VangS, KarS ja KrMS muutmise seaduse eelnõu (vanglarent)

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Ministeeriumid VangS, KarS ja KrMS muutmise seaduse eelnõu (vanglarent) Esitame ministeeriumitele kooskõlastamiseks ning arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, esimese ja teise astme kohtutele, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti Advokatuurile, Riigiprokuratuurile ning Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale vangistusseaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu, millega lisatakse nimetatud seadustesse vanglarendi välislepingu edukaks rakendamiseks vajalikud sätted. Palume Teil esitada oma kooskõlastus ja arvamused hiljemalt 7. aprilliks. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad: eelnõu ja seletuskiri /*Lisaadressaadid: Riigikohus Õiguskantsleri Kantselei Riigiprokuratuur Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Pärnu Maakohus Tallinna Halduskohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Halduskohus Tartu Maakohus Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohus Eesti Advokatuur Tartu Ülikool Martin Ziehr 620 8118 [email protected]

Meie 21.03.2025 nr 8-1/2775-1

1

EELNÕU

16.03.2025

Vangistusseaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse

seadustiku muutmise seadus

§ 1. Vangistusseaduse muutmine

Vangistusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 20 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Avavanglasse ei paigutata kinnipeetavat, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust

kriminaalmenetluse seadustiku § 50885 tähenduses.“;

2) paragrahvi 32 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2, 3 ja 5 sätestatud lühiajalise väljasõidu luba ei anta:

1) eluaegset vangistust kinnises vanglas kandvale kinnipeetavale;

2) kinnipeetavale, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust kriminaalmenetluse seadustiku §

50885 tähenduses;

3) põgenemiskalduvustega kinnipeetavale.“;

3) paragrahvi 76 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:

„(8) Kinnipeetavat ei vabastata ennetähtaegselt välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse

ajutise täideviimise korral kriminaalmenetluse seadustiku § 50885 tähenduses.“;

4) seadust täiendatakse 71. peatükiga järgmises sõnastuses:

„71. peatükk

VÄLISRIIGI KOHTUOTSUSEGA MÕISTETUD VANGISTUSE AJUTINE

TÄIDEVIIMINE

§ 1561. Välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse ajutine täideviimine

Vanglateenistus viib vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku §-le 50885 Riigikogu

ratifitseeritud välislepingu alusel ajutiselt täide teises Euroopa Liidu liikmesriigis süüdimõistva

kohtuotsusega mõistetud vangistuse.“.

§ 2. Karistusseadustiku muutmine

Karistusseadustikku täiendatakse §-ga 762 järgmises sõnastuses:

„§ 762. Ennetähtaegne vabastamine välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse ajutise

täideviimise korral

2

Kinnipeetavat ei vabastata ennetähtaegselt välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse ajutise

täideviimise korral kriminaalmenetluse seadustiku § 50885 tähenduses.“.

§ 3. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

Kriminaalmenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 204 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:

„6) kuriteo on toime pannud välisriigi kodanik, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust

käesoleva seadustiku § 50885 tähenduses ja kuritegu ei ole suunatud Eesti Vabariigi kodanike

vastu ega ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut.“;

2) seadustikku täiendatakse 191. peatükiga järgmises sõnastuses:

„191. peatükk

RAHVUSVAHELINE KOOSTÖÖ VÄLISRIIGI KOHTUOTSUSEGA MÕISTETUD

VANGISTUSE AJUTISEL TÄIDEVIIMISEL

§ 50885. Välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse ajutine täideviimine

(1) Vastavalt Riigikogu ratifitseeritud välislepingule võib Eestis ajutiselt täide viia teises

Euroopa Liidu liikmesriigis süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse.

(2) Kohus tunnistab vangistuse ajutise täideviimise tunnustamiseta lubatavaks, kui isik on süüdi

mõistetud käesoleva seadustiku § 4896 lõigetes 1 ja 2 nimetatud kuriteos, karistus ei ületa Eesti

karistusseadustikus sama liiki teo eest sätestatud karistuse maksimaalset määra ning karistuse

täideviimine ei ole Eesti karistusseadustiku järgi aegunud.

(3) Vangistuse ajutise täideviimise täpsemad tingimused sätestatakse välislepingus.

§ 50886. Kriminaalmenetluse üleandmine

(1) Taotleda võib kuriteos kahtlustatava või süüdistatava isiku suhtes alustatud

kriminaalmenetluse üleandmist välisriigile, kui kuriteo on toime pannud välisriigi kodanik, kes

kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust käesoleva seadustiku § 50885 tähenduses ja kuritegu ei

ole suunatud Eesti Vabariigi kodanike vastu ega ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut.

(2) Üleandmistaotlus saadetakse koos kriminaaltoimiku või selle tõestatud koopia ja teiste

asjakohaste materjalidega Riigiprokuratuurile.

(3) Riigiprokuratuur kontrollib kriminaalmenetluse üleandmise põhjendatust ning saadab

materjalid Justiits- ja Digiministeeriumile, kes edastab need välisriigile.

(4) Kriminaalmenetluse üleandmisel lähtutakse käesoleva seadustiku 19. peatüki 1. jaos

sätestatud menetlusnormidest, kuivõrd see ei ole vastuolus käesolevas peatükis sätestatuga.“.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, .........................2025. a

3

Algatab Vabariigi Valitsus

............................2025. a

allkirjastatud digitaalselt

1

Vangistusseaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse

seadustiku muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõu kohaselt tehakse vangistusseaduses (VangS), karistusseadustikus (KarS) ja

kriminaalmenetlusseadustikus (KrMS) muudatused, mille eesmärk on võimaldada vastava

välislepingu olemasolul viia Eesti vanglates täide välisriigi kohtu mõistetud vanglakaristusi

(teostada nn vanglarenti). Kavandatud muudatuse laiem eesmärk on lahendada Eesti

tühjenevate vanglahoonete liigse kulukuse probleem ning tagada riigieelarve tasakaal. Eelnõu

jõustumine ja seotud välislepingu sõlmimine looks riigile võimaluse anda Eesti vabanenud

vanglapindu raha eest rendile välisriikidele. See aitaks riigil ka hoida hõivatuna väljaõppinud

vanglapersonali juhuks, kui Eestis peaks vajadus vanglakohtade järele kasvama või tuleb

lahendada mõni jõuasutuste ulatuslikku sekkumist nõudev erakorraline olukord.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse

ja menetluse talituse nõunik Martin Ziehr (620 8118; [email protected]). Eelnõu on

keeleliselt toimetanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome

korralduse talituse toimetaja Moonika Kuusk ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõuga kavandatu kohaselt muudetakse järgmisi õigusakte:

1) vangistusseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 31.12.2024, 35;

2) karistusseadustiku redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 12.12.2024, 6;

3) kriminaalmenetluse seadustiku redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 12.12.2024, 7.

Eelnõu ei ole seotud teiste praegu menetluses olevate eelnõudega. Eelnõu on seotud Vabariigi

Valitsuse tegevusprogrammiga (eelnõu koostamise ajal kehtinud 54. valitsuse

tegevusprogramm), milles on kasutuseta vanglahoonete kulutõhusa kasutuse leidmine märgitud

ära justiits- ja digiministri prioriteedina. Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse

rakendamisega. Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu poolthäälteenamus (PS

§ 104 lg 2 p 14).

2. Seaduse eesmärk

Vanglarendi eesmärk on Tartu vangla pindade sihtotstarbelises kasutuses hoidmine ja selle

personali hõivatuna hoidmine. Laiem eesmärk on vähendada riigi kulusid ja suurendada tulusid

ning aidata sellega kaasa riigirahanduse jätkusuutlikkuse tagamisele. Samuti on valitsusliit

võtnud eesmärgi liikuda riigieelarve tasakaalu poole, mis tähendab riigieelarve kulude ja tulude

ülevaatamist.

Vanglateenistuse 2024. aasta eelarve oli 81 miljonit eurot, millest umbes kolmandik (25

miljonit eurot) on kulutused kinnisvarale. Vanglate rendilepingud on sõlmitud 30 aastaks. See

tähendab, et isegi tühjana seisva vangla eest tuleb maksta renti lepingu lõpuni. Samas on vangla

niivõrd spetsiifiline taristu, et sellele alternatiivse kasutuse leidmine on keerukas. Lepingut

erakorraliselt üles öeldes tuleks aga tasuda leppetrahv ja kompenseerida Riigi Kinnisvara AS-

ile (RKAS) parandustöödele kulunud summa jääk. Kirjeldatud põhjustel on vanglate

2

kinnisvarakulutused vähemalt teatud ulatuses vältimatud ja nende hüvitamiseks tasub kaaluda

võimalust tühjalt seisvad vanglapinnad välja rentida. Selleks on vaja sõlmida vastav välisleping.

Eesti ei ole vanglaid varem välja rentinud, kuid seda on teinud teised Euroopa riigid, kellelt

saadud kogemusega tasub ka Eestil võimaliku tulevase lepingu sõlmimisel arvestada.

Vanglarendi lepinguid on varem täide viidud näiteks Norra ja Hollandi vahel, samuti Hollandi

ja Belgia vahel. Lepingu sõlmimine on vähemalt ajutiselt aidanud leevendada vanglate

ülerahvastatuse probleemi ning täidetud lepinguid võib pidada vastuvõtvate riikide jaoks

tulusaks. Vanglarendi kulude ja tulude analüüs on rendilepingu kohustuslik eeldus.

Eelnõule ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust, kuna eelnõus sisalduvate sätete rakendamine

ei ole võimalik ilma vastava välislepingu olemasoluta. See tähendab, et ainuüksi kõnesoleva

seaduseelnõu seadusena rakendamisega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust või muud olulist

mõju ning väljatöötamiskavatsus ei ole nõutav (HÕNTE § 1 lg 2 p 5).

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

I Vangistusseaduse muudatused

Eelnõuga täiendatakse esmalt VangS § 20 lõikega 4. Lõike kohaselt ei paigutata avavanglasse

kinnipeetavat, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust kriminaalmenetluse seadustiku §

50885 tähenduses (s.o vanglarent). Sellise erisuse tegemise põhjendus on sama, mis

kinnipeetavate ennetähtaegse vabanemise välistamisel vanglarendi raames (vt selgitused KarS

§ 76 muudatuse juures). Tegemist on erirežiimil viibivate kinnipeetavatega, kelle vangistust

viiks Eesti täide üksnes ajutiselt ning kelle ennetähtaegse vabanemise üle ei ole Eestile

välislepinguga otsustuspädevust antud. Lisaks eelnevale tuleb ühtlasi arvestada asjaoluga, et

kõnealused kinnipeetavad ei vabaneks karistuse kandmise järgselt Eesti ühiskonda, vaid

saadetakse tõenäoliselt kolmandatesse riikidesse väljaspool Euroopat, kust nad pärit on,

mistõttu puudub vajadus neid avavanglasse paigutamise läbi Eestisse/Euroopasse

vabanemiseks ette valmistada. Kinnipeetavate täpsem vabanemise kord, mis võib väljenduda

kindlate tagasisaatmise kuupäevade sätestamises, lepitakse kokku vastavas välislepingus.

Teiseks muudetakse § 32 lg-t 6 selliselt, et lühiajalisele väljasõidule ei lubata kinnipeetavat, kes

kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust kriminaalmenetluse seadustiku § 50885 (vanglarendi)

tähenduses. Lühiajaline väljasõit on vangla kaalutlusotsusel põhinev soodustus, mille kohaselt

võidakse anda kinnipeetavale õigus ajutiselt vanglast lahkuda. Lühiajaline väljasõit on võimalik

kahel alusel: erakorraline perekondlik sündmus (nt matused) ja väljasõit vastava plaani alusel.

