EVEA ettepanekud töötervishoiu ja tööohutuse valdkonna ajakohastamiseks

___________________________________________________________________________________ Eesti Väike- ja Keskmiste https://evea.ee Ettevõtjate Assotsiatsioon Telefon: +372 6410920 Registrikood: 80014387 E-post: [email protected]

Pr Eneken Sepa Nõunik Töösuhete ja töökeskkonna osakond Teie: 21.02.2025_e-kiri Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium e-post: [email protected] Meie31.03.2025 nr 3103/2025 EVEA seisukohad Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmiseks ja valdkonna halduskoormuse vähendamiseks EVEA on Eesti ainus ettevõtjate sektoriülene organisatsioon, mis juba enam kui 30 aastat esindab mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtjaid (kokku 99.86% ettevõtlusmaastikust). EVEA liikmeteks on otse või läbi kollektiivliikmete enam kui 6000 ettevõtet üle Eesti (s.h. ka hõredalt asustatud või keskustest eemal asuvatest piirkondadest). Töösuhteid (s.h. tööohutuse ja töötervishoiu valdkonda) reguleerivad, ajale jalgu jäänud normid ning selliste regulatsioonidega kaasnev, sageli põhjendamatu ja ebamõistlikult suur halduskoormus mõjutavad väike- ja keskmisi ettevõtteid otseselt ja vahetult. Oleme seisukohal, et töösuhete regulatsioon, sealhulgas töötervishoiu ja tööohutuse valdkond vajab põhimõttelist taaskäivitust. Üksikute normide kaupa seaduse täiendamine (alates 1999. aastast on seadust muudetud enam kui 60 korda) toob tõenäoliselt kaasa pigem halduskoormuse suurenemise ega aita kaasa majanduse arengule ega avalike vahendite otstarbekamale kasutamisele. Küsisime tagasisidet ka oma liikmetelt ning saime selge signaali – tööohutuse valdkonna halduskoormus on ebamõistlik ning valdkonna järelevalve on sageli ebaproportsionaalne ning sellega kaasneb sageli ka halduskius. Eestis oli 2023. aasta lõpu seisuga kokku 156 183 ettevõtet. Kuni 10 töötajaga ettevõtteid oli

Eestis 148 581. Tööinspektsioon teostab järelevalvet nende ettevõtete üle, kus töötab vähemalt

üks töölepinguline töötaja või on töötajatena tegevad juhatuse liikmed. Kokku on Eestis ca

480 037 hõivatud töötajat, neist väike- ja keskmistes ettevõtetes töötab enam kui 360 000.

Tööõnnetusi registreeritakse Eestis aastas ligikaudu 3400.

Isegi, kui võtame eelduseks, et osa tööõnnetusi jääb registreerimata, siis on selge, et enamikes

ettevõtetes ei juhtu kunagi ühtki tööõnnetust ja seetõttu puudub enamikel ettevõtetel

igasugune vajadus suhelda Tööinspektsiooniga muul põhjusel kui ainult riikliku

järelevalvemenetluse käigus. Ning on põhjendatud küsimus, millistes ettevõtetes riikliku

järelevalve ressursi kulutamine on otstarbekas ja avalikes huvides?

Eesti on sarnaselt paljudele Euroopa riikidele mikro- ja väikeettevõtete ülekaaluka enamusega

riik. Kas riik on endale teadvustanud, milline on 21. sajandil iseendale tööandjaks oleva inimese

suhe talle kuuluva äriühinguga või väikeettevõtja suhe oma tööandjaga ning kas näiteks

iseendale tööandjaks olevate ettevõtjate kontrollimine Tööinspektsiooni poolt on aja- ja

asjakohane? Sellise, riigi seisukohalt ainetu kuid kuluka järelevalvetegevuse lõpetamine annaks

Tööinspektsioonile olulist aja- ja raharessurssi, et tegeleda nende ettevõtetega, mida

tõepoolest on vaja kontrollida.

Peaksime endalt küsima, millist turvatunnet ühiskonnale annab iseendale tööandjaks oleva

juhatuse liikme aega ja raha kulutav tegevus, et koostada iseenda tegevusele riskianalüüs,

laadida see riskianalüüs üles Tööinspektsiooni andmekogusse, koostada iseenda tegevuse

tarbeks ohutusjuhendid, viia läbi iseenda juhendamine ja väljaõpe ning registreerida see kõik;

väljastada iseendale allkirja vastu isikukaitsevahendeid ja korraldada endale tervisekontrolli

ja tellida töötervishoiuanalüüs oma ettevõtte töötervishoiu olukorra hindamiseks; esitada

Tööinspektsioonile igasuguseid teateid ja nimekirju (nt kantserogeenide käitlemisega

alustamisest, öötöö tegemisest vms); määrata iseennast töökeskkonnaspetsialistiks ja

esmaabiandjaks ning osta teenusepakkujalt iseendale selleks seadusega määratud koolitusi?

