Kiri

Uimastiprobleemidega vägivallaohvrite toetamine
Kristín I. Pálsdóttir, Islandi organisatsiooni Rótin („Juur“) pressiesindaja ja juhataja
Eesti Sotsiaalkindlustusameti tellimusel
Märts/aprill 2025
Slaidid:
3. Slaid – Praegused tõendid ainete kasutamise, sellega seotud kahjude ja reaktsioonide soolise mõõtme kohta 3
4. Slaid – Sõltuvuspoliitika ja naiste inimõigused 3
5. Slaid – Soopõhise lähenemise rakendamine 3
6. Slaid – Soolise võrdõiguslikkuse ja tervise alaste meetmete skaala 4
7. Slaid – Seosed lähisuhtevägivalla ja probleemse uimastitarvitamise vahel 4
8. Slaid – Naised ja uimastitarvitamine 4
9. Slaid – Naised ja uimastitarvitamine 4
10. Slaid – Naised ja uimastitarvitamise ajalugu 5
11. Slaid – Traumauuringud 5
12. Slaid – Trauma naiste elus 5
13. Slaid – Taastumise etapid 6
14. Slaid – Naiste kaasnevate häirete ja vägivalla uuring (1998) 6
15. Slaid – Võimust tuleneva ohu tähendusraamistik 7
16. Slaid – Võimust tuleneva ohu tähendusraamistik 7
17. Slaid – Negatiivsete lapsepõlvekogemuste uuring 7
18. Slaid – Väärkohtlemise ja trauma mõistmine 8
19. Slaid – NLK skoor ja alkoholism täiskasvanueas 8
20. Slaid – NLK-skoor, % soo järgi 8
21. Slaidid – NLK-uuringu negatiivsete lapsepõlvekogemuste küsitlus – enne 18. eluaastat 9
22. Slaid - Vägivalla ja ahistamise kogemus ravi ajal 9
23. Slaid – Traumade tüübid 9
24. Slaid – Soolised erinevused ja trauma 9
25. Slaid – Traumateadlik hoolekanne või teenus 10
26. Slaid – Uuesti traumeerimine 10
27. Slaid – Traumateadlik hoolekanne või teenus 10
28. Slaid – Traumateadlik hoolekanne või teenus 10
29. Slaid – Sotsiaalse ja füüsilise sooga arvestavad lähenemisviisid 11
30. Slaid – Naistekeskne lähenemisviis 11
31. Slaid – Teraapiamaterjalid 11
Slaid – Tänan. 12


Slaid 1 – Pealkiri
Tänan teid kutse eest rääkida uimastiprobleemidega vägivallaohvritest. Minu nimi on Kristín Pálsdóttir ja ma olen eestkõneleja naisorganisatsioonist Rótin („Juur“), mis töötab selle nimel, et parandada Islandi poliitikat ja teenuseid seoses uimastitarvitamise, traumade ja vägivallaga. Lisaks paljudele muudele asjadele tegeleme ka Reykjavíki linna ainsa kodutute naiste varjupaiga haldamisega, mille kohta on meil sõlmitud leping Reykjavíki linnaga.
Slaid 2 – Päevakava

Päevakava
• seosed koduvägivalla (sh naistevastase vägivalla) ja uimastitarvitamise vahel,
• [islandi keelne rida]
• algpõhjused ning
• toetuse ja sekkumiste peamised põhimõtted –
• traumateadlikud lähenemised, turvalisuse otsimine,
• trauma rühmateraapia varases taastumise etapis
• CORE
• Kuidas arvestada sugu
• Kahjude vähendamine
• Prof. Najavits

Alustan sellest, et mainin inimõigustega seotud küsimusi, seejärel liigun edasi lähisuhtevägivalla ja problemaatilise uimastitarvitamise vaheliste seoste juurde. Käsitlen ajaloolisi soopõhiseid teadmisi traumast, raske lapsepõlve uuringut ehk ACE-uuringut, toon ära Rótini uuringu naiste ravi-, trauma- ja sookogemuse kohta, traumateadlikud lähenemisviisid, soolised lähenemisviisid ja vahendid ning lõpuks näitan teile mõningaid spetsiaalseid teraapiamaterjale naistele – ja ka meestele.

3. Slaid – Praegused tõendid ainete kasutamise, sellega seotud kahjude ja reaktsioonide soolise mõõtme kohta
Alustan mõningatest faktidest problemaatilise uimastitarvitamise soolise mõõtme kohta. Naised on üldiselt probleemse uimastitarvitamise ja selle kahjude suhtes haavatavamad.
• Kogu maailmas kannatavad uimasteid tarvitavad naised ebaproportsionaalselt palju uimastitega seotud terviseprobleemide (vere kaudu levivad nakkused, kaasnevad psühhiaatrilised probleemid) ja õiguslike tagajärgede all ning on marginaliseeritud (UNODC 2016a, 2017a, 2020b).
