Menetluskulude tasumine haldusasjas nr 3-22-203

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis Monika Laatsit, Villem Lapimaa ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht 14.02.2025, Tallinn

Haldusasja number 3-22-203

Haldusasi Sihtasutuse Narva Muuseum kaebus Riigi Tugiteenuste

Keskuse 27.09.2021 otsuse nr 11.2-14/1194 ja

27.12.2021 vaideotsuse nr 11.2-14/1754 tühistamiseks

Menetlusosalised Kaebaja – Sihtasutus Narva Muuseum, esindaja

vandeadvokaat Kristina Uuetoa-Tepper

Vastustaja – Riigi Tugiteenuste Keskus, esindaja Kari

Treial

Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 03.03.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus Riigi Tugiteenuste Keskuse apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Riigi Tugiteenuste Keskuse apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tallinna Halduskohtu 03.03.2023 otsuse resolutsiooni punktid 1 ja 2 muutmata.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 03.03.2023 otsuse resolutsiooni punkt 3 ja teha

tühistatud osas uus otsus, millega mõista Riigi Tugiteenuste Keskuselt Sihtasutuse Narva

Muuseum esimese kohtuastme menetluskulude katteks välja 10 712,40 eurot. Muud

menetluskulud halduskohtus jätta poolte endi kanda.

4. Mõista Riigi Tugiteenuste Keskuselt Sihtasutuse Narva Muuseum apellatsiooniastme

menetluskulude katteks välja 7069 eurot. Muud menetluskulud ringkonnakohtus jätta

poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 17.03.2025

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14

päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates

või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

3-22-203

2(10)

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutus Narva Muuseum (hankija, tellija, kaebaja) sai 22.06.2016 otsusega

struktuurivahenditest toetust meetme „Piirkondade konkurentsivõime tugevdamine“ raames, et

viia ellu projekt piirikindluse avastuskeskuse avamiseks. Kaebaja korraldas projekti

elluviimiseks riigihanke Narva Hermanni linnuse konvendihoone rekonstrueerimiseks

(viitenumber 191511) ning selle tulemusel sõlmis edukaks tunnistatud pakkuja Scandec Ehitus

OÜ-ga (töövõtja) 17.01.2018 ehitustööde töövõtulepingu nr 15012018 (hankeleping)

maksumusega 3 693 623,82 eurot (käibemaksuga), mis sisaldas tellija reservi 175 886,84 eurot

(käibemaksuga).

2. Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK) luges 27.09.2021 finantskorrektsiooni otsusega nr

11.2-14/1194 projekti raames mitteabikõlblikuks kuluks 775 717,31 eurot, sh toetuse 575

400,41 eurot ja omafinantseeringu 200 316,90 eurot (resolutsiooni p 1), vähendas

maksetaotluses nr 64162 hankega nr 191511 seotud abikõlblikke kulusid 25% võrra ehk 65

268,65 eurot (resolutsiooni p 2), nõudis tagasi maksetaotluste nr T1746, T1950, T2112, 49592,

49955, 50133, 50767, 51612, 52552, 53339, 53792, 54219, 54711, 55346, 56828, 57540,

58078, 59120, 60008 ja 62993 alusel välja makstud toetuse 526 986,37 eurot (resolutsiooni p

3), tasaarveldas p 3 alusel tagasinõutava summa maksetaotlusega nr 64162, vähendades

täiendavalt väljamakstavat toetust 145 284,39 euro võrra (resolutsiooni p 4). Kaebajal tuli

ülejäänud tagasimaksmisele kuuluv toetus 381 701,98 eurot tasuda 60 kalendripäeva jooksul

otsuse kehtima hakkamisest arvates (resolutsiooni p 5). RTK vähendas projekti eelarvet

tegevuses „Külastusobjekti rajamise ja rekonstrueerimise kulud (sh ehitus- ja

omanikujärelevalve)_GE-KULT-INVEST“ sama otsuse p-s 1 märgitud summade osas

(resolutsiooni p 6) ning muutis 22.06.2016 otsuse p-i 2 selliselt, et projekti kogumaksumus on

4 001 768,37 eurot, millest toetuse saaja omafinantseering on minimaalselt 1 033 394,31 eurot

ja toetus on maksimaalselt 2 968 374,06 eurot (resolutsiooni p 7).

Hankelepingu kohaselt tuli töövõtjal seitsme päeva jooksul alates lepingu sõlmimisest esitada

tellijale ehitusperioodi aegsete kohustuste täitmise tagatisena pangagarantii, mis on 10%

hankelepingu hinnast. Töövõtja ei esitanud hankelepingus ettenähtud kuupäevaks nõuetekohast

tagatist. Pooled muutsid 25.06.2018 kokkuleppega tagasiulatuvalt alates 07.03.2018

riigihangete seaduse (RHS) § 123 lg 2 p 2 alusel hankelepingut selliselt, et alternatiivselt

pangagarantii nõudmisele on tellijal õigus pidada kohustuste täitmise tagatiseks jooksvalt kinni

10% igakuiselt akteeritavate tööde maksumusest, kokku kuni 10% hankelepingu hinnast.

Sellega on hankija muutnud oluliselt hankelepingu tingimusi, mistõttu ei vasta muudatus RHS

§ 123 lg 1 p-le 7. Tegemist on olulise muudatusega RHS § 123 lg 2 p 1 ja Euroopa Parlamendi

ja nõukogu 26.02.2014 direktiivi 2014/24/EL (hankedirektiiv) artikli 72 lg 4 p a mõistes.

