Kiri

Tarbijakaitseseaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu selgitav lühikokkuvõte

Eelnõuga muudetakse tarbijakaitseseaduse §-s 4 olevat ostukviitungite ja paberarvete

regulatsiooni ning peamisteks muudatusteks on:

Ostukviitungite osas:

1) Tarbijale antakse paberostukviitung alati siis, kui tarbija kauplejat sellest ostuhetkel

teavitab;

2) Tarbijale tuleb anda vaikimisi paberdokument alati, kui:

- tarbija sooritab ostu sularahas ega kasuta kliendikaarti, mis võimaldaks tarbijal

pääseda elektroonilises klienditeeninduskeskkonnas juurde kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis ostudokumendile.

3) Kui kaupleja ei ole tarbijale esitanud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

ostudokumenti, on ta kohustatud selle tarbija nõudmisel väljastama perioodi jooksul

millal kaupleja vastutab asja või teenuse lepingutingimustele mittevastavuse eest või

asja või teenuse vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud tingimustel.

a. See kohustus kohaldub üksnes olukorras, kus: 1) kaupleja ei ole tarbijale

ostuhetkel väljastatud paberdokumenti; 2) ostudokumenti ei ole saadetud tarbija

e-postiaadressile või muusse kanalisse; 3) ostudokument ei ole kättesaadav

kaupleja klienditeeninduskeskkonnas; 4) kaupleja ei loe ostu tõendatuks

pangakonto väljavõtte abil.

4) Paberdokumenti ei pea tarbijale esitama ka siis, kui tarbija on andnud sõnaselge

nõusoleku ostudokumendi edastamiseks e-posti aadressile või internetipanka või

muusse kanalisse, kus tarbijal on võimalik ostudokumendiga tutvuda.

Paberarvete osas:

1) Kauplejale antakse võimalus loobuda dubleeriva paberarve saatmisest, kui tarbija on

andnud kauplejaga endaga suhtlemiseks oma e-postiaadressi või mobiiltelefoninumbri.

Tarbijat tuleb arvesaamise kanali muutmisest teavitada ning määrata tähtaeg, kui tarbija

ei ole muudatustega nõus;

2) Nähakse kauplejale ette võimalus saata arveteavitusi ka SMS-i teel. Kehtivas seaduses

selline võimalus puudub, kuid see on paljude kauplejate seas laialtlevinud praktika (täna

tehakse SMS-teavitusi n-ö dubleerivalt, sest seadus ei võimalda üksnes lühisõnumi

kaudu arveteavitusi teha);

3) Kauplejale antakse võimalus küsida tarbijalt postikulude hüvitamist, kui tarbija soovib

saada arvet mitmesse kanalisse korraga (näiteks nii e-posti- kui ka postiaadressile).

Erandiks jääb e-arve ehk olukorras, kus tarbija soovib arvet saada nii e-arvena kui ka

posti teel, ei ole kauplejal õigus küsida postikulude hüvitamist. Seda tulenevalt sellest,

et vanematel inimestel oleks samuti võimalik arve sisuga tutvuda – paljud

vanemaealised on vormistanud pangas e-arve, aga neil puudub digivõimekus arve

sisuga tutvuda.

1

Tarbijakaitseseaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

Lisa

I kooskõlastusring

Nr Esitaja ja ettepaneku/märkuse sisu Arvestamine Põhjendus/selgitus

Justiitsministeerium

1. Seletuskirjas (lk 13) on selgitatud, et muudatused on

kooskõlas ka võlaõigusseadusest (VÕS) tuleneva

lepingu muutmise regulatsiooniga; nimelt nähakse

VÕS § 13 lõike 1 alusel võimalus lepingut muuta ka

seaduses sätestatud juhtudel ehk kõnesoleval juhul saab

lepingu muutmise võimaluse näha ette TKS-ga. Palume

seletuskirjas täpsustada, millised kavandatavad sätted

TKS-is konkreetselt annavad õiguse lepingu

ühepoolseks muutmiseks VÕS § 13 lg 1 järgi. Juhime

tähelepanu, et Riigikohus on leidnud, et "Lepingut võib

VÕS § 13 lõike 1 järgi muuta lepingupoolte

kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud

muul alusel. See kehtib ka tüüptingimustega lepingu

puhul. Tüüptingimusi kasutavale lepingupoolele ei

tulene seadusest õigust muuta lepingutingimusi

ühepoolselt, nagu võib järeldada kohtulahenditest.

Tüüptingimuste ühepoolse muutmise õigus peab

tulenema konkreetsest seaduse sättest või

lepingutingimusest." (RKTKo 7.04.2014. a nr 3-2-1-

12-14, p 32). VÕS-i kommenteeritud väljaandes on

selgitatud, et seaduses ettenähtud lepingu ühepoolse

muutmise õigust võib pool kasutada seaduses

ettenähtud eelduste olemasolul, st sõltumatult teise

Arvestatud. Eelnõu seletuskirja on täiendatud ning täpsustatud on, et TKS § 4

lg 9 esimene lause „Kestvuslepingu puhul võib tarbija enda valitud

arveedastusviisi igal ajal muuta“ näeb tarbijale ette õiguse

kestvuslepingu ühepoolseks muutmiseks kooskõlas VÕS § 13 lg-

ga 1.

2

poole nõusolekust. Poolte kokkulepet ei ole vaja seega

siis, kui seaduses on ette nähtud poole õigus lepingut

muuta. Näiteks ei ole lepingu muutmiseks vaja poolte

kokkulepet SMGS-i art 21 §-s 1 sätestatud olukorras

ehk veotakistuse esinemisel raudteel. Tüüptingimuste

ühepoolne muutmine ei ole lubatud muudel kui

konkreetsest seadusesättest või lepingutingimusest

tulenevatel alustel

2. EN § 1 p-ga 1 muudetakse TKS § 4 lõiget 4.

Kavandatava muudatuse tulemusel peaks tarbija teatud

juhtudel ise omaalgatuslikult aktiivselt reageerima ostu

tõendava dokumendi saamiseks. Palume kaaluda, mis

meetmed tuleks täiendavalt eelnõusse lisada selleks, et

tagada tarbija õiguste parem kaitse, arvestades ostu

tõendava dokumendi olulisust. Leiame, et selline

lahendus, kus tarbijale tuleb esitada paberil ostu

tõendav dokument üksnes tarbija nõudmisel (st tarbija

peab ise omaalgatuslikult ja aktiivselt paberostutšeki

saamiseks tegutsema), ei pruugi olla mõistlik,

arvestades seda, et tarbijatele soovitakse õiguskorras

tagada kõrgetasemeline kaitse. Nimelt, seletuskirjas (lk

2) on leitud, et tarbija jaoks on oluline ostuhetkel

hinnata, kas ta võib näiteks tulevikus võimalike

pretensioonide esitamiseks vajada ostukviitungit või

mitte. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet

(TTJA) on seisukohal, et tarbijal on võimalik ostu

tõendada ka pangakonto väljavõttega. Samuti on MKM

leidnud lisas 1 (lk 11), et "Samas võrdsustab TTJA

pangakonto väljavõtte samamoodi ostukviitungiga."

Kaldume arvama, et pangakonto väljavõttega on

võimalik tõendada müügilepingu võimalikku

sõlmimist ja kaupluses tasumist, kuid võimalik ei ole

Selgitatud. Eelnõusse on sätestatud kaupleja kohustus väljastada tarbijale

vaikimisi, s.t ilma tarbija nõudmiseta paberostukviitung olukorras,

kus tarbija sooritab ostu sularahas ja kliendikaarti ei kasuta või

kasutab kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu säilitada.

Lisaks väljastatakse tarbijale paberostukviitungit alati siis, kui

tarbija seda ostuhetkel kauplejalt küsib.

Eelnõusse on kavandatud, et kaupleja ei pea vaikimisi paber-

ostukviitungit väljastama juhul, kui kaupleja poolt tarbijale

pakutav kliendikaart, mida tarbija ostmisel kasutab, võimaldab

tarbija ostuajalugu säilitada perioodil, millal kaupleja vastutab asja

lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja vastavuse eest

müügigarantiis ettenähtud tingimustel.

Lisaks on eelnõu seletuskirja korrigeeritud ning selgitatud, et kuigi

olukorras, kus tarbija ja kaupleja vaheline vaidlus peaks jõudma

kohtusse, kehtib reegel, et igaüks tõendab oma väited ise, on

praktikas sellest tarbija kasuks irdutud.

Samuti on ka tarbijavaidluste komisjon (TVK) toonud oma

juhendis välja, et kui tarbija esitab avalduse tarbijavaidluste

komisjonile, tuleb avaldusele esitada juurde maksekorraldus ehk

makset tõendav dokument. TVK loeb maksekorralduseks

maksekorralduse, pangakonto väljavõtte, sularahatšeki, kviitungi.

3

üldjuhul tõendada seda, milline konkreetne ese

kauplusest osteti (ehk müügilepingu eset). See aga

tähendaks, et tarbija peaks suutma teatud juhtudel

vaidluse korral muude tõenditega tõendada, milline

konkreetne ese kauplusest osteti. Näiteks peaks tarbija

kohtumenetluses, kas taotlema kohtult tõendite

kogumist või paluma kohtult hea usu põhimõttest

lähtuvalt erandlikku tõendamiskoormise ümber-

pööramist. Kõik need meetodid tähendaksid tarbijale

suure tõenäosusega täiendavat ajalist ja rahalist

lisakulu, mis võib tekitada olukorra, et oma õiguste

jõustamine on tarbijale keerulisem ja seetõttu võib ta

loobuda oma õiguste kaitsmisest. Tarbijate õiguste

tagamise vajadusele on juhtinud tähelepanu ka lisas 1

Tallinna Linnakantselei.

Palume ka selgitada väidet: "Hilisem tõendamiskoor-

mus (et see kaup osteti just sealt) on jätkuvalt kauplejal,

s.t seda põhimõtet muudatustega ei muudeta." (vt

MKM-i vastus Lisa 1, lk 8). Kaupleja on TKS § 2 lõike

1 p 2 järgi isik, kes tegutseb eesmärgil, mis on seotud

tema majandus- või kutsetegevusega (st kaupleja ei ole

tarbija). Kahtleme, kas tõendamiskoormis ikka lasub

kauplejal, pigem on selline tõendamiskoormus tarbijal.

TsMS § lõike 1 esimese lause järgi peab "kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei

tulene teisiti". TTJA on 2020. a selgitanud, et kui kõik

ostud on tehtud ühe kaardimaksega, siis ühe asja ostu

tõendamine pangakonto väljavõttega on keeruline ja

soovitanud hoida alles ostutšekk kui kõige kindlam viis

ostu tõendamiseks. Pangakonto väljavõte on nö teine

ostu tõendav dokument.

Lisaks viis Eesti Kaupmeeste Liit enne VTK koostamist läbi

küsitluse, kus uuriti kauplejate valmisolekut ostukviitungeid

tagantjärgi n-ö välja võtta. Kaupmeeste poolt on selleks

valmisolek, kui ost on sooritatud pangakaardiga või ost on

registreeritud kliendikaardiga. Sellest tulenevalt kõnealune säte ka

sellisel kujul sõnastati.

Samuti ei ole kauplejal ka kehtiva regulatsiooni kohaselt kohustus

väljastada igal juhul ostukviitungit - nimelt sätestab TKS § 4 lg 5,

et väiksema kui 20 euro suuruse ostusumma korral väljastatakse

ostukviitung tarbija nõudmisel.

4

3. EN § 1 p 1 (TKS § 4 lõige 4) järgi on paberdokumendi

esitamise kohustus ka juhul, kui klient kasutab

kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija ostuajalugu

säilitada kahe aasta jooksul pärast ostu sooritamist.

Märgime, et kaupleja võib tarbijale pakkuda ka

garantiid (VÕS § 155), mis võib olla pikem kui

seadusjärgne kaheaastane lepingutingimustele

mittevastavuse vastutuse periood. Täiendavalt juhime

tähelepanu, et asja asendamisel ja parandamisel

pikeneb seadusjärgne vastutuse aeg (VÕS § 218 lõige

31). Palume kaaluda, kas neid olukordi tuleks

kavandatavas regulatsioonis arvesse võtta.

Arvestatud. TKS § 4 lg 4 sõnastust on muudetud nii, et kauplejal on kohustus

väljastada ostu tõendav paberdokument mh juhul, kui tarbija

kasutab ostu sooritamiseks kliendikaarti, mis ei võimalda tarbija

ostuajalugu säilitada perioodil, millal kaupleja vastutab asja

lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja vastavuse eest

müügigarantiis ettenähtud tingimustele.

Seega on muudatuste puhul arvestatud ka kaupleja poolt teatud

juhtudel antava müügigarantiiga (VÕS § 230) kui ka sellega, et

asja asendamisel ja parandamisel pikeneb seadusjärgne vastutuse

aeg (VÕS § 218 lõige 31).

4. EN § 1 p 3 (TKSi § 4 lõige 51) – eelnõust nähtub, et

muudatuste tagajärjel puudub kauplejal edaspidi üldine

kohustus väljastada tarbijale ostu tõendav dokument nn

digitaalsel kujul (tarbija e-postile või klienditeenindus-

keskkonda või internetipanka), sõltumata tarbija nõud-

misest. Seletuskirjas (lk 2) on selgitatud: "Seega, kuigi

muudatuste jõustudes ei ole kauplejal enam kohustust

ostukviitungit vaikimisi väljastada, on tarbijal võimalik

ostu hetkel ikkagi paberostukviitungit küsida ning

kauplejal on kohustus see paberil väljastada või saata

ostukviitung näiteks tarbija nõusolekul digitaalselt."

