõukohase seaduse jõustumisel.

KonkS § 636 – Ettekirjutus konkurentsi kahjustamise ohu korral – tunnistatakse kehtetuks.

Samasisuline säte muudetud kujul on eelnõuga kavandatud KonkS §-i 7826.

KonkS § 637 – Kohustuse võtmine, kohustuse võtmise taotlus ja kohustuse võtmise heaks-

kiitmine – tunnistatakse kehtetuks. Samasisuline säte muudetud kujul on eelnõuga kavandatud

KonkS §-i 7830.

KonkS § 735 – Turgu valitseva seisundi kuritarvitamine - muudetakse ja sõnastatakse

järgmiselt: „Ettevõtja poolt käesoleva seaduse §-s 16 sätestatud turgu valitseva seisundi

kuritarvitamise keelu või Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 102 rikkumise eest

– karistatakse rahatrahviga kuni kümme protsenti ettevõtja või ettevõtjate ühenduse üleilmsest

kogukäibest.“.

Tegemist on kehtiva väärteokoosseisu direktiivi nõuetega kooskõlla viimisega. Objektiivse

koosseisu sõnastus on muudetud, vältimaks vastuolusid KonkS-is samasisulise keelatud tegu

sätestava paragrahviga 16, samuti Euroopa Liidu toimise lepingu artikliga 102. Uues sõnastuses

viidetakse nimetatud sätetele. Võrreldes kehtiva koosseisuga on loobutud vastutusest füüsilisele

isikule kui juriidilise isiku juhatuse liikmele või töötajale. Juriidilise isiku vastutuse ülempiir

tõstetakse vastavalt direktiivi nõuetele.

KonkS §-i 737 - Olulist vahendit omava ettevõtja kohustuste täitmata jätmine - kavandatud

muudatus: „ettevõtja poolt teisele ettevõtjale mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel

võrgustikule, infrastruktuurile või muule olulisele vahendile juurdepääsu mittelubamise eest,

samuti muu tegevuse eest, millega on kaasnenud olulist vahendit omava ettevõtja seaduses

sätestatud kohustuste rikkumine, – karistatakse rahatrahviga kuni kümme protsenti ettevõtja

või ettevõtjate ühenduse üleilmsest kogukäibest.“.

5

Tegemist on kehtiva väärteokoosseisu muudatusega: karistusnormi subjektiks saab edaspidi

olla vaid ettevõtja, st mitte juriidilise isiku füüsilisest isikust juhatuse liikmed ega juhtivtöötajad

isiklikult; karistusraamid aga viiakse vastavusse direktiivi nõuetega. Kohustus, mille täitmist

väärteokoosseis tagab, tuleneb KonkS 4. peatükist (§ 18). Sisuliselt on tegemist eelnõu §-is 736

sätestatud turgu valitseva seisundi kuritarvitamise erikoosseisuga.

Olulist vahendit, sealhulgas loomulikku monopoli omavaks loetakse ettevõtja, kelle omandis,

valduses või opereerimisel on võrgustik, infrastruktuur või muu oluline vahend, mida teisel

isikul ei ole võimalik või ei ole majanduslikult otstarbekas dubleerida, kuid millele

juurdepääsuta või mille olemasoluta ei ole võimalik kaubaturul tegutseda. Oluliseks vahendiks

peetakse praktikas eelkõige gaasijuhtmeid, lairiba ja raudteed – arvestades nende sektorite

liberaliseerimist ja konkurentsile avamist. Samas võib olulise vahendi mõiste tulla kasutusele

ka teistes valdkondades, nagu näiteks tooraine, varuosad, intellektuaalomand, ärisaladus.2

Nii EL-i õiguse kui KonkS-i kohaselt on olulist vahendit omav ettevõtja kohustatud lubama

teisele ettevõtjale „mõistlikel ja mittediskrimineerivatel tingimustel“ juurdepääsu võrgustikule,

infrastruktuurile või muule olulisele vahendile. Sisuliselt omab olulist vahendit omav ettevõtja

asjaomasel turul seega monopoolset seisundit, sest tema positsioon võimaldab tal mitte ainult

tegutseda kaubaturul sõltumatult konkurentidest, kuid ka konkurentsi olulisel määral

kontrollida.

Eeltoodust lähtudes on põhjendatud kehtestada antud koosseisu puhul sama trahvimäär, mis

turgu valitseva seisundi kuritarvitamise puhul (KonkS § 735).

KonkS § 738 muudatus. Tegemist on kehtiva väärteokoosseisuga, mille tagatav kohustus

tuleneb KonkS 4. peatükist (§ 181). Kuigi direktiiv sellist kohustust ega selle rikkumise eest

trahvimist eraldi sõnaselgelt ei nõua, on selle koosseisu kehtestamine ja piisava sanktsiooniga

tagamine direktiivi eesmärgi saavutamiseks vajalik. Just raamatupidamise erinõuete täitmine

oluliseks garantiiks, et eri- või ainuõigust omavad ettevõtjad või ettevõtjad, kelle omandis on

mõni oluline vahend KonkS § 18 tähenduses, oma turgu valitsevat seisundit ei kuritarvitaks

ning et võimalikke kuritarvitusi saaks järelevalve käigus avastada. Siingi on vastutusele

võetavaks subjektiks üksnes ettevõtja, st mitte füüsilised isikud, kes juriidilisest isikust ettevõtja

huvides tegusid toime panid. Nimelt peab eri- või ainuõigust või olulist vahendit omav ettevõtja

tulude ja kulude arvestus võimaldama hinnata, kas ettevõtja toote või teenuse hind on mõistlikus

vahekorras toote või teenuse väärtusega. Kui ettevõtja sellist arvestust korrektselt ei pea, siis ei

ole objektiivselt võimalik kontrollida, kas ta täidab oma eri- või ainuõiguse või olulise vahendi

omamisega seotud kohustusi nõuetekohaselt – nt kas juurdepääs võrgustikule, infrastruktuurile

või muule olulisele vahendile on teistele ettevõtjatele tagatud mõistlikel ja

mittediskrimineerivatel tingimustel. Raamatupidamise erinõude täitmata jätmise korral on

teiste kohustuste täitmise nõuetekohasust keeruline tõendada. Samuti on ettevõtjal endal

keerulisem Konkurentsiameti etteheiteid ümber lükata, kui tal puuduvad tema toodete ja/või

teenuste hindu õigustavad korrektsed raamatupidamise andmed, mida ametile esitada. Seetõttu

on põhjendatud kehtestada ka antud rikkumise puhul samas suurusjärgus trahvimäär nagu

KonkS §-i 737 ja teiste direktiivist tulenevate koosseisude puhul (kartellid ja turgu valitseva

seisundi kuritarvitamine).

Karistusraami muutmata jättes looks seadus ettevõtjatele stiimuli raamatupidamise erinõudeid

mitte täita selleks, et eri- või ainuõiguse või olulise vahendi omamisest tingitud turgu valitseva

seisundi kuritarvitamist ei oleks võimalik tuvastada: raamatupidamise nõudeid rikkuda oleks

oluliselt odavam isegi siis, kui selle eest maksimumtrahv määrata. Seetõttu on põhjendatud, et

ka karistus raamatupidamise erinõude täitmata jätmise eest oleks samas määras, mis juhul, kui

2 Commercial Solvents, EK C-22/78 Hugin Kassaregister AB and Hugin Cash Registers Ltd v Commission

[1979], Magill, Commission’s XIVth Report on Competition Policy 1984, lõiked 94-95.

6

ettevõtja jätaks täitmata muud eri- või ainuõiguse või olulise vahendi omamisest tulenevad

kohustused, kuivõrd muidu ei oleks täidetud direktiivi nõue kehtestada turgu valitseva seisundi

kuritarvitamise eest tõhusad ja heidutavad trahvid.

KonkS 739 tunnistatakse kehtetuks. Kehtiv KonkS § 739 sätestab väärtegude menetlust puudu-

tavad sätted. Nimetatud sätte asemele kehtestatakse uus menetlust puudutav säte, mis lisatakse

väärteokoosseisude järele (vt kavandatud KonkS § 7818).

KonkS § 7310 – Uurimismeetme kohaldamise takistamine – Uus väärteokoosseis näeb ette

vastutuse erinevate dispositsioonis loetletud uurimismeetmete kohaldamise takistamise eest

konkurentsijärelevalvemenetluses ja konkurentsiväärteo menetluses. Kuna

konkurentsijärelevalvemenetlus on muust riikliku järelevalve menetlusest eraldi seisev

menetluskord, ei kohaldu uurimismeetmete takistamisele KarS § 279. Konkurentsiväärtegude

menetluse takistamisele kohaldatakse samu sätteid, kuna trahvid konkurentsirikkumise eest on

osa ECN+ direktiivi kohasest konkurentsiõiguse jõustamise paketist ning sanktsiooni

kehtestamata jättes muutuks väärteomenetluses menetlustoimingute takistamine ettevõtjale

odavaks võimaluseks vältida vastutust konkurentsirikkumiste eest.

Takistamine võib seisneda nii tegevuses (nt barrikadeerib kontori, et ei saaks läbiotsimist

toimetada või hävitab dokumendid, et neid ei saaks läbiotsimisel ära võtta) kui tegevusetuses

(nt jätab alusetult esitamata olulised andmed, mida temalt nõuti), mis on toime pandud vähemalt

otsese tahtlusega (sellele viitab koosseisus sõna „teadvalt“), st isik tegutsedes kindlalt teab (ja

järelikult tegevust jätkates ka tahab), et uurimismeetme kohaldamine muutuks tema tegevuse

tulemusel raskemaks või võimatuks. Samas ei ole tagajärje saabumine siin siiski nõutav – isik

võib küll tegutseda teadmises, et selline tegevus reegeljuhtumil uurimismeedet vääraks, ent kui

mingil põhjusel uurimismeetme kohaldamine siiski õnnestub (nt isik küll üritab dokumente

hävitada, kuid paberihundist leitud ribadest kleebitakse dokument uuesti kokku), ei vabane isik

vastutusest oma tegevuse eest, kuna tagajärg ei ole koosseisutunnuseks. Sellegipoolest on

väärteovastutus ette nähtud eelkõige nendeks puhkudeks, kui vastavate uurimismeetmete juures

ette nähtud sunniraha kohaldamine kas on ilmselgelt perspektiivitu (nt on dokumendid juba

hävitatud ja sunniraha kohaldamine ei aitaks neid taastada) või hoolimata korduvast

rakendamisest ei anna tulemusi. See, kui isik teabenõude peale andmeid ei esita, kuna tal on

seadusest tulenev õigus nt andmed esitamata jätta, vastutust kaasa tuua ei saa – seadusest

tulenev õigustus välistab muidu koosseisupärase teo õigusvastasuse. Samas ei anna õigus teabe

esitamata jätmiseks üksiti ka õigust järelevalvemeetmeid muul viisil takistada, nt kutse peale

ilmumata jätta.

Koosseis on kolmelõikeline.

KonkS § 7310 lõike 1 subjektiks on igaüks, sh füüsilised isikud, kes uurimismeetmele

allutatutena meetme kohaldamist takistavad. Uurimismeetmete talumise kohustus tuleneb

eelnõukohasest KonkS § 7822 lg-st 8. Uurimismeetmele allutamine tähendab seda, et

uurimismeedet kohaldatakse konkreetselt selle isiku suhtes või vähemasti on tema õigusi

uurimismeetme rakendamise eesmärgil riivatud (nt muu isik, kes viibib läbiotsitavas kohas ja

kellel keelatakse lahkuda või kellelt nõutakse, et ta oma taskute sisu laseks üle vaadata, enne

kui tal lahkuda lubatakse).

KonkS § 7310 lõike 2 subjektiks on juriidiline isik, kes ei ole järelevalvealune isik.

KonkS § 7310 lõige 3 näeb ette vastutuse uurimismeetmete takistamise eest järelevalvealusele

isikule, st selle koosseisu alusel saab vastutada vaid ettevõtja (kuna ettevõtjaks mitte olev isik

ei saa olla järelevalvealuseks isikuks). Säte võtab üle direktiivi artikli 13 (2) ning karistusraam

võtab arvesse asjaolu, et konkurentsijärelevalve või konkurentsiväärteo menetluse takistamine

ei tohi olla järelevalvealusele isikule oluliselt lihtsam ja tulusam kui järelevalve ning selle

võimalike järelmite talumine.

7

KonkS §-ga 7313 – Konkurentsi kahjustav kokkulepe, otsus ja kooskõlastatud tegevus -

seadust täiendatakse uue väärteokoosseisuga.

KonkS § 7313 lõige 1 sätestab: „ rikkumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni kümme

protsenti ettevõtja või ettevõtjate ühenduse üleilmsest kogukäibest.“.

Muudatus on tingitud kogu konkurentsijärelevalve koondamisest konkurentsiseadusesse ja

vastutuse sätestamisest väärteokoosseisudes. Ehkki direktiiv ei nõua konkurentsikuritegude

koosseisudest loobumist, on direktiivi kohaselt nõutav, et trahve kohaldataks muus kui

kriminaalmenetluses, mistõttu on otstarbekas KarS § 400 (konkurentsi kahjustava eesmärgi või

tagajärjega ettevõtjatevaheliste kokkulepete, otsuste ja kooskõlastatud tegevus) tunnistada

kehtetuks ning edaspidi sellise teo eest ette näha väärteokaristus.

Objektiivse koosseisu sõnastus on muudetud, vältimaks vastuolusid KonkS-is samasisulise

keelatud tegu sätestava 2. peatükiga, samuti Euroopa Liidu toimise lepingu artikliga 101. Uues

sõnastuses kasutatakse seega viiteid nimetatud sätetele. Väärteo saab toime panna üksnes

ettevõtja, st ettevõtjaks oleva juriidilise isiku füüsilistest isikutest juhtivtöötajad ja juhatuse

liikmed isiklikult väärteovastutust ei kanna.

Väärtegu on mh toime pandud kokkuleppe sõlmimisega isegi siis, kui konkreetne isik

kokkulepet praktikas ei järginud. Ettevõtja kartellis osalemise tuvastamisel näeb kohtupraktika

ette, et kartellikokkuleppeid puudutavatel koosolekutel osalemist käsitatakse kartellis

osalemisena. See eeldus on ümberlükatav, st see kehtib ainult siis, kui menetlusalune isik ei

suuda vastupidist tõendada. Osalemise eelduse ümberlükkamiseks peab ettevõtja üldjuhul

suutma tõendada, et ta on end kartellist „distantseerinud“, st et enne ebaseaduslikke koosolekuid

või nende koosolekute ajal andis ta teistele osalejatele selgelt mõista, et ta koosolekutel

toimuvaga ei nõustu ega kavatse kavandatavast kartellikokkuleppest osa võtta. Samas annab ka

passiivne koosolekutel osalemine alust eeldada ettevõtja poolt kartellis osalemist ja toob kaasa

selle eest vastutuse. Seda seetõttu, et oma edaspidise kaubaturul tegutsemisel ja äristrateegia

planeerimisel saavad kartellikoosolekutel osalenud ettevõtjad võtta arvesse asjaomastel

koosolekutel konkurentidega vahetatud teavet. Asjaolu, et ettevõtja ei rakendanud ühtegi

koosolekutel kokkulepitud meedet, ei oma seega rikkumise tuvastamisel tähtsust. Samuti ei

oma tähtsust küsimus, kas kõnealune ettevõtja pidas end - juriidiliselt, faktiliselt või moraalselt

- kohustatuks kokkulepitud käitumist järgima. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei või ettevõtja,

kes osales koos teistega konkurentsivastases koostöös, tugineda hiljem asjaolule, et teised

osalejad sundisid teda selles osalema. Kohus on asunud seisukohale, et kõnealases koostöös

osalemise asemel oleks selline ettevõtja pidanud esitama kaebuse konkurentsiametile.3

Analoogselt Euroopa Komisjoni toimetatavate menetlustega, lasub rikkumise toimepanemisega

seotud tõendamiskohustus Konkurentsiametil. Vastutust välistavad asjaolud on menetlusaluse

isiku enda tõendada.4 Selline osaliselt „ümberpööratud“ tõendamiskoormus ei ole

süüteomenetlusele võõras. Tuntuimaks näiteks on kindlasti alibi tõendamise koormuse

panemine süüdistatavale, ent samamoodi on Riigikohus leidnud, et tõendamiskoormus pöördub

ümber siis, kui tavapäraselt tõendamiskoormust kandev pool peaks muidu tõendama negatiivset

asjaolu5, kui süüdistatav on otsustanud esitada aktiivseid kaitseväiteid.6

3 E. Fox, D. Gerard, „EU Competition Law“: Cases, Texts and Context, Elgar 2023, lk 79; EK C-105/04 FEG v

Commission, Opinion of AG Kokott, ECLI:EU:C:2005:751, para 73 4 Nõukogu määrus (EÜ) nr 1/2003, artikkel 2. 5 RKKKo 3-1-1-46-10, p 8.4. 6 RKKKo 3-1-1-47-07, p 22; vt ka nt RKKKo 3-1-1-58-16 p 41.

8

KonkS § 7313 lõige 2 sätestab: „Vastutust käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud väärteo eest

kergendab see, kui isik tõendab, et ta keelatud kokkuleppe osaliseks olemise ajal kokkulepet ei

täitnud ja käitus turul ausat konkurentsi austavalt.“.

Lõike eesmärk on sätestada konkreetselt kergendava asjaoluna konkurentsi austav

turukäitumine. Kergendavate asjaolude loend KarS § 57 lg 1 kohaselt on lahtine ning kõnealuse

lõikega täiendava kergendava asjaolu konkreetse väärteo puhuks sätestamine karistusõiguse

üldise loogikaga kooskõlas. Ühtlasi annab see lõige ka selge signaali, et üksnes konkurentsi

kahjustava kokkuleppe täitmisest loobumine ei kujuta endast vastutust välistavat asjaolu (vt

käesoleva paragrahvi lõike 1 kommentaari ülespool).

Tõendamiskoormus antud kergendava asjaolu esinemise osas lasub menetlusalusel isikul endal.

See tõendamiskoormuse ümberpööramine on kooskõlas ka Riigikohtu pikaajalise praktikaga

süüteoasjades, mille kohaselt aktiivseid kaitseväiteid peab isik ise tõendama või vähemalt

looma menetlejale võimaluse tema väiteid kontrollida. Tõendamiskoormuse selline jaotamine

on ka otstarbekas, kuivõrd teave selle kohta, kuidas tuvastatud kartellilepet täideti või vastupidi

- kuidas käituti ausat konkurentsi austaval viisil, on eelkõige ettevõtjal endal. Konkurentsi

kahjustavate lepete sõlmimine on keelatud igal juhul ning olukorras, kus on tuvastatud, et

selline leping on sõlmitud, on seetõttu selle lepingu sõlmija enda ülesanne tõendada, et ta seda

lepingut sõlmides või täites tegelikult kahjulikke tagajärgi ei tekitanud.

KonkS §-ga 7314 - Konkurentsijärelevalvemeetme täitmata jätmine - täiendatakse seadust

uue väärteokoosseisuga. Karistus nähakse ette puhuks, kui ettevõtja on jätnud

konkurentsijärelevalvemenetluses enda poolt võetud kohustuse või talle määratud ajutise või

järelevalvemenetlust lõpetava konkurentsijärelevalvemeetme täitmata. Sellisel juhul on

võimalik määrata ettevõtjale rahatrahv kuni viis protsenti ettevõtja või ettevõtjate ühenduse

üleilmsest kogukäibest.

Väärteovastutus on vajalik, et tagada ajutiste või menetlust lõpetavate

konkurentsijärelevalvemeetmete rakendamine. Väärteokoosseisu subjektiks saab olla üksnes

konkurentsijärelevalvealune isik ja meetmed, mille täitmata jätmine väärteokoosseisu täidab,

peavad olema jõustunud, st need ei tohi olla enam õigusvaidluse esemeks.

KonkS § 7315 kehtestab erisusi KonkS-s sätestatud mõningate väärtegude jaoks üldistest

juriidilise isiku vastutuse sätetest.

§ 7515 lõige 1 sätestab, et §-des 735-738, 7310 ja 7313-7314 sätestatud väärteo eest vastutusele

võtmisel ei kohaldata karistusseadustiku § 14 lõiget 4. Riigile väärteovastutust ei kohaldata.

Direktiivi artikkel 2 (1) (10) näeb ette, et „ettevõtja“ ELTL artiklite 101 ja 102 tähenduses on

igasugune majandustegevuses osalev üksus, olenemata tema õiguslikust seisundist või

rahastamise viisist. Euroopa Kohtu praktikas on määravaks kriteeriumiks olnud just

majandustegevuses osalemine (vt KonkS § 2 lg 1 selgitust). Seega võib ka avalik-õiguslik

juriidiline isik ja kohaliku omavalitsuse üksus, kelle põhitegevus ei ole tegelemine

majandustegevusega, teatud kontekstis siiski kvalifitseeruda ettevõtjaks, kui ta osaleb

kaubaturul. Selle tegevuse raames kohaldatakse talle ettevõtja kohta käivaid sätteid, sh KonkS-

is sätestatud kohustusi.

KarS § 14 lõige 3, mis kohaldub ka väärtegudele, sätestab omakorda, et juriidilise isiku

vastutust ei kohaldata riigile, riikidevahelisele organisatsioonile, kohaliku omavalitsuse

üksusele ega avalik-õiguslikule juriidilisele isikule. Konkurentsiõiguse jaoks kehtestatakse

riikidevahelise organisatsiooni, kohaliku omavalitsuse üksuse ja avalik-õigusliku isiku osas

erand ehk konkurentsialase väärteo toimepanemise eest saab neile määrata rahatrahvi

samamoodi nagu eraõiguslikule juriidilisele isikule.

9

Jätkuvalt ei kohaldata juriidilise isiku vastutust riigile. Riik on karistusvõimu ja

karistusetteheite allikaks, st karistajaks, mistõttu ta ei saa loogiliselt olla samaaegselt ka

karistatava rollis. Riigi väljaarvamine karistatavate isikute ringist on põhjendatud ka seetõttu,

et riik ja selle asutused tegutsevad avalikes huvides ja seaduse alusel ning nende rahastus

pärineb riigieelarvest. Kuivõrd sinna laekuvad ka süütegude toimepanemise eest tasutud

rahatrahvid, siis oleks riigi poolt trahvi maksmise puhul sisuliselt tegemist raha nn ühest taskust

teise tõstmisega ja see ei omaks seetõttu mingisugust efekti. Kuna riik on suveränne subjekt ja

teiste riikidega tal alluvusvahekord puudub, ei ole võimalik karistust kohaldada ka välisriigile

(küll aga kõikidele juriidilistele isikutele, kes Eesti jurisdiktsiooni all tegutsevad, isegi kui nad

on täielikult välisriigi kontrolli all).

§ 7515 lõige 2 sätestab, et „ettevõtja vastutab tema valitseva mõju all oleva ettevõtja poolt toime

pandud käesoleva seaduse §-des 735-738, 7310 ja 7313-7314 sätestatud väärteo eest, välja

arvatud juhul, kui ta näitab, et tal ka kohusetundliku ja hoolika suhtumise korral ei olnud

võimalust väärteo toimepanekut takistada.“.

Konkurentsiõiguse subjektiks on ettevõtja ehk mistahes majandustegevusega tegelev üksus,

sõltumata selle õiguslikust vormist või rahastamisviisist (kavandatud KonkS § 2 lõige 1).

Selliselt võib ettevõtja kui majandusüksus koosneda mitmest juriidilisest või füüsilisest isikust.

Majandusüksuse teooria eesmärgiks on muuhulgas võimaldada emaettevõtjale tema

tütarettevõtja poolt toime pandud konkurentsiõiguse rikkumiste süüksarvamist.7

Euroopa Kohtu praktika kohaselt, otsustamaks kas kaks eraldiseisvat isikut moodustavad

majandusüksuse, on põhikriteeriumiks nende turukäitumise ühtsus ehk esimese poolt teise üle

otsustava mõju teostamine. Tütarettevõtja käitumise võib omistada emaettevõtjale eelkõige siis,

kui tütarettevõtja, kuigi ta on eraldiseisev juriidiline isik, ei määra iseseisvalt oma käitumist

turul, vaid täidab sisuliselt juhised, mille emaettevõtja on talle andnud, võttes eelkõige arvesse

nende kahe juriidilise isiku vahelisi majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid,

mille tulemusena moodustavad nad sellises olukorras sama majandusüksuse osa ja

moodustavad seega üks ja sama ettevõtja, kes vastutab rikkumisena käsitletava käitumise eest.8

Eelneva hindamine põhineb erinevatel teguritel, sealhulgas hinnatakse näiteks emaettevõte

mõju selle tütarettevõtte juhatuse, nõukogu ning teiste organite koosseisu määramisel ning

millisel määral mõjutab emaettevõte oma tütarettevõtte igapäevast majandustegevust või annab

viimasele tegutsemiseks juhiseid. Sellist lähenemist on oma praktikas tunnistanud ka

Riigikohus.9

Siinkohal tuleb siiski arvestada, et vastutus ja trahvi määramine toimub isikliku vastutuse

põhimõtte alusel, seega üksnes valitseva mõju kriteeriumist ei piisa, vaid peab lisaks tuvastama,

et ettevõtja oli teise temaga valitseva mõju kaudu seotud ettevõtja rikkumisest teadlik või oleks

kohusetundliku ja hoolika suhtumise korral pidanud teadma. Sõltuvalt sellest, kui tugev

emaettevõtte kontroll tütarettevõtte üle on tuvastatud, võib kohus kontrolli määrast tuletada ka

järelduse, et emaettevõte oli teadlik tütarettevõtte konkurentsireeglite vastasest tegevusest.

Sellisel juhul saab väärteoetteheite saanud ettevõtja, kellele tema tütarettevõtte tegevust

omistatakse, tõendada, et ta mitte ainult ei olnud teadlik keelatud tegevusest, vaid oli ka

piisavalt hoolikas ja kohusetundlik oma kontrolli all olevate ettevõtjate järele valvamisel. See

säte laiendab KarS § 14 lõike 1 punktis 2 sätestatud organisatsioonilise vastutuse põhimõtet,

7 EKo C-882/19, Sumal, S.L. vs. Mercedes Benz Trucks España, S.L., kohtujurist G. Pituruzzella ettepanek

(ECLI:EU:C:2021:293), p 27; ja EKo C-48/69, Imperial Chemical Industries Ltd. vs. Euroopa Ühenduste

Komisjon (ECLI:EU:C:1972:70), p-d 129-141.

8 EKo C‑97/08 P Akzo Nobel jt vs. Komisjon (EU:C:2009:536), p-d 58 ja 59; C‑516/15 P Akzo Nobel jt vs.

komisjon (EU:C:2017:314), p-d 52 ja 53 ning seal viidatud kohtupraktika.

9 RKKKo nr 3-1-1-10-11, p 17.1.

10

kuivõrd vastutuse omistamise aluseks on mh nimelt ettevõtja puudulik järelevalve ja

töökorraldus, mis võimaldas teisel tema kontrollitaval isikul tema huvides süütegusid toime

panna. Piisava kohusetundlikkuse ja hoolikuse määr sõltub konkreetsest suhtest ettevõtjate

vahel ning sellest, millised on selles turuvaldkonnas kehtestatud regulatsioonid ja eeldatavad

parimad praktikad.

Eelnõukohases sättes mainitud „takistamine“ ei tähenda, et valitseva mõjuga ettevõtjal

rikkumise ärahoidmine ka õnnestus – ilmselgelt valitseva mõju all olev ettevõtja siiski

konkurentsirikkumise toime pani, kuivõrd muidu poleks vastavat sätet üldse põhjust rakendada.

Silmas on peetud aktiivset ja tõsiseltvõetavat tegevust rikkumise vältimiseks ja lõpetamiseks,

mida ettevõtjalt konkreetse kaasuse ja ettevõtjate vahelise suhte asjaolusid arvestades sai

oodata.

KonkS § 7316 sätestab trahvi suuruse arvutamise põhimõtteid.

§ 7316 lõige 1 kohaselt juhul, kui rahatrahvi suuruse alusena on ette nähtud kogukäive, siis

võetakse aluseks kogukäive trahvi kohaldamisele eelnenud majandusaastal.

§ 7316 lõige 2 sätestab: „kui ettevõtjate ühenduse toimepandud keelatud tegu on seotud

ühenduse liikmeks olevate ettevõtjate tegevusega, on trahvi suuruse arvestamise aluseks

ühenduse nende liikmete üleilmse kogukäibe summa, kes tegutsevad samal turul, mida toime

pandud väärtegu on mõjutanud. Seejuures ei või ühelegi menetlusalusele isikule määrata

trahvi, mis ületaks koosseisu sanktsiooni ülemmäära.“.

Säte võtab riigisisesesse õigusesse üle ECN+ direktiivi artikli 15 lõike 2 ja näeb ette

imperatiivse kohustuse ettevõtjate ühendusele trahvi kohaldamiseks trahvi suuruse arvutamisel

arvesse võtta tema liikmete üleilmset kogukäivet. Seda juhul, kui ühenduse toime pandud

keelatud tegu on seotud ühenduse selliste liikmete tegevusega, kes tegutsevad samal turul, mida

keelatud teo toimepanemine mõjutas. Sellisel juhul võib trahv olla kuni 10% nimetatud

ettevõtjate üleilmse kogukäibe summast. Sättesse kavandatud teise lause eesmärk näib

direktiivi preambuli punkti 48 kohaselt olevat iga individuaalse liikme maksimaalse vastutuse

kindlaksmääramine ettevõtjate ühenduse kaudu toime pandud keelatud teos. Seda eelkõige

juhtudeks, kus keelatud teo toimepanemise eest ei määrata trahvi üksnes ühendusele, vaid ka

selle liikmetele.

Direktiivi artikli 15 lõige 2 on eelduslikult kantud Euroopa Kohtu praktikas väljakujunenud

ideest, et ettevõtjate ühendus suudab turgu mõjutada oluliselt suuremal määral, kui pelgalt tema

enda käive seda võimaldaks. Pigem näitab tema liikmete käive ettevõtjate ühenduse tegelikku

majanduslikku jõudu ja seega ühenduse tegevuse tagajärgede olulisust. Seetõttu peaks trahvi

suuruse arvutus lähtuma ettevõtjate ühenduse liikmeteks olevate ettevõtjate kogukäibest, mis

vähemal või suuremal määral on selliseks kujunenud tänu ettevõtjate ühenduse tegevusele.10

2008. aasta otsuses Coop de France bétail ja viande vs. komisjon selgitas Euroopa Kohus, et

selliselt ettevõtjate ühenduse liikmete kogukäibe arvestamine trahvi suuruse arvutamisel on

põhjendatud „juhtumei[l], kus ühenduse poolt toimepandud rikkumine on seotud tema liikmete

tegevusega ning kus ühendus osaleb konkurentsivastases tegevuses koostöös oma liikmetega

otseselt nende kasu eesmärgil, kusjuures ühendusel endal puuduvad liikmete huvidest

sõltumatud objektiivsed huvid”.11 Seda, kui suurel määral ECN+ direktiivile eelnenud ja EL-i

otsekohalduval õigusel rajanev kohtupraktika osutub asjakohaseks direktiivi tõlgendamisel, on

keeruline hinnata, kuid direktiivi preambuli punkti 48 valguses näib see pigem tõenäoline.

KonkS § 7317 – sätestab eriregulatsiooni liikmeskonnaga juriidilise isiku trahvimise kohta.

10 Esimese Astme kohtu otsus 14.05.1998, T-338/94 – Finnboard vs. komisjon, EU:T:1998:99, p-d 270 ja 271. 11 EKo 18.12.2008, C-101/07 P – Coop de France bétail ja viande vs. komisjon, EU:C:2008:741, p 97.

11

§ 7317 lõike 1 kohaselt, kui ettevõtjate ühenduseks olevale juriidilisele isikule kohaldatakse

konkurentsialase väärteo eest trahvi tema liikmeks olevate ettevõtjate käibe alusel, peab

juriidiline isik trahvi tasumiseks nõudma rahalist panust oma liikmetelt, kui ta ise on

maksejõuetu.

Lisatav säte võtab üle direktiivi artikli 14 lõike 3, mis nõuab, et ettevõtjate ühendusele määratud

trahvi saab sisse nõuda ühenduse liikmeteks olevatelt ettevõtjatelt, kui ühendus ise muutub

maksejõuetuks. Eelnõukohane säte kujutab endast karistusõigusest väljapoole jäävat,

olemuslikult täitemenetluse või pankrotiõiguse valdkonda kuuluvat regulatsiooni. Lisaks

tavalistele eraõiguslikele juriidilistele isikutele võiks see regulatsioon praktikas rakenduda ka

nendel juhtumitel, kus reguleeritud ameti praktiseerimise eeltingimuseks või tagajärjeks on

mingisugusesse avalikõiguslikku kutseorganisatsiooni kuulumine (nt Eesti Advokatuur või

Notarite Koda). Säte tekitab ka avalik-õiguslikule isikule kohustuse endal rahaliste vahendite

puudumise korral puudu jäävad vahendid küsida oma liikmetelt. Sellise regulatsiooni loogika

seisneb selles, et konkurentsireegleid rikkunud avalik-õiguslik juriidiline isik võeti vastutusele

just selle tõttu, mida tema liikmed kaubaturul tegid. Järelikult võib küll olla, et väärteokaristus

määratakse üksnes ettevõtjate ühendusele, kes oli sõlmitud konkurentsi kahjustava kokkulepe

pooleks, selle kokkuleppe mõju viisid ellu ja sellest said kasu karistatud ühenduse liikmed.

Seetõttu on ka põhjendatud, et liikmed peaksid karistuse kandmises osalema, kui ettevõtjate

ühendusel trahviraha ei jätku.

§ 7317 lõige 2 kujutab endast välistust lõikes 1 kehtestatud üldreeglist puhkudeks, mil trahvi

liikmete kanda jätmine ei oleks õigustatud. 1. alternatiiv kujutab endast kahekordse karistamise

keelu avaldumist - kui ettevõtja on juba ise oma tegevuse eest karistada saanud, kujutaks

ettevõtjate ühenduse trahvi tema kanda jätmine sisuliselt tema veelkordset vastutusele võtmist

sama rikkumise eest. 2. alternatiiv koosneb kolmest võimalusest välistada liikme vastu nõude

esitamine. Ehkki eeldatakse, ettevõtjate ühenduse liige ühenduse poolt tehtud konkurentsi

kahjustavat kokkulepet teadis ja täitis, on võimalik ka vastupidine olukord, mil ühenduse

liikmele ühenduse illegaalse tegevuse tagajärgede panemine ei oleks põhjendatud. Seaduses

nimetatud kolme juhtumi tõendamise koormus nihkub aga konkreetsele ettevõtjale, kuivõrd

tõendid konkreetse ettevõtja tegevuse ja teadmise kohta on eelduslikult just konkreetse ettevõtja

käes. Siin ei teki ka küsimust menetlusliku üldiselt tõendamiskoormuse õigustamatust

ümberpööramisest: maksejõuetu ettevõtjate ühenduse trahviraha sissenõudmine liikmetelt ei

ole küsimus ühenduse liikme karistamisest või tema poolt süüteo toimepanemisest, mistõttu on

siin ka ainetu rääkida süüteomenetluslikust tõendamiskoormuse jaotamisest.

KonkS §-ga 7318 kehtestatakse konkurentsialaste väärtegude menetluslikud erisused.

§ 7318 lõike 1 kohaselt on §-des 736 ja 7310–7312 sätestatud väärtegude aegumistähtaeg on kolm

aastat.

Säte kehtestab sarnaselt kehtiva KonkS §-ga 739 sättes nimetatud väärtegude aegumistähtaja.

§ 7318 lõikega 2 pikendatakse §-des 735, 737-738 ja 7313-7314 sätestatud väärtegude puhul

aegumistähtaeg viie aastani ning sätestatakse erisus üldisest aegumise peatumise

regulatsioonist.

KarS § 81 lõige 3 lubab väärtegude kaheaastast aegumistähtaega pikendada kuni viie aastani.

Arvestades konkurentsiõiguse valdkonna eripärasid ja menetletavate asjade keerukust, samuti

senisest märkimisväärselt suuremate võimalike trahvidega, on põhjendatud maksimaalse

võimaliku aegumistähtaja sätestamine. Euroopa Komisjoni menetlusi reguleeriva määruse nr

1/2003 artikli 25(b) kohaselt on konkurentsiõiguse rikkumiste aegumistähtajaks viis aastat.

Kuigi säte ei ole kohaldatav liikmesriikide konkurentsiasutuste menetlustes, ei tohi siseriiklik

aegumiskord oma olemuselt takistada ELTL artiklite 101 ja 102 tõhusat rakendamist. Samuti,

viidatud sätete rakendamisel Konkurentsiameti poolt on tegemist EL-i õiguse kohaldamisega.

12

Euroopa Liidu lepingu (ELL)123 artikli 4 lg 3 kohaselt ei tohi siseriiklike normidega takistada

EL-i õiguse ühetaolist ja täielikku kohaldamist, sealhulgas kehtestada või jätta kehtima

meetmeid, mis vähendaksid konkurentsireeglite kasulikku mõju.

Teise lausega võetakse üle ECN+ direktiivi artikkel 29. Säte on koostatud kooskõlas direktiivi

põhjenduspunkti 70 nõudega, mis sätestab, et tagamaks, et liikmesriikide konkurentsiasutustel

on võimalik ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmist tulemuslikult tagada, on vaja

kehtestada toimivad normid aegumistähtaegade kohta. Eelkõige tuleks paralleelsete volituste

süsteemis riigisisesed aegumistähtajad peatada või katkestada ajaks, mil kestab menetlus teise

liikmesriigi konkurentsiasutuses või komisjonis. Selline peatamine või katkestamine ei tohiks

takistada liikmesriikidel säilitamast või kehtestamast lõplikke aegumistähtaegu, tingimusel et

lõplike aegumistähtaegade pikkus ei muuda ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102

tulemuslikku täitmise tagamist sisuliselt võimatuks või ülemäära keeruliseks.

Konkurentsirikkumiste erilist keerukust ja menetluse pikka kestust arvestades kehtestataksegi

konkurentsirikkumistele pikemad aegumistähtajad ning menetluse kulgu arvestades nähakse

ette, et aegumine peatub konkurentsijärelevalve otsuse vaidlustamise puhul kuni viieks aastaks.

Aegumine on riigi antav hinnang teo karistusväärsusele ning tegelikult hoopis menetlusliku

toimega õiguse instituut12. Aegumine ei kujuta endast põhiõigust, vaid on eelkõige

menetlusressursi otstarbeka kasutamise küsimus.

Täiendava aegumistähtaja peatumise aluse näeb ette direktiivi artikli 29 punkt 2. Aegumise

peatamine on põhjendatud sellega, et enamasti peaks konkurentsijärelevalvemenetlus eelnema

väärteomenetlusele ning soovitavalt ka jõudma enne väärteomenetlust mingi lahendini – või

vähemasti peaks olema selge, et ei kokkulepet ega kohustuse võtmist, mis annaks alust

väärteomenetlust lõpetada või alustamata jätta, asjas ei tule. Konkurentsiameti otsuse kohtulik

kontroll halduskohtumenetluses käib läbi kolme kohtuastme, mille ajaks aegumine peatatakse

(keskmisi majandushaldusasjade menetlusaegu 2024.aasta seisuga arvestades on võimalik, et

halduskohtumenetlusele kolmes kohtuastmes kokku kulub ca 348+347+212=907 päeva).

Määratlus „ajani, mil konkurentsijärelevalvemenetluse otsust ei saa enam vaidlustada“ viitab

võimalusele, kui konkurentsiameti tehtud otsust tähtaegselt ei vaidlustata – HKMS § 46 lg 1

kohaselt on tühistamiskaebuse esitamiseks 30 päeva haldusakti kaebajale teatavaks tegemisest

arvates. Kui kaebus esitatakse, peatub väärteo aegumine halduskohtumenetluse ajaks, st kuni

asjas kohtumenetluse lõppu kaasa toova kohtulahendi jõustumiseni. Samuti peatub aegumine

väärteo kohtumenetluse ajaks – seda seetõttu, et vastasel korral võib menetlusalusel isikul

tekkida ebaterve motivatsioon hakata väärteo kohtumenetlust aegumise saavutamiseks

venitama. Kokku võimaldab aegumise peatumise aluse tekitamine konkurentsiväärtegude

aegumistähtaega pikendada kuni kümne aastani, mis peaks igal juhul olema piisav selleks, et

tagada ka keerukamates konkurentsiväärteoasjades lahendini jõudmine ja seeläbi ka direktiivi

ettekirjutuste täitmine. On võimalik, et mõistlik menetlusaeg ei ole nii pikk isegi

konkurentsiasjades ja sõltuvalt asja eripärast võib see tingida menetluse lõpetamise hoopiski

mõistliku menetlusaja möödumise tõttu.

Tähelepanu tuleb juhtida sellele, et aegumine peatub üksnes seaduses märgitud

konkurentsiväärtegude puhul (eelnõukohased §-d 735, 737, 738, 7313 ja 7314). Muude väärtegude

puhul ei ole kohtumenetluse ajaks aegumise peatumine aktuaalne.

Aegumine puudutab vaid väärtegusid ja nende eest karistamist:

konkurentsijärelevalvemenetluse toimetamisel aegumise reegleid ei ole ning

järelevalvemenetluses järelevalvemeetmete rakendamist aegumise reeglitega ei piirata.

12 Jaan Sootak, Priit Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne (2021), § 81 komm 1, lk 321.

13

§ 7318 lõige 3 sätestab, et kõikides konkurentsiseaduses sätestatud väärtegude kohtuväline

menetleja on Konkurentsiamet.

§ 7318 lõige 4 sätestab, et konkurentsiseaduse §-des 735-738, 7310 ja 7313-7314 sätestatud

väärtegusid arutab maakohus. See säte tähendab, et märgitud väärtegude asjades on välistatud

väärteo kiirmenetluse sätete rakendamine ning Konkurentsiamet kohtuvälise menetlejana ise

märgitud väärtegude asjades väärteootsust teha ei saa. Selle asemel tuleb väärteoprotokoll

edastada maakohtusse ja maakohus arutab seda väärteoasja vastavalt VTMS § 83 p-le 1 VTMS

11.peatükis sätestatud korras. Valik sellise menetlusmudeli kasuks, et ka esimese otsuse teeb

konkurentsialases väärteoasjas just maakohus, mitte Konkurentsiamet ise, on tingitud soovist

kindlustada potentsiaalselt küllaltki tõsiste sanktsioonide rakendamine läbi kolmeastmelise

kohtusüsteemi ning seejuures kindlustada, et süütuse presumptsiooni põhimõtte järgimine oleks

tagatud esimesest asjas tehtavast otsusest peale.

§ 7318 lõike 5 kohaselt ei alustata väärteomenetlust ja alustatud väärteomenetlus lõpetatakse,

kui konkurentsijärelevalvemenetlus lõpetati eelnõukohase seaduse §-s 7831 sätestatud

kokkuleppega, milles järelevalvealuse isikuga lepiti kokku parandusliku makse tasumises, või

leebuse kohaldamisega. Eelnõu järgi luuakse konkurentsiseaduses uus mõiste: paranduslik

makse. Sisuliselt on konkurentsijärelevalve lõpus võimalik järelevalvealuse isiku ja

konkurentsiameti vahel sõlmida kokkulepe konkurentsijärelevalvemeetmete rakendamise

kohta. Kokkuleppes võib kokku leppida nii regulatiivsetes meetmetes kui ka paranduslikus

makses (ja ka mõlemas samaaegselt) - järelevalvealuse isiku kohustuses tuvastatud

konkurentsirikkumise järel maksta riigituludesse Konkurentsiametiga kokkulepitud summa

ning sellega välistada võimalus, et asjas alustatakse väärteomenetlust ja ettevõtjale määratakse

trahv. Sätestatud kaks väärteomenetluse lõpetamise alust on kohustuslikud. Samas näeb sama

paragrahvi lõige 7 ette võimaluse lõpetatud väärteomenetlus uuendada, kui ettevõtja hiljem

siiski järelevalvemenetluses võetud kohustusi ei täida.

Konkurentsijärelevalvemenetluse toimetamine ei ole väärteomenetluse kohustuslikuks

eeltingimuseks. Enamasti on ilmselt mõistlik, et rikkumise kahtluse korral alustatakse

konkurentsijärelevalvemenetlust mh konkurentsiolukorra hindamiseks ja reguleerimiseks, kuid

ilmselgete väärtegude puhul, sh eriti juhul, kui teo toimepanek on juba lõppenud ja reguleerida

pole enam midagi, võib olla ainuke õiguslik reaktsioon võimalik just väärteomenetluse

raamistikus. Kui väärteomenetluse alustamise eel konkurentsijärelevalvemenetlust läbi ei viida,

on ka väärteomenetluses vajalik tagada võimalus kasutada konkurentsijärelevalvemenetluse

puhuks ette nähtud uurimismeetmete kasutamise võimalus. Seda põhjusel, et direktiiv ei erista

erinevaid menetlusliike, näeb aga ette, et ka „trahvimiseks“ peavad olema kättesaadavad

uurimismeetmed, mida konkurentsijärelevalves kasutatakse. Praktiliselt see suurt erisust kaasa

ei too: ka väärteomenetlus võimaldab kõiki olemasolevaid tõendiliike kasutada.

§ 7318 lõige 6 näeb ette võimaluse väärteomenetlust mitte alustada või see lõpetada, kui

rikkumise menetlemine ei ole prioriteetne või järelevalvemenetluses kiidetakse heaks

ettevõtja poolt kohustuse võtmine. Direktiivi art 4 lõige 5 nõuab, et konkurentsiasutus saaks

oma tööd prioriteetide alusel korraldada, st mh mitte menetleda asju, millega tegelemine ei ole

konkurentsireeglite rakendamise seisukohast prioriteetne. Lõike 6 p 1 võimaldabki lisaks

VTMS-s sätestatud alustele jätta mitteprioriteetsetes asjades väärteomenetlus alustamata või

see karistuseta lõpetada. See otsustus täiendab juba kehtivas VTMS-s olevat väärteomenetluse

alustamise oportuniteedipõhimõtet – menetleja kaalutlusõigust menetluse toimetamise

otstarbekuse üle ka olukorras, kus menetluse alustamiseks on iseenesest eeltingimused täidetud.

Lisaks on konkurentsiametil võimalik ka kohtumenetluses teha kohtule ettepanek

väärteomenetlus lõpetada VTMS § 30 toodud alustel, sh eelnõuga tehtava muudatuse tulemusel

14

selliselt, et menetlusalusele isikule pannakse tema nõusolekul menetluse lõpetamisel

asjakohased kohustused.

Järelevalvemenetluses on ettevõtjal võimalus Konkurentsiametiga läbi rääkida kohustuste

võtmises konkurentsiolukorra parandamiseks. Seadusemuudatusega luuakse võimalus ka

väärteomenetluses, mis võib järelevalvemenetlusega paralleelselt käimas olla, hinnata, kas

võetud kohustused on piisavad selleks, et senist rikkumist heastada ja väärteovastutusest

vabaneda. Kui Konkurentsiamet või kohus leiab, et järelevalvemenetluses võetud kohustused

on konkurentsirikkumise heastamiseks piisavad, on menetlejal võimalus väärteomenetlus

lõpetada. Seejuures säilib analoogiliselt KrMS § 202 menetluse otstarbekusest lõpetamisega ka

võimalus väärteomenetlus uuendada, kui ettevõtja enda võetud kohustusi siiski ei täida.

§ 7318 lõige 7 sätestab väärteomenetluse uuendamise järelevalvemeetmete nurjumise

korral. Analoogiliselt KrMS §-s 202 ja VTMS § 30 lg-ga 12 nähakse ette võimalus

väärteomenetlus uuendada, kui väärteomenetluse lõpetamise tingis menetlusaluse isiku poolt

nn parandusliku kohustuse võtmine, kuid isik hiljem seda kohustust ei täida. Kohustuse täitmata

jätmine osutab, et tema esialgne kohustuste võtmine ei pruukinud olla kantud siirast soovist

konkurentsirikkumist heastada, vaid oli üksnes taktikaline käik selleks, et rikkumise eest mitte

vastutust kanda. Selles olukorras saab Konkurentsiamet nii järelevalve- kui väärteomenetluse

uuendada ning kohus võib isikule kohaldada väärteokaristust. Seadus ei näe ette, et uuendatud

menetluses mõistetud karistusest peaks mingil moel maha arvestama järelevalvemeetmeid,

mida menetlusalune isik täitis, kui ta täielikult kohustusi ei eiranud. Sellegipoolest saab kohus

järelevalvemeetmete osalist täitmist arvestada karistuse mõistmisel.

§ 7318 lõige 8 reguleerib tõendite ülekantavust menetluste vahel.

Käesolevas seaduse paragrahvides 735-738, 7310 ja 7313-7314 sätestatud väärtegude

tõendamisel on Konkurentsiametil lubatud kasutada konkurentsijärelevalvemenetluse

uurimismeetmeid ja konkurentsijärelevalvemenetluses seaduslikult kogutud tõendeid. Teise

liikmesriigi konkurentsiasutuse kogutud tõendid on väärteomenetluses lubatavad, kui neid

kogudes ei ole rikutud Eesti konkurentsijärelevalvemenetluse põhimõtteid. Füüsilise isiku

väärteoasjas ei ole lubatud tema süü tõendamisel kasutada teavet, mille see füüsiline isik oli

sunnitud avaldama vastusena teabenõudele.

Eelnõuga kehtestatakse üldpõhimõte, et konkurentsiväärtegude tõendamisel on lubatud

kasutada kõiki konkurentsijärelevalvemenetluse uurimismeetmeid ja järeelvalvemenetluse

käigus seaduslikult kogutud tõendeid. Säte on kehtestatud eesmärgiga lahendada tõendite

menetlustevahelise ülekantavusega (portatiivsusega) seotud probleemid.

Direktiivi põhjenduspunkti 73 kohaselt peaks liikmesriikide konkurentsiasutustel olema

võimalus võtta arvesse asjassepuutuvaid tõendeid, olenemata sellest, kas need on kirjalikud,

suulised või elektroonilised või esitatud salvestisena. See peaks hõlmama mh selliste füüsiliste

ja juriidiliste isikute poolt tehtud salajasi salvestisi, kes ei esinda avalikku võimu, tingimusel et

nende salvestiste näol ei ole tegemist ainsa tõendiga. See ei tohiks piirata isiku õigust

ärakuulamisele ega avaliku võimu esindaja tehtud või omandatud salvestiste vastuvõetavust.

Samamoodi peaks liikmesriikide konkurentsiasutustel olema võimalik võtta asjakohaste

tõenditena arvesse elektroonilisi sõnumeid, olenemata sellest, kas need sõnumid näivad olevat

lugemata või on kustutatud. Need põhjenduspunkti nõuded ei ole vastuolus ka Eestis kehtivate

väärteomenetluse tõendamisreeglitega.

Praktikas on tavaline, et konkurentsirikkumine ilmneb (konkurentsi)järelevalvemenetluse

käigus. Järelevalvemenetluse ja süüteomenetluse reeglid tõendite kogumise kohta on mõneti

erinevad, ent ECN+ direktiiv lähtub eeldusest, et kõik eelnõukohase seaduse mõistes

konkurentsijärelevalvemenetluse käigus kogutud tõendid ja menetluslikud volitused peavad

olema kasutatavad ka trahvimise menetluses – seega Eestis väärteomenetluses.

15

Ehkki süüteomenetluse ja järelevalvemenetluse lõppeesmärgid on erinevad, on konkreetsete

menetlustoimingute tasandil neid eesmärke lahus pidada keeruline. Sisult sarnased

menetlustoimingud (nt läbiotsimine või kinnisasja läbivaatus) on ka kehtiva seaduse kohaselt

võimalikud nii süüteo- kui järelevalvemenetluses, samuti on enamus järelevalve käigus

seaduslikult kogutud tõendeid ka kehtiva õiguse kohaselt süüteomenetluses, eriti

väärteomenetluses piiranguteta ja lisatoimingute tegemise vajaduseta tõendina lubatavad.

Seetõttu sätestataksegi, et nii konkurentsijärelevalve- kui väärteomenetluses on kasutatavad mh

ka konkurentsijärelevalvemenetluse jaoks sätestatud uurimismeetmed – teabenõue ja

läbiotsimine, mis vastavad oma sisult ja ka vormilt kehtivas väärteomenetluses teabenõude

(päringu), kirjalike ütluste või ülekuulamise ja läbiotsimise tunnustele. Sätestatakse ka teise

liikmesriigi konkurentsiasutuse kogutud tõendite lubatavuse kriteerium, mis on analoogiline

kriminaalmenetluse seadustiku § 65 lg-s 1 välismaal kogutud tõendite lubatavuse

eeltingimusega. Riigikohus on menetluse põhimõtete kohta kirjutanud:

„kriminaalmenetlusõiguse norm (reegel) ei ole käsitatav Eesti kriminaalmenetluse põhimõttena

KrMS § 65 tähenduses. […] Seega tuleb Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetena käsitada

eelkõige selliseid põhiprintsiipe, mis väljendavad meie riigi kriminaalmenetluse üldist

iseloomu ja põhiväärtusi. Teisisõnu saab kriminaalmenetluse põhimõtetena vaadelda neid

printsiipe, millel baseerub kriminaalmenetluse toimimine ja mille äramõtlemisel muutuks kogu

selle põhistruktuur. Sellisteks üldpõhimõteteks on eelkõige piinamise, õigusvastase vägivalla

kasutamise, inimväärikuse alandamise, au ja väärikuse riivamise, elu ja tervise ohustamise

keelud ning enese mittesüüstamise privileeg. Välisriigist saadud tõendi kasutamise välistab ka

see, kui tõendit kogudes kavatseti algusest peale puudutatud isiku õigustest mööda minna või

kui menetleja rikkus tahtlikult menetlusõigust“13 Arvestades, et ECN+ direktiiv suunab kõikide

liikmesriikide konkurentsijärelevalvemenetlust, on tõendite kogumise nõuete põhimõttelised

vastuolud liikmesriikide korras küllaltki ebatõenäolised ja olukord, kus Eesti oma menetluses

välisriigi konkurentsiasutuse kogutud tõendeid kasutada ei saaks, puudutavadki tõsiseid

rikkumisi, anomaaliaid ja irregulaarsusi tõendite kogumisel, mis võiksid suure tõenäosusega ka

päritoluriigis tõendi kõlbmatuse kaasa tuua. Täpsustuse tegemise tingis kaasamisringis kõlanud

ja advokatuuri väljendatud mure, et tõendite ülekantavuse säte võiks kaasas tuua liiglaia

irdtõlgenduse, kus ka meie õiguse fundamentaalseid põhimõtteid enam ei austataks.

Tõendite portatiivsust on kavandatud sisuliselt piirata vaid füüsilise isiku puhul, kelle

väärteoasjas ei ole lubatud tema süü tõendamisel kasutada teavet, mille see füüsiline isik oli

sunnitud konkurentsijärelevalvemenetluses avaldama vastusena teabenõudele. Kuna füüsiline

isik saab konkurentsijärelevalvealuseks isikuks olla vaid siis, kui ta tegutseb ettevõtjana (FIE),

ongi see erandsäte suunatud eelkõige selles olukorras füüsilise isiku enese mittesüüstamise

privileegi jõustamisele. Samuti piirab säte füüsilise isiku poolt avaldatud ennastsüüstava teabe

kasutamist nende üksikute koosseisude puhul, kus ka füüsiline isik võib isiklikult vastutada.

Kuna füüsilisele isikule on jäetud ka õigus jätta ennast süüstav teave avaldamata ning talle tuleb

teabenõude esitamisel seda õigust selgitada, on praktikas ilmselt vähe juhtumeid, kus füüsiline

isik oleks sunnitud teabenõudele vastamisel ennast süüstavat teavet avaldama. Oma õigustest

teadlikult loobudes füüsilise isiku poolt antud teabe kasutamist ei piirata.

Kõik muud konkurentsijärelevalvemenetluses seaduslikult kogutud tõendid, sh menetlusaluselt

isikult konkurentsijärelevalvemenetluses teabenõude korras saadud dokumendid ja selgitused

on süüteomenetlusse piiranguteta ülekantavad, isegi kui nende sisu võib neid esitanud isiku

süüd tõendada.

13 RKKKo 1-21-7384, p 31.

16

§ 7318 lg 9 sätestab, et tõendite esitamine ja uurimine kohtus toimub väärteomenetluse

seadustikus sätestatud korras. Mõistetavalt ei väära KonkS-s kohtuvälise menetluse kohta

sätestatu väärteo kohtumenetluse kohta väärteomenetluse seadustikus kirja pandut – tunnistajad

tuleb ikka kohtus üle kuulata ja tagada menetlusalusele isikule õiglane kohtupidamine. Sätte

praktiline rakendamine tulebki esile peaasjalikult tunnistajaütluste kontekstis, kus

konkurentsijärelevalvemenetluse käigus võib olla isikult kogutud tõendusteave suuliselt

täidetava teabenõude nimetuse all. Kuna EIKonventsiooni art. 6 kohaselt peab olema tagatud

tunnistajate küsitlemise õigus, siis tuleb see tagada ka konkurentsiväärtegude menetluses.

Muude tõendite puhul on vormilised erisused sedavõrd ebaolulised, et siin on niikuinii

tavalisest haldusmenetlusest kõrgemate nõudmistega konkurentsijärelevalvemenetluses

kogutud tõendid väärteoasja kohtumenetluses esitatavad kujul, millisena nad

järelevalvemenetluses saadi, st otse ülekantavad.

KonkS § 7319 – Leebuse kohaldamine – reguleerib leebuse kohaldamist sellise keelatud teo

nagu kartelli toimepanemisel. Kartell on KonkS § 78 lõike 2 ja ECN+ direktiivi artikli 2 lõike

1 punkti 11 kohaselt konkurentidevaheline kokkulepe või kooskõlastatud tegevus, mille ees-

märk on koordineerida turul oma koordineerivat käitumist või mõjutada asjakohaseid konku-

rentsiparameetreid, või konkurentsivastane tegevus teiste konkurentide suhtes.

ECN+ direktiivi VI peatükk reguleerib leebusprogramme salajaste kartellide toimepanemisel.

Kehtiva riigisisese õiguse kohaselt on direktiivis sisalduva leebusprogramme puudutava

regulatsiooni näol tegemist KrMS §-s 2051 (kriminaalmenetluse lõpetamine konkurentsialase

kuriteo korral) ning KonkS §-s 781 (leebuse kohaldamise taotlus) sätestatud regulatsiooniga,

mis võimaldab konkurentsialaste kuritegude korral isikule ette nähtavat karistust vähendada või

ta karistusest vabastada läbi tema suhtes algatatud kriminaalmenetluse lõpetamise. Kuivõrd

direktiivi artikli 13 lõikest 1 tingitult oleme sunnitud konkurentsiõiguses läbi viima dekrimi-

naliseerimise, tuleb KrMS § 2051 kehtetuks tunnistada ja selles sätestatud regulatsioon ühes

direktiivi VI peatükis sätestatuga KonkS-i kavandada.

Nagu eespool öeldud, kohustab ECN+ direktiivi VI. peatükk liikmesriike leebuse kohaldamise

võimaluse ja tingimused ette nägema salajastes kartellides osalevatele või osalenud ettevõtja-

tele ehk direktiivi artikli 2 lõike 12 kohaselt olukordadeks, kus kartelli olemasolu on osaliselt

või täielikult varjatud. Kehtiva riigisisese õiguse kohaselt on seni leebuse kohaldamise või-

malus eksisteerinud direktiivis ettenähtust oluliselt laiemalt – kõikide konkurentsi kahjustava

eesmärgi või tagajärjega ettevõtjatevaheliste kokkulepete, otsuste ja kooskõlastatud tegevuste

puhuks, mitte üksnes osaliselt või täielikult salajaste konkurentidevaheliste kokkulepete, otsus-

te ja kooskõlastatud tegevuste toimepanemisel. Seejuures kuigi eelnõu koostajateni ei ole

huvirühmadelt ega arvamuse andjatelt jõudnud infot, et kehtiva riigisisese leebuse kohaldamise

regulatsiooni kohaldamisala on liiga lai, ja kuigi direktiivi artikli 17 lõige 1 ning artikli 18 lõige

1 võimaldavad justkui säilitada kehtiva regulatsiooni kohaldamisala, ei saa seda teha tulenevalt

Euroopa Komisjoni mitteametlikust tagasisidest. Nimelt ei ole Euroopa Komisjoni hinnangul

seni kehtinud leebusprogrammi laia kohaldamisala säilitamine põhjendatud, sest see viiks

tulemuseni, mis ei austaks leebusprogrammi eesmärki. Põhjus, miks leebusprogramm võimal-

dab mh väärteomenetluse vältimist, seisneb selles, et leebusprogramm on loodud üksnes nende

keelatud tegude puhuks, mida konkurentsiasutustel ei ole võimalik või on väga raske iseseisvalt

tuvastada. Sellest tulenevalt on eelnõukohases seaduses avaliku kooskõlastamise ja arvamuse

avaldamise järel leebusprogrammi kohaldamisala kitsendatud üksnes kartellis osalenud ette-

võtjatele.

KonkS § 7319 lõikega 1 täiendatakse seadust järgmises sõnastuses: „Konkurentsiamet ei alusta

väärteomenetlust ja juba alustatud väärteomenetlus lõpetatakse § 781 lõikes 5 sätestatud

leebuse kohaldamise tingimusi täitva leebusetaotleja suhtes, kes on esimesena esitanud leebuse

kohaldamise taotluse koos teabega, mis võimaldab Konkurentsiametil

17

konkurentsijärelevalvemenetluses, mille esemeks olev keelatud tegu on taotluses kirjeldatud

kartell, kohaldada §-s 7823 sätestatud uurimismeedet. Käesolevat lõiget kohaldatakse ka juhul,

kui Konkurentsiametil on §-s 7823 sätestatud uurimismeetme kohaldamiseks piisav teave olemas

enne leebuse kohaldamise taotluse saamist, kuid uurimismeedet ei ole veel kohaldatud.“ Säte

võtab riigisisesesse õigusesse asjakohases ulatuses üle ECN+ direktiivi artikli 17 lõike 2

punktid a ja b ning täielikult sama lõike punkti c alapunkti i. Nagu kehtiv KrMS § 2051 lõige 1,

reguleerib ka kõnesolev säte leebuse kohaldamist selle täismahus, st väärteokaristusest

immuniteedi andmist, kuid erinevalt kehtivast õigusest kitsendatakse leebusprogrammi

kohaldamisala ja usaldatakse leebuse kohaldamine Konkurentsiametile. Viimane annab

kavandatud sätte kohaselt immuniteedi ehk jätab väärteomenetluse alustamata kartellis

osalenud ettevõtja suhtes:

✔ kes on leebust taotlenud KonkS § 781 lõikes 5 (eelnõuga muudetud ja täiendatud kujul)

ettenähtud tingimustel ja korras ning

✔ kes on esimesena sellise keelatud teo nagu kartelli toimepanemise kohta esitanud teavet,

mis võimaldab Konkurentsiametil kartelli toimepanemise kohta tõendite kogumiseks läbi

viia läbiotsimise, või

✔ kes taotleb leebust enne läbiotsimise läbiviimist.

Kõnesoleva sätte kohaselt ei ole leebuse täismahus rakendamiseks seega vajalik, et leebuse-

taotleja oleks esimene, kes esitab leebuse kohaldamise taotluse, vaid, et kõigist esitatud taotlus-

test oleks väärteomenetlusest vabaks saav leebusetaotleja taotlus esimene, mis sellega esitatud

teabest tulenevalt võimaldab Konkurentsiametil läbiotsimise läbiviimiseks taotleda haldus-

kohtu luba või juhul, kui Konkurentsiametil on halduskohtu loa taotlemiseks vajalik teave juba

olemas, oleks nimetatud taotlus esimene, mis vastab KonkS § 781 lõikes 5 sätestatule. Seega,

kui leebuse kohaldamise taotluse on esitanud mitu ettevõtjat, kuid esimesel neist ei ole piisavalt

teavet läbiotsimiseks ja/või esimene taotleja ei täida muid KonkS § 781 lõikes 5 sätestatud

tingimusi, on täielik vabastus väärteokaristusest kohaldatav järgmise ettevõtja suhtes, kes

vastab kõigile kavandatud sättes sisalduvatele tingimustele. Sarnaselt kehtiva KrMS § 2051

lõikega 1 on ka kõnesolev säte sõnastatud imperatiivselt ehk selliselt, et eespool mainitud

tingimuste täitmise korral puudub Konkurentsiametil kaalutlusõigus, kas leebust kohaldada või

mitte.

Võrreldes avalikule kooskõlastamisele ja arvamuse andmisele esitatud redaktsiooniga on kom-

menteeritavas sättes väärteomenetluse vältimise eeldusena konkurentsijärelevalvemenetluse

algatamine asendatud KonkS §-s 7823 sätestatud uurimismeetme kohaldamisega. Seda põhjusel,

et võrreldes varasema redaktsiooniga on muudetud ka konkurentsijärelevalvemenetluse alguse

regulatsiooni. Nimelt, kui avalikule kooskõlastamisele ja arvamuse andmisele esitatud eelnõus

nägi KonkS § 7814 lõige 1 punkt 1 ette, et Konkurentsiamet algatab konkurentsijärelevalve

esimese uurimismeetme kohaldamisega, siis kõnesolevas redaktsioonis näeb nimetatud punkt

ette, et menetlus algab Konkurentsiameti esimese menetlustoimingu sooritamisega. Kui selliselt

jätta väärteomenetluse alustamata jätmise eelduseks teave, mis võimaldaks pelgalt

konkurentsijärelevalvemenetluse algatada, poleks see enam kooskõlas ECN+ direktiivi artikli

17 lõike 2 punkti c alapunktiga i. Eelneva redaktsiooni kohaselt, kuigi immuniteedi andmise ja

saamise eelduseks oli kavandatud leebusetaotleja esitatud teabele tuginevalt konkurentsijärele-

valvemenetluse algatamine, oleks seda tulnud ja ka saanud praktikas sisustada, pidades silmas

direktiivi artikli 17 lõike 2 punkti c alapunkti i sõnastust ja eesmärki. Nimelt sätestab viimane

immuniteedi andmise eelduseks võimaluse läbi viia sihipärane kontroll (inglise keeles: targeted

inspection). Kuigi tegemist on direktiivis sisustamata mõistega, tuleb seda eelnõukohase

18

seaduse tähenduses tõenäoliselt mõista läbiotsmisena.14 Seega leebusetaotlejalt saadud teave

peaks olema piisav, et Konkurentsiamet teaks, mida, kust ja kellelt otsida, et läbiotsimiseks

halduskohtult luba taotleda. Teabe piisavuse ka läbiotsimise läbiviimiseks oleks taganud KonkS

§ 781 lõike 2 kohase teabe esitamine leebuse kohaldamise taotluses ja asjaolu, et

järelevalvealus(t)e isiku(te) suhtes peaks läbiotsimine olema alati esimene kohaldatav meede,

kuivõrd see nõuab üllatusmomenti. KonkS § 7814 lõike 1 punkti 1 muutmine sellist tõlgendust

enam ei võimaldaks, mistõttu tuli kooskõlastuse ja arvamuse andmise järel ka kõnesolevat sätet

muuta.

Lisaks eelnevale erineb kõnesolev säte kehtivast KrMS § 2051 lõikest 1 ka selle poolest, et kui

kriminaalmenetluses immuniteedi saava isiku osas kriminaalmenetlus prokuröri määrusega

lõpetatakse, siis kavandatud KonkS § 7819 lõike 1 kohaselt ei vormistata konkurentsijärele-

valvemenetluses seda ettevõtja suhtes menetluse lõpetamisena. Tulenevalt eelnõukohase

KonkS § 7819 lõikest 4 saab Konkurentsiamet ka väärteovastutuse vastu immuniteedi saanud

leebusetaotleja suhtes tuvastada kartelli ehk keelatud teo toimepanemise. Selline muudatus on

ühelt poolt tingitud vajadusest tagada Konkurentsiameti ja Euroopa Komisjoni menetluste

tulemites veelgi suurem ühetaolisus. Teiselt poolt täidab väärteomenetlusest vabastuse saanud

leebusetaotleja osas rikkumise tuvastamine Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

2014/104/EL15 eesmärke, eelkõige selle artiklis 9 sätestatut, kuivõrd rikkumise fikseerimine on

hädavajalik konkurentsiõiguse eraõiguslikuks rakendamiseks ehk konkurentsiõiguse rikkumise

tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise nõudmiseks. Immuniteet väärteovastutuse suhtes ei

tähenda, et eksisteeriks immuniteet menetluse suhtes või oleks välistatud leebusetaotleja

kartellis osalemise uurimine ja tuvastamine konkurentsijärelevalvemenetluses või ülejäänud

kartelliosaliste väärteoasjas.

KonkS § 7319 lõikega 2 täiendatakse seadust järgmises sõnastuses: „Konkurentsiamet ei alusta

väärteomenetlust ja juba alustatud väärteomenetlus lõpetatakse § 781 lõikes 5 sätestatud

leebuse kohaldamise tingimusi täitva leebusetaotleja suhtes, kes on esimesena esitanud leebuse

kohaldamise taotluse koos teabega, mis Konkurentsiameti hinnangul võimaldab taotluses

kirjeldatud kartelli tuvastada. Käesolevat lõiget kohaldatakse ainult juhul, kui

Konkurentsiametil ei ole enne leebuse kohaldamise taotluse saamist kartelli tuvastamiseks

piisavat teavet ja käesoleva paragrahvi lõige 1 ei ole kohaldatav ühegi teise leebusetaotleja

suhtes.“ Säte võtab riigisisesesse õigusesse asjakohases ulatuses üle ECN+ direktiivi artikli 17

lõike 2 punktid a ja b ning täielikult sama lõike punkti c alapunkti ii. Nagu kehtiv KrMS § 2051

lõige 2, reguleerib ka kavandatud KonkS § 7819 lõige 2 leebuse kohaldamist täismahus, st

immuniteedina, kuid seda mitte olukorras, kus konkurentsijärelevalvemenetlust on leebuse ko-

haldamise taotluse esitamise ajaks pelgalt alustatud, vaid läbi on viidud ka läbiotsimine. Sätte

kohaselt antakse immuniteet ehk vabastatakse väärteomenetlusest kartellis osalenud ettevõtja:

✔ kes on leebust taotlenud KonkS § 781 lõikes 5 (eelnõuga muudetud ja täiendatud kujul)

ettenähtud tingimustel ja korras ning

✔ kes esitatud leebuse kohaldamise taotlusega on esitanud esimesena sellise teabe, mis

Konkurentsiameti hinnangul võimaldab sellise keelatud teo nagu kartelli toimepanemise

tuvastada, ning

14 Euroopa Komisjon on videos „ICN Curriculum Project - Learning module on leniency“ defineerinud sihipärase

kontrolli kui „precise information as to what to look for, where and [from] whom“. Video on arvutivõrgust

kättesaadav aadressil: https://ec.europa.eu/competition/cartels/leniency/leniency.html#video. Sihipärase kontrolli

tähendus avatakse video 13. minutil. 15 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/104/EL, 26. november 2014 , teatavate eeskirjade kohta, millega

reguleeritakse liikmesriikide õiguse kohaseid kahju hüvitamise hagisid liikmesriikide ja Euroopa Liidu

konkurentsiõiguse rikkumise korral, ELT L 349, 5.12.2014, lk 1–19.

19

✔ puudub leebusetaotleja, kes tuleks väärteovastutusest vabastada tänu kavandatud KonkS §

7819 lõike 1 kohaldamisele.

Seega kõnesolevat sätet rakendatakse, kui puudub leebusetaotleja, kes tuleks väärteovastutusest

vabastada tänu läbiotsimise läbiviimiseks vajaliku teabe esitamisele, või kui puudub

leebusetaotleja, kes oleks KonkS § 781 lõike 5 tingimustel ja korras juba leebuse kohaldamise

taotluse esitanud enne läbiotsimise toimetamist. Sellisel juhul on võimalik väärteovastutusest

vabastada isik, kes esitab esimesena leebuse kohaldamise taotluse teabega, mis võimaldab

Konkurentsiameti hinnangul jõuda kartelli tuvastamiseni. Tegemist peab seega olema teabega,

mida Konkurentsiametil veel ei ole või mille väärilist Konkurentsiametil veel ei ole. Kui

Konkurentsiameti käsutuses on juba teave, mis keelatud tegu tuvastada võimaldab, või kui

leebusetaotleja esitatud teabele tuginevalt ei ole võimalik jõuda keelatud teo toimepanemise

tuvastamiseni, ei ole alust seda leebusetaotlejat väärteovastutusest vabastada (viimasel juhul

võib aga kõnesoleva leebusetaotleja suhtes kohaldatav olla kavandatud KonkS § 7819 lõige 5).

Sarnaselt kehtiva KrMS § 2051 lõikega 2 on kõnesolevas sättes väärteovastutusest vabastamine

sätestatud Konkurentsiameti imperatiivse kohustusena ehk juhul, kui kõik sättes toodud

tingimused on täidetud, tuleb ettevõtja väärteovastutusest vabastada. Kõnesolev säte erineb

kehtivast KrMS § 2051 lõikest 2 selle poolest, et kui kriminaalmenetluses immuniteedi saava

isiku osas kriminaalmenetlus prokuröri määrusega lõpetatakse, siis kõnesoleva sätte kohaselt ei

vormistata konkurentsijärelevalvemenetluses seda ettevõtja suhtes menetluse lõpetamisena.