On vaja põhjalikult ümber hinnata, millised ettevõtted kuuluvad Tööinspektsiooni järelevalve

alla. Kas mikroettevõtted, kus ainsaks töötajaks on juhatuse liikmed (selliseid ettevõtteid on

Eestis kümneid tuhandeid) või kus kuni 10 töötajat teevad madalate riskidega tööd (nt.

kuvaritööd), peaksid üldse olema Tööinspektsiooni järelevalve objektiks?

Töösuhete ning tööohutuse ja töötervishoiu valdkonna korrastamiseks ja ettevõtjate

halduskoormuse vähendamiseks ilma haldusmenetluse põhimõtteid riivamata on kõigepealt

vajalik Tööinspektsiooni volituste ja töökorralduse põhjalik hindamine - kas Tööinspektsioon

ikka peab teostama järelevalvet töölepingu tingimuste üle ning kas Tööinspektsioon peab

pakkuma tasuta konsultatsiooni ja nõustamist madalate riskidega suuretele ettevõtetele või kas

tööinspektoril on mõistlik sõita Jõhvist Tallinna ettevõtteid inspekteerima või Paide inspektoril

Ida-Virumaale? Kas Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultandil on mõistlik sõita Rakverest

Tallinna selleks, et veeta 2 tundi A-klassi ärihoone kontoris, et tuvastada üks rippuv arvutijuhe,

puuduv esmaabikleeps ja registreerimata kontoritöötaja väljaõpe?

Alljärgnevalt toon välja mõned probleemsemad teemad kehtivast töötervishoiu ja tööohutuse seadusest:

1. TTOS § 13; 134 - töökeskkonna riskianalüüs

Riskianalüüsi läbiviimise üldine nõue vajab kiiresti muutmist. Väga väikestes, näiteks ühe või paari töötajaga ettevõtetes, eriti kui ainsaks töötajaks omanik ise, on selline nõue sisutu. Olukorras, kus ettevõttes on alla kümne töötaja ning kõik töötajad teevad kuvaritööd, võiks ettevõtte riskihindamise kohustuse asendada nõudega tagada töö iseloomu arvestav, kuvaritööks sobiv töötamiskoht, sobiv töö- ja puhkeaja vahekord ning hüvitada töötajale vajadusel kuvaritööks kasutatavad prillid.

Juhin ka tähelepanu, et TTOS järgi peab tööandja viima läbi uue riskihindamise kui

töötervishoiuarst on tervisekontrolli käigus tuvastanud töötaja tööga seotud haigestumise.

Tööga seotud haigestumine võib TTOS § 23 lg 2 kohaselt olla kas tööst põhjustatud haigus või

kutsehaigus.

TTOS §23 lg 6 kohaselt teatab töötervishoiuarst tööandjale vaid kutsehaigestumisest, §23 lg 7

sätestab, et tööst põhjustatud haigestumisest teatab töötervishoiuarst vaid

Tööinspektsioonile.

Seega ei ole mõistlik panna tööandjale riskianalüüsi uuendamise kohustust kui tööandjani ei

jõua uuendamise eelduseks olev teave.

Töötajal peab ennekõike endal lasuma vastutus oma tervise eest ning on hädavajalik täiendada

TTOS §23 lg 7 ja panna töötervishoiuarstile kohustus teavitada tööandjat ka tööst põhjustatud

haigestumisest juhul, kui tööhaiguste jagamist kaheks kategooriaks üldse mõistlikuks pidada.

Lisaks vastuolu kõrvaldamisele TTOS §134 lg 4 p. 5 rakendamiseks aitaks see kaasa ka

töökeskkonna seisundi üldisele parandamisele kuna tööandja saaks vajalikke muudatusi

rakendada õigeaegselt.

Tööandjal on kohustus täiendada riskianalüüsi ka siis, kui tööinspektor on järelevalve käigus

tuvastanud, et riskianalüüsis ei ole piisavalt hinnatud töökeskkonnas esinevaid riske, sealhulgas

ei ole mõõdetud ohutegurite parameetreid, või ei ole ette nähtud abinõusid ohtude

maandamiseks.

Tööinspektori õigus nõuda riskianalüüsi uuendamist töökeskkonna riskide hindamise

ebapiisavuse, ohutegurite parameetrite mõõtmise vajaduse või ohtude maandamiseks

rakendatavate abinõude ebapiisavuse korral peab kindlasti sisaldama ka seaduses

selgesõnaliselt sätestatud selgitamis- ja põhjendamiskohustust.