Seega tundub olevat võimalik tõlgendus, et juhul, kui

tarbija küsib paberostukviitungit, on vaid sellisel juhul

võimalik kauplejal ostutšekk esitada tarbija nõusolekul

talle digitaalselt, kuid kauplejal pole kohustust omaal-

gatuslikult nn digitaalsel kujul ostutšekki tarbijale

edastada. Palume täiendavalt analüüsida ja selgitada,

millal on kauplejal digitaalse dokumendi (ostutšeki)

Arvestatud

osaliselt.

TKS § 4 lõike 51 mõte on see, et kauplejal puudub kohustus

väljastada paberostukviitung muuhulgas juhul, kui tarbija on

andnud nõusoleku ostukviitungi edastamiseks digitaalselt (näiteks

klienditeeninduskeskkonda või e-postiaadressile). Seda mõtet on

seletuskirjas selgitatud. Lõikes 4 on sätestatud eraldi juhud, millal

kaupleja on kohustatud paberostukviitungi tarbijale väljastama.

Eelnõu seletuskirja on vastavalt muudetud, et oleks üheselt aru-

saadav, et paberostukviitungi ning digitaalselt saadetud ostukvii-

tungi puhul on mõlemal juhul tegemist kirjalikku taasesitamist

võimaldava vormiga.

Samuti on eelnõu lõiget 51 täiendatud vastavalt, et tarbija peab

andma kauplejale sõnaselge nõusoleku digitaalse ostukviitungi

edastamiseks

Mis puudutab püsiva andmekandja kasutamise nõude

kehtestamist, siis eelnõu koostajad ei pea seda vajalikuks. Ka

5

esitamise kohustus ja selgemalt õigusaktis see nõue

sõnastada.

Seonduvalt kavandatava TKS § 4 lõigetega 4 ja 51

juhime tähelepanu ka järgnevale. Seletuskirja põhjal

võib jõuda järeldusele justkui oleks paberostukviitung

õiguslikult midagi muud võrreldes nn digitaalselt edas-

tatava ostukviitungiga. Õiguslikult aga on mõlemal

juhul tegemist kirjalikku taasesitamist võimaldava

vormiga. Seega palume täpsustada, kas termineid

mõistetakse ja kasutatakse eelnõus korrektselt. Nimelt,

seletuskirjas (lk 5) on selgitatud, et "Kui kaupleja esitab

tarbijale ostukviitungi kirjalikku taasesitamist võimal-

davas vormis, ei ole vaja paberostukviitungit edasta-

da." ja "Samuti sätestatakse, et tarbijale kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis saadetav arve peab

sisaldama vähemalt lõikes 4 olevat kohustuslikku

teavet." Kehtivast TKS § 4 lõikest 4 tuleneb kauplejale

kohustus esitada tarbijale kirjalikus või tarbija nõus-

olekul kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

kauba müümist või teenuse osutamist tõendav doku-

ment. TsÜS § 78 lõike 1 järgi nõuab kirjalik vorm

tehingupoolte poolt omakäelist allkirjastamist, tehingu

kirjaliku vormiga loetakse reeglina võrdseks ka elek-

trooniline vorm (TsÜS § 80 lõige 1). TsÜS § 80 lõige 2

kohaselt peab tehing elektroonilise vormi järgimiseks

olema tehtud püsivat taasesitamist võimaldaval viisil,

sisaldama tehingu teinud isikute nimesid ja olema

tehingu teinud isikute poolt elektrooniliselt allkirjas-

tatud (TsÜS § 80 lg 3 kolmanda lause järgi on elektroo-

niliseks allkirjaks ka digitaalallkiri). Kuna tavapärased

paberostutšekid, mis kauplustes väljastatakse, ei ole

eelduslikult reeglina omakäeliselt (ega eelduslikult ka

tänasel päeval edastavad osad kauplejad (peamiselt toidupoed)

tarbija nõusolekul ostukviitungeid klienditeeninduskeskkonda,

mis ei ole tarbija mõjussfääris. See on siiani hästi toimunud, sest

kauplejad on tarbijaid sellise lahenduse poole läbi kampaaniate ka

suunanud ning praktikas ei ole probleeme esinenud.

6

elektrooniliselt allkirjastatud), ei saaks sellised paber-

ostutšekid olla kirjalikule vorminõudele vastavad TsÜS

§ 78 lõike 1 järgi. See, et ostutšekk väljastatakse pabe-

ril, ei muuda seda automaatselt kirjalikule vorminõude-

le vastavaks. Võimalik tundub olevat järeldus, et selli-

sed paberostutšekid vastavad kirjalikku taasesitamist

võimaldavale vormile (TsÜS § 79) nagu seda võiksid

olla ka nn digitaalsed ostutšekid. Kirjalikku taasesita-

mist võimaldava vormi sisu sätestab TsÜS § 79. TsÜS-

i kommenteeritud väljaandes on leitud, et sellisele

vorminõudele vastaks näiteks see, kui info on talletatud

paberkandjale või arvutis, aga sellele vormile võib

vastata ka faksi, e-kirja või SMS-i saatmine. Oluline

on, et salvestatud infot oleks hiljem võimalik lugeda,

andmekandja võimaldaks infot püsivalt salvestada,

infot saaks kirjalikult taasesitada (st lihtsalt loetavalt

kirjatähtedena taasesitada, sh arvuti- või telefoniekraa-

nil).

Märgime, et igal juhul peaks olema tarbijale tagatud

hilisem ligipääs muutmata kujul ostutšekile. Palume

kaaluda, kas kavandatavate muudatuste puhul võiks

olla asjakohane rääkida püsiva andmekandja mõistest

(VÕS § 111) ja kas selliselt võiks olla võimalik tagada

tarbijate õigusi paremini. Nimelt, arvesse tuleks ka

võtta erinevaid võimalikke negatiivseid takistusi –

näiteks, mida peaks tarbija tegema siis, kui kliendi-

teeninduskeskkond ühel päeval enam ei tööta või muul

põhjusel tarbija ei saa enam endast mittesõltuvatel

põhjustel klienditeeninduskeskkonda, st ostu tegemist

tõendavale dokumendile või arvele enam ligi? Kui

7

kaupleja esitab tarbijale pärast ostu näiteks paberostu-

tšeki, on paberostutšekk tarbija nn mõjusfääris ja

vastutusalas ning kui tarbija nt kaotab paberostutšeki

ära, on see juhtunud eelduslikult tarbijast (mitte kauple-

jast) lähtuvatest põhjustest. Ostutšeki edastamine

elektroonilisse klienditeeninduskeskkonda tähendaks

aga seda, et ostutšekk ei pruugi olla tarbija nn mõju-

sfääris, vaid ligipääs ostu tõendavatele dokumentidele

on kaupleja tagada. Sellest lähtuvalt palume kaaluda,

kas kavandatavate muudatuse puhul võiks olla asja-

kohane rääkida püsiva andmekandja mõistest, mille

sätestab VÕS § 111. Püsiva andmekandja termin tule-

neb EL õigusest ja püsivaks andmekandjaks võivad olla

paberkandjad, e-kirjad, disketid, CD-ROM-id, DVD-d,

mälukaardid, mälupulgad ja kõvakettad, tekstisõnumid

ning muud meediumid, mis vastavad VÕS §-s 111

nimetatud kriteeriumidele. Püsivaks andmekandjaks ei

ole veebilehed, mis nimetatud tunnustele ei vasta.

Oluline on ka see, et püsiv andmekandja ja kirjalikku

taasesitamist võimaldav vorm ei ole samatähendus-

likud terminid.

Mis puudutab kavandatavas TKS § 4 lõikes 51 nime-

tatud tarbija antud nõusolekut, siis palume kaaluda, mis

viisil peaks tarbija selle nõusoleku andma, nt kas sellise

nõustumise võiks kaupleja sätestada ka oma tüüptin-

gimustes või peaks tarbija selleks eraldi nõusoleku

andma, ise aktiivselt tegutsedes, nt lahtri märkima, ise

valiku tegema, sisestama andmed vms. Vaadates teisi

TKS-i ja VÕS-i sätteid, on tihti kasutatud sõnastust

"sõnaselge nõusolek" (nt VÕS § 281 lõige 1, VÕS §

551 lõige 6, TKS § 4 lõige 7). Palume seega ka kaaluda,

8

kas selline sõnaselge nõusoleku nõue võiks aidata

kaasa tarbijate õiguste paremale tagamisele. TsÜS § 68

lõige 2 sätestab otsese tahteavalduse mõiste ning

kommenteeritud väljaande autorid on selgitanud, et

"sõnaselge“ tähendab, et tahe on otseselt ja vahetult

väljendatud sõnalises avalduses, kas suuliselt või kirja-

likult.

5. EN § 1 p 4 (TKS § 4 lõige 6) – palume selgitada,

millistest tingimustest lähtuvalt oleks kauplejal õigus

nõuda tarbijalt kulude hüvitamist. Seletuskirjas (lk 5)

on leitud, et "Kui tarbija soovib arvet saada topelt nii

elektroonilise kanali kui ka posti teel (näiteks nii posti

teel kui ka e-posti teel), on kauplejal õigus küsida

tarbijalt postikulude hüvitamise eest tasu, mis kauple-

jate hinnangul on praegu summas 1 eurot. Kauplejal on

õigus nõuda sellisel juhul tarbijal postikulude hüvita-

mist, kui eriseaduses ei ole sätestatud, et arve tuleb

tarbijale edastada tasuta." Märgime, et VÕS § 281

sätestab tasu nõudmise piirangud tarbijaga sõlmitava

lepingu puhul. Palume ka kaaluda, kas oleks vajalik

lisada VÕS § 281 lõikega 2 analoogiline säte, mis pii-

raks kaupleja õigust nõuda kulude hüvitamist selliselt,

et tarbijalt nõutav tasu ei või ületada kulu, mis tekib

kauplejal sellise arveedastusviisi kasutamise eest.

Seletuskirjast (lk 5) on võimalik järeldada, et TKS § 4

lõike 6 eesmärk peaks olema see, et tarbija üks ja

mittedubleeriv valitav arveedastusviis peab olema igal

juhul tasuta. Palume hinnata, kas säte võib võimaldada

tarbijale kahjulikku tõlgendust, mille kohaselt tarbija

üksainus valitav arve edastusviis ei pea igal juhul ole-

ma tasuta, vaid kõigest vähemalt üks arveedastusviis

terves valikus, mille hulgast tarbija saab/peab valiku

Selgitatud. Kuivõrd eelnõus on toodud välja, et kauplejal on õigus nõuda

tarbijalt postikulude hüvitamist, siis ei pea eelnõu koostaja

vajalikuks eraldi sätestada, et tarbijalt nõutav summa ei tohi

ületada kulu, mis tekib kauplejal sellise arveedastusviisi

kasutamise eest.

Lisaks on lõike 6 (tulenevalt eelnõu muudatustest lõige 61)

sõnastust täpsustatud selliselt, et tarbijal on võimalik ise valida,

millisesse kanalisse on kaupleja kohustatud tarbijale tasuta arve

edastama. Sõnastuse muutmisega eemaldatakse võimalus

kõnealust sätet tõlgendada tarbija suhtes kahjulikult.

9

langetama, peab olema tasuta. Selliselt võivad tekkida

nt olukorrad, kus kaupleja saaks otsustada, et üks ja

ainus arve tasuta arve edastusviis on e-postiga arve

edastamine, kuid postiaadressile paberarve saamine

oleks igal juhul tasuline, sh ka siis, kui see oleks ainus

tarbija valitud arveedastusviis. Juhul, kui selline tarbi-

jale kahjulik tõlgendus on võimalik, paluksime sätte

sõnastust täpsustada. Sellise võimaliku riski tõenäosuse

esinemist kinnitab lisas 1 EKTK punktis 5 esitatud

kommentaar: "Näiteks kui tarbija on tellinud endale e-

arve ja kaupleja on andnud teada, et e-arve saamine on

tasuta, kuid muud arve saatmise viisid mitte, siis ei

tohiks tarbijal olla õigust nõuda kauplejalt, et tasuta

kanaliks oleks paberarve saatmine. Seega tarbijal

peaks olema õigus muuta tasuta kanalit üksnes teatud

juhtudel, näiteks siis, kui kaupleja on tasuta kanaliks

määranud e-arve, kuid tarbija ei soovi e-arvet, vaid

soovib saada arvet oma meilile."

Lisaks palume sätet täpsustada selliselt, et sättest

enesest oleks selgelt aru saada, kas säte kehtestab

loetelu kõikidest lubatavatest arveedastusviisidest või

sätestab loetelu nendest arveedastusviisidest, mida

kaupleja peab tarbijale igal juhul pakkuma tasuta (v.a

juhul, kui tarbija soovib saada sama arvet dubleerival

viisil). Seletuskirjas (lk 5) on leitud, et kuigi ka e-arve

on elektrooniline kanal, siis seda tasuta kanalina ei

käsitata. Leiame, et kavandatavast sättest ei tulene

selgelt välja see, et säte reguleerib kohustuslikku tasuta

kanalites arvete edastamist, mitte üldiselt arvete

edastamist. Leiame, et seega võib tekkida segadus ja

küsimus, kas kauplejal on õigus edastada arveid ka

10

muude kanalite vahendusel, kui tarbija sellist edastus-

viisi soovib valida (nt e-arve). Hetkel võib sättest

järeldada, et tegu on kinnise loeteluga, mis ei võimalda

kauplejal pakkudagi teisi (tasuta) arveedastusviise.