Tulenevalt eelnõukohase KonkS § 7819 lõikest 4 peab Konkurentsiamet ka väärteovastutusest

immuniteedi saanud leebusetaotleja suhtes tuvastama keelatud teo toimepanemise. Selline

muudatus on tingitud vajadusest tagada Konkurentsiameti ja Euroopa Komisjoni menetluste

tulemites veelgi suurem ühetaolisus. Väärteovastutusest vabastuse saanud leebusetaotleja

rikkumise tuvastamine täidab täiendavalt ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

2014/104/EL eesmärke, eelkõige selle artiklis 9 sätestatut, kuivõrd rikkumise fikseerimine on

hädavajalik konkurentsiõiguse eraõiguslikuks rakendamiseks ehk konkurentsiõiguse rikkumise

tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise nõudmiseks.

KonkS § 7319 lõikega 3 täiendatakse seadust järgmises sõnastuses: „Käesoleva seaduse § 781

lõikes 5 sätestatud leebuse kohaldamise tingimusi täitva leebusetaotleja suhtes võib vaatamata

käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatule siiski väärteomenetlust alustada, kui

leebusetaotleja on teisi ettevõtjaid või ettevõtjate ühendusi sunniga kallutanud kartellis

osalema.“ Säte võtab riigisisesesse õigusesse üle direktiivi artikli 17 lõike 3. Viidatud direktiivi

sättega sarnane piirang on kehtivas õiguses sätestatud KonkS § 781 lõike 5 punktis 5. Viimase

kohaselt on leebuse kohaldamine nii immuniteedi kui ka karistuse vähendamise näol välistatud

konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega ettevõtjatevahelisele kokkuleppele, otsusele

või kooskõlastatud tegevusele kihutaja suhtes ning isikute suhtes, kes on juhtinud nimetatud

tegude ettevalmistamist või toimepanemist. Direktiivi artikli 17 lõige 3 näeb ette võimaluse

leebuse kohaldamine immuniteedi näol välistada üksnes ettevõtja suhtes, kes on teisi ettevõtjaid

sundinud (inglise keeles: coerce) salajases kartellis osalema (to join a secret cartel or to remain

in it). Kuivõrd ECN+ direktiivi VI peatükk on maksimum- ehk täisharmoneerimist nõudev,

oleks leebusprogrammi kohaldamisala piiramine võrreldes direktiivis sätestatuga vastuolus

direktiivi eesmärkidega (vt ECN+ direktiivi preambuli punkt 51), mistõttu on kehtiv riigisisene

õigus direktiiviga vastuolus. ECN+ direktiivi artikli 17 lõike 3 ülevõtmiseks riigisisesesse

õigusesse tuleb seega kehtivat KonkS § 781 lõike 5 punkti 5 kitsendada. Seejuures, kuna

eelnõukohane seadus laiendab võrreldes direktiivis tooduga leebusprogrammi kohaldamisala

lisaks salajastele kartellidele ka n-ö mittesalajastele kartellidele, teeb eelnõu ettepaneku kõigi

nimetatud rikkumiste puhul ühetaoliselt leebuse kohaldamist piirata selliselt, et see ei

kohalduks ettevõtjate suhtes, kes teisi sunniga kallutavad kartellis osalema.

Lisaks, selleks, et riigisisene õigus oleks kooskõlas direktiivi artikliga 18, tuleb kehtivat KonkS

§ 781 lõike 5 punkti 5 kohaldamisala kitsendada leebuse andmisega immuniteedi näol. See

20

tähendab, et direktiivi artikli 17 lõikes 3 ette nähtud leebuse kohaldamist välistav tingimus saab

rakenduda üksnes immuniteedi andmisel, kuid leebuse andmisel karistuse kergendamisega

asjaolu, kas leebuse taotleja on teisi ettevõtjaid rikkumisele sunniga kallutanud või mitte, alust

leebuse kohaldamata jätmiseks ei anna. Seega teeb eelnõu ettepaneku kehtiv KonkS § 781 lõike

5 punkt 5 kehtetuks tunnistada ja kavandada loodavasse KonkS §-i 7819 täiendav kõnesolev

lõige, mis seaks leebuse kohaldamisele immuniteedi andmise näol lisaks KonkS § 781 lõikes 5

toodud (üld)tingimustele ühe täiendava tingimuse – leebusetaotleja ei ole kallutanud teisi

ettevõtjaid või ettevõtjate ühendusi sunniga kartellis osalema.

KonkS § 7319 lõikega 4 täiendatakse seadust järgmises sõnastuses: „

Käesoleva seaduse § 781 lõikes 5 sätestatud leebuse kohaldamise tingimusi täitva

leebusetaotleja suhtes väärteomenetluse alustamata jätmine käesoleva paragrahvi lõikes 1 või

2 nimetatud alusel ei vabasta teda sellest, et Konkurentsiamet tuvastab tema kartellis osalemise

.“ Säte on tingitud Euroopa Komisjoni mitteametlikest suunistest ja sätestab, et leebusetaotleja,

kes on õigustatud saama kavandatud KonkS § 7819 lõike 1 või 2 kohaselt väärteovastutusest

vabastust, ei saa sellega ühtlasi vabastust keelatud teo toimepanemise tuvastamisest, st kartelli

toimepanemises osalemise tuvastamisest, kuivõrd vastupidine võiks kaasa tuua keelatud teo

toimepanemise eest vastutusest vabanemise. Viidatud Euroopa Komisjoni suunised tuginevad

nende endi praktikale. Nimelt olukorras, kus leebusetaotlus on esitatud Euroopa Komisjonile ja

viimane ka salajast kartelli menetleb, lõpetatakse immuniteedi saanud ettevõtja suhtes menetlus

mh trahviotsusega16. Seega trahvist vabastus antakse seeläbi, et leebusetaotlejale määratud

trahvisumma vähendatakse nullini. Sellisel juhul tuleneb vastutus keelatud teo toimepanemise

eest läbi konkurentsiõiguse eraõigusliku rakendamise ehk konkurentsiõiguse rikkumise

tagajärjel tekkinud kahju hüvitamise kohustuse. Sellele viitab kaudselt ka Euroopa Komisjoni

nn leebuse teatis17, mille punkt 39 ütleb, et kaitse trahvide eest või trahvide vähendamine ei

kaitse ettevõtjat ELTL artikli 101 rikkumises osalemisega kaasnevate tsiviilõiguslike

tagajärgede eest.

KonkS § 7319 lõikega 5 täiendatakse seadust järgmises sõnastuses: „Kui käesoleva paragrahvi

lõike 1 või 2 kohaselt ei ole alust leebusetaotleja suhtes, kes täidab käesoleva seaduse § 781

lõikes 5 sätestatud leebuse kohaldamise tingimusi, väärteomenetlust alustamata jätta, on

Konkurentsiamet kohustatud väärteomenetluses kohut teavitama leebusetaotleja soovil tema

poolt osutatud kaasabist.“

Säte võtab riigisisesesse õigusesse üle direktiivi artikli 18 lõike 2 ja osaliselt artikli 17 lõike 4

ning on sarnaselt kehtiva KrMS § 2051 lõikega 3 kohaldatav leebusetaotleja suhtes, kes ei täida

sama sätte lõikeid 1 ega 2. Erinevalt viidatud lõigetest 1 ja 2, mis on kohaldatavad üksnes ühe

ettevõtja suhtes (st ühele leebusetaotlejale kohaldamine välistab teisele leebusetaotlejale

kohaldamise), on kõnesolevat lõiget 5 võimalik leebusetaotleja suhtes kohaldada ka juhul, kui

lõiget 1 või 2 on juba kohaldatud mõne teise leebusetaotleja suhtes. Teisisõnu kavandatud lõige

5 ei eelda olukorda, kus puudub leebusetaotleja, kes on saanud väärteovastutusest täieliku

vabastuse. Lisaks, lõiget 5 on võimalik kohaldada mitme leebusetaotleja suhtes, kui igaüks neist

vastab sätestatud tingimustele. Kõnesoleva sätte kohaselt vähendatakse kartelli toimepanemises

osalemise eest kohaldatavat trahvi, kui:

✔ ettevõtja on leebust taotlenud KonkS § 781 lõikes 5 (eelnõuga muudetud ja täiendatud ku-

jul) ettenähtud tingimustel ja korras, sh avaldanud leebuse kohaldamise taotluses soovi, et

16 Vt nt Euroopa Komisjoni 23. septembri 2006. aasta otsust Case COMP / F / 38.456 – Bitumen – NL, kus

ettevõtjale BP kohaldati leebust selliselt, et ta vabastati trahvist. 17 Komisjoni teatis, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul 2006/C 298/11, ELT

C 298, 8.12.2006, lk 17.

21

tema taotlust lahendataks kartelli toimepanemises osalemise eest kohaldatava trahvi

vähendamise eesmärgil, kui väärteovastutusest vabastamise alust ei esine, ning

✔ sh esitab sellise teabe, mis märkimisväärselt hõlbustab Konkurentsiametil keelatud teo

toimepanemise tuvastamist võrreldes teabega, mis oli Konkurentsiametil hetkel, mil

leebuse kohaldamise taotlus esitati.

Kuigi tegemist on kohtu kaalutlusotsusega trahvi vähendamise suuruse suhtes, on KonkS § 7819

lõige 5 sõnastatud imperatiivselt selles osas, et eelpool mainitud tingimuste täitmise korral

puudub Konkurentsiametil kaalutlusõigus, kas leebust kohaldada või mitte. Lisaks, direktiivi

artikli 18 kohaselt, erinevalt kehtiva KonkS § 781 lõike 5 punktist 5, ei anna leebuse andmisel

karistuse kergendamisel asjaolu, kas leebusetaotleja on teisi ettevõtjaid rikkumisele kihutanud,

juhtinud rikkumise ettevalmistamist või toimepanemist, alust leebuse kohaldamata jätmiseks.

See tähendab, et leebuse kohaldamist välistav tingimus saab rakenduda üksnes immuniteedi

andmisel, kuivõrd viimase puhul näeb direktiivi artikli 17 lõige 3 ette erineva regulatsiooni

võrreldes kehtiva KonkS § 781 lõike 5 punktiga 5. Sellest tulenevalt teeb eelnõu ettepaneku

kehtiv KonkS § 781 lõike 5 punkt 5 kehtetuks tunnistada.

KonkS §-ga 7320 – Leebuse tingimuslikust kohaldamisest ja kohaldamata jätmisest teavi-

tamine – täiendatakse seadust järgmises sõnastuses: „Konkurentsiamet teavitab leebuse-

taotlejat käesoleva seaduse § 7819 lõigetes 1 ja 2 sätestatud leebuse tingimuslikust kohal-

damisest või kohaldamata jätmisest. Leebusetaotleja taotlusel teavitab Konkurentsiamet teda

sellest kirjalikult.“ Säte võtab riigisisesesse õigusesse üle ECN+ direktiivi artikli 17 lõike 4.

Kavandatu kohaselt on Konkurentsiametil kohustus leebusetaotlejat teavitada nii tingimuslikust

vabastamisest väärteovastutusest kui ka immuniteedi kohaldamata jätmisest. Esimest juhul, kui

leebusetaotleja on Konkurentsiametile vastavalt kavandatud KonkS § 7819 lõikele 1 esimesena

esitanud kartelli toimepanemisest sellist teavet, mis võimaldab Konkurentsiametil läbi viia

läbiotsimise, või esitab leebuse kohaldamise taotluse ühes vajaliku teabega enne läbiotsimise

läbiviimist; või kes vastavalt KonkS § 7819 lõikele 2 ühes esitatud leebuse kohaldamise

taotlusega esitab esimesena sellise teabe, mis Konkurentsiameti hinnangul võimaldab kartelli

toimepanemise tuvastada. Sõna „tingimuslik“ viitab seejuures asjaolule, et isegi juhul, kui

ettevõtja kavandatud KonkS § 7819 lõike 1 või 2 alusel kvalifitseeruks leebust saama tulenevalt

asjaolust, et ta on esimene, kes sätetes viidatud tingimustel leebust taotleb, saab ta immuniteedi

siiski vaid juhul, kui täidetud on kõik KonkS § 781 lõikes 5 sätestatud leebuse kohaldamise

tingimused (sh tingimus, et leebusetaotleja teeb viivitamata omal kulul täielikku, pidevat ja

heauskset koostööd Konkurentsiametiga kuni konkurentsijärelevalvemenetluse lõpuni).

Leebusetaotleja soovil teeb Konkurentsiamet vastavasisulise teavituse kirjalikult.

Kavandatud kujul ei järgi KonkS § 7819 direktiivi artikli 17 lõike 4 kolmandat lauset, mis näeb

ette, et kui liikmesriigi konkurentsiasutus rahatrahvide vastu kaitse saamise taotluse tagasi

lükkab, võib asjaomane taotleja nõuda liikmesriigi konkurentsiasutuselt, et see käsitaks tema

taotlust rahatrahvi vähendamise taotlusena. Eesti õiguse kontekstis tähendaks see teistkordset

taotlust. Eelnõu koostajate hinnangul ei ole see mõistlik, arvestades, et direktiivi tähenduses

oleksid need kaks sisult identsed taotlused. Lisaks nõuaks formaalselt n-ö esimeses ringis

leebuse kohaldamise taotluse rahuldamata jätmine Konkurentsiameti haldusakti (HMS § 43

lõige 2). Sellised formaalsed sammud oleksid nii Konkurentsiametit kui ka leebusetaotlejaid

silmas pidades koormavad ning bürokraatlikud. Direktiivi artikli 17 lõike 4 eesmärgi saab täita

ka ilma nimetatud formaalsusteta selliselt, et juhul, kui leebuse taotleja ei kvalifitseeru

väärteovastutusest vabastusele, kohaldatakse talle eelduste täitmise korral karistuse

kergendamise regulatsiooni ilma, et leebusetaotleja peaks seda eraldi täiendavalt taotlema. Küll

aga selleks, et ECN+ direktiivi artikli 17 lõike 4 viimast lauset mitte tähelepanuta jätta, on

KonkS § 781 lõike 2 punktis 1 järgmine lauseosa: „[Leebuse kohaldamise taotlus peab

sisaldama järgmist teavet:] […]teave selle kohta, kas leebusetaotleja soovib, et tema

22

leebusetaotluse rahuldamata jätmise korral avaldataks tema taotlus väärteomenetluses

karistust kergendava asjaoluna.“

KonkS § 78 lg 1 muudatus ja § 78 lõike 2 muudatuse ärajätmine on tingitud leebust

reguleerivate sätete ümber tõstmisest.

KonkS § 781 lõike 2 punkt 1 vastab ECN+ direktiivi artikli 19 punkti b alapunkti i esimesele

taandele. Kehtivasse sättesse kavandatud muudatused: „leebusetaotleja nimi, isikukood,

sünniaeg või registreerimisnumber või isikukood, aadress ja muud kontaktandmed ning teave

selle kohta, kas leebusetaotleja soovib, et tema leebusetaotluse rahuldamata jätmise korral

avaldataks tema taotlus väärteomenetluses karistust kergendava asjaoluna;“, on tingitud

ECN+ direktiivi artikli 17 lõike 4 kolmandast lausest, KarS § 400 ehk konkurentsi kahjustava

eesmärgi või tagajärjega ettevõtjatevaheliste kokkulepete, otsuste ja kooskõlastatud tegevuste

dekriminaliseerimisest ning õiguspoliitilisest otsusest konkurentsiõiguse rikkumise eest

vastutust füüsilisele isikule kui juriidilise isiku juhatuse liikmele või töötajale enam mitte ette

näha. Seega ei saa peale eelnõukohase seaduse jõustumist leebuse kohaldamise taotlusi enam

juriidiliste isikutega seotud füüsilised isikud esitada, kuivõrd neid keelatud teo toimepanemise

eest trahvi kohaldamine ähvardada ei saa (vt täiendavalt eelnõuga kavandatud KonkS § 7817

lõiget 1). Sättesse kavandatud loetelus on aga siiski märgitud ka isikukood, kuivõrd ettevõtja

võib moodustada ka füüsilisest isikust ettevõtja, kellel ei ole mitte registreerimisnumbrit, vaid

isikukood, sest õiguslikult on tegemist füüsilise isikuga (ÄS § 3 lõige 1). Seetõttu sätestab ka

kavandatud KonkS § 7817 lõige 1, et konkurentsijärelevalvemenetluses ei saa järelevalvealuseks

isikuks olla füüsiline isik, välja arvatud füüsiline isik, kes on ettevõtja äriseadustiku tähenduses.

ECN+ direktiivi artikli 17 lõike 4 kolmandast lausest tingitult on sättesse lisatud, et leebuse

kohaldamise taotluses peab sisalduma teave selle kohta, kas leebusetaotleja soovib, et tema

taotlus avaldataks väärteomenetluses karistust kergendava asjaoluna, kui leebustaotlust ei

rahuldata ja järelevalvemenetluse tulemusel alustatakse ka väärteomenetlust. Selline

selgesõnaline tahteavaldus on vaja leebuse kohaldamise taotlusesse lisada, kuivõrd direktiivi

artikkel 17 lõige 4 nõuab, et selleks, et trahvi alandamine saaks kõne alla tulla, peab

leebusetaotleja seda selgelt taotlema. Kuivõrd ECN+ direktiivi VI. peatükk on maksimum- ehk

täisharmoneerimist nõudev, ei saa seadusandja selles ette nähtud tingimustest kõrvalekaldeid

lubada, sest selleks ei ole liikmesriigile jäetud kaalutlusruumi. Väärteomenetluse mõttes on

leebusetaotluse näol tegemist süüteo puhtsüdamliku ülestunnistuse funktsionaalse

ekvivalendiga, mistõttu kontroll selle tahteavalduse üle peakski jääma menetlusalusele isikule

– tegemist on üheaegselt nii karistust kergendava asjaoluga kui ka selge tõendiga menetlusaluse

isiku vastu.

KonkS § 781 lõikega 24 täiendatakse seadust järgmises sõnastuses: „Käesoleva paragrahvi

lõikes 23 nimetatud juhul on leebusetaotleja peamiseks kontaktpunktiks Euroopa Komisjon,

kuni Euroopa Komisjon otsustab, kas ta menetleb salajast kartelli osaliselt või täielikult.

Senikaua võib Konkurentsiamet leebusetaotlejalt lõikes 2 nimetatud teabe osas nõuda üksnes

selgitusi konkreetsete asjaolude kohta. Kogu lõikes 2 nimetatud teavet võib Konkurentsiamet

enne Euroopa Komisjoni nimetatud otsust nõuda üksnes erandlikel asjaoludel, kui see on

vajalik salajase kartelli piiritlemiseks või liikmesriikide konkurentsiasutuste pädevuse

jaotamiseks.“ Säte võtab riigisisesesse õigusesse üle ECN+ direktiivi artikli 22 lõiked 3 ja 5

ning reguleerib perioodi, mil Euroopa Komisjon pole veel otsustanud, kas peab vajalikuks

salajast kartelli, mille osas talle ja liikmesriigi konkurentsiasutusele on esitatud leebuse

kohaldamise taotlused, osaliselt või täielikult ise menetleda. Säte näeb ette, et sellel perioodil

on juhtivaks konkurentsiasutuseks Euroopa Komisjon. Juhul, kui lihtsustatud kujul leebuse

kohaldamise taotlus on esitatud ka Konkurentsiametile, võib Konkurentsiamet leebusetaotlejalt

täiendavalt nõuda üksnes konkreetseid täpsustusi. N-ö täieliku leebuse kohaldamise taotluse

23

esitamist, st taotluse, mis sisaldab kogu KonkS § 781 lõikes 2 nimetatud teavet, võib

Konkurentsiamet nõuda üksnes väga erandlikel asjaoludel siis, kui see on vajalik salajase

kartelli piiritlemiseks või liikmesriikide konkurentsiasutuste pädevuse jaotamiseks.

KonkS § 781 lõike 5 punktiga 7 täiendatakse seadust järgmises sõnastuses: „leebusetaotleja ei

ole leebuse kohaldamise taotluse esitamise ja sisuga seotud asjaolusid enne taotluse esitamist

avaldanud kellelegi muule kui teisele konkurentsiasutusele ega pärast taotluse esitamist, kuid

enne asjas koostatud etteheiteid käesoleva seaduse § 7827 tähenduses avaldanud kellelegi ilma

Konkurentsiameti loata.“ Säte võtab Eesti õigusesse üle ECN+ direktiivi artikli 19 punkti b

alapunkti v ja sama artikli punkti c alapunkti ii.

KonkS § 784 lõike 4 tekstis paragrahvinumbrite muudatus on seotud leebuse kohaldamise

regulatsiooni ümber tõstmisega. Esialgses eelnõu versioonis „karistuse“ asendamine „trahviga“

ei ole enam aktuaalne, kuna konkurentsiväärtegude eest määratav trahv ongi karistus. Seetõttu

muudatusest loobutakse.

KonkS § 7812 – Keelatud teo toimepanemise tuvastamise tagajärjed – muudetakse eelnõu-

kohase seadusega terves ulatuses, st mh ka sätte pealkirja, milleks kehtivalt on: „Keelatud tegu

tuvastava jõustunud otsuse ja ettekirjutuse tagajärjed“. Säte sõnastatakse järgmiselt: „Keelatud

teo toimepanemise tuvastamine Konkurentsiameti poolt on siduv keelatud teo toimepanemisest

tekkinud haginõuet menetlevale kohtule, kui keelatud tegu tuvastavat haldusakti ei ole

tähtaegselt vaidlustatud või kui on jõustunud kohtulahend, mille alusel jääb keelatud tegu

tuvastav haldusakt kehtima.“ Tsiviilkohtumenetluse seisukohast on samasisuline säte juba

kehtiva § 7812 lg 2 näol olemas. Eelnõukohane § 7812 loob olukorra, kus konkurentsijärelevalve

tulemusel tehtud ja jõustunud otsusega keelatud teo tuvastamine on siduv

konkurentsirikkumisest tulenevat haginõuet arutavale kohtule. Üldreeglina näevad vastavad

kohtumenetluse seadustikud ette, et teises kohtumenetluses või haldusmenetluses tehtud

otsused on kohtule üksnes üheks võimalikuks tõendiks, mida kohus saab oma siseveendumuse

alusel vabalt hinnata (vt nt TsMS § 232 lg 2). Eelnõukohase § 7812 sõnastusega kohtu sellist

vabadust piiratakse, kuivõrd konkurentsijärelevalvemenetlus koos täiemahulise kontrolliga

halduskohtu poolt on juba läbitud ja samade asjaolude uuesti tuvastamine uues kohtumenetluses

oleks ebamõistlikult koormav nii riigile kui (järelevalve)menetluse osalistele. Kindlustamaks,

et järelevalvealune isik saab vaidlustada ka faktiliste asjaolude tuvastamist, sätestatakse, et

konkurentsijärelevalvemenetlust lõpetav otsus kuulub halduskohtus täielikule kohtulikule

kontrollile (vt KonkS § 7834 lõike 2 teine lause).

Sättesse kavandatud muudatused on tsiviilkohtumenetluse seisukohast tehnilist laadi, kuivõrd

säte kehtival kujul juba sisaldab sama regulatsiooni. Säte jääb ka selle muudetud kujul jätkuvalt

Eesti õigusesse üle võtma Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/104/EL artikli 9

lõiget 1, mis näeb ette, et liikmesriigi konkurentsiasutuse või asja läbi vaatava kohtu lõplikus

otsuses tuvastatud konkurentsiõiguse rikkumine tuleb lugeda vaieldamatuks ELTL artikli 101

või 102 või liikmesriigi konkurentsiõiguse alusel esitatud kahju hüvitamise hagi menetlemisel

nende liikmesriikide kohtutes. See tähendab mh, et Konkurentsiameti poolt tuvastatud KonkS

2. või 4. peatükiga või ELTL artikliga 101 või 102 keelatud teo toimepanemine peab olema

siduv keelatud teo toimepanemise tagajärjel tekkinud nõuet (s.o mistahes lepinguline ja

lepinguväline õiguskaitsevahend, nt kahju õigusvastasest tekitamisest või alusetust

rikastumisest tulenev nõue) menetlevale kohtule. Teisisõnu, sätte sõnastuses kasutatud sõna

“siduv” viitab sellele, et hageja ei pea tsiviilkohtus rikkumise toimepanemist tõendama, sest see

loetakse juba tuvastatud asjaoluks.

Konkurentsialase väärteo menetlemisel on kohtul kohustus tuvastada väärteokoosseisule

vastavad faktilised asjaolud väärteomenetluse reeglite kohaselt ning

24

konkurentsijärelevalvemenetlus ei pruugi teoreetiliselt olla selleks ajaks veel lõpule jõudnud.

Praktikas saab nähtavasti siiski väärteomenetlus järelevalvemenetlusele järgneda, kuivõrd just

järelevalvemenetluse käigus selguvad reeglina süüteomenetluse ajend ja alus. Kohtumenetluses

tuleb väärteoasja lahendaval kohtul väärteomenetluses tõendamisele kuuluvad asjaolud

tuvastada ja õigust rakendada iseseisvalt ja olemata läbi viidud haldusmenetlusega seotud.

KonkS 92. peatükiga – KONKURENTSIJÄRELEVALVEMENETLUS – kavandatakse

seadusesse uus valdkonnaspetsiifiline konkurentsijärelevalvemenetlus. Peatüki eesmärk on

võtta Eesti õigusesse üle ECN+ direktiivi need sätted, mis puudutavad ELTL artiklite 101 ja

102 täitmise tagamise menetlust, sh sunniraha ja konkurentsijärelevalvemeetmete määramist.

KonkS § 7813 – Käesoleva peatüki reguleerimisala ja konkurentsijärelevalvemenetluse

üldised alused – on seaduse peatüki sissejuhatuseks küll ebaharilik säte, sest sellesisulist

üldsätet kasutatakse HÕNTE § 8 lõike 1 kohaselt seaduste sissejuhatuseks, kuid eelnõu

koostajate hinnangul on see kõnesoleval juhul vajalik ka peatüki sissejuhatamiseks. Seda see-

tõttu, et esmakordselt luuakse kehtivasse menetluskorda ühe valdkonna spetsiifiline haldus-

menetlus, mis lisaks rikkumise lõpetamisele otseselt võimaldab ka ette valmistada järgnevat

väärteomenetlust rikkuja karistamiseks ning hõlmab küllaltki laia õigust teha

uurimistoiminguid, sh esitada teabenõudeid ja korraldada läbiotsimine. Üldsäte toob selgelt

välja, millisesse õigusharusse kavandatud konkurentsijärelevalvemenetlus asetub ning millised

on selle läbiviimisel kohalduvad raamid ja põhimõtted.

KonkS § 7813 lõiked 1 ja 2 sätestavad, et kavandatud KonkS 92. peatükk „sätestab konkurentsi-

järelevalvemenetluse põhimõtted, alused ja korralduse“ ning seda, et konkurentsijärelevalve-

menetluse näol on tegemist on „haldusmenetlus[ega], millele kohaldatakse haldusmenetluse

seadust [92.] peatükis sätestatud erisustega“. Tsiteeritud sätete kohaselt on konkurentsi-

järelevalvemenetlus kavandatud uue valdkonnaspetsiifilise järelevalvemenetlusena, millele

üldseadusena kohaldub haldusmenetluse seadus.

KonkS 7813 lõige 3 sätestab konkurentsijärelevalvemenetluse eesmärgi, milleks on „tuvastada

keelatud teo toimepanemine ja vajaduse korral kohaldada keelatud teo toime pannud ette-

võtjale või ettevõtjate ühendusele konkurentsijärelevalvemeetmeid, et taastada ja säilitada

moonutamata konkurents“. Konkurentsijärelevalvemenetlust viiakse esialgu reeglina läbi

rikkumise ehk keelatud teo toimepanemise suhtes (mitte konkreetsete rikkujate suhtes, kes

muidugi edaspidi välja selgitatakse ja menetlusse kaasatakse) eesmärgiga välja selgitada, kas

keelatud tegu on toime pandud või mitte. Keelatud teo tuvastamisel on Konkurentsiametil õigus

kohaldada keelatud teo toime pannud ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele

konkurentsijärelevalvemeetmeid (viimaste osas vt kavandatud KonkS § 7813 lõige 4).

Konkurentsijärelevalvemeetmeteks, mida võib kohaldada eraldiseisvalt või teatud juhtudel

koos, on järgmised meetmed: kohustus lõpetada keelatud tegu ja kohustuse võtmise

heakskiitmine. Sättesse on kavandatud konkurentsijärelevalvemeetme määramise eesmärk.

Selleks on moonutamata konkurentsi taastamine ning säilitamine. Sama eesmärk tuleneb nii

Euroopa Kohtu praktikast18 kui ka määrusest nr 1/200319. Moonutamata konkurentsi taastamise

eesmärk väljendab konkurentsijärelevalvemenetluse korrakaitselist mõõdet. Nimelt on

Konkurentsiameti tegevuse üks eesmärke lõpetada käimasolevad ehk vältavad ELTL artiklites

101 ja 102 ning KonkS 2. ja 4. peatükis sätestatud konkurentsireeglite rikkumised.

18 Keelatud teo toimepanemise lõpetamise osas vt nt EKo 06.03.1974, liidetud kohtuasjad C-6/73 ja C-7/73 –

Istituto Chemioterapico Italiano ja Commercial Solvents vs. komisjon, EU:C:1974:18, p-d 45–46, mille kohaselt

ei ole keelatu teo toimepanemise lõpetamise eesmärk mitte ainult konkreetse rikkumise kõrvaldamine, vaid ka

selle rikkumise kordumise vältimine. 19 Vt määruse 1/2003 põhjenduspunkti nr 1: „In order to establish a system which ensures that competition in the

common market is not distorted, Articles 81 and 82 of the Treaty must be applied effectively and uniformly in

the Community.“ [rõhutus eelnõu autoritelt]

25

Moonutamata konkurentsi säilitamise eesmärk väljendab konkurentsijärelevalvemenetluse

preventiivset mõõdet. Preventiivset toimet omab mh võimalus keelatud teo toimepanija suhtes

väärteovastutuse kohaldamine. Seejuures tuleb rõhutada, et moonutamata konkurentsi

taastamine asub tähtsusjärjekorras kõrgemal kui moonutamata konkurentsi säilitamine. Seda

põhjusel, et moonutamata konkurentsi taastamine ning selle kaudu vaba konkurentsi tagamine

on oma olemuselt korrakaitseline ülesanne. See kohustus tuleneb PS §-st 31, millest tuleneb

riigivõimu kohustus tagada vaba turg. Korrakaitse on riigi üks tuumikfunktsioone.

Kuigi ECN+ direktiivi artikli 1 lõike 2 esimese lause kohaselt kohaldub direktiiv otsesõnu

üksnes menetlustele, mis rakendavad eraldisesivalt või muu hulgas ELTL artikleid 101 ja 102,

ei võimaldaks selline direktiivi kohaldamisala määratlus praktikas direktiivi eesmärke täita.

Nagu seletuskirja sissejuhatavas osas kirjeldatud, näeb ECN+ direktiiv ette nõuded, mis peavad

olema kehtestatud menetlustele, milles uuritakse potentsiaalseid ELTL artiklite 101 ja 102

rikkumisi. Eelnevalt on kirjeldatud ka seda, millal kuuluvad ELTL artiklid 101 ja 102 kohal-

damisele lisaks liikmesriigisisesele konkurentsiõigusele – siis, kui nendes sätestatud keeldude

rikkumisel võib olla mõju liikmesriikide vahelisele kaubandusele. Kuigi nimetatud mõju liik-

mesriikide vahelisele kaubandusele peab Euroopa Kohtu praktika kohaselt olema „märgatav“20,

ei pruugi selle tuvastamine olla võimalik menetluseelses faasis. Mõju ulatuse hindamiseks tuleb

välja selgitada, milline on asjaomaste ettevõtjate positsioon ja tähtsus asjaomasel kaubaturul.21

Konkurentsiamet saab seda teha üksnes menetluses võetavate menetlustoimingute ja uurimis-

meetmete kaudu. Kui Konkurentsiametil tuleks valik mitme erineva menetlusreeglistiku vahel

langetada pelgalt mõju eeldatavale ulatusele tuginevalt, ei pruugiks konkurentsiõiguse täitmise

tagamine üldse võimalikuks osutuda, rääkimata selle tõhusast tagamisest, kuivõrd ühe menet-

lusreeglistikuga kogutud tõendid ei pruugi olla teise menetlusreeglistiku kohaselt lubatavad

ning nende kogumist ei ole sageli võimalik teisi reegleid arvestades korrata (nt läbiotsimine või

vaatlus, mida on korra juba toimetatud, ei annaks kordamisel samu tulemusi, kuivõrd menetlust

huvitavad objektid on juba ära võetud). Menetluse teistkordne läbiviimine selleks, et tõendeid

uuesti koguda, oleks ka ebaproportsionaalne ressursikulu nii riigile kui menetluses osalevatele

isikutele. Lisaks tagab konkurentsijärelevalvemenetluse kohaldamisala laiendamine ka KonkS

2. ja 4. peatüki rikkumistele eesmärki ühtlustada valdkondlike normide rakenduspraktikat ning

välistada, et sisult sama teo tagajärjel (erinevus on üksnes teo mõju ulatuses ei tekiks

järelevalvealusel isikul menetlusõiguslikult erinevad õigused ja kohustused).

KonkS § 7813 lõige 4 sätestab: „Konkurentsijärelevalvemeetmed on kohustuse võtmise

heakskiitmine ja keelatud teo toimepanemise lõpetamine.“.

Igal meetmel on oma õiguslik alus ja oma kohaldamise eeldused. Kõnesolev säte on

deklaratiivne kataloog kõigist konkurentsijärelevalvemeetmetest.

Konkurentsijärelevalvemeetmeks on:

 keelatud teo toimepanemise lõpetamine, mis võimaldab nii käitumuslikku kui ka

struktuurset muudatust kaasa toova meetme määramist;

 Konkurentsiameti poolt kohustuse võtmise heakskiitmine;

Vastavalt asjaoludele ja meetme eesmärgile võib neid määrata kas üksikult või üheaegselt ehk

koosmõjus. Tinglikult on võimalik järelevalvemeetmete hulka liigitada ka väärteomenetluse

alustamist ja selle tulemusel keelatud teo toimepanijate karistamist, kuid lõikes on silmas

peetud järelevalvemeetmeid kitsamas tähenduses, st justnimelt haldusõiguslikke abinõusid

konkurentsi kahjustava olukorra lõpetamiseks. Võimaliku väärteo eest karistuse mõistab kohus,

20 EKo 25.11.1971, C-22/71 – Béguelin Import vs. G.L. Import Export, EU:C:1971:113, lk 960, p 16. 21 Guidelines on the effect on trade concept contained in Articles 81 and 82 of the Treaty (2004/C 101/07), p 44.

26

kui rikkumine täidab väärteokoosseisu ja Konkurentsiamet peab vajalikuks lisaks

järelevalvemeetmetele kitsamas tähenduses kohaldada ka väärteokaristust.

KonkS § 7813 lõige 5 sätestab: „Konkurentsiamet viib läbi konkurentsijärelevalvemenetlust,

sealhulgas määrab konkurentsijärelevalvemeetmed. Konkurentsiameti peadirektor kinnitab

loetelu ametikohtadest, mida täitvatel ametnikel on pädevus Konkurentsiameti nimel

konkurentsijärelevalvemenetlust läbi viia.“ Säte määratleb konkurentsijärelevalvemenetluse

läbiviimise pädevuse. Pädevaks haldusorganiks HMS § 8 lõike 1 tähenduses on

Konkurentsiamet, kes määrab konkurentsijärelevalvemeetmed. Kommenteeritava lõike teises

lauses määratakse HMS § 8 lõike 2 tähenduses kindlaks sisepädevuse määramise kord. Nimelt

kinnitab Konkurentsiameti peadirektor loetelu nendest ametikohtadest, mida täitvatel ametnikel

on pädevus Konkurentsiameti nimel konkurentsijärelevalvemenetluses tegutseda. Säte on

oluline näitamaks, et konkurentsijärelevalvemenetlust kui mh ka trahvi määramist võimaldavat

menetlust peavad ja saavad läbi viia vaid vastava väljaõppe saanud ametnikud. Ametikohtade

loetelu tuleb kinnitada ametikohtade täpsusega, ametnikke nimeliselt määramata.

Väärteomenetluse läbiviimise õigusega ametnike määratlemist reguleerib VTMS § 10 lg 2,

mille kohaselt samuti tuleb Konkurentsiameti juhil kinnitada nende ametikohtade loetelu, mida

täitev ametnik on pädev väärteomenetluses osalema kohtuvälise menetleja nimel.

KonkS § 7813 lõige 6 sätestab: „Konkurentsiametil on õigus käesoleva seaduse 2. ja 4. peatüki

ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise tagamisel seada

konkurentsijärelevalvemenetluste läbiviimisel prioriteete, võttes arvesse: 1) käesoleva

paragrahvi lõikes 3 sätestatud eesmärki; 2) oma ressursside tulemuslikku kasutamist; 3)

menetluse esemeks oleva keelatud teo iseloomu, ulatust ja mõju konkurentsiolukorrale ning

sellest tulenevat avalikku huvi.“ Säte on kavandatud eesmärgiga sisustada ECN+ direktiivi

artikli 4 lõikest 5 tulenevat õigust liikmesriikide konkurentsiasutustele seada konkurentsiõiguse

kohaldamisel prioriteete. Kuigi viidatud ECN+ direktiivi sätte ülevõtmismeede on kavandatud

KonkS § 7814 lõike 2 punkti 1, on kõnesoleva KonkS § 7813 lõike 6 mõte anda Konkurentsi-

ametile raamid, millest tulenevalt amet oma töös prioriteete saab seada. ECN+ direktiivi artikli

4 lõike 5 alusena võib näha Euroopa Kohtu praktikat, kus kohus on korduvalt leidnud, et

Euroopa Komisjon avalik-õigusliku konkurentsiõiguse kohaldajana ei saa menetleda kõiki

rikkumisi, mis talle teatavaks saavad, vaid peab oma töös tõhususe eesmärgil seadma

prioriteete.22 Millised on prioriteetide seadmise kriteeriumid ja milline on prioriteetide

seadmise menetlus, ECN+ direktiiv ei reguleeri. Teisisõnu, prioriteetide seadmise kriteeriumid

on ECN+ direktiiviga ühtlustamata ning nende sisustamisel on liikmesriikidel otsustusruum.

Oluline on siinkohal rõhutada, et ECN+ direktiivi artikli 4 lõikest 5 tulenev prioriteetide

seadmise õiguse mõte on see, et konkurentsiasutus peab saama prioriseerida ELTL artiklite 101

22 Euroopa Kohus leidis lahendis EKo 04.03.1999, C-119/97 – Ufex jt vs. komisjon, EU:C:1999:116, p-s 88: „The

Commission, entrusted by Article 89(1) of the EC Treaty with the task of ensuring application of the principles

laid down in Articles 85 and 86, is responsible for defining and implementing the orientation of Community

competition policy (Case C-234/89 Delimitis v Henninger Bräu [1991] ECR 1-935, paragraph 44). In order to

perform that task effectively, it is entitled to give differing degrees of priority to the complaints brought before it.”.

Hilisemalt on Euroopa Kohus seda mitmel korral korranud (vt nt EKo 14.12.2000, C-344/98 – Masterfoods ja HB,

EU:C:2000:689, p 46).

Prioriteetide seadmist käsitles ka Euroopa esimese astme kohtu varasem praktika. Vt näiteks esimese astme kohtu

otsus 18.12.1992, T-24/90 – Automec Srl, ECLI:EU:T:1992:97, p-s 77: „Siinkohal tuleb märkida, et avaliku

teenuse ülesande kandja pädevus võtta kõik talle usaldatud ülesande täitmiseks vajalikud korralduslikud meetmed,

sealhulgas prioriteetide määratlemine seadusega sätestatud piirides, kui neid prioriteete ei ole määratlenud

seadusandja, on haldustegevuse lahutamatu osa. See peab kehtima eriti juhul, kui ametivõimule on antud nii

laialdane ja üldine järelevalve- ja kontrollimisülesanne nagu komisjonile konkurentsi valdkonnas. Niisiis on see,

kui komisjon omistab konkurentsi valdkonda puudutavatele juhtumitele tähtsusastme, kooskõlas talle ühenduse

õigusega pandud kohustustega.“

27

ja 102 menetlusi. Direktiivi reguleerimisalasse otsesõnu ei kuulu need olukorrad, kus on kõne

all üksnes siseriiklike konkurentsireeglite täitmise tagamine. Siinse eelnõu koostajad on

soovinud laiendada prioriteetide seadmise õigust ka sellistele olukordadele, kus Konkurentsi-

ametil on menetluses üksnes KonkS 2. ja 4. peatükki puudutavad kaasused. Samuti on oluline

märkida, et prioriteetide seadmise õigus ei tähenda oportuniteedi põhimõtte rakendamist.

Oportuniteedi põhimõte on tuntud süüteomenetlustest ning see hõlmab endas õigust teatud

rikkumisi kindlate eelduste olemasolul mitte menetleda (nt avaliku menetlushuvi puudumine ja

isiku süü ei ole suur). Oportuniteedi põhimõte on mõeldud kohalduma minevikus toimepandud

rikkumistele. Prioriteetide seadmise fookus on teine. Prioriteedid ei ole mõeldud kohalduma

üksnes minevikus toimunud rikkumiste menetlemisel, vaid ka käimasolevate (st vältavate)

rikkumiste menetlemisel. Vältavate rikkumiste menetlemine on korrakaitselise olemusega.

Seetõttu on prioriteetide seadmise jaoks hoopis oluline küsimus, milline menetlus on teatud

ajahetkel teise(te) käimasolevate menetlus(te) suhtes olulisem. Prioriteedid ei ole alus ütlemaks,

et teatud liiki, laadi või ulatust omavaid konkurentsirikkumisi üldse ja jäädavalt ei menetleta.23

See oleks vastuolus riigi tuumikfunktsiooniga tagada korrakaitse, täpsemalt tagada vaba turg

(vt PS § 31).

Prioriteetide seadmise õigus võimaldab Konkurentsiametil küll teatud ajahetkel tegeleda tema

KonkS § 7813 lõikest 6 lähtuval hinnangul kõige olulisemate kaasustega, kuid kui

Konkurentsiameti ressurss vabaneb ning muid esmatähtsaid menetlusi ei ole, peaks amet

prioriteetide alusel kõrvalejäetud asju – eelkõige selliseid, kus esialgse hinnangu põhjal esineb

vältav konkurentsirikkumine – edasi menetlema.

Kõnealune prioriteetide seadmise säte omab konkurentsijärelevalvemenetluses tähendust

eelkõige menetluste algatamisel ja lõpetamisel. Konkurentsiamet on vaba võtma vastu halduse-

siseseid eeskirju, et prioriteetide seadmise kriteeriume asutusesiseselt täpsustada. Oluline on

see, et haldusesiseste prioriteetide seadmisel peab arvesse võtma kõiki kolme sättes toodud

kriteeriumit kumulatiivselt. Neid ei tasu aga segamini ajada eeldustega – tegemist ei ole kumu-

latiivsete eeldustega, vaid kumulatiivselt ehk koosmõjus kohalduvate hindamiskriteeriumitega.

See tähendab näiteks, et Konkurentsiamet ei saa seada rangeks prioriteediks tegeleda üksnes

mingis kindlas valdkonnas toimuvate rikkumistega (nt ehitussektor). Samuti ei saa Konku-

rentsiamet kõnesolevast sättest tulenevalt rangelt prioriseerida kaasuseid, kus tuleb kõne alla

üksnes minevikus toimepandud keelatud teo eest karistamine. Prioriteetide seadmisel peab

arvesse võtma seda, et Konkurentsiameti kohustus on tagada vaba konkurents ning seega tuleb

tegeleda ka käimasolevate ehk vältavate konkurentsirikkumiste kõrvaldamisega.

Väärteomenetluse alustamise otsustamisel on Konkurentsiametil kaalutlusõigus vastavalt

VTMS §-s 31 sätestatule: leides, et järelevalvemenetluse tulemusel tuvastatud keelatud tegu

küll täidab ka väärteokoosseisu, ent väärtegu vastab vähetähtsa väärteo tunnustele, ei pea

Konkurentsiamet väärteomenetlust alustama ning samamoodi võib juba alustatud

väärteomenetluse VTMS § 30 lg 1 toodud tingimustel lõpetada. Lisaks nähakse prioriseerimise

alusel väärteomenetluse alustamata jätmine ette ka eelnõukohases paragrahvis 7318, nagu nõuab

direktiivi art. 4 lg 5.

KonkS § 7814 – Konkurentsijärelevalvemenetluse algus ning selle algatamata jätmise ja

lõpetamise alused – kehtestab konkurentsijärelevalvemenetluse algatamise, algatamata jätmise

ja lõpetamise alused. Kõnesolev säte sisaldab asjakohases ulatuses erisätteid HMS § 35 ja HMS

§ 43 lõike 1 suhtes.

23 Vt näiteid: O. Brook, K. J. Cseres. Priority setting in EU and national competition law enforcement. Policy

Report. 2021, lk 25. Vt ka Hollandi kohtupraktikat: College van Beroep voor het bedrijfsleven, 20.08.2010, AWB

07/732, ECLI:NL:CBB:2010:BN4700, p 7.2.5.1. Kättesaadav:

https://uitspraken.rechtspraak.nl/inziendocument?id=ECLI:NL:CBB:2010:BN4700.

28

KonkS § 7814 lõige 1 sätestab: „Konkurentsijärelevalvemenetlus algab: 1) Konkurentsiameti

esimese menetlustoimingu sooritamisega, kui ilmnenud teave viitab keelatud teo toimepane-

misele, või 2) käesoleva seaduse §-s 7815 nimetatud keelatud teo toimepanemise lõpetamise

taotluse lubatavaks tunnistamisega.“

KonkS § 7814 lõike 1 punkti 1 kohaselt algab konkurentsijärelevalvemenetlus Konkurentsi-

ameti esimese menetlustoimingu sooritamisega, kui ilmnenud teave viitab keelatud teo toime-

panemisele.

Menetlus algab esimese menetlustoimingu sooraitamisega, sest et uurimismeetme

kohaldamine, eelkõige läbiotsimine, nõuab üksjagu eel- ja ettevalmistustööd. Selleks, et

uurimismeetme ettevalmistustöö toimuks samuti konkurentsijärelevalvemenetluse raames,

peab menetlus seega algama Konkurentsiameti esimese menetlustoiminguga.

Teave keelatud teo toimepanemise kohta võib Konkurentsiametini jõuda erinevaid kanaleid

pidi. Näiteks on mõeldav, et keelatud teo toimepanemisele pööratakse tähelepanu teiste turu-

osaliste poolt (nt märgukirja teel) või ilmneb Konkurentsiametile vastavasisuline teave aja-

kirjanduse vahendusel. Samuti võib teave võimalikust rikkumisest jõuda ametini infovahetuse

kaudu (nt KonkS § 7839 lõike 3 alusel prokuratuurilt, uurimisasutuselt või väärteo kohtuväliselt

menetlejalt või nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 alusel piiriülese teabevahetuse kaudu).

Kõnesolevasse punkti kavandatud lävend „kui ilmnenud teave viitab keelatud teo toimepane-

misele“ ei tähenda seda, et Konkurentsiametil peaksid enne menetluse algatamist olema tõendid

konkreetse rikkumise kohta – selline lähtekoht oleks kokkusobimatu menetluse eesmärgiga.

Kavandatud KonkS § 7813 lõikest 3 lähtuvalt toimetatakse konkurentsijärelevalvemenetlust

keelatud teo toimepanemise tuvastamiseks, et vajadusel konkurentsijärelevalvemeetmete

kohaldamisega konkurentsi taastada ja säilitada.

Tulenevalt ECN+ direktiivi artikli 4 lõikest 5 võib Konkurentsiamet menetluse omal initsiatiivil

algatamise üle otsustamisel võtta arvesse seda, kas keelatud teo menetlemine on KonkS 2. ja 4.

peatüki või ELTL artiklite 101 ja 102 täitmise tagamisel prioriteetne (vt kavandatud KonkS §

7813 lõige 6 ja § 7814 lõige 2 punkt 1). ECN+ direktiivi põhjenduspunkti 23 kohaselt peaks

konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel olema võimalik seada EL-i

toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise tagamiseks vajalikud menetlused tähtsuse

järjekorda, et kasutada tulemuslikult oma vahendeid ning keskenduda siseturul konkurentsi

moonutava konkurentsivastase käitumise ärahoidmisele ja lõpetamisele. Prioriteetide seadmist

on vaja eelkõige selleks, et Konkurentsiamet saaks tema käsutuses olevaid ressursse

tulemuslikult kasutada. Prioriteetide alusel saab Konkurentsiamet suunata oma inim- ja

finantsressursse just selliste keelatud teo tunnustega tegude toimepanemise uurimisele, mille

puhul näib kõige tõenäolisem, et rikkumine on toime pandud (sh toimub vältav rikkumine), või

mille toimepanemine võis kaasa tuua suurimaid tagajärgi konkurentsi toimimisele või

raskemaid tagajärgi tarbijate heaolule Eesti riigisisesel turul või laiemalt EL-i siseturul.

Prioriteetide seadmise õigus on kavandatud KonkS § 7813 lõikesse 6. Oluline on aga märkida,

et direktiiv nõuab liikmesriikidelt nende konkurentsiasutustele otsesõnu ELTL artiklite 101 ja

102 täitmise tagamise prioriseerimise võimalust. Siinne eelnõu plaanib prioriteetide seadmise

õigust laiendada ka üksnes riigisisestele kaasustele.

KonkS § 7814 lõike 1 punkt 2 sätestab, et konkurentsijärelevalvemenetlus algab KonkS §-s

7815 kavandatud taotluse (s.o taotlus keelatud teo toimepanemise lõpetamiseks) lubatavaks

tunnistamisega. Keelatud teo toimepanemise lõpetamisele suunatud taotlusele kavandatakse eri

nõuded KonkS §-s 7815. Taotluse lubatavaks tunnistamise alused on kavandatud KonkS §-s

7816.

ECN+ direktiiv ei loo liikmesriikidele ei keeldu ega kohustust näha ette konkurentsijärele-

valvemenetluses ettevõtja või ettevõtjate ühenduse poolt keelatud teo lõpetamise taotlemise

29

õigust. Samuti ei reguleeri direktiiv ka nende menetlemise korda. Küll aga märgib ECN+

direktiivi põhjenduspunkt 23, et „konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel

peaks olema võimalik seada ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise tagamiseks

vajalikud menetlused tähtsuse järjekorda, et kasutada tulemuslikult oma vahendeid ning

keskenduda siseturul konkurentsi moonutava konkurentsivastase käitumise ärahoidmisele ja

lõpetamisele. Sel eesmärgil peaks neil olema õigus kaebusi tagasi lükata põhjendusel, et need

ei ole esmatähtsad, välja arvatud nende avaliku sektori asutuste esitatud kaebuste puhul, kes

jagavad asjakohastel juhtudel konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutustega ELi

toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 ning liikmesriigi konkurentsiõiguse täitmise tagamise

pädevust. See ei tohiks mõjutada konkurentsiküsimustes pädevate riiklike haldusasutuste õigust

lükata kaebusi tagasi muudel põhjustel, nagu pädevuse puudumine, või otsustada, et neil ei ole

põhjust meetmeid võtta. Ametlikult esitatud kaebuste puhul peab tagasilükkamise suhtes olema

võimalik kohaldada liikmesriigi õiguse kohaseid tõhusaid õiguskaitsevahendeid.“ ECN+

direktiivi artikli 4 lõige 5 sätestab: „Konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel

on õigus seada ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamiseks käesoleva direktiivi

artikli 5 lõikes 2 osutatud ülesannete täitmisel prioriteete. Kuivõrd konkurentsiküsimustes

pädevad riiklikud haldusasutused on kohustatud neile esitatud ametlikud kaebused läbi

vaatama, on neil ka õigus sellised kaebused tagasi lükata, kui nad ei pea kaebust konkurentsi-

normide täitmise tagamise seisukohalt prioriteetseks. See ei piira konkurentsiküsimustes

pädeva riikliku haldusasutuse õigust lükata kaebusi tagasi liikmesriigi õiguses ette nähtud

muudel alustel.“ Seega tuleneb ECN+ direktiivist, et ELTL artiklite 101 ja 102 tagamisel ei ole

EL-i õigusega kooskõlas range legaliteedi põhimõte,24 ehk teisisõnu põhimõte, mille kohaselt

on vastav asutus kohustatud sisuliselt hindama iga kaebust, mis neile laekub. Rõhutada tuleb,

et direktiivis sätestatud range legaliteedipõhimõtte keeld laieneb üksnes ELTL artiklite 101 ja

102 täitmise tagamisele. See tähendab praktikas, et kui konkurentsiasutusel ei ole menetluses

ühtegi piiriülese mõjuga ELTL artiklit 101 või 102 puudutavat kaasust, siis ei käsi direktiiv

puhtalt siseriiklike kaasuste puhul prioriteetide seadmist ette näha. Küll aga peab liikmesriik

ette nägema võimaluse, et mitteprioriteetsed siseriiklikud menetlused lõpetatakse, kui

konkurentsiasutusele ilmneb kahtlus ELTL artikli 101 või 102 rikkumisest.

Taotlustest ja kaebustest rääkides tuleb eristada taotlust haldusmenetluse seaduse tähenduses ja

süüteoteadet ning -kaebust süüteomenetluses. Taotlus HMS § 14 lõike 1 tähenduses on haldus-

menetluse algatamiseks või haldusmenetluse käigus haldusorganile esitatav avaldus. Kui

taotlusega soovitakse haldusakti andmist või toimingu sooritamist haldusorgani poolt, algatab

selline taotlus – kui eriseadus ei näe ette teisiti – HMS § 35 lõike 1 punkti 1 alusel haldus-

menetluse haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks. Taotletav haldusakt ei pruugi olla

luba, toetuse määramine vms, vaid isik võib taotleda ka teda soodustavat, kuid kolmandat isikut

koormavat haldusakti (nn topeltmõjuga haldusakt25). Sellised taotlused tulevad kõne alla

eelkõige korrakaitseõiguses.

Korrakaitseseaduse alusel toimuvatele haldusmenetlustele kohaldatakse haldusmenetluse sea-

duse sätteid, arvestades korrakaitseseaduse erisusi (vt ka KorS § 1 lõige 2). Erinormi puudu-

misel kohaldub KorS-s sätestatud üld- või erimeetme sooritamisele suunatud haldusmenetlusele

haldusmenetluse seaduse regulatsioon. Oluline on märkida, et korrakaitseseadus ei näe

24 O. Brook, K. J. Cseres. Priority setting in EU and national competition law enforcement. Policy Report. 2021,

lk 15. 25 A. Aedmaa, E. Lopman, N. Parrest, I. Pilving, E. Vene. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu 2004, lk 27: „Samas

võib taoliste koormavate otsuste tegemisest olla huvitatud mitte haldusorgan ise, ammugi mitte otsuse adressaat,

vaid mõni kolmas isik. Nõnda võib naaber paluda teha ebaseadusliku ehitise lammutamise ettekirjutuse,

korrarikkumisest häiritud linnakodanik võib pöörduda politsei poole.“

30

haldusaktide andmise või toimingute tegemise haldusmenetluse alguse osas ette eriregulat-

siooni.26 Seega rakendub üldseadusena HMS § 35. Täpsustuseks tuleb märkida, et KorS § 4

lõige 2 ei ole riikliku järelevalvemenetluse algust puudutav norm, vaid täpsustab avaliku korra

mõiste sisu, olles oluline selle hindamisel, kas isikul on õigus nõuda haldusorganilt (kaalutlus-

vigadeta otsust) konkreetse meetme (nt KorS § 28 lõike 1 ettekirjutuse) tegemist või mitte.

Korrakaitseseaduse alusel ohu tõrjumise või korrarikkumise lõpetamise haldusakti andmisele

suunatud haldusmenetlus võib seega kehtiva õiguse alusel alata kolmanda isiku taotlusega teha

teisele isikule ettekirjutus (nt taotlus kohustada naabrit lammutama krundi piirile ehitatud ohtlik

ehitis).

Menetluse algusest tuleb hoida eraldi küsimust sellest, kas ja mida saab isik nõuda. Esiteks peab

taotletava meetme üheks eesmärgiks olema üksikisiku subjektiivse õiguse kaitse. Üksikisikul

on subjektiivne õigus näiteks juhul, kui asjakohane õigusnorm kaitseb lisaks avalikele huvidele

ka üksikisiku huvisid ning konkreetne üksikisik kuulub kaitstavate isikute ringi.27 KorS § 28

lõige 1 sätestab, et ohu või korrarikkumise korral on pädeval korrakaitseorganil õigus panna

avaliku korra eest vastutavale isikule ettekirjutusega ohu tõrjumise või korrarikkumise

kõrvaldamise kohustus. Oht on olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu

põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine (KorS § 5

lõige 2). Korrarikkumine on avaliku korra kaitsealas oleva õigusnormi või isiku subjektiivse

õiguse rikkumine või õigushüve kahjustamine (KorS § 5 lõige 1). KorS § 4 täpsustab, et avalik

kord on ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja

isikute subjektiivsete õiguste kaitstus ning et eraõiguse normide järgimine ja isiku subjek-

tiivsete õiguste ning õigushüvede kaitstus on avaliku korra osa niivõrd, kuivõrd kohtulikku

õiguskaitset ei ole võimalik õigel ajal saada ja ilma korrakaitseorgani sekkumiseta ei ole õiguse

realiseerimine võimalik või on oluliselt raskendatud ning kui ohu tõrjumine on avalikes

huvides. Eelnevast tulenevalt võib isik teatud eelduste täitmisel (subjektiivne õigus ning KorS

§ 4 lõike 2 eeldustel) taotleda teda puudutava ohu tõrjumist või korrarikkumise lõpetamist KorS

§ 28 lõikes 1 sätestatud meetmega. Teiseks peab arvestama, et kui õiguslik alus haldusakti

andmiseks (nagu KorS § 28 lõige 1) annab haldusorganile kaalutlusõiguse, saab puudutatud

isik haldusorganilt nõuda üldjuhul üksnes kaalutlusvigadeta otsust. Teatud olukordades võib

korrakaitseorgani kaalutlusruum olla redutseeritud nullini (olukord, kus taotleja poolt nõutud

tegu on ainuke õiguspärane tegutsemisvõimalus).

Kehtiva õiguse järgi on konkurentsiõiguses pädev korrakaitseorgan Konkurentsiamet, mis

teostab mh järelevalvet KonkS 2. ja 4. peatüki ja ELTL artiklite 101 ja 102 täitmise üle. KonkS-

s sätestatud keelunormid (nt KonkS § 4 ja § 16) ei ole mõeldud kaitsma üksnes avalikke huve,

vaid ka üksikisikute, sh teiste turuosaliste huve. Keelunormide kehtestamise ja nende tagami-

sega täidab riik PS § 31 lõike 1 lausest 1 tulenevat kohustust kaitsta vaba konkurentsi ja

ettevõtlust. Põhiõiguste kandjatel (s.t turuosalistel) on PS § 31 lõikest 1 tulenev õigus põhi-

õiguste adressaadi kaitsvale tegevusele vaba turu tagamisel.28 Riigikohtu üldkogu on rõhu-

tanud, et „PS § 31 sätestab õiguse tegeleda ettevõtlusega, seadusega võib sätestada selle õiguse

26 Eriregulatsiooni võib kohata sätetes, mis ütlevad selgelt, et mingi haldusakt antakse või toiming tehakse pädeva

haldusorgani algatusel. Sellisel juhul on taotlejal õigus kaalutlusvigadeta otsusele menetluse algatamisel. 27 Kui taotletud on korrakaitsemeetme kohaldamist kolmanda isiku suhtes, siis tuleb mh lähtuda KorS §-st 4. See

ütleb, et avalik kord on ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute

subjektiivsete õiguste kaitstus. Lõige 2 sätestab, et eraõiguse normide järgimine ja isiku subjektiivsete õiguste ning

õigushüvede kaitstus on avaliku korra osa niivõrd, kuivõrd kohtulikku õiguskaitset ei ole võimalik õigel ajal saada

ja ilma korrakaitseorgani sekkumiseta ei ole õiguse realiseerimine võimalik või on oluliselt raskendatud ning kui

ohu tõrjumine on avalikes huvides. 28 O. Kask, S. A. Ehrlich, A. Henberg – Ü. Madise jt. Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2020, § 31

komm 6: „Ettevõtlusvabadus hõlmab ka isiku õigust nõuda riigilt selliste abinõude kasutamist, mis kaitsevad

ettevõtjat teiste isikute eest. Nii saab isik nõuda riigilt konkurentide tegevuse eest kaitset, kui selline käitumine

31

kasutamise tingimused ja korra (esimene ja teine lause). Põhiseadusega tagatud ette-

võtlusvabadusel on mitu tahku. Ühest küljest tagatakse sellega igaühe õigus tegeleda

ettevõtlusega, s.o tegevusega, mille eesmärk on eelkõige tulu saamine kauba tootmisest või

müügist, teenuse osutamisest jms. Teisalt peab riik tagama õigusliku keskkonna vaba turu

toimimiseks, et kaitsta ettevõtjat teiste ettevõtjate õigusvastase tegevuse eest konkurentsi takis-

tamisel või äritegevuse kahjustamisel. Ettevõtlusvabaduse osaks oleva konkurentsivabadusega

ei kaitsta aga mitte üksnes teiste ettevõtjate ettevõtlusvabadust, vaid ka tarbijat. Konkurentsi-

vabadus lähtub eeldusest, et konkurents tagab parima teenuse või kauba parima hinnaga.“29

Konkurentsiseaduses sisalduvad keelunormid (nt KonkS § 4) on just sellel põhjusel kaitse-

normid, et need väljendavad PS § 31 lõikest 1 tuleneva riigi kaitsekohustust. Konkurentsiõiguse

vastavatest keelunormidest tuleneb turuosalistele subjektiivne õigus nõuda keeldudest kinni-

pidamist, kui turuosaline on konkurentsi rikkuvast tegevusest olulisest puudutatud (sh talle võib

kaasneda oluline kahju). Seda on kinnitanud ka Riigikohus, märkides järgmist: „Kolleegiumi

hinnangul ei saa Konkurentsiameti järelevalvet pidada üksnes avalikes huvides läbiviidavaks,

vaid selle ülesanne on kaitsta ka turuosaliste õigusi konkurentsiseadusega keelatud tegevuse

eest. […] Niisuguses olukorras on kaebajal õigus järelevalvemenetluses tehtud otsuse kohtu-

likule kontrollile.“30 Seda seisukohta on kinnitatud ka hilisemas kohtupraktikas.31 Konkurentsi-

õiguse siseriiklike keelunorme on ka teistes liikmesriikides tõlgendatud kui norme, mis kaitse-

vad lisaks avalikele huvidele ka normi kaitsealasse jäävate isikute õigusi.32

ELTL artiklite 101 ja 102 osas on turuosaliste kaitset rõhutanud ka Euroopa Kohus. Kohus on

rõhutanud, et EÜ asutamislepingu artikli 85 lõikel 1 ja artiklil 86 (nüüd ELTL artiklid 101 ja

102) on vahetu õigusmõju üksikisikute vahelistele suhetele ja nendest sätetest tulenevad

isikutele õigused, mida siseriiklikud õiguskorrad peavad kaitsma.33 Mis puutub Euroopa

Komisjoni poole kaebusega pöördumist, milles juhitakse tähelepanu ELTL artiklite 101 või 102

rikkumisele, on Euroopa Kohus rõhutanud Euroopa Komisjoni kohustust kaebust menetleda

ning mõistliku aja jooksul otsustada, kas kaebuse alusel algatada menetlus või keelduda kaebu-

ses toodud rikkumise menetlemisest (mida saab omakorda vaidlustada).34

tooks kaasa isiku ettevõtlusvabaduse ülemäärase kahjustamise (monopoolses seisundis ettevõtja seisundi

kuritarvitamine, dumping jm).“ 29 RKÜKo 09.12.2013, 3-4-1-2-13 p 105. 30 RKHKm 23.10.2013, 3-3-1-29-13, p 17. 31 Vt Konkurentsiameti kui tururegulaatori rolli osas: RKHKo 22.10.2014, 3-3-1-42-14, p 15: „Kolleegium on

varem leidnud, et Konkurentsiameti järelevalve ülesanne on kaitsta ka turuosalisi (vt 23. oktoobri 2013. a määrust

asjas nr 3-3-1-29-13, p 17). Selleski asjas ei saa kolleegiumi hinnangul Konkurentsiameti järelevalvet pidada

üksnes avalikes huvides läbiviidavaks. Selle järelevalve eesmärk on kaitsta ka vee-ettevõtja kliendi kui tarbija

õigusi ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seadusega vastuolus oleva tegevuse eest.“ 32 Näitena saab tuua Saksamaa: vt C. Grave, J. Nyberg. – U. Loewenheim, K. M. Meessen, A. Riesenkampff, C.

Kersting, H. J. Meyer-Lindemann. Kartellrecht. 4. vlj. München 2020, äärenr 25: „Jedoch ist § 1 GWB nicht nur

auf den Schutz der Institution Wettbewerb gerichtet, sondern bezweckt auch einen damit parallel laufenden

Individualschutz. Private können daher aus vielen kartellrechtlichen Vorschriften und gerade aus §§ 1–3 GWB

einklagbare Rechte ableiten.“ 33 Vt üksikisikutevahelise suhte kohta: EKo 30.01.1974, 127/73 – BRT ja SABAM, EKL 1974, lk 51, p 16: „As the

prohibitions of articles 85 (1) and 86 tend by their very nature to produce direct effects in relations between

individuals, these articles create direct rights in respect of the individuals concerned which the national courts

must safeguard.“; EKo 18.03.1997, C‑282/95 P – Guérin automobiles vs. komisjon, EKL 1997, lk I‑1503, p 39. 34 EKo 18.03.1997, C‑282/95 P – Guérin automobiles vs. komisjon, EKL 1997, lk I‑1503, p-d 36 j: „Furthermore,

contrary to the argument put forward by the appellant, that does not authorize the Commission to persist in its

failure to act. Once that stage of the procedure has been completed the Commission is bound either to initiate a

procedure against the subject of the complaint - a procedure in which the complainant is entitled to participate in

accordance with the second paragraph of Article 19 of Regulation No 17 and Article 5 of Regulation No 99/63 -

or to adopt a definitive decision rejecting the complaint, which may be the subject-matter of an action for

annulment before the Community courts. In the context of such an action the complainant may rely on any legal

32

Rõhutada tuleb, et konkurentsijärelevalvemenetluse fookus ei ole karistamine, vaid

konkurentsiolukorra taastamine. Tegemist ei ole haldustrahvimenetlusega. Konkurentsiametile

antav volitus kohustada ettevõtja või ettevõtjate ühendus lõpetama konkurentsi keelunormi

rikkuv tegevus ei kaitse üksnes avalikke huve, vaid ka teiste turuosaliste huvi vabale

konkurentsile. Turuosalisel peab – teatud eelduste täitmisel – olema võimalus pöörduda

Konkurentsiameti poole, et taotleda käimasoleva konkurentsiõiguse rikkumise lõpetamist.

Ühendmenetluses võib sellise taotluse menetlemise üles ehitada kahel eri viisil. Esiteks võib

lähtuda HMS-s sätestatud üldisest mudelist, mille kohaselt võib haldusmenetlus haldusakti

andmiseks või toimingu tegemiseks alata taotlusega. Teiseks võib menetluse üles ehitada nii,

et menetlus algab üksnes pädeva haldusorgani initsiatiivil ning taotleja saab – subjektiivse

õiguse olemasolul – nõuda kaalutlusvigadeta otsust haldusmenetluse algatamiseks.35 Mõlemal

mudelil on eelised ja puudused. Teisena nimetatud mudeli eelis on see, et haldusorganil on

endal kontroll selle üle, kas ja millal menetlus algab. Kui menetluse algatamiseks ja selle

tulemusel haldusakti andmiseks on esitatud taotlus, peab haldusorgan menetluse algatamata

jätmist põhjendama. Menetluse algatamata jätmisel peab haldusorgan võtma mh seisukoha selle

kohta, kas isikul on subjektiivne õigus nõuda kaalutlusvigadeta otsust menetluse algatamisel.

Seevastu esimesena nimetatud mudeli – haldusmenetlus, mis võib automaatselt alata taotlusega

– eelis on see, et haldusorgan ei pea tegema eraldi otsust algatamise või algatamata jätmise

kohta. Kui isikul puudub subjektiivne õigus nõuda kaalutlusvigadega otsust haldusakti and-

miseks, jäetakse taotlus lihtsalt rahuldamata.

Eelnõus on taotluse roll konkurentsijärelevalvemenetluses lahendatud modifitseeritud viisil.

Konkurentsijärelevalvemenetlust saab alustada taotlus, mis täidab KonkS § 7815 nõudeid ja

mille Konkurentsiamet on tunnistanud lubatavaks. Regulatsiooni eesmärk on luua piisavalt

tõhus õiguslik filter, mis välistaks menetlusest alusetud, sh ilmselgelt põhjendamatud taotlused,

kuid mis võimaldaks menetluses osaleda neil isikutel, kelle puhul on konkurentsijärelevalve-

menetluses osalemine olulistel kaalutlustel põhjendatud.

Kolmanda isiku (nt konkureeriva turuosalise) taotluse rolli üle on arutletud ka teistes liikmes-

riikides. Näiteks Saksamaal leitakse, et üldjuhul ei ole kolmandatel isikutel õigust nõuda päde-

valt konkurentsiametilt ettevõtja või ettevõtjate ühenduse suhtes haldusmenetluse algatamist ja

selle tulemusel ettekirjutuse tegemist. Siiski leitakse, et erandjuhtudel on ettekirjutuse tegemise

taotluse õigus kolmandal isikul olemas, seda eelkõige juhul, kui isik ei saa oma õigusi ise kaitsta

kohases menetluses ja kui teda ohustab keelatud teo tulemusel raske kahju, mida ei saa muude

talle kättesaadavate abinõudega kõrvaldada.36

Siinse eelnõuga soovitakse taotlustele ette näha sisuliselt sama kitsad tingimused nagu neile on

seatud ka Saksamaa õiguses. Õigusselguse huvides ei jäeta neid kriteeriume õiguskirjanduse ja

-praktika määrata, vaid kehtestatakse seaduses endas. Konkurentsijärelevalvemenetluse saab

algatada üksnes keelatud teo lõpetamise taotlus, mille Konkurentsiamet on tunnistanud lubata-

vaks. See tähendab, et konkurentsijärelevalvemenetlus ei alga automaatselt taotluse esitami-

defects in the provisional measures preceding the definitive decision (IBM, cited above, paragraph 12). [37] It

must also be noted that the Commission's definitive decision must, in accordance with the principles of good

administration, be adopted within a reasonable time after it has received the complainant's observations.“ 35 RKHKo 13.10.2010, 3-3-1-44-10, p 15: „Kolleegium on seisukohal, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda

järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes, kui pädevus- ja

volitusnorm näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka

järelevalvemeetme rakendamiseks. Puudutatud isik (isik, kelle õigusi võib kolmanda isiku õigusvastane tegevus

rikkuda) võib aga nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme

rakendamise küsimuse kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve.“ 36 V. Emmerich. – U. Immenga, E.-J. Mestmäcker. Wettbewerbsrecht. 2. köide. 6. vlj. München 2020, GWB § 32

äärenr 15.

33

sega, vaid alles Konkurentsiameti tahteaktiga – taotluse lubatavaks tunnistamisega. Konku-

rentsiametile on antud ulatuslikud volitused jätta ilmselgelt põhjendamatud taotlused läbi

vaatamata, mh on Konkurentsiametile antud õigus jätta läbi vaatamata taotlus, milles väidetud

rikkumise vastu saab isik end kaitsta tsiviilõiguse alusel. Ühtlasi on taotlusele seatud

kõrgendatud vormi- ja sisunõuded, sh põhistamisnõuded. Eelnõuga kavandatud taotluse

regulatsioon säästab seega ühest küljest Konkurentsiameti ressursse, kuid võimaldab teisest

küljest oluliselt puudutatud turuosalistel saada efektiivset kaitset nende õiguste rikkumisele.

Nagu ülal mainitud, algab konkurentsijärelevalvemenetlus Konkurentsiameti poolt taotluse

lubatavaks tunnistamise ajahetkel. See tähendab, et taotluse lubatavuse hindamine toimub

väljaspool konkurentsijärelevalvemenetlust. Selles eelfaasis kohalduvad Konkurentsiameti

menetlusele üldjuhul üksnes HMS sätted. Silmas tuleb pidada, et Konkurentsiametil ei ole

taotluse lubatavuse hindamise faasis õigus kohaldada konkurentsijärelevalvemenetluse uuri-

mismeetmeid. Taotluse lubatavuse hindamise faas on toodud konkurentsijärelevalvemenet-

lusest välja põhjusel, et Konkurentsiamet peab saama mõjutada konkurentsijärelevalve-

menetluse algushetke. Menetluse algus ei tohiks sõltuda taotluse saabumise hetkest. Samuti ei

oleks konkurentsijärelevalvemenetluse olemusega kooskõlas see, kui menetlus loetakse

tagantjärele alanuks taotluse esitamise hetkest.