• Kogu maailmas moodustavad naised küll 3/10 uimastit tarvitavatest inimestest, kuid narkomaaniaravi keskuste klientidest vaid 2/10 on naised (UNODC 2020b).
• Ka transsoolised inimesed peavad tulema toime kõrgendatud haavatavusega: neil on noorukieast alates eriline risk uimastite tarvitamiseks ja vägivalla või diskrimineerimise ohvriks langemiseks.
• Ööelus, kus osalejad tarvitavad palju alkoholi ja narkootikume, teatavad naised rohkem seksuaalvägivalla kogemustest (Balasch et al. 2018; Palamar ja Griffin 2020).
Naised ja trans-inimesed ...
• saavad liiga vähe uimastiravi teenuseid,
• peavad toime tulema märkimisväärsete takistustega, et saada juurdepääs nende spetsiifilistele kogemustele ja vajadustele kohandatud ravi- ja abiteenustele.
4. Slaid – Sõltuvuspoliitika ja naiste inimõigused
Pole möödunud kuigi palju aastaid sellest, kui soolised erinevused probleemse uimastitarvitamise valdkonnas esmakordselt teemaks toodi, ja on selge, et on vaja teha täiendavaid jõupingutusi, sest sootundlikud teenused ja sekkumised on endiselt vaid väike osa ELis eksisteerivatest uimastitarvitamise valdkonna meetmetest. Paljud sellised meetmed on välja töötatud kodanikuühiskonna poolt, lähtudes aktiivsuse ja võimestamise põhimõtetest, mis tähendab, et naised arendavad ja rakendavad teenuseid ise ja enda jaoks.
Kuid paljud sootundlikud meetmed piirduvad sellega, kuidas narkootikumide tarvitamine või sõltuvus seonduvad raseduse ja emaduse küsimustega, võtmata arvesse naistele esitatavaid muud liiki ootusi või arvestades neid vaid piiratud viisil, kuna neid meetmeid mõjutavad endiselt väljakujunenud sotsiaalsed ettekujutused meeste ja naiste rollist. Samuti on selge, et soopõhiseid programme ja teenuseid on ebapiisavalt uuritud ja neid jälgitakse vähe.
5. Slaid – Soopõhise lähenemise rakendamine
Euroopa Nõukogu Pompidou töörühm avaldas 2022. aastal käsiraamatu „Soolise lähenemise rakendamine uimastipoliitikas: Ennetamine, ravi ja kriminaalõigus“, mis on veebis tasuta kättesaadav. Selle koostas kolmeteistkümnest spetsialistist koosnev rühm sama paljudest riikidest ja mina olin selles Islandi esindaja.
See käsiraamat on osa käimasolevast tööst soolise mõõtme kaasamiseks uimastipoliitikasse ja püüdlustest seada inimõigused uimastipoliitika keskmesse. Käsiraamatus soovitatakse rakendada uimastivastases tegevuses sootundlikkust kui olulist vahendit tervisealase ebavõrdsuse vähendamiseks ja inimõiguste austamiseks, eriti mis puudutab naiste, meeste ja mittebinaarsete inimeste õigust mitmekesisusele ja nende väärikuse austamisele.
Käsiraamatu eesmärk on anda tõenduspõhiseid ja praktilisi soovitusi, et töötada välja ja viia ellu poliitika ja sekkumised, mis kaasavad paremini konkreetseid soolisi vajadusi, st sootundlikku lähenemist, ning toetada suuremat soolist võrdõiguslikkust ehk sootransformatiivset lähenemist.
6. Slaid – Soolise võrdõiguslikkuse ja tervise alaste meetmete skaala
Üks selles käsiraamatus esitatud vahenditest on soolise võrdõiguslikkuse ja tervise alaste meetmete skaala. Transformatiivsetest lähenemisviisidest on saanud populaarne vahend soolise dünaamika muutmisel nii uimastitarvitamise valdkonnas kui ka teistes terviseprogrammides. Sootransformatiivse lähenemise ehk soolise ümberkujundamise eesmärk on aktiivselt uurida, kahtluse alla seada ja muuta jäiku soolisi norme ja võimu tasakaalustamatust, et saavutada nii tervise kui ka soolise võrdõiguslikkuse alaseid eesmärke. Sooline ümberkujundamine on suhteline mõiste, mille eesmärk on tuua soorollid ja -suhted mis tahes kontekstis lähemale soolisele võrdõiguslikkusele. Kuna soolist võrdõiguslikkust ei saavutata tõenäoliselt kunagi täielikult, on sooline ümberkujundamine pidev protsess.
See vahend töötati algselt välja Maailma Terviseorganisatsiooni kaudu ning nüüdseks on seda kohandatud erinevatele valdkondadele ja sellest on saanud suurepärane vahend, millega edendatakse naiste tervise ja võimaldatakse neile suuremat kontrolli oma tervise üle, kuna see vahend käsitleb mitte ainult naiste tervislikku seisundit, vaid tegelikult ka naiste sotsiaalset positsiooni, sealhulgas soolisi norme ja võimustruktuure, mis vähendavad naiste suutlikkust, võimalusi ja edukust oma tervise parandamisel.1
See versioon pärineb Naiste Tervise Kompetentsikeskusest (Centre of Excellence for Women’s Health), kus on koostatud palju praktilisi ja informatiivseid materjale soolise võrdõiguslikkuse ja tervise kohta, keskendudes uimastitarvitamisele.
