| Dokumendiregister | Tartu Halduskohus |
| Viit | 10-3/25/35-1 |
| Registreeritud | 24.03.2025 |
| Sünkroonitud | 25.03.2025 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 10 Õigusemõistmise üldküsimused ja õigusteabe analüüs |
| Sari | 10-3 Arvamused õigusaktide eelnõude kohta |
| Toimik | 10-3/2025 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | |
| Saabumis/saatmisviis | |
| Vastutaja | Marika Maask (Tartu Halduskohus, Kohtu esimehe juhtimisvaldkond, Õigusteenistus, Kantselei) |
| Originaal | Ava uues aknas |
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898
Ministeeriumid VangS, KarS ja KrMS muutmise seaduse eelnõu (vanglarent) Esitame ministeeriumitele kooskõlastamiseks ning arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, esimese ja teise astme kohtutele, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti Advokatuurile, Riigiprokuratuurile ning Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale vangistusseaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu, millega lisatakse nimetatud seadustesse vanglarendi välislepingu edukaks rakendamiseks vajalikud sätted. Palume Teil esitada oma kooskõlastus ja arvamused hiljemalt 7. aprilliks. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad: eelnõu ja seletuskiri /*Lisaadressaadid: Riigikohus Õiguskantsleri Kantselei Riigiprokuratuur Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Pärnu Maakohus Tallinna Halduskohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Halduskohus Tartu Maakohus Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohus Eesti Advokatuur Tartu Ülikool Martin Ziehr 620 8118 [email protected]
Meie 21.03.2025 nr 8-1/2775-1
1
EELNÕU
16.03.2025
Vangistusseaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse
seadustiku muutmise seadus
§ 1. Vangistusseaduse muutmine
Vangistusseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 20 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Avavanglasse ei paigutata kinnipeetavat, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust
kriminaalmenetluse seadustiku § 50885 tähenduses.“;
2) paragrahvi 32 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2, 3 ja 5 sätestatud lühiajalise väljasõidu luba ei anta:
1) eluaegset vangistust kinnises vanglas kandvale kinnipeetavale;
2) kinnipeetavale, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust kriminaalmenetluse seadustiku §
50885 tähenduses;
3) põgenemiskalduvustega kinnipeetavale.“;
3) paragrahvi 76 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:
„(8) Kinnipeetavat ei vabastata ennetähtaegselt välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse
ajutise täideviimise korral kriminaalmenetluse seadustiku § 50885 tähenduses.“;
4) seadust täiendatakse 71. peatükiga järgmises sõnastuses:
„71. peatükk
VÄLISRIIGI KOHTUOTSUSEGA MÕISTETUD VANGISTUSE AJUTINE
TÄIDEVIIMINE
§ 1561. Välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse ajutine täideviimine
Vanglateenistus viib vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku §-le 50885 Riigikogu
ratifitseeritud välislepingu alusel ajutiselt täide teises Euroopa Liidu liikmesriigis süüdimõistva
kohtuotsusega mõistetud vangistuse.“.
§ 2. Karistusseadustiku muutmine
Karistusseadustikku täiendatakse §-ga 762 järgmises sõnastuses:
„§ 762. Ennetähtaegne vabastamine välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse ajutise
täideviimise korral
2
Kinnipeetavat ei vabastata ennetähtaegselt välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse ajutise
täideviimise korral kriminaalmenetluse seadustiku § 50885 tähenduses.“.
§ 3. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine
Kriminaalmenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 204 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:
„6) kuriteo on toime pannud välisriigi kodanik, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust
käesoleva seadustiku § 50885 tähenduses ja kuritegu ei ole suunatud Eesti Vabariigi kodanike
vastu ega ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut.“;
2) seadustikku täiendatakse 191. peatükiga järgmises sõnastuses:
„191. peatükk
RAHVUSVAHELINE KOOSTÖÖ VÄLISRIIGI KOHTUOTSUSEGA MÕISTETUD
VANGISTUSE AJUTISEL TÄIDEVIIMISEL
§ 50885. Välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse ajutine täideviimine
(1) Vastavalt Riigikogu ratifitseeritud välislepingule võib Eestis ajutiselt täide viia teises
Euroopa Liidu liikmesriigis süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse.
(2) Kohus tunnistab vangistuse ajutise täideviimise tunnustamiseta lubatavaks, kui isik on süüdi
mõistetud käesoleva seadustiku § 4896 lõigetes 1 ja 2 nimetatud kuriteos, karistus ei ületa Eesti
karistusseadustikus sama liiki teo eest sätestatud karistuse maksimaalset määra ning karistuse
täideviimine ei ole Eesti karistusseadustiku järgi aegunud.
(3) Vangistuse ajutise täideviimise täpsemad tingimused sätestatakse välislepingus.
§ 50886. Kriminaalmenetluse üleandmine
(1) Taotleda võib kuriteos kahtlustatava või süüdistatava isiku suhtes alustatud
kriminaalmenetluse üleandmist välisriigile, kui kuriteo on toime pannud välisriigi kodanik, kes
kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust käesoleva seadustiku § 50885 tähenduses ja kuritegu ei
ole suunatud Eesti Vabariigi kodanike vastu ega ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut.
(2) Üleandmistaotlus saadetakse koos kriminaaltoimiku või selle tõestatud koopia ja teiste
asjakohaste materjalidega Riigiprokuratuurile.
(3) Riigiprokuratuur kontrollib kriminaalmenetluse üleandmise põhjendatust ning saadab
materjalid Justiits- ja Digiministeeriumile, kes edastab need välisriigile.
(4) Kriminaalmenetluse üleandmisel lähtutakse käesoleva seadustiku 19. peatüki 1. jaos
sätestatud menetlusnormidest, kuivõrd see ei ole vastuolus käesolevas peatükis sätestatuga.“.
Lauri Hussar
Riigikogu esimees
Tallinn, .........................2025. a
3
Algatab Vabariigi Valitsus
............................2025. a
allkirjastatud digitaalselt
1
Vangistusseaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse
seadustiku muutmise seaduse eelnõu seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Eelnõu kohaselt tehakse vangistusseaduses (VangS), karistusseadustikus (KarS) ja
kriminaalmenetlusseadustikus (KrMS) muudatused, mille eesmärk on võimaldada vastava
välislepingu olemasolul viia Eesti vanglates täide välisriigi kohtu mõistetud vanglakaristusi
(teostada nn vanglarenti). Kavandatud muudatuse laiem eesmärk on lahendada Eesti
tühjenevate vanglahoonete liigse kulukuse probleem ning tagada riigieelarve tasakaal. Eelnõu
jõustumine ja seotud välislepingu sõlmimine looks riigile võimaluse anda Eesti vabanenud
vanglapindu raha eest rendile välisriikidele. See aitaks riigil ka hoida hõivatuna väljaõppinud
vanglapersonali juhuks, kui Eestis peaks vajadus vanglakohtade järele kasvama või tuleb
lahendada mõni jõuasutuste ulatuslikku sekkumist nõudev erakorraline olukord.
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse
ja menetluse talituse nõunik Martin Ziehr (620 8118; [email protected]). Eelnõu on
keeleliselt toimetanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome
korralduse talituse toimetaja Moonika Kuusk ([email protected]).
1.3. Märkused
Eelnõuga kavandatu kohaselt muudetakse järgmisi õigusakte:
1) vangistusseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 31.12.2024, 35;
2) karistusseadustiku redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 12.12.2024, 6;
3) kriminaalmenetluse seadustiku redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 12.12.2024, 7.
Eelnõu ei ole seotud teiste praegu menetluses olevate eelnõudega. Eelnõu on seotud Vabariigi
Valitsuse tegevusprogrammiga (eelnõu koostamise ajal kehtinud 54. valitsuse
tegevusprogramm), milles on kasutuseta vanglahoonete kulutõhusa kasutuse leidmine märgitud
ära justiits- ja digiministri prioriteedina. Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse
rakendamisega. Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu poolthäälteenamus (PS
§ 104 lg 2 p 14).
2. Seaduse eesmärk
Vanglarendi eesmärk on Tartu vangla pindade sihtotstarbelises kasutuses hoidmine ja selle
personali hõivatuna hoidmine. Laiem eesmärk on vähendada riigi kulusid ja suurendada tulusid
ning aidata sellega kaasa riigirahanduse jätkusuutlikkuse tagamisele. Samuti on valitsusliit
võtnud eesmärgi liikuda riigieelarve tasakaalu poole, mis tähendab riigieelarve kulude ja tulude
ülevaatamist.
Vanglateenistuse 2024. aasta eelarve oli 81 miljonit eurot, millest umbes kolmandik (25
miljonit eurot) on kulutused kinnisvarale. Vanglate rendilepingud on sõlmitud 30 aastaks. See
tähendab, et isegi tühjana seisva vangla eest tuleb maksta renti lepingu lõpuni. Samas on vangla
niivõrd spetsiifiline taristu, et sellele alternatiivse kasutuse leidmine on keerukas. Lepingut
erakorraliselt üles öeldes tuleks aga tasuda leppetrahv ja kompenseerida Riigi Kinnisvara AS-
ile (RKAS) parandustöödele kulunud summa jääk. Kirjeldatud põhjustel on vanglate
2
kinnisvarakulutused vähemalt teatud ulatuses vältimatud ja nende hüvitamiseks tasub kaaluda
võimalust tühjalt seisvad vanglapinnad välja rentida. Selleks on vaja sõlmida vastav välisleping.
Eesti ei ole vanglaid varem välja rentinud, kuid seda on teinud teised Euroopa riigid, kellelt
saadud kogemusega tasub ka Eestil võimaliku tulevase lepingu sõlmimisel arvestada.
Vanglarendi lepinguid on varem täide viidud näiteks Norra ja Hollandi vahel, samuti Hollandi
ja Belgia vahel. Lepingu sõlmimine on vähemalt ajutiselt aidanud leevendada vanglate
ülerahvastatuse probleemi ning täidetud lepinguid võib pidada vastuvõtvate riikide jaoks
tulusaks. Vanglarendi kulude ja tulude analüüs on rendilepingu kohustuslik eeldus.
Eelnõule ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust, kuna eelnõus sisalduvate sätete rakendamine
ei ole võimalik ilma vastava välislepingu olemasoluta. See tähendab, et ainuüksi kõnesoleva
seaduseelnõu seadusena rakendamisega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust või muud olulist
mõju ning väljatöötamiskavatsus ei ole nõutav (HÕNTE § 1 lg 2 p 5).
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
I Vangistusseaduse muudatused
Eelnõuga täiendatakse esmalt VangS § 20 lõikega 4. Lõike kohaselt ei paigutata avavanglasse
kinnipeetavat, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust kriminaalmenetluse seadustiku §
50885 tähenduses (s.o vanglarent). Sellise erisuse tegemise põhjendus on sama, mis
kinnipeetavate ennetähtaegse vabanemise välistamisel vanglarendi raames (vt selgitused KarS
§ 76 muudatuse juures). Tegemist on erirežiimil viibivate kinnipeetavatega, kelle vangistust
viiks Eesti täide üksnes ajutiselt ning kelle ennetähtaegse vabanemise üle ei ole Eestile
välislepinguga otsustuspädevust antud. Lisaks eelnevale tuleb ühtlasi arvestada asjaoluga, et
kõnealused kinnipeetavad ei vabaneks karistuse kandmise järgselt Eesti ühiskonda, vaid
saadetakse tõenäoliselt kolmandatesse riikidesse väljaspool Euroopat, kust nad pärit on,
mistõttu puudub vajadus neid avavanglasse paigutamise läbi Eestisse/Euroopasse
vabanemiseks ette valmistada. Kinnipeetavate täpsem vabanemise kord, mis võib väljenduda
kindlate tagasisaatmise kuupäevade sätestamises, lepitakse kokku vastavas välislepingus.