Väljasõit plaani alusel kujutab endast sisuliselt vangistuse täideviimisel kasutatavat

kohtlemisabinõu ning selle eesmärk on vabanemisjärgsete töö-, õppimis-, eluaseme ja muude

asjade korraldamine1.

Väljasõidu võimaldamine eelnimetatud kaalutlustel pole põhjendatud, sest rendivangla

kinnipeetavad ei jää pärast vabanemist Eestisse, vaid saadetakse enne karistuse lõppu tagasi

saatjariiki (või pärast karistuse kandmist riigist välja). Erakorralistele perekondlikele

sündmustele reageerimise võimalused on aga võimalik kokku leppida välislepinguga. Näiteks

saab kokku leppida kinnipeetava ajutises üleandmises saatjariigile, kui kinnipeetav taotleb enda

väljaviimist lähedase matustele (eelduslikult väljaspool Eestit). Arvestada tuleb, et

kinnipeetavate Eestisse toomisel võtab Eesti Vabariik endale nende üle kohustuse ja vastutuse

ning põgenemist soodustavate olukordade teke tuleb täielikult välistada.

1 Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne; lk 99 vnr 1.

3

Kolmanda täiendusena lisatakse ka VangS § 76 lõige 8, mille kohaselt ei vabastata

ennetähtaegselt vangistusest kinnipeetavat, kes kannab Eestis ajutiselt karistust vanglarendi

välislepingu raames. Muudatuse põhjendused on leitavad KarS § 76 täienduse alt.

Viimaks täiendatakse VangS-i uue peatükiga 71, mis reguleerib välisriigi kohtuotsusega

mõistetud vangistuse täideviimist. Peatükk sisaldab uut paragrahvi 1561, mille kohaselt viib

vanglateenistus Riigikogu ratifitseeritud välislepingu kohaselt (Eesti vanglasüsteemis) täide

teises Euroopa Liidu (EL) liikmesriigis süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse.

Tegemist on erisättega, mille järgi ei kohaldata vanglarendi raames vangistuse täideviimisele

üldist VangS-i regulatsiooni, vaid välislepingus sätestatud tingimusi.

II Karistusseadustiku (KarS) täiendus

Seadustiku esimene muudatus seisneb selles, et KarS-i ennetähtaegse vabanemise regulatsiooni

täiendatakse paragrahviga 762, mille kohaselt on vanglarendi projekti raames Eestisse karistust

kandma toodud kinnipeetavate ennetähtaegne vabanemine KarS-i alusel välistatud. Tegemist

on ühest küljest klausliga, mis aitab tagada Eesti ühiskonna turvalisust, ning teisalt meetmega,

mis aitab saatjariigil säilitada kontrolli kinnipeetavate vanglast vabanemise üle. Igal juhul on

Eesti vaatest tegemist nn punase joonega, mille õiguslik põhjendus seisneb alljärgnevas.

Vanglarendi eesmärk seisneb välisriigile ajutise vanglapinna pakkumises, et leevendada

vanglakohtade puudujäägist tingitud probleeme selles riigis (samuti Tartu vangla taristu

säilitamine ja kulude/tulude optimeerimine Eesti vaatest). Vanglarendi, sh vangistuse

täideviimise reeglid lepitakse kokku välislepinguga ning üldised Eesti vangistuse täideviimise

reeglid võõrkinnipeetavatele ei kohalduks. Kuna vangistuse täideviimine Eestis oleks üksnes

ajutine ja kinnipeetavate Eestisse karistust kandma toomine ei toimuks hariliku kohtuotsuse

tunnustamise protsessi teel (vt lähemalt KrMS-i muudatuste selgitused), ei kuulu nende

kinnipeetavate ennetähtaegse vabanemise otsustamine Eesti kohtute pädevusse ning selline

võimalus välistatakse. Ennetähtaegse vabanemise üle otsustamise pädevus jääb saatjariigile

ning vajadusel on võimalik vastavad klauslid selle rakendamiseks sätestada välislepinguga.

Kuigi taoline erikohtlemine tähendab võrdsuspõhiõiguse riivet, ei tule seda pidada

võrdsuspõhiõiguse rikkumiseks. PS § 12 lõikes 1 sätestatud üldist võrdsuspõhiõigust on

riivatud siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Riigikohtu

järjepideva2 praktika kohaselt tuleb ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks määrata kindlaks

võrdluse lähtekoht ja tuua selle alusel välja võrreldavad isikute grupid. Kuigi

võõrkinnipeetavad kannaks ajutiselt karistust Eesti vanglas, ei oleks nende olukord eeltoodud

põhjustel õiguslikult samastatav teiste Eestis karistust kandvate kinnipeetavatega ning erisused

režiimide vahel on põhjendatud. Küll aga võib olla vajalik sätestada välislepinguga

regulatsioon, mis võimaldaks ennetähtaegse vabanemise üle otsustada saatjariigil.

III Kriminaalmenetluse seadustiku täiendused

Eelnõuga viiakse KrMS-i sisse kolm täiendust. Esmalt lisatakse § 204 lg-sse 1 täiendav

kriminaalmenetluse lõpetamise alus, mis võimaldab menetluse lõpetada, kui kuriteo on toime

pannud välisriigi kodanik, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust vanglarendi raames ja

kuritegu ei ole suunatud Eesti Vabariigi kodanike vastu ega ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut.

Ka kehtiv KrMS § 204 näeb ette mõned menetluse lõpetamise võimalused juhtudeks, mil

kuriteo on toime pannud välisriigi kodanik. Näiteks võib prokuratuur kriminaalmenetluse

lõpetada juhul, kui tegu on toime pandud Eesti Vabariigi territoriaalvetes paikneval laeval (lg

1 p 2), kui on tehtud otsus kurjategija välisriigile väljaandmise kohta (lg 1 p 4) või kui

menetlusega võivad kaasneda rasked tagajärjed Eesti Vabariigile või kui teo menetlemine on

2 Alates RKÜKo 17.03.2003 3-1-3-10-02, p 17.

4

vastuolus muude avalike huvidega (lg 2). Kõnealused sätted on seaduses sätestatud praktilis-

õiguslikel kaalutlustel ja võimaldavad menetluse lõpetada juhtudel, mil kriminaalmenetluse

läbiviimine Eestis ei ole mõistlik või oleks vastuolus mõne teise riigi huvidega.

Sellised kaalutlused võivad esineda ka rendivanglas toime pandud kuritegude menetlemisel,

sest välisriikide vanglates reageeritakse kinnipeetavate õigusrikkumistele erinevalt. Näiteks

võidakse teistes riikides kinnipeetavate omavahelisi konflikte, sõltuvalt olukorra tõsidusest,

lahendada distsiplinaarmenetluse korras, samas kui Eestis alustataks kehalise väärkohtlemise

juhtudel kriminaalmenetlust KarS § 121 alusel. Loodav menetluse lõpetamise alus võimaldab

potentsiaalselt vähendada selliste juhtumite arvu, kus saatjariiki suunataks rahvusvaheliste

kriminaalkoostöömeetmete kaudu kinnipeetavaid karistama tegude eest, millele nad ise

kriminaalkorras ei reageeriks (eelduslik vastuolu saatjariigi huvidega), või mis alternatiivselt

tekitaks olukorra, kus võõrkinnipeetavad peaks karistuse kandmise järgselt jääma Eesti

vanglasse (n-ö tavarežiimile) karistust kandma (vastuolu Eesti Vabariigi avalike huvidega).

Eelnimetatud kaalutlustel ja ka selleks, et luua renditavas vanglas tingimused, mis sarnaneks

võimalikult palju saatjariigi režiimiga, on otstarbekas sätestada KrMS-is õiguslik alus, mis

võimaldab rendivangla kinnipeetavate toime pandud rikkumiste puhul kriminaalmenetluse

lõpetada. Normi sõnastusest nähtub, et menetluse lõpetamine on prokuratuuri kaalutlusotsus

ega kohusta prokuratuuri menetlust lõpetama iga kuriteo korral. Lõpetamine võiks aga olla

soovitatav juhtudel, mil teoga pole tekitatud märkimisväärset kahju. Kuigi kõnesolev säte ei

eelda kriminaalmenetluse lõpetamiseks kannatanu nõusolekut, on kannatanul võimalik oma

õiguste kaitseks menetluse lõpetamise määrust vaidlustada süüdistuskohustusmenetluse korras.

Vastavalt pakutud normi sõnastusele ei ole menetluse lõpetamine lubatud rendivangla

kinnipeetavate toime pandud kuritegude suhtes, mis on suunatud Eesti kodanike vastu või mis

ohustavad Eesti Vabariigi julgeolekut. Selline välistus lähtub põhjendusest, et riik ei saa jätta

reageerimata juhtumitel, mil mõni taolise välislepingu täitmise raames toime pandud kuritegu

ohustaks Eesti riiki või rahvast. Sellised rünnakud hõlmavad nt vanglaametnike vastaseid

ründeid, aga võivad seisneda ka nt üleskutses terrorikuriteo toimepanemisele. Täpsem

regulatsioon uute kuritegude menetlemise kohta peab sisalduma välislepingus.

Teise ja kolmanda KrMS-i täiendusena lisatakse seadustikku §-d 50885 ja 50886 (koos eraldi

peatükiga, et eristada regulatsiooni 19. peatükis sätestatud rahvusvahelise koostöö

üldregulatsioonist), mis reguleerivad vastavalt välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse

ajutist täideviimist (vanglarenti) ning selle täideviimise käigus tekkinud kriminaalmenetluste

üleandmist saatjariigile.

Kuigi ka praegu võib leida Eesti vanglasüsteemist kinnipeetavaid, kellele on vanglakaristuse

mõistnud mõni teine riik või organ, toimuks vanglarendi lepingu täitmine nendest juhtudest

oluliselt erinevatel tingimustel3, sest vanglarendi raames ei läbiks kinnipeetavad harilikku

kohtuotsuse tunnustamisprotsessi, mis välisriigi kohtuotsuse täitmisele eelneb. Kohtuotsuse

tunnustamine tähendab kehtiva õiguse kohaselt seda, et Harju Maakohus hindab, kas konkreetse

välisriigi otsuse täitmine oleks seaduspärane. Tunnustamise juhtumid võib omakorda liigitada

kaheks selle alusel, kas otsuse tunnustamine toimub Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise

kriminaalmenetlusliku koostöö raames või mitte. Esimesel juhul on nõutav, et kinnipeetav on

vähemalt Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik, kellel on Eestis alaline elamisõigus (vt KrMS §

50836 lg 1 p 3). Teisel juhul on tunnustamise eeldus kinnipeetava Eesti kodakondsus (vt KrMS

§ 477 lg 2). Kuna vanglarendi raames Eestisse toodavatel kinnipeetavatel puuduks igasugune

side Eestiga, ei sobi KrMS-is sätestatud tunnustamise mehhanismid välisriigi karistuste

täideviimiseks vanglarendilepingu raames. Kui siia juurde arvestada ka asjaolu, et kohtuotsuse

tunnustamise tagajärg on kinnipeetava karistuse täideviimise täielik üle võtmine, mis ei ühti

3 Välisriikide tunnustatud kohtuotsuseid viiakse täide Eesti õiguse kohaselt.

5

vanglarendi projekti ajutise iseloomuga, on selge, et vanglarendi raames karistuste

täideviimiseks on vaja luua uus õiguslik raamistik.