Kehtiv norm on põhjendamatult üldsõnaline ning jätab tööinspektorile liiga avara

diskretsiooniõiguse. Diskretsiooni piirid on käsitletud HMS §4 kuid ilma õigusteadmisteta

tööandjaid ei saa ohutusalaste kohustuste täitmiseks panna olukorda, kus on vaja tunda suurt

hulka erinevaid õigusakte ning praktikas on kinnitust leidnud, et tööinspektorite teadmised

diskretsiooniõigusest on puudulikud või suisa olematud. Selline norm on sagedasti kaasa

toonud halduskiusuna käsitatavaid juhtumeid, kus ametnik nõuab tööandjalt riskianalüüsi

täiendamist ilma, et selleks oleks mõistlikku põhjendust.

§134 lg 7- tööandja koostab riskianalüüsi töökeskkonna andmekogus või edastab selle kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis Tööinspektsioonile;

Lg 8 - riskianalüüse säilitatakse töökeskkonna andmekogus, välja arvatud juhul, kui tööandjal

puudub kohustus riskianalüüsi andmekogusse lisada.

Töökeskkonna riskianalüüs on TTOS mõtte kohaselt ennekõike ettevõttesisene töökorralduslik

protsess ja dokument ja selle koostamise eesmärk on hinnata riske töötaja tervisele ja

ohutusele. Töökeskkonna riskianalüüsi koostamise käigus ega selle kinnitamise eel või järel ei

kooskõlastata seda Tööinspektsiooniga. Selliseks tegevuseks puudub ka ilmselgelt sisuline

vajadus.

Puudub igasugune ratsionaalne põhjendus, miks peaks Tööinspektsioonile esitama või

Tööinspektsiooni andmekogus koostama ettevõtte sisemiste protsesside juhtimiseks koostatud

dokumenti.

TTOS sätestab selgelt, millised on Tööinspektsiooni pädevus ja volitused tööohutusalase

järelevalve teostamisel ning selle järelevalve käigus muuhulgas riskianalüüsi kontrollimisel.

Järelevalvemenetluse läbiviimise reeglid on sätestatud Haldusmenetluse seaduses (HMS) ja

korrakaitseseaduses (KorS).

EVEA on nõus, et tööandjatel võib olla vabatahtlik võimalus Tööinspektsiooni andmekogu

kasutamiseks, seal riskianalüüsi koostamiseks (täna pakutav mudel kahjuks ei vasta vähimalgi

moel riskianalüüsile esitatavatele nõuetele, olles pelgalt ohutegurite loetlemise võimalus) või

oma dokumentide sinna üleslaadimiseks kuid see saab olla vaid vabatahtlik. Mikro- ja

väikeettevõtetele on tänane regulatsioon toonud kaasa ebamõistliku halduskoormuse ja

järelevalveobjektiks sattumise pelgalt seetõttu, et riskianalüüs on andmekogusse esitamata

(kuigi ühtki sisulist probleemi ettevõttes ei esine).

Lisaks tuleb ka andmekogu vabatahtlike kasutajate jaoks TTOS-s selgelt sätestada, millised on

Tööinspektsiooni volituste piirid (teade tööandjale haldusmenetluse algatamisest vms)

andmekogusse üleslaaditud dokumentide hindamisel ja analüüsimisel, välistamaks ettevõtja

dokumentide ja andmete menetlusvälist meelevaldset käsitlemist „kalastamise“ ehk

õigusrikkumiste otsimise eesmärgil.

Tööinspektsiooni andmekoguga sundliitmine on tekitanud paljudele mikro- ja väike-

ettevõtetele mõttetu täiendava halduskoormuse.

Isegi kui Tööinspektsiooniga suhtlemine on tingitud ettevõtte soovist pädeva

nõustamisteenuse või teavituse järele, ei ole selleks vaja kohustuslikku liitumist

andmekoguga ning ettevõtte ohutusalaste dokumentide üleslaadimist sellesse süsteemi.

2. Töötajate tervisekontroll ja töötervishoiu analüüs Tänaseks peaks kõigile selge olema, et Eesti ei jaksa üleval pidada kaht paralleelset esmatasandi

tervishoiusüsteemi – perearstisüsteemi ja töötervishoiusüsteemi.

Olgugi, et perearstisüsteemi rahastatakse läbi Tervisekassa, tuleb ka see raha siiski

maksumaksjatelt.

Vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seadusele (TTKS) on töötervishoiuarst eriarst aga

täna peab ta tegelema esmatasandi tervishoiuteenusega – kontrollima rutiinselt (ja tööandja

raha eest) iga Eestis töölepingu alusel töötava inimese tervist. On hädavajalik selline raiskamine

lõpetada ning kasutada töötervishoiuarstide ressurssi mõistlikult, suunates nende vastuvõtule

vaid pereõe juures esmase läbivaatuse läbinud ja tõendatult töötervishoiuarsti kui

erialaspetsialisti teenust vajavad patsiendid. Erandjuhtudel võiksid töötervishoiuarsti juures

esmasel visiidil käia suurte riskidega kokkupuutuvad töötajad (võimalik määrata

tegevusvaldkonnad, kus see võiks olla vajalik). Olemasolevad töötervishoiuarstid on koondunud

suurematesse linnadesse ning mujal Eestis on töötervishoiuarsti teenus ebamõistlikult kallis või

suisa kättesaamatu. Tegu on selgelt ettevõtjate ebavõrdse kohtlemisega põhiseaduse

tähenduses.

2022. aastal ilma sisulise mõjuanalüüsita seadusesse kirjutatud töötervishoiuanalüüsi nõue

toob käesoleval aastal kaasa pretsedenditu olukorra – kõik Eesti ettevõtted, kus on kasvõi 1

palgatöötaja, peavad tellima töötervishoiuarstilt lisaks tervisekontrollile veel töötervishoiu

analüüsi. Kas normi koostajad suudavad ette kujutada, millise töökoormuse toob selline nõue

kaasa töötervishoiuarstidele (kelle teenus on juba täna väljaspool suuremaid linnu sisuliselt

kättesaamatu) ning millise haldus- ja rahalise koormuse väikesetele maapiirkondade

ettevõtetele?

3. Tööohutusalane juhendamine ja väljaõpe

Tööohutuse juhendite koostamine töödele ja töövahenditele, mille kasutamine ei eelda eriteadmisi ning mis on mõeldud igaühele kasutamiseks, on ainetu. Lihtsat, vähese ohtlikkusega tööd tegeva töötaja või ühe töötajaga ettevõttes iseenda väljaõppe läbiviimine ja selle registreerimine seaduses sätestatud viisil on samuti ainetu ning on toonud lugematu hulga ainetuid menetlusi mis päädivad sunnirahahoiatustega kuna tööandja lihtsalt ei saa nõudest aru ning sellisel nõudel puudub sisuline eesmärk ja selle rakendamiseks ja järelevalvamiseks puudub avalik huvi.

4. Tööohutuse struktuuride moodustamine – töökeskkonnaspetsialisti määramine, töökeskkonnavoliniku valimine, esmaabiandja määramine.

Kehtiv TTOS nõuab töökeskkonnaspetsialisti ja esmaabiandja määramist alates 1 töötajast ning

töökeskkonnavoliniku valimist alates 10 töötajast. Lisaks määramisele, valimisele tuleb

korraldada asjakohased koolitused ning esitada info määratud ametikandjate kohta

Tööinspektsiooni andmekogusse.

Need nõuded tuleb viivitamata üle vaadata ning viia vastavusse ettevõtete sisulise vajadusega.

Töökeskkonnaspetsialisti määramise asemel piisab, kui kuni 10 töötajaga ettevõttes loetakse

vaikimisi tööohutuse eest vastutavaks isikuks juhatus. Esmaabiandja määramine paljudes

ettevõtetes on tänasel kujul ainetu. Töökeskkonnavoliniku järele puudub väikeses ettevõttes

sisuline vajadus – tegu on vaid koolitajatele rahavoo kindlustamisega ning sisutuid

järelevalvemenetlusi genereeriva nõudega. Kõige krooniks on töölepingu seadusesse kirjutatud

täiesti ebamõistlikud sanktsioonid töökeskkonnavolinikuga töösuhte lõpetamise

õigusvastaseks tunnistamisel (12 kuupalga suurune hüvitis) – pahatihti on mikroettevõtja

ebapiisavate õigusteadmiste tõttu teinud mõne väikese formaalse vea mis toob kaasa väga

ränga tagajärje.

Seda loetelu võiks pikalt jätkata kuid mõistlik on siinkohal teema kokku võtta soovitusega,

koostada uus kaasaegne ning Eesti ettevõtlusstruktuuri, regionaalset arengut, ettevõtete

tegelikku olukorda ning muutunud töösuhteid arvestav töötervishoiu ja tööohutuse seadus.

Oleme EVEA poolt valmis selles protsessis nõu ja jõuga abiks olema.

