Märgukiri

Vallad ja linnad

Meie 08.03.2024 nr 7-8/231783/2401456

Hoolduskulude katmine väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse üldhooldusteenuse

korraldamisel

Lugupeetud valla- ja linnajuhid

Õiguskantsleri poole pöördus inimene murega, et koduvald küsib tema abikaasa üldhooldekodu

koha eest suuremat tasu, kui seadus lubab.

Seaduse järgi peab kohalik omavalitsus katma hooldajate palgakulud, tööriietuse ja

isikukaitsevahendite kulud, tervisekontrolli ja vaktsineerimise kulud, koolituse ja supervisiooni

kulud (edaspidi: hoolduskulud). Inimese enda kanda jäävad majutus- ja toitlustuskulud ning muud

teenuse osutamisega seotud kulud (edaspidi: omaosalus). Vajadusel aidatakse inimest ka nende

kulude kandmisel.

Sotsiaalkindlustusamet on oma kodulehel avaldanud kohalike omavalitsuste kehtestatud

hoolduskulude katmise piirmäärad. Neid piirmäärasid väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse

üldhooldusteenuse maksumusega (seisuga 06.02.2024 ja 20.01.2024) võrreldes selgub, et mitme

valla ja linna kehtestatud piirmäär ei võimalda

1) katta ühegi hooldekodu teenuse hinnas sisalduvat inimese hooldamise kulu või

2) inimesel saada hooldekodukohta koduvallas või -linnas ega mõnes muus inimese elukohast

mõistlikul kaugusel asuvas kohas (arvestades transpordiühendusi), kui ta seda soovib.

Seaduse järgi peavad vallad ja linnad katma inimese hoolduskulud täielikult, omaosalust ei tohi

nende arvel kasvatada. See otsus on seaduses juba tehtud ja seda tuleb täita. See tähendab, et vald

või linn ei või piirata hoolduskulude katmist nii, et see ei kata inimese hoolduskulusid täielikult.

Inimese kanda on omaosalus, mis katab majutuse ja toitlustuse ning mõned muud kulud, mis on

seadusega sätestatud. Seda ulatuses, mis on inimesele jõukohane. Vald või linn saab oma kulusid

piirata inimesele hooldekodukoha korraldamise kaudu, sest selle, kuidas teenus oma elanikele

kättesaadavaks teha (nt kas pidada ise hooldekodusid või osta teenust eraõiguslikelt isikutelt),

otsustab kohalik omavalitsus ise.

Kohalikud omavalitsused peavad piirmäära kehtestades arvestama ka sellega, et

sotsiaalhoolekande seaduse järgi peaks hooldekodu, kuhu inimene elama asub, olema inimese

püsivast elukohast mõistlikul kaugusel. Inimesel peab olema võimalik suhelda oma lähedastega

piisavalt sageli ning olla oma kogukonna liige ka siis, kui ta ei saa enam oma kodus elada. Praegu

on mitmes kohalikus omavalitsuses loodud olukord, kus inimesel tuleb maksta hooldekodukoha

eest seadusega nõutavast rohkem, kui ta soovib elada oma koduvalla või -linna hooldekodus.

2

Palun Teil rahastada väljaspool kodu osutatavat ööpäevaringset üldhooldusteenust kooskõlas

sotsiaalhoolekande seadusega. Tänan kõiki valdu ja linnu, kes seda teevadki.

Õigus hooldekodukohale

1. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) järgi peavad vallad ja linnad pakkuma hooldekodukohta

inimesele, kes seda vajab ja soovib (SHS § 3 lg 1 p 3, § 5 lg 1, § 15 lg 1, § 20 lg 1).

2. Väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse üldhooldusteenuse saamiseks asub inimene ajutiselt

elama hooldekodusse (vt SHS § 20 lg 3; rahvastikuregistri seaduse § 96 lg 1 p 1). Kuna

sotsiaalhoolekanne lähtub inimväärikuse põhimõttest, peab inimene saama kaasa rääkida oma

elukoha valikul (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 10; sotsiaalseadustiku üldosa seaduse § 4).