Muudatus asetab pakkuja soodsamasse olukorda, sest pangagarantii oleks vajadusel saanud igal

ajal korraga sisse nõuda. Muudatus on oluline, sest oleks võinud laiendada riigihankes osalejate

ringi (pakkumuse oleks saanud esitada ka need ettevõtjad, kellel ei olnud võimalik esitada

pangagarantiid). Toetuse saaja ei ole järginud RHS-i norme ning on rikkunud siseministri

13.02.2015 määruse nr 4 “Piirkondade konkurentsivõime tugevdamise investeeringute toetuse

andmise tingimused ja kord” § 21 lg 1 p-s 3 ja perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seaduse

(STS2014-2020) § 26 lg-s 1 ettenähtud kohustust järgida hangete korraldamisel RHS-s sätestatud

nõudeid.

3-22-203

3(10)

Rikkumisele kohaldub finantskorrektsiooni määr 25%, tulenevalt Vabariigi Valitsuse

01.09.2014 määruse nr 143 „Perioodi 2014–2020 struktuuritoetusest hüvitavate kulude

abikõlblikuks lugemise, toetuse maksmise ning finantskorrektsioonide tegemise tingimused ja

kord“ (ühendmäärus) alates 09.10.2020 jõustunud redaktsiooni § 21 lg-st 1 ja § 222 lg-st 2.

Kohustuse eiramise võimalikku mõju on kaalutud ühendmääruses, sh on eeldatud, et kahju

Euroopa Liidu eelarvele tekkis, kuid selle täpset suurust ei ole võimalik hinnata. Ühendmäärus

ei võimalda finantskorrektsiooni määra vähendada.

3. RTK jättis 27.12.2021 vaideotsusega nr 11.2-14/1754 rahuldamata 27.09.2021 otsuse

peale esitatud vaide, märkides mh järgmist.

Hankelepingu muutmine ei ole lubatav RHS § 123 lg 1 p 1 alusel. Selle sätte kohaldamisel peab

ehitustööde hankelepingu kõigi muudatuste maht kokku jääma alla 15% hankelepingu

esialgsest maksumusest. Projekti materjalide kohaselt esitas kaebaja rakendusüksusele

22.10.2020 ülevaate, mille kohaselt oli RHS § 123 lg 1 p 1 alusel sõlmitud muudatusi kokku

14,51% väärtuses. Ülevaates ei olnud märgitud vaidlusalust hankelepingu muudatust. Kui

kvalifitseerida vaidlusalune muudatus väärtusega 10% hankelepingu maksumusest ümber RHS

§ 123 lg 1 p 1 alusel tehtud muudatuseks, siis ületatakse selles sättes lubatud maksimaalset

muudatuse määra. Seetõttu ei saa vaidlusalust muudatust ümber kvalifitseerida RHS § 123 lg 1

p 1 alusel tehtavaks muudatuseks.

Hankelepingu muutmine ei ole lubatav ka RHS § 123 lg 1 p 4 alusel. Hoolsale hankijale

ettenägematute asjaolude esinemine peab olema objektiivsete asjaoludega tõendatud. Siinses

asjas on esitatud vaid töövõtja juhatuse liikme e-kiri tema enda hinnanguga, miks töövõtja ei

saanud esitada pangagarantiid. Puudub garantiiandja keelduv otsus vms asjaolud, millest

nähtuks, et garantii saamine mistahes krediidiasutuselt oli võimatu kaebaja rahastamise

probleemide tõttu.

4. Sihtasutus Narva Muuseum esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse 27.09.2021

finantskorrektsiooni otsuse ja 27.12.2021 vaideotsuse tühistamiseks.

Kuigi hankelepingu muutmise kokkuleppes on viidatud RHS § 123 lg 2 p-le 2, pidanuks RTK

analüüsima finantskorrektsiooni otsuses kokkuleppe lubatavust ka teiste RHS §-s 123

sätestatud aluste järgi. Hankelepingu muutmine oli lubatav RHS § 123 lg 1 p-de 1 ja 4 alusel.

Muudatust ei saa pidada oluliseks RHS § 123 lg 2 p-de 1 ja 2 mõistes, mistõttu vastab kokkulepe

ka RHS § 123 lg 1 p-le 7. Kuna RTK ei selgitanud välja kokkulepitud muudatuse väärtust, võib

kohaldatud finantskorrektsiooni määr olla ebaproportsionaalne.

5. RTK palus jätta kaebus rahuldamata.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 03.03.2023 otsusega kaebuse ja tühistas RTK 27.09.2021

otsuse ja 27.12.2021 vaideotsuse (resolutsiooni p-d 1 ja 2) ning mõistis RTK-lt kaebaja

menetluskulude katteks välja 13 412,88 eurot (resolutsiooni p 3).

Kuigi hankelepingu muutmise kokkuleppes on viidatud RHS § 123 lg 2 p-le 2, pidanuks hankija

uurimispõhimõttest tulenevalt hindama, kas hankelepingu muutmine oleks kokkuleppe aluseks

olnud faktilistel asjaoludel lubatav mõnel teisel RHS §-s 123 sätestatud alusel.

