| Dokumendiregister | Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium |
| Viit | 6-1/1290-1 |
| Registreeritud | 24.03.2025 |
| Sünkroonitud | 25.03.2025 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 6 Rahvusvahelise koostöö korraldamine |
| Sari | 6-1 EL otsustusprotsessidega seotud dokumendid (eelnõud, seisukohad, töögruppide materjalid, kirjavahetus) |
| Toimik | 6-1/2025 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Välisministeerium |
| Saabumis/saatmisviis | Välisministeerium |
| Vastutaja | Silver Tammik (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Kantsleri valdkond, Strateegia ja teenuste juhtimise valdkond, EL ja rahvusvahelise koostöö osakond) |
| Originaal | Ava uues aknas |
Tere
Edastan kokkuvõtte EL õiguse büroo valitud olulisematest Euroopa Liidu Kohtu lahenditest veebruaris 2025. Nagu kõik eelnevad, paneme ka selle kokkuvõtte üles Välisministeeriumi kodulehele.
Kokkuvõttes on kajastatud järgmised kohtulahendid:
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest.
EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis (viited lisatud).
Tervitades
Heli Hirsik
oopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
o C-784/23: Voore Mets ja Lemeks Põlva (kohtujuristi ettepanek – metsaraie
lindude pesitsemise ajal)
o C-517/23: Apothekerkammer Nordrhein (eelotsus – retseptiravimite
reklaamimine)
o C-635/23: WBS GmbH (kohtujuristi ettepanek – uurimisorgan kriminaalmenetluses)
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
o C-472/23: Lexitor (eelotsus – tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse aastamäär)
o C-233/23: Alphabet jt (eelotsus – digiplatvormile juurdepääsu hädavajalikkuse hindamine)
o C-339/22: BSH Hausgeräte (eelotsus – patentide registreerimise või kehtivusega seotud asjade kohtualluvus)
o C-16/24: Sinalov (eelotsus – kohtuasjade määramise kord) o C-203/22: Dun & Bradstreet Austria (eelotsus – maksevõime hindamise
profiilianalüüsi kohta teabe andmise kohustus) o C-674/23: AEON NEPREMIČNINE jt (eelotsus – kinnisvara vahendustasu
ülempiiri proportsionaalsus) o C-753/23: Krasiliva (eelotsus – mitmes liikmesriigis esitatud elamisloataotlused
ajutise kaitse saamiseks)
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
2
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
———————————————————————————————— C-784/23: Voore Mets ja Lemeks Põlva (kohtujuristi
ettepanek – metsaraie lindude pesitsemise ajal) ————————————————————————————————
Kohtujuristi ettepanek, 6. veebruaril 2025
Keskkonnaamet peatas 2021. aasta mais ajutiselt OÜ Voore Mets ja AS Lemeks Põlva raietööd, sest
nendega kaasnes reaalne oht häirida lindude pesitsemist ja hävitada linnupesi. Mõlemad ettevõtjad
esitasid kohtusse kaebuse. Riigikohus esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse ja küsis, kas
linnudirektiiviga on kooskõlas, et lindude pesitsemise kaitseks peatatakse kinnistul raietööd, kuigi
raietegevuse eesmärk ei ole lindude tapmine ega nende pesade kahjustamine ning kinnistul ei ole
kindlaks tehtud ebasoodsas seisundis olevate linnuliikide pesitsemist. Samuti soovis Riigikohus
teada, kas regulatsioon, mis lubab sellisel juhul raietööde peatamise, on kooskõlas põhiõiguste harta
artiklitega 16 (ettevõtlusvabadus) ja 17 (omandiõigus).
Kohtujurist Kokott selgitas, et linnudirektiivi eesmärk ei ole iga üksiku linnu tingimusteta kaitsmine,
vaid linnuliikide üldine kaitsesüsteem. Seda üldist süsteemi tuleb kohandada vastavalt iga linnuliigi
olukorrale. Kohtujuristi arvates tuleb seetõttu lindude häirimine keelata ainult siis, kui see
avaldab olulist mõju eesmärgile hoida asjaomaste liikide arvukus rahuldaval tasemel, ning
järelikult eriti siis, kui see kahjustab haruldaste või ohustatud lindude pesitsemist ja poegade
üleskasvatamist. Selline lähenemisviis oleks kohtujuristi hinnangul kooskõlas ka põhiõiguste
hartaga. Kohtujurist jõudis seega järeldusele, et linnudirektiivi artiklis 5 sätestatud keeldude alla
kuulub kahjustamine, mis ei ole teo toimepanija eesmärk, kuid mille võimalikkust teo toimepanija
möönab, vaid siis, kui see puudutab eriti haruldasi või parimate kättesaadavate teaduslike teadmiste
põhjal eriti ohustatud linnuliike.
Kohtujurist lisas, et Eesti kasutatav metsaraiete kontrollimise süsteem, kus elupaigatüüpide ja
vastavate metsade vanuse alusel määratakse kindlaks riskid lindudele ning jagatakse selle alusel kõik
metsaalad kolme riskikategooriasse, näib olevat kooskõlas selle lähenemisviisiga.
Kohtujuristi ettepanek ei ole Euroopa Kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-635/23: WBS GmbH (kohtujuristi ettepanek –
uurimisorgan kriminaalmenetluses) ————————————————————————————————
Kohtujuristi ettepanek, 13. veebruaril 2025
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
3
Läti pädev asutus KNAB alustas kriminaalmenetlust seoses kahtlusega kelmuses suures ulatuses.
Uurimise käigus selgus, et on vaja läbi otsida ettevõtjate Berliinis asuvad äriruumid. Selleks taotles
pädev asutus eeluurimiskohtunikult luba, mille kohus andis, ja koostas Euroopa uurimismääruse,
mille kinnitas Läti prokuratuur. Berliini prokuratuur sai Berliini kohtult loa läbiotsimine teostada,
mille tulemusel koguti arvukalt tõendeid. Ettevõtjad vaidlustasid tõendite kogumise, leides, et tõendid
on kogutud ebaseaduslikult, sest uurimismäärust ei koostanud kohus. Saksamaa kohus soovis teada,
kas Euroopa uurimismäärust võib väljastada muu pädev asutus direktiivi 2014/14 (Euroopa
uurimismäärus kriminaalasjades) tähenduses.
Kohtujurist leidis, et selline õigusasutuste hulka mittekuuluv asutus nagu haldusasutus võib
põhimõtteliselt kuuluda mõiste „taotlev asutus või ametiisik“ alla direktiivi 2014/41 tähenduses,
nimelt esiteks, et ta on pädev tegutsema uurimisorganina kriminaalmenetluses, ja teiseks, et
õigusasutus kinnitab tema poolt koostatud Euroopa uurimismääruse enne selle edastamist täitvale
riigile. Käesoleval juhul on selge, et KNAB, kes ei ole õigusasutus, tegutses Läti õiguse alusel
uurimisorganina kriminaalmenetluses. Samuti kinnitas vaidlusaluse Euroopa uurimismääruse enne
selle edastamist täitjariigile Läti Vabariigi peaprokuratuur, kelle staatus „õigusasutusena“ direktiivi
2014/41 tähenduses on väljaspool kahtlust. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused puudutavad
seevastu sisuliselt seda, kas KNAB vastab direktiivis 2014/41 ette nähtud tingimusele, mille kohaselt
peab tal olema „pädevus [määrata] riigisisese õiguse kohaselt tõendite kogumist“, kuna Läti õiguse
kohaselt peavad põhikohtuasjas käsitletavad uurimistoimingud, st läbiotsimised, kuigi need
põhinevad sellise pädeva uurimisorgani nagu KNAB ettepanekul, toimuma eeluurimiskohtuniku või
kohtu määruse alusel ja seega kuuluvad need õigusasutuste ainupädevusse. Seejärel analüüsides
vaidlusaluse sätte sõnastust, konteksti ja eesmärki järeldas kohtujurist, et direktiiviga ei ole vastuolus,
kui asutus, kes ei ole õigusasutus ja kes määrab vastavalt oma riigisisesele õigusele konkreetsed
uurimistoimingud, kvalifitseeritakse Euroopa uurimismäärust „taotlevaks asutuseks või
ametiisikuks“ selle sätte tähenduses, isegi kui taoliste uurimistoimingute määramine riigisiseses
menetluses kuulub üksnes õigusasutuste pädevusse, tingimusel et õigusasutus on need
uurimistoimingud enne Euroopa uurimismääruse koostamist kinnitanud ja seejuures
kontrollinud, et kõik selles direktiivis ette nähtud koostamise ja edastamise tingimused on
täidetud.