Abivajajat ei või panna olukorda, kus vajalikku abi antakse talle harjumuspärasest keskkonnast,

perekonnast ja tuttavatest eemaldamise ja minimaalse suhtlusvõimaluse hinnaga. See ei ole

inimväärne lahendus. Põhiseadus kaitseb inimese õigust säilitada perekondlikud sidemed ja elada

perekonnaelu (PS § 26). Sotsiaalhoolekande põhimõte on, et abimeetmed tagatakse inimesele

võimalikult kättesaadaval moel (SHS § 3 lg 1 p 6). See tähendab ka seda, et hooldekodu, kuhu

inimene elama asub, peaks olema inimese püsivast elukohast mõistlikul kaugusel

(vt sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu algataja seletuskiri, lk 11).

3. Väljaspool kodu osutatav ööpäevaringne üldhooldusteenus on sotsiaalteenus, mida korraldab

inimese elukohajärgne vald või linn. Seega peavad vallad ja linnad olema valmis pakkuma

ööpäevaringset üldhooldusteenust oma vallas või linnas või mõnes muus inimese püsivast

elukohast mõistlikul kaugusel asuvas kohas (arvestades transpordiühendusi). Inimesel peab olema

võimalik suhelda oma lähedastega piisavalt sageli ning olla selle kogukonna liige ka siis, kui ta ei

saa enam oma kodus elada.

Rahastamise reeglid

4. Väljaspool kodu osutatavat ööpäevaringset üldhooldusteenust rahastavad teenuse saaja

elukohajärgne vald või linn ning inimene ise (SHS § 3 lg 1 p 1, § 5 lg 1, § 15 lg 1, § 16, § 221 lg 1).

Oluline on, et inimese kaetav osa oleks talle jõukohane, et liiga suur tasu ei sunniks teda

hooldekodukohast loobuma (SHS § 16 lg 3; parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta

artikkel 14 lg 1, vt Sotsiaalsete Õiguste Komitee praktika kokkuvõtet, lk 133).

5. Kui vald või linn on korraldanud inimesele hooldekodukoha, peab seesama vald või linn katma

ka hooldusteenust vahetult osutavate hooldustöötajate ja abihooldustöötajate järgmised kulud:

1) tööjõukulud; 2) tööriietuse ja isikukaitsevahendite kulud; 3) tervisekontrolli ja vaktsineerimise

kulud; 4) koolituse ja supervisiooni kulud (SHS § 221 lõige 2). Teenusesaaja on kohustatud katma

teenuskoha maksumusest vaid majutus- ja toitlustuskulud ning muud teenuse osutamisega seotud

kulud1 alates teenuse osutamiseks vajalikest abivahenditest ja ravimitest ning lõpetades

raamatupidamise ja juhtimise kuludega (SHS § 221 lõige 4). Majutus-, toitlustus- ja muudest

kuludest jäetakse inimese katta see osa, mis on talle taskukohane, arvestades sotsiaalteenuse

mahtu, tasu majutuse, toitlustuse jm eest ning teenust saava inimese ja tema perekonna

majanduslikku olukorda (SHS § 16 lõiked 2 ja 3, vt ka õiguskantsleri selgitust).

6. Seega on teenusesaaja kohustatud katma vaid majutus- ja toitlustuskulud ning muud teenuse

osutamisega seotud kulud, mitte aga hooldusteenust vahetult osutavate hooldustöötajate ja

1 Vt sotsiaalhoolekande seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu nr 704 algataja seletuskirja.

3

abihooldustöötajate tööjõu- ja muid kulusid. Seepärast tulebki valla- või linnavalitsusel inimesele

hooldekodukohta korraldades silmas pidada, et valla või linna makstav summa kataks inimese

hoolduskulud täielikult.