Arvestades Riigikohtu 30.05.2022 otsuses nr 3-20-1150 avaldatud seisukohti, on kaebaja ja

töövõtja poolt 25.06.2018 allkirjastatud hankelepingu muudatus RHS § 123 lg 1 p 1 alusel

lubatav. See kokkulepe ei muuda hankelepingu üldist olemust. Muudatuse kohaselt laiendati

töövõtja võimalust esitada hankelepingu p-s 11.1.1 ette nähtud tagatisena pangagarantii 10%

ulatuses lepingu hinnast ning lisati alternatiivne võimalus asendada pangagarantii tellijale

antava õigusega kinni pidada igakuiselt akteeritavate tööde maksumusest 10% ehitusperioodi

aegsete kohustuste täitmise tagatisena, kokku kuni 10% ulatuses lepingu hinnast.

3-22-203

4(10)

Kokkuleppega ei muudetud lepingu eset (ehitustööd), liiki ega lepingu olemust muul viisil.

Lepingu muudatust ei saa seetõttu pidada märkimisväärseks. Hankelepingu muudatus ei ületa

rahvusvahelist piirmäära. Puudub alus arvata, et kokkuleppe väärtus ületab 15% ehitustööde

algsest maksumusest. RTK möönab, et kokkuleppel ei saa väärtus puududa, kuid on jätnud selle

väärtuse haldusmenetluses tuvastamata ja ei ole esitanud selle kohta piisavaid selgitusi ka

kohtumenetluses. Kokkuleppe väärtusest sõltub omakorda finantskorrektsiooni määr. Lisaks

jättis vastustaja tähelepanuta, et enne 25.06.2018 hankelepingu muutmise kokkulepet olid

pooled teinud RHS § 123 lg 1 p 1 alusel vaid ühe muudatuse väärtusega 17 993,71 eurot.

Vaidlusalust kokkulepet sõlmides ei saanud pooled ette teada, milliseid ja mis mahus muudatusi

on edaspidi veel vaja teha.

Töövõtja poolt pangagarantii mittesaamine oli kaebajale kui hoolsale hankijale ettenägematu

ning hankelepingu muutmine oli õigustatud ka RHS § 123 lg 1 p 4 alusel. Kaebaja on

tõendanud, et töövõtjale varem pangagarantiisid väljastanud krediidiasutus keeldus garantii

väljastamisest, tulenevalt kaebaja rahastamise probleemidest. Sellist takistust ei olnud võimalik

kummalgi poolel ette näha.

Kuna kaebaja ei rikkunud hankelepingu muutmisel RHS-i sätteid, ei ole finantskorrektsiooni

tegemise eeldused täidetud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. RTK palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

Kaebaja tugines haldus- ja vaidemenetluses üksnes sellele, et hankelepingu muutmine oli

lubatav RHS § 123 lg 2 p 2 alusel. Vastustaja ei pidanud omal algatusel kaaluma muude

õiguslike aluste kohaldumist. Vaideotsuses on analüüsitud ka RHS § 123 lg 1 p-de 1 ja 4

kohaldamise võimalikkust, kuid seal ei pidanud esitama analüüsi nende aluste kohta, mis olid

ilmselgelt asjakohatud.

Hankelepingu muudatus ei ole lubatav RHS § 123 lg 1 p 1 alusel. Selle sätte eesmärk on

võimaldada väikesemahulisi muudatusi, mis mõjutavad või võivad mõjutada hankelepingu

maksumust ning mille mõju avaldub muudatuse täpse väärtuse kaudu (s.o väärtus peab olema

täpselt välja arvutatav ja kontrollitav). Siinses asjas ei saa muudatuse väärtust täpselt välja

arvutada. Vastustaja tõi halduskohtule selle väite ilmestamiseks kolm võimalikku muudatuse

väärtuse arvutamise viisi. Näiteks võib muudatuse rahaline väärtus olla võrdne garantii

väljastamise väärtusega või garantii enda väärtusega, kuid võib ka väita, et kuna pakkujate ring

oleks võinud garantii nõudmata jätmisel olla oluliselt laiem, siis ei saa välistada, et hankes oleks

osalenud pakkuja, kelle pakkumuse hind olnuks soodsam mitte üksnes garantii väärtusest, vaid

ka ehitustööde ja -materjalide sisulisest maksumusest. Objektiivselt ei ole võimalik välistada,

et muudatuse väärtus võinuks olla suurem ning koosmõjus ülejäänud lepingumuudatustega

ületada 15% hankelepingu maksumusest. Halduskohus tegi sellest väära järelduse, et

muudatuse väärtuse väljaarvutamine on võimalik, kuid ei võtnud seejuures seisukohta, milline

oleks sel juhul õige metoodika. Kui muudatuse väärtuse väljaarvutamiseks on mitu viisi, tuleb

riigihangete eesmärki arvestades võtta aluseks konservatiivseim, s.o selline, mis annab

tulemuseks suurima muudatuse väärtuse. Vastustaja ei pidanud tuvastama muudatuse täpsemat

väärtust, sest hankijal on kohustus tagada, et hankelepingu muutmine on kooskõlas RHS §-ga

123 ja seda vajadusel tõendada. Vastustaja ei pea hankija asemel hakkama otsima argumente

hankelepingu muutmise õigustamiseks.

Hankelepingu muudatus ei olnud lubatav RHS § 123 lg 1 p-de 4 või 7 alusel.