Kohtujuristi ettepanek ei ole Euroopa Kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-517/23: Apothekerkammer Nordrhein (eelotsus –
retseptiravimite reklaamimine) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 27. veebruaril 2025
Madalmaade postimüügiapteek pakkus Saksamaal asuvatele klientidele retseptiravimite ostmisel
sooduskampaaniaid. Klientidele pakuti määramata retseptiravimite ostmisel rahalise väärtusega
kuponge, hotellikuponge, allahindlust järgmisteks ostudeks ja ka kohest allahindlust retseptiravimi
tellimisel. Direktiiv 2001/83/EÜ (ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta) kohustab
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
4
liikmesriike keelama retseptiravimite reklaamimise üldsusele. Seetõttu küsis Saksamaa kohus
Euroopa Kohtult sisuliselt, kas apteegi kogu retseptiravimite tootevaliku kaugmüügi reklaamimine
sooduskampaaniatega kuulub direktiivi 2001/83 kohaldamisalasse ning kas direktiiviga on kooskõlas
riigisisesed õigusnormid, mis sellise reklaami keelavad.
Euroopa Kohus selgitas, et ravimite reklaamimisega direktiivi 2001/83 mõttes on tegemist siis, kui
kampaania eesmärk on edendada ravimite väljakirjutamist, tarnimist, müüki ja tarbimist.
Seevastu ei ole ravimite reklaamimisega tegemist siis, kui kampaania eesmärk ei ole mõjutada
kliendi valikut konkreetse ravimi kasuks, vaid sellele järgnevat, vastava ravimi ostmiseks
tehtavat apteegi valikut. Sellest tulenevalt leidis Euroopa Kohus, et neid kampaaniaid, mis
põhikohtuasjas lubasid kõikide retseptiravimite ostmisel kohest hinnaalandust, ei saa pidada ravimite
reklaamimiseks. Sellised kampaaniad ei edenda retseptiravimite väljakirjutamist või tarbimist, sest
selliste ravimite väljakirjutamise otsuse saab teha üksnes arst. Küll aga on ravimite reklaamimisega
tegemist, kui tarbijale pakuti ostu tegemisel ostukuponge käsimüügiravimite ning tervise- ja
hooldustoodete hilisemaks ostmiseks, mistõttu nende kampaaniate osas kohaldub direktiiv 2001/83.
Euroopa Kohus lisas, et isegi kui reeglina on käsimüügiravimite reklaamimine lubatud, peavad
liikmesriigid direktiivi 2001/83 järgi siiski keelama käsimüügiravimite sellise reklaami, mis
soodustab nende ravimite ebamõistlikku kasutamist. Põhikohtuasjas võib tarbija ostukuponge
kasutades saada soodushinnaga tooteid kogu asjaomase apteegi tootevalikust. Selline kampaania võib
juhtida tarbija tähelepanu ravimi võtmise vajaduse objektiivselt hindamiselt kõrvale ja ergutada
ravimi ebamõistlikku ja ülemäärast kasutamist. Seetõttu jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et
direktiiviga 2001/83 ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis keelavad kindlaks
määramata retseptiravimite ostmiseks tehtavad reklaamikampaaniad selliste
reklaamkingituste abil, mis kujutavad endast käsimüügiravimite hilisemal ostmisel
kasutatavaid kuponge konkreetse rahasummaga või protsentuaalse allahindlusega.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
5
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
———————————————————————————————— C-472/23: Lexitor (eelotsus – tarbijakrediidilepingu
krediidi kulukuse aastamäär) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 13. veebruaril 2025
Inkassofirma Lexitor omandas tarbija õigused seoses krediidilepinguga, mille tarbija sõlmis pangaga
ligikaudu 9050 euro suuruses summas ja krediidi kulukuse aastamääraga 11,18%. Lepingu täitmisel
arvutas pank intressi ka krediidiga seotud kuludeks laenatud summadelt, mitte ainult tegelikult tarbija
käsutusse antud krediidisummalt. Lexitor esitas kohtusse hagi, milles nõudis pangalt summat, mis
vastab tarbija makstud intressidele ja tasudele. Lexitor väitis, et lepingus märgitud liiga kõrge krediidi
kulukuse aastamäär rikkus tarbijakrediidiseaduse sätteid (millega on üle võetud direktiivi 2008/48
artikli 10 lõike 2 punktid g ja k). Samuti väitis Lexitor, et lepingus ei ole selged tasude suurendamise
tingimused.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovis teada, kas pank on rikkunud teavitamiskohustust, ning millist
teavet tuleb tarbijale lepingu täitmisega seotud tasu suurendamiseks edastada. Samuti küsis
eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas on proportsionaalne, kui teavitamiskohustuse rikkumisel,
olenemata selle laadist, ei ole krediidi eest vaja tasuda intressi ja tasusid.
Euroopa Kohus leidis, et asjaolu, et krediidilepingus on õigest määrast kõrgem krediidi kulukuse
aastamäär, kuna teatud krediidilepingu tingimused on hiljem osutunud ebaõiglaseks ega ole
tarbijale siduvad, ei kujuta endast iseenesest teavitamiskohustuse rikkumist.
Teiseks leidis Euroopa Kohus, et kui krediidilepingus on loetletud teatud hulk asjaolusid, millega
saab põhjendada lepingu täitmisega seotud tasude suurendamist, ilma et piisavalt
informeeritud, mõistlikult tähelepanelikul ja arukal keskmisel tarbijal oleks siiski võimalik
kontrollida, kas need asjaolud esinevad ja milline on nende mõju nimetatud tasudele, siis on
tegemist direktiivis ette nähtud teavitamiskohustuse rikkumisega, sest tarbijal võib olla raske
anda hinnangut enda võetavate kohustuste ulatusele.
Kolmandaks leidis Euroopa Kohus, et liikmesriigi kehtestatud ühetaoline sanktsioon direktiivi
artikli 10 lõikes 2 ette nähtud eri teavitamiskohustuste rikkumisele, mis mõjutab tarbija
võimalust hinnata oma kohustuste ulatust, ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
6
———————————————————————————————— C-233/23: Alphabet jt (eelotsus – digiplatvormile
juurdepääsu hädavajalikkuse hindamine) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 25. veebruaril 2025
Eelotsusetaotlus on esitatud ühelt poolt Google’i ning teiselt poolt Itaalia konkurentsi- ja
turujärelevalveameti vahelises kohtuvaidluses ameti otsuse üle karistada Google’it Euroopa Liidu
toimimise lepingu artikli 102 (turgu valitseva seisundi kuritarvitamine) rikkumise eest. Nimelt ei
võimaldanud Google oma Android Auto digiplatvormi kaudu kasutada Enel X Italia välja töötatud
rakendust JuicePass. JuicePass võimaldab juhtidel oma elektrisõidukite jaoks laadimispunkte otsida
ja broneerida. Rakenduse toimivus Android Autos hõlbustaks navigeerimist laadimispunktidesse.