Teiseks muudetakse § 32 lg-t 6 selliselt, et lühiajalisele väljasõidule ei lubata kinnipeetavat, kes
kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust kriminaalmenetluse seadustiku § 50885 (vanglarendi)
tähenduses. Lühiajaline väljasõit on vangla kaalutlusotsusel põhinev soodustus, mille kohaselt
võidakse anda kinnipeetavale õigus ajutiselt vanglast lahkuda. Lühiajaline väljasõit on võimalik
kahel alusel: erakorraline perekondlik sündmus (nt matused) ja väljasõit vastava plaani alusel.
Väljasõit plaani alusel kujutab endast sisuliselt vangistuse täideviimisel kasutatavat
kohtlemisabinõu ning selle eesmärk on vabanemisjärgsete töö-, õppimis-, eluaseme ja muude
asjade korraldamine1.
Väljasõidu võimaldamine eelnimetatud kaalutlustel pole põhjendatud, sest rendivangla
kinnipeetavad ei jää pärast vabanemist Eestisse, vaid saadetakse enne karistuse lõppu tagasi
saatjariiki (või pärast karistuse kandmist riigist välja). Erakorralistele perekondlikele
sündmustele reageerimise võimalused on aga võimalik kokku leppida välislepinguga. Näiteks
saab kokku leppida kinnipeetava ajutises üleandmises saatjariigile, kui kinnipeetav taotleb enda
väljaviimist lähedase matustele (eelduslikult väljaspool Eestit). Arvestada tuleb, et
kinnipeetavate Eestisse toomisel võtab Eesti Vabariik endale nende üle kohustuse ja vastutuse
ning põgenemist soodustavate olukordade teke tuleb täielikult välistada.
1 Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne; lk 99 vnr 1.
3
Kolmanda täiendusena lisatakse ka VangS § 76 lõige 8, mille kohaselt ei vabastata
ennetähtaegselt vangistusest kinnipeetavat, kes kannab Eestis ajutiselt karistust vanglarendi
välislepingu raames. Muudatuse põhjendused on leitavad KarS § 76 täienduse alt.
Viimaks täiendatakse VangS-i uue peatükiga 71, mis reguleerib välisriigi kohtuotsusega
mõistetud vangistuse täideviimist. Peatükk sisaldab uut paragrahvi 1561, mille kohaselt viib
vanglateenistus Riigikogu ratifitseeritud välislepingu kohaselt (Eesti vanglasüsteemis) täide
teises Euroopa Liidu (EL) liikmesriigis süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse.
Tegemist on erisättega, mille järgi ei kohaldata vanglarendi raames vangistuse täideviimisele
üldist VangS-i regulatsiooni, vaid välislepingus sätestatud tingimusi.
II Karistusseadustiku (KarS) täiendus
Seadustiku esimene muudatus seisneb selles, et KarS-i ennetähtaegse vabanemise regulatsiooni
täiendatakse paragrahviga 762, mille kohaselt on vanglarendi projekti raames Eestisse karistust
kandma toodud kinnipeetavate ennetähtaegne vabanemine KarS-i alusel välistatud. Tegemist
on ühest küljest klausliga, mis aitab tagada Eesti ühiskonna turvalisust, ning teisalt meetmega,
mis aitab saatjariigil säilitada kontrolli kinnipeetavate vanglast vabanemise üle. Igal juhul on
Eesti vaatest tegemist nn punase joonega, mille õiguslik põhjendus seisneb alljärgnevas.
Vanglarendi eesmärk seisneb välisriigile ajutise vanglapinna pakkumises, et leevendada
vanglakohtade puudujäägist tingitud probleeme selles riigis (samuti Tartu vangla taristu
säilitamine ja kulude/tulude optimeerimine Eesti vaatest). Vanglarendi, sh vangistuse
täideviimise reeglid lepitakse kokku välislepinguga ning üldised Eesti vangistuse täideviimise
reeglid võõrkinnipeetavatele ei kohalduks. Kuna vangistuse täideviimine Eestis oleks üksnes
ajutine ja kinnipeetavate Eestisse karistust kandma toomine ei toimuks hariliku kohtuotsuse
tunnustamise protsessi teel (vt lähemalt KrMS-i muudatuste selgitused), ei kuulu nende
kinnipeetavate ennetähtaegse vabanemise otsustamine Eesti kohtute pädevusse ning selline
võimalus välistatakse. Ennetähtaegse vabanemise üle otsustamise pädevus jääb saatjariigile
ning vajadusel on võimalik vastavad klauslid selle rakendamiseks sätestada välislepinguga.
Kuigi taoline erikohtlemine tähendab võrdsuspõhiõiguse riivet, ei tule seda pidada
võrdsuspõhiõiguse rikkumiseks. PS § 12 lõikes 1 sätestatud üldist võrdsuspõhiõigust on
riivatud siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Riigikohtu
järjepideva2 praktika kohaselt tuleb ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks määrata kindlaks
võrdluse lähtekoht ja tuua selle alusel välja võrreldavad isikute grupid. Kuigi
võõrkinnipeetavad kannaks ajutiselt karistust Eesti vanglas, ei oleks nende olukord eeltoodud
põhjustel õiguslikult samastatav teiste Eestis karistust kandvate kinnipeetavatega ning erisused
režiimide vahel on põhjendatud. Küll aga võib olla vajalik sätestada välislepinguga
regulatsioon, mis võimaldaks ennetähtaegse vabanemise üle otsustada saatjariigil.
III Kriminaalmenetluse seadustiku täiendused
Eelnõuga viiakse KrMS-i sisse kolm täiendust. Esmalt lisatakse § 204 lg-sse 1 täiendav
kriminaalmenetluse lõpetamise alus, mis võimaldab menetluse lõpetada, kui kuriteo on toime
pannud välisriigi kodanik, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust vanglarendi raames ja
kuritegu ei ole suunatud Eesti Vabariigi kodanike vastu ega ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut.
Ka kehtiv KrMS § 204 näeb ette mõned menetluse lõpetamise võimalused juhtudeks, mil
kuriteo on toime pannud välisriigi kodanik. Näiteks võib prokuratuur kriminaalmenetluse
lõpetada juhul, kui tegu on toime pandud Eesti Vabariigi territoriaalvetes paikneval laeval (lg
1 p 2), kui on tehtud otsus kurjategija välisriigile väljaandmise kohta (lg 1 p 4) või kui
menetlusega võivad kaasneda rasked tagajärjed Eesti Vabariigile või kui teo menetlemine on
2 Alates RKÜKo 17.03.2003 3-1-3-10-02, p 17.
4
vastuolus muude avalike huvidega (lg 2). Kõnealused sätted on seaduses sätestatud praktilis-
õiguslikel kaalutlustel ja võimaldavad menetluse lõpetada juhtudel, mil kriminaalmenetluse
läbiviimine Eestis ei ole mõistlik või oleks vastuolus mõne teise riigi huvidega.
Sellised kaalutlused võivad esineda ka rendivanglas toime pandud kuritegude menetlemisel,
sest välisriikide vanglates reageeritakse kinnipeetavate õigusrikkumistele erinevalt. Näiteks
võidakse teistes riikides kinnipeetavate omavahelisi konflikte, sõltuvalt olukorra tõsidusest,
lahendada distsiplinaarmenetluse korras, samas kui Eestis alustataks kehalise väärkohtlemise
juhtudel kriminaalmenetlust KarS § 121 alusel. Loodav menetluse lõpetamise alus võimaldab
potentsiaalselt vähendada selliste juhtumite arvu, kus saatjariiki suunataks rahvusvaheliste
kriminaalkoostöömeetmete kaudu kinnipeetavaid karistama tegude eest, millele nad ise
kriminaalkorras ei reageeriks (eelduslik vastuolu saatjariigi huvidega), või mis alternatiivselt
tekitaks olukorra, kus võõrkinnipeetavad peaks karistuse kandmise järgselt jääma Eesti
vanglasse (n-ö tavarežiimile) karistust kandma (vastuolu Eesti Vabariigi avalike huvidega).
Eelnimetatud kaalutlustel ja ka selleks, et luua renditavas vanglas tingimused, mis sarnaneks
võimalikult palju saatjariigi režiimiga, on otstarbekas sätestada KrMS-is õiguslik alus, mis
võimaldab rendivangla kinnipeetavate toime pandud rikkumiste puhul kriminaalmenetluse
lõpetada. Normi sõnastusest nähtub, et menetluse lõpetamine on prokuratuuri kaalutlusotsus
ega kohusta prokuratuuri menetlust lõpetama iga kuriteo korral. Lõpetamine võiks aga olla
soovitatav juhtudel, mil teoga pole tekitatud märkimisväärset kahju. Kuigi kõnesolev säte ei
eelda kriminaalmenetluse lõpetamiseks kannatanu nõusolekut, on kannatanul võimalik oma
õiguste kaitseks menetluse lõpetamise määrust vaidlustada süüdistuskohustusmenetluse korras.
Vastavalt pakutud normi sõnastusele ei ole menetluse lõpetamine lubatud rendivangla
kinnipeetavate toime pandud kuritegude suhtes, mis on suunatud Eesti kodanike vastu või mis
ohustavad Eesti Vabariigi julgeolekut. Selline välistus lähtub põhjendusest, et riik ei saa jätta
reageerimata juhtumitel, mil mõni taolise välislepingu täitmise raames toime pandud kuritegu
ohustaks Eesti riiki või rahvast. Sellised rünnakud hõlmavad nt vanglaametnike vastaseid
ründeid, aga võivad seisneda ka nt üleskutses terrorikuriteo toimepanemisele. Täpsem
regulatsioon uute kuritegude menetlemise kohta peab sisalduma välislepingus.
Teise ja kolmanda KrMS-i täiendusena lisatakse seadustikku §-d 50885 ja 50886 (koos eraldi
peatükiga, et eristada regulatsiooni 19. peatükis sätestatud rahvusvahelise koostöö
üldregulatsioonist), mis reguleerivad vastavalt välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse
ajutist täideviimist (vanglarenti) ning selle täideviimise käigus tekkinud kriminaalmenetluste
üleandmist saatjariigile.
Kuigi ka praegu võib leida Eesti vanglasüsteemist kinnipeetavaid, kellele on vanglakaristuse
mõistnud mõni teine riik või organ, toimuks vanglarendi lepingu täitmine nendest juhtudest
oluliselt erinevatel tingimustel3, sest vanglarendi raames ei läbiks kinnipeetavad harilikku
kohtuotsuse tunnustamisprotsessi, mis välisriigi kohtuotsuse täitmisele eelneb. Kohtuotsuse
tunnustamine tähendab kehtiva õiguse kohaselt seda, et Harju Maakohus hindab, kas konkreetse
välisriigi otsuse täitmine oleks seaduspärane. Tunnustamise juhtumid võib omakorda liigitada
kaheks selle alusel, kas otsuse tunnustamine toimub Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise
kriminaalmenetlusliku koostöö raames või mitte. Esimesel juhul on nõutav, et kinnipeetav on
vähemalt Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik, kellel on Eestis alaline elamisõigus (vt KrMS §
50836 lg 1 p 3). Teisel juhul on tunnustamise eeldus kinnipeetava Eesti kodakondsus (vt KrMS
§ 477 lg 2). Kuna vanglarendi raames Eestisse toodavatel kinnipeetavatel puuduks igasugune
side Eestiga, ei sobi KrMS-is sätestatud tunnustamise mehhanismid välisriigi karistuste
täideviimiseks vanglarendilepingu raames. Kui siia juurde arvestada ka asjaolu, et kohtuotsuse
tunnustamise tagajärg on kinnipeetava karistuse täideviimise täielik üle võtmine, mis ei ühti
3 Välisriikide tunnustatud kohtuotsuseid viiakse täide Eesti õiguse kohaselt.
5
vanglarendi projekti ajutise iseloomuga, on selge, et vanglarendi raames karistuste
täideviimiseks on vaja luua uus õiguslik raamistik.
