2
laieneb nii inimestele kui juriidilistele isikutele. Leian, et inimestel ja kodanikuühendustel peab
olema õigus valida ja välja näidata, millist poliitilist jõudu nad oma tegevusega toetavad. See
hõlmab ka ühiskonnauuringuid ja kogutud andmete analüüsi alusel antavaid nõuandeid (sealjuures
on oluline uuringu rahastajate ja andmete päritolu läbipaistvuse tagamine ning andmekaitsenõuete
ja tehisintellekti kasutamise reeglite järgimine nii andmete kogumisel kui analüüsimisel).2
Maailmavaate edendamiseks ühe või teise kandidaadi, valimisliidu või erakonna eelistamises ja
temaga koostöö tegemises ei ole demokraatlikus ühiskonnas midagi ohtlikku – vastupidi, see on
terve ja vaba ühiskonna toimimise loomulik osa. Tagatud peab olema sellise koostöö läbipaistvus,
ehk siis teada peab olema, kes, millal, kuidas ja keda toetas. Korruptsiooniohtu aitab tõrjuda
läbipaistvus, mille saavutamisele peaks aitama kaasa eelnõuga ette nähtud järelevalve
parandamine.
Kodanikuühendusi moodustatakse seetõttu, et üksi võib olla raske oma seisukohta kuuldavaks
teha. Kodanikuühendused teostavad kollektiivselt Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 45 lõikes 1
kaitstud väljendusvabadust. Leian, et juriidilise isiku annetuse keeld piirab väljendusvabadust
ülemääraselt.
Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on leidnud, et ka neil kodanikuühendustel, mis ei ole
erakonnad, on õigus teha poliitilist kampaaniat, sest see on väljendusvabaduse osa – sellise
tegevuse karistusähvardusel keelamine on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse
konventsiooni (EIÕK) artikliga 10 (EIKo 19.02.1998, 141/1996/760/961, Bowman vs.
Ühendkuningriik). Sellele kohtulahendile on viidatud ka OSCE/ODIHR ja nn Veneetsia
Komisjoni ühises parteide reguleerimise juhendis (2. vlj, 2020), mis näeb ette, et kõigil peab olema
võimalus vabalt väljendada toetust enda eelistatud erakonnale nii raha andes kui ka muul viisil
panustades (p 209). Kandidaatidest ja erakondadest sõltumatud kolmandad osapooled peavad
saama teha kulutusi ka siis, kui selle eesmärk on valimistulemuse mõjutamine – seda ei tohi
täielikult keelata (p 218). Samas teenuseid, mida osutavad vabatahtlikult need, kes tavaliselt selle
eest tasu ei ootaks, tuleks pigem käsitada isikliku poliitilise tegevusena, mitte poliitilise annetusena
(p 217).
Kuna EIÕK on Riigikogu ratifitseeritud välisleping, tuleb PS § 123 lõike 2 kohaselt sellest lähtuda,
kui erakonnaseaduse mõni säte on konventsiooniga vastuolus. Probleem on aga selles, et kui
seadust ei muudeta, ei ole võimalik EIK praktikat mittetundval isikul selgelt aru saada, et sellistel
tingimustel on tema panus lubatud ning teda ei tohi selle eest karistada. Kuna annetuse keelu
rikkumine on karistatav, tuleb seadus sõnastada eriti selgelt (PS § 23 lõikest 1 tulenev
karistusnormi määratletuse nõue).
Ei ole kindel, et 2003. aastal kehtestatud juriidiliste isikute annetuste keeld on poliitika rahastamise
läbipaistvust suurendanud või korruptsiooniohtu oluliselt vähendanud. Pealegi kasutatakse
korruptsiooni vastu võitlemiseks tõhusamaid abinõusid (nt mõjuvõimuga kauplemisega seoses vt
RKKKo 07.02.2025, 1-22-3155/132). Kindlasti on aga suurenenud nende isikute hulk, keda
võidakse karistada tegevuse eest, mis ei kätke endas mingit poliitilise korruptsiooni riski.
Peale selle paistab Euroopa Parlamendi valimistega seoses (Euroopa Liidu õigusest tulenevalt)
olevat tekkinud olukord, kus teatud tingimustel on ilmselt lubatud välismaiste juriidiliste isikute
annetused, kodumaiste ühenduste annetused aga mitte.
2 Vt nt: https://www.err.ee/1609623803/erjk-kaalub-menetlust-pruunsilla-tegevuse-uurimiseks ja
https://www.err.ee/1609624067/erakonnad-kaks-aastat-parast-valimisi-salk-ist-polnud-meile-eriti-abi.