Euroopa Kohus leidis, et digiplatvormi välja töötanud turgu valitsevas seisundis ettevõtja
keeldumine tagada selle platvormi koostalitlus kolmandast isikust ettevõtja arendatud
rakendusega võib kujutada endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist. Kuritarvitus võib
esineda ka siis, kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja ei ole platvormi välja töötanud üksnes oma
tegevuse tarbeks, ning kui kõnealune platvorm ei ole hädavajalik kolmandast isikust ettevõtja
rakenduse äriliseks kasutamiseks, kuid võib muuta rakenduse tarbijate jaoks atraktiivsemaks.
Euroopa Kohtu sõnul võib juurdepääsu andmisest keeldumine avaldada konkurentsivastast
mõju isegi siis, kui rakenduse loonud ettevõtja ja tema konkurendid on jätkanud aktiivset
tegutsemist ning arendanud oma positsiooni turul, kuhu rakendus kuulub, ilma et neil oleks
platvormiga koostalitlus. Kõiki asjakohaseid faktilisi asjaolusid arvesse võttes tuleb hinnata, kas
keeldumine võis takistada konkurentsi säilimist või arengut asjaomasel turul.
Euroopa Kohus lisas, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja keeldumine tagada rakenduse koostalitlus
digiplatvormiga võib olla põhjendatud sellega, et ajal, mil kolmandast isikust ettevõtja sellist
juurdepääsu taotles, ei olnud olemas malli, mis oleks võimaldanud tagada koostalitlust. Kui see
nii ei ole, peab turgu valitsevas seisundis ettevõtja sellise malli arendama mõistliku aja jooksul ja –
kui see on asjakohane – kohase rahalise tasu eest.
Samuti leidis kohus, et hindamaks, kas esineb ELTL artikli 102 kuritarvitamine, võib
konkurentsiasutus piirduda vaid järgneva turu tuvastamisega, millel keeldumine võib avaldada
konkurentsivastast mõju, isegi kui see järgnev turg on üksnes potentsiaalne turg, kusjuures selle
tuvastamine ei nõua tingimata asjaomase kaubaturu ja geograafilise turu täpset määratlemist.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
7
———————————————————————————————— C-339/22: BSH Hausgeräte (eelotsus – patentide
registreerimise või kehtivusega seotud asjade kohtualluvus)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 25. veebruaril 2025
Saksa äriühingule BSH kuulub Euroopa patent EP1434512, mis kaitseb tolmuimejate valdkonda
kuuluvat leiutist, mis on registreeritud Saksamaal, Kreekas, Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias,
Madalmaades, Austrias, Rootsis, Ühendkuningriigis ja Türgis. BSH esitas Rootsi patendi- ja
kaubanduskohtule Rootsi äriühingu Electrolux AB vastu hagi nimetatud Euroopa patendi kõigi
riigisiseste „osade“ rikkumise tuvastamise nõudes. BSH nõudis, et Electroluxi kohustataks lõpetama
patenditud leiutise kasutamise kõigis riikides, kus sama Euroopa patent on registreeritud, ning et
Electroluxilt mõistetaks ka välja õiglane tasu ning kahjuhüvitis selle leiutise väidetavalt
ebaseadusliku kasutamise eest. Selle peale väitis Electrolux, et välismaised patendid on tühised ja et
nende õiguste rikkumise vaidlus ei allu Rootsi kohtutele.
Euroopa Kohus leidis, et määruse (EL) nr 1215/2012 (Brüsseli Ia määrus) artikli 4 lõike 1 alusel
esitatud muus liikmesriigis välja antud patendi rikkumise hagi allub kostja alalise elukoha
liikmesriigi kohtule ka siis, kui kostja vaidlustab vastavas menetluses asjaomase patendi kehtivuse,
samas kui patendi kehtivuse üle otsustamine allub erandlikult niisuguse muu liikmesriigi
kohtutele.
Samuti leidis Euroopa Kohus, et Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkt 4 ei ole kohaldatav
kolmanda riigi kohtule. Kui liikmesriigi kohtule on esitatud kolmandas riigis registreeritud
patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi ja vastuväitena tõstatatakse selle patendi kehtivuse
küsimus, siis allub vastuväite lahendamine sellele kohtule, kuna tema otsus ei saa mõjutada
selle patendi olemasolu või sisu kolmandas riigis.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-16/24: Sinalov (eelotsus – kohtuasjade määramise kord)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 27. veebruaril 2025
Bulgaaria eriprokuratuur koostas YR-i jt suhtes süüdistusakti kuritegelikus ühenduses osalemise
kohta, ning saatis selle Bulgaaria kriminaalasjade erikohtule. See kohtuasi määrati kohtunik I. H.-le.
Kohtunik I. H. vaheotsus kohtuasja sisuliseks läbivaatamiseks tühistati apellatsiooniastmes
menetlusnormi rikkumise tõttu ning kohtuasi saadeti tagasi. Kuna kriminaalasjade erikohus oli
lõpetanud tegevuse, saatis kohtunik I. H. kohtuasja Sofia linnakohtule. Kohtunik I. H. suunati samuti
Sofia linnakohtusse. Sofia linnakohtu kriminaalkolleegiumi haldusjuht määras YR-i kohtuasja
kohtunik H. K.-le, kasutades juhusliku määramise süsteemi. Kohtunik H. K. juhitud kolleegium saatis
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
8
kohtuasja lahendamiseks kohtunik I. H.-le, kuna ta oli nimetatud kohtuasjaga varem kokku puutunud.
Pärast kohtuistungit, kus süüdistatavatele anti võimalus olla ära kuulatud, nõustus kohtunik I. H.
kohtuasja lahendama. Sofia linnakohtu haldusjuht algatas distsiplinaarmenetluse kohtunik H. K.
vastu, kuna ta ei edastanud kohtuasja ümbermääramiseks, ja kohtunik I. H. vastu, kuna viimane
nõustus seda kohtuasja menetlema, kuigi talle ei olnud seda nõuetekohaselt määratud.
Sofia linnakohtu kriminaalkolleegium otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule
küsimus, kas juhusliku valiku põhimõtte järgimise kahtlusi peab lahendama asja läbi vaatav kohus
või on tegemist haldusküsimusega, millele annab hinnangu üksnes pädev haldusjuht.
Euroopa Kohus leidis, et Euroopa Liidu lepingu artikli 19 lõike 1 teist lõiku, lähtudes ELi põhiõiguste
harta artiklist 47, tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriik on kehtestanud kohtutes kohtuasjade
määramise süsteemi, mis sõltub kohtu haldusjuhi sekkumisest, siis ei ole selle süsteemiga
vastuolus see, et kohtunikul, kes kahtleb talle kohtuasja määramise õiguspärasuses, ei ole
võimalik ise selles küsimuses otsust teha, vaid peab kohtuasja saatma tagasi haldusjuhile, et ta
kontrolliks kohtuasja algse määramise õiguspärasust ja vajaduse korral määraks selle ümber.