6. EN § 1 p 5 (TKS § 4 lõige 7) – palume kaaluda, mis

viisil peaks tarbija selle nõusoleku andma, nt kas sellise

nõustumise võiks kaupleja sätestada ka oma tüüptingi-

mustes või peaks tarbija eraldi selleks andma nõus-

oleku, ise aktiivselt tegutsedes, nt lahtri märkima, ise

valiku tegema, sisestama andmed vms). Vaadates teisi

TKS-i ja VÕS-i sätteid, on tihti kasutatud sõnastust

"sõnaselge nõusolek" (nt VÕS § 281 lõige 1, VÕS §

551 lõige 6, TKS § 4 lõige 7). Paluksime seega ka

kaaluda, kas selline sõnaselge nõusoleku nõue võiks

aidata kaasa tarbijate õiguste paremale tagamisele.

TsÜS § 68 lõige 2 sätestab otsese tahteavalduse mõiste

ning kommenteeritud väljaande autorid on selgitanud,

et "sõnaselge“ tähendab, et tahe on otseselt ja vahetult

väljendatud sõnalises avalduses, kas suuliselt või

kirjalikult.

Lisaks palume selgitada, miks on tõendamiskoormuse

ümberpöördumise põhimõte võrreldes kehtiva TKS § 4

lõikega 7 kavandatavast sättest välja jäetud. Palume

sellest lähtuvalt ka kaaluda, kas tarbija huvides oleks

see, kui selline lause lisada kavandatava TKS § 4

lõikesse 7. Kehtiv TKS § 4 lg 7 sätestab teises lauses,

et tarbijalt nõusoleku saamist tõendab vaidluse korral

kaupleja.

Arvestatud. TKS § 4 lõikesse 61 on lisatud sarnaselt kehtivale seadusele säte,

et vaidluse korral tõendab tarbijalt nõusoleku saamist kaupleja.

7. EN § 1 p 7 (TKS § 4 lg 9) – üheselt ei ole selge, mida

tähendab lauseosa: "kui kaupleja on tarbijale sellist

tahteavalduse tegemise viisi pakkunud." Palume

selgitada, mida täpsemalt on selle lauseosa all mõeldud

Arvestatud. TKS § 4 lg 9 sõnastust on muudetud järgmiselt: „Kui kaupleja teeb

tarbijale arve edastusviisi muutmise ettepaneku, loetakse tarbija

sellega nõustunuks, kui ta ei ole kaupleja vastavasisulises

11

ja kuidas praktikas peaks kauplejapoolne tahteavalduse

tegemise viisi pakkumine välja nägema.

Kavandatav säte ei pruugi olla sellises sõnastuses

kooskõlas TsÜS § 68 lõikega 3. Palume sätet seega ka

täpsustada. TsÜS § 68 lõige 3 sätestab: "Vaikimist või

tegevusetust loetakse tahteavalduseks, kui vaikimise

või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb

seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest

praktikast." Juhime tähelepanu, et Riigikohus on

leidnud, et tahteavaldus on õiguslike tagajärgede

kaasatoomisele suunatud tahte väljendamine (RKTKm

02.12.2020. a, nr 2-18-9475, p 13.1). Seega peaks

vaikimise või tegevusetuse tahteavalduseks lugemise

ehk vaikimise või tegevusetuse konkreetne õiguslik

tagajärg tulenema seadusest (nt, et vaikimine loetakse

millegagi nõustumiseks, saabub kindel tagajärg).

Hetkel jääb sätte teise lause sisu arusaamatuks ja sätet

oleks võimalik justkui tõlgendada selliselt, et kauplejal

oleks ühepoolne õigus otsustada selle üle, kas ja milline

tähendus anda tarbija võimalikule vaikimisele või

tegevusetusele. Sellisel juhul ei tulene tarbija vaikimise

või tegevusetuse tahteavalduseks lugemise alus ei

seadusest, eelduslikult ka mitte lepingust ega

lepingupoolte praktikast lähtuvalt, vaid kaupleja enese

otsustusõigusest lähtuvalt. See ei ole kooskõlas TsÜS §

68 lõikega 3. Mõned näited kehtivast õigusest:

nt sätestab VÕS § 20 lõige 3, et /…/ "tuleb pakkumusele

mõistliku aja jooksul vastata. Vaikimine loetakse sel

juhul nõustumuseks."

VÕS § 99 lõige 1 sätestab, et "Ettevõtjal ei teki tarbijale

tellimata asja saatmise, teenuse osutamise või muu

tahteavalduses ette nähtud tähtaja jooksul teatanud, et ta ei ole

muudatusega nõus.“

Lisaks on tarbija õiguste kaitsmiseks lisatud eelnõusse kaupleja

poolne kohustus teavitada tarbijat vaikimise tagajärgedest – TKS

§ 4 lg 9 kolmas lause.

12

soorituse tegemise korral tarbija vastu nõudeid.

Tarbija vaikimist või tegevusetust ei loeta tarbija

nõustumuseks." VÕS § 719'1 lõike 2 esimene lause

"Makseteenuse pakkuja ja klient võivad kokku leppida,

et klient on andnud nõusoleku muuta lepingut ka

sellisel juhul, kui makseteenuse pakkuja klient ei ole

enne muudatuse jõustumist teatanud, et ei ole

muudatusega nõus."

Palume ka kaaluda, kas tarbija huve võiks paremini

aidata tagada see, kui kauplejal oleks ka konkreetne

kohustus teavitada tarbijat sõnaselgelt ja üheselt

mõistetavalt vaikimise tagajärgedest. Selline kaupleja

kohustus võiks aidata tagada seda, et kui mingil

põhjusel ei ole tarbija poolt kauplejale antud e-posti

aadress õige, ei ole enam kasutuses või tarbija ei saa e-

postile ligi vms, siis on tarbija tähelepanu juhitud

sellele, et arveid hakatakse edastama ilma tarbija

poolse aktiivse sekkumiseta e-posti aadressile. Selliselt

oleks tarbija muudatusest teadlik ja tal oleks võimalus,

kas e-posti aadress ära muuta või astuda aktiivseid

samme, et temale paberarvete edastamine jätkuks.

Näiteks toome kehtivast õigusest VÕS § 7191 lõike 2

teise lause: "Sellisel juhul peab makseteenuse pakkuja

teavitama klienti vaikimise tagajärgedest ja õigusest

leping käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt üles

öelda.".

8. Palume arvestada ka kirjale lisatud eelnõu failis

esitatud normitehniliste ja keelemärkustega ning

märkustega eelnõu seletuskirja kohta.

Arvestatud.

Eesti Kaupmeeste Liit

13

Eesti Kaupmeeste Liit toetab jätkuvalt eelnõus välja

toodud kavatsust ostukviitungite ja paberarvete väljas-

tamisest loobumist ja suundumist paberivaba arvelda-

mise suunas.

Teadmiseks

võetud.

Kaubandus-Tööstuskoda

1. Kaubanduskoda toetab eelnõu § 1 punktis 1 välja

toodud kavatsust ostukviitungite ja paberarvete väljas-

tamisest loobumist. Kaubanduskoja hinnangul on

tegemist hea muudatusega, sest seeläbi vähenevad ette-

võtete kulud ja koormus ning muudatusega kaasneb

positiivne mõju keskkonnale.

Teadmiseks

võetud.

2. Kaubanduskoda toetab eelnõu § 1 punktis 4 toodud

põhimõtet, et kaupleja peab tarbijale tagama vähemalt

ühe tasuta arveedastusviisi, võimaldades tarbijal valida,

kas arve edastatakse tarbija posti- või e-postiaadressile

või arveteavitusena lühisõnumi teel tema mobiiltelefo-

ninumbrilt ning kui tarbija soovib arvet saada topelt nii

elektroonilise kanali kui ka posti teel, siis on kauplejal

õigus küsida tarbijalt postikulude hüvitamise eest tasu.

Teadmiseks

võetud.

3. Kaubanduskoda leiab, et eelnõu seletuskirjas ei ole pii-

savalt põhjendatud, miks loobuti eelnõus punktist,

mille kohaselt on kauplejal võimalik loobuda paberarve

saatmisest juhul, kui tarbija on vormistanud endale e-

arve (eelnõu seletuskiri lk 3-4) ning millistele andme-

tele tuginedes antud punktist eelnõus loobuti. Kauban-

duskoda palub kaaluda varianti lisada eelnõusse punkt,

mille kohaselt juhul, kui tegemist on kestvuslepinguga

ning tarbija on avaldanud kauplejale oma e-posti

aadressi või tellinud e-arve, ei pea kaupleja tarbijale

tasuta paberarve võimalust pakkuma.

Selgitatud. Vt vastust Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu

kommentaarile nr 2.

14

Eesti Infotehnoloogia- ja Telekommunikatsiooni

Liit

1. Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit

(ITL) tänab ja tunnustab Majandusja Kommunikatsi-

ooniministeeriumit tarbijakatseseaduse muutmise eel-

nõu (edaspidi: eelnõu) ettevalmistamisel ettevõtjate

varase ja konstruktiivse kaasamise eest erinevate

lahendusvariantide kaalumisel. Leiame, et eelnõuga on

võetud õige suund ebavajalike paberarvete ja ostu-

kviitungite hulga vähendamiseks ning meil on hea meel

tõdeda, et ITLi ettepanekuid eelnõule eelnenud välja-

töötamiskavatsusele (edaspidi: VTK) on (osaliselt) ar-

vestatud. ITL on eelnõud analüüsinud ja esitab käes-

olevaga oma küsimused ja täiendavad ettepanekud.

Teadmiseks

võetud.

2. ITL-i hinnangul on oluline ja väga positiivne, et eelnõu

võimaldab lõpetada kauplejal paberarve saatmise, kui

ta teavitab tarbijat eelnevalt arvesaamise kanali muut-

misest ja annab talle võimaluse valida mõni muu arve

saamise viis. Leiame, et põhjendatud on ühtse loogika

kasutamine igas olukorras, sh ka e-arve panka tellimise

järgselt – kaupleja teavitab tarbijat eelnevalt paberarve

saatmise lõpetamisest, andes talle võimaluse soovi

korral paberarve taastada või valida mõni muu arve

saamise viis. Meie hinnangul eelnõu tekst nimetatud

lähenemist ka võimaldab ja peabki võimaldama (eel-

nõu § 1 p 4 ja p 5). Samas on hetkel seletuskiri (vt

eelnõu § 1 p 4 kohta käivad kommentaarid seletuskirjas

lk 5) eelnõu ja eelkirjeldatud põhimõttega teatavas vas-

tuolus, mis võib tekitada praktikas segadust tõlgendus-

tes, asuda pidurdama keskkonnasäästlikele e-arvetele

üleminekut ja soosida alusetut topeltarvete esitamist.

Selgitatud. Seletuskirja ja eelnõud on vastavalt täiendatud. Seletuskirjas oleva

e-arve kohta käiva selgituse mõte on olnud selles, et kui tarbija on

valinud/tellinud endale e-arve siis ei tohiks lugeda arve edastamist

posti vms teel dubleeriva arve saatmiseks, mille eest on kauplejal

võimalik küsida postikulude hüvitamist.

Samas näiteks olukorras, kus tarbija on tellinud endale e-arve ning

lisaks saadetakse talle arveid ka posti teel, kuid tarbija on eelnevalt

edastanud kauplejale endaga suhtlemiseks e-postiaadressi või

mobiiltelefoninumbri, siis võib kaupleja teha tarbijale ettepaneku

arve saamise kanali muutmiseks (seda võimaldab TKS § 4 lg 9),

kuid seejuures ei tohi tekkida olukorda, kus kaupleja loeb e-arve

tasuta kanaliks ning küsib tarbijalt posti teel saadetava arve eest

postikulude hüvitamist.

Seletuskirjas oleva info mõte on olnud selles, et vanemad tarbijaid,

kes on tellinud endale e-arve, et ei peaks igakordse arve

15

Palume eemaldada seletuskirjast (lk 5) eksitav lõik:

„Kuigi ka e-arve on elektrooniline kanal, siis seda

tasuta kanalina ei käsitata.

Eelnev tähendab seda, et olukorras, kus tarbija on

tellinud endale e-arve, ei tähenda see seda, et kaupleja

võib postiaadressile saadetava arve eest küsida

postikulude hüvitamist ehk lugeda seda dubleeriva arve

saatmiseks. Seda seetõttu, et TTJA tõi oma tagasisides

VTK-le välja, et kui tarbija on endale tellinud e-arve, ei

tähenda see automaatselt digivõimekust e-arvega

tutvumiseks. Seega, kui tarbija on tellinud endale e-

arve ning tänasel päeval saadetakse talle ka arveid posti

teel, siis ei anna e-arve olemasolu kauplejale õigust

vaikimisi loobuda paberarve saatmisest.

maksmisega kellegi abi paluma, ei satuks olukorda, kus tal ei ole

võimalik arve sisuga tutvuda.