Eelnimetatud kaalutlustel sätestatakse vanglarendi teostamiseks kriminaalmenetluse

seadustikus uus ja eraldiseisev õiguslik alus (§ 50885), mille esimese lõike kohaselt võib Eesti

ajutiselt täide viia teises Euroopa Liidu liikmesriigis süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud

vangistuse vastavalt Riigikogu ratifitseeritud välislepingule (elik selle alusel).

Kuna eelnõu koostamise ajaks on Vabariigi Valitsus andnud Justiits- ja Digiministeeriumile

mandaadi asuda vanglarendi teemal lepingulistesse läbirääkimistesse Hollandi ja Rootsiga, on

selge, et potentsiaalne lepingupartner saab olla üksnes teine EL-i liikmesriik. Sellest lähtub ka

KrMS § 50885 lg 2 sõnastus, mille kohaselt toimub vangistuse ajutine täideviimine kohtuotsuse

tunnustamiseta, kui kohtuotsuse on teinud Euroopa Liidu liikmesriigi sõltumatu ja erapooletu

kohus, süüdimõistetu on täisealine ning puuduvad ilmsed viited kohtuotsuse õigusvastasuse

kohta. Kuna vanglarendi lepingu täitmine ei ole otstarbekas ega (mõistlikult) võimalik,

kasutades selleks kohtuotsuste tunnustamise mehhanismi (selgitatud eespool), pakub

kavandatav normi sõnastus kompromissi menetlusökonoomia ning vabaduspõhiõiguse kaitse

vahel (PS § 20).

Põhiseaduse § 20 kohaselt võib vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras.

Põhiseaduse §-s 20 sätestatud õigust vabadusele ja isikupuutumatusele on rikutud, kui isikult

on võetud vabadus seadusliku aluseta, seaduses sätestatud menetluskorda rikkudes,

põhiseaduses loetletud eesmärkidega kokkusobimatul põhjusel või ebaproportsionaalselt

pikaks ajaks. Kuigi selliste piirangute eesmärk on selge, ei dikteeri põhiseadus, missuguse

menetluse raames tuleks kontrolli teha või missuguseid konkreetseid protseduurireegleid

kontroll peaks hõlmama. Lähtuda tuleb lõppeesmärgist – Eesti ei või täide viia ebaseaduslikke

kohtuotsuseid.

Pakutava KrMS § 50885 sõnastuses on PS § 20 piiranguid arvesse võetud. Normi kohaselt on

võimalik vangistust täide viia üksnes juhul, kui isik on süüdi mõistetud KrMS § 4896 lõigetes

1 ja 2 nimetatud kuriteos, karistus ei ületa Eesti karistusseadustikus sama liiki teo eest sätestatud

karistuse maksimaalset määra ning karistuse täideviimine ei ole Eesti karistusseadustiku järgi

aegunud.

Eelnev tähendab, et normi on vabaduspõhiõiguse tagamiseks sisse kirjutatud kolm expressis

verbis turvaklauslit, mille taustal tuleb arvestada ka neljandaga: karistuse täitmine tunnistatakse

lubatavaks kohtuotsuse pinnalt. Kohtuotsuse nõue täidab PS § 20 seadusliku aluse kriteeriumit

(PS § 20 p 1 kohaselt võib isikult vabaduse võtta süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu määratud

aresti täitmiseks). Maailmakuritegude kataloogi või selle puudumisel kahepoolse karistatavuse

nõue, samuti karistuse ülemmäära ning täitmise aegumise piirangud täiendavad seadusliku

aluse nõuet ning kindlustavad, et isikult pole võetud vabadust sobimatul põhjusel,

menetluskorda rikkudes või ebaproportsionaalselt pikaks ajaks.

Protsessi hõlbustamiseks on võimalik sätestada välislepingus ka tingimusi, millele rendivanglas

täide viidav karistus või süüdimõistetud isik peavad vastama. Sellised tingimused võivad

hõlmata näiteks isiku vanust või tervislikku seisundit (vt nt KrMS § 50839 p-d 6 ja 9). Plaani

kohaselt toimuks rendivanglasse sobilike kinnipeetavate eelselektsioon saatjariigis ning Eesti

poolel viidaks täide üksnes formaalne lihtsustatud järelkontroll. Kontrolli lõppeesmärk on teha

kindlaks, et karistust saadetakse kandma õige inimene, teda on (kohtu poolt) kriminaalkorras

karistatud vangistusega ning tema vangistuse õiguspärasuses pole ilmselgeid kahtlusi.

Taoline lihtsustatud kontroll toetub olulises osas liikmesriikide justiitsasutuste vahelisele

koostööle ja usaldusele, kuid arvestades EL-i õigusruumi harmoniseerituse kõrget astet ning

rahvusvahelise koostöö igapäevasust, ei saa seda pidada õiguslikult taunitavaks. Tähelepanuta

ei saa jätta ka asjaolu, et mitmes aspektis (eriti nt kinnipeetava vanuse tuvastamisel) peaks Eesti

6

igal juhul tuginema (täielikult) partnerriigilt saadud andmetele. Teisisõnu tähendab see seda, et

riikidevaheline usaldus on rahvusvahelises koostöös niikuinii möödapääsmatult vajalik.

Erinevalt harilike tunnustamistaotluste koostamisest paneks saatjariik antud juhul

kinnipeetavate eelselekteerimisel rohkem rõhku lepingus kokku lepitud objektiivsetele

kriteeriumitele, selmet lähtuda üksnes kinnipeetava kodakondsusest või elukohaandmetest.

Karistuse täidetavaks tunnistamise juures tuleb arvestada, et erinevalt harilikust tunnustamisest

puudub kohtutel kõnealusel juhul võimalus välisriigis mõistetud kohtuotsust täpsustada (vt

KrMS § 484 lg 2). Kohtul on võimalik üksnes karistuse täideviimine lubatavaks tunnistada või

sellest keelduda.

Viimase KrMS-i täiendusega lisatakse seadustikku § 50886, mille kohaselt võib

kriminaalmenetluse üle anda ka juhul, mil menetlus on alustatud vanglarendi raames Eestis

ajutiselt karistust kandva kinnipeetava suhtes. Kriminaalmenetluse üleandmine on

rahvusvahelise koostöö vorm, mida kasutatakse üldjuhul selleks, et soodustada

kriminaalmenetluse lõpuleviimist näiteks tõendamise või kohtumenetluse läbiviimise aspektist

(isiku viibimine välisriigis või muu tugev seos taotluse adressaadiks oleva riigiga). Ka

kõnealusel juhul soodustaks menetluse üleandmine kriminaalmenetluse lõpuleviimist

(karistuse mõistmine) ning lisaks ka välislepingu täitmist, sest erinevalt Eestist, kes ei ole

kinnipeetava karistuse suhtes teinud tunnustamisotsust, on täitval riigil võimalik mõista

kinnipeetavale liitkaristus. Kriminaalmenetluse üleandmine eeldab, et Eesti on omalt poolt

kogunud kriminaalmenetluse lõpuleviimiseks vajalikud tõendid ja teinud muud vajalikud

toimingud.

Arvestades vanglarendi projekti iseloomu, ei liigitu kõnesoleva välislepingu täitmine hariliku

rahvusvahelise koostöö alla, mis on juba reguleeritud vastavate konventsioonide ja

raamotsustega. Tegemist on eraldiseisva rahvusvahelise koostöö vormiga, mille alus on selleks

otstarbeks sõlmitav välisleping. Sellest tingituna lisatakse säte eraldi KrMS-i peatükki, selmet

täiendada KrMS-i §-i 474. Samas sätestatakse paragrahvi lõigetega 2–4 kriminaalmenetluse

üleandmisele sarnane menetluskord 19. peatükis reguleeritud üleandmistega, kuna taotlused on

sisult siiski väga sarnased ning puudub vajadus eraldi protseduurireeglite kehtestamiseks.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega.

6. Seaduse mõjud

Eelnõuga kaasneb mõju välissuhetele. Sellega tugevdaks vanglapinna rentimise kokkulepe

Eesti liitlassuhteid, aitaks mitmekesistada meie koostöösidemeid ja annaks sellega täiendava

julgeolekugarantii. Riskikoht on võimalikud vaidlused võõrkinnipeetavate

kinnipidamistingimuste ja põhiõiguste kaitse üle, mille võivad tõstatada kinnipeetavad, kes ei

ole rahul sellega, et peavad karistust kandma senisest karistuse kandmise riigist väljaspool.

Riski on võimalik maandada rahvusvaheliste kinnipidamisstandardite range järgimise,

lepinguosaliste riikide läbipaistva ja aktiivse suhtluse ning vanglarendi kohta sõlmitud lepingus

kõikide oluliste tingimuste põhjaliku reguleerimise abil. Muud alltoodud mõjud on kõnealuse

eelnõu kontekstis üksnes hüpoteetilised, kuid tuleks potentsiaalse välislepingu sõlmimisel

samuti ära märkida ja arvesse võtta.

Sotsiaalsed mõjud

7

Mõju tööhõivele. Välislepingu jõustumisel oleks positiivne mõju tööhõivele, kuna tekiks

võimalus ka edaspidi säilitada praegust vanglate töötajaskonda4 ja lepingu täitmiseks isegi

ametkondade tööhõivet suurendada, sealjuures riigieelarve kulusid suurendamata. Kuigi suure

hulga ametikohtade korraga täitmine võib olla mõnevõrra komplitseeritud, on võimalik sellega

läbirääkimistel arvestada ning vajaduse korral võtta kinnipeetavaid Eestis vastu etapi kaupa.

Positiivse mõjuna tuleb kindlasti nimetada ka vanglateenistujate tööhõive ja kompetentsi

säilimist juhuks, kui Eestil peaks tulevikus uuesti rohkem vanglakohti vaja minema.

Mõju inimeste õigustele. Vangistuse kandmisel välisriigis võib olla mõningane negatiivne mõju

nii kinnipeetavale kui ka tema lähisugulastele (kui nad viibivad teises riigis), kuna pika

vahemaa tõttu võib peresidemete säilitamine osutuda harilikust keerukamaks. Sellist negatiivset

mõju on võimalik vältida, lisades välislepingusse vastavad kaitseklauslid. Näiteks on võimalik

välislepingus sätestada punkt, et Eestisse ei saadetaks karistust kandma kinnipeetavaid, kellel

on lähisugulasi (või vähemalt väikelapsi) saatjariigis. Samas tuleb arvestada, et pelgalt

sugulaste olemasolu ei tähenda, et nad (ka saatjariigis) kinnipeetavaga lävimisest huvitatud on.

Samuti tuleb arvesse võtta, et mõne sugulasega kohtumine oleks tema tausta tõttu

turvakaalutlustel välistatud ka saatjariigis (nt kuulumisel radikaalide gruppi vmt). Oluline on

ka arvestada, et vanglates, sealhulgas Eestis, on lähiminevikus märgatavalt paranenud tehniline

võimekus ning suhtlus pereliikmetega saab toimuda elektrooniliselt, mis aitab vähendada

vahemaa tõttu tekkinud kahjulikku mõju perekondlikele suhetele.

Võõrkinnipeetavate haldamisel võivad probleemiks osutuda ka keelebarjäär ja vajadus kaitsta

kinnipeetavate õigusi, pakkuda tervishoiuteenuseid jm. Selliste mitmekesiste vajaduste

rahuldamine võib koormata vanglasüsteemi ning põhjustada administratiivsete protsesside

keerukust ja tõhususe vähenemist. Lepingu sõlmimisel tuleb võõrkinnipeetavate vajadustega

(nt suurenenud tõlkevajadused) arvestada ning kokku leppida, et saatjariik lisakulud hüvitaks.