3-22-203

5(10)

Finantskorrektsiooni määr on ühendmäärusega kooskõlas, sh on kohaldatud korrektset

ühendmääruse redaktsiooni. Isegi kui asuda seisukohale, et kohaldada tulnuks ühendmääruse

§-i 228, on vastustaja kaalunud selles nimetatud määrasid nii vaideotsuses kui ka

kohtumenetluses ning selle tulemusel leidnud, et finantskorrektsiooni määra vähendamiseks ei

ole alust. On ilmselge, et finantskorrektsiooni otsuse tühistamise korral tuleks anda välja uus

sama sisuga haldusakt.

8. Kaebaja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

RTK oleks pidanud kindlaks tegema, et vaidlusalune hankelepingu muudatus ei ole lubatav

ühelgi RHS § 123 lg-s 1 sätestatud alusel. Kaebaja esitas rakendusüksusele 22.06.2018

hinnangu, milles leiti mh, et hankelepingu muutmine on lubatav RHS § 123 lg 1 p 1 alusel. Kui

kaebaja ja töövõtja kokkuleppes on viidatud valele õiguslikule alusele, kuid hankelepingu

muutmine on sisuliselt lubatav, on tegemist formaalse puudusega, mis ei anna alust teha

finantskorrektsiooni.

RHS § 123 lg 1 p 1 kohaldamise eeldused on täidetud. Vastustaja apellatsioonkaebuse

seisukohad, mille järgi ei ole hankelepingu muudatuse väärtus rahaliselt hinnatav, on vastuolus

vaideotsuses märgituga. Riigikohtu 30.05.2022 otsusest nr 3-20-1150 ei tulene, et muudatuse

väärtus peab olema „täpselt“ välja arvutatav, vaid kohtul peab olema võimalik kontrollida, kas

muudatus jääb RHS § 123 lg 1 p-s 1 sätestatud kvantitatiivsetesse piiridesse. Vastustaja viidatud

kolmas viis hankelepingu muudatuse väärtuse väljaarvutamiseks ei ole asjakohane. Pole usutav,

et hankelepingu maksumusest 10% moodustava täitmistagatise andmise viis võiks muuta

hankelepingu esemeks olevate tööde maksumuse enam kui 10% odavamaks. Vastustaja ei

osanud halduskohtu istungil selgitada ja pole ka apellatsioonkaebuses põhjendanud, miks ta

peab tõenäoliseks, et pakkujate ring oleks olnud suurem ja keegi oleks teinud töövõtjast enam

kui 10% odavama pakkumuse, kui täitmistagatise oleks võinud anda ka kinnipidamisena

arvetest. Kaebaja hinnangul ei saa täitmistagatise andmise viisi väärtus olla ühegi

tõendamisreegli kohaselt suurem kui täitmistagatise enda suurus (s.o 10% hankelepingu

maksumusest). RTK soovib sisuliselt käsitada muudatuse väärtusena kahju, mida väidetav

muudatus võib olla kaasa toonud.

RHS § 123 lg 1 p-de 4 ja 7 kohaldamise eeldused on samuti täidetud.

Finantskorrektsiooni määr on ilmselgelt ebaproportsionaalne, arvestatud ei ole konkreetse

juhtumi asjaolusid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. RTK apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu 03.03.2023 otsuse resolutsiooni

p-d 1 ja 2 muutmata, sest finantskorrektsiooni tegemiseks ei olnud alust. Vaidlusalune

hankelepingu muudatus oli RHS § 123 lg 1 p 1 alusel lubatav.

I

10. Sihtasutuse Narva Muuseum ja Scandec Ehitus OÜ vahel 17.01.2018 sõlmitud

hankelepingu (dtl 294 jj) p 11.1.1 kohaselt on ehitusperioodi aegsete kohustuste täitmise tagatis

10% hankelepingu hinnast, millest täidetakse tellija nõuded töövõtja poolsete, hankelepingust

tulenevate kohustuste mittetäitmise või mittevastava täitmise korral. Töövõtja kohustub tellijale

üle andma ehitusperioodi tagatisena pangagarantii 7 päeva jooksul alates hankelepingu

sõlmimisest ja ehitusperioodi tagatis peab kehtima kuni ehitustööde vastuvõtuakti

allkirjastamiseni tellija poolt. Tellija ja töövõtja vahel 25.06.2018 sõlmitud lepingu

muudatusega (dtl 304), mis jõustus tagasiulatuvalt alates 07.03.2018, lisati võimalus asendada

pangagarantii tellijale antava õigusega pidada ehitusperioodi aegsete kohustuste täitmise

3-22-203

6(10)

tagatisena kinni 10% igakuiselt akteeritavate tööde maksumusest, kokku kuni 10% ulatuses

lepingu hinnast. Kinnipeetud tagatissumma väljamaksmine töövõtjale toimub 3 tööpäeva

jooksul ehitustööde vastuvõtuakti allkirjastamisest tellija poolt või poolte vastastikuse kirjaliku

kokkuleppe alusel.

11. Asjas on vaidlus selle üle, kas selline hankelepingu muutmine oli RHS § 123 p-de 1, 4 või

7 alusel lubatav. Kui tegemist oli hankelepingu lubamatu muutmisega, tuleb hinnata, kas

finantskorrektsiooni tegemisel on lähtutud asjakohasest finantskorrektsiooni määrast.

12. RHS § 123 lg 1 p 1 alusel on hankijal õigus sõlmitud hankelepingut muuta uut riigihanget

korraldamata, kui hankelepingu üldist olemust, näiteks hankelepingu eset, ei muudeta ja

muudatuste väärtus kokku ei ületa RHS § 14 lg-s 3 või 4 sätestatud piirmäära ega 15%

ehitustööde hankelepingu algsest maksumusest.