Kui Konkurentsiamet on taotluse tunnistanud lubatavaks ning alates sellest hetkest on alanud

konkurentsijärelevalvemenetlus, on Konkurentsiametil õigus menetlus KonkS § 7814 lõikes 2

sätestatud alustel lõpetada (praktikas saab seda teha ka ühes otsuses, oluline on aga arvestada

kavandatud KonkS § 7814 lõikega 4). Üheks olulisemaks konkurentsijärelevalvemenetluse

lõpetamise aluseks on õigus lõpetada menetlus prioriteetidele tuginedes (vt KonkS § 7814 lõike

2 punkt 1). Seejuures peab aga silmas pidama, et taotlusele KonkS § 7815 kohalduvad erisätete

puudumisel HMS sätted. Kui taotlus on tunnistatud lubatavaks ning Konkurentsiamet soovib

menetluse näiteks prioriteetidele tuginedes lõpetada (KonkS § 7814 lõike 2 punkt 1), siis on

sisuliselt tegemist keelatud tegu lõpetama kohustava haldusakti nõudva taotluse rahuldamata

jätmisega. Selline menetluse lõpetamine tuleb vormistada haldusaktiga. See tuleneb eelnõuga

kavandatavast KonkS § 7814 lõikest 4.

Põhimõtteliselt on võimalik ka selline olukord, kus Konkurentsiametile esitatakse üksnes

väärteoteade, mitte aga taotlust järelevalve alustamiseks. Sellisel juhul saab Konkurentsiamet

ikkagi alustada ka järelevalvemenetlust eelnõukohase KonkS § 7814 lg 1 p 1 alusel.

Väärteomenetluse alustamise üle otsustatakse väärteomenetluse alustamist reguleerivate sätete

kohaselt.

KonkS § 7814 lõige 2 sätestab alused, millele tuginedes ei algata Konkurentsiamet konkurentsi-

järelevalvemenetlust või millele tuginedes lõpetatakse menetlus konkurentsijärelevalvemeedet

kohaldamata. Tegemist on erisättega KonkS § 634 suhtes. Alused, mis võimaldavad Konku-

rentsiametil konkurentsijärelevalvemenetlust mitte algatada, ei kohaldu taotluse lubatavaks

tunnistamisele. Taotluse lubatavaks tunnistamise alused on ammendavalt loetletud KonkS §-s

7816.

KonkS § 7814 lõike 2 punkt 1 sätestab, et Konkurentsiamet ei algata konkurentsijärelevalve-

menetlust või lõpetab menetluse konkurentsijärelevalvemeedet kohaldamata, kui „käesoleva

seaduse 2. ja 4. peatüki ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 täitmise

tagamisel ei ole konkurentsijärelevalvemenetluse läbiviimine prioriteetne“.

Säte võtab üle ECN+ direktiivi artikli 4 lõike 5. Prioriteetide seadmine toimub KonkS § 7813

lõike 6 alusel. Menetluse lõpetamise alused on kehtivas õiguses sätestatud KonkS §-s 634.

Nendeks on näiteks juhud, kus konkurentsi ei ole oluliselt kahjustatud või ettevõtja on oluliselt

parandanud konkurentsiolukorda kaubaturul. Eelnõukohase konkurentsijärelevalvemenetluse

raames saab konkurentsijärelevalvemenetluse lõpetada eelnimetatud olukordades üksnes siis,

34

kui menetlus ei ole KonkS § 7813 lõikes 6 nimetatud kriteeriumide alusel prioriteetne. KonkS §

7813 lõikes 6 nimetatud kriteeriumideks, mida menetluse lõpetamisel KonkS § 7814 lõike 2

punkti 1 alusel arvestama peab on:

 KonkS § 7813 lõikes 3 nimetatud eesmärgi tagamine;

 Konkurentsiameti ressursside tulemuslik kasutamine ja

 menetluse esemeks oleva keelatud teo iseloom, ulatus ja mõju konkurentsiolukorrale ning

sellest tulenev avalik huvi.

Näiteks ei pruugi prioriteetide alusel saada lõpetada menetlust või jätta menetlus algatamata

olukorras, kus ettevõtja on oluliselt parandanud konkurentsiolukorda kaubaturul, kuid toime-

pandud keelatud teo iseloomust, ulatuses ja mõjust tulenevalt on ettevõtja tegevuse osas oluline

avalik huvi.

Kuna madala prioriteetsuse alusel konkurentsijärelevalvemenetluse alustamata jätmise või

lõpetamise puhul ei ole tegemist asja sisulise lahendamisega, ei ole see ka takistuseks menetluse

hilisemale (taas)alustamisele. Samuti ei ole piiranguid hilisemale väärteomenetluse

alustamisele ja väärteokaristuse kohaldamisele, kui tegu ei ole aegunud, kuna sama teo eest

isikut varem karistatud ei ole, nagu teda pole ka lõplikult õigeks mõistetud.

KonkS § 7814 lõike 2 punkt 2 sätestab, et Konkurentsiamet ei algata konkurentsijärelevalve-

menetlust või lõpetab menetluse konkurentsijärelevalvemeedet määramata, kui „selleks tuleneb

alus nõukogu määrusest 1/2003/EÜ“. Nõukogu 1/2003 määrusest tulenevad alused on eeskätt

artikli 11 lõige 6 (paralleelmenetlus Euroopa Komisjonis) ja artikkel 13 (paralleelmenetlus teise

liikmesriigi konkurentsiasutusega).

KonkS § 7814 lõike 2 punkt 3 sätestab, et Konkurentsiamet ei algata konkurentsijärelevalve-

menetlust või lõpetab menetluse konkurentsijärelevalvemeedet määramata, kui „konkurentsi-

olukorra analüüsile tuginedes konkurentsijärelevalvemenetluses tõenäoliselt ilmnev või konku-

rentsijärelevalvemenetluses ilmnenud teave ei ole piisav keelatud teo toimepanemise tuvas-

tamiseks“. Nimetatud alust saab, nagu selles kavandatud, kasutada kahel viisil. Esiteks, kui

Konkurentsiameti poolt varem läbiviidud konkurentsiolukorra analüüs (Konkurentsiameti

pädevuses on kehtiva ja ka eelnõuga muudetud KonkS § 55 lõikest 2 lähtuvalt konkurentsi-

olukorra analüüsimine) näitab, et konkurentsijärelevalvemenetluses tõenäoliselt ei ilmne teavet,

mis võimaldab keelatud tegu tuvastada. See ei tähenda, et rikkumist ei ole (aga ei tähenda ka

vastupidist), vaid seda, et riigi ressursi kulutamine ja järelevalvealustele isikutele

menetluskulude tekitamine, mis tuleb kõnesoleval alusel menetlust lõpetades hüvitama (vt

kavandatud KonkS § 7838 lõike 3 punkt 1), ei ole põhjendatud, kui asja menetlemine on

(tõenäoliselt) perspektiivitu.

Põhjendatuks muutub sellise keelatud teo potentsiaalse toimepanemise suhtes menetluse

toimetamine siis, kui Konkurentsiametini jõuab nt läbi leebuse kohaldamise taotluse või

vilepuhumise teave, mis menetluse algatamist õigustaks. Ühtlasi saab sellisele perspektiivituse

alusele tugineda ka menetluse lõpetamisel lubatavaks tunnistatud taotlusega alanud

konkurentsijärelevalvemenetluses. Teiseks saab nimetatud alust kasutada käimasoleva

konkurentsijärelevalvemenetluse lõpetamiseks. Sellisel juhul on menetlus alanud kas Konku-

rentsiameti enda initsiatiivil või KonkS § 7815 tähenduses taotluse lubatavaks tunnistamisega.

Nimetatud menetluse lõpetamise alus on asjakohane siis, kui Konkurentsiamet on kohaldanud

uurimismeetmeid, kogunud tõendeid, kuid leiab lõpuks siiski, et konkurentsijärelevalvemenet-

luse vältel saadud teave ei ole piisav, et tuvastada keelatud teo toimepanemine (et määrata vaja-

dusel konkurentsijärelevalvemeetmeid). Selleks, et konkurentsijärelevalvemenetlust lõpetada

alusel, et selles ilmnenud teave ei ole piisav keelatud teo toimepanemise tuvastamiseks ei vaja

konkurentsiolukorra analüüsi, st kommenteeritavat sätet tuleb lugeda kui kaht eraldiseisvat

35

alust sisaldavana. Esimene peaasjalikult algatamata jätmise, aga vastavalt olukorrale ka lõpe-

tamise alus (nt lubatavaks tunnistatud taotlusega alanud menetluse puhul): konkurentsiolukorra

analüüsile tuginedes konkurentsijärelevalvemenetluses tõenäoliselt ilmnev teave ei ole piisav

keelatud teo toimepanemise tuvastamiseks, ja teine peaasjalikult lõpetamise alus: konkurentsi-

järelevalvemenetluses ilmnenud teave ei ole piisav keelatud teo toimepanemise tuvastamiseks.

Konkurentsijärelevalvemenetluse lõpetamine Konkurentsiameti poolt kõnesoleva sätte alusel

ei tähenda, et ettevõtja või ettevõtjate ühendus on menetluse esemeks oleva keelatud teo osas

õigeks mõistetud. Teisisõnu, KonkS § 7814 lõike 2 punkt 3 ei oma õigeksmõistvat funktsiooni.

Sellist funktsiooni ei saa sellel olla ainuüksi põhjusel, et nõukogu määrus (EÜ) nr 1/2003 ei

anna liikmesriikide pädevatele konkurentsiasutustele õigust lõplikult öelda, kas keelatud tegu

pandi toime või mitte (vt nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artikkel 5 teine taane koosmõjus

artikliga 10).

KonkS § 7814 lõike 2 punkt 4 sätestab, et Konkurentsiamet ei algata konkurentsijärele-

valvemenetlust või lõpetab menetluse konkurentsijärelevalvemeedet määramata, kui „ettevõtjat

või ettevõtjate ühendust, kelle keelatud teo toimepanemisele ilmnenud teave viitab, enam ei

eksisteeri.“ Ettevõtjat või ettevõtjate ühendust ei eksisteeri siis, kui kõik teda moodustanud

isikud on lakanud eksisteerimast või kui ei ole ühtegi isikut, mis jätkaks ettevõtja või ettevõtjate

ühenduse majandustegevust.

KonkS § 7814 lõige 3 võtab üle ECN+ direktiivi artikli 10 lõike 1 teises taandes sätestatu ning

näeb ette järgmist: „Konkurentsiamet võib konkurentsijärelevalvemenetluse lõpetada mine-

vikus toime pandud keelatud teo tuvastamisega konkurentsijärelevalvemeedet kohaldamata“.

Minevikus toimepandud keelatud teo tuvastamine ei ole Konkurentsiametile kohustuslik –

sättega antakse Konkurentsiametile kaalutlusõigus. Kuna tegemist on minevikus toimepandud

keelatud teoga, ei saa sellist tuvastamist Konkurentsiametilt keegi nõuda. Kaalutlusõigus

keelatud tegu tuvastada tagab Konkurentsiametile piisava paindlikkuse, et ta ei peaks kasutama

oma piiratud ressursse minevikus toimepandud keelatud tegude tuvastamiseks. Relevantne on

nimetatud säte eelkõige juhul, kui Konkurentsiameti õigus määrata keelatud teo toimepanemise

eest trahv, on aegunud. Sätte eesmärk on teisest küljest anda Konkurentsiametile võimalus teha

oma tuvastusega tee lahti konkurentsiõiguse eraõiguslikuks rakendamiseks (kahjunõuded).

Võrreldes eelnõukohase redaktsiooniga, mis esitati avalikule kooskõlastamisele ja arvamuse

andmisele, on kõnesolevast sättest kustutatud sõnapaar „põhjendatud juhul“37, mis oleks

piiranud Konkurentsiameti kaalutlusõigust. Euroopa Komisjoni mitteametlike suuniste koha-

selt oleks selline piirang ECN+ direktiivi artikli 10 lõike 1 teist taanet arvestades põhjendamatu.

KonkS § 7814 lõige 4 näeb ette järgmist: „Kui konkurentsijärelevalvemenetlus on alanud

käesoleva paragrahvi lõike 1 punkti 2 alusel ning menetlus lõpetatakse lõike 2 punktide 1–3

alusel, antakse selle kohta haldusakt.“ Võrreldes eelnõukohase redaktsiooniga, mis esitati

avalikule kooskõlastamisele ja arvamuse andmisele, on tegemist uue KonkS § 7814 sättega. Säte

on vajalik, et määratleda üheselt, millises õiguslikus vormis taotluse lubatavaks tunnistamisega

alanud konkurentsijärelevalvemenetlus KonkS § 7814 lõike 1 punkti 2 alusel lõpetatakse.

Eelnõu esialgsesse versiooni ei kavandatud kõnesolevat sätet, kuna HMS § 43 lõike 2 lause 1

sätestab, et kui taotletud haldusakt otsustatakse jätta andmata, antakse selle kohta haldusakt.

Siinse eelnõuga kavandatud keelatud teo lõpetamisele suunatud taotlus (vt KonkS § 7815) on

oma olemuselt (topeltmõjuga) haldusakti andmisele suunatud taotlus. Eelnõu koostamisel võeti

aluseks see, et menetluse lõpetamine, kui see on alanud taotluse lubatavaks tunnistamisega,

37 Kooskõlastamisele ja arvamuse avaldamisele esitatud sätte sõnastus oli: „Konkurentsiamet võib põhjendatud

juhul konkurentsijärelevalvemenetluse lõpetada minevikus toime pandud keelatud teo tuvastamisega konkurentsi-

järelevalvemeedet kohaldamata.“

36

tuleb vormistada HMS § 43 lõike 2 lause 1 alusel haldusaktiga. Teatud arengute tõttu

kohtupraktikas38 määratakse kõnesoleva sättega üheselt selgeks, et taotluse lubatavaks

tunnistamisega alanud menetluse lõpetamine punktides 1–3 alusel vormistatakse haldusaktina,

nii nagu see HMS § 43 lõike 2 lause 1 järgi mõeldud on. Seda põhjusel, et taotlusega nõutut

(kolmandale isikule suunatud kohustus lõpetada vältava keelatud teo toimepanemine) ei

rahuldata. Kavandatud KonkS § 7814 lõike 2 punkide 1–3 alusel menetluse lõpetamine ei ole

suunatud järelevalvealuse isiku õiguste ega kohustuste tekitamisele, muutmisele, lõpetamisele

ega tuvastamisele, küll aga kaasneb nimetatud alustel menetluse lõpetamisel taotleja suhtes

tuvastus, et taotleja ei saa (sel ajahetkel) tema poolt soovitud sekkumist nõuda.

Kommenteeritavas sättes nimetatud haldusakt, kui see on antud tingituna menetluse

lõpetamisest KonkS § 7814 lõike 2 punkti 1 alusel, tuleb Konkurentsiametil kavandatud KonkS

§ 63 lõike 11 punkti 2 alusel tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks.

KonkS § 7814 lõige 5 võtab üle ECN+ direktiivi artikli 10 lõike 2 ning sellega kehtestatakse, et

kui Konkurentsiamet otsustab pärast EL-i Nõukogu määruse 1/2003/EÜ artikli 11 lõike 3 alusel

Euroopa Komisjoni teavitamist konkurentsijärelevalvemenetluse lõpetada lõike 2 punkti 3

alusel, teavitab ta sellest Euroopa Komisjoni. Nimetatud KonkS § 7814 lõike 2 punkt 3 sätestab

konkurentsijärelevalve lõpetamise ja mittealgatamise aluse, kui ilmnenud teave ei ole piisav

keelatud teo toimepanemise tuvastamiseks. Konkurentsijärelevalvemenetluse lõpetamine

KonkS § 7814 lõike 2 punktis 3 sätestatud alusel ei tähenda ettevõtja või ettevõtjate ühenduse

õigeksmõistmist. See tähendab, et näiteks uute asjaolude ilmnemisel võib Konkurentsiamet

menetluse uuendada ja sama keelatud tegu edasi menetleda. KonkS § 7814 lõike 2 punkti 3

alusel menetluse lõpetamisel ei ole õigeksmõistmise toimet, kuna ELTL artiklite 101 ja 102

menetlemisel ei ole liikmesriikide konkurentsiasutustel pädevust keelatud teo toimepanemist

lõplikult tuvastada (vt määrus 1/2003 artikli 5 teine taane koosmõjus artikliga 10).

KonkS § 7814 lõige 6 sätestab, et „[k]ui käesoleva paragrahvi lõike 2 punktides 1–3 nimetatud

konkurentsijärelevalvemenetluse lõpetamise alus on ära langenud, võib Konkurentsiamet omal

algatusel või haldusmenetluse seaduse § 44 lõikes 1 sätestatud tingimustel menetlusosalise

taotluse alusel menetluse uuendada.“ KonkS § 7814 lõike 2 punktis 1 nimetatud menetluse

läbiviimise prioriteetsus võrreldes teiste pooleliolevate menetlustega on ilmselgelt asjaolu, mis

võib muutuda, nt kui prioriteetsem menetlus lõpeb või vabanevad ressursid või ilmnenud

faktilised asjaolud keelatud teo ulatuse kohta võimaldavad prioriteete ümber hinnata. Samuti

KonkS § 7814 lõike 2 punktis 2 nimetatud nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 alused, eeskätt

artikli 11 lõike 6 (paralleelmenetlus Euroopa Komisjonis) ja artikli 13 (paralleelmenetlus teise

EL-i liikmesriigi konkurentsiasutusega) alused võivad ära langeda, nagu ka KonkS § 7814 lõike

2 punktis 3 eraldi nimetatud teabe ebapiisavus. Konkurentsijärelevalvemenetluse lõpetamine

punktis 3 sätestatud alusel ei tähenda ettevõtja või ettevõtjate ühenduse õigeksmõistmist. Uute

asjaolude ilmnemisel võib Konkurentsiamet menetluse uuendada ja sama keelatud tegu edasi

menetleda. KonkS § 7814 lõike 2 punkti 3 alusel menetluse lõpetamisel ei ole õigeksmõistmise

toimet, kuna ELTL artiklite 101 ja 102 menetlemisel ei ole liikmesriikide konkurentsiasutustel

pädevust keelatud teo toimepanemist lõplikult tuvastada (vt määrus 1/2003 artikli 5 teine taane

koosmõjus artikliga 10).

Arvestada tuleb ka seda, et Euroopa Liidu konkurentsiõiguses on omaks võetud põhimõte, et

Euroopa Komisjon ei tuvasta rikkumise puudumist, kui selle olemasolu ei ole tõendamist

leidnud, vaid lõpetab sel juhul menetluse. Sarnaselt KonkS § 7814 lõike 2 punktile 3 ei tähenda

menetluse lõpetamine õigeksmõistmist ning seda vähem EL-i põhiõiguste harta artikli 50

tähenduses lõplikku õigeksmõistmist süüteosüüdistuses.

38 Vrd RKHKo 14.03.2022, 3-19-509, p 19.

37

Lõikes 5 nimetatud menetluse uuendamise formaalseks aluseks on kas Konkurentsiameti

veendumusest lähtuv algatus või menetlusosalise taotlus. Viimasel juhul peab olema täidetud

üks HMS § 44 lõikes 1 sätestatud eeldustest, eeskätt ilmnenud uued olulised tõendid, mis ei

olnud isikule varasema menetluse ajal teada, menetluse lõpetamine pettuse või muu

õigusvastase mõjutamise tulemusena või Konkurentsiameti nimel tegutsenud isiku toime

pandud kuritegu. Lõige 5 kohaldub konkurentsijärelevalvemenetluse uuendamisele, kuid mitte

algatamisele. Võrdluseks võib tuua, et ka kriminaalmenetluses ei välista kriminaalmenetluse

lõpetamine selle uuendamist, nt KrMS § 2001 lõikes 2, § 202 lõigetes 6 ja 7, § 203 lõigetes 4 ja

7 (vrd kommenteeritava paragrahvi lõike 2 punktis 5 nimetatud alust) sätestatu kohaselt või

algatamata jätmise puhul KrMS § 208 lõike 6 rakendumist.

KonkS § 7815 – Taotlus keelatud teo toimepanemise lõpetamiseks – sätestab sisulised ja

vormilised nõuded keelatud teo toimepanemise lõpetamisele suunatud taotlusele.

Võrreldes kooskõlastamisele ja avalikule konsultatsioonile esitatud eelnõuversiooniga, on

kommenteeritavast eelnõuversioonist kustutatud KonkS § 7815 lõige 3, mis nägi ette: „Konku-

rentsiamet võib taotleja nime tema põhjendatud taotluse alusel tunnistada teistele isikutele

avaldamisele mittekuuluvaks.“ Säte on muudetud kujul tõstetud KonkS § 63 lõike 11 punktiks

1. KonkS § 63 lõige 11 on kavandatud sätestama täiendavaid õiguslikke aluseid teabe

asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistamiseks.

KonkS § 7815 lõige 1 sätestab: „Isik võib kirjalikult taotleda keelatud teo toimepanemise

lõpetamist, kui toimepanemine puudutab oluliselt tema õigusi. Seejuures ei ole isikul õigust

nõuda keelatud teo lõpetamist kindlal viisil, sealhulgas ajutise konkurentsijärelevalvemeetme

kohaldamist.“ Sättes nimetatud taotlus on suunatud Konkurentsiametile ning peab olema vor-

mistatud kirjalikult. Taotluse sisuks on nõue kaalutlusvigadeta otsustada ettevõtja või

ettevõtjate ühenduse poolt keelatud teo toimepanemise lõpetamiseks kohustamise üle. Keelatud

teo toimepanemise lõpetamist saab taotleda, kui selline tegu puudutab oluliselt taotleja õigusi.

Üksikisiku õiguste kaitse ei piirdu sellega, et liikmesriik näeb ette tsiviilõigusliku kahjunõude

esitamise võimaluse. Teatud juhtudel peab riik lubatava taotluse alusel tagama konkurentsi-

reeglite täitmist avalik-õiguslikult, st pädev konkurentsiasutus peab välja selgitama, kas ette-

võtja või ettevõtjate ühendus rikub ELTL artiklites 101 ja 102 sätestatud keeldusid, ning

vajadusel keelama konkurentsi moonutava tegevuse enne, kui sellega on teistele turuosalistele

põhjustatud oluline kahju. Sama kehtib ka siseriiklike KonkS 2. ja 4. peatükis sätestatud

keelunormide kohta.

Lõige 1 täpsustab seda, mida isik saab nõuda. Nimelt ei ole isikul õigust nõuda keelatud teo

toimepanemise lõpetamist kindlal viisil (nt nõuda konkurentsiõiguse rikkumise lõpetamist

struktuursete meetmetega), sealhulgas ajutise konkurentsijärelevalve meetme kohaldamist.

Viis, kuidas Konkurentsiamet vältava keelatud teo toimepanemise lõpetab, on Konkurentsi-

ameti valikukaalutluses. Kui isik suudab näidata, et keelatud teo toimepanemine ettevõtja või

ettevõtjate ühenduse poolt puudutab oluliselt tema õigusi, saab ta nõuda üksnes kaalutlus-

vigadeta otsust otsustuskaalutlusõiguse teostamise raames (puudutab küsimust „kas“ kohustada

keelatud teo toimepanemist lõpetama). Konkurentsiamet ei pruugi määrata keelatud teo

lõpetamise kohustust KonkS § 7832 alusel. Rikkumine võidakse lõpetada ka kohustuste võtmise

heakskiitmisega (tegemist on samuti haldusaktiga).

Ajutiste meetmete määramist ei saa taotleja nõuda, sest ECN+ direktiivi artikli 11 lõige 1 näeb

ette: „Member States shall ensure that national competition authorities are empowered to act

on their own initiative […]“ (direktiivi eestikeelses versioonis: „Liikmesriigid tagavad, et liik-

mesriikide konkurentsiasutused oleksid volitatud võtma omal algatusel […]“). ECN+ direktiivi

artikli 11 lõige 1 on allajoonitud osas identne nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 8 lõikega

1, milles sätestatud „acting on its own initiative“ on õiguskirjanduses läbivalt interpreteeritud,

38

kui Euroopa Komisjoni ex officio õigust kohaldada ajutisi meetmeid.39 Euroopa Komisjoni

ajutiste meetmete määramise õigust tunnustas esmakordselt Euroopa Kohus 1980. aastal

lahendis Camera Care, kus leidis mh: “[the Commission] may, without prejudice to the rights

and interests of the party concerned by the complaint, take a decision upon the request for

interim measures […]“40. Seeläbi leidis kohus, et olenemata asjaolust, et toona kehtinud määrus

nr 17 ei võimaldanud expressis verbis ajutisi meetmeid võtta, see õigus Euroopa Komisjonil

siiski oli ja selle õiguse rakendamist oli võimalik ka (Eesti õiguse tähenduses) taotleda.

Kehtivasse nõukogu määrusesse (EÜ) nr 1/2003 kirjutati aga vastavasisuline õigus ajutisi

meetmeid määrata selgesõnaliselt sisse, kuid selle ajani kehtinud kohtupraktikaga võrreldes ühe

erisusega – ajutiste meetmete määramise õigust ei ole võimalik kolmandatel isikutel nõuda.

(sellega seonduvalt vt juba eelnevalt viidatud õiguskirjandust). Eelduslikult tulenes see

peamiselt asjaolust, et nimetatud määruse artikli 8 lõike 1 kohaselt (nagu ka ECN+ direktiivi

artikli 11 lõike 1 kohaselt) tekib ajutiste meetmete kohaldamise õigus juhul, kui konkurentsile

laiemalt, mitte turuosalise õigustele, on tekkinud oht tõsiseks ja pöördumatuks kahjuks.41 Seega

kaitstav õigushüve ei ole turuosalise subjektiivsed õigused. Seejuures on eelnõu autorid

seisukohal, et ulatuses, mis puudutab „omal algatusel“ tegutsemist, on ECN+ direktiivi artikli

11 lõige 1 täisharmoneerimist nõudev ehk teisisõnu, liikmesriigil ei ole selle ülevõtmisel antud

kaalutlusõigust.42 Täisharmoneerimist nõudev säte ei võimalda liikmesriigil selle eesmärki ega

mõju liikmesriigi õiguses kitsendada ega laiendada, kuivõrd säte on ammendav.43

Välistatud ei ole, et ettevõtja või ettevõtjate ühendus lõpetab keelatud teo konkurentsijärele-

valvemenetluse kestel vabatahtlikult. Sellisel juhul kohaldub taotlejale KonkS § 7818 lõikes 2

sätestatud regulatsioon, mille kohaselt arvatakse taotleja menetlusosaliste ringist välja. Tema

taotluses nõutu on sellisel juhul realiseerunud ning taotlus on n-ö ammendunud.

KonkS § 7815 lõige 2 kehtestab taotlusele sisulised nõuded nähes ette, et „[t]aotlus keelatud

teo toimepanemise lõpetamiseks peab sisaldama järgmist teavet: 1) taotleja nime, isikukoodi

või registreerimisnumbrit, aadressi ja muid kontaktandmeid; 2) identifitseerimist võimaldavaid

andmeid ettevõtja või ettevõtjate ühenduse kohta, kes väidetavalt paneb toime keelatud tegu;

3) keelatud teo põhjalikku kirjeldust, sealhulgas teavet mõjutatud kaupade kohta ning

toimepanemise geograafilist ulatust, aega ja viisi; 4) põhjendust, kuidas puudutab keelatud teo

toimepanemine oluliselt taotleja õigusi ja miks taotleja ei saa oma õigusi samaväärselt kaitsta

tsiviilkohtumenetluses.“

HMS § 14 kohaselt võib haldusmenetluses esitada taotlusi suuliselt ja kirjalikult. Kirjalikult

esitatud taotlus peab sisaldama esitaja nime, taotluse selgelt sõnastatud sisu, taotluse esitamise

kuupäeva ja taotleja allkirja, haldusakti või muu dokumendi kättetoimetamise soovitavat viisi

ning selleks vajalikke kontaktandmeid ning muid õigusaktidega ettenähtud andmeid. KonkS §

7815 sätestab HMS § 14 suhtes täpsustava erisätte.

Taotluses sisalduvate nõuete kataloogi kehtestamisel on eeskujuks olnud Euroopa Komisjoni

menetlustes kasutusel olev kaebuse formaat.44 Nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 alusel

39 Vt nt R. Whish, D. Bailey. Competition Law. Tenth Edition. Oxford University Press 2021, lk 266; A. Ruiz

Feases. Sharpening the European Commission’s tools: interim measures. – European Competition Journal,

Volume 16, 2020; D. Mantzari. Interim Measures in EU Competition Cases: Origins, Evolution, and Implications

for Digital Markets. – Journal of European Competition Law & Practice, Volume 11, 2020, lk 489. 40 EKo 17.01.1980, C-792/79 – Camera Care vs. komisjon, EU:C:1980:18, p 21. 41 D. Mantzari. Interim Measures in EU Competition Cases: Origins, Evolution, and Implications for Digital

Markets. – Journal of European Competition Law & Practice, Volume 11, 2020, lk 489. 42 EKo 25.04.2002, C-52/00 – komisjon vs. Prantsusmaa, EU:C:2002:252, p 16. 43 EKo 15.09.2005, C-281/03 – Cindu Chemicals jt, EU:C:2005:549, p 44. 44 Komisjoni määrus (EÜ) nr 773/2004, 7. aprill 2004, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaste

menetluste teostamist komisjonis. – ELT 123, 27.4.2004, p. 18–24.

39

Euroopa Komisjoni poolt läbiviidavates konkurentsiõiguse kohaldamise menetluses tuleb

kaebajal selgitada, milline on tema õigustatud huvi. Õigustatud huvina (legitimate interest45)

käsitatakse seda, kui kaebaja on positsioonis, kus väidetav rikkumine teda otseselt ja kahjulikult

mõjutab.46 Seega ei peeta nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 7 lõike 2 kohaseks kaebuseks

seda, kui keegi pöördub Euroopa Komisjoni poole infoga potentsiaalsest rikkumisest üldise

huvi kaalutlustel (pro bono publico). Seda on arvesse võetud ka kõnesoleva sätte loomisel.

Taotlusele võrreldes HMS §-ga 14 rangete sisuliste nõuete esitamine järgib eesmärki, et taotleja

peab konkurentsijärelevalvemenetluse käivitamiseks esitama Konkurentsiametile võimalikult

üksikasjaliku ülevaate arvatavast keelatud teost. Taotluses kirjeldatu alusel annab

Konkurentsiamet hinnangu, kas taotleja nõue Konkurentsiameti kaalutlusvigadeta sekkumisele

ettevõtja või ettevõtjate ühenduse tegevusse on ilmselgelt põhjendamatu või mitte. Samuti peab

taotleja ära näitama, miks ei saa ta oma õigusi samaväärselt kaitsta tsiviilkohtumenetluses.

Viimane kriteerium on oluline, et Konkurentsiamet saaks hinnata taotluse lubatavust (vt KonkS

§ 7816).

KonkS § 7816 – Taotluse lubatavus – sätestab, millal peab taotluse lubatavaks tunnistama ja

millistel alustel seda ei tehta. Taotluse lubatavust, s.t küsimust, kas on alust jätta taotlus läbi

vaatamata või mitte, hinnatakse väljaspool konkurentsijärelevalvemenetlust. Taotluse luba-

tavuse hindamisele kohaldub HMS regulatsioon. Konkurentsijärelevalvemenetlus algab

taotluse puhul alles selle lubatavaks tunnistamisega Konkurentsiameti poolt. Lubatavaks

tunnistamise hetkest tekivad KonkS §-s 7815 nimetatud taotluse esitanud isikule (taotlejale)

konkurentsijärelevalvemenetluses sätestatud õigused (nt esitada asjas oma seisukohad ja

arvamus). Juba käimasoleva konkurentsijärelevalvemenetluse võib Konkurentsiamet KonkS §

7814 lõikes 2 nimetatud alusel lõpetada. Kui taotleja poolt viidatud keelatud teo toimepanemine

menetluse kestel lõppeb, arvab Konkurentsiamet taotleja KonkS § 7818 lõikes 2 nimetatud

alusel menetlusosaliste ringist välja.

KonkS § 7816 lõige 1 sätestab: „Konkurentsiamet tunnistab §-s 7815 nimetatud taotluse

lubatavaks, kui ei ole alust jätta seda läbi vaatamata.“ Läbi vaatamata jätmise alused on

sätestatud lõikes 2. Lõige 1 näeb ette seotud otsuse, s.t kui puudub alus jätta taotlus läbi

vaatamata, peab Konkurentsiamet selle lubatavaks tunnistama. Lubatavaks tunnistamisele ei

kohaldu KonkS § 7814 lõikes 2 sätestatud konkurentsijärelevalvemenetluse algatamata jätmise

alused. KonkS § 7816 on eelnimetatud normi suhtes ammendav erisäte.

Konkurentsiametile ei ole taotluse lubatavuse hindamiseks seatud kõnesolevas sättes tähtaega.

Arvesse peab võtma HMS § 5 lõiget 2, mis sätestab, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgi-

päraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja

ebameeldivusi isikutele. Seega kehtib üldine mõistliku aja põhimõte.

KonkS § 7816 lõige 2 sätestab: „Lisaks haldusmenetluse seaduses sätestatule jätab Konku-

rentsiamet käesoleva seaduse §-s 7815 nimetatud taotluse läbi vaatamata, kui: 1) taotlus on

ilmselgelt põhjendamatu, sealhulgas kui ilmselgelt ei ole taotleja õigused oluliselt puudutatud

või puudub vältav rikkumine; 2) taotlejal on samaväärne võimalus kaitsta oma õigusi

tsiviilkohtumenetluses.“ Nimetatud läbi vaatamata jätmise alused on alternatiivsed, mitte

kumulatiivsed. HMS alustest tuleb kõne alla eelkõige taotluse läbi vaatamata jätmine tulenevalt

taotluse puudustest (HMS § 15). Keelatud teo lõpetamisele suunatud taotlusele kehtestatakse

plaanitava eelnõuga KonkS §-s 7815 sisulised ja vormilised erinõuded. Tegemist on taotluse

kohustuslike andmetega HMS § 15 lõike 2 tähenduses. Muus osas kohaldub HMS üldregu-

latsioon. Oluline on, et HMS § 15 lg 3 lause 2 näeb ette haldusorgani kaalutlusotsuse, sätes-

tades: „Kui puudust ei kõrvaldata tähtaegselt, võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata.“

45 Vt määruse nr 1/2003 artikli 7 lõiget 2. 46 Commission Notice on the handling of complaints by the Commission under Articles 81 and 82 of the EC Treaty

(2004/C 101/05), punktid 33–40.

40

Taotluse läbi vaatamata jätmisele kehtib HMS § 14 lõikes 7 sätestatu, mille kohaselt

teavitatakse taotlejat taotluse läbi vaatamata jätmisest. Kuna taotlus on suunatud keelatud teo

lõpetamisele Konkurentsiameti poolt ettevõtjat või ettevõtjate ühendust kohustava

haldusaktiga, tuleb taotluse läbi vaatamata jätmist kirjalikult põhjendada.

KonkS § 7816 lõike 2 punkti 1 kohaselt jätab Konkurentsiamet §-s 7815 nimetatud taotluse läbi

vaatamata, kui taotlus on ilmselgelt põhjendamatu, sealhulgas kui ilmselgelt ei ole taotleja

õigused oluliselt puudutatud või puudub vältav rikkumine. Taotleja õigused on oluliselt puu-

dutatud, kui keelatud tegu teda oluliselt mõjutab (nt mõjutab taotlejat nii, et ta ei saa asja-

kohaselt turul enam mõistlikult ettevõtlusega tegeleda, tema turul tegutsemise on kahtlustatud

keelatud teo toimepanemise tõttu muutunud raskendatuks või lausa võimatuks või kahtlustatav

tegu võib talle kaasa tuua muu olulise kahju). Kui taotlusest nähtub, et taotleja juhib tähelepanu

minevikus toimunud keelatud tegudele, on tegemist ilmselgelt põhjendamatu taotlusega.

Minevikus toimepandud keelatud tegude tuvastamist ei saa nõuda, neile võib üksnes tähelepanu

juhtida (tegemist on sisuliselt kaebusega).

KonkS § 7816 lõike 2 punkti 2 alusel jäetakse taotlus läbi vaatamata ka siis, kui taotlejal on

samaväärne võimalus kaitsta oma õigusi tsiviilkohtumenetluses. Konkurentsijärelevalve-

menetlus ei ole mõeldud asendama või hõlbustama tsiviilõiguslike nõuete esitamist eraisikute

vahel. Konkurentsijärelevalvemenetluse algatamiseks ja keelatud teo toimepanemise lõpe-

tamiseks on taotluse esitamine mõttekas siis, kui tsiviilõiguslike nõuetega ei ole võimalik

keelatud teo toimepanekut õigeaegselt takistada, et vältida olulise konkurentsikahju tekkimist.

KonkS § 7817 – Järelevalvealune isik ning tema õigused ja kohustused – sätestab, kes on

järelevalvealune isik ning millised on tema õigused ja kohustused

konkurentsijärelevalvemenetluses.

KonkS § 7817 lõige 1 sätestab: „Järelevalvealune isik konkurentsijärelevalvemenetluses on

ettevõtjat või ettevõtjate ühendust moodustav isik, kelle Konkurentsiamet menetlusse kaasab,

kui tal tekib kahtlus, et see ettevõtja või ettevõtjate ühendus on toime pannud menetluse esemeks

oleva keelatud teo. Järelevalvealuseks isikuks ei saa olla füüsiline isik, välja arvatud füüsiline

isik, kes on ettevõtja äriseadustiku tähenduses.“ Sätte kohaselt on järelevalvealune isik seega

ettevõtjat või ettevõtjate ühendust moodustav isik, kelle Konkurentsiamet menetlusse kaasab,

kui on kahtlus, et see ettevõtja või ettevõtjate ühendus on toime pannud keelatud teo. See,

milline on konkreetses asjas kõne alla tulev ettevõtja või ettevõtjate ühendus, on Konkurentsi-

ameti välja selgitada ja tõendada. Ettevõtjat moodustavate isikute ringist ühe või mitme isiku

väljavalimine järelevalvealuseks isikuks on ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamise analoogia

alusel kavandatud Konkurentsiameti diskretsioonina – järelevalvealuseks isikuks saab see,

kelle Konkurentsiamet menetlusse kaasab. Sõna „kaasab“ tähistab seega Konkurentsiameti

otsust ja selle järgnevat tegevust. Üldreegli kohaselt kaasab Konkurentsiamet isiku

järelevalvealuse isikuna menetlusse seeläbi, et teavitab teda tema menetluslikust staatusest ning

sellega kaasnevatest õigustest ja kohustustest. Juhul kui esineb kõnesoleva paragrahvi lõikes 4

sätestatud alus järelevalvealuse isiku teavitamata jätmiseks, toimub järelevalvealuse isiku

kaasamine esialgu ilma järelevalvealust isikut teavitamata. Sellisel juhul teavitatakse isikut siis,

kui isiku suhtes kohaldatakse esimest uurimismeedet.

Järelevalvealuse isiku sisustamine läbi ettevõtja ja ettevõtjate ühenduse mõistete tuleneb asja-

olust, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on Euroopa Liidu konkurentsiõigus

suunatud ettevõtjate tegevusele,47 mis tähendab, et EL-i konkurentsiõiguse rikkumise eest vas-

tutava üksuse määramisel tuleb lähtuda nimetatud EL-i õiguse autonoomsest mõistest48. Seega

47 EKo 07.01.2004, liidetud kohtuasjas C-204/00 P – Aalborg Portland jt vs. komisjon, EU:C:2004:6, p 59. 48 Esimese astme kohtu otsus 08.07.2008, T-99/04 – AC-Treuhand vs. komisjon, EU:T:2008:256, p-d 143–144.

41

kuivõrd ühe ettevõtja võivad moodustada mitu isikut, loob kõnesolev säte silla

konkurentsiõiguse spetsiifilise subjekti, milleks on ettevõtja või ettevõtjate ühendus, ja

menetlusõigusliku subjekti, milleks on füüsiline või juriidiline isik või isikud, vahel.49 See on

oluline, kuna õiguste ja kohustuste kandjaks, sh vara omanikeks saavad olla vaid isikud, mitte

abstraktne ettevõtja. Terminil ettevõtjate ühendus Euroopa Liidu Kohtu praktikas ühest

väljakujunenud definitsiooni sarnaselt ettevõtja terminiga pole, kuid akadeemilises kirjanduses

on levinud ühtne arusaam, mille kohaselt koosneb ettevõtjate ühendus samatüübilistest

ettevõtjatest, kellede ühiseid huve ühendus esindab ja kaitseb teiste majandusüksuste,

riigiasutuste ja laiemalt kogu üldsuse ees50. Tegemist on seega üldjuhul liikmeid omava

esindusorganisatsiooniga, mis võtab vastu otsuseid, mida tema liikmed või esindatavad järgivad

kas kohustusest või tingitult väljakujunenud tavast.51 Oluline on märkida, et ettevõtjate ühen-

dust moodustab juriidiline isik. Juriidilise isiku poolt moodustatava ettevõtjate ühenduse liik-

meteks on omakorda ettevõtjad, kellele kohaldub ettevõtja majandusüksusest lähtuv

definitsioon.

Konkurentsijärelevalvet kohaldatakse üksnes ettevõtjatele, st järelevalvealuseks isikuks saab

olla vaid selline füüsiline isik, kes oma nime ja kogu varaga vastutades tegutseb turul

ettevõtjana.

Konkurentsijärelevalvemeetme saab määrata üksnes neile ettevõtjat või ettevõtjate ühendust

moodustavatele isikutele, kes on menetlusse järelevalvealuse isikuna kaasatud.

KonkS § 7817 lõikega 2 täiendatakse seadust järgmises sõnastuses: „Järelevalvealusele isikule

omistatakse teise isiku käitumine, temast tulenevad asjaolud ja teadmised, kui see teine isik on

järelevalvealuse isiku organ, selle liige, töötaja või muu isik, kelle pädevuses on tegutseda

järelevalvealuse isiku nimel või huvides. Nimetatud teine isik ei ole

konkurentsijärelevalvemenetluses järelevalvealune isik.“ Sätet on võrreldes varasema

eelnõuversiooniga, mis esitati avalikule kooskõlastamisele ja arvamuse avaldamisele,

muudetud. Kui varasem versioon tegi viite TsÜS-le (säte oli sõnastatud järgmiselt:

„Menetlusalusele isikule omistatakse teise isiku käitumine, temast tulenevad asjaolud ja

teadmised tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 31 lõikes 5 ja sama seaduse 5. osas sätestatu

kohaselt. Nimetatud teine isik ei ole konkurentsijärelevalvemenetluses menetlusalune isik.“), on

kommenteeritavas versioonis sellest loobutud, kuivõrd Euroopa Kohtu praktika täiendaval

analüüsil on ilmnenud, et TsÜS regulatsioon võib olla liiga kitsas ega pruugi võimaldada

arvesse võtta kõiki Euroopa Kohtu poolt oluliseks peetud nüansse. Kommenteeritavas sättes on

viide TsÜS-le asendatud autonoomse omistamise regulatsiooniga. Autonoomne omistamise

regulatsioon võimaldab kõikehõlmavalt juhinduda Euroopa Liidu Kohtu praktikast. Nimelt

juhtudel, kus EL-i liikmesriik on viinud oma riigisisesesse õigusesse liidu õigusnormid selliselt,

et need on muutunud riigisisese õigusena kohaldatavaks, on Euroopa Kohus korduvalt

tunnistanud end pädevaks lahendama liidu õigust puudutavaid eelotsusetaotlusi ka olukorras,

kus põhikohtuasja asjaolud on väljaspool liidu õiguse otsest kohaldamisala.52 Seega olukorras,

kus kavandatud reeglistiku kohaldamisel peaks praktikas tekkima raskusi, peaks eelkõige

püüdma neid ületada tuginevalt Euroopa Liidu Kohtu praktikale, mitte niivõrd liikmesriigi

õiguse käsitlustele.

49 Vt ka EKo 23.04.1991, C-41/90 – Höfner ja Elser vs. Macrotron, EU:C:1991:161, p 21. 50 Vt kohtujurist Léger arvamust kohtuasjas C-309/99 – Wouters jt, EU:C:2001:390, p 61: „As a general rule, an

association consists of undertakings of the same general type and makes itself responsible for representing and

defending their common interests vis-à-vis other economic operators, government bodies and the public in

general.“ 51 R. Whish, D. Bailey. Competition Law. 9th edition, Oxford University Press 2018, lk 92. 52 Vt nt EKo 18.11.2021, C-306/20, Visma Enterprise, EU:C:2021:935, p 44.

42

Kommenteeritavas lõikes sisalduv omistamise reegel lähtub mh Euroopa Liidu kohtu

praktikast, mille kohaselt Ettevõtjat saab pidada tahtlikult või ettevaatamatusest keelatud teo

toimepanijaks ka siis, kui ettevõtja osanikud või juhtkond ei olnud isegi teadlikud ettevõtja

nimel tegutsema volitatud isiku tegevusest tingitud rikkumisest.53

Nt kohtuasjas VM Remonts jt leidis Euroopa Kohus, et „[t]öötaja võimalik konkurentsivastane

tegevus on […] liidu konkurentsiõiguse normide rikkumise tuvastamise seisukohalt omistatav

ettevõtjale, kelle koosseisu ta kuulub; viimast loetakse põhimõtteliselt vastutavaks.“54 Viidatud

lahend tugineb sellele eelnenud kohtupraktikas kirjeldatud loogikale: kuna töötaja ei ole majan-

dustegevuses iseseisev, vaid teeb tööd oma tööandjaks olevale ettevõtjale ja tema juhtimisel, ei

moodusta ta eraldiseisvat ettevõtjat, vaid osa oma tööandjast.55 Lisaks on Euroopa Kohus ka

selgelt öelnud, et konkurentsiõiguse rikkumise tuvastamiseks ettevõtja poolt ei ole eelduseks

see, et ettevõtja osanikud või juhtkond olid rikkumisest teadlikud, vaid piisab sellise isiku

tegevusest, kes on pädev ettevõtja nimel tegutsema.56

Sätte teise lause kohaselt ei loeta esimeses lauses kasutatavat „teist isikut“ siiski konkurentsi-

järelevalvemenetluses identseks järelevalvealuse isikuga vaatamata sellele, et tema teod ja tead-

mised võivad olla järelevalvealusele isikule omistatavad. Menetluses käsitatakse nimetatud

isikut nagu muud isikut. Seda seetõttu, et konkurentsireeglite järgimise kohustus ning vastutus

võimalike rikkumiste eest lasub ettevõtjal, mitte aga üksikutel ettevõtja nimel või huvides

tegutsevatel füüsilistel isikutel.

KonkS § 7817 lõiked 3 ja 4 sätestavad: „(3) Järelevalvealust isikut teavitatakse viivitamata

konkurentsijärelevalvemenetluse algatamisest. (4) Järelevalvealust isikut ei teavitata: 1) kuni

see ohustaks läbiotsimisega tõendite kogumist või 2) kui Konkurentsiamet lõpetab menetluse

enne järelevalvealuse isiku suhtes esimese uurimismeetme kohaldamist käesoleva seaduse §

7814 lõike 2 punktis 1 sätestatud alusel ja isiku teavitamine ohustaks tõendite edasist kogumist.“

Üldreegli kohaselt tuleb järelevalvealust isikut konkurentsijärelevalvemenetluse algatamisest

viivitamata teavitada, kui järelevalvealune isik on teada, st isik(ud), kes Konkurentsiameti

hinnangul moodustab või moodustavad võimaliku keelatud teo toime pannud ettevõtja. Kui

Konkurentsiamet saab mõnest ettevõtjat moodustavast isikust teada

konkurentsijärelevalvemenetluse hilisemas faasis, tuleb teda teavitada järelevalvealuse isiku

seisundist viivitamata pärast isikust teadasaamist ja talle vastava staatuse omistamist. Eelnevalt

nimetatud teadasaamise all peetakse silmas nt seda, et lisaks konkurentsiõiguse n-ö otsesele

rikkujale ei pruugi koheselt olla selge, kas temaga ühes saab või peaks menetlusse liitma veel

isikuid, kuivõrd koheselt ei pruugi Konkurentsiametile olla selge, millised isikud ettevõtja

moodustavad.

KonkS § 7817 lõike 4 punkti 1 erand võimaldab järelevalvealust isikut tema menetluslikust

seisundist mitte teavitada, kuni see ohustaks läbiotsimisega tõendite kogumist. Erinevalt nt

KrMS § 33 lõikes 1 määratletud kahtlustatavast on järelevalvealune isik määratletud keelatud

teo toimepanemise kahtluse olemasolu, mitte menetlustoimingute kaudu. Teisisõnu, isik võib

järelevalvealuseks isikuks saada veel enne tema suhtes konkreetse menetlustoimingu tegemist.

Sättes sisalduv sõna “kuni” tõstab esile ajalist mõõdet: alates hetkest, mil isiku teavitamine

enam läbiotsimisega tõendite kogumist ei ohuta, tuleb järelevalvealust isikut menetluse

läbiviimisest KonkS § 7817 lõike 3 alusel teavitada, isegi juhul, kui läbiotsimist selleks ajaks

veel toimetatud ei ole. Läbiotsimise alustamisel tuleb isiku seisund, õigused ja kohustused talle

53 EKo 07.07.1983, C-100/80 kuni 103/80, Musique Diffusion française vs. komisjon, EU:C:1983:158, p 97. 54 EKo 21.07.2016, C-542/14, VM Remonts jt, EU:C:2016:578, p 24. 55 EKo 16.09.1999, C-22/98, Becu jt, EU:C:1999:419, p 26. 56 EKo 07.02.2013, C-68/12, Slovenská sporitel’ňa, EU:C:2013:71, p 25.

43

teatavaks teha KonkS § 7822 lõike 7 kohaselt, st ei ole lubatud läbiotsimist toimetada selliselt,

et isikule ei anta selgelt teada, millises menetlusseisundis ta on.

KonkS § 7817 lõike 4 punkti 2 erand võimaldab järelevalvealust isikut tema menetluslikust

staatusest esialgu üldse mitte teavitada kolme eelduse täitmisel:

 kui menetlus on § 7814 lõike 2 punktis 1 sätestatud alusel lõpetatud;

 lõpetatud menetluse vältel ei kohaldatud järelevalvealuse isiku suhtes uurimismeedet ning

 järelevalvealuse isiku teavitamine juba lõpetatud menetlusest ohustaks tõendite edasist

kogumist.

Sätte eesmärk on võimaldada Konkurentsiametil teatud menetlusi, mis on prioriteetide alusel

lõpetatud, hilisemal hetkel uuesti avada. Seda, kas mingi menetlus on prioriteetne või mitte,

peab Konkurentsiamet hindama mh väidetava rikkumise tähtsuse ning oma ressursside pinnalt.

Võib juhtuda, et Konkurentsiamet peab lõpetama ühe menetluse selleks, et tal oleks ressurssi

tegeleda mingi olulisema, konkurentsi potentsiaalselt rohkem mõjutava kaasusega. Ressursside

vabanemisel ning muude olulisemate kaasuste puudumisel on Konkurentsiametil õigus KonkS

§ 7814 lõike 2 punktis 1 sätestatud alusel lõpetatud menetlus uuendada ja selle esemeks olnud

rikkumist edasi menetleda. Selleks, et Konkurentsiametil üldse oleks võimalus esialgu kõrvale

jäetud menetlust uuendada ja edasi menetleda, tuleb tagada, et järelevalvealune isik ei hävitaks

vahepealsel ajal asjas olulisi tõendeid. Olukorras, kus Konkurentsiamet on menetluse KonkS §

7814 lõike 2 punktis 1 sätestatud alusel lõpetanud, aga on selge, et isiku teavitamine ei ohustaks

tõendite edasist kogumist tulevikus menetluse uuendamisel, tuleb järelevalvealust isikut

lõpetatud menetlusest teavitada. Riik ei tohi järelevalvealuse isiku suhtes toimetada varjatud

menetlusi.

KonkS § 7817 lõike 4 punkti 2 erandi sõnastusest tuleneb, et nimetatud teavitamata jätmise alust

saab rakendada üksnes pärast menetluse lõppemist, kuid mitte menetluse vältel. Käimasoleva

menetluse vältel on isiku teavitamata jätmise aluseid vaid üks, kui järelevalvealuse isiku teavi-

tamine ohustaks läbiotsimisel tõendite kogumist (KonkS § 7817 lõike 4 punkt 1). Kui priori-

teetide alusel lõpetatud menetlust KonkS § 7814 lõike 6 alusel uuendatakse, tuleb

järelevalvealust isikut tema seisundist teavitada, lähtudes KonkS § 7817 lõike 3 ja lõike 4 punkti

1 regulatsioonist. Muul kui § 7814 lõike 2 punktis 1 nimetatud alusel menetluse lõpetamise

korral tuleb järelevalvealust isikut toimetatud menetlusest teavitada. Kuniks menetlus kestab,

saab Konkurentsiamet järelevalvealuse isiku mitteteavitamise korral tugineda ainult KonkS §

7817 lõike 4 punktile 1.

KonkS § 7817 lõige 5 sätestab: “Järelevalvealust isikut teavitatakse käesoleva seaduse § 7814

lõike 2 punkti 1 alusel lõpetatud konkurentsijärelevalvemenetlusest hiljemalt viie aasta jooksul

konkurentsijärelevalve lõpetamisest.” Säte näeb ette, et kui isikut ei ole KonkS § 7817 lõike 4

punktist 2 tuleneva erandi alusel lõpetatud menetlusest teavitatud ning Konkurentsiamet ei ole

vahepealsel ajal menetlust uuendanud (ka menetluse uuendamise puhul kehtib reegel, et

järelevalvealust isikut peab menetlusest teavitama, kui ei tugineta just KonkS § 7817 lõike 4

punktile 1), peab Konkurentsiamet järelevalvealust isikut minevikus toimunud menetlusest

teavitama hiljemalt siis, kui on aegunud võimalik konkurentsiväärtegu. Konkurentsiväärtegude

aegumistähtaeg on eelnõukohase seaduse järgi 5 aastat, mis võib järelevalvemenetluse

toimumise ajaks peatuda veel kuni kaheks aastaks. Seega konkurentsijärelevalvemenetluse

lõpetamisest arvates viie aasta möödumisel on võimalik konkurentsiväärtegu kindlasti aegunud.

Kõnesolev säte on eelnõusse lisatud pärast eelnõu avalikule kooskõlastamisele ja arvamuse

andmisele esitamist mh tulenevalt Riigikohtu esitatud tagasisidest.

KonkS § 7817 lõige 6 sätestab: „Järelevalvealuse isiku teavitamisel konkurentsijärelevalveme-

netluse algatamisest teatatakse talle tema õigused ja kohustused. Isiku taotlusel selgitatakse

talle nende õiguste ja kohustuste sisu.“ Sätte kohaselt tutvustatakse järelevalvealusele isikule

44

tema õigusi ja kohustusi tema teavitamisel konkurentsijärelevalvemenetluse algatamisest sama

paragrahvi lõike 3 kohaselt. Õiguste ja kohustuste tutvustamine ei tähenda nende üksikasjalikku

selgitamist, vaid võib olla saavutatud nt õiguste ja kohustuste kataloogi sisaldava faili või

dokumendi kättesaadavaks tegemise või õiguste ja kohustuste pelga ettelugemisega. Kuivõrd

järelevalvealusel isikul on konkurentsijärelevalvemenetluses õigus lepingulisele ja asjakohasel

juhul riigi õigusabi korras määratud esindajale, kehtib eeldus, et järelevalvealune isik endale

pädeva esindaja ka võtab või seda riigi õigusabi korras taotleb. Seega eeldatakse, et

järelevalvealusele isikule selgitab tema menetluslikust staatusest tulenevaid õigusi ja kohustusi

põhjalikumalt tema lepinguline või riigi õigusabi korras nimetatud esindaja. Lõike teise lause

kohaselt tuleb aga juhul, kui järelevalvealune isik seda eraldiseisvalt taotleb, menetlejal tema

õiguste või kohustuste sisu detailsemalt selgitada.

KonkS § 7817 lõige 7 sisaldab järelevalvealuse isiku õiguste kataloogi konkurentsijärelevalve-

menetluses.

KonkS § 7817 lõike 7 punkti 1 kohaselt on järelevalvealusel isikul õigus „menetluse

läbiviimisele tema põhiõigusi austades, sealhulgas mõistliku aja jooksul“. Säte tuleneb ECN+

direktiivi art 3 lõikes 3 sätestatust. Viidatud põhiõigused hõlmavad nii põhiseadusest kui

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni praktikast tulenevaid õigusi, kusjuures

ELTL artiklite 101 ja 102 tagamisel kohalduvad ka EL-i põhiõiguste harta õigused.57

Olulisematena saab nimetada inimväärikuse kaitset, isikupuutumatust, piinamise keeldu,

privaatsust, isikuandmete kaitset, võrdsuspõhiõigust, õigust heale haldusele, spetsiifilisemalt

õigust kasutada õiguskaitsevahendeid (sh seaduse kohaselt edasi kaevata), õigust kaitsele ja

õigusabile, õigusemõistmisele erapooletus instantsis mõistliku aja jooksul (see realiseerub

täielikult edasikaebe staadiumis, Konkurentsiameti menetluses on see kohaldatav mutatis

mutandis), süütuse presumptsiooni, karistussätte tagasiulatuva kohaldumise keeldu, karistuse

proportsionaalsust ja korduvalt karistamise keeldu. Osad nendest õigustest on eraldi käsitletud

kataloogi järgmistes punktides. Konkurentsijärelevalvemenetluse õiguste kataloog on

võimalikult lähedane kahtlustatavate ja menetlusaluste isikute õiguste kataloogile

süüteomenetlustes, et konkurentsijärelevalvemenetluses seaduslikult kogutud tõendid saaksid

olla lubatavad ka väärteomenetluses.

KonkS § 7817 lõike 7 punkti 2 kohaselt on järelevalvealusel isikul õigus „saada endale

arusaadavas keeles ja anda teavet menetluse esemeks oleva keelatud teo kohta“. Teabe saamise

õigus seisneb esiteks õiguses teada, milles seisneb kahtlus keelatud teo toimepanemises, samuti

mida talle ette heidetakse ja milline on teave, millel talle tehtavad etteheited põhinevad. Vii-

mane on korraldatud läbi õiguse tutvuda menetlustoimikus sisalduva teabega (vt KonkS § 7817

lõike 7 punkt 12). Kaudsemalt on järelevalvealusel isikul läbi menetluses esitatud taotluse (vt

KonkS § 7817 lõike 5 punkt 10) võimalik soovida teabe kogumist Konkurentsiameti poolt

uurimismeetmeid kohaldades. Konkurentsiamet kogub nii süüstavaid kui ka süüd välistavaid

tõendeid ning võib seda teha ka järelevalvealuse isiku taotlusel. Samuti on järelevalvealusel

isikul õigus ise esitada tõendeid (vt punkt 10). Konkurentsijärelevalvemenetluse esemeks oleva

keelatud teo kohta teabest arusaamiseks on järelevalvealusel isikul õigus tõlgi abile (vt punkt

5).

KonkS § 7817 lõike 7 punkt 3 on seonduvalt eelnevaga sätestatud, et kui järelevalvealune isik

annab või peaks andma teavet, on tal õigus seda tehes teada, et antud teavet võidakse kasutada

tema vastu nii konkurentsijärelevalvemenetluses kui ka hilisemas väärteomenetluses.

57 Vt A. Jones, B. Sufrin, N. Dunne. EU Competition Law. Text, Cases, and Materials. 7th edition. Oxford

University Press 2019, lk 882 jj.

45

KonkS § 7817 lõike 7 punkt 4 on seonduvalt eelnevaga sätestatud järelevalvealuse isiku õigus

„keelduda teabe andmisest, millega ta tunnistaks ennast keelatud teo või mistahes süüteo

toimepanemises süüdi“. Säte on seotud direktiivi artiklis 8 sätestatuga – teabe nõudmisel ei tohi

järelevalvealust isikut sundida end keelatud teo toimepanemises süüdi tunnistama.58 Teabe

andmisest keeldumise õigus on asjakohane, kui isikul on muidu kohustus teavet anda.

Sellekohane kohustus tuleneb haldusmenetluses üldiselt HMS § 38 lõike 3 esimesest lausest

ning konkretiseerub kommenteeritavas peatükis ettenähtud uurimismeetmete kaudu

konkreetses teabenõudes (vt KonkS § 7825), mille täitmine teabele juurdepääsu võimaldamise,

kirjaliku teabe koondamise ja andmise või kirjalike või suuliste vastuste andmise teel on

järelevalvealusele isikule kohustuslik ja mille mittetäitmine on karistatav. Kooskõlas EL-i

konkurentsiõiguse praktikaga on nn vaikimisõigus korrespondeeruv keeluga sundida ettevõtjat

andma vastuseid, mis sisaldaks tema poolt keelatud teo toimepanemise omaksvõttu (vt ka

kavandatud KonkS § 7825 lõige 3).59

Kuivõrd konkurentsijärelevalvemenetluses seaduslikult kogutud tõendid on lubatavad

väärteomenetluses, tõusetub siin ka küsimus järelevalvealuse isiku õigusest enese

mittesüüstamise privileegile, mis on sätestatud põhiseaduse §-s 22 ja mille kohaselt „Kedagi ei

tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu.“ See süüteomenetluse üldtunnustatud

põhimõte näib välistavat ka võimaluse nõuda järelevalvealuselt isikult temale kahjulike

andmete avaldamist Konkurentsiametile, kuivõrd järelevalvemenetlusele võib selle tulemustest

sõltuvalt järgneda väärteomenetlus, kus isiku enda kaasabil saadud teavet saaks tema vastu

tõendina kasutada. Enese mittesüüstamise privileegi on konkurentsiõiguse ja

konkurentsijärelevalve kontekstis Euroopa kohtuinstantsides tõlgendatud kitsalt: ettevõtja saab

teabe andmisest keelduda siis, kui teabe andmine oleks võrdväärne rikkumise tunnistamisega.60

Hiljutises Qualcomm vs. Komisjon kohtuasjas märkis Euroopa Liidu Kohus, et Komisjonil on

õigus nõuda karistuse ähvardusel ettevõtjalt talle teadaolevate asjaolude kohta käivat faktilist

teavet ja vajadusel asjakohaste dokumentide väljaandmist, isegi kui neid saab ettevõtte enda

või mõne muu ettevõtte konkurentsirikkumise tõendamiseks kasutada. 61 Enese mittesüüstamise

privileegiga on see kohustus vastuolus vaid siis, kui ettevõtjalt nõutakse mitte puhtfaktilist

laadi andmeid, vaid hinnangut, mis oleks samaväärne konkurentsirikkumise ülestunnistusega.62

PS erisusi füüsilise ja juriidilise isiku enese mittesüüstamise privileegi vahel otsesõnu ei sätesta.

Ehkki kriminaalmenetluses on menetluspraktikas ka juriidilise isiku enese mittesüüstamise

privileegi tunnustatud, on seda tehtud vaid kuritegude puhul, kus ka füüsiline isik isiklikult

vastutusele võtmisele kuulub. Riigikohtu praktika sellist olukorda, kus süüteo eest saabki

seaduse järgi vastutada vaid juriidiline isik, juriidilise isiku enese mittesüüstamise privileegi ei

käsitle.

Valitseva arvamuse kohaselt (siinkohal on Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes viidatud

erinevatele allikatele üle maailma) enese mittesüüstamise privileeg juriidilisele isikule siiski ei

laiene (vt põhjalikumalt KonkS § 7825 lõige 3 seletuskirja kommentaari)63. Arvestades, et

juriidiline isik on fiktsioon, on ka keeruline näha, kuidas talle peaks laienema inimväärikuse

58 Vt eeskätt EKo 18.10.1989, C-374/87 – Orkem SA vs. komisjon, ECLI:EU:C:1989:387, p-d 28–35; samuti A.

Jones, B. Sufrin, N. Dunne. EU Competition Law. Text, Cases, and Materials. 7th edition. Oxford University Press

2019, lk 911 jj. 59 EKo 18.10.1989, C-374/87 – Orkem SA vs. komisjon, ECLI:EU:C:1989:387, p 35. 60 EKo 15.10.2002, C-238/99 P, C-244/99 P, C-245/99 P, C-247/99 P, C 250/99 P kuni C-252/99 P ja C-254/99

– Limburgse Vinyl Maatschappij and Others v Commission, p 273. 61 EKo 09.04.2019, C-466/19 P - Qualcomm and Qualcomm Europe v Commission, ECLI:EU:C:2021:76, p 143. 62 Id., p 145.

63 Eesti Vabariigi Põhiseaduse kommentaarid. § 22, komm 63 (https://pohiseadus.riigioigus.ee/v1/eesti-vabariigi-

pohiseadus/ii-pohioigused-vabadused-ja-kohustused-ss-8-55/ss-22-suutuse#pk-16).

46

põhimõte, mille laiendusena enese mittesüüstamise privileegi käsitatakse. Juriidiline isik on

oma olemuselt ettevõtluse tarbeks loodud fiktiivne kehand ühes sellel otstarbel eraldatud varaga

ning olukorras, kus juriidilise isiku füüsilisest isikust liikmeid, osanikke, juhatuse liikmeid või

töötajaid individuaalselt vastutusele võtta ei ole seaduse järgi võimalik, on raske väita ka seda,

et nõudes juriidiliselt isikult potentsiaalselt süüteomenetlusega lõppeva menetlusega koostööd,

pandaks üksiti väljapääsmatusse ja inimväärikusega vastuolus olevasse olukorda ka need

füüsilised isikud, kes juriidilise isiku nimel ja huvides tegutsevad.64 Seetõttu

konkurentsijärelevalvemenetluses on küll jätkuvalt keelatud nõuda juriidiliselt isikult keelatud

teo (st konkurentsirikkumise) või süüteo (mistahes muu kui konkurentsialase kuriteo või

väärteo) toimepaneku tunnistamist, kuid järelevalvealune juriidiline isik ei saa keelduda

konkurentsirikkumise uurimisel vajaliku teabe esitamisest Konkurentsiametile põhjendusega,

et see võiks olla vastuolus juriidilise isiku huvidega edaspidises väärteomenetluses.

Füüsilisest isikust järelevalvealuste isikute kohta on kommenteeritavas paragrahvis eraldi lõige

9, mis tagab neile täies ulatuses õiguse keelduda teabe andmisest, mis võiks teda ennast või

tema lähedast süüstada keelatud teo või süüteo toimepanekus.

KonkS § 7817 lõike 7 punkt 5 sätestab järelevalvealuse isiku õiguse „keelduda teabe andmisest

ulatuses, millega järelevalvealune isik avaldaks enda ja oma lepingulise või riigi õigusabi

korras nimetatud esindaja või muu käesoleva seaduse § 7819 lõikes 3 nimetatud haridusnõuetele

vastava välise õigusnõustaja vahelist konfidentsiaalset teabevahetust

konkurentsijärelevalvemenetluses või sama menetluse esemega seotud varasemat

konfidentsiaalset teabevahetust, või avaldaks teavet, millele laieneb advokaadi kutsesaladuse

kaitse advokatuuriseaduse §-s 45 ja § 43 lõikes 2 sätestatud ulatuses.“ Säte on seotud Euroopa

Liidu Kohtu praktika poolt piiritletud järelevalvealuse isiku õigusega kaitsjale. Euroopa Kohus

leidis juba lahendis AM & S vs. komisjon65 1982. aastal, et nn advokaadi (ingliskeelses tõlkes

lawyer ning prantsuskeelses originaaltekstis l’avocat) ja tema kliendi teabevahetuse

konfidentsiaalsust (legal professional privilege; LPP) tuleb Euroopa Liidus kaitsta juhul, kui

täidetud on kaks kumulatiivset tingimust:

 teabevahetus peab olema seotud kliendi kaitseõiguse teostamisega ja

 nn advokaat peab olema sõltumatu66.

Advokaadi või muu välise õigusnõustaja ja kliendi teabevahetuse konfidentsiaalsuse põhimõte

keelab üldjuhul nendevahelise teabevahetuse saladuse riived ning ulatub kaugemale kui

konkurentsijärelevalvemenetlus, st ka sama menetluse esemega seotud varasemale

teabevahetusele (varasem õigusnõustamine) - mida kinnitavad nii Euroopa Kohtu otsus

kohtuasjas AM ja S Europe Limited vs, Komisjon, esimese astme kohtu 17. septembri 2007. a

otsus kohtuasjas Akzo Nobel Chemicals Ltd vs Komisjon, kui ka hiljutine Euroopa Kohtu

08.12.2022 otsus kohtuasjas Orde van Vlaamse Balies jt v Vlaamse Regering.67

Selline ulatuslik teabevahetuse kaitse on tähtis tagamaks, et klient saab kindlaks määrata talle

kuuluvad õigused, oma kohustused ning tema tegevusega kaasnevad riskid nii käimasolevas

konkurentsijärelevalvemenetluses, kui ka enne seda. Lause „või muu käesoleva seaduse § 7819

lõikes 3 nimetatud haridusnõuetele vastava välise õigusnõustaja“ on eelnõusse lisatud 2023. a.

maikuus aset leidnud kooskõlastusringi raames Eesti Advokatuuri konkurentsiõiguse

64 Just sellele argumendile tuginevalt on enese mittesüüstamise privileegi juriidiliste isikute puhul jaatatud teises

Põhiseaduse kommenteeritud väljaandes: Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne, § 22 komm 40

(https://pohiseadus.ee/sisu/3493). 65 EKo 18.05.1982, C-155/79 – AM & S vs. komisjon, EU:C:1982:157, p-d 21–25. 66 EKo 14.09.2010, C-550/07 – Akzo Nobel Chemicals ja Akcros Chemicals vs. komisjon, EU:C:2010:512, p-d 56–

58. 67 EKo, 08.12.2022, C-694/20 - Orde van Vlaamse Balies jt v Vlaamse Regering, ECLI:EU:C:2022:963, pp 27,

28; 60-65.

47

komisjonilt laekunud tagasiside põhjal, et konkurentsijärelevalvemenetluses ja väljaspool seda

võivad menetlusalust isikut sama esemega seoses esindada erinevad advokaadid. Eelnõukohane

§ 7819 lõige 3 aga seob lepingulise esindaja mõistet konkurentsijärelevalvemenetlusega. Samuti

on Eesti Advokatuuri tagasiside põhjal lisatud viide advokatuuriseaduses sätestatud advokaadi

kutsesaladusele (AdvS §§ 43 ja 45). Sisuliselt tähendab see, et kogu teabevahetus isiku ja tema

advokaadi vahel peab olema konfidentsiaalne. Seadus laiendab kliendi ja advokaadi

usaldussuhte kaitse advokaadi kogu kutsetegevusele ning kindlustab kliendi ja advokaadi

usaldussuhte kaitse kõiges, mis seondub õigusteenuse osutamisega. Kuna õigusteenuse mõiste

on AdvS-s defineeritud avaralt, siis hõlmab advokaadi ja kliendi vahelise suhtluse

konfidentsiaalsuse nõue lisaks õigusnõustamisele, isiku esindamisele või kaitsmisele kohtus,

kohtueelses menetluses või mujal ning isikule dokumendi koostamisele ka kliendi huvides

mõne muu õigustoimingu tegemist (AdvS § 40).

Erinevalt kaitseõigusega seotud teabevahetusest, kus konfidentsiaalsusega on kaetud nii

teabevahetus advokaadiga, kui ka teabevahetus mitteadvokaadist välise õigusnõustajaga, on

laiem kaitse (st konkurentsijärelevalvemenetluse esemega mitteseotud teabevahetusega seoses)

tagatud ainult isiku suhtlusele advokaadiga. Seda põhjusel, et Eesti kehtiva õiguse järgi on

ainult selline suhtlus kaitstud kutsesaladusega. Vastavalt AdvS § 43 lõigetele 1-3 on advokaat

õigusteenust osutades sõltumatu, talle usaldatud andmed on konfidentsiaalsed ning advokaadi

poolt õigusteenuse osutamisega seotud teabekandjad puutumatud. Seevastu õigusbüroo ja seal

tegutsevate juristide tegevust ei reguleeri eriseadus. Nad pole seotud distsipliini ja kutse-eetika

reeglitega ning tagatistega, mida näeb ette AdvS. Puudub kutsealase ettevalmistuse süsteem ja

kontroll, nad ei ole seotud kutsesaladuse hoidmise kohustusega, mistõttu klient ei saa loota

seadusest tulenevale usalduse kaitsele, vaid üksnes abistaja südametunnistusele. Puudub

advokatuurile sarnane järelevalvesüsteem õigusnõustaja tegevuse üle ja mõjutusvahendid

seadust või kutse-eetika nõudeid rikkunud isiku suhtes.68

Sõltumatus ning kutsesaladuse hoidmise kohustus suurendavad avalikkuse usaldust advokaadi

kutse suhtes ning selline usaldus advokaadi suhtes kohaldub üldiselt, mitte ainult advokaadi

poolt täidetavate konkreetsete ülesannete suhtes. Advokaadi kui õigusnõustaja ja kliendi

vahelise suhtluse konfidentsiaalsus on vajalik et advokaat saaks täita oma kohustusi ning

nõustada klienti nõutava põhjalikkusega ning see on võimalik vaid juhul, kui kliendil on

vabadus advokaadile avalikustada kogu informatsioon.