Mõju riigivalitsemisele

Mõju riigieelarvele. Vanglateenistuse 2024. aasta eelarve oli 81 miljonit eurot, millest umbes

kolmandik (25 miljonit eurot) on kulutused kinnisvarale. Vanglate rendilepingud on sõlmitud

30 aastaks. See tähendab, et isegi tühjana seisva vangla eest tuleb maksta renti lepingu lõpuni.

Samas on vangla niivõrd spetsiifiline taristu, et sellele alternatiivse kasutuse leidmine on

keerukas. Lepingut erakorraliselt üles öeldes tuleks aga tasuda leppetrahv ja kompenseerida

Riigi Kinnisvara AS-ile (RKAS) parandustöödele kulunud summa jääk. Viru ja Tallinna vangla

lepingut üles öeldes tuleb hüvitada RKAS-ile miljonitesse eurodesse ulatuv kahju. Kirjeldatud

põhjustel on vanglate kinnisvarakulutused vähemalt teatud ulatuses vältimatud ja nende

hüvitamiseks tasub kaaluda võimalust tühjalt seisvad vanglapinnad välja rentida.

Kui Eesti hakkaks vanglakohti välja rentima, saaks sellega kokku hoida vanglatele kuluvaid

riigieelarvelisi vahendeid. Võib eeldada, et rendileping kataks arvestatava osa vanglateenistuse

praegusest eelarvest. Riigieelarvesse laekuksid ka lisapersonali tööjõumaksud.

2024. aastal on kulu ühe kinnipeetava ülalpidamiseks 3500 eurot kuus (116 eurot päev), kuid

lepingueelsetel läbirääkimistel tuleks ühe koha rendihinda kokku leppides arvestada

inflatsiooni ja palgasurvega. Tagada tuleb kulutused lisapersonalile, taasühiskonnastavatele

tegevustele, hariduse ja tööoskuste andmisele, arstiabile, vanglateenistujate eriettevalmistusele

nii keele kui ka kultuurilise eripära arvestamiseks, samuti transpordile. Lisakulutused peavad

olema kaetud vanglarendilepinguga. Eelnevat arvestades võiks rendihinna läbirääkimistel

lähtuda minimaalselt 5000 eurost ühe vanglakoha eest kalendrikuus, mis teeb 500 vanglakoha

hinnaks 30 miljonit eurot aastas.

4 Vt lähemalt: Vanglateenistujate ülevaade | Vanglad (vanglateenistus.ee)

8

Välislepingu sõlmimisel tuleb arvestada ka kaasnevate kuludega, mis ei ole seotud üksnes

kinnipeetava majutamise ja järelevalvega. Näiteks võib olenevalt välislepingus sätestatud

vaidluste lahendamise korrast kasvada Eesti halduskohtute koormus ning suureneda vajadus

tõlkimise ja kinnipeetavate kohtuistungitele toimetamise järele. Kõiki neid asjaolusid tuleb

lepinguliste läbirääkimiste käigus arvesse võtta.

Mõju siseturvalisusele

Kultuuriliste ja keeleliste erinevustega kinnipeetavate paigutamine Eesti vanglatesse võib kaasa

tuua mitmesuguseid probleeme, alates arusaamatustest kuni vägivaldsete konfliktideni. Sellised

probleemid võivad kujutada ohtu mitte ainult vanglakorrale, vaid ka avalikule korrale ja riigi

julgeolekule.

Eestis, kus enamik elanikkonnast räägib eesti keelt ja jagab võrdlemisi ühtset kultuuritausta,

võib erineva taustaga kinnipeetavatega tegelemine vanglas olla keeruline. Suhtlemisbarjäärid

võivad tekitada pingeid nii kinnipeetavate kui ka vanglapersonali seas, mis omakorda võib

põhjustada segadust, valesti mõistmist ja potentsiaalselt ohtlikke olukordi. Sarnaste

probleemidega on kokku puutunud ka teised Euroopa riigid, kes on pidanud tegelema

mitmekesise vanglapopulatsiooniga. Kirjeldatud riske on võimalik maandada personali

koolitamise, läbimõeldud paigutamisotsuste jmt meetmete abil.

Üks potentsiaalne risk, mida tuleks välislepingu sõlmimisel hinnata, on seotud rahvusvaheliste

kuritegelike võrgustikega. Nimelt võib välismaalt pärit kinnipeetavate toomine Eesti

vanglatesse ilma vastavate riskimaandamisstrateegiateta tuua kaasa rahvusvaheliste

kuritegelike võrgustike sisenemise riigi vanglasüsteemi. Neil kinnipeetavatel võivad olla

sidemed organiseeritud kuritegevusega ja nad võivad püüda vanglas uusi kontakte luua või

olemasolevaid sidemeid tugevdada. Võrgustike liikmed võivad kasutada oma positsiooni

vangla sees, et värvata kohalikke vange, levitada siin oma kriminaalseid ideoloogiaid või isegi

jätkata vanglas oma kuritegelikku tegevust. Riski maandamiseks tuleks enne välismaiste

kinnipeetavate vastuvõtmist teha üksikasjalik ja põhjalik taustakontroll, et tuvastada nende

võimalikud sidemed rahvusvaheliste kuritegelike võrgustikega. Samuti aitab riske maandada

võõrkinnipeetavate isoleerimine ülejäänud Eesti vanglapopulatsioonist. Vajaduse korral saab

kinnipeetavate suhtes rakendada ka tõhustatud järelevalvemeetmeid.

Sarnaselt kuritegelike võrgustike ohuga tuleks hinnata radikaliseerumise riske. Välismaiste

kinnipeetavate sissetoomine võib suurendada radikaliseerumise riski Eesti vanglasüsteemis.

Eestisse toodavad kinnipeetavad võivad olla kas juba radikaliseerunud või sellele vastuvõtlikud

vangistuse ajal. Vanglakeskkond võib radikaliseerumist soodustada, kuna kinnipeetavatel on

piiratud suhtlusvõimalused ja nad võivad sattuda kokku teiste äärmuslike ideoloogiate

järgijatega. See võib viia äärmuslike ideoloogiate levikuni vanglapopulatsioonis, luues soodsa

pinnase terroristlikule värbamisele ja organiseerumisele. Halvimal juhul võivad kinnipeetavad

proovida oma ideoloogiat enda kontaktisikute kaudu levitada ka vanglast väljapoole. Ka seda

riski saab maandada võõrkinnipeetavate taustakontrolli ja eelselektsiooni abil. Samuti aitavad

riski maandada radikaliseerumisvastased programmid ja tõhustatud järelevalve.

Igal juhul tuleks Eestil vanglarendilepingu üle läbi rääkides tingimusena sätestada, et

kinnipeetavad ei vabaneks Eesti ühiskonda, vaid saadetaks enne vabanemistähtpäeva tagasi

saatjariiki või kolmandasse riiki. See käib nii lühiajaliste väljasõitude, ennetähtaegse

vabanemise kui ka tähtaegse vabanemise kohta. Samuti ei tohi võimaldada võõrkinnipeetavaid

avavanglasse paigutada. Selline korraldus aitaks oluliselt vähendada võimalikke negatiivseid

mõjusid Eesti sisejulgeolekule väljaspool vanglat. Vältimaks võimalust, et võõrkinnipeetavate

lähiringkond Eesti sisejulgeolekut ohustama asub, tuleb välislepingus ette näha võimalused

piirata kohtumisi julgeolekut ohustavate isikutega.

9

Riskide realiseerumise ärahoidmiseks tuleb välislepingu koostamisel konsulteerida

julgeolekuasutuste, PPA ja vanglatega. Lepingu sõlmimisele peab eelnema põhjalik riskide

analüüs. Et riskid ei realiseeruks, tuleb sätestada lepingus vajalikud piirangud kinnipeetavate

hulgale ja Eestisse karistust kandma toodud isikuid iseloomustavate muude tunnuste järgi.

Eraldi tähelepanu tuleb pöörata ka julgeoleku tagamisele kinnipeetavate transportimisel, kuna

kinnipeetavate transportimine oleks mitmeetapiline (tõenäoliselt lennuk ja buss) ning hõlmaks

mitut kinnipeetavat korraga. Ohte on võimalik maandada strateegilise planeerimise ja

julgeolekuabinõude rakendamisega, kuhu on kaasatud mitme erineva jõustruktuuri ametnikud

nii Eestist kui ka partnerriigist.

Ühe potentsiaalse ebasoovitava mõjuna võib vanglarendiga kaasneda ka võimalus, et

rendivanglas viibivad kinnipeetavad panevad toime mõne uue kuriteo. Kuigi suuremad ohud

maandatakse kinnipeetavate eelselektsiooni abil, mida on käsitletud eespool, ei saa uute

kuritegude toimepanemise ohte täielikult välistada (nt füüsilised konfliktid kinnipeetavate

vahel). Uute kuritegude toimepanemist saab ennetada läbimõeldud paigutamisotsuste ja piisava

arvu ametnike värbamisega (tõhus kohapealne järelevalve). Legaliteedipõhimõttest tulenevalt

on riik kohustatud kuriteotunnustele viitava teabe puhul alustama kriminaalmenetlust, mis

tähendab aga õiguskaitseasutustele lisakulu, millega tuleb välislepingu sõlmimisel arvestada.

Vastumeetmena on plaanis sätestada seaduses kriminaalmenetluse lõpetamise (kergemad

rikkumised) ja üleandmise alused juhtudeks, mil kuriteo on toime pannud rendivanglas karistust

kandvad väliskinnipeetavad.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Seaduse rakendamisega ilma kaasneva välislepinguta kulusid ja tulusid ei teki. Vajaduse korral

hinnatakse kulud ja tulud täpsemalt välislepingu sõlmimisel. Hindamise käigus tuleb arvestada,

et kinnipeetavate sissetoomine Eestisse tähendab suurenenud ressursivajadust riigi

jõuasutustele ja ka õigussüsteemile tervikuna. Lepingu sõlmimisel tuleb eelneva valguses

veenduda, et sõlmitav leping oleks riigile kogu lepinguperioodi jooksul kasu(m)lik ning jätaks

võimaluse piisavalt lühikese etteteatamistähtajaga leping üles öelda, kui Eestis endas peaks

ootamatult suurenema vajadus vanglakohtade järele.

8. Rakendusaktid

Eelnõuga ei ole vaja muuta rakendusakte.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldises korras, sest seaduse rakendamiseks ei ole vaja adressaatide tegevust

ümber korraldada.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks ministeeriumitele ning arvamuse andmiseks Riigikohtule,

Riigiprokuratuurile, Eesti Advokatuurile, Õiguskantsleri Kantseleile, Harju Maakohtule, Tartu

Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Viru Maakohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu

Ringkonnakohtule, vanglatele ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale.