4. Eelnõu sätestab, et tarbija peab saama valida arveedas-

tusviiside vahel (paberarve või arve e-posti aadressile

või arveteavitus lühisõnumiga) ning seda mitte üksnes

kestvuslepingute puhul, vaid ka ühekordsete lepingute

sõlmimisel. Selguse mõttes palume eelnõus ja seletus-

kirjas täpsustada, et lühisõnumiga arveteavitus on

kaupleja pakutavas arveedastusviiside valikus juhul,

kui kauplejal on selleks tehniline võimalus ja kaupleja

sellist võimalust pakub. Eelnõu praeguse versiooni

kohaselt jääb tarbijale (tasuta) paberarve nõudmise

võimalus alles ja meie hinnangul võib alati vaikimisi

valikus olla ka e-posti aadressile arve saatmise võima-

lus.

Palume eelnõu materjalides täpsustada, et teavituska-

nalite valik sõltub kauplejate tehnilistest võimalustest.

Seejuures ei tohi kindlasti eelnõu ja seletuskirjaga

piiratatulevikus tekkida võivaid erinevaid innovaatilisi

Arvestatud. Eelnõu ning seletuskirja on vastavalt muudetud/täiendatud selli-

selt, et lähtutakse tehnoloogianeutraalsusest ning sellest, et tarbijal

on võimalik valida üksnes nende arveedastusviiside vahel, mida

kaupleja oma klientidele pakub.

16

lahendusi ja tuleb lähtuda tehnoloogianeutraalsuse

põhimõttest

5. ITL rõhutab jätkuvalt vajadust ajakohastada ka elek-

troonilise side seaduses sätestatud lepingu muudatus-

test teavitamise korda. Olukorras, kus kogu ettevõtlus-

sektor teeb tänu käesoleva eelnõuga kavandatavatele

muudatustele digihüppe, on sidesektor endiselt surutud

kasutama aegunud teavitusviise. Oleme veendunud, et

analoogselt paberarvetega ei tohiks kehtiv regulatsioon

enam nõuda ka keskkonnajalajälge asjatult kasvatavaid

paberkandjal teavitusi.

Teadmiseks

võetud.

Eesti Omanike Keskliit

Eesti Omanike Keskliit on tutvunud tarbijakaitsesea-

duse muutmise seaduse eelnõuga. Kiidame muudatu-

sed heaks.

Teadmiseks

võetud.

II kooskõlastusring

Justiitsministeerium

1. Eelnõu punkt 1 (TKS § 4 lg 4) – kõnealuses punktis on

sätestatud, et ostu tõendav paberdokument esitatakse ka

juhul, kui tarbija sooritab ostu sularahas ja kliendikaarti

ei kasuta või kasutab kliendikaarti, mis ei võimalda

tarbija ostuajalugu säilitada perioodil „millal kaupleja

vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest

või asja vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud

tingimustele.“ Justiitsministeerium on varasemalt

väljendanud muret, et eelnõus ettenähtud muudatused

võivad panna tarbija ebasoodsamasse olukorda, kui tal

on hiljem vajalik nõude esitamiseks ostu tõendada.

Oleme viidanud ka sellele, et tarbijal võib olla vajadus

ostudokumendi järele ka pikema aja jooksul, kui

seaduses ette nähtud kaupleja vastutuse tähtaeg asja

lepingutingimustele mittevastavuse korral. Eelnõu

Selgitatud MKM selgitab, et TKS § 4 lg 4 on sõnastatud selliselt, et juhul, kui

kliendikaart ei võimalda tarbija ostuajalugu säilitada ajal, millal

kaupleja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest või

asja vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud tingimustele, siis

tuleb tarbijale vaikimisi paberdokument väljastada.

Seega on lähtutud põhimõttest, et üldjuhul peaks kaupleja

kassasüsteem säilitame tarbija ostuajalugu vähemalt kaks aastat

ehk perioodil, kui tarbijal on kauplejale õigus esitada pretensioone

(VÕS § 218 lg 2). Kui kaupleja pakub tarbijale näiteks pikemat

müügigarantiid, peab kaupleja kassasüsteem ostudokumente ka

pikemalt säilitama või alternatiivselt väljastama tarbijale vaikimisi

paberdokumendi.

17

koostaja on proovinud antud märkust arvesse võtta ja

sätestada, et paberarve edastamine ei ole vajalik juhul,

kui tarbija maksab sularahas ja kasutab kliendikaarti,

mis võimaldab tarbija ostuajalugu säilitada perioodil,

kui kaupleja vastutab asja lepingutingimustele

mittevastavuse eest või asja vastavuse eest

müügigarantiis ettenähtud tingimustel. Samas kätkeb

selline lahendus probleemi, et kaupleja jaoks on antud

tähtaeg määratlematu. Võib esineda olukordi, kus üks

ja sama puudus esineb kaubal mitu korda ja mitmete

aastate möödumisel. Samuti võib kaupleja jaoks olla

keeruline jälgida kõigi müügigarantiide tähtaegu,

võttes arvesse, et selliste müügigarantiide pakkujaks ei

pruugi olla tema ise, vaid nt tootja. Seetõttu teeme

ettepaneku kaaluda, kas oleks võimalik lahendus, kus

nähakse küll ette üldine tähtaeg arve säilitamise

kohustusele ja sätestades samas tarbijale õiguse nõuda

põhjendatud juhtudel, olgu selleks siis pikem

müügigarantii või seadusest tuleneva vastutuse

periood, kauplejalt ostudokumendi esitamist.

Lisaks märgime, et säte ei ütle midagi selle kohta, et

tarbijal, kes kasutab ostu sooritamisel kliendikaarti,

peaks olema ka juurdepääs ostuajaloole. Oluline on

tagada, et tarbija saaks kliendikeskkonna kaudu

juurdepääsu ostudokumentidele ning tarbija kaitseks

oleks sätestatud ka kaitsemeetmed juhul, kui sinna

kaupleja poolt hallatavasse keskkonda juurdepääs

tõrgub või kui see keskkond üldse suletakse. See on

oluline, kuna antud keskkond on kaupleja mõjusfääris.

Leiame, et sellistel juhtudel tuleks samuti sätestada

kaupleja kohustus ostudokumendi esitamiseks ja/või

Eeltoodust lähtuvalt ei pea MKM vajalikuks kõnealuse sätte

sõnastust muuta.

Eelnõu koostaja on muutnud lõike 42 sõnastust ning näinud ette, et

kliendikaardiga registreeritud ostude puhul peaks tarbijal olema

tagatud juurdepääs ostuajaloole kliendikeskkonna kaudu.

Mis puudutab juurdepääsu ostuajaloole, siis eelnõud on täiendatud

lõikega 62 järgmises sõnastuses: juhul kui tarbijale ei ole esitatud

ostu tõendavat dokumenti kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis, on kaupleja kohustatud tarbija nõudmisel selle talle

esitama lõikes 42 punktis 2 sätestatud perioodi jooksul.

Lõike 62 alla on hõlmatud juhtumid, kus tarbija pangakonto

väljavõte ei ole piisav tõendamaks konkreetset ostu kaupleja

juurest; kus tarbijale ei ole võimaldatud

klienditeeninduskeskkonna kaudu juurdepääsu ostuajaloole või

kui kaupleja ei ole täitnud omapoolset kohustust saata näiteks

tarbija e-postiaadressile kirjalikku taasesitamist võimaldavas

vormis ostudokument.

18

kaaluda tõendamiskoormise ümberpööramist tarbija

kasuks.

Seoses tõendamiskoormise ümberpööramisega on

seletuskirja leheküljel 5 selgitatud järgnevat: „Seega

saab asuda seisukohale, et tänaseks on välja kujunenud

praktika, kus kauplejad aitavad kaasa tarbija ostu

tõendamisele või alternatiivselt panustavad aktiivselt

selle ümber lükkamisse, et konkreetne kaupleja oli see,

kellega müügileping sõlmiti/kellelt konkreetne toode

osteti. See annab alust arvata, et juhul, kui tarbija ning

kaupleja vaheline vaidlus jõuab kohtusse ning kohtul

tekib kahtlus, oleks kohus aldis hea usu põhimõttest

lähtuvalt tõendamiskoormuse ümber pöörama selliselt,

et kauplejal tekiks kohustus tõendada, mis oli see, mida

tarbija tema käest ostis pangakonto väljavõttel nähtuva

tehingu käigus ostis, kui mitte asja, millel on esinenud

puudus.“

Kuigi välja toodud suundumused praktikas on tarbija

vaatest positiivsed, palume eelnõu koostajal selgitada,

miks ei soovita antud küsimust selgelt reguleerida

seaduse tasandil, et vältida hilisemaid võimalikke

vaidlusi.

Palume eelnõu muuta ja seletuskirja täiendada.

2. Eelnõu punkti 4 (TKS § 4 lg 51) – eelnõu punkti 1 (TKS

§ 4 lg 4) kohaselt tuleb tarbijale anda ostudokument

paberil siis, kui kliendikaardiga ostes ei ole ei võimalik

säilitada ostuajalugu selle perioodi jooksul, millal

kaupleja vastutab asja lepingutingimustele

mittevastavuse eest või asja vastavuse eest

müügigarantiis ettenähtud tingimustele. Leiame, et

sama reegel peaks kehtima juhul, kui tarbija annab

Arvestatud TKS § 4 lõikesse 51 on lisatud säte, mille puhul elektroonilise

klienditeeninduskeskkonda ostu tõendavate dokumentide

edastamisel on oluline, et see võimaldaks ostu tõendavaid

dokumente säilitada käesoleva paragrahvi lõike 4 punktis 2

sätestatud perioodi jooksul ehk perioodil, millal kaupleja vastutab

asja lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja vastavuse

eest müügigarantiis ettenähtud tingimustele.

19

punkti 4 (TKS § 4 lg 51) kohaselt nõusoleku ostu

tõendava dokumendi edastamiseks sisselogimist ja

isikutuvastust võimaldavasse elektroonilisse

klienditeeninduskeskkonda.

Lisaks küsime, miks on punkti 4 puhul oluline, et

ostudokument edastatakse „sisselogimist ja

isikutuvastust võimaldavasse“ elektroonilisse

klienditeeninduskeskkonda, kuid sama ei kehti eelnõu

punkti 1 puhul juhul, kui tarbija sooritab ostu sularahas

ja esitab selle käigus kliendikaardi, mis peaks

võimaldama ostuajaloo säilitamist.

Palume eelnõu muuta ja seletuskirja täiendada.

Lisaks on sätte puhul eemaldatud nõue, et

klienditeeninduskeskkond peab olema selline, mis võimaldaks

sisselogimist ja isikutuvastamist. Eemaldamise põhjus on mitte

liigselt reguleerida kauplejate klienditeeninduskeskkondade

ülesehitust.

3. Eelnõu punkt 6 (TKS § 4 lg 61 ) – lisaks posti- ja e-

postiaadressile on tarbijal võimalik valida ka muude

edastamisviiside vahel. Seletuskirja leheküljel 5

selgitatakse, et eelnõu tekstis lähtutakse ka

tehnoloogianeutraalsusest, et mitte piirata tulevikus

tekkida võivaid innovaatilisi lahendusi ning sellest

tulenevalt ei tooda sättes välja kõiki võimalikke

arveedastusviise, mida kauplejad tänasel päeval

tarbijatele pakuvad.

Leiame, et oluline oleks seejuures tarbija kaitseks

sätestada kohustus, et tarbijale edastatav ostudokument

peab olema igal juhul vähemalt kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis, et tarbijal oleks võimalik

ostudokumenti vajamineval hetkel kasutada.

Palume eelnõu täiendada

Arvestatud. Eelnõu § 4 lg 61 sõnastust ja seletuskirja on täiendatud vastavalt,

et tarbijale esitatav arve peab olema igal juhul vähemalt kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis.

20

4. Palume arvestada ka käesoleva kirja lisades esitatud

eelnõu ja seletuskirja failis jäljega tehtud märkustega

Osaliselt

arvestatud.

Jäljega tehtud märkustega on arvestatud, välja arvatud:

1) muutmiskäskude saatelauses muudetava paragrahvi

nimetamine, kuna see ei ole vajalik ja ei vasta kehtivatele

nõuetele (vt Otsingutulemused–Riigi Teataja);

2) eelnõusse läbivalt erinevates variatsioonides lisatud

täiendus „Käesoleva paragrahvi lõikes 4

nimetatud/sätestatud“, kuna see täiendus on tarbetu.

Eelnõus kasutatakse niigi läbivalt ainult §-s 4 ostu

tõendavat paberdokumenti. Kuna seda mõistet lõikes 4

isegi ei sisustata, siis puudub järgmistes lõigetes vajadus

viidata igakordselt, et tegu on ikka lõikes 4

nimetatud/viidatud/sätestatud paberdokumendiga.

1

EELNÕU

Märts 2025

Tarbijakaitseseaduse § 4 muutmise seadus

§ 1. Tarbijakaitseseaduse §-s 4 tehakse järgmised muudatused:

1) lõige 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:

„(4) Kauba müümise või teenuse osutamise eest kohese tasumise korral kohustub kaupleja

esitama tarbijale viimase nõudmisel ostu tõendava paberdokumendi.“;

2) paragrahvi täiendatakse lõigetega 41 ja 42 järgmises sõnastuses:

„(41) Ostu tõendav dokument sisaldab vähemalt järgmisi andmeid:

1) kaupleja nimi või ärinimi ja tegevuskoha aadress;

2) kauba müügi või teenuse osutamise kuupäev;

3) iga kauba või teenuse nimetus ja hind ning tasutud summa.