Samasugust vahet lepingulise esindaja ja muu advokaadist esindaja vahel tehakse näiteks

vangistusseaduses (VangS § 26). Kui kaitsja võib vastavalt KrMS § 42 lõikest 1 tulenevale

definitsioonile olla nii advokaat kui ka muu lepingulisele esindajale kehtestatud

haridusnõuetele vastav isik, siis suhtluse konfidentsiaalsus on selgelt tagatud ainult advokaadi

puhul.

Euroopa Kohus on oma praktikas leidnud ka, et „advokaadi ja tema kliendi teabevahetuse

konfidentsiaalsuse põhimõtte ühetaoline tõlgendamine ja kohaldamine liidu tasandil on

tingimata vajalik, et […] uurimine […] saaks toimuda kõigi asjassepuutuvate ettevõtjate võrdse

kohtlemise tingimustes. Kui see nii ei ole, kahjustab liikmesriigi õigusesse kuuluvate siseriikliku

õiguse normide või mõistete kasutamine liidu õiguse ühtsust. Ühetaoline tõlgendamine ja

kohaldamine liidu õiguskorras ei tohi sõltuda uurimise läbiviimise kohast ja siseriiklike

õigusaktide võimalikest erisustest.“ Sellest lähtuvalt peab ka konkurentsijärelevalvemenetluses

lähtuma LPP sisustamisel Euroopa Liidu Kohtu praktikast ja seda mitte üksnes ELTL artikli

101 ja 102 kohaldamisalas, vaid ka riigisisese konkurentsiõiguse rikkumisele keskendunud

menetlustes. Seda põhjusel, et nagu sissejuhatavates tekstilõikudes kirjutatud, on ka riigisisese

konkurentsiõiguse kohaldamine ECN+ direktiivi kohaldamisalas.

68 Uno Lõhmus, Advokaadi ja kliendi usaldussuhe ja selle piirid, Juridica IX/2007, lk 608-618.

48

KonkS § 7817 lõike 7 punktis 6 on sätestatud järelevalvealuse isiku õigus tõlgi abile

haldusmenetluse seaduses ja KonkS peatükis 92 sätestatud tingimustel. Selleks, et saada endale

arusaadavas keeles teavet menetluse esemeks oleva keelatud teo kohta (vt punkt 2) ja olla

endale arusaadavas keeles ära kuulatud (vt punkt 11), on järelevalvealusel isikul õigus HMS §

21 lõike 1 alusel taotleda tõlgi kaasamist menetlusse.

KonkS § 7817 lõike 7 punktis 7 on sätestatud järelevalvealuse isiku õigus „lepingulise või riigi

õigusabi korras nimetatud esindaja abile“, mille täpsem sisu on kavandatud KonkS § 7819

lõigetesse 2 ja 3. Kuigi kommenteeritav säte ega KonkS § 7819 lõige 2 ei sätesta eraldi õigust

lepingulise või riigi õigusabi korras nimetatud esindaja juuresolekule läbiotsimisel, oleks

Konkurentsiametil siiski mõistlik anda läbiotsimise kohaldamisel järelevalvealusele isikule

mõistlik aeg, et tema lepinguline või riigi õigusabi korras nimetatud esindaja saaks läbiotsi-

misele kohale ilmuda. Sellise mõistliku minimaalse aja pakub ka nt Euroopa Komisjon EL-i

konkurentsiõiguse kohaldamise menetluses69. Vastasel juhul võib olla küsitav, kas kommen-

teeritavas sättes nimetatud ja KonkS § 7819 lõikes 2 sisustatud õigus on järelevalvealusele

isikule tagatud.

KonkS § 7817 lõike 7 punktis 8 on ette nähtud õigus „riigi õigusabile riigi õigusabi seaduses

sätestatud alustel ja tingimustel“. Nimetatud aluseid ja tingimusi on selgitatud riigi õigusabi

seaduse muudatuste juures.

KonkS § 7817 lõike 7 punkti 9 kohaselt on järelevalvealusel isikul õigus teada tema suhtes

läbiviidava uurimismeetme eesmärki (uurimismeetmed on kavandatud KonkS §-desse 7823 ja

7825). Nimetatud õigusele vastab Konkurentsiameti kohustus tutvustada uurimismeetme kohal-

damisel uurimismeetmele allutatud isikule (kelleks võib olla ka järelevalvealune isik) kohtu

luba, kui see on uurimismeetme kohaldamiseks vajalik, uurimismeetme eesmärki ja

kavandatavat käiku, meetmes osalevate isikute õigusi ja kohustusi ning hoiatatakse kohustuste

rikkumisega kaasneva vastutuse eest.

KonkS § 7817 lõike 7 punkti 10 kohaselt on järelevalvealusel isikul õigus pärast

uurimismeetme läbiviimist tutvuda selle meetme talletusega (sh protokoll, stenogramm, heli-

või audiovideosalvestus või eelnevate kombinatsioon) ning teha selle meetme tingimuste, käigu

ja tulemuste kohta avaldusi, mis tuleb samuti talletada. Rõhutada tuleb asjaolu, et talletuste

kinnitamine allkirjaga on järelevalvealuse isiku õigus, mitte kohustus. Selleks ei saa

järelevalvealust isikut kohustada ega sundida. Konkurentsiameti ülesanne on talletada

uurimismeetmete läbiviimine viisil, mis võimaldab talletust kasutada usaldusväärse tõendina.

Selleks on Konkurentsiametile antud volitus teha talletusi video- ja helisalvestistega.

KonkS § 7817 lõike 7 punkti 11 kohaselt on järelevalvealusel isikul õigus „esitada tõendeid ja

taotlusi“. Tõendi all on peetud silmas peatüki tõendamise regulatsiooni nõuetele vastavat

teavet, mis on asjakohane konkurentsijärelevalvemenetluse eesmärgi saavutamise osas.

Taotluse esitamise ja menetluse osas kohalduvad HMS sätted, kui kõnesolev seadus ei näe ette

vastavaid erisätteid.

KonkS § 7817 lõike 7 punkti 12 kohaselt on järelevalvealusel isikul õigus olla endale

arusaadavas keeles ära kuulatud enne ajutise ja konkurentsijärelevalvemenetlust lõpetava

konkurentsijärelevalvemeetme (vt KonkS § 7826 ja § 7813 lõige 4) kohaldamist. See õigus on

seotud ECN+ direktiivi artikli 3 lõikes 2 sätestatuga. Konkurentsijärelevalvemenetluses on

kavandatud kvalifitseeritud ärakuulamine (vt KonkS § 7827). Ärakuulamiseks peab

järelevalvealusele isikule esitama etteheited ning võimaldama isikule menetlustoimikuga

tutvumist. Selleks, et õigus olla ära kuulatud oleks tagatud, tuleb vajadusel etteheited

69 Explanatory note on Commission inspections pursuant to Article 20(4) of Council Regulation No 1/2003, p 6,

kättesaadav: https://competition-policy.ec.europa.eu/index/inspections_en.

49

järelevalvealusele isikule esitada keeles, millest ta aru saab. Samuti tuleb talle vajadusel anda

võimalus oma arvamus ja vastuväited esitada keeles, millest ta aru saab.

KonkS § 7817 lõike 7 punkti 13 kohaselt on järelevalvealusel isikul õigus „tutvuda menetlus-

toimiku materjalidega käesolevas peatükis sätestatud tingimustel.“ Menetlustoimikuga

tutvumist reguleerib lähemalt KonkS § 7820.

KonkS § 7817 lõike 7 punkti 14 kohaselt on järelevalvealusel isikul õigus „viibida juures,

kui Konkurentsiamet avab pitseri käesoleva seaduse § 7823 lõike 3 punktis 2 sätestatud korras

kaasa võetud või kopeeritud andmekandjalt, saada enne seda mõistliku aja jooksul võimalus

punktis 4 nimetatud konfidentsiaalse teabevahetuse ja advokaadi kutsesaladusega kaitstud

teabe märkimiseks Konkurentsiameti täpsustatud korras ning viibida ka teabe edasise

läbivaatamise juures“.

Vastavalt eelnõu § 7823 lõike 3 punktile 6 peab Konkurentsiamet, tagamaks käesolevas sättes

sätestatud järelevalvealuse isiku õiguse realiseerimist, andma järelevalvealusele isikule

läbiotsimise käigus või pärast läbiotsimist ning enne pitseeritud ümbriku avamist võimaluse

märkida ära § 7822 lõikes 3 nimetatud konfidentsiaalse teabevahetuse ja advokaadi

kutsesaladusega kaetud teabe läbiotsimiselt kaasa võetud või kopeeritud andmekandjalt, andes

selleks mõistliku tähtaja. Põhjendatult konfidentsiaalseks ära märgitud teave arvatakse tõendite

hulgast välja ning Konkurentsiamet ei tohi selle sisuga tutvuda (vt § 7823 lõike 3 punkti 6

kommentaari).

KonkS § 7817 lõige 8 sätestab järgmist: „Järelevalvealusel isikul on kohustus taluda tema

suhtes käesolevas peatükis sätestatud alusel ja korras kohaldatavaid uurimismeetmeid.“

Konkurentsijärelevalvemenetluses on sätestatud kaks uurimismeedet: läbiotsimine ja teabe-

nõue. Mõlemad uurimismeetmed koondavad omakorda Konkurentsiameti üksikvolitusi

meetme läbiviimisel.

Kui uurimismeetmes sisalduv volitus annab Konkurentsiametile õiguse teha mingeid toimin-

guid (see tähendab reaalakte: näiteks siseneda ruumi ja seal otsinguid teostada), siis peab

meetmele allutatud järelevalvealune isik seda taluma. Kuna järelevalvealune isik on reeglina

juriidiline isik, siis tuleb siin silmas pidada KonkS § 7819 lõikes 1 ja § 7817 lõikes 2 sätestatut.

Kui mõni töötaja takistab järelevalvealuse isiku huvides Konkurentsiametil läbiotsimist,

võidakse lugeda, et läbiotsimist on takistanud järelevalvealune isik ise. Sellele võib järgneda

väärteokaristus.

KonkS § 7817 lõige 9 sätestab: „Füüsilisest isikust järelevalvealusel isikul on õigus keelduda

teabe andmisest, mis võiks teda ennast või tema tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 257 lõikes

1 nimetatud lähedast isikut süüstada keelatud teo või mistahes süüteo toimepanemises.“ See

säte laiendab enese mittesüüstamise privileegi, mis on sätestatud kommenteeritava paragrahvi

lõike 7 punktis 4. Sätte toimeks on see, et kui juriidilisel isikul on õigus keelduda üksnes

süütegude ja konkurentsirikkumiste tunnistamisest vastuseks Konkurentsiameti teabenõudele,

siis füüsilisel isikul on õigus keelduda igasuguse teabe andmisest, kui see teave võib teda ennast

või tema lähedast isikut süüstada kas keelatud teo (konkurentsirikkumise) või mõne süüteo

toimepanemises. Enese süüstamine on laiema tähendusega mõiste kui süüteo tunnistamine –

ennast süüstavaks saab liigitada igasuguse teabe, mida saab isiku vastu süütõendina kasutada,

mitte üksnes selgesõnalise süü ülestunnistamise. Kõnealune säte kohaldub füüsilisest isikust

järelevalvealusele isikule, st sellisele füüsilisele isikule, kes tegutseb ettevõtjana (FIE vormis)

ja kes seetõttu saab järelevalvealuseks isikuks olla. Säte ei võimalda konkurentsirikkumise

kohta teabe andmisest keelduda neil füüsilistel isikutel, kes esindavad suhtluses

Konkurentsiametiga juriidilisest isikust järelevalvealust isikut (nt äriühingu juhatuse liikmed

või töötajad), sest seadusega ei ole neile keelatud teo toimepanemise eest vastutust ette nähtud.

Erandi põhjuseks on asjaolu, et füüsiline isik ja tema kui ettevõtja ei ole üksteisest lahutatavad:

50

füüsilisest isikust ettevõtja ajab äri oma nime all ja vastutab kogu oma varaga, mistõttu tema

poolt konkurentsijärelevalvemenetluses öeldu käib vältimatult korraga nii tema kui ettevõtja

kohta kui ka tema kohta hariliku füüsilise isikuna. Füüsilise isiku lähedaste ringi määratlemisel

on aluseks võetud TsMS § 257, millest lähtub ka haldusmenetlus (vt HMS § 39 lg 3). Füüsilise

isiku enese mittesüüstamise privileegi on tunnustanud ka Euroopa Kohus kohtuasjas DB v

Commissione Nazionale per le Società e la Borsa (Consob),70, kus Kohus leidis, et füüsiliste

isikute enese mittesüüstamise privileegi ulatuslikum tagamine võrreldes juriidiliste isikutega on

õigustatud. Ka teistes kohtuasjades, kus Euroopa Liidu kohus on käsitlenud enese

mittesüüstamise privileegi konkreetselt konkurentsijärelevalve kontekstis, on Kohus piiranud

küll juriidiliste isikute, mitte aga füüsiliste isikute õigust teabe andmisest keelduda.

KonkS § 7817 lõige 10 sätestab, et „Järelevalvealusel isikul ei ole õigust keelduda

Konkurentsiametile välja andmast andmeid ja dokumente, mille kogumine ja säilitamine on

talle seaduse alusel kohustuslik.“ Selle sätte eesmärgiks on vältida olukorda, kus muude

seadustega on küll järelevalvealusele isikule pandud kohustus millegi üle arvet pidada või

midagi dokumenteerida selleks, et tema tegevuse üle oleks võimalik järelevalvet teostada, ent

isik keeldub konkurentsiametile seaduses nõutud dokumente või andmeid väljastamast. See säte

kehtib ühtlaselt nii juriidilisest isikust kui füüsilisest isikust järelevalvealuste isikute kohta. Ka

Riigikohus on oma praktikas juhtinud tähelepanu, et isikud ei peaks saama soodsamat olukorda

süüteomenetluses tänu sellele, et nad on jätnud täitmata mõne muu seadusest tuleneva

kohustuse, näiteks kohustuse raamatupidamist korraldada. Euroopa Inimõiguste Kohus on

märkinud, et enese mittesüüstamise privileeg ei laiene tõendusmaterjalile, mis eksisteerib isiku

tahtest sõltumatult.71

KonkS § 7817 lõige 11 sätestab: „Kui konkurentsijärelevalvemenetluse vältel selgub, et

järelevalvealuseks isikuks loetud isik ei moodusta ettevõtjat või ettevõtjate ühendust, keda

kahtlustatakse keelatud teo toimepanemises, arvatakse see isik järelevalvealuste isikute ringist

välja. Konkurentsiamet teavitab isikut sellest viivitamata.“ Eelöeldu tuleneb järelevalvealuse

isiku definitsioonist (KonkS § 7817 lõige 1). Konkurentsijärelevalvemenetluses on

järelevalvealune isik ettevõtjat või ettevõtjate ühendust moodustav isik, kui on kahtlus, et see

ettevõtja või ettevõtjate ühendus on toime pannud keelatud teo.

KonkS § 7818 – Menetlusosalised – sätestab konkurentsijärelevalvemenetluse menetlusosalis-

te kataloogi. Tegemist on erinormiga HMS § 11 suhtes. HMS § 11 näeb ette, et haldusmenet-

luses on menetlusosalised taotleja, adressaat, kolmas isik ja teatud juhtudel ka teine

haldusorgan. Konkurentsijärelevalvemenetlusel on võrreldes üldosakohase haldusmenetlusega

teatud erisused. See tingib õigusselguse huvides vajaduse täpsustada konkurentsijärelevalve-

menetluse menetlusosaliste kataloogi.

KonkS § 7818 lõige 1 sätestab: „Konkurentsijärelevalvemenetluses on menetlusosalised: 1)

taotleja käesoleva seaduse § 7815 tähenduses; 2) järelevalvealune isik; 3) muu turuosaline,

kelle õigusi võib konkurentsijärelevalvemeede oluliselt puudutada ja kelle Konkurentsiamet on

menetlusse kaasanud.“ Konkurentsijärelevalvemenetluses saab olla kolme gruppi liigituvaid

menetlusosalisi. Juhtudel, kus Konkurentsiametile on esitatud KonkS § 7815 kohane taotlus ning

Konkurentsiamet on taotluse tunnistanud lubatavaks, on üheks menetlusosaliseks taotleja.

Taotlusega seonduv on reguleeritud KonkS §-des § 7815 ja § 7816. Konkurentsijärelevalve-

menetluse keskne menetlusosaline on menetlusalune isik. Menetlusaluse isiku definitsioon

sisaldub KonkS § 7817 lõikes 1. See on tihedalt seotud Euroopa Liidu õigusest tuleneva ettevõtja

ja ettevõtjate ühenduse mõistega. Menetlusalune isik on see isik, kellele võidakse konkurentsi-

järelevalvemenetluse lõppedes määrata konkurentsijärelevalvemeetme kohaldamiseks vajalik

70 EKo 02.02.2021, C-481/19, DB v Commissione Nazionale per le Società e la Borsa (Consob), EU:C:2021:84.

71 EIKo 17.12.1996, Saunders v. the United Kingdom, 19187/91.

51

kohustus. Kolmandaks menetlusosaliseks võib olla muu turuosaline kui taotleja, kelle õigusi

võib konkurentsijärelevalvemeede oluliselt puudutada. Oluline on märkida, et muu turuosalise

lisamine menetlusse on Konkurentsiameti kaalutluses. See tähendab, et muu turuosalise kaasa-

mine ei ole kohustuslik.

Menetlusosaliste mõistest erinev mõiste on uurimismeetmele allutatud isik. Termin uurimis-

meetmele allutatud isik väljendab üksnes seda, et tegemist on isikute, kelle suhtes viikse läbi

uurimismeetmeid. Sõltuvalt sellest, kes see isik on, on tal uurimismeetme läbiviimise käigus

teatud õigused ja kohustused. Siin eristatakse uurimismeetmele allutatud isikutena menetlus-

alust isikut ja muid isikuid. Menetlusalusele isikule on uurimismeetmete raames kehtestatud

teistsugused nõuded kui muudele isikutele. Konkurentsijärelevalvemenetluse keskne

menetlusosaline on järelevalvealune isik. Järelevalvealuse isiku definitsioon sisaldub KonkS §

7817 lõikes 1. See on tihedalt seotud Euroopa Liidu õigusest tuleneva ettevõtja ja ettevõtjate

ühenduse mõistega. Järelevalvealune isik on see isik, kellele võidakse konkurentsi-

järelevalvemenetluse lõppedes määrata konkurentsijärelevalvemeetme kohaldamiseks vajalik

kohustus ja kelle suhtes saab alustada väärteomenetlust. Kolmandaks menetlusosaliseks võib

olla muu turuosaline kui taotleja, kelle õigusi võib konkurentsijärelevalvemeede oluliselt

puudutada. Oluline on märkida, et muu turuosalise lisamine menetlusse on Konkurentsiameti

kaalutluses. See tähendab, et muu turuosalise kaasamine ei ole kohustuslik.

Menetlusosaliste mõistest erinev mõiste on uurimismeetmele allutatud isik. Termin uurimis-

meetmele allutatud isik väljendab üksnes seda, et tegemist on isikute, kelle suhtes viikse läbi

uurimismeetmeid. Sõltuvalt sellest, kes see isik on, on tal uurimismeetme läbiviimise käigus

teatud õigused ja kohustused. Siin eristatakse uurimismeetmele allutatud isikutena

järelevalvealust isikut ja muid isikuid. Järelevalvealusele isikule on uurimismeetmete raames

kehtestatud teistsugused nõuded kui muudele isikutele.

KonkS § 7818 lõige 2 sätestab: „Kui Konkurentsiameti hinnangul on keelatud teo toimepane-

mine lõppenud, arvatakse taotleja menetlusosaliste ringist välja. Enne seda annab Konku-

rentsiamet taotlejale võimaluse esitada oma arvamus ja vastuväited.“ Taotleja saab plaanitavas

konkurentsijärelevalvemenetluses nõuda (kaalutlusvigadeta otsust) keelatud teo toimepanemise

lõpetamiseks Konkurentsiameti poolt. See tähendab, et kui eeldatav keelatud teo

toimepanemine on konkurentsijärelevalvemenetluse kestel juba lõppenud, on taotluse nõue

muutunud alusetuks, s.t nõue on end ammendanud. Enne taotleja menetlusosaliste ringist

väljaarvamist annab Konkurentsiamet taotlejale võimaluse esitada oma arvamus ja vastuväited.

KonkS § 7819 – Esindamine – reguleerib, nagu sätte pealkirigi ütleb, esindamist. Nimetatud

säte näeb mh ette erisused HMS § 13 suhtes. HMS § 13 lõige 1 sätestab, et menetlusosalisel on

õigus kasutada haldusmenetluses esindajat ning et esindaja võib esindada menetlusosalist

kõigis menetlustoimingutes, mida seadusest tulenevalt ei pea menetlusosaline tegema isiklikult.

KonkS § 7819 lõige 1 sätestab: „Kui menetlusosaline või muu uurimismeetmele allutatud isik

on juriidiline isik, osaleb ta konkurentsijärelevalvemenetluses oma seadusliku esindaja kaudu,

kellel on kõik esindatava õigused ja kohustused.“ Tegemist on KrMS §-le 36 analoogilise

sättega, et juriidilist isikut esindab menetluses regulaarselt tema seaduslik esindaja, kellel on

kõik esindatava õigused ja kohustused. See hõlmab õigust anda esindatava nimel suuliselt

küsitluse teel teavet – sellist õigust lepingulisel ja riigi õigusabi korras nimetatud esindajal ei

ole.

KonkS § 7819 lõige 2 sätestab: „Menetlusosaline ja muu uurimismeetmele allutatud isik võib

konkurentsijärelevalvemenetluses kasutada lepingulise või, kui see on asjakohane, riigi õigus-

abi korras nimetatud esindaja abi muu hulgas uurimismeetme kohaldamisel. Kui Konku-

rentsiamet nõuab isikult teavet suuliselt küsitluse teel, võib tema eelnimetatud esindaja viibida

küsitlemise juures ja anda esindatavale nõu, kuid mitte anda teavet esindatava nimel.“ Sätte

52

kohaselt võib nii menetlusosaline (sh järelevalvealune isik) kui ka muu uurimismeetmele

allutatud isik kasutada lepingulise või (järelevalvealuse isiku puhul, kellele riigi õigusabi korras

esindaja on nimetatud) riigi õigusabi korras nimetatud esindaja abi, muu hulgas ka uurimis-

meetme kohaldamisel. Seega võib nt uurimismeetmele allutatud isikul, kes ei ole

järelevalvealune isik, olla lepinguline esindaja ka suuliste selgituste andmisel, analoogiliselt

kriminaalmenetlusega. Lõike teises lauses täpsustatakse, et juhul, kui Konkurentsiamet nõuab

isikult teavet suulises vormis küsitlemise teel, võib lepinguline või riigi õigusabi korras

nimetatud esindaja viibida küsitlemise juures ja anda esindatavale nõu, kuid mitte anda teavet

esindatava nimel. Seega on lepingulise või riigi õigusabi korras nimetatud esindaja õigused

erinevad seadusliku esindaja omadest. Kuigi kommenteeritav säte ei sisalda eraldi õigust lepin-

gulise või riigi õigusabi korras nimetatud esindaja juuresolekule läbiotsimisel, oleks Konku-

rentsiametil siiski mõistlik anda läbiotsimise kohaldamisel järelevalvealusele isikule mõistlik

aeg, et tema lepinguline või riigi õigusabi korras nimetatud esindaja saaks läbiotsimisele kohale

ilmuda. Sellise mõistliku minimaalse aja pakub ka nt Euroopa Komisjon EL-i konkurentsi-

õiguse kohaldamise menetluses72. Vastasel juhul võib olla küsitav, kas KonkS § 7817 lõike 7

punktis 6 nimetatud ka kõnesolevas lõikes sisustatud õigus on järelevalvealusele isikule

tagatud.

KonkS § 7819 lõige 3 näeb ette jätmist: „Lepinguline esindaja konkurentsijärelevalvemenet-

luses võib olla advokaat või muu isik, kes on omandanud õiguse õppesuunal vähemalt riiklikult

tunnustatud magistrikraadi, sellele vastava kvalifikatsiooni Eesti Vabariigi haridusseaduse §

28 lõike 22 tähenduses või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni. Lepingulise esindaja

volitust tõendab volikiri. Advokaadi puhul eeldatakse esindusõiguse olemasolu.“ õigusabi

korras nimetatud esindajale. Kommenteeritava paragrahvi lõige 2 annab õiguse kasutada

lepingulise esindaja abi ka muudel konkurentsijärelevalvemenetluses uurimismeetmele

allutatud isikutel. Seetõttu on oluline, et lepingulise esindaja näol oleks tegemist kompetentse

esindusõigust omava isikuga. Kõnesoleva sätte kohaselt võib lepinguliseks esindajaks olla kas

advokaat või sättes ettenähtud õigusharidusega isik. Advokaadi puhul esindusõigust eeldatakse,

muude pädevate isikute puhul tuleb esindusõiguse olemasolu volikirjaga tõendada.

Lepingulise esindaja valikul tuleb aga silmas pidada, et kehtiva Euroopa Kohtu praktika

kohaselt ei ole mitte iga lepingulise esindaja ja kliendi ehk antud menetluses järelevalvealuse

isiku vaheline teabevahetus nn LPP-ga kaitstud (vt täiendavalt kavandatud KonkS § 7817 lõike

7 punkti 4 selgitust).

KonkS § 7819 lõige 4 sätestab, et advokaati ei või teabenõudega kohustada andma

Konkurentsiametile teavet ega juurdepääsu teabele, millele laieneb advokaadi kutsesaladuse

kaitse advokatuuriseaduse §-s 45 ja § 43 lõikes 2 sätestatud ulatuses. Eelnõu § 7822 lg 3 on

erisätteks ka § 7825 ees, kuid sätted on erinevalt sõnastatud ning arusaadavuse huvides on lisatud

käesolev lõige, mis täpsustab advokaadilt teabe nõudmise piirangut.

KonkS § 7820 – Menetlustoimik ja õigus sellega tutvuda – sätestab Konkurentsiameti poolt

konkurentsijärelevalvemenetluses peetava menetlustoimikuga seonduva regulatsiooni, sh, mis

on menetlustoimik ehk mida see peab sisaldama, mis keeles seda peetakse ja sellega tutvumise

ehk sellele ligipääsu õiguse.

Avaliku kooskõlastamise ja arvamuse avaldamise järgselt on kõnesolevast paragrahvist kustu-

tatud algne lõige 2 (varasemas redaktsioonis oli sätte number 7821), mis nägi ette: „Menetlus-

alusel isikul on õigus taotleda juurdepääsu teabele, mille alusel teda käsitletakse menetlusaluse

isikuna. Konkurentsiamet võib keelduda teabele juurdepääsu võimaldamisest ulatuses, mis võib

oluliselt kahjustada teise isiku õigusi või kahjustada konkurentsijärelevalvemenetlust.“ Selle

72 Explanatory note on Commission inspections pursuant to Article 20(4) of Council Regulation No 1/2003, p 6,

kättesaadav: https://competition-policy.ec.europa.eu/index/inspections_en.

53

eesmärk oleks olnud olukorras, kus oluliselt ei oleks saanud kahjustada teiste isikute õigused

või kus kahjustada ei oleks saanud konkurentsijärelevalvemenetlus, võimaldada järelevalvealu-

sele isikule, enne menetlustoimikule kui tervikule ligipääsuõiguse saamist, ligipääs sellisele

teabele, mille alusel oleks isik ettevõtjat moodustavaks isikuks loetud ja seeläbi

järelevalvealuse isikuna menetlusse kaasatud. Sätte eesmärk oleks seega olnud

järelevalvealusele isikule võimaldada konkurentsijärelevalvemenetluse kestel kahtluse alla

seada oma kuuluvust ettevõtjasse ehk majandusüksusesse. Euroopa Komisjoni mitteametlike

suuniste kohaselt aga takistaks selline regulatsioon konkurentsijärelevalvemenetluse tõhusat

toimetamist, kuivõrd Konkurentsiamet takerduks vaidlustesse, mis võiksid jääda menetluse

sellesse staadiumi, kus järelevalvealuseid isikuid ära kuulatakse. Nimetatud Euroopa Komisjoni

suunistest tulenevalt on algne KonkS § 7820 lõige 2 kustutatud.

Ka kavandatud KonkS § 7820 (varem § 7821) lõige 5, mis sätestas „Konkurentsiamet ei võimalda

juurdepääsu leebuse kohaldamise taotlusele, kokkuleppe sõlmimise taotlusele, ärisaladusele

ega muule konfidentsiaalsele teabele, kui see ei ole vajalik menetlusaluse isiku kaitse

tagamiseks“ on eelnõust pärast selle avalikule kooskõlastamisele ja arvamuse avaldamisele

esitamist kustutatud. See tuleneb n-ö võrdsete relvade põhimõttest (principle of equality of

arms), millest peab lähtuma ka Euroopa Komisjon oma EL-i konkurentsiõiguse rakendamise

menetluses73. Teoreetiliselt oleks KonkS § 7820 lõike 5 säilitamine selle algsel kavandatud kujul

võimalik vaid juhul, kui menetluses luua konfidentsiaalsusringid (st kogu menetlustoimikus

olevale teabele saaks juurdepääsu järelevalvealuse isiku lepinguline või riigi õigusabi korras

nimetatud esindaja, kes saaks selles sisalduvast teabest teha selektsiooni, mis on

järelevalvealuse isiku kaitseõiguste tagamiseks vajalik – see võimaldaks maksimaalselt kaitsta

menetlustoimikus sisalduvat ärisaladust ja muud konfidentsiaalset teavet). Kuivõrd eelnõu esi-

tati avalikule kooskõlastamisele ja arvamuse andmisele selliselt, et sellesse konfidentsiaalsus-

ringe kavandatud ei olnud ja senistes katsetes teiste eelnõude puhul ei ole samalaadsed ette-

panekud laiapõhjalist toetust saanud, ei ole võimalik sellist lahendust eelnõusse lisada. Seetõttu

jääb eelnõukohasesse seadusesse reegel, et Konkurentsiamet teeb menetlustoimiku

järelevalvealusele isikule kättesaadavaks (hiljemalt) koos arvamuse ja vastuväidete andmise

võimalusega. Ühtki piirangut sellele järelevalvealuse isiku õigusele kavandatud eelnõu enam

ette ei näe.

KonkS § 7820 lõige 1 sätestab: „Menetlustoimik sisaldab ajalises järgnevuses kogu teavet kon-

kurentsijärelevalvemenetluse esemeks oleva keelatud teo kohta, sealhulgas Konkurentsiameti

poolt konkurentsijärelevalvemenetluses saadud, koostatud või kogutud teabe saamise aega,

allikat ja viisi.“ Säte ei sisalda menetlustoimikule vorminõuet, et võimaldada Konkurentsia-

metil toimikut pidada nii paberkandjal kui ka elektrooniliselt. Algselt oli sätte sõnastuse aluseks

Euroopa Komisjoni toimikule juurdepääsu reeglite teatise74 punkt 8, mille kohaselt sisaldab

komisjoni toimik uurimise kõiki dokumente, mis on saadud, koostatud ja/või kogutud

konkurentsi peadirektoraadi poolt uurimise käigus. Pärast eelnõu avalikule kooskõlastamisele

ja arvamuse andmisele esitamist on sätet täiendatud selliselt, et menetlustoimik ei sisalda mitte

kogu konkurentsijärelevalvemenetluse käigus saadud, koostatud või kogutud teavet, vaid

üksnes menetluse esemeks oleva keelatud teo kohta saadud, koostatud või kogutud teavet.

Muudatus on ajendatud Konkurentsiameti tagasisidest ning eelnõus on arvestatud vajadusega

piiritleda menetlustoimikus sisalduvat teavet, et toimikut mitte koormata sisult asjakohatu või

isegi lubamatu teabega.

Menetlustoimikusse saab lisada üksnes teavet, mida Konkurentsiametil on õigus saada või

koguda. Konkurentsiametil ei ole õigust nt koguda KonkS § 7822 lõike 3 lauses 2 nimetatud

73 Vt nt ÜKo 29.06.1995, T-30/91 – Solvay vs. komisjon, EU:T:1995:115, p 83. 74 Komisjoni teatis komisjoni toimikutele juurdepääsureeglite kohta EÜ asutamislepingu artiklite 81 ja 82, EMP

lepingu artiklite 53, 54 ja 57 ning nõukogu määruse (EÜ) nr 139/2004 kohaldamise juhtudel, (2005/C 325/07).

54

järelevalvealuse isiku ja tema lepingulise esindaja või riigi õigusabi korras nimetatud esindaja

konfidentsiaalset teabevahetust (legal professional privilege ehk LPP). Kuna

Konkurentsiametil ei ole õigust sellist teavet koguda, ei ole ametil õigust ka sellist teavet vallata

ega toimikusse lisada. Kui vastav teave on siiski toimikusse lisatud, tuleb see toimikust

viivitamata eemaldada.

KonkS § 7820 lõige 2 sätestab: „Menetlustoimikut peetakse eesti keeles. Võõrkeelne teave võib

menetlustoimikus olla vaid koos tõlkega eesti keelde, välja arvatud juhul, kui tõlkimine oleks

ilmselgelt ebaproportsionaalne, arvestades dokumendi sisu ja mahtu.“ Sätte eesmärk on seega

reguleerida, mis keelsena konkurentsijärelevalvemenetluses menetlustoimikut peetakse ja seda,

kuidas peavad selles kajastuma võõrkeelsed dokumendid. Kuivõrd menetlustoimikut saab pida-

da üksnes eestikeelsena, ühtib kavandatud menetlustoimiku regulatsioon keelenõudelt HKMS

§-s 80 sätestatuga, mille kohaselt toimub halduskohtumenetlus ja halduskohtu asjaajamine eesti

keeles. Samuti ühtib kavandatud KonkS § 7820 lõige 2 HKMS § 87 lõikega 2, mis näeb ette, et

halduskohtumenetluses haldusasja toimikus võivad muukeelsed dokumendid olla vaid tõlkega

varustatult, välja arvatud juhul, kui see oleks ilmselgelt ebaproportsionaalne, arvestades doku-

mentide sisu ja mahtu. Samuti sätestab eestikeelse asjaajamise ja dokumentide kohustusliku

eestikeelsuse nõude KrMS § 10 lg 3, mis kehtib ka väärteomenetluses. Toimiku keelenõuete

ühtlustamine on oluline selleks, et kahjustada ei saaks järelevalvealuse isiku kaebeõigus. Nagu

Riigikohus kõnesolevale eelnõukohasele seadusele tagasisidet andes ütles, siis „[ü]hemõt-

teliselt tuleks vältida olukorda, kus HKMS § 81 lg 1 alusel asutakse kohtus nõudma

dokumentide tõlkimist kaebajalt, kui Konkurentsiameti nõusolekul on menetlus läbi viidud muus

keeles.“ Sellest tulenevalt on keele ja tõlke nõuded eelnõus võrreldes varasema redaktsiooniga,

mis esitati avalikule kooskõlastamisele ja arvamuse andmisele, läbivalt muudetud.

Juhul, kui Konkurentsiamet kogub menetlustoimikusse teavet läbiotsimise teel (kavandatud

KonkS § 7823), tuleb Konkurentsiametil enda ja menetlustoimiku tarbeks see teave tõlkida.

Sellele kohaldub vaid üks erisus ja see on kõnesoleva sätte teises lauses, mis võimaldab teavet

mitte tõlkida, kui see oleks ilmselgelt ebaproportsionaalne, arvestades dokumendi sisu ning

mahtu. See muidugi ei vabasta kohustusest tõlkida teabest vähemalt neid osi, millele soovitakse

asjaolude või keelatud teo toimepanemise tuvastamise tõendamisel tugineda. Sama kohaldub

olukorras, kus Konkurentsiamet kogub teavet muult kui järelevalvealuselt isikult teabenõudega

(kavandatud KonkS § 7825 lõike 6 punkt 2). Juhul, kui Konkurentsiamet kogub teavet

järelevalvealuselt isikult ja kasutab selleks teabenõude uurimismeedet, näeb kavandatud KonkS

§ 7825 lõige 6 punkt 1 ette, et järelevalvealune isik peab selle teabe esitama kas eestikeelsena

või koos tõlkega eesti keelde, välja arvatud juhul, kui see oleks ilmselgelt ebaproportsionaalne,

arvestades dokumendi keelt, sisu ja mahtu. Järelevalvealusele isikule loodud erisus, mis

võimaldab esitatava teabe tõlkimise mahtu piirata, on seega mõnevõrra laiem, et välistada

olukorda, kus järelevalvealune isik peab tarbetult suures mahus tõlkima nt ingliskeelset teksti.

Juhul kui Konkurentsiameti hinnangul peaks järelevalvealune isik siiski tõlkima teavet, mis

viimase hinnangul kujutab ebaproportsionaalset tõlkimise kohustust, on Konkurentsiametil

võimalik teda selleks kohustada KonkS § 7822 lõikes 2 nimetatud korraldusega.

KonkS § 7820 lõige 3 sätestab: „Taotlejal käesoleva seaduse § 7815 tähenduses on õigus

taotleda juurdepääsu teabele, mille alusel on Konkurentsiamet otsustanud konkurentsijärele-

valvemenetluse lõpetada § 7814 lõike 2 punktis 3 sätestatud alusel. Konkurentsiamet ei võimalda

taotlejal juurdepääsu ärisaladusele ega muule konfidentsiaalsele teabele“ Säte annab seega

õiguse isikule, kes on Konkurentsiametile esitanud lubatavaks tunnistatud taotluse keelatud teo

toimepanemise lõpetamiseks, taotleda juurdepääsu teabele, mille alusel on Konkurentsiamet

otsustanud tema taotlusest alanud konkurentsijärelevalvemenetluse lõpetada. Selline õigus

tekib taotlejal siis, kui menetluse lõpetamise aluseks on olnud tõdemus, et Konkurentsiametile

menetluse vältel ilmnenud teave ei ole olnud piisav keelatud teo toimepanemise tuvastamiseks

või kui varasema turuolukorra analüüsi tulemusel võib öelda, et menetlus on perspektiivitu

55

(taotluse lubatavaks tunnistamise faasis seda aspekti arvesse võtta ei saa). Kõnesoleva sätte

aluseks on Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 773/200475 artikli 8 lõige 1.

Pärast eelnõu avalikule kooskõlastamisele ja arvamuse avaldamisele esitamist on sättesse

lisatud teine lause. See on sättesse lisatud, kuivõrd sama paragrahvi lõige 5, mis eelmises

redaktsioonis nägi ette juurdepääsupiirangud kõigile menetlusosalistele, k.a järelevalvealusele

isikule, on eelnõust kustutatud. Selle kohta saab lähemalt lugeda kõnesoleva paragrahvi

sissejuhatavatest märkustest.

KonkS § 7820 lõige 4 sätestab, et „Konkurentsiamet teeb menetlustoimiku järelevalvealusele

isikule kättesaadavaks hiljemalt koos arvamuse ja vastuväidete esitamise võimalusega.“ Säte

reguleerib küsimust, millisel ajahetkel tehakse järelevalvealusele isikule kättesaadavaks kogu

menetlustoimik. Selleks ajahetkeks on hiljemalt hetk, mil järelevalvealusele isikule antakse

võimalus esitada asjas arvamus ja vastuväited. Arvamuse ja vastuväidete ärakuulamine on

reguleeritud KonkS §-s 7827. Arvamuse ja vastuväidete ärakuulamise keskne element on

Konkurentsiameti poolt koostatud etteheited. Juurdepääs keelatud teo toimikule on

menetlusõiguslik tagatis, mis on mõeldud poolte võrdsuse põhimõtte kaitsmiseks ja kaitseõi-

guste tagamiseks.

KonkS § 7821 – Saladuse hoidmise kohustus – näeb ette piirangud konkurentsijärelevalve-

menetluse käigus saadud teabe kasutamisele. Saladuse hoidmise kohustus on tagatud kavanda-

tava väärteokoosseisuga KonkS §-s 7311.

KonkS § 7821 lõiked 1 ja 2 sätestavad: „(1) Menetlustoimikule juurdepääsu saanud

järelevalvealune isik peab hoidma saladuses leebuse kohaldamise taotlusest ja kokkuleppe

sõlmimise taotlusest saadud teavet. Nimetatud teavet võib järelevalvealune isik kasutada lisaks

konkurentsijärelevalvemenetlusele, milles ligipääs menetlustoimikule tagati, üksnes enda

esindamiseks või kaitse tagamiseks kohtumenetluses, mis on otseselt sama konkurentsijärele-

valvemenetlusega seotud. (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohtumenetluse ese-

meks võib olla: 1) kartellis osalenud isikutele solidaarselt määratud trahvi jagamine või 2)

keelatud tegu tuvastava haldusakti vaidlustamine.“ Sätted võtavad kehtivasse Eesti õigusesse

üle ECN+ direktiivi artikli 31 lõike 4, mille eesmärk direktiivi preambuli punkti 72 kohaselt on

minimeerida oht, et ennast süüstavaid tõendeid võidakse avaldada väljaspool menetlust, mille

tarbeks need on esitatud.

Selle vältimiseks loob kavandatud lõige 1 reegli, mille kohaselt peab menetlustoimikule

juurdepääsu saanud järelevalvealune isik hoidma saladuses leebuse kohaldamise taotlusest ja

kokkuleppe sõlmimise taotlusest saadud teavet. Nimetatud teavet võib järelevalvealune isik

kasutada lisaks konkurentsijärelevalvemenetlusele, milles ligipääs menetlustoimikule tagati,

üksnes oma esindamiseks või kaitse tagamiseks kohtumenetluses, mis on otseselt sama

konkurentsijärelevalvemenetlusega seotud. Lõige 2 näeb ette need lõikes 1 nimetatud

kohtumenetlused, mis on seotud konkurentsijärelevalvemenetlusega.

KonkS § 7821 lõike 1 punkt 1 võtab üle ECN+ direktiivi artikli 31 lõike 4 punkti a ning

määratleb lõike 1 tähenduses kohtumenetlusena menetluse, mille ese on kartellis osalenud isi-

kutele solidaarselt määratud trahvi jagamine. Ehkki väärteomenetlus erinevatele isikutele

solidaarselt karistust mõista ei võimalda, on teistes riikides võimalik

konkurentsijärelevalvemenetluses ka seesugune võimalus, mistõttu solidaarselt määratud trahvi

jagamise kohtuasi on ka Eestis võimalik.

75 Komisjoni määruse (EÜ) nr 773/2004, 7. aprill 2004, mis käsitleb EÜ asutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaste

menetluste teostamist komisjonis, ELT L 123, 27.4.2004, lk 18–24, konsolideeritud tekst.

56

KonkS § 7821 lõike 1 punkt 2 võtab üle ECN+ direktiivi artikli 31 lõike 4 punkti b ning mää-

ratleb lõike 1 tähenduses kohtumenetlusena sellise menetluse, mille esemeks on keelatud tegu

tuvastava haldusakti vaidlustamine.

KonkS § 7821 lõike 1 punkt 3 kohaselt on menetlustoimiku materjale võimalik kasutada ka

sama keelatud teo üle toimuvas väärteomenetluses. See on vajalik väärteomenetluses

kaitseõiguse ja poolte võrdsuse tagamiseks – väärteoasjas on niikuinii kohtuvälise menetlejana

tegutseval Konkurentsiametil võimalik kasutada kõiki konkurentsijärelevalve käigus kogutud

tõendeid.

KonkS § 7821 lõige 3 sätestab: „Enne Konkurentsiameti poolt konkurentsijärelevalvemenetluse

lõpetamist on menetlusosalisel keelatud kohtumenetluses kasutada järgmist konkurentsijärele-

valvemenetluse käigus saadud teavet: 1) teave, mille muu isik on konkurentsijärelevalvemenet-

luse jaoks koostanud; 2) teave, mille Konkurentsiamet on konkurentsijärelevalvemenetluses

koostanud ning menetlusosalisele saatnud; 3) konkurentsijärelevalvemenetluses esitatud

kokkuleppe sõlmimise taotlus, mis on tagasi võetud“. Säte sisaldab keeldu, mille kohaselt ei või

menetlusosaline kasutada kohtumenetluses enne Konkurentsiameti poolt

konkurentsijärelevalvemenetluse lõpetamist punktides 1–3 sätestatud, konkurentsijärelevalve-

menetluse käigus saadud teavet.

KonkS § 7821 lõike 3 punkt 1 võtab üle ECN+ direktiivi artikli 31 lõike 5 punkti a ning sätes-

tab, et lõike 3 alusel ei tohi kasutada teavet, mille muu isik on konkurentsijärelevalvemenetluse

jaoks koostanud.

KonkS § 7821 lõike 3 punkt 2 võtab üle ECN+ direktiivi artikli 31 lõike 5 punkti b ning

sätestab, et lõike 3 alusel ei tohi kasutada teavet, mille Konkurentsiamet on konkurentsijärele-

valvemenetluses koostanud ja menetlusosalisele saatnud.

KonkS § 7821 lõike 3 punkt 3 võtab üle ECN+ direktiivi artikli 31 lõike 5 punkti c ning

sätestab, et lõike 3 alusel ei tohi konkurentsijärelevalvemenetluses esitatud kokkuleppe sõlmi-

mise taotlust, mis on tagasi võetud.

KonkS § 7821 lõige 4 sätestab: „Menetlusosalise ja muu uurimismeetmele allutatud isiku

lepinguline või riigi õigusabi korras nimetatud esindaja on kohustatud hoidma saladuses talle

konkurentsijärelevalvemenetluse käigus õigusabi andmisel teatavaks saanud teavet. Menetlus-

aluse isiku esindajal on lubatud seda teavet avaldada esindatavale. Esindatava kohta käivat

teavet võib esindaja avaldada vaid esindatava nõusolekul.“ Nimelt on esindaja kohustatud

hoidma saladuses talle konkurentsijärelevalvemenetluse käigus õigusabi andmisel teatavaks

saanud teavet, kuid ta võib seda avaldada esindatavale. Kolmanda lause kohaselt võib ta,

vastupidi, esindatava kohta käivat teavet avaldada vaid esindatava nõusolekul. Säte on ana-

loogiline KrMS § 41 lõikes 6 kannatanu, tsiviilkostja ja kolmanda isiku esindaja kohta sätes-

tatuga. Sättega seondub menetlusaluse isiku õigus keelduda teabe andmisest (KonkS § 7817

lõige 7 punkti 4), samuti uurimismeetmete üldsättes toodud norm, mille kohaselt ei ole Konku-

rentsiametil õigus LPP-ga kaitstud teavet koguda.

KonkS § 7822 – Uurimismeetmed – on konkurentsijärelevalvemenetluse uurimismeetmete (st

läbiotsimine ja teabe nõudmine) üldsäte.

KonkS § 7822 lõige 1 sätestab: „Konkurentsiamet võib käesoleva seaduse § 7813 lõikes 3

sätestatud eesmärgist lähtuvalt tõendite kogumiseks kohaldada §-des 7823 ja 7825 sätestatud

uurimismeetmeid.“ Nimetatud uurimismeetmed võtavad üle ECN+ direktiivi artiklites 6–9

sätestatud volitused. Lõige 1 määrab ühtlasi, et Konkurentsiamet võib konkurentsijärele-

valvemenetluses kohaldada üksnes nimetatud sätetes sisalduvaid volitusi. KorS-s, VTMS-s ja

KrMS-s sätestatud uurimistoiminguid ei saa Konkurentsiamet

konkurentsijärelevalvemenetluses teha. Kuivõrd lõige 1 annab Konkurentsiametile õiguse

57

kohaldada nimetatud uurimismeetmeid tõendite kogumiseks, siis tuleneb uurimismeetmete

volitustest ka õigus kogutud teavet lugeda, läbi töötada ja hinnata. Tõendite kogumise eesmärgi

alla kuulub ka uurimismeetme ettevalmistamiseks teabe nõudmise sätte alusel teabe kogumine

(nt päring andmekogudest selleks, et valmistada ette menetlusaluse isiku juures läbiotsimise

teostamist). Sellele vaatamata ei ole välistatud muudes menetlustes seaduslikult kogutud

tõendite kasutamine konkurentsijärelevalvemenetluses.

Sättest on võrreldes eelnõu avalikule kooskõlastamisele ja arvamuse avaldamisele esitamist

kustutatud 2. lause: „Konkurentsiamet võib uurimismeetme kohaldamiseks anda korraldusi.“

Nimetatud volitus on viidud eraldiseisvasse lõikesse (vt järgmist lõiget).

KonkS § 7822 lõige 2 sätestab: „Konkurentsiamet võib uurimismeetme kohaldamiseks anda

korraldusi.“ Sätte sisaldab õiguslikku alust, millele tuginedes saab Konkurentsiamet uurimis-

meetme kohaldamiseks anda korraldusi. Nimetatud õiguslikku alust saab rakendada nii KonkS-

s uurimismeetmete juures sätestatud üksikvolituste täitmise tagamiseks kui ka eraldiseisvalt.

Neist esimesel juhul – koosmõjus juba KonkS-s sätestatud volitustega – rakendatakse korral-

dust näiteks läbiotsimisel, kus Konkurentsiametil on õigus saada juurdepääs (nt parool) teabe-

kandjatele, õigus dokumente läbi vaadata jne. Korralduse andmise õigust saab kasutada ka

eraldiseisvalt (kuid siiski vaid uurimismeetmete kohaldamise raames), kuid üksnes väga vähe-

olulisi riiveid kaasatoovate kohustuste jaoks. Nt saab sellisel viisil kasutada korralduse andmise

õigust isikusamasuse tuvastamiseks.

Sättesse kavandatud korralduste andmise õigusel on piirid. Esiteks ei saa korralduste andmise

õigusega minna mööda KonkS-s selgelt sätestatud uurimismeetme volituste piiridest ega ka

muudest 92. peatükis selgelt sätestatud õigustest. Näiteks, uurimismeetmele allutatud isikul on

õigus tutvuda talletustega, kuid tal ei ole seatud kohustust talletusega tutvumist allkirjaga

kinnitada. Sellist allkirjastamise kohustust ei saa seada ka korralduste andmise õiguse alusel,

kuna sätte mõte on olnud seda selgelt vältida. Samuti ei saa korraldusega takistada nt isiku

õigust kasutada õigusabi. Ühtlasi ei saa korraldusega nõuda järelevalvealuselt isikult enda süü

tunnistamist ega ka LPP (legal professional privilege) kaitsega teabe üleandmist. Vastavalt ei

saa korralduse andmise õigusega takistada ka järelevalvealuse isiku õigust kaitsta LPP kaitse

alla kuuluvat teavet (näiteks ei saa Konkurentsiamet keelata järelevalvealuse isiku seaduslikul

või lepingulisel esindajal või töötajatel tagada, et Konkurentsiamet ei võtaks läbiotsimiselt

kaasa vastavat LPP teavet, sest LPP teavet Konkurentsiamet koguda ei tohi). Euroopa

Komisjoni nn koidikureidide (dawn raid) praktikas võimaldatakse järelevalvealuse isiku

õigusnõustajatel ja teistel järelevalvealuse isikuga seotud isikutel isegi eraldada endale ruum,

milles nad võivad viibida ning läbiotsimise käigus järelevalvealuse isiku kaitsestrateegiat

ehitada (sellesse ruumi Euroopa Komisjon ei sisene). Tavapärane praktika on ka see, et

liikumine järelevalvealuse isiku äriruumides on vaba. Järelevalvealune isik või tema

õigusnõustaja võib määrata igale komisjoni ametnikule n-ö varju, kes käib läbiotsiva

ametnikuga kaasas, märgib üles dokumendid jm teabe, mille komisjoni ametnikud või töötajad

kas kaasa võtavad või millest koopiaid teevad. Selline „varju“ kasutamine on vajalik mh

seetõttu, et üksnes järelevalvealuse isikuga seotud isikud saavad tuvastada, milline teave kuulub

LPP-ga kaitstud teabe hulka. Eelnõu koostajad juhivad siinkohal tähelepanu Euroopa

Komisjoni konkurentsi peadirektoraadi (DG COMP) veebilehel olevale infolehele, mille punkt

14 kohaselt kuulub ka nn koidikureidilt kaasavõetud äri- ja raamatupidamisteave üheskoos

järelevalvealuse isiku esindajatega läbi vaatamisele: „If the selection of documents relevant for

the investigation is not yet finished at the envisaged end of the on-site inspection at the

undertaking's premises, the copy of the data set still to be searched may be collected to continue

the inspection at a later time. This copy will be secured by placing it in a sealed envelope. The

undertaking may request a duplicate. The Commission will invite the undertaking to be present

when the sealed envelope is opened and during the continued inspection process at the

Commission's premises. Alternatively, the Commission may decide to return the sealed

58

envelope to the undertaking without opening it. The Commission may also ask the undertaking

to keep the sealed envelope in a safe place to allow the Commission to continue the search

process at the premises of the undertaking in the course of a further announced visit.“76

Kõnesolevale näib viitavat ka ECN+ direktiivi preambuli punkt 33: „Kontrollide tarbetu

pikenemise minimeerimiseks peaks konkurentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel

olema õigus teha ka edaspidi uurimisaluse ettevõtja või ettevõtjate ühenduse puhul läbiotsimisi

ning teha valik nende tegevust puudutavate raamatupidamis- ja muude dokumentide koopiatest

ja väljavõtetest konkurentsiasutuse ruumides või muudes selleks ettenähtud ruumides. Selliste

läbiotsimiste käigus tuleks järjepidevalt tagada ettevõtjate kaitseõiguste austamine.“ Seejuures

ei ole tegemist sugugi uue praktikaga, kuivõrd viiteid sellele leiab ka kohtupraktikast.

Samuti peavad korraldused olema uurimismeetme läbiviimise eesmärki arvestades sobivad,

vajalikud ja mõõdukad, teisisõnu, proportsionaalsed. „Uurimismeetme kohaldamiseks“ tähen-

dab, et nimetatud õiguslikku alust saab kasutada üksnes ja ainult koos konkreetse uurimis-

meetmega. Väljaspool konkreetsete uurimismeetmete läbiviimist Konkurentsiamet nimetatud

alusel korraldusi anda ei saa.

Korraldusi saab tagada vahetu sunniga üksnes juhul, kui korraldus on antud KonkS § 7823 lõikes

8 nimetatud meetmete tagamiseks. Muudel juhtudel on Konkurentsiametil õigus määrata sunni-

raha või alustada väärteomenetlust. Viimase puhul tuleb eristada trahvi ettevõtjale või

ettevõtjate ühendusele KonkS 92. peatükis sätestatud alustel ja korras ning väärteokaristust

muule uurimismeetmele allutatud isikule, kes ei ole menetlusalune isik, kavandatud KonkS §

7310 alusel.

KonkS § 7822 lõige 3 sätestab: „Kui Konkurentsiametil on uurimismeetme kohaldamisel õigus

saada juurdepääs teabele või koguda teavet, hõlmab see igasugust teavet, sõltumata

teabekandjast. Konkurentsiametil ei ole õigust nõuda juurdepääsu järelevalvealuse isiku ja

tema lepingulise või riigi õigusabi korras nimetatud esindaja või muu käesoleva seaduse § 7819

lõikes 3 nimetatud haridusnõuetele vastava välise õigusnõustaja vahelisele konfidentsiaalsele

teabevahetusele konkurentsijärelevalvemenetluses või sama menetluse esemega seotud

varasemale konfidentsiaalsele teabevahetusele, samuti teabele, millele laieneb advokaadi

kutsesaladuse kaitse advokatuuriseaduse §-s 45 ja § 43 lõikes 2 sätestatud ulatuses.“ Säte võtab

mh osaliselt üle ECN+ direktiivi artikli 8, mille kohaselt hõlmab kogu vajalik teave teavet, mis

on kõnealusele ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele kättesaadav. Teave võib olla dokumendil,

e-kirjas, arvutiketta tekstifailidel, samuti kalendriväljavõtetes jms. Teavet on võimalik leida ka

SMS-st või sotsiaalmeediaplatvormi sõnumist isiku telefonis, mida ta veel avanud ei ole.

Samuti sellistest e-kirjadest ja paberkandjal kirjadest, mis ei ole veel avatud. Konkurentsiameti

õigus saada juurdepääs teabele ja koguda teavet ei hõlma endas õigust saada teavet

järelevalvealuse isiku reaalajas toimuva sõnumivahetuse või laiemalt sideandmete kohta (nt

teabenõude teel sideteenuse ettevõtjalt), kuivõrd konkurentsiametil jälitustegevuse pädevust ei

ole ja konkurentsijärelevalvemenetluses jälitustõendeid ei koguta.

Kommenteeritav säte seab Konkurentsiameti õigusele saada juurdepääs teabele ja koguda tea-

vet olulise piirangu – legal professional privilege’st ehk LPP-st tulenev piirang. LPP-ga kaits-

tud teabeks on järelevalvealuse isiku ja tema lepingulise või riigi õigusabi korras nimetatud

esindaja või muu käesoleva seaduse § 7819 lõikes 3 nimetatud haridusnõuetele vastava välise

õigusnõustaja vaheline konfidentsiaalne teabevahetus, milleks kehtiva Euroopa Liidu Kohtu

praktika kohaselt on kirjalik teave, mida järelevalvealune isik on oma lepingulise või riigi

õigusabi korras nimetatud esindajaga või muu välise õigusnõustajaga vahetanud sellise

menetluse esemeks oleva rikkumisega seonduvalt, milles kohaldatakse ELTL artikleid 101 või

76 Explanatory note on Commission inspections pursuant to Article 20(4) of Council Regulation No 1/2003,

kättesaadav aadressil: https://competition-policy.ec.europa.eu/index/inspections_en.

59

102, või mis võib päädida trahvi määramisega.77 Üldreegli kohaselt saab konfidentsiaalseks

lugeda vastavasisulist teabevahetust alates nimetatud menetluse algatamisest, kuid kehtiva

kohtupraktika kohaselt võib LPP kaitse laieneda ka menetluse esemega seotud varasemale

teabevahetusele.78 Seejuures katab privileeg kehtiva kohtupraktika kohaselt suhtlust ettevõtja

või ettevõtjate ühenduse ja välise õigusliku esindajaga. Nn in-house juristid privileegi alla ei

kuulu.79 LPP kaitse põhimõtte juures tuleb arvestada ka sellega, et see on loodud kaitsma klienti

(kõnesolevas menetluses järelevalvealust isikut).80 Lepingulisele või riigi õigusabi korras

nimetatud esindajale või muule käesoleva seaduse § 7819 lõikes 3 nimetatud haridusnõuetele

vastava välisele õigusnõustajale laieneb õigus keelduda tema ja tema kliendi suhtlust puudutava

teabe väljaandmisest. Samuti on kooskõlas AdvS-ga konfidentsiaalne ka kogu teabevahetus

isiku ja tema advokaadi vahel (vt selle kohta eelnõu § 7817 lg 7 p 4 kommentaari).

Kuna kõnesolev säte seab piirangu teabevahetusele, millele Konkurentsiametil on õigus saada

juurdepääs ja mida tal on õigus koguda, tuleb Konkurentsiametil sellest piirangust lähtuda

uurimismeetmete kohaldamisel. Uurimismeedet ei saa kasutada selleks, et eelnimetatud

konfidentsiaalsele teabele juurdepääs saada või seda koguda. Seetõttu peab Konkurentsiamet

vastavalt eelnõu § 7823 lõike 3 punktile 6 andma järelevalvealusele isikule läbiotsimise käigus

või pärast läbiotsimist ning enne pitseeritud ümbriku avamist võimaluse märkida ära § 7822

lõikes 3 nimetatud konfidentsiaalse teabevahetuse läbiotsimiselt kaasa võetud või kopeeritud

andmekandjalt, andes selleks mõistliku tähtaja. Põhjendatult konfidentsiaalseks ära märgitud

teave, arvatakse tõendite hulgast välja ning Konkurentsiamet ei tohi selle sisuga tutvuda.

Selleks, et KonkS-i kavandatud §-de 7823 (läbiotsimine) ja 7825 (teabe nõudmine) kohaldamisel

Konkurentsiamet piirangu vastu ei eksiks, oleks ametil mõistlik täpsustada põhjalikumalt

halduseeskirjaga reeglid, kuidas LPP-ga kaitstud teavet uurimismeetme kohaldamisel tuvastada

ja sellega ümber käia ning mismoodi järelevalvealune isik LPP ära märkimise protsessi täpselt

kaasatakse. Ametil on seejuures oluline haldusesiseste reeglite loomisel jääda seaduses

sätestatud piiresse. Halduseeskirjaga ei saa seaduses sätestatut laiendada ega kitsendada, selle

mõte saab olla üksnes tüüpiliste diskretsiooniliste otsuste tarbeks üldiste suuniste kehtestamine.

Riigikohus on oma varasemas praktikas leidnud, et vigade vältimiseks võib teatud olukordades

halduseeskirja kehtestamine olla koguni vajalik81.

KonkS § 7822 lõige 4 sätestab: „Uurimismeetme kohaldamise aja, koha, selles osalenud Konku-

rentsiameti ametnike ja muude kohal viibinud isikute andmed ning uurimismeetme kohaldamise

käigu ja selle vahetud tulemused talletab Konkurentsiamet. Talletusena võib kasutada pildi-,

heli- ja videosalvestisi. Uurimismeetmele allutatud isikul võimaldatakse tutvuda talletusega

ning teha uurimismeetme kohaldamise tingimuste, käigu ja tulemuste kohta avaldusi, mille

Konkurentsiamet talletab.“ Kommenteeritav säte näeb ette uurimismeetmete kohaldamise

talletamise. Talletusena tuleb mõista nii kirjalikke talletusi, kui ka pildi-, heli- ja videotalletusi,

mida kommenteeritava sätte alusel on Konkurentsiametil õigus teha ka uurimismeetmele

allutatud isiku tahte vastaselt. Pildi-, video- ja helisalvestamisega kaasnev riive õigusele isiku

kujutisele, helile ja pildile on väheintensiivne ning teenib olulist eesmärki – koguda ELTL

artiklite 101 ja 102 ning KonkS 2. ja 4. peatüki täitmise tagamiseks vajalikke tõendeid.

Tegemist on proportsionaalse ning seega õigustatud põhiõiguste riivega. Oluline on, et neist

nähtuks sättes nimetatud informatsioon. Oluline on ka märkida, et uurimismeetmele allutatud

isikul on õigus talletusega tutvuda ning teha selle kohta ka omapoolseid avaldusi ja märkusi,

mis omakorda talletatakse. Uurimismeetmele allutatud isik ei ole aga kohustatud talletust oma

77 EKo 18.05.1982, C-155/79 – AM & S vs. komisjon, EU:C:1982:157. p 23. 78 Ibid. 79 Ibid., p 21. 80 S. Barthelmeß, L. Rudolf. – U. Loewenheim, K. M. Meessen, A. Riesenkampff, C. Kersting, H. J. Meyer-

Lindemann. Kartellrecht. 4. vlj. München 2020, VerfVO Art. 18, äärenr 49 jj. 81 RKPJKo 3-4-1-12-13, p 32.

60

allkirjaga kinnitama. Selline kinnitamine ei anna talletusele mingit sisuliselt suuremat tõendi-

väärtust, kui isik on – sõltumata sellest, kas ta on nõus või mitte – kohustatud andma ametile

allkirja. Tegemist oleks sisutühja formaalsusega. Lõppastmes kehtib põhimõte, et

Konkurentsiamet on ükskõik mis lubatud viisil kohustatud tõendama, et isikule tõepoolest

võimaldati talletusega tutvumist.

KonkS § 7822 lõige 5 sätestab: „Uurimismeetme kohaldamise talletus loetakse samaväärseks

protokolliga haldusmenetluse seaduse § 18 tähenduses.“ Kommenteeritava sätte eesmärk on

võrdsustada Konkurentsiameti poolt tehtavad talletused protokolliga haldusmenetluse seaduse

tähenduses. Uurimismeetme kohaldamisel tehtud talletusele ei kohaldata HMS § 18

vorminõudeid. Talletused loetakse HMS §-s 18 sätestatud protokollidega samaväärseks.

Konkurentsiamet peab nii kirjalike kui ka heli- ja videosalvestatud talletuste puhul järgima

kõnesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud nõudeid. Talletuse lubamise eesmärk läbi HMS §-ga

18 võrdsustamise on anda ametile võimalikult suur paindlikkus oma tegevuse ja

uurimismeetmete kohaldamise jäädvustamisel.

KonkS § 7822 lõige 6 sätestab: „Uurimismeetme kohaldamisse võib Konkurentsiamet kaasata:

1) spetsialisti, kelle oskusi on vaja uurimismeetme toimetamiseks või kogutud teabe

hindamiseks; 2) politsei, kui see on vajalik käesoleva seaduse §-s 7823 sätestatud

uurimismeetme eesmärgi saavutamiseks, sealhulgas uurimismeetme ettevalmistamiseks või

kohaldamiseks, turvalisuse tagamiseks või vahetu sunni kohaldamiseks.“ Punkt 1 võtab üle

ECN+ direktiivi artikli 6 lõike 1 sissejuhatavas lauseosas sätestatu. Seejuures tuleb tähele

panna, et kõnesoleva punkti alusel on Konkurentsiametil õigus halduse käepikendusena

menetlusse kaasata ka eraõiguslik isik. Teise haldusorgani kaasamiseks puudub eraldiseisva

volitusnormi andmise vajadus, kuivõrd halduskoostöö seaduses sätestatud ametiabi

regulatsioonis on vastavad alused ja kord juba reguleeritud ja KonkS seda ei kitsenda.

KonkS § 7822 lõige 7 sätestab: „Uurimismeetme kohaldamisel tutvustatakse uurimismeetmele

allutatud isikule kohtu luba, kui see on meetme kohaldamiseks vajalik, meetme eesmärki ja

kavandatavat käiku ning meetmes osalevate isikute menetluslikku seisundit, õigusi ja kohustusi

ning hoiatatakse teda kohustuste rikkumisega kaasneva vastutuse eest. Kui §-s 7823 sätestatud

uurimismeetme kohaldamise eesmärk on konkreetse teabe saamine, tehakse ettepanek see teave

Konkurentsiametile üle anda.“ Kohustuste rikkumisega kaasneva vastutuse all mõeldakse

eelkõige trahve n-ö menetluslike rikkumiste eest. Kui käesoleva seaduse §-s 7823 sätestatud

uurimismeetme kohaldamise eesmärk on konkreetse teabe saamine, tehakse ettepanek see teave

Konkurentsiametile vabatahtlikult üle anda. See tähendab, et Konkurentsiamet annab isikule

kõigepealt võimaluse teha koostööd ning anda teave välja ilma, et toimetataks otsinguid.

KonkS § 7822 lõige 8 sätestab: „Uurimismeetmele allutatud isikul, kes ei ole järelevalvealune

isik, on kohustus taluda tema suhtes käesolevas peatükis sätestatud alusel ja korras kohal-

datavaid uurimismeetmeid.“ Säte näeb ette talumiskohustuse, mis on analoogne

järelevalvealuse isiku KonkS § 7817 lõikes 8 sätestatud talumiskohustusele.

Talumiskohustusega käsikäes käib ka Konkurentsiameti õigus anda uurimismeetme

läbiviimiseks vajalikke korraldusi (KonkS § 7822 lõige 2). Uurimismeetmele allutatud isik on

see, kelle suhtes uurimismeedet rakendatakse. Seejuures tuleb silmas pidada, et korralduste

andmise õigus ei saa laieneda kaugemale, kui on vajalik uurimismeetme rakendamiseks.

Näiteks läbiotsimise kohas viibivate isikute vabaduse võtmiseks või nendele suhtluspiirangu

kehtestamiseks Konkurentsiametil korralduste andmise õigust ei ole. Küll aga võib

Konkurentsiamet nõuda uste ja panipaikade avamist ning keeldumise korral uksed ja

panipaigad lahti murda, kasutades selleks vajadusel päästjate abi või lukuavamisteenust.

KonkS § 7822 lõige 9 sätestab: „Uurimismeetme kohaldamisel teeb konkurentsiamet uurimisel

vajalikust teabekandjast esimesel võimalusel koopia ning tagastab viivitamata teabekandja

isikule, kellelt see ära võeti. Uurimismeetme kohaldamise käigus Konkurentsiameti poolt

61

teabekandjalt talletatud teave hävitatakse, kui see ei ole menetluses enam vajalik ning ei ole

teisiti kokku lepitud.“ Kommenteeritava sätte eesmärgiks on võimalikult piirata

konkurentsijärelevalvega kaasnevat uurimismeetmele allutatud isiku õiguste riivet. Eelkõige on

siin välditavaks õiguste riiveks olukord, kus Konkurentsiamet võtab uurimismeetme

rakendamisel kaasa ettevõtja andmekandjad, mida ettevõtja vajab igapäevases

majandustegevuses, ega anna neid pikema aja vältel tagasi. See tooks kaasa tõsiseid probleeme

ja takistusi ettevõtja tegevuses, mille tekitamine ei ole konkurentsijärelevalve eesmärgiks.

Termin "viivitamata" on seaduses määratlemata õigusmõiste. Samas, kui mingi toiming tuleb

seaduse kohaselt teha viivitamata, tähendab see seda, et toiming tuleb teha võimalikult kiiresti,

kui selleks on ilmnenud põhjus ja kohustatud isik ei tohi toimingut edasi lükata kauem, kui see

vastavalt asjaoludele on vältimatu. Ei ole võimalik öelda, et sõna "viivitamata" viitab alati

ühesuguse pikkusega ajavahemikule. Sõltuvalt asjasse puutuvast kohustusest ja konkreetsetest

asjaoludest võib termin hõlmata eri pikkusega perioode.82

Kokkulepe viitab seaduses esialgse teabevaldaja ja Konkurentsiameti kokkuleppele, mis võib

olla tingitud näiteks sellest, et järelevalvealune isik soovib, et Konkurentsiameti käes oleval

kõvakettal asuv õigustava sisuga teave oleks tõendi käitlusahela jälgitavust silmas pidades

jätkuvalt Konkurentsiameti valduses.

KonkS § 7823 – Läbiotsimine – kehtestab õigusliku aluse Konkurentsiameti poolt läbiviidavale

uurimismeetmele – läbiotsimisele. Läbiotsimise eesmärk tuleneb uurimismeetmete üldsättest,

täpsemalt KonkS § 7822 lõikest 1. Selleks on koguda konkurentsijärelevalvemenetluses

tõendeid, et tuvastada keelatud teo toimepanemine ja vajaduse korral kohaldada keelatud teo

toime pannud ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele konkurentsijärelevalvemeetmeid, taasta-

maks ja säilitamaks moonutamata konkurentsi (KonkS § 7813 lõige 3). Nimetatud säte võtab

ELTL artiklite 101 ja 102 täitmise tagamisel üle ECN+ direktiivi artiklid 6 ja 7.

ECN+ direktiivist tulenevat läbiotsimise uurimismeedet saab kohaldada ka pelgalt riigisisese

mõjuga asjakohaste konkurentsiõiguse rikkumiste menetlemisel, st KonkS 2. ja 4 peatüki täit-

mise tagamisel. Nagu seletuskirja sissejuhatavates osades on selgitatud, on eelnõu autorite

hinnangul ka asjakohased riigisisesed konkurentsiõiguse keelud ja nende kohaldamine ECN+

direktiivi kohaldamisalas. Läbiotsimise uurimismeede kujul ja ulatuses, milles see on sätestatud

ECN+ direktiivis, on kooskõlas ka PS-ga. Piiriülese mõjuta KonkS 2. ja 4. peatüki täitmise

tagamisel riivaks läbiotsimine PS §-s 33 sätestatud põhiõigust kodu puutumatusele. PS § 33

lause 1 kohaselt on kodu puutumatu. Lause 2 kohaselt ei tohi tungida kellegi eluruumi,

valdusesse ega töökohta ega neid ka läbi otsida, välja arvatud seadusega sätestatud juhtudel ja

korras avaliku korra, tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkes-

tamiseks, kurjategija tabamiseks või tõe väljaselgitamiseks kriminaalmenetluses. Läbiotsimise

eesmärk on koguda tõendeid, et tuvastada keelatud teo toimepanemine ja vajaduse korral

kohaldada keelatud teo toime pannud ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele konkurentsi-

järelevalvemeetmeid, taastamaks ja säilitamaks moonutamata konkurentsi. Nimetatud eesmärk

hõlmab endas vaba konkurentsi kaitset (PS § 31 lg 1), mis on põhiseadusjärku eesmärk. Teiseks

täidab läbiotsimine ja selle käigus tõendite kogumine avaliku korra kaitse eesmärki. PS §-s 33

nimetatud avalik kord on põhiseaduse tasandi mõiste ning selle all tuleb mõista tervet õigus-

korra tagamist (avaliku korra lai tõlgendus).83 Õiguskorra alla lähevad ka KonkS 2. ja 4. peatüki

keelunormid. Kolmandaks tuleb KonkS 2. ja 4. peatüki täitmise tagamisel kõne alla ka PS §-s

33 nimetatud eesmärk “kriminaalmenetlus”. Põhiseaduse tähenduses ei ole kriminaalmenetlus

üksnes kriminaalmenetlus KrMS tähenduses. Põhiseaduse tähenduses kriminaalmenetlus võib

82 RKKKm 3-1-1-37-14, p. 17.

83 O. Kask, H. Sepp. - Ü. Madise jt (toim.). Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2020 - PS § 33

kommentaar, p 9.

