Arvamuse avaldamine eelnõule

Tatari tn 39 / 10134 Tallinn / 627 4135 / [email protected] / www.aki.ee

Registrikood 70004235

Lp Signe Riisalo

Sotsiaalministeerium

[email protected]

Teie: 09.02.2024 nr 1.2-2/12-1 Meie: 04.03.2024 nr 2.3-4/24/382-2

Arvamuse avaldamine eelnõule Täname, et saatsite Andmekaitse Inspektsioonile (AKI) arvamuse avaldamiseks

lastekaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Edastatud eelnõu osas on

AKI-l järgmisel tähelepanekud, millega palume eelnõu menetlemisel arvestada.

1. Andmete edastamine varajast sekkumist vajava seisundi puhul

Eelnõu § 1 punktis 11 esitatud lastekaitse seaduse (LasteKS) § 27² muutmisega antakse alus

KOV-ile välja selgitada lapse ja pere abivajadus omal algatusel, kui lapsel on TIS-i kantud

andmed varajast sekkumist vajava seisundi kohta. Luuakse alus andmete automaatseks

edastuseks rahvastikuregistri-järgse elukoha KOV-ile, et välja selgitada võimalik abivajadus

ning pakkuda proaktiivselt tuge. Samas seletuskirjas räägitakse § 27² lg 3 kohta, et varajast

sekkumist vajavate seisundite kohta andmete edastamine KOV-i töötajale toimub

lapsevanema või eestkostja nõusolekul.

Sättest endast ega seletuskirjas toodud skeemist (Joonis 1. Andmevahetus) ei tulene aga, et

KOV-il tekib juurdepääs andmetele (diagnoosile) lapsevanema või eestkostja nõusolekul.

Vastupidi, andmevahetuse skeemist tulenevalt KOV saab info STAR-i töölauale, kui TIS-i

sisestatakse diagnoos (automaatselt, mitte vanema või eestkostja nõusolekul). Ülaltoodust

tulenevalt jääb arusaamatuks, kas TIS-i kantud andmed varajast sekkumist vajava seisundi

kohta jõuavad KOV-i töötajani siiski automaatselt või lapsevanema või eestkostja nõusolekul.

Kui seadusandja sooviks on andmete edastamine siduda nõusolekuga, peab see selgelt

tulenema seadusest, mida hetkel ei ole. Arusaamatuks jääb ka see, kuidas, kellele ja millal

(millises etapis) peab vanem või eestkostja nõusoleku andma.

Vanema või eestkostja nõusolek tuleb kõne alla alles LasteKS § 27² lg-s 4: kohaliku

omavalitsuse üksus edastab vanema või eestkostja nõusolekul käesoleva paragrahvi lõike 1

punktis 2 nimetatud lapse kohta andmed Sotsiaalkindlustusametile puude raskusastme

tuvastamiseks. Ehk nõusolekul toimub ainult andmete edastamine KOV-ilt SKA-le puude

raskusastme tuvastamisel. LasteKS § 27² lg 4 osas jääb arusaamatuks, kas sisuliselt on

tegemist puude raskusastme tuvastamise taotlemisega lapse esindaja asemel või piirdutakse

KOV-il olemasolevate andmete edastamisega.

Nõusolek andmete edastamiseks ja taotlemine on oma sisult kaks erinevat õigustoimingut.

2 (4)

Andmete edastamine ainuüksi (ilma tahteavalduse ehk taotluseta) ei saa algatada puude

raskusastme tuvastamise protseduuri, kuna puude raskusastme tuvastamise menetlus

algatatakse taotluse alusel (vt puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 2² lg 1). Nimetatud

sätte kohaselt aga tuleb välja, et andmete edastamisega algabki menetlus. Seletuskirja kohaselt

sätestatakse selle sättega KOV-i võimalus edastada lapsevanema või eestkostja nõusolekul

andmetöötluse teel automaatne taotlus SKA-le puude raskusastme tuvastamiseks lapse puhul,

kel on varajast sekkumist vajav seisund. Ehk seletuskirja põhjal võib siiski järeldada, et

seadusandja sooviks oli võimaldada KOV-il esitada ise taotlus.