/allkirjastatud digitaalselt/

Ille Nakurt-Murumaa

EVEA president

e-post: [email protected]

tel. +372 57809806

___________________________________________________________________________________ Eesti Väike- ja Keskmiste https://evea.ee Ettevõtjate Assotsiatsioon Telefon: +372 6410920 Registrikood: 80014387 E-post: [email protected]

Pr Eneken Sepa Nõunik Töösuhete ja töökeskkonna osakond Teie: 21.02.2025_e-kiri Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium e-post: [email protected] Meie31.03.2025 nr 3103/2025 EVEA seisukohad Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muutmiseks ja valdkonna halduskoormuse vähendamiseks EVEA on Eesti ainus ettevõtjate sektoriülene organisatsioon, mis juba enam kui 30 aastat esindab mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtjaid (kokku 99.86% ettevõtlusmaastikust). EVEA liikmeteks on otse või läbi kollektiivliikmete enam kui 6000 ettevõtet üle Eesti (s.h. ka hõredalt asustatud või keskustest eemal asuvatest piirkondadest). Töösuhteid (s.h. tööohutuse ja töötervishoiu valdkonda) reguleerivad, ajale jalgu jäänud normid ning selliste regulatsioonidega kaasnev, sageli põhjendamatu ja ebamõistlikult suur halduskoormus mõjutavad väike- ja keskmisi ettevõtteid otseselt ja vahetult. Oleme seisukohal, et töösuhete regulatsioon, sealhulgas töötervishoiu ja tööohutuse valdkond vajab põhimõttelist taaskäivitust. Üksikute normide kaupa seaduse täiendamine (alates 1999. aastast on seadust muudetud enam kui 60 korda) toob tõenäoliselt kaasa pigem halduskoormuse suurenemise ega aita kaasa majanduse arengule ega avalike vahendite otstarbekamale kasutamisele. Küsisime tagasisidet ka oma liikmetelt ning saime selge signaali – tööohutuse valdkonna halduskoormus on ebamõistlik ning valdkonna järelevalve on sageli ebaproportsionaalne ning sellega kaasneb sageli ka halduskius. Eestis oli 2023. aasta lõpu seisuga kokku 156 183 ettevõtet. Kuni 10 töötajaga ettevõtteid oli

Eestis 148 581. Tööinspektsioon teostab järelevalvet nende ettevõtete üle, kus töötab vähemalt

üks töölepinguline töötaja või on töötajatena tegevad juhatuse liikmed. Kokku on Eestis ca

480 037 hõivatud töötajat, neist väike- ja keskmistes ettevõtetes töötab enam kui 360 000.

Tööõnnetusi registreeritakse Eestis aastas ligikaudu 3400.

Isegi, kui võtame eelduseks, et osa tööõnnetusi jääb registreerimata, siis on selge, et enamikes

ettevõtetes ei juhtu kunagi ühtki tööõnnetust ja seetõttu puudub enamikel ettevõtetel

igasugune vajadus suhelda Tööinspektsiooniga muul põhjusel kui ainult riikliku

järelevalvemenetluse käigus. Ning on põhjendatud küsimus, millistes ettevõtetes riikliku

järelevalve ressursi kulutamine on otstarbekas ja avalikes huvides?

Eesti on sarnaselt paljudele Euroopa riikidele mikro- ja väikeettevõtete ülekaaluka enamusega

riik. Kas riik on endale teadvustanud, milline on 21. sajandil iseendale tööandjaks oleva inimese

suhe talle kuuluva äriühinguga või väikeettevõtja suhe oma tööandjaga ning kas näiteks

iseendale tööandjaks olevate ettevõtjate kontrollimine Tööinspektsiooni poolt on aja- ja

asjakohane? Sellise, riigi seisukohalt ainetu kuid kuluka järelevalvetegevuse lõpetamine annaks

Tööinspektsioonile olulist aja- ja raharessurssi, et tegeleda nende ettevõtetega, mida

tõepoolest on vaja kontrollida.

Peaksime endalt küsima, millist turvatunnet ühiskonnale annab iseendale tööandjaks oleva

juhatuse liikme aega ja raha kulutav tegevus, et koostada iseenda tegevusele riskianalüüs,

laadida see riskianalüüs üles Tööinspektsiooni andmekogusse, koostada iseenda tegevuse

tarbeks ohutusjuhendid, viia läbi iseenda juhendamine ja väljaõpe ning registreerida see kõik;

väljastada iseendale allkirja vastu isikukaitsevahendeid ja korraldada endale tervisekontrolli

ja tellida töötervishoiuanalüüs oma ettevõtte töötervishoiu olukorra hindamiseks; esitada

Tööinspektsioonile igasuguseid teateid ja nimekirju (nt kantserogeenide käitlemisega

alustamisest, öötöö tegemisest vms); määrata iseennast töökeskkonnaspetsialistiks ja

esmaabiandjaks ning osta teenusepakkujalt iseendale selleks seadusega määratud koolitusi?