62

olla mis tahes menetlus, milles määratav karistus on materiaalselt kriminaalkaristus PS ja EIK

nn Engel’i kriteeriumite tähenduses, seega ka väärteomenetlus. Läbiotsimise näeb ette ka kehtiv

väärteomenetluse seadustik ning arvestades vajadust tagada tõendite ülekantavus, on

eelnõukohase läbiotsimise regulatsiooni kujundamisel silmas peetud, et läbiotsimine

konkurentsijärelevalvemenetluses ei saa olla lubatav leebematel tingimustel kui läbiotsimine

väärteomenetluses.

Läbiotsimine oleks proportsionaalne, kui see on legitiimset eesmärki arvestades sobiv, vajalik

ja mõõdukas. Läbiotsimine võimaldab KonkS 2. ja 4. peatüki täitmise tagamiseks tõendeid ko-

guda. Tegemist on seega sobiva meetmega. Puudub mõni muu alternatiivne ja isikut vähem

riivav meede, mis võimaldaks tõendeid sama efektiivselt koguda. Näiteks teabenõude puhul ei

ole tagatud see, et isik annab välja kogu asjakohase teabe. Välistatud ei ole ka see, et teatud

tõendid hävitatakse ning Konkurentsiamet ei saa sellest suure tõenäosusega teada.

Konkurentsiametil puudub ilma läbiotsimiseta võimalus tagada, et amet saaks

konkurentsijärelevalvemenetluse käigus koguda kõik asjakohased tõendid. Siinse eelnõuga

kavandatav muudatus toob mh kaasa selle, et konkurentsirikkumiste asjades ei saa enam

tõendeid koguda jälitustoimingutega. Läbiotsimise teostamise võimalus oleks seega vajalik

meede legitiimse eesmärgini jõudmiseks. Läbiotsimise mõõdukuse tagamiseks on ette nähtud

halduskohtu loa kohustus. Läbiotsimise üldine eeldus on see, et Konkurentsiametile on

ilmnenud keelatud teole viitav teave. N-ö inspektsioonilisi läbiotsimisi Konkurentsiamet

teostada ei saa. Samuti peab Konkurentsiamet kohtule põhjendama ära kahtluse, et vastavas

kohas leidub järelevalvealuse isikuga seotud äri- ja raamatupidamisteave, mis on vajalik

keelatud teo toimepanemise tuvastamiseks. Äriruumide puhul on põhjus arvata, et seal võib

leiduda asjakohaseid tõendeid, ilmselge – kus mujal kui äriruumides peakski sellist teavet

leiduma. Samas võib konkreetse asja materjalidest nähtuda aga ka muid kohti, kus tõendeid

võidakse hoida. Sel puhul tulebki kohtule konkreetsete asjas kogutud andmete najal

põhjendada, miks on alust eeldada, et läbiotsimine konkreetses kohas tõendite leidmiseni viib.

Läbiotsimisega põhjustatud PS §-s 33 sätestatud põhiõiguse riive on seega mõõdukas. Meetme

mõõdukust tagab mh see, et halduskohus peab läbiotsimiseks andma loa ning hindab, kas

Konkurentsiameti poolt taotletav läbiotsimine on põhjendatud ja proportsionaalne. KonkS §

7823 kavandatav uurimismeede on seega proportsionaalne ning PS §-ga 33 kooskõlas.

Läbiotsimise käigus võidakse ruume ja teabekandjaid teatud ajavahemikuks pitseerida, teabe-

kandjaid saab Konkurentsiamet KonkS § 7823 lõike 3 alusel ka kaasa võtta. See riivab omandi-

põhiõigust (PS § 32). Pitseerimise eesmärk on tõendite säilitamine, sh see, et tõendeid ei muu-

deta või hävitata. Ei ole ühtegi teist vähemalt sama tõhusat, kuid isikut vähem riivavat meedet,

mis pitseerimisega soovitavat eesmärki täidaks. Ruumide pitseerimise kestuse küsimuses on

Konkurentsiametile antud kaalutlusõigus, mida amet peab kasutama proportsionaalsuse põhi-

mõtet järgides. Ameti tegevus on vaidlustatav üldkorras. Läbiotsimisega kaasnev ettevõtlus-

vabaduse (PS § 31) riive (näiteks ei saa pitseeritud ruume või pitseeritud või kaasa võetud

teabekandjaid teatud ajavahemikul kasutada) on samuti õigustatav samadel kaalutlustel mis PS

§-de 33 ja 32 riived.

Siinkohal tuleb aga veelkord rõhutada, et üksnes riigisisestes KonkS 2. ja 4. peatüki täitmise

tagamise menetlustes tuleb tagada, et riigisisese konkurentsiõiguse rikkumistele suunatud

menetlus oleks põhiõiguste kaitse tasemelt sama, mis ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumistele

suunatud menetlus. Seda põhjusel, et Konkurentsiametil peab olema võimalus liikuda riigi-

sisese konkurentsiõiguse rikkumistele suunatud menetlusest ELTL artikli 101 ja 102 rikkumis-

tele suunatud menetlusse nii, et tõendid oleksid ristkasutatavad ja tõendite kogumiseks ettenäh-

tud uurimisvolitused samaväärsed. Vastasel juhul oleks ohustatud ELTL artiklite 101 ja 102

tõhus kohaldamine (ECN+ direktiivi artikli 1 lõige 1). Teisisõnu tekiks olukord, kus liikmesriigi

63

õigus looks takistusi EL-i õiguse tõhusaks kohaldamiseks.84 Seetõttu ei ole eelnõu autorite

hinnangul võimalik ECN+ direktiivi tõlgendamisel tugineda vaid selles otsesõnu kirja pandule.

Mõelda tuleb, kas realistlikult suudaksime tagada direktiiviga taotletava tulemuse saavutamist

ilma direktiivist tulenevaid nõudeid ka riigisiseste rikkumiste menetlemisele ette nägemata.

Eelnõu autorid on jõudnud seisukohale, et ei suudaks, mistõttu on ka KonkS 2. ja 4. peatüki

rikkumised de facto direktiivi kohaldamisala. Vastupidisele tulemusele pole eelnõu autoritele

teadaolevalt jõudnud ükski teine EL-i liikmesriik.

KonkS § 7823 lõige 1 sätestab: „Konkurentsiamet võib halduskohtu eelneval loal teha

läbiotsimise järelevalvealuse isiku äriruumis või muus ehitises, sõidukis või maa-alal, kui on

põhjendatud kahtlus, et läbiotsitavas kohas asub järelevalvealuse isikuga seotud äri- või

raamatupidamisteave või muud konkurentsijärelevalvemenetluses asjakohased tõendid.

.“ Kõnesoleva lõike eesmärk on osaliselt võtta üle ECN+ direktiivi artikli 6 lõige 1 ja artikli 7

lõiked 1 ja 2. Säte lubab läbiotsimisi teostada kõikides ehitistes, sõidukites ja maa-aladel,

olenemata sellest, kellele need kuuluvad. Läbiotsimise eelduseid on kaks:

- alustatud konkurentsijärelevalvemenetlus, st eksisteeriv kahtlus, et toime on pandud keelatud

tegu;

- põhjendatud kahtlus, et konkurentsijärelevalvemenetluse seisukohast oluline tõendusteave

asub läbiotsitavas kohas. Järelevalvealuse isiku enda äriruumide puhul on siin lävend küllaltki

madal, sest äriruumides raamatupidamisdokumentide või muu asjakohase teabe hoidmine on

tavapärane. Muude ruumide, sõidukite või maa-alade läbiotsimiseks peaks seni kogutud

tõendid andma vähemasti mingi indikatsiooni, et läbiotsimine neis kohtades võiks olla edukas.

Näiteks kui äriruumidest raamatupidamisdokumente ei leita ja ettevõtte juhtkonnal on harjumus

teha tööd osaliselt ka kodust, võib olla põhjendatud eeldada, et seal on ka otsitavad

dokumendid. Igatahes ei pea läbiotsimise eel olema Konkurentsiametil tõsikindlat teadmist

sellest, kus ja mida täpselt järelevalvealune isik hoiab, vaid piisab ka põhjendatud kahtlusest.

Põhjendatud kahtlus tähendab seda, et Konkurentsiamet suudab kohtule konkreetsete asjaolude

varal näidata, miks on reaalne võimalus, et otsitavad tõendid läbiotsitavas kohas asuvad.

Ehkki kohtu loa osas eristab ECN+ direktiiv järelevalvealusele isikule kuuluvaid äriruume,

sõidukeid ja maa-alasid muudest kohtadest ja põhimõtteliselt võimaldab järelevalvealuse

ettevõtja valdust läbi otsida ka kohtu loata, on direktiivi artikli 6 lõikes 3 sõnaselgelt

liikmesriikidele reserveeritud õigus kehtestada kohtu loa nõue ka järelevalvealuse isiku valduse

läbiotsimisele. Lähtudes eesmärgist, et läbiotsimisega kogutud tõendid oleksid lubatavad ka

väärteomenetluses, ongi eelnõukohase seadusega halduskohtu loa nõue kehtestatud ühtlaselt

kõikidele konkurentsijärelevalves toimetatavatele läbiotsimisele. Muu kui ettevõtja või

ettevõtjate ühenduse ruumide läbiotsimiseks nõuab ECN+ direktiivi artikli 7 lõige 2, et

läbiotsimist ei toimetata ilma liikmesriigi kohtuasutuse eelneva loata. Üldjuhul valmistatakse

konkurentsijärelevalves toimetatavad läbiotsimised põhjalikult ette. Puhkudel, mil läbiotsimine

on vaja toimetada erakorraliselt ja kiireloomuliselt (nt seetõttu, et muidu järelevalvealune isik

jõuab tõendid hävitada), näeb eelnõukohane säte ette analoogiliselt kriminaalmenetluse

seadustikuga võimaluse taotleda kohtult läbiotsimisluba taasesitatavas vormis (lg 10).

84 EKo 14.06.2011, C-360/09 – Pfleiderer, p 24 ja selles viidatud lahendid: “Kuigi nende normide kehtestamine ja

rakendamine kuulub liikmesriikide pädevusse, peavad nad seda pädevust siiski teostama liidu õigust järgides (vt

selle kohta 12. novembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑154/08: komisjon vs. Hispaania, punkt 121 ja seal

viidatud kohtupraktika). Iseäranis ei tohi nad muuta liidu õiguse rakendamist võimatuks või ülemäära raskeks (vt

selle kohta 16. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑298/96: Oelmühle ja Schmidt Söhne, EKL 1998, lk I‑4767,

punktid 23 ja 24 ning seal viidatud kohtupraktika) ning eelkõige konkurentsiõiguse valdkonnas peavad nad

jälgima, et nende kehtestatud või rakendatud normid ei kahjustaks ELTL artiklite 101 ja 102 tõhusat kohaldamist

(vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus VEBIC, punkt 57).”

64

KonkS § 7823 lõige 2 sätestab: „Konkurentsiamet võib halduskohtu eelneval loal teha

läbiotsimise advokaadi valduses. Advokaadi valduse läbiotsimist ei või toimetada advokaadi

kutsesaladust sisaldavate andmete äravõtmise eesmärgil, välja arvatud siis, kui advokaati,

advokaadibüroo töötajat või advokatuuri töötajat kahtlustatakse keelatud teo toimepanemises

ning on alust arvata, et kutsesaladust sisaldavad andmed on seotud

konkurentsijärelevalvemenetlusega. Advokaadi valduse läbiotsimisele kohaldatakse

kriminaalmenetluse seadustikus advokaadi valduse läbiotsimise kohta sätestatut käesolevas

lõikes sätestatud erisustega.“.

KrMS § 91 lõige 8 sätestab, et notaribüroo või advokaadibüroo läbiotsimise juures peab viibima

notar või advokaat, kelle juures läbi otsitakse. Kui asjaomane notar või advokaat ei saa

läbiotsimise juures viibida, peab läbiotsimise juures viibima notari asendaja või teine sama

advokaadibüroo kaudu õigusteenust osutav advokaat, selle võimatuse korral teine notar või

advokaat.

Advokaadibüroo läbiotsimise lubatavuse hindamisel on keskse tähtsusega advokaadi

kutsesaladuse kaitse. AdvS § 43 lõike 3 järgi on advokaadi poolt õigusteenuse osutamisega

seotud teabekandjad puutumatud. Vajadus kaitsta advokaadi kutsesaladust õigustab

advokaadibüroo läbiotsimisele tavapärasest kõrgemate menetluslike nõuete seadmist. EIK on

pidanud advokaadibüroo läbiotsimisel vajalikuks nt otsitavate ja äravõetavate dokumentide

piiritlemist, põhjenduste esitamist selle kohta, miks kriminaalasjas asjakohased tõendid asuvad

läbiotsimiskohas ja sõltumatu vaatleja kohalolu (EIKo nr 13710/88, p 37; EIKo nr 71362/01, p

47).85

KonkS § 7823 lõige 3 sätestab: „Halduskohus võib läbiotsimise loas määrata, et

Konkurentsiametil on õigus saada juurdepääs läbiotsimisele allutatud isikule arvutivõrgu

vahendusel kättesaadavatele andmetele, kui on põhjendatud kahtlus, et seal võib olla

järelevalvealuse isikuga seotud äri- või raamatupidamisteavet, mis on vajalik keelatud teo

toimepanemise tuvastamiseks.“ Sätte eesmärgiks on täpsustada, kuidas peaks toimuma läbi

otsitava koha piiritlemine olukorras, kus andmed on küll läbiotsitavast kohast arvutivõrgu

kaudu kättesaadavad, kui neid säilitatakse kuskil eemal asuvas seadmes, näiteks

internetiteenuse pakkuja serveris. Sellisel juhul tuleb Konkurentsiametil läbiotsimiseks luba

taotledes põhjendada, millistele andmetele ja mis põhjusel peaks amet ligi saama.

Põhimõtteliselt on säte rakendatav ka olukorras, kui füüsilise asukoha läbiotsimine iseenesest

muud ei annakski, kui üksnes juurdepääsu elektrooniliste kanalite kaudu kättesaadavatele

andmetele. Küll ei saa aga läbiotsimise luba olla blankovolitus ilma igasuguse põhjenduseta

alla laadida näiteks kõikide inimeste elektronpostkastid. Siingi ei saa aga Konkurentsiametilt

nõuda, et ta juba loa taotlemise faasis täpselt teaks, mida läbiotsimisel leitakse või täpselt kus

riigis ja millise internetiteenuse pakkuja juures asub server, mida läbiotsimisele allutatud isik

kasutab, kuid minimaalselt peaks Konkurentsiamet suutma põhjendada seda, miks mingi

konkreetse inimese elektronpostkasti sisu on vajaliku tõendusteabe tõenäoline asukoht. Taotlus

läbiotsimise loa saamiseks peab olema piisavalt konkreetne, et halduskohus saaks hinnata

läbiotsimise põhjendatust, st kas otsitavad andmed on vajalikud ning kas on põhjendatud arvata,

et need taotletud läbiotsimisega leitakse. Kuna ka lõige 3 käsitleb läbiotsimist, siis on ka siin

vaja advokaadi andmetele juurdepääsu saamisel meeles pidada lõikes 2 sisalduvat viidet KrMS

sätetele, mis puudutavad privilegeeritud materjali kaitset.

KonkS § 7823 lõige 4 sätestab: „Kui halduskohus on Konkurentsiametile andnud läbiotsimiseks

loa, on Konkurentsiametil õigus:

85 Riigikohtu 07.10.2021 otsus nr 3-19-467/28, p.18.

65

1) ette teatamata siseneda läbiotsimise loas nimetatud kohta ning seal toimetada otsinguid

läbiotsimise loas märgitud tõendite leidmiseks;

2) kopeerida või võtta pitseeritult kaasa läbiotsitavas kohas olevaid asitõendeid,

andmekandjaid või nende koopiaid, millel võib olla järelevalvealuse isikuga seotud äri- ja

raamatupidamisteave, mis on vajalik keelatud teo toimepanemise tuvastamiseks;

3) saada juurdepääs läbiotsimisele allutatud isikule arvutivõrgu vahendusel kättesaadavatele

andmetele , kui halduskohus on seda oma loas märkinud, ja läbiotsimisel leitud andmekandjatel

olevatele andmetele, ning seal sisalduvat teavet talletada;4) pitseerida järelevalvealuse isiku

äriruumi või selle osa, selles oleva teabekandja või muu eseme enda määratud tähtajaks, samuti

keelata läbiotsimisele allutatud isikul käesoleva lõike punktis 3 nimetatud teabe muutmine ja

hävitamine ning teabele juurdepääs ja sellele juurdepääsu takistamine;

5) kohustada läbiotsimise käigus järelevalvealust isikut või muud isikut viibima läbiotsimise

juures ja nõuda neilt teavet käesoleva seaduse § 7825 tingimustel ja korras, sealhulgas võib

Konkurentsiamet isiku kohale kutsuda telefoni teel või muu tehnilise sidevahendi kaudu, andes

kohale ilmumiseks piisava ajavaru.“

Selle sätte puhul on oluline mõista ECN+ direktiivi artiklitest 6 ja 7 tulenevat eripära: kui

halduskohus on Konkurentsiametile läbiotsimiseks loa andnud, tuleb selle loaga kaasa KonkS

§ 7823 lõikes 4 nimetatud volituste pakett. Sellise regulatsiooni tingib ECN+ direktiivi sõnastus

(vt „Liikmesriigid tagavad, et liikmesriikide konkurentsiasutuste poolt selliste kontrollide

tegemiseks volitatud või määratud ametnikel ja nendega kaasasolevatel isikutel on vähemalt

järgmised õigused“). Ehk teisisõnu, halduskohus ei saa loa andmisel otsustada, et

Konkurentsiamet võib nt küll kasutada oma volitusi KonkS § 7823 lõike 3 punktist 1, kuid mitte

näiteks punktist 4. Halduskohtu volitus kontrollida, kas läbiotsimine on lubatud, hõlmab endas

seaduses sätestatud eelduste kontrolli uurimismeetme kui terviku kohaldamiseks ja seeläbi

läbiotsimise kui terviku proportsionaalsuse kontrolli.

KonkS § 7823 lõike 4 punktiga 1 võetakse üle ECN+ direktiivi artikli 6 lõike 1 punkt a ja

osaliselt punkt b ning artikli 7 lõige 3 (mis mh viitab omakorda ECN+ direktiivi artikli 6 lõike

1 punkti a ja b kohaldamisele). ECN+ direktiivi artikli 6 lõike 1 punkt a sätestab, et liikmesriigid

tagavad, et konkurentsiasutusel on õigus ette teatamata siseneda kõikidesse ettevõtjate ja

ettevõtjate ühenduste ruumidesse, kogu nende territooriumile ja kõikidesse

transpordivahenditesse. ECN+ direktiivi artikli 6 lõike 1 punkt b sätestab mh, et

konkurentsiasutusel peab olema õigus vaadata läbi raamatupidamis- ja muid äridokumente,

olenemata sellest, millisel kandjal neid hoitakse. KonkS § 7823 lõike 4 punktis 1 nimetatud

õigust „siseneda läbiotsimise loas nimetatud kohta ning seal toimetada otsinguid läbiotsimise

loas märgitud tõendite leidmiseks“ tuleb tõlgendada ECN+ direktiivi eesmärgist lähtuvalt:

Konkurentsiameti eesmärk on leida äri- ja raamatupidamisteavet. Kõnesolevas sättes sisalduv

volitus katab ära niisiis kaks Konkurentsiameti tegevust:

 ette teatamata (seega ka nõusolekuta) sisenemine, sh sisenemiseks vajalik uste avamine ja

takistuste kõrvaldamine;

 ruumi ja selles leiduva läbi otsimine, eesmärgiga leida ja läbi vaadata järelevalvealuse

isikuga seotud äri- ja raamatupidamisteavet.

Ette teatamata sisenemine hõlmab endas kõiki volitusi, mis on vajalikud, et kõrvaldada takistusi

ja avada suletud uksi. Ette teatamata sisenemine sisaldab endas ka õigust avada lukustatud uksi

(kasutades selleks nt lukuabi). Eelnõus otsustati loobuda KorS § 50 lõikele 1 sarnanevast

näidisloetelust (vrd „Politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan võib siseneda

valdaja nõusolekuta tema valduses olevale piiratud või tähistatud kinnisasjale, ehitisse,

eluruumi või ruumi, sealhulgas avada uksi, väravaid ja kõrvaldada muid takistusi, kui: […]“).

Ette teatamata sisenemine hõlmab endas juba võimalust lukustatud või lukustamata uksi avada

66

või muid takistusi kõrvaldada, sest vastasel korral ei saaks olla tegemist ette teatamata sisene-

misega.

Ruumi sisenenud, on Konkurentsiametil õigus ruum ja selles leiduv läbi otsida. Läbiotsimine

hõlmab endas tegevusi, kus avatakse nt kapiuksed, sahtlid, dokumente sisaldavad kaustad.

Samuti katab õigus asju läbi otsida ka õigust siseneda arvutisse ja seal läbiotsimise esemeks

olevat infot otsida. Läbiotsimise eesmärk on fikseeritud läbiotsimiseks antud kohtu loas.

Otsingute teostamisel tuleb lähtuda otsingute eesmärgist: reeglina on selleks andmete ja

dokumentide leidmine, mõnel juhul võib olla vaja otsida ka asitõendeid. See tähendab,

otsinguid teostades ei tohi ülearu lõhkuda ja otsida sealt, kus otsitav kuidagi olla ei saaks.

KonkS § 7823 lõike 4 punkt 2 sätestab Konkurentsiameti õiguse „kopeerida või võtta

pitseeritult kaasa läbiotsitavas kohas olevaid andmekandjaid või nende koopiaid, millel võib

olla järelevalvealuse isikuga seotud äri- ja raamatupidamisteave, mis on vajalik keelatud teo

toimepanemise tuvastamiseks“. Säte võtab osaliselt üle ECN+ direktiivi artikli 6 lõike 1

punktides b ja c ning artikli 7 lõigetes 1 ja 3 sätestatu. Sellega antakse Konkurentsiametile

volitus kopeerida või kaasa võtta läbiotsitavas kohas olevaid andmekandjaid, millel võib

olla järelevalvealuse isikuga seotud äri- ja raamatupidamisteave, mis on vajalik keelatud teo

toimepanemise tuvastamiseks, paigutades selliseid andmekandjaid või neist tehtud koopiaid

kaasa võtmiseks pitseeritud ümbrikusse. Volitus hõlmab endas ka õigust talletatud või

kaasavõetud teabega tutvuda. Tutvumine võib toimuda nii kohapeal kui ka kohas, kuhu teave

kaasa võeti eeldusega, et enne tutvumist on järelevalvealusele isikule kooskõlas käesoleva

paragrahvi lõike 3 punktiga 6 antud võimalus ära märkida andmekandjal olev teave, mida tuleb

lugeda konfidentsiaalseks (st LPP-ks kvalifitseeritav teave). Kaasavõtmise eesmärk on

läbiotsimist kui järelevalvealuse isiku majandustegevust halvavat tegevust mitte liialt

pikendada (vt täiendavalt direktiivi preambuli punkti 33) ja teabest sõeluda välja konkreetse

menetluse jaoks asjakohast äri- ja raamatupidamisteavet. Sätte (nii nagu ka selle aluseks oleva

ECN+ direktiivi sätte) eesmärgiks on äri- ja raamatupidamisteabe saamine. Lähtuda saaks

ümberlükatavast eeldusest, et kogu teave, mis asub ettevõtja või ettevõtjate ühenduse

äriruumides, ongi äri- ja raamatupidamisteave ning seega on iseenesest võimalik kõnealune

teave edasiseks analüüsiks ka kaasa võtta. Konkurentsiameti ruumides saab amet jätkata edasist

analüüsi (milline äri- ja raamatupidamisteave on talle toimetatava konkurentsijärele-

valvemenetluse vaatest asjakohane). Konkurentsiametil on ka võimalus koostada täpsemate

reeglite paikapanemiseks vastav halduseeskiri.

KonkS § 7823 lõike 4 punkt 3 näeb ette, et Konkurentsiametil on õigus „saada juurdepääs

läbiotsimisele allutatud isikule arvutivõrgu vahendusel kättesaadavatele andmetele, kui

halduskohus on seda oma loas märkinud, ja läbiotsimisel leitud andmekandjatel olevatele

andmetele, ning seal sisalduvat teavet talletada“. Säte võtab osaliselt üle ECN+ direktiivi art 6

lõike 1 punkti b ja artikli 7 lõiked 1 ja 3. Plaanitav õiguslik alus annab Konkurentsiametile

volituse saada juurdepääs teabele, mis on ruumi läbiotsimisele allutatud iskule kättesaadav ja

millel võib sisalduda järelevalvealuse isikuga seotud äri- ja raamatupidamisteave ning selles

sisalduvat teavet talletada. Eristada tuleb teavet, mis asub mingi andmekandjal läbiotsitavas

kohas teabest, millele läbiotsimisele allutatud isikul on juurdepääs arvutivõrgu kaudu.

Viimasele teabele on konkurentsiametil õigus nõuda juurdepääsu juhul, kui see on läbiotsimise

loas märgitud. Sätte mõte on see, et teatud juhtudel pääseb teabele ligi üksnes teise isiku abiga

(Näiteks on kõvaketas parooliga kaitstud) ning kõnealune volitus annab Konkurentsiametile

õiguse anda ruumi läbiotsimisele allutatud isikule korralduse Konkurentsiametile ligipääs anda.

Kes on konkreetselt ruumi läbiotsimisele allutatud isik, sõltub sellest, millist ruumi läbi otsi-

takse. Kui tegemist on järelevalvealuse isiku omandis või valduses oleva äriruumiga, on läbi-

otsimisele allutatud isik järelevalvealune isik. Kui tegemist on muu kui järelevalvealuse isiku

omandis või valduses oleva (äri)ruumiga, on läbiotsimisele allutatud isikuks isik, kelle omandis

67

või valduses vastav ruum on. Viimasel juhul tuleb kõne alla nt juhatuse liikme või mõne muu

töötaja kodu. Kui äri- ja raamatupidamisteavet hoitakse järelevalvealuse isiku töötaja kodus

seifis, siis saab Konkurentsiamet anda töötajale korralduse võimaldada selles sisalduvale juur-

depääs (nt korraldus avada seif või anda vastav kood). Nõuet juurdepääsu võimaldada tagab

seaduses ettenähtud väärteokoosseis ning võimalus kohaldada sunniraha.

Säte annab Konkurentsiametile volituse äri- või raamatupidamisteavet, millele ta juurdepääsu

on saanud, ka talletada.

KonkS § 7823 lõike 4 punkt 4 sätestab Konkurentsiameti õiguse „pitseerida käesoleva para-

grahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud koha, selle osa, selles oleva teabekandja või muu eseme enda

määratud tähtajaks, samuti keelata järelevalvealusel isikul käesoleva lõike punktis 3 nimetatud

teabe muutmine ja hävitamine ning teabele juurdepääs ja sellele juurdepääsu takistamine“.

Säte võtab üle ECN+ direktiivi artikli 6 lõike 1 punkti d ning sellega antakse Konkurentsiame-

tile volitus pitseerida sama paragrahvi lõike 1 punktis 1, see tähendab üksnes järelevalvealuse

isiku omandis või valduses olevaid äriruume, sõidukeid, maa-alasid, nende osi, neis olevaid

teabekandjaid või muid esemeid. Konkurentsiametil on õigus määrata pitseerimise tähtaeg.

Konkurentsiametil on tähtaja määramisel kaalutlusõigus, kuid tähtaeg peab olema

järelevalvealuse isiku põhiõigusi, eelkõige ettevõtlusvabadust ja omandipõhiõigust arvestades

proportsionaalne.

Kõnesolev punkt 4 sisaldab ühtlasi volitust keelata (koosmõjus korralduse andmise alusega, vt

KonkS § 7822 lõige 2) järelevalvealusel isikul punktis 3 nimetatud teabe muutmine ja

hävitamine ning teabele juurdepääs ja sellele juurdepääsu takistamine. Keeld teavet muuta, seda

hävitada või sellele juurde pääseda antakse Konkurentsiameti korraldusega. Samaviisi antakse

ka keeld takistada juurdepääsu teabele. Keelu adressaat on uurimismeetmele allutatud isik. Kui

selleks osutub järelevalvealune isik, siis tema seadusliku esindaja ja töötajate tegevus

omistatakse järelevalvealusele isikule vastavalt kavandatud KonkS § 7819 lõikes 1 sätestatule.

KonkS § 7823 lõike 4 punkt 5 sätestab Konkurentsiameti õiguse „kohustada läbiotsimise

käigus järelevalvealust isikut või muud isikut viibima läbiotsimise juures ja nõuda neilt teavet

käesoleva seaduse § 7825 tingimustel ja korras, sealhulgas võib Konkurentsiamet isiku kohale

kutsuda telefoni teel või muu tehnilise sidevahendi kaudu, andes kohale ilmumiseks piisava

ajavaru.“ Säte võtab üle ECN+ direktiivi artikli 6 lõike 1 punkti e ning sätestab Konkurentsi-

ameti volituse kohustada läbiotsimise käigus järelevalvealust isikut või muud isikut viibima

läbiotsimise juures. Samuti annab kõnesolev punkt 5 Konkurentsiametile volituse nõuda

järelevalvealuselt isikult ja muult isikult ruumi läbiotsimise käigus teavet KonkS § 7825

tingimustel ja korras. Juhul, kui isik ei viibi nimetatud ruumis, võib Konkurentsiamet isiku

kohale kutsuda telefoni või muu tehnilise sidevahendi kaudu edastatud kutsega, milles on antud

kohaleilmumiseks piisav ajavaru. Kutse ilmuda ruumi läbiotsimisele peab kutse adressaadi

jaoks olema proportsionaalne. Kui isik viibib läbiotsimise asukohast kaugel (nt välismaal), ei

oleks kohustus läbiotsimisele ilmuda proportsionaalne. Konkurentsiametil ei ole õigust võtta

isikutelt vabadust, sh neid läbiotsimiskohal kinni hoida. Küll aga on konkurentsiameti

korralduste täitmine tagatud väärteovastutuse ja sunniraha kohaldamise võimalusega.

KonkS § 7823 lõige 5 sätestab Konkurentsiameti õiguse kohustada järelevalvealust isikut

läbiotsimise käigus või pärast läbiotsimist ning enne seda, kui Konkurentsiamet asub

pitseeritud teabekandjal oleva teabega tutvuma, märkima ära käesoleva seaduse § 7822 lõikes

3 nimetatud konfidentsiaalse teabevahetuse ja advokaadi kutsesaladusega kaitstud teabe

läbiotsimiselt kaasa võetud või kopeeritud andmekandjalt, andes selleks mõistliku tähtaja. Isik

märgib konfidentsiaalse teabevahetuse Konkurentsiameti ettenähtud korras, eristades

märgitava teabe võimalikult täpselt ning esitades igal üksikjuhul selgituse asjaolude kohta,

millega seoses ta käsitleb teabevahetust konfidentsiaalsena. Kui Konkurentsiameti ja

läbiotsimisele allutatud isiku vahel tekib vaidlus teabevahetuse konfidentsiaalsuse üle,

68

lahendab vaidluse halduskohus oma määrusega Konkurentsiameti taotlusel, kuulates ära

Konkurentsiameti ja läbiotsimisele allutatud isiku seisukohad ning tutvudes vaidlusaluse

teabevahetusega ja vajadusel menetlustoimiku materjalidega. Halduskohtu määruse peale

esitatud määruskaebuse lahendamisel tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa edasi

kaevata.“.

Lõike eesmärk on kaitsta teavet, mida vastavalt eelnõule tuleb pidada konfidentsiaalseks.

Selleks kohustab Konkurentsiamet järelevalvealust isikut läbiotsimise käigus või pärast

läbiotsimist ning enne pitseeritud teabekandjal oleva teabega tutvumist märkima ära § 7822

lõikes 3 nimetatud konfidentsiaalse teabevahetuse läbiotsimiselt kaasa võetud või kopeeritud

andmekandjalt, andes selleks mõistliku tähtaja. Põhjendatult konfidentsiaalseks ära märgitud

teave arvatakse tõendite hulgast välja ning Konkurentsiamet ei tohi selle sisuga tutvuda.

Kui Konkurentsiameti ja järelevalvealuse isiku vahel tekib vaidlus teabevahetuse

konfidentsiaalsuse üle, lahendab vaidluse halduskohus oma määrusega. Halduskohtusse tuleb

pöörduda Konkurentsiametil haldustoiminguks loa andmise menetluses. Konkurentsiameti

taotluse lahendamisel tuleb halduskohtul ära kuulata mõlema poole seisukohad ning tutvuda

teabega, mille läbiotsimisele allutatud isik on konfidentsiaalseks märkinud. Vaidlusaluse teabe

üle otsustamisel tuleb vältida selle põhjendamatut avaldamist, sealhulgas avaldamist

Konkurentsiametile. Mõistmaks paremini vaidluse konteksti, on halduskohtul õigus tutvuda ka

menetlustoimiku materjalidega. Seejuures tuleb halduskohtul vältida menetlustoimiku

materjalide avaldamist ja sellega järelevalvemenetluse ohustamist.

Halduskohtu määrusele on kehtestatud edasikaebepiirang, mille kohaselt on halduskohtu

määruse peale esitatud määruskaebust võimalik vaidlustada vaid üks kord, st ringkonnakohtu

tehtud määrus, millega kaebus lahendatakse, on lõplik ja selle peale Riigikohtusse kaevata ei

saa. Selle piirangu eesmärgiks on vältida menetluse venitamist kollateraalse vaidlusega.

KonkS § 7823 lõige 6 sätestab: „Konkurentsiamet kaasab läbiotsimisse kohaliku omavalitsuse

esindaja, kui läbiotsimisele allutatud isik ei ole kohal ja tema kohale kutsumine käesoleva

paragrahvi lõike 3 punktis 5 sätestatu kohaselt ei ole võimalik või tulemuslik.“ Kuigi üldjuhul

tuleb läbiotsimine läbi viia läbiotsitavat ruumi omava või valdava isiku juuresolekul ning tema

puudumisel on võimalik ta sama paragrahvi lõike 3 punkti 5 alusel kohale kutsuda, võib esineda

olukordi, kus läbiotsimisele allutatud isikut ei ole võimalik kätte saada või tema

kohalekutsumine ei ole muul põhjusel võimalik või tulemuslik, ja samal ajal tõendite hävimise

ärahoidmiseks ei saa läbiotsimist ka edasi lükata. Sellisel juhul võib läbiotsimise läbi viia

kohaliku omavalitsuse esindaja juuresolekul, kelle kaasamiseks kommenteeritava lõike 3 punkt

1 annab aluse.

KonkS § 7823 lõige 7 sätestab: „Kui läbiotsimisele allutatud järelevalvealune isik ei allu

läbiotsimisel Konkurentsiameti korraldusele, võib Konkurentsiamet isiku poolt moodustatavale

ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele kohaldada sunniraha käesoleva seaduse §-s 7835 sätes-

tatud korras ja määras.“ Säte võtab üle ECN+ direktiivi artikli 16 lõike 2 punkti a ning sätestab

sunniraha kohaldamise võimaluse järelevalvealusele isikule. Kui ruumi läbiotsimisele allutatud

järelevalvealune isik ei allu läbiotsimisel Konkurentsiameti korraldusele, võib Konku-

rentsiamet tema poolt moodustatavale ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele kohaldada

sunniraha §-s 7835 sätestatud korras ja määras. KonkS §-s 7835 sätestatud sunniraha põhineb

ATSS-s sätestatud regulatsioonil, kuid sisaldab teatud ECN+ direktiivist tulenevaid erisusi.

ATSS-st kohaldub sunniraha hoiatuse kirjaliku vormi nõue (ATSS § 7 lg 1). See tähendab, et

kui Konkurentsiameti korraldus anti suuliselt, tuleb sunniraha hoiatus teha igal juhul kirjalikult.

Eelnõuga nähakse ette ka võimalus kohaldada läbiotsimise takistamise eest väärteovastutust.

See on kohane eelkõige juhul, Kui läbiotsimist takistades on see ka üksiti võimatuks tehtud või

mõttetuks muudetud - näiteks põhjustatud andmete hävimine, mistõttu sunnirahast ei oleks

enam mingit kasu järelevalvemenetluse eesmärkide saavutamisel.

69

KonkS § 7823 lõige 8 sätestab: „Kui läbiotsimisele allutatud muu isik kui järelevalvealune isik

ei allu läbiotsimisel Konkurentsiameti korraldusele, võib Konkurentsiamet tema suhtes raken-

dada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras kuni 9600 eurot.“

Tegemist on sunniraha määramise alusega, mis võimaldab määrata sunniraha muule isikule kui

järelevalvealusele isikule. Kohaldub ATSS regulatsioon. Uurimismeetme takistamise eest on

lisaks sunniraha rakendamise võimalusele ette nähtud ka väärteovastutus. Väärteokaristus on

kohane eelkõige juhul, kui sunniraha rakendamine menetlust enam kuidagi edasi aidata ei saaks,

näiteks kui tõendid on juba hävinud.

KonkS § 7823 lõige 9 sätestab: „Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1, 2 ja 4 sätestatud

meetmete kohaldamiseks võib politsei kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi

saavutamiseks vältimatu. Vahetut sundi kohaldab politsei oma kaalutlusel korrakaitseseaduses

sätestatud korras, arvestades käesoleva peatüki erisusi.“ Säte annab politseile nii pädevus- kui

ka volitusnormi konkurentsijärelevalvemenetluses vahetu sunni kohaldamiseks. Kuivõrd

vahetu sunni kohaldamise pädevus on vaid politseil, saab säte praktikas rakendust leida vaid

juhul, kui Konkurentsiamet KonkS § 7822 lõike 6 punkti 2 alusel politsei läbiotsimisele kaasab.

Kõnesoleva sätte teise lause kohaselt on politseil volitus vahetut sundi kohaldada omal

kaalutlusel KorS-s sätestatud korras, arvestades kõnesoleva peatüki erisusi. Põhjus, miks säte

toob välja, et politsei rakendab vahetut sundi oma kaalutlusel, seisneb eelnõuga kavandatud

KonkS § 7841 lõike 1 punktis 1, mille kohaselt juhul, kui Konkurentsiamet politsei läbiot-

simisele kaasab, on politseil õigus läbiotsimist kui uurimismeedet kohaldada üksnes Konku-

rentsiameti juhtimisel. Kõnesoleva KonkS § 7823 lõike 9 teine lause on seega erisäte nimetatud

KonkS § 7841 lõike 1 punkti 1 suhtes, luues erisuse, millest tulenevalt ei saa Konkurentsiamet

politseile jagada siduvaid korraldusi vahetu sunni kohaldamiseks. Seejuures on aga oluline

tähele panna, et kuigi politsei rakendab vahetut sundi oma kaalutlusel, vastutab uurimis-

meetmele allutatud isiku ees politsei tegevuse eest läbiotsimise kohaldamisel Konkurentsiamet,

kes kavandatud KonkS § 7841 lõike 4 kohaselt lahendab läbiotsimisele kaasatud ametnike ja

töötajate tegevuse peale esitatud vaided ning hüvitab nende tekitatud kahju.

Põhjus, miks kõnesoleva KonkS § 7823 lõike 9 teine lause sätestab, et vahetut sundi kohalda-

takse KorS-s sätestatud korras, arvestades kõnesoleva peatüki erisusi, seisneb KorS-s sätestatud

riikliku järelevalve ja korrakaitse eesmärkides. KorS-s reguleerib vahetu sunni kohaldamist 5.

peatükk, mis nii mõneski kohas näeb vahetu sunni kohaldamise eeldusena ette haldusakti, mis

on antud ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Nii sätestab

näiteks KorS § 76 lõike 1 lause 1, et politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan

võib kohaldada vahetut sundi ainult juhul, kui isikule kehtiva haldusaktiga ohu väljaselgitami-

seks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu

haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik.

KonkS § 7823 lõige 10 sätestab võimaluse edasilükkamatul juhul esitada taotlus läbiotsimisloa

saamiseks muus taasesitatavas vormis. HKMS § 264 kohaselt tuleb taotlus haldustoiminguks

loa saamiseks esitada kirjalikus vormis. Kommenteeritav säte näeb ette erandi sellest reeglist

puhuks, mil korrektse kirjaliku taotluse vormistamine tooks kaasa läbiotsimisega olulise

hilinemise - eelkõige on säte mõeldud juhtudeks, kui Konkurentsiamet sai ootamatult teada

mingist asukohast, sh küberruumis, kus tõendid asuvad, kuid viivituse korral kiiresti

hävitatakse. Selliseks puhuks nähakse ette võimalus esitada taotlus halduskohtule muus

taasesitatavas vormis, näiteks häälsõnumina või Skype rakenduse kaudu. Kui tavaliselt peab

läbiotsimiseks loa taotlemisel põhjendama seda, miks mingeid andmeid tarvis on ja miks

arvatakse, et need andmed läbiotsimise käigus leitakse, siis kommenteeritava sätte kohaselt

esitatavas taotluses tuleb esitada ka põhjendused selle kohta, miks läbiotsimine on sedavõrd

edasilükkamatu, et korrektset kirjalikku taotlust esitada ei ole võimalik.

70

KonkS § 7824 – Halduskohtu luba – sätestab läbiotsimiseks halduskohtu loa andmise eeldused

ja erisused HKMS 27. peatükis sätestatust.

KonkS § 7824 lõige 1 sätestab: “Läbiotsimiseks annab loa halduskohus halduskohtumenetluse

seadustiku haldustoiminguks loa andmise sätete alusel.” Säte määratleb, millise regulatsiooni

alusel halduskohus läbiotsimiseks loa annab. KonkS § 7824 sisaldab HKMS 27. peatükis sätes-

tatust eriregulatsioone. Erisätte puudumisel kohaldub HKMS-s sätestatu. Näiteks otsustab

halduskohus läbiotsimiseks loa andmise, kaasamata isikut, kelle omandis või valduses oleva

koha läbiotsimist Konkurentsiamet taotleb. See tuleneb HKMS § 264 lõike 3 lausest 2, mille

kohaselt on loa andmise otsustamisel menetlusosaliseks taotleja ja seaduses sätestatud juhtudel

isik, kelle suhtes loa andmist taotletakse. Kuna KonkS § 7824 ei näe ette erisust, st säte ei näe

ette läbiotsimisele allutatud isiku kaasamist läbiotsimiseks loa andmise menetlusse, kohaldub

HKMS üldine regulatsioon. See, et igasugune Konkurentsiameti poolt teostatav läbiotsimine

eeldab halduskohtu luba, ei tulene kõnesolevast sättest, vaid KonkS § 7823 lõikest 1. Haldus-

kohtu luba on vaja nii äriruumide kui ka muude kohtade kui äriruumide läbiotsimiseks. Haldus-

kohtu luba on läbiotsimise formaalse õiguspärasuse eeldus. Kohtu loata läbiotsimine on seega

õigusvastane. Menetlusosalisena on Konkurentsiametil võimalus loa andmisest keeldumine

vaidlustada, kuid praktikas võib olla otstarbekam esitada uus ja paremini põhjendatud taotlus.

Isik, kelle juures läbi otsitakse, ei saa loa andmises menetluses kaebust esitada, kuid võib

sellegipoolest läbiotsimise õiguspärasuse ja sellega hangitud tõendite lubatavuse kahtluse alla

seada hilisemas menetluses.

KonkS § 7824 lõige 2 sätestab: “Läbiotsimiseks loa andmisel hindab kohus, kas seaduses

läbiotsimisele seatud eeldused on täidetud, sealhulgas, kas läbiotsimine on proportsionaalne.”

See, mida halduskohus loa andmisel täpselt hindama peab, sõltub esiteks kohast, mida Konku-

rentsiamet läbi otsida soovib, ning teiseks läbiotsimise eesmärgist. Kohad, milles läbiotsimist

saab läbi viia, on sätestatud KonkS § 7823 lõikes 1. Läbiotsimine KonkS § 7823 alusel võib

kavandatud eelnõu alusel tulla kõne alla kolmel eesmärgil: tõendite kogumine konkurentsijäre-

levalvemenetluses, konkurentsijärelevalvemeetme täitmise järelkontroll ja koostöö teiste EL-i

liikmesriikide konkurentsiasutustega.

Neist kõige olulisem on tõendite kogumine selleks, et tuvastada konkurentsijärelevalvemenet-

luses, kas toime on pandud keelatud tegu või mitte (vt KonkS § 7823 lõige 1). Selle eesmärgi

raames kontrollib kohus kolme eeldust:

 kas esineb keelatud teo toimepanemisele viitav teave (tuleneb KonkS § 7814 lõikest 1, st

konkurentsijärelevalvemenetlus peab üldse õiguspäraselt olema alguse saanud),

 kas on olemas põhjendatud kahtlus, et kohas, kus soovitakse läbiotsimist teostada, asub

järelevalvealuse isikuga seotud äri- ja raamatupidamisteave, mis on vajalik keelatud teo

toimepanemise tuvastamiseks (KonkS § 7823 lõige 1), ning

 kas läbiotsimine on tõendite kogumiseks proportsionaalne.

Teine eesmärk, mille puhul tuleb läbiotsimise tegemine kõne alla, on varem määratud konku-

rentsijärelevalvemeetme järelkontroll (KonkS § 7830 lõige 4 ja KonkS § 7832 lõige 4). Viited

uurimismeetmete kasutamisele on õigustagajärjeviited (Rechtsfolgenverweis) ehk teisisõnu

annavad need volituse uurimismeetmeid rakendada. See tähendab, et Konkurentsiamet ei pea

näitama seda, et teave viitab keelatud teo toimepanemisele, sest keelatud teo toimepanemine on

varasemas konkurentsijärelevalvemenetluses juba tuvastatud. Läbiotsimise ainukeseks kritee-

riumiks on see, et läbiotsimine peab olema konkurentsijärelevalvemeetme täitmise kontrolli-

mise eesmärgil proportsionaalne. Läbiotsimise ese on jätkuvalt äri- ja raamatupidamisteave.

Siinjuures tuleb arvestada, et üldjuhul ei ole läbiotsimise tegemine järelkontrolli raames vajalik,

kuna kahtluse korral saab vajaliku teabe meetmete täitmise hindamiseks välja nõuda ka

teabenõuet (vt KonkS § 7825) kasutades.

71

Kolmas eesmärk, mille puhul tuleb läbiotsimise tegemine kõne alla, on piiriülese koostöö

raames Euroopa Liidus (vt KonkS § 7842 lõiked 1 ja 2 ning KonkS § 7843 lõige 1). KonkS §

7842 lõige 1 sätestab, et „Konkurentsiamet võib nõukogu määruse 1/2003/EÜ artikli 22 lõikes

1 sätestatud eesmärgil ja tingimustel kohaldada käesoleva seaduse §-des 7823 ja 7825 sätestatud

uurimismeetmeid.“ Nõukogu määruse 1/2003 artikli 22 lõige 1 sätestab, et liikmesriigi

konkurentsiasutus võib teise liikmesriigi konkurentsiasutuse huvides või nimel korraldada oma

territooriumil siseriiklike õigusaktide kohaselt kontrolle või võtta muid faktide kogumisega

seotud meetmeid, et teha kindlaks, kas ELTL artikleid 101 või 102 on rikutud. KonkS § 7842

lõige 2 sätestab: „Kui Euroopa Komisjon on Konkurentsiametilt taotlenud nõukogu määruse

1/2003/EÜ artikli 22 lõike 2 alusel ettevõtja või ettevõtjate ühenduse kontrolli läbiviimist, teeb

Konkurentsiamet seda käesoleva seaduse §-s 7823 sätestatu kohaselt.“ KonkS § 7843 lõige 1

sätestab: „Konkurentsiamet võib lisaks nõukogu määruses 1/2003/EÜ sätestatule teise

liikmesriigi konkurentsiasutuse taotlusel kohaldada käesoleva seaduse §-des 7823 ja 7825

sätestatud uurimismeetmeid teise liikmesriigi konkurentsiasutuse nimel ja huvides, et

tuvastada, kas ettevõtja või ettevõtjate ühendus on allunud selle teise liikmesriigi poolt

kohaldatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/1, mille eesmärk on anda

liikmesriikide konkurentsiasutustele volitused, et tulemuslikumalt tagada konkurentsinormide

täitmine ja et tagada siseturu nõuetekohane toimine (ELT L 11, 14.01.2019, lk 3–33), artiklite

6 ja 8–12 kohastele uurimismeetmetele või samade artiklite kohaselt antud korraldustele ja

tehtud otsustele. Uurimismeetmele allutatud isikul on tema suhtes uurimismeetme kohaldamisel

kõik käesoleva seaduse 92. peatükis sätestatud järelevalvealuse isiku asjakohased õigused.“

Nimetatud alustel läbiotsimise teostamiseks peavad olema täidetud samad kriteeriumid mis

konkurentsijärelevalvemenetluses tehtava läbiotsimise puhul (vt KonkS § 7823 koosmõjus

KonkS § 7822 lõikega 1). Rõhutada tuleb seejuures, et kui Konkurentsiamet tegutseb teise

konkurentsiasutuse nimel ja huvides, siis ei ole tegemist Konkurentsiameti enda alustatud ja

läbiviidava konkurentsijärelevalvemenetlusega kõnesoleva eelnõu tähenduses, vaid abi

osutamisega teisele konkurentsiasutusele.

KonkS § 7824 lõige 3 sätestab: „Halduskohtu loas märgitakse, kus ja mille otsimiseks ning

millistele andmetele juurdepääsuks läbiotsimise luba on antud.“ Selle sätte eesmärgiks on

tagada läbiotsimisloa piisav konkreetsus. See omakorda tagab, et ka läbiotsimiseks esitatud

taotlus oleks piisavalt konkreetne. Nii taotluse kui läbiotsimisloa konkreetsuse nõue ei tähenda

loomulikult seda, et Konkurentsiamet peaks juba läbiotsimiseks luba küsides täpselt teadma,

mida läbiotsimiskohast leitakse. Kui otsitav on aga konkreetsemalt määratletud, saab ka kohus

olla kindel oma hinnangus läbiotsimise proportsionaalsuse üle. Kui Konkurentsiamet peab

vajalikuks läbiotsimist laiendada arvutivõrgu kaudu kättesaadavatele eemal hoitavatele

andmetele ja kohus seda lubab, tuleb see läbiotsimiseks loa andmise määruses märkida.

KonkS § 7824 lõige 4 sätestab: “Halduskohtu luba ei avaldata nii kaua, kui see ohustaks läbi-

otsimisega tõendite kogumist.“ Säte näeb ette erisuse kohtumääruse avaldamisele. HKMS § 265

lõige 4 näeb ette, et jõustunud määrus avaldatakse arvutivõrgus vastavalt HKMS §-le 175, kui

seadus ei sätesta teisiti. Määrus jõustub HKMS § 265 lõike 3 kohaselt kättetoimetamisel

taotlejale. Kohtu loa taotleja saab antud juhul olema Konkurentsiamet. Kõnesoleva sättega

nähakse ette erisus HKMS § 265 lõikest 4. Jõustunud määrust, millega kohus andis

läbiotsimiseks loa, ei avaldata, kui see ohustaks läbiotsimisega tõendite kogumist. Sellest

tuleneb omakorda, et kui oht tõendite kogumisele on ära langenud (nt läbiotsimine on juba läbi

viidud), tuleb määrus avaldada HKMS-s sätestatud korras.

KonkS § 7824 lõige 5 sätestab: “ Konkurentsiamet tutvustab läbiotsimiseks loa andvat

kohtumäärust läbiotsimise algul isikule, kelle juures läbi otsitakse või läbiotsimise juures

viibivale kohaliku omavalitsuse esindajale. Kui läbiotsimisele allutatud isik ei viibi läbiotsimise

juures, toimetatakse talle halduskohtu luba kätte viivitamata pärast läbiotsimise algust.”

72

HKMS § 265 lõike 3 lause 2 sätestab, et määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte, kui

seadus ei sätesta teisiti. HKMS § 264 lõike 3 lause 2 järgi on loa andmise otsustamisel

menetlusosaliseks taotleja ja seaduses sätestatud juhtudel isik, kelle suhtes loa andmist

taotletakse. Kuna kõnesolev seadus ei näe ette, et läbiotsimisele allutatud isik oleks menetlusse

kaasatud (st et ta on menetlusosaline), on loa andmise menetluses ainsaks menetlusosaliseks

taotleja ehk Konkurentsiamet. Selleks, et läbiotsimisele allutatud isik saaks kohtumääruse

vaidlustada, tuleb kohtumäärus kätte toimetada ka uurimismeetmele allutatud isikule. Kui isik

viibib läbiotsimise juures, saab määruse kätte toimetada läbiotsimisel. Kui isik ei viibi

läbiotsimisel, toimetatakse kohtumäärus isikule kätte viivitamata pärast läbiotsimise algust. Kui

halduskohus on loa andnud lõikes 7 sätestatud lihtsustatud määrusega, tuleks läbiotsimisele

allutatud isikule kätte toimetada siiski korrektselt vormistatud määrus. Seega võib sättes

märgitud „viivitamata“ tähendada kättetoimetamist kuni 72 tundi pärast läbiotsimist.

KonkS § 7824 lõige 6 sätestab: „Käesoleva seaduse § 7823 lõike 10 alusel esitatud

edasilükkamatu taotluse võib halduskohus lahendada määrusega, milles kirjeldav ja põhjendav

osa on ära jäetud. Sellisel juhul tuleb nõuetele vastav määrus vormistada hiljemalt 72 tunni

jooksul. Kui halduskohus leiab, et taotlus ei ole edasilükkamatu, jätab halduskohus

Konkurentsiameti taotluse käiguta ja annab tähtaja taotluse kirjalikuks vormistamiseks.“ Säte

annab halduskohtule võimaluse läbiotsimiseks loa andmise määrus vormistada ilma kirjeldava

ja põhjendava osata, et edasilükkamatute läbiotsimiste toimetamisel oleks ka kohtu reaktsioon

võimalikult operatiivne. Kuna aga läbiotsimise määrus on määruskaebuse korras vaidlustatav,

on see siiski lõpuks vaja vormistada koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Selleks jäetakse

halduskohtule 72 tundi aega. Kui halduskohus leiab, et edasilükkamatuna esitatud taotluses ei

ole esitatud piisavaid põhjendusi selle kohta, miks taotlus on edasilükkamatu, võib halduskohus

selle taotluse jätta käiguta analoogiliselt muude vormivigadega menetlusdokumentidega ning

anda tähtaja taotluse korrektseks vormistamiseks. Sellekohane otsus tuleks teha võimalikult

kiiresti, et mitte panna Konkurentsiametit olukorda, kas läbiotsimisel enam praktilist väärtust

ei oleks, sest tõendid on hävitatud.

KonkS § 7825 – Teabe nõudmine – sätestab Konkurentsiametile õiguslikud alused nii teabe

nõudmiseks kui ka teabe nõudmise täitmata jätmise puhul sunniraha ja trahvi määramiseks.

KonkS § 7825 lõiked 1 ja 2 sätestavad: „(1) Konkurentsiamet võib kirjalikult või suuliselt

nõuda järelevalvealuselt isikult või muult isikult teavet, mis on isikule kättesaadav, sealhulgas

selgitusi. Konkurentsiamet võib teabenõudes määrata, milline juriidilisest isikust

järelevalvealuse isiku juhtorgani liige on juriidilise isiku nimel kohustatud teabenõude suuliselt

küsitluse teel täitma. Konkurentsiametil on õigus teavet nõuda ka riigiasutuselt ja kohaliku

omavalitsuse üksuselt.

(2) Konkurentsiamet märgib teabenõudes nõude õigusliku aluse ja eesmärgi, täpsustab, milliste

asjaolude ja faktide kohta teavet nõutakse, ning määrab kindlaks teabe esitamise tähtaja ja

võimalikud sanktsioonid ebaõige või eksitava teabe esitamise eest. Teabenõudes tuleb märkida,

millistel tingimustel on teabenõude adressaadil õigus teabenõude täitmisest keelduda.

Teabenõue peab olema proportsionaalne ega tohi rikkuda posti, telefoni või muul

üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladust.“.

Sätted võtavad üle ECN+ direktiivi artikli 8 ning sisaldavad teabe nõudmise õiguslikku alust ja

teabe nõudmise õiguse piirangut. Samuti on täpsustatud, et teabenõue peab olema kooskõlas

Põhiseaduse §-ga 43, mille kohaselt on igaühel õigus tema poolt või temale posti, telegraafi,

telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele.

ECN+ direktiivi põhjenduspunkt 32 sätestab samas, et liikmesriigi konkurentsiasutusel peab

olema õigus vaadata läbi igasuguseid teabevahetuse vorme, sh elektroonilisi sõnumeid,

73

olenemata sellest, kas need näivad olevat lugemata või kas need on kustutatud ning võtta neid

asjakohaste tõenditena arvesse (direktiivi põhjenduspunkt 73).

Lõike 1 lause 1 alusel koosmõjus KonkS § 7823 lõikega 1 võib teavet nõuda järgmistelt

haldusvälistelt adressaatidelt:

 järelevalvealuselt isikult

 muult isikult, nt krediidiasutuselt, järelevalvealuse isiku töötajatelt, muult turuosaliselt jne.

Lõike 1 lause 3 alusel on Konkurentsiametil õigus saada teavet ka riigiasutustelt ja kohaliku

omavalitsuse üksustelt. Sellega on eelkõige mõeldud erinevaid registripäringuid ja andmebaa-

sides sisalduvaid andmepäringuid. Seda juhul, kui selleks ei ole vaja eraldiseisvat (mõlema-

poolset) õiguslikku alust.

Konkurentsiameti poolt teabe nõudmise eesmärk tuleneb uurimismeetmete üldsättest koos-

mõjus KonkS § 7813 lõikega 3. KonkS §7813 lõige 3 näeb ette, et konkurentsijärelevalvemenet-

luse eesmärk on tuvastada keelatud teo toimepanemine ja vajaduse korral kohaldada keelatud

teo toime pannud ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele konkurentsijärelevalvemeetmeid,

taastamaks ja säilitamaks moonutamata konkurentsi. KonkS § 7822 lõige 1 täpsustab, et Konku-

rentsiamet võib uurimismeetmeid kohaldada tõendite kogumiseks. Teabenõuet saab kasutada

ka tõendite kogumiseks vajaliku uurimismeetme (nt läbiotsimise) ettevalmistamiseks.

Terminit „teave“ tuleb mõista kõige laiemas tähenduses ehk kui mistahes asjakohast informat-

siooni, sõltumata vormist (suuline, kirjalik) ja teabekandjast (nt paber, sülearvuti, mobiiltelefon,

muu mobiilseade või pilv). Teabe alla liigitub ka isikute poolt suuliselt või kirjalikult antud

informatsioon (nt selgitus mõne dokumendi kohta). KonkS § 7822 lõige 3 täpsustab, et teave

hõlmab endas mh igasugust teabevahetust (SMS, sõnumirakenduse vestlus jms). Teabe

nõudmise alus ei hõlma üksnes õigust nõuda välja teave olemasoleval kujul, vaid võimaldab

isikult nõuda ka teabe sünteesimist või kokkukoondamist. Teabe nõudmise kitsendus on, et

teave peab olema isikule kättesaadav. Kättesaadav tähendab, et isikul on mõistlike pingutustega

võimalik teabele ligi pääseda või seda hankida.

Kavandatud KonkS § 7825 lõike 1 lauses 2 on sätestatud õiguslik alus, millele tuginedes saab

Konkurentsiamet määrata, milline juriidilise isiku juhtorgani liige on kohustatud teabenõude

täitma juhul, kui teavet nõutakse suuliselt küsitluse teel. Sellise määramisõiguse eesmärk on

vältida olukorda, kus juhtorganist valitakse teadlikult teabenõuet täitma liige, kes ei oska

toimunud sündmuste kohta midagi öelda (nt asus juhtorgani liikmeks alles pärast eeldatava

keelatud teo toimepanemist).

Lisaks eelnevale sisaldab kommenteeritava sätte lause 1 teabenõude vormi. Teabenõudeid võib

Konkurentsiamet esitada nii suuliselt kui ka kirjalikult.

Kavandatud KonkS § 7825 lõike 1 lausest 3 tuleneb õiguslik alus nõuda teavet ka riigiasutuselt

ja kohaliku omavalitsuse üksuselt. Nimetatud õigusliku alusega ei saa välja nõuda teavet, kui

eriseaduses on sätestatud keeld teabe edasi andmiseks või kasutamiseks (vt näiteks KrMS-s

sätestatud piiranguid jälitustoimingu käigus saadud teabe kasutamise kohta).

Tulenevalt kõnesoleva sätte lõikest 2 peab teabenõue olema meetme eesmärki arvestades igal

üksikjuhul proportsionaalne. Avaliku võimu teostamine lähtuvalt proportsionaalsusest tuleneb

otse põhiseadusest (PS § 11). Siiski rõhutatakse see oluline põhimõte lõikes 2 veel kord üle.

Teabenõue on proportsionaalne, kui see on sobiv, vajalik ja mõõdukas.

Lisaks ECN+ direktiivi artiklis 8 sõnaselgelt nimetatud teabenõude piirangutele (proportsio-

naalsus ja keeld sundida järelevalvealust isikut end rikkumistes süüdi tunnistama), tuleneb

74

Euroopa Kohtu praktikast86 õigus keelduda välja andmast teavet, mis puudutab kliendi-

advokaadi (legal professional privilege, LPP) konfidentsiaalses suhtes edastatud informat-

siooni. Eelnõu on kooskõlastusele ja arvamuse andmisele esitamise järel muudetud nii, et

kommenteeritava paragrahvi lõikest 2 on välja jäetud punkt 2, mis sätestas keelu nõuda

teabenõudega välja LPP kaitse alla kuuluvat teavet. Kuna LPP kaitse peab kehtima kõigi

uurimismeetmete puhul, st ka läbiotsimise puhul, viidi LPP kaitse uurimismeetmete üldsättesse.

KonkS § 7822 lõige 3 sätestab: „Kui Konkurentsiametil on uurimismeetme kohaldamisel õigus

saada või koguda teavet, hõlmab see igasugust teavet sõltumata teabekandjast. Hõlmatud on

ka igasugune teabevahetus, välja arvatud järelevalvealuse isiku ja tema lepingulise esindaja

või riigi õigusabi korras nimetatud esindaja või muu käesoleva seaduse § 7819 lõikes 3

nimetatud haridusnõuetele vastava välise õigusnõustaja vaheline konfidentsiaalne

teabevahetus konkurentsijärelevalvemenetluses või sama menetluse esemega seotud varasem

konfidentsiaalne teabevahetus, samuti muu teabevahetus järelevalvealuse isiku ja tema

advokaadi vahel advokatuuriseaduse §-is 45 sätestatud ulatuses“ Nimetatud muudatusega

tagatakse LPP kaitsega kaetud teabe kõikehõlmav kaitse.

Lõikes 2 sätestatakse ka teabenõuete puhul oluline tagatis teabenõude adressaadile - nimelt peab

teabe nõuet esitades Konkurentsiamet teabenõudes ka selgitama, millistel tingimustel on

adressaadil teabenõude täitmisest õigus keelduda.

KonkS § 7825 lõige 3 sätestab: „Teabenõude adressaadi õigusele teabe andmisest keelduda

kohaldatakse käesoleva seaduse § 7817 lõike 7 punktides 4 ja 5 ning sama paragrahvi lõigetes

9 ja 10 sätestatut.“.

Sättest tuleneb, et kõikidele teabenõude adressaatidele, st nii järelevalvealusele isikule kui

muudele isikutele kehtivad samad järelevalvealuse isiku õigused. Teisisõnu, on teabenõude

adressaadil õigus teabenõudele vastamisest keelduda ulatuses, milles

(a) sisalduks keelatud teo või süüteo toimepaneku omaksvõtt;

(b) füüsiline isik avaldaks teavet, mis süüstaks teda keelatud teo või süüteo toimepanekus;

(c) Füüsiline isik avaldaks teavet, mis süüstaks tema lähedast keelatud teo või süüteo

toimepanekus;

(d) Järelevalvealune isik avaldaks enda ja oma lepingulise või riigi õigusabi korras

nimetatud esindaja või muu välise õigusnõustaja vahelist konfidentsiaalset

teabevahetust konkurentsijärelevalvemenetluses või sama menetluse esemega seotud

varasemat konfidentsiaalset teabevahetust, Või avaldaks teavet, millele laieneb

advokaadi kutsesaladuse kaitse.

ECN+ direktiivi artikkel 8 nõuab, et liikmesriigid peavad tagama pädevale

konkurentsiasutusele õiguse nõuda ettevõtjalt ja ettevõtjate ühenduselt välja kogu teave, mida

on vaja EL-i toimimise lepingu artiklite 101 ja 102 kohaldamiseks. Eelöeldut kordab üle ka

ECN+ direktiivi selgituspunkt 35, milles on öeldud, et „[k]uigi teabe nõudmise õigus on

rikkumiste avastamise seisukohast ülioluline, peaksid sellised nõuded olema

proportsionaalsed. Nõuete eesmärk ei tohiks olla kohustada ettevõtjat või ettevõtjate ühendust

tunnistama, et nad on rikkumise toime pannud, sest selle tõendamise ülesanne lasub liikmesriigi

86 EKo 18.05.1982, 155/79 – AM & S, p 13 jj.: It is apparent from the application, as well as from the legal

basis of the contested decision, that the dispute in this case is essentially concerned with the interpretation

of Article 14 of regulation no 17 of the Council of 6 February 1962 for the purpose of determining what

liimits, if any, are imposed upon the Commission’s exercise of its powers of investigation under that

provision by virtue of the protection afforded by the law to the confidentiality of written communications

between lawyer and client. [14] Once the existence of such protection under community law has been

confirmed, and the conditions governing its application have been defined, it must be determined which of

the documents referred to in Article 1(b) of the contested decision may possibly be considered as

confidential and therefore beyond the Commission’s powers of investigation.“

75

konkurentsiasutusel. See ei tohiks mõjutada ettevõtjate või ettevõtjate ühenduste kohustust

vastata faktiküsimustele ja esitada dokumente.“

Tegemist on piiratud kaasaaitamiskohustusega. Kuna taolise kaasaaitamiskohustuse alusel

saadud teavet peab ECN+ direktiivist tulenevalt saama kasutada ettevõtjale või ettevõtjate

ühendusele trahvi kohaldamisel, on tegemist kohustusega aidata kaasa ettevõtja või ettevõtjate

ühenduse enda suhtes toimetatavale karistavale menetlusele. Siinkohal on põhiõiguste kaitse

vaatest keskseks probleemkohaks piirangud juriidilise isiku enese mittesüüstamise privileegile.

Enese mittesüüstamise privileeg on osa õigusest vaikida, mis tuleneb PS § 22 lõikest 3, mille

kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Arvestada tuleb

aga sellega, et järelevalve- ja menetlusaluseks isikuks võib konkurentsijärelevalvemenetluses

ja sellele järgnevas väärteomenetluses olla ainult ettevõtja, st enamasti juriidiline isik, ja

füüsiline isik, kes juriidilise isiku nimel ja huvides tegutseb, konkurentsiväärtegude eest

isiklikult ei vastuta. Konkurentsijärelevalve ja vastutus konkurentsiväärtegude eest on

kohaldatavad vaid füüsilisest isikust ettevõtjale.

Euroopa Kohtu jurist Priit Pikamäe on oma 27. oktoobril 2020 ettepanekus Euroopa Kohtule

asjas C-481/19 Consob rõhutanud, et Euroopa Inimõiguste kohus ei ole kunagi toonud välja

juriidilise isiku võimalust tugineda vaikimisõigusele tema suhtes algatatud menetluses, mille

eesmärk oleks karistusõiguslikku laadi sanktsioonide määramine. Teiste sõnadega on selle

õiguse ulatust, nagu see on määratletud ka PS-is, tunnustatud ainult seoses füüsiliste isikutega.87

EIK mõistab nimetatud õigust kui inimväärikuse ja mitte ausa menetluse koostisosa.88

Inimväärikus on aga omane üksnes füüilistele isikutele. Sellisele seisukohale on asunud ka

Saksamaa konstitutsioonikohus, kes sidus enese mittesüüstamise privileegi inimväärikuse

põhimõttega ja sellest tulenevalt leidnud, et juriidiline isik ei saa dokumentide väljaandmisel

enese mittesüüstamise õigusele tugineda.89

Ka muid põhiõigusi käsitlevast EIK kohtupraktikast võib järeldada, et EIK teeb vahet

füüsilistele isikutele tagatud kaitse taseme ja juriidilistele isikutele tagatud kaitse taseme vahel.

Klassikaline näide on kohtuotsus Niemitz v.Germany, milles EIK märkis, et politsei korraldatud

läbiotsimine advokaadi kabinetis, sõltumata viimase elukohast, kujutab endast tema „kodu“

puutumatuse rikkumist, kuid sellegipoolest võib vastavalt EIÕK artikli 8 lõikele 2 riikide

sekkumise õigus olla ulatuslikum „kutse- või äriruumide või kutse- või äritegevuste puhul kui

muudel juhtudel“.90

Euroopa Kohtu konkurentsi valdkonna praktikast nähtub samuti selgelt, et kuigi juriidilist isikut

ei saa (tema esindaja kaudu) kohustada andma vastuseid, mis võiksid olla käsitatavad süü

ülestunnistamisena, on juriidilist isikut siiski võimalik kohustada välja andma tema valduses

olevaid dokumente ja faktilist informatsiooni isegi siis, kui see võib teda süüstada.91

Põhiseadus erisusi füüsilise ja juriidilise isiku enese mittesüüstamise privileegi vahel otsesõnu

ei sätesta. Samuti puudub praeguse seisuga selles osas Riigikohtu praktika.

87 Priit Pikamäe 27. oktoobril 2020 ettepanek Euroopa Kohtule asjas C-481/19 DB v Commissione Nazionale

per le Società e la Borsa (Consob), punkt 97. 88 EIK 17. detsembri 1996. aasta otsus Saunders vs. Ühendkuningriik (CE:ECHR:1996:1217JUD001918791),

kohtunik Martensi eriarvamus, millega ühines kohtunik Kūris, punktid 9 ja 10. 89 Entscheidungen der amtlichen Sammlung (BVerfGE) 95, lk 220. 90 EIK 16. detsembri 1992. aasta otsus, CE:ECHR:1992:1216JUD001371088, punkt 31. 91 EK 2. veebruar 2021. a. kohtuotsus asjas C-481/19 DB v Commissione Nazionale per le Società e la Borsa

(Consob), punkt 46; 18. oktoobri 1989. a. kohtuotsus Orkem vs. komisjon, 374/87, punkt 34; 29. juuni 2006. a.

kohtuotsus komisjon vs. SGL Carbon, C-301/04 P, punkt 41, ja 25. jaanuari 2007. a. kohtuotsus

Dalmine vs. komisjon, C-407/04 P, punkt 34.

