3
Muudatusega täpsustatakse KarS § 2161 teksti ning viiakse see vastavusse direktiivi
2013/40/EL nõuetega. Direktiivi 2013/40/EL artikli 7 kohaselt võtab liikmesriik vajalikud
meetmed, et kriminaliseerida direktiivi artiklites 3–6 sätestatud kuritegude (ebaseaduslik
sisenemine infosüsteemi, ebaseaduslik süsteemi häirimine, ebaseaduslik andmetesse
sekkumine, teabe ebaseaduslik pealtkuulamine) toimepanemisel kasutatavad vahendid.
Direktiivi 2013/40/EL artiklis 7 on sätestatud kuriteo toimepanemisel kasutatud vahendid. Sätte
kohaselt võtab liikmesriik vajalikud meetmed tagamaks, et järgmiste seadmete tahtlik tootmine,
müük, kasutamiseks hankimine, importimine, levitamine või muul viisil kättesaadavaks
tegemine õigusliku aluseta ja kavatsusega kasutada seda eesmärgiga panna toime mõni
artiklites 3–6 osutatud kuritegu, on vähemalt raskemate juhtumite puhul kriminaalkorras
karistatav:
a) arvutiprogramm, mis on loodud või kohandatud eelkõige artiklites 3–6 osutatud
kuritegude toimepanemiseks;
b) arvuti salasõna, juurdepääsukood või samalaadsed andmed, mille abil on võimalik
siseneda infosüsteemi või selle osasse.
Arvutikuriteo ettevalmistamine on reguleeritud KarS §-s 2161, kuid hetkel puudub seal viide
arvutiandmete jälgimise või pealtkuulamise kuriteokoosseisule §-s 137. Seetõttu nähakse
eelnõuga planeeritavate muudatustega KarS §-s 2161 ette viide KarS §-le 137. Ühtlasi
muudetakse paragrahvi struktuuri selgemaks tulenevalt Euroopa Komisjoni antud soovitustest.
Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine
Eelnõu § 2 p 1 (KrMS § 34 lg 1 p 1 muutmine)
Eesti suhtes on seoses Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2016. aasta 11. mai direktiiviga (EL)
2016/800, mis käsitleb kriminaalmenetluses kahtlustatavate või süüdistatavate laste
menetluslikke tagatisi, algatatud rikkumismenetlus nr 2023/2076. Üks rikkumismenetluses
esile toodud puudujääk seondub direktiivi artikli 4 lõikega 1. Täpsemalt ei sisalda meie
kriminaalmenetluse seadustik klauslit, mille kohaselt teavitatakse last, kes on kriminaalasjas
kahtlustatav või süüdistatav, viivitamata menetluse käigu üldistest aspektidest. Vastavalt
direktiivi põhjenduspunktile 19 tuleks selleks neile eelkõige lühidalt selgitada menetluse
järgmisi etappe, niivõrd kui see on kriminaalmenetluse huvisid arvesse võttes võimalik, ning
menetlusega seotud ametiasutuste rolli. Samuti on põhjenduspunktis öeldud, et antav teave
peaks sõltuma kriminaalasja asjaoludest.
Kuigi õigus saada teavet menetluse üldise käigu kohta sisaldub KrMS § 351 lõike 4 alusel
kehtestatud alaealise kahtlustatava ja süüdistatava õiguste deklaratsioonis, antakse
deklaratsioon vastavalt KrMS § 351 lõikele 2 üksnes kahtlustatavale või süüdistatavale, kes on
kinni peetud või vahistatud. Kuna direktiivi kohaselt tuleks aga teavitada vastavast õigusest iga
alaealisest kahtlustatavat või süüdistatavat, on vaja sätestada vastav kohustus
kriminaalmenetluse seadustikus. Kuigi direktiivi nõue kehtib üksnes alaealiste kohta (sh isiku
kohta, kes oli laps ajal, mil tema suhtes menetlus algatati, kuid kes on pärast seda saanud 18-
aastaseks), puudub põhjendus, miks ei peaks saama vastavat teavet ka täiskasvanud kahtlustatav
või süüdistatav. Seetõttu täiendatakse KrMS § 34 lõikes 1 sisalduvat üldist õiguste ja kohustuste
loetelu selliselt, et see sisaldaks ka õigust saada infot menetluse üldise käigu kohta.
Eeltoodu tähendab praktikas seda, et kahtlustatavale või süüdistatavale tuleb tema õiguste
tutvustamisel edaspidi välja tuua ka tema õigus saada teavet menetluse üldise käigu kohta,