Eelnimetatud kaalutlustel sätestatakse vanglarendi teostamiseks kriminaalmenetluse
seadustikus uus ja eraldiseisev õiguslik alus (§ 50885), mille esimese lõike kohaselt võib Eesti
ajutiselt täide viia teises Euroopa Liidu liikmesriigis süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud
vangistuse vastavalt Riigikogu ratifitseeritud välislepingule (elik selle alusel).
Kuna eelnõu koostamise ajaks on Vabariigi Valitsus andnud Justiits- ja Digiministeeriumile
mandaadi asuda vanglarendi teemal lepingulistesse läbirääkimistesse Hollandi ja Rootsiga, on
selge, et potentsiaalne lepingupartner saab olla üksnes teine EL-i liikmesriik. Sellest lähtub ka
KrMS § 50885 lg 2 sõnastus, mille kohaselt toimub vangistuse ajutine täideviimine kohtuotsuse
tunnustamiseta, kui kohtuotsuse on teinud Euroopa Liidu liikmesriigi sõltumatu ja erapooletu
kohus, süüdimõistetu on täisealine ning puuduvad ilmsed viited kohtuotsuse õigusvastasuse
kohta. Kuna vanglarendi lepingu täitmine ei ole otstarbekas ega (mõistlikult) võimalik,
kasutades selleks kohtuotsuste tunnustamise mehhanismi (selgitatud eespool), pakub
kavandatav normi sõnastus kompromissi menetlusökonoomia ning vabaduspõhiõiguse kaitse
vahel (PS § 20).
Põhiseaduse § 20 kohaselt võib vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras.
Põhiseaduse §-s 20 sätestatud õigust vabadusele ja isikupuutumatusele on rikutud, kui isikult
on võetud vabadus seadusliku aluseta, seaduses sätestatud menetluskorda rikkudes,
põhiseaduses loetletud eesmärkidega kokkusobimatul põhjusel või ebaproportsionaalselt
pikaks ajaks. Kuigi selliste piirangute eesmärk on selge, ei dikteeri põhiseadus, missuguse
menetluse raames tuleks kontrolli teha või missuguseid konkreetseid protseduurireegleid
kontroll peaks hõlmama. Lähtuda tuleb lõppeesmärgist – Eesti ei või täide viia ebaseaduslikke
kohtuotsuseid.
Pakutava KrMS § 50885 sõnastuses on PS § 20 piiranguid arvesse võetud. Normi kohaselt on
võimalik vangistust täide viia üksnes juhul, kui isik on süüdi mõistetud KrMS § 4896 lõigetes
1 ja 2 nimetatud kuriteos, karistus ei ületa Eesti karistusseadustikus sama liiki teo eest sätestatud
karistuse maksimaalset määra ning karistuse täideviimine ei ole Eesti karistusseadustiku järgi
aegunud.
Eelnev tähendab, et normi on vabaduspõhiõiguse tagamiseks sisse kirjutatud kolm expressis
verbis turvaklauslit, mille taustal tuleb arvestada ka neljandaga: karistuse täitmine tunnistatakse
lubatavaks kohtuotsuse pinnalt. Kohtuotsuse nõue täidab PS § 20 seadusliku aluse kriteeriumit
(PS § 20 p 1 kohaselt võib isikult vabaduse võtta süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu määratud
aresti täitmiseks). Maailmakuritegude kataloogi või selle puudumisel kahepoolse karistatavuse
nõue, samuti karistuse ülemmäära ning täitmise aegumise piirangud täiendavad seadusliku
aluse nõuet ning kindlustavad, et isikult pole võetud vabadust sobimatul põhjusel,
menetluskorda rikkudes või ebaproportsionaalselt pikaks ajaks.
Protsessi hõlbustamiseks on võimalik sätestada välislepingus ka tingimusi, millele rendivanglas
täide viidav karistus või süüdimõistetud isik peavad vastama. Sellised tingimused võivad
hõlmata näiteks isiku vanust või tervislikku seisundit (vt nt KrMS § 50839 p-d 6 ja 9). Plaani
kohaselt toimuks rendivanglasse sobilike kinnipeetavate eelselektsioon saatjariigis ning Eesti
poolel viidaks täide üksnes formaalne lihtsustatud järelkontroll. Kontrolli lõppeesmärk on teha
kindlaks, et karistust saadetakse kandma õige inimene, teda on (kohtu poolt) kriminaalkorras
karistatud vangistusega ning tema vangistuse õiguspärasuses pole ilmselgeid kahtlusi.
Taoline lihtsustatud kontroll toetub olulises osas liikmesriikide justiitsasutuste vahelisele
koostööle ja usaldusele, kuid arvestades EL-i õigusruumi harmoniseerituse kõrget astet ning
rahvusvahelise koostöö igapäevasust, ei saa seda pidada õiguslikult taunitavaks. Tähelepanuta
ei saa jätta ka asjaolu, et mitmes aspektis (eriti nt kinnipeetava vanuse tuvastamisel) peaks Eesti
6
igal juhul tuginema (täielikult) partnerriigilt saadud andmetele. Teisisõnu tähendab see seda, et
riikidevaheline usaldus on rahvusvahelises koostöös niikuinii möödapääsmatult vajalik.
Erinevalt harilike tunnustamistaotluste koostamisest paneks saatjariik antud juhul
kinnipeetavate eelselekteerimisel rohkem rõhku lepingus kokku lepitud objektiivsetele
kriteeriumitele, selmet lähtuda üksnes kinnipeetava kodakondsusest või elukohaandmetest.
Karistuse täidetavaks tunnistamise juures tuleb arvestada, et erinevalt harilikust tunnustamisest
puudub kohtutel kõnealusel juhul võimalus välisriigis mõistetud kohtuotsust täpsustada (vt
KrMS § 484 lg 2). Kohtul on võimalik üksnes karistuse täideviimine lubatavaks tunnistada või
sellest keelduda.
Viimase KrMS-i täiendusega lisatakse seadustikku § 50886, mille kohaselt võib
kriminaalmenetluse üle anda ka juhul, mil menetlus on alustatud vanglarendi raames Eestis
ajutiselt karistust kandva kinnipeetava suhtes. Kriminaalmenetluse üleandmine on
rahvusvahelise koostöö vorm, mida kasutatakse üldjuhul selleks, et soodustada
kriminaalmenetluse lõpuleviimist näiteks tõendamise või kohtumenetluse läbiviimise aspektist
(isiku viibimine välisriigis või muu tugev seos taotluse adressaadiks oleva riigiga). Ka
kõnealusel juhul soodustaks menetluse üleandmine kriminaalmenetluse lõpuleviimist
(karistuse mõistmine) ning lisaks ka välislepingu täitmist, sest erinevalt Eestist, kes ei ole
kinnipeetava karistuse suhtes teinud tunnustamisotsust, on täitval riigil võimalik mõista
kinnipeetavale liitkaristus. Kriminaalmenetluse üleandmine eeldab, et Eesti on omalt poolt
kogunud kriminaalmenetluse lõpuleviimiseks vajalikud tõendid ja teinud muud vajalikud
toimingud.
Arvestades vanglarendi projekti iseloomu, ei liigitu kõnesoleva välislepingu täitmine hariliku
rahvusvahelise koostöö alla, mis on juba reguleeritud vastavate konventsioonide ja
raamotsustega. Tegemist on eraldiseisva rahvusvahelise koostöö vormiga, mille alus on selleks
otstarbeks sõlmitav välisleping. Sellest tingituna lisatakse säte eraldi KrMS-i peatükki, selmet
täiendada KrMS-i §-i 474. Samas sätestatakse paragrahvi lõigetega 2–4 kriminaalmenetluse
üleandmisele sarnane menetluskord 19. peatükis reguleeritud üleandmistega, kuna taotlused on
sisult siiski väga sarnased ning puudub vajadus eraldi protseduurireeglite kehtestamiseks.
4. Eelnõu terminoloogia
Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega.
6. Seaduse mõjud
Eelnõuga kaasneb mõju välissuhetele. Sellega tugevdaks vanglapinna rentimise kokkulepe
Eesti liitlassuhteid, aitaks mitmekesistada meie koostöösidemeid ja annaks sellega täiendava
julgeolekugarantii. Riskikoht on võimalikud vaidlused võõrkinnipeetavate
kinnipidamistingimuste ja põhiõiguste kaitse üle, mille võivad tõstatada kinnipeetavad, kes ei
ole rahul sellega, et peavad karistust kandma senisest karistuse kandmise riigist väljaspool.
Riski on võimalik maandada rahvusvaheliste kinnipidamisstandardite range järgimise,
lepinguosaliste riikide läbipaistva ja aktiivse suhtluse ning vanglarendi kohta sõlmitud lepingus
kõikide oluliste tingimuste põhjaliku reguleerimise abil. Muud alltoodud mõjud on kõnealuse
eelnõu kontekstis üksnes hüpoteetilised, kuid tuleks potentsiaalse välislepingu sõlmimisel
samuti ära märkida ja arvesse võtta.
Sotsiaalsed mõjud
7
Mõju tööhõivele. Välislepingu jõustumisel oleks positiivne mõju tööhõivele, kuna tekiks
võimalus ka edaspidi säilitada praegust vanglate töötajaskonda4 ja lepingu täitmiseks isegi
ametkondade tööhõivet suurendada, sealjuures riigieelarve kulusid suurendamata. Kuigi suure
hulga ametikohtade korraga täitmine võib olla mõnevõrra komplitseeritud, on võimalik sellega
läbirääkimistel arvestada ning vajaduse korral võtta kinnipeetavaid Eestis vastu etapi kaupa.
Positiivse mõjuna tuleb kindlasti nimetada ka vanglateenistujate tööhõive ja kompetentsi
säilimist juhuks, kui Eestil peaks tulevikus uuesti rohkem vanglakohti vaja minema.
Mõju inimeste õigustele. Vangistuse kandmisel välisriigis võib olla mõningane negatiivne mõju
nii kinnipeetavale kui ka tema lähisugulastele (kui nad viibivad teises riigis), kuna pika
vahemaa tõttu võib peresidemete säilitamine osutuda harilikust keerukamaks. Sellist negatiivset
mõju on võimalik vältida, lisades välislepingusse vastavad kaitseklauslid. Näiteks on võimalik
välislepingus sätestada punkt, et Eestisse ei saadetaks karistust kandma kinnipeetavaid, kellel
on lähisugulasi (või vähemalt väikelapsi) saatjariigis. Samas tuleb arvestada, et pelgalt
sugulaste olemasolu ei tähenda, et nad (ka saatjariigis) kinnipeetavaga lävimisest huvitatud on.