76

Põhiseaduse kommentaaride esimeses väljaandes on tolleaegsele arusaamale tuginevalt

väidetud, et olemusest (esemelisest kaitsealast) tulenevalt ei hõlma enese mittesüüstamise

privileegi isikuline kaitseala juriidilisi isikuid, sest juriidiline isik ei saa põhimõtteliselt ütlusi

anda. Hilisemas väljaandes on selle väite paikapidavus seatud kahtluse alla, tuues näiteks

kriminaalmenetlust, kus juriidilisel isikul võivad olla kõik kahtlustatava või süüdistatava

õigused, sealhulgas õigus anda juriidilise isiku nimel ütlusi, mistõttu võib järeldada, et sellisele

ütluste andjale laieneb ka enese mittesüüstamise privileegi kaitseala. Siiski oli antud näide

asjakohane eelkõige kontekstis, kus sama isikut käsitletaks menetluses samaaegselt nii

kahtlustatava füüsilise isikuna kui ka juriidilise isiku juhatuse liikmena, mistõttu oleks

keeruline esimesel juhul enese mittesüüstamise privileegi jaatada, teisel aga eitada.92

Eesti Teaduste Akadeemia Riigiõiguse Sihtkapitali Põhiseaduse § 22 kommentaaridest tuleneb

samuti, et juriidiliste isikute kaitse enese süüstamisele sundimise eest on vaieldav. Siiski

tunnistatakse, et valitseva arvamuse kohaselt juriidilisele isikule vaikimisõigus ega enese

mittesüüstamise privileeg ei laiene, vähemalt mitte samas ulatuses kui füüsilistele

isikutele. Samast eeldusest lähtub ka direktiiv (EL) 2016/343 art 2, mille kohaselt art-s 6

sätestatud õigused vaikimisele ja enese mittesüüstamise privileegi kohaldatakse ainult

füüsilistele isikutele. Erialakirjanduses on väljendatud seisukohta, et need põhiõigused peaksid

laienema ka juriidilistele isikutele, kui neid võib karistada. Kui juriidilised isikud osalevad

kriminaalmenetluses füüsiliste isikute kaudu, peaks need õigused laienema ka juriidilisele

isikule, kuna vastasel juhul jääksid nende füüsilistest isikutest esindajad kaitseta. Viimane väide

ei ole aga lõpuni veenev ja põhineb mõnevõrra ebaõigetel eeldustel. Nimelt ei saa juriidilist

isikut, kui tahes kehandunud ja iseseisvunud ta ka poleks, piinata, väärikust alandavalt kohelda,

hirmutada vm moel füüsiliselt või vaimselt sundida. Kui riigivõim rakendab sundi, siis ikka

füüsiliste isikute suhtes, olgu nad tegevad enda või juriidilise isiku nimel. Seepärast tuleb veel

kord rõhutada inimese, mitte menetlusosalise (kahtlustatava, süüdistatava) kui juriidilise

fiktsiooni kaitse vajadust. Seega saab ütluste andmisel kaitsta vaid ütlusi vahetult andvat

füüsilist isikut, kui ta süüstab muu hulgas ennast. Pigem võib kommentaari autori hinnangul

juriidilistele isikutele vaikimisõiguse ja nemo tenetur põhimõtte laiendamine õõnestada selle

kaitseala füüsiliste isikute suhtes, andes aluse intensiivsemateks riiveteks avalikes huvides.93

Arvestades eeltooduga, on eelnõu järgi füüsilisest isikust järelevalvealusele isikule tagatud

kõrgem kaitse – nimelt, on tal õigus keelduda mistahes teabe andmisest, mis võiks teda süüstada

keelatud teo või mistahes süüteo toimepanemises. Kuigi FIE on KonkS-is sätestatud

definitsiooni järgi ettevõtja, ei ole tema ega temale kuuluv ettevõte kui majandusüksus, läbi

mille ta tegutseb, juriidiline isik, mida saaks temast endast kui inimesest eristada. FIE-l kui

ettevõtjal lasub majandustegevusega kaasnev risk, vastutades oma tegevuse eest kogu oma

varaga – st nii ettevõtluses kasutatava kui ka muu isikliku varaga. Samuti peab erinevalt teistest

ettevõtlusvormidest FIE ärinimi sisaldama ettevõtja ees- ja perekonnanime – mistõttu vastutab

ta ettevõtlusest tulenevate kohustuste eest ka oma nime all. Seetõttu käsitletakse ka füüsilisest

isikust ettevõtjaist järelevalvealuseid isikuid siiski eelkõige füüsiliste isikutena, kellel on

inimväärikusest tulenevad õigused, sh õigus iseend mitte süüstada.

KonkS § 7825 lõige 4 sätestab: „Isiku suhtes, kellele on esitatud teabenõue, ei kohaldata haldus-

menetluse seaduses eksperdi ja tunnistaja kohta sätestatut.“ ECN+ direktiivi artikli 8 lause 4

ütleb, et sama ulatuslikku teabenõuet, nagu kasutatakse järelevalvealuse isiku suhtes, peab

saama kasutada mistahes muu isiku suhtes: „Liikmesriikide konkurentsiasutustel on samuti

õigus igalt muult füüsiliselt või juriidiliselt isikult nõuda, et nad esitaksid kindlaksmääratud ja

92 Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 5., täiend. vlj. Tartu: sihtasutus

Iuridicum 2020, § 22 lõige 3. 93 A. Plekksepp. § 22. Kommentaarid 63. – U. Lõhmus (peatoim.). Eesti Vabariigi põhiseaduse kommentaarid.

Eesti Teaduste Akadeemia Riigiõiguse Sihtkapital. 2023, komm.

77

mõistliku aja jooksul teavet, mis võib olla oluline seoses ELi toimimise lepingu artiklite 101 ja

102 kohaldamisega.“. ECN+ direktiivist ja Euroopa Kohtu praktikast tulenevad teatud kindlad

teabenõude täitmisest keeldumise alused. Täiendavaid aluseid teabenõude täitmisest keeldu-

misele juurde luua ei tohi. Teabenõudega ei tohi kohustada isikut üles tunnistama keelatud tegu

ning teabenõudega ei tohi kohustada avaldama konfidentsiaalset teavet (nn LPP kaitse all olevat

teavet), mida isik on edastanud oma lepingulisele või riigi õigusabi korras nimetatud esindajale.

Ehkki teabenõudele suuline vastamine teeb teabenõude adressaadist tavamõistes tunnistaja, on

konkurentsijärelevalvemenetluses tunnistaja kontseptsioonist loobutud, et saavutada selgem

kooskõla direktiiviga, mis samuti tunnistaja ega eksperdi mõisteid ei kasuta.

KonkS § 7825 lõige 5 sätestab: „Konkurentsiamet võib nõuda, et teave esitatakse kirjalikult või

suuliselt. Kui teavet nõutakse suuliselt küsitluse teel, võib Konkurentsiamet kohustada isikut

ilmuma (kutse) teabe andmiseks ametiruumi ja talletab teabe andmise isikusamasuse tuvas-

tamist võimaldaval viisil. Teabe esitamiseks, sealhulgas kutse peale ilmumiseks, antakse mõis-

tlik aeg.“ Säte võtab üle ECN+ direktiivi artikli 9 ning käsitleb teabenõude täitmise vormilisi

küsimusi. Konkurentsiametil on õigus määrata kindlaks see, millises vormis teabenõude

adressaat teabenõudele vastab – kas kirjalikult või suuliselt. Seejuures on Konkurentsiamet

seotud proportsionaalsuse põhimõttega. Konkurentsiamet peab arvesse võtma teabenõude

adressaadi põhjendatud huvi esitada teave mingis kindlas vormis. Teabe esitamise vorm ei tohi

olla adressaadile liialt koormav. Kõnealune lõige näeb lisaks eelöeldule ette ka Konkurentsi-

ameti õiguse kohustada isikut ilmuma (kutse peale) suulises vormis teabe andmiseks ameti-

ruumi. Sättest on pärast eelnõu avalikule kooskõlastamisele ja arvamuse avaldamisele esitamist

kustutatud tekstilõik „või kokkuleppel isikuga muusse kohta“. Isikuga kokkuleppel muus kohas

suulise küsitlemise läbiviimine ei vaja seaduse tasandil sätestamist. Kuna kokkulepe eeldab

teabenõude adressaadi vabatahtlikku nõusolekut, ei ole tegemist õiguslikku alust vajava põhi-

õiguste riivega.

Suulises vormis küsitlemisel peab Konkurentsiamet talletama teabe andmise sellisel viisil, et

see võimaldab isikusamasuse tuvastamist. Konkurentsiametile on antud KonkS § 7822 lõikes 4

volitus kasutada talletusena ka heli- ja videosalvestisi. Nii teabenõudele vastamiseks kui ka

kutse peale ilmumiseks tuleb isikule anda mõistlik aeg. Konkurentsiametile ei ole antud volitust

kohustada isikut osalema küsitluses tehniliste vahendite teel. Küsitlust saab sellisel viisil läbi

viia üksnes isiku nõusolekul ehk isikuga kokkuleppel. Oluline on seejuures tagada isiku õigus

lepingulise või riigi õigusabi korras määratud esindajale. Tähele tuleb panna, et ehkki

konkurentsijärelevalvemenetluses seaduslikult kogutud tõendid on väärteomenetluses

lubatavad, on teabenõudele vastav füüsiline isik kohtumenetluse mõistes siiski tunnistaja,

kellest lähtuvat tõendit tuleb poolte teistsuguse kokkuleppe puudumisel kohtus vahetult uurida,

see tähendab isik kohtus üle kuulata. Võimaliku vastuolu tunnistaja ütluste ja teabenõudele

antud vastuse vahel lahendab kohus tõendi vaba hindamise põhimõtte kohaselt oma

siseveendumuse järgi.

KonkS § 7825 lõige 6 sätestab: „Kui Konkurentsiamet nõuab, et teave esitatakse kirjalikult: 1)

esitab järelevalvealune isik teabe eesti keeles või koos tõlkega eesti keelde, välja arvatud juhul,

kui tõlkimine oleks ilmselgelt ebaproportsionaalne, arvestades dokumendi keelt, sisu ja mahtu;

2) esitab muu isik kui järelevalvealune isik teabe keeles, mida ta valdab või milles teave on

koostatud.“ Säte reguleerib, mis keeles tuleb konkurentsijärelevalvemenetluses kirjalikule

teabenõudele vastata. Säte on eelnõukohasesse seadusesse kavandatud pärast eelnõu avalikule

kooskõlastamisele ja arvamuse andmisele esitamist ja tuleneb sellest, et võrreldes varasema

redaktsiooniga on keele ning tõlke regulatsiooni muudetud (eelnõust on kustutatud esialgne

KonkS § 7820).

Tulenevalt HMS § 20 lõikest 1 on haldusmenetluse keel eesti keel. Sama sätte lõikest 2 tulene-

valt kasutatakse haldusmenetluses võõrkeeli KeeleS-s sätestatud korras. KeeleS § 12 lõige 1

78

näeb mh ette, et kui riigiasutusele esitatakse võõrkeelne avaldus või muu dokument, on asutusel

õigus nõuda dokumendi esitajalt selle tõlget eesti keelde. Kuivõrd sätte sõnastus võib tekitada

küsimust, kas see kehtib ka juhul, kui potentsiaalselt trahviga lõppeda võivas menetluses teavet

nõutakse, on eelnõusse teabe nõudmiseks kui uurimismeetme kohaldamiseks kavandatud erire-

gulatsioon. Eriregulatsioon lähtub mh sellest, et eelnõusse kavandatud KonkS § 7820 lõike 2

kohaselt peetakse menetlustoimikut eestikeelsena ning võõrkeelne teave võib menetlustoimikus

olla vaid koos tõlkega eesti keelde, välja arvatud juhul, kui see oleks ilmselgelt ebaproport-

sionaalne, arvestades dokumendi sisu ja mahtu. Seega kavandatud kõnesoleva sätte kohaselt

peab järelevalvealune isik temalt nõutud teabe esitama kas eestikeelsena või koos tõlkega eesti

keelde, välja arvatud juhul, kui see oleks ilmselgelt ebaproportsionaalne, arvestades dokumendi

keelt, sisu ja mahtu, ning muu isik (sh muu menetlusosaline) võib teabe esitada keeles, mida ta

valdab, või keeles, milles teave on koostatud. Viimasel juhul tõlgib teabe enda ja menetlus-

toimiku tarbeks Konkurentsiamet. Juhul kui järelevalvealune isik esitab võõrkeeles teabe, mille

tõlkimine on tema hinnangul ebaproportsionaalne, kuid mis Konkurentsiameti hinnangul on

menetluses tähtsust omav, võib Konkurentsiamet järelevalvealust isikut KonkS § 7822 lõikes 2

nimetatud korraldusega kohustada see eesti keelde tõlkima. Järelevalvealusele isikule

kavandatud erisus teabe eesti keelde tõlkimise üldkorrast, mis läheb kaugemale menet-

lustoimiku keelenõudest (st erand, mille kohaselt järelevalvealune isik ei pea teavet tõlkima,

kui see oleks ilmselgelt ebaproportsionaalne, arvestades dokumendi keelt), on sättesse

kavandatud eelkõige selleks, et järelevalvealune isik ei peaks tõlkima suures mahus teavet, mis

on nt inglise keeles ja ei pruugi omada menetluses tõendi väärtust.

KonkS § 7825 lõige 7 sätestab: „Kui järelevalvealune isik ei allu teabenõude korraldusele,

sealhulgas mõjuva põhjuseta ei ilmu kutse peale, võib Konkurentsiamet tema poolt

moodustatavale ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele kohaldada sunniraha käesoleva seaduse

§-s 7835 sätestatud korras ja määras“. Säte võtab üle ECN+ direktiivi artikli 16 lõike 1 punktid

a ja b ning kehtestab sunniraha sätte järelevalvealusele isikule. Kui järelevalvealune isik ei allu

teabenõude korraldusele, sealhulgas mõjuva põhjuseta ei ilmu kutse peale, võib

Konkurentsiamet tema poolt moodustatavale ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele kohaldada

sunniraha kõnesoleva seaduse §-s 7835 sätestatud korras ja määras. Teabenõude korraldusele

allumine tähendab seda, et järelevalvealune isik peab nõutud ja lõike 1 alusel väljaandmiseks

kohustusliku teabe esitama. Teave peab olema täielik ja tõene. Kui on selge, et sunniraha

kohaldamisega soovitud tulemust ei ole võimalik saavutada, annab eelnõukohane seadus

võimaluse teabenõudele mitte allunud isikut karistada väärteo eest.

KonkS § 7825 lõige 8 sätestab: „Kui muu isik kui järelevalvealune isik ei allu teabenõude

korraldusele, sealhulgas mõjuva põhjuseta ei ilmu kutse peale, võib Konkurentsiamet tema

suhtes rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras kuni

9600 eurot.“ Sunniraha rakendatakse asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras.

Muule isikule kui järelevalvealusele isikule võib sunniraha kohaldada juhul, kui isik ei allu

teabenõude korraldusele, sealhulgas mõjuva põhjuseta ei ilmu kutse peale. Sunniraha ülemmäär

muule isikule kui järelevalvealusele isikule on 9600 eurot. Sunniraha kõrval viib eelnõu sisse

uue väärteokoosseisu uurimismeetme läbiviimise takistamise eest karistamiseks.

KonkS § 7826 – Ajutise konkurentsijärelevalvemeetme kohaldamine – reguleerib Konku-

rentsiameti poolt omamoodi ohutõrjelise meetme määramist. Kuivõrd tegemist on ajutise meet-

mega, ei too selle määramine kaasa konkurentsijärelevalvemenetluse lõppemist.

KonkS § 7826 lõige 1 sätestab: „Konkurentsiamet võib ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele

kohaldada ajutist konkurentsijärelevalvemeedet, kui esialgne teave viitab ettevõtja või ette-

võtjate ühenduse poolt sellise keelatud teo toimepanemisele, millega kaasneb vahetult oht, et

konkurents saab tõsist ja korvamatut kahju.“ Säte annab Konkurentsiametile sarnaselt kehtiva

KonkS §-ga 636 õiguse erandlikel tingimustel konkurentsijärelevalvemenetluse kestel määrata

79

ECN+ direktiivi artikli 11 lõikest 1 ülevõetavat ajutist meedet. Kavandatud sätte kohaselt on

viidatud erandlikeks kumulatiivseteks tingimusteks (koosseisueeldused):

✔ tõsise ja korvamatu kahju oht konkurentsile ja

✔ oht on vahetu.

Tegemist on määratlemata õigusmõistetega. Ohu ja vahetu ohu mõiste defineerimisel saab võtta

eeskuju korrakaitseseaduses sätestatud legaaldefinitsioonidest. Plaanitav ajutine meede on oma

olemuselt mõneti ohutõrjemeetme sarnast, kuid kujutab endast esialgset ja ajutist keelatud teo

toimepanemise lõpetamist. Ajutist meedet kohaldatakse ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele.

Kuna ettevõtja tähendab Euroopa Liidu õiguses majandusüksust, mis ei ole iseseisvalt õiguste

ja kohustuste kandjaks, siis KonkS § 7826 lõige 2 sisaldab n-ö sillasätet, mis võimaldab ajutise

konkurentsijärelevalvemeetmega pandava kohustuse määramist konkreetsele ettevõtjat moo-

dustavale järelevalvealusele isikule.

KonkS § 7826 lõige 2 sätestab: „Ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele ajutise konkurentsijärele-

valvemeetme kohaldamiseks määrab Konkurentsiamet ettevõtjat või ettevõtjate ühendust

moodustavale menetlusalusele isikule kohustuse teha kindlaksmääratud tegu või sellest hoi-

duda. Selline kohustus peab olema proportsionaalne ja määratud kindlaks tähtajaks. Konk-

urentsiamet võib põhjendatud juhul tähtaega pikendada, kuid mitte kauemaks kui konkurentsi-

järelevalvemenetluse lõpetamiseni.“ Säte võtab üle ECN+ direktiivi artikli 11 lõike 1 ning

sätestab, et ajutise meetme kohaldamiseks määrab Konkurentsiamet ettevõtjat või ettevõtjate

ühendust moodustavale järelevalvealusele isikule kohustuse teha kindlaksmääratud tegu või

sellest hoiduda. Ajutise meetmega saab järelevalvealusele isikule määrata üksnes käitumusliku

meetme. Ajutise meetmena ei saa määrata struktuurset meedet KonkS § 7832 lõike 3 tähenduses.

Struktuursed meetmed (nt osaluse likvideerimine) põhjustaksid eriti intensiivse omandi- ja ette-

võtlusvabaduse riive. Korvamatu ja vahetu oht konkurentsile ei kaaluks struktuurse meetmega

kaasnevat riivet üles. Kohustus peab olema proportsionaalne ja määratud kindlaks tähtajaks.

See tähendab, et tähtajatuid ajutisi meetmeid ei ole. Konkurentsiamet võib põhjendatud juhul

enda määratud tähtaega pikendada, kuid mitte kauemaks kui konkurentsijärelevalvemenetluse

lõpetamiseni. Eelnevast tuleneb, et ajutine meede lõppeb igal juhul hiljemalt konkurentsijärele-

valvemenetluse lõppemisega.

KonkS § 7826 lõige 3 sätestab: „Konkurentsiamet teavitab ajutisest konkurentsijärelevalve-

meetmest teiste liikmesriikide konkurentsiasutusi ja Euroopa Komisjoni, kui meedet on kohal-

datud konkurentsijärelevalvemenetluses, mille esemeks oleva keelatud teo toimepanemise

tuvastamise korral peaks Konkurentsiamet kohaldama Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit

101 või 102.“ Säte võtab üle ECN+ direktiivi art 11 lõike 1 ning sätestab Konkurentsiameti

kohustuse teavitada ajutisest konkurentsijärelevalvemeetmest teiste liikmesriikide

konkurentsiasutusi ja Euroopa Komisjoni, kui seda on kohaldatud

konkurentsijärelevalvemenetluses, mille esemeks oleva keelatud teo toimepanemise

tuvastamisel peaks Konkurentsiamet kohaldama Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 101

või 102.

KonkS § 7826 lõige 4 sätestab: „Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud isik jätab talle

määratud kohustuse täitmata, võib Konkurentsiamet tema poolt moodustatavale ettevõtjale või

ettevõtjate ühendusele kohaldada sunniraha käesoleva seaduse §-s 7835 sätestatud korras ja

määras.“ Säte võtab üle ECN+ direktiivi art 16 lõike 2 punkti b, nähes ette võimaluse kohaldada

järelevalvealusele isikule sunniraha. Sunniraha võib kohaldada, kui järelevalvealune isik,

kellele ajutine meede määrati, jätab talle määratud kohustuse täitmata. Sunniraha kohaldatakse

kõnesoleva lõike alusel ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele KonkS §-s 7835 sätestatud korras

ja määras. KonkS §-s 7835 sisaldab omakorda sillasätet, mille alusel saab ettevõtjale või ette-

võtjate ühendusele kohaldatud sunniraha rakendada mõnele teda moodustavale menetlusalusele

isikule. Ettevõtja ja ettevõtjate ühenduse kaudu käiva õigusliku konstruktsiooni mõte on see, et

80

kui üks ettevõtjat moodustav järelevalvealune isik (nt tütarettevõtja) ei täida talle lõike 2 alusel

pandud kohustust, saab KonkS § 7826 ja 7835 kaudu:

✔ sunniraha suuruse määrata ettevõtja (kahest järelevalvealusest isikust juriidilisest isikust

moodustuv ema- ja tütarettevõtja) üleilmse kogukäibe alusel;

✔ sunniraha rakendada ka sellele ettevõtjat moodustavale järelevalvealusele isikule, kes ei

jätnud talle lõike 2 alusel määratud kohustust täitmata (nt kohustuse jättis täitmata

tütarettevõtja, sunniraha rakendatakse sama ettevõtjat moodustavale emaettevõtja suhtes).

KonkS § 7827 – Arvamuse ja vastuväidete ärakuulamine – sätestab konkurentsijärelevalve-

menetluses arvamuse ja vastuväidete ärakuulamise alused ja korra. Tegemist on HMS

regulatsiooniga võrreldes kvalifitseeritud ärakuulamisega.

KonkS § 7827 lõige 1 sätestab: „Konkurentsiamet annab enne keelatud teo toimepanemise

tuvastamist ning ajutise ja konkurentsijärelevalvemenetlust lõpetava konkurentsijärelevalve-

meetme kohaldamist järelevalvealusele isikule võimaluse esitada määratud mõistliku tähtaja

jooksul kirjalikult oma arvamus ja vastuväited tema suhtes asjas koostatud etteheidete kohta.

Järelevalvealuse isiku põhjendatud taotlusel annab Konkurentsiamet talle võimaluse esitada

oma arvamus ja vastuväited suuliselt ja need talletatakse. Suuliselt arvamuse ja vastuväidete

esitamise tingimuste, käigu ja tulemuste kohta võimaldatakse järelevalvealusel isikul teha

avaldusi, mis talletatakse.“ Säte võtab Eesti õigusesse üle ECN+ direktiivi artikli 3 lõike 3 ning

näeb ette, et Konkurentsiamet peab:

✔ enne keelatud teo toimepanemise tuvastamist;

✔ ajutise konkurentsijärelevalvemeetme ja

✔ konkurentsijärelevalvemenetlust lõpetava konkurentsijärelevalvemeetme

kohaldamist järelevalvealusele isikule andma võimaluse esitada määratud mõistliku tähtaja

jooksul kirjalikult oma arvamuse ja vastuväited tema suhtes asjas koostatud etteheidete kohta.

Koostatud etteheited ei oma järelevalvealusele isikule regulatiivset toimet. Etteheidete koos-

tamine ja nende esitamine järelevalvealusele isikule on menetlustoiming, mille eesmärk on

anda järelevalvealusele isikule enne konkurentsijärelevalvemenetluse lõpetamist võimalus

etteheidetega tutvuda ning esitada asja kohta oma seisukohad ja arvamus. Konkurentsiamet

peab esitama asjas koostatud etteheited. See tähendab, et etteheited peavad olema esitatud

kirjalikus vormis. Mis puutub arvamuse ja vastuväidete esitamise vormi, siis see peab reeglina

toimuma kirjalikult. Üksnes järelevalvealuse isiku põhjendatud taotluse alusel annab

Konkurentsiamet järelevalvealusele isikule võimaluse esitada oma arvamus ja vastuväited

suulises vormis. Suulises vormis läbiviidud ärakuulamine talletatakse. Järelevalvealusel isikul

on õigus talletus allkirjastada, kuid ta ei ole selleks kohustatud. Konkurentsiamet peab omal

vastutusel tagama, et talletustel oleks piisav tõendiväärtus. Selleks saab kasutada heli- ja

videosalvestisi.

KonkS § 7827 lõige 2 sätestab: „Konkurentsiamet võib keelatud teo toimepanemise tuvastamisel

ning ajutise ja konkurentsijärelevalvemenetlust lõpetava konkurentsijärelevalvemeetme

kohaldamisel tugineda üksnes nendele etteheidetele, mille kohta on järelevalvealusel isikul

olnud võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited.“ Isiku ärakuulamine on

konkurentsijärelevalvemenetluse keskne menetluslik nõue. Nimelt võib Konkurentsiamet

keelatud teo toimepanemise tuvastamisel ning ajutise ja konkurentsijärelevalvemenetlust

lõpetava konkurentsijärelevalvemeetme kohaldamisel tugineda üksnes nendele etteheidetele,

mille kohta on järelevalvealusel isikul olnud võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited.

Eelnevast tuleneb, et kui Konkurentsiamet soovib keelatud teo tuvastamisel või ajutise ja

konkurentsijärelevalvemenetlust lõpetava konkurentsijärelevalvemeetme kohaldamisel

tugineda uutele, menetlusalusele isikule teadmata etteheidetele, tuleb korraldada vastavas

81

ulatuses uus ärakuulamine. HMS erandid ära kuulamata jätmise kohta ei kohaldu. Tegemist on

ammendava erisättega. Kavandatavast sättest tulenevalt ei tohiks tekkida olukorda, kus

järelevalvealusele isikule määratakse ajutine või menetlust lõpetav

konkurentsijärelevalvemeede või tema suhtes tuvastatakse keelatud teo toimepanemine ning

järelevalvealune isik ei ole saanud võtta seisukohta kõigis aspektides, mida talle ette heidetakse.

KonkS § 7827 lõige 3 sätestab: „Konkurentsiamet esitab asjas koostatud etteheited taotlejale

käesoleva seaduse § 7815 tähenduses ja annab talle võimaluse esitada määratud mõistliku

tähtaja jooksul kirjalikult oma arvamus ja vastuväited etteheidete kohta, mille puhul Konku-

rentsiamet kohaldaks konkurentsijärelevalvemeedet keelatud teo toimepanemise lõpetamiseks.

Taotlejale ei anta arvamuse ja vastuväidete esitamise võimalust, kui Konkurentsiamet lõpetab

konkurentsijärelevalvemenetluse käesoleva seaduse § 7814 lõike 2 punkti 1 alusel. “ Taotleja

peab esialgsete etteheidete esitamise hetkel omama menetlusosalise staatust. KonkS § 7818

lõike 2 alusel arvatakse taotleja menetlusosaliste ringist välja, kui Konkurentsiameti hinnangul

on keelatud teo toimepanemine lõppenud. Kuna taotleja saab konkurentsijärelevalvemenetluses

nõuda üksnes teda puudutava keelatud teo lõpetamist, puudub taotlejal alus osaleda

konkurentsijärelevalvemenetluses, kui keelatud tegu on lõppenud (s.t taotleja soovitud tagajärg

on saabunud).

Pärast eelnõu avalikku konsultatsiooni on kõnesolevasse sättesse lisatud teine lause, mille

kohaselt ei kuulata taotlejat ära siis, kui taotluse lubatavaks tunnistamisega alanud menetlus

lõpetatakse prioriteetidest lähtuvalt. Tegemist on eriregulatsiooniga HMS § 40 suhtes.

Kõnesolev lause on sättesse lisatud seetõttu, et Konkurentsiameti kaalutlus prioriteetide

seadmisel ei lähtu pelgalt taotleja subjektiivsetest huvidest. Konkurentsijärelevalvemenetluse

lõpetamine prioriteetide alusel teenib ressursside tulemusliku kasutamise eesmärki.

Konkurentsiamet peab saama oma ressursse suunata juhtumi menetlemiseks, mis on oma

ulatuselt ja tõsiduselt jm kriteeriume (vt KonkS § 7813 lõige 6) arvesse võttes olulisem kui

juhtum, mille menetlemine soovitakse lõpetada. Kuivõrd taotleja annab ülevaate oma subjek-

tiivsest huvist juba taotluses, puudub enne menetluse lõpetamist praktiline ja sisuline vajadus

taotleja ärakuulamiseks.

KonkS § 7827 lõige 4 sätestab: „Konkurentsiamet esitab asjas koostatud etteheited muule

turuosalisele, kes on konkurentsijärelevalvemenetlusse kaasatud, osas, mis tema õigusi

puudutab, ning annab talle võimaluse esitada määratud mõistliku tähtaja jooksul kirjalikult

oma arvamus ja vastuväited.“ Muu turuosaline, kes on menetlusse kaasatud, on reguleeritud

KonkS §-s 7818. Ärakuulamine toimub osas, milles muu turuosalise õigused on puudutatud.

Konkurentsiamet annab turuosalisele võimaluse esitada määratud mõistliku aja jooksul kirja-

likult oma arvamus ja vastuväited.

KonkS § 7827 lõige 5 sätestab: „Käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 nimetatud juhul esitatakse

etteheited vormis, mis ei sisalda ärisaladust ega muud konfidentsiaalset teavet.“ Sättes

täpsustatakse taotlejale ja muule turuosalisele etteheidete esitamise ulatust. Nimelt esitatakse

etteheited nimetatud isikutele viisil, mis ei sisalda ärisaladust ega muud konfidentsiaalset

teavet. Sellega tagatakse ühelt poolt menetlusaluse isiku kaitse, teiselt poolt aga taotleja ja muu

turuosalise õigus olla konkurentsijärelevalvemenetlusse vajalikul määral kaasatud. Konfident-

siaalse teabe alla kuulub ka teave, mille muu kui menetlusalune isik on andnud vastuseks

teabenõudele ning mis teda ennast või tema lähedast süüstab. Konkurentsiameti ei tohi sellist

teavet avalikustada (KonkS § 63 lõike 11 punkt 3).

KonkS § 7828 – Tõendamine konkurentsijärelevalvemenetluses – reguleerib tõendamisele

kohalduvaid reegleid konkurentsijärelevalvemenetluses. Säte näeb ette erisused HMS § 38

suhtes.

82

Võrreldes eelnõu selle versiooniga, mille Justiits- ja digiministeerium esitas avalikule

konsultatsioonile, on nüüdsest eelnõuversioonist kustutatud kõnesoleva sätte algne lõige 4, mis

nägi ette: „Konkurentsiamet võib keelatud teo toimepanemise või muu rikkumise tõendamiseks

kasutada muu hulgas tõendeid, mis on: 1) kogutud või esitatud teises haldus-, halduskohtu- või

tsiviilkohtumenetluses või süüdimõistva või õigeksmõistva otsusega lõppenud süüteomenet-

luses, kui sellises menetluses tehtud lahend või ettekirjutus on lõplik; 2) saadud nõukogu mää-

ruse 1/2003/EÜ artiklis 12 sätestatud teabevahetuse korras Euroopa Komisjonilt või teise

liikmesriigi konkurentsiasutuselt; 3) kogutud süüteomenetluses kohtu loal, kui süüteo menetleja

on need Konkurentsiametile kättesaadavaks teinud ja halduskohus on halduskohtumenetluse

seadustiku haldustoiminguks loa andmise sätete alusel lubanud nende kasutamist konkurentsi-

järelevalvemenetluses; 4) kogutud süüteomenetluses käesoleva lõike punktis 3 nimetamata

juhul seaduslikul teel, kui süüteo menetleja on need Konkurentsiametile kättesaadavaks tei-

nud.“. Seda seetõttu, et asjakohased ülejäänud sätted juba reguleerivad tõendite kogumist

piisavalt.

KonkS § 7828 lõige 1 sätestab: „Konkurentsiamet kogub keelatud teo ja muu käesolevas

peatükis sätestatud rikkumise kohta nii rikkumise toimepanemist tõendavaid kui ka seda välis-

tavaid tõendeid. Keegi ei ole kohustatud esitama end õigustavaid tõendeid, välja arvatud

seaduses või Euroopa Liidu õiguses ette nähtud ulatuses“. Sellega on sätestatud põhimõte, et

Konkurentsiamet kogub keelatud teo ja muu kõnesoleva peatüki rikkumise kohta nii selliseid

tõendeid, mis teo toimepanemist kinnitavad, kui ka selliseid tõendeid, mis teo toimepanemist

välistavad.

Konkurentsiametil on abinõud keelatud teo toimepanemise tuvastamiseks, mida

järelevalvealusel isikul endal info kogumiseks ei ole. Neid abinõusid kasutades võivad ilmneda

nii süüstavad kui ka süüd välistavad tõendid. Ühtede kõrvalejätmine oleks ilmselgelt ebaaus ja

muudaks kogu menetluse erapoolikuks.

Kommenteeritava lõike teise lause kohaselt ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust, st

kehtib süütuse presumptsioon. Olukord, kus järelevalvealusel isikul oleks ainsana õigus ja

kohustus tõendada oma süütust ning Konkurentsiamet koguks ainult süüstavaid tõendeid, oleks

vastuolus põhiseaduse § 22 lõike 2 mõttega. Enese süütuse tõendamise kohustuse puudumine

ei tähenda selleks õiguse puudumist ning seetõttu on järelevalvealusel isikul ette nähtud õigus

teavet ja tõendeid esitada. Ilmne on, et kuigi Konkurentsiametil on laialdased abinõud teabe

kogumiseks, valdab mingisugust olulist teavet tõenäoliselt järelevalvealune isik (teo koosseisu

täitmist puudutavad asjaolud, tahtluse ja ettevaatamatuse puudumine). Kommenteeritavas lõi-

kes sätestatud reeglist on aga tehtud erandeid. Säte viitab seaduses ja Euroopa Liidu õiguses

ette nähtud eranditele. Nendeks on:

 KonkS § 6 lõige 2, mis sätestab, et KonkS §-st 6 tulenevaid tingimusi kasutav ettevõtja on

kohustatud tõendama, et § 6 lõike 1 tingimused on täidetud;

 nõukogu määruse 1/2003 artikli 2 lause 2, mis sätestab, et asutamislepingu artikli 81 lõikest

3 (ELTL artikli 101 lõige 3) tulenevat eelist taotleval ettevõtjal või ettevõtjate ühendusel

lasub kohustus tõendada, et kõnealuse lõike tingimused on täidetud;

 Euroopa Liidu Kohtu praktikast tulenev tõendamiskoormus ettevõtjat moodustava isiku

eelduse ümberlükkamiseks (nt on Euroopa Kohus leidnud, et juhul, kui emaettevõtja omab

tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100%-st osalust, esineb ümberlükatav eeldus, et

nimetatud emaettevõtja avaldab tegelikult otsustavat mõju oma tütarettevõtja käitumisele.

Seega võib pidada tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks

emaettevõtjat, välja arvatud juhul, kui emaettevõtja, kel lasub kohustus see eeldus ümber

83

lükata, esitab piisavaid tõendeid, mis kinnitavad, et tema tütarettevõtja tegutseb turul

iseseisvalt94).

KonkS § 7828 lõige 2 sätestab: „Ettevõtja või ettevõtjate ühenduse poolt keelatud teo või muu

käesolevas peatükis sätestatud rikkumise toimepanemist peab tõendama Konkurentsiamet.

Kahtlused tõlgendatakse ettevõtja või ühenduse kasuks.“ Sättes lisatakse sama paragrahvi

lõikele 1 sõnaselgelt, et keelatud teo toimepanemist peab tõendama Konkurentsiamet ning

kahtlusi tõlgendatakse ettevõtja või ettevõtjate ühenduse kasuks. Direktiiv ei harmoneeri

konkurentsijärelevalvemenetluses kehtivat tõendamisstandardit. Millise tasemega kahtlused on

piisavad selleks, et keelatud teo toimepanekut jaatada ei oleks võimalik, pole päriselt selge.

Niisamamoodi on vaieldav tõendamise standardi igasugune kvantifitseerimine või kirjeldamine

mingi konkreetse vormeli abil. Tõendite hindamine toimub kogumis ning kui kõiki tõendeid

arvestades jääb tõsiseltvõetav (mõistlik) kahtlus mõne asjaolu tõendatuses, tuleb

kommenteeritava sätte kohaselt analoogiliselt süüteomenetlusega see kahtlus lahendada

ettevõtja, st järelevalvealuse isiku kasuks. Ka Euroopa Liidu Kohus lähtub kirjeldatud

standardist – kui on kahtlusi, eelistatakse ettevõtjat, kes on rikkumist tuvastava otsuse

adressaat.95 Kohtupraktika kohaselt on see süütuse presumptsiooni üks osa (sätestatud mh

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 48 lõikes 1).96

KonkS § 7828 lõige 3 sätestab: „Konkurentsiamet lähtub tõendatud või üldtuntud asjaoludest.

Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Tõendeid hinnatakse nende kogumis.“

Nendest põhimõtetest lähtudes on kohaldatav tõendite vaba hindamine, otsustav on otsustajal

tõendite kogumi põhjal kujunev veendumus sellest, mis on tõendatud.Üldtuntuse defineerimisel

saab tugineda õiguse analoogiale. Kohaldub HMS § 38 lõige 2. HMS § 38 lõikes 2 sätestatud

dokumentaalne tõend hõlmab igasuguseid teabevahetusvorme, sealhulgas elektroonilisi

sõnumeid, salvestisi ja muid teabeallikaid, sõltumata nende kujust ja kandjast, millel teavet

hoitakse. Ka protokoll on dokumentaalne tõend. HMS § 38 lõige 2 võtab selles osas üle ECN+

direktiivi artikli 32.

KonkS § 7828 lõige 4 sätestab: „(4) Konkurentsijärelevalvemenetluses ei või tugineda teabele,

mis on saadud jälitustegevust kasutades või isiku põhiõigusi rikkudes.“.

Kuivõrd eelnõu kohaselt Konkurentsiametil jälitustegevuse pädevust ei ole, siis jälitustõendeid

ei koguta ja neile ei saa ka tugineda. Jälitustoimingutega kogutud tõendite edastamist

Konkurentsiametile ei näe ete ka KrMS § 12612, mille lõige 3 sätestab, et jälitustoiminguga

saadud andmeid võib kasutada teises jälitustoimingus, teises kriminaalmenetluses, julgeoleku-

kontrollis ning seaduses sätestatud juhul rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks, isiku

tööle või teenistusse võtmise ja loa või litsentsi andmise otsustamisel isiku seaduses sätestatud

nõuetele vastavuse kontrollimiseks. Konkurentsijärelevalvemenetlus siia hulka ei kuulu. Juhul,

kui menetlus ei ole lisatud KrMS vastavasse kataloogi, ei tohi tõendit teises menetluses kasu-

tada. Seda on haldusmenetlusliku maksuõiguse valdkonnas rõhutanud ka Riigikohus: „Jälitus-

toiminguga saadud andmeid võib kasutada teises jälitustoimingus, teises kriminaalmenetlu-

ses, julgeolekukontrollis, seaduses sätestatud juhul isiku tööle või teenistusse võtmise ning loa

või litsentsi andmise otsustamisel isiku seaduses sätestatud nõuetele vastavuse kontrollimiseks.

Vaidlust ei ole, et kriminaalmenetluses jälitustoiminguga saadud andmeid ei või alates

2013. aastast tulenevalt KrMS § 12612 lg-st 3 maksumenetluses kasutada.“97 Konkurentsialase

väärteo menetluses on teoreetiliselt võimalik, et rakendub VTMS § 32 lg 2, mille kohaselt on

kriminaalmenetluses jälitustoiminguga kogutud tõendeid lubatud väärteomenetluses kasutada

94 EKo 10.09.2009, C-97/08 P – Akzo Nobel jt vs. komisjon, EU:C:2009:536, p-d 61 ja 62. 95 ÜKo 10.11.2017, T-180/15 – Icap jt vs. komisjon, EU:T:2017:795, p 116. 96 Ibid. 97 RKHKo 08.04.2015, 3-3-1-9-15, p 12.

84

asjas, milles kriminaalmenetlus on lõpetatud. See olukord võiks aktualiseerida näiteks juhul,

kui kriminaalmenetluses uuriti võimalikku kuritegu nt KarS § 209 (kelmus) või mõne 21.

peatükis sätestatud majandusalase kuriteo koosseisu alusel, uurimise tulemusel tuvastati aga, et

kuriteokoosseis siiski puudub, kuid võib olla täidetud mõne konkurentsiväärteo koosseis.

Sellisel juhul tuleks kriminaalmenetlus lõpetada ja materjalide edastada Konkurentsiametile

väärteomenetluse toimetamiseks. Kui seesuguse asja menetluse käigus on ka

jälitustoimingutega tõendeid kogutud, saaksid needki koos muu kriminaalasja materjaliga

kohtuvälisele menetlejale edastatud.

KonkS § 7829 – Konkurentsijärelevalvemenetluse lõpetamine – reguleerib konkurentsijäre-

levalvemenetluse lõpetamist. Tegemist on erisättega HMS § 43 lõike 1suhtes.

KonkS § 7829 lõige 1 sätestab: „Konkurentsijärelevalvemenetlus lõpeb konkurentsijärele-

valvemeedet kohaldava otsuse kättetoimetamisega või menetluse lõpetamisega käesolevas

peatükis sätestatud muul alusel. Kui konkurentsijärelevalvemenetlus on alanud §-s 7815

nimetatud taotluse lubatavaks tunnistamisega, ei lõpe menetlus taotluse tagasivõtmisega.“

Konkurentsijärelevalvemeetmed on sätestatud § 7813 lõikes 4. Konkurentsijärelevalvemeetmeid

on kokku kaks (kohustuse võtmise heakskiitmine ja keelatud teo toimepanemise lõpetamine).

Konkurentsijärelevalvemenetluse võib lõpetada ka kokkuleppe sõlmimine järelevalvealuse

isiku ja Konkurentsiameti vahel.

Sätte teise lause kohaselt ei lõpe lubatavaks tunnistatud taotlusega alanud menetlus taotluse

tagasivõtmisega. Selles osas on säte erisäte HMS § 43 lõike 1 punkti 2 suhtes. Kuivõrd konku-

rentsijärelevalvemenetluse kontekstis toimetatakse taotlusega alanud menetlust isiku suhtes,

kes ise taotlejaks ei ole, ei tohiks taotlejal olla mõju selle üle, millal Konkurentsiamet taotlusega

alanud menetluse lõpetab. Kuivõrd taotlusega alanud menetlust on Konkurentsiametil võimalik

prioriteetidest tingitult lõpetada ilma, et Konkurentsiametil oleks kohustust seda sisuliselt

toimetada, on konkurentsijärelevalvemenetlused, mida Konkurentsiamet taotlusest tingitult

sisuliselt menetleb, tõenäoliselt niivõrd olulised, et need ei puuduta üksnes taotleja subjek-

tiivsete õiguste kaitset.

KonkS § 7829 lõige 2 sätestab: „Konkurentsiametil on õigus tuvastada keelatud teo toime-

panemine ettevõtja või ettevõtjate ühenduse poolt ning kohaldada sellele ettevõtjale või ette-

võtjate ühendusele konkurentsijärelevalvemeedet. Keelatud teo toimepanemise tuvastamine ja

kõik konkurentsijärelevalvemeetmed peavad sisalduma ühes otsuses, sealhulgas peab keelatud

teo tuvastamine sisalduma nimetatud otsuse resolutiivosas.“

Säte on oluline kahest aspektist. Esiteks sisaldub siin õiguslik alus keelatud teo toimepanemist

tuvastavale haldusaktile. Teiseks korraldab kõnesolev säte, et kõik kohaldatavad konkurentsi-

järelevalvemeetmed ja keelatud tegu tuvastav haldusakt peavad sisalduma ühes otsuses. Hetkel,

kui Konkurentsiamet on suutnud ära tõendada keelatud teo toimepanemise, tuleb ka kindlaks

määrata rakendatavad konkurentsijärelevalvemeetmed. Vastasel korral jääks ettevõtja või

ettevõtjate ühendus ja neid moodustavad järelevalvealused isikud „äraootavasse seisundisse“.

Pärast eelnõu avalikule kooskõlastamisele ja arvamuse avaldamisele esitamist on sättesse

lisatud expressis verbis kohustus keelatud tegu tuvastada eraldiseisva haldusaktina (konku-

rentsijärelevalvemenetlust lõpetava otsuse erinevad resolutiivosad on eraldiseisvad haldus-

aktid). Sättesse on see sõnaselgelt lisatud, et praktikas ei tekiks probleemi varem Eesti õigusesse

üle võetud direktiivi 2014/104/EL artikli 9 lõikest 1 tuleneva kohustusega, mis näeb ette, et

liikmesriigi konkurentsiasutuse või asja läbi vaatava kohtu lõplikus otsuses tuvastatud

konkurentsiõiguse rikkumine tuleb lugeda vaieldamatuks ELTL artikli 101 ja 102 või liikmes-

riigi konkurentsiõiguse alusel esitatud kahju hüvitamise hagi menetlemisel nende liikmesriikide

kohtutes. Kõnesoleva eelnõuga muudetud KonkS § 7812 järgi saab keelatud teo tuvastamine

85

olla tsiviilkohtule siduv üksnes juhul, kui see kajastub haldusakti resolutiivosas (HMS § 60 lg

2).

KonkS § 7829 lõige 3 sätestab: „Keelatud teo ettevõtja või ettevõtjate ühenduse poolt

toimepanemise tuvastamiseks tuleb Konkurentsiametil tuvastada selle toimepanemine ettevõt-

jat või ettevõtjate ühendust moodustava järelevalvealuse isiku poolt“. Tegemist on sillasättega,

mis seob ettevõtja ja ettevõtjate ühenduse neid moodustavate järelevalvealuste isikutega. Lõiget

3 peab kohaldama koosmõjus lõikega 2.

KonkS § 7830 – Kohustuse võtmise heakskiitmine – reguleerib ettevõtja või ettevõtjate ühen-

duse poolt kohustuse võtmist ehk kõnesoleva eelnõuga kavandatud konkurentsijärelevalve-

meetme määramist ja seeläbi konkurentsijärelevalvemenetluse lõpetamist. Kavandatud sätte

näol on tegemist kehtiva õiguse kohase KonkS § 637 analoogiga, mida on täiendatud tulenevalt

ECN+ direktiivi artiklist 12.

KonkS § 7830 lõige 1 sätestab: „Ettevõtja või ettevõtjate ühendus võib Konkurentsiameti

heakskiidul võtta kohustuse Konkurentsiameti väljendatud konkurentsiprobleemide

lahendamiseks. Kohustuse võtmise heakskiitmine Konkurentsiameti poolt lõpetab

konkurentsijärelevalvemenetluse.“ Säte avab kohustuste võtmise heakskiitmise kui menetlust

lõpetava konkurentsijärelevalvemeetme olemuse. Kohustuse võtmine on võimalus ettevõtjale

või ettevõtjate ühendusele, kelle tegevuses on KonkS 2. või 4. peatüki ja/või ELTL artiklis 101

või 102 sätestatud keelatud teo tunnused ning kellele Konkurentsiamet kaalub panna kohustuse

keelatud teo toimepanemine lõpetada (st tegemist peab olema vältava tegevusega), võtta

Konkurentsiameti heakskiidul kohustus(ed), mis on suunatud selle ettevõtja või ettevõtjate

ühenduse tegevusest tulenevate konkurentsiprobleemide lahendamisele ja selle kaudu

konkurentsiolukorra parandamisele. Põhjus, miks seda näha ettevõtja või ettevõtjate ühenduse

„võimalusena“, seisneb selles, et juhul, kui Konkurentsiamet ettevõtja või ettevõtjate ühenduse

pakutud kohustused aktsepteerib, võib ta ka väärteomenetluse lõpetada või üleüldse alustamata

jätta. Juhul kui keelatud teoks, mille toimepanemist Konkurentsiamet kahtlustab, on ettevõtjate-

vaheline kokkulepe või kooskõlastatud tegevus, peavad kohustuse(d) võtma ettevõtjad

üheskoos.

Kuivõrd ECN+ direktiivi artikkel 12 näeb ette, et ettevõtja või ettevõtjate ühenduse pakutud

kohustused peavad olema suunatud liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt nimetatud problee-

mide lahendamisele, on see vastavalt sätestatud ka kõnesolevas sättes. See tähendab, et ettevõtja

või ettevõtjate ühendus, kes pöördub Konkurentsiameti poole sooviga võtta tekkinud olukorra

lahendamiseks kohustused ja nende võtmisega algatatud konkurentsijärelevalvemenetlus lõpe-

tada, ei pea ise tuvastama oma tegevuse probleemkohti ega mõtlema nende kõrvaldamiseks

lahendusi, vaid Konkurentsiametil on kohustus teada anda enda tuvastatud konku-

rentsiprobleemid. Selline kohustus on põhjus, miks kõnesolev eelnõu kavandab ettevõtjatele ja

ettevõtjate ühendustele kohustuse võtmiseks uue täiendatud korra võrreldes kehtivas KonkS §-

s 637 sätestatud korraga.

KonkS § 7830 lõige 2 sätestab:

„Kui Konkurentsiameti hinnangul on konkurentsijärelevalvemenetlus võimalik lõpetada

kohustuse võtmise heakskiitmisega, kuid järelevalvealusele isikule ei ole veel etteheiteid

esitatud, annab Konkurentsiamet järelevalvealuse isiku ettepanekul talle esialgse ülevaate

konkurentsiprobleemidest, mille on põhjustanud isiku poolt moodustatav ettevõtja või

ettevõtjate ühendus. Kohustuse võtmiseks esitab järelevalvealune isik kirjaliku taotluse, mis on

piisavalt põhjalik, et võimaldada Konkurentsiametil hinnata selles pakutud kohustuse sobivust

nimetatud konkurentsiprobleemide lahendamiseks.“ Kõnealune säte tuleb kohaldamisele

olukorras, kus konkurentsijärelevalvemenetlus ei ole veel jõudnud etteheidete esitamise faasi.

86

Kui järelevalvealusel isikul on soov võtta kohustusi, peab ta tegema Konkurentsiametile

ettepaneku, et amet esitaks ülevaate esialgsetest konkurentsiprobleemidest. Kui isik soovib

kohustusi võtta, peab ta esitama sellekohase taotluse. Taotluses peab väljenduma selle esitanud

isiku või isikute tõeline tahe kohustusi võtta. Viimane on oluline selleks, et Konkurentsiamet ei

peaks tegema konkurentsiprobleemidest ülevaate andmisega asjatut tööd ning ettevõtjad või

ettevõtjate ühendused ei saaks saadud infot kasutada tõendite hävitamiseks või muul

omakasupüüdlikul eesmärgil, nt menetluse venitamiseks.

Säte seab eelduseks, et Konkurentsiameti hinnangul on üldse võimalik lõpetada konkurentsi-

järelevalvemenetlus kohustuste võtmise heakskiitmisega. Lõike 2 esimene lause sätestab Kon-

kurentsiameti kaalutlusõiguse konkurentsiprobleemidest ülevaate tegemisel ja vastava taotluse

saamisel. Konkurentsiametil õigus ja kohustus hinnata, kas keelatud teoga kaasnevaid

konkurentsiprobleeme on võimalik kõrvaldada ettevõtja või ettevõtjate ühenduse poolse kohus-

tus(t)e võtmisega. Selline kaalutlusõigus hõlmab esiteks seda, kas menetlust, mis konkreetse

keelatud teo toimepanemist uurib, on võimalik lõpetada kohustuste võtmisega.

Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumise korral alati

võimalik ettevõtjatel kohustusi võtta, kuna teatud rikkumisi tuleb pidada selliseks, mille

tuvastamisele peab järgnema karistus. Nt lahendis Schenker & Co. jt ütles Euroopa Kohus

selgelt: selleks, et tagada ELTL artikli 101 tõhus kohaldamine üldistes huvides (effet utile) on

vajalik, et liikmesriikide konkurentsiasutused jätaksid trahvi määramata üksnes erandkorras.98

Kuna nimetatud kohtuasi puudutas horisontaalset konkurentidevahelist koostööd, nimetas

Euroopa Kohus samas lahendis ainsa erandina olukorda, kus ettevõtja koostöö on määrav

kartelli avastamisel ja kartelli eest tõhusal karistamisel.99 Nimetatud olukord Schenker & Co. jt

lahendis on ECN+ direktiivi nõuetele vastava leebuse andmine direktiivi artikli 17 mõttes.

ECN+ direktiivi artiklit 12 selgitava preambuli punkti 39 kohaselt ei ole kohustuse heaks-

kiitmise otsus asjakohane salajaste kartellide korral, sest nende puhul peaks liikmesriigi

konkurentsiasutus määrama rahatrahvi. Teiseks hõlmab selline kaalutlusõigus seda, kas esialg-

ses kohustuse võtmise taotluses väljendub taotluse esitaja tõeline tahe välja pakkuda kohustusi

Konkurentsiameti väljendatud konkurentsiprobleemide lahendamiseks.

Juhul kui Konkurentsiameti hinnangul on algatatud konkurentsijärelevalvemenetlust võimalik

lõpetada kohustuste võtmisega ja esialgses kohustuse võtmise taotluses väljendub taotleja

tõeline tahe kohustusi pakkuda, on kavandatud KonkS § 7830 lõike 2 kohaselt Konkurentsiameti

kohustus anda taotluse esitanud isikule ülevaade ettevõtja või ettevõtjate ühenduse põhjustatud

konkurentsiprobleemidest. Sellist ülevaadet tuleb poolelioleva konkurentsijärelevalve-

menetluse kontekstis pidada esialgseks ülevaateks, kuivõrd menetlus ja suure tõenäosusega

selles rakendatavad uurimismeetmed pole veel lõpule viidud. Seega saab Konkurentsiamet

ülevaate anda vaid talle tollel hetkel teadaolevatest asjaoludest lähtuvalt. Selline esialgne

ülevaade peaks kokku võtma Konkurentsiametile teadaolevad faktid ja nendest lähtuvad

konkurentsiprobleemid, mis kinnituse leidmisel päädiksid vähemalt keelatud tegu lõpetava

kohustusega. Selline esialgne ülevaade on kohustusi võtta sooviva ettevõtja või ettevõtjate

ühenduse jaoks oluline dokument, kuna selle pinnalt peab ta olema võimeline pakkuma

kohaseid ja proportsionaalseid kohustusi potentsiaalse rikkumise kõrvaldamiseks.

Sätte sõnastusel on eeskuju võetud Euroopa Komisjoni teatisest, mis käsitleb Euroopa Liidu

toimimise lepingu artiklitega 101 ja 102 seotud menetluste läbiviimise parimaid tavasid.100

Euroopa Komisjoni enda läbiviidavates konkurentsiõiguse rakendamise menetlustes soovib

98 EKo 18.06.2013, C-681/11 – Schenker jt, ECLI:EU:C:2013:404, p 46. 99 EKo 18.06.2013, C-681/11 – Schenker jt, ECLI:EU:C:2013:404, p 46. 100 Komisjoni teatis, mis käsitleb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitega 101 ja 102 seotud menetluste

läbiviimise parimaid tavasid, ELT C 308, 20.01.2011, lk 6–32, punkt 121.

87

komisjon tõelise tahte (genuine willingness) väljaselgitamiseks näha kas esialgseid ettepane-

kuid kohustuste võtmiseks või võimalike kohustuste peamisi elemente. Selline eeldus tuleneb

aga asjaolust, et esialgsele kohustuste võtmise taotlusele eelneb Euroopa Komisjoni kohtumine

(State of Play Meeting) järelevalvealuste isikutega, kus Euroopa Komisjon annab suuliselt

ülevaate oma murekohtadest seoses eeldatava rikkumisega.101 Kas ja mil määral saab

kõnesoleva eelnõu jõustumisel järelevalvealuse isiku tõelist tahet väljendada niivõrd suure

ootuse alusel, oleneb tõenäoliselt konkreetsest olukorrast.

Euroopa Kohtu otsuses komisjon v. Alrosa leidis kohus, et „[kohustuste võtmise mehhanism]

lähtub eelkõige menetlusökonoomia kaalutlustest ning võimaldab ettevõtjatel täielikult

menetluses osaleda, pakkudes lahendusi, mis tunduvad neile kõige kohasemad ning sobivamad,

et lahendada […] tõstatatud küsimusi.“ See tähendab, et kohustuste võtmise sooviga võiksid

ettevõtjad või ettevõtjate ühendused Konkurentsiameti poole pöörduda nii varajases menetluse

faasis kui võimalik, mistõttu ei ole põhjendatud jätkata seni väljakujunenud halduspraktikaga,

kus kohustuste väljapakkumine on reaalselt võimalik alles menetluse lõpufaasis, kus amet on

„jõudnud seisukohale, et ettevõtja või ettevõtjate tegevuses esinevad konkurentsi kahjustava

koostöö või turgu valitseva seisundi kuritarvitamise tunnused, [millest lähtuvalt] koostab amet

menetluse olulisemate järelduste kohta kokkuvõtte (kirjeldades selles konkurentsiprobleeme

ning andes ettevõtja või ettevõtjate tegevusele konkurentsiõigusliku hinnangu), ning [saadab]

selle vastavale ettevõtjale (või vastavatele ettevõtjatele). Eelnimetatud kokkuvõtte eesmärgiks

on teavitada ettevõtjat, et tema tegevus ei ole kooskõlas konkurentsiõigusega, mistõttu võib

sellele järgneda ettekirjutusega õiguserikkumise lõpetamise kohustuse panemine, ning anda

ettevõtjale võimalus esitada oma seisukohad Konkurentsiameti järelduste osas.“102 Ka Euroopa

Komisjoni enda läbiviidavates konkurentsiõiguse rakendamise menetlustes kutsub komisjon

ettevõtjaid üles oma huvi kohustuste võtmiseks näitama võimalikult varajases menet-

lusetapis103, kuid ei välista seejuures, et määruse nr 1/2003 artiklis 9 toodud esialgne hinnang

(preliminary assessment) võib teatud juhtudel osutuda menetluse lõppfaasis esitatavaks ette-

heidete protokolliks (statement of objections104).

KonkS § 7830 lõige 3 sätestab: „Kui järelevalvealune isik soovib kohustuse võtta pärast talle

etteheidete esitamist, peab kohustuse võtmise taotlus olema piisavalt põhjalik, et võimaldada

Konkurentsiametil hinnata selles pakutud kohustuse sobivust etteheidete kõrvaldamiseks.“

Kõnealune säte tuleb kohaldamisele olukorras, kus konkurentsijärelevalvemenetlus on juba

jõudnud etteheidete esitamise faasi. Selleks hetkeks on Konkurentsiamet kasutanud oma

ressursse, et selgitada välja keelatud teo toimepanemine. Selles faasis puudub vajadus pöörduda

Konkurentsiameti poole ettepanekuga esitada esialgne ülevaade konkurentsiprobleemidest –

seda ülesannet täidavad esitatud etteheited. Samuti on selles etapis järelevalvealustel isikutel

õigus tutvuda menetlustoimikuga. Taotlus peab olema piisavalt põhjalik ning mh peab

taotlusest olema nähtav taotluse esitanud isiku või isikute tõeline tahe kohustusi võtta.

Ettevõtja taotlus kohustuste võtmiseks peab olema piisavalt põhjalik, et võimaldada

Konkurentsiametil hinnata kohustuste sobivust olukorra lahendamiseks ja kohustuste

võtmisega kaasnevat positiivset mõju konkurentsile. Põhjus, miks kohustuste taotlemine on

võimalik ka menetluse lõppfaasis, kuigi kohustuste võtmise mehhanism on kantud menet-

lusökonoomia põhimõttest, tuleneb sellest, et Konkurentsiameti ja ettevõtja koostöös leitud

konkurentsiolukorra parandamisele suunatud tegevus on meetmena sobivam lahendus kui ameti

101 Antitrust Manual of Procedures. Internal DG Competition working documents on procedures for the

application of Articles 101 and 102 TFEU, 2019, lk 191–192. 102 Vt 19.06.2013 konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (321 SE)

seletuskirja, lk 21. 103 Komisjoni teatis, mis käsitleb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitega 101 ja 102 seotud menetluste

läbiviimise parimaid tavasid, ELT C 308, 20.01.2011, lk 6–32, punkt 118. 104 Vt määruse nr 1/2003 art 27 lõige 1.

88

ühepoolselt pandud kohustus teatud viisil tegutsemiseks. Seda, kas Konkurentsiamet kohustuste

võtmist aktsepteerib ja kas ta teeb seda sellisel kujul, nagu ettevõtja või ettevõtjate ühendus

need välja on pakkunud, otsustab Konkurentsiamet.KonkS § 7830 lõige 4 sätestab:

„Konkurentsiamet võib kohustuse järelevalvealusele isikule siduvaks muuta pärast teiste

turuosaliste arvamuse küsimist. Kohustuse võib siduvaks muuta kindlaksmääratud tähtajaks.

Kohustuse võtnud isik peab Konkurentsiametit teavitama kohustuse täitmisest

Konkurentsiameti määratud ajal ja tingimustel. Kohustuse täitmise kontrollimiseks on

Konkurentsiametil õigus kasutada käesolevas peatükis sätestatud uurimismeetmeid.“ Säte

võtab Eesti õigusesse üle ECN+ direktiivi artikli 12 lõiked 1 ja 2. Kui Konkurentsiamet nõustub

pakutud kohustustega, muudab ta need kohustused ettevõtjat või ettevõtjate ühendust moodus-

tavale järelevalvealusele isikule või järelevalvealustele isikutele siduvaks. Sellega konkurentsi-

järelevalvemenetlus lõpeb, sest keelatud teo tuvastamist ega selle toimpanemise lõpetamise

kohustuse panemist pole enam vaja. Kohustuste võtmise heakskiitmisega kaasneb ka

Konkurentsiameti õigus väärteomenetlus alustamata jätta ja juba alustatud menetlus lõpetada.

Säte näeb ette ka Konkurentsiameti kohustuse anda teistele turuosalistele võimalus anda asjas

arvamus. ECN+ direktiivi artikli 12 lõige 1 sätestab: „Liikmesriigid tagavad, et täitmise

tagamise menetluses, mis on algatatud ELi toimimise lepingu artikli 101 või 102 rikkumise

lõpetamist nõudva otsuse vastuvõtmiseks, võivad liikmesriikide konkurentsiasutused võtta

pärast ametlikku või mitteametlikku turuosalistelt arvamuse küsimist vastu otsuse, millega

muudetakse siduvaks kohustused, mille ettevõtjad või ettevõtjate ühendused on võtnud, kui need

kohustused on võetud liikmesriikide konkurentsiasutuste poolt nimetatud probleemide

lahendamiseks.“ Direktiiv ei jäta teiste turuosaliste küsimuses liikmesriikidele valikuruumi.

Küll aga võib ärakuulamine toimuda nii ametlikus kui ka mitteametlikus vormis.

Konkurentsiamet võib kohustused siduvaks muuta tähtajaliselt. Erinevalt kehtivast kohustuse

võtmise regulatsioonist, mille kohaselt on Konkurentsiametil võimalik kohustusi siduvaks

muuta vaid tähtajaliselt, sätestab kavandatud säte selle võimalusena, kuna nii on sätestanud

ECN+ direktiivi artikli 12 lõige 1. Juhul kui Konkurentsiamet määrab ettevõtjat või ettevõtjate

ühendust moodustavate järelevalvealuste isikute pakutud kohustused, võib ta ette näha aja või

ajagraafiku ja viisi, millest lähtuvalt peab kohustuse(d) võtnud isik Konkurentsiametit

teavitama kohustuste täitmisest. Teavitamise aeg ja võimalik perioodilisus sõltub iga kaasuse

asjaoludest ja kohustuste kehtivusaja pikkusest ning see määratakse Konkurentsiameti otsuses.

Kohustuse täitmise kontrollimiseks on Konkurentsiametil õigus kasutada uurimismeetmeid,

mida tal on õigus kasutada konkurentsijärelevalvemenetluses. Kavandatud sätte kohaselt saab

ta neid kasutada ilma eraldiseisvat konkurentsijärelevalvemenetlust alustamata ja seda nii

tähtajaliste kui ka tähtajatute kohustuste täitmise kontrollimiseks. Selline kontrolliõigus tuleb

Konkurentsiametile anda tulenevalt ECN+ direktiivi artikli 12 lõikest 2.

KonkS § 7830 lõige 5 sätestab: „Konkurentsiamet võib kohustuse võtmise heakskiitmisega

lõpetatud konkurentsijärelevalvemenetluse omal algatusel või taotluse alusel uuendada, kui: 1)

asjaolud, millel menetluse lõpetamine põhines, on olulisel määral muutunud; 2) kohustuse

võtnud isik ei täida võetud kohustust; 3) kohustus kiideti heaks menetlusosaliste esitatud

ebatäieliku, ebaõige või eksitava teabe alusel.“ Säte võtab üle ECN+ direktiivi artikli 12 lõike

3. Kavandatava sätte kohaselt võib Konkurentsiamet kohustuste heakskiitmisega lõppenud

konkurentsijärelevalvemenetluse uuesti avada, kui asjaolud, millel menetluse lõpetamine ehk

konkurentsijärelevalvemeetme määramine põhines, on olulisel määral muutunud või kui

kohustused võtnud isikute tegevus on vastuolus määratud kohustustega või menetlus lõpetati

ebatäieliku, ebaõige või eksitava teabe alusel.

KonkS § 7830 lõige 6 sätestab: „Kui kohustuse võtnud isik jätab kohustuse täitmata, võib

Konkurentsiamet tema poolt moodustatavale ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele kohaldada

sunniraha käesoleva seaduse §-s 7835 sätestatud korras ja määras.“ Säte võtab üle ECN+

89

direktiivi artikli 16 lõike 2 punkti b ning näeb ette võimaluse kohaldada kohustuse võtnud

ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele KonkS §-s 7835 nimetatud sunniraha. Sunniraha määr ja

rakendamise kord on ette nähtud nimetatud sättes. Lisaks on kinnitatud kohustuste täitmata

jätmisel võimalik järelevalvealust isikut karistada ka väärteo eest.

KonkS § 7831 – Konkurentsijärelevalvemenetluse lõpetamine kokkuleppega – sätestab

kokkuleppemenetluse juhtudeks, kus konkurentsijärelevalvemenetluse esemeks on kartell.

Kokkuleppemenetlus pakub kõnesolevas sättes kavandatud tingimustel kartellis osalenud

ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele võimaluse teha Konkurentsiametiga koostööd, mille

vastutasuks võib Konkurentsiamet väärteomenetluse ja karistamise asemel nõustuda

kokkulepitud parandusliku makse tasumisega riigi tuludesse. Konkurentsiametile pakub

kokkuleppemenetlus võimaluse kartellide suhtes konkurentsijärelevalvemenetluste läbiviimist

kiirendada ja seeläbi oma ressursse tõhusamalt kasutada. Samuti võib kokkuleppemenetlus

säästa kohtute ressurssi, kuivõrd kokkuleppega kartelliasja lõpetamine eeldab seda taotlenud

ettevõtjat moodustavatelt järelevalvealustelt isikutelt loobumist oma kaebeõigusest. Seejuures

on oluline mõista, et kokkuleppega konkurentsijärelevalvemenetluse lõpetamine ei ole kartellis

osalenud ettevõtjate õigus ega kohustus. Kõnesoleva regulatsiooni aluseks on Euroopa

Komisjoni samasisuline teatis105, mis käsitleb kokkuleppemenetluse läbiviimist kartelle

puudutavates asjades. Kokkuleppemenetlus erineb eelnõuga kavandatud leebuse kohaldamisest

(KonkS §-s 7319) seeläbi, et kui esimese eesmärk on menetlust kiirendada, siis teise eesmärk on

kartelle avastada ning nende kohta tõendeid koguda. Juhul aga, kui ettevõtja või ettevõtjate

ühenduse tehtav koostöö kuulub mõlema regulatsiooni kohaldamisalasse, võib Konkurentsi-

amet seda ka mõlema regulatsiooni alusel kompenseerida.

Sättes kasutatav termin „kartell“ on defineeritud kehtivas KonkS § 78 lõikes 2 ja kujutab kon-

kurentidevahelist kokkulepet või kooskõlastatud tegevust, mille eesmärk on koordineerida turul

oma konkureerivat käitumist või mõjutada asjakohaseid konkurentsiparameetreid, või konku-

rentsivastast tegevust teiste konkurentide suhtes. Kuigi kehtiv KonkS § 78 lõige 2 on 2017.

aastal Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/104/EL106 artikli 17 lõike 2 ülevõtmiseks

jõustunud säte, ühtib selles (läbi sama direktiivi artikli 2 punkti 14) sisalduv kartelli definitsioon

ECN+ direktiivi artikli 2 lõike 1 punktis 11 sätestatud kartelli definitsiooniga. Sellest tulenevalt

on kehtivat KonkS § 78 lõiget 2 terminiga „kartell“ täiendatud. Seni on KonkS § 78 lõige 2

sisaldanud vaid kirjeldust tegevustest, mida on võimalik termini „kartell“ alla liita (vt täienda-

valt eelnõuga kavandatud täiendust kehtivasse KonkS § 78 lõikesse 2 ja selle selgitust).

Eelnõust on pärast selle avalikule kooskõlastamisele ja arvamuse andmisele esitamist kustu-

tatud algne lõige 10, mis nägi ette, et „[l]äbirääkimiste käigus ja kokkuleppe sõlmimise taot-

luses esitatud teave on konfidentsiaalne“. Sätte eesmärk, nagu seda oli seletuskirja varasemas

redaktsioonis avatud, oli tagada, et ettevõtjat moodustavad järelevalvealused isikud, kes

Konkurentsiametiga kokkuleppemenetluses läbirääkimistesse astuvad, ei avaldaks läbirääki-

miste sisu ja läbirääkimiste käigus saadud teavet kolmandatele isikutele. Säte oli kavandatud

inspireerituna Euroopa Komisjoni teatise punktist 7: „The parties to the proceedings may not

disclose to any third party in any jurisdiction the contents of the discussions or of the documents

which they have had access to in view of settlement, unless they have a prior explicit autho-

rization by the Commission. […]“ Õiguskirjanduses on läbivalt viidatud, et Euroopa Komisjon

105 Komisjoni teatis, mis käsitleb kokkuleppemenetluse läbiviimist kartellidega seotud otsuste puhul, mis on võetud

vastu vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklitele 7 ja 13 (2008/C 167/01), ELT C 167 2.7.2008, lk 1–6. 106 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/104/EL, 26. november 2014 , teatavate eeskirjade kohta, millega

reguleeritakse liikmesriikide õiguse kohaseid kahju hüvitamise hagisid liikmesriikide ja Euroopa Liidu

konkurentsiõiguse rikkumise korral. – ELT L 349, 5.12.2014, lk 1–19.

90

rakendab seda punkti väga laialt ja rangelt.107 Konkurentsiameti arvamusest tingitult on algne

KonkS § 7831 lõige 10 eelnõust kustutatud.

KonkS § 7831 lõiked 1–3 sätestavad: „Konkurentsijärelevalvemenetluses, mille esemeks on

kartell, võib Konkurentsiamet järelevalvealuse isikuga konkurentsijärelevalvemeetmetes kokku

leppida. (2) Kui Konkurentsiameti hinnangul on konkurentsijärelevalvemeetmetes kokku

leppimine võimalik:

1) selgitab ta kartellis osalenud ettevõtjaid ja ettevõtjate ühendusi moodustavatele

järelevalvealustele isikutele kokkuleppe võimalust, järelevalvealuse isiku õigusi selles ning

kokkuleppe sõlmimise tagajärgi;

2) annab järelevalvealustele isikutele tähtaja, mille jooksul võib kirjalikult Konkurentsiametile

teada anda oma soovist alustada läbirääkimistega konkurentsijärelevalvemeetmete üle.

(3) Kui kartellis osalenud ettevõtja moodustavad mitu järelevalvealust isikut, tuleb neil endi

seast kokkuleppemenetluses osalemiseks valida esindaja.“ Kõnesolevad sätted annavad

Konkurentsiametile volituse sõlmida konkurentsijärelevalvemenetlustes, mille esemeks on

kartell, kokkuleppe nende ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste suhtes, keda moodustavad

järelevalvealused isikud sellega nõus on. Kokku leppimine saab seega toimuda Konkurentsi-

ameti initsiatiivil ja järelevalvealuste isikute nõusolekul Kuivõrd kavandatud sätte teine lõige

ei näe ette kriteeriume, mille pinnalt Konkurentsiamet peaks kokkuleppe sõlmimise

võimalikkust hindama, on Konkurentsiametil ulatuslik õigus mistahes asjaoludest lähtuvalt

otsustada, kas kartellis osalenud ettevõtjaid moodustavatele järelevalvealustele isikutele

vastavasisuline ettepanek teha. Näiteks võib Konkurentsiamet selleks arvesse võtta tõenäosust

kokkuleppe sõlmimise tulemuslikuks kohaldamiseks, sh tegureid nagu aeg, võimalike

vastuväidete ulatus, osalevate isikute arv, pretsedendi loomine jne. Tulenevalt kõnesoleva sätte

lõike 2 punktist 2 saab Konkurentsiamet kokkulepet sõlmida üksnes nende ettevõtjatega, mida

moodustavad järelevalvealused isikud selleks kirjalikult soovi avaldavad. Sellist sooviavaldust

ei peeta ülestunnistuseks ettevõtja keelatud teo toimepanemises osalemise ja süü osas. Juhul

kui kõik kartellis osalenud ettevõtjad kokkuleppemenetluses osaleda ei soovi või kui mistahes

põhjusel kõigiga kokkuleppele ei jõuta, käsitleb konkurentsijärelevalvemenetlust lõpetav otsus

(st otsus, mis sisaldab asjakohaseid konkurentsijärelevalvemeetmeid) nii neid konkurentsijäre-

levalvemeetmeid, mis on kohaldatud konkurentsijärelevalvemenetluse üldises korras, kui ka

neid, mis on kohaldatud kokkuleppe tulemusel.

Kõnesoleva sätte kolmanda lõike eesmärk on kokkuleppemenetluse kohaldamist lihtsustada.

Kuivõrd kokkuleppe kinnitamise taotlemiseks esitatav avaldus (s.o kokkuleppe sõlmimise

taotlus) lähtub konkurentsiõiguse materiaalõiguslikust subjektist „ettevõtja“, peavad kokku-

leppe läbirääkimiseks ja kinnitamiseks kaasatud olema kõik konkurentsijärelevalvemenetluse

tähenduses ettevõtjat moodustavad isikud (st isikud, kes on üht ettevõtjat moodustavalt menet-

lusse järelevalvealuse isikuna kaasatud). Kui kõik nimetatud üht ettevõtjat moodustavad isikud

kokkuleppemenetluses osalemisega nõus ei ole, pole selle ettevõtja suhtes kokkuleppemenet-

luse kohaldamine võimalik.