13. Ringkonnakohtu hinnangul oli 25.06.2018 sõlmitud hankelepingu muudatus RHS § 123 lg

1 p 1 alusel lubatav.

14. Alustuseks tuleb märkida, et finantskorrektsiooni otsuses ei ole põhjendatud hankelepingu

muutmise lubatavust selle sätte järgi (need põhjendused on siiski olemas vaideotsuses). See ei

ole praegusel juhul vastustajale etteheidetav, sest kaebaja tugines nii 25.06.2018 sõlmitud

hankelepingu muudatuses kui ka haldusmenetluses toimunud ärakuulamisel sellele, et

hankelepingu muutmine oli lubatav RHS § 123 lg 1 p 7 ja lg 2 alusel. See ei takista aga kohtul

hinnata kaebuse väidete alusel RHS § 123 lg 1 p-s 1 toodud eelduste täidetust. Selle sätte

kohaldamine eeldab faktiliste asjaolude tuvastamist ja määratlemata õigusmõistete sisustamist,

mis on kohtuvõimu põhifunktsioon (Riigikohtu 11.12.2020 otsus nr 3-20-1198, p 14).

15. RHS § 123 lg 1 p 1 alusel tehtav muudatus ei tohi muuta hankelepingu üldist olemust.

Hankelepingu üldise olemuse muutmise alla peetakse silmas lepingu olemuse ulatuslikke,

läbivaid ja terviklikke, mitte mistahes muid sisulisi või lihtsalt silmatorkavaid muudatusi

(Riigikohtu 30.05.2022 otsus nr 3-20-1150, p-d 17 ja 18). Seejuures on põhimõtteliselt võimalik

muuta ka lepingutingimusi, mis sisaldusid riigihanke alusdokumentides (Riigikohtu 30.05.2022

otsus nr 3-20-1150, p 20). Ringkonnakohus leiab, et 25.06.2018 muudatus ei muutnud

hankelepingu üldist olemust. Muudatus puudutas üksnes töövõtja kõrvalkohustust (vt

võlaõigusseaduse § 141 p 1) ning sellega ei muudetud hankelepingu eset, liiki, täitmise tähtaega

vms asjaolusid, mis oleksid muutnud hankelepingu teistsuguseks. Kuna vastustaja ei väida

apellatsioonkaebuses, et tegemist oleks hankelepingu üldise olemuse muutmisega, siis puudub

vajadus sellel küsimusel pikemalt peatuda.

16. RHS § 123 lg 1 p 1 alusel tehtav muudatus peab lisaks olema rahaliselt mõõdetav ja

kontrollitav (vt ka Riigikohtu 30.05.2022 otsus nr 3-20-1150, p-d 29–34). Vastustaja väidab

apellatsioonkaebuses, et muudatuse väärtust ei ole võimalik täpselt välja arvutada, sest

erinevaid arvutamise viise kasutades võib jõuda erineva tulemuseni. Näiteks võib muudatuse

rahaline väärtus vastustaja hinnangul olla võrdne garantii väljastamise väärtusega (mille suurust

vastustaja ei ole siiski täpsustanud) või garanteeritava kohustuse suurusega (vastustaja väitel

10% hankelepingu maksumusest ehk 369 362,38 eurot). Samas võib vastustaja arvates väita, et

kuna pakkujate ring oleks võinud garantii nõudmata jätmisel olla oluliselt laiem, siis ei saa

välistada, et hankes oleks osalenud pakkuja, kelle pakkumuse hind olnuks soodsam mitte üksnes

garantii väärtusest, vaid ka ehitustööde ja -materjalide sisulisest maksumusest. Objektiivselt ei

ole seega võimalik välistada, et muudatuse väärtus võinuks olla suurem ning koosmõjus

ülejäänud lepingumuudatustega ületada 15% hankelepingu maksumusest. Vastustaja leiab

apellatsioonkaebuses, et ühtegi neist kolmest väärtuse arvestamise viisist ei saa lugeda

prevaleerivaks, kuid riigihangete eesmärki silmas pidades tuleks valida konservatiivseim

lähenemine, s.t metoodika, mis annaks tulemuseks muudatuse suurima väärtuse.

3-22-203

7(10)

17. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga. Kaebaja märgib õigesti, et Riigikohtu

30.05.2022 otsusest nr 3-20-1150 tulenevalt peab olema võimalik kontrollida, kas hankelepingu

muutmine jääb RHS § 123 lg 1 p-s 1 nimetatud kvantitatiivsetesse piiridesse. Vastustaja kaks

esimest näidet kinnitavad, et muudatuse väärtus on rahaliselt mõõdetav ja kontrollitav – see

võrdub garantii väljastamise tasuga või 10%-ga hankelepingu maksumusest. Seda, et kõnealusel

hankelepingu muudatusel on väärtus olemas, leidis vastustaja ka vaideotsuse p-des 4.11 ja 4.14.