Algatab Vabariigi Valitsus ………………...2025. a

10

(allkirjastatud digitaalselt)

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / +372 620 8100 / [email protected]/ www.justdigi.ee Registrikood 70000898

Ministeeriumid VangS, KarS ja KrMS muutmise seaduse eelnõu (vanglarent) Esitame ministeeriumitele kooskõlastamiseks ning arvamuse avaldamiseks Riigikohtule, esimese ja teise astme kohtutele, Õiguskantsleri Kantseleile, Eesti Advokatuurile, Riigiprokuratuurile ning Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale vangistusseaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu, millega lisatakse nimetatud seadustesse vanglarendi välislepingu edukaks rakendamiseks vajalikud sätted. Palume Teil esitada oma kooskõlastus ja arvamused hiljemalt 7. aprilliks. Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Liisa-Ly Pakosta justiits- ja digiminister Lisad: eelnõu ja seletuskiri /*Lisaadressaadid: Riigikohus Õiguskantsleri Kantselei Riigiprokuratuur Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Pärnu Maakohus Tallinna Halduskohus Tallinna Ringkonnakohus Tartu Halduskohus Tartu Maakohus Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohus Eesti Advokatuur Tartu Ülikool Martin Ziehr 620 8118 [email protected]

Meie 21.03.2025 nr 8-1/2775-1

1

EELNÕU

16.03.2025

Vangistusseaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse

seadustiku muutmise seadus

§ 1. Vangistusseaduse muutmine

Vangistusseaduses tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 20 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:

„(4) Avavanglasse ei paigutata kinnipeetavat, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust

kriminaalmenetluse seadustiku § 50885 tähenduses.“;

2) paragrahvi 32 lõige 6 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2, 3 ja 5 sätestatud lühiajalise väljasõidu luba ei anta:

1) eluaegset vangistust kinnises vanglas kandvale kinnipeetavale;

2) kinnipeetavale, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust kriminaalmenetluse seadustiku §

50885 tähenduses;

3) põgenemiskalduvustega kinnipeetavale.“;

3) paragrahvi 76 täiendatakse lõikega 8 järgmises sõnastuses:

„(8) Kinnipeetavat ei vabastata ennetähtaegselt välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse

ajutise täideviimise korral kriminaalmenetluse seadustiku § 50885 tähenduses.“;

4) seadust täiendatakse 71. peatükiga järgmises sõnastuses:

„71. peatükk

VÄLISRIIGI KOHTUOTSUSEGA MÕISTETUD VANGISTUSE AJUTINE

TÄIDEVIIMINE

§ 1561. Välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse ajutine täideviimine

Vanglateenistus viib vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku §-le 50885 Riigikogu

ratifitseeritud välislepingu alusel ajutiselt täide teises Euroopa Liidu liikmesriigis süüdimõistva

kohtuotsusega mõistetud vangistuse.“.

§ 2. Karistusseadustiku muutmine

Karistusseadustikku täiendatakse §-ga 762 järgmises sõnastuses:

„§ 762. Ennetähtaegne vabastamine välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse ajutise

täideviimise korral

2

Kinnipeetavat ei vabastata ennetähtaegselt välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse ajutise

täideviimise korral kriminaalmenetluse seadustiku § 50885 tähenduses.“.

§ 3. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmine

Kriminaalmenetluse seadustikus tehakse järgmised muudatused:

1) paragrahvi 204 lõiget 1 täiendatakse punktiga 6 järgmises sõnastuses:

„6) kuriteo on toime pannud välisriigi kodanik, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust

käesoleva seadustiku § 50885 tähenduses ja kuritegu ei ole suunatud Eesti Vabariigi kodanike

vastu ega ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut.“;

2) seadustikku täiendatakse 191. peatükiga järgmises sõnastuses:

„191. peatükk

RAHVUSVAHELINE KOOSTÖÖ VÄLISRIIGI KOHTUOTSUSEGA MÕISTETUD

VANGISTUSE AJUTISEL TÄIDEVIIMISEL

§ 50885. Välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse ajutine täideviimine

(1) Vastavalt Riigikogu ratifitseeritud välislepingule võib Eestis ajutiselt täide viia teises

Euroopa Liidu liikmesriigis süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse.

(2) Kohus tunnistab vangistuse ajutise täideviimise tunnustamiseta lubatavaks, kui isik on süüdi

mõistetud käesoleva seadustiku § 4896 lõigetes 1 ja 2 nimetatud kuriteos, karistus ei ületa Eesti

karistusseadustikus sama liiki teo eest sätestatud karistuse maksimaalset määra ning karistuse

täideviimine ei ole Eesti karistusseadustiku järgi aegunud.

(3) Vangistuse ajutise täideviimise täpsemad tingimused sätestatakse välislepingus.

§ 50886. Kriminaalmenetluse üleandmine

(1) Taotleda võib kuriteos kahtlustatava või süüdistatava isiku suhtes alustatud

kriminaalmenetluse üleandmist välisriigile, kui kuriteo on toime pannud välisriigi kodanik, kes

kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust käesoleva seadustiku § 50885 tähenduses ja kuritegu ei

ole suunatud Eesti Vabariigi kodanike vastu ega ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut.

(2) Üleandmistaotlus saadetakse koos kriminaaltoimiku või selle tõestatud koopia ja teiste

asjakohaste materjalidega Riigiprokuratuurile.

(3) Riigiprokuratuur kontrollib kriminaalmenetluse üleandmise põhjendatust ning saadab

materjalid Justiits- ja Digiministeeriumile, kes edastab need välisriigile.

(4) Kriminaalmenetluse üleandmisel lähtutakse käesoleva seadustiku 19. peatüki 1. jaos

sätestatud menetlusnormidest, kuivõrd see ei ole vastuolus käesolevas peatükis sätestatuga.“.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, .........................2025. a

3

Algatab Vabariigi Valitsus

............................2025. a

allkirjastatud digitaalselt

1

Vangistusseaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse

seadustiku muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõu kohaselt tehakse vangistusseaduses (VangS), karistusseadustikus (KarS) ja

kriminaalmenetlusseadustikus (KrMS) muudatused, mille eesmärk on võimaldada vastava

välislepingu olemasolul viia Eesti vanglates täide välisriigi kohtu mõistetud vanglakaristusi

(teostada nn vanglarenti). Kavandatud muudatuse laiem eesmärk on lahendada Eesti

tühjenevate vanglahoonete liigse kulukuse probleem ning tagada riigieelarve tasakaal. Eelnõu

jõustumine ja seotud välislepingu sõlmimine looks riigile võimaluse anda Eesti vabanenud

vanglapindu raha eest rendile välisriikidele. See aitaks riigil ka hoida hõivatuna väljaõppinud

vanglapersonali juhuks, kui Eestis peaks vajadus vanglakohtade järele kasvama või tuleb

lahendada mõni jõuasutuste ulatuslikku sekkumist nõudev erakorraline olukord.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu on koostanud Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse

ja menetluse talituse nõunik Martin Ziehr (620 8118; [email protected]). Eelnõu on

keeleliselt toimetanud Justiits- ja Digiministeeriumi õiguspoliitika osakonna õigusloome

korralduse talituse toimetaja Moonika Kuusk ([email protected]).

1.3. Märkused

Eelnõuga kavandatu kohaselt muudetakse järgmisi õigusakte:

1) vangistusseaduse redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 31.12.2024, 35;

2) karistusseadustiku redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 12.12.2024, 6;

3) kriminaalmenetluse seadustiku redaktsiooni avaldamismärkega RT I, 12.12.2024, 7.

Eelnõu ei ole seotud teiste praegu menetluses olevate eelnõudega. Eelnõu on seotud Vabariigi

Valitsuse tegevusprogrammiga (eelnõu koostamise ajal kehtinud 54. valitsuse

tegevusprogramm), milles on kasutuseta vanglahoonete kulutõhusa kasutuse leidmine märgitud

ära justiits- ja digiministri prioriteedina. Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õiguse

rakendamisega. Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu poolthäälteenamus (PS

§ 104 lg 2 p 14).

2. Seaduse eesmärk

Vanglarendi eesmärk on Tartu vangla pindade sihtotstarbelises kasutuses hoidmine ja selle

personali hõivatuna hoidmine. Laiem eesmärk on vähendada riigi kulusid ja suurendada tulusid

ning aidata sellega kaasa riigirahanduse jätkusuutlikkuse tagamisele. Samuti on valitsusliit

võtnud eesmärgi liikuda riigieelarve tasakaalu poole, mis tähendab riigieelarve kulude ja tulude

ülevaatamist.

Vanglateenistuse 2024. aasta eelarve oli 81 miljonit eurot, millest umbes kolmandik (25

miljonit eurot) on kulutused kinnisvarale. Vanglate rendilepingud on sõlmitud 30 aastaks. See

tähendab, et isegi tühjana seisva vangla eest tuleb maksta renti lepingu lõpuni. Samas on vangla

niivõrd spetsiifiline taristu, et sellele alternatiivse kasutuse leidmine on keerukas. Lepingut

erakorraliselt üles öeldes tuleks aga tasuda leppetrahv ja kompenseerida Riigi Kinnisvara AS-

ile (RKAS) parandustöödele kulunud summa jääk. Kirjeldatud põhjustel on vanglate

2

kinnisvarakulutused vähemalt teatud ulatuses vältimatud ja nende hüvitamiseks tasub kaaluda

võimalust tühjalt seisvad vanglapinnad välja rentida. Selleks on vaja sõlmida vastav välisleping.

Eesti ei ole vanglaid varem välja rentinud, kuid seda on teinud teised Euroopa riigid, kellelt

saadud kogemusega tasub ka Eestil võimaliku tulevase lepingu sõlmimisel arvestada.

Vanglarendi lepinguid on varem täide viidud näiteks Norra ja Hollandi vahel, samuti Hollandi

ja Belgia vahel. Lepingu sõlmimine on vähemalt ajutiselt aidanud leevendada vanglate

ülerahvastatuse probleemi ning täidetud lepinguid võib pidada vastuvõtvate riikide jaoks

tulusaks. Vanglarendi kulude ja tulude analüüs on rendilepingu kohustuslik eeldus.

Eelnõule ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust, kuna eelnõus sisalduvate sätete rakendamine

ei ole võimalik ilma vastava välislepingu olemasoluta. See tähendab, et ainuüksi kõnesoleva

seaduseelnõu seadusena rakendamisega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust või muud olulist

mõju ning väljatöötamiskavatsus ei ole nõutav (HÕNTE § 1 lg 2 p 5).

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

I Vangistusseaduse muudatused

Eelnõuga täiendatakse esmalt VangS § 20 lõikega 4. Lõike kohaselt ei paigutata avavanglasse

kinnipeetavat, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust kriminaalmenetluse seadustiku §

50885 tähenduses (s.o vanglarent). Sellise erisuse tegemise põhjendus on sama, mis

kinnipeetavate ennetähtaegse vabanemise välistamisel vanglarendi raames (vt selgitused KarS

§ 76 muudatuse juures). Tegemist on erirežiimil viibivate kinnipeetavatega, kelle vangistust

viiks Eesti täide üksnes ajutiselt ning kelle ennetähtaegse vabanemise üle ei ole Eestile

välislepinguga otsustuspädevust antud. Lisaks eelnevale tuleb ühtlasi arvestada asjaoluga, et

kõnealused kinnipeetavad ei vabaneks karistuse kandmise järgselt Eesti ühiskonda, vaid

saadetakse tõenäoliselt kolmandatesse riikidesse väljaspool Euroopat, kust nad pärit on,

mistõttu puudub vajadus neid avavanglasse paigutamise läbi Eestisse/Euroopasse

vabanemiseks ette valmistada. Kinnipeetavate täpsem vabanemise kord, mis võib väljenduda

kindlate tagasisaatmise kuupäevade sätestamises, lepitakse kokku vastavas välislepingus.

