Kohtunõue 5-23-38/30

Lossi 17, 50093 TARTU. Registrikood 74001127. Telefon 730 9002, faks 730 9003, e -post [email protected]

www.riigikohus.ee

Riigikogu 08.03.2024 nr 5-23-38/30

Justiitsminister PSJV nr 5-23-38

Õiguskantsler

Sotsiaalkaitseminister

Regionaalminister

Kohtunõue

Riigikohtu üldkogu arutab Räpina Vallavolikogu ja Põlva Vallavolikogu ning Tartu

Linnavolikogu taotlusi üldhooldusteenuse rahastamiseks õigustloovate aktide andmata jätmise

põhiseaduspärasuse kontrollimiseks suulises menetluses 16. aprillil 2024 kell 10.30.

Palun esitage Riigikohtule hiljemalt 27. märtsiks 2024 vastused järgmistele küsimustele.

Riigikogul palub Riigikohus vastata küsimustele 1-10, 17 ja 21-24, justiitsministril

küsimustele 1-7 ja 10, õiguskantsleril küsimustele 1-7 ja 10, sotsiaalkaitseministril

küsimustele 1-17 ja regionaalministril küsimustele 1-6 ja 8-24.

I. Hooldereformiga KOV-dele pandud kohustused

(a) Hooldereformiga (sotsiaalhoolekande seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seadus

(SHS/TuMS MS) (704 SE, XIV Riigikogu)) pandi KOV-dele kohustus rahastada väljaspool

kodu osutatavat ööpäevaringset üldhooldusteenust SHS § 221 lõigetes 2 ja 5 sätestatud viisil.

KOV-l on õigus kehtestada piirmäär SHS § 22 lõikes 2 nimetatud (hooldajatega seotud)

kulude tasumiseks.

SHS/TuMS MS eelnõu algatamise seletuskirjas märgiti, et: „Kehtestatud kulude tasumise [---]

peab kindlustama inimesele teenuse tegeliku kättesaadavuse selliselt, et tal on võimalus valida

vähemalt mõne teenuseosutaja vahel, kelle puhul katab KOV piirmäär hooldustöötajate kulud

täies ulatuses (inimene ei pea täiendavalt kvalifitseeritud hooldustöötajate kulude katmiseks

juurde maksma). Samuti tuleb piirmäära kehtestamisel arvestada, et teenust vajav inimene ei

saa jääda abita ega ebamõistlikult kaua sobiva hinnaga teenuskoha ootele. [---] Kui inimene

soovib minna teenuseosutaja juurde, kelle hooldustöötajatega seotud kulude osa KOV

kehtestatud piirmäär ei kata, tasub teenuse saaja ka need kulud omavahenditest või abistavad

2(5)

teda seadusjärgsed ülalpidajad sarnaselt senise praktikaga“ (lk 6).

See toetab arusaama, et abivajajal (isikul, kelle vajaduse abi järele on KOV tuvastanud) on

subjektiivne õigus sellele, et KOV korraldaks talle hooldekodukoha, mille hooldajatega

seotud kulud on võimalik katta KOV piirmäära raames. Juhul kui KOV sellist kohta

abivajajale pakub, on ta oma kohustuse täitnud (vabaneb kohustusest) ka juhul, kui abivajaja

seda endast sõltuvatel põhjustel vastu ei võta. Ka regionaalminister on arvamuses ühest

küljest märkinud, et „omavalitsuse enda valitud piirmäär peab suutma katta hooldustöötajate

kulud vähemalt mõne teenuseosutaja juures“ (lk 2), kuid lisanud ka, et „SHS § 221 lõige 1 ja

lõige 4 samas ei välista hooldust vajavalt teenuse saajalt ka tasu võtmist olukordades, kus

teenus ületab miinimumtaset, ehk teenuse saaja maksab hoolduskulud ka KOV piirmäära

ületavas osas“ (lk 6). Mitmeti mõistetavuse vältimiseks palun seetõttu Teie seisukohta:

1) Kas abivajajal on õigus sellele, et KOV korraldaks talle hooldekodukoha, mille

hooldajatega seotud kulud on võimalik katta KOV kehtestatud piirmäära raames?

2) Kas sellele õigusele vastab KOV kohustus pakkuda abivajajale hooldekodu kohta,

mille hooldajakulud mahuvad kehtestatud piirmäära alla (s.o ei või pakkuda kohta,

mille hooldajakulusid piirmäär ei kata)?