7. Ühtlasi tähendab see, et kui vald või linn on seadnud hoolduskulude katmise ülempiiri, siis peab

valla- või linnavalitsusel olema võimalik korraldada inimesele väljaspool kodu osutatavat

ööpäevaringset üldhooldusteenust nii, et vald või linn katab täiel määral hoolduskulud ning

inimese kanda jääb omaosalus selles ulatuses, mis on talle jõukohane (vt ka SHS § 221 lõige 3,

§ 16).

Näited valdade ja linnade praktika kohta

8. Jõgeva vald pole hoolduskulude hüvitamisele piirmäära seadnud. Seega saab Jõgeva vald katta

kõigi inimeste, kellele vald on korraldanud hooldekodukoha, hoolduskulud täielikult.

Valga vallas on hoolduskulude katmise piirmääraks seatud 620 eurot kuus. See summa katab

seitsme Valga vallas tegutseva hooldekodu hoolduskulud (neis hooldekodudes on kokku 200

kohta).

Narva linn on seadnud hoolduskulude katmise ülempiiriks 700 eurot kuus. Narva linnas

tegutsevates hooldekodudes on hoolduskulud 464,50 eurot ja 541 eurot (kokku on Narva kahes

üldhooldekodus 241 kohta) ning linna lähedal asuvas Narva-Jõesuu 134-kohalises hooldekodus

kuni 690 eurot kuus. Seatud piirmäär võimaldab Narva linnal korraldada inimesele

hooldekodukoha Narvas või Narva-Jõesuus nii, et inimene ise hoolduskulude katmises ei osale.

Sama on võimalik teha Loksa linnal, kes on kehtestanud hoolduskulude katmise piirmääraks

650 eurot. Loksal tegutsevates hooldekodudes on hoolduskulud 650 eurot ning naabervallas

Kuusalus tegutsevas hooldekodus 580 eurot, Haljalas aga 650 eurot kuus.

9. Räpina vallas kehtestatud hoolduskulude katmise piirmäär on 380 eurot ning Märjamaa,

Peipsiääre, Saaremaa vallas 400 eurot. Kõige väiksemad hoolduskulud on Viru-Nigula vallas

tegutsevas 12-kohalises hooldekodus, kus need on 450,5 eurot kuus. Paraku ei kata Räpina,

Märjamaa, Peipsiääre ja Saaremaa valla seatud piirmäärad ka kõige väiksemate hoolduskuludega

teenusepakkujate kulusid. Kõigis neis valdades tegutsevad samuti hooldekodud, millest mõned

kuuluvad neile valdadele endile.

1) Räpina vallale kuuluva Leevi hooldekodu hoolduskulud ulatuvad 570 euroni kuus ja

vallale kuuluva Räpina Haigla hoolduskulud 19,20 euroni ööpäevas (30 päeva eest 576

eurot). EELK Räpina Miikaeli koguduse hooldekodus on see summa 520 eurot kuus ja

Ristipalo Pansionaadis 625 eurot kuus. Seega peaks vald Räpinas teenuse korraldamiseks

katma omalt poolt hoolduskulusid vähemalt 520 euro ulatuses. Kui teenust vajab rohkem

kui 36 Räpina valla elanikku, peaks valla seatud hoolduskulude katmise piirmäär olema

ilmselt suurem, sest EELK Räpina Miikaeli koguduse hooldekodus on vaid 36 kohta.

2) Märjamaa vallale kuuluva Vigala Hooldekodu hoolduskulud on 590 eurot ja

Märjamaa Haiglas 700 eurot. Kuuda Hooldekodus algab see summa 590 eurost. Seega

peaks Märjamaa vald katma hoolduskulusid vähemalt 590 euro ulatuses. Kui teenust vajab

rohkem kui 88 Märjamaa valla elanikku, peaks hoolduskulude katmise piirmäär olema

ilmselt suurem, kuna Vigala Hooldekodus on 34 ja Kuuda Hooldekodus 54 kohta.