Teiseks muudetakse § 32 lg-t 6 selliselt, et lühiajalisele väljasõidule ei lubata kinnipeetavat, kes

kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust kriminaalmenetluse seadustiku § 50885 (vanglarendi)

tähenduses. Lühiajaline väljasõit on vangla kaalutlusotsusel põhinev soodustus, mille kohaselt

võidakse anda kinnipeetavale õigus ajutiselt vanglast lahkuda. Lühiajaline väljasõit on võimalik

kahel alusel: erakorraline perekondlik sündmus (nt matused) ja väljasõit vastava plaani alusel.

Väljasõit plaani alusel kujutab endast sisuliselt vangistuse täideviimisel kasutatavat

kohtlemisabinõu ning selle eesmärk on vabanemisjärgsete töö-, õppimis-, eluaseme ja muude

asjade korraldamine1.

Väljasõidu võimaldamine eelnimetatud kaalutlustel pole põhjendatud, sest rendivangla

kinnipeetavad ei jää pärast vabanemist Eestisse, vaid saadetakse enne karistuse lõppu tagasi

saatjariiki (või pärast karistuse kandmist riigist välja). Erakorralistele perekondlikele

sündmustele reageerimise võimalused on aga võimalik kokku leppida välislepinguga. Näiteks

saab kokku leppida kinnipeetava ajutises üleandmises saatjariigile, kui kinnipeetav taotleb enda

väljaviimist lähedase matustele (eelduslikult väljaspool Eestit). Arvestada tuleb, et

kinnipeetavate Eestisse toomisel võtab Eesti Vabariik endale nende üle kohustuse ja vastutuse

ning põgenemist soodustavate olukordade teke tuleb täielikult välistada.

1 Vangistusseaduse kommenteeritud väljaanne; lk 99 vnr 1.

3

Kolmanda täiendusena lisatakse ka VangS § 76 lõige 8, mille kohaselt ei vabastata

ennetähtaegselt vangistusest kinnipeetavat, kes kannab Eestis ajutiselt karistust vanglarendi

välislepingu raames. Muudatuse põhjendused on leitavad KarS § 76 täienduse alt.

Viimaks täiendatakse VangS-i uue peatükiga 71, mis reguleerib välisriigi kohtuotsusega

mõistetud vangistuse täideviimist. Peatükk sisaldab uut paragrahvi 1561, mille kohaselt viib

vanglateenistus Riigikogu ratifitseeritud välislepingu kohaselt (Eesti vanglasüsteemis) täide

teises Euroopa Liidu (EL) liikmesriigis süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse.

Tegemist on erisättega, mille järgi ei kohaldata vanglarendi raames vangistuse täideviimisele

üldist VangS-i regulatsiooni, vaid välislepingus sätestatud tingimusi.

II Karistusseadustiku (KarS) täiendus

Seadustiku esimene muudatus seisneb selles, et KarS-i ennetähtaegse vabanemise regulatsiooni

täiendatakse paragrahviga 762, mille kohaselt on vanglarendi projekti raames Eestisse karistust

kandma toodud kinnipeetavate ennetähtaegne vabanemine KarS-i alusel välistatud. Tegemist

on ühest küljest klausliga, mis aitab tagada Eesti ühiskonna turvalisust, ning teisalt meetmega,

mis aitab saatjariigil säilitada kontrolli kinnipeetavate vanglast vabanemise üle. Igal juhul on

Eesti vaatest tegemist nn punase joonega, mille õiguslik põhjendus seisneb alljärgnevas.

Vanglarendi eesmärk seisneb välisriigile ajutise vanglapinna pakkumises, et leevendada

vanglakohtade puudujäägist tingitud probleeme selles riigis (samuti Tartu vangla taristu

säilitamine ja kulude/tulude optimeerimine Eesti vaatest). Vanglarendi, sh vangistuse

täideviimise reeglid lepitakse kokku välislepinguga ning üldised Eesti vangistuse täideviimise

reeglid võõrkinnipeetavatele ei kohalduks. Kuna vangistuse täideviimine Eestis oleks üksnes

ajutine ja kinnipeetavate Eestisse karistust kandma toomine ei toimuks hariliku kohtuotsuse

tunnustamise protsessi teel (vt lähemalt KrMS-i muudatuste selgitused), ei kuulu nende

kinnipeetavate ennetähtaegse vabanemise otsustamine Eesti kohtute pädevusse ning selline

võimalus välistatakse. Ennetähtaegse vabanemise üle otsustamise pädevus jääb saatjariigile

ning vajadusel on võimalik vastavad klauslid selle rakendamiseks sätestada välislepinguga.

Kuigi taoline erikohtlemine tähendab võrdsuspõhiõiguse riivet, ei tule seda pidada

võrdsuspõhiõiguse rikkumiseks. PS § 12 lõikes 1 sätestatud üldist võrdsuspõhiõigust on

riivatud siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Riigikohtu

järjepideva2 praktika kohaselt tuleb ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks määrata kindlaks

võrdluse lähtekoht ja tuua selle alusel välja võrreldavad isikute grupid. Kuigi

võõrkinnipeetavad kannaks ajutiselt karistust Eesti vanglas, ei oleks nende olukord eeltoodud

põhjustel õiguslikult samastatav teiste Eestis karistust kandvate kinnipeetavatega ning erisused

režiimide vahel on põhjendatud. Küll aga võib olla vajalik sätestada välislepinguga

regulatsioon, mis võimaldaks ennetähtaegse vabanemise üle otsustada saatjariigil.

III Kriminaalmenetluse seadustiku täiendused

Eelnõuga viiakse KrMS-i sisse kolm täiendust. Esmalt lisatakse § 204 lg-sse 1 täiendav

kriminaalmenetluse lõpetamise alus, mis võimaldab menetluse lõpetada, kui kuriteo on toime

pannud välisriigi kodanik, kes kannab Eestis ajutiselt vanglakaristust vanglarendi raames ja

kuritegu ei ole suunatud Eesti Vabariigi kodanike vastu ega ohusta Eesti Vabariigi julgeolekut.

Ka kehtiv KrMS § 204 näeb ette mõned menetluse lõpetamise võimalused juhtudeks, mil

kuriteo on toime pannud välisriigi kodanik. Näiteks võib prokuratuur kriminaalmenetluse

lõpetada juhul, kui tegu on toime pandud Eesti Vabariigi territoriaalvetes paikneval laeval (lg

1 p 2), kui on tehtud otsus kurjategija välisriigile väljaandmise kohta (lg 1 p 4) või kui

menetlusega võivad kaasneda rasked tagajärjed Eesti Vabariigile või kui teo menetlemine on

2 Alates RKÜKo 17.03.2003 3-1-3-10-02, p 17.

4

vastuolus muude avalike huvidega (lg 2). Kõnealused sätted on seaduses sätestatud praktilis-

õiguslikel kaalutlustel ja võimaldavad menetluse lõpetada juhtudel, mil kriminaalmenetluse

läbiviimine Eestis ei ole mõistlik või oleks vastuolus mõne teise riigi huvidega.

Sellised kaalutlused võivad esineda ka rendivanglas toime pandud kuritegude menetlemisel,

sest välisriikide vanglates reageeritakse kinnipeetavate õigusrikkumistele erinevalt. Näiteks

võidakse teistes riikides kinnipeetavate omavahelisi konflikte, sõltuvalt olukorra tõsidusest,

lahendada distsiplinaarmenetluse korras, samas kui Eestis alustataks kehalise väärkohtlemise

juhtudel kriminaalmenetlust KarS § 121 alusel. Loodav menetluse lõpetamise alus võimaldab

potentsiaalselt vähendada selliste juhtumite arvu, kus saatjariiki suunataks rahvusvaheliste

kriminaalkoostöömeetmete kaudu kinnipeetavaid karistama tegude eest, millele nad ise

kriminaalkorras ei reageeriks (eelduslik vastuolu saatjariigi huvidega), või mis alternatiivselt

tekitaks olukorra, kus võõrkinnipeetavad peaks karistuse kandmise järgselt jääma Eesti

vanglasse (n-ö tavarežiimile) karistust kandma (vastuolu Eesti Vabariigi avalike huvidega).

Eelnimetatud kaalutlustel ja ka selleks, et luua renditavas vanglas tingimused, mis sarnaneks

võimalikult palju saatjariigi režiimiga, on otstarbekas sätestada KrMS-is õiguslik alus, mis

võimaldab rendivangla kinnipeetavate toime pandud rikkumiste puhul kriminaalmenetluse

lõpetada. Normi sõnastusest nähtub, et menetluse lõpetamine on prokuratuuri kaalutlusotsus

ega kohusta prokuratuuri menetlust lõpetama iga kuriteo korral. Lõpetamine võiks aga olla

soovitatav juhtudel, mil teoga pole tekitatud märkimisväärset kahju. Kuigi kõnesolev säte ei

eelda kriminaalmenetluse lõpetamiseks kannatanu nõusolekut, on kannatanul võimalik oma

õiguste kaitseks menetluse lõpetamise määrust vaidlustada süüdistuskohustusmenetluse korras.

Vastavalt pakutud normi sõnastusele ei ole menetluse lõpetamine lubatud rendivangla

kinnipeetavate toime pandud kuritegude suhtes, mis on suunatud Eesti kodanike vastu või mis

ohustavad Eesti Vabariigi julgeolekut. Selline välistus lähtub põhjendusest, et riik ei saa jätta

reageerimata juhtumitel, mil mõni taolise välislepingu täitmise raames toime pandud kuritegu

ohustaks Eesti riiki või rahvast. Sellised rünnakud hõlmavad nt vanglaametnike vastaseid

ründeid, aga võivad seisneda ka nt üleskutses terrorikuriteo toimepanemisele. Täpsem

regulatsioon uute kuritegude menetlemise kohta peab sisalduma välislepingus.

Teise ja kolmanda KrMS-i täiendusena lisatakse seadustikku §-d 50885 ja 50886 (koos eraldi

peatükiga, et eristada regulatsiooni 19. peatükis sätestatud rahvusvahelise koostöö

üldregulatsioonist), mis reguleerivad vastavalt välisriigi kohtuotsusega mõistetud vangistuse

ajutist täideviimist (vanglarenti) ning selle täideviimise käigus tekkinud kriminaalmenetluste

üleandmist saatjariigile.

Kuigi ka praegu võib leida Eesti vanglasüsteemist kinnipeetavaid, kellele on vanglakaristuse

mõistnud mõni teine riik või organ, toimuks vanglarendi lepingu täitmine nendest juhtudest

oluliselt erinevatel tingimustel3, sest vanglarendi raames ei läbiks kinnipeetavad harilikku

kohtuotsuse tunnustamisprotsessi, mis välisriigi kohtuotsuse täitmisele eelneb. Kohtuotsuse

tunnustamine tähendab kehtiva õiguse kohaselt seda, et Harju Maakohus hindab, kas konkreetse

välisriigi otsuse täitmine oleks seaduspärane. Tunnustamise juhtumid võib omakorda liigitada

kaheks selle alusel, kas otsuse tunnustamine toimub Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise

kriminaalmenetlusliku koostöö raames või mitte. Esimesel juhul on nõutav, et kinnipeetav on

vähemalt Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik, kellel on Eestis alaline elamisõigus (vt KrMS §

50836 lg 1 p 3). Teisel juhul on tunnustamise eeldus kinnipeetava Eesti kodakondsus (vt KrMS

§ 477 lg 2). Kuna vanglarendi raames Eestisse toodavatel kinnipeetavatel puuduks igasugune

side Eestiga, ei sobi KrMS-is sätestatud tunnustamise mehhanismid välisriigi karistuste

täideviimiseks vanglarendilepingu raames. Kui siia juurde arvestada ka asjaolu, et kohtuotsuse

tunnustamise tagajärg on kinnipeetava karistuse täideviimise täielik üle võtmine, mis ei ühti

3 Välisriikide tunnustatud kohtuotsuseid viiakse täide Eesti õiguse kohaselt.

5

vanglarendi projekti ajutise iseloomuga, on selge, et vanglarendi raames karistuste

täideviimiseks on vaja luua uus õiguslik raamistik.