7. Slaid – Seosed lähisuhtevägivalla ja probleemse uimastitarvitamise vahel
Mulle väga meeldib üks Marai Larasi tsitaat, mis annab suurepäraselt edasi lähisuhtevägivalla ja problemaatilise uimastitarvitamise vahelisi seoseid. See on ühtaegu kahesuunaline ja keeruline. Trauma ja problemaatiline uimastitarvitamine on omavahel nii seotud, et neid on haiguste hulgas vennaks ja õeks nimetatud, kuigi paljud nende tagajärgede all kannatavad inimesed ise seda seost ei näe. Seetõttu on vaja, et nii lähisuhtevägivalla kui problemaatilise uimastitarvitamise all kannatajatele teenuseid pakkuvad institutsioonid uuriksid mõlemat, sest lähisuhtevägivalla ohvrid kipuvad toimetulekuks uimasteid kasutama.
8. Slaid – Naised ja uimastitarvitamine
Kuigi ebaseaduslike ainete tarvitamise levimus võib olla naiste seas väiksem kui meeste seas, kasutavad naised suurema tõenäosusega ravimpreparaate (nii ebaseaduslikke kui ka retseptiravimeid), mille kõige suuremad tarvitamismäärad esinevad vähemalt Euroopas ja Põhja-Ameerikas vanemate naiste seas.
Naised, kellel on uimastitarvitamisega probleeme, ei pruugi erinevatel põhjustel ametlikus statistikas ilmneda, ka mitte riikide lõikes. Vahel on selle põhjuseks nende väike arv ja madalam positsioon uimastikultuuris, vahel aga ka see, et uimastitarvitamise valdkonnas on ajalooliselt keskendutud meestele.
9. Slaid – Naised ja uimastitarvitamine
Posttraumaatilise stressihäire (PTSD) levimus naiste puhul, kes on kogenud lapsepõlves ja/või täiskasvanuna traumat ja tarvitavad uimasteid, on olnud mitme olulise uuringu teemaks ning ühes sellises metauuringus leiti, et tervishoiuprogrammi raames olid 46% osalejatest elu jooksul lähisuhtevägivalda kogenud ja 15% puhul oli see toimunud viimase 5 aasta jooksul.2
• 46% osalejatest teatasid, et neil on elu jooksul esinenud lähisuhtevägivalda, ja 14,7% teatasid, et see oli toimunud viimase 5 aasta jooksul (Dutton, 2009).
• Perevägivalla ja uimastite või alkoholi kuritarvitamise vaheline seos on mingil korral esinenud 44% vastanute elus ja kaasnes alati 27% vastanute sõnul. (Watson, Dorothy & Sara Parsons., 2005).
• 44% kuni 60% meestest, kes pöörduvad uimastitarvitamise tõttu ravile, on olnud lähisuhtes vägivaldsed (Galvani,2007).
• Umbes 50% meestest, kes pöörduvad uimastitarvitamise tõttu ravile, on sel ajal lähisuhtes vägivaldsed (Easton et al., 2000).
• Pooltel meestel, kes käivad lähisuhtevägivalla tõttu ravil, on ka uimastitarvitamise probleem (Stuart, Moore, Kahler & Ramsey's, 2003).
10. Slaid – Naised ja uimastitarvitamise ajalugu
Lisaks eelnevalt kirjeldatud teguritele, mis hõlmavad lähisuhtevägivalda ning füüsilist ja seksuaalset väärkohtlemist, on leitud, et naiste uimastitarvitamise esinevad põhijoontena ka muud lapsepõlve probleemid. Naistel, kes on lapsepõlves olnud seotud sotsiaalteenustega, on tõenäolisemalt hiljem uimastitarvitamise probleeme. See näitab, kui olulist rolli mängivad naiste uimastitarvitamise arengus lapsepõlveprobleemid.
11. Slaid – Traumauuringud
Tahan öelda mõned sõnad selle kohta, kust traumapõhine lähenemine pärineb. Viimastel aastatel on üha enam rõhku pandud traumade ja muude raskete kogemuste rollile inimeste elus ning sellele, kuidas need kogemused viivad kahjulike toimetulekumehhanismide, näiteks problemaatilise uimastitarvitamise tekkimiseni.
20. sajandi teisel poolel tehtud traumauuringud näitasid, et traumaatilised kogemused, sealhulgas hooletussejätmine, vägivald ja muud ebasoodsad läbielamised, ei ole üksikjuhtumid, mis mõjutavad vaid väikest osa elanikkonnast, vaid laialt levinud probleem, millel on pikaajaline mõju paljude inimeste vaimsele ja füüsilisele tervisele.