Küsitavaks jääb ka see, kuidas juhul, kui KOV ise esitab SKA-le taotluse, toimub selliste

andmete edastamine, mille töötlemine on vajalik SKA-le puude raskusastme kohta otsuse

vastuvõtmiseks, kuid millised KOV-il puuduvad (KOV-il on seoses varajast sekkumist

vajavate seisunditega õigus töödelda ainult § 27² lg-s 3 loetletud andmed), nt terviseandmed

(puude raskusastme tuvastamise taotluse II osa).

LasteKS § 271 lg 1 planeeritava sõnastuse kohaselt teavitatakse abivajavast lapsest § 27

kohaselt, edastades vajalikus ulatuses teadaolevad andmed. Selgitame, et isikuandmete

töötlemise üldpõhimõtetega (isikuandmete kaitse üldmääruse (IKÜM) artikkel 5), eelkõige

eesmärgipärasusega ei ole kooskõlas sellise määratlemata õigusmõiste nagu „vajalikus

ulatuses“ kasutamine. Küsimuse seaduse tasandil reguleerimisega peaks juba seadusandja

poolt saama vastatud küsimus, millised on taotletava eesmägi suhtes vajalikud andmed, mida

edastada võib. Selle küsimuse vastuseta jätmine tekitab suure tõenäosusega olukorra, kus

andmete edastajad (kes viitad sätte kontekstis pole ka erialaspetsialistid) hindavad küsimust

liialt subjektiivselt, ilma erialaste teadmisteta ning edastavad põhjendamatult suure

andmekoosseisu.

Sama sätte lõige 2 lubab abivajavast lapsest teatanud isikule anda teavet juhtumimenetluse

alustamise ja menetlustoimingute kohta, kui see on vajalik lapse heaolu toetamiseks.

Siinkohal on sõna „teave“ liiga üldine ja jätab liiga laia kaalutlusruumi kellele ja mida

juhtumi kohta edastada. Sätet tuleks seega täpsustada ja anda indikatsioon, mis ulatuses teabe

andmine lubatud on.

2. Terviseandmete töötlemise eesmärk

Eelnõu § 342 reguleerib, kelle ja mis andmeid lapse abivajaduse hindamiseks töödeldakse.

Sätetest jääb mulje, et iga abivajava lapse teate saamine käivitab kogu lõigetes 2-4 toodud

andmekoosseisu kogumise. Iga juhtumi puhul, eriti kui abivajadus ei ole üldse selge, ei pruugi

olla vajalik ega proportsionaalne kogu andmekoosseisu koguma asuda. Lisaks jääb

selgusetuks, millist ringi mõeldakse lapse perekonna all (kas ka vanavanemaid, täiskasvanud

õde-vendi, tädi ja onu jms). Kuivõrd perekonna kohta kogutavate andmete hulk on suur ja

tundlik, tuleb kindlasti täpsustada, keda lapse perekonna all mõeldakse.

Täpsustamist vajab § 342 lg 3 punkti 3 sõnastus „lapsevanema seisund“ – mida selle all

mõeldakse.

Eelnõu §-s 343 ettenähtud õigus saada tervishoiuteenuseosutajalt teavet lapse, lapsevanema,

perekonna ja leibkonna liikme terviseandmete saamiseks on sõnastatud taaskord liiga üldiselt.

Kuivõrd terviseandmed on väga tundlikud ja tervishoiutöötajatel on saladuse hoidmise

kohustus, tuleks selleks, et vältida mh ka inimeste hirmu arstile pöördumiseks, siiski

täpsustada, millistel juhtumitel on terviseandmete küsimine põhjendatud (eelkõige muude kui

lapse ja lapsevanema puhul). Tuleb arvestada, et tervishoiuteenuse osutajal ei ole võimalik

objektiivselt kontrollida, kas andmeid küsitakse lapse abivajaduse hindamiseks ja sobiva abi

3 (4)

osutamiseks, seega jääb liiga suur vastutus ja enesejärelevalve kohaliku omavalitsuse

lastekaitsespetsialistile.

Lisaks tuleks vähemalt seletuskirja tasemel, kuid parem kui rakendusakti tasandil indikeerida,

millisel vormil, mis kanaleid pidi lastekaitsespetsialist ja tervishoiuteenuse osutaja andmeid

vahetavad.