(42) Ostu tõendav paberdokument esitatakse tarbijale vaikimisi juhul, kui tarbija sooritab ostu

sularahas ega kasuta kliendikaarti, mis võimaldaks tarbijal pääseda elektroonilises

klienditeeninduskeskkonnas juurde kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

ostudokumendile perioodil, millal kaupleja vastutab asja või teenuse lepingutingimustele

mittevastavuse eest või asja või teenuse vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud

tingimustele.”;

3) lõige 5 tunnistatakse kehtetuks;

4) paragrahvi täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:

„(51) Ostu tõendava paberdokumendi esitamise kohustust ei kohaldata, kui tarbija on andnud

sõnaselge nõusoleku ostu tõendava dokumendi edastamiseks oma e-posti aadressile või muusse

kanalisse, mis võimaldaks tarbijal pääseda juurde kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

ostudokumendile käesoleva paragrahvi lõike 42 punktis 2 sätestatud perioodi jooksul.“;

5) lõike 6 neljas lause tunnistatakse kehtetuks;

6) paragrahvi täiendatakse lõigetega 61 - 63 järgmises sõnastuses:

„(61) Tarbijal on õigus valida üks või mitu arveedastuse viisi, kuid vähemalt üks arve tuleb

edastada kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbija valikut tõendab vaidluse korral

kaupleja.

(62) Juhul kui tarbijale ei ole esitatud ostu tõendavat dokumenti kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis, on kaupleja kohustatud tarbija nõudmisel selle talle esitama lõikes 42

punktis 2 sätestatud perioodi jooksul.

(63) Kui tarbija soovib saada arvet mitmel viisil ja üks neist on arve edastus postiaadressile, on

kauplejal õigus nõuda tarbijalt postikulude hüvitamist, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Kauplejal ei ole õigust nõuda postikulude hüvitamist, kui teiseks arveedastusviisiks on

raamatupidamise seaduse § 71 lõikes 7 nimetatud masintöödeldava arve ehk e-arve edastus.“;

7) lõiked 7 ja 8 tunnistatakse kehtetuks;

2

8) paragrahvi täiendatakse lõikega 9 järgmises sõnastuses:

„(9) Võlaõigusseaduse kohase kestvuslepingu puhul võib tarbija enda valitud arveedastusviisi

igal ajal muuta. Kui kaupleja teeb tarbijale arveedastusviisi muutmise ettepaneku, loetakse

tarbija sellega nõustunuks, kui ta ei ole kaupleja sellesisulises tahteavalduses ette nähtud tähtaja

jooksul teatanud, et ta ei ole muudatusega nõus. Kaupleja on kohustatud tarbijat vaikimise

tagajärgedest teavitama.“.

§ 2. Käesolev seadus jõustub 2026. aasta 1. jaanuaril.

Lauri Hussar

Riigikogu esimees

Tallinn, …………….. 2025

Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2025

(allkirjastatud digitaalselt)

1

Märts 2025

Tarbijakaitseseaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu seletuskiri

1. Sissejuhatus

1.1. Sisukokkuvõte

Eelnõuga ajakohastatakse tarbijakaitseseaduse norme, et vähendada väljaprinditavate

ostudokumentide ja posti teel saadetavate paberarvete hulka. Kehtivad õigusnormid ei ole

piisavalt paindlikud, kuigi tehnoloogia areng võimaldab üha enam dokumente edastada

elektrooniliselt ning neid ka elektrooniliselt säilitada. Seetõttu kulub endiselt suur hulk

paberit, mis suurendab nii kauplejate keskkonnajalajälge kui ka halduskulusid.

Muudatuste eesmärk on soodustada keskkonnasäästlikke ja kaasaegseid lahendusi, andes

kauplejatele võimaluse edastada dokumente digitaalselt. Tarbija võib edaspidi saada arve

teavituse lühisõnumina või säilitada ostudokumenti kaupleja mobiilirakenduses. Samas on

eelnõu koostamisel arvestatud ka suuremat kaitset vajavate tarbijate, eelkõige

vanemaealiste, vajadustega – neile jääb võimalus saada dokumente paberkandjal ka

edaspidi.

Muudatustel on mitmeid positiivseid mõjusid. Ettevõtete halduskoormus väheneb, kuna

arvete trükkimise ja saatmisega seotud kulud vähenevad. Keskkonnamõju avaldub eelkõige

paberi tarbimise vähenemises. Lisaks muudavad digitaalsed lahendused arveldamise ja

dokumentide haldamise tarbijate jaoks mugavamaks, lihtsamaks ja kiiremaks.

1.2. Eelnõu ettevalmistaja

Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi

ettevõtluskeskkonna ja tööstuse osakonna tarbijakaitse nõunik Mari-Liis Aas (mari-

[email protected], tel 625 6459). Eelnõu juriidilist kvaliteeti on kontrollinud Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Käddi Tammiku

([email protected]). Eelnõu on keeletoimetanud Justiitsministeeriumi õigusloome

korralduse talituse toimetaja Merike Koppel ([email protected]).

1.3. Märkused

Käesolev eelnõu ei ole seotud ühegi muu menetluses oleva eelnõuga ega Euroopa Liidu

õigusakti ülevõtmise või rakendamisega.

Eelnõu näeb ette tarbijakaitseseaduse 1. septembril 2025. a jõustuva redaktsiooni RT I,

02.01.2025, 77 muutmise.

Eelnõule eelnes väljatöötamiskavatsus (VTK), mis saadeti 13. oktoobril 2023. a

huvirühmadele kooskõlastamiseks ja tagasiside saamiseks.1 Väljatöötamiskavatsus annab

ülevaate eelnõu algatamise põhjustest ning selle aluseks olevate uuringute ja

kaasamisprotsessi detailidest. Vältimaks dubleerimist ei ole neid siinses seletuskirjas

korratud.

Seadus on kavandatud jõustuma 1. jaanuaril 2026. a.

1 Kättesaadav: https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/07acbed1-25fe-4d8b-986a-e9d4244cd57c.

2

Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 73 võetakse eelnõu seadusena vastu Riigikogu

poolthäälte enamusega.

2. Seaduse eesmärk

Ostu tõendavad dokumendid

Seaduse muudatuste üks eesmärk on vähendada asjatult väljaprinditavate ostudokumentide

hulka, kuivõrd tänapäeval prinditakse kauplustes (peamiselt toidupoodides) iga päev välja

tuhandeid paberdokumente, mida tarbija enamjaolt tegelikult ei vaja. Kehtiva seaduse

kohaselt kohustub kaupleja tarbijale väljastama kirjalikus või tarbija nõusolekul kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis ostudokumendi juhul, kui tarbija ostusumma on suurem

kui 20 eurot, kuid muudatuste jõustudes selline nõue kaob.

Kauplejad on ka omal algatusel teinud olulisi ja suuri samme, et oma keskkonnajalajälge

vähendada: näiteks paljude toidukaupluste kliendikaartide omanikele on antud võimalus

teha klienditeeninduskeskkonnas või konkreetse kaupluse mobiilirakenduses vastav

muudatus, mille kohaselt ei prindita paberdokumenti vaikimisi välja, vaid tarbija saab

ostudokumendiga tutvuda kaupleja klienditeeninduskeskkonnas või saadetakse see tarbijale

e-posti teel. Selge on see, et mitte kõik poed ei ole sellist muudatust teinud ning paljudes

kauplustes puudub kliendikaardi või iseteeninduskassa kasutamise võimalus. Lisaks on

Eestis suur hulk tarbijaid, kes eri põhjustel ei ole ise altid iseteeninduskassasid kasutama

ning neile väljastatakse paberdokument vaikimisi, kuigi paljudes olukordades (peamiselt

toidupoodide puhul) tarbijad paberdokumenti ei vajagi. Lisaks sooritatakse suur hulk oste

pangakaarti kasutades, millega on hiljem võimalik ostu sooritamise kuupäeva tõendada.

Seetõttu muudetakse kehtivat seadust selliselt, et kaupleja kohustub tarbijale väljastama

paberdokumendi juhul, kui tarbija sooritab ostu sularahas ega kasuta kliendikaarti, mis

võimaldaks tarbijal elektroonilises klienditeeninduskeskkonnas juurdepääsu kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis ostu dokumendile perioodil, millal kaupleja vastutab asja

või teenuse lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja või teenuse vastavuse eest

müügigarantiis ettenähtud tingimustele. Lisaks säilib paberdokumendi väljastamise

kohustus juhul, kui tarbija teavitab ostuhetkel kauplejat paberdokumendi saamise soovist.

Sellest tulenevalt, kuigi muudatuste jõustudes ei ole kauplejal enam kohustust

paberdokumenti vaikimisi väljastada (v.a sularahamaksega seotud erandid), on tarbijal

võimalik ostuhetkel ikkagi paberdokumenti küsida ning kauplejal on kohustus see paberil

väljastada või saata ostudokument näiteks tarbija nõusolekul digitaalselt tarbija e-

postiaadressile või teha ostudokument klienditeeninduskeskkonnas kättesaadavaks. Kui

kaupleja ei ole tarbijale ostudokumenti kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

edastanud, siis sätestatakse seaduses, et sellisel juhul on kaupleja kohustatud

ostudokumendi tarbijale viimase nõudmisel väljastama perioodi jooksul, millal kaupleja

vastutab asja või teenuse lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja või teenuse

vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud tingimustele

Paberarved

Paberarvete puhul puudub kauplejatel kehtiva seaduse kohaselt võimalus omal algatusel

loobuda paberarve saatmisest olukorras, kus tarbija on endaga suhtlemiseks andnud

kauplejale näiteks oma e-posti aadressi või mobiiltelefoninumbri. Seega saadetakse tänasel

päeval osadele tarbijatele (näiteks Telia AS-i puhul 4,7% ja Elisa AS-i puhul 9–10%

3

tarbijatele) vanast harjumusest paberarveid, kuigi tõenäoliselt oleks suur osa nendest

tarbijatest, kellele praegu saadetakse paberarveid, valmis saama arveid ka elektrooniliselt,

e-posti või arveteatena lühisõnumi teel.

Kuivõrd posti teel saadetavate arvete eest ei ole kauplejatel kehtiva seaduse alusel õigus

küsida lisatasu, kuigi see tähendab kauplejatele lisakulu (kauplejatelt saadud info kohaselt

maksab ühe paberarve saatmine kauplejale keskmiselt 1 euro), siis ei ole tarbijad

motiveeritud pöörduma ka kaupleja poole ning teavitama kauplejat oma valmisolekust

paberarve saamisest loobuda.

Kauplejad on teinud mitmesuguseid omaalgatuslikke kampaaniaid (näiteks Telia kampaania

„Murrame harjumusi, mitte puid“), mille eesmärk on olnud panna tarbijad loobuma

paberarvete saamisest, kuid lisaks kampaaniate korraldamisele pakub püsivamat lahendust

seadusemuudatuse tegemine.

Ka avalik sektor on siin näidanud head eeskuju ning alates 1. juulist 2019 on võimalik

avalikule sektorile saata üksnes e-arveid ning ühe põhjusena on toodud mh välja, et

paberarvete saatmine on kulukas.2 Sellest lähtudes on paberarvete saatmist reguleerivate

õigusnormide eesmärk hoogustada elektrooniliste arvete kasutamist tarbijate seas, võttes

samal ajal arvesse seda, et osa ühiskonnaliikmetest vajab siiski ka paberarveid (eelkõige

vanemaealised, kellel puudub või on vähene digivõimekus). Sellest tulenevalt on

muudatused kujundatud selliselt, et tarbijatele saadetakse arveid eelkõige elektrooniliselt,

kuid kauplejatel on kohustus saata paberarveid nendele tarbijatele, kes seda soovivad või

vajavad.

3. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs

Eelnõu on kooskõlas põhiseaduse, teiste seaduste ja ELi õigusega.

Tarbijakaitseseaduse muutmine, mille eesmärk on vähendada väljaprinditavate paberarvete

ning paberdokumentide hulka, ei ole vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega.

Seaduse muudatused on puutumuses põhiseaduse §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadusega.

Ettevõtlusvabadus annab isikule õiguse nõuda, et avalik võim ei sekkuks tema ettevõtlusena

käsitatavasse tegevusse, teisalt ka õiguse teatud positiivsetele meetmetele. Ettevõtlus-

vabaduse tuumaks on Riigikohus siiski pidanud riigi kohustust mitte teha põhjendamatuid

takistusi ettevõtluseks.3 Ettevõtja õigust olla vaba riigi sekkumisest on kohus käsitlenud

laialt. Riigikohus peab sisuliselt iga riigi kehtestatud regulatsiooni ettevõtlusvabadust

riivavaks.4 Seejuures aga piisab ettevõtlusvabaduse piiramiseks igast mõistlikust põhjusest,

kuivõrd tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega.5

Seadusemuudatus on vastutulek Eesti Kaupmeeste Liidu ning SA Rohetiigri tehtud ette-

panekule, mille eesmärk on vähendada väljaprinditavate paberdokumendite ja paberarvete

hulka nii kulude optimeerimise kui ka keskkonnasäästlikkuse eesmärgil. Muudatused

eeldavad kauplejatelt teatavaid kulutusi, näiteks kassasüsteemide ümberseadistamist, kuid

see kulu ei ole Eesti Kaupmeeste Liidu hinnangul kuigi suur. Samuti on tõenäoline, et osad

2 https://www.fin.ee/riigi-rahandus-ja-maksud/riigi-raamatupidamine/e-arved 3 https://pohiseadus.ee/sisu/3502/paragrahv_31, p 7. 4 Samas, p 7. 5 RKHKo 11.04.2016, 3-3-1-75-15, p 19.

