MTÜ Looduse ja Inimeste Eest_vastus

Maarja Maranik

MTÜ Looduse ja Inimeste Eest

[email protected]

Teie 01.03.2025

Meie 31.03.2025 nr 6-1/250571/2502257

Tuulepargi vähim lubatud kaugus elamutest

Lugupeetud Maarja Maranik

Pöördusite poole murega, et ühegi õigustloova aktiga ei ole kindlaks määratud, kui kaugele

elamutest tohib tuulepargi rajada. Küsisite, kas selline lünk seadustes on põhiseadusvastane.

Kirjutasite, et Põhja-Pärnumaa vald on tuuleparkide planeerimisel lähtunud Pärnu maakonna

planeeringu tuuleenergeetika teemaplaneeringu seletuskirjast. Selles on esitatud tuuleparkide

rajamiseks tõenäoliselt ebasobivate alade kriteeriumid. Üks selline kriteerium on piisava puhverala

olemasolu: tuulepargi planeerimisel tuleks ebasobivaks pidada maa-alasid, kus pole tagatud

puhverala, mis hajaasustusega piirkonnas on vähemalt 1000 meetrit elamutest ja tiheasustusega

piirkonnas 2000 meetrit elamutest.

Leian, et põhiseadusele tuginedes ei saa nõuda, et õigustloova aktiga (seaduse või määrusega)

määrataks tuulepargi vähim kaugus elamust. Kaugusnõuete või ka muude spetsiifiliste tehniliste

nõuete kehtestamine on õiguspoliitiline valik. Kui sellised nõuded kehtestatakse õigusaktiga, siis

võib see soodustada tuuleparkide arendamist, kuna sellisel juhul on paljud asjad õigusaktiga juba

üldiselt, keskselt jõupositsioonilt ära otsustatud. Teisalt võib see halvendada põhiõiguste kaitse

võimalusi.

Nõuete kehtestamine planeeringu kaudu

Kui kohalduvad nõuded selgitatakse välja planeeringumenetluses ja kehtestatakse planeeringuga,

on isikutel oma õiguste kaitsmiseks pigem head võimalused.

Planeeringumenetlus on avatud ja kaasav, mis tähendab, et igaüks saab selles menetluses osaleda:

teha ettepanekuid ja esitada arvamusi, sealhulgas vastuväiteid. Ettepanekute ja arvamuste

esitamise õigus ei tähenda muidugi tingimata seda, et kõiki soove oleks võimalik arvestada ja

peaks arvestama. On ootuspärane, et planeeringumenetluses tuleb kaaluda vastandlikke huve.

Planeeringut on võimalik kohtus vaidlustada nii omaenda õiguste kui ka avalike huvide kaitseks

(vt planeerimisseaduse §-d 94, 123, 141).

Planeeringumenetluses hinnatakse kavandatud ehitisega kaasnevaid mõjusid ja leitakse vajalikud,

sobivad ja mõõdukad lahendused. Tuulepargi planeerimisel, nagu kõigi muude oluliste ruumilise

objektide planeerimisel, tuleb hinnata keskkonnamõju ja näha ette abinõud kahjulike mõjude

vähendamiseks või vältimiseks. Kui õigusaktides ei ole täpselt määratud, millised need abinõud

2

on (näiteks kaugus elamust), tuleb need abinõud iga kord tuulepargi asukohta arvestades ette näha.

Ka Pärnu maakonna planeeringu seletuskirjas on öeldud, et edasiste täpsemate planeeringute

käigus on vaja uurida tuulepargist lähtuva müra ja varjutuse ulatust ning teha müra ja varjutuse

modelleerimine. Seda tehakse selleks, et hinnata, kas tuulik mõnda kohta sobib.

Põhja-Pärnumaa vald peabki oma planeeringute menetlustes lähtuma maakonnaplaneeringust.

Detailsemate planeeringute (üld-, eri- ja detailplaneeringu) koostamisel tuleb arvestada

maakonnaplaneeringus esitatud suuniseid. Praegusel juhul ei tule maakonnaplaneeringus esitatud

suunistesse suhtuda kui tingimusteta nõuetesse – need on abistava ja soovitusliku tähendusega.

See tuleneb nende kriteeriumide sõnastusest ja ka nende juurde kuuluvatest selgitustest. Nii on

Pärnu maakonna planeeringu seletuskirjas öeldud, et erandina ja põhjendatud juhul on võimalik

rajada elektrituulikud elamule lähemale kui 1000 meetrit.

Nõuete kehtestamine seaduse või määrusega

Põhiõiguste kaitse seisukohalt ei ole vaja, et tuulepargi lubatud kaugus elamust või muust

kaitstavast objektist oleks määratud seaduse või määrusega. Pole alust eeldada, et kui seaduse või

määrusega need kaugusnõuded kehtestatakse, on inimeste õigused ja huvid paremini kaitstud.