3) Kui vastus eelmistele küsimustele on jah, siis kui ulatuslik on KOV kaalutlusruum

piirmäära kehtestamisel?

(b) Seaduse sõnastusest ei nähtu, kus peab KOV abivajajale hooldekodukohta pakkuma.

SHS/TuMS MS eelnõu algatamise seletuskirjas märgiti: „Samuti tuleb KOV-il arvestada

inimese soovi teenuseosutaja valikul, võimaldades teenust saada kas inimese kodu lähedal või

mujal piirkonnas, millega inimene seotud on“ (lk 6). Regionaalminister on leidnud, et riik

„jättis omavalitsuse enda otsustada, kuidas piirmäära kehtestamisel sisustada teenuse

kättesaadavuse mõiste“(arvamuse lk 4). Palun Teie seisukohta:

4) Kas KOV on kohustuse abivajaja ees täitnud, kui korraldab talle hooldekodukoha

üksnes oma territooriumil?

5) Kas KOV võib oma kohustuse täita, pakkudes hooldekodukohta teise omavalitsuse

territooriumil? Kui jah, milliste omavalitsuste territooriumil tohib KOV teenuskohta

pakkuda (naaberomavalitsus)?

6) Kas teenuseosutaja ja selle asukoha valikul peab KOV arvestama ka abivajaja

seisukohaga? Kui jah, siis mil määral?

(c) Mitmed menetlusosalised rõhutavad, et üldhooldusteenuse (sh hooldereformiga KOV-dele

pandud kohustuste) eesmärgiks on inimväärikuse ja sotsiaalsete põhiõiguste kaitse

(õiguskantsleri arvamus lk 9; regionaalministri arvamus lk-d 3 ja 4; justiitsministri arvamus

lk 3). Riigikohus on leidnud, et „sotsiaalhoolekandelise abi osutamiseks peab olema seadustes

asjakohane regulatsioon, ülesande täitmiseks tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, samuti

peab selle täitmise üle olema korraldatud järelevalve ning õigustatud isikule tagatud tõhus

võimalus oma õiguste kaitsmiseks“ (RKPJKo 5-18-7/8, punkt 121).

7) Kas ja kuidas on tagatud tõhus järelevalve selle üle, et KOV-d täidaksid kohustusi, mis

seadus neile paneb seoses üldhooldusteenusega (nt selgitavad välja isiku abivajaduse,

korraldavad hooldekodukoha, rahastavad teenust)?

(d) SHS/TuMS MS eelnõu seletuskirjas on lisaks abivajaja õiguste kaitsele rõhutatud soovi

vähendada abivajaja perekonnaliikmete (seadusjärgsete ülalpidajate) koormust – nii teenuse

eest tasumisel kui isiku hooldamisel (lk-d 1-3, 11-12). Palun selgitage selle eesmärgiga

seoses:

3(5)

8) Kas hooldereformi ettevalmistamisel püüti välja selgitada abivajajate

perekonnaliikmete (seadusjärgsete ülalpidajate) hulka, keda reform puudutab?

Millised pingutusi selleks tehti?

9) Kas püüti välja selgitada ka seda, kui paljudel juhtudel elavad perekonnaliikmed sama

KOV territooriumil, kus elab abivajaja?

10) Kas teise KOV territooriumil elava perekonnaliikme huvide kaitsmist saab pidada

kohaliku elu küsimuseks?

II. Hooldereformiga lisandunud kohustuste rahastamine

(e) Hooldereformiga seotud lisarahastuse eraldamisel on riik lähtunud arusaamast, et KOV-d

ei vähenda vahendeid, mida nad enne reformi üldhooldusteenusele kulutasid (statistika

kohaselt keskmiselt ligikaudu 20% teenusega seotud kuludest). Seda võib välja lugeda nii

SHS ja TuMS MS eelnõu algatamise seletuskirjast, milles on reformiga seotud kulude

rahastamisel arvesse võetud „KOV senist omaosalust“ (lk 19) kui ka regionaalministri

arvamusest (lk-d 7 ja 9 (allviide nr 18)) ning sotsiaalkaitseministri arvamusest (lk 7).

11) Millele tugineb arusaam, et KOV ei tohiks „omaosalust“ langetada võrreldes

reformieelse ajaga?