4

kauplejad jätkavad tegutsemist kehtivas seaduses sätestatud põhimõtte alusel ehk

väljastavad tarbijatele igal juhul paberdokumente.

Eelnõu koosneb kahest paragrahvist, millest esimesega muudetakse tarbijakaitseseadust ja

teisega nähakse ette eelnõu jõustumine seadusena.

Eelnõu § 1 punktiga 1 muudetakse TKS-i § 4 lõiget 4, nähes ette, et kaupleja kohustub

esitama tarbijale kauba või teenuse eest tasumise korral ostu kinnitava dokumendi sõltumata

ostusumma suurusest (kehtiva seaduse kohaselt tuleb ostudokument tarbijale esitada, kui

ostusumma on vähemalt 20 eurot) tarbija paberdokumendi saamise soovist kauplejat

ostuhetkel teavitab.

Eelnõu § 1 punktiga 2 täiendatakse TKS-i § 4 uute lõigetega 41ja 42.

Lõikes 41 sätestatakse andmed (samad andmed on sätestatud ka kehtiva seaduse § 4 lõikes

4), mis peavad tarbijale esitatavas ostu tõendavas dokumendis kindlasti (vähemalt)

sisalduma.

Need andmed on:

1) kaupleja nimi või ärinimi ja tegevuskoha aadress;

2) kauba müügi või teenuse osutamise kuupäev;

3) iga kauba või teenuse nimetus ja hind ning tasutud summa.

Seega on kauplejal õigus lisada tarbijale esitatavale dokumendile ka muid andmeid, kuid

kohustuslikud on kõnealuses lõikes väljatoodud andmed.

Lõikes 42 sätestatakse, et tarbijale tuleb ostu tõendav paberdokument esitada vaikimisi

juhul, kui tarbija sooritab ostu sularahas ega kasuta kliendikaarti, mis võimaldaks tarbijal

elektroonilises klienditeeninduskeskkonnas juurdepääsu kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis ostu dokumendile perioodil, millal kaupleja vastutab asja või teenuse

lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja või teenuse vastavuse eest müügigarantiis

ettenähtud tingimustele.

Eelnev tähendab seda, et kauplejal puudub kohustus tarbijale paberdokumendi esitamiseks,

kui tarbija sooritab ostu sularahas ning registreerib ostu kliendikaardiga, mis võimaldab

tarbijal hiljem elektroonilises klienditeeninduskeskkonnas ostudokumendiga tutvuda

perioodil, millal kaupleja vastutab asja või teenuse lepingutingimustele mittevastavuse eest

või asja või teenuse vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud tingimustele. Sellisel juhul on

tarbijal võimalik ostudokumendiga ise klienditeeninduskeskkonnas tutvuda ning kasutada

seal olevat ostudokumenti näiteks olukorras, kus tarbija soovib kauplejale esitada ostetud

toote osas pretensiooni.

Eelnõu § 1 punktiga 3 tunnistatakse kehtetuks TKS-i § 4 lõige 5, kuivõrd

seadusemuudatustega kaotatakse ära kaupleja kohustus väljastada tarbijale vaikimisi

ostudokument olukorras, kus ostusumma on suurem kui 20 eurot.

Eelnõu § 1 punktiga 4 täiendatakse TKS-i § 4 lõikega 51.

Lõikes 51 nähakse ette, et ostu tõendada paberdokumendi esitamise kohustust ei kohaldata

olukorras, kus tarbija on andnud kauplejale sõnaselge nõusoleku ostudokumendi

5

edastamiseks oma e-postiaadressile, internetipanka või muusse kanalisse, mis võimaldaks

tarbijal juurdepääsu kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ostu dokumendile

käesoleva paragrahvi lõike 42 punktis 2 sätestatud perioodi jooksul.

Selle sätte alla läheb näiteks olukord, kus tarbija maksab sularahas ja ei oma konkreetse

kaupluse kliendikaarti, kuid teavitab kauplejat, et ta ei soovi paberdokumenti ning annab

kauplejale sõnaselge nõusoleku ostudokumendi saatmiseks antud lõikes viidatud

keskkondadesse.

Antud lõige ei kohaldu olukorras, kus kauplus pakub tarbijatele sellist kliendikaarti, mis

võimaldab tarbija ostuajalugu vaikimisi säilitada ja tarbijal on sellele tagatud ka juurdepääs.

Sellises olukorras kohaldub lõige 42 ning kaupleja ei pea tarbijalt nõusolekut küsima.

Eelnõu § 1 punktiga 5 tunnistatakse TKS-i § 4 lõike 6 neljas lause, mis sätestab: „arve

esitatakse tarbija valikul tema postiaadressile või e-posti aadressile“, kehtetuks.

Asjakohane regulatsioon kavandatakse muudetud sõnastuses uude lõikesse 61.

Eelnõu § 1 punktiga 6 täiendatakse TKS-i § 4 uute lõigetega 61, 62 ja 63.

Lõikes 61 sätestatakse, et tarbijal peab olema õigus valida üks või mitu arveedastus viisi,

kuid vähemalt üks arve peab olema edastatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

Kuigi osad kauplejad pakuvad oma klientidele lisaks klassikalistele arveedastusviisidele (e-

post ja/või tavapost) ka näiteks arveteate saatmist sõnumiga tarbija mobiiltelefoninumbrile,

siis kõik kauplejad seda võimalust tarbijatele siiski ei paku. Seega on tarbijatel võimalik

peale arve posti- või e-posti aadressile edastamise viisi valida ka nende kirjalikku

taasesitamist võimaldavate arveedastusviiside vahel, mida konkreetne kaupleja tarbijatele

lisaks pakub. Tarbija valikut peab vaidluse korral tõendama kaupleja.

Lisaks lähtutakse eelnõus ka tehnoloogianeutraalsusest, et mitte piirata tulevikus tekkida

võivate innovaatiliste lahenduste kasutamist, mistõttu ei sätestata lõikes kõiki võimalikke

arveedastusviise, mida kauplejad praegu tarbijatele pakuvad. Tarbijale esitatav arve peab

olema siiski vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, et tagada tarbijate kaitse

ja võimalus arvega igal hetkel tutvuda.

Lõikes 62 sätestatakse, et kui kaupleja ei ole tarbijale esitanud ostu tõendavat dokumenti

kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, on kaupleja selle kohustatud tarbijale viimase

nõudmisel väljastama lõike 42 punktis 2 sätestatud perioodi jooksul.

Siia alla on hõlmatud juhtumid, kus tarbija pangakonto väljavõte ei ole piisav tõendamaks

konkreetset ostu kaupleja juurest; kus tarbijale ei ole võimaldatud

klienditeeninduskeskkonna kaudu juurdepääsu ostuajaloole, kui kaupleja ei ole täitnud

omapoolset kohustust saata näiteks tarbija e-postiaadressile kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis ostudokument või kui tarbijale ei ole ostuhetkel paberdokumenti antud.

Kauplejal puudub vajadus tarbijale n-ö hiljem ostudokument väljastada, kui ta loeb ostu

tõendava dokumendina piisavaks näiteks tarbija poolt esitatud pangakonto väljavõtte.

Mis puudutab ostu tõendamist, siis on TTJA 2019. a avaldanud seisukoha, et tarbijal on

võimalik ostu tõendada mh pangakonto väljavõttega – sellega on tarbijal võimalik tõendada

müügilepingu sõlmimist ning tehingu tegemise kuupäeva.

6

Tarbijakaitseseaduses ega ka muus seaduses ei ole sätestatud, et ostudokument saab olla

ainsaks tõendiks ostu sooritamisest. Seega on tarbijal võimalik ostu tõendada ka muude

tõenditega, sh pangakonto väljavõttega. Praktika on, et isegi, kui kehtiva seaduse alusel

väljastatakse tarbijale paberdokument, siis need ikkagi kipuvad kaduma ja/või neil olev tint

aja jooksul kuluma ning tarbijad tõendavad ostu sooritamist muude vahenditega kui

paberdokument. Kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lõikest 1 tuleneb, et

kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded

ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti, on kohtuvälises praktikas toimunud muutus,

mille kohaselt peavad kauplejad piisavaks tõendiks ka pangakonto väljavõtet. Sellise

seisukoha on TTJA avaldanud ka oma juhendis „Pretensiooni esitamine ja garantii ning

kaebuse lahendamine6“ 2019. aasta lõpus, mis tähendab, et sellest on lähtutud rohkem kui

viis aastat ning kauplejad on sisult ümberpöördunud tõendamiskoormuse tänaseks omaks

võtnud. Seda näitab ka tarbijavaidluste komisjoni praktika, mille kohaselt juhul, kui tarbija

pöördub kaebusega komisjoni ning tal on võimalik lisada oma avaldusele juurde vaid ostu

tõendava dokumendina pangakonto väljavõte, on seda peetud piisavaks tõendiks. Pigem

käivad vaidlused selle üle, kas kauba puuduse tekitas tarbija tegevus või mitte.

Seega saab asuda seisukohale, et tänaseks on välja kujunenud praktika, kus kauplejad

aitavad kaasa tarbija ostu tõendamisele või alternatiivselt panustavad aktiivselt selle ümber

lükkamisse, et konkreetne kaupleja oli see, kellega müügileping sõlmiti/kellelt konkreetne

toode osteti. See annab alust arvata, et juhul, kui tarbija ning kaupleja vaheline vaidlus jõuab

kohtusse ning kohtul tekib kahtlus, oleks kohus aldis hea usu põhimõttest lähtuvalt

tõendamiskoormuse ümber pöörama selliselt, et kauplejal tekiks kohustus tõendada, mis oli

see, mida tarbija tema käest ostis pangakonto väljavõttel nähtuva tehingu käigus ostis, kui

mitte asja, millel on esinenud puudus.

Kuna kauplejad on sellise praktika omaks võtnud, siis käesoleva eelnõuga nähakse

kauplejatele seadusega sõnaselge kohustus väljastada tarbijale ostu tõendav dokument, kui

kaupleja ei ole seda tarbijale eelnevalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

väljastanud. Eelduslikult ei ole tegemist igapäevase kohustusega, kus kaupleja peaks

tarbijale n-ö tagantjärgi ostudokumente väljastama, vaid see kohaldub olukorras, kus tarbija

soovib kauplejale esitada toote osas pretensiooni ja näiteks pangakonto väljavõte ei ole

piisavaks tõendiks.

Eelnõu koostajad kaalusid alternatiivselt ka seaduse tasandil sätestada seda, et kui kaupleja

ei ole tarbijale väljastanud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ostudokumenti,

tõendab ostu sooritamist tarbija, kuid sellisest ümberpööratud tõendamiskoormisest loobuti

tulenevalt sellest, et kauplejal ei ole võimalik tõendada negatiivseid asjaolusid, sh seda, et

tarbija ei ole konkreetse kaupleja juurest ostu sooritanud, millele tarbija viitab. Seega on

eelduseks see, et ka tarbija esitab ise mingid tõendid oma nõude esitamiseks esitama, s.t

tarbija nõue ei saa olla paljasõnaline, et ta on konkreetse toote kaupleja juurest ostnud.

Lõikes 63 sätestatakse, et kui tarbija soovib arvet mitmel viisil ja üks neist on arve

edastamine postiaadressile, on kauplejal õigus küsida tarbijalt postikulude hüvitamist, kui

6https://www.ttja.ee/sites/default/files/failid/dokumendid/juhend_- _pretensiooni_esitamine_ja_garantii_ning_kaebuse_lahendamine.pdf

7

muus seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kauplejal puudub õigus nõuda tarbijalt postikulude

hüvitamist, kui tarbija on valinud teiseks arveedastusviisiks e-arve.

Kuivõrd arve esitamine on eeldus selleks, et tarbija saaks kauplejale saadud kauba või

teenuse eest tasuda, tuleb tarbijale tagada tema enda valikul üks tasuta kanal (näiteks e-post,

mobiiltelefon või tavapost), mille kaudu kaupleja tarbijale arve tasuta saadab. Kui tarbija

soovib arvet saada topelt nii elektroonilise kanali kui ka posti teel (näiteks nii posti teel kui

ka e-posti teel), on kauplejal õigus küsida tarbijalt postikulude hüvitamise eest tasu, mis

kauplejate hinnangul on praegu 1 euro. Kauplejal on õigus nõuda sellisel juhul tarbijalt

postikulude hüvitamist, välja arvatud juhul, kui eriseaduses ei ole sätestatud, et arve tuleb

tarbijale edastada tasuta.

Kuigi e-arve saadetakse elektroonilise kanali kaudu, siis seda saatmisviisi tasuta kanalina

ei käsitata. See tähendab seda, et olukorras, kus tarbija on tellinud endale e-arve, ei tähenda

see seda, et kaupleja võib postiaadressile saadetava arve eest nõuda postikulude hüvitamist

ehk pidada seda dubleeriva arve saatmiseks. Seda seetõttu, et TTJA tõi oma tagasisides VTK

kohta välja, et kui tarbija on endale tellinud e-arve, ei tähenda see automaatselt

digivõimekust e-arvega tutvumiseks. Näiteks on tõenäoline olukord, et vanemad inimesed

on vormistanud endale e-arve, kas ühekordselt panka pöördudes või nooremate lähedaste

abiga, et vältida olukordi, kus igakuiselt tuleks pöörduda panka või küsida lähedaste abi

arve(t)e tasumiseks. Seega on sellise lahenduse eesmärk kaitsta haavatavaid tarbijaid, et neil

oleks võimalik arve sisuga kerge vaevaga siiski tutvuda. See ei tähenda aga seda, et kui

tarbija on edastanud kauplejale endaga suhtlemiseks e-postiaadressi või

mobiiltelefonumbri, siis ei võiks kaupleja teha TKS § 4 lg 9 alusel tarbijale ettepaneku arve

saamise kanali muutmiseks. Kui tarbija aga pöördub kaupleja poole sooviga saada jätkuvalt

paberarveid, ei tohiks tekkida olukordi, kus kaupleja loeb e-arve tasuta kanaliks ning küsib

tarbijalt arve posti teel saatmise eest postikulude hüvitamist.