Samuti tuleb arvesse võtta, et mõne sugulasega kohtumine oleks tema tausta tõttu
turvakaalutlustel välistatud ka saatjariigis (nt kuulumisel radikaalide gruppi vmt). Oluline on
ka arvestada, et vanglates, sealhulgas Eestis, on lähiminevikus märgatavalt paranenud tehniline
võimekus ning suhtlus pereliikmetega saab toimuda elektrooniliselt, mis aitab vähendada
vahemaa tõttu tekkinud kahjulikku mõju perekondlikele suhetele.
Võõrkinnipeetavate haldamisel võivad probleemiks osutuda ka keelebarjäär ja vajadus kaitsta
kinnipeetavate õigusi, pakkuda tervishoiuteenuseid jm. Selliste mitmekesiste vajaduste
rahuldamine võib koormata vanglasüsteemi ning põhjustada administratiivsete protsesside
keerukust ja tõhususe vähenemist. Lepingu sõlmimisel tuleb võõrkinnipeetavate vajadustega
(nt suurenenud tõlkevajadused) arvestada ning kokku leppida, et saatjariik lisakulud hüvitaks.
Mõju riigivalitsemisele
Mõju riigieelarvele. Vanglateenistuse 2024. aasta eelarve oli 81 miljonit eurot, millest umbes
kolmandik (25 miljonit eurot) on kulutused kinnisvarale. Vanglate rendilepingud on sõlmitud
30 aastaks. See tähendab, et isegi tühjana seisva vangla eest tuleb maksta renti lepingu lõpuni.
Samas on vangla niivõrd spetsiifiline taristu, et sellele alternatiivse kasutuse leidmine on
keerukas. Lepingut erakorraliselt üles öeldes tuleks aga tasuda leppetrahv ja kompenseerida
Riigi Kinnisvara AS-ile (RKAS) parandustöödele kulunud summa jääk. Viru ja Tallinna vangla
lepingut üles öeldes tuleb hüvitada RKAS-ile miljonitesse eurodesse ulatuv kahju. Kirjeldatud
põhjustel on vanglate kinnisvarakulutused vähemalt teatud ulatuses vältimatud ja nende
hüvitamiseks tasub kaaluda võimalust tühjalt seisvad vanglapinnad välja rentida.
Kui Eesti hakkaks vanglakohti välja rentima, saaks sellega kokku hoida vanglatele kuluvaid
riigieelarvelisi vahendeid. Võib eeldada, et rendileping kataks arvestatava osa vanglateenistuse
praegusest eelarvest. Riigieelarvesse laekuksid ka lisapersonali tööjõumaksud.
2024. aastal on kulu ühe kinnipeetava ülalpidamiseks 3500 eurot kuus (116 eurot päev), kuid
lepingueelsetel läbirääkimistel tuleks ühe koha rendihinda kokku leppides arvestada
inflatsiooni ja palgasurvega. Tagada tuleb kulutused lisapersonalile, taasühiskonnastavatele
tegevustele, hariduse ja tööoskuste andmisele, arstiabile, vanglateenistujate eriettevalmistusele
nii keele kui ka kultuurilise eripära arvestamiseks, samuti transpordile. Lisakulutused peavad
olema kaetud vanglarendilepinguga. Eelnevat arvestades võiks rendihinna läbirääkimistel
lähtuda minimaalselt 5000 eurost ühe vanglakoha eest kalendrikuus, mis teeb 500 vanglakoha
hinnaks 30 miljonit eurot aastas.
4 Vt lähemalt: Vanglateenistujate ülevaade | Vanglad (vanglateenistus.ee)
8
Välislepingu sõlmimisel tuleb arvestada ka kaasnevate kuludega, mis ei ole seotud üksnes
kinnipeetava majutamise ja järelevalvega. Näiteks võib olenevalt välislepingus sätestatud
vaidluste lahendamise korrast kasvada Eesti halduskohtute koormus ning suureneda vajadus
tõlkimise ja kinnipeetavate kohtuistungitele toimetamise järele. Kõiki neid asjaolusid tuleb
lepinguliste läbirääkimiste käigus arvesse võtta.
Mõju siseturvalisusele
Kultuuriliste ja keeleliste erinevustega kinnipeetavate paigutamine Eesti vanglatesse võib kaasa
tuua mitmesuguseid probleeme, alates arusaamatustest kuni vägivaldsete konfliktideni. Sellised
probleemid võivad kujutada ohtu mitte ainult vanglakorrale, vaid ka avalikule korrale ja riigi
julgeolekule.
Eestis, kus enamik elanikkonnast räägib eesti keelt ja jagab võrdlemisi ühtset kultuuritausta,
võib erineva taustaga kinnipeetavatega tegelemine vanglas olla keeruline. Suhtlemisbarjäärid
võivad tekitada pingeid nii kinnipeetavate kui ka vanglapersonali seas, mis omakorda võib
põhjustada segadust, valesti mõistmist ja potentsiaalselt ohtlikke olukordi. Sarnaste
probleemidega on kokku puutunud ka teised Euroopa riigid, kes on pidanud tegelema
mitmekesise vanglapopulatsiooniga. Kirjeldatud riske on võimalik maandada personali
koolitamise, läbimõeldud paigutamisotsuste jmt meetmete abil.
Üks potentsiaalne risk, mida tuleks välislepingu sõlmimisel hinnata, on seotud rahvusvaheliste
kuritegelike võrgustikega. Nimelt võib välismaalt pärit kinnipeetavate toomine Eesti
vanglatesse ilma vastavate riskimaandamisstrateegiateta tuua kaasa rahvusvaheliste
kuritegelike võrgustike sisenemise riigi vanglasüsteemi. Neil kinnipeetavatel võivad olla
sidemed organiseeritud kuritegevusega ja nad võivad püüda vanglas uusi kontakte luua või
olemasolevaid sidemeid tugevdada. Võrgustike liikmed võivad kasutada oma positsiooni
vangla sees, et värvata kohalikke vange, levitada siin oma kriminaalseid ideoloogiaid või isegi
jätkata vanglas oma kuritegelikku tegevust. Riski maandamiseks tuleks enne välismaiste
kinnipeetavate vastuvõtmist teha üksikasjalik ja põhjalik taustakontroll, et tuvastada nende
võimalikud sidemed rahvusvaheliste kuritegelike võrgustikega. Samuti aitab riske maandada
võõrkinnipeetavate isoleerimine ülejäänud Eesti vanglapopulatsioonist. Vajaduse korral saab
kinnipeetavate suhtes rakendada ka tõhustatud järelevalvemeetmeid.
Sarnaselt kuritegelike võrgustike ohuga tuleks hinnata radikaliseerumise riske. Välismaiste
kinnipeetavate sissetoomine võib suurendada radikaliseerumise riski Eesti vanglasüsteemis.
Eestisse toodavad kinnipeetavad võivad olla kas juba radikaliseerunud või sellele vastuvõtlikud
vangistuse ajal. Vanglakeskkond võib radikaliseerumist soodustada, kuna kinnipeetavatel on
piiratud suhtlusvõimalused ja nad võivad sattuda kokku teiste äärmuslike ideoloogiate
järgijatega. See võib viia äärmuslike ideoloogiate levikuni vanglapopulatsioonis, luues soodsa
pinnase terroristlikule värbamisele ja organiseerumisele. Halvimal juhul võivad kinnipeetavad
proovida oma ideoloogiat enda kontaktisikute kaudu levitada ka vanglast väljapoole. Ka seda
riski saab maandada võõrkinnipeetavate taustakontrolli ja eelselektsiooni abil. Samuti aitavad
riski maandada radikaliseerumisvastased programmid ja tõhustatud järelevalve.
Igal juhul tuleks Eestil vanglarendilepingu üle läbi rääkides tingimusena sätestada, et
kinnipeetavad ei vabaneks Eesti ühiskonda, vaid saadetaks enne vabanemistähtpäeva tagasi
saatjariiki või kolmandasse riiki. See käib nii lühiajaliste väljasõitude, ennetähtaegse
vabanemise kui ka tähtaegse vabanemise kohta. Samuti ei tohi võimaldada võõrkinnipeetavaid
avavanglasse paigutada. Selline korraldus aitaks oluliselt vähendada võimalikke negatiivseid
mõjusid Eesti sisejulgeolekule väljaspool vanglat. Vältimaks võimalust, et võõrkinnipeetavate
lähiringkond Eesti sisejulgeolekut ohustama asub, tuleb välislepingus ette näha võimalused
piirata kohtumisi julgeolekut ohustavate isikutega.
9
Riskide realiseerumise ärahoidmiseks tuleb välislepingu koostamisel konsulteerida
julgeolekuasutuste, PPA ja vanglatega. Lepingu sõlmimisele peab eelnema põhjalik riskide
analüüs. Et riskid ei realiseeruks, tuleb sätestada lepingus vajalikud piirangud kinnipeetavate
hulgale ja Eestisse karistust kandma toodud isikuid iseloomustavate muude tunnuste järgi.
Eraldi tähelepanu tuleb pöörata ka julgeoleku tagamisele kinnipeetavate transportimisel, kuna
kinnipeetavate transportimine oleks mitmeetapiline (tõenäoliselt lennuk ja buss) ning hõlmaks
mitut kinnipeetavat korraga. Ohte on võimalik maandada strateegilise planeerimise ja
julgeolekuabinõude rakendamisega, kuhu on kaasatud mitme erineva jõustruktuuri ametnikud
nii Eestist kui ka partnerriigist.
Ühe potentsiaalse ebasoovitava mõjuna võib vanglarendiga kaasneda ka võimalus, et
rendivanglas viibivad kinnipeetavad panevad toime mõne uue kuriteo. Kuigi suuremad ohud
maandatakse kinnipeetavate eelselektsiooni abil, mida on käsitletud eespool, ei saa uute
kuritegude toimepanemise ohte täielikult välistada (nt füüsilised konfliktid kinnipeetavate
vahel). Uute kuritegude toimepanemist saab ennetada läbimõeldud paigutamisotsuste ja piisava
arvu ametnike värbamisega (tõhus kohapealne järelevalve). Legaliteedipõhimõttest tulenevalt
on riik kohustatud kuriteotunnustele viitava teabe puhul alustama kriminaalmenetlust, mis
tähendab aga õiguskaitseasutustele lisakulu, millega tuleb välislepingu sõlmimisel arvestada.
Vastumeetmena on plaanis sätestada seaduses kriminaalmenetluse lõpetamise (kergemad
rikkumised) ja üleandmise alused juhtudeks, mil kuriteo on toime pannud rendivanglas karistust
kandvad väliskinnipeetavad.
7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad
kulud ja tulud
Seaduse rakendamisega ilma kaasneva välislepinguta kulusid ja tulusid ei teki. Vajaduse korral
hinnatakse kulud ja tulud täpsemalt välislepingu sõlmimisel. Hindamise käigus tuleb arvestada,
et kinnipeetavate sissetoomine Eestisse tähendab suurenenud ressursivajadust riigi
jõuasutustele ja ka õigussüsteemile tervikuna. Lepingu sõlmimisel tuleb eelneva valguses
veenduda, et sõlmitav leping oleks riigile kogu lepinguperioodi jooksul kasu(m)lik ning jätaks
võimaluse piisavalt lühikese etteteatamistähtajaga leping üles öelda, kui Eestis endas peaks
ootamatult suurenema vajadus vanglakohtade järele.
8. Rakendusaktid
Eelnõuga ei ole vaja muuta rakendusakte.
9. Seaduse jõustumine
Seadus jõustub üldises korras, sest seaduse rakendamiseks ei ole vaja adressaatide tegevust
ümber korraldada.