Traumateadlik lähenemine on vastus teadmistele, mida oleme alates 1970ndatest aastatest traumade mõju kohta saanud. Sellel on olnud oluline roll, muutmaks meie arusaama sõltuvusest, kodutusest ja muudest keerulistest, omavahel seotud tervise- ja sotsiaalküsimustest.
Need arusaamad tekkisid sõdade järel ning pärast 1975. aastal lõppenud Vietnami sõda tekkis oluliselt rohkem traumaga seotud uurimistöid ja arutelusid, kuigi seda nähtust, mida siis nimetati „granaadišokiks“ (shell shock) või „lahinguväsimuseks“, tunnistasid arstid ja kogu kogukond esimest korda juba pärast Esimest maailmasõda.
12. Slaid – Trauma naiste elus
Psühhiaater dr. Judith Lewis Herman on naiste tervise ajaloos mõjukas isik. Ta töötas välja teooria traumade kohta naiste elus, mis avaldati tema 1992. aastal ilmunud raamatus „Trauma and Recovery“ („Trauma ja taastumine“), kus ta väidab, et kodu on naiste jaoks lahinguväljak ja koht, kus nad kogevad oma suurimaid traumasid.
Herman avaldas varem, 1981. aastal raamatu intsestist. Kui ta psühhiaatrina naistekliinikus tööd alustas, öeldi talle, et intsesti esinemissagedus on arvatavasti üks miljonist. Juba esimese nädala jooksul puutus ta aga kokku kahe intsesti ohvriks langenud naisega, mis tekitas temas huvi teemat edasi uurida.
Tema kolmas raamat „Truth and Recovery“ („Tõde ja taastumine“), mis ilmus eelmisel aastal, käsitleb õiglust – seda, mida ohvrid tajuvad õigluse all ja kui kaugel me oleme süsteemidest, mis pakuvad vägivallaohvritele tõhusalt õiglust.
Dr. Herman püüdis koos kolleegidega saavutada ka seda, et 1994. aastal avaldatud Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni diagnostilises standardis DSM-IV tunnustataks kompleksse posttraumaatilise stressihäire (CPTSD) diagnoosi. See jõupingutus ei olnud edukas ja Hermani sõnul oli selle põhjuseks vastupanu diagnoosile, mis teeniks eelkõige naisi, keda CPTSDga seotud sümptomid sagedamini mõjutavad. PTSD lisati kiiresti laienevasse diagnostikastandardisse selle kolmandas väljaandes 1980. aastal, kuid alles 2022. aastal lisati kompleksne PTSD Maailma Terviseorganisatsiooni diagnostikastandardisse ICD-11.
13. Slaid – Taastumise etapid
Kompleksse traumajärgse stressihäire (CPTSD) mõiste kirjeldab paljude naiste seisundit, eriti nende puhul, kes on lapsepõlvest alates pidanud taluma vägivalda ja hooletusse jätmist. Need meist, kes töötavad kodutute naistega, teavad, et enamik, kui mitte kõik meie teenuseid kasutavatest naistest kannatavad kompleksse PTSD all.
Herman räägib ka sellest, kuidas lapsepõlvevägivalla ohvrid saavad sageli mitu erinevat diagnoosi, enne kui tunnistatakse, et nad tegelikult kannatavad kompleksse trauma all. On väga tõenäoline, et need diagnoosid kannavad ka väga negatiivset varjundit. Peamiselt tulevad mängu kolm diagnoosi: „somatisatsioonihäire“, mis peamiselt määratakse noortele tüdrukutele, „piiripealne isiksusehäire“ ja „lõhestunud isiksus“. Kõik need häired olid varem hõlmatud 19. sajandi diagnoosi „hüsteeria“ alla.
Üks Hermani märkimisväärsetest panustest traumauuringutesse on teooria kolmest taastumise etapist, millest on edaspidi saanud psühhiaatria valdkonna terapeutiline mall. Need on järgmised:
• turvalisuse loomine,
• meenutamine ja leinamine,
• taaskohanemine normaalse eluga.
Oma viimases raamatus arutab ta neljanda etapi lisamist:
• õiglus,
mis, nagu me teame, ei ole soolise vägivalla ohvritele sageli üldse kättesaadav.
14. Slaid – Naiste kaasnevate häirete ja vägivalla uuring (1998)
Naiste kaasnevate häirete ja vägivalla uuring (WCDVS)3, mida rahastas SAMHSA (USA Uimastite Kuritarvitamise ja Vaimse Tervise Teenuste Administratsioon) ja mis viidi läbi aastatel 1998-2003, oli keeruliste probleemidega inimeste jaoks teine murranguline sündmus traumauuringute ajaloos. See hõlmas koos vägivalla ja trauma ohvritele mõeldud teenustega ka mitmesuguste teenuste pakkumist uimastitarvitamise ja vaimse tervise probleemide all kannatajatele. Uuringu peamised järeldused olid, et traumaravi osutus väga tõhusaks ja seega ka kulutõhusaks.
