Suur-Ameerika 1 / Tallinn 10122 / 626 2802/ [email protected] / www.kliimaministeerium.ee/

Registrikood 70001231

Heddi Lutterus

Justiits- ja Digiministeerium

Teie 26.02.2025 nr 8-4/1961-1

Meie 30.03.2025 nr 6-5/25/965-2

Direktiivi (EL) 2024/2853 ülevõtmise ettepanekud

Austatud Heidi Lutterus

Vastuseks Teie kirjale esitame alljärgnevalt Kliimaministeeriumi seisukohad Euroopa Parlamendi

ja nõukogu direktiivi (EL) 2024/2853 ülevõtmise osas.

I küsimusteblokk

1. Kas tuleks kasutada Eestis kehtivaid valdkondlikke hüvitusskeeme või luua uusi?

Arvestades, et Eestis on juba olemas valdkondlikud hüvitusskeemid (nt tarbijakaitse,

kindlustuslahendused, garantiifondid), võiks esmalt kaaluda nende laiendamist puudusega toodete

kahjude katmiseks. Kui olemasolevad mehhanismid ei taga piisavat hüvitist, on mõistlik kaaluda

uue süsteemi loomist, mis toetuks erasektori panusele, näiteks tootjavastutuse fond või kohustuslik

kindlustus tootjatele.

2. Kehtivate hüvitusskeemide kasutamine

Praegu pakuvad mõned mehhanismid osalist kahju katmist:

• Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti kaudu kaebused;

• Kindlustuslahendused (nt vastutuskindlustus ehitussektoris);

• Garantiifondid ja solidaarmehhanismid (nt krediidiasutuste ja reisikorraldajate tagatisfondid).

Nende süsteemide laiendamine võib olla esmavalik, kuna need ei eelda avaliku sektori rahastamist

ja võivad pakkuda kiiremaid lahendusi.

3. Uue hüvitusskeemi loomine.

Kui olemasolevad skeemid ei ole piisavad, võib kaaluda järgmisi lahendusi:

• Tootjavastutuse fond – tootjad ja importijad maksavad sisse fondi, mis katab kahjud, kui

vastutavat isikut ei ole võimalik kindlaks teha või ta on maksejõuetu.

• Kindlustuskohustus – tootjad või importijad võiksid olla kohustatud sõlmima

vastutuskindlustuse, et katta kahjude hüvitamine juhul, kui nad lõpetavad tegevuse või muutuvad

maksejõuetuks.

4. Hüvitusskeemi rahastamine:

Kuna direktiiv eelistab, et hüvitusskeemid ei tuleks avaliku sektori rahastusest, võiks kaaluda

erasektori lahendusi:

• Tootjate ja importijate solidaarvastutusfond – mille rahastamine toimub tootjate ja importijate

poolt, panustades teatud protsendi oma müügitulust või kindla summa toodete kohta.

• Kindlustusnõue – ettevõtted, mis toodavad või impordivad potentsiaalselt ohtlikke tooteid,

peaksid olema kohustatud kindlustama ennast vastutuskindlustusega.

Direktiivi ülevõttes saaks rakendada ka keskkonnahoidlikke põhimõtteid: riigihangetes võiks olla

nõue eelistada tootjaid, kellel on vastutusskeem puudustega toodete ja nende keskkonnamõju

vähendamiseks. Fond või mehhanism, kuhu tootjad panustavad, võiks katta keskkonnakahju,

näiteks jäätmekäitluse või reostuse kõrvaldamisega seotud kulud. See vastaks nn saastaja maksab

põhimõttele. Riigihangete registris võiks olla info selle kohta, millistel tootjatel on kehtiv

tootjavastutuse skeem.

II küsimusteblokk

1. Kas peate vajalikuks kehtestada Eesti õiguses regulatsioon, mille kohaselt vastutab tootja

puudusega toote põhjustatud kahju eest isegi siis, kui ta tõendab, et toote turule laskmise või

kasutusele võtmise ajal või ajavahemikul, mil toode oli tootja kontrolli all, ei olnud objektiivsete

teaduslike ja tehniliste teadmiste tase puuduse avastamiseks piisav?

Jah, tuleks kehtestada regulatsioon, mis suurendab tootja vastutust puudusega toote puhul.