Haldusjuhi poolt kohtuasja määramise õiguspärasust peab riigisiseste õigusnormide alusel
olema võimalik kohtulikult kontrollida.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-203/22: Dun & Bradstreet Austria (eelotsus –
maksevõime hindamise profiilianalüüsi kohta teabe andmise kohustus)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 27. veebruaril 2025
Mobiilsideoperaator Dun & Bradstreet Austria GmbH (edaspidi D & B) ei nõustunud sõlmima CK-ga
mobiilside lepingut põhjusel, et CK kohta automatiseeritult antud krediidihinnangu kohaselt ei olnud
ta piisavalt maksevõimeline. CK pöördus Austria andmekaitseasutuse poole, kes kohustas D & B-d
andma CK-le sisulist teavet tema isikuandmetel põhineva automatiseeritud otsuse tegemisel
kasutatud loogika kohta. D & B esitas selle peale kaebuse Austria föderaalsele halduskohtule, väites,
et kaitstud ärisaladuse tõttu ei pea ta edastama CK-le täiendavat teavet. Austria kohus tuvastas, et
D & B on rikkunud määruse (EL) 2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus) artikli 15 lõike 1
punkti h. CK esitas otsuse sundtäitmise taotluse täitevasutuseks olevale Viini linnavalitsusele. Taotlus
jäeti aga rahuldamata, kuna D & B oli teabe andmise kohustuse juba piisavalt täitnud, kuigi see
äriühing ei esitanud pärast mainitud otsuse tegemist mingit täiendavat teavet. CK esitas Viini
linnavalitsuse otsuse peale kaebuse Viini halduskohtule. Viimasel tekkis küsimus, kas andmesubjekt
võib vastutavalt töötlejalt nõuda „sisulise teabena kasutatava loogika kohta“ ammendavat selgitust.
Euroopa Kohus leidis, et automatiseeritud otsuste, sealhulgas profiilianalüüsi tegemise korral võib
andmesubjekt nõuda vastutavalt töötlejalt „sisulise teabena kasutatava loogika kohta“, et
viimane selgitaks talle kokkuvõtlikult, selgelt, arusaadavalt ning lihtsasti kättesaadavas vormis
menetlust ja põhimõtteid, mida rakendatakse tema isikuandmete automatiseeritud töötlemisel.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
9
Isikuandmete kaitse üldmääruse artiklist 15 nähtuv õigus peab võimaldama andmesubjektil
veenduda, et tema kohta käivad isikuandmed on õiged ja neid töödeldakse seaduslikult.
Samuti selgitas kohus, et kui vastutav töötleja leiab, et andmesubjektile esitatav teave sisaldab
kaitstud kolmandate isikute andmeid või ärisaladusi, on vastutav töötleja kohustatud edastama
selle väidetavalt kaitstud teabe järelevalveasutusele või pädevale kohtule, kelle ülesanne on
kaaluda vastanduvaid õigusi ja huve, et määrata kindlaks andmesubjektile antud andmetega
tutvumise õiguse ulatus.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-674/23: AEON NEPREMIČNINE jt (eelotsus – kinnisvara
vahendustasu ülempiiri proportsionaalsus) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 27. veebruaril 2025
Kinnisvara vahendusteenuseid osutavad äriühingud AEON ja STAN jt ning Sloveenia Vabariigi
riiklik nõukogu esitasid Sloveenia konstitutsioonikohtule palve algatada menetlus
kinnisvaravahenduse seaduse põhiseaduslikkuse kontrollimiseks. Täpsemalt on küsimus kinnisvara
omandamise, müügi või üüri vahendusteenuse tasu ülempiiri osas – mis on 4% lepingulisest hinnast.
Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkis küsimus, kas kinnisvaravahenduse seadus on kooskõlas
direktiivi 2006/123 (teenuste kohta siseturul) artiklis 15 ette nähtud proportsionaalsuse tingimusega.
Lisaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et asjakohased on mitu EL põhiõiguste hartast tulenevat
põhiõigust: ühelt poolt ettevõtlusvabadus (artikkel 16) ning teiselt poolt õigus eluasemele (artikkel 7)
ja tarbijakaitse (artikkel 38).
Euroopa Kohus märkis, et antud juhul on tegemist olukorraga, kus füüsiline isik on omandamas või
üürimas oma tulevast eluaset, mistõttu ei ole tegemist „kodu austamisega“ harta artikli 7 tähenduses,
ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 8 ei tunnusta iseenesest
õigust saada eluaset. Seega ei ole vaja arvestada harta artiklit 7. Samuti tõi Euroopa Kohus välja, et
kui riigisisest meedet analüüsitakse direktiivi 2006/123 seisukohast, ei ole harta artikli 16 eraldi
hindamine vajalik, kuid seda tuleb tõlgendada harta artiklit 16 arvestades. Samuti tuleb direktiivi
artikli 15 tõlgendamisel arvestada harta artiklit 38.
Euroopa Kohus leidis, et kõnealune vahendustasu ülempiir võib olla lubatud, kui see ei ole otseselt
ega kaudselt diskrimineeriv, kui see on põhjendatud ülekaaluka üldise huviga ning kui see on
proportsionaalne. Esiteks ei ole vahendustasu ülempiir diskrimineeriv, kuna seda kohaldatakse
sõltumata kinnisvaraga tegeleva äriühingu asukohast. Teiseks, vahendustasu ülempiir on
põhjendatud ülekaaluka üldise huviga, kuna liikmesriigi seadusandja soovis soodustada
haavatavate isikute jaoks sobiva eluaseme kättesaadavust ja aidata kaasa tarbijakaitsele,
suurendades hindade läbipaistvust ja takistades kohaldamast liiga kõrgeid vahendustasusid.
Kolmandaks peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas meede ei lähe kaugemale sellest,
mis on vajalik ja kas on olemas muid vähem piiravaid meetmeid. Seda põhjusel, et ülempiir ei puuduta
ainult haavatavaid isikuid, vaid kõiki füüsilisi isikuid, ning kohaldub ka siis, kui teenused on seotud
muul otstarbel kui peamise elukoha ostu, müügi või üürimisega.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
10
Kuna teatavad kinnisvaraga tegelevad äriühingud olevat lõpetanud või võivad lõpetada
vahendustegevuse, sest hinna ülempiir ei võimalda neil äriühingutel katta oma teenuste kulusid, on
eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne analüüsida, kas vahendustasu ülempiir võimaldab neil
äriühingutel saada mõistlikku kasumit. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei kujuta
ettevõtlusvabadus endast absoluutset õigust ning avalik võim võib sellele majandustegevusele
kehtestada üldistes huvides piirangud.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-753/23: Krasiliva (eelotsus – mitmes liikmesriigis
esitatud elamisloataotlused ajutise kaitse saamiseks) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 27. veebruaril 2025
Ukraina kodanik A. N. sisenes 2022. aastal liidu territooriumile ja esitas Saksamaal ajutise kaitse
taotluse. Kaks kuud hiljem, esitas ta samasuguse taotluse Tšehhi Vabariigis. Tšehhi Siseministeerium
jättis selle taotluse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata eelkõige põhjendusel, et A. N. oli taotlenud
ajutist kaitset teises liikmesriigis. A. N. esitas seepeale kaebuse Praha linnakohtule, kes tõdes, et
direktiiv 2001/55/EÜ ei näe ette, et sellise taotluse võib jätta läbi vaatamata põhjusel, et ajutise kaitse
taotlus on varem esitatud teises liikmesriigis, mistõttu ei ole põhikohtuasjas kõne all olevad
riigisisesed õigusnormid liidu õigusega kooskõlas. Siseministeerium esitas selle kohtuotsuse peale
kassatsioonkaebuse Tšehhi Vabariigi kõrgeimale halduskohtule väites, et juhul, kui isik on
liikmesriigis taotlenud ajutist kaitset, peab see liikmesriik selle taotluse kohta tegema otsuse, sest
ajutist kaitset ei ole mitmes liikmesriigis korraga võimalik saada.