Uuringus käsitleti asjakohaste teenuste puudumist trauma läbiteinud naistele ja jõuti järeldusele, et:
(1) soospetsiifilised teenused on tervenemiskeskkonna loomisel kriitilise tähtsusega;
(2) tõhusate teenuste loomisel võib olla oluline komponent nende naiste panus, kes on oma elus trauma läbi elanud;
(3) usalduse taastamise ja tervenemise edendamise võti on rühmakeskkond; ning
(4) kõige tõhusamad programmid integreerivad traumateenused, vaimse tervise ja uimastitarvitamise teenused, selle asemel et neid eraldi käsitleda.
Uuringu autoritel ilmus 2005. aastal ka selleteemaline käsiraamat.
15. Slaid – Võimust tuleneva ohu tähendusraamistik
Tahan mainida ka võimust tuleneva ohu tähendusraamistikku, mis on uus vaade meie emotsionaalsele ja psühholoogilisele heaolule, võttes traumateaduse kogu ulatuses kasutusele. See on abiks, kui vaatame, kuidas võim meie elus toimib, ja mitte vähemtähtsana ka just naiste elus, ning see rõhutab ideoloogilise võimu mõju meie elus ja naiste elus. Selles võtmes võib mõelda ka soosüsteemi võimule. Võimust tuleneva ohu tähendusraamistik on vaade, mis kehtib mitte ainult nende inimeste puhul, kes on kokku puutunud vaimse tervise probleemide, uimastitarvitamise või kriminaalõigussüsteemiga, vaid meie kõigi puhul.
Selles võetakse kokku ja integreeritakse suur hulk tõendeid eri liiki võimu rolli kohta inimeste elus, milliseid ohte võimu väärkasutamine meile kujutab ja kuidas me oleme õppinud nendele ohtudele reageerima.
Selle eesmärk ei ole asendada kõiki praeguseid tööviise, vaid toetada ja rikastada olemasolevaid mittediagnostilisi lähenemisviise, austades erinevaid kultuuritraditsioone ja pakkudes ka uusi võimalusi edasiliikumiseks.
16. Slaid – Võimust tuleneva ohu tähendusraamistik
Võimust tuleneva ohu tähendusraamistik soovitab meil minna üle meditsiiniliselt häire- või diagnoosipõhiselt lähenemisviisilt, mis põhineb küsimusel „Mis teil viga on?“, lähenemisviisile, mis põhineb küsimustel „Mis teiega juhtus?“, „Kuidas see teid mõjutas?“ ja „Mida te leidsite end tegevat, et ellu jääda?“.
„Võimust tuleneva ohu tähendusraamistikku saab kasutada selleks, et aidata inimestel luua lootusrikkamaid narratiive või lugusid oma elust ja raskustest, millega nad on silmitsi seisnud või seisavad endiselt silmitsi, selle asemel, et näha end süüdlasena, nõrgana, puudulikuna või „vaimselt haigena“.
See toob esile ja selgitab seoseid ühelt poolt laiemate sotsiaalsete tegurite, nagu vaesuse, diskrimineerimise ja ebavõrdsuse, ning traumade, nagu väärkohtlemise ja vägivalla, ning teiselt poolt neist tuleneva emotsionaalse stressi või probleemse käitumise vahel, olgu see siis segadus, hirm, meeleheide või häiritud või häiriv käitumine.
Samuti näitab see, miks neil meist, kellel ei ole oma elus ilmset traumat või rasket olukorda olnud, võib ikkagi olla raske leida eneses väärtus, tähendus ja identiteet.“ Lucy Jonstone
17. Slaid – Negatiivsete lapsepõlvekogemuste uuring
Negatiivsete lapsepõlvekogemuste (NLK) uuring on murranguline rahvatervise uuring, mis uurib negatiivsete lapsepõlvekogemuste pikaajalist mõju inimeste hilisemale tervisele ja heaolule. See uuring viidi esmakordselt läbi 1990. aastatel, mil selles osales üle 17 000 vastaja.
NLK uuringus leiti märkimisväärne seos inimese negatiivsete lapsepõlvekogemuste arvu ja mitmesuguste negatiivsete tulemuste vahel tema täiskasvanueas, kaasa arvatud probleemid füüsilise tervisega, psüühikahäired ja käitumisprobleemid.
Uuringu tulemused rõhutasid, kui oluline on nende kogemuste ennetamine, et parandada täiskasvanute tervist, ning tõid kaasa traumateadlike hooldustavade suurema rakendamise erinevates sektorites, sealhulgas tervishoiu-, haridus- ja sotsiaalteenuste valdkonnas.
NLK skoor loendab negatiivsete kogemuste arvu ja seda kasutatakse selleks, et hinnata, milline on üksikisiku puhul erinevate tagajärgede tekkimise risk, et panna selle põhjal paika sekkumised pikaajaliste mõjude leevendamiseks.