Vaideotsuse p-s 4.11 pidas vastustaja vaidlusaluse kokkuleppe väärtuseks 10% hankelepingu

maksumusest ja selgitas, et RHS § 123 lg 1 p 1 ei ole kohaldatav põhjusel, et kõik selle sätte

alusel tehtavad muudatused kokku ületavad 15% esialgse hankelepingu maksumusest (sellest

täpsemalt allpool). Vastustaja ei tuginenud sellele, et muudatuse väärtust ei ole võimalik välja

arvutada. Vaideotsuse p-s 4.14 selgitas vastustaja järgmist: „FKO-s on vaidlusalusele

rikkumisele rakendatud ühendmääruse § 227 lõiget 2, mille kohaselt kohaldatakse algse

hankelepingu ja selle muudatuse väärtusele 25-protsendilist finantskorrektsioonimäära, kui

hankelepingu muutmise korral ei ole järgitud RHS § 123 lõiget 1 ja muudatuse väärtus on kuni

50 protsenti algse hankelepingu maksumusest. Viidatud ühendmääruse sätte kohaldamine

eeldab, et hankelepingu muudatusel on väärtus, mille suurust saab hinnata. Kuigi FKO-s ei ole

vaidlustatud lepingumuudatuse väärtust otsesõnu välja toodud ning sellele asjaolule viitab ka

vaide esitaja oma vaides, ei ole vaidlusaluse lepingumuudatuse asjaoludest nähtuvalt võimalik

tõdeda, et lepingu muudatusel väärtus puudub. Vaide lahendaja hinnangul on lepingu

muudatuse väärtuseks minimaalselt garantiikirja väljastamise maksumus, mis ei saa selle

valdkonna tavapärast praktikat arvestades võrduda nulliga, ning maksimaalselt garantii enda

väärtus (10% lepingu maksumusest, s.o 369 362,38 eurot). Seega kohaldas rakendusüksus

vaidlusalusele rikkumisele õigesti ühendmääruse § 227 lõiget 2. Muudatuse väärtuse

olemasolule on viidanud ka toetuse saaja oma 08.12.2021 täiendava seisukoha punktis 23.“

Oleks ebaloogiline järeldada, et hankelepingu muutmise lubatavuse hindamisel ei ole

muudatuse väärtus rahaliselt mõõdetav, kuid finantskorrektsiooni määra valimisel siiski on,

kuna mõlemal juhul on hinnangu aluseks samad faktilised asjaolud.

18. Vastustaja ei ole täpsemalt selgitanud, miks või milliseid riigihanke põhimõtteid arvestades

tuleks siinses asjas valida eespool nimetatud kolmas muudatuse väärtuse arvutamise viis, mille

puhul väärtusena tuleks sisuliselt käsitada tõenäolist kahju, mis võib muudatusega kaasneda.

RHS § 123 lg 1 p-s 1 (ja selle aluseks oleva hankedirektiivi art 72 lg-s 2) on seadusandja

teadlikult lubanud riigihanke üldpõhimõtetest mõõdukal määral kõrvale kalduda. See, kui

hankija ei pea korraldama sisult oluliste, kuid rahaliselt väärtuselt väheoluliste muudatuste

tegemiseks uut ressursimahukat hankemenetlust, aitab kaasa avalike vahendite säästlikule

kasutamisele. RHS § 123 lg 1 p-s 1 sätestatud tingimused tagavad seejuures, et hankelepingu

muutmisega kaasnev läbipaistvuse, võrdse kohtlemise vm üldpõhimõtete riive ei ole

ülemäärane (vt ka Riigikohtu 30.05.2022 otsus nr 3-20-1150, p 21). Ringkonnakohtule ei nähtu,

et vastustaja välja toodud väärtuse arvutamise viisidest oleks üksnes kolmandana nimetatu

riigihangete korraldamise eesmärgi ja põhimõtetega kooskõlas. Ringkonnakohtu hinnangul on

siinse vaidluse asjaoludel asjakohane arvutada hankelepingu muudatuse väärtus selliselt, et see

on maksimaalselt garanteeritava kohustuse suurus ehk 10% hankelepingu maksumusest, nagu

vastustaja pidas võimalikuks ka vaideotsuses.

19. RHS § 123 lg 1 p 1 kohaldamisel tuleb silmas pidada, et selle sätte alusel tehtud muudatuste

väärtus kokku ei tohi ületada 15% ehitustööde hankelepingu algsest maksumusest. Sellega

tagatakse, et hankija ei kuritarvita hankelepingu muutmise võimalust seeläbi, et teeb korduvalt

väikeses mahus muudatusi. Vaideotsuse p-s 4.11 leidis vastustaja projekti materjalide põhjal, et

kaebaja tegi RHS § 123 lg 1 p 1 alusel muudatusi kokku enam kui 15% hankelepingu algsest

maksumusest: kaebaja 22.10.2020 ülevaate järgi (dtl 306 jj) oli RHS § 123 lg 1 p 1 alusel tehtud

muudatusi kokku 14,51%, kuid kaebaja ülevaates ei olnud välja toodud 25.06.2018 muudatust,

3-22-203

8(10)

mis puudutas pangagarantiid ja mille väärtus on 10% hankelepingu maksumusest.

Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et vastustaja väide on ekslik, sest 25.06.2018 seisuga (s.o

enne vaidlusaluse muudatuse sõlmimist) oli kaebaja sõlminud töövõtjaga üksnes 15.05.2018

muudatuse, mille maksumus käibemaksuta oli 17 993,71 eurot. Vastustaja ei ole esitanud

põhjendusi või tõendeid, millest saaks järeldada vastupidist. Seega nõustub ringkonnakohus

halduskohtuga, et arvestades hankelepingu maksumust, ei olnud vaidlusaluse muudatuse

sõlmimise ajal muudatusi kokku enam kui 15% hankelepingu algsest maksumusest. Siinse

vaidluse lahendamisel ei ole tähtsust, kui see piir ületati hilisemate muudatustega, sest neid ei

osanud pooled vaidlusaluse muudatuse sõlmimise ajal ette näha. Hilisemate muudatustega

seotud rikkumisi ei ole kaebajale vaidlustatud haldusaktides ka ette heidetud.