Euroopa Kohus asus seisukohale, et direktiiviga on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille
kohaselt isik, kellele on antud ajutine kaitse, ei saa elamisluba, kui see isik on juba taotlenud
elamisluba teises liikmesriigis, kuid ei ole seda seal veel saanud. Samuti leidis kohus, et isikul,
kellele on antud ajutine kaitse, on õigus otsuse osas, millega jäeti taotlus väljastada elamisluba
vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
—————————————————————————————————————————————————————————
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest. EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis
(viited lisatud).
oopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
o C-784/23: Voore Mets ja Lemeks Põlva (kohtujuristi ettepanek – metsaraie
lindude pesitsemise ajal)
o C-517/23: Apothekerkammer Nordrhein (eelotsus – retseptiravimite
reklaamimine)
o C-635/23: WBS GmbH (kohtujuristi ettepanek – uurimisorgan kriminaalmenetluses)
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
o C-472/23: Lexitor (eelotsus – tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse aastamäär)
o C-233/23: Alphabet jt (eelotsus – digiplatvormile juurdepääsu hädavajalikkuse hindamine)
o C-339/22: BSH Hausgeräte (eelotsus – patentide registreerimise või kehtivusega seotud asjade kohtualluvus)
o C-16/24: Sinalov (eelotsus – kohtuasjade määramise kord) o C-203/22: Dun & Bradstreet Austria (eelotsus – maksevõime hindamise
profiilianalüüsi kohta teabe andmise kohustus) o C-674/23: AEON NEPREMIČNINE jt (eelotsus – kinnisvara vahendustasu
ülempiiri proportsionaalsus) o C-753/23: Krasiliva (eelotsus – mitmes liikmesriigis esitatud elamisloataotlused
ajutise kaitse saamiseks)
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
2
Kohtuasjad, kus Eesti on esitanud seisukoha:
———————————————————————————————— C-784/23: Voore Mets ja Lemeks Põlva (kohtujuristi
ettepanek – metsaraie lindude pesitsemise ajal) ————————————————————————————————
Kohtujuristi ettepanek, 6. veebruaril 2025
Keskkonnaamet peatas 2021. aasta mais ajutiselt OÜ Voore Mets ja AS Lemeks Põlva raietööd, sest
nendega kaasnes reaalne oht häirida lindude pesitsemist ja hävitada linnupesi. Mõlemad ettevõtjad
esitasid kohtusse kaebuse. Riigikohus esitas Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse ja küsis, kas
linnudirektiiviga on kooskõlas, et lindude pesitsemise kaitseks peatatakse kinnistul raietööd, kuigi
raietegevuse eesmärk ei ole lindude tapmine ega nende pesade kahjustamine ning kinnistul ei ole
kindlaks tehtud ebasoodsas seisundis olevate linnuliikide pesitsemist. Samuti soovis Riigikohus
teada, kas regulatsioon, mis lubab sellisel juhul raietööde peatamise, on kooskõlas põhiõiguste harta
artiklitega 16 (ettevõtlusvabadus) ja 17 (omandiõigus).
Kohtujurist Kokott selgitas, et linnudirektiivi eesmärk ei ole iga üksiku linnu tingimusteta kaitsmine,
vaid linnuliikide üldine kaitsesüsteem. Seda üldist süsteemi tuleb kohandada vastavalt iga linnuliigi
olukorrale. Kohtujuristi arvates tuleb seetõttu lindude häirimine keelata ainult siis, kui see
avaldab olulist mõju eesmärgile hoida asjaomaste liikide arvukus rahuldaval tasemel, ning
järelikult eriti siis, kui see kahjustab haruldaste või ohustatud lindude pesitsemist ja poegade
üleskasvatamist. Selline lähenemisviis oleks kohtujuristi hinnangul kooskõlas ka põhiõiguste
hartaga. Kohtujurist jõudis seega järeldusele, et linnudirektiivi artiklis 5 sätestatud keeldude alla
kuulub kahjustamine, mis ei ole teo toimepanija eesmärk, kuid mille võimalikkust teo toimepanija
möönab, vaid siis, kui see puudutab eriti haruldasi või parimate kättesaadavate teaduslike teadmiste
põhjal eriti ohustatud linnuliike.
Kohtujurist lisas, et Eesti kasutatav metsaraiete kontrollimise süsteem, kus elupaigatüüpide ja
vastavate metsade vanuse alusel määratakse kindlaks riskid lindudele ning jagatakse selle alusel kõik
metsaalad kolme riskikategooriasse, näib olevat kooskõlas selle lähenemisviisiga.
Kohtujuristi ettepanek ei ole Euroopa Kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-635/23: WBS GmbH (kohtujuristi ettepanek –
uurimisorgan kriminaalmenetluses) ————————————————————————————————
Kohtujuristi ettepanek, 13. veebruaril 2025
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
3
Läti pädev asutus KNAB alustas kriminaalmenetlust seoses kahtlusega kelmuses suures ulatuses.
Uurimise käigus selgus, et on vaja läbi otsida ettevõtjate Berliinis asuvad äriruumid. Selleks taotles
pädev asutus eeluurimiskohtunikult luba, mille kohus andis, ja koostas Euroopa uurimismääruse,
mille kinnitas Läti prokuratuur. Berliini prokuratuur sai Berliini kohtult loa läbiotsimine teostada,
mille tulemusel koguti arvukalt tõendeid. Ettevõtjad vaidlustasid tõendite kogumise, leides, et tõendid
on kogutud ebaseaduslikult, sest uurimismäärust ei koostanud kohus. Saksamaa kohus soovis teada,
kas Euroopa uurimismäärust võib väljastada muu pädev asutus direktiivi 2014/14 (Euroopa
uurimismäärus kriminaalasjades) tähenduses.
Kohtujurist leidis, et selline õigusasutuste hulka mittekuuluv asutus nagu haldusasutus võib
põhimõtteliselt kuuluda mõiste „taotlev asutus või ametiisik“ alla direktiivi 2014/41 tähenduses,
nimelt esiteks, et ta on pädev tegutsema uurimisorganina kriminaalmenetluses, ja teiseks, et
õigusasutus kinnitab tema poolt koostatud Euroopa uurimismääruse enne selle edastamist täitvale
riigile. Käesoleval juhul on selge, et KNAB, kes ei ole õigusasutus, tegutses Läti õiguse alusel
uurimisorganina kriminaalmenetluses. Samuti kinnitas vaidlusaluse Euroopa uurimismääruse enne
selle edastamist täitjariigile Läti Vabariigi peaprokuratuur, kelle staatus „õigusasutusena“ direktiivi
2014/41 tähenduses on väljaspool kahtlust. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kahtlused puudutavad
seevastu sisuliselt seda, kas KNAB vastab direktiivis 2014/41 ette nähtud tingimusele, mille kohaselt
peab tal olema „pädevus [määrata] riigisisese õiguse kohaselt tõendite kogumist“, kuna Läti õiguse
kohaselt peavad põhikohtuasjas käsitletavad uurimistoimingud, st läbiotsimised, kuigi need
põhinevad sellise pädeva uurimisorgani nagu KNAB ettepanekul, toimuma eeluurimiskohtuniku või
kohtu määruse alusel ja seega kuuluvad need õigusasutuste ainupädevusse. Seejärel analüüsides
vaidlusaluse sätte sõnastust, konteksti ja eesmärki järeldas kohtujurist, et direktiiviga ei ole vastuolus,
kui asutus, kes ei ole õigusasutus ja kes määrab vastavalt oma riigisisesele õigusele konkreetsed
uurimistoimingud, kvalifitseeritakse Euroopa uurimismäärust „taotlevaks asutuseks või
ametiisikuks“ selle sätte tähenduses, isegi kui taoliste uurimistoimingute määramine riigisiseses
menetluses kuulub üksnes õigusasutuste pädevusse, tingimusel et õigusasutus on need
uurimistoimingud enne Euroopa uurimismääruse koostamist kinnitanud ja seejuures
kontrollinud, et kõik selles direktiivis ette nähtud koostamise ja edastamise tingimused on
täidetud.