18. Slaid – Väärkohtlemise ja trauma mõistmine
NLK-püramiid kujutab endast NLK-uuringu kontseptuaalset raamistikku ja aitab mõista, kuidas NLK-d on tugevalt seotud haiguste ja heaolu riskitegurite arenguga kogu elu jooksul. NLK-uuringu tulemused viitavad sellele, et teatud kogemused on peamised riskitegurid, mis toovad kaasa haigestumisi ja suremust ning halba elukvaliteeti.
Kui lapsed puutuvad kokku krooniliste stressisündmustega, võib nende neuroloogiline areng häiritud saada. See omakorda võib kahjustada lapse kognitiivset toimimist ja/või võimet negatiivsete või häirivate emotsioonidega toime tulla. Aja jooksul, sageli noorukieas võib laps võtta kasutusele ebatervislikud toimetulekumehhanismid, näiteks uimastite tarvitamise või enesevigastamise. Lõpuks võivad need toimetulekumehhanismid aidata kaasa haiguste, puuete ja sotsiaalsete probleemide tekkimisele ning enneaegsele suremusele.
19. Slaid – NLK skoor ja alkoholism täiskasvanueas
Nagu sellest tabelist näeme, näitas NLK uuring tugevat astmelist seost NLK-de ja mitmesuguste uimastitega seonduvate käitumisviiside vahel, sh:
• varajane alkoholitarvitamisega alustamine. NLK-d võivad ennustada väiksemat alkoholitarvitamisega alustamise vanust. Ja nagu tabelist näha, siis mida rohkem NLK-punkte inimestel on, seda suurem on risk, et neil tekib problemaatiline alkoholitarvitamine. Sama võib öelda mitmesuguste sõltuvuskäitumiste ning muude tervise- ja heaoluprobleemide kohta, nii psühholoogilises kui bioloogilises plaanis.
• Samuti on sellistel inimestel vanemas eas (50+ aastat) suurem risk vaimse tervise häirete ja uimastitarvitamise häirete tekkeks. NLK-d, näiteks lapsepõlve väärkohtlemine (füüsiline, seksuaalne, psühholoogiline) ja vanemate uimastitarvitamine, on seotud suurema riskiga, et hilisemas elus kujuneb välja psüühikahäire ja/või uimastitarvitamise häire (Choi, DiNitto, Marti, & Choi, 2017)[4].4
NLK-de arvu ja hilisema problemaatilise uimastitarvitamise vaheline seos näitab mõningaid väga olulisi korrelatsioone. Inimestel, kes olid kogenud 4 või rohkem NLK-d, võrreldes inimestega, kelle NLK-skoor oli 0:
• on 2 korda suurem tõenäosus hakata suitsetama,
• on 7 korda suurem tõenäosus alkoholitarvitamise häirete väljakujunemisele,
• ja 10 korda tõenäolisemalt on nad süstinud tänavanarkootikume.5
20. Slaid – NLK-skoor, % soo järgi
Kui me vaatame soolisi erinevusi ja NLK-sid, siis andmed näitavad viie NLK puhul märkimisväärseid soolisi erinevusi, kusjuures naised teatavad meestest suurema tõenäosusega seksuaalsest kuritarvitamisest, füüsilisest hooletussejätmisest, emotsionaalsest hooletussejätmisest, alkoholi ja uimastite kuritarvitamisest leibkonnas ja tõsisest vaimuhaigusest leibkonnaliikmel. Kui me vaatame keskmist NLK-skoori, siis on see kõigi peale kokku 1,7, kuid meestel 1,3 ja naistel 2.6
Samuti on leitud, et naised puutuvad NLK-dega rohkem kokku ja on meestega võrreldes kogu elu jooksul altimad NLK-dega seotud haiguste tekkeks (Nakazawa, 2015).
Kuigi esialgne NLK-uuring ei hõlmanud teisi sugusid peale meeste ja naiste, on tehtud väiksemaid uuringuid, mis näitavad, et trans-, mittebinaarsete ja LGBQI-inimeste puhul on need mõjud sarnaste või veelgi halvemate tulemustega kui naistel.7
21. Slaidid – NLK-uuringu negatiivsete lapsepõlvekogemuste küsitlus – enne 18. eluaastat
Selles tabelis on esitatud Rótini jt 2017. aastal tehtud väikese uuringu NLK-küsimustiku vastused Rótini naisliikmete kogemuste kohta uimastitarvitamisega. Nagu näha, oli naistel lapsepõlves raskeid negatiivseid elukogemusi. Huvitav on see, et kõige rohkem vastuseid oli seotud armastuse ja kiindumuse puudumisega ning üle poole naistest koges lapsepõlves seksuaalset väärkohtlemist. See ei ole antud rühma spetsiifiline tulemus, lapsepõlves toimunud seksuaalse väärkohtlemise levimus on uimastitarvitamise probleemidega naistes seas kõrge kogu maailmas tehtud uuringutes.