On vaja põhjalikult ümber hinnata, millised ettevõtted kuuluvad Tööinspektsiooni järelevalve

alla. Kas mikroettevõtted, kus ainsaks töötajaks on juhatuse liikmed (selliseid ettevõtteid on

Eestis kümneid tuhandeid) või kus kuni 10 töötajat teevad madalate riskidega tööd (nt.

kuvaritööd), peaksid üldse olema Tööinspektsiooni järelevalve objektiks?

Töösuhete ning tööohutuse ja töötervishoiu valdkonna korrastamiseks ja ettevõtjate

halduskoormuse vähendamiseks ilma haldusmenetluse põhimõtteid riivamata on kõigepealt

vajalik Tööinspektsiooni volituste ja töökorralduse põhjalik hindamine - kas Tööinspektsioon

ikka peab teostama järelevalvet töölepingu tingimuste üle ning kas Tööinspektsioon peab

pakkuma tasuta konsultatsiooni ja nõustamist madalate riskidega suuretele ettevõtetele või kas

tööinspektoril on mõistlik sõita Jõhvist Tallinna ettevõtteid inspekteerima või Paide inspektoril

Ida-Virumaale? Kas Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultandil on mõistlik sõita Rakverest

Tallinna selleks, et veeta 2 tundi A-klassi ärihoone kontoris, et tuvastada üks rippuv arvutijuhe,

puuduv esmaabikleeps ja registreerimata kontoritöötaja väljaõpe?

Alljärgnevalt toon välja mõned probleemsemad teemad kehtivast töötervishoiu ja tööohutuse seadusest:

1. TTOS § 13; 134 - töökeskkonna riskianalüüs

Riskianalüüsi läbiviimise üldine nõue vajab kiiresti muutmist. Väga väikestes, näiteks ühe või paari töötajaga ettevõtetes, eriti kui ainsaks töötajaks omanik ise, on selline nõue sisutu. Olukorras, kus ettevõttes on alla kümne töötaja ning kõik töötajad teevad kuvaritööd, võiks ettevõtte riskihindamise kohustuse asendada nõudega tagada töö iseloomu arvestav, kuvaritööks sobiv töötamiskoht, sobiv töö- ja puhkeaja vahekord ning hüvitada töötajale vajadusel kuvaritööks kasutatavad prillid.

Juhin ka tähelepanu, et TTOS järgi peab tööandja viima läbi uue riskihindamise kui

töötervishoiuarst on tervisekontrolli käigus tuvastanud töötaja tööga seotud haigestumise.

Tööga seotud haigestumine võib TTOS § 23 lg 2 kohaselt olla kas tööst põhjustatud haigus või

kutsehaigus.

TTOS §23 lg 6 kohaselt teatab töötervishoiuarst tööandjale vaid kutsehaigestumisest, §23 lg 7

sätestab, et tööst põhjustatud haigestumisest teatab töötervishoiuarst vaid

Tööinspektsioonile.

Seega ei ole mõistlik panna tööandjale riskianalüüsi uuendamise kohustust kui tööandjani ei

jõua uuendamise eelduseks olev teave.

Töötajal peab ennekõike endal lasuma vastutus oma tervise eest ning on hädavajalik täiendada

TTOS §23 lg 7 ja panna töötervishoiuarstile kohustus teavitada tööandjat ka tööst põhjustatud

haigestumisest juhul, kui tööhaiguste jagamist kaheks kategooriaks üldse mõistlikuks pidada.

Lisaks vastuolu kõrvaldamisele TTOS §134 lg 4 p. 5 rakendamiseks aitaks see kaasa ka

töökeskkonna seisundi üldisele parandamisele kuna tööandja saaks vajalikke muudatusi

rakendada õigeaegselt.

Tööandjal on kohustus täiendada riskianalüüsi ka siis, kui tööinspektor on järelevalve käigus

tuvastanud, et riskianalüüsis ei ole piisavalt hinnatud töökeskkonnas esinevaid riske, sealhulgas

ei ole mõõdetud ohutegurite parameetreid, või ei ole ette nähtud abinõusid ohtude

maandamiseks.

Tööinspektori õigus nõuda riskianalüüsi uuendamist töökeskkonna riskide hindamise

ebapiisavuse, ohutegurite parameetrite mõõtmise vajaduse või ohtude maandamiseks

rakendatavate abinõude ebapiisavuse korral peab kindlasti sisaldama ka seaduses

selgesõnaliselt sätestatud selgitamis- ja põhjendamiskohustust.