3) Peipsiääre vallale kuuluvas Peipsiveere Hooldusravikeskuses on ühe inimese

hoolduskulud 745 eurot või suurema hooldusvajaduse korral 785 eurot kuus. Seega peaks

4

Peipsiääre vald nägema hoolduskulude katteks ette vähemalt kuni 785 eurot, et oleks

võimalik katta ka suurema abivajadusega inimeste hooldamise kulud.

4) Saaremaa vallale kuuluvas Kuressaare Haiglas on ühe inimese hoolduskulud 625 eurot,

Pärsama Hooldekodus 530 eurot, Kihelkonna Hooldekodus 500 eurot ning hooldekodus

Saaremaa Valss 550 eurot kuus. Saaremaa Südamekodus, mis vallale ei kuulu, ulatuvad

hoolduskulud 530 euroni. Seega peaks vald omalt poolt katma hoolduskulusid vähemalt

500 euro ulatuses. Kui teenust vajab rohkem kui 45 Saaremaa elanikku, peaks

hoolduskulude katmise piirmäär olema ilmselt suurem, kuna Kihelkonna Hooldekodus on

vaid 45 kohta.

Märjamaa, Peipsiääre, Saaremaa ja Räpina valla kehtestatud hoolduskulude katmise piirmäärad ei

ole seadusega kooskõlas, sest need ei võimalda neil valdadel katta ühegi Eestis tegutseva

hooldekodu kehtestatud hooldustasu.

10. Peale selle on kohalikke omavalitsusi, kelle kehtestatud hoolduskulude katmise piirmäär

võimaldab katta hoolduskulud vaid inimese püsivast elukohast kaugel asuvas hooldekodus.

Nendes kohalikes omavalitsustes pole piirmäära kehtestades arvestatud sellega, et

sotsiaalhoolekande seaduse järgi peaks hooldekodu, kuhu inimene elama asub, olema inimese

püsivast elukohast mõistlikul kaugusel. Inimesel peab olema võimalik suhelda oma lähedastega

piisavalt sageli ning olla oma kogukonna liige ka siis, kui ta ei saa enam oma kodus elada. Niisiis

on neis valdades loodud olukord, kus inimesel tuleb maksta hooldekodukoha eest rohkem, kui ta

soovib elada oma koduvalla hooldekodus.

Näiteks Lääneranna vald on seadnud hoolduskulude katmise piirmääraks 465 eurot kuus. Seda

määra arvestades võib Lääneranna valla elanik valida hooldekodukoha mõnes Narva linnas,

Rakvere vallas, Viru-Nigula vallas või Mulgi vallas asuvas hooldekodus. Niisugune olukord ei ole

seadusega kooskõlas, sest kõik need vallad jäävad Lääneranna vallast kaugele (vt Maa-ameti

kaarti). Lääneranna vallas tegutsevate hooldekodude hoolduskulud on vähemalt 550 eurot kuus.

Põlva vald katab inimese hoolduskulud 480 euro ulatuses. Samas ulatuvad Põlva vallas

tegutsevates hooldekodudes, sealhulgas Põlva valla peetavas hooldekodus, hoolduskulud

650 euroni. Põlva valla kehtestatud piirmäär katab üksnes Saverna ja Krootuse hooldekodu

hoolduskulud. Mõlemad hooldekodud asuvad Põlva valla lähiümbruses, Kanepi vallas. Paraku

võetakse nendesse hoolekodudesse eeskätt Kanepi valla elanikke (vt hooldekodu põhimäärust).

Seega pole neis Kanepi vallale kuuluvates hooldekodudes võimalik abivajajal alati kohta saada.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Teadmiseks: Sotsiaalkindlustusamet

Sotsiaalministeerium

Kärt Muller 693 8418

[email protected]