12) Kas eelduseks on võetud see, et varasem „KOV omaosalus“ teenuse rahastamisel tagas

seadusest tulenevate miinimumnõuete täitmise?

13) Kas konkreetse omavalitsuse reformieelse „omaosaluse“ suurust võeti arvesse

reformiga seotud lisarahastuse eraldamisel?

(f) SHS ja TuMS MS eelnõu algatamise seletuskirjas on välja toodud, et pärast reformi

kannaks KOV 55% või 44% protsenti teenuse kuludest (sõltuvalt hooldusvajaduse ulatusest),

abivajaja aga 49-51% (lk-d 14 ja 20). Samuti on seletuskirjas märgitud, et: „Eelarve

prognoosimisel on arvestatud, et kohalike omavalitsuste senine omapanus suureneb üksnes

üldist majanduskasvu ja teenuse saajate arvu jätkuvat suurenemist arvestades ning

riigieelarvelised vahendid katavad lisanduvad kulud. Kulu arvestustes on arvestatud teenuse

saajate arvu suurenemisega 1% aastas ning lisakulu saamiseks on võrreldud muudatuse

kuluprognoosi kehtiva olukorra alusel koostatud kuluprognoosiga“ (lk-d 19-20). Seega võib

järeldada, et eesmärgiks oli vähendada abivajaja ja tema pereliikmete omaosalust

üldhooldusteenuse eest tasumisel, seejuures KOV „omaosalust“ oluliselt suurendamata ehk

rahastades reformiga lisandunud kohustusi eelkõige riigieelarvest ettenähtud lisavahendite

arvel. Kuigi SHS ja TuMS MS eelnõu menetluse käigus suurendati KOV kohustusi teenuse

rahastamisel veelgi (SHS § 22 lõike 5 lisamisega), peeti eelnõu algatamisel planeeritud

lisavahendid ka uues olukorras piisavaks (SHS ja TuMS II lugemise muudatusettepanekute

loetelu, lk-d 2-3).

Selles kontekstis on oluline nii prognoos reformiga seotud lisakulude kohta, kui ka selle

kohta, millised saavad olema KOV-de sissetulekud. Seetõttu palun täpsustada järgmisi

asjaolusid.

14) Kas hooldereformiga KOV-dele pandud kohustuste täitmise kulud kujunesid 2023.

aastal selliseks nagu reformi tegemisel eeldati?

15) Kui ei, siis kui suures osas need erinesid?

16) Millest täpsemalt oli tingitud kulude erinevus võrreldes prognoosiga?

Palun selgitada seda eelkõige Räpina valla ja Põlva valla lõikes (mh arvestades ka seda, kas

taotlejad täitsid Teie hinnangul seaduses sätestatud miinimumnõudeid).

4(5)

(g) Hooldereformi eesmärgiks oli parandada üldhooldusteenuse kättesaadavust ja kvaliteeti,

kaitstes abivajajate ja nende pereliikmete õigusi. Võib eeldada, et nende eesmärkide

teenistuses oli ka reformiga tegemisel valitud rahastamismudel.

17) Kui 2023. aastaks riigieelarvest hooldereformiga seotud kohtuste täitmiseks eraldatud

lisaraha (toetusfondi toetused) ei katnud KOV-de lisakulusid ulatuses, milles riik

planeeris (s.o „KOV omaosalus“ suurenes prognoositust rohkem), kas see läheb

vastuollu hooldereformi eesmärkidega?

(h) 2024. aastal ja edaspidi eraldatakse KOV-dele riigieelarvest lisavahendeid

tulumaksulaekumiste ja tasandusfondi toetuse kaudu. Regionaalminister toob arvamuses mh

üldistatud kujul välja, kui palju eraldatakse taotlejatele lisaraha seoses hooldereformiga 2024.

aastal (Räpina vallale 462 tuhat eurot (lk 9), Põlva vallale 782 tuhat eurot (lk 10), Tartu

linnale 3,8 miljonit lk 8). Tasandusfondi esialgses jaotuses (regionaal- ja

põllumajandusministeeriumi veebilehel: https://www.agri.ee/regionaalareng-

planeeringud/kohalikud-omavalitsused/finantskorraldus) on vahelehel „Tasandusfond“ välja

toodud „hooldusreformi toetus“. Eeldatavasti on tegemist mõttelise osaga tasandusfondi

toetusest, mis on mõeldud hooldereformiga lisandunud kohustuste kulude katmiseks. Samuti

on vahelehel „Pikaajaline hooldus“ toodud välja „pikaajalise hoolduse lisavahendid“.