20. Pooled ei vaidle selle üle, et siinses asjas ei ületa muudatuste väärtus RHS § 14 lg-s 3 või

4 sätestatud rahvusvahelist piirmäära.

21. Tellija ja töövõtja vahel 25.06.2018 sõlmitud hankelepingu muutmise kokkuleppes ei

tuginenud pooled RHS § 123 lg 1 p-le 1, vaid RHS § 123 lg 2 p-le 2. Ringkonnakohus nõustub

kaebajaga, et see oli formaalne viga, millel puudub finantsmõju liidu eelarvele, sest sisuliselt

oli halduslepingu muutmine RHS § 123 alusel lubatav (vt ka Euroopa Kohtu 04.10.2024 otsus

C-175/23, p-d 27, 40).

22. Seega kokkuvõttes on õige halduskohtu järeldus, et finantskorrektsiooni tegemiseks puudub

alus, sest hankelepingu muutmine oli RHS § 123 lg 1 p 1 alusel lubatav. Kuna ainuüksi sellest

piisab, et vaidlusalused haldusaktid tühistada, ei ole ringkonnakohtul vaja hinnata, kas

hankelepingu muutmine olnuks lubatav ka RHS § 123 lg 1 p-de 4 ja 7 alusel, samuti kontrollida

korrektsiooni määra õiguspärasust.

II

23. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Menetluskulude

vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide

esitamine (HKMS § 109 lg-d 1 ja 11). Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).

24. Vastustaja märkis 23.01.2025 seisukohas, et kui ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja

kasuks, tuleks vähendada halduskohtu otsusega vastustajalt välja mõistetud menetluskulude

suurust põhjusel, et õigusabi osutamise ajakulu – 64,39 tundi – on selgelt ülepaisutatud.

25. Kaebaja leidis 24.01.2025 avalduses, et kuna vastustaja ei esitanud seda väidet

apellatsioonkaebuses, on tegemist apellatsioonkaebuse laiendamisega pärast

apellatsioonitähtaja möödumist, mis ei ole lubatav (vt HKMS § 183). Ringkonnakohus ei nõustu

kaebajaga. Vastustaja palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus tervikuna ega

laiendanud 23.01.2025 seisukohas apellatsioonkaebust neile kohtuotsuse osadele, mida ta

algselt ei vaidlustatud. HKMS § 183 teise lause kohaselt võivad menetlusosalised pärast

apellatsioonitähtaja möödumist esitada täiendavaid seisukohti ja põhjendusi. Kaebajal on olnud

võimalik vastustaja 23.01.2025 seisukohale vastata.

26. Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb halduskohtumenetluses

üldisemalt arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti

menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ja

tulemus peab olema õiglane (Riigikohtu 15.10.2015 määrus nr 3-3-1-21-15, p 16).

Menetluskulude põhjendatusele hinnangu andmisel ei ole asjakohane hinnata üksikute

menetlusdokumentide mahtu ja nende koostamiseks või muude toimingute tegemiseks

kulutatud aega ega võrrelda erinevate menetlusosaliste esindajatasu suurust. Õigusabikulude

3-22-203

9(10)

suurus tervikuna ei tohiks olla asja iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud (vt

nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2018 otsus nr 3-18-752, p 19; 13.11.2018 otsus nr 3-18-

1570, p 17; 23.02.2023 otsus nr 3-21-1527, p 38). Ringkonnakohtul on alust korrigeerida

halduskohtu väljamõistetud menetluskulusid eeskätt juhul, kui väljamõistetud esindajatasu

suurus on ilmselgelt põhjendamatu või kui halduskohus on esindajatasu suuruse hindamisel

jätnud mõne olulise teguri arvesse võtmata (Tallinna Ringkonnakohtu 02.11.2022 otsus nr 3-

21-1009, p 12 ja 15.04.2021 otsus nr 3-18-164, p 18).

27. Kaebaja 23.01.2023 menetluskulude nimekirja (dtl 432) kohaselt oli kaebaja

menetluskuludeks halduskohtus riigilõiv 1050 eurot ja õigusabikulud kokku 10 302,40 eurot

ilma käibemaksuta (tunnihind 160 eurot ilma käibemaksuta, ajakulu 64,39 tundi). Selle lisaks

palus kaebaja välja mõista 23.01.2023 kohtuistungil osalemisega seotud kulu vastavalt

kohtuistungi faktilisele kestusele. Taotlusele olid lisatud õigusabikulude nimekiri kuni

23.01.2023 istungini ja sellega seotud arved ajavahemikust 31.01.2022–31.12.2022.

Halduskohus on mõistnud vastustajalt kaebaja õigusabikulude katteks välja 12 362,88 eurot

koos käibemaksuga, millele lisandus riigilõiv, s.o kokku 13 412,88 eurot.

28. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on menetluskulude väljamõistmisel eksinud.