10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks ministeeriumitele ning arvamuse andmiseks Riigikohtule,
Riigiprokuratuurile, Eesti Advokatuurile, Õiguskantsleri Kantseleile, Harju Maakohtule, Tartu
Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Viru Maakohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu
Ringkonnakohtule, vanglatele ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale.
Algatab Vabariigi Valitsus ………………...2025. a
10
(allkirjastatud digitaalselt)
|
Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898
Ministeeriumid VangS, KarS ja KrMS muutmise seaduse eelnõu (vanglarent) Esitame ministeeriumitele kooskõlastamiseks ning arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, esimese ja teise astme kohtutele, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti Advokatuurile, Riigiprokuratuurile ning Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale vangistusseaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu, millega lisatakse nimetatud seadustesse vanglarendi välislepingu edukaks rakendamiseks vajalikud sätted. Palume Teil esitada oma kooskõlastus ja arvamused hiljemalt 7. aprilliks. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad: eelnõu ja seletuskiri /*Lisaadressaadid: Riigikohus Õiguskantsleri Kantselei Riigiprokuratuur Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Pärnu Maakohus Tallinna Halduskohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Halduskohus Tartu Maakohus Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohus Eesti Advokatuur Tartu Ülikool Martin Ziehr 620 8118 [email protected]
Meie 21.03.2025 nr 8-1/2775-1
1
EELNÕU
16.03.2025
Vangistusseaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse
seadustiku muutmise seadus
§ 1. Vangistusseaduse muutmine
Vangistusseaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 20 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Avavanglasse ei paigutata kinnipeetavat, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust
kriminaalmenetluse seadustiku § 50885 tähenduses.“;
2) paragrahvi 32 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2, 3 ja 5 sätestatud lühiajalise väljasõidu luba ei anta:
1) eluaegset vangistust kinnises vanglas kandvale kinnipeetavale;
2) kinnipeetavale, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust kriminaalmenetluse seadustiku §
50885 tähenduses;
3) põgenemiskalduvustega kinnipeetavale.“;
3) paragrahvi 76 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:
„(8) Kinnipeetavat ei vabastata ennetähtaegselt välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse
ajutise täideviimise korral kriminaalmenetluse seadustiku § 50885 tähenduses.“;
4) seadust täiendatakse 71. peatükiga järgmises sõnastuses:
„71. peatükk
VÄLISRIIGI KOHTUOTSUSEGA MÕISTETUD VANGISTUSE AJUTINE
TÄIDEVIIMINE
§ 1561. Välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse ajutine täideviimine
Vanglateenistus viib vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku §-le 50885 Riigikogu
ratifitseeritud välislepingu alusel ajutiselt täide teises Euroopa Liidu liikmesriigis süüdimõistva
kohtuotsusega mõistetud vangistuse.“.
§ 2. Karistusseadustiku muutmine
Karistusseadustikku täiendatakse §-ga 762 järgmises sõnastuses:
„§ 762. Ennetähtaegne vabastamine välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse ajutise
täideviimise korral
2
Kinnipeetavat ei vabastata ennetähtaegselt välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse ajutise
täideviimise korral kriminaalmenetluse seadustiku § 50885 tähenduses.“.
§ 3. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine
Kriminaalmenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 204 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:
„6) kuriteo on toime pannud välisriigi kodanik, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust
käesoleva seadustiku § 50885 tähenduses ja kuritegu ei ole suunatud Eesti Vabariigi kodanike
vastu ega ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut.“;
2) seadustikku täiendatakse 191. peatükiga järgmises sõnastuses:
„191. peatükk
RAHVUSVAHELINE KOOSTÖÖ VÄLISRIIGI KOHTUOTSUSEGA MÕISTETUD
VANGISTUSE AJUTISEL TÄIDEVIIMISEL
§ 50885. Välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse ajutine täideviimine
(1) Vastavalt Riigikogu ratifitseeritud välislepingule võib Eestis ajutiselt täide viia teises
Euroopa Liidu liikmesriigis süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse.
(2) Kohus tunnistab vangistuse ajutise täideviimise tunnustamiseta lubatavaks, kui isik on süüdi
mõistetud käesoleva seadustiku § 4896 lõigetes 1 ja 2 nimetatud kuriteos, karistus ei ületa Eesti
karistusseadustikus sama liiki teo eest sätestatud karistuse maksimaalset määra ning karistuse
täideviimine ei ole Eesti karistusseadustiku järgi aegunud.
(3) Vangistuse ajutise täideviimise täpsemad tingimused sätestatakse välislepingus.
§ 50886. Kriminaalmenetluse üleandmine
(1) Taotleda võib kuriteos kahtlustatava või süüdistatava isiku suhtes alustatud
kriminaalmenetluse üleandmist välisriigile, kui kuriteo on toime pannud välisriigi kodanik, kes
kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust käesoleva seadustiku § 50885 tähenduses ja kuritegu ei
ole suunatud Eesti Vabariigi kodanike vastu ega ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut.
(2) Üleandmistaotlus saadetakse koos kriminaaltoimiku või selle tõestatud koopia ja teiste
asjakohaste materjalidega Riigiprokuratuurile.
(3) Riigiprokuratuur kontrollib kriminaalmenetluse üleandmise põhjendatust ning saadab
materjalid Justiits- ja Digiministeeriumile, kes edastab need välisriigile.
(4) Kriminaalmenetluse üleandmisel lähtutakse käesoleva seadustiku 19. peatüki 1. jaos
sätestatud menetlusnormidest, kuivõrd see ei ole vastuolus käesolevas peatükis sätestatuga.“.
Lauri Hussar
Riigikogu esimees
Tallinn, .........................2025. a
3
Algatab Vabariigi Valitsus
............................2025. a
allkirjastatud digitaalselt
1
Vangistusseaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse
seadustiku muutmise seaduse eelnõu seletuskiri
1. Sissejuhatus
1.1. Sisukokkuvõte
Eelnõu kohaselt tehakse vangistusseaduses (VangS), karistusseadustikus (KarS) ja
kriminaalmenetlusseadustikus (KrMS) muudatused, mille eesmärk on võimaldada vastava
välislepingu olemasolul viia Eesti vanglates täide välisriigi kohtu mõistetud vanglakaristusi
(teostada nn vanglarenti). Kavandatud muudatuse laiem eesmärk on lahendada Eesti
tühjenevate vanglahoonete liigse kulukuse probleem ning tagada riigieelarve tasakaal. Eelnõu
jõustumine ja seotud välislepingu sõlmimine looks riigile võimaluse anda Eesti vabanenud
vanglapindu raha eest rendile välisriikidele. See aitaks riigil ka hoida hõivatuna väljaõppinud
vanglapersonali juhuks, kui Eestis peaks vajadus vanglakohtade järele kasvama või tuleb
lahendada mõni jõuasutuste ulatuslikku sekkumist nõudev erakorraline olukord.
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse
ja menetluse talituse nõunik Martin Ziehr (620 8118; [email protected]). Eelnõu on
keeleliselt toimetanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome
korralduse talituse toimetaja Moonika Kuusk ([email protected]).
1.3. Märkused
Eelnõuga kavandatu kohaselt muudetakse järgmisi õigusakte:
1) vangistusseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 31.12.2024, 35;
2) karistusseadustiku redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 12.12.2024, 6;
3) kriminaalmenetluse seadustiku redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 12.12.2024, 7.
Eelnõu ei ole seotud teiste praegu menetluses olevate eelnõudega. Eelnõu on seotud Vabariigi
Valitsuse tegevusprogrammiga (eelnõu koostamise ajal kehtinud 54. valitsuse
tegevusprogramm), milles on kasutuseta vanglahoonete kulutõhusa kasutuse leidmine märgitud
ära justiits- ja digiministri prioriteedina. Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse
rakendamisega. Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu poolthäälteenamus (PS
§ 104 lg 2 p 14).
2. Seaduse eesmärk
Vanglarendi eesmärk on Tartu vangla pindade sihtotstarbelises kasutuses hoidmine ja selle
personali hõivatuna hoidmine. Laiem eesmärk on vähendada riigi kulusid ja suurendada tulusid
ning aidata sellega kaasa riigirahanduse jätkusuutlikkuse tagamisele. Samuti on valitsusliit
võtnud eesmärgi liikuda riigieelarve tasakaalu poole, mis tähendab riigieelarve kulude ja tulude
ülevaatamist.
Vanglateenistuse 2024. aasta eelarve oli 81 miljonit eurot, millest umbes kolmandik (25
miljonit eurot) on kulutused kinnisvarale. Vanglate rendilepingud on sõlmitud 30 aastaks. See
tähendab, et isegi tühjana seisva vangla eest tuleb maksta renti lepingu lõpuni. Samas on vangla
niivõrd spetsiifiline taristu, et sellele alternatiivse kasutuse leidmine on keerukas. Lepingut
erakorraliselt üles öeldes tuleks aga tasuda leppetrahv ja kompenseerida Riigi Kinnisvara AS-
ile (RKAS) parandustöödele kulunud summa jääk. Kirjeldatud põhjustel on vanglate
2
kinnisvarakulutused vähemalt teatud ulatuses vältimatud ja nende hüvitamiseks tasub kaaluda
võimalust tühjalt seisvad vanglapinnad välja rentida. Selleks on vaja sõlmida vastav välisleping.
Eesti ei ole vanglaid varem välja rentinud, kuid seda on teinud teised Euroopa riigid, kellelt
saadud kogemusega tasub ka Eestil võimaliku tulevase lepingu sõlmimisel arvestada.
Vanglarendi lepinguid on varem täide viidud näiteks Norra ja Hollandi vahel, samuti Hollandi
ja Belgia vahel. Lepingu sõlmimine on vähemalt ajutiselt aidanud leevendada vanglate
ülerahvastatuse probleemi ning täidetud lepinguid võib pidada vastuvõtvate riikide jaoks
tulusaks. Vanglarendi kulude ja tulude analüüs on rendilepingu kohustuslik eeldus.
Eelnõule ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust, kuna eelnõus sisalduvate sätete rakendamine
ei ole võimalik ilma vastava välislepingu olemasoluta. See tähendab, et ainuüksi kõnesoleva
seaduseelnõu seadusena rakendamisega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust või muud olulist
mõju ning väljatöötamiskavatsus ei ole nõutav (HÕNTE § 1 lg 2 p 5).
3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
I Vangistusseaduse muudatused
Eelnõuga täiendatakse esmalt VangS § 20 lõikega 4. Lõike kohaselt ei paigutata avavanglasse
kinnipeetavat, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust kriminaalmenetluse seadustiku §
50885 tähenduses (s.o vanglarent). Sellise erisuse tegemise põhjendus on sama, mis
kinnipeetavate ennetähtaegse vabanemise välistamisel vanglarendi raames (vt selgitused KarS
§ 76 muudatuse juures). Tegemist on erirežiimil viibivate kinnipeetavatega, kelle vangistust
viiks Eesti täide üksnes ajutiselt ning kelle ennetähtaegse vabanemise üle ei ole Eestile
välislepinguga otsustuspädevust antud. Lisaks eelnevale tuleb ühtlasi arvestada asjaoluga, et
kõnealused kinnipeetavad ei vabaneks karistuse kandmise järgselt Eesti ühiskonda, vaid
saadetakse tõenäoliselt kolmandatesse riikidesse väljaspool Euroopat, kust nad pärit on,
mistõttu puudub vajadus neid avavanglasse paigutamise läbi Eestisse/Euroopasse
vabanemiseks ette valmistada. Kinnipeetavate täpsem vabanemise kord, mis võib väljenduda
kindlate tagasisaatmise kuupäevade sätestamises, lepitakse kokku vastavas välislepingus.