Regulatsioon võiks olla põhjendatud olukordades, kus toote turule laskmine või kasutamine võib

põhjustada suuri ühiskondlikke või tervisehädasid. Eelkõige oleks vajalik, et toodetel, millel on

otsene mõju inimeste elule ja tervisele, nagu meditsiinitooted, toiduained või keemilised ained,

oleks tootja vastutus selgemalt määratletud ja rangem. Samuti tuleb arvestada, et tarbijate usaldus

toodete ohutuse ja kvaliteedi suhtes võib olla kõrgendatud, mis muudab vastutuse selguse tagamise

vajalikuks.

2. Kui peate selliste meetmete kehtestamist vajalikuks, siis millist liiki toodetele tuleks selline

regulatsioon kehtestada?

Kui arvestada rangema vastutuse kehtestamise vajadust, siis peaks see olema suunatud

tootekategooriatele, millel on suurenenud oht kahjustada tarbijate tervist, elu või keskkonda.

Näiteks võiks regulatsioon kehtida järgmistele toodetele:

• Meditsiinitooted, ravimid ja meditsiinilised seadmed, mis võivad otseselt mõjutada inimeste

tervist.

• Laste mänguasjad, kuna need võivad sisaldada ohtlikke aineid või kujutada endast füüsilist ohtu.

• Toiduained ja joogid, eriti tooted, mis võivad sisaldada tervisele ohtlikke kemikaale või

mikroobe.

• Keemilised tooted, sealhulgas pestitsiidid ja tööstuslikud kemikaalid, millel on potentsiaal

saastada keskkonda või kahjustada inimeste tervist.

• Elektrilised ja elektroonilised seadmed, mis võivad põhjustada tulekahjusid või elektrilööke.

3. Kui peate vastavate meetmete kehtestamist vajalikuks, siis palun põhjendage ka meetmete

proportsionaalsust ning seda, kuidas need on põhjendatud avaliku huvi eesmärkidega.

Meetmete proportsionaalsus peaks tagama, et tootja vastutus ei ületa vajalikku taset, kuid samas

pakub piisavat kaitset tarbijate ja ühiskonna huvidele. Reguleerimist tuleks rakendada vaid nende

toodete puhul, millel on tõsine mõju inimeste tervisele, turvalisusele ja keskkonnale. Näiteks

meditsiinitooted ja keemilised tooted võivad kujutada endast suuremat ohtu, milleks ei pruugi olla

piisavalt teaduslikke ja tehnilisi teadmisi, et puudusi õigeaegselt tuvastada.

Avaliku huvi eesmärkideks, mis õigustaksid sellist meetmete kehtestamist, on tarbijate tervise ja

elu kaitsmine, keskkonnakahju vältimine ja üldise usalduse tagamine toodete turul. Euroopa Liidu

toimimise lepingus nimetatud eesmärgid nagu rahvatervise kaitse ja avaliku julgeoleku tagamine

on asjakohased, kuna need meetmed aitaksid vähendada tarbijate kokkupuudet ohtlike toodetega.

Seega tuleb vastutuse suurendamise meetmed kohandada proportsionaalselt toodete riskitasemega,

et tagada tasakaal turu innovatsiooni soodustamise, keskkonnahoiu ja tarbijate kaitse vahel.

Eesmärgiks peaks olema ennekõike see, et turul ei oleks üldse ohtlikke aineid sisaldavaid tooteid.

Kui tootjad kannavad suuremat vastutust toodete kvaliteedi ja ohutuse eest, siis on neil tugevam

motivatsioon investeerida keskkonnasõbralikesse ja ohututesse tootmisviisidesse. Rangema

vastutuse kehtestamine võib stimuleerida keskkonnasõbralike ja jätkusuutlike tehnoloogiate

arendamist, kuna tootjad võivad keskenduda toodete väljatöötamisele, mis on

keskkonnasõbralikumad ja vähem ohtlikud, et vältida vastutusele võtmist. Näiteks võivad

rangemad regulatsioonid suunata toote elutsükli keskkonnamõjude hindamisele, eelistades tooteid,

millel on minimaalne keskkonnamõju või mis on kavandatud kergesti ringlussevõetavateks.

Samuti võivad need regulatsioonid hõlmata REACH kandidaataineid, mille kasutamine toodetes

on täna teatud piirangutega, kuid tuleks kordades lühema ajaraamiga ära keelustada. See suunaks

tootjaid loobuma kahjulikest ainetest ning eelistama ohutumaid alternatiive. Antud lähenemine

vähendaks ohtlike toodete hulka turul, toetaks säästva arengu eesmärke ning edendaks nii tarbijate

ohutust kui ka keskkonnasõbralikkust.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Kristi Klaas

rohereformi asekantsler

Karen Silts, 626 2708

[email protected]

Triin Nymann, 626 2927

[email protected]