| Dokumendiregister | Riigikohus |
| Viit | 8-1/25-175-1 |
| Registreeritud | 26.03.2025 |
| Sünkroonitud | 27.03.2025 |
| Liik | Sissetulev kiri |
| Funktsioon | 8 Asjaajamine |
| Sari | 8-1 Kantselei kirjavahetus kodanike ja asutustega |
| Toimik | 8-1/2025 |
| Juurdepääsupiirang | Avalik |
| Juurdepääsupiirang | |
| Adressaat | Õiguskantsleri Kantselei |
| Saabumis/saatmisviis | Õiguskantsleri Kantselei |
| Vastutaja | Piret Järvesaar (Riigikohus, Üldosakond) |
| Originaal | Ava uues aknas |
Villu Kõve
Riigikohus
Teie 14.03.2025 nr 5-25-1/13
Meie 25.03.2025 nr 9-2/250409/2502133
Täiendav arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasjas nr 5-25-1
Lugupeetud Riigikohtu esimees
Tänan võimaluse eest esitada täiendava arvamus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas, milles
Tallinna Halduskohus tunnistas Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-ga 14 vastuolus olevaks ja
jättis kohaldamata kalapüügiseaduse (KPS) § 56 lõiked 3 ja 4 osas, milles need ei võimalda
Põllumajandus- ja Toiduametil jätta ettevõtja töövõtjate kehtivate väärteokaristuste korral
püügiõigus piiramata.
Erinevalt mitme teise menetlusosalise arvamusest leian, et ajaloolise püügiõiguse (KPS § 51)
piirangut ei saa käsitleda PS § 32 ehk omandipõhiõiguse piiranguna. Kalavaru on Eesti
loodusressursina rahvuslik rikkus, mida põhiseadus kohustab kasutama säästlikult (PS § 5). Kalad
ei ole enne püüdmist kellegi omad, seega ei saa püügiõiguse piiramine omandiõigust piirata.
Regionaal- ja põllumajandusminister on arvamusel, et kuigi KPS § 56 lõiked 3 ja 4 on sõnastatud
imperatiivselt ja kaalutlusõigust välistavana, tuleneb nendest siiski kaalutlusõigus. Sellega ei saa
nõustuda, kui arvestada selge seadusliku aluse nõuet põhiõiguse piiramisel (PS § 3 lg 1 ning sellest
tulenev parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõte), võimude lahususe põhimõtet (PS § 4)
ning õiguskindluse põhimõtet (tuleneb PS §-s 10 sätestatud õigusriigi põhimõttest).
Kui norm on sõnastatud ühemõttelise kohustusena, ilma kaalutlusõiguse ja eranditeta („antakse
talle viimase karistuse jõustumisele järgneval kahel kalendriaastal kalapüügiluba iga sama
veekogu, veeala või maakonna õiguspäraselt omandatud püügivõimaluse kasutamiseks
10 protsendi võrra vähendatud ulatuses“), ei ole seda võimalik tõlgendada nii, et kalapüügiõigust
siiski ei vähendata.
Kui selget kohustust ette nägevat normi tohiks ametnik tõlgendada nii, et see siiski ei ole kohustus,
rikutaks selge seadusliku aluse nõuet põhiõiguse piiramisel, avades tee täidesaatva võimu
omavolile. Leian, et põhiõiguse piiramisel kaalutlusõiguse olemasolu või puudumine on nii oluline
küsimus, et selle peab otsustama Riigikogu.
Keskkonnaamet asus seisukohale, et kui ettevõtjal ei ole kaluriga töölepingulist suhet ja ta ei saa
seega kaluri tegevust tõhusalt kontrollida, siis võtab ta ise teadliku riski, et kalur võib tema
2
teadmata panna toime KPS §-s 711 sätestatud tõsise rikkumise. Märgin, et töölepinguline suhe ei
välista seda, et töötaja rikub tööandja teadmata reegleid või on tööandja suhtes pahatahtlik.
Võimalus leping seaduserikkumise tõttu lõpetada on ettevõtjal sõltumata sellest, kas tegemist on
töölepingu või muud liiki lepinguga. Probleem on hoopis selles, et kui ettevõtja lepingu lõpetab ja
sellega omalt poolt õigusrikkumise kordumise vältimisele kaasa aitab, ei võeta seda
kalapüügiõiguse piiramise üle otsustamisel arvesse. Isegi kui ettevõtja oleks kohe lõpetanud
lepingu mõlema karistatud inimesega, ei oleks ta sellega saanud enda kalapüügiõiguse
vähendamist ikkagi ära hoida.
Lugupidamisega
/allkirjastatud digitaalselt/
Ülle Madise
Liina Lust-Vedder 693 8429