Teiseks muudetakse § 32 lg-t 6 selliselt, et lühiajalisele väljasõidule ei lubata kinnipeetavat, kes
kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust kriminaalmenetluse seadustiku § 50885 (vanglarendi)
tähenduses. Lühiajaline väljasõit on vangla kaalutlusotsusel põhinev soodustus, mille kohaselt
võidakse anda kinnipeetavale õigus ajutiselt vanglast lahkuda. Lühiajaline väljasõit on võimalik
kahel alusel: erakorraline perekondlik sündmus (nt matused) ja väljasõit vastava plaani alusel.
Väljasõit plaani alusel kujutab endast sisuliselt vangistuse täideviimisel kasutatavat
kohtlemisabinõu ning selle eesmärk on vabanemisjärgsete töö-, õppimis-, eluaseme ja muude
asjade korraldamine1.
Väljasõidu võimaldamine eelnimetatud kaalutlustel pole põhjendatud, sest rendivangla
kinnipeetavad ei jää pärast vabanemist Eestisse, vaid saadetakse enne karistuse lõppu tagasi
saatjariiki (või pärast karistuse kandmist riigist välja). Erakorralistele perekondlikele
sündmustele reageerimise võimalused on aga võimalik kokku leppida välislepinguga. Näiteks
saab kokku leppida kinnipeetava ajutises üleandmises saatjariigile, kui kinnipeetav taotleb enda
väljaviimist lähedase matustele (eelduslikult väljaspool Eestit). Arvestada tuleb, et
kinnipeetavate Eestisse toomisel võtab Eesti Vabariik endale nende üle kohustuse ja vastutuse
ning põgenemist soodustavate olukordade teke tuleb täielikult välistada.
1 Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne; lk 99 vnr 1.
3
Kolmanda täiendusena lisatakse ka VangS § 76 lõige 8, mille kohaselt ei vabastata
ennetähtaegselt vangistusest kinnipeetavat, kes kannab Eestis ajutiselt karistust vanglarendi
välislepingu raames. Muudatuse põhjendused on leitavad KarS § 76 täienduse alt.
Viimaks täiendatakse VangS-i uue peatükiga 71, mis reguleerib välisriigi kohtuotsusega
mõistetud vangistuse täideviimist. Peatükk sisaldab uut paragrahvi 1561, mille kohaselt viib
vanglateenistus Riigikogu ratifitseeritud välislepingu kohaselt (Eesti vanglasüsteemis) täide
teises Euroopa Liidu (EL) liikmesriigis süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse.
Tegemist on erisättega, mille järgi ei kohaldata vanglarendi raames vangistuse täideviimisele
üldist VangS-i regulatsiooni, vaid välislepingus sätestatud tingimusi.
II Karistusseadustiku (KarS) täiendus
Seadustiku esimene muudatus seisneb selles, et KarS-i ennetähtaegse vabanemise regulatsiooni
täiendatakse paragrahviga 762, mille kohaselt on vanglarendi projekti raames Eestisse karistust
kandma toodud kinnipeetavate ennetähtaegne vabanemine KarS-i alusel välistatud. Tegemist
on ühest küljest klausliga, mis aitab tagada Eesti ühiskonna turvalisust, ning teisalt meetmega,
mis aitab saatjariigil säilitada kontrolli kinnipeetavate vanglast vabanemise üle. Igal juhul on
Eesti vaatest tegemist nn punase joonega, mille õiguslik põhjendus seisneb alljärgnevas.
Vanglarendi eesmärk seisneb välisriigile ajutise vanglapinna pakkumises, et leevendada
vanglakohtade puudujäägist tingitud probleeme selles riigis (samuti Tartu vangla taristu
säilitamine ja kulude/tulude optimeerimine Eesti vaatest). Vanglarendi, sh vangistuse
täideviimise reeglid lepitakse kokku välislepinguga ning üldised Eesti vangistuse täideviimise
reeglid võõrkinnipeetavatele ei kohalduks. Kuna vangistuse täideviimine Eestis oleks üksnes
ajutine ja kinnipeetavate Eestisse karistust kandma toomine ei toimuks hariliku kohtuotsuse
tunnustamise protsessi teel (vt lähemalt KrMS-i muudatuste selgitused), ei kuulu nende
kinnipeetavate ennetähtaegse vabanemise otsustamine Eesti kohtute pädevusse ning selline
võimalus välistatakse. Ennetähtaegse vabanemise üle otsustamise pädevus jääb saatjariigile
ning vajadusel on võimalik vastavad klauslid selle rakendamiseks sätestada välislepinguga.
Kuigi taoline erikohtlemine tähendab võrdsuspõhiõiguse riivet, ei tule seda pidada
võrdsuspõhiõiguse rikkumiseks. PS § 12 lõikes 1 sätestatud üldist võrdsuspõhiõigust on
riivatud siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Riigikohtu
järjepideva2 praktika kohaselt tuleb ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks määrata kindlaks
võrdluse lähtekoht ja tuua selle alusel välja võrreldavad isikute grupid. Kuigi
võõrkinnipeetavad kannaks ajutiselt karistust Eesti vanglas, ei oleks nende olukord eeltoodud
põhjustel õiguslikult samastatav teiste Eestis karistust kandvate kinnipeetavatega ning erisused
režiimide vahel on põhjendatud. Küll aga võib olla vajalik sätestada välislepinguga
regulatsioon, mis võimaldaks ennetähtaegse vabanemise üle otsustada saatjariigil.
III Kriminaalmenetluse seadustiku täiendused
Eelnõuga viiakse KrMS-i sisse kolm täiendust. Esmalt lisatakse § 204 lg-sse 1 täiendav
kriminaalmenetluse lõpetamise alus, mis võimaldab menetluse lõpetada, kui kuriteo on toime
pannud välisriigi kodanik, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust vanglarendi raames ja
kuritegu ei ole suunatud Eesti Vabariigi kodanike vastu ega ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut.
Ka kehtiv KrMS § 204 näeb ette mõned menetluse lõpetamise võimalused juhtudeks, mil
kuriteo on toime pannud välisriigi kodanik. Näiteks võib prokuratuur kriminaalmenetluse
lõpetada juhul, kui tegu on toime pandud Eesti Vabariigi territoriaalvetes paikneval laeval (lg
1 p 2), kui on tehtud otsus kurjategija välisriigile väljaandmise kohta (lg 1 p 4) või kui
menetlusega võivad kaasneda rasked tagajärjed Eesti Vabariigile või kui teo menetlemine on
2 Alates RKÜKo 17.03.2003 3-1-3-10-02, p 17.
4
vastuolus muude avalike huvidega (lg 2). Kõnealused sätted on seaduses sätestatud praktilis-
õiguslikel kaalutlustel ja võimaldavad menetluse lõpetada juhtudel, mil kriminaalmenetluse
läbiviimine Eestis ei ole mõistlik või oleks vastuolus mõne teise riigi huvidega.
Sellised kaalutlused võivad esineda ka rendivanglas toime pandud kuritegude menetlemisel,
sest välisriikide vanglates reageeritakse kinnipeetavate õigusrikkumistele erinevalt. Näiteks
võidakse teistes riikides kinnipeetavate omavahelisi konflikte, sõltuvalt olukorra tõsidusest,
lahendada distsiplinaarmenetluse korras, samas kui Eestis alustataks kehalise väärkohtlemise
juhtudel kriminaalmenetlust KarS § 121 alusel. Loodav menetluse lõpetamise alus võimaldab
potentsiaalselt vähendada selliste juhtumite arvu, kus saatjariiki suunataks rahvusvaheliste
kriminaalkoostöömeetmete kaudu kinnipeetavaid karistama tegude eest, millele nad ise
kriminaalkorras ei reageeriks (eelduslik vastuolu saatjariigi huvidega), või mis alternatiivselt
tekitaks olukorra, kus võõrkinnipeetavad peaks karistuse kandmise järgselt jääma Eesti
vanglasse (n-ö tavarežiimile) karistust kandma (vastuolu Eesti Vabariigi avalike huvidega).
Eelnimetatud kaalutlustel ja ka selleks, et luua renditavas vanglas tingimused, mis sarnaneks
võimalikult palju saatjariigi režiimiga, on otstarbekas sätestada KrMS-is õiguslik alus, mis
võimaldab rendivangla kinnipeetavate toime pandud rikkumiste puhul kriminaalmenetluse
lõpetada. Normi sõnastusest nähtub, et menetluse lõpetamine on prokuratuuri kaalutlusotsus
ega kohusta prokuratuuri menetlust lõpetama iga kuriteo korral. Lõpetamine võiks aga olla
soovitatav juhtudel, mil teoga pole tekitatud märkimisväärset kahju. Kuigi kõnesolev säte ei
eelda kriminaalmenetluse lõpetamiseks kannatanu nõusolekut, on kannatanul võimalik oma
õiguste kaitseks menetluse lõpetamise määrust vaidlustada süüdistuskohustusmenetluse korras.
Vastavalt pakutud normi sõnastusele ei ole menetluse lõpetamine lubatud rendivangla
kinnipeetavate toime pandud kuritegude suhtes, mis on suunatud Eesti kodanike vastu või mis
ohustavad Eesti Vabariigi julgeolekut. Selline välistus lähtub põhjendusest, et riik ei saa jätta
reageerimata juhtumitel, mil mõni taolise välislepingu täitmise raames toime pandud kuritegu
ohustaks Eesti riiki või rahvast. Sellised rünnakud hõlmavad nt vanglaametnike vastaseid
ründeid, aga võivad seisneda ka nt üleskutses terrorikuriteo toimepanemisele. Täpsem
regulatsioon uute kuritegude menetlemise kohta peab sisalduma välislepingus.
Teise ja kolmanda KrMS-i täiendusena lisatakse seadustikku §-d 50885 ja 50886 (koos eraldi
peatükiga, et eristada regulatsiooni 19. peatükis sätestatud rahvusvahelise koostöö
üldregulatsioonist), mis reguleerivad vastavalt välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse
ajutist täideviimist (vanglarenti) ning selle täideviimise käigus tekkinud kriminaalmenetluste
üleandmist saatjariigile.
Kuigi ka praegu võib leida Eesti vanglasüsteemist kinnipeetavaid, kellele on vanglakaristuse
mõistnud mõni teine riik või organ, toimuks vanglarendi lepingu täitmine nendest juhtudest
oluliselt erinevatel tingimustel3, sest vanglarendi raames ei läbiks kinnipeetavad harilikku
kohtuotsuse tunnustamisprotsessi, mis välisriigi kohtuotsuse täitmisele eelneb. Kohtuotsuse
tunnustamine tähendab kehtiva õiguse kohaselt seda, et Harju Maakohus hindab, kas konkreetse
välisriigi otsuse täitmine oleks seaduspärane. Tunnustamise juhtumid võib omakorda liigitada
kaheks selle alusel, kas otsuse tunnustamine toimub Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise
kriminaalmenetlusliku koostöö raames või mitte. Esimesel juhul on nõutav, et kinnipeetav on
vähemalt Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik, kellel on Eestis alaline elamisõigus (vt KrMS §
50836 lg 1 p 3). Teisel juhul on tunnustamise eeldus kinnipeetava Eesti kodakondsus (vt KrMS
§ 477 lg 2). Kuna vanglarendi raames Eestisse toodavatel kinnipeetavatel puuduks igasugune
side Eestiga, ei sobi KrMS-is sätestatud tunnustamise mehhanismid välisriigi karistuste
täideviimiseks vanglarendilepingu raames. Kui siia juurde arvestada ka asjaolu, et kohtuotsuse
tunnustamise tagajärg on kinnipeetava karistuse täideviimise täielik üle võtmine, mis ei ühti
3 Välisriikide tunnustatud kohtuotsuseid viiakse täide Eesti õiguse kohaselt.
5
vanglarendi projekti ajutise iseloomuga, on selge, et vanglarendi raames karistuste
täideviimiseks on vaja luua uus õiguslik raamistik.
