Vastus pöördumisele

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 626 9301 / [email protected] / www.sm.ee / registrikood 70001952

Vilnius University Faculty of Law [email protected]

Teie 06.03.2025 /

Meie 26.03.2025 nr 1.4-2/635-2

Vilniuse Ülikooli teadusuuringuteks andmete taotluse vastus

Lugupeetud Vilniuse Ülikooli teadlaste meeskond

Täname Teid päringu eest seoses Eesti Vabariigi poliitikaga omaosalusmaksete osas

tervishoiuteenuste eest. Vastused küsimustele on alljärgnevad.

1. Kas tervishoiuasutused järgivad tervishoiuteenuste hindade kehtestamisel, mida

patsiendid teenuse osutamise hetkel otseselt (täielikult või osaliselt) tasuvad (edaspidi

– patsiendi maksed), üksnes Eesti ravikindlustuse seadust (eriti selle seaduse § 71, 72)?

Kas on ka muid õigusakte, mis reguleerivad patsiendi makseid tervishoiuteenuste eest?

Riigisisesel tervishoiuteenuse osutamisel kehtivad Eesti Vabariigi õigusaktid ja

tervishoiuteenuse osutajad on kohustatud neid järgima.

Tervishoiuteenuse osutamise lepingu puhul peavad patsient ja tervishoiuteenuse osutaja

lähtuma võlaõigusseadusest, sh 41. peatüki §§-dest 758-773 (Võlaõigusseadus–Riigi Teataja)

Tervishoiuasutused on kohustatud ravikindlustatud isikutele tervishoiuteenust osutades järgima

ravikindlustuse seaduse 6. jagu Lisatasu ja kindlustatud isiku täiendav omaosalus paragrahve.

Tervishoiu rahastamist reguleerib tervishoiuteenuste korraldamise seaduse 4 peatükk tervishoiu

rahastamine.

Samuti on teatud tervishoiuteenustel patsiendi omaosalus, mis tähendab, et ravikindlustatud

inimene peab teatud tervishoiuteenuste puhul ise maksma. Tervishoiuteenuste

omaosaluse määr on kehtestatud Tervisekassa tervishoiuteenuste loetelus sätestatud

lisatingimustele.

Omaosalust reguleerib veel Ravikindlustuse seadus § 30 lg 3, kus sätestatakse, et kindlustatud

isiku omaosalus on tervishoiuteenuse piirhinna osa, mille tasumise kohustust ei võta üle

Tervisekassa. Kõikidel kindlustatud isikutel on omaosalus ühesuurune ega tohi ületada 50

protsenti tervishoiuteenuse piirhinnast, kui käesolevas seaduses ei sätestata teisiti. Vältimatu

abi osutamisel omaosalust ei rakendata.

Ravikindlustuse seaduse 4. jagu sätestab ära ravimihüvitise, meditsiiniseadmehüvitise ning

täiendava ravimi- ja meditsiiniseadmehüvitise osas omaosaluse.

2. Kuidas tagavad volitatud riigiasutused, et tervishoiuasutused järgivad rangelt riiklikke

õigusakte patsiendi maksete loetlemisel, hinnastamisel ja kogumisel? Milline

kontrollimehhanism on Eestis kehtestatud, et tagada patsiendi maksete nõuetekohane

rakendamine ja vastavus kehtivale õigusraamistikule?

2

Tervishoiuteenuse osutajatel on õigus ise kehtestada visiiditasud ja omaosalustasud, kuid nad

peavad kehtestamisel järgima kehtivaid õigusakte.

Riiklikku järelevalvet tervishoiuteenuse osutajatele kehtestatud nõuete täitmise üle teostab

Terviseamet. Tervisekassal on õigus kontrollida vaid neid tervishoiuteenuse osutajaid, kellega

on sõlmitud ravi rahastamise leping.

Tervisekassa kontrollib kehtestatud visiiditasude suurust ja omaosalustasusid juhul, kui patsient

leiab, et temalt on küsitud visiiditasu või omaosalustasu alusetult või seadusega sätestatust

enam ning nimetatuid on küsitud seoses Tervisekassa rahastatavate teenustega seoses.

Patsient saab Terviseportaalis kontrollida Tervisekassale edastatud arveid ning juhul, kui ta on

teenuste eest ise maksnud, edastada sellekohase info otse Tervisekassale.

3. Mil määral võetakse patsiendi maksete kehtestamisel praktikas arvesse huvitatud

osapoolte (nt patsiendid, arstid, valitsusvälised organisatsioonid) arvamust? Kas saate

tuua näiteid juhtumitest, kus huvitatud osapooled on aidanud kaasa nii patsiendi

maksete alla kuuluvate teenuste loetlemisele kui ka hinnastamisele?