Eelnimetatud kaalutlustel sätestatakse vanglarendi teostamiseks kriminaalmenetluse

seadustikus uus ja eraldiseisev õiguslik alus (§ 50885), mille esimese lõike kohaselt võib Eesti

ajutiselt täide viia teises Euroopa Liidu liikmesriigis süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud

vangistuse vastavalt Riigikogu ratifitseeritud välislepingule (elik selle alusel).

Kuna eelnõu koostamise ajaks on Vabariigi Valitsus andnud Justiits- ja Digiministeeriumile

mandaadi asuda vanglarendi teemal lepingulistesse läbirääkimistesse Hollandi ja Rootsiga, on

selge, et potentsiaalne lepingupartner saab olla üksnes teine EL-i liikmesriik. Sellest lähtub ka

KrMS § 50885 lg 2 sõnastus, mille kohaselt toimub vangistuse ajutine täideviimine kohtuotsuse

tunnustamiseta, kui kohtuotsuse on teinud Euroopa Liidu liikmesriigi sõltumatu ja erapooletu

kohus, süüdimõistetu on täisealine ning puuduvad ilmsed viited kohtuotsuse õigusvastasuse

kohta. Kuna vanglarendi lepingu täitmine ei ole otstarbekas ega (mõistlikult) võimalik,

kasutades selleks kohtuotsuste tunnustamise mehhanismi (selgitatud eespool), pakub

kavandatav normi sõnastus kompromissi menetlusökonoomia ning vabaduspõhiõiguse kaitse

vahel (PS § 20).

Põhiseaduse § 20 kohaselt võib vabaduse võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras.

Põhiseaduse §-s 20 sätestatud õigust vabadusele ja isikupuutumatusele on rikutud, kui isikult

on võetud vabadus seadusliku aluseta, seaduses sätestatud menetluskorda rikkudes,

põhiseaduses loetletud eesmärkidega kokkusobimatul põhjusel või ebaproportsionaalselt

pikaks ajaks. Kuigi selliste piirangute eesmärk on selge, ei dikteeri põhiseadus, missuguse

menetluse raames tuleks kontrolli teha või missuguseid konkreetseid protseduurireegleid

kontroll peaks hõlmama. Lähtuda tuleb lõppeesmärgist – Eesti ei või täide viia ebaseaduslikke

kohtuotsuseid.

Pakutava KrMS § 50885 sõnastuses on PS § 20 piiranguid arvesse võetud. Normi kohaselt on

võimalik vangistust täide viia üksnes juhul, kui isik on süüdi mõistetud KrMS § 4896 lõigetes

1 ja 2 nimetatud kuriteos, karistus ei ületa Eesti karistusseadustikus sama liiki teo eest sätestatud

karistuse maksimaalset määra ning karistuse täideviimine ei ole Eesti karistusseadustiku järgi

aegunud.

Eelnev tähendab, et normi on vabaduspõhiõiguse tagamiseks sisse kirjutatud kolm expressis

verbis turvaklauslit, mille taustal tuleb arvestada ka neljandaga: karistuse täitmine tunnistatakse

lubatavaks kohtuotsuse pinnalt. Kohtuotsuse nõue täidab PS § 20 seadusliku aluse kriteeriumit

(PS § 20 p 1 kohaselt võib isikult vabaduse võtta süüdimõistva kohtuotsuse või kohtu määratud

aresti täitmiseks). Maailmakuritegude kataloogi või selle puudumisel kahepoolse karistatavuse

nõue, samuti karistuse ülemmäära ning täitmise aegumise piirangud täiendavad seadusliku

aluse nõuet ning kindlustavad, et isikult pole võetud vabadust sobimatul põhjusel,

menetluskorda rikkudes või ebaproportsionaalselt pikaks ajaks.

Protsessi hõlbustamiseks on võimalik sätestada välislepingus ka tingimusi, millele rendivanglas

täide viidav karistus või süüdimõistetud isik peavad vastama. Sellised tingimused võivad

hõlmata näiteks isiku vanust või tervislikku seisundit (vt nt KrMS § 50839 p-d 6 ja 9). Plaani

kohaselt toimuks rendivanglasse sobilike kinnipeetavate eelselektsioon saatjariigis ning Eesti

poolel viidaks täide üksnes formaalne lihtsustatud järelkontroll. Kontrolli lõppeesmärk on teha

kindlaks, et karistust saadetakse kandma õige inimene, teda on (kohtu poolt) kriminaalkorras

karistatud vangistusega ning tema vangistuse õiguspärasuses pole ilmselgeid kahtlusi.

Taoline lihtsustatud kontroll toetub olulises osas liikmesriikide justiitsasutuste vahelisele

koostööle ja usaldusele, kuid arvestades EL-i õigusruumi harmoniseerituse kõrget astet ning

rahvusvahelise koostöö igapäevasust, ei saa seda pidada õiguslikult taunitavaks. Tähelepanuta

ei saa jätta ka asjaolu, et mitmes aspektis (eriti nt kinnipeetava vanuse tuvastamisel) peaks Eesti

6

igal juhul tuginema (täielikult) partnerriigilt saadud andmetele. Teisisõnu tähendab see seda, et

riikidevaheline usaldus on rahvusvahelises koostöös niikuinii möödapääsmatult vajalik.

Erinevalt harilike tunnustamistaotluste koostamisest paneks saatjariik antud juhul

kinnipeetavate eelselekteerimisel rohkem rõhku lepingus kokku lepitud objektiivsetele

kriteeriumitele, selmet lähtuda üksnes kinnipeetava kodakondsusest või elukohaandmetest.

Karistuse täidetavaks tunnistamise juures tuleb arvestada, et erinevalt harilikust tunnustamisest

puudub kohtutel kõnealusel juhul võimalus välisriigis mõistetud kohtuotsust täpsustada (vt

KrMS § 484 lg 2). Kohtul on võimalik üksnes karistuse täideviimine lubatavaks tunnistada või

sellest keelduda.

Viimase KrMS-i täiendusega lisatakse seadustikku § 50886, mille kohaselt võib

kriminaalmenetluse üle anda ka juhul, mil menetlus on alustatud vanglarendi raames Eestis

ajutiselt karistust kandva kinnipeetava suhtes. Kriminaalmenetluse üleandmine on

rahvusvahelise koostöö vorm, mida kasutatakse üldjuhul selleks, et soodustada

kriminaalmenetluse lõpuleviimist näiteks tõendamise või kohtumenetluse läbiviimise aspektist

(isiku viibimine välisriigis või muu tugev seos taotluse adressaadiks oleva riigiga). Ka

kõnealusel juhul soodustaks menetluse üleandmine kriminaalmenetluse lõpuleviimist

(karistuse mõistmine) ning lisaks ka välislepingu täitmist, sest erinevalt Eestist, kes ei ole

kinnipeetava karistuse suhtes teinud tunnustamisotsust, on täitval riigil võimalik mõista

kinnipeetavale liitkaristus. Kriminaalmenetluse üleandmine eeldab, et Eesti on omalt poolt

kogunud kriminaalmenetluse lõpuleviimiseks vajalikud tõendid ja teinud muud vajalikud

toimingud.

Arvestades vanglarendi projekti iseloomu, ei liigitu kõnesoleva välislepingu täitmine hariliku

rahvusvahelise koostöö alla, mis on juba reguleeritud vastavate konventsioonide ja

raamotsustega. Tegemist on eraldiseisva rahvusvahelise koostöö vormiga, mille alus on selleks

otstarbeks sõlmitav välisleping. Sellest tingituna lisatakse säte eraldi KrMS-i peatükki, selmet

täiendada KrMS-i §-i 474. Samas sätestatakse paragrahvi lõigetega 2–4 kriminaalmenetluse

üleandmisele sarnane menetluskord 19. peatükis reguleeritud üleandmistega, kuna taotlused on

sisult siiski väga sarnased ning puudub vajadus eraldi protseduurireeglite kehtestamiseks.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole seotud Euroopa Liidu õigusega.

6. Seaduse mõjud

Eelnõuga kaasneb mõju välissuhetele. Sellega tugevdaks vanglapinna rentimise kokkulepe

Eesti liitlassuhteid, aitaks mitmekesistada meie koostöösidemeid ja annaks sellega täiendava

julgeolekugarantii. Riskikoht on võimalikud vaidlused võõrkinnipeetavate

kinnipidamistingimuste ja põhiõiguste kaitse üle, mille võivad tõstatada kinnipeetavad, kes ei

ole rahul sellega, et peavad karistust kandma senisest karistuse kandmise riigist väljaspool.

Riski on võimalik maandada rahvusvaheliste kinnipidamisstandardite range järgimise,

lepinguosaliste riikide läbipaistva ja aktiivse suhtluse ning vanglarendi kohta sõlmitud lepingus

kõikide oluliste tingimuste põhjaliku reguleerimise abil. Muud alltoodud mõjud on kõnealuse

eelnõu kontekstis üksnes hüpoteetilised, kuid tuleks potentsiaalse välislepingu sõlmimisel

samuti ära märkida ja arvesse võtta.

Sotsiaalsed mõjud

7

Mõju tööhõivele. Välislepingu jõustumisel oleks positiivne mõju tööhõivele, kuna tekiks

võimalus ka edaspidi säilitada praegust vanglate töötajaskonda4 ja lepingu täitmiseks isegi

ametkondade tööhõivet suurendada, sealjuures riigieelarve kulusid suurendamata. Kuigi suure

hulga ametikohtade korraga täitmine võib olla mõnevõrra komplitseeritud, on võimalik sellega

läbirääkimistel arvestada ning vajaduse korral võtta kinnipeetavaid Eestis vastu etapi kaupa.

Positiivse mõjuna tuleb kindlasti nimetada ka vanglateenistujate tööhõive ja kompetentsi

säilimist juhuks, kui Eestil peaks tulevikus uuesti rohkem vanglakohti vaja minema.

Mõju inimeste õigustele. Vangistuse kandmisel välisriigis võib olla mõningane negatiivne mõju

nii kinnipeetavale kui ka tema lähisugulastele (kui nad viibivad teises riigis), kuna pika

vahemaa tõttu võib peresidemete säilitamine osutuda harilikust keerukamaks. Sellist negatiivset

mõju on võimalik vältida, lisades välislepingusse vastavad kaitseklauslid. Näiteks on võimalik

välislepingus sätestada punkt, et Eestisse ei saadetaks karistust kandma kinnipeetavaid, kellel

on lähisugulasi (või vähemalt väikelapsi) saatjariigis. Samas tuleb arvestada, et pelgalt

sugulaste olemasolu ei tähenda, et nad (ka saatjariigis) kinnipeetavaga lävimisest huvitatud on.

Samuti tuleb arvesse võtta, et mõne sugulasega kohtumine oleks tema tausta tõttu

turvakaalutlustel välistatud ka saatjariigis (nt kuulumisel radikaalide gruppi vmt). Oluline on

ka arvestada, et vanglates, sealhulgas Eestis, on lähiminevikus märgatavalt paranenud tehniline

võimekus ning suhtlus pereliikmetega saab toimuda elektrooniliselt, mis aitab vähendada

vahemaa tõttu tekkinud kahjulikku mõju perekondlikele suhetele.