Eelnimetatud kaalutlustel sätestatakse vanglarendi teostamiseks kriminaalmenetluse
seadustikus uus ja eraldiseisev õiguslik alus (§ 50885), mille esimese lõike kohaselt võib Eesti
ajutiselt täide viia teises Euroopa Liidu liikmesriigis süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud
vangistuse vastavalt Riigikogu ratifitseeritud välislepingule (elik selle alusel).
Kuna eelnõu koostamise ajaks on Vabariigi Valitsus andnud Justiits- ja Digiministeeriumile
mandaadi asuda vanglarendi teemal lepingulistesse läbirääkimistesse Hollandi ja Rootsiga, on
selge, et potentsiaalne lepingupartner saab olla üksnes teine EL-i liikmesriik. Sellest lähtub ka
KrMS § 50885 lg 2 sõnastus, mille kohaselt toimub vangistuse ajutine täideviimine kohtuotsuse
tunnustamiseta, kui kohtuotsuse on teinud Euroopa Liidu liikmesriigi sõltumatu ja erapooletu
kohus, süüdimõistetu on täisealine ning puuduvad ilmsed viited kohtuotsuse õigusvastasuse
kohta. Kuna vanglarendi lepingu täitmine ei ole otstarbekas ega (mõistlikult) võimalik,
kasutades selleks kohtuotsuste tunnustamise mehhanismi (selgitatud eespool), pakub
kavandatav normi sõnastus kompromissi menetlusökonoomia ning vabaduspõhiõiguse kaitse
vahel (PS § 20).
Põhiseaduse § 20 kohaselt võib vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras.
Põhiseaduse §-s 20 sätestatud õigust vabadusele ja isikupuutumatusele on rikutud, kui isikult
on võetud vabadus seadusliku aluseta, seaduses sätestatud menetluskorda rikkudes,
põhiseaduses loetletud eesmärkidega kokkusobimatul põhjusel või ebaproportsionaalselt
pikaks ajaks. Kuigi selliste piirangute eesmärk on selge, ei dikteeri põhiseadus, missuguse
menetluse raames tuleks kontrolli teha või missuguseid konkreetseid protseduurireegleid
kontroll peaks hõlmama. Lähtuda tuleb lõppeesmärgist – Eesti ei või täide viia ebaseaduslikke
kohtuotsuseid.
Pakutava KrMS § 50885 sõnastuses on PS § 20 piiranguid arvesse võetud. Normi kohaselt on
võimalik vangistust täide viia üksnes juhul, kui isik on süüdi mõistetud KrMS § 4896 lõigetes
1 ja 2 nimetatud kuriteos, karistus ei ületa Eesti karistusseadustikus sama liiki teo eest sätestatud
karistuse maksimaalset määra ning karistuse täideviimine ei ole Eesti karistusseadustiku järgi
aegunud.
Eelnev tähendab, et normi on vabaduspõhiõiguse tagamiseks sisse kirjutatud kolm expressis
verbis turvaklauslit, mille taustal tuleb arvestada ka neljandaga: karistuse täitmine tunnistatakse
lubatavaks kohtuotsuse pinnalt. Kohtuotsuse nõue täidab PS § 20 seadusliku aluse kriteeriumit
(PS § 20 p 1 kohaselt võib isikult vabaduse võtta süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu määratud
aresti täitmiseks). Maailmakuritegude kataloogi või selle puudumisel kahepoolse karistatavuse
nõue, samuti karistuse ülemmäära ning täitmise aegumise piirangud täiendavad seadusliku
aluse nõuet ning kindlustavad, et isikult pole võetud vabadust sobimatul põhjusel,
menetluskorda rikkudes või ebaproportsionaalselt pikaks ajaks.
Protsessi hõlbustamiseks on võimalik sätestada välislepingus ka tingimusi, millele rendivanglas
täide viidav karistus või süüdimõistetud isik peavad vastama. Sellised tingimused võivad
hõlmata näiteks isiku vanust või tervislikku seisundit (vt nt KrMS § 50839 p-d 6 ja 9). Plaani
kohaselt toimuks rendivanglasse sobilike kinnipeetavate eelselektsioon saatjariigis ning Eesti
poolel viidaks täide üksnes formaalne lihtsustatud järelkontroll. Kontrolli lõppeesmärk on teha
kindlaks, et karistust saadetakse kandma õige inimene, teda on (kohtu poolt) kriminaalkorras
karistatud vangistusega ning tema vangistuse õiguspärasuses pole ilmselgeid kahtlusi.
Taoline lihtsustatud kontroll toetub olulises osas liikmesriikide justiitsasutuste vahelisele
koostööle ja usaldusele, kuid arvestades EL-i õigusruumi harmoniseerituse kõrget astet ning
rahvusvahelise koostöö igapäevasust, ei saa seda pidada õiguslikult taunitavaks. Tähelepanuta
ei saa jätta ka asjaolu, et mitmes aspektis (eriti nt kinnipeetava vanuse tuvastamisel) peaks Eesti
6
igal juhul tuginema (täielikult) partnerriigilt saadud andmetele. Teisisõnu tähendab see seda, et
riikidevaheline usaldus on rahvusvahelises koostöös niikuinii möödapääsmatult vajalik.
Erinevalt harilike tunnustamistaotluste koostamisest paneks saatjariik antud juhul
kinnipeetavate eelselekteerimisel rohkem rõhku lepingus kokku lepitud objektiivsetele
kriteeriumitele, selmet lähtuda üksnes kinnipeetava kodakondsusest või elukohaandmetest.
Karistuse täidetavaks tunnistamise juures tuleb arvestada, et erinevalt harilikust tunnustamisest
puudub kohtutel kõnealusel juhul võimalus välisriigis mõistetud kohtuotsust täpsustada (vt
KrMS § 484 lg 2). Kohtul on võimalik üksnes karistuse täideviimine lubatavaks tunnistada või
sellest keelduda.
Viimase KrMS-i täiendusega lisatakse seadustikku § 50886, mille kohaselt võib
kriminaalmenetluse üle anda ka juhul, mil menetlus on alustatud vanglarendi raames Eestis
ajutiselt karistust kandva kinnipeetava suhtes. Kriminaalmenetluse üleandmine on
rahvusvahelise koostöö vorm, mida kasutatakse üldjuhul selleks, et soodustada
kriminaalmenetluse lõpuleviimist näiteks tõendamise või kohtumenetluse läbiviimise aspektist
(isiku viibimine välisriigis või muu tugev seos taotluse adressaadiks oleva riigiga). Ka
kõnealusel juhul soodustaks menetluse üleandmine kriminaalmenetluse lõpuleviimist
(karistuse mõistmine) ning lisaks ka välislepingu täitmist, sest erinevalt Eestist, kes ei ole
kinnipeetava karistuse suhtes teinud tunnustamisotsust, on täitval riigil võimalik mõista
kinnipeetavale liitkaristus. Kriminaalmenetluse üleandmine eeldab, et Eesti on omalt poolt
kogunud kriminaalmenetluse lõpuleviimiseks vajalikud tõendid ja teinud muud vajalikud
toimingud.
Arvestades vanglarendi projekti iseloomu, ei liigitu kõnesoleva välislepingu täitmine hariliku
rahvusvahelise koostöö alla, mis on juba reguleeritud vastavate konventsioonide ja
raamotsustega. Tegemist on eraldiseisva rahvusvahelise koostöö vormiga, mille alus on selleks
otstarbeks sõlmitav välisleping. Sellest tingituna lisatakse säte eraldi KrMS-i peatükki, selmet
täiendada KrMS-i §-i 474. Samas sätestatakse paragrahvi lõigetega 2–4 kriminaalmenetluse
üleandmisele sarnane menetluskord 19. peatükis reguleeritud üleandmistega, kuna taotlused on
sisult siiski väga sarnased ning puudub vajadus eraldi protseduurireeglite kehtestamiseks.
4. Eelnõu terminoloogia
Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid.
5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega.
6. Seaduse mõjud
Eelnõuga kaasneb mõju välissuhetele. Sellega tugevdaks vanglapinna rentimise kokkulepe
Eesti liitlassuhteid, aitaks mitmekesistada meie koostöösidemeid ja annaks sellega täiendava
julgeolekugarantii. Riskikoht on võimalikud vaidlused võõrkinnipeetavate
kinnipidamistingimuste ja põhiõiguste kaitse üle, mille võivad tõstatada kinnipeetavad, kes ei
ole rahul sellega, et peavad karistust kandma senisest karistuse kandmise riigist väljaspool.
Riski on võimalik maandada rahvusvaheliste kinnipidamisstandardite range järgimise,
lepinguosaliste riikide läbipaistva ja aktiivse suhtluse ning vanglarendi kohta sõlmitud lepingus
kõikide oluliste tingimuste põhjaliku reguleerimise abil. Muud alltoodud mõjud on kõnealuse
eelnõu kontekstis üksnes hüpoteetilised, kuid tuleks potentsiaalse välislepingu sõlmimisel
samuti ära märkida ja arvesse võtta.
Sotsiaalsed mõjud
7
Mõju tööhõivele. Välislepingu jõustumisel oleks positiivne mõju tööhõivele, kuna tekiks
võimalus ka edaspidi säilitada praegust vanglate töötajaskonda4 ja lepingu täitmiseks isegi
ametkondade tööhõivet suurendada, sealjuures riigieelarve kulusid suurendamata. Kuigi suure
hulga ametikohtade korraga täitmine võib olla mõnevõrra komplitseeritud, on võimalik sellega
läbirääkimistel arvestada ning vajaduse korral võtta kinnipeetavaid Eestis vastu etapi kaupa.
Positiivse mõjuna tuleb kindlasti nimetada ka vanglateenistujate tööhõive ja kompetentsi
säilimist juhuks, kui Eestil peaks tulevikus uuesti rohkem vanglakohti vaja minema.
Mõju inimeste õigustele. Vangistuse kandmisel välisriigis võib olla mõningane negatiivne mõju
nii kinnipeetavale kui ka tema lähisugulastele (kui nad viibivad teises riigis), kuna pika
vahemaa tõttu võib peresidemete säilitamine osutuda harilikust keerukamaks. Sellist negatiivset
mõju on võimalik vältida, lisades välislepingusse vastavad kaitseklauslid. Näiteks on võimalik
välislepingus sätestada punkt, et Eestisse ei saadetaks karistust kandma kinnipeetavaid, kellel
on lähisugulasi (või vähemalt väikelapsi) saatjariigis. Samas tuleb arvestada, et pelgalt
sugulaste olemasolu ei tähenda, et nad (ka saatjariigis) kinnipeetavaga lävimisest huvitatud on.
Samuti tuleb arvesse võtta, et mõne sugulasega kohtumine oleks tema tausta tõttu
turvakaalutlustel välistatud ka saatjariigis (nt kuulumisel radikaalide gruppi vmt). Oluline on
ka arvestada, et vanglates, sealhulgas Eestis, on lähiminevikus märgatavalt paranenud tehniline
võimekus ning suhtlus pereliikmetega saab toimuda elektrooniliselt, mis aitab vähendada
vahemaa tõttu tekkinud kahjulikku mõju perekondlikele suhetele.