18) Palun täpsustage, millest reformiga seotud lisarahastus koosneb – millises ulatuses

prognoositavast (TuMS muutmise tõttu) suuremast tulumaksulaekumisest ja millises osas

tasandusfondi toetusest.

19) Palun täpsustage, kuidas kujuneb tasandusfondi toetuse osa „hooldereformi toetus“ ning

kas ja kuidas see on seotud SHS §-ga 221 lisanud KOV kohustustega.

20) Palun täpsustage, kuidas moodustuvad „pikaajalise hoolduse lisavahendid“.

Palun selgitage seda nii üldpõhimõtete, kui taotlejate lõikes.

(i) Riigieelarve seadus näeb ette võimaluse eraldada KOV-dele toetust tasandus- või

toetusfondist (RES §-d 47-48). RES eelnõu seletuskirjas märgiti, et toetuste andmisel tuleb

valida eesmärgile vastav finantseerimise skeem. Toetusfondi toetusi iseloomustati

seletuskirjas järgmiselt: „Riik seab valdkonna ülesannete täitmiseks KOVidele reegleid ja

rahastamisele tingimusi; toetuse kasutamisele võib määrata tingimusi; Rahastamise

kriteeriumid ei võimalda maksutulude ja tasandusfondi kaudu tagada piisavalt täpset

vahendite jaotust; toetusel on KOV eelarvetele oluline mõju; aluseks võetakse kõikide

KOVide jaoks samad statistilised näitajad; KOV-il on pädevus valdkonna sees otsustada

õigusaktides määratud reeglitest lähtuvalt raha kasutamise viiside üle; jääke ei nõuta tagasi,

vaid võib kasutada täiendavateks kuludeks valdkonna arendamisel.“ (RES eelnõu (513 SE,

XII Riigikogu) algatamise seletuskiri, lk-d 37-38). Toetusfondi toetustena on Vabariigi

Valitsuse 6. veebruari 2015. a määruses nr 16 nimetatud (ja 2024. a riigieelarvest

rahastatakse): üldhariduskoolide pidamiseks antav toetus (õpetajate, direktorite ja

õppealajuhatajate tööjõukuludeks ja täiendkoolituseks, õppekirjanduseks ja koolilõunaks),

huvihariduse ja huvitegevuse toetus; koolieelsete lasteasutuste õpetajate tööjõukulude toetus;

suure hooldus- ja abivajadusega lapsele abi osutamise toetus; kohalike teede hoiu toetus; üle

antud endiste riigiteede toetus.

21) Palun selgitage, millistest kaalutlustest lähtudes valiti hooldereformiga seotud

lisavahendite eraldamise rahastamismudel.

22) Miks 2023. aastal eraldati ajutise meetmena lisaraha toetusfondist?

5(5)

23) Miks edaspidi eraldatakse raha mh tasandusfondi kaudu (tuues seejuures välja

mõttelise „hooldereformi toetuse“ osa)?

24) Millistest kaalutlust lähtudes rahastatakse riigieelarvest erinevalt üldhariduskoolide

pidamist (toetusfondi toetus) ja üldhooldusteenust?

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Nõmm

Riigikohtu sekretär

Teadmiseks:

- Räpina Vallavolikogu ja Põlva Vallavolikogu lepingulised esindajad vandeadvokaat

Margo Lemetti ja vandeadvokaadi abi Mariliis Timmermann;

- Tartu Linnavolikogu;

- Eesti Linnade ja Valdade Liit.

Saatja: Kadri Nõmm <[email protected]>

Saadetud: 08.03.2024 11:11

Adressaat: <[email protected]>; <"JM info Shared MB">; <"Info">;

<"SM Info">; <[email protected]>

Koopia: <[email protected]>; <[email protected]>

Teema: Kohtunõue 5-23-38/30 - Riigikohtu üldkogu, põhiseaduslikkuse

järelevalve asi 5-23-38

08.03.2024

Kiri nr 5-23-38/30

PSJV nr 5-23-38

Kohtunõue

Lugupidamisega

Kadri Nõmm

Riigikohtu sekretär

730 9002