Inimeste õiguste kaitse võimalused võivad niiviisi hoopis halveneda. Paigad, olud ja huvid on

erinevad. Planeeringu koostamisel on õigus kõikidel osaleda, ebasobiva lahenduse saab

vaidlustada kohtus nii enda kui avalikes huvides. Kui tuuliku kaugus elamust on seaduse või

määrusega paika pandud, on sellele vastava planeeringu vaidlustamise edulootus piiratum.

Planeeringu kaudu saab aga käsitleda tuulepargi mõju ka subjektiivsetest huvidest lähtuvalt.

Võimalik on see, et elamu omanik soovib tuuleparki oma elamule hoopis lähemale, sest ta tahab

saada talumistasu. Mõni maaomanik võib aga soovida oma elamu juurde ise tuulikut püstitada.

Niisamuti võib planeeringusse lisada soovi, et tuulepark ei oleks visuaalselt häiriv.

Üldiselt ei arvestata õigustloovas aktis konkreetse juhtumi asjaolusid. Õigusnorm on abstraktne

ega pruugi võimaldada võtta parimal viisil arvesse kõiki asjaolusid, mis on seotud selle

tuulepargiga ‒ nii selle asukohaga (nt sellega, kuidas müra selles kohas levib, maastiku

eripäradega, valdava tuulesuunaga jms) kui ka tehnoloogiaga. Seaduse või määrusega kehtestatud

norm võib takistada ka innovatsiooni või osutuda uue tehnoloogia kasutamisel sobimatuks.

Õigustloova aktiga määratud norm võib vähendada kaalutlusotsuste tähtsust. Jäik norm (nt tuuliku

lubatud kaugus elumajast) on otsustajatele üldjuhul mugavam kui konkreetsete asjaolude

väljaselgitamine, kaalumine ja asjaoludele vastava parima otsuse tegemine. Ka siis, kui õigusnorm

jätab õiguse teha erandeid ja teistsuguseid otsuseid, võidakse minna lihtsamat teed ja lähtuda

õigusakti normist.

Tuulepargi kaugusnõuded

Tuulepargi kauguse valikut mõjutavad ka muud kaalutlused, mis tulevad õigusaktidest. Näiteks

keskkonnatasude seaduse järgi tuleb maksta eluruumi omanikule talumistasu, kui tema eluruum

asub tuulegeneraatori mõjualas. Kuni 250 meetri kõrguse elektrituuliku puhul on mõjuala kaks

kilomeetrit ja 250 meetrit ning kõrgema tuuliku puhul on see kolm kilomeetrit (keskkonnatasude

seaduse § 553 lg 2). Seda silmas pidades võivad tuulepargi arendajad eelistada ehitada tuulepargi

sinna, kus peaks maksma võimalikult vähe talumistasu ‒ elamutest eemale.

3

Tuulepargi planeerimisel, nagu kõigi muude oluliste ruumiliste objektide planeerimisel, tuleb

hinnata keskkonnamõju ja näha ette abinõud kahjulike mõjude vähendamiseks või vältimiseks.

Kui õigusaktides ei ole täpselt määratud, millised need abinõud on (näiteks vahekaugus elamust),

tuleb need abinõud iga kord tuulepargi asukohta arvestades ette näha.

Tuuleparkide põhiliseks kahjulikuks mõjuks on peetud müra. Müra on objektiivselt hinnatav

füüsikaline nähtus ja sellele on piirnormid kehtestatud keskkonnaministri 16.12.2016 määruses

nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise

meetodid“. Selle määruse § 4 kohaselt käsitletakse elektrituulikute põhjustatavat müra

tööstusmürana. Planeeringu koostamisel tuleb ühtlasi esitada müra kohta hinnang

(keskkonnaministri 03.12.2016 nr 32 „Välisõhus leviva müra piiramise eesmärgil planeeringu

koostamise kohta esitatavad nõuded“).

Põhiseaduse alusel ei saa nõuda, et kõiki füüsikalisi nähtusi peab õigusaktis käsitlema piirnorme

kehtestades. Praegu teadaoleva põhjal ei ole alust arvata, et keskkonnaministri 16.12.2016 määruse

nr 71 „Välisõhus leviva müra normtasemed ja mürataseme mõõtmise, määramise ja hindamise

meetodid“ lisas 1 kehtestatud müra normtasemed peaksid olema teistsugused.

Ka infrahelile on õigusaktis kehtestatud piirnormid (vt sotsiaalministri 06.05.2002 määrus nr 75

„Ultra- ja infraheli helirõhutasemete piirväärtused ning ultra- ja infraheli helirõhutasemete

mõõtmine“). Need normid kohalduvad hoonete sees. Pole alust arvata, et need oleksid valed või

et väliskeskkonnas kohalduvad normid on jäetud põhiseadusvastaselt kehtestamata.

Lugupidamisega

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Madise

Ago Pelisaar 693 8407

[email protected]