Kohtujuristi ettepanek ei ole Euroopa Kohtule siduv.
Kohtujuristi ettepanek on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-517/23: Apothekerkammer Nordrhein (eelotsus –
retseptiravimite reklaamimine) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 27. veebruaril 2025
Madalmaade postimüügiapteek pakkus Saksamaal asuvatele klientidele retseptiravimite ostmisel
sooduskampaaniaid. Klientidele pakuti määramata retseptiravimite ostmisel rahalise väärtusega
kuponge, hotellikuponge, allahindlust järgmisteks ostudeks ja ka kohest allahindlust retseptiravimi
tellimisel. Direktiiv 2001/83/EÜ (ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta) kohustab
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
4
liikmesriike keelama retseptiravimite reklaamimise üldsusele. Seetõttu küsis Saksamaa kohus
Euroopa Kohtult sisuliselt, kas apteegi kogu retseptiravimite tootevaliku kaugmüügi reklaamimine
sooduskampaaniatega kuulub direktiivi 2001/83 kohaldamisalasse ning kas direktiiviga on kooskõlas
riigisisesed õigusnormid, mis sellise reklaami keelavad.
Euroopa Kohus selgitas, et ravimite reklaamimisega direktiivi 2001/83 mõttes on tegemist siis, kui
kampaania eesmärk on edendada ravimite väljakirjutamist, tarnimist, müüki ja tarbimist.
Seevastu ei ole ravimite reklaamimisega tegemist siis, kui kampaania eesmärk ei ole mõjutada
kliendi valikut konkreetse ravimi kasuks, vaid sellele järgnevat, vastava ravimi ostmiseks
tehtavat apteegi valikut. Sellest tulenevalt leidis Euroopa Kohus, et neid kampaaniaid, mis
põhikohtuasjas lubasid kõikide retseptiravimite ostmisel kohest hinnaalandust, ei saa pidada ravimite
reklaamimiseks. Sellised kampaaniad ei edenda retseptiravimite väljakirjutamist või tarbimist, sest
selliste ravimite väljakirjutamise otsuse saab teha üksnes arst. Küll aga on ravimite reklaamimisega
tegemist, kui tarbijale pakuti ostu tegemisel ostukuponge käsimüügiravimite ning tervise- ja
hooldustoodete hilisemaks ostmiseks, mistõttu nende kampaaniate osas kohaldub direktiiv 2001/83.
Euroopa Kohus lisas, et isegi kui reeglina on käsimüügiravimite reklaamimine lubatud, peavad
liikmesriigid direktiivi 2001/83 järgi siiski keelama käsimüügiravimite sellise reklaami, mis
soodustab nende ravimite ebamõistlikku kasutamist. Põhikohtuasjas võib tarbija ostukuponge
kasutades saada soodushinnaga tooteid kogu asjaomase apteegi tootevalikust. Selline kampaania võib
juhtida tarbija tähelepanu ravimi võtmise vajaduse objektiivselt hindamiselt kõrvale ja ergutada
ravimi ebamõistlikku ja ülemäärast kasutamist. Seetõttu jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et
direktiiviga 2001/83 ei ole vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis keelavad kindlaks
määramata retseptiravimite ostmiseks tehtavad reklaamikampaaniad selliste
reklaamkingituste abil, mis kujutavad endast käsimüügiravimite hilisemal ostmisel
kasutatavaid kuponge konkreetse rahasummaga või protsentuaalse allahindlusega.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
5
Olulisemad EL Kohtu lahendid:
———————————————————————————————— C-472/23: Lexitor (eelotsus – tarbijakrediidilepingu
krediidi kulukuse aastamäär) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 13. veebruaril 2025
Inkassofirma Lexitor omandas tarbija õigused seoses krediidilepinguga, mille tarbija sõlmis pangaga
ligikaudu 9050 euro suuruses summas ja krediidi kulukuse aastamääraga 11,18%. Lepingu täitmisel
arvutas pank intressi ka krediidiga seotud kuludeks laenatud summadelt, mitte ainult tegelikult tarbija
käsutusse antud krediidisummalt. Lexitor esitas kohtusse hagi, milles nõudis pangalt summat, mis
vastab tarbija makstud intressidele ja tasudele. Lexitor väitis, et lepingus märgitud liiga kõrge krediidi
kulukuse aastamäär rikkus tarbijakrediidiseaduse sätteid (millega on üle võetud direktiivi 2008/48
artikli 10 lõike 2 punktid g ja k). Samuti väitis Lexitor, et lepingus ei ole selged tasude suurendamise
tingimused.
Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovis teada, kas pank on rikkunud teavitamiskohustust, ning millist
teavet tuleb tarbijale lepingu täitmisega seotud tasu suurendamiseks edastada. Samuti küsis
eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas on proportsionaalne, kui teavitamiskohustuse rikkumisel,
olenemata selle laadist, ei ole krediidi eest vaja tasuda intressi ja tasusid.
Euroopa Kohus leidis, et asjaolu, et krediidilepingus on õigest määrast kõrgem krediidi kulukuse
aastamäär, kuna teatud krediidilepingu tingimused on hiljem osutunud ebaõiglaseks ega ole
tarbijale siduvad, ei kujuta endast iseenesest teavitamiskohustuse rikkumist.
Teiseks leidis Euroopa Kohus, et kui krediidilepingus on loetletud teatud hulk asjaolusid, millega
saab põhjendada lepingu täitmisega seotud tasude suurendamist, ilma et piisavalt
informeeritud, mõistlikult tähelepanelikul ja arukal keskmisel tarbijal oleks siiski võimalik
kontrollida, kas need asjaolud esinevad ja milline on nende mõju nimetatud tasudele, siis on
tegemist direktiivis ette nähtud teavitamiskohustuse rikkumisega, sest tarbijal võib olla raske
anda hinnangut enda võetavate kohustuste ulatusele.
Kolmandaks leidis Euroopa Kohus, et liikmesriigi kehtestatud ühetaoline sanktsioon direktiivi
artikli 10 lõikes 2 ette nähtud eri teavitamiskohustuste rikkumisele, mis mõjutab tarbija
võimalust hinnata oma kohustuste ulatust, ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
6
———————————————————————————————— C-233/23: Alphabet jt (eelotsus – digiplatvormile
juurdepääsu hädavajalikkuse hindamine) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 25. veebruaril 2025
Eelotsusetaotlus on esitatud ühelt poolt Google’i ning teiselt poolt Itaalia konkurentsi- ja
turujärelevalveameti vahelises kohtuvaidluses ameti otsuse üle karistada Google’it Euroopa Liidu
toimimise lepingu artikli 102 (turgu valitseva seisundi kuritarvitamine) rikkumise eest. Nimelt ei
võimaldanud Google oma Android Auto digiplatvormi kaudu kasutada Enel X Italia välja töötatud
rakendust JuicePass. JuicePass võimaldab juhtidel oma elektrisõidukite jaoks laadimispunkte otsida
ja broneerida. Rakenduse toimivus Android Autos hõlbustaks navigeerimist laadimispunktidesse.
Euroopa Kohus leidis, et digiplatvormi välja töötanud turgu valitsevas seisundis ettevõtja
keeldumine tagada selle platvormi koostalitlus kolmandast isikust ettevõtja arendatud
rakendusega võib kujutada endast turgu valitseva seisundi kuritarvitamist. Kuritarvitus võib
esineda ka siis, kui turgu valitsevas seisundis ettevõtja ei ole platvormi välja töötanud üksnes oma
tegevuse tarbeks, ning kui kõnealune platvorm ei ole hädavajalik kolmandast isikust ettevõtja
rakenduse äriliseks kasutamiseks, kuid võib muuta rakenduse tarbijate jaoks atraktiivsemaks.
