esinevad KrMS § 202 lõigetes 1 ja 7 sätestatud eeldused menetluse lõpetamiseks järgmistel
motiividel.
Käesoleval juhul on prokurör seisukohal, et isiku süü ei ole suur. Süü suuruse hindamisel võetakse
aluseks KarS-is toodud põhimõtted, eelkõige §-s 57 sätestatu. Arvestatakse isiku panust kuriteo
toimepanemisel, tahtluse või ettevaatamatuse astet, tekitatud kahju liiki ja suurust, isiku vanust ja
arusaamisvõimet ning seaduseandja sätestatud karistusraame. Kahtlustatav XXX on 41-aastane
varem kriminaal- ja väärteokorras karistamata isik. Prokuratuuri andmetel ei ole tema suhtes hetkel
käimas ühtegi teist kriminaalmenetlust. Samuti ei ole isiku suhtes varem kriminaalmenetlust
lõpetatud KrMS § 202 alusel. XXX on kahtlustatavana ülekuulamisel avaldanud kahetsust ning
tunnistanud, et on olnud keeruline aasta, kuid see ei ole õigustus lapse löömiseks. Siiski nendib, et nii
tema kui ka laps vajaksid teraapiat. Kriminaalasja materjalidest nähtub ka, et vägivalla episoodid on
igal juhul olnud ühekordsed ning vägivalla kasutamine ei ole kannatanule tekitanud tervisekahjustusi,
vaid valuaistingut. KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritav kuritegu on teise astme kuritegu, mille
eest näeb karistusseadustik ette karistusena rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse.
Karistusseadustikus sätestatu kohaselt ei ole viidatud kuriteo eest ette nähtud vangistuse alammäära.
Karistusraamistiku ulatuse seadmisega annab seadusandja hinnangu sellele, kui kaalukas on
koosseisu täitmise korral õigushüve rikkumine ja kui intensiivset karistusõiguslikku sekkumist on
rikkumise korral vajalik rakendada. Et seadusandja on sätestanud laiaulatuslikud karistusraamid
antud süüteol, annab see signaali, et vägivalla kuriteod võivad olla oma olemuselt ja intensiivsuselt
väga erinevad. Antud juhtumi puhul ei oleks teoreetiliselt välistatud, et kõne alla võiks tulla ka
rahalise karistuse kohaldamine, mis on leebeim sanktsioonivorm. Isegi kui möönda, et antud süüteo
eest oleks karistusena vajalik kohaldada vangistust, oleks see tõenäoliselt tingimuslik. Nendel
kaalutlustel on võimalik teha järeldus, et kahtlustatava süü ei ole nii suure kaaluga mis õigustaks tema
suhtes kohtulikku karistamist.
Kriminaalmenetluse lõpetamise võimalikkuse üle otsustamisel tuleb arvestada ka asjaoluga, et
lõpetamine pole võimalik, kui menetluse jätkamine on vajalik lähtuvalt kas avalikust menetlushuvist
või eripreventiivsest vajadustest. Avaliku menetlushuvi all tuleb mõista üld- ja eripreventiivseid
kaalutlusi. Avalik menetlushuvi on eripreventiivsete kaalutluste kohaselt olemas siis, kui
kriminaalmenetluse lõpetamine ja teo toimepannud isiku karistamisest loobumine võib tingida tema
poolt uute süütegude toimepanemise. Seda, kui suur on selline tõenäosus, on võimalik hinnata
lähtuvalt isiku varasemast karistatusest, menetluse aluseks oleva teo toimepanemise asjaoludest ja teo
iseloomust, sealjuures kas tegemist on ühekordse või korduva teoaktiga. Avalik menetlushuvi on
üldpreventiivsest aspektist lähtuvalt olemas siis kui teo toimepanemise viis, valdkond, tagajärjed või
samaliigiliste kuritegude suur arv ja ühiskonnaohtlikus on sellised, et menetluse lõpetamine ja
lisakohustuste määramine ei oleks kriminaalpoliitiliselt vastuvõetavad. Avalik menetlushuvi on
olemas näiteks sellistel juhtumitel, kui kuritegu on toime pandud elusfääris, mille vastu peab
avalikkusel olema eriline usaldus või isiku karistamine on vajalik õiguskorra kaitsmise huvides või
kuriteo tõttu puuduvad kannatanul peale kriminaalmenetluse efektiivsed õiguskaitsevahendid.
Eelloetletud põhjustel avalik menetlushuvi käesoleva kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub, kuid
kriminaalasjas esineb avalik menetlushuvi seetõttu, et XXX etteheidetavate kuritegude puhul on
tegemist korduva lähisuhtevägivallaga ning menetluse lõpetamine ei ole eelduslikult kooskõlas
üldpreventiivsete kaalutlustega. Siiski esinevad prokuröri hinnangul käesoleval juhul erandlikud
asjaolud, mille puhul võib järeldada, et avalik menetlushuvi kriminaalmenetluse jätkamiseks on ära
langenud ja seda alljärgnevatel põhjendustel.
Kriminaalasjas on tuvastatud, et kahtlustatav XXX on toime pannud neli vägivallaga episoodi oma
alaealise tütre suhtes. Võttes arvesse senist karistuspraktikat ning riigi signaali, et korduv
lähisuhtevägivald – esiti alaealiste suhtes toimepandud vägivallaaktid – ei ole mitte mingil viisil
taunitav ning selline süütegu vääriks kahtlemata kohtulikku karistamist. Siiski ei saa prokuröri
hinnangul mööda vaadata tagajärjest, mille võiks kaasa tuua kriminaalrepressioon. Kahtlustatava
XXX näol on tegemist üksikvanemaga, kellel puudub tugivõrgustik. Samuti nähtub pere
iseloomustusest, et isikul on teatav alkoholiprobleem. Alaealise kannatanu isa elab küll perest eemal
Pärnus, kuid osaleb lapse elus intensiivselt, suheldes lapsega nii telefoni teel kui ka kontaktselt, võttes
last võimalusel enda juurde. Kahtlustatav XXX on teatanud, et ta on nüüdseks leidnud omale töökoha,