22. Slaid – Vägivalla ja ahistamise kogemus ravi ajal
Küsisime naistelt ka nende ahistamise ja vägivalla kogemuse kohta ravi ajal ja siin on tulemused. 35% koges ravi ajal seksuaalset ahistamist ja 35% seksuaalset vägivalda ning 28% psühholoogilist vägivalda. Need arvud näitavad, kui ebaturvaline on naiste jaoks ravi segasoolises rühmas, ja arvestades, et esimene samm traumast taastumisel on turvalisuse loomine, nagu me oleme õppinud Judith Hermanilt, siis on see ühtlasi ka põhjus, miks me peaksime pakkuma sooliselt eraldatud ravikeskkonda.
23. Slaid – Traumade tüübid
Trauma, millest me NLK-uuringus ja problemaatilise uimastitarvitamisega naiste elus räägime, on trauma, mida meile põhjustavad teised inimesed, inimese tekitatud trauma ehk nn põhjustatud trauma, mis on tõenäolisemalt pikaajaline ja raskemini talutav.
„Kui keegi kukub ja murrab jala, on see tekkinud trauma, aga kui keegi murrab tahtlikult teise inimese jala, on see põhjustatud trauma.“ (Gelinas 86) Kõige äärmuslikum trauma hõlmab kurjategija pahatahtlikkust.
Sellise traumade eristamisel, st ühelt poolt tekkinud ja teiselt poolt põhjustatud trauma, tuleb mõista kannatanu fenomenoloogilist kogemust. Teise trauma kategooriasse kuuluvad inimesed on kõige tõenäolisemalt teinud läbi selliseid sündmusi nagu liiklusõnnetused, füüsilised rünnakud ja terrorirünnakud ehk sündmused, mis põhjustavad neis rünnakutunnet.8
24. Slaid – Soolised erinevused ja trauma
Meeste ja naiste traumakogemuse muster on mitmes mõttes erinev. Oluline on tunnustada soolisi erinevusi selles, kui palju tähelepanu traumale pööratakse. Naised tegelevad oma traumaga palju sagedamini kui mehed. Kuigi soolise võrdõiguslikkuse alane koolitus on väga oluline, annab mitmeid eeliseid see, kui samal ajal koolitatakse personali ka trauma teemal. Nii lähevad õppijad paremini teemasse sisse ja saavad sügavama arusaama nii meeste kui ka naiste traumareaktsioonide erinevustest ja ühisosadest.9
25. Slaid – Traumateadlik hoolekanne või teenus
Traumateadlik hoolekanne on lähenemine, mis hõlmab trauma mõistmist teenuse osutamise igas etapis. See mudel eeldab kaastundlikku ja mõistvat suhtumist, et käsitleda trauma ristmõjusid, mis võivad inimeste elus avalduda. Selle eesmärk on luua kõigis ravi aspektides vägivallavaba, õppimise ja koostöö kultuur, tunnistades seejuures klientide ja teenuseosutajate füüsilise, psühholoogilise ja emotsionaalse turvalisuse tähtsust.
Traumateadlik ravi ei pea olema otseselt keskendunud traumaga seotud teenuste või ravi osutamisele. Pigem on see lähenemisviis, mis on integreeritud erinevate praktikate, sealhulgas eluaseme, esmatasandi arstiabi, vaimse tervise ja sõltuvusravi teenuste struktuuri. Eesmärk on pakkuda teenuseid viisil, mis on traumast mõjutatud inimestele asjakohane ja annab neile teretulnud olemise tunde.
Kuigi trauma mõjudel on sageli omakorda mõju teenustele ja organisatsioonidele, jääb trauma sageli märkamata. Seetõttu võib juhtuda, et inimesed saavad teenuste ja organisatsioonide poolt, millega nad kokku puutuvad, uuesti traumeeritud ning see häirib nende taastumist ja paranemist.
26. Slaid – Uuesti traumeerimine
Uuesti traumeerimine on mis tahes olukord või keskkond, mis sarnaneb otseselt või sümboolselt inimese traumale ning vallandab seetõttu algse traumaga seotud raskeid tundeid ja reaktsioone. Uuesti traumeerimise potentsiaal on olemas kõigis süsteemides ja kõigil hoolekande tasanditel: üksikisikute, töötajate ja kogu süsteemi/organisatsiooni tasandil.
Järgnevalt räägin traumateadlikest võtetest ja see on üks meetod, kuidas uuesti traumeerimist vältida.
27. Slaid – Traumateadlik hoolekanne või teenus
Traumateadliku hoolekande lähenemise omaksvõtmine teenuseosutajana, organisatsioonina või süsteemina hõlmab:
• Traumade ja selle mõjude ulatusliku leviku tunnistamist;
• Arusaamist võimalikest taastumise ja paranemise viisidest;
• Oskust tuvastada trauma tunnuseid ja sümptomeid personalil, klientidel, patsientidel, elanikel ja teistel süsteemi liikmetel;
• Traumaga seotud teadmiste ja teabe täielikku integreerimist poliitikasse, keskkondadesse, tavadesse ja protseduuridesse.