Võõrkinnipeetavate haldamisel võivad probleemiks osutuda ka keelebarjäär ja vajadus kaitsta
kinnipeetavate õigusi, pakkuda tervishoiuteenuseid jm. Selliste mitmekesiste vajaduste
rahuldamine võib koormata vanglasüsteemi ning põhjustada administratiivsete protsesside
keerukust ja tõhususe vähenemist. Lepingu sõlmimisel tuleb võõrkinnipeetavate vajadustega
(nt suurenenud tõlkevajadused) arvestada ning kokku leppida, et saatjariik lisakulud hüvitaks.
Mõju riigivalitsemisele
Mõju riigieelarvele. Vanglateenistuse 2024. aasta eelarve oli 81 miljonit eurot, millest umbes
kolmandik (25 miljonit eurot) on kulutused kinnisvarale. Vanglate rendilepingud on sõlmitud
30 aastaks. See tähendab, et isegi tühjana seisva vangla eest tuleb maksta renti lepingu lõpuni.
Samas on vangla niivõrd spetsiifiline taristu, et sellele alternatiivse kasutuse leidmine on
keerukas. Lepingut erakorraliselt üles öeldes tuleks aga tasuda leppetrahv ja kompenseerida
Riigi Kinnisvara AS-ile (RKAS) parandustöödele kulunud summa jääk. Viru ja Tallinna vangla
lepingut üles öeldes tuleb hüvitada RKAS-ile miljonitesse eurodesse ulatuv kahju. Kirjeldatud
põhjustel on vanglate kinnisvarakulutused vähemalt teatud ulatuses vältimatud ja nende
hüvitamiseks tasub kaaluda võimalust tühjalt seisvad vanglapinnad välja rentida.
Kui Eesti hakkaks vanglakohti välja rentima, saaks sellega kokku hoida vanglatele kuluvaid
riigieelarvelisi vahendeid. Võib eeldada, et rendileping kataks arvestatava osa vanglateenistuse
praegusest eelarvest. Riigieelarvesse laekuksid ka lisapersonali tööjõumaksud.
2024. aastal on kulu ühe kinnipeetava ülalpidamiseks 3500 eurot kuus (116 eurot päev), kuid
lepingueelsetel läbirääkimistel tuleks ühe koha rendihinda kokku leppides arvestada
inflatsiooni ja palgasurvega. Tagada tuleb kulutused lisapersonalile, taasühiskonnastavatele
tegevustele, hariduse ja tööoskuste andmisele, arstiabile, vanglateenistujate eriettevalmistusele
nii keele kui ka kultuurilise eripära arvestamiseks, samuti transpordile. Lisakulutused peavad
olema kaetud vanglarendilepinguga. Eelnevat arvestades võiks rendihinna läbirääkimistel
lähtuda minimaalselt 5000 eurost ühe vanglakoha eest kalendrikuus, mis teeb 500 vanglakoha
hinnaks 30 miljonit eurot aastas.
4 Vt lähemalt: Vanglateenistujate ülevaade | Vanglad (vanglateenistus.ee)
8
Välislepingu sõlmimisel tuleb arvestada ka kaasnevate kuludega, mis ei ole seotud üksnes
kinnipeetava majutamise ja järelevalvega. Näiteks võib olenevalt välislepingus sätestatud
vaidluste lahendamise korrast kasvada Eesti halduskohtute koormus ning suureneda vajadus
tõlkimise ja kinnipeetavate kohtuistungitele toimetamise järele. Kõiki neid asjaolusid tuleb
lepinguliste läbirääkimiste käigus arvesse võtta.
Mõju siseturvalisusele
Kultuuriliste ja keeleliste erinevustega kinnipeetavate paigutamine Eesti vanglatesse võib kaasa
tuua mitmesuguseid probleeme, alates arusaamatustest kuni vägivaldsete konfliktideni. Sellised
probleemid võivad kujutada ohtu mitte ainult vanglakorrale, vaid ka avalikule korrale ja riigi
julgeolekule.
Eestis, kus enamik elanikkonnast räägib eesti keelt ja jagab võrdlemisi ühtset kultuuritausta,
võib erineva taustaga kinnipeetavatega tegelemine vanglas olla keeruline. Suhtlemisbarjäärid
võivad tekitada pingeid nii kinnipeetavate kui ka vanglapersonali seas, mis omakorda võib
põhjustada segadust, valesti mõistmist ja potentsiaalselt ohtlikke olukordi. Sarnaste
probleemidega on kokku puutunud ka teised Euroopa riigid, kes on pidanud tegelema
mitmekesise vanglapopulatsiooniga. Kirjeldatud riske on võimalik maandada personali
koolitamise, läbimõeldud paigutamisotsuste jmt meetmete abil.
Üks potentsiaalne risk, mida tuleks välislepingu sõlmimisel hinnata, on seotud rahvusvaheliste
kuritegelike võrgustikega. Nimelt võib välismaalt pärit kinnipeetavate toomine Eesti
vanglatesse ilma vastavate riskimaandamisstrateegiateta tuua kaasa rahvusvaheliste
kuritegelike võrgustike sisenemise riigi vanglasüsteemi. Neil kinnipeetavatel võivad olla
sidemed organiseeritud kuritegevusega ja nad võivad püüda vanglas uusi kontakte luua või
olemasolevaid sidemeid tugevdada. Võrgustike liikmed võivad kasutada oma positsiooni
vangla sees, et värvata kohalikke vange, levitada siin oma kriminaalseid ideoloogiaid või isegi
jätkata vanglas oma kuritegelikku tegevust. Riski maandamiseks tuleks enne välismaiste
kinnipeetavate vastuvõtmist teha üksikasjalik ja põhjalik taustakontroll, et tuvastada nende
võimalikud sidemed rahvusvaheliste kuritegelike võrgustikega. Samuti aitab riske maandada
võõrkinnipeetavate isoleerimine ülejäänud Eesti vanglapopulatsioonist. Vajaduse korral saab
kinnipeetavate suhtes rakendada ka tõhustatud järelevalvemeetmeid.
Sarnaselt kuritegelike võrgustike ohuga tuleks hinnata radikaliseerumise riske. Välismaiste
kinnipeetavate sissetoomine võib suurendada radikaliseerumise riski Eesti vanglasüsteemis.
Eestisse toodavad kinnipeetavad võivad olla kas juba radikaliseerunud või sellele vastuvõtlikud
vangistuse ajal. Vanglakeskkond võib radikaliseerumist soodustada, kuna kinnipeetavatel on
piiratud suhtlusvõimalused ja nad võivad sattuda kokku teiste äärmuslike ideoloogiate
järgijatega. See võib viia äärmuslike ideoloogiate levikuni vanglapopulatsioonis, luues soodsa
pinnase terroristlikule värbamisele ja organiseerumisele. Halvimal juhul võivad kinnipeetavad
proovida oma ideoloogiat enda kontaktisikute kaudu levitada ka vanglast väljapoole. Ka seda
riski saab maandada võõrkinnipeetavate taustakontrolli ja eelselektsiooni abil. Samuti aitavad
riski maandada radikaliseerumisvastased programmid ja tõhustatud järelevalve.
Igal juhul tuleks Eestil vanglarendilepingu üle läbi rääkides tingimusena sätestada, et
kinnipeetavad ei vabaneks Eesti ühiskonda, vaid saadetaks enne vabanemistähtpäeva tagasi
saatjariiki või kolmandasse riiki. See käib nii lühiajaliste väljasõitude, ennetähtaegse
vabanemise kui ka tähtaegse vabanemise kohta. Samuti ei tohi võimaldada võõrkinnipeetavaid
avavanglasse paigutada. Selline korraldus aitaks oluliselt vähendada võimalikke negatiivseid
mõjusid Eesti sisejulgeolekule väljaspool vanglat. Vältimaks võimalust, et võõrkinnipeetavate
lähiringkond Eesti sisejulgeolekut ohustama asub, tuleb välislepingus ette näha võimalused
piirata kohtumisi julgeolekut ohustavate isikutega.
9
Riskide realiseerumise ärahoidmiseks tuleb välislepingu koostamisel konsulteerida
julgeolekuasutuste, PPA ja vanglatega. Lepingu sõlmimisele peab eelnema põhjalik riskide
analüüs. Et riskid ei realiseeruks, tuleb sätestada lepingus vajalikud piirangud kinnipeetavate
hulgale ja Eestisse karistust kandma toodud isikuid iseloomustavate muude tunnuste järgi.
Eraldi tähelepanu tuleb pöörata ka julgeoleku tagamisele kinnipeetavate transportimisel, kuna
kinnipeetavate transportimine oleks mitmeetapiline (tõenäoliselt lennuk ja buss) ning hõlmaks
mitut kinnipeetavat korraga. Ohte on võimalik maandada strateegilise planeerimise ja
julgeolekuabinõude rakendamisega, kuhu on kaasatud mitme erineva jõustruktuuri ametnikud
nii Eestist kui ka partnerriigist.
Ühe potentsiaalse ebasoovitava mõjuna võib vanglarendiga kaasneda ka võimalus, et
rendivanglas viibivad kinnipeetavad panevad toime mõne uue kuriteo. Kuigi suuremad ohud
maandatakse kinnipeetavate eelselektsiooni abil, mida on käsitletud eespool, ei saa uute
kuritegude toimepanemise ohte täielikult välistada (nt füüsilised konfliktid kinnipeetavate
vahel). Uute kuritegude toimepanemist saab ennetada läbimõeldud paigutamisotsuste ja piisava
arvu ametnike värbamisega (tõhus kohapealne järelevalve). Legaliteedipõhimõttest tulenevalt
on riik kohustatud kuriteotunnustele viitava teabe puhul alustama kriminaalmenetlust, mis
tähendab aga õiguskaitseasutustele lisakulu, millega tuleb välislepingu sõlmimisel arvestada.
Vastumeetmena on plaanis sätestada seaduses kriminaalmenetluse lõpetamise (kergemad
rikkumised) ja üleandmise alused juhtudeks, mil kuriteo on toime pannud rendivanglas karistust
kandvad väliskinnipeetavad.
7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad
kulud ja tulud
Seaduse rakendamisega ilma kaasneva välislepinguta kulusid ja tulusid ei teki. Vajaduse korral
hinnatakse kulud ja tulud täpsemalt välislepingu sõlmimisel. Hindamise käigus tuleb arvestada,
et kinnipeetavate sissetoomine Eestisse tähendab suurenenud ressursivajadust riigi
jõuasutustele ja ka õigussüsteemile tervikuna. Lepingu sõlmimisel tuleb eelneva valguses
veenduda, et sõlmitav leping oleks riigile kogu lepinguperioodi jooksul kasu(m)lik ning jätaks
võimaluse piisavalt lühikese etteteatamistähtajaga leping üles öelda, kui Eestis endas peaks
ootamatult suurenema vajadus vanglakohtade järele.
8. Rakendusaktid
Eelnõuga ei ole vaja muuta rakendusakte.
9. Seaduse jõustumine
Seadus jõustub üldises korras, sest seaduse rakendamiseks ei ole vaja adressaatide tegevust
ümber korraldada.
10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon
Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks ministeeriumitele ning arvamuse andmiseks Riigikohtule,
Riigiprokuratuurile, Eesti Advokatuurile, Õiguskantsleri Kantseleile, Harju Maakohtule, Tartu
Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Viru Maakohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu
Ringkonnakohtule, vanglatele ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale.
Algatab Vabariigi Valitsus ………………...2025. a
10
(allkirjastatud digitaalselt)