KonkS § 7831 lõige 4 sätestab: „Konkurentsiamet esitab kokkuleppeläbirääkimisteks täht-

aegselt soovi avaldanud järelevalvealusele isikule või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud

järelevalvealuste isikute esindajale asjas koostatud etteheited koos asjakohaste tõenditega ja

ettepaneku nende poolt moodustatavale ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele kartellis

osalemise eest kohaldatavate konkurentsijärelevalvemeetmete ja võimalikus väärteomenetluses

taotletava trahvi suuruse kohta.“ Etteheited ja tõendid, millele säte viitab, puudutavad konk-

107 Vt nt U. Soltesz, C. Von Kockritz, „EU cartell settlements in practice – the future of EU cartel law

enforcement?“, European Competiton Law Review, 2011, 32(5), lk 254.

91

reetset ettevõtjat, seega konkreetseid järelevalvealuseid isikuid. Konkurentsiamet peab ettehei-

ted ja neid kinnitavad tõendid kokkuleppeläbirääkimisteks esitama seetõttu, et kartellis

osalenud ettevõtjat moodustavatel järelevalvealustel isikutel oleks võimalus läbirääkimiste

käigus esitada oma arvamus ja vastuväited ehk olla ära kuulatud. Seega pakub kõnesoleva sätte

lõige 4 võimaluse läbirääkimistel jõuda konkreetse ettevõtja puhul konkurentsijärelevalve-

menetluse lõpetamise tingimustes kompromissini. Ehkki Konkurentsiamet peab teada andma

ka võimalikus väärteomenetluses taotletava trahvi suuruse, on see küll argumendiks

läbirääkimiste käigus, kuid saab olla üksnes indikatiivne, kuivõrd karistuse lõppastmes mõistab

maakohus.

KonkS § 7831 lõige 5 sätestab: „Konkurentsiamet võib kokkuleppeläbirääkimised katkestada,

kui ta jõuab järeldusele, et kokkuleppe saavutamine on ebatõenäoline.“ Sarnaselt kokkuleppe

läbirääkimiste alustamisega ei ole ka läbirääkimiste katkestamisele ette nähtud kriteeriume,

mille pinnalt peaks Konkurentsiamet hindama, kas kokkuleppe saavutamine on ebatõenäoline,

ja seetõttu läbirääkimised katkestama. Näiteks võib Konkurentsiamet sellisele järeldusele

jõuda, kui tal tekib kahtlus, et erinevaid kartellis osalenud ettevõtjaid moodustavad

järelevalvealused isikud teevad koostööd selleks, et tõendeid moonutada või hävitada. Juhul

kui Konkurentsiamet otsustab kasutada oma õigust kokkuleppeläbirääkimised katkestada,

jätkab ta konkurentsijärelevalvemenetlust üldises korras.

KonkS § 7831 lõige 6 sätestab: „Kokkuleppeläbirääkimiste tulemusel esitab järelevalvealune

isik või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul järelevalvealuste isikute esindaja

Konkurentsiametile viimase poolt määratud tähtaja jooksul kokkuleppe sõlmimise kirjaliku

taotluse, mis sisaldab: 1) kartelli põhjalikku kirjeldust, sealhulgas teavet mõjutatud kaupade

kohta ja kartelli geograafilist ulatust; 2) selget ja ühemõttelist tunnistust, et ettevõtja või

ettevõtjate ühendus on kartellis osalenud ja vastutab selle eest, sealhulgas kartellis osalemise

perioodi ja järelevalvealuse isiku või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul

järelevalvealuste isikute rolli selles; 3) kinnitust, et järelevalvealune isik või käesoleva

paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul järelevalvealused isikud on nõus Konkurentsiametiga

läbiräägitud konkurentsijärelevalvemeetmete kohaldamisega; 4) kinnitust, et

järelevalvealusalune isik või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul järelevalvealused

isikud on teadlikud asjas nende suhtes koostatud etteheidetest ning neile on antud võimalus

esitada etteheidete kohta oma arvamus ning vastuväited; 5) kinnitust, et järelevalvealune isik

või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul järelevalvealused isikud loobuvad õigusest

vaidlustada ettevõtja või ettevõtjate ühenduse kartellis osalemine ja selle eest kohaldatavad

konkurentsijärelevalvemeetmed.“ Sellega näeb kõnesolev säte ette, et järelevalvealused isikud,

kes kokkuleppemenetluses osalevad, peavad kokkuleppeläbirääkimiste tulemusel esitama

kirjaliku taotluse kokkuleppe sõlmimiseks. Taotlus peab sisaldama kõnesolevas sättes toodud

teavet ja kinnitusi ning taotlus tuleb esitada Konkurentsiameti poolt ette antud tähtpäevaks või

tähtajal. Taotluses antud kinnitused võimaldavad nii Konkurentsiametil kui ka halduskohtul

edasises menetluses ja konkurentsijärelevalvemenetluse lõppedes ressurssi kokku hoida (vt

täiendavalt kõnesoleva paragrahvi selgituse sissejuhatust).

Kõnesoleva sätte punktis 5 on kavandatud kinnitus, millega isik või isikud loobuvad õigusest

vaidlustada ettevõtja või ettevõtjate ühenduse kartellis osalemine ja selle eest kohaldatavad

konkurentsijärelevalvemeetmed ei ole kavandatud riigipoolse piiranguna põhiõiguste teosta-

misele, vaid isiku vabatahtliku loobumisena oma kaebepõhiõiguse teostamisest. Kokku-

leppemenetluses osalemine ei ole järelevalvealusele isikule kohustuslik, aga kui ta soovib

kokkuleppega konkurentsijärelevalvemenetluse lõpetada, peab ta vabatahtlikult loobuma oma

kaebepõhiõigusest (PS § 15 lõige 1). Sellega seondub aga ka kavandatud KonkS § 7831 lõige

10, mis selgitab, et vaidlustamisõigusest loobumine ei pea olema absoluutne (vt täiendavalt

viidatud sätte selgitust).

92

Juhul kui kartellis osalemisega pandi lisaks KonkS §-s 4 sätestatud keelu rikkumisele toime ka

ELTL artiklis 101 sätestatud keelu rikkumine, on kõnesoleva sätte kohaselt esitatud taotluse

puhul tegu ühtlasi kehtiva KonkS § 788 lõike 3 kohase ettevõtja poolt liikmesriigi konkurentsi-

asutusele tehtud vabatahtliku avaldusega, milles ettevõtja tunnistab oma osalemist ELTL artikli

101 rikkumises ja loobub oma osalemise vaidlustamisest ning tunnistab oma vastutust.

KonkS § 7831 lõige 7 sätestab: „Kui kokkuleppe sõlmimise taotlus vastab käesoleva paragrahvi

lõikes 6 sätestatud nõuetele ja selles esitatud teabe õigsuses ei ole alust kahelda, kinnitab

Konkurentsiamet kokkuleppe läbiräägitud konkurentsijärelevalvemeetmete kohaldamisega.“

Kuivõrd säte näeb ette Konkurentsiameti poolt kokkuleppe ühepoolse kinnitamise, ei ole

kokkuleppemenetluse tulemuseks halduslepingu sõlmimine HMS § 95 tähenduses, vaid

kokkuleppe sõlmimise taotluse esitamisel lõpeb konkurentsijärelevalvemenetlus ka taotluse

esitajate suhtes tavapäraselt konkurentsijärelevalvemeetmete kohaldamisega. Lihtsalt

ettevõtjate osas, kelle suhtes kohaldati kokkuleppemenetlust, kohaldatakse

konkurentsijärelevalvemeetmeid vastavalt läbiräägitule ja ilma eelneva ärakuulamiseta (HMS

§ 40 lõike 3 punkt 2). Ärakuulamine toimub kokkuleppeläbirääkimiste käigus.

KonkS § 7831 lõige 8 sätestab: „Kui kokkuleppe sõlmimise taotlus ei vasta käesoleva paragrah-

vi lõikes 5 sätestatud nõuetele, võib Konkurentsiamet jätta kokkuleppe kinnitamata või anda

tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.“ Sätte kohaselt saab Konkurentsiamet ise otsustada, kas

olukorras, kus ettevõtja nimel esitatud taotlus ei vasta kokkuleppeläbirääkimiste tulemusele,

annab ta ettevõtjat moodustavatele menetlusalustele isikutele võimaluse taotluses sisalduvad

puudused kõrvaldada või jätab kokkulepe kinnitamata ja seega kokkuleppe sõlmimise taotluse

rahuldamata.

KonkS § 7831 lõige 9 sätestab: „Kui Konkurentsiamet katkestab läbirääkimised või ei kinnita

kokkulepet või järelevalvealune isik või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul

järelevalvealuste isikute esindaja ei esita kokkuleppe sõlmimise taotlust või võtab esitatud

taotluse tagasi, jätkatakse konkurentsijärelevalvemenetlust üldises korras. Sellisel juhul ei tohi

Konkurentsiamet läbirääkimiste käigus ega kokkuleppe sõlmimise taotluses esitatud teavet

edasises konkurentsijärelevalvemenetluses kasutada.“ Säte näeb ette, et juhul, kui mis iganes

põhjusel läbirääkimised ei õnnestu, jätkub menetlus üldises korras.

Põhjus, miks kokkuleppeläbirääkimiste käigus avaldatut ei ole lubatud edasises menetluses

tõendina kasutada, seisneb vajaduses anda ettevõtjatele kindlustunne, et nad on läbirääkimiste

käigus vabad otsustama, kas soovivad kokkuleppe sõlmida või mitte. Kuivõrd ettevõtjad

esitavad kokkuleppemenetluse käigus Konkurentsiametile inkrimineerivat teavet, tuleks neile

eelnõu autorite hinnangul pakkuda kindlustunnet, et juhul kui nad mingil põhjusel mõlemaid

pooli rahuldava kokkuleppeni ei jõua, ei tekita nad endale kokkuleppeläbirääkimiste käigus

kahju. Ehkki Konkurentsiamet eelnõu kohta esitatud arvamuses ei pidanud sellist sätet

vajalikuks, on see kokkuleppemenetluse soodustamiseks ja mh ka süütuse presumptsiooni

jõustamiseks siiski hädatarvilik. Ka Euroopa Liidu Kohus on sellega haakuvalt seisukohti

võtnud. Nt on Üldkohus hiljuti leidnud, et olukorras, kus kartelli osalistest osa jõuavad

kokkuleppele ja teised jätkavad n-ö üldmenetluses, ei tohiks kokkuleppe kohaselt tuvastatut

lugeda tuvastatud faktiks ka nende suhtes, kes Euroopa Komisjoniga kokkuleppele ei jõudnud.

Üldkohus leidis, et: „[…] komisjon [peab] hoolitsema selle eest, et tegusid, mille kokkuleppele

läinud osalised omaks võtavad, ei omistataks selles menetluses mitte osalevale isikule […] ilma

neid viimase poolt esitatud argumentidest ja tõenditest lähtudes tavamenetluses igakülgselt ja

kohaselt uurimata.“108

108 ÜKo 02.02.2022, T-799/17 – Scania jt vs. komisjon, EU:T:2022:48, p 128.

93

Jättes konkreetse lahendi kõrvale, on õiguskirjanduses leitud, et selgusetus, mis saab siis, kui

kokkulepet ei saavutata, viib olemuselt Nashi ekviliibriumini (Nash equilibrium), mis võib

tingida järelevalvealuse isiku põhiõiguste rikkumise.109

KonkS § 7831 lõige 10 sätestab: “Käesoleva paragrahvi lõike 6 punkti 5 alusel antud kinnitus

loobuda õigusest vaidlustada konkurentsijärelevalvemeetmed võtab isikult õiguse

konkurentsijärelevalvemeetmeid loobumise ulatuses vaidlustada. Kinnitus ei hõlma loobumist

vaidlustamisõigusest ulatuses, milles meetmed ei vasta Konkurentsiametiga läbiräägitule.”

Säte on kavandatud kõnesoleva eelnõu kohta laekunud tagasiside pinnalt. Nimelt leidis Riigi-

kohus, et konkurentsijärelevalvemeetme adressaadile peaks olema tagatud kaebeõigus piiratud

ulatuses sarnaselt kriminaalmenetluses ettenähtud kokkuleppemenetlusega. Riigikohtu hinnan-

gul on see vajalik “[...] nt selleks, et oleks võimalik kontrollida, kas Konkurentsiamet on kokku-

leppe kinnitanud kokkuleppemenetluse norme järgides, sh kas ta on trahvi vähendanud koos-

kõlas § 7831 lg-ga 7.” Eelnõu koostajad nõustuvad Riigikohtuga ja seeläbi näeb täiendavalt

kavandatud lõige 10 ette, et kui järelevalvealused isikud otsustavad kokkuleppe sõlmimise

taotluse esitamise kasuks, ei pea nad asja lõpetamiseks kokkuleppemenetluse läbi loobuma oma

kaebepõhiõigusest ulatuses, mis välistaks neil vaidlustada sellised konkurentsijärelevalve-

meetmed, mis ei vasta Konkurentsiametiga läbiräägitule. Teisisõnu, kui Konkurentsiamet

kinnitab konkurentsijärelevalvemeetmed vastavalt sellele, milles pooled (st järelevalvealune

isik ja Konkurentsiamet) kokku leppisid, ei tohiks kokkuleppe tulemusel järelevalvealusel

isikul olla õigust talle määratud meetmeid vaidlustada. KonkS § 7831 lõike 6 punkti 5 eesmärk

ei ole seega säästa Konkurentsiameti ressurssi sellistest kohtuvaidlustest, mille eesmärk on

kõrvaldada Konkurentsiameti eksimus konkurentsijärelevalvemeetmete määramisel.

Lisaks eespool viidatule nimetas Riigikohus, et kõnesoleva paragrahvi lõike 6 punkt 5 ei ole

üksi piisav selleks, et vaidlustamisõigust ka reaalselt piirata. Sellest tulenevalt on kõnesolevasse

lõikesse 10 kavandatud teine lause, mis näeb ette, et juhul, kui isik kokkuleppemenetluses asja

lõpetamise kasuks otsustab ja sellest tulenevalt kokkuleppe sõlmimise taotluses kinnituse oma

vaidlustamisõigusest loobumise kohta annab, siis ta ka loobumise ulatuses sellest ilma jääb.

KonkS § 7832 - Paranduslik makse – loob analoogiliselt kriminaalmenetluse lõpetamisega

otstarbekuse kaalutlusel võimaluse järelevalvealusele isikule Konkurentsiametiga kokku

leppida rahasumma tasumises riigieelarvesse vastutasuks konkurentsijärelevalvemenetluse

lõpetamise ja väärteomenetluse alustamata jätmise või lõpetamise eest.

Lõige 1 sätestab: „Paranduslik makse on Konkurentsiameti ja järelevalvealuse isiku vahel

käesoleva seaduse paragrahvis 7831 kohases kokkuleppes kokku lepitud rahasumma, mille

järelevalvealune isik peab tasuma riigi tuludesse.“ Säte defineerib parandusliku makse mõiste

ja täpsustab, et parandusliku makse suuruse lepib järelevalvealune isik Konkurentsiametiga

kokku. Makse tasutakse riigi tuludesse. Sisuliselt on tegemist väärteotrahvi aseainega, mille

suurus kujuneb kokkuleppe läbirääkimiste käigus vastavalt konkreetse rikkumise eest

tõenäoliselt kohtus mõistetava karistuse suurusele. Kuivõrd mõlemale osapoolele on

parandusliku makse kokku leppimine oluliselt lihtsam ja ressursisäästlikum kui

järelevalvemenetlusega lõpule minek ja väärteokaristuse üle vaidlemine, on eeldatav, et

adekvaatselt tõendatud kartellijuhtumitel on mõlemad pooled huvitatud eeldatavast

väärteokaristusest mõnevõrra väiksemas paranduslikus makses kokkuleppimisest ja sellega

menetluse lõpetamisest. Ehkki esialgu oli eelnõus plaanitud konkreetselt reguleerida, kui suure

hinnaalanduse kokkuleppemenetluses järelevalvealune isik peaks saama, ei ole selline jäik

reguleerimine siiski põhjendatud, kuna konkurentsiametil tegelikult ei ole lõplikku kontrolli

selle üle, millises summas väärteomenetluses karistus mõistetaks. Seetõttu sellisest

109 Ş. Ciubotaru, „At the Mercy of the Gatekeeper: The Theory and Practice of Undretakings’ Fundamental

Rights in the EU Cartel Settlement Procedure“, Journal of European Competition Law & Practice, 2021, Vol.

12, No. 3, lk 245.

94

protsentidena väljendatavast regulatsioonist on loobutud ja osapooltele on jäetud

kokkuleppimisel vabadus analoogiliselt kriminaalmenetluses kokkuleppemenetlusega.

Läbirääkimiste käigus seab kokkuleppele piirid eelkõige kohtupraktika, mille alusel on pooltel

võimalik konkreetse kaasuse asjaolusid silmas pidades hinnata, missugune on kohane

parandusliku makse suurus.

Lõige 2 sätestab: „Parandusliku makse tasumise tähtaja määravad Konkurentsiamet ja

järelevalvealune isik kindlaks kokkuleppega, kuid see ei või olla pikem kui kaks aastat.“

Tulenevalt on parandusliku makse tasumise tähtaeg kokkuleppimise esemeks ja üheks

argumendiks on kahtlemata järelevalvealuse isiku maksevõime. Eesmärgiks peaks olema

parandusliku makse tasumises kokkuleppimine selliselt, et konkurentsiolukorda parandatakse,

mitte ei muudeta ettevõtjat püsivalt maksejõuetuks, seeläbi hoopiski konkurentsi vähendades.

Teisalt tuleb aga silmas pidada ka seda, et parandusliku makse tasumata jätmine peaks

realistlikult võimaldama konkurentsijärelevalvemenetluse uuendamise ja väärteomenetluse

toimetamist. Seetõttu on parandusliku makse maksimaalseks maksetähtajaks kaks aastat.

Konkreetsel juhtumil tuleb Konkurentsiametil hinnata, kui pika maksetähtaja peab

järelevalvealusele isikule andma, et ta realistlikult suudaks kokkulepitud parandusliku makse

tasuda, aga et kokkuleppe tegemine ei saaks lihtsaks võimaluseks menetlust venitades

vastutusest üldsegi pääseda.

Lõige 3 sätestab: „Kui järelevalvealune isik tähtaja jooksul paranduslikku makset täielikult ei

tasu, võib Konkurentsiamet konkurentsijärelevalvemenetluse uuendada.“ Säte kujutab endast

täiendavat alust konkurentsijärelevalvemenetluse uuendamiseks. Olukorras kus isik on

parandusliku maksete tegemises kokku leppinud ning võimalik, et kokkuleppega veel

mingisuguseid konkurentsijärelevalve meetmeid kohustatud täitma, on konkurentsiametil

võimalik järelevalvemeetmete täitmata jätmise osas kohe alustada väärteomenetlust ja

parandusliku makse tasumata jätmise puhul konkurentsijärelevalvemeetmete pakett ümber

hinnata. Seejuures ei ole ei väärteomenetluse ega konkurentsijärelevalvemenetluse uuendamine

Konkurentsiameti jaoks kohustuslik: amet võib leida, et väärteokaristust ettevõtja ei vääri ja

konkurentsiolukord on piisavalt heastatud, mistõttu puudub ka põhjus täiendavaid meetmeid

rakendada järelevalvealuse isiku suhtes. Kokkulepitud parandusliku makse tasumata jätmine ei

too kaasa kokkuleppe täitedokumendina sundtäitmisele pööramist, kuna tegu on osaga

meetmete paketist, mille eesmärgiks on konkurentsiolukorda püsivalt parandada, mitte aga

tingimata ettevõtjat karistada. Paranduslik makse on vabatahtlikult võetud kohustus, mille

õigeaegne täitmata jätmine toob potentsiaalselt kaasa järelevalve- ja väärteomenetluse

uuendamise.

KonkS § 7833 – Keelatud teo toimepanemise lõpetamine – sätestab õiguslikud alused, millele

tuginedes võib Konkurentsiamet määrata järelevalvealusele isikule kohustuse keelatud teo

toimepanemine lõpetada (ettekirjutus ATSS tähenduses). Keelatud teo toimepanemise lõpeta-

mine on tulenevalt kavandatud KonkS § 7829 lõigest 1 ja KonkS § 7813 lõigest 4 üks

konkurentsijärelevalvemenetlust lõpetavatest konkurentsijärelevalvemeetmetest.

KonkS § 7833 lõige 1 sätestab: „Keelatud teo toimepanemise lõpetamiseks võib Konkurentsi-

amet ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele kohaldada käitumuslikku või struktuurset meedet.“

Säte sisaldab õiguslikku alust käitumuslike ja struktuursete meetmete kohaldamiseks, mis

praktikas toimub sama paragrahvi lõigete 2 ja 3 alusel. Kui kõnesolev lõige 1 näeb ette, et mee-

det kohaldatakse ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele, siis seda õiguslikku alust täpsustavad

lõiked 2 ja 3 näevad ette, kuidas meedet praktikas määratakse, kuivõrd siduvaid kohustusi saab

asetada üksnes isikutele, mitte turul tegutsemise ühtsusel põhinevatele üksustele.

KonkS § 7833 lõige 2 sätestab: „Käitumusliku või struktuurse meetme kohaldamiseks määrab

Konkurentsiamet ettevõtjat või ettevõtjate ühendust moodustavale järelevalvealusele isikule

95

kohustuse teha kindlaksmääratud tegu või sellest hoiduda. Kohustus peab olema keelatud teo

toimepanemise tõhusaks lõpetamiseks vajalik ja proportsionaalne.“ Säte võtab üle ECN+

direktiivi artikli 10 lõike 1. Sarnane õiguslik alus sisaldub ka Soome konkurentsiseaduse

(kilpailulaki) 110 §-s 9 ja Saksamaa konkurentsiseaduse (Gesetz gegen Wettbewerbsbeschränk-

ungen) § 32 lõigetes 1 ja 2. Kui lõikes 1 on sätestatud, et keelatud teo toimepanemise

lõpetamiseks kohaldatakse meedet ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele, siis kõnesolev säte

sisaldab n-ö silda ettevõtja või ettevõtjate ühenduse ning neid moodustavate järelevalvealuste

isikute vahel. Keelatud teo toimepanemise lõpetamiseks võib Konkurentsiamet määrata ühele

või mitmele ettevõtjat või ettevõtjate ühendust moodustavale järelevalvealusele isikule

kohustuse teha kindlaksmääratud tegu või sellest hoiduda. Tegemist võib olla nii käitumuslikku

kui ka struktuurset muudatust kaasa toova kohustusega, st et lõikes 1 nimetatud meede oma

olemuselt ongi lõike 2 (mida täiendab lõige 3) alusel määratud kohustus.

KonkS § 7833 lõige 3 sätestab: „Konkurentsiamet võib järelevalvealusele isikule määrata

kohustuse likvideerida osalus konkureerivas äriühingus, võõrandada ettevõte või teha muu

struktuurne muudatus üksnes juhul, kui keelatud teo toimepanemist ei ole samaväärselt võima-

lik lõpetada vähem koormava kohustusega.“ Säte täpsustab õiguslikku alust struktuursete

meetmete määramiseks ühele või mitmele järelevalvealusele isikule. Struktuursete meetmete

määramise õigus peab Konkurentsiametil olema tulenevalt ECN+ direktiivi artikli 10 lõikest 1

(„structural remedies“). Konkurentsiamet võib järelevalvealusele isikule määrata struktuurse

meetme, sh kohustuse likvideerida osalus konkureerivas äriühingus, võõrandada ettevõte või

viia läbi muu struktuurne muudatus üksnes juhul, kui keelatud teo toimepanemist ei ole

samaväärselt ehk sama efektiivselt ja proportsionaalselt võimalik lõpetada vähem koormava

kohustusega. Üldjuhul on käitumuslikud meetmed järelevalvealusele isikule vähem

koormavad. Sarnane struktuurseid meetmeid puudutav säte sisaldub ka Saksamaa

konkurentsiseaduse § 32 lõigetes 1 ja 2111.

KonkS § 7833 lõige 4 sätestab: „Järelevalvealune isik, kellele Konkurentsiamet on käesoleva

paragrahvi alusel määranud kohustuse, peab Konkurentsiametit teavitama kohustuse täitmisest

Konkurentsiameti määratud ajal ja tingimustel. Kohustuse täitmise kontrollimiseks on

Konkurentsiametil õigus kasutada käesolevas peatükis sätestatud uurimismeetmeid.“ Säte on

eelnõukohasesse seadusesse lisatud pärast avalikku kooskõlastamist ja arvamuse avaldamist

Konkurentsiameti tähelepanekutest tingitult. Eelnõu autorid nõustuvad Konkurentsiametiga, et

kuivõrd kohustuste võtmisel (kavandatud KonkS § 7830) on Konkurentsiametile ECN+ direk-

tiivist tingitult antud õigus kohustada nende täitmisest ametit teavitama ja õigus vajadusel

kohaldada konkurentsijärelevalvemenetluse uurimismeetmeid, et kontrollida, kas kohustused

on täidetud, ei ole mõistlikku põhjendust, miks keelatud teo lõpetamise regulatsioon ei peaks

võimaldama sama. Kahe nimetatud regulatsiooni erinevus seisneb selles, et kui kohustuste

võtmise heakskiitmiseks pakub ettevõtja ise kohustused, siis keelatud teo toimepanemise lõpe-

tamiseks määrab kohustused Konkurentsiamet. Viimasel juhul on küll eelduseks ka keelatud

teo toimepanemise tuvastamine, mida kohustuste võtmisel ei tehta, kuid tagajärg on mõlemal

juhul üks.

110 Kilpailulaki. 12.8.2011/948. Kättesaadav:

https://www.finlex.fi/fi/laki/ajantasa/2011/20110948?search%5Btype%5D=pika&search%5Bpika%5D=kilpailul

aki. 111 GWB § 32 lg 2 ametlikus tõlkes: „For this purpose, it may require them to take all necessary behavioural or

structural remedies that are proportionate to the infringement identified and necessary to bring the infringement

effectively to an end. Structural remedies may be imposed only if there is no behavioural remedy which would be

equally effective, or if the behavioural remedy would entail a greater burden for the undertakings concerned than

the structural remedies.“

96

Kõnesoleva sätte alusel toimub konkurentsijärelevalvemenetluse uurimismeetmete kohaldami-

ne väljaspool konkurentsijärelevalvemenetlust. See aga ei tähenda, et meetmeid võetakse me-

netlusväliselt, vaid seda tehakse muus haldusmenetluses kui konkurentsijärelevalvemenetluses

– menetluses, mille eesmärk on välja selgitada, kas konkurentsijärelevalvemenetluses ko-

haldatud konkurentsijärelevalvemeedet keelatud teo toimepanemise lõpetamiseks täidetakse.

Kuivõrd nimetatud menetluse saab algatada üksnes juhul, kui see on saavutatavat eesmärki

arvestades kohane, vajalik ning proportsionaalne (HMS § 3 lõige 2) olenemata isiku kohus-

tusest konkurentsijärelevalvemeetme täitmisest ametit teavitada, ei saa vastavasisulist menet-

lust algatada kergekäeliselt ilma mingisuguse kaalutuseta. Seejuures kahest võimalikust

uurimismeetmest saab Konkurentsiamet KonkS § 7823 kohast läbiotsimist samast põhimõttest

lähtuvalt kohaldada üksnes juhul, kui see on kohane, vajalik ning proportsionaalne – need on

ka tingimused, millele vastamist peab halduskohus läbiotsimiseks loa andmisel kontrollima.

KonkS § 7833 lõige 5 sätestab: „Kui järelevalvealune isik jätab käesoleva paragrahvi alusel

määratud kohustuse täitmata, võib Konkurentsiamet isiku poolt moodustatavale ettevõtjale või

ettevõtjate ühendusele kohaldada sunniraha käesoleva seaduse §-s 7835 sätestatud korras.“

Säte võtab üle ECN+ direktiivi artikli 16 lõike 2 punkti b. Kõnesoleva lõike sunniraha võib

kohaldada üksnes järelevalvealusele isikule ning KonkS §-s 7835 sätestatud korras. Lisaks

sunniraha rakendamisele on konkurentsijärelevalves määratud kohustuste täitmata jätmise eest

võimalik järelevalvealune isik võtta ka väärteovastutusele.

KonkS § 7833 lõige 6 sätestab: „Konkurentsiamet võib haldusakti, millega määrati

järelevalvealusele isikule käesoleva paragrahvi alusel kohustus, kehtetuks tunnistada, eelkõige

kui määratud kohustus ei täida Konkurentsiameti hinnangul oma eesmärki.“ Kavandatava

sättega viiakse sisse HMS haldusakti kehtetuks tunnistamise regulatsiooni erinorm. Lõikes 2

nimetatud kohustust määrava haldusakti kehtetuks tunnistamine on kohustuse adressaadile

soodustav, kolmandatele isikutele (nt taotlejale ja teistele turuosalistele) võib selline kehtetuks

tunnistamine olla aga koormav. Sellest tulenevalt tuleks HMS üldregulatsiooni kohaldades

lähtuda haldusakti kehtetuks tunnistamise sätetest isiku kahjuks. Haldusakti kehtetuks

tunnistamine isiku kahjuks on HMS-s – võrreldes isiku kasuks kehtetuks tunnistamisega – seo-

tud rangemate eeldustega. Lõikes 2 nimetatud kohustuste määramine toob kohustuse

adressaadile kaasa olulise põhiõiguste riive. Võrreldes taotleja ja teiste turuosalistega, kelle

õigusi kehtetuks tunnistamisega ka mingil määral puudutatakse, on järelevalvealuse isiku

põhiõiguste riive tunduvalt intensiivsem. Seetõttu tuleb kohustusi määrava haldusakti kehtetuks

tunnistamisel võtta arvesse eelkõige haldusakti adressaadi, st järelevalvealuse isiku huve. See-

tõttu on loobutud HMS-s sätestatud võrdlemisi rangetest eeldustest (vt ülal). Järelevalvealusele

isikule määratud kohustuse kehtetuks tunnistamine tuleb kõne alla eelkõige juhul, kui

Konkurentsiameti määratud kohustused ei täida ameti hinnangul oma eesmärki.

Konkurentsiametil on lõike 2 alusel määratud kohustuse kehtetuks tunnistamisel ulatuslik

kaalutlusõigus. Amet peab siiski arvesse võtma ka kolmandate isikute huve, kelle õigusi

kehtetuks tunnistamine võib puudutada.

KonkS § 7834 – Menetlus- ja vorminõuete rikkumise tagajärjed ning kohtulik kontroll –

näeb ette konkurentsijärelevalvemeetme kehtetuks tunnistamise ja kohtuliku kontrolli

teostamise erisused.

KonkS § 7834 lõige 1 näeb ette erinormi HMS §-st 58 ning sätestab:

„Konkurentsijärelevalvemeetme kehtetuks tunnistamist võib menetlus- või vorminõuete

rikkumise põhjendusel nõuda juhul, kui see rikkumine võis mõjutada asja otsustamist või

sellega kaasnes meetme adressaadi õiguste oluline rikkumine.“ HMS § 58 kohaselt ei saa

haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti

menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei

võinud mõjutada asja otsustamist. Sellele vastab ka riigivastutuse seaduse § 3 lõike 3 punktis 1

97

sätestatud kitsendus, mille kohaselt võib haldusakti jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud

menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist. Nimetatud HMS ja RVastS sätete

eesmärk on vältida olukorda, kus haldusakt tühistatakse üksnes haldusakti formaalse

õigusvastasuse tõttu, kui haldusakti sisu olnuks haldusorgani õiguspärase käitumise korral

sama. Näiteks on kohtupraktikas märgitud: „Distsiplinaarkäskkiri, millega otsustatakse

kinnipeetavat karistada, on olemuselt koormav haldusakt. Koormava haldusakti andmisel on

puudutatud isiku ärakuulamine oluline ning selle rikkumine on oluline menetlusviga. Samas ei

too menetluslikud minetused alati kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamist. Nimelt sätestab

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes

põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele,

kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Riigivastutuse seaduse § 3 lg

3 p 1 kohaselt võib haldusakti jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue

ei võinud mõjutada asja otsustamist. Seega isegi juhul, kui vaidemenetluses leiab tõendamist,

et 19. juuli 2021. a käskkirja andmisel rikuti HMS § 40 lg-s 1 nimetatud ärakuulamisõigust, ei

pruugi see tähendada, et käskkiri tuleks kehtetuks tunnistada.“112

Konkurentsijärelevalvemenetluses on menetlusel ja vorminõuetel olulisem kaal, kui muudes

haldusmenetlustes. Järelevalvealusele isikule võidakse keelatud teo toimepanemise eest lõpuks

kohaldada ka väärteokaristust. Eelnevast tulenevalt näeb KonkS § 7834 võrreldes HMS §-ga 58

ja RVastS § 3 lõike 3 punktiga 3 ette kaugemale ulatuva õiguse nõuda konkurentsijärelevalve-

meetme tühistamist menetlus- või vormivigade rikkumise tõttu. Haldusakti kehtetuks

tunnistamisest ei saa keelduda üksnes põhjendusel, et menetluslik või vormiline rikkumine ei

saanud mõjutada haldusakti sisu. Kehtetuks tunnistamist saab nõuda, kui rikkumine võis

mõjutada asja sisulist otsustamist või kui rikkumisega on kaasnenud meetme adressaadi õiguste

oluline rikkumine. Eelöeldu tähendab, et isegi kui menetluslik või vormiline minetus ei saanud

muuta otsuse sisu, on järelevalvealusel isikul siiski õigus nõuda konkurentsijärelevalvemeetme

tühistamist, kui rikkumisega kaasnes meetme adressaadi õiguste oluline rikkumine. Oluliseks

teeb rikkumise eelkõige see, kui haldusorgan on seaduse nõuetest sihilikult mööda läinud –

näiteks oleks selliseks rikkumiseks läbiotsimise toimetamine ilma kohtu loata – läbiotsimisel

leitu sisu kohtu loa olemasolust või puudumisest ei sõltuks, kuid kuna sihilikult on rikutud

selget omandi- ja erasfääri puutumatust kaitsma seatud nõuet, on rikkumisega oluliselt rikutud

läbiotsitava koha omaniku õiguseid. Näiteks peab Konkurentsiamet võimaldama

järelevalvealusel isikul mh pääseda ligi informatsioonile, millele tuginedes on järelevalvealust

isikut käsitletud ettevõtja või ettevõtjate ühendust moodustava isikuna. Kui Konkurentsiamet

on võimaldanud ligipääsu vähemale informatsioonile kui KonkS-s nõutud, ning kui

järelevalvealune isik on tõepoolest ettevõtjat või ettevõtjate ühendust moodustav isik, ei oleks

eelnimetatud informatsiooniga tutvumine haldusakti sisu muutnud. Seega oleks tegemist

menetlusliku rikkumisega, mis ei saanud mõjutada konkurentsijärelevalvemeetme sisu. Kui aga

Konkurentsiamet keeldub alusetult ja teadlikult KonkS-s väljaandmiseks kohustusliku teabe

esitamisest, võib olla tegemist järelevalvealuse isiku menetlusõiguste olulise rikkumisega.

Järelevalvealune isik peab saama kontrollida, kas tema staatus menetluses on põhjendatud või

mitte. Võttes arvesse, et konkurentsijärelevalvemenetluse tõsiseid tagajärgi, on meetme

adressaadi nõuetekohane ära kuulamata jätmine tema õiguste oluline rikkumine. Kõnealuse

sättega peab arvestama ka kohus.

KonkS § 7834 lõige 2 sätestab: „Rikkumise, sealhulgas keelatud teo toimepanemise tuvastamise

õiguspärasust hinnates teostab kohus täiemahulise kontrolli.“ Kõnesolev säte on eelnõusse

lisatud pärast avalikku konsultatsiooni. Säte on eelnõusse kavandatud peamiselt advokatuuri

sisenditest lähtuvalt. Sätte eesmärk on kindlaks määrata halduskohtu poolt teostatava kontrolli

intensiivsus. Kontrolli intensiivsuse küsimuses saab eristada kontrolli intensiivsust selle üle,

112 Tartu Ringkonnakohtu otsus 21.09.2021, 3-21-1789, p 8.

98

kas haldusakti aluseks oleva õigusliku aluse koosseis on täidetud, ning – kui koosseis on

täidetud – kontrolli intensiivsust selle üle, kas haldusorgan on õiguslikus aluses sätestatud

õiguslikku tagajärge (nt kaalutlusõigus) kohaldanud õiguspäraselt.

Esimesel juhul, st õigusliku aluse koosseisu täitmise kontrollimisel tõusetub kohtuliku kontrolli

intensiivsuse küsimus eelkõige määratlemata õigusmõistete puhul. Määratlemata õigusmõistete

sisustamine allub üldjuhul täiemahulisele kohtulikule kontrollile. Riigikohus on määratlemata

õigusmõistete kohta märkinud järgmist: „Tegemist ei ole täidesaatvale riigivõimule

reserveeritud monopoolse otsustuspädevuse, vaid seaduse tõlgendamise ja seega ka

õigusemõistmise küsimusega.“113 Juhtudel, kus haldusorganile on määratlemata õigusmõiste

sisustamisel jäetud hindamisruum, võib kohtu kontrolli intensiivsus olla väiksem. Riigikohus

on haldusorgani hindamisotsuste kohta märkinud: „Halduse hindamisotsuste puhul ei ole kohtul

üldjuhul keelatud teha intensiivsemat kontrolli, sh asendada haldusorgani hinnanguid enda

omadega, põhjendades sellist otsustust. HKMS § 158 lg 3 kolmanda lausega sarnanevat üldist

keeldu hindamisotsuste puhul pole, sest õigusmõistete sisustamine ja faktiliste olukordade

hindamine on kohtuvõimu põhifunktsioon, mitte täidesaatva riigivõimu monopol (Riigikohtu

halduskolleegiumi otsused nr 3-20-924/24, p 32; 3-17-1545/81, p 26). PS § 146 esimese lause

kohaselt mõistab õigust ainult kohus. Sellest tulenevalt ei ole kohus õiguse tõlgendamisel ja

kohaldamisel, sh õigusliku tähendusega faktiliste asjaolude tuvastamisel seotud ühegi teise

instantsi ega isiku seisukohtadega. Siiski võib kohus olla vähem või rohkem vaoshoitud ka

haldusorgani hinnanguliste otsuste sisulisel kontrollimisel, iseäranis kui küsimuse õiguslik

regulatsioon on hõre, kui hindamine eeldab spetsiifilisi õigusväliseid teadmisi või kogemust

ning hindamisega kaasnev õiguste riive ei ole intensiivne. See tähendab, et kohus võib,

arvestades eespool nimetatud tingimusi nende koostoimes, piirduda täiskontrolli asemel

nõrgemate kontrollistandarditega – ratsionaalsuse või isegi ilmselgete vigade testiga.

Ratsionaalsuse test tähendab hindamisotsuste puhul analoogselt HMS § 4 lg-ga 2 ennekõike

selgitamist, kas haldusorgan on arvestanud õigusnormi eesmärki, õiguse üldpõhimõtteid,

üksnes asjakohaseid fakte ning kõiki asjakohaseid fakte. Ilmselgete vigade test tähendab, et on

ilma pikemata selge, et haldusorgan on tegutsenud meelevaldselt või vastuolus õigusnormidega

(kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-51-16, p 17.2).“114 [rõhutus seletuskirja koostajate poolt].

Eelnõuga kavandatava sätte eesmärk on üheselt määratleda, et rikkumist tuvastava, sh keelatud

tegu tuvastava haldusakti õiguspärasust hinnates tuleb kohtul läbi viia täiemahuline kontroll

(Riigikohtu sõnastuses ka täiskontroll).

Teisel juhul tõusetub kohtuliku kontrolli intensiivsuse küsimus õiguslikus aluses sätestatud

õigusliku tagajärje kohaldamise küsimuses. Kõnesoleva eelnõuga kavandatavad õiguslikud

alused, millele tuginedes saab rikkumist tuvastada, annavad Konkurentsiametile

kaalutlusõiguse. Oluline on märkida, et kaalutlusõiguse kontrolli puudutav HKMS § 158 lõike

3 laused 1 ja 2 ei reguleeri kohtuliku kontrolli intensiivsuse küsimust. Riigikohus on

kaalutlusõiguse kontrolli intensiivsuse kohta märkinud järgmist: „Halduse kaalutlusotsuste

puhul on kohtul keelatud teha kaalutlusotsust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 kolmas

lause). Kaalutlusotsuseid kontrollitakse üldjuhul mõõdukalt intensiivse ratsionaalsuse testi

abil. See seisneb ennekõike kaalutlusreeglite järgimise kontrollis, õiguste piiramise korral ka

kolmeastmelise proportsionaalsuse testi (sobivus, vajalikkus, mõõdukus) tegemises (HMS § 4

lg 2, HKMS § 158 lg 3 esimene lause). Erakordselt avara kaalutlusõiguse ja väheintensiivsete

õigusriivete korral võib kaalutlusotsuse sisuline kontroll piirduda ilmselgete vigade testiga.“

Kavandatava sättega soovitakse rikkumist tuvastava haldusakti puhul üheselt kindlaks määrata

ka haldusorgani kaalutlusotsuse üle teostatava kontrolli intensiivsus. Kaalutlusotsuse puhul

113 RKHKo 20.04.2018, 3-15-443, p 28.

114 RKHKo 11.12.2020, 3-20-1198, p 14.

99

hõlmab täiemahuline kontroll endas igal juhul kolmeastmelise proportsionaalsustesti

läbiviimist.

Kavandatava sätte kohaselt tuleb täiemahuline kontrollistandard tagada rikkumise, sealhulgas

keelatud teo toimepanemise tuvastamise õiguspärasust hinnates. Rikkumised, mida

Konkurentsiamet kavandatava regulatsiooni alusel tuvastada saab, seisnevad peamiselt

keelatud teo toimepanemises (ELTL artikli 101 või 102 või KonkS 2. või 4. peatüki

keelunormide rikkumised). Väärteokaristustele kohaldub VTMS, mitte kõnesoleva eelnõuga

kavandatav.

KonkS § 7835 – Sunniraha määr ja kohaldamise kord – võtab üle ECN+ direktiivi artikli 16.

ECN+ direktiivi artikkel 16 on eestikeelses tõlkes pealkirjastatud kui sunniraha. Ingliskeelses

keeleversioonis on kasutatud terminit „periodic penalty payment“. Tegemist on Eesti õigus-

korra jaoks uudse haldussunnimeetmega, mis ei vasta täiel määral ATSS-s sätestatud sunniraha

mehhanismile. Meetme eesmärk on – hoolimata tema nimetusest ingliskeelses versioonis –

tagada Konkurentsiameti poolt järelevalvealusele isikule määratud kohustuse täitmine.115

ECN+ direktiivis ettenähtud sunniraha on oma olemuselt viivissunniraha ning on inspireeritud

Euroopa Komisjoni poolt rakendatavast sunnirahameetmest (vt nõukogu määruse (EÜ) nr

1/2003 artikkel 24116). Erinevus kehtivast ATSS kohasest sunnirahast on see, et sunniraha

määratakse päevamäära alusel ja iga viivitatud päeva eest. Euroopa Komisjoni mitteametlikult

antud selgituste kohaselt näeb nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artikkel 24 ette kaheastmelise

menetluse. Menetluse esimeses otsuses (ATSS tähenduses sarnane sunniraha hoiatusele)

määratakse sunniraha esialgne päevamäär ja vabatahtliku täitmise aeg. Teine otsus tehakse

hilisemas staadiumis ning see fikseerib maksmisele tuleva lõpliku sunniraha summa, võttes

arvesse vabatahtliku täitmise ajast möödunud päevade arvu ja sunniraha päevamäära. Üksnes

nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 nimetatud lõplikul otsusel on õiguslikud

tagajärjed ja üksnes seda saab kohtulikult vaidlustada. Euroopa Komisjoni praktikast saab

näitena tuua 2000. a avatud Microsofti kaasuse. Microsoft ei täitnud komisjoni 24.03.2004

ettekirjutust. 10.11.2005 tegi komisjon nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 24 lõike 1

kohase sunniraha hoiatuse ja määras esialgseks sunniraha päevamääraks 2 mln eurot.

Vabatahtliku täitmise tähtajaks määrati 15.12.2005. Microsoft ei täitnud ettekirjutust. Komisjon

115 ECN+ direktiivi selgituspunkt 44: „Tagamaks, et liikmesriikide konkurentsiasutuste käsutuses oleks tõhus

vahend, et reageerida artiklites 6, 8, 9, 10, 11 ja 12 osutatud toimingutele allumatusele ja otsuste jätkuvale

täitmata jätmisele ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste poolt, on oluliseks vahendiks sunniraha. Sunniraha ei tohiks

kohaldada siis, kui tuvastatakse minevikus toimepandud rikkumisi. Sunniraha rakendamise õigus ei mõjuta

liikmesriikide konkurentsiasutuste õigust karistada artikli 13 lõikes 2 osutatud toimingutele allumatuse eest.

Sunniraha suurus tuleks kindlaks määrata proportsionaalse osana asjaomaste ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste

keskmisest päevasest üleilmsest kogukäibest.“ 116 Määruse 1/2003 artikkel 24 sätestab, et Euroopa Komisjon võib oma otsusega kehtestada ettevõtjatele või

ettevõtjate ühendustele karistusmakse (sunniraha), mis ei ületa päeva kohta 5 % eelmise majandusaasta keskmisest

päevakäibest ning mida arvestatakse otsuses määratud kuupäevast alates, et neid sundida lõpetama

asutamislepingu artiklite 81 ja 82 rikkumine vastavalt artikli 7 alusel tehtud otsusele, järgima artikli 8 kohast otsust

ajutiste meetmete kehtestamise kohta, täitma artikli 9 alusel tehtud otsusega siduvaks muudetud kohustust, esitama

täielikku ja õiget teavet, mida ta on nõudnud artikli 17 või artikli 18 lõike 3 alusel tehtud otsuses või alluma

kontrollimisele, mille komisjon on määranud artikli 20 lõike 4 alusel tehtud otsuses. Kui ettevõtjad või ettevõtjate

ühendused on täitnud kohustuse, mille täitmiseks karistusmakse määrati, võib komisjon määrata karistusmakse

(sunniraha) lõppsumma esialgses otsuses ettenähtud karistusmaksest väiksemana. Vastavalt tuleb kohaldada artikli

23 lõiget 4.

100

määras artikli 24 lõike 2 kohase lõpliku sunniraha summa.117 Sunniraha rakendamise akt tehti

pärast Microsofti poolt kohustuse täitmist.118

ECN+ direktiivi artikkel 16 lähtub nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklile 24 sarnasest

mudelist. ECN+ artikli 16 lõige 1 näeb ette, et liikmesriigid tagavad, et nende konku-

rentsiküsimustes pädevatel riiklikel haldusasutustel on võimalik otsusega määrata ettevõtjatele

ja ettevõtjate ühendustele tulemusliku, proportsionaalse ja hoiatava sunniraha maksmise

kohustus. Selline sunniraha määratakse proportsionaalse osana nimetatud ettevõtjate või

ettevõtjate ühenduste keskmisest päevasest üleilmsest kogukäibest eelmisel majandusaastal ühe

päeva kohta ning arvutatakse alates (hoiatus)otsuses nimetatud kuupäevast. Direktiiv räägib

sisuliselt kahest otsusest: üks neist on sunniraha hoiatust sisaldav otsus, mis määrab

vabatahtliku täitmise kuupäeva. Teise, st lõpliku otsusega määratakse maksmise kohustus

päevade kohta kokku arvutatud ulatuses.

ATSS-s sätestatud sunniraha kui sunnivahendi rakendamise lubatavus on sätestatud mh ATSS

§ 8 lõike 1 lauses 1. Sunnivahendit on lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks

ettekirjutus, mis kehtib, ning see ei ole sunniraha rakendamise hetkeks kehtivust kaotanud.

HMS § 61 lõike 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja

lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui

seadus ei sätesta teisiti. Kui ettekirjutuse adressaat on talle haldusaktiga pandud ja sunniraha

hoiatusega tagatud kohustuse täitnud, siis ei tohi haldusorgan ATSS § 8 lõike 1 lausest 1

tulenevalt sunniraha enam rakendada.119 Just viimase aspekti tõttu ei ole ATSS-s sätestatud

sunniraha mudel ECN+ direktiivi ülevõtmiseks piisav. Nimelt nõuab ECN+ direktiiv, et iga

viivituses oldud päeva eest peab saama määrata lõppotsusega sunniraha maksmise kohustuse

sõltumata sellest, kas esialgne ettekirjutus mingil hetkel täidetakse või mitte. ECN+ direktiivi

ülevõtmiseks tuleb luua õiguslik alus sellise sunniraha rakendamise akti jaoks (vt ülal –

kaheastmelise menetluse teine otsus), mis määrab kindlaks lõpliku maksmisele tuleva sunniraha

summa ning mis on täidetav isegi siis, kui kohustus on ettekirjutuse adressaadi poolt –

viivitusega – juba täidetud.

KonkS § 7835 lõikes 1 sätestatakse: „Käesolevas peatükis sätestatud alusel ettevõtjale või

ettevõtjate ühendusele kohaldatava sunniraha päevamääraks on kuni viis protsenti ettevõtja

või ettevõtjate ühenduse keskmisest päevasest üleilmsest kogukäibest sunniraha kohaldamisele

117 Microsofti puudutava menetluse informatsioon on kättesaadav:

https://ec.europa.eu/competition/elojade/isef/case_details.cfm?proc_code=1_37792. 118 Euroopa Komisjoni 27.02.2008. a otsus, lk 67: „[…] This decision establishes that Microsoft did not comply

with its obligation to make Interoperability Information available to interested undertakings on reasonable and

non-discriminatory terms pursuant to Article 5(a) of the Decision from 21 June 2006 to 21 October 2007. […]

The Commission does, however, take into account that substantially lower rates applied as from 21 May 2007.“ 119 Vt ka RKHKm 16.06.2021, 3-20-1245 p 18.3. „Seega, kui kaebaja on kohtuotsuse tegemise ajaks ettekirjutuse

täitnud, tuleb kaebus rahuldada. Samas on haldusorganil keelatud sunnivahendit kohaldada, kui temani jõuab

teave ettekirjutuse täitmisest (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-31-15, p 17).“

Samuti: RKHKm 25.10.2015, 3-3-1-31-15, p 17: „Sunniraha võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele

kallutamiseks (ATSS § 3 lg‑d 2 ja 3, HMS § 107 lg 2, otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 14). Kaebaja väidab, et teda ei

ole enam võimalik kallutada ettekirjutuse täitmisele. Kolleegiumi hinnangul ei välista kaebaja kallutamist

ettekirjutuse täitmisele vastustaja 18. mai 2015. a otsus, küll aga võib asja lahendamisel oluliseks osutuda see, et

vastustaja kinnitusel täideti ettekirjutus pärast täitmisavalduse esitamist, kuid enne sunniraha täielikku

sissenõudmist. Pärast ettekirjutuse täielikku täitmist ei ole sunnirahaga enam võimalik isiku käitumist suunata.

Ettekirjutuse täitmine muudab seega alusetuks haldusorgani edasised toimingud sunniraha rakendamisel, mitte

aga selleks hetkeks juba tehtud haldusorgani toimingud. Kui haldusorgan saab pärast täitmisavalduse esitamist

ja sunniraha sissenõudmist teada ettekirjutuse täitmisest, peab ta ATSS § 3 lg‑test 2 ja 3 tulenevalt esitama

kohtutäiturile avalduse täitemenetluse lõpetamiseks (TMS § 48 lg 1 p 1). Kui haldusorgan rikub seda kohustust ja

see toob kaasa sunniraha sissenõudmise, võib adressaat haldusorganilt nõuda sunniraha tagastamist.

Haldusorgan ei pea aga pärast täitmisavalduse esitamist ettekirjutuse täitmist kontrollima, kui ta pole saanud

teavet ettekirjutuse täitmise kohta.“

101

eelneval majandusaastal.“ Nimetatud sunniraha saab kohaldada üksnes siis, kui KonkS-s on

vastava sätte juures KonkS §-s 7835 nimetatud sunnirahale sõnaselgelt viidatud. Ettevõtjale või

ettevõtjate ühendusele kohaldatava sunniraha päevamääraks on maksimaalselt 5% ettevõtja või

ettevõtjate ühenduse keskmisest päevasest üleilmsest kogukäibest sunniraha kohaldamisele

eelneval majandusaastal. Kuna ettevõtja ei ole Euroopa Kohtu praktika kohaselt isik, vaid

majandusüksus, tuleb kohaldada lõikes 2 nimetatud nn sillasätet.

KonkS § 7835 lõikes 2 sätestatakse: „Ettevõtjale või ettevõtjate ühendusele sunniraha kohal-

damiseks rakendab Konkurentsiamet sunniraha ettevõtjat või ettevõtjate ühendust moodustava

järelevalvealuse isiku suhtes asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras

käesolevas paragrahvis sätestatud erisustega. Kui Konkurentsiamet rakendab sunniraha

mitmele ettevõtjat või ettevõtjate ühendust moodustavale järelevalvealusele isikule, vastutavad

nad sunniraha tasumise eest solidaarselt.“ Säte täpsustab, et ettevõtjale või ettevõtjate

ühendusele sunniraha kohaldamiseks rakendab Konkurentsiamet sunniraha ettevõtjat või

ettevõtjate ühendust moodustava järelevalvealuse isiku suhtes. KonkS §-s 7835 sätestatud

sunnirahale kohaldub üldregulatsioonina asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud kord,

kui KonkS § 7835 ei sätesta erisust. Kui Konkurentsiamet rakendab sunniraha mitmele ettevõtjat

või ettevõtjate ühendust moodustavale järelevalvealusele isikule, vastutavad nad sunniraha

tasumise eest solidaarselt.

KonkS § 7835 lõikes 3 sätestatakse: „Sunnirahahoiatuses märgib Konkurentsiamet sunniraha

päevamäära ülempiiri, mis ei tohi ületada käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud maksi-

maalset päevamäära. Lõpliku sunniraha päevamäära, mis ei tohi ületada eelnimetatud

ülempiiri, märgib Konkurentsiamet sunniraha rakendamise aktis.“ Plaanitav norm sätestab

erisused sunnirahahoiatusele. Sunnirahahoiatuses märgib Konkurentsiamet sunniraha

päevamäära ülempiiri, mis ei tohi ületada lõikes 1 sätestatud maksimaalset päevamäära.

Erisusena ATSS regulatsioonist sätestab lõige 3 ühtlasi, et lõpliku sunniraha päevamäära, mis

ei tohi ületada sunnirahahoiatuses määratud päevamäära ülempiiri, märgib Konkurentsiamet

sunniraha rakendamise aktis.

Sunniraha rakendamise akt on haldusakt, mis määrab kindlaks viivituse eest lõplikult makstava

sunniraha summa. Tegemist on erisättega ATSS regulatsiooni suhtes. Riigikohtu praktika järgi

on ATSS-i järgse sunniraha rakendamine menetlustoiming.120 ECN+ direktiivi artikkel 16

nõuab aga teistsugust regulatsiooni. ECN+ nõutud sunniraha on olemuselt viivissunniraha. See

tähendab, et iga viivitatud päeva eest peab sunniraha saama sisse nõuda sõltumata sellest, kas

ettekirjutus mingil hilisemal hetkel täidetakse või mitte. Sunniraha lõplik summa määratakse

siis, kui kohustus on täidetud (või sunniraha suurust suurendatakse). Otsus, millega lõplik

maksmisele kuuluv sunniraha summa kindlaks määratakse, on kohtus eraldi vaidlustatav.

Sunniraha sissenõudmine toimub selle rakendamise akti alusel. Võrdluseks, ATSS

regulatsiooni kohaselt eeldab sunniraha rakendamine seda, et ettekirjutus on jäetud tähtajaks

täitmata ning et ettekirjutus on ka veel rakendamise hetkel kehtiv (ATSS § 8 lg 1 lause 1

koosmõjus lõike 3 punktiga 1 ja HMS § 61 lõikega 2). Kehtiv ei ole esialgne ettekirjutus enam

siis, kui selles nõutud kohustus on rakendamise hetkeks täidetud. Ehk teisisõnu ei saaks kehtiva

ATSS-i alusel ECN+ direktiivis nõutud viivissunnirahasid kohaldada.

Sunnirahahoiatuses ei tohi päevamäär ületada maksimumpäevamäära. Konkurentsiamet võib

lõplikus sunniraha rakendamise aktis määrata päevamääraks väiksema summa, kui ta seda

hoiatuses tegi. Hoiatuses nimetatud maksimummäära lõplikus sunniraha rakendamise aktis aga

ületada ei tohi.

120 RKHKo 22.04.2015, 3-3-1-72-14, p 11: „Kaebaja on vaidlustanud vastustaja 8. juuni 2012. a kirjas esitatud

sunniraha tasumise nõude. Kolleegiumi hinnangul ei ole vaidlustatud dokument haldusakt, vaid menetlustoiming.“

102

KonkS § 7835 lõikes 4 sätestatakse: „Konkurentsiamet võib sunniraha rakendada alates kohus-

tuse täitmise päevast või päevast, kui Konkurentsiamet peab vajalikuks sunniraha päevamäära

ülempiiri tõsta. Rakendatava sunniraha summa arvutab Konkurentsiamet, korrutades lõpliku

sunniraha päevamäära päevade arvuga sunnirahahoiatuses märgitud vabatahtliku täitmise

tähtaja möödumisest kuni kohustuse täitmiseni või sunniraha päevamäära suurendamiseni, ja

märgib selle sunniraha rakendamise aktis.“ Säte täpsustab sunniraha rakendamise korda ja

arvutamise aluseid. Rakendatava sunniraha summa arvutab Konkurentsiamet, korrutades

lõpliku sunniraha päevamäära päevade arvuga sunniraha hoiatuses märgitud vabatahtliku

täitmise tähtpäevast kuni kohustuse täitmiseni või sunniraha päevamäära suurendamiseni, ja

märgib selle sunniraha rakendamise aktis.

KonkS § 7835 lõikes 5 sätestatakse: „Kohustuse täitmine ei välista vabatahtliku täitmise

tähtaega ületanud päevade eest sunniraha rakendamist.“ Tegemist on erinormiga ATSS § 8

lõike 1 lause 1 suhtes. ATSS § 8 lõike 1 lausest 1, lõike 3 punktist 1 koosmõjus HMS § 61

lõikega 2 tuleneb, et kui ettekirjutuses sisalduv kohustus on täidetud, siis on haldusakt ennast

ammendanud (on end täitnud) ja ta ei ole enam kehtiv. ECN+ direktiivi artikli 16 sunniraha on

sisuliselt viivissunniraha. Direktiiviga ei oleks kooskõlas see, kui ettekirjutuse adressaat on

näiteks teatud hulga päevi vabatahtliku täitmise tähtajast ületanud, kuid viivituses oldud

päevade eest ei saaks pärast kohustuse täitmist enam sunniraha rakendada. ECN+ direktiivi

kohaselt peaks iga viivituses oldud päeva eest isik maksma sunniraha, sõltumata sellest, kas

kohustus mingil hetkel pärast vabatahtlikku tähtaega täidetakse või mitte. Kehtiva ATSS

süsteemi taustal võib ECN+ sunniraha tunduda karistusliku meetmena, kuna võimaldab

sunniraha määrata ka pärast kohustuse täitmist. ECN+ viivissunniraha keskne mõte ei ole olla

karistav. ECN+ direktiivis sätestatud sunniraha on võrreldes ATSS-is sätestatud sunnirahaga

tõhusam, kuna sunnib isikut, kellele kohustus on pandud, võimalikult kiiresti tegutsema – iga

viivitatud päeva eest muutub teatud summa lõplikuks. Tegemist on väga efektiivse sunnirahaga.

Seejuures tuleb silmas pidada, et ECN+ direktiivi järgi ei ole välistatud sunniraha ja trahvi

paralleelne kohaldamine.

KonkS § 7835 lõikes 5 sätestatakse: „Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud sunniraha

rakendamise akt on sunniraha sissenõudmise aluseks olev haldusakt täitemenetluse seadustiku

§ 2 lõike 1 punkti 11 tähenduses.“ Säte määrab § 7835 lõikes 4 nimetatud sunniraha rakendamise

akti sunniraha sissenõudmise aluseks olevaks haldusaktiks täitemenetluse seadustiku § 2 lõike

1 punkti 11 tähenduses. Kõnesolevas lõikes sätestatut tuleb arvestada Konkurentsiameti poolt

ATSS § 9 alusel täitekorralduse tegemisel.

KonkS § 7836 – Menetluskulude hüvitamine – reguleerib konkurentsijärelevalvemenetluses

tekkinud kulude hüvitamist nii juhul, kui menetlus lõpeb keelatud teo tuvastamisega, kui ka

juhul, kui menetlus lõpeb muul põhjusel. Säte käsitleb Konkurentsiametile ja järelevalvealusele

isikule konkurentsijärelevalvemenetluses tekkinud kulude hüvitamist, mitte muud.

Halduskohtumenetluses, haldusmenetluses ja väärteomenetluses reguleerib menetluskuludega

seonduvat konkreetse menetlusliigi kohta kehtiv regulatsioon.

KonkS § 7836 lõige 1 sätestab: „Konkurentsiamet võib järelevalvealuselt isikult nõuda

põhjendatud tõlkekulude hüvitamist, kui konkurentsijärelevalvemenetluses on tuvastatud

keelatud tegu, mille on toime pannud isiku poolt moodustatud ettevõtja või ettevõtjate ühendus.

Kui Konkurentsiamet nõuab tõlkekulude hüvitamist mitmelt ettevõtjat või ettevõtjate ühendust

moodustavalt järelevalvealuselt isikult, vastutavad nad kulude hüvitamise eest solidaarselt.“

Säte reguleerib seega olukorda, kus konkurentsijärelevalvemenetlus lõpeb keelatud teo

toimepanemise tuvastamisega. Põhjus, miks säte nimetab keelatud teo toimepanemise

tuvastamist, mitte konkurentsijärelevalvemeetme kohaldamist, seisneb vajaduses hõlmata ka

neid menetlusi, kus Konkurentsiamet on menetlenud minevikus toimepandud tegu, mille suhtes

ei ole konkurentsijärelevalvemeetmete rakendamine põhjendatud, aga samuti sellist juhtumit,

103

kus konkurentsijärelevalvemenetlus lõpeb kohustuste võtmise heakskiitmisega. Viimane on

olukord, kus keelatud teo toimepanemist ei tuvastata, kuid siiski lepitakse kokku kohustused,

mille Konkurentsiamet menetlusalusele isikule asetab – tegemist on seega omamoodi

kompromissmenetlusega, kus mõlemad kannavad võrdselt riske ja seetõttu peaksid kandma ka

oma kulud.

Kõnesolev KonkS § 7838 lõige 1 näeb seega ette, et kui konkurentsijärelevalvemenetlus lõpeb

Konkurentsiameti seisukohalt edukalt, st menetletud pole asjatult, on keelatud teo toimepanijat

moodustavad menetlusalused isikud kohustatud Konkurentsiametile hüvitama menetluses

kantud tõlkekulud. Tõlkekulud kuuluvad hüvitamisele põhjendatud ulatuses. Põhjendatuse all

on sätet kavandades silmas peetud, et hüvitamisele kuuluvad siiski üksnes kulutused, mida oli

vaja teha. Suuremahulisest dokumendist ei pruugi kõik olla tõendamiseks vajalik, seega, kui

ilma tõlkimata on võimalik kindlaks teha, mis osas on dokument konkurentsijäreleval-

vemenetluse vaatest asjakohane, tuleks dokument tõlkida üksnes asjakohases ulatuses. Ka

kavandatud KonkS § 7821 lõige 2 võimaldab menetlustoimikusse võõrkeelset teavet lisada, kui

selle tõlkimine oleks ilmselgelt ebaproportsionaalne, arvestades dokumendi sisu ja mahtu.

HMS § 20 lõikest 1 tulenevalt viiakse konkurentsijärelevalvemenetlus läbi eesti keeles. Juhul

kui menetlusalune isik eesti keelt ei mõista, saab ta Konkurentsiametilt HMS § 21 lõike 1 alusel

taotleda tõlgi kaasamist. Juhul kui menetlusalune isik tõlgi kaasamist ei taotle ehk käitub

menetluses pahauskselt, saab Konkurentsiamet tõlgi omaalgatuslikult menetlusse kaasata.

Lõike teine lause näeb ette, et juhul kui tõlkekulud nõutakse välja mitmelt keelatud teo toime

pannud ettevõtjat või ettevõtjate ühendust moodustavalt isikult, on nad Konkurentsiameti ees

solidaarvõlgnikud.

KonkS § 7836 lõige 2 sätestab: „Konkurentsiamet määrab hüvitamisele kuuluvad tõlkekulud

kindlaks haldusaktiga. Nimetatud haldusakt on täitedokument täitemenetluse seadustiku § 2

lõike 1 punkti 21 tähenduses. Täitedokumendile lisab kinnituse otsuse täidetavuse kohta Konku-

rentsiamet.“ Säte näeb ette, et Konkurentsiamet peab tõlkekulude hüvitamist nõudma haldus-

aktiga. Selline haldusakt täitemenetluse seadustiku tähenduses on haldusakt avalik-õigusliku

rahalise kohustuse täitmiseks (TMS § 2 lõike 1 punkt 21).

KonkS §-ga 7837 – kehtestatakse regulatsioon konkurentsijärelevalvemenetluse tagamiseks.

Uued sätted on suunatud direktiivi artikli 13 lõike 5 nõude täitmisele, mille kohaselt peavad

liikmesriigid tagama, et ettevõtja mõistet kohaldatakse rahatrahvide määramisel ka ettevõtjate

õigusjärglaste ning nende majandustegevust jätkavate isikute suhtes. Väärteomenetluse

rahatrahvi sissenõudmisel võimaldab kehtiv täitemenetluse seadustiku §-de 203 ja 208

redaktsioon juriidilise isiku lõppemise korral pöörata sissenõue ka tema õigusjärglasele (TMS

varasem redaktsioon sõnaselgelt välistas juriidilisele isikule mõistetud karistuste õigusjärglaselt

sissenõudmise, kehtivast redaktsioonist on viide juriidilise isiku karistuste õigusjärglastele üle

kandumise välistamise kohta eemaldatud, mis võimaldab järeldada, et sissenõutavaks

muutunud rahatrahvide nõuded lähevad õigusjärglastele üle sarnaselt muude varaliste nõuetega.

Siiski vältimaks olukorda, kus ettevõtja jõuab astuda samme oma juriidilise keha lõpetamiseks

või selle ümberkujundamiseks, et vabaneda seeläbi vastutusest juba menetluse kestel – näiteks

juba konkurentsijärelevalvemenetluse käigus, näeb käesoleva paragrahvi regulatsioon ette

menetluse tagamise vahendeid, mille abil on võimalik juriidilise isiku lõpetamisele või selle

ümberkujundamisele suunatud tehingud ära keelata.

Väärteomenetluses on omakorda võimalik keelata juriidilise isiku tehingud, sh näiteks tema

jagunemine, ühinemine ja likvideerimine VTMS § 36, KrMS § 1414 lõike 1 ja TsMS § 378

lõike 1 punkti 3 koosmõjus, ning arestida menetlusaluse isiku vara võimaliku rahatrahvi

tagamiseks.

104

Juriidilisele isikule tehtav etteheide on etteheide organisatsioonile. Nii nagu

organisatsioonikultuur saab õigusjärglases säilida, ei pea ka rahalises karistuses või rahatrahvis

seisnev etteheide piirduma üksnes ühe registrikoodiga juriidilise isikuga.121

Lõige 1 sätestab, et konkurentsijärelevalvemenetluse tagamiseks saab järelevalvealusele isikule

lõpetamise, ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise keelata halduskohus

Konkurentsiameti taotlusel. Nende meetmete eesmärgiks on tagada, et järelevalvealune isik

menetluse kestel ei kaoks ja sellega järelevalvemenetlust ei nurjaks.

Lõige 2 sätestab kriteeriumid, millest lähtuvalt halduskohus otsustab, kas on alust menetluse

tagamiseks meetmeid rakendada. See üksiti tähendab, et nendest kriteeriumitest lähtuvalt tuleb

koostada ka halduskohtule esitatav taotlus. Taotluses tuleb põhjendada, milles seisneb avalik

huvi ja miks avalik huvi kaalub üles järelevalvealuse isiku õigused. Samuti tuleb põhjendada,

millest lähtuvalt peetakse järelevalvemenetlust perspektiivikaks, st mis on senise menetluse

käigus juba tuvastatud ja viitab keelatud teo toimepanemisele ning kui kaua menetlus veel

tõenäoliselt kestab. Halduskohus peab arvesse võtma menetluse tagamise meetmete

rakendamise võimalikke tagajärgi järelevalvealusele isikule ning hindama ka seda, kas taotletud

meetmed aitaksid saavutada kavandatud eesmärki.

Lõige 3 sätestab menetluse tagamise meetmete kohaldamise taotluse läbivaatamise korra.

Kommenteeritava lõike kohaselt lahendatakse taotlus haldustoiminguks loa andmise menetluse

sätete kohaselt. Rangelt võttes ei ole menetluse tagamise meetmete rakendamine küll

haldustoiming, kuivõrd menetluse tagamiseks võetav meede seisneb tegelikult äriregistris

vastava keelumärke tegemises ja teatud tehingute keelamises. Keelajaks ei ole siin aga

konkurentsiamet vaid halduskohus ise. Sellele vaatamata on haldustoiminguks loa andmise

menetlus menetluse tagamise meetmete rakendamise jaoks sobivaim menetluskord. Taotluse

lahendab HKMS 27.peatüki sätete kohaselt halduskohtunik ainuisikuliselt lihtmenetluses

istungit pidamata.

Lõige 4 näeb ette menetluse tagamise meetmete kohaldamise kohta tehtud määruse

kättetoimetamise ja täitmise korra. Kuna järelevalve alune isik peab saama määruse peale

kaevata, toimetatakse määrus talle viivitamatult kätte. Määruse täitmiseks edastatakse see Tartu

Maakohtu registriosakonnale, kus peetakse äriregistrit. Määruse tulemusel ei saa äriregistris

juriidilise isiku ümberkujundamiseks või lõpetamiseks vajalikke kandeid teha. Halduskohus

võib oma määrusega keelata ka muude tehingute tegemise, mis küll äriregistris ei kajastuks,

kuid sisuliselt ikkagi põhjustaksid juriidilise isiku ümberkujundamise või kadumise.

Lõige 5 sätestab menetluse tagamise meetmete kehtivusaja. Menetluse tagamise meetmete

rakendamisel võib halduskohus määrata, kui kauaks juriidilise isiku ümberkujundamisega

seotud tehingud ja toimingud keelatakse. Selle otsustamisel lähtub halduskohus lõikes 2

sätestatud kriteeriumitest. Kui aga kohus konkreetset tähtaega meetmete rakendamisele ei ole

määranud, kehtivad meetmed, kui neid varem ei tühistata, kuni

konkurentsijärelevalvemenetluse eseme suhtes lõpliku otsuse tegemiseni ja üks kuu selle järel,

kui teo suhtes võib alustada väärteomenetlust. Seda seetõttu, et väärteomenetluses oleks

võimalik omakorda maakohtus taotleda väärteomenetluses rahatrahvi tagamiseks ettenähtud

abinõusid.

Lõige 6 sätestab menetluse tagamise meetmete jätkuva põhjendatuse kontrollimise korra.

Määruskaebuse korras on võimalik küll kontrollida meetmete rakendamise esialgset

põhjendatust, kuid konkurentsijärelevalvemenetlus võib kesta aastaid ning sellisel juhul on vaja

perioodiliselt veenduda, et järelevalvealuse isiku õiguste jätkuv piiramine on põhjendatud.

121 Seletuskiri karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu

(Euroopa Liidu õigusest tulenevad rahatrahvid) eelnõu teiseks lugemiseks, 94 SE II, lk 14–15.

105

Selleks nähakse eelnõukohase seadusega järelevalvealusele isikule ette võimalus iga 6 kuu

tagant esitada halduskohtule taotlus kontrollida konkurentsijärelevalvemenetluse tagamise

meetmete jätkuvat põhjendatust. Taotluse jätkuva põhjendatuse hindamisel kontrollib

halduskohus menetlust tagavate meetmete jätkuvat põhjendatust käesoleva paragrahvi lõikes 2

esitatud kriteeriumite alusel ning tuvastades, et tasakaal on liikunud ja meetmete jätkuv

rakendamine ei ole õigustatud, tühistab menetluse tagamise meetmed vastavalt lõikele 7. Kui

halduskohus taotlust lahendab, saab talle oma taotluses oma seisukohti selgitada

järelevalvealune isik ning Halduskohus võib nõuda selgitusi Konkurentsiametilt ja tutvuda

menetlustoimikuga. Seejuures tuleb jälgida, jah menetlustoimiku materjale enne aegu ei

avaldataks ja sellega konkurentsi järelevalvemenetlust ohtu ei seataks.