28. Slaid – Traumateadlik hoolekanne või teenus
Traumateadlik lähenemine peegeldab pigem kuue põhiprintsiibi järgimist kui ettekirjutatud tavade või protseduuride kogumit. Neid põhimõtteid saab keskkondade lõikes üldistada, kuigi terminoloogia ja kohaldamine võivad olla keskkonna- või sektorispetsiifilised. Oluline on edendada traumast mõjutatud isikute ja nende perekondade teed taastumise ja vastupanuvõimeni. Traumateadlikud teenused ja toetused põhinevad parimatel olemasolevatel tõenditel ning isikute ja nende perede kaasamisel, võimestamisel ja koostööl.10
29. Slaid – Sotsiaalse ja füüsilise sooga arvestavad lähenemisviisid
Uimastitarvitamine on keeruline probleem, millel on palju põhjuseid ja ilminguid. See ulatub probleemivabast tarvitamisest vaimse ja füüsilise sõltuvuseni, krooniliste haiguste ja surmani. See on laialt levinud probleem, mis on kulukas nii üksikisikutele, peredele, kogukondadele kui valitsustele. Füüsiline ja sotsiaalne sugu on vastavalt bioloogilised ja sotsiaalsed tervist määravad tegurid, need mõjutavad igaühe tervist. Füüsilise ja sotsiaalse soo kaasamine meie reageerimisse uimastitarvitamisele toob kaasa parema praktika ning seda ootavad nüüdseks ka rahastajad ja üldsus.
Sotsiaalse ja füüsilise sooga arvestavad lähenemisviisid hõlmavad selliste teenuste väljatöötamist, mis on tõhusad ja sobivad kõigile. Füüsilise sooga arvestavate lähenemisviiside puhul võetakse arvesse, kuidas bioloogilised omadused, nagu anatoomia, füsioloogia, geenid, hormoonid ja neurobioloogia, mõjutavad keha reaktsiooni erinevatele ainetele.
Sotsiaalse sooga arvestavate lähenemisviiside puhul võetakse arvesse, kuidas sotsiaalsed tegurid, nagu soolised suhted, rollid, normid, sooline identiteet ja soopõhine poliitika, mõjutavad inimeste individuaalseid kogemusi teenuste kasutamisel (Schmidt 2018).11
30. Slaid – Naistekeskne lähenemisviis
Tunnistades, et naiste kogemused vaimse tervise ja uimastitarvitamise ning kodutusega võivad meeste omast erineda, võtab see lähenemisviis arvesse naiste elukonteksti ja seda, kuidas kõik valdkonnad on omavahel seotud ja aitavad kaasa naise heaolule. Naistekeskne hoolekanne rõhutab ka naiste suhete tähtsust ja toetab naiste omavahelist seotust.12. Naistekeskse hoolekande tuum on:13
• keskendumine naistele,
• naiste kaasamine ja osalemine,
• väestamine,
• austus ja turvalisus.
Naistekeskne lähenemine tähendab naistele turvaliste elamiskohtade loomist, ainult naistele mõeldud ruumide pakkumist, naiste julgustamist osalema kogukonna ülesehitamises, naiste toetamist, et nad saaksid elada üha iseseisvamalt, ning tegelemist naiste elu kõigi valdkondadega, mis mõjutavad nende heaolu. Teine oluline aspekt naistekeskse lähenemisviisi juures on järgmine.
31. Slaid – Teraapiamaterjalid
Viimasena tahan teile näidata mõningaid teraapiamaterjale, mis keskenduvad uimastitarvitamise probleemidega ja traumaatilise ajalooga naiste ravile.
PTSD ja uimastitarvitamise häirete samaaegne ravi pikendatud ekspositsiooni abil (COPE) on tõenduspõhine ambulatoorne ravi, mis näitab väga häid tulemusi. Hetkel ei ole see Islandil kättesaadav, kuid loodetavasti muutub see kättesaadavaks.
Minu organisatsioon pakub nüüd esimest korda rühmateraapiat traumast taastumise varajases etapis. See on Judith Hermani materjal, mis põhineb ulatuslikel kogemustel ja uuringutel.
Rótin on kasutanud ka Stephanie Covingtoni materjali, mis on väga sootundlik. Tal on mitmesuguseid praktilisi materjale rühmade, vastastikuse toetuse ja vanglaelanike jaoks. Ta on koostanud teraapiamaterjali ka meestele. Osa sellest on orienteeritud 12 sammule, mis on olnud ka USAs viimase 100 aasta jooksul peamine teraapiamudel.
Prof. Lisa M. Najavits on teine autor, kes on koostanud naistele mõeldud teraapiamaterjale ja tema kursust „Seeking Safety“ („Turvalisust otsides“) on palju kasutatud. Ma ei ole tema uusimat materjali veel vaadanud.
Slaid – Tänan