Võõrkinnipeetavate haldamisel võivad probleemiks osutuda ka keelebarjäär ja vajadus kaitsta

kinnipeetavate õigusi, pakkuda tervishoiuteenuseid jm. Selliste mitmekesiste vajaduste

rahuldamine võib koormata vanglasüsteemi ning põhjustada administratiivsete protsesside

keerukust ja tõhususe vähenemist. Lepingu sõlmimisel tuleb võõrkinnipeetavate vajadustega

(nt suurenenud tõlkevajadused) arvestada ning kokku leppida, et saatjariik lisakulud hüvitaks.

Mõju riigivalitsemisele

Mõju riigieelarvele. Vanglateenistuse 2024. aasta eelarve oli 81 miljonit eurot, millest umbes

kolmandik (25 miljonit eurot) on kulutused kinnisvarale. Vanglate rendilepingud on sõlmitud

30 aastaks. See tähendab, et isegi tühjana seisva vangla eest tuleb maksta renti lepingu lõpuni.

Samas on vangla niivõrd spetsiifiline taristu, et sellele alternatiivse kasutuse leidmine on

keerukas. Lepingut erakorraliselt üles öeldes tuleks aga tasuda leppetrahv ja kompenseerida

Riigi Kinnisvara AS-ile (RKAS) parandustöödele kulunud summa jääk. Viru ja Tallinna vangla

lepingut üles öeldes tuleb hüvitada RKAS-ile miljonitesse eurodesse ulatuv kahju. Kirjeldatud

põhjustel on vanglate kinnisvarakulutused vähemalt teatud ulatuses vältimatud ja nende

hüvitamiseks tasub kaaluda võimalust tühjalt seisvad vanglapinnad välja rentida.

Kui Eesti hakkaks vanglakohti välja rentima, saaks sellega kokku hoida vanglatele kuluvaid

riigieelarvelisi vahendeid. Võib eeldada, et rendileping kataks arvestatava osa vanglateenistuse

praegusest eelarvest. Riigieelarvesse laekuksid ka lisapersonali tööjõumaksud.

2024. aastal on kulu ühe kinnipeetava ülalpidamiseks 3500 eurot kuus (116 eurot päev), kuid

lepingueelsetel läbirääkimistel tuleks ühe koha rendihinda kokku leppides arvestada

inflatsiooni ja palgasurvega. Tagada tuleb kulutused lisapersonalile, taasühiskonnastavatele

tegevustele, hariduse ja tööoskuste andmisele, arstiabile, vanglateenistujate eriettevalmistusele

nii keele kui ka kultuurilise eripära arvestamiseks, samuti transpordile. Lisakulutused peavad

olema kaetud vanglarendilepinguga. Eelnevat arvestades võiks rendihinna läbirääkimistel

lähtuda minimaalselt 5000 eurost ühe vanglakoha eest kalendrikuus, mis teeb 500 vanglakoha

hinnaks 30 miljonit eurot aastas.

4 Vt lähemalt: Vanglateenistujate ülevaade | Vanglad (vanglateenistus.ee)

8

Välislepingu sõlmimisel tuleb arvestada ka kaasnevate kuludega, mis ei ole seotud üksnes

kinnipeetava majutamise ja järelevalvega. Näiteks võib olenevalt välislepingus sätestatud

vaidluste lahendamise korrast kasvada Eesti halduskohtute koormus ning suureneda vajadus

tõlkimise ja kinnipeetavate kohtuistungitele toimetamise järele. Kõiki neid asjaolusid tuleb

lepinguliste läbirääkimiste käigus arvesse võtta.

Mõju siseturvalisusele

Kultuuriliste ja keeleliste erinevustega kinnipeetavate paigutamine Eesti vanglatesse võib kaasa

tuua mitmesuguseid probleeme, alates arusaamatustest kuni vägivaldsete konfliktideni. Sellised

probleemid võivad kujutada ohtu mitte ainult vanglakorrale, vaid ka avalikule korrale ja riigi

julgeolekule.

Eestis, kus enamik elanikkonnast räägib eesti keelt ja jagab võrdlemisi ühtset kultuuritausta,

võib erineva taustaga kinnipeetavatega tegelemine vanglas olla keeruline. Suhtlemisbarjäärid

võivad tekitada pingeid nii kinnipeetavate kui ka vanglapersonali seas, mis omakorda võib

põhjustada segadust, valesti mõistmist ja potentsiaalselt ohtlikke olukordi. Sarnaste

probleemidega on kokku puutunud ka teised Euroopa riigid, kes on pidanud tegelema

mitmekesise vanglapopulatsiooniga. Kirjeldatud riske on võimalik maandada personali

koolitamise, läbimõeldud paigutamisotsuste jmt meetmete abil.

Üks potentsiaalne risk, mida tuleks välislepingu sõlmimisel hinnata, on seotud rahvusvaheliste

kuritegelike võrgustikega. Nimelt võib välismaalt pärit kinnipeetavate toomine Eesti

vanglatesse ilma vastavate riskimaandamisstrateegiateta tuua kaasa rahvusvaheliste

kuritegelike võrgustike sisenemise riigi vanglasüsteemi. Neil kinnipeetavatel võivad olla

sidemed organiseeritud kuritegevusega ja nad võivad püüda vanglas uusi kontakte luua või

olemasolevaid sidemeid tugevdada. Võrgustike liikmed võivad kasutada oma positsiooni

vangla sees, et värvata kohalikke vange, levitada siin oma kriminaalseid ideoloogiaid või isegi

jätkata vanglas oma kuritegelikku tegevust. Riski maandamiseks tuleks enne välismaiste

kinnipeetavate vastuvõtmist teha üksikasjalik ja põhjalik taustakontroll, et tuvastada nende

võimalikud sidemed rahvusvaheliste kuritegelike võrgustikega. Samuti aitab riske maandada

võõrkinnipeetavate isoleerimine ülejäänud Eesti vanglapopulatsioonist. Vajaduse korral saab

kinnipeetavate suhtes rakendada ka tõhustatud järelevalvemeetmeid.

Sarnaselt kuritegelike võrgustike ohuga tuleks hinnata radikaliseerumise riske. Välismaiste

kinnipeetavate sissetoomine võib suurendada radikaliseerumise riski Eesti vanglasüsteemis.

Eestisse toodavad kinnipeetavad võivad olla kas juba radikaliseerunud või sellele vastuvõtlikud

vangistuse ajal. Vanglakeskkond võib radikaliseerumist soodustada, kuna kinnipeetavatel on

piiratud suhtlusvõimalused ja nad võivad sattuda kokku teiste äärmuslike ideoloogiate

järgijatega. See võib viia äärmuslike ideoloogiate levikuni vanglapopulatsioonis, luues soodsa

pinnase terroristlikule värbamisele ja organiseerumisele. Halvimal juhul võivad kinnipeetavad

proovida oma ideoloogiat enda kontaktisikute kaudu levitada ka vanglast väljapoole. Ka seda

riski saab maandada võõrkinnipeetavate taustakontrolli ja eelselektsiooni abil. Samuti aitavad

riski maandada radikaliseerumisvastased programmid ja tõhustatud järelevalve.

Igal juhul tuleks Eestil vanglarendilepingu üle läbi rääkides tingimusena sätestada, et

kinnipeetavad ei vabaneks Eesti ühiskonda, vaid saadetaks enne vabanemistähtpäeva tagasi

saatjariiki või kolmandasse riiki. See käib nii lühiajaliste väljasõitude, ennetähtaegse

vabanemise kui ka tähtaegse vabanemise kohta. Samuti ei tohi võimaldada võõrkinnipeetavaid

avavanglasse paigutada. Selline korraldus aitaks oluliselt vähendada võimalikke negatiivseid

mõjusid Eesti sisejulgeolekule väljaspool vanglat. Vältimaks võimalust, et võõrkinnipeetavate

lähiringkond Eesti sisejulgeolekut ohustama asub, tuleb välislepingus ette näha võimalused

piirata kohtumisi julgeolekut ohustavate isikutega.

9

Riskide realiseerumise ärahoidmiseks tuleb välislepingu koostamisel konsulteerida

julgeolekuasutuste, PPA ja vanglatega. Lepingu sõlmimisele peab eelnema põhjalik riskide

analüüs. Et riskid ei realiseeruks, tuleb sätestada lepingus vajalikud piirangud kinnipeetavate

hulgale ja Eestisse karistust kandma toodud isikuid iseloomustavate muude tunnuste järgi.

Eraldi tähelepanu tuleb pöörata ka julgeoleku tagamisele kinnipeetavate transportimisel, kuna

kinnipeetavate transportimine oleks mitmeetapiline (tõenäoliselt lennuk ja buss) ning hõlmaks

mitut kinnipeetavat korraga. Ohte on võimalik maandada strateegilise planeerimise ja

julgeolekuabinõude rakendamisega, kuhu on kaasatud mitme erineva jõustruktuuri ametnikud

nii Eestist kui ka partnerriigist.

Ühe potentsiaalse ebasoovitava mõjuna võib vanglarendiga kaasneda ka võimalus, et

rendivanglas viibivad kinnipeetavad panevad toime mõne uue kuriteo. Kuigi suuremad ohud

maandatakse kinnipeetavate eelselektsiooni abil, mida on käsitletud eespool, ei saa uute

kuritegude toimepanemise ohte täielikult välistada (nt füüsilised konfliktid kinnipeetavate

vahel). Uute kuritegude toimepanemist saab ennetada läbimõeldud paigutamisotsuste ja piisava

arvu ametnike värbamisega (tõhus kohapealne järelevalve). Legaliteedipõhimõttest tulenevalt

on riik kohustatud kuriteotunnustele viitava teabe puhul alustama kriminaalmenetlust, mis

tähendab aga õiguskaitseasutustele lisakulu, millega tuleb välislepingu sõlmimisel arvestada.

Vastumeetmena on plaanis sätestada seaduses kriminaalmenetluse lõpetamise (kergemad

rikkumised) ja üleandmise alused juhtudeks, mil kuriteo on toime pannud rendivanglas karistust

kandvad väliskinnipeetavad.

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused, eeldatavad

kulud ja tulud

Seaduse rakendamisega ilma kaasneva välislepinguta kulusid ja tulusid ei teki. Vajaduse korral

hinnatakse kulud ja tulud täpsemalt välislepingu sõlmimisel. Hindamise käigus tuleb arvestada,

et kinnipeetavate sissetoomine Eestisse tähendab suurenenud ressursivajadust riigi

jõuasutustele ja ka õigussüsteemile tervikuna. Lepingu sõlmimisel tuleb eelneva valguses

veenduda, et sõlmitav leping oleks riigile kogu lepinguperioodi jooksul kasu(m)lik ning jätaks

võimaluse piisavalt lühikese etteteatamistähtajaga leping üles öelda, kui Eestis endas peaks

ootamatult suurenema vajadus vanglakohtade järele.

8. Rakendusaktid

Eelnõuga ei ole vaja muuta rakendusakte.

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub üldises korras, sest seaduse rakendamiseks ei ole vaja adressaatide tegevust

ümber korraldada.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu esitatakse kooskõlastamiseks ministeeriumitele ning arvamuse andmiseks Riigikohtule,

Riigiprokuratuurile, Eesti Advokatuurile, Õiguskantsleri Kantseleile, Harju Maakohtule, Tartu

Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Viru Maakohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu

Ringkonnakohtule, vanglatele ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale.

Algatab Vabariigi Valitsus ………………...2025. a

10

(allkirjastatud digitaalselt)