3. Lasteabitelefoni kõnede salvestamine

Eelnõu § 34⁴ lg 1 kohaselt lasteabitelefonile tehtud kõned salvestatakse lapse abivajaduse

väljaselgitamiseks ja abi paremaks osutamiseks, salvestise kasutamiseks tõendina

süüteomenetluses ja nõustamise kvaliteedi tagamiseks. Samas lasteabitelefonile helistajale

lubatase anonüümsust1. Ka LasteKS § 27 lg 5 teise lause kohaselt abivajavast lapsest

teavitaval isikul on enda või oma perekonna kaitseks õigus jätta teavitamisel enda kohta

andmed avaldamata. Samas telefonikõne salvestisele jääv inimese hääl on isikuanne, ka siis,

kui inimene kõnes oma nime või muid täpsemaid andmeid ei maini. Hääle alusel on isik

identifitseeritav sarnaselt sõrmejäljele. Seega pole küsimus mitte niivõrd selles, milliseid

andmeid isik helistades avaldab, kui isiku hääles kui sellises, mis on samuti isikuanne.

Järelikult telefonikõnede salvestamise korral anonüümsusele viitamine on eksitav, kuna

anonüümsuse tagamine ei ole sellisel juhul võimalik. Tuleks kaaluda ka alternatiivseid

võimalusi sama eesmärgi saavutamiseks, nt kõnede automaatset transkriptsiooni – nii ei

salvestu helistaja hääl.

Eelnõu § 34⁴ lg 2 kohaselt säilitatakse telefonikõnede salvestised kuus kuud. Seletuskirjas ei

ole toodud säilitustähtaja põhjendust. Andmetöötleja peab suutma eluliselt põhjendada

salvestamise vajadust/eesmärki; kinnitust peab leidma, et eesmärki pole võimalik saavutada

andmesubjekti vähem riivaval moel ning tegelikult alles seejärel tuleb otsustada, kas kõnesid

üldse salvestada ja kui kaua neid säilitada. Kuna säilitustähtaja pikkus ei ole seletuskirjas

analüüsitud, ei ole AKI-l võimalust võtta seisukohta niivõrd pikka säilitustähtaja põhjendatuse

osas. Mida pikemalt telefonivestluse salvestusi säilitatakse, seda suurem riive on isiku

põhiõigustele ja -vabadustele. Salvestiste säilitamine nö „igaks-juhuks“ ei ole kooskõlas

IKÜM säilitamise piirangu põhimõttega. AKI soovitab täiendada seletuskiri kõnede

säilitamise tähtaja põhjendusega ning vajadusel korrigeerida seaduses kehtestava tähtaja

pikkust.

Ka sotsiaalhoolekande seaduse paragrahvi 1451 lõiget 33 planeeritakse sõnastada selliselt, et

isikuandmeid säilitatakse sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistris kuni lapse täisealiseks

saamiseni. Võib küll eeldada, et taoline säilitustähtaeg on valitud seoses tsiviilõigusliku

õigusvõime vanusemääraga, kuid seletuskiri sellele vastust ei anna. Üks isikuandmete

töötlemise üldpõhimõte on ka minimaalsuse põhimõte (IKÜM art 5), mis nõuab, et

seletuskirjas poleks üksnes konstateeritud, mis on säilitustähtaeg, vaid esitatud põhjendus,

miks nii pikk tähtaeg on vältimatult vajalik ning miks see ei saa mingil juhul olla lühem.

4. Psühhiaatrilise abi seadus

Eelnõuga muudetakse psühhiaatrilise abi seaduse § 5 lõiget 2, mh: „Teabe edastamine lapse,

lapsevanema ja last kasvatava isiku kohta on lubatud ka kohaliku omavalitsuse üksusele ja

Sotsiaalkindlustusametile lastekaitseseaduses sätestatud ulatuses lapse abivajaduse

hindamiseks ja sobiva abi osutamiseks.“ Taaskord on eesmärk, millega lubatakse väga

1 Vt veebilehel Lasteabi avaldatud infot (viimati vaadatud 27.02.2024).

4 (4)

tundliku andmestiku andmine, liiga üldine. Sätestada tuleks lisakriteeriumid, millega hinnata,

kas nii tundlike andmete saamine on põhjendatud või mitte.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Pille Lehis

peadirektori ülesannetes

Irina Meldjuk

[email protected]

+372 6274108