Euroopa Kohtu sõnul võib juurdepääsu andmisest keeldumine avaldada konkurentsivastast
mõju isegi siis, kui rakenduse loonud ettevõtja ja tema konkurendid on jätkanud aktiivset
tegutsemist ning arendanud oma positsiooni turul, kuhu rakendus kuulub, ilma et neil oleks
platvormiga koostalitlus. Kõiki asjakohaseid faktilisi asjaolusid arvesse võttes tuleb hinnata, kas
keeldumine võis takistada konkurentsi säilimist või arengut asjaomasel turul.
Euroopa Kohus lisas, et turgu valitsevas seisundis ettevõtja keeldumine tagada rakenduse koostalitlus
digiplatvormiga võib olla põhjendatud sellega, et ajal, mil kolmandast isikust ettevõtja sellist
juurdepääsu taotles, ei olnud olemas malli, mis oleks võimaldanud tagada koostalitlust. Kui see
nii ei ole, peab turgu valitsevas seisundis ettevõtja sellise malli arendama mõistliku aja jooksul ja –
kui see on asjakohane – kohase rahalise tasu eest.
Samuti leidis kohus, et hindamaks, kas esineb ELTL artikli 102 kuritarvitamine, võib
konkurentsiasutus piirduda vaid järgneva turu tuvastamisega, millel keeldumine võib avaldada
konkurentsivastast mõju, isegi kui see järgnev turg on üksnes potentsiaalne turg, kusjuures selle
tuvastamine ei nõua tingimata asjaomase kaubaturu ja geograafilise turu täpset määratlemist.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
7
———————————————————————————————— C-339/22: BSH Hausgeräte (eelotsus – patentide
registreerimise või kehtivusega seotud asjade kohtualluvus)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 25. veebruaril 2025
Saksa äriühingule BSH kuulub Euroopa patent EP1434512, mis kaitseb tolmuimejate valdkonda
kuuluvat leiutist, mis on registreeritud Saksamaal, Kreekas, Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias,
Madalmaades, Austrias, Rootsis, Ühendkuningriigis ja Türgis. BSH esitas Rootsi patendi- ja
kaubanduskohtule Rootsi äriühingu Electrolux AB vastu hagi nimetatud Euroopa patendi kõigi
riigisiseste „osade“ rikkumise tuvastamise nõudes. BSH nõudis, et Electroluxi kohustataks lõpetama
patenditud leiutise kasutamise kõigis riikides, kus sama Euroopa patent on registreeritud, ning et
Electroluxilt mõistetaks ka välja õiglane tasu ning kahjuhüvitis selle leiutise väidetavalt
ebaseadusliku kasutamise eest. Selle peale väitis Electrolux, et välismaised patendid on tühised ja et
nende õiguste rikkumise vaidlus ei allu Rootsi kohtutele.
Euroopa Kohus leidis, et määruse (EL) nr 1215/2012 (Brüsseli Ia määrus) artikli 4 lõike 1 alusel
esitatud muus liikmesriigis välja antud patendi rikkumise hagi allub kostja alalise elukoha
liikmesriigi kohtule ka siis, kui kostja vaidlustab vastavas menetluses asjaomase patendi kehtivuse,
samas kui patendi kehtivuse üle otsustamine allub erandlikult niisuguse muu liikmesriigi
kohtutele.
Samuti leidis Euroopa Kohus, et Brüsseli Ia määruse artikli 24 punkt 4 ei ole kohaldatav
kolmanda riigi kohtule. Kui liikmesriigi kohtule on esitatud kolmandas riigis registreeritud
patendist tulenevate õiguste rikkumise hagi ja vastuväitena tõstatatakse selle patendi kehtivuse
küsimus, siis allub vastuväite lahendamine sellele kohtule, kuna tema otsus ei saa mõjutada
selle patendi olemasolu või sisu kolmandas riigis.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-16/24: Sinalov (eelotsus – kohtuasjade määramise kord)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 27. veebruaril 2025
Bulgaaria eriprokuratuur koostas YR-i jt suhtes süüdistusakti kuritegelikus ühenduses osalemise
kohta, ning saatis selle Bulgaaria kriminaalasjade erikohtule. See kohtuasi määrati kohtunik I. H.-le.
Kohtunik I. H. vaheotsus kohtuasja sisuliseks läbivaatamiseks tühistati apellatsiooniastmes
menetlusnormi rikkumise tõttu ning kohtuasi saadeti tagasi. Kuna kriminaalasjade erikohus oli
lõpetanud tegevuse, saatis kohtunik I. H. kohtuasja Sofia linnakohtule. Kohtunik I. H. suunati samuti
Sofia linnakohtusse. Sofia linnakohtu kriminaalkolleegiumi haldusjuht määras YR-i kohtuasja
kohtunik H. K.-le, kasutades juhusliku määramise süsteemi. Kohtunik H. K. juhitud kolleegium saatis
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
8
kohtuasja lahendamiseks kohtunik I. H.-le, kuna ta oli nimetatud kohtuasjaga varem kokku puutunud.
Pärast kohtuistungit, kus süüdistatavatele anti võimalus olla ära kuulatud, nõustus kohtunik I. H.
kohtuasja lahendama. Sofia linnakohtu haldusjuht algatas distsiplinaarmenetluse kohtunik H. K.
vastu, kuna ta ei edastanud kohtuasja ümbermääramiseks, ja kohtunik I. H. vastu, kuna viimane
nõustus seda kohtuasja menetlema, kuigi talle ei olnud seda nõuetekohaselt määratud.
Sofia linnakohtu kriminaalkolleegium otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule
küsimus, kas juhusliku valiku põhimõtte järgimise kahtlusi peab lahendama asja läbi vaatav kohus
või on tegemist haldusküsimusega, millele annab hinnangu üksnes pädev haldusjuht.
Euroopa Kohus leidis, et Euroopa Liidu lepingu artikli 19 lõike 1 teist lõiku, lähtudes ELi põhiõiguste
harta artiklist 47, tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriik on kehtestanud kohtutes kohtuasjade
määramise süsteemi, mis sõltub kohtu haldusjuhi sekkumisest, siis ei ole selle süsteemiga
vastuolus see, et kohtunikul, kes kahtleb talle kohtuasja määramise õiguspärasuses, ei ole
võimalik ise selles küsimuses otsust teha, vaid peab kohtuasja saatma tagasi haldusjuhile, et ta
kontrolliks kohtuasja algse määramise õiguspärasust ja vajaduse korral määraks selle ümber.
Haldusjuhi poolt kohtuasja määramise õiguspärasust peab riigisiseste õigusnormide alusel
olema võimalik kohtulikult kontrollida.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-203/22: Dun & Bradstreet Austria (eelotsus –
maksevõime hindamise profiilianalüüsi kohta teabe andmise kohustus)
————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 27. veebruaril 2025
Mobiilsideoperaator Dun & Bradstreet Austria GmbH (edaspidi D & B) ei nõustunud sõlmima CK-ga
mobiilside lepingut põhjusel, et CK kohta automatiseeritult antud krediidihinnangu kohaselt ei olnud
ta piisavalt maksevõimeline. CK pöördus Austria andmekaitseasutuse poole, kes kohustas D & B-d
andma CK-le sisulist teavet tema isikuandmetel põhineva automatiseeritud otsuse tegemisel
kasutatud loogika kohta. D & B esitas selle peale kaebuse Austria föderaalsele halduskohtule, väites,
et kaitstud ärisaladuse tõttu ei pea ta edastama CK-le täiendavat teavet. Austria kohus tuvastas, et
D & B on rikkunud määruse (EL) 2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus) artikli 15 lõike 1
punkti h. CK esitas otsuse sundtäitmise taotluse täitevasutuseks olevale Viini linnavalitsusele. Taotlus
jäeti aga rahuldamata, kuna D & B oli teabe andmise kohustuse juba piisavalt täitnud, kuigi see
äriühing ei esitanud pärast mainitud otsuse tegemist mingit täiendavat teavet. CK esitas Viini
linnavalitsuse otsuse peale kaebuse Viini halduskohtule. Viimasel tekkis küsimus, kas andmesubjekt
võib vastutavalt töötlejalt nõuda „sisulise teabena kasutatava loogika kohta“ ammendavat selgitust.