Lõige 7 sätestab menetluse tagamise meetmete tühistamise. Kui menetluse tagamise meetmeid

rakendada saab ainult halduskohus, siis menetluse tagamise meetmed tühistada saab nii kohus

kui Konkurentsiamet. Seda seetõttu, et järelevalvealusele isikule pandi piiranguid peale just

Konkurentsiameti taotlusel. On Konkurentsiameti hinnangul põhjus piirangute jätkuvaks

hoidmiseks ära langenud, ei ole ka kohtul iseseisvat alust piirangute jätkuvaks rakendamiseks

Konkurentsiameti soovist sõltumata. Kuna põhiõiguste piiramine on lubatud üksnes

hädavajalikus ulatuses, on nii kohtul kui Konkurentsiametil kohustus need meetmed

viivitamatult tühistada, kui nende kohaldamiseks alus on ära langenud. Menetluse tagamise

meetmete tühistamisest teatatakse viivitamatult järelevalvealusele isikule ja äriregistrile.

KonkS § 7838 – Menetlusalane teabevahetus – sätestab Konkurentsiameti, prokuratuuri, uuri-

misasutuse ja kohtuvälise menetleja omavahelise suhtluse alused süüteo ja keelatud teo

toimepanemisele viitava teabe küsimuses.

KonkS § 7838 lõige 1 sätestab: „Kui konkurentsijärelevalvemenetluse läbiviimisel on ilmnenud

teave süüteotunnustega teo toimepanemise kohta, teeb Konkurentsiamet selle prokuratuurile,

uurimisasutusele või kohtuvälisele menetlejale kättesaadavaks. Teavet ei edastata, kui teave

saadi teise riigi või riikide ühenduse konkurentsiasutuselt tingimusel, et seda süüteomenetluses

ei kasutata.“ Karistusõigus kohustab igaühte, kellel ei ole sellest just seaduslikku alust hoiduda,

teatama ja mitte varjama esimese astme kuritegusid. Muudest süütegudest teatamine on sel

viisil reguleerimata, kuid ametiisiku poolt õiguserikkumisest teadaandmist peetakse üldiselt

kohaseks käitumisviisiks. Süüteo menetlejal on legaliteedipõhimõttest tulenevalt ex officio

kohustus süüteomenetlust alustada, kui on ilmnenud süüteo ajend ja alus. Säte kombineerib

neid põhimõtteid eesmärgiga avastada suurema tõenäosusega nii süütegusid kui ka

konkurentsiõiguses keelatud tegusid. Konkurentsiameti kohustus täidab pigem esimest

eesmärki, kuid korreleerub süüteo menetleja „vastukohustusega“ lõikes 2. Teabe võimalikku

kasutamist süüteomenetluses reguleeriv õigus võimaldab sellist teavet üldjuhul tõendina

kasutada. Erandina on rahvusvahelise koostöö käigus saadud teabe puhuks sätestatud sellise

teabe edastamata jätmise võimalus. See on vajalik vältimaks olukorda, kus Eesti

Konkurentsiametil ei ole võimalik välismaistelt konkurentsiasutustelt teavet saada, kuna

välismaisel konkurentsiasutusel on kohustus konkurentsijärelevalve käigus saadud

inkrimineerivat informatsiooni politseile kriminaalmenetluse toimetamiseks mitte avaldada.

Sellistel puhkudel saab Eesti Konkurentsiamet oma välispartneritele kinnitada, et nende

edastatud teavet kasutatakse üksnes konkurentsijärelevalve teostamiseks ja võimaliku

konkurentsirikkumise eest karistamiseks.

KonkS § 7838 lõige 2 sätestab: „Kui prokuratuurile, uurimisasutusele või kohtuvälisele menet-

lejale on ilmnenud teave, mis viitab keelatud teo toimepanemisele, teeb ta selle Konkurent-

siametile kättesaadavaks, kui see ei kahjusta süüteomenetlust.“ Sellise teabe tõendina

kasutamist reguleerib KonkS § 7828.

KonkS § 7839 – Menetlusalane koostöö spetsialisti ja teise haldusorganiga – reguleerib

Konkurentsiameti koostööd spetsialisti ja teise haldusorganiga, kelle Konkurentsiamet on

106

konkurentsijärelevalvemenetlusse kaasanud. Spetsialisti saab Konkurentsiamet kaasata KonkS

§ 7822 lõike 6 punkti 1 alusel ja teise haldusorgani halduskoostöö seaduses sätestatud ametiabi

regulatsiooni alustel.

KonkS § 7839 lõige 1 sätestab: „Kui Konkurentsiamet kaasab käesoleva seaduse § 7822 lõike 6

punkti 1 alusel uurimismeetme kohaldamisse spetsialisti või ametiabi korras teise haldus-

organi, täidavad nad neile antud ülesannet Konkurentsiameti juhtimisel ja nimel. Ülesande

täitmisel on neil õigus töödelda isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid, ja edastada

neid Konkurentsiametile, kui see on vajalik nendele antud ülesande täitmiseks

konkurentsijärelevalvemenetluses.“ Säte reguleerib seega Konkurentsiameti menetlusalast

koostööd spetsialisti ja teise haldusorganiga ning nende õigusi isikuandmete töötlemisel.

Konkurentsiametil võib aeg-ajalt tulenevalt keelatud teo olemusest või tõendite kogumise

eripärast vaja olla pädevusi, mida Konkurentsiametil püsivalt pole mõistlik oma koosseisu

tekitada ega selles säilitada. Selleks annab halduskoostöö seadus ja eelnõukohasesse seadusesse

kavandatud KonkS § 7822 lõike 6 punkt 1 Konkurentsiametile õiguse kaasata nii teisi haldus-

organeid kui ka haldusväliseid spetsialiste (nn haldusabilisena, Verwaltungshelfer või

Erfüllungsgehilfe). Kõnesolev säte reguleerib, millist rolli kaasatud spetsialist või haldusorgan

menetluses täidavad. Kaasatud spetsialist või teine haldusorgan täidab sätte kohaselt talle antud

konkreetset ülesannet Konkurentsiameti nimel, huvides ja juhtimisel. Ametiabi korras kaasatud

haldusorgani puhul tähendab see, et järelevalvealuse isiku suhtes tegutseb ametiabi korras

tegutsev haldusorgan Konkurentsiameti n-ö käepikendusena. Kuna kogu ametiabi korras

kaasatud haldusorgani tegevus toimub Konkurentsiameti nimel, on kaasatud haldusorgani

tegevus omistatav Konkurentsiametile. Spetsialisti saab konkurentsijärelevalvemenetlusse

kaasata üksnes viisil, mis ei anna talle menetluses iseseivat otsustamisõigust. Spetsialistile ei

saa eelnõukohase seaduse alusel anda üle avaliku võimu volitusi, kuna vastava halduslepingu

sõlmimiseks puudub õiguslik alus. Spetsialist saab olla uurimismeetme kohaldamisse kaasatud

üksnes teenuse osutajana konkreetse Konkurentsiameti poolt etteantud ülesande raames. Suhtes

haldusväliste isikutega tegutseb kaasatud spetsialist Konkurentsiameti nimel ja huvides. See

tähendab, et tema tegevus on omistatav Konkurentsiametile.

Selleks, et ametiabi korras kaasatud haldusorgan ja kaasatud spetsialist saaksid Konkurentsi-

ameti poolt kaasatud ulatuses oma ülesandeid täita, on haldusorganil ja spetsialistil kõnesoleva

sätte teise lause kohaselt õigus töödelda isikuandmeid, sh eriliiki isikuandmeid, ja neid ka

Konkurentsiametile edastada. Eriliiki isikuandmete töötlemise vajadus tuleneb sellest, et nii

haldusorganit kui ka spetsialisti võidakse kaasata nt läbiotsimisel saadud teabe analüüsiks.

Läbiotsimiselt saadud teabe hulgas võib leiduda ka andmesubjekti eriliiki isikuandmeid (nt

teabekandjas on kalender, milles on märgitud arstivisiidid jms), mis tuleb analüüsitavast

andmete kogumist välja sorteerida. Kuna nii ametiabi korras kaasatud haldusorgan kui ka

spetsialist tegutsevad Konkurentsiameti juhtimisel, nimel ja huvides, siis on andmetöötlusega

seotud rikkumised omistatavad Konkurentsiametile.

KonkS § 7840 – Menetlusalane koostöö politseiga – reguleerib Konkurentsiameti ning politsei

koostööd konkurentsijärelevalvemenetluses kohaldatava läbiotsimise ettevalmistamisel ja

läbiviimisel.

KonkS § 7840 lõige 1 sätestab: „Kui Konkurentsiamet kaasab politsei käesoleva seaduse § 7822

lõike 6 punkti 2 alusel uurimismeetme kohaldamisse politsei, on politseil õigus: 1) kohaldada

käesoleva seaduse §-s 7823 sätestatud uurimismeedet Konkurentsiameti juhtimisel ja nimel,

sealhulgas anda uurimismeetme kohaldamiseks korraldusi; 2) saada teavet riigiasutuselt ja

kohaliku omavalitsuse üksuselt ning töödelda isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid,

kui see on vajalik käesoleva seaduse § 7822 lõike 6 punktis 2 nimetatud ülesande täitmiseks; 3)

edastada Konkurentsiametile isikuandmeid, kui need on Konkurentsiametile vajalikud

käesoleva seaduse §-s 7823 sätestatud uurimismeetme kohaldamiseks.“

107

KonkS § 7840 lõike 1 punkt 1 näeb ette, et juhul, kui Konkurentsiamet kaasab läbiotsimisele

politsei KonkS § 7822 lõike 6 punkti 2 alusel, on politseil õigus kohaldada läbiotsimist kui

uurimismeedet Konkurentsiameti juhtimisel, nimel ja huvides. See tähendab, et politsei pakub

konkurentsijärelevalvemenetluse läbiviimisel Konkurentsiametile vaid abikätt. Teisisõnu,

politseil ei ole eraldisesivalt ehk väljaspool kaasabi osutamise ulatust keelatud tegude menet-

lemisel mingit rolli ega kohustusi. Kui Konkurentsiamet politsei kaasab, on politseil läbi-

otsimise kui uurimismeetme kohaldamisel samad volitused, mis Konkurentsiametil (täiendavalt

on neil ka vahetu sunni kohaldamise õigus tulenevalt kavandatud KonkS § 7823 lõikest 8), kuid

politsei saab neid volitusi rakendada vaid Konkurentsiameti juhtimisel (v.a vahetu sunni

kohaldamine, mida politsei teeb oma kaalutlusel). Kõnesoleva lõike 1 punkti 1 kohane

korralduste andmise õigus on identne Konkurentsiameti samasisulise õigusega, mis tuleneb

kavandatud KonkS § 7822 lõikest 2. Tegemist on uurimismeetme läbiviimise tagamiseks

mõeldud volitusega, mis tuleb kohaldamisele üksnes siis, kui kõnesolev seadus ei näe ette

spetsiifilisemat õiguslikku alust (nt kohustus esitada teavet). Sellise volituse alusel saab anda

üksnes isiku põhiõigusi vähem riivavaid korraldusi, mis peavad olema uurimismeetme

läbiviimise eesmärki arvestades sobivad, vajalikud ja mõõdukad, teisisõnu proportsionaalsed.

KonkS § 7840 lõike 1 punktid 2 ja 3 – punkt 2 annab politseile juhul, kui Konkurentsiamet ta

läbiotsimisse KonkS § 7822 lõike 6 punkti 2 alusel kaasab, õiguse saada teavet riigiasutuselt ja

kohaliku omavalitsuse üksuselt ning töödelda isikuandmeid, sealhulgas eriliiki isikuandmeid,

kui see on vajalik §-s 7822 lõike 6 punktis 2 nimetatud ülesande täitmiseks, st läbiotsimise

eesmärgi saavutamiseks, sh läbiotsimise ettevalmistamiseks, läbiviimiseks, turvalisuse

tagamiseks või vahetu sunni kohaldamiseks. Teabe saamise volitus tähendab, et politseil on

esiteks õigus saada teistelt riigiasutustelt ja kohaliku omavalitsuse üksustelt päringute teel

teavet. Teiseks sisaldab punkt 2 õiguslikku alust selleks, et politsei saaks teabe saamiseks

kasutada ka politsei enda andmekogusid. Teabe saamisel kehtib erisus jälitustoiminguga saadud

teabele. Jälitustoimingute infosüsteemi sisestatud andmetele võimaldatakse juurdepääs

riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses ja kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud

tingimustel isikule või asutusele, kellel on selleks seadusest tulenev õigus. KrMS § 12612 lõige

3 sätestab, et jälitustoiminguga saadud andmeid võib kasutada teises jälitustoimingus, teises

kriminaalmenetluses, julgeolekukontrollis ning seaduses sätestatud juhul rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamiseks, isiku tööle või teenistusse võtmise ja loa või litsentsi andmise

otsustamisel isiku seaduses sätestatud nõuetele vastavuse kontrollimiseks. Kõnesoleva

eelnõuga ei ole kavandatud KrMS § 12612 lõike 3 loetelu laiendamist. Kuna eelnõukohase

seaduse jõustumisel ei ole ELTL artikli 101 ning KonkS 2. peatükis sätestatud keeldude

rikkumine enam kuritegu, ei ole edaspidi võimalik jälitustoimingul saadud teabe kasutamisel

tugineda KrMS § 12612 lõikes 3 sätestatud „kriminaalmenetluse“ alusele. KonkS § 7841 lõike 1

punkt 2 ei võimalda niisiis kasutada konkurentsijärelevalvemenetluses läbiotsimise

ettevalmistamiseks ja läbiviimiseks jälitustoiminguga saadud teavet.

Punkt 3 annab õiguse politseil Konkurentsiametile isikuandmeid edastada juhul, kui see on

vajalik läbiotsimise kui uurimismeetme kohaldamiseks. Politsei peab seda tegema aga

põhjendatud ulatuses, mis tähendab, et näiteks juhul, kui politsei uurimismeetme kohaldamise

ettevalmistamisel kas üksnes enda või ka Konkurentsiameti tarbeks annab ohuhinnangu, peab

ta ohuhinnangu tulemuste edastamisel Konkurentsiametile lähtuma andmete edastamise

eesmärgist. Eelduslikult on Konkurentsiametile oluline teada, kui suur on oht läbiotsimises

osalevate isikute elule ja tervisele, aga küsitav on, kas Konkurentsiamet peaks teadma, millisele

teabele tuginevalt politsei sellise ohutaseme määramiseni on jõudnud.

KonkS § 7840 lõige 2 sätestab: „Konkurentsiamet teavitab Politsei- ja Piirivalveametit käes-

oleva seaduse § 7822 lõike 6 punkti 2 alusel politsei kaasamise vajadusest kirjalikku taas-

esitamist võimaldavas vormis. Teavitus peab sisaldama politsei kaasamise eesmärki, läbi-

otsimise kavandatud aega ning läbiotsimise kohtade ja läbiotsimisele allutatud isikuga seotud

108

füüsiliste isikute arvu. Kaasabi osutamise täpsemad tingimused ja aeg lepitakse kokku vastavalt

Konkurentsiameti ning Politsei- ja Piirivalveameti vahelisele koostöökokkuleppele.“ Sätte

kohaselt toimub KonkS § 7822 lõike 6 punkti 2 alusel politsei kaasamine Konkurentsiameti

poolse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teavituse ja sellele järgnevate läbirääkimiste

alusel, mis toimuvad ametite vahelise koostöökokkuleppe ulatuses. Sõna „teavitus“ on sättesse

kavandatud eesmärgiga luua koostöövorm, millest kaasabi osutaval poolel ehk politseil

koostööst keelduda pole võimalik. Seda seetõttu, et kuivõrd vahetu sunni kohaldamise õigus on

vaid politseil, ei ole realistlikult võimalik nendepoolne vastuväide, et kaasamiseks pole alust,

kuivõrd läbiotsimisel peaks olema või vähemalt võiks olla valmisolek vahetu sunni

kohaldamiseks (nt kui läbiotsimisele allutatud isik keeldub Konkurentsiameti korraldusel tema

valduses olevat tõendit ametnikule üle andmast). Küll aga on pooltel läbirääkimisruum kaasabi

ulatuse ja ajaraami üle. Teisisõnu läbi räägitakse, millal ja mis ulatuses politsei

Konkurentsiametile kaasabi osutab (näiteks, lepitakse kokku konkreetsete toimingute tähtajad).

Tulenevalt kõnesoleva sätte teisest lausest ei saa Konkurentsiamet politseid kaasata selleks, et

politsei tema eest uurimismeetme kohaldamise ette valmistaks, kuivõrd säte näeb ette, et

Konkurentsiamet peab politsei poole pöördumisel olema juba oma pädevuse ja õiguste ulatuses

eeltööd teinud. Juhul, kui sellele täiendavalt on vaja politsei panust uurimismeetme

ettevalmistamiseks, saab Konkurentsiamet politseilt seda paluda. Seda, kas ja millises ulatuses

politsei vastavasisulise palve täidab, sõltub ametite vahelisest läbirääkimisest. Kõnesoleva sätte

kolmanda lause kohaselt toimuvad läbirääkimised vastavalt ametite vahelisele

koostöökokkuleppele, mille sisuks on nende omavahelise koostöö üldine raamistik (nt võib

selline kokkulepe sisaldada ülevaadet sellest, millised näevad välja kaasabi osutamise

tingimused, toimingute sisu ja kaasabi osutavad isikud). Olemuselt on niisugune kokkulepe

sarnane halduseeskirjaga, mis abistab ressursside planeerimisel ja töö korraldamisel.122

Koostöökokkulepe ei tohi sisaldada täiendavaid aluseid põhiõiguste riivamiseks. Igal

põhiõiguste riivel peab olema seaduslik alus (PS § 3 lõige 1). Kavandatava seaduseelnõuga ei

anta kõnesolevatele ametitele volitust riivata põhiõigusi suuremas ulatuses, kui eelnõus

kavandatud riivevolitustes (nt uurimismeetmed ja korralduste andmise õigus) on ette nähtud.

KonkS § 7840 lõige 3 sätestab: „Konkurentsiamet hüvitab Politsei- ja Piirivalveametile politsei

kaasamisest tekkinud kulud kuluarvestuse alusel. Kulu suurus peab olema põhjendatud ja

tõendatud.“ Säte määrab kindlaks, et juhul, kui Konkurentsiamet peab vajalikuks KonkS § 7822

lõike 6 punkti 2 alusel politsei läbiotsimisse kaasata (eelduslikult teeb Konkurentsiamet seda

alati), hüvitab kaasamisega tekkinud kulud Politsei- ja Piirivalveametile samuti

Konkurentsiamet. Viimane teeb seda oma eelarvest.

KonkS § 7840 lõige 4 sätestab: „Konkurentsiamet vastutab uurimismeetmele allutatud isiku

ees meetme kohaldamisse kaasatud ametnike ja töötajate tekitatud kahju eest ning lahendab

nende tegevuse peale esitatud vaided.“ Säte reguleerib uurimismeedet kohaldavate

haldusorganite vastutust uurimismeetmele allutatud isikute ees, nähes ette, et välissuhtes ehk

haldusvälises suhtes on vastutavaks Konkurentsiamet, kes on kohustatud hüvitama enda

kaasatud ametnike ja töötajate tekitatud kahju ning lahendama nende tegevuse peale esitatud

vaided. Kuivõrd tegemist on välissuhte reguleerimisega, ei ole välistatud Konkurentsiameti

regressinõue sisesuhtes.

KonkS 93. peatükiga – KOOSTÖÖ EUROOPA LIIDUS – kavandatakse eraldiseisev pea-

tükk konkurentsiasutuste piiriüleseks koostööks. Seni on nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003

rakendamisest tingitud piiriülest koostööd käsitlevad sätted sisaldunud KonkS 8. peatükis, kuid

123 Nt üks paljudest puudustest on see, et kehtiva KonkS § 635 lõiked 2 ja 3 kujutavad nõukogu määruse (EÜ) nr

1/2003 artikli 21 lõike 3 ümberkirjutust, mida Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt teha ei tohi.

Euroopa Kohus on korduvalt märkinud, et EL määruse ülevõtmine pole mitte ainult üleliigne, vaid ka EL

aluslepingutega vastuolus (vt nt EKo 07.02.1973, C-39/72 – komisjon vs. Itaalia, EU:C:1973:13, p 17).

109

kuivõrd ECN+ direktiiv näeb kummastavalt (selles mõttes, et just direktiiviga piirüleseid

aspekte reguleeritakse) ette ulatusliku piiriülese koostöö regulatsiooni, on mõistlik seda puu-

dutav regulatsioon kokku koondada.

KonkS § 7841 – Nõukogu määruse 1/2003/EÜ rakendamine – KonkS-i täiendatakse §-ga

7841, mis kujutab nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 uut rakendussätet. Kuigi ka kehtiv KonkS

hõlmab nimetatud määruse rakendussätet (vt kehtivat KonkS § 635), on see kehtival kujul

ebakorrektne ja seda olenemata kõnesoleva eelnõuga kavandatud menetluskorra reformist.123

Säte on kavandatud uude KonkS 93. peatükki eesmärgiga, et piiriülene koostöö ELTL artiklite

101 ja 102 kohaldamiseks oleks koondatud kokku.

KonkS § 7841 lõige 1 – KonkS-i täiendatakse § 7841 lõikega 1 järgmises sõnastuses: „Konku-

rentsiamet võib nõukogu määruse 1/2003/EÜ artikli 22 lõikes 1 sätestatud eesmärgil ja

tingimustel kohaldada käesoleva seaduse §-des 7823 ja 7825 sätestatud uurimismeetmeid.“ Säte

näeb seega ette, et Konkurentsiamet võib nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003/EÜ artikli 22 lõikes

1 sätestatud eesmärgil (s.o ELTL artikli 101 või 102 rikkumise väljaselgitamiseks) teise

liikmesriigi konkurentsiasutuse nimel ja huvides kohaldada eelnõuga kavandatud §-des 7823

(s.o läbiotsimine) ja 7825 (s.o teabe nõudmine) sätestatud uurimismeetmeid. Kõnesolev säte

ühes viidatud määruse artikli 22 lõikega 1 kujutab erivolitust konkurentsijärelevalvemenetluses

tõendite kogumiseks ette nähtud uurimismeetmete kohaldamiseks ilma konkurentsi-

järelevalvemenetlust algatamata ehk konkurentsijärelevalvemenetluse väliselt. Kehtivas

õiguses on nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003/EÜ artikli 22 lõike 1 rakendussäte seni sisaldunud

KonkS § 56 lõikes 4, mis eelnõukohase seadusega kuulutatakse kehtetuks.

KonkS § 7841 lõige 2 – KonkS-i täiendatakse § 7841 lõikega 2 järgmises sõnastuses: „Kui

Euroopa Komisjon on Konkurentsiametilt taotlenud nõukogu määruse 1/2003/EÜ artikli 22

lõike 2 alusel ettevõtja või ettevõtjate ühenduse kontrollimist, teeb Konkurentsiamet seda

käesoleva seaduse §-s 7823 sätestatu kohaselt.“ Säte näeb seega ette, et kui Euroopa Komisjon

on Konkurentsiametilt taotlenud nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003/EÜ artikli 22 lõike 2 alusel

ettevõtja või ettevõtjate ühenduse kontrolli läbiviimist, teeb Konkurentsiamet seda §-s 7823 (s.o

läbiotsimine) sätestatu kohaselt. Kehtivast õigusest on nõukogu määruse 1/2003/EÜ artikli 22

lõike 2 rakendussäte seni puudunud.

KonkS § 7841 lõige 3 – KonkS-i täiendatakse § 7841 lõikega 3 järgmises sõnastuses: „Nõukogu

määruse 1/2003/EÜ artikli 21 lõike 1 tingimustel ja korras kontrolli teostamiseks annab Eu-

roopa Komisjonile loa halduskohus halduskohtumenetluse seadustiku haldustoiminguks loa

andmise sätete alusel.“ Säte näeb seega ette, et nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003/EÜ artikli 21

lõike 1 tingimustel ja korras Eesti Vabariigi territooriumil kontrolli läbiviimiseks annab Euroo-

pa Komisjonile loa halduskohus halduskohtumenetluse seadustiku haldustoiminguks loa and-

mise sätete alusel. Kehtiva õiguse kohaselt reguleerib sellise loa andmist KonkS § 635 lõige 1,

kuid millegipärast näeb selle ette ka määruse artikli 20 kohaseks kontrolliks. Sama määruse

artikli 21 eelnõukohaseks rakendamiseks annab õiguse ja aluse sama artikli lõike 3 esimene

lause, kuid artikli 20 puhul volitus liikmesriigile ette näha täiendavaid eeldusi Eesti

territooriumil ettevõtja või ettevõtjate ühenduse kontrolli läbiviimiseks antud ei ole. Sellest

tulenevalt on eelnõu koostajate hinnangul kehtival kujul KonkS § 635 lõige 1 vastuolus nõukogu

määrusega (EÜ) nr 1/2003/EÜ, mis Euroopa Komisjonile ettevõtja või ettevõtjate ühenduse

valduse kontrollimiseks ehk Eesti õiguse mõttes äriruumi või menetlusaluste isikutega seotud

muu ruumi läbiotsimiseks loakohustust ei aseta.

123 Nt üks paljudest puudustest on see, et kehtiva KonkS § 635 lõiked 2 ja 3 kujutavad nõukogu määruse (EÜ) nr

1/2003 artikli 21 lõike 3 ümberkirjutust, mida Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt teha ei tohi.

Euroopa Kohus on korduvalt märkinud, et EL määruse ülevõtmine pole mitte ainult üleliigne, vaid ka EL

aluslepingutega vastuolus (vt nt EKo 07.02.1973, C-39/72 – komisjon vs. Itaalia, EU:C:1973:13, p 17).

110

KonkS § 7841 lõige 4 – KonkS-i täiendatakse § 7841 lõikega 4 järgmises sõnastuses: „Euroopa

Komisjonile osutab nõukogu määruse 1/2003/EÜ artikli 20 lõike 6 ja artikli 21 lõike 4 alusel

kaasabi politsei. Kaasabi osutamisel võib politsei kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on

eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Vahetut sundi kohaldatakse korrakaitseseaduses sätestatud

korras, arvestades nõukogu määruse 1/2003/EÜ erisusi.“ Säte on seega nõukogu määrusega

(EÜ) nr 1/2003/EÜ artiklite 20 lõike 6 ja 21 lõike 4 rakendussätteks. Nimetatud artiklid näevad

mutatis mutandis ette, et kui Euroopa Komisjoni volitatud ametnikud ja nendega kaasas olevad

isikud leiavad, et samade artiklite alusel kontrollile allutatud isik ei nõustu nõutava

kontrollimisega, peab asjaomane liikmesriik osutama Euroopa Komisjonile vajalikku abi,

taotledes kontrolli läbiviimiseks vajaduse korral abi politseilt või samaväärselt täitevasutuselt.

Kuigi määrus ei sisuta, mida peetakse silmas „vajaliku abiga“, võib eeldada, et mõeldakse

Euroopa Komisjoni ametnike ja nendega kaasas olevate isikute turvalisuse tagamist ning

vajadusel vahetu sunni kohaldamist selleks, et nad saaksid määruse kohase kontrolli läbi viia.

Sellest tulenevalt ei ole mõistlik nimetatud artiklite kohaseks pädevaks ja kohustatud asutuseks

määrata Konkurentsiametit. Viimasele on eelnõukohase seadusega ka riigisisese konkurentsi-

järelevalvemenetluse läbiviimiseks samal eesmärgi nähtud ette võimalus taotleda politsei kaas-

abi.

KonkS § 7842 – Uurimismeetme kohaldamine teise liikmesriigi konkurentsiasutuse nimel

ja huvides – KonkS-i täiendatakse §-ga 7842, mis reguleerib konkurentsijärelevalvemenetluses

tõendite kogumiseks ette nähtud uurimismeetmete kohaldamist Konkurentsiameti poolt teise

liikmesriigi konkurentsiasutuse nimel ja huvides. Kõnesoleva sätte lõige 1 kujutab erivolitust

kavandatud KonkS §-des 7823 ja 7825 sätestatud uurimismeetmete kohaldamiseks ilma konku-

rentsijärelevalvemenetlust algatamata. Lõige 2 annab teatud tingimustel Konkurentsiametile

õiguse ja ühtlasi kohustuse kaasata uurimismeetmete kohaldamisse teise liikmesriigi konku-

rentsiasutuse ametnikke ja teise liikmesriigi konkurentsiasutuse määratud isikuid. Kõnesoleva

sätte puhul tuleb tähele panna, et selle lõiked 1 ja 2 on kohaldamisalalt erinevad.

KonkS § 7842 lõige 1 – KonkS-i täiendatakse § 7842 lõikega 1 järgmises sõnastuses: „Konku-

rentsiamet võib lisaks nõukogu määruses 1/2003/EÜ sätestatule teise liikmesriigi konkurentsi-

asutuse taotlusel kohaldada käesoleva seaduse §-des 7823 ja 7825 sätestatud uurimismeetmeid

kõnealuse asutuse nimel ja huvides, et tuvastada, kas ettevõtja või ettevõtjate ühendus on

allunud selle teise liikmesriigi kohaldatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL)

2019/1, mille eesmärk on anda liikmesriikide konkurentsiasutustele volitused, et

tulemuslikumalt tagada konkurentsinormide täitmine ja et tagada siseturu nõuetekohane

toimine (ELT L 11, 14.01.2019, lk 3–33), artiklite 6 ja 8–12 kohastele uurimismeetmetele või

samade artiklite kohaselt antud korraldustele ja tehtud otsustele. Uurimismeetmele allutatud

isikul on tema suhtes uurimismeetme kohaldamisel kõik käesoleva seaduse 92. peatükis sätes-

tatud menetlusaluse isiku asjakohased õigused.“ Säte võtab riigisisesesse õigusesse üle ECN+

direktiivi artikli 24 lõike 2 esimese lause ja loob Konkurentsiametile võimaluse tegutseda teise

liikmesriigi konkurentsiasutuse käepikendusena tulenevalt oma territoriaalsest pädevusest.

Kavandatud säte näeb ette, et Konkurentsiamet võib kavandatud KonkS §-des 7823 (s.o

läbiotsimine) ja 7825 (s.o teabe nõudmine) sätestatud uurimismeetmeid kohaldada teise liik-

mesriigi konkurentsiasutuse nimel ja huvides selleks, et tuvastada, kas ettevõtja või ettevõtjate

ühendus on allunud ECN+ direktiivi artiklite 6 (volitus kontrollida ettevõtja äriruume), 8

(teabenõuded), 9 (küsitlused), 10 (rikkumise tuvastamine ja lõpetamine), 11 (ajutised meetmed)

ja 12 (kohustused) kohastele meetmetele, korraldustele, otsustele. Säte peab silmas mis tahes

meetmeid või akte, mida teise liikmesriigi konkurentsiasutus on ECN+ direktiivi nimetatud

sätetest tulenevalt pädev andma või võtma. Kõnesolev säte täiendab nõukogu määruse (EÜ) nr

1/2003 artikli 22 lõikest 1 tulenevat volitusnormi, mille kohaselt saavad konkurentsiasutused

üksteise käepikenduseks olla tuvastamaks ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumisi. Kõnesolev ka-

vandatud säte annab võrreldes nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 22 lõikega 1 täiendava

111

eesmärgi uurimismeetmete kohaldamiseks teise liikmesriigi konkurentsiasutuse nimel ja huvi-

des. Nimetatud eesmärgist lähtuvalt on Konkurentsiametil õigus uurimismeetmeid kohaldada

konkurentsijärelevalvemenetluse väliselt. Kõnesoleva sätte teine lause kinnitab, et lauses 1

toodud eesmärgil ja selles nimetatud uurimismeetmete kohaldamisel on uurimismeetmele

allutatud isikul kõik need õigused, mis tal oleksid juhul, kui Konkurentsiamet kohaldaks

uurimismeetmeid tema suhtes oma nimel ja huvides konkurentsijärelevalvemenetluse käigus.

Erinevalt kehtivast KonkS § 56 lõikest 4, mis mh sätestab teiste liikmesriikide konkurentsi-

asutustele käepikendusmeetmete kohaldamise taotlemiseks kirjaliku korra, ei pea eelnõu koos-

tajad seda kõnesoleva sätte kontekstis vajalikuks ega ka direktiivi arvestavalt mõistlikuks.

Konkurentisameti koostöö Euroopa konkurentsivõrgustikus kujutab Eesti õiguse mõistes

haldusorganite vahelist koostööd, mis ei vaja seaduse tasandil reguleerimist rohkemal määral

kui direktiivis ettenähtud ulatuses. Lisaks saab mis tahes täiendavate kriteeriumite loomist

pidada EL-i õiguse kontekstis õiguskorra killustatuse tekitamiseks olukorras, kus direktiivi näol

on võetud meetmeid õiguskorra harmoneerimiseks.

KonkS § 7842 lõikega 2 täiendatakse seadust järgmises sõnastuses: „Käesoleva seaduse §-s

7823 sätestatud uurimismeetme kohaldamisse ja §-s 7825 sätestatud küsitluse läbiviimisse

kaasab Konkurentsiamet teise liikmesriigi konkurentsiasutuse taotlusel nimetatud asutuse

ametniku ja temaga kaasas oleva sama asutuse määratud isiku, kui Konkurentsiamet kohaldab

uurimismeedet nõukogu määruse 1/2003/EÜ artikli 22 alusel selle teise liikmesriigi

konkurentsiasutuse nimel ja huvides.“ Säte võtab Eesti õigusesse üle ECN+ direktiivi artikli 24

lõike 1 ja annab Konkurentsiametile aluse kavandatud KonkS §-s 7823 sätestatud

uurimismeetme kohaldamisele ja §-s 7825 sätestatud küsitluse läbiviimisele kaasata teise

liikmesriigi konkurentsiasutuse ametniku ja temaga kaasas oleva teise liikmesriigi

konkurentsiasutuse määratud isiku. Seda siis, kui Konkurentsiamet kohaldab nimetatud

uurimismeetmeid nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 22 alusel teise liikmesriigi

konkurentsiasutuse nimel ja huvides. Tegemist on nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 22

lõiget 1 täiendava sättega. Viimane annab Euroopa konkurentsivõrgustiku liikmetele volituse

üksteise käepikendusena oma liikmesriigi territooriumil teise liikmesriigi konkurentsiasutuse

nimel ja huvides kohaldada uurimismeetmeid eesmärgiga tuvastada ELTL artikli 101 või 102

rikkumine.

Nagu kavandatud KonkS § 7842 lõike 1 selgituses on välja toodud, ei ole eelnõu koostajad

pidanud vajalikuks ega ka direktiivi arvestavalt võimalikuks reguleerida teiste liikmesriikide

konkurentsiasutuste koostöö taotlemise korda rohkemal määral, kui direktiivis on ette nähtud.

KonkS § 7843 – Piiriülene teabevahetus – KonkS-i täiendatakse §-ga 7843, mis reguleerib

liikmesriikide konkurentsiasutuste koostööd piiriülesel teabevahetusel. Nii kõnesoleva sätte

lõige 1 kui ka lõige 2 täiendavad nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artiklit 12.

KonkS § 7843 lõige 1 – KonkS-i täiendatakse § 7843 lõikega 1 järgmises sõnastuses:

„Konkurentsiamet võib käesoleva seaduse § 7843 lõikes 1 nimetatud eesmärgil uurimismeetme

kohaldamisel kogutud teabe esitada teise liikmesriigi konkurentsiasutusele, kelle nimel ja

huvides uurimismeedet kohaldati. Kui kõnealune asutus on Konkurentsiameti nimel ja huvides

samal eesmärgil kohaldanud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/1 artiklite

6–9 kohaseid uurimismeetmeid, võib Konkurentsiamet nende käigus kogutud teabe sellelt

asutuselt vastu võtta ja kasutada nõukogu määruse 1/2003/EÜ artikli 12 tingimustel.“ Säte

võtab Eesti õigusesse üle ECN+ direktiivi artikli 24 lõike 2 teise lause, mille kohaselt võivad

liikmesriikide konkurentsiasutused uurimismeetmete kohaldamisel eesmärgiga tuvastada, kas

ettevõtja või ettevõtjate ühendus on allunud teise liikmesriigi kohaldatud ECN+ direktiivi

artiklite 6 ja 8–12 kohastele uurimismeetmetele või samade artiklite kohaselt antud

korraldustele ja tehtud otsustele, kogutud teavet piiriüleselt edastada. Seda sellele liikmesriigi

konkurentsiasutusele, kelle taotlusel teises liikmesriigis uurimismeetmeid kohaldati. Juhul kui

112

ECN+ direktiivi artiklite 6–9 kohaseid uurimismeetmeid on kohaldanud teise liikmesriigi

konkurentsiasutus Konkurentsiameti nimel ja huvides, on Konkurentsiametil lisaks õigusele

kogutud teavet selle teise liikmesriigi konkurentsiasutuselt vastu võtta õigus nimetatud teavet

ka tõendina kasutada. Juhul kui Konkurentsiamet soovib kogutud teavet kasutada füüsiliste

isikute trahvimiseks, võib ta seda teha üksnes nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 12 lõike

3 tingimustel.

KonkS § 7843 lõige 2 – KonkS-i täiendatakse § 7843 lõikega 2 järgmises sõnastuses:

„Konkurentsiamet võib nõukogu määruse 1/2003/EÜ artiklis 12 sätestatud teabevahetuse

korras edastada teise liikmesriigi konkurentsiasutusele leebuse kohaldamise taotluse või selle

temalt vastu võtta ja seda kasutada üksnes: 1) leebusetaotleja nõusolekul või 2) kui

konkurentsiasutus, kellele teise liikmesriigi konkurentsiasutus leebuse kohaldamise taotluse

edastab, on sama rikkumist puudutava leebuse kohaldamise taotluse saanud samalt

leebusetaotlejalt, tingimusel et teabevahetuse ajal ei saa leebusetaotleja tagasi võtta teavet,

mille ta on esitanud konkurentsiasutusele, kellele teise liikmesriigi konkurentsiasutus teabe-

vahetuse korras leebuse kohaldamise taotluse esitab.“ Säte võtab Eesti õigusesse üle ECN+

direktiivi artikli 31 lõike 6, mille eesmärk on piiriüleste juhtumite puhul kaitsta leebuse-

taotlejaid. Kõnesolev säte näeb ette, et liikmesriikide konkurentsiasutused võivad neile esitatud

leebuse kohaldamise taotluse edastada teise liikmesriigi konkurentsiasutusele või vastu võtta

üksnes juhtudel, kus (i) leebusetaotleja annab selleks nõusoleku või (ii) kui konkurentsiasutus,

kellele teise liikmesriigi konkurentsiasutus leebuse kohaldamise taotluse edastab, on sama

rikkumist puudutava leebuse kohaldamise taotluse saanud samalt leebusetaotlejalt tingimusel,

et teabevahetuse ajal ei saa leebusetaotleja tagasi võtta teavet, mille ta on esitanud sellele

konkurentsiasutusele, kellele teise liikmesriigi konkurentsiasutus teabevahetuse korras leebuse

kohaldamise taotluse esitab. Kuigi eelnõu koostajad ei saa ECN+ direktiivi artikli 31 lõike 6

punktile 6 pakkuda tõlgendust ja seeläbi avada EL-i seadusandja poolt vastu võetud sätte sisu,

võib selle eesmärgiks siiski, nagu eelpool öeldud, pidada soovi kaitsta leebusetaotlejaid. ECN+

direktiivi preambuli punkti 71 kohaselt juhul, kui eksisteerib oht, et ennastsüüstavad tõendid

avaldatakse väljaspool uurimismenetlust, mille tarbeks need esitati, vähendab see

potentsiaalsete leebema kohtlemise taotlejate soovi teha konkurentsiasutustega koostööd.

KonkS § 7844 – Dokumendi piiriülene teatavaks tegemine ja kättetoimetamine – KonkS-i

täiendatakse §-ga 7844 järgmises sõnastuses: „Teise liikmesriigi konkurentsiasutuse taotlusel

teeb Konkurentsiamet viivituseta selle asutuse nimel haldusmenetluse seaduses sätestatud

tingimustel ja korras isikule teatavaks või toimetab kätte järgmised isikule adresseeritud

dokumendid: 1) asjas, mille esemeks on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 101 või 102

keelatud teo toimepanemine, koostatud etteheited ja samu artikleid kohaldav otsus; 2) Euroopa

Liidu toimimise lepingu artikli 101 või 102 täitmise tagamisel antud korraldus või tehtud otsus,

mis tuleb teise liikmesriigi õiguse kohaselt adressaadile teatavaks teha või kätte toimetada; 3)

muu asjakohane Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 101 või 102 kohaldav dokument,

sealhulgas dokument, mis seondub teise liikmesriigi konkurentsiasutuse trahviotsuse või

sunnirahaotsuse täitmisega.“ Säte võtab Eesti õigusesse üle ECN+ direktiivi artikli 25 ja

reguleerib piiriülest dokumentide teatavaks tegemist ning kättetoimetamist. Kavandatud säte

näeb ette, et juhul, kui teise liikmesriigi konkurentsiasutus taotleb Konkurentsiametilt sättes

nimetatud dokumentide teatavaks tegemist või kättetoimetamist, on Konkurentsiamet

kohustatud seda teise liikmesriigi konkurentsiasutuse nimel tegema viivituseta. Teatavaks

tegemine ja kättetoimetamine peab seejuures tulenevalt direktiivi artikli 27 lõikest 1 toimuma

Eesti õiguse kohaselt. Viide HMS-le on kavandatud sättesse lisatud selleks, et vältida mitmeti

mõistmist ja potentsiaalseid vaidlusi olukordades, kus teises liikmesriigis on dokument välja

antud muu kui haldusmenetluse käigus. Seega kavandatud sätte kohaselt juhindub

Konkurentsiamet kõigepealt talle esitatud taotlusest, et välja selgitada, kas selles kirjeldatud

dokumendi olemusest tingitult vajab see HMS-i kohaselt pelgalt teatavaks tegemist või

113

kättetoimetamist, ning seejärel viib vastava menetlustoimingu ka HMS-i kohaselt läbi. Doku-

mendid, mille teatavaks tegemist või kättetoimetamist Konkurentsiamet teise liikmesriigi

konkurentsiasutuse taotlusel läbi peab viima, on:

✔ asjas, mille esemeks on ELTL artikliga 101 või 102 keelatud teo toimepanemine, koostatud

etteheited ja ELTL artiklit 101 või 102 kohaldav otsus;

✔ ELTL artikli 101 või 102 täitmise tagamisel antud korraldus või tehtud otsus, mis tuleb teise

liikmesriigi õiguse kohaselt adressaadile teatavaks teha või kätte toimetada, ja

✔ muu asjakohane ELTL artiklit 101 või 102 kohaldav dokument, sealhulgas dokument, mis

seondub teise liikmesriigi konkurentsiasutuse trahviotsuse või sunnirahaotsuse täitmisega.

Esimese dokumendigrupi puhul kasutab direktiivi artikli 25 punkt a sõnastust „esialgsed ette-

heited [inglise keeles „preliminary objections“] seoses ELi toimimise lepingu 101 või 102

väidetava rikkumisega […]“. Direktiivi preambuli punkti 14 kohaselt on sellega mõeldud

direktiivi artikli 3 lõikes 3 kasutatud „etteheidete protokolli“ ehk eelnõuga kavandatud KonkS

§ 7827 lõikes 1 nimetatud „asjas koostatud etteheiteid“, mille esitamine menetlusalusele isikule

on vajalik tema ärakuulamiseks ehk tema põhiõiguste kaitseks.

KonkS § 7845 – Trahvi- ja sunnirahaotsuste piiriülene täitmine – KonkS-i täiendatakse §-

ga 7845, mis reguleerib Eestis teise liikmesriigi ECN+ direktiivi artiklite 13 ja 16 kohaste jõus-

tunud või täidetavate otsuste täitmist.

KonkS § 7845 lõige 1 – KonkS-i täiendatakse § 7845 lõikega 1 järgmises sõnastuses: „Teise

liikmesriigi konkurentsiasutuse taotlusel esitab Konkurentsiamet viivituseta selle asutuse nimel

kohtutäiturile täitmiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/1 artiklite 13 ja

16 kohasest jõustunud või täidetavast otsusest tuleneva nõude juhul, kui kõnealune asutus on

pärast oma liikmesriigi territooriumil mõistlike jõupingutuste tegemist kindlaks teinud, et

ettevõtjal või ettevõtjate ühendusel, kellele trahv või sunniraha on kohaldatud, puuduvad selles

teises liikmesriigis piisavad vahendid nõude täitmiseks. Muul juhul võib Konkurentsiamet

nimetatud otsusest tuleneva nõude teise liikmesriigi konkurentsiasutuse nimel jätta täitmiseks

esitamata“ Säte võtab Eesti õigusesse üle ECN+ direktiivi artikli 26 lõiked 1 ja 2 ning osaliselt

sama artikli lõike 3 ja artikli 27 lõike 2 sissejuhatava lauseosa. Kavandatud sätte esimese lause

kohaselt peab Konkurentsiamet teise liikmesriigi konkurentsiasutuse taotlusel viivituseta selle

teise liikmesriigi konkurentsiasutuse nimel kohtutäiturile täitmiseks esitama selle teise

liikmesriigi jõustunud või täidetava trahvi- või sunnirahaotsusest tuleneva nõude. Selline

kohustus on Konkurentsiametil aga üksnes juhul, kui see teise liikmesriigi konkurentsiasutus

on pärast oma liikmesriigi territooriumil mõistlike jõupingutuste tegemist kindlaks teinud, et

ettevõtjal või ettevõtjate ühendusel, kellele trahvi või sunniraha on kohaldatud, puuduvad selles

teises liikmesriigis piisavad vahendid nõude täitmiseks. Teavet selle kohta, milliseid mõistlikke

jõupingutusi on teise liikmesriigi konkurentsiasutus teinud selleks, et otsust oma liikmesriigi

territooriumil täita, peab taotlev konkurentsiasutus andma kavandatud KonkS § 7847 lõike 3

punkti 4 kohaselt piiriülese koostöö (täitmis)taotluses.

Põhjus, miks teise liikmesriigi konkurentsiasutuse trahvi- või sunnirahaotsuse täitmise taotluse

saajana on pädevaks asutuseks Konkurentsiamet, mitte kohtutäitur, seisneb selles, et direktiivi

artikli 27 lõike 6 kohaselt peab taotluse saanud asutus olema see, kes hindab taotlusega esitatud

nõude täitmisele pööramise kooskõla Eesti avaliku korraga. Direktiivi artikli 27 lõike 4 teisest

lausest tulenevalt ei ole teise liikmesriigi trahvi või sunniraha nõuetele võimalik rakendada täit-

miseks tunnistamist. Tulenevalt täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest ei saa aga kohtu-

täitur kontrollida täitmiseks esitatud dokumendi materiaalõiguslikke asjaolusid ehk teisisõnu

tal ei ole õigust kontrollida täitedokumendi sisu õiguspärasust.124 Seega kõnesoleva kavandatud

124 RKTKm 16.10.2002, 3-2-1-119-02, p 8.

114

sätte kohaselt on Konkurentsiamet direktiivi artikli 2 lõike 1 punkti 21 tähenduses pädev avalik-

õiguslik asutus, kes kontrollib talle esitatud (täitmis)taotlust ning juhul, kui see vastab kavan-

datud KonkS §-s 7847 toodud nõuetele ning puudub kavandatud KonkS §-s 7848 sätestatud keel-

dumise alus, esitab ta teise liikmesriigi konkurentsiasutuse nõude TMS-s sätestatud korras täit-

miseks. Asjaolu, et Konkurentsiamet teeb seda teise liikmesriigi konkurentsiasutuse nimel,

tähendab seda, et TMS § 5 lõike 1 alusel saab täitemenetluse osalisena sissenõudjaks teise liik-

mesriigi konkurentsiasutus, mitte Konkurentsiamet.

Kõnesoleva sätte teine lause võtab osaliselt riigisisesesse õigusesse üle ECN+ direktiivi artikli

26 lõike 2 ning näeb ette, et muul juhul, kui see, mis on toodud sama lõike esimeses lauses, on

Konkurentsiametil kaalutlusõigus, kas teise liikmesriigi direktiivi artiklite 13 ja 16 kohast jõus-

tunud või täidetavat otsust kohtutäiturile täitmiseks esitada. Direktiivi artikli 26 lõike 2 kohaselt

on arusaamatult selliseks muuks juhuks eelkõige see, kui ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kel-

lele trahvi või sunniraha on kohaldatud, asukoht ei ole Eestis. Arusaamatu on see seetõttu, et

sama artikli lõike 1 kohaselt ei ole trahvi- või sunnirahaotsuse adressaadi asukoht täitmise

kohustuse üks eeldustest.

KonkS § 7845 lõige 2 – KonkS-i täiendatakse § 7845 lõikega 2 järgmises sõnastuses: „Käesoleva

paragrahvi lõikes 1 nimetatud taotlus koos samas lõikes nimetatud otsuse koopiaga on Eestis

tunnustamiseta täitmisele kuuluv välisriigi kohtu lahend täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1

punkti 5 tähenduses või Eestis tunnustamiseta täitmisele kuuluv välisriigi ametlik dokument

sama lõike punkti 51 tähenduses.“ Säte võtab riigisisesesse õigusesse üle ECN+ direktiivi artikli

27 lõike 4 ja näeb ette, et teise liikmesriigi konkurentsiasutuse (täitmis)taotlus ühes sellega

esitatud trahvi- või sunnirahaotsuse koopiaga moodustavad TMS-i tähenduses kas välisriigi

kohtu Eestis tunnustamiseta täitmisele kuuluva lahendi (TMS § 2 lõike 1 punk 5) või Eestis

tunnustamiseta täitmisele kuuluva välisriigi ametliku dokumendi (TMS § 2 lõike 1 punkt 51).

See, kas tegemist on lahendi või ametliku dokumendiga, oleneb selle teise liikmesriigi trahvi-

või sunnirahaotsusest.

KonkS § 7845 lõige 3 – KonkS-i täiendatakse § 7845 lõikega 3 järgmises sõnastuses: „Välisvää-

ringus teise liikmesriigi käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõue arvutatakse täitemenet-

luses ümber eurodesse Euroopa Keskpanga päevakursi alusel samas lõikes nimetatud otsuse

tegemise päeva seisuga.“ Säte võtab Eesti õigusesse üle ECN+ direktiivi artikli 27 lõike 8 nel-

janda taande ja näeb ette erisätte TMS § 58 suhtes. Kui TMS § 58 sätestab, et mh välisvääringus

nõuded arvutatakse täitemenetluses ümber eurodesse Euroopa Keskpanga päevakursi alusel

nõude rahuldamise või tulemi jaotamise või jaotuskava koostamise päeva seisuga, siis kavan-

datud kõnesolev säte näeb konverteerimise päevaks ette teise liikmesriigi trahvi- või sunniraha-

otsuse tegemise päeva.

KonkS § 7845 lõige 4 – KonkS-i täiendatakse § 7845 lõikega 4 järgmises sõnastuses: „Teise

liikmesriigi käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud otsusest tuleneva nõude täitmise

aegumisele kohaldatakse selle teise liikmesriigi õigust.“ Säte võtab Eesti õigusesse üle ECN+

direktiivi artikli 26 lõike 4 ja reguleerib teise liikmesriigi Euroopa Parlamendi ja nõukogu

direktiivi (EL) 2019/1 artiklite 13 ja 16 kohaste jõustunud või täidetavate otsuste aegumisele

kohaldatavat õigust. Kuigi direktiivi artikli 26 lõige 4 sätestab: „[r]ahatravide või sunniraha

sissenõudmise aegumistähtaega käsitlevate küsimuste puhul kohaldatakse taotleva asutuse

liikmesriigi õigusakte“ (rõhutus lisatud), ei pea säte eelnõu koostajate hinnangul silmas mitte

üksnes aegumistähtaega kui konkreetse ajalise perioodi pikkust, vaid laiemalt kogu aegumisega

seotud regulatsiooni. EL-i õigusaktides on tavapärane, et aegumist puudutava regulatsiooni

koondnimetus on „aegumistähtajad“ (inglise keeles limitation periods)125. Vt nt võrdluseks

125 Vt võrdluseks nt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/104/EL, 26. november 2014, teatavate

eeskirjade kohta, millega reguleeritakse liikmesriikide õiguse kohaseid kahju hüvitamise hagisid liikmesriikide ja

Euroopa Liidu konkurentsiõiguse rikkumise korral, ELT L 349, 5.12.2014, lk 1–19, artikkel 10.

115

sama direktiivi artiklit 29, mis samuti reguleerib aegumistähtajaga seonduvat, kuid seejuures

mitte aegumistähtaja pikkust. Samas on raske ette kujutada, et teise liikmesriigi aegumise

regulatsioon saaks kohalduda tervikuna. Realistlik oleks see üksnes materiaalõigust

puudutavalt.

KonkS § 7846 – Taotlus piiriüleseks teatavaks tegemiseks, kättetoimetamiseks ja täit-

miseks – KonkS-i täiendatakse §-ga 7846, mis sätestab nõuded taotlusele, millega teise

liikmesriigi konkurentsiasutus taotleb kas dokumentide Eestis teatavaks tegemist või kätte-

toimetamist või selle teise liikmesriigi ECN+ direktiivi artiklite 13 ja 16 kohaste jõustunud või

täidetavate otsuste Eestis täitmist.

KonkS § 7846 lõiked 1 ja 2 – KonkS-i täiendatakse § 7846 lõigetega 1 ja 2 järgmises sõnastuses:

„(1) Käesoleva seaduse §-s 7845 ja § 7846 lõikes 1 nimetatud taotlus peab olema esitatud koos

koopiaga §-s 7845 nimetatud dokumendist, mille teatavaks tegemist või kättetoimetamist taotle-

takse, või koos koopiaga § 7846 lõikes 1 nimetatud otsusest, mille täitmist taotletakse. (2) Taot-

lus peab sisaldama: 1) isiku, kellele dokument on adresseeritud, või võlgniku nime, teadaolevat

aadressi ning muid identifitseerimist võimaldavaid andmeid; 2) asjakohaste faktiliste ja muude

asjaolude kokkuvõtet; 3) dokumendi, mille teatavaks tegemist või kättetoimetamist taotletakse,

või otsuse, mille täitmist taotletakse, koopia kokkuvõtet; 4) Konkurentsiameti kontaktandmeid;

5) teise liikmesriigi õigusest tulenevat tähtaega, mille jooksul peab dokument olema teatavaks

tehtud või kätte toimetatud või otsus täidetud.“ Sätted võtavad Eesti õigusesse üle ECN+

direktiivi artikli 27 lõike 2 ja reguleerivad nõudeid, mis peavad olema täidetud nii taotlustel,

mis on teise liikmesriigi konkurentsiasutuse poolt esitatud dokumentide Eestis teatavaks tege-

miseks või kättetoimetamiseks, kui ka taotlustel, mis on esitatud ECN+ direktiivi artiklite 13 ja

16 kohaste jõustunud või täidetavate otsuste Eestis täitmiseks. Nimetatud taotlused peavad

olema esitatud ühes koopiaga dokumendist, mille teatavaks tegemist või kättetoimetamist

taotletakse, või koos koopiaga otsusest, mille täitmist taotletakse. Mõlemad taotlused peavad

sisaldama:

✔ isiku, kellele dokument on adresseeritud, või võlgniku nime, teadaolevat aadressi ning muid

identifitseerimist võimaldavaid andmeid;

✔ asjakohaste faktiliste ja muude asjaolude kokkuvõtet;

✔ dokumendi, mille teatavaks tegemist või kättetoimetamist taotletakse, või otsuse, mille

täitmist taotletakse, koopia kokkuvõtet;

✔ Konkurentsiameti kontaktandmeid ja

✔ selle teise liikmesriigi, kelle konkurentsiasutus taotluse esitab, õigusest tulenevat tähtaega

(nt kohustuslik või aegumistähtaeg), mille jooksul peab dokument olema teatavaks tehtud

või kätte toimetatud või mille jooksul peab otsus olema täidetud.

KonkS § 7846 lõige 3 – KonkS-i täiendatakse §7846 lõikega 3 järgmises sõnastuses: „Käesoleva

seaduse § 7846 lõikes 1 nimetatud taotlus peab lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatule

sisaldama veel: 1) teavet otsuse kohta, mille täitmist taotletakse; 2) kuupäeva, millal otsus,

mille täitmist taotletakse, jõustus või muutus täidetavaks; 3) trahvi või sunniraha summat; 4)

asjakohasel juhul teavet selle kohta, milliseid mõistlikke jõupingutusi on teise liikmesriigi

konkurentsiasutus teinud selleks, et otsust oma liikmesriigi territooriumil täita.“ Säte võtab

riigisisesesse õigusesse üle ECN+ direktiivi artikli 27 lõike 3 ja artikli 26 lõike 2 teise taande

ning reguleerib lisaks sama sätte lõikes 2 toodud nõuetele täiendavaid nõudeid, mis peavad

olema täidetud täitmistaotluse puhul ehk taotluse puhul, millega teise liikmesriigi konku-

rentsiasutus taotleb oma liikmesriigi ECN+ direktiivi artikli 13 või 16 kohase jõustunud või

täidetava otsuse Eestis täitmist. Nimetatud taotlus peab lisaks kavandatud KonkS § 7847 lõikes

1 toodud teabele sisaldama:

✔ teavet otsusest, mille täitmist taotletakse;

✔ kuupäeva, mil otsus, mille täitmist taotletakse, jõustus või muutus täidetavaks;

116

✔ trahvi või sunniraha summat ja

✔ asjakohasel juhul teavet selle kohta, milliseid mõistlikke jõupingutusi on teise liikmesriigi

konkurentsiasutus teinud selleks, et otsust oma liikmesriigi territooriumil täita.

Teavet selle kohta, milliseid mõistlikke jõupingutusi on teise liikmesriigi konkurentsiasutus

teinud selleks, et otsust oma liikmesriigi territooriumil täita, tuleb esitada vaid asjakohasel

juhul, sest direktiivi artikli 26 lõige 2 annab võimaluse piiriülest täitmist taotleda ka juhul, kui

konkurentsiasutus ei ole oma liikmesriigi territooriumil teinud mõistlikke jõupingutusi selleks,

et kindlaks teha, et ettevõtjal või ettevõtjate ühendusel, kellele trahvi või sunniraha on

kohaldatud, puuduvad selles teises liikmesriigis piisavad vahendid nõude täitmiseks. Sellisel

juhul riskib konkurentsiasutus, kes piiriülest täitmist taotleb, sellega, et taotlus võidakse jätta

rahuldamata (vt täiendavalt eelnõuga kavandatud KonkS § 7846 lõike 1 selgitust).

KonkS § 7846 lõige 4 – KonkS-i täiendatakse § 7846 lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„Käesoleva seaduse §-s 7845 ja § 7846 lõikes 1 nimetatud taotlus peab olema eesti keeles.

Konkurentsiameti nõusolekul võib taotlus olla muus keeles. Vajaduse korral võib

Konkurentsiamet või kohtutäitur taotluse esitanud teise liikmesriigi konkurentsiasutuselt nõuda

käesoleva seaduse lõikes 1 nimetatud koopia tõlkimist eesti keelde.“ Säte võtab Eesti õigusesse

üle ECN+ direktiivi artikli 27 lõike 5. Kavandatud sätte kohaselt peab teise liikmesriigi

konkurentsiasutus taotluse dokumentide teatavaks tegemiseks või kättetoimetamiseks ning

taotluse trahvi- või sunnirahaotsuste täitmiseks esitama eestikeelsena juhul, kui

Konkurentsiamet ei ole nõus taotlust vastu võtma mõnes muus keeles. Lisaks näeb kavandatud

säte ette, et nii Konkurentsiamet kui ka kohtutäitur võivad vajadusel taotluse esitanud teise

liikmesriigi konkurentsiasutuselt nõuda ühes taotlusega esitatud dokumendi või otsuse tõlkimist

eesti keelde. Vajadus dokumendi või otsuse koopia eestikeelseks tõlkeks peaks väljenduma

selles, et taotlus ei ole piisav Konkurentsiameti jaoks dokumendi või otsuse sisu hindamiseks

(kas kavandatud KonkS §-s 7845 toodud eesmärgil, et hinnata, kas dokument vajab teatavaks

tegemist või kätte toimetamist, või kavandatud KonkS § 7848 lõike 1 punktis 2 toodud

eesmärgil, et hinnata, kas taotletud dokumendi teatavaks tegemine, selle kättetoimetamine või

otsuse täitmine oleks ilmselgelt vastuolus Eesti avaliku korraga) või kohtutäiturile otsuse

täitmiseks.

KonkS § 7847 – Keeldumine piiriülesest teatavaks tegemisest, kättetoimetamisest ja täit-

misest – KonkS-i täiendatakse §-ga 7847, mis reguleerib olukordi, mil Konkurentsiamet peab

teise liikmesriigi konkurentsiasutuselt saadud taotluse dokumendi piiriüleseks teatavaks tege-

miseks või kättetoimetamiseks või trahvi- või sunnirahaotsuse piiriüleseks täitmiseks jätma

rahuldamata.

KonkS § 7847 lõige 1 – KonkS-i täiendatakse § 7847 lõikega 1 järgmises sõnastuses: „Konku-

rentsiamet keeldub käesoleva seaduse §-s 7845 nimetatud taotluse alusel isikule samas para-

grahvis nimetatud dokumendi teatavaks tegemisest või selle kättetoimetamisest või § 7846 lõikes

1 nimetatud taotluse alusel samas lõikes nimetatud otsuse täitmisele esitamisest, kui: 1) taotlus

ei vasta §-s 7847 sätestatud nõuetele või 2) dokumendi teatavaks tegemine või kättetoimetamine

või otsuse täitmine oleks ilmselgelt vastuolus Eesti avaliku korraga.“ Säte võtab Eesti õigusesse

üle ECN+ direktiivi artikli 27 lõike 6 esimese taande ja näeb ette õiguslikud alused, millega

Konkurentsiamet keeldub dokumendi teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest või trahvi-

või sunnirahaotsuse täitmisest. Seda juhul, kui:

✔ taotlus ei vasta kavandatud KonkS §-s 7847 sätestatud nõuetele (see hõlmab nii viidatud

sätte lõigetes 1–3 toodud sisulist loetelu kui ka keelenõuet ning ettekirjutust, et taotlus tuleb

esitada ühes dokumendi või otsuse koopiaga) või

✔ taotletud dokumendi teatavaks tegemine, selle kättetoimetamine või taotletud otsuse

täitmine oleks ilmselgelt vastuolus Eesti avaliku korraga.

117

Tegemist on alternatiivsete alustega ja ühe või mõlema esinemisel on Konkurentsiamet sättes

ettenähtud keeldumisega seotud, st säte on Konkurentsiameti suhtes sõnastatud imperatiivselt.

KonkS § 7847 lõige 2 – KonkS-i täiendatakse § 7847 lõikega 2 järgmises sõnastuses: „Konku-

rentsiamet teavitab teise liikmesriigi konkurentsiasutust käesoleva paragrahvi lõikes 1 nime-

tatud keeldumisest.“ Säte võtab vajalikus ulatuses Eesti õigusesse üle ECN+ direktiivi artikli

27 lõike 6 teise taande ja näeb ette, et juhul, kui Konkurentsiamet taotletud dokumendi teatavaks

tegemisest või kättetoimetamisest või trahvi- või sunnirahaotsuse täitmisest keeldub, peab ta

sellest taotluse esitanud teise liikmesriigi konkurentsiasutust teavitama. Osas, milles direktiivi

artikli 27 lõike 6 teine taane näeb Konkurentsiametile ette kohustuse teise liikmesriigi konku-

rentsiasutusega suhelda juhul, kui tal on laekunud koostöötaotlusega (s.o kavandatud KonkS §-

des 7845 ja 7846 sätestatud taotlus) seoses vaja täiendavat infot, ei vaja eraldiseisvat ülevõtmist.

Nõukogu määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 11 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriikide konkurentsi-

asutused ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamisel tegema tihedat koostööd. Seega omavaheline

suhtlus Euroopa konkurentsivõrgustiku liikmete vahel mis tahes põhjusel peaks olema ele-

mentaarne. Juhul kui direktiiv „täiendava informatsiooni“ asemel reguleeriks nt „puuduste

kõrvaldamist“, oleks olukord eelnõu koostajate hinnangul potentsiaalselt teine. Nende oma-

vaheline suhtlus täiendava informatsiooni saamise eesmärgil on aga Eesti õiguse tähenduses

haldusorganite vaheline koostöö, mida miski ei keela ja põhjuseta ei reguleeri.

KonkS § 7848 – Piiriülese koostööga seotud kulud – KonkS-i täiendatakse §-ga 7848, mis

reguleerib piiriülese koostööga seotud kulude hüvitamist nii Konkurentsiametile kui ka kohtu-

täiturile.

KonkS § 7848 lõige 1 – KonkS-i täiendatakse § 7848 lõikega 1 järgmises sõnastuses: „Konku-

rentsiametil on õigus nõuda käesoleva seaduse §-des 7843–7845 sätestatud koostöö käigus

tekkinud mõistlike kulude hüvitamist nimetatud paragrahvides sätestatud koostööks taotluse

esitanud teise liikmesriigi konkurentsiasutuselt.“ Säte võtab Eesti õigusesse üle ECN+ direk-

tiivi artikli 27 lõike 7 ning näeb ette, et Konkurentsiametil on õigus nõuda kavandatud KonkS

§-des 7843 (s.o uurimismeetme kohaldamine teise liikmesriigi konkurentsiasutuse nimel ja huvi-

des), 7844 (s.o piiriülene teabevahetus) ja 7845 (dokumendi piiriülene teatavaks tegemine ja

kättetoimetamine) sätestatud koostöö käigus tekkinud mõistlike kulude hüvitamist sellelt teise

liikmesriigi konkurentsiasutuselt, kes nimetatud sätetes reguleeritud koostööd Konkurentsi-

ametilt on taotlenud.

KonkS 7848 lõige 2 – KonkS-i täiendatakse § 7848 lõikega 2 järgmises sõnastuses: „Kui kohtu-

täituril ei õnnestu käesoleva seaduse § 7846 lõikes 2 nimetatud täitedokumenti täita, võib ta

täitekulude tasumist nõuda sissenõudjalt.“ Säte võtab riigisisesesse õigusesse üle ECN+ direk-

tiivi artikli 27 lõike 8 esimese taande teise lause ja näeb olukorras, mil kohtutäituril ei õnnestu

teise liikmesriigi trahviotsuse või sunnirahaotsuse alusel võlgnikult võlga sisse nõuda, ette

võimaluse nõuda tekkinud täitekulude tasumist sissenõudjalt ehk teise liikmesriigi konkurent-

siasutuselt. Tegemist on regulatsiooniga, mis täiendab TMS 3. peatüki 4. jao regulatsiooni.

KonkS § 7849 – Piiriülese koostöö kohtualluvus ja kohaldatav õigus – KonkS-i täiendatakse

§-ga 7849, mis näeb ette kohase õiguse ja jurisdiktsiooni selliste vaidluste lahendamiseks, mis

puudutavad dokumente, mida piiriüleselt teatavaks tehakse või kätte toimetatakse, või trahvi-

ja sunnirahaotsuseid, mida piiriüleselt täidetakse.

KonkS § 7849 lõige 1 – KonkS-i täiendatakse § 7849 lõikega 1 järgmises sõnastuses: „Asi allub

teise liikmesriigi kohtule ja sellele kohaldatakse selle teise liikmesriigi õigust, kui asja esemeks

on:1) käesoleva seaduse §-s 7845 nimetatud teise liikmesriigi dokumendi või § 7846 lõikes 1

nimetatud teise liikmesriigi otsuse õiguspärasus või 2) käesoleva seaduse § 7846 lõikes 1

nimetatud taotluse nõuetele vastavus.“ Säte võtab riigisisesesse õigusesse üle ECN+ direktiivi

artikli 28 lõike 1 ja näeb ette, et kõik vaidlused, mis puudutavad kas dokumente või otsuseid,

118

millega seonduvalt on teise liikmesriigi konkurentsiasutus koostöötaotluse esitanud, või seda

koostöötaotlust ennast, kuuluvad selle teise liikmesriigi kohtu pädevusse ja neid vaidlusi

lahendatakse selle teise liikmesriigi õiguse alusel. Sätte punkti 1 sõnastuses kasutatud termin

„õiguspärasus“ tähendab eelduslikult nii dokumendi, otsuse ja taotluse õiguslikku aluse kui ka

formaalse ning materiaalse õiguspärasuse kontrolli.

KonkS § 7849 lõige 2 – KonkS-i täiendatakse § 7849 lõikega 2 järgmises sõnastuses: „Asi allub

Eesti kohtule ja sellele kohaldatakse Eesti õigust, kui asja esemeks on: 1) käesoleva seaduse §-

s 7845 nimetatud teise liikmesriigi dokumendi Eesti territooriumil teatavaks tegemise või kätte-

toimetamise õiguspärasus või 2) kaebus kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitemenetluses,

mida viiakse Eesti territooriumil läbi käesoleva seaduse § 7846 lõikes 1 nimetatud teise

liikmesriigi otsuse täitmiseks.“ Säte võtab riigisisesesse õigusesse üle ECN+ direktiivi artikli

28 lõike 2 ning näeb ette, et juhul, kui piiriülene koostöö puudutab eelnõuga kavandatud KonkS

§ 7845 kohast dokumentide teatavaks tegemist või kättetoimetamist või § 7846 kohast otsuste

täitmist, kuulub Eesti kohtu pädevusse asi, mille esemeks on Konkurentsiameti või kohtutäituri

tegevus või tegemata jätmine, st Konkurentsiameti poolt dokumendi teatavaks tegemise või

kättetoimetamise õiguspärasus ning kohtutäituri läbiviidavat täitemenetlust puudutavad

vaidlused.

KonkS § 7850 – Konkurentsiameti taotlus piiriüleseks koostööks – KonkS-i täiendatakse §-

ga 7850 järgmises sõnastuses: „Käesolevas peatükis sätestatud teise liikmesriigi konkurentsi-

asutuselt Konkurentsiametile esitatud piiriülese koostöö taotlusega samadel tingimustel ja

korras võib ka Konkurentsiamet esitada taotluse teise liikmesriigi konkurentsiasutusele või

asjakohasel juhul teise liikmesriigi muule pädevale asutusele, kui Konkurentsiamet peab

vajalikuks teises liikmesriigis saavutada sama tulemus, mida teise liikmesriigi konkurentsi-

asutus soovib käesolevas peatükis sätestatud taotlusega saavutada Eesti territooriumil.“ Sätte

eesmärk on luua õiguslik alus Konkurentsiametile ECN+ direktiivist VII peatükist tulenevaks

piiriülese koostöö taotlemiseks. Säte oma sisult on mõnevõrra ebatavaline. See on tingitud

asjaolust, et ECN+ direktiivi VII peatükk, mille ülevõtmiseks kõnesolev 93. peatükk on

kavandatud, sisaldab sellisesse õigusakti nagu direktiiv mõnevõrra ebasobivat regulatsiooni.

Tavapäraselt reguleeritakse piiriülest koostööd EL-i õiguses määrustega, mis ülevõtmist ei vaja.

Direktiivi puhul tuleb selles kavandatud piiriülese koostöö sätted aga kavandada kahes suunas:

ühelt poolt selleks, et Konkurentsiametil oleksid vajalikud õiguslikud alused temale esitatud

taotluste pinnalt meetmeid võtta, aga teiselt poolt selleks, et Konkurentsiametil oleks õiguslik

alus sama eesmärgiga abi teiselt liikmesriigilt taotleda. Mõlemas suunas samasisulise regulat-

siooni täielik esitamine seaduse tekstis oleks aga asjatult koormav ning suure tõenäosusega ka

segadust tekitav.

KonkS § 871 – Konkurentsijärelevalvemenetluse rakendamine – sätestab ühelt menetlus-

korralt teisele ülemineku.

KonkS § 871 lõige 1 sätestab: „Käesoleva seaduse § 7813 jõustumisel käimasolev

kriminaalmenetlus, mille esemeks on karistusseadustiku §-s 400 sätestatud kuritegu,

lõpetatakse menetleja määrusega ja kriminaalmenetluses kogutud tõendid edastatakse

konkurentsiametile konkurentsijärelevalvemenetluse alustamise otsustamiseks. Lõpetatud

kriminaalmenetluse esemeks oleva teo aegumine jätkub väärteomenetluses.“.

Säte puudutab konkurentsialaseid kuritegusid (aga mitte väärtegusid). Uue seaduse jõustumisel

ei ole kriminaalmenetlusega enam võimalik jätkata, sest KarS § 400 muutub kehtetuks ja

119

kriminaalmenetluse välistab sõnaselgelt ka seadusega ülevõetav ECN+ direktiiv126. Seetõttu

kuulub kriminaalmenetlus lõpetamisele. Lõike 1 kohaselt antakse lõpetatud

kriminaalmenetluses kogutud teave üle Konkurentsiametile, kes otsustab

konkurentsijärelevalvemenetluse algatamise. Konkurentsijärelevalvemenetluse alustamine ei

ole kohustuslik, vaid sõltub jõustuva seaduse kohase kaalutlusõiguse kasutamisest. Sätte teise

lause kohaselt jätkub lõpetatud kriminaalmenetluse esemeks oleva teo aegumine

väärteomenetluses. See tähendab, et kriminaalmenetluse esemeks oleva teo aegumine (sh