Seadusloome muudatuste kavandamisel ja elluviimisel lähtutakse hea õigusloome ja

normitehnika eeskirjast. Selle üheks põhimõtteks on, et seaduseelnõu ettevalmistamise

protsessis toimub huvirühmade ja avalikkuse kaasamine ning kooskõlastamine (§ 1 lõiked 4 ja

5).

Erinevate teenuste kujundamisel räägitakse alati läbi huvitatud osapooltega ja kaasatakse neid

muudatustesse või teenuste kujundamisse.

Samas peame tunnistama, et Eestis on leibkondade omaosalus tervishoius kõrge (23%) ning

omaosaluse langetamine eeldaks eelarvest lisavahendite leidmist, mis tänases eelarve keerulises

olukorras võimalik ei ole. Seega on siin huvirühmade ootused ja vajadused kindlasti suuremad,

kui see, mida riik pakkuda saab.

Ühe 2025. aastal jõustunud muudatuse kohta saame näitena kirjeldada 2024. aastal läbi viidud

statsionaarse õendusabi omaosaluse analüüsi, mille tulemusena vähendatati inimese omaosalust

statsionaarses õendusabis alates 2025. aastast 15%lt 10%-le.

Viimase kümne aasta jooksul on Eestis statsionaarse iseseisva õendusabi keskmine kulu isiku

kohta kasvanud 271 eurolt 2014.a. 800 euroni 2024.a. ehk 530 euro võrra.

Esimest korda juhtis omaosaluse suurusega kaasnevatele probleemidele tähelepanu

Riigikontroll, tuues oma 2022 aasta auditis „Tervishoiu suundumused“ välja, et osa inimeste

jaoks on üheks takistuseks statsionaarse õendusabi teenuse saamisel liiga suur omaosalus. 2024.

aasta aprillikuus viis Tervisekassa statsionaarse õendusabi teenusosutajate hulgas läbi uuringu,

millega soovisime saada vastust küsimusele kui palju on olnud raviasutustes viimase viie aasta

jooksul statsionaarse õendusabi teenusel neid patsiente, kes ei suuda teenuse eest maksta.

Samuti palusime teenuseosutajate arvamust omaosaluskoormuse tänase taseme kohta ning

ettepanekuid olukorra leevendamiseks.

Omaosaluse kehtestamise kohta leidis 99% vastajatest, et omaosalus on vajalik, kuid

probleemiks on tänaseks juba väga kõrge teenuse maksumus (inimese enda kulu). Samasisuline

küsitlus viidi Tervisekassa poolt 2024. aasta juunikuus läbi ka kohalike omavalitsuste vaates.

Küsitlus toetas Eesti Linnade ja Valdade Liidu eelnevat seisukohta (esitatud valitsusele

31.01.2024), et inimeste omaosalus on kasvanud statsionaarses õendusabis nii suureks, et see

ei ole inimestele enam jõukohane. Võttes arvesse nii analüüsi tulemusi kui ka haiglate ja

kohalike omavalitsuste seas läbi viidud uuringutulemusi, otsustati, et statsionaarses õendusabis

väheneb omaosalus alates 2025. aastast (kuni 90% tasub Tervisekassa ja 10% patsient). Selle

meetme rakendamise mõju Tervisekassa ravikindlustuse eelarvele on 3,4 miljonit eurot aastas.

3

Antud näite puhul suurendati inimestel retseptide väljastamise tasusid, et saada Tervisekassa

eelarvesse vajalikud lisavahendid statsionaarses õendusabis inimeste voodipäeva maksumuse

omaosaluse vähendamiseks.

4. Kas riikliku poliitika osa on julgustada tervishoiuasutusi võimalikke patsiendi makseid

vähendama? Kui jah, siis kuidas seda eesmärki ellu viiakse?

Patsiendi omaosalused on kehtestanud riik ja seda kas kindlas määras või tuues ära piirmäära.

Seejuures on ravikindlustuse seaduses selgelt sätestatud haavatavamas olukorras inimeste

(töötud, toimetulekutoetuse saajad, pensionärid jne) kaitseks eraldi reeglid (madalam

visiiditasu, õigus saada suuremas määras hambaravihüvitist jne). Samas on jäetud

tervishoiuteenuse osutajale valikuvabadus omaosaluse mitterakendamiseks või selle väiksemas

määras rakendamiseks. Ravikindlustuse seaduses on sätestatud vaid õigus visiidi- ja

voodipäevatasu küsimiseks ning tasu kehtestamise õigus on tervishoiuteenuse osutaja

nõukogul.

Loodame, et saite analüüsi jaoks piisavad vastused oma esitatud küsimustele.

Lugupidamisega (allkirjastatud digitaalselt) Ebe Sarapuu osakonnajuhataja Mari Kalbin [email protected]