Riigikohus on oma 24. novembri 2015. a lahendi nr 3-2-1-135-15 punktis 17 leidnud, et

näiteks juhul, kui klient on lepingu sõlminud interneti teel ning talle saadetakse kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis arve tasuta e-posti teel, siis võib temalt paberarvete

saatmise eest tasu küsimine olla põhjendatud. Kirjalikku taasesitamist võimaldavaks

vormiks võib pidada ka lühisõnumit.

Kui postiaadressile ning e-posti aadressile saatmise võimalus on olemas ka kehtiva seaduse

puhul, siis arveteate saatmine lühisõnumiga mobiiltelefonile on uus saatmisviis, mida

kehtiv seadus teha ei võimalda. Arutelude käigus selgus, et arveteate edastamist

lühisõnumiga mobiiltelefonile kasutavad paljud kauplejad (seni saadeti arveteade

lühisõnumiga tarbija mobiiltelefonile dubleerivalt) ning suur osa tarbijatest on selle

muudatuse omaks võtnud (näiteks Telia AS ning Elisa AS saadavad iga kuu teateid arve

suuruse kohta lühisõnumiga ca 30 000 kliendile).

Kohustuslikud andmed, mida tarbijale esitatav arve peab sisaldama, on loetletud

raamatupidamise seaduse § 7 lõikes 2, milles sätestatakse, et kui seaduses või selle alusel

antud määruses ei ole sätestatud teisiti, peab algdokument (arve) sisaldama

majandustehingu kohta vähemalt järgmisi andmeid:

1) toimumisaeg;

2) majandusliku sisu kirjeldus;

8

3) arvnäitajad, näiteks kogus, hind ja summa.

Arveteade ei ole arve selle klassikalises tähenduses, kuivõrd lühisõnumi kaudu ei ole

eelduslikult võimalik saata kogu infot, mis arvel kajastub. Arveteate saatmisel on seega

oluline, et arveteatelt edasi liikumine kogu arve nägemiseks on tarbija jaoks võimalikult

lihtne ega nõua suuri lisapingutusi.

Eelnõu § 1 punktiga 7 tunnistatakse kehtetuks kehtiva seaduse § 4 lõige 7 ja lõikes 8

sisalduv volitusnorm, mida ei ole sisustatud alates seaduse jõustumisest 2016. aasta

1. märtsil ning puudub ka vajadus kehtestada mõne kauba või teenuse kohta tarbijale teabe

andmise täpsemad nõuded. Seega ei ole vajadust seaduses hoida n-ö tühja volitusnormi, mis

tekitab normi adressaadis või rakendajas ootuse, et seadust võidakse täpsustada määrusega,

kuid määruse andjal ei ole olnud selleks reaalset vajadust.

Eelnõu § 1 punktiga 8 täiendatakse TKS-i § 4 lõikega 9, mille kohaselt on kestvuslepingu

puhul tarbijal igal ajal võimalik arveedastusviisi muuta. Kestvusleping on leping, mis on

suunatud püsivate või korduvate kohustuste täitmiseks. Tulenevalt kestvuslepingu

olemusest, s.t sellest, et tegemist on lepinguga, mis on suunatud püsivate või korduvate

kohustuste täitmiseks, nähakse lõikes 9 ette kaupleja võimalus teha tarbijale

arveedastusviisi muutmise ettepanek. Tegemist on VÕS § 13 lg-st 1 tuleneva alusega

(seadusest tulenev alus lepingu muutmiseks), mille kohaselt nähakse tarbijale

tarbijakaitseseadusega ette võimalus arve saamise kanalit igal ajal muuta. Kaupleja ei pea

võimaldama tarbijal arveedastusviisi tasuta muuta.

Lisaks nähakse kavandatud lõikega 9 ette, et kui kaupleja on teinud tarbijale

arveedastusviisi muutmise ettepaneku, loetakse tarbija sellega nõustunuks, kui ta pole

kaupleja vastavasisulises tahteavaluses ette nähtud tähtaja jooksul teatanud, et ta ei ole

muudatustega nõus.

Eelnõukohase § 4 lõike 9 teise lause eesmärk on võimaldada kauplejal olukorras, kus tarbija

on talle varem andnud endaga kontakteerumiseks/suhtlemiseks e-posti aadressi, edastada

arveid tarbija e-posti aadressile, teavitades sellest tarbijat ette – näiteks teavitades tarbijat

paberarvel, et edaspidi saadetakse arved tarbija e-posti aadressile, kuid kui tarbija soovib ka

edaspidi paberarveid saada, tuleb tal kauplejaga ühendust võtta (näiteks helistades kaupleja

klienditeenindusse). Seega tuleks praktikas teha kaupleja poolne tahteavaldus viisil, milles

kaupleja seni tarbijaga suhelnud/arveid saatnud on.

Eelnõu kohaselt tuleb kauplejal määrata tarbijale kindel tähtaeg, mis aja jooksul peab tarbija

võtma kauplejaga ühendust, kui ta ei nõustu arve saamise viisi muudatustega.

Kaupleja on kohustatud tarbijat teavitama ka vaikimise tagajärgedest ehk sellest, et kui

tarbija ei pöördu näiteks kaupleja klienditeeninduse poole arve saamise kanali muutmiseks,

siis loetakse tema vaikimist selleks, et ta nõustub arve saamise kanali muutmisega. See aitab

tagada selle, et kui mingil põhjusel ei ole tarbija poolt kauplejale antud e-postiaadress õige,

ei ole enam kasutusel, tarbija ei saa kauplejale eelnevalt antud e-postile ligi, on tarbija

tähelepanu juhitud sellele, et arveid hakatakse edaspidi ilma tarbija aktiivse sekkumiseta

saatma tarbija poolt eelnevalt antud e-posti aadressile. Sellisel juhul on tarbijal võimalik

astuda aktiivseid samme, et talle paberarvete edastamine jätkuks.

9

Tarbija vaikimine või tegevusetus loetakse tahteavalduseks kooskõlas tsiviilseadustiku

üldosa seaduse § 68 lõikega 4.

Eelnõu § 2 kohaselt jõustuvad muudatused 1. jaanuaril 2026. aastal.

Seaduse jõustumise aeg on määratud selliselt, et kauplejatel oleks piisavalt aega oma

kassasüsteemide ja majandustarkvarade ümberseadistamiseks.

4. Eelnõu terminoloogia

Eelnõus ei kasutata uusi termineid.

5. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele

Eelnõu ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Paberdokumentide ja paberarvete

väljastamine kauplejalt tarbijale ei ole Euroopa Liidu õigusaktidega reguleeritud, seega on

tegemist liikmesriigi pädevuses oleva küsimusega.

6. Seaduse mõjud

Muudatus 1

Kauplejal säilib paberdokumendi vaikimisi väljastamise kohustus olukorras, kus tarbija

sooritab ostu sularahas ega kasuta kliendikaarti, mis võimaldaks tarbijal elektroonilises

klienditeeninduskeskkonnas juurdepääsu kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ostu

dokumendile perioodil, millal kaupleja vastutab asja või teenuse lepingutingimustele

mittevastavuse eest või asja või teenuse vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud

tingimustele. Tarbijal säilib võimalus küsida kauplejalt ostuhetkel paberdokumenti ning

kauplejal säilib kohustus see tarbijale paberil väljastada või see tarbija nõusolekul näiteks

tema e-posti aadressile saata.

Lisaks sätestatakse, et kui kaupleja ei ole tarbijale kirjalikku taasesitamist võimaldavad

vormis ostukviitungit andnud, on kaupleja kohustatud tarbija nõudmisel selle talle esitama

lõikes 42 punktis 2 sätestatud perioodi jooksul.

Sihtrühm: kõik jaekauplejad, kes pärast muudatuste jõustumist muudavad oma

kassasüsteeme selliselt, et need ei prindiks enam paberdokumente sõltumata ostusummast

vaikimisi välja, v.a seaduses sätestatud erandid.

Mõju: muudatused avaldavad mõju majandusele ja keskkonnale. Seaduse muudatusel,

mille kohaselt kassasüsteemid ei prindi enam paberdokumente sõltumata ostusummast

vaikimisi välja, on valdavalt positiivne mõju. Ettevõtete (jaekauplejate) jaoks on positiivne

majanduslik mõju, sest vähenevad majanduskulud. Keskkonnamõju on positiivne, sest

väheneb märkimisväärselt jäätmete teke. Jaekauplustes oste tegevatele tarbijatele olulisi

muutusi ei kaasne ning TTJA töökoormus võib lühiajaliselt kasvada, kuid pikemaajalisemat

mõju see kaasa ei too.

Mõju ulatus: muudatused puudutavad jaekauplejaid, kellel on füüsilised kauplused, kuid

eelduslikult enim toidukauplejaid, keda 2023. a Statistikaameti kodulehel oleva statistika

kohaselt oli 380, kuid kellel on omakorda palju erinevaid füüsilisi kaupluseid (näiteks Rimi,

Selver, Prisma jne).. seisuga Eesti Kaupmeeste Liidu poolt läbiviidud küsitlusele vastas

kokku 78 erineva suuruse ja käibega kauplejatelt. Võimekus ja valmisolek teha selliseid

10

muudatusi on eelkõige suurematel kauplustel. Muudatused puudutavad enamjaolt just

toidukaupluseid, kellel on suurel hulgal füüsilisi kaupluseid, kus prinditakse igapäevaselt

välja väga suurel hulgal paberdokumente ja kellel on suurem võimekus ostudokumente oma

süsteemides säilitada. Muudatus ei puuduta kõiki jaekauplejaid, vaid üksnes neid, kes

soovivad või kellel on võimekus vastavaid muudatusi oma (kassa)süsteemides teha. Seega

on kauplejatel võimalik ka peale seadusemuudatuste jõustumist jätkata tarbijatele

paberdokumentide vaikimisi väljastamist.

Mõju ulatus on üks kord suur, kuivõrd kauplejad peavad muudatustega kaasatulemiseks

esmalt oma kassasüsteeme muutma selliselt, et nende süsteemid ei prindiks enam vaikimisi

ning olenemata ostusummast paberdokumente välja (v.a seaduses sätestatud erandid).

Lisaks sätestatakse, et kui kaupleja ei ole tarbijale väljastanud kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis, tõendab vaidluse korral ostu sooritamist kaupleja. See ei ole aga

kauplejate vaatest suur muudatus, sest juba aastal 2019. a on TTJA väljendanud oma

juhendis seisukohta, et tarbija saab ostu tõendada ka pangakonto väljavõttega ning

kauplejad on sellise praktika omaks võtnud. Seega tänaseks päevaks on kauplejad

ümberpööratud tõendamiskoormise omaks võtnud ning panustavad aktiivselt sellesse, et

nemad ei olnud näiteks see kauplus, kust osteti toode, mille osas tarbija pretensiooni esitab.

Paberdokumentide väljaprintimist reguleerivate õigusnormide muutmisel on

jaekauplejatele peamiselt positiivne mõju, kuivõrd paberdokumente ei prinditaks enam

vaikimisi välja (v.a sularahamakse ja kliendikaardiga seotud erandid). Näiteks tegi Eestis

tegutsev jaekaupleja Rimi 2022. aastal oma iseteeninduskassades muudatuse, mille kohaselt

ei prindita paberdokumente enam vaikimisi välja, vaid paberdokumendi saamiseks tuleb

tarbijal teha ekraanil vastav linnuke – sellega on Rimi hoidnud Baltikumis kokku 17,4 tonni

paberit, sellest 6,8 miljonit Eestis.7 Samalaadseid muudatusi on teinud ka teised

jaekauplejad, kes ei ole andmeid kokkuhoiu kohta avalikult avaldanud.

Jaekauplejatele võib avaldada lühikest aega negatiivset mõju ühekordne kassasüsteemide

ümberseadistamine nii, et paberil paberdokumente ei prinditaks enam igal juhul vaikimisi

välja. Kulu suurus sõltub suuresti sellest, kui keerukas on jaekauplejate kasutatav

kassasüsteem. Eesti Kaupmeeste Liidu hinnangul, kes oli väljatöötamiskavatsuse

koostamise protsessi kaasatud, ei ole kassasüsteemide ümberseadistamise kulu

märkimisväärne.

Pärast muudatuste tegemist vähenevad jaekauplejate koormus ning tindi- ja paberikulud,

sest paberdokument prinditakse tarbijale välja üksnes siis, kui tarbija selleks ostuhetkel

soovi avaldab, v.a eespool mainitud sularahamaksetega seotud erandid, mille puhul säilib

kauplejal kohustus paberdokument tarbijale ostuhetkel vaikimisi anda. Tindi- ja paberkulu

vähenemine konkreetses kaupluses sõltub suuresti kliendibaasi suurusest ehk sellest, kui

palju kliente konkreetset kauplust külastab. Mida suurem on kauplus ning tema kliendibaas,

seda suurem on ka kokkuhoid.