Euroopa Kohus leidis, et automatiseeritud otsuste, sealhulgas profiilianalüüsi tegemise korral võib
andmesubjekt nõuda vastutavalt töötlejalt „sisulise teabena kasutatava loogika kohta“, et
viimane selgitaks talle kokkuvõtlikult, selgelt, arusaadavalt ning lihtsasti kättesaadavas vormis
menetlust ja põhimõtteid, mida rakendatakse tema isikuandmete automatiseeritud töötlemisel.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
9
Isikuandmete kaitse üldmääruse artiklist 15 nähtuv õigus peab võimaldama andmesubjektil
veenduda, et tema kohta käivad isikuandmed on õiged ja neid töödeldakse seaduslikult.
Samuti selgitas kohus, et kui vastutav töötleja leiab, et andmesubjektile esitatav teave sisaldab
kaitstud kolmandate isikute andmeid või ärisaladusi, on vastutav töötleja kohustatud edastama
selle väidetavalt kaitstud teabe järelevalveasutusele või pädevale kohtule, kelle ülesanne on
kaaluda vastanduvaid õigusi ja huve, et määrata kindlaks andmesubjektile antud andmetega
tutvumise õiguse ulatus.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-674/23: AEON NEPREMIČNINE jt (eelotsus – kinnisvara
vahendustasu ülempiiri proportsionaalsus) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 27. veebruaril 2025
Kinnisvara vahendusteenuseid osutavad äriühingud AEON ja STAN jt ning Sloveenia Vabariigi
riiklik nõukogu esitasid Sloveenia konstitutsioonikohtule palve algatada menetlus
kinnisvaravahenduse seaduse põhiseaduslikkuse kontrollimiseks. Täpsemalt on küsimus kinnisvara
omandamise, müügi või üüri vahendusteenuse tasu ülempiiri osas – mis on 4% lepingulisest hinnast.
Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkis küsimus, kas kinnisvaravahenduse seadus on kooskõlas
direktiivi 2006/123 (teenuste kohta siseturul) artiklis 15 ette nähtud proportsionaalsuse tingimusega.
Lisaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et asjakohased on mitu EL põhiõiguste hartast tulenevat
põhiõigust: ühelt poolt ettevõtlusvabadus (artikkel 16) ning teiselt poolt õigus eluasemele (artikkel 7)
ja tarbijakaitse (artikkel 38).
Euroopa Kohus märkis, et antud juhul on tegemist olukorraga, kus füüsiline isik on omandamas või
üürimas oma tulevast eluaset, mistõttu ei ole tegemist „kodu austamisega“ harta artikli 7 tähenduses,
ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 8 ei tunnusta iseenesest
õigust saada eluaset. Seega ei ole vaja arvestada harta artiklit 7. Samuti tõi Euroopa Kohus välja, et
kui riigisisest meedet analüüsitakse direktiivi 2006/123 seisukohast, ei ole harta artikli 16 eraldi
hindamine vajalik, kuid seda tuleb tõlgendada harta artiklit 16 arvestades. Samuti tuleb direktiivi
artikli 15 tõlgendamisel arvestada harta artiklit 38.
Euroopa Kohus leidis, et kõnealune vahendustasu ülempiir võib olla lubatud, kui see ei ole otseselt
ega kaudselt diskrimineeriv, kui see on põhjendatud ülekaaluka üldise huviga ning kui see on
proportsionaalne. Esiteks ei ole vahendustasu ülempiir diskrimineeriv, kuna seda kohaldatakse
sõltumata kinnisvaraga tegeleva äriühingu asukohast. Teiseks, vahendustasu ülempiir on
põhjendatud ülekaaluka üldise huviga, kuna liikmesriigi seadusandja soovis soodustada
haavatavate isikute jaoks sobiva eluaseme kättesaadavust ja aidata kaasa tarbijakaitsele,
suurendades hindade läbipaistvust ja takistades kohaldamast liiga kõrgeid vahendustasusid.
Kolmandaks peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas meede ei lähe kaugemale sellest,
mis on vajalik ja kas on olemas muid vähem piiravaid meetmeid. Seda põhjusel, et ülempiir ei puuduta
ainult haavatavaid isikuid, vaid kõiki füüsilisi isikuid, ning kohaldub ka siis, kui teenused on seotud
muul otstarbel kui peamise elukoha ostu, müügi või üürimisega.
Euroopa Liidu õiguse büroo / Välisministeerium
10
Kuna teatavad kinnisvaraga tegelevad äriühingud olevat lõpetanud või võivad lõpetada
vahendustegevuse, sest hinna ülempiir ei võimalda neil äriühingutel katta oma teenuste kulusid, on
eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne analüüsida, kas vahendustasu ülempiir võimaldab neil
äriühingutel saada mõistlikku kasumit. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei kujuta
ettevõtlusvabadus endast absoluutset õigust ning avalik võim võib sellele majandustegevusele
kehtestada üldistes huvides piirangud.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
———————————————————————————————— C-753/23: Krasiliva (eelotsus – mitmes liikmesriigis
esitatud elamisloataotlused ajutise kaitse saamiseks) ————————————————————————————————
Euroopa Kohtu otsus, 27. veebruaril 2025
Ukraina kodanik A. N. sisenes 2022. aastal liidu territooriumile ja esitas Saksamaal ajutise kaitse
taotluse. Kaks kuud hiljem, esitas ta samasuguse taotluse Tšehhi Vabariigis. Tšehhi Siseministeerium
jättis selle taotluse vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata eelkõige põhjendusel, et A. N. oli taotlenud
ajutist kaitset teises liikmesriigis. A. N. esitas seepeale kaebuse Praha linnakohtule, kes tõdes, et
direktiiv 2001/55/EÜ ei näe ette, et sellise taotluse võib jätta läbi vaatamata põhjusel, et ajutise kaitse
taotlus on varem esitatud teises liikmesriigis, mistõttu ei ole põhikohtuasjas kõne all olevad
riigisisesed õigusnormid liidu õigusega kooskõlas. Siseministeerium esitas selle kohtuotsuse peale
kassatsioonkaebuse Tšehhi Vabariigi kõrgeimale halduskohtule väites, et juhul, kui isik on
liikmesriigis taotlenud ajutist kaitset, peab see liikmesriik selle taotluse kohta tegema otsuse, sest
ajutist kaitset ei ole mitmes liikmesriigis korraga võimalik saada.
Euroopa Kohus asus seisukohale, et direktiiviga on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mille
kohaselt isik, kellele on antud ajutine kaitse, ei saa elamisluba, kui see isik on juba taotlenud
elamisluba teises liikmesriigis, kuid ei ole seda seal veel saanud. Samuti leidis kohus, et isikul,
kellele on antud ajutine kaitse, on õigus otsuse osas, millega jäeti taotlus väljastada elamisluba
vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus.
Kohtuotsus on kättesaadav siit.
—————————————————————————————————————————————————————————
Tegemist on mitteametliku kokkuvõttega EL õiguse büroo valitud kohtulahenditest. EL Kohtu otsuste ja kohtujuristi ettepanekute terviktekstidega saab tutvuda EL Kohtu koduleheküljel või EUR-Lex andmebaasis
(viited lisatud).