Kehtiv norm on põhjendamatult üldsõnaline ning jätab tööinspektorile liiga avara

diskretsiooniõiguse. Diskretsiooni piirid on käsitletud HMS §4 kuid ilma õigusteadmisteta

tööandjaid ei saa ohutusalaste kohustuste täitmiseks panna olukorda, kus on vaja tunda suurt

hulka erinevaid õigusakte ning praktikas on kinnitust leidnud, et tööinspektorite teadmised

diskretsiooniõigusest on puudulikud või suisa olematud. Selline norm on sagedasti kaasa

toonud halduskiusuna käsitatavaid juhtumeid, kus ametnik nõuab tööandjalt riskianalüüsi

täiendamist ilma, et selleks oleks mõistlikku põhjendust.

§134 lg 7- tööandja koostab riskianalüüsi töökeskkonna andmekogus või edastab selle kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis Tööinspektsioonile;

Lg 8 - riskianalüüse säilitatakse töökeskkonna andmekogus, välja arvatud juhul, kui tööandjal

puudub kohustus riskianalüüsi andmekogusse lisada.

Töökeskkonna riskianalüüs on TTOS mõtte kohaselt ennekõike ettevõttesisene töökorralduslik

protsess ja dokument ja selle koostamise eesmärk on hinnata riske töötaja tervisele ja

ohutusele. Töökeskkonna riskianalüüsi koostamise käigus ega selle kinnitamise eel või järel ei

kooskõlastata seda Tööinspektsiooniga. Selliseks tegevuseks puudub ka ilmselgelt sisuline

vajadus.

Puudub igasugune ratsionaalne põhjendus, miks peaks Tööinspektsioonile esitama või

Tööinspektsiooni andmekogus koostama ettevõtte sisemiste protsesside juhtimiseks koostatud

dokumenti.

TTOS sätestab selgelt, millised on Tööinspektsiooni pädevus ja volitused tööohutusalase

järelevalve teostamisel ning selle järelevalve käigus muuhulgas riskianalüüsi kontrollimisel.

Järelevalvemenetluse läbiviimise reeglid on sätestatud Haldusmenetluse seaduses (HMS) ja

korrakaitseseaduses (KorS).

EVEA on nõus, et tööandjatel võib olla vabatahtlik võimalus Tööinspektsiooni andmekogu

kasutamiseks, seal riskianalüüsi koostamiseks (täna pakutav mudel kahjuks ei vasta vähimalgi

moel riskianalüüsile esitatavatele nõuetele, olles pelgalt ohutegurite loetlemise võimalus) või

oma dokumentide sinna üleslaadimiseks kuid see saab olla vaid vabatahtlik. Mikro- ja

väikeettevõtetele on tänane regulatsioon toonud kaasa ebamõistliku halduskoormuse ja

järelevalveobjektiks sattumise pelgalt seetõttu, et riskianalüüs on andmekogusse esitamata

(kuigi ühtki sisulist probleemi ettevõttes ei esine).

Lisaks tuleb ka andmekogu vabatahtlike kasutajate jaoks TTOS-s selgelt sätestada, millised on

Tööinspektsiooni volituste piirid (teade tööandjale haldusmenetluse algatamisest vms)

andmekogusse üleslaaditud dokumentide hindamisel ja analüüsimisel, välistamaks ettevõtja

dokumentide ja andmete menetlusvälist meelevaldset käsitlemist „kalastamise“ ehk

õigusrikkumiste otsimise eesmärgil.

Tööinspektsiooni andmekoguga sundliitmine on tekitanud paljudele mikro- ja väike-

ettevõtetele mõttetu täiendava halduskoormuse.

Isegi kui Tööinspektsiooniga suhtlemine on tingitud ettevõtte soovist pädeva

nõustamisteenuse või teavituse järele, ei ole selleks vaja kohustuslikku liitumist

andmekoguga ning ettevõtte ohutusalaste dokumentide üleslaadimist sellesse süsteemi.

2. Töötajate tervisekontroll ja töötervishoiu analüüs Tänaseks peaks kõigile selge olema, et Eesti ei jaksa üleval pidada kaht paralleelset esmatasandi

tervishoiusüsteemi – perearstisüsteemi ja töötervishoiusüsteemi.

Olgugi, et perearstisüsteemi rahastatakse läbi Tervisekassa, tuleb ka see raha siiski

maksumaksjatelt.

Vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seadusele (TTKS) on töötervishoiuarst eriarst aga

täna peab ta tegelema esmatasandi tervishoiuteenusega – kontrollima rutiinselt (ja tööandja

raha eest) iga Eestis töölepingu alusel töötava inimese tervist. On hädavajalik selline raiskamine

lõpetada ning kasutada töötervishoiuarstide ressurssi mõistlikult, suunates nende vastuvõtule

vaid pereõe juures esmase läbivaatuse läbinud ja tõendatult töötervishoiuarsti kui

erialaspetsialisti teenust vajavad patsiendid. Erandjuhtudel võiksid töötervishoiuarsti juures

esmasel visiidil käia suurte riskidega kokkupuutuvad töötajad (võimalik määrata

tegevusvaldkonnad, kus see võiks olla vajalik). Olemasolevad töötervishoiuarstid on koondunud

suurematesse linnadesse ning mujal Eestis on töötervishoiuarsti teenus ebamõistlikult kallis või

suisa kättesaamatu. Tegu on selgelt ettevõtjate ebavõrdse kohtlemisega põhiseaduse

tähenduses.

2022. aastal ilma sisulise mõjuanalüüsita seadusesse kirjutatud töötervishoiuanalüüsi nõue

toob käesoleval aastal kaasa pretsedenditu olukorra – kõik Eesti ettevõtted, kus on kasvõi 1

palgatöötaja, peavad tellima töötervishoiuarstilt lisaks tervisekontrollile veel töötervishoiu

analüüsi. Kas normi koostajad suudavad ette kujutada, millise töökoormuse toob selline nõue

kaasa töötervishoiuarstidele (kelle teenus on juba täna väljaspool suuremaid linnu sisuliselt

kättesaamatu) ning millise haldus- ja rahalise koormuse väikesetele maapiirkondade

ettevõtetele?

3. Tööohutusalane juhendamine ja väljaõpe

Tööohutuse juhendite koostamine töödele ja töövahenditele, mille kasutamine ei eelda eriteadmisi ning mis on mõeldud igaühele kasutamiseks, on ainetu. Lihtsat, vähese ohtlikkusega tööd tegeva töötaja või ühe töötajaga ettevõttes iseenda väljaõppe läbiviimine ja selle registreerimine seaduses sätestatud viisil on samuti ainetu ning on toonud lugematu hulga ainetuid menetlusi mis päädivad sunnirahahoiatustega kuna tööandja lihtsalt ei saa nõudest aru ning sellisel nõudel puudub sisuline eesmärk ja selle rakendamiseks ja järelevalvamiseks puudub avalik huvi.

4. Tööohutuse struktuuride moodustamine – töökeskkonnaspetsialisti määramine, töökeskkonnavoliniku valimine, esmaabiandja määramine.

Kehtiv TTOS nõuab töökeskkonnaspetsialisti ja esmaabiandja määramist alates 1 töötajast ning

töökeskkonnavoliniku valimist alates 10 töötajast. Lisaks määramisele, valimisele tuleb

korraldada asjakohased koolitused ning esitada info määratud ametikandjate kohta

Tööinspektsiooni andmekogusse.

Need nõuded tuleb viivitamata üle vaadata ning viia vastavusse ettevõtete sisulise vajadusega.

Töökeskkonnaspetsialisti määramise asemel piisab, kui kuni 10 töötajaga ettevõttes loetakse

vaikimisi tööohutuse eest vastutavaks isikuks juhatus. Esmaabiandja määramine paljudes

ettevõtetes on tänasel kujul ainetu. Töökeskkonnavoliniku järele puudub väikeses ettevõttes

sisuline vajadus – tegu on vaid koolitajatele rahavoo kindlustamisega ning sisutuid

järelevalvemenetlusi genereeriva nõudega. Kõige krooniks on töölepingu seadusesse kirjutatud

täiesti ebamõistlikud sanktsioonid töökeskkonnavolinikuga töösuhte lõpetamise

õigusvastaseks tunnistamisel (12 kuupalga suurune hüvitis) – pahatihti on mikroettevõtja

ebapiisavate õigusteadmiste tõttu teinud mõne väikese formaalse vea mis toob kaasa väga

ränga tagajärje.

Seda loetelu võiks pikalt jätkata kuid mõistlik on siinkohal teema kokku võtta soovitusega,

koostada uus kaasaegne ning Eesti ettevõtlusstruktuuri, regionaalset arengut, ettevõtete

tegelikku olukorda ning muutunud töösuhteid arvestav töötervishoiu ja tööohutuse seadus.

Oleme EVEA poolt valmis selles protsessis nõu ja jõuga abiks olema.

/allkirjastatud digitaalselt/

Ille Nakurt-Murumaa

EVEA president

e-post: [email protected]

tel. +372 57809806