Mõju avaldumise sagedus: suur

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: keskmine

7 Rimi Eesti Food AS. Vastutustundliku ettevõtluse raport 2022. Kättesaadav veebis: https://www.rimi.ee/ettevottest/vastutustundliku-ettevotluse-raport-2022.

11

Riskide avaldumise sagedus on väike, kuivõrd olukorras, kus kaupleja ei ole tarbijale

väljastanud ostu tõendavad dokumenti kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, on

kaupleja kohustatud selle tarbija soovil talle väljastama perioodi jooksul, millal kaupleja

vastutab asja või teenuse lepingutingimustele mittevastavuse eest või asja või teenuse

vastavuse eest müügigarantiis ettenähtud tingimustele. Selline vajadus tekib aga üksnes

olukorras, kus tarbijal on tootega mingi probleem ning tal ei ole muid tõendeid ostu

tõendamiseks. Sagedus on hinnanguliselt harv, sest pretensioonide esitamine ei ole

igapäevane tegevus ning selline kohustus kohaldub kauplejatele üksnes juhul, kui tarbijale

ei ole väljastatud kirjalikku taasesitamist võimaldavat ostudokumenti.

Leevendavaid meetmeid kauplejatele otseselt mõeldud ei ole, kuid üheks leevendavaks

meetmeks saab pidada seda, et kauplejatel on võimalik ka peale seadusemuudatuste

jõustumist jätkata praeguse praktikaga ja printida paberdokumente endiselt vaikimisi välja.

Mõju olulisus: oluline

Sihtrühm: kõik jaekauplustes oste sooritavad tarbijad

Mõju ulatus:

Paberdokumentide väljastamist reguleerivate õigusnormide muutmine nõuab tarbijatelt

esialgu harjumist olukorraga, kus kaupleja ei väljasta enam paberdokumenti olenemata

ostukorvi suurusest (kehtiva seaduse kohaselt tuleb paberdokument väljastada, kui

ostusumma on suurem kui 20 eurot), v.a seaduses sätestatud erandid.

Samuti säilib tarbijal võimalus küsida kauplejalt ostu hetkel ostudokumenti kas siis

paberkujul või tarbija nõusolekul võib kaupleja selle saata ka näiteks tarbija e-

postiaadressile. Lisaks luuakse seaduse tasandil kaupleja kohustus väljastada tarbijale

ostudokument, kui ta ei ole seda tarbijale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

väljastanud. Sellega on tarbija jaoks riskid hajutatud.

Mõjude avaldamise sagedus: suur

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: vähetõenäoline

Tarbijakaitseseadusesse lisatakse säte, mille kohaselt on kaupleja kohustatud tarbijale

tagantjärgi ostudokumendi väljastama, kuid see kohaldub üksnes olukorras, kus tarbijal ei

ole eelnevalt väljastatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ostudokumenti.

Mõju olulisus: väheoluline

Kaasnev mõju: keskkonnamõju

Muudatustel on keskkonnale positiivne mõju, sest paberdokumentide asjatul

väljaprintimisel on arvestatav koormus keskkonnale, mille mõju on muudatuste jõustumisel

võimalik vähendada. Muudatuse jõustudes väheneb oluliselt jäätmete teke

(paberdokumentide hulk, mis visatakse pärast ostu sooritamist prügikasti).

Nagu eespool välja toodud, siis tegi näiteks jaekauplus Rimi 2022. aastal

iseteeninduskassade süsteemides muudatuse, mille kohaselt ei väljastata paberdokumente

enam vaikimisi, vaid paberdokumendi saamiseks tuleb tarbijal teha iseteeninduskassa

ekraanil vastav linnuke. Sellise muudatuse tulemusel hoidis Rimi terves Baltikumis kokku

17,4 tonni paberit. Pärast muudatuste jõustumist saaks sama praktikat edukalt kasutada ka

12

kassiiriga kassade puhul ning sellisel juhul hoiaksid kauplejad kokku märgatavas koguses

paberit, mida praegu asjatult välja prinditakse.

sihtrühm: riiklik järelevalveasutus TTJA

Mõju ulatus:

Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti kui riikliku järelevalveasutuse koormus võib

paberdokumente reguleerivate õigusnormide muutmisega seoses esialgu küll suureneda,

kuid see peaks vähenema kohe, kui tarbijad on muudatustega harjunud ning need omaks

võtnud. On tõenäoline, et tarbijad pöörduvad pärast muudatuste jõustumist TTJA poole, kes

peab uut korda tarbijatele selgitama. Eeldatavasti on pöördumiste arv siiski vähene, sest

kauplejad võivad tarbijaid ka ise muudatustest tarbijaid teavitada (näiteks panna kassade

juurde vastavad sildid) vms ning tarbijatel on võimalik küsida ka konkreetselt kauplejalt

selgitusi. Eeldatavasti võib muudatus tuua kaasa töökoormuse ajutise kasvu, kuid ei eelda

asutuse tööprotsesside muutmist.

Mõju avaldumise sagedus: algselt võib kokkupuude olla keskmine, kuid muudatustega

harjumisel pigem väike.

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: vähetõenäoline

Mõju olulisus: väheoluline

Muudatus 2

Kaupleja peab tagama tarbijale ühe tasuta kanali arve saatmiseks, võimaldades arvet

tellida postiaadressile, e-posti aadressile või kui kaupleja seda võimaldab, siis

arveteatena lühisõnumiga mobiiltelefonile või muu kanali kaudu.

Kui tarbija on kauplejale edastanud oma e-posti aadressi, võib kaupleja tarbijat varem

teavitades saata edaspidi arveid tarbija e-posti aadressile, andes tarbijale võimaluse

kauplejat teavitada, kui tarbija soovib arveid saada mõne muu kanali kaudu. E-posti aadressi

puudumise korral võib kaupleja tarbijat teavitades saata arveteate lühisõnumiga

mobiiltelefonile, andes tarbijale võimaluse kauplejat teavitada, kui tarbija soovib arvet

mõne teise kanali kaudu saada.

Muudatused avaldavad mõju majandusele ja keskkonnale. Kestvuslepingute arvete

saatmise muudatusel on ettevõtete jaoks positiivne majanduslik mõju (majandamiskulude

ja postikulude kokkuhoid) ning väheneb lisaks ka halduskoormus (ühele kliendile

saadetakse üks arve). Samuti avaldub positiivne keskkonnamõju (paberarvete hulk

väheneb). Tarbijatele ja TTJA muudatustega olulisi mõjusid ei kaasne.

sihtrühm: kestvuslepingute alusel tarbijatele teenuseid osutavad kauplejad. Neid on ca

13 903 (näiteks info- ja sideteenuseid osutavad ettevõtted).

Mõju ulatus: Kauplejate halduskoormus väheneb, kuivõrd kauplejal puudub edaspidi

kohustus saata dubleerivaid paberarveid posti teel juhul, kui tarbijal on näiteks oma e-posti

aadress või tarbija on edastanud kauplejale oma telefoninumbri. Kauplejatele tähendab

paberarvete dubleerivast saatmisest loobumine ka majanduslikku kokkuhoidu, sest

kauplejate edastatud info kohaselt on ühe paberarve saatmise kulu kauplejale ca 1 euro.

Kindlasti on neid tarbijaid, kes soovivad edaspidigi saada paberarveid (peamiselt

13

vanemaealised) ning nende saamist tuleb neile tarbijatele tasuta võimaldada, kuid

muudatustel on positiivne mõju keskkonnale, sest paberarvete saatmise vajadus väheneb.

Mõju avaldumise sagedus: keskmine

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: väike

Mõju olulisus: väheoluline

2. sihtrühm: tarbijad, kes tarbivad teenuseid kestvuslepingute alusel

Mõju ulatus: kõik tarbijad (peamiselt vanemaealised), kes soovivad tulevikus saada

paberarvet, seda ka saavad. Kui tarbija on kauplejale edastanud oma e-posti aadressi, siis

on kauplejal õigus eeldada, et tarbija seda ka kasutab ning sellest lähtudes võib kaupleja

edastada arved posti teel saatmise asemel elektrooniliselt tarbija e-posti aadressile. Kui

tarbijal ei ole oma e-posti aadressi, kuid ta on kauplejale andnud oma mobiiltelefoninumbri,

siis võib kaupleja edastada info arve suuruse kohta (n-ö arveteade) tarbijale lühisõnumiga.

Samas tuleb mõlemal juhul anda tarbijale võimalus arve saamise kanalit muuta, kuid see on

ühekordne tegevus ehk kui tarbija ei soovi saada arvet e-posti ega arveteadet lühisõnumi

teel, siis tuleb tal kauplejat sellest lihtsalt teavitada. Lisaks on kauplejal kohustus teavitada

tarbijat vaikimise tagajärgedest.

Mõjude avaldumise risk: väike

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: vähetõenäoline

Mõju olulisus: väheoluline

3. sihtrühm: riiklik järelevalveasutus TTJA

Mõju ulatus: TTJA töökoormus tarbijate pöördumiste arvu kasvu tõttu eeldatavasti ei

suurene, kuivõrd tarbijatel on ka pärast muudatuste jõustumist võimalik paberarvet saada:

selleks tuleb üks kord kaupleja poole pöörduda ning edaspidi on kauplejal kohustus saata

tarbijale ikkagi paberarve.

Mõju avaldumise sagedus: väike

Ebasoovitavate mõjude avaldumise risk: vähetõenäoline

Mõju olulisus: väheoluline

Kaasnev mõju: keskkonnamõju

Muudatustel on keskkonnale positiivne mõju, sest paberarvete dubleerival saatmisel on

arvestatav koormus keskkonnale, mida muudatuste jõustumisel on võimalik vähendada.

Paberarvete puhul hoiaksid kauplejad samuti suurel määral paberit kokku, lõpetades

dubleerivate paberarvete edastamise neile tarbijatele, kellele saadetakse vanast harjumusest

paberarve topelt. Selge on see, et teataval määral saadavad kauplejad paberarveid tarbijatele

posti teel edaspidigi (peamiselt vanemaealistele tarbijatele), kuid dubleeriva paberarve

saatmise lõpetamine on oluline keskkonnahoid.

14

7. Seaduse rakendamisega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse tegevused,

eeldatavad kulud ja tulud

Eelnõu rakendamisega ei kaasne riigile ega kohalikule omavalitsusele kulusid ega tulusid.

8. Rakendusaktid

Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks TKS 4 lõikes 8 sisalduv volitusnorm, millega nähakse ette,

et Vabariigi Valitsus või tema poolt volitatud minister võib määrusega kehtestada mõne

kauba või teenuse kohta tarbijale teabe andmise täpsemad nõuded. Volitusnorm tunnistatakse

kehtetuks tulenevalt sellest, et antud volitusnormi ei ole sisustatud alates seaduse

jõustumisest 2016. aasta 1. märtsil ning puudub ka vajadus kehtestada mõne kauba või

teenuse kohta tarbijale teabe andmise täpsemad nõuded.

Eeltoodust lähtuvalt ei ole vajadust seaduses hoida n-ö tühja volitusnormi, mis tekitab normi

adressaadis või rakendajas ootuse, et seadust võidakse täpsustada määrusega, kuid määruse

andjal ei ole olnud selleks reaalset vajadust

9. Seaduse jõustumine

Seadus jõustub 1. jaanuaril 2026. aastal. Seaduse jõustumise aeg on määratud selliselt, et

kauplejatel oleks piisavalt aega oma kassasüsteemide ja majandustarkvara

ümberseadistamiseks.

10. Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon

Eelnõu läbis 2024. a augustis avaliku konsultatsiooni. Eelnõu saadeti kooskõlastamiseks

Justiitsministeeriumile ja arvamuse avaldamiseks Eesti Kaupmeeste Liidule, Kaubandus-

Tööstuskojale, Eesti Infotehnoloogia Liidule, SA-le Rohetiiger, Tarbijakaitse ja Tehnilise

Järelevalve Ametile, Eesti Omanike Keskliidule, Eesti Kindlustusseltside Liidule, MTÜ-le

Eesti Tarbijakaitse Liit, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonile.

Eelnõule andis oma tagasiside Justiitsministeerium, Eesti Kaupmeeste Liit, Kaubandus-

Tööstuskoda, Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit ja Eesti Omanike

Keskliit. Huvigruppide arvamustega on võimaluse korral ka arvestatud. Eelnõu saadeti

teistkordsele kooskõlastusele Justiitsministeeriumile 22.11.2024. Täpsemalt saab

arvestatud ja arvestamata jäetud märkuste ja ettepanekute kohta lugeda seletuskirja lisast.

Algatab Vabariigi Valitsus …………… 2025. a.

(allkirjastatud digitaalselt)

Suur-Ameerika 1 / 10122 Tallinn / 625 6342 / [email protected] / www.mkm.ee

Registrikood 70003158

Riigikantselei

31.03.2025 nr 2-2/1398-1

Tarbijakaitseseaduse § 4 muutmise seaduse

eelnõu esitamine Vabariigi Valitsuse istungile

Esitan Vabariigi Valitsuse istungile tarbijakaitseseaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu.

Lugupidamisega

(allkirjastatud digitaalselt)

Erkki Keldo

majandus- ja tööstusminister

Lisad: 1) eelnõu;

2) seletuskiri koos lisaga;

3) eelnõu selgitav sisukokkuvõte.

Mari-Liis Aas

+372 625 6459 [email protected]