Kaebaja taotles õigusabikulude väljamõistmist käibemaksuta, kuid halduskohus mõistis summa

välja koos käibemaksuga (vt halduskohtu otsuse p-d 43 ja 46). Halduskohus jättis tähelepanuta

Riigikohtu 11.05.2022 otsuse nr 3-20-663, mille kohaselt on menetluskulude koos

käibemaksuga väljamõistmise eelduseks avaldaja kinnitus, et ta ei ole käibemaksukohustuslane

või ei saa kuludelt muul põhjusel käibemaksu tagasi arvestada. Kui avaldaja ei kinnita, et ta ei

saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja käibemaksuta

(p 23). Kaebaja ei ole väitnud, et ta ei saa menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada.

Seepärast tulnuks õigusabikulud kaebaja kasuks välja mõista ilma käibemaksuta. Seega

maksimaalselt oleks saanud vastustajalt kaebaja õigusabikulude katteks välja mõista 10 302,40

eurot. Halduskohus jättis tähelepanuta ka selle, et kaebaja menetluskulude nimekirja kohaselt

hõlmas eespool nimetatud summa 23.01.2023 ettevalmistust kohtuistungiks (4 tundi), kuid selle

kulu kohta ei esitanud kaebaja halduskohtule arvet. Arvestades advokaadi tunnihinda 160 eurot,

ei ole kaebaja õigusabikulud nõuetekohaselt tõendatud 640 euro ulatuses.

29. Muus osas (s.o 10 302,40 – 640 = 9662,40 euro ulatuses) ei olnud kaebaja õigusabikulud

asja mahukust ja keerukust ning menetluse käiku arvestades ilmselgelt põhjendamatud, mistõttu

ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid korrigeerida. Lisaks halduskohtu otsuses väljatoodud

asjaoludele märgib ringkonnakohus, et kaebaja õigusabikulud suurenesid mh põhjusel, et

vastustaja ei täitnud nõuetekohaselt halduskohtu nõuet esitada koos vastusega kaebusele kõik

haldusmenetluse toimiku materjalid. See tingis ka kohtuistungi edasilükkamise. Vastustaja ei

täitnud täielikult ka kohtu korduvat nõuet, mistõttu tuli osa haldusmenetluse toimikust kohtule

esitada kaebajal, kuigi see kohustus oli vastustajal. Asja materjalidest ei nähtu, et halduskohus

oleks menetluskuludena lisaks arvesse võtnud kohtuistungi kulusid, mille kohta kaebaja arvet

ei esitanud.

30. Seega kokku olid kaebaja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud halduskohtus 1050 +

9662,40 = 10 712,40 eurot.

III

31. Kokkuvõttes jäävad muutmata halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2, millega

halduskohus rahuldas kaebuse ja tühistas vaidlustatud haldusaktid. Selguse huvides tuleb

tervikuna tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3 ja teha tühistatud osas uus otsus,

millega mõista vastustajalt kaebaja esimese kohtuastme menetluskulude katteks välja 10 712,40

eurot (ilma käibemaksuta).

3-22-203

10(10)

32. Kuigi ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse osaliselt seoses menetluskuludega, ei saa

seda käsitada apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisena, sest vastustaja sisuline eesmärk jääb

saavutamata. Seega kokkuvõttes jääb apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata.

33. Vastustaja võimalikud menetluskulud ringkonnakohtus jäävad tema enda kanda ning

vastustajalt tuleb välja mõista kaebaja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebaja

menetluskulud on esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõiv 20 eurot ja

õigusabikulud 7049 eurot ilma käibemaksuta (õigusabi osutati kokku 37,1 tundi tunnihinnaga

190 eurot; lisatud on arved). Vastustaja palub vähendada menetluskulude suurust selliselt, et

need ei ületaks 4500 eurot.

34. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonimenetluse käiku ja vaidlusaluste küsimuste iseloomu

arvestades ei ole kaebaja õigusabikulud ülemäärased. Kuigi asjas ei toimunud kohtuistungit,

esitas kaebaja apellatsioonimenetluses täiendavalt esialgse õiguskaitse taotluse, mille

ringkonnakohus rahuldas, samuti täiendas kaebaja oma seisukohti tulenevalt

apellatsioonimenetluse ajal muutunud kohtupraktikast ning vastas vastustaja korduvatele

avaldustele. Menetluskulude põhjendatuse hindamisel ei ole tähtsust, et tegemist on kaebaja

lepingulise esindaja tavapärase tegevuse ja spetsialiseerumise valdkonnaga, samuti sellel, et

esindajal võib olla veel teisi sarnaseid vaidlusi. Nagu eespool märgitud, ei ole otseselt määrav

ka lepingulise esindaja töötundide arv, vaid see, et õigusabikulude suurus tervikuna ei tohiks

olla asja iseloomu ja tähtsust arvestades ilmselgelt ülepaisutatud. Kaebaja lepingulise esindaja

töötunni hind ei ole ülemäärane ka pelgalt seetõttu, et riigi õigusabi osutatakse oluliselt

madalama hinnaga. Kaebajal tuli selles asjas õigusteenust hankida n-ö turuhinnaga ja

õigusteenuse tunnihinda (190 eurot ilma käibemaksuta) ei saa sedalaadi üsna spetsiifilistes

vaidlustes pidada turuhinda ületavaks. Seega tuleb vastustajalt mõista kaebaja

apellatsioonimenetluse kulude katteks välja 20 + 7049 = 7069 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)